Kutseõppel omandavad õpilased mitmesuguseid teadmisi ja oskusi. Omandatakse ka praktilisi tööoskusi ja –vilumusi mitmesuguste käsi- ja masintööriistade käsitsemiseks, töö planeerimiseks ja kontrollimiseks. Õigesti organiseeritud tööprotsessis muutub õpilase isiksus, arenevad tema intellektuaalsed võimed, esteetiline maitse, tekivad positiivsed tööharjumused, kasvab vastutustunne jne.

Maksimaalset edu õpilaste kasvatamisel ja õpetamisel töö kaudu saavutatakse siis, kui õpetaja tunneb põhjalikult mitmesuguseid mõjutamise võtteid ning oskab neid loovalt kasutada.

Osal õpilastel edeneb iga töö ladusalt, teistele valmistab lihtsam praktiline töö tõsiseid raskusi. Õpilased reageerivad ühtedele ja samadele tingimustele erinevalt ning see on peamiselt tingitud õpilaste psüühilistest ja füüsilistest iseärasustest. Selleks, et saavutada õppetöös maksimaalset edu, peab lähenema õpilasele individuaalselt.

Töötamist mõjutavad psüühilised nähtused liigitatakse 3 põhigruppi:

1. Psüühilised protsessid: aistingud, tajud, tähelepanu, mälu, mõtlemine, tahe, emotsioonid jne).
2. Psüühilised seisundid (iseloomustavad inimese olekut momendil): aktiivsus, reipus, passiivsus, meeleolu, pingutatus jne).
3. Psüühilised omadused (püsivam olek): temperament, iseloom, võimed, kalduvused, huvid jne).

Psüühika on olemuselt reflektoorne: organism reageerib väliskeskkonnast või organismist tulnud ärritustele mingi tegevusega. Välisärritajad tekitavad õpilase ajus närviprotsesse (erutus, pidurdus), mille tagajärjel toimuvad õpilase psüühikas mitmesugused muutused.

Psüühilisel tegevusel on 3 lüli:

1. Välismõjude poolt esile kutsutud erutus meeleorganites;
2. Ajus kulgevad erutus- ja pidurdusprotsessid koos nende baasil tekkivate psüühiliste nähtustega (aistingud, kujutlused, tundmused jne);
3. Inimese tegevus vastavalt ajus vastuvõetud otsusele.

Kõik need lülid on omavahel seotud ning üksteisest tingitud.

Erutus on närviprotsess, mis paneb vastavate närvidega lihased ja näärmed tööle.

Pidurdus on protsess, mis takistab lihaseid või näärmeid tööle hakkamast või katkestab nende töö.

Erutuse ja pidurduse omavaheline suhe, levik ning keskendumine närvisüsteemis ongi õpilaste individuaalsete iseärasuste peamine põhjus.

Inimesel on:

• vahetu maailma peegeldamise vorm, mis avaldub mitmesuguste lihaste ja siseorganite refleksides (esimene e. esemeline signaalsüsteem)
• välismaailma peegeldamise vorm – reageerimine kõnele kui ärritajale (teine e. sõnaline signaalsüsteem) Teine signaalsüsteem moodustab anatoomilis-füsioloogilise aluse suulisele ja kirjalikult kõnele.

Nooremad õpilased reageerivad paremini konkreetsetele esemelistele ärritajatele, kui neid tähistavatele sõnadele ja mõistetele.

Vanematel õpilastel domineerib teine signaalsüsteem ning esimese signaalsüsteemi sagedasem ja pikaajalisem pidurdamine.

Kutseõppe käigus on õpilane pidevalt kontaktis ümbritseva keskkonnaga, so. töövahenditega (masinad, seadmed, töö- ja mõõteriistad) ja tööobjektidega (materjal, pooltooted). Tööks vajalikku infot saab õpilane sensoorselt väljalt (vaata alljärgnevaid jooniseid).

 

Töötamise põhimõtteskeem tootval tööl on järgmine:

Töötamise põhimõtteskeem teenindaval tööl on järgmine:

Sensoorne väli – see on see osa töökohast, kus asuvad välisärritajad – signalisaatorid , mis annavad õpilasele tööks vajalikku informatsiooni. Mida rohkem ja täpsemalt infot saab õpilane oma töö kohta, seda edukam on tema tegevus. Saadav info võib olla tööks vajalik (tööobjekti kuju muutumine, mõõteaparatuuri näidud, elektrimootori hääl, toidu maitse jne.) ja ka mittevajalik (liigne müra, saastatud õhk, ebapiisav valgustus, tähelepanu kõrvale kiskuvad tegurid jne.), mis segavad tööd. Informatsioon võetakse õpilase poolt vastu retseptoritega.

Retseptorid – väljaspool peaaju asuvad meeleorganite osad, mis välisärritusi vastu võtavad. Retseptorid kujundavad info ümber närviimpulssideks, mis antakse edasi ajju. Peaajus toimuvad närviprotsessid (erutus ja pidurdus), mille alusel tekivad õpilasel psüühilised protsessid ja seisundid (tajud, mõtted, tundmused, meeleolu, aktiivsus jne.). Sellest tuleneb õpilase käitumine tööprotsessis, so. närviimpulss antakse edasi vastavatele efektoritele (lihastele).

Peale välisärritajate võivad õpilase tegutsemist mõjutada ka organismist tulenevad ärritused (valu, väsimus jne.).

Efektorid – õpilase lihased, milles saabunud närviimpulsid muudetakse tegevuseks, so. liigutusteks. Liigutuste tulemusel lihased mõjutavad tööpingi juhtimishoobasid pingi töö muutmiseks soovitud suunas.

Tagasiside – see on töövahendilt ja tööobjektilt välisärritustena saadav info töö kulgemise kohta, mille alusel õpilane tegutseb.

Mida rohkem ja täpsemalt saab õpilane on töö kohta vajalikku informatsiooni, seda edukam on tema tegevus. Mittevajalik informatsioon võib aga tööd segada (liigne müra, raske õhk, ebapiisav valgustus, valu, väsimus jne).

Välisärritused võetakse vastu retseptorite abil, milles kujundatakse informatsioon ümber närviimpulssideks ja antakse edasi ajju. Peaajus toimuvad närviprotsessid (erutus, pidurdus), mille alusel tekivad psüühilised protsessid ja seisundid (tajud, mõtted, tundmused, meeleolu, aktiivsus jne). Need avalduvad õpilase teatud laadi käitumisena – vastureaktsioonina. Organismi vastureaktsioone sooritavad lihased ja näärmed.

Näide: Kui õpilase töötamisel ajal peaks masin purunema, saab ta infot selle kohta nägemis- ja kuulmismeelte kaudu. Info suunatakse retseptorite vahendusel peaajju, kus see kutsub esile mingisugused mõtted ja tundmused, millele vastavalt õpilane käitub. Kui tal on tööks vajalikud teadmised, oskused, vilumused, antakse närviimpulss õigesti edasi efektoritele (lihastele). Efektorites muudetakse närviimpulss tegevuseks. Efektorid mõjutavad masina vajalikke osasid. Masin seiskub ning see kajastub sensoorses väljas asuvates ärritajates. Tekib tagasiside. Vastavalt uuele olukorrale saavad efektorid uue käsu ning annavad edasi efektoritele ning protsess kordub.