Page 55 - Tallinn University

53
Tudengite seas on levinud Finstagram (fake + insta) ehk pool-anonüümne lisakonto Instagramis, kus täiuslike latede, sel de ja päikeseloojangute asemel on totakad näoilmed, naljakad juhtumused ja äpardunud piduroad.
Tiidenbergi sõnul võib sel de pikaajalist päevakajali- sust seostada teatud kultuurilise ärevusega nähtavuse ümber. See paneb küsima: kes on nähtav? Kes on nähta- matu? Kellel on õigus end ise nähtavaks teha?
Ühelt poolt võib väita, et tänu sel dele võivad kõik, kes varem olnud nähtamatud, nüüd nähtavaks saada. Ka siis, kui sa ei ole noor, kaunis või sale, oled teistsuguse keha- kuju või nahavärviga kui moeajakirjanduses vastu vaatab, või kui sa ei ole tüüpilises mõttes mehelik või naiselik.
Varem oli selline nähtavaks tegemise võim teiste inimeste käes – fotograaf, modelliagentuuri omanik, iluajakirja toimetaja ... Nüüd on kontroll inimese enda
käes ja uued arengud panevad mõtlema: kes ma olen? Kas ma paistan endale selline, nagu paistan teistele? Kuidas ma end maailmale esitlen?
Meile on antud võimalus vähemalt osaliselt kontrollida, millisena me soovime end näidata – millistel kontser- tidel käin, kas ma istun pargis või kohvikus raama- tuga ning kas mul on palju sõpru. Lisaks on nähtavus ja nähtamatus alati olnud igapäevapoliitiline, sellega kaasneb sümboolne võimuvõitlus ja hierarhiad, millega omakorda võib kaasneda häbistamine ja hukkamõist.
Sellegipoolest on meil tänu kaameraga nutiseadmetele, visuaalsetele sotsiaalmeediarakendustele ning sel kul- tuurile enneolematu kontroll selle üle, kuidas me end näitame, ning ehk sellegi üle, kuidas meid nähakse, mis teeb paljudel meist enesetunde pigem heaks.
digi- ja meediakultuur