ALGUL SÖÖME VÄIKSE PEETRI VÕILEIVAD ÄRA, PÄRAST SÖÖB IGAÜKS OMAD

Riiklik vanaduspension on üks Uusaja humanismist tärganud ühiskonna nähtusi. Eestlasteni hakkas selline vanadustoetus laiemalt jõudma alles sel sajandil. Kuid karta on, et järgmisel sajandil muutub see taas enamuse jaoks vaid helgeks mälestuseks. Eesti ühiskond ei suuda siis enam raha leida, millega vanaduspäevil inimesi toetada. Ehk nii 80 eluaasta lähistelt hakkab ka siis vanadus- (rauga-) pensioni saama, kuid võimalikuks osutub see vaid imekombel kadunud töövõimega aastad üleelanutel. Sellest mustast tulevikust pääsemiseks peab aga igaüks ise endale tulevikku kindlustama. Sealjuures pole abi sukasäärde varanduse kogumisest, ei isiklikku ega pensionifondi sukasäärde korjamisest.

PENSIONI HUMAANNE IDEE

Oma vanade eest on iga ühiskond hoolitsenud. Aegade hämarusest saadik on see ikka olnud esmalt laste kohuseks. Kui inimesel endal polnud lapsi, olid hoolitsejateks sugulaste järeltulijad või ristilapsed - seega need, kelle sirgumese eest oli kunagi aidatud hoolt kanda. Vaid vähestel lasteta inimestel oli võimalus eluajal koguda sellist vara, mida vanaduses müües sai lahedasti toiduraha. Kuid ka need, kes olid jäänud lootusetult üksikuks, polnud ühiskonna poolt surma mõistetud - nemad käisid vallasandina külakorda.

See kindel süsteem hakkas lagunema koos traditsioonilise kogukondliku elulaadiga eelmise sajandi lõpul (Lääne-Euroopas varem). Eriti kurvaks kujunes olukord linnades, kus puudus igasugune kogukondlik hoolekanne. Üha enam oli inimesi, kes osutusid hüljatuteks - nende lapsed ja sugulased, kelle eest oldi vana kombe kohaselt kunagi hoolitsetud, elasid kaugel. Ja linnanaabrid praktiliselt ei tundnud üksteist, seega külakorra rakendamine oli sotsiaalselt vastuvõetamatu. Seetõttu osutus parimaks vanade inimeste eest hoolitsemise viisiks neile vanaduspensioni maksmine.

Ammust ajast on teada riigiteenijate pension. Esimene pensionisaajate ringi laiendamine oli oluline tööstuslikes linnades ja seetõttu sai pensioni arvestamise aluseks just palgatöö. Kui palju olid eluajal tööd teinud (s.o. palka saanud), vastavalt nii palju said ka pensioni. Alles hiljem lisandus riiklik elatusraha kõigile eakatele inimestele.

KUIDAS TEKIB RAHA, MIDA PENSIONIKS MAKSTA?

Väga levinud on arvamus, et eluaeg sotsiaalmakse makstes on inimesel õigus hiljem “oma raha” tagasi saada. See on viimaste sajandite jooksul õitsele puhkenud õhtumaa egoismist tulenev arvamus. Sisuliselt on sotsiaalmaks võla kustutamine vanemate ees, mitte tuleviku kindlustamine. Tasumine vanemate kulutuste eest, mitte endale varanduse kogumine.

Pensioni võib saada vaid protsentidena elu jooksul tehtud investeeringutelt, see pole mitte kunagise sotsiaalmaksuna ära antud raha tagasisaamine. See, et elu jooksul on kellelegi pidevalt kümnist makstud, ei võimalda hiljem oma raha tagasi nõuda. Kellele maksu maksti, võib lihtsalt olla pankrotti läinud. Kus midagi ei ole, sealt ei võta teatavasti surmgi. Ja pankrotti võib ka riik minna. Nagu NSVL peale lõputut raha kulutamist maailmarevolutsiooni võidu heaks.

Pensioniraha tekib investeeringust, mis suudab toota raha mitukümmend aastat hiljem. Ja raha tootmiseks on vaja ajakohaseid tootmisvahendeid ning tootjaid. Investeerida võib tootmisvahenditesse, investeerida võib tootjatesse. Tootmisvahend ilma tootjata midagi ei tee. Tootja, s.o. inimene võib aga ka ilma oluliste tootmisvahenditeta tootmist alustada. Investeerides tootmisvahendeisse on alati võimalus, et ettevõte läheb pahkrotti või hävitatakse. Luues uut töötegijate põlvkonda, on ka olemas risk, et mõni selle liige sureb enneaegu või saab pätiks. Tootmisvahendi risk on raskelt määratav ja vaenlaste poolt mõjutatav, tulevase põlvkonna risk on statistiliselt üsna täpselt teada.

PENSIONIFOND - ON SEE LAHENDUS?

Praegu üritatakse tööjõus elanike tulevikupension korraldada pensionifondide kaudu. Senini on valdavalt riik vastutanud inimese pensioni eest, riik on suunanud riikliku maksu raha pensioniks. Kavandatavate muudatuste põhjal peaks inimene ise leidma (vähenevate?) riigimaksude kõrvalt raha, mida pensionifondi omanikud hakkavad suunama ettevõtlusesse. Seega inimene peaks lootma, et pensionifondi poolt ostetud aktsiad ja ettevõtted on ka aastakümnete pärast õitsval järjel ning maksavad kunagistelt summadelt dividende. Muidugi, kellel veab fondifirmaga, saab tõsise lisa riigipensionile, kellel aga ei vea, on toetus tagasihoidlikum. Ja ikkagi, pensionifond ei muuda ühiskonnas kasutatava raha hulka oluliselt. Pensionifondi kaudu toimuvad investeeringud võivad veidi kiirendada majanduse arengut ja selle kaudu suurendada ühiskonna rikkust, millele saaks loota praeguste töötegijate vanaduses. Kuid töötegija nõuab endale ka tulevikus vaevakohast palka; jaotatavaks kasumiks jääb ikka vaid väike ülejääk - suure kasumi püsimine ei ole maailmaturu konkurentsis tõenäoline. Pensionifondi riiklik kindlustamine on aga ähvardav lisa-maksukoorem kodanikele, senise sotsiaalkindlustusraha asendamine pensionifondide kindlustamiseks vajaliku rahaga.

LAPSED ON INVESTEERING TULEVIKKU

Ka teisel viisil on võimalik tulevikku investeerida - paigutada raha tuleviku töötegijasse. Piisava hulga töötegijaid võib riiki hankida kahel viisil: kas tööjõudu sisse tuues või seda ise kasvatades. Arvuka võõrtööjõu tingimustes aga ei saa loota mingile lahkele pensionite toetamisele sisserännanute poolt. Eurooplasele sissekasvatatud antirassism ei pruugi mitte omane olla Pärsia ja Kongo inimestele. Nemad võivad hoopis soovida kätte maksta 19.-20. sajandil jutlustatud ja tegelikult osaks saanud ebavõrdsust. Kui võõraid on piisavalt palju, tuleb nende arvamusega väga tõsiselt arvestada, neid ei tohi pahandada. Eestlastel peaks juba olema kogemus immigrantide sellisest käitumisestst.

Jääb üle teine, kuid tunduvalt kallim panus tuleviku tööjõusse - lapsed. Kui on piisaval hulgal järgmist põlvkonda, on piisavalt töötegijaid ja maksustatavat raharinglust. Kui sündivate laste arv oleks 1,7-1,8 korda suurem kui praegu, sündimus läheneks 1988. aasta omale (see tagaks rahvaarvu püsimise ligikaudu muutumatuna), oleks järgmise põlvkonna töötajale jääv raha sama üksikisikule makstava pensioni korral kolmandiku kuni poole võrra suurem kui praeguse sündimuse püsimise korral. Teisisõnu, praeguse sündimuse püsimisel peaks sotsiaalmaks samaväärse pensioni maksmiseks tõusma 1,5 korda.

Võib ju veelkord vastu väita, et hästi majandades on ka võimalik sama pensioni saada. Teeme palju tööd ja kogume palju kapitali ega raiska aega ega raha lastele. Läheme lõpuks Euroopast ette! Kuid miks peaksime me arvama, et just Eestlased on need äravalitud, kel see õnnestub, mitte aga ümbruskonna sadadel miljonitel umbes samas seisus olijatel? Lastesse investeerides pole küll saadav võimalik kasu nii suur kui on äritehingutes, kuid see on kindel investeering. Palgatöösse-ärisse investeerimine võib aga osutuda õhulossiks. Mida suurem on loodetav kasum (kasutegur), seda suurem on risk. Kas ehitada tulevik mängurlusele või jalgupidi maa küljes kinni olemisele?

KAS ÜHE INIMESE INVESTEERINGULT VÕIB TEINE OSA ENDALE NÕUDA?

Kui kallis on majanduslikult laste kasvatamine? Siia tuleks arvestada lapse toitmine-katmine, eeldatavalt suurema korteri vajamine, lisakoormuse koduste tööde osas, potensiaalselt väiksema sissetuleku (pole võimalik nii palju teise kohaga tööd teha, karjääritegemine on vähemalt emal häiritud) ja tunduvalt väiksema isikliku tegutsemisvabaduse (oma ettevõtmistes peab alati arvestama veel ühe-kahe-kolme inimese, s.o. laste arvamuse ja heaoluga). Muidugi, ka lisatulu tuleb lastest - see on parem emotsionaalne seisund. Kokkuvõttes jäävad aga lapsi kasvatades ikka nii tööstaaž , keskmine sissetulek kui ka tegutsemisvõimalused väiksemaks. Seega on lapsi kasvatades võimalus pensionifondidesse investeerida oluliselt väiksem. Järelikult nii tööpensioni kui ka pensionifondide kaudu jääb lapsevanemate pension oluliselt väiksemaks lastetute inimeste omast, sealjuures ka sukasäärde kogutud vara hulk on tõenäoliselt väiksem.

Ja asi lõpeb veel sellega, et noorusajal suurem vabaduse nautija hakkab vanaduses nõudma lastekasvataja investeeringult ka endale protsente! Saavad ju lastest sotsiaalmaksu maksjad, kõigi kodanike pensioni kujundajad. Seega, vähesem tulevikule mõtlemine annab tulevikus suuremad eelised!!! Teiste inimeste vanemlike tundeid ekspluateerides on mugav endale hüvesid hankida.

RIIKLIK PENSION VÕIKS KOOSNEDA VÕRDSES ULATUSES TÖÖ- JA LASTEKASVATUSPENSIONIST

Tööpensioni proportsioonid ei pruugi praegu väljatöötatust erineda. Teist riikliku pensioni poolt, lastekasvatuspensionil, võiks saada 50% ühe lapsega, 90% kahe ja 100% kolme lapsega. Eestis on taganud rahvaarvu püsimise umbes 2,6 last vanemate kohta. Kui kolme lapsega peresid on umbes pool kahelapseliste perede arvust, siis vähesed lasterikkamad pered tagaksid piisava sündivuse. Kolmest suurem laste arv ei kajastuks pensionis vaid ainult lastetoetustes, nii oleks see mõneti enamkindlustatute, edukamate eesõigus ja eelis.

Alati on ühiskonnas inimesi, kes millegi pärast ei saa või ei taha omada lapsi (Eestis on neid aegade jooksul olnud umbes viiendik). Nemad saaksid lastekasvatuspensioni soovi korral välja teenida kasvatustoetusraha makstes. Samal viisil võiksid endale kindlustada täies ulatuses lastekasvatuspensioni ka ühe- ja kahelapselised vanemad.

Arvestades praegu kehtivaid perekonna tarbimiskoefitsente ja perekonnale ette nähtud elamispinna maksumust, võib öelda, et rahvaarvu stabiilsust tagaval 2,6 lapsega perel kulub kaks korda rohkem raha, kui lastetul abielupaaril. Seega praeguse madala sündivuse tasemel tagaks lastetute võrdse investeerimise järgmisse töötajate põlvkonda vähemalt 1/3 palgaosa loovutamine (selle võrra tõuseks lastega perede sissetulek), rahva arvu püsimist tagava sündivuse korral aga 1/2 palgaosa loovutamine. Niisiis peaks lastetoetuspensionimaks olema vähemalt 1/3 keskmisest sissetulekust 21 aasta jooksul (keskmine aeg sünnist haridustee lõpuni, põhitööle asumiseni), kokku seitse aastapalka. Keskmise palga juures oleks see maksusumma enam-vähem võrdne 21 aasta jooksul makstava sotsiaalmaksu summaga praeguse määra järgi. Sealjuures ei pruugiks maksumaksja maksta alati 1/3 aastapalga jagu, vaid võiks ka pikema või lühema aja jooksul seda teha, näiteks 1/6 aastapalka 42 aasta jooksul või 1/2 14 aasta jooksul. See maks võiks olla sõltuv ka reaalpalgast, näiteks madalama aastasissetuleku puhul säiluks osamaksu suurus 1/3 palgast, kuid sealjuures ei tohiks langeda alla 1/4 keskmisest palgast, samuti võiks summa tasapisi kasvada proportsionaalselt sissetuleku suurenemisega kuni ühe keskmise aastapalgani.

Lastekasvatuspensionimaksu rahad läheksid täies ulatuses lastetoetusteks ning koolide ja ülikoolide stipendiumiteks. Lastekasvatuspensionimaksu tehtud investeeringud realiseeruksid aga suureneva ja tugevneva maksubaasi kaudu. Laste arvu kasvades suureneb tulevikus maksumaksjate hulk ja osatähtsus. Lapsi omades oleks nii võimalik ka ühest olulisest maksust kõrvale hoida. Märgatavate lastetoetussummade olemasolul oleks aga laste muretsemine kindlustatum. Teisalt, haritud inimene suudab teha maailma tipptasemel tööd, töö kvaliteedi tõusu läbi selle tulemus kallineb, muutub hinnatavamaks. Praeguse tasulisele haridusele suunduva poliitika juures süveneb võimalus, et vanemate rahakoti hetkeseis võib sulgeda sobiliku kutse omandamise tee paljudel tulevastel maksumaksjatel.

MAKSUMAKSMISE VABADUSEST TULENEV VASTUTUS VAJAB VÄGA KINDLAT JA JÄIKA SEADUST

Riiklikeks pensioniteks kasutatav protsent ühiskonna koguproduktist peaks olema pikaajaliselt fikseeritud muutumatu suurusena, võib-olla isegi põhiseaduses. Vastavalt järgmise põlvkonna arvukusele kujuneks siis ka pensioni suurus ja meie lapsed või lapselapsed ei peaks ägama liigsuure maksukoorma all.

Sellise rahaliselt olulise maksu vabatahtlikkus jätab kodanikele võimaluse ka pensionifonde riigist rohkem usaldada, usaldada rahalist kapitali rohkem, kui kaaskodanikke. Toimuks iseregulatsioon. Kui tööjõulise põlvkonna esindaja soovib korralikku riiklikku pensioni, muretseb ta järgmise põlvkonna sündimise eest. Kui ta on aga rohkem õnnemängija, loodab ta eelkõige pensionifondide sukasäärele.

Loomulikult on alati neid, kes midagi ei viitsi teha (siia hulka ei kuulu invaliidid!). Nende ülalpidamiskulud tuleks minimeerida. Kui pensioniea saabudes pole neil õigust mingile elamist tagavale pensionile, siis maakonna vaestemaja peaks nende ülevalpidamiseks olema kõige odavam - põhukott ja hädaabisupp.

Siiski kaasneks sellise pensioni kujundamisega üks väga ebameeldiv kõrvalnähtus. Ülalpakutud riiklik ümberjaotamine oleks ränk hoop inimlikule suhtlemisele, neile inimestele, kes ise lapsi omamata aitavad praegugi igati oma tuttavate-sugulaste lapsi kasvatada. Nii väheneks võimalus olla inimene teise inimese kõrval.

AGA KA PRAEGUSES PENSIONISEADUSES ARVESTATAKSE JU LAPSI

Laste kasvatamise arvelt antakse ju eest pensioniõiguslikke tööstaaž iaastaid. Muidugi on võimalik ka sellist süsteemi kasutada. Kuid siin on põhjus-tagajärg seos tunnetuslikult pahupidi. Pigem kujutab selline pensionisüsteem endast armulikkust laste kasvatajate vastu, et mis nende kehvakestega ikka teha, anname laste kasvatamise eest siis tööstaaž i.

Praeguse pensionireformi kolm osa on sisuliselt vana põhimõtte kohendamine, raha see juurde ei too. Maksude hajutamine erinevatesse kategooriatesse ei vähenda maksukoormat. Lastekasvatuspensioni süsteemi rakendamine aga tooks selgelt esile pensioni kujunemise seni tagaplaanil oleva põhjus-tagajärg seose ning seeläbi üritaks ka laiendada pensionit ülalpidavat rahalist alust. Pensioni kujunemisel pole mitte ainult sotsiaal-majanduslikud eeldused (maksupoliitika ja kapital) vaid ka looduslikud - see on eelkõige tulevane inimene ja tema töövõime.

Ametliku pensionireformi kava kolm alussammast asuvad koos pensioni aluse ühe nurga all. Selline toestus näib tõepoolest veidi tasakaalustatum kui on sarnane ühele-kahele jalale toetumine. Siiski oleks palju kindlam, kui mõni tugi oleks ka teiselaadiline, toetaks pensioni alust mõnest teisest servast. Vaja on reformida pensioni moodustamise põhiallikaid, mitte tõsta ümber pumpasid. Kolm vaala peavad olema elusad vaalad, mitte täispuhutud kummiloomad.

ET MIDAGI TOIMIMA HAKKAKS TULEB PRAEGU TASAPISI ALUSTADA

Sellist revolutsiooni ei saa pensionitega läbi viia mõne aastaga. Praegused pensionärid ja peaaegu pensionärid saaksid pensioni ikka senise süsteemi alusel. Ilmselt alles 5 aastat peale seaduse kehtestamist saaks rakendada pensioni väljaarvutamisel 10% lastepensioni osast, aastas lisanduks 2,5-3%, nii saaks süsteem täielikult toimima alles 35-40 aastaga. Kiiremini ei või, see võtaks pensionieelsetelt inimestelt liiga palju võimalusi oma tegevuse eetiliseks ja mõistuspäraseks kavandamiseks.

KAS ELANIKE VÕI KODANIKE PENSION?

Omaette probleem on selles, kellele sellist pensioni maksta - kas kõigile elanikele või ainult kodanikele. Kas toetada ka siia oma lapsi kasvatama saadetud sultani haareminaisi, kelle lapsed pühivad siinse tolmu oma jalgadelt esimesel soodsal võimalusel? Ilmselt on õige piirduda sellise pensioni puhul vaid kodanikega. Kodanikega võrdsed õigused saaksid ka isikud, kelle lapsed on kodanikud. Mittekodanike pension oleks võrdeline vaid nende tööpanusega, ja tööpanuse arvestamise koeffitsent võiks olla suurem.

KAS OTSIDA VÕIMALUSI KOOS EUROOPAGA VÕI EUROOPA SABAS SÖRKIDA?

Kas on mõtet täiustada tühja sidruni veel tühjemaks pigistamise viise? Karta on, et nii saadavat mahla on ikkagi loodetust vähem. Ka erafondide sissemaksetega suudavad inflatsioon ja devalvatsioonid oma töö ära teha, jätmata pensionärile vähimatki lootust üle näljapiiri elada.

Kas on mõtet arendada pensionisüsteemi edasi vaid Õhtumaa maksimaalse egoismi vaimule toetudes? Rahaline omakasu on küll ühiskonnas väga tugev arengustiimul, kuid kui see on valesti paigutatud, ei ole ka suurimast pingutusest kasu. Üksikisik ei saa kunagi ilma teistega arvestamata egokasu üles ehitada, ei koorimisele ega koostööle. Võib-olla oleks aeg ultraparempoolsusest, mis tunnistab vaid tootvat kapitali, pöörduda veidi tagasi, pöörduda olukorda, mis tunnistab pühamaks ettevõtja. Muidu on me areng varsti sama hambutu, kui Nõukogude riigis, kus kõige püham oli samuti tootmine.

Kas me peame ootama ära, kuni Lääne-Euroopas jõutakse millegi sarnaseni ja siis olla samatark kui nemad? Euroopa kogemus on hea, kuid meie majandusajalugu pole Euroopa majandusajalugu. Teiseks on tark arvestada ka seal kogetud puudustega, mida nad pole veel suutnud kõrvaldada. Tahtes olla Eurooplased peame meie ise ka leidma kriisiolukorras häid, kuid vastuvaidlemist põhjustavaid lahendusi, mida hiljem võiksid teised veelgi parandades üle võtta.