Liikumiskiiruste taju teooria

Kokkuvõte

Nägemissüsteemi psühhofüsioloogia, aga ka kogu kognitiivse neuroteaduse võtmeküsimus on seotud ühtse teooria väljatöötamisega, millega oleks võimalik seletada tsentraalsete mehhanismide ehk otsuse vastuvõtmise protsessiga seotud neurofüsioloogiliste protsesside olemus.
Erinevatest aspektidest lähtudes on uuringud USA ja Lääne-Euroopa tajupsühholoogia koolkondades viinud mitmete teooriate tekkimiseni. Sõltuvalt uuringute suunitlusest on nägemistajuga seotud uuringutest välja arenenud:

• otsese taju teooria (direct perception), mille üheks peamiseks esindajaks on Gibson, J.J., (näit. Gibson, 1950);
• konstruktiivsed teooriad (constuctivist theories), mille üheks peamiseks esindajaks on Gregory, R.L., (näit. Gregory, 1998);
• ühendatud teooria (synthesis theory), mille üheks peamiseks esindajaks on Neisser, U., (näit. Neisser, 1976);
• algoritmiline teooria (computational theory), mille üheks peamiseks esindajaks on Marr, D., (näit. Marr, 1982).

Kriteerium, mille põhjal nimetatud suundi eristatakse, tuleneb tajupildi tekkimiseks vajaliku info töötlemise erinevatest teooriatest. Nn alt-üles info töötlusteooria järgi (bottom-up processing) moodustub tajupilt ainult sensoorse info analüüsist vastupidiselt info ülalt-alla töötlusteooriale (top-down processing), kus tajupilt moodustub sensoorse informatsiooni mõtestamises lähtudes kogemuses olevast.

Liikumiskiiruste taju, samuti nagu kõigi teiste tajude korral võib täheldada info alt-üles töötlusteooria rakendumist küllalt varases eas pärast sündi, kuna sensoorne sisend ehk analüsaatorite tasand on selleks ajaks suures osas välja arenenud. Funktsionaalsete süsteemide teooria järgi vastab see süsteemigeneesi printsiibile.

Uuringud liikumiskiiruse diferentseerimisvõime arendatavuse kohta lastel näitavad selle võime paranemist seoses vanuse suurenemisega ja spetsiifiliste tegevuste mõjuga. Funktsionaalsete süsteemide teooria järgi vastab ülalt-alla info töötlusteoorias toimuvate närviprotsesside iseloom peamiselt tegevusresultaadi aktseptori staadiumi ülesannetele. Seega, toetudes funktsionaalsete süsteemide teooriale või ka info ülalt-alla töötlusteooria teooriatele, saab mõlemal puhul järeldada, et diferentseerimisvõime suurenemine tajumisel toimub tänu muutustele kesknärvisüsteemi tsentraalsetes mehhanismides.

 Test liikumiskiiruste taju hindamiseks ja arendamiseks

Lisatud test võimaldab liikumiskiiruste taju eristamisvõimet järjekindlamalt arendama hakata neljandast-viiendast eluaastast. Kõne all oleva metoodikaga täiendatakse engrammide ehk “jälgede kogu” sagitaalsuunas liikuvatest ehk lähenevatest liikumiskiirustest kesknärvisüsteemi tsentraalsetes mehhanismides. Piltlikult öeldes arendatakse erinevate liikumiskiiruste jälgede mällu jätmist, mälust üles leidmist ja õigete erinevaid kiirusi kodeerivate nägemiskanalite võimalikult kiiret töösse lülitumist. Selle alusel omandatakse võime liikumiskiirusi antitsipeerida, mis on vajalik nendes inimtegevuse valdkondades, kus see on olulise tähtsusega edu saavutamisel, sobivuse määramisel ja riski vähendamisel. Tänapäeval on abi otsinud liikumiskiiruste antitsipatsiooni uuringute tulemuste põhjal loodud praktiliste meetodite kaudu eelkõige ekstreemsituatsioonidega kokkupuutuvad erialad nagu näiteks lennundus (Krug, Regan, Beverly, Longridge, 1981; Kruk, Regan, 1983), julgestuspolitsei (Thomson, Erjemin, 1998; Thomson, Estermaa, 2001), tippsportlased (Thomson, 2000; Thomson, 2006; Thomson,  Liukkonen, Seil 2006; Thomson, Liukkonen, Reinbok 2006; Thomson, Liukkonen, Estermaa 2006; Thomson, Watt, Liukkonen 2008; 2009).