Vikli (saksa keeles Zwickel) all mõisteti algselt suka sääreosa ja labajala vahekohta juurde õmmeldud kiilu. Hiljem tähistati sellega reljeefseid jooni või augulisi koeridu, mis tekkisid sääre kahanduselt labajala kudumisele üleminekul. Vikeldamise tähendus laienes aja jooksul, seda kasutati rahvapäraselt erinevates koemustrites (nöör-, palmik-, pitskude jne) kudumise nimetamisel (vaata leviala kaardil).Tänapäeval on mõiste konkreetsem.

Viklite kudumisvõte pole tuntud mitte ainult Eestis. Rohkesti ühisjooni on on leitud näiteks Lääne-Eesti saarte ja Rootsi koekirjaliste kinnaste ja sukkade vahel, kust ei puudu ka vikli motiivid. Vikkelkoe töövõtteid tundsid sakslased, lätlased ja Skandinaavia maade rahvad, kelle kaudu on vikkelkoeliste esemete valmistamise oskus levinud ka Eestisse.

Eesti rahvakunstis on on sellist võtet kasutatud kõige rohkem sõrmkinnastel ja suka säärtel. Vikeldatud pind on kaunis ja tihe, aga ka soe ning vastupidav, mis meie ilmastikutingimustest lähtudes on oluline. Tüüpilisemad viklitega kaetud esemed pärinevad Lääne - Eesti saartelt (Saaremaalt, Muhust, Kihnust). Üksikuid esemeid muuseumide kogudes pärinevad ka teistest piirkondadest.

Mustjala viklitega sõrmkinnas foto - Piiri, R. 2001 Kindad. Tartu: ERM, lk.29

Kihnu sokk TLÜ metoodiline fond