Christopher Nolan ei tee filme selleks, et inimesed neid vaataksid, vaid selleks, et inimesed neid üle vaataksid. Ja selles mõttes ei ole ka «Tenet» erandlik. Ühelt poolt on siin nii mõndagi, mida kultusrežissöör enne teinud pole, teisalt uurib linateos Nolani vanu obsessioone ja kinnisideid. Alguses võib tunduda, et film ei saa hästi vedama, kuid aja möödudes plahvatab selles meistriteos.
Tegemist on suurejoonelise ja aukartustäratava filmiga, mis seab omale kohe algusest peale kohutavalt raske ülesande ning asub seda siis halastamatu tõhususega lahendama. «Tenet» paneb kokku ulme- ja spioonifilmi žanrid ning uurib Nolanile omase külma, ent läbinägeliku pilguga ajaga seotud paradokse, inimsuhete salapärast geomeetriat ja nende mõju keerulistele süsteemidele. Tulemuseks on põnev, tempokas, kuid samas ka väga poeetiline film, kuna selle sisu ja vorm on hapral moel peaaegu täielikus kooskõlas. «Aja klaassaal, kaja!» nagu kirjutas kunagi Ilmar Laaban.
See fraas on loomulikult palindroom – tekstijupp, mille kirjalik ülesehitus püsib samasugusena nii õiget- kui ka valetpidi lugedes. Näiteks «Aias sadas saia», «Uku», «kuulilennuteetunneliluuk» või Valgevenes praegu Lukašenka vastu protestivate inimeste loosung «C??? ????? – ? ?? ??? ???» («Sanja, mine ära – ja meid on ropult palju») on ka kõik palindroomid. Sellistes fraasides on midagi aukartustäratavat, aga ka maagilist. Palindroomidel on ühtlasi ka «Tenetis» väga oluline roll – ilma lugu liiga otseselt ära rääkimata võib öelda, et nad näitlikustavad kirjalikul kujul filmi keskset võtet.
Filmi peategelane (John David Washington) on nimetu eriagent, kellele usaldatakse peale Kiievis toimunud missiooni salasõna «Tenet». Seda uurides avastab ta, et millalgi tulevikus leiutatakse ohtlik tehnoloogia, mis võimaldab teatud esemeid «inverteerida», ehk siis ajas tagurpidi liikuma panna. Praegu ei ole seda tehnoloogiat veel olemas, ent ometi on need esemed jõudnud tulevikust juba siia. Tuleviku ja oleviku vahel on puhkenud uus külm sõda. Näib, et keegi tulevikust ründab meie olevikku. Asja lähemalt uurides satub peategelase tee vastamisi vene-inglise oligarhi Andrei Sator’iga (Kenneth Branagh, kelle rollilahendus sobiks hästi mõnda varasemasse Bondi-filmi) ning tema abikaasa kunstidiiler Kat’iga (võrratu Elizabeth Debicki, kes tõesti vääriks suurema algatusvõimega tegelaskuju). Peategelast aitab tema teel karismaatiline ja muheda olemisega agent Neil (Robert Pattinson), kelle minevik võib olla natukene kirjum, kui ta esimese hooga tunnistada julgeb...
Inverteerimine võimaldab Nolanil «Tenetis» väga veidral, aga vahetul viisil ajaga mängida – aja kulg on siin sõna otseses mõttes mitmesuunaline ning liigestest lahti. Tühjad püstolid püüavad endasse kuule, plahvatused toimuvad sissepoole, filmi peategelased võivad kannatada haavade tõttu, mis alles hiljem tekitatakse. Mitmes stseenis esineb nii ajas õiget- kui ka valetpidi liikuvaid nähtusi samaaegselt. See on miski, mida on võimalik edasi anda vaid audiovisuaalsel kujul. Eestlastele võib «Tenet» oma füüsikaseadusi eiravate püstolitega meelde tuletada ka Ene-Liis Semperi 1998 aasta videoinstallatsiooni «FF/REW», kus sarnaselt «Tenetile» mängitakse lineaarse aja edasi- ja tagasi kerimisega. Kunstnik kõnnib poomisnööri ja revolvri vahel ning peale igat korda, kui ta neid enda peal kasutab, kerib maailm ennast ajas tagasi. Paratamatult hakkasid Semperi installatsiooni vaadates peas jooksma küsimused, kuidas see filmiti või mismoodi näeks «FF/REW» välja, kui see teos pandaks mängima tagurpidi... Sarnased küsimused, ehkki märksa suuremal skaalal, kerkivad üles ka Christopher Nolani «Tenet’it» vaadates.
Filmi sündmustik hargneb edasi muu hulgas ka Londonisse, Mumbaisse, Oslosse ja ka Tallinna. Peab kohe ütlema, et Tallinn pole mitte üheski filmis nii cool välja näinud. See on korraga tuttav ja kodune ning samas filmimaagia tõttu suurem kui elu. Kuigi filmi alguses võib vaatajat tabada ehmatus, et Eestit on kujutatud hoopis millegi muuna (Tallinnas on filmitud nii filmi alguses Kiievis toimuvad stseenid kui ka hiljem osa Oslos toimuvast), siis loo edenedes liigub sündmustik just nimelt siia. On tõeliselt sürreaalne ja samas südantsoojendav näha sellise kaliibri näitlejaid omavahel Tallinna trammis plaane pidamas, selgesti äratuntavatel ja tuttavatel tänavatel jalutamas või autodega kihutamas. Kogu maailma saatus on kaalul. Lisaks sellele pöörab Nolani filmi keskne ulmeline võte ka siin kõik veel omakorda pea peale – me näeme ka inverteeritud Tallinna. Selles mõttes on kurikuulus Laagna teel toimuv autodega tagaajamise stseen ja kogu sellega kaasnev maagiline action nagu eluaegsete unistuste täitumine. «Tenet» kirjutab Tallinna igaveseks USA ulmemärulite ajalukku.
Ajaloost tasub otsida ka filmi pealkirja päritolu: «Tenet» viitab otseselt kuulsale Satori ruudule, mis on antiikaega ulatuv ladinakeelne palindroom, millega on seotud kõikvõimalikke legende. See sisaldab sõnu «Sator», «Arepo», «Tenet», «Opera» ja «Rotas» (muide, kõik need sõnad käivad filmist kas otsesel või varjatud kujul ka läbi). Siingi peegeldub Nolani armastus geomeetria ja disaini vastu: kui need sõnad kirjutada õiges järjekorras üksteise alla, võib neid lugeda vasakult paremale, aga ka ülevalt alla. Tegemist on maagilise ruuduga, millele on alati omistatud suurt väge. Folklorist Matthias Johann Eisen on kirjutanud raamatus «Eesti uuem mütoloogia» selle sama ruudu kohta järgmist: «Need nõiasõnad on maailmas laialt tuntud. Väike-Aasias tarvitati neid juba 4. aastasajal pärast Kristust. Peale eurooplaste otsivad araablasedki neist abi. Saksamaal usuti veel 18. aastasajal nende võimu sisse tuld kustutada. Saksi-Veimari hertsog Ernst August määras 1743, et igasse külasse ja linna hangitagu taldrikuid pealkirjaga Sator arepo j.n.e. ja visatagu neid tulekahju puhul kustutamiseks tulde.» Ning tõepoolest, ka «Tenetis» põlevad ja plahvatavad mitmed asjad nimelt sissepoole.
Niisugune õiget- ja valetpidi aegade omavaheline kohtumine ja põrkumine on tegelikult väga ilus. Nolani filmide puhul on aru saada, et tema jaoks on inimesed enamasti nagu malendid ning ta näeb loo jutustamist valdavalt kui puslet või mingit eriti keerulist tehet, mis tuleb siis kuidagi eriti nutikalt lahendada. «Tenet» on aga palju romantilisem film kui enamik Nolani varasemaid, ning oleks seda ka ilma mingi tobeda armuloota. Siin võimaldab filmikunst oma maagilise aja kerimise abil vaatajatel kogeda midagi tõeliselt erakordset ja kummalist. Ilma «Tenet'ita» poleks me selleks võimelised. Ühtlasi mõjub film praegu kõigest hoolimata väga relevantselt. Mõte sellest, et tulevik meid ründab – täpsemat kujundit näiteks kliimakriisist ju hästi leida ei annakski? Ning samas on «Tenet» nüüd ise samuti omamoodi mälestus ühest veidramast ajast, mida pole kunagi olnud.