„Tenet” on korralikult tehtud märul, millest saab Eesti kultuuriajaloo tükike.
Korduvalt edasilükatud esilinastuse, pandeemia ja taotlusliku salapära tõttu omandas Christopher Nolani „Tenet” müütilisema kuulsuse, kui oleks ilmselt muidu juhtunud. Warneri tiiva all maandunud Nolan on sellist masti tegija, kelle uue filmi väljatulek oleks koroonatagi olnud oma valdkonnas üle maailma suur sündmus.
„Teneti” peategelast, nimetut CIA agenti kehastab John David Washington. Agendile avalikustatakse salajane info, et on olemas tehnoloogia, mis laiemas mõttes võimaldab mingil määral ajas rännata. Peale salaagendi on filmis slaavi nimega kurjam (Kenneth Branagh), tema ilus naine (Elizabeth Debicki), peategelase abiline (Robert Pattinson), pobisev Inglise vanahärra (Michael Caine) ja põhjendamatult luksuslikud või vähem luksuslikud interjöörid üle maailma. Kõlab kuidagi tuttavalt, kas pole?
Just seepärast võib „Teneti” kohta öelda Bondi-film, mida Nolan pole veel teha saanud. Kui ulmeliin välja jätta (mis pika filmi jooksul tihti ununebki), on „Tenet” kohati bondilikum kui viimase aja aneemilised Bondi-filmid ise. Ainult et vahepeal tuleb naer peale, sest meenub, et selle jupi filmimist nägid sa aasta tagasi Lasnamäe Maxima parkla ees, ning vahepeal vilksatavad eestikeelsed sildid nagu „Saarepiiga sild” ja tuttavad näod.
Erinevalt vanast Bondist Washingtoni moodne tegelane ei joo ega kabista naisi, on tasakaalukas ja toimekas ning ütleb onu Heino naljade asemel ainult üksikuid iroonilisi repliike. Vanemates Bondi-filmides nii tavaliste mustanahaliste abiliste asemel on temal võtta Robert Pattinson. Mõlema rollisooritused tunduvad üldiselt sümpaatsed, kuigi dialoogile „Tenetis” palju rõhku ei panda. „Tenet” on valdavalt siiski professionaalselt tehtud märul: joostakse, ronitakse, laskutakse, hüpatakse, lastakse asju õhku ja kakeldakse. Kahe ja poole tunni sisse mahtus seda kohati liigagi palju, aga „Tenet” pole siiski mingi Steven Seagali film, vaid pisut intelligentsema ambitsiooniga.
Ei tasu üle mõelda
Nolan on stsenaariumisse pikkinud viiteid päriselule, näiteks leiab Nord-Osti pantvangiskandaali, Mukesh Ambani maja eeskujul võtteplatsi ja Inglismaale randunud vene rikkurid. Branagh’ kehastatud relvaärimehest pahalane ja tema võõrdunud naine Debicki on siiski natuke liiga stereotüüpsed ega ärata eriti suurt huvi. Just Debicki peaaegu identse rolli tõttu John le Carré teosel põhinevas telesarjas „Öine administraator” tekib tunne, et stereotüüpseid lahendusi on natuke palju ja mainitud sarja pahalane Hugh Laurie esituses oli Branagh’st märksa huvitavam.

200–250 miljonit dollarit maksnud kahe ja poole tunnisel „Tenetil” on peale Bondi-filmide ja „Võimatu missiooni” sarja ühist ka näiteks „Matrixiga” ning Nolani enda varasemate filmidega „Algus” ja „Tähtedevaheline”. Kuigi „Tenetis” on ohtralt stereotüüpe, tuleb filmi kaitseks öelda, et see põhineb siiski originaalkäsikirjal ega ole järjekordne ülessoojendatud vana stsenaariumi või tegelaskujuga film. Sellistele linateostele olen alati valmis rohkem andestama.
Võrreldes Nolani 2010. aasta filmiga „Algus”, on „Teneti” süžeed pisut kergem jälgida, kuigi aeg-ajalt tekib küsimus: kuidas sellest lõigust oleks pidanud aru saama? Kuigi süžeel on ambitsioonikust tavamärulist rohkem, ei maksa arvata, et lugu on nii filigraanne ulmekas, et selle üle tasuks liialt pead murda. Isegi vähese tahtmise korral leiab loogikaauke päris palju. Miks on vaja suvaliselt jätta jälgi tulevikust? Miks peaks Washingtoni viima merele elektrituulikusse? Jne. Soovitan loogikaaukude otsimisele käega lüüa ja end lõdvaks lasta – kui ootusi mitte liiga üles kütta, on „Tenet” korralik film, eriti praegusel filmipaastuajal. „Tenetis” on piisavalt keerdkäike ja väikeseid vaataja hanitamisi, et süžeest liiga täpselt mitte rääkida, kuid laias laastus üritatakse filmis ajarännu abil maailmalõppu ära hoida.
Pool tundi Eestit
Mis jääb filmis kätte Eestist ja eestlastest? Iroonilised märkused, et miljonitega osteti sekund Tallinna vaadet, ei pea paika. Kahe ja poole tunni jooksul on Eestis filmitud stseene umbes poole tunni jagu ja enamikus on tõesti kujutatud Tallinna, nii et isegi Kõlvart võiks rahul olla. Pikemad stseenid on seotud Laagna teel filmitud tapmise ja tagaajamisega, mida on üle kümne minuti. Linnahalli stseenid on teadaolevalt seotud Ukraina kujutamisega, aga nii mõnegi teise stseeni puhul tajub eestlane montaaži paremini kui välismaalane. Näiteks kui jalutatakse Oslo ooperimaja ees, aga astutakse Kumusse või kui Liivalaia vana kohtumaja suurte protsesside saal kujutab laborit. (Pisut veider on see, et tipptehnoloogiaga laborisse on rekvisiidiks veetud vana kettaga telefon, aga no hea küll.)
Eesti näitlejad vilksatavad filmis aeg-ajalt sõnatult (üsna alguses Juhan Ulfsak, hiljem näiteks Jan Uuspõld ja politseinik A. Villi kehastav Rain Tolk, häirekeskuses Kaspar Velberg). Eestikeelseid repliike enam-vähem polegi, arusaadavalt õnnestus tuvastada ainult „Keskus kutsub, side on maas”. Ikkagi märksa parem kui keskpärase telesarja „Berlin Station” Eestit kujutav hooaeg, mis filmiti Ungaris ja mille näitlejad purssisid üllatavalt pikki lõike halvasti eesti keelt.
Tõenäoliselt ei tule meie eluajal enam Eestis sama suurt produktsiooni, nii et ei maksa üritust vägisi pisendada. Kindlasti hakatakse selle kandepinna puhul võrdlusi otsima nõukaajal tehtud filmidega, aga see on liiga erineva taustsüsteemi tõttu mõttetu.
Praegu on võib-olla imelik sellele mõeldagi, aga filmid mõjutavad siiski üsna palju ka turismi. Kui Bondi-filmi salvestati omal ajal näiteks Istanbulis või Islandil ja „Sõrmuste isanda” filme Uus-Meremaal, siis köitsid inimesi loodusmaastikud ja eksootika. „Madisoni maakonna sillad” pani inimesed Instagrami-eelsel ajastul Iowa osariigi katusega sildu uudistama, „Braveheart” meelitas Šotimaale tuhandeid uusi külastajaid ja „Da Vinci kood” sundis hordide kaupa mitte väga tarku turiste kõmpima giidiga Pariisi niigi pungil tänavatel. Isegi 1980-ndate totakas telesari „Miami Vice” pani sakslased palju rohkem Miamisse sõitma (kolme aastaga suurenes Saksamaalt pärit turistide arv 150%). Kas „Tenetis” on midagi, mis võiks kunagi tekitada suurt huvi Eesti vastu? Kas just väga suurt, aga mingil määral vahest küll. Laulupidu õnneks ei näidata! Kuid märksa tähtsam on see, et filmivaldkonna inimesed said kogemusi ja kontakte, millest võib tulevikus kasu olla. See nüanss on hindamatu väärtusega ja jäävam kui näiteks Eurovisioni korraldamine.
Kui ma olin umbes kümneaastane, teadsin üht naabripoissi, kes käis kogu aeg vaatamas Prantsuse komöödiat „Suur jalutuskäik”. See oli selleks ajaks juba umbes 25 aastat vana, aga kuna nõukaajal võidigi kinos sama filmi näidata mõningate pausidega mitmele põlvkonnale, polnud selles midagi erilist. Naabripoiss oli „Suurt jalutuskäiku” nii palju näinud, et oskas kõiki repliike peast ja hakkas naerma viis sekundit enne puänti. Vaatasin seda kõrvalt kerge hirmuga. Kas „Tenet” on film, mis jääb inimestel igavesti kummitama ja muudab kellegi elu? Pigem mitte, kui just tegu pole mõne kümneaastase poisiga. Kuigi „Tenet” pole üks Nolani paremaid filme, soovitaksin seda siiski vaadata – kui mitte kinos, siis meie telekanalitelt, kus hakatakse seda hiljem kindlasti usinasti näitama. Loodetavasti mitte siiski sama tihti kui „Politseiakadeemia 5” või „Politseiakadeemia 6”.