Organisatsioonid on oma olemuselt ja eesmärkidelt erinevad. Vahed ei tulene mitte ainult sellest, millises sektoris funktsioneeritakse – era-, avalikus või kolmandas vaid paljuski konkreetsest valdkonnast, tegutsemiskeskkonna haardest ja iseloomust, aga ka organisatsiooni olemusest, identiteedist, juhtimisviisist jne.

Kui näiteks äriühingu põhieesmärgiks on kasumi teenimine, mittetulundusühingul oma liikmete vajaduste rahuldamine, avalik-õiguslikel asutustel aga standardiseeritud teenuste pakkumine elanikkonnale, on loomulikult erinevad ka konkreetsed infopoliitika eesmärgid.

Nii nagu riigi tasandil võib mõne valdkonna poliitika või poliitiliste otsuste puudumine olla poliitiliseks valikuks, otsuseks, on see ka organisatsioonide puhul. Infopoliitika võib väljenduda asutusesiseste inforessursside korraldamises alates näiteks dokumentide säilitamise süsteemist kuni kollektiivisiseste aruandlusmehhanismideni välja.

Organisatsioonides võib kohata nn.

• tehnokraatlikku utopismi – toetumist inforessursside korraldamisel , info kategoriseerimisel ja modelleerimisel ainult tehnoloogilistele võimalustele;
• anarhiat- informatsiooni hankimist individuaalselt, vastavalt iga töötaja enda sisetundele;
• monarhiat – otsustamine ühe juhtiva isiku vaatepunktist, ülalt-alla infojuhtimise mudel, oleneb monarhi „valgustatusest“, aga halvasti vastuvõetav organisatsiooni teiste liikmete poolt;
• feodalismi - infopoliitika vorm, milles info on korraldatud liidrite või mingi kindla üksuse või funktsiooni huvidest/vajadusest lähtudes;
• föderalismi - inforessursside korraldus põhineb organisatsiooni allüksuste omavahelisel tihedal koostööl, läbirääkimistel, aruandlusel.