Muster kattis tavaliselt kogu eseme. Kootud pind sai soe ja vastupidav. Kirimustrid on edasi antud põlvest põlve. Uusi mustreid saadi naabritelt või kirikus ja laadal käies. Paljud kirjad kooti vanade esemete järgi, need olid ringluses, neid laenati üksteisele. Naaberkülades ja sõitudel nähtud motiividest kooti väikesed proovid, mida oma äranägemise järgi täiendati ja ümber kombineeriti. On teada, et vanad vilunud kudujad koovad kirjad peast, sageli pimesi. Kooti karjas olles ja teiste tööde vaheajal, kui koht seda lubas. Pooleliolevat tööd kanti kaasas korvis või rätiku sees. Suurim kudumistöö leidis siiski aset talvel ja õhtuti, kui välitööd juba tehtud olid. Rahvakalendri järgi kestis see mardipäevast (10. november) jüripäevani (23. aprill). Talvel tehti näputööd rehetoas ja enamasti pirrutule valgel, naised kudusid sageli ka aidas või kambris. Käsitöö tegemisel valitses kindel tööde järjekord, mis lähtus traditsioonidest ja kogemustest ning seostus mitmesuguste uskumustega. Näiteks Võrumaal usuti, et täiskuu ajal kootud kindad tulevad eriti soojad ning neis käed ei külmeta.