Silmuskudumine on paljude rahvaste kultuurides kaugele minevikku ulatuvate traditsioonidega käsitöötehnika, mis on aja jooksul teeninud erinevaid eesmärke. Eesti rahvakunstis on silmuskudumine olnud oma populaarsuse tõttu auväärsel kohal. Silmkoeesemed moodustavad eesti rahvusliku tekstiilipärandi ühe rikkalikuma ja huvitavama osa.

Hiljemalt 17.sajandi jooksul kujunes varrastel kudumise oskus üldrahvalikuks. 1664. aastast pärineb arhiiviteade, mille järgi Lihula lähedalt Matsalust olevat Rootsi viidud 115 silmkoeeset. 18. sajandi lõpu poole tõstis A.W.Hupel esile eesti talunaiste varrastel kudumise oskust ja et tütarlapsed õppisid kudumise ära harilikult juba kümnenda eluaasta paiku.

Kalmuleidude põhjal oletetakse, et Baltimaadel tunti silmkoetehnikat tõenäoliselt juba 13.- 15.sajandil. Eesti territooriumile on kudumisoskus jõudnud arvatavasti samal ajal või veidi hiljem. Vanimad andmed tekstiilileidude kohta pärinevad soodest ja rabades, kust teiste esemete seast on leitud ka silmkoeesemete tükke. Varrastel parem- ja pahempidiste silmustega kudumise oskuse kohta on Eestis tõend ühe haruldase leiuna 14.sajandist. Meie territooriumil vanimad kirjatud kudumi tükid pärinevad Rabivere matmispaigast ja arvatakse pärinevat 17.sajandist.

Konsin, K. 1972. Eesti rahvakunst I. Silmkoeesemed. Tallinn: Kunst, värvitahvel I.

Varrastel kootud silmkoeesemete kujunduslikus mitmekesisuses avalduvad paikkondlikud mustritraditsioonid, kujunduslik mitmekesisus, fantaasiarikkus ja valmistajate isikupärased otsingud. Eesti silmkoeesemed on põhiliselt kaunistatud kiri-, koe- või roositud mustritega.

19. sajandil on Eestis varrastel kootud kas kirjates (kirikindad, -sukad) või koemustritega kindaid, sukki, sokke, sääriseid, mütse, sajandi lõpul ka kampsuneid ja rätte kaunistades. Eriti virgad kudujad olid saarte naised, kes on sageli silmkoeesemeid teinud ka müügiks.

Varasematel aegadel valmistati meil peamiselt käe- ja jalakatteid nii meestele kui naistele. Jalakatteid - säärised ja sääreribad - valmistati algselt kangast, hiljem kooti varrastel. Sääriseid kanti sukkade kõrval veel 19. sajandil.

Tähtsad esemed olid ka kindad, mis polnud mitte ainult kehakatteks külma vastu, vaid olid seotud ka vanade kosja- ja matusekommetega. Kindakirjad kandsid rahvapäraseid nimetusi, kirjadele omistati isegi maagilist tähendust. 19.sajandil hakati kuduma sõrmkindaid.

Vähem on kootud mütse ja kampsuneid. Rahvakunstipärandisse kuuluvad ka väga ilusad nn.haapsalu pitsrätikud, mida hakati kuduma enne 19. sajandit. Nende traditsioonilised kirjad ja kompositsioon on säilinud muutumatult tänapäevani.

Eestis on kudumine olnud naiste töö.