Hilve Rebane toetab Karl August Hermanni seisukohta, et Jannsen võis saada tasu saksa mõisnikelt mõne tehtud töö eest. Nimelt ilmus alates 1869. aastast Eesti Postimehe lisana Jannseni koostatud esimene eesti põllumajandusajakiri Eesti Põllumees, mille väljaandjaks oli rüütelkond. Rüütelkonna peamehelt von Samsonilt ongi tulnud Jannseni „ostusummad“, samuti hakkas Samson hiljem end peale suruma kultuuritöös, mis omakorda seletab Jannseni vihjeid, et sakslased heitsid end Eesti Postimehe kaastöölisteks. H. Rebane rõhutab, et „summa“ (2000 rubla) oli võimalik Jannseni honorar ja trükikulude hüvituse tellimisraha. (Rebane 1990: 26) Seega on täiesti võimalik, et Jannsen ei saanud raha lubaduse eest toimetada Eesti Postimeest sakslaste vaimus, nagu on kahtlustatud.

Lisaks müüdavusele süüdistas Jakobson Jannsenit ka eestlaste saksastamise püüdes. Värssföljetonis „Eestipoiga ja Baltipapa“ heitis ta Jannsenile ette, et mõni mees on kaks korda salaja Saksamaal keiser Wilhelmi palge ees käinud palumas eestlaste saksastamist kiirendada. Tegelikult käis Jannsen Saksamaal koos oma poja Eugeniga 1878.a Koidulal vastas, kes oli vastsündinud lapsega sattunud majanduslikesse raskustesse, sest abikaasa napist stipendiumist ei jätkunud perekonna elatamiseks. Mõistagi tutvuti seal ka kohalike vaatamisväärsuste ja kultuurieluga. Ümberrahvastamist ei pooldanud Jannsen kummaski suunas, mis selgub nt tema vastusest saksa ajalehtede rünnakule ümberrahvastamise küsimuses. „...kas ta hiljem, kui ta haritud ja koolitatud rahvas, eestlaseks jääda, venelaseks, või sakslaseks saada tahab, jäetagu talle endale ja oldagu kindel, et terve ja õige taktika valib selle, mis on terve ja loomulik“ (Rebane 1990: 27-29)

J. V. Jannseni kuju pilt pärineb Wikimedia Commons lehelt: http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Joh._V._Jannsen.jpg