Palindroomist pealkirja – ehk sõna, mis kõlab ühtmoodi mõlemat pidi loetuna – kandev "Tenet" pidi kinodesse jõudma sümboolsel kuupäeval ameerikapärase kirjapildiga 7.17. Viirusepuhang lõi aga lisaks kõigele muule sassi ka kinokalendri ning sisuliselt vahele jäänud filmisuve põhiküsimuseks saigi "Teneti" esilinastuse tegelik kuupäev. Tänu ülimenukale lavastajale ja röögatule eelarvele olid filmile seatud ootused tohutud juba enne pandeemiat, selle käigus kasvasid nad kolossaalseiks. Kuniks tootjad otsivad uusi levilahendusi ja üha enam piieldakse voogedastuse poole, on suuri ekraane ja ennekõike IMAXit armastava Christopher Nolani õlule seatud mitte ainult filmi tootmise ja turunduse alla tohutu summa matnud stuudio, vaid maailma kinode päästja roll.

Nagu sest taagast veel vähe oleks, tuleb lisada regionaalne lisaklausel, et tegemist on esimese osaliselt Eestis üles võetud suurfilmiga, mille võtted vallutasid mullu Laagna tee ja suure osa suvisest lehepinnast (oh rahulikke aegu enne koroonat ja roosat kleiti). Seega on ilmne, et olukorras, kus ühest filmist näib sõltuma kogu maailma saatus, on keeruline lõpptulemust kõigi ootuste-lootuste, sündmus- ja sümboltasandite vahelt adekvaatselt ja afektivabalt vaadelda.

Mees, kes hüppas läbi aja

Christopher Nolan on ainulaadne nähtus – kaasaja tuntumaid lavastajaid, mees nagu frantsiis, suurstuudiote eelarvetega möllama lubatud autor, kes saavutanud korraga üleilmse kassaedu ja nõudliku meelega kriitikute heakskiidu.

Oma filmide sisu osas on Nolan ettevalmistus-, võtte- ja linastuseelsel perioodil kurikuulsalt salatsev ning kidakeelne. Põhiline tehakse vaatajale selgeks siiski üsna "Teneti" alguses. CIA agent – nimetatud loomingupuhangus Peategelaseks – saab teada, et maailma eri paigust on leitud esemeid, mis liiguvad ajas tagasi. Näib, et keegi tulevikust on leiutanud ajainversiooni ehk viisi entroopiat pahupidi pöörata. Oleviku vastu on alustatud omalaadi rünnakut, mis ähvardab ennustamatute tagajärgede või koguni maailmalõpuga. Nii tuleb Peategelastel asuda oligarhist relvaärika Andrei Satori kannule, kes näib olevat saabuva sõja saatust otsustavaks etturiks.

Vaataja peamiseks väljakutseks saab "Teneti" ajakäsitluse lahtimuukimine, mis osutub keerulisemaks kui näiteks "Alguse" unenäotasandite vahel ekslemine. Toona heideti Nolanile ette formalistlikku maailmaehitust ja unenäolise voolavuse asendamist rangelt konstrueeritud loosüntaksiga. "Tenet" on veel kraadi võrra kangem kraam, võrreldav sageli üheks kõige keerulisemaks filmiks peetava mikroeelarvelise ulmelooga "Primer".

Ajas rändamist on nimelt ulmes sageli käsitletud juba Herbert George Wellsi 1885. aasta "Ajamasinast" saati ning kinnistatud popkultuuris "Tagasi tulevikku" ja "Terminaatori" seeriate kaudu ning pisemates ajuväänajates nagu "Ajaroimad" ning märulites nagu "Homse piiril". Paratamatult on ajarännufilmid sammunud ühes rütmis ajastu teaduslike arusaamadega aja olemusest. Kui läbi 20. sajandi domineeris lineaarsel ajajoonel ühest kohast teise hüppamise motiiv, siis kvantfüüsika tulekuga on üha enam tooni andnud multiversumi-teooria, kus aeg ja ruum hargnevad potentsiaalselt lõpututeks niidikesteks. Selline hargnemise mudel vastab ka mitmetele ajahüpetega seotud vastuoludele nagu ringkausaalsus või vanaisa paradoks.

"Tenetis" küll mainitakse neid vastuolusid ja teooriaid möödaminnes, kuid enne, kui vaatajal jõuab migreen tekkida, sõnastatakse ümber ühe teadlase juhised: "Ära püüa seda mõista, tunneta seda." Ehk siis küünilisemalt võttes: ega me ole ise ka lõpuni kindlad, kas see kõik koos püsib, aga hei, tegemist on ju laheda ideega, go with it. Kogu keerukuse juures ei maksa unustada, et Nolani filmid pole elitaarne ajugümnastika, vaid laiale publikule suunatud meelelahutus. Viimase huvides on Nolan muuhulgas osavalt hoidunud sellises mahus vägivallast, mis sunniks määrama tema filmidele lapsevanemaid hoiatavaid vaatajareitinguid.

Kaasa minna on selle kõigega muidugi lihtne. "Teneti" originaalsus tuleb tõigast, et ta ei aseta tegelasi otseselt eri aegadesse, vaid paneb nad ajas nii ühes kui teises suunas kulgema, sageli korraga samas stseenis. Kas sellest kõigest mädarõigastki aru saab, on ainult osa vaatamisnaudingu võrrandist, sest sündmusteahel kulgeb ühest uhkest märulistseenist teise. "Tenet" võib küll kesta esmalt pikana näivad kaks ja pool tundi, kuid tuiskab läbi selle kaelamurdvas tempos nagu piduriteta kiirrong. Vilgutakse läbi Ukraina, Inglismaa, Itaalia, India, Norra ja – nüüd kõik koos – Eesti!

Kohustuslik vist mainida, et kohati kõlanud kartused, kas Tallinna üldse ära tunneb, olid asjatud. Ekraanil on Kumu, Laagna tee, Linnahall, Pärnu maantee, Maarjamäe memoriaal, Juhan Ulfsak, Rain Tolk, Kaspar Velberg, Sergo Vares ja Jan Uuspõld. Ainult laulupidu, kama ja mõnes stseenis "tehtud!" hüüatav Mihhail Kõlvart on puudu. Montaažilaua ellujäämisheitluses võidutsenud materjalist olulisemgi on kõik, mis tehti ära juba möödunud suvel kaamerate taga ning jääb ennekõike lõputiitritesse – Eesti võttemeeskondade ligipääs maailmagi mastaabis mammutproduktsioonile, oma ala täielikele tippudele, hindamatule kogemusele ja kontaktidele.

Siinmail palavalt oodatud võtmestseeniks on kahtlemata kihutamine Lasnamäe kanalis, kus ajas nii üht- kui teistpidi kulgevad autod ning tegelased salapärast kohvrit taga ajavad. Nolan on märulitehniliste võtete uuendamise peale meister. Tema keerlevas gravitatsioonita koridoris aset leidnud kaklus "Alguses" on küllap möödunud filmikümnendi ikoonilisemaid stseene. Seekordseks esindusvõtteks ongi madinad ajas eri suundades kulgevate tegelaste vahel. Pilku püüab juba esimene rüselus lennujaama laos.

Vaatemängulist silmailu jagub Hoyte van Hoyema kaamera ette kokku rohkem, kui ühes arvustuses jõuab lahti rääkida – massistseenidest purjekatel seilamise ja kallite autodega kihutamisest täissuuruses Boeingu kaaperdamiseni. Usutavust lisab fakt, et digitaalsete eriefektide asemel on suuremas jaos rakendatud praktilisi lahendusi. Pole vaja just Sherlock Holmes'i või Hercule Poirot deduktiivseid oskusi, et ekraanilt tuvastada, mille peale enam kui 200-miljoniline eelarve kulus.

Kõik hüpotsentrisse!

Ülevoolav kiitus ei tähenda siiski, nagu oleks Nolan kriitika suhtes immuunne. Skeptikud on talle ette heitnud jahedust, suutmatust luua luust ja lihast karaktereid, liigset rõhuasetust vormile ja sündmustiku mehaanilistele aspektidele, mis ei jäta lõpuks tõlgendusruumi ega loo emotsionaalset sidet. Tema filmid on kui loogikaülesanded, mis panevad mõneks ajaks kukalt kratsima ja pead valutama, tekitavad vaatajas tunde, et tegemist on millegi hirmus targaga, nõuavad korduvvaatamisi, pakuvad hetkelist rõõmu enda lahendamisest, kuid seejärel üsna vähe, mille juurde naasta.

Vaevalt "Tenet" siinkohal kedagi ümber veenab. Nagu hiilgavad ekraanil kõik Nolani plussid, on tegemist ka greatest hits'iga lavastaja väidetavatest nõrkustest. Kohati rõhuvad need enamgi kui tema varasemates töödes.

Tugevat liimi stseenide vahel sageli napib. Ei tegelaste individuaalset, sündmustiku laiemat tausta ega praktilisi küsimusi nagu kuidas ühest kohast teise kulgetakse, kust kogu varustus saadakse või millise jurisdiktsiooni alusel tegutsetakse, eriti ei selgitata. Sääraste raamide puudumine koos paiguti liiga entusiastliku montaažiga muudab niigi eest lippava sisu jälgimise veel keerulisemaks.

Keerulistes sündmustes aitavad vaatajat üldiselt ankurdada peategelased, kuid nende psühholoogiline profiil Nolanit suuremat ei huvita. Keegi ei kõnele ega käitu õigupoolest eriti nagu päris inimene. Suurem osa filmi dialoogist on ekspositsioon, justkui seletavad subtiitrid peadpööritavaile sündmustele. Vestlusi uputab endasse vali heliriba, ehkki Ludwig Göranssoni muusika väärib muusosas vaid kiitust. Samas ajab kogu ambitsiooni juures üks klišee teist taga: õilsad ameeriklased, groteskselt halb vene gängster, peategelasse armuv pahalase pruut, viimaseid sekundeid tiksuv pomm ja nii edasi.

Nolan pole kunagi varjanud armastust James Bondi seikluste vastu. Kuigi seeria produtsentidega pole ta seni veel lavastajatooli asumiseks kokkuleppele jõudnud, võib "Tenetit" käsitleda tema nägemusena kaasaegse 007 seiklustest. Respekt seejuures, et sisuliselt on ta ilma erilise kärata teinud ära selle, mille üle meedias nii palju vaieldud – mustanahalise Bondi.

Paraku jääb näitlejatele võrdlemisi vähe võimalust särada. John David Washington on peaosas suuremas jaos tubli, kuid mitmetes stseenides ka kuiva- ja kramplikuvõitu. Isa Denzeli karismani on veel minna, võrreldes Bondiga jääb ka vajaka muhedusest ja stiilsusest. Neid toob endaga hoopis Robert Pattinsoni mängitud muretu kamraad Neil. Vastaspoolel kehastab Sir Kenneth Branagh pannile kõrbenud sealihakäntsaka nüansirikkusega, ent kahtlemata mõjuvalt kurjam Andreid – meest, kelle elu motiiviks on, et mida ei saa tema, ei saa ka keegi teine. Vaid süles vedelev kass on puudu.

Oluliselt nõrgem on "Tenet" sarnaselt Nolani varasemate filmidega naistegelaste kujutamisel. Elizabeth Debicki saab Andrei orjamõõtu elukaaslasena kõige kaalukamad dramaatilised stseenid, kuid täidab ennekõike meeste maailmas päästmist ootava ohvri rolli. Temast püütakse luua sageli distantseerituses ja külmuses süüdistatud Nolani filmi emotsionaalset südant. Paraku ei teki Washingtoni ja Debicki vahel keemiat, mis muudaks veenvaks mõningaid valikuid olukordades, kus kaalul kogu inimkonna saatus. Isikliku ja üldise vahel pole tasakaalu, sest isiklik peaaegu puudub, on kirjeldatud liialt lihtsates hea-halva kontuurides.

Tegelaste lihtsakoelisusele vastupidiselt on "Teneti" loomehaanika korralik ajupähkel. Tempolt ja pulsiseadelt nagu intervalltreening, ülesehituselt aga kõrvale selgitavaid jooniseid ja powerpointi presentatsiooni nõudev sudoku. Ahjaa, õige küll, "ära püüa seda mõista", vabandust.

Siin ilmneb paraku ka Nolani maailma sisemine vastuolu. "Tenet" on üles ehitatud just nii keeruliselt, et intrigeerida vaatajat sisu dekonstrueerima ja tegelaste kulgemist ajas lahti hammustama. Nagu kõlab üks Nolani kirjeldamise lipulauseid – tema filmid pole vaatamiseks, vaid korduvalt vaatamiseks. Seega vastupidi, vaata nii mitu korda, kuni lõpuks mõistad.

Paraku on ka pärast mitut vaatamist raske otsust langetada, kui palju toimuvast rangemal loogikakontrollil püsima jääb. Geniaalsete ideede ja pseudointellektuaalse häma vahel tundub siin olema üsna õhkõrn piir. Ilma mõningate füüsikateadmisteta on raske otsustada, kas sündmused on hämmastavalt põhjalikult läbi mõeldud või tehakse lihtsalt suitsukatet järjekordse tõdemusega, et kvantpositroni megahüdrofoonia on plutooniumentsüfaadiga trianguleeritud. Kõik hüpotsentrisse! Kerge on ette kujutada Nolanit "Tujurikkuja" kombel tusaselt hüüdmas: vaataja ei saa midagi aru.

Lõpusirgel, kui tohutul lahinguväljal müdistavad sajad sõdurid mitmel ajajoonel, saab seda kõike kokku liigagi palju nagu mõnes hiljutises Marveli seikluses. Pealkirjale "Invengers: Lõppmäng" paneb mõtlema juba Thanose igavikukivide taoline juppide kogumine müstilise algoritmi jaoks. Poole suuga visatakse vahele veel ökosõnum kliimamuutustest ja põlvkondade vahelisest vaenust, aga see mõjub pigem põgusa järelmõtte kui läbitöötatud ivana.

Samas meenutavad just võrdlused mainitud seeriatega ometi ka Nolani loodu erilisust. Keerukust ette heita tundub üha üheülbalisema ja lihtsakoelisema massimeelelahutuse taustal kohatu. Sarjadele ja end tõestanud kaubamärkidele tugineval tootmisajastul on "Tenet" silmapaistev juba puhtalt põhjusel, et tegemist on algupärase looga, mille loomiseks on usaldatud lavastajale vabad käed ilma et ta tugineks ühelgi koomiksile, raamatule, lelule ega end sisse töötanud maailmale. Meeldib Nolani looming või mitte ja suudab ta kõiki sisulisi ning vormilisi vastuolusid ületada või ei, väärib ta oma ambitsiooni eest küllaga au ja kiitust.