Page 136 - Tallinn University

Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2015/2016. õppeaasta PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik HARIDUSTEADUSED
Teine eesmärk oli eelneva põhjal analüüsida elupaikade hindamisel ja määramisel esinevaid problee- me, mille kohta toodi välja eraldi kokkuvõttev osa iga elupaigatüübi lõpus. Esiteks oli läbivaks see, et konkreetne elupaigatüüp võib olla välisilmelt väga erisugune, mis muudab ühe ja sama kriteeriumite loendi rakendamise keeruliseks. Teiseks, elupaikade leviku määramine on enamasti komplitseeritud, kuna nad esinevad tihti kompleksidena ning üleminek ühest elupaigatüübist teise on harva selgepii- riline. Lisaks toodi välja ka võrdlused (erinevused ja sarnasused) ühe elupaigatüübi näidete vahel. Eelkõige pöörati tähelepanu elupaiga seisundit ohustavatele teguritele ning hindamiskriteeriumitele. Näiteks mõnel juhul tundus autorile vähemoluline kriteerium määravamana kui oluline kriteerium. Tähelepanekute osas pidas autor oluliseks eristada, mida on võimalik hinnata kohapeal olles ning mida saab ka varem või hiljem uurida kaugseire meetodeid kasutades. Seisundi hindamise muutis keeruliseks konkreetse elupaiga kohta kehtivate kriteeriumite loendi üldisus.
Kolmas eesmärk, milleks oli Eesti rannikuelupaiku tutvustava informatiivse veebirakenduse loomine, täideti samuti edukalt ning veebileht on kõigile avalikult kättesaadav.
Soovituste poolelt pakub autor välja olemasoleva seisundi kriteeriumite loendi täiendamist täpsusta- vate selgitustega, mis aitaksid konkreetset kriteeriumi paremini mõista. See aitaks vähendada võima- likke küsitavusi ja tulemused oleksid objektiivsemad. Teiseks, mõnedel elupaigatüüpidel (1640, 2130) on küll juba olemas, olenevalt tingimustest, kaks erinevat kriteeriumite loendit, samas võib esineda suuri variatsioone ka ülejäänud elupaigatüüpide puhul, mistõttu oleks ehk mõistlik ka nende jaoks välja töötada lisaloendeid.
KaSutatud KirjanduS
Hang, T., Kalm, V. (2014). Maa pinnamood ja seda mõjutavad tegurid. − Mander, Ü., Liiber, Ü. (Koost). Üldmaateadus: õpik kõrgkoolidele. Tartu. Eesti Loodusfoto.
Hurt, E., Karoles, K., Maran, K., Sepp, K., Vendla, V. (2009). Koormustaluvuse hindamise metoodika kaitsealadel seoses nende rekreatiivse kasutamisega. Tartu: Eesti Maaülikool.
Jones, W. (2002). EC Habitats Directive: Favourable Conservation Status. Joint Nature Conservation Committee (JNCC). http://jncc.defra.gov.uk/PDF/comm02D07.pdf (26.06.2017)
Orviku, K. (1961). Jooni Eesti tänapäevase ranniku geoloogiast. − Orviku, K. (Toim). Antropogeeni geoloogia. ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi Uurimused, Tallinn, 187−202.
Orviku, K. (1993). Nüüdisrandla. − Lutt, J., Raukas, A. (Toim). Eesti šel geoloogia. Tallinn: Eesti Tea- duste Akadeemia, 29−39.
Paal, J. (1999). Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassi katsioon. TÜ botaanika ja ökoloogia instituut. Tartu: Tartu Ülikool.
Paal, J. (2000). “Loodusdirektiivi” elupaigatüüpide käsiraamat. TÜ botaanika ja ökoloogia instituut. Tartu: Tartu Ülikool.
Paal, J. (2004). Euroopas väärtustatud elupaigad Eestis. Tallinn: Ilo Print.
136