Varasemalt seostati ettevõtlikku mõtteviisi ettevõtlusega ja ettevõtjaga. Tänapäeval kiiresti muutuvas maailmas käsitletakse ettevõtlikku mõtteviisi üha laiema kontseptsioonina. Seetõttu nähakse ettevõtlikku mõtteviisi kui inimese ühte olulist hoiakut, mis avaldub hakkamasaamises igapäevaelus ettetulevate väljakutsetega ja esile kerkivate probleemide lahendamises ning üldises aktiivses tegutsemises ja teadlikus eneseteostuses (Gibb & Price, 2014; Nadelson et al., 2018; Sudrajat, 2015).

Mitmed autorid on püüdnud ettevõtlikku mõtteviisi defineerida. Tuginedes erinevatele autoritele, siis ettevõtlik mõtteviis on nii mõtlemise kohandamise ja otsuste tegemise kogum (Naumanni, 2017), mille käigus toimub olukorra tajumine ja tõlgendamine (Korte, Smith, & Li, 2018) ning sellele mõtlemisprotsessile järgneb tegutsemine. Rõhutatakse aga seda, et kõik see toimub ebakindlas ja pidevalt muutuvas keskkonnas (Naumanni, 2017; Sudrajat, 2015). Seega eeldab ettevõtlik mõtteviis tähelepanelikkust uute võimaluste suhtes (Naumanni, 2017).

Lähtuvalt eeltoodust võib esitada Lindberg, Bohman ja Hulténi (2017) ettevõtliku mõtteviisi definitsiooni: ettevõtlik mõtteviis on indiviidi võimekus kiiresti tajuda, tegutseda ja mobiliseeruda ebakindlates tingimustes.

Eesti kontekstis on ettevõtliku mõtteviisi all käsitletud ettevõtlikkust ja defineeritud järgmiselt: isiksuse omadustele tuginev hoiak, mida iseloomustavad loov ja uuenduslik mõtlemine, saavutusvajadus, tahtekindlus ning võime mõtteid ja ideid teostada ning mis on vajalik muutustele paindlikult reageerimiseks ja toimetulekuks määramatusega (Arro et al., 2018). Seda indiviidi ettevõtlikkust nähakse aga laiemas ettevõtluspädevuse kontekstis (vt joonis 1). Ehk ettevõtluspädevuse on teadmiste, oskuste ja hoiakute terviklik kogum, mis on vajalik väärtuse loomiseks ideede elluviimisel, õppija ettevõtlikkuse arenguks ning jätkusuutlikuks toimetulekuks töös ja igapäevaelus (Arro et al., 2018).

Joonis 1. Ettevõtluspädevuse mudeli struktuur (Arro et al., 2018)

Seega ettevõtliku mõtteviisi tähtsus seisneb selles, et see aitab inimesel muuta oma ideed tegudeks ja saavutada edu, mis omakorda suurendab tema üldist tööalast konkurentsivõimet. Seetõttu rõhutatakse ettevõtliku mõtteviisi kujundamise olulisust kõigil haridustasemetel ja –liikides (Arro et al., 2018; Gibb & Price, 2014; Nadelson et al., 2018), sest see on midagi, mis ei ole sündides kaasa antud, vaid on elu jooksul arendatav ja selle arengut mõjutab inimese interaktsioon ümbritseva keskkonnaga (Naumann, 2017; Sudrajat, 2015; Korte, Smith, & Li, 2018). Paraku nõuab ettevõtliku mõtteviisi arendamine pingutust ja vajab toetamist (Nadelson et al., 2018), mis omakorda seab nõudmisi õpetajatele, et oma õpilaste ettevõtlikku mõtteviisi arengut toetada.

Lindberg, Bohman, & Hultén (2017) toovad esile, et ettevõtliku mõtteviisi arendamine tähendab teatud osas õppijate juhitud protsessi, mis toetab nende autonoomiat, iseseisvust, iseseisvat mõtlemist ja enesejuhtimist üldiselt. Seega peab õppeprotsess hõlmama endas õpilaste aktiivseid õpitegevusi, nagu näiteks eksperimenteerimist, probleemide lahendamist, harjutamist, loovaid tegevusi, kriitilist mõtlemist arendavaid ülesandeid jt. Õpilased peavad läbi õpiprotsessi kogema ise uut õpitut ja seda reflekteerima, sest nii on võimalik arendada nende ettevõtlikkust. (Lindberg, Bohman, & Hultén, 2017)

Üldiselt puuduvad ainuõiged õppeviisid ja õppemeetodid õpilaste ettevõtlikkuse arendamiseks. Õpetajad rakendavad selleks varieeruvaid õppeviise ja õppemeetodeid. Siiski õpetajad on esile toonud järgmisi õppeviise, mis enam toetavad õpilaste ettevõtlikkuse arengut: õppimine läbi praktiliste tegevuste, kogemusõpe (Gibb & Price, 2014), projektõpe, koostöine õpe (Seikkula‐Leino et al., 2010).

Seega on võimalik õpilaste ettevõtlikku mõtteviisi arendada läbi tegevuse, st läbi õpilaste aktiivse mõtestatud õpitegevuse.