Tänapäeval võib ausa mängu mõiste tinglikult jagada formaalseks ja mitteformaalseks. Formaalselt on aus mäng olnud otseselt spordiga seotud kontseptsioon, mille all tuleks mõista eelkõige spordiala reeglitest kinnipidamist. Ausa mängu idee mitteformaalse määratluse all peetakse silmas ettekirjutust, et sportlased võistleksid teatava suhtumisega või siis on teatud voorused liidetud spordi enda väärtuste ja sisemiste hüvedega, mis on moraalselt heakskiidetud.

Need põhimõtted on leidnud väljenduse kahes dokumendis: ausa mängu deklaratsioonis ja spordieetika koodeksis. Arvestades seda, et kumbki dokument ei sisalda ausa mängu kui spordi ideaali sisulist selgitust ega õigustust ning kuna mõlemad tekstid on eesti keeles kättesaadavad, piirdutakse siinkohal vaid nendele osutamisega.

Rahvusvaheline Sporditeaduste ja Kehalise Kasvatuse Nõukogu (Ingl International Council of Sport Science and Physical Education = ICSSPE) võttis 1976. aastal Rahvusvahelise Olümpiakomitee ja UNESCO toetusel vastu Ausa mängu deklaratsiooni, milles määratletakse võistlusspordiga seotud osapoolte vastutused ja tegevused ausa mängu edendamisel ja tagamisel.

Edasiseks lugemiseks:

• Ausa mängu (fair play) deklaratsioon. 1996. Eesti Kultuuriministeerium.

Spordi Eetika Koodeksi, mille juhtmõtteks on „Aus mäng - tee võidule", põhiprintsiibiks on, et „eetilised seisukohad, mis viivad Ausa Mänguni, on kogu spordiliikumise integraalne, mitte lisaelement, ja kehtivad kõigil sporditegevuse tasemetel, olgu see siis sport kõigile või tipptasemel võistlussport". Koodeks määratleb aus mängu positiivse kontseptsioonina, mis „tunnustab sporti kui sotsiaal-kultuurilist tegevust, mis ausal harrastamisel rikastab ühiskonda ja arendab rahvastevahelist sõprust. Sporti tunnustatakse ka kui individuaalset tegevust, mis ausa mängu puhul pakub võimalusi enesetunnetuseks, eneseväljenduseks ja eneseteostuseks, isiklikuks eduks, oskuste omandamiseks ning võimekuse näitamiseks, sotsiaalseks suhtlemiseks, naudinguks, heaks terviseks ja üldiseks heaoluks." Koodeks on adresseeritud eelkõige neile, kes otseselt või kaudselt mõjutavad või arendavad laste ja noorte sporti. Need on:

• valitsused kõigil tasandeil ja kaasarvatud kõik riiklikud institutsioonid. Eriline vastutus lasub nendel, kes on seotud kohustusliku hariduse kindlustamisega;
• spordiorganisatsioonid ja spordiga seotud organisatsioonid kõigil tasandeil ja kaasa arvatud spordialaliidud, liitude ühendused, kehalise kasvatuse liidud, treenerite koolitusasutused, spordimeditsiini ja farmakoloogia ringkonnad ning massiteabekanalid. Ka kommertssektor, kaasa arvatud spordikaupade tootjad ja turustajad ning marketingi agentuurid, kannavad vastutust Ausa Mängu edendamise eest.
• üksikisikud kaasa arvatud lapsevanemad, õpetajad, treenerid, spordikohtunikud, ametnikud, spordijuhid, ajakirjanikud, arstid ja farmakoloogid ning samuti eeskujud, keda järgitakse - tippsportlased ja valitud ning palgalised spordijuhid. Üksikisikul võib olla vastutus ka kui pealtvaataja rollis.

Euroopa Spordieetika koodeks: