Kõigepealt vastus küsimusele, mis näib kodumaise ajakirjanduse jaoks kõige pakilisem (ja tunduvalt olulisem kui see, millest ja kuidas film räägib): kas Eestit ka näitab? Jaa, päris suur osa filmist on siin üles võetud, Tallinna mainitakse korduvalt, vilksamisi näeb Eesti näitlejaid, kõlab ka natuke eesti keelt. Ja nüüd siis rahulikumalt filmist endast. Sõna tenet tähendab uskumust või doktriini, ennekõike mingi religiooni või filosoofia keskseid põhimõtteid. See salapärane palindroom antakse filmi nimetule Peategelasele (John David Washington), kui ta saab ülesande päästa maailm. Tema kõrval tõuseb teiseks keskseks tegelaseks Aeg ja see, kuidas me tegelikult igaüks aega erinevalt tajume.

Ees ootab kolmas maailmasõda, midagi hullemat kui tuuma-holokaust, ja üksnes Peategelane saab peatselt saabuva katastroofi ära hoida. Asja muudab keerulisemaks aga see, et mõningad olevikusündmused on tegelikult toodetud tulevikus, põhjus–tagajärg seos on mingi nipiga sassi löödud. N-ö inverteeritud esemed minevikust viitavad tulevase sõja rusudele (kuidas, seda palun küsige Nolanilt, siinkirjutaja ei saanud aru, vabandan!) ja segaduses Peategelane peab kiiresti tegutsema hakkama, sest kuigi teda saadab salapärane Neil (Robert Pattinson), saab ta lõpuni usaldada vaid iseenda instinkte. Eesti vaatajate rõõmuks algab filmi proloog Tallinna Linnahallis üles võetud stseeniga Ukrainas, kus terroristid ründavad Kiievi ooperiteatrit (stseen on nähtavasti inspireeritud „Nord-Osti“ pantvangikriisist, kasutusel on gaas, nagu Dubrovka teatriski). Edasine tegevus toimub Mumbais, Londonis, Oslos, Norras, Amalfi rannikul ja Californias – kokku võeti „Tenetit“ üles seitsmes riigis. Eestit näitab neist võib-olla isegi kõige kauem – kindlasti tormab mõni nupumees stopperiga kinno ja annab peagi täpsetest sekunditest teada. Kaks filmi ehk kõige olulisemat võtmestseeni ongi üles võetud Tallinnas (Linnahallis ja Laagna teel), pikalt näeb ka Piritat, Kumu, Pärnu maanteed jt tuttavaid paiku. Eesti võttepaigad asuvad filmi narratiivis lisaks Ukrainale veel Norras ja siis ka Tallinnas. Muide, Linnahalli kohta on filmi kunstnik Nathan Crowley öelnud, et see on üks ta kõigi aegade lemmikvõttekohti, kirjeldades seda kui mikstuuri brutalismist ja maiade templist, mille efektne välimus mõjutas teda ka teiste võttepaikade valimise ja VFXiga (ehk arvutiga lisatud) hoonete kujundamise juures. Žanrilt pole „Tenet“ puhtalt ulmefilm, vaid pigem science fiction’i raamistikku asetatud klassikaline spioonilugu ? la Bond. Meil on Peategelane (natuke tuimavõitu roll muidu ju väga karismaatiliselt John David Washingtonilt), kes iseendas kõhkleb ja kellel on missioon maailm päästa. Meil on tema sarmikas triksterist saatja (Pattinson), kelle motiivid on veidi segased. Meil on femme fatale Kat (Elizabeth Debicki), kaunis, ent kannatav naine, kes Peategelase südame kiiremini põksuma paneb. Ja meil on vägev antagonist – Kati omanik, Kenneth Branagh’ kehastatud vene oligarh Andrei Sator, kes osutub filmi kõige meeldejäävamaks tegelaseks. Vanakooli sheikspiirlane Branagh mängib egomaniakaalset rikast ärimeest nii, et pedaal on kohe ikka täitsa põhjas.

Nolan oskab luua mainstream-publikule mõeldud uhkeid Hollywoodi spektaakleid, kududes nende kangasse ka sügavamat sisu, filosoofilisi aspekte. Teda huvitab füüsika ja tema filmides on olulisel kohal moraaliküsimused, aja mõiste, mälu ja identiteet. Ta võib loksutada tegelasi temporaalsel skaalal ja ruumis edasi-tagasi, ta armastab mittelineaarset jutustamisviisi, vihjete jätmist ja vaatajal juhtme kokku ajamist. Enamik Nolani filme vajabki tegelikult mitmekordset vaatamist. Kõik see kehtib põhimõtteliselt ka „Teneti“ kohta, aga siin hakkab pseudoteaduslik hirmus tõsine jauramine entroopiast, inversioonist jne mingil hetkel tegelikult filmi ennast seestpoolt õõnestama (kui „Tähtedevahelise“ juures töötas kuulus füüsikateoreetik Kip Thorne lausa detailselt stsenaariumi kallal, siis kõnealuse filmi puhul ta lihtsalt nõustas režissööri veidi). Tegelastevahelised suhted ja kogu üldine kontseptsioon pole päris sellisel tasemel nagu Nolani tippfilmides, aga „Tenet“ ongi ennekõike grandioosne vaatemäng, mille kõige tugevam osa on uhked märulistseenid. Võiks öelda, et vorm on suurem kui sisu ja filmi juures pole tunda mitte režissööri personaalset puudutust, vaid kuulsa kaubamärgi alt välja lastud kalli toote sünteetilist hõngu. Üks asi, mida positiivse poole pealt välja peaks tooma, on noore andeka rootslase Ludwig Göranssoni muusika. See on närviline, moodne ja toimib efektiivselt otsekui filmi südamelöökidena, raputades vaataja kahe ja poole tunniga korralikult läbi, nagu oleks Ameerika mägedel kihutanud.

Kokkuvõtteks, „Tenet“ ei ole mingi süvafilosoofiline sügavkünd. See ongi laiale publikule mõeldud meelelahutuslik ja efektne spioonimärul. Tootena on see väga professionaalsel tasemel tehtud müügiartikkel. Ja pikemas perspektiivis on ikka hirmus hea, et ka Eesti sai jala päris filmitööstuse ukse vahele (kallid vinguvad kaaslinlased, teid lausa tänatakse lõputiitrites!). Mingis mõttes tuleb Nolanile au anda – tal on mustanahaline peategelane; hirmuäratav globaalne oht; ta andis vahelduseks paar võtmerolli ka naistele; filmis lippavad pidevalt ringi maskides tegelased; ta räägib põlvkonnast, kes on kuivatanud jõed ja üle ujutanud ookeanid – siin on paljugi õigesti. Kohati jääb mulje, nagu oleks Nolan ise oma salanipiga tulevikus ära käinud – uurinud välja, mis teemasid on filmi vaja 2020 sügiseks –, ja siis tagasi tormanud ning „Teneti“ valmis teinud.