Intervjueeris Sirje Virkus 6.augustil 1997.aastal Tallinnas.
1. Kas kõrgkoolid Eestis on teie arvates valmis kaugkoolituseks?
Ma arvan, et Eesti ülikoolid on kaugkoolituseks valmis samapalju kui teiste riikide traditsioonilised ülikoolid. Vähemalt on täidetud järgmised tingimused: on palju väga häid eksperte, kellel on professionaalsed sidemed rahvusvahelise kaugkoolitusega ja toimub koostöö Eesti ülikoolide vahel. Samuti on inimesed, kes on suutelised juhtima kaugkoolitussüsteemi ja allsüsteeme Eestis. Ma arvan, et peamised tingimused on täidetud, kuid need tingimused on täidetud üksikisikute või osakondade tasemel. Selleks, et luua Eestis reaalsed võimalused kaugkoolituse arenguks, tuleks ette võtta mõningaid samme: ülikoolid kui institutsioonid peavad suunama end kaugkoolitusele ja täiskasvanute koolitamisele; ülikoolid peavad koostama nn kaugkoolituse arengukava, määratlema sihtgrupid, kelleni nad tahavad jõuda. Näiteks, kas Eesti ülikoolid tahavad pakkuda teatud kraadiõppeprogramme või koherentseid täiendõppeprogramme kaugkoolituse meetodil Eesti täiskasvanutele? Kui vastus on jaatav, siis tuleb mõelda, kuidas seda korraldada. Võimalikud on erinevad mudelid, võib kombineerida kaugkoolitusmeetodeid ja nn traditsioonilist "face to face" koolitust ja kasutada seejuures rahvusvahelisi ressursse. Neid ideid peaksid edasi arendama eksperdid, kes on Eestis juba olemas.
Järgmine samm peaks olema, et ülikoolid kui institutsioonid määravad strateegilise juhtimise kaugkoolituse valdkonnas ja määratlevad institutsionaalse võrgustiku struktuuri arenemiseks.
Selliseid arutlusi peaks toetama Haridusministeerium. Ma arvan, et peab olema samuti mõningane rahaline toetus Haridusministeeriumilt, näiteks selliste kõrgekvaliteediliste õppematerjalide tootmiseks, mis vastaksid Euroopa kaugkoolitussüsteemide ja rahvusvaheliste võrkude standarditele. Isiklik kogemus kinnitab, et ülikooli õppekoosseis on väga huvitatud niisuguste standarditeni jõudmisest, kui nad toodavad materjale meeskonnas, milles infotehnoloogiaspetsialistid ja hariduspsühholoogid täidavad kindlat rolli.
2. Kuidas Te hindate seminari "Eesti võimalused integreeruda Euroopa kaugkoolitusvõrguga", mis toimus 4.-5. augustil 1997.aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis ja Tartu Ülikoolis?
Need on minu esimesed otsesed sidemed Eesti kaugkoolitusmaailmaga. Ma olin kuulnud kaugkoolitusest Eestis juba seoses PHARE projektiga, kuid ma tundsin sellel seminaril, ja see näib mulle väga tähtis, et on olemas tugevad seosed kaugkoolituse arendamiseks vajalike hariduse põhikontseptsioonidega. Ma arvan, et on väga arukas omada häid sidemeid maailma kõrgetasemeliste kaugkoolituskeskustega ja uurimiskeskustega, nagu sellel seminaril David Hardy'ga ja Leslie Mapp'ga Avatud Õppe Sihtasutusest (Open Learning Foundation) ja Elizabeth Burgega New Brunswicki Ülikoolist Kanadas. Mulle tundub, et Eesti eksperdid on tõepoolest väga tuttavad hariduse põhikonseptsioonidega. Ma olen kindel, et nad aitavad kaasa hariduskontseptsioonide edasisele arengule ja integreerivad need Eesti kaugkoolituspraktikasse. Seminaril oli tihe seos tegevusega institutsiooni tasandil. Ma arvan, et igaüks mõistis, et paindlik haridus ja kaugkoolitus on tõepoolest institutsioonide poliitika ja strateegia küsimus. Ma kuulsin Tallinna Pedagoogikaülikooli rektor professor Mait Arvistolt, Tartu Ülikooli prorektor professor Teet Seenelt ja professor Raivo Vilult ja teistelt, et nad mõistavad väga hästi, et see on seotud ülikoolide moderniseerimisega. See kõik moodustab ülikoolihariduse tuuma.
On paljutõotav, et inimesed mõistavad, et tuleb leida uus tasakaal teaduskondade ja institutsioonide võrgu vahel, mis toetuks ülikoolide missionidele. Enamikul juhtudel eeldab õppepersonal selles valdkonnas ülikoolide juhtimist. Üldine võrgustik peab olema hoolikalt välja arendatud: tuleb määratleda, millised on ülikoolide põhieesmärgid ja põhilised sihtgrupid? Milliseid haridusstrateegiaid kohandada, arvestades, et nii õppekoosseisud kui üliõpilased ei ole enam ainult paberkandjate maailmas vaid ka elektroonilises keskkonnas ja neil on juurdepääs elektroonilistele raamatukogudele ja andmebaasidele üle kogu maailma. Kaugkoolitus on ülikoolis tegelikkuse integraalne osa. Ma arvan, et inimesed sellel seminaril mõistsid seda ja see on väga tähtis.
Lõpetuseks arvan, et see seminar oli väga positiivne selles mõttes, et üheks lõppjärelduseks oli, et väike töögrupp teeb mõningad üldised kokkuvõtted erinevatel tasanditel: praktika tasandil, institutsioonide juhtimise tasandil ja lokaalsel tasandil, kuhu on kaasa haaratud Haridusministeerium.
3. Kas Te annaksite mõningaid üldisi soovitusi riikidele, kes just alustavad oma tegevust kaasaegse kaugkoolituse vallas: mida nad peaksid arvesse võtma?
Euroopa Kaugkoolituse Ülikoolide Assotsiatsioon (the European Association of the Distance Teaching Universities /EADTU) on äsja loonud strateegilise töögrupi kaugkoolituse arendamiseks Euroopas ülikoolide tasandil, sest me tunneme, et kõik riigid Euroopas ei paku teenuseid täiskasvanud õppijatele samaväärsel tasemel. Mõningates riikides omandab haridust kaugkoolitusmeetodil suur hulk täiskasvanuid, rohkem kui teistes riikides. Ma pean silmas ainult kõrgharidust. On selge, et riikides, kus on avatud ülikoolid, mis õpetavad ainult täiskasvanuid, näiteks Ühendatud Kuningriigis, võib leida suure hulga täiskasvanud õppijaid, õhtuseid kursusi jne. Teistes riikides, nagu Prantsusmaal, Itaalias, Belgias või Saksamaal (välja arvatud Nordrein-Westfalen), kus ei ole avatud ülikoole, ei leia me nii suurt täiskasvanud õppijate hulka. See tähendab, et traditsioonilised ülikoolid üldiselt ei täida täiskasvanute koolituse ülesannet või nad ei täida seda tulemuslikult. Sellele vaatamata on Euroopa riikides avar turg kaugkoolituseks. Alustades analüüsist, töötab strateegiline töögrupp välja strateegia avatud ülikoolide ja traditsiooniliste ülikoolide jaoks, et ühiste jõupingutustega luua võimalused täiskasvanute koolitamiseks. Strateegilist töögruppi juhib Dr. Geoff Peters, Avatud Ülikooli Asekantsler Milton Keynes'ist. Töögrupis osalevad avatud ja traditsioonilised ülikoolid. Stimuleeritakse koostöömudeleid avatud ülikoolide ja traditsiooniliste ülikoolide vahel, selleks et arendada uusi institustsioonilisi strateegiaid ja tegevuspoliitikat täiskasvanud õppijatele. Minevikus ei tundnud traditsioonilised ülikoolid kohustust mõelda täiskasvanute hariduse andmisele, kuna nad olid piiratud uurimistegevusega ja koolitusega traditsioonilistele üliõpilastele. Kuid eluaegse õppimise kontekstis ja traditsiooniliste tudengite arvu langemisega kõigis Euroopa ülikoolides tuleb võtta selline ülesanne. Kasutades metodoloogiat, erinevaid lähenemisviise ja kaugkoolitusmeediat, püütakse optimeerida traditsiooniliste ülikoolide lähenemist nii uutele kui traditsioonilistele sihtgruppidele.
Ma arvan, et esimeseks sammuks ülikoolile on välja arendada haridusstrateegia koos tegeliku äriplaaniga, kus igal teaduskonnal on oma roll ja eelarve tuleb assigneerida tsentraalsel tasandil, et toetada teaduskondi tudengite toetamisel ja materjalide arendamisel ning õppekoosseisude väljaõppel. Kuid ülikoolid peavad olema samuti teadlikud, et ei ole mõeldav töötada üksi ja tuleb stimuleerida koostööd ülikoolide vahel, näiteks kursuste väljatöötamisel. Paljudest riikidest on näiteid, et koostöö ülikoolide vahel on tõepoolest võimalik ja on võimalik teha ühiseid õppematerjale.
Samuti on selge, et rahvuslikul tasandil peab kaugkoolitust toetama Haridusministeerium. Eestis on PHARE Projekti raames juba mõned struktuurid loodud. Ma arvan, et need struktuurid on olulised ja nad peavad saama valitsuse toetuse.
Euroopa tasandil on väga kasulik vahetada kogemusi riikide vahel ja arendada ühiseid õppematerjale, vahetada ja kohandada üksteise materjale, vahetada üliõpilasi ja õppekoosseise, olla seotud laialdase kaugkoolitusvõrguga nagu EADTU. Euroopa Komisjoni erinevate direktoraatide projekte võib kasutada edasise arengu mõõtmisvahenditena.
Koostatud 17. augustil 1997
sirvir@tpu.ee