Roosimine

Roosimiseks nimetatakse mustrilõngade põimimist kudumise käigus põhikoe silmuste vahele.

Roosimine on Eesti rahvakunstis uuem kaunistusvõte, mis võeti kasutusele 19 sajandi I poolel. Laiemalt levis tehnika aastasaja lõpul. Roosimistehnika kujunemiseks on tõuget andnud rootsi ja saksa vastavad eeskujud. Ruhnu rootslaste tumedatel sukkadel olid levinud valged mustrid (rosor). Mitmevärvilised roositud mustrid olid tuntud Saksamaa mõnes piirkonnas. Eestis kasutati seda tehnikat peamiselt kinnaste ja sukkade kaunistamisel.


Roositud kindad on levinud peamiselt Pärnu ja Viljandimaal vt. kaardil (Konsin, K. Silmkoeesemed. Tallinn:Kunst, lk. 21) Roositud kaunistused esinevad ainult sõrmkinnastel. Peamiselt roositi valgele, punasele, oranzile või lillale, harva kollasele või mustale põhjale.

Pärnumaal (Tõstamaa, Audru) olid peamiselt levinud valgepõhjalised kindad. Roositud motiivid esinesid sagedamini kämbla alumisel serval (kuni väikese sõrme tipuni), pöidlal ja keskmisel sõrmel. Eripäraks oli narmastega kaunistatud roositud ranne (pära).

Valgete kinnaste roosimiseks kasutati taimevärvide perioodil madarapunast ja potisinist. Aniliinvärvide kasutuselevõtuga 19 sajandi keskel, lisandusid roheline, lilla, kollane.

Piiri, R. 2001 Kindad. Tartu: ERM, lk.28

Viljandimaal ( Helme, Tarvastu, Viljandi) olid levinud punase- ja oranzipõhjalised kindad. Neile oli tüüpilisem mustri paiknemine käelabal ja sõrmedel, kinnaste randmed kooti koemustrilised (lapilised, soonikkoes, jne).

Punasepõhjalisi kindad on kaunistatud lillades, rohelistes, kollastes, sinistes, roosades ja mustades toonides.

 

Roositud sukad on samuti tüüpilised Pärnu-ja Viljandimaale (Halliste, Häädemeeste, Kõpu, Kolga-Jaani, Suure-Jaani, Tõstamaa). Mujal esinevad need üksiknähtustena, mis on teise piirkonda sattunud elanike rändel või kingitusena.

Ornament kulgeb reana mõlemal pool säärt kuni pahkluuni ja hargneb siis ühe otsaga labajalale, teisega kannale. Motiiviks on peamiselt mitmesugused rombi- ja tähevariandid.

Roositud sukkade põhivärv on enamasti valge, vahel ka lilla. Sääre ülemine osa võib mõnikord olla teisevärviline- tumesinine või neokirjaline (kirjuks värvitud lõngaga kootud). Värvidest on valitsevad punane ja sinine, millele lisanduvad roheline, kollane, beez, roosa jne. Ruhnu rootslaste tumedapõhjalistel (tumesinine, must) sukkadel olid levinud valge lõngaga roositud motiivid.

 

Kaarma, M., Voolmaa, A. 1981. Eesti Rahvarõivad, Tallinn: Eesti Raamat, lk.452 


   

 

« Eelmine | Järgmine »

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 2.5 License

Ann Ojaste, 2010