Ettevõtlikku mõtteviisi mõistet käsitledes on mitmed autorid tõdenud, et määratlustes esinevad erinevad rõhuasetused ning ühtne arusaam seni puudub (nt Naumann, 2017; Sudrajat, 2015; Korte, 2018). Varasemalt on ettevõtliku mõtteviisi avatud ja mõtestatud peamiselt äri või ettevõtluse kontekstis (Arro et al., 2018; Gibb & Price, 2014; Nadelson et al., 2018; Sudrajat, 2015) ning  mõned autorid on määratluses rõhutanud aspekte, mis eristavad ettevõtjaid ja mitteettevõtjaid (Davis, Hall, & Mayer, 2016; Naumann, 2017).

Tänapäeval globaliseeruvas ja muutuvas maailmas nähakse ettevõtlikku mõtteviisi üha enam olulise tegurina inimese hakkamasaamisel igapäevaelus ettetulevate väljakutsetega või esile kerkivate probleemidega, üldse tema tegutsemisel ja enese teostamisel (Gibb & Price, 2014; Nadelson et al., 2018; Sudrajat, 2015). Ettevõtlik mõtteviis aitab inimesel muuta ideed tegudeks, suurendades seeläbi märkimisväärselt üldist tööalast konkurentsivõimet. See aitab saavutada edu, mistõttu rõhutatakse ettevõtliku mõtteviisi kujundamise olulisust kõigil haridustasemetel ja -liikides (Arro et al., 2018; Gibb & Price, 2014; Nadelson et al., 2018).

Ettevõtliku mõtteviisi mõiste avamisel rõhutavad ühed autorid tunnetuslikku ehk kognitiivset vaadet, teised erilisi personaalseid tunnusjooni, mis peaksid selgitama isiku võimekust uurida ja tuvastada uusi võimalusi (Naumann, 2017). Mõnedes definitsioonides on rõhutatud uskumuse, hoiaku või käitumisega seotud aspekte (Korte, 2018). Tõdetakse, et ettevõtlik mõtteviis on midagi, mis ei ole sündides kaasa antud, vaid on elu jooksul arendatav ning selle arengut mõjutab inimese interaktsioon ümbritseva keskkonnaga (Naumann, 2017; Sudrajat, 2015; Korte, Smith, & Li, 2018). Samas nõuab ettevõtliku mõtteviisi arendamine pingutust ja vajab toetamist (Nadelson et al., 2018). Seetõttu peetakse ettevõtliku mõtteviisi avamisel oluliseks ühelt poolt mõista, milline ettevõtliku mõtteviisiga inimene peaks olema ja teisalt kirjeldada keskkonda, mis aitaks inimesel ettevõtlikku mõtteviisi kujundada (Korte, 2018).

Teaduskirjandusest võib leida hulgaliselt ettevõtliku mõtteviisi definitsioone. Naumann (2017) on koondanud erinevate autorite avaldatud definitsioone, need on kokkuvõtlikult esitatud tabelis 1.

Tabel 1. Ettevõtliku mõtteviisi definitaioone (Naumann, 2017)

Kirjandusest võib leida veel mitmeid McGrath ja MacMilliani definitsiooniga sarnaseid määratlusi, näiteks Lindberg, Bohman ja Hultén (2017) või Korte, Smith ja Li (2018) poolt esitatud definitsioonid. Lindberg, Bohman ja Hultén (2017) rõhutavad oma definitsioonis kiirust (võimekus kiiresti tajuda, tegutseda ja mobiliseeruda ebakindlates tingimustes).

Nadelson oma kolleegidega (2018) on ettevõtlikku mõtteviisi avanud kui võimekust tulla toime uudsete olukordadega, töötada koos teistega, tajuda ebaõnnestumisi olukorras ning ühendada inimesi ja ideid, luues seeläbi uut arusaama.

Eeltoodud ettevõtliku mõtteviisi definitsioonidest nähtub, et mõned autorid on avanud selle ettevõtluse kontekstis, mõned aga laiemas tähenduses. Kõigis definitsoonides rõhutatakse mõtlemist ehk kognitiivseid protsesse. Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et ettevõtlik mõtteviis on nii mõtlemise kohandamine ja otsuste tegemise kogum  (Naumanni, 2017) kui olukorra tajumine ja tõlgendamine (Korte, Smith, & Li, 2018). Teisalt tuuakse esile, et mõtlemisprotsessile peaks järgnema tegevus. Kolmandaks rõhutatakse, et nii mõtlemine kui ka tegutsemine leiab aset ebakindlas ja pidevalt muutuvas ehk dünaamilises keskkonnas (Naumanni, 2017; Sudrajat, 2015). Seega eeldab ettevõtlik mõtteviis tähelepanelikkust uute võimaluste suhtes (Naumanni, 2017). Nadelson et al. (2018) ettevõtlikku mõtteviisi avanud üldisemalt kui oskust tulla toime uutes olukordades, kuid ka see eeldab esmalt olukorra tajumist.