J. Woodeni arvates on see asetus kõige populaarsem ja enamkasutatav kuna katab enam - vähem kõik ohtlikud viskepositsioonid. Eriti soovitab ta seda kasutada võistkondade vastu, kellel on hea keskmängija. Nimetatud asetus katab hästi ära ülemise ja alumise keskmängija kohad, kuid jätab augu kolme sekundi ala keskele. Selle nõrkuse elimineerimine nõuab väljaku „nõrgal" poolel (st väljaku pool,kus pole palli) mängivatelt kaitsjatelt suurt tähelepanelikkust ja omavahelist suhtlemist.

Joonisel 6 on märgitud mängijate algasetused ja toonitud alad näitavad nõrgalt kaetud kohti väljakul.

Joonis 6. Maa-ala kaitse asetus 2-1-2.

Kaitsemängijad 1 ja 2 peavad olema kiired ja agressiivsed. Nad paiknevad kaitse esimeses liinis „nullist" vastavalt ühel ja teisel pool. Kaitsjate keskmängija 5 mängib teises liinis ja paikneb vabaviskejoonest korvile lähemal. Korvialuses tsoonis mängivad ääremängijad 3 ja 4. Seega moodutavad kaitsemängijad 1, 2, 3 ja 4 ruudu ja nende kaaslane 5 jääb ruudu keskele.

Tugevad küljed:

• katab hästi kõige ohtlikumad alad platsil
• katab hästi vabaviskejoone piirkonna
• neutraliseerib rünnaku korvialuses tsoonis
• annab soodsad positsioonid võitluseks tagalauas ja sellega loob ühtlasi eeldused kiirrünnaku organiseerimiseks.

Nõrgad küljed:

• raske katta kaugviskeid ja pealeviskeid väljaku nurkadest
• võib osutuda rõrgaks pealevisete korral, mis sooritatakse „nulli" piirkonnas
• nõrk pealevisete ja läbimurrete vastu piki otsajoont
• nõrk 45 kraadi all sooritatud pealevisete vastu.