Page 32 - Parimad teadustööd 2013/2014

32
TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2013/2014. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOgUMIK HUMANITAARTEADUSED
DAWKINSI GEENI-MEEMI ANALOOGIA: DISKURSUSE ARHEOLOOGIA
daWKins’ gene-meme analogy: an arChaeology oF a disCourse
Silver Teinbas
Sissejuhatus
1976. aastal käis evolutsioonibioloog Richard dawkins (s. 1941) oma raamatu „Isekas geen” viimases peatükis „Meemid: uued replikaatorid“ välja idee, et kultuurilist evolutsiooni võiks vaadelda kui teata- vat laadi analoogiat bioloogilisele evolutsioonile. Tegu ei ole pelgalt darvinistlikel printsiipidel põhineva analoogiaga, mis lähtuks loodusliku valiku võrdlemisi abstraktsetest tunnustest, nagu seda on variat- sioon (variation), selektsioon (selection) ja pärilikkus (heredity), vaid tegemist on analoogiaga, mis läh- tub eelkõike neo-darvinistlikust sünteesist, mille üheks oluliseks aluseks on mendellik geneetiline evo- lutsioon ja selle evolutsiooni nurgakiviks olev informatsiooni digitaalsus, diskreetsus, potentsiaalne su- rematus. Täpsemalt, geeni-meemi analoogia lähtekohaks on geneetilise informatsiooni evolutsioon läbi replikaatori mõiste, püüdes sealjuures replikaatori(te) juhtumit üldistada ja näidata, et geenid ei pruugi olla ainsad replikaatorid (dawkins 2006: 322). Geeni-meemi analoogia probleem seisneb aga selles, et geneetilise ja memeetilise informatsiooni tüüp on suures osas tähelepanuta jäänud, samal ajal kui justni- melt see – millisel informatsiooni tüübil antud analoogia põhineb ja millist informatsiooni tüüpi antud analoogia eeldab – on antud analoogia puhul äärmiselt olulise tähtsusega. Sestap tulekski esmalt uurida geeni-meemi analoogia ja selles sisalduva ning selle analoogia oluliseks nurgakiviks oleva informatsiooni tüübi algupära – ja just selle algupära uurimise ehk arheoloogiaga antud artikkel tegelebki – ning alles seejärel otsustada, kas ja mil määral on võimalik memeetikat edasi arendada teaduslikult ja filosoofiliselt tõsiseltvõetavaks distsipliiniks; viimane pole tänini veel õnnestunud.
1. Geneetiline evolutsioon
dawkinsist lähtudes võib öelda, et geneetiline evolutsioon eeldab kvantitatiivset Shannon-tüüpi digi- taalset-kvantitatiivset informatsiooni (vt nt dawkins 2004: 95), kus „geneetilist koodi võib vaadelda kui sõnastikku“ (dawkins 2000: 24) – dNA molekuli, mis „kujutab endast pikka, määramata ulatusega ahe- lat“ (dawkins 2000: 157). See sõnastik, s.t dNA tähestikuna kirja pandud informatsioon, on ennekõike digitaalne: „Geneetiline informatsioonitehnoloogia on digitaalne. Selle fakti avastajaks oli Gregor Men- del“ (dawkins 1996: 112) ja potentsiaalselt surematu: kui elusolendid võivad ellujäämismasinatena olla ajutised ja kaduvad, siis neid elusolendeid „programmeerivad“ geenid on informatsioonina potentsiaal- selt surematud, igavesed. Mis antud juhul säilib, on informatsioon; ja selles tähenduses on informatsioon „mittemateriaalne“, põlvest põlve edasi kanduv geneetilise ahela struktuur, mitte aga struktuuri konk- reetsed üksused (adeniin, tümiin, tsütosiin ja guaniin ehk A, T, C ja G). Neo-darvinistliku geeni termi- noloogia laiendamine memeetikaks tekitab aga probleeme, sest juhul kui geenid eeldavad ennekõike kvantitatiivset-digitaalset informatsiooni, siis memeetika kui kultuurilise evolutsiooni puhul on oluliseks