See maa-ala kaitse asetus on üks kõige vanemaid korvpallis. Ka tänapäeva korvpallis leiab ulatuslikku rakendust kuna selline mängijate paigutus võimaldab mängida agressiivselt.

Mängijate algasetus on näidatud joonisel 3. Toonitud alad tähistavad selle asetuse nõrgalt kaetud piirkondi. Esimese liini mängijad 1, 2 ja 3 peavad olema kiired ja agressiivsed. Nendest sõltub kogu asetuse edu. Kõigi kolme nimetatud mängija ülesandeks on esimesel võimalusel sööt „lõigata" ja joosta kiirrünnakule. Pideva ründemängijate atakeerimisega sunnitakse viimased sooritama ebatäpset söötu või eksima mängureeglite vastu. Kaitsja 1, hea liikumisega kiire tagamängija, vastutab kolme punkti joone ja vabaviskejoone piirkonna eest. Mängijad 2 ja 3 julgestavad keskmängija positsioone vabaviskejoone piirkonnast korvi suunas pallist kaugemal küljel, st kui nende pool ei ole palliga mängijat, tõmbavad nad „kolme sekundi alasse". Kaitsjad 4 ja 5 vastutavad korvialuse tsooni eest. Maa-ala kaitse asetust 3-2 soovitatakse rakendada võistkondade vastu, kes omavad häid kaugviskajaid ja ei sooovitata kui vastasvõistkonnas on tugevad tsentrimängijad.

Joonis 3. Maa-ala kaitse asetus 3-2.

Tugevad küljed:

• tugev kaugvisete vastu, mis sooritatakse kaitse esimeses liinis
• tugev väheste mängukogemustega ja vähetehniliste mängijate vastu
• võib olla kasulik võistkonnale, kus on kaks pikakasvulist ja väheliikuvat ja kolm lühemat aga kiiret mängijat
• annab head võimalused kiirrünnaku organiseerimiseks
• teeb kohmetuks ja vähendab ründeaktiivsust mängijatel, kes on harjunud sooritama läbimurdeid korvile tagamängijate positsioonidel
• võimaldab „lõksu" moodustamist.

Nõrgad küljed:

• muutub nõrgaks kui ründajad on ületanud kaitse esimese liini
• katab halvasti platsi nurki
• ei ole mugav võistkondliku lauavõitluse organiseerimiseks
• nõrk piki otsajoont sooritatavate läbimurrete ja pealevisete korral
• vastane saavutab suhtltiselt kergelt alumistel positsioonidel ülekaalu.