Seda teksti sisaldav originaalfail on pärit 12. novembrist 1990a. Peaks olema ajakirjast “Seven Days”. Paistab olevat ümbertöödeldud ja osaliselt kahjustunud. Osa on vahele lisatud.  Antud tõlke ja märkuste aluseks on Andrew Scotti - ascott@tartarus.uwa.edu.au UseNet-is postitatud tekst.
 
 

Vesinikupommi valmistamine ja omamine on üks väljakutse viise tõelistele ameerika püüdlustele. Kes tahab olla tuumasõja passiivne ohver, kui te võite saada väikests jõupingutustega sellest aktiivseks osavõtjaks. Pommivarjendid on luuseritele. Kes tahab kokku kuhjata konserve maa-aluseks einestamiseks? Võitjad tahavad ise nupule vajutada. Oma vesinikupommi valmistamine on suur samm oma tuumarelvaga domineerimise poole - seda nimetatakse vastutuse võtmiseks. Me oleme kindlad, et te naudite riske ja joovastavat võbinat tuumatibudega mängimisest.

Sissejuhatus.

Kui võimud kuhjusid kokku ajakirjale "The Progressivsele", mis püüdis avaldada artiklit vesinikupommi tegemisest, siis äratas see meie uudishimu. Kas oli see tõsi, et, aatom- ja vesinikpommi valmistamise tehnoloogia on nii lihtne, et te võite ehitada oma vesinikupommi oma köögis? "Seven Days" otsustas selle järgi proovida. Toitumise osa toimetaja Barbara Ehrenreich, uuriv ajakirjanik Peter Biskind, fotograaf Jane Melnick ja tuumateadlane Michio Kaku (töötab mingis NY ülikoolis, in RL) said kolm päeva, et panna kokku töökindel vesinikupomm. Nad said sellega hakkama ja me otsustasime jagada nende kulinaarseid saladusi teiega.

Mitte, et "Seven Days" toetaks tuumaterrorismi. Me ei toeta. Me eelistaksime meelsamini surra aeglaselt tuttavate mürkide läbi, nagu madalatasemeline kiirgus, mikrolained, DDT, DBCP, alfatoksiinid, PBB-d, PBC-d või toidumürgistus,  kui ootamatult, näiteks omavalmistatud pommiga vehkiva Läti natsionalisti pantvangina. Meie arvates on tõelised terroristid valitsused, Ameerika, Venemaa, Prantsusmaa, Hiina ja Suurbritannia valitsused, kes on kogunud vesinikupomme oma enda vajadusteks, ja, veelgi hullem, need valitsused (USA, Prantsusmaa ja Saksamaa) kaubitsevad agaralt arenenud tuumatehnoloogiaga selliste riikidega nagu LAV, Brasiilia ja Argentiina nii, et need võivad ehitada oma pomme. Kui neid pomme kasutatakse, ja neid hakatakse kasutama, siis peame selle eest tänama selliseid maailma suuri kaubitsejaid nagu General Electric, Westinghouse ja Gulf Oil. "The Progressive" vaigistamine ei tee rahvusliku julgeoleku tagamiseks rohkem kui tagaõuede pommivarjendid, sest meeldigu see või mitte, uudised on lendu läinud.

Eduka vesinikupommi südameks on edukas aatomipomm. Kui sa oled saanud oma aatomipommid, on kõik ülejäänu kui tordi kaunistamine. Kõik, mis te peate tegema -  paigutama nad nii, et kui nad plahvatavad, siis algaks vesiniku ühinemisreaktsioon.
 

I osa. Oma pommi valmistamine.
1. Koostisosade hankimine.

Aatomipommi põhiline koostisosa on uraan. Kui uraani aatomituum jaguneb kaheks, siis vabaneb tohutu hulk energiat (tuuma suuruse kohta). Ja see emiteerib neutroneid, mis lähevad naabertuumadesse neid poolitama vabastades rohkem energiat, mida seetõttu nimetatakse “ahelreaktsiooniks”. (Kui aatomituum laguneb, siis konverteeritakse aine energiaks vastavalt Einsteini võrrandile E = m c². Mis võiks olla parem viis märkida tema sajandat sünniaastapäeva kui teie oma aatomitulevärk?)

On kaks uraani isotoopi: haruldane U-235, mida kasutatakse pommides, ja rohkem levinud, raskem, kuid kasutum U-238. Looduslik uraan sisaldab vähem kui 1% U-235-st ning selleks, et saada kasutuskõlbulikku pommi, peab seda rikastama kuni 90% U-235-ni ja vaid 10% U-238-ni. Pommides võib U-235 asemel kasutada ka plutoonium-239-t. 5 kg U-235 (või pisut vähem plutooniumi)  on kõik, mida vaja pommi jaoks. Vähem kui 5 kg ei anna teile kriitilist massi. Niisiis, looduslikult esineva uraani puhastamine või rikastamine paistab olevat teie esimene suurem probleem. On lõpmata palju lihtsam varastada kasutamiskõlbulik rikastatud uraan või plutoonium kui seda ise rikastada. Ja uraani varastamine ei ole nii raske, kui tundub.

On vähemalt kolm rikastatud uraani või plutooniumi allikat…

Rikastatud uraani saadakse gaasilise difusiooni ettevõttes Portsmouthis Ohio osariigis. Sealt viiakse see 10-liitristes pudelites lennuki või veoautodega ümbertöötlemistehastesse, kus sellest tehakse kas uraanioksiid või metalliline uraan. Iga 10-liitrine pudel sisaldab 7 kg U-235 ja tavalises saadetises on 20 pudelit. Ümbertöötlemistehased asuvad Hematite’s, Missouri osariigis; Apollo’s, Pennsylvania osariigis ja Erwin’s, Tennessees. Kerr-McGee tehas Crescentis, Oklahomas, kus Karen Silkwood töötas, ‘kaotas’ 40 naela plutooniumi (1 nael on umbes 0,5 kg). Rikastatud uraani võib varastada sellistest vabrikutest või kütusetöötlemistehastest nagu need on New Haven’s, San Diegos või Lynchburgis, Virginia osariigis. (kui endiselt Kerr-McGee peadirektorilt, James V. Smithilt küsiti Silkwoodi katse kohta, kas on mingeid ettevaatusabinõusid tehasest varguset vältimiseks testitud, et "Seal pole neid mingisuguseid, ei valvureid, ei kaitsevõresid, ei midagi.")

Plutooniumi võib saada sellistest kohtadest nagu United Nuclear Pawlingis, New Yorgis, Nuclear Fuel Services Tennessees, General Electricust Pleasantonist, Californiast, Westinghousest Cheswickis, Pennsylvanias, Nuclear Materials and Equipment Corporation (NUMEC) Leechburgis, Pennsylvanias ja tehastest Hannfordis, Washingtonis ning Morrisest Illinoisis. Vastavalt ajakirjale "Rolling Stone" olid iisreallased segatud plutooniumi vargusesse NUMEC-st.

Lõpuks võid sa varastada rikastatud uraani või plutooniumit, kui see on teel ümbertöötlemistehastest kütusetöötlemistehastesse. Tavaliselt veetakse seda (lennuki või veoautodega) uraanioksiidina, pruuni pulbrina, mis meenutab lahustuvat kohvi, või  metallina, mis tuleb pruunide käkkidena, neid nimetatakse ka ‘broken buttons’.  Mõlemal kujul on see pandud see 5-tollistesse silindritesse, mis on  tavalistesse 55 gallonilistesse vaatidesse pakitud. Vaadid  kaaluvad umbes 100 naela ning neile on selge kirjaga märgitud “Kiirgavad ained” või “Ohtlik, plutoonium.” Tavaline saadetis võib minna töötlemistehasest Portsmouthis, Ohios, ümbertöötlemiseks Hematite’i Missouris, siis veoautoga Kansas Citysse ja seejärel lennukiga Los Angelesisse ning lõpuks veoautoga General Atomic’u tehasesse San Diegos. General Atomic’u tehase skeemid on failis Nuclear Reading Comission’i lugemissaalis NW, Washington, 1717 H-Street’l. Xeroxi koopiamasin on sealsamas selle avalikustamiseks.

Kui te ei saa hankida rikastatud uraani, siis võite üritada saada kommertskasutatavat (20% U-235-t). Seda võib varastada TRIGA Mark II -tüüpi ülikoolide reaktoritest, kus turvalisus on veelgi formaalsem kui tehastes. Kui uraani varastamine on liiga raske, siis võite selle endale osta. Rikastamata uraani on saada igas suuremas keemiakaupluses hinnaga $23 nael. Kommerts-uraan, rikastusaste 3-20%, on saadaval hinnaga $40 nael Gulf Atomic’ust. Seda võite ise edasi rikastada alustades pisut rohkema kui 50 naelaga kommerts-astmeni rikastatud uraaniga (parimal juhul on selles 20% U-235 ja teil peab seda olema vähemalt 50 naela, et kokku saada 10 naela U-235). Kuid väikese köögilaua-keemiaga võite te tahke uraanioksiidi, mille olete hankinud, muuta vedelikuks. Kui te olete sellega hakkama saanud, siis peaksite olema võimelised ka eraldama U-235, mida vajate, U-238-st.

Esmalt vala mõned gallonid kontsentreeritud fluorhapet oma uraanioksiidile, siis muutub see uraan-tetra-fluoriidiks. (Ettevaatust: Fluorhape on niivõrd korrodeeriv, et ta sööb läbi klaasi, niisiis, hoidke teda vaid plastikus. Kahegalloniline kasutatud piimanõu peaks kõlbama küll.) Nüüd peate oma uraan-tetra-fluoriidi muutma uraan-heksa-fluoriidiks, uraani gaasiliseks ühendiks, mis on sobiv U-235 eraldamiseks U-238-st.

Et saada uraani heksafluoriidina, suru fluoriini-gaasi oma uraan-tetra-fluoriidiga täidetud nõusse. Fluoriidi saab balloonidega keemiatööstusettevõtetest. Olge siiski selle kasutamisega ettevaatlikud, sest fluoriin on mitmeid kordi surmavam kui kloriin, I Maailmasõja klassikaline mürkgaas. Keemikud soovitavad seda protsessi viia läbi gaasimaskiga.

Kui te olete kogu selle keemiaga õigesti hakkama saanud, siis peaks teil olema piisav kogus uraan-heksa-fluoriidi valmis rikastamiseks. Vanadel headel aatomipommi tegemise päevadel (hobuse ja käsikäru aegadel) tuli uraani rikastamiseks uraan-heksa-fluoriid suruda läbi tuhandete miilide pikkuste torude, torukeste ja membraanide kuni U-235 oli U-238-st eraldatud. See gaasi-difusiooni protsess, nagu seda nimetati, oli aeganõudev ja kallis. Gaasidifusiooni tehased võtavad enda alla sadu aakreid ja maksavad kõik umbes 2 miljardi dollari ringis. Niisiis, unustage see ära. Uraani rikastamiseks on lihtsamaid ja odavamaid võimalusi.

Esmalt viige gaas rõhu suurendamisega vedeliku kujule. Selleks võite kasutada jalgrattapumpa. Siis pange kokku lihtne kodune tsentrifuug. Täitke tavalise suurusega ämber nii umbes veerandini vedeliku kujul oleva uraan-heksa-fluoriidiga. Siis siduge selle külge nöör ja keerutage nööriga pange ümber pea nii kiiresti, kui suudate. Tehke seda umbes 45 minutit. Aeglustage järk-järguliselt ja laske ämber ettevaatlikult maha.U-235, mis on kergem, tõuseb üles, kust seda võib riibuda nagu koort piimalt. Korrake seda seni, kuni teil on umbes 10 naela uraani, nagu vaja oli. (Ettevaatust! Ärge pange kogu oma rikastatud uraan-heksa-fluoriidi ühte ämbrisse. Kasutage vähemalt kahte kahte või kolme pange ja hoidke neid toa erinevates nurkades. See hoiab ära kriitilise massi enneaegse saavutamise!)

Nüüd on siis aeg teie rikastatud uraani metallilisele (tahkele) kujule viimiseks. See on küllalt kergelt tehtav mõningate kulbitäite kaltsiumiga (saab tablettidena apteekidest) iga pange uraani kohta. Kaltsium reageerib uraan-heksa-fluoriidiga ning tekib kaltsium-fluoriid, värvitu sool, mis on puhtast rikastatud metallilisest (tahkest) uraanist lihtsalt eraldatav.

Mõningad ettevaatusabinõud. Uraan pole ohtlikult radioaktiivne sellistes kogustes, millega teie ringi käite. Kui te aga kavatsete valmistada rohkem kui ühe pommi, on mõtekas kanda kindaid ja pliipõlle, selliseid nagu te võite osta hambaravikaupu müüvatest poodidest.  Plutoonium on üks enim mürgisemaid asju, mida üldse teatakse. Juba ühe tuhandiku grammi suuruse koguse sissehingamine põhjustab kopsude fibroosi, valulise tee suremiseks. Juba üks miljondik grammi plutooniumi kopsudes põhjustab vähi. Alla neelatud plutoonium käitub nagu kaltsium - ta läheb otse luudesse, kus hakkab tekitama alfa-osakesi, mis ei lase üdil vere punaliblesid tekitada. Parim viis plutooniumi sissehingamise välitimiseks on hoida hingamist sellega tegelemise ajal kinni. Kui see on liiga raske, kandke maski. Plutooniumi allaneelamise vältimiseks kehtib kindel reegel: ära kunagi ehita aatomipommi tühja kõhuga.

Kui te leiate end töötamise ajal suigatamast või avastate, et olete hakanud pimedas helendama, oleks tark ette võtta oma vere valge- ja pundaliblede loendamine. Tehke steriilse nõelaga auk oma näppu, võtke sealt tilk verd mikroskoopi alla klaasile, katke see teise klaasiga ja vaadake seda mikroskoobiga (parimad tulemused saadakse varahommikul). Kui te olete saanud leukeemia, siis on veres näha ka valmimata rakud ja valgete vereliblede arv tavaliselt suureneb (nende arvu kasv võtab siiski tavaliselt 2 nädalat). Vere punalibled on ilma tuumata ja pisut väiksemad kui valged verelibled, millel on kõigil ka tuum olemas. Valmimata punalibled näevad välja nagu valged verelibled (s.t. tunduvalt suuremad ja tuumaga). Kui teil on rohkem kui 1 valge verelible (kaasa arvatud valmimata rakud) 400 punase verelible kohta, siis võite muretsema hakata. Kuid sõltuvalt teie pommi lõppkasutamisest, ei pruugi lühike eluiga olla probleemiks.
 

2. Pommi kokkupanek.

Nüüd olete saanud rikastatud uraani ja kõik, mis on veel jäänud, on pomm kokku monteerida. Minge otsige mõned roostevabast terasest salatikausid. Te peate ka oma 10 naela U-235 eraldama kahte kämpu (hoidke neid eraldi!). Kogu idee on kummagi poole uraani surumine kausside sisse.

Võtke üks kamakas oma uraani ja suruge see tihedalt oma esimese kausi sisse. Uraan on plastne nagu kuld, seega ei tohiks teil olla mingit vaeva uraani kaussi surumisega. Võtke teine 5-naelane uraanikamakas ja pressige teise roostevabast terasest kaussi. Need kaks U-235 kaussi on “alakriitilise massiga”, mis koos annavad kriitilise massi, mis paneb aatomipommi tööle. Hoidke neid töötamise ajal teineteisest piisavas kauguses, sest te ei taha, et nad saaksid “kriitiliseks” teie läheduses ... vähemalt mitte veel praegu.

Nüüd tühjendage tolmuimeja sisemus ja pange kaks poolkerakujulist kaussi sinna sisse, pöörake nad näoga teineteise vastu, mitte lähemale kui 7 tolli teineteisest kasutades kleeplinti neid õigel kohal hoidmiseks. Teraskausside ja tolmuimeja ülesanne, kui te peaksite selle üle imestama, on neutronite tagasipeegeldamine uraani, et plahvatus oleks võimsam. Kadunud neutron on kasutu neutron, nagu tavatsesid öelda aatomipommi pioneerid.

Nüüd olete peaaegu lõpetanud aatomipommi valmistamise. Viimaseks probleemiks on leida, kuidas suruda kaks U-235 poolkera piisavalt suure jõuga kokku, et toimuks tõeliselt võimas  lõhustumisreaktsioon. Peaaegu igat liiki lõhkeainet võib kasutada nende kokku lükkamiseks. Näiteks püssirohi on kodus kergesti valmistatav kaaliumnitraadist, väävlist ja söest. Või võite ka võta mõned TNT padrunid, osta või varastada need tehastest. Neist kõigist parim on C4 plastiklõhkeaine. Te võite selle voolida oma kausside ümber ning sellega on küllaltki ohutu töötada (kuid siiski oleks arukas see voolida eraldi salatikausi ümber teises toas ning siis paigutada ta teie roostevabast terasest kausside juurde.

Kui lõhkeaine on paigas, siis vajate veel lihtsat detonaatorit mõne patareiga, lülitit ja pisut juhet. Jätke meelde, et on äärmiselt oluline, et kaks laengut, kumbki paki eri küljel, plahvataksid samaaegselt. Nüüd pange kogu oma asjandus
vanasse Hooveri tolmuimeja kasti ning protsessi see osa on lõppenud. Kõik ülejäänu on lihtne.
 

3. Tee veel kolm aatomipommi nii nagu näidatud ülalpool toodud juhistes.

Sõnake targematele jäätmete kohta.

Kui te olete oma aatomipommiga lõpetanud, on teil üks jube suur hulk surmavalt radioaktiivset U-238-t. See pole ohtlik, kuid te peate sellest vabanema. Te võite selle alla lasta kemmergupotist (ärge muretsege ookeani reostamise pärast, seal on radioaktiivseid jäätmeid nii palju, et need mõned pangetäied on nagu piisake ookeanis). Või kui olete nõudlik ja korrektne inimene, selline, kes kinos ei jäta kunagi relva oma tooli alla, võite panna selle ebameeldiva värgi kohvikannudesse ja matta selle tagaõues maha, just nagu Onu Sam teeb. Kui naabrilastel on paha harjumus muru tallata, siis öelge, et nad mängiksid jäätmete kohal. Varsti te leiate, et nad veedavad enamuse aega voodis.

Parima saavutamine.

Kui te olete nagu meie, siis tunnete majanduslikku kitsikust ja tahate oma pommi teha nii odava kui vähegi võimalik, kooskõlas ettenähtud ülesandega. See moodus, mille andsime, vastab eelarvele, mis võimaldab vesinikupommi, ei  mingeid ilustusi, ei lisandeid, vaid üks 5 megatonnine pomm, mis võib maa pealt ära pühkida New Yorgi, rannikupiirkonna või Bostoni. Kuid ärge unustage, et teie vesinikupomm on just nii hea, kui aatomipommid selles.

Kui te tahate oma pommi valmistamisele pisut rohkem raha kulutada, siis võite selle mõistlikumalt kokku panna. Selle asemel, et käsitsi uraani keerutada, võite osta tööstusliku tsentrifuugi  (Fisher Scientific müüb neid umbes 1000 dollariga).  Võite ka lõhustamisprotsessi oma käe järgi kujundada. Näiteks küllaltki rohmakalt tehtud Hiroshima pommis lõhustus kõigest 1% uraani ning kokku tegi see 13 kilotonnise plahvatuse. Selleks, et lõhustada rohkem uraani, peab meie plahvatav ‘lüliti’ ühtlasemalt suruma poolkeradele, nii et igale kera punktile müjuks ühesugune rõhk. (On olemas tehnoloogia, kuidas sellist samaaegset plahvatust luua vormides lõhkeaine läätsekujuliselt. Valitsus süüdistas Ethel ja Julius Rosenbergi selle tehnoloogia varguse üritamises).
 

II osa. Vesinikupommi kokkumonteerimine.

Vesinikupommi südameks on vesiniku ühinemisprotsess. Mitu aatomipommi pannakse lõhkema selliselt, et tekitada eriti kõrge temperatuur (100 miljonit kraadi Celsiust), mis on vajalik liitiumdeutriidi (LiD) muutmiseks heeliumiks. Kui liitiumi tuumad põrkuvad vastu deuteeriumi tuumi, tekitatakse kaks heeliumi tuuma (ja kui see juhtum piisavalt paljude deuteeriumi tuumade jaoks üheaegselt), siis on tulemuseks hiiglasuur energiahulk, vesinikupommi energia. Ning liitiumdeutriidi varastamise üle ei maksa üldse muretseda, seda saab osta igast keemiatarvete poest. See maksab 1000 dollarit nael. Kui teie eelarve ei kannata seda välja, võite hankida liitiumhüdriidi 40 dollarit nael. Teil läheb seda vaja vähemalt 100 naela. See on korrodeeriv ja mürgine pulber, niisiis ettevaatust sellega!

Pange liitiumdeutriid või -hüdriid klaaskasti ja paigutage selle ümber 4 aatomipommi, kasti nurkadesse. Ühendage need ühe ja sama detonaatoriga, et nad võiksid lõhkeda üheaegselt. Konteiner kogu selle värgi jaoks pole üldse mingi probleem. Selle võib paigutada kõikjale (vanasse stereokombaini, külmutuskappi jne.).

Kui detonaator plahvatab, siis kõigi nelja aatomipommi 8 poolkeratäit lõhustuvat ainet lendab teineteise vastu ning tekitab 4 kriitilist massi ja 4 plahvatust. See tõstab liitiumdeutriidi temperatuuri küllalt kiiresti 100 miljoni Celsiuseni (mõned miljardikud sekundit) nii et liitium ei jõua enne laiali lennata kui on juba toimunud ühinemisprotsess. Tulemuseks on vähemalt 1000 korda võimsam plahvatus kui pomm, mis Hiroshimas plahvatas (20 miljonit tonni TNT-d 20 tuhande tonni TNT vastu).
 

III osa. Mida oma pommiga teha.

Nüüd, kui teil on täiesti korras vesinikupomm, paigutatud sellisele konsoolile, nagu teile meeldib, võib teil tekkida küsimus: aga mida peaks ma sellega tegema? Iga perekond vastab sellele küsimusele muidugi vastavalt oma maitsele ja eelistustele, kuid võib-olla soovite te vaadata ka neid võimalusi, mida on edukalt esmakasutanud Ameerika valitsus.

1. Müü oma pomm ära ja teeni sellega palju pappi.

Praegustel aegadel, mil inflatsioon tõuseb, tööpuudus kasvab ja majandusliku kindlustamatuse väljavaade suureneb, ei ole mõtekamat äri kui relvakaubandus. Kui su karjääri tulevik on tume, siis on pommi müümine ainus kindel tee, kuidas hoiduda töötu abiraha kerjamisest. Pommi müük võib olla igal sissetuleku tasemel hindamatuks sissetuleku allikaks ja kindlalt kasulikum alternatiiv kui Tupperware või järgitehtud naisskautide koogikeste müümine.

Paraku pole kodustehtud pommide äril enam kohta, suur valitsus on juba hõlmanud suurema osa maailmaturust.  Kuid see ei tähenda veel potentsiaalsete klientide puudust. Paljud natsionalistlikud grupeeringud tahavad oma uusi mõtteid saata üle maailma. Nad unistavad võimalusest omada vesinikupommi - ohustatud rahvused, mis ei suuda koguda piisavalt riisi või suhkrut, et osta endale reaktor General Electric’ust või Westinghouse’st.

Te võite imestada eetika üle, mis lubab müüa pommi rahvusgruppidele, kelle eesmärki te heaks ei kiida. Kuid siin tuleb jälle eeskuju võtta USA valitsusest – unusta ideoloogia – raha loeb. Ja ära unusta, vesinikupommide müümine on kasvav äri, peaaegu nagu ahelreaktsioon. Oletame, et te müüte Lõuna-Jeemenile, kelle arvate olevat Venemaa marionettnukk. Juba mõne päeva pärast võite oodata diskreetseid järelepärimisi Põhja-Jeemenist, Saudi-Araabiast, Egiptusest ja Etioopiast. Samamoodi, müük IRA-le genereerib müügi Ulsteri valitsusele, müük Tansaaniasse paneb ugandalased jooksma jne.

Pole oluline, millisel poolel sa oled, vaid see, kui palju pooli seal on. Ära unusta ka korduva müügi võimalust samale kliendile. Nagu USA ja NSVL kogemus on näidanud, on igal individuaalsel rahvusel potentsiaalselt lõpmatu vajadus vesinikupommide järele. Mitte ühelgi kliendil, ükskõik kui väikesel, ei saa küllalt.
 

2. Pommi kasutamine kodus.

Paljudele perekondadele meeldib vesinikupomm lihtsalt kui ‘eemaletõukav’. Väike silt uksel või elutoa aknal, mis ütleb “Seda kodu kaitseb vesinikupomm”, paneb põdema IRS investeerijad, jehoovatunnistajad ja mitmed muud. Te olete lihtsalt üllatunud, kui kiiresti langeb kriminaalsuse tase ja kerkivad kruntide hinnad. Ja kui uudis, et teil on vesinikupomm, saab laiemalt teatavaks, avastate ootamatult, et pole mingeid vaidlusi naabritega parkimiskohtade, stereokombainide müra ja koolimaksu üle. Niisiis, lõdvestu ja tunne uhkust ja põnevust vesinikupommi omamise üle!
 

Kas see on teie jaoks?

Olgem aus. Vesinikupomm pole igaühe jaoks. On inimesi, kes ei tule sellega toime. Nad hakkavad põdema kuuldes mainitavat mega-surmasid, radioaktiivset tolmu ja kiirgushaigust.

Järgmine küsimustik aitab teil selgusele jõuda selles, kas teil on vajalikud omadused selleks, et omada kodus vesinikupommi. Kui te vastate ‘jah’ kuuele või enamale järgmisest küsimusest, olete emotsionaalselt kõlblik ühinema tuumaklubiga. Kui ei, siis on teie jaoks sobivamaks relvaks tass teed, botulismi toksiin, laserkiired või närvigaas.
1. Ma ignoreerin teiste nõudmisi.
2. Ma olen tellinud ühe või mitu järgmistest ajakirjadest: Soldier of Fortune, Hustler, Popular Mechanics, Self.
3. Kuigi mul on palju huvitavaid tutvusi, olen ma ise enda parim sõber.
4. Ma tean, mida vastata selle, kui te ütlete “Tervist!”, kuid ma olen harva huvitatud vestlusesse laskumisest.
5. Ma olen vaadanud filmi “Hirvekütt” rohkem kui üks kord.
6. Ma tean, et igaüks võib olla võitja, kui tahab, ja ma mõnitan virisejaid.
7. Mul on üks või rohkem asju järgnevatest: tulirelv, videomäng, prahipress, mootorsaan.
8. Ma olen veendunud, et leukeemia on psühhosomaatiline.
9. Ma arvan, et enamus taimetoitlasi on impotendid.
10. Ma olen lugenud kahtlusi, et päikeseenergia on kommunistide vandenõu.
 

Müüdid tuumasõja kohta.

Müüt: Pärast tuumalöökide vahetust pole Maa enam sobiv inimasustusesks.
Fakt: See on täiesti vale. Vastavalt ühele teadlasele (John McPee “The Curve of Binding Energy” – “Seoseenergia kõver”) on võimsaim pomm, mis kunagi plahvatanud 60 megatonnine, ja see on üks tuhandik maavärina võimsusest, üks tuhandik orkaani võimsusest. Ja maavärinate ja orkaanidega oleme me juba pikka aega elanud. Teine teadlane lisab: “Sageli väidetakse, et täie jõuga puhkev tuumasõda lõpetab elu Maal. See on tõest kaugel. Et lõpetada elu Maal, oleks vaja tuhandeid kordi rohkem tuumalõhkeainet, kui eksisteerib Maa peal, ja võib olla veelgi rohkem. Isegi kui inimesed surevad välja, jääb palju eluvorme alles, prussakad, mingid bakterite liigid ja samblikud ikka jäävad.

Müüt: Radiatsioon mõjub sulle halvasti.
Fakt: Kõik asjad mõjuvad sulle halvasti, kui neid on liiga palju. Kui sa sööd liiga palju banaane, saad kõhuvalu. Kui sa võtad liiga palju päikest, saad põletushaavu (või isegi nahavähi). Sama on ka radiatsiooniga. Liiga palju pole muidugi hea, kuid tuumatööstuse ametnikud räägivad, et pole kahtlustki, et madala tasemega kiirgus ei oma mingeid tõsiseid kahjustavaid mõjusid. Ja kõrgetasemega radiatsioon võib tuua ootamatut kasu. Ta kiirendab evolutsiooni mittesoovitavate geenitüüpide arendamise  ja uute loomisega. (Tuleta meelde vanasõna ‘Kaks pead on parem kui üks’). Lihtsamalt rääkides – radiatsioon hävitab väikeloomi ja aurustab teismeliste vistrikud koos muude nahakahjustustega. (Paljud Hiroshima pommiplahvatuse üleelanutest leidsid, et nad on nahast vabad ja see lahendas paljud nende probleemid igaveseks).

Andrew Scott