“Tenet” on jõudnud kinodesse ning pole juba üle aasta aja kedagi külmaks jätnud. Kassahitti filmiti kokku 7 riigis, muuhulgas ka Eestis. Sky.ee külastas filmi avapäeval Forum Cinemad ning hoiatab lugejaid, et see, kes ei soovi filmi kohta spoilereid kuulda, võiks artikli ette võtta alles pärast filmi nägemist.

26. augustil jõudis Eesti kinodesse pikalt oodatud Christopher Nolani film “Tenet”. Erilist elevust tekitas kohalikes vaatajates loomulikult see, et film on osaliselt üles võetud ka meie kodumaal. 2019. aastal oli pealinn mõneks ajaks suisa peapeale pööratud, sest režissöör soovis Eestis filmida uskumatuid märulistseene, mille tõttu tuli osaliselt sulgeda mitmete linnaosade liiklus. Kuigi tol hetkel oli virisejaid palju, on nüüd üha rohkem neid, kes tunnistavad – ebamugavused olid seda väärt. Warner Bros kulutas Eestis 16,6 miljonit eurot, mis on vaid kümnendik filmi kogu eelarvest.

Uudishimu projekti vastu oli väga suur, sest filmi ümbritses suur saladuseloor ning keerlesid jutud, et Eestis filmitud osa nimetatakse loos hoopis Ukrainaks. Vastab osaliselt tõele, kuid Eestil ja Tallinnal on filmis oodatust hoopis olulisem roll ning üllatuslikult saab ekraanil näha ka mitmeid täiesti ootamatuid kodumaiseid näitlejaid.

Süžee ulmelisest natuurist olenemata mõjub lugu kummastavalt aktuaalse ja arusaadavana. Filmis nähtavat fiktsiooni ei ole keeruline üle kanda tänapäeva, pärisellu ja eksistentsiaalsed metafoorid, mis on praeguses maailma poliitkliimas teravalt aktuaalsed, on tikitud filmi süvakoe olemusse. Nolan usaldab oma vaatajate intelligentsi, juhtides neid enda agendat toetavasse suunda, kuid jättes piisavalt õhku ka enda seosete loomiseks ja avastusrõõmuks.

Nolani käekirjale omaselt tuleb silm peal hoida pisidetailidel, sest need aitavad orienteeruda, millises aja liikumise suunas tegevus parasjagu toimub. Mõistus tõrgub uskumast, milline võib olla selle mehe sisemaailm – “Tenet” on sellest vaid fragment. Lisaks säärase kõrgendatud reaalsusega maailma väljamõtlemisele ja korrastamisele, suudab ta vaatajatele loo jutustamise käigus koostada ka erinevatest märkidest ja detailidest koosneva teeviida. See aitab meie 3-dimensioonilises maailmas seninägematuid sündmusi kergesti mõista.

Lisaks hoidis filmi pinevust üleval režissööri ettearvamatu käekiri, mis lõi südame rütmist välja juba teose esimestel sekunditel. Lisaks andis põhjust kahtlustada ootamatuseid ka filmi süžee, mille jooksul tehti väga kiiresti selgeks, et peategelase surm võib juhtuda igal ajal, sest see ei tähenda lõppu. Uudishimulik paranoia aitas vaatajal hoida üleval sisemist pinget ka siis kui film järgis ülesehituselt üsna traditsioonilist valemit. Nolan ei jäta aga kunagi üllatamata – ka esmapilgul klišeeliku ja imalana tundnud naiskõrvalosalise elupäästeoperatsioon sai hiljem hoopis oluliseks osaks kogu loo täisringis.

Peategelast (John David Washington) kujutati väga inimlikuna. Teda näidati nutmas, kahetsemas ning suurt rõhku pöörati imetlusväärsele isiksuseomadusele – lojaalsusele. Teda tutvustati publikule pisut kohmakana, inimesena, kes võib eksida. Mitte bondilikult võitmatu matšona. Erinevalt pea kõigist tegelastest oli tema ainus, kes mõtles endiselt lineaarselt maailmas ja reaalsuses, mis pendeldas ajas edasi-tagasi. Isegi haavatuna kanderaamil lebav naiskõrvalosaline (Elizabeth Debicki) võtab poolteadvusetuna sündmuste käigu ilma pikema jututa vastu. Tema aga jääb lõpuni kahtlema.

Nutikalt oli sisse pikitud peategelase areng ja progressioon inimese ja professionaalina. Kasvas tema enesekindlus, iga järgneva stseeniga mõistis ta üha rohkem ning kasutas õpitut aktiivselt ära. See väljendus pisidetailides: kehahoiakus, liigutustes, kõnemaneeris, riietuses, taktikas. Peategelase paremaks käeks määratud tegelaskuju (Robert Pattinson), sai ankurdavaks jõuks.

Nolanile omaselt paljastub filmi teises pooles väga paljut, mis aitab varasemalt poolikuks jäänud vestluseid ja sündmuseid mõista. Toimub tõeline ahhaa-moment ning režissöör on väga osavasti mänginud publiku emotsioonidele. Paratamatult hakati kaasa elama ja kaasa tundma Kati (Elizabeth Debicki) loole. Teda nähti piinatu ja alandatuna. Lõksus, imekaunis metsloom, kes unistas vabadusest. Filmi alguses kirjeldab ta, millist kadedust tundis ta siis kui nägi oma abikaasa paadilt üht võõrast naist vette hüppamas.

Kadedus ei olnud aga armukadedus, vaid janu samasuguse vabaduse järgi, et saada priiks julma ja õela abikaasa ahelatest. Tema kannatused olid delikaatselt kuid jõuliselt kogu filmi sisusse pikitud ning momendil kui selgus, et tema imetletud vabana vette hüppav naine oli tegelikult tema ise, teises ajamomendis, pani ahhetama ja käsi kokku lööma.

Kui “Inception” toetus suuresti arvutigraafikale ja pöörastele visuaalidele, siis “Tenet” püüdis publiku tähelepanu liikumisega. Et osa filmis toimub ajas tagurpidi liikudes, on kahe eri suunas liikuva maailma põrkumine väga efektne. Režissöör oli väga nutikalt ära kasutanud tagurpidiste liigutuste eemaletõukavat ja ebainimlikku natuuri, söövitades võtmestseenid selle läbi vaataja mällu. Aidates kaasa tervikpildi kokkupanekule.

Lisaks peab tõdema, et nii head tagurpidist liikumist ei ole varasemalt nähtud ning mitmete stseenide, eriti võitlusstseenide puhul tekib küsimus, kuidas selline visuaal saavutatud on.  Inimesel on keeruline saavutada seesugust graatsiat, ükskõik millist pidi on materjal üles võetud ja hiljem ette mängitud.

Nolan on kogu oma meeskonnaga suutnud välja mõelda viisi, kuidas koreograafiat eriefektide ja arvutigraafikaga toetada nõnda, et see ei tunduks kuidagi ebaloomulik ega paljastaks vaatajale n.ö. neljandat seina. Ta ei lubanud publikul korrakski leida lahendust, kuidas selline tulemus on saavutatud, või, et kuskil oleks tekkinud tehniliste võimaluste käärid ning tulemus mitte sajaprotsendiline.

Lisaks suurele rõhule koreograafias, liikumises ja liigutustes üleüldiselt oli dialoogi pikitud mitmeid humoorikaid hetki. Peaosatäitja oli sarkastiline, samas aga ka kohmakas ning taaskord õhkus temast inimlikkust, emotsioone ja see kruvis pingeliste olukordade pinevust veelgi kõrgemale, sest mitmed tema väljaütlemised tekitasid kohmetust ka vaatajates.

Lisaks oli väga värskendava lahendusena sisse toodud teatav situatsioonikomöödia. Hollywoodi rom-com’ide ja konveiermeetodil valminud komöödiafilmide ajastul on situatsioonikomöödia pea väljasurnud nähtus. Naljad tehakse dialoogis, mitte enam visuaalides – see nõuaks liiga palju pingutust. Huumorit selgitatakse vaatajale üleliia. Situatsioonikomöödia lubab vaatajal teha oma ühendused ja leida selles huumor.

Nolan suutis vägivallaga vürtsitatud momentidesse süstida delikaatset situatsioonikomöödiat, mida kasutas kavalasti ära ka vaatajate enda olemuse ja inimlike emotsioonide esilekutsumisel. Filmi vihatuima tegelaskuju surmastseenis suutis ta selle välja mängida nõnda, et situatsioonikomöödia paneks naerma ning seejärel mõtlema elu tühisusele ning haprusele ja seeläbi leidmas end mõistmas naisnäitlejat, kes teda mitmekülgselt piinanud ja alandanud mehe plaanidevastaselt tappa otsustas.

Sel hetkel sai mõista toorest emotsiooni – ka publik soovis tema surma ning mehe tapmine ei jätnud naiosalise mainele ühtki musta plekki. Ta ei ole mõrvar, vaid ohver, kes tõttas iseennast päästma. See, et nõnda vihatud karakteri surm toimus naerupahvaka saatel saalis, oli Nolani kõne minevikust.

Nii nagu tegelased filmi alguses arutlesid: kõik, mis toimub minevikus on tulevikuga otseselt seotud. Me räägime tulevikuga iga päev, aga kas tulevik saab meile vastata? Teadaolevalt ei ole Christopher Nolani käsutuses ühtki ajarändamismasinat, kuid tiheda mõistmisega inimnatuurist on tal võime mõjutada minevikus asju, mida meie saame kogeda tulevikus ja olevikus. Terve “Tenet” on kõnetus meie südametunnistuse, inimkoe ja kaine mõistusega.

Filmis käsitletud teemad panevad mõtlema briti kirjaniku ja filosoofi Alan Wattsi sõnadele: “Kui ärkad sellest illusioonist ning mõistad, et must viitab valgele, ise viitab teistele, elu viitab surmale, saad tunda, et sa ei ole pelgalt võõras siin maailmas, mitte miski, mis on siin katseajal, miski, mis on saabunud siia puhtast juhusest – vaid saad enda eksistentsi tunda kui absoluutselt fundamentaalsena.” 

Filmis juureldakse selle üle, kas inimene peaks teadma oma tulevikku, kas see aitaks midagi muuta, või hoopis rikuks meie võimalused suuri asju korda saata. Mineviku mäletamist, teadmist ja mõistmist kirjeldatakse positiivsena, sest see annab tulevikus rändajatele eelise. “Mis on juhtunud, see on juhtunud,” sõnab filmi üks peaosalistest (Robert Pattinson), justkui viidates, et  minevikku ei ole mõtet muuta ja tulevikku seal parandada ei saagi. Meil on suurim kontroll just olevikus, siis kui meil on minevikus õpitud teadmised.

Eestil ja eelkõige Tallinnal on filmis väga arvestatav roll. Kuigi jupike siin filmitust on linateoses kehastatud tõesti hoopis Ukrainaks, on Tallinnal filmis oma tähelend. Teoses kõlab eesti keel, esimene filmis näidatud inimene on armastatud Eesti näitleja. Tallinnas on üles võetud filmi üks olulisemaid ja pöördelisemaid action-stseene ning publikule selgitatakse sündmuste toiumumispaika mitmel korral.

See tekitas tõeliselt suurt äratundmisrõõmu ning aitas avastada peidetud väärtusi paljudele tuttavas linnas. Kas filmis näidatud paigad oleksid olnud need, mida sina oleksid režissöörile soovitanud?

Võidukäigu teevad matkatarbed.ee ning Grossi pood, kes saavad miljoni väärilise reklaami. Saalis kostus kuuldav naer. Isegi bussipeatuste nimed olid ära blokeeritud, kuid Pärnu maanteel asuva igihalja poe silt jäi alles ning Lasnamäe Grossi pood kerkis pingelises tagaajamisstseenis uhkelt kaadrisse kui kodumaa vapp.

Näis, et Nolan on mõistnud meie riigi ilu ja valu. Märgilisena mõjub ka režissööri valik pikkida sisse pealtnäha tühine dialoogivahetus, milles Robert Pattinson eesti päästemeeskondade raadiot pealt kuulab ning järsku hüüatab, et ta ei saa midagi aru. Seepeale uurib peategelane, et kas ta mitte ei öelnud, et oskab eesti keelt. Selle peale paljastus aga filmi pöördeline moment: Robert räägib eesti keelt, kuid ei mõista seda, sest see oli tagurpidine ning andis märku kahe eri suunas liikuvate maailmate põrkumisest. Mis sai tähendada vaid üht: tulevik tõotab tulla põnev.

Võib-olla on siin eesti ajaloo, keelekultuuri ning praegu eriti aktuaalsete kogukondade ja võrdsuse teemadega seose nägemine üks korralik hüpe, kuid nähes, millest kõneleb terve film, ei ole kahtlustki, et mitte miski pole jäänud juhuse hoolde.

Kaunis on näha, kuidas meie pealinna arhitektuur sulab kokku mitmete teistega. Kogu film on üles võetud 7 erinevas riigis, kuid Eestis üles võetud kaadrid asuvad filmis tihti hoopis mõnes teises riigis ning saavad uskumatute action-stseenide abil kõkkupõimitud ka teistes riikides asuva arhitektuuriga.

Imetoreda üllatusena saab ekraanil näha ka mitmeid tuntuid Eesti näitlejaid, kellel küll suuri sõnalisi rolle pole, kuid kui sukelduda filmitegemise reaalsusesse on see kogu kohalikule filmitööstusele üks väga märgilise tähendusega samm.

“Tenet” ei ole kindlasti film, mida tasuks vaadata liiga elavas seltskonnas, sest filmi tempo ja detailirohkus nõuab sügavat keskendumist ning süžee liikumise jälgimist. Samuti ei sobi see inimestele, kes ei soovi end filmi investeerida. Nolan on loonud filmi ja vaataja vahele otsese kiirtee, mis saab toimida vaid siis kui publik saadetud provokatsioone, mõtteid ja tundeid vastu võtab ja samal ajal ka tagasi saadab.

Esmapilgul on film visuaalselt küllaltki tagasihoidlik, kuid suurejoonelised märulistseenid lähevad kindlasti kodutelekate vähese võimekuse nahka. Sama kehtib ka heliga. Helilooja Ludwig Göransson on linateosele loonud eepilise ja jõulise tunnusmeloodia. Filmi lõpulugu valmis koostöös Travis Scottiga, kes on režissööriga filmipusle viimane tükk.

Pöörasena näivad ka Nolani tulevikuennustusena tunduvad sümbolid ja detailid, mis justkui kõneleksid tänasest olukorrast maailmas. Ei tea, kas on olemas ikoonilisemat sümbolit käesolevale aastale kui hingamismaski kandvat mustanahalist inimest. Ja kui vaadelda seda filmi süžee vaatevinklist, kus minevikus püütakse ära hoida tulevikus ees ootavat katastroofi. Mõelda sellele, kuidas Nolan selgitab meile filmiga: minevik on minevik, kuid tulevikku saame muuta vaid olevikus ja seda just mineviku õppetunde kuulates.

Filmi soovitan kindlasti minna vaatama kinno ning eriti neil, kelle jaoks Tallinn pisut tuttavam on. Äratundmisrõõm on imetore ning Christopher Nolanil on kinopublikule saalis ettevalmistatud ka pisike isiklik üllatus, mida kindlasti maha magada ei tasu.

“Me suhtleme tulevikuga iga päev, kuid kas tulevik saab meile vastata?”.
 
“Tenet” on Christopher Nolani kõne minevikust, mis kõnetab vaataja olemuslikku inimkoelisust. Ta on ajarändur, kes suutis aastaid tagasi ettevalmistatud ja aasta tagasi filmitud teosega saata olevikku detailseid metafoore ja sõnumeid, et see võiks meid hoida süngest tulevikust. Tulevikul on jõud vaid siis kui oskame õppida minevikust.