LIIGI MÕISTE:

Esmane liigi kriteerium: Samasse liiki kuuluvad isendid, kes (potensiaalselt) suudavad omavahel ristudes anda täisväärtuslikke (=paljunemisvõimelisi) järglasi

MIKS EI SAA KÕIGIL ORGANISMIDEL SEDA EDUKALT RAKENDADA?

  1. Suguline paljunemine puudub
  1. Esmaselt: sugulist paljunemist pole kunagi olnud nende organismide esivanematel: Bakterid
  2. Teiseselt: on evolutsiooni käigus ilmselt kaduma läinud
 

Parasiitsetel organismidel (eriti siseparasiitidel) pole erilist mõtet ristuda iseendaga või iseendaga identsete vegetatiivsete järglastega (ainuraksed “loomad”)
 

Vegetatiivne paljunemine on domineerima hakanud (miks??), osadel liikidel on suguline paljunemine täielikult kadunud või on väga raskesti jälgitav ja pole seetõttu teada (“teisseened”)
 

Raku sisesümbiontide teke pole ilmselt võimaldanud jätkuda meioosil (paljud sekundaarsete plastiididega vetikate hõimkonnad)
 

Sugulise paljunemise toimumine on ilmselt olnud raskendatud, kuid teised paljunemisviisid on liikidel puudunud, selle kompenseerimiseks toimub näivalt suguline paljunemine: APOMIKSIS (vt. lehe lõppu)

2.

Liigid pole veel välja kujunenud – ristumisbarjäär on osaline (kas on tegemist alamliigi või liigiga?)

3.

Ristumisbarjäär on vaid ökoloogiline või käitumuslik (nirk ja kärp)

APOMIKSIS

Õisaimedel esineb sageli olukordi, kus seeme (vili) areneb viljastumata õiest

  1. Partenogenees. Seeme areneb viljastamata munarakust, eelnevalt kahekordistub kromosoomide arv. Partenogenees on sage ka mitmetel loomadel, nt putukatel vahelduvad partenogeneetilised ja sugulised põlvkonnad (mesilased, lehetäid jt.)
  2. Apogaamia. Seeme areneb suvalisest vegetatiivsest sigimiku rakust.

Taimede apomiksis on aluseks pisiliikide kujunemisele – on tagatud isendite ristumatus. Pisiliike võib käsitleda ka kloonidena. Apomiktilised pisiliigid esinevad võililledel, hunditubakatel, kortsletedel, tuhkpuudel, kibuvitstel jt.