Page 82 - Tallinna Ülikool

82
König, Seifert ja Doh (2018) on näidanud, et internetikasutust vanemas eas mõjutab oluliselt asjaolu kas viimasel või praegusel töökohal oli või on vaja kasutada arvutit. Eestis oli vanemas tööeas inimeste rühmas (55–64) kõrgemalt haritud inimeste seas vähem neid, kellelt töökoht nõudis / nõuab arvutikasutust võrreldes teiste SHARE riikide keskmisega. See võib ka olla põhjus, miks meie internetikasutuse ja arvutioskuse näitajad on teiste riikidega võrreldes keskmised või alla keskmise.
Teiselt poolt osutab tulemus Eesti töökohtade arvutiseerituse mahajäämusele, vanemaealiste diskrimineerimisele töökohtadel, mis nõuavad arvutikasutust, ning tööandja oskamatusele või soovimatusele ära kasutada Eesti keskealise tööjõu kõrgemat hariduspotentsiaali ning motiveerida töövõtjat arenema.
Tööandja muutunud rollile oma töötajate oskuste, sealhulgas üldoskuste parandamisel, on osutanud ka OECD (2018). Tööhõive raportis 2018 annab OECD soovituse, et
just tööandjad (koostöös, töötajate ja riigiga) peaksid hakkama panustama inimeste arengusse. Arusaam, et õppimine on vaid töötaja enda asi, on iganenud. Seejuures tuleks vähendada matteuse efekti ilmnemist, kus koolitust pakutakse ennekõike neile, kelle oskuste tase on niigi kõrge ehk õpivad need, kes on kogu aeg õppinud.
muutused sotsiaalses kaasatuses nelja uuringulaine jooksul, on mõnevõrra optimistlikumad. Eesti 50+ vanuses inimestest on käinud kursustel ja koolitustel rohkem inimesi, kui SHARE riikides keskmiselt, mis on ootuspärane, arvestades meie inimeste hariduspotentsaali. Teistes kogukondlikes tegevusliikides on näitajad võrdlusriikide keskmisest madalamad, kuid pole aastate võrdluses langenud.
Riskigrupina tuleks näha neid 55+ vanuses inimesi, kelle ainus sotsiaalne aktiivsus on töö. Üleminekul pensionile kalduvad need inimesed, kellel pole töö kõrvalt tekkinud harjumust osaleda kogukondlikes tegevustes (mõeldes kogukonna alla rühmasid,
kes on koondunud mistahes alusel, sh nt sarnase huviga inimesed), jääma sotsiaalselt passiivseks. Kuigi kogukondlikku kaasatust peetakse inimese isiklikuks asjaks või kogukonna asjaks, siis poliitikatasandil on oluline maha võtta need takistused, mis vähendavad võimalusi olla vanemas eas aktiivne, soovitavad Litwin ja Stoeckel (2014). Sotsiaalset kaasatust uurinud autorid soovitavad võtta kasutusele meetmed, mis tõstaks inimeste teadlikkust. Puudu on teadmistest sotsiaalse aktiivsuse positiivsest mõjust inimese võimete säilimisele ja selle kaudu laiemalt tervisele. Tegevuste pakkujad kogukondades, samuti valdkonna uurijad ei tee vahet, millised tegevused on efektiivsed ja millised väheefektiivsed toetamaks inimeste tervet vananemist. Sotsiaalse kaasatuse parandamiseks saab õppida Läti ja Leedu vigadest ning Soome eeskujust.