Page 37 - Tallinna Ülikool

vanematega lapsepõlves loovad aluse kõrgemale heaolutunnetusele vanemas eas ning suuremale rahulolule eluga. Antud uuringus leiti ka, et eluteel toimunud sotsiaal- majanduslikku toimetulekut suurendavad sündmused (kõrgem haridus, suurem sissetulek) ei muuda kirjeldatud mustrit ehk lapsepõlves toimunul ei ole üle elukaare sotsiaal-majanduslikku mehhanismi.
Oluline on ka märkida, et partneri olemasolu iseenesest ei taga tuge vaimse tervise probleemide eest, vaid oluline on partneriga säilinud head suhted. Nii leiab Becker koos oma kolleegidega (2019), et abikaasaga heade suhete olemasolu korral on vanemas eas oluliselt vähem depressiivsuse sümptomeid. Eriti oluliseks muutub partneri tähendus juhul, kui lähedaste võrgustik on väike ja piirdubki vaid ühe inimesega. Kui vanema inimese sotsiaalvõrgustikus on tema lapsed, siis sellel on positiivne mõju vaimsele tervisele vaid juhul, kui tegemist on lastega, kes on kodust lahkunud ja elavad vanematest eraldi. Juhul, kui sotsiaalvõrgustikus on lapsed, kellega elatakse koos, siis on näha pigem negatiivset seost, mis võib seostuda kahe erineva nähtusega. Esiteks, et koos hakatakse elama siis, kui vanemal on tekkinud probleemid, ja suhtlemise preventiivne mõju on kadunud (Abuladze, Sakkeus 2019). Teiseks, võivad olla probleemiks lapsed, kes ei ole iseseisvalt hakkama saanud ning süvendavad vanas eas ka vanemate depressiooni. Igal juhul, ühiskondades, kus hoolduskoormust pakuvad peamiselt pereliikmed, kellel on see seadusest tulenev kohustus, on tihti tegemist sunnitud olukorraga mõlema põlvkonna jaoks. Lapsed ei saa jätkata oma väljaõppele vastavat professionaalset tegevust, ühiskond kaotab nad niigi pingelisel tööturul, samas asuvad nad pakkuma teenust, milleks neil professionaalne väljaõpe puudub, ning teenus ei vasta ootustele. Viimasest tulenevadki halvad suhted ning pinged, mistõttu pole imekspandav, et lastega koos elavatel vanemaealistel on depressiivsussümptomid pigem suuremal määral ning nad on vähem eluga rahul. Kõik see omakorda on mehhanismiks haiguste süvenemisele ja üldisele tervise halvenemisele ning varasemale elust lahkumisele.
Huvitav on märkida, et olenemata sellest, kas inimesel on tegevuspiirang või mitte, aitab suurema sotsiaalvõrgustiku olemasolu kaasa sellele, et eluiga pikeneks (Abuladze ja Sakkeus, 2019). Seetõttu on oluline aidata kesk- ja vanemaealistel pärast tööturult väljumist leida endale uusi väljakutseid kogukonnas ning eriti oluline on see, et tegevuspiirangutega inimesed saaksid aktiivselt osaleda väljaspool kodu toimuvates tegevustes. Kaotatud suhete asemel on oluline luua uued, sest suhted aitavad kaasa sellele, et me kauem elaksime.
37