Christopher Nolani uusim ja seni ka kallim originaalfilm “Tenet” vastab kõikidele nendele ootustele, mida nolaniidid (nolani fännid) on talle seadnud, kuid midagi on režissööri stiilis siiski muutunud ja seda tasub võtta isegi hoiatusena, et liiga suured ootused pettumust ei valmistaks. Fännidele pakutakse juba ootuspäraselt keerukat narratiivi, mida hoiab koos reaalsust painutav ja seda uues valguses kujutav ulmeline aspekt.
Nolani 2010. aasta "Algust" ("Inception") saab lihtlabaselt kokku võtta kui filmi, kus meeskond viib läbi röövi, siis "Tenetiga" saab teha sama: see on film, kus agent asub Bondi-filmide stiilis missioonile päästa maailm.
Nolan on oma karjääri jooksul korduvalt Bondi-filmide stampide suhtes armastust avaldanud ja "Tenet" on kõige lähemal sellele olukorrale, kus režissöör tegigi oma versiooni spioonifilmist, sest sarnaselt Connery või Moore'i seiklustele rändab ka siin meie peategelane erinevate riikide vahel, kohtub eriti rikaste inimestega ning kõik tema ümber on kallis ja suurejooneline. John David Washington kannab peategelase rolli uhkuse ja säärase stoilise rahuga, et ta võikski olla järgmine James Bond. Robert Pattinsoni osa on loomulikult väiksem, aga sugugi mitte vähem olulisem, sest tema kanda on filmi huumor ja emotsionaalne koorem, mis on eriti oluline, kui arvestada, et Nolan keskendub seekord oluliselt rohkem filmi tehnoloogilisele ja efektiderohkele ja muidugi ka ulmelisele osale.
Erinevalt Bondi-filmidest on "Tenet" ulmelise aspekti abil niivõrd keeruka looga, et seda ei tasu kindlasti vaadata ööseasnsil, vaid selge pea ja vaimuga. Kui "Algus" tundus kihiline ja korduvaid analüüse nõudev, siis "Teneti" puhul pole Nolanil mingeid pidureid. See film nõuab mitmekordset vaatamist ja filmijärgset arutelu, sest peal väga kalli, võimsa ja praktiliste efektide abil ehtsaks muudetud märuli on filmil varuks Nolanile väga armas teema ja selleks on aeg ja sellega manipuleerimine.
See, kuidas "Tenet" ajaga mängib, on midagi täiesti uut, mistõttu on võib nii mõnegi hetkel tunduda, et nüüd kadus järg ära ja enam rongi peale tagasi ei pääse. See pole aga kriitikanool filmi suunas, sest näitab taaskord, et suure-eelarveline Hollywoodi märul saab olla mõtlema inimese film.
Märulit on aga filmis isegi Nolani jaoks erakordselt palju ja kui keegi veel arvas, et Eestis filmitud stseene näeb ainult mõnes kaadris, siis pärast mitmeid edasilükkumisi kõikidesse Eesti kinodesse (ka kinod Sõprus, Artis ja Elektriteater) jõudnud film tõestas kenasti vastupidist. Tallinnat, Eestit ja eesti keelt mainitakse (ja räägitakse) ning ka mitmeid tuntuid Eesti näitlejaid saab näha ka kõnelevates rollides. Laagna teel toimuv autode tagaajamine ongi filmis pakutava märuli kõrghetk ja sellest hakatakse veel palju rääkima, sest mitte ainult ei näe see fantastiline välja, vaid see on episood, mis aitab paremini mõista ka filmi narratiivi nihestavat ajaga mängimist.
"Tenet" on ühtlasi ka esimene Nolandi film, mis annab selgelt mõista, et režissööri huvitavad üha enam ainult väga keerukad ja seeläbi uudsed ideed, mis muudavad tavapärase spioonifilmi täiesti erakordseks ja muidugi 100% praktilised efektid isegi, kui see tähendab kaubalennuki lennujaama põrutamist. Nolani huvi keeruliste ideede ja efektide vastu annab aga valusalt tunda neile, kes ootavad filmi karakteritelt samasugust emotsionaalselt mõju nagu seda meile pakkusid "Tähtedevahelise" peategelane Cooper või "Alguse" põhitegija Cobb. Seekord on selgelt tunda, et karakterid, nende arengud ja loo emotsionaalne osa jääb filmi kandva ulmelise aspekti ja võimsate efektide tõttu tahaplaanile.
See näitab, et ka Nolan areneb mingis teatud suunas. Iseasi, kas see hoiak tegelaste ja loo suhtes on see, mida Nolani fännid kohe vastu võtavad või hoopis maha laidavad. Küll aga avaneb kõikidel uutele Nolani huvilistele võimalus alustada tema filmidega tutvust just "Tenetiga" ja siis ajas tagasi minnes ise otsustada, kuidas on režissöör aja jooksul muutunud.