Tallinna Ülikooli doktor Kersti Kriisk: tuleb võtta riske ja teha hullumeelsusi, et elus edasi jõuda

TLÜ ühiskonnateaduste instituudi värske doktor Kersti Kriisk kaitses novembris oma doktoritööd, milles uuris kohalike sotsiaalpoliitiliste meetmete kättesaadavust lähtuvalt valitsemistasandite vahelistest suhetest ja territoriaalsetest eripäradest. Kersti Kriisk keskendus oma doktoritöös kohalikele heaolu süsteemidele kui tervikutele. Ta võttis fookusesse 18 kohalikku sotsiaalteenust ja viis sotsiaaltoetust. Oma töös uuris autor eelkõige regulatiivseid ja territoriaalseid aspekte ning võrdles ja analüüsis kohalike sotsiaalpoliitiliste meetmete regulatiivseid struktuure, meetmete vastastikust sõltuvust, vahendite jaotust kohalike omavalitsuste vahel ja sees.

Kersti Kriisk peab oma doktoritöö kõige innovaatilisemaks aspektiks metodoloogiat. Uuringusse olid kaasatud kõik riigisisesed kohalikud omavalitsused ning erinevaid kohalikke sotsiaalpoliitilisi meetmeid käsitles ta samaaegselt sõltumata nende regulatiivsetest struktuuridest, funktsioonidest, eesmärgist ja sihtrühmast.

---

 

• Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde ehk kuidas tekkis huvi selle valdkonna vastu?

Mõnes mõttes algas minu teekond doktoritöö suunas juba rohkem kui tosin aastat tagasi, kui töötasin sotsiaalnõunikuna ühes väikeses omavalitsuses. Ühel hetkel palusid volikogu esimees ja vallavanem vaadata üle sotsiaaltoetuste korra ning seda täiendada. Aluseks pidin võtma teised (naaber)omavalitsused. Sellest aga tekkis laiem huvi teema vastu, kuna tajusin kui mitmekesine on sotsiaalpoliitikas kohalik tasand. Umbes aasta hiljem sotsiaaltöö magistritöö õpinguid alustades oli mul lõputöö teema juba valitud – kohalikud sotsiaaltoetused. Kui magistritöö kaitsmise järel üks professoritest, kas teadlikult või kogemata, poetas jutu sees lause, et võiksin kaaluda õpingute jätkamist doktorantuuris, oli selge et uurimuse fookus on endiselt kohalik sotsiaalpoliitika. Võetud sai ka ambitsioonikas ülesanne – uurida kõiki kohalikke omavalitsusi samaaegselt. See ei olnud kerge ülesanne, kuid nüüd tundub, et vähemalt osaliselt sain sellega edukalt hakkama.

• Kus ja kellena praegu töötad ning kuidas kasutad oma igapäevases töös oma teadustööst saadud teadmisi?

Töötan ülikoolis sotsiaaltöö lektorina ning osaliselt on võimalik mul oma uurimistulemusi igapäevases töös rakendada. Loodan rakendada oma seniseid teadmisi ning omandada uusi teadmisi edasises teadustöös või järeldoktorantuuris.

• Doktoritöö valmis kirjutamine on üsna suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Minul aitasid fookust hoida peamiselt kaks aspekti – rõhumine südametunnistusele ning keskkonnavahetus.

Selleks, et paremini edeneda, vajan ma tähtaegu märgatavalt rohkem kui ainult nelja aasta pärast doktoritöö valmimise tähtaeg ning igakevadine atesteerimine. Mul oli ühe juhendajaga kokkulepe, et ta uurib regulaarselt, kuidas mul läheb. See tähendas, et pidin igaks korraks valmis olema midagi sisulist rääkima, sest vastasel juhul oleks mul inimesena piinlik ja see jääks südametunnistust vaevama, et olen kellegi teise aega kurjasti kasutanud. Kuigi peab möönma, et tuli ka ette perioode, kus ei olnud mul midagi välja tuua.

Teine oli kindlasti keskkonnavahetus. Üldiselt ei kirjutanud ma oma doktoritööd kodus või ülikoolis üksinda oma kabineti vaikuses. Minule olid produktiivseteks perioodideks pigem umbes nädalased kirjutamislaagrid erinevates Eesti hotellides ja spaades. Keskkonnavahetus oli minu jaoks ka Rootsi, kus viibisin kaks korda pikemalt. Tegin ka lühemaid kuni kahenädalasi personaalseid kirjutamislaagreid. Kusjuures eelistasin kirjutada, kas oma kabinetis, mida jagasin viie teise doktorandiga või raamatukogu avalikus ja avatud lugemissaalis, kus oli kohustus ühe koha peal paigal istuda.

• Kui oma doktorantuuri ajale tagasi vaatad, siis mis sellest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Kindlasti Rootsis veedetud kaks semestrit, sest need olid mulle kõige produktiivsemad. Samas oli mul võimalik töötada sellises rütmis, et nädalavahetuseti ja aeg-ajalt õhtuti oli mul aega iseenda jaoks. Käisin palju jalutamas, matkamas ja jooksmas. Lisaks külastasin peaaegu kõiki Stockholmi ja selle lähiümbruse muuseume.

"Huvitav oleks mõista ka enda ajast ees olnud visionääre, nagu näiteks Leonardo da Vinci, kes juba sajandeid enne helikopteri leiutamist suutis neid realistlikult ette kujutada."

• Kas midagi naljakat ka teadustöö kirjutamise jooksul juhtus? Kui jah, siis mis?

Mu 8–9-aastane õepoeg käis suviti pidevalt minu töölaua ümber ja ohkas ning küsis: „Tädi, millal sa ükskord selle õppimise ära lõpetad ning päriselt tööle lähed?“. Siis ei vaataks ma hommikust õhtuni arvutiekraanil vilkuvat kursorit – see ju ei ole töö tegemine ning saaksin temaga koos pigem kinno või matkama minna.

• Kes on läbi aegade olnud teadlane, suurmees või mõtleja, kelle kõrval tahaksid tegutseda? Miks?

Ei oska kohe üht teadlast või mõtlejat välja tuua. Sotsiaalteadustes on tavaliselt teadustöö tulem ja avastused pikaaegse uurimis- ja mõttetöö tulem. On vähe võimalusi hõisata „Heureka“. Seega, kui rääkida sellistest soovunelmatest, siis tahaksin olla vaatleja just nendes olukordades, kus teadlane sai tõesti hõisata „Heureka“ nt Newton ja tema õun või Einstein ja tema relatiivsusteooria. Tahaks tajuda seda õhkkonda. Huvitav oleks mõista ka enda ajast ees olnud visionääre, nagu näiteks Leonardo da Vinci, kes juba sajandeid enne helikopteri (lennumasinate) leiutamist suutis neid realistlikult ette kujutada.

Kahjuks ei võeta teadlasi Eesti ühiskonnas tõsiselt. /.../  Meie keerukas ühiskonnas on iga otsuse, lahenduse taga keerukad dilemmad, mille lahti harutamisega tegelevad teadlased. 

• Kuidas ja kui palju on Sinu elu mõjutanud ülemaailmne koroonakriis? Mis Sa arvad, milliseks kujuneb meie elu järgmisel/järgmistel aastal?

Kindlasti on koroonakriis mõjutanud ka minu elu. Ühelt poolt andis see viimase, kuid olulise tõuke oma doktoritöö lõpetamiseks selle aasta kevadel. Teisalt on see pannud rohkem väärtustama inimkontakte ehk olemist oluliste inimestega samas ruumis ja vahetut suhtlust. See on pannud väärtustama ka perekonna ja lähedaste olulisust. Kui kontaktid on olnud piiratud, siis just perekonnaga suhtlemisel on oluliseks muutunud infotehnoloogia ja videokõned pereliikmetega. Kui tööalaselt on videokoosolekud väsitavad, siis pereliikmetega videosuhtlus on muutunud vaat, et kõige olulisemaks suhtlusliigiks.

Kindlasti mõjutab see kriis maailma, sh Eestit ka lähimatel aastatel veel. Majanduslikust kahjust ja struktuursetest muutustest ühiskonnas taastumine võtab veel kaua aega. Praegu ei adu me isegi veel kogu muutuse ulatust. Samas maailm ei saa enam kunagi olema selline, kui me aastal 2019 tulevikku ette kujutasime. Loodan siiski, et seni nutisõltuvuses olnud lapsed/noored ehk õpivad taasväärtustama vahetut suhtlust ning ekraanivaba aega.

• Mis Sa arvad, kas teadlaste ja noorteadlaste hääl on ühiskonnas piisavalt kuulda? Põhjenda.

Kahjuks ei võeta teadlasi Eesti ühiskonnas tõsiselt. Meie tänapäeva kiiresti muutuvas, rahast (jõukusest) sõltuvas ja infost üleküllastunud ühiskonnas ei ole paljudel inimestel aega, tahtmist ega teadmisi, et süveneda sellesse, mida on teadusel ning teadlastel pakkuda. Oodatakse pigem lühikesi populistlikke lihtlauseid, millega saaks ühiskonna keerulised dilemmad näiliselt lihtsalt lahendada. Aga meie keerukas ühiskonnas on iga otsuse ning lahenduse taga keerukad dilemmad, mille lahti harutamisega tegelevad just teadlased. Seda ei saa esitada populistlike lihtlausetega, sest on palju „agasid“ ning keerukaid valikuid, millel kõigil on oma head ja vead.

• Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elad ning mis aitavad Sul edu saavutada?

Üks põhimõtetest on see, et elus tuleb võtta (kaalutletud) riske ja teha (väikesi) hullumeelsusi, mis kõrvaltvaatajale võivad tunduda lootusetud üritused või ajaraiskamised. Enda proovilepanek on tihti just see oluline edasiviiv jõud, mis tihti aitab inimesena areneda ja õppida uusi oskusi. Muidu kipume just täiskasvanutena kinni jääma oma väljakujunenud ja suhteliselt turvalisse argipäeva, vältides uusi väljakutseid. Selline mugavustsoon piirab ka meie arengut inimestena.

Tooks välja veel ka sihikindluse, milles on aeg-ajalt ka jäärapäisuse elemente. Tihti on eesmärkide saavutamine keerulisem kui me ette kujutada oskame. Küsimus on, kas anda alla ning valida lihtsam tee või jäärapäiselt edasi rühkida seatud eesmärgi suunas.

Oluline on omada ka lähedasi suhteid toetava pere ning sõpradega. Hea, kui sind ümbritsevad toetavad inimesed, kellega koos naerda, nutta ja maailma kiita või kiruda. Kuid oluline on ka aeg iseendale ehk aeg-ajalt üksi olemine. See vähemalt minu puhul aitab mõtteid korrastada ning sihte seada. Sellepärast meeldibki mulle üksi jooksmas või looduses käia, et oma mõtetes vaikuses ja rahus selgust saada.

• Viimane raamat, mida lugesid? Miks seda ka teistele soovitada?

See küll ei olnud viimane raamat, aga Hans Rosling’i „Faktitäius“. Raamat paneb mõtlema, kui kergesti on ka haritud ja teadlikud inimesed numbrite ja statistikaga manipuleeritavad. See on oluline teadmine eriti meie tõejärgses ühiskonnas, kus infoallikaid on nii palju, et on keeruline eristada usaldusväärseid. Oluline on mitte ainult numbrid ja statistika, vaid oskus lugeda, mõista ja interpreteerida seda, mis on numbrite taga ja seda mis tegelikult ütlemata jäetakse.