Liitsõna on tuletatud kahest sõnast – informatsioon ja poliitika.

Poliitikat võib käsitleda nii protsessina, mille käigus jõutakse mingite otsusteni, mis määravad ära teatud põhimõtted, normid, käitumisreeglid, kui ka neid otsuseid endid ja kokkulepete kohast käitumist.

Poliitikana kitsamas mõistes tähistatakse otsuste tegemist poliitikute ( võimu omavate gruppide) otsuste langetamist riiklikul või riikidevahelisel tasandil, avalikus sfääris, aga laiemalt võttes võib poliitilisteks otsusteks lugeda ka neid, mida tehakse erasektorisse kuuluvate organisatsioonide, inimgruppide tasandil asjade kohta, millel on tähtsust organisatsiooni või gruppide huvide ja väärtuste jaoks.

Infopoliitika mõistel on eri ajajärkudel olnud eri tähendus ja seda on sisustatud eelkõige vastavalt sellele, kuidas on sisustatud ja mõtestatud mõistet informatsioon.

Uurimisaineks kujunes infopoliitika 20.sajandil, mil ühiskondade liikumist industriaalühiskonnast infoühiskonda hakati analüüsima erinevate erialade vaatepunktist – poliitikateadlaste, sotsioloogide, juristide, infoteadlaste jt. poolt.

1960-ndatel aastatel liikus valitsuste tähelepanu selliste rahvuslike huvide poole nagu juurdepääs valitsusteabele, isikuandmete kaitsmine jms, - küsimustele, mis võimaldavad just seda perioodi lugeda kaasaegse riigi taseme infopoliitika alguseks. Näiteks 1966.a. võeti Ameerika Ühendriikides vastu Infovabaduse seadus.

Otsuste vastuvõtmise tasandi ja nende mõju ulatuse alusel saab eristada riiklikke/rahvuslikke infopoliitikaid ja organisatsiooni taseme infopoliitikaid. Üha enam aktuaalseks on muutumas ka globaalne tasand.


Rahvuslik infopoliitika. Alates 1970.-test aastatest hakkasid välja kujunema rahvuslikud infopoliitikad, mille raames valitsused langetasid otsuseid selle kohta, mida oma rahvale ja teistele riikidele teatavaks teha oma otsuste eesmärkidest, kuidas on tagatud isikuandmete kaitse ja infovabadus, kuidas kogutakse statistilisi andmeid otsuste vastuvõtmiseks, kuidas kasutatakse infotehnoloogia vahendeid. Arusaamad andmetest ja informatsioonist kui rahvuslikust ressursist, millest sõltub nii majanduslik, sotsiaalne kui kultuuriline areng, suunasid tähelepanu pöörama küsimustele kodanikuvabadustest, konfidentsiaalsusest, infoeetikast, julgeolekust. jms.

Esimeseks ametlikuks dokumendiks peetakse 1978.a. Ameerika Ühendiriikides vastuvõetud Rahvuslikku Infopoliitikat (National Information Policy), mis sätestas põhimõtted informatsioonilise infrastruktuuri väljakujundamiseks postindustriaalses ühiskonnas.

Eri maadel on erinevad lähtekohad ja põhimõtted – ühed usaldavad pigem turujõude, teised teevad otsuseid, lähtudes informatsiooni kui avaliku hüve seisukohast. Poliitilisi otsuseid mõjutab ka see, milline on üldine vaatenurk – kas juhtivaks teguriks loetakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat või informatsiooni sisu ja selle tarbijakesksust. Enamuses Euroopa riikides on infopoliitilised otsused kirjas nii põhiseadustes, autorikaitse, trüki- ja kirjastamise, andmebaaside loomist/hoidmist ja tarkvaraga seotud toiminguid reguleerivates seadustes kui ka arvukates valdkondlikes eriseadustes, mis puudutavad andmete kogumist, töötlemist, vahendamist, hävitamist ja arhiveerimist infoteenuste pakkumist.

Seoses muutuvate ühiskonnakäsitustega ja info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tungimisega kõikidesse eluvaldkondadesse kasutatakse kaasajal riikliku infopoliitikana ka nn. infoühiskonna arendamise poliitikaid (Information Society Policy). Ka Eestis kasutatakse infopoliitika mõistet sageli just sellises tähenduses.

Infopoliitika mõiste on omamoodi katusmõisteks kõikidele seadustele ja määrustele, mis on seotud informatsiooni loomise, töötlemise, infovoogude ja kasutamisega aga ka poliitikatega, mis määravad informeerimise, suhtlemise ja kultuuri.

Kõige laiemaks kaasaegseks määratluseks võib lugeda S Bramani sõnastust:

Infopoliitika koosneb seadustest, määrustest, seisukohtadest ja muudest otsustustest ning tegevustest, millel on mõju ühiskonna koostoimele, sealhulgas informatsiooni loomisele, töötlemisele, infovoogudele, juurdepääsule ja kasutamisele

Infopoliitika mõiste sõltub lisaks sellele, mida mõeldakse informatsiooni all ja millisel tasemel põhimõtteid välja töötatakse ja otsustes kokku lepitakse ka kontekstist ja valdkonnast, milles mõistet rakendatakse. Nii võib rääkida hariduse, keskkonna, teaduse, tervishoiu jne. infopoliitikast.
Käesolev õpiobjekt keskendub organisatsiooni infopoliitika olemusele, eesmärkidele ja väljatöötamise protsessile.