Krossi stiil on põnevalt isikupärane. Novell on kirjutatud arhaiseeritud stiilis, mis loob reaalsuse illusiooni: lugeja viibiks nagu ärkamisaja kultuuritegelaste pere keskel, kelle keelekasutus oli kindlasti keskmisest haritum ja vaimukam. Jaan Kross sai novelli kirjutamisel kasutada ka Lydia Koidula kirjavahetust omastega, mis võimaldas tal Jannseni ja Koidula stiili järele aimata. Tekst kubiseb võõrkeelenditest, peamiselt germanismidest, kuid leidub ka latinisme (meditsiiniterminid) ja prantsuskeelseid väljendeid, markeerimaks tollast haritlaskeelt. Näited: eine Siegespalme, Fragezeichen! Ausrufungszeichen!, bitte schön, die Überflüssigen, ins Sein der Dinge, gans woanders, jenseits von Gut und Böse (eesti tõlkevasted on antud novelli lõpus). Krossile omaselt leidub tekstis ka makaronisme, s.o kirjandustekstisse kunstikavatsuslikult lülitatud teiskeelsed sõnad või plokid, mida flekteeritakse põhikeele päraselt. Näiteks: „Võibolla olin ma ise lihtsalt Lydiasse verliebt...“ (e.k armunud). „Aga selle pisikese, kuidas ütelda, Spannungiga olid mõlemalt poolt harjutud...“ (e.k pingega). „... ja tiris oma musta redingote’i selga“. Latinismid: conjunctivitis, doktor medicinae, cataracta, presbyakusis, apoplexia cerebri (ajuinsult). Leidub arhailisi ja murdekeelendeid (nt lk 145 repsnikud, vartalid, aururuus, kuväärid, suhvel), samuti poeetilisi võrdlusi ja allusioone ärkamisaja kultuuriteostele, nt „... tema peale räägitud laimu selge tagasitõrjumine oli kogu meie perele justkui ärkamine nõidusunest“, lk 161). Vrd. Johann Köleri allegoorilise maaliga „Ärkamine nõidusunest“. Novelli dokumentaalsuse muljet suurendavad lõigud ajaleheartiklitest. Jannseni keelepruuk oma perega suheldes on rahvalik ja mahlakas: „Ei jää koerad vaid, kui sa nendele vastu hakkad haukuma.“; „...no kuskohast pean mina kõik selle saue välja võtma, mis ma neile suhu peaksin toppima!“ (159); „Ah nüüd siis peab vana Jannsen varsti tema rahehoo käes kaagutama hakkama!“ (170).

Samuti on tekstis huvitavaid, kirjaniku enese moodustatud liitsõnu: moonakakadedus, pumpamiskäigud, käsutamisrõõmus hääl, stuudiumiõlled, vennalontrus, pekuniäärne kasu, kuradiseitung. Krossile väga iseloomulik on sidekriipsuliste täpsustavate ühendite kasutamine: kompromisside-mees, nihilistide-leht, söömaaegade-hirmuvalitsus. Eriti rohkelt leidub novellis metafoore ja metafoorseid (allegoorilisi) väljendeid: Olga kohta – mesallianss, Amélie kohta – sitikas; geniaalsuse kuldsed tolmukübemed (Harry kohta); rublasid sakste lehmast (...) priskesti välja lüpsma; ideaalide pööningutuba ja eluvajaduste peldikukast, oma sisima trepid, vaimline tühjataskutunne. Samuti leidub tekstis kõnekäände: nt „Igal oinal omad munad“ (lk 168).

„Noodiread kirjandusteose osana on harva esinev kunstivõte. Jannsenite üldteatud muusikalembus annab sellele võttele välise õigustuse. Kasutatud muusikalised motiivid märgistavad pöördtoolil istuja närvilisust, ühtaegu hajevil ja keskendunud hingeseisundit, alguse ja lõputa tiirlemist oma sundmõtete suletud ringis. Vahel markeerivad need ka Eugen Jannseni tundeid mõne inimese suhtes, kellest ta parajasti mõtleb“ (Kalda 1989: 130).

Novelli põimitud muusikalisi motiive võib tõlgendada järgmiselt:

Lk 140 minoorsed akordid – annavad traagilise häälestuse.

Lk 142 minoorne viis – väljendab kõhklust

Lk 144 Franz Abti romanss – südamlik, Eugen meenutab armsat õde Koidulat

Lk 153 Kreutzeri mažoorne kvartett – ilmselt mälestus helgest lapsepõlvest

Lk 153 allpool: septakordi 3. pööre väljendab pinget, mis nõuab lahenemist ilusasse lõppakordi

Lk 156 väga ilus meloodia, ilmselt kommentaar Eugeni mõttele, et Jakobson oleks võinud isale andeks anda Koidula pärast

Lk 160 ilus pikk akord, lõpeb minoorselt – E. meenutab isa avalikku sõnavõttu ajalehes, kus ta laimu ümber lükkas, mis perele suure kergendusena mõjus

Lk 161 Kreutzeri mažoorne kvartett, fraas „Freie Männer sind wir“ – e.k. vabad mehed oleme! illustreerib Eugeni õnnetunnet, mis kaasnes perekonnalt häbi mahapesemisega.

Novelli pinge areneb tõusva joonena. On mitu pisipinget; näiteks Jannseni ja Lydia salajase vestluse pealtkuulamine kõrvaltoas (lk 146), seejärel Jannseni öine hoiatuskäik, kus laps-Eugen isale järgneb. Järgmine pisipõnevus on seotud stseeniga lk 152, kus isa seisab 1970. a algul Tiigi tn-l akna all mõttes, kummalise näoga, prillid viltu ninal, ega märka aknast mööduvat Eugenit.

Loos on kaks enam-vähem võrdset pinge haripunkti: Sündmuste esimeseks kulminatsiooniks on atentaat Jannsenile (ning tõrvakana maalimine majaseinale) (lk 170), pööre on kviitungite saamine Joosep Hurdalt. Teiseks kulminatsiooniks on Eugeni tüli isaga, kus ta isa pettuses süüdistab ja talle täielikku põlgust avaldab (lk 182-186). 

"Pöördtoolitund" on pikem, jutustuselähedane (kultuurilooline) novell, milles Kross on ühendanud nii toskaana ehk suletud novelli kui ka tšehhovi (ehk avatud novelli) põhimõtteid. Klassikalisele novellile tunnuslikud on keskendatus ühe erakordse ent tõestisündinud juhtumi ümber; kujutuse intensiivsus ja tihendus, üldistusjõud, pinge areng ning suhteliselt üllatav lõpplahendus ehk puänt. Avatud novellile tunnuslik on aga peategelase sisemaailma ja sisekonflikti süvenenud analüüsiv kujutamine.

Krossi versioonis tunnistab Jannsen pojale, et ta võttis raha vastu eelkõige seetõttu, et ta ei oleks nagunii saanud lehte toimetada vabade kätega, kuna valitses kahekordne tsensuur (ametlik ja lisaks rüütelkonna surve). "Tehkem siis nende tahtmist, sest muud ei ole meil teha. [---] Miks peaksime meie seda raha põlgama? Kas ei või meie seda puhtaks teha selle läbi, mille peale meie seda kulutame?" (lk 185). Hilve Rebane juhib tähelepanu sellele, et Jannsen toimetas ajakirja "Eesti Põllumees", mida andis välja rüütelkond, ning "summa" (2000 rubla) võis olla Jannseni honorar ja toetus trükikulude hüvituseks. See klapib ka Jannseni enda Eesti Postimehes antud tunnistusega, kus ta ütleb, et ta on üksnes oma töö ja vaeva eest raha saanud - "aga mitte ainumast punast kopikut, kelle eest ma iseennast ehk tõde ja õigust oleks ära müünud!" (lk 160). Kuigi Voldemar Miller on tuvastanud Jannseni allkirjadega kviitungid, on ülekohtune ja liiladav sellest järeldada, et tegu oli eesti rahva reetmisega.