NOVELL

Novell kui žanr tekkis XIV sajandi Itaalias, selle rajajaks peetakse Giovanni Boccacciot oma „Dekameroniga“ (1348-1353). Teose eelkäijaks oli itaalia XIII-XIV sajandi lühiproosa, nt kogumik „Novellino ehk sada vana novelli“. Novelli nimetus tuleb itaaliakeelsest sõnast novella tähendusega ’uudis, päevauudis’ ning vihjab renessansiaegse novelli niisugustele omadustele nagu lühidus, uudsus-, üllatusmoment, orienteeritus argielule. „Dekameron“ koosneb sajast raamnovellist, mis on tihedalt komponeeritud ja põhisündmusele keskendatud; tegevus areneb põnevuse astme üha tõustes, kuni jõuab üllatusliku lõpplahenduse ehk puändini. Sellist, suletud lõpuga novellitüüpi nimetatakse toskaana novelliks. M. de Cervantes Saavedra pani oma „Õpetlike novellidega“ 1613 aluse teist tüüpi, vabama ja lõdvema struktuuriga, nn cervanteslikule novellile. (Eesti keeles on tema teos ilmunud pealkirjaga „Koerte kõnelus“ 1972.)

Novelliteooriat on arendanud mitmed (enamasti saksa) kirjanikud, nagu Goethe, F. Schlegel, P. Heyse, F. T. Vischer, L. Tieck, E. K. Bennett jt.
Ludwig Tiecki järgi esitab novell mingi juhtumi, kas olulise või üsna tähtsusetugi, kõige eredamas valguses. Kujutatav juhtum on seejuures täiesti tõepärane, ent samal ajal ometi erakordne. Novellis on pöördepunkt, koht, kus lugu ootamatult ümber pöördub, murdub. See eristab Tiecki arvates novelli teistest žanridest (Liiv 1975: 514).

Üldiselt peetakse novellile peale lühiduse (keskmiselt 1000-8000 sõna) omaseks:
- ühe erakordse, ent tõestisündinud juhtumuse esitamist,
- tegevuse või sündmuse ranget ühtsust (vältida tuleks lõdvalt seotud kõrvalepisoode),
- ühe teema või konflikti ümber keskendatust,
- tegelaste vähesust (ebaolulised kõrvaltegelased ei ole kohased),
- kujutuse intensiivsust, tihedust,
- üldistusjõudu.

Novellis on igal struktuurielemendil (nt detailil) suurem tähenduslik koormus kui pikemates proosavormides (romaanis, jutustuses). Paul Heyse järgi peaks igas novellis olema „pistrik“, s.t juhtmotiiv, mis läbib teost ühendavalt ning koondavalt (ta järeldas seda „Dekameroni“ 5. päeva 9. novelli põhjal).
Novell eeldab head stiilitunnetust. Tuglase järgi on kõigi kirjanduslike vormide hulgas novellivorm üks kõige nõudlikumaid ja isemeelikumaid. Novelli eristavat ajalehe sõnumist just vorm, milles peegeldub isiklik stiil. Novell on sonett proosas.


Novelli ameerika variandiks on short story (lühike lugu), mille rajasid Washington Irving, Nathaniel Hawthorne ja Edgar Allan Poe XIX saj-i esimesel poolel ja mis on sisuliselt identne novelliga. Poe järgi on short story’s eriti tähtis mulje ühtsus, milleta jäävat saavutamata nii vajalik tugev efekt. Short story peab olema läbiloetav ühe „istumisega“, kas poole tunni, tunni või kahe jooksul, igal juhul ilma katkestuseta. Henry James tõi 1898 välja, et üksikjuhtumil põhinevat efekti taotleva novelli kõrval esineb ka teine novellitüüp, milles esineb teataval komplitseeritusel ja jätkuvusel põhineva mulje efekt. Selle all võiks mõista nn avatud süžeega novelli, kus ei peeta enam kinni kõigist toskaana novelli nõuetest; kus sündmuse range ühtsus on asendunud vaid teema ühtsusega, kus esitatakse üksnes lõik, katke elust, mitte terviklik ja lõpetatud osa, ja kus puänt on asendunud kunstikavatsusliku lõpetamatusega.

Vene vormikoolkonna esindaja Mihhail Petrovski analüüsis novelli ajaperspektiivi. Ta tõi novelli olevikulise ajatasandi kõrval (peamist tegevust tajutakse alati olevikulisena) välja ka minevikulise ajatasandi: peamisele tegevusele või sündmusele eelnenud sündmused (ehk üks osa faabulast) antakse sageli mahuliselt kokkusurutuna. Sarnaselt võib eristada ka tulevikutasandit. Selliste ajatasandite olemasolu andvat novellile totaalsuse.

Novellitüübid

Arengulooliselt võib novelle jagada kaheks:

1) Klassikaline, suletud süžeega novell (nimetatud ka toskaana ja anekdootnovelliks).Tegevus esitatakse enamasti kronoloogiliselt, pinge tõuseb aste-astmelt, saades selge lahenduse üllatavas pöördepunktis ning puändis. Tegelased on muutumatud ja terviklikud, esile tuuakse vaid paar iseloomujoont. Näited: paljud „Dekameroni“ ja Maupassanti novellid, Vilde „Leib“ ja „Kannataja“, Tuglase „Inimesesööjad“, „Suveöö armastus“, „Kuldne rõngas“, Arvo Valtoni „Kaheksa jaapanlannat“, Rein Saluri „Kolm kartulit“, Maimu Bergi „Ema angstid“, Aino Perviku „Anna“.

2) Avatud novellitüüp (nimetatud ka tšehhovlikuks novelliks vene kirjaniku Anton Tšehhovi järgi), milles ei ole esiplaanil niivõrd väline sündmustik kui tegelaste sisemaailm, meeleolud, raskelt sõnastatavad sisekonfliktid. Tegevus võib olla vähene (või hoopis puududa) ja novelli lõpp jääb tihti lahtiseks, puänt puudub ning lahendusele vaid vihjatakse. Lõpetamatus võib koguni anda lisatähenduse. Tihti esitatakse vaid katkend, juhuslik fragment mingist olukorrast, arengust või meeleolust, mitte lõpetatud pilt. Näiteks: J. D. Salingeri „Vaene onu vemmalsäär“.

Sellist proosapala võib nimetada ka vabavormiliseks või modernnovelliks või siis hoopis lühijutuks, mille soovitas saksa Kurzgeschichte eeskujul kasutusele võtta Maie Kalda 1967. a. Lühijutu žanritunnused on märksa paindlikumad ja leebemad kui novellil, vorm lihtsam ja loomulikum. Lühijutt esitab enamasti argielusituatsioone ja püüab psühholoogiliselt läbi valgustada tükk elutarkust. Seejuures ei ole lühijutt sama mis ameeriklaste short story (=novell). Lääne tuntumad lühijutumeistrid on Henry James, Joseph Conrad, Hemingway, Kafka. 1960. aastatest saati on Eestis lühijutte avaldanud Mats Traat, Arvo Valton, Jüri Tuulik, Maimu Berg jt.

Kujutushaaret aluseks võttes võib rääkida veel kolmandast tüübist. Ühest teravalt piiritletud üksiksündmusest jutustava, anekdoodilähedase ülesehitusega novelli kõrval esineb ka laiemahaardelisem, pikemat ajalõiku kujutav novellitüüp. Sellesse tüüpi kuuluvad pikemad, jutustuselähedased novellid (nouvelled), mille lõpp ei pruugi olla ei eriti terav ega üllatavgi. Ühe sündmuse asemel keskendutakse siin sageli ühele sündmuste arendusele (nagu nt Tuglase novellis „Popi ja Huhuu“). Siin leidub ka arenevaid tegelasi, samuti ulatuslikku autoripoolset tegelaste iseloomustamist. Cervantese loomingust hargnenud nouvelle’i võttis üle saksa kirjandus, kus see on kõige enam levinud. Näiteks G. Kelleri novell „Küla Romeo ja Julia“, Mait Metsanurga „Epp“, Peet Vallaku „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“.