"Tenet" võib ju olla Christopher Nolani film, aga alates päevast, mil sai avalikuks, et võtted toimuvad teiste hulgas ka Eestis, on see mõtteliselt kuulunud ka eesti rahvale. Samas pole "Tenet" mingisugune rahvafilm. Iga kord, kui tundub, et filmi lugu on peos, libiseb see kiirelt käest ning mõistekaartide joonistamist tuleb otsast peale alustada, kuigi eks oma lõbu ja hasart on selleski.

Nolani jutustatavad lood on tegelikult ju lihtsad, keeruliseks teeb need ennekõike jutustamise tehnika. Nii tahab ka "Tenet" hoida vaatajat kõik need 150 minutit oma kihutava ja ootamatuid manöövreid tegeva visiooni sabas jooksmas. Sissejuhatusteks pole aega isegi avastseenides. Tempokas ja tihe tegevustik Ludwig Göranssoni dramaatilise muusika saatel läheb kohe käima ning selliselt tõmmeldakse filmi lõpuni välja.

Seekord on Nolan talle omasele aegruumiga mängimisele lisanud segadust juurde eksperimentaalsemate montaaživõtetega, mis muudavad loo kulgemise ka kronoloogilisemates katketes väga hüplikuks. Algusest ja lõpust lühemaks hakitud stseenid jätavad pidevalt infovaakumisse. Isegi kui tegelastevahelistest vestlusest tulevad välja põhjused eri linnade vahel liikumiseks, mõjuvad kohavahetused läbi ussiaugu liikumistena, mis jätab vaataja ajajoonel veel enam hätta.

Sissejuhatustest ülehüppamine ja lihunikutöö montaaži kallal jätavad oma jälje ka tegelaste väljajoonistustesse. Neist ei kujune filmi jooksul selgeid karaktereid, nad jäävad pelgalt tegutsejateks, kelle sisemised motivatsioonid ei tõuse kordagi pealisülesandest tähtsamaks. Nad jäävad lõpuni välja šabloonseteks kehadeks, nendega pole võimalik samastuda ja sellest tulenevalt on nad ka täiesti ebainimlikud – isegi kui nad on võimelised üksteisele füüsiliselt haiget tegema, ei ole nad päriselt haavatavad.

Robert Pattinson on isegi tunnistanud, et ta ei saanud võtete ajal "Tenetist" aru ja ilmselt on samal põhjusel kannatanud ka teiste näitlejate töö. Võib-olla pole Nolan suutnud piisavalt hästi näitlejatele edasi anda oma päid plahvatama panevat ideed, mistõttu on tulemus selline, et näitlejad mängivad küll üksikuid stseene, aga mitte terviklikku lugu. Nad teavad teksti, mida ette kanda, aga mitte seda, milleks. John David Washingtoni silmis peegeldub rohkem kui korra oma teksti ette kandes täielik tühjus.

Nolanile omane viis jätta kõrvale lineaarsed loojutustamise meetodid loob tema 2000. aasta filmile "Memento" sarnase olukorra, kus vaatajal tuleb jooksvalt ise detaile üles korjata, et pidevalt edasi-tagasi kulgeva ajaliini põhjal terviklik lugu kuidagi kokku panna. Paljud pusletükid jäävad seejuures üles korjamata, mitmed saavad teekonnal maha pillatud ning võimalik, et mõned on jäänud vaatajale ka andmata.

Lõpuks tuleb pöörduda filosoofia juurde, mida teadlane Laura (Clémence Poésy) ütleb filmi alguses Washingtoni kehastatavale Peategelasele – ära püüa seda mõista, tunneta seda. Seda soovitust järgides rullub film küll palju lobedamalt lahti, kuid katkematu märuli ja plahvatuste raja jälgimisel kaob toimuvalt igasugune mõte ning tegelikult oledki algpunktis tagasi. Selle vahega, et vahepeal oled veel enam maha jäänud.

"Tenet" on kinematograafiliselt kahtlemata jõuliselt piire laiendav meistriteos, kuid filmi lõpuks jääb lahtiseks üks küsimus – kas Nolan on aegruumi ja paralleelreaalsustega mängimise lummuses hakkama saanud millegi niivõrd geniaalsega, et seda polegi tavainimene suuteline päriselt hoomama või on režissööri ambitsioonid sel korral kasvanud nende linateosena realiseerimisel üle temagi pea?