Eksamitel oli teadmiste kontrolli, impeeriumi ametnikkonna parimate ametnikega täiendamise funktsioon, kuid   kõigel sellel oli veel üks funktsioon ja kaugeltki mitte ebaoluline.

Nimelt eksamiteks valmistusid pidevalt sajad tuhanded inimesed. Nendega töötasid repetiitorid, õhus oli pidev pinge. Teada oli, et valik on äärmiselt karm ja erapooletu (vähemasti tehti selleks kõik). Hirm oli eksamikomisjonide vägevuse ja ilmeksimatuse ning karmi nõudlikkuse ees ja mida kõrgemale seda enam. Kõik kokku moodustas see võimsa psüühilise mõjutuse mehhanismi, mis oli ellu kutsutud ja toimis edukalt igasuguse inimliku erakordsuse ja eneseväljenduse eripärade allasurumiseks ning sisendas igale õppijale algusest peale ja järjekindlalt lausa alateadvuse tasemel rituaalse käitumise vorme.

Paljud pürgijaid ei suutnud nii tugevale ja pikaajalisele stressile vastu panna. Kroonikad kirjutavad ränkadest murdumisjuhtumitest, kus eksamitel põrumine tõi kaasa kui mitte enesetapu, siis elu täieliku krahhi, meeleheitepuhanguid, pikki depressiooniperioode jne. Oli juhuseid, kus läbikukkunud kandidaadid olid nii meeleheitel, et hakkasid nägema nägemusi, protesteerima isegi kuni mässudeni välja. Oli ka juhuseid, kus eksamineeritavad surid eksamite ajal, suutmata pingele vastu pidada. Räägiti suure hulga negatiivse energia kogunemisest eksamite piirkonda…

Kuid vaatamata oma kivinenud alustele olid eksamid muuhulgas ka eksamineeritava psühholoogilise tasakaalustatuse kontroll. Kogu hiina eksamitesüsteem oli läbi põimunud tsi reguleerimise ja transformeerimise ning mitmete psühhopraktika vormidega. Ametnikud tundsid vastavat “sisemise kunsti” erisüsteemi, mis võimaldas rahustada teadvust ja stabiliseerida oma psüühikat.

Eksamite pikaajaliselt pingest läbitulnud ja karastunud ametnikud ei olnud mitte ainult põhjalikud traditsioonide, käitumisnormide ja kommete tundjad, vaid olid võimelised juhtima tohutu impeeriumi eri rahvuste kirjut, plahvatusohtlikku massi. Nende ettevalmistus vastas ka hiinlaste teadvuse müstilis-mütoloogilisele alusele. Ametnikud oli jumaliku imperaatori – Taevapoja tahte inimesteni toojad, seletajad, korra kindlustajad-kohtunikud, teadjad. Nende üheks eesmärgiks oli rahvas kultuuristada ja seda eelkõige käitumisreeglite kaudu. Hiinas eelistati alati traditsiooni rahulikku stabiilsust. Seega, et saavutada kõige kõrgemaid positsioone, tuli sulanduda väga täpselt kindlate inimeste kindlasse tegevusringi, mis kõige paremini vastas impeeriumi põhimudelile.

Esimeste eksamite ja alamastme saavutamise järel võis noor ametnik astuda ühte akadeemiatest ja selle lõpetamise järel ühineda imperaatori korralduste koostajate või kroonikakirjutajatega.

Teine valik oli saada euhuhhiks, mis eriti andekatele ja kärsitutele andis võimaluse liituda keisrikoja “hallide kardinalide” klanniga. Paljud ametnikud küll põlgasid sügavalt eunuhhe ega väsinud neid pilkamast, kuid see oli üks võimalus pääseda kiiresti sotsiaalse hierarhia tippu. Osa ametnikke asus kohe ka kõrgemateks eksamiteks õppima.