EEA nõukogu lükkas Kiviteri laenutaotluse tagasi 
Koit Luus 
Erastamisagentuuri (EEA) nõukogu ei kinnitanud eile RASi Kiviter 30 miljoni kroonist laenutaotlust, sest seni on selgusetu, mis on taotletava laenu pant, ütles EEA nõukogu esimees Andres Lipstok. 
Agentuur ei andnud laenule kooskõlastust, sest konkreetsed laenulepingud tahaksid natuke rohkem informatsiooni saada, ütles Andres Lipstok. 
Taotlust arutab EEA nõukogu järgmisel nädalal Kiviteris, et ettvõtte juhtkond annaks lähemaid selgitusi, sõnas ta. 
Kui palju oleks laenuvõtmisega pantide kaudu seotud vara, mille vastu näiteks munitsipaal huvi tunneb, puhastusseadmed ja nii edasi, selgitas Lipstok. 
Kiviteri peadirektor Jüri Soone kinnitas, et ettevõte on agentuurile esitanud kõik nõutud andmed ja enamgi veel. 
Mis varad siis muud ikka pandiks anda, ikka ettevõtte omad, lisas ta. 
Ma ei näe siin mingit probleemi, küsimus ei ole ju hirmus suurtes laenudes, märkis Soone. 
Kiviter taotleb laenu gaasigeneraatorijaama rekonstrueerimiseks ja heitvete puhastusseadmete projekti finantseerimiseks. 
Jüri Soone sõnutsi esitas Kiviter laenutaotluse pankadele, kellega on pikaajaline koostöö. 
Puhastusseadmed vajavad suuri investeeringuid, linnal aga pole sellise laenu taotlemise võimalust, kinnitas ta. 
Puhastusseadmete kuuluvus lahtine 
Kohalike omavalitsuste soov on puhastusseadmete lahutamine Kiviteri erastamisest, ütles Andres Lipstok. 
Kiviter ja puhastusseadmed on omavahel seotud, kinnitas ta. 
Mitte kõik pakkujad ei ole nõus seadmete eraldamisega Kiviterist, märkis Lipstok. 
Kui seadmed varadest eraldada, muutub tänane tegevus rekonstrueerimise ettevalmistamisel mõttetuks, kommenteeris Jüri Soone. 
Andres Lipstoki kinnitusel jätkuvad läbirääkimised puhastusseadmete üle kõigi pakkujatega. 
Äärmuslik variant on munitsipaliseerida, teine äärmus jätta ikka Kiviteri koosseisu, aga seal vahepeal on palju erinevaid variante, kommenteeris Lipstok. 
EEA nõukogu ei esitanud rahandusministeeriumile taotlust Kiviteri maksuvõlgade viiviste kustutamise kohta, kuigi ettevõtte juhtkond nii soovis. 
Viivise suurus on 25 miljonit krooni. 
Miks taotlust ei rahuldatud on ka minu jaoks küsimus, vastas Jüri Soone. 
Seaduse järgi see võimalus on. 
Hasartmängumaks muutmisele 
Selle Mõtsar 
Riigikogu majanduskomisjon tegi eile riigikogule ettepaneku lükata tagasi valitsuse poolt esitatud eelnõu loteriiseaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmiseks, kuid koonderakonna toel lõpetas riigikogu selle esimese lugemise. 
Loteriiseaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seadus määratles kolm loterii liiki. 
Klassikaline loterii, kus loteriimängija võit selgub pärast võitu määravate koodide loosimist. 
Kiirloterii,kus võit selgub kohe pärast piletil asuva mänguvälja avamist ning arvloterii, kus mängija teeb panuse arvude kombinatsioonile ning võit selgub pärast võitu määravate arvude loosimist. 
Samuti näeb seadusemuudatus ette hasartmängumaksu määrade diferentseerimist. 
Praeguse korra järgi kehtib kõigile loteriiliikidele 16protsendiline hasartmängumaks. 
Seaduse muudatuse järgselt tõuseks klassikalisel loteriil hasartmängumaks 20%, kiirloteriil jääks endiselt 16% ning arvloteriil väheneks 11%. 
Eesti Loto andmetel on viimase nelja aastaga arvloterii osatähtsus Eesti Loto käibes kasvanud 5,7 protsendilt 58 protsendile. 
Lahkheli tulude osas 
Küsimus on selles, et vastavalt Eesti Loto äriplaanile peab arvlotode osatähtsus tõusma ja kiirlotode osatähtsus langema ning nende eesmärk on vähendada arvlotode maksumäära, põhjendas majanduskomisjoni liige Liina Tõnisson komisjoni poolt riigikogule tehtud ettepanekut valitsuse esitatud seadus tagasi lükata. 
Tõnissoni sõnul on argumentatsioon, et arvloto osatähtsus tõuseb ning et vaatamata maksuprotsendi vähenemisele saavutatakse käibe pealt riigieelarvesse suurem tulem, nõrk. 
Kuna aastavahetuseks on valitsus lubanud esitada suuremad ja põhimõttelisemad loteriiseadust puudutavad muudatused, siis on Tõnissoni sõnul komisjon praegu maksumuudatuste osas eitaval seisukohal. 
Eesti Loto peadirektor Sven Kolga sõnul oleks seaduse muudatuse kiire kehtestamine vajalik, kuna praegu arvloteriile jõus olev 16% hasartmängumaks on üle jõu käiv ega võimalda teha investeeringuid süsteemi väljaehitamisse. 
Hansapanga aktsial tõususuund 
Kaja Koovit 
Börsi põhinimekirja kantud aktsiatest on Hansapanga aktsia hinnal ainukesena suund ülespoole. 
Väärtpaberispetsialistide arvates on aktsia üks turu odavamaid. 
Hetkel on Hansapanga aktsia kiirelt tõusmas, mille põhjuseks on panga head majandusnäitajad. 
Hansapanga puhul omavad suurt tähtsust nii Läti uudised kui ka Venemaa sündmused. 
Samas on nende aasta 271 miljoni kroonine kasumiprognoos veidi üle pakutud, reaalsem oleks ehk 260 miljonit, lausus Hoiupanga börsimaakler Charlie Viikberg. 
HF Arenduse juhataja Margus Uudami sõnul püsib Hansapanga aktsia tõususuund välisinvestorite toel, kuna aktsia on aktiivselt kaubeldav ka Helsingis. 
Kui teiste aktsiate hinnad kõiguvad umbes kahekuuliste tsüklitena, siis Hansapank on sellest tänu välisturule puutumata jäänud, lisas ta. 
Aktsia hind peaks tõusma üle 100 krooni 
Suuremad investorid, eelkõige fondid on küllap jõudnud järeldusele, et viimane aeg on Hansapanga aktsiasse sisse minna, kommenteeris hinnatõusu Tõnu Vanajuur Forekspangast. 
Aktsia hinna liikumist lähiaegadel on raske prognoosida, kuid kaugemas perspektiivis peaks hind veel sel aastal ületama 100 krooni piiri, lisas ta. 
Eile alustati Hansapanga aktsiaga Tallinna väärtpaberibörsil kauplemist 95 krooni tasemelt ning börsi sulgemiseks jõudis aktsia hind 95,5 kroonini. 
Aktsia käive oli eile börsil 3,8 miljonit krooni. 
Hansapanga aktsia keskmine hind septembris 
Allikas: väärtpaberite keskdepositoorium 
Sosaari väitel lähtus Kranich juhatuse otsustest 
Peeter Raidla 
Eile Tallinna linnakohtus tunnistusi andnud endise Lääne Eesti Panga (LEP) juht Aare Sosaar väitis, et kõigi nende episoodide puhul, mida LEPi Haapsalu filiaali direktorina töötanud Heiki Kranichile süüks pannakse, olid lähtealuseks panga juhatuse sellekohased otsused. 
Aare Sosaar kinnitas, et LEPi juhatuse otsuste kohaselt anti pangatöötajaile võimalus vahetada enne rahareformi rublasid Rootsi kroonide vastu sooduskursiga 1:1, kustutati vehkleja Kaido Kaabermale antud pangalaen, spondeeriti Isamaad 1992. aasta valimiskampaania ajal ning rahuldati 33,9 miljoni rubla ulatuses Moskva firma Inter-Agro inkassonõue Rootsi firma Trendy EWI Group vastu. 
Just neis asjades süüdistab prokurör Urmas Tammiksaar Kranichit, keda kahtlustatakse oma ametiseisundi kuritarvitamises. 
Sosaar väitis veel kohtule, et kuludokumentide mitteesitamine bensiiniraha kasutamise kohta, milles samuti Kranichit süüdistatakse, oli LEPi raamatupidamises välistatud. 
Dokumente pole Sosaaril esitada 
Prokuröri küsimusele, kus need juhatuse protokollid ja otsused praegu asuvad, ei osanud Sosaar vastata. 
Tammiksaar ütles pärast kohtuistungit, et Sosaari väited võivad ju tõele vastata, kuid tema pole ühtegi sellekohast paberit näinud. 
Eile andis tunnistusi ka LEPi nõukogu esimene esimees Hugo Peterson, kes ütles, et panga juhatus eesotsas Sosaariga ei andnud nõukogule täit ülevaadet panga tegevjuhtkonna ettevõtmistest. 
Petersoni sõnul oli näiteks Rootsi kroonide soodusmüük panga töötajaile vastuolus LEPi nõukogus heakskiidetud juhiste jäme rikkumine. 
Kranichi kaitsja vandeadvokaat Indrek Teder pani kohtule esitatud taotluses kahtluse alla kriminaalprotsessi tsiviilhageja esindajana kaasatud vandeadvokaat Andres Hallmäe volituste ehtsuse. 
Teder juhtis taotluses kohtu tähelepanu asjaolule, et ärinime Trendy EWI Group all ei ole Eestis ega Rootsis registreeritud ühtegi firmat. 
Rootsi äriregistris on küll registreeritud TEWI Group ja selle õigusjärglane Ewizonen i Värnamo Ab, mille pankrot läinud aasta mais välja kuulutati. 
Kuid et igal firmal saab Tederi sõnul olla vaid üks ärinimi, ei olevat Trendy EWI Groupi kaasamine kriminaalprotsessi tema väitel millegagi põhjendatud. 
Andres Hallmägi ütles kohtule, et Ewizonen i Värnamo pankrotihalduri antud kirjalik volitus esindada firma eelkäijat Trendy EWI Groupi ehk TEWI Groupi on Rootsis küll postitatud, kuid pole veel temani jõudnud. 
Taotlus peatada kohtuistung 
LEPi pankrotihaldur, vandeadvokaat Andres Rüütel esitas Tallinna linnakohtule taotluse peatada Kranichi kriminaalprotsess ajani, kuni jõuab lahendini tema poolt Lääne maakohtule esitatud hagiavaldus, milles pannakse samuti kahtluse alla Trendy EWI Groupi volituste tunnistamine. 
Rüütel kinnitas hiljem, et hagiavaldust ajendasid teda esitama Tederilt saadud materjalid, mille kohaselt Trendy EWI Group pole registreeritud ei Eestis ega Rootsis. 
Prokurör ei vaielnud vastu 
Aare Sosaar tõdes, et Trendy EWI Gorupi pangakontot käis LEPis avamas firma Moskva esindaja. 
Sosaar lisas samas, et Trendy taust on üsna hämar. 
See oli ka väidetavalt üks põhjusi, miks Inter-Agro inkassonõue rahuldati. 
Prokurör Urmas Tammiksaar ei vaielnud Tederi ja Rüütli taotluse rahuldamisele vastu, esitades omakorda taotluse võtta Kranichi kriminaalprotsessi toimikusse riigikohtu lahendiga lõppenud Trendy EWI Groupi ja LEPi tsiviilvaidluse toimik. 
Kohus otsustas Kranichi kriminaalprotsessi peatada ajaks, kuni Lääne maakohus jõuab Rüütli hagis kohtulahendini. 
LEPi pankrotihalduri hagiavaldus tuleb arutusele oktoobri lõpus. 
Tallinna linn müüs börsil Tallinna Panga aktsiaid 
Janek Mäggi 
Tallinna linn müüs börsil viimase nädala jooksul kolme suurtehinguga maha peaaegu poole linnale kuuluvatest Tallinna Panga aktsiatest. 
Abilinnapea Tiit Järve kinnitusel lapib Tallinn teenitud 24 miljoni krooniga linnaeelarve auke. 
Tallinna Panga aktsiad müüs maha täielikult Tallinna linnale kuuluv Tallinna eluasemefond, turule tuli kolme müügitehingu käigus täiendavalt 600 000 Tallinna Panga aktsiat. 
Tallinna linnal jäi alles veel veidi üle poole linnale kuulunud aktsiatest. 
Tallinna Panga nõukogu esimees Guido Sammelselg ütles, et aktsiad paisati vabale turule ning otseselt suurinvestoritele neid aktsiaid ei müüdud. 
Aktsiad tulid müüki turuhinnaga, mis oli ca 39 krooni. 
Ostjad olid põhiliselt teised turu tegijad, teised pangad, lausus Sammelselg. 
Oli ka mõni eraisik nii umbes 100 000 krooniga. 
Kui ma kuskilt raha leiaks, siis ostaks ise ka. 
Oleme tehinguga rahul, sest turg on selle ilusasti alla neelanud ja aktsiahinna langust ei toimunud, rääkis Sammelselg. 
Tallinna Panga aktsiaid on füüsiliselt liiga vähe turul ja kui käive on väike, võib aktsia hinnaga toimuda täiesti prognoosimatuid võnkeid. 
Sammelselg lausus, et Tallinna Pank pidas Tallinna linnavalitsusega aktsiate müügi asjus läbirääkimisi. 
Püüdsime vaadata, et hind ei langeks ja turg ei ehmataks, märkis Sammelselg. 
See on maakleritel ka õnnestunud. 
Eluasemefondi poolt korraldas aktsiate müümist fondi nõukogu esimees, Tallinna abilinnapea Tiit Järve. 
Küsimuse peale, miks linnale kuuluv eluasemefond oma aktsiad maha müüs, vastas Järve eile: Mitme objekti müümine on ebaõnnestunud ja meil on vaja täita linnavara müügi ülesanne, mis on 37 miljonit krooni. 
Raha läheb lisaeelarvesse 
Alles juulis võttis valitsus vastu otsuse, mis lubab linnavalitsusel toimetada aktsiate müümist, märkis Järve. 
Seda juhul, kui linnavalitsusel on osa ettevõtte aktsiatest, mitte aga kogu pakk. 
Homme (s.o täna -- toim) arutame lisaeelvarvet, mille eelduseks on, et saame oma tulud täis, sõnas Järve. 
Asjad, mida me lisaeelarvega peame lahendama, on sundkäigud. 
Me ei taha panna uusi mehi raskesse olukorda ja katsume osa asju veel lõpule viia. 
Järve kinnitas siiski, et aktsiate müügi puhul polnud linnavalitsuse sooviks valimiste eel mõningaid valimisi seniste linnaisade kasuks mõjutavaid projekte kiiresti lõpetada. 
Tuleb täita eelarvet, ja midagi muud pole siin silmas peetud, väitis Järve. 
Ülejäänud aktsiate müügi otsustavad juba uued mehed, sest rohkem pole mõtet müüa, kui on tegelik vajadus. 
Tallinna eluasemefond oli seni Hollandi investeerimisfirma FMO järel suuruselt teine Tallinna Panga aktsionär, kellele kuulus 10,4 protsenti panga 96 miljoni krooni suurusest aktsiakapitalist. 
Tallinna linnavalitsusele kuulub 2,2 protsenti Tallinna Panga aktsiatest. 
Tallinna linna osalus Tallinna Pangas 
Allikas: Äripäev 
Maailm investeerib tulevikupiirkondadesse 
Inno Tähismaa 
Vaba turumajanduse põhimõtetel rajanev majanduskasv ja konkurents arenenud maailma riikides sunnib ettevõtjaid raha paigutama arenevatesse riikidesse Aasias ja Ida-Euroopas, selgub üleeile avalikustatud ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi (UNCTAD) aruandest. 
UNCTADi raporti andmetel on välisinvesteeringud Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse kahekordistunud 1994. aasta 6,3 miljardilt dollarilt 12,1 miljardile dollarile 1995. aastal, ütles Eesti välisinvesteeringute agentuuri peadirektor Jüri Sakkeus üleeile ajakirjanikele ÜRO aruande ametlikul esitlusel. 
Kesk- ja Ida-Euroopa on atraktiivne 
Välisinvesteeringud on lisaks moodsale tehnoloogiale, oskusteabele ja töökohtadele andnud tõuke ka Eesti transiidi ja kaubanduse arengule, ütles välisinveteeringute agentuuri asedirektor Agu Remmelg. 
Eesti suurim eksportöör Elcoteq ning möödunud nädalal Maardus uue terminaali avanud Coastal Corporation on näited selle väite kinnituseks. 
Jüri Sakkeuse sõnul on maailma juhtivatel majandusriikidel plaanis investeerida Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse aastaks 2000 ligi 200 miljardit dollarit ehk 2400 miljardit krooni. 
See tähendab, et järgneva neljal aastal investeeritakse sellesse piirkonda keskmiselt ligi 50 miljardit dollarit aastas ja investeeringute maht kasvab aastaks 2000 võrreldes 1995. aastaga 76 protsenti. 
Sakkeus ütles, et selline investeeringute maht saab võimalikuks tänu suurte infrastruktuuriobjektide ja telekommunikatsioonide erastamisele Tshehhis, Ungaris ja teistes riikides. 
Eesti eelised investorite kaasamisel 
Sakkeuse sõnul suureneb maailmas konkurents välisinvesteeringute kaasamise vallas ja rikkamatel riikidel on välisinvesteeringute kaasamisel eelised. 
Nii näiteks kulutavad välisinvesteeringute kaasamisega tegelevad agentuurid Soomes ja Rootsis kümneid kordi rohkem raha, kui seda teeb välisinvesteeringute agentuur Eestis. 
Eesti eelised investeeringute kaasamisel on riigi suhteliselt suur poliitiline stabiilsus, hea majanduskasv ja positiivne suhtumine välisinvesteeringutesse. 
Eesti eelis on ka Euroopa Liiduga ühinemist taotlev leping. 
UNCTADi andmetel on välisinvesteeringute juurdevoolu ja majanduskasvu näitajate vahel tihe seos. 
Mida kiiremini ühe või teise riigi majandus areneb, seda rohkem ollakse sinna nõus investeerima, ja Eestil on paremate majanduskasvu näitajate tõttu välisinvesteeringute kaasamisel soodne positsioon. 
Sakkeus ütles, et Eesti peab pakkuma välisinvestorile parimat võimalust pääsemiseks Euroopa Liidu ning Venemaa turule. 
Poliitlise kokkuleppe puudumine piiri- ja muudes küsimustes Venemaa ja Eesti vahel mõjub perspektiivis Eesti inveteerimiskliimale halvasti. 
Investeering arendab majandust 
UNCTADi rapordi andmetel on omavahel tihedalt seotud välisinvesteeringud ja eksport. 
Kagu-Aasia tiigrite majandus ja eksport on viimastel aastatel kasvanud nutika välisinvesteeringute kaasamise abil. 
Kagu-Aasia tiigrite investeerimiskliimat iseloomustab sissevoolava raha hulk. 
Näiteks 1995. aastal jõudis Singapuri kokku 6 miljardit dollarit ning Kesk- ja Ida-Euroopasse kokku 12 miljardit dollarit. 
Kui arvestada, et Kesk- ja Ida-Euroopas elab ligi 200 miljonit ja Singapuris 3 miljonit inimest, siis selgub, et pisikesse Singapuri on paigutatud ühe elaniku kohta mitukümmend korda rohkem raha. 
Singapuri näide on heaks eeskujuks Eestile. 
Nii Singapuris kui ka Eestis on turg väike ja seda negatiivset külge aitavad tasakaalustada välisinvesteeringud ettevõtlusse. 
Olavi Laido sihib Leedut 
Janek Mäggi 
Hansa Kindlustuse juhataja Olavi Laido tahab järgmise aasta alguses asutada kindlustusseltsi Leedus. 
Täna sõidab Laido Rootsi emafirmasse Trygg-Hansa, kus tutvustab tütarseltsi loomise kava. 
Hansa Kindlustus on Bico järel teine Eesti kindlustusselts, kes Leedus oma tütarseltsi loob. 
Laido sõnutsi on Hansa Kindlustusel kontaktisik ja kontoriruumid Leedus olemas, millest järgmine samm on oma kindlustusseltsi loomine. 
Selts sünnib tuleva aasta alguses 
Esialgse kava kohaselt sünnib uus kindlustusselts Leedus järgmise aasta alguses. 
Leedus on asi nii bürokraatlik, et ma ei julge vekslit anda, kui kiiresti seal asjad liiguvad, märkis Laido. 
Laido ütles, et esimeseks tegevusaastaks ta Leedu tütarseltsile suuri mahtusid ei prognoosi. 
Esimene aasta kulub tema kinnitusel turule sisseelamisele, mistõttu Laido hinnangul on hetkel veel tagasihoidlikult arenevale Leedu kindlustusturule minekuks õige aeg. 
Hansa Kindlustus asutas sel aastal kindlustussleltsi Lätis, mille nimeks sai Hansa Kindlustuse suuromaniku (98,6 protsenti aktsiatest) Trygg-Hansa järgi Trygg-Hansa Latvija, mille aktsiad kuuluvad sajaprotsendiliselt Trygg-Hansale. 
Eelmisel nädalal tegi Trygg-Hansa Hansa Kindlustuse teisele aktsionärile Eesti Kindlustusele ettepaneku müüa viimasele kuuluvad 1,44% Hansa Kindlustuse aktsiaid Trygg-Hansale nominaaliga tagasi. 
Seega kujuneb suure tõenäosusega ka Leedus asutava tütarseltsi sajaprotsendiliseks omanikuks Trygg-Hansa. 
Uus seadus annab võimalusi 
Kõige esimesena asus Eesti kindlustusseltsidest Leedus tegutsema Balti Kindlustusselts (Bico). 
Bico peadirektor Jaan Marks ütles Hansa Kindlustuse plaani Leedus oma kindlustusselts asutada kohta, et seltsi asutamine on mõttekamaks muutunud eelkõige uue, äsja jõustunud kindlustusseaduse tõttu, mis annab kindlustusseltsidele tegutsemiseks uusi võimalusi. 
Varem said ettevõted end Leedus kindlustada ainult kasumi arvel, sest kindlustuspreemiat ei saanud kuludesse kanda, selgitas Marks. 
Viimase kahe kuuga oleme kogunud sama palju preemiaid kui eelneva poole aastaga. 
Bico poolt Leedus kogutud preemiate maht kujuneb selle aasta lõpuks Marksi hinnangul miljoni krooni ümber. 
Kolmanda Eesti kindlustusseltsina tunneb Leedu kindlustusturu vastu huvi Seesam. 
Seesami kindlustusdirektori Taivo Saare kinnitusel kaalub Seesam võimalust koos oma kahe suuromaniku, Ameerika kindlustuskontserni American International Group (AIG) ja Soome suuruselt teise kindlustusseltsiga Pohjola minekut Leedu kindlustusturule. 
Sel aastal ostis Seesam kümnendiku Lätis tegutseva kindlustusseltsi Famlat aktsiatest. 
Famlati teised aktsionärid on AIG ja Pohjala. 
Seesamist kuulub AIG-le 29 protsenti ja Pohjolale 45 protsenti aktsiatest. 
Miljonid taas ümberjagamisele 
Selle Mõtsar 
Omandireformi seaduse järgi praegu vara tagastamisel sellel lasunud võlgu ei arvestata. 
Reformierakondlane Tiit Käbin tegi eile seaduse muutmist arutavale majanduskomisjonile parandusettepaneku arvestada vara tagastamisel ka sellel 1940. aastal lasunud võlgu. 
Käbin selgitas, et on mitmeid suuri maju, mis on peaaegu sada protsenti võlgu ehitatud ja praegu need kingitakse teist korda ning sedapuhku maksumaksja arvel. 
Kui olid võlad, tuleb seda tagastamisel arvestada, märkis Käbin. 
Ta nõustus, et võlgade ümberarvestamine praegu kehtivasse rahasse pole kerge, ent mitte teostamatu. 
Riigikogu majanduskomisjoni enamus on Käbini ettepanekut aktsepteerinud, mistõttu isamaalase Mart Laari sõnul on oodata parlamendis üht huvitavamat debatti. 
Otsus arvestada vara tagastamisel sellel 1940. a lasunud võlgu paneks Laari sõnul omandireformi seisma. 
Esimene küsimus on, et kuidas neid võlgu tänapäeva rahasse ümber konventeerida, ja teine lihtlabases õigluses, sest sellisel juhul tuleks riigil kompenseerida ka võimalik tulu, mis jäi omanikul saamata ja kahju, mis on pideva hooldamatusega tekitatud, rääkis Laar. 
Tema sõnul jäid opositsiooni esindajad majanduskomisjonis erapooletuks, kuna tegemist on valitsusliidu seesmise otsusega: Ükskord ometi peaks riigikogus jõudma arutlus ka poliitilisele pinnale, kus küsitaks, millist vastutust kannab valitsuskoalitsioon selle eest, mis omandireformi ajal toimuma hakkab. 
Riigikogu majanduskomisjoni liikme Liina Tõnissoni sõnul on vaidlus teemal, kas varade tagastamisel neil lasunud võlgu arvestada või mitte, sama vana kui on omandireform. 
Kui täna (eile -- toim) Käbin tegi reformierakonna esindajana selle ettepaneku, olin ma siiralt üllatunud, sest Käbin koos Isamaaga kuulus sellesse koalitsiooni, kes viis ellu poliitikat, kus ei tunnistatud võlgu, rääkis Tõnisson. 
Ta lisas, et kui rääkida puhtast õiglusest, siis kahtlemata tuleks võlgu arvestada: Nüüd olemegi jõudnud olukorda, et võlgu ostetud maja tagastatakse, aga see, kelle käest maja ostmiseks raha võeti, ei saa midagi tagasi. 
Tõnisson lisas, et 1996. aastal on seda probleemi üles tõsta hilja, ent kui riigikogu hakkab küsimust arutama, siis toetab ta härra Käbinit. 
Mälk taastab Londonis Eesti ja Suurbritannia majandussuhteid 
Aivar Reinap TV3 äriuudised 
Londonisse ametisse nimetatud Eesti Vabariigi erakorraline suursaadik Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis Raul Mälk loodab Suurbritannia osa Eesti majanduselus suurendada. 
Eesti ja Suurbritannia poliitilised suhted on olnud väga head, kuid suursaadiku koht on seal pikka aega täitmata olnud, mis ei ole päris hea signaal, ütles Mälk enne ärasõitu Londonisse. 
Juba suursaadiku ilmumine ise tähendab märki, et tahame neis suhetes edasi liikuda. 
Kui Vabadussõja päevil oli Inglismaa üks olulisemaid Eesti abistajaid ning enne Teist maailmasõda Eesti suurim väliskaubanduspartner, siis taasiseseisvunud Eesti ja Suurbritannia majanduslikud sidemed on olnud suhteliselt tagasihoidlikud. 
Viimastel aastatel on Suurbritannia Eesti kaubanduspartnerite hulgas paiknenud kaheksanda koha piirimail. 
Eesti on jätnud kahtlase mulje 
Eks selleks on andnud ka põhjust mitmed juhtumid meie majandussuhetes, mille tulemusena on Suurbritanniasse läinud mitte ainult positiivseid signaale, selgitas Raul Mälk. 
Näiteks Katariina kai probleemid või meil omal ajal väljakuulutatud konkurss Roverite ostmiseks, mis kõik on jäänud kuhugi mingite probleemide küüsi. 
Kõike seda seal märgatakse. 
Eesti maine ei ole Inglise investeerijate ja kauplejate silmis halb, kuid selleks, et edasi liikuda, tuleb teha tugevat tööd ja selleks on saatkond ka ellu kutsutud, et seda tööd jätkata, lisas Raul Mälk. 
Me sooviksime, et Inglismaa roll oleks tähelepanuväärne Eesti jaoks. 
Luuakse kaubanduse arendamise agentuur 
Inno Tähismaa 
Seoses riikliku fondina tegutseva Eesti välisinvesteeringute agentuuri ümberformeerimisega sihtasutuseks on agentuuri kõrvale plaanis käesoleva aasta lõpus luua kaubanduse arendamise agentuur. 
Uus agentuur pole mõeldud mitte konkurendiks erasektorile, vaid erasektori arendamiseks kaubanduskodade ja erialaliitude kaudu, ütles välisinvesteeringute agentuuri esimees, majandusministeeriumi kantsler Signe Ratso. 
Loodav kaubandusagentuur ja välisinvesteeringute agentuur hakkavad kõrvuti alluma sihtasutusele, mille loomiseks teeb ettepaneku majandusminister. 
Kaubandusagentuuri kaudu hakkab liikuma Euroopa Liidu abiprogrammi Phare ligi 30 miljoni kroonine toetus, mis saabub Eestisse kahes osas. 
Üks on mõeldud Eesti ettevõtete ekspordioskuste suurendamiseks ja teine eksporttoodete konkurentsivõime parandamiseks. 
Toetused on ette nähtud peamiselt koolituse ja infoprogrammide tarbeks. 
Signe Ratso sõnul plaanitakse uus agentuur luua senise välisinvesteeringute agentuuri kõrvale, kuna välismaiste äripartnerite leidmisel on olulised nii investeeringud kui eksport. 
Teise olulise põhjusena nimetas Ratso kaubanduse arendamise eemaldamist ministeeriumist ja lähendamist erasektorile. 
Tallinna raeapteek otsib rentnikku 
Tallinna kesklinna vanema asetäitja Toivo Susi sõnutsi selgitatakse 1. oktoobriks välja eelläbirääkimisega konkursi teel raeapteegi rentnik. 
Tema sõnul ütleb siiski viimase otsustava sõna linnavolikogu. 
Esimene korrus peab kindlasti jääma muuseumapteegiks, kuna tegemist on Euroopa vanima apteegiga ning see on arhitektuurimälestis, ütles Susi. 
Apteek sisustatakse restaureeritud apteegiinventariga, mis praegu asub Pika tänava apteegis. 
Kesklinna valitsuse arvates sobiks keldrikorrusele kohvik-baar ning teisele korrusele bürooruumid. 
Rendileping sõlmitakse kuuekümneks aastaks alammääraga kümme krooni ruutmeetrilt. 
Kommenteerides väikest rendihinda, ütles Susi, et tegu on muuseumi väljaehitamise, mitte kommertstegevusega. 
Raeapteek on seisnud tühjana mitu aastat. 
ÄP 
Volta loodab allhankele Põhjamaadesse 
Raul Ranne 
Põhiliselt elektrimootoreid tootev Ravori Investeeringute ASi tehas Volta plaanib mitut allhankeprojekti mootoreid tootva Põhjamaade firmaga. 
Ravori Investeeringute ASi tegevdirektori Erik Kösteri sõnul saab projekti käivitumise korral öelda, et tehas Volta töötab normaalselt. 
Kösteri sõnul toodab Volta keskeltläbi 12 000 elektrimootorit aastas, millest kolmandik müüakse Venemaale, 20% mootoritest turustatakse Lääne-Euroopas ning ülejäänu müükase Aafrikasse ja Aasia regiooni. 
Kuna müüme vahendajate kaudu, on raske öelda, mis riiki täpselt need mootorid lõpuks lähevad, sõnas Köster. 
Praegu allhanketööd Saksa firmale 
Allahanget teeb Volta praegu vaid ühele Saksamaa mootorifirmale, kes peaks möödunud aasta lõpus sõlmitud lepingu kohaselt ostma 20 000 üksikosa kuus, mis Kösteri sõnul tähendab umbes poole miljoni krooni suurust kuukäivet. 
Samas ta lisas, et Ravori investeeringute AS on sõlminud umbes 30 miljoni krooni suuruse allhankelepingu Soome kontserni Kone tütarfirmaga Kone Cranes, kelle tellimust hakatakse täitma jaanuaris. 
Tõenäoliselt oktoobris sõlmime lepingu veel ühe Põhjamaade kontserniga, kellele hakkame tehases Volta valmistama trafoplaate, teatas Köster. 
Ta märkis, et kui nende lepingute täitmine käivitub, siis võib öelda, et tehas Volta töötab. 
Prognoosid on optimistlikud 
Praegu toodab Volta selle alusel, kuidas on tellimusi. 
Naljaga pooleks võib ju öelda, et praegu tehas seisab, kui hetke tootmismahtu võrrelda mahuga, mis me saame Põhjamaade kontsernidega sõlmitavate lepingute tulemusel, lausus Köster. 
Tulevikus on tõenäoliselt nii, et lõviosa tegevusest on siiski allhange, lisas ta. 
Pisut alla 250 töötajaga Volta aastakäibeks prognoosis ta kuni 50 miljonit krooni. 
See on optimistlik prognoos, lausus Köster. 
Volta hoonetekompleks, mis asub Tallinnas Tööstuse tänava ääres, plaanib Ravori Investeeringute AS suures osas väljarentida. 
Meie enda käsutusse jääb umbes 1/5 kogu kasutatvast pinnast, märkis Köster. 
Tallinnas Ahtri tänaval valmib uus kaubanduskeskus 
Vilve Torn 
Jõuluhooajaks avatakse uus kaubanduskeskus RETi Arengugrupi ASi hoonetekompleksis, millesse investeeritakse 33 mln krooni, ütles Tallinna maailmakaubanduse peadirektor Aivar Rauam. 
Rauami sõnul hakati kaubanduskeskust ehitama augustikuus ning müügipinda valmib koos laoruumidega 1100 m2. 
Üldehitustöid teeb AS Tonerek, vahelaed ja fassaadi ehitab AS Feer. 
Kaubanduskeskuse aknad paigaldab AS Kallas. 
Poole ehitamiseks vajaminevast summast moodustab Hansapangast saadud laen, teise poole RETi Arengugrupi ASi oma kombineeritud vahendid. 
Müügiboksid asuvad esimesel ja teisel korrusel, kolmandale korrusel valmivad laoruumid. 
Bokse on kokku 19, kõige väiksem boks on 10 m2 ja kõige suurem 75m2. 
Hoone kolm ülemist korrust ehitatakse büroopindadeks. 
Rendipindade soovijad olemas 
Actor Kinnisvara ASi juhatuse esimehe Koidu Sildami sõnul saavad kaubanduskeskuses kaubelda erinevad firmad, kellega sõlmitakse rendilepingud 5--10 aastaks. 
Esimese korruse rendihind on 280 kr/m2 ja teise korruse rendihind 260 kr/m2. 
Rendihinnale lisandub veel elekter ja käibemaks. 
Kui firma soovib rentida lisaks müügiboksile ka laopinda, maksab ta selle eest eraldi tasu. 
Rendihind firmasid kohutanud ei ole, pigem on avaldusi laekunud rohkem, kui müügipindu on pakkuda. 
Firmade valikul võetakse arvesse kaubandusspetsialistide nõuandeid. 
Sama kehtib firmade paigutuse puhul. 
Peame tegema oma parima. 
Me ei saa lubada, et kõrvuti boksides on kuld ja kala, selgitas Rauam. 
Kaubanduskeskuse ja büroopinnad projekteeris AS Akvar. 
RETi territooriumil on hetkel 70 firmat, kasutusel on 26 000 m2 äripinda. 
Valmimas on kaks büroohoonet. 
Kogu kvartali loodab Rauam valmis saada 1997. aasta jõuludeks. 
Narva maantee ja Ahtri tänava vahelisel alal asuva kvartali varad ostis RETi Arengugrupi AS 1994. aastal 40 mln krooni eest. 
Raidla kinnitab Tööstuspanga ja Hoiupanga liitumise korrektsust 
Janek Mäggi 
Tööstuspanga väikeaktsionäri Lembit Juksaare väitel on Tööstuspanga ja Hoiupanga liitumine õigustühine. 
Liitumist nõustanud vandeadvokaat Jüri Raidla kinnitusel on aga lepingud juriidiliselt korrektsed ja liitumine jõustunud. 
Milline on teie kommentaar endise Tööstuspanga väikeaktsionäri Lembit Juksaare avaldusele, nagu oleks Tööstuspanga ja Hoiupanga liitumine õigustühine? 
Tööstuspanga aktsionäri, ASi ES TRAC esindaja Lembit Juksaare arvamust Hoiupanga ja Tööstuspanga liitumise õigustühisuse kohta tuleb ilmselt käsitleda emotsionaalse seisukohana, mitte juriidiliselt põhjendatud väitena. 
Pankade liitumine korraldati kooskõlas kehtivate seaduste ja Eesti Panga nõuetega. 
Seepärast on tegemist kehtiva tehinguga. 
Millise seaduse alusel kaks panka liitusid? 
Hoiupank ja Tööstuspank liitusid krediidiasutuste seaduse alusel. 
Krediidiasutuste seaduse kohaselt laienevad muud ettevõtlust reguleerivad õigusaktid krediidiasutustele (st ka Hoiupanga ja Tööstuspanga liitumisele --ÄP) siis, kui krediidiasutuste seadusega ei ole sätestatud teisiti. 
See erinorm sätestab selgelt krediidiasutuste seaduse prioriteetsuse võrreldes muude seadustega krediidiasutuste tegevuse ja tehingute reguleerimisel, samuti tegevuse lõpetamisel. 
Äriseadustiku sätteid siis Hoiupanga ja Tööstuspanga liitumisel ei kasutatud? 
Äriseadustik reguleerib ettevõtete ümberkujundamist, ühinemist ja jagunemist. 
Krediidiasutuste seadus reguleerib krediidasutuste reorganiseerimist, milleks on ühinemine, liitumine, jagunemine ja eraldumine. 
Krediidiasutuste liitumist reguleerib üksikasjalikumalt krediidiasutuste seaduse ¶ 33. 
Krediidiasutuste ühinemist reguleerivad nii äriseadustik kui ka krediidiasutuste seadus. 
Järelikult reguleerivad need kaks seadust oma koostoimes pankade ühinemist, mis aga ei laiene pankade liitumisele. 
Krediidiasutuste liitumist reguleerib ainult krediidiasutuste seadus, äriseadustik pankade liitumist ei reguleeri. 
Kas ühinemine ja liitumine ei ole sünonüümid? 
Vahe tegemine ühinemise ja liitumise vahel ei ole pelgalt terminoloogiline või akadeemiline küsimus. 
Krediidiasutuste ühinemise ja liitumise põhimõttelisi küsimusi on seaduseandja reguleerinud erinevalt. 
Näiteks nii äriseadustik kui krediidiasutuste seadus sätestavad krediidiasutuste jaoks ühinemise lõpuleviimise ja jõustumise tingimusena selle registreerimise äriregistris. 
Krediidiasutuste liitumise lõpuleviimise ja jõustumise tingimused on täiesti erinevad ühinemise tingimustest. 
Krediidiasutuste seaduse järgi jõustub liitumine pärast loa saamist Eesti Pangalt. 
Pankade liitumise lõpuleviimise ja jõustumise tingimus pole registreerimine äriregistris, vaid liitumisloa saamine. 
Selle taotlemise ja saamise tingimused sätestas Eesti Pank. 
Hoiupanga ja Tööstuspanga liitumine jõustus seega pärast Eesti Panga käest liitumisloa saamist. 
Hoiupanga ja Tööstuspanga liitumine toimus notariaalselt tõestatud liitumislepingu alusel. 
Leping sõlmiti krediidiasutuste seaduse sätte alusel, selle kinnitasid kahe panga juhtkonnad. 
Liitumisleping jõustus Eesti Panga poolt liitumisloa andmisega 2. septembril. 
Kas vastab tõele, et liitumine oli krediidiasutuste seadusega kooskõlas, ent vastuolus äriseadustikuga? 
Praegusel juhul ei saa küsimust nii püstitada, sest äriseadustik ei reguleeri pankade liitumist. 
Ometigi, kui äriseadustiku ja krediidiasutuste seaduse sätted on vastuolulised, kumb seadus on sellisel juhul ülimuslik? 
Kui krediidiasutuste seaduse ja äriseadustiku normid on vastuolulised, kohaldatakse krediidiasutuste seaduse norme. 
Seda seepärast, et kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seadusega kohaldatakse üld- ja erisätete vastuolu korral erisätet. 
Krediidiasutuste seaduse sätted on äriseadustiku sätete suhtes erisätted ning seega ülimuslikud. 
Hoiupank ja Tööstuspank liideti keerulise skeemi järgi. 
Kas olete veendunud, et liitumisleping ei sisalda ühtegi n-ö musta auku, mis võib põhjustada pikki kohtulugusid? 
Liitumislepingus n-ö musti auke ei ole. 
Mis puutub vaidlustesse, siis kehtivad seadused võimaldavad pidada õiguslikke vaidlusi sõltumata sellest, kas õiguslikud probleemid on eelnevalt tõestatud või mitte. 
Kui vaidlused on kohtulikud, siis kulub lahendi saamiseni päris palju aega, olenemata sellest, milline on lõplik lahend oma sisult. 
Kas Eesti Pank käitus juriidiliselt korrektselt, kui ta müüs Tööstuspanga eksaktsionäridele keskpangale kuuluvaid Hoiupanga aktsiad alla turuväärtuse? 
Selle küsimuse kommenteerimiseks puudub mul kahjuks alus, kuna küsimus on pigem majanduslik kui õiguslik, samuti ei ole minu informeeritus kommenteerimiseks piisav. 
Lühiuudised 
Suurtehing farmaatsiatehase aktsiaga 
Eilse börsi suurima tehingu käigus vahetas omanikku 300 000 Tallinna farmaatsiatehase aktsiat (7,96% aktsiapakist). 
Tehing sooritati hinnaga 45 krooni aktsia eest, mis on 1,5 krooni kõrgem keskmisest farmaatsiatehase aktsia hinnast. 
Kuna tehingu hind oli turul valitsevast keskmisest hinnast kõrgem, on tõenäoliselt tegemist pikemaajalise investoriga, mistõttu aktsiahinna muutust ei tohiks suurtehing endaga kaasa tuua, lausus Margus Uudam HF Arendusest. 
Charlie Viikberg Hoiupangast ütles, et aktsiate ostjat tuleb otsida väljastpoolt Eestit. 
Eile registreeris börs farmaatsiatehase 301 300 aktsiaga kolm tehingut kogumahus 13,6 miljonit krooni. 
ÄP 
Toll vallandab ebaausaid ametnikke 
Tolliametist on tänavu karistusparagrahvi alusel vallandatud 29 tollinspektorit ning osa vastu on algatatud ka kriminaalasi. 
Kõige rohkem on karistusparagrahvi alusel vallandatud tolliametnikke Tallinna tolliinspektuurist -- 11, ütles tolliameti personaliosakonna juhataja Irja Elken. 
Kirde-Eesti tolliinspektuurist on vallandatud seitse ja Pärnu tolliinspektuurist kuus ebaausat tolliametnikku. 
Ebaausate tolliametnike suhteliselt suur arv näitab meie järelevalveosakonna head tööd, ehkki oleks normaalne, kui ebaausaid ametnikke üldse poleks, tähendas Elken. 
Tolliameti tollijärelevalve osakonna juhataja Vello Valm ütles, et ebaausate tolliametnike puhul on tegemist peamiselt altkäemaksuvõtjatega. 
Tema sõnutsi olid altkäemaksuvõtmisega kõige suuremad probleemid Ikla piiripunktis, kus igast vahetusest avastas tollijärelevalve altkäemaksuvõtja. 
Valm lausus, et praegu kontrollitakse põhjalikult Ikla tollipunkti. 
Kui seal korra majja saame, hakkame teisi punkte kontrollima, lausus tollijärelevalve osakonna juhataja. 
BNS 
Valgas on Texaco värvid 
Eile alustas Valga autobaasi territooriumil tööd tankla, mille rajamist finantseeris osaliselt Hydro-Texaco Eesti AS. 
Tanklat haldab OÜ Krisek. 
Eesti-Läti piiri- ja tollipunktist mõnesaja meetri kaugusel asuva bensiinijaama ja ööpäevaringselt töötava kaupluse rajamine läks maksma ligi 7 mln krooni. 
See on esimene Hydro-Texaco osalusel rajatud tankla Eestis, ütles Hydro-Texaco Eesti ASi tegevjuht Urmas Mark. 
Veel sel aastal valmib tankla ka Tallinnas Peterburi maanteel, järgmisse aastasse jäävad uute tanklate avamised Tartus ja Tallinnas. 
Hydro-Texaco Eesti AS kuulub 100% USA firma Texaco ja Norra firma Norsk-Hydro Skandinaavias ja Baltikumis tegutsemiseks loodud firmale Hydro-Texaco. 
Meie osalusel on seni rajatud viis tanklat Lätis ja Leedus, ütles Hydro-Texaco Riias asuva Baltimaade peakontori direktor Janis-Maris Oga. 
Tema sõnul tuli Texaco oma määrdeainetega Eesti turule juba kahe aasta eest. 
ÄP 
Eesti Telefon suurendab investeeringuid 
AS Eesti Telefon valmistab ette uut äriplaani, mille kohaselt ettevõte suurendab investeeringute mahtu seniselt 400 miljonilt kroonilt 600 miljoni kroonini aastas. 
Eesti Telefoni pressiesindaja Kaja Tampere ütles eile, et tänavu jõuab digitaalside kõikidesse Eesti maakonnakeskustesse, pärast seda hakkab ettevõte suurendama telefoniehitust maapiirkondades, mis on senisest kallim. 
Uue äriplaani kohaselt kavatseb Eesti Telefon oma seniselt tehniliselt orientatsioonilt muutuda kliendikesksemaks ettevõtteks. 
Eesti Telefon tunnistab, et on siiani klientidele vähe tähelepanu pööranud, ütles Tampere. 
ASi Eesti Telefon esimese poolaasta puhaskasum oli 68 miljonit krooni. 
Ettevõte investeeris selle aasta esimesel poolel 167 mln krooni. 
Tänavu teisel poolaastal kavatseb firma investeerida 200 miljonit krooni. 
BNS 
Hotell Palace uueneb 
Eesti juhtivaid hotelle Palace teeb aasta lõpuni ümberehitustöid kogumaksumuses viis miljonit krooni, millele järgmisel aastal lisandub töid veel ligikaudu kümne miljoni krooni eest. 
Hotelli direktor Feliks Mägus ütles, et hotell on praegu moraalselt ja füüsiliselt vananenud ning konkurentsis püsimiseks tuleb olemasolevat kohendada ja ka uusi teenuseid pakkuda. 
Uue teenusena tuleb Mäguse sõnul Palace'i juurde 50 inimest mahutav konverentsisaal. 
Saali ehituslikuks maksumuseks on planeeritud 1,5 miljonit krooni ja valmimistähtajaks 20. november. 
Teise ehitustööna valmivad 20. novembriks presidendisviit ja sviit Executive, mis lähevad Mäguse kinnitusel maksma 2,5 miljonit krooni. 
BNS 
Ühispank aktsiate emiteerimisest 
Ühispanga juhatus teatas, et ei näe vajadust uusi aktsiaid emiteerida, kui sellega ei kaasne panga bilansimahu või aktivate tootlikkuse hüppeline kasv. 
Tallinna ja Helsingi börsile suunatud pressiteates märgib Ühispank, et 5. oktoobriks kavandatud aktsionäride üldkoosoleku otsuste projektid ei näe ette aktsiakapitali laiendamist, vaid ainult nõukogu volitamist otsustama aktsiakapitali laienemise üle eelisaktsiate väljalaskmise teel. 
Ettepanek tuleneb panga operatiivse juhtimise vajadusest suure aktsionäride arvu juures. 
Pärast Ühispanga aktsiakapitali laiendamise kava avalikustamist eelmisel nädalal on panga aktsia hind börsil langenud. 
BNS 
Riigieelarve projekt jõudis riigikokku 
Valitsus andis eile riigikogule üle järgmise aasta riigieelarve projekti mahus 15,15 miljardit krooni. 
Projekti kohaselt laekub eelarvetuludesse järgmisel aastal maksudena 14,2 mld krooni, sellest moodustab käibemaks 5,6, aktsiisid kokku 2,29, füüsilise isiku tulumaks 5,1 ja ettevõtte tulumaks 1,1 mld krooni. 
BNS 
Saku reguleerib info edastamist 
Eesti suurim õlletootja Saku õlletehas hakkab edaspidi avaldama andmeid majandustulemuste kohta kaks korda aastas. 
Õlletehase infojuht Anu Õun ütles, et vastava otsuse tegi tehase nõukogu. 
Õun lisas, et informatsiooni avaldamine sõltub samas Saku õlletehase omanikest, kuna tegemist on börsil noteeritud ettevõttega. 
Info avaldamise täpsed kuupäevad määrab Baltic Beverages Holdingu juhatus sellel reedel. 
BNS 
Kirik tahab vara tagasi 
Kaire Kuldbeck 
Eesti omavalitsused on kirikuvarade tagastamise küsimuse lauasahtlisse torganud -- 16 sajandil Eestisse tulnud evangeelsel luteri kirikul on aga ainuüksi pealinnas tagasi saada 49 maja. 
Enamik 165 luteri kiriku maatükkidest, kinnisvaradest ning kunstiväärtustest on täna Eestis kirikule tagasi andmata, kinnitab siseministeeriumi asekantsler Tiit Sepp. 
4600 hektarist kirikumaast on tänaseks tagastatud umbes 783 hektarit. 
Sepp tõdeb, et linnavalitsus on Tallinnas asuvate kirikute varade tagastamistaotlusi sihilikult kinni hoidnud. 
Eesti evangeelse luteri kiriku (EELK) konsistooriumi liikme Tiit Salumäe sõnade kohaselt on valitsusega asjaajamine küllaltki külm ning aeganõudev toiming. 
Ka Kaarli koguduse asjadevalitseja Sven Torpeti meenutusi asjaajamisest linnavalitsusega iseloomustavad sõnad valulik ja bürokraatlik. 
Ühena vähestest on aga Kaarli kogudusel olnud õnne tagasi saada peaaegu kogu talle kuuluv kinnisvara ning hooned. 
Kaarli kogudusel kunsti 350 mln eest 
Kaarli kogudusele kuulub neli hoonet Tallinna kesklinnas, sealhulgas 3500m2 ning 15 miljonit maksev stomatoloogia polikliinik. 
Enamiku ruume on kirik välja rentinud. 
Hoonestusõiguse Süda tänava krundile on nad andnud kinnisvarafirmale LVM Kinnisvara. 
Rikkaima kirikuna on Kaarli kogudusel ainuüksi kunstiväärtusi 350 miljoni krooni eest. 
Kinnisvara ja kunstiväärtuste hindamist täies ulatuses ei ole Eestis veel tehtud, selle tõttu ei tea keegi täpselt, kui palju kirikul vara kokku on, märgib Tiit Salumäe. 
Suurem osa luteri kirikuid on kuulutatud arhitektuurimälestisteks. 
Sel aastal sai kirikute nõukogu aga riigieelarvest vaid 1,4 miljonit krooni. 
Selle summa eest saab likvideerida vaid üksikute kirikute avariiseisundi, räägib Salumäe. 
Halvimas seisus on maakondade kirikud, kes trotsides bürokraatiat nõuavad siiski oma maid ning kinnisvara tagasi. 
Kogudus annab peavarju ajalehele 
Õnnelik Läänemaa praostkond on tagasi saanud pea kõik neile kuuluva, sealhulgas kinnisvara ja maa. 
Praegu on Haapsalu kiriku kasutuses kolm hoonet ning kirikumaja. 
Kesklinnas asetseva kahekordse maja on nad välja rentinud kohalikule ajalehele Läänemaa. 
Rendist tuleva tulu kohta ütles Haapsalus elav Tiit Salumäe, et linnas on hinnad ääretult madalad ja ei saa nemadki nõuda rohkemat turuhinnast. 
Läänemaa praostkonnal on tagastamistaotlus kokku 686 hektarile maale. 
Pindi Invest tegi kirikule äriettepaneku 
Salumäe sõnul on Haapsalu kiriku vara hinnatud enam kui 73 miljonile kroonile. 
Kogu Läänemaa praostkonna kohta ei osanud ta täpset vastust anda, kuna tänaseks on jõutud hinnata vaid mõnede koguduste vara. 
Tema sõnul asuvad kunstiväärtuste poolest rikkaimad luteri kogudused Saaremaal, Läänemaal ja Tallinnas. 
Kõige rohkem maad on tagasi saada Salumäe andmetel Lõuna-Eestis. 
Investeerimisfirma Pindi Invest tegi EELK-le mõni aeg tagasi pakkumuse kompensatsiooniks saadavate EVP-kroonide investeerimiseks aktsiatesse. 
Konsistooriumi haldusjuhataja Tarmo Läätsa sõnul on nad kogudustele Pindi pakkumuse välja saatnud. 
Tagasiside kogudustelt on aga seni kesine, kuna paljud ei ole veel oma EVP-kroone kätte saanud või siis on need juba maha müünud. 
Osa kogudusi on EVP-kroonid Läätsa ütlusel juba kuhugi ka investeerida jõudnud. 
Tema sõnul on kirikul kindlasti kasulik kompensatsiooniks saadavate EVP-kroonidega pöörduda investeerimisfirmasse ning teha korralik portfell erinevatest aktsiatest, mille haldajaks saaks investeerimisfirma. 
Äritehingutega nõustumine on kogudustele keeruline ja järelemõtlemist vajav otsus, nõustub Tarmo Lääts. 
Ta lisab, et Eesti kogudused pole veel valmis säärasteks tehinguteks. 
Kopli laevaremonditehaste kitsas lahinguväli 
Tallinnasse Kopli poolsaarele mahub kaks lähestikku asetsevat laevaremonditehast -- Balti laevaremonditehas ja Tallinna meretehas. 
Turupositsioonilt ja jõukuselt ei ole nad võrreldavad. 
Sarnased on aga firmade ambitsioonid ja tegevusvaldkond. 
Raul Ranne 
Balti laevaremonditehase ja Tallinna meretehase juhid räägivad kui kokkulepitult, et laevaremonditehas remondib suuri ja keskmisi laevu, meretehase parandada on keskmised ja väikesed laevad. 
Konkurentsist ja konkurendist räägivad mõlema firma juhid vaoshoitult. 
Balti laevaremonditehase peadirektor Fjodor Berman kinnitab veendunult, et meretehasest ei ole tema juhitavale firmale praegu konkurenti. 
Meretehase tegevjuht Enn Orav leiab, et tema juhitaval firmal on võimalik teha osa töid odavamalt kui suurel naabril. 
Naaber on aga sedavõrd jõukas, et võib hinnavahe enda taskust kinni maksta, kui selleks põhjust oleks, möönab ta samas. 
End vaid Euroopa laevaremontijatega võrdlev Balti laevaremonditehase juht Berman ei soovi meretehase kui konkurendi edaspidiseid võimalusi analüüsida. 
Mõlemad firmad on esitanud oma pakkumuse Eesti piirivalveameti konkursile jäämurdja-rannavalvekaatri ehitamiseks. 
Meretehas on juba ühe rannavalvekaatri Eesti rannakaitsjaile ehitanud ning loodab, et piirivalveamet seda ka mäletab. 
Balti laevaremonditehasele on piirivalveameti tellimuse saamine rohkem prestiizhi küsimus. 
Tallinna meretehasel militaarne minevik 
51% Tallinna meretehase aktsiatest müüdi aasta alguses 37 miljoni krooni eest firmale Vavekor. 
Ülejäänud aktsiad on veel riigi käes. 
Enne erastamist oli meretehas nõukogudeaegsest 7. tehasest väljakasvanud ettevõte, mille tegevus jäi üldsuse vaateväljast kaugele ning metallitöösturid pidasid meretehast omavahel kõneldes paigaks, kus midagi erilist ei toimu. 
Ettevõtte värske tegevdirektor Enn Orav on kolmkümmend aastat Peterburis elanud ja töötanud. 
Lõpetasin sealse polütehnilise instituudi. 
Töötasin sõjatehastes, harilikes tehastes, räägib ta lihtsate lausetega. 
Suured kraanatornid ja metallkonstruktsioonid ja seadmete montaazh oli minu ampluaa, räägib Orav. 
Laevu pole kahjuks ehitanud. 
Värske direktorina ei võta Orav endale volitusi rääkida meretehase tulevikustrateegiatest. 
Ta ütleb vaid, et kõige raskemad ajad on ettevõttel möödas. 
Praegu toovad oma laevu meretehasesse remontida nii Eesti Merelaevandus, kohalikud väiksemate kalalaevade omanikud ning Peterburi, Rootsi ja Norra laevafirmad. 
Orav ei vaidle vastu, et firma kui endise sõjatehase suhtes on tunnetatav teatav salalik militaarne minevikupärand. 
Tuleb teha tõsist tööd, et ettevõtet reklaamida ja teadvustada laevaomanike hulgas, räägib ta. 
Einelauas odav komplektlõuna ja naps 
Ringkäigul tehase territooriumil avaldab Orav kahetsust, et ettevõtte muuseum on kinni. 
Ta selgitab, et kui teater hakkab garderoobist, siis tehas... ning jätab lõpu ütlemata. 
Osa meretehase hoonetest on sajandivahetusel ehitatud tsaari-Venemaa laevade remondiks ja sellest tahab direktor rääkida pikemalt. 
Veidi enne tehasele kuuluva Peetri sadamani jõudmist põikame läbi tööliste einelauast. 
Orav kiidab odavat, 15 krooni maksvat komplektlõunasööki ning väidab, et töötajad võivad einelauas samuti napsi osta. 
Veidi hiljem avaldab ta arvamust, et parem on, kui töötajad tehase einelauast viina ostavad. 
Muidu lähevad kuhugi nurga taha ja joovad seal midagi kahtlast. 
Järgmisel päeval on töövõimetud, räägib ta veendunult. 
Kas te näete mõnda purjus inimest liikumas? küsib Orav ja vastab ise, et ei näe, sest see, kes tööajal joomisega vahele jääb, lastakse lahti. 
Tehase kai äärde jõudes näitab ta laeva, mille omanik on meretehasele pool miljonit võlgu, demonstreerib ellingut, millist teist Eestis ei ole ja osutab roostes laevadele, mis lõigatakse lahti ja müüakse jalust ära vanametalliks. 
Orav näitab ka dokki, milles seisab remontimise lõppjärgus laev. 
Me peaksime suutma asju nii korraldada, et kui laev tuleb dokki siis tsehhides töö jätkub. 
Praegu on nii, et dokitöö ajal tsehhis midagi olulist ei toimu, märgib Orav ja räägib plaanidest hakata valmistama metallkonstruktsioone. 
Ligi 600 töötajaga Tallinna meretehases peaks kuu jooksul olema remondis umbes 6 laeva, siis võiks rahul olla, nendib Orav. 
Praegu remondib aga meretehas poole vähem, räägib Orav ja suundub kontorihoone poole. 
Ta ei kahtle hetkekski, et tehasest saab selline firma, nagu tema tahab. 
Küsimusele, kas parem on olla tippspetsialist Venemaal või tehase juht Eestis, vastab Orav, et kodus on ikka hea olla. 
Laevaremonditehas on valdusfirma 
Balti Laevaremonditehase ASi juht Fjodor Berman räägib juba kolmandat aastat enda juhitavast tehasest kui Eesti ühest edukamast tööstusettevõttest. 
Balti laevaremonditehases töötab umbes 1500 inimest. 
Põhimõtteliselt on tehase näol tegamist valdus- ehk holding- tüüpi ettevõttega, mille struktuuri moodustavad laevaremonditehase erinevatest tsehhidest või tootmisüksustest iseseisva majandamisega tuluüksused. 
Selle aasta lõpuks firmale 400 miljoni krooni suurust käivet plaaniv Berman möönab, et käive võinuks olla suuremgi, kui oleks kiiremini väljutud vara erastamise faasist. 
Pikaajaliste lepingute sõlmimine mitmete välispartneritega tuli edasi lükata, teatas Berman. 
Balti laevaremonditehase rendivarade erastamise esimeses voorus jäi Berman&Co ehk Balti laevaremonditehase ASi pakkumus rivaali, Talinvesti konsortsiumi ASi Jaronex omale tunduvalt alla. 
Kui Berman pakkus tehase puhtaks ostuhinnaks 35 mln, siis Jaronex 51 mln krooni. 
Erastamisagentuuri nõukogu otsuse peale avaldas Berman protesti. 
Agentuuri nõukogu tunnistas võitjaks pakkumuse, mille taga on mingid avantüristid, mitte tootmisele mõtlevad inimesed, avaldas Berman kevadel arvamust. 
Võitnud pakkumust seostas ta seltskonnaga, kes erastas konkurendi -- meretehase -- enamusaktsiad. 
Berman sai lõpuks tehase kätte 
Kuna Jaronex ei suutnud erastamisagentuuriga tähtajaks laevaremonditehase vara ostulepingut sõlmida, jätkati varade erastamist oksjonil. 
Oksjonil, kus Bermani nõutud 14 miljonit krooni tehase varadesse tehtud parenduste eest peletas konkurendid eemale, ostis Berman ainsa oksjonil osalejana kogu vara alghinnaga, st 30 miljoni krooni eest. 
Fakti, et parenduste eest nõutud summa potentsiaalseid huvitundjaid kohutas, konstateeris ka erastamisagentuur. 
Müügitehing sõlmiti ülemöödunud nädalal. 
Berman peab läbirääkimisi Taani laevafirmade esindajatega edasise koostöö suhtes ja on tehase käekäiguga rahul. 
Miljardikroonise käibeni jõuame 4--5 aasta pärast, sõnab Berman. 
Banaan, kolm marka ja kuuskümmend penni - sääraselt kostis Olev Künnapi esimene kätetöö Soomes, kiirelt populaarsust kogunud rääkiv poekaal. 
Soome eestlase suur telefoniäri 
Indrek Kald 
Viimased 14 aastat Soomes elanud endise muusiku ja küberneetikainseneri Olev Künnapi firmade toodetud kalleid telefonisüsteeme kasutavad Soome neljast suuremast pangast kaks. 
AS Univoice töötab välja, paneb kokku ja müüb Eestis telefonikeskusi. 
Soomes tegutseva Univoice OY ja Eestis asuva ASi Voicecom spetsialiteet on tasuliste telefonide ja nn telefonipanga riist- ja tarkvara ning automaatselt telefonikõnet arvutikettale salvestavate telefoniteenussüsteemide tootmine ja müük. 
Olev Künnap on kõigi kolme firma juhatuste esimees ja suurim omanik. 
Oma elektroonikaalast tegevust alustas Künnap 1970. aastatel küberneetikainstituudis. 
Tollal oli ta seotud töögrupiga, mis töötas välja inimkõnet jäljendavat kõnesünteesiaparaati. 
Temaga ühel ajal instituudis töötanud, presidendiks pürginud Enn Tõugu kinnitab, et Künnapil oli siis palju ideid. 
Mina tegutsesin seal tarkvara peal, Künnap oli rohkem elektroonikamees. 
1982. aastal abiellus Künnap Soome kodanikuga ning lahkus Eestist. 
Emigreerimist põhjendab ta suutmatusega kohaneda tollal Nõukogude Liidus valitsenud tingimustega. 
Soome ja rootsi keelt oli ta õppinud juba Eestis. 
Arvasin ekslikult, et rootsi keel on seal oluline. 
Tegelikult ei puutu Soomes elades rootsi keelega pea üldse kokku, kinnitab ta. 
Töökoha leidis Künnap Soomes kahe nädalaga. 
Tegeldes Eestis kõnesünteesiga, oli mul idee, kuidas seda tooteks realiseerida. 
Hakkasin ühe firma juures tööle, mille omanik oli asjast huvitatud, põhjendab Künnap kiiret töö leidmist. 
Rääkiv kaal muutus Soomes hitiks 
Esimesena ehitas ta valmis rääkiva kaalu. 
Oli selline iseteenindav puuviljakaal, mis ütles soome keeles kauba ja hinna, kirjeldab Künnap oma kätetööd. 
Tema sõnul sai soomekeelne kaal põhjanaabrite juures hoobilt hitiks. 
Neid kaale ostetigi sadu. 
Lapsed lausa nõudsid emadelt, et lähme sinna poodi, kus kaal räägib, on Künnapil põhjust uhke olla. 
Esmane edu kestis umbes aasta, siis sai inimestel kaalust villand. 
Eriti kaupluste personalil, kes enam ei suutnud aparaati välja kannatada. 
Künnapi sõnul hakkasid müüjad kaale isegi saboteerima ja keerasid neil heli vaikseks. 
Edasi said moeasjaks rääkivad autod, tutvustab Künnap oma järgmist projekti. 
Soomes müüdi Renault'sid, mis ütlesid prantsuse ja inglise keeles, et uks on lahti või bensiin hakkab otsa saama. 
Künnap sobitas autodesse omavalmistatud seadme, mis kõike seda soome keeles ütles. 
Kolmas toode, mille Künnap ette võttis, on seal kasutusel juba üle kümne aasta. 
Nimelt on Soome siseveekogude veepinna mõõtmise automaatseadmed ühenduses telefoniliinidega. 
Nii liiguvad andmed veetaset valvavasse arvutivõrku. 
Künnap töötas välja seadme, kuhu helistades kuuleb veetaseme seisu. 
1990. aasta sügisel asutas Künnap Tallinnas ASi Univoice. 
Soomes lõi ta samanimelise firma 1990. aasta algul. 
Mõlemad firmad töötasid koos välja automaatseid telefoniteenussüsteeme, mida kasutatakse tasuliste telefonide, telefonipankade jms töös. 
Künnapi kinnitusel elabki ta viimased paar aastat rezhiimil nädal Eestis, teine Soomes. 
Univoice pakkus pankadele riist ja tarkvara, millega pandi tööle telefonipank. 
Klient helistab ühel numbril, sisestab oma PIN-koodi ja arve numbri ning võib sooritada makseid, saada infot valuutakursside või panga kontorite kohta, kirjeldab Künnap. 
Telefonipangale järgneb faksipank
Eestis avas esimesena oma telefonipanga Tallinna Pank, mille infotehnoloogia divisjoni direktor Karel Kannel ütleb, et algul kavatses Tallinna Pank vajalikud seadmed ja tarkvara ise valmis teha. 
Kuid siis leidsime otsingute tulemusena ASi Voicecom, lisab ta. 
Tallinna Panga jaepanganduse direktori Raul Paruski kinnitusel plaanib pank koostöös Voicecomiga hakata arendama ka fakspangandust. 
Seni saab ekspressliinilt infot telefoni teel, tulevikus siis ka faksiga. 
Teist Univoice telefonisüsteemi kasutavad raamatu- ja plaadiklubid. 
Klubi liikmed saavad igas kuus uusi raamatuid või plaate tuvustavad ajakirjad. 
Kui klient on mõnest kaubast huvitatud, siis saab ta Univoice telefonisüsteemi sisestada oma kliendinumbri ja soovitava kauba koodi, kirjeldab Künnap oma järjekordset toodet. 
Lisaks Eestile ja Soomele kavatseb Künnap samu tooteid varsti ka Lätis müüma hakata. 
Samuti seadmeid tasuliste telefonide jaoks, milliseid ei ole lõunanaabrite juures veel ühtegi avatud. 
Eestis kolm aastat tagasi tööle hakanud esimesed nn 900-seeria telefonid töötavad enamasti just Künnapi firma seadmetel. 
Künnapi seadmete hind kuni 0,5 mln 
Künnapi firmade valmistatud seadmed on suhteliselt kallid, maksavad 40 000 kuni 400 000 krooni. 
Kuid on ka kallimaid. 
Eritellimusena tehtud programmidel ja arvutilahendustel on tavaliselt kõrgem hind, räägib Künnap. 
1993. aastal jagunes Eesti Univoice tegevuse laienemise tõttu kaheks eri firmaks. 
Juurdetekkinud ASi Voicecom tegevdirektor Heiki Silem kinnitab, et Künnap on ettevõtja tüüp, kellel on suur töövõime ja palju energiat. 
Tal on pealehakkamist ja riskivalmidust, põhjendab ta oma arvamust. 
Kui mõni mees mõtleb, kas teha, siis Künnap hakkab kohe tegutsema, lisab Silem. 
Ta teab öelda, et Olev Künnap on suur reisimees, kellel kõik Eesti kolkadki läbi uuritud. 
Matkamisel tuleb Künnapile kindlasti kasuks keelteoskus. 
Ta võib suhelda inglise, prantsuse, saksa, soome, rootsi ja vene keeles. 
Heiki Silem nimetab Künnapi ühe huvialana muusikat. 
Ta lisab, et kunagi tegi viimane ka Jaak Joala ja Olav Ehalaga bändi. 
Jaak Joala meenutuste järgi oli see kuuekümnendate keskel, kui ta liitus Künnapiga. 
Olev tuli muusikakooli oma bändi jaoks mehi otsima. 
Ehala oli esimene, kes läks, mina veidi hiljem, kinnitab Joala. 
Bänd Kristallid koos Joala ja Ehalaga 
Olav Ehala liigitab tollase Künnapi bändi, mis kandis nime Kristallid, stiili poolest rhythm ' n ' blues'i alla. 
Jaak mängis alguses flööti ja hiljem bassi, Künnap laulis vahel ja oli samuti kidra peal, mina mängisin klahvpillidel, sõnab ta. 
Ehala sõnul oli Künnap bändi liider ja tegutses ka mänedzherina. 
Esinesime Kallavere klubis, Tombi palees, mereklubis ja isegi Eesti Televisioonis. 
Olev kirjutas selle saate jaoks koguni ühe loo, toob Ehala välja Künnapi uusi tahke. 
Ehala ütleb, et Künnapil oli juba bändi tegemise ajal väga hea inglise keele oskus. 
Ta kirjutas lääne laulutekste maha, mina ja Joala omakorda kirjutasime muusikat, st noote, räägib ta tööjaotusest. 
Bändi proovi tehti Joala mälestuste kohaselt Olev Künnapi kodus. 
Veel mäletab Ehala, et Künnap oli tegev ka biitklubis, mida vedasid tollaste tuntumate bändide juhid. 
Pedas oli kunagi selle klubi koosolek, kus võeti vastu uusi liikmeid. 
Viimased näitasid seal ka oma pillimänguoskusi. 
Ülikooli juhtkond sattus meile aga peale ja ajas minema, räägib Ehala selleaegsetest juhtumistest. 
Talle meenub seegi, et lisaks Kristallidele mängis Künnap kitarri ka Raekoja platsi äärses restoranis Vana Toomas. 
Küberneetikainseneri palk ei lasknud ju ära elada, toob ta põhjenduseks. 
Ehala ei tea oma sõnul senini, kuidas Künnap teda oma ansamblisse kutsuda oskas. 
Võib-olla keegi soovitas, arvab ta. 
Olev Künnap ise kinnitab, et pilli ei mängi ta enam kaheksakümnendate algusest saadik. 
Isegi oma lõbuks mitte. 
Küll aga ostab ta tihti laserplaate, eelistades jazz'i ja Kristallidega viljeldud rhythm'n'blues'i. 
Tema firma telefonist kostab ooteliinil aga näiteks instrumentaalversioon Pink Floydi menuloost The Wall. 
Olev Künnapi firmad 
[originaali tabel välja jäetud] 
Andres Haavel on sündinud 1965. aastal Saaremaal Kuressaares. 
Keskhariduse omandas Kuressaare 1. keskkoolis. 
1984--90 õppis Moskva kooperatsiooni instituudis, erialaks oli kaubanduse organiseerimine kooperatiivsetes süsteemides. 
Õpingute vahele Moskvas mahub ka kaks aastat teenistust Nõukogude armees. 
1990--1993 töötas Haavel Abja TÜs tegevdirektorina. 
ETK kaubandusosakonna juhataja on Haavel alates 1993. aasta aprillist. 
Abielus, tütar. 
ETK lubab lähiajal kaupluste arvu plahvatuslikku suurenemist. Vastab ETK kaubandusosakonna juhataja Andres Haavel 
Kristina Traks 
Mis vahe on ETKVLil ja Eesti tarbijaühistute keskühistul -- ETK-l? 
1940. aastal muutus ETK ETKVLiks ja 1991. aastal tehti läbi vastupidine muutus. 
Niisiis on vahe ainult nimes, süsteem, kapital ja omand on kogu aeg olnud samad. 
ETK on vana organisatsioon, loodud 5. mail 1917, omanikeks on Eesti tarbijate ühistud ning süsteemis töötab kokku umbes 10 000 inimest. 
Kui suure osa Eesti jaekaubanduse turust hõlmab ETK? 
ETK käes 25% kogu Eesti jaeturust, eelmise aasta netokäive oli umbes 3 miljardit krooni, millest 2,6 miljardit langes jae- ja hulgikaubandusele. 
Tavainimesele seostub ETK siiski ehk kõigepealt EDU kaupluste ketiga? 
Idee on pakkuda tarbijale lähikaupluste teenust ja kasutada maksimaalselt ära olemasolevad pinnad. 
EDU kauplus on pood, kus tarbija teeb oma kõige igapäevasemad ostud, kulutamata selleks liialt aega ja raha. 
Miks on EDU kauplused ainult väiksemates linnades, eemal pealinnast? 
Eestis on praegu 26 EDU poodi ja kuigi kaupluste asukohad on ajalooliselt väljakujunenud, ei välista ma sugugi, et näiteks 1997. aastal EDU ka Tallinnas kanda ei kinnita. 
EDU pood asub kohas, kus on vähemalt 2000 tarbijat, poe pindala suurus kõigub 200--500 m2 vahel ja kuukäive on tavaliselt 1 miljon. 
Poodide käibed näitavad pidevat kasvutendentsi. 
Samaaegselt EDU kaupluste avamisega on suletud hulk pisemaid maapoode. 
Mis on selle põhjuseks? 
Viimasel kahel aastal oleme tõesti sulgenud päris paljud väiksemad kauplused. 
Põhjuseid on mitmeid: poed on suures kahjumis, neid pole rentaabel pidada, tihti on põhjuseks ka ebaõige majandamine ja juhtimine, ka on maale raske häid töötajaid leida. 
Näiteks Kadrina TÜs leidsime kõikidele maapoodidele uued omanikud ja avasime vallakeskuses oma suurima EDU kaupluse. 
Sellised muudatused on andnud kiiresti tuntava resultaadi -- suurenenud on usaldus ühistu ja hankijate vahel, seega läheb paremini kogu Kadrina ühistul. 
Kas mõnes piirkonnas läheb kauplemine ka lausa allamäge? 
Loomulikult on piirkondi, kus tarbija ostujõud on väiksem, kuid sellegipoolest ei saa väita, et kuskil kauplemine lausa kehvasti läheks. 
Minu ülesanne pole tegeleda ühistutega üksikult, vaid vaadata Eestit kui tervikut, kus pole ei ühistute ega maakondade piire. 
Muidugi ei saa ka väita, nagu ei huvitaks ETKd sugugi oma ühistute käekäik. 
Mis on A-kauplus? 
A-kauplus on pood, mis on ühinenud nn A-kontseptsiooniga. 
Selle kontseptsiooni ideeks on tänasel päeval toimivate kaupluste, mis ei ole ühinenud teiste ETK kontseptsioonidega (EDU, Maksi, Konsum), tegevuse ühildamine ja koordineerimine, et nad toimiksid kindlate reeglite järgi. 
Kui me tahame kaubandust efektiivselt juhtida, peame esmalt standardiseerima kõige alumised osised. 
Näiteks hakatakse kauplustes müüma ühesuguseid kaupu, tellimisrutiin ja töökorraldus saab olema sama. 
Kauplused, mis kuuluvad A-kontseptsiooni, on erinevate ühistute omanduses. 
ETK tekitab organisatsioonilise terviku, mis juhib neid ühtse strateegia ja reeglite järgi, sest ei ole ju mõeldav, et iga ühistu töötaks välja oma müügistrateegia. 
A-kontseptsiooniga ühinenud poodide vahel on küllaltki lõtv ühendus, mis eristabki neid EDU, Maksi ja Konsumi kauplustest. 
Seega on A-kauplused välja kasvanud endistest pisikestest maapoodidest ja asuvad rohkem väiksemates kohtades, vastupidiselt EDU poodidele, mis paiknevad ikkagi suuremates asustatud punktides? 
A-kauplus ei pea tingimata asuma maal, ta võib olla ka kesklinna suurim pood, kuid nii kaua kuni ta ei ole EDU ketis, kannab ta A-kaupluse nime ja järgib A-kontseptsiooni reegleid. 
Millisele ostjaskonnale on suunatud Konsumi poed? 
Kunagi seati üles tingimused, mille järgi ETK Tallinnas tegeleda ei tohtinud, kui mitte nimetada tegutsemiseks võimalust müüa putkades liha ja juurikaid. 
1988. aastal tuli ETK Konsumiga Tallinna turule tagasi. 
Keti esimese etapi äriideeks oli soov pakkuda tarbijale parimat. 
Konsumi poes on valik suurem kui EDU või A-kaupluses, samuti on rohkem rõhku pandud teenindusele ja seetõttu on ka hinnad veidi kõrgemad kui teistes ETK kauplustes. 
Konsumi poed asuvad Tallinnas, üks pood on ka Tartus. 
Lähemal ajal avame veel mõned Konsumi poed suuremates Eesti linnades. 
Millised plaanid on ETK-l lähitulevikus Maksimarketiga? 
Maksimarket suureneb, kuid ruutmeetrite, projekti maksumuse ja uue asukoha kohta ei ole ma volitatud informatsiooni andma. 
Praegu kulgeb Maksimarketi areng vaatamata suhteliselt viletsale asukohale siiski esialgsele äriplaani järgi. 
Praegu püüdlevad organisatsioonid rahvusvahelisuse poole, kuidas on lood ETKga? 
Jah, ka meie püüdleme selle poole, ei tohi ju teistest maha jääda. 
Praegu kuulub ETK Skandinaaviamaade ühistute liitu InterCoop, mis on erinevate riikide jaekaubandusorganisatsioonide töö koordinaator. 
Võin öelda, et ideed, mida me Eestis seni küllalt edukalt rakendanud oleme, ei ole sugugi mitte puu otsast võetud, vaid on enne meid mitmel pool maailmas ära proovitud ja katsetatud. 
Millises suunas hakkab kaubandus lähiajal arenema? 
Näen ette mitmete kontsernide tekkimist, esimeseks pääsukeseks selles trendis võib pidada paar nädalat tagasi moodustatud Smarteni ja Mega kontserni. 
Moodi läheb suund, et väiksemad firmad koonduvad ja muutuvad suurteks, seega suureneb firmade efektiivsus. 
Arvan, et kolme aasta pärast on meie massikaubandus analoogselt Soomega, kus turul valitsevad kolm suurt kontserni, jaotunud 3--4 suurema kontserni vahel. 
Turule jäävad tootjad ja müüjad, kellel on olemas lojaalsete kaupluste võrk, ja liikumine toimub üha rohkem tootja diktaadilt tarbija diktaadile. 
Konkreetselt ETK arengus toimub lähiaastatel meie kaubamärke kandvate kaupluste arvu plahvatuslik kasv. 
Samuti tuleme tagasi ka suurtesse linnadesse, tahame kaotada nõukogudeaegse printsiibi, mille kohaselt toonane ETKVL tohtis tegutseda ainult maapiirkondades. 
Praegu on enamik Eesti kaubandusest veel üsna kehvasti ja algeliselt organiseeritud. 
Meie kaubanduspilt muutuks väga kiiresti, kui siia turule tuleks heade teadmiste ja oskustega, samuti vajalike investeeringutega firma. 
Minu tulevikunägemuse kohaselt võiks see firma olla ETK. 
KOMMENTAAR ETK ei karda konkurentsi 
Praegu Eesti turul veel teist ETK-sarnast firmat ei ole ja ma ei usu, ei lähema paari aastaga suudetaks luua midagi taolist, on Andres Haavel kindel. 
Konkureerimist kodumaiste firmadega ETK ei karda, lisab ta. 
Haaveli arvates on ETK kauplusekettide edu kaupmeestele heaks julgustuseks ja näiteks, et ka kodumaine võib olla tulus ja efektiivne. 
Kaupmehed hakkavad endale teadvustama kontsernide vajalikkust, hinda lähevad õiged ja hästitoimivad juhtimismeetodid, usub ta. 
Haaveli väitel on kontsernide moodustamine ainus võimalus panna vastu välismaistele kaubakettidele. 
Andres Haaveli sõnutsi saab ETK süsteemi kõige alumist osa külapoodi aidata, pakkudes talle võimalust ühineda A-kontseptsiooniga. 
Selle järgi ühildatakse kaupluste juhtimise süsteem, hakatakse müüma ühesuguseid kaupu (kas ka ühesuguste hindadega?), sarnane on ka tellimissüsteem ja töökorraldus. 
Piltlikult öeldes on A-kontseptsiooniga liitumine poele ettevalmistusklass EDU ketis osalemiseks, sõnas Andres Haavel. 
Maailma mastaabis on erinevad kaupluseketid teada ja tuntud nähtus. 
Eestis peetakse ketindust suhteliselt uueks suunaks, kuigi tegelikult eksisteerisid poeketid ka juba nõukogude ajal, selle vahega, et neist ei räägitud ega reklaamitud kuskil. 
Haaveli sõnutsi on poeketil mitmeid eeliseid lihtsalt ühele omanikule kuuluvate poodide ees. 
Reklaamikulutused on väiksemad, keti nõrgemad lülid saavad toetust tugevamatelt, samuti aitab kett kokku hoida logistilisi- ja juhtimiskulusid. 
Vene nafta valib marsruuti 
Biznes & Baltija avaldas pika käsitluse Venemaa uute naftaleiukohtade kasutuselevõtmisega kaasnevatest ümberkorraldustest nafta transpordiskeemis. 
Ajaleht järeldab, et majandusliku rentaabluse kõrval on määravaks suurte naftakompaniide arengustrateegiad, omavaheline rivaalitsemine, regioonide lobby -töö ning Venemaa poliitilised huvid. 
Peale selle tekib uusi ekspordimarsruute, mis on potentsiaalsed konkurendid olemasolevatele terminaalidele. 
Veel 1994. a, mil tonni toornafta transpordikulu oli 10 protsenti, nägid Yukos ja Amoco nafta peamise ekspordikanalina Priobski leiukohast Ventspilsi sadamat. 
Tänavu kevadel korraldatud testimisel selgus, et Lääne-Siberist Ventspilsi toimetatud 60 000 tonni nafta transpordikulud olid tõusnud 23 protsendile. 
Yukose esindaja sõnul on Ventspilsi kaudu nafta transportimine rentaabluse piiril. 
Kui kompaniil ei õnnestu Transneftiga kokku leppida soodustariife, on kompanii sunnitud kaaluma teisi ekspordikanaleid: Novorossiisk, Primorsk, põhja variant. 
Läbirääkimiste tulemus ei sõltu üksnes Transneftist. 
Hiljutine skandaal kompaniile Surgutneftegaz eraldatud täiendavate ekspordikvootide üle näitab, et naftakompaniid suhtuvad väga kriitiliselt hinnaalandustesse teiste kompaniide arvel. 
Venemaa kütuse- ja energeetikaministeeriumi infoallika teatel ei kavatse Lukoil, Rosneft ning teised käed rüpes pealt vaadata, kui kõne all on stabiilsete transporditariifide kehtestamine Amocole ja Yukosile. 
Gdanski tähtsus kasvab 
Lukoili presidendi Vagit Alekperovi sõnul on firma jaoks prioriteetsed piirkonnad Kaspia meri ja Kesk-Aasia. 
Kompanii arvestuste kohaselt ulatub aastane naftatoodang aastal 2005 67 miljoni tonnini, millest 20 protsenti toodetakse väljaspool Venemaa piire. 
See tähendab, et Lukoil vähendab nafta tootmist Venemaa naftaväljadel ligi 10 miljoni tonni võrra (1995. a toodeti 57,3 miljonit tonni). 
Nii võib suure tõenäosusega väita, et Lukoil vähendab Ventspilsi kaudu eksporditava nafta mahtu (1995. a 2,254 miljonit tonni) ning suurendab väljavedu lõunapoolsete terminaalide kaudu. 
Suur osa Vilniuse kaudu eksporditavast naftast võib edaspidi suunduda Gdanskisse. 
Kui 1995. a läbis Gdanski kõigest 8000 tonni Vene naftat, siis tänavu on ümberlaaditav maht 2 miljonit tonni. 
1997--2000 kavatsetakse aastas Poola kaudu eksportida 13--15 miljonit tonni naftat. 
See marsruut sobib hästi ka Lukoilile. 
Lukoil kavatseb Poolasse viie aasta jooksul rajada 200 tanklat, mida varustavad kütusega kohalikud naftatehased. 
Tooraine tuleb Lukoililt. 
Samas on teada, et Lukoili strateegia on osaleda kõigis suuremates ning tulusamates projektides. 
Lukoili esindaja sõnul ei kavatse firma kõhelda, kui saaks omandada olulise osa Ventspils Nafta aktsiatest. 
Kevadistel läbirääkimistel Timan-Petshoora naftaleiukoha ekspluateerimise üle teatas Timan Pechora Company (mille moodustavad Texaco, Exxon, Amoco ja Norsk Hydro), et sobivaim ekspordimarsruut oleks põhja suund: Barentsi mere terminaal, kasutades jääklassi tankereid. 
Naftatonni transportimiseks Rotterdami sadamasse kuluks sel juhul 14,56 dollarit, mis on torutranspordist odavam. 
Põhjavärava projekt otsib sadamakohta 
Põhjavärava projekt on staadiumis, kus terminaalile otsitakse sobivat asukohta (Kolgujevi saar, Indiga, Varangeri, Koola ps) ning vaieldakse koguvõimsuse üle (15, 25 või 50 mln t). 
Projekti realiseerimine sõltub muude tegurite kõrval ka erinevate huvigruppide kuluaaritööst. 
Põhjaväravast ei ole huvitatud torutranspordi monopol Transneft, samas võib jõuvahekorda muuta Lukoili ja Gazpromi toetus. 
Ekspertide hinnangul ei ole Ventspilsi, Novorossiiski, Tuapse ja Odessa terminaalide võimsus piisav suurenenud naftakoguste eksportimiseks. 
Üksnes Timan Pechora Company aastane toodang ulatub 19,6 miljoni tonnini. 
Priobski nafta koos Timan-Petshoora välja muude leiukohtade ning Kaug-Põhja naftaga suurendavad kogust 45--50 miljonile tonnile. 
Arvesse tuleb võtta ka uued naftaväljad Kasahstanis ja Aserbaidzhaanis. 
Oma terminaal oleks kasulik 
Oluline on seegi, et aastas kulutab Venemaa üle 500 miljoni dollari nafta- ja naftasaaduste transpordi ning ümberlaadimise tariifide tasumiseks Läti, Leedu ja Eesti terminaalides. 
Oma terminaalid jätaksid raha riiki, võimaldades lahendada hõiveprobleeme ning parandada sotsiaalset infrastruktuuri. 
Kevadel andis Venemaa valitsus kompaniile Surgutneftegaz õiguse naftaterminaali rajamiseks Batareinaja lahte võimsusega 15 miljonit tonni aastas. 
200 mln dollarit maksva terminaali ehitus peaks algama sel aastal. 
Lahtine on Primorski terminaali saatus. 
Seejuures võidakse kaaluda Soome ja Läti ettepanekuid kasutada Porvoo ja Ventspilsi sadamat nafta edasiveoks Lääne-Siberist ja Timan-Petshoorast. 
Konkurentide arv kasvab. 
B&B artikli mahus ei käsitletud Leedu ja Eesti võimalusi, mis Venemaa kütuse- ja energeetikaministeeriumi hinnangul võivad hästi sobituda suurte naftakoguste transpordiskeemi. 
Arvestada tuleb ka Peterburi ja Odessa sadamate rekonstruktsiooniprojektidega. 
BB 
Ärimaailm globaliseerub 
Äriinvesteeringud välisriikidesse kasvasid mullu 40 protsenti ja ulatusid rekordilise summa, 315 miljardi dollarini, teatas ÜRO kaubandus- ja arengukonverents (UNCTAD). 
Välisinvesteeringute mahu suurenemine näitab, et ärimaailma globaliseerumise tempo kiireneb. 
UNCTADi 1995. a investeeringute aruande järgi läks kaks kolmandikku investeeringutest kümnesse riiki. 
Samal ajal tuli kaks kolmandikku investeeringutest ainult viiest riigist. 
Jaapani majanduse nõrkuse tõttu investeerisid Jaapani rahvusvahelised firmad rohkem välismaale kui kodumaale. 
100 miljardit dollarit läks arengumaadesse, mis on 15% enam kui 1994. aastal. 
Hiinasse suundus sellest põhiosa ehk 38 miljardit dollarit. 
USA firmad olid möödunud aastal ühtaegu nii suurimad välisinvesteerijad (96 mld USD) kui ka investeeringute saajad (60 mld USD). 
Jätkuvalt kasvavad USA investeeringud Aasiasse, nende kasvutempo on üle kuue protsendi aastas. 
Tehnoloogia survel ja kasvava konkurentsi tõttu muutub enamik arenenud ja ka arengumaade firmasid ülemaailmselt aktiivsemaks. 
Kokku on maailmas umbes 39 000 rahvusvahelist firmat. 
UNCTADi hinnangul aitavad ka regionaalsed kaubandusblokid, nagu NAFTA, Euroopa Liit, ASEAN, APEC ja MERCOSUR, globaliseerumisele kaasa. 
1995. a otsesed välisinvesteeringud Kesk- ja Ida-Euroopasse peaaegu kahekordistusid ja moodustasid 12,8 miljardit dollarit. 
Suurimad raha andjad olid Euroopa Liit ja USA, suurimad raha saajad aga Ungari ja Tshehhi vastavalt 3,5 ja 2,5 miljardi dollariga. 
Poola sai 1,9 ja Venemaa 2 miljardit dollarit. 
Enamik investeeringuid Ida-Euroopasse tuli rahvusvahelistelt firmadelt, mille peakorter asub Euroopa Liidus. 
USA firmad on seni sellesse piirkonda tagasihoidlikult investeerinud ning Jaapani korporatsioonid alles alustavad. 
Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest suurimad välismaale investeerijad olid Venemaa, Tshehhi ja Ungari. 
Suurim raha Aasiasse 
Suurem osa arengumaadesse tehtud investeeringutest läks Aasiasse. 
Ladina-Ameerikasse läks umbes neljandik arengumaade rahast, millest suurema osa said Mehhiko, Brasiilia, Argentina ja Tshiili. 
Aafrikas läks enamik raha Nigeeriasse ja Egiptusesse. 
Kesk- ja Ida-Euroopa populaarsuse kasv investeerijate seas on UNCTADi hinnangul tingitud majanduskasvust ja erastamisest. 
Samas on piirkonnas veel palju ebakindlust, mis mõjutab rahvusvaheliste kompaniide investeeringuid. 
BNS-DI-KL 
Leedus suureneb raudteeveondus 
Leedus suurenes augustis taas raudteevedude maht, samas kui lennu- ja merevedude maht vähenes. 
Raudteedel on selle aasta kaheksa kuuga veetud 17,9 miljonit tonni veoseid ehk 0,7 protsenti rohkem kui mullu samal perioodil. 
Suurem osa veostest -- 15,5 miljonit tonni -- olid rahvusvahelised. 
Reisijatevedu laevadel on kaheksa kuuga mullusega võrreldes kasvanud 68 protsenti, veoste vedu 17 protsenti. 
Klaipeda sadama veokäive langes 0,8 protsenti. 
Laevadelt maha on kaupu laaditud 34 protsenti rohkem, laevadele peale aga kaheksa protsenti vähem kui mullu kaheksal esimesel kuul. 
Kokku laaditi Klaipeda sadamas ajavahemikus jaanuarist augustini 8,9 miljonit tonni veoseid. 
Sadamast viidi välja 6,8 miljonit tonni, sisse toodi 2,1 miljonit tonni veoseid. 
Lennureisijate arv väheneb 
Leedu lennukompaniide lennukid vedasid tänavu reisijaid 2,4 protsenti ja veoseid 38 protsenti vähem kui mullu kaheksal esimesel kuul. 
Lennureisijate koguarv oli tänavu 162 000, õhuvedude maht 1123 tonni. 
Leedu lennuväljadele saabus ja sealt lahkus 12 500 lennukit ehk seitse protsenti mullusest rohkem. 
Reisijaid saabus tänavu 141 000, lahkus 149000. 
BNS 
Leedu linatööstus on kriisis nõudluse vähenemise tõttu 
Kuna nõudlus linakiu järele on märgatavalt vähenenud, on Leedu linatöötlemisvabrikud madalseisus. 
Ajalehe Lietuvos Rytas andmeil jäid linatöötlemisettevõtted tarnijatele tooraine eest võlgu 8,1 miljonit litti. 
Linakasvatajad said müüdud tooraine eest kätte vaid neljandiku summast, oktoobris algab aga juba tänavuse saagi kokkuost. 
Nõudluse järsu languse tõttu on lina hind vähenenud tervelt 90 protsenti. 
Kui 1994. aastal maksti Euroopas tonni linakiu eest 6400--6800 litti, siis tänavu pole võimalik müüa isegi 4000 liti eest. 
Leedu linatöötlemisvabrikud ekspordivad 80 protsenti oma toodangust lääneriikidesse. 
Riigi dotatsioonid moodustavad 50--60 protsenti lina kokkuostuhinnast. 
Läinud aastaga võrreldes vähenes lina külvipind sel kevadel 13 200 hektarilt 9000 hektarile. 
BNS 
Leedu kehtestas teravilja impordikvoodid 
Leedu valitsus kinnitas teisipäeval teravilja impordikvoodid kuni 1997. aasta 1. septembrini. 
Vastavalt sellele võib Leedu lähema aasta jooksul importida kuni 80 000 tonni rukist. 
Samas pikendas valitsus selle aasta söödateravilja impordikvooti kuni aasta lõpuni. 
Leedu põllumajandusministeeriumi hinnangul on riigi tänavune teraviljasaak 2,5 miljonit tonni, mida on umbes 500 000 tonni võrra enam kui möödunud aastal. 
Teravilja haktarisaak suurenes 5--6 tsentneri võrra hektarilt. 
Vajaduse toidunisu järele suudab Leedu tänavu katta oma saagi arvel, kuid eelmisel aastal tühjenenud viljareservide täitmiseks vajatakse 50 000 tonni rukist. 
ELTA-ETA 
Vene diislikütuse kvaliteet Euroopa Liitu ei rahulda 
Euroopa Liidus hakkavad 1. oktoobril kehtima uued autode diislikütuse nõuded, mis sunnivad Venemaa naftatöötlemistehaseid otsima toodangule uusi turge. 
Uute nõuete kohaselt ei tohi peamiselt kiirekäiguliste diiselmootorite kütusena tarvitatava gaasiõli väävlisisaldus ületada 0,05 protsenti senise 0,2 protsendi asemel. 
Venemaa 28 naftatöötlemisettevõttest suudab rohelist kütust toota vaid viis -- Norski, Kirishi, Omski, Ufaa ja Permi tehas. 
Venemaa peab hakkama uusi turge otsima, kus piirangud ei ole nii ranged, ütles MC Securities'i asedirektor nafta ja gaasi alal Stephen O'Sullivan. 
Seni on Venemaa varustanud suurt osa Euroopast kõrge väävlisisaldusega gaasiõliga, suurim klient on Saksamaa. 
Venemaa tootis möödunud aastal 47 miljonit tonni diislikütust, millest 20 miljonit tonni läks ekspordiks. 
Venemaa ja Balti riikide naftajuhtmed ei suuda jagada naftat sel määral, et tegeldaks vaid mõne väljavalitud naftatöötleja toodanguga, mis toob kaasa keskkonnasõbraliku diislikütuse segunemise teiste tootjate mustema kütusega. 
Ventspilsi sadamal, mille kaudu liigub lõviosa Venemaa diislikütuse ekspordist, on probleeme kütuse kvaliteeti rikkuvate bakteritega. 
Tallinnal ja Riial seda probleemi ei ole, kuid nad suudavad teenindada vaid väiksemaid aluseid. 
REUTER-BNS 
SIDE- JA KONTORITEHNIKA 
Liina Leiten 
Nagu paljundusmasina ostu puhul, nii algab ka faksiost sellest, et tulevane kasutaja peab kindlaks tegema, kui palju ta hakkab aparaati kasutama ja mitu lehte talle päevas saadetakse. 
Ükski odav ja väiksele koormusele mõeldud aparaat ei pea vastu liigsele koormusle ning seadme katki minnes on kasutaja paratamatult pahane. 
Koormuse järgi tuleb valida faksitüüp: lasertehnoloogial põhinevad faksid on arvestatud suuremale koormusele, millega kaasneb enamasti ka suurem funktsioonide arv. 
Tindipritsfaksi tehnoloogiaga kaasneb aeglasem väljatrükk ning sobivus väiksema koormusega kasutajale. 
Piir suure ja väikese koormuse vahel on suhteline, kuid üldjuhul peetakse 10--20 lehte päevas väikeseks, 50 lehte päevas aga suuremat sorti koormuseks. 
Laserfaksist poole odavama tindipritsfaksi sihtgrupiks peetakse mujal maailmas kodu- ja väikekontoreid, kuna seade võimaldab faksida, fakse vastu võtta, teha koopiaid ja enamasti on ka telefonitoru neil küljes. 
Ehkki meie kodukontorites on veel valdavalt termopaberifaksid, võib arvata, et kuhu muu maailm ees, sinna meie järele. 
Nagu iga kallis asi, nii on ka laserfaks üldjuhul teistel tehnoloogiatel põhinevatest sugulastest kvaliteetsem. 
Tindipritsfaksi ees on laseril seegi eelis, et kujutis kuumutatakse paberile ja see ei lähe vett saades laiali. 
Kuigi palju siis dokumente ikka niiskes ruumis hoitakse või neile vett ja kohvi peale valatakse. 
Samas pole laserfaksi kvaliteedist kasu siis, kui tema printimisresolutsioon on vaid 200 dpi. 
Kõrgem resolutsioon, parem kvaliteet 
Nagu järgmisel leheküljel olevast võrdlustabelist näha, on enamiku pakutud fakside resolutsioon 360 või 400 dpi. 
Mida kõrgem on resolutsioon, seda parem on väljatrüki kvaliteet. 
200dpi resolutsioon on suhteliselt väike, kuid eks seadmed ole selle võrra odavamad. 
Hea ja üldlevinud on tavalise paberi fakside dokumendimälu, mille puudumisel läheksid faksid kaduma, kui otsa saab paber, tint või tooner. 
Kui nädalavahetusel saavadki kulumaterjalid otsa, võib esmaspäeva hommikul ummisjalu poodi joosta, osta uue paberipaki, tindiballooni või toonerikasseti ja kõik saadetud faksid on käes. 
Mis siis et paar päeva hiljem. 
Eesti tingimustes on hea omadus ka faksi veaparandus, mida võrdluses pakutud seadmetest pole vaid mudelil Panasonic KX-F100. 
Hea kvaliteediga digiliinide kõrval on meil üsna palju tavalisi liine, mis aeg-ajalt ragisema kipuvad. 
Tulemusena läheb mõni rida faksil kaduma. 
Kui liini mõlemas otsas on veaparandusreiizhmiga faks, siis tekkinud vead parandatakse ning adressaadini jõuab loetav dokument. 
Kui vigu parandada mõistev faks on vaid ühel pool, siis sellest kasu ei ole. 
Järgmisel leheküljel oleva tabeli lahter lühivalimise mälukohad viitab kiirele ja mugavale faksikasutusele. 
Seejuures on lühivalimisena arvestatud nii kiir- kui ka koodvalimist, millest esimene tähendab faksi saatmist ühe näpuliigutusega, teine aga koodinupu ja numbrikombinatsiooni valimist. 
Tabelist ballooni või kasseti hindu vaadates võib tekkida küsimus, miks on hinnavahed nii märgatavad. 
Tegemist on värvaine vahetamise erinevate põhimõtetega. 
Näiteks Canoni masinatel on kompaktne kassett, kus korraga vahetatakse ära nii tindipea kui -balloon; lasermasinatel trummel ja tooner. 
Paljudel teistel masinatel aga vahetatakse värvaine eraldi, kuid mingi aja pärast tahab tindipea või valgustundlik trummel ikka väljavahetamist, nii et sellest kulutusest ei pääse. 
Faksi ostul on tähtis ka uurida, kas aparaati saab soovi korral arvutiga ühendada ja kas tal ka vastav programm kaasas on. 
Samuti tasub huvi tunda, millist porti kasutatakse. 
Paberipurustaja korraldab paberimajandust 
Raivo Kraus ASi Hansab müügijuht 
Tänapäeval ei ole mõeldav, et üks korralik firma saaks hakkama oma paberimajanduse korraldamisega, ilma et tal oleks abiliseks paberipurustaja. 
Tihtipeale võib firmas näha pilti, kus ärritatud kontoritöötaja üritab väikese võimsusega paberipurustajast korraga läbi suruda suurt hulka purustamist vajavaid pabereid ja dokumente, raisates sellega enese ja teiste aega ning närve, riskides seejuures purustaja nässukeeramisega. 
Paberipurustaja tuleks kontorisse valida ikkagi oma vajadusi arvestades ja kaaludes, kuid loomulikult mängib tähtsat rolli ka seadme maksumus. 
Sellepärast ongi tarvis enne purustaja soetamist endale selgeks teha, kui võimast seadet on vaja, missugune peab olema salastatuse aste, st kui suured on pärast purustamist jäätmed. 
Võimsuse järgi saab paberipurustajad jagada nelja erinevasse rühma: väikese võimsusega, ühele-kahele töökohale mõeldud purustajad, keskmise võimsusega purustajad kontorisse, suurema võimsusega purustajad kontorisse ja väga võimsad paberipurustajad. 
Nässus dokument lekitab infot 
Väikese võimsusega paberipurustajad, mida on otstarbekas kasutada ühel töökohal või ka kahel lähestikku asuval töökohal, kus ei teki suurel hulgal purustamist vajavaid pabereid, purustavad tavaliselt 4--12 lehte (paber A4, 70g/m2 paberit korraga. 
Sellised purustajad on mõõtmetelt väikesed ega võta väärtuslikust büroopinnast eriti palju ruumi enda alla ning neid saab paljude mudelite puhul kasutada ka lihtsalt paberikorvina, säästes nii jällegi ruumi. 
Keskmise võimsusega paberipurustajad suudavad purustada korraga 11--20 lehte paberit ning on sobilikud kasutamiseks mitmetel töökohtadel. 
Sellised masinad sobivad ideaalselt töötama koopiamasina läheduses, sest on ju koopiamasin tänapäeva kontoris kõige kasutatavam kontoriseade. 
Lisaks võib hävitamata jäetud tähtsa dokumendi nässuläinud koopia tihtipeale infolekke tekitada. 
Suurema võimsusega paberipurustaja aitab teil kiiresti purustada kuni 50 lehte paberit korraga. 
Sellised purustajad on tarvilikud, kui firmas tekib juba suuremas koguses dokumente, pabereid ja pikkadel paberlintidel väljatrükke arvutist, mis mingi aja möödudes purustama peab. 
Nende masinate sööteavad on sobilikud juba laiade arvutiväljatrükkide jaoks. 
Disketidki on purustatavad 
Tihtipeale on sellesse kategooriasse kuuluvaid purustajaid võimalik varustada spetsiaalse raamiga, millele asetatud pikk, paks ja muidu tülikas arvutiväljatrükk ise purustajasse jookseb. 
Seda tüüpi masinad nõuavad teilt juba rohkem bürooruumi kui väikese ja keskmise võimsusega purustajad. 
Suure võimsusega paberipurustajad võtavad korraga purustamisele 80--400 lehte paberit ning samas võib seal purustada üleliigseid plastmasskassette ja diskette, millel leiduvat infot ei saa käsitsi katki rebida. 
Sellised purustajad vajavad endale eraldi ruumi, kuhu saab koguda purustamist vajavaid materjale. 
Nende masinate salastatuse aste ei ole tavaliselt eriti kõrge ja sellistes masinates ei ole soovitav purustada kõrget salastatuse astet nõudvaid dokumente. 
Enne taolise masina soetamist tuleks aga kindlasti veenduda selle masina otstarbekuses -- kas ikka suudetakse seda masinat piisavalt koormata. 
Lisaks võimsusele jagatakse paberipurustajad klassidesse ka salastatuse astmete järgi. 
Salastatuse astet hinnatakse vastavalt rahvusvahelisele DINi standardile, mis jaguneb viieks astmeks. 
Salastatuse aste tuleks valida, arvestades oma firma vajadusi -- üle purustada ka ei maksaks. 
Tuleb arvestada tõsiasjaga, et mida väiksemad purustusjäätmed on, seda vähem saab lehti samatasemelisse masinasse korraga sisse sööta, kuid samas mahub jäätmeid jäätmekasti tihedamalt. 
Loomulikult on väiksemaid jäätmeid purustav paberipurustaja kallim. 
UUDISTOODE 
Lisavõimsust ettevõtte infoedastusse 
Optiset E telefonipere 
ühendus vahendusjaamaga: kahejuhtmeline (ISDN BRI) Optiset E adapterid: telefoniadapter a/b-adapter TAPI-adapter ISDN-adapter akustikaadapter hind sõltuvalt mudelist: 1350--11 350 krooni 
Optiset E sarja digitaaltelefonid annavad võimaluse kasutada digitaaltelefoni kõige lihtsamast punktist kuni professionaali töökohani. 
Koos telefonidega ühendatavate lisaadapteritega võimaldavad nad moodustada erinevaid, kõikvõimalikke vajadusi rahuldavaid töökohti. 
Optiset E telefonid ühendatakse jaamaga kahejuhtmelise ISDN-baastaseme liidese kaudu, mis võimaldab korraga kaks üheaegset sõltumatut ühendust. 
Kahejuhtmeline liides võimaldab ka ära kasutada olemasolevat ettevõtte kaabeldust. 
Optiset E telefonidel on neli põhilist funktsionaalklahvi ja Siemensi patenteeritud kolm valikuklahvi: kerimine edasi, kerimine tagasi ja kinnitus ehk OK-klahv. 
Tööpõhimõte on keri ja kinnita. 
Toimingute kasutamine käib järgnevalt: vastavalt telefoni seisundile (näiteks vastasime telefonile ja räägime) pakub telefon statistiliselt kõige tõenäolisema järgneva toimingu. 
Selles näites pakub esimesena vahekõnet. 
Kui tahame kõnet siirata, tuleb kerimisnupule vajutades leida kõne siirdamise funktsioon. 
Seejärel tuleb kinnitada toiming, vajutades OK-klahvile (telefon küsib, millisele numbrile kõne siirata) ja toiming sooritatakse. 
Seega ei tarvitse enam otsida õiget klahvi, vaid kõik toimingud saab sooritada kolme klahvi abil. 
Vajutad OK-sõrmist ja jätad ülejäänu telefoni hooleks. 
Ekraan pakub veel palju muudki: näiteks kuupäeva, kellaaega, helistaja nime ja numbrit, telefoni seisundit. 
Programmeeritavaid sõrmiseid võib kasutada toimingute ja sageli kasutatavate numbrite salvestamiseks. 
Kõik sõrmised on varustatud ka märgutulega, mis näitab näiteks, kas abonent on vaba või kinni. 
Adapterite abil on võimalik laiendada oma töökohta vastavalt vajadusele. 
LÜHIUUDISED 
Mobiiltelefoni teated ka piiparilt 
Eesti Mobiiltelefon ja Eesti Kaugotsing käivitasid koostööprojekti, milles mobiiltelefonile saadetud kõnepostkasti teateid on võimalik saata ka piiparil. 
Eesti Kaugotsingu arendusjuht Tarmo Frimbergi sõnul saavad Eesti Kaugotsingu piiparit omavad Eesti Mobiiltelefoni kliendid kõneposti teel edastatud kontaktnumbrist teate piiparile. 
Kui klient on mobiiltelefoni võrgupiirkonnast väljas, kuid Eesti Kaugotsingu võrgupiirkonnas, saab ta telefonile saadetud teate piiparil kätte. 
Frimbergi sõnul ei kaasne uue koostööprojektiga kliendile rahalisi kohustusi. 
BNS 
Nokia tarnib sidevõrgu 
Soome Nokia Telecommunications tarnib Stockholmi linnale sidevõrgu. 
Lepingu rahaline väärtus on umbes 10 miljonit Soome marka. 
Nokia Rootsi lepingupartner on Stockholmi linnale kuuluv Stockholms Stathus AB tütarfirma AB Stokab. 
Sidevõrk ühendab ühtsesse võrku linnakoolid, ametiasutused ja linnale kuuluvad asutused. 
Startel -BNS 
Infotehnoloogia osakaal suureneb 
1996. a kavatseb olmeelektroonikat ja infotehnoloogia- ning telekommunikatsioonisüsteeme tootev firma Samsung Electronics suurendada side- ja kontoritehnika osakaalu 35 protsendile toodangu kogumahust. 
1995. a moodustas infotehnoloogia ja telekommunikatsioon 24% kogutoodangust. 
Firma käive 1995. a oli ca 21 mln USA dollarit, 1996. a käibeks prognoositakse 27 mln USA dollarit. 
ÄP 
Teleoperaatorid tungivad Singapuri 
Maailma juhtivate telekommunikatsiooni operaatorfirmade hulka kuuluvad kompaniid konkureerivad telekommunikatsioonilitsentsile Singapuris. 
Litsentsi taotlevad muu hulgas Deutsche Telekom, Bell South, US West, Nippon Telegraph and Telephone ja Cable&Wireless. 
Pakkumise võitja tehakse teatavaks järgmise aasta alguses, seejärel on võitjal kaheksa kuud aega võrku ehitada. 
Litsentsi taotlejatelt nõutakse vähemalt miljardidollarilist investeeringut. 
Startel-BNS 
Vaestele mobiiltelefonid 
Bangladeshi valitsus andis uuendusmeelsele arengupangale loa vaeste varustamiseks mobiitelefonidega. 
Maailma vaesemate riikide hulka kuuluvas 120 mln elanikuga riigis on vaid 500 inimesel juurdepääs tavalisele telefonile. 
AP-BNS 
HINNANG 
Metropol nostalgiat ei tekita 
kohvik-restoran-ööklubi Metropol Tallinnas Vabaduse väljak 10 sisearhitekt Uko Künnap 
Sisearhitekt Eero Jürgenson ARS-Interjöör, Eesti sisearhitektide liidu juhatuse esimees 
Olen Metropoli ukse vahelt üks kord huvi pärast sisse vaadanud. 
Vaene Uko Künnap saab nüüd igast kohast. 
Mina oleksin teinud teistmoodi, oleksin olnud nostalgilisem. 
Samas aktsepteerin seda, mida Uko on teinud. 
Selle all on tema nimi, tema tegu. 
Tean, et üks osa Eesti kohvikukülastajatest on läinud sinna nooruses nähtut otsima. 
Mina seda näinud ei ole ega ühine nendega, kes Ukole solki kaela kallavad. 
Lihtne on teha kriitikat, aga selleks tuleb protsessis tagasi minna, kuna projektülesanne tuleb tellijalt. 
Varasemaga võrreldes on ruumiplaneeringut kõvasti muudetud -- treppe ringi tõstetud jne. 
Päris samasugust nagu vanasti ei oleks saanudki teha. 
Konkurent Margus Tael restoranide Submonte ja Toomkooli tootmisjuht 
Minule Metropoli kompleksi interjöör ei meeldi. 
Kohviku kujundus pole nii halb kui restoranil, ehkki ka kohvikut kritiseeritakse, et liiga palju metalli jne. 
See on kunstniku maitse. 
Samas ei jää sellest kujundusest midagi eriti meelde. 
Restoranisaal ei meeldi mulle üldse. 
See peaks olema täiesti teistsugune, omapärasem. 
Maja ise oma kõrgete lagedega tinginuks teist lahendust -- nt et lauad ei oleks päris rivis. 
Lisaks teistsugusele paigutusele oleks võinud olla erineva kujuga laudu. 
Samuti ei meeldi rulood akende ees. 
Sama on ka Viru restoranis Merineitsi, ehkki kui seal palju käia, siis lõpuks see enam ei häiri. 
Üldiselt jätab selline lahendus söökla mulje -- tõmban ruloo ette, kui päike paistab. 
Külastaja Kalev Vapper ASi Riviera juhatuse esimees, Prantsuse veinide ja parfüümide maaletooja 
Mina ei ole Metropoli sisekujundusest vaimustatud, kuna seal on tüüpiline ja mitte midagi ütlev eurostiil. 
Sellise stiiligaa koha võime paigutada maakera suvalisse punkti. 
Tallinnaga on Metropoli sisekujundus vastuolus. 
Oleks võinud olla midagi Tallinna linnale iseloomulikku ja eripärast. 
Olen külastanud Metropoli kõiki korruseid, need aga ei eristu omavahel. 
Eriti kohvik ja restoran võiks eristuda. 
Sisekujundusest midagi positiivset välja tuua ei oska. 
See on lahendatud elementaarsete võtetega. 
Võib-olla on sinna palju raha paigutatud, kuid mõeldud on vist vähe. 
Mina ei ole küll nii vana, et Kultase hõngu taga igatseda, kuid arvan, et 30ndate stiil oleks olnud sobiv. 
Ehitaja Arvi Mägin ASi Auma Expo direktor,põrandakatete jt ehitusmaterjalide müügifirma juht 
Eestis on oluliselt hullemaid kohti. 
Metropol on tüüpiliselt läänelik toitlustuskompleks, kus all on kohvik ja üleval restoran. 
Metropoli disain on omapärane -- kas aegunud või ajast ees. 
Restoranis olevad nahkistmed on mugavad, kuid teravate jalgadega toole on vaibal raske liigutada. 
Mina ei kasutaks restoranis kunagi vaipa, eriti sellist, millele sigaret jätab jälje. 
Elitaarsete nahktoolide all on kasutatud kaks klassi tagasihoidlikumat vaipa. 
See kombinatsioon jäi häirima. 
Tänu peeglitele tundub saal täis olevat juba siis, kui vaid kaks lauda on täis. 
Samas arvan, et oleks piisanud ühes seinas olevatest peeglitest. 
Ehkki mulle ei meeldi külmad värvid, on seal nendega mängimine õnnestunud ja huvitav. 
NÕUANNE 
Valgustuse rusikareeglid büroos 
Jorma Holm Datel sisearhitekt 
Pikaajalisel töötamisel arvutitega ruumis, mida valgustavad tavalised luminofoorvalgustid, väsivad valguse ja ekraanilaotuse üheaegse toime tõttu silmad ning tekibki stress ja peavalu. 
Selleks, et neid probleeme ära hoida või ka vähendada, on kolm lahendust. 
- Eelkõige tuleks maksimaalselt ära kasutada loomulikku valgust. 
- Teiseks, oleks soovitav kasutada luminofoorvalgusteid elektroonilise süüteseadmega, mis tõstab valgusti toitesageduse väga kõrgeks -- 20 000 kuni 30 000 Hz. 
See on sedavõrd erinev kuvari laotussagedusest, et valgusti pulstratsioon võib langeda nullini ja nn tuiklemisefektid töös kuvariga peaaegu puuduvad. 
- Kui aga büroos on juba tavalised luminofoorvalgustid paigaldatud, saab koosmõju ebatervislikku toimet mingil määral siluda ka kombineeritud valgustusega. 
Kasutada lisaks hõõglampidega valgusteid, kas laual või siis üldvalgustuses. 
Vähem tähtis pole arvutitöökohtade ja valgustite paiknemisest tekkivad probleemid, valguse peegeldumised kuvariekraanilt. 
Küsimus võib seejuures olla üle- või alavalgustuses. 
SISEKUJUNDUS 
Ehitusfirma loob uut imagot 
ehitusfirma Estconde-E büroo 
tellija: AS Estconde-E asukoht: Tallinn Kadaka pst 84 ehitaja: AS Estconde-E sisearhitekt: Pille Lausmäe tööde üldmaksumus: 1,5 mln krooni mööbli maksumus: 300 000 krooni mööbel: Disekt, Thulema, Isku, Faniko valgustid: Glamox, IBR vaipkate: Heuga vaip Tekerolt kunstiteosed: Eve Kask, Ilmar Vallikivi töökohtade arv: üle 20 tööde valmimisaeg: juuni 1996 
- Ehitusfirma Estconde-E ümberehitamise tingis tellija soov luua firmale sobivat imagot. 
Sisearhitekt Pille Lausmäe on kasutanud büroo kujundamisel firma logo värvi -- sinist. 
Varem pikast kinnisest koridorist on saanud ühelt poolt avatud maastikuga kontor, kinnised kabinetid on jäänud vaid juhtkonnale ja raamatupidamisele. 
Suurema liikumisega kohtades on koridoris avaruse loomiseks tehtud nishid. 
Ruum iseenesest on raske, kuna on pikk soolikas, selgitab Lausmäe ruumi omapära. 
Valgele seinapinnale sekundeerivad lihtsad klaasseinad, mida ruumikujundaja ei pidanud vajalikuks värviliste raamidega rõhutada. 
Mööbli komplekteerimisel on kasutatud erinevatest firmadest pärinevat. 
Üks võimalus raha kokku hoida on kombineerida, lausub Lausmäe. 
Nii ongi toolid ja lauad pärit firmadest Isku ja Faniko, kapid ja riiulid aga kohalikust Thulemast. 
Sekretärilaua ja kööginurga valmistas firma Disekt. 
Tellija on püüdnud luua demokraatliku kontori, kus ülemuste kabinettides on teiste ruumidega sarnane sisustus. 
Estconde-E peadirektor Rein Tallermo hindab töökeskkonna funktsionaalsust, mida oskab paika panna spetsialist. 
Firma juhtkond andis sisearhitektile ette firma struktuuri ja ruumi ruutmeetrite arvu. 
Ülejäänu osas olid Pille Lausmäel vabad käed. 
Funktsionaalsusega samaväärseks peab Tallermo büroo esteetilisust. 
Sisearhitekt on loonud ehitusfirmale vastava miljöö, on firma juht rahul. 
Pole ju pank ja ehitusfirma sisekujunduse poolest võrreldavad. 
Büroo on esimene etapp firma ruumide ümberehitusest. 
HINNAVÕRDLUS 
Moes on naturaalsest spoonist töölaud 
Liina Leiten 
Aitamaks tarbijal orienteeruda büroomööblit pakkuvate firmade seas, palus Äripäev vastavatelt firmadelt hinnapakkumust standardse töökoha sisustamise kohta tavabüroos. 
Standardsesse töökohta kuulub töötool ning töölaud, mis omakorda koosneb tavalisest lauast, nurgalauast, abilauast ja sahtlilaekast. 
Lisaks lauale-toolile on pakkumustes antud ka poolkinnise kapi ja seinariiuli hind. 
Firmad on pakkunud töökoha sisustamise ühe võimaliku variandi. 
Täpne hind kujuneb mööbli nomenklatuuri järgi, mis on küllaltki mitmekesine ja kliendi soove arvestav. 
Nii on näiteks töötoolide tekstiili ja naha valik lai, melamiinil, laminaadil ja spoonil võimalikud erinevad värvid ja peitsitoonid. 
Soliidse ja esindusliku töökoha võib sisustada ka 200 000 krooniga. 
Reguleeritavad toolid eelistatavamad 
Büroo töötooli valides puutub tarbija kokku kaht tüüpi toolidega: mõnedel saab seljatoe kallet muuta, teistel mitte. 
Ehkki esimesed on kallimad, on nad bürootooliks kindlasti paremad. 
Töötoolideks pakutakse nii käetugedega kui ilma tugedeta variante. 
Pakutud töölaudade materjaliks on naturaalne spoon või melamiin ehk plastikkate. 
Viimane on odavam ja spetsialistide sõnul lihttöökohtade puhul eelistatum, ehkki nii mõnegi müüja ütluse kohaselt on meie büroodes spooni buum. 
Kui spooni puhastamiseks on vaja spetsiaalseid vahendeid, siis plastikkatte hoolduseks piisab niiskest lapist. 
Enamasti sisaldab hind montaazhi 
Kõik osalenud firmad paigaldavad mööbli, kusjuures enamiku firmade hinnas on montaazh sees. 
Soome firma Asko kontorimööblit pakkuval Sisustusluksil kuulub montaazh hinna sisse üle 100 000 kroonise ostu puhul. 
Alla selle jäävate ostude puhul sõltub montaazhi hind tööde mahust. 
Standardi mööbli paigaldustasu on 4--10% mööbli maksuvusest. 
Puustelli mööblikeskuses on paigaldus ja transport eraldi kokkuleppel. 
Ka Iskus veetakse ja paigaldatakse mööbel reeglina lisamaksu eest erilepingu alusel. 
Aastast garantiid pakutakse Asko kontorimööblile, samuti ASi Raitmööbel pakutavale komplektile. 
Ülejäänud firmade garantiitingimused sõltuvad tootjafirmast, ulatudes kuni viie aastani. 
Ka tellimuse täitmise tähtaeg sõltub tootjafirmast ja kauba iseloomust, üldjuhul on 2--6 nädalat. 
Eritellimuste puhul võib aeg ka pikem olla. 
Mööbliostul tasub küsida liisinguvõimaluse kohta. 
Näiteks Puustellis seda võimalust pakutakse. 
Sõltuvalt kaubakogusest ja läbirääkimistest lubab mõni firma ka allahindlusprotsenti. 
Eksperthinnang 
- Priit Põldme, ASi Joonprojekt sisearhitekt: Pakkumused annavad üldise pildi, kuna ei näe näiteks, kui pikk on töölaud vms. 
Hindade kohta võib öelda, et Thulema on odavaimaid. 
Kalleima pakkumuse teinud ELKE Palivere Puutööstus ei ütle mulle midagi. 
Isegi selline vihane tegija nagu Santor pakub odavamalt. 
Pakkumused saatnud firmad esindavad erinevaid stiile. 
Nt Santor vahendab kvaliteetset ja konservatiivset mööblit, samas Raitmööbel teeb ise. 
4--5 nädalat tellimuse täitmiseks on suurte koguste puhul normaalne. 
Kui tellimuse täitmise tähtaeg on 1--3 päeva, on selge, et mööbel tuuakse laost. 
Kui klient soovib osta vaid ühe töökoha ja erisoove pole, võiks tellimuse täitmine ikka kiiresti käia. 
Optimaalne garantiiaeg on suhteline. 
Aastane garantii on paras. 
Kuidas firmad suudavad garantiitingimusi täita, selgub alles siis, kui häda käes. 
Kui nelja aasta pärast toolikate ära kulub või lauaplaadilt kild ära tuleb, võib müüja juba pankrotis olla. 
Kõik võivad garantii anda, mind see eriti ei veena. 
Nad võivad ju öelda, et ise oled süüdi. 
Naturaalse spooni ja kunstmaterjali melamiini vahel valikut tehes tasub teada, et viimane on vastupidavam ja praktilisem. 
Nii et tavalaud büroos võib vabalt olla melamiinist. 
Samas saab ka spooni nii viimistleda, et oleks vastupidav, ehkki sel juhul läheb tööpind kallimaks. 
Konkreetne otsus sõltub töökoha imagost, kusjuures vajadusel võib kahte materjali ka kombineerida. 
JUHTKIRI Kontroll Baltimaade piiridel tuleb ära kaotada 
Meie lõunanaabrid sulgesid eelmise nädala lõpus rahapuuduse tõttu Eesti-Läti piiril asuva Lilli/Ugurini piiripunkti. 
Eesti valitsus peaks lätlaste rahamure leevendamiseks tegema Lätile ja Leedule ettepaneku muuta Balti riikide vaheline piiriületus võimalikult liberaalseks ja kaotada piirikontroll. 
Äripäeva arvates ei ole kuidagi põhjendatud need raskused, millega peavad Balti riikide vahelist piiri ületavad inimesed päevast-päeva kokku puutuma. 
Kolme väikeriigi omavahelise piiri ületamiseks kulub liialt palju aega, sest piiriületamise kiirus sõltub piirivalvuri või tollitöötaja hetkemeeleolust. 
Selleks, et piirivalvur sinusse hästi suhtuks, on soovitav kergendada oma rahakotti. 
Lisaks piiriületaja rahakotile väheneb ka kogu seda jama finantseeriva riigi rahakott. 
Piirikontrolli kaotamine ja ühtse majandusruumi loomine toob kindlasti kaasa kolme riigi vaheliste kontaktide tihenemise ja aitab kogu regiooni meelitada senisest rohkem investeeringuid. 
Lääneriigid ei pea Balti riike eraldi õieti mitte millekski. 
Ühtne majandusruum on aga välisinvestoritele kindlasti palju atraktiivsem. 
Piiriületuse liberaliseerimine on kasulik ka kolme Balti riigi ettevõtetele, sest märgatavalt suurenevad firmade turustusvõimalused. 
Kindlasti aitab piiridel toimuva likvideerimine kaasa ka Via Baltica projekti elluviimisele. 
Praeguses olukorras pole aga selle idee rakendamine võimalik, sest Balti riikide kaudu Euroopasse minek eeldab suurt kannatlikkust. 
Äripäev mõistab, et piirikontrolli kaotamise osas on Balti riikidel väga raske kokkuleppele jõuda. 
Selle vastu on arvatavasti eelkõige Läti ja Leedu, sest mõlemas riigis on protektsionismi pooldavatel maapoliitikutel suur võim ja tegeldakse aktiivselt siseturu kaitsega. 
K olme riigi vahelise koostöö võimatust näitab ka Balti riikide vahel sõlmitud põllumajandustoodete vabakaubanduslepingu kehtimahakkamise venimine. 
Oma suhtumist koostöösse näitasid lätlased sellega, et pärast vabakaubanduslepingu sõlmimist kirjutasid nad oma siseturukaitse eeskirjadesse sisse nõude, mis välistab Eesti ettevõtete võimaluse turustada põllumajandussaadusi ja -tooteid Lätis. 
Samuti ei võta lätlased tõsiselt hiljuti kahe riigi vahel sõlmitud merepiirilepingut. 
Toimetuse arvates peavad Eesti ja Läti lõpetama mahukate investeeringute tegemise omavahelisele piirile. 
Selle asemel tuleb suuremat tähelepanu pöörata mõlema riigi piirile Venemaaga. 
Praegu on aga välja kujunenud sedasi, et Läti on oma peamised jõud suunanud just Eesti ja Läti vahelise piiri kontrollimisele. 
Läti-Vene piiri suhtuvad meie lõunanaabrid palju liberaalsemalt. 
Seegi näitab Läti valitsuse suhtumist kolme Balti riigi koostöösse. 
Kui Eesti valitsus ei julge piirikontrolli kaotamise ettepanekuga välja tulla, siis soovitab Äripäev teha Eestil ettepanek luua ühised piiri- ja tollipunktid. 
Ka selle ettepaneku realiseerimine aitab kulusid kärpida ja piiri ületamist kiirendada. 
riigikogu väliskomisjoni esimees Eino Tamm: Uduse ilma tõttu polnud meil võimalik õigeks ajaks kohale jõuda, seepärast startisime pisikese eralennukiga. 
Oma 15 000- kroonisest õhusõidust Riiga. Eesti Päevaleht, 25.09.1996. 
AKTSIAD 
Mati Feldmann 
Riskireitingu esinelik on viimaste kuudega üsna selgelt välja kujunenud: Hansapank, Forekspank, Ühispank ja Hoiupank. 
Hansapanga arvuline reiting on endiselt parim, ehkki likviidsuse vähenemise tõttu veidi kasvanud, 0,83lt 0,97 punktile. 
Forekspank ja Ühispank on kohad taas vahetanud: Forekspank on parandanud reitingut 2,16 punktini, Ühispanga reiting on praktiliselt muutumatu, 3,24 punkti. 
Hoiupanga reiting on Tööstuspanga liitmisega veidi langenud, 4,06, ent neljas koht ei ole veel ohus. 
Pankade keskmine risk on 5,79 punkti. 
Väikepangad tulid välja oma reitinguga 
Eelmine kuu oli märkimisväärne selle poolest, et Päevalehes ilmus alternatiivne kommertspankade riskireiting, koostajaiks ERA Pank, Krediidipank ja EVEA pank. 
Samuti viie näitaja põhjal koostatud riskireitingus summeeriti üksikute näitajate pingerea kohad. 
Põhimõte oli järgmine: esikoht mingil alal annab ühe punkti, teine koht kaks punkti jne. 
Lõplikus pingereas oli esimene see, kel punktisumma vähim. 
Reitingu parameetrite valik tundub veidi meelevaldne: omakapitali tootlikkus, nõudmiseni hoiuste kasutamismäär, bilansimaht, valitsuse raha pangas ja kliendihoiuste kasv viimasel kuuel kuul. 
Sellise näitajate valiku põhjal pole võimalik öelda, kus alternatiivne riskireiting finisheerib ehk kellele ta on suunatud. 
Ebakõla on näiteks nõudmiseni hoiustajate ja valitsuse raha vahel: alternatiivne riskireiting hoiatab panga üht klienti (kodanikku) teise kliendi (valitsuse) eest, ehkki minu arvates peaksid mõlemad ühtviisi oma rahast huvitatud olema ja hoolega panka valima. 
Valitsuse rahaga tekib alternatiivses riskireitingus nõiutud ring: pank, kus on valitsuse raha, on riskantne. 
Kui aga valitsus viib oma raha mõnda vähem riskantsesse panka, muutub uus pank otsekohe riskantseks, aga eelmine vabaneb riskist, nii et reitingu poolest võiks nagu raha tagasi viia. 
Millegipärast tundub, et valitsuse (või riigikassa) raha on igas pangas siiski teretulnud, aga kõigisse pole seda lihtsalt otstarbekas paigutada. 
Viies alternatiivse riskireitingu näitaja -- kliendihoiuste kasvutempo -- ei sobi ülejäänud neljaga mustrisse. 
Kasvutempo ei ole arvutatav ühest bilansist, aga mitte see pole peamine. 
Bilansimahu asemel võiks siis arvestada bilansimahu kasvutempot, valitsuse raha asemel valitsuse raha kasvutempot jne. 
Niisuguse käsitluse juures tuleb välja, et kui Hansapanga bilansimaht ühel kuul kahaneks, oleks pank suuruse seisukohalt riskantne. 
Seega, kui valida kasvutempod, peaksid kõik näitajad olema kasvutempod, erinevad näitajad omavahel ei ühildu. 
Äripäeva reitingu koostamise alused 
Probleemi püstitus Äripäeva riskireitingu järgi: kui suured on hoiustajate ja omanike raha säilimise shansid konkreetses pangas. 
Näitajate valik on kooskõlaline: panga likviidsus, kaotsimineva ja külmuva raha mass, finantsvõimendus, aktsia tulukus. 
1. Ebapiisava likviidsuse tõttu võib pank sattuda makseraskustesse ja edasi pankrotti; 
2. Pankroti korral läheb osa rahast kaotsi ja osa külmub teatud ajaks; 
3. Mida väiksem on finantsvõimendus, seda suuremad shansid on hoiustajal oma raha kätte saada; 
4. Aktsia tulukus hindab panka omaniku raha seisukohalt: kas kapital kasvab, säilib või kahaneb. 
Nimetatud neli näitajat on kõik suhtarvud ega tarvitse suurel ja väiksel pangal erineda. 
Lisaks arvestab ÄP reiting viienda riskifaktorina ka panga suurust. 
ÄP riskireitingu lemmikkriitika seondub NoWe Pangaga -- et hea koht reitingus ja moratoorium? 
Kuid pole kuulda olnud, et keegi oleks oma rahast NoWe Pangas ilma jäänud (kui keegi teab, andke märku!). 
LENNART MERI: KILBIGA!! 
Moskvas lahti läinud kodusõjale vaatamata oli Eesti jaoks möödunud nädala tippsündmuseks president Lennart Meri USA visiit, tema ja kahe teise Balti presidendi külaskäik Valgesse Majja, kohtumine president Clintoniga ning kõnelemine ÜROs. 
Ameerikast naasnud Meri oli kindel, et USA välispoliitikas algab uus ajastu. 
Mõistagi andis sellele viimase tõuke Baltimaade liidrite külaskäik. 
Mul on väga hea meel, et Bill Clintoni ja tema administratsiooni silmis on Vene vägede lahkumise tähtaeg 31. detsember 1993, rõhutas Lennart Meri. 
Ka Eesti seisukoht on, et endise N Liidu okupatsiooniväed peavad lahkuma veel tänavu. 
USA on koos Põhjala riikidega lubanud lahkuvatele Vene vägedele hoonete ehitamiseks rohkem kui 200 miljonit dollarit. 
Sellega on venelastelt võetud veel üks ettekääne kojumineku tähtaega lõpmatusse venitada. 
Eraldi väätib esiletõstmist presidendi ÜRO sõnavõtus tehtud ettepanek, et üks Euroopa tunnustatud poliitik hakkaks ÜRO mandaadi alusel vahendama Eesti ja Läti läbirääkimisi Venemaaga. 
Jääb üle ainult presidendiga nõustuda: siis ehk algaksid illusiooni asemel tõelised läbirääkimised, mis viiksid Vene okupatsiooninähtuste väljarookimiseni meie kodumaa pinnalt. 
Eesti kogus president Meri suu läbi maailma silmis ka üldpoliitilist kapitali. 
ÜROs enamuses olevad väikeriigid suhtusid väga tähelepanelikult Meri ettepanekusse luua Julgeolekunõukogus väikeriikide alalise esindaja vetoõigusega koht. 
Kahtlemata on Eestil siin võimalus mängida jäälõhkuja rolli nagu ta tegi seda Linnart Mälli eestvõttel loodud Esindamata Rahvaste Organisatsiooni ühe loojana. 
See oleks meie väikese riigi väärikas panus maailmapoliitikasse. 
Viimane nädal oli Eesti jaoks väga hea. 
Meie autoriteet maailmas kasvas veelgi ning me oleme muutumas järjest usaldusväärsemaks. 
Kuid on neidki, kes arvavad risti vastupidi. 
Näiteks paniköörist välisministeeriumi töötaja Raul Mälk, kes Kuku-raadios ikka ja jälle püüab külvata masendusmeeleolusid. 
MUSTAD, VALGED, PUNASED JA KGB NIMEKIRJAD 
Kohalike valimiste lähenedes kasvab poliitiline kõrgepinge. 
Taas on päevakorrale kergitatud ka nimekirjade probleem. 
Selle on tõstatanud tuntud politseireporter Toomas Sildam Päevalehes. 
Sildam, keda on süüdistatud koostöös KGBga, tunneb muret Kaitseliidu staabi teise osakonna poolt koostatavate nimekirjade pärast. 
Väidetav KGB kaastöötaja läheb koguni nii kaugele, et leiab Kaitseliidu teabekogumises sarnasust nõukogude okupatsiooni algaastate olukorraga. 
Sellise seose jaburus on nii ilmne, et ei vaja eraldi käsitlust. 
Hoopis huvitavam on Sildami hirm, et igasugune andmete kogumine võib tähendada ettevalmistusi represseerimiseks. 
Ilmselt ei anna Sildam endale aru, et elab vabas, demokrtaatlikus seadusriigis, mille leksika hulka ei kuulu mõiste 'represseerimine'. 
Miks aga tõmbab Sildam paralleele küüditamisega? 
Kellele on kasulikud sellised hirmutamised? 
Selle küsimuse peale meenub akadeemik Endel Lippmaa pühapäevane raadioesinemine Kukus. 
Lippmaa väitis ilmselt õigustatult, et Venemaa repressiivaparaadi töötajad ei ole meie keskelt kuhugi kadunud ja iga hetk võidakse neile anda mingi käsk... 
Hirmu igasuguse informatsiooni kogumise vastu võivad tunda vaid need, kel on hinge peal musti tegusid, mitte aga ausad inimesed. 
Kas saab olla midagi selle vastu, et koostatakse nimekirjad kurjategijatest, kelle käed on määritud eesti rahva kannatuste ja verega? 
On ju näiteks koostamisel ka represseeritute nimekirjad. 
Samamoodi vajame ka raamatut, kus oleksid sees represseerijate nimed. 
Eriti tähtis oleks aga seal ära näidata endiste küüditajate, mõrtsukate ja pealekaebajate tänane tegevusala, nende edukuse ja jõukuse määr. 
Me saame edasi minna kas kõike unustades või Eesti elu täielikult desovetiseerides. 
Kolmanda variandi puhul säiliks nõukogude võim oma muutunud värdjalikul kujul edasi. 
Me vajame igasuguseid nimekirju eesti ühiskonna kohta, et võiksime iseendast paremini aru saada. 
Nii musti, valgeid, punaseid kui KGB omi. 
Iseasi on, kuidas seda informatsiooni õiglaselt ja meie rahva arengu huvides kasutada. 
Praegune keerutamine ja üksikute paljastajate-entusiastide naeruvääristamine on tänaste võimude kuritegu, mida saab võrrelda ENSV parteiladviku tahtmatusega kaitsta eesti rahvast genotsiidi eest. 
Eesti Aeg on astunud esimese sammu, tehes avalikuks Tartu KGB likvideerimisel leitud töövihikus seisnud nimed. 
Tasuks sai ajaleht kaela mitu pangetäit sopalehtede solki ja palju kohtuprotsesse. 
Esimeses kohtuskäigus selgus, et kõnesolev töövihik oli olemas, on praegu kaitsepolitsei valduses ning seal seisavad tõepoolest ajalehes ära toodud nimed. 
Kuid see on ka kõik. 
Mingit poliitilist otsust pole meie parlament ega valitsus eesti rahva vastu tegutsenud kurjategijate kohta langetanud. 
Ainukesed, kes nimekirjadest räägivad, on isikud, kes kardavad paljastusi. 
Nemad aga nõuavad muidugi igasuguse informatsiooni salastamist, nii nagu see oli nõukogude ajal. 
Nimekirjade vastu on inimesed, kes oleksid isegi hea meelega olnud Moskva tänavalöömingutes Hasbulatovi ja Rutskoi fännide kõrval ning kes tervitavad iga lõhkevat pommi Tallinnas. 
Teiste vait olles on niisuguste tegelaste hääl osutunud paraku valjemaks... 
JAAK KALJO 
LÜHIUUDISED 
27. september 
LÄTI. 
Relvastatud kurjategijad sundisid Riias Eesti saatkonna autojuhti sõitma teletorni piirkonda, kus peksid mehe läbi ning sõitsid saatkonna autoga minema. 
VENEMAA. 
Moskvas blokeeriti kuuendat päevat Valget Maja ning president Boriss Jeltsin teatas otsustavalt, et ta ei kavatse teha mingeid järeleandmisi valimiste osas. 
USA. 
President Bill Clinton ütles kohtumisel Eesti, Läti ja Leedu presidentidega, et USA nõuab ka edapidi, et Venemaa viiks järelejäänud väed Baltikumist välja. 
Ta märkis ka, et USA on valmis andma 160 miljonit dollarit Kesk- ja Ida-Euroopas paiknevate Vene vägede ümberasustamiseks. 
EESTI. 
Tallinna Pedagoogikaülikooli tudengid korraldasid kino Eha ees efektse vägivallafilmide näitamise vastase ürituse. 
EESTI. 
Peaminister Mart Laar kohtus edasise riikidevahelise koostöö küsimustes Tai kuningriigi peaministri Chuan Leekpaiga. 
28. september 
USA. 
Luurekeskagentuuri direktor James Woolsey ütles Esindajatekoja luurega tegelevale komiteele, et LKA kavatseb avalikustada tuhandeid saladokumente, mis valgustavad USA aktsioone N Liidus, Itaalias, Tiibetis, Laoses, Põhja-Koreas jm. 
VENEMAA. 
Nõukogude Stalinistide Liit lubas alustada terroriakte, kui vahi alt ei vabastata Ohvitseride Liidu esimeest polkovnik Stanislav Terehhovit. 
EESTI. 
Öösel plahvatas Tallinnas USA suursaatkonna hoovis pomm. 
Inimesed viga ei saanud. 
EESTI. 
Sillamäel võeti maha RASi Silmet ees seisnud Lenini monument. 
Protesteerijaid ei leidunud. 
EESTI. 
ERSP volikogu kinnitas oma avalduses, et teated partei lõhenemisest või kadumisest ei vasta tõele ning et erakonnast viimasel ajal väljaastunud liikmete hulk ei ületa 3 % ERSPlaste üldarvust. 
29. september 
ROOTSI. 
Stockholmi saabus Pullapää jäägrikompanii tagandatud asekomandör Jaak Mosin ning palus politseilt poliitilist varjupaika. 
USA. 
President Bill Clinton kordas kohtumisel Venemaa välisministri Andrei Kozõreviga, et avaldab Boriss Jeltsinile võitluses reformide eest kindlat toetust. 
VENEMAA. 
Moskvas sai surma miilitsa alampolkovnik Vladimir Rerštšuk, kes lükati Jeltsini-vastase miitingu ajal auto alla. 
Ta oli kolmas parlamendikriisi tõttu hukkunu. 
EESTI. 
Valimisliit Tallinna Taassünd teatas, et esitab Tallinna linnapea kandidaatideks Tallinna Botaanikaaia direktori, akadeemik Jüri Martini, Riigikogu liikme Ants Ermi ning telereporter Jüri Estami. 
EESTI. 
Tallinnas röövisid kaks maskides automaatidega kurjategijat Pärnu mnt Hoiupanga filiaalist 42 tuhande krooni väärtuses Eesti raha ning välisvaluutat. 
30. september 
INDIA. 
Riigi kaguosa tabas varahommikul 6,0-6,4 palline maavärin, mis tappis vähemalt 21 tuhat inimest ning vigastas rohkem kui 10 tuhandet. 
LEEDU. 
Leedu Vabatahtliku Kodukaitseteenistuse mässajate juht Jonas Maskuytis andis end vabatahtlikult võimude kätte. 
USA. 
President Bill Clinton kirjutas paar tundi pärast Senati kinnitust alla välisabiprogrammile, mille suurus on 12,5 miljardit dollarit ja mis hõlmab ka 2,5 miljardilise laenu Venemaale jt liiduvabariikidele. 
1. oktoober 
VENEMAA. 
President Boriss Jeltsini ja Venemaa Ülemnõukogu esindajad alustasid Moskvas Püha Daniili kloostris läbirääkimisi, mida vahendab õigeusu kiriku pea Metropoliit Aleksius II. 
LEEDU. 
Venemaa tuumakütuse tehas katkestas oma toodangu tarnimise ostja 30 miljoni dollari suuruse võla tõttu. 
Seepärast võib elektri hind Leedus tõusta. 
EESTI. 
Korrapäraseid saateid alustas Ilmar Taska telefirma Kanal 2. 
EESTI. 
Eesti Merelaevandus avas uue liini Tallinn-Hanko-Rostock. 
EESTI. 
Helsingi avas Tallinnas infopunkti, mis annab soomlastele ja eestlastele teavet mõlema riigi pealinnade asutuste ja firmade kohta. 
2. oktoober 
INGLISMAA. 
Londonis plahvatas kolm pommi, neljas jõuti kahjutuks teha. 
Juhtumi taga seisis nagu ikka kahe Iirimaa ühendamise eest võitlev terroriorganisatsioon IRA. 
EESTI. 
Kell 8 hommikul algasid Aegviidu polügoonil Kaitseliidu õppused, kus lasti ka lahingurelvadest. 
EESTI. 
Tartu turul peeti koosolekut, kus võeti sõna Statoili vastu, kes kavatseb ehitada sinna oma tankla. 
Esinesid Viktor Korrovitš, Valeri Vaher, Linnart Mäll jt tuntud tartlased. 
EESTI. 
Tallinnas avati Tehnikaülikooli spordikeskuses III rahvusvaheline tõukassinäitus. 
Eksponeeritavaid oli 400: Soomest, Rootsist, Austriast ja Balti riikidest. 
3. oktoober 
ASERBAIDŽAAN. 
Riigis olid kolmandad presidendivalimised pärast N Liidu lagunemist 1991. a. Vaatlejate arvates olid suurimad võimalused edu saavutada endisel KGB funktsionääril Gaidar Alijevil. 
SAKSAMAA. 
Liidukantsler Helmut Kohl osales riigi ühinemise kolmanda aastapäeva tähistamisel Saarbrückenis. 
NÄDAL EESTI VENEKEELSES AJAKIRJANDUSES 
BRAZAUSKAS: KALININGRAD SAAGU DEMILITARISEERITUD 
Estonia trükib ära Komsomolskaja Pravda intervjuu Leedu presidendi Algirdas Brazauskasega. 
Brazauskas, kelle poole intervjueerida, muide, pöördub tiitliga Teie Kõrgeausus, räägib, et nüüd, mil Vene väed Leedust väljas, võib Leedu ajada Venega teistsugust poliitikat. 
Tulevane kohtumine Boriss Jeltsiniga avavat Brazauskase arvates uue lehekülje kahe riigi suhetes. 
Kaliningradi küsimus olevat tundlik ja aktuaalne mõlemale poolele. 
Vaid delikaatne koostöö võivat tagada kokkuleppeid. 
Kaliningradi oblast tuleks demilitariseerida ja sinna luua vabakaubandustsoon. 
Leedu taotleb tihedaid sidemeid NATOga ja tahab integreeruda Euroopa kaitsestruktuuridesse. 
Rahvusküsimusele on Leedus tähelepanu pööratud taasiseseisvuse algusest peale. 
Leedus võeti esimesena Ida-Euroopas vastu rahvusvähemuste kaitse seadus. 
Praegu antakse välja vabariiklikke ajalehti nii vene kui poola keeles, osa neist finantseeritakse riigi kulul. 
Televisioonis on nii poola- kui venekeelseid saateid. 
Leedus on 87 vene ja 53 poola üldhariduskooli. 
Mõlemas keeles saab õppida üheteistkümnes ülikoolis. 
Kirikuis peetakse kõigis kolmes keeles jutlusi jne. 
Leedus on aktuaalne veel kodakondsuse andmine välisleedukaile, neid elab maailmas umbes miljon. 
Endistele Nõukogude ohvitseridele maksab pensioni Venemaa, kuid kätte saadakse see Leedu pankadest. 
Leedu Vabariigi konstitutsioon keelavat müüa välismaalastele maad, kuid praegu olevat see siiski vajalik. 
Ent kõigepealt peab riik korraldama maareformi. 
Leedus on tänaseks privatiseeritud 75 % riiklikest kortereist, 85 % riiklikust põllumajandusomandist, privatiseeritud on kõik väikeobjektid. 
Suured ettevõtted on pankroti piiril, seetõttu on nende erastamine aeglustunud. 
Lõpuks küsib ajakirjanik, millised on presidendi suhted Landsbergiseja üldse opositsiooniga. 
Brazauskas libiseb küsimuses peituvast silmusest diplomaatiliselt välja, kinnitades, et tema eesmärk on stabiilsus. 
VALIMISBLOKK NAŠ VÕBOR 
Neljapäevane Estonia kirjutab valimisblokist Meie valik (Naš võbor). 
Valimisbloki esimene koosolek toimus endises Ohvitseride Majas, nüüdses Vene Kultuurikeskuses. 
Meie valikusse kuuluvad saadikukandidaadid Esindusassambleest, Veteranide Liidust, slaavi heategevus- ja valgustusühingust ja Ettevõtjate Liidust. 
N. Volodina arvas, et valimisbloki haare on küllalt avar ja see esindab huvitavaid inimesi. 
Bloki kandidaadid olla valitud nii, et nad suudaksid tulevases linnavolikogus edukalt tegelda majandus-, ettevõtlus-, kultuuri-, haridus- ning sotsiaalprobleemidega. 
Saalist saadetud presiidiumisse kiri, milles päritud: miks ei ole kandidaatide seas töölisi. 
See pärimine tekitanud presiidiumis elevust, mispeale astunud pulti tuntud ettevõtja Andrei Kalatšov ja küsinud omakorda: kas mina ei ole siis tööline? 
Tema tegevat 18 tundi päevas tööd ja andvat inimestele töökohti. 
Kes veel on selles nimekirjas? 
Loetleme mõningaid: Vladimir Vaingort, Sergei Semenev, Hanon Barabaner, Dmitri Iljušin, Tatjana Muravjova, Viktor Poljakov, Heinrich Lamvol. 
Kandidaadid tutvustasid oma taotlusi, need esitas Hanon Barabaner. 
Mõned katked sellest programmist: Kui me kaotame emakeelse kooli, kaotame me kõik. 
Mitte lasta linna volikogul vastu võtta diskrimineerivaid akte, iseäranis, mis puudutavad veterane. 
Teha linna volikogus kõik selleks, et mitte lasta kukkuda elatustasemel. 
Saalist küsiti, kes valimisblokki finantseerib. 
Nikolai Jugantsov öelnud lühidalt: opereerime oma jõududega. 
KOOLIELUST KIRDE-EESTIS 
Reedene Estonia kirjutas, et tänavu kevadel lõpetas Narvas kooli 353 õpilast, nendest astus nüüd sügisel kõrgematesse õppeasutustesse 92. Neist üheksakümne kahest nüüdsest üliõpilasest õpib 38 Sankt Peterburi kõrgkoolides. 
Suurem osa taotleb tehnilist haridust ja enamik neist õppivat Balti Ülikoolis, sest selle kooli esindajad käinud oma õppeasutust aktiivselt propageerimas. 
Narva enda kõrgkooli astus 21 narvakat, Tallinna Tehnikaülikooli saabus 13 ja Tartu Ülikooli astus 9 Narva õpilast. 
Ajaleht kinnitas, et Eesti ülikoolidesse püüdleb siiski rohkem narvakaid kui varem ja seda nüüdse tunduvalt rangema eesti keele nõude puhul. 
Järelikult valdavad noored kohalikku keelt juba paremini. 
Narva kõrgkool astus tänavu sügisel uude ajajärku, nimelt alustasid sealsed kolmanda kursuse tudengid spetsialiseerumist. 
Nende töögraafikus on nüüd vaid neli tundi auditooriumis istumist, ülejäänud aeg kulub iseseisvale tööle oma tulevases ametis. 
Erialasid on kolm: klassiõpetaja, keeleõpetaja-russist ja koolipsühholoog. 
Viimane on sootuks uus eriala, seetõttu seisavad ka selle eriala õppejõud oma töö hakul. 
Kooliaasta alguseks loodi moodne kabinet video-treeninguiks. 
Ajakirjanduse arvates on Eesti politsei kuritegelik Hommikuleht ja Päevaleht süüdistavad rängalt korrakaitsjaid 
Ajakirjandus on asunud paljastama politsei oletatavat seost kurjategijate allilmaga. 
Hommikulehe korrespondent sõitis taksoga Tallinna sadama juures ja Viru hotelli kandis ning sai teada, et neis kohtades korraldab taksondust kantpeade maffia. 
Politsei ei sekku, kuna olevat Hommikulehe väitel ära ostetud. 
Samasugune olukord valitseb ka Tallinnas Balti jaama juures. 
Kuritegeliku taksonduse seotus politseiga on ennegi olnud ajakirjanduse vaateväljas. 
Päevaleht avab aga Kaitseliidu ühe operatsiooni tagamaid ja jällegi selgub, et politsei on mestis tumedate jõududega. 
Jutt on 24. septembril Kadaka turul toimunud vahejuhtumist. 
Laiale üldsusele lasti seda ajalehe teatel paista nagu kaitseliitlaste järjekordset märatsemist. 
Tegelikult oli tegu Kaitseliidu ja Kodukaitse reidiga, kus otsiti linnas illegaalselt viibivaid välismaalasi - potentsiaalseid kurjategijaid. 
Ühtlasi kontrolliti Kadaka turgu, kus avastati parajas alkoholiuimas kaks turvameest, kellest üks oli Kaitseliidu Tallinna maleva nimekirjas. 
Purjus turvamees tekitas kehavigastusi kodukaitsjale, ta peeti kinni. 
Pärast operatsiooni lõppu kõlanud aga raadio politseikanalilt: Ah Kaitseliit? 
No pange neile nüüd siis täie rauaga! 
Päevalehe andmetel tähendas täie rauaga panemine, et mõne tunni pärast algatati kriminaalasi Kaitseliidu Tallinna maleva vastu. 
Linna politseikorrapidaja aga tunnistas, et ta pole saanud Kaitseliidu Peastaabist teadet kaitseliitlaste ja kodukaitsjate ühise operatsiooni kohta, kuigi tegelikult selline teade edastati. 
Päevaleht lisab, et Kadaka turul korraldavat turvateenistust Lilleküla politseijaoskond. 
Sealt kuuldud tigedaid märkusi: Ah vähe on teid veel pekstud, tahate veel saada! 
Mis te topite oma nina asjadesse, mis teisse ei puutu! 
Pole saladus, et rahva silmis pole politseil autoriteeti. 
Politsei poole ei hakatagi sageli pöörduma, kuna mingit tulemust politseilt enam ei oodata. 
EA 
Tartu Kommertspanga pankroti võimalik tagamaa 
Pangahärra Kaarepere olevat ironiseerinud peaministri lubaduse üle ta kohtu alla anda. 
Ja vaevalt seda keegi teinegi tõsiselt võtab, sest eks ole panga loomine parim pangaröövi meetod, nagu akadeemik Lippmaa on öelnud. 
Kui tsiviliseeritud maailmas ongi mõni üksik pankrotipankur vahele võetud, siis meil ei ole selleks seadust, nagu uuem eesti vanasõna ütleb. 
Se suvel, vist juulis, ilmus ametlik teade Eesti Kütuse terminaalide oksjonile panekust. 
Müüdavate hulgas on ka Roomassaare ja Lehtma terminaal. 
Meenutagem, et kui idanaaber kraanid kinni keeras, sai Eesti Roomassaare kaudu läänest kütust. 
Lehtma terminaal Hiiumaal valmis aga vaevalt kuu enne oksjonikuulutuse ilmumist. 
Avapidustustel ei hoitud kokku ilusaid sõnu sellest, kui tähtis on Eestile mittekülmuv naftasadam ja kuidas see tagab meie sõltumatuse Venemaa naftatarnetest. 
Nii et oksjonile on olulisel määral pandud Eesti majanduslik sõltumatus. 
Eesti Kütuse vara aga tuleb ju müüa just võlgade katteks. 
Võla on Eesti Kütus kaela saanud garandina, tagades aktsiaseltsi Klaus laenu Tartu Kommertspangalt. 
Nii et Tartu Kommertspanga seisukohast on kõik puhas (selles asjas vähemalt). 
Küllap tuleb siit otsida ka hr Kaarepere enesekindluse allikaid. 
Seega on ilmne, et pankroti olemus peitub lülis Eesti Kütus - AS Klaus. 
Kui muude asjaosaliste kohta on palju sõnu tehtud, siis AS Klaus on sedavõrd varju jäänud, et on põhjust öelda: ta on varju jäetud. 
Arvan, et ühiskonnal oleks huvitav teada, kes isiklikult on võimaliku suurejoonelise diversiooni taga. 
(Muide, Tallinna vedelkütuse hoidlad on mingis osas vene kapitali käes, nagu tuli ilmsikd siis, kui hr Laar lubas Rootsi naftaabi mahaparseldajad kohtusse viia). 
Ei ole usutav, et mingi ametlik institutsioon asja sisuliselt uurib (küll leitakse muidki põhjusi peale seaduse puudumise). 
Seepärast oleks teretulnud meie vaba ajakirjanduse katse asja ise uurida. 
PEETER VINGISAAR 
ROOTSI RADARID BALTIKUMI 
Dagens Nyheter teatas, et Rootsi kingib Balti riikidele pruugitud radareid ning sidepidamisvahendeid, et aidata neil efektiivsemalt oma piire valvata. 
Kingitused annab üle riigisekretär Michael Sahlin oktoobri keskpaiku, mil ta külastab Balti riike. 
Rootsi on keeldunud kinkimast ning müümast baltlastele relvi, kuni võõrväed viibivad nendes maades. 
Stockholmis loodetakse, et see varustus, mis nüüd Baltikumi saadetakse, aitab avastada kaupade (sealhulgas metallide) ja inimeste salavedu Venemaalt Rootsi Baltikumi kaudu. 
Rootsi on väga huvitatud, et seda efektiivselt takistataks. 
Baltikumi kaitsesüsteemide parandamine läheb maksma kuni 50 miljonit SEKi, arvavad rootslastest eksperdid. 
Vastav abi baltlastele on jaotatud kolme aasta peale. 
Balti riikide valitsused olevat väljendanud suurt rõõmu rootslaste kingituse üle. 
J. L. 
SÕJALISED KULUTUSED VÄHENEVAD 
Sõjalised kulutused on maailmas 1986.-92. aastani vähenenud 25 %. 
Rahvusvahelise Valuutafondi kaalutlustel peaksid need aastani 1998 vähenema veelgi 30 %. 
Sõjaliste kulutuste vähenemine on toimunud peaaegu kõikides riikides, peamiselt siiski Aafrikas. 
Endise Nõukogude Liidu osasid uurimus ei puuduta.
Ühtekokku kulutati aastal 1992 maades, mida uurimus puudutab, sõjalisteks väljaminekuteks 662 miljardit dollarit, keskmiselt 3 % rahvatulust. 
Aastal 1984 läks sõjalistele kulutustele 854 miljardit dollarit ehk 4 % rahvatulust. 
Kulude on kõige rohkem vähenenud USAs, kus sõjaline eelarve on suurim - 6,5 %, mis on 3,3 % rahvatulust. 
J. L. 
STOCKHOLMIS ARRETEERITI EESTI VARGAD 
Stockholmi Raekohtu kohtunik Göran Nilsson otsustas valveistungil 25. septembril arreteerida vallalise tallinlase Tiit Raua (sündinud 7. märtsil 1969). 
Teda kahtlustati varguses. 
Noormees võttis varguse omaks. 
Tiit Raud saabus 23. septembril Stockholmi päevasele viisavabale reisile ning suundus kohe linna peale vargile. 
Ta tabati kauplusest Gulins, kui ta püüdis maksmata kaupadega lahkuda. 
Noormees oli Tallinnast kaasa võtnud tangid, et rõivastelt häireseadeldisi eemaldada. 
Tiit Raual oli kaasas venelasest sõber Vladimir Mansinkin, kes samuti kaupluses vahistati. 
Tiit Raualt võeti ära varastatud ülikond (mille hind oli ligi 3000 SEKi), kampsun ja polosärk. 
Lõpuks noormees rõhutas, et varguses on süüdi ainuüksi tema ning ta sõbral Vladimiril pole selles mingit osa. 
Kohtuniku küsimusele, kas tal on lapsi, vastas Tiit Raud: Mul on koer. 
Prokurör algatas kriminaalasja Tiit Raua vastu 4. oktoobril. 
Kuni kohtuni tuleb tal arestimajas istuda. 
Pühapäeval, 26. septembril otsustas Stockholmi Raekohtu kohtunik Göran Nilsson arreteerida tallinlase Andres Sireli (sündinud 6. septembril 1973), keda kahtlustatakse Adidase treeningdressi (hind 799 SEKi) ja värvide varguses. 
Noormees saabus Stockholmi 25. septembril ühepäevasele viisavabale reisile. 
Seejärel läks ta koos kahe kaaslasega kaubamajja Áhléns City, kus ta väljumisel kinni peeti. 
Tema kotis avastati kallis spordidress ja veel kaks kotti, lisaks värvid. 
Andres Sirel väitis arreteerimisistungil, et ta ei tea, kuidas varastatud kaubad ta kotti sattusid. 
Raha tal ostude tegemiseks kaasas ei olnud. 
Ta toonitas, et see olnud ta elu esimene välisreis. 
Ta läinud kaubamajja lihtsalt kaupu vaatama. 
Prokurör lubas, et kriminaalasi algatatakse 5. oktoobriks. 
Noormehel oli arreteerimisistungi vältel raskusi eneseväljendamisega. 
Kord läks ta ärevusest täiesti rappa. 
Kohtunik päris: Millal sa Rootsi saabusid? 
Andres Sirel kostis: Homme hommikul...oi, oi...ikka eile hommikul... 
Andres Sireli vabanemist Stockholmi arestimajast ootavad Tallinnas ema, isa ja vend. 
JÜRI LINA 
SIHANOUK JÄLLE TROONIL 
Prints Norodom Sihanouk astus 24. septembril 1993 jälle Kambodža troonile. 
Seega on maailmas taas üks kuningriik juurde tekkinud. 
Sellest teatasid kõik suuremad Rootsi ajalehed 25. septembril. 
Kuningas Norodom Sihanouk loobus teatavasti troonist 1955. aastal. 
Seejärel on tema kodumaad tabanud üks sotsiaalne katastroof teise järel. 
Norodom Sihanouki troonile astumisega loodetakse pingelist olukorda stabiliseerida ning kogu rahvast ühendada. 
J. L. 
MAAKONNAAJALEHED VAHETASID OMANIKKU 
Edgar Savisaare valitsuse ajal läks enamik maakonnaajalehti munitsipaalomandusse. 
Mõned kohalikud ajalehed leidsid siiski ka uue, tavaliselt ajalehe toimetusest koosneva omaniku. 
Mitmel pool tähendas kohaliku ajalehe munitsipaalomandiks muutumine volikogu survet lehe sisule. 
29. septembril läksid munitsipaalomanduses olnud ajalehed Eesti Omavalitsuste Liidu omandusse. 
SPORT. RAHA. VERI 
Kõike seda võis 25 krooni eest näha 3. oktoobril Flora spordisaalis, kus toimusid WU-SHU-SANDA (täiskontakt) võistlused. 
Kolmeraundilistes võistlustes osalesid profisportlased klubidest BUDO ja VALGE DRAAKON. 
Kõigile olid välja pandud rahalised auhinnad. 
Pealtvaatajatel oli võimalus sõlmida kihlvedusid. 
ESTONIAN WU-SHU UNIONi president hr D. PETRJAKOV kommenteeris võistlusi järgmiselt: Võistluste eesmärk on arendada ja populariseerida antud võitluskunsti Eestis. 
Ka pealtvaatajatele anti võimalus osaleda, kuid seekord julgeid mehi ei leidunud. 
Mõni aeg tagasi olevat keegi publiku hulgast seda pakkumist kasutanud, kuid tal jätkus jõudu ainult pooleteiseks raundiks. 
Järgmised võistlused on plaanis kahe nädala pärast. 
Tekst ja fotod VICTOR BURKIVSKI 
PALDISKI - NEETUD LINN 
Vene okupantide võimu all olevas Paldiskis valimisi korraldada oleks kuritegu. 
Varasemast kirjandusest on teada, et vene vanausulised olevat Paldiski juba Peeter I ajal ära neednud. 
Põhjust oli selleks küllaga: sunnitöö, süütute inimeste vaevamine ei millegi pärast. 
Nagu ajaloomeenutusest näha, oli Paldiski juba 18. sajandil meile tuntud GULagi võrse. 
Solženitsõn kirjutab, et esimesed võrsed tärganud kusagil SOLOVKI kandis Valge mere ääres. 
See pole päris õige. 
Paldiski tundis sedalaadi orjatööd juba Peetri ajal. 
Inimtapukonveier ja sõjardite võimutsemine käivitati NEETUD LINNAS palju varem, ammu enne Leninit. 
Maapind ägab praegugi Paldiski linna laiade tänavate all (rajatud Peetri-aegse skeemi järgi). 
Ägab, sest sõjardid tunnevad end seal ikka veel peremeestena. 
Linnavalitsus on vaid nende ripats, kehvem kui vasest kaelakee (vask kõlbaks ju müügiks!). 
Valimised linnavolikogusse 17. oktoobril?! 
Kas taas 17. oktoobri manifest? 
Nii küsib iga paldisklane, kes linna hetkeseisu pisutki tunneb. 
Jaa, voljakoogu on vaja, arutlevad Vene garnisoni asjamehed, mõistes, et uute struktuuridega tuleb näiliselt kohaneda. 
Samas ei mõtlegi nad sisu muuta. 
Kõik jäägu endiseks! 
See on nende esimene ja viimane mõte ning nõue. 
See on KGB südamesoov. 
Teisisõnu: kestku NEEDUS kasvõi igavesti! 
Et siseminister esimese hooga Paldiski linnapead VJATŠESLAV KONŠINIT kiitma kukkus - sümpaatne mees, abivalmis - on Rahva Hääle kaudu kõigile teada. 
Kuid teada on seegi, et ka tema oli sunnitud avalikult kinnitama: Paldiskis ei saa volikogu valimisi korraldada. 
Ei saagi, sest kogu linna kohta käiv info on Vene garnisoni poolt salastatud, registrid sõjaväe maa-alale viidud (viimati võtab politsei elanike ja sõidukite registrid üle!). 
Info on salastatud, aga valimised olgu seda avalikumad. 
Võiks ju laulda: nii saab tehtud, nii saab tehtud voljakoogu. 
Mida rohkem inimesi valijate nimekirjas, seda parem. 
Massiga on Venemaal ennegi asjad paigale pandud. 
Küllap pannakse ka lähivälismaal. 
Mass annab ju garantii, et ükski eestlane valimistel voljakoogusse ei pääse. 
Oht on olemas, linnas eestlasi üle 60. 
Eesti valimisseadus?! 
Kah asi! 
Linna peremees Konšin ei näi sellest midagi teadvat. 
Ega's ta muidu saatnud presidendile, Riigikogule ja valitsusele läkitust, milles nõudis valijate nimekirja laiendamist, kuigi välismaalasi selles niigi 1916. 
Ja ega's ta muidu palunud valimisi tulevale kevadele üle kanda: selleks ajaks on ju massi veelgi rohkem! 
Aga eestlased ärgu lootkugi linna pääseda, meie linna. 
Narva ja Sillamäe äraspidised dissidendid jäävad sellest pisivõimurist kaugele maha. 
See, et praegu on Paldiskis tuhatkond illegaali, et ebaseadusliku immigratsooni pump töötab lakkamatult ja tõrgeteta, et Vene miilits varustab tulnukaid passide ja sissekirjutustega, teda ei huvita. 
Saamahuvi tal muidugi on, aga see on iseäralik huvi ja meie riigi seisukohast miinusmärgiga. 
Mees ise on nii pika miinusmärgiga, et paljud seda sabaks peavad. 
Riigi rahandus- ja muud võimumehed peaksid ammugi huvi tundma, milliste võtetega ta oma taskuid täidab. 
Et ta abikaasa on mitmel palgalehel, teavad paljud. 
Mõnel palgalehel koguni neiupõlve perenime all. 
Supelranna korrashoiu eestki saavat palka, kuigi loodus seda niigi vuntsib ja klanib. 
Aga et linnas samaaegselt valitseb pöörane tööpuudus, on samuti teada. 
Samas istub linnapea 72-aastane protežee lasteaia juhataja kohal, justkui nooremaid (ja töötuid) polekski. 
Ainus, kes ei näi neid asjaolusid teadvat, on Eesti reformiminister LIIA HÄNNI. 
Valitsusjuhi kohustetäitjana laskis ta 29. septembril pista Päevalehte loo pealkirjaga Ka Paldiskis tuleb valimised läbi viia. 
Kummastaval kombel ühtib see seisukoht sõbraliku naaberriigi kolmetähelise võimustruktuuri seisukohaga, mis kõlab nii: me kõik valime, voljakoogu on vaja! 
Muidu võib ju rahvusvaheliseski pressis tekkida lärm, et Vene garnison ei lase ühes Eesti linnas kohalikku volikogu valida jms. 
See ju kahjustaks Venemaa huve. 
See võiks koguni viia selleni, et garnisonil kiirem minek... 
Linnapeal on mõtted samad, lisaks pisike erihuvi: tema peab ka edaspidi jääma linna peremeheks. 
Mis sest, et pole kodakondsust jne. 
Küll Eesti valitsus annab, eriliste teenete eest ikka. 
Pole ta ju Pugatšovi kombel ülestõusu alustanud. 
Garnisonil muidugi on ükstapuha, tema või mitte tema, peaasi, et vana võimustruktuur paika jääks. 
Konšini võite kasvõi nahka panna, aga väljakujunenud struktuuri me ei muuda! kähvas sõjaväelasest miilitsaülem A. BORISSOV kogu linna valimiskomisjoni ees. 
Muidugi on garnison huvitatud ka sellest, et loodaks niisugune majanduse infrastruktuur, mis tagaks edasist võimutsemist. 
ESTTEXPANK ootab ka linnas sellise struktuuri loomist. 
Kuidas võiks siis lasta tekkida volikogul, kel eesti keel ja meel? 
Peaks olema arusaadav, miks Paldiskis valimisi praegu korraldada ei saa. 
Lihtsalt uhke ja hää on mõelda kahele Eesti naisministrile. 
Üks suksutab niisama, kiidab ja ülistab, aga kallistama ei kipu. 
Teine langeb avalikult kaela. 
Tema jaoks ei eksisteeri ei NEEDUST, ei garnisoni. 
Reforme, unifitseerimist, ärastamist! 
Originaalne! 
Kahest r-istki on vist vähe. 
Et sel viisil terve sadamalinn vene maffia kätte jääks, pole tema arvates küsimus. 
Et NEEDUS trügib Paldiskis igikestvusele oma valitsuse kaasabil, on pimedalegi näha ja kurdile kuulda. 
See viib vägisi mõtted GUSTAV NAANile. 
Tema küsis jonnaka järjekindlusega: cui bono; - kelle kasuks? 
Tema ise tegutses ju alati kellegi kasuks, mitte eesti rahva hüvanguks. 
Ju oli meie rahvas tollele impeeriumiagendile liiga väike ühik. 
LIIA HÄNNI paistab Paldiski küsimuses olevat Naani usin õpilane. 
Niisiis: cui bono, reformiminister LIIA HÄNNI? 
Siinjuures Eesti rahva kasust ja hüvangust rääkida on kohatu; niikuinii keegi ei usu. 
Küll aga Vene garnisoni otsesest kasust, impeeriumimeelsete toetamisest ja kõigest sellega seonduvat - kolmesõrmelise karvase käe sõrmenukkideni välja, millel tätoveering: KGB. 
Nii ei mõelda ainult Paldiskis. 
Nii mõtleb vist enamik rahvast. 
Paldiski valimiskomisjonis on kaks vene rahvusest Eesti kodanikku. 
Nemadki ei saa aru, kuidas LIIA HÄNNI võib niisugustes tingimustes rääkida valimiste korraldamisest Paldiskis. 
Valimiskomisjoni on ähvardatud kohtuga, on räägitud vajadusest luua uus (seega venemeelne) komisjon ning praegune kui natsionalistlik kõrvaldada. 
Ehk teab LIIA HÄNNI, missuguste seaduste järgi see peaks käima? 
Käiku on lastud kõik hoovad, et meie valitsust õigelt teelt kõrvale kallutada. 
Nii võib lõpuks küsida, kas Pullapää sündroom kordub seoses valimistega Paldiskis? 
Kas ka valimiskomisjon peab Jaak Mosina kombel minema Rootsist poliitilist varjupaika paluma? 
Kui praegune komisjon kõrvaldatakse, annab see asja ise kohtu arutada, nõudes seejuures suurimat avalikustamist, teleülekannet jms. 
Kogu rahvas kutsutakse sellele istungile. 
Ja kogu maailm peab teadma, mida lubab endale Vene garnison Paldiskis, tehtagu seda reformiministri või mõne muu ajutise võimumehe/naise abiga. 
Kohus vajab asitõendeid. 
Neid on küllaga. 
Alles nädalapäevad tagasi palus Paldiski politseikorrapidaja ANTS VAHERSALU allakirjutanult abi, et saaks täita otseseid ametikohustusi. 
Autovaraste värsked jäljed tulid Paldiskisse. 
Politseinikul oli vaja kontrollida-võrrelda numbreid miilitsa kartoteegiga. 
Ei lastud ligigi, lihtsalt tõugati välja. 
Politsei?! 
Kah politsei! 
Miilitsaülem A. Borissovi naine on Harju politseiametnik, infoallikas missugune! 
Või teine ja veelgi drastilisem näide: 18. septembril kogunes linna valimiskomisjon esimehe korterisse koosolekule. 
Iseeneslikult saabusid sinna ka kaks garnisoni tähtsat asjameest, üks neist tolle kurikuulsa miilitsajaoskonna ülem. 
Tuleku eesmärk näis olevat koosolek nurjata, mitte lasta vastu võtta otsust valimiste mittekorraldmise kohta. 
Miilitsamees kuulutas ilma diplomaatiata, et nemad oma struktuuri muuta ei kavatse. 
Kuidas see kõik ühtib meie reformiministri plaanidega teha Paldiskis muutusi, pole teada. 
Kui üldse midagi plaanis ongi. 
Paldiski kahe sadamapaiga teist aastat reanimatsioonis viibimine võib linna hoopiski ära lämmatada. 
Linn on juba paljaks kooritud, enamik rohkearvulisest elanikkonnast tööta. 
Paldiski on täis näljast rahvast. 
Tullakse heauskselt, ostetakse soodsa hinnaga korter. 
Siis jäädakse ootama. 
Mida? 
Kas taevamannat või Eesti Vabariigi vahendeid? 
Eelkõige tööd ja head äraelamist. 
Kust peaks see tulema? 
Voljakoogu loomine seda probleemi ometi ei lahenda. 
Siseminister teab, et enne tuleb kogu linna elanikkond ümber registreerida. 
See võtab aega. 
Seniks aga peab valitsus määrama mehe või komisjoni, kes linna normaalse käekäigu eest vastutaks. 
Praegused võimulolijad ei taha millegi eest vastutada. Mõistagi saab demokraatlikest valimistest Paldiskis juttu olla vaid pärast Vene garnisoni lahkumist. 
Seniks aga jääb Paldiski valimiskomisjon ootama tõelist rahvakohut. 
Kelle üle? Eks ikka nende, kes äritsevad rahva südametunnistusega, iseolemisega ja kes teab millega veel. 
Allakirjutanu on poliitik olude sunnil. 
Tal pole erakonda ja ta on sunnitud paluma rahvalt toetuskirju, et kallata need kotist kohtu lauale. 
Esimese tunnustuse on ta juba saanud - KGBlt. 
Selle esindaja ütles otse: Olete poliitik, professionaalne luuraja, trumpasite meid üle! 
Millega? küsisin. 
Tõite fotograafid, pildistasite Borissovit. 
Lisame siinjuures fotodokumendid, mis näitavad, kuidas Vene miilitsamees tahab Eestis valimisi korraldada. 
Sellelt valitsuselt ma teenetemärki ei oota. 
HANS LAAR, Paldiski linna valimiskomisjoni esimees 
AVATI VILJANDI MÖÖBLISALONG 
Pealinna kallitest mööblipoodidest lähevad tavalise tarbija rajad praegu mööda. 
Viljandis möödunud nädalal avatud ASi Cameleon müügisalongis on hinnad mitu korda madalamad, kvaliteet aga ei jää alla Rootsi või Soome tootjate tasemele. 
ASi Cameleon direktor ja omanik PAUL RUSSANOV ütles oma uut salongi avades, et tema ettevõttes on mõeldud kõigile tarbijatele. 
Oma leiavad sealt nii tippdisaini soovijad kui ka kõhnema rahakotiga inimesed, kes saavad ise komplekteerida Paul Russanovi mööblist endale vajaliku riiuli, laua või voodi. 
Detaile võib osta jaokaupa, nii nagu rahakott kannatab. 
Elutoakomplektid peaksid olema taskukohased keskmise sissetulekuga inimestele. 
Russanovi koolimööbel aga sobib nii kooli kui ka kodusesse lastetuppa. 
SIIM KASK 
HÄDA JA VILETSUS KOMMUNISTIDE TAASTULEKUL 
Eesti AEG NR. 36 06. 10. 1993
Öeldakse, et teatud inimesed õpivad visalt. 
See nähtub ilmekalt, kui jälgida olukorda Lätis, Leedus, Poolas ja Ukrainas. 
Kõikides nendes maades on kommunistid taas võimule valitud. 
Inimesed on ekslikult arvanud, et ehk siis läheb turumajandusele üleminek vähem valuliselt ning sujuvamalt. 
Rootsi lehed on nüüd innukalt kirjeldanud seda ääretut viletsust, mida kommunistide taastulek on elanikkonnale kaasa toonud. 
Masendavas artiklis Läti kohta toodi eraldi välja ühe läti haritlase ütlus: See on meie endi süü! 
Me ise valisime kommunistid tagasi ning nüüd peame seepärast kannatama! 
Kirjutistes on rõhutatud, et nüüd tabab vähikäik ilmselt ka Poolat, sest sealgi valiti kommunistid äsja tagasi. 
Võrdlustes on positiivselt esile toodud Eestit, kus inimesed ei olnud poliitiliselt nii juhmid, et kommuniste tagasi valida. 
Ning just seepärast olevat Eestis olukord tunduvalt parem kui mujal, arvatakse rootsi ajakirjanduses. 
Isegi rumalale rootsi lugejale on nüüd selgeks saanud, et nii endiste kui praeguste maskeerunud kommunistide valitsusvõtted olid ja on tegelikult vaid ehtne kakistokraatia (võhikute võim). 
Hiljuti avaldas Dagens Nyheter artikli pealkirjaga Ennekuulmatu viletsus seiskunud Ukrainas. 
Selles kirjeldati ka pikki järjekordi Kiievi leivakaupluste ees, sest leib on veel ainus kaup, mida subsideeritakse. 
Kaks aastat pärast iseseisvumist on Ukraina sattunud ennekuulmatusse viletsusse, kirjutas Michael Winiarski oma artiklis. 
Inflatsioon ja devalveerimised on muutunud tavalise ukrainlase ostujõu jubedaks naljaks, arvab rootsi ajakirjanik. 
Valitsus vaevleb siseheitluste käes. 
Kommunistidest enamus on parlamendi passiivseks muutnud. 
Ukraina olevat kujunenud hirmutavaks näiteks sellest, mis juhtub siis, kui riik ei suuda oma rahandust kindlakäeliselt kontrollida. 
Endised parteibossid on privatiseerimist kasutanud vaid selleks, et kokku riisuda riigi varandusi. 
Ametnikud pistavad iga äri eest teatud kasumi oma taskusse. 
Ainuüksi ühe septembrinädala vältel langes Ukraina kupongi väärtus dollari suhtes 6000lt 12000le. 
Vene rubla eest saab nüüd 12 kupongi. 
19 kuud tagasi oli rubla ja kupongi väärtus võrdne. 
Ukraina tööstustoodang väheneb iga päevaga. 
Arvestuste kohaselt kujuneb see käesoleval aastal viiendiku võrra väiksemaks kui mullu. 
Valitsus on oma võhiklusega olukorda vaid halvendanud, toonitatakse Dagens Nyheteris. 
10. septembril tõusid põhitoiduainete hinnad Ukrainas kümnekordselt. 
Palgad ei jõua säherdusele galopeerimisele kuidagi järele. 
Kuupalga eest saavat Kiievis Bessaraabia turul osta üksnes kaks kilo liha. 
Kaevandustööline Venemaal teenib samal ajal kümme korda rohkem. 
Ukraina pensionärid peavad söögiraha kokkusaamiseks tihti tänavail rikaste autosid pesema. 
Muidu ei tulevat nad kuidagi ots otsaga kokku. 
Kõik seesugused artiklid on Rootsi avalikkusele nii tugevat mõju avaldanud, et kommunistliku partei pooldajaid jääb üha vähemaks. 
Normaalne rootslane ei taha endale kuidagi viletsat elu kaela kutsuda. 
Ainuüksi septembris vähenes kommunistide, kes nimetavad endid nüüd vasakpoolseks parteiks, valijaskond 0,6 % võrra, ulatudes vaid 2,8 %ni, nagu selgus uudistesaadetest 26. septembril. 
Kui Riigipäeva valimised toimuksid praegu, ei saaks see partei üldse parlamenti, sest ei suuda koguda isegi minimaalset 4 % häältest. 
JÜRI LINA 
MIDA TÄHENDASID SÜNDMUSED VENEMAAL EESTILE 
H. S. (välisministeerium): Sisuliselt annab see Venemaal Jeltsinile võidu. 
Kui detsembris õnnestub läbi viia duuma valimised, garanteerib see Venemaal mõneks ajaks stabiilsuse. 
Duuma alamkoda valitakse üleüldistel ja ühetaolistel valimistel, ülemkoda moodustub Vene Föderatsiooni regioonide esindajatest. 
Regioonid tahavad aga oma suveräänsust suurendada. 
Tekib olukord, kus ilmnevad lahkhelid Jeltsini-meelsete ja regioonide esindajate vahel. 
Paljud Vene Föderatsiooni regioonid on tulnud välja ühekanalilise eelarve ideega. 
See tähendaks, et rahakott läheb Moskva käest üle regioonidesse. 
Regioonid maksaksid sel juhul üldisesse eelarvesse teatud kindla osa. 
Kelle käes on rahakott, see tellib ka muusika. 
Olukord muutub tulevikus küllaltki keeruliseks. 
Tuleb arvestada, et need jõud, kes praegu lüüa said, ei kao kuhugi. 
Nende toetajaid on Venemaal 14-15 % elanikkonnast. 
Taoline kaksikvõim, mis viis konfliktini Moskvas, eksisteerib ka regioonides: vastuolu Jeltsini-meelsete ja kommunistide-imperialistide liidu vahel. 
Praegu pole selget pilti, missuguseks see vahekord erinevates regioonides kujuneb. 
Venemaal käib veel võitlus läänlaste ja slavofiilide vahel. 
Eesti jaoks on kõige ohtlikum tugev Vene riik. 
Eesti on saavutanud iseseisvuse ja stabiilsuse ikka siis, kui Venemaa on olnud nõrk ja ebastabiilne. 
Mida rohkem tegeleb Venemaa iseendaga, seda kasulikum meile. 
Kui Venemaa stabiliseerub, hakkab ta laiutama, mis on ohtlik tema naaberriikidele. 
ENDEL LIPPMAA (akadeemik): Venemaal on valida anarhia või diktatuuri vahel. 
Ma isegi ei tea, kumb meile kasulikum on. 
Kui me Vene vägedest selle aasta jooksul lahti ei saa, siis ei saa me neist kunagi lahti. 
PEETER VOLKONSKI (Eesti Instituudi referent): See, mis toimub praegu Venemaal, on Eesti jaoks küllaltki mitmetähenduslik. 
Loomulikult ei tulnud 3. oktoobri sündmused ootamatusena, kuigi salajas lootsid vast paljud, et läheb ilma verevalamiseta. 
Nüüd on aga Moskva tänavad punased ja seekord mitte enam lippudest, vaid tõelisest verest. 
Meie peame tuldpurskava Gorõnitši agooniasse kuidagi suhtuma - ikkagi naabrimees. 
Mida annab meile aga see, kui Aljoša Popovitš Jeltsin oma võimu lõplikult kindlustab? 
Mis puutub vaenuvägede väljaviimisse Eestist, siis arvan, et pole võimatu isegi nende lahkumise kiirenemine. 
Võime ju öelda: näete, teil jäi puudu just täpselt 4500 meest, et juhtunu ära hoida ning teie endi huvides oleme lahkelt nõus nad teile kiires korras üle andma. 
Ja teine väga tähtis punkt: proovitagu veel meile ette heita mingit ahistamist ja diskrimineerimist. 
Need konstitutsioonikaitsjad, keda me 3. oktoobril telerist Valge Maja juures näha võisime, on ju täpselt samasugused bandiidid kui meie inimõiguste eest võitlejad. 
Võta või jäta, aga tundub, et isegi kirves, millega nende näod on kujundatud, oli sama. 
Kirjutan seda hetkel, mil Valge Maja pole veel lõplikult langenud ja Gorõnitšil maha raiutud ainult üks pea. 
Ja pange tähele - nende kahe ülejäänuga tuleb veel tublisti tegemist. 
EA 
RUSLAN HASBULATOV Omadele võõras, võõrastele ka võõras 
Kuni selle hetkeni oli ta tavaline Moskva professor Plehhanovi-nimelises Instituudis. 
Hasbulatov on lõpetanud Moskva Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna, ta tegi pisut komsomolikarjääri (ÜLKNÜ KK instruktor). 
Seejärel tuli aspirantuur ja doktoritöö Kanada majandusest. 
Kateedris, kus Hasbulatov tööle asus, oli tüüpiline stagnaaja teadlaskond. 
Kuid amet ja uurimissuund tõid kaasa välismaasõidud ja suhtlemise välismaa tudengitega. 
Hasbulatovi majandusalaseid teadmisi on tema endised kolleegid hinnanud erinevalt, kuid silmapaistvaks teadlaseks ei pidanud Hasbulatovit keegi. 
Üks tema kolleeg märkis kunagi, et Hasbulatovi majandusidee tipuks jäi hilisel stagna- ja varasel perestroikaajal nõukogude majanduse iseloomustus - riiklik-monopolistlik. 
Isamaal muutus suhtumine temasse hiljem. 
Oma valimisprogrammis rääkis ta uute majandusharude arendamisest Tšetšeenias, Groznõi isemajandamise mudeli väljatöötamisest. 
Tihedas võistluses võitis ta napilt oma konkurenti, NLKP Oblastikomitee II sekretäri. 
Sidemeid Demokraatliku Venemaa juhtkonnaga tal ei olnud, N Liidu Ülemnõukogu kooli polnud ta samuti läbinud. 
Kuid just need vead said tema poliitilise karjääri aluseks. 
DV liidrid arvasid millegipärast, et Jeltsini esimeseks asetäitjaks peab tingimata saama Venemaa rahvusliku autonoomia esindaja. 
Saadikud tundsid üksteist veel halvasti. 
Siis tekkiski Hasbulatovi kandidatuur. 
Ta läks läbi! 
Jeltsin oli saanud presidendiks ja ülemnõukogu juhatajaks valiti Hasbulatov. 
Mitmed kunagi tema poolt hääletanud demokraadid olid siis juba Hasbulatovi vastu. 
Kuid enne seda toimus augustiputš. 
Hasbulatov oli Jeltsini liitlane võidu saavutamisel putšistide üle. 
Meenuvad Hasbulatovi väljendid: vihmaussid valitsuse kohta; Gaidariga räägib minu asetäitja; võtame Popovi ja Javlinski maha, kui nad halvasti käituvad jne. 
Teda nii üksmeelselt saadikuks valinud Groznõi elanikud kutsusid ta sama üksmeelselt tagasi. 
Hasbulatov muutus tšetšeenide jaoks reeturiks. 
Pikkamisi jõudis vastasseis Hasbulatovi ja ülemnõukogu ning Jeltsini ja valitsuse vahel sinnamaani, kus Venemaa demokraatlik areng ei olnud nende juhtimisel enam võimalik. 
Ülemnõukogu enamikule ja Hasbulatovile oli aga soe koht liiga armsaks muutunud. 
Nii armsaks, et nad kaotasid igasuguse reaalsustaju ning läksid koos kommunistide ja fašistidega verisele mässule. 
(EA arhiiv) 
VLADIMIR RUTSKOI Aru kaotanud kindral määris käed verega 
Eesti aeg nr. 36 06. 10. 1993
Üldsusele tundmatu lennuväe polkovniku Vladimir Rutskoi tähelend poliitika kõrgtaevasse kestis vaid pool aastat. 
Kaks sõjaväeakadeemiat kiitusega lõpetanud sõjaväelane tõusis poliitikas kiiresti, kuid tema karjääri lõpp oli kurb. 
Suurem osa poliitikuid pööras Rutskoile tähelepanu alles 1991. aasta jaanuaris. 
Venemaa Ülemnõukogu kolmandal istungjärgul, mõned päevad pärast veriseid sündmusi Vilniuses, kõlas Rutskoi kolmeminutiline kõne veenvalt: Kes võib meile garanteerida, et homme ei näe me tanke Moskva jõe ääres Valge Maja ees? 
Saatuse irooniana tuli Rutskoil näha tanke Valge Maja ees augustis 1991 ja üleeile. 
Esimene kord oli ta võitja, nüüd igavene kaotaja. 
Jaanuaris 1991 äratas Rutskoi kõne ülemnõukogus tähelepanu. 
Teda peeti rohkem endiste kõvakäeliste kommunistide leeri kuuluvaks. 
Tõsi, rahvuslik-patriootliku värvinguga. 
Ta oli šovinistliku ühingu Isamaa asutaja. 
Kui Boriss Jeltsin valis Rutskoi asepresidendiks, olid paljud imestunud, kust ammutas Afganistanis võidelnud polkovnik demokraatlikke vaateid. 
1991. aasta märtsis teatas Rutskoi ülemnõukogu uue fraktsiooni - Kommunistid Demokraatia eest - asutamisest. 
Ometi ei teinud Rutskoi NLKPga arveid klaariks enne, kui kõige ortodokssemad kommunistid ta parteist välja viskasid. 
Vene inimene ei armasta võimu tipus näha intelligente, kes temast palju erinevad. 
Rutskoi vastas just sellele maitsele - lihtne vene inimene tänavalt. 
Rutskoi rääkis lihtlausetega, tavalisele inimesele arusaadavalt. 
Tema suurest töövõimest räägiti palju. 
Kuid keskendumisega oli tal probleeme - näiteks dokumentidega ta üle 20 minuti töötada ei suutnud. 
Rutskoi oli poliitiku kohta liiaga emotsionaalne. 
Asepresidendiks sai Rutskoi alles kolmandas järjekorras. 
Enne seda tegi presidendiks kandideerinud Jeltsin vastava ettepaneku Bakatinile ja seejärel Sobtšakile. 
Rutskoi sobis. 
Sõjaväelasena tõi ta Jeltsinile sõjaväelaste ja Afganistani veteranide hääled, demokraatlikult meelestatud kommunistina paljude, Jeltsinisse mitte eriti hästi suhtunud NLKP liikmete hääled. 
Arvestus osutus õigeks. 
Kuid Rutskoi joobus ootamatult kiiresti saabunud edust ja populaarsusest. 
Rutskoi organiseeris kommunistide üleliidulise liikumise Kodaniku Kokkulepe, mis viis ta kokku Demokraatlike Reformide Liikumise liidrite Jakovlevi, Sobtšaki ja Ševardnadzega. 
Kolm putšipäeva augustis 1991 tegid Rutskoist kangelase. 
Ta ülendati Valge Maja kaitsmise organiseerimise eest kindraliks. 
Ilmselt kaotas Rutskoi seejärel mõõdutunde. 
Ta hakkas avalikult kohta kätte näitama valitsuse ja presidendi meeskonna liikmetele. 
Nagu Hasbulatov, nii sai ka Rutskoi esimese tagasilöögi Tšetšeeniast. 
Rutskoi kirjutas alla korraldusele kehtestada iseseisvuse välja kuulutanud Tšetšeenias erakorraline olukord. 
Hiljem tühistas ülemnõukogu selle otsuse. 
Huvitav on fakt, et Afganistanis oli lennuväe kindral-major Johhar Dudajev polkovnik Rutskoi otsene ülemus, kes muide allatulistatud ja vangi sattunud Rutskoi päästis. 
Nüüd on aga Afganistani sõjaveteranid nimetanud Rutskoid sõjaroimariks, kes tappis Afganistanis 12000 inimest. 
Rutskoile hakkas võim pähe - valimatute sõnadega sõimas ta valitsust ja Jeltsinit ning lähenes üha enam kommunistidele ja šovinistidele. 
See oli Rutskoi, kes veel hiljuti kutsus taastama N Liitu. 
Just Rutskoi oli see, kes kutsus Valge Maja rõdult vallutama Moskva Linnanõukogu hoonet ja Ostankino telekeskust. 
(EA arhiiv) 
VERINE PÜHAPÄEV MOSKVAS 
Eesti EG NR. 36 06. 10. 1993
Kommunistlik riigipöördekatse Venemaal Moskvas lämmatati laialisaadetud ülemnõukogu toetajate relvastatud mässukatse 
21. septembril kell 20.00 Moskva aja järgi teatas Venemaa president Boriss Jeltsin otsese presidendivõimu kehtestamisest Venemaal. 
Ta tunnistas kehtetuks N Liidu ajal osaliselt valitud, osaliselt NLKP ja teiste nõukogulike organite poolt määratud rahvasaadikute kongressi ja ülemnõukogu volitused. 
Jeltsin kuulutas välja ka uue kahekojalise Venemaa parlamendi valimiste tähtaja. 
11.-12. detsember. 
Ülemnõukogu esimees Ruslan Hasbulatov ja asepresident Aleksander Rutskoi nimetasid presidendi ukaasi konstitutsioonivastaseks ja jätkasid Moskvas Valges Majas tegevust. 
Veidi hiljem valis tagandatud ülemnõukogu Rutskoi presidendiks ja tagandas Jeltsini ametist. 
Pinged hakkasid kuhjuma Moskva Valge Maja juures, kuhu kogunesid ülemnõukogu toetajad miitingule. 
Ka mitmetes Venemaa halduspiirkondades näitasid kohalikud nõukogud avalikku vastasseisu Jeltsinile. 
Maailma arenenud riikide liidrid teatasid toetusest Jeltsinile, kuid hoiatasid jõu kasutamise eest ning soovisid Venemaal näha võimalikult kiiresti uusi parlamendivalimisi. 
Peale üksikute vahejuhtumite, suuremaid konflikte vastasseisust kuni pühapäevani siiski ei tekkinud. 
RAHUTUSTE ALGUS MOSKVAS 
Pühapäeva keskpäeval kogunes Moskvas mitu tuhat inimest Oktoobri väljakule nn rahvaveetšele. 
Saatuse irooniana pidasid teatud seltsimehed ka meil Narvas maha nn. rahvaveetše. 
Kilpide ja kumminuiadega varustatud OMONlased (erimiilitsa üksus) palusid miitingulistel laiali minna kuid asjatult. 
OMONlastel õnnestus inimesed hajutada väiksematesse gruppidesse. 
Kuid kella 14.00 ajal õnnestus kaigaste, nuiade ja muude löökriistadega varustatud demonstrantidel miilitsaahelikust läbi murda ning liikusid Krimmi silla suunas. 
Edasi suutsid demonstrandid ja välja ilmunud kommunistide ja fašistide löömameeste grupid vallutada mõned OMONi veoautod ja bussid. 
Mõned OMONlased võeti kinni, neilt võeti ära kiivrid, kumminuiad, kilbid ja kuulikindlad vestid. 
Kui demonstrandid jõudsid Smolenski väljakule, tulistasid miilitsad neid pisargaasilaengutega. 
Mässav rahvahulk oli meelestatud juba väga agressiivselt, nende tegevuses oli organiseeritus. 
Kolonn liikus edasi Valge Maja poole, mille olid mõned päevad tagasi tõkestanud OMONlased. 
Teel lasti demonstrantide suunas paar lasku paukpadrunitega. 
Edasi liikus kolonn Valge Maja suunas. 
Miilitsaahelike ja demonstrantide vahel puhkes tõeline lahing. 
Miilitsate suunas lendasid kivid ja muu kättesaadav. 
Kõlasid lasud. 
15.30 murti läbi Valge Maja ette hakkas miiting. 
15.45 heisati Valge Maja ees sirp ja vasaraga punalipp. 
Seejärel tervitas mässulisi Valge Maja rõdult Aleksander Rutskoi. 
Ta kutsus mehiseid noori inimesi minema vallutama Moskva Linnavalitsuse hoonet ja Ostankino Tele-Raadiokomitee keskust. 
Valge Maja ette olid kogunenud Barkašovi Vene fašistliku liikumise lööksalgad, Ampilovi kommunistide võitlusüksused, Dnestri ääres võidelnute salgad jne. 
Organiseeriti relvaüksusi ja jaotati laiali relvi. 
Agaralt sebis võitlejate ümber ka kindral Makašov. 
Kui sündmused olid muutunud juba prognoosimatuks, kuulutas president Jeltsin alates kella 16.00 Moskvas välja eriolukorra Vene Föderatsiooni seaduse Erakorralisest seisukorrast § 3 põhjal. 
Selleks ajaks oli tapetuid kaks miilitsat ning kümneid haavatuid mõlemalt poolelt. 
RAHUMEELSED LÄBIRÄÄKIMISED JOOKSID LIIVA 
Samal ajal kui relvastatud võitlussalgad ründasid Moskva tänavatel korrakaitsjaid, vahendas Vene Õigeusu Kirik Püha Daniili Kloostris presidendi ja ülemnõukogu esindajate vahelisi läbirääkimisi. 
Boriss Jeltsin nõudis Valge Maja kaitsjatelt relvade äraandmist, kui esimest tingimust läbirääkimiste alustamiseks. 
Ülemnõukogu esindus nõudis aga Valge Maja blokeerimise lõpetamist ja seejärel konflikti reguleerimist. 
Ülemnõukogu delegatsiooni esimees Juri Voronin tegi avalduse, milles nõudis Valge Maja täielikku deblokeerimist, saadikute poliitiliste- ja kodanikuvabaduste täielikku garanteerimist, Jeltsini seaduse tühistamist ülemnõukogu laialisaatmise kohta ja konstitutsioonilise korra taastamist, ülemnõukogu ja presidendi valimiste üheaegset korraldamist 1994. aasta märtsis. 
Venemaal konstitutsioonilise korra taastamisena nägi Voronin, et riiki juhib seaduslik president Rutskoi kehtiva konstitutsiooni alusel. 
Hommikul pärast jumalateenistuse külastamist ja arutelu laialisaadetud Ülemnõukogu istungil, teatas Rutskoi, et ainuke võimalus olukorrast väljuda on Jeltsini tagasiastumine, muid kompromisse ei olevat. 
Oli täiesti selge, et vastuseis oli jõudnud astmeni, kust rahumeelsed läbirääkimistel pidamine osutus võimatuks ning kompromiss välistatuks. 
Kerge südameataki üle elanud Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II kutsus peatama verevalamist ning lubas panna anaafima (kirikuvande) alla, kes alustab vägivallatsemist. 
Ta hoiatas ka Venemaad kogunemise eest. 
Ööl vastu esmaspäeva läbirääkimised jätkusid, kuid sündmused olid selleks ajaks teinud otsustava pöörde. 
MOSKVAS VOOLAS VERI 
Demonstrantide võitlussalgad võtsid kuulda Rutskoi üleskutset ning siirdusid Ostankino telekeskuse ja Moskva Linnanõukogu hoone juurde. 
Kiiresti vallutasid nad linnanõukogu hoone viis alumist korrust. 
Väike hulk maja kaitsnud miilitsaid põgenes ülemistele korrustele. 
Majas olnud ametnikke peksti ja mõnitati, ruumid ja sisustus lagastati ja purustati. 
17.45 jõudsid demonstrandid autodel Ostankino telekeskuse juurde ning alustasid miitingut. 
Esimest 300-500 relvastatud gruppi juhtis Viktor Barannikov. 
18.00 paiku hakkas pealetung Ostankino tehnilisele keskusele. 
Suurte veoautodega rammiti maha uksed ja purustati klaasid. 
Majja lasti granaadiheitjast mürsk. 
Veidi hiljem teatas ülemnõukogu esimees Ruslan Hasbulatov, et Ostankino telekeskus on vallutatud ning õhtuks tuleb ära võtta Kreml. 
18.30 lõpetas saated Ostankino telekanal, Venemaa TV jätkas varustuudiost. 
MAAILMA REAGEERING 
Esimeste hulgas tegi pühapäeval avalduse Moskvas toimuva kohta USA president Bill Clinton. 
Ta avaldas täielikku toetust Boriss Jeltsinile. 
Ka Suurbritannia peaminister John Major ja Prantsusmaa valitsus avaldasid selget ja ühemõttelist toetust Jeltsinile. 
Kõige tagasihoidlikum oli ehk Saksamaa ametlik avaldus. 
Selles kutsuti mõlemaid pooli leidma võimalusi konflikti rahumeelseks lahendamiseks ja läbirääkimisteks. 
Toetus Jeltsinile seoti demokraatlike parlamendivalimiste läbiviimisega Venemaal. 
Ilmselt teraivama avaldusega esines siiski NATO ülemjuhataja Manfred Wörner. 
Ka tema toetus kuulus demokraatlikele reformidele ja Jeltsinile. 
Wörner rõhutas, et kui Venemaal peaks toimuma tagasipöördumine diktatuuri juurde ei tule Läänelt enam mingit abi. 
Veelgi enam, Wörner teatas, et Rutskoi-Hasbulatovi režiim tähendaks uue külma sõja perioodi algust Lääne ja Venemaa vahel. 
Põhjamaade riigijuhtidest teatas oma toetusest demokraatlike protsesside jätkumisele Venemaal Rootsi peaminister Carl Bildt. 
SRÜ riikidest avaldas esimesena toetust Jeltsinile Ukraina. 
ÄREV ÖÖ MOSKVAS 
Peamised sündmused ööl vastu esmaspäeva toimusidki Ostankino telekeskuse juures. 
Alates 19.30 toimus tundide kaupa pidev tulevahetus. 
Hukkusid süütud inimesed. 
Öösel õnnestus siiski kustutada Ostankino Tehnilise keskuse esimesel korrusel puhkenud tulekahju. 
Vastu hommikut tulid telekeskuse juurde appi 10 soomusautot, neis relvastatud ründajad taganema sundisid. 
Moskva võimud kutsusid inimesi demokraatia kaitsele linnanõukogu hoone juurde. 
Kuni hommikuni pidas seal 30 tuhat inimest miitingut. 
Juurdepääsuteed hoone juurde blokeeriti barrikaadidega. 
Barrikaadid ehitati ka Kremlisse viivate sissepääsude juurde. 
Kell 4.00 öösel jõudsid Moskvasse dessantväelased ja Džersinski diviisi tanktid, mis asusid kaitsma tähtsamaid objekte. 
VIIMANE VAATUS 
Kell 6.00 esmaspäeva hommikul andis Venemaa Ministrite Nõukogu mässulistele viimase võimaluse anda ära relvad ning väljuda Valgest Majast. 
Avalduses nimetati nõudmist viimaseks võimaluseks päästa Venemaa. 
Kell 7.00 kogunesid Valge maja juurde soomusautod. 
Puhkes tulevahetus. 
Kell 8.00 esines Boriss Jeltsin Venemaa TVs. 
Jeltsin teatas, et relvastatud kuritegudele õhutajate suhtes ei anta armu. 
Kõigi sündmustes vahetult osalenute suhtes algatati kriminaalasi. 
Samuti mainis president, et kõik relvastatud mässukatses osalenud organisatsioonide tegevus keelatakse kogu Venemaa territooriumil, nende pangaarved suleti. 
Hommikul alanud tulevahetus kord ägeneb, kord vaibub. 
Valget Maja tulistavad helikopterid, tankid, soomusautod. 
Mitteametlikel andmetel oli enne Valge Maja vallutamise operatsiooni mässu käigus langenud 23 inimest, raskesti haavatuid oli 146. 
Valges Majas varjunud mässajad üritavad teha erinevaid ettepanekuid vaherahuläbirääkimisteks, kuid neilt nõuti vaid üht - tingimusteta kapituleerimist. 
12.15 antakse Valge Maja mässulistele viimane võimalus alla anda. 
Tulistamine lõpetatakse. 
Valge Maja ülemine keskosa, kus arvatakse olevat Hasbulatovi ja Rutskoi varjupaigad, on purustatud ja põleb. 
Dimitri Volkogonov teatab, et Valge Maja vallutamine peab olema lõpetatud enne pimeduse saabumist. 
Mässajate grupil ei õnnestu Valge Majani läbi murda. 
Valgesse Majja tunginud valitsusväed liiguvad korrus-korrus haaval ülespoole. 
13.25 väljusid Valgest majast esimesed neli valgete lippudega ülemnõukogu saadikut, seejärel veel grupp inimesi ning suundusid Uue Arbati suunas. 
Uut Arbatti ja Kutuzovi prospekti ühendavate sillale saabus mustas limusiinis Venemaa kaitseminister Pavel Kratšov. 
Läbirääkimised ei andnud tulemusi. 
15.00 algas viimane löök Valgele Majale. 
16.15 algas Valge Maja kapitulatsioon. 
Mässulised väljusid Valgest Majast valgete lippudega või käed kukla taga. 
Nad juhatati bussidesse ning sõidutati minema. 
Moskva komandant teatas komandanditunni kehtestamisest alates 23.00-05.00. 
Inimestel on sel ajal keelatud ilma eriloata tänaval liikuda. 
Moskvas puhkesid päeva jooksul erinevate paikades tulevahtused mässajate ja valitsusevägede vahel. 
Ruslan Hasbulatov ja Vladimir Rutskoi palusid ühelt lääneriigi diplomaatiliselt missioonilt julgeolekugarantiid, mis neile ka anti. 
Mõlemad toimetati vähimagi vägivallata Lefortovo vanglasse. 
Sinna viidi ka teised mässajad, nende sea Ostankino ründamist juhtinud kindral Albert Makašov. 
Nüüd on ees kohtumõistmine. 
Kui tugevasti raputasid need kaks päeva Venemaad 
TOOMAS KÜMMEL 
GRUUSIA: KAUKAASIA UMBSÕLM Abhaasiast löödi Gruusia väed välja Megreelia ähvardab Gruusiat Tšetšeenia positsioonid tugevnevad 
ABHAASIA RIIKLUS 
Ajalooliselt oli Abhaasia peaaegu 13 aastasada iseseisev riik. 
8. sajandil hõlmas Abhaasia ka suure osa praegusest Lääne-Gruusiast. 
1810. aastal allutati Abhaasia Vene Impeeriumi koosseisu suure iseseisvusega vürstiriigina. 
1864. aastal muudeti Abhaasia ringkonnaks Venemaa koosseisus. 
1918. aastal lülitati Abhaasia Gruusia koosseisu. 
Gruusia koosseisus oli Abhaasia enne seda olnud mitmel korral. 
1921. aastal suutis Abhaasia taas kaitsta oma iseseisvust. 
Aastatel 1921-1931 võis Abhaasiat lugeda iseseisvaks riigiks. 
Abhaasia kuulus Taga-Kaukaasia Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi (TKNFSV) koosseisu ja astus selle föderatsiooni liikmena ka N Liitu. 
1931. aastal muudeti Abhaasia Stalini isikliku otsusega autonoomseks vabariigiks ja allutati Gruusia koosseisu. 
ABHAASIA RAHVUSLIK KOOSSEIS 
Veel eelmise sajandi lõpul moodustasid abhaasid 90 % praeguse Abhaasia elanikkonnast. 
Selle sajandi algul hakkas aga abhaaslaste osa kiiresti vähenema. 
Peamiseks põhjuseks olid Abhaasiasse elama asunud teistest rahvustest põgenikud. 
Täiesti sihipäraselt aga asustati Abhaasiasse grusiinlasi Lääne-Gruusiast. 
Selleks loodi isegi spetsiaalne ümberasumise komitee. 
Paljud abhaasid põgenesid kommunistliku režiimi esimestel aastatel välismaale, eriti Türgisse. 
Väga valusalt tabas Abhaasiat 1937. aasta - Stalinlike repressioonide kõrgaasta. 
Peaaegu kogu abhaasia intelligents hävitati. 
Eelmise aasta 14. augustiks elas Abhaasias 550 tuhat inimest, kellest 44 % olid grusiinlased (neist omakorda 40 % megreelid), 18-20 % abhaasid, 17-18 % armeenlased ja venelased. 
Peale selle elab Abhaasias arvestataval määral kreeklasi. 
ABHAASIA JA GRUUSIA KONFLIKT 
Esimene tõsisem konflikt abhaaslaste ja grusiinlaste vahel puhkes juba 1989. aastal. 
Põhjuseks oli Gruusia püüd muuta Suhhumi Ülikool Tbilisi Ülikooli filiaaliks. 
Tõsisema konfliktini tollased sündmused siiski ei viinud. 
Samal ajal aga püstitas Gruusias presidendiks tõusnud Zviad Gamsahhurdia juhitud rahvuslik vabastusliikumine loosungi Gruusia rahvusriigist. 
Loomulikult tegi see abhaaslased ettevaatlikuks ning hakati vastu võtma otsuseid, mis pidid lõdvendama Tbilisi kontrolli Abhaasias. 
1992. aasta algul kukutati ülestõusnute poolt Gamsahhurdia, kes põgenes Gruusiast ja asus kuni viimase ajani Tšetšeeni pealinnas Groznõis. 
Gruusiasse tuli tagasi endine N Liidu välisminister Eduard Ševardnadze, kes peagi tõusis ka riigi etteotsa. 
Abhaasia tõttas võimuvaakumit ära kasutama ning teatas oma iseseisvusest Venemaa ja SRÜ koosseisus. 
Selle tulemusena viis Gruusia eelmise aasta 14. augustil Abhaasiasse oma väed. 
Abhaasia Ülemnõukogu aseesimees Albert Topoljan on aga Abhaasia Ülemnõukogu otsust iseseisvumise kohta selgitanud ka pisut teises valguses: Otsust Abhaasia eraldumise kohta polnud tegelikult üldse olemas. 
Eeldasime, et suhted Gruusiaga peaksid olema rajatud konföderatiivsele, võibolla ka föderatiivsele alusele. 
Me arvasime, et Gruusia läheb meie pakutud teele ning esitasime vastava lepingu projekti. 
Projekti arutamise asemel saime Gruusia tankid. 
Sellega jätkas Ševardnadze oma põhirivaali Gamsahhurdia ühtse ja jagamatu Gruusia poliitikat veelgi aktiivsemalt. 
Gruusia tõi Abhaasiasse vägede sisseviimise ettekäändeks vajaduse kaitsta raudteelõiku, mis ühendab Venemaad Gruusia ja Armeeniaga. 
Abhaasia lükkas need süüdistused tagasi. 
Tõepoolest sagenesid sel perioodil terroriaktid ja röövkallaletungid rongidele. 
Suurem osa neist toimus aga hoopis Lääne-Gruusias ja Abhaasias Galski rajoonis, mis olid kukutatud president Gamsahhurdia poolehoidjate peamised tugipunktid. 
Abhaasias algas tõeline sõda. 
See ei jätnud puutumata ka Abhaasia eestlasi, kellest paljud evakueeriti sõjapõgenikena Eestisse. 
Gruusia esitas korduvalt süüdistusi, et Venemaa toetab relvastuse ja oma sõjaväega Abhaasiat. 
Juulis 1993 saavutati Venemaa vahendusel vaherahu. 
Kumbki vaenupool ei pidanud aga vaherahutingimustest päris ausalt kinni. 
Eelkõige käib see raskerelvastuse tagasitõmbamise kohta konflikti piirkonnast. 
Septembris rikkusid abhaasid vaherahu ning alustasid ulatuslikku pealetungi Abhaasias viibinud Gruusia vägede vastu. 
Septembri lõpuks olid kõik Gruusia väeüksused Abhaasiast välja tõrjutud. 
Ei aidanud ka Gruusias välja kuulutatud üldmobilisatsioon ega Ševardnadze innustav eeskuju, kes lahkus Abhaasia pealinnast Suhhumist viimasel hetkel enne linna täielikku langemist. 
Abhaasia kaotamine võib tähendada uut kodusõda Gruusias. 
KAUKAASIA: KONFLIKTIDE PAABEL 
Selleks, et mõista Kaukaasia konfliktide olemust, tuleb vaadelda rahvuslikke vastuolusid. 
Abhaasia võitlejad ei alustanud pealetungi Gruusia vägedele sugugi juhuslikult valitud ajal. 
Septembri algul aktiviseerusid kukutatud presidendi Gamsahhurdia pooldajad Lääne-Gruusias-Megreelias. 
Gamsahhurdia on ka ise rahvuselt megreel. 
Gruusia analüütikud on muuhulgas märkinud, et Gamsahhurdiale sai 1992. aasta jaanuaris saatuslikuks ka see, et ta võttis valitsuse koosseisu vaid megreele. 
Gruusiale tähendaks Abhaasia ja Megreelia kaotamine isolatsiooni merest ja ühendusteedest Venemaaga. 
Siiani on Abhaasiaga samas staatuses endisesse Gruusia NSV koosseisu kuulunud endine Adžaari ANSV käitunud ettevaatlikult. 
Ka Adžaaria on suhteliselt kunstlikult loodud moodustis. 
Adžaarid on tegelikult muhhamediusulised grusiinlased. 
Gamsahhurdia valitsemise ajal võeti ette katseid adžaare ristiusku pöörata. 
Praegu on Adžaarias küll rahulik, kuid halduskeskus Batumi on Gruusiale eluliselt oluline strateegiline punkt. 
Omapärased on ka Abhaasia, Tšetšeeni ja Megreelia omavahelised suhted. 
Tšetšeenid ja abhaasid on olnud ajaloos liitlased Kaukaasia sõdades Venemaa vastu. 
Abhaaside seas on kristlasi ja moslemeid. 
Tšetšeenid on moslemid. 
1991. aasta sügisel toimus Abhaasia pealinnas Suhhumis I Kaukaasia Mägirahvaste Kongress. 
Selle liikumise vaieldamatuks liidriks on kujunenud Venemaast eraldunud ja iseseisvuse välja kuulutanud Tšetšeenia eesotsas president Johhar Dudajeviga. 
Samal ajal, kui tšetšeeni vabatahtlikud võitlesid Kaukaasia mägirahvaste üksustes Abhaasia poolel Gruusia vägede vastu, elas kukutatud president Gamsahhurdia Groznõis Dudajevi residentsis. 
Ametlikult küll Tšetšeenia Abhaasia-Gruusia konflikti ei sekkunud ja jäi neutraalseks. 
Praeguseks on Gamsahhurdia toetajad hõivanud tähtsa sadamalinna Poti ja mõned väiksemad linnad ning jõudnud Kutaisi lähistele. 
Kui sündmused arenevad praegust rada edasi, on tõenäoline Megreelia eraldumine Gruusiast ning Abhaasia iseseisvumine. 
Kokkuvõttes tugevdaks see ainult Tšetšeenia positsioone selles piirkonnas. 
Johhar Dudajev on aga korduvalt väitnud, et Tšetšeeniast kujuneb tulevase Põhja-Kaukaasia konföderatsiooni keskus. 
Praegused arengud viivad igal juhul just selles suunas. 
THOMAS MÜLLER 
RIIAS OOTAB TEID PHOLOHOLO 
Ilmselt paljud ei teagi niisuguse riigi nagu Bophuthatswana olemasolust - tegemist on ühega nendest bantustanidest, kellele Lõuna-Aafrika valged söandasid anda n-ö iseseisvuse. 
Võib muidugi öelda, et mis iseseisvust saab olla Lõuna-Aafrika Vabariigi keskel, teisest riigist ümbritsetuna, ent fakt on see, et Bophuthatswana on 1977. aastast olemas, tal on ka president - Kgosi Lucas Manyara Mangope. 
Just selle riigi kuurordis Sun Citys toimus mullune Miss Worldi konkurss. 
Ärimaailma silmis on Bophuthatswana kolmas plaatina leiukoht maailmas. 
Bophuthatswanast on ka Eestis olnud juttu ühenduses relvaostudega Lõuna-Aafrikast (lisaks vahendaja rollile on riigil ka hea lennuväli). 
Tuleb aga nentida, et lõunanaabrid on olnud sidemete loomisel kärmemad - selles lõunapoolkeral asuvas riigis on viibinud endine Ülemnõukogu aseesimees ja praegune peaminister Birkovs, samuti haridusminister Piebgals jt prominendid. 
Juuni lõpus peetud Läti 21. laulu- ja tantsupeo eksootilisemad külalised olidki sealt - verinoor, justkui Läti laulupeo jaoks asutatud laulukoor ja Tema Ektsellents Lucas Mangope ise koos naise, välisministri ja suure saatjaskonnaga. 
Eksootiline külaskäik lõppes Bophuthatswana Infobüroo avamisega Riias 3. juulil. 
Läti n-ö valveprominete oli tseremoonial kõvasti, diplomaate esindas vaid üks Poola saatkonna töötaja. 
On teada, et Bophuthatswanal on samasugused bürood Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Ukrainas, Iisraelis, Hongkongis ja Taivanil. 
Eks ole - huvitav valik! 
Läti ametivõimud ja konkreetsed isikud on saanud pressis nahutada Bophuthatswana-lembuse üle, kusjuures ei peljata paralleele Lõuna-Aafrika Vabariik-Bophuthatswana, Venemaa Föderatsioon-Läti. 
Ülalistujad pole siiani ajakirjanduse pahandamist tähele pannud, büroo avamisel anti mõista, et Riia lennuinstituut võiks koolitada ka musta mandri mehi. 
Asjahuvilistele teadmiseks, et Bophuthatswana Infobüroo juhatajaks Riias on härra Pholoholo ehk häälduspäraselt Foulououlou. 
Kohtumiseni süsimusta mehega! 
TOOMAS ALATALU 
SALADUSLIKUD RINGID KA ROOTSI PÕLLUL 
Mõistatuslikud isetekkivad ringid on nüüd ka Rootsi põldudele ilmunud. 
Nii avastas talunik Erik Sundin septembri keskel 1993. a 13meetrise läbimõõduga ringid oma odrapõllul Narrholmenis (Orsa). 
Sellest teatas Dagens Nyheter 24. septembril ning avaldas ka müstilistest ringidest foto. 
Nähtust on nimetatud mõistatuste mõistatuseks, sest ringid võivad vahel ilmuda väga kähku ning ilma mingi välise põhjuseta. 
Esmakordselt märgati neid Lõuna-Inglismaa viljapõldudel 1970. aastate lõpul. 
Aja jooksul on neid tekkinud üha rohkem ning sagedamini, need on nüüd ka palju suuremad ning muutunud tunduvalt keerulisemaiks. 
Neid on viljapõldudele tekkinud väga paljudes maades, ka Jaapanis, kus neid eriti agaralt uuritakse. 
Nüüd leidub neid siis ka Rootsis. 
Uurijad pole senini suutnud seletada, mis ilming see on. 
Levinumate hüpoteeside järgi on ringide põhjustajaiks plasmakeerised, UFOd või nähtamatud astraaljõud. 
Ent mitte keegi, sealhulgas ka ufoloogid, pole seni suutnud ühtki mõistlikku seletust ringide tekke põhjuste kohta välja pakkuda. 
Ringide tekke teemadel on korraldatud hulgaliselt konverentse, avaldatud raamatuid, peetud loenguid. 
Lahendust aga ei ole. 
Ei taibata, mida nende ringidega öelda tahetakse. 
Midagi mõistuslikku tundub selles kõiges olevat. 
On vaid nenditud, et ringid eksisteerivad ja neid ilmub üha rohkem. 
JÜRI LINA 
VASTAB TALLINNA LOOMAAIA DIREKTOR MATI KAAL ELEVANDIGA PEAB MÄNGIMA IGA PÄEV 
Eesti EG NR. 36 06. 10. 1993
Maailmas on üle tuhande loomaaia ja kõikide maailma elanike kohta käib iga viies üks kord aastas mõnda neist külastamas. 
Nii et LOOMAAED ON KÕIGE KÜLASTATAVAM KULTUURIOBJEKT ÜLDSE. 
Tallinna Loomaaed on üle poolesaja aasta vana ja siinseid loomi käib aasta jooksul vaatamas üle poole miljoni inimese. 
SEL SÜGISEL SAAB 25 AASTAT PÄEVAST, MIL TALLINNA LOOMAAEDA ASUS TÖÖLE MATI KAAL. 
Tulite nädalapäevad tagasi Helsingist. 
Kindlasti olid need loomaaianduse asjad, mis teid sinna viisid? 
Helsingis toimus Põhjamaade Loomaaedade Ühenduse konverents, mille raames ka Tallinna Loomaed ühendusse vastu võeti. 
See tähendab, et on tekkinud vähemalt üks niisugune tegevusvaldkond, kus Eestit peetakse võrdväärseks klassikaliste Põhjamaadega. 
Ühendusse kuuluvad kõik Skandinaaviamaad, väljaarvatud Island, kus loomaaeda pole. 
Mis kasu võiks sellest ühendusest olla Tallinna Loomaaiale? 
Kas on loota uusi loomi? 
Võib tulla uusi loomi, kindlasti hakkavad koostööd tegema teadlased, lülitume ühistegevuse projektidesse, et päästa hääbuvaid liike ja ilmselt on meil võimalik ühenduse kaudu saada ka nii vajalikku materiaalset abi. 
Kas rahapuudus ongi meie loomaaia arengus praegu kõige suuremaks takistuseks? 
Rahapuudus on praegu ilmselt kõikjal suureks takistuseks, aga sisulise töö tegemisel on meil kõige keerulisemaks küsimuseks loomade viimine Põhjamaadesse, sest puudub kinnitatud ja usaldatav informatsioon selle kohta, missugused nakkushaigused ja ohud võivad Baltimaadest loomadega kaasa tulla. 
See on kivi meie veterinaariavalitsuse kapsaaeda. 
Tuleb välja töötada süsteem loomade trantsportimiseks meilt neile, sest loomade meile toomisega pole üldiselt probleeme. 
Praegu olekski meil vaja osaleda ühisprojektis, mille eesmärgiks on loomaaedade abil taastada metsaporo asurkond looduses. 
Metsaporo on Skandiaaviast pärit põhjapõdra alamliik. 
Praegu on see väike kari koondatud ühte kohta ja on pidev oht, et kui seal midagi juhtub, võib hukkuda terve populatsioon. 
Tehispopulatsioonid peaksid olema võimalikult mitmes loomaaaias. 
Tänu veterinaarsüsteemi probleemidele pole võimalik Tallinna Loomaaeda sellesse koostöösse lülitada, sest kui Põhjamaadest metsaporod meile antakse, ei saaks neid hiljem tagasi viia, kuna sõraliste ja üldse loomade toomine meilt pole seal seadusega sätestatud. 
Kui seaduslikult oleks kõik korras missuguseid loomi siis meilt kõige enam maailma teistesse loomaaedadesse tahetaks? 
Kõik oleneb sellest, missuguseid loomi meil õnnestub siin paljundada ja missuguseid meil endil põhikarja uuendamiseks vaja pole. 
Need loomad tuleb viia mõnda teise loomaaeda, sest midagi muud ei saa nendega pihta hakata. 
Kui näiteks karusid saab olema liiga palju, siis võib ju mõne ära süüa, aga superharuldusi ei sobi kuidagi toiduks kasutada. 
Ja kuna me ei saa neid loomi välja viia, siis teeb tõsist tuska see, kuidas näiteks Punase Raamatu haruldused üksteist puuri kitsikuse tõttu maha murravad. 
Selline juhus on meil olnud amuuri kassidega. 
Pealegi peame liigseid loomi ka pidevalt toitma, mis toob jälle kaasa suuri kulutusi. 
Kui paberimajanduses oleks kõik korras, siis ilmselt tahetaks meilt kõige enam kaljukitsi. 
Tallinna kaljukitsede kollektsioon on San-Diego loomaaia järel teisel kohal maailmas. 
Kas loomad on väga kallid? 
Oleme ühinemas Washingtoni konventsiooniga, mis piirab loomadega tehtavat äri. 
100 aastat tagasi olid loomaaiad eelkõige äriga tegelevad asutused. 
Nüüd liigub maailm sinnapoole, et loomi üldse mitte müüa. 
Rahvusvaheliselt tunnistatakse praegu loomaaedu, millel on neli põhifunktsooni: loomade tutvustamine ja bioloogilise propaganda tegemine; olemasolevate loomade võimalikult igakülgne uurimine; looduses hääbuvate asurkondade päästmine loomade tehistingimustes paljundamise abil ja vurlestunud linnainimesele turvalise ja looduslähedase puhkevõimaluse pakkumine. 
Mingit loomade ostmise ja müümise ülesannet loomaaedadel pole. 
Ja pealegi, ükskõik kui palju loomad ka ei maksaks, ei elaks ükski kaasaegne loomaaed nende müümisest ära. 
Loomad kantakse koordineerimisprogrammidele vastavalt ühest loomaaiast teise üle. 
Trantspordikulud maksab see, kes looma saab. 
Alati pole see muidugi nii olnud. 
Nõukogude ajal ei vastanud asjade hinnad kunagi nende tegelikule väärtusele, ka loomade hinnad mitte. 
Vahel maksis mõni elus loom tunduvalt vähem kui tema mütsiks ihaldatav karvane nahk. 
Ja eks praegugi tule ostmist ja müümist ette. 
Hinna juures ei pruugi olla oluline looma suurus ja eriline väljanägemine, vaid tema haruldus. 
Meie loomaaias on vast kõige kallimad elevandid, ninasarvikud ja inimahvid, nende hind võiks ulatuda sadadesse tuhandetesse dollaritesse. 
Varastama pole neid küll mõtet tulla, sest vaevalt õnnestuks neid salakaubana kusagil maha müüa. 
Ja mis veel hindadesse puutub, siis viimasel ajal loomi tõepoolest enam ei müüda, vaid antakse rendile. 
Tulin mõni aeg tagasi Loomaaedade Maailmaorganisatsiooni aastakonverentsilt Antverpenist, sealne loomaaed sai 150 aastaseks. 
Sel puhul olid nad Ameerika San-Diego loomaaiast suvekuudeks rentinud kaks koaalat. 
Kuigi loomaaed sai loomad juubeli puhul poole hinnaga, läks see lugu siiski maksma 10000 dollarit kuus. 
Nii et loomad on väga kallid, ka kukkurkarud, kes pole küülikust eriti suuremad. 
Lisaks rendile pidi loomaaed hankima Portugalist koaaladele meelepärast toitu. 
Kaks korda nädalas toodi sealt lennukiga 30-40 kilo eukalüptioksi. 
Koaalad sõid ära vaid viimase aasta kasvud... 
Kas Tallinna Loomaaed on ka saanud mõnd haruldust rentida? 
Ei, ja ega rentimine polegi eriti levinud, rohkem antakse loomi paljundusprogrammide raames kostile. 
Meil on praegu kaks teravmokk ninasarvikut: Murray Zürichist ja Maša Alma-Atast. 
Nende tegelik kodu on Aafrikas ja meil on nad külas juba mitu aastat. 
Kas te kutsusite nad ise külla? 
Kui oled ühinenud Haruldaste Loomade Euroopa Programmiga, siis ei saa ise eriti otsustada, keda kostitada ja keda mitte. 
Selle paneb paika rahvusvaheline suguregistrite süsteem. 
Kuidas Murray ja Maša on käitunud? 
Meie ülesandeks on neid paaritada, aga tuli välja, et paljunemiseks on nad juba muldvanad. 
Maša jäi Alma-Atas üksikuks, aga ta on juba 30aastane ja Murray sai Zürichis pulmamängu ajal kannatada, nii et temagi on poolvigane. 
Ninasarvikute pulmamäng on nii metsik, et iga loomaaed ei saa seda endale lubada. 
Nii et ühest ja teisest loomaaiast tuuakse loomad kokku kolmandasse. 
Kui õige pea midagi välja ei tule, siis toome kevadel Berliinist veel ühe isase juurde, vast siiski õnnestub. 
Nii et Tallinna Loomaaed sobib pulmamängudeks? 
Ega eriti kurta saa, aga mis puutub meie loomaaia ekspositsioonitingimustesse, siis selles osas oleme 20-30 aastat maailma loomaaedadest maha jäänud. 
Praegu on meil loomaaia jaoks ehitatud vaid paksunahaliste maja, teised puurid on kõik vanadest sõjaväeladudest ümber kohandatud. 
Praegu puhuvad maailmas üldse uued tuuled. 
Enam ei ehitata tavalisi puure ja maju, vaid biotoop-tüüpi elamuid. 
Hollandis oli mul võimalus mitut sellist näha. 
Ühes Arnheimi eraloomaaias oli just valminud kolme hektari suurune plastikkupliga kaetud biotooppuur, kus oli kolm troopilist vihmametsa: ameerika, aafrika ja aasia mets. 
Valmimas oli Texase ja Mexico ümbruse kõrbemaastik. 
Biotoop-puure iseloomustab see, et seal pole eksponeeritud ainult loom, vaid kõik, mis tal tegelikus kodus on - nii taimed, linnud kui putukad. 
Eks sealgi teki probleeme, näiteks linnud kipuvad kaugemaid lende ette võtma ja külvavad nii aafrika metsast taimi ameerika või aasia metsanurka ja siis peavad talitajad need valed kasvud umbrohuna välja kitkuma. 
Kõnealuses loomaaias oli jõutud juba nii kaugele, et külastajatele pakuti lisaks vastava maa loomade ja taimede vaatamisele ka muud sellele piirkonnale omast. 
Näiteks aafrika biotoop-puuris oli vastava arhitektuuriga restoran, kus töötasid neegritest kokad ja mängis Kongo ansambel. 
Külastaja võis end tunda nagu tõelisel Aafrika-reisil. 
Kui see on eraloomaaed, siis tekib küll küsimus, et kas see toob ka midagi sisse või on omanik tõeline romantik? 
Kindlasti on omanik romantik, sest pigem ta laostab end kui toob loomaaiaga midagi sisse. 
Praegu ehitatakse Rotterdami loomaaeda biotoop-tüüpi elevandimaja ja selle maksumuseks on arvestatud 16 miljonit kuldnat (7,3ga korrutades saab teada, mis see eesti kroonides teeb) ja sellised summad ei saa rahas tagasi tulla, nende tagasitulek on moraalset laadi ja tunduvalt laiem. 
Kas akvaarium on ka biotoop-tüüpi puur? 
Akvaarium ongi kõige lihtsam ja levinum näide. 
Selles mõttes on meie loomaaias ja ka paljudes kodudes oma biotoop-puur olemas. 
Meil on järgmiseks etapiks see, et tahame terve kalade, lindude ja madude maja järk-järgult selles suunas ümber ehitada. 
Tallinna Loomaaed kuulub linnavalitsuse alla, aga ilmselt on teil ka sponsoreid? 
Mingite konkreetsete asjade ehitamiseks või olulisteks sõitudeks oleme abi saanud. 
Viimasel ajal on meid kõige rohkem aidanud Tallinna Mööblimaja. 
Möödunud aastal andis ta karude uurimise konverentsile sõiduks 7000 krooni ja sel aastal toetas 12000 krooniga. 
Veel tahan tänada AS Talfon'i ja Normat. 
Vahel oleme Tallinkilt poole hinnaga laevapiletid saanud. 
Mõnd rikast väliseestlast või rock istaari pole leidnud? 
Mõnd romantikut? 
Eraisikuid mitte. 
Praegu püüame otsida abi LEGO-firmalt. 
Taanis on kuus loomaaeda ja LEGO toetab neid kõiki. 
Me tahaksime ehitada savanni taolise puuri, kus saaksid elada kaelkirjakud, antiloobid, sebrad ja jaanalinnud. 
Selle suurus peaks olema paar hektarit ja maksumus tuleks umbes miljon dollarit. 
Kui keegi oleks nõus seda finantseerima, siis saaksime Tallinna Loomaaeda tuua ka kaelkirjakud, praegu pole meil nende jaoks vajaliku kõrgusega ruumi. 
Ei saa ju jahedateks ilmadeks kaelkirjaku kaela kokku murda. 
Paar aastat tagasi põgenesid teilt mõneks ajaks neli makaaki, kas selline hüppes käimine on tavaline? 
Kadriorus juhtus üle päeva, et keegi välja pääses. 
Puurid olid seal nii pehastunud, et kukkusid ise ümber. 
Tegelikult ei kipu täiskasvanud loomad ise puurist välja. 
Kord kukkus meil terve rida puure ümber, aga loomad ei läinud kuskile. 
Meil läks kaks päeva, et kõik jälle korda saada. 
Loomale ei ole puur mingi vangla, see on tema territoorium, tema kodu. 
Looduses määrab territooriumi suuruse looma toidubaas. 
Kuna loomaaias tuuakse talle kõik vajalik kätte, pole tal suuremat pinda vaja. 
Puur on peamiselt selleks, et loomast eraldada tema vaenlane inimene. 
Makaagid aga pääsesid välja seepärast, et pätid tegid nende puuriukse lahti. 
Ega makaagid kaugele läinud, käisid ümbruskonna sahvrites vargil ja magasid Rebasemäel kuuse otsas. 
Mis veel lahtipääsemisse puutub, siis on muidugi lihtsam, kui see juhtub loomaaia territooriumil. 
Kord meil läkski nii õnneks. 
Käisime Askania-Novas loomi toomas. 
Kõige suurem ja olulisem isend, kelle saime, oli aafrika pühvel, üks ohtlikumaid loomi Aafrikas. 
Nad elavad karjas ja kui miski neid vihale ajab, siis võivad nad terveid külasid maha tallata. 
Neegrid kardavad pühvleid rohkem kui lõvisid. 
Panime oma pühvli trantspordipuuri ja teiste loomade juurde auto furgooni. 
Kohe hakkas furgoonist hirmsat prõmmimist kostma. 
Pühvel purustas mõne löögiga oma puuri nagu pähklikoore. 
Ta on umbes hobuse suurune ja sarvedega, mille läbimõõt on nii naisterahva reie paksune. 
Kui ta oma puuri laiali oli pillutanud, hakkas ta auto furgooni lammutama. 
Kui sõitsime, siis auto värises ja pühvel oli tasa, nii kui seisma jäime, hakkas ta jälle prõmmima. 
Nii me pidime ööd ja päevad läbi ilma peatuseta sõitma. 
Kui viimaks loomaaia hoovis seisma jäime, siis käis tugev kõmakas, pühvel lõi furgooni uksed laiali ja hüppas oma uue kodu õuele. 
Hea, et see ei juhtunud mõne valgusfoori taga... 
Kui mõni kuninglik loom teie aias sureb, siis räägitakse ja kirjutatakse sellest suure kurbusega. 
Viimane kadunuke oli lõvi Sultan. 
Sultan oli meil ligi 20 aastat. 
Enne elas ta Kaunase loomaaias, kus ta ühe talitaja maha murdis, nii et teda ei tahetud enam seal pidada. 
Lõvid elavadki tavaliselt paarikümneaastaseks, Sultani surma põhjuseks oli vähkkasvaja. 
Ka Tallinna Loomaaias on inimestega õnnetusi juhtunud. 
Lugesin kokku, et selle 25 aasta jooksul, mil olen siin töötanud, on 9 inimest käest ilma jäänud. 
Nii et ühiskondlik mälu kestab ainult 4-5 aastat... 
Siis unustavad külastajad jälle, et looma puuri ei tohi kätt toppida. 
Kord juhtus isegi niisugune lugu, et leebe rohusööja sebra hammustas ühel talitajal tagumikust tüki välja, sest too oli end liiga lohakalt tema aia vastu toetanud. 
Sebra kaitses nagu iga loom oma märgistatud territooriumi. 
Teil on ka käsivarrel arm, kellelt see pärineb? 
Karupojalt, kes püüdis aiast plehku panna. 
Mul läks tema püüdmisega nii kiireks, et ei jõudnud õigesti haarata. 
Kas teie koduloomad ei hammusta? 
Kahe meetri pikkune boamadu Gabrielo on seda paar korda teinud, aga esiteks on see olnud minu süü ja teiseks on tal väga pisikesed hambad. 
Kuidas Gabrielo teie kääbuspuudlisse suhtub? 
Ega ma neid eriti kokku lasta ei taha. 
Vipsi on küll rotiga võrreldes suurem, aga kuna ta ise madu karta ei oska, siis võib mängimise mõttes Gabrielot näksata ja sel juhul võib madu koera küll ära kägistada. 
Kas Gabrielo roomab teil korteris vabalt ringi? 
Me laseme teda vahel tuppa jalutama ja mõnikord unustame ära, et ta vabalt ringi roomab. 
Kui tuleb mõni külaline, näiteks naisterahvas, ja satub istuma, kohvitass käes ja jutustamisest haaratud, siis võib Gabrielo ootamatu ligiliibumine palju pahandust tuua... 
Suurema osa ajast veedab ta muidugi terraariumis. 
Kas võtate Gabrielo voodisse ka? 
Kui korter on väga külm, eks siis tuleb võtta. 
Vahel ma kerin ta endale ümber kõhu ja hoian pinsaku all, nii saab ta ka sooja. 
Kodus elavate loomadega on lihtsam, ikka leidub keegi, kellel on aega nendega tegelda. 
Loomaaias peavad nad ise oma päevadega hakkama saama. 
Kas loomad igavust tunnevad? 
Kindlasti, ja see ongi loomaaia loomade suurimaid probleeme. 
Neil jääb tohutult aega üle. 
Seda peab püüdma sisustada, et loomal ei tekiks depressiooni. 
Me paneme vahel nende toidu keerulisemasse kohta, et selle kätte saamiseks rohkem aega kuluks. 
Näiteks jääkarudele külmutame kalad suure jääkamaka sisse ja siis läheb karul pool päeva, et need sealt välja sulatada. 
Elevantidega tuleb iga päev natuke mängida. 
Neile tuleb meelde tuletada õpetussõnu, et tõstku oma jalga või lonti, selleks on rahvusvaheliselt väljakujunenud käsklused. 
Seda ei tehta ainult elevandi lõbustamiseks, vaid eelkõige seepärast, oleks võimalik teda ravida, kui see peaks tarvilikuks osutuma. 
Kui elevant talitajale ei allu, ei saa teda aidata. 
Teie kabineti põrandal on suur pruuni karu nahk, mis selle loomaga juhtus? 
Me sõime ta ära. 
Karusid on loomaaias liiga palju. 
Tagasi metsa ei saa neid viia, sest kui nad on siin sündinud, siis ei saaks nad seal hakkama. 
Ja kabineti seinal on ahvi surimask... 
See oli üks loomaaiatöötajate lemmikuid. 
Organgutan Aram. 
12aastaselt suri insulti. 
Nii et haigused on loomadel samad mis inimestel. 
Kes on Tallinna Loomaaia kõige vanem loom? 
Meie loomaaias on kõige vanemaks loomaks lind - sookurg. 
Ta toodi meile 1949. aastal ja oli juba siis paar aastat vana. 
Ta ei näita veel praegugi mingeid väsimuse tundemärke. 
Olete öelnud, et ükski elusolend, keda maakeral tunnete, pole inetu ega halb, et kõik oleneb eelarvamuste ületamisest ja teadmistest looma kohta. 
Kui iga loom on ilus ja hea, siis ei pane te vist pahaks küsimust teie ja mõne looma iseloomu sarnasuse kohta. 
Kui peaksite olema üks loomade seast, kes tunduks teile selliseks mõtteliseks ja lühiajaliseks ümberkehastumiseks kõige sobivam? 
Seda, kellega ma kõige rohkem sarnanen, peaks küsima mu naise käest, aga kes ma ise olla tahaksin... 
Võibolla suur madu või laiskloom. 
Saaks rahulikult maailma asjade üle järele mõelda. 
Sel sügisel saab ka sellest päevast 25 aastat, mil Mati Kaal naise võttis, nii et proua Kaal oskab kindlasti oma meest mõne loomaga võrrelda? 
Pr KAAL: Ma pole küll kunagi selle peale mõelnud, aga ju sarnaneb Mati kõige rohkem prillkaruga. 
KERTTU SOANS 
JAAN MANITSKI: EESTI KOHALIKKE INVESTEERINGUID TULEKS ERASTAMISEL SOODUSTADA. 
Samas möönab ta, et vigu pole suudetud vältida. 
Manitski tunnistab ka oma süüd ebaõnnestunud otsuste tegemisel, nimetades Rahva Hääle ja hotelli Tallinn erastamiskatset. 
Ta arvab, et näiteks Tallinna ostja maksujõulisust tulnuks eelnevalt kontrollida. 
Samas aga seostab J. Manitski ajakirjanduses tekkinud kõmu ja poliitikute avaldusi suurelt osalt eelseisvate valimistega. 
Meil on väliskapitalimahutustele ruumi sadade miljonite kroonide ulatuses. 
Kuigi neist kahest riigist tulevate investeeringute maht kasvab jätkuvalt, on nende protsentuaalne osa kõigis väliskapitalimahutustes hakanud kahanema. 
Ei saa ju pidada ideaalseks, et 90 % Eesti suurettevõtetest oleks välismaalaste käes ja ainult 10 % Eesti firmade halduses. 
Ka Rahvusvaheline Valuutafond on soovitanud meil loobuda väliskapitalile tehtud maksusoodustustest ja kohelda kodu- ja välismaiseid firmasid võrdsemalt. 
Peame leidma mingi uue lahenduse Eesti investeerijate soodustamiseks, kas või krediitide näol. 
Seda nüüd arutamegi, ütleb Manitski. 
SEPPO KERVINEN Helsingi 
NURGAKIVI UUELE ERASTAMISSKANDAALILE 
Kas Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi müük aktsiaseltsile Marlekor seostub mingil moel püüdega soodustada erastamisel Eesti kohalikke investeeringuid? 
Kahjuks ei õnnestunud enne EA käesoleva numbri trükkiminekut seda Jaan Manitskilt küsida. 
Erastamisagentuuri äsja kohale määratud peadirektor Väino Sarnet igatahes niisuguse seose olemasolu ei kinnitanud. 
Ent näib, et järjekordne erastamisskandaal on valla pääsenud. 
Nädala algul sai teatavaks, et Eesti suurimaid puidutööstusettevõtteid, Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat, mis oli esimeses suurerastamisnimekirjas, on lõpuks ometi omaniku leidnud. 
Ostja on AS Marlekor, mille aktsionäridest suur osa töötab firmas Mainor. 
Marlekori juhatuse esimees (ühtlasi Mainori peadirektor) Ülo Pärnits on teatanud, et kõik aktsionärid on Eesti kodanikud. 
Vastavalt Erastamisagentuuriga sõlmitud lepingule on Marlekor kohustatud tõstma ettevõtte töötajate arvu 1200lt 1700 inimeseni. 
Äriplaani kohaselt kavatsetakse 90 % ettevõtte toodangust eksportida. 
Lutheri pakkumist ei arvestatud 
Kõik tundus olevat korras, ent siis järgnes Erastamisagentuuri teatele kombinaadi kunagise omaniku Lutheri perekonna liikme Yens Martin Lutheri avaldus. 
Hr Luther pole rahul erastamise käiguga ja süüdistab Eesti riigiametnikke korruptsioonis. 
Y. M. Luther oli esitanud Tallinna Linnavaraametile taotluse õigusvastaselt võõrandatud vara tagasisaamiseks, ei saanud aga sellele vastust. 
Ta oli valmis osalema erastamiskonkursis, kui tema vara tagastamisavaldust ei rahuldata. 
Lutheri advokaadi teatel kavatses ta pakkuda ettevõtte eest 130 miljonit krooni (Marlekor maksis 56 miljonit) ja oli valmis esitama äriplaani, kuid siinsed ametnikud varjasid tema eest selleks vajalikku infot. 
Augustis oli agentuur väitnud, et kombinaadi erastamine on veel lahtine, sest esimene voor lõppes tulemusteta, ja nõudnud Lutherilt erastamises osalemiseks dokumente. 
Nüüd on aga selgunud, et tegelikult oli müük Marlekorile otsustatud juba märtsi keskel. 
Lutheri õigusvastaselt võõrandatud vara tagatamise taotluse kohta väidetakse, et kuna tegemist oli aktsiaseltsi, mitte üksikisiku varaga, siis kuulub see kompenseerimisele, mitte tagastamisele. 
Y. M. Lutherile polevat seda aga varem teatatud, kuigi ta on kohtumistel ministrite ja teiste kõrgete ametiisikutega korduvalt rõhutanud valmisolekut ka erastamiskonkursis osaleda. 
Erastamisagentuur lükkab süüdistused tagasi 
Erastamiagentuuri peadirektor V. Sarnet lükkab kõik Y. M. Lutheri süüdistused tagasi ja väidab, et kombinaadi erastamine on toimunud täielikult seaduse järgi. 
Erastada ei saa varasid, mille tagastamiseks on esitatud seadusejärgse omaniku taotlus. 
Erastamisettevõtte järelepärimisele vastati aga Tallinna Linnavaraametist, et Vineeri- ja Mööblikombinaat kuulus aktsiaseltsile, mistõttu seda ei käsitata tagastamisele kuuluva varana. 
Selline vastus on meie jaoks ammendav. 
Järelikult ei olnud kombinaadi erastamiskonkursile panekuks mingit juriidilist takistust. 
Ka erastamise protsessis ei toimunud mingit seaduserikkumist. 
Arvestada sai ainult tähtajaks konkursile esitatud taotlusi, hr Lutheri oma nende hulgas ei olnud, kinnitab V. Sarnet. 
Mis puutub väitesse, et juba märsis oli kombinaadi müük Marlekorile otsustatud, kuid otsust hoiti salajas, siis pole siingi midagi erakorralist ega seadusevastast: ka teised ostjad on vajanud pärast kokkuleppele jõudmist aega pankadega rahaasjade klaarimiseks, enne lõpliku ostulepingu allakirjutamist Erastamisagentuur aga midagi ei avalikusta. 
Küsimusele, kas Lutherit olukorrast informeeriti, kui ta Erastamisagentuuri poole pöördus, vastas Sarnet, et see pole agentuuri ametnike ülesanne ja paljudel juhtudel võib igasugune lisainfo andmine olla isegi seadusega vastuolus. 
Põhiline Erastamisagentuurist väljaminev info on erastatavate ettevõtete nimekiri ja nende ostutingimused. 
Agentuuri ametnikud aitavad konkursil osalejail ainult ettevõtete kohta lisateavet hankida, rõhutab Sarnet. 
Erastamise korra ja konkursil osalemise tingimuste kohta on aga kogu ammendav info esitatud ametlikus teates konkursi väljakuulutamise kohta. 
Ei saavat otseselt süüdistades ka linnavaraametit, kust Luther pole seniajani oma taotlusele ametlikku vastust saanud - taotlusi on tohutult, nende läbivaatamine võtab aega. 
Aga kui erastamisettevõttele saadeti vastus, et kombinaat kuulus aktsiaseltsile ja tagastamisele ei kuulu, kas sedasama poleks siis saanud teatada ka taotlejale? 
Ja kas see oleks ikka olnud lubamatu infojagamine erastamisettevõtte poolt, kui sinna pöördunud Lutherile oleks teatatud, et ta peab konkursis osalema võrdsetel alustel teiste taotlejatega? 
Kas ministrid ja teised kõrged riigiametnikud, kelle poole Y. M. Luther pöördus ja kes talle lootusi andsid, ei teadnud midagi asjade tegelikust seisust? 
Jääb mulje, et vähemalt mõned ametnikud on Y. M. Lutherit lihtsalt pahatahtlikult ninapidi vedanud, takistades tal erastamiskonkursis osaleda. 
Nurgakivi järjekordsele suurerastamisskandaalile on igatahes pandud: Yens Martin Luther on lubanud anda selle nädala algul kohtusse hagi Erastamisagentuuri vastu. 
Väino Sarnet kinnitab, et Erastamisagentuuri süüdistamiseks pole absoluutselt mingit juriidilist alust. 
Lutheri advokaat Viktor Kaasik on aga teisel arvamusel. 
Ma ei pea vajalikuks hakata leheveergudel näitama, kus ja milles hr Sarnet ja tema alluvad eksivad. 
Jätame juriidilised vaidlused kohtusse, ütleb advokaat Kaasik napisõnaliselt. 
Kahtlus firma omaniku suhtes 
Tagatipuks on esile kerkinud kahtlus aktsiaseltsi Marlekor tegelike omanike suhtes. 
Marlekori juhatuse esimees Ülo Pärnits kinnitab, et kõik aktsionärid on Eesti kodanikud ja et aktsiaselts võib dokumentidega tõestada, et kombinaadi ostuks vajalikud 56 miljonit krooni on saadud Eesti pankadelt ja eraisikutelt. 
Vineeri- ja Mööblikombinaadi majandusministeeriumi poolne kuraator Leo Noormets aga arvab, et Malekor on varifirma, mille taga peitub tegelikult välismaine kapital. 
Raha tuleb pankade kaudu, aga kes on pankade taga? 
Minu meelest on ülimalt kahtlane Kirde-Eesti pankade suur osa selle erastamistehingu finantseerimisel, väidab L. Noormets. 
TOOMAS TALLO 
VEEL KAPITALISMIST JA TURUMAJANDUSEST 
Toetan soome professori Pentti Malaska katset selgitada turumajanduse ja kapitalismi erinevat tähendust.(Adam Smithi turumajandus ja Karl Marxi kapitalism, EA 8. 09. 93.) 
Ühtlasi tahaksin tema mõttekäiku täiendada või parandada. 
Professor Malaska väidab õigesti, et Adam Smith ei defineerinud kapitalismi, see sõna sai esialgu tuntuks Marxi kaudu ja Marxi poolt antud tähenduses. 
Tänapäeval on aga kasutusel ka kapialismi puht majandusteaduslik mõiste, mis märgib kapitaliga seoses olevat. 
Marksism põhineb valedel eeldustel, on loonud valeteooriaid ja sihilikult kasutanud sõnu moonutatud tähenduses (näiteks 'rahvavalitsus', 'demokraatia' jne). 
Seetõttu peaksime selles valeteoorias börsispekulatsioonide jms iseloomustatud kapitalismi nimetamagi tõe ja selguse mõttes Marxi kapitalismiks, et puht majandusteaduslikule kapitalismi mõistele mitte mingit ideoloogilist varjundit külge pookida. 
Fakt on see: kapital on igasuguse majandustegevuse materiaalne alus ja ehituskivi, tsivilisatsioon on füüsiliselt võimatu ilma kapitalita, seega ka kapitalismita. 
Tõsiselt ei saa võtta kapitalismi hukkamõistu ka mõnede kirikutegelaste poolt, sest isegi kiriku ehitamiseks on vaja kapitali. 
Turumajandus ja kapitalism on majanduselu eri avaldused, esimene käib toodete ja töö jaotussüsteemi kohta, teine toodete ja teenuste produktsiooni, tootmissüsteemide kohta. 
Seetõttu poleks õige iseloomustada ühiskonda ainult selle majanduselu avalduste kaudu, sest ühiskonnas on mõlemat. 
Mõeldav on ehk ainult mõni primitiivne pisiühiskond, kus esineks turg ilma kapitalita või kapital ilma turuta. 
Maailm peaks ometi kord lõplikult vabanema marksistlikest väärmõistetest. 
JENS MEDER Auckland, Uus-Meremaa 
Soros hirmutab rootslasi 
Ungaris sündinud ameerika ärimehe Georg Sorose tulek Rootsi rahaturule ehmatas rootslasi. 
Selleks on põhjust, sest tavaliselt ei tee Soros pikaajalisi kapitalimahutusi, vaid üritab finantsmaailma vapustavate suurte ostu- ja müügitehingutega kiiresti tohutuid kasumeid teenida. 
See on tal õnnestunud nii hästi, et teda on hakatud tituleerima rahvusvahelise rahaturu spekulatsioonide kuningaks. 
Sorost peetakse ka Suurbritannia naela devalveerimist põhjustanud pangakriisi tekitajaks. 
Rootslastele ebameeldiva uudisena sai nüüd teatavaks, et Sorosele kuuluv Qnantum Fund on kokku ostnud suuremal hulgal Rootsi kindlustuskompanii Skandia aktsiaid. 
Börsitehingu ulatuseks hinnatakse 200 miljonit Rootsi krooni. 
EVEA taotleb maksukorralduse seaduse kehtetuks tunnistamist 
Eesti Väikeettevõtluse Assotsiatsioon (EVEA) esitas esmaspäeval õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväljale taotluse Riikogu poolt vastu võetud maksukorralduse seaduse kehtetuks tunnistamise menetluse algatamiseks. 
Taotluse eesmärgiks on siduda ka seadusandjad seadusega, öeldakse EVEA pressiteates. 
Teatavasti muutis 33 poolthäälega vastu võetud maksukorralduse seadus Riikogu enda poolt vastu võetud Eesti Panga seaduse ja nelja kohtumenetluse seadustiku mitmete oluliste sätete sisulist tähendust ja rakenduslikku toimet. 
Põhiseaduse järgi tuleb sellised muudatused vastu võtta aga Riigikogu koosseisu häälteenamusega, s.o. vähemalt 51 häälega. 
Õiguskantsleri poole pöördumine on EVEA arvates ainuke moodus taotleda Riigikogu vigade parandamist põhiseadusliku järelvalve kohtumenetluse korras. 
Maksukorralduse seaduse võttis Riigikogu muutmatul kujul vastu 1993. a 28. septembril. 
Varem oli seadus president Lennart Meri poolt tagasi lükatud, kuid Riigikogu ei nõustunud akti muutma. 
BNS 
Erastamisagentuur avalikustas üheksa tehingu üksikasjad 
Eesti Erastamisagentuur tegi teatavaks veel üheksa suurprivatiseerimistehingu üksikasjad. 
RAS Tondi Elektroonika allüksus müüdi TTK Aversile. 
Ostja garanteerib töökohad 120 inimesele ja investeeringud 0,95 miljoni krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 1 miljon krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 30. juulil. 
RAS Estoplast müüdi ASle Tarvikud. 
Ostja garanteerib töökohad 20 inimesele ja investeeringud 12000 krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 110 tuhat krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 23. juulil. 
Auto VAZ Tartu osakond müüdi ASle Auto Kommerts. 
Ostja garanteerib töökohad 25 inimesele ja investeeringud 0,3 miljoni krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 0,5 miljonit krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 31. juulil. 
Auto VAZ Avinurme osakond müüdi ASle Aviko. 
Ostja garanteerib töökohad 9 inimesele ja investeeringud 0,2 miljoni krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 160 tuhat krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 27. juulil. 
Auto VAZ Sillamäe osakond müüdi ASle Universal Service. 
Ostja garanteerib töökohad 31 inimesele ja investeeringud 216 tuhande krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 0,5 miljonit krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 27. juulil. 
RAS VGT müüdi ASle EVGT. 
Ostja garanteerib töökohad 120 inimesele ja investeeringud 3,457 miljoni krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 1,1 miljonit krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 15. juulil. 
RAS Vasar Tartu tsehh müüdi ASle Mekre. 
Ostja garanteerib töökohad 4 inimesele. 
Objekti müügihind oli 45 tuhat krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 2. augustil. 
RE Talllinna Vineeri- ja Mööblikombinaat müüdi ASle Marlekor. 
Ostja garanteerib töökohad 1000 inimesele ja investeeringud 48 miljoni krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 56 miljonit krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 22. septembril. 
RAS Wendre müüdi ASle Vely &Co. 
Ostja garanteerib töökohad 160 inimesele ja investeeringud 2,4 miljoni krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 4 miljonit krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 28. septembril. 
BNS 
Rain Lõhmus Hansapangast: Eesti pankades kahaneb intressivahe, pankade konkurents tugevneb. 
Eesti pangad on hakanud reklaamima teenustasude alandamist. 
Ühtlasi väheneb ka keskmine intressivahe, mille pealt pangad tulu lõikavad. 
Intressivahe näitab, kui palju erineb pangast laenatud raha hind (laenuprotsent) panka hoiulevõetud raha hinnast (intressist ehk hoiuse pealt makstavast protsendist). 
Intressivahe on suurem nendes riikides, kus majanduses on ebastabiilsem. 
Näiteks Kreekas on see kõrgem kui Rootsis. 
Üldiselt peetakse arenenud maailmas tavaliseks keskmiselt umbes viieprotsendilist intressivahet. 
Eestis on keskmine minu arvates vähemalt kolm korda kõrgem. 
Täpset numbrit on raske öelda, sest igal pangal on see erinev ja iga laenu pealt võetav protsent sõltub sellest, kuivõrd riskantseks pank laenu hindab. 
Arvan, et meie pankade keskmine intressivahe on praegu umbes 15-20 %. Poolas, Ungaris ja teistes endistes sotsialistlikes Vahe-Euroopa riikides on see madalam (tavaliselt alla 10 %), Lätis ja Leedus aga märksa kõrgem, rääkimata Venemaast. 
Nagu öeldud, kajastab intressivahe pankade hinnangut majanduse stabiilsusele. 
Seega on intressivahe vähenemine veel üks tõend Eesti majanduse stabiliseerumisest. 
Teiselt poolt näitab see pankadevahelise konkurentsi tugevnemist: pangad hakkavad soodsamatel tingimustel laenu pakkuma. 
See peaks omakorda soodustama majanduse arengut, sest ettevõtjaile avanevad uued võimalused saada investeeringuiks ja käibekapitaliks vajalikke laene. 
Eesti panganduse olukord läheneb tasapisi arenenud riikide normaalse panganduse olukorrale: laenuprotsent alaneb koos intressivahega, konkurents sunnib alandama ka pangateenuste hindu. 
Ühtlasi väheneb ka laenudega kaasnev risk. 
See tähendab, et pangad ei saa enam riskiga kaasnevaid suuri kasumeid, tuleb õppida elama ja ennast majandama stabiilses majandussituatsoonis normaalseks peetavate väikeste kasumitega, panna rohkem rõhku käibe kasvule. 
See tähendab, et ka pangad peavad pöörama rohkem tähelepanu klientide paremale teenindamisele. 
Konkurents soodustab arengut kõikjal, ka panganduses. 
TALLINN TAHAB VÄLISLAENUSID Veevärk ja kanalisatsioon loodetakse korda seada. 
Tallinna Linnavalitsus tegi möödunud nädalal olulise otsuse linna veevarustuse arengu asjus. 
Teatavasti on Ülemiste järve vesi, mis katab rohkem kui kolmveerandi linna veetarbest, viimastel aastakümnetel sedavõrd halvenenud, et praegu kasutatava kloreerimismeetodiga sellest enam korralikku joogivett ei saa. 
Paar aastat tagasi hakati ehitama Tallinna Veepuhastusjaama osonaatorite tsehhi, mis tagaks Euroopa mallile vastava hea joogivee. 
Praegune linnavalitsus on rahanappusele vaatamata püüdnud seda projekti jätkata. 
Tsehhihoone on niikaugel, et paari kuu pärast võiks hakata osoneerimisliine üles panema, kuid kolmest liinist on seni jõutud soetada vaid üks. 
Kahe puuduva liini ostmiseks pakutakse Prantsusmaalt suurt laenu. 
Ajakirjanduses on elavalt sõna võetud nii projekti poolt kui ka vastu. 
Nimelt leiavad geoloogid, et Tallinna suured põhjaveevarud, mis puhastamist ei nõuagi, võimaldaksid joogivett saada palju odavamalt. 
Pealegi ei jääks siis linn veeta, kui pinnavesi võimaliku katastroofi tõttu reostuks. 
Linnavalitsus on kuuldavasti valinud kompromissvariandi, kommenteerib abilinnapea TÕNIS KULL: Otsustasime osta lisaks olemasolevale veel teise osoneerimisliini, kuid loobuda kolmandast. 
Majanduslik analüüs näitas, et see kolmas, mis peaks olema varuks avariide ja remondi puhuks, tõstab vee hinda nii tohutult, et see käiks meie tarbijaile üle jõu. 
Tõsi, meil maksab vesi praegu ligi 20 korda vähem kui Soomes ja mujal. 
Kuid vee hinda võib tõsta üksnes etapiviisiliselt, kusjuures laekuva rahaga tuleb korda seada ka veevõrk ning välja ehitada heitvete puhastusseadmed. 
Kaalusime sedagi võimalust, et osonaatorilaenu üldse mitte võtta. 
Siis aga jääksid seni tsehhi ehitamiseks ja esimese osoneerimisliini ostmiseks tehtud investeeringud kasutuks, normaalse joogivee saamine lükkuks määramatusse tulevikku. 
Asi on selles, et olemasolevad puurkaevud ei anna veeranditki linna veetarbest, täielik üleminek põhjaveele aga nõuaks samuti suuri investeeringuid ning pealegi palju aega uurimistöödeks ja projekteerimiseks. 
Kahe osonaatoriga saaksime Ülemistest kvaliteetse vee lähiaastail ikkagi kätte, kuigi peame riskima, et ühe osonaatori rikke korral tuleb taas hakata jooma sama viletsat vett kui praegu. 
Linna veetarve on just piiri peal: talvel piisaks ühest osonaatorist, suvel, kui järv planktonit täis, peab töötama kaks. 
Õpime vett hindama ja säästma, linna veetarve väheneb järjest. 
Kui õnnestub lisakasutusse võtta rohkem põhjavett, siis piisab ehk kahest osonaatorist ka perspektiivis. 
Üks põhjavee kasutamise projekt on ka valmis, aga sellegi teostamine maksab umbes 25 miljonit krooni. 
Selliseid kapitalimahutusi pole järgmise aasta riigieelarves Tallinnale ette nähtud. 
Võtta laenu? 
Aga kellelt?! 
Prantsusmaa pakub ainult eksportlaenu osonaatorite ostuks sealselt firmalt. 
Loodetavasti ei muuda Prantsusmaa laenutingimusi ei võta oma pakkumist tagasi, kui Tallinn vähendab laenusummat poole võrra. 
T. Kulli sõnul selgub see lähiajal, kui Hansapanga esindajad (Hansapank vahendab laenu koos Tallinna Pangaga) Prantsusmaal ära käivad. 
Enne peab aga linnavolikogu veel taotlema ja saama Riigikogult sellele laenule riigi garantii. 
Riigi garantiid on tarvis teiselegi laenuprojektile, mida pakub Europank. 
Seda laenu vajatakse veevõrgu ning kanalisatsiooni korrastamiseks. 
Tallinna veevarustus saaks siis kompleksselt ajakohastatud. 
Selle asja ajamine jääb aga juba linnavolikogu uue koosseisu hoolde. 
KALJU MÜRK 
TEKKIMAS OMA AUTOTÖÖSTUS 
Tallinnas eelmisel nädalal toimunud Automess' 93 sai autokaupmeeste poolt üpris jaheda vastuvõtu osaliseks, see kajastus ka ajakirjanduses. 
Kirjutati isegi Autode Maaletoojate Liidu boikotist. 
Suuremad automüügifirmad olid liiga suure osavõtumaksu ja ka lühikese ettevalmistusaja tõttu kõrvale jäänud. 
Arvati, et kuna suurtel müügifirmadel on korralikud salongid, siis väljapanek messil nende läbimüüki oluliselt ei suurendaks. 
Automessi võrreldi märtsis toimunud autonäitusega Motorex' 93, mida nimetati märksa suurejoonelisemaks ja paremini organiseerituks. 
Sellele hinnangule pole põhjust vastu vaielda, ent ühe punkti tahaks siin siiski anda Automessi kasuks. 
Näituse Motorex ülevaates (EA 24. 03. 93) märkisime, et Eesti võimaliku autotööstuse algeid esindavaid firmasid seal polnud. 
Automessi kohta seda enam öelda ei saa. 
Seekordne näitus andis märku meil tõepoolest tärkavast ja jõudu koguvast autotööstusest. 
Paljude jaoks oli suurüllatuseks esimene Eesti OMA sportauto Vilgas. 
Tõsi, seda hakatakse tegema esialgu Lada agregaate kasutades (täiesti oma disainitud ja toodetud on metallist tugiraamile toetuv plastkere), ent Vilgase välimuse kohta ei olnud laidusõnu kuulda. 
Tegemist on suhteliselt odava (odavaima variandi pidi kätte saama 25000 krooni eest) sportautoga, mis peaks siis hinnalt kättesaadav olema paljudele siinsetele huvilistele. 
Vilgase tootja AS Remex kavatseb esialgu hakata tegema 5-6 autot kuus, juba järgmisel aastal loodetakse aga käima panna tehas, kus saab toota sadu autosid aastas. 
See tähendaks juba tõelist seeriatootmist, mis annab tööd ja teenistust eesti töölistele, konstruktoritele, inseneridele, disaineritele. 
Kui Remexi kavad tõepoolest teoks tehakse, siis võib Vilgas saada Eesti sündiva ja areneva autotööstuse esindustooteks. 
Mõne teise firma esindajale võib see väide tunduda ehk ülekohtune, sest mingisugused autotööstuse algmed on meil juba pikemat aega olemas olnud. 
Ent seni on olnud tegemist parimal juhul ikkagi ainult väikeseeriatega. 
See käib ka praegu Kavori nime kandvas tehases tehtud kart- ja vormelautode kohta, mille tootmine on kuuldavasti nüüd jälle jalgu alla saamas. 
Kavori väljapanekut Automessil polnud. 
Polnud ka Tartu Autoremonditehast, kus hakatakse koostöös rootslastega kokku panema Baltscani busse, ega Eesti Talleksit, kus on valmis saanud Ameerikas turustamiseks mõeldud moodsa prügiveoauto näidiseksemplar. 
Näitusehalli ees demonstreeriti aga firma TARK (endine Tallinna Autoremonditehas) poolhaagist, mida on tegema hakatud aasta tagasi ja mille vastu juba lääneturulgi huvi tuntud. 
Koeru Autoremonditehas oli koos oma uue toodanguga (auto- ja bussiistmed) välja toonud ka Läti tehase RAF uued mikrobussid ning väikeveoautod ja -furgoonid. 
Koeru tehas komplekteerib lätlaste busse ja autosid istmetega ning ühtlasi esindab seda autotehast Eestis. 
Balti riikide autotööstuses tekkivast koostööst on teinegi näide: üks messil esindatud Saksa autofirma valmistub siia üle tooma suurt osa väikeste külmikautode alltöövõtust, tellides Eestist oma veokite furgoonid ja Leedust juhikabiinid. 
Lääne autokontsernidele tehtavad allhanketööd pakuvad meie ettevõtetele turunišši ja inimestele tööd. 
Võibolla tähtsamgi on aga see, et nõnda tuuakse siia tänapäevane tehnika ja tehnoloogia, mis võib edaspidi aluseks saada ka oma tootmise arengule. 
Autotööstust peetakse ju tänapäeval tootmise ja kogu majanduse arengu kiirendajaks, sest selles tootmisharus võetakse eriti varmalt tarvitusele uusimat tehnoloogiat ja teadussaavutusi. 
Seepärast on oluline, et suured välismaised autokontsernid pakuvad allhanketöid ka teiste tööstusharude ettevõtteile. 
Eesti tööstusele võivad lähemail aastail väga oluliseks kujuneda sidemed Rootsi Saabi autokontserniga, kes praegu tellib oma autodele mõningaid komponente Normast ja otsib siit uusi allhanketööde tegijaid. 
Autoturul võib aga edukalt läbi lüüa ka ettevõtlik väikefirma, kes suudab odavalt pakkuda kvaliteetset toodet. 
Messil oli väljas aktsiaselts Efekt, kes toodab plastmaterjalist suusabokse (sõiduauto katusele kinnitatav voolujooneline konteiner). 
Tööd alustati aastapäevad tagasi ühes Harjumaa talu hoonetes, nüüd on tootmist laiendatud ka Tallinna. 
Seni on kogu toodang müüdud Rootsi ja Soome, messile tuldi laienevale tootmisele ka kodumaist turgu otsima. 
Firma esindajad olid messi kommertstulemustega rahul. 
Autotarvikuid on asunud tootma mitmed teisedki väikefirmad. 
Aeg näitab, kui paljud neist konkurentsis vastu suudavad pidada. 
Aga kes teab, võibolla panevad ettevõtlikud mehed mõnes niisuguses väikefirmas praegu aluse tulevasele päris autotehasele. 
TÕNIS TOOM 
SOOMLASED TAHAVAD TUUA SAKSA TURISTE BALTIMAADESSE 
Kauppalehti andmeil on Soome turismiorganisatsioonid huvitatud Balti riikide turismireiside turustamisest Saksamaal. 
Soome Riikliku Turismiarengukeskuse (MEK) Kesk-Euroopa piirkonna juhataja Risto Hemming on väitnud, et sakslased pärivad Soome turismifirmadelt sageli Baltimaadesse sõitmise võimaluste kohta. 
Kuu aega tagasi asutati Saksamaal MEKi tütarfirma Nord Info Gmbh, mille tõhusamaks kasutamiseks üritataksegi turustada ka turismireise Baltimaadesse. 
Baltimaade turismi reklaamiks loodetakse saada toetust EÜ Phare programmi raames Ida-Euroopa turismiarengufondist. 
See eeldaks muidugi ka Balti riikide toetust. 
Kauppalehti andmeil on vastav ettepanek Baltimaade valitsustele tehtud. 
Soomlaste arvates peaks nende pakkumine olema mõlemale poolele kasulik. 
R. Hemming väidab, et praegu takistab just vähene teave sakslasi Baltimaadesse ja sealt kaudu ka Soome sõitmast. 
Loodetakse, et Kesk-Euroopast Baltimaadesse ja Peterburi sõita tahtvate turistide vool toob rohkem turiste ka Soome. 
Selleks peetakse vajalikuks tulevikus välja arendada Soome lahe turismipiirkond. 
Praegu on MEKil Tallinnas infopunkt, mille andmeil umbes 10 protsenti tallinlastest (50000 inimest) käib aasta jooksul Soomes. 
Kauppalehti märgib, et eestlased on hakanud kaubaturismilt üle minema tõelisele turismile. 
Ühe tarbijate rühmana tuuakse esile perekonnad, kes huvituvad Soome lõbustusparkidest. 
Ka kalapüügist olevat eestlased väga huvitatud. 
Infokeskuse andmeil on 60 % Soomes käivaist eesti turistidest kõrgharidusega ja 80 % alla 45 aasta vanused. 
Turismi areng on kaasa toonud Tallinna ja Helsingi vahelise laevaliikluse tormilise kasvu. 
Arvatakse, et tänavu kasvab laevafirmade piletimüügist saadav sissetulek 60 % ja ulatub 200 miljoni Soome margani. 
Tulevaks aastaks ennustatakse piletimüügi kasvu 300-400 miljoni margani. 
JAAN BERG 
VILVE SAUL: MA EI OLE KUNAGI TUNDNUD KAVALERIDE PUUDUST 
Koreas võistlesid 9.-23. septembrini kaunid tudengineiud kogu maailmast tiitlile Miss University' 93. 
Vilve Saul, kes Koreas Eestit esindas, tuli tagasi tiitliga PEACE AWARD. 
Vilve õpib praegu Tallinna Muusikaakadeemias II kursusel koorijuhtimist. 
Ta on pärit Otepää mailt ning selle kandi rahvas tavatseb öelda, et meil on kõige lumisemad talved, kõige säravamad kevaded ning kõige ilusamad tüdrukud. 
Kuidas kõik alguse sai? 
Vilve: Konservatooriumi ballil valiti kaheksa missikandidaati. 
Valiku tegid tudengid ise. 
Hiljem kutsuti kõik kaheksa lavale, jagati lilli, aga mina jäin ilma. 
Jõudsin veel mõelda, et taevake, kui piinlik, kui teatati, et just mina olen konservatooriumi miss. 
Siis sain väga kena lillekimbu. 
Mis sai edasi? 
Siis kutsus Valeri Kirss mind Miss Estonia poolfinaali. 
Sealt pääsesin finaali ning edasi tuli juba sõit Koreasse. 
Korea-muljed? 
Nii raske oli, õudselt raske. 
Kogu aeg oli tamp peal. 
Vahel sain alles kella kolme ajal öösel magama ja hommikul pool kuus algas kõik jälle otsast peale. 
Vahel tuli väsimusest lausa pisar silma. 
Kunagi ei teadnud, mis ees ootab. 
Pidevalt tehti programmis muutusi, nii et vahel tekkis vette visatud kassipoja tunne. 
Valitses täielik kaos, kuna vahel korraldajad inglise keelt ei rääkinud, tuli endal kuidagi korea keelest aru saada. 
Kas proovid olid rasked? 
Ei, need olid tüütud. 
Kolm päeva tambiti iivelduseni ühtesid ja samu asju. 
Kõigil oli juba ammu selge, aga ikka öeldi, et noh, võtame siis jälle otsast peale. 
Vahel tuli üpris kummaline tunne. 
Näiteks siis, kui peakorraldaja mr Lee pani 75 neiut trikoodes sõjaväelaslikult marssima, ise loomulikult ette näidates. 
Muusikaks olid siis parajasti Straussi valsid. 
Tahtsin koju ja sauna. 
Seal oli tappev kuumus. 
Võis arvata, et keskpäeval oli umbes 35ų ringis. 
Tuult ei olnud. 
Kord oli väga range. 
Hotellist ei tohtinud keegi välja minna. 
Sellised ettevaatusabinõud võeti ilmselt sellepärast tarvitusele, et paar aastat tagasi oli üks neiu ära varastatud. 
Aga korealased? 
Nad tundusid kuidagi väga korralikena. 
Tänavapilt oli ühenäoline - kõik koolilapselikult riides. 
Korealannad on nii lühikesed, et pidid alati võistlusel platvormkingi kandma. 
Meie tüdrukute pikkus tekitas tänaval lausa elevust. 
Inimesed tulid meid näpuga katsuma. 
Tõmbasid riietest ja juustest, et saada kinnitust, ega me võltsid pole. 
Pidid sa alati ise tegema oma meigi ja soengud? 
Jah, enamasti küll. 
Vahel siiski olid Korea juuksurid ja kosmeetikud aitamas. 
Siis tehti kõik vastavalt korea traditsioonidele. 
Kui mulle esimest korda meik ja soeng tehti ning iseennast peeglist nägin, tuli küll ahastus peale. 
Kuhu ma niiviisi lähen? 
Värvid ise olid juba nii võikad. 
Hiljem sain siiski öelda, mida ma ise tahan. 
Kõikvõimalikke kummalisi soenguid tehti: tupeeriti, tehti naljakaid sarvekesi või pandi hoopis võltslokke rippuma. 
Toredad olid võltsripsmed. 
Korealannad kasutavad neid tihti, kuna neil on väga lühikesed ripsmed. 
Kas midagi kaunist ka meenub? 
Ilusaid hetki oli ikka. 
Ma mõtlen tagasi viimasele õhtule enne ärasõitu. 
Kõik oli läbi ning juba minevikuks saamas. 
Olin hotellis ja vaatasin aknast välja kesköisele Souli linnale. 
Raadiost tuli just siis Whitny Houstoni I will always love you ja ma tundsin end fantastiliselt õnnelikuna. 
Võistluse ajal mõtlesin, et millal saan Eestis laevalt maha astuda ja ütelda: Ma olen tagasi, ma sain sellega hakkama. 
Mul on hea meel, et ma siiski võistlusele läksin. 
Kas saad austajatelt sadade kaupa kirju? 
Ma ei ole kunagi kurtnud kavaleride puuduse üle. 
Kuna olen nii noor, võtaksin neid meelsamini hoopis sõpradena. 
Õige valik on veel tegemata ja sinnani on hulk aega. 
Tulevik? 
Kooli on vaja minna ja õppida. 
Vilvega vestles KRISTEL VAINO 
FLORAL LÄKS PÜSS LAHTI Tevalte printsipiaalne kaotus Flora tõusuhoos Ubakivi tulek on tuntav, kuidas läheb Normaga? 
Eelmise nädala lehes jõudsime kodumaise jalgpalli kommentaariga punkti, kus eestlaste pealootust FC Florat asus treenima rahvusliku jalgpalli taaslooja Roman Ubakivi. 
Loodeti, et mees tuleb ja paneb asjad paugupealt klubis õiges suunas ja marulise hooga liikuma. 
Spordis harilikult nii ei sünni. 
Suuri võite sepitsetakse pikalt ja metoodiliselt. 
Treeneril peab olema aega oma printsiibi ja temperamendi mängijaisse süstimiseks. 
Tõsi, Ubakiviga oli veidi teisiti, enamiku Flora mängijaist on ta ju ise vutimeesteks kasvatanud, tunneb nende vigu ja voorusi, võimekust ja puudujääke. 
Teab juba vaistlikult igaühe kohta platsil ja mängus. 
Ent ometi oli koosseisus ka hulk Ubakivile tundmatuid persoone, nagu näiteks leedukad ja mõni teine. 
Hetkepealt oli tal raske aduda ka mängijate füüsilist, tehniliste ja psüühilist seisu. 
Sellegipoolest loodeti Eesti karikamängust FC Tevalte vastu jalgpallisündmust, Flora ümbersündi. 
FC Flora mängul FC Tevaltega oligi meeletu kaal nii sportlikus kui prestiižses mõttes. 
Floral oli tekkinud Tevalte vastu kramp, tõrge, kompleks, sest viimaste aastate nelja mängu jooksul ei saadud neist kordagi numbriliselt jagu. 
Peale selle on üldteada ka kahe klubi juhtkonna omavaheline vimm ja ebaklapp, ajakirjandusse ulatunud skandaalid. 
Fakt, et Tevalte tõmbas Floralt ära tänavu eriti heas vormis püsiva Eesti koondise kaitsja Igor Prinsi, lisas samuti rivaliteeti. 
Peale selle veel intrigeeriv tabeliseis, kus Tevalte kippus end Florast päästmatult lahti rebima. 
Lisaks sellele olid mõlemad klubid just vahetanud peatreenereid, see tähendab, järsult oma tegevust forsseerinud. 
Tevaltes asus suhteliselt leebe Eduard Võrgu asemele tunduvalt joptvajumatilikuma maneeriga treeneriisiksus Vladimir Kolbassenko. 
Tevalte, kelle finantseerijail olla loomingulised otsesuhted kauge Permimaaga, oli sealt meeskonda toonud ka värsket mängulist jõudu, platsile pidi jooksma Nikolai Jakovlev Permi Dünamost. 
Peale tema teeb Tevaltes teadaolevalt forvard ina kaasa ka brasiillane Milton. 
Ja matš oli karikamäng, kus viike ei tunnistata. 
Kõik see lõi erakordselt pineva ja põneva õhkkonna ning Kadrioru tribüünidele kogunes ohtrasti publikut. 
Ubakivi hämmastas publikut ja vastaseid meeste paigutusega väljakul. 
Floras seni kaitsjakohta hoidnud Raimindas Vainoras oli toodud ründajaks jne. 
Kotovase ettevaatliku mängumaneeri asendas Ubakivi otsemaid aktiivsega, jättes kaitsesse vaid kolm meest. 
Mängu käik on leidnud juba päevalehtedes avarat vastukaja, seepärast ma detailidesse avastusliku hasardiga ei süvene, vaid annan punktiirse ülevaate. 
Flora alustas otsustavalt, rünnak rullus rünnaku järel. 
Kohe algul nõelas Reim teravalt paarikümne meetri kauguselt väravale, Tevalte puurivahil oli tegemist. 
Zamorski lajatas kümnekonna meetri pealt valjusti ja valesti. 
Pikapeale Tevalte toibus ja hakkas ka ise ründama. 
Peterburist toodud kaitsemees Matvejev toksas palli peaga üle Poomi värava. 
Milton oli löögile saamas, ent Poom haaras palli meisterlikult otse musta mehe jalalt. 
Siis alustas Flora taas pressi. 
Väga silmatorkavalt mängis seda kohtumist Indro Olumets, temale oli küll Ubakivi tulek andnud vabadust ja kindlust. 
Kotovast treeneriks oleku ajal jäi Olumets varju ja kuluaarides kõneldi, et Kotovas Olumetsa platsil eriti ei usaldanud. 
Esimese poolaja lõpu eel lõi Olumets kavala palli, aga napilt mööda. 
Seejärel niideti ta selgelt karistuskastis maha, väljakukohtunik Nõmmiste aga penalt it vilistada ei tihanud. 
Sellesama rünnaku jätkust sündis veel teinegi ilmne penalt iseis, tevaltelane võttis trahvikastis lahtise käega palli, kuid ka nüüd ei jätkunud Nõmmistel otsustavust üheteistkümne meetri joonele näidata, vaid määras karistuslöögi väljapoolt kasti. 
See oli iseäranis groteskne. 
Need kaks kohtuniku ilmset apsu sünnitasid tribüünil erutatud resonantsi, sest vähemasti ühele neist kahest situatsioonist pidanuks arbiter määrustepäraselt reageerima. 
Kui igasuguse mahaniitmise ümber annab alati vaielda, siis lahtine käsi poolteist meetrit karistuskasti joonest seespool (see oli ka hiljem telepildist kirkalt näha) peaks küll panema kohtunikule karistussunduse. 
Esimene poolaeg lõppeski väravata. 
Teise poolaja algul sündis see, mida ei oodanud. 
Tevalte sai karistuslöögi, mis kasti jõudnult realiseeriti väravaks. 
Flora jäi kaotusseisu. 
Nüüd tuli näidata juba silmatorkavat usku ja indu, et see mäng võita. 
Kaotusseis on tänavu Florat alati rusunud ja kammitsenud. 
Sedapuhku läks teisiti. 
Väljakule vahetati Ratnikov ja Raikast oli sedapuhku suur abi. 
Just tema filigraansest tsenderdusest suunas Olumets palli peaga tevaltelaste võrku. 
Ka Flora teise värava sünnis oli Raikal teened, ehkki see pall kirjutati Vainorase nimele. 
Nii et 2:0 Flora kasuks. 
Tevalte pudenes karikamängude ahelast välja. 
Flooralaste rõõm oli siiras, Ubakivi oma ka. 
Et see võit Flora taas reeotsale aitas ja püssi jälle lahti lõi, näitas Tartus peetud mäng, kus kohalik Estak võideti lõdvalt 4:1. 
Platsi oli üle hulga aja taas paranev ründaja Urmas Kirs, kes sai ka kohe jala valgeks. 
Samas voorus pidas Tevalte printsipiaalse mängu meistrivõistluste liidri Normaga. 
Keerulise, ent mitte eriliselt nauditava kohtumise võitis Norma raskelt 1:0. 
Samasugune katsumus seisab järgmisel nädalavahetusel ees Floral. 
Kas Ubakivi juuresolek on imerohuks ka selles mängus, kuuleme järgmises lehenumbris. 
VAAPO VAHER 
VASTUSEKS PARLAMENDI JA VALITSUSE ENNEKUULMATULE PRIVILEEGILE 
Oleme väga tänulikud ajakirjanikele ja ajakirjandusele tähelepaneliku hoole eest Rahvusraamatukogu hoone kõigi pikkade ehitusaastate jooksul. 
Aja ja olude tõukel on lõviosa sellest keskendunud tõesti ehitusasjadele või ka üksiksündmustele. 
Raamatukogutöö sisuline külg - töökorraldus, tehnoloogia, lugejateenindus - kipub hirmkergesti nii erialaseks jutuks muutuma, et laiemale ringile enam huvi ei pakugi. 
Seda enam, et professionaalidel on olemas oma ajakiri Raamatukogu. 
Infovaegus tekitab ikka probleeme. 
Seepärast pole käelsolev kirjutis niivõrd kriitikavastus Andres Herkelile, kuivõrd lühiselgitus mõne tema artiklis üleskerkinud erialase küsimuse kohta. 
Usun, et keegi ei vaidle vastu sellele, et renessansiaegsete raamatukoguprintsiipide rakendamine tänapäeval viiks üritaja otsekohe ummikusse. 
Ükski raamatukogu ei suuda enam ammu koguda kõike, järelikult ka teenindada nii, et kõik oleksid valikuga rahul. 
Spetsialiseerumine ja standardiseerimine on omane raamatukogudelegi. 
Neist põhimõtteist lähtudes võeti UNESCO 16. istungjärgul 1970. a Pariisis vastu raamatukogutüüpide rahvusvaheline klassifikatsioon, millest praegu peaksid meile huvi pakkuma kaks tüüpi: rahvusraamatukogu ja parlamendiraamatukogu. 
Väga lühidalt öeldes on rahvusraamatukogu esmaülesanne ainult oma rahva keeles ja oma riigis väljaantud infokandjate kogumine ja alatine säilitamine. 
Kuid on ka rahvusraamatukogusid, mis täidavad erialaraamatukogu(de), uniersaalse teadusraamatukogu ja muidki rolle. 
Olenevalt konkreetsest ajaloolisest arengust võivad rahvusraamatukogu ülesanded olla jagatud mitme raamatukogu vahel või olla ühitatud teiste raamatukogutüüpidega (kõrgkooli raamatukogu, parlamendiraamatukogu jt) või isegi arhiividega. 
On riike, kus on üks rahvusraamatukogu, teisalt näiteks Inglismaal on neid neli, Soomes ja Norras kaks jne. 
Kõiki neid iseloomustab üldkasutatavus, suur nimetuste ja väike eksemplaride arv, mis tingibki raamatukogus lugemise nõude. 
Parlamendiraamatukogu peab kindlustama seadusloomeks ning riigi valitsemiseks vajaliku informatsiooni, täites seega ühe kitsa erialaraamatukogu ülesandeid. 
Teisalt peab ta olema suuteline hankima ja analüüsima informatsiooni väga laiast infomassiivist, mis seepärast ongi sageli tinginud selle raamatukogutüübi ühitamise teistega, eeskätt rahvusraamatukoguga. 
Nende raamatukogutüüpide ühitamine on osutunud optimaalseks riikides, mille ajalooline areng ei ole tinginud möödapääsmatult teistsuguseid lahendusi. 
Mõlemad nimetatud tüübid on unikaalsed riiklikud institutsioonid, mida infoühiskonna teoorias käsitletakse kui riigi ja rahva identiteeti tagavaid ja demokraatlikku riigikorraldust kindlustavaid parlamendiinstitutsioone. 
Selle mudeli etaloniks võib nimetada USA Kongressi Raamatukogu (või sõjajärgses Jaapanis selle otsesel eeskujul loodud Diet Library 't) ja selle on just täna omaks võtnud enam-vähem kõik demokraatlikule, infoühiskonna arenguteele asunud riigid. 
Ka Eesti Rahvusraamatukogu täidab nii rahvusraamatukogu kui ka parlamendiraamatukogu ülesandeid. 
Meil ei olnudki vaja jalgratast leiutada, sest omaaegsest Riigiraamatukogust välja kasvanud ja tasapisi ikka rohkem ja rohkem rahvusraamatukogu ülesandeid täitma hakanud nõukogudeaegse nimega Kreutzwaldi-nimeline ENSV Riiklik Raamatukogu kätkes juba iseenesest valmis malli. 
Asju tuli nimetada ainult õigete nimedega ja muuta töö sihipäraseks. 
Seejuures ei ole raamatukogu mõistagi Viiburi sõjakool, vaid lähtub ikka võimaluste ja vajaduste kokkuviimisest. 
Vähem kui saja võrdlemisi ebamugava lugejakohaga Toompeal olid need võimalused lihtsalt teistsugused kui 700 märksa mugavama kohaga Tõnismäel, kus on võimalik valida paljude lugemissaalide, üksik- ja rühmatööruumide ning mõnusate nurgakeste vahel. 
Saja lugeja asemel külastab uut hoonet päevas kuni 2000 inimest. 
Kui kellelgi on tungiv vajadus mõnda trükist kaasa laenutada, oleme selle võimaluse erandina alati leidnud. 
Ikka ja jälle oleme püüdnud aidata tõlkijaid, kirjastajaid, teadlasi koopiate tegemisega või ka originaali laenutamisega. 
Rõhutan - erandina -, sest Rahvusraamatukogu komplekteerimisprintsiibid (ja ka komplekteerimisvõimalused) eespool kirjeldatud põhjustel seda kui reeglit rakendada ei võimalda. 
Nii on see kogu maailmas, sest paraku tuleb millegi nimel ikka millestki loobuda. 
Teine lugu on parlamendiraamatukoguna põhiseaduslike riigivõimu- ja riigivalitsemisasutuste infoteenindamine. 
Nende institutsioonide tööks vajaliku kirjanduse muretsemine ja laenutamine on meie spetsiifiline kohustus, mitte õigus. 
Täpselt samuti, nagu on teadusinstituudi raamatukogu esmaülesanne teadlastele oma erialatrükiste hankimine ja laenutamine. 
Kummatigi on meie kohustuste ring erialaraamatukoguna Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse ees palju suurem kui oleme seni suutnud teoks teha. 
Seda privileegi andmiseks nimetada sama kohatu kui autojuhi kohustust punase tule ees peatuda. 
Muidugi ei laiene ülaltoodu kõigile raamatukogu varadele. 
Elektroonilisi infokandjaid on juba nende kasutamise eripära tõttu võimalik kasutada ainult raamatukogus. 
On fonde, mida ei laenutata välja kunagi ega kellelegi, näiteks rariteetide kogu, eesti trükiste arhiivkogu, trükigraafika kogu jt. 
Sellesse loetellu kuuluvad ka avariiulitel asuvad raamatud, perioodika jms. 
Eesti raamatukogude korralduses eksisteerib praegu Rahvusraamatukogu koosluses depoo- ehk hoiuraamatukogu Lasnamäel, mis ette nähtud väga harva loetava kirjanduse hoidmiseks, laenutamiseks ja vajaduse korral raamatukogude vahel ümberjaotamiseks. 
Kahjuks kujunes sellest aja jooksul olude sunnil tõesti eeskätt meie hoidla. 
Usun, et väärtuseta kirjandust pole olemas. 
Küll aga on raamatuid, mida loetakse nii harva, et neid pole mõtet hoida lugemissaali kõrval hoidlas. 
Meie eesmärk pole tuua kõik Lasnamäel hoitav uude majja, vaid luua seal normaalsed töötingimused ja teistele raamatukogudelegi võimalused vähekasutatava, aga väärt kirjanduse säilitamiseks. 
Igaks juhuks selgitasin välja, kui tihti on Andres Herkeli mainitud raamatuid nõutud. 
Al-Biruni kogutud teoste 2. osa (Taškent, 1963) on kolmekümne aasta jooksul küsitud viiel korral, enne Andres Herkelit viimati 1990. a oktoobris. 
Marco Polo reisikirja (Moskva, 1955) on loetud üks kord märtsis 1978. 
Ivan Minajevi India- ja Birma-reiside päevikuid (Moskva, 1955) on kolmekümne kaheksa aasta jooksul laenutatud kolmel korral. 
Sama autori artiklitekogumiku (Moskva, 1967) esmalugejaks osutus Andres Herkel. 
Ma ei taha selle kirjutisega Andres Herkelit kuidagi riivata. 
Lugejal on õigus nõuda talle vajalikku. 
Kui vajadus on tungiv, oleme korraldanud soovitud raamatu toomise ka Lasnamäelt samal päeval. 
Ent absoluuti pole olemas. 
Meie karmis reaalsuses, kus ikka tekivad käärid ideaali ja tegelikkuse, soovi ja võimaluse vahele, kipub Eesti haritlane sageli toimima Voltaire'i eeskujul, kes mõistuse nimel protesteeris Lissaboni maavärisemise vastu. 
Muidugi on Andres Herkelil tuhat korda õigus, et viiskümmend okupatsiooniaastat on jätnud lugemislauale tohutu augu, ja on täitsa ükskõik, kas võrrelda seda Soome, Saksamaa või Ameerika raamatukogudega. 
Annetused on seniajani peamine väliskirjanduse komplekteerimise allikas, sest eelarvest on raha jätkunud vaid eestikeelse kirjanduse ostmiseks. 
Kui juba suurtes teadusraamatukogudes on raske kõnelda süsteemipärasest kogude täiendamisest, siis kirjandust koju laenutavates rahvaraamatukogudes jääb nõudlik lugeja väga sageli tühjade kätega. 
IVI EENMAA 
SÕDURIVANNE JA SÕJAMEHEAU 
Möödunud sõjas võitles idarindel väeosa, kelle vöörihma pandlal oli kiri: Minu au on truudus. 
Ka paljud tuhanded eesti rindemehed kandsid seda paljutähendusliku lausega vöörihma. 
Ja tõesti, mis on sõjaväes tähtsam kui sõduri auto ja truudus. 
Mees, kes on andnud pühaliku vande kaitsta oma rahvast, maad ja riigikorda, peab vajaduse korral olema valmis ka elu ohverdama. 
Kes ei ole võidelnud ega rindel vaenlasega silmitsi seisnud, võivad väita - tühi jutt puha, ainult kõlavad sõnad. 
Neile võin ma vana sõduri ja rindemehena öelda - ei, see ei ole tühi jutt! 
7. mail 1945, päev enne suure sõja lõppu, kui kogu idarinne jättis oma kaevikud maha ja püüdis taanduda läände, et seal end lääneliitlastele vangi anda, sain käsu jääda oma rühmaga positsioonile, et katta ülejäänud kompanii taandumist. 
Sel hetkel tabasin end mõttesähvatuselt: kas tõesti 5 minutit enne sõja lõppu... 
Ometi me ei kahelnud hetkekski, et vajadusel võitleme lõpuni, sest vastasel juhul oleksime ju reetnud oma taanduvad kompaniikaaslased. 
Oli meil lõbus? 
Kaugel sellest. 
Aga me olime andnud vande ja saanud käsu ning valmistusime seda auga ja truult täitma. 
Raske on tõdeda, et tänapäeval mõned eesti sõdurid on minetanud autunde, murravad truudusevande ja tõrguvad käsku täitmast, ning seda olukorras, kus ei vihise kuulid ega lõhke mürsud. 
Väeosa, kes eirab üldist määrustikupärast korda, kasutab sõjaväelise distsipliini asemel anarhistlikku suhtlemismalli ning on nii pigem relvastatud bande kui sõjaväeüksus. 
Vanadel rindemeestel on piinlik!
HARRI RENT 
Millal mind/sind tapetakse? 
Täna on murelike küsimuste esitajaks kõige tavalisem lihtkodanik, mitte mõni kuulikindla mersuga ärikas või turvameestest ümbritsetud võimukandja. 
Õudusvärinaid tekitav tõelus surub peale! 
Viimati mainitud kaks inimliiki näitavad siiski üles sedavõrd primitiivset tegelikkuse käsitlemist, et nende enesekindlus paneb muigama. 
Nad usuvad ilmkindlalt meditsiini, kus salapärased surmajuhtumid pehmenduvad vahel infarktiks. 
Prominendid aga ei meenuta seda, et näiteks Indira Gandhi suri turvamehe käe läbi. 
Tavakodanik teab, et sadade (politseiteated on sama tagasihoidlikud kui Brežnevi ajal) teadmata kadunuks jäänute luudest vedelevad pooled kuskil oksarisu all või veekogu põhjas. 
Harilikus korras tapetuile suuremat tähelepanu ei osutata, mõrvarit lihtsalt ei vaevuta otsima. 
See oli eelmise iseseisvuse ajal, mil kriminaalpolitseinik suutis kuude viisi esineda metsatöölisena. 
Veel harvemini aga karistatakse karmilt mõnda tapjat. 
Nimelt on barbaarsusse lämbuv Eesti enesekaitsevõime kaotanuna harjunud tapjat pidama erandolendiks, kellelt ei saa nõuda oma tegude eest vastutamist. 
Meie mõrtsukate kaitseks astuvad välja ka rahvusvahelised organisatsioonid. 
Mõrvatuist mahajäänud orbude vastu ei tunne keegi huvi. 
Puuetega laste vastu küll, sest selline suhtumine liitub kenasti (iive, alkoholism, abordid) kosmopoliitide hästi varjatud genotsiidipoliitikaga. 
Nii liigub meie hulgas ringi, õnnistegija ilme näol, mõrvategusid sooritanuid - austajate ja abikaasadena. 
Andsin talle kopsti pähe! Valmis oli! 
Inimene maha lasta! Ma ei pilguta silmagi! 
Nood laused ei pärine põhjakihilt vaid kõrgklassilt. 
Trügime inimohvrite suhtarvult maailmas juba esikohale, inimliha söömises jääme veel siiski paapuatele alla. 
Mäherdune ühiskonna pehastumine! 
ÕIE LAURINGSON 
P.S. 
Soomes oli äsja sensatsiooniks ühe sea varastamine ja tapmine. 
Politsei selgitas koheselt kõik asjaolud. 
MAJANDUSPOLITSEI OTSIB KÜMNEID MILJONEID Viimaseid andmeid valgekraelisest kuritegevusest 
Muidugi sõidab see seltskond ringi kallite autodega. 
Nad on igati elegantse väljanägemisega härrasmehed. 
Ja kui politsei peaks hakkama huvi tundma nende rikkuse päritolu vastu, palkavad isandad oma huve kaitsma vabariigi parimad advokaadid. 
Valgekraeliste kurjategijatega vaevanägevate politseinike vanus on kusagil paarikümne aasta ringis. 
Neil peab omama piisav missioonitunne, et oma kuupalga juures ära öelda näiteks 500-1000 dollarilisest altkäemaksust. 
Metalliäri ei ole kaugeltki meie põhimure, teatab majanduskuritegude vastu võitlemise osakonna komissar JAAK HENDRIKSON 
Ta istub oma kõledas Pagari tänava kabinetis ja räägib valjemini seina tagant kostvatest remondihäältest. 
Mõned firmad on pankrotti läinud, mõnede esimehed elu kaotanud, mis seal ikka. 
Edasi ütleb Hendrikson, et metalligrupi loomine siseministeeriumis ei viinud tööd edasi. 
Ja kui grupi juht Madisson lahkus, siis mulle ta mingit infopanka üle ei andnud. 
Mäletatavasti on Tiit Madisson öelnud, et tema ei ole Matrossov, kes aadete pärast ambrasuurile viskuks. 
Tema arvates ei hinnatud siseministeeriumis metalligrupi tööd kaugeltki piisavalt ja jäeti sageli eluga riskivad mehed toetuseta. 
Komissar vaevab pead hoopis selle kallal, millele ta on leiutanud nime debiilne kuritegevus 
See on kuriteoliik, kus kahjukannatanud on ise süüdi. 
Võtame kasvõi suvel petturite ohvriks langenud Paide piimakombinaadi. 
Nende uksest astus sisse keegi noormees, kes palus müüa endale viis tonni kõrgekvaliteedilist juustu. 
Ta näitas ette paberi, et on teinud ettemaksu 130 tuhande krooni ulatuses. 
Masinale laaditi rohkembi kui nõutud, puudu jäänud kaks tuhat krooni lubas ostja ka ära tasuda. 
Muidugi ei kandnud keegi mingit raha üle. 
Tänaseks on selles afääris osalenud isikud teada. 
Kui ühe kambaliikme juurde mindi läbiotsimisele, leiti ta valeraha valmistamas. 
Nimelt 100krooniseid kupüüre. 
Selline õnn naeratab politseile kord saja aasta jooksul. 
Komissar lisab süngelt, et enamik liha- ja piimakombinaatidest on sellesama ettemaksuga läinud petturite õnge. 
Paide puhul tegi ostja elu lihtsamaks ka asjaolu, et pääslas ei märgitud isegi üles, millise autoga juust ära viidi. 
Seejuures on ometi lihtne enne kauba pealelaadimist pangast kontrollida, kas raha on laekunud. 
Komissar ütleb veel, et selliste juhtumite kahjusumma on mitmeid miljoneid kroone. 
Hendrikson hakkab loetlema markantsemaid kliente 
Tunneme huvi näiteks isiku vastu, kes esitleb end nimega Tiit Kaik. 
Too isik väidab, et ta esindab aktsiaseltsi Faare. 
Mees spetsialiseerus just eelkirjeldatud moel piimakombinaatidest kauba hankimisele. 
Veel nimetab komissar firmat Cadillac, mida juhib sama kelmi. 
Firma asus Kohtla-Järve kandis ja võlgneb võlausaldajaile 29 miljonit krooni. 
Selle summa ulatuses on ta saanud ettevõtteilt kaupa ning kolinud nüüd igaks juhuks teisele poole Narva jõge. 
Samas on tal arveil raha küll - mitukümmend miljonit dollarit. 
Kuid ära ei maksa. 
Või toome veel ühe näite, lappab komissar kaustikut. 
Tütar võttis lihakombinaadist isa mitme firma nimel kaupa. 
Isa ei teadnud sellest muidugi midagi. 
Plika leidmisega oli meil tükk vaeva. 
Siis kiusab majanduspolitseid veel keegi Einar Luig, viis korda kohtu poolt karistatud isik. 
Tema on saanud 15 tuhande krooni eest vorstitooteid. 
Üldiselt läheneb meie menetluses olevate kriminaalasjade käive ehk kogu kahjusumma 100 miljonile kroonile, resümeerib Hendrikson. 
See on ainult osa, mis meil teada. 
Kui suur võib kahju olla arvele võtmata juhtumites, teab ainult vanajumal ise. 
Komissar ütleb, et ka pangad kannatavad debiilse kuritegevuse all 
Kliendid on kavalad ja oskavad usaldust võita. 
Võtavad esimese suure laenu ning maksavad kenasti tagasi. 
Teise või kolmanda laenuga kaovad silmapiirilt. 
Komissari retsept selle vastu: pangad peaksid enne laenu andmist huvi tundma, kui suur on firma majanduslik käive. 
Praegu tunneb Hendrikson puudust sellistest politseinikest nagu seriaalis Miami Vice. 
Nad võiksid talle kätte saata persooni, kes võttis pangast 350 tuhat dollarit ning sõitis Miami. 
Vist suvitama. 
Kui majanduspolitseinikud tahtsid meest küsitleda (Interpoli abiga), tuli USAst umbes selline vastus: Peeter Jeret on lahkunud aadressilt, mis on kirjas tema juhilubadel. 
Mõnedel andmetel olla mees sõitnud Californiasse. 
Kunagi saame ta ikkagi kätte, ütleb komissar lohutavalt. 
Ja lisab nukramalt, et kelmide välisele hiilgusele vaatamata on enamiku materiaalne olukord null. 
Võla katteks ei ole midagi arestida peale (tühjade) pudelite. 
Meile on vaja tõhusat revideerimisaparaati, väidab komissar 
Praegu puudub meil ametkond, mis tagaks revideerimise kujul, nagu seda tegi rahandusministeeriumi juures olnud kontrolli ja revisjoni valitsus. 
Tiit Vähi ajal asuti seda taas looma, kuid asi jäi pooleli.. 
Hendrikson kurdab, et praegune Riigikontroll erakapitalil põhinevate ning isemajandavate riigiettevõtetega ei tegele. 
Neid ei kontrolli üldse keegi. 
Seetõttu saavadki muide takistamatult tegutseda riigiettevõtete juurde loodud nn ühemeheaktsiaseltsid. 
Nende poolt tekitatud kahju on kindlasti teine 100 miljonit. 
Revisjonimehhanismi puudumise tõttu venib pankrotistunud pankade uurimine. 
Näiteks Eesti Pank pole suutnud Tartu Kommertspangas korralikku revisjoni läbi viia. 
Justiitsminister Kaido Kama on diplomaatiliselt öelnud, et kuna uurimine on väga mahukas, siis Tartu Kommertspanga juhi Rein Kaarepere suhtes pole süüdistuskokkuvõtteni veel jõutud. 
Kuid nagu Hendriksoni jutust selgub, pole venimise põhipõhjuseks mahukas uurimine. 
Pärnu Kommertspanga uurimine seisab samuti revisjoni taga. 
Komissar lükkab lähemale paberi, millelt loen, et Pärnu prefekt palub abi küsimuse lahendamisel, kes ikkagi peaks pangas revisjoni tegema. 
Revidente oleks vaja ka ärastatavate ettevõtete kontrollimiseks, ütleb Hendrikson. 
Nad võiksid töötada kohalike omavalitsuste rahandusosakondade juures. 
Kui vaja, täidavad politsei, kui vaja, omavalitsuste tellimusi. 
Komissarile ei anna rahu ka politsei reformimine 
Ta teatab sarkastiliselt, et uues politseiseaduses enam majanduspolitseist ei räägita. 
Kirjas on keskkriminaalpolitseile alluv majanduskuritegude vastu võitlemise osakond. 
Küsimus ei ole nimes, vaid hoopis juhtkonna suhtumises, leiab Hendrikson. 
Kui oleksime iseseisev üksus, jääksid ära meie meeste konvoisse saatmised. 
See tähendab, et majanduspolitseinikke rakendatakse abijõuna isikuvastaste kuritegude avastamisel. 
Ühe minu poisi menetluses oli kriminaalasi metalli ebaseadusliku kauplemise kohta. 
Ühel päeval jäi uurimine pooleli, sest ta saadeti kurjategijat konvoeerima, mida oleks võinud teha tavaline kordnik. 
Muidugi on tähtis, et see või teine tapja võetakse kinni. 
Kuid meie töö pole sugugi vähem olulisem, meie poisid tegelevad miljonitega. 
Ja nende miljonite pärast kedagi ära koristada on tühiasi. 
SORVVO ajal tegelesime asjaga kümme päeva, siis andsime uurijatele edasi. 
Nüüd viime ise kriminaalasjad kohtuni. 
Ka altkäemaksud ja salakaubaveod, mis varem kuulusid prokuratuuri ja KGB kompetentsi. 
Ka see paljuräägitud atentaadikatse granaadiga tehti majanduspolitseinikule. 
Oma poiste peale võin üldiselt kindel olla, väidab Hendrikson 
Hea seegi. 
Kui saad kuus 800 krooni ja keegi pakub viitsada dollarit, peab keeldumiseks omama korralikku südametunnistust. 
Hendrikson leiab nukramalt, et üks tema alluv osteti natuke teistmoodi ära. 
Võeti ühte firmasse kõrge palga eest tööle. 
Noormees oli ülikooli lõpetanud, oskas hästi inglise keelt. 
Firmad püüavad sageli majanduspolitseinikke endale konsultantideks osta, saamaks teada politsei nõrku kohti. 
Raha paneb kõik paika. 
Õigussüsteem on tasakaalust kaugel. 
Häid advokaate on rohkesti, nad saavad korralikke honorare. 
Ja nii see peabki olema. 
Kes on aga nende ja kaitsealuste vastaspooleks? 
VIRKKO LEPASSALU 
KODUEESTLANE MÕISTETI ROOTSIS TEISTKORDSELT SÜÜDI 
21. septembril mõisteti Stockholmi Raekohtus varastatud kaubaga seotuses süüdi tallinlane Meelis Jahnson (sünd 12. veebruaril 1965). 
Ta saabus Rootsi 7. septembril. 
Ärasõidupäeval, 19. septembril tabati ta Áhléns City kaubamajas katselt lahkuda varastatud kaupadega, mille koguväärtus ulatus 589 kroonini. 
Kell oli just 15.15 ja noormees pidi suunduma Stockholmi Vabasadamasse, kuid valvurid kutsusid kohale politsei. 
Meelis väitis kohtus, et tema pole kaupu varastanud, vaid need andis talle hoiule keegi Sonja, kes olevat tahtnud veel midagi osta. 
Kuna prokurör ei suutnud tõestada, et kaubad varastas Meelis Jahnson, siis mõistetigi ta süüdi üksnes varastatud kaubaga seotuses. 
Karistuseks määras kohtunik talle 1500 SEKi trahvi. 
Selle summa maksis süüdimõistetu ka kohe ära. 
Meelis Jahnson on Stockholmis ka varem süüdi mõistetud täpselt sama kuriteo eest. 
Ka siis ei suutnud sama prokurör tõestada, et Meelis Jahnson varastas tema juurest leitud kaubad ise (Eesti Aeg, 7. juuli 1993, artikkel Eestlaste kriminaalseid lugusid Rootsist.). 
Ka kohtunik tundis Meelis Jahnsoni ära. 
JÜRI LINA 
KODUEESTLASTEL ENDISELT RIIK TÄHTSAM KUI INIMENE 
Rootsi saabub endiselt kodueestlaste kirju, kus ümbrikule on primaarsena märgitud sihtmaa ja alles lõpuks tuuakse ära kirjasaaja nimi. 
Segadust on säherdune pea peale pööratud järjekord tekitanud eelkõige rootslastest postiametnike hulgas. 
Kord üks postiametnik päris minult kirja üleandmisel, kas Eestis ikka veel ei mõisteta, et tähtsaim on kirjasaaja nimi ja mitte maa, kuhu see saabub. 
Ta palus mul seda Eestis selgitada. 
Eeldan, et Eesti sisepostis domineerib endine nõukogulik süsteem, kus adressaadi nimi tuli esitada kõige viimases järjekorras. 
Oleks siiski juba ülim aega mõista, et inimene on tähtsaim. 
Seejärel tuleb tänav ja linn ning väliskirjade puhul riik. 
Millal küll uuesti normaalse süsteemiga harjutakse? 
JÜRI LINA 
WEST SIDE'I MAAILMAD 
Piltidel on näha kolm maailma, mis läbivad West Side Story't. 
Jetsid - ameeriklased, kes peavad Ameerikamaad omaks, vaatamata sellele, et ka neile on see maa uus: nende hulgas on poolakas, iirlane jt. 
Puertoriikolased, kes on unistanud vabast ja heast elust Ameerikas ja kes on igal juhul võõrad (eriti jetside arvates). 
Tony (Toomas Tohert) ja Maria (Tiiu Kütt), XX sajandi Romeo ja Julia, kellele pole määratud õnne selles patuses maailmas. 
Ennekõike nendest lähtudes sünnib tragöödia. 
Maailmas, kus valitseb julmus ja vägivald, rahvaste ja rasside vaheline vaen, peabki kõik kaunis traagiliselt lõppema. 
Muusikal on inspireeritud Shakespeare'i Romeost ja Juliast ja Shakespeare'i tragöödiate tugevus minu arvates just selles seisnebki, et ta oskab luua atmosfääri, situatsiooni, kust pole lootust välja pääseda. 
Vaataja tajub seda eesriide avanemisest alates. 
Selles on fataalsust. 
Publiku ja lava vahel käivitub huvitav protsess: vaatajad teavad, et lugu lõpeb halvasti, aga tegijad teevad näo, et nad ei tea seda ja justkui püüavad saatuslikku lahendust vältida. 
Siit ehk algabki tõeline teatrimaagia. 
Ometi on West Side'is rohkem lootust kui Romeos ja Julias, tragikoomilist elementi on ju päris palju, tekstki on vaimukas. 
Erinevus on selles, et Romeo ja Julia saavad mõlemad surma, Maria jääb elama. 
Kuigi - see polegi enam tähtis. 
Siiski, Romeos ja Julias on koomilisust rohkem, näiteks amm, Mercutio. 
West Side'is polegi läbinisti koomilist karakterit. 
Kurjus ja julmus on selle tüki tugevaimad märksõnad. 
Samas kannavad paljud muusikali tegelased endas hävingu pitserit. 
Need noored ei oska vastata küsimusele, miks maailm on julm, ta oli selline enne neid. 
Ehk tüki sõnadega: Doc: Te teete sellest maailmast täipesa! 
Action: Sellisena me selle maailma eest leidsime. 
Ja nii see on. 
Siin võib leida veel palju sügavamaid seoseid. 
Miks inimene üldse on selline? 
Mõeldes neile seostele ja nähes meidki ümbritsevat maailma, kus enam ei ole turvaline, jõudsin õudusega järeldusele: äkki on inimene kui liik ennast ammendanud. 
Äkki on Lunastajal viimane aeg tulla. 
Kuigi, ka varasematel aegadel on korduvalt leitud, et kaugemale pole kurjuses enam võimalik minna. 
Miks nad tapavad? 
Miks pole armastusel eluõigust? 
See jääbki lahtiseks. 
Jetside kamp ei võitleks ju selle tänavajupi pärast, kui neil oleksid teised võimalused. 
Võmmide jaoks pole me inimesed. 
Me oleme räpased retsihakatised, ütleb Action. 
See on järelikult juba ette otsustatud. 
Ega Montecchid ja Capulettidki vist oma vaenu algpõhjust enam mäletanud? 
Shakespeare võttis seda kui aksioomi. 
Vaen lihtsalt eksisteeris, oli paratamatus. 
Vaenul pole arukat põhjust ka West Side'is. 
West Side Story on sügavalt ameerikalik tükk. 
Autorid tahtsid esialgu teha muusikali juutide ja kristlaste kokkupõrkest. 
Aga mis puutub ameerikalikkusesse, siis olen püüdnud sellelaadseid tükke seni vältida. 
Ma pole ise seal käinud, tajun seda maad vaid filmide, inimestega kokkupuudete ja miks ka mitte Moskva kaudu. 
Mida see viimane tähendab? 
Suurrahvaste sarnasust on ju ennegi märgatud. 
Tükis mängib suurt osa väga hea muusika. 
Lepime kokku, et muusika on väga hea, aga ärme parem püüamegi hakata sellesse põhjatusse kuristikku vaatama. 
Nii palju loost endast. 
Teine etapp on see lavale tuua, jätame selle praegu vahele. 
Jätkame kolmandaga: kuidas tuua West Side Story lavale kogenematute näitlejatega. 
Otsides veel paralleele Romeo ja Juliaga arvan, et Shakespeare'i draama on tugev ka sellepärast, et kõike kogevad selle tegelased esimest korda elus. 
Tunded on tugevad ja vahetud: armastus, pettumus, armukadedus, kaotus. 
On suur õnn, et olen saanud töötada West Side'i tegelaste eakaaslastega. 
Aga nad on ju noored ja veel mitte professionaalid. 
Muidugi, nad ei ole veel päris professionaalid, kuid ka lavakunstikateedrist tulnud pole seda, kuigi nemad on juba kõike proovinud. 
Nad on kujunemisjärgus, mitte ainult lauljatena, vaid ka isiksustena. 
Näitlejad jagunevad minu arvates tinglikult kolme liiki: vaieldamatud professionaalid, need, kes esitavad kujutlust tunnetest ja need, kes mängivad ettekujutust tunnete mängimisest - paraku on neid viimaseid muusikateatris päris palju. 
West Side'i noored õnneks ei oska seda viimast varianti kasutada. 
Kas on lootust, et töö West Side'iga võib midagi muuta ka noorte lauljate koolituses? 
See ei sõltu minust. 
Mõned aastad tagasi esitasin oma programmi, seda pole küll ära põlatud, aga sellest pole rohkem juttu ka olnud. 
Kas West Side Story'le järge ka tuleb, ei julge praegu veel lubada. 
Vahendanud MARE PÕLDMÄE 
Kes teab kirjastaja Hans Männiku elukäigust 100 aastat sünnist 
Sada aastat tagasi, 10. oktoobril 1895 sündis Järvamaal Koeru kihelkonnas Vainjärve vallas Preedi mõisas kutsar Hans Männikul poeg Hans. 
Nähtavasti ei uskunud isa poja suurde tulevikku ning püüdis teda kindlustada oma traditsioonilise nimega. 
Nii toimivad veel sellegi sajandi isad ning nii on tekitatud avalikus elus mõndagi segadust kahe Hans Luigega, kahe Ralf Parvega, kahe Uno Lahega ja nii edasi. 
Hans Männik juunior sai 1918. a Tartu Õpetajate Seminarilt pedagoogidiplomi ning 1924. aastal lõpetas Tartu Ülikooli matemaatika-loodudusteaduskonna zooloogiz alal. 
Juba enne Esimest maailmasõda õpetas ta Kehra vallakoolis, hiljem Tallinna koolides ning võttis osa ka Vabadussõjast. 
Pärast sõda õpetas ta looduslugu Tartus H. Treffneri gümnaasiumis ning võttis osa Loodusuurijate Seltsi tegevusest. 
Samal ajal huvitus ta raamatute kirjasatamisest ning kuulus 1920. aastal kirjastuse Loodus asutajate hulka. 
Uus kirjastuse nimigi näitab, et eesmärgiks seati avaldaad loodusteaduslikku kirjandust, sealhulgas looduslooraamatuid koolidele. 
Kooliõpikutel oli kohustuslik ostjaskond, need ei jäänud lattu seisma ning kirjastus sai kiiresti jalad alla. 
Olulist rolli mängis uudiskirjanduse oskuslik reklaam: Männik rajas 1927. a Eesti Kirjastajate ja Raamatukauplejate Ühingu ajakirja Raamatu Teataja ja 1926. a reklaamilehe Kirjanduslikke Uudiseid ning oli nende toimetajaks. 
Viimasest on eeskuju võtnud kirjastus Faatum oma Lugeja Lehega. 
Männik mõistis varakult seda, mida sõjajärgsed kirjastajad tänaseni ei suuda taibata: kirjastus ja trükikoda peavad olema ühe peremehe juhtida. 
Nii kuulus Männik aktsiaseltsi K. Mattieseni trükikoda asutajate hulka ning valiti 1929. a selle esimeheks. 
Mattieseni trükikoda Tartus Vallikraavi tänava niurgal paistis silma trükikirjade valikuvõimaluste poolest. 
Looduse kirjastus püüdis eesti raamatut muuta järjest kaunimaks ja esinduslikumaks ning nii oli otstarbekas vana K. Mattieseni trükla kõrvale asutada uus, moodsa sisseseadega trükikoda. 
1933. a asutati Männiku eestvõttel aktsiselts Ilutrükk, mille juhatuse esimeheks ta kohe valiti. 
Ilutrükk oma kivi- ja ofsetttrükimasinatega oli võimeline tegema kauneid mitmevärvitrükiseid ning see viis eeskätt eesti lasteraaamatu hoopis kõrgemale tasemele. 
Aastatel 1926-38 oli Männik ka Eesti Kirjastajate ja Raamatukauplejate Ühingu esimees, niisiis läksid kirjastamise juhtpositsioonid pikaks ajak Männiku kätte. 
Ta muutus küll juhtivaks kirjastajaks, kuid mitte monopolistiks. 
Ilukirjanduse alal konkureerisid Loodusega edukalt kauaaegne Noor-Eesti kirjastus, kirjandusteadust ja kirjandusõpikuid andis süsteemikindlalt välja Eesti Kirjanduse Selts ning veel 1934. a söandas August Pill luua Eesti Kirjastuse Kooperatiivi, mis hakkas väja andma esmajoones tõlkeilukirjandust, kuid selle kõrval ka eesti originaalteoseid. 
Kuid mõned häirivad konkurentsinähtused siiski ärritasid avalikkust, nii näiteks mõistis juhtiv ajaleht Uus Eesti 1935. a rahvusliku kapitali pillamisena hukka K. Hamsuni Maa õnnistuse Üheaegse avaldamise nii Looduse kui ka Noor-Eesti poolt. 
Tagantjärele vaadates ei tundugi see ni häirivana kui tänapäevane olukord, mil mitu kirjastust konkureerivad Tarzanite prahtkirjanduse väljaandmisel. 
Looduse kirjastuse alusmüüriks kujunesid õnnestunult valitud ning mõjukalt kujundatud raamatusarjad. 
1926. a kuulutas Looduse kirjastus välja romaanivõistluse ning järgmisel aastal said teatavaks tulemused (I auhind August Jakobsonile kaheköitelise romaani Vaeste-Patuste alev eest, auhinnati ka noori kirjanikke Reed Morni, Betti Alverit ja Mart Rauda). 
Romaaanivõistlus kujunes traditsiooniliseks, selle kaudu astus kirjandusse hulk noori prosaiste (pärast 1927. aastat veel Leo Anvelt, Richard Janno, Erni Krusten, Helene Ranna, Leida Kibuvits, Aadu Hint, Leida Tigane, Elmar ja Voldemar Õun, Helga Pärli-Sillaots jt.). 
Romaanivõistluse laureaatide teostest kujunes heal paberil trükitud ning autori portreega varustatud raamatusari. 
Tõlkekirjandust asus Loodus lugejate kätte juhtima odavate raamatusarjadega: 1927. a alustas väikeste vihikutena ilmumist Looduse universaal-biblioteek, 1929. a Looduse kroonine romaan, 1931. a Tänapäeva romaan. 
Kirjandusloolistes käsitlustes on kiputud neid ajaviitekirjanduse levitamise pärast halvustama, kuid tegelikulot pakkus Looduse kroonine romaan umbes 50 % ulatuses klassikuteks arvatud kirjanike õhemaid romaane ja jutustusi (A. France, E. Zola, G. de Maupassant, A. Daudet, S. Lagerlöf, K. Hamsun, J. Galsworthy, H. Mann, LFeuchtwanger, I. Turgenev jt). 
1930. aastail söandas Männik luua juba kallimaid tõlkekirjanduse sarju: 50köiteline hõbevärviliste kaantega Nobeli preemia laureaatide seeria, memuaaride biblioteegi Marseljeesist internatsionaalini, võõraid maid tutvustava sarja Mehed, maad ja mered. 
Lastel oli meeldiv oma lugemisoskust arendada värviliste piltidega raamatusarjadest Looduse lasteraamat, Looduse kuldraamat, Targad tähed ja Rõõmus raamat. 
Koolide kirjandusõpetust viis edasi Looduse kahvaturoheliste kaantega seeria Keel ja Kirjandus, kus leidub nii kirjanike lühimonograafiaid, ajajärgu ülevaateid kui ka keeleraamatuid. 
Looduse kirjastus söandas välja anda ka kaua kasutatavaid teatmeteoseid, nagu 8köiteline Eesti Entsüklopeedia (1931-1937) ja Väike Entsüklopeedia, samuti teadusteoseid Eesti rahva ajalugu, Üldine kunstiajalugu. 
Usklikele kirjastati redigeeritud teksti ning rohkete illustratsioonidega Suur Piibel. 
Ajaloost aga ei taheta või ei osata õppida. 
Turumajandusega halvasti kohanev, järjest tiraaži ja nimetusi vähendav kirjastus Eesti Raamat ei oska Looduse kombel oma toodangut levitada. 
Loodusel oli aga loodud raamatulevitajate agentide võrk, mille abil raamatuid koju toimetati,; lugejaid meelitati nii raamatusarju kui ka kalleimaid üksikteoseid alandatud hindadega ette tellima; mahukaid raamatuid avaldati vihikutena ning neid sai omandada ka järelmaksuga; Looduse universaal-biblioteegi ettetellijate vahel loositi välja priipileteid Egiptusesse, Indiasse, Prantsusmaale jm. 
Looduse tegevus avardus, 1938. a rajati osakond Tallinnas ning kirjastamiskohana hakati tiitellehtedele trükkima Tartu -Tallinn. 
1939. aastal loodi eesti kirjanduse levitamiseks välismaal kirjastus Boreas (Põhjatuul), mis alustas tegevust Londonis, tegevdirektoriks kutsuti laevareeder Evald Jakobson (1903-1973), kelle nimelist kirjanduspreemiat on väliseesti autoritele välja antud tänapäevani. 
Borease teiseks direktoriks sai aga Hans Männik ning nii ulatub tema kirjastustegevus Eestist kaugemalegi, ka Valkas kirjastati Looduse noorsookirjanduse venekeelseid tõlkeid levitamiseks Lätis ja mujal. 
Borease esimeseks raamatuks oli estofiil E. Howard Harrise lühike kirjanduslugu Literature of Estonia, millest 1947. a avaldati teine, täiendatud trükk. 
Samalt autorilt ilmus samas Borease kirjastuses ka esimene pagulaskirjanduse ülevaade Estonian Literature in Exile (1949). 
Boreas tegutseb tänapäevani, nüüd juhib seda kirjanik Einar Sanden Cardiffis. 
Kuid pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt tuli ka Hans Männiku kultuuritööle lõpp. 
Ta oli küll mõistnud olukorra ohtlikkust ning tütar Maire Männiku teatel püüdis baltisakslaste viimase lahkumisvooga siirduda Saksamaale, kuid see ei läinud korda. 
1940. aasta suvel ta arreteeriti ning süüdistus tõsteti just välismaise kirjastuse Boreas pärast. 
Sovetlik kohus mõistis Männiku lühemaks ajaks (mõnede arvates kolmeks aastaks) vangi. 
Vasalemma vangilaagrist saadeti ta 1941. a Venemaale, kuid arhiividest ei õnnestunud leida isegi selle siirdamise dokumente. 
Sellega lõpevad kindlad teated H. Männiku elukäigust. 
Eesti Riigiarhiivist leiti vaid Hans Männiku õppeedukuse tunnistus 1918. aastast, täpsemaid teateid tema saatusest ei olnud võimalik saada ka siseministeeriumist. 
Tulemusi ei andnud ka avalikkuse poole pöördumised ajalehes Sirp (1991. a) ega Ukraina lehtedes. 
Hans Männiku elukäiku on uuritud Pedagoogikaülikooli raamatukogunduse kateedris Mare Loti juhtimisel, kuid dokumentaalseid andmeid H. Männiku elutee lõpu kohta pole sealgi. 
Mare Loti arvates vabanes H. Männik vangist sõja ajal ning on hiljem töötanud kooliõpetajana Ukrainas Rovno kandis, kus suri 1970, aastate algul. 
Teadmata on aga, kas H. Männik elas oma viimased aastad oma või mõne muu nime all. 
Olen kuulnud, et teda on nähtud ka Moskvas ja Rostovis. 
Kui keegi teab midagi lisada Hans Männiku viimase aja saatus ekohta, palun teatada Eesti Aja toimetusse. 
Vahest on ta mõnele tuttavale või sugulasele Eestis pärast sõda kirjagi saatnud? 
OSKAR KRUUS 
Viimane Eesti kirjanik Suurbritannias Einar Sanden Cardiffis 
Inglismaa ja Eesti kirjanduslike sidemete loomisele pani tugeva aluse Aino Kallas, kes saadikuprouana elas aastail 1922-1934 Londonis ning jutustas sellest oma viimastes päevaraamatutes (eesti keeles pealkirjadega Suurlinnade udus ja säras ning Pööripäevad) ja mujalgi. 
Teise maailmasõja järel saabus Inglismaale umbes 3000 eesti pagulast ning nende hulgas leidus ka kirjanduslike huvidega inimesi. 
Inglismaale luurekooli kutsutud Arved Viirlaiul jäid vastavad õppused ära ning ta hakkas ajaviiteks romaani kirjutama, siirdus siis aga 1955. a Kanadasse. 
Ka inglise filoloogia professorile Ants Orasele oli Inglismaa vaid vahepeatuseks, 1949. a lahkus ta USAsse. 
Lapsena Inglismaale sattunud ning inglise mentaliteedi väga ebameeldivalt kogenud ElinToonagi tundis tungi sealt lahkuda ning kujunes kirjanikuks USAs. 
1952. aastal viidi ka eestikeelne naisteajakiri Triinu Londonist üle Kanadasse. 
Pikaks ajaks jäi eesti kirjanduselu eestvõtjaks Londonis romaanikirjanik ja kuuldemängude kirjutaja Gert Helbemäe, kes suri 1974. a. 
Eesti kirjandus Inglismaal ei surnud aga välja, sest sinna jäi siiski üks eesti kirjanik - aeainar Sanden. 
Viimasest sai ka kirjastaja ning nii ilmub tänapäevani Suurbritannias ka eestikeelseid raamatuid. 
Äsja avaldati Postimehes (23.-24. augustil 1993) Einar Sandeni juudiküsimust käsitlev artikkel Kas Miksoni-jaht lõpusirgel?. 
See ärgitas nii mõnegi lugeja küsima, kes on Einar Sanden. 
Hiljuti võis küll raamatukaupluse akendel näha Einar Sandeni romaani Loojangul lahkume Tallinnast ning mullu, tema 60. sünnipäeva puhul, ilmus meil temast lühikirjutusi (Eesti Ajas 26. augustil, Postimehes 9. septembril ja Sirbis 11. septembril 1992). 
Einar Sanden on Tallinnast pärit, ta sündis ohvitser Johannes Eina pojana 8. septembril 1932, hakkas kooliteed käima Tallinnas Prantsuse Lütseumis ja Õpetajate Seminari algkoolis, sattus poisieas sõjapõgenike hulgas Saksamaale, õppis laagrikoolides ja Eckernförde saksa gümnaasiumis (Schleswig-Holsteinis). 
Kõrghariduse sai Inglismaal Cardiffi Reaalteaduste ja Tehnika Instituudis ning Walesi Ülikoolis, viimases õppis ta majandust, keeli ja kirjandust, sai magistrikraadi 1983. ja doktorikraadi 1984. aastal. 
Ta sõitis mõnd aega merd ning leidis meremehena tööd Eesti Meremeeste Unioonis, kus ta edutati 1951. a Inglismaa osakonna sekretäriks. 
Nii kujuneski ta uueks kodupaigaks sadamalinn Cardiff Bristoli lahe ääres. 
Looduse kirjastuse direktor Hans Männik, kelle sünnist möödub sel sügisel 100 aastat, rajas enne II maaailmasõda võõrkeelsete raamatute väljaandmiseks antiikse tuulejumala nimega kirjastuse Boreas, mis tegutses peamiselt Londonis. 
Seda kirjastust hakkas 1975.a juhtima Einar Sanden. 
Tema käe all antakse eestikeelseid raamatuid tänini välja, mõnegi eestikeelse trükise tiitellehel võib nüüd kirjastamiskohana näha Cardiffi. 
Einar Sanden hakkas lühijutte avaldama Saksamaal Augsburgis, esimese raamatuna ilmus talt Einar Eina autorinimega luuletuskogu Tuul üle Andaluusia (1954). 
Saksamaa ja Suurbritannia kõrval on Sanden mõnda aega elanud ka Hispaanias. 
Ka teine raamat, September (1959), on veel luulekogu, kuid siis otsustas autor proosakirjanduse kasuks. 
E. Sandeni esimene romaan Ungari sügis ilmus Torontos 1959. a ja kajastab keerulist 1956. aasta sügist, mil Nõukogude Liidu tankiarmee lämmatas vabadusepüüded Ungaris. 
Autor näitab, kuidas mitmest rahvusest üliõpilased sellele sündmusele Inglismaal reageerisid ning viib kohati tegevuse ka Ungarisse. 
Ilmekalt on jutustatud 23. oktoobrist 1956, mil Budapesti protestivad noored nõuavad kompartei sekretäri Ernö Gerö tagasiastumist. 
Tegelaste hulgas leidub ka eestlasi, romaan lõpeb põgenemisega Budapestist Viini. 
Ungari sügis on kirjutatud suhteliselt leebes stiilis, hiljem hakkab Sandeni käsituslaadi iseloomustama ründav toon, ta astub teravasse võitlusesse kommunismiga, kasutades fantaasia kõrval tihti dokumentaalset materjali. 
Üleminekujärku tähistab kaheköiteline romaan Viimane veerand veini (1962), kus autor on kasutanud meremehekogemusi. 
Elutee on Sandeni kokku viinud mitmesuguste inimeste ja olukordadega. 
Ema kaudu sugulane kindralinspektor J. Soodla jutustas poisile Eesti NSV kompartei I sekretäri Karl Säre elukäigust, Inglismaal tutvus ta keemiatudeng Maggyga, kes siirdus peagi juurat õppima ning kellest sai hiljem peaminister Margaret Thatcher. 
Karl Särest jutustas Saksamaal ka Maksim Haamer, kes on tuntuks saanud Robert Raidi nime all poliitilise romaaniga Kui venelased tulid... 
Põneva sisuga raamatus KGB kutsub Evet (1968) näitas Sanden, kuidas NSVL julgeolekuorganid häirisid pagulastel kodumaa külastamist. 
Dokumentaaljutustuses Mitme näo ja nimega (1978) jälgis ta, kuidas KGB haardesse sattunud Artur Haman nõukogude luurajana Rootsis paljastati (sellest oli palju juttu välismaistes ajalehtedes, kuid ka Moskva Pravda pidi sellest maailmale esitama oma ilustatud vesiooni). 
Sanden osutab ka sellele, kuidas Hamanil õnnestub viimasel minutil Stockholmist jalga lasta ning seejärel leida endale vaikne rahusadam Tartu Ülikoolis. 
Raamat ise on kirjutatud kollaažtehnikas, domineerivad dokumendid ja refereeringud ajalehtedest. 
Sandeni fabuleerimisvõime ja jutustamisoskus avaldub ilmekalt Karl Särest kirjutatud romaanidialoogias Loojangul lahkume Tallinnast (1979) ning Süda ja kivid (1982). 
Need on poliitilised põnevusromaanid, mis sünteesivad dokumentaalsust ja vaba fantaasiat. 
Mujal maailmas oli ammugi teada, et septembris 1941 Kadriorus vangistatud Karl Säre elutee ei lõppenud samal aastal Eestis, sest 1943. aastal esines ta Kopenhaagenis kohtuprotsessil, kus arutati eesti kommunisti J. Eltermanni tapmist. 
See oli rahvusvahelise vastukajaga suurprotsess, mida Saksamaa kasutas propagandaks enda kasuks. 
Huvitaval kombel ei olnud K. Säre seal siiski süüdistatava rollis, vaid ainult tunnistajana. 
Suuresti lähevad aga teated lahku selles, mis sai K. Särest pärast Kopenhaagenit. 
Ühtede kuulduste järgi suri ta varsti Saksamaal koonduslaagris, teised on teda aga näinud sõja lõpul Hamburgis, kolmandad viitavad põgenemisel Lõuna-Ameerikasse. 
Kuna ajaloolased pole suutnud esitada kindlaid teateid, jäävad kirjanikule vabad käed. 
E. Sanden on oma romaanis Loojangul lahkume Tallinnast valinud Lõuna-Ameerikasse põgenemise versiooni: Säre on seal haigestunud vähki ning tuleb oma elu päästmiseks abi saama USAsse, kus vastutasuks lubab loovutada bolševistlike agentide nimekirja. 
Vastav paber on aga jäänud peitu ühe Tallinna maja pööningule ning seda saadetakse ära tooma eestlasest salaluuraja Margus Tamm. 
Viimane jõuabki vastava majani Maakri tänavas, kuid kukub seal ikkagi KGB kätte. 
Romaanis Süda ja kivid saab Margus Tamme saatus siiski õnneliku lõpu - ta vahetatakse 1980. aastal sovetlike salakuulajate vastu välja ning pääseb pärast pikki vangiaastaid tagasi Läände. 
Peasüžee jutustab aga Säre viimasest elujärgust Suurbritannias ning nurjaminevast katsest teda sealt röövida - varjunime all elanud Säre lastakse Cornwallis siiski vähki surra. 
Romaanis on üllatavaid pöördeid, jutustada lastakse mitmel vastandlikul isikul, episoodiliste tegelastena esinevad nõukogude ajajärgu Tallinna prominentsed isikud. 
Niisiis on E. Sandenit huvitanud aktuaalsed poliitilised probleemid, ta raamatud on kirjutatud terava sulega, neutraalne jutustus muutub tihti satiiriks. 
Viimasel ajal on siiski märgata käsituslaadi rahulikumaks muutumist, näiteks raamatus eesti-rootsi päritoluga kunstnikust Erik Schmidtist. 
Praegu kirjutab ta autobiograafilist romaani, mille esimene köide kannab pealkirja Hommikutunnid. 
Selle kõrval jätkab Sanden materjalide kogumist Eesti kaubalaevastiku kohta. 
OSKAR KRUUS 
Veel kord Tallinna suurest vapist 
Oma eelmises kirjutises (Suur või väike vapp?, EA nr 30, 25. august 1993) esitasin hüpoteesi, et Tallinna suur vapp võeti kasutusele õige hiljuti, alles 1564. aastal. 
Sedagi tehtud Rootsi kuninga Erik XIV korraldusel ja Rootsi-Taani suhete halvenedes arvatavasti Taani kuninga Frederik II õrritamiseks. 
Ootamatult leidsin osandatud arvamusele kinnitust külastades hiljaaegu Turu lossi, kus praegu on avatud suurnäitus kolmest seal lühemat või pikemat aega viibinud Rootsi XVI sajandi kuningast: Gustav Vasa, Erik XIV ja Joahan III. 
Ühes lossi saalides eksponeeritakse Erik XIV vappi, mille väljadel on tavakohaste Gööta- ja Sveamaa tähiste - lõvi ja kolme krooni kõrval kujutatud ka ülejäänud Skandinaaviamaade sümboleid - Norra lõvi ja Taani kolme leopardi. 
Vapp pärineb aastast 1562 ja on valmistatud Erik XIV tellimusel kroonimispidustusteks (nn pretensioonivapp). 
Alles seepeale meenus mulle tõik, millele oleksin pidanud tulema juba varem. 
Nimelt on sama heraldiline kombinatsioon aastail 1564-1568 vermitud ka osale Rootsi rahadest. 
Et mündiküsimuste otsustamise ainuõigus Rootsi riigis kuulus kroonile, ei saanud kirjeldatud muudatus Mündipildis aset leida Erik XIV teadmise ja heakskiiduta. 
Seega alustati kolme lõviga motiivi kujutamist rahadel nii Rootsis kui Tallinnas üheaegselt ja kuninga korraldusel! 
Nagu ilmnes Turu muuseumi mündikabineti juhataja hr Tom Bergrothi asjatundlikest seletustest, oli õigupoolest tegu vana riiuga. 
Juba kuningas Frederik II isa Christian III lasi oma vapile teiste kõrvale paigutada ka Rootsi kolm krooni, küllap viitamaks Taani valitsejasoo veel hiljutisele võimule Rootsi üle (alles 1523. a sai Rootsi pärast pikka vaheaega taas oma kuninga, Gustav Vasa). 
Sellest sai alguse nn vapitüli, mis ajendas omakorda Taani lõvide kasutamise Rootsi vapil. 
Ühtlasi väljendas see juba ka Rootsi kasvavat auahnust tama Läänemere-poliitikas (dominium maris Baltici), mis hiljem kulmineerus hiilgavateks vallutusteks XVII sajandil, nn suurvõimu ajal. 
Niisiis ei olnud kolme lõvi kasutuselevõtt Tallinna müntidel 1564. aastal tõepoolest juhuslik, vaid vaieldamatult osa Rootsi trooni toonasest Taaani-vastasest poliitikast. 
Kohapeal oli uue mündipildi staatus vähemalt esialgu nähtavasti mõnevõrra ähmane. 
Ühelt poolt võis seda ju tõlgendada (sarnaselt nagu Rootsi müntidel) Taani vapina, teisalt olid aga lõvidel Tallinnas pikaajalised traditsioonid magistraadi pitsatpildil kujutatud sümbolina. 
Rõhutagem siinkohal siiski, et just nimelt sümbolina, sest pitsapilt ei ole vapp. 
Kindlasti aga võeti tuntud motiiv tallinnlaste poolt hõlpsasti omaks. 
Rahale kui olulisele ja laialdaselt käibivale esindusvahendile vermitud kujund pidi inimeste teadvuses üsna kiiresti kinnistuma linna harjumuspärase tähisena, seda enam, et lõvid hõivasid mündil varem linnavapile kuulunud koha. 
Siit jäi nende käsitamiseni vapina juba lühike samm, mis igapäevases elus tehti küllap märkamatult. 
Pole välistatud, et ametlikult, st vapidiplomi vms dokumendi näol seda Rootsi ajal ei astutudki. 
IVAR LEIMUS 
NOBELI KIRJANDUSAUHINNAD XII Aasta 1912 
1912. aastal sai kirjandusliku Nobeli mees, kes tõstis saksa kirjanduse taas üleilmsesse huvikeskmesse tõstis. 
Ka Eestis oli ta sajandi esimesel veerandil erakordselt menukas, tema näidendeid mängiti nii Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis kui Narvas. 
Hilisem huvi on olnud sootuks põgusam ja juhuslikum. 
Saksa dramaturg ja romanist Gerhard Hauptmann sündis 15. novembril 1862. aastal Ülem-Salzbrunnis Sileesias. 
Tema vanavanemad olid olnud veel tavalised kangrud, ent isa jõudis juba võõrastemajapidajaks. 
Gerhard oli pere neljast lapsest noorim. 
Ta õppis kohalikus külakoolis, seejärel Breslau gümnaasiumis, kuid õpingute vastu poiss huvi ei tundud, pidades kooliskäimist piinaks, millest ta juba viieteistaastaselt vabanes. 
Perekond suunas ta onu juurde, kes pidi Gerhardist tegema mõisavalitseja. 
Kuid nagu me juba Tootsi ja Kiire juhtumist teame, ei tule ka mõisavalitseja amet ilma õppimata kätte ja üle aasta ei pidanud poiss vastu mõisaski. 
Ometi arvatakse, et seegi lühike suhe põllumajandusega soodustas poisi tulevast huvi loodusteaduste, iseäranis bioloogia vastu. 
Mõisast lahkumine oli sihiteadlik samm, Hauptmann kirjutas 30 aastat hiljem selle kohta ise, et: Just siis hakkasin ma mõistma, keda endast kujutan, kes olen ja millised on minu õigused. 
Ma omandasin iseseisvuse, otsustavuse ja kindla vaate maailmale. 
1880. aastal astus Hauptmann vend Karli soovitusel Breslau Kunstiakadeemiasse skulptuuri õppima. 
Järgmisel aastal kihlus ta suurkaupmehe tütre Marie Thienemanniga, kellelt sai õpingute ajal märgatavat majandustoetust. 
Järgnes rahutu eneseotsimise ja õppimise aeg, mil Hauptmann harrastas kunsti, filosoofiat, näitlemist, kunstiajalugu, loodusteadusi. 
Elas ja õppis Breslaus, Jenas, Dresdenis, Roomas. 
Vaimustus Darwini teooriast, liikide pärilikkuse darvinistlik käsitlus suunas ta naturalismi juurde. 
Püüdis end piinarikkalt teostada kujutavas kunstis, ent lõpuks jõudis valulisele arusaamisele, et sel alal jääb tal vajaka talendist. 
Roomas huvitus ta antiikkunstist ja kirjutas oma esimese kirjanduskatsetuse, romantilise eepilise poeemi Prometheuse müüdi põhjal. 
1885. aasta abiellus Hauptmann Marie Thienemanniga ja nad asusid elama Berliini. 
Seal luges Hauptmann palju, ka Marxi, Engelsit, Tolstoid, Zolad, Ibsenit. 
Berliinis oli just avatud naturalistlike näidendite mängukoht, teater nimega Vaba Lava. 
Hauptmann ühines teatri ümber koondunud naturalistlike dramaturgidega. 
Ehkki naturalism oli mitmel pool mujal Euroopas juba üpris levinud, näiteks Prantsusmaal, Skandinaavias, ka Venemaal, oli Saksamaal ikka veel juhtival kohal romantism. 
Vaba Lava tahtis neid traditsioone lõhkuda, lavastades Ibseni Kummitused, seejärel aga juba ka Hauptmanni Enne päikesetõusu (Vor Sonnenaufgang, 1889). 
Hauptmann oli enne seda kirjutanud naturalistlikke novelle, ent see näidend pani aluse kirjaniku maailmakuulsusele. 
Näidend käsitles rikastuda püüdva talupojaperekonna traagikat, seda tehakse klassikalise naturalismi meetoditega, rõhutades pärilikkuse ja keskkonna tähtsust tegelaste kujunemisel, ümbrust jälgitakse piinliku tõepärasuse ja täpsusega, olustikulist adekvaatsust lisab näidendis kasutatud sileesia dialekt. 
Esimese saksa naturalistliku draamana sai näidendile omaks skandaalne menu. 
Järgmistes näidendites Rahupüha (Das Friedensfest, 1890) ja Üksildased inimesed (Einsame Menschen, 1891) on täheldatud ilmset Ibseni mõju. 
Lõpliku tunnustuse võitis Hauptmann aga draamaga Kangrud (Die Weber, 1893). 
Selle näidendi lavastamisele tehti mitmeid takistusi, etendus viibis terve aasta. 
Näidendis käsitletakse relistlikus võtmes Sileesia kangrute 1844. aasta ülestõusu. 
1893. aastal kirjutas Hauptmanna satiirilise komöödia Kopranahkne kasukas (Der Biberpelz). 
Järgmise näidendiga Hannele taevaminek (Hanneles Himmelfahrt, 1894) hämmastas kirjanik vaatajaid ja kriitikuid, sest see tükk oli hetkeline ärapööramine sihikindlast naturalismist, selles kajastus autori soov mängida sümbolistlike fantaasiatega. 
Näidendis vahelduvad naturalistlikud proosastseenid 14aastase tüdruku ulmade ja lüürikaga. 
Selsamal 1894. aastal tutvus kirjanik noore viiuldaja ja näitlejanna Margarete Marschalkiga. 
Tutvus lõi kiilu Hauptmanni perekonnaellu. 
1900. aastal sünnitas Marschalk Hauptmannile poja. 
Aasta hiljem ehitas kirjanik Sileesia Agnetengorfis maja (Haus Wiesenstein), kuhu ta koos Marschalkiga kolis. 
1904. aastal lahutas Hauptmann end Thienemannist ja abiellus Margarete Marschalkiga. 
Näidendis Florian Geyer (1896) pöördub Hauptmann tagasi selge naturalismi juurde, andes tükis panoraamse ajaloolise pildi 1524-1525. aasta talupojasõjast. 
Taas muutub Hauptmann näidendis Põhjavajunud kell (Die versunkene Glocke, 1897), siin tegeleb kirjanik kunstniku ja ühiskonna problemaatikaga, kasutab muinasjutulist laadi, rahvapärimusi. 
Põhjavajunud kellale järgneski hulk romantilisi lavatükke, rööbiti nendega kirjutas ta aga ka sootuks maisemaid asju, näiteks järje Kopranahksele kasukale - Punane kukk. 
1899. aastal valmis Voorimees Henschel (Fuhrmann Henschel), tragöödia Rose Bernd (1903), Michael Kramer (1900), tähelepanuväärne on 1911. aastal valminud tragikomöödialik Rotid (Die Ratten). 
Elades puudutatult üle oma populaarsuse langust, sõitis Hauptmann 1907. aastal Kreekasse, kus kirjutas reisikirjeldusliku Kreeka kevade (Griechischer Frühling, 1908), milles käsitleb hingelisi siseheitlusi. 
Samad probleemid leiavad arendamist järgnevais romaanides, näiteks teoses Kristuse narr Emmanuel Quint (Der Narr in Christo Emmanuel Quint, 1910). 
Menukaks kujunes romaan Atlantis (1912). 
Samal aastal määrati Hauptmannile kirjanduslik Nobel ja mõned kirjandusloolased on arvanud, et see kirjanikule peamislt Antlantise eest määratigi. 
Nii see muidugi pole, sest Rootsi Akadeemia esindaja sõnavõtus öeldi selgesti, et auhind määrati kirjanikule eelkõige kui tunnustusmärk viljaka, mitmekülgse ja väljapaistva tegevuse eest draamakunstis. 
Ja et realism Hauptmanni näidendites juhib vältimatult unistusteni uuest ja paremast elust.... 
Hauptmann oli kogu oma elu veendunud patsifist ja jäi selleks ka kahe ilmasõja kestel. 
Ehkki ta ei pooldanud Hitlerit, ei lahkunud ta enamiku kultuuritegelaste kombel Saksamaalt ning teenis sellega ära mitmete oma endiste austajate eemaletõmbumise. 
Hitleri klikk suhtus Hauptmanni austavalt, eraldades näiteks vahendeid dramaturgi 17köitelise Kogutud teoste kirjastamiseks. 
Kui liitlased 1945. aastal Dresdenit pommitasid, langes kirjanik meeleheitesse. 
6. juunil 1946. aastal suri Gerhart Hauptmann kopsupõletikku. 
Ehkki Hauptmanni näidendeid tänapäeval väljaspool Saksamaad harva mängitakse, on teda kutsutud üheks viimaseks suurtest humanistidest, kes oma teoste kaudu aitas luua suurt euroopalikku traditsiooni. 
V. V. 
DžÄSSI PEIBUTUSED * Intervjuu Jazzkaar' 93 peakorraldaja Anne Ermiga. 
Kas Jazzkaar on maailmatasemel festival? 
Jazzkaar on samas situatsioonis nagu eesti majandus ja kultuur, ta püüab vastavalt oma rahalistele võimalustele näidata maailma dzässmuusika erinevaid suundumusi ja tuua Eestisse võimalikult palju huvitavaid artiste. 
Jazzkaar on Eesti tasemel festival. 
Kuhu paigutub Jazzkaar Eesti (dzäss)festivalide taustal? 
Hetkel on Eestis kolm suuremat üritust, mis on keskendunud džässile. 
Tudengidžäss on tagasihoidlikum, sellel esinevad põhiliselt eesti interpreedid ja üks-kaks ansamblit mujalt. 
FIESTa on kasvanud kaheksa aastaga arvestatavaks muusikapeoks, mis pakub vett, õhku, muusikat, päikest, õlut, haarab endasse erinevaid muusikaliike, kunsti ja happening'e. 
Jazzkaar on mõeldud tõsisematele džässisõpradele, neile kes peavad lugu kas vanemast või uuemast džässist, võibolla ka nüüdismuusikast. 
Džäss on ju muusikaliik, mis ühendab kergemuusikat süvamuusikaga, temas on pinget ja üllatusi - džässi üks ääreala on meelelahutuslik, teine serv kaasamõtlemist nõudev. 
Jazzkaar hoiab end džässi liinil, ent ta pole nii suletud, et selle raames ei võiks väikese vürtsina toimuda mõni šanssoonikontsert või ka tõsise muusika ettekanne. 
Põhisuund jääb aga ikka džässile. 
Kas Jazzkaart võib pidada omaaegse Tallinna rahvusvahelise džässifestivali mantlipärijaks? 
Kahtlemata. 
Pärast 1964. aastat pole suuremaid džässiüritusi toimunud. 
On olnud mõned sisukad kontserdid, ent 1990. aastal blues ipäevade idee raames sündinud festival on sisuliselt seesama Tallinna rahvusvaheline festival, mis on saanud endale uue nime. 
Jazzkaar' 93 - millised on festivali visiitkaardid, mida võib näidata uhkustundega, tehes kadedaks näiteks Pori Jazzi? 
Poris õnnestus lõpuks ära käia alles sel aastal. 
Ma arvan, et meil on põhjust olla kadedad Pori peale, mitte vastupidi. 
Sealt sain idee kutsuda Tallinnasse Ameerika noor saksofonist Daniel Walsh, kes oli Pori Jazzil väga kuum nimi. 
Temaga koos tuleb ameerika noore generatsiooni üks väljapaistvamaid trummareid Brian Melvin, kes on mänginud koos paljude superstaaridega. 
Erinevalt Pori festivalist on Jazzkaarel lai võimalus mängida oma muusikutel, Soomes see nii ei ole. 
Põhjanaabrite parimaid bigband'e UMO Jazzorkester avaldas samuti soovi tulla Jazzkaarele. 
Poris UMO orkester ei esinenud. 
Pean nende esinemist suursündmuseks, suurt orkestrit festivalile saada pole sugugi lihtne. 
Seda enam, et nad võtavad kaasa inglise ühe menukama multiinstrumentalisti ja laulja Georgie Fame 'i. 
Ta on väljakasvanud rock'i pinnalt, 60ndate lõpus tegi ta terve rea rythm & blues hitte. 
Fame on esinenud paljude maailma tuntumate dzässorkestritega. 
Ühel päeval on ta Ameerikas, teisel Hongkongis, Amsterdami ning Helsingi vahel jõuab see supernimi pooleks päevaks Tallinnasse. 
Kindlasti tasub olla uhke Roscoe Mitchelli kvarteti üle. 
Mitchell on ameerika uue muusika üks teerajajaid. 
Tema ja Art Ensemble of Chicago kümned heliplaadid on äratanud kriitikute tähelepanu, tema liin on leidnud järgimist. 
Mitchelli muusika sünteesib endas paljusid helikeele ja kultuuri nähtusi. 
See on kindlasti huvitav neile kuulajaile, kes on valmis kaasa mõtlema. 
Kas festivaliprogrammis on mõni nimi, mis korraldajaile endile iseäranis suurt rõõmu valmistab? 
Mul on erakordselt hea meel, et festivalile saabub saksa ansambel Tone XX. 
Kuulsin neid läinud sügisel Tampere festivalil. 
Nad mängivad saksapärase humooriga muusikat, millel on väga lai taust. 
Neil on džässi uuemasse liini kuuluv helikeel, mis hõlmab elemente olustikumuusikast klassikani välja, suurepärane ühendus - vaimuka kompositsiooni ja väikeste show elementidega. 
Hea meel on sellest, et festivali geograafia on laienenud. 
Väga vähesed teavad midagi Jaapani džässist. 
Jazzkaarele tuleb esinema Otomo Yoshihide Osakast koos anambliga Altered States. 
Yoshihide on Jaapanis sama masti mees mis Ameerikas Roscoe Mitchell, helilooja ja sünteesprojektide autor. 
Ühe instrumendina kasutab ta plaadimängijat - salvestuste ja tema oma loomingu kooskõla annab väga intrigeeriva tulemuse. 
Heameel on igast esinejast, 90 % esinejaist olen ise kuulanud ja selle põhjal ka festivalile valinud. 
On lüürilist põhjamaist džässi nagu seda teeb Nordic Quartet, on maailmamuusikahõngulist heliloomingut, mida esitab Austraaliast pärit Kyaka Sun. 
See pole mitte ainult aborigeenidest inspireeritud, ent siiski juuri otsiv muusika, olgu need siis kasvõi näiteks Ladina-Ameerikas. 
Ajalugu on lõppenud, kas ka muusika hakkab otsa saama? 
Muusika ei saa otsa kunagi, sest elujanu elab inimestes edasi. 
Helide vibratsioon on meis kõigis. 
Muusika kaheksa noodi varieerimise võimalus on lõpmatu, kui siia lisada rütm, harmoonia, pillide tämbrid ja helivõnked - ühe hertsi haaval siia ja sinna, muusika on nagu universum, edasiminekuteid on lõpmatult palju. 
Vestluse algatas MARTIN KRUUS 
Jazzkaar' 93 pileteid on saada: Eesti Kontserdi kassast Vanemuise teatri kassast Eesti Raadio valvelauast Kauplusest Heli Tallinnas 
LAVARING Kommenteerib Arno Oja 
EESTI DRAAMATEATRI septembris alanud hooaega ilmestab tagasitulek klassika juurde. 
Sinna lahtrisse mahuvad nii Moliére 'i Naiste kool, mille suures saalis tõi lavale MATI UNT kui ka HENDRIK TOOMPERE (juuniori) lavastajadebüüt väikeses saalis - nüüdisaegse absurdiklassiku Slawomir Mrožeki Suvepäev. 
Püüdu astuda vastu üksnes pelka äratundmisrõõmu pakkuva elulähedusliku massikultuuri pealetungile ning teatri enda pööret vohavalt komejandinduselt millegi vaimsema poole jääb üle vaid tervitada. 
Teater on aja(stu)tundlik organism ning midagi ripub õhus. 
Viljandi UGALA lavastaja KAARIN RAIDI arvates on see midagi vajadus lavastada Tšehhovit. 
Võib ka nii öelda. 
Sest just Tšehhov, iseäranis ta Kolm õde ja Kirsiaed, on üle aegade olnud eesti teatris selleks indikaatoriks, mis mõõdab psühholoogilise realismi ja teatraalsuse vahekordi. 
Nõnda oli see paarkümmend aastat tagasi, mil Adolf Šapiro kuulsate lavastuste rõhutatud teatripärasus süstis vaatajasse lootust ja eluusku, nõnda ka nüüd. 
Ainult selle vahega, et kui Šapiro aegadel tähendas tšehhovlik uue elu poole illusiooni loomist, siis Priit Pedajase lavakunstitudengitega tehtud Kolmes ões ja Raidi Kirsiaias tähendab see illusiooni lõhkumist. 
Suhe olud ja inimene asendub rohkem suhtega inimene ja inimene. 
Kinnitust leiame ka teatrite üldisest repertuaarivalikust. 
Iseasi on, kuidas kõik välja kukub. 
Siinkohal teeksin väikese spekulatsiooni väites, et just Kaarin Raidi Ugalas sündinud Kirsiaed lõpetas (esietendustega) Draamateatri läinud hooaja ning juhatas augustikuise eelmänguna sisse uue. 
Mis sest, et lavastus on tehtud pea täiesti Ugala jõududega - Viljandi publik näeb seda esmakordselt alles oktoobri keskel, kui tükk on jõudnud juba Saksamaalgi ära käia. 
Pealegi sidestub Kirsiaed orgaaniliselt selle vaimsema kontekstiga, mida lubab alanud hooaeg EDs. 
Palju on räägitud Raidi viimaste aastate lavatööde leebest, inimesse vaatavast psühholoogilisest realismist, mis kõneleb vaatajaga ansambli ja tervikkujundi, mitte efektide või üksikute etteastete kaudu. 
Kõik see peab paika ka Kirsiaia puhul. 
Raidi lavastus on väljapeetult autoritruu, koguni mingi veneliku mündiga. 
Kõik need mõisnikud, kaupmehed, teenijad ja ametnikud on ekstsentrilise hingega, tihtipeale üksteisest mööda rääkivad. 
Neid kõiki liidab aga suhe kirsiaeda, selle maharaiumisse. 
Just lavastuse finaal on kujundlikult mõjusaim, nukker ja samal ajal hingematvalt ilus. 
Raid on suutnud luua tervikliku ansambli, ent see, kuidas kõik välja kukub, sõltub juba näitlejatöödest, nende pool- ja veerandtoonidest. 
Minu jaoks on seekordne Kirsiaed ennekõike Lopahhini (Elmo Nüganen) ja Firsi (Andres Oks), alles siis Ranevskaja (Anne Reemann) või Trofimovi (Andres Noormets) lugu. 
Igatahes jääb eesti teatrilukku Jüri Järveti Firsi kõrvale ka Andres Oksa suveräänne Firss. 
Tulusat juurdlemisainet turu- ja inimsuhete vahekorra üle peaks see lavastus võimaldama igale vaatajale. 
MATI UNT üritab Naiste kooliga kompida tagamaid, miks on Moliére'i käsi eesti laval alati kehvemini käinud kui näiteks Tšehhovi oma. 
Lavastaja ei suhtu autorisse kui klassikalisse klassitsisti, vaid kui oma aega hästi tajunud suurepärasesse komöödiakirjanikku. 
Tema tegelased ei kanna kohustuslikke parukaid (otse vastupidi: Vaariku peanupp läigib nagu piljardimuna) ega muid ajastuomaseid rekvisiite. 
Kas lavastaja tahab öelda, et Moliére'i värssnäidendite pila polegi tänapäeval päris ohutu? 
Nähtavasti. 
Tükk, see meeste ninapidivedamise komöödia, on Undil muidugi nimme valitud. 
Naised ja kassid on talle ikka meelt mööda olnud ning siin tuleb juttu nii ühtedest kui teistest. 
Pealegi sobib Naiste kool hästi kokku Mehetapjatest tuttava liiniga. 
Vältimaks tüüpilisi etteheiteid igavuses, üksluisuses vms on lavastaja osavalt ära kasutanud autorit ennast - lõike tema Naiste kooli kriitikast. 
Sealt pärinevad näiteks etenduse algus- ja lõpustseenid. 
Mall Hanseni kehastatav Frosine, kes toimib kui kahe tüki teksti ühendav lüli, on Undi enda loodud koondkuju. 
Moliére'i teater ei ole aga ainult sõnateater. 
Teksti kõrval mängivad siin liigutused, miimika, žestid. 
Tegelaste iseloomustamiseks toob Unt mängu mitmed üpris nüüdisaegsed rekvisiidid - gaasimaski, nöörredeli jms. 
Terves selles sõna ja plastika segapudrus tunneb end kõige kodusemalt Andrus Vaariku Arnolphe. 
Maria Avdjuško Agnésina on küll kahvatum, ent samas ei kaldu ta ka enesekordustesse nagu Vaarik. 
Mõlemat tasakaalustab kohvikupidaja Chrysalde'i (Ain Lutsepp) analüüsiv tarkus, mis sünnitab omajagu nalja. 
Šedöövrit siit küll ei tulnud, ent kui keegi süüdistab Unti jumalateotuses või muus sellises, siis meenutaksin talle, et Moliére ja tema süüdistaja Donneau de Visè olid kaasaegsed. 
Esimest nime teab nüüd kogu maailm, aga teist? 
Hendrik Toompere lavastatud Suvepäeva juures on kõige huvitavam Ene-Liis Semperi kujundus. 
Laval toimuv ise jätab esialgu toorevõitu eksperimentaalteatri mulje. 
Mrožeki tekst küll kõlab, kuid lavastuse rütm logiseb ning näidendis peituva eksistentsiaalse absurdi teravik jääb tabamata. 
Mis ei tähenda sugugi, nagu ei võiks etendus edasi areneda. 
Praegu küll mängib Daam (Angelina Semjonova) oma enesetapjatest meespartnerid üle. 
XX sajandi draamaklassikasse kuulub ka viinlase Arthur Schnitzleri skandaalselt kõlblusevastase mainega Ringmäng, mille VANALINNASTUUDIOS tõi lavale INGO NORMET. 
Erinevalt ED Suvepäevast ei näe ma siin aga märkimisväärset arenguruumi. 
Kogu too magamispesus siblimine (E. Baskini väljend) ning ülepingutatult tuim seksimäng ei šokeeri ega intrigeeri praegu enam kedagi. 
Ja see pole enam näitlejate süü. 
Rong, millele Normet hüppas, oli juba ära sõitnud. 
JÜRI KARM SUURENDAB PÄÄSUKEST 
Fotokeldris Lee eksponeeritav näitus kannab pealkirja Pääsuke saartel ning eelteadmisteta vaatajale see nimi näituse kogu sisu ei ava küll. 
Pigem on tegu poeetilise nimetusega, mis kannab üheaegselt mitmekordset tähendust (pääsuke kui esimene või kevadekuulutaja, Johannes Pääsuke kui fotograaf, piltnik Pääsuke kui esimene etnograafiliste suurseeriate tegija jne), kuid eks niiviisi tulegi külastajaid meelitada: tulge ise kohale ja vaadake, mida sellise nimetuse tagant võib leida. 
Kuna Johannes Pääsuke (1892-1918) on eesti fotoloos üks tuntumaid nimesid, siis tasub tema näitust kindlasti vaadata. 
Käesoleval juhul pole siiski tegu ainult Pääsukesega, sest lisaks originaalnegatiividest kontaktkoopiate tegemisele on väljapaneku koostaja Jüri Karm teinud mõnest Pääsukese fotost ka väljasuurenduse - toonud esile selle, mida ta on pidanud Pääsukese fotodel tähtsaks ning rõhutamist vajavaks. 
Lähtematerjaliks on fotod Saare- ja Muhumaalt, kus Johannes Pääsuke viibis 1913. aastal ning kus ta tegi Eesti Rahva Muuseumi tellimusel sadu pilte sealsest elu-olust, inimestest, küladest, loodusest. 
Kuigi näituse 50 fotot on põnevad igale fotohuvilisele, lisandub väljapanekule veel üks aspekt. 
Nagu öeldud, on Jüri Karm teinud mitmetest fotodest väljasuurendusi ning see juhib tähelepanu fotode sisutihedusele, varjatud väärtustele, võimalusele avastada näiliselt infovaeselt pildilt päris palju põnevat. 
Tarvitseb vaid vaadata pilte n-ö lähedalt, minna nende sisse, suurendada välja see, mis jääb esmapilgul päris tähelepanuta. 
Kui näeme, milliste ilmetega vaatavad kaamerasse inimesed, kes on üldplaanil lihtsalt mingid figuurid, milliseid riideid kannavad need, kes fotol kusagil kaugel külatänaval seisavad... 
Väljasuurendused toovad esile iga foto kogu inforikkuse. 
Nii kerkibki päris tõsine küsimus: kuidas kirjeldada sõnadega visuaalset kujutist niimoodi, et iga uurija, kes muuseumi või arhiivi kartoteeki kasutab, sealt kogu info ka üles leiaks? 
Näiteks on fotol (või ükskõik millisel pildil) jäädvustatud metsa serval veekogu kaldal seisev maja ning selle ees vankril istuv meesterahvas, kes tõmbab piipu: mitu kaarti tuleks sellele ainsale fotole avada, et selleni jõuaksid kõikvõimalike erinevate teemade uurijad (fotol on ju fikseeritud mets, veekogu, inimene, transpordivahend, riietus, talumiljöö, ehitus...et üles lugeda vaid esimesed seitse võimalust). 
Ning meenubki tavaline häda, et praegu kasutusel olev kartoteegisüsteem ei võimalda fotokogusid lõpuni kasutada, ei juhi otsijat kõigi nende võimaluste juurde, mida kogu tegelikult sisaldab. 
Osa arhiivist seisab praktiliselt kasutamata, kuigi täpse ja ammendava viitesüsteemi korral võiks sellest surnudki osast leida väga palju huvitavat. 
Jüri Karm kui Eesti Rahva Muuseumi fotograaf on kõnealuse probleemiga piisavalt kaua kokku puutunud, et jõuda äratundmisele - süsteem vajab ümberkorraldamist. 
Tänapäeval oleks loomulik, et kogu süsteem viidaks üle arvutitele ning et kõikide muuseumide ja arhiivide poolt tarvitatavad süsteemid oleksid Eestis identsed: see võimaldaks muuseumide vahelist infovahetust ning ideaalina ka ühtse tervikliku süsteemi loomist. 
Siis oleks oma haldusalast väljumatagi võimalik tutvuda teise arhiivi kogudega. 
Muidugi tähendab säärase süsteemi loomine vastava eriala inimeste eelnevat tõsist tööd, kuid ilmselt ei tasu siin ka jalgratast leiutama hakata: maailmas on ju kompuutrid ammu enne meid kasutusele võetud ning arhiivitööks ka vastavad programmid välja töötatud. 
Tuleks vaid leida õige koht, kust infot hankida ning veelgi õigem koht, kust hiljem raha leida. 
Kuulen vastuväiteid, et küllap maksab kogu see ettevõtmine kolossaalseid summasid, et raha on meil hoopis hullemate asjade lappimiseks ja ülalpidamiseks tarvis jne, kuid ükskord tuleb alustada niikuinii. 
Mida hiljem seda teeme, seda pikemaks üleminek kujuneb. 
Ja öeldakse ju, et raha on kuskil ikka olemas, tuleb see vaid üles leida! 
Niisiis pole Jüri Karmi koostatud näitus Johannes Pääsukese fotodest ainult järjekordne kaunis ja põnev väljapanek, vaid see juhib tähelepanu hoopis tõsisematele probleemidele. 
Näitus jääb avatuks 7. oktoobrini ning sissepääs on tasuta. 
PEETER TOOMING 
Inglismaal on lühikeseseelikuliste ja pikajalgsete olevuste tõttu häiritud tervete kvartalite elu, mille elanikud nõuavad politseilt kaitset neidude pealetükkivuse vastu. 
Ollakse mures laste moraali pärast. 
Kui vaadata, millise kiiruga Tallinnaski kasvab mehi meelitavate firmade hulk, võib arvata, et meilgi jõuab kätte mure, mida tänavatüdrukutega peale hakata. 
Teine variant: eraldada Hollandi eeskujul kergemeelsetele neiudele kindlad tänavad. 
Iseasi, kui kerge on just leida tänavaid, mille elanikud sellise strateegiaga nõus oleksid. 
Prostitutsiooni piiramiseks karistatakse sugugi mitte väikeste trahvidega ka lõbutüdrukute kliente. 
Leidub ka paiku, kus mõlemad kohtu alla antakse. 
Statistika järgi annab see meetod ainsana tulemusi. 
See maksab kätte muidugi nende mittemilleski süüdiolevatele sookaaslastele. 
Pärast toodud artikli ilmumist jätsid Inglismaal ilmselt nii mõnedki džentelmenid hätta naised, kes teedel-tänavatel tõepoolest abi vajasid. 
EA 
Estimpex tõrjus Esimeksi välja 
Eesti Aeg nr. 36 06. 10. 1993
AS Esimeks lahkub RAS Estimpexi ruumidest ja kolib Väike-Ameerika tänavale. 
Kolimine tuleb ette võtta Estimpexi juhatuse survel. 
AS Esimeks (56 osanikku) loodi kunagi riikliku väliskaubanduskoondise Estimpex töötajate poolt viimase erastamiseks, mis mäletatavasti ebaõnnestus. 
Esimeksi esimese poolaasta käive oli 85 miljonit krooni, millest ligikaudu poole annavad toidukaubad, 35-40% puit ja 10-15% tekstiilikaubad, ütles Esimeksi juhatuse esimees Priit Maran EE-le. 
Esimese poolaasta kasum oli ligi 1 miljon krooni. 
Konkurents kasvab väga kiiresti. 
Eesti turul on väga palju toidukaupade müüjaid, neist kümmekond on väga tugevad. 
Tänavune puiduturg on väga närviline ja rahutu. 
Skandinaavia puidu kokkuostuhinnad on langenud ja Eestis on tegijate arv kasvanud. 
Paberipuu kokkuostuhinnad on kõikunud 160-260 krooni vahel tihumeetri eest. 
Seejärel peab kokkuostja tasuma ka sadamakulud, mis ulatuvad 50-60 kroonini tihumeetri kohta. 
Puidu müügihind Tallinna sadamas laevadele laadituna on ligikaudu 290 krooni tihumeetri eest. 
Paavo Kangur 
Kuhu peita kurd? 
Illegaalsete immigrantide veoks Eestisse on reisirongide vagunites mitmeid peidupaiku, kuid need on väga ahtad või lausa eluohtlikud. 
Eesti piirivalvurid on Venemaalt Eestisse saabuvatest rongidest avastanud vagunitsesse ära peidetud viisata reisijaid. 
Suurem osa neist leiti rongidest, mis kuuluvad Venemaa raudteele. 
Eesti ja Vene raudteel sõitvates reisivagunites polegi õieti paiku, kus täiskasvanud inimene end korralikult ära peita saaks. 
Vaguni katusealune on selleks liiga kitsas ja pealegi täidetud isolatsioonimaterjaliga. 
Üldse peavad illegaalsed sisserändajad ilmutama lausa houdinilikke kondiväänajavõimeid, et ennast ussina rõngasse keerates piirivalve eest ära peita. 
Suhteliselt lihtne on pugeda kupeevaguni magamiskupees olevale pagasiriiulile, mille laius on ligikaudu 1 meeter, kõrgus 30 cm ja sügavus 60 cm. 
Soositud peidupaik on ka vagunisaatja teenistusliku kupee pagasiruum, mille mõõtmed on eelpoolmainitust väiksemad, kuid mille eelis on äraostetud vagunisaatja eesthoole. 
Nii kirjutas üks piirivalvur oma seletuskirjas 21. augustil: Kontrollides reisirongi nr KR-23 (Sankt-Peterburg - Tallinn) avastasin ma, et vagunis nr 13. vagunisaatja kupees pagasiruumis on peidetud keegi isik. 
See isik oli peidetud teki ja spordikoti taha. 
Kui ma eemaldasin teki ja spordikoti siis kohe taipasin, et on tegemist Kurdiga (Iraagi kodanik). 
Vagunisaatja pakkus piirivalvurile altkäemaksu, kuid tulutult. 
Üks teine vagunisaatja kirjutas oma seletuskirjas, et piirivalvurite poolt leitud kodanik oli teenistuslikku kupeesse pugenud salaja! 
Platskaardivaguni teenistusliku kupee elektrikilbi kohal on metallkate, mille eemaldamisel avaneb tühik mõõtmetega 0,7x0,3x0,3 m. 
Väikese kehaehitusega inimene suudaks lühikese aja jooksul ehk sealgi vastu pidada, kuid kapis vonklevad elektrijuhtmed mõjuksid hirmuäratavalt isegi kogenud enesetapjale. 
Vagunisaatjad ütlevad, et piirivalve kontrollib kõiki kilpe, mida vähegi saab lahti kruvida. 
Saksamaal valmistatud, söega köetavates reisivagunites saaks ennast peita ka vagunisaatja kupee vastas teisel pool koridori asuva vaguniahju taha. 
Talvel on see siiski võimatu, sest see võrduks praeahju pugemisega. 
Teatraalse triki mõtles välja vagunisaatja Maksim Muhhin, kes oli oma vormiriided laenanud dokumentideta tuttavale, keda ta ilma viisata Eestisse toimetada püüdis. 
Immigrant jäi vahele alles Tallinna perroonil toimunud korduskontrollis. 
Oma seletuskirjas kirjutas ta, et tuli Tallinnasse arstitõendi järele, kuna tahtis miilitsasse (?) tööle minna. 
Eesti Raudteel töötab koos rongiülematega 520 vagunisaatjat. 
Vagunisaatja põhipalk on 600-800 krooni kuus, koos ületundide ja öötööga võib sissetulek ulatuda üle 1000 krooni. 
Peagi seisab ees vagunisaatjate atesteerimine, mille käigus tuleb sooritada eesti keele eksam. 
Vagunisaatjatelt nõutakse C-kategooria, rongiülematelt B-kategooria valdamist. 
Paljud vagunisaatjad käivad kohusetundlikult keelekursustel ning soovivad raudteel edasi töötada. 
Kuid osa neist on ilmselt käega löönud ning üritavad oma viimased kuud Eesti raudteel rahaks teha. 
Üks võimalus selleks on illegaalsete immigrantide vedu Venemaalt. 
Eesti Raudteelt öeldi EE-le, et kõik vagunisaatjad, kes satuvad piirivalvega pahuksisse, vallandatakse kohe. 
Uutest kandidaatidest vagunisaatja kohale puudu ei olevat. 
Piirivalveamet lubab tulevikus inimsalakaubaveoga vahele jäänud vagunisaatjate vastu kriminaalasjad algatada. 
Priit Hõbemägi 
Ekspress-küsitlus Demokraatlik Tööpartei juhib, Isamaa teisel kohal. 
Ekspressküsitlusele 17. oktoobri kohalike valimiste kohta vastas ajavahemikus 1.-4. oktoobrini 746 helistajat. 
Küsitlus näitas Demokraatliku Tööpartei suurt ülekaalu (278 poolthäält), teisel kohal on Isamaa (210 poolthäält). 
Ülejäänud nimekirjas olevad erakonnad ja liidud said igaüks vähem kui poolsada häält. 
Tulemuste kokkuvõte 
[originaali tabel välja jäetud] 
Meie tänasele küsimusele vastamiseks tuleb Teil valida number 8 26 10 10 12 
1. 
Kas Eesti kaitsejõud suudaksid Eesti iseseisvust kaitsta juhul, kui sündmused Venemaal tooksid endaga kaasa relvastatud kallaletungi Eestile? 2. 
Millise infokanali kaudu jälgite sündmusi Moskvas? a) R2 b) KUKU-raadio d) Eesti TV e) Soome TV f) satelliitkanalid g) eestikeelsed ajalehed h) venekeelsed ajalehed 
Ekspress-küsitluse vastuste põhjal koostatud vastused pingerea avaldame järgmises Eesti Ekspressis. 
Helista ja ütle oma arvamus! 
Täname juba ette! 
Helistamisel soovitame teil võimaluse korral oma telefon pärast numbri väljavalimist toonvalimise rezhiimile lülitada. 
Palume juba ette vabandust neilt helistajatelt, kellel ei õnnestu vananenud sidetehnika tõttu oma arvamust avaldada. 
Ekspressküsitluse telefon töötab eritariifiga, +3 krooni minut. 
Iga 100. vastaja saab preemiaks Eesti Ekspressi tasuta poolaastatellimuse! 
Moskva nõutuim kaup on veri 
Moskva haiglates lamab praegu enam kui 50 haavatut. 
Arstid jooksevad operatsioonisaalide vahet ja on tõrksad ajakirjanikele seletusi jagama. 
Tähtsam kui teavitamine on praegu operatiivne elupäästmine. 
Moskva kõige nõutum kaup on veri. 
Kaval Nazarbajev tegi ilusa žesti - Alma-Atast saabus Moskvale lennukitäis Kasahhi humanitaarabi - ravimeid, ühekordseid süstlaid jm. 
Mõni tund hiljem jõudis kohale ka traditsiooniline humanitaarabi Euroopast. 
Uuel Arbatil käib äge koristamine. 
Pole välistatud, et sealsamas, kusagil katusel kükitab ikka veel mõni snaiper. 
Neid peaks olema pealinnas ringi hiilimas oma 75 meest. 
Mida lähemale Valgele Majale, seda rohkem rahvast. 
Teisipäeval, 5. oktoobril võib juba ka pildistada. 
Alles esmaspäeval näiteks tõmmati Eesti ajakirjanikul aparaadist film kaks korda välja. 
Muide, tänavatel Valge Maja ümbruses on jalaga segada maasvedelevaid filmirulle. 
Rääkida professionaalse kõrilõikajaga trüki- ja sõnavabadusest... 
Verd nägime enam kui kümnes erinevas kohas. 
Teisipäeva pärastlõunal nägin oma silmaga Valge Maja vahetus läheduses põõsa all vedelemas kolme laipa. 
Vene Tervishoiuministeerium annab ettevaatlikke andmeid tapetute kohta. 
Arvatakse, et Valges Majas on hukkunud vähemalt 300 inimest. 
Teisipäevane verisoon on, et kahe päeva vältel on tapetud 108 inimest. 
Ostankinos sai neist surma 65. 
Aga maailm ei tea veel, kui palju laipu kantakse lähipäevil Valgest Majast välja. 
Näiteks ainuüksi 10. korruselt toodi teisipäeval alla 15 surnukeha. 
Inimesed seisavad uudishimulikult ümber rüvetatud Valge Maja. 
Hoonet valvab kolmekordne sõjaväelaste ahelik. 
Seesmine ringkaitse koosneb puhtalt eriüksuse meestest. 
Üks rahvasumm arutab päikesepaistel, kes on suuremad vaenlased - kas juudid või fotograafid. 
Teine seltskond seletab, kus nemad pühapäeval täpselt seisid või mida oli esmaspäeval samal ajal näha. 
Kolmandad - koolipoisid - kel erakorralise seisukorra tõttu pole koolikohustust, koguvad padrunikesti, tükikesi linnavalitsuse seinast jm. 
Ikka veel pole jõutud Valge Maja kõrval paikneva Moskva Linnavalitsuse akendele klaase ette panna. 
Räsitud ribikardinad püüavad katta kabinettides valitsevat kaost. 
Barrikaadid paar kilomeetrit eemal Moksva Linnanõukogu eest on juba kadunud. 
Sündmustest Tveri tänaval Moskva Linnanõukogu juures annavad tunnistust metropolile kohatud lõkkekohad. 
Paaril korral märkasime Tveril suuremaid hüübinud vere jälgi. 
Kas siin sai mõni mees surma... 
Mis puutub inimestesse, siis teevad nad oma igapäevast tööd üsna rahuliku ilmega. 
Ehitajad, teetöölised ja putkakaupmehed töötasid ka esmaspäeval, laskmata end kõrvulukustavast tulevahetusest heidutada. 
Tundub skisofreeniline, kuid esmaspäeval nähti sõna otseses mõttes kuulirahe all jalutamas moskvalannasid, kelle ainus huvi maailmas toimuva vastu piirdus hindade tõusu ja langusega. 
Langev krohv ja haavata saanute karjed ei tekitanud kõigega harjunud naistes mingeid emotsioone - putšid ja putšikesed tulevad ja lähevad - aga peret peab toitma iga päev. 
Moskvalane ei usu enam millessegi. 
Tänavalahingud ja võmuvõitlus ei näi olevat tema asi. 
GorbatŠovi usuti kui jumalasse, aga vaat mis välja tuli. 
Nüüd elab keskmine venelane printsiibi järgi - leiba ja vaatemänge. 
Action movie lippab su enese silmade all ning keegi ei kasseeri raha, mida niigi napib. 
Kõikenäinud ja kõigega harjunud moskvalane ei anna endale enam aru, et tegemist on tõelise lahingu ja tõeliste surnutega. 
Elu ja teatri pidev põimumine on venelase arusaamad tegelikkuses toimuvast lootusetult segi paisanud. 
Nõnda ei taipagi venelane, mis on tragöödia ja mis on farss, kes on kuningas ja kes pettur. 
Venemaal arvatakse, et nagunii maailm ei mõista vene hinge. 
Moskvas sündmusi jälgides ja rahvaga vesteldes jääb mulje, et paraku ei saa venelane ise ka enam venelasest aru, hingest rääkimata. 
Jumal, kaitse Venemaad kindralitest paremini. 
Marianne Mikko Moskva 
Tapal õitseb metallimüük 
Tapa raudteejaamas lõigatakse tükkideks kasutamiskõlblikke kaubavaguneid ja tsisterne ning müüakse sealsamas kohe riiklikust kokkuostuhinnast mitu korda odavamalt vanametalliks. 
Rakvere Kaitseliidu ülema Johannes Allikmaa sõnul näitasid vagunite lõikajad neile kontrollimisel paberit, et viie tonni vanametalli eest oli Tapa vagunidepoole tasutud 1000 krooni. 
Allikmaa kasutuses on ka venekeelne müügidokument, mille alusel on 20-21 tonni kaaluva vaguni ostja vagunidepoole maksnud 1000 krooni. 
See on müümine võileivahinna eest, ütles Kaitseliidu Tapa Malevkonna pealik Övel. 
Tema sõnul makstakse EMEX-i Rakvere vastuvõtupunktis samaväärse metalli ühe tonni eest 400-450 krooni, kui see vastab ettenähtud mõõtmetele. 
Vagunidepoo ülem N. Ahvenainen on Öveli sõnul öelnud, et tükeldamisele kuuluvad vagunid ja tsisternid on ametlikult maha kantud ning muutunud raudteejaamas tülinaks. 
Raudteel töötanud inimeste hinnangul on vagunid kasutamiskõlblikud, ütles Övel. 
Allikmaa väitis, et suur osa Rakvere kokkuostupunkti toodud metallist pärineb Tapalt ja raudteelt. 
Rakvere kokkuostupunkti töötajad keeldusid seda väidet kommenteerimast. 
Me anname informatsiooni ainult politseile, öeldi EE-le. 
Tapa raudteepolitsei ei soovi Öveli ütlemist mööda odavat metallimüüki uurida. 
Politsei arvates olevat kõik dokumendid korras, lisas ta. 
Hansapanga ja Eesti Hoiupanga 31. mail sõlmitud koostöölepingu tulemusena suurendati Hoiupanga põhikapitali 21 miljoni kroonini ja sellest kolmandik, 7 miljonit müüdi Hansapangale. 
Nüüd küsib Vabariigi Valitsus Eesti Panga Nõukogult tollele tehingule õiguslikku hinnangut. 
Hoiupank on nõus kohtusse minema. 
Tahame probleemi selgeks rääkida, on panga PR direktor Aimar Jugaste konfliktihimuline. 
Eesti suurima võrguga pangale on käpp peale pandud. 
Lisaks avanes septembri lõpus Hansapangal võimalus vahendada Euroopa Ühenduse toetusprogrammi PHARE 500 000 eküü suurune laen 12% aastaintressiga Eesti majandusse. 
Kellel on Venemaal hea elada? 
Venemaal on tekkinud omapärane võimukriis, järjekordne murranguline hetk. 
(Mitmes juba viisaastaku jooksul?) 
Lääs rõhutab Jeltsini võitu, kuid moskvalased olid pigem Rutskoi ja Hasbulatovi vastu. 
Moskva telekanalil lõppes 5. oktoobri saatepäev filmiga Omadele võõras, võõrastele oma. 
Saatuse irooniana istuvad täna Butõrka vanglas need, kes eelmise vahetuse saatsid sinna 1991. a augustis. 
Veel paar tundi enne kapitulatsiooni nõudis Rutskoi ründelennuväe sekkumist Valge Maja kaitseks. 
NLKP lühikursusest teada taktika järgi saatis endine Venemaa parlament proletariaadi hõivama strateegilisi võtmekohti linnas. 
Ainuüksi Ostankino telekeskuse veresaun nõudis üle 60 inimelu. 
Ja kõike seda rahva nimel. 
Üksiti on huvitav jälgida Moskva kriisi kronoloogilist arengut, kuid teisalt on tegu rahvusliku tragöödiaga, mille juured ulatuvad 1917. aastasse. 
Jeltsin, Rutskoi ja Hasbulatov on kui Vene keisrikulli kolmepäine sümbol. 
Veel 28. septembril teatas Hasbulatov, et tema on...headuse ja õigluse jõudude esindaja. 
Vaadates ajas pisut tagasi on näha, et Rutskoi jaoks algas lahing siis, kui avastati tema seotus suurte rahasummade kummalise liikumisega Vene-Lääne joonel. 
4. oktoobril, kui Jeltsinile ustavad väed ründasid Valget Maja, oli Vale-Dimitri Rutskoi nõus alustama läbirääkimisi, kuid valget lippu kandvat parlamentääri ei lastud Valgest Majast välja. 
Mida peab aga maksma Jeltsin sõjaväelastele nii-öelda korraliku töö eest? 
Muide, palku ta sõjaväelastel juba tõstis. 
Ta esines ka Ida-Euroopa NATO-sse kuulumise vastu. 
Kuid kas ei tähenda see Vene vägede jätkuvat viibimist Eesti ja Läti territooriumil, et olla oma kindralitele meelepärane? 
Vaatamata asjaolule, et 5. oktoobril tagandati Venemaa peaprokurör Stepankov, koidab Hasbulatovile ja Rutskoile paragrahv riigireetmise eest - teadagi populaarsemaid süüdistusi Venemaa ajaloos sajandite vältel. 
Ennustada, mis suunas Vene vapilind lendu jätkab, on praegu raske. 
Igal juhul tuleb kätt hoida Moskva pulsil, et jälgida, kuidas rahva organism pärast järjekordset aadrilaskmist taastub. 
Täna aga ei oska isegi venelane öelda, kelle poolt või vastu homme olla. 
Madis Mikko Moskva 
Kas Eestist saab venelaste pelgupaik? 
Paariaastase tsükliga korduvad riigipöörded Venemaal on muutumas halvaks traditsiooniks. 
Ühine joon neile on see, et hoolimata korraldajate kindralipagunitel säravate tärnide arvust on putšid-putšikesed ühteviisi viletsalt ette valmistatud ja varisevad paari päevaga kokku. 
Venemaa pole veel suutnud puhastada eelmise riigipöörde nakkuskollet, kui juba uus mädapisikuid levitab. 
Ostankino televisiooni saates Pressiklubi esitati küsimus, mida paljud venelased veel kõva häälega välja öelda ei julge - kas president Jeltsin laskis teadlikult mässajatel verevalamiseni minna, et maailma silmis oma tegutsemisele toetust saada? 
President Jeltsini korraldus keelustada putšiga seotud ja sellele kaasa aidanud organisatsioonid lõhnab tsensuuri järele. 
Mida teha aga Moskva raadiojaamaga Ehho Moskvõ, kes andis suurel hulgal eetriaega Rutskoile ja Hasbulatovile - sõnavabaduse huvides, nagu nad ise ütlevad; kuid kelle pihta nüüd juba lendab süüdistusi selles, et nad putšistidele sõna andes võimendasid konflikti, mis lõppkokkuvõttes läks maksma kümnete, võib-olla sadade inimeste elu? 
Ämbrisse astus ka noor kommentaator Inno Tähismaa, kes 30. septembri Liivimaa Kroonikas kinnitas, et pole midagi kindlamat kui Rutskoi positsioon. 
Üks läbikukkunud putši tagajärg on kindlasti see, et Eestist Venemaale kolivate inimeste vool kahaneb või üldse ära kuivab. 
Osa esivanemate maale kolinud venelastest soovivad juba niigi tagasi Eestisse tulla, sest nad ei suuda kohaneda Metsiku Ida reeglitega. 
Kes tahaks tüünest ja läänelikuks kosuvast Eestist kolida riiki, kus regulaarselt toimuvad relvastatud riigipöörded, mis tõukavad majanduse üha sügavamasse kaosesse? 
Euroopa virutas juba suvel ukse immigrantide nina all kinni, Ameerika on lihtsalt liiga kaugel. 
Kas tabab nüüd Balti riike Venemaalt lahkuda soovivate kodanike laine? 
Parteitelevisioon ja -infoagentuur? 
Pühapäevahommikuses RTV kanali saates Juured kasutas ajakirjanik Juhan Aare vaataja aega kurjasti ära oma poliitiliste ideede kaelamäärimiseks. 
Vesteldes noorukiga, kellel polnud aimu isegi oma vanemate talus toodetava piima omahinnast, pressis nahkjopis Aare intervjueeritavalt KGB-likus stiilis välja talle meelepäraseid ütlusi - et lehmad tuleb tapamajja viia, sest piimatootmine ei tasu ennast ära, ning et selles on süüdi valitsus. 
Aare illustreerib kujukalt Eesti ajakirjanduse kahte leeri enne kohalikke valimisi. 
Osa ajakirjandusest on omaks võtnud erapooletuse reeglid, juhatades parteide saadikud otse reklaamiosakonda. 
Teised hüppavad hooletult valimiskampaaniasse, unustades oma elukutse eetika. 
Tallinna linnavolikogusse kandideerijate nimekirjas on üle kahekümne ajakirjaniku. 
Magneedina mõjuvad sellised nimed nagu Tõnis Erilaid ja Ille Grün Õhtulehest, Vallo Toomet RTV-st, Andres Raid, Jüri Estam ja Urmas Liiv Eesti Televisioonist, KUKU-raadio linnareporter Jüri Aarma, Andrus Kivirähk Päevalehest, Valve Raudnask Rahva Häälest ning Allan Martinson ja Ainar Ruussaar uudisteagentuurist BNS. 
Kas võib lugeja enam pidada parteikandidaadist ajakirjaniku seisukohti sõltumatuks, kas saab parteiline infoagent edastada objektiivset informatsiooni? 
Pole mingit kahtlust, et nii nagu BNS-i ajakirjanike lapsikud väited sellest, et kandideerimisega kuningriiklaste nimekirjas lootsid nad parandada oma firma majanduslikku olukorda, leiavad ka teised poliitikaga flirtivad ajakirjanikud mingisuguse põhjenduse seletamiseks, miks parteistumine nende sõltumatusele mingit mõju ei avalda. 
Kuna eetiline vaimne peetus on raskelt ravitav haigus, siis võiks nende tähelepanu juhtida sõltumatuse majanduslikule küljele. 
Pikema demokraatiatraditsiooniga riikides teatakse, et iga parteiliselt rippuv väljaanne jääb oma lugejate lõksu, tõmmates ligi vaid piiratud rühma sarnste poliitiliste vaadetega inimesi. 
See omakorda mõjub eemalepeletavalt end väljaandes reklaamida soovivatele firmadele, kes on huvitatud võimalikult laiast lugejaskonnast. 
Vaid sõltumatu väljaanne suudab paeluda kogu potentsiaalse auditooriumi huvi. 
Kandideerides parteide nimekirjades, ajakirjanikud mitte ainult ei õõnesta lugejate usaldust iseenda ja ajakirjanduse vastu tervikuna, vaid uuristavad ka auku oma ajalehe või telejaama rahakoti sisse. 
Justiitsminister võilao ukse kallal? 
Kui valitsus asus möödunud kolmapäeval hääletama, kas kaevata Hoiupanga aktsiate müük Hansapangale kohtusse, tõusis poolthääle märgiks vaid kaks kätt. 
Üks neist kuulus peaminister Mart Laarile, teine justiitsminister Kaido Kamale. 
Järgmine ettepanek - anda Eesti Panga Nõukogule kaks nädalat aega müügitehingu tühistamiseks - läks läbi vastuhäälteta. 
Ajakirjandus on selle võrdlemisi viisakas vormis väljendatud põgusa huvi kohaliku finantsoligarhia kujunemise vastu ristinud juba kabinetiintriigiks ja skandaali tekitamiseks. 
Kama on ennegi kurva kuju rüütlina tuuleveskeid rünnanud, nüüd on ta ette võtnud Eesti kõige mõjuvõimsama rahakantsi. 
Kui valitsus murdub, siis võib raha ja poliitika vahele edaspidi rahumeeli võrdusmärgi panna. 
Konflikt on pöördelise tähendusega mitmes muuski mõttes. 
Vist küll esmakordselt on noored edumeelsed poliitikud vastamisi noorte edumeelsete pankuritega. 
Ühiselt veedetud õhtupoolikud Keila-Joa suvilates ei ole ilmselt veel mõjule pääsenud ja võimupiiride jagamisel ei anta armu ka võimalikele liitlastele. 
Valisuse põhjendus lepingu tühistamiseks on lihtne: Hoiupanga aktsiate müümisel Hansapangale ei täitnud Eesti Pank erastamise reegleid. 
EP ei kuulutanud välja avalikku konkurssi, vaid otsustas ise, kellel üldse on õigus ostusoovi avaldada. 
Eesti Panga Nõukogu esimees Uno Mereste ei osanud Äriuudistes sellele vastata muuga, kui salapärase jutuga kõva krooni kõigutajatest. 
Justiitsminister ja tema selja taha pugenud tumedad jõud lihtsalt ei salli tugevat krooni ja sõltumatut keskpanka. 
Tõesti, nii vägevat trumpi justkui polegi vaja toetada sisuliste argumentidega. 
Mereste kimbatust võib muidugi mõista. 
Hoiupanga aktsiate müügilepingus on kirjas, et dokument on konfidentsiaalne, ja küllap ei ole seda näinud paljud panganõukogu liikmedki. 
Võib-olla just selle klausli pärast ei ole ka teised Eesti Panga esindajad rääkinud aiast, vaid ikka aiaaugust. 
NSV Liidult päranduseks saadud Hoiupanga aktsiakapitali otsustas EP Nõukogu suurendada mullu 11. augustil, soovitades teha seda konkursi korras. 
Veel selle nädala algul aga ei teadnud peaaegu keegi peale EP ametimeeste, kellele Hoiupanga aktsiaid üldse on pakutud ja milliste kriteeriumide järgi eelistati ostjana Hansapanka. 
Üks pakkumine tehti muuseas Balti Ühipangale, mille EP ise seejärel kohe moratooriumi alla pani. 
Leping Hoiupanga aktsiate müügiks Hansapangale sõlmiti tänavu 30. aprillil. 
Hansapank sai seitsme miljoni krooni eest kolmandiku aktsiaid ja õiguse määrata ametisse pooled Hoiupanga järelvalvenõukogu liikmed. 
Lepingu kohaselt võttis EP enda kanda kogu Hoiupanga järelvalvenõukogu liikmed. 
Kummalisel kombel aga ei jõustanud pooled seda suurejoonelist lepingut kohe, vaid lisaprotokolliga alles pärast pangaseaduse vastuvõtmist 18. juunil. 
Vahepeal oli vähemalt üks valitsuse liige juhtinud pankurite tähelepanu tehingu ebakorrektsusele. 
Ilmselt ootas ettevaatlikuks muutunud EP pangaseaduse sätet, mis andis talle õiguse kasuteda, käsutada ja hallata oma vara. 
Apelleerimine sellele sättele on siiski kaheldava väärtusega, sest pangaseadus ei tühistanud erastamisseadust, mis nõuab riigi omandi erastamisel avalikku konkurssi. 
Või on peale eraomndi ja riigi omandi olemas veel selline omandivorm nagu Eesti Panga omand? 
Sõltumata vaidluse sisust ei aruta skeptikud enam selle üle, kas Kama murdub. 
Küsimus olevat vaid selles, kuidas ta murtakse. 
Tõenäoliselt pole aga pankuritel vaja end justiitsministri veenmisega vaevata. 
Piisab, kui valitsus ei anna talle volitust kohtusse minna. 
Esimene kord, kui asja arutati, võttis tehingu kaitseks ägedalt sõna sotsiaalminister Marju Lauristin. 
Teisel valitsuse istungil olid sama meelt juba ka tema aatekaaslased reformiminister Liia Hänni ja keskkonnaminister Andres Tarand. 
Loomulikult on valitsuses oma tool ka Eesti Maksumaksjate Ühingul, kelle esindaja järgmiseks istungiks kindlasti kohale jõuab. 
Mõne ministri söakus tuletab meelde, et Hoiupank sai aktsiate müügi aegu endale sotsiaalfondi raha ehk ligi kolmandiku riigieelarvest. 
Septembri lõpul lisandus sellele haigekassamaks. 
2. oktoobri Rahva Hääles väidab Argo Tammela: On avalik saladus, et Sotsiaalameti peadirektorile Georg Männikule on tehtud vihjeid, nagu võiks temast saada Hoiupanga juhatuse esimehe Olari Taali asetäitja. 
Selleks võib ka põhjust olla. 
Hoiupanga aktsiate müügi käigus viidi sotsiaalfondi raha Sotsiaalpangast üle Hoiupanka. 
Nii tekkis Hoiupangale (ja pärast aktsiate müüki Hansapangale) raha, mis on ulatuslik krediidiressurss. 
Suur raha paneb käima suured rattad. 
1992. aasta näljatalvel murdis toonane peaminister Edgar Savisaar sisse Ääsmäe võilattu ja sirutas tuhandete televaatajate pilgu all käe püha eraomandi järele. 
Viimaseks suureks tele showks peaministrina see talle jäigi. 
Nüüd söandas justiitsminister huvi tunda riigi omandi saatuse vastu. 
Kui arvestada, et teda toetab terve Isamaa parlamendirühm, siis võib kabinetiintriig halvimal juhul lõppeda koguni valitsuskriisiga. 
Kalle Muuli 
Venelased ahmisid vanalinna kinnisvarast liiga palju 
Vene saatkonnahoonest Tallinna vanalinnas kuulub ainult osa Venemaale. 
Tagastamistuhinas aprillis said venelased enda kätte kolm kinnistut rohkem kui neile ajalooliselt kuulus. 
16. aprillil 1993.a. anti Eesti Siseministeeriumi poolt Vene Föderatsiooni Suursaatkonnale üle enne 1940.a. N Liidu Tallinna saatkonnale kuulunud majadekompleks. 
Referendumi-eelses ülevõtmise tuhinas läksid venelased liiale. 
Pika, Laia ja Hobusepea tänavate vahel asuvast kinnistugrupist kuulub Venemaale ajalooliselt vaid neli hoonet. 
Lisaks seadusega neile kuuluvale haarati endale ka 3 eramaja. 
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni otsusega 5. juulist 1993.a. tunnistati selle kinnistu omanikeks 4 vanaprouat. 
Omanikke ega nende esindajat, advokaat Viktor Kaasikut neile kuuluvale ligi ei lasta. 
Täna toimub majades Pikk tn 23/25/Hobusepea tn 1 aktiivne ümberehitus. 
Mõistetamatuks jääb, miks Siseministeerium ei takistanud liigaktiivseid ülevõtjaid. 
Nad pidid teadma, et selle kinnistu omanike järeltulijad elavad, ja et avaldus oma vara tagasisaamiseks esitati tähtaegselt Tallinna Linnakomisjonile. 
Ministrid vaikivad 
Kui saatkonnahoone üleandjaks Vene Föderatsioonile oli Siseministeerium, tulnuks akt kinnitada valitsuses. 
Seda aga Välisministeeriumi haldusosakonna juhataja Mart Siilmanni sõnul tehtud ei ole. 
Niisiis tegutsevad venelased kõikides hoonetes ebaseaduslikult. 
Ilmselt sellest ka ise aru saades, alustasid nad kiiresti hoonete ümberehitamist. 
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni otsusega 5. juulist 1993.a. tunnistati Pikk tn 23/25/Hobusepea tn 1 kinnistu omandireformi õigustatud subjektiks neli vanaprouat. 
Omanikud volitasid ennast esindama vandeadvokaat Viktor Kaasiku. 
Kaasik esitas protesti Venemaa Suursaatkonnale, paludes võimalust kokkusaamiseks mõne vastutava isikuga. 
Venelased ei pidanud kohtumist vajalikuks ja soovitasid neis asjus pöörduda valitsuse poole. 
29. juulil 1993.a. saatis Viktor Kaasik järelepärimise hooned üleandnud Siseministeeriumile. 
Mingisugust vastureaktsiooni sellele ei järgnenud. 
Järelepärimised saadeti ka välisminister Trivimi Vellistele ja Eesti-Vene riikidevaheliste läbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhile Jüri Luigele. 
Ühtegi vastust advokaat Kaasik seni saanud ei ole. 
Kuna probleem on riikidevaheline, on Kaasik igaks juhuks hoidunud kohtusse kaebamisest. 
Advokaat mõistab, et niivõrd keerulistes suhetes kui Eesti ja Venemaa vahel võib ka tema poolt tagasitaotletav kinnistu mängida mingisugust rolli. 
EV-l on Moskvas saatkonnahoone, mille omandivorm on vaidlusküsimuseks. 
Mart Siilmann ütleb, et dokumendid Moskva maja omamise või üürimise kohta on segastel aegadel kaduma läinud. 
Võimalik, et ebakorrektselt koostatud Vene saatkonnahoonete üleandmis-vastuvõtuakt ja 3 eramaja on Eesti delegatsiooni trumbid selles vaidluses. 
Advokaat Kaasiku esindatav auväärne juudi dünastia ootab kannatamatult, kuidas poliitikud kokku lepivad. 
RIHO VÄSTRIK 
Helsingi Eesti saatkond toidab Välisministeeriumi 
Viisade vormistamise teenus Eesti esindustes peab 1993. aastal eelarvesse tulu andma 26 miljonit krooni. 
Suurem osa sellest summast tuleb Helsingis vormistatud Eesti viisadest. 
Helsingi saatkonna tulud moodustavad Välisministeeriumi eelarvest tervelt kolmandiku. 
Kuni 1. oktoobrini oli Helsingis välja antud 91000 viisat. 
Erinevad viisaliigid maksavad 5-50 dollarit, korduv kiirviisa isegi 100 dollarit. 
Viisadest laekuv täpne summa on aga Välisministeeriumi kommertssaladus. 
Kahjuks osutus Rahandusministeeriumis unistatud 26 miljonit pisut lootusetuks arvuks. 
Möödas on aasta kõige turistirikkamad suvekuud, kuid plaanitud kasumist pole veel poolgi täis. 
1994. aasta eelarvesse planeeritakse tõenäoliselt väiksem summa. 
Paljudele on viisade vormistamine tasuta: alates õpilastest ja laulukooridest kuni diplomaatideni. 
Lisaks tuleb aina juurde riike, kellega on sõlmitud viisavaba reisimise leping. 
Kas nii kuivab Välisministeeriumi sissetulekuallikas kokku? 
Soomlased on samal ajal välja andnud 125000 viisat, mille vormistamise eest nad maksu ei võta. 
Soome pool saab tulu ainult küllakutsete vormistamisest, mis on 100 marka. 
Palun tagastada aeglustatud korras. 
Siis, kui kõigil võõrandatud vara tagasisaamisega kangesti kiire oli, saatis üks pärija Tallinna Linnavalitsusele palvekirja, et talle tagastataks majad aeglustatud korras. 
Ilmselt polnud seda vanahärrat veel üles leidnud maaklerid jõukatest kinnisvarabüroodest, kes mõjutaks endist vara kiiresti vastu võtma ja siis firmale edasi müüma. 
Üks kinnisvarafirma oli koguni nii nutikas, et tahtis oma büroo arvutite andmebaasi kopeerida kogu Tallinna endiste omanike registri. 
Linnavalitsus jättis kinnisvaramaakleritest timurlastele päranduse saanud vanainimeste ülesleidmise nende hooleks. 
Tagastamise masinavärk on tööle läinud. 
Enne kohalike omavalitsuste valimisi on ametnikud muutunud ärksamaks ja tagastamisotsuseid aina langeb nagu jõulusõnumeid postkastidesse. 
Mais kirjutas EE kaupmehe tütrest Tatjana Jegorova-Valdmaast, kelle isale kuulus maja Raekoja platsil. 
Võttis aega mis võttis, aga tagasi see talle mõisteti. 
Mida on proua Valdmaal ja tuhandetel temasugustel õnnelikel, kuid vastutusekoorma all ägavatel vanaprouadel peale hakata? 
Kõikidel ju ei ole nii teokaid poegi nagu Kullassepa 11 majaomanikul Nirgil, kelle maja jaksab majandada Baltmotorsi omanik Toomas Nirgi. 
Nüüd on aeg esile astuda järgmisel huviliste ringil - neil, kellel tegelikult raha on. 
Oma abistava käe ulatavad tänased rahamehed või rahavahendajad. 
Kunagisest Välisministeeriumi töötajast Kalle Tennost on saanud aktsiaseltsi Teenrid omanik, kes asub Raekoja platsil proua Tatjana maja ümber ehitama. 
Seal ruume rentinud kaupluse Sõleke direktriss nimetas uue valdaja, aktsiaseltsi Teenrid kirjakesi ruumide vabastamise kohta ettepanekuteks, millest on raske loobuda. 
Ta ei kasutanud sõna ähvarduskirjad. 
Seda sõna mitte kasutada oli raske ühel Raua tänava majaomanikul. 
Väljatõstmishirmus üürnikud helistasid omanikule koju järgmise ühemõttelise küsimusega: Kas te oma tütrekese tervise pärast muret ei tunne? 
Õige pea mõistis omanik, et lihtsam on omada suurt hulka raha kui kinnisvara ja müüs maja kinnisvarafirmale. 
Nüüd said üürnikud tõepoolest kirjakesed, millele on raske ära öelda. 
Kui omandiküsimustest ähmis endiste omanike vastu võib välja kuulutada üürnike sõja, siis tugevad kinnisvarafirmad ja holding- kompaniid, kes maju kokku ostma hakkavad, pole nii kergesti manipuleeritavad. 
Lugu on keeruline, kui kunagiste jõukate omanike järeltulijate õigused jäävad praegustele tegijatele jalgu. 
Hotellikoondise likvideerimise käigus õnnestus firmal Mendelson & Co 250 000 krooni eest Rannamõisa pangal kaheksa suvilat osta. 
Mendelsoni ei huvita baltisakslaste-aegsed majakesed, mis meretuulte käes kõvasti kannatada on saanud. 
Rannamõisa pangale on kavandatud järjekordne lahekalda, luksusvillade saareke, mille projekt on juba olemas. 
Et kahel suvilal omanikud on, polnud möödunud aasta septembris ostu-müügi lepingut sõlmides teada. 
Mendelson & Co jurist väidab, et tema sõlmitud tehingud on seadusega kooskõlas, ka endise omaniku nõudmised on omandireformiga kooskõlas. 
Vaidlus on nii närviline, et Riigikontroll saatis oma esindaja Harku valla tagastamiskomisjoni istungile. 
Loodetavasti võib iga ootamisest tüdinenud subjekt Riigikontrolli kohale kutsuda, kui tagastamisel vaidlus tekib. 
Pärijatel, kes ema ostetud majakeses ehk suvitada tahaksid, tuleb rinda pista suure projekti rahastajatega. 
Tiina Jõgeda 
Turumajandus ja konkurents 
Pärast pea kaheaastast põhjalikku ettevalmistustööd, mil seaduseelnõud oluliselt parandati, täiendati ja muudeti, võttis Riigikogu 16. juunil vastu konkurentsiseaduse. 
Tegemist on uudse ja mitmes plaanis eesrindliku seadusega. Uued lähtealused nõuavad seaduse põhisätete omandamist mitte ainult juristidel ja ärimeestel, vaid ka täidesaatva võimu esindajail, kohaliku omavalitsuse töötajail, konkurentsi riikliku järelevalve ameti ja kohtute töötajail. 
Seaduse ülesandeks on konkurentsivabaduse kaitsmine nii vabariigi territooriumil kui ka juhtudel, mil konkurentsi ahistamine toimub väljastpoolt, kuid mõjutab seda meie vabariigi territooriumil. 
Seaduse § 3 määratleb konkurentsi kui ettevõtluses osalejate omavahelist võistlust, mis soodustab: 1) tegevus- ja valimisvabadust, 2) kaupade, teenuste ja tehnioloogia uundamist, 3) kaupade ja teenuste pakkumise vastavusse viimist nõudlusega, 4) turu intensiivistamist, turutoonuse tõusu. 
OECD ekspertide R. Heimani ja D. Šapiro määratlus on ligilähedane. 
Nad vaid lisavad, et konkurents on tähtis fenomen, mis suurendab majanduslikku efektiivsust ning võimaldab madalamate hindadega anda enam laiemat kaupade ja teenuste sortimenti. 
Konkurents viib ostjate heaolule ja toodangu efektiivemale jaotusele. 
Konkurentsist kui võistlusest saab kõnelda vaid ettevõtluse raames, mille eesmärgiks on tulu saamine kaupade tootmise või teenuste osutamisega. 
Konkurentsi olemuse määratlusel on oluline seaduse § 4, millega keelatakse konkurentsivabaduse ahistamine kõlvatu konkurentsiga ja konkurentsi kahjustamisega. 
Mõlemad keelud on lahti mõtestatud seaduse II ja III peatükis. 
Kõlvatu konkurentsiga taotletakse ebaausaid eeliseid, sealhulgas märgitakse järgmisi tegusid: 1) eksitavat reklaami, 2) firmanimetuse, kaubamärgi või muude tunnuste ebaõiget kasutamist, 3) konkurendi või tema kauba halvustamist, 4) ärisaladuse kuritarvitamist, 5) teise turusuhetes osaleja töötaja ärakasutamist, 6) ebaseaduslikku kaupaade või muude teenuste müügi piiramist või soodustamist, 7) muud teod. 
Konkurentsiseaduse § 13 lg1 p1 kohaselt pole tegemist kõlvatu konkurentsiga, kui piirangud või tingimused tulenevad seadusandliku või täidesaatva riigivõimuasutuse või kohaliku omavalitsusasutuse otsusest. 
Kahjuks võib sellise eeskirja mõtet tabada vaid kaudselt, sest seaduse § 4 lg2 välistab piirangute kehtestamise, mis on vastuolus käesoleva seadusega ning pole lubatud teiste seadustega. 
Konkurentsi kahjustavate tegevustena on seaduses sätestatud turguvalitseva ettevõtte (mis tegelikult pole keelatud) poolt oma seisundi kuritarvitamine ning konkurentsi piirava lepingu sõlmimine ja tegevuse kooskõlastamine. 
Seejuures turguvalitsevaks ettevõtteks loetakse sellist turusuhetes osalejat, kes omab kaubaturul vähemalt 40% käibest. 
Konkurentsi kahjustamine võib seaduse järgi veel aset leida konkurentsi kahjustavate lepingute ja kooskõlastatud tegevusega. 
Ometi pole § 18 loetletud teod täiesti keelatud ning nad ei kujuta endast seaduse rikkumist, kui: 1) riigi konkurentsi järelevalveamet lubab lepingut sõlmida, 2) poolte osatähtsus kaubaturul ei ületa 10%. 
Konkurentsiseaduse täitmist (peale pankade ja kindlustusseltside) hakkab kontrollima riigi konkurentsijärelevalve amet. 
Sel ametil on õigus oma pädevuse piires ka sanktsioone rakendada. 
Seega vastutust seaduse rikkumise eest rakendatakse kahes etapis. 
Järelevalveamet, tuvastanud seaduserikkumise, teeb seaduserikkujale kohustusliku ettekirjutuse, mille täitmiseks on süüdlasel aega 15 päeva. 
Kui ettekirjutust ei täideta, rakendatakse ameti poolt sanktsioone. 
Siin on võimalik kas rakendada rahatrahvi või taotleda ettevõtte sulgemist. 
Seaduse § 26 näeb ette võimaluse, et ameti ettekirjutuse või sanktsiooni otsuse peale võib 15 päeva jooksul edasi kaevata kohtusse. 
Kuna seaduse rakendamine on seotud finantsvahendite ja organisatsiooniliste abinõudega, rakendub ta erinevates etappides: turgu valitseva seisundi kuritarvitamist puudutavad sätted 1. oktoobrist 1993, konkurentsi kahjustavad lepingud ja sellealast kooskõlastatud tegevust puudutavad sätted 1. jaanuarist 1994. 
Tõnis Härm 
Eesti Investeerimispank ei soovi riskida 
Tänaseks on Eesti Investeerimispank (EstIB) heaks kiitnud 10 laenuprojekti koguväärtuses 3,2 miljonit eküüd (1 eküü=15 krooni). 
Lähiajal on kavas alla kirjutada seni suurimale laenule EstIB-st ligikaudu 11 miljoni krooni väärtuses puidutööstuse arendamiseks Viljandimaal, ütles EstIB president Härmo Värk EE-le. 
Puidufirma toodang eksporditakse Saksamaale. 
Aasta lõpuks loodab EstIB heaks kiita 18-20 laenuprojekti. 
Laenu on antud 6-le ettevõttele: Baltika, Linette, Keila Kaabel, Haapsalu Paekivi, Columbia Kivi ja Tansar. 
Praegusel momendil võib suurim laen EstIB-st olla kuni 1 miljon eküüd. 
Juhul, kui vajatakse suuremat laenu, on EstIB valmis panema kokku vajaliku finantspaketi koostöös välisfinantsinstitutsioonide või kohalike kommertspankadega. 
Näiteks Harju Elektri ja Nokia Kaabli moodustatud ühisettevõttele AS Keila Kaabel laenati 5 miljonit Soome marka, millest 3,5 miljonit tuli läbi EstIB'i Vientiluottost ja 1,5 miljonit otse FinnFundist. 
EstIB eelistab finantseerida tootmisliku iseloomuga ja ekspordile suunatud projekte (siia alla käivad ka turismindus ja hotellid). 
Samas ei ole välistatud ka finantsiliselt tugevad ja krediidikõlblikud projektid teenindussektorist. 
Ligikaudu pooled laenutaotlejatest on väliskapitali osalusega ettevõtted. 
EstIB küsib laenutaotlustasu 
Eesti Investeerimispank küsib laenusoovijalt 0,5-1,5% taotletava laenu kogusummast äriprojekti analüüsiga seotud kulude katteks. 
Seega tuleks 0,5 miljoni dollari suuruse laenu taotlemisel pangale maksta 2500-7500 dollari suurune tasu, mida tagasi ei saa. 
Kas klient ei peaks riskima mõne tuhandega, kui pank peab riskima näiteks poole miljoniga, küsis Härmo Värk. 
Sellise tasu küsimine on investeerimispankadele tavaline, sest pikaajaliste laenuprojektide analüüs nõuab olulist töö- ja ajakulu. 
Vahel tuleb mõne kliendiga tegelda mitu kuud, aga lõpuks kaob klient lihtsalt ära. 
Suures osas kulub laenutaotlustasu panga jooksvate kulude ja projektide ekspertiisikulude katteks. 
Sageli ollakse sunnitud tehniliste ja turutingimuste täiendavaid ekspertiise tellima ka väljastpoolt panka. 
Projekti analüüsi tegelike kulude katmist tagantjärele ei praktiseerita, kliendile tutvustatakse kõiki laenutingimusi enne laenutaoltuse esitamist. 
Laen makstakse välja üldjuhul otse seadmete tarnijale või ehituse puhul peatöövõtjale. 
Laenu tähtaeg on reeglina 3-7 aastat. 
Kui esimesi projekte finantseeriti põhikapitalist laenuintressiga aastas 17%, siis nüüd rakendatakse põhiliselt ujuvat intressi, mille suurus laenutaotlejale sõltub nii valuutast, selle baasintressist, kui ka projekti riskiastmest. 
Laenu tagatiseks on ostetav objekt ja muud ettevõtte põhivarad koguväärtuses 130% laenusummast. 
Tagatiseks võib olla ka panga poolt aktsepteeritud kolmanda isiku garantii. 
H. Värgi sõnul on konkurents Eesti panganduses pikaajaliste laenude osas täiesti olemas. 
EstIB-ga kõrvuti on paari miljoni krooni suuruseid keskmise tähtajaga laene konkurentsivõimeliste intressidega valmis andma ka mitmed Eesti kommertspangad. 
Põhjamaade Investeerimispangaga (NIB) on sõlmitud leping 4,5 miljoni eküü ulatuses, millest kavatsetakse selle sügise jooksul finantseerida mitut projekti. 
See saab võimalikuks juhul, kui Riigikogu kiidab heaks valitsuse ja NIB-i vahelise lepingu, mis veel juunis tekitas suurt arusaamatust seoses NIb-ile antavate suurte eriõigustega. 
Läbirääkimised krediidiliinide avamise üle käivad ka Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangaga ning Euroopa Investeerimispangaga. 
EstIB ei varasta äriideesid 
Kaubalehes süüdistab AS Mesico juhatuse esimees Enn Paabut EstIB-d külmbetoonplokkide tootmise äriidee varastamises. 
Nimelt ei tagastanud EstIB Mesicole 43-leheküljelist äriplaani ja kolm-neli kuud hiljem andis pank laenu ühele Tartu ehitusmaterjalitootjale. 
Leiti, et külmbetoonplokkide tootmine tasub Eestis ära küll, eriti veel siis, kui oma aktsiad selles ettevõttes mängus on, kirjutab Kaubaleht. 
Värgi arvates peab Enn Paabut silmas AS Columbia Kivi ja nimetas väidet ekslikuks. 
AS Mesico projekt ei jõudnud laenuosakonnast kaugemale, ütles Värk. 
AS Columbia Kivi põhineb Kanadast ostetud tehnoloogial ja seadmepargil ning mingeid oma aktsiaid EstIB-l selles ettevõtmises mängus ei ole. 
PAAVO KANGUR 
Kogu tõde AS-ist Marlekor 
Tallinna Vineeri-ja Mööblikombinaat müüdi 22. septembril 56 miljoni krooni eest AS-ile Marlekor, mille osanikeks on 68%-ga AS Evimart, 25%-ga AS Merali ja 7% AS Akmoc. 
AS Evimart peamine osanik on Pjotr Sedin, Eesti ühe suurima kindlustusseltsi Eesti Aeromet juhatuse esimees, likvideeritud Kirde-Eesti Panga kunagine juht. 
Tehingu eesmärk oli finantstegevusest saadud kapitali paigutamine ettevõtlusse. 
AS Merali peamine osanik on konsultatsioonifirma Mainor president Ülo Pärnits. 
AS Akmoc kuulub RE Eesti Põlevkivi endisele peadirektorile Otto Sullakatkole. 
Ta vallandati riigiettevõttest pärast augustiputši punase mineviku tõttu. 
AS Marlekor juhatuse esimehe Ülo Pärnitsa sõnul finantseeriti tehingut omakapitali, Raepangast ja Hansapangast võetud laenudega. 
Tehingut garanteeris Tallinna Pank. 
Tehase maksumusest tasuti 20%. AS Marlekor on valmis tehasesse investeerima veel 48 miljonit krooni, mis peaks tulema eelnimetatud pankadest. 
Viimastega on tekkinud aga probleeme pärast tehase endise omaniku järeltulija Yens Marten Lutheri protestiavaldusi. 
Lutherit esindav advokaat Viktor Kaasik ütles EE-le, et kavatseb vaidlustada Eesti Erastamisettevõtte korraldatud enampakkumise seaduslikkuse pärast seda, kui on saanud erastamisagentuurist vastuse, millistel seadusandlikel alustel müüdi tehas. 
Ostu-müügi leping sõlmiti septembris, kuigi lubati sõlmida Pärnitsa sõnul juba juulis. 
Kevadest saadik räägiti AS-le Marlekor, et viimane on kõige tõenäolisem ostja. 
Viktor Kaasiku sõnul on tegemist kas Erastamisettevõtte küündimatuse või teadliku eksitamisega. 
Paavo Kangur 
Edasimineku eeldustest 
Valimiseelne periood pole just kõige lihtsam aeg diagnoosimaks toimunud arengu edukust. 
Langetatud hinnangud ei suubu mitte professionaalsesse diskussiooni selle üle, kuidas majandust paremini edendada, vaid muutuvad kas valitsuskoalitsiooni või tema oponentide kampaania argumentideks. 
Pealiskaudsetes debattides jääb tavaliselt märkamata see, et praegune asjade seis on saanud suuresti võimalikuks hoopis varasemate valikute baasil (nii eraettevõtluse käivitumine, hindade ja väliskaubanduse liberaliseerimine kui paljumääranud rahareformi otsuste pakett on kõik Isamaa valitsuse eelsed nähtused) ning et teisest küljest pole praegusel valisuselgi olnud võimalust teha midagi märkimisväärselt erinevat sellest, mida dikteerivad üldine majandusolukord, juba käivitunud protsesside loogika ja IMF (Rahvusvaheline Valuutafond). 
Lisaks filmimeestele, kes juba käisid Toompea lossi ees filmilinte põletamas, võivad tulla veel põllumehed kukki tapma või ühe ettevõtte najal püsinud väikelinnade elanikud lossist kütteks mööblit nõudma. 
Selle kõige tagajärjel võidakse korrigeerida natuke siia- või sinnapoole ühte või teist numbrit eelarves. 
See kõik on vaid võitlus kannatuste jaotamise astme ümber olukorras, kus ühiskond tervikuna suurte kannatusteta pääseda ei saa. 
Olulisemaks on küsimus sellest, kas on kannatatud õige asja eest, kas rihma koomalekiskumise abil on ikka loodud ühiskonnale võimalus normaalse aja jooksul varakapitalismist väljumiseks. 
Eesti asub stabilisatsiooni faasis 
Kõigepealt on mõtet fikseerida tõsiasi, et normaalsesse ja konkurentsivõimeliselt töötavasse turumajandusse suundumisel asume me ikkagi alles stabilisatsiooni faasis. 
Üleminekumajandusi käsitleva teooria järgi seega kusagil tee esimese neljandiku kandis. 
Lääne eksport areneb, tõsi küll, paralleelselt kasvab ka import. 
Krediidiprotsendid on langenud, kuid siiski mitte veel sellele tasandile, kus nad rahuldaksid mitte ainult kiire käibega kaupmeest vaid ka tootjat. 
Palgatase pole vaatamata tõusule jõudnud valge inimese palga lähedusse, aga mis kurvastab lihtkodanikku, see rõõmustab eksportijat. 
Eelarved ragisevad ja kirves välgub eelarvest kulude maharaiumisel, aga seni on Eesti rahvas osutunud üle ootuste kannatlikuks ja pikameelseks. 
Kaastulemuseks rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide silmis imidzh maast, kes suudab räiget raha- ja eelarvepoliitikat ajada. 
Monetaarse stabilisatsiooniga paralleelselt peab toimuma küllalt kiire struktuurimuutus ja privatiseerimine, et normaliseeruvas finantskeskkonnas kasvavad nii välisinvesteeringud kui ka akumuleerub kodumaine kapital, et siis stabilisatsioonietapi ülekasvamisel kiire majandusarengu etapil saaks tekkida järsk hüppeefekt. 
Erastamisettevõtte käivitatud suurettevõtete müügilainete puhul pole jõutud märkimisväärse arvu sõlmitud müügitehinguteni. 
Nüüdseks on loodud Erastamisagentuur uue juhiga, aga see kõik sarnaneb seni pigem sotsialismiaegsetele ümberkorraldustele ja uute parteile ustavate inimeste etteotsa seadmisele kui sisuliste kiirendamisideede kasutuselevõtule. 
Kvartalite kaupa privatiseerimisjärjekorras ootavalt ettevõttelt ei ole loota erilisi investeeringuid ega sihikindlat struktuurimuutust. 
Kui midagi, siis veealust võitlust omandi pärast. 
Veel tunduvalt hullemas seisus on omandireform maal ja maareform. 
Sellealast seadusandlust on juba pikka aega tehtud poliitilistest eelistustest lähtudes. 
Siit sellised lahendid nagu endiste omanike ringi võimalikult suur laiendamine, naturaalse tagastamise maksimiseerimine, kompensatsioonide ülespuhumine, laiemalt võttes püüd blokeerida teatud sotsiaalseid (näiteks kolhoosiesimehed) ja rahvuslikke (venelased) gruppe ja laiendada oma poliitilist baasi eelkõige nende arvelt, kel on midagi tagasi saada. 
See 1990. a teisel ja 1991. a esimesel poolel tolleaegse opositsiooni käivitatud ideoloogia elab nüüd seadusandluses oma elu ja on tõeliseks kammitsaks liberaalse majanuspoliitika jalus. 
Majanduse käimaminekul on küllalt oluline, et Eesti valdavalt kaubanduslik-teeninduslik-panganduslik uuskapital siirduks olulises ulatuses tootmisse ja teistesse laiemat tööhõivet andvatesse harudesse. 
Eelkirjeldatud olukorras on äärmiselt oluline roll väliskapitalil. 
Majandusteadlase Alari Purju arvutustele tuginedes võib väita, et selleks, et Eesti majandus suudaks 1995. aastast minna kiire majandusliku kasvu staadiumisse, vajame praegustel aastatel välisinvesteeringuid kõige vähem 100 miljonit USD-d aastas. 
Lisaks peaksime aastatel 1993-1995 erastama 60-70% säilinud riigiomandist ning tegema seda majanduslikult otstarbekal kombel. 
Välisinvesteeringute hüppelist juurdetulekut lähemal ajal näha ei ole. 
Pigem ennustan aeglast suurenemist. 
Peale kõige muu, milline soliidne suurfirma tahaks nii väga teha suuri kapitalimahutusi sanitaarkoridori, pealegi kui seal koridoris toimub mõttetu ja perspektiivitu pusimine peaaegu 40%-ga elanikkonnast. 
Eelnevale lisaks ei mõju just emotsioonetõstvalt asjaolu, et järgmise aasta riigieelarve projekt on saadud (formaalselt) tasakaalu vaid selle hinnaga, et oleme sealt välja lõiganud praktiliselt kõik tulevikku suunatud investeeringud. 
Praegune eelarve mängib ohtlikult sellel piiril, et juba olemasolev tehniline infrastruktuur ähvardab laguneda.> 
Tulevik nõuab selget programmi 
Võib küllalt kindlalt väiota, et umbes aastatel 1997-98 muutub Eesti konkurentsieelis rahvusvahelises majanduses - odav tööjõud - teisejärguliseks. 
Et pääseda aastakümne lõpus löögile, peame suutma hüppeliselt tõsta oma toodete keerukust ja kvaliteediastet praegusega võrreldes. 
Transiidiäri osas peaksime suutma luua euroopaliku, kellavärgina funktsioneeriva infrastruktuuri. 
Ma ei kritiseeri meie karmi monetaarpoliitikat, kuid väidan, et selle pikaajalisel kestmisel on võimalused aidata kaasa infrastruktuursele ja tehnoloogilisele arengule ülipiiratud. 
Selle asemel, et vaadata pidevalt peeglisse ja korrata, et küll ma olen ilus poiss, võiks eesti majanduspoliitika pigem püüda panna kokku reaalset abinõude programmi. 
Kas me ikka peame välisinvesteerijate osas piirduma vaid neile tegevuskeskkonna loomisega või tuleks käivitada spetsiaalne ja sihikindel tegevus Eesti võimaluste turunduseks just nende tegevusalade rahvusvahelistele korporatsioonidele, kes suudavad Eesti viia tõesti 21. sajandisse. 
Iiri vabariik on seda tüüpi poliitikat järjekindlalt ajanud. 
Me oleme käitunud rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide seisukohalt hästi ja seetõttu oleks vist alust püüda leida juba tõsisemaid arengukrediite. 
Millised on selleks meie prioriteedid ja äriideed? 
Vaid sel juhul, kui oleme saavutanud elementaarse selguse ja kindluse eeltoodud küsimuste kohta, võiksime öelda, et on reaalsed võimalused postsotsialistliku majanduse august välja saada. 
Sel juhul võiksime ka öelda, et pole ühiskonna range monetaarpoliitika raskusi taludes asjata kannatanud. 
Kui aga käitume selle anekdoodi kodaniku kombel, kes sotsialismiajal jättis pirni lakke keeramata, kuna seda pidanuks tegema Plaanikomitee, nüüd aga jätab keeramata selle põhjendusega, et see on turu töö, siis pole välistatud, et range rahapoliitika saavutused lähevad suuresti vett vedama ning paremal juhul saab meist IMF-i kiidusõnade peale vaatamata üks turumajanduse perifeerias vinduv ning pidevate sotsiaalsete hädade käes vaevlev maa. 
Maa, kelle rolliks jääb teha väheprestiizhikat, väherentaablit ja odavat. 
Erik Terk 
Mstislav Rostropovitš: vihkan kommuniste! 
Mis rabas Teid kõige enam, kui tulite 1990. aastal pärast emigratsiooniaastaid esimest korda Moskvasse? 
Esimene elamus oli lennujaamas - tohutu hulk rahvast oli meil vastas, plakatitega. 
Hämmastav vastuvõtt. 
Moskva jättis masendava mulje. 
Nüüd on Moskva palju puhtam ja sõbralikum. 
Viimati olin Moskvas putšil (1991. aasta augustis). 
Ka selle korraga võrreldes on Moskva läinud paremuse poole. 
Kas usaldate Jeltsinit? 
100% 
Hoolimata sellest, et ka tema oli kommunist? 
Tunnen teda isiklikult. 
Esimest korda kohtusime putši ajal. 
Ta käitus kangelaslikult. 
Oma käitumisega tõestas ta, et on lõplikult lahti öelnud nõukogude korrast ja kommunismist. 
Ta tegi seda siis, kui kuulumine kommunistlikku parteisse võis veel kasulik olla. 
Jeltsin kritiseeris parteid Gorbatšovi ajal. 
Selle eest jäi ta ilma kõikidest privileegidest ja tähtsatest ametikohtadest. 
Vahetult pärast putši ütles Jelena Bonner: Slava Rostropovitš sarnaneb Andrei Sahharoviga. 
Algul märkasin, et sarnased on nende hinged, seejärel tundus, et sarnased on ka nende näod! 
Kommenteerige seda avaldust. 
See on parim kompliment, mis mulle iial on tehtud! 
Jelena Bonner on suurepärane inimene. 
Tutvusin tema ja Andrei Sahharoviga ammu - meie suvilad olid kõrvuti. 
Kui põlu alla pandud Solženitsõn elas meie suvilas, sõbrunes ta Sahharoviga ja me olime tihti koos. 
Minu meelest oli Sahharov pühak. 
Kas teate, mida ma silmas pean. 
Mida? 
Sahharovi ümbritses aupaiste. 
Nagu Kristust. 
Mäletan et kord, kui sõitsime autoga suvilasse, nägime metsateel Sahharovi. 
Peatasin auto, et midagi küsida. 
Sahharov vaatas autoaknast sisse, vahetasime paar sõna. 
Minu kõrval istus Galina. 
Ta ei olnud siis veel Sahharoviga tuttav. 
Märkasin, et minu abikaasa vahib ainiti Sahharovile otsa. 
Kui uuesti sõitma hakkasime, ütles Galina vaimustatult: Sellel mehel on pühaku silmad! 
Kuidas võtsite vastu teate Sahharovi surmast? 
Tol päeval tuli mulle meelde, kuidas kuulsime Sahharovo väljasaatmisest Gorkisse. 
Käisime Pariisis Nõukogude saatkonna ees. 
Seisime tundide viisi tänaval nende häbematute tegelaste akende all, pisarad silmis. 
Me tahtsime, et Nõukogude diplomaadid meid näeksid. 
Seal seistes tuli mul mõte - korraldada Sahharovi auks kontsert. 
Üürisin oma raha eest kontserdisaali. 
Kuulutasin, et pääs kontserdile on kõigile vaba. 
Esinema tulid mu parimad sõbrad. 
Kava oli suurepärane ja pikk - nagu maraton. 
Lõpus laulis Galina Višnevskaja. 
Ma ise saatsin teda klaveril. 
Lava taga seinal rippus Sahharovi portree. 
Ja äkki - portree kukkus. 
Saalis valitses haudvaikus. 
Läksin pildi juurde ja hakkasin seda uuesti üles riputama. 
Portree oli hiigelsuur ja raske. 
Mu elu suurim sportlik saavutus on, et suutsin pildi uuesti püsti tõsta ja seinale riputada. 
Publik ahhetas vaimustunult. 
Puhkes ovatsioon, millist pole olnud ühelgi mu kontserdil. 
Putši ajal te nähtavasti ei nutnud. 
Terve maailm on näinud noil ärevail päevil tehtud mehiseid fotosid - väsinud valvemeeskonna püssimees magab Valge maja koridoris Teie õla najal, Teie hoiate automaati. 
Kes see noormees oli? 
Kas olete hiljem kohtunud? 
Muidugi. 
Teate, see noormees lausa jälitab mind. 
Iga kord, kui ma Moskvasse tulen, otsib ta mu üles. 
Ta nimi on Juri Ivanov. 
Ehtne vene inimene. 
Kuidas suhtus Teie Pariisist Moskva Valgesse Majja lendamisse abikaasa Galina Višnevskaja? 
Mõtlen todasama 1991. aasta augustit? 
Tema ei tohtinud asjast midagi teada. 
Vaevalt oleks ta mul minna lasknud. 
Mina aga tundsin, et pidin ilmtingimata minema. 
Kui pole saladus, kes Teid kutsus kodumaad relvaga kaitsma? 
Te tabasite naelapea pihta. 
See oli - Jumal. 
Milline tähendus on teie perekonnas sõnal halastus? 
Meile tähendab halastus andestust, abivalmidust, suuremeelsust. 
Inimesi on igasuguseid, küllalt palju on neid, kes üritavad Galinalt ja minult kõiksuguseid kingitusi välja kaubelda, noritakse raha ja asju. 
Me pole vaesed ja aitame hea meelega abivajajaid. 
Aga meile ei meeldi lipitsemine ja kintsukaapimine. 
Vastik on, kui mõni, kes on meid hukka mõistnud ja maha salanud, tuleb käsi õieli midagi saama. 
Oleme otsustanud kasutada oma raha sihikindlalt - rajame haigete laste abistamise fondi. 
Üsna palju on juba õnnestunud ära teha. 
Te avasite Moskvas uue lastehaigla? 
Jah. 
Loomulikult olin ise kohal. 
Aga see on alles algus. 
Meil on terve nimekiri aparatuurist, medikamentidest ja sisustusest, mida veel oleks vaja. 
Sellele kulub rohkem kui kaks miljonit dollarit. 
Oleme kujundanud ulatusliku projekti. 
Tahame luua eeskujuliku diagnostikakeskuse kõige kõrgemal tasemel. 
Keskusse kuulub kolm kliinikut ratastel. 
Diagnostikabussid on kui käed, mis ulatuvad haigete laste juurde kaugetes paikades. 
Te nähtavasti armastate lapsi? 
Oo jaa! 
Mul on viis lapselast. 
Ma jumaldan neid. 
On Teil aega nendega tegelda? 
Kahjuks liiga vähe. 
Ma tõusen hommikuti kell viis, et kõike, mis mul plaanis on, ära teha. 
Mis kell Te magama heidate? 
Kell üks, kaks, mitte varem. 
Vahel isegi kell kolm. 
Miks Teilt võeti ära Nõukogude kodakondsus? 
Nagu teada, juhtus see 1979. aastal. 
Ametlikult kuulutati, et põhjuseks oli ainult Teie toetus Solženitsõnile. 
Tegelikult oli minu kohta kogunenud igasugust komproviteerivat materjali. 
Peamine oli, et meie Galinaga ei käitunud orjadena. 
Me rääkisime Läänes tõtt olukorrast N Liidus. 
Paljud väga tuntud artistid, kes põgenesid Läände, näiteks balletitantsijad, olid vait. 
Nad tegelesid oma karjääriga, neil oli mugavam vait olla ja paljastustest hoiduda. 
Te ei suuda endale ette kujutada, kui palju on Läänes inimesi, kes olid vaimustatud N Liidust! 
Ka intelligentsi hulgas oli palju neid, kes arvasid, et N Liit on ideaalne riik. 
Paljud kirjanikud leidsid, et nende kohus on kaitsta ja toetada Nõukogude valitsust. 
Ennast ära petta olid lasknud isegi niisugused kirjanikud nagu Louis Aragon, Heinrich Böll, Günter Grass; paljud teised olid ju algul lausa kütkestatud kommunismiideest. 
Meil oli ka Läänes suuri pahandusi oma kommunismivastase hoiaku pärast. 
Kas KGB sekkus ka otseselt Teie eraellu? 
Kullakene, muidugi sekkus. 
Palju kordi. 
Hiljuti toodi meile arhiivist näha toimikud. 
Sealt sain teada, kuidas aeti nurja minu leping Prantsuse raadioga. 
Pidime salvestama Padaemanda bulgaaria koori ja solistidega. 
Paar päeva enne salvestust tuli äkki teade, et koor Bulgaariast keeldub osalemast. 
Olin vapustatud, aga lepingust tuli kinni pidada. 
Leidsin mingi saksa koori, kes kiires korras partii selgeks õppis. 
Salvestus siiski toimus. 
Nüüd nägin toimikus dokumenti - KGB ülem Andropov isiklikult oli Poliitbüroo istungil ette kandnud, et on võetud tarvitusele abinõud Rostropovitši ja Višnevskaja ning Radio France'i vahel sõlmitud lepingu nurjamiseks. 
Teie kohta on kirjutatud, et Teil on rohkem sõpru, kui Bachil noote. 
Nimetage mõnda neist. 
Mäletan kohtumist Chapliniga. 
Olin kontserdireisil Šveitsis. 
Chaplin pidi tulema kontserdile, aga haigestus. 
Läksin tema koju talle tšellot mängima. 
Chaplin oli vaimustatud. 
Lahkumisel tahtis ta mulle vene keeles öelda: Do..., do..., dosvidanijevski! 
Mis puutub minu sõprusse Picassoga, siis tema läbitungiva pilgu all olin kui alasti. 
Salvador Dali tegi minust portree, kuid inimesena oli ta minu jaoks pisut liiga ekstravagantne. 
Olen olnud Sibeliuse külaline tema suvilas. 
Chagall joonistas ümbrise mu esimesele heliplaadile. 
Kõik need inimesed on mind aidanud. 
Olen õnnelik, et olen nendega kohtunud. 
Ma rääkisin Heinrich Bölli vaadetest. 
Inimesena oli ta võrratu. 
Ja jumal tänatud - elu viimastel aastatel hakkasid muutuma tema arusaamised ühiskondlikest ideaalidest. 
Keda või mida Te vihkate? 
Vihkan kommusniste, kuid ma ei vihka neid kui inimesi. 
Vihkan kommunistlikku ideoloogiat. 
Armastan inimesi, kes tahavad head teistele inimestele. 
Kommunistid elavad ainult endale. 
Nad kasutavad kurjasti võimu. 
Ma ei saa neid õigustada. 
Muidugi võivad ka kommunistid muutuda. 
Kuid see pole neile kerge. 
Inimestel, kes on tunnetanud, mida tähendab võim, on raske sellest loobuda. 
Võim on nagu narkootikum. 
Miks Te võtsite Solženitsõni oma kaitse alla? 
Võtsin Solženitsõni oma hoole alla siis, kui ta oli veel tuntud nõukogude kirjanik. 
Muudatus temas toimus ajal, mil ta elas meie suvilas. 
Hruštšov tõi ta vanglast välja, aga Brežnev tahtis teda sinna tagasi saata. 
Solženitsõnil polnud kusagil elada - kõik kartsid teda oma katuse alla võtta. 
Meie Galinaga võtsime - meil oli suvilas vaba tuba. 
See oli julge samm. 
Julgust nõudis mitte see, et me ta enda juurde võtsime, vaid see, et me ta välja ei ajanud. 
Kui pilved Solženitsõni pea kohal mustaks läksid, nõudis kaks ministrit (kultuuriminister Furtseva ja siseminister Štšokolov), et me ta välja viskaksime. 
Sellest algas mu konfrontatsioon võimudega. 
Milliseid ajalehti Te loete? 
Hommik algab mul värskete ajalehtedega. 
Mul on tellitud Izvestija, Moskovskije Novosti, Sobessednik, Argumentõ i faktõ, Nezavissimaja Gazeta. 
Ajalehed on tellitud kahel aadressil - Pariisi ja Washingtoni. 
Kus Teile kõige rohkem meeldib elada? 
Lennukis! 
Ma jumaldan lennukeid. 
Te ei karda lennata? 
Mis te nüüd. 
Kõigis maapealsetes korterites on mul alati kuhi tegemata töid. 
Kui näeksite minu kabinetti Pariisis või Washingtonis, minestaksite. 
Kuhjad pabereid, kohvrid, ajalehed, ajakirjad. 
Lennukis on kõik alati korras. 
Istun oma kohale. 
Kohe pakutakse midagi juua. 
Telefoni ei ole. 
Keegi ei sega. 
Suurepärane! 
Mida Te arvate putši süüdlaste üle peetavast kohtuprotsessis? 
Putšistid oleks tulnud ammu süüdi mõista. 
Aga Venemaal on kohtud ikka veel kommunistlikud. 
Kohtutes on endiselt komunjakid. 
Ma ei salli seda konstitutsioonikohtu esimeest Zorkinit. 
Ta on ennast ammu diskrediteerinud. 
Kui ta elaks Ameerikas, oleks ta ammu töölt ära aetud. 
Kuidas võib kohtunik teha otsustusi mingite presidendi sõnavõttude põhjal? 
Kujutage ette, et seda, mis meie teiega räägime, hakataks kohtus arutama! 
Millal muutub Venemaa riigiks, kus inimestel on hea elada? 
Siis, kui tuleb võimule uus põlvkond. 
Kui Rutskoide, Hasbulatovite, Zorkinite ja teiste kommunistide põlvkond lahkub areenilt. 
Mida arvate Eesti tulevikust? 
Olen Eestimaa ammune sõber. 
Mul on hea meel, et Eesti on kui lind õhku tõusnud. 
Muidugi on teil raskusi, kuid eestlased on alati püüdnud ehitada. 
Mäletan, et olime Galjaga aastaid tagasi Tallinna lähedal maal ringi liikudes hämmastunud - kui palju ja hoolikalt inimesed ehitavad. 
Usun, et terve Eesti ehitab end kiiresti üles. 
On Teil kontakte eesti heliloojatega? 
Olen mänginud Arvo Pärdi muusikat. 
Olin tal külas viimati mõned kuud tagasi. 
Mitu kontserti on Teil praegu kavas? 
1997. aastal saan 70-aastaseks. 
Tahan, et selleks ajaks oleks mul programmis sada kontserti. 
Lõpetuseks - on Teil oma sõnum vene elanikkonnale Eestis? 
On küll. 
Lugedes lennukis teisipäeva hommikul teel Moskvasse Molodjozh Estoniid, olen sügavalt hämmingus Vene Elanikkonna esindusassamblee liidri hr Semjonovi avaldusest, et Eesti venelased säilitavad Moskva sündmuste suhtes neutraliteedi. 
Kui hr Semjonov oleks osalenud minu kontserdijärgsel vastuvõtul ja kui ma oleksin teadnud, kuidas see mees mõtleb, siis taolisele mehele ei pea mina küll võimalikuks terekätt anda. 
Mstislav Rostropovitš Curriculum Vitae 
Sündinud 27. märtsil 1927. a Bakuus. 
Klaveri taha pandi 4-aastaselt, tšellot hakkas mängima 8-aastaselt. 
Esimesed esinemised langevad sõjaaega. 
1943. a astus Moskva Konservatooriumi. 
40-ndate aastate lõpus tuntud nimi Idabloki tšellistide hulgas. 
Lähedase sõbra Sergei Prokofjevi surm 1953. aastal pani Rostropovitšit tõsiselt Nõukogude süsteemi üle mõtlema... 
50-ndate aastate lõpul külastas duo Rostropovitš - Višnevskaja sageli Eestit. 
Õigupoolest sellest ajast saadik sai Rostropovitšist peale kõige muu ka abikaasat primadonna Galina Višnevskaja klaverisaatja. 
Mstislav Rostropovitš on sajandi üks suuremaid tšelliste. 
On suurepärane pianist. 
Viimased 16 aastat Washingtonis Rahvusliku Sümfooniaorkestri peadirigent. 
1974. aastast elab M. Rostropovitš koos Galina Višnevskaja ja tütarde Olga ja Jelenaga Läänes. 
Lahkumise ajendiks sai avalik sõprus Aleksandr Solženitsõniga. 
Seda luges Brežnev kuriteoks. 
1994/95 aasta hooajaks on Mstislav Rostropovitš sõlminud lepingu dirigeerida Peterburi Maria teatris. 
Marianne Mikko 
Abhaasia: Venemaa opositsiooni välispoliitiline pealejäämine. 
Möödunud nädala keskel kroonis apsuate ootamatut ja reeturlikku rünnakut edu - rikkudes Venemaa vahendusel Gruusiaga sõlmitud vaherahu, vallutasid nad Suhhumi ja jätkasid edukat rünnakut seni veel Abhaasia territooriumile jäänud grusiinlaste valitsusvägede vastu. 
Apsuate sõnamurdlik rünnak mõjus kainestavalt ka ekspresidendi Zviad Gamsahhurdia pooldajatele, kes lõpetasid sõjategevuse valitsusvägede vastu Lääne-Gruusias ja liitusid viimastega Abhaasias. 
Kuid grusiinide jõud osutusid ebapiisavateks ja vaatlejate andmetel oli ka nende omavaheline koostöö kohati kummaline (BBC teatel võtsid zviadistid valitsusvägedelt relvi ära). 
Asja muutis eriti dramaatiliseks see, et lühikest aega kestnud vaherahu jooksul pöördusid Suhhumisse tagasi paljud sõjapõgenikud, kes uskusid Venemaa garantiid rahu tagamisel, ja sattusid siin suurtükitule alla. 
Suutmata saavutada kontakti Venemaa esindajatega või jõudmata oodata ära nende vastust, teatas meeleheitele aetud Ševardnadze: Kui apsuad sisenevad linna, siis ma lõpetan oma elu. 
Suhhumi vallutati, kuid Gruusia liider jäi selles mürsusajus ellu. 
20. augustil tegi parlamendi spiiker Vahtang Goguadze sentsatsioonilise avalduse Gruusia võimaliku astumise kohta SRÜ-sse. 
Arvatavasti pole kaugel aeg, kui Aserbaidžaani järel liitub Gruusia teise sõdiva maana selle ühendusega. 
Asudes rahuvahendaja rolli Abhaasia ja Gruusia vahel, pidi Venemaa kuidagi reageerima vaherahu rikkumisele. 
Otsustavamalt tegutses siin valitsus, kehtestades apsuate vastu majanduslikud sanktsionid. 
Ülemnõukogu kutsus sõdivaid pooli ainult vaoshoitusele. 
Konflikti piirkonnas viibinud Venemaa kaitseminister Pavel Gratšov leidis, et vaherahu katkemises on süüdi mõlemad pooled. 
ÜRO Julgeolekunõukogu pidas süüdlasteks apsuaid. 
Jällegi sai maailm kinnitust 
Moskvas valitsevast kahest erinevast välispoliitilisest suunast. 
Abhaasia juhtkond leidis kogu aeg tuge Ülemnõukogus, kus toetatakse soojalt tema ja Lõuna-Osseetia liitumist Vene Föderatsiooniga. 
Ajalehe Moscow News andmetel on Vene kindralid teinud palju verevalamise jätkamiseks, konsulteerides mõlemaid pooli ja varustades neid relvadega. 
Venamaa president ja valitsus on viimasel aastal toetanud kindlalt Eduard Ševardnadzet ja Gruusia terviklikkust, et seda kasutada platsdarmina oma mõju säilitamiseks Kaukaasias. 
Samasugune köievedu kahe erineva välispoliitilise kontseptsiooni vahel käib peale Abhaasia veel Tadzhikistanis, Ingušis, Karabahhis ja nn Doonau-äärses Vabariigis. 
Gruusia, mida nõrgestab veel klannide omavaheline võitlus, on kergemaks saagiks kahtlemata vanameelsetele. 
Lõhestunud grusiinlaste vastasesse võitlusse lülituvad iga päev sajad Kaukaasia Rahvaste Ühenduse võitlejad, kes saabuvad takistamatult üle piiri bussitäite kaupa Venemaalt. 
Allan Kasesalu 
Ene Orav ei oota elult almuseid 
Liikumispuudega Ene Orav (25) on enesekindel noor daam, kes õpib Tallinna Pedagoogikaülikoolis viiendal kursusel raamatukogundust ja bibliograafiat. 
Enne Tallinnasse tulekut õppis Ene Haapsalu Sanatoorses Internaatkoolis, sest mujal ei oleks ta hakkama saanud. 
Kõrgkooli tulles Ene enam nii ei mõelnud. 
Viis aastat pealinnaelu on andnud rohkem iseseisvust kui oleksin arvanud, kuigi igapäevaelus toimetulek nõuab suurt füüsilist pingutust ja treeningut, ütleb Ene. 
Toimetulemiseks on Enel vaja rohkem huumorimeelt, kannatust ja tahtejõudu kui teistel, sest tema on liikumispuudega. 
Tõsi, karkusid ta ei tarvita, aga ühest kohast teise liikumine nõuab rohkem aega, kui lugeja ette kujutada oskab. 
Trepp on ületamatumgi takistus kui inimeste halvustav suhtumine. 
Sest viimasest on võimalik üle olla. 
Keegi ei ole selle eest kaitstud, et temast halvasti mõeldakse. 
Ene ei ole oma eriala valides endale takistusi seadnud, nii nagu mõni puuetega noor inimene seda teeb: Olen eelkõige realist ja suuri unistusi mul ei ole. 
Iseseisvat elu tuli kusagil alustada, põhjendab ta erialavalikut. 
Oma perekonna loomisest unistab Ene ometi, hoolimata üldlevinud arvamusest, nagu puuetega inimesed pereeluks ei sobikski. 
Ene on mõnenädalast kooselu proovinud ja leidnud, et tema tulevasel kaaslasel on võib-olla ainult natuke raskem kui teistel. 
Näiteks lapse ühest toaotsast teise viimisega Ene ilma abivahenditeta hakkama ei saaks, aga selleks abivahendid ongi, et neid kasutada. 
Huumorimeelt nõuab seegi, et praegu oskab Ene ära elada umbes 300-kroonisest sissetulekust kuus. 
Tööpuudust ta ei karda. 
Võimalik, et tema töö on seotud puuetega inimestega. 
Oma tulevaseks tööks sai Ene uut informatsiooni ka hiljuti toimunud konverentsilt Puuetega noorte integreerimine ühiskonda, kus said kokku kõikvõimalike puuetega noored inimesed. 
Üheskoos leiti, et Eesti ühiskond ei ole veel puuetega inimeste vastuvõtmiseks valmis. 
Liialt on levinud negatiivsed stereotüübid. 
Näiteks kujutus, et puuetega inimestega peab kuidagi erinevalt suhtlema. 
Meie ise peaksime rohkem avalikus elus osalema, et n.ö tavalised inimesed meiega suhtlemisel krambist üle saaksid, arvab Ene. 
Ükski puuetega inimene ei taha seada oma puuet enese juures esmatähtsaks. 
Õnnetu olla tähendab tegevusetult mõtiskleda, kas oled õnnelik või mitte, kasutab Ene G.B.Shaw sõnu ja lisab, et temal ei ole taoliseks pessimismiks aega. 
Ületamatuid takistusi niikuinii ei ole. 
Kadri Taperson 
Oliver tunneb põgenikelaagri elu 
Oliver Köis (20) on sel aastal juba kahe riigi põgenikelaagris viibinud. 
Saksamaal Osnabrücki lähedal otsisin üliõpilaste ühiselamut, sattusin aga hoopis põgenikelaagrisse. 
Ühe öö pidasin vastu, siis enne politseikomissari saabumist lasin jalga, nendib Oliver Eeslitalli kohvikus mahla juues. 
Oliver Köis iseloomustab Saksa põgenikelaagrit kui ühte vinget joomakohta. 
Kõige söakamad olevat aserid, araablased ja armeenlased. 
Kogu öö olevat eestlane Oliver maganud täisvarustuses, sest muidu oleks mind paljaks varastatud. 
Saksa põgenikelaagris polnud võimalik sõba silmale saada - keevaverelised purjus lõunamaa pojad mänginud tundide kaupa... pingpongi. 
Juba tookord märtsis tahtnud Oliver tegelikult välja jõuda Taani. 
Kuna aga polnud Taani viisat, saadeti poiss piirilt tagasi. 
Passi löödi vastav tempelgi. 
Kielist sõinud Oliver Eestisse tagasi. 
Mingit koduigatsust küll polnud. 
Raha jagus ka. 
Pidevalt oli rahakotis oma 300 DEM-i. 
Ma ei kerjanud kunagi, räägib Oliver elukogenud mehe kombel. 
Aga et Tallinnas polnud ei elamist ega kindlat tööd, otsustas Oliver jälle seljakoti selga võtta ja Euroopasse seiklema minna. 
Varssavi. 
Sealt edasi Kopenhaagenisse. 
Seitse päeva maganud Oliver suve hakul Taanimaal telgis. 
Siis kohanud ettevõtlik noormees eestlasi. 
Nood teinud ettepaneku asüüli küsida. 
Palusin asüüli, märkides, et maffia ei lase Eestis elada, räägib Oliver rahulikult. 
Taanlased andvat maffia kiusamise puhul üsna kergekäeliselt asüüli. 
Algul vedelnud Oliver Sanholmi põhilaagris. 
Sõin, magasin ja sain kord kuus selle kõige eest veel 189 taani krooni, meenutab pikk ilus eesti mees. 
Laagri seltskond olevat põnevam kui Saksamaa Osnabrücki põgenike laagris. 
Taanis võivat põgenike laagris tuttavaks saada rahvaga Kongost, Somaaliast, Palestiinast, Süüriast. 
Esindatud on nii Araabia, Aasia kui ka Aafrika. 
Laagri elanikest 80% tegelevad vargusega, ka eestlased, märgib OK. Eestlastel tulevat keskmiselt puhast tulu 350 DEM päevas. 
Taani politsei teab, aga vaatab sellele kõigele läbi sõrmede. 
Ettevõtlikumad olevat avanud Sanholmis oma putkad. 
Mõistagi on kaup varastatud. 
Laagrielanike hulgas olnud suvel 8 eestlast. 
Keskeltläbi 20-aastased. 
Eestlased varastavad Taanis põhiliselt nahktagisid ja duubelkassettmakke, teab OK rääkida. 
Vahelejäämist ei karda põgenikest keegi. 
Taani politsei vingeim karistus on see, et kinninabitu peab pärast jalgsi põgenike laagrisse tagasi vantsima ja kõik. 
Juunis tuli 2 eestlast Helsingist. 
Finnairiga (pilet 890 FIM-i) lennati kohale, üks öö möödus neil tegelastel luksushotellis. 
Siis saabusid nood eesti poisid, Hugo Bossi ülikonnad seljas, põgenikelaagrisse. 
Legendiga, et Tallinnas Pirital on neil hamburgeriputka. 
Maffia aga tasustanud nad kapitaalselt, mistõttu Eestisse polevat neil enam võimalik edasi jääda, ütleb OK. 
Mis puutub teistesse eesti põgenikesse, siis üks seltskond olevat ette võtnud põhjaliku turnee mööda Lääne-Euroopa maid.Mererand olnud magamiskohaks küll Prantsusmaal, Hispaanias ja ka Itaalias. 
Söödud vähe, veini varastatud. 
Üks perekond jätnud Oliverile eriti sügava mulje. 
Pere stiil oli elada erinevates põgenikelaagrites. 
Eesti pere, kus ka lapsed - üks4 ja teine 2-aastane - omavat juba ülevaadet Soome, Rootsi, Norra ja nüüd siis ka Taani põgenikelaagritest. 
Sigerslevi põgenikelaager jätnud Oliverile sümpaatse mulje. 
Ainus asi, et asuvat liiga kaugel Kopenhaagenist - nimelt 54 km kaugusel. 
Seal elanud suvel 5 eestlast. 
Põhiliselt löödi aega surnuks, kui just ei käidud Kopenhaagenis vargil. 
4 kuu vältel puutunud Oliver põgenikelaagris kokku igat sorti tegelastega. 
600 inimese hulgas oli iga kümnes AIDSist nakatatud. 
30 meest olid homod. 
Peded kurameerisid lausa kõigi silme all: suudlesid ja silitasid üksteist, märgib OK kuivalt. 
Reeglina on Sigerslevi laagris 2-kohalised toad. 
Ometi olevat kolm tuba 8-kohalised. 
Ühes sellises elanud Olivergi. 
Lesinud põhiliselt voodis ja sirvinud ajakirju. 
Kui just ei lugenud kaasa pakitud Astrid Lindgreni lasteraamatut. 
Söögid olid viimase peal: grillkana, karbonaad, poolsuitsu- ja täissuitsusink, kastmed, salatid. 
Võis surnuks süüa. 
Toideti 4 korda päevas, rääkis OK. 
Ent lõpuks tüüdanud asi ikkagi ära. 
Sügiseses Eestis meenutab OK ohkega: Kui soojad olid põgenikelaagris toad! 
Mina soovitan küll eestlastel rahad kokku panna ja Taani põgenikelaagris ankrusse jääda. 
Ise tahab Oliver kõigepealt Tallinnas toakest üürida, tööd leida ja siis edasi vaadata, mis saab. 
Reisimine olevat tal veres. 
Ja käed oskavad ehitustöid teha - Euroopas leiduvat musti otsi ikka. 
Nii et võib lausa tühjade taskutega Eesti tolmu jalgadelt pühkida. 
Kui oled mees. 
Marianne Mikko 
Rahvas Rahva Häälest 
Rahva Häält telliti sellepärast, et see oli ajaleht, kus ilmusid seadused, loteriitabelid ja muu teave - sellest ka suur tellimus, mis on traditsiooniliselt säilunud tänaseni. 
Meie arvates ei ole Rahva Hääl olnud kunagi rahva leht. 
Ta on alati esindanud mingi kildkonna huve. 
Enne oli see EKP Keskkomitee, nüüd opositsioon. 
Rahva Häält võis teatud perioodil nimetada savisaarlaste häälekandjaks, selleks annab aluse meie meelest rea eestivaenulike ideede, nagu kodakondsuse nullvariant, Narva eritsoon, uue kodanikkonnaga kolmanda vabariigi loomise jne laialdane propageerimine. 
Vastuartikleid nad lihtsalt ei avaldanud - ei olevat leheruumi. 
Rahva Hääle artiklid on küll muutunud viimasel ajal paindlikemaks, aga ridade vahelt paistab endiselt vaenulikkus valitsuskoalitsiooni vastu. 
Erandi moodustavad vast R. Palmaru artiklid, mis on analüüsivad ja arutlevad. 
Mis puutub Rahva Hääle erastamisse, siis seda on muidugi raske otsustada, kes on need õiged. 
Maagi noormeeste valmisolek vahetada välja peatoimetaja ja osa ajakirjanikke, on igatahes tervitatav. 
Vähemalt kaoks ajalehele seni omane nõukogulik stiil ja need viimase aja ennastülistavad artiklid. 
Rahvaaktsiad, see poolkolhooslik süsteem, ei ole ennast muus maailmas eriti õigustanud, see paistab lihtsalt Rahva Häälele olevat sibiv vahend, et säilitada senine struktuur. 
Parem olgu juba riiklik. 
Ka Rahva Hääle intellektuaalse potensiaaliga pakutakse üle. 
Iga asutuse ja tehase töö põhineb intellektuaalsel potensiaalil - seda ju müüakse kogu maailmas. 
Senine erastamine on näidanud, et maksavad ainult pruugitud seadmed ja hooned, töötajate teadmisi ei ole sinna hulka arvatud. 
Miks peaks ajakirjandus moodustamna erandi? 
Me oleme vananenud ideoloogia vastu - Rahva Hääl vajab uuendamist, et kanda eestilikku vaimu. 
RAS Tarmel töötajad (27 allkirja) 
Unikaalne teenus - dokumentide võltsimine 
Uus kuum sõna eesti reklaamiturul on aga keegi Feliks, kes pakub unikaalset teenust - tindi, templivärvi ja pastapliiatsi plekkide eemaldamist, jäljendite taastamist ja korrigeerimist paberil. 
Sarnaseid kuulutusi on suvest saadik ilmunud mitmetes ajalehtedes (Näiteks Rahva Hääl 2.07.93. 
Mida siis asjalik kodanik võiks muuta või parandada? 
Oletame, et olete oma abikaasat tüdinenud, aga uut pulma takistab pisike tempel. 
Või on teie kannul politsei. 
Lähete dokumendiparandaja juurde ja ütlete, et umbkeelne pasportist on omal ajal teie nime moonutanud. 
Keegi ei keela ka kompveki eemaldamist diplomilt, kui olete seda alustassina kasutanud. 
Võimalusi on mustmiljon. 
Relvapoe avamiseks uuritakse politsei poolt omaniku tagapõhja. 
Kas ei peaks selliste unikaalsete teenuste osutajal olema samuti eriluba? 
Illegaalseid relvakaupmehi ja dokumendivõltsijaid leidub igas riigis. 
Kuid kõikjal rakendatakse meetmeid, et vähendada nende mõju riigikodanikele. 
Toivo Raagel 
John Woo pääses Eestisse 
Kindlasti on Eesti filmipublikul nüüd juba teada, et Jaan Ruusi mure 24.9. Ekspressi kinonurgas oli asjatu. 
Julmi filme tegev õrn mees, Ühendriikides lavastav John Woo, pääses siiski Eestisse. 
Helsingi Eesti konsulaadi töötajad, keda kirjutaja alamastme bürokraatia all tõenäoliselt silmas peab, tegid omalt poolt kõik, et tuntud rezhissöör Tallinna jõuaks. 
Kui asjadel on omane korralduda, ei korraldu nad siiski paugupealt. 
Seda tuleks siiski meeles pidada. 
Kogu lugu oleks olnud lihtsam, kui John Wool oleks muu passi puudumisel tõesti olnud Jaan Ruusi poolt mainitud nn Nanseni pass, mida aga polnud. 
Nii või teisiti - filmifestivali vaata et märkimisväärseim külaline oli siiski kohal. 
Tahan loota, et John Woo jäi rahule nii oma Tallinna-reisi, kui ka vastuvõtjatega. 
Telesaatjatega jäädi kindlasti rahule. 
Seda kinnitavad need tänu- ja tunnustussõnad, mida festivali soome-poolsed korraldajad meie konsulaaditöötajatele ütlesid. 
Kulle Raig EV Soome saatkonna pressi- ja kultuurinõunik Helsingis 28.sept 1993 
Lõbusat Narvast 
Nuudleid varutud varuga. 
Vene poliitikaleksikonis on üldlevinud ütlemiseks riputas (kellelegi) nuudleid kõrvadele ehk kedagi alt tõmbama. 
Siin Narvas on see nuudlite väljend kasutusel ka eestlaste hulgas, niisama nagu nuudlite riputaminegi (muide, ka valisuse emissar Narvas Indrek Tarand võttis intelligentse, st kiiresti kohaneva inimesena nuudlid kohe üle.) 
Kui ma 14. septembril läksin Narva linnalehe toimetusse viisakusvisiidile, märkasin ukse kõrval nurgas suurt kasti, milles oli kümmekond suurt plastikkotti. 
Nähes minu üllatust, seletas samavõrd lahke kui kaunis venelanna mulle, et see on Venemaalt toodud nuudlilaar. 
Muidugi ei saanud ma jätta küsimata, kas see on sama lapšaasort, mida Narvskaja Gazeta kogu aeg oma lugejate kõrvadele riputanud on. 
Daam puhkes lõbusalt naerma ja kontreeris: Seda ta on ja sellest laarist jätkub kogu valimiskampaania lõpuni. 
Eriliselt pikantse kõrvalmaigu lisab loole asjaolu, et too daam oli alles mõne aasta eest linna kompartei komitee juhtiv ideoloogiatöötaja. 
Naudime vabadust rohkem kui üksi. 
Minu ammune tuttav A on saanud hiljaaegu ühe vägeva Narva ettevõtte direktoriks. 
Ta jätkab lävimist minusuguse lihtsurelikuga, kuid samas on tal tekkinud muidugi ka uus lävimistasand ehk nišš direktorite konklaavis (niimoodi tituleerib seda seltskonda Narva Direktorite Nõukogu juht Dmitri Tšoptšitš. 
ENE 4 järgi on see paavsti valiv kardinalide kolleegium). 
Sain kogemata A-ga kokku ning ajakajaliselt oli tema esimeseks küsimuseks muidugi - millises valimisnimekirjas mina siis kandideerin. 
Ütlesin, et mitte üheski, kuna olen liig vanalt vabaks saanud ja nüüd siis NAUDIN VABADUST. 
Selle peale puhkes A lõbusalt naerma ja ütles, mina polevat üldsegi originaalne ega ainus vabadusenautleja Narvas. 
Paar päeva tagasi oli A kohanud Narva juriidilise erafirma direktorit Dmitri Baševit, kes olevat A-le samuti öelnud, et NAUDIB VABADUST. 
Eriliselt pikantse kõrvalmaigu lisab loole asjaolu, et Dmitri Bašev oli viimane Narva KGB legaalne pealik, mina olin aga üks tema hoolealuseid (kaks minu korteri läbiotsimist jmt). 
Kas me naudime nüüd siis SAMA VABADUST? 
Eesti Vabariik on tõesti piiramatute võimaluste maa. 
Ahto Siig Viru Infokeskus, Narva 
Nädalalõpu ilmaennustus 
Nädala keskel jõuab Eestisse niiske, kuid kaunis soe õhuvool lõunast. 
Võib esineda udu või uduvihma ja nädalalõpul on võimalikud vihmasajud. 
Päikeselisemat ilma on lähipäevil vaid siin-seal. 
Ööd on üpris soojad ning öine õhutemperatuur kõigub +5 kraadi mõlemal pool. 
Sel nädalal öökülma arvatavasti ei esine, ehkki nädalalõpul hakkab idast tulema külmemat õhku. 
Nädala keskel tõuseb päevane õhutemperatuur kohati üle +10 kraadi, enamasti on +7 - +10 kraadi sooja. 
Horoskoop 7. oktoober - 14. oktoober 
KALJUKITS 
REALISEERIB TULEVIKUPLAANE. 
EDU: Tundub, et õige aeg tulevikuplaanide realiseerimiseks on saabunud. 
Oled vastutustundeline, organiseerimisvõimeline ning parajalt auahne. 
Olukord on soodne, liigu edasi. 
Kui nüüd ei alga su karjääris uus etapp, siis millal veel. 
Võid saada ka mõnda nooblisse klubisse vastu võetud. 
ARMASTUS: Saabunud on aeg, mil Kaljukits (eriti meessoost) saab olla hoolitsev, õrn, romantiline. 
Kõik võimalused leppida ja luua romantilisi situatsioone tuleb ära kasutada. 
Kunstnikel, luuletajatel ja muusikutel õnnestuks see eriti. 
TERVIS: Hea:ohtu ei ole. 
VEEVALAJA 
TAKERDUB PÕHIMÕTETESSE. 
EDU: Suhtlemist ülemuste, ühingute ja valitsusasutustega on praegu palju. 
Elukogenumad Veevalajad planeerivad seeläbi oma karjääri,l rumalamad võitlevad põhimõtete pärast. 
Poliitikasse või tundmatutesse intriigidesse sul igatahes sekkuda ei maksa. 
NB! Soodne aeg alustada võõrkeelte või täiendava eriala õppimist. 
ARMASTUS: Kui sa oma põhimõtete pärast suhteid ei riku, siis muutusi ees ei ole. 
Paljudele see ka sobiks. 
TERVIS: Enneta kukkumisi, hoidu kõrgetest kohtadest. 
KALAD 
TEGUTSE JULGELT. 
EDU: Sinu saavutused sõltuvad sellest, kui julgelt tegutseda söandad. 
Sinu kätte võib sattuda tähtsaid ja isegi salajasi dokumente. 
Suurte rahasummadega opereerimine ning koostööpartnerite leidmine välisriikidest tasub ennast ära. 
ARMASTUS: Olukord on soodne. 
Tunded on praegu avarad, laiahaardelised. 
Naistel on teatud tendents mõnd oma boheemlaslikku või ekstravagantset sõpra üleidealiseerida või temasse sootuks armuda. 
TERVIS: Oled väga vastuvõtlik, isegi pisut neurootiline. 
Esineda võib kokkupuuteid astraaltasandil.
JÄÄR 
ELU VIIB ÄÄRMUSTESSE. 
EDU: Tunned end piisavalt tugevana, et ette võtta midagi riskantset või riski peale välja minna. 
Võimalik, et puutud kokku suurte rahasummadega (kindlustussummad, ühisvara, maksud). 
Jääradest politseinikud, kirurgid ja kriminaaluurijad on oma töös edukad. 
ARMASTUS: Siin on olukord ebavõrdne - naiste positsioon on soodne: vallalised võivad õige pea pulmakelli kuulda. 
Meestel ei jääaga muud üle kui oma vigadest õppida partneril paranemisvõime abil end taltsutada lasta. 
TERVIS: Ebastabiilne. 
Loomuliku paranemisvõime abil suudaksid isegi raskest seisundist kiirelt välja tulla. 
SÕNN 
RASKUSED KOKKULEPETEGA. 
EDU: Suuremat sorti saavutuste aeg. 
Võid leida erialast ja sulle eriti sobivat tööd. 
Võimalik on ka halb variant - Sõnn võib töö pärast suhteid rikkuda, intriigidesse või isegi kohtusse jõuda. 
ARMASTUS: Nagu see sügis üldse, võib ka käesolev nädal tuua kohtumisi või lahkuminekuid. 
Kui kokkuleppeid ei täideta, on tülid tulemas. 
Mõned sõnnitarid kalduvad praegu suhtlema kahe mehega, kellest üks vastab intellektuaalsele ja teine kehalisele mallile. 
TERVIS: Ülepingutuse oht.
KAKSIKUD 
ROMANTILISED VÕIMALUSED. 
EDU: Saad nüüd olema piisavalt energiline, et teha lõpp vanadele probleemidele ja genereerida uusi ideid. 
Hoidu sattumast ametkondlikesse intriigidesse, sest vastutusekoorem jääks tõenäoliselt sinu õlgadele. 
ARMASTUS: Armastus on lähemal, kui arvata võib, ent paljud otsivad seda valest kohast. 
Partneri leidnud Kaksikutel on võimalusi koduseks idülliks, üksikud võivad perioodi lõpus luua väga perspektiivse suhte. 
TERVIS: Suur töökoorem ja täiuslikkuse tagaajamisest tekkinud närvipinge nõrgestavad tervist. 
Püüa lõõgastuda. 
VÄHK 
KOKKUPUUTED KINNISVARAGA. 
EDU: Kui võimalik, siis tegele maa rentimise, üürimise, maja ehitamise, remondi või majapidamise korraldamisega. 
Suhted vanematega (eriti isaga) on aktiviseeritud. 
Võid vanematelt kätte saada mõne rahasumma või pärusvara, mida sinu jaoks hoitud. 
ARMASTUS: Siin oled zodiaagi õnnemängija - ja sealjuures õnnelik. 
Sind otse kisub lõbustuskohtadesse, mis omakorda seikluste ja riskantse sammudeni viib. 
Võimalik on flirt mõne juhtivtöötaja või riigiametnikuga. 
TERVIS: Enam sporti ja füüsilist tööd. 
LÕVI 
LAIENDAB TUTVUSRINGKONDA. 
EDU: Lähinädal on loodud kommunikatsiooniks, edasilükatud tähtsa vestluse pidamiseks, info kogumiseks ning avalikeks esinemisteks. 
Igasugused probleemid kerkivad esile aga maksude ja üüridega seoses. 
Suuremaid oste teha või võlgu tagasi nõuda on praegu suisa riskantne. 
ARMASTUS: Kodustes tülides (eeskätt siis, kui toimuvad kärsitu Jäära, nahhaalse Skorpioni või vastutustundetu Kaksikuga), ei tunneta sa endal eman mingit süüd. 
Sind ootab uus šanss - reisi kodust kaugele ning tutvu seal ühe huvitava noore inimesega. 
TERVIS: Mao ülehappesus on võimalik. 
Vali hoolikamalt toitu.
NEITSI 
ELUGA RAHUL. 
EDU: Kui tööeeldab reisimist, õpetamist või inimestega suhtlemist, oled õnnelik ja tööga rahul. 
Tähed näitavad ka seda, et selles tähemärgis sündinu peaks taas raha saama või tulusa äriotsa peale sattuma, usub Neitsi seda või mitte. 
Igatlaadi ettevõtmisi tasuks alustada saabuva kuuloomise ajal, siis on tulu kindel. 
ARMASTUS: Meeldiv ja romantiline aeg. 
Sinu pikemat aega kestnud salaarmastus võib leida väljundi. 
Kui söandad, tasuks sul külastada lokaale, spordibaase ja ekstravatseid lõbustuskohti. 
TERVIS: Ehkki alatihti oma tervise pärast muretsed, on see praegu tõesti korras. 
KAALUD 
UUED VÕIMALUSED. 
EDU: Kuuloomine ning Jupiteri ja päikese asend loovad võimaluse suuremat sorti ümberkorraldusteks. 
Rahateenimisvõimalused on head, ehkki need pole praegu nii eetilised, kui sulle meeldiks. 
ARMASTUS: Kuuloomine annab sulle uusi võimalusika armastuses. 
Ole aga ettevaatlik, et kõik ei piirduks vaid juhusliku nädalalõpusuhtega, millest hiljem mõlemad vaikima peaksid. 
Veenuse positsioon toob armusuhetesse saladusi. 
TERVIS: Püüa mõelda füüsiliselt vormis püsimisele, eluviis on paljudel liiga lodev. 
SKORPION 
ENESEKINDEL. 
EDU: Praegune tugev isikupära on soodne artistidele, oraatoritele, kaupmeestele. 
Igasugust koostööd su tugev ego aga raskendab. 
Rõhutad liialt oma panust, püüad juhirolli haarata ning kontrollid teiste tegevust.y 
Pööra tähelepanu asjade varjatud olemusele! 
Armastus: Eriti hea aeg lävimiseks sõprade ja sõbrataridega. 
Uued (nais)tuttavad, kellega kohtud, ei paista silma erilise iluga, ent on see-eest sügavalt targad. 
Kui püüaksid mõne lihtsalt hea tuttavaga intiimsemat suhet saavutada, teeksid paraku vea. 
Tervis: Pikaajalised haigused paranevad. 
AMBUR 
SUNNITUD KOOSTÖÖLE. 
EDU: Koostöö on soodne. 
Sobivas teamis leiad kergesti endale koha ning oled edukas. 
Üksiküritajate ettevõtmised ei pruugi leida vajalikku tähelepanu või võivad läbi kukkuda. 
Hea nõuanne on paljudele vajalik. 
ARMASTUS: Oled sarmikas, perekonnasidemed on kindlad. 
Vallaline Ambur võib tutvuda isikuga, kes täielikult vastab su vanemate maitsele. 
Paljud vanad sõbrad ilmuvad taas välja. 
TERVIS: Kui tervis pole kõige parem, siis arvesta, et võid endale haigusi ka ette kujutada. 
Ottosoni üheksa ametit, kümnes pole nälg 
Eesti mullune parim treener Rein Ottoson (39), kahekordsete olümpiamedalimeeste vendade Tõnistede tippuaitaja, on jutukalt rahulolev. 
Ammu pole ma saanud töötada sellise fiilinguga kui sel aastal, ütleb ta ja läidab aeglaste liigutustega Marlboro sigareti. 
Enam ei tõmba Ottoson närviliselt sigaretti sigareti järel. 
Vahepeal ei tõmmanud ma üldse, nüüd suitsetan ainult Mentholi. 
Pihiisa 
Tippsportlane kasvab ühel ajal paratamatult üle oma treeneri pea. 
Nüüd pean järelandja olema rohkem mina, kinnitab Rein. 
Tippsportlane mõistab oma tegevuse finesse ehk täpsemalt, aga alati on vaja treeneriga arutada, analüüsida. 
Treener on kui pihiisa. 
Ega ka maailmakuulsad sportlased nagu Carl Lewis ei loobu oma treenerist. 
Mida kõrgemal tasemel on sportlane, seda rohkem vajab ta nõuandjaid. 
Tarku teadusemehi. 
Teadlasi me Eesti spordis veel kasutada ei saa, pole taskukohane. 
Tõnisted on saanud vanemaks ja hakanud minust paremini aru saama, ütleb Ottoson ja püüab olla neile kasulik kuni 2000. aasta Sydney olümpiani - nii kaua kavatsetakse võidu seilata. 
Mehhaanik 
Kiire kaater võimaldab Ottosonil olla alati kõige hädapärasemas kohas. 
Hyeres'is tulid vahetult enne starti Tõnistede purjelt latid välja - Ottoson sõitis jalamaid kaatriga ligi, võttis tööriistad ja aitas purje töökorda seada. 
Tõnisted lõpetasid regati teisena. 
Kielis hakkasid purjed lopendama pärast paadi ümberminekut. 
Üks latt läks katki, teine lendas purjest välja, meenutab Tõnu Tõniste. 
Kahe sõidu vahepeal saadi Reinu abiga paat merel sõiduvalmis. 
Mänedzher ja kokk 
Rein teeb vendadele enam-vähem kõik ette-taha ära: hangib viisad, ostab piletid, tellib elamise. 
Ja keedab ka süüa. 
Kuivikute kaasapakkimise aeg on pöördumatult möödas. 
Liidu koondises anti päevaraha inimese kohta 7-10 dollarit, sellest söönuks ei saanud. 
Nüüd lubavad Tõnisted ja Ottoson endale söögikulutusteks 50 Saksa marka päevas. 
Tavaliselt üürime maja või võistluspaiga lähedale väikese elamu, bangalo, kus köök toidunõudega ja igaühele oma tuba. 
Ottosoni sõnul elab enamik purjetajaid nagu nemad, kokkuhoidlikult. 
Vaesemad konkurendid elavad bussis, rikkamad - prantslased, itaallased - hotellis. 
Koka põlle panevad nad ette kordamööda. 
Putru keedavad vennad ise, mina putru ei söö. 
Vaba mehena vabades vetes 
Tallinna Sadam ostis Ottosonile personaalse kaatri, sellega ei jää Rein vendade purjekast merel maha. 
Ottoson ei pea enam välismaale sõidu eel kartma nagu Moskva võimu päevil, kui bensiini eraldati kaatri tarbeks napilt kaks kanistritäit ja seda pidi jätkuma terveks regatiks. 
Raha bensiini ostmiseks ei olnud. 
Nüüd tundsin end võistlustel vabana, toonitab Rein. 
Läksin mõnuga merele, sest teadsin, et saan Tõnisteid aidata. 
Rein ei pea ka muretsema, et ta riiklikust palgast - 1000 kroonist - söönuks ei saa. 
Mind ei huvitagi, kui palju spordi keskliit mulle maksab, Tallinna Sadam maksab lepingujärgselt rohkem. 
Ei kipu lisaraha teenima 
Jaapani purjetajad saatsid Ottosonile kutse korraldada ühistreeninguid kas Euroopas või Jaapanis. 
Saatsin faxi, et olen ühistreeningutest huvitatud aprillis nädal aega enne Hyeres'i regatti. 
Ootan vastust. 
Poisid on küll mulle öelnud, et võin ka üksi teisi purjetajaid treenima minna. 
Kui olen sõna andnud - mul on leping Atlanta olümpiamängudeni - pean ka sõna pidama. 
Praegu peab ta aga nuputama, kuidas maksta omal kulul Laseri EM-võistlustel käinud Peter Šaraškinile 8000 krooni. 
Hooaeg on möödas, aga riigieelarvest määratud 140 000 kroonist on meie 470 -klassiliidul saamata 51 000. 
B-grupi sportlasena on Šaraškinile ette nähtud 18 000, ta on saanud 10 000. 
Rügage, mehed! 
Kaks suve ei ole meie purjetajate ees olnud punast müüri, Liidu koondise kadalippu. 
See on teinud elu muidugi kergemaks, möönab Rein. 
Kuid ei tohi unustada, et suurde sporti jõudmiseks tuleb ikka harjutada nagu vanasti ja vajalikud veetunnid koguda. 
Jah, merel on üksluine, igav, tüütu, vastik, tihti saab kõrini. 
Küsitakse endalt: Mis ma käin ja ligunen merel? 
Aga sa pead käima! 
Tõnisted said noorteklassis igal suvel vaid ühe välissõidu - kuhugi Venemaale. 
Rügasime kodus päevast päeva. 
Kes rügab ja hirmsasti tahab, see saab, mida tahab, jääb Rein kindlaks oma lihtsale elutarkusele. 
Andrus Nilk 
Kuidas karastub teras 
Flora ja Tevalte meeskondade mäng Eesti karikasarjas Kadriorus näitas, et meie jalgpallis sallitakse ebasportlikku toorest mängu. 
Kogu mänguaja, poolteist tundi tagusid Tevalte mängijad Flora vutimeestele vastu jalgu, enamasti selja tagant kanna (Achilleuse kõõluse) pihta. 
Kohtunik Ants Nõmmiste pidas palli asemel vastase jalgade löömist loomulikuks. 
Alatasa ilmus mõne Flora mängija näole valugrimass. 
Eesti rahvuskoondise mängud MM-sarjas Portugali, Itaalia ja Šotimaaga on sellega võrreldes kui sanatooriumipuhkus liigestele. 
Tevalte teenis küll kolm kollast kaarti, kuid üsna tühiste vigade eest - näiteks lõi eduseisus olles üks Tevalte mängija audis oleva palli kaugele staadioni nurka. 
Kohtunik seebiks! 
Nii arvasid tribüünil viibinud eestlased, kuid ka enamik venelasi, kes samuti toetasid eestlaste meeskonda Florat. 
Kohtunik jättis ühe Flora rünnaku ajal kaks korda järjest penalti lugemata: esmalt niideti floralane julmalt trahvikastis pikali (sellist olukorda saab alati vaidlustada), seejärel puutus Tevalte mängija kastis palli käega. 
Viimase juhuse luges kohtunik siiski veaks, kuid jalutas kasti piirile ja pani palli sinna - kõigest vabalöök. 
Brasiillane õpib auti viskama 
Väidetakse, et Tevalte tõmmu mees Milton pürginud mõni aeg tagasi Brasiilia noortekoondisse. 
Kuid tema tegevus oli omaette ooper. 
Söötu saades ta palli väravale ei löönud, küll aga tõmbles kord nii õnnetult, et teenis rünnakul kollase kaardi. 
Kuuldavasti saab Milton 1000 dollarit mängus, st rohkem kui Eesti keskmise aastapalga. 
Kõige rohkem meenutas brasiillane oma oskustelt kunagist Kalevi korvpallurit Michael Tate'i, kes poole hooaja pealt ära saadeti. 
Suurima üllatuse valmistas mees auti välja visates: ta ei teadnud, et kannad peavad olema maas, ja sooritas viske kikivarvul. 
Küllap oli see tal elu esimene aut. 
Kui ta hiljem uuesti audi väljaviskele asus, tirisid kaaslased tal palli käest. 
Eesti jalgpall on elujõuline 
Mängu eel kruviti pinge üles nagu tõelises jalgpalliriigis. 
Flora teine treener Aivar Pohlak kaebas koguni: Tevalte manager Heigo Kotkas ähvardavat, et lähiajal lahkub Pohlak väljakult ratastoolis. 
Ometi tähendas võit selles kohtumises vaid seda, et parem pääses Eesti 8 tugevama meeskonna hulka. 
Säärased mängud on ohtlikud, sest tekitavad vigastusi. 
Pole midagi imestada, et pool Eesti rahvuskoondisest lonkab. 
Tevalte ja temataoliste meeskondade mäng rebestab luid ja lihaseid. 
Flora väravakütid Indro Olumets ja Sergei Ratnikov ei ole suutnud tänavu Eesti koondise eest kordagi mängida tervet matši. 
Teisest küljest on vene meeskondade näol tegu suurepäraste sparringupartneritega. 
Kuidas muidu karastub teras. 
Mait Raun 
Seljakotiga teises maailmas 
Seni vaiksed ja isegi kartlikud hiinlastest reisijad muutuvad silmnähtavalt julgemaks, aknad lükatakse pärani, vagunis pannakse suitsud ette ning seni valitsenud venekeelne kära sumbub rõõmsasse hiinakeelsesse vadinasse. 
Samal hetkel, kui plisseeritud kardinatega ja toidulõhnadest tulvil restoranvagun avatakse, on see juba rahvast tuubil täis. 
Tillukesed hiinlannad kannavad kibekiirelt laudadele uimastavalt lõhnavaid ja auravaid vaagnaid liha, seente, paprika, pelmeenide ja nuudlitega, supikausse, limonaadi ning õlut. 
Venemaal nälginud reisijad söövad nii, et pulgad välguvad ja riisi lendab. 
Maitsev Hiina õlu voolab ojadena. 
Tumedad mandlisilmad säravad - hiinlased on kodus. 
Lihtrahvas ja seljakotituristid sõidavad tavaliselt kolmanda klassi vagunis ehk hard seateris, kus istmed on tõesti kõvad ja elu üldse raske. 
Pingivahed on isegi väikesekasvulisele hiinlasele talumatult kitsad, istuda tuleb sirge seljaga nagu liigendnuga. 
Kogu öö mängib vagunis vali hiina popmuusika, aknad on avatud ja peaaegu kõik suitsetavad vahetpidamata. 
Hiina on suitsetajate paradiis. 
Suitsetada võib absoluutselt igal pool. 
Konid, toidujäätmed ja tühjad pudelid visatakse põrandale ja rõõmsameelne vagunisaatja pühib suure luuaga prahi põlvekõrgusesse hunnikusse. 
Vaatamata ebamugavustele valitseb vagunis sõbralik ja leplik meeleolu. 
Keegi ei saa pahaseks, kui ühes jaamas tungib läbi avatud akna ülerahvastatud vagunisse rohke pagasiga perekond, vastupidi, kõik on lahked ja aitavad kaste sisse rebida, mille käigus aetakse ümber mõned õllepudelid ja tallutakse magavatel reisijatel seljas. 
Kõik naeravad ja tõesti on lõbus. 
Mingit pahameelt ei ole märgata ka siis, kui reisijaid tabab ootamatult öine pisteline passikontroll, mille käigus konfiskeeritakse paar nuga. 
Kõik on endiselt leplikud, tukuvad sirge seljaga või silmitsevad väsimatu uudishimuga vaevatud välismaalasi, naeratavad ja küsivad aeg-ajalt midagi. 
Enamasti nõustuvad võõrkeelse vastusega Yo. 
Hiina on hiigelsuur ja vahemaad tohutu pikad. 
Nii sõidetakse teinekord 24 tundi või isegi rohkem. 
Kui rong lõpuks sihtkohta jõuab, kontrollitakse jaamas viimast korda pileteid ja kellel on see ette näidata, pääseb linna. 
Äri käib nii öösel kui päeval, sotsialismist pole haisugi. 
Igasugune äritegevus on lubatud ja kõik kasutavad seda innukalt. 
Tillukesed paari lauaga restoranid kutsuvad igal sammul ning enamasti tehakse mistahes peenike roog, mille oled oma hiina vestlussõnastikust valinud, sulle kohapeal üsna kiiresti valmis. 
Toidud on väga maitsvad, prtsud hiigelsuured ja hinnad suhteliselt madalad. 
Kauplusi on palju ja kaupa samuti. 
Peaaegu kõik, mida müüakse, on Hiinas valmistatud. 
Hiinlased on suurepärased jäljendajad ning coca-cola, sigaretid Marlboro või Camel, Puma dressid või Adidase ketsid, üllatavalt tuttavates pudelites kreemid ja šampoonid - kõik on Hiina toodang. 
Ingliskeelsed tekstid hiinlastes ilmselt erilist aukartust ei ärata. 
Üsna tihti võib pakenditel, siltidel ja kõikvõimalikes välismaalastele mõeldud sõnumites kohata naljakaid kirjavigu - mõni täht tagurpidi (tavaliselt on see N) või paar-kolm sõna kokku kirjutatud. 
Ja kui ongi beaoty soop või reftaurant, eks katsuge ise hieroglüüfides kirjutada. 
Inglise keele oskajaid leidub harva, enemasti on need noored inimesed. 
Hotellide läheduses võib kohata kuidagi tuttavas poosis noormehi, kes viisakalt ligi astuvad ning teevad vaikselt ettepaneku: Change Ye money. 
Raha on Hiinas kahte sorti - hiinlaste raha ja välismaalaste raha. 
Välismaalaste raha (foreign exchange currency ehk FEC) nõutakse turistidelt piletikassades, hotellides ja tähtsamate vaatamisväärsuste külastamise eest. 
Kuna FECd on kallimad, siis püüavad kokkuhoidlikumad turistid rahvarahaga läbi ajada ning kasutavad selleks mitmesuguseid nippe. 
Olukord meenutab mõneti hiljutist valuutapoodide ajajärku meil. 
Välismaa sõber - välismaalase raha - see lause muudab välismaa sõbra valvsaks. 
Peale luksusturistide, kelle iga sammu valvab giid ning kes tegeliku eluga peaaegu kokku ei puutu, liigub Hiinas ringi terve hulk määrdunud ja päikesest punaseid seljakotituriste, kes trügivad piletisabades, tingivad odavates võõrastemajades, on päevade kaupa pesemata, kasutavad silmagi pilgutamata kempsusid, mida nende kaasmaalased Šveitsis või Saksamaal uneski ette ei kujuta, ajavad süües toitu maha, söövad pesemata puuvilju ning tunnevad sellest kõigest ilmselt mõnu. 
Nii rändavad jõukate ja turvaliste Kesk-Euroopa riikide kodanikud mööda Hiina lõputuid teid, kohtuvad ja lähevad laiali. 
Sageli sõidetakse päris üksi. 
Hiina on turvaline maa. 
Inimesed on sõbralikud ja ausad, kuigi mitte just eriti avameelsed. 
Lojaalsete kodanikena ei kritiseerita valitsevat korda, poliitika on üldse õrn teema. 
Suurem jagu hiinlasi pole iial välismaal käinud ega lähe ka kunagi. 
Reisimine on paljudele hiinlastele võimatu. 
Hiina - see on ju ometi terve omaette maailm, tohutu suur, salapärane ja varjatud aastatuhandete jooksul välja kujunenud kommete ja kasvatuse looriga, mille alla piiluda on vahest idegi ebaviisakas. 
Hiinlased jäävad hiinlasteks - nad jäävad alati sööma pulkadega ega muuda oma kirjaviisi. 
Kui viibid kõigi nende kummaliste nähtuste keskel, siis mõistad, et Hiina tõepoolest on omaette maailm. 
Kindlasti on kusagil olemas Ameerika, vahest ka Inglismaa, Saksamaa ja Šveits, aga mingi Estonia, seda nüüd küll vaevalt. 
Margit Hõbemägi 
Elu tee Elu tänapäeva Hiinas 
Kõigepealt räägiksin hoopis millestki muust. 
Kas teate, kuidas on praegu lood Londoni suduga? 
Kui seda hiljuti oma inglasest sõbralt küsisin, vaatas ta mind üllatunult. 
Siis hakkas ta naerma. 
Mu kallis Lin, ütles ta. 
Mida sa ometi küsid? 
25 aastat tagasi lõpetas valisus söe kasutamise ja sellest ajast peale Londonis enam sudu pole. 
Sa vist ei teadnud seda? 
Punastasin ja palusin vabandust. 
Saan aru, lohutas mind Paul. 
Mind ainult üllatab, et üks vana film, mis jutustab elust uduses pealinnas, võib nii kaua mõju avaldada. 
Tundsin ikkagi piinlikust. 
Veel üks tõsilugu. 
Kui esimene rühm hiina noori haritlasi kaks aastat tagasi Taivani külastas, esitati neile huvitav küsimus: Kas hiinlased elavad endiselt sügavas vees ja põletavas tules? 
Sügavas vees ja põletavas tules tähendab hiina keeles väga vaest, rasket ja kurnavat elu. 
Arvestades Taivani ja Hiina suhteid on see väga hell teema. 
Vastus oli vägev: Tuleme maalt, mida teie nimetate sügavaks veeks ja põletavaks tuleks maale, mida meil on nimetatud sügavaks veeks ja põletavaks tuleks. 
See on kujukas näide sellest, mida kummagi maa valitsus enne kultuurirevolutsiooni lõppu oma rahvale sisendada püüdis. 
Eestisse jõudnud, kohtasin mitmeid inimesi, kes Hiinat väga armastavad ja kel on sügavad teadmised Vana-Hiina kohta. 
Kuid kellegi pole õiget ettekujutust tänapäeva Hiinast. 
Keegi ei tea, et hiinlased on teel kaasaegsesse maailma. 
Ja kuigi ma pole šovinist, tunnen üha rohkem ja rohkem uhkust oma rahva üle. 
Natuke numbreid 
Tahan hirmsasti, et teiegi teaksite, kui sügav see vesi ja põletav see tuli õigupoolest on. 
Hiinas on rohkem elanikke kui ühelgi muul maal. 
1991. a lõpul oliHiina rahvaarv 1,15 miljardit, moodutades 21,5% kogu maailma elanikkonnast. 
Sellele vaatamata langeb töötute arv iga aastaga. 
1991 oli Hiinas 580 miljonit töötavat inimest. 
Valitsus lubab nüüd ka eraettevõtlust. 
Pisut statistikat aastast 1991: - talupoja keskmine aastasissetulek oli 709 jeeni, linnaelanikul 1544 jeeni, mis võrreldes 1978. aastaga tähendab vastavalt 3,2- ja 2,2-kordse tõusu; - keskmine eluiga on tõusnud 35 aastalt 1949 70-le praegu; - Hiinas on 2 uudisteagentuuri ja 1534 ajalehte; - kirjastusi on 462, 1991 anti välja 6,2 miljardit raamatut ja 2,08 miljardit ajakirja; - Hiinas on 724 raadiojaama ja 541 TV-ülekandejaama. 
Elu teel 
Tavalise hiinlase jaoks on elu nii kirev ja kiiresti muutuv, et jääb üle vaid rõõmu ja hämmingut tunda. 
Vanemad inimesed on pigem hämmingus, noored oskavad rõõmustada. 
Paljud vanemad ei mõista, kust nende lapsed raha võtavad. 
Seda näib jätkuvat lõputult. 
Paljud noored käivad sageli suurtes hotellides, et seal lõunatada, sõpradega kohtuda, pidutseda, ujuda ja sportida, kasutada juuksuri ja massööri teenuseid, tantsida ja laulda. 
Kõik see maksab uskumatult palju. 
Pekingi Royal Palace Hotel'is maksab karaoke-ruum 2100 jeeni tunnis. 
Disko külastamine maksab 100 jeeni. 
Üks korralik lõuna võib 5000 jeeni maksma minna. 
Arvestades eespool nimetatud 1544 jeeni suurust keskmist sissetulekut, tekib muidugi küsimus, kust see raha nii paljudel inimestel tuleb. 
Äri 
Miljardist inimesest tegeleb 0,9 miljardit äriga ja 0,1 miljardit tantsib. 
See on praegu Hiinas väga levinud ütlus. 
Linnades on praegu 7,63 miljonit eraettevõtjat, mõned neist on tänu edukale ärile jõudnud rikkaimate inimeste kihti. 
Teise grupi moodustavad välis- ja ühisfirmade töötajad. 
Need on hea hariduse ja suurte töökogemustega inimesed, kes valdavad ühte või mitut võõrkeelt. 
Neid nimetatakse uuteks valgekraedeks, nende keskmine palk on 500 - 10000 jeeni kuus. 
Nendega võrreldes on riigiettevõtete töötajad vaesemad, kuid neil on muid eeliseid, mis korvab madalama palga. 
Igal juhul võib öelda, et 1989. a tudengiliikumisel on suur ja kestev järelmõju. 
Ma ei taha ega oskagi määratleda, mis oli selles head, mis halba, kuid 1989. a-st alates on hiinlased tublisti muutunud - inimesed mõtlevad nüüd eelkõige oma isiklikule elule. 
Suuresti on muutunud suhtumine rahasse. 
Inimesed on muutunud praktilisemaks. 
Noored ei taha enam raha kokku hoida nagu nende vanemad. 
Nad tahavad ajada äri, et saada rohkem raha; teisalt suhtuvad nad rahasse üpris hooletult ja kulutavad seda, kus aga juhtub. 
Võrgu alt välja 
Teine muutus puudutab ellusuhtumist. 
Inimesed on muutunud avatumaks, vabamaks ja naudivad elu. 
Muidugi tehakse ka kõvasti tööd. 
Inimesed teavad, et kõigepealt peab nende karjäär edukas olema, siis võivad nad endale lubada, mida tahavad. 
Teatavasti on Hiina traditsioonidega maa. 
Meie ühiskonnas oli nii palju moraalireegleid, et need kammitsesid inimest nagu hiiglaslik võrk. 
Feodaalsel eetikakoodeksil on väga sügavad juured, kuid näib, et need on nüüd murenema hakanud. 
10 aastat tagasi Hiinas abielulahutusi peaaegu polnud. 
See ei tähenda, nagu olnuksid kõik perekonnad õnnelikud. 
Kardeti teiste hukkamõistu. 
Nüüd on lahutuste arv kiiresti kasvamas. 
See pole enam väga traagiline, kui naine avastab, et ta mehel on armuke. 
Mehed isekeskis ei tee sellest saladust. 
Mõned arvavad koguni, et Mehe armukeste arv on otseses sõltuvuses tema võimekusest. 
Hiina naine on teistsugune, ta muutub üha tugevamaks ja tähtsamaks mitte ainult ühiskonnas ja töö juures, vaid ka perekonnas. 
Järjest enam naisi teeb edukat karjääri, on andekad ärialal ja tippteaduses. 
Eriti Lõuna-Hiinas on paljud mehed sunnitud süüa tegema, pesu pesema, laste eest hoolitsema. 
Aga tavaliselt on naised ka oma mehele ja lastele truud. 
Naistel on palju harvem armukesi kui meestel. 
Neitsilikkuse kantsid 
Ülikoolis on elu natuke teistsugune kui mujal. 
Üliõpilastel pole kuigi palju raha ega aega äri ajamiseks. 
Nagu kõikjal maailmas, õpivad hiina tudengid kõvasti. 
Kõrged campuse -müürid näitavad, et Hiina ülikoolid on kinnised asutused - viimased neitsilikkuse kantsid, kust noored ühiskonda astuvad. 
Tavalises ülikoolis on kaks populaarset ala. 
Üks on inglise keel (mida õpitakse, et minna edasi õppima USAsse), teine on armastus. 
10 aastat tagasi olid armulood tudengitel keelatud. 
Rõhutati, et ainus, millega nad tegeleda võivad, on õppimine. 
Nüüd on armastus muutunud normaalseks nähtuseks; ülikooli juhtkond seda muidugi ei propageeri, kuid ei keela ka mitte. 
Inglise keele ja armastuse peale kulutavad hiina tudengid suurema osa oma ajast. 
Populaarseimaks ajaviiteks on nädalalõpu tantsuõhtud. 
Tudengitel pole raha hotellides pidutsemiseks, kuid nad on noored, neile meeldib tantsida ja laulda. 
Kooli tantsupidu on neile taskukohane. 
Pidu algab tavaliselt kell 8 laupäeva õhtul ja kestab südaööni. 
Kuid sageli jääb sellest väheks ja pidu jätkub ühiselamus hommikuni. 
Tavaliselt on tegu poiste ühiselamuga, sest tüdrukute omad on nagu kindlused, kuhu poisid niisama lihtsalt sisse ei saa, eriti öösel. 
Mõned üliõpilased otsivad endale osalise tööajaga koha, et teenida lisaraha ja omandada kogemusi. 
See leevendab rahapuudust ja annab lootust leida tulevikus paremat töökohta. 
Tänapäeva Hiina on mitte üksnes iidne idamaa oma hiilgava ajaloo, kirjanduse, kunsti ja filosoofiaga, erinevate religioonidega nagu taoism, budism, islam, vaid ka üsna moodne maa kõige selle heade ja halbade külgedega. 
Elu tee kulgeb alati edasi, meil pole valikut. 
Lin Peng 
Hiinarahva sünnipäevad 
Mustpeade Maja Valges saalis (õilis yin-yangilik kontrast!) korraldas Hiina suursaadik vastuvõtu rahva-Hiina 44. sünnipäeva tähistamiseks. 
Moodne diplomaatiline vastuvõtt Eestis on õilis ja aus üritus. 
Sissepääsu juures seisab saadik oma prouaga ning tähtsamad saatkonnatöötajad. 
Vahetatakse nappe, kuid seda südamlikumaid käepigistusi ja vastastikuseid lugupidamisavaldusi. 
Kui kõik külalised on saali kogunenud, astuvad esimesed julged laua äärde, olles enne tühjaksjoodud šampanjaklaasi kelneri kandikule asetanud. 
Kedagi ei hakata kõnedega tüütama ega paluta nahkkaantega albumisse tänusalmikest kirjutada. 
Diplomaatiline vastuvõtt annab erksale vaimule ainet esseeks Kas eestlastel on maitset? 
Valitsuse, Riigikogu ja ministeeriumimeeste ülikonnad on rõhuvas enamikus mingist imelikust topilisest, kortsus ja vanunud riidest. 
Kas tõesti vastab tõele kuulujutt, et välismaalased ostavad kogu Baltmani toodangu ära ja viivad viimseni välismaale? 
Kingad on nagu mälestus möödunud päevist. 
Ka hindavad paljud mehed omapärasest, küllap rahvusliku päritoluga karedast kangast särke. 
Lipsude valikus on veidi rohkem elevust. 
Läti ja Leedu poolvillased hakkavad vist lihtsalt läbi kuluma, Ida-Saksa plastmassis küllap koniaugud; nüüd on välja ilmunud siidist salakaup, mida Washingtonis ladina-ameeriklastest tänavakaupmehed möödakäijatele pakuvad tükki neli kümne dollari eest. 
Üks põnevamalt rõivastatud härrasid oli kolonel Ants Laaneots (kaitsejõud on ka hiinlastelt relvi ostnud!). 
Helehallis ülikonnas kolonel nägi välja nagu võimlemisõpetaja, kes on tulnud keskkooli lõpuaktusele - nii mõnusalt trammis oli pintsak tema tugevate õlgade ümber, kui ta oma (samuti hallis kostüümis ja hõbekingadega) prouale seltskondlikke nalju vene keelde tõlkis. 
Punast oli vähe. 
Peale rõdult rippuva viie kuldtähega Hiina lipu vilkus revolutsiooni värvi vaid vee ja piimaga lahjendatud toonides. 
Rahvusraamatukogu direktriss Ivi Eenmaa ning proua Ingrid Rüütel moodustasid huvipärase paari, sest mõlema tualetis domineeris täpselt sama värvitoon. 
Ning sedasama vilkus ka peapiiskop Kuno Pajula kaelusest, kirikuveiniklaasil, mida joviaalne härra tugevasti oma käes hoidis, oli märksa tumedam toon. 
Härra Arnold Rüütli hoolitsetud aurat ei suutnud ületada isegi igisoliidsed Põhjamaade saadikud. 
Kõige väljapeetumalt rõivastatud daam oli reformiminister Liia Hänni, kelle vaoshoitud must-kuldne jakk harmoneerus veatult kõigi aksessuaaridega. 
Põllumajandusminister Jaan Leetsaar haaras laua äärde astudes esimesena hiigelkahvli ja -noa ning asus suitsupõrsast lahkama. 
Kas mõtles ta piimapõrsa hõrku liha keelel sulatades põllumeestele, kes dotatsioone oodates ei saa nahka silmale? 
Oli süüa, oli juua. 
Oli tualette, aga oli ka miniseelikuid ja üle põlve ulatuvaid nais-sadisti-saapaid. 
Oli hiinarahva sünnipäev eesti moodi. 
Kaspar Hauser 
Maailma mängupõrgud toetavad eesti kirjandust 
Nagu teatas 22. juuni EE, annetab soome ärimees Pekka Salmi 50000 soome marka (u 120000 krooni eesti kirjanduse premeerimiseks. 
Auhinnad kahe viimase aasta loomingu eest antakse kätte veel sel aastal. 
Kirjanduspreemia zhürii koguneb lähipäevadel. 
Kogu maailmas on tavaline, et kultuuri toetatakse just alkoholi müügist ja hasartmängudest saadavast tulust. 
Sealt ammutas oma varasid Eesti Vabariigi Kultuurkapital ja loodetavasti hakkab taas ammutama, kui ta kunagi peaks ellu ärkama. 
Seetõttu oleks õpetlik mängupõrguärist pisut rohkem teada. 
Ja muidugi härra Salmist - lootuses, et tema metseenlus kujuneb järjepidevaks ja eeskuju nakkavaks. 
Härra Salmi, millega Teie firma õigupoolest tegeleb? 
Casino Amherst International Itol, mille president ma olen, on keskendunud kasiinodele ja mänguautomaatidele. 
Olime esimene firma, kes hakkas automaate paigaldama ja kasiinosid looma endises N Liidus ja Eestis. 
Olen Eestis koostöös firmadega Estonian Shipping Company, Estonian New Line, Baltlink ja Finest Hotel Group. 
Nende firmade laevadel ja hotellides on meie mänguautomaadid, Baltlinkiga oleme loonud ka ühisettevõtte. 
Äri ajame Moskvas, Kiievis, Musta mere rannikul Bulgaarias ja Rumeenias, sügisel alustame ka Kasahstanis. 
Parim koht kasiinoäriks on küllap Kaug-Ida, sealhulgas Vene Kaug-Ida. 
10-20 aasta pärast võiks Vladivostokist saada teine Las Vegas. 
Kuidas rahuldab Teid endiste idabloki maade seadusandlik seisukord? 
Nii Venemaal kui Eestis on maksuseaduste seis stabiilne. 
Soomes on maksustamise süsteem bürokraatlik ja tihti ja ebaõiglane. 
Kuigi automaadile on kirjutatud, et selle teenitud raha läheb rahva tervise hüvanguks, on ometi juhtunud, et see läheb rahva mõnede liikmete hüvanguks. 
Näiteks mõne partei puhkekodu ülalpidamiseks. 
Ei soovita ka Eestil ses suhtes Soomest eeskuju võtta, näiteks Rootsi süsteem on õiglasem. 
Seadlusandlusesse võib tuua muutusi Euroopa ühinemine - võib-olla murtakse monopolide ja kartellide võim.
Kas praegune lama toob Teile suurt kahju? 
Vastupidi. 
Lama ajal ei osta inimesed autosid ega suvilaid. 
Raha jääb taskusse kulutamiseks. 
Näiteks reisimine on Eestis lühikese aja jooksul mitmekordistunud. 
Millised on Teie Eesti-kogemused? 
Positiivsed kogemused kaaluvad viletsad kindlasti üles. 
Mul on Eestis palju häid sõpru. 
Eestlaste hea omadus on see, et nad on eelarvamustevabamad kui näiteks soomlased. 
Kas Teil on siin probleeme olnud maffiaga? 
Ei! 
Mingit ähvardamist ega väljapressimist küll pole olnud. 
Mida kujutab kaasaegne kasiino-bisness? 
Sõna kasiino halb kõla tuleneb ehk omaaegsetest Monte Carlo kasiinodest, kus vene emigrandid olevat pärast revolutsiooni ennast paljaks mänginud ja maha lasknud. 
Mõne aasta eest tehti teaduslik uurimus, milles jälgiti 1500 vene emigrandi saatust ja jõuti järeldusele, et jutud ruletikaotustele järgnenud vene ruletist on liialdatud. 
Tänapäeval on kasiinod reisimise ja hotellimajanduse loomulik koostisosa. 
Kasiinod on saanud perelõbustuseks, lastele on loodud oma mängu-kasiinod. 
Filmides loodud pilt kasiinost kui kõrgklassi pahest ei vasta enam tegelikkusele. 
Kas professionaalseid mängureid, kes ruletist elatuvad, siis enam polegi? 
Kasiinodel on oma kasumiprotsent. 
See tähendab, et pikemas perspektiivis kaotab igaüks. 
Nende kohta, kes üritavad mängida mingi süsteemiga, öeldakse, et nad tahavad raha süstemaatiliselt kaotada. 
Missugune peab olema hea krupjee? 
Tal peab olema hea motoorika ja arvutamisoskus. 
Väljaõpe kestab 4-6 kuud ja sellele järgneb veel pool aastat harjutamist. 
See pole nii kerge töö, kui pealtnäha paistab. 
Tasu on siiski hea, eriti jootrahad. 
Hasartmäng on üks inimese põhikirgi. 
See on tõmme kõige selle poole, mis pöörleb ja liigub. 
Ehk oleksime tänaseni koopas, kui meil säärast ahvatlust poleks olnud. 
Kuidas sai Teist kasiino-ärimees? 
Olen sel alal vana kaardiväe esindaja, alustasin juba enam kui 30 aastat tagasi Soomes, hiljem olen olnud palju välismaal, oma 12-13 aastat. 
Olen üritanud ka muud, kuid olen alati mängu juurde tagasi jõudnud. 
See on ausa mehe amet. 
Kui sa müüd näiteks kasutatud autosid, siis hakkad varem või hiljem seda tegelikust paremaks kiitma. 
Aga kui sa müüd kasiinos inimesele 100 krooni eest zhetoone, on tal täiesti selge, mida talle on müüdud. 
Neid ei pea kiitma. 
Mida ausam kasiinoäris olla, seda enam saab seal tulemust. 
Ausus tasub ennast seal ära. 
Olete miljonär? 
Vähemalt kogemusi pon mul küll miljoni eest. 
Ja minu firma ei seisa savijalgadel. 
Te elate Hispaanias. 
Minu firma on registreeritud Gibraltaril, ise elan Costa del Sol'il, Päikeserannikul. 
Räägin restoranihispaania keelt. 
Mingil moel kõnelen kõiki suuremaid Euroopa keeli. 
Hommikul ja õhtul istun paar tundi oma büroos, aga kunagi tuli tõesti 15-16 tundi päevas töötada. 
Olete self-made-man? 
Nii võib öelda küll. 
Keskkoolist visati mind omal ajal distsiplineerimatuse pärast välja. 
Aga ega minu ametit koolist õppida saagi, ikka elust enesest. 
Kasiino-bisnessis on palju inimlikke aspekte, mida tuleb arvestada. 
Kui keegi tahab purjus peaga oma varandust hävitada, siis ma ei võta temalt raha vastu. 
Kui raha kaotanu satub hätta, siis kasiino aitab teda, maksab takso või õhtusöögi. 
Kas mängite ise sageli? 
Väga harva. 
Mängin kaarte, võistluspokkerit. 
See on peaaegu nagu male, õnnel pole seal õieti mingit rolli. 
Kaks korda olen tulnud Soome meistriks. 
Veel meeldivad mulle kõik pallimängud. 
Lemmikharrastus on lugemine. 
Loen praegu teoseid Alekdander II aja kohta. 
Imetlusväärselt palju on kokkulangevusi tänapäevaga. 
Millised on Teie kokkupuuted Eesti kirjandusega? 
Olen lugenud Soome keelde tõlgitud autoreid. 
Järjekindlalt loen Kaplinski kirjutisi. 
Need on arukad. 
Olen palju mõelnud kirjaniku tähenduse peale. 
Väino Linna raamatud, eriti Siin Põhjatähe all aitasid omal ajal luua soome rahva identiteeti. 
Viimaseil aastail ei ole enam Soomes ilmunud võrreldava tähendusega kirjanikke või teoseid. 
Ehk sünnivad nad nüüd eesti kirjanduses. 
Kalev Keskküla 
Raamat elab 
9.-12. septembrini toimus Rootsi sadamalinnas juba üheksandat korda ja seega traditsiooniks muutunud iga-aastane Göteborgi raamatulaat. 
Nelja päeva jooksul külastas raamatulaata rekordiline publik - umbes 90000 inimest. 
Göteborgi hiiglasliku näitusehalli - Skandinaaviumi umbes 8000-ruutmeetrilisel põrandapinnal oli rohkem kui 500 kirjastust või muud raamatutega tegelevat organisatsiooni püstitanud oma stendid. 
Göteborgi raamatulaat ei olnud vaid näitus. 
See oli samaaegselt ka suur üldkultuuriline üritus, kus ühteaegu toimusid igat laadi loengud, seminarid, vaidlused ja muud üritused. 
Kokku oli akrediteeritud enam kui 1700 ajakirjanikku, aga eesti pressist olin mina üksinda. 
Simon Wiesenthal 
Üheks raamatulaada peateemadest oli võitlus rahvusliku vaenu vastu ja seepärast oli kuulus natsikütt Simon Wiesenthal kutsutud üheks aukülaliseks. 
Koos juudisoost rootsi poliitiku Per Ahlmarkiga andis Wiesenthal ka nädala avapressikonverentsi. 
Küsitlejad suhtusid temasse väga aupaklikult ja alustasid oma küsimusi sügavate austusavaldustega. 
Konverentsi juhatas Per Ahlmark, kes kahtleva pilguga ka minule sõna andis. 
Küsisin neutraalses toonis: Härra Wiesenthal, kas te olite Mauthauseni koonduslaagris? 
Jah olin küll. 
Just sealt vabastasid mind ameeriklased. 
Aga kust te võtsite, et sakslased olevat Mauthauseni laagris tapnud kolm miljonit juuti, nagu väitsite aastal 1947? 
See oli trükiviga. 
Mina väitsin, et oli 300000, aga keegi lisas ühe nulli juurde...naeratas Wiesenthal kergendatult. 
Kas te tundsite üht poolakat nimega Frank Walusz? 
Ei, seda meest ma isiklikult ei tundnud. 
Aga minu poole pöördusid mitmed poolakad, süüdistades teda koputamises Gestapole... 
Noojah, tegin ma hääle karmiks. 
Koputaja pole veel sõjasüüdlane. 
Aga teie tegite temast seitsmekümnendatel aastatel mõrvari ja sõjakurjategija. 
Oma kampaaniaga ta rikkusite nii tema kui ka ta perekonna elu ja tuleviku... 
Siin sekkus kaitseingel Per Ahlmark vahele, võttis minult sõna ära ja andis teisele, mispärast mul jäi välja selgitamata, millal Simon Wiesenthal ometi kord suvatseb Frank Waluszilt andeks paluda. 
Walusz ei olnud kunagi koonduslaagris. 
Ta oli poola sõjavang ja töötas ühes saksa talus. 
Eesti stend 
Venelastel oli raamatuid kuhjade viisi. 
Nemad tulid ju terve veoautoga. 
Eestlased aga tõid vaid nii palju, kui keegi oma kohvris kanda jõudis. 
Eesti stendis polnud kvantiteeti, aga oli küllaltki kvaliteeti. 
Muu hulgas olid esindatud kirjastus Olion, Eesti Entsüklopeediakirjastus ning kirjastus Kunst. 
Viimaselt oli nägus raamatuke klassikalise rootsi luuletaja Carl Michael Bellmani epistlite eestikeelse tõlkega. 
Vaatlesin lähemalt epistlit nr 21. 
Suurepärane tõlge!!! 
Esileheküljel seisid tõlkijate nimed: Sirkel ja Arder. 
Konverentsid 
Raamatulaada raames korraldati eri ruumides loenguid, seminare ja muid esinemisi, kokku umbes 180. 
Nimetan vaid neid, mida ise nägin. 
Kuna tänavu täitus 200 aastat rootsi luuletaja Carl Jonas Love Almquisti sünnist, oli laada esimene päev pühendatud peamiselt just Almquistile. 
Õhtul oli estraadil suur etendus kahe Nobeli laureaadiga. 
Derek Walcott ja Jossif Brodski lugesid luulet. 
Dzhäss ja luule 
Dzhäss on inspireerinud luuletajaid terves maailmas, ka Rootsis juba alates 20. aastaist. 
Nooremad põlvkonnad on dzässi oma luulesse integreerinud nii sisuliselt kui ka vormiliselt. 
Bo Everling, endine kirjandusajaloo õpetaja, läks mõni aasta tagasi pensionile ja on pärast seda Lundi ülikooli juures kaitsnud oma doktoriväitekirja nimega Sinised toonid ja mustad motiivid - rootsi dzässiluule Erik Lindormist kuni Gunnar Hardinguni. 
Ma loen just nüüd seda väitekirja, mis on ka põneva raamatuna müügilettidele ilmunud. 
Mul on au teatada, et ma koos Bo Everlingiga, mina trummarina ja Bo saksofonistina, olen aastal 1969 salvestanud plaadi Translations from Estonian into Jazz. 
Selle tagumisel küljel kuuleme Bo Everlingi soleerimas tükis Puuratas. 
Samal õhtul esitasid Gunnar Harding ja Gunnar Möllerstedt oma dzhässiluulet kahe dzhässiorkestri saatel ühes Göteborgi kõrtsis. 
Eesti ajaloo ilu 
Minule oli laupäeva naelaks ettekanne suure kongressihallis pealkirjaga Eesti ajaloo hirmuäratav ilu. 
See pealkiri oli nähtavasti kooskõlastatud Viivi Luige romaaniga Ajaloo ilu, mille rootsikeelne tõlge millegipärast hirmuäratavaks tegi. 
Vestlust juhatas Rootsi Ringhäälingu kultuuriosakonna kaastööline Maarja Talgre, kes ise on tuntud oma isa Leo Talgre saatust kirjeldava romaani autorina. 
Estraadil istus sõbraliku, ümmarguse näoga Jaan Kross ja jutustas, miks ta nõukogude ajal oma rezhiimikriitilisi teoseid pidi maskeerima ajaloolisteks romaanideks. 
Niiviisi saigi temast ajalooliste romaanide autor. 
Oma tuleviku kohta ütles Kross, et tal on üks uus romaan kirjutuslaual juba poolvalmis. 
Maarja Talgrest vasakul istus heleblond ja mõne kreeka jumalanna marmorkuju meenutav Viivi Luik ja jutustas meile oma maheda häälega Eesti ajaloo ilust. 
Teda tõlkis rootsi keelde Maarja Talgre, kes on juba nii rootsistunud, et ta rootsi kombel Jaani ja Viivit eesnime pidi estraadil nimetas ja sinatas. 
Jaan Krossi tõlkis rootsi keelde tema raamatute tõlkija Ivo Iliste, kes hetkel on Balti Instituudi juhataja. 
See instituut oli hiljuti paljastatud KGB mängukannina. 
Kirjutasin ka mina sellest Eesti Ekspressis. 
Enne Jaan Krossi ja Viivi Luige esinemist tormas Iliste minu ette, kus ma istusin publiku seas, sirutas mulle käe ja ütles kõva häälega: Ei tea, kas ma peaks sulle üldse kätt andma, sa kuradi laimaja! 
Mul on siin portfellis paber, kus Rootsi poliitiline politsei tõendab, et ma ei ole KGB agent. 
Mu abikaasa oli ärritatud selle käitumise pärast ja lahkus saalist. 
Kui ma pärast ettekannet seisin Viivi Luige juures, kes mulle oma raamatu signeeris, tuli Iliste jälle minu juurde: Kuhu su naine kadus? 
Kas ta vihastas või ehmus? 
Ma tegin ju ainult nalja! 
Aleks Milits, Stockholm 
Dzhäzz on in 
Reklaamides kasutatakse ikka sagedamini selle muusika motiive. 
Järjest ilmub raamatuid dzhässi legendaarsete tegelaste elulooversioonidega, millest mitmed on viidud ka kinolinale. 
Eriti Põhjamaad saadavad oma ametlike kultuuriviijatena ringi sõima nimelt dzässmuusikuid. 
Saksofoniõpetajatel on rohkem tööd kui kitarriõpetajatel. 
Ka Soome jalgpallimeistriks tuleb tänavu Jazz. 
Siiski on meilgi Von Krahli Teatri baari näol olemas regulaarne dzhässi mängimise koht. 
Ja meil on olemas ka festival, mis oma kaare alla ühendab teisigi dzhässiga piirnevaid alasid. 
Dzhässifestivali tegemine Eesti Vabariigis on sama skisofreeniline kui kogu meie elu. 
Nõukogude rezhiimile oli see ameerika muusika ohtlik ja tollal ühiskonda tüürinud tegelaste vastuseis sellel pinnal täiesti mõistetav, olgugi totter. 
Mõneti tundus loogiline oodata suhtumise muutust nii dzhässi mängijatesse kui dzhässielu korraldajatesse, ent see on osutunud üheks järjekordseks luhtaläinud lootuseks meie elumuutuste pahupidi karussellis. 
Anne Erm, Jazzkaare perenaine, pole oma jonni jätnud sellegipoolest ning oma neljandale festivalile on ta saanud kokku küllaltki soliidse ja tasemel esinejaskonna. 
Vastu on püütud tulla ka võimalikult paljudele maitsetele ja eluviisidele. 
Pereemad võivad oma lapsi tuua dzhässihommikule, respektaablid tegelased võivad presideerida ameerika supertähe kontserdil, boheemlased võivad hämaras sumiseda klaasikese kohal või kannukese ümber. 
Isegi näpuviskajad võivad endale meelepärast leida. 
Rääkimata normaalsest melomaanist, kes lihtsalt head muusikat kuulata tahab. 
Esinemispaigad on soliidsed ja ega sissepääski kallis ole. 
Päevapilet võimaldab kokkuhoidugi. 
Kes hoopis lävemaksuta tahab pääseda, peab sammud seadma restorani Elysee. 
Iseasi muidugi, mis seal kontserdil püsimise eest välja tuleb anda. 
Mujal maailmas dzhäss on in, kuigi mitte kõikide muusikahuviliste hulgas. 
Nagu välja on uuritud, moodustavad dzhässipubliku sisemiselt sõltumatud, avala, kuid isepäise mõtlemise ja ellusuhtumisega inimesed. 
Palju on selliseid meie kontserdipubliku seas, näitavad neli päeva oktoobris. 
Mati Brauer 
Saksa kultuurinädalad 
Sellel sügisel toimuvad Baltikumis ja Venemaal esimest korda Saksamaa ametlikud kultuurinädalad. 
Selle raames astuvad üles muusika- ja teatrikollektiivid, näha saab filmiprogramme ning külastada kunstinäitusi, toimuvad kollokviumid. 
Järgnevalt sellest, millest meil võimalik veel osa saada. 
MUUSIKA. Keelpillimuusikaansambel Huber & Zapf (koosseis: Evelyn Huber - harf, Ingrid Huber-Zapf - kontrabass, Rudi Zapf - pulkadega mängitav tsitritaoline keelpill) astub 8. oktoobril kell 18.00 üles Pärnu raekoja saalis ning 9. oktoobril Tartu Ülikooli raamatukogu suures saalis. 
Ansambel esitab põhisaksa ning iiri, inglise ja hispaania rahvamuusikat, klassikat ja dzhässi ega lase end ühegi stiili alla paigutada. 
Nende töötlused on täis mängulusti. 
Mustpeade maja suures saalis esineb 16. oktoobril kell 18.30 kammerkoor Cantemus. 
Cantemuse töö raskuspunkt asub 19. ja 20. sajandi a-capella lugudel, samas esitatakse ka kaasaegsete heliloojate teoseid. 
Tallinnas tulevad esitamisele Zimmermanni, Pizzetti, Martini, Wolfi, Brahmsi, Reini, Mendelssohn-Bartholdy, Silcheri ja Alfveni teosed. 
Collegium vocale limburgi nime all tutvustab end koor, mis teeb üsna ebatraditsioonilist meeskoorimuusikat. 
20. oktoobril kell 19.00 Niguliste kirikus esitatakse muuhulgas Schuberti, Richard Straussi, Pärdi ja Mendelssohn-Bartholdy teoseid. 
FILMISÕPRADELE pakub kahtlemata huvi maineka saksa rezhissööri Werner Herzogi retrospektiivprogramm Tallinna Kinomajas. 
15. oktoobril toimuvad seansid kell 16 ja 18, 16. oktoobril 15 ja 17 ning 17. oktoobril kell 14, 16 ja 18. 
Kavas on järgmised linateosed: Klaasist süda (1976) - lugu klaasitöökoja noorest omanikust, kes tahab jõuda rubiinklaasi valmistamise saladuse jälile, mille otsimisel ei põrku ta tagasi millegi ees, tappes isegi noore teenijatüdruku, et saada klaasiseguks neitsiverd. 
Stroszek (1976/77) - lugu rändmoosekant Bruno Stroszekist, kes koos oma vägivaldse sutenööri eest põgenenud prostituut Evaga kolivad USAsse, et alustada uut elu. 
Varsti on neil oma värviteleviisoriga Mobil-Home, kuid unelm lõpeb, sest ned ei suuda tagasi maksta krediiti. 
Eva kaob koos ühe veoautojuhiga, Bruno laostub ning sooritab enesetapu. 
Fitzcarraldo (1981, peaosades Klaus Kinski, Claudia Cardinale) - Fitzcarraldo on fanaatiline fantaseerija, kes unistab oma ooperist ürgmetsas. 
Ta sõidab aurikuga mööda Amazonase harujõge üles, et jõuda ligipääsmatule kautšukialale. 
Ettevõtmine lõpeb Fizcarraldo rahalise laostumisega, kuid ta teostab omal viisil ikkagi unistuse Suurest Ooperist Amazonase dalta dzhunglis. 
Woyzeck (1078/79), peaosas Klaus Kinski) - Georg Büchneri samanimelise draamafragmendi peaaegu sõnasõnaline ekraniseering. 
Traagiline lugu jalaväelasest Woyzeckist ja tema armastatust Mariest. 
Fata Morgana (1968/79) - film, mis ei lase end klassifitseerida. 
Materjal on vändatud arvukatel reisidel Saharas ning Ida- ja Lääne-Aafrikas. 
Teos leiab vastukaja eelkõige avangardistlikust filmist või Werner Herzogi koguloomingust huvitatud publikust. 
Kaspar Hauser (1974) - 1928. aasta suvistepühade aegu leitakse Nürnbergis kasimata leidlaps, kes seni oli olnud kinniaheldatuna ühes pimedas keldris, nimeks pannakse talle Kaspar Hauser. 
Professor Daumeri majas õpib Kaspar tundma keeli, teadust, religiooni. 
Siiski mõjub tema käitumine ümbritsevale maailmale võõrastavalt, ta tunneb end ümbruskonnas võõrana. 
Aguirre, Jumala viha (1972, peaosas Klaus Kinski) - monumentaalne teos El Dorado otsingust 1560. aasta Peruus. 
Suur väejuht Aguirre unistab võimust ja kuulsusest, ta ei tunnista eal oma lüüasaamist. 
1. ja 2. oktoobril oli Kinomajas võimalus tutvuda ka Schleswig-Holsteini liidumaa filmiloojate toodanguga, kavas põhiliselt tõsielufilmid. 
Tartu Ülikooli filmiklubi näitas Edgar Reitzi monumentaalteost, algvariandis 26 tunni pikkust Hunsrücki küla kroonikat nimetusega Teine kodumaa, kujutus Saksamaa ajaloost aastatel 1960-70. 
RAAMATUD. Tartu Ülikooli raamatukogu kataloogisaalis on 30. septembrist kuni 15. oktoobrini avatud näitus, kus on väljas raamatud arhitektuuri, sisearhitektuuri, linna saneerimise, kunsti ja disaini aladelt. 
Näituse lõppedes jäävad raamatud, mis koguti välisministeeriumi vahenditega, kohapeale. 
Tartu Ülikooli raamatukogus 1. - 27. oktoobrini avatud näitusel esitatakse Oldenburgist pärit filosoofi, pedagoogi ja psühholoogi Johann Friedrich Herbarti (1776-1841) ulatuslikku trükitud loomingut, väljas on enamasti tolleaegsed esitrükid. 
12. novembril avatekse Eesti Rahvusraamatukogus 6. korruse fuajees endise DDRi kunstniku Gerhard Altenbourgi näitus, mis jääb avatuks 5. detsembrini. 
Altenbourgi (1926-1989) looming on erilisel määral individuaalsuse otsingu väljenduseks DDRi repressiivse kultuuripoliitika raamides. 
Altenbourg ei painuta ennast sotsialistliku realismi järgi. 
Tema töö leidis tunnustamist eelkõige Saksamaa lääneosas. 
EE 
Rõõm! Rõõm! Rõõm! 
Olen lihtne inimene. 
Mind on kõikidel aegadel tüssata ja tillist tõmmata püütud (minu puhul on üks raskendatud, teine aga suisa võimatu, mis ei tähenda, et konkreetseid proovijaid pole leidunud), kuid iga aeg - vene-saksa, saksa-vene, eesti-vene, vene-eesti ja eesti-eesti - on mulle millegagi kasulik olnud, eraldades valedepuntrast ühe universaalse õpetuse - mõtle alati oma peaga! 
Filmikunsti likvideerimisest, mis nüüd 9. sept 1993. a valitsuse poolt lõpuks ette võeti, on viimasel ajal ajalehtede veergudel palju juttu olnud. 
Valitsust süüdistatakse ennekuulmatus ja brutaalses vägivallaaktis. 
Kuid armas rahvas! 
Mõni asi tahab ju tõepoolest kaotamist - nagu röövimised ja tapmised tänaval ja kodudes -, mõni asi aga soovib, on alati ise kaduda soovinud. 
Nagu kino. 
Asjast lähemalt huvitatu võib heita pilgu Lennart Meri artiklile Suur üksiklane (Sirp ja Vasar, 1968, 9. veebr), kus öeldakse muuhulgas:...kaaluti võimalust mängufilmide lavastamine mõneks ajaks katkestada. 
Ettepanek tehti 1967. a Kineastide Liidu vabariiklikul pleenumil, kuid selline soov on rahva südames olnud nii kaua, kui on eksisteerinud Eesti kino (ma ei räägi esimesest eesti ajast, 1918 - 1940, aga siis suurt filme ei tehtud ja kinokunst oli üldse alles lapsekingades). 
Mida on kino oma olemasolu õigustamiseks teinud? 
Minu arvates mitte midagi. 
Kas need paar preemiat või võõrsil saadud auhinda siis midagi tõestavad? 
Pealegi, pangem tähele - see, mis välismaal kiidetud, on omal maal tavaliselt range kriitika osaliseks saanud. 
Usaldagem iseennast, mitte teisi! 
Vanemad õigustavad ju oma hukkaläinud lapsi mõne parema, üldsusele mõistetava omaduse või iseloomujoonega. 
Ta on mul küll joodik, aga millised kuldsed käed tal on! 
Nii ilmuvadki meie sekka mõrtsukad, kes voolivad kööginurgas vilespille! 
Kunstiandelised pikanäpumehed! 
Sügava hingeeluga prostituudid! 
Raske lapsepõlvega homod! 
Jne jne. 
Kahju küll, aga nii on lood ka kinoga (mida tema praeguse, tüüpiliselt eestiliku taseme juures kaunilt filmiks kutsuda oleks järjekordne pettus!). 
Nii kaua kui mina kinos olen käinud (kogu Tallinfilmi toodang on mul algusaegadest peale ära nähtud, seetõttu julgen seda ka öelda), olen seal näinud ainult tobedat nalja (Jalgrattataltsutajad, Vallatud kurvid), näidete loetelu originaalis tunduvalt pikem. 
Toim. märkus. 
kõledat filosoofitsemist (Hullumeelsus), erootilist kossu (Andruse õnn), bravuurset naisõiguslust (Kõrboja peremees), kontemurdvat armatsemist (Ideaalmaastik) ning kuulnud talumatult halba eesti keelt, mis ei mahu ei näitleja suhu ega vaataja südamesse. 
Mina olen lihtne inimene, aga ma tean, et minu seisukohta jagavad ka intellektuaalid, kes otseselt kinoga seotud pole, mõnikord (eravestluses) aga nemadki. 
Oleks see minu teha, siis ma keelaksin kõigepealt eesti filmides rääkimise, seejärel aga järgmise loogilise sammuna eesti filmidest rääkimise. 
Kuigi see on hoopis teine ja aeglasem reform, parandaks see tunduvalt eesti rahva vaimset enesetunnet. 
Ehkki siis paistaksid jälle teised vead paremini silma - lavastuse standardne puisus, rezhissööri mõtlemise algelisus ning sellega koheselt kaasnev pretensioonikus (tsiteerin kriitikat), nagu nõelasilmast tulnud kostüümid (isiklik tähelepanek!), mis ei sobi aega ega näitleja(nna) kehale, vastutustundetult joobnud statistid, võtteplatsil võtte ajal ringi jalutavad tunkedes töömehed (vt Põrgupõhja Vanapagan, rez G. Kromanov ja J. Müür) ning - last not least - püüdliku, kuid andetu stsenaristi nähtamatu, kuid vastuoluliselt ja sageli ka tahtmatult tegus kirjutajakäsi! 
Mõeldagu nüüd korraks! 
Ilma kõrvalise abita! 
Oma peaga! 
Mis juhtuks, kui kõike seda poleks? 
Praktiliselt mitte midagi! 
See, mis on surmale määratud, peab ka surema! 
See on eutanaasia, mitte mingi mõrtsukatöö, nagu kinomehed oma protestiavaldustega nüüd näidata püüavad. 
Ei pruugiks nad ju niutsudes hingusele minna, vaid mehemeelselt öeldes: Jumalaga, eesti rahvas! 
Siis võiks ehk edaspidi ka rein-karnatsiooni ehk taas-sünni peale mõelda. 
Meil kõigil, vaestel vaeses riigis, tuleb taibata üht: me mitte ei ole nagu uppuval laeval, vaid me oleme uppuv laev, mis ei talu oma pardal midagi liigset! 
Valitsusele on mul ette heita ainult üht: hoogsat tüsenemist! 
Kaua sest oli, kui me neid maipühade ajal täitevkomitee seinal rippuvaid rasvunud rauku naersime? 
Nemad olid ju vanad, aga teie olete noored! 
(Kuid see on ka minu ainus etteheide, toimetus võib selle sulgudesse panna või välja jätta - mitte minu, vaid eesti rahva pärast!) 
Esta Raudam s 1940 13. sept, üheaegselt esimese Nõukogude Eesti täispika dokumentaalfilmiga Rahva tahe. 
Emakas on mõnus (NIrvana in Utero) 
13. septembril nägi ilmavalgust ansambli Nirvana uus kauamängiv In Utero (Emakas) 
Teenage angst has paid off well, now I am bored and old... (Murdeea äng tõi kõvasti sisse, nüüd olen ma vana ja väsinud...) teatab pärast sissejuhatavaid kitarriakorde Kõige Suurem Sõber, vihjates meile kõigile hästi tuntud palale teismeliste vaimust. 
See laul (Smells Like Teen Spirit) teatavasti Nirvana maailmaareenile tõukaski. 
Peaaegu täpselt kaks aastat tagasi (23. septembril 1991) välja antud album Nevermind ning sellelt võetud singel Lehkab nagu... surusid ansambli popmuusikasõbra ja -kriitiku teadvusse nii äkki, et hoolimata 1989. aastal ilmunud LP-st Bleach, tituleerisid mitmed institutsioonid Nirvanat veel 1992. aasta parimaks uustulnukaks. 
Ansambli kunstilist juhti ja tema küljeluud Courtney Love'i võrreldakse vaheldumisi Sidi ja Nancy ning Johni ja Yokoga, Nirvana tänavust albumit aga biitlite Revolveriga. 
Eelmist LP-d, Nevermindi, müüdi kokku nii palju, et kõigi eestlaste sõrmed tuleks selle arvu lugemiseks ära kasutada. 
Selline menu võttis poistel jalad muidugi nõrgaks. 
Ei ihka ju ükski endast ligupidav Seattle'i lõngus, et temast üleöö teatud Michael, Phil või Brian saaks. 
Just seetõttu tuligi n.ö käik tagasi võtta ning teha uus ja parem. 
Nimelt In Utero. 
Ka kriitikud ei pea seda plaati Nevermindi loogiliseks jätkuks (ehk siis Nevermind vol 2-ks), vaid asetaksid ta pigem Nevermindi ja Bleachi vahepeale. 
Kroonimata (ikka veel?) grunge 'ikuningad püüavad ikka veel kõigest hingest tõestada, et nemad ei ole uus Rolling Straits ega Dire Stones. 
See neil ka enam-vähem õnnestub, ja seda põhiliselt asisema sound 'iga. 
Kuid arvata võib, et kõiki fänne nad turjalt maha raputada nad siiski ei suuda - selleks on Nirvana müristamised liiga nauditavad. 
Kellele nad kord juba meeldima on hakanud, jäävadki meeldima. 
Iseloomult on In Utero tunduvalt täiskasvanum, vahest ka nartsissistlikum kui eelmised Nirvana d. 
Mees, kes on just hiljuti narkomaanist pereisaks muutunud, kuulutab selle plaadiga oma armastusi, vihkamisi ja tõekspidamisi; kujundab endast portree, mis on kohati niisama läbipaistev kui õppevahend albumi kaanefotol. 
IN Utero intiimsust oleks kindlasti selle esialgne pealkiri I Hate Myself and Want to Die (Ma vihkan ennast ja tahan surra), mis hiljem siiski hüljati. 
Üldkokkuvõttes on In Utero kõigest hoolimata täiesti meeldiv ja tasemel plaat. 
Naudingu suurendamiseks on vahelehele märgitud tämbrinuppude õige asend Nirvana kuulamisel: madalate sageduste nupp peaks olema umbes kella kahe suunas, kõrged tuleb põhja keerata (kell viis). 
Nii välistatakse võimalus, et stuudios lindistatakse ühte asja, kodudes aga kuulatakse hoopis midagi muud. 
Tulemusi annab see võte muidugi vaid siis, kui tegemist on korraliku helikandjaga - vinüül- või laserplaadiga. 
Esimese asjus ei oska näpunäiteid jagada, In Utero CD-d on aga saadaval Suur-Karja tänaval Rekordis. 
KRISTOFER 
Haddaway. The Album (BMG) 
Juba suvest saadik on seda diskoevangeeliumi oodatud, musta tinti ja mürgiseid epiteete varutud. 
Siiski hiilib otsustaval momendil südamesse kahtlus - vahest enne kuulata? 
Võib-olla sunnivad rassistid sümpaatset ja seksikat noormeest pöidlakruvidega oma (üpris keskpäratut) häält kvaasiromantilise ojavulina taustal moduleerima? 
Mustvalgete piltidega trükis CD-l paljastab artisti. 
Aga need pole mitte pildid palja ülakehaga jumbost, vaid tõendus Haddaway vabatahtlikust osalusest, mis ei piirdugi ainult sõnadega laulule Yeah. 
Hajameelsed väljaandjad firmast BMG on paigutanud plaadile kõigest kaks metamorfoosi lugudest Life ja What is Love. 
Ometi mõjub lause Imik, ära vigasta mind tänini müstiliselt: õrnema soo igavest kättemaksu kartes jääb tappev tindiplekk Haddaway poole heitmata. 
Albumi masendavat optimismi võiks ju püüda mõista, kui Haddaway vaeks oma eksistentsiaalseid probleeme kuskil mujal kui eetris. 
Kui unustada Camus' ja Sartre' vähkremine hauas, ei põhjusta Haddaway lahendused inimese olemuslikele küsimustele suuremat õnnetust. 
Ei maksa end hirmutada lasta ka võimalusel, et mõne aasta pärast ei jää Mr. Lawrence'il üle muud kui käia iga päev solaariumis ja masseerida kuulajate kõrvu sanitaartehniliselt korrektse eurobiidiga. 
Peamine etteheide kerkib sügavamalt - miks ei ole plaadil kolmandata hitti Mr Vain? 
Taavet Kõrkjas 
Snow. 11 Inches of Snow 
Plaadi väljalaskmise hetkest on Lääne demokraatia end lõplikult blameerinud. 
Kodanik Lumi tunnistab, et on informaator, koguni kiitleb sellega ja kõnnib vabalt ringi. 
Vastupidi - hiljaaegu vabastati ta vanglast - kellele on see kasulik? 
Punane katk levib Tulemaani, indiaanlased küüditatakse Nepaali ja Eesti tolliteenistus muudkui korrumpeerub. 
Kõik ausad inimesed võiksid rahulikumalt hingata, kui kodanik Lumi vanglasse restaureeritaks. 
Et kuud (aastad) vanglas ei möödunud asjata, tõestab filigraanselt omandatud aktsent. 
MTV vahendusel kujutist ja füsiognoomiat kokku viies tekkis kahtlus, kas äkki pole pilt negatiivis. 
Aga ei, lumi on tõepoolest valge. 
LP-l paljastub see igas laulus. 
Girl, I've Been Hurt varjab disko ja ballaadi sohilapseliku vormi taga Snow' hirmsat saladust. 
Varjamisest kõnelda on siiski liiast, kui sõnum on peidetud laulu pealkirja: Snow usub end olevat olnud eelmises elus eesti rahvalaulude koguja ja kirikuõpetaja, kelle nägu punasel taustal ei viibi meiega ainult elu kõige raskematel hetkedel. 
Siis, kui me oleme vaesed. 
Snow' mitšuurinlikud katsed ristata kurki ja maasikat ei anna tulemusi. 
Kuigi Drunken Styles'i võiks deliiriumis pidada ehtsaks ragga 'ks, luurab iga loo tagaplaanil moosise näoga diskopaeluss. 
Snow soolestik pole parasiiti välja kannatanud - muidu kõlaks LP tõhusamalt. 
Estraadi- ragga võiks rahulikult torkimata jätta, kui ta ei pretendeeriks olema ainuke ja tõeline. 
Niigi näib Snow meil hinnatud olevat pigem seetõttu, et ta laulab vähemalt niisama kiiresti, kui Mihkel Raud räägib. 
Taavet Kõrkjas 
Salmonid sündisid surmaga 
27. septembri pealelõunal alustas Toomas Kirss esimese eesti kogupereseriaali võtteid ja kui kõik hästi läheb, peaks selle esimene jagu 23. oktoobril eetris olema. 
Millal aga televaatajad viimase pisara poetada saavad, seda ei oska keegi ette ennustada. 
Kõik sõltub publikumenust. 
Kui me nüüd ütleksime, et me pole kirjutanud sihiteadlikku kitši, siis oleks tegu sulaselge valega. 
Kui me aga väidaksime, et kõik on kokku vaid tühipaljas kunst, siis ei maksa meid eriti tõsiselt võtta! lausuvad stsenaristid Moisha Berlin ja Joshua Katz. 
Minu kaastunne! ümiseb selle peale rahulolevalt rezhissöör Toomas Kirss, pidades arvatavasti silmas oma esimest kaadrit, millele jäädvustus kadunud Anton Salmoni soliidne jõudeinimese puusärk. 
Vaeste elust me ei kirjuta, sest seda me ei tunne. 
Me ei pea silmas välist - näiteks telefonita kortereid ja välivoodeid -, seda saab küll tundma õppida. 
Seal seespool on aga teine asi, mida ma ei tunne ega tahagi tunda. 
Niisiis kirjutame me nö keskmiste rikaste või pisut rikkamate elust, jutustab Berlin ja tema sõnad tulevad millegipärast väga tuttavad ette. 
Tõde meie taotlustes on pinnapealne ja samas sügavalt iga vaataja enese sees peidus, mõtiskleb Katz. 
Umbes sama sügaval kui headus mõningate Salmonite võsukeste südames. 
Õnnelik on see, kes ekraani ees ohtralt nutta saab, veab neil, kes poetavad paar pisarat. 
Kellel aga naer peale tikub, see tundku parem huvi, kas tema testament on juriidiliselt korrektne! poetab Berlin. 
Kusagilt ajakirjandusest on juba läbi jooknud, et tegu on Eesti esimese seebiooperiga. 
Seebist on asi sama kaugel kui ooperist! kinnitavad mõlemad autorid lausa ühest suust. 
Seetõttu ei saagi nõus olla mõningate teleinimestega, kes kardavad, et selline seriaal meelitab meie parimad näitlejad kaunite kunstide juurest mammona manu. 
Vaevalt et tegijaid huvitab, kust raha tuleb ja palju seda on - peaasi, et teda ikka jätkuks! arvavad stsenaristid. 
Kui mul on valida, kas osta maja Rivieras või kaks vürtspoodi kõrvaltänavas, siis eelistaksin kolmandat võimalust ja laseksin korda teha oma hambad, naeratab härraste advokaat. 
Kogu võttegrupp annab endast parima ja see on kõik, mida meil esialgu pressile avalikustada! 
Chrysleri uks langeb valju pauguga asjaosaliste selja taga kinni ja Kaarli kiriku torniristidelt tõusevad lendu ehmunud varesed (muuseas - peaaegu nende sõnadega algab ka stsenaarium, mille esimene jagu kannab pealkirja Orbude pisarad). 
Lõhnab rikkuse järele. 
Ainuke, millest me produtsent Even Tudebergiga puudust tunneme, on see, et meie filmis ei kesta igavene suvi, arvab Toomas Kirss. 
Meil olid matused ja need kukkusid välja üsna ilusad. 
Isegi liiga ilusad! hõikab Berlin läbi autoakna. 
Ja läinud nad ongi. 
Mis seal salata - allakirjutanu peiemeeleolu sai seeläbi pisut rikutud. 
Alfons Bemberg-Sookail jun 
Kauge, ent lähedane 
Hiina köök on prantsuse ja itaalia kokanduse kõrval populaarseim keetmiskunst maailmas. 
Prantsuse cuisine'is võlub retseptide ülitäpne jälgimine ja kastmerohkus. 
Pizzariigi toidud ergutavad iga keetja fantaasiat rohkem möllama, lubades roogade sisuks kõike, mida kapis parajasti leidub. 
Hiina köök pakub toite, milles hõrk maitse kaasneb iseendastmõistetavalt ying-yangi järgi tasakaalustatud tervikuga. 
Kiire valmistamisviisi tõttu on Hiina road ka ying-yangist mitte midagi teadvate läänlaste üks levinuim fastfoodi liik. 
Puhaste toorainete tõttu tundub see söök õilsam kui hamburgeri või hot dogi laadis junk food. 
Hiina köök jaguneb ilmakaarte järgi 4 põhitüüpi: -Põhja e Pekingi köök -Ida e Šanghai köök -Lõuna e Kantoni köök -Lääne e Setsuani köök 
Kõige vürtsikamad on Setsuani road, pehmemaitselisim Kantoni köögi pakutav. 
Nuudlid ja lambalihatoidud on eriti omased Pöhja-Hiina piirkonnale, Šanghai on aga kuulus kalast ja muudest mereandidest valmistatud söökide poolest. 
Hiina köögi tööriistad on lihtsad ja võrreldes näiteks prantsuse kokandusega on neid uskumatult vähe. 
Kui iga endast lugupidav Chef Euroopas nõuab hakkimiseks, fileerimiseks ja tükeldamiseks eri nuge, saab hiina kokk hakkama ainult ühe - osalt lapikut kirvekest või eriti suurt nuga meenutava lõikeriistaga. 
Hiina köögi vundament on WOKI - ümarapõhjaline pann, milles kuumutatud õlis valmib lõviosa selle riigi roogadest. 
Veel on vaja võrk- või vahukulpi, millega küpseid toidupalasid õlist välja tõsta ja väikese luua sarnast tuusti, millega segades kastmeid ühtlaseks nõiduda. 
Hiina kokal kulub toidu valmistamisel 9/10 ajast toiduainete peenestamisele ja 1/10 küpsetamisele. 
Kuumas õlis kiirest praetud toiduained säilitavad oma värvi, maitse ja kasulikud ained. 
Põhitoormed on maapähkli-, seesami- või maisiõli, sojakaste, ingver, küüslauk ja hiina sibul. 
Sojakaste, suhkur ja veiniäädikas annavad roogadele magushapu maitse. 
Kastmed on selged, paksendusmaterjaliks kartuli- või maisitärklis. 
Hiina köögi teeb tervisesõbralikuks veel see, et piim ja piimarasvad on pea tundmatud. 
Hiinas ei peeta lugu eel-, pea- ja järelroogade järjekorrast viisil, millega õhtumaalane harjunud: soolaseid, magushapusid ja magusaid toite kantakse lauale läbisegi - kogu tegevuse taustal tuksumas teadmine universumi energia üldistest reeglitest. 
Joogid 
Hiina rahvusjook on muidugi tee, millest olemas uskumatu hulk erinevaid segusid kõikvõimalike tujude ja meeleolude poolt, ning hädade ja kurjade hingede vastu. 
Hiina restoranides pakutakse ka meil kõige rohkem jasmiiniteed ja kuulsat suitsumaigulist Lapsang-Souschong teed. 
Viimase austajatest on Eestis kogunenud vennaskond, mille liige on näiteks Jaak Jõerüüt. 
Tee suurepärast toimet on ülistanud paljud hiina sügavaltmõtlejad. 
Siin Lo Tung'i ood teele ligi tuhande aasta tagant. 
/ Esimene tass teed võrgutab mu huuled ja keele / Teine kinnitab mu terviklikkust / Kolmas läbistab mu kuiva sisemuse / Neljas toob palgele higi, mis kõik halva minema pühib / Viienda tassi juures saan ma valgustatud Kuues kutsub mind igavikuriiki Seitsmes tass - ah juua võiksin veelgi / Külm tuulehingus ripub mu randmeil 
Hiina napsi riisiviina kangus 4-14% tundub vodkas leotatud põhjamaalasele kerge naljana. 
Hiinlased tulevad! 
Vähemalt sel nädalavahetusel EE abil igasse kööki. 
Muidugi võib Konfutsiuse kodumaa toite minna nautima ka mõnda kohalikku Hiina lokaali. 
Paraku ei paku Tallinn selles vallas veel täiuslikke elamusi. 
Tartu maantee Kremlis on toitude kvaliteet ja hulk enam-vähem korralik, ehkki hiinapärasus jääb napiks. 
Hoopis jube on paiga kõledavõitu kujundus, viina ja purgiõlut joovad vene inimesed ja šveitser, kes juba uksel lahkelt soovitab: Ärge siia tulge, läheb palju aega! 
Vastavatud Mere puiestee restoran on märgatavalt rohkem Hiina, kui kõik muud siinsed samanimelised. 
Kõveraharuliste kahvlite asemel surutakse peaaegu uksel kliendile reipad pulgakesed pihku, eksootiline kujundus ja pärishiina muusika meelitavad mõtted õiges suunas. 
Ent hinna-kvaliteedi suhe tundub pehmelt öeldes ebaõiglane. 
Pentsik, et episoodilisest hiina roogade nautimisest Tallinnas (Olümpia restoranis möödunud talvel ja Nordis suvel) on märksa erutavam mälestus kui püsiekspositsioonidest. 
Millal saabub sellele kaldale aeg, kui õhtuse filmivaatamise toeks saab tellida kohalikust hiina köögist papptopsikestes magushapusid põrsaliharibasid ja krevetilakkasid pikantses kastmes? 
Mme Galette 
Liangban huanggua (kurgisalat) 
2 kurki 1 tl seesamiseemneid 1 tl peeneks hakitud porrusibulat 1 tl sojakastet 1 tl veiniäädikat 2 spl õli 1/4 tl soola 1 tilk tabascot 1 spl suhkrut 
5 mm paksusteks seibideks lõigatud kurk asetada kaussi. 
Valada peale nimetatud ainest valmistatud salatikaste ja jätta paariks tunniks jääkappi. 
Vahetult enne serveerimist lisada seesamiseemned. 
Zha rou bao (kevaderullid) 
Taigen: 100 g vett 1 tl soola 1 spl õli 250 g jahu 1/4 tl küpsetuspulbrit 
Täidis: 200 g broilerifileed (sobib ka mõni praeülejääk) 2 porgandit pool keskmist porrut 100 g seeni oaidusid hiinakapsast 
Marinaadikaste 2 küüslauguküünt 1 spl sojakastet 1 tl suhkrut 1 tl veiniäädikat 2 tl maisijahu 
Magushapu kaste 1 spl õli 2 spl sojakaste 2 spl veiniäädikat 2 spl sherry't 1 spl tomatipastat 2 tl suhkrut 1 spl maisijahu 250 g vett 1 spl sidrunimahla 1-2 küüslauguküünt 1/2 tl ingveripulbrit 
Esmalt tehakse magushapu kaste, mis peab enne serveerimist jahtuma. 
Küpseta küüslauk ja ingver õlis, lisa muud ained kastet kogu aeg segades. 
Soovi korral võib valmis kastme ühtlaseks sõeluda. 
Haki peeneks kõik täidiseained. 
Sega marinaadikastme ained (välja arvatud maisijahu) ja lase lihatükkidel leemes veidi marineerida. 
Kuumuta õli ja pruunista liharibad, keedust pidevalt segades. 
Lisa ülejäänud ained retseptis toodud järjekorras. 
Prae kiiresti kogu aeg segades. 
Lisa maisijahu marinaadile ja kalla segu pannile. 
Lase kogu kupatusel jahtuda. 
Veest, soolast, õlist ja 200 gr jahust sega valmis taigen. 
Sõtku valmis tihe taigen ja jaga see 6 ossa. 
Rulli taigen paberõhukesteks neljakandilisteks tükkideks. 
Valmista rullid. 
Aseta täidis nelinurksele tükile, servad keera peale ja rulli, hops! 
Kuumuta küpsetusõli ja pruunista rulle veidi. 
NB! mitte päris küpseks! 
Tõsta poolküps rull salvrätile nõrguma. 
Kui kõik rullid on kord praetud, küpseta neid veel teine kord - nüüd päris pruuniks ja küpseks. 
Kevaderulle serveeritakse magushapu kastmega eelroana või tee juurde. 
Hetaoren xianggu ji (kana pähklite ja seentega) 
2 broilerifileed 150-200 g seeni 3-4 küüslauguküünt 1-2 bambusevõrset (konserv) 100-150 gr hakitud ja kergelt röstitud pähkleid või mandleid 100 g kanapuljongit 1 tl tärklist 1 spl külma vett 2 spl õli paprikapulbrit 
Broilerifileetükid lõigata ribadeks. 
Paprikapulber, tärklis ja sool segada ühtlaselt läbi ja saadud segus paneerida linnulihatükid. 
Kuumutatud õlis küpsetada kanatükke umb 10 minutit, seejärel võtta õlist välja ja lasta salvrätil nõrguda. 
Seejärel küpsetada väheses õlis kiirel, valusal tulel bambusevõrsed, seened ja küüslauk. 
Lisada puljong ja mõne aja pärast sojakastme-vee-tärklise segu. keeta, kuni kaste pakseneb. 
Kanatükid serveerida kastmega ülevalatult, pähklitega garneerituna. 
Toompea tühistab okupatsiooni 
Maailma peatähelepanu võitis selle nädala algul jälle Leedu. 
Rahvaküsitluse tulemused ületasid isegi kõige optimistlikumad ennustused! 
Leedu vabaduse teema tõrjus korraks kõrvale ka tärkava arutluse N perestroika tagasikäigu algusaja üle. 
Gorbatshovile lapsepõlvest külge kasvanud põhimõtted ei lubanud tal astuda üle sellest piirist, mis tähendanuks kogu eelneva elu tühiseks kuulutamist. 
Tagasilöök lihtsalt pidi tulema. 
Eestil, Lätil ja Leedul läheb praegu väga kiireks. 
Nüüd on kaks võimalust: kas uppuda koos impeeriumiga või vabastada end köidikuist ja minna oma teed. 
Kõik kolm Baltimaad on erineval stardipositsioonil. 
Leedu sööstis esimesena, teisi järele ootamata. 
Leedu ÜN esimees Vytautas Landsbergis ütles, et Leedu püüab Euroopa demokraatia piiri itta nihutada. 
Esmaspäeval Saksa TVle intervjuud andes avaldas Landsbergis arvamust, et Lääneriigid reedavad iseennast, kui ei toeta Leedu iseseisvust. 
Juba hääletaski Islandi parlament selle poolt, et tunnistada Leedut iseseisva riigina. 
Parlament tegi valitsusele ülesandeks seada Leeduga kiiremas korrasd sisse diplomaatilised suhted. 
Islandi välisminister Hannibalson ütles, et selgitab Islandi otsust ka Põhjamaade Nõukogu ning NATO liikmesriikidele. 
USA, Suurbritannia, Saksamaa ja Kanada avaldused olid tagasihoidlikumad. 
Valge Maja teatas: Laupäeval Leedus toimunud hääletus iseseisvuse toetuseks näitas leedulaste soovi saavutada oma eesmärk rahulikul teel. 
Pisike Island võib lubada endale seda, mida ei või suur ja võimas USA. 
Olgugi Eesti sisevastuoludest kõige puretum, tekitab Leedu edu siinsetes valitsevates ringkondades kerget peapööritust. 
Oma võidus enam ei kahelda. 
Saagid salve, põllud puhtaks, Eesti vabaks! kaikus meie maa kohal 1989. aasta sügisel, kui ühtsesse rindesse koondatud rahva juht lausus Tallinna Raadios saatuslikud sõnad: KOLMAS VABARIIK. 
Enam ei suuda selle tulekut vist miski peatada. 
Keegi ei mäleta enam, et 23. oktoobril 1990 tegid Eesti erakonnad ühisavalduse, kus muuhulgas oli öeldud, et nad ei kiida heaks ühtki välispoliitilist sammu, mis võiks viia mittetunnustamispoliitika katkemiseni enne okupatsiooni tegelikku lõppu. 
Üksmeelsed olid konservatiiv Kama ja liberaal Põldroos, ersp-lane Madisson ja sotsiaaldemokraat Veidemann. 
Ilmselt kuulutataksegi pärast 3. märtsi referendumit Toompea lossis okupatsioon lõppenuks. 
Väliseestlased, kelle osavõttu 3. märtsi referendumist keegi arutadagi ei märganud, on korraga ühe teise Eesti Vabariigi kodanikud. 
Lehe valmimise ajal sai EE toimetus USA Riigidepartemangult ametliku kinnituse, et suursaadik Matlock ei väljendanud 29. 1. toimunud kohtumisel Arnold Rüütliga poolt- ega vastuaarvamust Eesti referendumi kohta. 
(Vt. ka lk.6) 
AINUKESEKS RELVAKS OMA ELU 
Vytas Luksyse lugu 
Anastatud Leedu Vabariigi maariba eest Hitlerile kompensatsiooniks makstud 7,5 miljoni kulddollari annetamise tähtpäeva, 10. jaanuari 1941, otsustas Gorbatshov pool sajandit hiljem vääriliselt tähistada. 
Stalini-Hitleri tehingu poolesajandat juubelit märkis Nobeli rahupreemia laureaat ultimaatumi esitamisega uuele Leedu Vabariigile. 
Järgmisel päeval hõivasidki kpSSlased Vilniuses Ajakirjandusmaja. 
12. jaanuari hilisõhtul valisin Kaunase ajaloolase Ricardas Pabirzise telefonimumbri. 
RP: Sovjetid on Leedus mängu juba kaotanud - täielik fiasko. 
Nad püüavad veel kahmata, mis nõukogulike arusaamade järgi nagu kuuluks neile. 
Prunskiene kommunistlik valitsus läks erru. 
Ajakirjandusmaja vallutamise ajal sai esimene leedu sõdur raskelt haavata. 
Teda opereeriti ligi 3 tundi. 
Noore mehe nimi on Vytautas LUKSYS. 
Kallas ründava polkovniku veega üle, see aga tulistas teda vastuseks pähe. 
Kuul tungis põsenuki kohalt sisse ja nina kõrvalt välja. 
Sümboolne on see, et 1919. a. enamlaste vastasel rindel esimesena langenud leedu vabatahtliku nimi oli samuti LUKSYS, Povilas. 
Sain veel teada, et Sajudisest on vahepeal välja kasvanud Sõltumatuse Partei, mille aseesimees on Ricardas ise. 
Järgmine hommik oli aga Leedu Verise Pühapäeva hommik... 
Niisiis, Vytautas LUKSYS ja Povilas LUKSYS. 
Aastad 1919 ja 1991, enamlased ja nende vastas LUKSYSed. 
Tänu jumalale, meie päevade mehel on rohkem vedanud. 
Povilas Luksyse kohta Kaunase Sõjamuuseumi teadur Arvydas Pociunas: Povilas oli sündinud 21. augustil 1886 Kazaky külas Keõdainiai vallas, Kaunasest põhja poole. 
Suur perekond, vaesed olud. 
Povilas alustas karjasena taludes, seejärel õppis ehitusmeistri käe all. 
Leedu Vabariigi väljakuulutamise järel läks vabatahtlikuna sõjaväkke. 
Kuid bolshevikud jõudsid 7. veebruaril Keõdainiai alla, astus Povilas Luksyse jao kaheksa vabatahtlikku neile vastu. 
Kaks päeva hiljem langes Povilas lahingus, teda autasustati surmajärgselt Leedu kõrgeima ordeni, Vytise Ristiga (I järk, III liik). 
Rohkem temast midagi teada pole, fotot samuti pole, on vaid joonistatud portree. 
Riigikaitseameti Kaunase Maleva ülem Virginius VILKELIS teadis kinnitada, et Vytautas Luksys on Vilniuse Malevast ja soovitas helistada Leedu Vabariigi Ülemnõukogu Kaitsemeeskonna ülema telefonil. 
Seal on teatavasti valves mehed, kes on andnud truudusvande Isamaale. 
Kõik need vabatahtliku on kirjutanud käe peale oma veregrupi - selle märgiks, et teavad, mille peale nad välja on läinud. 
Leedu Riigikaitseameti Vilniuse Maleva ülem Gediminas JURCIUKONS: Meie kangelane on I Haigla (endise nime Nõukogude asemel esialgu number) 1. palatis. 
Poisil on palavik, haavas põletik. 
Vajatakse ravimeid. 
Kas Eesti ei saaks Rootsi või Soome kaudu ravimeid? 
Teile on ju head naabrid sattunud... 
Luksyse haav on arvatavasti nihutatud raskuskeskmega kuulist... 
Kas teda autasustatakse, selgub hiljam. 
Ega me siis autasude peale väljas ole. 
24. jaanuari hommik. 
Vytautas Luksyse raviarst ZYDRIUS RACKAUSKAS: Palavik on üle läinud, kuulihaav kipub ikka põletikku sisse võtma... 
Ravimeid pole vaja, kuna Luksys sõidab juba täna ravile Münchenisse! 
Näo luukudet taastama... 
Ma kutsun ta telefonile. 
Olen Vytas Luksys, mitte Vytautas. 
Sündinud 7. augustil 1972 Vilniuses. 
Möödunud kevadel lõpetasin keskkooli, kaks kuud tagasi astusin Riigikaitse malevasse... 
Olen käinud Tallinnas maadlusvõistlustel... 
Siinkohal katkes side. 
Ei läinud viit minutitki, kui mul õnnestus uuesti Vilniusse läbi murda, seekord kuuldavuse piiril. 
Seisin Ajakirjandusmaja katusel tuletõrjevoolikuga. 
Kui dessantnikud rünnakule tulid, avasin vee, nemad aga tule... 
Kes tulistas, ma ei tea, küll aga pihtasaamise ja kukkumise järel kuulsin pauku. 
Ronisin katuselt alla koridori. 
Teisel korrusel jooksid kaks dessantnikut mööda, vaatasid vaid mulle otsa. 
Allkorrusel oli uks kinni, ronisin läbi katkise akna välja ja kiirabiautosse. 
Niisama lihtsalt see käiski! 
Päraslõunal helistasin uuesti, et Müncheni kohta üle küsida. 
Jällegi kutsuti telefonile hoopis Vytas! 
Täna pidi mind viidama Müncheni, kuid Saksamaalt ei tulnud autot kohale... 
Sain alles täna teada, et mul on nimekaim Luksys 1919. aastast... 
Haavata sain kella kaheteistkümne ja kahe vahel päeval, 11. jaanuaril. 
Kindlasti on paljud näinud Hollandi TV videokaadreid Vilniuse Ajakirjandusmaja vallutamisest. 
See noormees suurte valgete laikudega kampsunis ja üleni verise näoga, kes kõikudes tuli kaadrisse, oligi Vytas Luksys. 
29. jaanuari hilisõhtu. 
Vytase ema: Olen peaaegu kogu aja poja juures haiglas. 
Vytast pole veel Saksamaale saadetudki - käib dokumentide vormistamine... 
Läheb koos teise haavatuga. 
Vytas on I Haiglast üle viidud Punase Risti Haiglasse... 
Jumal aitas, et kuul poja ellu jättis. 
Järgmisel päeval küsitlesin veel kord Vytase senist raviarsti Zydrius Rackauskast. 
Haav oli tugevasti rebestatud, arvatavasti oli nihutatud raskuskeskmega kuul. 
Neurokirurgiline ravi on meie pool lõpetatud. 
Vytast opereeris dr. Vladas KIELA. 
Vytase koolikaaslased käisid verd andmas. 
Doonurlus on neil päevil üldse massiline, paljud liikumisvõimetud invaliididki kutsusid vereülekandejaama koju, et verd anda... 
Näärikuu viimasel päeval, Punase Risti Haigla Traumatoloogiaosakonna juhataja Pronas Randys halva sõnumiga: Vytase üks kõrv ei kuule, nüüd kipub ka ühe silma nägemine kaduma. 
Saadame ta homme umbes kolmeks nädalaks Kaunase Linnakliinikusse. 
Hiljem otsustatakse siis Saksamaale sõidu asja. 
Kes oli siis ikkagi see terrorist, kes vett tulega kustutanud oli? 
Vilniuse Maleva ülem: Õigusriigis peaks muidugi kohus tõestama, kes oli tulistaja. 
Pealtnägijate tunnistusel olnud see vene polkovnik. 
Eesti Vabariigi saadik Leedus Mart Tarmak: Tulistanud olevat ohvitser. 
02. 02. 91 Vilniuse ajakirjanik Linas Ikevicius: On avaldatud arvamust, et Vytasel polnud otsetabamus, vaid rikoshett. 
Pealnägijad, minu tuttavad, jutustavad, et haav olnud kohutavalt suur, lausa rusika suurune... 
Tulistajatest on ka lehtedes lugeda. 
Ehho Litvõ:... verise aktsiooni juht polkovnik KOSTRJAK isiklikult haavas raskelt automaadilasuga Leedu Vabariigi relvitut kodanikku V. Luksyst... 
Muidugi pole seegi kohtulikult tõestatud otsus. 
Sõltumatu ajaleht Laisvas Zodis:...11. jaanuaril, pärast Vilniuse Ajakirjandusmaja vallutamist läksin operatsiooni juhtinid polkovniku juurde, kes oli esimese täpse, inimest tabanud lasu autor. 
Kas te ei karda, et Jumal nuhtleb Teie perekonda? 
Las kardab see, kes käsu andnud on. 
Kes on see mees? 
Mul pole õigust seda öelda. 
Väljavõtteid Vytase ema kirjast:...Vytas on lõpetanud Vilniuse 45. vene keskkooli... 
Olen kohalik vene naine. 
Vytas on 9. eluaastast harrastanud klassikalist maadlust. 
Ta on võistelnud Ungaris, Austrias, Saksamaal. 
Tal alati kuidagi vedas. 
Kuni viimase ajani. 
Mitte kunagi ei tulnud ta autasuta koju. 
Kui Vytast esmakordselt sõjakomissariaati kutsuti, küsis ta, kuidas suhtun mina sellesse, kui ta ei läheks sõjaväkke, vaid hoopis Riigikaitse Malevasse. 
Ja mina otsustasin poja jätta oma kodulinna Vilniusse, kaitsemalevasse... 
Nii kirjutas lihtne vene naine STEPANIDA, kelle poeg Leedu vabadust kaitstes raskelt haavata sai. 
Vahepeal oli Vytas nädal aega ravil Kaunase silmakliinikus ja on nüüd Vilniuses tagasi. 
Ahto Siig 
Leedu suurpäev 
9. veebruar 1991 oli tähtis päev Leedule. 
Nii nagu Eestis, murti rahvaküsitluse ümber piike ka Leedus. 
Meist erinevalt nimetavad leedulased oma küsitlust plebitsiidiks. 
Aktsiooni läbiviimise kiirus ja tulemused näitavad seda, et oli valitud õige taktika. 
Pärast 13. jaanuari veriseid sündmusi on leedu rahvas ühtsem kui kunagi varem okupatsiooniaastate jooksul. 
Erinevad poliitilised parteid pidasid vajalikuks rahvusühtsuse nimel kokku hoida. 
Keskne koht küsitluse läbiviimisel oli Leedu rahvarindel - Sajudisel. 
Samal ajal kui leedulased üksmeelselt hääletuskastide juures käisid, eelistas enamik venelasi ja poolakaid impeeriumi tankide taha varjuda. 
Aktiivset vastupropagandat tehti nii sõjaväeosade kui sõjaväehelikoptereilt alla loobitud lendlehtede abil. 
Kaasa aitas ka hõivatud Vilniuse telejaam. 
Poola TV valmistatud materjali asemel, mis agiteerinuks Leedu poolakeelset elanikkonda, lülitati sisse N liidu Kesktelevisiooni 2. programm. 
Leedu telesaadete nähtavuse takistamiseks kasutati sõjaväetehnikat. 
Õnneks ei sekkunud sõjavägi rahvaküsitluse läbiviimisse. 
Hääletusjaoskond püüti luua ka ühes Kaunase lähedases garnisonis. 
Sõjaväeülemused siiski keeldusid sellest. 
Kompromiss leiti sel teel, et ohvitseridel ja nende perekonnaliikmetel lubati hääletada elukohajärgses jaoskonnas. 
Arvestades, et teabe levikut püüti igati piirata, oli muulaste osavõtt rahvaküsitlusest rahuldav. 
Nii näiteks käis Ignalina (kus asub kurikuulus aatomielektrijaam) valdavalt muulastega asustatud piirkonnas oma arvamust väljendamas 18 % hääleõiguslikest elanikest. 
Shalchinikai ümbruses Valgevene piiri ääres, kus leedulasi on alla poole elanikkonnast, võttis küsitlusest osa 25 % hääleõiguslikest inimestest. 
Neist 79 % olid Leedu iseseisvuse poolt. 
Trakai ümbruses, kus põhirahvast on 60 %, käis hääletamas 68% hääleõiguslikest elanikest. 
Neist olid Leedu iseseisvuse poolt 79 %. See näitab, et vastupropaganda ja Gorbatshovi hoiatused ei kandnud siiski loodetud vilja. 
Leedulaste radikaalset meelestust näitas seegi, et Kaishadoryse rajoonis, kus Brazauskas kandideeris ülemnõukogusse ja sai oma samm-sammult poliitika tõttu küllalt palju hääli, oli Leedu iseseisvuse poolt üle 90 % hääletamas käinutest. 
Ilmselt tuleb Eestil oma rahvaküsitluse läbiviimiseks Leedu kogemusi põhjalikult uurida ja sellest õppida. 
Leedu küsitlus näitas, et muulaste puhul on risk saada negatiivne tulemus siiski küllalt suur. 
Ainult väga hea selgitustöö võib riski vähendada. 
Arvan, et küsitluses tuleks siiski eristada eestlasi ja muulasi. 
Kui ma öösel kella 4 ajal Kaunase Sajudise peakorterist lahkusin, oli vast sadanud värsket lund. 
Linn oli inimestest tühi. 
Hotelli minnes möödusin Julgeolekukomitee hoonest. 
Märkasin, et sellesse suundus erakordselt palju jalajälgi. 
Ain Pajumäe Kaunas 
P.S. 
Leedulased nõudsid rahvaküsitluse kõrval ka mingit konkreetset ettevõtmist iseseisvumise toetuseks. 
Leedu iseseisvuse ja Sajudise fondi annetati tuhandeid rublasid. 
Arnold Rüütli visiit Stockholmi 
8. veebruaril viibis ühepäevasel visiidil Rootsis EV Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. 
Ta kohtus Rootsi peaministri Ingvar Carlssoni, välisministri Sten Anderssoni, Rikstagi (Riigipäeva) esimehe Thage Petersoni ja majandusinimestega. 
Sama päeva teisel poolel jõudis hr Rüütel Timbro kirjastuse vastuvõtulokaalis anda veel pressikonverentsi. 
Ta ütles seal, et informeeris Rootsi valitsust praeguse olukorra kohta Eestis ja Baltimaades tervikuna. 
Rootsi valitsusega lepiti kokku, et 3. märtsiks (referendumi ajaks) tulevad kohale Rootsi ametlikud esindajad ja ajakirjanikud. 
Kooskõlastati edasist poliitilist tegevust ning arutati Eesti ja Rootsi majandusliku ja kultuurilise koostöö süvendamise võimalusi. 
Hr Rüütlile esitati ka selline küsimus: Kas kohtumisel Rootsi valitsuse liikmetega puudutati ka kunagi surve all antud Rootsi tunnustust meie okupatsioonile ja anneksioonile? 
Sellest ei olnud juttu, vastas hr Rüütel. 
Ma ei tõstata nüüd seda küsimust austusest Rootsi tänaste juhtide vastu. 
Nad on nii palju teinud Eesti ja teiste Balti riikide heaks. 
Seda kunagist otsust ei võtnud ju nemad vastu! 
See otsus oli tookord vastu võetud konkreetsetes poliitilistes tingimustes. 
Meil on praegu vaja lahendada täiesti konkreetseid poliitilisi küsimusi, kuid nähtavasti jõutakse kunagi ka selleni. 
See ei olnud praegusel hetkel probleemiks. 
Meie poliitiliseks peaküsimuseks on praegu referendumi läbiviimine. 
Et Eesti rahvas ütleks veel kord oma seisukoha, olgugi et me oleme seda juba pidevalt öelnud viimase kahe-kolme aasta jooksul. 
Nüüd teeme seda täiesti õiguslikult ja juriidiliselt! 
Võib-olla tõesti poleks meil olnud vaja seda referendumit teha, kui otseselt lähtuda õiguslikust järjepidevusest. 
Reaalne elu ise aga nõudis seda. 
Selle referendumi tulemuses ei ole kahtlust, sest Eesti rahvas on oma arvamuses ühtne. 
Näiteks 1. veebruaril tehtud sotsioloogiline uurimus näitas, et üle 90 % eestlastest pooldab Eesti Vabariigi taastamist. 
Me lähtume printsiipidest ja õiguslikust alusest, mis olid Eesti Wabariigil 30ndatel aastatel. 
Muidugi on mõned momendid aegunud ning neid tuleb parandada ja täiustada, kuid põhimõtteliselt oleme me ainult nendel seisukohtadel, st Eesti iseseisvuse taastamine! 
Need teemad olidki meie peamiseks jutuaineks. 
Vahetasime mõtteid ka sellel teemal, milline saab olema Rootsi seisukoht nendes küsimustes. 
Küsimusele, kas hr Rüütel jäi oma lühivisiidiga Rootsi rahule, vastas ta: See visiit oligi planeeritud lühiajalisena. 
Me informeerisime üksteist ja kooskõlastasime poliitilise seisukoha Balti regioonis. 
Muidugi oli juttu ka teatud jooksvatest küsimustest, meie majanduslikest ja kultuurilistest sidemetest. 
Samuti lihtsalt päevaprobleemidest. 
Heikki H. Tann Stockholm, Rootsi 
Kohtla-Järve pole Narva 
Teatavasti olid 7. veebruaril Kohtla-Järvel ühisistungjärgul koos Kohtla-Järve, Narva ja Sillamäe linnavolikogud. 
Ühisotsususega mõisteti hukka EV ÜN referendumi nimeline rahvaküsitlus. 
Kindluse mõttes viiakse kolmes linnas läbi kolmas rahvaküsitlus suveräänse Eesti jäämise kohta N Liidu vennalikku perre. 
Tegelikult polnud Narva Linnavolikogu seal üldse otsustusvõimelinegi, sest 49st nimekirjas olevast saadikust hääletas vaid 22. Kolm Narva Linnavolikogu vene demokraati koos sama arvu Sillamäe esindajatega olid enne hääletamist andnud juhatajale üle avalduse, milles deklareerisid ühisistungjärgul edasisest osalemisest loobumist. 
Nad leidsid, et täiendava kohaliku referendumi läbiviimine on mõttetu. 
Narva Linnavolikogu poolt olid protesteerijateks statistika ja prognoosimise komisjoni esimeees Sergei Gorohhov, inimõiguste kaitse komisjoni esimees Aleksander Gamazin ning tööstus- ja sotsiaalkomisjoni liige Aleksander Mogutov. 
Kõigiti esinduslik seltskond. 
Kui Narva demokraadid juba saalist väljumas olid, järgnes neile keegi mees saadikute hulgast, kellega kahel narvakal seejärel suitsetamisruumis meeldiv keskustelu aset leidis. 
Kui palju teile selle eest maksti, et te protesteeriksite? 
Te olete ilmselt unustanud, kus te olete. 
Siin pole teil Narva. 
Kohtla-Järvel murtakse teie kondid nii ära, et kogu ülejäänud elu peate omateenitud raha kulutama arstirohtude ostmiseks. 
Seepeale sõbralik hoiataja lahkus. 
Narva mehed püüdsid hiljem uurida, kes see nõukogude patrioot võis olla, kuid tulemusteta. 
Selle loo jutustas hr Sergei Gorohhov, kes Narva Linnavolikogu parteituusadest manipuleeritava enamuse jaoks on enfant terrible'i võrdkuju. 
Tagasiteed ei ole, ütleb hr Gorohhov. 
Lähen välja täispangale, hoiatustele vaatamata. 
Ahto Siig 
Kes valetab? 
30. jaanuaril avaldasid ajalehed ETA vahendatud EV Ülemnõukogu pressiteenistuse teadaande, et Ameerika Ühendriigid toetavad igati referendumi korraldamist Eestis. 
Seda olevat kinnitanud USA suursaadik N Liidus, hr Jack Matlock 29. jaanuaril Moskvas hr Arnold Rüütli auks antud pidulikul lõunal. 
Samuti oli teadaandes öeldud: Nagu USA suursaadik rõhutas, on rahva tahteavaldus eriti vajalik praeguse sügava poliitilise kriisi seisundis, et teha lõpp poliitilisele määramatusele. 
Jack Matlocki arvates ei saa mingid juriidilised konstruktsioonid (näiteks järjepidevus) olla argumendiks referendumi vastu. 
Selle läbiviimine ei kahjusta mingil määral Baltikumi anneksiooni mittetunnustamise poliitikat. 
See teadaanne oli pehmelt öeldes vale. 
Eriti huvitav on EV ÜN pressiteenistuse teadaanne juba seetõttu, et päev enne Rüütli-Matlocki kohtumist ütles Usa peakonsul Leningradis hr Richard Miles, et eesti rahvas on enesemääramise kord juba teostanud ja seega pole enam vaja mingit referendumit ega plebitsiidi. 
Möödunud nädalal vestles Eesti Komitee esimees hr Tunne Kelam kolme USA Leningradi konsulaadi töötajaga: peakonsul Milesi, asekonsul Patersoni ja saatkonna töötaja Krolliga. 
Kõik nad väitsid, et USA positsioon referendumi suhtes olnud täiesti neutraalne. 
Samuti polevat suursaadik Matlock saanud teistsugust seisukohta väljendada. 
USA arvates on referendumi läbiviimise küsimus Eesti üleminekuaja võimude asi ning USA sellesse oma nina ei topi. 
USA saatkonna töötajad tunnevad meie ajalehtedes ilmunud väärtõlgenduste üle ilmset ebamugavust. 
Peakonsul Miles arvas, et referendumit on vaja eelkõige avalikkuse veenmiseks. 
Kui referendumi tulemus on positiivne, on kõik hästi. 
Kui referendumi tulemus Lätis ja Eestis osutub mittesoovitavaks, siis Lääne avalik arvamus ilmselt ignoreerib seda. 
Ameerika diplomaadid nõustusid, et praegustes oludes võib referendum anda Eesti eri osades erinevaid tulemusi ja nii võivad Kirde-Eesti separatistide taotlused saada mingi objektiivse aluse. 
12. veebruaril kinnitas ka USA Moskva saatkonna pressiatashee hr Carl Shtoltz EE järelepärimise peale, et EV Ülemnõukogu pressiteenistuse teadaandes on suursaadik Matlocki sõnu valesti tõlgendatud. 
USA saatkonna pressiatashee esindab aga USA saatkonna ametlikku seisukohta. 
Millest johtus siis EV ÜN pressiteenistuse ETA kaudu edastatud väärinfo? 
Oletusi võib teha mitmeid. 
Kõige tähtsam on, et selline teave aitas kaasa referendumiidee propageerimisele. 
Arvestades, et kohtumisel Matlockiga oli tõlgi rollis hr Endel Lippmaa, võib eksituse põhjusi otsida ka siit. 
Hr Tunne Kelam ütles kogu afääri kommentaariks: A. Rüütli visiiti USA Moskva saatkonda on ära kasutatud rahvaküsitluse põhjendamiseks ja avaliku arvamuse kujundamiseks. 
Oli ju rahvaküsitluse mõtet algul küllalt raske põhjendada. 
Nüüd on põhiküsimus: kuidas on võimalik jõuda tõelisse iseseisvusse ja demokraatiasse, kasutades ebademokraatlikke meetodeid ja lausa desinformatsiooni. 
Sellisest stiilist ja kasutatud vahenditest ilmneb nõukoguliku stiili jätkumine kõige selgemini. 
Jaanus Betlem 
Valitsusjuhi halb üllatus 
Eesti poliitilisi ringkondi tabas üllatusena teade, et 5. veebruaril saatis valitsusejuht Edgar Savisaar Ameerika Ühendriikide senaatorile Alan J. Dixonile telefaksiga kirja, milles on seisukohti, mis lähevad vastuollu senise ÜN poliitika ja otsustega. 
Vt ka T. Pruuli kirjutist Savisaar kaupleb tunnustust 11. veebruari Postimhes. 
Nimelt palutakse selles kirjas otsesõnu USA tunnustust Eesti, Läti ja Leedu praegustele valitsustele. 
Välisministeeriumi ei suvatsenud E. Savisaar oma sammust eelnevalt informeerida. 
Võib tekkida küsimus, millest selline kiirustamine on tingitud. 
Tõenäoliselt on põhjus selles, et valitsus, tunnetades oma suutmatust toime tulla Eesti sisepoliitiliste küsimustega, püüab endale toetust hankida väljaspoolt. 
USA tunnustus oleks selliseks kapitaliks, mis aitaks rahval mõneks ajaks unustada majandusraskused, kommenteerib ÜN kristlik-demokraatliku saadikurühma üks liidritest Illar Hallaste. 
E. Savisaare sõnad ma võin Teile kinnitada, et valitsus on end täielikult pühendanud demokraatlikule arengule, detsentraliseerimisele, tõelise turumajanduse ja sõjaeelse põhiseaduse aluste taastamisele kutsusid meie fraktsioonis esile naerupahvaku. 
Valitsuse tunnustamisest ei saa kuidagimoodi lahutada riigi tunnustamist. 
USA teatavasti tunnustab 1918. a. loodud Eesti Vabariiki. 
Seepärast esitasime valitsusele ametliku järelepärimise, milles küsime, millisele Eesti Vabariigile taotletakse E. Savisaare kirjas diplomaatilist tunnustust ning millistel põhjustel taotleb valitsusejuht USAlt okupatsiooni ja anneksiooni mittetunnustamispoliitika lõpetamist. 
Samuti küsime, kas nimetatud pöördumine oli kooskõlastatud EV välisministeeriumiga või vähemalt eelnevalt informeeritud. 
Meie saadikurühmale pakub ka suurt huvi, milliseid konkreetseid samme on EV valitsus astunud detsentraliseerimiseks, tõelisele turumajandusele üleminekuks ja 1938. a. põhiseaduse aluste taastamiseks. 
Jääme neile küsimustele huviga vastust ootama. 
Eesti Vabariigi Valitsus Tallinn, Eesti Vabariik 5. veebruar 1991 Ameerika Ühendriikide Senat Austatud Alan J. Dixon 
Kallis senaator Dixon! 
Lubage mul Teid tänada kindla positsiooni eest, mille Te olete võtnud Senatis, väljendamaks Ameerika Ühendriikide toetust Leedu, Läti ja Eesti iseseisvusele. 
Toetus, mida on väljendatud paljudes Senati ja Esindajatekoja resolutsioonides, on kindlasti olnud otsustav faktor jõu kasutamise piiramisel ja aidanud kaasa dialoogi taasavamiswele Nõukogude juhtkonnaga. 
Me nõustume, et reaalsed, tõsimeelsed läbirääkimised võivad aidata kaasa Balti kriisi lahendamisele. 
Kui enamik raskustest on endiselt ees. 
Vaenutegevus Balti rahvaste, nende demokraatlikult valitud parlamentide ja seaduslike valitsuste vastu on osaliselt peatatud, kuid mitte lõpetatud. 
Seepärast peame ülimalt tähtsaks tihedamate diplomaatiliste kontaktide avamist koos tunnustusega Eesti, Läti ja Leedu valitud valitsustele, mis sillutaks tee Balti riikide täielikule diplomaatilisele tunnustamisele Ühendriikoide poolt. 
See on praegu eriti tähtis Leedu jaoks, aga kaitse, mida selline akt pakuks, on oluline kõigile Balti riikidele. 
Ma võin Teile kinnitada, et Eesti Vabariigi praegune valitsus on end täielikult pühendanud ddemokraatlikule arengule, detsentraliseerimisele, tõelisele turumajandusele ja sõjaeelse põhiseaduse aluste taastamisele. 
Kuna Kommunistliku Partei Moskva-meelne ega Eesti-meelne tiib ei osale valitsuskoalitsioonis, ei ole ka nende liikmeid valitsuses. 
Seega on mured, mida Balti Ameerika organisatsioonid esitasid eile Senatis, alusetud ega esinda Balti rahvaste huve. 
Me loodame, et Senat toetab diplomaatiliste sidemete tihendamist Balti riikide valitsustega kuni täieliku diplomaatilise tunnustamiseni. 
Parimate tervitustega Edgar Savisaar, peaminister 
Kuna telefaks on senaator Dixonile saadetud advokaadifirma Donovan, Leisure, Huge & Schiller ametlikul blanketil Kalle Tenno poolt, palusime ka ka hr. Tennolt selgitust. 
Hr Tenno vastas, et vajab aega kõikide asjaga seotud nüansside hoolikaks läbimõtlemiseks ning lubas Eesti Ekspressile põhjalikuma kirjutise järgmiseks nädalaks. 
Meest sõnast, härga sarvist. 
Eesti Wabariik või kuldsed komsomolikümnendid 
Terava õiglustundega inimene võib seltskonnas mõjuda kiusliku traagikuna. 
Seletustes ajab juuksekarva pooleks. 
Ta ei põika sujuva enesestmõistetavusega mööda küsimustest, mille vältimine annab manööverdamisruumi teistele. 
Eesti nüüdispoliitikas on selliselt iseloomustatavad nn õigusjärglased. 
Nemad ei ole unustanud, mis juhtus meile saatuslikel 1939/1940. aastatel. 
Nad nõuavad tehtud ülekohtu heastamist täies ulatuses. 
Olgu õiglustunde kandja üksikisik või grupp, ei soodusta see omadus paindlikku poliitikat. 
Liigne paindlikkus sunniks neid loobuma oma põhimõtetest, hämustaks nende õiglustaju. 
Olukordades, kus vastaspool - oportunistid - loovutab taktikalistel kaalutlustel olulisi positsioone ja serveerib seda osavalt humanismina kolonistide suhtes, jäävad aatepoliitikud täbarasse situatsiooni. 
Propagandamüraga saavutavad oportunistid selle,et okupatsioonirezhiimilt ülekohtu heastamise nõudjad on justkui ise ülekohtu tegijad okupatsioonirezhiimi kandjate, kolonistide suhtes. 
Rein Veidemann kirjutab: Austan ajalugu ja mälestust turvalisest ning õitsvast 1920-1930. aastate Eesti Vabariigist, sellest kaotatud paradiisist, kuid keeldun olemast ta vang. 
(Postimees 7. veebr. 1991). 
Mulle tundub, et küsimus pole EW vangiks olemises. 
Me kõik oleme oma orjastatud rahvuse, selle saatuse vangid. 
Ahelaid on raske kanda. 
Iga pisiasi meie ümber, olgu selleks või võõrkeelne piimapakend, tuletab meelde ikka kestvat ülekohut. 
Välismaale minek on puhkus kõrvadele, sest meie keeleruumis agressiivne vene keel assotsieerub eestlastele (vene kroonu, umbkeelne upsakas arst, Vremja) kõige muu kui heatahtlikkusega. 
On tähelepanuväärne, et minu kõrvad puhkavad ka Venemaal, kus vene keel ei seostu vägivallaga ja valskusega. 
Juba tsiteeritud kirjatükis kurvastab Rein Veidemann, et mõned meist elavad endiselt kujutelmas, nagu saaksime taastada nüüd juba müütilise monorahvusliku riigi. 
Kurvastaks mindki, kui selline soov oleks tõesti vaid mõnel meist. 
Nimetatud kujutelm on püsinud tänu rahva õiglustundele. 
Kui meie isad seisid rahvusriigi hävingu ees, võisid nad loota oma poegadele. 
Kui meie seisaksime oma elutöö varingu ees, loodaksime oma poegadele. 
Seetõttu on esivanemaile (järelikult ka meile) tehtud ülekohtu heastamine meie kohus. 
Kui laseme õiglustundel hägustada, oleme reetnud esivanemad. 
Väikerahvale tähendab esivanemate reetmine hääbumist, sest vanemate ainus õpetus järglastele mahub sõnasse püsida! 
See on tülikas õpetus ikestatud rahvale. 
Mulle on mõistetavad inimesed, kes sellest ängistusest vabaneda püüavad, kes murdsid endas tõkked ja sumasid söakalt komsomolipõllul. 
Küllap lootsid nad nõnda välja murda orirahva alandusest. 
Mõistan, miks nad pidasid narrideks neid, kes sellisest, tegelikult ju veelgi alandavamast tegevusest kõrvale hoidsid. 
Mõistan, kuid ei õigusta ega kiida heaks. 
Mõnigi eemaletõmbuja elas oma pseudomaailmas, mi, kindlustas talle suhteliselt suurema rikkumatuse sovjetismist. 
Kord meenutas Marju Lauristin, kuidas pärast 1988. aastal peetud loomeliitude ühispleenumit Toompealt alla tuldi. 
Rein Veidemann õhetanud: nüüd me tasusime neile kuuekümnendate eest! 
Näib, et tegelikult on just see kuldsete kuuekümnendate (sugugi mitte ühtne) põlvkond kogu aeg elanud oma müütilises pseudomaailmas. 
Tookord oli eesmärgiks inimnäoline sotsialism, nüüd nn. kolmas vabariik. 
(Vt Edgar Savisaare 5 arvamust - Rahva Hääl 8. - 9. veebr. 1991.) 
Kumbki siht ei saa olla õiglustunde säilitanud eesti rahva eesmärk. 
Nimetatud põlvkond näib hoogsalt ametis olevat iseendaga. 
Toompeale jõudnud ekskommunistidena tahavad nad õiglust jalule seada takistatud karjääritegemise eest 60-ndatel; õiglustundega aatemehed aga isadele (järelikult meile kõigile) tehtud ülekohtu eest. 
Muidugi on igal põlvkonnal õigus teha korrektiive isade plaanidesse, parandada nende vigu. 
Aga kui rahvaga manipuleerib katkestatud komsomolikarjääri pärast kibestunud klikk, on mul õigus kahelda nende siiruses ja/või kompetentsuses ajada iseseisvuspoliitikat. 
Indrek Schwede 
Kõrbetorm Teine vaatus 
Tegelik sõda Pärsia lahe piirkonnas algab maavägede lahingusse viimisega. 
Näiliselt on kõik ülilihtne. 
Lennukid ja suurtükid annavad ettevalmistava tulelöögi, tankid ning soomustransportöörid sõidavad lahingukopterite toetusel üle liiva alla maetud vastase positsioonide. 
Kui ettevalmistav tulelöök on antud tuuma- ja neutronrelvaga, siis võib tankide ja soomusmasinate ülesõiduparaadi tõesti teatud maani epitsentrist korraldada. 
Vaevalt aga Iraagi pihta tuumalööki antakse. 
Tavarelvadega lahingus on võimatu ilma raskete võitluste ja inimkaotusteta vähinatki edu saavutada.
Seda mõistab suurepäraselt liitlaste väejuhatus. 
Võib mõista, kui raske on neil pealetungikäsku anda, kui hoolikalt kaalutakse jõudude vahekorda, otsitakse nõrgimat lüli vastase kaitses jne. 
Tänapäeva hiiglaslikud tanki-soomusarmeed loodi kuuekümnendatel aastatel, kui ainuvõimalikuna kehtis tuumasõja doktriin. 
Tuumalöögi alla langenud territooriumide läbimiseks ning taktikalise edu saavutamiseks tankist paremat vahendit ei olnud. 
Hermeetiline, filter- ja ventilatsioonisüsteemiga korpus. 
Spetsiaalse kiirguskaitsekattega (80-150 km) soomus, läbisõidumaa ühe tankimisega 400-600 km, 60-80 mürsu- ja 3500-5000 padruniline lahingukomplekt, kõrge läbivus, kiirus 55-70 km tunnis. 
Samas oli tuumalöögi alla sattunu poolel tank peaaegu ainus, mis teatud kaugusel epitsentrist terveks jäi ning lahinguvõime säilitas. 
Tank on tänapäevani ka parimaks tankitõrje relvaks. 
Peaaegu neli tuhat liivasse kaevatud Iraagi tanki ootabki oma vastast, valmis varjendist välja tulema, kiiresti ümber baseeruma ja jällegi liiva kaevuma. 
Oluline osa neist muutub õhujõudude ja suurtükiväe ettevalmistava tulelöögi mõjul vanarauaks, kindel osa hävib ründavate tankide ja saate-toetusrelvade tules. 
Kuid osa Iraagi tanke jõuab enne hävimist ka ise hävitada. 
Iraagi tankides istuvad mehed, kes on näinud enese peale tulevaid vastase tanke, on olnud lahingukopterite ja lennuväe tulelöökide all. 
Islami fanatismi täiendavad suured lahingukogemused ja sõjavilumus. 
Loomulikult ei suuda nad liitlasvägede pealetungi peatada. 
Kaotused on liitlasvägede juhatuse põhiprobleem. 
Kaalutakse kõikvõimalikke variante, et nei kaotusi võimalikult vähe oleks. 
Nii mõnigi soodus pealetungihetk läheb selle ohvriks. 
Tanki-soomusmasinate sõjas on kasutusel kogu arsenal. 
Liitlaste poolel on need uusimad tankid M-1 Abrams (U.S.A.), Chalinger (Inglismaa), AMX-32 (Prantsusmaa), jalaväe lahingumasinad M2 Bredley (U.S.A.), MCV-80 (Inglismaa), AMX 10P (Prantsusmaa). 
Nende toetuseks ja teenindamiseks on terve arsenal suurtükiväge, inseneritehnikat, lahingukoptereid, spetsiaalmasinaid, raketi- ja õhukaitseseadmeid. 
Iraagi poolel on vastas suuremas osas Nõukogude soomustehnika. 
Toetus- ja julgestusrelvade arsenal on juba palju kirjum. 
Seal on Prantsuse, Hiina, Brasiilia, Ungari jt relvastust. 
Tankidest on üle poole T-55, ülejäänutest domineerivad T-72. 
Jalaväe lahingumasinatest domineerivad BTR-60P, BMP-1 ja BMP-2. 
On ka BTR-70 ning väike kogus Prantsusmaa päritoluga transportööre AMK, Sahara, Hotsciss. 
Pealetungija poolel on moodsad lahingukopterid AH-64A ja SA-365M, Iraagi poolele on peamiseks lahingukopteriks Nõukogude MI-24 ja Prantsuse SA-342 Gaselle. 
Pealetungija tugevaks küljeks on maailma kõige moodsamad tankid, jalaväe lahingumasinad ja lahingukopterid. 
Neid toetav suurtükivägi on tervenisti liikuvalustel (F1-GST). 
Nende tegevuse efektiivsust tagavad parda-radarseadmed ja saateradarite kompleksid, mis määravad sekundi jooksul kindlaks kuni 18000 m kauguselt tulistava vastase suurtüki, tanki või miinipilduja asukoha ning annavad andmed automaatselt edasi saatesuurtükkide või toetusrelvade juhtimissüsteemile. 
Tõhusaks toetusrelvaks nii tankide kui ka jalaväerünnakute tõrjumisel on reaktiivseadmed MLRS, Rafael, Firos -25. 
Need Katjuusha tüüpi reaktiivseadmed omavad hävitavaid kildkassettlaenguid, mis 300 m raadiuses pühivad maa pealt kõik elava. 
Üheainsa MLRS seadme kogupauguga mineeritakse 40-50 m lai ja 350-400 meetrit pikk ala mõnekümne sekundiga, kas otse ründavate tankide ees või 40 km nende tagalas. 
Rünnakukolonne saadavad demineerimiskompleksid, sapööritankid ja õhukaitserelvad. 
Iraagi poolel nii moodsaid relvi ei ole. 
Tema tugevamaks küljeks on väga suur hulk kergeid õhukaitse- ja tankitõrjevahendeid. 
Kindlasti saab liitlastel olema suur tegu üklsikute islamifanaatikute-surmainglitega, kes tankitõrje granaadiheitja, kerge õhutõrje raketiseadme või kuulipilduja taga kusagil urus istudes uskumatut koer ootab. 
Kindlasti tuleb Iraagi poole tugevama külje hulka arvata ka taktika, kus uusimad lennukid MIG-29, SU-24, Mirage -2000 kannatlikult alles hoitakse päevaks, mil liitlasväed pealetungile asuvad. 
Samuti jääb võimalus nafta- ja gaasimaardlaid õhates liitlaste pealetungiteele tulemerd luua. 
Kindlasti on ka mõjukas tugev suurtükivägi. 
Liitlaste nõrgemaks küljeks on Araabia islamifanatismi lõkkele puhumine ning oht, et osa Araabia riike hakkab toetama Iraaki. 
Vaja oleks kiiret ja võimsat pealetungi, et Iraak enne purustada ja Kuveidist välja lüüa, kui fanaatikute propagandalaine oma töö jõuab teha. 
Iraagi nõrgeimaks kohaks on armee võitlusvõimelisema osa nihutamine aktiivse lahingutegevuse tsooni, kus ta kogu ulatuses on raskerelvade tule piirkonnas. 
Tagasikäigu võib anda ka oma armee võitmatuse ülistamine. 
Sellise psühholoogilise ettevalmistuse varjukülg on see, et kui seda võitmatut keegi äkki kusagil võidab, tekib momentaalselt paanika, sest võitmatut saab ju võita veelgi võitmatum. 
Väga kahjulik Iraagile oli alustada Iisraeli ründamist rakettidega. 
Need tõmbasid maailma poolehoiu Iisraelile. 
Palestiina probleem lendas koheselt tähtsusetute asjade ootevirna. 
Kindlasti tuleb nõrkade kohtade lülisse panna ka suuremas osas hävitatud tootmispotentsiaal. 
Õhukaitse selle osa praktiline kaotus, mis oleks võimeline võitlema keskmisel ja suurel kõrgusel lendavate lennukitega, swamuti ülimalt piiratud lahingumoona varud, ei suuda kuigi kauaks tagada intensiivsete lahingute pidamist. 
Pärsia lahe kaldal põrkavad peatselt kokku ligi 150 erinevat relvaliiki ja lahingumasinat. 
Villu Rooda 
Belgrad - Moskva õpipoiss 
Verised sündmused Leedus ja Lätis ning sõda Pärsia lahe ääres tõmbasid endale maailma pressi peatähelepanu ning varjutasid olulisi sündmusi mujal. 
Teenimatult vähe maailma avalikkuse pilke tõmbas endale jaanuarikuine Jugoslaavia. 
Fõderatiivne Jugoslaavia meenutab praegu paljuski viimastes krampides tõmblevat N Liitu. 
Keskvõim püüab kõigest väest korrale kutsuda sõnakuulmatuid vabariike - Horvaatiat ja Sloveeniat. 
Keskvõim aga tähendab Jugoslaavias ka Serbia ülemvõimu teiste vabariikide üle, serblaste shovinismi. 
Serblased moodustavad 36 % Jugoslaavia 23,7 miljonilisest rahvaarvust ning on seega föderatsiooni domineeriv rahvus. 
Peale selle on Serbias endiselt võimul kommunistid. 
Serbia president Slobodan Milosevic on ühtlasi ka sotsialistliku partei (end ümber nimetanud kompartei) esimees. 
70 % Jugoslaavia Rahvaarmee isikkoosseisust on serblased. 
Serblased on ka valdav enamus ohvitsere. 
Belgradi ultimaatum 
9. jaanuaril andis Jugoslaavia FSV Presiidium (kollektiivne president, kus on iga vabariigi esindaja) välja ukaasi kõigi ebaseaduslike relvastatud üksuste laialisaatmiseks. 
Tähtajaks anti 29. jaanuar. 
Selle ultimaatumiga peeti silmas Sloveenia territoriaalset kaitseväge, Horvaatia Siseministeeriumi üksusi ning serblaste rahvakaitse salku Horvaatias. 
Nimelt kuulutasid Horvaatias, peamiselt Knini linna ümbruses elavad serblased välja oma territoriaalse autonoomia ning valisid sellele ka parlamentaarse kogu. 
Loomulikult oli see vastuolus Horvaatia konstitutsiooni ja seadustega. 
See oleks sama,kui Eestis tekiks Kirde-Eesti ANSV ning see ebaseaduslik üksus looks oma relvastatud salgad ja ülemnõukogu. 
Sisuliselt tähendas Belgradi ukaas seda, et ühele pulgale pandi vabariikliku parlamendi egiidi all loodud väeüksused ja serbia vähemuse ebaseaduslikud relvastatud jõugud. 
Horvaatia territoriaalsetele üksustele pandi alus veel Josip Broz Tito ajal, pärast nõukogude vägede sissetungi Tsehhoslovakkiasse 1968. 
Vabariikide territoriaalsed üksused pidid täiendama Jugoslaavia kaitsevõimet, kui Nõukogude väed peaksid üritama samasugust sissetungi. 
Loomulikult pidas Horvaatia Belgradi ukaasi ebaõiglaseks. 
Rahvuslik konflikt Serbia ja Horvaatia vahel pingestus 21. jaanuariks. 
Jugoslaavia Rahvaarmee mitteserblastest sõdurid saadeti puhkusele või Horvaatiast ära teistesse piirkondadesse. 
25. jaanuariks viidi rahvaarmee täielikku lahinguvalmidusse ning toodi kasarmutest välja Horvaatia linnade tänavaile ja väljakuile. 
Belgrad käitub nagu Moskva 
Fõderaalvalitsus ei varjanud enam oma kavatsust kas või sõjalise jõu abil Horvaatia miilitsaüksused laiali ajada. 
Horvaatia juhtkond omakorda oli valmis osutama vastupanu ning sündmuste ebasoodsa arengu puhul Jugoslaavia koosseisust formaalselt välja astuma. 
Juba levisid kuuldused, et langevarjurid kavatsevad vallutada Zagrebi telekeskuse. 
Niisiis oli Horvaatia pealinna elanikel juba silme ees Vilniuse variant. 
Belgradi TV laulis päevast päeva meilegi väga tuttavat laulu, kuidas Horvaatias rikutakse serbia vähemuse inimõigusi, pressis solvatakse ja mustatakse sõjaväelasi, kelle kannatus ähvardab katkeda. 
Kriitilisel reedel, 25. jaanuaril, näidati Jugoslaavia kesktelevisioonis üliemotsionaalset propagandistlikku videofilmi, mis oli julgeoleku organite poolt üles võetud justkui varjatud kaameraga. 
Selle filmi kõrval on Nevzorovi soperdused algaja poisikese käeharjutus. 
Pooletunnises filmis paljastati Horvaatia poliitilise juhtkonna kuritegelikku iseloomu. 
Kõige rohkem valu sai Horvaatia kaitseminister Martin Shpigel ja siseminister Josep Vulkovas. 
Neile suhu monteeritud kõnelustest Horvaatias võimul oleva Demokraatlike Jõudude Liidu aktivisti Hastoiticiga pidi kuulda olema eelseisvatest terroriaktidest, relvade ostmisest Ungarist ja mittekonstitutsioonilisest vandenõust. 
Näiteks Shpigelile pannakse suhu tekst: Tuleb tund, kus ohvitseride majadesse on vaja pilduda granaate, tappa nende naised ja lapsed. 
Kõik sõnakuulmatud sõdurid tuleb laskudega kõhtu tappa kasarmutes. 
Vulkovasele pannakse suhu sama verejanulised sõnad: Kõik Horvaatias elavad serblased tuleb maha lüüa. 
Horvaatia riik tuleb luua kas või vere hinnaga. 
Mõni aeg pärast selle filmi näitamist leiti Hastoitic oma kodust surnuna. 
Surma asjaolud on senini ähmased. 
Filmiga muutus Serbia-Horvaatia konflikt rahvusvaheliseks. 
Ungari ja Austria teatasid oma protestist selle vastu, et on Horvaatiale salaja relvi müünud. 
Ometi võttis Ungari peaminister Antall relvademüügi fakti hiljuti omaks. 
Ungaris põhjustas see sisepoliitilise skandaali, kusjuures nõutakse mitme ministri tagasiastumist. 
Serbiale andis see aga lisatrumbi Horvaatia vastu. 
Kõik see pingestab niigi pingelist olukorda veelgi ning konflikt aina süveneb. 
Videofilm mõjus aga 25. jaanuaril sõjakuulutusena Horvaatiale. 
USA ja Suurbritannia hoiatasid Jugoslaavia keskvõime oma saatkondade kaudu, et on huvitatud konflikti rahumeelsest lahendusest. 
Habras kompromiss 
Kui kõik Belgradi ultimaatumi tähtajad oli möödas, võeti ette viimane meeleheitlik katse läbirääkimisi pidada. 
Horvaatia president Franio Tutshman sõitis Belgradi, vaatamata sellele, et teda hoiatati võimaliku arreteerimise või isegi mõrvamise eest. 
Otsustavaks sai see, et Jugoslaavia valitsusjuht Ante Markovici garanteeris talle isikliku julgeoleku. 
Samas ei lubanud ta Tutshmani mitteilmumise korral garanteerida julgeolekut Horvaatiale. 
Hilisõhtul algasid Tutshmani kõnelused Miloseviciga. 
Need lõppesid ootamatult kiiresti. 
Tutshman rõhus sellele, et horvaatia rahval on samasugused õigused kui serbia rahval. 
Kui Serbia võis omavoliliselt tühistada konstitutsioonis lubatud Kosovo ja Vojevoodino autonoomia, miks siis Horvaatia peab taluma Knini piirkonna omavoliliselt välja kuulutatud autonoomiat. 
Serbia argument oli jõud. 
Pärast kõnelusi algas Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Presiidiumi ühisistung. 
Südaöösel tuiskas istungite saalist välja Sloveenia esindaja ja ütles: Ma ei tõsta enam jalgagi Belgradi. 
Varahommikul siirdus Tutshman Zagrebi tagasi väsinuna, kuid rahulolevana. 
Tema esimesed sõnad koju jõudes olid: Demokraatia on päästetud! 
Tutshman saavutas tõesti kompromissi, kuid ülimalt hapra. 
Rahvaarmee läks tagasi kasarmutesse. 
Vastutasuks lubas Horvaatia Siseministeerium demobiliseerida miilitsaüksuste reservväelased (20 tuhat meest). 
Mida see tegelikkuses pidi tähendama, selles läksid poolte arvamused muidugi lahku. 
Serbia nõuab nende vägede tegelikku laialisaatmist ja relvade äraandmist. 
Horvaatia arvestab sellega, et reservväelaste laialisaatmine ei kahjusta siseministeeriumi struktuuri. 
Samuti jäeti kogu relvastus, 20-30 tuhat Kalashnikovi automaati, siseministeeriumi käsutusse. 
Pinge jääb 
On selge, et see oli ajutine vaherahu. 
Jugoslaavia FSV Presiidium on veel mitmel korral koos käinud, kui mingit üksmeelt pole saavutatud. 
Viimane presiidiumi istung toimus 13. veebruaril. 
Nüüd on selge, et föderatsiooni ümberkujundamist konföderatsiooniks ei tule ilmselt kunagi. 
Liialt suured ja põhimõttelised on keskuse ja vabariikide vahelised vastuolud. 
Näiteks on Sloveenia juhid korduvalt kinnitanud, et järgmisel aastal on Sloveenia juba kindlasti iseseisev riik. 
Väga ohtlikud on aga iseseisvuda tahtvate vabariikide omavahelised vastuolud. 
Näiteks kohtusid 24. jaanuaril Serbia ja Sloveenia presidendid Milosevic ja Milan Kucan. 
Kirjutati alla ühiskommünikeele. 
Üks punkt tunnistab serblaste õigust elada ühes riigis. 
Horvaatia sattuti ärevusse, sest selles nähti Sloveenia järeleandmist suurserbia shovinismile Horvaatia arvel. 
Sloveenias teatavasti serblasi ei ela. 
Vastutasuks sellele lubas Serbia tunnistada Sloveenia õigust enese valitud teele. 
Võib-olla seetõttu on Belgrad asunud Horvaatia vastu pinget taas üles kruvima. 
Sellel nädalal teatas kompartei ajaleht, et Vatikan lubas Horvaatiale 4 miljardi dollari suuruse krediidi. 
Horvaatia on erinevalt Serbiast teatavasti katoliiklik vabariik. 
Vaevalt et pinge Jugoslaavias langeb enne, kui see riik praegusel kujul eksisteerimise lõpetab. 
Toomas Kümmel 
Uue romaani jaoks aine olemas 
Alates seitsmendast veebruarist ei tööta hr Mihkel Mutt enam EV Välisministeeriumis, ta lahkus ametist omal soovil. 
On tõenäoline, et Mihkel Mutt kirjutab romaani. 
Materjal, mis ta siin kogus, olevat väga huvitav, kommenteeris Muti lahkumist üks tema endisi kaastöötajaid. 
Mäletatavasti nimetas Mutt ajakirjandusele antud intervjuudes ühe Välisministeeriumisse ametisse asumise põhjusena ka võimalust koguda materjali uue romaani tarvis. 
Mihkel Mutt ise ei soovinud juhtunut kommenteerida ja mainis telefonivestluses, et tema töötamine või mittetöötamine ülalnimetatud asutuses on salastatud. 
Toompea Sahistaja 
Kirjanikud ilustavad diplomaatiat Lätlast polnudki 
Peatselt möödub sellest aasta, kui Kirjanike Liit jäi ilma kahest aktiivsest tegevliikmest, kes siirdusid Eesti Vabariigi Välisministeeriumi juhtima. 
Kuid kirjanik jääb ka diplomaadina truuks oma põhitegevusele ja juba mullu võttis nii mõnigi välisministri või Välisministeeriumi infobüroo avaldus kergelt kohmetuma. 
30. jaanuari Rahva Hääles võis aga lugeda EV VM infobüroo-ETA sõnumit, mis sootuks rabas. 
Selle kohaselt olla Rootsi peaministri suveresidentsis toimunud Balti tippkohtumine, millel osalesid Lennart Meri, Rootsi Kuningriigi peaminister, välisminister, kabineti liikmed ja juhtivad Rootsi finants- ja majandustegelsed. 
Nii et piisas meie välisministrist, ja Rootsi võimueliidi mõisakogunemisest sai Balti tippkohtumine!? 
Ja kui veel arvesse võtta seda, et Eesti Vabariigi välisminister on ainsana familiaarselt mainitud, siis võib nähtavasti kindel olla, et kui oleks kohale tulnud ka Rootsi kuningas, oleks teda teadaandes mainitud ikkagi üksnes teisena!! 
Huvitav on seegi, et samas teates on juttu ka hr Meri kohtumisest Saksa Liitvabariigi välisministri H. -D. Genscheriga. 
Muud infoallikad teatasid, et Genscher võttis vastu Eesti välisministri Meri ja Läti välisministri Jurkansi. 
Nii et lätlast polnudki? 
Välismaa Sahistaja 
Linnavalitsuse rahaauk 
Mul on Tallinna linnaisadele ettepanek lõpetada inimeste koorimine maksuga ja teenida raha teistmoodi. 
Näiteks maju ja ruume rendile andes. 
Esimene näidegi on juba olemas. 
Rendileping Pärnu maantee 66 maja firma Orbita Service endiste ruumide kasutamiseks on tehtud. 
Kuna oksjon korraldati esimest korda, ei söandanud tegijad ajakirjandust kohale kutsuda. 
Aga paistis küll, et kartus oli asjatu, kõik laabus tõrgeteta. 
Mitmekümnest taotlejast jäid esmalt sõelale 18 projekti. 
Et nende paremuse üle otsustamine osutus võimatuks, korraldati oksjon. 
Ruumid sai endale üks aktsiaselts, kes oli nõus maksma 140 ruutmeetrise pinna eest aastaüüri üks miljon kakssada tuhat okupatsioonirubla. 
Linnavalitsus vaid osaku raha teha, maksjaid küllap leidub. 
Mart Seero, Tallinn 
Õiendamine 
(... avaldatud materjale jälgides...) 
Lp Eesti Ekspressi toimetaja! 
Teie poolt avaldatud minu kirja (EE-4, lk 12) suhtes on mul pretensioon nii Teie kui Teie ajalehe suhtes (kas või rahu- või kaagikohtuni). 
a) Kõik mulle tuttavad - Arvo, Aadu, Aita, Helju, Margus, Reet, Tiina,Ülo, Ülle ja kooperatiiv Kuller on väga nördinud või, vastupidi, väga vaimustatud (pidades seda kirja oma vaimusünnituseks). 
b) Kui Teie, härra toimetaja, olete härra, kui härrad Savisaar, Toome ja Made on härrad; seltsimehed Kogan, Annus, Lebedev on seltsimehed, siis mina olen Teile kod(anik) - see lõhnab kinnipidamiskoha või Suure Prantsuse Revolutsiooni järele. 
Selle õienduse eest paluksin väheke toetust (või honorari) kõvas valuutas, st tuletikkudes Safety Matches ja kanda see minu isiklikule jooksvale arvele. 
Lugupidamisega Teie Jüri Kuller 
P.S. 
Teeksin Teile täitsa tõsise ettepaneku: oleme olnud ja oleme edaspidigi seotud lääne (ladina) tähestiku ja kultuuriga vaatamata SSSR'i ponnistustele. 
Kas ei kõlaks Eesti esindusleht hulka uhkemalt: EESTI EXPRESS? 
Miljon rubla vaevatasuks... 
... sellele, kes annab sõltumatu ajakirjanduse käsutusse KGB koosseisuliste ja mittekoosseisuliste kaastöötajate nimekirja Eestis. 
Selgituseks. 
(1) Arvestades seda, et keskmiselt iga kümne eestlase kohta tuleb üks KGB koputaja; et kõikjal, kus lõhnab võimu, äri, st raha, ühiskondliku aktiivsuse või eraldiolemise järgi on KGB-l käsi sees (minu andmetel ei ole näiteks Vene Õigeusu ladvik, Leningradi Vaimulik Akadeemia jne sisuliselt midagi muud kui Kgb üks osakond). 
(2) Arvestades seda, et saagi ja tulusate kohtade jagamisel on alati kellegi huvidest mööda mindud, et KGB-sisene roiskumine on läinud nii kaugele, et mingisugused riiklikud, salaametisisesed või patriootlikud huvid ei otsusta ammu enam midagi. 
Niisiis otsustab raha. 
Ja 1000000 on ümmargune arv. 
Praeguses segases võimuvõitluses on terde sõkaldest eraldamine muidugi aega ja vaeva nõudev. 
Enne kui me hakkame kokku panema esimesi isamaalisi Kes on kes? väljaandeid, on meile mõistagi tähtis too KGB nimekiri avaldada. 
Arvestades riski suurust on täiesti loomulik Eesti KGB kaastööliste nimekirja hankija isiku saladuse täielik garantii. 
Raha ja nimekirja üleandmise viisi, aja ja koha määrab nimekirja hankija. 
Kust saadakse selline summa, jääb esialgu nö firma saladuseks. 
Seoses ülaltoodud aktsiooniga teen ühtlasi ettepaneku kõigile neil, keda on sunniviisiliselt KGB agendiks värvatud, end avalikustada. 
Arno Sassian 
Ühtsuse nimel? 
Ei kõlba mul ühtsuse pärast palju norida ja ega ma seda teegi. 
Sest Balti ühtsuse nimel on nüüd igale NL kodanikule garanteeritud õigus säilitada või saada Eestis kas Eesti või Vene kodakondsus. 
Nii et mina kui Eesti elav lätlane pole rohkem diskrimineeritud kui eestlane Lätimaal, sest ka seal on kõigile NL kodanikele garanteeritud õigus saada või säilitada Läti või Vene kodakondsus. 
Õigust Eestis Läti kodakondsust saada või säilitada ei garanteeri mulle keegi. 
Kuid suure ühtsuse nimel ma sellest ei kõnele. 
Küllap on selles asjas oma tarkus ja mul ei jää muud üle kui kaasa kaagutada. 
Ma pole ju ühtsuse vastu, et hakkaks karjuma: kuningas on paljas. 
Ja küllap pole ka Eesti ülemnõukogu saadikud rumalad ja on oma ametis õiged mehed. 
Meeldiv oli näha nende ühtsust, kuulutades 3. märtsi Eesti referendumi päevaks. 
Minu poolt vaid niipalju, et ma pole EV iseseisvuse taastamise vastu, kuid ülalmainitust tuleneb kaks asja, mis panevad mind ebamugavasse olukorda. 
Esiteks pole mul mingit moraalset (ega juriidilist) õigust osaleda selles referendumis - kui eestlased ise on pannud oma iseseisvuse taastamise kahtluse alla, siis peavad nad ka ise oma tahtmist väljendama. 
Teiseks pole see referendum mulle kohustuslik, sest mind ei meelita ei Eesti ega Vene kodakondsuse säilitamine või saamine. 
Kõik oleks hoopis teisiti, kui tulevikus korraldaksid eestlased hoopis laiema referendumi, soovides oma vabaduspürgimustele saada kogu NL või veel parem, kogu Euraasia elanike toetust. 
Sest siis tulevad ka tunduvalt laiemad garantiid kodakondsuse säilitamise ja saamise kohta. 
Jah. 
Siis küll! 
Siis tunneksin ma kohustust anda oma hääl ühe väikese ja otsustusvõimetu rahvakübeme poolt, anda ka omalt poolt luba Eesti rahva vabadustaotlustele. 
Loodan, et mu eesti sõbrad ei võta siinkirjutatut liiga tõsiselt, sest kui tõsiselt üldse võib võtta iseenda või väikese naaberriigi saatust. 
Küll õiged mehed õiges kohas otsustavad, peaasi et nad näivad targad ja oma ametisse sobivad. 
Siis on vähemalt uhke tunne. 
Juris Putrinsh 
Häbi on 
Meie, eestlased, paistame maailmale ikka üpris kentsakad. 
Hakkasin selle üle mõtlema Ameerikas, kus tavalised inimesed näevad välja peaaegu nagu meie omad, aga käituvad hoopis teistmoodi. 
Nad on viisakad, avalad ja reageerivad neile meeldivalt jõuliselt. 
Isegi keskmise ameeriklse jaoks nii igava peale nagu eesti koorimuusika suudavad nad vastata tormilise ovatsioonipuhanguga niipea kui taipavad, et lauluga taheti öelda midagi väga olulist. 
Kogesime seda Olevise kooriga sada korda. 
Ühtviisi babtistide kirikuis kui Walt Disney imedemaal Floridas. 
Ameeriklaste patriotism, mis kippus vahepeal vaibuma, kerkis sõjapäevil taas koos arvukate tähelippude ja kollaste paeltega puude ümber. 
Küllap seepärast pole ameeriklasel kuigi raske mõista ka tillukese Euroopa rahva patriotismi. 
Iga päev oma linna ja osariigi ning üleriigilisest lehest Baltimaade uudiseid lugev ameeriklane taunib nõukogude sõjaväelaste mõrvatööd, ei mõista aga meie sallimatust venelaste vastu. 
Hea toon ei luba kellegi kohta halvasti öelda, kes pole lausa röövel või mõrtsukas. 
Meie jälle ütleme mitte ainult teiste, vaid ka üksteise kohta tihti väga halvasti. 
Ameerika poliitikaringkonnad on shokeeritud, kui Eestist tulevad poliitikud räägivad väga erinevat juttu. 
Üks asi on demokraatia, teine see, kui mõned kõrgtaseme kontakte luues unustavad oma volituste piiri. 
Eriti segaseks muutub asi siis, kui üleminekuaja valitsusele hakkab tunduma, et ta ongi juba rippumatu riigi täidesaatev võim. 
Selliselt positsioonilt meeldib esineda Edgar Savisaarel. 
Ja kui siis teised poliitikud peavad kinni kokkuleppitud mängureeglitest, mille järgi oleme üleminekuajas, kerkib ka paljukogenud ameeriklaste peades küsimus: viimaks on tegemist kilplastega? 
Neid ju meie ülipeened nüansid ei huvita. 
Diney-maailma raketil inimkonna tulevikku sööstes mõtled kodumaa homsele päevale. 
Miks ei võiks pärast esimesi riigikogu valimisi moodustada uue Edgar Savisaare valitsuse? 
Selles poleks midagi imelikku. 
Ainult vaja rahvaesindajate, seega ka rahva toetust. 
Kuid ma ei kujuta ette, kuidas saab toetada inimest, kes kohtudes välismaa teadusmaailma ja üldsuse esindajatega, laseb neil esmalt tunnetada oma tähtsust sedaviisi, et ei pööra oma troontoolis pabereis sobrades külalistele vähimatki tähelepanu ja alles alandliku pöördumise peale ühmab: mida te tahate? 
Nagu juhtus äsja Rootsi külaliste visiidil. 
Pole ime, et Eesti kohta levivad kuuldused, nagu oleksin siin Mussolini-tüüpi poliitikute kasvuks soodus pind. 
Eestlane koogutab ka omasuguste seast kerkivate käskijate ees. 
Miks ikkagi on maailm sümpaatia äratanud isegi Leedu endine kompartei juht Brazauskas, rääkimata ekspeaminister Prunskienest, aga mitte meie tipumehed? 
Ons asi ainult selles, et leedukad oskasid tagasi astuda? 
Või just selles? 
Üks venelasest erataksojuht, kelle Tallinna linnavõimud on oma maksupoliitikaga surunud põrandaaluseks küüdimeheks, tundis meie auklikel tänavail rappudes siirast muret, kas tankid on juba enamuse Leedu suurepärastest teedest purustanud. 
Jõudsime koos arvamusele, et vaevalt nad nii palju jaksavad. 
Ja siis hakkas Tallinna pärast kuidagi häbi. 
Justnagu lugenud mu mõtteid, ütles sohver: jaa, kakskümmend aastat tagasi olid veel Eestis kõige paremad teed ja inimesed tegid tööd. 
Nüüd ehitavad siin soomlased, türklased, jugoslaavlased, kurat teab kes veel. 
Aga leedulased ehitavad isegi paremini kui soomlased, arvas venelane ja küsis seitse rubla. 
New Yorgis nii odavalt ei pääseks. 
Seal pole kombeks ka taksojuhiga pikemasse vestlusse laskuda. 
Mitte sellepärast, et enamus sohvreid on mustanahalised. 
Lihtsalt on nii. 
Miks me ikka kentsakad oleme, küsite. 
Vast isegi mitte sellepärast, et siinne direktor korjab silma pilgutamata Ameerika prügikastist üles kellelegi tarbetuks muutunud teksavesti. 
Teadagi meie poodide seis. 
Kentsakaks teeb meid väline sarnasus nendega, kel võimalus loopida prügikasti asju, mille saamiseks mõnigi meist on valmis enam-vähem kõigeks, mis lausa ei tapa ja vigaseks ei tee. 
Mida rohkem mõtled, seda rohkem hakkab häbi. 
Tahaks vilistada näpud suus nagu üle keskmise ameeriklane Broadway üle keskmise muusikali vaadates. 
Ja poleks üldsegi häbi. 
Ivo Karlep 
Ahto Ani saladuslik lahkumine 
Viljandi linnapea Ahto Ani lahkumine Eestist on tekitanud kummalisi reaktsioone. 
Kõige hämmastavam oli muidugi Viljandi maavanema hr Kriisa seisukohavõtt TV-s. 
Nördimuse purse oli niivõrd täiuslik, et kodumaa reetmises süüdistusest jäi õige vähe puudu. 
9. veebruari Postimehe kõmulisa Liivimaa Kroonika annab hr Ani lahkumise põhjustest samuti pinnapealse ülevaate. 
Viljandi linnavalitsuse sekretär keeldus igasugustest kommentaaridest. 
Volikogu liige Heiki Raudla ütles aga EEle, et see oli kõigile volikogu liikmetele suureks üllatuseks. 
Ometi rääkisid mõned hr Ani lähemad sõbrad EE korrespondendile, et oma otsusest Läände minna ja jääda rääkis ta neile juba ammu. 
On tõsi, et hr Anile ja ta abikaasale saadeti ähvarduskirju ning ühes neist lubati koguni tappa tema lapsed. 
Ka aken visati tema ämma majas puruks. 
Kuid hirm mingisuguse müstilise kättemaksu ees ei olnud siiski põhjuseks, miks hr Ani koos abikaasa ja kolme lapsega otsustas Läände ära hüpata. 
Hr Ani oli juba varem kitsamas ringis teatanud, et kavatseb varsti linnapea ameti maha panna. 
Põhjuseks oli linnapea halb tervis. 
Eesti arstid andsid hr Anile üpris selgelt mõista, et kui ta kiiremas korras korralikku arstiabi ei saa, jääb ta aasta pärast täiesti kurdiks. 
Ja Eestis sellist arstiabi saada ei olnud võimalik. 
Mis jäi varakal ja positsioonikal kolme lapse isal muud üle, kui otsida abi Kanadas elavailt sugulastelt? 
Thomas Müller 
Shevardnadze tegutseb jälle 
Ajakirjandus ootab muidugi põnevusega, mida endine N Liidu välisminister Eduard Shevardnadze edaspidi ette võtab. 
Juba on näiteks teada, et tal on ühe Ameerika kirjastusega sõlmitud leping tema mälestusteraamatu avaldamiseks. 
Samuti on mitmed USA ülikoolid pakkunud talle võimalust lugeda loenguid N Liidu välispoliitikast. 
Nüüd teatas N Liidu TV, et Shevarnadze on koos oma lähimate sõpradega asutanud Välispoliitika Assotsiatsiooni. 
TV andmetel on selle ülesandeks sõltumatute konsultatsioonide andmine välispoliitika alal ning valitsusväliste kontaktide loomine teiste maadega. 
Teadeteagentuuri INTERFAX andmeil kuuluvad assotsiatsiooni mitmed silmapaistvad N Liidu politoloogid ja ka mõned diplomaadid. 
Seoses uue organisatsiooni asutamisega olevat Shevardnadze loobunud loengute pidamisest USA ülikoolides. 
Endine välisminister ise pole seda fakti kinnitanud ega ümber lükanud. 
Kui Shevardnadze eelmise aasta lõpul oma kohalt tagasi astus, keerutati selle sündmuse ümber üles hulk igasuguseid spekulatiivseid oletusi. 
Näiteks pakuti välja võimalus, et Shevardnadze teadis plaanitsetavast rahvusliku liikumise mahasurumisest Gruusias. 
Levisid ka kuuldused, et Shevardnadze olevat otsustanud siirduda tagasi oma karjääri võideldes Gruusia vabaduse eest. 
Tegelikult võivad selliste kuulujuttude aluseks olla vaid grusiinlaste kaunid unistused koju tagasi pöörduvast rahvuskangelasest. 
Pärast erruminekut ei ole Shevardndzel olnud mingeid kontakte Gruusia rahvaliikumisega. 
Ja vaevalt, et endine välisminister enam nii madalale tagasi tahabki kukkuda. 
Thomas Müller 
Surmaotsus eestlasest uusemigrandile 
1988. aastal põgenesid Ida-Saksamaal Nõukogude armees aega teeninud Tauno Vaidla ja Peeter Sakarias Läände. 
Pärast ohtlikke ja pikki seiklusi jõudsid poisid lõpuks USAsse. 
Korralikke uusemigrante neist aga ei saanud. 
Algul jäid poisid vahele väikeste asjadega, millele pagulased läbi sõrmede vaatasid. 
Lõpuks arreteeriti poisid, kahtlustatuna Los Angeleses elanud Viivi Piirisilla tapmises. 
Pr. Piirisild aitas poistel korraldada uut elu uuel kodumaal. 
Nüüd on vandekohtunikud oma otsuse Tarmo Vaidla suhtes langetanud. 
Vandekohtunikud kohtusid küsimuse arutamiseks üheksal korral kolme nädala jooksul. 
Kohtunikud otsustasid soovitada Tarmo Vaidla surma mõista. 
Nüüd oleneb edasine kohtunik Howard J. Schwabist, kas ta kinnitab vandekohtunike poolt soovitatud otsuse või ei. 
Saatuslik päev oli kolmapäeval, 13. veebruaril. 
Kahjuks ei ole info kohtuniku otsusest EE toimetusse veel jõudnud. 
Surmaotsust mõjutas see, et tapmine pandi toime kohtualuste täielikul teadmisel ning oli ette kavatsetud. 
Kogu kohtuprotsessi ajal ei väljendanud Tauno Vaidla mingeid emotsioone. 
Ta jälgis toimunut ükskõikselt nagu robot. 
Teise mõrvas kahtlustatava Peeter Sakariase üle pole veel kohut mõistetud, kuna ta keeldub koostööst advokaatidega. 
Praegu viibib ta erivangistuses. 
VES 
Lepo Sumera ajas pagulasvalitsuse asju 
Eesti kultuuriministril Lepo Sumeral olid jaanuari lõpul volitused moodustada välismaal Eesti pagulasvalitsus. 
Sumera portfellis peitunud salaplaan läinuks käiku siis, kui Savisaare valitsuse töö oleks Eestis võimatuks muutunud. 
Sumera viibis 20. -22. jaanuaril Soomes Tamperes korraldatud Eesti kultuurinädalal. 
Soomes peeti Eesti kultuuriministri Soome-sõitu veidi üllatuslikuks. 
Sumera ise eitas oma sõidu seost poliitikaga. 
Volitused pagulasvalitsuse loomiseks anti mulle lihtsalt igaks juhuks kaasa, ütles Sumera. 
Aamulehtis ilmunud intervjuus ei avanud kultuuriminister Savisaare valitsuse salakaarte. 
Küsimusele, kas pagulasvalitsus luuakse Stockholmi, vastas ta järgnevalt: Vaevalt, et nüüd Argentiinasse. 
Tampere Sahistaja 
Härra Conrad Heilmann Passau linnast 
Hr C. Heilmann on baltisakslane, kelle perekond elas enne 1938. aastat Eestis ja Lätis. 
Hr Heilmanni sõjaväetohtrist isal oli aga põhimõte, mille kohaselt kõik ta lapsed pidid ilmavalgust nägema Bayeris. 
Nii on ka Conrad Heilmann sündinud Saksamaal, kuid juba 8-päevasena Eestisse toodud. 
Nende perekond elas Tartu Tiigi tänava majas nr. 5, mida enam alles pole, ja Tallinna Lai tn 33. 
Suvemõisad asusid Järvamaal ja Tähtveres. 
Heilmannid kuuluvad ühte sugupuusse von Ungern-Sternbergide, von Engelhardtide, von Stackelberg-Paggariga. 
Nii et selle suguvõsa losse ja mõisaid võib leida kõikjal üle Eestimaa, linnamajadest rääkimata. 
1938.-39. aastal, mil kõik sakslased koju kutsuti, maksti baltisakslastele osaliselt nende varad välja. 
Ent peamiseks tagatiseks pidi olema leping Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahel, mis lubas pärast sõja võidukat lõppu omanikel vara tagasi saada. 
Nagu teada, läks sõjaga teisiti ning baltisakslastele jäid vaid EWi lubatähed. 
Saksamaa kaotus tähendas baltisakslaste tõsiasja, et neil pole enam mingit õigust endisele omandile Baltikumis. 
Kuid praegune poliitiline olukord klaarub, tulevad ehk mõned sakslased oma vara tagasi ostma, arvas hr Heilmann. 
Korralik lastetuba 
Eestimaal kasvas hr Heilmann oma onu perekonnas, kus räägiti peamiselt prantsuse ja saksa keelt, kuid osati ka eesti ja vene keelt. 
Eesti koolis pole hr Heilmann käinud, sest lastega tegelesid nende peres koduõpetajad. 
8-aastase poisina 1938. a lahkus ta Eestist. 
Perekonna traditsiooni kohaselt sai Conrad Heilmannist ohvitser. 
Seda elukutset pidas ta üle 30 aasta kuni pensionileminekuni 1989. aastal. 
Oma emakeeleks loeb hr Heilmann pigem prantsuse kui saksa keelt. 
Kõrgema haridusegi sai ta Prantsusmaal. 
1966. aastal kaitses hr Heilmann oma väitekirja Sorbonne'is. 
Tulevane sõjateaduste doktor valis töö teemaks paanika. 
Küsimusele, kas doktor kohtas paanika märke tänases Eestis, tuli eitav vastus. 
Pisuke ostupaanika, mis ebakindlates majandusoludes on päris tavaline, ei tule kõne alla. 
Hr Heilmann loodab, et eestlaste maalähedus ja rahulik meelelaad välistavad paanika tekkimise ka siis, kui olukord riigis veelgi pingestub. 
Paanikas rahvahulgaga on kergem manipuleerida, ja seda just mõni mees ootabki. 
Diplomaadiks 
Prantsuskeelne haridus määras hr Heilmanni edasise karjääri. 
Ta oli kokku üle 15 aasta Saksamaa LV atashee Türgis, Belgias ja Prantsusmaal. 
Ise hindab ta saadud diplomaatilist kogemust väga vajalikuks toeks tänaste äriasjade ajamisel. 
Paar viimast aastat on hr Heilmann olnud ühe tööpinke tootva suurfirma kosultant. 
Tagasi Eestisse 
Läinud suvel käis hr Heilmann koos onuga pärast 52-aastast pausi taas Tallinnas. 
Siis mindi vaatama oma endist kodu Lai tn 33 ja leiti eest väikefirma Nava. 
Õnneliku juhuse tõttu kohtuti ettevõtlike inimestega ning loodi ärisidemed, mis peaksid Eestile väga kasulikuks kujunema. 
Hr Heilmann käib nüüd vähemalt korra kvartalis Tallinnas, et lükata käima programmi Eesti tehnikatudengite ja talupidajate koolitamiseks Saksamaal. 
Tegeldakse samuti võimalusega Saksamaalt tööpinke sisse osta (Eestile väga soodsate hindadega). 
Saksa majndus otsib tööjõuturgu. 
See on hr Heilmanni viinud mõttele tutvustada Eesti masinaehitajate võimalusi Saksa tööpingitööstureile. 
Oleme ju siinmail hädas vanarauaks muutunud seadmepargiga ja näeksime meelsasti mõnd Eestis tipptasemel tütarfirmat. 
Märtsis tuleb hr Heilmann taas Eestisse. 
Siis koos Türgi ametliku delegatsiooniga. 
Oodatavad läbirääkimised peaksid suurt huvi pakkuma. 
Jutuks tulevad puuvill ja ehitusmaterjalid ning laevandus. 
Märtsi lõpuks on hr Heilmann aga organiseerinud Eesti Vabariigi Majandusministeeriumi visiidi Bayeri Vabariiki. 
Kui Saksamaa Liitvabariik on oma ekspordivõimelt II kohal maailmas, siis Bayeri Vabariik hoiab X kohta. 
Kõlab paljutõtavalt! 
Hr Heilmann ütles, et Eestiga äri ajades ta suuri kasumeid ei looda ning et see polegi antud juhul eesmärk. 
Et mu esivanemad on 1207. aastast Eestis elanud, võin ju endale veidi nostalgiat lubada. 
Oma aukohuseks peab hr Conrad Heilmann esivanemate hauaplatside korrastamist Järvamaa surnuaedades. 
Igal Eestis-käigul on ta selleks ka aega ja raha leidnud. 
Marica Lillemets 
Miks pean olema peaministri majandussõber? 
Rootsi majanduseksperdid ja ajakirjanikud käisid möödunud nädalal Eestis, külastasid majandusministeeriumi ja kohtusid Toompeal ametnikega. 
Eesmärgiks on välja anda Baltimaade majandust käsitlev raamat. 
Siin olid ka Rootsi eestlastest majandusmehed, kes arutlesid meie praeguse majanduspoliitika üle. 
Vaatlejana viibis kohtumistel meie lugejaile juba tuntud noorema põlve väliseesti majandusteadlane Ardo Hansson, kel palusime vastata mõnele küsimusele. 
Mis kasu on olnud väliseesti majandusmeeste nõuannetest Eestis aetavat majanduspoliitikat vaadates? 
Ma ei tea, mida on arutatud peaministri nn majandussõprade klubis. 
Rootsist pärit konsultantide ring on väiksem ja muidugi saab kammerlikumas õhkkonnas asjalikumalt tööd teha. 
Loomulikult pole väliseksperdid kursis kõigi siinsete nüanssidega. 
Puudub täielik informatsioon. 
Alati ei saada siin jälle aru, kui palju väljastpoolt tulnud olukorda mõistavad. 
Kuid põhimõttelistes asjades on siinsed valitsusnõunikud ja väliseestlased sarnastel seisukohtadel. 
Tuleb tunnustada Eesti oma asjatundjate head taset. 
Kahjuks toimib kõrgemal tasandil mingi filter, mis pidurdab vajalike otsuste läbisurumist. 
Kas jagate Eestis levivat arvamust, et oleme esimese väliskapitali sissemeelitamise laine, mis kerkis aasta tagasi, maha maganud, õigemini vale ja aeglase tegutsemisega ookeani tagasi lükanud? 
Muidugi oli aasta tagasi olukord välisinvesteeringute jaoks soodsam kui praegu. 
Muide, oma rahagi oleks sel ajal olnud kergem sisse seada. 
Vahel soovitakse anda väliskapitalile piiranguteta eelised. 
See tähendaks esimese valiku õigust siinse kapitali üle. 
Välisinvesteeringute vähesus on pettumust valmistanud endistes sots-maades, kes on oma uksi avanud. 
Seda näeme Hiinas, seda näeme Ida-Euroopas. 
Ka Poolas, kus praegu tõepoolest rakendatakse turumajandust selle õiges tähenduses. 
Investeering on tujukas. 
Kapitalistil on aega investeeringuga oodata, sellega pole alati kiiret. 
Me võime luua palju soodustusi, aga sissevoolava kapitali hulk võib jääda ikkagi tagasihoidlikuks. 
Praegu näen meelsamini, et tehtaks siseturul ettevõtluse olukord võimalikult soodsaks. 
Me peame looma turumajandusele iseloomuliku majandusstruktuuri. 
Kui Poola võttis suuri laene, polnud seal soodsat majandusstruktuuri. 
Kui Eestis lõpuks ometi turumajandusele lähemale jõutakse ja oma ettevõtjatega normaalselt käituma hakatakse, siis ilmuvad ka välismaised investeerijad. 
Ja nende investeeringutest oleks sel juhul rohkem kasu kui praeguse ähmase majandusstruktuuri puhul. 
Seega, Eesti valitsus peab kõigepealt näitama kogu maailmale, et ta KÄITUB HÄSTI OMAENDA ÄRIMEESTEGA. 
Praegu kohtame umbusaldust, antakse piirrentaablusi jne. 
Majandusotsused on poliitilised, kuid üheksa korda mõõtes kaugele ei jõua. 
Väga kartlikku poliitikat aetakse kõige kõrgemal, näiteks ülemnõukogu tasemel. 
Mida soovitaksite kohe ette võtta? 
Eestis tehakse uusi seadusi, kuid neil pole mõtet, kui toimivad N seadused. 
Piirivalve, toll, väliskaubandus - need on Nõukogude võimkonnas. 
Meie peame siiski tegema endale plaani, mida teha kohe, kui oleme iseseisvad, et astuda turumajandusse. 
Kas on ikka inimestel siin selge, mis see turumajandus üldse on? 
Praegune väikeste ja suuremate tulekahjude kustutamine kriisist kriisi liikumisel pole andnud rahvale ettekujutust turumajandusest. 
Seaduste pakett tuleb siiski teha, see konkretiseerib meie plaani ja annab inimestele uut struktuuri luues kindlustunde. 
Puudu jääb oskuslikust selgitusest. 
Poliitikud kohtuvad, majandusmehed käivad välismaal, inflatsioon kasvab. 
Aga keegi ei saa aru, mis õieti toimub. 
Halvem on see, kui ei saada aru võimu ülakoridorides. 
Sotsialistlikku utoopiat püütakse esitada turumajanduse pähe. 
Selleks olekski vaja otsustajate sekka noori vihasemaid ja harituid mehi, kes teaksid ja asja edasi lükkaksid. 
Ma tahaksin samuti nõuga aidata. 
Kuid mulle näib, et peaministri majandussõprade klubi on rohkem poliitiline show. 
Oleksin meelsamini majandusminister Jaak Leimanni majandussõprade klubi liige. 
Aga veel parem - mitte ühegi isiku, vaid lihtsalt Eesti välismajandusekspertide klubi liige, et kogu jõuga kaasa lüüa. 
Nii oleks soliidsem sisult ja vormilt. 
Ivo Karlep 
Tshehhimaa lahingud Budweiseri pärast 
Budweiseri õlu on Pilsneri kõrval üks tshehhi soositumaid. 
Esimene Budweiseri firmamärki kasutanud õlleköök hakkas Ceske` Budejovices (saksa k Budvar) tööle juba 1795. aastal. 
Praeguseni tegutsev tehas asutati sada aastat hiljem. 
Põhjus tulevaseks õllesõjaks tekkis eelmise sajandi keskpaiku, kui keegi tollase õlleköögi meistreist emigreerus Ameerikasse ja asus St Louisis samanimelist jooki pruulima. 
Tegelikult lahingud algasid küll alles sajandi lõpul, mil tshehhid püüdsid oma õlut Ameerikasse eksportida. 
Päris tõsiseks läks lugu II Maailmasõja järel, kui koos jänki sõduritega hakkas Euroopa turule imbuma Budweiseri Ameerika versioon. 
Külm sõda on jätkunud seni. 
Budvari tehas on rahvusvaheliste standardite järgi üsnagi väike. 
Aastatoodang küünib 50 miljoni liitrini. 
Budweiserit valmistav Ameerika kontsern Anheuser-Busch on oma 10 miljardi liitrise aastatoodanguga aga maailma suurim õlletootja. 
Viimase vimm tshehhide vastu ja lootused lahing võita on mõistetavad. 
Jätkuva kaubamärgitüli tõttu on nad saanud oma toodangut eksportida vaid Inglismaale, Rootsi ja Taani. 
Nüüd on käsil läbirääkimised. 
Jänkid taotlevad firmamärgi kasutamise piiramatut õigust. 
Tshehhid, nagu sotsialismijärgsetes riikides tavaks on saanud, loodavad kokkuleppest konverteeritavat valuutat oma tootmise kaasajastamiseks. 
Budvari tehase tootmisdirektor Josef Tolar arvab, et mõlemale poolele peaks turul ruumi jätkuma. 
Õlled on teineteisest sedavõrd erinevad, et tarbija ei tohiks segadusse sattuda. 
Õllesõbrad on siiski häiritud. 
Euroopa Õlletarbijate Liitu kuuluv Inglise Kampaania Ehtsa Heleda Õlle Eest (CAMRA) saatis kirja president Vaclav Havelile. 
Selles palutakse presidenti blokeerida Anheuser-Buschi või mistahes muu välisfirma vallutusplaanid Budvari tehaste suhtes. 
Kirjas märgitakse, et tänulikud oleksid õllesõbrad üle kogu Euroopa. 
Kuna Inglismaa on üks väheseid riike, kus müügil mõlemad Budweiserid, võib sealset hinnangut tõsiselt võtta. 
V. Havel peab ka ise õllest lugu. 
Seepärast loodetakse kirjast kasu tõusvat. 
Majaomanikud seljatasid maksuameti 
EV Ülemkohus kuulutas kehtetuks Maksuameti hagi hr Peeter Ploompuu vastu, kes oli maksmata jätnud majamaksu. 
Juriidilistesse peensustesse laskumata on asi järgmine: 16. novembril 1988. a kuulutas Toompea Eestis kehtetuks N Liidu seadused, kuni Eesti ÜN neid ei registreeri. 
Hoone maksu pole registreeritud tänaseni, seda ei ole sisse seadnud ka EV seadusandjad. 
Maksunõudjad aga on tegutsenud vastavalt N Liidu ÜN Presiidiumi seadlusele. 
Viimane põlvneb aegadest, mil eraomanikke alla suruti. 
1989-1990 on selle alusel inimeste käest sisse nõudnud miljoneid rublasid. 
Lisaks on meil tänavu kehtetuks kuulutatud maamaks. 
Arvatavasti on seegi kogemata juhtunud, põhjuseks juriidiline kirjaoskamatus. 
EV Ülemkohtu otsusel on mitmeid tagajärgi. 
Nüüd võtavad 100000 maja-, suvila- ning garaazhiomanikku maksuameti ukse taha ritta, et tagasi küsida kokku umbes 5 milj rubla. 
Võib-olla käituvad nad hiljem nagu hr Ploompuu, kes annetas kokkuhoitud summad kodukandi heakorrastamiseks? 
Ent on teinegi, mõjusam järeldus - seadus kaitseb nüüd ka tavalisi inimesi. 
Jättes lahtiseks probleemi, kas oma töö on tegemata jätnud Justiitsministeerium, Rahandusministeerium, ÜN Presiidium, Maksuamet või keegi muu, tuleb tõdeda, et bürokraatia jaoks tulenevad järeldused on pahaendelised. 
On ju seaduse väära rakendamise eest nähtud isegi kriminaalvastutus. 
Mart Vabar 
Ostame majad ära? 
Teatavasti kinnitas Ülemnõukogu valitsuse määruse väikeprivatiseerimisest mullu 13. detsembril. 
Privatiseerimisele kuuluvad kaubandus-, toitlustus- ja teenindusettevõtted põhikirjafondiga alla poole miljoni rubla. 
Kummaline oli libedus, millega ülemnõukogu kodakondsust ignoreeriva eelnõu kinnitas. 
Või selgitab näpuviga kärsitus: mehed, teeme juba ükskors midagi ära ka!? 
Üldsusele jääb muidugi saladuseks, miks jäädi pidama 10 aastase paiksustsensuse nõudele või miks alustatakse privatiseerimist teise riigi poolt emiteeritava raha eest. 
Igale vähegi mõtlevale inimesele peaks olema selge, et seeläbi tekkiv uusomanike ring ei ole seaduse kinnitaja poolt kontrollitav. 
Ehk teisisõnu - aktiivsed uusomanikud võivad jääda nii Ida kui Lääne võlausaldajate pantvangideks. 
Eesti NSV poolt pärandatud ja Eesti Vabariigi poolt edasiarendatud kodakondsuseta ettevõtlus on muutunud soodsaks pinnaseks loosungile - ETTEVÕTLUS IGA HINNA EEST. 
Kõikeläbiv seadusetus genereerib järjest huvitavamaid riikliku omandi, väliskapitali ja kohaliku ettevõtluse vastastikust põimumist, omandivormide lahustumist ning juriidilist määramatust. 
Kurja juurteks on rahvaettevõtte fenomen ja rahareformi kontseptsioon, mille ühisnimetajaks riigi käes oleva vara müük, kuna see justkui tekitavat erinevalt teistest lahtiriigistamise võimalustest omanikutunde. 
Rahareformi küsimus langeks ära, kui rahva käes oleks kogu lahtiriigistavat vara haarav, vabalt ostu-müügi tehingutes osalev ekvivalent. 
Sellega oleks tagatud hoiuste väärtuse vool sotsiaalsfääri kogu privatiseerimise aja jooksul. 
Lahtiriigistatava varaga kaetud ekvivalendi hind käib vabaturu olemasolul alati ees inflatsioonitempost. 
Kodanikevahelistes tehingutes täidab ekvivalent huvide ja vajaduste kompenseerija osa; tehingutes riigiga kodanikkonna õigusi kaitsva lahtiriigistatava varaga kaetud raha rolli. 
Selline lähenemine võimaldaks vabastada riigi kohmakast inflatsioonitempole allajäävast ümberjaotamise-kompensatsioonide-mehhanismist ning tagaks iseregulatsiooni rahvale eluliselt tähtsates valdkondades. 
Mittetootmissfääri kuuluv riiklik elamufond tuleks privatiseerida elamiseks vältimatute prioriteetide põhimõttel. 
Seejuure olgu tagatud õigus valida eluaseme kasutamise ja sellest loobumise vahel. 
Kuna eluase on üldjuhul tõlgendatav kinnisvarana, siis selle ostmine ei saa olla mittekodakondsetele kohustuslik. 
Nagu ka eluaseme müümine teise riigi kodanikule või juriidilisele isikule ei saa olla seadusega reguleerimata. 
Seetõttu peaks elamufondi privatiseerimisel lähtuma korterite müügiõiguse üleandmisest (tasuta) üürnikule Korteri haldajal oleks seega õigus müüa korterit vastavalt seadusandlusele. 
Selline käsitlus välistab mittekodaniku halduses oleva korteri pärandamise võimaluse, ei välista aga pärandamist kodakondsust omavale pärijale. 
Eeltoodud käsitluse sügavam mõte on selles, et kodanikud säilitaksid oma niigi vähesed säästud ettevõtlusse investeerimiseks ning ei peaks riigile nii vajaliku rahamassi kõrvaldamise loosungi nimel ostma mittetootmissfääri kuuluvat kinnisvara. 
Majandusotsuse viimine üksikisiku tasandile näib olevat praeguse Eesti Vabariigi valitsuse kõige suuremaks hirmuks ning ühtlasi ka takistuseks efektiivse privatiseerimiskava väljatöötamisel. 
Ja tehaksegi meeleheitlikke pingutusi, et riigi käes oleva vara müügi abil rubla tugevdada. 
Raske on ennustada Gorbatshov-Pavlovi rahaaktsiooni poliitilisi ja majanduslikke tagajärgi kogu derzhaavas, ent Eesti valitsus võttis välkkiirelt üles küsimuse korterite müügist elanikele. 
Seni ebapopulaarne idee võib nüüd hoopis teistlaadi vastukaja äratada. 
Suluseisu aetuna ostab kodanik oma korteri ära, et näiliseltki oma raha raha turvaliselt paigutada. 
Samal ajal lubati 1. veebruaril käivitada väikeprivatiseerimine. 
Keda ostjaiks-uusomanikeks prognoosida? 
Seni arvestati, et rahva käes on raha viis korda vähem, kui on väärt erastamisele minev vara. 
Kui valitsus ja parlament ka praeguses seisus ikkagi erastamist alustavad ega otsusta osakute või riigiaktsiate kasuks, siis võib järeldada, et võimulolev seltskond on niivõrd korrumpeerunud, et ei teagi enam, kelle teenistuses ta tegelikult seisab. 
Ringkäendusega kaitstud nn uusärimeestele on antud hetk soodne, et tulevaste omanike ringi võõrast verd mitte lasta. 
Ain Rööpson 
Sergei Mironovitsh kaotab 
Kirovi-nim kalurikolhoosis on otsustatud lõpuks ometi suure revolutsinääri, nõuk partei- ja riigitegelase nimest lahti saada. 
Uue nime leidmiseks on välja kuulutatud konkurss, auhinnaks pakutakse tuhat rubla. 
Nimevahetus on asja väline külg. 
Aga tasapisi hakkab muutuma muudki, sealhulgas suurmajandi omandistruktuur. 
Kalurikolhoos on otsustatud muuta osaühinguks, endistele kolhoosnikele jagatakse 30 miljoni rubla väärtuses osakuid. 
Kalatehasest saab aktsiselts, veidi üle poole aktsiaist jääb küll kolhoosile, aga ülejäänud müüakse inimestele (ostmiseks võib kasutada sularaha või osakut). 
1. aprillist saab tehas iseseisvaks juriidiliseks isikuks, suurmajandiga jäädakse puht majandussuhetesse. 
Dinosauruse lõpp 
Kalatehase iseseisvumise eest oleme võidelnud juba oma kolm aastat, viimasel juhatuse koosolekul, kus meie taotlus lõpuks rahuldati, pidasime veel paaritunnise ägeda debati maha, meenutab tehase direktor Aado Vahtra. 
Uutele omandisuhetele võiks hoopis kiiremini üle minna. 
Ka osakuiks jagatav 30 miljonit moodustab ju ainult viiendiku kolhoosi põhivahenditest. 
Kui tahame turumajandust, siis peame rohkem ruumi andma inimeste ettevõtlikkusele, isiklikule vastutusele ja otsustusvõimele. 
Praegu kannatab Kirovi kolhoos ja kogu Eesti kalandus gigantomaania all, hiigelmajandite juhtimisaparaat on üle paisutatud, side ja transport üle koormatud, palju raiskamist... 
Iseseisvuva tehase direktoril on muresid hulgi. 
Uued maksud ja tooraine hinna tõus kärbivad kasumit. 
Toorme ja pakkematerjali hankimine läheb üha raskemaks. 
Aga tehniline tase on rahuldav ja hr Vahtra näeb uusi arenguvõimalusi. 
Mitmekesistatakse toodangut. 
Lisaks krabipulkadele hakati tegema krabinuudleid. 
Tänavu saadi suurem välisturu tellimus kui kunagi varem. 
Seni eksporditi ainult konserve, nüüd peetakse läbirääkimisi muudegi kalatoodete väljaveoks. 
Teenitava valuuta eest saab osta seadmeid, maitseaineid ja pakendit. 
Koos teiste toiduainetetööstusettevõtetega osaletakse klaastaaratehase ehitamises (eksporditava kala eest võib saada mitu korda kõrgemat hinda, kui panna plekk-karbi asemel klaaspurki). 
Vana Kuul tegi omal ajal küll rohkem kui lihtsurelikult oodata võis, kuid nüüd on uued ajad ja vana mall enam ei toimi, arvab nii Aado Vahtra kui ka paljud teised kolhoosi veteranid. 
Seisaku märgid 
Seisaku märke näeb hr Vahtra juba praegu: suureneb töötajate äravool, inimeste töötahe on langenud. 
Vale ehituspoliitika tõttu on tohutu suured summad lõpetamata ehituse all. 
Kasum väheneb, aga varem teenitud miljonid seisavad Agropangas, kus nende pealt makstakse ainult 2 % aastas! 
Mõisa köie mentaliteedi lugu. 
Basseinides, mida juba kümmekond aastat tagasi Peipsi äärde hakati ehitama, pole kasvatatud grammigi kala. 
Viimasel volinike koosolekul kanti miljoneid maksnud tootmisüksus lihtsalt maha, sest tehniline ja majanduslik põhjendus olnud vale! 
Rannaküla taaselustamine 
Kolhoosi juhatuse liikmena taotleb Aado Vahtra tootmisüksuste kiiremat iseseisvumist ja turumajanduse põhimõtete rakendamist. 
Hääbunud rannakülade taaselustamine on võimalik eraettevõtluse teel. 
Palju on rannakalureid, kes tahaksid saada omaette peremeheks, ise kala püüda, töödelda ja müüa. 
Väiketootja saab kiiresti nõudlusele reageerida ja ostjale head kaupa pakkuda, mitte nagu suur tehas. 
Põhimõtteliselt hr Vahtra seisukohtade vastu ei vaielda, aga Tallinnas pole kalaturu asutamisest seni midagi kuulda. 
Kaug-Ida superprojektid 
Vladivostokist 80 km kaugusel ehitatakse praegu kalatehast, mille omanik on aktsiaselts. 
Peale Kirovi kolhoosi, kellele kuulub kolmandik aktsiaist, on osalised veel kohalik Tshapajevi-nimeline kalurikolohoos ja üks Krasnojarski ehitusettevõte. 
Aado Vahtra on selle projekti direktor ja aktsiaseltsi juhatuse liige. 
Haabneemest tuli suur osa seadmeist, siitpoolt on ka tehnoloogia ja tööliste väljaõpe. 
Ehitust alustati septembris, esimesed tootmisliinid peaksid käiku minema aastavahetusel ja kogu tehas 2-3 aasta pärast. 
Aga sellega Kaug-Ida projektid ei piirdu. 
On otsustatud jalg maha panna ka vastloodud Nahhodka vabamajandustsoonis, kus avanevad paljutõotavad väljavaated. 
Asi pole ainult teenitavas valuutas. 
Nahhodka kandis töötab N Liidu moodsaim pakenditehas. 
Kui õnnestub kolmandiku ulatuses kaasata väliskapitali, siis on ühisettevõttele tagatud 3 aastat maksuvaba tulu. 
Koostöö välispartneriga tagaks moodsaima tehnoloogia ja ergutaks tootmise arengut kodus. 
Toomas Tallo 
Valmeti firmajuhid laupäevakule 
Kui ettevõttel läheb kehvasti ning toodang väheneb, pole majanduslikult otstarbekas hoida palgal endist hulka tööjõudu. 
Teiselt poolt aga ei tasu vallandamisega kiirustada. 
Üldine majanduslik madalseis asendub peagi tõusuga ning siis võib tekkida probleeme tööjõu leidmisel. 
Pealegi võitlevad ametiühingud vihaselt vallandamise vastu. 
Seepärast otsitakse mitmesuguseid kompromisse. 
Üks sääraseid on nn kohustuslik palgata puhkus. 
Soome riigikontsernis Valmet kasutatakse selle omapärast vormi. 
Firma tippjuhtkond - umbes paarkümmend inimest - võtab aprillikuust alates igas kvartalis ühe nädala palgata puhkust... ent samal ajal käib siiski tööl. 
Sisuliselt tähendab see aastapalga 7-protsendilist vähenemist. 
Madalama astme kontorirahvale pole talgutöö kohustuslik. 
Seda juhul, kui inimene ei soovi ametiredelil tõusta. 
Valmeti käesoleva aasta kahjumiks ennustatakse 300 miljonit FIM. 
Selle vähendamiseks on vaja üsna karme võtteid. 
Valmeti peadirektor Matti Kankaanpää arvab asjast nii: Juhtkonna otsusest loodame eeskätt psühholoogilist efekti. 
Mitte seda, et ka härrasvägi kannataks. 
Tahame näidata, kuidas kõik löövad kaasa ettevõtte tuleviku kujundamisel. 
Hr Kankaanpää ei karda, et sääraste võtetega peletataks noori ja andekaid või lihtsalt andekaid asjatundjaid eemale: Meil olid 80ndate algupoolel rasked ajad, ent Valmet tõusis. 
Täpselt samal moel reageerime nüüdki. 
Need on paratamatud konjunktuurikõikumised, millesse tuleb suhtuda realistlikult. 
Prognooside kohaselt tuleb meilgi asuda õige pea vältimatuid palgata puhkusi kasutama. 
Huvitav oleks näha, missugune firma kasutab Eestis esimesena Valmeti meetodit. 
Urmas Juurik 
Soome piim eurooplast ei rahulda 
Põhjanaabrite propaganda on aastakümneid püüdnud raudse järjekindlusega tõestada, et Soome piimast paremat ei leia kogu maailmas. 
Seda nii puhtuse kui muudegi kvaliteediomaduste poolest. 
Kibe tõde hakkab selguma nüüd, mil Euroopa Majandusala direktiivide jõustumise aeg lähedal. 
Tuleb välja, et Soome piim on tegelikult vaid keskpärane. 
Piima baketri- ja somaatiliste rakkude sisaldus on liialt kõrge ning piima kvaliteet jääb tunduvalt maha Euroopa tipptasemest - Shveitsi piimast. 
Euroopa Majandusalal 1993. aastast jõustuva direktiivi kohaselt ei tohi keelatud rakke olla piima milliliitris üle 400000. 
Soomes ei vasta 25 % piimast sellele nõudele. 
Shveitsis on vastav näitarv kõigest 8 %. Soomlastest paremini on asju osanud seada ka rootslased ning norrakad. 
Samasse klassi kuuluvad Austria, Holland, Inglismaa, Taani, Iirimaa ja Belgia. 
Ei tea, kui hästi meie piim ja piimatooted eurooplastele sobiksid? 
Slovakkia 
Tatra mäestik ameeriklastele 
Slovakkia asepeaminister Jozef Kucerak ja rahandusminister Michael Kovac on sõlmimas lepingut vastloodud USA firmaga Tatra Development Corporation. 
Selle alusel läheks jäme ots mäestikuala majandusasjade korraldamisel ameeriklastele. 
Maalilisse rahvusparki kavatsetakse ehitada lennuvälja ja kiirteid, hotelle, tenniseväljakuid ja golfiradasid, isegi kunstlikke maa-aluseid koobastikke. 
Valitsuse ja majndusmeeste kaugem eesmärk on arendada Tatrate piirkond sellisele tasemele, et tulevikus saaks seal taliolümpiamänge korraldada. 
Slovakkia rohelised on raevunud ja organiseerivad mäestiku kaitseks üleeuroopalist kampaaniat. 
Slovakkia Parlamendi keskkonnakaitse komitee esimees Mikulas Huba hindab lepingut alandavaks: Me ei vaja seesugust arendamist, vaid abi selle sõna tõelises tähenduses. 
Leping oleks hukutav nii Slovakkia loodusele kui majandusele. 
Tingimused on meile ülimalt ebasoosad. 
Kui rahvuspargi turismimajandust siiski asutakse põhjalikult muutma, nõuavad rohelised miinimumprogrammina teistelegi firmadele õigust mahutada Tatra-projekti oma kapitali. 
51 % peaks aga jääma kodumaisele kapitalile. 
Olulisim on tingimus, mille kohaselt Slovakkia vabastataks kõigist kohustustest juhul, kui projekt ökoloogilistel kaalutlustel kord siiski peatatakse. 
Osta või varastada 
Insenerid omavahel 
See oleks vist olnud õigem pealkiri hr A. A. Smirnovi artiklile EE nr 69. Mõistan tema soovi ausalt välja öelda arvamust, mida tegelikult jagavad Eestis paljud. 
Olen ütlemata tänulik, et üldse reageeriti. 
Tavaliselt jäetakse patud enda teada ega minda nendega uhkustama. 
Kuna minu arvamus erineb kardinaalselt viidatud artiklis toodust ning probleem on meie jaoks tunduvalt sügavam, palun toimetuselt luba mõtte edasiarendamiseks. 
See, millistel juhtudel kasutatakse termineid Error ja Warning ja mis on nende tähendus, on saanud A-AS poolt täiesti suvalise tõlgenduse. 
Lugegem koos teksti, mis on kirjas näiteks Word Perfect'i pakendil. 
Esmalt palutakse seal tutvuda kogu tekstiga ja alles pärast seda avada. 
Kes ei aktsepteeri neid reegleid, võib tagastada toote ja saab ka raha tagasi. 
Kõik toote õigused on Word Perfect Corporation'il ja kasutajal ainult ühes arvutis korraga. 
Omistaja õigused on kaitstud autorikaitse seadusega. 
Kui omanik edastab oma toote teisele isikule, kaotab ta sellega õiguse litsentsile. 
Puudub õigus rentida või toodet liisinglepinguga edestada. 
Varastamise ideoloogia 
juured peituvad kahtlemata sügaval. 
Otsused, mis panid põntsu siinsele tarkvaratööstusele, tehti 60. aastatel. 
Ainuõigeks peeti kopeerimist ja kohandamist. 
Sellega tegelesid kümned tuhanded arvutiinsenerid kogu N Liidus. 
Originaaltarkvara väljatöötlus jäi eelkõige teadusasutuste mureks, kelle reaalne huvi oli väitekirjaks sobiv produkt, mida oli vaja juurutada ainult niipalju, kui kaitsmine eeldas. 
Arvutustehnika hankimine välismaalt oli aastaid tsentraliseeritud. 
Ametnike tö8tasu ja preemia sõltusid efektiivselt kasutatud ressursist ehk nn valuuta kokkuhoiust. 
Tavaliselt hoiti kokku just tarkvara arvelt. 
Teadmine, et piisab, kui ainult arvuti uksest sisse tuua ja kõik muutub iseenesest, on kahjuks endiselt väga levinud. 
Kolmandaks põhjuseks on see, et meid on pidevalt kasvatatud teadmises, et raha pole, eriti kui jutt käib tõelisest rahast. 
Selle asemel, et analüüsida investeeringutest saadavat tulu, kutsutakse kokkuhoiule. 
Seetõttu kirjutabki diplomeeritud insener tõsise artikli teemal: ainult lollid ostavad litsentseeritud tarkvara. 
Minu jaoks lisab probleemile tõsidust see, et nii lühinägeliku seisukohaga esinevad tarkvara tsunfti liikmed. 
A-AS püüab oma jutus manipuleerida numbritega. 
Lähtume sellest, et need on korrektsed. 
Kui rublade eest ostetuna läheks WP 5.1 maksma 30 % arvuti maksumusest, siis vastab see täielikult keskmisele. 
Sama protsent on USAs või Soomes isegi suurem. 
Esimeses maksab WB 5.1 hinnakirja järgi 495 $ ja teises 5060 FIM. 
Lõppkasutaja saab selle tavaliselt veidi odavamalt, aga see ei väära tarkvaratoote ja arvuti hinna suhet. 
USAst saab 1000 $ ja Soomest 9000 FIM eest tõesti mingi arvuti osta. 
Hirmuäratavana mõjub hoopis ebardlik rublakurss - võrreldes meie muude kulutustega ning sissetulekutega. 
Jõuame tuumani 
Kas vaesusest väljarabelemise ainutee on vargus? 
Kui firma hangib varastatud 4 arvutikomplekti asemel ametlikult 3, kuid koos kõiki vajadusi rahuldava tarkvaraga, koos dokumentidega (meie puhul ka emakeelsete abimaterjalidega), konsultatsioonivõimalusega, samuti võimalusega operatiivselt ja odavalt hankida uusi täiendusi, - kas see oleks mõttetu raiskamine? 
Kindel on, et need kulutused tasuvad ennast kiiremini, kui nendes sadades Eesti firmades, kus arvutit ostes ei teata veel, mida sellega peale hakata. 
Eesti pürgibn iseseisvusele. 
Kui paljud meist on aga selleks valmis? 
Me vajame arenenud maailma toetust, kuid peame aktsepteerima ka mängureegleid. 
Eesti tööstuse potentsiaal Lääne turul peitub allhanke projektides. 
Tänapäeval ei tähenda see ainult kvaliteetset pooltoodet. 
Paindlik tootmistsükkel, tarnetähtaegadest kinnipidamine, standarditele vastav pakendamine jmt seab ettevtte infosüsteemile täiesti uuesti nõuded. 
Kas arvate, et välisfirma usaldab meile oma tööjooniseid, teades meie suhtumist autorikaitsesse? 
Eestis räägitakse küll turumajandusest, aga selleks, et meie majandust tuleks toibutama väliskapital, pole suurt midagi tehtud. 
Korralik tootjat kaitsev seadusandlus saab tekkida ning üldsuse arusaamad muutuda vaid koos kodumaise tarkvaratööstuse arenguga. 
Sellega on juba väga kiire. 
Jätkem siis mõned rumalused tegemata ja õppigem teiste kogemustest. 
Ants Urvak 
Hr Made demagoogilised uperpallid 
Äripäevas nr. 4 avaldati Tiit Made vastus 18. jaanuari EE-s ilmunud Made valuutapoekrooni kontseptsiooni kriitikale, milles autor süüdistab EE-d närvide kaotamises. 
EE ei kaotanud närve siis ega teinud seda ka teise Äripäeva -artikli ilmumise järel. 
Küll on aga selgeks saanud, et hr rahvusvahelise rahaturu reegleid tundva rahvasaadikuga diskuteerides pole konstruktiivseks dialoogiks erilist lootust. 
Tuleb möönda, et T. Made valdab demagoogia võtteid meisterlikult. 
Kes kõnealust mõttevahetust jälgis, ei pruukinud sugugi tähele panna, kui osavalt meie oponent siirdus aia käsitlemiselt augu analüüsimisele. 
Toimetus ei hakka piiratud trükiruumi kasutu kemplemise peale kulutama. 
Et aga hr Made püüdis EE-d süüdistada olematutes pattudes, teeksime siiski ühe lühirepliigi. 
EE pole mitte Eesti krooni vastu üleüldse ega välista ka selle järk-järgulise kasutuselevõtu võimalust. 
Hr Made idee esmaesitus oli aga nii häbematult elukauge, et oli võimatu vastamata jätta. 
Ehk saab rahu maa peale, kui tunnistame, et teine artikkel enam nii elukauge ei olnud. 
EE 
Mõnikord näen ma unes Stalinit 
Molotov ja Machiavelli Feliks Tshujevi artiklis 
Viimastel aastatel on televiisoris näidatud ohtralt dokfilme endisaja võimumeestest - nendest, kes lõid meile tänapäeva. 
Vändatud on kunagiste propagandatalituste sünnitusi, kus tsensor on võimukandja iga liigutust ning ilmet kontrollinud ja heaks kiitnud. 
Aga vahele on vilksatanud filmilõike, kus Hitler veiderdab, Stalin taarub kõndides, Molotov teeb grimassi. 
Kahtlemata on neid mitteametlikke linte palju põnevam vaadata ja arvatavasti oskab terava pilguga psühhiaater Hitleri või Stalini viivuks lõdvaks lastud ilmest, tahtlikest või tahtmatutest liigutustest, koordinatsioonihäiretest jmt teha tõsiselt võetavaid oletusi diktaatorite vaimse seisundi kohta. 
Aga poliitiliste mahhinaatorite vaimne tase, see kujutluste ring, kus nad viibisid? 
Siin võiks aidata sõna, asjaosaliste poolt ühel või teisel viisil väljendatud. 
Pettus, ebamäärasus, klantsitus iseloomustab ametlikke kõnesid, seisukohavõtte, võimu tipul levitatud raamatuid. 
Pahatihti on mälestusedki absurdiks kohitsetud. 
Teisalt aga võib mõni intervjuu, erakiri, eneseõigustus parteikaaslaste ees osutada üllatavalt paljastavaks. 
Selles mõttes pakkus luuletaja Feliks Tshujevi Kõnelusi Molotoviga (tõlke avaldas Rahva Hääl jaanuari viimasel dekaadil) mõttekat lugemist. 
Too vestluste kontsentraat oli kõnekam paljudest Stalini aja ulatuslikest analüüsidest. 
Üles võiks lugeda mitmeid shokeerivaid tõsiasju: mismoodi valetati partneritele suu sisse (Stalin kiitis mind selle eest oli järjekordse vale moraalne põhjendus). 
Ma toonitaksin muud. 
Maailm viirastus nendele meestele must-valgetes toonides: meie - nemad, sotsialism - imperialism, venelased - muulased. 
Nõukogude rahvale on kõik need aastakümned sisendatud, et käib ülemaailmne draakonite heitlus pimeduse ja valguse jõudude vahel ja et kõrberännul helgesse tulevikku näitab leegitseva tunglaga teed Homo soveticus. 
Jah, aga see oli ja on ju tühipaljas propaganda, savijalgadel seisev kuritegude ja võimulpüsimise õigustus, mida kainel mõistusel on hõlbus kummutada. 
Seda odavat pööbli lollitamist Stalini õukond ise küll ei uskunud. 
Või siiski? 
Võib-olla Molotov hämas? 
Võib-olla oli kogu see kapitalismi hauda ajamine ja kommunismi ülesehitamine (Stalin lubanud kommunismi esimest järku juba 1960. aastaks, niisiis kakskümmend aastat Hrustshovist varem) Kremli ladvikule tegelikult vaid seltskondlik nali? 
Paraku on mul kuri kahtlus, et vanamees ei vassinud. 
Et stalinistide sisimat veendumust mööda toimib meie maailm just nimelt selle kõige primitiivsema, populistliku malli järgi, kus kõik siin päikese all on lõhenenud konflikti otsivateks vaenulikeks leerideks (olelusvõitlus looduses - klassivõitlus ühiskonnas) ja see, kes alla jääb, hävitatakse halastamatult. 
Ühekülgne või väärastanud maailmakäsitus võib paksu pahandust kokku keerata. 
Asi on aga eriti ohtlik siis, kui seda võtavad tõe pähe need, kellel on võimutäius käes. 
Seitsekümmend viimast aastat kõnelevad selget keelt. 
Molotov pidas oma suurimaks teeneks NL piiride ulatuslikku laiendamist (Baltimaad, need põlised Vene alad, on jälle meie omad! rõõmustanud Stalin) ja vasallriikide tekitamist. 
Aga palju jäi tegemata. 
Ta meenutas: Stalin arutas nii: Esimene maailmasõda rebis kapitalismiorjusest välja ühe riigi. 
Teine maailmasõda lõi sotsialismileeri. 
Kolmas maailmasõda teeb imperialismile igaveseks lõpu. 
Et lõpp saabuks, selleks astuti mitmeid praktilisi samme ja neljakümnendate lõpul, viiekümnendate algul oli inimkond uue katastroofi puhkemisele lähemal, kui paljud osanuks toona peljata. 
Muu hulgas oli Tshukotkale paigutatud lahingukogemustega kaardiväe dessantarmee, kes pidi Kremlist tuleva signaali peale vallutama USA tähtsamad linnad. 
Niccolo Machiavelli (1469-1527) uskus, et iga poliitiline organisatsioon - eelkõige riik - suudab edukalt eksisteerida üksnes kasvades. 
Valitseja esmane kohus on oma võimu kindlustada ja riiki laiendada. 
Ihaldatud eesmärgi saavutamiseks tuleb kasutada kõiki kättesaadavaid vahendeid, kõiki mõeldavaid meetodeid, küsimata, kas rakendatud strateegia on kõlbeliselt soovitatav. 
Niisiis on valitsejal lubatud vajaduse korral olla hoolimatu, kakskeelne, julm, alatu. 
Machiavelli ei imenud oma teooriat hanesulest välja. 
Eesmärk õigustab abinõu on juhtnöör, mida poliitikas on ikka järgitud. 
Mida muud siis veel? küsis Lenin. 
Machiavelli tuli ja sõnastas ajaloo uurimisest ning oma diplomaadikogemustest lähtudes autokraatia õpetuse. 
Läbi sajandite on see praktikute meelt ärgitanud. 
Tal on olnud palju jüngreid, teiste hulgas ühed usinamad ning loovamad bolshevikud ja nende eesotsa Stalini välisminister Molotov. 
Siinkohal oleks vahest huvitav sedagi märkida, et Machiavelli ei pidanud poliitilist organisatsiooni inimmõistuse loominguks, vaid loomulikuks nähtuseks, mis allub taimede, loomade, inimeste kombel loodusseadustele. 
Riigid sünnivad, küpsevad, vananevad, surevad. 
Hästi korraldatud (ehk Machiavelli õpetust arvestav) riik elab halvasti korraldatust kauem, aga isegi nii vägev ühendus nagu Rooma impeerium ei suutnud vältida langust ning hukku. 
Ent naaskem Molotovi, ajaloo ühe suurima lakei juurde. 
Tshujev: Kas teie ka vahel und näete? 
Molotov: Jah, mõnikord näen unes Stalinit. 
Kõnnime kõrvuti kusagil varemete vahel... 
Kirjas on just nõnda: Kusagil varemete vahel. 
Unenägude seletaja on liiast. 
Enn Soosaar 
Uudisraamat 
Kommenteerib Vaapo Vaher 
*Iga Doris Kareva raamat sünnitab pettumuse. 
Neile tuhandeile, kes ta raamatuist on sunnitud ilma jääma. 
Kas ka nüüd, Eesti Raamatus avaldatud Armuasja puhul? 
Ei tea. 
Uutes raamatuis enam impressumit ei trükita, seega on tiraazhi suurus raamatutegijate siseasi. 
Ka konstantset hinda enam ei ole ega kaantele kirjutata, ühesuguse trükise eest võidakse nüüd eri ajal ja erinevais paigus küsida isesugust hinda. 
Selle printsiibi vastu pole mul miskit, peaks ainult hüvale raamatule ligi pääsema. 
Aga Doris Karevat kui poetessi ma pelgan. 
Kareva armuluule ees lööb kõhklema mu takt. 
Olen siis tahtmatult sattunud otsekui võõraile kirjuile, millest kuumav intime seab mind kartuse ette - kas ma võin, tohingi neid lugeda, need pole ju mulle kirega kirjutatud. 
Neil on ju oma kindel objekt, miks peaksin mina neisse piiluma. 
Paraku on igas luuletajas nii palju avalikku. 
Müüdavat. 
Seetõttu mõjuvad Kareva subtiilsed puhtad värsid kui väikesed üleskutsed patule. 
Poetess on jäägitult siiras, ent samas ometi poseeriv, sest ühele määratu saab eksponeerimiseks, katsumiseks välja pandud kõigile, kes aga soovivad. 
Kõigile, kel muidugi saab osaks õhin või kohmetus seda raamatut sõrmitseda. 
*Puhta luule hoovuses jätkates tahan esteetidest teoreetikuile maha hüüda Boris Bernsteini artiklitevalimiku Kunstiteadus ja kunstikultuur (kirjastus Kunst). 
Bernstein on üks vähestest suurtest muulastest, kes meie kultuuriellu intrigeerunud. 
Hea, et neid, teises keeles kirjutajaid ka vahel eestlase tarvis ümber pannakse. 
Siiani juhtub seda siiski harva. 
Vanemat Lotmani ihkaks hing küll. 
*Veel teine Kunsti raamat jõuab huvilise haardeulatusse. 
Uurimustekogumik Kunstist Eestis läbi aegade, tosinkonna teadlase (A. Liivak, J. Keevallik, J. Maiste, H. Üprus, J. Tamm jt) artiklid sees. 
Käsitlus käib tõepoolest läbi aegade, keskajast sotsialismiajastuni välja, arhitektuurist köitekunstini. 
Ent elu ei ole aina ilu ja kirjastus Olion toob juba, meie oludes tõepoolest juba, ostjani Eesti statistika aastaraamatu 1990. 
Tõeline käsiraamat, 400 lehekülge tabeleid ja arve. 
Ja ehkki oleme harjunud ametlikku statistikasse suhtuma muigega ja kuigi seski raamatus mõni formuleering tõsimeellasest poliitilise järjepidevuslase täie õigusega turtsuma võib panna, on see siiski hädatarvilik kaantevahe. 
Kõige kultuurivaenulikum valitsus 
EE intervjuu Loomingu peatoimetaja Andres Langemetsaga 
Langemets: Dvigateli peale hammas ei hakka, kultuuri peale aga küll! 
Kas 69-aastase staazhiga Looming jätkab ilmumist või tuleb paus sisse nagu aastatel 1941-1944? 
Mina ei tahaks küll olla see toimetaja, kelle ajal Looming seisma jääb, aga oht on olemas ning see ei ripu ainult Loomingu kohal, vaid puudutab kõiki kultuuriajakirju - ka Vikerkaart, Teater. Muusika. Kino, Keelt ja Kirjandust, Tallinnat, Lingvistica-Uralicat, Akadeemiat ning lisaks neile laste- ja noorsooväljandeid, mille kaanehinna tõstmine oleks lihtsalt ebaeetiline. 
Raske olukord tekkis mullu veebruaris,kui trükitööstuse, paberi ja levi hinnad tõusid neljakordseks. 
Senini oli meil Eestis niisugune unikaalne kirjastus nagu Perioodika, mis töötas aastakümneid suure kasumiga. 
Endised nn rajoonilehed ja veel mõned väljaanded tõid korralikult sisse, nende kasumi arvel kaeti tasaarvelduse teel kultuuriväljaannete kahjum. 
Näiteks Edasi peatoimetaja Mart Kadastik nuttis kogu aeg, et miljon jookseb nina eest mööda ja edasilased ei saa tohutust kasumist punast krossigi. 
Edasi lõigi Perioodikast lahku, sama teed läks Sirp ja Vasar/Reede - ikka suuri rahasid püüdma. 
Võitluse tulemuseks kujunes see, et Toome valitsus leidis võimaluse maksta kultuuriajakirjadele dotatsiooni kuni 1990. aasta lõpuni. 
Ette teades, et dotatsioon saab otsa, algatasime kultuuriväljaannete peatoimetajatega ja kirjastusega Perioodika uue kampaania, et kuidagi elus püsida. 
Saavutasime väga väikes toetuse (700000 rbl), mis ei suuda katta isegi kahe ajakirja kahjumit. 
Õnneks hakkas meid toetama Ülemnõukogu ajakirjanduskomisjon, mis võitles välja püsiva dotatsiooni, aga niisuguse, millega elada ei saa, ent ära ka ei sure. 
Meid on toetanud veel Ajakirjanike Liit. 
Kuid sugugi mitte Kultuuriministeerium - see moodustas komisjoni, mis pole ikka veel suutnud antud raha (3,2 miljonit) ära jagada. 
Praegune valitsus on minu elu jooksul kõige kultuurivaenulikum valitsus. 
Loomulikult me ei taha, et Looming seisma jääks ning meil - tõtt öelda - ongi lootust püsima jääda. 
Praegu võitleme Vikerkaare ja Lingvistica-Uralica eest. 
Olen veendunud, et alustada tuleb ministrite ohverdamisest, mitte kultuuri ohverdamisest. 
Võlusõna privatiseerimine - mida tähendab see kultuuriväljaannetele? 
Kohe, kui Gorbatshov andis rohelise tee privatiseerimisele, algatas meie kultuuriministeerium kirjastuste erastamist - et ajaga kaasas käia, et suuniseid järgida. 
8. veebruariks pidid olema valmis paberid, mille järgi hakata kirjastusi privatiseerima. 
Mina nimetan niisugust asja kuritegevuseks. 
Sotsialismist pole ükski riik naha ja karvadega välja tulnud, mitte keegi ei tea, mismoodi vabaneda säärasest painajast nagu sotsialism. 
Kogu ülejäänud maailma majandus on sündinud loomulikul isearenemise teel, aga sotsialism nuputati välja. 
Ja kuidas sellest kunstlikust sigitisest tagasi pöörduda loomulikku ühiskonda, on kõigil veel teadmata. 
Igatahes ei tuleks alustada nende kaitsemehhanismide lammutamisest, mis vana rezhiimi ajal on õnnestunud teha kultuuri heaks. 
Aga just nendest on alustatud! 
Seepärast nimetan ma praegust erastamist komsomolilikuks privatiseerimiseks. 
Kui kõrge peaks olema Loomingu kaanehind, et ots-otsaga kokku tulla? 
Kui arvestati ajakirjade kaanehindu 1991. aastaks, siis polnud teada veel paberi, trükitööstuse ja levi hindade järsk tõus. 
Nõnda võtsid toimetajad oma ajakirjade kaanehinnad laest. 
Teadmata oli ka tiraazh, mis välja kujuneb, aga üleüldine hinnatõus laskis põhja kogu ajakirjanduse tellimise. 
Et Looming ilmuks oma praeguse tiraazhi juures kahjumita, peaks kaanehind olema 21 rubla. 
Meie praegune kahjum on 249000 rubla aastas. 
Jaa, kultuur on kallis lõbu. 
Ent Looming oma honoraridega peab ju ülal vabakutselisi kirjanikke. 
1988. aasta 1. ja 2. aprillil olid Toompeal, loomeliitude juhatuste ühispleenumil lipukirjaks eesti rahvuse, keele ja kultuuri kaitsmine. 
Nüüd on see ära unustatud. 
Võib-olla võim kardab kultuuri, mis peab ju alati olema juba põhimõtteliselt opositsioonis? 
Võib-olla pole kultuur võimule võimu rahuldaval määral kiidulaule laulnud? 
Marvan, et valitsus ei karda, vaid on lihtsalt unustanud selle ülesande, mis temalt oodatakse - kultuur oli ja on kõige õrnem osa eesti ühiskonnast ning meie valisime võimu kultuuri kaitsma. 
On lihtsalt valus vaadata, kuidas Mikiver peab ministrite ees õigustama teatritegemist. 
Ajakirjanduse klobimine pole praeguses situatsioonis ju sugugi kõige hirmsam asi. 
Praeguse poliitika jätkumisel saavad kõige koledamalt nügida nn kollektiivkunstid - teatrid, orkestrid, koorid jne. 
Iseseisvusest pole veel jälgegi. 
Turumajandus on kaugel, aga juba lammutatakse olemasolevaid struktuure, mis kaitsesid kultuuri. 
Miks nad Dvigateli kallale ei lähe? 
Aga sellepärast, et Dvigateli peale hammas ei hakka, kultuuri peale aga küll. 
Millisena näete tulevikku? 
Olemasolevad struktuurid peavad püsima seni, kuni on tekkinud reaalsed, ostu- ja maksuvõimelised omanikud, kelle asju ajavad toimetustes ärijuhid. 
Viimased vastutavad väljande majandusliku külje eest. 
Toimetuse töötajad ei saa olla väljaande omanikud, võiksid ehk ainult aktsionäridena osaleda. 
Ja muidugi ei ela kultuur ega kultuuriväljaanded mitte kuskil maal ära ilma korraliku dotatsioonita. 
Just dotatsioonide suurus näitab, kui tsiviliseeritud on see või teine riik. 
Andres Langemets kui autor esineb viimasel ajal väga harva. 
Mis on selle põhjuseks? 
Põhjusest olen eespool rääkinud: majandusasjad kulutavad kogu aja ja energia ära. 
Oli koguni periood, kui minu nn loometoodang väljendus ainult allkirjades mitmesugustel dokumentidel. 
Olin esimene valitud toimetaja N Liidus ning teine parteitu toimetaja (esimene oli Sergei Zalõgin). 
Mind panid kohale veel Vaino ja Ristlaan. 
Vaino käest ma põsemusi ei saanud, aga pika büroo lõpuks ütles mulle see isand, et arvestagu ma sellega, et olen määratud nomenklatuuri. 
Kokku kestis kinnitamise veider protseduur kakskümmend minutit, harilikult on hakkama saadud paari minutiga. 
Minul istuda ei lastud, pidin kogu aeg püsti seisma. 
Olen nüüd toimetajaks olnud kolm aastat, poolteist aastat kulus Keskkomiteega (Koldits ja Sookruus) ning tsensuuriga (Ingerman) kaklemiseks. 
Sai see aeg mööda, algasid majandusmured, mis pole veel lõppenud. 
Peaksin nagu lugema jutte, luuletusi ja artikleid, aga sageli ei ole selleks enam mahti. 
Õnneks on meil Loomingus nii tore kollektiiv, kes teeb töö ära ilma minutagi. 
Haun tõesti mõtteid, et vaja oleks loobuda ametist, mul on endal piinlik, et ma nii vähe kirjutan. 
Ent praegu, kui olen kaelani majandusmurede sees, pole lihtsalt ilus jätta põhjaminevat laeva kellegi teise hooleks. 
Ja ceterum cenceo: paar ministrit võiks tagasi astuda. 
REVOLUTSIOON, NAISED JA JUMAL 
Priius - kallis anne, taeva kingitus Eesti Noorsooteatris. 
Mati Undi näidend Anton Hansen Tammsaare Tõe ja õiguse III osa motiividel. 
Lavastaja Mati Unt. 
*I osa, Priius - kallis anne viib meid 1905. aasta revolutsioonisündmuste keerisesse Tallinnas, kus keskseks 16. oktoobri veresaun Uuel turul. 
Esitatava aktuaalsuses ei lasta vaatajal tekkida mingit kahtlust, sellele viitavad ühemõtteliselt nii Tammsaare tekst, mis kõneleb streigist Dvigatelis, sini-must-valge lipp luuletaja Viljasoo (Guido Kangur) käes, kui ka toimuvat saatvad laulud laulud, mis osutavad ilmselt meie nn laulvale revolutsioonile. 
Võigas tapatöögi on alles äsja tegelikkuses korda saadetud, ja kuigi see juhtus Vilniuses ja Riias, ei jätnud see psüühiliselt ju eestlasigi puudutamata. 
Niisiis tulistab Mati Unt oma lavastusega otse kümnesse, ja mis rahva õnnetus, see tema õnnestumine. 
Ehkki see kõlab küüniliselt, osutuvad poliitilise teatri reeglid süvenemisel just niisugusteks. 
*Revolutsioon on erinevate autorite poolt ikka erinevat käsitlemist leidnud. 
Kavalehel toodud Arnold Toynbee, Albert Camus ja Leszek Kolakowski mõtete kaudu on osutatud marksistliku teooria sarnasusele kristlik-messianistlikuga: proletaarse Kristuse juhtimisel, pärast revolutsiooni apokalüptilisi õude, saabub maa peale kommunistlik taevariik. 
Niisugune teooria võis sajandi alguses romantiliselt meelestatud mässajaid ehk vaimustadagi, kuid hilisem dogmaatiline periood pühkis revolutsiooni idee vist alatiseks eesrindlike mõtete reast. 
Võib-olla tuleks ka Tammsaare huvi tollaste sündmuste vastu seletada vaid sellega, et romaani kirjutamise ajal 1931 polnud Venemaal toimunud ümberkorraldused jõudnud veel selliste võikusteni, et ainuüksi sõnade Proletariaadi diktatuur või suur sotsialistlik nimetamine ajanuks igal mõteleval inimesel ihukarvad püsti. 
Kuigi - eks pahempoolsuse ja -poolitsemise püha lihtsameelsust ole märgata veel tänapäevalgi, olgu või Soomes. 
Tammsaaret ennast päris lihtsameelsete hulka arvata oleks siiski ülekohtune. 
Parim tõestus sellele (ja tunnustus Tammsaarele) on marksistliku kirjandusteadlase Heinrich Tobiase hinnang: Kuigi kirjanik tunneb kaasa rahva kannatustele /-/, puudub tal /-/ usk revolutsioonisse kui ühiskonna ümberkorraldamise ainukesse õigesse vahendisse (Tõde ja õigus III, Tln, 1954, lk 365). 
Indreku hingeliste läbielamustega kõrvutab Tammsaare ilmse irooniaga luuletaja Viljasoo sõnu, kes deklareerib, et 
Ei naisi ega revolutsiooni tohi tõsiselt võtta, mõlemaga peab olema kerge süda. 
Või teisal: Naistega on nagu revolutsioonigagi - ta läheb ikka pisut teisiti, kui kavatsetud. 
Ilmselt need tõdemused näivad suunavat ka Mati Unti. 
Ent erinevalt Tammsaarest, kelle jaoks 1905. aasta sündmused jäid romaani kirjutamise ajal piisavasse kaugusesse, julgeb Unt oma lavastusega, mis kulgeb kuskil groteski ja farsi piiril, olla irooniline tänapäevastegi sündmuste suhtes. 
Üldise raskemeelsuse taustal mõjub see isegi tervendavalt. 
*Lavastus on igati õnnestunud. 
Sündmused, mida koordineeriv dramaturgia rajaneb Mati Undi suvale Tammsaare teksti nii või naa kokku lappida ja lisada omalt poolt sinna, kuhu vaja, kulgevad otsekui vabade assotsiatsioonide vool. 
Stseenid sulanduvad katkematult üksteisesse, andes tegevusele seeläbi erilise intensiivsuse - mõistagi näitlejate piisava ergastuse korral, mis ühel päeval on teisel pole. 
Muidugi Unt teeb mõnikord publikugi arvel nalja, nii et alati ei saa päris täpselt aru, miks on just nii nagu laval on. 
Nõnda kutsutakse Kristit, keda mängib Maria Avdjushko, ootamatult Mariaks ja rahvuslast Sillamäed (Ants Vain) Antsuks. 
Või siis esitatakse etenduse lõpul surnuna Mandzhuuria sõdurit (Rein Oja), kes ju lavastuses surma ei saanudki. 
Siin aitab hädast välja ilmselt matiundilik kuues meel. 
Nagu Kristi enesetapugi mõistmise puhul. 
*Näitlejad mängivad enamasti hästi. 
Et laval on suur osa teatri trupist, tuleb nentida, et tegemist on ühtlaselt tugeva ja seega ilmselt parima näitlejate ansambliga Eestis. 
Kahetsema ei pea ei need, kes käivad teatris Andrus Vaarikut ja Guido Kangurit vaatamas ega ka need, kes teevad seda näiteks Lauri Nebeli või Ants Vainu pärast. 
Kalju Orro ümberkehastumine Bõstrõi osasse on aga suisa fenomenaalne. 
Ka see on hea, et Indrekut (Jaan Tätte) mängib mees õiges vanuses ja et sellega ei ole nii nagu Noorsooteatri kunagise Hamletiga, kus nimiosa etendas 60-aastane Ants Eskola. 
Andekal vilumatusel on omad, kordumatud eelised. 
Muide, Indrekus ja Hamletis on midagi sarnast, või on see lihtsalt tõe otsimise dramaatika. 
Shakespeare'likult traagiliseks kujuneb lavastuse
II osa, Taeva kingitus aga küll. 
See viib vaataja suurest saalist väikesesse, kus üles seatud Vargamäe talu imiteeriv dekoratsioon. 
Revolutsiooni groteskne eufooria asendub masendusega, panoraamne kammerlikuga. 
Kui esimeses osas jõuti revolutsiooni eitamiseni, siis teises osa jõuab Vargamäe Andres (Rudolf Allabert) Jumala eitamiseni. 
Ehk nagu Andres ise ütleb: kõik on olnud tühi töö ja vaimu närimine siin Vargamäel. 
Tõmmates paralleele Koguja raamatuga, mida öeldu parafraseerib, märkigem, et kuigi Koguja on Vargamäe Andresega peaaegu ühel nõul, siis ühes kindlasti mitte: nimelt on Jumal ainuke, kelle kohta Koguja nurin ei kehti. 
Koguja raamat lõpeb järgmiselt: Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! 
Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri! 
Kuid ilmselt on Tammsaarel oma loogika. 
Ülo Mattheus 
VANA SAATÜRI PIHTIMUS 
Alo Hoidre graafika ja maalid galeriis Vaal 
Tähistada kolmveerandsajandat sünnipäeva ja oma tööga tõestada, et ollakse veel moodne, kas pole see saavutus! 
Sellega ei saa hakkama kaugeltki kõik. 
Isegi paljud noored autorid vaevlevad ülesande kallal, kuidas mitte ajast maha jääda. 
Alo Hoidre on seesugusest pingutamisest uhkelt üle, esitades särava komplekti kolme viimase aasta toodangust. 
Hoidre nagu kursusevend Evald Okaski lõpetas kooli juba üsna väljakujunenud kunstnikuna, kelle loomuliku arengu peatasid vägivaldselt sõda ning uus kunstiideoloogia. 
Me teame, mida mõlemad andekad mehed lasksid enesega teha; ka jändrikuim puu kaardub tormi käes - kuid võib sealjuures jääda kummardama ilu. 
Nagu väärusu preester on Hoidre endas kandnud sümpaatiat abstraktsionismi vastu aastatel, kui sellest midagi teada ei tohtinud, veel vähem praktikas realiseerida. 
Nüüdsel näitusel on nonfiguratiivsetest maalidest kindlasti parim Ime (1988), mattide ja läikivate pindadega huvitavalt organiseeritud kompositsioon. 
Ka Hoidre varases graafikas on tuntav moodsamate vormivõtete sobitamine akadeemilise üldlaadiga. 
Eriti ilusaid tulemusi andis maaliline geometriseeriv käsitlus aga germaani saagade-eeposte illustreerimisel, kuna siin olid kunstnikul vabagraafikale esitatud nõuetest märksa vabamad käed. 
Juhtus, et Hoidre ehmatas valvsaid stagnaametnikke, pakkudes Suurele Isamaasõjale pühendatud näitusele teost sinimustvalges gammas! 
Ja ise sõdis veel õigel poolel, kurtnud minister Lott. 
Hoidre on diplomeeritud graafik. 
Tema temperamentsele graafikale, kus alailma esineb figuur või figuraalkompositsioon, on lisanud maalilise nüansi kord laienev, kord kitsenev hoogne joon ja pildipinna liigendamine justkui iseseisvat elu elavate värviplekkidega. 
Litost ja graafilistest segatehnikatest jäi astuda vaid üks samm ning selle Hoidre kümmekond aastat tagasi astuski, hakates lõpuks maalima. 
Hoidre graafika ja maal suhtlevad teineteisega nagu kaksikud, kel ühtmoodi riided, ainult et eri materjalist. 
Kujutades oma tõmmistes ja maalides tantsu, daame ja muusikat, avab kunstnik vaatajale oma noorusliku hinge. 
Hoidre tööd on eeskujulikud näited nimetatud teemade interpreteerimisest härrasmeheliku elegantsi ja joobumusega, värvi ja joonte distsiplineerimatu peona, kus ei rõhutata pidulikkust, vaid lüürilist kujutluspilti. 
Võib-olla on neis alateadlikku igatsust ning tõdemust, et midagi ei kordu. 
Võtkem 1989. aasta töö Pidu, mis iseloomuliku kokkuvõttena on omapärane paralleel Wiiralti Kabareele: kuradid pasunaga, silindriga poolpaljasnaiskitarrist, kankaanitantsijad, sinise kindaga peibutav akt ja kõigile vastandiks all nurgas mõtlik punase lillega ingel; figuuride vahel hingamisruumiks tühi pind. 
Kõik on maalitud artistlikult ja lõtvusega, mida selline zhanr tingibki. 
See, mida nimetatakse vanaks kooliks ja millesse kaasaeg suhtub kerge õlakehitusega, ei kao veel niipea, kui tal on taolised adeptid nagu Hoidre, Okas või Valli Lember-Bogatkina, kelle akvarellinäitust saab praegu näha Draakoni galeriis. 
Harry Liivarand 
Kuningas uskus kõike 
TALVI JOHANI isiknäitus Tamperes 
Kolm päeva enne Eesti nädala algust jaanuarikuises Tampere avati sama linna peatänaval eesti kunstniku Talvi Johani näitus Rolf Noltele kuuluvas Art Leonardo eragaleriis. 
Kuigi Johani on erialalt tekstiilikunstnik, mäletatakse Tallinnas tema esimest maalinäitust Kunstisalongis (1988). 
Ta esines siis jõulisele värvuskonfliktidele rajatud abstraktsete akrüülidega, millel kõik näis toimuvat kiiresti nagu filmis. 
Abstraktselt lõuendile elatud tundepalang on kindlasti üks parimaid algusi kunstniku maalilisele eneseavaldusele. 
Art Leonardo näitus toob soome vaataja ette valiku poolabstraktseid, intiimsevõitu kompositsioone, mille kandmine erootika valdkonda ei oleks kummatigi päris täpne. 
Kujund on neis markeeritud elegantselt vaid mõne dünaamilise joonega. 
Umbes pooled piltidest kandsid eneses veel märki eelmise väljapaneku dramatismist, rajatuna punase ja musta konfliktile. 
Teine pool kompositsioone on sinised, pigem karged, neitsilikud; evides seletamatut elaani sellest hoolimata, et vihjavad lihalikule, hoopiski mitte idealiseeritud või ebamateriaalsele naisekehale. 
Läbivat tunnetuslikku intriigi - naine kui eesmärk või hoopis kui vahend, - väljendab ka näituse moto, Voltaire'i tõsiirooniline lausekatke: Kuningas uskus kõike, mida nägi, ja kujutles kõike, mida ta ei näinud. 
Vappu Vabar 
Alo Hoidre: Kui 1941 kooli lõpetasin, lubati kolme-aastane stipp Pariisi, aga saadeti kolmeks aastaks Siberisse nälgima. 
Pariisis käisin hiljem, seitsmekümnendatel alles. 
Lemmikõppejõud oli Mellik, andis joonistamist, õppisin aga peamiselt ise, olen jäärapäine iseõppija. 
Eeskujusid on mul nagu igal oinal, aga üks neist on Toulouse-Lautrec. 
Tal on joon ja värv käes. 
Juugendist ujus meil puhtalt välja ainult Kristjan Raud. 
Austan teda väga. 
Pool minu loomingust on abstaraktsionism, seal on tunnetust kõige rohkem, figuurides on alati vähem, seal on jälle dünaamikat. 
Vanem Eddas ja Nibelungides võisin rakendadada abstraktset liini, need on mulle väga südamelähedased tööd. 
Aktimaalimine on raskem, seal mängib graafiline värk. 
Mulle on oluline kogu maal ja maalipind, seal uisutad ja liigud igatpidi. 
Tähtsam on kuidas, mitte mida! 
Lahkuva ajastu viimased kõhklused 
Ameerika avangardkunstniku JENNY HOLZERI monumentaalseks suurendatud käibetõed vallutasid Venezia linna ja biennaali 
Viimasel Veneetsia biennaalil pälvis peapreemia ameeriklanna Jnny Holzer. 
Holzer on muide esimene naiskunstnik läbi aegade, keda on peetud vääriliseks esindama Ühendriikide kunsti maailma esinduslikumal uue kunsti foorumil. 
Holzeri kontseptuaalsete tekstidega marmorsarkofaagid ja samade tekstide kordused lasertehnikas reklaamkirjadena paviljoni seintel moodustasid vaid ühe osa kunstniku väljapanekust. 
Holzeri kunst ründas totaalselt kogu Veneetsiat - ka kunstikauged linlased ja turistid pidid nägema pealetükkivaid, efektselt kujundatud tekste Marco Polo lennujaamas, Santa Lucia raudteejaamas, Lido ja Jesolo rannas ning Grande Canale kohal. 
Kõigis suveniiriputkades müüdi Holzeri kirjadega reklaamsärke ja - mütse. 
Ka veneetslaste kodud ei jäänud puutumata - teleekraanidele ilmusid Holzeri inglise-, itaalia-, prantsuse- ja saksakeelsed tekstid. 
Samasuguse totaalse väljakutse esitas kaheksakümmend aastat tagasi futuristide apologeet Filippo Tommaso Marnetti, külvates lennukilt Veneetsia kohal uut ajastut ja uut kunsti kuulutavaid lendlehti. 
Nüüd kuulutab uue ajastu algust 40-aastane ameeriklanna, ja tema väljakutset saatis, erinevalt Marinetti omast, kohene edu. 
Holzeri päritolu - Ford 
Jenny Holzeri kunst on läbi ja lõhki ameerikalik: ühegi teise maa kunst ei söandaks nii jultunult ja enesestmõistetevalt manipuleerida argise keelepruugiga, ülimalt lihtsas ja arusaadavas keeles, hakitud lausetena visatakse käibetõed, igapäevasituatsioonide kirjeldused, intiimelu hirmud ning politiseeritud feministlik propaganda näkku igale möödujale, jätmata võimalust pealetungist kõrvalehoidmiseks. 
Lühikeste. täpsete lausete toon on külmalt ja ükskõikselt konstanteeriv, andes iga mõtet, iga lauset, iga sõna mitmeti tõlgendada - kord rünnakuna, kord lüürilise, kohati lausa sakraalse pihtimusena. 
Päritolult on Jenny Holzer üdini ameeriklanna: sündinud Fordi firma omanike järglasena, kasvanud Midwestis - rajoonis, mille keelekasutus on olnud eeskujuks Ameerika massimeediumitele, kus keel oma selguse ja täpsusega on Holzeri enda sõnutsi ameerikaliku psüühe ülimalt aus väljendus. 
Kunstnik õppis mitmes ülikoolis, lõpetas 1977 Rhode Islandi Disaini Kooli ja asus elama New Yorki. 
New Yorgis puutus Holzer kokku kunsnike rühmitusega, kelle taotlused läheneda rahvale ja sootsiumile, murda välja galeriide ja muuseumide elitaarseist raamest sobisid Holzeri arusaamadega. 
Kunsti piiride ja ka eksponeerimisvõimaluste laiendamist on taotletud läbi kogu 20. sajandi. 
Iseäranis intensiivselt 60.lõpuaastate Euroopas, kuid igal põlvkonnal on õigus seda ikka ja uuesti läbi elada. 
Kohusetunne aheldab 
Nii tekkis 1979 Holzeri esimene üherealistest käibetõdedest koosnev seeria Truismid, mis jagas seinapinda Manhattanil kõrvuti poliitiliste ja äriplakatitega. 
Holzeri kunst ei kaunistanud linna, selleks olid tema valitud teemad - surm, sõda, vägivald, seks - igaüht puuutavad, väljendusviisis liiga avameelsed ning jõhkrad. 
Laused sisaldasid lõplikke tõdesid, rääkisid üksteisele vastu, tekitasid hämmeldust, kutsusid vaidlema, enda jaoks üles korjama sobivaid killukesi, vihastama, kuid ei jätnud kunagi ükskõikseks: TUGEV KOHUSETUNNE AHELDAB; HÄMMELDUDA ON VõIMALUS AUSAKS JÄÄDA; RAHA LOOB MAITSET; MõRVARIL ON SUGU, jne,jne. 
Whitney Muuseumi sõltumatu programmi kaastöölisena tegeles Holzer filosoofiliste tekstidega, eelkõige ameerika transtsendentalistidega, aga ka klassikalise kirjandusega, sealhulgas eriti Samuel Becketti loominguga. 
Beckettile omane igavikutaotlus ka kõige absurdsemates situatsioonides avaldas Holzerile suurt mõju. 
Kivikirjad ja tulekirjad 
1982 avastas Holzer enda jaoks liikuvad neoontuled. 
Tema lühitekstid süttisid ja kustusdi tuledena, mängides üksikute sõnadena, omistades neile erilist tähendust, lõhkudes konteksti. 
1986. aastal tõestas Holxer esimest korda oma võimet allutada hiiglaslikke ruume. 
Tema installatsioon Gladstone'i galeriis hõlmas kõik korrused. 
Sähvivatele punastele, kollastele, rohelistele valguskirjadele vastandas ta nüüd staatilised objektid - kivist pingid (nagu auditooriumis, või isegi kirikus), millel samad tekstid, mis neoonreklaamides. 
Sama ideed arendas kunstnik edasi oma seni suurimal väljapanekul Guggenheimi muuseumis kaks aastat tagasi. 
Hiiglaslikud neoonspiraalid väänlesid mööda treppe muuseumi sees ja mööda hoone välisseina. 
Tohutu installatsioon kandis nimetust Hauaplaadid. 
Surmale, sealpoolsele elule, ohtudele ja kaitsetusele vihjasid nii tekstid, sarkofaagikujulised kivist objektid kui ka spetsiaalne kivi sarkofaagide materjalina. 
Kivi, mida nii ohtralt kasutati kirstude valmistamiseks antiigiajastu lõpuaastail. 
Kas ei osutata siin meie lõpu algusele? 
Kunstnik ise on nimetanud seda seeriat futuristlikuks surma ja ülestõusmise metafooriks, elust lahkujate viimasteks kõhklusteks ning võimaluseks öelda välja midagi niisugust, mida varem pole julgetud. 
Kuigi Holzeri tekstid on muutunud üha eksistentsiaalsemaks, on nad väljendusviisilt ometi järjest intiimsemad (palju on mina -vormi), pihtimuslikumad. 
Venezia väljapanek oli uhke kokkuvõttev akord Holzeri senisest loomingust. 
Väljendusvahendid on ikka needsamad, kuid ühendatud lausa religioosselt hardaks, apokalüptiliseks vaatepildiks. 
Kabelihõnguliselt kujundatud galeriides lõhuvad pimedust laserikiirte sähvatused, mille paistel kerkivad vaataja ette ilmutuslikud sõnumid inimlapse kogu meie aja hirmudest ning lootustest. 
Jenny Holzerit on nimetatud oma aja väärtuste prohvetiks, sootsiumi laulikuks, postmodernistlikuks madonnaks, kes ära kasutades kõiki tehnilisi vahendeid, paneb maksma oma tõe. 
Milline peaks olema tõde meie sootsiumist? 
Reet Varblane 
Nomadistlikud rituaalid 
Rühm T eksperimentaalkunstnike näitus Guide to Intronomadism. 
Avamine 15. veebruaril kell 4 päeval 
Guide to Intronomadism - Intronomadismi teejuht. 
Sel sõnaühendil oleks vähe mõtet, kui ta oleks adresseeritud asjaosalistele endile - nomaadidele või kunstnikele, ja nii jääb see teeviit ennekõike näpunäiteks turistidele. 
Siiski peab ka iga näitusele sattuv turist lõppkokkuvõttes pettuma. 
Sest mingeid ühemõttelisi teetulpi pole nomaadkunstnikel talle pakkuda, ja ta jääb üksi kesk üht libedat ja ümmargust, silmapiirita maastiku, kus maa ja taevas sulavad kokku ühekssamaks katkematult jätkuvaks pinnaks. 
Pinnaks, mille voltidesse, kurdudesse ja lohkudesse mahub peaaegu lõputult õhku. 
Võiks isegi öelda: algupärane elementide vastandus Maa-õhk muutub problemaatiliseks. 
Siin rändav nomaad rändab küll lõputus seesmuses, absoluutselt pidevas ajalooliselt liigendamata intros, kui see seesmus on ühtlasi välisus, väljapoole pööratus viimsete poorideni. 
On teatavas mõttes siis kosmiline seesmus. 
Ruumiliste koordinaatide ja ühest punktist teise viivate liikumiste asemel maksab siin kiiruste intensiivsus, mis võib peadpööritava kihutamise ühendada täieliku paigalseisuga: sest ka ülima kiiruse, suurima intensiivsuse hetkel ei lahku nomaad tegelikult hetkekski oma kosmilisest ja ümarast, ammendamatult õhurikkast ruumist. 
Liikumine on nomaadi jaoks tema tõeline paigalolek; nomaad liigub vaid istudes - sadulas. (teisipidi loetuna tähendab see ka, et miski peale ta enese oleku intensiivsuse ei või nomaadi sundida kiirust lisama, kuna alati kohal olles on tal piiramatult aega.) 
Tuleb ka eristada teineteisest kiirust ja liikumist: sest liikumine võib olla väga äge, muutumata seepärast veel ometi kiiruseks; ja vastupidi, mõni kiirus võib olla aeglane, isegi peaaegu liikumatu, kuid ta jääb ometi kiiruseks. 
Liikumine on ekstensiivne, kiirus aga intensiivne 
(Gilles Deleuze, Felix Guattari (Nomadoloogiline traktaat). 
Olles küll orienteeritud pigem dünaamikale kui eneseväljendusele, ei muutu nomaadkunstnik seepärast veel mingiks neoklassitsistiks. 
Traditsiooniline süzhee, kus Admetuse karja hoidev Apollo õpetab karjustele kauneid kunste, on siin õieti ümber pööratud: nüüd on nomaadid ise need, kes annavad Apollole juhatust, kuidas kulgeda rohtmaal, kõrbes või tundras. 
Ning ujuval Deelose saarel sündinud jumal ratsutab, ei: triivib kaasa püsimatute rändhõimudega, nagu ta Egeuse voogudel triivis enne oma sündimist. 
Viirutatud silmapiir sulab, piirjoonte ja kujude asemele tulevad jäljendamatud helinad, kriipimised ja hõõrdumised. 
Nomaadi ruum pole nägemuslik, vaid sonoorne ja taktiilne, - kuuldav ja katsutav. 
See on ka põhjuseks, miks täna avataval RÜHM T näitusel pole õieti objekte ega vaateid. 
Nende asemel pannakse käima intensiivsete sündmuste seeriad, kus ülekaalukas roll muusikahelidel, mürinatel ja murdumistel. 
Vaheastmelise meediumina (ning turiste arvestades) kasutatakse küll ka videot, kuid domineerivateks on just kohapeal toimuvad performance' id ja rituaalid. 
Kõik see võib jätta mulje juba peaaegu religioossest praktikast, kuid ei või unustada, et nomaadide monoteism saab olla vaid väga ebamäärane ja vagabundlik: nomaadidel on küll absoluudimeelt, aga see on ainulaadselt ateistlik (tsiteeritud traktaat). 
Nomaadlikule absoluuditajule pole omane kristlik või muhameedlik universalism. 
Nii ei viita nomaadide absoluutne siin-olek mingile sealpoolsusele ega ole ka selgelt määratud siinpoolsus: ta on, nagu nende seesmuski, juba täiuslikult väljapoole pööratud. 
Kohalikke olusid arvestades peab ette ära õiendama ka võimaliku eksikujutelma, nagu oleks paiksele rahvale palju tüli tekitav nõukogulik migratsioon kuidagi ühendusse viidav nomadismi mõistega. 
Migrandi ja nomaadi vahel haigutab raseksti ületetav kuristik, need on tegelikult kaks täiesti erineva konsititutsiooniga olevust. 
Migrant, kelle ees kodumaa mõõtmatud avarused, lahkub lagastatud paikadest, et leida uut pidepunkti oma sööbiva paikse eluviisi jaoks; seevastu nomaadi kõige algsemaks olemistingimuseks on tema kiiruse intensiivsus, mis ei võimalda kuskil kanda kinnitada. 
Migrant on poolpaikne õnneotsija, nomaad aga elukunstnik, kellele riigipiiri mõiste võõras. 
Nomaadi jaoks pole külasid ega linnu, oblasteid ega kraisid, kodu- ega välismaad. 
Nomaadkunstniku võrdkujuks on eskimo või beduiin. 
Kuni märtsikuu teise pühapäevani on igal sissetungijal võimalus läbida intronomadismi alasid Tallinna Kunstihoones. 
Näitusel on tegevad Maria Avdyushko, Raoul Kurvits, Tarvo Hanno Varres, Ariel Lagle, Hasso Krull, Peeter Pere ja Urmas Muru. 
Performence 'eid ja rituaale viiakse läbi iga päev, vaiksetel hetkedel võib juba toimunut jälgida videodest. 
Kuna intronomadistlik eksperimentaalkunst on adresseeritud ühtaegu kõigile ja ei kellelegi, pole keegi oodatud, kõik soovijad aga on teretulnud. 
Hasso Krull 
Elav rockilegend Tallinnas 
Praeguses meelelahutuse vaakumis kippus Nazarethi visiit vägisi kultuurisündmuseks: ikkagi üle 12 000 vaataja- kuulaja ning seda hoolimata harjumatult kallitest piletihindadest. 
Võib-olla oli see taas üks nostalgia ja massipsühhoosi mõjuvõimu demonstratsioon, mida kindlasti võimendas sotsiaalse närvipinge maandamise vajadus. 
Elav rockilegend Tallinnas! 
Sellega on peaaegu kõik öeldud. 
Legend tähistab nii või teisiti klammerdumist möödunud aegade väärtustesse, nende kummardamist ja ületähtsustamist. 
Lisand elav üksnes rõhutab eksponaadi muuseumiväärtust. 
Nazareth 
kuulub 1970ndatesse - aega, kui sündis ridamisi väikese aju ja vägeva, tüütu ning kasutu sabaga primitiivseid, kuid pikaealisi rockidinosaurusi. 
Selguse huvides olgu siinkohal jämedalt alla kriipsutatud see, et Naza puhul on tegemist suhteliselt väikesemõõdulise isendiga, sest kõige suuemate gruppide liigasse ja isegi mitte selle lähedale ei küündinud nad juba tollal. 
Shoti linnakeses nimega Dunflermine alustanud ansamblist Shadettes sai 1969 Nazareth, kellelt pea täpselt 20 aastat tagasi ilmus esimene album. 
Järgnesid mõned tagasihoidlikud edukad hitid Inglismaal ja näpuotsaga tunnustust, mida leiti põhiliselt väljastpoolt saareriiki. 
Grupi hiilgeaeg 70ndate aastate keskpaigas langes aega, kui Briti suur hard rock 'i laine oli omadega sisuliselt juba kaputt ning kõike seda, mis mõne aasta jooksul järgnes (ka Naza`lt), võis eriti liialdamata pidada pelgaks epigoonluseks. 
Erinevalt mitmest teisest omaagsest suurema või väiksema tähtsusega kuulsusest, kes praeguses vanaisastuvas rockmuusikalaines on edukaid areenile naasmisi sooritanud, pole Nazareth suutnud toime tulla millegi ligilähedaseltki samaga. 
Sadu tuhandeid agressiivse poolehoiu märgiks lavale pudeleid ja säraküünlaid loopivaid fänne rõõmustavad turneed N Liitu on juba paar korda läbi proovitud ning oluliselt allapoole laskuda pole enam võimalik - või ehk ainult Hiinasse. 
Grupi pressikonverenstil kinnitatigi, et ansamblit võib lähemal ajal ees oodata Aasia-reis. 
Muusika 
Ühe Inglise kriitiku hinnangute kohaselt on see läbinämmutatud ja igasuguste üllatusteta rock'n roll; agressiivne rock, mille üheks äärmuseks on väikese sulamisprooviga metall ja teiseks blues. 
Eriti viimasele peaks vihjama üks Nazarethi firmakõlasid - ohtra slide''i kasutusega, läbilõikava kõlaga kitarr. 
Dan Mc Cafferty kaeblikule, liivapaberiga lihvitud libahundilikule häälekõlale sekundeeriv rockirelv, mis kontserdil kahtlaselt sageli laulupartii halastamatult enda alla mattis, andis märku sellest, et vokaali kui Nazarethi minevikus kõige iseloomulikuma komponendiga pole praegu kõik päris korras. 
Seda võis pidada ka helimeeste apsuks, kuid tõenäolisem on siiski, et McCafferty hääl pole aastatega endiselt võimsa ja säravana püsinud. 
Kontsert 
Rockmuusika teatmekirjandusest leiab vihjeid, et oma muusikalisi puudujääke kompenseeris Nazareth aktiivse show 'ga ning et parimatel päevadel võis nende etteaste enamuse konkurentbändidest üle lava ääre pühkida. 
Sellest on küllap liialt palju aega möödas. 
Linnahalli kontsert, õigemini küll selle lauludevalik näitas ilmekalt, et Nazarethi jaoks peatus aeg umbes 15 aastat tagasi, kui nad reklaamisid end kui kõige kuulsamat Shoti bändi. 
Nüüd tunnistas publik silmast silma tuimavõitu, rõõmutut ja rocki kohta kuidagi introvertset etendust. 
Seda vaatamata showbisnisi proffide aastatega sisseharjutatud poosidele, zhestidele, liikumistele, lausa kohustuslikule rahva kaasalaulutamisele ja lühikesele lugudevahelisele vestlusele publikuga, mille põhiliseks sisuks oli noh, kuidas te ennast tunnete?. 
Võiks öelda - geriaatriline rock. 
Ehkki McCafferty kontserdi keskpaigas vapralt muiates laulis sellest, mis on your real big boy, ning kinnitas seda ka ühemõtteliste, rahvusvaheliselt kasutusel olevate zhestidega, võis eriti just noorema põlvkonna rockihuvilistele jääda kogu värgist kahtlus, kas Nazarethist tegelikult enam asja on. 
Saali jõudnud heli kvaliteedilt oleks oodanud enamat, kui seda kõlada lasi poolakatelt üüritud võimendussüsteem. 
Ka laval hõredalt sähvinud valgus oli toodud kaasa ning seegi vastas kontesrdi igavalt keskmisele tasemele. 
Kui kui oled ikkagi esimest korda 25 OR eest pileti ostnud, siis pole võimalik avalikult kontserdis pettuda. 
Rahvas oli viisakalt entusiastlik, mõned fännid said lõpus isegi üle lava serva kitarri näppida ning vastutasuks kõlas mitmel korral saali püüdlikult välja hääldatud aitäh!. 
Jääme ootama, millal Goskontsert meid järgmise fossiiliga üllatab. 
Immo Mihkelson 
Wermachti käsiraamat Eesti vallutamiseks 
Eesti ei ole eriti arenenud maa. 
Tänu kuulumisele saksa kultuuri mõjupiirkonda on Eesti elatustase siiski tunduvalt kõrgem kui N Liidu ja Poola oma. 
Selline hinnang antakse Eesti kohta Saksa sõjaväe kindralstaabipoolt 1941. aasta 1. märtsil trükivalmis saanud raamatus. 
Die Baltischen Länder (Balti riigid) sisaldab teavet Eesti, Läti ja Leedu elanikkonna, looduse, põllumajanduse ja tervishoiu kohta. 
Raamat annab ülevaate kolme iseseisva riigi halduskorraldusest 1939. aasta seisuga. 
1940. aasta sovjetiseerimist mainitakse ainult möödaminnes, selle tagamaad ja käik on raamatust välja jäänud. 
*Setud on madala kultuuritasemega* 
Saksa sõdur saab teada, et eestlased on töökad ja vähenõudlikud ning minetanud oma kunagise sõjakuse. 
Venelastest erinevad nad tugevasti oma põhjamaise välimuse poolest. 
Eesti kultuuri arengule on tulnud suureks kasuks rootsi ja eriti saksa mõjud. 
Erandi mõdustab Eestis Petserimaa, mis on kuulunud alati vene mõjupiirkonda. 
Petseri kreisis elavad eestlased, keda kutsutakse ka setukesed, on väga madala kultuuritasemega. 
Väliselt ei saa setukeste ja arvukalt seal elavate venelaste vahel hoopiski mitte vahet teha, tõdeb Wermachtu kindralstaap. 
*Ettevaatust suguhaigused! 
Suuremates Eesti, Läti ja Leedu linnades on prostitutsiooni leviku tõttu ka täna sagedased suguhaigused, hoiatab raamat saksa sõdureid. 
Muidu peab Wermacht kolme Balti riigi tervishoiukorraldust moodsaks. 
Eriti Eestile ja Lätile tuli kasuks kohalike sakslaste aastasadade pikkune eeltöö, kirjutatakse raamatus Balti riikide tervishoiu kohta. 
Tunnustavalt mainitakse Tartu ja Riia ülikoolide arstiteaduskondi. 
Eesti puhul märgivad sakslased siiski pidalitõve üsna suurt levikut. 
Raamatu autoreil ei ole illusioone eesti olude kohta pärast Eesti liitmist N Liiduga. 
Tervishoiu tänase olukorra kohta puuduvad lähemad andmed. 
Tuleb aga arvestada arstiabi langemisega vene arstinduse tasemele, mis on tunduvalt madalam, kirjutatakse 1941. aasta algul valminud raamatus. 
*Eesti põllumajandus on maha jäänud* 
Võrreldes Saksamaaga on Balti riikide põllumajandus ja põlluharimisevahendid veel väga maha jäänud. 
Tänu saksa kultuuri mõjule on nende riikide (eelkõige Eesti ja Läti) põllumajandus siiski kõrgemal tasemel kui teistel idaaladel, nagu Kesk- ja Ida-Poola. 
Sellest hoolimata ei piisa kasvatatud leivaviljast sageli oma rahva toitmiseks. 
Eelöeldut kinnitatakse sõjaeelse statistikaga. 
1936. aastal sai sakslane ühelt hektarilt nisu 22,5 ja otra 22 tsentnerit eestlase 12,7 ja 8,6 tsentneri vastu. 
*Parim lahinguväli on Lõuna-Eesti* 
Parimaks lahinguväljaks peavad sakslased Lõuna-Eestit. 
Lisaks häid kaitse- ja maskeerimisvõimalusi pakkuvale maastikule on seal ka soodsad toitlustus- ja majutustingimused. 
Kõikjal on võimalik kergesti mehele ja hobusele moona muretseda. 
Erandi moodustab tihedasti asustatud, aga põllumajanduslikult vaene Petserimaa. 
Muidu on Lõuna-Eesti talud ja laudad suuremad ja vastupidavamad kui mujal Eestis. 
Häid ööbimisvõimalusi pakuvad endiste saksa mõisate härrastemajad, millest paljusid kasutatakse nüüd koolihoonetena. 
*Too mulle üks haamer* 
Raamatus on antud ka lühikesed saksa-vene, saksa-eesti, saksa-läti ja saksa-leedu sõnastikud. 
Iga sõnastik sisaldab 100 sõna ja 22 lauset. 
Sellest peab saksa ohvitserile võõral maal toimetulemiseks piisama. 
Saksa-eesti sõnastikus puuduvad ähvardused. 
Küll on aga mõned käsud, nagu: Valmistage meile seda liha!, Andke mulle heinu hobustele!, Müü mulle seda ära! 
Kõigist sõnastikus toodud sõnadest jääb ühe kasutamine Eesti küsitavaks. 
Vaevalt läks sakslastel eestlastega vesteldes tarvis sõna: die Steppe-stepp. 
Tarmo Vahter 
Kuidas peab vastama üks ontlik punasoldat 
Toon teieni valikpalasid sõjardite poolt koostatud lõbusatest lookestest. 
Tõlge on tehtud sõduri manöövriteaegsest meelespeast. 
(Tavaliselt koostab sellise meelespea kas Kaitseministeerium või vastavate vägede kindralstaap.) 
Need tarkuseterad tuleb kindlalt pähe tuupida. 
Päevakohased on need ilmselt ka praegu toimuvate Balti Punavägede manöövrite ajal. 
Jüri Liim 
Võimalikud välismaalastest vaatlejate küsimused ja vastused 
Üldküsimused 
Kas te tunnete teenistuses olles äralõigatust kodumaast? 
Vastus: Me oleme siin ümbritsetud samasuguse hoole ja mõstmisega nagu kodumaal. 
Kas te olete oma teenistusega rahul? 
Me oleme kindlustatud kõigega, mis on vastavate käskudega ette nähtud. 
Kuidas te hindate sõjaväedistsipliini teie üksuses? 
Me elame määrustiku järgi ja jälgime rangelt selle nõudeid. 
Kas teie üksuses on palju vene rahvusest sõdureid? 
Meie sõdurielus ja teenistuses ei ole venelasi ja mittevenelasi. 
Me oleme kõik tõotuse ees võrdsed. 
Kuidas te suhtute oma komandöridesse? 
Nad jagavad meiega kõiki raskusi ja piiranguid. 
Me näeme neis mitte ainult komandöre, vaid ka vanemaid seltsimehi. 
Õppustega seotud küsimused 
Millist kütust kasutate oma tankis? 
Sellist, mis talvel ei külmu. 
Kui palju kütust te mahutate igasse tanki 
See sõltub sellest, kui palju on läbitud kilomeetreid, sest tankimine toimub harilikult puhkekohtades. 
Kui palju aega kulub meeskonnal tanki maskeerimiseks? 
See oleneb meeskonna väljaõppest. 
Miks tankidel on lasersihikud? 
Ka teie ise olete kõikidele oma tankidele moderniseerimisel paigutanud lasersihikud. 
Kui kaua on väed õppekeskuses? 
Täna hommikust saati. 
Kui punastel ei õnnestu peatada siniseid, mida nad siis teevad? 
Õppuste juhendajal on palju vahendeid, et peatada MÕLEMAID POOLI. 
Kui palju leiba küpsetab leivatehas? 
Kindlustab kogu õppustel osaleva isikkoosseisu. 
Sõjasaladust puudutavad küsimused 
Kui sageli käsitlete lahinguvalmiduse küsimusi? 
Me käsitleme neid küsimusi sellises mahus, nagu on vastavates plaanides ette nähtud. 
Milline isikkoosseis on teie väeosas ja kuidas ta paikneb? 
Paiknemine on selline, mis kindlustab kõikvõimalike ülesannete täitmise. 
Milline on teie tanki soomuse paksus? 
Meie tanki soomuse paksus tagab tema läbilaskmatuse suurema osa tankitõrjevahendite poolt. 
Me tunneme endid sellise soomuse taga kindlalt. 
Milline on teie tankikahuri soomustläbistav võime? 
Sellele küsimusele on raske vastata, sest mul ei ole olnud võimalust tehe laske reaalse soomuse pihta. 
Nagu meile teada, on õppemasinad-märklauad valmistatud puust. 
Jne, jne, jne. 
Eesti ajakirjanikele 
Ajakirjandus on demokraatliku poliitilise süsteemi tähtsamaid alustalasid. 
Vaba ajakirjandust ei saa olla, kui valitsusel või võimulolijail on öelda otsustav sõna ajakirjanike töölevõtmisel, kui nad võivad määrata ajakirjanduse sisu või ajakirjanduse majanduslikke aluseid. 
1. veebruaril avaldas Madis Hint Päevalehe veergudel kurvastust selle üle, et tema sõnutsi väliseesti ajakirjanduses avaldatavate materjalide üle pole tekkinud veel sellist ühiskondlikku kontrolli kui koduses Eestis. 
Siinpool ookeani nimetaksime ühiskondlikku kontrolli tsensuuriks ja selle puudumist pressivabaduseks. 
Vastupidiselt Madis Hintile olen ma siiralt rõõmus, et eestlaste ajaleht paguluses, nädalaleht Meie Elu ilmub tingimustes, kus ühiskondlik kontroll puudub. 
Mul on ka rõõm kuulda, et mõned Meie Elu numbrid on jõudnud Päevalehe toimetusse. 
Muidugi võiks härra Hint pärida, kus ülejäänud numbrid on, sest pärast toimetaja Margus Metsa külaskäiku Torontosse oleme postitanud korrapäraselt kõik numbrid. 
Karta on, et midagi on viltu Eesti Vabariigi postiametiga. 
Vaene Savisaar! 
Väidaksin, et pagulaseestlastel on palju kergem saada informatsiooni Eesti kohta kui eestlasel Eestis meie või muu välismaailma kohta. 
Meile käivad kõik mainimisväärsed eesti väljaanded, isegi mõned, mis ei vääri mainimist. 
Meile tulevad ka välismaailma tähtsamate teabeteeninduste päevateated, on vaevata juurdepääs kõikidele tähtsamatele maailma ajalehtedele. 
Kõigis neis on muide Eesti kohta informatsiooni. 
Kui kerge on Eestis osta või tellida või korrapäraselt lugeda New York Times'i või nädalalehte Meie Elu? 
Kui palju teaks eestlane Eestis viimaseil nädalail Läänemaailma poolt avaldatud tohutust poolehoiust Balti riikide taasiseseisvumisele, kui tal puuduks raadio, mille abil saab eetrist näpsata emakeelset teavet Läänest? 
Vaene Edgar Savisaar! 
Meie Elus ilmub tõesti tema arvel kriitilisi kommentaare. 
Eestlane Eestis võiks aga teada võtta, et Kanada ja USA ajakirjanduses on valitsuse kritiseerimine palju pidevam ja teravam. 
Lääne ajakirjanduses oleks Lippmaa-Tenno, Savisaare-Jazovi ja teised taolised afäärid pidevalt ja halastamatult esileheküljel, keegi oleks skandaali tõttu ammu ametikohalt lahkuma pidanud - ja kindlasti mitte ajakirjanik. 
Vaevalt oleks siin libedalt pääsenud ka Toomas Frey. 
Aga kõik see aitab tagada demokraatlikku korda. 
Kui noorhärra Hint sirviks enamat kui kahte Meie Elu numbrit, avastaks ta, et meil on viimasel aastal ilmunud lugusid mitte ainult Illar Hallaste, vaid ka Mart Laari, Arvo Valtoni, Kalle Muuli, Toomas Haugi, Maris Sarve ja paljude teiste sulest. 
Isegi jõulutervitus väliseestlasele Edgar Savisaarelt, kuigi meile on siiani mõistatuseks, miks saadeti see Nõukogude Liidu Stockholmi suursaatkonna kaudu. 
Savisaare seisukohti Kirde-Eesti ja Petserimaa kohta võib lugeda usutlustest, mida ta andis Der Spiegelile ja meie naaberlehele Vaba Eestlane. 
Samaaegselt võiks meenutada ka seda, et ühiskondliku kontrolli tõttu jäi neid seisukohti paljastav osa Der Spiegeli usutluses Eesti ajakirjanduses avaldatud katkenditest välja. 
Nagu Vaino Väljase märkustegi puhul Pariisis. 
Neli küsimust ajakirjanikele 
Kui keegi oleks IMEga tutvunud kahe aasta eest Meie Elu kaudu, oleks tal IME saatusest palju parem pilt olnud kui Eesti tollaseid lehti lugedes. 
Nagu ma asjast aru saan, ei ole härra Savisaare eestvedamisel lubatud IMEst palju välja tulnud. 
Pakuksin kolleegidele Eestis järgmised päevakohased teemad, mida ükski siinne ajakirjanik rahule ei jätaks. 
Esmalt: mida USA suursaadik Matlock Moskvas härra Arnold Rüütlile täpselt ütles? 
Helistage USA suursaatkonda, helistage Washingtoni Välisministeeriumile, pinnige halastamatult Rüütlit ja Lippmaad. 
Teiseks: kas Edgar Savisaar on tõesti asunud nõudma USAlt täielikku diplomaatilist tunnustust oma valitsusele? 
Kas Eesti valitsus on langetanud vastava otsuse pärast selle arutamist? 
Kas Ülemnõukogu teab sellest midagi? 
Kolmandaks: kas vastab tõele, et Edgar Savisaar on teatanud USA senaatorile, et Balti päritoluga ameeriklased ei esinda Balti rahvaste tahet? 
Kas on see valitsuse seisukoht, Ülemnõukogu seisukoht, eesti rahva seisukoht? 
Ja neljandaks: veel kord sellest Eesti Watergate'ist. 
Möödunud aasta lõpul öeldi Tallinnas selle kohta üht ja teist. 
Kelle volitusega tolle Washingtoni advokaadifirma kaudu eesti asju edasi aetakse? 
Kas Rüütli, Lippmaa või Savisaare? 
Kelle volitustega töötab seal edasi Kalle Tenno? 
Head ajakirjanikuõnne ja edu teile kaasa nende lugude valgustamisel! 
Kuivõrd neid küsimusi Eesti ajakirjanduses põhjalikult sõelutakse, on õige näitaja sellest, kas Eestis valitseb või ähvardab ajakirjandust ühiskondlik kontroll. 
Oleme aga muretud - Meie Elust võite seda lugeda. 
Teie elust Meie Elus. 
Tõnu Parming (Raadio Vaba Euroopa, 6. veebruar 1991) 
Hundist, Punamytsikesest ja lamast 
Undijutu kirjutamist inspireerib seekord Soome Rahvusteatri valjuhääldist kostuv hundi lõugamine. 
Käib Punamytsikese peaproov. 
Niisiis - milline on kultuurituse- hundi ja kultuuri-punamytsikese vahekord Soomes? 
On lama, majanduskriis. 
Öeldavasti on soomlased viimastel aastatel elanud yle oma jõu. 
Räägitakse, et ka Rootsis ei lähe hästi, USA aga on ajutisest langusest juba yle saamas. 
Töötute protsent Soomes kyyndivat juba kymneni, ja arvatakse, et intelligendi elatustase langeb tuleval aastal samuti kymme protsenti. 
(Töölisel vähem.) 
Iga päev võib tulla koondamiskäsk või sundpuhkus. 
Kuidas siis käitub ehmunud rahvas kultuuri suhtes? 
Alustame alkoholist. 
Kangete napside joomine väheneb, samuti IV-õlle oma. 
Kuid yha suuremat populaarsust võidavad vein ja keskiolut. 
Alkoholist jõuame raamatute juurde. 
Miks? 
Olen hommikuti raamatukogudes käies märganud pohmeluses mehi vaimuvaramu ukse taga lõdisedes sissepääsu ootamas. 
Õlut seal ei anta, mis nad siis tahavad? 
Loomulikult midagi hingele. 
Avalike raamatukogude kylastatavus on kriisiajal järsult tõusnud. 
Võidakse öelda, et tööturul pole midagi teha. 
Aga nad võiksid ju ka TV-d vaadata. 
Ei, nad lähevad nimelt raamatukokku ja leiavad oma eksistentsiaalsetele muredele leevendust. 
Ka kirjastajad on optimistlikud. 
Raske on praegu täpselt öelda, kas raamatute myyk kasvab. 
Kuid ta pole igal juhul raasugi vähenenud. 
Sellel on oma psyhholoogilis-äriline põhjenduski: inimesed ei julge paigutada raha kallitesse luksuskaupadesse. 
Ebakindlas olukorras ei taheta enam nii hoogsalt osta raale ja mikroahje. 
Hea raamat on aga yks odavamaid (ja samal ajal kultuursemaid) rahapaigutamise mooduseid. 
Tõsi, õpikute pealt pyytakse säästa, soositakse nende korduvkasutamist. 
Aga ilu- ja teabekirjandus läheb? 
Kirjanikul on rõõm seda kuulda. 
Lavastajale pakub huvi, et teatrikylastused pole märgatavalt vähenenud. 
(Sõltub muidugi teatrist!) 
Yhiskylastused kaotavad populaarsust, yksikmyyk aga kasvab. 
See meeldib muuseas ka näitlejatele, kuna varem sattus saali palju inimesi, kes olid sinna vägivaldselt toodud ja pidid terve õhtu haigutama ja igavlema. 
Mõned lavastajad on päris optimistlikud. 
Taisto-Bertil Orsmaa (meilegi Pärnu teatri kaudu tuntud) arvas, et just nyyd on teatrile õige aeg - lama toob inimesed saali tagasi! 
Kinoga on halvem lugu - seal käivad peamiselt väga noored inimesed, neil aga pole nii palju raha kui enne, ja nad eelistavad muid lõbustusi. 
(Lõppude lõpuks saab ka FilmNet'i vaadata...) 
Maalikunstiga on nii, et mõni aasta tagasi ostsid rikkad yuppie'd meelsasti kunsti ja paigutasid sinna raha. 
Hinnad olid maksimaalsed, aga ometi osteti kõik ära. 
Vene ja eesti kunsti pärast oli trygimistki. 
Nyyd ei taha kumbagi enam keegi, arvas yks asjatundja. 
Võib-olla ta liialdas, ei tea. 
Galeriisid läheb kyll pankrotti, aga peamiselt need, mis kergekäeliselt kerkisid tõusuajal, puhtast rikastumissoovist. 
Traditsiooniliselt galeriiomanikud aga tunnevad ennast rahulikumalt, asjad on lihtsalt taandunud normaalsetesse piiridesse. 
Yldiselt on aga karta, et yhiskonna tugi kultuurile Soomes väheneb. 
Helsingi linn maksab kultuurile tuleval aastal miljon marka vähem kui tänavu. 
(Miljon on miljon, mis sest, et 96,5 miljonit siis ikkagi makstakse.) 
Eestis on ju ka kriis. 
Või mis? 
Aga kas meil kasvab lugemine ja teatriskäimine? 
Ei kasva. 
Järelikult on meil tegemist mitte majandus-, vaid moraalse kriisiga. 
Punkt. 
Mati Unt 
P.S. 
Ostsin City-Sokosest sametpyksid, valisin mulle kõige enam meeldinud. 
Firma Week-end. 
Maksid päris palju. 
Kodus leidsin, et pykste sisekyljele oli kirjutatud Made in Estonia. 
Vabriku nimi vms puudus, aga mis siis. 
Toetasin kedagi või midagi kodumaal. 
Leian, et see ost oli isamaaline tegu. 
V.a Kalle Käsper, kelle asukohta ega ametit mul pole au teada 
Mul ei ole mitte kõige vähematki selle vastu, et kohalikud venelased või mistahes rahvusest muulased omanikeks saaksid. 
Vastupidi, vaid omanikuks muutumine võib tekitada vastutustundliku suhtumise sellesse maasse ja ühiskonnasse siin. 
Minu nullvariandiga seonduvad kartused on hoopis teist laadi ning on, ilmselt nagu kristlik-demokraatidelgi, sellest tulenevate tõenäoste demograafiliste ja kultuurilis-keeleliste nihetega, mis võivad küsitavaks teha keele, kultuuri ja rahva edasise eksistentsi. 
Kuid selleks, et võiksin oma kartustest tõepoolest lõpuks rahu saada, oleks vaja, et Te oma seisukohta (ei ole ühtki tõsiseltvõetavat motiivi... jne) kuigivõrd põhjendada püüaksite. 
Miks ei ole oma rahvusliku identiteedi kaitse tõsiseltvõetav motiiv? 
Või kui teie arvates ei ole rahvuse püsimajäämine ohus, siis miks ei ole näiteks kristlik- demokraatide või Ingrid Rüütli seisukohad tõsiseltvõetavad? 
Mul on väga piinlik, et pean Teile sellist piinlikkust valmistama, paludes Teid säärastest asjadest kirjutada, kuid kui Te end üle-eelmises Ekspressis kord ületada suutsite, ehk õnnestub see siis Teil ka teist korda. 
Tiit Kärner, FI vanemteadur 
Kalle Käsperil Suur Hing! 
Pikka aega Marjamaal viibinud Kalle Käsper naasis Karjamaale ja on sügavalt pettunud (vt Kalle Käsper. Eesti rahval väike hing? - Eesti Ekspress nr.42, 1.11.1991). 
Mõelda vaid! 
Kaasmaalased ei olegi talle siin kodumaal vahepeal uut paremat ühiskonda loonud. 
Ja ise ei taha nad ka kuidagi tsiviliseeritud inimesteks saada. 
Muudkui kiusavad väiksemat ega taha talle kodakondsust anda. 
Puhas omakasupüüdlikkus! 
Peavad end kristlasteks, aga ei mõista, et kui Sind lüüakse ühele põsele, tuleb kähku ette keerata ka teine ja et ligimest tuleb armastada ka veel siis, kui ta on Sind alla neelamas. 
Mida siis soovitada eestlaste nii väikse hinge pärast pettunud ja piinlikkust tundvale Kalle Käsperile? 
Esmalt tuleks tal läbi lugeda Ingrid Rüütli kirjatükk Kultuurikontseptsioon ja rahvuspoliitika (Sirp nr 44, 1. nov 1991). 
Sealt võiks ta selgust saada, miks osa eestlasi kohe mitte ei taha maailmakodanikeks saada. 
Ja siis, tagasi Marjamaale, ära siit tümikate juurest! 
Seni veel väikese hingega Mati Mandel 
Järjest lähemal normaalsele elule 
Rublakaup maksab mõnel pool juba rohkem kui sama kaup valuutas! 
Kinexi arvutisalongis polnud esmaspäeval arvutit saadaval. 
Küll pandi soovijaid kirja mudelile AT 286 hinnaga 90 000 rubla. 
(Samalaadne veel kuu aega tagasi ligikaudu 65 000). 
Teine tuntud arvutite vahendaja Kungla-Dialoog jagab viimast korda tellijaile AT 386 vene rublade eest. 
Järgmistele juba ainult valuuta eest. 
Defitsiidiks on arvutite disketid. 
Kinex pakkus neid hinnaga 900 rbl 10 tk (suvine hind 200 rbl). 
Korralikke diskette leidus Viru tänava alguse kaupluses, kuid ainult FIMide eest. 
Samas tuleb valuutaost odavam (isegi meie absurdset kurssi arvestades). 
Urmas Villemson 
Erki Kivistik ei ole veel vilunud salakaubavedaja 
Helsingin Sanomate järgi jäid kolm Eesti sportlast Helsingis tollikontrollis vahele salakaubaga. 
Nad püüdsid üle piiri viia morfiumitablette ja kasvuhormoone. 
HSis kirjutatakse, et sissekukkunud purjelaudur on Barcelona olümpiamängudeks valmistuva rühma liige. 
Purjelauduritest on ainsana olümpiakandidaadiks nimetatud meie parim sel alal Kaijo Kuusing. 
Kuid lihast ja luust Kuusing oli tollijuhtumi ajal igatahes Tallinnas. 
Salakaubaveoga aga langes lõksu Erki Kivistik, Kuusingu lähem konkurent Eesti koondisse pürgimisel. 
Barcelonaga on Kivistikul niipalju seost, et ta osales koos Kuusinguga septembris tulevases olümpialinnas nn eelmängudel. 
See ei olnud Kivistikul esimene kord keelatud aineid üle piiri toimetada, rääkisid EEle teda hästi tundvad isikud. 
Oli karta, et lõpuks jääb ta tollis kinni. 
Selge, et teda jälgiti pikemat aega. 
Kuid nagu purjetamises, ei ole ta ka salakaubaveos professionaal. 
Purjelauasõitu harjutab ta juhuslikult, vastavalt tujudele. 
Vahepeal on tal aga tuhat ja üks toimetust, selgitasid asjassepühendatud. 
Üheks vahepealseks toimetuseks on ilmselt salakaubavedu, milles - nagu teod näitavad - ei ole ta veel vilunud. 
Uus energiaallikas! 
10. november 1991 läheb inimkonna ajalukku. 
Sel päeval õnnestus esimest korda saada energiat juhitava termotuumareaktsiooni abil. 
See juhtus Inglismaal, Oxfordshires. 
1 sekundi jooksul saadi denteeriumi ja triitiumi tuumade ühinemisel 1,7 megavatti energiat. 
Ekspertide arvates kulub veel umbes 50 aastat, kuni sel meetodil tööstuslikult energiat tootma hakatakse. 
Samasuunalisi katsetusi tehti meeleheitlikult nii USAs, Jaapanis kui ka NLis. 
Inglased võitsid! 
Seletuseks: termotuumareaktsioon on aluseks ka päikeseenergiale. 
Seal ühinevad vesinikutuumad, moodustades heeliumi. 
Vabanev energia on 10 korda suurem kui klassikalises tuumaenergias kasutatava U 235 lõhestamisel. 
Sealjuures täiesti saastevaba! 
Lõpuks ometi on inimkonnal võimalus end energiasurmast päästa. 
Lõpp fossiilsete maavarade ja uraani põletamisele! 
I.S. 
Pangad bolshevike vastu 
Sankt-Peterburgi pankade praegust tegevust võib nimetada streigiks. 
Nad keelduvad avamast firmadele uusi arveid, viidates ülekoormusele. 
Pangad nõuavad neilt pärast SSORi võõrandatud hoonete tagastamist. 
Näiteks Lenbank nõuab linnavalitsuselt tagasi kunagise Esimese Kommertsühingu maja. 
Praegu asub selles kesklinna Zheljabova tänava hoones KGB apteek. 
Juri Brujev, EE St-Pi korrespondent 
Vabatahtlike pataljonid loomisel 
Tartu riigikaitsetegelaste andmeil kuulutatakse peatselt välja vabatahtlike värbamine Kuperjanovi partisanide pataljoni (Nursi sõjaväeosas) ning Kalevlaste Malevasse (Põhja- Eestis). 
Ohvitseride vanus võib ulatuda 40 eluaastani, allohvitseride ja sõdurite vanus võib olla kuni 35 aastat. eelistatakse mehi, kes varem teeninud jalaväes, õhudessantvägedes või merejalaväes. 
Pataljonid (  500 meest) varustatakse miinipildujate, granaadiheitjate ja käsirelvadega. 
Liis Tappo veel aasta vallaline 
Miss Baltic Sea'93 iludusvõistlused võitnud Liis Tappo peab nüüd veel terve aasta pruudipõlve pidama, olgugi et boyfriend on Liisil juba mõnda aega. 
Iltasanomatele pihib miss, et sõber on temast 10 aastat vanem jurist. 
Nädal lahusolekut tundub prl Tappole terve aastana. 
Juba praegu unistab Liis mesinädalatest Pariisis. 
Veel teatas Liis Tappo pressile, et armastab muinasjutte ja sumedat valgust ning usub igavesse armastusse. 
280 000 USA dollarit Merivälja maja eest 
Kaks nädalat tagasi ostis Ameerika Ühendriikide valitsuse administratsioon oma Eesti saatkonna personali tarbeks eramaja Tallinnas, Merivälja linnajaos. 
Naiskodanikult ostetud maja eest maksid Ameerika Ühendriigid pisut rohkem kui 280 000 dollarit. 
Kivimaja on ruumikas, kahe vannitoaga. 
Hind, mis ameeriklased maksid, on ekspertide hinnanguil suurim, mis Eesti Vabariigis eramaja eest on makstud. 
Kinnisvarabüroo Maakler juristid teatasid EEle, et Tallinna majade vastu tunnevad huvi kolme lääneriigi Eesti saatkonnad. 
Lähemalt ei soostunud firma Maakler oma klientide soove kommenteerima. 
Eesti TV hakkab üle kandma CNNi! 
ETV arendusdirektor Hagi Shein ütles EEle, et juba sel kuul hakkab ETV edastama igapäevaseid Cable News Networki uudiseid. 
Ameeriklase Ted Turneri omanduses olev telekanal jõuab Eesti TV ekraanile igal äripäeval kl 17 - 18. Sellesse ajavahemikku mahub CNNi maailmauudiste saade (World Report), mis jõuab samasugusena kõikjale üle maailma. 
Detsembrikuus algab niisiis ajajärk, mida Eestile ennustas Ted Turneri konkurent, Sky -telekanali omanik Rupert Murdoch. 
Arvatavasti ei jõua Balti väikeriigid toota kvaliteetseid teleprogramme. 
Õige varsti on teie eeter ameeriklaste päralt, ütles Rupert Murdoch Tallinnas viibides EEle. 
CNNi uudisteprogrammi ülekandmine saab ETV-s võimalikuks seetõttu, et juba kaks kuud on Eesti telereporter Nele Laanejärv saatnud CNNile uudislõike Eestist. 
Tänu sellele, et saadame ameeriklastele oma rahvuslikke uudiseid, saime ka loa kasutada CNNi omi, ütles Hagi Shein. 
ETV eelarve 1992 aastaks oli planeeritud 23 miljonit rubla. 
Ent ETV küsib veel teist samapalju juurde, sest tehnika ning välismaa programmide tõlgete hinnad on kasvanud. 
Välisvaluutat sai ETV mullu 5000 USD jagu. 
Soovitakse rohkem. 
Kinnitamata andmetel ütles valitsusjuht Edgar Savisaar, et ta ei vaata ETV eelarvet üle enne, kui tema poolehoidjad saavad eetris sama palju esineda kui tema poliitilised vastased. 
Iga partei januneb pikema eetriaja järele, ütles ETV juht Mart Siiman EEle. 
Peaaegu stereo-TV! 
Eesti Televisioon muudab oma uudissaadete nägu. 
Viimane ühe diktoriga AK jõuab eetrisse loodetavalt 18. novembril. 
Sellest päevast alates istuvad TV-uudiste ajal kaamera ees korraga kaks diktorit. 
ETV võtab üle Põhjamaade televisioonis kasutatava kahekõne-stiili, kus uudiseid loevad vaheldumisi toimetaja ja diktor. 
(Kaht diktorit kasutas ka kommunistlik uudisprogramm Vremja). 
Üks esinejatest peab olema võimeline otsesaates ka stuudiokülalistega kiirusutlusi tegema. 
Loodetakse vähendada muljet uudiste mehhaanilisest mahalugemisest. 
Uus diktorilaud kahe mikrofonikohaga on juba valmis. 
Jahmatav kirjake riigikaitsekomisjoni liikmele 
Eesti Politsei saadab siiamaani aruandeid Moskvasse! väidab ÜN riigikaitse komisjoni liige hr Johannes Kass. 
Politseid ei huvita üldse, et EV on nüüd iseseisev riik, ÜRO liige. 
Aruanded saadetakse N Liidu Siseministeeriumisse vastavalt Savisaare- Bakatini lepingule. 
Isegi kohalikud politseiuudised, näiteks Pärnu omad, rändavad venekeelsetena Venemaale. 
Rahvasaadik Kass on vihane, et veel kuu aega pärast EV tunnustamist NL Riiginõukogu poolt saadeti talle Eesti Politseist vene pealdisega teatis. 
Suurvürst Vladimir andis mõista, et ei tunnista Uljanovi poolt toime pandud Eesti ja Liivimaa kubermangude eraldamist 
5. novembril külastas esmakordselt nõukogude võimu aastatel Venemaad Romanovite troonipärija Tema Kõrgus suurvürst Vladimir Kirillovitsh, keiser Aleksander II lapselapselaps meesliini pidi. 
Suurvürst saabus Peterburi meeri Anatoli Sobtshaki isiklikul kutsel. 
Kahe päevaga jõudis Vladimir Kirillovitsh külastada kõiki imperaatorlikke paleesid eeslinnades ja osaleda mitmetel palvustel. 
Samuti avanes troonipärijal võimalus sekkuda kohalikku poliitikasse arvukate audientside ajal, mida suurvürst andis õukondlike söömaaegade käigus või ka ilma. 
Ühel dineedest avanes Eesti Ekspressil võimalus kõnetada vürstlikku kõrgust. 
EESTI EKSPRESS: Teie kõrgeausus, kas Eestimaa võib pidada teid ainult praeguse Vene Föderatsiooni territooriumi seaduslikuks valitsejaks, või hõlmab teie valitsusala kogu Vene keisririiki? 
SUURVÜRST VLADIMIR: Tunnen ennast kogu meie impeeriumi seadusliku valitsejana. 
Kuid kõik sõltub tulevikus nende vabariikide ja riikide elanikest, mis on moodustunud impeeriumi endisel territooriumil. 
Ma ei ole kunagi tahtnud kellelegi oma suva peale suruda. 
Kuigi... kui mind selleks kutsutaks, oleksin lõpmatult rõõmus isamaad teenides. 
Ja mitte tingimata monarhi rollis. 
Arvan samas, et monarhia kui valitsemisvorm ei sobiks sugugi halvasti kokku praeguste võimuinstitutsioonidega Venemaal. 
Suurvürsti tugev, haritud isiksus tuli novembri alguses Vene poliitikasse ootamatult, kuid saavutas lühikese ajaga populaarsuse, mida võib juba võrrelda president Jeltsini omaga. 
Troonipärija peres kasvab omakorda pärija - 10-aastane pojapoeg Georgi Romanov. 
Juri Brujev, EE St. Peterburgi korrespondent 
7. november - Kas EESTI POLITSEI PIDUPÄEV? 
7. november, kellaaeg 12.15., Nõmme jaama esine. 
Jaamahoonest väljusid kolm Eesti Politsei vormis meesterahvast. 
Tumedate peade ja vurrudega, sorakil juustega, kühmud seljas. 
Vööde küljes tolknemas kunninuudid ning kabuurid. 
Vannuti võõras keeles räusates. 
Üks pani lirtsti sülge kahe esihamba vahelt, teine tõmbas lurtsti tatti kõrisse, seejärel rögistas selle kauges kaares minema. 
Masendus tuli peale. 
Ei olnud fotoaparaati kaasas. 
Ehk oligi parem, sest võib-olla oleksin selle eest saanud mõne hea vopsu kumminuiaga. 
Inimesed kiirustasid Eesti Politseist hirmunult eemale. 
Vaadati veel üle õla tagasi. 
Kas selline turvaline meeskond peabki meid kaitsma? 
Tahaks loota, et see 7. november ei ole pidupäevaks politseile, kus õhupallide asemel loobitakse rahulikke kodanikke tatipallikestega? 
Keila linna elanik V. Lepp 
Kuidas saada pinda ehk ärimehe õnnetu abielu 
Miks abiellus 51-aastane Sub Monte direktor 84-aastase vene daamiga? 
1983. aasta septembrikuus sai Mati Laur, praegune restorani Sub Monte direktor allüüriliseks Gogoli tn 14 krt 1. 
1986. aasta maikuus kirjutati allüürilisena sisse ka Mati Lauri abikaasa. 
Üürilisena elas sellessamas kahetoalises korteris juba varem tagasihoidlik vanainimene, 1906. aastal Moldaavias sündinud venelanna Maria Dalmatov. 
1990. aasta 30. novembril, kuu pärast Maria Dalmatovi 84. sünnipäeva esitas Mati Laur Tallinna mererajooni rahvakohtule hagiavalduse abielu lahutamiseks, kus tunnistas, et abielulised suhted ja perekondlik kooselu lõppes meil juba 1989. aasta kevadel ning selle põhjuseks on asjaolu, et tutvusin teise naisega, kellega soovin edaspidi ka abielluda. 
Kuu aja pärast, 28. detsembril, lahutati kohtus Mati Lauri senine abielu, 17. jaanuaril registreeriti uus. 
Restoranidirektori pruut oli toosama heatahtlik 84-aastane Moldaaviast pärit Maria Nikolajevna Dalmatov kõrvaltoast. 
Ma ei hakkagi varjama, et seda operatsiooni tegime korteri pärast, räägib mulle Mati Lauri abikaasa, sümpaatne valges kitlis meedik, kelle juurde läksin tões ja usus, et Laurid tõesti ka tegelikult lahus elavad. 
Me olime juba varem tuttavad Musha (nii kutsub proua Laur hellitavalt Maria Dalmatovit) vennaga, keda ma ravisin. 
1983. aastal me abiellusime Matiga ning kuna Musha oli pärast venna surma jäänud üksi, kutsuti meid tema juurde elama. 
Raua tänaval me siiski tollal ei elanud, sest Musha oli karakteriga naine ja varem või hiljem oleks meil tekkinud ütlemist, räägib doktor Laur. 
Siis ühel soojal augustipäeval hammustas Vanaprouat tema isepäine kass Mursik. 
Maria Nikolajevna sai veremürgituse ja viibis kaua aega Pelgulinna haiglas. 
Proua Laur käis pidevalt Raua tänaval kassi söötmas ja haiglas Maria Nikolajevnat vaatamas. 
Ühel päeval ütleb Musha: Doktor, ma oksendan verd. 
Lasksime Keskhaiglas teha korraliku röntgeni - maovähk! 
Novembri lõpul käis doktor Laur temaga Hiiul, kus vanaproua olevat põhjalikumast ülevaatusest keeldunud. 
Nädal hiljem käinud Hiiu arstidega konsulteerimas pr Laur üksi. 
Ainuke võimalus, mis temaga oleks võinud veel teha oli gastrotoomia - teha kõhtu auk ja toita lehtriga. 
Seda ei võinud Musha kuuldagi, meenutab proua Laur. 
Samal ajal mõtles Mati Laur, mida teha korteriga. 
Jurist andis nõu, et Mati peab Mushaga abielluma. 
Maria Nikolajevna tahtis tõepoolest, et me selle korteri saaksime ja oli nõus kõik tegema. 
Ta ütles, et kui seda on tõesti vaja, tuleb see komöödia läbi teha! 
Doktor Laur on veendunud, et kui Maria Nikolajevna poleks seda ise soovinud, poleks miski jõud teda sundinud Matiga abielu mängima. 
Vanaproua enese raha eest osteti sõrmus ja registreerija ootel kammis ta ennast väga hoolega. 
Nõmme perekonnaseisuameti juhataja pr Kask: Pruudil oli valge kraega väga pidulik kleit. 
Vanaaegsel kirjutuslaual seisis vaas lilledega. 
Pikemat juttu lastest ja pereõnnest polevat pr Kask üles võtnud, olevat piirdunud vaid akti ette lugemisega. 
Külalisi ei olnud. 
Kohvi ei pakutud. 
Tänati vaid. 
Vähem kui kuu pärast pulmi Maria Nikolajevna Dalmatov suri. 
Nädal hiljem läks lesk Mati Kadrioru EEV-sse ja võttis sealt tõendi, et on sisse registreeritud Raua tn 14, kirjutas Tallinna Linna Mererajooni RSN TK korteriosakonnale avalduse, kus palus korteriorderi vormistada enda nimele, kuna abikaasa, üürilepingu osanik, oli surnud. 
Avaldus rahuldati. 
Madis Jürgen 
Võitlusest, mis käis Maria Dalmatovi korteri seina taga asuvate kohvikuruumide pärast, loe EE järgmisest numbrist. 
Tõnu Parmingu võitlus 
Õnneks ei kuulanud USA administratsioon väliseestlase nõuannet 
Nüüd, tagantjärele, püüab härra Tõnu Parming jätta muljet, nagu ta polekski kunagi tegelikult olnud Balti valitsuste tunnustamise vastu. 
Toronto professor, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas aktivist, viitab ikka veel müstilistele telgitagustele, millest kõigest ei saa veel täna rääkida. 
Tegelikult juhtis TP osade väliseestlaste võitlust selle nimel, et Eesti tänast valitsust ja tänast riiki ei tunnustataks USA poolt. 
Aga tunnustati.
Põhja-Ameerika pagulasorganisatsioonid ja ideoloog Parming ei usaldanud tänast Ülemnõukogu. 
Näitena võib tuua TP kirjutatud märgukirja EKNi (Eestlaste Kesknõukogu Kanadas) kirjapaberil Kanada valitsusele, kus on kirjas, et Ülemnõukogu valimisi (TP tõlkes Supreme Soviet mitte Supreme Council) ei saa võtta demokraatlikena, sest ERSP ei võta valimistest osa. 
TP sõnutsi ei saa valitsust ega Ülemnõukogu usaldada nende kommunistlike seisukohtade pärast, mille tõttu ei tohi mingisugune tunnustus Kanada poolt kõne allagi tulla. 
Sarnaseid näiteid on TP kirjutistes ajalehes Meie Elu palju. 
Analoogilisi esildisi tegi ka ERKÜ (Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides) juhatus USAs. 
Mitte Eesti huvid, vaid USA huvid! 
Tõnu Parming kirjutas memorandumi Eesti valitsuse tunnustamisest, väites järjekordselt, et valitsuse tunnustamine on USA huvide vastu ja et USA ei loo diplomaatilisi suhteid valitsustega, kellel puudub faktiline kontroll oma riikliku territooriumi üle ja kus okupatsiooniväed on veel sees. 
Asjade tegelik kulg on muidugi näidanud, et Parmingu väidetel polnud alust, sest tuli ju tunnustus enne okupatsioonivägede väljaviimist ja kontrolli piiride üle nii Baltikumis kui ka teistes Ida-Euroopa maades. 
Välisriikide kohene tunnustus aitaski lõpuks Gorbatshovile survet avaldada. 
Leedukad ja lätlased tunnustasid oma koduvalitsusi 
Erinevalt Parmingust ja Põhja-Ameerika eestlaste Kesknõukogust on välisleedulaste keskorganisatsioonid algusest peale vahetult toetanud Leedu iseseisvumist ja nõudnud oma asukohamaadelt Leedu valitsuse tunnustamist. 
Eriti ärritas leedulasi ja lätlasi - muidugi mõista ka väliseesti liberaalseid ringkondi - Tõnu Parmingu esinemine USA Kongressi Esindajatekojas 23. jaanuaril 1991, vahetult pärast Nõukogude tankide rünnakuid Lätis ja Leedus, kui Balti riigijuhid olid palunud USAlt nende seaduslike valitsuste tunnustamist kaitseks Nõukogude armee rünnakutele. 
TP aga väitis oma esinemises kongresmenidele, et Balti valitsusi ega riike ei tohiks mingil juhul tunnustada, kuna see olla vastuolus USA strateegiliste huvidega ja USA peab ennekõike väljas olema omaenda riiklike huvide eest. 
TP vihjab, et kui Nõukogude sõjaväed Baltimaadest lahkuksid, võiks tekkida USAle ohtlik sõjaväe koondumine Koola poolsaarele, mis võib olla USA huvidele kahjulik. 
Juba kümmekond aastat tagasi avaldas TP oma kirjutistes ja ettekannetes veendumust, et pole mingit põhjust, miks eesti rahvas ei saaks elada Nõukogude Liidus või mõnes muus föderatiivses riigis. 
Ta vaidles vastu Rein Taagepera iseseisva rahva ja iseseisva riigi mõistetele, leides, et eestlaste poliitiliseks peavooluks pole natsionalistliku rahvusriigi vorm, mis näib olevat kestev pagulaskonna ideaal (Kompartei ja eestlased, 1979). 
Okupatsiooni ajal sõlmis USA kõik endised kaubalepingu Nõukogude Liiduga, ilma et Baltimaade okupatsioonile või de jure tunnustamisele oleks viidatudki. 
Ei ole kuulda, et eestlaste keskorganisatsioonid selles suhtes mingit protesti oleksid avaldanud. 
TP toob üllatava näitena Leedu ühiskonna nn sõimukirja Kanada valitsusele. 
Eestlased aga olla läkitanud välisminister McDougallile TP sõnutsi ilusa toetuskirja. 
Teatavasti deklareeris Kanada välisminister 19. augustil, Nõukogude Liidu riigipöördekatse esimesel päeval ajakirjanikele, et ta on veendunud, et Kanada suudab ka NL uue juhtkonnaga (huntaga!) koostööd teha. 
Leedu keskorganisatsiooni esimees Jouzas Kristolaitis saatis selle peale 22. augustil Kanada peaministrile küllaltki terava protestikirja. 
Miks aga oli Eestlaste Kesknõukogul vaja läkitada minister McDougallile ilusat toetuskirja? 
Kas Toompea valitsuse tunnustamisega kaotasid Parming ja EW eksiilvalitsus oma tähtsuse? 
Oraaklit mängides ennustab TP, et pärast diplomaatiliste suhete taastamist ei pääse Toompea valitsus enam Valges Majas löögile ja ainult väliseestlased (keskorganisatsioonid ja Parming?) saavad mõjutada asukohamaa valitsust. 
TP jätab targu nimetamata, kelle huvides säärane lobby oleks, sest kas meil tuleb tõesti hakata uskuma, et isikud ja organisatsioonid, kes on senini Toompea valitsuse suhtes nii suurt vastuseisu üles näidanud, hakkaksid nüüd järsku Eesti seadusliku valitsuse eest lobbyima (st suhteid hoidma)? 
Ametlikuks riikidevaheliseks kontaktiks on siiski diplomaatilised esindused ja konsulaadid, kaubandus- ja kultuuriatasheed. 
USAs on ka välisriikidel tavaks (eriasjus) palgata registreeritud suhetehoidjad. 
Professionaalsed lobby -firmad Washingtonis on võimekad ja suudavad kindlasti rohkem ära teha eesti heaks kui isikud ja organisatsioonid, kes on ennast nii rangelt sidunud Eesti valitsusele vaenulike seisukohtadega. 
TP ringkondade tees, nagu ei tohiks diplomaatiliselt tunnustatud riigid USAs enam lobbyisti oma huvide saamiseks või kaitsmiseks kasutada, ei pea paika, sest ka Kanadal on Washingtonis lobby - firmad ja eriti võimsad suhetehoidjad on Iisraelil ja Hiinal. 
Ehk oleks tõesti aeg mõnel mehel Kotkajärvele konni kuulama minna... 
Eda Sepp, Toronto 
(Märkus: Pr Eda Sepa artikkel puudutab eestlaste vastuolusid Ameerika mandril, mille kohta EE toimetus ei ole võtnud oma seisukohta. 
Veerud on avaldatud debatiks. 
EE) 
Tshetsheenia president või Kaukaasia imaam? 
Tshetsheenia Vabariigi presidendiks valitud Dzhohhov Dudajev lubas läbi raiuda Kaukaasia sõlme. 
Kõige õigem on ühendada kõik Kaukaasia rahvad ühtsesse võrdõiguslikku liitu, arvas Dudajev enne presidendivalimisi. 
Miks just tema tahab lahendada Kaukaasia probleemi? 
President Dudajevi sõnul seepärast, et Tshetsheenia on Kaukaasia mägipiirkonna geograafiline, majanduslik ja etniline keskus. 
Oluline on, et president Dudajevil on Tshetsheenia islamiusuliste partei Islami tee täielik toetus. 
Islami tee arvates on Dudajev ainus, kes suudab vältida mõne perekonnaklanni võimutsemist Tshetsheenias. 
Esimese sõlmena vajab lahtiraiumist konflikt ingushide ja osseetide vahel. 
Ingushid tahavad tagasi saada oma kunagisi maa-alasid, mis kuulusid neile enne nende deporteerimist Põhja- Osseetiast. 
Konflikt osseetide ja ingushide vahel on üle kasvanud terroriaktideks, kus kannatajateks on põhiliselt ingushid. 
Põhjus - Gruusiast põgenevatele osseetidele on vaja ruumi teha. 
Kui Dudajevil peaks tõepoolest õnnestuma ühendada Kaukaasia rahvad, tekib Kaukaasias võimas riik, mis hakkab mõjutama ka maailma, eriti Venemaa, poliitilist olukorda. 
Sellega on seletatav ka Venemaa asepresident Aleksandr Rutskoi küünilised sõnavõtud tshetsheenia rahva aadressil. 
Venemaa ajakirjanduse põhjal Jaanus Piirsalu 
London on kõige kulukam 
London on Euroopa kõige kallim ärilinn, märgitakse Shveitsi instituudi Interlink Business Research tehtud uurimuses. 
Ärireis Londonisse on 80 % kallim kui samasugune reis Amsterdami. 
Kõige kallim ärilõuna on Stockholmis. 
Kahele inimesele esimese klassi restoranis maksab see 182 dollarit. 
Kõige odavam on Madridis (81 dollarit). 
Koos hotellikuludega ja takso kasutamisega saab kõige suurema arve Londonis. 
Tavaline ööbimisega reis maksab seal ärimehele umbes 700 dollarit. 
Londonis on ka Euroopa kõrgeimad bürooruumide üürid - keskmiselt 965 dollarit ruutmeetrilt aastas. 
Palk aga on madalam. 
Kahte keelt valdav sekretär teenib Genfis 3.470 dollarit kuus, mis on peaaegu 65 % võrra rohkem kui Londonis. 
Maailma kallim linn on aga Tokio. 
161 punktist koosnev ostu- ja teenustenimestik maksab enam kui kaks korda rohkem kui New Yorgis. 
Järgnevad Teheran ja London. 
Viimase koha pärast võistlevad maailmas Caracas ja Rio de Janeiro. 
(Reuter - ETA) 
AIDS murdis korvpallitähe 
Möödunud nädalal avastati maailma parimaks korvpalluriks tunnistatud Earvin Magic Johnsonil AIDSi viirus. 
Johnson abiellus septembris oma noorpõlvearmastuse Earletha Kellyga. 
Abikaasal aga viirust ei avastatud ning meeski ei tea, kust ja millal ta nakkuse sai. 
Johnson tahab nüüd pühenduda võitlusele AIDSi vastu ja turvaseksi poolt. 
Korvpalliklubi Los Angeles Lakers arst Michael Mellman soovitas Magic Johnsonil lõpetada mängimine. 
Ta peab vältima olukordi, mis nõrgendaksid ta keha vastupanuvõimet, ütles Mellman. 
12 aastat kestnud karjääri kestel viis Johnson Lakersi viiel korral NBA meistriks. 
206 cm mehemürakas valiti kolmel korral liiga parimaks mängijaks, aastail 1987, 1989, 1990. 
Ta valiti ka üheksal korral liiga all- star viisikusse. 
Magic Johnsoni lahkumine korvpallist pole kaotuseks üksnes Lakersile vaid ka USA olümpiameeskonnale, kuhu ta juba valiti. 
On raske jätta korvpalli. 
Kuid minu elu üks peatükk on nüüd lõppenud ja on aeg alata uut. 
Nüüd võin pühenduda kõigele, millest olen korvpalli nimel loobunud, ütleb Magic Johnson. 
Tänaseks on AIDSi surnud 125 tuhat ameeriklast ja vähemalt miljonit peetakse viiruse kandjaks. 
Helsingin Sanomate põhjal P.E. 
Kuidas Nõukogude armee ennast Kadilas paljastab 
Rakvere mees Enn Koppel on Äripäevas nr 45 teinud päris hea ettepaneku selle kohta, kuidas võimalikult paremini ära kasutada Nõukogude armee poolt meile päranduseks jäetavad objektid: tühjadesse raketibaasidesse, piirivalvekordoneisse ning muudesse kompleksidesse tuleks sisse seada turismibaasid, hotellid, lõbustusasutused (vast ka bordellid), ning siis hulgaliselt kokkuvoolavate välisturistide taskuist kasseerida Eesti Vabariigi heaks tuhanded dollarid. 
Tõenäoliselt saab Rakvere kant idee otsustaval rakendamisel suure eduseisu teiste maakondade ees. 
On neil ju praegugi välja pakkuda maailma mastaabis täiesti ainulaadne vaatamisväärsus - maailma valgeim linn Kunda (Hollywoodi kohaletulek pole ilmselt kaugel, sest ühe mängufilmi ning ühe dokumentaalfilmi on Tallinfilm seal juba vändanud). 
Kui aga sõjavägi ükskord tõesti minema hakkab, langeb virulaste saagiks mitmeid piiripunkte, lennuvälju, terveid linnaosi. 
Raketibaasidest ei maksa rääkidagi - Virumaal nii kenad suured metsad, küllap sealt ikka üht-teist leiab. 
Küll aga peaks õppust võtma senisest kurvast kogemusest (või äkki hoopis lõbusast?!), mis saadi Kadila raketibaasiga. 
Kurvast ses mõttes, et metsa mahajäetud krempliga ei osatud hulk aega midagi ette võtta. 
Enamus hooneid lammutati maha, teede sillutis kisti üles, kõik vedamiskõlbulik veeti minema. 
Küllap sai nii mõnigi mees endale maja, lauda või garaazhi jaoks tarvilist materjali. 
Kui oleks hakkaja ettevõtja baasi varem tervelt kätte saanud, siis oi-oi-oi - muudkui ava aga kukkur ning dollarid langevad lennult sisse! 
Poleks mõtet heituda sellestki, kui ühel heal päeval mõni hästi maskeeritud saladus jälle päevavalgele ilmub, nagu ilmusid Kadila baasi maa-alused õlihoidlad. 
Eks selleks ajaks, kui õlireservuaaridest vedelikku välja imetakse, viiakse turistis mõnda teise baasi. 
See on ju neile seikluseks omaette, mida imeilusasti võib serveerida mõne manöövrina või õppusena või ükskõik millena veel. 
Nii et võimalused on Virumaa ettevõtlikel meestel suured ning küllap kihutab see tagant neid tegelasi, kel kavas mingid loomingulised ettevõtmised filminduse, teatri või muude kunstide valdkonnas. 
Pole mingi ime, kui teesillutusplaatide kallal higistav väikeettevõtja, seinu lammutav perepoeg või traati keriv muidu hädaline äkki sealsamas varemetes... 
Nojah, olgu juurdelisatud fotodel näha, mida sealt avastada võib. 
Peeter Tooming 
Punaarmee - Eesti armee vaevaline lahutus 
Hiljuti teatas justiitsministri I asetäitja Märt Rask, et EV kaitsejõududes võivad teenima asuda mittekodakondsed, kuna meil ei jätku telegrafistineiukesi jt sõjaasjanduse tundjaid (vt 22. okt Õ ja RH). 
Vastab EV Valitsuse nõunik ja Kaitsejõudude Peastaabi ülema kt Ants Laaneots. 
Kus on garantii, et me ei lase Kaitseväe loodavatesse struktuuridesse oletataval vaenlasel käomuna muneda? 
Ilmselt avaldas hr Märt Rask isiklikku arvamust. 
Kui vastu on võetud kodakondsuse seadus, riigiteenistuse seadus ja ka põhiseadus, siis ei tule kõne allagi, et Eesti relvajõududes teenivad võõrriikide kodanikud. 
Mõelda tuleks võib-olla võõrriigi spetsialistide kasutamisele nõuandjatena, see aga ei tähenda, et neil oleks mingi õigus juhtida või kamandada Eesti allüksusi. 
Olen mitmelt poolt kuulnud kahtlusi, et kui Eesti kaitsejõudude koosseisu võetakse endised NA ohvitsere, siis võib selle armee madal moraal imbuda ka Eesti sõjaväkke. 
Kui palju kaasatakse EV Kaitseväe ohvitserikoosseisu formeerimisel väliseestlasi? 
EV sõjaministriga eksiilis hr Toomepuuga oli meil esimene kohtumine poolteist aastat tagasi - illegaalne kohtumine. 
Tookord me arutasimegi seda küsimust, et kui tuleb E Kaitseväe ülesehitamine, et keda ja kuidas selles töös kaasata. 
Ma esitasin palve, et ta koostaks võimaliku nimekirja nendest välis-eesti ohvitseridest, kes oleksid nõus kaasa tulema Eesti Kaitseväe taastamisele. 
Praegu olevat välismaal umbes 42 eesti soost ohvitseri. 
Seda pole palju. 
Peame arvestama kõikide spetsialistidega, ükskõik kus sõjaväes nad on teeninud - peaasi, et ta oleks oma ala spets ja et ta oleks ustav meie iseseisvuse ideele. 
Nii tegid ka meie esiisad 1918.-19. aastal, kui komplekteerisid Eesti sõjaväe nendest eestlastest, kes tulid Vene tsaariarmeest. 
Kuidas teie, hr polkovnik, suhtute ÜN spiikri Ülo Nugise avaldusse Eesti võimaliku astumise kohta NATOsse? 
Teatud üllatusega suhtusin. 
Asi on keeruline ja siin peaksid Eesti paremad pead kõvasti töötama ning kaalutlema, enne kui neutraliteet vahetada välja mingis sõjalises blokis osalemisega. 
Kui palju eestlastest Nõukogude armee ohvitsere on teatanud oma soovist osaleda Eesti Kaitsejõudude töös? 
See protsess alles käib. 
Mehed ei saa ju teenistuskohtadelt niisama ära tulla. 
Praegu peaks N armees teenima umbes 340 eestlasest ohvitseri. 
30-40 on käinud asja uurimas ja praegu mõtlevad, kas tulla koju või mitte. 
Mida ootavad need 300 meest, kes ei ole veel avaldust kodumaale pöördumiseks andnud? 
Kas aastate jooksul saadud peapesu mõjub tõesti nii tugevalt? 
Kahtlemata. 
Ega kõigil pole arusaamine asjadest ühesugune - paljudel on tõesti eksiarusaamad ja eelarvamused. 
Ma tean seda ja arvatavasti need mehed siia tagasi ei tule, kuigi reeglina on eesti meestel väga tugev kodumaa-tunne. 
Aga see vallandamise protsess ei ole ka sugugi nii kiire, kui me arvame - seal läheb palju kuid. 
Mis annab alust loota, et N Liit annab meile üle osa nendest relvadest, mis praegu asuvad EV territooriumil? 
Kui võtta asja juriidilisest küljest, siis võib meil olla õigus seda nõuda, kompensatsiooniks selle varustuse eest, mis läksid E sõjaväest 1940. a automaatselt Punaarmee koosseisu, pluss 50 aasta jooksul tehtud Eesti panuse eest N Liidu riigikaitse arvele. 
Aga on ilmne, et kui üks riik hakkab meile andma kõikvõimalikku relvastust ja varustust, siis me oleme poliitiliselt selle riigiga seotud. 
Tagavaraosad jne jäävad ju nende kätte. 
Kas on sellel mõtet? 
Ja teisest küljest: praegu kerkib läbirääkimistel N Liiduga uuesti üles Liidu nõudmine, et me osaleksime tema välisvõla maksmisel Lääneriikidele. 
Ja nad tahavad meile kaela panna kaunis suured summad, umbes 50 miljonit USD-d. 
Kui see 50 miljonit korrutada praeguse vahetuskursiga rubladesse, sest valuutat meil ju ei ole, siis saame astronoomilise summa. 
Ja kui me nõuame Liidu käest tagasi kõik kompensatsioonid, mis me oleme 50 aasta jooksul tema kaitsesse andnud, siis ei jää meile mingisugust moraalset õigust, võimalust keelduda selle välisvõla maksmisest. 
Praegu aga saaksime öelda, et näete, meie panus teie riigikassasse oli selline ja selline, ja nõuda lihtsalt selle välisvõla kustutamist, mida me nagunii pole suutelised maksma. 
Ilmselge on ka see, et meile pakutakse kõigepealt vananenud relvastust ja varustust. 
Ma ise olin Aafrikas, Etioopias, ja nägin, kuidas ta püüab maha parseldada seda, mida endal enam vaja ei lähe. 
Siin tuleb alati valvas olla, kui tulebki mingit ostmist või sealtpoolt kompensatsioonide saamist. 
Hr-d Rüütel, Gorbunovs ja Landsbergis nõudsid oma Vilniuse kohtumisel, et N Liidu väeosad lahkuksid Balti riikide pealinnadest 1. detsembriks k.a. Mida arvate sellest tähtajast teie? 
NA väejuhatus, ringkonnakomandöri tasemel luges need tähtajad ebareaalseks. 
Ma olen üsna veendunud, et 1. detsembriks meie pealinn vaevalt NL vägedest tühjaks saab. 
Oleks suur saavutus, kui Võru dessantväeosa ja Viljandi spetsnaz, mis lubati kuu aja jooksul välja viia, siit õigel ajal läheksid. 
Hea tahtmise korral võiks NA siit uueks aastaks välja minna, sest majutuskohti niipalju kindlasti saaks, et allüksused ära majutada. 
Aga nad lihtsalt ei tahagi siit ära minna. 
Ja ilmselt lähemal ajal ei hakkagi tahtma, motiveerides ja põhjendades seda kõikvõimalikul kombel. 
Ma näen siin väga suuri raskusi selles küsimuses. 
See on ka üks põhjusi, miks peame EV Kaitsejõudude loomisega kiirustama. 
Usutlenud Erik Boltowski 
Eesti palgad 
Meie kiirelt tõusvate hindade ühiskonnas leidub siiski üks kaup, mille hind raudes järjekindlusega langeb. 
See on INIMESE HIND, vähemalt tema TÖÖJÕU HIND. 
Vastuseks taotlustele suurendada palku ja muid sissetulekuid, on saanud moeks rääkida vaesuse ümberjaotamisest. 
Kummaline küll, aga erinevalt jõukate vara jagamisest rohkendab vaeste teenistuse ümberjaotamine alati rikaste hulka. 
Rikkamaks saavad need, kelle teenistus käib elukalliduse kasvust (EKI) ees. 
Kolmanda kvartali palgastatistika põhjal saame ainult kaks majandusharu edukate hulka arvata. 
EKI nivoost ulatuvad kõrgemale vaid riiklik põllumajandus ja rahandus. 
Tõsi, ka kaubandus ajab ülinapilt EKI kõrguslati maha. 
Ülejäänud jäävad selgelt elukalliduse kasvule jalgu. 
Autsaiderite sissetulekud isegi langesid (ehkki palgamäärad vormiliselt ei vähenenud), sest osa palgarahadest maksti välja hilinemisega. 
Torkab silma riikliku palgapoliitika visklev laad. 
Venemaaga kauplemine ja alaväärsuskompleks 
Üks hirmsamaid asju, mis Eestiga juhtuda võib, olevat maailmaturu hindade kasutuselevõtt Venemaaga kauplemisel. 
Poliitikud, kel kasulik manitseda rahvast alandlikkusele, võimendavad oskuslikult müüti idapoolsest abist. 
Meie varustajatesse (millal hakkavad Eesti kommersandid end turustajateks pidama?) juurdunud alaväärsuskompleksi näiteks võib lugeda kurikuulsaid kaubavahetusoperatsioone AvtoVAZiga. 
Hirmust saab üle teadmisega. 
Kas või ähvardava ohu suurusest. 
Hiljuti avaldati Moskva sõltumatus ajakirjanduses infolekkena VENEMAA VALITSUSASUTUSTE ARVUTUSED neis asjus. 
Nendelgi oma kompleksid. 
Ikka veel arvatakse, et Venemaa abistab oma tarnetega kõiki partnereid peale Kasahhi. 
Kokkuvõtted tehti 35 tähtsamaks peetud kaubaliigi kohta selleks aastaks sõlmitud valitsusvahelistest lepetest lähtudes. 
Eest osas on vene ökonomistide loodud pilt endise NL majandusruumi rublahindades järgmine: sissevedu Venemaalt- 630,8 miljonit, väljavedu Venemaale - 871,8 miljonit Dollariarvestuses bilanss teiseneb täiesti ootuspäraselt. sissevedu - 501,9 miljonit, väljavedu - 285,2 miljonit st oleme üle 200 miljoniga miinustes. 
(See näitab, et Venemaa arvates on nende kaup maailmaturul rohkem hinnas kui Eesti oma. 
- Toim.) 
Siiski, PAANIKAKS POLE PÕHJUST. 
Vene ökonomistide kiuslik küsimus: Kas Venemaal tasub aidata välismaad? osutub kergemeelseks. 
Kui Eestil tuleb naftat- bensiini tõepoolest dollarite eest ostma hakata, siis miks just Venemaalt. 
Laias ilmas leidub teisigi müüjaid, kes pealegi harjunud ostjast lugu ja tähtaegadest kinni pidama. 
Rääkimata kauba kvaliteedist. 
Müümata dollarikauba eest aga oma rahvale riiet ja toitu ei osta. 
Ja tulebki Venemaal kaaluda mööndusi müügihinnas ja -tingimustes. 
See omakorda alandab hindu maailmaturul. 
Jne, jne. 
Nii tekib reaalsustaju. 
Selleni jõudmise kiirus sõltub suuresti partnerite läbirääkimiste meisterlikkusest (käpardlikkusest). 
Sellest, kas meie majandustegelased suudavad end varustaja-lunija rollist turustaja ossa mõelda. 
Veel parem - kaupmeheks saada. 
Juhan Sillaste 
Ida-Saksa pakub abi 
Sakslased küsisid: - on teil andmeid, missugune eesti kaup ja miks maailmas huvi äratab? 
- kas oskate omal käel Euroopas kaubelda? 
- kuidas korraldate ümber oma majandust? 
- kui teie ettevõtteid müüb riik, kas võib riik ka ostja olla? 
- kas hirmust töökohtade kaotamise ees on Eestis oodata tänavademonstratsioone? 
- mis ettepanekud on teil koostööks meiega? 
Sakslased ütlesid: Ei ole olemas viga, mida teie võiksite teha ja mida meie pole teinud. 
Ehkki Eestis oodatakse kiiret äripartnerlust, näitavad külaliste küsimused (vastused jätan seekord avalikustamata), et põhjaliku luureta hakkama ei saa. 
Mecklenburg- Vorpommern 
on rannikumaa Põhja-Saksamaal, endise SDV üks osa. 
Nagu Eestigi, arvab ta endale kohaseks vahendajarolli (Skandinaavia ning idaruum). 
Liidumaa suurus on 23 838 km2, elanikke ligi 2 miljonit (Saksamaa territooriumist 6,7 % ja elanike arvust 2,5 %), inimesi 82/km2 (Saksamaal keskmiselt 222). 
Töötajaist 23 % on hõivatud tööstuses, 20 % põllumajanduses, 10 % ehituses ja käsitööl, 11 % kaubanduses, 36 % tegeleb muuga. 
Pealinn Schwerin (ligikaudu 200 000 elanikku). 
Sealt oktoobris meil käinud delegatsiooni juhtis MAJANDUSMINISTER CONRAD-MICHAEL LEHMENT. 
Küll Eestis on palju ministeeriume! 
Conrad-Michael Lehment: Meil tegeleb majandusega vaid üks ministeerium. 
See hõlmab kõik alad, mis majanduses tähtsad on - transport, energeetika, tehnoloogia, territoriaalne planeerimine, väiketööstuse arendamine, investeerimisprogrammid. 
Majanduse liigne tükeldamine on ohtlik. 
Meie sõidu eesmärk tuleneb veendumusest, et peame idaruumis koos töötama. 
Tulles endisest SDVst, oleme mitmeid protsesse enne teid läbi teinud ja saanud kõvasti kogemusi. 
Teeme ettepaneku töötajate vahetamiseks meie ettevõtete ja organisatsioonide vahel. 
Pange kokku mitmesuguste firmade direktorite grupp. 
Võtame teid käekõrvale, viime Euroopasse. 
On ju Ida-Saksaski veel küllalt halba kaupa, kuid me suudame seda ikkagi välisturul müüa. 
Meie kaudu pääsete paremini ka aastalaatadele. 
Nii nagu poolakad. 
Suurtööstus käpuli 
Minister Lehment arvas, et teatud toodangule sobivad suured ettevõtted, kuid nad ei tohi iial olla monopolid. 
Meie ratsionaliseerime suuri ettevõtteid, st neisse jääb vähem inimesi tööle, ütles minister. 
Samal ajal püüame taasluua väiketööstuse, et saada töökohti. 
Riik korraldab kursused, kus uut ametit õppida. 
See protsess kestab mitu aastat. 
Töötusehirmust on Saksamaa idaosas juba küllalt palju tänavademonstratsioone. 
Väike tuleb appi 
Thilo Shelling, Liidumaa välismajandustegevuse eest vastutaja: Paljud meie kombinaadid olid nagu kaubamajad. 
Seal leidus kõike. 
Üks kombinaadi osa töötas hästi ja sealsed inimesed ütlesid: me iseseisvume! 
Teised osad ei pidanud konkurentsis vastu ja need tuli sulgeda. 
Kui me ei taha, et ühel päeval on sajad tuhanded inimesed tänaval, peame midagi tegema. 
Ministeerium annab uutele ettevõtetele finantsabi, aitab neil pääseda rahvusvahelisele turule. 
Meie sidestame uustulnukaid ka tehnoloogiakeskustega. 
Nende keskuste juures on tavaliselt kuni paarkümmend väiksemat firmat. 
Ettevõtteid ei müü riik 
Minister Lehment: Paljud Lääne nõunikud, kes meie juurde on tulnud, pole suutnud aidata. 
Üleminek plaanimajanduselt turumajandusele on unikaalne protsess. 
Nagu teame, tegelete teiegi suurte ettevõtete privatiseerimisega. 
Teil otsustab neid asju riik - parlament ja valitsus. 
Seega müüb riik. 
Meie riigiettevõtted on üle antud organisatsioonile Treuhand (see oli Bonni otsus. 
Treuhandi eksperdid hindavad ettevõtte ära ja püüavad seda siis müüa. 
Pole hea, kui poliitikud end sellesse vahele segavad. 
Väga vähesed neist tunnevad turumajandust. 
Sakslane ei karda, et müüb Saksamaa maha 
Täna olen ma rõõmus, kui jaapanlane meie juurde tuleb ja tehase ostab, ütles hr Lehment. 
Sest jaapanlasest tuleb meile raha ja meie inimestele tööd. 
Isegi Saksamaa ei jõua ise kõiki ümberkorraldusi finantseerida. 
Varem tundsime hirmu, et müüme Saksamaa maha. 
Meid oli kasvatatud kapitalisti umbusaldama ja esialgu püüdsime välisraha kasutamist piirata. 
See oli viga. 
Tegelikult tuleb müüdud tehastesse uus tehnoloogia ning majandus saab kiiresti õige sisu. 
Bernhard Viiding VISERpress 
Schwerini president Tallinnas 
Schwerini president dr Ing.Wulf Lammert käis Eestis novembri alguspäevil. 
Presidendiks valisid hr Lammerti linna parlamendi 111 saadikut. 
Meie oludes on tema ametikoht võrreldav volikogu esimehe omaga. 
Saksamaa ida- ja lääneosa jõukuse vahe on praegu keskmiselt viiekordne. 
Ometi ei saa kõik parematele jahimaadele põgeneda. 
Schwerinis nagu Eestiski on palju kära riigile (linnale) kuuluva kinnisvara ja maa hindade määramisega. 
Linna parlament on ainus, kel selles asjas otsustusõigus. 
Muide, Saksamaal võib linnal olla oma seadus omandi müügiks. 
Schwerinis on näiteks kruntide hindamise komisjon, kuhu kuuluvad maaklerid, ettevõtjad, linnavalitsuse liikmed ja riigi poolt volitatud isikud. 
Taoline komisjon teeb parlamendis ettepanekud, millega viimane kas nõustub või mitte. 
Linna parlamenti teenindab pidevalt 13 eri komisjoni. 
Nende liikmed peavad vastama kõikidele saadikute küsimustele enne istungit. 
Nii hoidutakse liigsest poleemikast istungi ajal. 
Seal reeglina langetatakse otsuseid. 
Kahe aasta jooksul on linnamaa ruutmeetri hind tõusnud 2 DEMist paarituhande margani. 
Kuid ka Frankfurdi messi ühe boxi üür või lehekülge hõlmav reklaam mõnes suures saksa lehes maksab kuni 100 000 DEMi. 
Tuleb kohaneda ja ajusid liigutada, arvab Lammert. 
Schwerin teenib viiendiku oma tuludest turismist. 
Nii Tallinn kui Eesti tervikuna võiksid end reisihuvilistele palju agaramalt müüa. 
See meelitaks ligi ka välisinvesteerijaid, usub president. 
Marica Lillemets 
Christo vihmavarjud 
8.-30. oktoobrini eksponeeriti üheaegselt Jaapanis ja Californias maailmakuulsa Christo suurimat taiest, mis koosneb maastikku paigutatud 3100 vihmavarjust. 
Bulgaarlane Christo on eelkõige tuntud hiigelobjektide kiesse pakkimisega. 
Tema kunsti kontseptsioon sündis juba 1950. aastatel stalinlikus Sofia Kunstiakadeemias õppides. 
Kui kunstitudengid saadeti kolhoosidesse agitloosungeid tegema, keeras ta nendesse terved traktorid. 
Tema populaarseim töö on olnud kilesse mähitud Pont-Neuf Pariisis. 
Kahjuks ei lubanud Saksa valitsus pakkida riigipäevahoonet. 
Vihmavarjude projektiga alustas Christo 1985. aastal. 
Selle jooniseid on eksponeeritud ulatuslikult üle maailma, nii et mõnda näitust kuskil on meie kunstihuvilised ikka sattunud nägema. 
Nüüd lõpuks teostati 26 miljonit dollarit maksnud projekt. 
Kuus meetrit kõrged ja kaheksa meetrit laiad vihmavarjud olid Jaapanis helesinised, sest nad asetsesid rohelises orus, Californias aga kuldkollased ookerja kõrbetausta tõttu. 
Kõik varjud paigaldati kahe nädala jooksul täpselt autori poolt ette näidatud kohtadesse. 
Nii moodustusid read ja rühmad just kunstniku teerajal. 
Omaette ime on see, kuidas need järskudel nõlvadel täpselt püsti looditi. 
Kanada laborites tehtud eeltööst saadi teada, et vihmavarjud peavad avatuna vastu 104-kilomeetrise tunnikiirusega puhuvale tuulele, kinniselt taluvad tuult 177 km/h. 
Allakirjutanu nägi supervarje Californias ülemaailmse kunstikriitikute assotsiatsiooni aastakongressil osalejaile korraldatud väljasõidul. 
Kiirteel Los Angelesest põhja, sada kilomeetrit Sacramento poole, avanes kahel pool maanteed vapustav vaatepilt. 
Esimene mulje kirkas keskpäeva päikeses oli kui sipelgal kukeseente all pruunikspõlenud männikus. 
Kahe elulaadi erinevusi ja sarnasusi käsitlev taies nihestab kontekste, asetades 1760 vihmavarju kõrbekaljudele, kus pea iialgi vihma ei saja. 
Õhtupäikeses, mis tõi esile vihmavarjude plastilise vormi, mõjusid nad palju idamaisemalt kui hommikul. 
Kiusatus haarata hiidtööd tervikuna sundis mind tegema väikese (35$) väljamineku, üürimaks helikopterit seitsmeminutiliseks tiiruks vihmavarjude kohal. 
Hiljem selgus, et Christo ei pidavat eriti sellest atraktsioonist ja tal on õigus - alt üles vaadates olid varjud mõjusamad. 
Tagasihoidliku elulaadiga Christole ei meeldinud suurem osa äritegevusest projekti ümber ja ta kiitis heaks vaid sündmuse esimese päeva templiga ümbrikud, kus peal tema joonise repro. 
Mis viga põgeneda kunstikõrgustesse, kui prantslannast abikaasa on geniaalne ärijuht! 
Küsisin mitmetes peatuskohtades tavalistelt ameeriklastelt, mis nad asjast arvavad. 
Suuri ja efektseid vaatemänge armastava rahvana leidsin nad enamasti, et võimas asi ja väärt kaugemaltki vaatama tulemist. 
Vaid üksikutele tundus see mõttetu raiskamisena. 
Eks Christo populaarsus osalt seisnegi oskuses pakkuda palju nii eliitkultuurile kui vaatemänguhimulisele rahvamassile. 
Külastusi arvati kogunevat kolme nädala jooksul üle kahe miljoni. 
Kohalikes lehtedes tekitas vaidlusi vihmavarjude edasine saatus. 
Projekt nägi ette kõikide osade tööstuslikku ümbertöötlemist. 
Recycling on praegu ka aktuaalne kunstimõiste ja sisukamana ready- made 'i peaaegu välja tõrjunud. 
Paljudele meeldis mõte pärast vihmavarjud oksjonil maha müüa ja kasutada raha miljoni Los Angelese kodutu heaks. 
Ent Christo ei nõustunud oma kunstimõtte lahjendamisega Beverly Hillsi villade tagaaedadesse helesiniste basseinide kõrvale. 
Mart Kalm 
Kaire Tali: Armastan lõimemaagiat 
Eile avati Kunstisalongis tekstiilikunstnik KAIRE TALI esimene isiknäitus. 
Esimest korda ühes ruumis kokku saanud kuus suurt vaipa jäävad salongi oma elu elama kaheks nädalaks. 
Mida mõtleb vaipadest ja elust Kaire, käis allakirjutanu uurimas mardipäeval, Talide kodus. 
Uksel on vastas Andres (isa) ja Johan (poeg), kes teatavad, et Kaire (ema) on ateljees, aga Madli (tütar) külas. 
Timmu (kass) magab lõngakorvis. 
Kaire istub soome telgede ees, kerib kiiresti lõpetamist ootava vaiba lõnganutte. 
(Panen diktofoni käima, märgates samas kahetsusega, kui külm ja tundetu on minu töövahend.) 
Milline see näitus on? 
Kui mulle aasta tagasi salongi lubati, olin kindel, et pean kogu saali kuivalt töid täis laduma. 
See on vist Kunstiinstituudi sesside pärandus - hindamine oli ju ka nagu kaks korda aastas toimuv näitus. 
Nendes ekspositsioonides tundus tehtu sisust kohati olulisem joonistuste, maalide ja kompadega kaetud ruutmeetrite hulk. 
Näitusest mõeldes jõudsin arusaamisele, et õigem on anda igale tööle paraja suurusega koht ja ruum. 
Kas nimel on tähtsust? 
Näitusel mingit teemat ega nime ei ole - väljas on tööd instajärgsest 8 aastast. 
Aga tööde nimed on küll olulised. 
Ööduliste ajalugu on niisugune. 
Tahtsin teha mereteemalise vaiba. 
Mõtlesin ja juurdlesin ja ükskord kuulsin Keskööprogrammist lugu viikingitest. 
Sellest, kuidas viikingid on meie rannikul käinud, miks saare mehed hoopis tüüakamad ja kangemad on kui mandri omad ja et viikingid olla avastanud Vormsi saare. 
Vormis nimi olevat Örmsi, mis tähendab rästikut. 
Nii ma tegingi viikingite vallutuste loost vaiba ja nimetasin ta läänemaa murdes Ööduliseks, mis eesti keeles tähendab triibulist. 
Selline lugu. 
Suure lumelageduse nime leidsin ühest luuletusest, mis hirmus hästi klappis kokku minu lumekogemusega. 
Kõik oma paremad talved olen olnud vanaema juures maal (hirmsasti tahaks, et praegugi veel saaks veebruarikuuks linnast kaduda) ja nihutanud end vanaisa laiadel jahilkäimise suuskadel mööda puutumatut lund. 
See on midagi päris ehtsat. 
Mitte nagu Viitnal, kus on küll ilusti rajad ees ja puha, aga ümberringi on avalik mets. 
Igaüks võib igat puud omaks nimetada. 
Nõiutud vaipa tegin paar aastat tagasi, kui olin kindel, et oskan nõiduda. 
Uppunud laeva tegin, endal meeles Titanic. 
Aga kui pilt valmis sai, ütles Andres, et Titanic on liiga pretensioonikas nimi. 
Ehk tal oligi õigus. 
Mõnikord juhtub, et vaip on täiesti valmis, aga nimetu 
(näitab ateljeepõrandal lebavale suurele hallile). 
Vaat see vaip mulle veel ei meeldi. 
Kuidas saab täiuslikust ja meelepärasest kavandist tulla mittemeeldiv vaip? 
Vaibategemise needus on pikk tööprotsess. 
Kaks kuud või kaks aastat pärast kavandamist, kui lõimest ja lõngast tulemus käes, oled sa hoopis teine inimene ja pead oma tehtuga uuesti tuttavaks saama. 
Olen mõelnud, kui hea on maalijatel - kui miski pildis ei meeldi, maalin üle või pesen maha või viskan lõuenditüki hoopis minema. 
Aga vaip tekib rida realt. 
Mina olen nii enesekindel ka veel, et ei haruta ega paranda oma töid. 
Kas pole mõnda lihtsamat tehnikat? 
Ei. 
Mina armastan lõnga ja lõimemaagiat. 
Kui telgedel pole parasjagu midagi töös, suhtun sellesse atribuuti täiesti külmalt. 
Aga kui kas või kuskil külas näen poolikut vaipa telgedel või raamil, täitsa erutun kohe - hirmsasti tahaks hakata edasi tegema. 
Kavandad siidsalle firmas Hame. 
Miks ei ole näitusel maalitud siidi? 
See teema passib rohkem moedemonstratsioonile või poodi. 
Kunstisalongi kargus ja rangus pole vist siidihõljutamiseks õige koht. 
Mis sulle meeldib? 
Vabadus ja sõltumatus. 
Ja teha kõik võetud tööd korralikult lõpuni. 
Käsitööalbumi toimetamisega on hirmus palju jooksmist, sest samal ajal peab millegagi ka leiba teenima, aga niipalju on mul seda enesekindlust, et hakkama saan niikuinii. 
Mida Sa ei salli? 
Tegelikult olen õudselt liberaalne inimene ja üritan kõiki võtta sellistena, nagu nad parajasti tahavad olla. 
Aga mõne inimesega, keda ei suuda tõsiselt võtta, ma lihtsalt ei suhtle. 
Kadetsemisest ei saa aru. 
Üldse ei meeldi mulle see, et inimesed enam midagi heast tahtest ei tee. 
Iga liigutus lülitaks nagu sisse nähtamatu taksomeetri. 
Väga loodan, et inimestele jälle südametunnistuse-nimeline organ külge kasvaks. 
Andres Tali on graafik. 
Kas mõlemad abikaasad saavad teha karjääri? 
Karjääri... 
Kunstitegemisega seotud auahnus on midagi muud kui karjääriredeli auahnus. 
Sotsiaalses elus ja poliitikas tahetakse vist rohkem ennast näidata, aga kunstis ennast üles leida. 
Oleme Andresega kümne aasta jooksul teineteisega nii harjunud, et kuigi kumbki otse teise soovitusi ei kuula, alateadlikult võtame need omaks ometi. 
Kas kogu selle rahmeldamise juures pole sa vahel igatsenud olla miljonäri tütar või rikka mehe loll naine? 
Hea on olla kuulsa ja andeka mehe naine itsitab ja jätkab päris tõsiselt. 
Olen nii rahutu, et tüdineksin vist kohe diivanil lösutamisest ja bolonka kammimisest. 
Rikka ja laisana olemine tähendab midagi staatilist ja kohustuslikku. 
Mina võin mõnikord nii töötada, et söök ja juuste kammimine meelde ei tule. 
Aga kui töö valmis, võin ennast viimase peale üles lüüa ja lakitud küünekestega lõngakera mitte puutudagi. 
Vabadust on minul kindlasti rohkem kui magnaadi tütrel või naisel. 
Mulle meeldib kõik, mis ma teen - lastekasvatamisest ja kurgimarineerimisest nahatöö ja vaibategemiseni. 
Kui läbi pimeda ja vihmase Nõmme kodu poole lonkisin, mõtlesin, kui hea on vahel kohtuda inimesega, kes oma olemasolust selget rõõmu tunneb ja seda ka välja näidata tihkab. 
Liis Pajupuu 
Kas Priidu Beier laulab kaladele öölaulu? 
Priidu Beier: Mustil päevil. 
Tallinn, Kirjastus Eesti Raamat, 1991, 96 lk. 
PB astub meie ette põhjalikult rüütatuna, st tema luule on rüütatud ja selle rüü voldid ja volangid on meile ammust aega tuttavad, me märkame PBd teiste seas kohemaid. 
Nõnda nagu ilmalik rahvas tunneb ära munga. 
Kas PB mingisse ordusse kuulub, ei tea. 
Poliitiliselt angazheeritud? 
Luule igatahes mitte. 
PB on avalik tegelane, ka luuletajana. 
Estraaditunnetus on tal täiesti olemas, ta astub esile vilunud konferansjeena, artistide asemel aga marsivad lavale tema luuletused. 
PB armastab spontaanseid sündmusi, ootamatusi, tal on soont nautida hetke võimalusi ja võlusid, luule impulsse, ja vaadata, mis asjast saab. 
Näiteks nood musta lipu all kirjutatud luuletused ja Moguchi. 
Nende tähendus ületas omal ajal mõnevõrra nende skandaalse maine ja seda hoolimata lärmakast läbilöögimelust. 
Nad mõjusid toona halvatust ennetava psühhoteraapiana. 
Kuigi vaim ei tõusnud kõrgustesse, toimus maise ihuga ometi midagi. 
Moguchi andis oma panuse Eesti ja eestluse materialiseerumise eelmängus. 
Nüüd tunduvad paljud omal ajal puhtalt skandaaliluule tendentsid täiesti argistena. 
Ent oma uusima koguga jättis luuletaja mulle väsinud ja loiu mulje. 
Siiski ei saanud ma selle tõdemusega päriselt leppida. 
Miski tekitas ähmaseid küsimusi ja õhutas huvi, sisendas riukalikke meeleolusid. 
Vastilmunud raamatus näeb ootustmööda hulganisti luuletusi, mis juba aastate eest silme alt läbi käinud. 
Esikkoguga võrreldes on kadunud koolipoisielamused, aga Moguchilt tundub ühtteist üle võetud olevat. 
Rüü ja voldid- volangid - PB stiilimanused - on endise lõikega. 
Neis aimub detaile juhuluuletajatest ja ärkamisaegadest tänapäevani välja. 
Tekib tubli võõritusefekt, umbes nagu siis, kui munk ainult mängib munka. 
Noh, ütleme, et munga käitumine väljendab skepsist munkluse suhtes. 
Võib-olla on tal nefriidist palvehelmed, millest igaüks kujutab nümfi, või alustab ta hoogsal kõnnil tuntud viisi peal Keiser, jumalat kaitse sa.... 
Mõni õnnistatud meeleolus magister võiks välja kuulutada õpilastöö Sotsiaalsed ja olmelised motiivid PB luules. 
Õudne! 
Neid tuleb kui küllusesarvest, kuid ometi on nad vaid taustaks luuletustes esinevale tundlikule, sirgjoonelisele ja enese suhtes ausale unistajatüübile. 
Selle tüübi looja ise pole eriti rõõmsameelne, tema hoiak on pigem kahvatu naeratus. 
Tema teravustel ja isegi roppustel on usina piibliveerija kõlbla ränikivirusika maik man. 
Ennast peab ta ilmselt nö süütuks poeediks, kelle asend siinses maailmas pakun talle ühevõrra nii vaimset lõbu kui vaimset piina. 
(Unistaja on alati rahulolematu.) 
Ma kaldun arvama, et selliseid tüüpe on siinkandis rohkem kui küll ja nii tõuseb PB avaliku tegelase maine tublisti. 
PBle on pikka aega imponeerinud kodukootud dekadentlus, ja ilmselt soosib ta ekspressioniste, vähemalt mõnda nende parnassilt, kuid miski ei anna seletust tema luule kunnatu rüü kohta. 
Kas tõesti on see niivõrd ainuline, ainuüksi PB figuuri järele loodud? 
Raske uskuda. 
Ja tõesti - võtkem või PB luuletus Palmströmist. 
See on nagu Christian Morgensterni Fisches Nachtgesang - Kalade öölaul. 
PB pistab rinda samade jõunumbritega, aga tema on ehk rohkem asja sees. 
PB kingib lugejaile dissonantseid tundeelamusi ning suudab meist heal juhul välja uhta kübekese olme- ja ajalehe-, filmi- ja teleloba, mõnigi kord just selle loba kuhjamise läbi. 
Kuulake teda. 
Ta laulab nii uinutavalt naiivse ilmega, ta laulab kaladele öölaulu. 
Peeter Künstler 
Hirohall musta lae all 
Olen alati unistanud kirjandus- ja kultuuriinimeste avalikust tagarääkimisest. 
Nüüd, tänu Kirjandusbüroo kirjandusõhtute organiseerija ametile, ongi mul avanenud võimalus tagarääkimisunistus teoks teha. 
Seekordseks ohvriks on kirjandusrühmitus Hirohall ja põhjuseks nende 21. oktoobri esinemise järel tekkinud poleemika Kirjanike Maja musta laega saali auväärsest asendist Eesti kirjanduselus ning sellest, kas Hirohalli ülesastumine oli selle saali jaoks kohane või ei. 
Parema arusaamise tarvis toon ära õhtu lühikroonika. 
18.30 - Kirjandusbüroosse saabuvad Karl-Martin Sinijärv, Sven Kivisildnik, Kaido Torop, Kauksi Ülle, Milvi Piir ja neid saatvad isikud. 
Kohe avatakse ka veinipudelid. 
19.00 - Hirohall teatab, et nad ei esine, kuid lepivad lõpuks kompromissiga, et kui akadeemilise veerandtunni jooksul publik ei lahku, siis nad lähevad lavale. 
19.15 - Tehakse ühispilt. 
Pildile jäävad peale Hirohalli ja Johan Laidoner ja August Gailit. 
19.19 - Süüdatakse sigarid ning Hirohall läbib eesriide ja jõuab publiku ette. 
Kuni kella kaheksani möödub õhtu korrektses anarhilises õhkkonnas ilma inimeste kallal füüsilist vägivalda tarvitamata. 
Äss-äss-kallale mängu mängitakse Savisaare, Dalai-laama ja fotograaf Arno Saare kallal, kes on sunnitud lahkuma. 
Oma osa saavad ka eesriide taga olevad toolivirnad. 
Juhuslike vahepaladena loetakse ka mõned luuletused. 
SK käsule õlut tuua, reageerib keskealine naisterahvas, tuues kotikesega laval olijaile vees lahustuvaid pulbreid. 
Daami ja Hirohalli vahel areneb valjuhäälne diskussioon. 
20.15 - Enamus publikust lahkub. 
Arvamused: Esimene varalahkuja, noor neiu, keda Talvo Pabut tagasi kutsuda püüab: Ei, väga meeldiv oli! 
Vanaproua (endast väljas): Oli ikka kole küll. 
Teil on endal ka kindlasti häbi! 
Peab ikka vaatama, keda kutsuda ja keda mitte! 
21.20 - Kauksi Ülle, KT ja MP lõpetavad koos allesjäänud kümnekonna inimesega regilaulude laulmise ja Hirohall lahkub KM Sinijärve poole pidu panema. 
Mõne päeva pärast hakkab levima kumu, et Hirohalli õhtu kukkus läbi. 
Tahan lisada poleemikasse ühe küsimuse: Kas Hirohalli anarhiline häppening oli hirmsam, kui mõne akadeemilise kirjaniku sõnavõtud aastatel 1945-1988? 
Minu enda isiklik arvamus ühineb poeet Aleksander Suumani omaga, kes KM Sinijärve kutsele tulla õhtut vaatama vastas: Te hakkate seal ju nagunii kedagi mõnitama. 
Ja kui juba kedagi mõnitama hakatakse, siis miskipärast olen see alati mina. 
Ma parem ei tule. 
Talvo Pabut 
Kas Jaan Tooming usub teatrisse? 
Jagan täielikult Jaak Alliku arusaama: tema teatris nähtud etenduste paremikku olevat maailmanimega teoste kõrval (vt TMK nr9, 1991) jäänud Jaan Toominga 70.aastate lavastused. 
Tänases eesti teatris ei ulatu miski üle halli argipäeva. 
Kuuekümnendate lõpul teatrisse tulnud põlvkond näis uskuvat, et kunst (teater) päästab maailma. 
Ehk see usk aitaski neil leida julgust välja tulla uudse teatrikeelega. 
Teater rikastus rituaalsete kultuurimärkidega; mäng, laul, tants andsid näitleja tööle uue mõtte. 
Kõik muutub, kuid ei tahaks uskuda, et see aeg on pöördumatult möödas. 
Jaan Toominga viimane lavastus Vanemuise väikeses majas Ma olen siin varem olnud (J.B. Pristley järgi) on teatrikeelelt sarnane tema varasemate lavastustega Metspart ja Proov. 
See on teater, kus näitleja tuleb lavale ja räägib. 
Sõna on see, mis siin esile tõuseb. 
Justkui oleks lavastaja suunanud näitlejad keskenduma tekstile põhjendusega, et seal on kõik olemas. 
Hannes Kaljujärv ja Heikki Haravee püüavad küll laval teha muudki. 
Ometi ei muuda see üldist muljet lavastusest kui lugemisdraamast, kus kõlavad ainult sõnad, sõnad, sõnad... 
Pristley näidendi dramaturgilise vedru käivitab ühe tegelase võime saatust ette näha. 
Heikki Haravee mängitud võõramaalasest professor, kes väidab end teadvat teistele saladuseks jäänud asju, tekitab laval pinge. 
Lavastaja juhendamisel peavad näitlejad täpselt välja teksti, teadmise ja teadmatuse võitlust esitava sõnademängu. 
Pristley lõpututest diskussioonidest ja metafüüsilistest ideedest koosnev mäng on võetud omaks ja seda täidetakse kõrvalekaldumatult, mis lubab arvata, et lavastajal ja näitlejatel on olnud usk ettevõetusse. 
Nagu Proovis ja Metspardis on ka selles lavastuses tajutavad lavastaja aukartustäratavalt sügavad religioossed tunded. 
Lavale on püütud tuua näidendisse kätketud eetilist laengut. 
Kõik see näeb jutluse moodi välja... 
Teatri arengus ei saa olnut olematuks teha. 
Ei saa ka olematuks teha Kauka jumalat ja Põrgupõhja uut Vanapaganat. 
Need on lavastused, mis õpetasid mind uskuma, et teatri loob näitleja oma keha, sealhulgas hääleaparaadi abil ja kõik muu on teisejärguline. 
Ka dramaturgi sõna on teisejärguline, sest see saab sündida laval näitleja mängus. 
Seepärast kahtlen sügavasti kirjanduslikusse teatrisse süüvimise tulemuslikkuses. 
See võib osutuda eilseks päevaks. 
Praegu on kõik dramaturgia võimalused valla, kuid uut teatrit pole see toonud. 
Tahaksin väljendada sügavat lugupidamist neile arusaamadele maailmast, millel niisugused lavastused põhinevad, kuid ma ei saa olla rahul nende kunstilise teostusviisiga. 
Vähemalt praeguste tulemuste juures. 
Kahtlemata on meie jumalavallatus maailmas Jaan Tooming see helge inimene, kellel on, millesse uskuda. 
Ometi ei saanud ma teatris sellest vaimust osa. 
Ilmajäänul aga on alati õigus küsida. 
Seepärast tahaksingi pärast Ma olen siin varem olnud etendust küsida: Kas Jaan Tooming usub teatrisse? 
Andres Laasik 
Serveeriti Kitzbergi   la Hermaküla 
Õigem oleks küll öelda - demonstreeriti A. Kitzbergi jandi Rätsep Õhk mängimist ED suurel laval. 
Kui 70.aastatel ilma teinud teatriuuendaja, müütilise noore rezhissuuri esindaja Evald Hermaküla (rääkimata Jaan Toomingast) tõstis lipukirjaks näitleja jäägitu eneseavamise ja spontaanse mängu, siis tänaseks on ta jõudnud oma tollase teatri eituseni, ehkki väliselt võiks EH töid käsitleda kui tema varasema Tartu-perioodi teisenenud järku. 
Toona pidi ka publikust saama SUURE MÄNGU osaline, nüüd on lava ja saali vahel sein, ning EH tuletab vaatajaile pidevalt meelde: te olete teatris, kus lava elab OMA elu. 
Kunagi pani EH näitlejaid ennast avama, nüüd kutsub ta neid ennast vaid demonstreerima - kui teatris mängivat näitlejat. 
See idee on läbinud mitut EH viimast lavastust (Südaöö, Vii, Proovid), nüüd siis ka vana armsa rahvakirjaniku A. Kitzbergi Rätsep Õhu tõlgendust! 
Akadeemilises teatris tõsist stuudiotööd teinud EH trupp demonstreerib järjekordselt oma teatrinägemust, mis eeldab näitleja mitmekülgset tehnilist ettevalmistust, sihiks ideaalne näitleja, kes valdab oma häält ja keha - pantomiimi, laulmise, pillimängu, akrobaatika jms tarbeks. 
Mida paremat võiks praeguses teatriajas soovida! 
Ent mis kummaline: EH lavastustesse jõuab stuudiotöö tulemus kuidagi steriilsel kujul. 
Kui varasemates lavastustes võis selline steriilsus teenida sobiva lavaõhustiku loomise eesmärki (Palkon, Vii jt), siis lustlikus rahvakomöödias Rätsep Õhk jäi mulje, et õhk sellel laval enam ei liigu! 
Üksiknumbritele ja improvisatsioonile üles ehitatud tuttav teatrimäng ei suuda Kitzbergi lihtsat lookest käivitada. 
Esietendusel õnnestus külarätsepa õnneloosi võitmise lugu isegi nii ähmaseks ajada, et tekkis juba kartus, kas ka laval ots-otsaga kokku saadakse. 
Hermaküla ise kuulutas küll näitemängu pildid hoogsalt välja (millegipärast paberilehekestelt maha lugedes?), kuid need käivitusid vaevaliselt. 
Enamgi veel, parafraseerides absurdimees Beckettit: nad hakkavad liikuma, kuid ei liigu paigast! 
Kitzbergi tegelastes (keda vaheldumisi mängib kogu trupp) võis ära tunda tuttavad näitlejad-maskid tuntud kostüümes ja seisundeis, liikumiskarakteristika jne. 
Omaette numbritena esitati laule, vaheintermeediumitena ei põlatud ära ka luulet. 
Tsitaate varasematest lavastustest leidus ka, lavale veeres isegi õuduste vanker Viist. 
Hermaküla austajais tärkasid tõenäoliselt mälestused... 
Loob jälle enesele muuseumi, nagu väitnud kriitika? 
Vaheajal poetas üks tõsise teatrihuviga noorhärra: aga ainult nii vist saabki Kitzbergi veel lavastada! 
Jah, isegi väga! 
Aga mis kotermann EH lavastusis siis kummitab? 
Tema vormiotsingud on meie traditsioonilise teatri taustal igati teretulnud. 
Ent millegipärast pole tema lavastustes ELU. 
Proovides viljeldu ei toimi laval elavana. 
Ja mängulustis, mis hermakülalastel pidada asuma esimesel kohal, on midagi aneemilist. 
Sädet ei teki! 
Ehk on publik selles teatrimängus kõrvaline komponent! 
Pealtnäha on astutud küll otsesamma rahvalikku janti ootava publiku poole, ent ka Kitzberg näib siin olevat kõrvaline, kui maha arvata irooniline suhe meie esivanematesse. 
Klounimaski muigega vaadatakse justkui mäekõrguselt alla vana klassiku poole. 
Tahan endiselt uskuda, et EH teatriidee hakkab ühel päeval elama. 
Võib-olla peaks ta akadeemiliselt lavalt oma trupiga ära kolima? 
Ehk elavdub uus ruum EH ilusaid püüdlusi? 
Kaua ta ikka ED laval akadeemilist teatrit õrritab? 
Muidu läheb veel nii, et verevahetus, mida EH tulek Draamateatrisse tõotas, muutub aneemiaks. 
Sest paraku on viimastel lavastustel lõpetamatuse, nn koolitöö maik man: ikka veel justnagu tutvustatakse oma stuudiotöö ABCd. 
Nii väga igatseks näha juba ka diplomilavastus! 
P.S. 
Kahjuks on nägemata, kuidas sulandub EH truppi Guido Kangur (külalisena Noorsooteatrist). 
Margot Visnap 
Nad lähenevad teineteisele 
Avangardne tants ja klassikaline ballett lähenevad teineteisele, väitsid moderntantsu-uurijad Selma Jeanne Cohen ja Genevieve Oswald USAst. 
Möödunud nädalal viibisid Eestis meile üsna tundmatu kunstiliigi - moderntantsu ajaloolased S. Cohen ja G. Oswald Ameerika Ühendriikidest. 
G. Oswald on New York Public Library tantsuosakonna juht ning hiljuti käivitunud kogu maailma tantsuloojaid ühendava projekti World Dance Alliance tegevdirektor. 
S. Cohenit tuntakse kui ajakirja Dance Perspectives asutajat ning peatoimetajat, umbkaudu poolteise aasta pärast peaks lugejate kätte jõudma S. Coheni toimetatud International Encyclopedia of Dance, mille viis köidet hõlmavad kõiki maailmajagusid ning tantsusuundumusi. 
Eestisse tuleku üheks põhjuseks oli aga seegi, et Heili Einasto tõlgituna on meil ilmumist ootamas S. Coheni uurimus kaasaegse tantsu tekkest ja arengust pealkirja all Modern Dance: Seven Statements of Belief. 
Kuni käsitluse ilmumiseni pakuksin aga lugejale mõned S. Coheni ja G. Oswaldi mõtted sellest, mis on üldse moderntants ja kuidas ta tekkis. 
SC: Minu raamat kõneleb seitsmest ballettmeistrist, kellest igaüks kujutab enesest eraldi peatükki moderntantsu ajaloos. 
Ent Seven Statements of Belief ilmus juba 1966.a. 
Nüüdseks on lisandunud palju uut ja ühel minu õpilastest on ilmunud raamat Further Steps, mis käsitleb viitteist koreograafi, kes on ilma teinud viimastel kümnenditel. 
Moderntantsu on peaaegu võimatu üheselt määratleda, ent algtõukeks tema tekkele oli vaieldamatult mäss klassikalise balleti kivinenud traditsioonide vastu. 
GO: Moderntants on väga individualistlik tantsusuund, iga koreograaf peab looma omaenese liikumismaailma. 
Alles viimastel aastakümnetel on geograafid hakanud looma kompositsioone teistele truppidele, moderni algaegadel oli koreograaf ise ka esitaja. 
SC: Mulle oli väga lähedane Doris Humphrey määratlus - moderntants on liikumine sisemusest väljapoole. 
Kõige aluseks on tunne, millest sünnib liigutus. 
50.aastatel jõuti tõdemuseni, et moderntants on muutunud liialt dramaatiliseks. 
Vastukaaluks ilmus Merce Cunningham, kelle tantsuloome aluseks sai liigutuste eneste poeesia. 
Tema töötas välja lihvitud moderntantsu tehnika. 
60. aastate postmoderntantsu lipukirjaks oli jällegi tehnika eitamine. 
Hetkel on üha suuremat populaarsust omandamas contact- improvisation: liikumislaad, mis põhineb tantsijate omavahelisel sõltuvusel. 
Ühe esitaja liigutus mõjutab teist ning põhjustab omakorda teise liigutuse. 
Sellist liikumist ei saagi teadlikult lavastada, ta on põhiolemuselt improvisatsiooniline. 
See on suhete tants. 
GO: Moderntantsu arenedes on muutunud suhe publikusse. 
Isidora Duncani ja Martha Grahami jaoks oli väga oluline saali vastureaktsioon, tantsijate sõnumi tabamine. 
Cunningham ei pööranud sellele tähelepanu, leides, et igaüks võib mõista laval toimuvat oma vaatepunktist. 
SC: Tänaseks on modern oma mässulisuse minetanud, paljud moderntantsijad õpivad klassikalise tantsu tehnikat. 
Mihhail Barõshnikov esines koos Grahamiga. 
GO: Avangard läheneb klassikalisele balletile. 
SC: Ja me ei oska arvatagi, kuhu see liikumine välja viib! 
SC ja GO vaatasid Eestis olles Vanemuise lavastust Väike prints ning Rootsi eurütmia-ansambli esinemist. 
Daame intervjueeris ka hr Priit Raud, kelle eestvedamisel peaks varsti ilmumist alustama meie esimene tantsuajakiri! 
Eesti Teatriliidus on aga nüüdsest kättesaadavad videolõigud moderntantsu klassikute Grahami, Cunninghami, Taylori, Ailey, Paxtoni jt loominguga - Selma Coheni ning Genevieve Oswaldi kingitus. 
Kadi Herkül 
Nordic Star tantsis Kaunases 
Intervjuu kriitik Heili Einastoga 
Milline oli Kaunase festivali üldpilt? 
Millisena tundus Nordic Star teiste festivaliosalejate seas? 
Kaunase festival oli meeldivalt mitmekesine. 
Kõikides etendustes oli tugev sisemine dramatism. 
Festivalil osalejatest olid ainsad professionaalsed trupid Nordic Star ja 2 + 2 Tshehhi ja Slovaki Liitvabariigist, ülejäänud, nagu Kaunase Aura ja Fluidus, Ulla Weltike Tantsuteater Saksamaalt ja Stepping Out Schveitsist, olid väga tõsise töössesuhtumisega amatöörid. 
Kahe erineva programmiga tuli ainsana välja Nordic Star, tantsides ühel korral ameerika avangardi ja teisel programmi nimetusega neoklassikalise balleti ja moderntantsu õhtu, mis sisaldab Mai Murdmaa Naise, Jeanne Yasko Vaikse kaose ja kaks Leedu koreograafi Jurijus Smoriginase teost Piet  ja Tuule suudlused. 
Programmi pealkirja esimene pool pole minu arvates küll päris täpne, kuna neoklassikaliseks võiks tingimisi nimetada vaid Piet 'd. 
Ometi on seegi liialt emotsionaalne, et mahtuda nimetuse alla, mida kasutatakse vaid abstraktse, peaaegu ainult klassikalise balleti liigutusi tarvitava stiili puhul (näit G. Balanchine). Murdmaa teoste ja Tuule suudluste kohta sobiks enam termin modernballett, mis viitab klassikalise baasi vabamale kasutamisele ja vajaduse korral teiste stiilielementide lisamisele. 
Programm on üles ehitatud kontrastiprintsiibile, stiilid vahelduvad, nii et vaatajal ei tohiks igav hakata. 
Nordic Stari kahe programmi kõrvutamisel torkab silma väga erinevate tantsustiilide valdamine, mis ei kuulu just igapäevaste nähtuste hulka. 
Milline oli vastuvõtt? 
Kõik festivali etendused läksid täismajale, üldiselt oli vastuvõtt hea. 
Teatavat hämmingut tekitas ameerika avangard, oli tunda, et ei osatud reageerida ega seisukohta võtta. 
Nagu meil nii ei ole ka Leedu publikul moderntantsu vaatamise kogemust. 
Seetõttu on klassikale lähedasem laad, nagu Nordic Stari teises programmis, vaatajale mõistetavam. 
Eriti soojalt aplodeeriti Naisele Tatjana Kilgase isikupärases esituses. 
H.E. 
Filmikaameraga inimene on kõikvõimas? 
7. novembril, Revolvripüha õhtul, pakkus Eesti TV ühe värske vaatamise - 61 aasta vanuse tummfilmi, millele Igor Garshnek ja Tiit Aunaste uue muusika peale mängisid. 
See oli Dziga Vertovi Filmikaameraga inimene - töö, mis on filmitegijaile siiani keeleõpikuks ja loomingulistele katseletele ärgitajaks. 
Kahekümnendate aastate lõpuks oli cinematograaph (liikumise jäädvustaja) laadaatraktsioonist suureks tööstusharuks ja mõjuvõimsaks kunstiks arenenud. 
Film tõi sisse palju raha ja erutas inimeste meeli. 
Täiskasvanuikka jõudnud filmikunstil oli eneseteadvustamise aeg ja varjuvaatemängude loojad tundsid end tõeliste demiurgidena. 
Ärksamad ja mäslevamad filmitegijaist olid nii väge täis, et Luis Bunõuel väitis ekraani valge silma olevat suutelise panema plahvatama Universumi, kui see pind vaid temale ainuomast valgust kiirgama hakkab. 
Jutt on filmile eriomase väljenduskeele leidmisest. 
Üks järjekindlamaist otsijaist oli Dziga Vertov (kodanikunimega Denis Kaufman) - Moskvas tegutsev poola päritolu juut. 
Koos oma operaatorist venna Mihhail Kaufmani ja abilisest naise Jelena Svilovaga lõid nad 20. aastate algusest 30. aastate lõpuni terve rea teedrajava tähtsusega dokumentaalfilme, radikaalseim neist ehk kõnealune. 
Nagu autor filmi algul kuulutab, oli see töö katseks luua rahvusvaheliselt mõistetav absoluutselt puhas filmikeel, milles ei tarvitata sõnu ja loobutakse kõigist teatrile omaseist vahendeist, kaasa arvatud näitleja, dekoratsioonid ja jutustav stsenaarium. 
Uue, tõelise filmikeele aluseks saagu tegelike eluseikade ja -ilmingute filmilindile jäädvustamine. 
Need 20. aastate rajaleidjad olid vaimustatud filmikaamera võimest näidata maailma hoopis teisiti kui seda näeb tavaline inimsilm. 
Objektiivi ja tselluloidlindile jäädvustatud kujutist käsitasid nad uue tunnetusvahendina. 
Film oli neile ennekõike uus värske plastiline keel, mis tekitas vaatajais kollektiivseid illusioone, ühiseid unenägusid ilmsi. 
Ega siis võimu haaranud enamlased ilmaasjata kuulutanud Lenini suu läbi kino tähtsaimaks kõigist kunstidest. 
Film on tõesti võimas vahend vaatajate teadvusega manipuleerimiseks ja must-valge tummfilm ongi palju lähem tõelisele unenäole kui tänapäevane värviline helifilm. 
Vertov tahab vaatajaile sisendada, et filmikaamera mitte üksi ei haara kogu elutäiust, vaid suudab meile nähtavaks teha ka alles praegu, siin ja nüüd sündiva uue maailma seosed ja pingejooned. 
Ta peab filmikaamerat analüütiliseks tunnetusvahendiks. 
Vormiliselt on see eksperimentaalfilm üles ehitatud kui suure linna töö- ja puhkepäeva jäädvustus. 
Keskseks tegelaseks ja kangelaseks on filmikaameraga kõikjale jõudev inimene. 
Filmi tegelikuks sisuks on aga filmikeele olemuse uurimine ja filmikunsti väljendusvahendite radikaalne avardamine. 
Korduvalt näidatakse filmi jooksul, kuidas sündmus filmilindile jäädvustatakse ja kuidas staatiline liikumine ja varjukujud saavad elu sisse. 
Saab selgeks, et filmi kokkukleepimine, st montaazh, loob uue kunstilise terviku - reaalsuse illusiooni. 
Kui mõnes teises Vertovi filmis on suurem rõhk sündmuste jäädvustamisel, siis Filmikaameraga inimene on kantud lüürilise vaimuga vormiotsinguist. 
See on ülistuslaul filmikaamera piiramatuile võimalustele. 
Vennad Kaufmanid on vaimustunud kiireist liikumistest ja trikkvõtetest. 
Tihti mängivad nad teadlikult visuaalset shokki tekitavate kaadritega. 
Paralleelselt Eisensteiniga otsib Vertov uusi montaazhivõimalusi keerulisemate tunnete ja mõistete edastamiseks ja paljudes asjades on ta julgem kui tema kuulus kolleeg mängufilmist. 
Näiteks elu lõpuni ei tunnistanud Eisenstein liikuva kaameraga võetud kaadreid, Vertov aga esitab neid terve kaskaadi. 
See on ood liikumisele ja kiirusele, futuristlik manifest pildis. 
Huvitav on ka Vertovi võib-olla tahtmatu huumor ja varjatud erootika, mis proletaarse kunsti raudseis raames ei tohtinud kusagil end otse avaldada. 
Võib-olla sellest tema fallosliku kaameraobjektiivi kõikjale tungiv uudishimu ja huvi naiste jalgade vastu. 
Vahest proletaarse ulmeühiskonna hirmust erootika ees on suur enamus kaamera ette sattunud naistest eriti võimsate ja mehelike kehadega ja kõikjal rõhutatakse neid kui suurepäraseid tööloomi. 
Kui naisi näidatakse aga iluravikabinetis make-up 'i tegemas, siis kõrvutatakse seda kohe ka majaseina krohvimisega. 
Huvitav oli ka stseen mererannas, kus kaks vägilaskehadega amatsooni teineteist mudaga määrivad, ise õndsalt naeratades ja meestehulk seda ihalevalt pealt vaatab. 
Sex nõukogude moodi! 
Päris pillerkaaritama lasevad vennad Kaufmanid oma pildilise fantaasia siis, kui tublid tööinimesed on end õlut täis tankinud. 
Siis hakkavad tänavad uppi pöörduma ja kaameramees tuleb kui ahjualune õllekruusist lagedale, keedetud vähid teevad taldrikuilt vehkat ja Marxi hüpnotisööripilk paneb kurnipulgad tagurpidi liikuma. 
Filmi lõpuepisoodides muutuvad statiiv ja kaamera hingestatud olevusteks, korduvalt lastakse rongi vaatajaile peale tormata ja lõpuks vaatab filmikaamera kui Jumala Silm sipelgaina sagivale rahvamassile taevast alla. 
Loo lõpetab tormiline kujundite voog, millest kumavad läbi Vertovi ja Svilova silmapaar ning kogu tulevärgi peatab langeva eesriidena objektiivi ees sulguv iirisdiafragma. 
Garshneki muusikast toetatuna oli see tõesti üks värske vaatamine. 
On meeldiv, et viimasel ajal on Eesti TVs hakatud järjest näitama huvitavaid filme, mis varemail aastail meie ekraanidele pole sattunud. 
Ja vana tummfilmiklassikatki võiks nõnda uuest muusikast saadetuna tihemini näidata, see on huvitav ja hariv. 
Arvo Iho 
Liina Reiman kõigile vaadata 
Oli tõesti üllatav, et Teatriliidu ning Teatri- ja Muusikamuuseumi korraldatud Reimani-konverentsil müüdi 5 rubla eest kaunist korralikul paberil trükitud broshüüri Liina Reiman. 
Ligi viiekümnele nummerdamata leheküljele mahub rohkesti fotosid Reimanist, ta osatäitmistest ja ümbrusest. 
Fotosid kommenteerivad väljavõtted Liina Reimani mälestusteramaatutest, omaaegsetest arvustustest ja kirjavahetusest, samuti tema kaasaaegsete intervjuudest, sissejuhatuseks aga Lea Tormise tutvustav artikkel. 
Kõik see eesti, soome ja inglise keeles. 
Broshüüri lõpetab L. Reimani osatäitmiste ammendav loetelu. 
Trükis on nii kaunis, ümar ja akadeemiline, et kui ta oleks mõned leheküljed paksem ja korralike kaantega, tekiks tahtmine teda albumiks nimetada. 
Nii Lea Tormise sissejuhatuses kui pildiallkirjades on välditud teravaid nurki. 
Erandiks on tsitaat L. Reimani kirjast R. Kullile pealkirjaga 1933. a ei sõlminud Vanemuine Liina Reimaniga enam lepingut. 
Konverentsil esitati isegi niisugune interpretatsioon, mille järgi Soome asumine olnud L. Reimani suurimaid loomingulisi ebaõnnestumisi. 
Üldse on broshüüris Reimani Soome-aastatele osutatud ülekohtuselt vähe tähelepanu: fotosid tema Soome- osatäitmistest küll on, kuid enamasti ilma saatetekstita. 
Muidugi, arusaadavatel põhjustel on Reimani tegevus Soomes siiani kõige nõrgemalt läbi uuritud, kuid mingeid materjale oleks ikkagi leida võinud. 
Mõnele pisipuudusele vaatamata aitab see hea pildivalik enese jaoks täita Reimani-müüdi konkreetse kaemusliku sisuga. 
Siiski tahaks loota, et kunagi ilmub tõeline album, kus on sees ka selle kaukaaslase foto, kes end Liina Reimani pärast maha laskis. 
Andres Heinapuu 
Uue aja nõidused 
Moskva vaimuelu iseloomustab praegu ususeltside rohke puhkemine. 
Samas pole Eestis veel ühtegi tõelist fanaatikute sekti! 
Millal meil metafüüsika moodi läheb? 
Keskaja prohvet Nostradamus ennustas suure täpsusega isegi tänavuse aasta sündmusi. 
Nostradamuse käsikirjade järgi pidi Proletariaadi ajastu kestma 73 aastat ja 7 kuud. 
Seega algama 1917. aastal ja lõppema 1991. aasta 9. juunil. 
Jeltsini valimine Venemaal toimuski Nostradamuse ennustatud päeval! 
Kuid me ei ole veel kaugeltki jõudnud ajaloo lõppu: sealt, kus VENEMAA ja marksistid paradiisi ehitamisega jänni jäid, jätkab üritust AMEERIKA. 
Meie ei lähe tagasi kapitalismi, nagu ta oli veel inimpõlv tagasi, vaid täiesti uude formatsiooni, mille piirjooned on veel ähmased. 
Eurooplased tunnevad end uppumas amerikanismi sohu. 
Progressiusklikud aga valmistuvad kehtestama uut maailmakorda ning kaasa mängima uue mõtlemise mängu. 
Rahvusvahelised rahandusimpeeriumid ja maffiad neelavad vaba ettevõtluse ja isikuvabaduse, eetika ja religiooni asemele tulevad pooleldi okultistlikud ja maagilised, pooleldi tehnokraatlikud mütoloogiad. 
Näiteks USA vabamüürlased, kellel suur kaal nüüdispoliitika kujundamisel, on oma lootused pannud ei kellegi muu kui Walt Disney peale. 
Mikihiire ja Piilupardi autor ei olnud mitte ainult andekas joonisfilmilooja, vaid ka kõrge kraadiga vabamüürlane, ning tema filmidesse on peidetud eriline okultistlik sõnum. 
Nüüd oodatakse karismaatilise õpetaja Walt Disney taassündi, et temaga koos astuda uude ajastusse. 
Taolist käärimist tunneme Eestiski. 
Punane rezhiim saab õpetust kõige kehvemat sorti amerikanismi esindajatelt ja muundub sujuvalt usuta, rahvuseta ja kodumaata rahamaffia võimuks. 
Kuhu me siis oleme sattunud? 
Juuli keskel käis Tallinnas vene religioosse ühingu Arktogea (kreeka k. Põhjamaa) emissar Aleksandr Dugin, tumeblond noormees, mustas särgis, kaelas musta siidnööriga hõbedane ratasrist. 
Dugin püüab Venemaal äratada muistset polaarset vaimsust. 
Mis saab nii meist? 
Ühel pool Eestit on tulevane Püha Venemaa, teisel pool... 
Mikihiireusulised? 
Haljand Udam 
Kirde-Eesti mahamüüja leiab igavese hukkamõistu 
Elan Saksa Liitvabariigis, olen aga eestlane ja loen eesti lehti, ka teie oma. 
Võitlesin nagu tuhanded noored 1943. aastast sõja lõpuni vabatahtlikuna saksa sõjaväes. 
Meil oli ainult üks eesmärk: Eesti tulevik, see meie kõikide siht, mille eest tuleb surra või võita! 
Võitlesin Eesti 20 SS deviisis ja me ei teinud Eesti nimele häbi. 
Lugedes nüüd eesti lehtedest kemplemist Narwa-piirkonna (Kirde-Eesti) üle, ei mõista me seda Läänes. 
Meie seisime 1944. aasta veebruaris rinna ja relvaga Narwa all, kaitstes Eestimaad. 
Nüüd on teil valitsuses inimesi, kes tahavad eesti verega väetatud maad ära anda tibladele. 
Ja need inimesed nimetavad end veel Eesti Vabariigi Valitsuseks. 
Ärge tehke eesti rahvale ja tema ajaloole häbi! 
Kutsuge kas või välismaal elavad võitlejad taas Eestimaad kaitsma, kui te ise seda ei suuda või ei julge (oska). 
Teadke, et ükskõik milline valitsus, kes Kirde-Eesti maha müüb, leiab igavese hukkamõistu väliseestlaste silmis. 
Jumal olgu teiega ses võitluses Eesti eest! 
Lugupidamisega O. Ruus, Garmisch-Partenkirchen, BDR 
Autod ametnike elus 
5. juulil kella 17.15 paiku kohtasin Tallinnas Lomonossovi tänaval Eesti Kultuurifondi aseesimeest Kalle Liivi ametiauto numbrit kandva Mersu roolis. 
On teada, et 1990. a laulupeo valuutatulu oli ca 100000 USD, mis kanti kultuurifondi arvele. 
Mersu maksumus on orienteeruvalt 30000 USD, seega umbes kolmandik. 
Eesti kultuuri madalseisu arvestades võinuks valuuta kulutada pigem kultuurielu turgutamiseks. 
Eesti rahval ja kultuuril pole mingit kasu, et kultuuriametnik Kalle Liiv maailmamainega autoga ringi sõidab. 
29. juuli kella 17.45 paiku Emajõe bussipeatusest kolme minuti jooksul mööda kihutanud kolmest ametiautost kandis kaks Politsei kirja (VAZ 21013 ja M-412). 
Mõlemad olid pilgeni täis naisi, lapsi, emasid-ämmasid. 
Mitte kaua aega tagasi nurus linnavalitsus volikogult kinnitust, et neile turufondist autosid eraldada. 
Politsei sai autod tingimusel, et neid ikka ja ainult töö tarbeks kasutataks. 
Kolmas auto kandis numbrit 1971 EAM (linnavalituse sotsiaalosakonna auto), mille juht on Ants Ostrat. 
Kuid seekord oli roolis tema abikaasa Ljudmilla (sotsiaalosakonna pearaamatupidaja). 
Peale sotsiaalosakonna juhataja E. Andresoni surma (uut juhatajat veel pole) on osakonna ametiauto muutunud perekond Ostrati isiklikuks autoks, mis vilkalt liigub linnas just õhtusel ajal. 
Linnavalitsusel puudub ülevaade, kuidas tema ametiautosid kasutatakse. 
Kuigi linnavalitsuse liikmetel pea kõigil on isiklikud autod olemas, aetakse isiklikke asju ikka ametiautoga (bensiini saab ju linnavalitsuse arvelt). 
Kui 10 aastat tagasi oli küllaltki riskantne ametiautoda õhtusel ajal ja nädalavahetusel liigelda, siis nüüd pole selles mingit ohtu. 
Tartu Trükikoja direktori K. Rannu abikaasa sõidab pühapäeva hommikul turule mehe ametiautoga 1332 EAB. 
Meil on ju kõik võrdsed, kuid on ikka veel võrdsematest võrdsemaid. 
Nii küpset sotsialismi ei osanud vast ka sm Leonid Iljitsh ette näha. 
Tartu Sahistaja 
The Washington Times ei ole Baltikumivastane 
2. augusti EE-s ilmus nime Aky Normet all artikkel Ka Rüütel fanaatilise usulahu haardes. 
Selles märgiti, et muunide huvi meie poliitikute vastu on omapärane. 
Teatavasti viibis grupp Eesti ÜN saadikuid Nõukogude grupi koosseisus Ühendriikides mr. 
Mooni külalisena, Eesti ÜN esimees Arnold Rüütel andis aga viimati USAs olles koguni intervjuu ajalehele The Washington Times, mille omanik on, nagu EE märgib, Ühinemiskirik eesotsas mr. 
Mooniga. 
Päevalehena ilmuv The Washington Times on Ühendriikide pealinnas täiesti loetav ja arvestatav ajaleht, kuigi üleriiklikult mõjuvõimsate The Washington Posti ja The New York Timesi kõrval on ta siiski vaid kohalik leht. 
Ei saa sugugi öelda, et tegu oleks mingi fanaatilise usulahu-jõugu häälekandjaga. 
On ilmne liialdus väita, et The Washington Times on Baltikumivastane. 
Baltikumivastaseks peaksin pigem Ühendriikide valituse kulul väljaantavat igapäevast kogumikku Soviet Union, kus regionaalsete küsimuste all avaldatakse juba aastaid iga päev TASSi, Sovetskaja Rossija, Krasnaja Zvezda ja teiste taoliste väljaannete Baltivastaseid kirjutisi. 
Peaksime mõistma, et tavaameeriklase arusaamad Balti asjadest on siiski hoopis teistsugused kui meie seisukohad. 
Mõne The Washington Timesi lehemehe suhtumise järgi ei saa teha üldistusi terve lehe kohta. 
Baltiteemat on leht hakanud ulatuslikult valgustama pärast jaanuarikuist tragöödiat Vilniuses. 
Ja ehkki mu kommentaar, mis sõjalist sekkumist ennustas, läinud novembris trükki ei jõudnud, ei anna see tõik põhjust üldistavaks kriitikaks. 
Ajalehe välisosakonnas Ida-Euroopat ja NSV Liitu kureeriva Martin Sieffi intervjuu Eesti ÜN esimehega oli tehtud siirast soovist saada vahetut informatsiooni. 
Võin kogemustele toetudes lisada, et meiepoolne kriitika jõuab tavaliselt kiiresti tõlgituna asjaosaliste kätte ja vaevalt küll see nende heasoovlikku huvi meie vastu suurendab. 
Anneli Rõigas 
Ka eesti naised vajavad Maria-kardinaid! 
Lp. EE toimetaja! 
Artiklis Eesti võitis turukonkurentsis Portugali! juubeldate, kuidas läks esimene Made in Estonia kaup rahvusvahelisse kaubandusketti küllaltki madala hinnaga. 
Kuid millal Eesti rahvas oma vabariigis normaalse hinnaga vajalikku kaupa osta saab? 
Või läheb kogu luksuskaup ekspordiks, mida Eesti tarbija ei vaja? 
Kas nõnda kummardatakse Lääne ees, et ajada Eesti asja? 
Iga riik hoolitseb ikka kõigepealt oma rahva heaolu eest, valitseb kauba küllus. 
Meil on kõik vastupidi. 
Kas tõesti Eesti Vabariigi ametimehed arvavad, et Eesti naised ei vaja satiinist õmmeldud rinnahoidjaid ja sukavöösid, ilusaid moodsaid volangidega odavaid Maria-kardinaid, või mehed sokke, teistest kaupadest rääkimata? 
Eestis neid igatahes müügil ei ole! 
Kui midagi müügile pannaksegi, siis ostjate narrimiseks, sest pikad järjekorrad justkui tõestavad, kui suur on kauba nõudlus. 
Ning jälle avaneb võimalus hinda tõsta, ehkki sageli kvaliteet ei vasta kõrgele hinnale. 
Airi Rannamaa 
Muutused populaarsustabeli tipus 
Augustikuus ei olnud EMOR veel avaldanud juunikuu populaarsusküsitluste tulemusi. 
Mis on juhtunud? 
Aeg oleks juba uue kuu edetabeli tulemusi trükituna näha. 
Iga kahe kuu tagant minu mäletamist mööda korraldati ju küsitlusi. 
Äkki on masinavärgi rataste vahele sattunud liiva ja leiti, et rahva raha eest enam populaarsust pole vaja uurida? 
Või kadus vajadus tulemuste avaldamiseks? 
Poliitika ja Mainori teadlaste ühendusteed on keerulised. 
A/S Saar Poll sedalaadi pause ei tunnista ja ajavahemikul 30. maist kuni 4. juunini sel aastal viis läbi oma vabariikliku küsitluse. 
Küsitleti 940 inimest. 
Küsitlus vastab kõigiti esindusliku, professionaalse uuringu tingimustele. 
Usaldusküsitlus on firma oma rahadega tehtud. 
Selle taga puudub mingi poliitiline grupeering või valitsus. 
Kuigi tellijaks võinuks olla ka valitsus. 
Valitsusest kui tellijast tuleb juttu teine kord. 
Kui on tegu sõltumatu uuringuga, siis olgu ka selle tulemused avaldatud Eesti esimeses sõltumatus väljaandes. 
Ehk suudab see veidi täita populaarsusküsitlustes tekkinud tühikut. 
Käesoleva uuringu puhul on väga oluline mainida asjaolu, et küsitlus toimus enne umbusalduse avaldamist valitsusele. 
Oli päris tavaline, eriliste probleemideta aeg. 
Samasugune periood nagu möödunud aasta septembris, mil viidi läbi sarnane uurimus. 
Küsimus kõlas järgmiselt: Keda Te Eesti poliitikas usaldate kõige enam? 
A. Esimesele kohale Te asetaksite: Eestlaste seas (% küsitletuist) 
1991 juuni 1990 september 
A. Rüütel 70 59 
E. Lippmaa 7 6 
E. Savisaar 5 11 
Need mehed olid kõige usaldusväärsemad möödunud aastal ja on seda ka käesoleval. 
Tähelepanu väärib asjaolu, et käesoleva aasta küsitlusandmetel mitte ükski peale nende kolme nime ei kogunud isegi mitte ühte protsentigi toetajaskonda, kes oleks neile andnud usaldusväärsuses esikoha. 
Väga huvitav on E. Lippmaa fenomen - tugev ja stabiilne ning mitte juhuslikult esile kerkinud. 
Muulaste seas (% küsitletuist) 
1991 juuni 1990 september 
A. Rüütel 16 9 
E. Savisaar 3 1 
J. Allik 2 2 
I. Toome 1 8 
V. Väljas 1 2 
M. Lauristin 1 1 
J. Kogan 1 alla 1% 
R. Otsason 1 alla 1% 
Andrus Saar, sotsioloog 
ÜRO mees Eesti Välisministeeriumis 
Rein Müllerson on teadaolevalt ainuke ÜRO passiga eestlane. 
1. juulist on ta ametis Eesti välisministri asetäitjana. 
Vaid kolm nädalat on ta olnud tööl oma kabinetis Toompeal, vahetult ametissemääramise järel oli RM ÜRO inimõiguste komisjonis ja CSCE inimõiguste alasel konverentsil Genfis. 
Rohkem kui inimõiguste asjatundjat teatakse RM-i seoses paari aasta taguse diskussiooniga Moskvas MRP ümber. 
RM-i kutsuti elukutseliseks eestlaseks. 
Endel Lippmaa süüdistas hiljuti Rahva Hääles ilmunud järjejutus Rein Müllersoni, et ta osales MRP läbirääkimistel Kremli poolel. 
EE huvitus, kuidas RM ise tollast käitumist kommenteeriks, kuid härra Müllersoni arvates on praeguseks kõik selge ning meil on vajalikumat teha. 
Näiteks algab 23. augustil Tallinnas ja jätkub Riias ja Vilniuses majanduskonverents, mis tegelikult ka paktiga seotud. 
RM arvas, et praegu on vajalikum tegelda majandusküsimustega kui arutada MRP-d, mis juba kehtetuks tunnistatud. 
Diplomaatiliselt lisas hr. 
Müllerson, et ega ta ise pole viimasel ajal muutunud, kuid mõned arusaamad küll. 
Praegu valmistub hr. 
Müllerson kuu aja pärast Moskvas toimuvaks CSCE inimõiguste konverentsiks. 
Eestist ollakse valmis sellest osa võtma. 
Meid kutsuti N Liidu delegatsiooni koosseisu. 
Selgitasime, et meie praegune riiklik staatus ja püüd iseseisvusele ei luba meil seda teha, ütles aseminister EE-le. 
Inimõiguste rikkumistest siin mail ei räägita kõige kõvemini mitte eesti keeles. 
RM: Enesemääramisõigus on Inimõiguste deklaratsiooni esimese artikli järgi antud rahvastele. 
Vähemusrahvustele tuleb tagada kaitse, kuid neil pole õigust riiklusele. 
Seda saame ka Moskvas selgitada. 
N Liidu keskvõim takistab rahvaste õigust enesemääramisele, samal ajal nõutakse õigusi vähemusrahvastele. 
Epp Alatalu 
Sõjaväel kallureid üle 
Tallinna Kaubajaama saabus partii kallureid KAZ 4540, kokku 45 masinat. 
Adressaadiks Tallinna Sõjaväekomandatuur (Ristiku tänavas). 
Raudtee valdajad teatasid saajale, et tulgu ja võtku oma kallurid. 
Komandatuur aga saadetise vastu millegipärast huvi ei tundnud. 
Raudteelased pöördusid lõpuks Sõjaväeprokuratuuri poole ja selgus, et komandatuur pole mingeid kallureid tellinud ega kavatse tellida. 
Ja ei tahetud kalluritest üldse midagi teada. 
Raudteelastel ei jäänud muud üle kui kalluritele ise omanik leida. 
Pikaajalise kirjavahetuse tulemusel ilmus Tallinna Izhevski kommertsfirma Gead esindaja. 
Kutaissi tehas, kus KAZ-autosid valmistatakse, oli need 45 masinat Izhevski firmale müünud ja sealt jõudsid autod siis salapäraseid teid mööda Tallinna Kaubajaama. 
Firma pidas autode edasist raudteel loksutamist ebaotstarbekohaseks ning kallurid otsustati siinsamas maha müüa, 47 tuhat rubla tükk. 
Raudteelaste abiga leiti võrdlemisi ruttu ostjad ning sellega võib pidada kaks nädalat kestnud tantsu 45 kalluri ümber lõppenuks. 
Tallinna saabub pea iga päev vaguneid mitmesugustele kooperatiividele, aktsiaseltsidele ja väikefirmadele adresseeritud kaubaga. 
Neist firmadest pole aga midagi teada ja kaubale ei tule keegi järele. 
Ülemiste jaamas seisab praegu näiteks 40 vagunit. 
Ei tea, kuhu kaup panna. 
Vagunites on ainult defitsiiti: metsamaterjali, metalli, isegi vagunitäis konserve ootab saajat. 
Feliks Kaasik 
Soome välisminister Väyrynen peaks minema erru 
6. augustil Iltalehtis kinnitas Vladimir Zhirinovski: Valimised tulevad talvel ja mina saan 105 miljonit häält. 
Lenin tegi 17. aasta detsembris kuriteo, andes Soomele iseseisvuse. 
Soome on Venemaa osa nii nagu Baltikumgi. 
Ega te ju varemgi vabariik olnud. 
Nüüd jätkab salabolshevik Jeltsin Lenini poliitikat ja lammutab Nõukogude Liitu! 
Zhirinovski partei pooldab NL jagamist 120ks kubermanguks. 
Soome ja Karjala oleksid üks kubermang. 
Kuberneriks saadaksin teile ühe venelase. 
Või mis te arvaksite paarist armeenlasest?! irvitab oma võidus kindel VZ. 
Intervjuu andmise ajal ootas VZ just kõnet Eesti Interrindelt. 
Eestlased veel kahetsevad. 
Peagi kaovad nad maailmakaardilt. 
Mul on kindlad toetajad Baltikumi OMONis ja Punaarmees. 
Kindralid Artur Makassov ja Dmitri Jazov toetavad meid samuti! 
Zhirinovski tõmbaks Venemaa piirid Rootsist Vaikse ookeanini. 
Tema parim sõber on Aleksandr Nevzorov. 
Möödunud aastal Soomes käies imestas VZ, et seal räägitakse nii vähe vene keelt. 
Rublast saab veel soome raha, teie tänavate nimesid hakatakse kirillitsas kirjutama. 
Peale Viola on Soomes teisigi häid juustusorte; tänu Venemaale saab teist veel õitsev turismimaa. 
Aga kui toetate Baltikumi separatiste, algab Venemaal kodusõda. 
Sõda lõpeb kogu Venemaa kaotusega. 
Siis tulevad hiinlased, tatarlased ja kõikvõimalikud moslemid, kes pärast Venemaad panevad nahka ka teid. 
Teil läheb haprasti, kui te Venemaaga äri ei tee. 
Praegu peate meid aitama ja nii me kaotame teie tööpuuduse. 
Väyrynen segab ennast Venemaa siseasjadesse, kui ta nõuab ÜRO vägesid Baltikumi ja mujalegi. 
Meie oma armee saab nende asjadega ise hakkama. 
Teie, soomlased, kandke hoolt oma laplaste eest! 
VZ parteisse kuulub niihästi punkareid kui ka ohvitsere. 
Parteiliider on uhke musti ja siniseid särke kandvate noorparteilaste üle. 
Kurjad keeled teavad kõnelda, et VZ tõsteti esile NLKP ja KGB poolt, et ajada nurja Jeltsini valimine Venemaa presidendiks. 
Iltalehti 
Kas vabaduse häält ähvardab sulgemine? 
Ameerika Ühendriikides jätkuvad praegu vaidlused selle üle, kas lõpetada raadiojaamade Vabadus ja Vaba Euroopa finantseerimine või mitte. 
Valge Maja näikse olevat seisukohal, et kuna külm sõda on pöördumatult läbi, on aeg lõpetada ka raha raiskamine nende raadiojaamade ülalpidamiseks. 
Ometigi leidub USAs ka kainemaid päid, kes ei arva sugugi, nagu ei oleks V-l ja VE-l enam töömaad. 
Kuulduste järgi ongi Kongressile esitatud soovitus jätkata raadiojaamade rahastamist. 
Seejuures toetutakse üpris kaalukatele argumentidele. 
Meenutatakse, et Ungari, Tšehhoslovakkia ja Poola valitsusjuhid isiklikult on president Bushile asjakohase läkituse saatnud. 
Selles öeldakse, et V ja VE on aastakümneid olnud Ida-Euroopa jaoks aken demokraatiasse. 
Läkituses kutsutakse Ühendriikide presidenti üles jätkama nende raadiojaamade finantseerimist, kuna vastupidiseks otsuseks ei ole aeg veel küps. 
USA ajakirjanduses ja ilmselt ka valitsusringkondades on muide tähele pandud ka Eesti välisministri Lennart Meri mõtteavaldust, mille järgi V ja VE tuleks esitada Nobeli rahupreemia saamiseks. 
Paljud vaatlejad seletavad Valge Maja soovi lõpetada V ja VE abistamine kihuga kuulutada võit välja enne, kui see võit tegelikult on saabunud. 
Deklareerisid ju Bush ja Gorbatshov viimasel tippkohtumisel kooris, et külm sõda on nüüd ajalugu. 
Kui see tõesti nii oleks, siis tõepoolest - milleks jätkata nende nn kihutusjaamade tegevust? 
Ameerika administratsioon näikse uskuvat, et Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopas on tõeline trüki- ja sõnavabadus juba käes. 
Enamikus Ida-Euroopa riikides see tõepoolest nii ongi, kuigi siin läheb veel tükk aega, kuni sõltumatud trükiväljaanded ja muud infoallikad kogemusi omandavad ja professionaalseteks kujunevad. 
Peeter Kaldre 
Piiritus Norilskis talongide eest 
See, et teated toidupuudusest N Liidus on liialdatud, on leidnud kinnitust ka Norilskis. 
Ka sealsetes toidupoodides on piima, keefiri ja kohupiima küllaga. 
Talongide eest saab Norilskis vorsti, võid, suhkrut ja piiritust. 
Üks pudel piiritust kuus, hinnaks 23 N rubla. 
Enn Uus 
10 minutit testamendi vormistamiseks 
Bütsantslik paberimajandus kurvastab notareid 
Mida teeb tänapäeval notar? 
Ta on sunnitud tõestama kõike, mida vähegi tõestada annab. 
Viimasel ajal on Tallinna notarite töökoormus tõusnud nii suureks, et notarid on Eesti Vabariigi uut paberimajandust hakanud kutsuma ärakirjanduseks. 
Iga värskelt tekkinud firma jõuab oma paberitega esmalt notariaalkontori kitsasse koridori. 
Notari allkirjaga tõestatakse asutuse juhtide allkirjad pangakaartidel ja asutamisdokumentidel. 
Ometi võiksid vastutuse oma kliendi eest enda peale võtta pangad. 
Tõestamist vajavad tegevusload ja registreerimistõendid linnavalitsusest ja Välismajandusametist tolli ja panga jaoks. 
Endiselt peavad Eesti Vabariigi notarid kinnitama sedalaadi dokumente nagu näiteks volitus mootorratta kasutamiseks. 
Arvukalt kliente toob notariaalkontori ooteruumi varade tagastamine. 
Tehingute hulk, mida kinnitada, kasvab geomeetrilises progressioonis. 
Lisaks Tallinna linnale peab üks notariaalkontor teenindama ka Harju rajooni elanikke. 
Samas on Riia linnas notariaalkontoreid koguni kaheksa. 
Justiitsministeeriumi poolt välja töötatud ajanormid näevad ette ühe pärimisasja või elamu müügi vormistamiseks 1 tund 40 minutit, allkirja tõestamiseks 30 minutit. 
Tegelikult jääb notaritel praegu ühe kodaniku vastuvõtmiseks aega 3 minutit (ärakirjade ja volikirjade vormistamiseks) või äärmisel juhul 10 minutit (pärimisasjad). 
On see professionaalse juristi vääriline? 
See on slaavipärane kontoritöö, mis toob riigile aastas 2 miljonit rubla tulu (lõivudena). 
Notariaalkontori ülalpidamiseks kulub sellest 40000 OR. 
Estonia pst 17, Tallinna Notariaalkontoris, nähakse ainult üht lahendust: tarvis on korralikke tööruume ja korralikku notariaadiseadust. 
Üllatuseks oli aga notaritele asjaolu, et Justiitsministeerium on seaduse koostamise pannud notarite eneste õlule. 
Võin öelda, et ükski Tallinna notar ei ole õhtul pärast tööpäeva lõppu enam seaduseloomeks võimeline, kinnitab pr Lia Aigro. 
Mitmed meist on niigi sunnitud tööd koju kaasa võtma. 
Tallinna notarid ja nende grupijuht Piret Press on valmis selleks, et riiklike notarite kõrval asuksid Eestis, nagu mujal Euroopas, tööle ka vannutatud eranotarid. 
Muidugi tuleks eranotaritel siis endale ise tööruumid otsida. 
Kes aga peaks päästma riiginotarid praegusest ruumikitsikusest Tallinnas Vabaduse väljakul? 
Kas mitte riik? 
Justiitsminister Raidla on tunnistanud, et ministeerium on notaritele avaramate tööruumide leidmiseks võimetu. 
Ka notariaalseaduse väljatöötamiseks ei tundu ministeeriumil jõudu jätkuvat... 
Imestusega lugesid notarid meie lehest linnavalitsuse kuulutust: KONKURSI KORRAS RENDILE ANDA 700 m2 BÜROOPINDA. 
Kes on küll see väärikas rentnik, uudistavad Tallinna notarid. 
Hans H. Luik 
Ma ei saa sünnipäeva pidada, sest igal pool käib remont, ütleb skulptor Mare Mikof 
1. augustil seisis ta keset Kadrioru lossi saali ja tema poole liikus pikk saba õnnitlejaid. 
Ma olen väga edev. 
Eks oleks võinud avamise teha ka üleval, aga ma mõtlesin, et kui loss tõesti presidendile läheb, siis olen ikka saanud banketisaalis külalisi vastu võtta. 
Tänapäeval ei imesta enam keegi, et kunstitegemisest ja rahast koos räägitakse. 
Imestama paneb hoopis see, kui kunstnik rõõmustab, et ta töö ostmata jäi. 
MARE MIKOFI Kass on Pirita Näituseväljakult Tokko & Arraku müüginäituselt dollarinullidega hinnasildi alt õnnelikult kodus tagasi. 
See on kui koduskulptuur. 
Ma armastan pikki liibuvaid kleite, sellel kassil kollane atlasskleit seljas. 
Müüma peab, ega muudmoodi tänapäeval ära ei ela, Lenineid ju enam ei tellita. 
On pr Mikofilegi metallrubla pealt maha viksitud Lenin leivaraha toonud, aga üht-teist tellitakse ka tänapäeval. 
Muuseumisaalis seisavad kaks suurt valget tüdrukut, käed laiali, roosad keeled suust väljas. 
Need tellis Ivi Eenmaa Rahvusraamatukokku teeviitadeks. 
Sinna tulevad nad läikivast pronksist ega näe nii shokeerivad välja. 
Need tüdrukud kehastuvad veel ümber, Rahvusraamatukogu sisekujundaja Sulev Vahtra on nad juba vastu võtnud. 
Ühel neist on direktriss Eenmaa jalad. 
Tal on väga ilusad jalad. 
Teadagi on skulptuuri raskem müüa kui graafikat. 
Soome müüakse põhiliselt pisikesi paljaid naisi. 
Olen mõnele uusrikkale rääkinud, et ostku maali asemel skulptuur. 
Kui sihuke asi nurgas läigib, siis jätab veel rikkama mulje. 
See mõte on meeldinud. 
20. augustil on Mare Mikofi juubel. 
Ma ei tea, kas ma üldse peangi sünnipäeva, võib-olla lükkan kuu aega edasi, ma olen nii ennegi teinud. 
Juubilaril on sama mure, millest rääkis tema majanaaber hr Vare üle-eelmises EE-s: kodus käib torude panek, aga külalisi ei saa ju keset remonti kutsuda. 
Ka KUKU remont venib uue aastani, kurvastab pr Mikof. 
Pr Mikof ütleb, et tähelepanuväärselt paljud tema kolleegid on Lõvid, aga ta ei oska seletada, miks Lõvisid just skulptuuri poole kisub. 
EE õnnitleb juubilari juba ette, lootes olla esimene. 
TJ 
Kas tapmised tõesti üllatavad? küsib USA-s sündinud Mihkel Tarm 
Kõik on korras, meie oleme Leedu sõjavägi, ütles nokastanud nooruk, käe otsas kõlkuvat kumminuia vibutades ja kurja vaeva nähes, et teise käega oma rohekas-pruunikat vormikuube kinni nööpida. 
Kell oli üks öösel. 
Olin just seletanud administraatorile hotellis Lietuva, kus ma peatusin mõni päev pärast seitsme Leedu piiritöötaja tapmist, et hotelli vahekatusel vahib üks kahtlane mees akendest sisse. 
Katusel hiilija plaanitses ilmselt mõnest aknast sisse tungida ja rahulikult magavad kliendid, võimalik, et ka minu, paljaks röövida. 
Kaks hotelli turvateenistuses olevat Leedu sõdurit astusid administraatori leti tagant välja ja pakkusid abi. 
Oleme siin, et teid kaitsta, ütles teine purjus Leedu ohvitser, kellel oli vööl revolvritaskus isetehtud püstol. 
Muretsemiseks pole põhjust, lisas ta Clint Eastwoodi naeratusega. 
Vastupidi, otsustades selle järgi, mida nägin piiril toimunud tapmiste kohta Leedus materjali kogudes, on seal muretsemiseks põhjust küllaga. 
Üldiselt tundub, et leedulased mängivad suure innuga romantilisi ja potentsiaalselt hukutavaid mänge, ise ilmselt teadmata, mida nad õieti teevad. 
Mulle tundub, et romantika ja hoolimatuse tasakaalustajaks on õnnetused - õnnetused, mida leedulased, võimalik, et mitte kogemata, on tänavu juba kahel korral pidanud üle elama. 
Üks näide selle väite kinnituseks. 
Vaid neli päeva pärast seitsme piirikaitsja tapmist ei olnud tollipunktil Skaistkalnes, mille ma ületasin, ei eelposte, barrikaade, relvastatud politseid ega märgatavaid plaane Nõukogude eriüksuste - ning ammugi mitte professionaalsete tapjate rünnaku tõrjumiseks. 
Lootsin näha kümneid musklis vabadusvõitlejaid hoidmas silma peal kõigel elaval ja elutul, mis liigub, kahekümne kilomeetri raadiuses. 
Selle asemel nägin valves vaid kaht vanemat meest ja üht tüsedat daami, kes istusid rahulikult viletsavõitu väliposti juures ja kuulasid raadiot. 
(Nad kuulasid matusetalituse otseülekannet Vilniusest, mis oleks ehk pidanud neid ajendama enda ümber tunduvalt mugavamaid seinu ehitama või midagi muud sellesarnast tegema.) 
Hirm - hea tagantõhutaja 
Kontrast Leedu Skaistkalne piiripunkti ja Eesti Ikla piiripunkti vahel, mille olin enne läbinud, oli rabav. 
Iklas olid eestlased ilmselt asja põhjalikult läbi mõelnud: piiripunktil eelpostid, iga võimaliku läbipääsu juures barrikaadid, ja piirikaitsjad olid hästi riietatud ja tähelepanelikud. 
Ikla piiripunkti komandör tunnistas, et tapmised Leedu piiril olid teda kohutanud, eriti pärast seda, kui tema ja ta mehed olid näinud pilte Medininkaist, kuid tubli sõduri kombel lisas ta: Närveerime või mitte, keegi peab ju siin olema. 
Tundub, et eestlastega teegi hirm, mida hirm peabki tegema: pani inimesed ennast paremini kaitsma. 
Võimalik, et sellised kaitsemeetmed, mis eestlastel Iklas kasutusel, ei oleks ära hoidnud Medininkai tapatööd. 
Kuid niisugused meetmed oleksid tapjad veidi närvilisemaks teinud ja nende öötöö pikemaks ja raskemaks muutnud. 
Tundub, et Medininkais oli nende töö kerge. 
Leedu võimude andmetel ei olnud tollipunktina kasutatud soojaku sees või ümber ühtki kuuli. 
Mehed tapeti otselasuga pähe. 
Ainult kaht neist oli tulistatud mujale - kehasse ja jalgadesse -, mis näitab, et nad kas püüdsid osutada vastupanu või olid enne rünnakut väljas. 
On tõenäolisem, et kõik valvurid magasid. 
Igal juhul on raske ette kujutada, et seitset täiskasvanud meest oleks saanud tappa ilma võitluseta, kui leedulastel oleksid olnud eelpostid ja raadioside keskusega ning ööpäevased patrullmeeskonnad. 
Süüdi on Bush või Landsbergis? 
Leedu president Vytautas Landsbergis ei võtnud endale sajatamistuhinas loomulikult mingit vastutust - olgu või selle eest, et ta ei olnud taganud oma meestele head ettevalmistust ja piisavat kaitset, et mitte surma saada. 
Landsbergise abi ütles mulle, et Landsbergis peab nende tapmiste eest osaliselt vastutavaks koguni ameeriklasi, sest nad ei olnud piisavalt reageerinud N Liidu tegevusele pärast jaanuari veresauna. 
Loomulikult oli ameeriklaste vastus sama pateetiline. 
Kas tõesti tapeti seitse - võimalik, et magavat - leedulast sellepärast, et president Bush ei kehtestanud Moskva suhtes majandussanktsioone! 
Paistab, et Baltimaades ei tule kellelegi pähegi süüdistada tragöödiates, mis seal toimuvad, osaliselt ka oma riigi valitsust. 
(Kombeks on süüdistada kõiki peale iseenda.) 
Läänes peetakse sellises olukorras süüdlasteks tavaliselt valitsusi. 
Näiteks mitme aasta eest, kui Pärsia lahel sai surma enam kui tosin ameeriklast Iraagi EXETOR raketi tabamusel USA ristleja pihta, noomiti nii USA sõjaväevõime kui presidenti ennastki. 
Laeva komandör vallandati. 
Ameeriklased küsisid endalt pärast seda tragöödiat: kuidas see võis juhtuda? mida me valesti tegime? miks me ei suutnud oma kohust täita? 
Leedus ei paistnud küll keegi neid küsimusi esitavat. 
Tundub, et seal kulus liiga palju aega Ida ja Lääne poole sõrmega näitamiseks. 
Leedu võimalik ebakompetentsus oli teema, mida keegi puudutada ei tahtnud. 
Keegi ei näidanud sõrmega Leedu valitsuse suunas. 
Piirikaitsjate tapmine oli ebainimlik ja õudne ning võib-olla nii professionaalne, et seda poleks saanud ära hoida. 
Kuid kui arvestada enam kui 40 rünnakut Leedu piiripunktidele viimastel kuudel, siis - kas toimunu tõesti võis leedulasi üllatada? 
Lõpuks, kui sa ikka nii kangesti tahad näpuga karu silma sorkida - mida ma olen jälginud Landsbergist tegemas sama suure naudinguga kui kõik teised -, kas tõesti maksab siis üllatuda, kui karu püüab sul käpaga nägu lõhki kraapida. 
Just nii karud teevad. 
Eriti Vene karud. 
Mida te ometi lootsite? 
Kui selline surmav rünnak ei olnud ootamatu, siis tekib ainult üks oluline küsimus: kas selleks oldi piisavalt ette valmistatud? 
Ning kui leedulased ei olnud ette valmistatud nii hästi kui vähegi võimalik, siis keda leedulastest selle eest konkreetselt süüdistada? 
Pärast seda, mis ma nägin, olen üsna skeptiline. 
Kui leedulased enda paremaks ettevalmistamiseks midagi ei tee ja tuleval nädalal saab seitse leedulast surma - näiteks Skaistkalne piiripunktis, kust ma läbi sõitsin -, süüdistatakse selles pigem George Bushi kui Vytautas Landsbergist. 
Hiir elevandinahas 
Leedus tekib veel teinegi tugev tunne: N Liiduga võitlemise üksikasjad ei ole sugugi nii hästi läbi mõeldud kui needvad süüdistused, mida N Liidule regulaarselt esitatakse. 
Detailid - nagu piiripunktide eelpostid ja barrikaadid - ununevad toimetuste käigus sootuks. 
Võimalik, et see on kuidagi seotud Leedu põhihuviga oma ajaloo, eriti 16. sajandi vastu, mil Leedu oli peaaegu Musta mereni ulatuv suurriik. 
Leedu on hiir, kes kujutab end elevandina. 
End nii nähes kujutavad leedulased ette, et suudavad Moskva kuidagi võita lihtsalt julgusega, ilusate sõnade ja etendustega. 
(Eestlased, teatud kontrastina, näevad end talupoegadena - intelligentsete ja tsiviliseeritud talupoegadena, kuid talupoegadena sellegipoolest -, kes teavad, et vaid mõistus ja vaist võivad neil aidata N Liidu üle võitu saada.) 
Tagasi hotelli ning asjade küllalt kurva seisu juurde Leedus. 
Leedu sõjavägi oli just roninud katusele, et saada kätte röövel, keda olin seal näinud. 
Üks vintis sõduritest püüdis end kangesti kokku võtta, et sirgelt käia, teine oli tõmmanud välja püssi ja hoidis end laskevalmina seina varjus. 
Seisin seal lähedal ning lootes, et purjus leedulane ei tulista röövli asemel kogemata minu pihta, arutasin, kas mitte leedulaste lohakus ja romantikaiha ei ole osaliselt süüdi nende tänavustes õnnetustes. 
Mõtlesin ka Leedu kaitseväe kurva olukorra üle, kui need noorukid ikka sinna kuulusid. 
Mulle tundus, et kui Landsbergis ja leedulased tõesti tahavad tulega - õigemini N Liiduga - mängida, siis tuleks neil endale muretseda voolikud, redelid - või vähemalt kained tuletõrjujad. 
Mihkel Tarm 
Kaarin Raid armastab nii teatri- kui hasartmänge 
KAARI RAIDI suvepuhkus sai läbi paar nädalat tagasi ning ühena vähestest eesti lavastajatest oli ta juba augustikuu esimestel lõõmavatel päevadel sukeldunud proovidesse. 
Seekord tegeleb Raid teatritudengitega: lavakunstikateedri 14. lennuga on töös S. Delaney Mee maik (omal ajal lavastas näidendi Vanemuises Epp Kaidu). 
Paar päeva kestnud proovide järgi nendib Raid, et on juba tööhoo sisse saanud: Siin teatris on nii hea jahe tööd teha! 
Esietendus peaks Ugalas toimuma septembri alguses. 
Küsimusele, miks just see näidend, vastab Raid toonil, mis ei jäta mingit kahtlust: No nii hea tükk! 
Nii head osad! 
Pärast Mee maigu esietendumist tahab lavastaja alustada tööd uue lavastusega. 
Seepärast pusib ta proovide kõrvalt ise T. Capote'i romaani Rohukannel instseneeringu kallal: Praegu on küll selline tunne, et andepuudus on niivõrd suur, et ma ei saa sellega veel hakkama. 
Ometi pole see Raidile esimene kord ka dramaturgina kätt proovida - oma kõige esimesele lavastusele Rakvere teatris, Saint-Exupery Väikesele printsile, tegi Raid samuti instseneeringu. 
Rohukandles peaks külalisena kaasa tegema Vanalinnastuudio näitleja Ines Aru, kellele Dolly roll on juba ammuseks unistuseks. 
Võib-olla teeb lavastuses kaasa veel mõni teinegi külalisnäitleja, kuid midagi kindlat ei julgenud Raid veel öelda. 
Augusti teises pooles alustab Ugala oma külalisesinemisi Tallinnas, kuhu tuuakse ka kaks Raidi lavastust - möödunud hooajal publikumenu saavutanud Williamsi Kass tulisel plekk-katusel ja Nashi Vihmameister, kuid Raid ei lahku Viljandist ja jätkab proovidega, ikka iga päev 11-15-ni. 
Ja kui õnne on, siis peaks kohe pärast proove metsa või seenele minema, ütleb Raid ja lisab kavalalt, et tegelikult mängiks ta hommikust õhtuni oma lemmikmängu nardit. 
Aga see on taktikamäng, mis minul on nõrk koht. 
Minu poolt on ikka partneri psühholoogiline mõjutamine. 
MV 
Marju Kuudi südamesõber on Jeff Lorber 
Marju Kuut ütles, et Jeffiga tutvus ta muusika kaudu. 
Järjekordsel plaadipoe külastamisel kuulis Marju midagi, mis teritas ta tähelepanu. 
1982. a juhtus see, mis on kestnud tänaseni. 
Esimene jõulukaart Rootsist tõi MK-le vastuse fusioni esimeselt mehelt JEFF LORBERILT. 
Meie sõprus arenes kirja teel, kuni 1988. aastani. 
Tõtt öelda, läksin Ameerikasse just Jeffi julgustusel, naeratab Marju. 
EE huvitus, kas Jeff ja Marju elavad koos. 
Me elame üsna üksteise lähedal. 
Mu sõber elab Pacific Palisades, mina Santa Monicas. 
See kõik on ju üks Los Angeles, seletab MK. 
Lähedane tutvus Jeff Lorberiga võib eestlastele viimati tähendada JL-i Eestisse tulekut? 
Marju Kuut: Ta on Eestisse tulemisest huvitatud. 
Kui FIESTA kutse poleks saabunud nii viimasel minutil, tulnuks Jeff juba juunis siia. 
Ees seisavad Tallinna jazzipäevad ja pole välistatud, et nendel osalevad nii Marju Kuut kui ka Jeff Lorber. 
MM 
Ükskord tuleb tavaellu tagasi tulla, ütleb pr Landsbergiene rahulikult 
Grazhina Ruchyte-Landsbergiene on Leedu vabariigi first lady. 
Pea kolmandik sajandist on poolatarist abikaasa olnud Vytautas Landsbergise kõrval. 
Ka proua president on muusik. 
Grazhina Ruchyte on pikka aega olnud Vilniuse ooperiteatri kontsertmeister. 
Paljud arvavad, et kui Leedu presidendi naine poleks poolakas, oleks poola küsimus Leedus täna pügala võrra teravam. 
Teie hinnang Estonia klaverile? 
Ma tunnen seda instrumenti ammu. 
Klavereid on igasuguseid ja mõnda marki ma lausa kardan. 
Mulle meeldib mängida Estonial. 
Ehkki ka Estoniad erinevad üksteisest. 
Teil on sõpru Eestis. 
Kes nimelt? 
Väga hea perekonnatuttav on muusikateadlane Avo Hirvesoo. 
Oleme palju aega koos veetnud, autoga lõunaski käinud. 
Mäletate, kes juhtis autot? 
Juhtis Vytautas. 
Auto tuli meie majja suhteliselt hiljuti - 1977.a. 
Pianistide kutsehaigus on seljanärvipõletik, sestap pidin valima - kas klaverimäng või autojuhtimine. 
Klaverimängijale on käed kõik, nõnda mul polegi autojuhilube. 
Tahaksite, et oleks? 
Täna tuleksid nad mulle väga kasuks. 
Liialt palju läheb aega trolli- ja rongisõidule. 
Mehel on ametiauto. 
Just sellepärast otsustasime oma autod anda lastele - pojale ja tütrele. 
Minust pole ju sõitjat. 
Teie lemmikpaik Leedus? 
Olen üles kasvanud mere ääres. 
Vesi, õhk ja mets on mind toitnud. 
Ilma nendeta ei oskagi nagu elada. 
Lemmikpaik on AISATi järv. 
Armastate matkata? 
Igal suvel oleme mehega kogu Leedu läbi sõitnud. 
Esimene suurem ost meie peres oli muide telk. 
Nõnda siis, telk seljas, lapsed käe otsas, valisime suviti välja mõne Leedumaa paiga, kus me mustlase kombel laagri üles lõime. 
Kuidas iseloomustaksite leedulast? 
Inimesi õpid tundma hädas. 
Näen vaimusilmas Siberit, kus meie, noored küüditatud, lõkketule ümber alatasa laulsime. 
Leedulasi seob rahvaks laul. 
Romantiline laul? 
Leedulane on pigem hingestatud kui romantiline. 
Oma olemuselt delikaatne. 
Veel arvan, et leedulased armastavad ja oskavad tööd teha. 
Mida mõistate armastuse all? 
Armastada kedagi - see on suur kunst. 
Armastus on põgenemine üksinduse eest. 
Üksindus on õudsemaid asju maailmas. 
Armastan muusikat ja oma tööd. 
Ei kujutagi ette, kui see minult ära võetaks. 
Ega Te ei tunne end viimasel ajal üksikuna? 
Mul on tütar ja poeg. 
Imearmsad lapselapsed. 
Lauljad paluvad minult abi oma kontsertprogrammide ettevalmistamisel. 
Ma suhtlen päev läbi inimestega. 
Mida ütleksite oma elu kahe viimase aasta kohta? 
Ränkraske saatuse kingitus. 
Olen uhke selle õnneliku/õnnetu aja üle minu elus. 
Leedu first lady - on see privileeg või kohustus? 
Stagnatsiooniaegseid daame ma isiklikult ei tunne. 
Ma ei tea seetõttu, mismoodi nemad istuksid ja astuksid. 
Missugused olid nende privileegid. 
Mina isiklikult ei soovi oma elu-olus suuri muutusi ette võtta. 
Nõnda et Te ei lase end häirida uuest tiitlist? 
Loomulikult püüan oma uues ametis vääriliselt käituda. 
See on küllalt suur kohustus. 
Ennekõike aga tahan ma jääda selleks, kellena mind tänaseni tuntakse. 
See tähendab? 
Tähelepanuväärse töövõime ja intellektiga mehe naiseks. 
Tahan jääda inimeseks selle sõna kõige laiemas tähenduses. 
Ent ka Grazhina Ruchyte-Landsbergiene on tunnustatud kontsertmeister. 
Saatnud klaveril paljusid Leedu kuulsaid soliste, ka Virgilius Noreikat. 
Ma arvan, et mind teatakse ainult Leedu muusikaringkondades. 
Ja ikkagi - first lady. 
Sõidan meelsasti koos mehega ametlikele visiitidele. 
Mulle meeldib reisimine. 
Teisalt - mu keeleoskus pole teab mis kiita. 
Enne iga kohtumist püüan ma protokollilised ettekirjutised meelde jätta. 
Ehkki aega diplomaatilise keele omandamiseks pole mul eriti võtta. 
Võib-olla kirjeldaksite mõnd viimast sõitu. 
Kujutage ette, et nädalase Kanada-visiidi hulka kuulub 2-päevane USA visiit. 
Kõik on tähtsad kohtumised, kõikjal tuleb olla tasemel. 
Ööpäevas on aga vaid 24 tundi. 
Samamoodi Prantsusmaal. 
Päevas 2 vastuvõttu erinevates suurlinnades, vahemaaga 350 km. 
Ma ei ole esimeses nooruses... 
Minus tekitab tõrget, kui mind võetakse vastu kuidagi eriliselt. 
Ma olen ikkagi ju vaid inimene. 
Ja ma annan endale aru, et ükskord tuleb igapäeva-tegemiste juurde tagasi pöörduda. 
Kuidas Teile meeldib Raissa Gorbatshova? 
Ma ei tahaks sellele küsimusele vastata. 
Vaid ääremärkuse korras - kui ma tõepoolest asja ei tunne, ei kipu mina isiklikult küll kedagi õpetama. 
Millised on Teie suhted Lidia Gorbunovaga ja Ingrid Rüütliga? 
Ingridit ma tean. 
Oleme kohtunud. 
Ta on sümpaatne inimene ja teatud mõttes meie erialad kattuvad. 
Mis puutub pr Gorbunovasse, siis temaga pole ma kokku puutunud. 
Mis teeb Teile meelehärmi? 
Vale. 
Silmakirjalikkus. 
Ma tõrgun mõtlemast, et inimestes võib olla halba rohkem kui head. 
Mis teeb Teile rõõmu? 
Lilled. 
Reisimine. 
Liikumine kui selline. 
Ja mõistagi ka muusika. 
Teie lemmikhelilooja? 
Viimasel ajal mängin väga sagedasti Beethovenit. 
Iseenda jaoks. 
Nii et klassika ennekõike? 
Sugugi mitte. 
Olen mänginud Prokofjevit, Messiaeni. 
Palju leedu, ka eesti muusikat. 
Kelle käes on võim Landsbergiste perekonnas? 
Meil valitseb tööjaotus. 
Tean täpselt oma kohustusi, mees teab, mida tema pere heaks tegema peab. 
Kõige laiemas plaanis juhin pereasju mina. 
Vastasel juhul poleks Vytautas elus nii kaugele jõudnud. 
Kuivõrd Teile meeldib kodutöid teha? 
Elu on õpetanud mind tööd austama. 
Muide, enne konservatooriumi lõpetamist töötasin suviti kalurina. 
Käed olid nii tursunud, et ei õnnestunud kuidagi külanoortele tantsuks akordioni mängida. 
Võite ette kujutada, kui mitmekesine on minu repertuaar. 
Ma armastan aias askeldada. 
Lilli istutada on mulle eluaeg meeldinud. 
Ent tolmu pühkimine ja nõudepesu? 
Teate, ma armastan oma perekonda. 
Kodu on naise nägu. 
Naine hingestab perekonda. 
Nii et perekonna nimel tuleb kodus vaeva näha. 
Ka pianistil pole nõudest pääsu. 
Teie tuttavad peavad Teid peeneks perenaiseks, et mitte öelda gurmaaniks. 
Ma küpsetan, kui vähegi aega on. 
Armastan köögis askeldada. 
/Muide, kohvi kõrvale pakkus Grazhina EE ajakirjanikule oma kodus sõna otseses mõttes suus sulavaid küpsiseid./ 
Olete Te rahul oma lastega? 
Üldiselt küll, ehkki ühiskonnas valitsev meeleolu ei jäta neid puudutamata. 
Tütar Birute on vapram. 
Tema jätkab perekonnatraditsioone? 
Ta töötab Kaunases muusikapedagoogina. 
Mulle meeldib, et ta suhtub oma töösse tõsiselt. 
Poeg õppis kuulsa gruusia rezhissööri Abuladze käe all, kui ma ei eksi. 
Tõepoolest, kuid Tbilisi sündmustega jäid õpingud pooleli. 
Kui rääkida üldse minu laste põlvkonnast, siis võrreldes meie põlvkonnaga on nad hoopis vähem ette valmistatud. 
Ja ma ei pea hoopiski silmas seda, et meie olime Siberis ja nemad mitte. 
Grazhina on vanaema. 
Neljakordne. 
Kas mõni lapselastest on ka Vytautas? 
Ei, kolm poissi on: Lukas, Gabrielius, Juonas. 
Vytautas Landsbergise ja Grazhina Landsbergiene jaanuaris 1991? 
See oli raske aeg. 
Ööpäevas kord me ikkagi kohtusime. 
Käisin abikaasat parlamendihoones vaatamas. 
See ruum, kus mu mees oli sunnitud elama, oli väike, halva ventilatsiooniga, mõjus rusuvalt. 
Mõistagi muretsesin ma oma mehe tervise pärast. 
Elu pärast. 
Annaks Jumal, et taolist olukorda enam üle elada ei tuleks! 
Millest unistate? 
Millest muust kui tõeliselt vabast Leedust. 
Ja reisimisest. 
Olime ikkagi 70-ndate lõpuni nö nevõjezdnõje ljudi /Vytautas Landsbergise õde ja vend elavad Läänes - toim. märkus/ ja sestap tahaks paljusid kohti maailmas külastada. 
Millal saab pr Landsbergiene meelest Leedu tõeliselt vabaks? 
Ma ei oska ennustada, aga luban Teile - kui see päev saabub, joome koos shampanjat. 
Marianne Mikko 
Ralph Hotchkiss tuli Eestisse ratastoole valmistama 
2 nädalat viibis Tallinnas hr HOTCHKISS Californiast, et õpetada eesti mehi praktiliselt põlve otsas ratastoole tegema. 
RH: Selliseid töökodasid on mul üle maailma 18. Enamasti on need arengumaades. 
Nüüd siis avaneb võimalus oma erakordselt lihtsa konstruktsiooniga toole hakata tootma ka Eestis. 
Ralph oli Eestis teist korda. 
Esimest korda selle aasta aprillis Maarjamaad 3 päeva tundma õppides tegi ta lühikese kokkuvõtte: Lugesin naeratavad inimesed tänaval üle, neil oli rohkem kui ühe käe sõrmi. 
Seekord oli Ralph teises rollis. 
Tänavatel ratastoolis ringi rallida polnud tal enam mahti. 
Viibisime kogu aja Mati Kuuse garaazhis, kommenteeris RH. 
Garaazh on kohandatud töökojaks. 
Nädala vältel sai kokku pandud 2 ratastooli. 
A/S Invaria esimees ja kuulus invaralli sõitja hr Kuuse: Ralph tuli siia 60 kg pagasiga. 
Võttis kaasa kõik ratastooli tegemiseks vajaliku - metalltorud, tööriistad, kodarad kuni laagriteni ja mutriteni välja. 
Ralph kavaldas tolli üle - ühe ratastooli pani ta enam-vähem kokku, sest 2 ratastooli pealt tollimaksu veel ei võeta. 
8. augustil kirjutasid hr Kuuse ja RETi peadirektor hr Pljushajev alla koostöölepingule. 
Rattakummide valamisvormid ja materjali garanteerib nüüdsest RET. 
Hr. 
Hotchkissi meelest oli see väärt tehing. 
Hr Kuuse: Pressid ja vormid tulid kätte 3 korda odavamalt! 
Mis puutub suuremasse tootmisse, siis võib-olla juba sel aastal pannakse kokku esimesed hr Hotchkissi toolid. 
Omahind ei tule kallim kui suurtootmises valminud ratastoolidel. 
Plaanide järgi peaks Invaria töökojas valmistatama invaabivahendeid ja kõikidele autotüüpidele käsitsijuhtimisseadmeid. 
Kord aastas tahab hr Hotchkiss heita pilku peale Eestis valmistatavatele ratastoolidele. 
Mul on komme testida oma kavandi järgi toodetud kaupa 18 riigis, edaspidi siis ka Eestis, lausub veerandsada aastat ratastoolimees ameeriklane Ralph Hotchkiss. 
MM 
Ervin Hopp läbi halli kivi 
Saaremaa dolomiidikuningas Ervin HOPP laiendab oma valdusi. 
Hr. Hopp oli üks julgetest väliseestlastest, kes kaks aastat tagasi ei peljanud oma raha Nõukogude okupatsioonitsooni tuua. 
Julgus tasub mehele kuhjaga. 
Lennart Meri ütles tänavu Kanada väliseestlaste ees esinedes küll, et tema isiklikult praegusel hetkel Eestisse ei investeeriks. 
Hoppi bisnis seisab igatahes kõval jalal, sest on seotud kindla toorainega. 
Kui ainult neid soomlasi poleks... 
Soomlased on oma graniidiga Eesti dolomiidile rahvusvahelisel turul ohtlikud võistlejad, ütleb Kanada rahamees. 
Neil on pagana hea tehnika. 
Eks graniiti kasutatakse ehituses samamoodi kui dolomiiti. 
Ainult et turg on kapriisne. 
Kord tahetakse Euroopas graniidi- ja dolomiidipuru. 
Soomlastel on puru kohe valmis. 
Siis äkki küsitakse kiviplaate. 
Soomlastel hakkavad võimsad saed otsemaid lõikama. 
Me peame endal Saaremaal selle tehnika-asja kah kuidagi korda saama. 
Firma Eesti Dolomiit Kanada osapool McIntosh Granite, keda Ervin Hopp esindab, otsustas augustikuus Saaremaa kivitöötlemisse paigutada 1000000 USA dollarit. 
Tehnikas on jõud, ütles Hopp EE-le. 
Mees rääkis ka Venemaa kummalistest maneeridest, kui Moskva ja Leningrad tellisid sõgeda raha eest Saaremaalt tervete suurte ministeeriumihoonete katmiseks dolomiiti. 
Slaavi maitsetus tõi saarlastele hästi sisse. 
Uued kivisaed ja poleermasinad tuuakse Saaremaale kas Saksamaalt, Itaaliast või ühelt Rootsi firmalt. 
Võistlevad pakkumised on firmadelt Bra, Longinotti ja Bedrini. 
Mister Ervin Hopp on oma bisnise kodu-Eesti tooraine peal vägevalt käima pannud. 
Aga suured Ida tasandikud ei anna mehele rahu. 
Kanada rahamees ütles EE-le, et ka Vene piir pole tema rahade jaoks ületamatu takistus. 
HHL 
Mees, kes võttis vangi Palusalu, mäletab ka Koivistot 
EE: Kas madistasite ka kõvasti? 
V-AH: Olen rüssäsid kotti haaranud, neid kuulipritsist niitnud. 
Rüssäd ründasid meid pikas tihedas rivis, purjuspäi läbi hange vaarudes, mistõttu neid oli kerge maha nottida. 
Ma ei praali sellega, kahetsen seda. 
Mul polnud mingit himu sõtta minna, kuid kui sinna sattusin, siis täitsin ka kohust. 
Ei imetle sõda, mitte sugugi. 
Olen tänapäevalgi tähele pannud, et inimese rumaluse ohvrialtar on verine altar. 
EE: Kumb siis ikkagi peale jäi, venelane või soomlane? 
V-AH: Üheski sõjas pole võitjaid. 
On ainult kaotajad. 
EE: Olite Jätkusõjas koos Mauno Koivistoga... 
V-AH: Jah, olin, kuid ma ei austa teda. 
Kompanii, kus Koivisto sõdis, oli üpris halva mainega. 
Nad käitusid tsiviilelanikkonnaga ebaväärikalt. 
Koivisto ei ole minu president, kuigi oli sõjakaaslane. 
Mauno Koivisto ei julge mingis asjas kindlat seisukohta võtta. 
Eeskätt Balti-küsimuses ei julge ta seda teha. 
Minu arvates väärib iga maa ja rahvas iseseisvust. 
EE: Mis aukraad oli Koivistol? 
V-AH: Siis oli Koivisto reamees. 
Nüüd on ta arvatavasti nooremseersant. 
EE: Koivistot te ei austa, kuidas aga suhtute Mannerheimi? 
V-AH: Mannerheimi ma austan, ta oli mu ülemus. 
Ta on mind isegi tervitanud, see oli 1944. aastal. 
Kandsin Mannerheimile ette: Härra marssal! 
Teine pataljon on ülevaatuseks valmis! 
Mannerheim tervitas siis mind kättpidi ja ütles: Õnnitlen, sina reibas seersant! 
Mina talle vastu: Parandan, härra marssal, ma olen nooremseersant! 
Seepeale Mannerheim põrutas kõva häälega: Sina oled seersant! 
Oligi ametikõrgendus käes. 
EE: Kuidas soome noored suhtuvad oma isade vägitegudesse? 
V-AH: Soome noored ei oska kättevõidetud vabadust tänapäeval hinnata. 
Kui lugeda riste Soome kirikuaedades, siis näeb, kui kalliks läks meile maksma vabadus. 
EE: Miks noored ei oska hinnata? 
V-AH: See on tänapäeva vaba kasvatuse tulemus, arvan ma. 
Noored saavad teha kõike, mida tahavad. 
EE: Kas rindel oli teil kokkupuudet ka eestlastega, JR 200 poistega? 
V-AH: Muidugi, eestlased olid sama vaprad kui meie, ei jooksnud pakku vaenlase eest, ja neid sai palju hukka. 
Täitsa minu kõrval langes üks noor eesti poiss Lepik, ei mäleta eesnime. 
See, et eestlasi sõja lõppedes anti venelastele välja, oli kuradima ülekohus, minua vituttaa, kui sellele mõtlen. 
EE: Kuidas olid teil suhted liitlaste, sakslastega? 
V-AH: Nadid. 
Kõmmutasin ise ühe Joensuu turul surnuks. 
Üks väike poiss tuli seal mulle nuttes vastu ja näitas, et näe, see röövel viis mu raha! 
Pöördusin ümber, et vaadata, ja kohe püüdis pikka kasvu saksa sõdur mu püssist kinni haarata. 
Panin talle kohe käraka ära. 
EE: Kuidas juhtus, et te Kristjan Palusaluga rindel kokku saite? 
V-AH: Tol õhtul tulistati hirmsat moodi. 
Ma oleks Palusalu peaaegu maha lasknud. 
Mul oli sõrmgi päästikul, ent siis nägin järsku ta nägu. 
Tundsin ta kohe ära - ta oli mulle tuttav ajalehefotode järgi. 
Lasin sõrme päästikult ja karjusin teistele: Ärge teda tulistage! 
Hüüdsin Palusalule algul vene keeli: Idi sjuda, Kristjan, idi sjuda! 
Ta ei pannud tähele. 
Siis hüüdsin soome keeles: Kristjan, tule tänne! 
Siis Palusalu märkas, heitis püssi minema ja hakkas naerma. 
Tuli üle. 
EE: Kas ka teid on püütud vangi võtta? 
V-AH: Jah. 
See oli 18. augustil 1941, kui olime teinud 90-kilomeetrise kiirmarsi Viiburi alt Soome lahe äärde. 
Sihtpunkti jõudnud, sain kaptenilt käsu võtta mõni mees ja minna järve randa vaenlast valvama. 
See oli üks õige väike järv, päris Soome lahe lähedal. 
Ütlesin kaptenile, et kuradile, lähen üksi. 
Istusin rannas mättale ja - tukastasin. 
Ärkasin alles siis, kui mind lohistas kaks rüssät - kapten ja seersant. 
Minu automaat rippus kaptenil üle õla. 
Märkasin, et ees oli veel üks rüssä ja taga kümne meetri kaugusel teine. 
Aga mul oli veel puss alles! 
Haarasin siis ühe käega pussist, teisega krahmasin automaadist ja tõmbasin kapul kõri läbi. 
Seersant püüdis mind lasta, ent hüppasin talle peale ja tõmbasin talgi kõri läbi. 
Kui sain automaadi kätte, eeskäija juba tulistas mind. 
Oli õnne, et sain talle varem pihta. seejärel niitsin ka tagumise maha. 
Hiljem olen mõelnud, et viimast ei oleks pidanud tegema, tast polnud mulle mingit ohtu. 
EE: N Liidus on aastakümneid vihatud saksa rahvast, vahet tegemata sõja tegelike süüdlaste ja süütute lihtinimeste vahel. 
Millisel seisukohal olete teie? 
V-AH: Ma ei vihka vene rahvast ega ühtki teist rahvast. 
Mul on nii N Liidus kui ka Eestis väga häid sõpru. 
Ma vihkan hulle inimesi nagu Stalin ja Hitler. 
Olen aidanud vene sõdureidki, nende haavu sidunud. 
EE: Olete sõjas läbielatule tihti mõelnud? 
V-AH: Paarkümmend aastat nägin painajalikke unenägusid. 
Küsitlenud 
Pekka Erelt 
Pidurid peale! 
Juba teist nädalat kehtib NLi Riigipanga EVP juhatuse esimehe pr Galina Litvinova ja Eesti Valitsuse vaheline kokkulepe, mis sisaldab soovitust Hoiupangale. 
Soovitatakse lõpetada raha ülekanded juriidiliste isikute arvetelt eraisikute arvele. 
Erandiks on töötasu. 
Enamikus hoiupankades võetakse soovitust käsuna. 
Tõepoolest, sularaha defitsiit Eestis on jõudmas haripunkti - varsti pole raha palkade maksmiseks. 
Samas oli muutunud massiliseks aktsiaseltside raha ülekandmine eraarvetele, millelt see hoiuste pähe sularahas välja võeti. 
NLi Riigipanga EVP esimehe asetäitja hr Beljajevi arvates võib taoline piirang kesta veel kümmekond päeva. 
Kestavad ka innukad läbirääkimised Moskvaga, eesmärgiga Eestisse sularaha juurde saada. 
Marica Lillemets 
Tagasihoidlik miljardär 
Ameerika ajakirja Forbes andmetel elab maailma kõige rikkam mees Jaapanis. 
Tema nimi on TAIKICHIRO MORI. 
Tema vara hinnatakse 20 miljardi dollari suuruseks. 
Härra Mori tegeleb ehitusäriga. 
Lihtsustatult seisneb see järgmises: a) väga kallite maatükkide ostmine Tokios (mõnes Jaapani pealinna kvartalis võib 1 m2 maa hind ulatuda 400 tuhande dollarini); b) ülimoodsate hoonete rajamine, mille ruumid üüritakse tohutute hindadega välja (Tokio prestiizhikas kvartalis tuleb 100 m2 ruumi üürimise eest maksta 20 tuhat dollarit). 
Taikichiro Mori on ärimees 1959. a. alates. 
Siis sai ta vanaisalt päranduseks ehitusfirma. 
Härra Mori oli siis 55 aastane majandusprofessor ühes Tokio ülikoolis. 
Järgneva 32 aasta jooksul on firma kasvanud 66 korda. 
87-aastane härra Mori ise elab küllalt tagasihoidlikult. 
Tema Tokio korteri pindala on vaid 150 m2. 
Tal pole mingeid hullumeelseid veidrusi - ei kullast kohvitasse, jahte ega muud liigset. 
Küsimusele, mille nimel ta elab, vastas härra Mori, et Tokio - Aasia pealinna nimel. 
Vaatamata kõrgele vanusele jätkub härra Moril küllalt energiat. 
Tema firma kavatseb ehitada Tokio uued kvartalid merre, vaiadele, mis on kinnitatud mere põhja. 
Oleg Samorodni 
Refereeritud Paris-Match'ist 
N armee jätab endast maha keskkonnakatastroofi 
Ungari Sarmelleki küla elanikud arvasid, et nad on sattunud naftasoonele, kui ammutasid kaevudest esimesed ämbritäied põlevat vedelikku. 
Seda vedelikku oleks võinud kasutada traktorile kütuseks, lausus külavanem Vendel Szabo. 
Lootused naftaga kaasnevale rikkusele hajusid, kui selgus, et allikaks on küla lähistel paiknev Nõukogude armee õhujõudude baas. 
Eksperdid tegid kindlaks, et lennuväebaasi ümbruses oli maha valatud 900 tonni reaktiivkütust. 
Sellest kogusest piisaks, et Boeing 747 saaks ilma vahepeatusteta lennata ümber maakera. 
Ungari valitsus on kuulutanud, et Sarmelleki probleem on osa keskkonnakatastroofist, mille on põhjustanud enam kui neli aastakümmet kestnud Nõukogude armee okupatsioon. 
Nüüd, mil Punaarmee on koju läinud, on Ungari valitsus hakanud Moskvaga vaidlema, kui palju N Liit peaks puhastustööde eest maksma. 
Budapest nõuab 800 miljonit dollarit, N Liit ei taha maksta rohkem kui 45 miljonit. 
Ungari esindajad läbirääkimistel väidavad, et see naeruväärne summa katab vaevalt poole kulutustest, mida tuleb teha Sarmelleki puhastamiseks. 
Sealne reostus ähvardab kahe aasta jooksul jõuda lähedal asuvasse Balatoni järve. 
See järv aga on Kesk-Euroopas suurim ning meelitab iga suvi Ungarisse tuhandeid turiste. 
Seni on selgunud, et N armee on maha jätnud 750000 kuupmeetrit reostatud pinnast ning 72500 kuupmeetrit ehitusprahti ja mürgist saasteainet. 
Ungari Keskkonnakaitseministeeriumi andmeil on 40 protsenti selle riigi põhjaveest reostatud, ajaloolised hooned on lagastatud ning loodusele tekitatud korvamatut kahju. 
Peaminister Jozef Antall käis hiljuti Budapesti lähistel väikese Tokoli järve ääres, mida katab meetripaksune kiht reaktiivkütust. 
Loomulikult oli selle veekogu lähistel kunagi Nõukogude sõjaväebaas. 
Ungari on teatanud, et N armee hoidis mootorikütust maa sisse kaevatud reservuaarides, mis aga tihti lekkisid. 
Kui Ungarist lahkuma hakati, lasti kütusel lihtsalt laiali valguda. 
Nõukogude inspektorid on sel aastal käinud 20 endises Nõukogude garnisonis ja nõustuvad, et reostus on ränk. 
Kuid nende ettepanekut, et pinnasel tuleb lasta rahulikult seista ja ise puhastuda, nimetavad ungarlased naeruväärseks ja kuritegelikuks. 
Seda võib teha Siberis, kus on võimalik jätta mõni tuhat hektarit niisama seisma kas või sajaks aastaks. 
Siin nii teha ei saa, ütles Kaitseministeeriumi esindaja György Keleti. 
Ungarlaste esitatud arve üllatas N Liidu sõjaväelasi sedavõrd, et esitati vastuarve 650 miljonit dollarit mahajäetud rajatiste eest. 
Ungari Kaitseministri asetäitja kindral Antall Annus: 1956. aastal sündis okupatsioon ja meile sunniti peale ühepoolsed lepingud. 
Oleks üsna kentsakas, kui me maksaksime neile kompensatsiooni püstitatud rajatiste eest. 
Donald Forbes 
Nõukogude sisserändajad toovad kaasa omaste säilmed 
JERUUSALEMM. 
Paljud juudi immigrandid võtavad N Liidust kaasa ka omaste põrmu. 
Tuuakse nii urni asetatud tuhka kui kastidesse ja kirstudesse pandud luid. 
Osa võtab lahkunud sugulased kaasa selleks, et olla nende lähedal, osa kardab, et N Liidus hauad rüvetatakse. 
Rabi Moshe Wertheimeri sõnul, kelle hoole all on Tel Avivi lähedal asuv Holoni kalmistu, tuuakse neile NList rohkesti kadunukesi. 
Lisaks vajadusele leida eluase ja töö umbes 250000 Nõukogude juudile, kes on alates 1989. aasta lõpust siia tulnud, tuleb Iisraelil leida ka ruumi, kuhu matta sisserändajate surnud sugulased. 
See tekitab hulga probleeme. 
Juudid on siia sugulasid ümber matnud 2000 aastat. 
Kahjuks on meil raskusi kalmistutele vajamineva maa hankimisega, sõnas üks Usuasjade Ministeeriumi ametnik. 
Kolm Jeruusalemma kalmistut on juba täis ja veel kolm hakkavad täis saama, kuid Wertheimeri sõnul on võimatu immigrantidele ära ütelda. 
Tänavu on Iisraeli ümbermatmiseks toodud üle 50 Nõukogude juudi põrmu. 
Juudi seadused keelavad tuhastamise, kuid kuna tuhka on kergem ja hügieenilisem transportida, siis on rabid sellele enamasti läbi sõrmede vaadanud. 
Vastavalt Iisraeli Tagasitulekuseadusele võib iga juut saada automaatselt Iisraeli kodanikuks. 
Kuigi surnud kodakondsust ei vaja, tohib Iisraelis maksva seaduse kohaselt juudi kalmistule matta vaid juute. 
Kui on selge, et tegemist on juudi põrmuga, on järgmiseks probleemiks matusekulud. 
Matusetalitusbürood võtavad matuse pealt 833 dollarit. 
Kuna paljud vaesed immigrandid ei suuda seda raha tasuda, matavad mõned bürood Nõukogude juute tasuta. 
Tisha Thomas 
Venemaa on tunnustanud Leedut iseseisvana igaveseks, Eestit-Lätit - vahest 10 aastaks 
13. jaanuaril 1991. a. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud leping ning sellega praktiliselt identne Läti-Vene leping erinevad tublisti 29. juulil Boriss Jeltsini ning Vytautas Landsbergise poolt alla kirjutatud dokumendist. 
Leedu-Vene lepe erineb Eesti-Vene lepingust meeldivalt selguse ja ühemõttelisuse poolest ning kujutab endast kahe iseseisva riigi teineteisetunnustamise akti. 
Eesti-Vene lepingu kohta seda öelda ei saa. 
Vene NFSV ja Eesti Vabariik tunnustavad üksteist suveräänsete riikide ja rahvusvahelise õiguse subjektidena, tunnustades ka teineteise õigust realiseerida oma riiklikku suveräniteeti suvalistes nende poolt valitud vormides. 
Leedu-Vene lepingu analoogiline 1. paragrahv: Kõrged Lepinguosalised tunnustavad teineteist täieõiguslike rahvusvahelise õiguse subjektidena... 
Kumbki Kõrge Lepinguosaline tunnustab teise poole vääramatut õigust riiklikule iseseisvusele... 
Väga kõnekas on aga mõlema lepingu viimase paragrahvi võrdlus. 
Sellal, kui Venemaa tunnustab Leedu vääramatut õigust iseseisvusele piiramatuks ajaks, võib lõppeda tunnustus Eesti õigusele realiseerida oma riiklikku suveräniteeti 10 aasta pärast, kui vaid Venemaa sellest 6 kuud ette teatab. 
Venemaa kohustub Leedu suhtes (ja vastupidi) mitte kasutama jõudu ega jõuga ähvardama, mitte sekkuma siseasjadesse, austama suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja piiride puutumatust.... 
Samas lubab Venemaa Eestile (ja vastupidi), et hoidub tegevusest, mis võiks teise poole riiklikule suveräänsusele kahju tekitada. 
Leedus seati tõde jalule 
Erinevad on ka alused, millele kumbki leping on üles ehitatud. 
Kuigi mõlemas dokumendis mainitakse Venemaa 1990. aasta suveräänsusdeklaratsiooni ning vastavaid Eesti ja Leedu riigiõiguslikke akte, siis Leedu-Vene lepingu preambulasse on lisatud 1940. aastal toimunud anneksiooni tunnistamine järgmises vormis: lepingupooled... on veendunud, et 1940. aastal toimunud, Leedu suveräänsust rikkunud anneksiooni tagajärgede likvideerimine NSV Liidu poolt loob täiendavad eeldused Kõrgete Lepinguosaliste ja nende rahvaste vastastikuseks usalduseks. 
Põhjalikumalt kui jaanuarilepetes käsitletakse Landsbergise-Jeltsini dokumendis kodakondsusküsimusi. 
See fikseerib Leedu kodakondsuse andmise küsimusi kolmele isikute kategooriale: 1)neile, kes elasid ja töötasid Leedus pidevalt kuni 1989.a. 
3. novembrini, s.o. Leedu (NSV) kodakondsusseaduse vastuvõtmiseni; 
2)neile, kes saabusid Leetu 3.11.89 ja lepingu allakirjutamise päeva vahepeal ning samuti elavad-töötavad Leedus alaliselt; 
3)neile, kes saabusid Leetu pärast lepingu sõlmimist. 
Leedu pool lubab, et esimesele kahele kategooriale antakse Leedu kodakondsus nende vastava sooviavalduse kohaselt, kusjuures EI kohandata ei keele- ega paiksustsensust. 
Kolmandasse kategooriasse kuulujad saavad Leedu kodanikeks üldistel alustel. 
Kuna ei Eesti ega Venemaa ole siiani veel kindlaks määranud oma kodakondsuse põhialuseid, siis on vastav Eesti-Vene lepingu punkt sätestatud märksa üldisemas vormis. 
Lubadused paberil 
Tasub ka märkida, et ükski Venemaa ja Baltimaade leping pole veel jõusse astunud, kuna see saab toimuda alles ratifitseerimiskirjade vahetamise järel. 
Boriss Jeltsin ja ta lähimad kaastöötajad kinnitasid taas, et nende arvates ei teki ratifitseerimisega probleeme. 
Kuid Venemaa parlament pole ühtegi mainitud lepingutest ratifitseerinud, neid pole talle ka mitte esitatud. 
On see kartus, et Jeltsini Baltipoliitikat võib tabada äge kriitika ja läbikukkumine? 
Või soov Baltimaid lõa otsas hoida? 
Ilmselt mõlemad. 
Võib arvata, et juriidiline tunnustus Baltimaade iseseisvusele, kui habras ta Venemaa poolt ka ei tuleks, ei saabu mitte enne Liidulepingu allakirjutamist ja ratifitseerimist Vene ÜN poolt. 
Venemaa kirjutab koos Kasahstani ja Usbekistaniga liidulepingu alla 20. augustil. 
Allan Martinson 
Testamendid tühistatud. Vara pärib a/s Eesti Vabariik 
Peale 20. juunit võib Eestimaa notariaalkontorites kohata tavalisest rohkem pahaseid kodanikke, kes oma seaduslikke testamente tühistada ja uusi koostada soovivad. 
Ja seda ainult selleks, et vanale dokumendile uus kuupäev pandaks. 
Lahtiseletatult on siit välja jäetud need testamendid, mis on tehtud alates vara õigusvastasest võõrandamisest kuni seaduse kehtestamiseni (20. juunini 1991). 
Kui inimesel on tehtud testament kogu varale enne 20. juunit, siis vara osas, mis tagastamisele kuulub, see ei kehti. 
Nii ongi pärast Aluste vastuvõtmist oodata notarite juures tunglejate hulka. 
On tekkinud absurdne olukord, kus inimene, kes satub seadust lugema ja sellest aru saab, tuleb uut testamenti tegema. 
See, kes ei loe või ei süvene, elab aga teadmises, et kõik on korras. 
Tegelikult võivad tema testamendijärgsed pärijad aga suud tagastatavast varast puhtaks pühkida. 
Tallinna I Notariaalkontoris on kokku puututud juhusega, kus kodanikul oli tehtud koguvaratestament, mis hõlmas ka 2 tagastatavat maja Tallinnas. 
Paraku suri pärandaja 17. juunil. 
Testamendi kuupäev jäi muutmata ja pärandaja tahe realiseerimata. 
Kas salanõu või jabur nali? 
Notar Kai Sepp: Vabariigis on sundvõõrandatud vara tagastamise suhtes tekkinud kaks pärimise korda: üks käib tsiviilseadusandluse ja teine omandiseaduse järgi. 
See, et testamentidega nii talitati, on aga liiast. 
Notarid ei välista võimalust, et seaduseandja eesmärgiks oli lõigata ära kõik nende aastate jooksul tehtud testamendid. 
Teisisõnu, et oleks vähem sundvõõrandatud varale pretendeerijaid. 
Kas see on taktika või jabur nali? küsis notar Liia Aigro. 
Kui inimesed asjast aru saavad, ei suuda me tulvale vastu seista, ütleb Kai Sepp. 
Tema arvates oleks väljapääs ainult seadusesätte muutmises. 
Aluste ettevalmistamise käigus kaaluti 8. paragrahvi suhtes ka teisi variante, kuid millegipärast jäädi vigase juurde. 
Kellele on see seadusesäte kasulik? 
Enn Uus 
Hansar sunnib peeglisse vaatama 
Valitsuse tegevust saab mõõta ainult selle järgi, kuidas inimesed elavad, ütleb Juhan Sillaste. 
Osaühistu Hansar juht teab, mida räägib. 
Hansari eriuurimus Edgar Savisaare Valitsuse 500 päeva, mille tellija eelistab esialgu tundmatuks jääda, on juba üldsuses elevust tekitanud. 
Karmi tõde tegelikkusest on Hansar valmis müüma igaühele, kes sellest huvitatud on. 
Ja huvilisi leidub. 
Tipptasemel majandus- ja sotsiaalteadlaste kaasamine on Hansarist teinud usaldusväärse infoallika. 
Loodame jätkuvat koostööd. 
Marica Lillemets 
Raha tagasi! 
Aktsionäri huvide eest seismine on aktsionäri enda asi 
Ülemnõukogu Presiidiumi eriluba Taksopargi privatiseerimiseks on nüüd olemas. 
Riigivaraamet peab tõenäoliselt otstarbekaks privatiseerida Taksopark konkursi korras, ent see, mis ja kuidas toimuma hakkab, saab lõplikult selgeks alles pärast asjaomaste ettepanekute ning mitmete praegu pooleli olevate uuringute tulemuste selgumist. 
Mis saab nendest väikeaktsionäridest, kes enese arvates on oma raha mahutanud taksopargi aktsiatesse? 
Või mis juhtub, kui mujalt tuttava malli järgi saavad oma asutuse töötajad privatiseeritava ostmisel eeliseid, ent needsamad töötajad on juba omandanud mingi taksopargi a/s-i aktsiaid? 
Tahan oma raha tagasi! 
Taksopargil pole energilistest tahtjatest puudu olnud. 
Möödunud aasta jooksul moodustati aktsiaseltsid Taxon, Taxer, Estom LP. 
Neist viimane arendas eriti energilist reklaamitegevust ning tekitas ka enim probleeme. 
Taksopargi raamatupidamises ollakse praegu hädas Estomi osanikega, kes sinna oma raha tagasi nõudma tulevad - või tahavad teada, mida nende rahaga ikka tegelikult ette on võetud. 
Ametlik taksopark sellele vastata ei saa, sest Estomiga pole tal mingit seost. 
Osa aktsionäre olevat kuulnud ärevakstegevaid selgitusi suurtest reklaami- ja aktsiatrükikuludest... 
Küsimusele, kas Estom on mõnele soovijale osaku tagasi maksnud, jäi hr Lembit Poolak Estomist vastuse võlgu. 
Aktsiaselts ei ole liivakast 
Aktsiaseltsist ei saa soovi korral niisama lihtsalt oma mängukannidega minema astuda. 
Enamasti kehtib põhimõte, mille kohaselt aktsiad võidakse tagasi osta, kuid selleks pole kohustust. 
Selleks, et võtta vastu tagasiostuotsus, tuleb kokku kutsuda üldkoosolek. 
Aga suurtes aktsiaseltsides ei pruugi osanikud üksteist tunda. 
Pankrot pole halvim variant 
Kui aktsiaseltsi raamatupidamine ja aruandlus vastab nõuetele, kehtib reegel, et teatud osa aktsiakapitali (tavaliselt kolmandiku) kao korral kuulutatakse firma automaatselt pankrotis olevaks. 
Sel juhul jääb osanikel lootus, et vähemalt kaks kolmandikku kapitalist säilib. 
Ohtlikum on olukord, kus aktsiaselts majandustegevust ei arenda ja kapital seisab. 
Kui aktsionärid üksteist ei tunne ja tegutseb ainult juhatus, tekib võimalus aktsiakapitali kontrollimatuks kulutamiseks. 
Organisatsioonilisteks kuludeks, juhatuse palkadeks jne, kuni algkapitalist pole üldse midagi järel. 
(Umbes sama rahateenimisvõimalust saab kasutada ka mitte tööle hakkava ühisfirma puhul.) 
Meil puudub investeerija kaitse 
Läänes ollakse valusatest kogemustest õppinud. 
Näiteks USAs tuleb aktsiate väljalaske õiguse saamiseks esitada föderaalvõimudele 32 punktist koosnev avaldus ning koostada sama kohustuslikku informatsiooni hõlmav reklaamiprospekt tulevastele investeerijatele. 
Muu hulgas nõutakse juhtkonna, aktsiamüügil tegutsevate vahendajate ja suuraktsionäride (üle 10% aktsiatest) nimede, aadresside, aktsiaseltsi poolt saadava palga ning neile kuuluva konkreetse aktsihulga äranäitamist. 
Samuti peab nii juhtkond kui suuraktsionär esitama teabe oma edasiste tegevuskavade kohta. 
Kõige olulisemaks peetakse aga täpset infot selle kohta, milleks aktsiakapitali kulutada kavatsetakse. 
Kui on kavas kinnisvara või firma ost (nagu meie taksopargi ost), lisandub kohustuslikuna teave senistest omanikest, müügitingimustest, ostetavast firmast... 
Meil on see, kui aktsionär aktsiaseltsi ebamääraselt sõnastatud põhikirjast valesti aru saab, tema enda asi ja kahjutasu pole kuskilt nõuda. 
Esimesed valusad õppetunnid on nüüd käes. 
Tähelepanu, privatiseerimine! 
Privatiseeritavate ettevõtete ametlikud aktsiamüügikuulutused hakkavad ilmuma Rahva Hääles ja Sovetskaja Estonias. 
Sel juhul asendab aktsiaseltsi asutamislepingut infoallikana sisuliselt Riigivaraameti ettepanek aktsimüügi kohta. 
Aktsiaemissiooni täpsed tingimused (kui palju aktsiaid välja lasta, kui palju neist müüa soodustingimustel jne) otsustab Riigivaraameti Nõukogu. 
Sellesse kuuluvad lisaks Teaduste Akadeemia spetsialistidele näiteks K. Kama, R. Otsason, Ü. Uluots. 
Muud olemasoleva riigiettevõtte aktsiamüügikuulutused tähendavat praegu selget riski, mille suuruse hindamine on igaühe enese asi. 
Kaja Kell 
Kivipäine minister 
EV tervishoiuminister Andres Ellamaa teatas avalikult, et ta ei täida ülemnõukogu otsust Tallinna Diagnostikakeskuse ehitamise kohta. 
Kui EV valitsus ja linnavalitsus oleksid otsuse täitmisele kohe asunud, siis oleks 20 miljonit Moskva valuutarubla juba Eesti elanike tervise heaks investeeritud. 
Minister Ellamaa süüdistab diagnostikakeskust ja eriti selle peaarsti dr Agu Kivilod igasugustes pattudes. 
Rahva ette on jõudnud ministri kirjalikult esitatud hinnang, milles loetakse DK ja tema peaarsti käitumist tahtlikult kuritegelikuks tegevuseks. 
Meil on põhjusi küsida: mis juhtus DK kollektiivi ja peaarstiga minister Ellamaa valitsemise ajal? 
Endine tervishoiuminister Laur Karu kinnitas enne ametist lahkumist: Keskuse loomise organisatoorsed mured on A. Kivilo lahendanud suure entusiasmiga ja ka tulemuslikkusega. 
Nagu näete, hr Ellamaa, on ka neid persoone, kes pole tervishoiuprobleemidest valgusaastate kaugusel ja ikkagi ei jaga Teie seisukohti. 
Möödunud aastal saite Te kirja NL Meditsiiniteaduste Akadeemia Üleliidulise Teadusliku Kardioloogiakeskuse nimekatelt teadlastelt, kes juhtisid tähelepanu sellele, et DK ehitamine venib lubamatult kaua. 
Kirjas öeldakse, et ehitamiseks ja keskuse loomise lõpetamiseks puudub Eestis reaalne abi. 
Teadlased kirjutavad: Elanikkonna normaalse meditsiinilise teenindamise ja unikaalsete teadusuuringute arendamiseks (mis võib aidata lahendada ka ajude äravoolu probleemi) on vaja ehitusprobleemid kõige kiiremini lahendada ja keskuse loomine lõpetada 1-1,5 aasta jooksul. 
Vastasel korral lastakse võimalused mööda ja jääme kõigest ilma. 
Vestlesin paar päeva tagasi ühega eelnimetatud kirja autoritest - rahvusvaheliselt tuntud teadlase, ÜRO meditsiinipreemia laureaadi, professor Valdur Saksaga. 
Professor väitis, et kirjale pole seniajani sisulist vastust saadud. 
Ülemnõukogu istungjärgul 15. märtsil 1990 ütles tollane tervishoiuminister Laur Karu: Seega, kui me tahame saada Tallinnasse diagnostikakeskust, peame kõik olema ühel meelel ja võimalikult kiiresti realiseerima alustatud projekti. 
Meie kindla veendumuse kohaselt igasugused ümberpaigutamised, ümberprojekteerimised, ümberehitused muudavad selle projekti reaalselt mittetäidetavaks. 
M.a. lõpul kirjutas majandusminister J. Leimann (NB! persoon, kes millegi eest vastutab): >...Eesti Vabariigi valitsus peab võtma antud küsimuses väga kindla seisukoha. 
Diagnostikakeskust on eesti rahvale vaja. 
Jagelemiste tõttu on palju kallist aega kaotatud. 
Eesti Elule (22.06.91) antud intervjuus ütleb A. Ellamaa: On ükskõik, mida ajakirjanikule vastata. 
Olgu! 
Kuid kõik ei ole ju ajakirjanikud. 
Eesti Elus nimetab hr Ellamaa end kivipäiseks. 
Inimene võib olla kivipäine. 
Aga minister? 
Jüri Hansen 
Lugemissoovitus kuuekümnendatest 
Mitmed (Viivi Luik, Edgar Savisaar...) on rääkinud ja kirjutanud, et me elame üleminekuajal, oleme piiril. 
Neil on ilmselt õigus. 
Juba mitu aastat on õhus muutumise hõngu. 
Pole enam see ega veel ka too. 
Niisiis, elame kahe aja piiril. 
Liialdab muidugi see, kes räägib piirisituatsioonist. 
Nn Grenzsituation on ikkagi eksistentsialistlik termin, mis päevapoliitikaga kuidagi kokku ei klapi, ehkki Leedu piirikaitsjate kohta võime seda terminit teatud riskiga kasutada. 
Igal juhul rohkem kui argiste tarbijate või parlamendisaadikute kohta. 
Kuid lõpetame selle ülilühikese kõrvalekalde eksistentsialismi ja tuleme lühidale leheloole sobivalt tagasi põhiküsimuse juurde: mis ma tahan öelda? 
Ei midagi erilist. 
Olen lihtsalt piiril (üleminekuolukorras) elamisega omal ajal ka teoreetiliselt - mis siis, et diletantlikult - mõnevõrra tegelenud ja tahaksin meenutada paari juba klassikaliseks kujunenud näidet selle kohta, mis veidraid, ent ometi võluvaid vorme võib omandada üleminekuperiood. 
Tuli nimelt meelde üks ammuloetud raamat. 
Otsisin üles noorukipõlve koltunud konspekti ja tänasin aega, kus polnud veel nii kiire nagu nüüd. 
Tegemist on Peter Worsley raamatuga The trumpet shall sound (1963 ka vene keeles ilmunud), mis jutustab Okeaania kargo-kultusest. 
Asi on selles, et aborigeenid pole enam ürgajas, aga pole ka veel jõudnud moodsasse Euroopa aega. 
Nad on juba aru saanud, et valged on rikkad ja nende käsutuses on arusaamatult jõulised tehnilised vahendid. 
Ürgsed usundid ja ristiusk lähevad kergesti segamini. siis juhtubki nii, et näiteks Lennukist saab Jumal. 
Olen kunagi näinud ka Jacopetti filmi Mondo Cane, kus muu veidra kõrval näidatakse dokumentaalset pilti paapuatest, kes on metsa ehitanud maandumistee ja okstest lennukikuju. 
Nad ootavad, et jumal maanduks. 
Et jumal on olemas, teavad nad kindlasti, kuna lennuliin käib üle nende pea. 
Nii nad siis ootavad öösiti lõkketule ääres. 
Worsley raamatust tuleb välja, et Okeaania aborigeenid pidasid koloniste nõidadeks, kes elavad kuskil kaugel ja on varastanud nende esivanemate vaimsed ja materiaalsed varandused. 
Aborigeenide päris esivanemad aga olidki valged! 
Ka Jeesus ja ristiusk olid aborigeenidele tuttavad juba ammu enne okupeerimist! 
Tihti öeldi misjonäridele: ära räägi nii palju, me teame seda juba ammu! 
Üks aborigeen näitas laevaomanikule naaberplantaatori ärikirja ja ütles, et olevat selle kirja saanud Jeesuselt endalt. 
(Lugeda ta muidugi ei osanud.) 
Esivanematega püüti saada ühendust raadio teel. 
Selleks riputati kõrvits antenniks lipuvarda otsa. 
Unistati tuhandeaastasest riigist, kus poes on rikkalikult sitsi ja lõhekonserve, kõiksugu materiaalseid väärtusi, mida valged esivanemad on valmistanud nõiduse abil, salajaste nippidega, mitte labase tööga. 
Praegused pseudovalged kavatseti muidugi uputada merre. 
Õhus oli niisiis palju pingeid, nagu üleminekuajal ikka. 
Valged olid mures, kuidas aborigeene rahustada. 
Üks kuberner asutas hulga kriketiklubisid. 
Ta arvas, et niisugune süütu ja intelligentne ajaviide juhib aborigeenide tähelepanu valupunktilt kõrvale. 
Ent kriketiklubid hakkasid elama omaette iseseisvat elu. 
Nad paljunesid ja sünnitasid tütarklubisid. 
Nende struktuur muutus üha keerulisemaks. 
Hiljem avastasid valged õudusega, mis poliitilised ja terroristlikud struktuurid on nad pahaaimamatult ise ellu kutsunud. 
Kriketiklubide nime all toimus hoopis midagi muud! 
Seal polnud peaaegu üldse lihtliikmeid. 
Kõik olid Ministrid, Välisministrid, Kubernerid, Ülemkohtunikud ja Riigisekretärid. 
Ühes kriketiklubis oli koguni Admiraliteedi Ülemlord. 
Lähemal uurimisel selgus, et kriketit ei mänginud keegi. 
Kriketiklubi sildi all peitus hoopis müstilis-terroristlik organisatsioon Vee lapsed. 
Neil oli oma vormirõivastus ja puupüssid, eriorganisatsioonid kahtlaste ja argpükside väljaselgitamiseks, varjunimed (Jeesus, Juudas, Allah, Muhamed). ja oodati valget laeva. 
(Mõned haritumad arvasid, et selle saadab Prantsuse kompartei.) 
See kõik juhtus möödunud sajandi lõpul. 
Olud ja ajaloolised tingimused olid hoopis teised kui meil, kuid juba paaristki tsiteeritud näitest ilmneb, et üleminekuperiood on alati ja igal pool komplitseeritud nähtus. 
Edasi võib igaüks ise lugeda, minu taotlus piirdub viitega vanale lugemiselamusele. 
Aga ärgu võtku keegi sedagi soovitust mingi kohustusena. 
Vaba maa, igaüks teab ise, mis teeb. 
Mati Unt 
Ameeriklaste populaarseim nõuanderaamat Enesetapuõpik juhib bestsellerite edetabelit 
Briton Dereki raamat Lõplik lahkumine, milles antakse ravimatuid haigusi põdevatele inimestele nõu, kuidas endalt elu võtta, asus juhtima kõvakaaneliste nõuanderaamatute müügi edetabelit. 
The New York Times kuulutas, et B. Dereki raamat juhib 15. augustil avaldatud bestsellerite nimekirja. 
Lõplik lahkumine alapealkirjaga Enesevabastamine ja teiste abiga sooritatava enesetapu asjaolud surijatele sisaldab muu hulgas nõuandeid selle kohta, kuidas võtta endalt elu unetablettide, kilekoti või näljutamisega. 
The New York Times'i väitel reklaamiti raamatut asjakohaselt ning seda võis tellida telefoni teel. 
Probleeme on tekkinud sellest, et paljude asjatundjate arvates võivad neid nõuandeid kasutada depressiooniseisundis inimesed või need, kes plaanitsevad sooritada mõrva. 
Ajalehe andmeil juhib raamat oma kategoorias edetabelit peaaegu 25-protsendilise edumaaga. 
Järgmine on laste pildiraamat. 
Raamatukaupmehed arvavad, et paljud ostavad Lõpliku lahkumise uudishimust. 
Ajaleht aga teatab, et suure hulga inimeste meelest on tegemist selge protestiavaldusega meedikute vastu, kes lasevad lootusetutel haigetel kannatada. 
Reuter-ETA 
Tippteos Raamat vabaduse kolmandast teest 
Ilmar Jaks, Eikellegi maal: Ülestähendusi Siimonist. 
Romaan. 
Õllu. 
Tallinn, 1991. 
(Esmatrükk: EKK. Lund, 1963) 
See on raamat vabadusest ja tema kolmandast teest. 
Riigikartmatu ja kodanikukohust ignoreeriv nägemus, mille tausta määravad autori saatuseaastad nelja- ja viiekümnendatel. 
Jaks ei jäta endast maha mingeid illusioone ei Eesti Vabariigi, ei Nõukogude Liitriigi ega Rootsi Kuningriigi suhtes: vabadus ei varju ühessegi neist, kui ta mõnes muus riigis näib olevat kaotsi läinud. 
Vabadus hiilib linnadest ja riikidest mööda ning vaid piiririkkuja rinnus läigatab inimväärse olemise haljas mõõk. 
Vabadus on armastus ja anarhism; mitte maine ja poliitiline, vaid vaimne ja kosmiline polis. 
Meie usumüüdis ehk ka laulev revolutsioon ja 1988 - riigieestlase hingelise anarhismi aasta. 
Või kasutades mõnda Jaksi enda määratlust: kevade esimene mürgine parfüüm; välkuv nuga - meeltülendav lind vaba mehe peos; tee (sic! 
) eemaltkumavasse linna, kus tal polnud nime, marka ega peavarju, midagi peale viinast lõhnava, nähtust-kuuldust hardunud vaaruva sadamatüdruku. 
Esimesed kaks võimalust - emb-kumb, parem-vasem, ei ole kunagi teed, vaid müüriga ümbritsetud linnad; ainult kolmas võimalus on tee ja vabadus. 
Mais 1990 sõitis Jaks Bretagne'ist Pariisi, et kohata kaht riigieestlast. 
Vaid paar tundi ja Montparnesse'i raudteejaam, ei sammugi kaugemale. 
Juba kümme aastat Prantsusmaal, ei olnud Jaks käinud ei Eiffeli tornis, ei Louvre'is, ei Notre-Dame'is. 
Ta oli linnast mööda käinud. 
Jaksi romaani peategelane Siimon vahetab sõjaajal leere ja rahuajal ameteid, tsiteerib Leninit ja laulab vabast Eesti pinnast, ajab sassi sõbrad ja vaenlased (Vaensõber, Sõbvaenlane), minetab viimaks oma olemuse Rootsi lõputuis väikekodanlikes valikuis. 
Jaksile iseloomulik loomaallegooria üldistab Siimoni saatuse E. T. A. Hoffmanni lugude kummaliselt kurva heroismiga. 
Eikellegi maal võiks olla hiilgav satiir intelligentliku kolmanda tee otsijate pihta, aga ta ei ole seda mitte. 
Iroonia tagant kostab häbelik ülemlaul vabaduse ainsale, kolmandale teele. 
Siimon ei ole mitte tuulelipp, vaid vabadusse armunud mees, kelles riigimasin lapsepõlve utoopiat tappa ei suuda. 
Mitte punane või valge leer ei ole tema vabadus, vaid sõit punasest valgesse. 
Mitte sõjarinde parem või vasak kallas, vaid tüdruk voodiga kahe rinde keskel. 
Mitte N Liidu töölaager ega Rootsi riigi bürooruum, vaid Soome laeva pime trümm kahe ranna vahel. 
See viimane episood romaani südames ongi vabaduse lainehari. 
Ja just selle taga on mälestus, mille nimel Jaks oma romaani kirjutab. 
Tema eriskummaline saatus olla mitte 1944., vaid 1945. aasta pagulane, põgeneda Leningradist nõukogude soldatina ja karta Rootsi vanglas väljaandmist - küllap loob seegi pinna trotsile ning sõltumatusele. 
Tehniliselt on romaan säravamaid näiteid, mis meil pakkuda. 
Jaks valdab lauset, mille mõõt on inspiratsioon; halastamatult sööb kujund end riigistatud reaalsusest läbi. 
Teksti pindstruktuuri modernistlik virvarr on süvastruktuuris rangelt läbikomponeeritud. 
Traktaatliku tihedusega meenutab end romaani põhisõnum: vabadusiha on maania tekitada vasturääkivusi; lõppkokkuvõttes seesama, mis armastus. 
Armastuse antisemiootiline, mittemärgiline maailma kumab läbi Siimoni järelejäänud paberitest. 
See on elitaarne ja julge raamat, mis ei seisa ühegi riigi teenistuses ega toida ühtegi rahvast. 
Tema paatos püsib värske vähemasti senikaua, kuni inimese pärisosa on riik, tema vabadusunelm aga utoopia, eikuskimaa, eikellegimaa. 
/ Kahe rinde vahel / Eikellegi maal / õitsele puhkeb / lumivalge lill. 
Nõnda kirjutas B. Kangro aastal 1952. 
Aastal 1978 on Jaks oma arvamuse poliitika kohta võtnud kokku järgmistesse sõnadesse: Siis kui miljonär ja proletaarlane, araablane ja juut, must ning valge, juhuslikult kohtunud, avastavad üksteises oma peegelpildi. 
Siis kui rahvaste, klasside ja rasside kategooriatest-kammitsatest pääsenud inimene avastab vaba, sõltumatu mõtte. 
Siis kui tõde tohib olla olulisem üksikisikute või gruppide huvidest, tähtsam isamaast. 
Alles siis lakkavad poliitika kuluaarid lõhnamast ainult lihapiruka järele. 
(Välis-Eesti 11.V 1978) 
Jaksi romaan viib mõtted sellelegi, et täiuslikult parteitu kirjandus on haruldasemaid ilmutusi kultuuris. 
Vähemuskirjanduse esitlejana väärib täit tunnustust ka kirjastuskooperatiiv Õllu. 
Jaan Undusk 
Kunstitipud Veneetsias 
29.-31. augustini võib Veneetsias kohata maailma tuntumaid kunstnikke, näitlejaid, muusikuid ja kirjanikke, kes osalevad kunstnike tippkohtumisel. 
Eeskuju võetakse poliitikutelt. 
Maailma esimese Kunstide Tippkohtumise 200 osavõtja hulgas on prantsuse näitleja Alain Delon, poptähed Peter Gabriel ja Johnny Clegg ning Pariisi moekunstnik Pierre Cardin. 
Palutud on ka kultuuriministrid, muuseumidirektorid ja ajalehekirjastajad. 
Tippkohtumise idee autor on Klaus Schwab - Ülemaailmse Majandusfoorumi president. 
See on Shveitsis tegutsev mitteäriline organisatsioon, mis korraldab tipp-poliitikutele ja -ärimeestele iga-aastaseid kokkusaamisi Shveitsi mägikuurordis Davosis. 
Veneetsias peetava kokkutuleku finantseerimiseks on Schwab asutanud organisatsiooni Ülemaailmne Kunstifoorum (World Arts Forum). Ürituse maksumuseks arvatakse 500000 dollarit. 
See on eksperiment, hüpe pimedusse. 
Vaatame, kas see aitab elavdada dialoogi ja rahvusvahelist koostööd, ütles Itaalia välisminister Gianni De Michelis. 
Kultuur, keskkond ja tervis on jõudmas diplomaatiliste kohtumise päevakorda. 
Kultuur ja looming on integratsiooni võimsaimad vahendid. 
Sotsialistist välisminister on kirjutanud ka bestselleriks saanud Itaalia ööklubide teejuhi. 
Veneetsiasse kogunevad kunstiinimesed esindavad umbes 50 erinevat kunstiharu. 
Kohtumine toimub 13. sajandil ehitatud San Giovanni Evangelista vennaskonna hoones. 
Arutletakse teemadel Suurim väljakutse inimkonnale, Kunstisponsorlus globaalajastul ja Globalism regionalismi vastu. 
Korraldajad loodavad, et tippkohtumine hakkab toimuma iga kahe aasta järel. 
Edaspidi kutsutakse sellele ka nooremaid ja vähemkuulsamaid kunstnikke. 
Tippkohtumiste ajaks kavatsetakse rajada Ülemaailmne Kunstiküla, mille eeskujuks on olümpiakülad. 
Tegemist ei ole võistlustega. 
Tähtis on olla kohal ja võtta osa, sõnas De Michelis. 
John Follain 
Õnnelikud päevad Monacos oleksid Samuel Beckettit lõbustanud 
Samuel Beckett oleks nähtavasti suutäie naerda saanud, kui ta oleks ette teadnud, et kunagi kogunevad teadlased üle kogu maailma tema teoseid arutlema. 
Iiri päritolu maailmakuulus kirjanik Beckett rääkis harva oma teostest ja suhtus skeptiliselt akadeemikute avastatud varjatud tähendustesse oma kirjutistes. 
Kõigele vaatamata kogunes väikesesse Vahemereäärsesse vürstiriiki Monacosse esimesele Becketti konverentsile 50 inimest. 
Kokkutulnute hulgas oli ka Becketti vennapoeg Edward Beckett. 
Samuel Beckett suri Pariisis 1989. aasta detsembris 83 aasta vanusena. 
Selline tähelepanu oleks mu onu lõbustanud, kommenteeris konverentsi Edward Beckett. 
Onul oli kombeks öelda, et teadlased võivad ju tema teoste kallal pead murda, juhul muidugi, kui nad ise oma aspiriini eest maksavad. 
Monaco seminari organiseeris Printsess Grace'i Nimeline Iiri Raamatukogu (raamatukogu kannab prints Rainier' kadunud naise kuulsa iiri päritoluga ameerika näitlejanna Grace Kelly nime). 
Ta polnud sugugi sünge ja endasse tõmbunud erak 
Samuel Beckett elas suurema osa oma elust Pariisis. 
Prantsuse press tituleeris ta 1969. aastal pärast Nobeli preemia saamist tundmatuks kuulsuseks. 
Ajakirjanikel õnnestus pakkupugenud kirjanik üles leida ühest kaugest Tuneesia külast, kuhu Beckett oli pagenud sündmuse ümber tõstetud kära tõttu. 
Risti vastupidi levinud legendile, nagu oleks kirjanik olnud sünge ja endassetõmbunud erak, kirjeldasid konverentsil osalejad Beckettit kui humoorikat, spordilembelist, heldekäelist ja kaastundlikku inimest. 
Iirimaa suursaadik Pariisis O'Sullivan meenutas, kuidas Beckett oli konsulaati viisat pikendama tulles abistanud võhivõõrast inimest. 
Järjekorras oodates sai kirjanik mehega jutuotsale ja kui viimane kurtis, et tal rahakott kogu kaasasolnud rahaga ära varastati, andnud Beckett talle kogu oma raha. 
Hämmastunud konsulaaditöötajatele ütles kirjanik, et ta teab, mis tähendab olla näljane. 
Näidendi Katastroof kirjutas Beckett lugupidamisavaldusena Vaclav Havelile, kes oli tollal Tshehhoslovakkia kommunistliku rezhiimi vang. 
Organisatsiooni Amnesty International ajakiri Index on Censorship avaldas 1984. aastal Haveli tänukirja. 
Pikka aega saatis mind rõõm ja meeleliigutus. 
See aitas mul räpasuse ja alatuse keskel edasi elada, kirjutas Havel. 
Beckett suri veidi enne Haveli vabanemist ja sellele järgnevat presidendiksvalimist. 
Samuel Becketti juhtnöörid oma teoste lavastajatele ja romaanide kirjastajatele olid ülitäpsed. 
Aga kui keegi juhtus küsima, kes on see saladuslik Godot, keda näidendis Godot'd oodates oodatakse ja kes välja ei ilmugi, vastas Beckett: Oleksin ma seda teadnud, oleksin seda ka öelnud. 
Edward Becketti ülesandeks on jälgida, et järgitaks täpselt autori näpunäiteid tema inglise keeles kirjutatud näidendite lavastamise kohta. 
Siia kuuluvad näidendid Õnnelikud päevad, Lõppmäng ja Hingetõmme. 
Viimane kestab 35 sekundit ja tegevus seisneb vaid hingamises. 
On meeldiv tõdeda, et enamik teist tundis ja armastas onu, ütles Edward teadlastele ja hoiatas samas, et onu teoste mingisugunegi ümbertegemine on täiesti lubamatu. 
Becketti kirg kriketi ja James Joyce'i vastu 
Becketti lähedane sõber, Suurbritannia professor James Knowlson, kellele kirjanik andis loa oma biograafia kirjutamiseks, ütles: Samiga polnud võimalik üle kümne minuti naerma puhkemata rääkida. 
Inimesed arvavad sageli, et meie vahel toimusid üliintellektuaalsed vaidlused. 
Tegelikult rääkisime me väga sageli Sami suurest kirest - kriketist. 
Knowlsoni koostatud Becketti biograafia peaks ilmuma 1994. aastal. 
Teine Becketti lähedane sõber, kirjastaja Georges Belmont, rääkis konverentsil kirjaniku tohutust austusest suure Iiri romaanikirjaniku James Joyce'i vastu. 
Ühel peol kritiseeris ameeriklane Henry Miller Sami kõvasti Joyce'i imiteerimise pärast. 
Tol ajal kandis ta isegi samasuguseid kingi kui Joyce, kuigi need piinasid teda, sest olid talle liiga väikesed. 
Ameerika teadlased Martha Fehsenfeld ja Lois Overbeck valmistavad kirjastamiseks ette Becketti viieköitelist kirjade kogumikku, mis peaks ilmuma 1994. aastal. 
Luba kogumiku avaldamiseks saadi neli aastat enne kirjaniku surma. 
Teadlased töötavad läbi 15000 erakollektsioonides ja ülikoolide valduses olevat kirja, et panna kokku 2500 kirjast koosnev kogumik, mis kõige ilmekamalt tutvustaks kirjaniku elu ja tegevust. 
Penelope H. 
Enelini fenomen - mis see veel on? 
Tõepoolest, mis see siis nüüd peaks tähendama?! 
Paar aastat tagasi ei võtnud ju ükski normaalne eestimaalane Enelin Meiusi ekstravagantsusi tõsiselt. 
Pealegi oli ta vaid Kuku klubi perenaine ja ei midagi rohkemat, aga nüüd sihib Parnassile! 
Tallinna Moemaja võttis tõrjuva hoiaku, mis ka loomulik - alternatiivse moekeskuse loomine nii väikese rahva nii väikeses pealinnas on tõepoolest liigne luksus. 
Ja mida see Enelin üldse moest teab? 
Enelini fenomen seisneb ehk hoopis milleski muus. 
Veidi kentsakas võrdlus: sajandi algul lõi Sergei Diagilev Sankt-Peterburis alternatiivse lüürilise teatritrupi, kuigi Venemaa pealinnas ei teatritest ega teatritegijaist puudust ei tuntud. 
Mees angazheeris noored andekad lauljad ja tantsijad, kunstnikud, heliloojad, viis nad Pariisi ja lõikaski loorbereid, ja kuidas veel lõikas! 
Ometi Diagilev ei tantsinud ega laulnud ega komponeerinud muusikat, vähe sellest - ta isegi ei lavastanud. 
Ta juhtis. 
Ega üks õige loojanatuur tahagi mingeid Pariisi eeskujusid, õige kunstnik tahab ise luua, luua midagi seesugust, mida pole veel Euroopa metropoliski nähtud. 
Nii on ehk ka paljude moeloojatega paljudel maadel. 
HAUTE COUTURE on aga hoopis iselaadi kunstizhanr, tal on vaid üks metropol - ja sealgi vaid üks kvartal - FAUBOURG SAINT-HONORE, kõik teised pealinnad ja metropolid, isegi teised Pariisi kvartalid, on üks gluhhaja provintsija, pinguta nii et hing väljas! 
Miks see just nii on, see on omaette jutt. 
Meie loosse puutub vaid tõik, et Enelin Meiusi huviorbiiti ei sattunud ei Seppälä Helsinkist ega hiljutine seltsimees, nüüd juba härra Fecõo Karlovy-Varyst, vaid PACO RABANNE ja otse Pariisist! 
Kuidas nii? 
Mis vahenditega? 
Kes tal käskis? jne. 
- Mis tähtsust! 
Nädal aega tagasi oli Paco Rabanne Tallinnas ja see on fakt. 
Noh öelge mulle ausalt, kas keegi teine siin Eestimaal oleks seesuguse tembuga hakkama saanud? 
Ka mind peetakse võimekaks augupäherääkijaks, aga ma annan alla. 
Mul on olnud tööalaseid suhteid Enelin Meiusiga. 
Kui pakun talle välja kahte-kolme varianti, küsib ta minu kõhkluste peale: Aga milline neist paugupealt peale läheb? 
Nimetan kõige pikantsema variandi ja saan vastuseks: Tee seda! 
Proua Enelin teab hästi, et meie võimekamad moekunstnikud on Tallinna Moemajas, et Krista Kajandu vastu naistest keegi ei saa, ei mõistuselt, ei maitselt. 
Milleks siis üldse maadelda? 
Enelin teab ka seda, et 9. ja 10. augustil Sakala keskuses nähtu pole kaugeltki kõik l'art pour l'art, et defilee esimeses pooles oli liialdusi, ebakõla, maitsetustki (pole vist eriti maitsekas lasta viiel korral Enigma laule, mille orgasmisõnum lansseeritakse kümneid kordi keelt mõistva publiku kõrvu ja seda veel üliforsseeritult). 
Enelin näeb, et meie tüdrukud ei suuda ikka veel vahet teha valuutabaari ja lava vahel, et jumestajad selle asemel, et varjata, toovad ikka veel esile mannekeenide puudusi, aga kust need kogemused siis tulema peaksid? 
Enelin oli valmis ka rohkemaks - kolme prantsuse moelooja lavaletulek teeb pihuks ja põrmuks eelnähtu. 
Kuid samas on Enelini pedagoogiline meetod ainuõige. 
Ainult nii õpib. 
Igasugune kiirmetoodika nagu keeleõppimiselgi on tühi töö ja vaimu närimine. 
Mis siis juhtus? 
Paco Rabanne tõi lavale vaid kuus komplekti ja pühkis ära kogu tolmu, mis seal pikalt ja kohati isegi tüütult varem keerles. 
Ja kuigi kahe teise prantsuse moelooja - Sophie Sitboni ja Franck Sorbier' - trikood või siis pintsakud elustasid saali, kutsudes esile braavosidki, oli defilee lõppedes ka kõige kalgimale põhjamaalasele selge, mis vahe on geeniusel, talendil ja tublil käsitöölisel. 
Kõik kolm olid ja kahel augustikuu päeval Sakala keskuse moeürituses esindatud. 
Haute-Couture'i kuluaarides käib sama kähmlus, mis ooperi- või balletitruppides. 
Teisiti pole see ka meie moeloojate vahel. 
Fakt, et Enelin Meiusi võõrustas Tallinna Paco Rabanne'i, tõi ta kohale, tutvustas suurmehe loomingut eesti publikule (läbi televisiooni veel tervele Eestimaalegi) on kahtlemata selle aasta markantseim suursündmus meie kultuurielus. 
Võtame võrdluseks teise valdkonna - ka Eduard Shevardnadze pidi Laulusildade aegu Tallinna tulema, aga viimasel minutil siiski ei tulnud. 
Paco Rabanne oli aga kohal en personne! 
Ometigi on nimed ühe mõõdupuu järgi, erinevatest valdkondadest loomulikult. 
Braavo, Enelin! 
Lauri Leesi 
Sting The Rembrandts, Fix ja Mägi Globenis 
Stingi üheksakuulise turnee vahepeatus Stockholmis tõi staaridest ära hellitatud Rootsi muusikahuvilisi Globenisse 12. juunil vaid 10000. 
Kuivõrd hiigelkera majutab poole rohkem ja Stingi tänavuaastase plaadi hind on kõrgeimast klassist - 105 SEKi - võib pidada seda inimhulka küllalt väheseks. 
Stingi esimene soojendusbänd, USA ansambel The Rembrandts, keda on peetud Eaglesi järglaseks 90ndatel, tegi oma tööd korralikult, kuid millegagi ei üllatanud ega tekitanud Stingi-eelset feelingut. 
Nagu tavaliselt, lõpetasid nad oma edetabelihitiga Just the way that it is, baby, mis kolmveerandtunnilise esinemise järel publiku pisutki kaasa elama pani. 
Seejärel tuli lavale Fix, kuid see kolmetäheline kombinatsioon polnud meie kuulajale tuntud ansambelveteran Tartust. 
Tegemist oli hoopis pika neegriga, kes oli suur ja must nagu maja - vähemalt niisugust võrdlust kasutasid hiljem Stockholmi bulvarilehed. 
Lavale tulles olid ta esimesed sõnad My name is Fix. 
Hiljem selgus, et tegemist oli siiski kõrvapettega ja selle musta maja nimi oli hoopis Vinx ehk Vincent de Jon Parrette - muusik, tantsija, fotograaf ja sporditreener, kunagine maailmaklassi kolmikhüppaja. 
1980. aastal kuulus ta USA olümpiakoondisesse, kuid ameeriklased teatavasti Moskvas ei käinud. 
Kohe haaras publiku Vinxi tugev ja kandev hääl ning valjult ja madalalt põrisevad Aafrika trummid. 
Tema poolt esitatut mingi stiili raamidesse paigutada oleks üsna raske. 
See oli midagi Seali ja Bobby McFerrini vahepealset, nii arvas Vinxi muusikast Expresseni muusikakriitik Peter Öhman. 
Lahedad vahetekstid stiilis: Ma armastan Stockholmi tüdrukuid. 
Nad on maailma ilusaimad, igatahes nii on mul kombeks kiita tüdrukuid igas linnas, kus esinen. ja nauditav improvisatsioon tegid temast publiku lemmiku. 
Suurt elevust tekitas Vinxi versioon tuntud jõululaulust White Christmas, sest ta laulis: I'm dreaming of a white girlfriend. 
Oma sõnul tunneb Vinx ennast musta kehasse aheldatud viikingina. 
Stingiga kohtus ta Los Angeleses, kus Vinx mängis ühes dzhässiklubis. 
Praegu on ta Stingiga üheksakuulisel turneel ja koos on neil plaanis ka plaat salvestada. 
Vinxi esinemisest saadud feelingu tõttu oli vaheaeg enne Stingi isegi pisut üleliigne. 
Kui Fixist jäime eelnevalt ilma, siis Tõnis Mäge koos samboga (nii kutsuvad rootslased vabaabielukaaslasi) võis vaheajal ringi jalutades küll kohata. 
Oma elu üle ta ei kurtnud, kuid esialgu on teada, et elamisluba Rootsis tal veel ei ole. 
Sting tagasi popstaarina 
Stingi hoogne algus menulooga All this time tõmbas publiku kohe kaasa. 
Päris selle edetabelihiti laadseks kontsert siiski ei kujunenud. 
Sting oli vaheldusrikas. 
Kord ta uinutas publikut ühe teema pikkade töötlustega, kord äratas millegi terava ja vapustavaga (näiteks heavy' ga), kord pani kogu keha muusika taktis vappuma, kord kinnisilmi talle kaasa mõtlema. 
Ta võis panna minut tagasi rõkanud saali vakatama ja vaikuse muusikat kuulama. 
Oma nägemusi (laule) alustas Sting pintslitõmbest, joonistades pikkamööda välja kogu meloodilise üldpildi. 
Võisime tähele panna, et iga korraliku muusikahuvilise kontsertvarustusse kuulub taskulamp või halvemal juhul välgumihkel. 
Neid kasutati iga aeglasema loo ajal. 
Sellele kõigele mängis kaasa valgustus - efektne ning värviderikas nagu Stingi muusikagi. 
Ometigi võisid mitmed pärast kontserti pettunud olla, sest madonnalikku show' d polnud. 
Lagedal, dekoratsioonideta laval seisis vaid ansambel. 
Laval tehti ainult muusikat. 
Ansambel oli vaid neljaliikmeline. 
Dominic Miller mängis kitarri, Vinnie Colaiuta trumme, David Sancious klahvpille ja kitarri ning Sting bassi. 
Loomulikult jäi viimase hooleks ka laulmine. 
Dominic Miller ja David Sancious tegid kaasa ka Stingi viimasel LPl The Soul Cages (1991). 
Vinnie Colaiuta on aga uus mees. 
Kõige silmapaistvam neist kolmest oli klahvpillide ja kitarri vahel pendeldav David Sancious. 
Laval musitseerinud nelik ja laulud Stingi uuelt plaadilt näitasid, et Stingis on toimunud muutus. 
Sting pürib tagasi popmuusika poole. 
Kadunud on tema dzhässilaadsed suured koosseisud ja eneseväljendusotsingud. 
Ta on taas (pärast Police''i laialiminekut 1985) teel tagasi väikesekoosseisulise popansambli juurde, kes teeb muusikat publikule. 
Mäletatavasti on 1985. ja 1987. aasta sooloplaadid tehtud koos paari-kolmekümne muusikuga. 
Koosseisudesse kuulusid nii rocki- (1987.a. David Bowie, Mark Knopfler jt) kui ka dzhässikuulsused. 
Tänavuaastasel plaadil tegi vanakestest kaasa vaid saksofonist Branford Marsalis. 
Kontsertturneel polnud aga tedagi. 
Seda, et Sting on teel kuhugi, kuid pole veel pärale jõudnud, näitasid mitmed töötlused rokiklassikutest. 
Üheks huvitavamaks neist oli Stingi versioon Jimi Hendrixi Purple haze'ist. 
Kontserdi lõpupoole tuli lavale vokaali täiendama ka Vinx. 
Tema osalusel mängiti kava lõpuks ka uue plaadi nimilugu. 
Viimaseks see siiski ei jäänud. 
Kolmetunnise kontserdi kaasa teinud publiku nõudmisel oli Sting sunnitud oma kummardajate ette tagasi tulema. 
Punkti pani tema esinemisele imeilus Fragile. 
Tabasid end mõtlemast, mis suunas Sting ka ei liiguks, ikkagi on sul temaga koos hea olla. 
Marko Saaret Allan Sombri 
Anu Kaljurand 
ANU KALJURAND (22a) võiks ju praegu olla ainult sportlasi ja sportimist oma ümbruses nägev ja näha tahtev noor naine, kes aga vähemalt alateadlikult tunneks ühekülgse elu piiratust. 
Ta võiks ju olla seitsmemeetri kaugushüppaja, keda ebainimlikult ründaksid nahaalsed püstolreporterid ja kaamerasuristajad, kuid kes temast otsemaid uute ohvrite otsinguil 180 kraadi ära pöörduksid, kui ta juhtumisi end vigastaks ja tema tähelend katkeks. 
Surnud ringist välja! 
Anu Kaljurand sai N Liidu koondislasena juunioride MMil 1986.a Ateenas ja 1988.a Sudburys kaugushüppes hõbemedali. 
Kuid temast ei ole kujunenud ahhetamapanevat naisatleeti, nagu sportlases ainult rekordipüstitajat nägevad melomaanid näljaselt ja kriitikavabalt lootsid. 
Kas ta ei kahetse, et on sirgjooneliselt tipp-sportlase teelt kõrvale kaldunud? 
Ei, mul ei ole kahju, tunnistab Brigham Youngi eraülikooli üliõpilane. 
10-aastasena hakkasin pidevalt sportima. 
Pärast keskkooli läksin pikemalt valimata Pedasse õppima kehakultuuri. 
Mul tekkis surnud ring. 
Aga nüüd moodustab sport minu elust ainult ühe osa, ehk viiendiku-kuuendiku! 
Kaks aastat tagasi pakkus soomlasest hea tuttav Olli Julkunen Anule hiilgavat shanssi: sõita ühendriikidesse, saad spordistipendiumi ja omandad väärtusliku hariduse! 
Pakkinud oma seitse asja kokku, hüppas tütarlapsepõlvega hüvasti jätnud andekas neiu surnud ringist välja ja alustas Provos (Utah) iseseisvat elu. 
Ometi ei meelitanud Anu romantikaihalus või lapselik ameerika unelm. 
Elu hakkas ju ümberringi nii kiiresti muutuma, et kehakultuuriharidus ei saanud enam rahuldada. 
Ameerikas valisin teadlikult ärieriala. 
Poolteist aastat olen õppinud peamiselt üldaineid. 
Sügisel pean läbima spetsiaalsed kursused, et pääseda bisnisekooli, räägib kümme kuud jutti sünnimaalt ära olnud edasipürgiv ja enesega toimetulev noor daam. 
Oma nishina näeb Anu rahvusvahelist äritegevust. 
Ta tahab Brigham Youngi lõpetada kahel erialal (double major) - lisaks bisnisele ka vene keele ja kirjanduse. 
Sügisel võtab võõrkeeli hõlpsalt omandav Anu käsile saksa keele. 
Ärimaailma on ju lõputult avatud! 
Päris paigalistumine mulle ei meeldi. 
Olen palju reisinud, Ameerikaski sõidame igal nädalavahetusel võistlustele. 
Aga mu kodu on ikka siin, loodab ameeriklanna oma erialast tööd kahe aasta pärast siduda just Eestiga. 
Ta loodab veel, et siis on juba sünnimaalgi võimalik täisväärtuslikult teostada tasakaalustatud ühiskonna ahelat: hea haridus - hea töökoht - hea palk - hea elu. 
Lõbuspordist ei küllastu iialgi 
Elades küll spordistipist täiesti normaalselt ära, ei või Anu siiski eirata teatavaid reegleid. 
Tööga lisaraha teenida ei tohi. 
Kui ta teeniks, kärbitaks kohe samaväärselt tema stippi. 
Anu ei või endale lubada ka põhjendamatuid treeningpause. 
Kui tulemus langeks alla teatud piiri, antaks talle kõigest 75 või 50% ettenähtud dollaritest. 
Brigham Youngi ülikool pakub Anule head haridust ja Anu hoiab kooli mainet. 
Tänavustel USA üliõpilasmeistrivõistlustel tuli ta seitsmevõistluses 5671 punktiga teiseks. 
Treener Greg Poole sisendab meile, et õppimine olgu A ja O, et Ameerika teeb meid harituks. 
Aga sportimine muudab õppimise kergemaks. 
Ehkki 24 tunnist ööpäevas jääb väheks, on mu elu palju vaheldusrikkam ja tasakaalustatum kui varem, ütleb elumuutuse läbiteinu, ja Anu hääles on aimatav rahulolu. 
Varem tundusid ja mõjusid igapäevased kohustuslikud harjutuskorrad raske ja tapva tööna. 
Masinavärk oli käivitunud totaalse edu nimel, ebaedu tähendas katastroofi. 
Ameerikas mõjub sportimine inimlikumalt. 
Harjutan hoolega, aga ainult oma lõbuks. 
Mäletan, et kui enne sain kehva tulemuse, siis tundus lähenevat maailmalõpp. 
Elu paistis tumedates värvides, kõik piinas ja masendas. 
Kui nüüd läheb hästi, on väga tore ja see innustab. 
Kui aga vahel ebaõnnestubki, ei ole katki midagi. 
Olen muutunud optimistlikumaks, küll järgmisel korral läheb paremini! 
kirjeldab ameerikaliku hoiaku don't worry, be happy omaksvõtnu. 
Soov aidata hädasolijat 
Ameeriklased suhtuvad võõrastesse kui omadesse. 
Vabadusemäär on nii suur, et ükski kõrvalekalle käitumises või riietuses ei ole patt. 
Austa ligimese vabadust, siis austatakse ka sinu oma! 
Ameeriklased on äärmiselt suhtlemisaldid ja abivalmid. 
Sissesõitnuid võetakse kui võrdväärset. 
Kõiki huvitab inimene ja tema probleem. 
Olen märganud eneseski kasvamas soovi teha teistele head, aidata hädasolijaid, ilma et midagi vastutasuks sooviks. 
Elu tundub loomulikum kui siin, lõpetab Eesti parim naiskergejõustiklane. 
29. augustil lahkub Anu Kaljurand närveldavalt kodumaalt tagasi normaalse ühiskonna rüppe. 
Kui ameerikalikus sujuvas ja lennukiirusel mööduvas elustiilis aega jääb kodu järele igatseda, tahaks Anu süüa musta leiba. 
Ehkki ta võib seal olla ainult haridusenäljas, mitte enam. 
Andrus Nilk 
Mees, kes pani lava elama 
Tunnen, et keha ümber on mingi sfäär, millesse pean augu tegema, et välja kiirata, voolata, ütleb laulja EMIL RUTIKU 
Peale halliks läinud kuuekümnendate oli Compromise Blue ainukene Eesti ansambel, kes Summeril pealavale esinema sai. 
Miks? 
Seda peaks korraldajate käest küsima. 
Minu poolest oleksid nad võinud kõik peale lasta. 
Mis tunne on seista laval tuhandete inimeste ees, kes ootavad sinult elamust, katarsist, kaifi? 
Eelmisel õhtul enne Rock Summerit läksin pärast proovi koju ja siis järsku tuli täitsa lõpp-tunne peale. 
Rock-kontsert - see on nagu kirikus käimine. 
Need inimesed ja meie, kõik on suunatud ülesse. 
Muidu käib üks ratas, siis hakkavad rattad omavahel haakima ja kõik lähevad liikuma. 
Rock on püüe selle poole, et me kõik läheme koos nautima hetke. 
Proovis võid öelda, et poisid, laseme täna lõdvalt, ei viitsi eriti. 
Laval ajasid ennast lõpukorrale, viimseni. 
See on pühendumine. 
Rockfestivalid on tuntud selle poolest, et ohjeldamatult juuakse viina. 
Kas te tõesti joote rohkem viina kui teised inimesed? 
Festivalidest osavõtjat ei saa võrrelda treialiga, kellel on nädalalõpus kaks vaba päeva ja kes helistab sõbrale, et saame homme kokku ja hakkame viina jooma. 
Keegi ei tule festivalile selleks, et lava tagaruumis napsu võtta. 
Festivali nimel oled kolm kuud prooviruumis pingutanud. 
Ma ei räägi siis teiste meestega mitte sellest, et sina hakkad peale C- või D-duurist. 
Ma ei mäletagi, millest ma täpselt rääkisin, aga see hetk, et keegi teeb sama hullust, mis mina, ja me mõistame teineteist. 
Ian Anderson oli maru rahulolematu vastuvõtu ja festivalipublikuga. 
Mida arvad sina sellest? 
Anderson on... nagu poliitikas oleks mõne teise riigi president Eestis käinud. 
Kui mina ja kogu Compromise Blue jätkame sama hooga, oleme me kümne aasta pärast ka midagi muud. 
Ma ei arva praegu, et kunagi tuleks päev, mil ma kärataksin, et poisid, kas te ka teate, kes tuli ja kes ma õieti olen. 
Minu arvates oli Summeril kõik normis. 
Kes tahtis, selle jaoks olid riietusruumis võileivad valmis pandud, kes tahtis, selle jaoks limonaad või viin. 
Muusikutega arvestati. 
Te pidite juulis Ameerikasse esinema sõitma. 
Miks see reis ära jäi? 
Esinemised olid üldjoontes kokku lepitud, isegi pääsmed erinevatesse klubidesse olemas ja siis tuli jama lennukipiletitega. 
Esialgselt pidime maksma valuutat ja rublasid pooleks, viimasel hetkel nõuti ainult valuutat. 
Ei jõudnud mõne päevaga enam asju joonde ajada. 
Selline jama ajab endast välja. 
Tunne on juba selline, et olen kusagil kaugel, juba paned mõttes paberile, et ema ära pabista, New York on suurepärane koht, kõht on täis. 
Summeri esimeseks päevaks oleks täpselt tagasi jõudnud. 
Jäigi sõitmata. 
Kuidas te selle otsa peale sattusite, et teid Ameerikasse esinema kutsuti? 
See oli uue muusika seminar, kus eestlasi varemgi käinud. 
Aga ega mina asju ei aja ning sellepärast pole eriti kursis ka. 
Hiljaaegu nägin ühe venelase käes mingit ülemaailmset bändide kataloogi. 
Seal oli Compromise Blue sees, nii et kuskil süsteemis me oleme, kuskil keegi meid teab. 
Sa oled ka üsna mitmes teatritrupis mänginud ja näitlejana tuntuks saanud. 
Kas näitlemine laulmist ei sega? 
Või vastupidi? 
Juba tunnen, et üks teise pärast kannatab. 
Oma sisemuses ei ole ma veel valikut teinud. 
Mõlema puhul tunnen, et keha ümber on mingi sfäär, millesse ma pean augu tegema, et välja kiirata, voolata. 
See on ilus, kui sa suudad midagi pakkuda. 
Milline on sinu esinemistel kavandatu, eelnevalt välja lihvitu ja juhusliku sähvatuse vahekord? 
Graveerija teeb kavandi järgi midagi klaasile, ootamatult vääratab, klaasile tekib juhuslik joon. 
Mõnikord sünnib just see õige alateadvuslik liigutus, mis annab uue sisu ja sunnib ennast uuesti pingutama. 
Vahel ei ole. 
Maailmas on rockmuusikuid pidevalt seostatud narkootikumidega ning mõnedki neist on just selle pahe pärast varakult otsa leidnud. 
Kas Eestimaa on selles suhtes maailmatasemele jõudnud? 
Kuidas suhtud ise narkotti? 
Narkootikumid on omaette vahend, et lahti saada maistest asjadest. 
Ma ei poolda neid, kuid olen proovinud ja aru saanud Joplinist, Hendrixist ja teistest nendesarnastest. 
Kõik muutub teistmoodi teravaks. 
Eestisse pole narkootikumid vist veel eriti jõudnud. 
Teine asi on see, et kas on mõtet. 
Eestlane tahab kindla peale välja minna - kui tõmban marihuaanat, siis peab kindla peale lugu tulema. 
Narkootikume on pealegi raske ja keeruline saada. 
Tean küll keskturul meest, kes sihukese kraamiga kaubitseb. 
Kuskilt Venemaalt jõuab kaup siia, vahendus on mitmekordne, hind metsik. 
Kui oluline on seks rocklauljale? 
Nagu igale teisele inimesele. 
On prooviperiood, ei saa pikka aega, siis teed mingil perioodil tasa. 
Seks on puhtalt individuaalne väärtus. 
Kujutame ette, et sa kulged alla mööda suurt jõge, kallas on täis kõike, mis jõe ääres leida võib, aga sa ei peatu. 
Siis tuleb ootamatu sopp, sa jääd pidama ning ei saa kolm päeva minema. 
Ja siis voolab jõgi jälle edasi. 
Kas sulle aastaajad mõjuvad? 
Väga. 
Talv on täiesti absurdne. 
Ma võin korraks sõita mägedesse, suusad alla panna, paar korda alla lasta, aga see on ka kõik. 
Siis kohe soojale maale tagasi. 
Tahaksin elada seal, kus on soe. 
Vanaduspäevi lähen veetma Hemingway stiilis. 
Kas Kuubale? 
Kuuba on ainult üks soojadest maadest ja selleks ajaks kindlasti hirmus kallis. 
Kui sulle homme antaks 100000 dollarit, mida sa sellega teeksid? 
Ma püüaksin tegutseda selles suunas, et minu lähedastel inimestel oleks hea. 
Selle alla mahuks kõik ja mingit projekti ei oska ma öelda, sest kõik on ju voolav. 
Compromise Blue alustas bluusibändina, hiljem olete teinud väga erinevaid lugusid Tom Waitsist kohvikumuusikani. 
Mis saab edasi? 
Meie ansambli nime esimene pool Compromise räägib enda eest. 
Blue tähendab kõigele muule lisaks slängis haritud naist. 
Meil on praegu väga hea koosseis. 
Loodan, et see praegune olemus ei muutu. 
Ja tulevik on nagu vikerkaar. 
Ilma musta värvita. 
Jüri Laulik 
Gorbomaania jätkub 
Enne USAsse sõitu ütles Vytautas Landsbergis Leedu Vabariigi Ülemnõukogus, et tema arvates on USA suhtumine Balti riikidesse viimase aasta jooksul märgatavalt muutunud. 
Ta leidis, et USA suhtub Eestisse, Lätisse ja Leedusse kui iseseisvatesse subjektidesse, mitte kui de facto N Liidu osasse. 
Pärast Baltimaade juhtide kohtumist USA presidendi George Bushiga olid Landsbergise sõnad vastupidised enne sõitu lausutuile. 
Tema arvamus USA võimalikust toetusest Baltimaade vabaduspüüdlustele oli küllaltki pessimistlik. 
Mis siis sundis suurte lootustega USAsse sõitnud Landsbergist pettunult sellist kokkuvõtet tegema? 
Nagu Edgar Savisaar Raadio Vaba Euroopale antud intervjuus ütles, keskenduti Balti maadest vesteldes kolmele peamisele küsimusele: Balti Nõukogu ettepanekule korraldada Baltikumi teemaline rahvusvaheline konverents, Baltimaade osalemisele Helsingi protsessis (CSCE) ja Balti Arengupanga rajamisele. 
Nagu Savisaar tunnustavalt rõhutas, arutati neid küsimusi äärmiselt pragmaatilistest poliitilistest seisukohtadest lähtudes. 
Kuulates aga USA Riigidepartemangu sekretäri Boucheri ametlikku avaldust Bushi ja Baltimaade liidrite omavahelise vestluse sisust 10. mail, saab selgeks, mida see pragmatism tegelikult tähendas. 
Boucher teatas, et USA arvates ei ole rahvusvaheline konverents Baltimaade iseseisvumise jaoks efektiivne abinõu. 
Peamiseks jäävad ikkagi läbirääkimised Baltimaade ja Moskva keskvõimu vahel. 
USA ei usu, et rahvusvaheline konverents võiks asendada läbirääkimisi. 
Boucher kordas, et USA toetab kolmele Balti riigile CSCE protsessil vaatleja staatuse andmist. 
Samas peab arvestama kõigi 34 osalejariigi seisukohaga selles küsimuses. 
Pärast Balti riikide faktilist iseseisvumist toetab USA ka kolme Balti riigi CSCE täisliikmeks vastuvõtmist. 
Balti Arengupanga suhtes ei olevat USA Boucheri sõnul veel mingit konkreetset otsust langetanud. 
Pärast seda tundub Landsbergise pettumus õigustatum kui Savisaare ja Lauristini Ameerika Hääles kõlanud optimistlikud lootused USA suuremale toetusele. 
Peab nõustuma New York Timesi juhtkirjas toodud järeldusega, et USA-N Liidu suhetes võib märgata uut soojenemist pärast välisminister Shevardnadze tagasiastumist ja veriseid jaanuari-sündmusi Baltikumis. 
Bush kaldub ka kindlalt N Liidule uue 1,5 miljardi dollari suuruse krediidi andmise poole. 
Bush loodab vastutasuks tava- ja strateegiliste relvade vähendamise lepingut. 
Bush rääkis avalikult ka Baltimaade juhtidele peatsest kohtumisest Gorbatšoviga. 
Ei ole juhus, et lühikese aja jooksul käisid Bushi juures N Liidu endine välisminister Shevardnadze, Soome president Koivisto ja Baltimaade juhid. 
Nagu ka Savisaar tunnistas, huvitasid Bushi ja tema administratsiooni juhte eelkõige N Liidus toimuvad protsessid. 
Pärast Gorbatšovi ja Jeltsini ühist allkirja 9+1 lepingu all on Bushil hea võimalus gorbomaania hõõguvaid süsi taas lõkkele puhuda. 
Kas Baltimaade juhid kukkusid Bushi gorbomaania osavalt seatud lõksu või andis kohtumine ka midagi Balti riikide jaoks, jääb esialgu lahtiseks. 
Intervjuu EV valitsusjuhiga Washingtonist 
Eesti Vabariigi peaministri Edgar Savisaare visiidi käigus Washingtoni oli ta kutsutud koos oma kolleegiga Lätist Ivars Godmanisega ja Leedu presidendi Vytautas Landsbergisega USA Rahvuslikku presidendiklubisse andma pressikonverentsi Washingtoni akrediteeritud korrespondentidele. 
USA Rahvuslikus pressiklubis avanes võimalus esitada Savisaarele mõned küsimused. 
Te olete nüüd juba teist korda Ameerika Ühendriikides ja kohtunud siin mitme USA poliitiku ning riigitegelasega. 
Kohtusite ka endise USA Presidendi Jimmy Carter'i nõuandjaga julgeoleku küsimustes Zbigniew Brzezinski'ga. 
Kas võiksite öelda, millest te temaga rääkisite? 
Ma pean Zbigniew Brzezinski arvamusest väga lugu, kuna ta on maailmas tuntud politoloog ja spetsialist eeskätt just Vene-Euroopa alal. 
Meie eelmisel kohtumisel oli jutuks N Liidu praegune areng. 
Zbigniew Brzezinski ütles, et tema on lähiaegade suhtes pessimist. 
Ta arvab, et ees on väga keerulised ajad ja võimalikud on ka tagasilöögid. 
Seejuures on ta strateegiliselt optimist ja usub, et me ikkagi saavutame, mida me taotleme. 
Samas pidas ta tõenäoliseks, et vägivald võib meilegi laieneda. 
Ta kahtles, kas me ilma selleta jõuame vabaduseni! 
Küsimusele, kas N Liit on võimeline säiluma ilma Balti riikideta, vastas Zbigniew Brzezinski, et lagunemisprotsess jõuab niikaugele, kus N Liidu asemel võib tekkida uus ühendus, mis oleks teistel alustel, kui senine. 
Võib-olla aga tekivad mitmed erinevad riigid! 
Heikki H. Tann Washington DC 
Ernst Jaakson Eesti poliitikast 
Eesti Komitee juhatuse liikmed Sirje Endre, Vardo Rumessen ja Tunne Kelam ning Eesti Kongresse saadik Mikk Mikiver kohtusid 19. aprillil New Yorgis Eesti Wabariigi peakonsuli Ernst Jaaksoniga ning konsul Aarand Roosiga. 
Külalised andsid informatsiooni Eesti Kongressi tööst, Taastava Kogu valimise kevadest ja arutasid poliitilist hetkeseisu Eestis. 
Peakonsul Jaakson toonitas mitmel korral, et põhiprobleemides ei saa järeleandmisi teha, isegi osalisi mitte. 
Praegu pole aeg arutada Eesti piiride muutmist. 
Meie peatingimuseks peab jääma täielik iseseisvus Tartu rahulepingu alusel. 
Kõigepealt tuleb välja kaubelda N Liidu põhimõtteline nõusolek Eesti taasiseseisvumiseks. 
Kõik muud lepingud saavad tulla alles pärast seda. 
Meie rahvas on väike - veel uusi territooriume tema maa küljest ära lõigata oleks vale, kommenteeris Jaakson kuuldusi, nagu võidaks Eesti küljest eraldada Narva ja teisi alasid. 
Eesti Komitee seisukohaga taotleda Eesti määratlemine okupeeritud riigi staatuses, oli Jaakson täiesti nõus: Me oleme okupeeritud, see on täiesti selge. 
Jaakson mainis uut varianti USA-Eesti suhete arendamiseks, mida on esitatud USA Kongressi ringkondades. 
See põhineks USA Taiwani-poliitika analoogial. 
Jaaksonile antud kava ei meeldinud, kuna tema arvates Eesti ja Taiwani olukord ei ole samastatav. 
Meie tahame päästa oma rahvast, et me rahvas ei upuks võõramaalast laviini. 
USA kavatsust rajada infobüroosid Eestisse hindas Jaakson positiivselt. 
Tema meelest on kindel, et USA ei hakka mingit üleminekuaja valitsust ametlikult tunnustama. 
Taastava Kogu kohta arvas peakonsul, et sel võib olla suurem kaal kui Ülemnõukogul. 
Peaasi, et rahvas sellist kogu usaldaks. 
Rahva tahe loeb kõige rohkem. 
Saadik peab olema rahva ees aus - ta ei tohi valetada, tema sõna peab olema usaldatav. 
Tülid Eestis on kandunud ka siia, kommenteeris Jaakson. 
Washingtonile see loomulikult ei meeldinud. 
Olen püüdnud neid seal rahustada, et tegemist on kasvuraskustega. 
Olen kõnelnud Rüütli, Savisaare ja Merega - kõik nad tahavad täielikku iseseisvust. 
Eesti Komitee juhatuse liikmetel oli USAs palju kohtumisi mõjukate poliitiliste ja äriringkondade esindajatega ning vestlusi ja esinemisi tähtsamates pressikanalites. 
Eesti Komitee Pressitoimkond 
USA tunnustab EV jätkuvalt 
12. mail saabusid Tallinna Ameerika Ühendriikide aseriigisekretäri asetäitja Curtis Kammann, keda saatsid Riigidepartemangu Balti osakonna juhataja Paul Goble ning USA Leningradi konsulaadi töötajad. 
Tegemist on kõige kõrgema USA riigiametniku visiidiga okupeeritud Balti riikidesse alates 1940. aastast. 
Eestis kohtusid USA poliitikud Ülemnõukogu juhataja Nugise, välisminister Meri, idaminister Lippmaa, Eesti Komitee esimehe Kelami, Laari ning vene kogukonna esindaja Volkoviga. 
Moskvas läbirääkimisi pidava Eesti delegatsiooni esindajad andsid külalistele ülevaate läbirääkimiste hetkeseisust Moskvaga, osutades Moskva soovimatusele üldse mingeid läbirääkimisi pidada. 
Delegatsiooni juhi Nugise meelest olevat raske või lausa võimatu oodata, et Gorbatšov oma jäiku seisukohti muudab. 
Midagi väga head ei oodata ka Jeltsinilt, kellel usutakse siiski olevat piisavalt poliitilist taipu Balti riikide iseseisvuse tunnustamiseks, et Läänes loorbereid lõigata. 
Ei saa just öelda, et selline pilt kõrgeid külalisi rõõmustanud oleks. 
Omalt poolt rõhutati, et Ühendriikide mittetunnustamispoliitika jätkub ning et Moskvale on USA seisukoht üheselt selgeks tehtud. 
Loomulikult ei saa USA saata oma merejalaväelasi Eestit vabastama, küll on tal aga võimalik teha N Liidule selgeks, et ilma Balti riikide iseseisvust taastamata pole tal võimalik täitelikult integreeruda ühinevasse Euroopasse. 
Mis puutub majandusliku surve avaldamise võimalustesse, siis sellest USA riigitegelased eriti rääkida ei tahtnud. 
Õige põhjalikult oli juttu viimasel ajal taas üles tõstetud tunnustusküsimusest. 
Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Rüütli USA visiidi edukuse üheks põhjuseks oli see, et ta järgis välisministeeriumi soovitusi ning loobus tunnustuse taotlemisest Eesti Vabariigile, mida Ameerika Ühendriigid niigi ligi 70 aastat tunnustavad. 
Ilmselt toimus Landsbergise mõjul Savisaare visiidi ajal teatav kursimuutus, mis oli niivõrd salajane, et teave sellest ei jõudnud isegi välisministeeriumi. 
Seetõttu olid USA esindajad sunnitud sadu kordi korratud põhimõtteid veel kord Eesti Vabariigi riigimeestele üle rääkima. 
Kuna USA tunnustab jätkuvalt Eesti Vabariiki, siis puuduvat igasugune vajadus uue tunnustamise järele. 
Jutt saab olla vaid diplomaatiliste suhete taastamisest, täpsemalt USA diplomaatiliste esinduste avamisest Eestis. 
See olevat aga arusaadavatel põhjustel võimatu, sest Eesti ei kontrolli oma piire ning on endiselt täielikult Nõukogude armee kontrolli all. 
Diplomaatiliste suhete taastamisele peavad eelnema lepped N Liiduga ning Eesti iseseisvuse tunnustamine viimase poolt. 
Külla aga olevat juba praegu võimalik tihendada sidemeid USA ja Eesti vahel, viimata neid diplomaatilisele tasemele. 
Jutt on infokeskuse avamisest, majanduslikust koostööst jne. 
Suurt huvi tunti ka Eesti sisepoliitilise olukorra vastu. 
Arvati, et suurem sisepoliitiline stabiilsus aitaks kaasa Eesti autoriteedi suurenemisele ning mõjutaks vahest ka Moskvat alustama läbirääkimisi. 
Ohuks ei peetud seejuures mitte poliitiliste erakondade teket (see oli ilmselt hoopis positiivne), vaid jätkuvat lõhet Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu vahel. 
Ameeriklased ei öelnud seda just otseselt välja, kuid nende erakordne huvi Taastava Kogu valimise vastu reetis Ühendriikide poliitikute huvi kogu Eestit ühendava kogu valimise suhtes. 
Ka näisid ameeriklased olevat väga huvitatud sellest, et tegemist oleks ikkagi demokraatliku esinduskoguga. 
Hetkel ei vasta ameeriklaste arusaamadele demokraatiast ilmselt ei EV Ülemnõukogu ega Eesti Kongress. 
Kodakondsusküsimustest rääkides huvitas külalisi, mis saab neist inimestest, kes ei soovi astuda Eesti kodakondsusse. 
Vastus, et nad saavad Eestis loomulikult elamisloa koos kõige juurdekuuluvaga, näis ameerika poliitikuid rahuldavat. 
Arvukalt esitati küsimusi Eesti majandusplaanide kohta. 
Külalised rõhutasid, et normaalse majanduse alus on omandisuhete korrastamine. 
Eestis tuleb vastu võtta palju vajalikke seadusi, esimeses järjekorras välisinvesteeringuid puudutav. 
Ameerika külalised avaldasid kartust, et kui jätkatakse venitamistaktikat, siis rahvas väsib ning eemaldub reformide teostamisest. 
Just venitamine lasi põhja Gorbatšovi majandusuuenduste püüded. 
Kohtumistest jäi kõlama mõte, et maailmale pole oluline ainult Balti riikide iseseisvuse taastamine, vaid ka see, et tegemist oleks demokraatia ning turumajanduse nõuetele vastavate ühiskondadega. 
Eeskätt suudavad Balti riigid end ikkagi ise aidata. 
Muu maailm saab üksnes kõrvalt veidi abi osutada. 
Peamine oleks seejuures aidata Balti rahvastel selgeks õppida, kuidas end ise aidata. 
Toomas T. Tamm 
Eesti välispoliitika paraad 
Suur Kolmik 
Alates eelmise aasta sügisest võib Ameerika Ühendriikides pea iga päev kohata EV rahvasaadikuid, valitsusliikmeid ja teisi ametlikke isikuid. 
Enne neid kohtusid USA mõjukate poliitikutega peamiselt tänases Eestis tõrjutud rahvuslased, kellele kuulus väliseestlaste toetus. 
Ometi ei jõudnud Velliste ega Kelam Bakeri ja Bushini. 
Möödunud aasta kevadel, kui Leedu endine valitsusjuht Kazimiera Prunskiene avas Balti paraadi, kohtudes järjest paljude mõjukate riigipeadega, küsis Edgar Savisaar: Kes on esimene Eesti poliitik, kes kohtub USA presidendi Bushiga? 
Oktoober 1990 andis vastuse: Savisaar. 
Loomulikult oli Savisaare ja Mere kohtumine Bushiga läbimurdeks läänerindel, mis andis trumpe idanaabri vastu. 
Siit algasid aga ka sekeldused Eesti välispoliitikas, mis mõneti kestavad tänaseni. 
Eesti välispoliitikas on välja kujunenud nn suur kolmik - Rüütel, Savisaar ja Meri. 
Suur Kolmik 
Sügisese USA visiidi eel läks Rüütli leeri portfellita minister Lippmaa. 
See tekitas parasjagu pingeid klassivendade Mere ja Lippmaa suhtes. 
Meri ja Savisaar informeerisid tookord Rüütlit ja Lippmaad oma sõidust alles viimasel minutil. 
See, et härrad Rüütel ja Lippmaa siis Bushi palge ette ei ilmunud, tekitas parajat hämmeldust ka USA administratsioonis. 
Sel taustal oli aga Rüütlil ilmselt tõesti põhjust sõitmata jätta ja end segase olukorraga kodumaal välja vabandada. 
Siit ka probleem, mis kestab - Eesti erinevatel poliitilistel jõududel puudub välispoliitikas koordinatsioon. 
Ilmselt arvestas Savisaar, et pärast USA-visiidi kordaminekut võib Rüütlile otsustavalt oma muskleid demonstreerida. 
Võib-olla vedas see sisetunne Savisaart ka natukene alt, sest pärast visiiti vallandunud nn Eesti Watergate (Päevalehe poolt kasutusele võetud termin) ei näidanud Savisaart just kõige paremas valguses. 
Kui välisminister Meri mängiski Savisaarega seda inetut mängu kaasa, siis edaspidi on EV Välisministeerium eemaldunud nii Savisaarest kui ka Rüütlist ja ajab rivaalitsevatest seltskondadest erinevalt küllaltki iseseisvat välispoliitilist joont. 
Välisminister Lennart Merel on selleks ka head võimalused. 
USA Riigidepartemangu ühe informeeritud isiku sõnul sümpatiseerivat Meri väga riigisekretäri Bakerile. 
Arvestades Mere euroopalikku käitumismaneeri ja keelteoskust, mis nii Savisaarel kui Rüütlil pole nii välja arenenud, on see mõistetav. 
Lisaks näib Meri kõige paremini läbi saavat ka peakonsuliga EW saadiku ülesannetes USAs, Ernst Jaaksoniga. 
Ka on Meri kogunud enda ümber välisministeeriumi hulga radikaalselt meelestatud andekaid noori. 
Igal juhul jääb EV Välisministeeriumi poliitika üpris stabiilselt kõige lähemale õigusliku järjepidevuse toetamise printsiibile. 
Rüütli järjekord saabub 
Selle aasta märtsi lõpul kohtusid USA president Bushiga Arnold Rüütel ja Lennart Meri. 
EV Ülemnõukogu esimehe kõhklustest ja ebakindlusest enne visiiti võib ju aru saada, on ju temal kõige tihedamad sidemed endise kommunistliku režiimiga. 
Rüütli kõhklused avaldusid täiel määral enne USA-visiiti kirjutatud kirjas Ernst Jaaksonile: Eelseisev kohtumine võib valmistada Teile hingelisi kõhklusi... 
Minu nimega seostatakse kirjutisi, mis on väliseestlastele solvavad. 
Üks neist, nagu mulle öeldud, olevat ilmunud koguni Toronto Globe and Mail ajalehes. 
Ma ei kavatse seda salata. 
Kuid mu kohus on rõhutada, et mu enda käsi ei ole ühtegi niisugust rida kirjutanud. 
See ja sellesarnane on kirja pandud ilma minu kaastegevuseta ja avaldatud minult luba küsimata. 
Niisugusel alatul viisil püüti inimesi tugevamini siduda nõukogude süsteemiga. 
Endine dissident Vello Kalep süüdistas Rüütlit USA pagulasajalehe Vaba Eesti Sõna veergudel otsesõnu, et praegune EV ÜN esimees osales aastail 1980-83 eestlastest vabadusvõitlejate saatmisel poliitvangidena sunnitöölaagritesse ning aitas kaasa nende karistuse määramisel. 
Pärast Rüütli kohtumist Bushiga ütles aga üks USA administratsiooni kõrge ametnik, et Rüütel jättis president Bushile hea mulje - tasakaalukas esinemine ja mõistlikud argumendid. 
Jaakson iseloomustas Rüütlit: Hr Rüütli ja hr Meri poolt Ameerika valitsusele ettekantud ülevaated praegusest olukorrast Eestis ja vahekorrast N Liiduga olid igatpidi asjalikud. 
Olin isiklikult nende ettekannete tegemise juures, välja arvatud Valges Majas, mis protokolli kohaselt ei oleks olnud kohane. 
Läänerindel muutusteta 
Savisaare teine visiit ei muutnud Eesti poliitiliste jõudude vahekorras ilmselt midagi. 
Eesti liidrite sagenevad külaskäigud Läände on iseenesest muidugi rõõmustav fakt. 
Aitab ju see tunda ennast kindlamini idast tuleva surve ees. 
Pinged suure kolmiku vahel aga näivad endiselt jätkuvat. 
Mainida võiks ju teatud lahkhelisid Eesti-N Liidu läbirääkimisteks end vahendajaks pakkunud Islandi ettepaneku suhtes Mere ja Savisaare vahel. 
Sellesse arusaamatusse sekkus ka EV ÜNi väliskomisjoni esimees Indrek Toome, kes kasutas ühte EV Välisministeeriumi poolt Islandi valitsusele saadetud konfidentsiaalset kirja mitte kõige otstarbekamal moel, avalikustades selle kogu sisu infoagentuurile BNS. 
Huvitav on ka see, et 20. mail sõidab visiidile USAsse Lennart Meri. 
Siinkohal võiks tsiteerida USA Riigidepartemangu Balti osakonna juhataja Paul Goble sõnu: Eesti jaoks on asjad halvad seetõttu, et enne sisemise ühtsuse saavutamist välispoliitikas ei võta ka Moskva teid tõsiselt - ta teab suurepäraselt, kuidas sääraseid vastuolusid õhutada ja ära kasutada. 
Kokkuvõtet lõpetama sobib Ernst Jaaksoni diplomaatiline hinnang: Mõnelgi inimesel võivad olla oma arvamised ja ka kahtlused suundade kohta, kuhu poole meie maa ja rahvas võiks välja jõuda, kui juhtivatel kohtadel on isikud, kelle vastu ei tunta täit usaldust. 
Õnneks on meie rahval siiski niipalju tasakaalu, et raskel ajajärgul võib näha, mis on õige ja mis on võimalik. 
Toomas Kümmel 
Pitsat tembutab 
EV riigiministri korraldusega on alates 2. maist võetud Narva Linnavalitsuse asjaajamises ametlikult kasutusele uus pitsat. 
Oma kaaskirjas annab minister teada, et käivitunud on riikliku sümboolikasüsteemi rakendamine. 
Eesmärgiks on Eesti riigi identifitseerimine kogu maailmas ja haldusüksuste reaalse võimu kinnitamine. 
Pitsat on valmistatud uue tehnoloogia järgi. 
Uue pitsati juurutamine ei läinud siiski mitte päris libedalt. 
Nimelt ei andnud pitsat alguses täisväärtuslikku jäljendit. 
Pandi ta siis paariks päevaks templivärvi sisse likku. 
Ja leotamisest oli abi - pitsat ei puikle enam! 
Jäljend kipub tulema isegi veidi liiga lopsakas... 
Ahto Siig 
Eesti naised N Liidu säilitamise poolt 
20. veebruaril 1991 toimus Moskvas impeeriumimeelse meeleoluga Nõukogude Naiste Komitee pleenum, kus kõik osavõtjad ühehäälselt hääletasid senise Liidu säilitamise poolt. 
Vastuhääli ega erapooletuid ei olnud. 
Hääleõigusliku liikmena võttis sellest osa möödunud aegade kompartei funktsionär Aili Aben ja ajakirja Eesti Naine peatoimetaja Aimi Paalandi. 
Keda nad seal esindasid? 
Vastuse sellele küsimusele annavad Eestimaa Naiste Ühenduse (ENÜ) rahalised näitajad. 
Näiteks 27. veebruaril 1990 oli N Liidu Rahandusministeeriumi eelarvelise teatisega nr 54 Moskvast üle kantud NÜ arvele 30000 rubla. 
Moskva leiba söödi ka 1989. aastal. 
Kuuldavasti ka selle aasta rahaline ülalpidamine ootab juba väljavõtmist... 
Eestimaa naised vahest ei teagi, kelle leiba nad söövad? 
Kohapeal on sellise tegevuse peakoordinaatoriteks kompartei esindaja Silvi-Aire Villo ja Eesti Lapsepõlve Uurimise Instituudi president Ene Grauberg. 
Peaasi aga, et sellenimelise instituudi presidendi visiitkaardid ja muud rekvisiidid on 2800 rubla eest juba tellitud (arve nr 57, 24.09.90). 
Ühtekokku on salatrükiseid ligi 5000 rubla eest. 
Mida on andnud ja mida veel annab selliselt koordineeritud tegevus Eesti rahvale ja Eesti naisele??? 
Moskva-Tallinn transiitvaatleja Õie Kübar 
Mis pole lubatud Rootsi kuningale, on lubatud... 
Tallinna vanalinn on saanud juurde uue vaatamisväärsuse. 
Snelli tiigi ääres jalutav turist või kohalik nautleja märkab Toompea panoraamil kaunilt läikivat taldrikut. 
See pole siiski Eestile appi tõtanud lendav taldrik, vaid Pilstickeri torni kõrvale paigaldatud satelliitantenn. 
Lähiminevikus soovis ka Rootsi kuningas oma lossi katusele samasugust. 
Karl XVI Gustavile vastati eitavalt. 
Väideti, et kuningaloss oli ja on Rootsi rahva pärand ning seda taldrikutega rikkuda pole sobilik. 
Alternatiiviks pakuti kaabeltelevisiooni paigaldamist. 
Kuninga kantselei lõi kaabli vedamiskulud kokku ja loobus, sest arve tulnuks 1 miljoni Rootsi krooni ringis. 
Ja ei saagi kuningas oma residentsis CNNi uudiseid ja põnevaid filme vaadata. 
Eesti Vabariigi RIIGIametnikele sisetelevisiooni paigaldamine läks hoopis hõlpsamalt. 
Arenduskeskus mõtles välja, paigaldajad kutsusid arhitektuurimälestiste kaitsjad kohale ja luba oligi käes. 
Antenni paigaldaja Arne Reino sõnul andis tehnikaime paigaldamiseks loa arhitektuurikaitsja hr. MAAS. 
Kirjalikult pole küll midagi fikseeritud, kuna antud koht pidi olema ajutine. 
Teadagi aga, mida tähendab meie bürokraadile ajutine. 
Antenn pandi kiiresti üles kõige lihtsamini ligipääsetavasse paika, kuigi sobilikumaid ja silmapaistmatumaid kohti oleks ka. 
Villu Sarapik 
Koalitsioonivalituse idee polegi jama 
Rahvarinde muutunud positsiooni tõttu eesti ühiskonnas on praeguse valitsuse olukord kaunis ebakindel. 
See sunnib Edgar Savisaart otsima võimalikke koalitsioonipartnereid. 
Valitsusjuhi konsultatsioonid erinevate erakondade jm poliitiliste ühendustega pole enam saladuseks. 
Neil kohtumiste on Edgar Savisaar ära kuulanud erakondade seisukohad praeguste sõlmküsimuste suhtes, milles üks olulisemaid on omandireform. 
Märksa konfidentsiaalsetemast vestlustest on selgunud, et ühe poliitilise arengu variandina näeb Savisaar koalitsioonivalitsuse moodustamist. 
Valitsuses võimalike muudatuste ajaks on prognoositud juuni algust. 
Arengut võimalike muudatuste suunas võib kiirendada Ülemnõukogus sel nädalal arutusel olnud projekt peaministri ja valitsuse mahavõtmiseks ja ametissekinnitamiseks. 
Valitsuse tärganud huvist erinevate poliitiliste jõudude seisukohtade vastu kõneleb selget keelt EV valitsuse 15. aprilli istungi protokoll. 
Istungil olid arutusel põllumajandussaaduste riiklikud kokkuostuhinnad. 
Riigiministri asetäitjale K. Kilvetile tehti kohustuseks korraldada ettepanekute läbivaatamine Rahvarinde saadikute ühenduse ning saadikurühmade Sodruzhestvo ja Virumaa poolt. 
Küsisime ÜNi saadikute Pavel Jermoshkini ja Pavel Grigorjevi arvamust valitsuse tärganud huvi kohta. 
Pavel Jermoshkin: Mul on jäänud mulje, et Savisaar püüab ükskõik mis hinnaga võimul püsida. 
Valijateregistri ja valimisseaduse eelnõude eesmärk on säilitada Rahvarinde positsioonid. 
ÜN aasta tagasi ja praegu on kaks eri asja. 
Aasta eest oli selge jaotus: venelased ja eestlased. 
Nüüd on toimunud rühmituste moodustumine erinevate huvide alusel. 
Rahvarinne on aru saanud, et demokraatliku kodanikuühiskonna ülesehitamisel tuleb arvestada ka vene kogukonna huve. 
Pavel Grigorjev: Meil on Rahvarinde esindajatega olnud viis kohtumist. 
Neil kohtumistel on osalenud ka Edgar Savisaar ja Marju Lauristin. 
Eesmärgiks on Narvale, Sillamäele ja Kohtla-Järvele löögi andnud emigratsiooniseaduse, samuti keeleseaduse mõnede sätete läbivaatamine. 
Arutasime ka võimalust reguleerida suhteid N Liiduga parlamentaarsel teel ilma ultimatiivsete ühepoolsete sammudeta. 
Kui me leiame ühise keele, võib see välja viia parlamendikoalitsioonile. 
Savisaar tegi ettepaneku läbi töötada koalitsioonivalitsuse moodustamise aluspõhimõtted. 
Meie eesmärgiks on siiski ennekõike parlamendikoalitsioon. 
Jaanus Betlem 
Konservatiivide kongress Kreekas 
27 aastat tagasi loodi DEMOCRAT YOUTH COMMUNITY OF EUROPE (Euroopa Demokraatlik Noorteühendus). 
Sooviks oli ühendada Euroopa mittesotsialistlikud jõud - konservatiivid ja kristlikud demokraadid - ühiste veendumuste alusel. 
14 aastat hiljem, aastal 1978, moodustasid noorteorganisatsioonide emaparteid Euroopa Demokraatliku Liidu (EDU). 
Veel 14 aastat hiljem, aastal 1992, ühinevad kristliku demokraadid ja konservatiivid ka Europarlamendis ühtsesse parlamendigruppi. 
DEMYCi loojate unelm hakkab teoks saama - parempoolsed on liitunult juhtimas Euroopat ühinemise poole. 
2.-5. mail pidas DEMYC Ateenas oma 14. kongressi. 
DEMYCi liikmeskond on saanud jõudsalt täiendust vabanenud Vahe-Euroopa riikidest. 
Nõukogude impeeriumist oli kutsutud Gruusia ja Eesti esindaja. 
Kongressil valiti DEMYCi uus juhtkond. 
Delegaatidel oli au osaleda ka Kreeka peaministri ning parempoolse partei Uus Demokraatia liidri Costas Mitsotakise vastuvõtul. 
Järgnevate aastate üheks peaülesandeks peeti Euroopa ja Aasia parempoolsete koostöö kindlustamist. 
Kogu oma olemasolu vältel on DEMYC olnud jäikadel nõukogudevastastel positsioonidel, toetanud NATO tegevust ja atlantismi, hoidunud suhetest Nõukogude blokiga. 
Vahe-Euroopas toimunud muutused andsid uue näo ka DEMYCile. 
Organisatsiooni juhtkonda valiti esmakordselt esindaja Vahe-Euroopast - Ungari peaministri abi Zoltan Pecze. 
Euroopa konservatiivsete jõudude huvi on üha enam suunatud maailma uute arenevate keskuste - eeskätt Kagu-Aasia poole. 
On tõsiasi, et pikemas perspektiivis viib majanduslik võimsus poliitilise võimuni. 
Jaapan, Korea, Hiina, Taiwan ja teised selle regiooni riigid hakkavad peatselt maailmapoliitikas küllalt tähtsat rolli mängima. 
Peale Vahe-Euroopa vabanemist on juba paljude riikide valitsused hakanud kõige olulisemaks pidama poliitilist stabiilsust. 
Kui see tähendab ebademokraatlike, inimõigusi rikkuvate käsumajanduslike riikide stabiilsest eksistentsi, siis DEMYCi vastvalitud presidendi, sakslase KLAUS WELLE sõnul, ei nõustu DEMYC iial sellega. 
Stabiilsed diktatuurid on stabiilseks ohuks Euroopa rahule. 
DEMYC ei kavatse peatuda enne, kui ka inimesed vabast ja demokraatlikust Rumeeniast, Bulgaariast, Albaaniast, Jugoslaaviast, Gruusiast, Venemaalt või ükskõik mis riigist saavad võrdsed võimalused osaleda vaba ja õitsva Euroopa ülesehitamisel. 
Mis puutub suhtumisse N Liitu, siis noorte parempoolsete meelest ei saa pikaajalist poliitikat üles ehitada üksikutele liidritele. 
Poliitikud tulevad ja lähevad, institutsioonid jäävad. 
Ka Balti riikide küsimus oli kongressil päevakorral. 
Nii Austria kui Saksa kristlikud-demokraadid pakkusid välja resolutsiooni Balti riikide kohta, redaktsioonitoimkond liitis need ning DEMYCi seisukohavõtt sai küllalt sisukas. 
Soovitatakse saata Balti riikidesse üle-euroopaline delegatsioon, ülesandega teha põhjalik ülevaade nende riikide poliitilisest ja majandusolukorrast. 
Euroopa Ühenduse Komisjoni delegatsioon peaks aga määrama ja koordineerima hädavajalikku majandusabi. 
Balti riike soovitakse näha ka Euroopa Nõukogu ja CSCE (Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Nõukogu) liikmetena. 
15. DEMYCi kongress peetakse kahe aasta pärast Helsinkis. 
Tõenäoliselt toimub osa kongressist Tallinnas. 
Tiit Arge 
Politseinikud miilitsamundris 
Et keeleseadus meil toimida ei taha ja muulased eesti keele äraõppimisega ei kiirusta, pole mingi uudis. 
Pole seegi uudis, et paljud miilitsamehed on pärast 1. märtsi oma ametiautod üle värvinud ja sinna POLITSEI peale kirjutanud. 
Siiski võib kuulda, et siin-seal ka mõned politseitööks sobimatud miilitsamehed on lahti lastud. 
Paraku pole kuulnud, et keegi politseisse poleks kõlvanud seetõttu, et ta eesti keelt ei oska. 
Eesti Riiklik Politseiamet koostab ja saadab maakondade ja linnade politseiprefektuuridesse laiali venekeelseid käskkirju. 
Asi puudutab küll peamiselt isikkoosseisu - politseiametnikke jt politseitöötajate ametikohtade juurdeandmist, äravõtmist, uute struktuuride moodustamist jms. 
Autentset tõlget politseiametnike ja -töötajate ametinimetustele ülevalt poolt pole antud ja neid käskkirju ei vaevuta ka tõlkima. 
Näiteks on ühes sellises käskkirjas ametinimetus sotrudnik politsii, mis otsetõlgituna võiks kõlada näiteks politsei kaastöötaja või politseitöötaja. 
Viimane oleks isegi loogiline, sest enne 1. märtsi kasutati ju üldmõistet sotrudnik militsii ehk eesti keeles miilitsatöötaja. 
Põhjust venekeelsete käskkirjade tootmiseks ei maksa kaugelt otsida. 
Nimelt töötab välja ja paneb need tähtsad paberid kokku EV Siseministeeriumi kaadriosakonna ülema abi Leonid Komljuk, kes paraku ei valda meil käibivat riigikeelt. 
Küll töötas ta aga samal ametikohal ka enne 1. märtsi ja seda pikka aega. 
Tõsi küll, tema ametikoha nimetuses pole tehtud mingit kosmeetikat. 
Nagu on kuulda olnud Komljukilt ja temaga kokkupuutunud politseinikelt, peab ta Politseiameti struktuuri- ja staatideküsimused tänaseni kooskõlastama N Liidu Siseministeeriumiga. 
Politseinikelt on aga kuulda, et reorganiseerimiseelsed ja -aegsed lubadused suurest vabadusest ministeeriumi poolt ja uute struktuuride (jaoskonnad, uute ametikohtade sisseviimine, ühtede ametikohtade asendamine teistega jms) muutmisest on jäänud lubadusteks ja kõik olevat kahtlaselt vana aja sarnane. 
Väga keeruline on isegi ühest ametikohast teist teha ilma raha juurde küsimata. 
Veider on ka see, et Politseiametil on olemas oma kaadriteenistus. 
Teiste hulgas on ametis vanemreferent A. Luuk jt eesti nimega ametnikke. 
Millegipärast teeb isikkoosseisu käskkirjad neile aga umbkeelne ametnik ministeeriumist. 
Ja pole kindel, kas prefektuuride kaadritöötajad oma kaadriraamatusse kirjutavad politseiametnik, politsei kaastöötaja või eksimiste vältimiseks sotrudnik politsii. 
Peaasi, et autod said üle värvitud ja uued kirjad ning vapid peale löödud. 
Ehk tuleb kunagi ka kõik muu. 
Jaak Kaljo 
Lisandusi Narva Magadani Maja loole 
Huviline võis Narva uuest probleemist põhiliselt teada saada möödunud laupäevasest Päevalehest. 
Mitmel põhjusel pole võimalik ega otstarbekas kõigist asjaoludest ning peensustest kirjutada päevalehes, ka Päevalehes, need on aga tihtipeale üpris värvikad, põnevad ja nõukogulikult totrad. 
Tüliõunaks on Narvas kangelaste tänavas asuvas majas magadanlaste poolt kinnimakstud 17 kahetoalist korterit   52,4 m2 lõpliku hinnaga 20000 ORi ja 26 kolmetoalist korterit   67 m2 26000 ORi. 
Möödunud talvest alates on neilt juba kolmel korral soliidset lisa sisse nõutud! 
Selle tõttu on ka paar peret kooperatiivist lahkunud. 
Nõukogulikul võidupühal oli andnud võtme tagasi üks solvunud sõjaveteran. 
Mees oli lootnud sooja vastuvõttu, ees aga ootas täiesti tühi korter - ega ei hakka ju ometi põrandal magama. 
Juba käivat majas sees ka mativõtjad - korteritest on kaduma läinud defitsiiti, koguni WC-potte. 
Magadanlastel oli tegelikult tuline õigus pahandada, kuna Magadani Oblastinõukogu Täitevkomitee oli avaldanud oma kirjas 30.04.91 lootust...pikemat aega Kaug-Põhja ekstreemoludes elanud veteranide soojale vastuvõtule Narva Linna Täitevkomitee aparaadi poolt. 
Samast kirjast loeme, et oblastivõimud palusid orderite väljaandmisel mitte nõuda tõendeid sealsetest korteritest väljakirjutamise kohta, vaid anda orderid välja nende poolt esitatud nimekirja alusel ilma kõigi korterisoovijate ja nende pereliikmete kohalesaatmiseta, osade dokumentide esitamisega inimese kohalesaabumisel jne. 
Magadani kooperatiivi esindaja Lija Panshina ütles, et 1983. aastal oli neile antud valida nn vabariikide vahel, kuhu nad soovivad endale kooperatiivkortereid, kas Eestisse, Moldaaviasse või Armeeniasse. 
Eesti kohta oli kohe teada antud, et tegemist tuleb Narva linnaga. 
Panshina on pärit Leningradist. 
Tema isa olnud Kiisa kandist pärit Peterburi eestlane. 
Eestisse kutsub teda vere hääl ja kusagil mujal ei meeldi talle elada. 
Ta on veendunud, et pärast Eesti eraldumist N Liidust saab elu olema imepärane. 
Magadanlased on tõesti sattunud väga totrasse olukorda, osutudes laguneva impeeriumi pantvangideks. 
Narva Linnavalituse nõunik Valeri Lõssenko oli kindel, et kohus otsustab nimelt nii nagu Narva, EV ja Moskva prokuratuuriorganidki: magadanlased sisse kirjutada. 
Ka Narva Linnanõukogu esimees Vladimir Tshuikin on arvamusel, et lähtuda tuleb omandikuuluvusest ja Narval pole õigust magadanlastele ära öelda. 
Mis siin Narvast rääkida, kui EV Prokuratuurgi on sama meelt. 
Võib-olla tuleks Eestilgi luua Läti ja Leedu eeskujul oma alternatiivne prokuratuur? 
Narva Magadani Maja küsimus tuleb arutusele ka Narva Linnavolikogus. 
Loodetavasti sekkub siiski ka EV ÜN. 
Kui seda Jeltsinit ees ei oleks... 
Ahto Siig 
Kahjutulele tõttasid KGB agendid 
Moskvas Tshaikovski uulitsas puhkes 28. märtsi hommikul kell 10 tulekahju. 
Põlema oli läinud USA saatkonna liftitüvik ning sellest terve hoone. 
Kümnekorruselisest majast pages tulistjalu nelisada diplomaati ning saatkonnatöötajat, kahjutuld kiirustasid kustutama nõukogude tuletõrjujad. 
Nende kannul tõttsid soodsat juhust pruukima vähemasti neli tunkedesse riietunud KGB agenti. 
Et leegid olid haaranud katusegi, võisid pritsumehed ülemistel korrustel iseseisvalt ülesandeid lahendada. 
Nad puurisid augud luureteenistuse salaruumidesse, kolasid seal ringi, varastasid arvutikettaid ning muudki salastatud infot. 
Luure Keskagentuur (CIA), kes on keelanud ka uue saatkonnahoone kasutamise, sest seintel on kõrvad ning kõrvades ilusad kõrvarõngad, pidi nüüdki presidendile head nõu andma. 
Bushi käsul ei tohi saatkond enam kasutada salajast infot ega aparatuuri: kõik sõnumid kodeeritakse käsitsi, toimetatakse kulleriga Helsingisse ning saadetakse sealt Washingtoni! 
Tippkohtumise korraldamisel esineb ikka tehnilisi raskusi. 
Valev Ale 
Mis toimus Kinoliidu külaliskorteris 
Majori nimi, kes asja juhtis, polnud mitte Obram, nagu kirjas Päevalehes, vaid major Pavel Boitsov. 
Eelmise pühapäeva Päevalehe esiküljelt võib lugeda rahvusvahelisest olmetülist Kinoliidu korter-ühiselamus Lomonossovi t 8. Seal olevat kaklema läinud eesti kinomees Mark Soosaar ja prantsuse fotograaf Gerard Chovin. 
Raske on tagantjärele kõike taastada, aga tundub, et loo autor on valgustanud toimunut ühe poole silme läbi. 
Prantsusmaal elav eesti filminäitleja Ene Rämmeldi sõnutsi polnud mingist kaklusest juttugi. 
Mark Soosaar, kes seda korterit tihti kasutab, pidanud seal hommikuti seitsme-kaheksa paiku pikki kaugekõnesid. 
Loomulikult tuleb meie sidesüsteemi algelisust arvestades üle ookeani tihti täiel häälel karjuda ja selge see, et nii võib häirida teiste inimeste und. 
Seepärast palunudki prantslasliku temperamendiga Gerard Soosaarel kümne minuti jooksul lahkuda ja öelnud umbes nii, et mees, ole hea ning ära meie lahkumiseni pühapäeval tagasi tule. 
Soosaar vihastanud ja jätkanud mõne aja pärast helistamist. 
Siis võtnud Gerard tal rinnust kinni ja natuke ka kaela ümbert, mis aga mingil juhul polevat võinud põhjustada peapõrutust. 
Igal juhul ei olnud M. S. sellal dushshi all, nagu kirjutab ETA korrespondent. 
Soosaar pahandanud arusaadavalt veel enam ning lubanud seda asja mitte nii jätta. 
Kell kümme hommikul sisenenud ta lõbusas tujus Tallinfilmi baari Harju tänaval ja teinud daamidele komplimente, et kümne paiku olla neid nii palju ja kauneid, üheteistkümne ajal enam mitte. 
Päeval nõudnud ta Kinoliidus Rämmeldi ja Chovini eemaldamist Lomonossovi nr 8. 
Olevat solvatud eesti kinokunsti. 
Vastasel korral ta keelduvat andmast stuudiole üle filmi, millega parajasti töötab. 
Kinnitamata kuuldustel ei olevat esimene katse pöörduda võimuorganite poole andnud tulemusi, kuna põhjust peetud liiga koomiliseks. 
Hommikul teatas Ene Rämmeld toimunust filmilavastaja Jaan Kolbergile, kes elab läheduses. 
Kui Ene Rämmeld ja Gerard Chovin südaöö paiku külast koju tulid, ootasid neid ees kolm mundrimeest. 
Kaks neist kõnelesid ainult vene keelt. 
Majori nimi, kes asja juhtis, polnud mitte Obram, nagu kirjas Päevalehes, vaid major Pavel Boitsov. 
Kohal oli ka Kinoliidu vastutav sekretär Madis Tramberg ja Lauri Leesi. 
Sõbranna vahendusel palus Ene Rämmeld telefonitsi, et Jaan Kolberg tuleks korterisse, sest tema oli monsieur Chovini kutsuja, ja öö tagajärjed võisid kujuneda ettearvamatuiks. 
Soosaar olevat tõepoolest lubanud anda asjale rahvusvahelise kõlapinna, mis võinuks lõppeda sellega, et Gerard Chovinile ei anta enam Eestisse tulekuks viisat. 
Tramberg esitas Kinoliidu ametliku (mitte isikliku!) seisukoha, et kuna Gerard Chovin on rikkunud Eesti seadusi, peab Jaan Kolberg talle koheselt muretsema uue eluaseme. 
See juhtus kell 02 öösel. 
Arusaadavalt Jaan Kolberg seda ei teinud ja nii laiali mindigi. 
Selle segaseks muutunud Eestimaal sündinud loo kommentaariks sobib Jüri Üdi luuletus nooruseast: Viimasel ajal saab Eestimaal alati nalja/ oleneb muidugi kohast/ igal pool küll ei saa/. 
Ene Rämmeldist võib pikemalt lugeda EE järgmises numbris. 
Kinosahistaja 
Pruuli hakkas ametnikuks 
Postimehe poliitikaosakonna ajakirjaniku Tiit Pruuli siirdumist EV Välisministeeriumi pressisekretäri ametikohale võttis mõni ringkond shokeeriva teatena. 
1965. aasta 28. aprillil Tartus sündinud ja kasvanud Tiit Pruulit tunti juba õpingupäevil Tartu 2. keskkoolis sovjetlikku rezhiimi põlgava vabameelse noormehena. 
Tartu Ülikooli ajakirjandustudeng Tiit Pruuli oli Valhalla ja esimese ametlikult registreeritud üliõpilasorganisatsiooni Sodaliciumi energiline aktivist. 
Ei puudunud ta ka fosforiidisõja üritustelt ega sõltumatutelt noortefoorumitelt. 
Tema kirjutised ajakirjanduses puudutasid kõike seda, mida enne perestroikat ei tohtinud avaldada. 
Erilise usinusega uuris Pruuli Välis-Eestiga seonduvat. 
Aastatel 1987-1989, kui Tartu päevalehes hakkasid ilmuma laiemale avalikkusele veel tundmatu Tiit Pruuli rahvusliku vabadusvõitluse ideest kantud artiklid, arvati ta olevat pigem stagna-aastail kannatanud hallipäine ajalooprofessor kui noor ajakirjandustudeng. 
Koos kaasvõitlejatega oli Tiit Pruuli Eesti Üliõpilaste Seltsi taasasutaja (1. detsember 1989). 
Viimasel ajal luges ta ka väliseesti kirjanduse loenguid ülikoolis. 
Välisministeeriumi palgale asus Tiit Pruuli 2. mail. 
Tal ei ole Tallinnas veel korterit ning naine ja tütar jäävad esialgu Tartusse. 
Võrreldes Postimehega kaotas Pruuli palgas 200 ORi. 
Paljude arvates põhjustas Pruuli töökohavahetuse kaasvõitlejate rohkus EV Välisministeeriumis. 
Poliitilises osakonnas töötavad näiteks juba tema õpingukaaslased ja kaasvõitlejad EÜSist, Jüri Luik ja Indrek Kannik, Postimehes regulaarselt kommentaaridega esinev Mart Nutt jt. 
Vastupidiselt Pruulile, siirdus tema eelkäija selles ametis, Mihkel Mutt välisministeeriumist ajakirjandusse! 
Aeg näitab, kuidas sobib vabameelsele Pruulile tume tööülikond, valge särk ja lips. 
Jaak Kaljo 
Supikatel restoranis, supikatel tänaval 
Helsingi õhtud ei meenuta suure seisaku aega. 
Baarid ja ööklubid klientide vähesuse all ei kannata, taksod ei seisa uniselt lõputus rivis. 
Midagi on siiski teisiti kui aasta eest. 
Soome pealinna lehemeeste liit korraldas Ostra Botnia majas majandusdepressioonile pühendatud nn lama -õhtu. 
Soomes on sundpuhkusele saadetud 909 ajakirjandustöötajat (nagu on kombeks öelda Eestis). 
250 neist toimetajad. 
Majanduslik madalseis ei võimalda lehtedel saada nii palju reklaamitulu kui enne. 
Omanikud otsustasid minna äärmuslikku, ehk riskantset teed - saata sundpuhkusele hulk ajakirjanikke. 
Jõudeaega nautivad kolleegid paistsid kurnatud olemisega. 
Veidi aitas tuju tõsta koff-õlu, mille toop maksis baariletis 25 marka. 
Tasuta supi kõrvale - miks ka mitte. 
Et tööandja poolelt kedagi kohal polnud, katsuti paari asjatundlikuma selgitaja abiga jõuda arusaamisele, mis siis ikkagi lahti. 
Palgakulude osa mistahes Soome lehes on meie väljaannetega võrreldes märksa suurem, paberile kulutatakse suhteliselt vähem. 
Kas tõesti näib omanikele, et toimetajate palga kokkuhoid ongi see, mis aitab rentaabluse katastroofilist langust ära hoida? 
Helsingi lehemeeste liidu esimees Maarit Niiniluoto Uusi Suomist, õhtu hing, protesteeris otsustavalt. 
Soome ajakirjanike elu sõltub majanduskonjunktuurist rohkem kui näiteks Taani kolleegidel. 
Igapäine neljasaja tuhande kordne Helsingin Sanomat tapab maha pealinna ja Lõuna-Soome muud päevalehed. 
Parempoolne Uusi Suomi, mille Aamulehti kontsern ära on ostnud, ei saa reklaamiga kuidagi jalgu alla. 
Taanis jälle pole päevalehte, mis teisi väga maha tallaks. 
Kopenhaageni kaks suurt suudavad üksteisega konkureerida ja enam-vähem võrdselt reklaami hankida. 
Muidugi ei ole see kellegi targa juhtimise tagajärg vaid normaalsest elust võrsunud olukord. 
Mida monopoliseerunum keskkond, seda enam tuleb raskel ajal ühissupipadasid tulele panna. 
Ei ole tähtis, kas monopolist on riik või üks perekond. 
Riigi monopoli igatsevad eesti kirjamehed on viidanud eesti kultuuri õitsengule. 
Ometi armastame rõhutada, et meile on lähedasem ise eluõiguse võitnud rukkilill kui kunstväetise peal aretatud punane roos. 
Supiaeg ootab ees meid kõiki. 
Eesti majanduskriis ei ole veel tõeliselt alanud ja kui palju inimesi töö kaotab, seda ei julge siin kirja pannagi. 
Meie kõigi supp Eestis saab olema märksa lahjem kui Ostra Botnias. 
Ei usu, et seda siin restoranides jagama hakatakse. 
Pigem tänavanurkadel ja kangialustes. 
Meie asi on supiaeg väärikalt ja kirumata üle elada. 
Mida rutem algust teha, seda parem. 
Moskva pakkumine hakata arveldama maailmaturu hindades oleks ses mõttes parim algatus. 
Kui üldse tahame nii koduseks muutunud Vene impeeriumist lahti. 
Ei või kindel olla, kas armsal eesti rahval jätkub aru. 
Kas ta ei torma supi peale tuborgi õlut rüüpavat ligimest teibasse ajama? 
Selle asemel, et mõelda, kuidas ise paremini toime tulla. 
IVO KARLEP 
Eestis on sõnavabadus 
Lugesin huviga Eesti Ekspressist Toomas Hendrik Ilvesest kirjutatud lugu. 
Ma näen, et Eestis on sõnavabadus ning selle kandja on just Eesti Ekspress. 
Pole lugenud kuskilt nii andekalt sõnastatud kokkuvõtet Viru hotelli oludest, mis on kahtlemata üks Eesti häbiplekk. 
Mulle meeldis, et intellektuaalsuse poolest tuntud raadiomeest näidati kord ka päris tavalisest inimlikust küljest. 
See mõjus sümpaatselt. 
Jätku sõnavabadusele! 
V. A. 
Moderniseeruv impeerium 
Euroopa taasvallutamise plaan - perestroika 
Eesti lugejal on Lääne ühe tuntuima sovjetoloogi FRANCOISE THOMI seisukohtadega olnud võimalus tutvuda vaid ühel korral, möödunud aasta 2. novembri EE vahendusel. 
Francoise Thom on neli aastat elanud ja õppinud Moskvas. 
Selle aja sisse mahuvad ka sekeldused KGB ja miilitsaga. 
Francoise Thomi enda sõnul polevat olnud eluga N Liidus eriti raske harjuda. 
Algul tundus talle kõik äärmiselt eksootilise ja naljakalt pahupidi pööratuna. 
Francoise Thomi jaoks olid eksootilised ja põnevad kaks esimest impeeriumi pealinnas veedetud aastat. 
Siis hakkas kõik tüütama ja närvidele käima. 
Järgneva kahe aastaga kujunes temast sovjetoloog. 
Ta õppis Läänes omandatud teooriat kohandama konkreetsete sündmuste ja arengute sügavamaks lahtimõtestamiseks. 
See andis ajakirjale The Salisbury Review põhjust kirjutada: Ta on noorte sovjetoloogide põlvkonnas parim, sest mõistab reaalset olukorda N Liidus. 
Sellega erineb ta maneerlikest Oxfordi (St. Anthony College'i) spetsialistidest, kes ei mõista, mida tähendab leninism võimul. 
EE toimetuses kõneles Francoise Thom peamiselt N Liidus aset leidvate muudatuste põhjustest ja isikutest, kes esile on kerkinud. 
Kommunistliku hierarhia võimulhoidmine on käinud mitut rööbiti toimuvat liini kasutades. 
Üks on, tinglikult liigitades, sõjavägi ja KGB, siis partei oma ladviku ja aparaadiga. 
Omaette liik on majandusmehed, majandusega tegelev ajutrust. 
Tundub, nagu tegutseksid need liinid omaette, kuid tegelikult nad ainult täiendavad üksteist. 
Perestroika sarnase muudatuse plaan küpses pikkade aastate jooksul Nõukogude eliidi peades. 
See on sõjaväe, KGB ja majandusekspertide tippseltskond. 
Kuid oma inertsuse poolest tuntud süsteem pole aldis muutusi vastu võtma. 
On üritatud mitmel korral. 
Näiteks Lavrenti Beria alustas perestroikale väga sarnase joone ajamist. 
Neid katseid oli hiljem veel, kuid inertsuse vastulöök sai tugevam. 
Viimaks on Gorbatšov kõige kaugemale jõudnud. 
Esile on kerkinud teisigi figuure. 
Francoise Thom: Sageli küsitakse, kumb on parem demokraat, kas Gorbatšov või Jeltsin. 
Ma arvan, et sellele küsimusele pole võimalik niimoodi vastata. 
Mõlemad on ühe ja sama süsteemi etturid malelaual. 
Nuppude liigutaja on aga keegi teine. 
Kunstlikult loodud Gorbatšovi ja Jeltsini vastasseis aitab erinevaid jõudusid impeeriumis tasakaalus hoida. 
Kumma kasuks see vastasseis ka ei laheneks, võimule jääb ikkagi samade telgitaguste jõudude kontrolli alla olev inimene. 
Kummale, kas Gorbatšovile või Jeltsinile, on Eesti liidrid panuse teinud ja miks, see on ka minu jaoks küsimus. 
Ilmselt aitab Gorbatšovi ja Jeltsini vahel laveerimine ka Eesti ühiskonda ohjes hoida ja üksmeelt esikohale seades vajalikus suunas juhtida. 
Leningradi linnapeal Sobtshakil on Eestiga suhtlemisel tähtis osa täita. 
Ta on vana nomenklatuuri tegelane, kes nüüd uues kuues esineb. 
Ta väljendab oma kõnedes küll kõlavaid seisukohti, kuid tema tegevuse eesmärgiks on impeeriumi koos hoida. 
Ta on üks lüli impeeriumijõudude uues taktikas - perestroikas. 
Francoise Thomi arvates pole perestroikal ainuüksi majanduslik põhjus. 
See on sisuliselt Euroopa taasvallutamise plaan, mida võib võrrelda Molotovi-Ribbentropi 1939. aasta paktiga. 
Selleks, et Lääs usaldaks endist Ida-Euroopa sotsialismileeri, ei piisanud enam ühe vana nomenklatuuri tegelase asemel teise pukkipanekust. 
Selleks oli demokratiseerimise sildi all vaja võimule aidata uued jõud. 
Et arengut oma kontrolli all hoida, oli tarvis luua massiliikumisi. 
Viimaste abil osutus võimalikuks suhteliselt väheste inimeste abil juhtida suuri rahvahulki. 
Et kindlustada massiline osavõtt uutest rahvaliikumistest, käidigi välja rahvuslik kaart. 
Uutele etteotsa aidatud juhtidele tagas piisava populaarsuse rahvustevahelise vastasseisu rõhutamine. 
Nii loodi Baltimaades rahvarinded perestroika ja rahvuslike huvide kaitseks. 
Lauluväljakul 1988 oli esmakordselt pärast 1940. aastat peaaegu kogu eest rahvas uute liidrite kontrolli all, valmis täitma nende käsku. 
Euroopa integratsiooniprotsessi harjal on N Liit Francoise Thomi arvates saavutanud teatud välispoliitilist edu, pakkudes tulevasele ühendatud Euroopale kollektiivse julgeoleku süsteemi varianti. 
Selle vastandpooluseks seatakse N Liidu majanduslik ja poliitiline krahh, mida Lääs teatavasti tõsiselt kardab. 
Sellise kollapsi asemel pakutakse Läänele uuendatud suveräänsete riikide vabatahtlikku ühendust. 
Krahhi vältimiseks vajatakse aga Lääne materiaalset abi. 
Saksamaa ühendamisega õnnestus Francoise Thomi meelest N Liidul see, mis jäi saavutamata 1945. aastal. 
Selle asemel, et kontrollida vaid Ida-Saksamaad, saavutati oma endiste ja praeguste agentide võrgu abil teatav kontroll terve Saksamaa üle. 
Kui tihedalt oli Ida-Saksa agentide võrguga tegelikult infiltreeritud, sellest võib üksikute skandaalide abil vaid nõrga ettekujutuse saada. 
Nüüdseks on selgunud, et agendid on jõudnud ka Saksamaa läänepoolel küllalt kõrgetele ametipostidele. 
Francoise Thom on veendunud, et Baltimaade rahvarinnete taga seisab KGB. 
Kuigi nii mõnigi RRi liidritest ei pruugi seda ise teada. 
Ainukese võimalusena painavat ja amööbina muutuvat süsteemi lõhkuda näeb Francoise Thom mitmeparteisüsteemi. 
See takistab käputäit juhte kõnelemast kogu rahva nimel ja näilise üksmeele sildi all manipuleerimast suurte rahvahulkadega. 
Ehkki ka siin on Francoise Thomi sõnul omad ohud: KGB soovitab oma agentidel infiltreeruda esmajoones liberaalsetesse ja tsentristlikesse erakondadesse, sest need võimaldavad väljendada mitmesuguseid erinevaid vaateid ning on suhteliselt arvuka liikmeskonnaga. 
Samuti on vaja haarata juhtkoht uutes eraettevõtetes ning privatiseerimisprotsessis. 
Lahkudes ütles Francoise Thom: Ma usun, et te saavutate vabaduse! 
Erastamise võimalikkusest 
Kõik Eesti demokraatlikult meelestatud poliitilised jõud on kuulutanud oma eesmärgiks ülemineku turumajandusele. 
Selle eeltingimuseks on suurema osa tootmisvahendite muutmine eraomanduseks. 
Siin on võimalikud kolm erinevat teed, mille vahel tuleb leida õige tasakaal. 
Esimeseks võimaluseks on müüa enamus kinnisvara inimestele või eraettevõtetele raha eest. 
Seda teed pooldab Eesti Vabariigi valitsus, kelle esitatud omandireformi eelnõu paragrahv 35 ütleb ühemõtteliselt, et erastamise peamiseks vormiks on tervikvara müük. 
Millise raha eest müük toimuks? 
Ilmselt rublade eest, kuna tõelist raha rahval praktiliselt ei ole. 
Kahjuks on selle võimaluse elluviimisel rahval liiga vähe ka rublasid. 
Pealegi, hakates Eestis olevat vara erastama OR-de eest, ei suudaks me takistada väärtusetute rublade sissevoolu idast. 
Tulemuseks oleks ajutise kaubakatte loomine Moskvas trükitavale rahale ning Eestis oleva kinnisvara üleminek variisikute kaudu välismaalastele ning N Liidu ettevõtetele. 
Kui aga raha sissevoolu Eestisse piirata, siis arvestatavat erasektorit ei teki ja sotsialistlik majandus säilib meil veel aastakümneid. 
Mõlemad variandid, nii Eestimaa mahamüümine võõrastele kui ka turumajandusele üleminekuga venitamine, on vähemalt kristlikele demokraatidele vastuvõetamatud. 
Kuna praeguses segases olukorras puuduvad võimalused kontrollida raha päritolu, siis annab rublade eest erastamine hiilgava võimaluse raha paigutamiseks ka maffiale. 
Kuigi sellisel viisil erastamine ei ole kasulik Eestile, annab see valitsusele raha üha kasvavate riiklike kulutuste kinnimaksmiseks. 
Et aga erastamisest saadava raha hulk saaks suurem, püüab valitsus hoolega piirata endistele omanikele ja nende pärijatele tagastatava vara hulka ja kompensatsioone. 
MKE variant 
Teise võimaluse riikliku omandi muutmiseks eraomandiks on pakkunud välja maa-erakond. 
Selleks on erastamine osakute kaudu, mis annaks kindlasti parema tulemuse kui kinnisvara müük. 
Probleem tekib osaku arvutamise metoodikaga. 
Kui võetakse aluseks tööpanus, st omal ajal inimestele makstud palk, siis saavad ilmselt kõige suurema osaku omanikeks senised funktsionäärid. 
Vastus tuleb anda ka küsimusele, kas ikka kõik tööd (KGBs, okupatsiooniarmees, parteikomiteedes jne) on olnud Eesti hüvanguks. 
Paremaks lahenduseks oleks osaku jaotamine lähtudes Eestis elatud ajast, kusjuures siin sündinud alaealiste laste eest antaks ka kindla suurusega osak. 
Kuigi erastamine osakute kaudu võimaldab suhteliselt ruttu tekitada omanikeringi, seab ta omamoodi sundolukorda siin elavad muulased. 
Ka nemad saavad osaku, mille eest võivad omada kinnisvara vaid Eestis. 
Kui nad tahaksid repatrieeruda oma isamaale, siis jääksid nad vähemalt esialgu ilma osakuga tagatud kinnisvarast. 
Et mitte takistada soovijate lahkumist, peab aeg osaku otsustamisest kuni vara tegeliku kättesaamiseni olema võimalikult lühike. 
Repatrieerujaile peaks jääma võimalus müüa maha oma korter ja lahkuda saadud rahaga. 
Tõenäoliselt oleks otstarbekas erastada osakute kaudu 10-20% senist riiklikku omandit, mis lubaks enamusel siinsetest elanikest kohe oma korterite peremeheks saada ja võtaks ära suure osa turumajandusega seotud hirmudest. 
Kolmas tee 
Kolmandaks teeks erastamisel on lähtumine eelkõige 1940.a. omandiõiguse täielikust taastamisest, mille kaudu läheks inimeste kätte enamus siinset vara. 
Seda pooldavad kristlikud demokraadid ja loodetavasti ka teised parempoolsed erakonnad. 
Kogu okupatsiooniperioodil võõrandatud omand tuleb tagastada endistele omanikele ja nende pärijatele või kompenseerida väärtpaberitega, mida saab kasutada muu erastatava kinnisvara omandamisel. 
Selleks peaks pärijate ring olema laiem kui praegu kehtiva tsiviilõiguse järgi. 
Kui endisel omanikul puuduvad otsesed järeltulijad, siis peaksid pärijaiks olema vennad-õed, nende lapsed, lapselapsed jne. 
Kui pärija ei taha konkreetset tagastatavat vara (näiteks vanaonu talu) vastu võtta või ei saa seda teha, kuna seal on juba uus omanik, siis saab ta selle väärtuses väärtpaberi. 
Võimalikult kiiresti tuleb läbi viia maa hindamine. 
Kõige kindlam on seda teha kulla alusel. 
Kui iseseisvusajal maksis hektar haritavat maad näiteks kaks untsi kulda, siis praegu on selle hinnaks umbes 700 USD. 
Loomulikult tuleb põllumaa hind diferentseerida vastavalt boniteedile. 
Ka linnades olnud krundid tuleb ära hinnata. 
Nende väärtus on võrratult suurem. 
See on nii kogu maailmas. 
Näiteks maksab Jaapani keisri palee ja seda ümbritseva pargi all olev maa rohkem kui kogu Kanada põllumaa kokku. 
Kindlasti on ka Tallinna kesklinnas asuva krundi hind suurem kui 100 ha Võrumaal. 
Üheks võimaluseks kruntide tõelise hinna teadasaamiseks oleks avalik oksjon (valuuta eest ja välismaalastele) 3-5 krundi peale. 
Õige hind kindlustab kruntide maksumuse õiglase kompenseerimise neile, kellele krunte tagastada ei saa, kuna sinna on ehitatud juba uus hoone. 
Arvelduskroon 
Normaalses ühiskonnas peaks saama väärtpabereid osta ja müüa, kuid kahjuks ei ole see Eestis võimalik enne oma raha kehtestamist. 
Rubla väärtuse kiire languse tõttu peaks vara olema hinnatud ja ka väärtpaberid välja antud rublast sõltumatus stabiilses vääringus. 
Selleks võiks olla näiteks arvelduskroon, mille kursi rubla ja teiste valuutade suhtes määrab kindlaks Eesti Pank. 
See oleks hea eeltöö oma rahareformiks. 
Mida hakata peale kompensatsiooniks saadud väärtpaberitega? 
Kõigepealt saab nende eest päriseks osta korteri, kus elatakse, või omandada oksjonil senisest parema elupaiga. 
Palju riiklikke ettevõtteid on juba muudetud riiklikeks aktsiaseltsideks. 
Nende aktsiate omandamine väärtpaberi eest saab peamiseks teeks riikliku tööstuse viimisel erakätesse. 
Näiteks loobub mees oma vanaisa suurest talust ja saab selle eest väärtpaberi. 
Ta lepib kokku mitme sõbraga, kes said samuti väga suure kompensatsiooni, ja nad omandavad tehase Dvigatel aktsiate kontrollpaki. 
Siis otsustavad juba nemad, kes tehast juhib ning mida seal toota. 
Nende peamine huvi on, et tootmine annaks kasumit ja aktsionärid saaksid dividende. 
Kui tehas peaks pankrotti minema, jäävad ka aktsionärid oma rahast ilma. 
Järelikult on nad oma kapitali valesti paigutanud või langetanud omanikena valesid otsuseid. 
Õiglusest lähtumine, st riigi poolt röövitud omandi tagastamine või selle kompenseerimine ei ole ainult aateline, vaid vägagi pragmaatiline samm. 
See tagab valdava osa omandi ülemineku Eesti Vabariigi kodanike kätte ja seega eestlaste jäämise peremeesteks oma põlisel kodumaal. 
Illar Hallaste 
Ameerika Kristuse ootel 
Kui Kungla rahvas kaheksakümnendate aastate algul lookas laua taha pidu pidama istus, ei valmistanud seltskondliku vestlusteema leidmine tavaliselt raskusi. 
Üksmeelselt kiruti tolleaegseid juhte, kes suurema osa meie liha- ja vorstitoodangust Venemaale saatsid ja oma rahva nälga jätsid. 
Visati nalja dünamiidiga seatapmisest, mis liha itta lennutab, kõrvad ja jalad aga meile jätab. 
Oma jao said ka idanaabrid, kes olevat peaasjalikult Eesti põllumeeste toodanguga endal hinge sees pidanud, meile midagi vajalikku vastu andmata. 
Alles siis, kui venelased banaane hakkasid nõudma, oli kadunud Leonid Iljitsh sunnitud vastama: A v Estonii eto ne rastjot. 
Asi läks iga aastaga üha hullemaks. 
Ümberehitamine süütas lootusekiire. 
Lõpeks vaid röövimine ja lubataks meil kaubelda kellega ise tahame. 
Inglise või- ja peekonituru taasvallutamine paistis olevat kuude küsimus. 
Avaldati arvamust, et liiduvabariikidevaheline kauplemine peaks toimuma maailmaturu hindades, kui me muidugi üldse nendega kaubelda tahame. 
Kui veel Inturist kogu Eestis teenitava valuuta Tallinnasse jätaks, ei tohiks Soomele järelejõudmine kaua aega võtta. 
Seega valitses seisukoht, et oleme väikesed, aga tublid ja kui meile liiga ei tehtaks, oleks kõik suurepärane. 
See määraski ilmselt järgmised sammud. 
Kõigepealt võeti kontrolli alla postkontorid, et nad midagi väärtuslikku Eestist välja ei saadaks. 
Seejärel süvenes veendumus, et turismisüsteem NSV Liidus on korraldatud peamiselt selleks, et ülejäänud 14 vabariigi esindajad saaksid Eestis kaubajahil käia. 
Eriti kindlad olid selles need, kes ise Moskvasse või Leningradi sõites sõpradelt ja sugulastelt pika nimekirja kaasa võtsid, et ei ununeks, mida tuua. 
Ametnikud, fotograafid ja trükkalid said hulga tööd, ostjad ja müüjad hulga tüli. 
Ainult osta on ostukaardiga üha vähem. 
Kommunismilaev ei tahtnud edasi minna sellepärast, et kogu aur läks vile peale. 
Meil paistab põhienergia kuluvat sellele, et kaitsta seda, mida polegi. 
Heureka 
Enam pole süüdi Moskva, vaid meie oma ettevõtted, kes toodangu seal maha müüvad, kus selle eest rohkem makstakse või midagi vajalikku vastu saab. 
Peaministri andmetel (Päevaleht 1.05.91) avastati viimase kahe kuu jooksul majanduspiiri kontrollpunktides litsenseerimata kaupa 1,8 miljoni rubla eest. 
Seega iga tubli eestimaalase kohta oleks kaupa kaduma läinud enam kui poole rubla eest kuus. 
Seda eeldusel, et midagi vastu ei oleks toodud. 
Vilet on aga rohkem kui rubla eest. 
Maikuusse on kavandatud raud-, vee- ja õhuteede kontrolli alla võtmine, sealhulgas ka reisijate pakkide kontroll. 
Selle tulemusel tõestame iseendale, et meie hädades pole süüdi vedurite tootmisele aluse pannud A. Stephenson ega Nõukogude lennunduskorüfee A. Tupolev. 
Et aga süüdlane peab tingimata olema, jääb üle süüdistada UFOsid, kes kahtlaselt tihti Eesti vahet lendavad ja lahkudes tollideklaratsiooni ei esita. 
Senine taktika hakkab end igatahes ammendama. 
Vaevalt me Tallinnas valitseva piimanappuse juures nõudma hakkame, et ostukaardi valdaja pudeli kohapeal tühjaks jooks, sest muidu pole teada, keda ta joodab või kuhu pudeli saadab. 
Kas kontroll-patrull-aktsioon oli siis asjatu? 
Kindlasti mitte. 
Senised sammud on kaasa aidanud meie olukorra paremale mõistmisele, oma tegeliku viletsuse tunnetamisele. 
Teame nüüd, et karjasaaduste tootmine suurenes meil peamiselt tänu väljastpoolt ostetavale jõusöödale. 
Nõustume, et idast tulnud nafta, gaas, mitmesugused toorained ja materjalid on meile ikkagi vajalikud. 
Hakkame tunnetama, et naftadollaritest tilkus meile siiski rohkem, kui meie teenitud valuutat ära viidi. 
Kunagine unistus - maailmaturu hinnad ja kauplemine kõva valuuta eest - ähvardab õige pea tõeks saada. 
Müüa on meil aga nii vähe ja osta oleks vaja nii palju. 
Ning letis kallist liha vaadates igatseb mõnigi tagasi aegu, mil kõrvu ja jalgu vabalt saada oli. 
See, et me sotsialismuse ehitamist, mis vanahärra Mauruse prohvetlike sõnade kohaselt paljudele Siberis lõppes, omal tahtel ette ei võtnud, on tulevikkus silmas pidades nõrgaks lohutuseks. 
Kokkuvõttes on tegemist lausa ajaloolise pöördega meie majanduslikus mõtlemises. 
Hakkame vabanema oma Karlssoni-kompleksist, st arvamusest, et just meie oleme kõige targemad, töökamad ja parajamalt paksemad. 
Hoopis vastupidi - alles tuleb kõvasti õppima, töötama ja ka saleduskuuri pidama hakata. 
Miski on mäda 
Artikli eesmärgiks ei ole valitud tee õigsust kahtluse alla seada ja liidulepingu kasuks agiteerida. 
Kui keegi pärast viiekümneaastast ahelatesolekut üritab jälle käima õppida, on kukkumine päris loomulik. 
Kuid mis jõud meid püsti tõstaks? 
Ei oska nimetada ühtki riiki maailmas, kus majandust paneks liikuma mõni muu jõud peale inimeste ahnuse. 
Kui soovime vähem shokeerivalt väljenduda, võime seda nimetada ka isiklikuks huviks ja sooviks parandada oma heaolu. 
Võib tekkida küsimus, et kuhu jääb siis tehnika progress? 
Kuid eks firmad eralda raha uurimistöödele ikka selleks, et konkurente lüüa ja suuremaid kasumeid teenida. 
Paradoksaalsel kombel peetakse ülalloetletud omadusi, meie majanduse ainukest lootust, lausa kuritegelikeks. 
Selles osas on üksmeelsed nii paljud kirjutised eestimeelsetes ajalehtedes kui ka raadiojaama Lootus saated. 
Tekib hirm võimaliku konsolideerumise ja selle tagajärgede ees. 
Kirutakse endisi omanikke ja uusrikkaid. 
Ettevõtlikkus on häbiasi. 
Neid, kes kasvava endastmõistetavusega nõuavad, et teised (kes?) neid või nende lapsi üleval peaksid, ei kiru keegi. 
Eitamata sotsiaalsete kaitsemehhanismide vajalikkust ja oskusliku majanduspoliitika abil ettevõtlikkuse suunamist, tundub siiski, et miski on meie hinnangutes väga paigast ära. 
Hugo Raudsepp laseb oma Ameerika Kristuses ühel peategelastest öelda: Eesti noor ja kehv riik vajab teistsugust jumalat kui see vaeserahva ja igasuguste hulguste patroon. 
Me vajame jumalat, kes õhutaks ettevõtlikkust, soodustaks majanduslikku jõukust, tõstaks maa viljakust ja kindlustaks marga kurssi. 
Ning kuigi selle jumala kummardamisega kaasnevad liialdused annavad ka edaspidi komöödiakirjanikele ainet, äratab ta siiski rohkem usaldust kui viimased viiskümmend aastat valitsenud prohvetid. 
Juhan Teder 
Eesti Vabariigi esimesel aastapäeval 
Nädal tagasi sai täis aasta Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. 
Paraku möödus tähtpäev suurema kisa-kärata. 
Ju siis pole millegi üle rõõmustada. 
Eesti Vabariigi bürokraadid ei tunne rahva vastu sugugi suuremat huvi kui Eesti NSV bürokraadid. 
EV pole osutunud sõbralikuks paigaks kultuurile ja noortele perekondadele. 
Nendeta pole Eestil paraku tulevikku. 
Aasta tagasi tundus tulevik üldse kaunim ja helgem. 
See, et N Liidu majanduskriis meid endasse haarab, oli enamusele selge. 
Küll aga usuti, et Eesti suudab püsida majandusreformi teostamise esirinnas. 
Paraku on administratiivselt juhitav turumajandus jätnud vähemalt lääneriikide meelest Eesti maha mitte ainult Lätist-Leedust, vaid peagi ka Ukrainast. 
Aeg oleks lõppude-lõpuks loobuda oluliste otsuste edasilükkamisest, käivitada omandi- ja maareform, asuda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes edendama ettevõtlust, luua Eestis soodsad tegutsemisvõimalused väliskapitalile. 
Kui Savisaare valitsus jätkab talle omast jaanalinnupoliitikat ning topib rasket probleemi nähes pea liiva alla, on tal aeg minna. 
Kõige rohkem teeb muret siiski eetikakriis. 
Lausa meeleheitliku innuga järgitakse ENSV tavasid. 
Vaadakem kasvõi, mis toimub represseeritutega. 
Esmapilgul oleks nagu kõik korras: siin-seal pannakse püsti monumente, rehabiliteerituile hakatakse maksma pensionilisa. 
Kristlike demokraatide rahustamiseks lisati pensionilisa saajate hulka ka vastupanuliikumises osalejad. 
Keda pidas sotsiaalministeerium selle all silmas? 
Võimalusi tõlgendusteks on liig palju. 
Suur osa metsavendadest ei kuulu rehabiliteerimisele. 
Nende hulka kuuluvad inimesed, kes omasid relva, osalesid röövimisel või terroristlikes aktsioonides. 
Ei saa ju Eesti Vabariik rehabiliteerida mehi, kes käisid sõjajärgsetel aastatel mööda Nõukogude Eestit tukk või midagi veel vägevamat taskus, tegid endale toidu hankimiseks tühjaks mõne kooperatiivkaupluse või - hoidku Jumal! - koguni mõne julgeolekutöötaja lahingus teise ilma saatsid. 
Aga meie õiguskaitseorganitelt ei saa tegelikult midagi erilist ka nõuda. 
Püsib ju näiteks Eesti Vabariigi ühe kõrgema õigusalase ametikoha peal omaaegne Tartu Riikliku Ülikooli partorg Advig Kiris, kelle teened ülikooli puhastamisel teisitimõtlevates tudengitest olid omal ajal õige suured. 
Kuulsin hiljaaegu üht keskealist prouat ohkamas: Oh mind rumalukest! 
Oleksin ikka pidanud omal ajal sinna komparteisse astuma, siis oleksin praegu tehtud tegelane. 
Tegelikult tulnuks vaid õigel ajal parteist välja astuda - ja kus ma siis praegu oleksin... 
Eesti Vabariigi II aastapäevaks on kõik ilmselt teisiti. 
Oleme üle saanud esialgsetest kõhklustest. 
Nagu üks mees siirdume sel tähelepanuväärsel päeval Vabaduse platsile, kanname suuri ja väikseid sini-must-valgeid lippe ning riigiisade portreesid. 
Marsime ja tunneme elust rõõmu. 
Ajakirjandus pajatab meile iseseisvusteel saavutatud edusammudest ning sellest, kuidas me varsti Lätile elatustaseme poolest mitte ainult järele ei jõua, vaid ka mööda põrutame. 
Kõik on jälle nagu enne. 
Kõik on hästi. 
Märt Vaar 
Kana teenis rohkem kui kaevur 
Kus see kõik toimus? 
Bulgaarias? 
Poolas? 
Mongoolias? 
Vietnamis? 
Vaadates ja tundes Eesti majanduse pidevat langust, võime reageerida mitut viisi. 
Üks on otsida süüdlast (Moskva, Savisaar, maffia, eestlaste vaimne allakäik jne), ja teine on kaotada lootust. 
Võimalike süüdlaste loetelus langeb peamine vastutus ikkagi Kremlile, eriti sm Pavlovi rahvamajanduspoliitikale. 
Eestlased, oleme vaimselt palju tervemad kui ise tahaksime arvata. 
Peegli ees näpuga näidata pole küll suurt mõtet. 
Samuti on põhjendamatu kartus, et me ei saagi oma majandusele enam jalgu alla. 
Et kartust hajutada, kirjeldaksin üht teist majandust, mis hiljuti paistis veel rohkem allakäinuna kui meie oma. 
Selles majanduses olid hinnad kaua külmutatud, kuid raha hulk aina kasvas. 
Kuigi ametlik statistika näitas, et inflatsioon oli madal, ei uskunud seda keegi. 
Samal ajal langes toodang ja kasvas üldine defitsiit. 
Ametliku hinna eest sai veel vaid üüri maksta ja mõnda talongikaupa või bussi- ja rongipileteid osta. 
Suur osa elanike tehinguid toimus naturaalmajanduslikult. 
Tihti reisiti sadu kilomeetreid paljaks varastatud rongides või nende katustel lootuses, et mõne vana eseme või riide eest leiaks midagi süüa. 
Ettevõttevaheline äri käis peaaegu kõik vahetuskauba kaudu. 
Riigi tegelikuks valuutaks muutusid USA Lucky Strike sigaretid. 
Kahesaja pläru eest, mis maksid USA sõjaväe kasarmus (ehk valuutakaupluses) tervenisti dollari, maksti kohalikus rahas keskmise töölise kolme kuu palk. 
Seega võib öelda, et musta turu kursi järgi oli keskmine palk umbes neli dollarit aastas. 
Kriisi lõpuks tõusis kahesaja paberossi hind kahe aasta palgani, ehk keskmise töölise palk langes viiekümne USA sendini aastas. 
Loomulikult toimis must turg, kus tarbekaupade hinnad ületasid riigihindu umbes 20 kuni 200 korda. 
Näiteks või turuhind oli 130 korda kõrgem ametlikust. 
Sellistes tingimustes teenis kana munemisega rohkem kui keskmine söekaevur oma tööga. 
Kuna oli selge, et raha kaotab oma väärtust, osteti kokku igasugust kestvat kaupa. 
Alguses kadusid seep, tikud ja zhiletiterad. 
Lõpuks kadus peaaegu kõik, välja arvatud mõned täiesti ebavajalikud esemed. 
Ka ettevõtted ostsid kokku nii palju kui said ja müüsid nii vähe kui võimalik, saades vajalikku sularaha mõne musta tehingu eest. 
Töölised, teades, et raha kaotab oma väärtust ja poes pole midagi osta, käisid tööl ainult talongide saamiseks. 
Töö intensiivsus langes ennenägematult madalale. 
Tegeldi peamiselt äritsemise või aedvilja kasvatamisega. 
Tööliste ergutamiseks hakkasid ettevõtted palka maksma osaliselt toidus ja muus kaubas. 
Eksport langes veel madalamale kui Taanis, ja sellest moodustas üle 90 protsendi tooraine, eriti süsi, puit ja vanaraud. 
Impordist maksis kaks kolmandikku kinni välisabi. 
Inimeste ebavõrdsus kasvas tunduvalt, põhjenduseks seadusevastane tegevus. 
Võltsiti raamatupidamist, ei makstud makse. 
Seaduste rikkumine muutus tavaliseks, demoraliseerides neidki, kes ei saanud või ei nõustunud selles osalema. 
Lõpuks olid majanduspoliitikud hädas, kuna ükski proovitud ravi ei toonud paranemist. 
Kus see kõik toimus? 
Bulgaarias? 
Poolas? 
Mongoolias? 
Vietnamis? 
Ei, selline olukord valitses Lääne-Saksamaal 1948. aastal. 
Olles ära proovinud kõik võimalikud poolikud sammud ja nõksud, otsustati radikaalse majandusprogrammi kasuks. 
Pärast mõnda ebamäärast ja keerulist aastat võttis majandus hoo sisse. 
Ja SLV-st on juba ammu saanud üsna meeldiv elamispaik. 
Kuigi taasiseseisvuvat Eestit ja sõjajärgset Lääne-Saksamaad ei saa üks-üheselt võrrelda, oleme mõnes mõttes sarnased. 
Lõpetuseks meenutagem, et Saksa kogemused on osa eesti rahva ajaloost. 
Palju Eesti pagulasi viibis siis Saksamaa põgenikelaagrites ja elas selle aja üle. 
Ardo Hansson, Helsingi 
Loomisel on Tallinna Kaubandus-Tööstuskoja arbitraažikohus 
Veel selle aasta numbri sees peaks Eestis tegevust alustama uue nimega kohtuorgan - vahekohus, mis hakkab tegutsema Tallinna Kaubandus-Tööstuskoja juures. 
Justiitsminister Jüri Raidla käis hiljuti Rootsis, kus ta muude kohtumiste hulgas sai kokku ka Stockholmi kaubanduskoja vahekohtu direktoriga. 
Uue vahekohtu loomiseks Eestisse on aga vaja tutvuda rahvusvahelise õiguse ja teiste riikide kogemustega. 
Rootslastega lepitigi vastava abi suhtes kokku. 
Mis asi see vahekohus õieti on? 
Jüri Raidla: Meil on siiamaani nimetatud riiklikku vahekohut arbitraazhiks. 
Eesti keelde tõlgituna tähendabki arbitraazh vahekohut. 
Praeguseni pole ka Ülemnõukogus mõistetud, et vahekohus (VK) on mitteriiklik institutsioon. 
Põhimõtteliselt jagunevad VK kaheks: institutsionaalsed, st alaliselt tegutsevad ja ühiskondliku organisatsiooni staatuses olevad ning vahekohus ad hoc, mis luuakse pooltevahelisel kokkuleppel konkreetse vaidluse lahendamiseks. 
VK sisulise arbitraazhina on omane turumajanduslikule süsteemile, kus majandussuhetes on kõrgeimaks väärtuseks leping. 
Kui sõlmitakse suured majanduslepingud, siis valivad partnerid ise, kuidas lahendatakse nendevahelised võimalikud vaidlused. 
Kokkuleppe alusel kirjutatakse lepingus, et vaidlused lahendatakse näiteks Stockholmi kaubanduskoja VK-s või Tallinna Kaubandus-Tööstuskoja arbitraazhikohtus. 
Kui vastavat tingimust konkreetse VK suhtes pole lepingus kindlaks määratud, võivad lepingupooled endale hiljem valida sobiva VK. 
See tähendab, et pooled ei alluta ennast riigikohtute süsteemile. 
Jüri Raidla sõnul võimaldab VK loomist ka Eesti protsessiseadusandlus. 
Maailmapraktika näitab, et VK-d töötavad reeglina kaubandus-tööstuskodade juures. 
Vabaturumaades lahendab VK küsimuse tavaõigus. 
Meil on olukord teine ja VK asutamiseks on vajalik parlamendi seadus. 
Kuidas ja milliste õigusnormide alusel VK töötab? 
J. R.: VK tegevust reguleerivad rahvusvahelise õiguse normid. 
On olemas selline organ nagu ÜRO Rahvusvaheline Kaubandusõiguse Komisjon. 
Selle poolt on vastu võetud arbitraazhikohtute mudelseadus ja tööreglement. 
VK sees kui ka väljaspoolt. 
Kui tahetakse saada vastava kvalifikatsiooniga asjatundjat, võib vahekohtuniku kutsuda isegi teisest riigist. 
Arbiiter saab oma tegevuse eest korralikku tasu. 
Raha tasuvad lepinguosalised, kes hiljem jaotavad kulud vastavalt protsessi käigule. 
Miks on arbitraazhikohtud maailmas levinud ja milleks neid meile vaja on? 
J. R.: Vaidluste lahendamise protsess on väga kiire; võimalus valida kohut ja kohtunikke; otsuste täitmine on väga kiire, otsused on lõplikud ja soovituslikud; tegemist on sajandipikkuse traditsiooniga. 
Helsingi lõpp-aktis sisaldub soovitus: kaubanduslepingutes soovitatakse vaidlusi lahendada kolmandate riikide arbitraazhides. 
Nii sisaldub N Liidu ja USA 1977.a. kokkuleppes soovitus Stockholmi arbitraazhi kohta. 
Tallinna vahekohtuga tegeleme seetõttu, et Eesti olukord ja asend on vahekohtu tööks soodsad. 
N Liidu ja Balti riikide puhul on selgelt näha, et meeleldi antaks oma vaidlused taolise vahekohtu ja mitte riikliku arbitraazhi vahendada. 
Tallinnas võiks ka lahendada Ida ja Lääne ettevõtete majandusvaidlusi. 
Meie tippjuristid tunnevad piisavalt hästi N Liidu ja Balti riikide seadusandlust ning valdavad vene keelt. 
Ka on neil märksa pikemaajalisem kontakt Läänega. 
Samuti kujuneb linnadest, kus on vahekohus, ärikontaktide sõlmimise koht. 
Valminud on projekt Eesti Vabariigi seadus Tallinna Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraazhikohtust. 
Seda dokumenti ei või põhimõtteliselt vastu võtta valitsus, kuna tegemist on õigusemõistmisega ning võimude lahususe printsiibist tuleb kinni pidada. 
Ülejäänud dokumendid töötab juba välja Kaubandus-Tööstuskoda. 
Analoogseid ideid on ka teistes Balti riikides ja linn, kes suudab vahekohtu varem luua, saab algusest peale parema väljundi. 
Vahekohtutes ei ole vaidluste hulk kuigi suur. 
Stockholmi vahekohtus on aastas 30-40 uut vaidlust. 
Loodetavasti jõuab ÜN seaduse vastu võtta veel enne suvepuhkusele minekut. 
Siis oleks suvel võimalik tegelda teiste dokumentide ja korraldusküsimustega ning sügisest Vahekohus juba tööle panna. 
Millega rootslased meid aidata saaksid? 
J. R.: Tõin Rootsist kaasa mudelseaduse, näidisreglemendi ja muud vastavat kirjandust. 
Stockholmi vahekohtu spetsialistid olid nõus meid ka edaspidi konsulteerima. 
Vahekohtu juhid pidasid võimalikuks meie spetside koolitamist Rootsis. 
Ülalnimetatud seaduseelnõud on tutvustatud ka N Liidu liiduvabariikide, Leningradi ja Moskva linnajuhtide Tallinna nõupidamistel ning J. Raidla sõnul on see leidnud head vastukaja. 
Projekti põhiautorid on Tallinna Kaubandus-Tööstuskoja direktor Tammoja ja peaarbiitri asetäitja Andres Hallmägi. 
Enn Uus 
Moskva kaup Tallinna börsile 
Vene vahendajad pakuvad igasugust kaupa 
Moskva vahendusettevõtjate huvi Eesti vastu hakkab tõusma. 
Meie rahata olukord loob börsisarnaseks vahenduslaadaks kõik võimalused. 
Moskva kooperatiiv Mosremstroi asutati kolme aasta eest. 
Hakati lepingu korras maju remontima. 
Nii tekitati algkapital. 
Edasi asuti tegutsema Moskva kaubabörsil, enne seda omandati pealinna lähedase Lõtkarino linna kommertspangas veerand põhikirjafondist. 
Venemaal tegutsevad praegu mõned arvestatavad börsid Moskvas, Leningradis, Karagandas, kus pakutakse kõike. 
Eestis, teame, on puudus toormest, tahame Venemaa börsidelt seda hankida, ütles Mosremstroi kooperatiivi esimees Konstantin Shvarts. 
Ta on optimist ja arvab, et Eestiski võiks kujuneda kaubabörs. 
Meilt saavad kliendid infot, mis kaubad mis hinnaga börsil liiguvad. 
Meie kaudu saab ka osta. 
Kõige suurem börs Liidus on Rossiiskaja tovarno-sõrovaja birzha, kus tegutseb ka Mosremstroi. 
Teised kaubabörsid on nõrgemad. 
Konstantin Shvarts teab, et kavas on tekitada sõjaväekaupade börs. 
Vene ärimehed on optimistlikud. 
Kui veel pool aastat tagasi oli ühiskonnas tunda kooperatiivide vastast hoiakut, siis Konstantin Shvartsi arvates on viimasel ajal rahvas hakanud aru saama kapitalismi möödapääsmatusest. 
Moskvas on ettevõtluse poolest esirinnas Oktoobri rajoon, kus on registreeritud ka Venemaa noorte miljonäride klubi. 
Rahvas toetab Vene valitsust ja Jeltsinit, ütles Konstantin Shvarts, Gorbatshov püsib KGB toel. 
Äsja ülikooli lõpetanud füüsikuna ei kahtle Shvarts oma edukuses. 
Venemaa on astumas noorte intelligentsete ärimeest ajastusse. 
Mosremstroi Tallinna esindaja Harald Tehver vastab teile telefonil 529341. 
Jaak Kaljo 
Järjekordne sajandi projekt Muuga lahte 
Muuga lahe ääres elavad kodanikud on ärevil. 
Paar nädalat tagasi ilmusid kooperatiivi Lepikust aladele mõõdistajad. 
Kooperatiivi liikmele Mati Remmikule sai teatavaks nafta- ja bituumeniterminaali ehituse kava. 
Mati Remmiku arvates on see viimane puhas lahesopp Tallinna läheduses ja kuigi siia ehitamine on odavam, ei kaalu see üles tuhandetele põliselanikele ja suvitajatele tehtavat kahju. 
Kunagi saadeti palvekiri Moskvasse 
Aiaotsa küla elanik Enn Sau: Kümmekond aastat tagasi, Uussadama ehituse projekteerimise ajal, plaaniti samuti laht täis ehitada. 
Siis saadeti 12 tuhande allkirjaga avaldus Moskvasse. 
Saabunud eksperdid veendusid, et tegemist on tõesti puhketsooniga, mitte inimtühja alaga nagu neile väideti, ja sadam nihutati ida poole. 
Enn Sau on kindel, et maarendist saadavad 100000 dollarit, nagu praegu jutud on, ei kompenseeri elanike rahu. 
Kaovad läbirändavad luiged, pardid, vesi võib reostuda, kaob paiga elamis- ja puhkeväärtus. 
Alles mõni aeg tagasi pakkus üks Soome ärimees Enn Saule maja eest pool miljonit FIM-i puhtaana käteen. 
Terminaali ilmumisega kaotaksid sealsed elamud suurema osa oma väärtusest. 
Ja üleüldse ei saa Enn Sau aru, miks ei võiks terminaale ehitada sinna, kuhu nad esialgselt planeeriti - Uussadama idakülge. 
Kui Eesti tahab vabaks ja vabariigiks, siis tuleb ise enese eest hoolitsema hakata, arvab Viimsi enesekindel vallavanem Ants Lindemann. 
Tunda on, et vallas asjad liiguvad. 
Mitte igal vallavanemal pole ametisõitudeks NISSAN SUNNY't ja täielikku ülevaadet naftatehnoloogia seadmetest. 
Lindemann käis koos maakonna ja vabariigi esindajatega tutvumas Porvoo terminaalidega. 
Ja ta ütleb: Seal sai minule selgeks, et see kurat ei olegi nii must, nagu paistab. 
Ta võib suisa valge olla. 
Vallavanema seletuse kohaselt peaksid praeguse Uussadama kõrval tegutsema hakkama kaks aktsiaseltsi. 
Naftaga tegeleks NESTE ja EESTI KÜTUSE ühisfirma ning bituumeniga Rootsi, Venetsueela ja Eesti Kommunaalameti ärimehed. 
Vallavanem viitas 7. mai vallavolikogu põhimõttelisele nõusolekule terminaali ehitamiseks. 
Segadus Viimsi valla volikogus 
Muuga küla saadik Viimsi valla volikogus Hillar Sepp oma arust terminaali ehitamise poolt ei hääletanud. 
Oli olnud pikk ja segane jutt ja kõlama oli jäänud vajadus sanitaartsoonide järele, juhul kui naftasadam Muuga lahte tuleb. 
Samamoodi oli asjast aru saanud ka teine saadik Ants Tamp. 
Hillar Sepp sooviks valla funktsionääridelt Soome ja Rootsi õppereiside asemel abi kevadiste külvitööde korraldamisel. 
Muuga küla saadik ei ole rahul talunikele maade tagastamise käiguga. 
Viimsi sai teisena vabariigis valla õigused, aga 1,5 aasta jooksul pole ühtegi talu registreeritud. 
Vallavanema väitel on vald nii tihedalt asustatud, et siiani pole talude registreerimine võimalik olnud. 
Segadused on kruntide jagamisega. 
Viimsi vald peatas uute suvemajade ehituse, aga Arno Allmannile ja mõnele veel on individuaalkrunte eraldatud ning vallavanema sõnul jätkatakse. 
Eesti teed korda, Viimsisse uued koolimajad 
Vallavanem Ants Lindemann loodab aktsiaseltsidelt saadavast rendirahast ehitada valda uusi koole. 
Viimsi Keskkool on üle rahvastatud. 
Dollarisadu peaks ka Eesti teed korda tegema. 
Hr Lindemann arvab: Leiti võimalus teha korralikku bituumenit, et Eesti Vabariik saaks ometi korraliku teekatte. 
Kohalikud elanikud neisse väiteisse ei usu. 
Hillar Sepp teab rääkida, et pool vallast saadavatest maksudest (ca 3 milj) pidi jääma valla käsutusse. 
Maakond eraldas vaid 1,6 miljonit. 
Sama võib juhtuda terminaali alla jääva maa-ala rendiga, arvab Enn Sau. 
Rahulolematus on vallandanud allkirjade kogumise kampaania, milles lisaks protestile terminaalide vastu asetatakse kahtluse alla vallavanema sobivus ametikohale. 
Koos on juba üle 600 allkirja. 
Andrus Villem 
Romaan Tarmo Urbi meeletust elust 
Harri Sirola. 
Kaksi kaupunkia. 
Gummerus Kirjapaino Oy. 
Jyväskylä-Helsinki, 1991. 
Liigutakse kultuuriringkondades, vanglas ja eripsühhiaatriahaiglas. 
Saame ülevaate Tallinna öistest joomakohtadest. 
Mida sa hing veel rohkem ihkad? 
Soome raamatuturg on tohutu, inimesel, kes esimest korda satub Helsingis suurde raamatupoodi, läheb silme ees kirjuks. 
Ent millega köitis minu tähelepanu tuhandete ja tuhandete raamatute seas Sirola romaan? 
Soome tänapäeva proosas ma ei orienteeru, impulss oli kirjandusväline. 
Esmalt tõmbas pealkiri. 
Kui järele mõelda, siis olen oma elu ikka elanud kahe linna vahel. 
Alul olid nendeks Tartu ja Elva, siis Tartu ja Tallinn, siis Moskva ja Tallinn, nüüd Maardu ja Tallinn. 
Seejärel meenus, et Henn-Kaarel Hellatil on korralik ulmenovell Kaks linna. 
Et Dickensil on ajalooline romaan Jutustus kahest linnast. 
Ja üldse: kujundis k a k s l i n n a peitub midagi süvaeksistentsiaalset, marginaalset kahevahelolekut, konfliktset. 
Küllap on seda liigagi palju raamatupoe riiulilt võtmiseks ja avamiseks. 
Ning siis tuleb pauk - tiitellehel on pühendus Tarmo Urbile! 
Kas tõesti sellele, kellega ma koos ülikoolis käisin? 
Vaevalt. 
Ent samal leheküljel tänatakse Vello Väärtnõu, Toomas Urbi, Priit Künnapast ja teisi. 
Uskumatu, kuid tõenäosusteooria välistab juhuslike kokkulangevuste nii suure hulga, järelikult ikka sellele samale Tarmo Urbile, seiklejale ja boheemlasele, heale lauljale ja dissidendile, kes oma näitlejast vennaga meie tatisest hädariigist minema purjetas ja kuuldavasti Ameerikas elab. 
Hakkasin sirvima, jõudsin lõppu. 
Ja nüüd järgneb teine pauk, antagu andeks mu egoism, aga minu jaoks olulisem esimesest. 
Romaan on täpselt sama paks kui minu Kurbmäng Paabelis, viimasel 493. tekstileheküljel on samuti üheksa trükirida nagu minu romaaniski. 
Võimatu, ent tõsi. 
Kust hankida 200 marka (1400 rubla?) raamatu ostmiseks? 
Nagu ikka, aitavad hõimuvendadest sõbrad. 
Ja lugemismulje? 
Selge, realistlik, pikkade, ent täpsete kirjeldustega ning individualiseeritud dialoogidega (eestlased räägivad soome-eesti segakeelt) tänapäevaproosa. 
Algab laeva Tallinna saabumisega, antakse üsna dokumentaalseid pilte hotelli Viru põrgust, restoranidest, röövijatest ja ärikatest, nende kommetest. 
Ei puudu nuhidki, sovjetismi sümbolid. 
Lugu areneb loogiliselt, autor valdab romaanitehnikat, oskab oma arvukat tegelaskonda formeerida, iga tegelast karakteriseerida, talle funktsiooni leida. 
Isegi aeg on mõõdetav, vahetevahel teatakse, kui palju kell näitab, kui palju eelmisest sündmusest aega möödunud on. 
Räägitakse meil mõni aasta tagasi populaarseid vene- ja riigivastaseid anekdoote. 
Meie olude käsitlemisel pole paljudele soomlastele omast naiivsust. 
Üldhoiakult lahe, ent aus. 
Palju poliitikat. 
Autor on jäädavalt inimõiguste, demokraatia ja vabaduse poolt. 
Lõviosa mahust kuulub KGB-le, selle hüdra tegevuse ja tavade paljastamisele. 
Liigutakse kultuuriringkondades, vanglas ja eripsühhiaatriahaiglas. 
Saame ülevaate Tallinna öistest joomakohtadest. 
Mida sa hing veel rohkem ihkad? 
Ja Tarmo Urb? 
Tema on Maks Semperina peategelane, tema venna Tooma nimeks on romaanis Ants Semper. 
Usutavasti on tegemist küllaltki tõelähedase ja faktitruu ülevaatega Tarmo Urbi meeletust ja traagilisest elust, arvan, et kõigil tegelastel on reaalse prototüübid. 
Ent pole tutvustaja ülesanne neid kasvõi oletamisi avada, jäägu see maiuspala lugeja pureda. 
Ja kui ma selle ülipõneva ja aktuaalse loo siin lõpuni ära räägiksin, kas leidubki siis enam kirjastajat, kes selle eesti keeles avaldaks? 
Seda aga tuleks ilmtingimata teha, ja kohe, sest romaan jutustab meist, autor on näinud neidki tahke, millest meie harilikult mööda vaatame. 
Ja küllap raamatulettidelt haarataks see nagu soe sai. 
Perkele, jälle on soomlased meist ette jõudnud. 
Nagu 1939. ja 1940. aastal. 
Olev Remsu 
Uudisraamat 
Kommenteerib Vaapo Vaher 
* Teet Kallas on surmapõlgav mees. 
Autoriteeti kaotada ei põlga. 
Suuremeelselt heidab ta meie näljast ulguvaile kriitikuile järada raamatutäie noorpõlvevärsse. 
NAINE LÕVI SELJAS on luulekogu nimi, aga võiks vabalt olla ka Mees tiigri kukil, sedavõrd riskantne näib mulle see Teedu luuleloomal sõit. 
Eriti kui ta lauludele soovitakse ligineda kõrgluule mallidega, ja iseäranis, kui seda teevad Tartu noored maurid. 
Ent teisalt - karta pole midagi, rumal oleks häbeneda seda, mis kord südameverega kirjutet. 
Kallas on Kallas - siiralt jonnakas idealist. 
Raamatus on sees ka kirjaniku alkoholi-aastad, mõni seesugune laul seisab püsti enesehaletsusel, teine tõuseb deliiriumi jubedusteni (sel valusal öö sel valusal ööl...). 
Luulelised eeskujud on kohati üpris väljaloetavad: Prévert, Ehin... 
Ja imelikul kombel on raamatus vanapaliku, mõni salm otsekui Vanapagana enda kirjutatud. 
Eraldi kiidusõnad tahan lausuda raamatukese kujundajale, Aare Haugile, nii mõnusate kaantega kogu ei tea enam ammu. 
(Väljaandja - Eesti Raamat) 
* Avo Üpruselt tuli (ka läbi Eesti Raamatu) teine luulevihik HÄLIN JA AEG. 
Parafraas on pealetükkiv, kipub lugedes näpunäitena jälitama. 
Ent aeg on Üpruse jaoks oluline kriteerium, peaaegu et ülim (esimese luulekogu nimi oli tal Aja raamat). 
Ajas selginevad kõik muud väärtused: tõde, ilu, usk, igavene au, valguse ja varju lõppematu võitlus. 
Kohati on Üprus oma vahetuses kaitsetu, sagedamini vaapab aga värsid üle vene poeesiale omase pateetilise koorikuga (Jüri Kukele pühendatud Y blokk jmt). 
Vanglatest läbi käinud mehena sobiks talle otsene naturaalsus enam, praegu krampub mehe sisemine kirg ohtrasõnaseks literatuuriks. 
*Eesti Muinsuskaitse Selts ja kirjastus Valgus panid kaante vahele Johannes Aaviku ja Friedebert Tuglase kirjavahetuse nime all KULTUURILUGU KIRJAPEEGLIS. 
Väljaande koostas ja üksikasjalikult kommenteeris Helgi Vihma. 
Hüva materjal, mina hankisin selle endale Raekoja platsi muinsuskaitselaste müügiputkast. 
*Kirjandusloolastele ja -huvilistele lasi Eesti Raamat välja Meelik Kahu EESTI PSEUDONÜÜMIDE LEKSIKONI 1. köite, mis hõlmab aastaid 1821-1900. 
*Müügile on jõudnud ka Johannes Kõpu MÄLESTUSTE RADADEL 3. ja 4. köide. 
Nii et lugu on koos. 
Muide, Kõpu meenutused pole Eesti Raamatu memuaarsarjas mitte esimene teos, nagu hiljuti ekslikult väitsin, esimene oli Ella Ilbak. 
Pardon, mea culpa! 
Evangeelium UFO-usulistele 
Igor Volke. 
UFO-raamat. 
Tallinn, Perioodika 1991, 96 lk. 
Tasub meenutada klassikust ulmekirjanikku Kilgore Trouti, kelle ühe traagilise jutu sisu on lühidalt järgmine: Lendava taldrikuga saabus Maale olend Zog, et selgitada, kuidas sõdasid ära hoida ja vähktõvest võitu saada. 
Need teated tõi ta planeet Margolt, kus elanikud vahetavad mõtteid peeretuste ja stepptantsu abil. 
Zog maandus öösel Connecticutis. 
Vaevalt oli ta õhulaev maad puudutanud, kui ta nägi, et lähedal põleb maja. 
Ta tormas majja, püüdes peeretuste ja stepptantsuga inimesi hoiatada kohutava ohu eest, mis neid ähvardab. 
Perekonnapea lõi Zogil golfikepiga pea lõhki 
(Kurt Vonnegut, Tshempionide eine, Tln 1978, lk. 56) 
Kui peaks moodustatama kaks parteid - UFO pooldajad ja nende vastased -, siis ei astuks ma kummassegi. 
Ühelt poolt pole põhjust kahelda, et maavälised tsivilisatsioonid on olemas, teiselt poolt aga puudub nende kontaktidest Maa elanikega tõestus. 
Kriitikute rünnakuid ennetades on Igor Volke oma UFO-raamatus ka ise pakkunud nii poolt- kui vastuargumente. 
Ei ole mingeid konkreetseid tõendeid selle kohta, et UFO-d oleksid maaväliste mõistuslike ühiskondade seadmed (Colorado Ülikooli UFO-uurimiskomisjoni otsus 1969.a.; lk 15). 
Sama seisukohta väljendab ka Enrico Fermi paradoks: Maailm peaks kihisema mõistuslikust elust, mis suhtleb, teeb külaskäike, asustab uusi piirkondi, kasutab energiat, sooritab aktiivset kõrgtehnoloogilist tegevust /-/ Kuid me vaatame öötaevast, kuulame taevast raadioteleskoopidega, radarid skaneerivad ümbrust, hoiame meeled ja silmad avatud - ega näe neist jälgegi (92). 
UFO pooldajana leiab Volke siiski, et nähtused, mida me anomaalseks nimetame, ongi see vähene, mis kummutab väite, et me ei näe neist jälgegi (93). 
Tegemist on paraku tüüpilise paralogismi ehk eksijäreldusega. 
Kõik anomaalsed nähtused ei pea sugugi osutama maavälistele tsivilisatsioonidele. 
Volke raamatus, milles kirjeldatud hulganisti erinevaid juhtumeid, on käsitlemist leidnud ka unenäod, poltergeist ja palju muudki, mida võib liigitada pigem optiliste või elektromagnetiliste nähtuste kilda. 
Tõestusmaterjalideks on vaid asjaosaliste seletused ja autori joonised. 
Fotod puuduvad. 
Raamatust ei selgu, kas sündmuspaikadelt on leitud midagi konkreetset (keemilist, füüsilist). 
Juhtumeid on uuritud ainult nn biolokatsiooni meetodil, ehk nõiavitsa abil, mis võib aga osutada mis tahes magnetilistele nähtustele. 
Pea kõikide juhtumitega on seotud hüpnoos ja hirmutunne (stepptantsu, tõsi küll, pole täheldatud), mis osutab nähtuse kuulumisele psühholoogia valdkonda. 
Seda võimalust ei eita ka Volke, tsiteerides Carl Gustav Jungi, kes osutab kollektiivse psüühika võimalikele muutustele, mida UFO-fenomen võib endaga kaasa tuua. 
Nagu temagi vihjab, on sellel fenomenil tegelikult kujuneva religiooni tunnused. 
Volke märgib: Tuumapotentsiaali vallandamine valmistas ette globaalprobleemide teadvustumise, mis peegeldus võimalike kosmiliste vahekohtunike kohaloleku idees. 
Uue usu eeldused olid olemas (90). 
Lk 4 leiab ta aga vajaliku olevat otsida vastust küsimusele, kas UFO on meie haigus või tundmatu eluvorm või hoopiski vahemees inimese ja jumala vahel. 
Sellele küsimusele annab vastuse Ada-tädi, kes kohtus tulnukatega juba 1942. aastal. 
Igaühel peab oma päsmer peas olema, et öelda, mis asi miski on, olevat ufolased talle sõnanud (päsmer=margapuu, lk 33). 
Inglastel e Sue ja John Dayle olevat nad aga 1974. a teatanud, et inimesed on nende jaoks vaid geneetiline eksperiment, mille arengut nad jälgivad (19). 
Kas ei kõla see kokku eelpool pakutud vahekohtuniku rolliga? 
Jah, kui hingepõhjani naiivne olla. 
Antud ajahetkel (mis ei välista teistsugust otsustust teistsugusel ajahetkel) on mõistuspärasem käsitleda UFO-fenomeni siiski tagajärjena sellele kvalitatiivsele nihkele, mis toimus inimkonna teadvuses seoses tuuma- ja kosmoseajastusse astumisega, ning vaadelda seda kujuneva religioonina. 
Et viimast mõista, tuleks teha lühike ekskurss ajalukku. 
On ju inimene ammusest ajast seisnud vastakuti tundmatuga, Universumi määramatusega. 
See on teda kohutanud ja sundinud enda jaoks mõtestama. 
Levinum viis tundmatut seletada on olnud samastada see jumala(te)ga, kellel mingidki tunnetatavad piirid, olgu siis jumalaks keegi nähtamatu taevas või kujutagu ta endast maailma olemust või universaalset printsiipi. 
Kui ilmus Kristus, sooritas ta imetegusid. 
Algul uskusid teda võib-olla ainult lapsed, nagu see on praegu UFO-degi puhul, sest see vastas nende ihalusele müütilise (muinasloolise) järele, kuid pikkade sajandite jooksul imbus müüt osa inimkonna teadvusesse ja kinnistus seal usundina, kuna seda niimoodi propageeriti. 
Tuumaajastul jääksid Kristuse imeteod paraku napiks, et masse mõjustada. 
Kuid UFO-fenomenil on just need eeldused. 
Veel pole ilmunud tõelisi prohveteid (kui ilmutuslikud UFO-juhtumid välja arvata), kuid teisalt on usu personifitseerimine jumala kaudu end võib-olla juba ka ammendanud. 
Tänapäeva pühakodadeks on ülikoolid-instituudid ning prohveteiks loendamatud komisjonid. 
Paljudest neist, kes on end ikka ateistiks pidanud, on tegelikult saanud uus-usklikud. 
UFO-usk on tingitud samasugusest vajadusest Universumit mõista ja seletada, nagu see oli iidsetelgi aegadel. 
Tase on vaid teine, kuivõrd teisenenud on kogu inimkonna teadvus. 
Ükski usk ei ole alguses massiline, kuid see-eest tuleb täheldada jüngrite suhtelist rohkust. 
Ka UFO-piibleid on juba liikvel, tõsi küll, siiani peamiselt inglise keeles. 
Kuid küllap need kunagi ka tõlgitakse. 
Nõnda kujutab ju ka Igor Volke UFO-raamat endast vaid ühe jüngri tagasihoidlikku evangeeliumi õigeusklike juhtumistest ufoajastul. 
Raamat ei tõesta midagi, kuid üritab veenda. 
Saamaks aga koguduse liikmeks, tuleb esmalt jõuda UFO-kogemuseni (loe: kaemuseni) ja seejärel täita ankeet, mille näidis UFO-raamatu lõpus. 
Sic! 
Ülo Mattheus 
Purgiõlleta Tartu 
Arrakust, Pääsukesest ja natuke Tartu vaimust 
Ja siis mõtlesin ma oma teist purgiõlut lõpetades, et küll tahaks korraks Tartusse minna - enne kui varakapitalismi pahed sinna jõuavad, läheb ikka oma paar aastat! 
Õieti öeldes kavatsesin algul pühenduda kahe meie keskmise põlve kunstiklassiku Jüri Arraku ja Tiit Pääsukese personaalnäituste (esimesel Vaalas, teisel Tartu Kunstimuuseumis) vaatlusele, kuid segane aeg sunnib ka siin laiali valguma. 
Kas ongi kellelgi aega kaevata mõne kunstniku loomingus sügavuti? 
Seda enam, et veidi kobavates otsingutes sumpavad kunstnikud isegi. 
Arraku varjud 
Arrak on Vaalas korraldanud temaatilise sooloetenduse Varjud müüril. 
Arrak on muidugi selline proff (pealegi suure produktiivsusega), kes võib sarnaseid etendusi lausa käisest puistata. 
Siin on raske üldse mingeid hinnanguid anda. 
Näib, et Boris Bernsteinil on õigus: Arraku tulevasel biograafial tulebki keskenduda mitte niivõrd hinnangutele kuivõrd interpretatsioonidele. 
Pole sugugi juhuslik, et just Arrak on ette jäänud sellistele rasketele kahuritele nagu Bernstein ja Lotman - vaevalt, et mõne minimalisti kallal saakski nii hästi oma vaimu teritada. 
Nii pakub kunstnik ka seekord tänulikku interpretatsiooniainet - juba on ta oma intervjuudes käiku lasknud Platoni koopaallegooria. 
Kõik Arraku loomingust tuntud mütoloogilised persoonid on muutunud varjudeks müüril. 
Samas ei ole nad üldsegi varjud - kunstnik pole kuskil viidanud ei varju jätjale ega ka valgusallikale. 
Varasemast loomingust tuttavad tegelased on redutseeritud skeemideks. 
Need on varjud, kuid seda mitte otseses, vaid metafoorses tähenduses. 
Oma groteski aetud autoportrees on Arrak asetanud end plangu ja müüri vahele ja keegi ei tea, mis asju ta seal ajab. 
Küll aga torkab silma teatud tehniline mehhanitsism, mille kaudu Arrak viimastel aastatel oma ideid realiseerib. 
Eks seegi ole professionaalsuse tunnus, kui see ainult tuimaks vorpimiseks kätte ei lähe. 
Pääsukese eksperimendid 
Tiit Pääsukese otsingud on kindlasti rohkem maali- kui ideekesksed. 
Tartus pakub ta ise võimaluse võrrelda klassikalist ja eksperimenteerivat Pääsukest. 
Kataloogi eessõna järgi on kunstnik öelnud, et ta on läinud räpakamaks ja see on tõsi. 
Esialgu pole veel küll täiesti kindel, kas kujuneb kõigest sellest Pääsukese uus maalilisus. 
Nii või teisiti on meil tegemist kahe kunstniku näitusega, kellel on seljataga aastatepikkune looming, mis jääb alati taustaks, vaatamata sellele, mida nad edaspidi ette võtta kavatsevad. 
Müüti Arrakust või Pääsukesest võib ju keegi noor radikaal kangutama hakata, kuid kardan, et mehed seisavad siiski väga kindlalt. 
Rauakolaga askeldajad klassikuiks? 
Suurte ümberkorralduste tuhinas on eesti kunstielus hakanud toimuma kummalisi asju. 
Andestage mulle, kuid järjest kummalisemaid tõmblusi tuleb Tartu poolt. 
Nüüd on lõpuks seal tänu Luulik Kokamäe ja Tiit Pääsukese näitustele kunstimuuseumis üks korralik kaaluga uuema kunsti väljapanek ja ma loodan, et Tartu kriitika pöörab sellele ka väärilist tähelepanu. 
Vähemalt sel määral nagu Agu Pildi näitusele. 
Ma usun, et Pilt on maailmamainega moekunstnik ja ega tema suveniirseid akvarellegi pole paha vaadata. 
Samas ei saa ma kuidagi aru võitlevast teesist, mille järgi kogu eesti kunstikriitika on sellise kaliibriga kunstniku maha maganud (ja seda juba aastate pikku!). 
Pole vaja lisada, et mõeldud on pealinna kriitikuid. 
Siis veel Enriko Talvistu intervjuu Olev Subbiga. 
Mina küll nii tark ei olnud, et aru saada, kas oli tegemist kärnaga akadeemiku pihta või järjekordse koha kättenäitamisega kogu pealinna konjunktuurile. 
Ja lõpuks loeme Priidu Beieri arutlust avangardismist Tartu kunstis. 
Tuleb välja, et igasugune rauakolaga askeldamine on juba klassika. 
Pean tunnistama, et nüüd olen lõplikult kaotanud orientiiri. 
Kogu aeg olen veidi skeptiliselt suhtunud mõistesse järelpallaslikkus, nüüd aga on olemas veel mingi neopallaslikkus. 
Küllap leiaks Kostabi selts veel postneopallase. 
Kindlasti on mu iroonia kohatu - Tartu on tänu Kunstiülikooli filiaalile täienenud mitme andeka noore maalijaga, kes õnneks lähtuvad mitte Tallinna plangumaalijate laadist, vaid korralikust eesti ajaloolisest traditsioonist. 
Kui Tartu kunstil tekib tulevikus jälle heal tasemel eripära, on kõik korras. 
Kunstisituatsioon ei taandu nii primitiivselt Tallinna akademismile ja Tartu avangardismile. 
Kogu maailma kunstiseis on praegu äärmisel põnev, kõiki vaevab küsimus, mis tuleb pärast postmodernismi ja transavangardi. 
Tegelgem pigem selle kontekstiga! 
Ja teema lõpetuseks veidi isiklikku: kuidagi ei tahaks, et siinne arutelu kvalifitseeritakse endise tartlase kompleksina   la läks Tartust ära, hakkas kohe tartlasi sõimama. 
Esiteks peaksid tartlased väga hästi teadma, et ma ei läinud Tartust ära vabatahtlikult, kuid mis seal ikka - pole ka ilmselt põhjust vastu rinda taguda ja reklaamida ennast tartlasena emigratsioonis. 
Üks selline Tartu patrioot on lõpetanud emigratsioonis Amsterdamis. 
Siit ka see jutt. 
Ja kõige lõpuks võiks tartlaste lohutuseks öelda, et ega ka pealinnas kõik asjad korras pole. 
Segasest ajast johtuvaid deformatsioone kohtab siingi. 
Nagu näiteks äärmiselt sümptomaatiline juhtum Teuvo Salmise näitusega Adamson-Ericu muuseumis. 
Vaevalt on siinmail nähtud nii grandioosset näituse avamist - terve orkester, multivisioonid, virnade kaupa purgiõlut, eesti seltsielu eliit - juba sellepärast üksi tasus terve korrus eesti kunsti klassiku töödest puhtaks teha. 
Küll on ikka raske soomlastele oma võlga tasuda! 
Ja siis mõtlesin ma oma teist purgiõlut lõpetades, et küll tahaks korraks Tartusse minna - enne kui varakapitalismi pahed sinna jõuavad, läheb ikka oma paar aastat! 
Mis sellest, et ei nüüd ega tulevikus soomlased Gallén-Kallela muuseumis Ilmar Kruusamäe näitust ei korralda. 
Ants Juske 
Flirdi viljad? 
OI OI skulptuur kevadnäitusel! 
Lastehaigused on ju paratamatud. 
Kuigi on ka selliseid hädasid, mis jäävad külge kergemeelsest flirdist ja ebasiirast liiderlikkusest. 
Iseenesest pole ju idee, et kunstis peegeldub ühiskonna seisund mingi originaalsus. 
Enamgi, see võib olla vale. 
Kevadnäituse skulptuuriväljapanek aga lausa sunnib sellele seosele mõtlema. 
Kunstiliikidest on just skulptuur olnud vana korra poolt kõige angazheeritum ja kandis kaua punase mooloki märki oma patusel ihul. 
Põhjus on lihtne. 
Skulptuur nõuab tehnilist baasi ja on kallis. 
Maksti aga ainult ettevilistatud viisijuppide arranzheerimise eest. 
Tulemuseks saadi kohmakaid nõukogulikke derivaate klassikalisest plastikast. 
Kevadnäituse ekspositsioon näitab selget püüdu nendest traditsioonidest vabaneda. 
Klassikalises skulptuuritraditsioonis koolitatud skulptorite peades on hakanud miski liikuma ja see on hea. 
Head kavatsused on aga paljastanud üpris tõsise probleemipuntra, mis muide ohustab kogu praegust Eesti kunsti, kuid eriti skulptuuri. 
Nimelt on liiga laialt levinud usk, et avangardism, selle modernistlik osa, üldse kogu tänapäevane kunst on nii lihtne, et sellele lähenemiseks piisab meil antavast traditsioonilisest (halvas mõttes) kunstiharidusest ja pinnapealsest ettekujutusest mujal sündivast. 
On õige, et avangardne kunst järgnes traditsioonile, kuid suures osas rajati ta oma eelkäija varemeile. 
Mitte niivõrd lõhutud vaaside ja puttode kildudele ja äranarritud monumentide räsitud postamentidele, kuivõrd äärmiselt sügavatele muutustele inimeste maailmatunnetuses. 
Avangardism oma sügavamas tähenduses ei põhine pelgalt esteetilistel eksperimentidel, vaid mõtlemise-tunnetuse abstraheerumisel, teisenemisel märkide tasandini, keeleni. 
Sellist uut mõtlemist, muide nagu ka eelmist, ei saa lihtsalt võtta nagu viina, seda saab omandada. 
Kui kiiresti või aeglaselt, on iseküsimus ja ei sõltu ainult oludest või isiksuse kvaliteedist, vaid pigem nende koosmõjust. 
Näib, et seda vaimse kultuuri põhitõde ei mõisteta või ei viitsita ilmselt tõsiasjadeni langeda. 
Kunstis on aga mõningane mõtlemiskultuuri põhitõdede omandamine paratamatu, kui soovitakse teha midagi, mis kõlaks vastu kogu kultuuri kontekstis. 
Näitus ise on nende probleemide huvitav ja õpetlik illustratsioon. 
Parimad tööd on need, mis mingistki küljest toetuvad traditsioonilisele plastikale. 
Need tööd on ausad ja usutavad, olgu või lihtsameelsed või saamatud. 
On ka väga häid skulptuure. 
Aga Jumal hoidku - see saamatute moderne elementidega taiestik! 
Üks näiteks püüab uskuma panna, et juhuslikult paigaldatud traaditükk omab tähendust. 
Ta eksib. 
Nii nagu juhuslikkus omab tähendust traditsioonilises kunstis ja teda tuntakse seal juhuslikkusena, nii on juhuslikkus tema ise ka modernismis. 
See on ABC, mida võib seletada vaid algkooli joonistamise tunnis. 
On see kultuuripuudus või sulitemp? 
Kõik see kokku loobitud vineer, puidujäätmed ja kurikuulus modernismi klassikaline vahend - traat, mis kokku annavad isegi esteetilist vaakumit välistava tulemuse. 
Vaakum on väga pingeline situatsioon, mis iseenesest ei teki. 
Iseenesest tekib ainult praht. 
On see junk-art või? 
Siiski hea, et skulptuuris on jääminek. 
Lastehaigused on ju paratamatud. 
Kuigi on ka selliseid hädasid, mis jäävad külge kergemeelsest flirdist ja ebasiirast liiderlikkusest. 
Aleksander Jakovlev 
Sõjatalveinglid 
Tiiva vari / Ütle: haljas kuusk, sa tume talveingel./ / Ütle pilketa. Pateetiliselt. Õrnalt. / Sõnadest jääb õhku valgeid nõiaringe. / Oma häält ja ilmet ära jälgi kõrvalt. / Roostevabad tähed, vaga Jõuluvalgus / ära neavad maa, mis neetud juba niigi. / Ots on ära nähtud, näha jääb veel Algus. / Ühest paigast teise tuulehoog viib riigid. / Kuni õhku lendab surma võlumägi, / kanna sajandit kui musta kihlasõrmust. / Kõik on võimalik. Ka see, et ilmub põrmust / ette teatamata taeva sõjavägi. 
Olen Epp-Marialt kuulnud, et seesama luuletus siin olevat kaasa toonud tema inglid. 
Niisiis on need, mida me Vaal -galeriis sel maikuus näha võime, sõjatalve ja sajandilõpu pildid. 
Sõjatalve inglid. 
Praegu, kevadel, mil valgus saab võimu juurde ja puud jälle õide puhkevad, tekib oht ära unustada kõik möödunud talve koshmaarid. 
Arvata, et maailm on ikka endine. 
Loota, et ehk on kunst ajaga vähem seotud, kui ta on. 
Mäletan, et umbes kümme aastat tagasi mõistatasime sõpradega, millal sajandi lõpp ennast tunda annab. 
Millal ja millest me aru saame, et sajandi lõpp on tegelikult käes. 
Aga kui äkki ei saagi aru, olime hirmul. 
See sõjatalv enam kahtlusi ei jäta, et maailmal seisab ees suur muutumine. 
Iseküsimus on, kas maailm muutuda tahab. 
Kui ei taha, jätkuvad koshmaarid veel kaua. 
Aja ja maailma muutudes muutub ka kunst. 
Pendel käib, aeg liigub. 
Mis suunas, seda me veel ei tea. 
Võib-olla annavad meile mõne salajase vihje Epp-Maria Kokamäe inglid. 
Viivi Luik 
Mu aeg on piloot 
12.-28.aprillini toimus Kopenhaagenis Taani ja Balti kunstnike ühisnäitus MIN TID SOM PILOT (Mu aeg on piloot). 
Sama pealkirja all oli võimalus näitusel osalenud Taani kunstnike töid näha Tallinna laululava ruumides käesoleva aasta veebruaris. 
Eestist esinesid Kopenhaageni näitusel Jaak Arro, Raul Rajangu ja allakirjutanu. 
Esitasin seal mõned küsimused näituse põhiinitsiaatoritele, maalikunstnik Peter Stuhr'ile ja Paul Schäfer'ile. 
Peter Stuhr, sa oled saanud modernse kunstihariduse Kopenhaageni Kunstiakadeemias. 
Kipskujusid või natüürmorte seal ei joonistata. 
Mida õpetatakse akadeemias ja mis sind inspireerib maale looma? 
Stuhr: Akadeemias õpetatakse lisaks kunstile veel kunstistrateegiat. 
Viimasel ajal on palju mõju olnud postmodernismi teooriatel. 
Palju käib ka välislektoreid. 
Minu õpetaja Richard Mortensenil oli esikohal siiski maalimine. 
Kunsti võib teha muidugi erinevat moodi. 
Minule on kunst eelkõige võimalus kõnelda maailmaga. 
Kunst on mulle võimalus elada üheaegselt nii ratsionaalset kui irratsionaalset elu. 
Maalimine ei ole ainult pintseldamine vaid tegelemine ajalooga, reageerimine maailma sündmustele ja palju muud. 
Psühhiaatrid väidavad, et kui ma ei saa üle poole aasta kunstiga tegelda, muutun ma agressiivseks hulluks. 
Paul Schäfer, kas Taani ja Balti kunstnike näitus esitab kahte põhimõtteliselt erinevat mõtteviisi? 
Schäfer: Baltlaste mõtteviis on klassikaline. 
Pilt lõpeb raamiga. 
Pilt tõmbab vaataja endasse ja sa muutud selle osaks. 
Taanlaste pildid seevastu püüavad luua kommunikatsiooni. 
Pildid ei lõpe raamiga, need jätkuvad ruumis, luues omakorda uut ruumi. 
Vaataja võib sellest protsessist osa võtta. 
Vaatamine on ühtlasi juba kunst. 
Meenutades Marcel Duchampi: teos sõltub samapalju publikust kui kunstnikust. 
Kas Balti kunsti on seetõttu kergem vaadata või mõista? 
Shäfer: Baltlaste pildid püüavad midagi ära jutustada. 
Siinses elus on aga tihtipeale nii palju võimalusi ja infot, et ei tea enam, mis on mis. 
Meil puuduvad religioossed raamid või mõned muud süsteemid. 
Selles suhtes ei ole ka postmodernismi teoreetikud andnud mingit loogilist teejuhti. 
Urmas Muru 
No-no-nostalgia 
Kas keegi veel usub, et Muusikapäevade keskmes on muusika? 
Oh lihtsameelsust! 
Need on päevad, mille juurde kuulub ka muusika. 
See on festival ööklubi pidudega, kus ei toimu enam pillimeeste jämme, ning kus muusikud tunnevad ennast veidi ebamugavalt. 
Need on kontserdid järjest hõrenevatele saalidele. 
Kuid sellegipoolest asendamatu, vajalik, unikaalne, vältimatu, suurepärane nähtus kohalikus levimuusikas. 
Silvi Vrait (FIX) ja Kuldne allveelaev G tõmbasid oma esinemistega festivalile nostalgilise algus- ja lõpuraami. 
Tavapäraselt oli lõviosa muusikast aga erilise uudsuseta peavoolu-rock, millele etteantud teemat silmas pidades võiks lisada, et see on kas tahtmatu või pehmeloomuline nostalgia. 
Ultima Thule puhul torkas silma skisofreenilise muusikalise kahestumise süvenemine. 
Long Loff oli loff. 
Linnutee mängis zeppelinismidest kubisevat cock-rock-pop'i, mille oluliseks koostisosaks oli laval banaane imevad näitsikud. 
Shower lajatas thrash-speed nuiaga. 
Compromise Blue säras oma tavapärases stiliseeritud bluesi ampluaas, nende puhul võib plussiks pidada seda, et nad mõtlevad rocki pühaduse asemel pigem meelelahutusele. 
Henry Laks laulis mustlaslaule. 
Onu Bella ja Provints üritasid jätta muljet paroodiast, kõige naljakam oli seejuures tõsiasi, et Eesti Raadio seda salvestas. 
Nahktagides ärikad Elgula ja Lunge vallandasid Justamendist ülejäänud pillimehed ja demonstreerisid koos Peeter Ojaga igihaljaste süldilugude keetmise keerulist kuid muhedat kunsti. 
Pantokraator esitas folklooripüüdlustega Genesis -likku rockpompöössust. 
Omaette kontserdiga esinenud Tõnis Mägi ja Kimmas eraldasid endid otsekui mõtteliselt Muusikapäevadest ja selle väidetavast nostalgiast. 
Vürst Volkonskilt oodati üllatust, kuid musta bluesi ja vene linnaromanssi siduv uus tõsine pulakava oli kuidagi pinnapealne. 
Nalja muidugi sai ja publik nägi ka tissi. 
Nii spontaanset ja vaba muusikat, nagu Tunnetusüksus tegi, pole selle festivalitraditsiooni raames veel mängitud. 
Millegipärast reageerisid saalis olnud inimesed sellele tormakamalt kui näiteks neile eelnenud süldikavale, mis oli hoopis nostalgilisem. 
Sakslane Kalle Laar ei mänginud seekord kitarril, vaid kümneliikmelisel workshop orkestril. 
Riho Sibul ja Erkki-Sven Tüür jätkasid sealt, kuhu mullu pooleli jäädi. 
Heliloojate Liidu liikmed, kunagised Tartu Muusikapäevade veteranid demonstreerisid oma Nyyd '91 festivalil kõlanud teoseid. 
Ehk oli ka see nostalgia? 
Vaigla-Sibul-Ahelik (V.A.S) balansseeris päris nauditavalt rocki, kunstilisusetaotluste ja nalja piirimail. 
Tõeliselt värske mulje jättis aga noortest pillimeestest koosnev Ansambel. 
Kuuldavasti ei olnud nooremad pillimehed seekordsete muusikapäevadega eriti rahul. 
Võib-olla polnud eeldatava nostalgiatundega rahul ka see publik, kes oma kohalviibimisega kontserte ei austanud. 
Hüüatus: Nii tühja saali pole kolmeteistkümne aasta jooksul veel olnud! oli täiesti mõistetav ühel kontserdil, kus istus vaid mõnikümmend ennast suures tühjas saalis kõhedalt tundvat inimest. 
Ilmseks lolluseks osutus kohaliku muusika hetkeseisu üleväärtustamine, küsides selle eest hinda, mida potentsiaalne publik välja ei kannatanud. 
Kuid plusspunktid läksid kirja sellegipoolest, traditsioon jätkus, kunstnikud tekitasid veidi ka muusikavälist elevust ning nalja ja muusikat jätkus ka. 
Immo Mihkelson 
Suits ilma tuleta 
Smokie Tallinna Linnahallis 
Vanad laulud on võimsad mäluseadeldised. 
Eriti need, mis kunagi mängisid meie elus olulist rolli. 
Ka kõige sõgedam ja banaalsem lugu võib emotsiooniküllaselt kirjeldada, kuidas me nooruslikult kepsleme võimaluste kaubamajas, mis tegelikult pole enam täiskasvanu-minadele avatud. 
Need laulud on meie eraelu emotsionaalsete seisundite päevikud. 
(Infoleht Vox, aprill 1991.) 
See, mis jäi olemata 15 aastat tagasi, teostus nüüd: Tallinna Linnahallis esines ühe põlvkonna lemmik SMOKIE. 
Kolm saalitäit rahvast kontrollis oma poptruuduse vettpidavust, lasi mõtteist läbi noorusromantikat, ümises ja õõtsus etenduse taktis kaasa. 
Lava ette rabelemagi ei tõtanud esimesena mitte teismelised, vaid soliidsed noored. 
Üks tuntud kohalik laulja tunnistas, et ehkki ta juba omal ajal Smokie't ei sallinud, mäletab temagi, kuidas tantsuõhtutel Älisi järgi tantsides magus erutus läbi keha käis. 
1970. aastate kõige kuulsamad poplaulude meistrid Nicki Chinn ja Mike Chapman ei varjanud, et nad kirjutasid laule teismelistele ja püüdsid anda lastele seda, mida nood vajavad. 
Häbenemata nimetasid nad endid hitivabrikuiks. 
1974. kuulutasid mehed ühes intervjuus, et Mud'i ja Sweet'i asemel kuluks hädasti ära uus hitibänd. 
See leitigi ühes 1968 moodustatud grupis, mis oli varem esinenud nii Elizabethians'i kui ka Kindness'i nime all, ja kus mängisid keskeltläbi 25-aastased pillimehed. 
Chinn-Chapman andsid ansamblile uueks nimeks Smokey ning 1975-78 laulis see osavate ärimeeste abiga Inglismaa edetabelitesse kümmekond nende kirjutatud hitti. 
Kui koostöö katkes, lagunes üsna peatselt ka Smokie, et 1985. aastal uuesti kokku tulla. 
Pressikonverentsil selgus, miks laulja Chris Norman lahkus ansamblist peaaegu kohe peale selle taasloomist. 
Ta pidas oma soolokarjääri perspektiivikamaks ning talle ei meeldinud pikad kontsertreisid. 
Normani kopeerijaks sai Tallinnaski laval olnud Alan Patton. 
Tänane Smokie esitab kõikjal põhiliselt oma hitte. 
Pressikonverentsil kiideti nii Tallinna publikut kui iseennast ning anti selgelt mõista, et rockvananemine ei kohuta enam kedagi. 
Sellest vaatenurgast võetuna pole neile tõesti midagi ette heita. 
Isegi mitte logisevat kokkumängu ja lõtva hoiakut laval. 
Terry Utley väitis, et Smokie' publik pole nende aastatega kuigi oluliselt muutunud. 
Ikka kuuest kuni kuuekümneni. 
Kas pole selgemat vihjet, et ansambel kavatseb veel kaua mängida oma vanu, nüüd juba sentimentaalsevõitu hitte. 
Kui inimesed neid kuulama tulevad, siis on see nende eneste ja mälestuste asi. 
Ka pettumine. 
Ehkki sellistel puhkudel küsib publik närviliselt: Kui mul pole lõbus siin ja praegu, siis millal ja kus? 
Ning plaksutab kesise etenduse peale mõraneva nostalgiatunde hirmus veel tugevamini. 
Immo Mihkelson 
Ei mahu koos kaadrisse 
Tiina Jõgeda 
Pühapäeva õhtul esinesid Eesti Televisiooni valimisstuudios Lennart Meri ja Arnold Rüütel. 
Kuigi president andis stuudiosse saabudes oma rivaalile kätt, ei näinud televaatajad neid kordagi kõrvuti. 
Algul oli selle vastu Kadrioru ajutrust. 
Pärast läbirääkimisi nõustus presidendi tiim kahest poliitikust ühisklipi väntamisega, kuid siis vedas alt ETV tehnika. 
Lennart ja Arnold on mehed, kelle vahel valitseb tammsaarelik vastasseis. 
Neid kahte vaadates meenub kulunud tsitaat Viimsest reliikviast: mitu korda ma pean üht ja sama meest... 
Kumb mees on parem - sel iginaiselikul dilemmal ei ole eestlaste jaoks ühest vastust. 
Mehed on erinevad ja täidavad eri rolle. 
Lennart (67) on nagu prints valgel hobusel - peen mees musta kaabu ja valge siidsalliga, kes pillub kalambuure viies keeles. 
Hõbedase lakaga Arnold (68) on kui turvaline isa: mõistev, heatahtlik, leplik. 
Arnold kuulab ära maanaiste kurtmised raske elu üle. 
Eesti rahval on korraga vaja nii Arnold Rüütlit kui ka Lennart Merit. 
Mõlema mineviku kallal saavad poliitilised huligaanid hambaid teritada. 
Ajal, mil Arnold kõva rusikaga näidismajandit püsti pani ja Moskva ülemustega truualamlikult viina viskas, pani ka noor kirjanik nõukogumaad kiitvaid lauseid paberile. 
Ka kommunistlikus ühiskonnas, kõikesuutvate masinate ajastul, jääb püsima füüsiline töö. 
Mitte niivõrd majandusliku paratamatusena kui tegurina, mis mõjustab inimese eetilise palge kujunemist, kirjutas Lennart 1959. aastal reisikirjas Kobrade ja karakurtide jälgedes. 
Enamasti on Arnold saanud rahvalt rohkem toetuspunkte - nii sotsioloogilistes uurimustes kui ka presidendivalimistel - kui Lennart. 
Lennart omakorda on alati olnud tugevam poliitilise ämblikuvõrgu punumises. 
Anekdoodid, mida Arnoldist räägitakse, meenutavad tšuktši nalju. 
Lennarti-lood on aga nagu pikantne prantsuse film. 
Arnold teeb õhtul ühe suitsu, Lennartil läheb punast Marlborot sigaret sigareti järel. 
Kui Arnold kõneleb, siis on raske pikas lausetejorus asja tuuma tabada. 
Kui Lennart esineb, on iga fraasi taga seitse vihjet. 
Isegi põhiseadus ja valimisseadus said kirjutatud nende kahe mehe vägikaikaveost lähtuvalt. 
Hirm, et rahva lemmik riiki juhtima pääseb, valitses juba 1992. aasta presidendivõitluses. 
Nii oli see 1992. aasta presidendivalimistel, kus Arnold noppis rohkem hääli kui Lennart, Toompeal aga langes vaekauss Lennarti kasuks. 
Nõnda ongi sirgeselgne ja lihtsakoelise mõtlemisega Arnold kabinetivõitluses kaotajaks jäänud. 
1991. aasta putšipäevil sulges Savisaar Rüütli sõna otseses mõttes Kadrioru lossi luku taha ja käskis tal seal paigal püsida. 
Ent ka Rüütel ei tahtnud kogu vabastaja oreooli Savisaarele jätta: Helistasin kindral Melnitšukile, putšistide erivolinikule. 
Käskisin kohe vabastada teletorni. 
Ma andsin talle pool tundi aega, ta ehmus niisugusest kuraasist ära. 
Siis ta küsis, kas ei saaks tund aega. 
Ütlesin - no ladna, egas midagi. 
Meenutame 1990. aasta sügist, mil Tallinna poliitilisi ringkondi raputas afäär, mida kauge allusiooni põhjal hakati kutsuma Eesti Watergate'iks. 
Lennart süüdistas Arnoldit, et see saadab fakse advokaadibüroole, kus töötab endine CIA direktor. 
Oktoobris 1990 pidi Eesti esindus sõitma USA presidendi George Bushi juurde. 
Kadrioru ja Toompea vahel käis naljakas võidujooks, mille võitsid Savisaar ja Meri. 
Kaks meisterkonspiraatorit tegid ettevalmistusi pimedas ja teki all, sest Arnold ei tohtinud midagi aimata. 
Rüütel ja Lippmaa, kes ka Ameerikaga sidet pidasid, jäid koju käsi laiutades rääkima Ida-Virumaa raskest olukorrast. 
Muide, viis kuud hiljem George Bushi juurde visiiti kavandades mängis Lennart Arnoldile ninanipsu sellega, et ülemnõukogu presiidiumi esimees ei teadnud täpset päeva, millal välisminister annab talle korralduse lennukisse astuda. 
Lennart läks ajalukku USA presidendi gloobusele Kamtšatka kohale jämeda risti vedamisega. 
Kui Arnold 1991. aasta märtsis Bushi juurde jõudis, siis mäletas USA president vaimukat Eesti välisministrit ja vedas Rüütli sellesama gloobuse juurde: näete, mis mister Meri tegi! 
No ega seda ei saa maha ka, see ju ehtne paber, polnud kilet ega midagi, laiutas Rüütel käsi. 
Meri kuulas hapu näoga Rüütli selja taga tema eestikeelset pressikonverentsi Valge Maja trepil. 
Ainuke, millega ta Rüütlile koha kätte näidata sai, oli USA riigidepartemangu meestega ingliskeelne naljaviskamine, mida Rüütel viisakal naeratades pealt pidi kuulama. 
Lennart ei ole kunagi Arnoldile halastanud. 
Kui tal 1992. aastal õnnestus presidendiks saada, siis Arnold lihtsalt visati Kadrioru lossist välja. 
Samal ajal kui Toompeal presidendi õnnistuseks hümni mängiti, istus solvatud Arnold üksi oma Kadrioru korteris. 
Aga Lennart eksis, kui arvas, et võitlus on lõppenud. 
Arnold püsib vankumatult sadulas kõikidest pilgetest ja püünistest hoolimata. 
Rüütli valimise korral asetuks Eesti kummalisse postsovetlikku olukorda, täheldas EE neli aastat tagasi. 
Midagi pole muutunud! 
Suur keskmees kaevab riigikogule auku 
Hoolimata Toompea-poliitikute vastupidistest kinnitustest, astus riigikogu presidenti valides kolinal ämbrisse. 
Ainsana on rahulolev keskerakonna esimees Edgar Savisaar, kes suutis enamiku rahvasaadikuist naeruväärseks teha ja omavahel lõplikult tülli pöörata. 
Nüüd sihib Savisaar erakorralisi valimisi. 
Lindiskandaalist toibunud Savisaar on soojade suveilmadega tublisti kosunud ja oma varasema vormi taastanud. 
Intriigimeistrina on Savisaar võitmatu, osavuselt jäävad talle alla nii arengupartei Tiit Made kui parempoolne Indrek Kannik. 
Seegi kord tuli Savisaar mängust puhtalt välja, kuigi suurem osa presidendivalimistega seonduvaid intriige pärines just keskerakonna ridadest. 
Savisaar lõi kaardid segi, lubades avalikult toetada Siim Kallast, kui too soostub presidendiks kandideerima. 
Lennart Merit toetada lubanud reformierakond sattus piinlikku olukorda, Kallas pidi tõestama, et ta ei taha presidendiks saada. 
Veelgi suurema segaduse korraldas Savisaar Toompeal esmaspäeva õhtul. 
Keskfraktsiooni õhutusel asus Isamaaliit aktiivselt musta hobust otsima. 
Teisipäeval aga selgus, et kolmandat kandidaati polegi. 
Isamaaliidu piinlikuks osaks jäi selgitada, kust tuli neile pähe mõte rahva soosikute Lennart Meri ja Arnold Rüütli kõrvale kedagi kolmandat otsima hakata. 
Noored isamaalased ja eakad maasaadikud võtsid presidendimängu liiga tõsiselt ja kogenud Savisaar mängis nad lihtsalt üle. 
Keskerakonna jaoks mäng alles algab ning presidendivalimiste minek valimiskogu kätte annab selleks suurepärase võimaluse. 
Keskerakonnal on Eesti parteidest kõige tugevam allüksuste võrk, et teha lobby valdade ja väikelinnade esindajate seas. 
See, kelle valib presidendiks valimiskogu, võib sõltuda suuresti just Savisaare tahtest. 
Nii on suurel keskmehel võimalik endale tänuvõlglasi tekitada, kellelt saaks hiljem riigikogus ühtteist välja pressida. 
Kõige tõenäolisem on, et Savisaar asub kas otsima kolmandat kandidaati või teeb panuse Rüütlile. 
Kevadel järgnevate erakorraliste valimiste tulemusena moodustaksid aga uue valitsuse endised kolhoosijuhid kahasse Savisaare parteisse koondunud endiste komsomolitegelastega. 
Saarlane sõdib Rootsi telekomiga 
Mihkel Kärmas 
Saaremaalt pärit sideärimees Tõnis Palts peab ristisõda Rootsi riikliku telekomi Teliaga. 
Tema meelest sai riik Telia tulekuga siinsele kaabel-tv turule miljardeid kroone kahju. 
Eesti kinodes naerutab naljavend Jim Carrey filmis Kaablikutt vaatajaid kaabelTV nõdrameelse montöörina. 
Saalisistuja ei aimagi, milline võimuvõitlus etendub Eesti telekomiärimeeste ja sideministeeriumi kabinettides. 
Panus pole ainult tuhanded pealinna telehuvilised, vaid ka telefonimonopol. 
Möödunud nädalal sündis kaks konkureerivat kaabelTV firmade liitu. 
Rootsi ja juudi kapitali esindajatena on lepitamatult vastamisi kaks Eesti meest - Telia/Starmani juht Peeter Kern ja Levicomi juht Tõnis Palts. 
Palts kinnitab, et isiklikult ei ole tal Kerni vastu midagi. 
Ma olen valmis sõdima Teliaga, kinnitab ta ägedalt telefonis. 
Paltsi vasallid on neli firmat, kelle nimesid ta avaldamast keeldub. 
Kerni liitlased on kümme firmat väidetavasti 20 000 vaatajaga peamiselt maapiirkondadest. 
Ma ei tea, kes (Eesti Kaabeltelevisiooni Ettevõtete Liitu) kuuluvad, ilmselt Palts, Palts, Palts ja Palts, kommenteerib Kern sapiselt. 
Palts ei jää võlgu: Starmani kaudu kontrollib (Eesti Kaabeltelevisiooni Operaatorite Liitu) Telia. 
Nende eesmärk oli saada Eesti Kaabeltelevisooni Ettevõtete Liidu nimi ja selle sildi all avalikkust Telia kasuks mõjutama hakata. 
Telia sigatseb Eesti riigis! 
Mitte et Rootsi kapital on halb. 
Ei! 
Telia kapital on halb, sest ta ei saa konkurentsi luua. 
Osalemine nii Eesti Telefonis kui ka kaabeltelevisioonifirmas võtab riigilt võimaluse täita Euroopa Liidu nõudmised konkurentsi loomisel telekommunikatsiooni valdkonnas, omandab Palts prohveti ilme, kui ta esmaspäeva hilisõhtul intervjuud annab. 
Solvunud Kern viskas Levicomi juhi oma liidu asutamiskoosolekult välja, sest too oli päev varem registreerinud samanimelise liidu. 
Vastakas on ka konkurentide pilt kaabelTV turust. 
Paltsi liidul olevat 75 000 klienti, mis on üle poole klientidest. 
Kern teab aga rääkida, et Eestis on vaid 62 000 kaabelTV abonenti ja lubab Paltsi eksitava info eest kohtusse kaevata. 
Võitlus telefoniside pärast 
Mõne asjatundja arvates pole praegu kaalul mitte kaablikanalite vaatajad, vaid konkureeriva telefonivõrgu loomine. 
TV-kaableid pidi saab ka telefonisignaale edastada. 
Seega on kaablisõja taga Eesti Telefoni omaga konkureeriva (parema?) võrgu loomine. 
Sõjakirve kaevas juuli alguses välja Telia, kes investeerib 28 miljonit krooni Tallinna suuruselt teise kaabelTV firmasse Starman. 
Eesmärk - viia telekaabel kuue kuuga 50 000 Tallinna kodusse. 
Sellega astus Telia valusalt varvastele Levicomi tütarfirmale Tallinna Kaabeltelevisioon, kes tahab kahe Iisraeli firma rahaga jõuludeks kaabeldada Õismäe ja jätkata tempoga 5000 kodu kuus. 
Kogu projekt maksab 200 miljoni krooni ringis. 
Tallinna Kaabeltelevisioon võib Paltsi sõnul tehniliselt juba täna alternatiivset telefoniteenust pakkuda. 
Kohe, kui poliitikud annavad asjale rohelise tule, kavatseb Palts ka seda teha. 
Raha taga asi ei seisa, omandab Paltsi jutt laia joone. 
Telia topeltmäng 
Pärast Telia investeeringut Starmani kukkus Eesti Telefoni müügihind nulli ehk riik sai miljardeid kroone kahjumit. 
Ta tõmbab kliendid üle, sest on parem võrk välja pakkuda, märgib Palts ja pakub välja, et Telial eesmärk on kas Eesti Telefon põhja lasta või vältida konkurentsi teket. 
Telia on Eesti Telefoni osanik. 
Oma pretensioonid andis Palts sideministrile ja konkurentsiameti peadirektorile. 
Rootslased kinnitavad aga, et traadiga telefonile konkurentsi nad Starmani kaudu ei paku. 
Eesti Telefoni asutamisdokumentide hulgas on leping, kus partnerid kohustuvad seda mitte tegema. 
Kui Eesti oleks Euroopa Liidu liige, siis ei saaks Telia kaabliärisse minna, kuulutab Palts jättes mulje jõuetust vihast. 
Investeering kaabeltelefirmasse Starman tehti Eesti sideministeeriumi informeerimata. 
Neid ei kutsutud isegi presentatsioonile Tallinna raekojas. 
Selle asemel pidas Teliat ülistava kõne oma Rootsi-meelsuses tuntud riigitöötaja, Eesti Telekomi peadirektor Toomas Sõmera. 
Võibolla tegi ta seda lollusest, ma ei tea, arutleb Palts poolvaljult. 
Ma sain siis teada, kui mind allakirjutamisele kutsuti, väidab Sõmera. 
Miks eelistas riik Teliat 
Rootslased tulid siia Eesti Telefoni loomisel koos Soome Telega. 
Nüüd väidavad Telia vastased, et Eesti Telekom on käest antud võileivahinnaga. 
See on täiesti absurdne jutt! 
1992. aastal saime väga hea hinna. 
Siis oli veel nõukogude võim, kurat! saavutab Sõmera hääl kõrgpunkti. 
Läbirääkimised algasid rublaajal. 
Leping sõlmiti siis, kui kroon oli käibinud kuus kuud. 
Sõmera ütlust mööda eelistati soomlasi-rootslasi, kuna nood nõustusid arendama nii sisemaist kui rahvusvahelist telefonisidet. 
Teised pakkujad noolisid ainult rahvusvahelist sidet. 
Eesti Telefoni kümneaastase äriplaani tegi Coopers&Lybrand. 
Maailmapank, EBRD, Rahvusvaheline Elekterside Liit, rahvusvaheliselt tunnustatud konsultatsioonifirmad, loetleb Sõmera plaani toetajaid. 
Täna on Telia osalusega firmadel (AS Eesti Telefon, AS Eesti Mobiiltelefon, kataloogiäri AS Telemedia Eesti) telekomiäris monopoliseisund või liidrikoht. 
Kaabel-TV äri kasvatab rootslaste võimu veelgi. 
See võib suureneda veelgi, sest neil on aktsiate eelisostuõigus Eesti Telefoni ja Eesti Mobiiltelefoni erastamisel. 
Igal juhul ostavad nad aktsiad ära, ennustab Sõmera. 
Telekomi aktsiad börsile 
Sõmera toetab plaani viia umbes viiendik telekomi aktsiatest börsile ületuleval aastal. 
Eesti Telefoni aktsiakapitali laiendamist 700 miljonilt kroonilt miljardi kroonini kaaluvad praegu välisosanikud, kinnitab Sõmera. 
Kaalutakse ka võlakirjade emiteerimist. 
Enne 2000.-2001. aastat ei peaks riik kaalumagi 51 protsendi müüki. 
Kas on mõtet üldse müüa? 
Kui müüa, siis peaks riigile jääma 34protsendiline osalus strateegiliste otsuste mõjutamiseks, arvab Sõmera. 
Mis puutub aga kaabel-TVsse, siis kaalus viimase aasta jooksul sinna tungimist ka Eesti Telefon. 
Asi lõppes eitava otsusega ja nõnda on Eesti Telefon valmis kõigi kaabeldajatega koostööd tegema. 
Oma telefoniärist unistav Palts sellega ei soostu - risk on liialt suur. 
Elav laip 
Helen Urbanik 
Eesti suurimat töösturite ühendust - Eesti Tööstuse ja Tööandjate Keskliitu - ei pandud enne tähele, kui ta äkitselt vasakpoolsuses süüdistatuna publikumenu osaliseks sai. 
Lai publik tunneb Eesti Tööstuse ja Tööandjate Keskliitu (ETTK) kindlasti ühena kolmest osalisest miinimumpalga läbirääkimistel. 
Kuna läbirääkimised käivad riigitöötajate palga üle, ütleb ETTK tegevdirektor Viljar Veskiväli, et valitsus ja ametiühingud võiksid seda asja vabalt ka omavahel arutada. 
Keskliidu põhitegevusest - tööstusest - ei tea rahvas aga muud, kui et sellega viitsivad enamasti tegelda vaid vanema põlvkonna esindajad ning et tööstusega on lood praegu kehvasti. 
See, millist lobbytööd keskliit olukorra parandamiseks teeb, ei jõua tavaliselt avalikkuse ette. 
Meie ettepanekud kukuvad nagu kivi vette - sulpsti! ütleb Veskiväli. 
Ometi on ETTK puhul tegemist 140 000 inimesele tööd andva ettevõtete ühendusega. 
Organisatsioon on seega piisavalt esinduslik. 
Karmi siilisoenguse hallipäise tööstusjuhi silmist paistab aga mure: keegi ei tee keskliidust välja, pärast pisukest järellainetust jäävad nende ettepanekud kivina veepõhja lebama. 
60aastaseks saanud Veskiväli on suure osa oma elust juhiametit pidanud, alates Tallinna Masinatehase direktorist ning lõpetades kohaliku tööstuse ministri ja tööstuskomitee esimehena. 
Viimased viis aastat istub ta ETTK tegevdirektori toolil. 
Arvutivabast ajastust pärit mehena ajab Veskiväli oma büroos läbi kompuutrita, lauda katavad suured paberikuhjad. 
Aeg-ajalt lükkab ta sealt ajakirjaniku ette mõne paki, et oma väiteid tõestada. 
Ebaõnnestunud lobby 
ETTK ei ole suutnud saavutada oma liikmete huvide piisavat kaitset ega esindatust, on noorema põlve tööstusjuht, Baltika peadirektor Meelis Milder rahulolematu. 
Keskliidu ebaõnnestunud lobbyt illustreerib hästi erastamistingimuste tagantjärele muutmise juhtum. 
Seda aasta algul esitatud programmi hakkasid naljahambad Pärnitsa päästmiseks kutsuma. 
Töösturite tehtud ettepanekutest läks Erastamisagentuuri nõukogus läbi vaid üks: poole ostusumma ulatuses saavad EVPsid kasutada ka need ettevõtted, kelle erastamislepingu sõlmimine jääb 1993. aastal erastamisseaduse jõustumise ja 1994. aastal erastamisagentuuri EVPsid kasutada lubava otsuse vahelisse ajavahemikku. 
Ülejäänu - sularaha ja EVPde maksegraafikute lahtisidumise, EVPde ettemaksu ning maksesumma intressi arvutamise iga aasta kohta eraldi - lükkas erastamisagentuur tagasi. 
Partisanid versus noored ja edukad 
Veskiväli räägib, et riigikogus arutlusel olevate seaduseelnõude kohta teabe kogumiseks tuleb keskliidul pidada tõelist partisanivõitlust. 
Kõik seadused teevad enne riigikogusse jõudmist läbi nn ministeeriumide kooskõlastusringi. 
Asjasse puutuvate organisatsioonide käest küsitakse arvamust ministri äranägemisel. 
Kas mõni ettevõtlust puudutav seadus jõuab ka keskliitu, sõltub sellest, kui hästi mõne ministriga läbi saadakse. 
Näiteks keskliiduga samas majas Gonsiori 29 töötavatest sotsiaalministritest oli hea läbisaamine Siiri Oviiriga, kes armulikult saatis tutvumiseks pensioniseaduse eelnõu. 
Toomas Vilosiuse käest pole seni midagi tulnud. 
Augusti algul juhtus esimest korda keskliidu ajaloos niisugune lugu, et Riigikogu õiguskomisjon saatis ise pankrotiseaduse eelnõu liidule tutvumiseks! 
Veskivälja sõnul ei juhtunud see väike ime siiski enne, kui justiitsminister Paul Varuli juures nurisemas käidi, miks tööandjaid nii otseselt puudutav seadus nende teadmata valmib. 
Liit tahaks riigikogu kodukorra muutmist, et seadused otse nendeni jõuaksid ja töösturite ettepanekuid rohkem kuulda võetaks. 
Seaduseelnõudel sabast kinni nabimisega pole probleeme muidugi ainult töösturitel. 
Kinnisvarafirmade Liidu juhatuse esimees Indrek Saul soovitab, et kõige kindlam võimalus seadusloome mõjutamiseks on suruda seadust ettevalmistavasse komisjoni liidu esindaja - lihtsam on mõjutada seaduste kirjutamist kui nende parandamist. 
Positiivselt meelestatud komisjoniliikmete osas on ettevõtjaid ühendavatest organisatsioonidest edukaim Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (EKTK). 
Ootamatu menu 
Kontrastiks eelmiste aastate vaikusele tabas keskliitu hiljuti ootamatu publikumenu. 
Juuli lõpul, pärast valimisliiduga Rahvuslik Koostöö allakirjutatud koostöölepingut, tekkisid liidu juhatuses sisemised vastuolud. 
Keskliidu tegevjuhtkond arvab, et selline ühiste seisukohtade protokoll oli töösturitele kasulik. 
Mõned juhatuse ja alaliitude liikmed leiavad aga, et keskliit kui apoliitiline organisatsioon ei tohiks mingil juhul niisugustele paberitele alla kirjutada. 
Kuigi keskliit pole sendigagi toetanud ühtki erakonda, aitab sääraste lepetegi sõlmimisest, et vasakpoolse poliitilise organisatsiooni nime ära teenida. 
Eelmisel nädalal otsustas ETTK juhatus järgmise koostööleppe sõlmimise - seekord Koonderakonnaga - edasi lükata ja asja veel kaaluda. 
Algselt pidi leppele alla kirjutatama möödunud kolmapäeval. 
Vaatamata ETTK poliitikavalda kalduvate sammude kritiseerimisele keskliidu liikmete poolt pole Norma nõukogu esimehe Jüri Käo sõnul Veskivälja asendamine tegevdirektori kohal volikogus arutusaineks olnud. 
Sotsialismitont 
Lisaks sisevastuoludele on keskliit esile kutsunud peaministri pahameele. 
Tiit Vähi hoiatas hiljuti Eestit ähvardava sotsialismiohu eest - peaministri väitel on Eestis kindel seltskond inimesi, kes soovib sulgeda majandusruumi ning suurendada riikliku sektori osa. 
ETTK kuulub sellesse riigivastaste seltskonda. 
Keskliit väljendab kõlavalt oma rahulolematust Eestis praegu töötava lihtsustatud majandusmudeli pärast, mida töösturite mõttekaaslane, peaministri majandusnõunik Heido Vitsur, nimetab vulgaarseks liberalismiks. 
Kas me seda mudelit järgides oleme ikka edukad? küsib Veskiväli. 
Ta toob tõestuseks kehva sisemajanduse koguprodukti kasvu: eelmisel aastal vaid 2,9%, sel aastal ilmselt veelgi vähem. 
Liit tahab, et valitsus turgu reguleerima asuks ja võtaks meetmetena kasutusele tolliväärtuse seaduse, piirhinnad, kvaliteedilaborid ning kaitsetollid. 
Need liberaalide seas ebapopulaarsed ettepanekud kaitsevad kõige rohkem toiduainetetööstuse huve, mille töötajad moodustavad keskliidu liikmeskonnast ligi 40 protsenti. 
Koos uusaastatervitustega saatis Vähi selle aasta algul keskliidule kirja, kus palus esitada oma ettepanekud majandusolukorra parandamiseks. 
Liit vastas seitsme probleemi ja seitsme parandusettepaneku väljatoomisega. 
Pusime nende kallal aasta algusest saadik. 
Ühte-teist on realiseerumise staadiumis. 
Teiste osas kavatseme avaldada valitsusele tugevat survet, iseloomustab Veskiväli läbirääkimisi. 
Suvine publikumenu näitas, et töösturite ühendus ei ole elav laip. 
Ent vasakpoolsusele kalduva imagoga töösturid võivad kergesti põlu alla sattuda - oma asja ajamisel tuleb neil seepärast endisest jõulisemat lobbytööd teha ning osavamalt avalikkust mõjutada. 
Eesti Tööstuse ja Tööandjate Keskliit 
Asutatud: november 1991 Liikmed: umbes 600 ettevõtet, kus töötab 140 000 inimest ETTK volikogu esimees: Elmar Kruusma ETTK tegevdirektor ja volikogu aseesimees: Viljar Veskiväli Volikogu valitakse iga kahe aasta tagant, volikogu nimetab uue tegevdirektori 
Liikmed 
Eesti Masinatööstuse Liit Eesti Toiduainetetööstuse Liit (sealhulgas Eesti Piimaliit, Eesti Kalaliit, Eesti Lihaliit, Eesti Õlletootjate Liit, Eesti Leivaliit) Eesti Keemiatööstuse Liit Eesti Puutööliit Metsamajandusliit Eesti Mets Eesti Paberitööstuse Liit Eesti Elektrotehnika- ja Elektroonikatööstuse Liit Tallinna Direktorite Klubi ETK Tööstusjuhtide Klubi 
Assotsieerunud liikmed: Eesti Autoettevõtete Liit Eesti Laevaomanike Liit Eestimaa Põllumajandustootjate Keskliit 
Uue aastasaja rahvuslus 
Mart Laar 
Mitmes Eesti Ekspressis viimasel ajal ilmunud artiklis on ennustatud rahvuslusele kiiret ja otsustavat lõppu. 
Millegipärast on sedalaadi väidete esitajad oma seisukohta vahel lugenud skandaalseks, vaata et esitajale lausa ohtlikuks. 
Sellisel kartusel pole paraku alust. 
Hetkel võib rahvusluse kritiseerimisega endale selgelt rohkem plusspunkte koguda kui selle kuulutamisega. 
Sest nii, nagu õndsal nõukogude ajal, on rahvusluse kui argumendiga vehkijaid hakatud kui mitte intellektuaalselt alaarenenuteks, siis vähemalt imelikeks pidama. 
Kokkuvõttes pole rahvuslus, nagu moodsad kirjamehed ütlevad, praegu Eestis in. 
Ma ei arva ka, et selles oleks midagi ebaloomulikku. 
Tänu rahvustunde plahvatusele ja sellele tuginenud vabadusliikumisele on Eesti pikkamööda, ent kindlalt kujunemas tavaliseks Euroopa riigiks. 
Vürtspoodnike ajastu tõrjub suured tunded ja kõlavad aated lihtsalt kõrvale. 
See ei tähenda aga, et need kuskile lõplikult kadunud oleksid. 
Rahvusluse lõpu kuulutamine on tegelikult muutunud maailmas samasuguseks müüdiks nagu rahvuslus ise. 
Rahvusluse lõppu on viimase sajandi jooksul regulaarselt ennustatud iga paarikümne aasta tagant. 
Rahvuslus on tänases maailmas reaalse jõuna aga olemas ning jätkab kõigi ennustuste kiuste eksistentsi. 
Rahvusluse kadu põhjendas igati loogliselt ka Francis Fukuyama, nähes maailmas saabuvat Lääne malli demokraatia võidukäiku. 
Kahjuks unustas ta seejuures, et näiteks Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine ei toimunud mitte mingile abstraktsele demokraatia-ideele, vaid just rahvustundele tuginedes. 
Rahvaid oleks võimatu olnud vastuhakuks mobiliseerida loosungitega mitmeparteilistest vabadest valimistest, kohtuvõimu, seadusandliku ja täidesaatva võimu lahutatusest või muust sellelaadsest. 
Küll oli seda võimalik teha rahvuslikest aadetest lähtuvalt. 
Nii pole rahvuslusel maailmast kadumist karta. 
Sest ta on lihtsalt jätkuvalt praktiline. 
Rahvusluse nõrgenemise alusena on esitatud suhtlemise järsku kiirenemist, moodsate telekommunikatsioonide ja interneti vahendusel saabunud globaliseerumist. 
Kui eestlasel Tallinnast on võimalik internetis surfides olla kontaktis Delhi või Los Angelesega, siis ei huvitavat teda enam suhtlemine mingis barbaarses keeles või läbikäimine suguvendadega Kapa-Kohilast. 
Tegelikkus näib siiski kujunevat teistsuguseks. 
Interneti kaudu veelgi teravamalt väljajoonistunud inglise keele positsiooni tugevnemine on huvitaval kombel kaasa toonud ka väiksemate keelte ja rahvusgruppide tugevnemise. 
Nii nagu ühinevas Euroopa Liidus õitseb walesi, šoti või baski natsionalism. 
Internet võimaldab paremini suhelda mitte ainult suurtel gruppidel, vaid ka väiksematel seltskondadel, muutes näiteks eestluse sellega tõesti globaalseks. 
Mida kiiremini areneb aga tõrgeteta suhtlemine inimeste vahel, seda paremini saavad nad enda ja maailmaga hakkama. 
Nii on rahvused ja rahvuslus ka uuel aastatuhandel lihtsalt praktilised. 
Lähemal vaatlusel polegi see nii ebaloogiline. 
Rahvusteadvus ja rahvuslikud liikumised tekkisid indiviidi ja individuaalsuse mõiste tekke järel. 
XVII sajandi Inglismaal mõisteti rahvuse all näiteks just vabade, endast teadlike kodanike kogumit. 
Rahvuslust pole huvitaval kombel ka kerge kanda. 
Heaks näiteks sellest on väliseestlased. 
Paljudele neist pole rahvuslus olnud vähemalt esialgu mitte rõõm, vaid kohustus. 
Lastena oleks neile palju rohkem meeldinud olla samasugune nagu teised, vanematekodust kaasa saadud rahvuslus koos selle avaldusvormidega eristas neid tihti ebameeldival moel eakaaslastest. 
Sellest tulenevast tõrjutusest tekkis aga positiivne tung edasi pürgida, end teostada. 
Eristumine, mitte samastumine oli ka rahvusliku liikumise tekke mootor rohkem kui sajand tagasti Eestis. 
Samas pole ühe rahvuse ja rahvusluse püsimine midagi iseenesest etteantut. 
Kui rahvuslus soovib püsida, peab ta arenema. 
Või õigemini peavad arenema tema konkreetsed avaldusvormid, näiteks keel. 
Julgeksin kinnitada, et üleminekuta uuele kirjaviisile läinud aastasajal ning sellele järgnenud eesti keele pideva moderniseerimiseta oleks rahvuslusel olnud väga raske püsima jääda. 
Loomulikult pole keel rahvuse peamine atribuut, kuid oluline konsolideeriv tähendus on tal küll. 
Eesti keele kaasajastamine ning hoidmine kiirelt muutuva maailma tasemel on riiklik ülesanne, milleks riik peab vajalikud vahendid ka eraldama. 
Sama kehtib uue kirjaoskuse omandamise ehk nn tiigrihüppe kohta. 
Arvutite massiline kasutuselevõtt on teataval määral võrreldav üleminekuga uuele kirjaviisile läinud sajandil. 
Tollalgi väitsid paljud, et milleks seda vaja on, eesti rahvus püsib paremini senistest tavadest kinni hoides ning mitte iga hullusega kaasa minnes. 
Tänases Eestis pole olemas rahvuslikumat programmi kui tiigrihüpe, seda loomulikult eeldusel, et seda tõsiselt võetakse. 
Sest sellisel juhul tähendaks see eestikeelseid programme, eestikeelset tarkvara, eestikeelseid CD-mänge ja nii edasi. 
Tiigrihüppel on veel teinegi oluline aspekt, nimelt Eestile enamvähemgi ühtlase arengu tagamine. 
Kui arvutinuppe klõbistatakse vaid Tallinnas, on arengut raske loota. 
Sest rahvuslus pole mingi suletud süsteem, vaid edukas saab ta olla vaid avatuna, see tähendab välismaailmast pidevalt mõjutusi saades ning neid omavahelise suhtlemise käigus selekteerides ja vajadusel omandades. 
Suletud rahvuslusel pole tõesti tulevikku või on see tulevik nii tema enda kui ka tema naabrite jaoks küllaltki ebameeldiv. 
Need on rahvusluse püsimiseks loomulikult vaid mõned aspektid. 
Rahvuse kvaliteedist räägiti palju ka hiljutisel Rahvusliku Kasvatuse Kongressil. 
Jutust kaugemale pole seal tõstatatud probleemidega kahjuks jõutud. 
Eks seegi näita rahvusluse madalseisu tänases Eestis. 
Rahvusluse kadumist pole sellele vaatamata mõtet ei karta ega loota. 
Lahti me temast nii kergelt ei saa, isegi kui tahaks. 
Kui me just ei asu kollektiivse enesetapu või millegi säärase teele. 
Rahvuslust hägustades ja moonutades võime iseendale aga probleeme tekitada küll. 
Sest nagu juba ärkamisaja ideoloog Jakob Hurt rõhutas: üritades kellekski teiseks saada, võime kergelt kaotada nii oma individuaalsuse kui ka loovuse. 
Mis see sinu asi, pööbel! 
Kalev Kesküla: Rahva lahkumine rahvusriigist Nr 33/96) 
Kalev Kesküla, kes mulle on sümpaatne olnud joogispetsina, küsib oma kirjutises: Kes on rahvas, mis inimesed need sihukesed on? 
Neile ei saa midagi müüa, neil pole oma parteid, lehte ega häält... 
Mina sain 17. augustil teada, kes on rahvas, mis inimesed need on. 
Need on eemalseisjad ehk maksumaksjad ehk piiratud inimesed, nagu peaministri pressinõunik Sõnumilehes kinnitab. 
Kuna nõunik on vaevunud sigade ette ehtsaid pärleid heitma, tuleb tema sõnu korrata kirjaviisi muutmata: Sarnaselt olümpiakoondisega on maksumaksja alalise nurina objektiks ka valitsus. 
Vähe on neid, kes ei oskaks valitsust ühe või teise eksisammu pärast kritiseerida. 
Kuid sarnaselt sportlaste juhtumiga julgen ka valitsuse puhul arvata, et enamik selle töös kaasalööjatest üritab teha parimat. 
Mina üritasin siin teha sõrendusi, kuid õnneks märkasin, et kõik on täiuslik. 
Ärge tulistage klaverimängijat! 
Mees teeb, mis suudab! 
Et lugeja Kivirähkiga lähemalt tutvuks, veel paar briljantset mõtet. 
Maksumaksjate eneseteadlikkuse tõus on igati tervitatav; riiki ei minda juhtima soovist kergemalt läbi ajada; sport on osalejate, mitte kõrvalseisjate asjaks... 
Samal ajal lugesin sõnumit (EE, 16. aug): Ilma isikliku ametiautota jäid peaministri pressinõunik Juhan Kivirähk (Subaru Legacy)... 
Kas mees teeb, mis suudab? 
Kalev Kesküla ilusale arutlusele ja küsimusele lisaksin siinöeldu põhjal veel ühe nimetaja. 
Eemalseisjad, maksumaksjad ja teised piiratud inimesed võiksid koguneda ühise nimetaja alla - PÖÖBEL. 
Martti Soosaar Tallinn 
Vangikongis viibiva mõtteid 
Mitmekordne poliitvang ja riigikogu liige Enn Tarto on Sõnumilehele antud intervjuus öelnud, et praegusel Eesti kaitsepolitseil on rohkem võimu kui Nikita Hruštšovi aegsel KGBl. 
Vana poliitvangi, kel on nii Hruštšovi, Brezhnevi kui ka Andropovi-aegse KGB kogemused omal nahal teada, tasub uskuda. 
Eks nõukogudeaegsed dissidendid muretsevad salateenistuste üleliigse võimu ja kontrollimatuse pärast kõige enam. 
Demokraatlikes riikides tegutsevad salateenistused märkamatult. 
Eestis aga alustab kapo pärast mõne kohtuasja algatamist oma pressiesindaja ja oma ajakirjanike kaudu suurt reklaamikampaaniat, see on juba tavaks saanud. 
(Väga kujukas oli see allakirjutanu riigireetmise loo puhul.) 
Koonderakondlase Vahur Glaase juhitud Riigikogu komisjon eksisteerib paberil, sel puuduvad ka volitused kapo tegevust sügavuti kontrollida./-/ 
Umbes poolteist aastat tagasi külastas Eestit legaalse viisaga üks Vene Rahvusliku Ühtsuse (VRÜ) liidreid Aleksandr Denissov. 
Denissov andis ERKLi büroos pressikonverentsi. 
Seal rääkis ta muu hulgas ka ühe Eesti kaitsepolitsei venelasest juhi sidemetest nn Krasnodari grupi liidri Gorbatšoviga. 
Denissov oli Eesti allilma asjadega üsna kursis, kuna töötas aastaid Tallinna ja Ida-Virumaa kriminaaljälituses. 
Peagi pärast pressikonverentsi saabusid kaitsepolitsei töötajad ja võtsid Denissovi kinni. 
Pärast lühikest vestlust viidi VRÜ liider Narva ja saadeti üle piiri. 
Meie järelpärimistele kosteti siseministeeriumist, et Denissov olevat Eesti Vabariigis persona non grata. 
Mis alusel? 
Miks andsid Eesti võimud talle sissesõiduviisa? 
Uurimisel selgus hämmastaval kombel, et mingit ebasoovitavate isikute seadust EVs ei eksisteerinudki. 
Ka puudusid mustad nimekirjad nende kohta, keda Eesti riik oma territooriumile ei luba./-/ 
Kokkusaamise ajal, mis mul vanglas abikaasaga võimaldati, kurtis naine järgmist. 
Juuni algul ajakirjanduses käivitatud võimas Kaitsepolitsei Ameti reklaamikampaania riigireeturi tabamise kohta hirmutas ära paljud. 
Isegi tuttavad hakkasid mu abikaasat vältima. 
Roojane! 
Kahe väikese lapsega ja 420 krooni Eesti riigilt lastetoetust saav abikaasa ei leia tööd. 
Firmade juhid ütlevad otse: Poliitiline! 
On ju ka Terje Madisson julgenud mu kaitseks välja astuda. 
Andsin nõu võtta neiupõlvenimi tagasi. 
Minu 5aastane poeg tunneb juba kõiki kapo uusi Opeleid, sees nooremapoolsed mehed, mis meie kodu lähedal Pärnus tiirutavad. 
Näe, jälle KGB-onud! hõikab 5aastane Karlike aknal turnides. 
Lapse silmis on äratundmisrõõm. 
Edasi, Euroopasse! 
Tiit Madisson Tallinna Keskvangla 26.august 1996 
Kes raha annab? 
Väikese tähega eesti (Nr 33/96) 
Juhtkiri, autor mainimata, väidab, et väliseestlaste rahaline panus Eestile piirdub suveniiride ostuga. 
Kas suveniiride hulka kuulub üle 23 tuhande dollari, mis Arne Loki heaks on annetatud? 
Kui palju on tema heaks teinud Eesti Vabariik ja kodueestlased? 
Ja kas on vaevutud kontrollima, mis me rahvuskultuuri fondile senini annetanud oleme ning kui paljude tuhandete eest aidanud ravimite ja haiglavarustusega? 
Selline ironiseerimine ei too kahjuks kasu kellelegi. 
Maie Kiive väliseestlane, USA 
Naiste maailm 
Lea Larin 
Sale lihaseline nooruk jookseb nõtkelt laua ääres istuva naise juurde ja haarab tal hellitavalt õlgadest. 
Noor naine kiljub käheda häälega ja surub pea joovastunult vastu mehe kõhtu. 
Veel paar tütarlast püüavad jõuga noormeest vabastada ainsast kehakattest - läikivatest ülinappidest püksikutest. 
Sellist vaatepilti võis näha nädalavahetusel Astorias, kus põhiliselt naissoost publikule esines multinatsionaalne meeste šõutrupp Rasputinõ. 
Kahjuks ei jõudnud eesti publiku ette neegrid Nigeeriast ja Ginea-Bissaust: Narvas selgus, et mustade meeste passid pole piiriületamiseks vajalikul tasemel. 
Neegripoisid jäid Ivangorodi, ja kohalikel naistel jäi mustanahalise mehe erinevus valgenahalisest kindlaks tegemata. 
Kuid ka ilma neegriteta oli pühapäeva õhtul Astorias lõbu laialt. 
Mehelikku ilu kogunes imetlema umbes nelikümmend inimest, enamik neist õrnemast soost. 
Vene piigade kamp tuli restorani, tort kaenlas, et sõbranna sünnipäeva tähistada. 
Umbes tunnise ootamise järel võtab koha helipuldis sisse rasputinite juht, Jugoslaaviast pärit Michael, ning saali prahvatab muusika. 
Kolinal lendavad praetaldrikud nurka ja publik võtab sisse mugavamad poosid. 
Keskpõrandale jooksevad kolm noormeest: nöörsaapad, lapilised dessantväelasekuued, punased baretid, mustad prillid. 
Macho! 
Hooletult sadistliku kaarega lendavad vöölt neetidega rihmad. 
Šõu võib alata. 
Mehed hakkavad ennast muusika saatel energiliselt paljaks koorima. 
Kõigepealt lendavad seljast jakid-pluusid. 
Hmm, esialgne hirm, et näha tuleb haledalt lotendavaid büroo-tüüpi mehi, oli õnneks asjatu. 
Poisid on kenasti musklis, kõhud nagu pesulauad. 
Enne pükste mahavõtmist tuleb noormeestel lahendada igivana probleem: kuidas saada jalast saapad ilma ennast naeruvääristamata. 
Vähe sellest, delikaatse juustulõhnalise toimingu ajal tuleb jääda seksikaks. 
Noormehed lahendavad olukorra hoolimatu elegantsiga, justkui põlvitaksid nad ühel poolspagaadis jalal pelgalt silmailu pakkumiseks. 
Sokke polegi, edasi läheb tants paljajalu, kehakatteks mustad bokserid. 
Salapäraselt puusi hööritades asuvad poisid ka boksereid eemaldama. 
Saalist kostavad esimesed kiljatused. 
Sürpriis, sürpriis! 
- bokserite all on läikivad stringerid, mis, tõsi küll, suurt midagi ei varja. 
(Noh, olid neil ka suured riistad? küsib kolleeg pärast kontserti.) 
Esimene number on lõppenud, paksuke mees tormab seljast kooritud hilpe põrandalt kokku korjama. 
Rahulolevalt ohates kallavad daamid endale kihisevat šampanjat. 
Õhtu tõotab veel paljutki. 
Järgnevalt vabastavad poisid ennast muusika saatel küll üksikult, küll kahe- ja kolmekaupa mitmesugustest kostüümidest. 
Ei kulugi palju aega ja lõbus noorte vene piigade kamp hakkab muusika saatel rütmiliselt kiljuma. 
Kordamööda proovitakse pähe trofeed: põrandalt korjatud punast baretti. 
Blond tüdruk hüppab toolilt püsti ja hakkab ennast laua kõrval esinejate rütmis kaasa kõigutama. 
Õhk läheb lausa palavaks. 
Põrandal väänleb üksik kauboiriides mees, kellel õnnestub tänu pükste küljel olevatele lukkudele püstitada maailmarekord alakeha paljastamises. 
Nigeeriast pärit (kuid heledanahaline) siilisoenguga noormees näitab üles tõelist tantsualast professionaalsust. 
Numbri lõpuks heidab ta ennast demonstratiivselt tüdrukute laudkonna ette põrandale. 
Cool! 
Julgemaks muutuvad ka teised noorukid. 
Musta hobusesabaga melanhoolse näoga noormees sikutab ka nappe stringereid vööst allapoole. 
Hoolimata jonnaka pahandusttegeva jõnglase ilmest näol, meenutab poiss vägisi mingit elegantset looma, hurta näiteks. 
Poisid hakkavad üha sagedamini sünnipäevaliste lauda tantsunumbritesse kaasa tõmbama: kord väänutavad nad üks-jalg-toolile-tõstetud-poosis puusi, kord hõõruvad ennast istuvate tütarlaste vastu. 
Šampanjauimas tüdrukud röögivad vaimustusest. 
Nüüd on naised sisse saanud tõelise hoo: kiljumine ei lakka hetkekski. 
Üha julgemalt sirutavad beibed käsi tantsupoiste musklis kehade poole. 
Paljunäinud hallipäised kelnerid pööravad pea diskreetselt ära. 
Paksukesel on tegemist, et aina kaootilisemalt põrandale lendavaid riideid kokku koguda, üks kui teine ese langeb aplate naiste saagiks. 
Nüüd haarab üks esinejatest laualt šampanjapudeli, jookseb sellega eemale ja asub pudelit oma olematutesse püksikutesse toppima, ise võikalt irvitades. 
Olukord väljub täielikult kontrolli alt, juba nõuavad ka teised laudkonnad noormeeste tähelepanu. 
Kõhklevalt läheneb üks tantsijatest elegantses kostüümis daamile, kes toimuvat külma ja kontrollitud ilmega jälgib. 
Kõigile, vist ka daamile endale üllatuseks sirutab naine asjalikult käe välja ja sikutab häbematult lähedale sattunud poissi pükstest (et mitte öelda mujalt). 
Sõbranna punastab ja pööritab silmi. 
Korraldajad püüavad sünnipäevaliste seltskonda vaigistada ja korrale kutsuda, ent asjatult. 
Tüdrukud rehmavad käega ja elavad tormiliselt lemmikutele kaasa. 
Algul üks, siis teinegi poiss kargab lauale ja hüppab hoogsalt ühelt laualt teisele. 
Hämaras valguses heidavad tantsisklevad kehad seintele võbisevaid varje, lõpuks viskub nooruk selili lauale. 
Hullunud naised kallavad ta paljale kehale šampust ja topivad raha püksi. 
Tule siia lauda ka, skandeerivad küpsemas eas daamid ja sirutavad välja rahatähtedega käsi. 
Tundub, et poisid naudivad tekitatud himurat õhkkonda täielikult. 
Ent erinevalt naissoost kehapaljastajatest ei kavatse mehed oma mängukanni staatusega leppida: kui naised juba täitsa ülekäte lähevad, asuvad mehed neid suhteliselt hoolimatult ja jõhkralt tantsule rebima. 
Ahvatlevalt oma kleidisaba kergitanud blond piiga kaotab tantsupõrandal jõulises haardes kingad ning kleit rullub nabani. 
Tema ujedal kaaslasel libiseb kleit sootuks seljast... 
Tantsupoisid markeerivad toolidega kõrtsikaklust ja kallavad naistele justkui juhuslikult šampust kaela. 
Nukralt ja lüüriliselt toovad noormehed kaasa liua veega ja asuvad käsnakestega oma keha hõõruma. 
Eta vsjo, što li? küsib blond beib, kes vahepeal on kingad taas varvaste otsa saanud. 
Graatsiliselt seovad noormehed niuete ümber käterätid ja heidavad endalt lõpuks ometi ka viimase tõkke: stringerid lendavad nurka. 
Publik oigab ja jälgib tummalt majesteetlikult patseerivaid isaseid. 
Šõu lõpp kulgeb dekadentlikus märulimeeleolus - muusika mürtsub, mehed kargavad ringi, naised röögivad, personal põgeneb. 
Ja siis süttivad tuled ning saabub vaikus. 
Hoolimata vähesest ja põhiliselt venekeelsele elanikkonnale suunatud reklaamist leidus küllaga naisinimesi, kes ei pidanud 350 krooni noorte meeste vaatamise/katsumise eest paljuks. 
Trupi Eestisse toonud hakkajad daamid Linnahallist aga kurtsid, et üritus mingit kasumit ei too: ikkagi on pealtvaatajaid liiga vähe. 
Laupäeva õhtul, tõsi küll, käis noori musklis mehi imetlemas bussitäis soomlasi. 
Horoskoop 
Eesti Ekspress 
29. august - 05. september 
KALJUKITS 29. ja 30. august on Sulle ametialal suurepäraseks ajaks. 
Vastassoo esindajad (nii ülemused kui alluvad) on Sinust alateadlikult sisse võetud ning ebaharilik koostöövalmidus hõlbustab märgatavalt koostööredelil edasiliikumist. 
Uute ideede esilekerkimise tõenäosus! 
Nädalavahetus toob paljudele Kitsedele kaasa optimismi ja tegutsemisiha sisendava välisreisi. 
Kui pead aga olema kodus, on mõned sugulased eriti võimukad. 
Nad dikteerivad Sulle peale oma tahtmise ning lõppkokkuvõttes polegi see nii halb. 
Riietuses kaldud neil päevil kasutama punaseid toone. 
Septembri esimese nädala algul on tähtede seis kirglik, kuid samal ajal komplitseeritud. 
Sa ei pruugi vastassugu üldse mõista ning halvimal juhul blameerid end. Kolmapäeval kõneled aga tööl kurtidele kõrvadele. 
Ära end pigemärrita. 
VEEVALAJA Neljapäeval ja reedel oled intellektuaalselt suurepärases vormis. 
Sul seisab ees tähtis ja põnev vestlus, mis kujuneb avastusterohkeks. 
Energia, mis sunnib Sind ennast täiendama või uute kogemuste otsinguil ringi liikuma, on kõrgseisus. 
Raha võib aga paraku nappida ning hiljemalt reede õhtul või laupäeval pead keskenduma materiaalsete väärtustega seotud küsimustele. 
Kui väljendad end selgelt ja konkreetselt, peaks teiste abivalmidus ja vastutulelikkus ületama kõik Sinu ootused. 
Pühapäeva pärastlõuna on küll pisut närviline. 
Võimalikud on sugulastega seotud või kohatu riietumise tõttu tekkivad pinged. 
Teisipäeval ettevaatust - palavik või sooltenakkus võib Su töövõime muuta nulliks. 
Võibolla tuleks kolleegidel Sulle varakult asendaja leida. 
KALAD Perioodi alguse märksõnaks on uuenenud võimalused koostöös ning grupiviisilises eneseteostuses. 
Raha puudutavad läbirääkimised osutuvad tõenäoliselt väga kasulikeks. 
Laupäeva rõhuasetus on partnerlusel. 
Tunned end üle tüki aja olevat ümbritsetud meelitavast tähelepanust. 
Võib ka juhtuda, et leiad end mõnevõrra armununa. 
(Kummaline küll, Sinu nõrkuseks kipuvad olema välismaalased). 
Pühapäeval, paraku, pead olema võrdselt ettevaatlik impulsi ajel suud avades ning mööda treppe käies. 
3. septembri paiku tähendavad armuasjad Sulle korraga nii taevast kui põrgut. 
Emotsioonid on segi ning Sa ei tea isegi, mida tahad. 
Mitmed Kalad kirjutavad teisipäeval hingeminevaid luuletusi. 
Kolmapäev on aga lakmustestiks mõnda aega kestnud koostööle. 
Esile tulevad arusaamatustest tekkinudebakohad. 
JÄÄR Neljapäeval mõjutab täiskuu Sind veel tugevalt. 
Asjad ei allu Sinu kontrollile. 
Sõltuvalt oma iseloomu eripärast tunned soovi rahusteid pruukida, napsu võtta või üksildusse eralduda. 
Mõned Jäärad on tavatult avameelsed, mõned saavad teistelt usalduslikke abipalveid. 
Saladuste väljatuleku ja väljapressimiste oht! 
Aga juba reede hommikul oled iseenda peremees - energiline, originaalne ning suuteline klaarima tekkinud arusaamatusi. 
Suhtlemises mõjud tõelise virtuoosina, pannes teisi inimesi endaga samas rütmis mõtlema. 
Põnevate kohtumiste tõenäosus. 
Nädalavahetust iseloomustab tervise märgatav paranemine ja rahuldus tehtud tööst, uue nädala algus on Sulle aga majanduslikult kõige tulusam aeg. 
Pidu kellegi kodus võib teisipäeval osutuda oodatust tulisemaks. 
SÕNN 29. augustil on Uraan ja Merkuur trigoonis, mistõttu aeg on Sulle ametialaselt eriti paljulubav. 
Ehkki Sa muidu oled üksirügaja, on nüüd palju parem olla koostöövalmis. 
Võid saada, mida tahad! 
Kolleegide seltskond on esiteks lihtsalt meeldiv ning teiseks tekib nendega koos palju uusi ideid. 
Laupäeval võid sattuda olukorda, kus tunned end harjumuspärases seltskonnas tõrjutuna olevat. 
Või otsid ise nõudlikult üksindust ning tahad oma rada käia. 
Oivalise lõbutsemise tõenäosus. 
Pühapäeva õhtul on aga varuks pisut ametiasjadega seotud pingeid. 
Uue nädala algul loksutavad Sinu lamedapõhjalist tunnetepaati tugevad lained. 
Keegi võib pöörduda Su poole segase armuavaldusega või koguni reisi ette võtta. 
Samal ajal tuleks Sul endal olla liikluses väga ettevaatlik. 
Ka kõige lihtsam tänavaületamine nõuab kontsentreeritud tähelepanu. 
KAKSIKUD Ühes augusti lõppemisega hakkab romantika Sulle taas palju tähendama. 
Esialgu võib see olla lihtsalt senisest suurem intellektuaalne huvi armastuse kui abstraktse nähtuse vastu, ent samal ajal on ka mõne uue ja paljutähendava tutvuse tõenäosus neljapäeval ja reedel päris suur. 
Kellegagi flirtides peaks hästi tulema esile Su loovam poolus. 
Laupäev on Su õnnepäev. 
Sugulastest on palju rõõmu, materiaalsed tehingud õnnestuvad ning kui reisid, võivad isegi võõrad Sulle lahkelt öömaja pakkuda. 
Pühapäeva õhtupoolikul pead paraku olema valmis väikseks õnnetuseks või lihtsalt vahejuhtumiks. 
Ole kukkumiste suhtes ettevaatlik. 
Uue nädala esimestel päevadel ahvatletakse Sind raha raiskama. 
Ära väärata komblusetuse ning pahedele allumise teele. 
Väldi pahaaimamatut altkäemaksuvõtmist. 
VÄHK Kui kuulud nende Vähkide hulka, keda 28. augusti täiskuu reisile ei viinud, võiksid perioodi algul mõelda sellistele ümberkorraldustele, mille eesmärk on suurendada kodus puhtust, korda ja harmooniat. 
Ka perekonnasisese vaimse atmosfääri puhastamine peaks hästi õnnestuma. 
Mõned Vähi märgis sündinud tunnevad neljapäeval või reedel et aeg on küps muuta imidzhit. 
Tuleb siiski arvestada tõenäosusega, et uus look tuleb liialt dändilik. 
Nädalavahetusel oled ambitsioonikam kui muidu ega taha kellelegi mingil tingimusel alla jääda. 
Karjääri ja eneseteostuse seisukohast peaks see olema edasiviiv nähtus. 
Pühapäeva õhtul võib Sind aga rabada mingi äkktutvus või etteprognoosimatu pööre seltskondlikus elus. 
Ole vastassugupoolega teisipäeval jumala pärast ettevaatlik. 
Kolmapäeval aga vaata, et Sa hajameelsuse tõttu varalist kahju ei kannataks. 
LÕVI Neljapäeval on Sinu IQ kõrgem kui tavaliselt. 
Suudad end meisterlikult väljendada nii kõnes kui kirjas. 
Võib olla satud pidama läbirääkimisi. 
Kõiges, mis puudutab raha väljarääkimist, jääd kindlasti võidumeheks. 
Reedel on aga suur reisilemineku tõenäosus. 
Laupäev tõotab kujuneda tõeliselt põnevaks. 
Mida avatum kõigele uuele oled, seda enam Sul hiljem meenutada on. 
Pühapäeva pärastlõunal võib kangekaelsusest aga kasu olla. 
Muidu keeratakse Sind lihtsalt ümber sõrme. 
Ajavahemik peale 1. septembrit ei tähenda Sulle mitte kooliaasta algust, vaid kuuma nädalat täis varjatud kirge, pahelisi ettekujutusi ning puudulikku teineteisemõistmist. 
Võibolla satud armuseiklusse (mis hiljem saladuseks ei jää), kuid tõenäoliselt oled õnnetult armunud. 
Või kannatatakse Sinu pärast piisavalt. 
NEITSI Kesknädalal olid ehk liialt sentimentaalne, kuid neljapäeval ja reedel saavutad Merkuuri-inimesena suurepärase intellektuaalse vormi. 
Uued võimalused töö ja teenistuse areaalis innustavad ja inspireerivad Sind. 
Palgasuurendamisteema tõstatamine peaks kujunema tulemuslikuks, kuna Sul on võime ka keerulises olukorras meeldivaks ja mahedaks jääda. 
Puhkepäevadel avaldab oma head mõju Jupiter. 
See on elunautimise, loovuse ja seksuaalse eneseväljendamise aeg, nii et ära jäta küünalt vaka alla. 
Algava nädala esimestel päevadel ei tea Su sõbrad ja sõbrannad, mida tahavad. 
Nad võivad käituda üsna ebaadekvaatselt. 
Intriig võib puhkeda inetul moel. 
Kolmapäeval pööra suurt tähelepanu korrektsusele dokumente vormistades. 
Väike viga või hilinemine võib omajagu maksma minna. 
KAALUD Vastu neljapäeva on mõned kolleegid Sinus karvavõrra pettunud - oled kas tõbine või lihtsalt tahtejõuetu ega õigusta Sulle pandud lootusi. 
Ühes 29. augustiga suudad end aga kokku võtta ning Sinu maine tõuseb kiiresti tänu originaalsetele ideedele ja avarale silmaringile. 
Laupäeval satud arvatavasti olukorda, mis paneb Sind enda jaoks uudselt lahti mõtestama hädasolemise ja abistamise tähendust. 
See võib olla Sulle väga õpetlik kogemus, mille läbi Sinu loomuse filantrooplikum külg esile kerkib. 
Pühapäeva õhtul on aga võimalikud ühisvara ja kollektiivse omandiga seotud pinged, mis nõuavad kiiret reageerimist. 
Teisipäeva, 3. septembri paiku ära lase tööasjadel ja isiklikul elul segi minna - see võiks tähendada märkimisväärset fiaskot mõlemas vallas. 
SKORPION Neljapäeval, 29. septembril võid Sa ühtteist üllatavat teada saada või midagi teistele ootamatut välja öelda. 
Moment soosib enda ja teiste inimeste suhete korrigeerimist ning psühhoanalüüsi. 
Reedel kõnnid isepäi ning suudad nii enda eest kõige paremini väljas olla. 
Võid tööasjus tänu oma visadusele midagi olulist paika panna. 
Laupäeval otsi seltskonda, sest sõpradel on Sulle palju anda. 
Tuju tõusmise ning ühiste tulevikuplaanide tegemise aeg. 
Lõbutsemist ning enese ekspressiivset loomingulist väljendamist soosib uue nädala teisipäev. 
Just pikatoimelisemad vastassoo esindajad, kes muidu sõnagi suust ei saa, on neil päevil Sinu lummuses. 
Samas toob 3.september naissoost Skorpionidel tavatult suure võimaluse rasedaks jääda. 
AMBUR Merkuur on liikunud Kaalude märki ning Sinu elus algab seltskondlikum ja muretum periood. 
Kultuurielu, klubikultuur ning lihtne lobisemine sõprade ja sõbrannadega kütkestab Sind. 
Ka võivad neljapäev ja reede Su ellu väga tõenäoliselt tuua uusi tuttavaid. 
Kummaline küll, kuid kõigi eelduste kohaselt tähendab just laupäev, 31. august Sinu jaoks võimast positiivset energialaengut karjääri- ning eneseteostuse valdkonnas. 
Võid saada märkimisväärse tunnustuse osaliseks, mis tugevdab Sinu professionaalset eneseusaldust. 
Esmaspäeval ja teisipäeval ole väga valvas kollektiivset omandit ning ühisvara enda vastu-tada võttes või kellegi teise hoolde andes. 
Pettuste oht. 
Ka kokkupuudetes gaasi, kemikaalide ja veega tuleks targu olla ettevaatlik. 
Tagasi koju 
Vesta Reest 
Brasiilias elav Gerda Mitt kuulub väliseestlaste esimesse põlvkonda. 
Eestist lahkus ta 1924, kolmeaastaselt. 
Seitsmekümne viie aastases daamis, kes on elukutselt sünnitusabi spetsialist ja meditsiinipedagoog, kutsumuselt meditsiinikirjanik ja usutunnistuselt baptist, pole jälgegi vanadusnõtrusest ega elule allavandumisest. 
Nagu eestlase elujõu kehastus, räägib ta rõõmudest, mitte raskustest oma elus. 
Maailmakodanik, võib tema kohta öelda. 
Elab väikses Lõuna-Brasiilia linnas Curitibas, reisib Euroopas, Ameerikas ja Aasias, nüüd on kolmandat korda Eestis. 
ESTO pärast, ütleb ta ise. 
Seekord reisis ta ka Venemaale, Peterburi. 
Asunike lapsena oli Gerdal Brasiilias raske koolihariduse juurde pääseda. 
Esimesed teadmised sai ta emalt, kuid päriskooli jõudis alles täiskasvanuna. 
Õhtukoolis lõpetas gimnaasiumi, seejärel kommertskooli ning Rio de Janeiro nursside (loe: medõdede) ülikooli. 
Veel aasta õppis selleks, et olla nursside õpetaja. 
Ma ei mõista neid noori, kes virisevad ja ütlevad, et ma ei saa. 
Mina olin juba vana, kui kooli läksin, ja ometi sain hariduse ja hea töö, räägib Gerda. 
Portugali keeles on Gerda kirjutanud kaks raamatut - õpetuseraamatu emadele ning tervishoiu tarviliku raamatu. 
Kolmas raamat on pooleli. 
Pensionile jäänud, hakkas ta kirjutama oma kodukoha ajalugu. 
See oli puutumata paik, kuhu 1920. aastail asus ümber kolmkümmend eesti peret. 
Nad raiusid metsa maha ning kasvatasid algul kohvi, siis siidiusse. 
Selle koha ajalugu erineb teiste omast, jutustab Gerda, seepärast mõtlesin, et võiksin kirjutada. 
Ja nüüd muudkui teen ja teen... juba kolmteist aastat. 
Enne Eesti-reisi oli raamat nii valmis, et seda hakati arvutisse toksima. 
Veel tahab ta kirjutada oma pere eluloo (Meis on segunenud läti, eesti, portugali, saksa, argentiina ning indiaani veri! 
) ning vaimuliku raamatu. 
Kui tal selleks heategevuse kõrvalt ainult aega jääb. 
Gerda käib günekoloogiahaiglas patsientidega jumalast rääkimas, õmbleb koos baptistide kogudusega põletusravi haiglale sidemeid ning aitab kurtidena sündinud inimestel ühiskonda sulada. 
Ma ei oska eesti keelt, vürtsitab donna Gerda aegajalt oma juttu humoorikate märkustega. 
Kumb see nüüd õige on, kas kribi või ribi? 
Inimese kohta, kes hakkas eesti keelt õppima alles 46aastaselt, pärast ema surma, oskab Gerda emakeelt isegi väga hästi. 
Aga portugali aktsent on tuntav, s-täht kõlab näiteks š-na. 
Väiksemates kohtades Brasiilias on vähe eestlasi, kes eesti keelt mäletavad. 
Kuid Sao Paulost Eestisse tulnud Aksella Lutsu sõnul oskavad sealsed eestlased veel üsna korralikult emakeelt. 
Kuuest õest- vennast on Gerda ainuke, kes eesti keelt räägib. 
Gerdal ei ole perekonda ning ta tunnistab, et on pensionipäevil üpris üksikuks jäänud. 
Aga siis mõtlen jälle, et minu õde on küll abielus, aga temal on probleemid. 
Minul ei ole probleeme - olen iseenda peremees. 
Küsin, kas ta on õnnelik inimene. 
Jaa, ma arvan, et olen. 
Minul on Jeesus minu südames ning üks kena tundmine - Brasiilias olen ma võõramaalane, aga siin ei usu keegi, et olen välismaalane. 
Nüüd ma olen ise ka päris rohkem eestlaseks saanud. 
Olen hingerahu peaaegu et leidnud! 
Krister Kivi 
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaid, ilu ja vastupanu sümbol Eve Pärnaste (45) elab üksi väikses pööningukorteris. 
Ta maalib rohelisi pilte ega taha poliitikast suurt midagi teada. 
Eelmisel aastal jätsite ühe autokooli meesõpetajale unustamatu mulje. 
Kas eksamil läbi ka kukkusite? 
Muidugi kukkusin! 
Ühe korra platsieksamil. 
(Süütab sigareti) Mind on ju õpetada võimatu. 
Ma õpin ise. 
Lugemagi õppisin ise. 
Kolmeaastaselt. 
(Teeb kräunuvat titehäält) Emme, palun, mis täht see on! 
Ja 5aastaselt läksite rajooni haridusosakonda, aabits kaenla all, ning kaebasite, et teid kooli ei võeta? 
Nii nad räägivad. 
(Umbusklikult) Ma olen seda erinevatest allikatest kontrollinud. 
Kas teeneline põllumajandustöötaja Richard Pärnaste on teie sugulane? 
Ei. 
Sugulasi ei saa mul peale ema, isa ja venna selle nimega üldse olla. 
Pärnaste on eestistatud nimi. 
Millest eestistatud? 
Mustingust. 
Teil ei ole lapsi? 
Mul ei ole ei tütreid ega poegi. 
On see teie otsus, millega olete rahul? 
(Vaikus. 
Kaugelt on kuulda, kuidas koerad hauguvad.) 
Ee... 
See ei ole minu otsus, see on minu saatus, millega ma olen rahul jah. 
Sest kui (paus) mul oleks lapsed olnud, oleks ma hoopis teine inimene olnud. 
Olete kõva korterivahetaja. 
Jah. 
Ma olen elus kolinud kokku 23 korda. 
Viimati üürisin korterit Wismari, Koidu, siis Tehnika tänavas. 
Nüüd siis siin, Metalli tänavas. 
Liigun lollimajale aina lähemale, nagu paistab. 
1974. aastal lõpetasite Tartu ülikooli psühholoogina. 
Ise olete hingearsti juures käinud? 
Ei ole. 
Ja ei lähe ka. 
Võib-olla Ameerikas läheksin. 
(Teeb käega sujuva liigutuse) Kuna siin on kõik ühe kooli psühholoogid, siis ma hakkaksin ilmselt kontrollima, kas ta ikka on piisavalt hea. 
Ning see ei oleks aus. 
Teie väike pööningutuba on täis maale, patju, kübaraid, sinisest klaasist kasse. 
Nüüd ma mõistan, miks KGB-l teisitimõtleja Eve Pärnaste üheteistruutmeetrise korteri läbiotsimine kunagi 9 tundi aega võttis... 
Ma olen püüdnud asjadest lahti saada küll. 
Olen raamatuid antikvariaati viinud ja riideid põletanud... 
Toanurgaaltari tosin kuldset budakuju - vist kaugelt hangitud? 
Nad ei ole hangitud. 
Kõik on kingitud. 
Kas peate võimalikuks, et lähete vanuigi kloostrisse? 
Nagu Lagle Parek? 
Ainult et budistlikku? 
Ma olen öelnud, et see pole välistatud. 
Lõplik kloostrisseminek... võib veel tulla. 
Hiljuti olin seitse nädalat Ivolga kloostris Ulan-Ude lähedal. 
Juba mainitud Pareki arvates oleksite teiegi naistevanglas vastu pidanud. 
Aga seda katsumust vist ei tulnud? 
Ei. 
(Naerab) Tõsi, ükskord Moskvas olen ma küll kaks või kolm ööd-päeva kinni istunud. 
Mille eest? 
Za demosntratsiju! 
(Muutub mõtlikuks, vaatab aknast välja) Kaheksakümne kolmandal oli asi küll väga piiri peal. 
Üks astroloog, kes mu põrandaalustest askeldamistest midagi ei teadnud, vaatas mu kaarti ja ütles: teil on siin väga huvitav seis, justkui kinniminek paistaks... 
Teil endiste KGB uurijatega on kokkupuuteid olnud? 
Jaa!! 
Läksin mina ükskord koopiaid tegema, seisan järjekorras ning fikseerin: kõrvaljärjekorrast keegi mees muudkui vaatab. 
Mõne aja pärast vaatan uuesti: ikka vaatab! 
Major Lartsev!!! 
(Imiteerib innukat külamehehäält) Tere, Eve! 
Kuidas elad!? 
Mis sa teed!? 
Tule külla, räägime! 
Naine teeb söögid! 
Ütlesin, et võib olla tulen ka. 
1987 pidasite Hirvepargis väga targa ja mõistliku kõne. 
Mida tegite 23. augustil nüüd, üheksa aastat hiljem? 
Pakkisin oma kotti Aegviitu astroloogide suvelaagrisse sõiduks. 
Vanu aegu meenutama ei mõelnud minna? 
Korraks mõtlesin. 
Astroloogiast kõneldes - ega teie ei pane lehte kuulutusi koostan sünnikaarte, hind 250 krooni? 
(Pisut ehmunult) Oi ei, kaugeltki mitte. 
Ma uurin ja pusin siin iseenda kaardi kallal (näitab punase ja rohelise tindiga peeneid jooni täis tõmmatud astroloogilist ketast), vahel vaatan ka mõne sõbra oma... 
Poliitikasse tagasiminemist tähed teile ei luba? 
Eei... 
Vist ei luba. 
Ma ei tea, pole niimoodi vaadanud. 
Mitmed inimesed on üllatunud, et te oma poliitilise tegevuse katkestasite. 
Paljud on üllatunud, et ma sinna üldse sattusin. 
(Naerab) Mingis mõttes oli tollal nagu sõjaolukord. 
Oli vaja, olin sõdur, oli vaja, olin kindral. 
Ja kui sõda ära lõppes, oleksin pidanud kohe demobiliseeruma. 
Mida te mõtlesite, kui kuulsite, et Tiit Madisson on kinni pandud? 
Oeh!! 
(Kümme sekundit vaikust) Et seda oligi karta. 
Et see võib juhtuda. 
Te ei lähe näiteks kuhugi piketeerima: Tiit Madisson vabaks! 
Ei. 
(Naerab lõbustatult) Ma ei lähe enam üldse piketeerima ühegi asja eest. 
Varsti unustavad ajalehed ja raadio Madissoni, aastad mööduvad, inimene kuhtub märkamatult vanglas... 
Nojah. 
(Mõtlikult) Ma ei kuula raadiot. 
Eesti saatus on loomulikult täielik rumalus. 
Ei saa aru, miks inimest selle eest kinni hoida. 
Te ei kuula raadiot, ei loe ajalehti. 
Kuidas te oma televiisorist lahti saite? 
(Võidurõõmsalt) Mul pole telekat olnudki! 
Oli küll - oma varasemates intervjuudes räägite kastist, mida märkate vaid siis, kui sellele komistate või tolmu pühite. 
See oli ämma oma. 
Te olete alati suhtunud üsna üleolevalt katkematusse tööstaazhi. 
Kas praegu töötate? 
(Üllatunult) Ma ei ole jätkuvalt seda eriti tähtsaks pidanud. 
Hiljuti sain lepinguliselt SE&JS kirjastuse toimetajaks. 
(Süütab järjekordse kange rohelise Marlboro) 
Olete kõva suitsetaja. 
Rumal küsimus, aga - palju päevas läheb? 
Viimasel ajal - kaks ja pool pakki. 
Sealjuures mulle e i m e e l d i suitsetada. 
(Erutub) Suits on vastik, suits on t õ e s t i vastik!! 
Miks te maha jätta pole proovinud? 
Näiteks Nicorette'i abil? 
(Kiiresti) Oh, ma proovisin, kleepisin end neid plaastreid täis ja närisin kummi ka ja suitsetasin poolteist pakki päevas ja mul ei hakanud isegi süda kloppima! 
(Räägib omaette, justkui väga väiksele lapsele) Et võib-olla siin on selline asi, et mille vastu inimene väga raevukalt välja astub, see näitab tema nõrka kohta. 
Keskkooli ajal ja ülikooli alguses ma tõepoolest ei sallinud suitsetamist. 
See oli mulle nii äärmiselt vastukarva. 
Ehitusmalevas armeenia sõbrad isegi jõhkrutsesid minu kallal, surusid mind kaevu ja küsisid: Hakkad suitsetama!? 
Hakkad suitsetama!? 
No ei hakanud. 
Need armeenlased olid mehed? 
Mehed. 
Ja isegi peale sellist kogemust meeldib teile meeste seltskond rohkem kui naiste seltskond, kes iial sellist asja ei teeks? 
No naised oleks kaevule kaane ka peale pannud! 
(Naerab) Meeste seltskond meeldib rohkem jah. 
Naiste seltskonnas tekib sageli mingi vastik konkurentsitunne. 
Üheksakümnendate algul lugesite kokku, et olete teinud üle 250 maali... 
Nüüd on üle 300 vist. 
On teil iseõppinud kunstnikuna õnnestunud mõni maha ka müüa? 
Jah. 
Kostabi hinnad Pärnus toimunud oksjonil algasid ca 12 000 kroonist... 
Minu omad paraku on sellega l õ p p e n u d (Naerab rõkkavalt). 
Kõige meeldejäävam kommentaar, mida teie tööde kohta öeldud on? 
(Mõtleb väga pikalt) Öelda või mitte öelda? 
(Mõtleb veel) Üks sõbranna leidis, et neil on raviv toime. 
Kui see saladus pole, siis mis haigusest õnnestus lahti saada? 
No mis!! 
(Kogub end) Sõbrannal oli kaks päeva migreen olnud ja maks valutas. 
Ja järsku, ühe pildi ees seistes, ta lausa kiljatas: Migreen läks üle. 
Nii hea on olla! 
See oli üks punastes ja mustades toonides maal, maastik minu meelest. 
Olete alati teinud punaseid pilte, aga nüüd maalite ainult rohelise ja sinisega. 
Miks? 
(Innustunult) Ma olen kogu elu tahtnud rohelisega maalida, aga pole saanud!! 
Ilmselt olen rahulikumaks ja normaalsemaks muutunud. 
Varem oli elamise intensiivsust ja pinget rohkem. 
Intensiivsust ja pinget ühiskondlikus elus või armuasjus? 
Ma ei tea... 
Eks need lange kokku. 
Kuus aastat tagasi olete öelnud, et kõige rängemad on need ajad, mil armastust ei ole. 
Ning siis küsiti, kas teil parajasti on selline ränk aeg. 
Ma kordaksin seda küsimust. 
Minu hinnangud on praeguseks muutunud. 
Lahutus, mis maksab 17 miljonit krooni 
EE 
Hansapanga tippjuhid Jüri (39) ja Tiina Mõis (38) lahutavad oma abielu. 
Esimest korda Eesti lähiajaloos jagavad abikaasad kümnetesse miljonitesse ulatuvat varandust. 
Ühel ilusal juulikuu lõpu kolmapäeval teatas Baltimaade suurima kommertspanga sisene häälekandja Hansaleht oma viimasel leheküljel rubriigis Teateid juhatuse esimehe Jüri ja arendusdirektor Tiina lahutusest. 
Sõnumi toon oli naljatlev: seda võrreldi prints Charlesi ja printsess Diana saatusega. 
Uudis Mõisa-pere purunemisest ei üllatanud Hansapanga mitmesajalist kollektiivi. 
Armunud pangajuht ei ole oma kolleegide eest varjanud uut südamedaami - panga laenudivisjonis töötavat eksmissi Kerttu Olmanni (23). 
Pigem imestati, kuidas tütarde Kristina (10) ja Martina (13) ema halva mängu juures nii kaua head nägu suutis teha. 
Ilmselt pärineb töötajatele mõeldud häälekandja teade Tiinalt. 
Oli vist väsinud varjamisest, kommenteerib üks kaasaelav kolleeg. 
Asjaosalised ise annavad kommentaari asemel peaaegu identse vastuse: See on isiklik asi, mida avalikkuses ei räägita. 
Reipal nooruslikul häälel teatab Kerttu Olmann telefonis: Mind jätke sellest mängust välja. 
Aitäh! ja lööb toru hargile. 
Jüri Mõis on üks Hansapanga asutaja ja panga suuraktsionär. 
Tiina Mõis oli panga pearaamatupidaja. 
Nüüd vastutab ta administratsiooni ja tugitoimingute divisjoni eest. 
See ei ole samm alla ametiredelil, on ta ise öelnud. 
Abikaasadele lähedalseisvate inimeste arvates oli viimane piisk Tiina Mõisa karikas Kerttu ja Jüri reis olümpialinna Atlantasse. 
Ehkki Tiina käis juba mullu detsembris Brasiilias Rio de Janeiros puhkamas ilma abikaasata. 
Jüri ostab enda vabaks 
Esimest korda nägid Tiina ja Jüri teineteist Tallinna tehnikaülikooli suvepraktika ajal Tšehhoslovakkias. 
15 aastat kestnud abielu lahutus jõustub septembris. 
Vara on lahutajad jaganud kohtu abita. 
Panga siseleht teatab ka, et notar Maive Ottase koostatud lepingu järgi loobub naine Mõisa nime kasutamisest, kuid säilitab divisjonidirektori ametikoha. 
Valurahaks saab ta 17 miljoni krooni eest aktsiaid ning iga-aastase elatusraha. 
Kas need briti kuningliku lahutusprotsessiga üllatavalt sarnased detailid ka tõele vastavad, ei õnnestunud EE-l kontrollida. 
Pärast lahutust jäävad tõenäoliselt ema hoole alla põhikoolis käivad lapsed. 
Naisele jääb arvatavasti ka ridaelamuboks Tallinnas Kadaka teel. 
Ma olen lapsest saadik teadnud, et mees peab perele laheda äraelamise kindlustama - selles mõttes on mulle ka töötegemine tähtis, on Jüri varem ajakirjanikele öelnud. 
Mees saab vabaduse ja korteri Keemia tänava turvamajas, mille ostust naine olla lugenud alles EE artiklist. 
Tiina, kuidas lood armukadedusega on? küsis armuasjade ekspert Maire Aunaste veebruarikuises Kroonikas abielupaari intervjueerides. 
Kontrolli all, tuli vastus natuke liiga kiiresti. 
Elu- ja töökaaslasi usutlenu vaist ei petnud: miski oligi viltu. 
Pangamajad on teadagi täis piltilusaid pikajalgseid neiusid. 
Armukolmnurk 13., 7. ja 3. korruse vahel 
Pangas oli Jüri ja Kerttu romaan aastapäevad avalik saladus. 
Tähelepanelikud kolleegid meenutavad, kuidas pangadirektor käis lihtsale pangapreilile isiklikult neljapäevahommikuti 12. korruselt 3. korrusele Eesti Ekspressi viimas. 
Lõuna ajal tuli tipp-pankur tütarlapse juurde, hamburger näpus. 
Samal ajal andis Tiina Mõis oma seitsmenda korruse kontoris Kaubalehele intervjuud, kus ta muu hulgas rääkis, kuidas tema abikaasa Jüri armastab süüa teha... 
Jüri ja Kerttu armastus puhkes täisõide sel suvel: osa puhkust veetsid nad koos mehe suvemajas Pärnus ja käsikäes sõitsid nad rulluiskudega Hansapanga suvepäevadel Käärikul augusti algul. 
Kaks kolmandikku Hansapanga töötajaist on naised. 
Meeskolleegid ja -tuttavad peavad Kerttu Olmanni asjalikuks ja meeldivaks tütarlapseks. 
Naiskolleegide suhtumises võib aga aimata kadedust ja isegi kartust. 
Pirtsakas, ajab nina püsti, ei ütle tere... sosistavad nad. 
Juba ülikoolis ristiti toona veel brünett piiga selja taga stressimissiks. 
Varem naljatati, et Jüri asemel juhib Hansapanka Tiina. 
Kas pangas on nüüd uus Esimene Leedi? 
Looduse poolt antud... 
Kerttu Olmanni teatakse kui inimest, kes oskab endale looduse poolt antut kasutada. 
Mingil juhul ei ole ta rumal blondiin. 
Hiljuti Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonna lõpetanud Kerttu nõutab teist kõrgharidust Tartu ülikooli juristide täienduskursuselt. 
Kurjad keeled räägivad, et 18 000kroonise koolitusarve maksab kinni Hansapank. 
Bakalaureusekraadiga jurist peaks Kerttust saama aastal 2000. 
Juba Tallinna 37. 
Keskkoolis oli ta üle kooli plika, räägib üks endine koolivend. 
Lisaks sellele viieline õpilane, kelle pilt rippus autahvlil. 
Seda meeldis tüdrukul vaatamas käia. 
Tõeline edu tabas 18aastast Kerttut pärast Valeri Kirsi missikarusselliga liitumist. 
Tulemus oli Tallinna Missi ja 1991. aasta Miss Estonia konkursi pressimissi tiitel. 
Meenutab kaunitare jäädvustanud fotograaf Jaan Künnap: Alguses oli selline krampis tüdruk, vaat et puhkeb kohe nutma. 
Nädala ajaga töötas aga end nii üles, et pani asja kinni. 
Hansapanka tõi Kerttu kolm aastat tagasi ülikooli grupivend, panga ühe divisjoni juht Gerd Müller. 
Hansapanka tõi mind Gerd Mülleri särav naeratus, ütles blond piiga toona usutluses pangatöötajate Hansalehele. 
Kiiresti tõusis Kerttu reatöötajast peadirektor Mõisa abiks. 
Naiskollektiiv hakkas sosistama... 
Tuttavad ja töökaaslased iseloomustavad pikka kasvu ja elegantset Tiina Mõisa kui daami sõna parimas tähenduses - alati meigitud, laitmatult riietatud, naeratus näol. 
Tiina on kõige ennastvalitsevam naisterahvas, keda ma tean. 
Mitte kunagi ei tule ta tööle, silmad nutetud, lausub üks lähedane töökaaslane. 
Hansapanka tuli Tiina Mõis kaubandus-tööstuskojast oma abikaasa järel. 
Möödunud aasta lõpul antud intervjuus ei olnud ta kindel, kas juhul, kui kõik hakkaks otsast peale ja pakutaks võimalust pangajuhiks saada, ta selle pakkumise ka vastu võtaks: Ma ei satu küll mingisse erilisse hoogu, et kõike seda vaeva otsast peale näha. 
Ma ei ületähtsusta panga loomise kogemust. 
Mul on palju tuttavaid, kes ka umbes sel ajal mingi muu äritegevusega alustasid. 
/.../ Kui mul on siin pank, ei tea, kas mul on siis vedanud. 
Barbie'd ja motohiired ajas ja ruumis 
Kadi Liik psühholoog 
Kaltsutitt ja puuhobune ning Barbie ja motohiir, nii nagu teisedki mänguasjad, peegeldavad kultuuri, millest nad pärit on. 
Barbied ja motohiired on tänapäevase suurlinna nägu. 
Kaltsutitt ja puuhobune on sajanditaguse küla nägu. 
Mängides laps sageli jäljendab seda, mida ta on päriselus näinud, ta kasutab oma asju samuti, nagu temast vanemad kultuuri (perekonna) liikmed seda teevad. 
Mõned üldinimlikud tegemised võivad erinevatest kontekstidest pärit lastel vahel ka sarnased olla, kuid palju on ajastule iseloomulikke erinevusi. 
Nii ei ole motohiired kuulnud adravedamisest ega kaltsutitt jetisõidust. 
Tänapäeva poisid juhivad oma sõidukeid puldiga ja tüdrukud saadavad oma nukud lennukiga Bahama Beachile suvitama. 
Vanasti olid puldi asemel ohjad ja hobuvankriga pühade ajal kirikusse sõitmine oli suur sündmus. 
Oma aja nägu olid ka paljud endisel Nõukogudemaal heakskiidetud ja ideoloogiapäraselt dekoreeritud mänguasjad. 
Igihaljad mänguasjad 
Kui mänguasjade ajalukku tagasi vaadata, siis nukud, klotsid, pallid ja mänguloomad on need, mida võiks nimetada igihaljasteks. 
Ajaga muutub vaid nende välisilme, kuid mängud, mida nendega mängitakse, on oma olemuselt sarnased. 
Just selle ajastule iseloomuliku näo järgi tunneme ära, millisest ajast ja ruumist asjad pärinevad. 
Kultuuris levinud kasvatuspõhimõtteid peegeldab ka mänguasjade valik, mida vanemad oma lapsele võimaldavad, mis laadi mänge soosivad. 
Mänguasjade vahendusel suunatakse lapse soorolli omandamist, väärtuste, vilumuste ja harjumuste kujunemist, sotsiaalseteks rollideks valmistumist. 
Kultuuriti võivad aga ootused mehe ja naise soorollidele olla erinevad ja see kajastub ka lapsele soovitatavates mängudes. 
Muide, juba koolieelikud ise teevad väga selget vahet, millised on plikade, millised poiste mänguasjad ja millistega sobib mõlemail mängida. 
Mänguasjad räägivad vanematest 
Pöörates tähelepanu, millega ja kuidas lapsed mängivad, saame me teavet nii laiema kultuurikonteksti kui ka lapsevanemate kohta. 
Vanemad on ju need, kes valivad lapsele lelusid, ning valik on määratud kultuuris olemasolevate võimaluste ning normidega. 
Ka tänapäeval, kui mänguasjade valik kaubanduses on väga lai ja mingis mõttes väga internatsionaalne, eelistavad ühe või teise pere (või kultuuri) vanemad erinevaid asju. 
Seda asjade ja mängurepertuaari valikut võib vaadelda kui soovitud tegevuste tsooni, mille vanemad oma lapsele loovad. 
On teada, et erinevad mänguasjad ja mängud toetavad erinevaid arengu aspekte. 
Millised mänguasjad domineerivad koduste asjade komplektis, kõneleb küllalt selget keelt sellest, millist arengusuunda vanemad eelkõige soosivad (muusika- ja kunstitarbed, konstruktorid, raamatud, sporditarbed vms). 
Vanasti olid oskused, mida lapsed omandama pidid, palju lihtsamad ja seetõttu piisas nende selgeksmängimiseks vähestest lihtsatest asjadest. 
Tänapäevalgi võivad samas seisus olla mõnes teises kultuuris kasvavad lapsed. 
Infoühiskonnas, kuhu meiegi oleme jõudmas, peab laps varakult toime tulema mitmete keerukate ülesannetega. 
Selleks, et last vajaliku kogemuse omandamisel aidata, tuleks esmajärjekorras silmas pidada, et mänguasjad võimaldavad lapsele mitmekülgse kogemuse omandamist. 
Naiivne oleks valida lapsele uut lelu selle järgi, et naabritel juba on. 
Pole mingit mõtet kollektsioneerida motohiiri ja Barbie'sid või kuhjata kokku mingeid muid samatüübilisi lelusid. 
Mänguasjade kvantiteet hakkab teatud piiri ületades mõjuma lapsele infomürana mõjuma ning laps võib väsida ja närviliseks muutuda. 
Arukam oleks vahelduseks osta midagi teistsugust, see ise valmis teha või leida lapsele võimalus ise midagi meisterdada (konstruktor, tükimäng, plastiliin jms). 
Kaltsutite aegadel oli oluline omandada paar vajalikku praktilist vilumust. 
Tänapäeval hakkab järjest enam maksma know-how ja seetõttu võib kergesti juhtuda, et koolilapsena populaarne uhkete motomudelite või luksusnukkude omanik kaotab oma positsiooni, sest ta on nautinud rahaga ostetavat sära, kuid pole õppinud probleeme lahendama. 
Sajanditagused mängud külas 
Tiia Toometi raamatus kirjeldatud mänguasjad tutvustavad umbes sajanditaguseid eesti talulaste mänge ja talupere elamist-olemist. 
Linnalaste asjad ja mängud olid veidi teised, sest tegevused, mida nad mängus jäljendasid, ning rollid ja oskused, mida nad omandama pidid, olid ka veidi erinevad. 
Terve rida tänapäeva arenguteadlasi tegeleb usinasti teemaga, kuidas mänguasjade abil arendada lapses mingeid oskusi, võimeid, valmistada last ette mingiks sündmuseks vms. 
Mänguasjatööstuse toodang muutub iga aastaga mitmekesisemaks ja sisaldab paraku lisaks tohutule hulgale lapse arengut stimuleerivatele leludele ka paraja portsu sisutut kommertsi, aga ka see on ajastu nägu. 
Nukker on tõdeda, et Eesti kohalikud mänguasjatootjad näivad olevat valinud väljasuremise tee, ja tõenäoline on, et meie lapsed (nii nagu paljud lapsed kogu maailmas) muutuvad tasapisi järjest enam maailmakodanikeks. 
Selles kontekstis on Tiia Toometi etnograafiahõnguline raamat äärmiselt teretulnud. 
Arengupsühholoogiline vaatepunkt 
Kui nüüd raamatus kirjeldatud ajaloolistele mänguasjadele läheneda arengupsühholoogia vaatevinklist, siis sõltumata nende kodukootusest on ka nende puhul näha tervet rida mänguasjadele igiomaseid last arendavaid omadusi. 
Toonased mänguasjad, täpselt samuti kui tänapäevased, olid lapsele abiks igapäevaste rollide omandamisel. 
Puuhobuste ja kaltsutittedega mängides jäljendasid meie esivanemad oma vanemate tegemisi ning mängisid läbi ja omandasid seega tolleaegseks eluks vajalikke rolle ja käitumismustreid. 
Vanade, suhteliselt primitiivsete lelude üks väärtus peitub nende suures potentsiaalis laste loovuse ja fantaasia arendajatena. 
Omaaegsed mänguasjad olid sageli ülilihtsad ja suur hulk omadusi ja võimalusi tuli neile lihtsalt juurde mõelda. 
Sajanditagused puuloomad ei meenutanud sageli äratuntavalt oma elusaid analooge ja laps pidi oma mõtetes lisama puuduva. 
Tänapäeva robotleludega kasvanud lapse jaoks on tegevusstsenaariumid sageli lelu tootja poolt täpsemalt ette määratud, need sisaldavad arendavat keerukust ja mitmekesisust, kuid fantaasiale jääb vähem mänguruumi. 
Psühholoogias on teada, et lihtsa struktuuriga mänguasjad on need, mis fantaasiat ja loovust kõige paremini stimuleerivad, sest nende puhul sõltuvad tegelaste omadused ja teod lapsest kõige rohkem, mänguasjas peituv määramatus sisaldab lõputult võimalusi. 
Kolmas taluleludele iseloomulik omadus on käeosavuse arendamine - valmisid ju maalaste mänguasjad käsitööna. 
Meisterdamine ja isetegemine oli ainus võimalus mängukanni saada, poelelud olid pigem jõukamate linnalaste privileeg. 
Loomisrõõm tarbijaühiskonnas 
Tulles tagasi Tiia Toometi raamatu juurde, tahaks puuhobust ja kaltsutitte esile tõsta kui lastepäraseid giide, kes aitavad tänapäeva lastel neile arusaadavas mänguasjade võtmes hoomata meie vaarvanemate lapsepõlve ning tolleaegset elu. 
Tõenäoliselt innustab raamat lapsi proovima ka mänguasjade isetegemist ja tundma sellest loomisrõõmu, mis tänapäeva tarbijaühiskonnas võib kergesti ununeda. 
Sümpaatne on autoripoolne lähenemine, mis ei ole vaid Tartu mänguasjamuuseumi reklaam ega möödaniku armastusega loodud lelude taganutmine (selline kartus tekkis allakirjutanul raamatu esmasel sirvimisel), vaid autor tajub selgelt aja pöördumatust ning tänapäevaste asjade omadusi ja laste suhet eri aegadest pärit leludega. 
Raamatu lugejamenu on superhiirte ajastul kasvavate laste hulgas küll raske ennustada, kuid meie lastelastelegi on aastate pärast hea Puuhobuse ja kaltsutite abil möödunut vahendada ning sellele toetudes ühel päeval iseennast, oma päritolu ja kohta määratleda. 
Baltisaksa maailmalõpulood 
Lee Taal 
Edzard Schaper Maailma lõpp Hiiumaal. 
Loomingu Raamatukogu nr 20, Perioodika, Tallinn 1996. 
Eestimeelne sakslane, kristlik kirjanik Schaper üllatab siinset lugejat kindlasti oma oivalise Baltimaade rahvaste tundmise ja tunnetamisega. 
Samas ei peaks Schaperi estofiilsust liigerilise kultuurifenomenina üle tähtsustama: elas kirjanik ju kümme aastat siin, ning et see periood ka tema loomingus kajastub, polegi ehk nii imelik. 
Julgeksin oletada tema positiivset kosmopolitismi, kus Eesti, Leedu, Saksa- või Hiiumaa pole mitte eesmärgid omaette, vaid teatud määral inspireerivad juhused kirjaniku elus. 
Arvatavasti oleks ta aga näiteks kümne Aafrika-aasta jooksul vaimustunud samavõrra ka sealsetest saatustest ja seiklustest. 
Edzard Schaperi arhaistlikult pikad laused näivad samas olevat nii väga baltisaksa vaimust kantud. 
Tõlkija Liina Lukas on ilmselt püüdnud säilitada saksa keelele ja stiilile omast lohisevat lausestust, mis eesti asjalikku lugejat kohati segadagi võib. 
Ent kui ennast Schaperi teksti sisse lugeda, muutub lausete lohisevus elegantseks poosiks, elitaarsele kirjandusele omaseks aeglaseks, kuid mõtestatud meditatsiooniks. 
Edzard Schaperi maailmalõpulood toimuvad Paldiskis, Hiiumaal, Kostromas, Peterburis, Kretingas ja Jenisseiskis. 
Balti-temaatika, ütles selle kohta Liina Lukas oma saatesõnas. 
Balti jah, sest tegelased on selle regiooniga tihedalt seotud. 
Ent samas ka mitte-balti, sest hoolimata tihedalt lugudesse pikitud kohanimedest on tegu valdavalt lugudega, mis sünnivad inimeses eneses. 
Kohanimede ülim täpsus mõjub pigem veetleva elitaarsusilmingu ja rõhutatud korrektsusena kui kroonika või kohakeskse nostalgiana. 
Ajal, mil kirjanike egotsentrism sunnib neid kaevuma peamiselt kirjutajate endi sassis suhete sügavusse, mõjub Schaperi jahe elitaarsus, mis empaatilise soojuse tagant veendunult vastu hõõgub, kosutavalt. 
Lastejoonistused, seda lubavad nad naisel 
Mare Tralla 
Nagu saatuse hooleks jäetud kass, mõtles ta tusaselt, kui ta pliiatsiga oma näojooni õhus jäjendas. 
Keegi ei taha mind, mitte kellegi jaoks pole ma piisavalt hea - selliselt kirjeldab Elke Vesper Maria mõtteid ahastushetkel. 
Arvatavasti on peaaegu iga naine mingil elumomendil sarnaselt tundnud. 
Kas põhjustavad need tunded murdumise või uue kvalitatiivse pöörde loomingus? 
Kui lugeda kunstnikest kirjutatud romaane, siis kõigis neis on valu ja meeleheidet, ilmselt on kunstnikud traagilise elusaatusega valulejad. 
Kas Elke Vesperi romaan erineb millegi poolest teistest sarnastest? 
Vähemalt üks erinevus on, juttu on naiskunstnikust, kes teadagi ei ole nii tuntud kui tema kunagised armukesed Henri de Toulouse-Lautrec ja Auguste Renoir. 
Ja loomulikult on naisest kunstniku elutee erinev, sest kunstnikuks olemine iseenesest eeldab teatavat väljaspoolt olemist tavalisest, mingit ainuomast annet ja pürgi-must. 
Naine on aga loodud elu edasi viima, mitte ebamaiste eesmärkide poole püüdlema, vähemalt nii enamasti mõeldakse. 
Missuguseks kujunes naise elu sada aastat tagasi, kui ta otsustas kunstnikuks hakata? 
See ei olnud sugugi lihtne ja loogiline tee, Kunstiakadeemiasse ja sealt ellu. 
Maria alustab modellina, nähes kõrvalt kunstnike elu. 
Esimesed kurvad kogemused usalduse kuritarvitamisest. 
Juba lapsena uudistas ta inimese keha, riietas lahti oma kaaslasi ja sirgeldas paljastatud suguorganeid plankudele. 
Midagi häbiväärset ta inimese loomulikus olekus ei näinud. 
Ka oma hilisemas loomingus armastab ta kujutada alasti inimkeha. 
Ta ei taha kujutada midagi, mis ei vasta tõele. 
Tema akte peeti ebanaiselikeks. 
Märkusena võiksin siia lisada, et samal ajal Inglismaal kunsti õppivaid naisi ei lubatud ateljeesse sel ajal, kui mehed akti joonistasid. 
Naistele oli lubatud vaid riietatud keha, natüürmortide ja maastike kujutamine. 
Prantsusmaa teadagi on pisut vabameelsem, aga siiski.... 
Ta oli lühikest aega ja tormikalt rõõmustanud, nii üürikest aega, et ta seda nüüd veel vaevu meenutada suutis. 
Tema teine vastus heale uudisele oli olnud hämmeldus. 
Miks oli teda vastu võetud? 
Teda oli protezheeritud.... zhürii liikmete otsus ei käinud tema kunstnikuväärtuse kohta... 
Vaene naine.... 
Lastejoonistused, seda võimaldavad nad naisterahvale. 
Minu aktid, minu suplus-, riietumis-, kammimis- ja pesemisetüüdid, neid tahavad nad näha üksnes meeste tehtutena. 
Niisama palju või rohkemgi veel kui Maria-Suzanne'i loomingulistest läbielamistest räägib romaan kohutava naisterahva suhetest meestega, armastusest, pettumustest, lootustest, valust. 
Henri peab minuga abielluma. 
Kui mees võib jääda vallaliseks, siis naine peaks saama mehe poolt ära võetud, sest muidu saab temast prostituut või on tal lihtsalt midagi viga. 
Maria on küll iseseisev, ent ometigi vallutab ka teda see meeletu soov saada seaduslikult kellegi omaks. 
Ja miks mehed ometi alati mõtlevad, et naine ainult nende vara himustab, aga mitte lihtsalt neid endid ei armasta? 
Marial on erinevaid suhteid, tormilisi ja rahulikumaid. 
Ta on ihaldatav naine, aeg-ajalt meeletu, impulsiivsusest pulbitsev - kohutav Maria. 
Taevas, kes küll oli maailmale selle nõia kinkinud! 
Nõidadega ei saa mehed ja korralikud hakkama. 
Lugedes seda raamatut, mis kirjeldab minust täpselt sada aastat vanema naiskunstniku elu, ja olles ise ka pisut skandaalne kunstnik, tõsi küll, mitte Pariisis, vaid Tallinnas, on nii mõnedki situatsioonid kummaliselt tuttavad. 
Ühiskonna enamiku suhtumine erinevustesse on ikka veel samasugune, vaatamata edasiarengule ja naiste õiguste näilisele suurenemisele on mingid tava-moraali tasandil toimivad otsustused ja hinnangud nii sarnased saja aasta tagustele. 
Kui naine esimesena mehele läheneb, ehk teinekord forsseeritult provotseerivalt, on ta kohe müüdava liha hulka liigitatud. 
Kui naine midagi enamat tahab, oma tavalise soorolli raamidest väljudes, on see samuti halb. 
Lõpuks Maria abiellub, rahaka mehega. 
Näiliselt ta rahuneb, kohaneb uue eluga, ent ometi jääb kunstnik temas elama. 
Viimane otsib tõde ja iseennast. 
Kunstnik on mässaja. 
Teades, et kirjastuses on töös teine osa sellest romaanist, on ilmselt põhjust arvata, et mässaja pisut pead tõstab. 
I am sailing! 
Ülo Jalakas 
Jahtklubi kõrts Lootsi 6, Pärnu Avatud 10.00-12.00 
Toit ***** Teenindus *1/2 Sisekujundus ** Õhkkond **** 
Möödunud korral kirjutasin ma Riiast. 
Tagasiteel Tallinna põikasin paariks päevaks suvepealinna Pärnusse. 
Tasemel restorane on seal mitmeid, neist esimesena jäi teele ette romantiline Jahtklubi kõrts. 
See vajaks tegelikkuses kahte erinevat arvustust, kuna söögikohal on eraldi välikohvik, kus pakutakse vabas õhus valmistatud toite. 
Seekord siiski kõrtsist. 
Kõrtsi kohta pakutakse Jahtklubis üllatavalt pikka toidunimekirja. 
Suppe on küll vaid kaks: hakkliha- ja kana-riisi supp (mõlemad 7 krooni). 
Eelroogade nimekirjast leiab 11 erinevat artiklit. 
Kõige odavam on soolauba (3 krooni), kõige kallim krevetisalat värske aedviljaga (44 krooni). 
Eelroogadest valisin soolaliha, mille poolik portsjon maksis 15 krooni. 
Kui toit lauale toodi, hakkas kahju inimestest, kes väikese söögiisuga ja juhtumisi terve portsjoni tellinud - vaevalt nad kõike ära jõuaks süüa. 
Poolikus portsjonis oli kolm viilu praesaia, soolavõid tilli ja rohelise sibulaga. 
Pooltoores liha - menüüs muide puudub sellekohane märge, seega ettevaatust need, kes toorest liha ei söö - oli hästi maitsestatud. 
Kõrvale pakuti marineeritud sibulat, hapukurki ja tomatit, nii et peaaegu impotendi unistus, nagu ütles Jakob Karu. 
Ka praadide valik on suur. 
Kümnest kõige odavam on riis karriga (10 krooni) ja kõige kallim täidetud lõhe (75 krooni). 
Soovija võib kergematest toitudest võtta ka friikartulit (15 krooni) või omletti (16 krooni). 
Proovisin kreveti toasti (33 krooni) ja kanafileed (48 krooni). 
Kreveti toast on tõeline üllatus, vähemalt teist samalaadset rooga pole Eestist leidnud. 
Toit koosneb kolmest paksust pikasaia viilust, mis on immutatud küüslauguga ja kergelt röstitud. 
Saiadele on asetatud krevetid ja kaetud majoneesiga, samal taldrikul serveeritakse ka sidrun, mille mahla võib soovija toidule juurde pigistada. 
Tõeline maitseelamus, soovitan kõigile, kes kõrtsi külastavad, lisaks täidab ka hästi kõhtu. 
Kanafilee oli järjekordne õgardi unelm, hiigelsuures toiduportsus ei olnud millegagi koonerdatud. 
Kahele suurele hästi maitsestatud ning korralikult praetud kanafilee tükile pakuti kõrvale rohkelt friikartuleid, garnituuriks pea sama palju marineeritud maisi, kurki ja tomatit. 
Lisaks ohtralt karrikastet. 
Magustoitude nimekiri oli aga ülilühike: jäätis (8 krooni), jäätis šokolaadiga (15 krooni) ja kompott (13 krooni). 
Veel on menüüs alajaotus kondiitritooted, kus 5 eri nimetust, näiteks kompvek Kannel (1 kroon tükk), šokolaad (5 krooni), kuid tõelisi kondiitritooteid, nagu saiad ja koogid, nimekirjas polnud. 
Suvisel ajal on meeldiv lugeda pikka karastusjookide rida (10 nimetust), kuid alkohoolsete jookide nimistu on selle kõrval ikkagi ülipikk. 
Tõelist meremeest teeb kurvaks rummi nimekiri, sest saadaval vaid Bacardi Light ja Black (mõlemad 4 cl 16 krooni) ja Captain Morgan (4 cl 14 krooni). 
Kummaliselt olid konjaki tiitli saanud Belõi Aist (4cl 13 krooni) ja Gremi (4 cl 11 krooni) - need on ametliku definitsiooni järgi ju brändid. 
Nelja(!) alkoholikokteili hulgas avastasin ka rahvusjoogi Gin Long Drink (14 krooni). 
Aga harilik kohv oli külm. 
Oleks teenindus sama hea kui toidud, soovitaksin kõigil Jahtklubis söömas käia. 
Kahjuks on toitude ettetoomine lausa katastroofiline, lauakaaslastele anti nõu toitu üldse mitte tellida, kuna selle laudatoimetamine võtaks kaua aega (sic!). 
Mis teeninduskultuur see selline on? 
Kui palju peab Riigi Turismiamet restoranitöötajatele koolitusseminare korraldama ja välismaiseid nõustajaid kutsuma, et meie kelnerid ja ettekandjad ükskord professionaalideks kasvaksid? 
Äkki on liiga palju laudu ja liiga vähe teenindajaid? 
Ka hommikul, mil vähe kilente, oli tellimuse täitmine üliaeglane ja kohmakas. 
Kord unustati isegi üks salat toomata, kokteil toodi lauda alles paarikümne minuti pärast, kui seda ise baarist küsima läksin. 
Interjöör on stiilitu segu klassikalisest baarist ja rannakõrtsist. 
Baarilett, kust toidud tellitakse, meenitab oma ohtrate peeglitega nõukogude aega. 
Samas ripuvad laes kolm suurt laeva rooliratast, ühes nurgas on vana sadamamajakas ja seintel nii vanade laevade pildid kui ka fotod sajandivahetuse Pärnust. 
Vanalinna barokkmajade vahele on pärast prisket lõunat hea jalutama minna. 
Hinnete lugemise õpetus ***** Oivaline **** Meeldiv *** Talutav ** Kehv * Kohutav 
Volkonski salong 
Kadi Herkül 
Lõpetamata romanss. 
Vanemuise külalisetendus Tallinna Õpetajate Maja muusikabaaris 24.08.1996. 
Õhtu mõisa härrastekambris auravate samovaride ja vürst Volkonski vestetud Buniniga. 
Vene romansse laulavad Heli Vahing ja Valentina Kremen. 
Klaveril Made Sõlg. 
Kitarridel Margus Kits ja Viktor Vassiljev. 
Nii tutvustas Lõpetamata romanssi Vanemuise külalisetenduste lendleheke ja üldjoontes on sellega kõik öeldud. 
Vürst Volkonski - pisut kammimata, ent rõhutatult rühikas nagu alati - luges Bunini jutustust Zoika ja Valeria: hõrku kirjeldust aristokraatidest ja nende armastusest. 
Heli Vahing ja Valentina Kremen esitasid romansse - esimene rangelt ja raugelt, teine julgemates värvides ja lustakama flirdiga. 
Omal kohal olid nad mõlemad, tundlikku ja tundlevat vene hinge peegeldas nii üks kui teine lähtepunkt. 
Mis veel oli? 
Olid auravad samovarid, oli pea märkamatult toimuv kaardipartii kahe kitarristi vahel, oli pisut lavalist suhtlemist - pikki pilke, rõhutatud istumist-astumist. 
Umbes sedasi võis too elu mõisa härrastekambris kulgeda küll: täis mitte-midagi-tegemisest ja tüünest suveilmast võimendatud kirgi, tühja (tühist?) tuuletallamist, kurb-naljakat endassesüüvimist... 
Oli see teater? 
- seda ei peaks vist küsima. 
Kasvõi Belinski poolt postulaadiks seatud kunstniku ja tema enese poolt seatud reeglite tõttu. 
Tegijad nimetasid toimunut salongiõhtuks. 
Ja jäägu see nii. 
Iseasi, et too salongiõhtu etendub ühe teatri firmamärgi all. 
Ja et tegijad on nii või teisiti, vähem või rohkem teatriga seotud. 
Salongi kaudu ja salongi kõrvalt. 
Sestap oli toimunus ikkagi ka teatrit. 
Ma ei räägi esmajoones Volkonski loetud Buninist - vürsti hillitsetud irooniast, kaasaelavast ja -tundvast kõrvaltvaataja-pilgust, paatoslikult õhku paiskuvast traagilisest finaalist, mil noor ja õnnetust armastusest kurnatud doktor jalgrattaga Moskva kiirrongile vastu kihutab... 
Ma ei räägi sedavõrd ka Heli Vahingu-Valentina Kremeni suhetest-suhtumistest Volkonski kehastatud jutustajasse (või jutustaja kehastusse), neist pilkudest, viibetest, zhestidest. 
Oluline peitub hoopis muus - kui Lõpetamata romanssi teatriks pidada, siis johtub see ennekõike ülesehitusest. 
Aegapidi kohuvast arusaamast, et jutustus ei katke mitte suvalisel hetkel ja lihtsalt romansi tarbeks, vaid et nood osised ka sisimas kuidagi seotud on. 
Et üks räägib sellest samast, millest teine alles rääkima hakkab, et üks võtab üle tolle, mis teisel pooleli jäi, või süvendab seda, millest teine aimu andis. 
Juhus või kompositsioon? 
Muidugi, pole just raske Buninit vene romanssidega haakida. 
Ei vesta nad ju muust kui armastusest, tunnetest, pettumistest/pettumustest... 
Aga mis siis sellest! 
Romansi muudab väärtuslikuks tõsiasi, et teised pole neid kaht osapoolt varem liitnud. 
Mõte maksab. 
Ja tahtmine samuti. 
Tõsiseltvõetavus ja siirus, mida tegijais aimata on. 
Ehkki jah, toda viimast on raske kui mitte võimatu tõestada - mis siis, kui see kõik on sulaselge mäng, tundeta, kireta?! 
Siiski vaevalt, sest nõnda hästi mängitud kirg eeldaks meeletut tööd, higi ja vaeva, mis on olnud enne seda. 
Aga higilõhna Romansil ei ole, pigem rõõmu ja tahtmise lõhn. 
Maksab seegi, et Lõpetamata romansi läbi ja abiga on Vanemuine jälle kodustanud enesele vürst Volkonski. 
Tema karisma on endiselt lummav. 
Ja tore ju, et eesti teatril ka üks seesugune mees on. 
Olgugi, et ta ehk ühe asja ja ühe kitsa kunstiala tarbeks end lõpuni ära anda ei taha. 
Ega või. 
Tõnu kardina taga 
Tiina Jõgeda 
EE külastas kirjanik Tõnu Õnnepalut tema Hiiumaa kodus 
Inimene tahab teada, kuidas elab tema kirjanik. 
Kuidas kodus askeldab, kas lohistab toasusse, kas ärkab vara või hilja? 
Milliseid esemeid on ta oma elu sisustamiseks soetanud, mida sööb? 
On ta kirjutamisega jõukaks saanud? 
Me ei saa ju muidu kirjandust (raamatuid?) tõsiselt võtta, kui me ei tea, kuidas see seotud on konkreetse liha ja verega. 
Kirjaniku maise isiku käsitlemist nimetatakse biografistlikuks meetodiks. 
Milleks muidu peetakse ülal (lausa riigi kulul) kirjanike ja teiste tähtsate inimeste majamuuseume? 
Tõsi, seal ei käi eriti keegi. 
Kui ma töötasin mõnda aega pärast ülikooli Vilde ja Tammsaare majamuuseumis, olin sunnitud kaheksa tundi päevas veetma seinte vahel, kust elu oli lahkunud. 
Vahel toodi memoriaalkorterisse tundide ajast koolilapsi, kes naersid kirjanik Vilde auguga sokki klaasi all; teinekord puuris stende mõni lühinägelik välismaalane. 
Polnud siis ime, kui mulle sügistalvel hakkas tunduma, et padi Eduardi voodil on hommikuti lohkus... 
...Tõnu tuleb pikkade sammudega üle õue, vist lammaste juurest. 
Õnnepalu on kirjutanud selle paiga absoluutsest mahajäetusest. 
Raamatu Hind peategelane Joonas on kirjanduslik kujund, mis on distantseerunud autorist, nii õpetatakse ülikoolis kirjanduskriitika kursuses. 
Aga looduskirjeldused, kas kirjanik Õnnepalu on need oma Hiiumaa kodukülast maha kirjutanud? 
Ja vaata - kõik ongi õige: Nõmm lõhnab. 
Kuum tuhataoline liiv teeroobastes, männiokkad, mis Joonatani jalgade all prõgisevad, vaik, kanarbik... 
Ainsagi mälestuseta, ainsagi soovita suvekeskpäev - tukastus, minestus, taevasselangemine. 
Giidina klassiku kodutalus 
Kiigates üle köögiukse Tõnu elutuppa, ärkas minus muuseumitöötaja soov nõuda külastajailt: eksponaate mitte puutuda. 
Just siia uksele sobiks väga hästi nöör ette panna! 
Väiksed hardad ekskursioonigrupid pühiksid välisukse ees jalgu (giid: Kirjanik tellis vanale kaptenimajale (kui ta ehk heeringalaevas midagi pootsmani-taolist oli! 
) 
Kärdlast uued topeltuksed, näete. 
Hiiumaal tehakse puutööd odavamalt kui pealinnas) Edasi lükkaksid kirjandusesõbrad kingad jalast ja astuksid sukis kööki. 
Aknast paistab rohtaed, kasvuhoone, saialilled, lauavirn, ait. 
Näe, kohviaparaat on tal ka! 
Ja valamu kohal on nõudekapp. 
Ja ukse kõrval on pliit. 
Siis roniks giid üle nööri, sest temal on see õigus, ja osutaks kaardikepiga: siin on kirjanik vanast rehetoast osavalt ümber ehitanud eluruumi, mis ei sarnane traditsioonilise hiiu talukultuuriga. 
Õnnepalu on rehetuppa raiunud suured aknad, mis ulatuvad peaaegu maani, aga ta pole ikka veel rahul. 
Ei saanud õigel ajal jaole, kui töömehed auke tegid, oleks tahtnud veel suuremaid, ütleb Tõnu. 
Nende akende taga on mingid suured lilled (võimalik, et neid kasvatab raamatutegelane Ada) ja külatee lattaia taga. 
Vogue ja Turgenev 
Osutades aknaalusele kirjutuslauale võiks giid majaperemeest tsiteerida: Kirjutamine on mulle narkomaania. 
Edasi: siin näete, kuidas Õnnepalus on ühendatud kaks poolust: vajadus osaleda infoajastus, mille kinnituseks on satelliidiantenn ja telefon ja muusikakeskus, kust Tõnu hommiku hakuks ooperit kuulab. 
Põrandal lebab paks meeste Vogue, seda Tallinna leheputkades ei müüda. 
Ja teiseks muidugi soov eralduda linnakärast, trammidest ja lihapoodidest. 
Ahaa, seda juttu me oleme juba kirjanik Aino Kalda käest kuulnud: ikka Kassari ja London, hääbuv feodaalküla ja tõtlev industriaallinn... 
Tõnu ise on parasjagu vaimustatud 19. sajandi vene kirjandusest ja räägib aina semstvovalitsusest ja kubermangulinnast ja ikka et: kui jumal päevi annab, emake, olgend' ikka, emake. 
Muudkui veiderdate, isake! 
Telefoni sai Tõnu nii, et käis mitu aastat Kärdlas ametnike juures, müts peos, palumas, et ehk kuidagi saaks traadi tee äärest külani tõmmata. 
Telefonivalitsuse lauaülemad muudkui lubasid ja käskisid ikka poole aasta pärast tagasi tulla. 
Lõpuks pani Tõnu naabrimehega raha kokku ja lasi ise postid mitme kilomeetri tagant kohale tuua. 
See läks paarkümmend tuhat maksma. 
Lambad ja satelliiditaldrik 
Rannaküla koosneb mõnest lösutavast taluhoonest. 
Vaid paar vana inimest, kellel pole oma elu lugusid kellelegi jutustada. 
Ja Tõnu oma lammaste ja koertega, keda ta ei armasta, aga Õnnepalu ei ole tõsiseltvõetav külaelanik. 
Iga hetk võib ta jälle kuhugi päris-Euroopasse kaduda. 
Pole mingi õigustus, et ka see majaka, bussipeatuse ja postkontoriga poolsaare tipp on näoga vastu Rootsit. 
Päris-Euroopa tuleb õue pealt satelliidipannilt, mis toob kätte kõik maailma uudised, ja siin on neil järsku tähtsus ja tähendus. 
Prantsuse, saksa ja kasvõi araabia keeles! 
Bosnia relvarahu, vabakaubanduslepped, Aafrika näljahäda ja MTV ja VIVA muusikavideod ongi maailma-missa ja angelusekell. 
Eestis pole vahet, kas elada keskuseks peetavas Tallinnas, kus tegelikult midagi ei toimu - või vaadata satelliidiprogramme mõnisada kilomeetrit lääne pool. 
Mis keskus on Tallinn? 
Ainuke oluline asi on teadmine mere lähedalolust, ja kuna see on olemas ka Kõpu poolsaarel - ja ta on palju paremgi, võimsam, puhtam, vabam - siis pole Tallinnal mingit eelist Kaleste küla ees. 
...Ristna majaka kõrval on baar-postkontor. 
Kirjutad puldil postkaardile paar sõnakest, poetad sealsamas pilust sisse. 
Kuuled, kuidas su teade kasti põhja langeb ja usud, et sõnum ongi teele läinud. 
Baari ees puu all külitavad Erki-Sven Tüür ja Riho Sibul. 
Nemad on naaberkülast, kutsuvad Tõnu õhtuks sauna. 
Giid vuristab peast ette katkendi Õnnepalu romaanist Hind: Ja see, mis kaugelt paistis millegi muuna, oli ikka ja jälle üks kardin. 
Kättemaks suudlustega 
Harry Liivrand 
Enamik feministlikeks manifestatsioonideks liigitatud eesti kunstnike ülesastumistest on minu meelest jäänud puhtdekoratiivsele tasandile. 
Vististi ei tekkinud aga Mare Tralla performance 'it nähes kellelgi kahtlusi selles, et nad näevad enda ees feministlikku kunstisündmust. 
Nii lihtsalt ja efektselt polnud mehi objektistanud ja ennast nendega suhestanud veel ükski meie kunstnik. 
Üdinaiselikku väljendusvahendit, huulepulka kasutades tegi Tralla temast viisakalt kõnelevad intellektuaalsed vestluskaaslased lihtsalt lolliks. 
Feministlikus kunstistrateegias on tähtsaimal kohal sotsiaalkriitika, mida teostatakse sageli erootilise vägivalla kujundites. 
Olen mõne aasta eest juba osutanud, et lääne feministide poolt paljastatav ja kritiseeritav mudel meeste juhitavast kunstimaailmast meil ei kehti. 
Kunstielu on Eestis ikka juhtinud naised, nii et ameerika võitlevatel feministidel poleks meil vastavas administratiivsüsteemis sooliste kriteeriumide järgi mingeid ahistamisi paljastada. 
Selle aasta kevadine Mati Karmini projekt Muusad ja kunstnik oli olukorra vaimukas fikseerimine. 
See ei tähenda muidugi, et meil puuduksid mõjukad meeskriitikud, -kuraatorid, -kunstnikud, -administraatorid. 
Tralla aga on usin õpilane ning tingimustes, kus intriigi ei nähta, leiab ta ometi päästerõnga, millest kinni haarata ja meeste üle revanš saada. 
Feminismi korüfeed teeksid talle selle eest kindlasti pai. 
Altarikompositsiooni meenutavale ekraanile projitseeris Tralla videopilte eesti kunstielus tuntud meestest, paludes neil rääkida temast endast. 
Ekraani ees istus Tralla ja maalis rääkivatele nägudele punaste huulepulkadega suid, silmi, lihtsalt kriipse, plekke. 
Mõni nägu täitis teda raevuga ja ta lõi või viskas siis ekraani vihaselt huulepulgaga. 
Kuid mõnda tüüpi ta ihales, suudeldes ekraanipilti. 
Tralla teab, et parim viis mehi alistada on nad oma võrku püüda, sest seksuaalsuhted määravad elus palju. 
Lindistades intervjuud kultuuriheerostega, käsitles Tralla neid tegelikult ainult meestena rahva seast. 
Viis, kuidas ta naeruvääristas autoriteete, vastas üsna täpselt klassikalisele psühhoanalüütilisele tõlgendusele. 
Freudistlike sümbolite arsenalist võttis ta huulepulga, fallilise objekti, mille muutis peamiseks suhtlusvahendiks meestega lävimisel. 
Füüsiline vahekord, totaalne orgia sündis ekraanil, mitte galerii põrandal. 
Tralla roll selles mängus oli ürgse Maaema rituaalne osatäitmine valitsejannana, kellel ei saa kunagi küllalt. 
Moodne olla tähendab praegu normi vaidlustamist ja provokatsiooni. 
Kuid kõikvõimalikud vägivaldsed manipulatsioonid kehaga ei tähenda, et huvi seksuaalsuse vastu välistaks inimliku suhte, huumori ja dialoogi vaimse mõõtme. 
Rääkides taas oma kangelastega kehakeeles, ei muutunud Tralla labaseks nagu varasematel kordadel. 
Füüsiline ja psüühiline põimusid tema performance 'is meelelahutuslikkusega justkui vastandpaarid ilu ja inetus, vihkamine ja armastus, sõda ja rahu. 
Kedagi ei kastreeritud, aga rõhuasetused paigutati korraks ümber ning näituse avamise järel lõid nii kunstnik kui intervjueeritud rõõmsalt klaase kokku. 
Nagu oleks kõik toimunu olnud ainult nali... 
MEG: Plaat Alice In Chains MTV Unplugged 
Alice In Chains on paranemas. 
Põdedes esimestel albumitel grungetõve käes, tervenedes sellest 1994. aasta silmapaistva dream-metal kaksik-EPga Jar Of Flies/Sap " ja haigestudes mullu kitarrisoolodesse, on tervis taas tagasi. 
Alice In Chains on algusest peale olnud põhimõtteliselt soulibänd, mistõttu akustiline laiv on koht, kus nende parimad küljed kõige võimsamalt mõjule pääsevad. 
Laulude lihtsad, ent väljakutsuvalt pingutatud meloodiad ja Layne Staley laiaekraaniline, kirglikult vinguv vokaal. 
Alice In Chains on tõeline melanhoolne noorte hääl. 
Kui üllatav see ka Seattle'i bändi kohta pole, neil on väga poeetilised tekstid: Pictures in the box at home / Yellowing & green with mould/ So I can bearly see your face/ Wonder how that colour taste. 
See ulatub juba Morrissey või Damon Albarni kanti. 
Hitikogumikku meenutav MTV Unplugged (lugusid kõigilt eelnevatelt plaatidelt) on tarkust täis plaat. 
Siit saab teada, et a) kõik on lootusetu jama, b) asjad ei lähe kunagi paremaks. 
Alice In Cahins on pessimistid - optimistid, kes on tulevikku näinud. 
Kogu MTV Unplugged karjub meeleheitlikult sellesama MTV kultuuri, armutu tarbimisühiskonna vastu. 
On see edukas agitatsioon või mõtlemisvõimelise noorsoo salakaval lõksupüüdmine, seda ei tea. 
Sellise muusikaga MTVd maksab siiski vaadata. 
AIC ei ole järjekordne fuckin ' postgrunge. 
Seattle'i bluesrock, see on tõeline värk, aeglaseks litsutud Zep/Sabbathi pärandus. 
Võib-olla ei saa te sellest küll aru. 
Marek Kallin 
Moonspell Irreligious [ CENTURY MEDIA RECORDS ] 
Erinevalt tavalisest bändidele omasest aastatepikkusest tegutsemisest enne plaadistuslepinguni jõudmist on Moonspell grupp, kes saavutas suuremate plaadifirmade huvi juba eos. 
Portugali gothic metali grupp võeti Century Media tiiva alla pärast 1994. aastal ilmunud Under The Moonspell EPd. 
Juba samal aastal tehti algust täispika albumi Wolfheart lindistamisega ja album nägi ilmavalgust aastal 1995. 
Album tõi viisiku täiesti arvestatavate gruppide hulka ning selle ilmumisele järgnes Euroopa turnee (Morbid Angeli, Tiamati ja The Gatheringi soojendusbändina). 
Seejärel saabus taas aeg minna stuudiosse tootmaks uut albumit. 
Seekord töötati Saksamaal Woodhouse Stuudios äärmiselt kogenud produtsendi Waldemar Sorychta (Tiamat, Samael, The Gathering, Grip Inc.) käe all. 
Kes on kuulnud bändi varasemat toodangut, leiab kindlasti ka vana head Moonspelli esialgselt raskelt vastuvõetava Irreligiousi materjali seast. 
Mõnuga paneb iga kuulaja tähele, et puudub see kõrvu kratsiv vigane inglise keel. 
Üllatusena kostab mõnes loos ka paar rida saksa keeles. 
Kahtlusi tekitavad sagedased rütmimasina löögid. 
Kes teab, äkki saab sellest algselt black-metali poole suundunud grupist lähiaastatel hoopis uus ja arvestatav techno-metalbänd!?Pärast albumi ilmumist peaks Moonspell maha saama ka Opiumi videoga ning ülemaailmse kontsertturneega. 
Enrico 
Samael Passage [ CENTURY MEDIA RECORDS ] 
Samaeli teavad kõik black-metalist huvitatud inimesed. 
Samas tuntakse neid nüüd ka laiemas auditooriumis. 
Iga albumiga minnakse algsest stiilist kaugemale, luues samas taas midagi kordumatut ja just neile omast. 
Samaeli muusika taga on šveitslastest vennad Xy ja Vorph, kes on seda iga albumiga edasi arendanud. 
Xy osaks on olnud muusikaline külg ja Vorph on bändi tekstide autoriks. 
Kauaaegseks koostööpartneriks on produtsent Waldemar Sorychta. 
Järjekordne album Passage on raskem ning agressiivsem kui eelnevad. 
Xy on trummid hetkel kõrvale jätnud ja pühendunud süntesaatorile ja rütmimasinale. 
Passage on täis muusikat, milles on tunda meeste tõsist süvenemist ja võimet anda endast maksimum. 
Samas on saavutatud tase, mille kohta võib öelda, et see on uue stiili algus. 
Kogu selle kiidujutu krooniks tuleb kindlasti ära tuua fakt, et grupi liikmete keskmine vanus on vaid 23 aastat. 
Samael on bänd, kelle uutes plaatides pole veel keegi pettunud... ja vaimustus kasvab! 
Ilmumisaeg 19. august. 
Enrico 
Psychoterror Chaos City [ FUCKING CUNT RECORDS ] 
Poliitika, puhas poliitika. 
Ent huvitav selline. 
Ma nõustun peaegu iga sõnaga, mis nad siin ütlevad. 
Mõelgem korraks, mida tegelikult tähendab rahva totaalne võõrandumine võimulolijaist, leppimine lokkava korruptsiooni ja masendusega. 
Ei loomulikult mitte Tallinnas, pankades ega Toompeal, vaid mujal: Lasnamäe kivikõrbes, töötutest kubisevas Narvas, miinimumpalga piires virelevates maarajoonides, seal on Psychoterror i publik. 
Kui samade tekstidega laule teeks Justament, oleks see bänd juba ammu kuulutatud Eesti vaeste ja viletsate ehedaks hääleks ja vasakpoolsete valimiskampaanias ära kasutatud. 
Raske on analüüsida muusikat. 
Peale selle, et Chaos City on energiline, kütkestav, vihane ja salvav punkrock, ei oma see rohkem tähtsust. 
Kassetti nimilugu meenutab veidi Killing Joke'i ja üldse on kassetti teine ingliskeelne pool rohkem punk'n'roll, st. veidi leebem ja rock'n'rollilikum. 
Punk-rocki helgem külg. 
Eesti ametlikus popmuusikas ei leidu hetkel jälle pea midagi positiivset, CDde müügitabeli tipus on õudustärataval kombel halvav nostalgiauputus Las jääda kõik, mis hea Vol.1 ja 2. 
Mul hakkab hirm. 
Kui mul poleks selle fakti teadvustumise hetke käeulatuses olnud Chaos City t, siis tõusnuks silmadesse pisarad. 
See aga annab mulle jõudu vastu pidada ja loota, et ajad muutuvad. 
Psychoterrori lood on erandina 99 protsendist Eesti popist, 23 lugu reaalsusest ja irreaalsusest, naudingust ja valust, protestist ja pohhuismist. 
Ainuke bänd Eestis, kes tahab mõjuda, tahab midagi tähendada. 
Selleks ka laulusõnad kassetivoldikul. 
28 õltsi ja Exploitedi plaat, Ära maksa maksu!, Terror, Politseriik, Tv-Kangelane - lühikesed lõikavad karjatused. 
Kassett suudab täita nende pealkirjade põhjal tekkivaid ootusi. 
Kui eksisteeriks auhind aasta tabavaimale laulutekstile, siis brutaalselt, valusalt ilus Poe persse, kiida kaasa, ehk härradelt pudeneb sullegi sent, võid ju teha karjääri, sinustki võib saada president. oleks kandidaat nr.1. 
Ma ei suuda võtta Chaos City t rahulikult, objektiviseerida selle muusikalist väärtust, targutada pungi osast popkultuuris ja lahterdada mingisse kasti. 
Seda võib teha surnud muusikaga. 
Psychoterror on maksimaalselt elus, vitaalne ja konkurentsitult Eesti parim livebänd. 
Mul pole tegelikult mingit põhjust nende sõnumit ahmida ja selle järgi käituda. 
Ent kümnetel tuhandetel on, võimumeeste tulevik võib olla tume. 
Marek Kallin 
cd-rom Thy Search Continueth! 
Marksistliku filosoofia kursusest on ilmselt paljudele meelde jäänud vähemalt üks vaimne tööriist. 
Seda on lihtne kasutada, see on köitvalt paljutähenduslik ning selle abil saab mastaapseid asju paika panna. 
Jutt käib dialektilisest arengujoonest, mis kulgeb mööda spiraali. 
Nagu paljude universaalsete seaduspärasuste puhul, leiab ka eelnevale mitmeid korrellaate nagu: rumalast saab pikapeale tark ja ilmselt mingi aja pärast uuesti rumal, ainult natukene kõrgemal tasemel. 
Ja siit edasi: kellele meeldivad alguses lihtsad ja selged naljad, hakkavad pikapeale otsima igasuguseid raskestimõistetavaid ja mitte igaühele avanevaid lolle nalju. 
Paistab, et need, kellele meeldivad Monty Pythoni naljad, ongi oma tarkuse korjamise teel saavutanud teatud uue kvaliteedi.Üks on päris kindel, Monty Python & the Quest for the Holy Grail CD-ROM on mõeldud ainult valitud seltskonnale. 
Need, kes tahavad oma kohta evolutsiooni redelil kaardistada, võiksid ennast siiski proovile panna. 
Keeruline strateegiline seiklus, mille peajooneks on Kuningas Arthuri püha peekri otsimine, sisaldab mitmeid alammänge ja peidetud vihjeid, mis kogu üritusele palju kasu toovad. 
Siin peab muu hulgas Tetrist meenutavas mängus surnuid ja mitte nii surnuid tihedalt kokku pakkima, võitlema Musta Rüütliga Mortal Kombati sarnases kakluses, põgenema pommidena kukkuvate lehmade eest, kohtuma Tapva Küülikuga ning info saamiseks Neitsi istmiku põski patsutama. 
Kogu sündmustik toimub 1974. aastal vändatud cultfilmi keskkonnas, kus Monty Pythoni sõpru rõõmustavad sagedased populaarsemad filmilõigud ning ajatud dialoogid. 
Üllatusboonusena on lisatud filmist välja jäänud ja varem mitte esitatud stseen King Brian the Wild". 
See on ka kõik, mida selle väidetavalt 932. aasta A.D. parimaks CD-ROMiks peetava toote kohta tavaline surelik tohikski öelda. 
Kristjan Port 
Tallinnas saadaval vähemalt CD Centeris 
Frank Miller The Big Fat Kill: A Tale From Sin City [ A DARK HORSE COMICS NOVEL ] 
Frank Miller on mees, kelle 10 aastat tagasi ilmunud Batman: The Dark Knight Returns muutis USA koomiksimaalima. 
Varasemaist totaalselt erinev pildilugu kibestunud ja vananevast Nahkhiiremehest andis esmakordselt Ameerika realugejaile ja kriitikuile märku, et pildiseeria kui meediavorm on sobiv mitte ainult lastele ja hipidele, vaid kõlbab ka vägagi komplitseeritud ja mitmekihiliste stooride pajatamiseks. 
Järgnevail aastail on USAs täiskasvanuile mõeldud koomiksite hulk pidevalt suurenenud ja tase tõusnud. 
Ei ole loorbereile puhkama jäänud ka Miller. 
Ka tema momendil ilmuv seriaal Sin City on piisavalt omapärane nähtus. 
Sin City on lugu patusest suurlinnast. 
Linnast, mida päeval valitsevad korrumpeerunud poliitikud ja politseinikud, öösel aga palgamõrvarid, prostituudid ja muu inimrämps. 
Seega mitte eriti meeldiv elutsemispaik. 
Kuid siiski - on ka neid, kes tunnevad ennast säärases kuritegevusest tiines õhustikus nagu kalad vees. 
Üks nesit on Marv, hiiglasekasvu, lugematuist armidest monstrumilaadseks muutunud näoga mees. 
Koos oma kallima Gladysega (kes on metallist, kelle sisse käivad padrunid ja kes mahub taskusse) liigub ta öös, jättes oma teele vähevalgustatud põiktänavail vedelema teisi omasuguseid. 
Ta ei tunne südametunnistuspiinu, sest need, keda ta ellimineerib, on reeglina veelgi hullemad kui ta ise. 
Kuid Marv ei ole siiski tundetu mõrvamasin. 
Ta ei tapa mitte tapmise pärast, vaid maksab kätte talle ja ta sõpradele osaks saanu eest. 
Või siis sellepärast, et see on tema ainus võimalus ellu jääda. 
Ning teeb Marv seda efektselt ja efektiivselt. 
Ja pikaldaselt. 
Kuigi Marv ise kipub olema surematu, on see siiski ebavõrdne võitlus, mille lõpp etteaimatav. 
Võidab süsteem. 
Ja võidab elektritool. 
Algselt vaid 48leheküljeliseks planeeritud lugu on nüüdseks jõudnud neljanda seriaalini. 
Kolmas neist - Sin City: Big Fat Kill jõudis mõne aja eest kõvade kogumikkaante vahele. 
Seegi viib lugeja patulinna, kus politseinike ja prostituutide vahelises võitluses vihisevad samuraimõõgad ja plahvatavad lõhkeainet täis topitud pead.Kuna Marv leidis esimeses osas oma lõpu, on järgedes uued peaosalised. 
Stiil ja visuaalne kest on aga jäänud samaks. 
See viimane võib esmapilgul mõjuda kummaliselt ja isegi primitiivselt - suured, vahel leheküljesuurusedki pildid, suured mustad ja valged pinnad. 
Kusjuures valge ei ole lihtsalt paberi toon. 
Valge on värv, mis on selles pea kontuuridevabas valguse ja varjude maailmas sama oluline kui must. 
Kuid need meisterlikult lavastatud lood ei vajagi lisavärve. 
Sest värve on stooris endaski küllaldaselt. 
Ühesõnaga, midagi neile, kes oskavad nautida Tarantinot, Woodi ja Rodriguez't. 
Ka siis, kui nalja eriti ei saa. 
Ja kui saabki, siis eriti süsimusta. 
E.Q. 
N, 15. august Harvest Von Krahli teatri baar, Tallinn kl 22.00 Zero DFX, DJ's Drummie, Plato, Tõnis, Pontless Djs deep house, drum'n'bass, jazz, trip-hop/ Modifikatsioon, Bel-Air, Tallinn kl 22.00 DJ Aivar Havi Üliõpilasõhtu: Õllepidu, Club Hollywood, Tallin DJ Kristian Niidas Topeltodav neljapäev, Seitsmes taevas Võsu 
R, 16. august 
Saxappeal Band Von Krahli teatri baar, Tallinn kl 22.00 Flexus, DJ's Little Tony /Soome/, Kiki /Berliin/, Aivar Tõnso, Raul Saaremets, Koit Raudsepp Rave Siren, Paberivabriku katlamaja, Tallinn kl 21.00 DJ Teesalu, Andrevski /drum'n'bass, acid jazz, house/ Hea Muusika Õhtu, Bel-Air, Tallinn kl 23.00 DJ's Kalle Kukk, Lauri Laagus Lennukas reede, Seitsmes taevas, Võsu DJ Kristjan Hirmo Club Uno, Club Hollywood, Tallinn 
L, 17. august 
Jää-Boiler Von Krahli teatri baar, Tallinn kl 22.00 Bläck Rokit, Kuldne Trio, Up'n'Down Topeltlöök ehk sellest saab meie sügis, Lossihoov, Kuressaare kl 20.00 DJ Kristjan Hirmo Party Zone, Club Hollywood, Tallinn Nancy, DJ Tiit Priidel, Kalle Allik Eriline laupäev, Seitsmes taevas, Võsu 
P, 18. august 
Bläck Rokit, Kuldne Trio, Up'n'Down Topeltlöök ehk sellest saab meie sügis, Vallimägi, Rakvere kl 20.00 DJ Taavi Tuisk Eripakkumine, Club Hollywood, Tallinn 
E, 19. august 
Bläck Rokit, Kuldne Trio, Up'n'Down Topeltlöök ehk sellest saab meie sügis, Laululava, Tartu kl 20.00 DJ Taavi Tuisk Suvine esmaspäev, Club Hollywood, Tallinn 
T, 20. august 
Nyrok City Von Krahli teatri baar, Tallinn kl 22.00 Bläck Rokit, Kuldne Trio, Up'n'Down Topeltlöök ehk sellest saab meie sügis, Laululava, Põltsamaa kl 20.00 DJ Kristjan Hirmo Tuline teisipäev, Club Hollywood, Tallinn 
K, 21. august 
Zuke Von Krahli teatri baar, Tallinn kl 22.00 Bläck Rokit, Kuldne Trio, Up'n'Down Topeltlöök ehk sellest saab meie sügis, Intsikurmu, Põlva kl 2000 Deejay Meri, DJ Don Lange Vinyl Junk, Club Hollywood, Tallinn 
N, 22. august 
Luxury Filters Von Krahli teatri baar, Tallinn kl 22.00 Bläck Rokit, Kuldne Trio, Up'n'Down Topeltlöök ehk sellest saab meie sügis, Lauluväljak, Tallinn kl 20.00 DJ Kristjan Hirmo Üliõpilasõhtu: õllepidu, Club Hollywood, Tallinn DJ Raivo Türi Topeltodav neljapäev, Seitsmes taevas, Võsu 
MUU MAAILM 
L, 17. august 
Kiss, Ozzy Osbourne, Sepultura, Dog Eat Dog, Paradise Lost, Fear Factory, Biohazard Castle Donington Festival, Donington, Inglismaa 
N, 22. august 
Howie B. 
Club Stereo, Helsingin Juhlaviikot, Vanha, Helsinki 
R, 23. august 
DJ Giles Peterson Club Stereo, Helsingin Juhlaviikot, Vanha, Helsinki 
L, 24. august 
DJ Krust Club Stereo, Helsingin Juhlaviikot, Vanha, Helsinki 
Nädala Film 
Jaan Ruus 
Iseseisvusvestern 
L 17.08 kl 22.00 Yle 2 
The Alamo 
USA 1960. 
154. 
Alamo lahingul on tõepõhi. 
Texas kuulus tollal Mehhiko Vabariigile. 
1836 kuulutasid teksaslased selle iseseisvaks ja alustasid iseseisvussõda kindral Santa Anna valitsuse vastu. 
Vanas hispaania misjonipunktis Alamos kindlustas end 180 meest. 
Neid ründas Mehhiko 7000line armee. 
Lavastaja ja peaosalise John Wayne 'i jaoks oli Alamo sangarlikkuse sümbol - olgugi, et ajalooliselt on see lahing ameeriklaste kuulsamaid sõjalisi kaotusi. 
Vabariik - ma armastan selle sõna kõla... 
See on üks neist sõnadest, mis pitsitab mu kõri, lausub Wayne'i kolonel David Crockett. 
Lahingustseene aitasid debütandil lavastada sõbrad John Ford ja Cliff Lyons, keda tiitrites pole. 
Mängivad ka Richard Widmark, Laurence Harvey ja Frankie Avalon. 
Perekondlikuks ürituseks võiks olla 80 päevaga ümber maailma (Around the World in 80 Days, USA 1956) L 17.08 kl 16.25 MTV 3. 
Produtsent Michael Todd 'i ja rezhissöör Michael Anderson 'i koostöö teenis 5 Oscarit ja korjas publikut peaaegu nagu Tuulest viidud. 
Reklaam luges üles 44 tähte. 
Jules Verne 'i kangelane Phileas Fogg kihutab rongiga, laevaga, õhupalliga ja elevandiga läbi Euroopa, India, Jaapani, Ameerika, üle Vaikse ja Atlandi ookeani. 
Kuid filmi valmimisest möödunud neljakümne aastaga on maailm muutunud ja Interneti-ajastul mõjub kunagine suurfilm pikatoimelisena ja parajalt igavana. 
Eestist tuleb värske film Kui saabub öö (When Night is Falling, Kanada 1995) N 22.08 kl 21.30 Kanal 2. 
Mullu sai see publikuauhinnad Berliini festivalil, Prantsuse Naistefestivalil ja Londoni Lesbi- ja Gayfestivalil. 
Ilusates piltides areneb romantiline kolmnurk protestantliku kolledzhi naisõpetaja, tema armastatu ning mulatitarist tsirkusetantsijatari vahel. 
Kaks naist tunnevad teineteise vastu külgetõmmet, kuid ühe - sügavalt uskliku naise - seksuaalkalduvused on vastuolus tema veendumusega. 
Ent ilusad kaadrid ei asenda psühholoogilisi sügavusi. 
JOHN WAYNE: Kaitseb vabadust ja iseseisvust. 
Kolm tenorit telekas, Kersnast rääkimata 
Priit Hõbemägi 
Kõigile Iff. 
Rohkem kui Mäks. 
Tundmatu Joala. 
Autor ja toimetaja Vahur Kersna, rezhissöör Maire Radsin ETV meelelahutssaated 1996. 
Peale uudiste vahendamise, publiku lõbustamise ja eneseupitamise seisab ajakirjanduse eest veel kohustus jäädvustada ajaloole oma maa ja aja suurmehi. 
Eriti kui need tegelevad kerge muusika, spordi või mõne muu massidele meelelahutust ja põnevust pakkuva alaga ning on selle tõttu ajaloolaste kaalude jaoks juba ette liiga kergeks tunnistatud. 
Tänavu kevadest alates, mil esimest korda imbusid ajakirjandusse teated Jaak Joala, Ivo Linna ja Tõnis Mägi ühisprojektist Las jääda kõik, mishea! 
, on press kuulajaid, vaatajaid ja lugejaid nn kolme tenori teemaga halastamatult pommitanud. 
Enamasti on seda tehtud kiirustades, pealiskaudselt ja asjatundmatult. 
Väike abi sellest ikka on, eriti esinejaile endile, sest pressiesindajate ja avalike suhete spetsialistide asemel aitab Eestis ka paarist sõbralikult meelestatud ajakirjanikust. 
Hea on see, et harilikult on tegu sama põlvkonna inimestega, kes on koos artistiga aastate jooksul vähemalt pool pange viina ära joonud ja tunnevad seetõttu objekti üsna hästi. 
Halb on aga, et omamehelikest suhtest ei sünni pea kunagi midagi kriitilist ning palju huvitavat informatsiooni jääb avaldamata sel tobedal põhjusel, et ajakirjanik eeldab, nagu teaks publik automaatselt sedasama, mida ta isegi. 
Meediamull 
Niisiis on kolme tenori puhul mingis mõttes tegu meediamulliga (ingl k media hype). 
Sest olgem ausad - kas Joala, Mägi ja Linna tähtsus meie elus on ikka võrdeline selle ajaga, mida me kulutame neist kirjutatud artiklite lugemisele, raadiosaadete kuulamisele ja telesaadete vaatamisele? 
Ega ikka ei ole. 
Kuid suvises hapukurgiajakirjanduses pole üldse paremat asja kui kolm suurt nime. 
Hakkabki lausa hirm, et presidendivalimised jäävad kolme tenori ringreisi varju! 
Pakun kolme tenori tarbijateks eluaastate 35-50 vahemikku kuuluvaid eestlasi. 
Nooremate suhtes kahtlen, sest diskomuusika Bermuuda kolmnurgas praegu kappavad sinised hobused, mustad rokitid ja muud ajupehmendajad haaravad ilmselt noorema sihtrühma kogu tähelepanu. 
Opus Magnum 
Vahur Kersna on maha saanud lausa suurvormiga. 
Kolme nädala jooksul kolm kuni tunniajalist saadet minimaalse muusika ja ilma ühegi autoriteksti peale kulutatud sekundita! 
Kersna tarkus seisab enese tahaplaanile jätmises. 
Haruldane oskus (või eneseohverdus?) ajal, mil iga televisiooni saatejuht tahab olla Eesti Ray Cokes või häda korral vähemalt sama suurusjärgu valguskeha kui järjekordne intervjueeritav. 
Kersna valik on õige - ta on vahendaja, meedium auditooriu-mi ja objekti vahel. 
Tema küsimusi asendavad intervjuulõikude vahele monteeritud fotod või videokaadrid. 
Ekraanil jääb mulje intervjueeritavate eneseanalüüsist ning tulemusest õhkub siirust ja otsekohesust. 
Saadet vaadates me ju ei tea, et Vahur Kersna on lugenud tuhandeid artikleid ja vaadanud sadu videolinte, mis räägivad Joalast, Mägist ja Linnast. 
Ta on teinud oma kodutöö eeskujulikult. 
Kersna Opus Magnum ei jutusta siiski mitte niivõrd kolmest artistist kui kolmest mehest - ühest lihtsast, ühest keerulisest ja ühest vastuolulisest. 
(See üldistus ja ka tervikutunne tekib alles pärast kolmanda saate vaatamist.) 
Kõik kolm meest on pärit sõjajärgse Eesti kitsastest oludest. 
Neil on rahutu loomus ja tüdimus koolipingist, ent ühtäkki saavad nad ilmutuse rock'n'rolli lärmakast maailmast. 
Ivo Linnale saadetakse Ameerikast Bill Hailey heliplaat, millel kõlab Rock Around the Clock, Tõnis Mägi kuuleb Ray Charlesi ja Jaak Joala biitleid. 
Bäng! 
Esimesed bändid: Linna Müstikutes, Mägi Juuniorites, Joala Kristallides. 
Kõik kolm saavad Eestis populaarseks. 
Kuulsuse vangid 
Venemaal saavad nad kuulsaks erinevatel aegadel ja erinevatel põhjustel. 
Ning siinkohal ei tohi unustada konteksti, sest viisteist-kakskümmend aastat tagasi tähendas kuulsus ühel kuuendikul kogu planeedist midagi väga suurt - kümneid ja kümneid tuhandeid vaatajaid staadionikontsertidel, kümneid miljoneid televaatajaid parimatel saateaegadel, plaaditiraazhe, mis ulatusid sadadesse tuhandetesse eksemplaridesse, tippheliloojate poolt spetsiaalselt kirjutatud laule, ilusaid tüdrukuid, šampanjat ja rublasid - ühesõnaga elu päikesepaistelist poolt. 
Kuid ka lõputuid ringsõite, viletsaid hotelle, lavatagust räpasust, umbejooksvat isiklikku elu, kommunistlike asjameeste ülbust, joomist, rutiini ja tüdimust - ning kõige tipuks... unustusse vajumist kodus. 
Sest populaarsus N Liidus tõi Eestis kaasa põlastava muige - Joala sai külge hüüdnime Kremli ööbik ja Tõnis Mägi Olimpiaada. 
Tartu muusikapäevadel, kus looming seati rahast kõrgemale, andsid Ivo Linna ja Apelsini ringsõidud mööda N Liitu regulaarselt ainet üleolevaks ilkumiseks. 
Moskva megamenust hoolimata katkestasid kõik kolm omal tahtel sõidu vene karussellil ja pöördusid Eestisse tagasi. 
Pärast seda pöördepunkti lähevad seni suhteliselt sarnaselt kulgenud saatused lahku, kuid kõik kolm jäävad oma ala tippu. 
Linna oli ja jäi lauljaks; Mägist sai helilooja, laulja ja näitleja; Joala on tipp-produtsent. 
Joala saatis Eurovisiooni lauluvõistlusele Janika Sillamaa, Linna käis seal ise. 
Peaaegu väga hea 
Kersna meetodi võlu seisneb selles, et pärast paljusid lihtsaid avastusi ja huvitavaid fakte jõuavad tema intervjueeritavad ise tõdemuseni, et teist inimest pole võimalik (lõpuni) mõista. 
Tõesti, tegu oleks nagu psühhoanalüüsi või teraapiaseansiga videokaamera ees, kus intervjueeritavad püüavad eneses selgusele jõuda. 
Jaak Joala ütleb: Olen kindel, et suurem osa ei saa minust üldse aru. 
Sama sõnab Tõnis Mägi intervjuus ajalehele Televisioonileht nr 33/96: Ent lõppude lõpuks on see ikkagi minu elu, millest ei pruugigi teised põhjani aru saada. 
Kuid selle probleemiga tegelemist polegi saatesarja autor endale ülesandeks seadnud. 
Ta on teinud väga hea töö, et Eesti popmuusika kolme suurmeest (meile) lähemale tuua ning ajaloo jaoks (neile) jäädvustada. 
Vahur Kersna jõudis niigi peaaegu selle piirini, kust edasi saab minna ainult valu tekitades. 
Mis? Kus? Millal? TV-Nädal 
September tähistab kooliaasta algust. 
Ent mitte ainult. 
Koos kooliga alustavad näiteks teatrid ja telejaamad. 
Mitte et nood viimased suvevaheajaks pildikastid suisa kinni oleksid keeranud, ometi piirdus valik enamjaolt arhiiviväärtuste ja tõukamise-viskamise-heitmisega. 
Sestap heidame täna pilgu kohalike kanalite algava hooaja filmi- ja sarjakavale. 
ETV - marukoerad, biitlid ja kuninganna Margot 
ETV uue hooaja programmist väärib esiletõstmist aukartustäratav filmipakett: möödunud telehooaega ilmestanud filmivaliku juhuslikkus ja B-filmi rohkus on asendunud kvaliteedi ja/või kõmulisusega. 
Üldsuundumusest sai aimu juba augustikuistel filmiõhtutel, kuhu mahtusid näiteks Red Rock West ja Young Americans. 
Uue hooaja filmivalik on seinast seina, Venemaalt Ameerikasse, actionist melodraamani. 
Teenagerite kirgi aitavad üles kütta Arnold Schwarzenegger (Terminator II) ja Sylvester Stallone (Cliffhanger, Rambo), erootilisi kaemusi pakub Paul Verhoeveni Basic Instinct, teleekraanile jõuab ka Quentin Tarantino läbilöögifilm Reservoir Dogs, mida on Eesti kinodes pakutud vaid venekeelse kvaliteedivaba piraatkoopiana. 
Akira Kurosawalt on eetris väga verine Kuningas Leari töötlus Ran, prantsuse kino tutvustavad FilmiMaxi vahendusel ka Kinomajas jooksnud Peibutuslind (L'appat, rezh B. Tavernier), Neetud muru (Gazon maudit, rezh J. Balasko), aga ka kõmuline kastraadifilm Farinelli (rezh Gerard Corbiau). 
Hugh Grant astub esile komöödias An Awfully Big Adventure. 
Tulekul on ka Oliver Stone'i Sündinud tapjaks (Natural Born Killers) ja JFK, Agnes Varda kinoajalooline Sada ja üks ööd, Krzystof Kieslowski elutöö kokkuvõtteks kujunenud lipuvärvitriloogia Kolm värvi: Sinine, Valge, Punane. 
Sarjadest jäävad kestma Kodus ja võõrsil ning Beverly Hills 90 210, jätkab ka Hercule Poirot. 
ETV sarjahooaja tähelepanuväärsemateks lisandusteks kujunevad tõenäoliselt venelaste toodetud 18-osaline kostüümidraama Kuninganna Margot ning möödunud kevadel Soome televisiooni eetris nähtud Biitlite antoloogia. 
Ka staazhikaim kohalik telesari - Õnne 13 - ei kao kuhugi, esimest uut ja kokkuvõttes 46. osa on oodata 12. oktoobril. 
Hooaja jooksul tehakse valmis 17 jagu ning eetris on Õnne 13 endiselt üle nädala. 
TV3 - klubi, veri ja teised 
TV3 ekraanil jätkavad kaks kodumaist telesarja: septembri keskel jõuab taas ekraanile Peeter Urmi-Toomas Kirsi V.E.R.I., oktoobris lisandub ka Toomas Kalli-Roman Baskini M Klubi. 
Mõlemad on nüüdsest eetris igal nädalal. 
Nii et omamaise seriaalitoodangu esitleja ja edendajana jätkab TV3 uuel hooajal juhtpositsioonil. 
Igapäevase seebimeelelahutusena läheb eetrisse 50 osa ladinaameerika toodet pealkirjaga Impeerium, noori veetleb kõigil äripäevadel Austraalia vaba ja muretu rannikuseep Lõunamere kutse. 
Esmaspäeviti näidatakse lisaks põnevussarja Seaduse nimel, teisipäeviti jõuab vaataja ette Austraalia põnevik High Tide, milles põimuvad tõsimeelne rahvusvaheline kuritegevus, lõbus surfamine ja hurmavad kaunitarid. 
Neljapäevaõhtud võib vaataja veeta koos detektiiv Wolffiga saksa krimisarjast Wolffi piirkond või siis põgeneda virtuaalsesse reaalsusesse ühes USA sarja VR5 kangelastega. 
Tegijanimede põhjal otsustades on neljapäevasarjadest tähelepanuväärseim Robert Zemeckise (Forrest Gump) juhtimise all valminud Hauakambri lood, kus osalisteks Isabella Rossellini, Whoopi Goldberg, Tom Hanks, Martin Sheen. 
Kõik nad ajavad tumedaid ja õudseid asju. 
TV3 sügisese filmivaliku märksõnaks näib kõige paremini sobivat sõna komöödia: eetrisse tulevad Tobu (The Jerk) 
Steve Martiniga, Armukese naasmine (Lover Come Back) 
Doris Dayga, samuti fantastilised komöödiafilmid Tagasi tulevikku (Back To The Future) 
Robert Zemeckiselt ning Kokkutõmbunud naine (The Incredible Shrinking Woman) 
Joel Schumacherilt, klassika varasalve kuulub müstiliste sugemetega kriminaalkomöödia Charade, peaosades Audrey Hepburn, Cary Grant, Walter Matthau. 
Kanal 2 - mõrvad, Dallas ja Santa Barbara 
Kanal 2 jätkab uuel hooajal kindlakskujunenud liini: ekraanil püsib Santa Barbara, septembri lõpul asub talle sekundeerima 332jaoline Dallas. 
Lisaks põnevussarju ning filmiklassikat. 
Detektiivsarja Dempsey ja Makepeace vahetab välja inglaste uus thriller 99-1 ehk Üks võimalus sajast: lugu Scotland Yardi mõrvaosakonna uurijast Mick Raynorist, kes peab imbuma Londoni kuritegelikku maailma, et välja uurida allilma tähtsamad ninamehed. 
Mehelikku ja vaprat Mick Raynorit kehastab Leslie Grantham. 
Samaaegselt algab ka karmist rahamaailmast pajatav 1996. aastal valminud USA põnevussari Profit, mille peategelane on noor ja salapärane firmajuht Jim Profit, keda ümbritsevad võim, raha, šantaazh ja mõrvad. 
Septembri lõpul jõuavad ekraanile närvikõdihimuliste lemmiku, inglise kirjaniku James Hadley Chase'i (1906-1985) põnevuslood, kus tegutsevad maffiapealikud ja palgamõrvarid, narkoärikad ja kunstiväärtuste röövijad. 
Aasta lõpupoole on tulemas veel itaalia uus politseisari Šedöövrijaht, milles kapten Maffei (Giuliano Gemma) viib vaataja ohtlikele radadele romantilises Veneetsias, Igaveses Linnas Roomas, Veronas. 
Tegevus keerleb röövitud-rikutud kunstiteoste ümber. 
8. septembril algab kõmuline dokumentaalsari Skandaalid, mis toob vaataja ette üleilmseid skandaale. 
Samal päeval algab ka Euroopa-Ameerika salapärane koostöösari Haarem, kus peibutiseks on ekraanil mehine egiptlane Omar Sharif. 
Vaheldust pakuvad seiklusrikkad lood suurtest maadeuurijatest: pühapäeviti on juba eetris itaalia meisterrezhissööri Alberto Lattuada ajalooline sari Christoph Kolumbusest. 
Algamas on Giuliano Montaldo seriaal 1254. aastal Veneetsias sündinud Marco Polost, mis toob vaatajani võluva portree mehest, kelleta inimkonna ajalugu oleks sootuks kahvatu. 
Oodatud on ka uued Ebatavalised lood, samuti sarjad maailma tsirkustest ja maagilise võluga linnast Las Vegasest. 
Uue hooaja filmivalikus jätkab Kanal 2 klassikalist joont: lähiaegadel jõuavad ekraanile Fellini Naiste linn, Maurice Pialat ' Loulou Isabelle Huppert'i ja Gerard Depardieu'ga, Rene Claire'i Les fetes galantes, Jean Marais' ja Louis de Funesi fantoomifilmid. 
Soome TV - BBC konkureerib Hollywoodiga 
Põhjaeestlastele pakub täiesti tasuta ja loamaksuta oma teenuseid ka Soome TV. 
21. augusti Helsingin Sanomat annab teada, et võitlus sealsel teleturul on võtnud uue ja karmima suuna; liiguvad suured rahad, soetatakse väärt programmi. 
Nii näiteks kulutas MTV3 sel suvel uute USA sarjade ja filmide ostmiseks 50 miljonit marka! 
Soome kanalite uut hooaega tutvustades nendib HS, et MTV3 on endisest selgemalt USA-suunitlusega telejaam: viimase aasta jooksul on Mainos TV omandanud kolme USA suurkompanii - MCA, 20th Century Foxi ning Warneri esmaesitusõigused, neile lisandub juba aastaid toiminud koostöö Disney kompaniiga. 
Sõlmitud lepingute kohaselt on MTV3 juba omandanud teleõigused näiteks sellistele USA filmimaailma hetkemagnetitele nagu Independence Day, Twister, The Rock. 
Kuulsamatest-kallimatest sarjadest on MTV3 ekraanil Simpsonid, Salatoimikud, Metsik Põhjala. 
MTV3 Hollywoodi-suunitlusele vastandub Yleisradio briti-orientatsioon - nimelt sõlmis Yle ainulepingu BBCga, mille kohaselt BBC võib müüa oma saateid ja sarju teistele Soome telekanalitele ainult juhul, kui Yle neist loobub. 
Theodor Lutsu pärast Paunvere koolipingis 
Jaak Lõhmus 
17.augustil tähistati Palamusel filmioperaatori, -rezhissööri ja -produtsendi Theodor Lutsu (14. august 1896 - 24. september 1980) 100. sünniaastapäeva. 
Üritus toimus mitmes jaos: kõigepealt tõmmati Palamuse apteegi seinal nukra venna Oskari bareljeefi kõrval vakstu pealt ära tagasihoidlikult mälestustahvlilt, mis jääb parema tähise puudumiseni märkima selle maja seost eesti varajase kinematograafia mehega number üks. 
Kõned selle tseremoonia juures olid kõlavad, kohal oli ja rääkis mitu ametlikku isikut, vallapealik ja maavanem, riigikogulane ning valitsuse liige. 
Soome varajase kino spetsialist, filmiarhivaar ja dokumentalist Lauri Tykkyläinen nimetas sünnipäevalist - seoses tema keeletalendi, riskijulguse ning tehnilise koolitatusega - lausa uue Euroopa heeroldiks või teerajajaks. 
Võibolla on see natuke kramplikult moodne seisukohavõtt. 
Peo teises osas (kolmas oli filmiprogramm ja neljas väikene sünnipäevapidu) vestles Mark Soosaar Theodor Lutsu abikaasa Aksella Lutsuga, kes oli kümnendat päeva Brasiiliast tagasi kodumaal ja elus esimest korda Palamusel. 
Proua Lutsu sümpaatne isik ning terane vaim - olles audiovisuaalse meedia alal töötanud 1926. aastast alates, nägi AL momentselt läbi ja pareeris vaimukalt mitu Mark Soosaare krutskiga küsimust - muutis tema esimese, kuigi tagasihoidliku kohtumise kodumaise avalikkusega selle päeva meeldivaimaks tunniks. 
Intervjuu Aksella Lutsuga vormistas Mark Soosaar käigu pealt Paunvere koolitunniks, kuulajad istusidki vanades koolipinkides. 
Endale pakkus Soosaar selles kiires etenduses (võibolla) kellamehe osa, proua Lutsule (nagu) köstri ametit. 
AL andis juhile vabad käed: tema käitub vastavalt sellele, mis roll antakse. 
Järgnevalt osutas Soosaar sellele, millest (täna veel) ei räägita: kui Theodor Lutsu unustusesoleku teadaolev põhjus on olnud filmitud ja lavastatud vabadussõjamäng Noored kotkad (1927) ning paar Soomes tehtud Nõukogude Vene-vastast mängufilmi 1940ndatest, siis palju tõsisemaks põhjuseks, miks temast vaikiti, võis olla Lutsu tihe koostöö Soome ja teiste riikide poliitiliste ning muude ringkondadega selle nimel, et niihästi Soome, Eesti kui ka teised Euroopa maad saaksid uuesti vabaks NL ülemvõimu alt. 
Neist asjust oleks samuti varsti aeg pikemalt rääkida. 
Mark Soosaare küsimusele, kuidas nad Theodoriga tuttavaks said, vastas Aksella, et see on saladus. 
Ja jätkas: Aga me käisime ühes sellepärast, et meil olid ühised huvid. 
Me töötasime samal alal ja mina olin alati oma mehega kaasas./-/Mina olen alati filmiga töötanud, aga muidugi tema valgus oli nii tugev, et mina jäin täitsa varju. 
See ei olegi lõpuks tähtis, sest tähtis on üks looming ja mitte see, kes seal veel kaasa aitasid. 
Oma esimese filmitöö kohta jutustas AL: Kui sai tehtud Noored kotkad, siis oli ju see ka õieti esimene kord, kui ma astusin käsikirjas vahele. 
Kui käsikiri oli enamvähem valmis, siis ma leidsin, et minul ei ole seal osa. 
Mina ei ole veel 20 aastat vana, ja mina ei ole filmis! 
Mees ütles siis, et kui sa tahad endale osa, siis kirjuta... 
Ma olin tagasihoidlik, kirjutasin endale tõesti väikese osa. 
Noored kotkad tehti pangalaenu peale, mida Theodor maksis veel mitu aastat pärast sedagi, kui ta oli Soomes paljude filmide juures operaatorina töötanud. 
AL: Aga ma pean rõõmuga ütlema, et ta maksis kõik ära, ta ei jäänud võlgnikuks. 
Eestis tehtud TL filmide temaatika võttis AL kokku nõnda: Tema tahtis alati olla isamaaline, kõik filmid olid isamaalisel teemal. 
Theodor Luts, kes oli õppinud Petrogradi kommertskoolis, sõjakoolis ning võttis osa Vabadussõjast Kuperjanovi pataljoni koosseisus, teenis pärast sõda esiotsa elatist tantsuõpetajana. 
Pärast seda, kui abikaasad olid käinud koos Pariisis, kus Theodor õppis vene emigrantide filmiateljeedes ning Aksella tantsukoolis, jätkati Tartus nii: Theodor tegi põhiliselt filmi ja Aksella õpetas põhiliselt tantsu. 
AL: Suvel tegime filmi ja talvel andsime tantsutunde. 
Mõnikord, kui Theodoril aega oli, aitas ta ka kaasa. 
Theodor meeldis inimestele. 
Aga tantsust ta suurt ei hoolinud, tema libises kõrvale, mina kasutasin tema nime - naistel ei olnud seekord veel nii suuri õigusi. 
Iga film tuli muidugi väga suurte raskustega, aga kui häälefilm tuli, siis oli seda eriti raske teha, sest seda ei olnud võimalik müüa. 
Siis ta sai Soomes tuttavaks Erkki Karuga, ja nad leppisid kokku, et meie teeme Eestis pildi ja nemad teevad Soomes hääle. 
Eesti-Soome ühisfilm Päikese lapsed (1932) jäi TL viimaseks tööks Eestis, kuigi veel 1930. aastate lõpul avaldas ta lootust Eestis helifilmi tegema hakata. 
1938 siirdus Aksella mehele Helsingisse järele, kavatsedes ülikoolis õppima hakata. 
AL: Aga see ei lähe nii, nagu inimene mõtleb. 
Ma kirjutasin ühe filmikäsikirja ja müüsin selle ära. 
Et ma selle juhuslikult ära müüsin, siis oli mu hing kah müüdud, ja nii saigi minust Soomes filmikäsikirjade kirjutaja; ma ei kirjutanud mitte oma nime all. 
Aksella Lutsu tund Paunvere klassitoas kestis 40 minutit. 
Põgusalt sai kõneldud Lutsude rännakutest läbi Rootsi Brasiiliasse ja Theodori filmist Taeva väravad, mida Aksella pidas võibolla tähtsuse poolest tema kõige paremaks tööks. 
Lõpetuseks esitatud küsimusele, kas ta ei tahaks hakata mälestusi kirjutama, vastas Aksella Luts, et võiks ju proovida küll, sest kui tuleb halvasti välja, kisun katki. 
Aga enne, kui proua Lutsu mälestused raamatukaante vahele jõuavad, saame auväärsest eesti kinematografistist - filmidiivast, stsenaristist, grimeerijast, monteerijast ja produtsendist Aksella Lutsust - küllap mitme kohaliku telekanali vahendusel kuulda. 
20 miljoni dollari mees 
Laurence Lumiére 
Esimestest hetkedest, mil siia ilma jõudsin, olen olnud põrgulikult imelik. 
Täiesti usutav, kui arvestada tegelaskujusid, keda väite esitaja Jim Carrey paar viimast aastat üliedukalt kinoekraanil mänginud on. 
Loomadetektiiv Ace Venturast kuni Batmani vaenlase Mõistatajani pole ühtki tema tegelastest seni veel normaalsuses süüdistada saanud. 
Sellegipoolest suudab Carrey hakkama saada ka ilma nägusid tegemata. 
Ma läheksin lolliks, kui püüaksin lisaks vaatajatele pidevalt ka võttegrupi meelt lahutada. 
Sellised inimesed, kes tunnevad vajadust lakkamatult esineda, mõjuvad kuidagi kurvastavalt. 
Tunnen mitut koomikut, kes normaalse vestluse käigus otsivad lakkamatult momenti, et millegi nende meelest naljakaga jutusse sekkuda. 
Nad tahavad suhtlemisest iga hinna eest osa võtta, aga tegelikult ei huvita neid mitte põrmugi, mida teised öelda tahavad. 
Kuulsuse surve all on Carrey isiklik elu muutunud oluliselt keerukamaks, kui see oli varem tundmatuse kattevarjus eksisteerides. 
1994. aastal lõppes seitse aastat kestnud abielu kolleeg Melissa Womeriga ning tema siksakiline suhe kolleeg Lauren Hollyga (Picket Fences) pakub pidevalt materjali kõmulehtedele. 
Praegu on minuga koos pesa ehitamine praktiliselt võimatu. 
Lihtsalt ei jätku aega, sest hetkel kulub kogu mu jõud karjäärile. 
Sellegipoolest arvan, et elan normaalset elu. 
Nii normaalset, kui minusugusel inimesel olla võib. 
Aga mul pole aimugi, kuidas see kõik mulle lõppkokkuvõttes mõjuda võib. 
See on mu elu kõige fantastilisem sõit, aga samas leidub inimesi, kes sõna otseses mõttes tuhnivad mu prügikastis. 
Onassise asjade oksjon viis mu mõttele, et pean soetama piisavalt head kraami, sest pärast mu surma veetakse see kõik avalikkuse silme ette. 
Lisaks prügikastis tuhnijatele ja kõikjal varitsevatele paparazzidele on kuulsusel muidki varjukülgi. 
Ma tunnen, et mingil hetkel tahaksin lihtsalt natukeseks ära kaduda, et midagi õppida. 
Kõik, mida ma teen, tuleneb mingil määral teiste inimeste jälgimisest ning ma olen mures, et see on viimasel ajal praktiliselt võimatu. 
Sa ei saa kedagi kõrvalt vaadata, kui sind ennast vaadatakse. 
Tegelikult on 34-aastast Carreyt jälgitud juba alates varasest lapsepõlvest, mil 4-lapselise pere pesamuna lakkamatult tähelepanu keskpunktiks oli. 
Korraga märkasin, et kõik see, mida olin teinud kodus, ajas rahvast naerma ka koolis. 
Hakkasin tola tegema ja äkki otsisid kõik minu seltskonda. 
Seitsmendasse klassi jõudes oli ta oma koomikuande avamisega jõudnud nii kaugele, et lõpetas iga koolipäeva 15-minutilise esinemisega klassikaaslaste ees. 
Tingimusel, et ta eelnevate tundide jooksul end inimese moodi üleval peab. 
17-aastaselt oli ta juba terves Torontos tuntud imitaator, kelle kavva kuulus 115 kuju Elvisest ja Bruce Springsteenist Clint Eastwoodi ja Miss Piggyni. 
1981. aastal aga otsustas ta rännata naaberriiki, et Hollywoodis õnne proovida. 
Vahelduva eduga algusele lavakoomikuna järgnes lühiealiseks jäänud komöödiaseriaal Pardivabrik (The Duck Factory) ning pisikesed ja eriti pisikesed osad kinolinal (näiteks Clint Eastwoodi politseifilmis Surma totalisaator (The Dead Pool) suri Carrey narkomaanist rock-muusik vähem kui viis minutit pärast filmi algust - L.L.). 
Laiem tähelepanu tabas teda esmakordselt sketshisarjas Elavate värvidega (In Living Color), mille ainsa valge osavõtja Carrey poolt loodud hormoonihäiretega naiskulturist Vera de Milo ja püromaanist tuletõrjeülem Bill veel tänaseni kordussaadetes televaatajaid lõbustavad. 
Pärast seda, kui 1994. aastal valminud Loomadetektiiv Ace Ventura (Ace Ventura: Pet Detective), mille eest ninmiosatäitja 350 000 dollarit teenis, üheks aasta üllatushitiks osutus, on Carrey tõus olnud meeletu. 
Peaosa eest sel nädalal esilinastuvas mustas komöödias Kaablikutt (The Cable Guy), milles ta üht pahaaimamatut klienti (Matthew Broderick) kuidagi rahule jätta ei soovi, maksti talle enneolematu 20 miljonit. 
Mulle on osaks saanud juba nii palju edu, et ma võiksin nüüdsama lõpetada ja öelda: aitäh, te olete minu vastu enam kui kenad olnud. 
Aga tegelikult tahan siiski edasi töötada, loodetavasti kasvades ja arenedes. 
Katseks senisest erinevas suunas liikuda on ka Kaablikutt, mis läheb oma naljades kohati üsna süngeks. 
Kui hästi läheb, tuleb publik minuga kaasa. 
Kui ei, siis jään mõnedest ilma, aga võidan mujalt jälle uusi juurde. 
Loomulikult loodan, et kõigile kogu maailmas meeldib kõik, mida teen, aga see pole reaalne. 
Nii ei saa kunagi olema. 
Paari järgmise filmiga püüab Carrey liikuda oma lemmiknäitleja James Stewarti jälgedes, kes mängis nii komöödiates, draamades kui kõiges, mis sinna vahele jääb. 
Jimmy Stewartit jätkus igale poole. 
Sa võisid teda vaadates naerust pisted saada, aga samas tema tegelasest pisarateni hoolida. 
Selles suunas tahaksin isegi minna. 
Hamletit ma teha ei kavatse, aga midagi tõsisemat küll. 
Esimeseks selliseks sammuks saab veel sel aastal valmiv Valetaja, valetaja (Liar, Liar), milles Carreyl advokaadi roll, kes peab poja soovi täites ühe päeva jooksul ainult tõtt rääkima. 
Elukutset arvestades ei saa selline julgustükk hästi lõppeda. 
Veel üks katse tooni muuta saab olema Trumani show (The Truman Show), milles Carrey kontorirott aru saab, et kogu tema elu on tegelikult teleshow. 
Viimase lavastajaks on vägagi mitmekülgne Peter Weir (Witness), kes omal ajal ka koomik Robin Williamsi Oscari-kandidaadiks upitas (Dead Poets Society). 
Kõik see aga ei tähenda veel, et temast läbinisti tõsimeelne traagik saaks. 
Dramaatilised rollid on palju huvitavamad siis, kui tegelaskuju püüab oma elus huumorit märgata. 
Isegi siis, kui mängiksin rentslis vedelevat narkomaani, püüaksin sellele vaadata kuidagi elutervelt. 
Väga suure kella külge pandud 20 miljoni dollari suurust tasu võtab Carrey kui privileegi, aga samas ka kui kohustust. 
Iga stseeni tehes on tunne, et kui asja kihva keeran, hammustab see 20 miljonit mind veel tagumikust. 
Ülimaks luksuseks loeb planeedi kalleim kloun aga kümmet minutit omapead. 
See on ka põhjuseks, miks vähe magada saan, sest ma hindan niiväga seda aega pärast päeva lõppu, mil läheduses pole mitte hingelistki ja kõik on nii vaikne. 
Ma võin olla kaua ärkvel ja hulkuda mööda oma maja täielikus üksinduses, ilma et midagi toimuks või kohal oleks kedagi, kellele tuleks muljet avaldada. 
Vaat see on luksus. 
Filmograafia * 
Once Bitten (1985) Peggy Sue Got Married (1986) The Dead Pool (1988) Earth Girls Are Easy (1989) Pink Cadillac (1989) Ace Ventura: Pet Detective (1994) The Mask (1994) Dumb and Dumber (1995) Batman Forever (1995) Ace Ventura: When Nature Calls (1995) The Cable Guy (1996) Liar, Liar (1996) The Truman Show (1997) The Mask 2 (199_) 
* loetelus võib esineda puudujääke 
Kümme küsimust 
1. 
Mida rääkis Tiit Vähi presidendivalimiste teisel päeval Toompea lossi trepimademel Krista Kilvetile? 
a. 
Su kõrvad on nii kaunilt roosakad! b. kurtis pensionäride raske elu üle c. käinud peaminister paadiga sõitmas ja kukkunud korduvalt vette d. 
I'm Tsui Hark. 
I'm the film director. 
I've made several films... 
2. 
Milles süüdistab Prantsuse esimene leedi Bernadette oma abikaasat Jacques Chirac'i? 
a. austrite liigsöömises b. võimetuses ja jõuetuses c. armukese mahajätmises d. telekast vesternide ja jalgpallimatšide liigses vaatamises 
3. 
Milline pilt pidi äärepealt eksikombel ilmuma Postimehes Statoili peale langenud korruptsiooni süngest varjust rääkiva artikli juures? 
a. tuumaseene foto välismaaküljelt b. 
Arnold Rüütli foto poliitikaküljelt c. 
Linnar Priimäe autogramm honorarilehelt d. 
Claudia Schifferi topless-foto Kroonikast 
4. 
Milline üldtuntud tarbeese tähistas Venemaal oma 250. juubelit? 
a. kirsad b. samovar c. püksid d. kahvel 
5. 
Mida ostis pangategelane Ants Leemets oma lapsele Tallinna Loomaaiast? 
a. hamstri b. läikiva õhupalli c. karupoeg Puhhi d. 
Barbie-nuku 
6. 
Millega äratas tähelepanu Brasiilia poliitiku Julian Carlo Fagotti valimiskampaania? 
a. jagas sadamakõrtsides vabapääsmeid lõbumajja b. hirmutas teledebatis konkurente alligaatoriga c. võttis kaalust maha 23 kg d. esines telereklaamis ihualasti 
7. 
Kuidas iseloomustab dirigent Olari Elts oma kontserdisarja Schönbergi, Straussi, Adamsi jt teostest? 
a. raske katsumusena b. enneolematu naudinguna c. orjatööna d. totaalselt mittevalsilikuna 
8. 
Keda mängib Sean Connery oma uues filmis? 
a. vanadekodus eluõhtut veetvat James Bondi b. 
Patarei vangla uut direktorit c. 
5,5meetrist hirmuäratavat lohemadu d. 
Jemeljan Pugatšovi 
9. 
Mida tegi Erki Nool Hirvepargi miitingul? 
a. ülistas Eesti lippu b. uinaku c. kirus Atlanta olümpiamängude kohtunikke d. kitse häält 
10. 
Mis on pildil? 
a. jakuudi perejumal b. 
Miki-Hiir Gröönimaal c. joonistus Lennart Meri raamatust Laevapoisid rohelisel ookeanil d. 
Eesti Vabariigi teenetemärk 
Vastused on järgmisel leheküljel.. 
Õiged vastused: 1c, 2d, 3a, 4b, 5b, 6d, 7ab, 8c, 9a, 10ac 
KARIN KITSE JA ENELIN MEIUSI VARJAVAD TÕDE 
Nädalapäevad tagasi kõiki massimeedia kanaleid täitnud World University 93 viitsemissi Karin Kitse ja tema protezhee Enelin Meiusi meetünni on sattunud ka tilk tõrva. 
Nimelt pole maailma üliõpilasviitsemiss Karin Kitse paraku üliõpilane. 
Käesoleval aastal üritas neiu Kitse astuda Tallinna Pedagoogikaülikooli psühholoogia erialale, kuid kukkus matemaatikaeksamiga läbi ja selleks aastaks lõppesid ka tema üliõpilaseks saamise lootused. 
Praegu kuulab küll neiu Kitse mingisuguseid õhtuseid reklaamialaseid loenguid Pedagoogikaülikooli juures, kuid see talle üliõpilasestaatust ei anna. 
Ajakirjanduses kõlas küll vihjeid, et osalenud neidude hulgas oli ka neid, kes ei olnud üliõpilased, kuid seda mitte Karin Kitse kohta. 
Vastupidi, Karin Kitsele on pressis omistatud esmakursuslase staatus (Pühapäevaleht, laup. 25. sept.) ja seda ei ole ei neiu Kitse ise ega proua Meiusi ümber lükanud. 
Pedagoogikaülikoolile tuli see üliõpilaseks olemise jutt nii suure üllatusena, et õppeosakond hakkas oma kartoteegist otsima, kas on tõesti nende teadmata neil niisugune üliõpilane. 
Aga ei olnud. 
MALLOR KRUUS 
Kooperatiiv Sõprus Sarjast Eksootilisi pileteid 
Eelmises lehes trükkisime ära näidised kinopiletitest, millega saab Tallinnas saunas käia. 
Tallinlane Harvet Toots kirjutas selle peale: Taolised piletid võivad vahel üpris meeldivat elevust pakkuda, lausa muhelema panna. 
Mõnes mõttes näitab see aga üles ettevõtjate säästlikku suhtumist: milleks niisama prügikasti visata asju, mille nimel on kunagi vaeva nähtud ja raha makstud - las toovad kasu ka vanad nõukogude ajast pärit kõikvõimalikud pääsmed, piletid, trahvikviitungid jne. 
Mis sest, et paljusid nendel dokumentidel äranäidatud asutusi pole enam ammugi võib-olla enam olemaski ja maailmakaardilt on kadunud ka need riiklikud moodustised, kus taolisi pabereid täie tõsidusega trükiti. 
Nõnda tekkiski mul ettepanek avada lehes taoline rubriik, kuhu lugejad võiks sääraseid kummalisi väärtpabereid saata. 
Omalt poolt pakun alustuseks välja loteriipileti pähe pakutud kultuuriürituse pääsme, mida Hollywoodis filmigrupp Silent Night jagas massistseenides kaasalööjatele ööl vastu 26. septembrit Raekoja platsil. 
KÜLASTUSMAKS KANTSELEIPABERI TARVIS 
Omaette pähkel nii mandrimaalastele kui ka saarlastele endile on Saare maakonna sõita-tahtjatelt sissekasseeritav külastusmaks. 
Siiani ei teadnud ükski lihtkodanik, kuhu makstud summad õigupoolest lähevad. 
Kõrgemates instantsides räägiti kord nii, kord naa. 
Kord läks see biosfääri kaitseala heaks, kord asfaldiaukude paikamiseks... 
Selgus tuli 22. septembril, kui Kuressaare linnapea Taivo Lõuk vastas lasteaedade juhatajate küsimustele. 
Hr. Lõuk: Ütlen ausalt, kuhu see raha on läinud. 
Oleme seda väga palju tarvitanud kantseleipaberi ja ümbrikute ostmiseks, kuna nende jaoks eelarves raha ette nähtud ei ole. 
Täna ostsin ka neli plaadikest a 150 krooni linna heakorrakonkursi võitjatele. 
Summa on niivõrd väike - selle aasta 8 esimese kuuga on linn saanud külastuskaartidelt 10000 krooni (1992.a.- 20000 kr). 
Nii väikese summaga midagi muud ära ei tee. 
Jääb siiki intrigeeriv küsimus, millele kirjutavad oma tähtsaid kirju teised Eesti Vabariigi linnavalitsused - nemad ju külastusmaksult raha ei saa... 
RITA LOEL 
OLÜMPIAMÄNGUD SYDNEYS - SUUR VÕIT AUSTRAALIA MAJANDUSELE 
Tänaseks on olümpialinna valik aastaks 2000 jäänud minevikku. 
Rahvusvahelise Olümpiakomitee korraldatud valimis show kujunes tõeliseks tippvõistluseks, mille viimases voorus võitis minimaalse eduga Austraalia linn Sydney. 
Hiina pealinn Peking kaotas äärmiselt napilt ja nende esindajad on süüdistanud ROK-i poliitilise otsuse tegemises. 
Ilmselt on neil omajagu õigus. 
Kuid olümpiamängud on olnud läbi terve meie sajandi järjest olulisemaks muutuv poliitiline sündmus. 
Ka Pekingi lootused ja vaid napp kaotus Sydneyle olid seotud ROK-i juhtkonna poliitikaga. 
1984. aastal toimusid Los Angeleses olümpiamängud. 
Vastutasuks Moskva OM-i boikotile korraldasid kommunistlikud riigid kättemaksuboikoti. 
Üks vähestest sotsialistlikest riikidest, kes Ameerikas kaasa lõi, oli Hiina. 
Kuigi Nõukogude Liidu ja Hiina suhted olid nigelad, olevat ROK-i juhtkond just siis Hiinale lubanud olümpiamänge. 
Osavõttu oli vaja millegagi kindlustada. 
Nii oli tunda ka 2000. aasta olümpialinna valikul teatavat Pekingi-meelset suunitlust. 
The Independent märgib ära, et kui Juan Antonio Samaranch Sydney võidu välja kuulutas, oli tema nägu olnud nagu mask. 
Ka sakslaste (täpsemalt küll nende prominentide) pettumus ei olnud väike. 
Samas näitasid hääletustulemused, et praktilisi shansse neil ei olnud. 
Meie oleme esimesed, kelle käest kõik hättasattunud abi küsivad, aga ikka nad meid ei armasta ega toeta, kurtis Saksa ajakirjandus. 
Ja nüüd läheme meie pealkirja juurde. 
Sydney reklaamikampaania olümpialinnaks saamiseks läks maksma ümmarguselt 2 miljardit Eesti krooni. 
Natuke üle neljandiku sai linn mitmesuguste maksude pealt, ülejäänu maksid kinni sponsorid. 
Kogu kampaania oli üles ehitatud mitmeharulise kahvli põhimõttel. 
Kuigi püüti saada Sydney't olümpialinnaks, käis samal ajal kampaania Austraalia kui turismimaa menukamaks muutmisel. 
Kui ROK ei oleks Sydneyt olümpialinnaks valinud, ei oleks reklaamirahad tühja läinud, vaid aidanud muuta Austraaliat populaarsemaks turismimaaks. 
Nüüd loodavad aussied koguni, et järgneva kümne aasta jooksul lisandub 10 miljonit turisti, kes toovad riigile sisse täiendavalt rahasumma, mis võrdub pea 25 miljardi Eesti krooniga. 
Juba praegu olevat Sydney hotellides rohkem luksusnumbrikohti kui Barcelonas möödunud aastal olümpiamängude alguses. 
Sydney ametivõimud ja ärimehed arvestavad, et tänu edukale reklaamikampaaniale ja olümpialinnaks valimisele toob see linnale sisse 65 miljardi EEK suurused investeeringud ja 150000 uut töökohta. 
Ärimehed, kes toetasid reklaamikampaaniat, olid arvestanud ka sellega, et kui ei võida Sydney, siis võidab Peking. 
Igal juhul tulevad mängud aastaks 2000 Vaikse ookeani piirkonda. 
See aga tähendab, et Austraalia ettevõtjad saavad mingisuguse võimaluse kindlasti. 
Hollandi ajaleht Volkskrant ütles kommentaaris olümpialinna valiku kohta: ROK valis kõige puhtama ja kindlama linna. 
Võib-olla aitasid Sydney edule kaasa ka tema head suhted roheliste ja organisatsiooniga Greenpeace. 
Sama organisatsiooni liige on ka arhitekt, kes kavandab olümpiaküla ehituse. 
Nagu ikka, on plaanis need ehitused pärast olümpiat mitmesugusteks apartementideks elanikkonnale ja firmadele maha müüa. 
Ettevaatusele manitseb asjaolu, et Barcelona olümpiakülast on tänaseks veel kolm neljandikku tühi. 
Olümpiamängud on tänaseks saanud maailma üheks kopsakamaks äriürituseks, mille eelarvet tehakse miljardites. 
Ilmselt on õigus neil, kes väidavad, et arenenud ja rikkale linnale (riigile) toob ta kõvasti kasu, aga vaesele arengumaale võib ta osutuda pähe kukkuvaks Potjomkini külaks. 
Eesti spordijuhtidele ja sportlastele peaks asja juures meeldima see, et Sydney lubas kõik sportlased omal kulul kohale toimetada ning et Austraalias on küllaltki suur eestlaste koloonia, mis ilmselt harva (õnneks?) kohalejõudvaid suguvendi innukalt toetab. 
Olümpiamängude ümber käib järjest rohkem igasugust rahade ja dopinguga seotud azhiotaazhi, aga sellest hoolimata on ta hulga ilusam kui sõda. 
Las teevad pealegi sellist äri, kui aga väheneks kaubitsemine kahurite ja tankidega. 
JAAN TAMM 
Eeslitall vahetab raha 
Tallinn on täis rahavahetuspunkte. 
Aga ometi võib juhtuda, et taskus on ainult USA dollarid, Rootsi kroonid, Soome margad, aga kõik rahavahetuskohad on juba kinni, isegi vanalinnas Eeslitalli restoranis asuv. 
Vähemasti Eeslitallis ööd veetes te oma välismaa rahaga hätta ei jää. 
Eeslitalli baaris vahetatakse raha öise kursiga 1 dollar - 10 krooni kuni kella 4-ni öösel, vahel aga kauemgi. 
KANAL KAKS: FILMID EELKÕIGE 
Möödunud nädalavahetusel alustas pärast viivitusi saateid AS Taska televisioon Kanal Kaks. 
Avafilmina esilinastus Riho Undi nukufilm Kapsapea - Oskar Lutsu näidendi ainetel loodud paroodia. 
Ilmar Taska on eestlastele tagasi toonud ka CNN uudised ja seda eestikeelse sünkroontõlkega, kuid Taska sõnade kohaselt: Kuna minu tagapõhjaks on film, tahaks näidata eelkõige filme, nii Eesti kui maailma - Ameerika, Inglismaa, Prantsusmaa - uuemaid ja vanemaid... 
Filmitegijaid intervjueeris endine ETV-lane Kalev Vapper, kes on Taskaga juba Eesti Raadio Poisteklubi päevilt tuttav. 
Esimese saatepäeva õhtul oli võimalus vaadata veel Butterfield 8 (1960), milles peaosa eest Elizabeth Taylor sai Oscari. 
Esialgu on saated eetris reedeti ja laupäeviti kella 20-st keskööni. 
Järgmisel nädalavahetusel on Kanal Kahel välja pakkuda kaks Eesti ja ka kaks Ameerika filmi, kuhu vahele mahub CNN eriprogramm. 
Reede, 8. oktoober 
Tallinnfilmi joonisfilmide esilinastus: Setu vurle küüsis - stsenaristid Andrus Kivirähk ja Aarne Vasar, rezhissöör Aarne Vasar. 
Setu on pulma kutsunud ka kunagise koolivenna linnast. 
Linnavurle saabudes hakkab juhtuma kummalisi asju. 
Sinitaevaline külamaailm omandab lausa sürrealistliku ilme. 
Talveuni - stsenaristid Andres Ehin ja Valter Uusberg, rezhissöör Valter Uusberg. 
Muinasjutu sugemetega film mehest, kes karukoopas talveund magades ammutab sellest enesesse ürgjõudu. 
Ta muutub jõumeheks, kelle rammu kui vaatemängu rahvale näitama hakatakse. 
Tallinnfilmi loodusfilmi Valgepõsk-lagle esilinastus. 
Rezhissöör-operaator Arvo Vilu, stsenarist Aivar Leito. 
Igal kevadel ja sügisel peatub läbirändel Lääne-Eestis kümneid tuhandeid valgepõsk-laglesid. 
Film räägib laglede teekonnast ja sellest, miks nad just Eestis peatuvad. 
Singin' in the Rain (1952, USA). 
Rezhissöör: Gene Kelly, Stanley Donen. 
Osades: Gene Kelly, Debbie Reynolds, Donald O'Connor, Jean Hagen, Cyd Charisse ja Rita Moreno. 
Kõikide aegade kuulsaim muusikal. 
Filmi tegevus toimub Hollywoodi jaoks pöördelisel ajal, mil tummfilmi asemele astus helifilm. 
Paljudest selle filmi lauludest on saanud igihaljad hitid. 
Laupäev, 9. oktoober 
Tallinnfilmi film Äratus (1989) - rezhissöör Jüri Sillart. 
Osades Tõnu Kark, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Sulev Luik, Kaljo Kiisk. 
Märtsiküüditamine 1949. 
Ja jumala viha oli maa peale tulnud... 
Coma (1978, USA). 
Rezhissöör Michael Crichton, osades Genevieve Bujold, Michael Douglas, Eichard Widmark. 
Keegi varastab suurlinna haiglast patsiente ja tapab neid. 
Naisarst püüab veenda oma meesülemusi, et viimased hakkaksid tõsiselt suhtuma tema kahtlustesse. 
Tegemist on põnevusfilmiga, mis baseerub Robin Cook'i romaanile. 
MALLOR KRUUS 
VENE LIHTKODANIK NARVAS EI USU ENAM TSHUIKINIT 
Suvise referendumimöllu ajal seisis Narva Linnavolikogu hoone esisel piketis ka üks väga koloriitne vene mees plakatiga CHSE või ÜRO - see on Iisraeli spioon. 
CSCE misjonärid Narvas hoiavad fotot sellest piketist kui reliikviat senini oma kontoris Peetri platsil. 
Pilt läks ilusasti ka laia ilma peale - olen näinud seda Rootsi Eesti päevalehe 21. juuli numbri esiküljel. 
Mees jäi meelde mitte ainuüksi koloriitse ätina muttide rivis, vaid ka oma jutuga - olin väikselt vahendajaks tema AP korrespondendile Michael T.-le suunatud monoloogis. 
Mees pahandas, et ta on Eestis ehitanud aastakümneid suuri elektrijaamu, nüüd aga on tehtud välismaalaseks. 
Kui ütlesin tollal talle, et AP ei mõista vene keelt, ütles venelane veendunult - küll neile selgeks tehakse. 
Nägin Iisraeli spioonide paljastajat uuesti viimase piketi ajal 16. septembril. 
Sel korral olid lagedale ilmunud juba eriti avameelsed plakatid, kus sõimati kuraate, zhiide (vene k. eestlasi ja juute halvustavad sõimusõnad) ja juudaseid - neid venelasi, kes Eesti kodanikeks hakkavad! 
Ühe plakati läheduses seisis minu vana tuttav ja juhtus nii, et saime jutule. 
Mehe suvine eksalteeritus oli asendunud sügisese rahuga. 
Ta mõistis hukka selliste plakatite paigaldajad eriti just sellepärast, et plakatid olid allkirjastatud Eestimaa Vene Kogukonna poolt. 
Tema polevat kunagi eestlastega riius olnud. 
Küsisin, mis on tal aga ilmsesti juutide vastu - ta on ju oma suvise plakatiga maailmakuulsaks saanud. 
Sattus juba selline plakat, seletas mees ebalevalt. 
Kuid tegi samas vihje, et näiteks KGB-s olid enamasti mittevenelased. 
Ma ei hakanud täpsustama, et olin teda selle plakatiga näinud kahes piketis. 
Mees kaebles, et oli võtnud Venemaa kodakondsuse ja on nüüd mures, kas talle üldse elamisluba paistab. 
Ta ei uskuvat enam üldse Narva juhte, kes olid suvel neid kõiki lollitanud. 
Taga hullemaks - oma tütrele soovib ta Eesti kodakondsust. 
Mees ütles oma nimeks Fjodor K. ja andis mulle oma telefoninumbri. 
Olen pärast seda mitmel korral Fjodoriga vestelnud ja mees hakkab vähehaaval Eesti Asja USALDAMA. 
Tõsise mehena ei kavatse ta küll Venemaa kodakondsusest loobuda. 
Samas mõistab ta juba täielikult vajadust välismaalase passi sisseviimiseks. 
Pensionärina on Fjodor hirmsas hädas rahvakapitalisti paberite vormistamisega. 
Kuid ta on Eesti riigi ära tunnustanud... 
AHTO SIIG Viru Infokeskus, Narva 
CONSTANTINO GANGSTERILUGU EESTI KEELES 
Hiljuti oli mul Eesti Riigikaitse Akadeemias meeldiv kokkupõrge. 
Seda mehega, kes mõni aasta tagasi töötas meie siseministri esimese asetäitjana. 
Vahepeal on Arved Jaaska jõudnud end täiendada teisel pool ookeani ja selle kõrval saatnud korda veel mõndagi. 
Üks mahukamaid tegemisi on olnud kahtlemata 1986. aastal ilmunud raamatu Augud ajas tõlkimine. 
Frank Constantino gangsteri autobiograafia on suurepärane lugemine igale inimesele. 
Rahvusvahelise Vanglateenistuse president kaplan Ray ütleb, et Frank oli kutseline kurjategija, kes teadlikult oli otsustanud saada vargaks ja röövliks. 
11 miljonit dollarit ja seda 11 aasta jooksul. 
Ei mingeid süümepiinu, ei südametunnistust. 
Mees töötas, sest allilmale toetudes valmistas ta peavalu ülailmale. 
Kui aga raske kuriteo eest 22 aastaks vangi mõisteti, oli esimest korda aega elu üle järgi mõtelda... 
Olla andja või võtja? 
Kohtumine Kristusega avas Franki silmad. 
Ta oli leidnud vastuse elu kõige tähtsamale küsimusele. 
Kaplan Ray: See raamat on väljapaistvalt ainulaadne, võttes teid kaasa Frangi sisemõtisklusteni, mis lõpuks juhatasid ühele gangsterile kätte tee pühitsetud kristlaseni. 
Härra Jaaska arvas olevat arukas teha raamat kättesaadavaks igale lugejale. 
Kes tahab seda 200-leheküljelist lugu lugeda, peab minema kiiresti raamatupoodi. 
AARE KREILIS 
ELONA SPRIIT: IGATSEN METSIKULT PÄIKEST JA TANTSIMIST 
Tantsijanna Elona Spriit ütleb enda kohta: Mäletan maast-madalast end igal pool alati tantsimas. 
Mu vanemad olid hästi noored, kui sündisin: isa 21 ja ema 17. 
Minu kohta öeldi algul: liiga suured silmad ja liiga inetu. 
Siis äkki leidis vanaema, et tantsin hästi, et olen lausa imelaps. 
1948.a. astusin Tallinna Koreograafiakooli. 
Elene Izerovitsh, Litvinova koolis eesti ajal õppinud tantsupedagoog, valmistas mind ette kohe kolmandasse, Liia Vink-Leetmaa klassi. 
Poole õpiaja pealt tuli Leningradist, Vaganova-nimelisest koreograafiakoolist inspektor Tallinnasse. 
Ma meeldisin talle ja nii juhtuski, et koos Verner Looga lõpetasime kooli Leningradis. 
Ma olen kogu elu igatsenud päikest ja tantsimist. 
Siis on minus energiat ja ma õitsen. 
KAS TEIE MAINITUD PÄIKESEIHALUS PÕHJAMAA TINGIMUSTES POLE TEKITANUD KIUSATUST ELAMA ASUDA HOOPIS SOOJEMASSE KLIIMASSE? 
NÄITEKS KRIMMI? 
Eks ole käidudki. 
Omal ajal ansambel Lainega reisisime tohutult palju. 
Ja mitte ainult soojadel maadel. 
Aga ma kuulun siia, Eestisse. 
Kodakondsuse sain tänu sellele, et olen pika tantsijaelu jooksul endast kõik parima andnud sellele maale. 
Mitte sellepärast, et olin Eesti Vabariigi kodanikuga abielus. 
TE JU JÄTKATE VEELGI SEDA ANDMIST? 
TANTSITE ÜHA? 
Jah, oma tantsukooli tantsutunnis tantsin tänini. 
Õpetan karaktertantsu. 
Ent see pole kõik. 
Peale õppeainete, tantsuvõtete õpetan ka hoiakuid, suhtumist estraadi, lavatöösse üldse, jälgin iga õpilast kui isiksust. 
Lõppude lõpuks: et olla hea tantsija, pead olema kõigepealt võluv naine või mees. 
KUST ON TEIL ENDAL SEE TEADMINE PÄRIT? 
Naine peab enda eest alati hoolt kandma, selline hoiak oli minu emal. 
Ema oli meie peres see, kes kujundas moraali ja kasvatuse. 
Kuigi, naljakas: isa sõna luges tegelikult enam. 
Isa oli mereväeohvitser, kui ta koju tuli, oli see pidupäev. 
Nad olid emaga kontrastid teineteise taustal. 
Küllap see hoidiski neid koos. 
Isa oli pärit rikkast talupojaperest, ema vanematele kuulus tsaariajal kinoteater. 
See võeti neilt loomulikult ära. 
Aga kultuuri ei saa inimestelt võtta. 
See anti edasi meile, lastele, ja mina omakorda olen püüdnud oma pojale anda. 
Näiteks kommet kogu perega koos süüa. 
Ja korralikult kaetud laua taga, mitte kusagil köögikapinurgal, igaüks eri ajal. 
MÕNIKORD ON ARVATUD, ET PEAB OLEMA PISUT SEGAVERELINE SAAMAKS HEAKS BALERIINIKS. 
ET EESTI JA SOOME VERI ON SELLEKS JUSTKUI LIIGA TUIM JA KONT PAINDUMATU? 
Ma ei ütleks nii. 
Vaadake Helmi Puuri, Tiiu Randviiru, Juta Lehistet, Kaie Kõrbi või ükskõik millist Eesti esitantsijat. 
Nad on kõik täiesti eestlased. 
Pealegi, mis minusse puutub, on loodus andnud mulle rohkem eeldusi karaktertantsuks. 
Ses mõttes me veidi kattusime Ülle Ullaga. 
Tantsisime isegi dubleerivaid rolle. 
Näiteks kord Romeos ja Julias sinjoora Capulettit. 
Aga teate, Ülle kostüüm oli mulle suur. 
Kinnitus seljal läks kogemata lahti. 
Teate neid renessansiaegse Itaalia stiilis tualette! 
Jumaluke, tagantjärelegi on naljakas... 
Pidin äärepealt dekoltee kaudu kostüümist välja ronima... 
MISSUGUSEID ROLLE VEEL MEENUTATE? 
Õudselt tahtsin klassikat tantsida. 
Ja mul on ka olnud mõned tõeliselt head rollid, mida esitasin andumusega. 
Zarema Bahtshisarai purskkaevus. 
See oli küllap mu esimene suurem osa. 
Kõuerajas oli mul suur osa, Fanny, mis mulle väga sobis. 
Varem oli Estonia repertuaaris ka balletietendusi klassikaliste ballettide kõrval. 
Mulle meeldisid balletietendused, mis nõudsid lisaks tantsuoskustele ka näitlejameisterlikkust. 
AGA ESTRAAD? 
MINU JAOKS SEOSTUB TEIE NIMI ROHKEM ESTRAADIGA. 
See käis mul tegelikult paralleelselt. 
Nagu ikka baleriinidel, on ka minu elu perioodid määranud tervislik seisund. 
Täpsemalt, mu puusaliiges. 
Estonias tantsisin 12 aastat, kuni puus end tunda hakkas andma. 
Teisest küljest, ka uued ballettmeistrid Enn Suve ja Mai Murdmaa orienteerusid rohkem varvastel tantsijaile. 
Murdmaale on omane modernsem stiil. 
Siis algaski minu uus periood Lainega, mis kestis kümme aastat. 
ARVATAVASTI EESTI NOOREM LUGEJA EI TEA SUURT MIDAGI ANSAMBEL LAINEST. 
Toona ei vajanud see kommentaare. 
Laine oli ainulaadne süntees vokaalist, instrumentaalist ja koreograafiast. 
Mäletan, kord Moskvas Luzhniki staadionil kontserdi ajal ei mahtunud huvilised ka taharuumi ära. 
See oli galakontsert, kus suure osa publikust moodustasid estraaditähed üle suure liidu. 
N.ö. kolleegid. 
Sellest perioodist on minul isiklikult rohkem head kui halba meenutada. 
Kuigi oli stagnaaeg. 
Olid piirangud, aga olid ka moodused neid vältida. 
Reisidel Lainega nägime palju, kohtusime kultuuriinimestega nii paljudes paikades. 
Laines tantsisime koos Ants Vähejausiga, meil oli kindel kava, igal aastal paar kuud kulutasime uue kava õppimisele. 
KUIDAS TOIMUS LAINEST LAHKUMINE? 
Mul oli väga ilus Lainest lahkumise õhtu. 
Balletipension oli olemas. 
Aga leidsin siiski, et olen liiga heas vormis pensionäri jaoks. 
Uskuge, baleriinide hulgas leidub vähe pessimiste. 
Ballett vormib isiksusi pidevalt sõnaga PEAB. 
Pean olema vormis ja naeratama, pean tegema trenni. 
Hea välja NÄGEMA. 
See hoiab vaimselt tervena ja annab ka optimismi ja energiat. 
Õpetab oma vigu varjama või ära kasutama. 
KAS SIIS SAIGI TEIST TANTSUPEDAGOOG? 
Ei veel ja siis poleks ma seda endast ka veel uskunud. 
Algas hoopis Viru varietee periood. 
Moskva ballettmeister Vakil Usmanov lavastas mulle ja Estonia balletisolistile Aleksandr Buldakovile imeilusa dueti hispaania tantsu stiilis. 
Viru varietees tantsisin ühtekokku seitse aastat. 
26. oktoobril 1982. oli minu lavalt lahkumise paraad. 
JA NÜÜD OLETE DIREKTOR, PEDAGOOG JA ADMINISTRAATOR. 
TEIE RAHUTU HING EI LUBANUD SIISKI TANTSU TEENIMISEST LOOBUDA? 
Pigem ajendas mind mõte, miks ei võiks Eestis olla kooli, kus oleks võimalik õppida professionaalsete õpetajate käe all estraadi ja varieteezhanrit. 
Mulle on täiesti mõistetamatud ajalehes ilmuvad kuulutused: minimaalse tantsuoskusega tütarlapsi kutsutakse sinna ja sinna. 
Võimalus välismaal esineda. 
Ma ei taipa, kuidas saab publikut võluda minimaalsete oskustega tantsija. 
See puudutab teatrieetikat, mis tähendab kõigepealt austust publiku vastu. 
Sa tahad talle meeldida ja midagi pakkuda. 
Meeldimine - see on ju artisti ainus tasu. 
AGA PALK? 
Vaimne, loominguline töö ei ole rahaga mõõdetav. 
Muidugi paneb raha paljugi paika. 
Kahjuks lõhkus krooni tulek 1992.a. ka Tallinna varieteed. 
Loodetavasti mitte alatiseks. 
Baleriini, üldse artisti palk, on ainult tilluke osa sellest elustiilist, ainult raha pärast ei tee tantsu keegi. 
Muide, ka minu praegused õpilased minu tantsukoolis ei ole rikkad. 
Ja ühtegi pedagoogi ei ole ma palgaga tööle meelitanud. 
MILLEGA VÕIB KOOL TÕESTADA OMA TASET? 
NÄITEKS TEIE OMA? 
Tahaksin, et vanemad, kes oma lapse tantsu õppima suunavad, võiksid olla kindlad, et õpilane satub professionaalsete pedagoogide ja repetiitorite käe alla. 
Ka teatrieetika õpetamist pean oluliseks. 
Millega tõestan? 
Kas või kultuuri- ja haridusministeeriumi poolt antud tegevuslitsentsiga. 
Nimekate õpetajatega ja lõpuks sellega, et mul alustab juba tööd teine kursus. 
Kes ei usu, võib võtta ühendust telefonil 66 16 01. 
Praegu reklaamib isetegevus end proffidena. 
Isetegevus on suur asi, tal on alati olnud oma koht. 
Aga ei saa segi ajada kahte asja. 
Ka Nõukogude Eestis oli olemas tugev tantsukoolkond, nende inimeste töö ei ole tühja läinud ja traditsioon peab jätkuma. 
Mul ei ole midagi striptiisi vastu, aga seda peab tegema haritud kehaga, kehaga, mis tunnetab rakursse. 
Ja selleks peab olema tantsuharidus. 
JUUNE HOLVANDUS 
GALERII TIELE 
Tallinnas, Vanaturu kaelas, paikneb Tallinna noorimaid kunstigaleriisid Tiele. 
Tiele on üürinud oma ruumid Tallinna Matkamajas, mistõttu ruumid ise on väga esinduslikud: ikkagi ehtne keskaeg. 
Galeriis on müügil Eesti graafika, nii eesti- kui ka nüüdisaegne, postrid, kunstipärased postkaardid, kunstiraamatud, kunstiline klaas ja kunsti tegemise vahendid. 
Peagi tuleb müügile suur valik kunstipäraseid jõulupostkaarte. 
Suurest ruumist tulenevalt on Tieles graafika valik suur ja mitmekesine, ka hinnad on erinevad. 
Siiski on keskmise eestlase elatustase praegu selline, et ta kunsti ostma ei tiku. 
Nagu teistes galeriideski, on ka Tieles peamised ostjad välismaalased: soomlased, rootslased, sakslased, ameeriklased. 
Aga on ka eestlasi. 
Kuna Tiele ei ole ainult müügikoht, vaid ka ilus kunstiga täidetud ruum, siis võib väiksema rahakotiga inimene lihtsalt Eesti graafikaga tutvumas käia. 
ADAM KRIKK 
EESTI JA NARKOOTIKUMID 
Paar numbrit tagasi avaldas Esmaspäev loo narkootikumide maailmast. 
Selles loos oli tsiteeritud kõrget ÜRO ametnikku, kes väitis, et varem liikusid narkootilised ained idast arenenud Euroopa riikidesse ja Ameerikasse üle Balkani. 
Sõja tõttu on praeguseks uueks ühendusteeks saanud Baltikum. 
Seoses sellega pöördusin ma erinevate Eesti ametkondade poole, kes ühel või teisel moel narkootikumide probleemiga tegelevad ja püüdsin selgust saada, milline on olukord Eestis ja kas kohalikud ametimehed on nõus ÜRO spetsialisti väitega. 
Narkootikumidega tegelevad ja saavad hiiglaslikku tulu maailma kõige võimsamad kuritegelikud rühmitused. 
Sellepärast on igasugune sellealane statistika suuresti oletuslik, lähtub tõenäosusest ja kogutud andmetest. 
Mujal maailmas on omad andmepangad ja aasta(kümne)te pikkune praktiline kogemus. 
Koos Nõukogude Liidu lagunemisega lagunes ka tsentraliseeritud süsteem, mis uuris narkoäri Liidus. 
Praeguseks on selge, et kurjategijad taastasid või lõid oma sidemed kiiremini kui erinevad miilitsad-politseid. 
Eestis on uurimistulemused narkoalal praegusel momendil samuti suure ehku peale üles ehitatud. 
Nii ongi meie järgnevas loos rohkem ettevaatlikke arvamusi kui konkreetseid fakte. 
NARKOMAANE MUIDUGI LEIDUB 
Eestis on ilmselt targem öelda mitte narkomaan, vaid uimastavaid aineid pidevalt tarvitav inimene. 
Kuigi praegu tundub endistest lõunavabariikidest narkootilist kraami tulevat suhteliselt piisavalt, ei pruugi see alati narkomaanile kättesaadav olla. 
Siis lähevad käiku tabletid ja kõikvõimalikud asendusained, et oma regulaarne doos kätte saada. 
Uimastavaid aineid kasutavaid inimesi peaks Eestis olema umbes 8000 - 10000. 
Nii arvas Sotsiaalministeeriumi osakonnajuhataja Andres Rannamäe, kes olude sunnil on nende probleemidega omas ministeeriumis seni tegelenud. 
Eelmisel aastal pöördus selle probleemiga mitmesuguste instantside poole umbes 1000 inimest. 
Vangide arv Eestis on ümmarguselt 6000, nendest uimastavate ainete sõltuvuses arvestatakse olevat umbes neljandik või isegi kolmandik. 
Lisades mõned muud andmed, tulebki rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika kohaselt ligi 10-tuhandene narkomaanide pere. 
Wismari haiglas pakuti välja arvu 6000 - 8000, aga öeldi kohe, et see on rohkem kuulujutt kui faktiline materjal. 
EESTI NARKOMAANID ON MITTE-EESTLASED 
Ka selle väite taga on rohkem kogemus ja loogika kui konkreetne statistika. 
Praeguseks Eestis alkoholismi- ja narkomaaniavastase võitluse keskuseks kujunenud Wismari haigla peaarsti asetäitja doktor Mumma sõnul on keskmine narkomaaniavastasele ravile tulija 20 kuni 25 aastane mitte-eestlasest mees. 
Naisi on vähem. 
Härra Rannamäe pakkus välja, et umbes 20 % uimastavatest ainetest sõltuvuses olevatest inimestest meie vabariigis on eestlased. 
Ja tõeliste rahvusvaheliselt tunnustatud narkootikumide tarvitajate hulgas on see protsent veelgi väiksem. 
Eestlaste väikest osatähtsust seoses uimastitega rõhutas ka Keskkriminaalpolitsei Juurdlusosakonna komissaar Jüri Kasesalu. 
Tema andmetel oli 27 kriminaalasja puhul, kus mängus narkootilised ained, asjaga otseselt seotud vaid kaks eestlast - õde ja sanitar, kes varastasid mingeid narkootilise ainega ampulle. 
Kuni tänaseni on narkomaanid põhiliselt Tallinna ja Kirde-Eesti probleem. 
Lõuna-Eestis on neid päevavalgele ilmunud vähe. 
NARKOOTIKUMID TULEVAD LÕUNAST 
Toore tuleb Kesk-Aasiast või õigemini SRÜ lõunaaladelt. 
Enamikel juhtudel on see oopiumimooni pudi, millest kodusel teel valmistatakse tarvitamiskõlblik uimasti. 
See on küllaltki keeruline, nõuab teadmisi keemiast, mõningate ainete eemaldamist ja mõningate ainete lisamist. 
Lõpuks saadakse pruun tökati moodi vedelik, mida endale sisse süstitakse. 
Harjumusega narkomaan teeb seda 2 - 3 korda päevas. 
See on loomulikult vaid üks variant, aga suhteliselt odavam. 
Korralikku puhastatud heroiiniportsu jõuavad osta endale vähesed. 
Mitteametlikel andmetel on Eestisse jõudnud ka esimesed partiid Kolumbia narkootikume. 
Nõrgemaid narkootilisi aineid (hashish jt.), mida suitsetatakse ja mille mõju nõrgem, on loomulikult raskem jälgida. 
Seda enam, et johmas ja suitsetavaid inimesi võib vähemalt Tallinnas näha nii päeval kui õhtul hulgaliselt. 
Veel mõni aasta tagasi ei olnud opiaate Eestis eriti saada, siis aeti endale nädalaga ka kõikvõimalikke tablette sisse. 
Ka oli mõni aasta tagasi noorte hulgas maad võtmas igasuguste uimastavate lahuste nuusutamine. 
Sellega tegelesid alles päris lapsed, 12- ja 13-aastased. 
Sellel oli muidugi konkreetseks põhjuseks Gorbatshovi poolt välja kuulutatud rumal-paindumatu karskuspoliitika. 
Siis kartsid ka eesti narkoloogid, et traditsioonilise napsuvõtmise asemel puhkeb meil õitsele kõikvõimalik narkomaania. 
Eriti noorte hulgas. 
Doktor Mumma arvates on tänaseks nuusutamine taandunud (kõikvõimalikud napsid on lastele niivõrd kättesaadavad) ja narkomaania pole Eestis oluliselt kasvanud, aga alkoholism on ületanud kõik endised piirid. 
NARKOMAANI RAVI 
Kui narkomaan hakkab loobuma oma hukatuslikust harjumusest, tekivad tal tohutud piinad. 
Mida kauem on ta tarvitanud, seda tugevamad on uimastist loobumisel kannatused. 
Tavaliselt ei suuda ka tõeliselt tahtejõuline inimene neid kondi- ja lihasevalusid, psüühilisi ja unehäireid välja kannatada. 
Ta pöördub haiglasse. 
Põhja-Eestis on praeguseks kujunenud alkoholismi ja narkomaaniavastase ravi keskuseks Wismari haigla Tallinnas. 
Esimese aasta 1000 - 1200-st ravialusest oli ehk ainult 50 - 60 narkomaani. 
Üks põhjus on muidugi selles, et ravile võetakse vaid vabatahtlikkuse alusel ning ravi on tasuline. 
Need, kel on ravikindlustusega asjad korras, ise maksma ei pea. 
Nende arved saadetakse Ravikindlustusse. 
Ka on nende hulgas, kes ravile tulevad, piisavalt maksujõulisi inimesi. 
Statsionaaris maksavad kolm esimest päeva 420 krooni ja pärast seda 100 krooni päev. 
Aga haigla ei ole politsei, nemad ei uuri, kas kodanik on saanud raha äri või kuritegevuse teel või on sugulased heast südamest säästud kokku pannud. 
Kui suur on paranejate protsent, seda ei oska keegi öelda. 
Arvata võib, et väga väike. 
Arenenud Läänes järgneb aktiivsele raviperioodile veel mitut sorti järelravi ja spetsiaalne rehabilitatsioon, taasharjutamine normaalse eluga. 
Meil midagi sellist ei eksisteeri, igaüks vaatab pärast haiglat ise, kuidas edasi saab. 
Mõned on terveks saanud ja ellu tagasi pöördunud. 
Mõni on jõudnud uuesti ravile. 
Enamik on kadunud kõigi nelja tuule poole. 
Osa patsientidest on varem mõnes Venemaa haiglas ravil olnud. 
Ka on mõnegi ravile tulija eesmärgiks vaid natukene tagasi tõmmata. 
Kes pidevalt tarvitab, vajab järjest suuremat uimastidoosi. 
Järelikult läheb ka raha rohkem. 
Kui organism teeb läbi ravikuuri, hakkab kõik jälle väiksematest doosidest peale. 
Veel on jäänud mulje, et mõni mees tuleb haiglasse lihtsalt varju. 
VÕITLUS NARKOOTIKUMIDEGA 
Maailmas on välja kujunenud kaks põhilist teed võitluses narkomaaniaga - nõudluse vähendamine (see on siis sotsiaal-meditsiiniline lähenemine) ja pakkumise vähendamine (politsei, tolli, piirivalve tugevdamise abil). 
Eesti on küllaltki väike maa ja siin peaks olema võimalik mõlemat suunda ühendades ja tugevdades olukord narkootikumide vallas kontrolli alla saada. 
ÜRO juures tegutseb programm nimega UNDCP (United Nations Drugs Control Program). 
See on mõeldud meditsiini- ja sotsiaalhooldustöötajate koolituseks. 
Sellise koolituse läbiteinud spetsialistid peaksid olema võimelised aitama nii potentsiaalset narkomaani, aga olema võimelised toetama ka tugeva harjumusega narkomaanil saatuslikust harjumusest vabanemisel. 
Eestis peaks selline koolitusprogramm soomlaste abiga ja ÜRO rahaga käivituma veel sellel aastal. 
7. oktoobril antakse Sotsiaalministeeriumis koolitusprogrammi kohta täpsemat informatsiooni. 
Plaanis on Eestis 3 aasta jooksul välja koolitada 200 inimest. 
Ka on Sotsiaalministeerium välja käinud idee erinevate ametkondade ning ministeeriumide vahelise büroo moodustamiseks. 
See peaks tegelema informatsiooni ja välissuhete koordineerimisega ja esialgne nimekavand on Eesti Rahvuslik Uimastibüroo. 
Politsei omakorda on moodustanud osakonna, mis võitleb uimastiäriga. 
AGA NARKOKAUBANDUSE TEE ÜLE BALTIKUMI? 
Kõik minu vestluskaaslased eitasid, et nende andmetel oleks üle Eesti minemas mingi oluline uimastitee. 
Politsei esindaja põhjendas seda ka sellega, et selline kett koosneb paljudest lülidest ning sel juhul oleks tulnud mingit informatsiooni kas lõuna poolt, Venemaalt või siis Soomest-Rootsist. 
Seni vähemalt ei ole kummaltki poolt mingit infot sellise narkoketi kohta tulnud. 
Ka ei ole ükski rahvusvaheline organisatsioon vastavaid andmeid esitanud. 
KOKKUVÕTTEKS 
Pealkirjas esitatud mõisted Eesti ja narkootikumid siiski eksisteerivad. 
Kõik need ametiisikud, kellega ma teemat uurides kokku puutusin, arvasid vähem või rohkem, et praegu ei ole narkootikumid ja narkomaanid Eesti Vabariigi jaoks kõige olulisem probleem. 
On selge, et see teema annab ruumi kõikvõimalikele mõttemängudele ja arutlustele. 
Narkootikumidega kaasnevad tohutud rahad ja kasumid. 
Kevadel sai Esmaspäev intervjuu ühelt endiselt narkootikumiäri uurinud miilitsatöötajalt. 
Selle mehe sõnul narkomaffia kasutab transiidiks ja rahade paigutamiseks erinevaid teid ja paikkondi. 
Saksamaa spetsialistid on tunnistanud, et Ida-Saksamaal toimuva erastamise vastu on narkomaffia tundnud suurt huvi. 
Miks ei võiks ta väiksemaid summasid ka Eestis ära kasutada. 
Leedu - Poola ja Vene - Poola piirid peaksid olema korralikult sisse töötatud igasuguse salakauba ülevedamiseks. 
Teiseks liigub läbi Eesti kõikvõimalikul kujul kõikvõimalikke metalle. 
Tonnide, ilmselt sadade tonnide kaupa. 
Kui piirivalve, toll ja politsei ei suuda seda hulka kontrollida, siis narkootikumide partiid on ju palju väiksemad. 
Nende puhul ära kasutada auke, maksta kinni või vaikseks ehmatada mõned ametimehed - see ei tohiks küll mingi küsimus olla. 
Ja kolmandaks võib-olla tõesti tõsi, et eestlaste jaoks on narkootikumid kõigi oma kaasmõjudega alles kaugem perspektiiv, mis tuleb koos majandusliku õitsengu ja üleüldise rikkusega. 
Siis, kui meil on nagu Läänes. 
JÜRI LAULIK 
ETTEVAATUST, PETTURID! 
Alles see oli, kui inimesed seisid järjekorras Tallinna kesklinnas Aia tänaval, et petturitele oma vaevaga kogutud raha (2000 krooni pro. persoon) loovutada. 
Inter Work Corporation'i nimelise suurpettusega pumbati lihtsameelsetelt välja miljon dollarit. 
Ei jõudnud lihtsameelsed veel saadud löögist toibuda, kui tundmatud heategijad nad müstiliselt soodsa tasu eest Norrasse naftat puurima saata lubasid. 
Naftapumpamise asemel oli järjekordselt tegu kaaskodanike taskust raha pumpamisega. 
Seekord nõuti, tõsi küll, ainult 20 krooni, umbkaudsete arvestuste järgi võis kirjutajaid olla ligi 10000, kuna alguses kasutasid petturid toimetuselt luba küsimata Esmaspäeva postkasti ja ainuüksi meile tuli üle 1500 kirja. 
Kuulutus ilmus aga paljudes lehtedes. 
Aeg aga läheb ning targemaks saavad nii ohvrid kui petturid. 
Enam ei meelita tööotsijat Eestis asuvasse postkasti raha saatma. 
Märksa soliidsemalt mõjub ju Läänes asuv firma. 
Selle nõksuga võib ära petta isegi ajalehetoimetuse, lihtsameelsest tööotsijast rääkimata. 
Mida arvata ülaltoodud teksti ja väljanägemisega kuulutusest? 
Esmapilgul võib seda tõesti pidada Saksamaa firma püüdeks endale Eestist odavat tööjõudu värvata. 
Tõlkes oleks kirja tekst järgmine: Firma SGH (aadress) 
Eesmärk: Kuulutamine teie ajalehes 
Väga austatud daamid ja härrad, me palume teid järgneva väikekuulutuse teie lehe lähimas võimalikus numbris avaldada. 
HOOAJALINE TÖÖVAHENDUS MAA - METSAMAJANDUS 2400 - DM (kuu) 
40-tunnise töönädala korral (max. 3 kuud) võite teenida Austrias, Shveitsis, Saksamaal/ Bayeris 
Keeleoskus pole nõutav 
Kirjutage kohe 
Informatsiooni saate, saates läbivaatusraha summas 30.00 DM (nimetatud aadressil). 
Me palume selle kuulutuse teie maa keelde tõlkida, tasu (arve) saadame kuulutuse koopiaga kirja peale. 
Me loodame, et te tulete meie soovidele vastu. 
Parimate tervitustega: (loetamatu allkiri) 
Juba esimesel põhjalikumal vaatlemisel tekib aga terve rida küsitavusi. (vt. dokumenti). 
1. Saksa ärikeeles ei kasutata sõna Firma vaid Unternehmen. 
Firma nimetusega kaasneb alati tähekombinatsioon GMGH, AG või HG (eesti keeles AS, RAS vms.) 
2. Sakslased ei kirjuta Austria ega Germany vaid Österreich ja Deutschland. 
3. Ükski saksa firma ei saada ise ega palu ka oma klientidel saata kirjaümbrikus raha. 
Selleks on olemas pangaarved ja ülekanded. 
4. Firmade kirjad saadetakse firmablanketil, kuhu on peale ettevõtte nime märgitud ka telefon, fax ja allkirja kõrval väljatrükituna firma juhi või allakirjutanud isiku nimi. 
Pisut järele mõeldes tundub kummaline ka lause: Keeleoskus pole nõutav: kirjutage kohe! 
Mis keeles siis? 
Firma, kes palub oma kuulutuse eesti keelde tõlkida, ei oska ju eesti keeles saadetud infoküsimisele vastata. 
Järelikult - oluline pole mitte kiri, vaid 30 DM läbivaatusraha (pole veel kuulnud, et Saksamaal taolist raha nõutaks). 
Esmaspäeva toimetus palus kommentaari Eesti Bonni saatkonna majandusnõunikult Neeme Brusilt. 
Hr. Brus kinnitas juba ülaltoodud jämedaid vigu ärikirja koostamisel. 
Ka ei vastavat kirja keelekasutus saksa firmade poolt kasutatavale. 
Eesti Suursaatkonnast Saksamaal tehti järelpärimine Ingolstadti Kaubandus-Tööstuskojale. 
Nimelt asub Firma SHG Ingolstadti linna lähedal väikeses külakeses. 
Kaubandus-Tööstuskojast kinnitati Neeme Brusile, et taolist firmat neil registreeritud ei ole. 
Hr. Brus kontrollis kirjas esitatud andmeid ka kohalikus maavalitsuses. 
Ka maavalitsuses ei teatud midagi oletatavast firmast. 
Kirjas antud aadressil asub eramaja, milles elavad härra Richard Seeberger ja proua Schmied. 
Neeme Brusil õnnestus saada telefoniühendus hr. Seebergeriga. 
Jutt oli enam kui segane, kommenteeris Neeme Brus. 
Mees väitis, et on ainult vahendaja, tema kirju lahti ei võta ja ei saa ka antud tegevuse eest mingit kasumit. 
Kuuldes, et helistan Eesti saatkonnast, kohkus ta igatahes väga. 
Hr. Brusi antud numbril proovisime helistada ka Esmaspäeva toimetusest. 
Sel korral vastas pr. Schmied. 
Tema oli pisut jutukam. 
Ettevõtliku sakslanna väitel avaldavad nad taolisi kuulutusi kogu Baltikumis ja mine tea, ehk mujalgi. 
Päevas tulevat 200 - 300 kirja, kirjutanud on tuhanded inimesed (pr. Schmiedi sõnad). 
Küsimuse peale, milliseid konkreetseid töid SHG pakub, vastas Schmied umbmääraselt: Taludesse, metsatööle - nõudmisi on igasuguseid, meie ainult vahendame. 
Eesti ajalehtede aadresse teadvad vahendajad tänu kontaktisikutele nii siin (Saksamaal?) kui seal (Eestis?). 
Küsimusele, kes hangib neile tööload, ei osanud pr. Schmied vastata. 
Saksa saatkonnast Tallinnas avaldati suurt imestust, kuuldes taolise vahendusfirma olemasolust. 
Saatkonna majandusnõunik Bernd Borchardt kahtles, kas Saksamaa on huvitatud suurele hulgale võõrtöölistele töölubade andmisest, samal ajal, kui neil endil töötute arv järjest kasvab. 
Nii, et lihtsameelsed, olge valvsad! 
Petturid riigipiire ei tunne ning sulisid ja nende sõpru leidub ka Eestist väljaspool. 
Summat, mida petturid sel korral teeninud on, võib kadestada iga Saksa ettevõtja. 
INGA RAITAR 
JÄÄTISEÄRI TEENIB MUUSIKAT 
Viimastel aastatel pakub kodumaisele jäätisele üha suuremat konkurentsi välismaine toodang. 
Esimesena ilmus turule Pingviini pehmejäätis, n.ö. poolvälismaine, seejärel Soome ja Rootsi kaup. 
Praegu on Pingviini osatähtsus eesti jäätiseäris juba küllalt tagasihoidlik, positsioone haaravad uued firmad Balbi, Valio, Ingman, Franten, Ferrum jt. 
Eesti ühe suurima käibega jäätisevahendaja AS Balbi tegevusest rääkis Esmaspäevale peadirektor hr. Mart Vainu. 
Mart Vainu (28) on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli ning Pedagoogikaülikoolis raamatukogunduse ja bibliograafia eriala. 
Ta on töötanud konservatooriumi raamatukogus ning mõelnud välja muusikasõbra koduse kartoteegi uuendamise süsteemi. 
Mõned aastad tagasi hakkas M. Vainu eestiajal üpris populaarset Muusikalehte taasavaldama. 
Laulusildade ajal müüs ta koos oma perega Muusikalehte ning seda osteti vaid 60 rubla eest. 
Sealsamas oli 7 jäätiseputkat ja igaühe juures tohutu järjekord. 
Tekkis mõte, et jäätisega võib Eestis edukalt äri teha ja samas hinges hoida Muusikalehte. 
Jäätisefirma Balbi peadirektor M. Vainu on praegugi Muusikalehe peatoimetaja. 
See ilmub üks-kaks korda kuus, trükiarv on 1500 - 2500. 
Muidugi ei too väljaanne eriti midagi sisse, kulud kannab põhiosas Balbi. 
Muusikalehe 1992. aasta veebruarinumbris on kirjas väga ulatuslik üle-eestiline muusikaalane sihtprogramm, selle täitmist peetakse silmas ning seepärast püütakse kõigiti Balbi tegevust edendada. 
Eesti jäätis tuleb Rootsist või Venemaalt 
Balbi alustas tegevust kaks aastat tagasi. 
Nimi tuleneb sõnadest Baltic Business, samas kõlab firma nimetus kõrvale loodetavasti siiralt ja õrnalt. 
On ju ikkagi tegu maiustuseäriga. 
1991. aasta augustis hakati jäätist müüma Tallinna kaupluses ABC-3. 
Kõik ütlesid küll, et Kofkin oma Pingviiniga on igal pool ees ning sellega pole mõtet jännata. 
Praegu on aga Balbil üle Eesti juba 17 osakonda, alustades Tallinna ja lõpetades Võru ning Hiiumaaga. 
Ükski jäätisefirma Eestis ei paku neile enam tõsist konkurentsi, vahest ehk ainult Soome firma Valio. 
Kaup tuuakse otse Rootsist või Venemaalt oma autodega kohale, seega on tegemist esimese astme vahendusega. 
Alustatud on kauba realiseerimist Lätis ja Leedus. 
Üle Eesti on Balbil 700 müügipunkti, kuus ostetakse nende vahendatud jäätist 100 - 200 tonni. 
Balbi vahendab enamuse Eestis müügilolevast brikettjäätisest. 
Seda tuuakse Venemaalt, on rammus ja odav ning läheb hästi eriti maakohtades. 
Turustatakse mõistagi ka kodumaist jäätist. 
Müüki on tulnud viimastel nädalatel mitu uudset välismaist jäätisesorti. 
Topeltmetspähkel on pähkli ümbrises ning seest leiate veel kaks shokolaaditorukest. 
Punshijäätis maitseb nagu liköörikomm ja karsklastel seda eriti palju süüa ei maksaks. 
Neile sobib rohkem Korvike, mis kaetud hästi paksu shokolaadikorraga. 
Need tooted pärinevad Rootsist. 
Eriti populaarne on Skandinaaviamaades eskimosarnane Megamaxi, ka see rohke shokolaadiga jäätis jõudis Eestisse. 
Läbirääkimised käivad Balbil Itaalia ja Taani firmadega. 
Balbi on samuti meie suurimaid külmutatud toiduainetega kaubitsejaid. 
Perenaistele pakutakse mitmeid erinevaid juurviljasegusid. 
Tulemas on suurem partii belgia friikartuleid, samuti külmutatud hamburgerid ja puuviljad. 
Ilma maffiata oleks kergem 
Praegu töötab Balbis umbes 60 inimest. 
Nagu öeldud, müügipunktidest on haaratud kogu Eesti. 
Kirde-Eestis on ette tulnud konflikte. 
Nii mõnigi kord ähvardatakse ja isegi pomme on firma esindajate kodudesse pandud. 
Hr. Vainu ütleb, et muidugi oleks kergem töötada, kui puuduks maffia. 
Kuid normaalsetes piirides tuleb maffia ära kannatada, nad on lihtsalt üks elu külg, üks majandusliike. 
Nagu igas äris sõlmitakse kokkuleppeid või tekivad konfliktid, nii on see ka maffia puhul. 
Üldiselt on maffia huvitatud äri õitsengust, vastasel juhul on tegemist kellegi poolt äraostmisega. 
Hr. Vainu sõnab, et firma juhtlauseks on Kui kuuled Balbi, nõua parimat. 
SULEV TEINEMAA 
ELU PIIRIL 
20. - 26. septembrini saadeti Eesti piirilt tagasi 408 isikut. 
Võltsitud dokumente avastati 17 korral, politseile anti üle 9 kahtlusalust. 
Kahtlased lood Vastseliinas 
Algatuseks kihutas 19. septembril Meeksi teeristist läbi Venemaalt tulnud Niva, roolis Viktor Juganson. 
Jälitamisel pidasid piirivalvurid auto kinni. 
Autos viibinud kaks Venemaa kodanikust neiukest Ljudmillat anti viisa puudumisel Vene piirivalvele. 
Veel autos asunud Jüri Skamorohhini ja Viktor Jugansoni kahtlase käitumise kohta esitati materjalid Võru Uurimisbüroole kriminaalasja algatamiseks. 
Vähe sellest - mõni päev hiljem saabusid kõva auru all Vastseliina metalli kokkuostupunkti juurde Jaanus Järve, Edgar Järve ja Jüri Skamorohhin. 
Dokumente kolm musketäri piirivalve nõudmise peale ei esitanud. 
Jaanus Järve kogunisti ründas patrulli vanemat saamaks enda kätte automaati. 
Kolmiku rõve sõim kestis ka siis, kui nad koos oma autoga kordoni toimetati. 
Vänged mehed ei taltunud arestikambriski. 
Alles järgmise päeva pärastlõunaks hakkas kolmik kainenema ja seletusi jagama. 
Võru Uurimisbüroole esitatakse materjalid taas kriminaalasja algatamiseks - nüüd avaliku relvavarguskatse ja huligaanitsemise eest. 
Kogu selle loo tagant võib aimata metalliärikate ambitsioone ja tahumatut üleolekutunnet. 
Igatahes piirivalvurid jätkavad Vastseliina metalli kokkuostupunkti tegevusel silma peal hoidmist vältimaks ebaseaduslikku metalliäri. 
Kratid Tallinki autotekil 
Kaks vahvat tegelast on enda arvates Kristjan Jõgi ja Tiit Mölder. 
Muidugi juhul, kui nimed noormeeste puhul paika peavad. 
Polnud neil dokumentegi kaasas, kui nad Soomest saabumisel Tallinki autotekil otse varguse katsel tabati. 
Nüüd on nad politsei uurimise all. 
Firma Tritan direktor harjutas kätt... 
...Narova jõe kalda peal ilusal pühapäevasel päeval 26. septembril. 
Narvalasest direktori Viktor Savenkovi kaaslaseks seal Mustjõe kandis Viivikonna suvilate rajooni osutas Lev Lukov. 
Ju meestel oli igavaks läinud, sest miks muidu nad oma TT-püstolitest jõkke visatud pudelite pihta tuld avasid. 
Piirivalve saabudes polnud TT-dest kummmalgi aimu, aga peidust avastati laskeriistad kärmesti. 
Relvaluba polnud - seepärast anti mehed koos püstolite ja nelja padrunisalve ning kaenlaaluse kabuuriga Narva politseile. 
Vihma käest räästa alla... 
Nii see 24. septembril välja kukkus, kui Renee Pohl (1975) Soome politsei poolt väljasaadetuna Eestimaale naasis. 
Põhjuseks oli noormehe korrast ära Eesti pass, millest osa lehti välja rebitud või niisama rikutud. 
Eestimaal ootas ees teine õnnetus - piirivalve andis jälle Mustamäe politsei poolt tagaotsitava Renee Pohli sinna üle. 
Järgmisel päeval saabus Eestisse teine Soome politsei poolt väljasaadetu. 
Edgar Seenurm kandis Soomes kohtulikku karistust narkootiliste ainete üleveo eest. 
Püssi pärast paugutati automaati 
3 kilomeetrit Eesti - Vene halduspiirist eemal olid Misso piirivalvurid Meeksi teeristis taas jälitamisaltid. 
Hannes Kund ja Georg Udumäe põrutasid teeristist nii kähku läbi, et polnud mahti piirivalve peatumismärguandele reageerida. 
VAZ-2101 peatamiseks tuli kasutada hoiatuspauke. 
Seejärel leiti G. Udumäelt jahipüss, mis mõni aeg hiljem kui põgenemispaanika tekitaja paslikuma paiga kordonis leidis. 
Viisarezhiimirikkujaid jagub 
Värskas andis Vene piirivalve Eesti poolele üle Paul Padumäe ja Roman Toomase Värskast, kellele siis viisata rändamise eest 300 krooni trahvi tehti. 
Viktor Balgalvis Tartust sai trahvi 450 krooni samadel alustel, nagu ka Saatse mees Vladimir Kurg. 
Piusal oli trahvituid kuraditosina jagu, neist nelja trahviti viisa puudumisel   poole tuhande krooniga. 
Iklas saadeti riigist välja töötu mees Ukrainast peale 6 kuud ja 12 päeva kestnud viisata-sissekirjutuseta seiklusi Eestimaal. 
Võltsitud passiga peeti kinni Jamaika inimene Henry Faranco Harsan, kes politseile üle anti. 
Peitusemängud salakaubaga 
21. septembril peeti Narvas kinni tubli eestimaalane Valeri Isiu, kes oma VAZ-2102 oli üsna osavalt ära peitnud ees- ja tagaistmete alla ning pagasiruumi bensiini A-76. 
Peidetud kogus - 160 liitrit - osutus märkamata jäämiseks siiski liiga suureks. 
Koidulas peitis lõunanaabrist L. Vladimirs 95 pudelit muu tavaari alla ära, aga mis liig see liig - ligi 5 kastitäit viina pole nõel heinakuhjas. 
Narvas peitis A. Tshuirko kartulite sisse küll oma värvilise metalli traadi näol hoolsalt ära, aga ikka paistis see piirivalvureile kätte. 
NÄDALA KUUM FILM TV-s 
4. oktoober. 
Kummitussõdur (A Chinese Ghost Story). 
Rezhii Ching Siu Tung (Hongkong 1987). 
Osades Leslie Cheung, Wong Tsu Hsien ja Wo Ma Lau. 
Hongkongi filmitoodangule iseloomulikult kung fu'd, ajaloolist kostüümidraamat, hirmufilmi ja komöödiat ühendav meistriteos. 
Lugu noorest maksukogujast, kes on sunnitud ööbima mahajäetud kloostris, kus tavatsevad kõiksugused kummitused ja zombid mürgeldamas käia. 
FilmNet, kell 21.00 (kordus: 8. X kell 01.00) 
Patrick. 
Rezhii Richard Franklin (Austraalia 1978). 
Osades Susan Penhaligon, Robert Helpmann ja Robert Thompson. 
Pärast oma vanaema mõrvamist juba kolm aastat koomaseisundis viibival Patrickul on tema psühhokineetilised võimed siiski veel säilinud, milles hospidali personal on peagi sunnitud veenduma. 
Õudusfilm. 
Super Channel, kell 24.00 
5. oktoober. 
Doktor Popaul (Docteur Popaul/Trappola per un lupo). 
Rezhii Claude Chabrol (Prantsuse/Itaalia 1972). 
Osades Jean-Paul Belmondo, Mia Farrow ja Laura Antonelli. 
Lapsikuvõitu seksikomöödia naistemaiast küünilisest meedikust, kellele tema lombakas naisuke seab pärast kolm aastat kestnud pettusemängu üles salakavala püünise. 
Ostankino, kell 21.20 
7. oktoober. 
Kadunud ajad: Taaskohtumine keisririigiga (Erloschene Zeiten: Wiederbegegnung mit einen Keiserreich): Rezhii Krzysztof Zanussi (Saksa 1987). 
Osades Mathieu Carriere (Stefan Zweig), Jan Bycicky (Sigmund Freud), Elisabeth Trissenaar (Alma Mahler), Maja Komorowska (vürstinna Radziwill) ja Marcus Vogelbacher (Adolf Hitler). 
Eksperimentaalne film-kollaazh, kus pöördutakse tagasi Austria-Ungari keisririigi viimastesse aastatesse. 
ETV, kell 21.30 
Ükskord Metsikus Läänes (C'era una volta il West.../Once Upon a Time in the West). 
Rezhii Sergio Leone (Itaalia/USA 1969). 
Osades Henry Fonda, Charles Bronson, Claudia Cardinale ja Jason Robards. 
Makaronivesternide isa kõige viimistletum ja esteetiliselt kaalukam eepiline vestern, omanäoline kogum ameeriklaste kauboifilmide tuntud müütidest. 
PRO 7, kell 22.25 
Tangos (El exilio de Gardel). 
Rezhii Fernando E. Solanas (Argentina/Prantsuse 1985). 
Osades Lautaro Murua, Charo Lopez, Marie Laforet ja Marina Vlady. 
Tragikomöödia sõjaväelise diktatuuri aegu Pariisis paguluses elanud Argentiina tantsutrupist. 
3 SAT, kell 23.30 
8. oktoober. 
Setu vurle küüsis. 
Rezhii Aarne Vasar (Tallinnfilm 1993). 
Andrus Kivirähki följetonile toetuv tänapäeva Eesti Vabariigi olustikku toodud pilalugu. 
Joonisfilm. 
Kanal 2, kell 20.00 
Lauldes vihmas (Singin' in the Rain). 
Rezhii Gene Kelly ja Stanley Donen (USA 1952). 
Osades G. Kelly, Debbie Reynolds, Donald O'Connor ja Cyd Charisse. 
1927. aastasse juhatav üks kõikide aegade menukamaid Hollywoodi muusikalisi komöödiaid, kus leidub rohkesti üldtuntud muusika- ja tantsunumbreid. 
Kanal 2, kell 21.15 
9. oktoober. 
Barton Fink. 
Rezhii Joel Coen (USA 1991). 
Osades John Turturro, John Goodman ja Judy Davis. 
Cannes'is Kuldse palmioksaga pärjatud, musta huumoriga vürtsitatud sürrealistlik-irooniline ekraaniteos 1941.a. tänu tema Broadway-edule Hollywoodi meelitatud idealistist stsenaristi läbielamistest. 
FilmNet, kell 19.00 
Heights (The Heights). 
Uus 13-jaoline USA noorteseriaal kaheksast tööliskeskkonnast pärit noore muusikaharrastusest ja nende unistusest kord rockansamblina edu saavutada. 
ETV, kell 22.00 
Kooma (Coma). 
Rezhii Michael Crichton (USA 1978). 
Osades Genevieve Bujold, Michael Douglas, Richard Widmark ja Elizabeth Ashley. 
Narkoosi abil letargilisele unele saadetud patsiente hoitakse suure haigla keldris hingitsevate varuosade laos. 
Robin Cooki romaani põhjal vändatud efektne põnevusfilm naiskirurgist, kes hakkab kahtlaste surmajuhtumite vastu huvi tundma. 
Kanal 2, kell 22.10 
10. oktoober. 
Perekondlik ettevõtmine (Family Business). 
Rezhii Sidney Lumet (USA 1989). 
Osades Sean Connery, Dustin Hoffman ja Matthew Broderick. 
Sümpaatne kelmikomöödia sugemetega draamalugu isast, pojast ja vananaisest, kellel on kuritegu juba veres. 
PRO 7, kell 21.15 
Pöördepunkt (Breaking Point). 
Rezhii Peter Markle (USA 1989). 
Osades Corbin Bernsen, Joanna Pacula ja John Glover. 
Kesine põnevusfilm vahetult enne liitlasvägede teise rinde avamist natside küüsi sattunud ameerika luuremajorist, kellele üritatakse teha ajuloputust. 
ETV, kell 22.00 
Apteegikauboi (Drugstore Cowboy). 
Rezhii Gus Van Sant, Jr. (USA 1989). 
Osades Matt Dillion, Kelly Lynch, James Remar ja William S. Burroughs. 
Tõsirealistlik kinopilt 1971.a. 
Oregonis apteeke ja haigemaju röövinud nelja noore narkomaani amokijooksust. 
PRO 7, kell 23.35 
VIDEO TOP 10 
1. BODYGUARD 1992 (Kevin Costner, Whitney Houston) 2. MEN AT WORK 1990 (Emilio Estevez, seikluskomöödia) 3. HOWARDS END 1991 (Anthony Hopkins, Emma Thompson - 1993.a. naispeaosa Oscar) 4. SOMMERSBY (Richard Gere, Jodie Foster, armastusfilm) 5. HOME ALONE 2 1992 (Macaulay Culkin, komöödia) 6. NOWHERE TO RUN 1992 (Jean Claude Van Damme, põnevusfilm) 7. JENNIFER 8 1992 (Andy Garcia, Uma Thurman, thriller) 8. ALIVE 1992 (1972.a. aset leidnud lennukatastroofi põhjal) 9. SNIPER 1992 (Tom Berenger, seiklusfilm) 10. ARMY OF DARKNESS 1992 (Bruce Campbell, Embeth Davidtz, õudusfilm) 
ALIVE (Ellujäänud). 
Rezhii Frank Marshall (USA 1992). 
Osades Ethan Hawke, Vincent Spano, Josh Hamilton. 
Lennates üle Andide Tshiili sattus Lõuna-Ameerika ragbikoondis lennuõnnetusse. 
Lennuk, kus viibis ka mängijate sõpru ja sugulasi, purunes mägedes. 
Lennukirusude ja ellujäänute otsingud lõpetati nädala pärast. 
29 inimest hukkus, 16 pidas külmas ja näljas vastu üle kahe kuu. 
72 päeva pärast jõudis neist kaks üle mägede inimeste juurde. 
Pärast filmi ALIVE 20 YEARS LATER (Ellujäänud 20.a. hiljem). 
Dokumentaalfilm ellujäänute saatusest ja meenutustest ning filmi tegemisest. 
(Venekeelse tekstiga.) 
CAPONE (USA 1992). 
Rezhii Michael Pressman. 
Osades Keith Carradine, Ray Sharkey, Debrah Farentino, Charles Haid. 
Maffiadraama. 
1932.a. oli maffiaboss Al Capone Miami kroonimata kuningas. 
Maffiaimpeeriumi juhtimist jätkas ta isegi vanglast. 
Capone'ile sai hukatuslikuks üksainus äraostmatu mees, LKA agent Rock, kellele oli võitluseks maffia vastu oma isiklik motiiv - Capone'i mehed olid tapnud ta isa ja ema. 
(Venekeelse tekstiga.) 
LORENZO'S OIL (Lorenzo õli). 
Rezhii George Miller (USA 1992). 
Osades Nick Nolte, Susan Sarandon, Noah Banks, Peter Ustinov. 
Draama tegelikkuses aset leidnud sündmuste põhjal. 
7-aastane poiss Lorenzo haigestus harvaesinevasse verehaigusse. 
Arstid teatasid Lorenzo vanematele, et nende poja tervis halveneb kiiresti ning tal on jäänud elada vaid mõned aastad, kuna haigus on ravimatu. 
Vanemad otsustasid võidelda oma lapse elu eest. 
Nad uurisid läbi tohutu hulga meditsiini- ja biokeemia-alast kirjandust ning saavutasid seda, mida seni polnud suutnud meedikud. 
(Venekeelse tekstiga.) 
FILMIDE LAENUTUS Tallinn Pikk 29 info tel. 44 40 31 Viljandi Posti 6 tel. 54 404 Pärnu Rannakompleks tel. 43 273 VIDEOSAAL Tallinn Pikk 33 EROOTILINE PROGRAMM kell 11.00, 12.45, 14.30, 16.15, 18.00 
POMM MADONNA VILLALE 
USA-s ei ähvarda parempoolsete ekstremistide püssitorud mitte enam poliitikuid, vaid muusikuid. 
Suvel arreteeris FBI kaks valget noormeest, kes valmistasid ette atentaati mustale räpparile Ice-T'le, nüüd on tulnud avalikuks ühe konservatiivse rühmituse plaan lasta õhku MADONNA Los Angelese villa. 
Kui võimalik, siis koos donna endaga. 
Valge ja voorusliku Ameerika eest võitlevate konservatiivide vihaaluseks on megastaar sattunud kolmel põhjusel. 
Esiteks propageerib ta homoseksualismi, teiseks magab ta mustade meestega ja kolmandaks lihtsalt seepärast, et ta on Madonna. 
Viimasestki põhjusest piisab. 
KIIREMINI, KÕRGEMALE, KAUGEMALE! 
1994.a. 
Lillehammeri taliolümpiamängudeks kavatsetakse Norras müügile lasta olümpiarõngastega kondoomid. 
Idee autoriks on Norra AIDS-Liit ja see on juba heaks kiidetud Lillehammeri taliolümpiamängude organiseerimiskomitee poolt. 
Muide, rõngad on siiski ainult peale maalitud. 
Meile ei ole muidugi rõngad olulised, siinsel turul läheksid kõige paremini kondoomid, mis oleksid ülalt sinised, keskelt mustad ja alt valged. 
Või vastupidi - olenevalt sellest, kumb pool piduliku erektsiooni puhul valvelseisangu võtab. 
MUDILANE MÜÜS TÜDRUKUID 
Vancouveris (Kanadas) võeti politsei poolt kinni 14-aastane sutenöör hüüdnimega Mudilane. 
Noormees tegutses oma alal juba paar aastat ja oli selle ajaga tõusnud tervet kvartalit valitsevaks hoorakuningaks. 
Tüdrukud, keda Mudilane müüs, olid 13 - 14-aastased. 
Igaüks neist pidi väikesele bossile maksma umbes 10000 krooni kuus. 
ÜHEKSAKORDNE ABIELUÕNN 
49-aastane ameeriklane Alex Joseph on juba aastaid õnnelikus abielus... üheksa naisega. 
Kõik nad korraga õnneliku Alexi voodisse muidugi ei mahu - selle, kes järgmisel ööl meest soojendama läheb, otsustavad naised ise omavahel ära. 
Vanimad härra Josephi abikaasadest elavad temaga juba paarkümmend aastat. 
Hiigelperekonnas on 20 last ja kõik nad elavad rõõmsalt ja tülideta koos ühes uures Utah' osariigis asuvas farmis. 
LASTE TURVAKODU USALDUSTELEFONI NUMBER ON 49 01 01 
Nagu ajakirjanduse kaudu juba teada on, avati möödunud teisipäeval Tallinnas Paldiski mnt. 51 pidulikult Lilleküla Turvakodu. 
Ilusaid sõnu ütlesid sel puhul sotsiaalminister Marju Lauristin, Tallinna linnapea Jaak Tamm, linnaosade ja sotsiaalametite esindajad, politseiameti alaealiste asjade inspektorid ja teised külalised. 
Turvakodu rajamise idee pärines Kesklinna Sotsiaalameti juhatajalt Hille Velli-Vällikult. 
Lilleküla Turvakodus hakkab tööle laste usaldustelefon, mille number on 49 01 01. 
Direktor Maret Priske ütles, et turvakodu on mõeldud 3 - 18-aastastele lastele ja noorukitele, kes vajavad mõneks ajaks normaalset elukeskkonda. 
Kodukorra kohaselt ei või laste sealoleku aeg ületada kahte kuud. 
Selle aja jooksul tuleb koostöös sotsiaalabi osakondade ja teiste lastekaitseorganitega leida abivajavate laste probleemidele mingi lahendus. 
Küsimuse peale, kas kaks kuud pole selleks liiga lühike aeg, vastas pr. Priske: Ma arvan, et mõnel juhul on see aeg piisav, aga paljudel juhtudel kindlasti mitte. 
Enamus hädasid algab kodust ja perekonnast. 
Oleme siin selleks, et abistada hädasolijaid, kuid peresid ümber kasvatada me vaevalt suudame. 
Arvan, et mõnikord on vaja meie katuse alla võtta peale laste ka perevägivalla all kannatanud emad. 
Turvakodu on mõeldud 16 lapsele. 
Ruumid on maitsekalt sisustatud, valgusküllased, samas mõjuvad kuidagi steriilselt. 
Kas turvakodu õigustab kõikide avamispäeval kohalolnute lootusi, on praegu vara öelda. 
Uues asutuses alustab tööd 23 inimest, igaühel oma ülesanne täita. 
ANNE-LIIS ÕIGUS 
MARGUS LEPA - SADADE SIGADUSTE AUTOR 
Kuna mõned minu tuttavad töötavad trükikodades, siis kuulen neilt aeg-ajalt uudiseid. 
Eelmisel nädalal juhtusin kohvitama kahe sõbraga, üks Tallinnast ja teine Lõuna-Eestist pärit. 
Ja mõlemad trükkalid. 
Uudis, mille tookord sain, oli rabav: mõlemad mehed väidavad, et just nende trükikojas on teoksil jalustrabav teatmeteos Sada sigadust sõbrale. 
Asjasse selguse saamiseks otsisin üles teatmeteose koostaja Margus Lepa, kes lahkesti oli nõus minu küsimustele vastama. 
K.: Kas on tõsi, et teatmeteos Sada sigadust sõbrale on üheaegselt kahes trükikojas teoksil? 
V.: Ei ole. 
Mängus on rohkem trükifirmasid. 
Tallinnas, näiteks, tehakse ainult viiendat täiendatud ja parandatud trükki, Lõuna-Eestis valmib sama teos setu keeles ja ka Minski trükikoda teeb oma eksemplari. 
K.: Kas see on teatme- või huumoriteos? 
V.: Ta on teatmeteos eelkõige. 
Kuigi, jah, need teadmised võivad naerma ajada. 
Lugedes. 
Ja kui mõni mölakas neid tegema hakkab, võivad nad ka nutma panna. 
Selleks ongi teose eessõnas hoiatatud, et enne tegemist loe ikka koodeksid kah läbi. 
K.: Milline on tiraazh? 
V.: Viiendal trükil on suur - arvan, et kui ütlen ca 50000, siis oluliselt ei valeta. 
Tahaksin anda välja ka Uute ja vähemtuntud sõimusõnade leksikoni ja käsiraamatu Abiks algajale terroristile, aga terve mõistus hoiatab: aeg pole küps ja inimesedki toored. 
K.: Võib-olla iseloomustaksite oma teost. 
V.: Hea raamat mõistusega inimesele. 
Illustratsioonid on kunstnikuharidusega hr. Raimo Aasalt. 
Ta on tõesti hea käega. 
Kes ei usu - Ööelus (see on Eesti ainukene ööleht; tiraazh ei vasta nõudmisele) jookseb tema koomiksisari ööpotist ja AIDS-ist. 
Teoses on ka reklaami. 
Selle pildi võid trükkigi anda - see on Shveitsi ohvitserinuga, mida vahendab firma GROL. 
Tõeline taskuvärkstuba! 
Ka FUJI firmat esindav Filmari väärib eraldi esiletõstmist - mälestusfoto sündmusest peab jääma! 
TTC Tallinna Kaubamaja teisel korrusel väärib esiletõstmist just vajadusega aeg-ajalt ühte-teist kompenseerida või lihtsalt oma elu mõne ostu läbi mõnusaks muuta. 
Ja loomulikult - see juba puhtpraktilistel kaalutlustel - FARRET. 
See on kindlustusfirma, mida mina ja hr. Aas piiritult usaldame. 
K.: Mida ütleksite lõpetuseks? 
V.: Armsad lugejad, ärge võtke seda juttu kui püüdu nalja teha. 
Teos Sada sigadust sõbrale on tõesti tulemas. 
Ostke ja te ei kahetse! 
Lahkudes vaatasin mõtlikult visiitkaarti, mille hr. Margus Lepa mulle andnud oli. 
Sellel oli veel kaks nime ja ametiks märgitud: konsultatsioonid ja reklaam. 
Ja viis telefoninumbrit. 
Seejärel vaatasin Ööelus hr. Aasa koomiksit ja mõtlesin: MIDAGI ON TÕESTI TULEKUL. 
M. Pärno 
IGAVESTI HALJAS RINGMÄNG - THE BEATLES 
NIKOLAI IVANOV: Estonian Beatles Club sündis korrastamaks kollektsionääride ridu, et elavdada meeneturgu, kuulata lihtsalt väärt muusikat. 
Iga aastaring toob meie sekka neid, kes näiteks kuldsete kuuekümnendate järel sündinud ja kes kas või tollestsamast igihaljast biitlitehoovusest ainult riivamisi kuulnud, hilisemaid laulutöötlusi suisa originaali pähe võtavad. 
Nii jääbki juba siis olnutele seletaja-selgitaja osa. 
Üks olnust olevale jutustajaid on kahtlemata Estonian Beatles Club, kes vahepeal märkamatult oma viienda sünnipäevani jõudnud. 
Võtsin küsimustetangide vahele EBC presidendi NIKOLAI IVANOVI enda. 
Pealegi on tal kavas oktoobri algul John Lennoni sünniaastapäeva paiku taas üks pidu pidada. 
Räägi nüüd, ole hea, asjast nii, nagu sa teeksid seda inimesele, kes biitlitest ja teie klubist mitte midagi ei tea. 
Duke Ellington on öelnud, et on olemas ainult kahte liiki muusikat - hea ja halb. 
Esimene neist ei vaja reklaami ega oska end peita saamatust varjava terminoloogia ning loosungite taha. 
THE BEATLES oli ühe põlvkonna arenemise lugu, millest ajaliselt kaugenedes särab heleda tähena vastu kultuurifenomen. 
Omal ajal oli biitlite tulek nagu augu lõhkumine konservatiivseks lihvitud muusikamaitse seina. 
Valla pääses popmuusika ja -kultuuri kosk. 
Olles ajast ees ja samal ajal ajatu (meeldetuletusena siin vaid DOORS-buum või ABBA oma), õpetas biitlite muusika austama ja tundma ka teiste muusikat. 
Paralleelselt rõhutades kogu aeg HEA MUUSIKA TÄHENDUST. 
Ka minu meelest oli kogetu eelduseks mõista dialektilisemalt kogu selle krempli arengudünaamikat, mida nimetatakse praegu muusikaks... olla sallivam ja osata näha ka positiivse kõrval negatiivse osa rolli ja tähendust. 
Need on lausa suurepärased leheküljed Valter Ojakääru Popmuusika 1983. aasta väljaandest. 
Arvan, et enne peaks igaüks, kes püüdleb ükskõik mida muusikas arvustama, need autoripoogna jagu lehekülgi läbi lugema. 
Suurima tähelepanuga loetusse suhtuma. 
Beatles-ansamblist ja meie klubi astumisest nende jälgedes loodan lähiaegadel noppeid avaldades enam tutvustust pakkuda kui seda ühes lühiintervjuus teha jõuab. 
Aga ikkagi, millal ja kus Beatles-sõbrad meil kokku said? 
See oli suvel Kehras. 
Aastanumber oli 1988. 
Olümpiamängude aasta. 
Eesmärk: ühendada need jõud, kes on suutelised sisule suuremat rõhku asetama kui meie massikommunikatsioon seda tol ajal võimaldas. 
Tegevusvorm kord kahe kuu jooksul kokkukäimistel oli vaba diskussioon, filmid, rariteetide salvestamine pluss igasugune infovahetus. 
Mäletan, et septembris viis aastat tagasi oli kavas filmide Magical Mystery Tour ja Let It Be vaatamine ning salvestused LP Sgt. Peppers tegemiselt. 
Saime tol ajal osa materjale sõsarklubilt Saksamaalt. 
Kes olid hakatusel pumba juures? 
Loomulikult ei saanud me oma ridu väga rohkearvuliseks kasvada lasta, kuid me ei keelanud ka konsultatsioone kaugematele või suurematele fännigruppidele. 
Beatles-sõprade hulka ja organiseerima tulid meelsasti Jüri Rosenfeldt, Vello Rand, Tarmo Roogna, Valev Lillipuu, Sergei Brehhov, Ants Kashkevitshts (Kehra rockiklubi president), Vello Salumets... 
Kui viis suve tagasi olime nagu Levimuusiku laenatud veerul, siis tänavu ehk oleme nii kaugel, et käime sünnipäevaks välja oma EBC ajalehe, kus kahel küljel tutvustame koos asutajate pildi avaldamisega klubi tegemisel, samuti materjale biitlite, peamiselt John Lennoni 53. sünniaastapäeva puhul. 
Oma ajalehe ilmutamine Spin-Pressis ei ole vist ainus, mis klubi sügisesest kokkutulemise tuhinast märku annab? 
Oleme klubi ürituseks, mis toimub 9. oktoobril sel aastal Kehra Keskkoolis, juba varakult valmistunud. 
Sel puhul ilmuvad Normani Shoun venekeelses tõlkes, koostöös Heldur Karmoga The Beatles 99 laulu (kolmes osas) koos akordimärkidega, samuti rahvusvahelist turgu silmas pidades The Beatles NSVL perioodikas aastatel 1964 - 1992. 
Mida senisest tegevusest ise esile tõstaksid? 
Vaieldamatult kuuluvad sinna laiema avalikkuse ees väljaastumised raadios ja televisioonis, aga ka selline esmapilgul meeleheidetki peale suruv asi nagu BEATLES WEEKEND detsembris 1990 - peakontserdiga Tallinna Linnahallis. 
Tagantjärele ütlen, et see oli Toivo Tuberik, kes õpetas meile hulljulgeid asju ellu viima. 
Sama nädalalõpu ajal sündis kasseti Eile veel... mõte, mille teostasime jaanuaris 1992. 
Sündmusena nimetaksin samuti Vello Salumetsa tõlkes ilmunud Markku Koski raamatut Beatles: ühe ansambli anatoomia mais 1992, mille marineerimismark meie jaoks on Eesti Raamatu käes ja lükkas asja ilmumise paar aastat tuleviku suunas. 
Oled kusagil juba varem öelnud, et klubi on ühiskondlikult tegutsev organ ja palgal ei ole mitte kedagi. 
Mida ise praegu, 45-aastasena leivatööks pead, sest ega EBC presidendilgi ja klubipoolset kindlat sissetulekut ole? 
Kümme aastat olin tänases mõistes koolinõunik, mullu sügiseni Ardu kooli asedirektor. 
Pärast seda olen võidelnud oma ja kaaslaste raamatute kirjastamise eest. 
Nii et vabakutseline leib. 
Mitte eriti magusa mekiga. 
AARE KREILIS 
Pommihõnguline pealinn 
Eestimaa selle sajandi kõige külmemal septembrikuul on vähemasti tallinlaste meeli kuumaks kütnud ja südameid murelikuks muutnud sagedased pommiplahvatused ja -ähvardused. võib öelda, et mingil määral pani neile krooni plahvatus USA saatkonna hoovis 28. septembril. 
See maja peaks ju küll hästi valvatud olema, mõtlesid küllap paljud. 
Esitame siinkohal lugejaile meeldetuletuse ainuüksi septembrikuu pommiähvardustest, -plahvatustest ja leitud lõhkekehadest Tallinnas. 
1. september kell 10.55 - Õismäe tee 130, Õismäe Reaalkoolis algas uus kooliaasta pisikese au(?)pauguga. 
Garderoobis lõhkes väävli- või püssirohuga täidetud väike gaasiballoon. 
Keegi kannatada ei saanud. 
1. september kell 15.20 - Lauliku 4a - Kaitsejõududele kuuluvalt objektilt leiti õppemiin. 
5. september - Kuramaa 15 prügiurnist leiti 30 mm mürsk. 
7. september - Vabaduse väljak 10. 
Estonian Airi turvamees kahtlustas, et prügikastis on jällegi lõhkekeha. 
Asjatundja ei leidnud sealt midagi peale prahi. 
12. september - Vilde tee 124. 
Kohvikus Malriin oli pommiähvardus. 
Pommi ei leitud. 
14. september - Pärnu mnt. 67a - Ajakirjandusmaja. 
Keegi naine helistas politseisse ja teatas, et Molodjozh Estonii toimetuses lõhkeb järgmisel hommikul pomm. 
Toimetus evakueeriti. 
Pommi ei olnud. 
(Telefonil 01 oli teatatud ka tulekahjust samas paigas. 
Punast kukke ei tabatud.) 
19. september kell 11.30 - Erika 15 - Kopli Politseijaoskond. 
Ukse vahelt oli sisse visatud käsigranaat F-1 (nagu teatati politseist). 
Demineerimise spetsialist tegi kindlaks, et tegu on õppegranaadiga. 
25. september - Pääskülas Lühike 3. 
Lauavirna alt leiti käsigranaat F-1. 
25 september kell 16.40 - Asula 6 lähedal raudtee ääres. 
Puu külge oli seotud lõhkeaine ja see lõhatud. 
Kannatada sai puu. 
Küllap katsetati lõhkeaine toimet. 
25. september kell 16.40 - Kopli 100. 
Toiduainete kauplus. 
Kauplusesse oli helistanud nooruk ja teatanud, et varsti toimub seal plahvatus. 
Pommi ei leitud. 
27. september kell 03.27 - Keskturg, vana turuhoone. 
Lillepoe aknast oli sisse visatud lõhkekeha, mis plahvatas. 
Lillepoe sisustus hävis. 
28. september kell 03.32 - Kentmanni 20. 
Ameerika Ühendriikide Saatkonna hoovil asuva garaazhi katusel plahvatas lõhkekeha. 
Tallinna Tuletõrje- ja Päästeameti demineerimise spetsialisti Rudolf Esperi arvates oli tegu ca 1,5-kilose lõhkeainekogusega (trotüül?). 
Lõhkekeha oli asetatud satelliitantenni alla ja juhtmed veetud naabermaja keldrisse, kust plahvatus toime pandi. 
Kummaline on, kuidas ameeriklastest turvamehed monitoride kaudu hoovil pahategija(te) liikumist ei märganud. 
Tagajärg: segaminilöödud sidesüsteemid. 
Kannatada said nii saatkonnahoone kui ka naabermajade aknad. 
Ühes korteris oli suure kiiruse ja jõuga vastu rõdu uksepiita lennanud metallitükk piida nii purustanud nagu oleks seda kirvega raiutud! 
Kes inimestele tekitatud kahjud korvab? 
Ei tea. 
Möödunud nädala ajalehtedes oli avaldatud Tallinna Linnavolikogu kandidaatide nimekiri. 
Milline nendest parteidest, erakondadest, liikumistest, klubidest, ühendustest ja üksikkandidaatidest linlastele turvatunde tagaks - sellele küsimusele tahaks vastust kindlasti iga linnakodanik. 
ANNE-LIIS ÕIGUS 
NOPPEID TÄIELISE EESTI VABARIIGI AJALEHTEDEST 
Mussolini läkitus Narva õpilasele 
30. juulil saatis Narva gümnaasiumi vanema klassi õpilane E. Munak Mussolinile sünnipäevaks õnnesoovi, lisades sellele juure kaks akvarelli, millest üks kujutab Mussolini sünnikodu ja teine eesti kaski. 
Nüüd saabus Munakule Itaalia saatkonnast kiri, milles Mussolini tänab õnnesoovi eest. 
(Postimees, 5. X 1933) 
Mees, kes müüb Saaremaad 
Ameerika eestlane Ivan Narodny - õige nimega Jaan Sibul, on viimasel ajal ajakirjandusele palju kõneainet pakkunud, kuna ta algatas Eesti riigi suhtes fantastilise kavatsuse: meie müügu Saaremaa Ühendriikidele, kes saart vajavat omale Euroopasse meribaasi rajamiseks. 
Ameerika Ühendriigid olevat sellest eriti huvitatud väljavaadete arendamise tõttu tulevase Venemaa suunas. 
Näiliselt kaunis asjalik põhjus. 
Ivan Narodny-Sibul ennustab selle kavatsuse toimetulekul Eestile hiilgavat tulevikku. 
Meil oleks siis võimalik Ühendriigega otsesesse ärilisse läbikäimisse astuda, mis tuleks suureks tuluks meie majanduselule; hoogsalt elustuks siis meie põllumajandus, tööstus ja kaubandus. 
Narodny olevat rahakamatele Ameerika eestlastele hoogu annud äriühisuste moodustamiseks ja mitmesuguste ettevõtete põhjendamiseks, et algava dollarivihma hooajaks mitte hiljaks jääda. 
Senini on Narodny-Sibul Eestile soovitanud Saaremaad Ühendriigele müüa, kuna hoopis lahtiseks on jäänud asja teine külg: kas Ühendriigid üldse Saaremaad osta soovivad! 
Aga asjata küll ongi mehelt, kes tuntud suure aferistina, nõuda objektiivsust ja põhjendatud väiteid. 
See Ivan Narodny alias Jaan Sibul on too geniaalne võruke, kes 1908.a. esines New Yorgis Venemaa Ühendatud Vabariikide presidendina ja püüdis seal realiseerida 5-miljoni dollari suurust riigilaenu, - sama Jaan Sibul, kes paar korda vene kohtute ees vastust andnud valeraha tegemise eest, kes 1905.a. liikumises esines silmapaistva kujuna jne. jne... 
(Esmaspäev, 9. X 1933) 
(
Mäletatavasti ilmutas Esmaspäev 28. maist 11. juunini 1990 varalahkunud Rein Kruusi (1957 - 92) pikema kirjutise Jaan Sibul - eesti kirjanduse minevik ja tulevik. - 
Toim.) 
Kindral Judenitsh suri 
Nizza, 6. oktoobril. 
Tuntud tsaariaegne Vene väejuht kindral Judenitsh suri St. Laurent de Bar'is Nizza lähedal 71 aasta vanaduses. 
Maailmasõja ajal kindral Judenitsh juhatas Vene vägesid Kaukasuses 1916. aastal ta vallutas 100000-mehelise väega Erserumi kindluse, mida kaitses Enver pasha 150000 mehega, kes olid Saksa ohvitseride poolt välja õpetatud. 
Sel puhul langes 13000 türklast venelaste kätte vangi. 
See võit tegi kindral Judenitshi kuulsaks. 
Hiljem Judenitsh vallutas ka Trapesundi, viies seega lõpule Armeenia allaheitmise. 
1919. aastal kindral Judenitsh, loodearmeega võideldes enamlaste vastu, tahtis vallutada Leningradi, kuid see katse äpardus. 
Pärast Eesti - Vene rahulepingu sõlmimist Tartus Judenitsh oli sunnitud minema maapakku. 
Kuni surmani ta elas pagulasena Prantsusmaal. 
(Teataja, 10. X 1933) 
Hoovihma, jahe 
Kolmapäeval merel öösel kõvu, päeval raugevaid, maal keskmise kiirusega põhjakaarte tuuli, muutlik pilvitus. 
Öösel Ida-Eestis kohati hoovihma, jahe. 
/---/ Eestis oli eile 12 - 15 kraadi, öösel 3 - 7 kraadi ja täna hommikul kuni 8 kraadi sooja. 
(
Postimees, 4. X 1933) 
MUUSIKATÖÖSTUS KLOONIB BÄNDE 
Selle suve suurimas kinohitis, Steven Spielbergi Jurassic Parkis, müttavad ringi kloonitud dinosaurused. 
Kloonimisest on nüüd saanud moesõna ja tõenäoliselt tulevad Hollywoodis varsti linale ka kloonitud Draculad, kuid muusikatööstuses võeti kloonimine kasutusele juba ammu enne Spielbergi hiigelelukaid. 
ENE 4. köite järgi tähendab kloon isendi suguta sigimisel tekkinud geneetiliselt ühtlikku järglaskonda. 
Mida ta muusikatööstuses tähendab, sellest järgnevalt. 
USA-s algas bändide massiline kloonimine pärast En Vogue'i ja Boyz II Meni megaedu. 
Nende mustade kvartettide menu oli nii suur ja ahvatlev, et muusikatööstus lihtsalt ei suutnud vältida kiusatust neid läbi paljundusmasina lasta. 
Kui Spielbergi ulmekas läheb dinosauruste kloonimiseks vaja merevaigust leitud eelajaloolise monstrumi veretilka, siis En Vogue'i kloonimine käib palju lihtsamalt: tuleb võtta kolm-neli tumedanahalist, kuid mitte väga musta kunagi kirikukooris laulnud tüdrukut, tõmmata neile selga paar numbrit väiksemad rõivad, teha neist video ja pista see siis postkasti, adressaadiks MTV. 
Saadetisele tuleb ka midagi peale kirjutada, näiteks Jade, SWV, UNV, Jodecy, Jonanda, Silk jne., jne. 
Kloonimiseks vajalikku materjali on seejuures väga lihtne hankida - enamikel mustadel on teatavasti kaasasündinud lauluanne ja rütmitunnetus. 
Produtsent Keith Sweat leidis Silki lõunasöögi ajal ühest sööklast, kus nad lõõritasid a cappella Boyz II Meni hitti. 
Sööklast lendas Silk oma albumiga Lose Control otsejoones USA Top 10-sse. 
Kloonbändide kõige olulisemaks (ja ka kõige masendavamaks) jooneks on see, et nad on täiesti impersonaalsed. 
Kes oskab nüüd enam öelda, kumma En Vogue'i kloonitud variandi lugu oli hiljutine suur hitt Don't Walk Away - kas Jade'i või SWV oma? 
Ja mis tähtsust sellel ongi. 
Mänedzherile on oluline ainult see, et kloon sobiks hästi muusikaturul olevasse vabasse nishshi ja tänu kloonbändide impersonaalsusele saab nende sissetulekutelt palju suurema summa koorida kui näiteks teatud-tuntud Whitney Houstonilt. 
Head äriideed ei jäta keegi ripakile ja ameeriklaste kloonimise alal saavutatud edusammudest võeti kohe õppust ka teisel pool ookeani. 
Inglise muusikaturul pole rhythm & blues valitsev ja seetõttu En Vogue seal eriti suuri kasumiprotsente ei tõotanud, kuid seal kohendati ameeriklaste ideed vastavalt kohalikele võimalustele ja lükati kopeerimismasinasse New Kids On The Block. 
Esimeseks märgatavaks tulemuseks oli Take That. 
Need viis Manchesteri poissi alustasid oma karjääri homobaarides tantsides ja lauldes ning oleksidki jäänud kümnendajärguliseks tsirkusenumbriks, kui neid poleks oma hoole alla võtnud Ian Levine. 
Varemalt Motownile rhythm & blues plaate tootnud ja juba 80. aastail homodiskode spetsialistiks saanud produtsent andis poiste algsele laulumaneerile soulilikuma ilme, täiustas nende lavashowd New Kidsi stiilis balletiga ning surus tervelt kolm Take Thati hitti järgemööda Top 10-sse. 
Poiste CD-d Take That and Party on müüdud üle 700000 eksemplari ja nad on saanud seitse Smash Hitsi preemiat. 
Praeguseks on Take That juba oma kloonijale selja pööranud ja siirdunud produtsentidest vendade Jervieride isaliku hõlma alla. 
Pärast sellist tänamatust ütles Levine esmakordselt oma bändi kohta täit tõtt: Nad on ainult viis tantsivat poissi - mitte midagi enamat! 
Take That'i edu vallandas Inglismaal terve 12-aastastele tüdrukutele ja keskealistele homodele adresseeritud kloonbändide laine - üksteise järel toodi turule East 17, Let Loose, Worlds Apart ja Bad Boys Inc. 
Viimane neist on eelmainitud kloonija Ian Levine'i uus bänd - ta tahtvat neist teha midagi New Kidsi ja Jackson Five'i vahepealset, kuid oma valgeid poisse mustaks võõbata ta vist küll ei julge. 
Või mine tea, muusikaärimehed kasutavad praegu kõikvõimalikke muusikaväliseid nippe, et oma tooteid müüa. 
Nende õnneks ostab ka publik praegu kõike, mis kätte juhtub. 
Võib-olla polegi selles midagi halba, aga järsku hakatakse järgmisena kloonima mitte enam New Kidse, vaid New Kidsi fänne? 
Kõige ausamalt tegelevad kloonimisega sakslased. 
Nad ei püüagi teha nägu, et nende lõpmatuseni paljundatud eurotechno oleks midagi muud, kui ta tõeliselt on - tööstuslikult toodetud masinatoode. 
Meganimedes Snap ja U96 pole isegi staare, kes kindlustaksid Smash Hitsi leheneegritele leiva. 
Kui Turbo omal ajal Snapis staaritsema hakkas, sai ta oma produtsentidest peremeestelt lihtsalt jalaga tagumikku. 
Kuigi En Vogue ja New Kids on varsti ilmselt ammendatud, on turul veel küllalt palju vabasid nishshe. 
Näiteks sellised küllalt omanäolised bändid nagu Ace Of Base ja 2 Unlimited on viimasel ajal kumbki tootnud vähemalt ühe poolemiljonilise läbimüügiga singli ning ainult ootavad ärimeest, kes neile kopeerpaberi vahele paneks ja muusikatööstuse masinasse keeraks. 
All that she wants... is another Ace Of Base. 
MIKK JÄÄGER 
VENEMAA KAJA 
KUI PALJU ON PETERBURIS VENEKEELSEID? 
1994.a. 12. - 23. veebruarini toimub Peterburis nn. valikuline sotsiaal-demograafiline uuring. 
Selle eesmärgiks on saada täpsemaid andmeid linna sotsiaal- ja majanduspoliitika kavandamiseks. 
Linnas on üha rohkem pensioniealisi, loomulik juurdekasv aga näitab kahanemistendentsi. 
Lisaks sellele on linna elanikkond viimastel aastatel täienenud kuumadest paikadest põgenike ja endistest nõukogude vabariikidest tulnud nn. venekeelsetega. 
KEDA VENELANE EI SALLI? 
Venemaa Teaduste Akadeemia sotsiaal-psühholoogiliste uuringute instituudi andmeil on Kesk-Venemaa elanikkond oma suhtumises teiste rahvuste esindajatesse suhteliselt tolerantne. 
Tambovi oblastis saadi seesugused küsitlusvastused. 
87 % (see oli ka kõige suurem protsent) arvavad suurimaks õnnetuseks narkomaanide naabriks sattumist. 
82 % ei tahaks oma naabriteks homoseksuaale, 80 % - joodikuid, 68 % - AIDS-ihaigeid, 63 % - kriminaalse minevikuga isikuid, 52 % - emotsionaalselt tasakaalutuid, 43 % - vasakäärmuslasi, 15 % - moslemeid, 12 % - paljulapselisi perekondi, 11 % - võõrtöölisi. 
10 % aga ei tahaks oma naabriteks teise rassi esindajaid, 6 % leidis, et nemad sallivad oma naabrina ainult venelast. 
Ligilähedaselt on samamoodi meelestatud ka Moskva elanikkond. 
Avaliku arvamuse uurimiskeskuse andmeil arvab kaks kolmandikku moskvalasi, et neil ei tohiks tekkida probleeme seetõttu, et nad elavad multirahvuselises linnas. 
Ainult 3 % moskvalasi teatasid oma negatiivsest suhtumisest ukrainlastesse, 7 % - moldaavlastesse ja lätlastesse, 8 % - juutidesse ning 11 % - tatarlastesse. 
Tõsi, kuritegevuse kasv viimasel ajal on põhjustanud selle, et negatiivselt suhtub grusiinidesse ja mustlastesse 33 % moskvalasi, armeenlastesse - 34 % ja tshetsheenidesse 40 %. Kõige vastumeelsemad on moskvalastele aga aserid - tervelt 46 % pealinlastest vähemalt leidis nii. 
FILMIFESTIVAL JÄÄB ÄRA 
Naberezhnõje Tshelnõ elanikele ja kutsutud aukülalistele - filmitähtedele ja rezhissööridele - teatati nüüd ametlikult, et iga-aastane sügisene filmifestival Naiste maailm lükkub edasi järgmise aasta aprillikuusse. 
Põhjus on lihtlabane: AS Kamaz, kes on üks peasponsoreid, maadleb tulekahju tagajärgedega mootoritehases ning seetõttu ei jaksa seesugust rahvusvahelist üritust finantseerida. 
KOVROVI MAMMIKESTE VÄGISTAJA 
Viimase kahe kuu jooksul on Vladimiri oblastis Kovrovis langenud seksmaniaki ohvriks juba kolm naisterahvast. 
Jahiretkel käib ta mõistagi öösiti. 
Kusjuures on selgunud veel üks iseärasus - maniakk valib oma ohvriks eakad, pensionieelikuist naisterahvad. 
Esimesed kaks jäid ime läbi ellu (mõlemal lõi maniakk pea lõhki, kui nad pikali paiskas). 
Nemad kirjeldasidki kurjategija välimust: 20 - 25-aastane noormees. 
Kolmas naisterahvas suri reanimatsioonis. 
VEEL ÜKS MATHIAS RUST 
Kaliningradi oblastis Tshkalovskis maandunud omavalmistatud puitkonstruktsiooniga lennuk võeti otsekohe püssimeeste valve alla. 
Asja asus uurima Vene Föderatsiooni julgeolekuteenistus. 
Vene Föderatsiooni piiri rikkus Ukraina omavalmistatud lennuk. 
See oli startinud Grodnost ja lendas Varssavi poole. 
Ent kehvade ilmastikuolude tõttu sooritas lennuk hädamaandumise Vene Föderatsiooni territooriumil Kaliningradi oblastis. 
Lennukikomandör Juri Osertov ja navigaator Leonid Kutshirovski lootsid veidi hinge tõmmata, tankida ja hommikul suunduda Varssavi poole. 
Ent Vene õhutõrjeväe juhatuse käsule viidates võeti lennuk püssimeeste valve alla. 
BNS-i teatel ütles Tshkalovski lennuväeüksuse komandör polkovnik Aleksei Vlassov, et ülikerget lennukit, mis kursilt hälbides nende lennuväljal maandus, ei suutnud radarid tabada, kuna nende seadmed on orienteeritud kiirelt lendavatele sihtmärkidele. 
Piiririkkuja lendas kiirusega 80 km/h. 
Tema avastamist raskendas ka lennuki puitkonstruktsioon ja tasa töötav mootor. 
VENEMAA ABISTAB 
Kuuba asepresidendi Soto Prieto sõnutsi garanteerivat Venemaa Kuubale varuosade, kütuse ja väetiste tarned. 
Venemaa olevat nõustunud ka importima vähemalt 2 miljonit tonni kuuba suhkrut. 
RÖÖVLIPLIKAD TEGUTSEVAD 
Viimasel ajal on Tsheljabinski miilitsal kõvasti tegemist plikajõukudega. 
12 - 13-aastased röövlipiigad on alustanud ägedat jahti 8 - 9-aastastele tüdrukutele. 
Lubades tappa anda, võtavad nad neilt väevõimuga paremad riided ja ehted. 
Röövliplikade jõugud tegutsevad päeva ajal, mil täiskasvanud on enamikus tööl. 
Tsheljabinski Siseministeeriumi pressiteenistuse teatel on selliseid juhtumeid olnud juba terve rodu. 
FRANK SINATRA RAEVUTSEB 
See juhtus Palm Springis, Kalifornias, kinotähe villa ees erateel. 
Tundmatu auto ajas alla Sinatra helebeezhi spanjeli. 
Kui talle juhtunust teatati, läks Frank näost valgeks ja käratas valvemeestele: Te peate mõrtsuka leidma. 
Ma murran tal kõik kondid! 
Pärast lisas sosinal: Mul tapeti sõber. 
Neid jääb üha vähemaks ja vähemaks. 
Seda ma ei andesta. 
Värava juures valves olnud kaitsemeeskonna liikme vallandas ta minutipealt. 
Kohalikus ajakirjanduses aga avaldas teadaande, milles lubas viis tuhat dollarit sellele, kes mõrtsuka nime teatab. 
Sinatra ütleb, et ta hindab koeri rohkem kui inimesi. 
Koerad on truud ja armastavad oma peremeest viimase hingetõmbeni. 
Neid võib alati usaldada. 
Kuus miljonit jootrahaks 
Leinavad omaksed ei uskunud oma kõrvu, kui notar luges ette Clevelandi (Ohio, USA) ärimehe William Crutoni (82) testamendi - kallis kadunuke oli kogu oma varanduse pärandanud 18-aastasele Cara Woodile, ettekandjale restoranist Dink's Colonial, kus vanahärra oli oma viimastel eluaastatel lõunatamas käinud. 
Preili Wood sai eeskujuliku teenindamise ja sõbraliku suhtumise eest oma kliendilt jootrahaks ligi 6 miljoni Eesti krooni suuruse summa. 
Rekord - norskaja ei norska enam 
Oma kõrvulukustava norinaga Guinnessi rekorditeraamatusse pääsenud inglase MEL SWITZERI norskamised on norsatud - mehe ninasse asetati hiljuti Rootsis leiutatud väike norinavastane plastikseade nimega Nozovent, mis võimaldab ta naabritel tulevikus rahus magada. 
Oma hiilgepäevis norskas härra Switzer 92-detsibellise võimsusega - samasugust müra teeb töötav suruõhuvasar. 
Nädala horoskoop (4. - 10. oktoober) 
Kuu on esmaspäeval terve päeva Sõnni sodiaagimärgis. 
See on niisiis päev, mil meie mõtted on maiste- ja finantsasjade küljes kinni. 
Suurem osa ajast kulutatakse tulevikuplaanide ja -kavatsuste läbiarutamiseks või nende ülevaatamiseks. 
Tahetakse kaitsta ja kindlustada seda, mida juba omatakse. 
Siinjuures aga kiputakse liialt kaaluma, kas võib ikka endale lubada konkreetseid väljaminekuid või mitte. 
Täna tahate te ilmselt nautida elumugavusi ning toidulauas igasuguseid hõrgutisi ja magustoite. 
Sobiv aeg korrastada kodu, tegelda lilledega, töötada aias või põllul. 
Teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval (kuni kella 16.42-ni) on Kuu Kaksikute sodiaagimärgis. 
Kaksikud on õhu märk ja juhtplaneediks päikesesüsteemi kõige vilkam planeet Merkuur. 
Astroloogia seisukohalt on Merkuur puhta mõistuse, intellekti, mälu ja loogika planeet. 
Arvatakse, et temale allub kogu inimlik mõttetegevus. 
Merkuur on kõne- ja kirjakeele ning igasuguste kommunikatsioonivahendite planeet. 
Lisaks sellele on Merkuur tüüpiline reisimise ning äri- ja kaubandustegevuse planeet. 
Seega sobiks neil päevil korraldada edukaid ärireise või ka lõbureise, aga ette võiks võtta pikemaid puhkusereise soojadele maadele. 
Üldiselt ongi inimesed sellise Kuu seisu ajal liikuvamad ja kontakteeruvamad. 
Tahetakse hankida ja vahendada infot. 
Huvitutakse üksteise ideedest ja ettevõtmistest. 
Mõttetegevus on sedavõrd aktiivne, et see võib põhjustada isegi unehäireid. 
Lastele soovitaks enne magamajäämist ette lugeda unejutte. 
Tähelepanu on hajutatud mitmele asjale korraga ning kogu aeg tundub, nagu oleks kuhugi kiire. 
Teie hajevilolekut võivad aga edukalt ära kasutada pikanäpumehed, s.t. suurenevad pisivargused. 
Planeedid näitavad, et teisipäev on suurepärane päev suitsetamisest loobumiseks. 
Need päevad sobivad hästi juurvilja koristamiseks. 
Reedel ja laupäeval on Kuu Vähi sodiaagimärgis. 
Sobiv aeg kalastada ja küttida, aga ka kapsa hapendamiseks, puu- ja köögivilja konserveerimiseks, kääritamiseks ja õlle pruulimiseks. 
Laupäeval tuleks olla ettevaatlik töötamisel igasuguste mehhanismidega, aga ka elektri- ja gaasiseadmetega. 
Vähemgi ohutustehnika eiramine võib viia vägagi raskete tagajärgedeni. 
Üldiselt asetab selline Kuu seis rõhu tundeelule ja romantilisusele, aga võib põhjustada samuti mõningast ebakindlust. 
Mõtted on kodu küljes kinni. 
Kodune soojus ja hubasus võlub eriti. 
Tekib kalduvus unistada ja nukrutseda, meenutada vanu aegu. 
Inimestele meeldib, kui neid kohaledakse emalikult, julgustatakse ja lohutatakse. 
Tavaliselt kiputakse sel ajal liialdama söömise ja joomisega. 
Tuntakse headmeelt, kui keegi kostitab lõuna- või õhtusöögiga ja pakub pitsi alkoholi. 
Kostitaja vastu tekib alateadlik sümpaatia. 
Hea aeg saunaskäimiseks ja ükskõik missugusteks veeprotseduurideks, pesu pesemiseks, eriti veel siis, kui on kahanev Kuu, nagu praegu. 
Pühapäeval ja esmaspäeval on Kuu Lõvi sodiaagimärgis. 
Toredad päevad on saabunud. 
Neil kahel päeval on inimesed aktiivsemad ja lõbutsemishimulisemad, sest Lõvi juhtplaneediks on teatavasti Päike. 
Tahetakse pidutseda ja meelt lahutada. 
Tärkab samuti tung flirtimise ja armusuhete loomise järele. 
Ilmselt võite sel ajal ka rahaga hooletumalt ümber käia. 
MATT BIONDIL ON TAPJAINSTINKT KADUNUD 
Igasugused katsed selgitada ühe või teise ala kõigi aegade parimaid sportlasi on spekulatiivsed. 
Ei ole võimalik sportlasi reastada ka saavutatud medalite või rekordite järgi - iga suur sportlane on olnud suur omas ajas, konkreetsete vastastega võideldes. 
Kuid arvud on ahvatlevad ja kiusatusest mööda ei pääse. 
Kindlasti on maailma üks läbi aegade edukamaid ujujaid ameeriklane Matt Biondi, vähemasti on ta senimaani kõigi aegade kiireim, 1988.a. läbis Matt 100 m vabalt 48,42 ja see rekord püsib. 
8. oktoobril 28-aastaseks saava Biondi saavutuste lühiloetelu oleks järgmine: 1984 - olümpiavõitja (4x100 m vabalt) 1985 - 5-kordne universiaadi võitja 1986 - 3-kordne maailmameister 1988 - 5-kordne olümpiavõitja 1991 - 3-kordne maailmameister 1992 - 2-kordne olümpiavõitja 
Biondi on ujunud 11 maailmarekordit, neist 5 individuaalaladel, 4 korda saanud KIPHUTH AWARD-auhinna, kui ujuja, kes võitnud USA meistrivõistlustel kõige enam medaleid, kahel korral (1985, 1988) tunnistati USA parimaks sportlaseks. 
Nüüdseks on aga Biondi suurest spordist tagasi tõmbunud. 
Miks? 
Sellele heidab valgust tema intervjuu ajalehele Sport-Ekspress. 
Kas te ei kahetse oma otsust? 
Kahetsen? 
Ei. 
Olen liiga väsinud sõitudest, pidevast kohustusest kaitsta oma tiitleid ja rekordeid, publiku pettumusest, kui ma kaotan. 
Olen lihtsalt väsinud ujumisest. 
Peale Barcelona OM-i puhkasin Havai saartel, ühel päeval hüppasin surfilt vette ja tundsin tõelist kaifi - milline õndsus oli lihtsalt püsida veepinnal, lasta mullikesi ja üldse mitte mõelda sellele, et keegi kusagil kuhugi ujub ja veel pealegi kiiremini kui mina. 
Tähendab, te lahkusite suurest spordist valu ja vaevaga?
Keeruline küsimus. 
Barcelonas oli äge võitlus ja mõnes mõttes on mul isegi hea meel, et sellest suhteliselt hästi välja tulin. 
Olin ju tegelikult tahtnud ujumisega lõpetada 4 aastat varem, siis, kui tulin Soulist. 
Ma peaaegu tegingi seda, mängisin ju tervelt aasta veepalli. 
Seejärel otsustasite aga medalite arvult Mark Spitzile järele jõuda ning isegi temast mööduda? 
Ma ju pidin enesele mingi eesmärgi seadma. 
Nõustuge, et on ju rumal mõelda sellest, et tulla taas vaid olümpiavõitjaks, kui sul kodus juba 6 kuldmedalit on. 
Veepall haaras mind algul kõvasti, kuid sain üsna kiiresti aru, et head veepallurit minust ei saa, isegi siis, kui jõuan palli juurde kolme kehapikkuse võrra vastasest varem. 
Kõige naljakam oli see, et olles sisse võetud oma ujumisest, unustasin täiesti, mida palliga peale hakata. 
Loomulikult see vaid segas meeskonda. 
Nähtavasti olen siiski kohutav individualist. 
Kuid see, et suutsin end pärisujumisest peaaegu täielikult välja lülitada, tuli mulle kasuks. 
Tahtsin jälle võidelda. 
Ehk on mõtet nüüdki uuele alale minna, te pole ju veel kolmkümmendki? 
Spordis pole vanus sugugi peamine. 
Selleks, et võita, on vaja tunda eneses pidevalt mingit tapja-instinkti, kui starti lähed. 
Mina olen selle kaotanud. 
Võimalik, et tunnet, mis selle asemele tuli, nimetatakse tarkuseks. 
Saanuks ma sellise ninanipsu, nagu kaotus Barcelonas Aleksandr Popovile, 4 aastat varem, ei tea, mis oleks juhtunud või mida ma oleks teinud. 
Vist midagi hirmsat. 
Ma polnud ju 100 m vabaujumises kaotanud 7 aastat kellelegi, mängudel aga kaotasin. 
Ja hakkasin enese jaoks tavatu rahulikkusega mõtlema sellele, et vaatamata kaotusele ujusin ülejäänud distantsidel kiiremini kui Soulis, et medalite arvult olen Spitzile järele jõudnud, et kaotada sellisele ujujale nagu Popov pole üldse häbiväärne ja lõpuks, et kui mitte mina, poleks ta nii kiiresti ujunud. 
Vananen... 
Vaatamata teie soovile jätta sport, kutsutakse teid ikka veel kommertsvõistlustele... 
Sel suvel sain isikliku kutse Prantsusmaalt, Stephan Caronilt, kes oli sel viisil otsustanud ära märkida oma lahkumist suurest spordist. 
Kui mind kutsutakse, siis sellistele üritustele tulen ma ikka. 
...Ja siis hakatakse teid võrdlema Spitziga, mitte ainult seepärast, et teil ühepalju olümpiamedaleid on. 
Talle ei anna ju mõte olümpiafinaalist seniajani asu, vaatamata 43 eluaastale. 
Pole mõtet võrrelda. 
Esiteks, vaatamata sellele, et ma Popovile kaotasin, olen ma ikkagi maailma tugevamaid ujujaid. 
Teiseks: ma ei usu, et kümmekonna aasta pärast on mul veel tahtmist kellegagi basseinis võimeid võrrelda, kui mul seda tahtmist juba praegu ei ole. 
Näib, et te ei kuulu Spitzi tagasituleku pooldajate hulka? 
Ütleme nii - ma mõistan teda, seepärast andsingi nõusoleku osaleda ühistes sparringujumistes. 
Kord, kui me Prantsusmaal koos 100 m liblikat ujusime, tundsin järsku, et tahaksin väga kaotada. 
Ausalt öeldes ei tea ma isegi, miks ma seda ei teinud. 
Alles hiljem, mõeldes (rajal toimub kõik kusagil alateadvuses). sain aru, kui õudne see on - keegi võib ju kunagi ka mind sedaviisi haletseda. 
Taipasin, et seda ei elaks ma üle. 
Tallinnas areneb taksomaffia 
Viru hotelli juures või Tallinna reisisadamas taksosse istuv klient saab harva õige hinna eest talle vajalikku sihtkohta. 
Ka kõige lühema sõidu eest küsivad taksojuhid 50 krooni. 
Nende taksojuhtide tööd korraldavad kantpead, kes kindlatel päevadel taksojuhtidelt maksu kasseerivad. 
Taksojuhid teenivad eelkõige välismaalaste pealt, kes ei ole kursis siinsete hindadega. 
Viru hotelli ees seisnud taksot näidates teatab anonüümne informaator: Need mehed on omavahel raadioühenduses. 
Kui üks juhtidest kliendi peale saab, annab ta sellest järgmisele teada ja see hõivab vabanenud koha. 
Politsei neid ei puuduta, kuna on kinni makstud. 
Loe 4. lk. 
Vigased Metsavennad 
Läinud suvel eesti keeles ja juba varem inglise keeles ilmunud Mart Laari raamatust Metsavennad (Tallinn, 1993, 232 lk.) on kuuldavasti nimekais välismaistes väljaannetes avaldatud tunnustavaid retsensioone. 
Kindlasti võibki raamat välismaisele lugejale olla huvitav. 
TÜ lähiajaloo kateedri magistrant ANDRES ADAMSON ütleb, et kahjuks on Laari raamatus Metsavennad eksimusi ja küsitavusi. 
Loe 5.lk. 
Tööpartei pole kuhugi kadunud 
EMOR-i küsitlusi uskudes on kunagise riigivõimustruktuuri EKP järglase Eesti Demokraatliku Tööpartei toetajaskond enne kohalike omavalitsuste valimisi visalt, ent siiski kasvamas. 
Seda nii mittekodanikest kui ka kodanikest valijate hulgas. 
Valimiste eel võib partei pooldajate hulk veelgi suureneda ja seda ilmselt Tallinnas ja Kirde-Eestis. 
Neis piirkondades elab teiste Eesti paikkondadega võrreldes enam välismaalasi, samuti on neis paigus välja kujunenud tavapärane tööstuslinnade alamkiht. 
Tööpartei potentsiaalse toetajaskonna hulgast võibki leida esiteks neid mittekodanikke, kes ühel või teisel põhjusel ei soovi hääletada ei nn. võrdõiguslaste ega eesti nimekirjade poolt. 
Teiseks võib Tööpartei kindlalt loota ka eelpoolmainitud alamkihi toetusele. 
Mis parata, aga toetajaid võib Tööpartei leida ka poliitiliste võhikute seast. 
Loosungit kõik need poliitikud on ühed suured sulid hõiskavad valijad võivad pahaaimamatult sattuda endiste kommunistide poolt hääletajate sekka. 
Intervjuus Hommikulehele rõhutab Tööpartei peasekretär Hillar Eller, et partei ideed on paljuski sotsiaaldemokraatlikud. 
Olgu nende ideedega kuidas on, aga sotsiaaldemokraatidele astutakse sellega ikkagi valusalt kanna peale. 
Seda enam, et demarid ise jäävad klassikalisest sotsiaaldemokraatiast üpris kaugele. 
Teine, kellele Tööpartei peavalu valmistada võib, on Keskerakond, kes vaatamata tsentristlikule nimele kaldub üha aktiivsemalt poliitilise spektri vasaku ääre poole. 
Ent erinevalt paljudest teistest Eesti parteidest ei paista lõhenemine Tööparteid (veel?) ähvardavat. 
Ilmselt on kõik need inimesed, kes mingitki lõhet tekitada suudaksid, parteist juba lahkunud. 
Tööparteisse on jäänud alles vaid seltskond parteitöötajaid, kes mingil põhjusel pole oma firmat suutnud luua ja grupp vanakesi-parteiveterane. 
Iseenesest on see aga ühele erakonnale ohtlik, kui peale ei kasva noori erakonnakaaslasi. 
Tööpartei kinnitab, et on sotsiaaldemokraatlik 
Eesti Demokraatliku Tööpartei (EDTP) peasekretär HILLAR ELLER ütles Hommikulehele, et EKP õigusjärglasena on partei hüljanud sotsialismi ning esindab sotsiaaldemokraatlike ideid. 
Kohalikes volikogudes loodab EDTP Elleri sõnul teha koostööd Keskerakonna, Koonderakonna ja Maaliiduga. 
Eller rõhutab, et Riigikogu otsus lükata tagasi õiguskantsleri protest politseiseaduse muutmise kohta kujutab ohtu demokraatiale ning märgib, et noorte Eesti poliitikute tegevuses on märgata neobolševismi ilminguid. 
Mitmes kohalike valimiste piirkonnas kavatseb EDTP esineda oma nimekirjadega? 
EDTP Keskkogu lubas partei liikmetel vabalt valida, kas minna valimistele üksikkandidaatidena, parteilistes nimekirjades või grupeeruda meie mõttekaaslastega. 
Partei nime kandev nimekiri on Tallinna organisatsioonil, kus meil on 39 inimest. 
Inimesi on seal kõigilt elualadelt - üks teaduste doktor, kolm kandidaati, kaheksa naist, üheksa inimest mittepõhirahvusest. 
Suurem nimekiri on veel Narvas. 
Teistes regioonides on partei liikmed ühinenud teiste nimekirjadega, on ka üksiküritajaid. 
Ma arvan, et need valimised linnades võib-olla kujunevad nimekirjavalimisteks, aga maal on valimised ikkagi isikuvalimised. 
Milline võiks olla Tööpartei eelis teiste nimekirjade ees? 
Ma ei tea. 
Võib-olla meie loosungiks olev lause, Tuleb peatada Eestimaa allakäik!. 
Ei põllumajanduses, tööstuses ega sotsiaalvallas ole meil praegu mingit edasiminekut. 
On vaja saavutada olukord, kus meie majandus stabiliseeruks, sotsiaalpoliitika muutuks stabiilseks, äraelamise võimalused muutuksid kindlamaks. 
Seetõttu tahame, et kohalikesse omavalitsustesse valitaks inimesed, kes tahavad ja on suutelised tekkinud probleeme lahendama. 
Kui suurt edu loodate kohalikel valimistel saavutada? 
Me ei soovi ainuvõimu, vaid tahame, et meie inimesed suudaksid mõjutada kohalikku poliitikat. 
Ma arvan, et mõnedes regioonides saavutame me küllalt palju mandaate, et minna koalitsiooni meile lähedal seisvate inimestega. 
Näiteks Maaliidus, Keskerakonnas ja Koonderakonnas on sellise mõttelaadiga inimesi, kellega me saaksime edaspidi volikogudes koostööd teha. 
Kuidas suhtute Koonderakonna poolt propageeritavasse mõttesse, et omavalitsusse pürgiv inimene peab olema eelkõige kompetentne? 
Ka meie toetame seda põhimõtet, et inimesed peaksid olema kompetentsed. 
Me ei tahaks, et kohalikku omavalitsusse satuksid ainult poliitikud. 
Ei maksa loota, et kohalikes omavalitsustes tekiksid parteide fraktsioonid, kes hakkaksid omavahel kemplema. 
Nii ei juhtu, sest rahvas valib neid inimesi, keda tuntakse ja teatakse. 
Valituks osutunud peaksid hakkama lahendama praktilisi küsimusi ja jätma kõrvale suure poliitika. 
Poliitika võib omavalitsustes kesta niikaua, kui on komplekteeritud volikogu esimees ja linnapea. 
Seejärel peaks volikogus algama töö oma erialaste suundumuste kohaselt. 
Tööpartei ei võta endale niisugust suunda, et hakkaks kahtlema oma vastaskandidaatide kompetentsuses. 
Me tahame öelda, et meie kandidaadid on kompetentsed. 
Poliitilist kähmlust valimiskampaanias ei taha me kaasa mängida. 
Kui suur on EDTP aparaat? 
Palgalised funktsionäärid on meie parteil kõigis piirkondades. 
Keskaparaat, mis oli Tallinnas enne kusagil 150-200 inimese vahel, on nüüd vähenenud üheksa palgalise töötajani. 
Siia hulka on arvestatud autojuht ja raamatupidaja. 
Poliitikategijaid on kolm nõuniku seisuses. 
Partei põhikirja järgi on EDTP kunagise EKP õiglusjärglane. 
Kas side selle organisatsiooniga on säilitatud majanduslikel kaalutlustel? 
Tõepoolest, nagu meie põhikirjas on öeldud, oleme me iseseisva EKP õigusjärglased. 
Sellel on kaks põhjust. 
Esiteks - iseseisev EKP oli ikkagi vasakpoolne partei ja meie oleme nendele põhimõtetele kindlaks jäänud. 
Teiseks - õigusjärgsus on vajalik ka selleks, et need materiaalsed väärtused, mis parteil olemas on, meie omana ka säiliksid. 
Meie partei oli NLKP doteerimisel 1960. aastateni, hiljem on ta finantseerimisega ise toime tulnud. 
Tulud tulid liikmemaksudest ja kirjastustegevusest ning selle arvelt ongi moodustunud meie partei vara. 
1990. aasta putšijärgsel perioodil võttis valitsus meilt üle põhilised varad, s.t. maakondades ja linnades olnu. 
Tollal meil polnudki neid praktiliselt enam vaja, sest meie kui riigipartei funktsioon oli kadunud. 
Tolleaegse valitsusega jõudsime kokkuleppele, et meie partei käsutusse jäi igas maakonnas üks ruum, kus saame inimesi vastu võtta. 
Millise hinnangu annate oma partei osalemisele möödunudaastastel Riigikogu valimistel? 
Riigikogu valimistega ei saa me rahul olla. 
Kui 1990. aastal toimunud ülemnõukogu valimiste järel oli meie partei liikmeid parlamendis umbes seitsekümmend protsenti, siis ülemnõukogu töö lõppedes jäime alles mina ja Vaino Väljas. 
Teised liikmed kas lihtsalt astusid parteist välja või jätkasid tegevust teiste erakondade liidritena. 
Meie partei puuduseks eelmiste valimiste ajal oli, et me ei suutnud anda nimekirjadesse maksimumarvu inimesi. 
Me kogusime vaid 1,8 protsenti hääli ja jäime viie protsendi künnisest üpris kaugele. 
Analüüsides Riigikogu valimiste tulemusi leidsime, et on vaja inimestega rohkem tööd teha ja leida sobivaid kandidaate. 
Nüüd oleme juba kammitsatest vabanenud ja läheme kohalikele valimistele suuremate nimekirjadega. 
Millega seletate parempoolsete erakondade edu Riigikogu valimistel ja kas on oodata sama ilmingu kordumist kohalikel valimistel? 
Ühiskonnas on vajalik nii parempoolne, tsentristlik kui vasakpoolne tiib. 
Meie vabariigi iseseisvumise ajal püüdsid kõik parteid ja liikumised pürgida paremale. 
Ühiskond oli tüdinenud üheparteilisest süsteemist ja kuna selle kandjaks oli vasakpoolne partei, siis arvati, et vaid parempoolne liikumine on ühiskonna edu tagatis. 
Kuid nagu Euroopa ja maailma praktika näitab: kui on olemas parempoolne partei, peavad olemas olema ka tsentristlikud ja vasakpoolsed parteid. 
See tasakaalustab ühiskonda. 
Arvan, et praeguses situatsioonis hakkavad vasakpoolsed meeleolud rohkem levima. 
Meie poliitiline kaart ei ole välja kujunenud nii, nagu see on Euroopas. 
Näiteks Eesti sotsiaaldemokraadid, kes peaksid nagu olema vasakpoolsed, kuid osalevad parempoolses valitsuskoalitsioonis. 
Kuid EDTP ei ole mitte vasakäärmuslaste partei, nagu mõned on nimetanud. 
Meie ideed on enamikus sotsiaaldemokraatlikud ja seetõttu nimetaksin ma EDTP-d vasaktsentristlikuks parteiks. 
Minu arvates meie partei vasakäärmuslusse ei kaldu ja seega on see koht poliitilisel maastikul vaba. 
Seetõttu ei ole ka välistatud, et kunagi tekib päris kommunistlikku tüüpi partei. 
Kas Eestis on võimalik neobolševismi teke ja kas EDTP võiks seda ideoloogiat esindada? 
Meie käest on seda mitmel korral küsitud. 
Võin kinnitada, et meie partei on sotsialismist lahti saanud. 
Kuid Eesti ühiskonnas on näha, et eriti noored poliitikud on neobolševismi kandjad. 
Nad kasutavad endise kompartei kõige negatiivsemaid töömeetodeid, mis eriti puutub kaadrivalikusse. 
Nad ei vali kaadrit mitte kompetentsuse, vaid ustavuse põhimõttel ja ei pea kinni seadustest. 
Isegi Riigikogu võtab vastu seadusi, mis on põhiseaduse vastased. 
Nende ilmingute vastu tahab meie partei tõsiselt võidelda. 
Mida te konkreetselt silmas peate? 
Näiteks lükkas parlament tagasi õiguskantsleri protesti politseiseaduse muutmise kohta. 
Olen täiesti veendunud, et Riigikogu otsus delegeerida seadusandlikud õigused täitevvõimu organitele on põhiseaduse vastane. 
Ning põhiseaduses on ka öeldud, et isikuvabadusi võib piirata ainult seadusega, mitte valitsuse määrusega. 
Ja kui Riigikogu otsustas, et see siiski on seaduslik, siis on tegemist tõsise ohuga demokraatiale. 
Ma usun, et vähemalt Riigikohus tühistab politseiseaduse põhiseadusevastase sätte. 
TÕNIS KONS 
Siim Kallas: Hoiupanga aktsiate müügi Hansapangale saab tühistada vaid kohus 
Eesti Panga president SIIM KALLAS rõhutas, et Hoiupanga aktsiate müügi Hansapangale saab tühistada vaid kohus ning valitsuse vastav otsus ei kannata seetõttu mingit kriitikat. 
Kallas ütles ETA-le, et tema käsutuses oleva informatsiooni põhjal on tegemist kabinetiintriigiga. 
Valitsus arutas küsimust kaks korda ajal, mil nii Kallas kui Hoiupanga nõukogu esimees ei viibinud Eestis. 
Tegemist on mitmekihilise asjaga ja seetõttu ei taha ma anda hinnanguid enne, kui olen näinud mõnda paberit, lausus Kallas. 
Ta toonitas, et Eesti Pank ei karda avalikku arutelu, sest kõik on tehtud Eesti seadustele vastavalt. 
Ma ei usu, et Eesti Panga Nõukogu Hoiupanga aktsiate müügi lepingu tühistab, ütles Kallas. 
President täheldas Eesti rahvusvahelise prestiiži tõusu 
Eesti on riik, mille vastu usaldus pidevalt kasvab, ütles president LENNART MERI ÜRO Peaassamblee istungjärgult naastes. 
Meri avaldas lennuväljal antud pressikonverentsil heameelt, et Eesti ajakirjanduse tähelepanu leidis Valge Maja avaldus, mis võtab kokku USA välispoliitika ühe perioodi ja alustab teist. 
Meri ütles ETA teatel, et hindab väga kõrgelt ja peab edukaks kohtumist USA presidendi Bill Clintoniga. 
Mul on hea meel, et ma sain 30 minuti jooksul esitada Balti riikide ühiseid probleeme. 
Kohtumine oli väga konstruktiivne. 
Meri sõnul tekkis tal Clintoniga otsene ja väga sõbralik kontakt. 
Meri märkis, et Clinton on seni väga vähe riigipäid vastu võtnud, kuna tema tegevus on olnud suunatud peamiselt sisepoliitilistele küsimustele. 
Asjaolu, et ta leidis aega pikaks nõupidamiseks Balti riikide esindajatega, näitab Meri väitel, et Baltikum on USA silmis prioriteetne. 
Meri märkis, et maailm jälgib mure ja tähelepanuga Venemaal toimuvat. 
Me oleme praegu keset väga kiiresti arenevat protsessi, ja võib küll prognoosida, mis toimub 10-20 aasta pärast, kuid mitte seda, mis võib aset leida 10-20 tunni pärast, kommenteeris Meri Venemaa sündmusi. 
Meri rõhutas, et Clintoni administratsioon näeb Vene vägede Eestist lahkumise tähtajana 31. detsembrit 1993. 
Washingtonis kohtus Meri ka Venemaa välisministri Andrei Kozõreviga. 
Presidendi sõnul ei ole Kozõrevile päris selge, miks Eesti-Vene läbirääkimised nii veninud on. 
Kozõrev jättis mulje, et Venemaa Välisministeeriumi käed on sellest puhtad. 
Kozõrev kinnitas Merile, et püüab saavutada läbirääkimiste edenemiseks poliitilist läbimurret ning astuda samme tippkohtumise korraldamiseks lähemal ajal. 
Kuid Kozõrevi enesekindlusesse on tekkinud teatav mõra, nentis Meri. 
Eesti ootab Venemaalt selgitusi Pihkva oblasti piiritsooni kohta 
Eesti-Vene läbirääkimiste piiritöörühmade kohtumisel oktoobris loodab Eesti saada selgitusi piiritsooni kehtestamise kohta Pihkva oblastis, mida võib käsitada Venemaa katsena põlistada riigipiir ühepoolses korras. 
Oblasti administratsioon kuulutas 1. septembrist piiritsooniks viie kilomeetri laiuse maa-ala endise ENSV administratiivpiirist ida poole ja kehtestas seal piirirežiimi. 
Otsuse aluseks oli Vene Föderatsiooni riigipiiri seadus. 
Eesti piiritöörühma juhtiv Välisministeeriumi nõunik Raul Mälk ütles Hommikulehele, et eelmises läbirääkimisvoorus Eesti oma järelepärimisele vastust ei saanud, kuna kohal ei olnud ühtegi Pihkva oblasti esindajat. 
Mälgu sõnul ei ole Välisministeerium saanud teha ametlikku nooti, sest puudub autentne informatsioon - ei ole ametlikke dokumente piiritsooni ja piirirežiimi kehtestamise kohta. 
Ministeeriumi käsutuses on vaid koopia piirirežiimieeskirjadest, mis ilmusid Petseri ajalehes. 
Mälk lükkas tagasi väited, et Eesti valitsus pöörab läbirääkimistel Venemaaga tähelepanu ainult Vene vägede väljaviimisele, piiriküsimuse lahendamise on aga soiku jätnud. 
Töö Tartu rahu järgse piiri taastamiseks käib pidevalt. 
Küsimus on ülikeeruline ning ekspertrühmi ei saa pidada otsustajaks. 
Vaja on poliitilist otsustust, sõnas Mälk. 
PIIRITSOONIS ON RANGED REEGLID 
20. augusti Petšorskaja Pravdas toodud piirirežiimi eeskirjade järgi on piiritsooni sisenemiseks (ka sealt läbisõitmiseks) vaja Pihkva oblasti administratsiooni vastavat luba, mille saab ainult piiritsoonis elavate inimeste kutse alusel. 
Ilma loata võivad piiriäärseid alasid külastada vaid Vene Föderatsiooni kõigi tasandite rahvasaadikud (kui neil on kaasas saadikutunnistus), omaste matustele või raskelt haige sugulase juurde sõitvad isikud, kellel on kaasas isikut tõendav dokument ja vastava sõnumiga telegramm. 
Kohalikud elanikud peavad kaasas kandma passi. 
Alla 16-aastastelt lastelt nõutakse sünnitunnistust või administratsiooni vastavat tõendit. 
Ilma loata piiritsoonis tabatu kaotab aastaks õiguse sinna minekuks. 
Kohalike elanike palvel ei ole Petseri linna kinniseks kuulutatud, kuid tegelikult on ka sinna sõit takistatud, kuna piiritsooniloa saanu võib viibida vaid paigas, mis on märgitud loale. 
AILI SANDRE 
Mosina advokaat leiab, et Eesti võimud on rikkunud rahvusvahelist õigust 
Läänemaa jäägrikompanii ülema asetäitja JAAK MOSINA esindaja Rootsis advokaat AGU KRIISA leiab, et Eesti võimud on Mosinaga seoses rikkunud põhiseadust, Euroopa Nõukogu Inimõiguste Konventsiooni ja rahvusvahelist õigust. 
Kriisa teatas Hommikulehele, et seetõttu on Mosina Eestist lahkumine ja taotlus saada Rootsist poliitilist varjupaika täielikult arusaadav ja põhjendatud. 
Kriisa kinnitas, et asüülitaotluse üksikasjad selguvad nädala keskel, kui Mosin esitab Rootsi võimudele kirjaliku avalduse. 
Riigikohus alustab tööd oma majas 
Riigikohus asub tänasest tööle oma uues majas Tartus Toomemäel aadressil Lossi 17. 
Riigikohtu esimees Rait Maruste tõdes, et valmis on küll vaid osa hoonest, milles koos Riigikohtuga hakkab paiknema ka Tartu ringkonnakohus. 
Sisseelamine võtab veel kindlasti aega, sest paljud tööd on alles pooleli, ütles Maruste ETA-le. 
Hoones pole õieti mööblitki ning asjad on kõik alles laiali. 
Kuid meil tuli lihtsalt sisse kolida, et lõpetada pikaleveninud kodutuseperiood. 
Mais toimunud piduliku avaistungi järel on Riigikohus oma maja puudumise tõttu olnud sunnitud koos käima Tartu Raekojas. 
Viie tegevuskuu jooksul on Riigikohtus arutusel olnud vaid põhiseadusliku järelevalvega seotud küsimused. 
Maruste sõnul ei ole kohtule esitatud veel ühtegi uut põhiseaduslikku järelevalvet puudutavat taotlust. 
Kuid selliseid taotlusi võib oodata kõige lähemal ajal, sest on ju näiteks õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli vaidlustanud Riigikogu poolt vastu võetud politseiseaduse muutmise seaduse, märkis Maruste. 
Luureäss kutsub NATO-t garanteerima Balti riikide puutumatust 
Saksamaa vastuluure endine ülem PAUL ALBERT SCHERER ütles USA rahvuslikus pressiklubis esinedes, et kui Venemaal puhkeb kodusõda, peab NATO andma kiiresti garantii Balti riikide ja Ukraina suveräänsusele ja piiride puutumatusele. 
Schereri kõne Venemaa lähituleviku stsenaariumidest tekitas maailma massiteabes rohkesti elevust, kuna ta välistas täielikult Venemaa demokraatliku arengutee, pidades võimalikuks vaid diktatuuri või anarhiat. 
Schereri kõige mustema stsenaariumi järgi tuleb Venemaal võimule sõjaline hunta, mis alustab kohe sõda Ukrainaga ning okupeerib Eesti ja Läti. 
Vladimir Lebedev ei taha saada kohalikuks võimuks 
Üks vene kogukonna liidreid VLADIMIR LEBEDEV ütles ETA-le, et ta ei pretendeeri mingile kohale kohalikes võimuorganites. 
Lebedevi sõnul käib valimiste eel tiivaripsutamine vene kogukonnaga. 
Paljud kohalikesse võimuorganitesse kandideerijad soovivad saada Eesti kodakondsust eriliste teenete eest. 
Sisuliselt on see kodakondsuse andmine lojaalsuse eest Isamaale, märkis Lebedev. 
Üliõpilased taotlevad riigieelarvest õppelaenuks rohkem raha 
Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna Valitsus pöördus valitsuse ja Riigikogu poole ettepanekuga suurendada riigieelarves õppelaenudeks ettenähtud summat 45 miljoni kroonini. 
Üliõpilaskonna Valitsuse esimees Jüri Seilenthal ütles Hommikulehele, et see summa annaks kolmveerandile üliõpilastest võimaluse laenu võtta. 
Seilenthali sõnul on ta saanud mitmest allikast teavet valitsuse kavadest vähendada õppelaenuks ettenähtud summat 30,2 miljoni kroonini. 
MIHKEL NEEMEL 
LÜHIDALT 
Nädalavahetusel toimusid Aegviidu polügoonil Kaitseliidu õppused, milles osalesid kõigi malevate lahingüksused ning staabiteenistused. 
Õppusi jälgis kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln. 
Homsest hakkab Eesti Energia Tallinnas helikopterilt kontrollima linna soojustrasse, et teha kindlaks soojakao täpsed kohad. 
Kuna osa aega lendab kopter 15 meetri kõrgusel, vabandab Eesti Energia müra tõttu tekkida võivate ebameeldivuste pärast. 
KURITEGU 
RÖÖVISID AJATEENIJALT AUTOMAADI 
1. oktoobril kell 1.15 tungisid kolm maskides meest Tallinnas Rahumäe tee 3 asuvasse endise Vene sõjaväe läbilaskepunkti, mida nüüd valvab Eesti kaitsejõudude Üksik vahipataljon. 
Üks kurjategijatest lõi valves olnud ajateenijale püstolitaolise esemega pähe. 
Samal ajal röövisid teised puhketoast automaadi AK-74 koos padrunisalvega ja lõid sellega samas ruumis maganud ajateenijale mitu korda pähe. 
Löömise tagajärjel sai üks ajateenijatest tõsiselt vigastada. 
Kurjategijatel õnnestus põgeneda. 
LAIP KIVIKANGRUS 
30. septembril leiti Pärnu maakonna Halingu valla Langermaa külas teeäärest kivikangrust 1961.a. sündinud naise vägivallatunnustega laip. 
INIMRÖÖV BALTI JAAMAS 
Neljapäeval tungisid Balti jaama juures trollipeatuses 26-aastasele tallinlasele kallale kolm 25-27-aastast tundmatut, kes ähvardasid meest noaga ning tirisid ta samas seisnud VAZ-2101. 
Autos tõmbasid kurjategijad oma ohvrile kilekoti pähe ja sidusid käed kinni. 
Sõit läks ühte Adamsoni t. tühja majja, kus mees sai peksa ning pidi loobuma 120 kroonist ja 300 DEM-ist. 
RÖÖVISID AUDI 
Reedel kell 18 rebisid kolm umbes 25-aastast meest Tallinnas Lastekodu 11 ees seisnud Audi 80 (riiklik number 308 ACT) 20-aastase omaniku autost välja ning sõitsid minema. 
Röövlite saagiks langesid ka autos olnud mobiiltelefon ja dokumendid. 
PETISEST AUTOMÜÜJA 
Kadaka tee autoturul soovis 33-aastane Sillamäe elanik osta autot VAZ-2106. 
Hetkel, kui sillamäelane väljavalitud autost hetkeks välja astus, kihutas müüja koos tema 1600 dollari, 6500 krooni ja dokumentidega minema. 
POMM PRÜGIKASTI ALL 
1. oktoobril kell 3.15 plahvatas Tallinnas Pusta 12 prügikasti all omavalmistatud lõhkekeha, mis sisaldas 400 grammi trotüüli. 
PURJUS TUDENG VEHKIS NOAGA 
1. oktoobril kell 3.30 tegi Kodukaitse inspektor märkuse kahele Tallinnas Pärnu mnt. 62a juures sõiduteel tuigerdanud mehele. 
Üks meestest, kes hiljem osutus Tehnikaülikooli üliõpilaseks, ründas inspektorit 13 sentimeetri pikkuse noaga. 
POLITSEI PIDAS KINNI KORTERIRÖÖVIS KAHTLUSTATAVA 
Kadrioru politsei pidas Majaka tänaval toimepandud relvastatud röövimises kahtlustatavana kinni 1968.a. sündinud, varem kohtulikult karistatud mehe. 
Politseinikud võtsid oletatavalt kurjategijalt ära omavalmistatud püstoli. 
TULI 
Septembris oli Tallinna tuletõrjujatel 303 väljasõitu. 
Aasta algusest on väljasõite olnud 3059. 
30.septembril süüdati Harju maakonnas Rannamõisa tee ääres viis hektarit kõrrepõldu. 
Kell 14.54 süüdati Tanuma 93a elumaja. 
Esimesel korrusel põles 60, mansardkorrusel 30 m2. 
Kell 15.50 põles Veerenni 56 Vihuri värvimistsehhis õlivann. 
Üks tööline sai põletushaavu. 
Toimetab MARGO EVARDSON 
TÄNA 
Riigikogu liikmed Merle Krigul, Andres Heinapuu, Tõnu Juul ja Ilmar Pärtelpoeg on Sachsen-Anhalti Maapäeva kristlik-demokraatliku fraktsiooni kutsel visiidil Saksamaal. 
Tartu Ülikoolis algab eripedagoogika konverents ning toimub TÜ ja Saksamaa kõrgkoolide koostööd puudutav kollokvium. 
Haapsalus algavad Lääne-Eesti Panga võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekud. 
Eesti Raudtee võtab Tallinn-Moskva liinilt ära seni Tallinna nime kandnud kiirrongi. 
Algab Eesti perioodiliste väljaannete tellimine järgmiseks aastaks. 
Tallinnas Viru tänaval avab uksed uus kontoritarvete kauplus. 
Tallinnas alustab tööd instituut 1. Studium. 
Algab Eesti Posti kirjanädal. 
Estonia kontserdisaalis esineb Washingtoni Rahvuslik Sümfooniaorkester Mstislav Rostropovitši juhatusel. 
Viru ja sadama esisel tegutsevad organiseeritud taksojuhid 
Nende tööd korraldavad kantpead ja džungliseadused 
Hotelli Viru juures või Tallinna Reisisadamas taksosse istuv klient saab harva õige hinna eest (kaks krooni kilomeeter) talle vajalikku sihtkohta. 
Ka kõige lühema sõidu eest küsivad taksojuhid 50 krooni. 
Taksokeskuse direktori Hilja Sillaoru sõnul pärineb sadamas ja Viru juures tegutsev taksojuhtide rühm veel rubla ajast. 
Need on mehed, kes juba tol ajal valuutat teenisid, ütles Sillaorg. 
Anonüümseks jääda soovinud taksojuhi sõnul satub sadamas või hotelli Viru juures konutav taksojuht varem või hiljem kokku kliendiga, kes kahe-kolmetunnise linna vahel tiirutamise eest maksab 300-400 Saksa marka. 
Sellist otsa võib ka mitu nädalat tühjalt oodata, nentis mees. 
Ühe paljunäinud taksokasutaja sõnul teenivad taksojuhid eelkõige välismaalaste pealt, kes ei ole kursis siinsete hindadega. 
Teise riiki sõites ei pruugi inimene alati teada, kas seal mingisugused seadused mõnda teenust reguleerivad või mitte. 
Ja juhul, kui minu käest küsitakse vähem kui sama teenuse eest kodumaal, olen ma igal juhul rahul. 
NOOREL JA ROHELISEL POLE SADAMASSE ASJA 
Et noorel ja rohelisel teatud taksopeatustesse asja pole, ilmnes eksperimendi käigus, mille puhul Tallinna Taksokeskus ja AS Tulika Takso andsid üheks õhtuks takso Autotranspordi ja Maanteetöötajate AÜ aseesimehe Vahur Soikmetsa ja Hommikulehe ajakirjaniku kätte. 
Sadamas algab taksode rivi terminaali-poolsest otsast. 
Uuele näole kinnitasid kõrval seisnud taksojuhid: Ole rahulikult paigal ja ära pabista, sina saad otsa enne kui need esimesed. 
Ligi astunud organiseeritud taksojuht soovitas: Kui sa noor ja roheline oled, võiksid parem Balti jaamas kätt proovida. 
Teine juht lisas: Kui sa siia kanti ainult aeg-ajalt satud, pole sellest midagi hullu. 
Aga kui sa sihikindlalt hakkad sadamasse sõitma siis... 
Meil siin kehtivad džungliseadused. 
Taksojuhtide sõnul kehtib neil sadamas oma süsteem. 
Valuutat teenivad juhid maksavad maksu kantpeadele, kes iga kuu kindlal kuupäeval seda kasseerimas käivad. 
Sina võid kaks-kolm reisi teha, siis tehakse hoiatus. 
Kui sa neid kuulda ei võta, siis... 
Balti jaamas on veel oma punt. 
Need on plafoonita erakad, kes klientidega põõsaste vahel kauplevad ja taksopeatusesse sõitnud taksodele naelu ette loobivad. 
TAKSOJUHID VÄIDAVAD, ET POLITSEI ON KINNI MAKSTUD 
Hotelli Viru ees, otse kollase joonega äärekivi serval seisab takso. 
Need mehed on omavahel raadioühenduses, teatas anonüümne informaator. 
Kui üks juhtidest kliendi peale saab, annab ta sellest järgmisele teada ja see hõivab vabanenud koha. 
Politsei neid ei puuduta, kuna on kinni makstud. 
Kollase joone kõrval seisnud taksojuht ei varjanud: Sina siin seista küll ei saaks. 
Liikluspolitsei või hotelli politsei ajaks su minema. 
ÜKS VÄLJAPÄÄS OLEKS TAKSOKVOOT 
Taksokeskuse direktori Hilja Sillaoru kinnitusel on ekslik arvamus, et mida rohkem taksosid Tallinnas on, seda parem. 
Pika taksoderivi ära seisnud juht lihtsalt ei hakka lühikest otsa tegema, et taas rivi lõpust alustada. 
Sillaoru sõnul on hädavajalik kvoodi kehtestamine Tallinna taksodele. 
Ka peaks liikluspolitsei võtma tõsisemalt taksojuhtide ja nende tegevuslubade kontrollimist. 
MARGO EVARDSON 
Seppo kliinikul on üha enam laskehaavadega patsiente 
Seppo-nimelise traumatoloogia- ja ortopeediakliiniku arst JAAN MÖLDER kinnitas Hommikulehele, et kui terve 1990. aasta jooksul pöördus haiglasse vaid paar laskehaavadega inimest, siis tänavu ei ole haruldased kuud, mil neid tuleb kümneid. 
Möldri hinnangul on viimasel kahel kuul suurenenud laskevigastuste arv, mille on põhjustanud kaitseliitlaste hooletu ümberkäimine relvaga. 
Hiljuti toimetati Pärnust haiglasse noormees, keda purjus kaitseliitlane oli baari uksel jalga tulistanud, märkis Mölder. 
Seppo kliinik annab ööpäevas abi keskmiselt 50-60 inimesele. 
Selle aasta üheksa kuuga on Seppo kliinikusse toimetatud 1700 vigastatut. 
Üldse on patsiente olnud 10000. 
Möldri sõnul on arstidel raske vahet teha, millised vigastused on tekitatud tahtlikult ja millised mitte. 
Viimasel ajal on sagenenud autoavariid, mille üks või isegi mõlemad osapooled on alkoholijoobes, ütles Mölder. 
Endiselt palju on põletushaavadega haiglasse pöördujaid. 
Laste põletushaavadest on 99 protsenti tingitud vanemate hooletusest, nentis Mölder. 
Ei ole ju kolme- või kümnekuusel imikul võimalik tõmmata endale ise tee- või kohvikannu kaela. 
MARGO EVARDSON 
Kahjuks on Mart Laari raamatus Metsavennad eksimusi ja küsitavusi 
Läinud suvel eesti keeles ja juba varem inglise keeles ilmunud Mart Laari raamatust Metsavennad (Tallinn 1993, 232 lk.) on kuuldavasti nimekais välismaistes väljaannetes avaldatud tunnustavaid retsensioone. 
Kindlasti võibki raamat välismaisele lugejale olla huvitav. 
Ma ei ole teose erikeelsete variantide tekste kõrvutanud. 
Võib-olla on ingliskeelne vaba Eestis ilmunu vigadest ja puudustest. 
9/10 RAAMATUST 
võtavad enda alla tsiteeritud või refereeritud mälestused ja arhiividokumendid, mis on valitud õnnestunult. 
Need on kohati väga traagilised, kohati heroilised. 
Mälestusi kogus ja talletas Eesti Muinsuskaitse Seltsi ajalootoimkond eesotsas Mart Laari endaga. 
Tehti ära suur töö, mis väärib tunnustust. 
Laar ise hindab tehtut suurejooneliseks, kogutud materjale üliväärtuslikeks ja nende hulka soliidseks (lk. 9-10). 
Omaenda osast selles töös vaikib ta tagasihoidlikult. 
Muidugi pole Laar piirdunud vaid materjalide reastamisega. 
Ta kasutab neid oma hurraa-isamaalise ajaloonägemuse illustreerimiseks. 
Selleks on tal täielik õigus. 
Kahjuks on aga raamatus eksimusi ja küsitavusi, mida oma töösse kohusetundlikult suhtuv ajaloolane ei tohiks teha. 
Juba teose sissejuhatuses 
SAAME OMA ÜLLATUSEKS TEADA, et enne Laari pole ükski uurija 10 aastat Ida-Euroopas kestnud Nõukogude-vastasest partisanisõjast kirjutanud (lk.5). 
Allpool toob aga autor ise mitmeid vastupidiseid näiteid ja viitab teiste uurijate töödele. 
Veel selgub, et eestlaste seas oli Nõukogude anneksiooni ajal reeturite hulk hämmastavalt väike, nimelt mitte rohkem kui mõnel muul võõra ikka alla sattunud maal (lk. 5-6). 
Küllap oli Laari arvamus eesti rahvast enne selle ootamatu tõsiasja selgekssaamist märksa madalam. 
Kummaline on lugeda, et Eesti Vabariigis ei kuulu sõjajärgses relvavõitluses osalenud mehed-naised rehabiliteeritavate hulka (lk.6). 
Ehk on need read kirjutatud ammu ja meie peaministril polnud suure hõivatuse tõttu mahti käsikirja enne trükkiandmist üle lugeda? 
Raamatu viideteosast jääb küll mulje, et selle kallal on töötatud veel 1992. aastal. 
Ka teksti kohatine lausa sõnasõnaline kattumine Laari varasemate artiklite ning koos Lauri Vahtre ja Heiki Valguga avaldatud Kodu looga ei anna loodetavasti tunnistust mitte kujutlusvõime nappusest ega hoolimatusest, vaid ajapuudusest. 
HISTORIOGRAAFILISES ÜLEVAATES 
kinnitab autor, et Eestis on nimetatud teema uurimine kuni viimaste aastateni olnud võimatu, ilmunu on peaasjalikult pagulaste sulest (lk.6). 
Ülevaatest endast nii kategooriline järeldus ei tulene. 
Loetlenud terve rea autoreid ja teoseid nii kodu- kui välismaalt, tõdeb Laar, et ettevalmistus vastupanuliikumise uurimiseks Eestis oli nn. uue ärkamisaja alguseks praktiliselt olematu (lk.9). 
Murranguliseks sai Muinsuskaitse Seltsi tegevus. 
Viimase väitega nõustuvad kindlasti kõik Eesti ajaloolased. 
Uurijaile avanenud arhiivid valmistasid Laarile pettumuse. 
Selgus, et osa dokumente on hävitatud, sest erinevalt saksa fašistidest näisid kommunistid õige hästi teadvat oma tegevuse kuritegelikku iseloomu (lk.10). 
Niisiis ei olnud saksa fašistid oma kätetöö kriminaalsusest teadlikud, olid nii-öelda süüdimatud. 
Vaesed idealistid! 
Lisaks ei vääri arhiividokumendid täit usaldust neis leiduva nõukogulikule süsteemile omase valetamise valetamise pärast tõttu. 
Seepärast tuleb erinevaid allikaid ühendada, kõrvutada ja kontrollida (lk. 10-11). 
LAAR ISE KAHTLEB DOKUMENTIDES 
või eitab neid täielikult, kasutab neid täiesti kriitikavabalt või kirjutab mehaaniliselt ümber. 
Nõnda nimetab ta üht julgeolekuohvitseri hellitavalt Sašaks (lk.48), teeb teisest, 1945. aasta suvel ühe metsavenna poolt tapetud punaohvitserist kogu Punaarmee vastuluure ülema (lk.68) jne. 
Pärast 1987. aastat ilmunud käsitlusi Laar ei nimeta, aga kasutab neid tekstis ja loetleb väga lünklikult raamatule lisatud bibliograafias. 
Ette võiks heita viimastel aastatel publitseeritud dokumentide viitamist arhiivisäilikute järgi. 
Raamatus kasutatakse ühest ja samast ajalõigust rääkides segamini nimetusi ministeerium ja rahvakomissariaat, RJK ja KGB, SARK ja NKVD, LKA ja CIA. 
Peatükis Mõrtsukad, sissid, partisanid annab Laar ülevaate partisanisõja kogemustest Eestis enne Teist maailmasõda. 
Piirdutud on küll vaid Liivi, Põhja- ja Vabadussõjaga. 
Ilmselt võib kõiki Eesti pinnal mahapeetud sõdu ja ülestõuse eestlaste võitlusmeetodite seisukohalt sissisõdadeks pidada. 
Kogemused on seega märksa ulatuslikumad. 
Järgnevalt jutustab autor 1940. aasta sündmustest Eestis. 
Tuleb aga tähelepanu juhtida
LAARI KOHATISELE SEGADUSELE AASTAARVUDEGA. 
Näiteks lk. 15 on juttu Kaitseliidu likvideerimisest Eesti valitsuse otsusel Nõukogude Liidu survel 17. juunil. 
Mis aastal, tekstist ei selgu. 
Lähimad aastaarvud tekstis on 1941 ja 1944. 
Eesti lugejad muidugi teavad, et jutt on 1940. aastast, kuid raamat ilmus ju ka välismaal. 
Sarnaseid küsitavusi on veelgi, osa neist kindlasti trükivead. 
Näiteks rääkides metsavendade aktiviseerumisest alates 1945. aasta suvest toob Laar näite 1944. aasta suvest (lk. 68). 
Vene võimu alla langes Eesti Põhjasõjas muidugi juba 1710. aastal, 1721. aastal vormistati toimunu ainult riigiõiguslikult (lk. 13). 
Ja maa polnud siis sugugi nii tühjaks tehtud, et inimesed teiste jalajälgi nähes rõõmust nutnuks, kirjutagu Chr. Kelch mida tahes. 
Eesti ajalugu mittetundev lugeja võib ju seda uskumagi jääda! 
Samas peatükis saame teada, et 1940. aasta valimisteks tuli vastaskandidaatide ülesseadmiste initsiatiiv Põhja-Eestis Konstantin Pätsilt, Lõuna-Eestis varemgi teada olevalt Jaan Tõnissonilt. 
Kõik rahvuslikud ja akadeemilised ringkonnad ühinesid võõrvõimu kandidaatide vastu (lk. 16). 
Kas ikka oli nii? 
Pätsi inetut tegevust Nõukogude anneksiooni läbiviimisel ja seadustamisel, millised ta ajendid ka polnud, on juba piisavalt valgustatud. 
Ka kogu rahva või ainult eliidigi suhtumine uude võimu polnud sugugi nii ühene, kui praegu sooviksime. 
Mõeldagu või Eesti välissaadikute käitumisele juunipöördele järgnenud nädalail. 
PEATÜKK SUVESÕDA 1941, mis peaks kajastama kogu metsavendlust tol kohutaval aastal, on üllatavalt lühike. 
Keskendutud on mõnele üksikule episoodile. 
Sõjategevuse käiku ja tulemusi on minu meelest kirjeldatud ebapiisavalt. 
Metsavendade tõenäoliseks arvuks peab Laar 25000-30000 meest. 
Niipalju inimesi võis ju tõepoolest metsades sõjapaos olla. 
Kuid iga sõjapõgenikku ei saa ometi metsavennaks pidada. 
Võib-olla on see arv tuletatud Omakaitse liikmete arvust septembri alul 1941 (24941)? 
Ent enamikes kohtades loodi Omakaitse struktuurid alles pärast Saksa vägede saabumist ja 1. augustil oli selles organisatsioonis 14252 meest. 
Tõenäoliselt on tõele lähemal Eesti Entsüklopeedia hinnang 6000-7000 relvastatud meest. 
Suvesõjal oli jätk 1941. aasta sügisel, mil Omakaitse võitles Eesti metsades ringihulkuvate punaväelaste salkade, langevarjurite ja nõukogude partisanidega. 
See võitlus oli vahest ulatuslikum ja ägedamgi, kindlasti aga tulemusrikkam kui lahingud suvel ning ei erinenud viimastest kuigivõrd oma meetodeilt. 
Ehk olnuks mõtet sellest kirjutada? 
PEATÜKK KAHE ISANDA TEENRID 
jutustab ajavahemikust 1941-1944 ning on esitatud õige süsteemitult. 
Sündmuste üldine käik jääb nii segaseks, et kindlasti on lugejal vaja eelteadmisi. 
Seetõttu on siinkohal õige detailidesse mitte laskuda. 
Ühele huvitavale avastusele tuleb siiski tähelepanu juhtida. 
Nimelt kinnitab Laar, et Königsbergi luurekool Ida-Preisimaal läks eesti rahvuslike jõudude kontrolli alla (lk. 36). 
Tõestuseks toodud J. Hanko mälestuskatkest midagi taolist aga ei ilmne. 
Peatükis Taas Nõukogude okupatsioon on juttu meie saatusekaaslaste (Läti, Leedu, Valgevene, Lääne-Ukraina) territooriumil Teise maailmasõja lõppedes mahapeetud partisanivõitlusest. 
Sellest osavõtnute arvud on aukartustäratavalt suured. 
Lätlastel, leedulastel, ukrainlastel ja poolakail olid ka võitlust juhtivad keskused. 
Eestis ühtset keskust ei olnud. 
Veenvalt on näidatud, kuidas purustati Nõukogude vastuluure poolt eestlastest luuregrupp Tümmler, millel oli eeldusi kujuneda metsavendlust juhtivaks keskstaabiks. 
Peatükis on viga, mis ei ole Laaril kahjuks esmakordne, - segadus sõjaväeliste auastmetega. 
Nimelt ülendab ta bandeeralaste poolt tapetud armeekindral Vatutini marssaliks (lk. 45). 
Analoogiliselt on ta varem Kodu loos teinud Tallinna vabastajast polkovnik Võrgust kindrali. 
Vaadeldavas teoses on aga kolonel Reiost saanud polkovnik (lk. 106). 
PEATÜKIS VÕITLUS JÄTKUB 
hindab autor eesti metsavendade arvu 1945. aasta alul mitmekümnele tuhandele mehele (lk. 57). 
Oma varasemates töödes on Laar nimetanud arvu 35000-40000. 
EE peab õigeks 14000-15000 meest aastail 1944-1953, kuid mitte kõik korraga. 
Teadaolevad võitluses hukkunute, vangistatute ja legaliseerunute arvud ei anna alust julgemaks hinnanguks. 
Sedagi oli väikese Eesti kohta väga palju. 
Peatükist Laineharjal saame muuhulgas teada, et Laar on mõelnud ka metsavendade poolt valmistatud lendlehtede tiraaži väljaselgitamisele. 
Seda on raske ütelda. 
Ilmselt oli see väga kõikuv (lk. 72). 
Ilmselt küll. 
Huvitav on avastus, et 1946. aasta valimised NSV Liidu ülemnõukogusse lükati korduvalt edasi... segaste olude tõttu Eestis (lk. 73). 
METSAVENDADE KASUTATUD POLIITILISE TERRORI 
puhul on tähtis silmas pidada, et niisama, n.-ö. ameti (täitevkomitee esimees, miilits, rahvakaitsemees) pärast ei hukatud kedagi, iga tapmine omas konkreetset põhjust. 
Mis sellest, et nagu järgmisest lõigust selgub, ei teinud kuul tihtipeale süüdimõistetu ja süütu vahel vahet. 
Mõned metsistunud ja distsipliini kaotanud metsavendade rühmad mõrvasid inimesi perekondade kaupa (lk. 83). 
Samas hindab Laar metsavendade poolt kogu nende tegevusajal surmatute arvuks 200-300. 
EE pakub ainuüksi vahemiku november 1944 - november 1947 kohta 1000 tapetut. 
Algallikad on seejuures võrdselt usaldusväärsed või -vääritud. 
Arv 200-300 tundub eriti väike võrreldes Leedu andmetega, kus Nõukogude pool kaotas omaenese tunnistustel 25 tuhat meest ehk sada korda enam. 
Leedulasi on aga ainult kolm korda rohkem kui eestlasi. 
Muide, kui liita kokku kõik käsiteldavas teoses esitatud mälestustes metsavendade käe läbi langenud, kelle arvu Laar pole ühelgi üksikjuhul kahtluse alla seadnud, saaksime tõenäoliselt rohkem kui 200-300. 
Leheküljel 86 nimetab Laar suuremeelsuseks ühe metsavenna järgmist puhtpraktilist mõttekäiku: Ära lase. 
Banditismi pole vaja. 
Meil on olnud senini päris rahulik elu metsas, aga pärast sarnast tapmist hakatakse külarahvast pinnima ja tehakse laiaulatuslikumaid haaranguid, mis võib meilegi raskusi tuua ja häirida me elu metsas. 
Peatükkides Laineharjal, Hirmus Ants ja teised ja Relvastatud Võitluse Liit piirdub Laar põhiliselt mälestuskatkete ja dokumentide üksteise otsa lükkimise ja refereerimisega. 
See on raamatule kasuks tulnud. 
Peatükis Elu metsas on kirjeldatud 
METSAVENDADE PUNKRIELU ARGI- JA PIDUPÄEVADEL. 
Näiteks peletatud igavust võrkude punumise, kudumise ja muu sellisega, mõni aga tegi käsitööd (lk. 136). 
Punumine-kudumine ilmselt käsitöö ei ole. 
Samas on metsavendade pidupäevi kujutatud väga paraadlikult. 
Tahaks ainult teada, kui paljudel juhtudel see kirjeldus tõele vastas. 
Minu ettekujutus metsaelust on palju argisem, igavam, mustem ja kangelaslikum. 
Ikka samalt leheküljelt loeme ka metsavendade poolt allatulistatud lennukitest. 
Allikaviidet lisatud ei ole. 
Varem pole sellistest saavutustest kusagil juttu olnud. 
Võib-olla ajas Laar lennukite tulistamise ja allatulistamise segi? 
Et see võimalik on, seda näitab juba raamatu järgmine lehekülg, millel revolvrist nagaan (õieti Nagant) on saanud, püstolautomaadist MP44 (Sturmgewehr) püstolkuulipilduja ja PPŠ-st (pistolet-pulemjot Špagina) vene kone ehk pepeška (lk. 137). 
Eespool selgub pealegi, et lennukeid tulistati automaatrelvadest ja kuulipidujaist (lk. 68). 
Ka järgnevates peatükkides (Linnavennad, Inimjaht, Viimane vastupanu, KGB võrgus ja Need, kes ei alistunud) 
ON LAAR EELKÕIGE KOOSTAJA OSAS. 
Nendes esitatud värvikas materjal vääriks põhjalikumat läbikirjutamist. 
Neis on palju kohutavat ja ülevat. 
Mõned märkused tuleb siiski teha. 
Leheküljel 170 esitab Laar 1947. aasta novembriks langenud või vangistatud metsavendade arvuks paljukorratud 8468. 
Ometigi peaks nüüdseks selge olema, et see arv sisaldab peale metsavendade ka kõiki teisi illegaalide kategooriaid, põgenenud Saksa sõjavangidest Vene desertööride ja röövima hakanud kotipoisteni. 
Segased on Laaril lood ka 1949. aasta märtsiküüditamise ohvrite arvuga. 
Esitades planeeritud (22326) ja tegelikult küüditatute arvu (raamatus 20498, õieti 20702), jõuab autor järeldusele, et küüditatute hulk oli esialgu ettenähtust suurem (lk. 172). 
Edasi väidab Laar, et küüditamisest pääsenute arv on tänini selgusetu, ja oletab, et neid oli paari tuhande ringis (lk. 173). 
Tegelikult on seda väga lihtne välja arvutada: lahutades küüditatute arvust nn. reservist võetute arvu (1323) ning jääk deporteerida kavatsetute arvust. 
Tulemus 2947 võikski olla ühel või teisel moel pääsenute arv, kui dokumentides esitatud algandmed on õiged. 
Ja miks nad ei peaks olema? 
Murranguline oli aasta 1952, mil julgeolek fikseeris metsavendade aktiivsuse vähenemist eelmise aastaga võrreldes pea kaks korda. 
Kui 1951. aasta detsembris oli metsavendade poolt pandud toime 16 aktsiooni, siis 1952. aasta jaanuarist mainitakse ainult 14 (lk. 186). 
Toodud arvud järgnevad kohe väitele ja peaksid seega näitama kahekordset või vähemalt olulist vähenemist. 
NII VÄIKE LANGUS EI NÄITA 
aga mitte midagi ja võib olla täiesti juhuslik, tingitud näiteks ilmast. 
... neli metsavenda panid edukalt vastu suurema sõjaväeüksuse vihastele rünnakutele. 
Lahingus langes mitu metsavenda, aga ööpimeduse katte all murdsid nad end siiski haardest välja (lk. 169, minu sõrendused - A.A.). 
Lk. 180-181 loeme lahingust metsavendade ja julgeoleku vahel, milles said aruande kohaselt surma seitse metsavenda kaheksast ja haavata kaks julgeolekutöötajat. 
Laar vaidlustab viimase arvu, sest lisaks oli kohalike inimeste mälestustel haarajatel kümmekond surnud, lisaks kahele haavatule. 
Mis aga peaasi, ühel metsavennal - Kalev Arrol õnnestus piiramisrõngast siiski välja murda. 
Operatsiooni juht ei soovinud aruannet rikkuda ja nii kanti K. Arro lihtsalt maha. 
Siin avaldub põlgus niinimetatud vaenlase allikate vastu. 
Kas M. Laar tõesti arvab, et julgeolekus kaadriarvestust ei peetud ja olnuks võimalik selliseid kaotusi ülemuste eest varjata? 
Ka ei ilmne aruandest, et keegi oleks maha kantud. 
Selles on selgelt öeldud, et kaheksast metsavennast hukkus seitse. 
Üks järelikult pääses. 
LÕPETUSEKS 
veel mõni sõna. 
Laar sai omal ajal tuntuks artiklite ja sõnavõttudega teemadel, mida paljud teised tol ajal veel tõestada ei söandanud. 
Ta tegi seda rohkem poliitiku kui ajaloolasena. 
Tema artiklid läksid Eesti ajalukku, aga kas ka ajalooteadusse? 
Metsavendade teema on pealegi liiga ulatuslik ja komplitseeritud ühemehetööks. 
Laari raamat vähendab kahjuks tõenäosust, et riik lähiaegadel esitaks tellimuse ammendava ülevaate koostamiseks metsavendlusest Eestis. 
Näiteks Eesti TA Ajaloo Instituudile. 
Ükski erakirjastus vaevalt aga sellist pikemaajalist uurimustööd finantseerida võtab. 
Metsavendade meeleheitlik võitlus võõra võimu vastu vajab aga jäädvustamist tulevastele põlvedele. 
ANDRES ADAMSON TÜ lähiajaloo kateedri magistrand 
Londonis plahvatas kolm pommi 
LONDON. 
Möödunud ööl toimus Londoni loodeosas Finchley Roadil kolm pommiplahvatust, mille tagajärjel sai kuus inimest klaasikildudest vigastada. 
Keegi ei võtnud vastutust terroritegude eest enda peale, kuid politsei kahtlustab Iiri Vabariiklikku Armeed (IRA). 
Politseid hoiatati toimuva eest telefoni teel kuus minutit enne plahvatusi. 
Iiri Vabariiklik Armee on korraldanud Londonis juba arvukalt plahvatusi, et protestida Briti ülemvõimu vastu Põhja-Iirimaal. 
AP-BNS 
Iraak ja ÜRO peavad läbirääkimisi kaubandusembargo tühistamise üle 
NICOSIA. 
ROLF EKEUS alustas ÜRO esindajana Bagdadis läbirääkimisi kolm aastat kestnud Iraagi-vastase kaubandusembargo lõpetamise üle. 
Eile kohtus Iraagi relvastuskontrolliga tegelev tippametnik Ekeus asepeaminister TAREQ AZIZIGA. 
Iraak taotleb kaubandusembargo tühistamist, väites, et ÜRO Julgeolekunõukogu nõudmised massihävitusrelva hävitamise kohta on täidetud. 
Ekeus on öelnud, et kui Iraagiga kokkuleppele jõutakse, on võimalik kaubandusembargo tühistamine kuue kuu jooksul. 
See annaks Iraagile taas võimaluse importida miljoneid barreleid naftat päevas. 
Selleks aga peab ÜRO olema veendunud, et Iraak ei hakka uuesti looma tuuma- ega keemiarelva. 
AP-BNS 
Miiniplahvatus Muqdisho lähedal tappis kaks USA sõdurit 
ROOMA. 
Somaalia pealinna Muqdisho lähedal sai eile miiniplahvatuses surma kaks ameerika sõdurit, teatas Itaalia uudisteagentuur ANSA. 
Pealtnägijate sõnul sõitis ÜRO rahuvalvesõduritele kuulunud auto miini otsa ja plahvatas põlema. 
Õnnetus toimus umbes saja meetri kaugusel linna sadamast. 
Juhtunu viib Somaalias hukkunud ÜRO rahuvalvesõdurite arvu 60-ni. 
Üldse on Somaaliase saadetud 27000 meest. 
Reuter-ETA 
India maavärinas hukkunute arv on arvatust väiksem 
LATUR. 
India maavärinas hukkunute arv võib olla väiksem kui esialgu arvati, teatasid eile riigi valitsuse esindajad. 
Politsei ja päästeteenistuse andmeil oli möödunud neljapäeval Maharashtra osariigis toimunud maavärinas hukkunuid umbes 30000. 
Osariigi peaministri Sharad Pawari sõnul on seni leitud 12000 surnukeha. 
Valitsuse esindajate hinnangul võib sellele lisanduda veel umbes 10000. 
Kohalikud võimud peavad aga võimalikuks, et paljud inimesed on maavärina üleelanud piirkonnast paanikas põgenenud ja asunud elama sugulaste juurde. 
Mitmed riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid on pakkunud oma abi maavärina ohvrite abistamiseks ja tagajärgede likvideerimiseks. 
New Delhi humanitaarabiteenistuse esindajate sõnul on ÜRO Lastefond teatanud 50 miljoni dollari väärtuses ravimite eraldamisest Indiale. 
Oma abist on teatanud ka mitmed Euroopa, Ameerika ja Aasia riigid. 
Reuter-ETA 
Põhja-Korea on valmis läbirääkimisteks Lõuna-Koreaga 
SOUL. 
Põhja-Korea tegi laupäeval ettepaneku taasalustada läbirääkimisi Lõuna-Koreaga, andes järele pikaajalisele rahvusvahelisele survele. 
Läbirääkimiste katkemise põhjuseks oli Põhja-Korea tuumaprogramm. 
Ilmselt alustatakse läbirääkimisi tuleval nädalal. 
Põhja-Korea peaministri Kang Song Sani ettepanekut läbirääkimiste jätkamise kohta peetakse ilmseks järeleandmiseks, sest varem oli Põhja-Korea jäigalt nõudnud, et Lõuna-Korea enne läbirääkimiste jätkumist lõpetaks iga-aastased sõjaväe ühisõppused Ameerika Ühendriikidega. 
AP-BNS 
Zviadistid suunduvad Tbilisi poole 
TBILISI. 
Gruusia ekspresidendi ZVIAD GAMSAHHURDIA pooldajad vallutasid eile veel kaks linna riigi lääneosas - Honi ja Vani. 
Linnad asuvad Kutaisi lähedal 236 kilomeetri kaugusel Tbilisist. 
ŠEVARDNADZELE ustavad jõud erilist vastupanu ei osutanud. 
Laupäeval kaotasid Ševardnadze jõud Poti linna Musta mere rannikul. 
Zviadistide rünnak nõudis kuus inimelu, 60 inimest sai haavata. 
Ekspresidendi pooldajad esitasid Kutaisi võimudele ultimaatumi, nõudes linna alistumist ja tee avamist pealinna Tbilisisse. 
Allumatuse korral lubasid zviadistid linna võtta jõuga. 
Kutaisi kaitset korraldab praegu Gruusia kaitseminister Georgi Karkarašvili. 
Eduard Ševardnadze kuulutas Gruusia pealinnas välja komandanditunni, eilseks välja kuulutatud parlamendi eriistung jäi ära. 
Zviad Gamsahhurdia jõud kontrollivad praegu praktiliselt kogu Lääne-Gruusiat ja on võimul Zugdidi, Poti, Hobi, Abasha, Senaki ja Honi linnas. 
Ševardnadze kutsus eile Gamsahhurdiat peatama vaenutegevust seniks, kuni lõpetatakse abhaasia põgenike väljavedu Mägi-Svaneetiast. 
Ševardnadze kuulutas Svaneetia eile hädapiirkonnaks. 
Sinna on kogunenud 100 tuhat põgenikku, kes lahkusid Abhaasiast pärast selle langemist apsuate kätte läinud nädalal. 
Gruusia liider ja parlament saatsid maailma riikidele palve abistada põgenikke. 
Läinud öösel suri külma ja nälja kätte vähemalt viis inimest. 
AP-Interfax-BNS 
Mägi-Karabahhi rahukõnelused lõppesid tulemusteta 
PARIIS. 
Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise (CSCE) egiidi all kuni reedeni Pariisis toimunud konsultatsioonidel Mägi-Karabahhi konflikti küsimustes ei jõutud üksmeelele konflikti reguleerimise võimalike teede suhtes. 
Mägi-Karabahhi Vabariigi välisminister ARKADI GUKASJAN süüdistas kõneluste nurjamises aserbaidžaanlasi, kuna just nemad olevat asunud mittekonstruktiivsele positsioonile. 
Aserbaidžaan esitas esmajärjekorras tarvitusele võetavate meetmete kohta oma graafiku, mis Gukasjani sõnul polnud kooskõlas tegelikkusega ja oli selgelt konfrontatsioonilise iseloomuga. 
See graafiku variant lükati Pariisis tagasi. 
Välisminister Arkadi Gukasjani arvates näitas Aserbaidžaani seekordne käitumine selgelt, milline pool on huvitatud konflikti rahumeelsest lahendamisest, milline aga üksnes sõnade tegemisest. 
Kogu vastutus võimalike tagajärgede eest lasub Aserbaidžaanil, rõhutas Gukasjan. 
Moskvast teatati, et Venemaa välisministeeriumi vahendusel on relvarahu Aserbaidžaani ja Mägi-Karabahhi vahel laupäeval pikendatud ühe kuu võrra. 
Konflikti osapooled on kokkuleppest tulevahetuse lõpetamise kohta seni kinni pidanud ning pikendasid seda nüüd kuni 5. novembrini. 
Interfax-BNS 
Sakslased tähistasid ühinemise kolmandat aastapäeva 
BERLIIN. 
Üle kogu Saksamaa toimusid eile pidulikud paraadid ja pidustused tähistamaks kahe Saksamaa ühinemise kolmandat aastapäeva. 
Televisiooni kaudu rahva poole pöördunud kantsler Helmut Kohl nimetas ühinemispäeva rõõmupäevaks ning kahe riigi ühinemist kingituseks. 
Ent kantsler tunnistas, et majanduse ja sotsiaalsete probleemide lahendamine Saksamaal võtab kauem aega ja maksab rohkem, kui inimesed algul arvasid. 
Koos president Richard von Weizäckeriga osales kantsler Kohl ametlikul tseremoonial Saarbrückeni linnas, kus ta kutsus kaasmaalasi üles vaatama tulevikku optimistlikult ning uue patriotismiga. 
Hoiatades neonatsismi eest, ütles kantsler, et ühinenud Saksamaa vajab uut patriotismi ja tervet rahvuslikku uhkust. 
Kantsler kutsus sakslasi üles koos töötama, et tuua maa välja majanduslikust seisakust. 
Kantsleri sõnul on väljavaated majanduse arenguks head. 
Saksamaa majandus ei ole sugugi tagasi läinud. 
Kuid me peame aru saama, et teised on edasi liikunud, lisas kantsler. 
President Richard von Weizäcker teatas oma teleesinemises, et Lääne-Saksa elanikud on mõistnud, et ühinemine nõuab ohvrimeelsust ja solidaarsust. 
Saksa parlamendi juhataja Rita Süssmuth ütles, et vaatamata seni täitumata lootustele on suurem osa sakslastest taasühinemise üle õnnelikud ega taha loobuda oma vabadusest ja ühtsusest. 
Reuter-ETA 
Bosnia serblased tühistasid kõik moslemitele tehtud järeleandmised 
BELGRAD, SARAJEVO. 
Bosnia serblaste parlament otsustas tühistada kõik hiljuti moslemitele tehtud järeleandmised, teatati eile Belgradist. 
Tanjug'i uudisteagentuuri andmeil otsustas Banja Lukas kokku tulnud Bosnia serblaste parlament mitte lubada ÜRO-le vaba õhukoridori Zagrebi ja serblaste piiramisrõngas olevate Bosnia linnade Tuzla, Derventa ja Bosanska Gradiska vahel. 
Samuti ei lubata ÜRO vaatlejaid Maglaj ja Tesanja linna piirkonda. 
Parlamendi otsusega on moslemid kaotanud juurdepääsu Sava jõele. 
Serblaste sõnul on nad valmis osalema rahuprotsessis, ent kuni lõpliku kokkuleppeni moslemitega käsitlevad nad praeguseid rindejooni kui riigipiire. 
Eile varahommikul langesid Sarajevost loodes asuvad Maglaj ja Tesanj tugeva serblaste suurtükitule alla. 
Belgradi raadio andmetel teatas Bosnia serblaste liider Radovan Karadzic, et juhul, kui ÜRO asub Horvaatias asuva Krajina enklaavi küsimustes Zagrebi poolele, võivad kõik Serbia riigid ühineda. 
Ainult nii tagame oma püsimajäämise, lisas Karadzic. 
Reuter-ETA 
Vanameelsed üritavad Moskvas võimu haarata 
MOSKVA. 
Umbes 10000 vanameelset demonstranti murdsid eile Moskvas läbi kõigist politseitõketest ja deblokeerisid Venemaa Ülemnõukogu hoone. 
Üks miilitsatöötaja tapeti meeleavaldajate poolt vintpüssilasuga, kolm said viga, kui neile sõitis otsa miilitsatõketest läbi murdmiseks kasutatud veoauto. 
Demonstrandid pühkisid OMON-i võitlejad tänavatelt. 
Võim läks nõukogude kätte, edastas BNS-i korrespondent sündmuspaigalt. 
Läbimurre sissepiiratud valge maja juurde toimus umbes kell 14.25 Eesti aja järgi. 
Hoone ees algas juubeldav miiting, kus esinesid Ülemnõukogu esimees Ruslan Hasbulatov ja parlamendi poolt presidendiks nimetatud Aleksandr Rutskoi. 
RUTSKOI KUTSUB RÜNNAKULE 
Aleksandr Rutskoi kutsus miitingul oma poolehoidjaid üles ründama Moskva linnavalitsust ja telejaama. 
Ta kutsus ka hoonet piiranud korrakaitsjaid tulema üle rahva poole y: Teil on jäänud vaid mõned sekundid. 
Rutskoi kinnitas, et kõigi miilitsatöötajate nimed on teada ning talle mitteallumise korral peavad nad vastutama oma tegude eest rahva ees. 
Meeleavaldajad ja rünnakrühmlased hakkasid moodustama gruppe, mis suundusid üle võtma linna erinevaid objekte. 
Nimetatud objekte praktiliselt ei kaitsta. 
Need inimesed ei peatu praegu millegi ees, kirjeldas olukorda BNS-i reporter. 
Valge maja kaitsjatel on erinevatel hinnangutel kuni 1000 automaat- ja muud tulirelva. 
Parlamendi esimehe Ruslan Hasbulatovi pressiesindaja Konstantin Zlobini sõnul oli nende poole üle tulnud juba 100 siseministeeriumi meest. 
Eelnevalt oli Hasbulatov teatanud, et president Boriss Jeltsiniga ei saa olla mingeid läbirääkimisi. 
Kurjategijaid tuleb karistada, ütles Hasbulatov ajakirjanikele peale jumalateenistust parlamendihoones. 
Ma ei saa oma au riivata...ega rääkida kurjategijatega. 
OMON PÕGENEB 
Kogunenud Lenini ausamba juures Oktoobri väljakul, alustasid meeleavaldajad liikumist valge maja poole, murdes end läbi miilitsakordoneist Krimmi sillal ja Zubovski väljakul. 
Kes iganes tõstab kätt Venemaa inimeste vastu, sureb! kihutas üks mässuliste juhte oma mõttekaaslasi üles. 
Meeleavaldajate surve ja kivirahe oli nii tugev, et OMON-lased olid sunnitud põgenema. 
Kiirendamaks jooksmist, jätsid mitmed neist maha oma kilbid ja soomusvestid, mis meeleavaldajate poolt hõisates kasutusele võeti. 
Meeleavaldajate esiridades liikusid rünnakrühmlased, kes lasid kokkupõrgetes käiku metallvardad ja süütepudelid. 
Muu tegevuse kõrval peksti segi enamiku teele jäänud autode aknaklaasid. 
BNS-i korrespondendi teatel oli nii meeleavaldajate kui miilitsa ridades kannatanuid. 
Meeleavaldajad osutusid edukaks vaatamata sellele, et miilits kasutas veekahureid, pisargaasi ja plastikkuule. 
VANAMEELSED BLOKEERIVAD LIIKLUST 
Rühm Ülemnõukogu saadikuid ja nende toetajaid tegi kella 14 paiku (Eesti aja järgi) katset blokeerida liiklust valge maja lähedal Smolenski väljakul. 
Seda meeleavaldajate gruppi juhtis ohvitseride ühenduse Štšit (Kilp) liider Vitali Uražtsev. 
Kasutades üleeilsetest meeleavaldustest jäänud barrikaadide jäänuseid, õnnestus demonstrantidel sulgeda liiklus umbes pooleks tunniks. 
OMON ajas meeleavalduse jõudu kasutades laiali. 
Vähemalt kaks vanemas eas demonstranti sai kehavigastusi, kuid neile osutati viivitamatult arstiabi. 
Ka Peterburis Paleeväljakul peeti täna meeleavaldus umbes 1500 vanameelse osavõtul. 
Kokkupõrgetest teateid pole. 
LÄBIRÄÄKIMISED ON UMMIKUS 
Laupäeval toimusid Venemaa õigeusu kiriku pea Aleksius II vahendusel Püha Daniili kloostris läbirääkimised valitsuse ja parlamendi esindajate vahel. 
Ent pühapäeva varahommikuni kestnud kõnelustel oli vähe edu. 
Parlament oli kindel oma nõudmisele, et enne relvade äraandmist tuleb hoone ümbrusest ära viia sõdurid ning puhastada see okastraattõketest. 
Ka nõutakse ajakirjanikele vaba juurdepääsu hoonesse. 
Parlamendi esindaja Ramazan Abdulatipovi sõnul läbirääkimised jätkuvad, kuid on rida raskusi, millest tuleb veel üle saada. 
Laupäeval valge maja piirkonnas toimunud kokkupõrgetes sai vigastada ligi 30 inimest. 
BNS/Reuter-ETA 
Jeltsin kuulutas Moskvas välja erakorralise seisukorra, miitingud linnas on keelatud 
MOSKVA. 
President BORISS JELTSIN kuulutas eile kella 16.00 Moskva aja järgi Venemaa pealinnas välja erakorralise seisukorra. 
Venemaa valitsus tegi samas avalduse, kus teatati, et Moskvas on edaspidi keelatud miitingud ja demonstratsioonid. 
Avalduses kinnitati, et valitsus peab minema jõu kasutamisele ning on andnud korralduse otsustavaks tegutsemiseks korra tagamisel linnas. 
Samas lubati, et valitsus teeb kõik edasise verevalamise vältimiseks. 
Linnas toimunut nimetati veriseks lööminguks. 
Presidendi pressiesindaja sõnul on Jeltsinil täielik kontroll Vene armee üle. 
Venemaa sise- ja julgeolekuministeeriumi esindajate sõnul on nad presidendile ustavad. 
Julgeolekuministeerium kontrollib olukorda, teatas ministeeriumi esindaja. 
BNS/Reuter-ETA 
Rutskoi rünnakrühmad vallutasid Moskva linnavalitsuse 
MOSKVA. 
Venemaa asepresidendi ALEKSANDR RUTSKOI ja tema kaitseministri VLADIMIR ATŠALOVI moodustatud rünnakrühmad vallutasid eile Moskva linnavalitsuse hoone. 
Endine VMN-i peakorter asub umbes poole kilomeetri kaugusel Venemaa Ülemnõukogu hoonest. 
Linnavalitsuse vallutamisele eelnes tulevahetus maja kaitsnud miilitsate ja ründajate vahel. 
Tulistati ka snaiperrelvadest lähedalasuvate majade katustelt. 
Ründajad kasutasid miilitsakordonite läbimurdmiseks nii veo- kui soomusautosid. 
Automaatide ja nuiadega varustatud ründajad tungisid hoonesse, peksid läbi mitu majas olnut ning vahistasid linnapea Juri Lužkovi abi Vladimir Bokseri. 
Kohe pärast linnavalitsuse vallutamist saabusid sinna rünnakrühmi juhtinud kindral Albert Makašov ja Boriss Tarassov. 
Makašovi korraldusel ei võta demonstrandid miilitsatöötajatelt relvi ära, vaid lubavad neil rahulikult lahkuda Krasnopresnenskaja kaldapealse piirkonnast. 
Juubeldavad rahvahulgad liikusid valge maja juurest USA saatkonna poole. 
Uue Arbati (endise Kalinini prospekti) poolt lähenesid uued demonstrantide hulgad. 
BNS/Reuter-ETA 
Moskva linnapea sõnul sai eile surma neli inimest 
MOSKVA. 
Moskva linnapea JURI LUŽKOVI sõnul on eile toimunud kokkupõrgetes saanud surma neli inimest. 
Linnapea lisas, et bandiidid on tapnud kaks miilitsat ja kaks siseministeeriumi sõdurit. 
Tema sõnul olid vanameelsed vallutanud linnavalitsuse hoone viis alumist korrust. 
Reuter-ETA 
Gorbatšov süüdistas Moskva kokkupõrgetes Jeltsinit 
MOSKVA. 
Endise Nõukogude Liidu liidri MIHHAIL GORBATŠOVI sõnul peaks president Jeltsin viima kõik relvastatud jõud Moskvast välja ja tühistama erakorralised seadused, teatas uudisteagentuur Interfax. 
Sündmused Moskvas on võtmas äärmiselt ohtlikku iseloomu. 
Konflikti laienemine viib traagiliste tagajärgedeni. 
Inimesed juba surevad, ütles Gorbatšov. 
Ma kordan veelkord, mitte kasutada jõudu, erakorralise olukorra kehtestamine mitte ei päästa olukorda,... vaid halvendab seda, lisas Gorbatšov. 
Reuter-ETA 
USA teatas oma toetusest Jeltsinile 
WASHINGTON. 
USA president BILL CLINTON teatas eile oma toetusest Venemaa presidendile BORISS JELTSINILE ning süüdistas vägivallas Jeltsini vastaseid. 
Ma olen endiselt veendunud, et USA peab toetama president Jeltsinit ning vabade ja õiglaste valimiste protsessi, ütles president. 
Me ei saa olla selles küsimuses kõhkleval seisukohal. 
Presidendi sõnul ei usu ta, et Jeltsin võimult tõugatakse. 
Reuter-ETA 
Saksamaa on mures Venemaal toimuva pärast 
BONN. 
Saksmaaa väljendas eile muret Vene miilitsa ja parlamendi toetajate kokkupõrgete pärast ning avaldas lootust, et olukord rahuneb. 
Valitsuse pressiesindaja sõnul on kantsler Helmut Kohl kursis sündmuste käiguga Moskvas. 
Valitsus on mures olukorra halvenemise ja vägivalla suurenemise pärast Venemaal, ütles pressiesindaja. 
Valitsus loodab olukorra peatset rahunemist. 
Reuter-ETA 
HOROSKOOP Esmaspäev, 4. oktoober 
KAALUD. 
Edasiminekut võimaldav päev neile, kes seotud kunsti ja üldse loomingulise tööga. 
Samas on aeg hea ka praktilisteks ettevõtmisteks (kuid mitte kl. 16-21-ni). 
SKORPION. 
Väga pingeline aeg on kella 16-21-ni. 
Neil tundidel ei tohiks alustada ühtegi olulist protsessi ega teostada tähtsat tehingut. 
Ka suhetes on sel aja pinget. 
Vähem armukadedust! 
AMBUR. 
Ühiskondlikus liinis võib ilmneda mingi soodne asjaolu, mis Sulle kasuks tuleb. 
Võimalus parandada oma imago t, ning avaldada muljet juhtkonnale ja bossidele (see kehtib kuni kella kolmeni). 
KALJUKITS. 
Rohkem võib tekkida võimalusi saada kõige selle osaliseks, mida Sa väärtustad ja hindad. 
Kunst, kirjandus ja muusika mõjuksid täna Su enesetundele üsna stimuleerivalt. 
Ebasoodsad tunnid on kl. 16-21-ni. 
VEEVALAJA. 
Päev peaks algama igati meeldivalt. 
Kuid hiljem võib päev kergelt ära vajuda. 
Edukad on need, kes seotud põllumajanduse, ehituse, parandamise ja restaureerimisega. 
Väga pingeline aeg kl. 16-21-ni. 
KALAD. 
Kuni pealelõunase ajani soodustab aeg infovahetust ja meeldivat suhtlemist. 
Õhtul võivad Sinus tekkida sisemised pinged ja barjäärid, mis raskendab teistega suhtlemist. 
JÄÄR. 
Praktiliste tegude päev. 
Päeva esimesel poolel on töö ja ühiskondliku positsiooniga seotud ettevõtmised edukad. 
Väga soodne oleks vahetada töökohta või tööstiili. 
SÕNN. 
Kuu liigub endiselt Sõnni märgis. 
Kuni kella kolmeni on suurepärane aeg lihtsalt olla, kuna oled sisemiselt vaba ja loomulik. 
Kl. 16-21-ni muutub olukord täiesti vastupidiseks. 
Nendel tundidel võiks teha rasket füüsilist tööd. 
KAKSIKUD. 
Ideaalilähedane päev kinnisvaratehinguteks ja kõigeks selleks, mis seotud maa, põllumajanduse ja ehitustegevusega. 
Parim päev ka kodu kaunistamiseks ja mööbli ostmiseks. 
VÄHK. 
Hea päev suvaliseks kollektiivseks tegevuseks, grupitööks. 
Sul on ka silma ilu jaoks ning Sa märkad rohkem oma partnerite häid omadusi. 
Aeg kl. 16-21 ebasoodne. 
LÕVI. 
Rahaasjad võivad ootamatult hästi edeneda. 
Omand valmistab Sulle kas ootamatusi või teeb rõõmu. 
See võib avalduda ka ainult psühholoogilisel tasandil - näed rohkem head kui halba. 
Õhtu pingeline. 
NEITSI. 
Vajaduse korral võid endale tähelepanu tõmmata ja muljet avaldada. 
Soodne päev daamidele, kes mõjuvad täna eriti intrigeerivalt. 
Õhtul võib esineda stressi. 
OKTOOBER 
Rahvapäraselt kutsutakse oktoobrit viina-, pori-, vihma-, sügise-, rooja-, kulu-, lehevarisemise-, koolja-, hingede- ja simunakuuks. 
Kogu oktoobrikuu jäi nn. hingedeaja sisse. 
Põllutööd olid lõpetatud, koltunud lehed varisesid, teed muutusid poriseks, kestis rehepeks ja tegeldi ilmaennustusega pikemaks perioodiks. 
Räpinas öeldi, et kui oktoobrikuus müristab, siis on oodata pikka, sooja sügist. 
Amblas öeldi, et kui porikuul pääsukesed lahkuvad, siis tuleb varsti külm. 
Pühalepas peeti oktoobrikuud edukaks kalapüügiajaks. 
Karulas öeldi, et hingedekuus sündinud on õnnelapsed. 
Pilistveres öeldi, et viinakuu laps on hästi kraps. 
Rahvakalendri tähtpäevade poolest on oktoober aasta kõige vaesem kuu. 
Mainimist väärib Simunapäev 28. oktoobril. 
Simunapäeva traditsioon väljendub lauses Siim teeb sillad soode peale. 
Sellega väljendatakse jääkatte tekkimise ja talveteede kujunemise eeldusi. 
Vanarahvas väitis, et rukist võib külvata kuni Simunapäevani. 
Oktoobrikuu kosmiliste võngete number on 5. Sellised võnked soodustavad kiireid lühiaegseid muutusi, suhtlemist ja reise. 
Nende võngete koosmõju isiklike võngetega on eriti soodus neile, kes on sündinud: 1.,6.,10.,15.,19.,24. või 28. jaanuaril; 
5.,9.,14.,18.,23. või 27. veebruaril; 
4.,8.,13.,17.,22.,26. või 31. märtsil; 
3.,7.,12.,16.,21.,25. või 30. aprillil; 
2.,6.,11.,15.,20.,24. või 29. mail; 
1.,5.,10.,14.,19.,23. või 28. juunil; 
4.,9.,13.,18.,22.,27. või 31. juulil; 
3.,8.,12.,17.,21.,26. või 30. augustil; 
2.,7.,11.,16.,20.,25. või 29. septembril; 
1.,6.,10.,15.,19.,24. või 28. oktoobril; 
5.,9.,14.,18.,23. või 27. novembril; 
4.,8.,13.,17.,22.,26. või 31. detsembril. 
Viinakuu planeediseisude mõjul võivad inimesed muutuda asjalikumaks ja tõsisemaks. 
Terve kuu vältel on Merkuur ja Marss Skorpioni tähtkujus. 
Selline planeetide seis aktiviseerib meis peituvat energiat ja ettevõtlikkust, võib süvendada soovi tegelda kõigega põhjalikult. 
Eriti edukaks võib kujuneda oktoobrikuu esimene nädal, mil Merkuur on Marsiga konjunktsioonis. 
Lisaks eelöeldule hakkab alates 8. oktoobrist mõjuma Jupiteri ja Saturni trigoon. 
Sellised planeetide seisud soosivad eduvõimalusi mitmesugustes läbirääkimistes, raha- ja kinnisvaraga sooritatud tehingutes ning lepingute sõlmimises. 
Loodetavasti on oktoobri algul enamik inimestest ettevõtlikud ja julged, puudu võib jääda delikaatsusest ja paindlikkusest. 
Alates viinakuu teisest nädalast mõjuvad planeetide seisud enamikule ägedust ja impulsiivsust kahandavalt. 
Peaksime olema rahulikumad ja asjalikumad. 
Oktoobrikuu teise poole planeetide seis soosib suhtlemist ja võib soodustada heade perspektiivsete pakkumiste saamist. 
Viinakuu kolmanda nädala planeetide seis soosib äritegevust ning operatsioone arvutustehnikaga. 
Alates 25. oktoobrist liigub Merkuur retrograadselt ning Marss moodustab kvadrantseisu Saturniga. 
Sellise planeetide seisu korral on kalduvus muutuda hajameelseks ja tähelepanematuks, mis omakorda võib kaasa tuua ohu teha kirjatöödes ning dokumentide vormistamisel rohkesti vigu, samuti võivad pingestuda suhted inimeste vahel. 
Seega pole soovitav kuu lõpuks planeerida tähtsaid tehinguid ja ettevõtmisi, pigem võiks veidi rohkem puhata ning järele mõelda. 
MILVI KOPLUS 
Eelmine Ivi Eenmaa kollektsioneeris rahva kunstiväärtusi 
Hiljuti oli Eesti Rahvusraamatukogu direktrissil Ivi Eenmaal tähtis päev - teoks sai tema ammune unistus ja raamatukogu avas pidulikult uksed kõigile külalistele. 
Ehitamine kestis läbi viie Eesti valitsuse ja Ivi Eenmaal jätkus kannatust üle elada need kõik. 
Valitsused tulevad ja lähevad, raamatukogu jääb. 
Pärast pikka kannatusteaega on mõistlik vaadata ka seda, millised maavälised mõjud Ivi Eenmaad tema kohustusterohkes elus saadavad. 
Ivi Eenmaa on sündinud Kaksikute tähtkujus Vesikitse aastal. 
Sünnitähtkuju annab talle mitmekülgsed vaimsed huvid ja võimed, hea suhtlemisoskuse ja kiiruse. 
Sünniaasta suurendab Kaksikute tähtkujus sündinute võimet üheaegselt tegelda mitme asjaga, võimendab niigi suurepärast suhtlemisoskust ning lisab teatraalsust. 
Ka kosmilised mõjutused annavad tugeva suunitluse vaimsusele ja idee teenimisele ning soovi leida igas olukorras kooskõla teistega. 
Ivi Eenmaa vajab enda lähedusse häid sõpru ja kaaslasi ning ta oskab neid ka ise leida. 
Kosmiliste mõjutuste poolest on talle antud harmooniline iseloom ja iluarmastus, kõrged loomingulised võimed, tohutu energia ning oskus saavutada heaolu nii enda kui teiste jaoks. 
Ivi Eenmaa ees- ja perekonnanime kosmiline koosmõju soosib vaimsust ja teadmiste omandamist. 
Eesnimi kannab endas läbi pingutuste kuulsusele viivaid mõjutusi. 
Druiidide horoskoobi järgi on tema puu saar. 
Selle märgi all sündinud on arukad, elegantsed, sõltumatud ja armastuses suured egoistid. 
Nad oskavad naerda eluraskuste üle, neile meeldib veidi mängida saatusega. 
Seejuures on neile suureks abiks neis hästi arenenud intuitsioon. 
Asteekide horoskoobi järgi kaitseb teda Tuule jumalus, kes kingib tarkust, leidlikkust ja edu. 
Tema märk on madu. 
Selle märgi all sündinud on head suhtlejad. 
Ivi Eenmaa peaks saatusemärkide järgi olema valmis abistama ning meeleolu parandama. 
Sama märgi all sündinud inimesed on tundlikud ja armastuses truud, neil on kalduvus suhtuda ellu kui lõputusse näitemängu. 
Eelmises elus sündis Ivi Eenmaa Inglismaal umbes 1475.a. 
Ta oli tagasihoidlik, julgustamist vajav naisterahvas, kes tegeles rahva kunstiväärtusega vara kollektsioneerimisega. 
Tema ülesanne eelmisest elus käesolevasse on aidata nõrgemaid ja haigemaid. 
Selle ülesande täitmisel kasvavad aitaja enda võimed. 
MILVI KOPLUS 
CONTACTS '93 kolis Tartust Tallinna 
Reedel avas Soome Turu Messikeskus Eesti Näituste Valges paviljonis messi Contacts '93, mis toimus 24.-26. septembril sama nime all Tartus. 
SOOMLASED SOOVIVAD KOOSTÖÖD KÕIGI LÄÄNEMEREMAADEGA 
Messi avades ütles Turu Messikeskuse kommertsdirektor Klaus Järvinen, et see on vaid osa pikaajalisest koostööst Soome Turu regiooni ja Tartu-Tallinna vahel. 
Tahame arendada ühistegevust terves Läänemere piirkonnas, selgitas ta tulevikusihte. 
Korraldajad väljendasid rahulolu Tartu messi tulemustega. 
Tartu messil osales 40 ettevõtet ja näitusel käis 3000 inimest. 
Oli palju otsemüüki, paljud firmad leidsid oma toodangule vahendajad ja sõlmisid lepinguid edaspidiseks, kinnitas Järvinen. 
Vahepeal huvi ettevõtmise vastu kasvas ja Tallinnas osales juba rohkem ettevõtteid. 
KÕIK SOOME FIRMAD EI JULGE EESTI TURULE TULLA 
Reklaamifirma Idea Development esindaja Timo Kruskopf, kes näitusepinda Soomes müüa aitas, ütles, et huvi Eesti turu vastu on sealsete ettevõtjate hulgas suur. 
Samas tunnistas ta, et Eesti praeguse olukorra suhtes valitseb küllaltki suur teadmatus, mistõttu Soome firmad ei julge siia tulla. 
Järgmiselt kontaktmessilt tuleval aastal loodab ta enda sõnul enamat, sest selleks ajaks on ehk infopuudus vähenenud. 
Tallinnas toimus mess Contacts '93 teist korda. 
Esindatud olid väga erinevad majandusharud. 
Lännen Tehtaat ekspordidirektor Andrzej Kral-Leszczynski tutvustas oma 650 miljoni marga suuruse käibega tehast, mis valmistab kasvuhoonesisustust, ekskavaatoreid ja maaparandusmasinaid. 
Põhiliselt läheb firma toodang itta. 
Baltimaade turu uurimist alustasid tehase esindajad enda sõnul Eestist. 
Turu tehas Prafit toodab alumiiniumprofiile ja kauplusesisustust. 
See suhteliselt väike tehas tuli oma esindaja Reijo Pesoneni sõnul siia oma toodangut näitama ja koostööpartnereid otsima. 
Tulevikus on meil plaanis avada Eestis oma müügiesindus ja ehk isegi tootmine käivitada, ütles ta. 
SOOME PIANIINOD VÕIVAD EESTIS HÄSTI KAUBAKS MINNA 
Külastajate tähelepanu köitsid Hellas Piano toodangunäidised. 
Kalleid pianiinosid valmistav perefirma oli messile tulnud elektriorelitega, millel soovijad ka kohapeal musitseerida võisid. 
Kõige odavama neist sai 950 krooni eest, suuremad maksid üle paari tuhande. 
Matti Mäkela väitel tahab tehas Tallinnas avada oma kaupluse, mis esindaks firmat terves Baltikumis. 
Ka Turu Messikeskus ise annab keskmise ettevõtte mõõdu välja. 
Suurem aktsiapakk on Järvineni sõnul Turu Kaubanduskoja ja Turu linna käes, palju on omanike seas ettevõtjaid. 
Turu Messi ruumipind on 24000 ruutmeetrit ja kogupindala 20 hektarit, parkimisplatsile mahub korraga 3000 autot. 
SIRJE NIITRA 
Konkurentsiamet jääb ilmselt Rahandusministeeriumi alluvusse 
Rahandus-, Majandus- ja Justiitsministeeriumi esindajate osavõtul neljapäeval peetud arutelu tulemusel tehakse valitsusele ettepanek jätta konkurentsiamet Rahandusministeeriumi haldusalasse. 
Lõpliku otsuse teeb valitsus ilmselt alanud nädalal, ütles BNS-ile justiitsminister Kaido Kama. 
Kama ütles, et nii Rahandus- kui Majandusministeerium soovis Hinnaameti baasil loodavat konkurentsiametit näha enda haldusalas ning nad esitasid selleks veenvaid argumente. 
Kuigi vaidluses vahendajana esinenud justiitsminister tegi ettepaneku Rahandusministeeriumi kasuks, jäi Majandusministeerium eriarvamusele, nentis Kama. 
Majandusministeerium kinnitas, et järelevalve konkurentsi üle on majanduspoliitika osa. 
Rahandusministeerium leidis, et Majandusministeerium haldab seni suurt hulka riigiettevõtteid, mis tegutsevad turul monopolistina ning on seetõttu asjast huvitatud pool. 
Kama ütles, et lähemal ajal on oodata teravaid vaidlusi veel ühe uue asutuse - tarbijakaitseameti - kuuluvuse üle. 
Tehtud on igasuguseid ettepanekuid: ühendada see amet esialgu konkurentsiametiga, allutada see iseseisva ametina Rahandusministeeriumile või anda hoopis mõne sõltumatu ministeeriumi (näiteks Sotsiaalministeeriumi) alluvusse. 
Valimiskonkurentsi eest tasub maksumaksja 
Lähenevateks valimisteks valmistumisel pole üllataval kombel ükski kaalukamatest poliitilistest rühmitustest pööranud vähimatki tähelepanu maksumaksjast tarbija ebakindlale ja määramatule seisukohale Eesti ühiskonnas. 
Valituks saada ihkavad lauljad, näitlejad, sportlased, ajakirjanikud ja (pool)elukutselised poliitikud on valimisvõitluses veel viie aasta eest domineerinud treialid välja vahetanud. 
Pealiskaudne ilusõnatsemine inimläheduse asemel on valimisplatvormidesse alles jäänud. 
Eesti kodanikust maksumaksja või maksumaksjast kodanik saab endiselt alles tükk aega pärast valimisi teada, kui palju tasuta lastekontserdid, poole hinnaga kohvijoomised ja vastutahtmist postkaste ummistavad välismaal trükitud läikivad ilupildid kandideerijate naeratavate nägudega talle maksma on läinud. 
Või, mis Eesti poliitikaelus sootuks tavalisem, jääb see kõik tavavalija eest igaveseks varju. 
Seni pole Hommikulehe tarbijatoimetus kohanud ühtegi sümpaatset poliitikureklaami, kus äravalitute hulka pürgiv kandidaat muu hulgas lubaks järgmisteks valimisteks valimisreklaami osa partei või liikumise eelarves oluliselt vähendada. 
Kui soliidsed kauplused lettidel leida olevaid tooteid sageli sama mõõdutundetult reklaamivadki, nagu paljud potentsiaalsed valitavad iseennast, ei maksa tehtud müstilisi kulusid kinni ühiskond, vaid kaupluse omanikud. 
Hiljem saavad kaupmehed tehtud kulud muidugi kaudselt mitmekordselt sisse nõuda. 
Inimestelt, kes vabatahtlikult soostuvad nende firmas ostjaks hakkama. 
Võib-olla ei pea lugupeetavad kandidaadid tarbijat ja tema õigusi millekski just seepärast, et kardavad end hiljem lisaõigusi saanud tarbija ees oma priiskavmõttetut reklaamikäitumist õigustades saamatuna tunda. 
SOODUSMÜÜK 
Ka viis või kümme protsenti tavalisest madalamate hindadega kaubad toovad kauplusesse rekordarvu vaatajaid ja ostjaid. 
Paariks päevaks alla lastud hindadega sooduspakkumise nädalalõpp annab kaubandusprofessionaalide hinnangul soodsate asjaolude kokkulangemisel käibe, mis on võrreldav tavaliste hindadega kuumüügist saadud käibega. 
Väike sügisallahindlus näitab, et kaupmehel läheb hästi ja ta on valmis austatud klientidele seda kinnitama. 
SAKSA KULTUURIPÄEVAD 
Saksa maksumaksjate raha eest Eestisse, Lätti ja Leetu toodud esinejad ja näitused kuuluvad Saksa tipptasemesse. 
Sümpaatsel moel on suure Saksamaa kultuur (peamiselt küll riigi lääneosast) Eestisse jõudnud kardetud suurema venna hoiakuta. 
Väidetavalt kultuurist väsinud ja peaasjalikult rahateenimisele pühendunud Eestis sai Saksa kultuurinädal parema vastuvõtu osaliseks kui skeptikud oletasid. 
RAAMATUKOGU 
Eestis on väga palju väärt raamatuid, ajalehti ja ajakirju, millega kursisolek võiks nii töö- kui eraelus kasuks tulla. 
Kuigi mõnesse väikesesse raamatukokku eksib külastajaid vaid paar-kolm korda nädalas, on suuremate linnade hea varustuse ja laia valikuga raamatukogud tavaliselt rahvarohked. 
Rahvusraamatukogu Tõnismäel, mida on maksumaksjate raha eest ehitatud asjatuks pompöössuseks nimetatud, on vajalike lisateenuste ja asjatundlike kaastöölistega tallinlaste kultuuripildi osaks saanud. 
TARBIJAKAITSE 
Kliendil, ostjal ja tarbijal peaks mõistuspäraseid soove esitades ja nende eest tasudes alati õigus olema. 
Põhjamaades ja kaugemalgi Euroopas populaarne ja mõjuvõimas tarbijakaitseliikumine hakkab tuntust koguma ka Eestis. 
Kuigi tarbijakaitseseaduse väljatöötamisel ja vastuvõtmisel valitsus tarbijakaitsjate endi sõnul nende arvamust kuigi oluliseks ei pidanud, tunnevad tarbijakaitsjad õigustatult, et neid on vaja. 
Praegu on suurem osa Eestis tarbijakaitsega liitunutest keskealised ja vanemad inimesed, noorte vähest huvi võib seletada liikumise väikese atraktiivsuse ja kohati veidi ebaselgelt seatud eesmärkidega. 
VALESTI AJASTATUD REKLAAM 
Kui septembri lõpus kutsub reibas telehääl reklaamipausi ajal meeldivalt jahutavat mahlajääd või šokolaadijäätist ostma, võivad Eesti potentsiaalsed tarbijad seda mõnitamiseks nimetada. 
Kui linnakorteris on kolmteist soojakraadi ja õues veel poole vähem, ei suuda ilmselt ka kõige asjatundlikumalt kokkuseatud reklaamilõik inimesi ohtralt külma jäätist tarbima meelitada. 
Samavõrra koomiliselt mõjuks ehk vihmavarjude müügikampaania Saharas või bikiinireklaam polaaralade elanikele. 
POMMIPLAHVATUS 
Eestis igapäevaseks tavasündmuseks muutunud pommiplahvatused välisesinduste ees, kaubanduskeskustes, erakorterites, autodes ja pisikioskites muudavad Eesti investeerijale ebausaldusväärseks. 
Eesti pommipanijad reeglina ei teata, miks ja kus järgmine lõhkekeha plahvatab. 
Pommiplahvatuste hooajast lõikavad ilmselt kõige enam kasu koolilapsed. 
Septembri algusest alates edastab anonüümne helistaja pommiähvarduse just ülekooliliste raskete testide või kontrolltööde päeval. 
Väljamõeldud pommiga terroriseerimine on moeks saanud ka Eesti kinodes ja lehetoimetustes. 
1. OKTOOBER 
Möödunud nädala reedel pidas suur osa tööstuskaubapoodidest ilusa ilma puhul või mingil salapärasel põhjusel sanitaar- või inventuuripäeva või sulges uksed põgusaks ühepäevaseks remondiks. 
Kui iga ostja, kes tunneb end kaupluse ootamatu üleplaanilise puhkepäeva tõttu tülika uudistajana, mõnusa ilma tõttu suletud poe ette pahameele väljenduseks ühe telliskivi asetaks, oleksid müüjate huve ostjate omadest olulisemaks pidavate äride uksed mõne tunni jooksul kipaka kivimüüri taha peitunud. 
Kui müüjad sulgevad poe terveks pikaks päevaks, et müügilolevad raamatud või kingad kokku lugeda, ei tööta nad ilmselt ostjate heaks. 
AMEERIKASSE AUTOT OSTMA 
Hommikulehele teadaolevatel andmetel pakub vähemalt üks Eesti reisikorraldusfirma võimalust umbes 45000 krooni eest USA-sse lennata, et sealt otse autodealeritelt auto kauplusehinnast kuni kolmandiku võrra odavamalt osta. 
Hinna sisse kuulub tõlgi asjatundlik abi ja lennupiletid, kuid auto laevas Ameerikast Eestisse sõidutamise ja tolliformaalsuste eest peab autoostja juurde maksma. 
Tavaliselt ostetakse pikematelt välisreisidelt kaasa väiksemamõõdulisi ja odavamaid suveniire. 
Odavaim Fiat maksab 80 keskmist kuupalka 
Neljapäeval avasid Eesti teede- ja sideminister ANDI MEISTER ja Fiati esindaja GIUSEPPE DI MARCO Fiat Auto esinduse Tallinnas. 
Andi Meister ütles autosalongi avamisel, et autoturg on Eestis kõige kiiremini arenev turg. 
Autode arv Eestis on plahvatuslikult kasvanud, mistõttu Eesti otsustajate teadvusesse peaks jõudma tõsiasi, et tuleb mõelda, kuidas Eesti teid ja tänavaid suureneva autovoolu vastuvõtmiseks ümber ehitada, ütles ta. 
Fiat on odav, ökonoomne ja töökindel rahvaauto, ei jäänud Meister autosalongi avamisel erapooletuks. 
Fiati ametliku Eesti-esindaja aktsiaseltsi KAR Auto juhatuse esimees Kaido Kõrm ütles, et odavaim Fiati mudel, Fiat Uno maksab Tallinna müügisalongis koos käibemaksuga 89000 Eesti krooni. 
Palgastatistika järgi maksab odavaim Fiati mudel seega 82 Eesti keskmist kuupalka. 
Kõrmi sõnul peab KAR Auto Eesti pankadega läbirääkimisi, et autosid ka järelmaksuga müüma hakata. 
Järelmaksuga müüki loodame alustada juba paari nädala pärast, väitis ta. 
Praegu on firma autosalongis müügil Fiati odavamad mudelid Uno, Tipo ja Tempra. 
Kallimad autovariandid Crom ja Ducato tulevad Eestis müügile edaspidi. 
Kõrmi sõnul loodab Fiat Eestis klientide hulgas näha eelkõige Eesti ostjaid. 
Idasuhetel meie firma perspektiive ei näe, ütles ta. 
KAR Auto esindajate sõnul soovib firma Eestis aastas müüa vähemalt sada Fiatit. 
Kõigile müüdud autodele garanteerib ametlik esindaja ka remondi. 
Kõrmi väitel lubab firma koostöö Leedu ja Soome partneritega varuosade hindu Eesti autoomanikule vastuvõetaval tasemel hoida. 
Giuseppe Di Marco hinnangul on Fiatile odavam originaalvaruosi osta kui ükskõik millisele teisele Euroopas toodetud sõiduautole. 
Di Marco sõnul pole tähtis, kui palju autosid esindussalong Eestis müüb. 
Oluline on, et ostjad oleksid õnnelikud, lisas ta. 
Eestis tegeleb Fiati reklaami, tutvustamise ja PR -iga teleajakirjanik Kalle Mihkels. 
TARMO MÜÜRSEPP 
Lätis on 2850 mobiiltelefoniomanikku 
Lätis on registreeritud 2850 mobiiltelefonikasutajat, ütles aktsiaseltsi Latvijas mobilais telefons kommertsdirektor MAIJA OZOLA. 
Ozola sõnul on see tulemus väga hea, kuna firma arvestas selle aasta lõpuks vaid poolteise tuhande kliendiga. 
Mobiiltelefonide müügiga tegeleb Lätis praegu 15 tuntud kompaniid esindavat firmat. 
Lätis töötab Põhjamaades toimiv sidesüsteem NMT-450 (Nordic Mobil Telephone). Oktoobris kavatseb Latvijas mobilais telefons BNS-i teatel asuda rahvusvahelise numbrilise sidesüsteemi GSM sisseseadmise ettevalmistamisele. 
Eestis on NMT-tüüpi mobiiltelefonidel üle 5000 abonendi. 
Pepsi-Cola välistab kokkulepped mängufiasko lahendamiseks 
Pepsi-Cola, keda ründavad Filipiinidel korraldatud ja äpardumisega lõppenud pudelikorgi numbrimängus osalenud tarbijad, teatas, et jätab asja lahendamise kohtu hooleks. 
Rohkem kui kümme tuhat vihast tarbijat on andnud kohtusse korporatsiooni Pepsi Cola Bottling Inc., kes on kohalik Pepsi villija, kuna viimane ei taha võitjatele auhinnarahasid välja maksta. 
Möödunud aastal algatatud numbrimängus lubas Pepsi neile õnnelikele, kelle korgil leidus number 349, auhinnaks miljon peesot (35700 USA dollarit). 
Kui võidukorkide omanikke tekkis sadu tuhandeid, teatas kompanii, et tegemist on arvutiveaga. 
Kompanii sõnul maksis Pepsi Cola Bottling Inc. hea tahte avaldusena välja üheksa miljonit dollarit 500000 349 korgi omanikule. 
Firma konsultant Raul Contreras ütles Reuter-ETA teatel, et mingeid edasisi läbirääkimisi pole kavas pidada ning asi jääb kohtu otsustada. 
Ta lisas, et kuigi kohtusse on antud üle 10000 süüasja, on 7400 neist tagasi lükatud ja ainult üks hagi algatatud. 
Contreras süüdistas protestijaid ka kompanii kontorite ja veoautode vastu suunatud pommiintsidentides, milles kaks inimest sai surma. 
Kompanii toetub tarbijatega suheldes tänavuaastasele õigusministeeriumi otsusele, mille kohaselt puudub kriminaalasja algatamiseks alus, kuna Pepsi ei pannud toime tahtlikku pettust. 
Fiat vajab miljardeid dollareid uut kapitali 
Kahjumiga töötav Itaalia autofirma Fiat SpA teatas, et vajab viit biljonit liiri (3,1 miljardit dollarit) uut kapitali, et saada üle praegusest kriisist. 
Fiat tegi Itaalia börsil ajalugu teatades, et pakub aktsionäridele müüa aktsiad ja ostuoptsioone 4,3 biljoni liiri (2,7 miljardi USA dollari) suuruses summas. 
Tegemist on kõigi aegade suurima eelisostupartiiga Itaalia börsil. 
Ülejäänud raha, mis kulub Fiati ambitsioonika uute automudelite projekti finantseerimiseks, tuleb suurinvesteerijatelt - Itaalia kindlustusfirmalt Assicurazioni Generali ja Prantsuse firmalt Alcatel Alstholm. 
Fiat SpA esimese poolaasta kahjum enne maksude mahaarvamist oli 966 miljardit Itaalia liiri (603 miljonit USA dollarit). 
Möödunud aasta samal perioodil oli kompanii kasum 655 miljardit liiri (409 miljonit dollarit). 
Fiat, mis on ühtlasi Itaalia suurim erakompanii, kulutab aastakümne lõpuks ligikaudi 40 biljonit liiri (24,8 miljardit dollarit) uute autode väljalaskmisele ja tootmise tõhustamisele. 
Firma uus mudel Punto tuleb Reuter-ETA teatel novembris müügile Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias. 
Raepank avas Tallinnas uue pangasaali 
8,2 miljoni krooni suuruse aktsiakapitaliga Raepank avas reedel Tallinnas uue pangasaali. 
Aastavahetuseks kavatseb pank avada Tartus harukontori, mis edaspidi peaks kujunema panga regionaalseks keskuseks Lõuna-Eestis. 
Raepanga korrespondentpangad on Svenska Handelsbanken, Kansallis-Osake-Pankki, Union Bank of Finland ja Hansapank. 
Lähinädalatel soovib pank luua sidemeid USA, Taani, Hollandi, Belgia, Saksa ja Prantsuse pankadega. 
Käesoleva aasta 3. märtsil asutatud panga töötajate märksõnad kliendiga suhtlemisel on panga infomaterjalide alusel soojus, sõbralikkus ja värvilisus. 
Juhatuse esimees Peeter Luik kinnitas reedel Raepanga uues saalis külalistele esinedes, et kolmandik Raepanga umbes viiekümnest töötajast tegeleb pangas turvalisuse tagamisega. 
Teine kolmandik tegeleb panga olevikuga ja kolmas kolmandik panga tulevikuga, ütles ta. 
TARMO MÜÜRSEPP 
Eesti šampanjavalik polegi nii kesine 
Eelmisest Hommikulehe Veiniaabitsast sai lugeja Eesti kesisest šampanjaturust tegelikust veelgi trööstituma pildi. 
Tegelikult on šampanjavalik Eesti kauplustes ühe sordi võrra suurem, kui Hommikuleht teatas. 
Tallinna kaupluse Jalutaja esindaja kinnitusel on Louis Roedereri firma šampanja nende veinipoes Hommikulehe vastupidisest väitest hoolimata saadaval. 
Tallinna Sadam ei hakka korraldama praamiühendust saartega 
RAS-i Tallinna Sadama juhatus otsustas reedel, et Eesti saarte vaheline praamiühendus peab jääma Eesti Merelaevanduse alluvusse. 
Seega lükkas Tallinna Sadam tagasi Eesti Merelaevanduse ning Saare, Hiiu ja Lääne maakonna juhtide ettepaneku võtta praamiliiklus enda hallata. 
Tallinna Sadamale alluvad ka Lääne-Eesti sadamad, mille vahel praamid kurseerivad. 
Tallinna Sadama juhatuse liige Indrek Kannik ütles BNS-ile, et praamiliiklus kuulub otseselt Eesti Merelaevanduse tegevusvaldkonda. 
Kannik lisas, et Eesti Merelaevanduse argumendid jäid talle arusaamatuks. 
Praamiliiklus on kahjumit tootev tegevus, mida riik peab niikuinii doteerima, ütles Kannik. 
Aastas tehakse praamidele kulutusi 27 miljoni krooni ringis, millest 17 miljonit kaetakse riigieelarvest, 6 miljonit piletimüügist ja 3-4 miljonit krooni läheb Eesti Merelaevanduse kahjumisse. 
Leedu põllumehed plaanitsevad üldstreiki 
Kui kriitiline olukord Leedu põllumajanduses oluliselt ei parane, kuulutavad põllumehed 5. oktoobril välja üldstreigi, hoiatasid streigikomitee esindajad läinud nädala reedel Leedu põllumajandusministrit RIMANTAS KARAZIJAT. 
Streigikomiteelased tõdesid, et mõned töötlemisettevõtted vähendavad omavoliliselt piima, liha ja teravilja kokkuostuhindu. 
Peale selle on töötlejad tootjatele võlgu suuri summasid. 
15. septembriks oli töötlejate võlg tootjatele - 70,2 miljonit litti - kuu algusega võrreldes vähenenud 27 protsenti, teatab Baltija -ETA. 
Lätis alustab tööd uus eralennufirma 
Reedel alustab Lätis tööd erakätes olev lennukompanii Riga Airlines Express (RIAIR). 
Kompanii hakkab kasutama uusi lennukeid Saab 340, teatas firma president Maris Karklins. 
Esimesena avab RIAIR liini Riia-Oslo ja 11. oktoobrist algab liiklus liinil Riia-Amsterdam. 
Lennufirma teeb ka tšarterreise ning kaubavedusid ja pakub Läti tingimustes uudset võimalust kaheksakohalise väikelennuki rentimiseks. 
Lennufirma RIAIR asutajad on JS Software House Riga, Interlatvija ning Swiss Infologistik Systems Consulting AG Firm. 
Firma piletihinnad on samal tasemel riigifirmas Latvian Airlines kehtivatega. 
Riikliku ettevõtte Latvias Airlines president Janis Dinevic märkis, et Lätis on registreeritud ligikaudu 30 lennukompaniid, kuid tegelikult sooritavad lende vaid mõned. 
Tervendavat konkurentsi lennuturul saab üksnes tervitada, rõhutas Dinevic BNS-i teatel. 
Euroopa Ühenduse banaanipoliitika on ebaselge 
Banaanidega üleküllastatud Euroopa Ühendus on alustanud banaanisõda. 
Saksa sadamatööliste esindajad kurdavad, et Euroopa Ühenduse (EÜ) otsus tarbida vaid ühenduse liikmesriikides kasvatatud banaane jätab töötuks suure hulga Saksamaa laevnikke ning sadamatöölisi. 
Saksa laadijaid kaitsev Thomas von der Vring ütles AP-BNS-i teatel, et kolmandik Breemeni sadamatöölistest võib banaanitarbimise vähenemise tõttu kaotada oma töö. 
EÜ esindaja Richard Streichen aga kinnitas, et EÜ banaanihinnad on pärast madalseisu taas tõusmas tavalisele tasemel 0,9 eküüd (umbes 14 Eesti krooni) kilo eest. 
Tema hinnangul võiks poole EÜ-s tarbitavatest banaanidest sööv Saksamaa lõpuks rahuneda. 
Tarkvarasüsteem muudab personalivaliku lihtsamaks 
Personali juhtimise põhiküsimuseks kõigis organisatsioonides on saavutada töötajate selline tegevus, mis ettevõtte seisukohalt vajalik oleks. 
Töötajate tegevuse otstarbekamaks muutmiseks kasutavad arenenud riikide personaliosakonnad tarkvarasüsteeme, mis hõlbustavad personali juhtimist. 
Erinevad personalijuhtimise arvutisüsteemid võimaldavad lisaks personaliarvestusele ja aruandlusele ka töid analüüsida, personali valida, hinnata ja arenguplaane koostada. 
Eestis on ettevõtetele parima personali leidmiseks võimalik kasutada Peodesy ekspertsüsteemi. 
ORGANISATSIOONI EESMÄRKE SUUDAB TÄITA SOBIV PERSONAL 
Personali juhtimise üldeesmärk on panna inimesed organisatsioonis tegema seda, mida organisatsioonile vaja on, rõhutas personalivaliku firma Fontes direktor Tõnis Arro. 
Loomulikult on optimaalne ühendada organisatsiooni eesmärgid inimese enda omadega. 
Arenenud tööstusriikide personalijuhtimises valitseva arusaama kohaselt on personali andmepank tõeliselt väärtuslik vaid siis, kui see aitab asutuse personalipoliitikat ellu viia. 
Andmebaasis sisalduv informatsioon on abiks otsuste tegemisel inimeste töölevõtmisel, palkade ja preemiate määramisel, organisatsiooni struktuuri muutmisel, edutamise planeerimisel, koolituses ja arendamises ning teiste personalialaste probleemide lahendamisel. 
Fontes vahendab Eestis Inglise firma Unibit (Software) Limited poolt väljatöötatud personalijuhtimise tarkvarasüsteemi Peodesy. 
Olulisem osa sellest tarkvarasüsteemist on praeguseks juba eesti keelde tõlgitud. 
ORGANISATSIOON TULEB PROJEKTEERIDA 
Selleks, et inimese töö ettevõttes annaks parima tulemuse, tuleb Arro kinnitusel uue organisatsiooni loomisel kõigepealt mõelda sellele, mille jaoks antud organisatsioon on, missuguses keskkonnas see tegutseb ja millised struktuurilised allüksused peavad tal oma ülesande täitmiseks olema. 
Organisatsioon tuleks projekteerida - joonistada struktuuriskeem, määratleda, mille jaoks mingi allüksus vajalik on, ütles Arro. 
Selleks tuleb kirjeldada organisatsiooni allüksuseid ning ametikohti. 
Ka juba tegutseva organisatsiooni puhul võib olla ebaselge, millise töölõigu eest keegi vastutab. 
Et firma tööd efektiivsemalt korraldada tuleks alustada organisatsiooni ülesjoonistamisest. 
Selleks tuleb kõigepealt määrata ettevõtte otstarve - missioon, millest tuletatakse tegevus- ja tulemuseesmärgid. 
Selgelt formuleeritud eesmärgid moodustavad eesmärkide süsteemi, millest lähtub ettevõtte juhtimine. 
Peodesy -süsteem lubab läbi viia ettevõtte parema tegutsemise tagamiseks vajalikku töö analüüsi. 
Töö analüüsist tuleneb ametikirjeldus. 
Ametikirjeldus lubab kindlaks teha, mida keegi firmas teeb ja mida ta tegema peaks ning ametiprofiil - missugused omadused peavad inimesel olema, et oma tööd hästi teha. 
Ettevõtte personalijuht puutub iga päev kokku mitmete probleemidega. 
Tema peab otsustama, keda töötajatest edutada ning keda mitte, kes teeb organisatsiooni seisukohalt tähtsamat tööd ja millistele kursustele töötajad saata. 
Personalijuhi ülesandeks on arvestuse pidamine tööalase edu või ebaedu üle, personali andmebaasi loomine ning sealt vajaliku informatsiooni saamine. 
Tihti on selliste otsuste tegemiseks vajaminevad andmed raskesti kättesaadavad ja samas ebapiisavad või süstematiseerimata. 
TARKVARASÜSTEEMI SAAB KOHANDADA VASTAVALT ETTEVÕTTE VAJADUSTELE 
Paindliku struktuuri tõttu on Peodesy kohandatav väga erinevate organisatsioonide vajadustega. 
Antud süsteemi kasutavad maailmas nii tootmise, transpordi, panganduse, arvutustehnikaga tegelevad ettevõtted kui ka valitsusasutused. 
Seda tarkvara kasutavad suurfirmadest Rolls Royce and Associates ning Banca di Roma. 
Eestis on antud tarkvara Arro kinnitusel omandanud Baltika, Tartu Maja, Finest, Tallinna Sadam, Hansapank, Hoiupank ning Majandusministeerium. 
Peodesy tarkvarasüsteemis on kokku seitset moodulit, mis omakorda jagunevad alamooduliteks. 
Peodesy -süsteem sisaldab personalivaliku teostamiseks: töökorralduse, personalivaliku, testimise, personali hindamise, andmebaasi ja rakenduse, koolituse ja kursuste ning süsteemi ehituse valdkonna. 
Töökorralduse valdkond näiteks jaguneb omakorda organisatsiooni projekteerimiseks, ametikohtade analüüsiks, teabebaasi toimetamiseks, ametiprofiilide toimetamiseks ning ametiprofiilide hindamiseks. 
Personali hindamine jaguneb töötajate andmete töötlemiseks, töötajate ja nende potentsiaali hindamise erinevate meetodite kasutamiseks ning rahvusvahelisteks palgavõrdlusteks. 
Koolitusmoodul välistab stiihilise koolituse. 
Kui töötaja tahab mingile kursusele minna, tuleb kõigepealt hinnata seda, kas tal on seda vaja või mitte, rõhutas Arro. 
Uus süsteemi versioon sisaldab andmeid sellest, kas töötaja käis talle soovitatud kursusel, kuidas ta seda hindas ning kuidas tema ülemus kursuste tulemust hindas. 
SAMAL AJAL NII ANDMEBAASI- KUI EKSPERTSÜSTEEM 
Tarkvarasüsteem lubab teha ametikohtade analüüsi, küsitleda, testida, hinnata ning koostada arengukavasid olemasolevatele töötajatele ning potentsiaalsele personalile. 
Peodesy -süsteem võimaldab läbi viia erinevaid arvuti poolt juhitud teste kandidaadi võimete, oskuste, intelligentsuse ning isikuomaduste mõõtmiseks. 
Võimete test sisaldab kahte alatesti, millest üks annab ülevaate inimese aritmeetilistest ja teine verbaalsetest võimetest. 
Olemasolevatele testidele lisaks on võimalik sisse viia uusi teste. 
Ekspertsüsteem tõlgendab testide tulemusi ning võimaldab neid võrrelda kohalike ja rahvuslike normidega. 
Ekspertsüsteemi abil saab koostada organisatsiooni mudeli ja kirjeldused ametitest ning nõuetest, mida asutus iga ametikoha täitjale esitab. 
See võimaldab võrrelda ametikohtade kaalukust organisatsioonis, mis omakorda on aluseks palgaastmestiku koostamisel. 
Arvuti poolt esitatavate lihtsate küsimuste vastuste alusel genereerib süsteem ametiprofiili, näidates ära, millised omadused mingil ametikohal on nõutavad ja millised soovitatavad. 
Sõltuvalt küsimustele vastamise põhjalikkusest võtab vastamine aega pool kuni kolmveerand tundi. 
Profiiliga on võimalik vastavusse viia personalivalik. 
Peodesy -süsteem on ühelt poolt andmebaasi- ja teiselt poolt ekspertsüsteem. 
Me saame otsida inimest, kes sobib mingi konkreetse profiiliga, rõhutas Arro. 
Profiilide olemasolu võimaldab ka hinnata, kuidas töötajad sobivad olemasolevale ametikohale. 
Mõningate omaduste puudumisel saab töötajale soovitada koolituskursusi. 
Paljude nõutavate omaduste puudumisel tuleks see töötaja vallandada või leida talle vähem vastutusrikas töö. 
Hindamistulemus võrdleb ametiprofiili ja töötajale antud hinnangut. 
Kui juhi poolt antud ja töötaja enda hinnangud lähevad lahku ning kui juht hindab alluvat madalamalt kui alluv seda ise teeb, tuleb sellele Arro kinnitusel kindlasti tähelepanu pöörata. 
Profiilide keerukus sõltub ametikohast. 
Raamatupidaja omadustes toob profiil välja isikuomadused, juhtimisoskused, kommunikatiivsed võimed ning töökogemused. 
Küsimustikule antud vastuste põhjal genereerib süsteem kohustuslikud ja soovitatavad omadused, mis on antud töös olulised. 
Personalivalikul saab tarkvarasüsteemi kaudu võrrelda mingile ametikohale esitatavate nõuete alusel nii juba firmas töötavaid inimesi kui mujalt tulevaid kandidaate. 
Töötajate andmebaas Peodesy s on paindlikult koostatud ning kergelt käsitletav. 
Lisaprogrammide kaudu saab muudest andmebaasisüsteemidest vajalikku informatsiooni Peodesy sse üle tuua või sealt üle kanda. 
Tabelarvutuse abil saab teha vajalikke majanduslikke kalkulatsioone ning prognoose. 
MUJAL MAAILMAS TUNNUSTATUD KRITEERIUMID POLE EESTIS HINNATUD 
Süsteemi poolt testitavatest omadustest ei ole Fontes leidnud praktiliselt ühtegi sellist, mis Eesti oludega ei sobiks. 
Tihtipeale on analüüsitavad omadused küll sellised, mida Eestis ei ole personali valikul veel keegi hinnanud ega arvestanud, märkis Arro. 
Süsteemi täiustamiseks osalevad Peodesy t kasutavad ettevõtted regulaarselt vastavatel seminaridel. 
Tarkvarasüsteem võimaldab sisse viia uuendusi ning kõrvaldada organisatsioonile ebavajalikke valdkondi. 
Eestisse tõi Fontes esimesed süsteemid sisse eelmise aasta mais. 
Firmad on alles sellele arengutasemele jõudmas, kus mõistetakse vajadust personalijuhtimise järele, ütles Arro. 
Eestis ei ole ju väljaõppinud personalijuhtide kaadrit. 
Peodesy - süsteemi võib edukalt kasutada majandus-, juura- või psühholoogiaharidusega inimene - arvutitundmise või personalivalikualase kogemuse puudumine ei ole tema sõnul süsteemi kasutamises takistuseks. 
Eesti keeles on käsitletavad süsteemi need osad, mida Arro kinnitusel peaks kasutama iga juht. 
Spetsialistidele kasulikuks osutuvad personalihindamise moodulid on esialgu inglise keeles. 
ETTEVÕTE KUJUNDAB ISE VAJALIKU SUURUSEGA SÜSTEEMI 
Organisatsioon ehitab Peodesy -süsteemi nii suureks, kui tal vaja on. 
Kõige suurem on Arro kinnitusel piiramata kirjetega süsteem. 
Eestis on suurim süsteemiulatus Hoiupangal, mille piiramata kirjetega süsteem ulatub üle 1000. 
Väikseim võimalik andmebaasi ulatus on 100 töötajat. 
Peale personaliarvestuse saab Peodesy abil personali hinnata. 
Hetkel mõtlemegi välja hindamise kriteeriume, märkis Hoiupanga personalidirektor Heiti Pakk. 
Selle süsteemi puhul on positiivne võimalus sinna lisandusi teha. 
Hoiupank kasutab tarkvarasüsteemi selle aasta aprillist. 
Pakki hinnangul võimaldab ekspertsüsteem ühtlustada personali kirjeldamise keelt. 
Baltika personalijuht Andres Krumm selgitas, et nemad on ekspertsüsteemi kasutamist planeerinud peamiselt ettevõtte-siseseks. 
Kui oleme määratlenud kindla komplekti töökohti, mida meil vaja on, saame programmi ulatuslikumalt rakendama hakata, ütles ta. 
Eesti ettevõtted, mis Peodesy -süsteemi kasutavad, on Fontesega tihedas koostöös - firma töötab Peodesy baasil välja uusi lisateenuseid personalivaliku teostamiseks, samas on Fontese kasutuses ulatuslikum informatsioon olemasoleva süsteemi kasutamise võimalikkusest. 
ANU ARRO 
Tarbijat peab aitama tarbijakaitsenõukogu 
Meile oli suureks üllatuseks, et inimesed tarbijakaitseliikumise vastu nii väikest huvi tunnevad, ütles Tallinna Tarbijaühenduse esimees AINO RUNGE tarbijaühenduse poolt septembris Tallinnas korraldatud, kuid rahvavaeseks jäänud koosolekut kommenteerides. 
TARBIJAKAITSJAD EI LUBANUD KORTERIÜÜRI LÕPUTULT TÕSTA 
1992. asutas Tallinna Tarbijaühenduse (TT) 60 tarbijakaitsehuvilist ning TT juhatusse kuulub 12 valdavalt majandusliku eriharidusega inimest. 
TT praktiliste tagajärgedega tegevusest rääkides meenutab Runge rahuloluga eelmist aastat, mil TT eestvõttel õnnestus tallinlastel tagasi lükata Tallinna linnavalitsuse plaan kehtestada korteriüüri ülempiiriks 1,2 krooni ruutmeetri eest kuus. 
TT koostas 700 allkirjaga läkituse ning saatis selle linnavalitsusele, mille liikmed TT pöördumist oma esialgsete plaanide muutmiseks küllaldaseks pidasid. 
Seda loeme oma õnnestunud ettevõtmiseks, ütleb Runge. 
Praegu pole tarbijakaitseliikumisel Eestis Runge hinnangul kuigi olulist mõjujõudu. 
Liikumine on hambutu. 
Meil on vaid õigus soovitada, räägib Runge, kelle hinnangul tarbijakaitseseadus peaks andma tarbijakaitsjatele suuremad õigused kui neil praegu on. 
Põhikirja järgi pole kodanikualgatusliku organisatsioonina tegutseval TT-l lubatud teha mingeid rahalisi arveldusi. 
Runge ootab TT põhikirja registreerimist Tallinna linnavalitsuses käesoleva aasta veebruarist alates. 
Linnavalitsus põhjendab TT põhikirja registreerimise edasilükkamist sellega, et Eestis ei ole veel vastu võetud tarbijakaitseseadust, ütleb Runge. 
Pärnu linnavalitsus on sealse tarbijakaitseühenduse põhikirja Runge sõnul kinnitanud. 
Inimesed pole praegu veel Eestis teadvustanud tarbijakaitseliikumise tähtsust, ütleb Runge, kelle hinnangul tarbijad on lootuse kaotanud. 
Tallinna linnavalitsuse toetust meil ei ole, lisab Runge. 
UUS TARBIJAKAITSESEADUS ANNAB TARBIJALE ENDA KAITSEKS VÄHE VÕIMALUSI 
Praegu valitsuses arutusel oleva tarbijakaitseseaduse eelnõu kohaselt saaks tarbijaühingu ja -liidu volitatud esindaja õiguse kontrollida müüja kohustuste täitmist ning hinnakujundust koos tarbijakaitse ametiisikuga või iseseisvalt. 
Samuti saaks ta õiguse koostada avastatud õiguserikkumise kohta protokolli ning edastada see tarbijakaitse ametiisikule ning esindada tarbijaid suhetes müüjatega, tarbijakaitse ametis, kohtus või muudes asutustes. 
Runge sõnul pole TT uue seaduseelnõu variandiga nõus, sest see jätab määratlemata tarbijanõukogu mõiste. 
Uus seadusevariant annab tarbijale enda kaitseks eelmisest pakutud variandist vähem võimalusi, kinnitab Runge. 
Tarbijakaitse liikumise muudab pärast selle seaduse vastuvõtmist vähemefektiivseks see, et riikliku struktuurina moodustatakse küll tarbijakaitseamet ning tegutseb ühiskondlik tarbijakaitseühing, kuid tegutsema ei hakka tarbijakaitsenõukogu. 
TARBIJAT PEAKS AITAMA TARBIJAKAITSENÕUKOGU 
Kui riigis ei tööta tarbijakaitsenõukogud, võib inimene, kel on pretensioone teenindajale või tootjale vaid kohtusse kaevata, mingeid muid võimalusi tal ei ole. 
Eelmises seaduseelnõus oli ette nähtud turu- ja tarbijakaitsenõukogu, mis Põhjamaades kujutab endast omapärast vahelüli tootja ja tarbija vahel, ütleb Runge. 
Selles nõukogus peaks töötama kaks inimest TT-st, üks jurist ja kaks inimest kaubandusinspektsioonist, kes tohivad tsiviilõiguse järgi määrata kuni 3000 krooni suurust rahatrahvi. 
Kohtus pole Runge hinnangul otstarbekas kõiki tarbijate ja müüjate/tootjate vaidlusi lahendada. 
Eesti ülekoormatud kohtutes võib lihtsa kohtuasja käsitlemine aega võtta paar-kolm aastat. 
Kui müüjat süüdistatakse ebakvaliteetse või tarbijale ohtliku kauba müümises ning asja käsitleb kohus, võib müüja pärast ohtliku kauba arestimist, kuid enne kohtuotsust põhimõtteliselt esitada süüdistuse tema kauba kohtuotsuseta arestimise pärast. 
Eelmine tarbijakaitseseaduse eelnõu oli arutusel aasta alguses, kuid jäi ettevalmistava komisjoni poolt sügisel valitsusse saatmata. 
Inimesed on rahulolematud ja lootusetud. 
Nad mõtlevad, et midagi pole võimalik muuta, sest kõik läheb nagunii oma rada, ütleb Runge. 
Eesti tarbija ei tunne tema hinnangul oma õigusi müügi- ja teenindusfirmadega suheldes. 
IMPORTKAUBAD PEAVAD SAAMA EESTIKEELSE ETIKETI 
Eesti kauplustes on müügil palju välismaa kaupa, millest vaid väga väike osa on varustatud põhjaliku eestikeelse kasutamisõpetusega. 
Sageli ei oska ka müüjad kaupluses selliste toodete kohta kogu vajalikku teavet anda. 
Tarbijakaitseseaduse järgi peaks kõigil Eestis müüdavatel kaupadel kaasas olema eestikeelne juhend, kinnitab Runge. 
TARMO MÜÜRSEPP 
Hiina, Korea, Kolumbia ja Hiina siselennuliinid on ohtlikud 
Hiina lennukis on oht sama suur kui Sarajevo tänavatel 
Rahvusvaheline Lennureisijate Assotsiatsioon (IAPA) hoiatab oma ettekandes India ja Kolumbia siseliinidel lendamise eest nende riikide madalate julgeolekustandardite tõttu. 
IAPA peab põhjuseks nende riikide poliitilist ebastabiilsust ning New Delhi ja Bogota osavõtmatust. 
Lennundusekspertide hinnangul ei vasta pilootide kvalifikatsioon ega ka lennukompaniide infrastruktuur neis riikides rahvusvahelistele nõuetele. 
Hävitava hinnangu põhjenduseks toovad IAPA esindajad mitmeid lennukatastroofe, mis olid tingitud stardirajast kõrvalekaldumisest isegi täiesti selge ilmaga. 
Assotsiatsiooni kõrgeima hinnangu pälvisid suurimad rahvusvahelised lennukompaniid American Airlines, British Airways, Delta, Lufthansa, Scandinavian Air ja Southwest. 
Keskmise suurusega lennukompaniidest tõstsid IAPA spetsialistid esile All Nipponi, American Westi, Ansett Australia, Canadian Airlines Internationali ja Saudia. 
Väikeste lennukompaniide hulgast osutusid IAPA hinnangul kõige turvalisemaks ja usaldusväärsemaks Alaska Airlines, Finnair, KLM, Malaysian ja Swissair. 
Hea hinnangu pälvisid IAPA-lt ka Continental, Japan Air Systems, Northwest, United, TWA ja US Air. 
Korea ja Hiina lennuliine hinnates nimetab Rahvusvaheline Lennureisijate Assotsiatsioon neid peaaegu sama viletsaks nagu Indias ja Kolumbias, teatab DPA-ETA. 
Viimase pooleteise aasta uurimistulemuste kohaselt on julgem viibida Sarajevo tänavail kui Hiina lennukeis, öeldakse ettekandes. 
Mitte kuskil mujal kui Hiina-siseseid lennureise teenindavates lennukites pole kommertslennud sama ohtlikud. 
Suurautotootjad võitlevad turu pärast Toyota ja Nissan pakuvad uusi mudeleid, Mazda kaotab töökohti 
Jaapani suurim autotootja Toyota Motor Corp. teatas möödunud nädala lõpul, et kavatseb alates novembrist hakata importima ja müüma uut Ameerikas toodetud Scepter-couped. 
Parempoolse rooliga kaheukseline sõiduk on teine Toyota auto, mis on toodetud ettevõttes Toyota Motor Manufacturing USA-s Kentucky osariigis ning mida firma müüb Jaapanis. 
Jaapani suuruselt teine autotootja Nissan teatas, et kavatseb hakata eksportima Mehhikos valmistatud sõidukeid. 
Nissan kavatseb Reuter-ETA andmetel Jaapanisse tuua esialgu 18000 veoautot aastas ja mõne aastaga suurendada seda arvu 35000-ni. 
Samas teatasid tööstusallikad, et Mazda Motor Corp. on katkestanud läbirääkimised ühisettevõtte loomise osas Prantsusmaal prantsuse autotootjaga Heuliez Automobiles, mis on Peugeot Citroëni grupi liige. 
Päev varem teatas Mazda, et vallandab 1996. rahandusaastaks 3000 töötajat ning paneb seisma oma tehase Hiroshimas. 
Mazda esindaja teatas avalikult, et tuleva aasta 31. märtsil lõppeva äriaasta 1993-94 puudujääk saab olema 32 miljardi jeeni (304 miljoni USA dollari) ringis. 
Varem prognoosis Mazda aastapuudujäägiks vaid 12 miljardit jeeni (114 miljonit USA dollarit). 
Ameerika kolm suurt osalevad puhta auto projektis 
President BILL CLINTON ja Ameerika kolm suurt autofirmat otsustasid ühendada jõud kütust säästva auto väljatöötamiseks, teatas Valge Maja pressitalitus. 
See on murdeline sündmus, märkis USA administratsioon, kelle hinnangul on tegemist pretsedenditu koostööga valitsuse, General Motorsi, Ford Motorsi ja Chrysler'i vahel. 
USA valitsus kinnitas, et riik osaleb projektis ka finantsiliselt, kuid summa suurust ei avaldanud. 
Esialgseks eesmärgiks on Reuter-ETA teatel töötada aastaks 1998 välja auto, mis läbiks liitri bensiiniga 36 kilomeetrit. 
Praegu läbib Ford'i pikap liitri kütusega 7 kilomeetrit linnas ja 10 kilomeetrit maal. 
Ära sülita, õpetab Hiina valitsus välismaale sõitvaid ärimehi 
Hiina valitsus on välismaale sõitvatele ärimeestele välja andnud uued käitumisjuhised, milles palub neil säilitada oma proletaarlase maailmavaate. 
Samas manitseb valitsus välissõitu kavandavaid Hiina ärimehi, et nad ei urgitseks avalikus kohas nina, ei kükitaks ega sülitaks avalikus kohas. 
Uues käitumisjuhises kinnitab Peking, et kõigile hiinlastele on äärmiselt tähtis käituda välismaal sündsalt. 
Jääge oma emamaa pojaks, arendage oma patriotismi, hoidke kindlameelselt oma rahva sõltumatust ja heaolu ning respekti oma rassi vastu, kirjutatakse juhistes. 
Olge hoolikad salakavala korrumpeerunud kapitalistliku mõtlemise suhtes. 
Ärge külastage halva kuulsusega või pornograafilisi kohti, ärge vaadake räpaseid raamatuid, ajakirju ega videosid ning ärge tooge neid koju kaasa, vannutab ametlik Peking välisreisi planeerivaid ärimehi. 
Pika hoiatuste reaga annab raamat kindla ja täpse käitumiskoodi, mida isegi kõige paremate kommetega turist võib pidada liiga ängistavaks. 
Ärge näidake inimese peale näpuga. 
Ärge tekitage müra. 
Ärge naerge valjult. 
Ärge karjuge või hüüdke inimesi liiga kaugelt. 
Kui jalutate, kõndige rahulikult. 
Kui teil on kiire, võite oma astumist kiirendada, kuid ärge tormake metsikult, seisab käitumisjuhistes. 
Naisseltsimehed peavad istuma jalad koos... 
Ärge kükitage, kui ootate bussi või mõnda inimest. 
Ärge sülitage avalikus kohas. 
Kui te just peate seda tegema, sülitage pihku, näevad juhised Reuter-ETA teatel ette. 
Lisaks sellele ei ole lubatud käia kaaslasega ümbert kinni hoides, urgitseda oma kõrvu ja nina, nuusata nina ega silmi hõõruda. 
Ka on keelatud end sügada, kingi jalast võtta, röhitseda, ringutada või ümiseda. 
Vestluse ajal peab olema tähelepanelik, et ei räägitaks liiga valjult, nii et teistel on raske teist aru saada. 
Samas soovitatakse välismaal olijatel respekteerida külastatava maa religiooni, traditsioone ning vältida poliitilisi diskussioone. 
Škoda võitleb Škodaga kaubamärgi pärast 
Tšehhi Vabariigis asuva kahe Škoda kompanii - masinaehitaja ja autotootja - vahel on puhkenud miljoneid dollareid hõlmav seadusetüli, mille põhjuseks on Škoda tiivulise noole kujulise firmamärgi kasutamine autotootja poolt. 
Päevaleht Mlada Front Dnes teatas, et Pilsenis asuv Škoda masinatehas nõuab 250 miljoni Tšehhi krooni (8,33 miljonit USA dollarit) ulatuses kompensatsiooni Mlada Boleslavis asuvalt Škoda autotehaselt tiivulise noole kujulise firmamärgi kasutamise eest. 
Samas tahab masinatootja, et autotehas garanteeriks talle 1,2 miljardi Tšehhi krooni suuruse lepingutasu. 
Kui Tšehhi valitsus pidas 1991. aastal läbirääkimisi Škoda autotehase müümiseks Saksa kontsernile Volkswagen, kuulus müügipaketti ka firmamärk, kuigi nimetatud sümbol on olnud Škoda masinatootja ainuomanduses alates 1925. aastast. 
Firmamärgi väärtuseks loevad majanduseksperdid DPA-ETA teatel 18 miljardit Tšehhi krooni. 
Alates tänasest hakkab Hommikulehe terviseküljel ilmuma uus rubriik Mehe süda. 
See laiaulatuslik programm on välja töötatud Eesti Tervisekasvatuse Keskuse poolt eesmärgiga aidata inimestel valida oma igapäevases elus tervislikumaid käitumisviise. 
Suremus Eestis on ju Euroopa üks kõrgeimatest. 
Kuid see ei tähenda, et programmi Mehe süda raames ei oleks mõeldud naistele. 
Just õrnem sugu on alati (esimesena) huvitunud oma mehe tervisest, ning teadvustab ning valib endale tervislikuma eluviisi. 
Eelpoolnimetatud riskifaktorid on just need, millest tulenevate hädade vältimiseks saab inimene üsnagi palju ise ära teha. 
Koostöös Soome Südameliiduga avaldab Hommikuleht täna ja edaspidi materjale, mille eesmärgiks on anda nõu ühest või teisest valest eluviisist põhjustatud tervisehäire teadvustamiseks või veel parem, selle edasiseks ärahoidmiseks. 
Lehekülge toimetab SVEA TALVING 
Võta elu veidi rahulikumalt 
Stress võib olla nii pika- kui lühiajaline. 
Viimasest võib olla pisut kasugi - kerge surve all võtab inimene ennast kiiremini kokku. 
End pisut analüüsides saab stressi vastu mõndagi ette võtta. 
Stressiteguriteks kutsutakse väliseid ja sisemisi surveid, mis käivitavad inimeses stressireaktsiooni. 
Tööga liituvaks väliseks stressiteguriks on näiteks ülemäärane kiirustamine, tööga seonduvad suured kohustused, töö ühekülgsus ja monotoonsus. 
Lisaks sellele on ka sisemisi stressitegureid nagu liigne auahnus, agressiivsus, ametialane võimetus, ebakindlustunne, reaalsustaju puudumine või kalduvus käsitada kõiki igapäevaseid tegevusi võitlusena. 
PIKAAJALIST STRESSI VÕIB VÄLTIDA 
Ka pikaajalise stressi all olev inimene tegutseb jõudsalt. 
Kui sellist olukorda aga ei katkestata, viib see halvemal juhul stressihaiguseni. 
Stressitegurid on 
väsimus, rahutus, masendus, unetus; kaela- ja turjavalu (pidev lihaspinge põhjustab lihastes puudulikku vereringvoolu), pingulolekust tulenev peavalu, kõhuvaevused, kõhulahtisus ja -kinnisus, südamekloppimine, vererõhu tõus, pisted rinnus, higistamine, õhupuudus. 
Mured ja pinged kuuluvad iga inimese elu juurde. 
Stressitegureid tundes peab ühtlasi teadma ka oma võimete piire. 
Stressist jagusaamisel on parimaks võtteks liikumine. 
Liikumine kaotab ülemäärased stressihormoonid, tugevdab südant ja vereringet, lihaseid ja sidekudesid. 
Liikumine põhjustab loomulikku väsimust. 
Puhates paraneb füüsiline enesetunne ning see mõjub hästi ka vaimsele olekule, mis kokkuvõttes tõstab stressitaluvuse piire. 
Teine rohi stressi vastu on lõdvestumine. 
Täpsemalt tähendab see närvi- ja lihaspinge vähendamist. 
Lõdvestumiseks peab igaüks leidma endale sobiva vormi. 
Allpool toodud näitajate põhjal võid sa ise oma stressiseisundit analüüsida. 
Kui sul esineb füüsiliste näitajate seas rohkem kui kaks stressitegurit, ohustab sinu organismi liigne stress. 
Kui sul on neli psüühilist (või neli füüsilist ja psüühilist) tunnusmärki, oled samuti liigsest stressist kurnatud. 
Stressi füüsilised tundemärgid 
1. Üleliigne kehakaal (arvestades iga ja pikkust). 2. Kõrge vererõhk. 3. Söögiisupuudus. 4. Vastupandamatu soov süüa, kui tekivad mured. 5. Sageli esinevad kõrvetised. 6. Pidev kõhulahtisus või -kinnisus. 7. Unehäired. 8. Pidev väsimustunne. 9. Korduv peavalu. 10. Sõltuvus valuvaigistitest. 11. Lihaspinged. 12. Täiskõhu tunne, kui sa pole ka söönud. 13. Kiirenenud hingamine. 14. Võimetus nutta või kalduvus nutupursetele. 15. Iiveldus või peapööritustunne. 16. Pidevad seksuaalprobleemid (frigiidsus, impotents, hirmud). 17. Närviline rahutus, mis takistab paigalistumist ja lõdvestumist. 
Stressi psüühilised tegurid 
1. Pidev rahutusetunne. 2. Sisemine ärrituvus perekonnaliikmete või töökaaslaste suhtes. 3. Elutüdimus. 4. Pidev mure, et sa ei saa oma eluga hakkama. 5. Mure rahaasjade pärast. 6. Hirm tõbede, eriti vähi- ja südamehaiguste ees. 7. Hirm enda või kellegi teise surma ees. 8. Äkkvihahood. 9. Võimetus korralikult naerda. 10. Tunne, et perekond ei hooli sinust. 11. Hirm nädalalõpu saabumise ees. 12. Lootusetu tunne, et sa ei ole täitnud lapsevanemakohustusi. 13. Tunne, et sa ei või ja ei taha võtta puhkust. 15. Võimetus millelegi keskenduda ja teha töö enne teise alustamist lõpuni. 16. Hirm kõrguste, suletud kohtade, äikese või maavärina ees. 
Kui sul esinevad stressitegurid, ära satu paanikasse, vaid teadvusta olukord. 
Seejärel püüa otsida lahendusi olukorra muutmiseks. 
Rinnapiimaga toitmisest võib kujuneda üldriiklik poliitika 
Hiljaaegu viibisid Tallinna Lastehaigla arstid dr. ADIK LEVIN ja psühholoog KAI TORIM kahel rahvusvahelisel seminaril, mille organiseerisid UNICEF -i Euroopa regioon, Maailma Terviseorganisatsioon ja Ameerika presidendi toetatav ühendus Wellstart. 
Seminarid olid korraldatud Kesk- ja Ida-Euroopa maadele ning arutluse all oli rinnapiimaga toitmine ja lapsesõbraliku haiglaga seonduvad küsimused. 
Miks peaks rinnapiimaga toitmisest välja kujundama riikliku poliitika, sellest kõneles Hommikulehele lastearst dr. ADIK LEVIN. 
Enamikus arenenud maailma maades on mõistetud, kuivõrd tähtis on lapsele tema tervise kindlustamiseks rinnapiimaga toitmine. 
Põhimõtteliselt teatakse seda ju ka meil. 
Ning kui jutt käib rinnapiimaga toitmise kasulikkusest, on loomulikult iga lastearst seisukohal, et mingit alternatiivi siin olla ei saagi. 
MÕISTMINE ON ÜKS, OLUKORD TEINE 
Objektiivselt võttes on olukord aga hoopis teistsugune. 
Praegu toidab oma last rinnaga keskmiselt 25 protsenti emasid. 
Kui sellist tegevust tugevalt toetada, võiks rinnapiimaga toitvate emade hulk olla 75-80 protsendi piires. 
Nüüd tunnistavad paljud tohtrid enesekriitiliselt, et suurimad süüdlased selles, et emad nii vähesel määral oma lapsi ise toidavad, on siiski lastearstid. 
Just arstid on senini liiga kergekäeliselt soovitanud üle minna lutile ja toidusegudele, unustades looduse ja selle reeglid. 
KÕIGE TÄHTSAM ON LAPS, KES ÜTLEB, MIDA TEMA TAHAB 
Kui seni olid lapse sünni juures kõige tähtsamad isikud ema või meditsiiniline personal, kelle otsustuste ja soovide järgi lapse sünnijärgne elu paika seati, siis nüüdsest on tähtsuse järjekord oluliselt muutunud. 
Kõige olulisem on laps ning tema kehtestab sündides kõik mängureeglid ja annab mõista, mida TEMA tahab. 
Sellele järgneb ema ja perekond ning kolmandal kohal on arstid-õed. 
Sellest lähtuvalt on lapsele esmatähtsad esimene tund, päev, nädal ning kuu, ning perekonnal on õigus nõuda, et lapsele oleks ka sünnitusasutuses tagatud kõik, mis tema jaoks looduse poolt tähtis, kaasa arvatud rinnalepanek esimese elutunni jooksul ning kogu sünnitushaigla elu, mis peab olema sisse seatud lapsesõbralikult. 
Uuringud näitavad, et ööpäeva jooksul muutub rinnapiima koostis oluliselt. 
Kui laps pannakse rinnale esimese elutunni jooksul, katab ternespiim kilena lapse organismi limaskestad ja kaitseb teda edaspidi mikroobide eest. 
Samavõrd oluline on lapsele ka esimene elupäev (mida tugevam on kontakt emaga, seda tervem on laps), ning esimesel elunädalal ja elukuul sõlmitud suhted ema ja lähedastega, s.o. ümbritseva maailmaga. 
Kui niisugust bioloogilist inkubaatorit luua ei õnnestu, tähendab see, et laps võib hiljem sageli haige olla. 
UUS ON HÄSTIUNUSTATUD VANA 
Uue poliitika elluviimiseks on välja töötatud spetsiaalne, 18-tunnine koolitusprogramm ning vastavalt uutmoodi rinnapiimaga toitmise poliitikale tuleb ka Eestis täiendavalt koolitada nii arste, õdesid kui ämmaemandaid. 
Tallinna Lastehaiglas on tööga juba alustatud, kuid ümberõpetamine peaks käivituma kõikjal üle vabariigi ning oluliselt puudutab see meditsiiniharidust. 
Dr. Levini sõnul valmistatakse praegu meditsiinikoolis lastehaiguste alal ette äärmiselt madalakvaliteedilisi meditsiiniõdesid. 
Selleks on peamiselt kaks põhjust. 
Meditsiiniõdesid õpetavad arstid, keda ei ole aastaid atesteeritud (võrdluseks: haigla lastearstide atesteerimine toimub iga 5 aasta tagant). 
Sealjuures loetakse meditsiiniõpilastele loenguid 20 aastat tagasi kirjutatud õpikute järgi, mis omakorda tähendab absoluutset meditsiinialase kontrolli puudumist koolis, mis praegu allub Haridusministeeriumile. 
KA EESTIS ON LOOMISEL RINNAPIIMAGA TOITMISE KOMITEE 
Kaasaegse, täiesti uute seisukohtadega rinnapiimaga toitmise poliitika elluviimiseks on UNICEF, MTO ja Wellstart võtnud vastu otsuse, et iga riik peab looma riikliku rinnapiimaga toitmise komitee. 
Sellekohase ettevõtmise vajalikkust on tunnistatud ka meie Sotsiaalministeeriumis ning komitee loomine on käivitumas. 
Mõnes riigis, näiteks Taanis, USA-s ja ka mujal on selline ettevõtmine suuresti ka presidendi või/ja peaministri tähelepanu ning poolehoiu all, kes oma tegude ja sõnadega asja heaks kaasa aitavad. 
Põhjus on tegelikult väga lihtne. 
Rinnapiimaga toidetud lastest kasvavad terved ja tugevad inimesed, järelikult on see üks võimalus kindlustada rahva tervis juba maast madalast. 
Kui Eestis saavad vastava komitee käivitajaks olema algselt arstid, siis edaspidi on plaanis kaasata selleks aktiivseid mehi ja naisi paljudelt elualadelt, et loodav komitee suudaks koordineerida probleeme, mis on seotud rinnapiimaga toitmisega. 
HEAD EELTINGIMUSED TAGAVAD KORRALIKU TULEMUSE 
Dr. Levin on kindel, et eesti naine, olles juba loomu poolest psühholoogiliselt tugev, on valmis keskenduma sellisele pühendumist nõudvale tegevusele nagu lapse rinnaga toitmine. 
Arstide ülesandeks on aidata ja toetada selles keerulises ettevõtmises ema, püüda leida ning kõrvaldada põhjusi, kui peaks tekkima tõrkeid. 
Majandusliku eelistegurina võib näha asjaolu, et laste toidusegud on kallid, rinnapiim ei maksa aga midagi. 
Õnneks ei ole seni veel Eestisse tunginud ka kõikevallutav lääne turg segude ja lutipudelite näol, mis, nagu mujalgi maailmas, peavad küll olema, kuid ilma reklaamita ning n.-ö. tagaplaanil. 
Rinnaga toites ei pea naine kartma, et lapse toit on reostatud (rinnapiim säilub normaalsena isegi halbades ökoloogilistes tingimustes). 
Ning kõige tõenäolisemalt täitub siinjuures ka iga pere suurim soov - kasvab üles tugev ja terve laps. 
SVEA TALVING 
Allergikutele 
Möödunud nädalal oli õhk õietolmust peaaegu puhas. 
Vähesel hulgal esines vaid nõgese tolmuteri. 
Sel nädalal peaksid ka need kaduma. 
Allergeenseid seeneeoseid esines mõõdukal või suurel hulgal vaid paiguti - kohtades, kus tegeldakse hallitama läinud heina või põhuga, kõdunevate taimejäätmete ning rikneva puu- ja aedviljaga. 
Mitteallergeenseid seeneeoseid oli õhus palju. 
Olukord jääb samaks kuni tugeva öökülmani. 
Pärast seda väheneb seeneeoste hulk. 
MARET SAAR 
Näitleja elu on üks lõppematu roll 
Portreesaade Pikk roll ajas. 
Jaan Rekkor. 
Saate autor ja režissöör Gerda Kordemets, toimetaja Anne Tuuling. 
Esmakordselt eetris ETV-s 30. septembril 1993. 
Lõpukaadrites ütleb Jaan Rekkor: Ma loodan, et see saade ei ole niivõrd minust, kuivõrd järjepidevusest, mäletamisest. 
On selles lauses enam maapoisist Rekkori puhtsüdamlikku tõtt või vist igale näitlejale omistatavat edevust? 
Nii ühte kui teist, on kõige lihtsam ja küllap ka kõige õigem öelda. 
Ometi on Pikk roll ajas portreesaade, iseküsimus, et näitleja (või kui lihtsalt inimese?) isiksust, tema olemust, tema sisemist mina on saate autor püüdnud avada läbi mineviku, läbi mäletamise ja mälu. 
Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvemaalt - kõlab kulunud sentents. 
Ning pöördume oma mälestustes ja meenutustes sinna ikka ja jälle tagasi. 
Kes harvemini, kes sagedamini, seda küll, ent ma pole kunagi mõistnud ega vist ka uskunud inimesi, kes on väitnud, et kõik möödanik on kättesaamatult ümber ja nostalgiliselt selja taha vaadata pole mingit mõtet ega vajadust. 
Rekkor sellist vajadust ei eita, küll aga püüab väita, et tema oma elust suurt midagi ei mäleta, et tema on elus fikseerinud vaid teatud aistinguid, lõhnu ja hetki ning justkui öeldu kinnituseks demonstreerib vaatajale paarikümne aasta eest küüniseinale jäädvustatud ja juba tuhmuda jõudnud ajafikseeringut. 
Kõik siin ilmas on omavahel seotud, tsiteerib Rekkor saate lõpus Juhan Viidingut, vihjates sellega ühtlasi justkui eelpoolnähtule: üks mälupilt paneb liikuma järgmise, toob ajuollusest välja mõne mälestuskillu, mis on seal vahepealsetel aastatel puutumatult lebanud. 
Kui lasta enda mälus urgitseda, siis arvatavalt on lapsepõlvemaal seda kõige tulemuslikum teha. 
Kas aga ka kõige meeldivam? 
Täiskasvanud, suur ja tugev Rekkor tunnistab, et talle oli tagasiminek sünnikoju täielikuks šokiks. 
Ausalt öeldes on see tunne mulle küllaltki kohutav, ma ei soovita seda mitte kellelegi. 
Kaks maailma on niivõrd erandlikud, tõdeb heitunud mees. 
Mõistagi: sünnikodus elavad võõrad inimesed, maja on käest lastud ja räämas, mälestuste mänguõu ja kelgumägi osutuvad tegelikkuses tunduvalt väiksemaks. 
Reaalsus ei kattu mällu sööbinud piltidega. 
Legend on lõhutud, see ärritab, teeb haiget ja sunnib inimest oma emotsioone välja elama, sunnib pihtima. 
Kas saab aga pihtida läbi kõikefikseeriva kaamerasilma tuhandetele inimestele? 
Pealegi kinnine inimene, nagu Rekkor tunnistab ennast olevat. 
Ja ega ta lasegi ennast kauaks pihitooli istuma panna, vaid söödab saatejuhile peagi ette hoopis Andrus Vaariku nime. 
Sealsamas teatab Rekkor otsekoheselt, et ega ta kavatsegi kõiki oma unenägusid saatejuhiga jagada. 
Üht-teist saab vaataja siiski teada: et Jaani hüütakse Siimuks, et ta käis Märjamaa keskkoolis, et ta semmis enne abiellumist kolm aastat. 
Et kui ta üldse on milleski järjepidev, siis eelkõige armuasjades. 
On seda siis vähe? 
Kes mida aga üleüldse teada saada tahab, või kuhu ülepea selliste portreede puhul jääb piir pulicity ja väga isikliku vahel? 
Mõistagi määravad siin mängureeglid nii intervjueerija kui eelkõige intervjueeritav. 
Ja Jaan Rekkor pole Merca ning vastupidi. 
Kuigi, mõne vihje tagant (James Tyrone'i roll Saatuse heidikute kuus) ehk midagi aimub (tormiline noorus), ent peagi laseb Rekkor kaitseriivi taas silmile ja teatab justkui teema lõpetuseks, et nüüd on kõik korras. 
Portree kõige huvitavamad lõigud on ikkagi need, kus Jaan on lihtsalt Jaan: sirvimas lakaluugil oma koolivihikuid või lihtsalt jutustamas: oma unenägudest, hirmudest, aga ka teatrist, oma pikast rollist ajas, sellest, et tegelikult polegi tal lemmikkangelast, et alles Priit Pedajas suutis talle kui näitlejale midagi väga olulist ja tähenduslikku anda. 
Paiguti jääb mulje, et portreesaade oleks isegi võitnud, kui selle autor Gerda Kordemets oleks suutnud ja raatsinud loobuda Rekkori loetud Kaplinski ja Viidingu vahetekstidest ning eelkõige lavastuste katkenditest. 
(Kuigi, omamoodi tähenduslikud ja teist plaani avavad need kahtlemata on.) 
Intervjuude vahele pikitud lõigud Rekkori osatäitmistest elavdasid küll pilti ja sidusid mõneti teksti, ent niigi piiratud aega oleks võinud kasutada enam jutuajamiseks. 
Pealegi jäi vaatajale ehk natuke segaseks, miks ikkagi Rekkor Jeppe lavastuses oma Don Juani rolli meelde tuletab ja selle pärast vabandama peab. 
Samas: inimesest kui saladusest, kui lõpuni mõistetamatust olendist on kirjutatud lõpmata palju. 
Jumal tänatud, et Gerda Kordemetsa portreesaade seda teadmist kinnitas. 
JAANUS KULLI 
Hetki Varmo Pirgi kunstist ja saatusest 
VARMO PIRK, kelle 80. sünniaastapäeva Tartu Kunstimuuseum ühe väikese näitusega Kivisilla galeriis tähistab, kuulub põlvkonda, kes kõige rohkem nõukogude võimu käest rasida sai. 
ELULOOST 
Varmo Pirgi vanemad tutvusid Venemaal ja seal 12. oktoobril 1913 poiss sündiski. 
1921. a. asus perekond elama Tartusse. 
Oma esimese kunstnikukuulsuse omandas Varmo Pirk Tartu Kommertsgümnaasiumis õppides, kus ta illustreeris kooli almanahhe ja muid trükiseid. 
1937. a. jättis ta kooli pooleli (lõpetas eksternina 1942. a.), et minna õppima Pallasesse. 
Ta oli tubli õppija ning jõudis juba 1940. a. ateljeeklassi, kus tema juhendajaks sai A. Vardi. 
Järgnev sõda ja vaheajad kooli õppetöös pikendasid õpinguid kuni 1945. a. 
Siis aga toimusid hoopis traagilised sündmused. 
Just enne diplomitöö kaitsmist maikuus ta arreteeriti ja talle määrati 15 aastat vangilaagrit ja asumist (tervislikel põhjustel vähenes see 10-le). 
Põhjus: sõjaaegne töö Postimehe toimetuses. 
PALLASE VAIMSUS 
Varmo Pirgi kooliaastate looming kannab selget 40. aastate Pallase vaimsust. 
Seda iseloomustab kammerlik, poeetiline ja kõrget maalikultuuri silmaspidav kunst. 
Stiililiselt oli eeskujuks järelimpressionism, mille põhiviljelejaks olid õppejõud, hilisemad professorid A. Vabbe ja A. Vardi. 
Teiselt poolt oli väga populaarne H. Matisse, kelle loomingut oli võimalik näha Tallinnas Prantsuse kunstinäitusel 1939. aastal. 
Viimane stiil meeldis noortele võib-olla enamgi kui esimene. 
Varmo Pirgi kunstis on mõlemat. 
Oma õpetajalt Vardilt oli ta pärinud kiire ja vahetu maalimisviisi. 
Aga eelkõige on põhjus tema sünnipärases andekuses, võrratus kompositsioonimeeles ja suurepärases joonistusoskuses, mis teevad tema tööd meisterlikuks. 
Ligitõmbavust lisab töödest õhkuv soojus, eriline südamehellus. 
Pirgi noorepõlve töödest paistavad silma figuraalkompositsioonid, kus ta tihti on kujutanud oma koolikaaslast, väga atraktiivse iluga Valve Mossi. 
Maastikumaalidest on kõige köitvamad etüüdid Hiiumaalt, kuhu ta sattus 1944. a. kavatsusega põgeneda Nõukogude vägede eest välismaale. 
KODUIGATSUSEST EKSPERIMENTIDENI 
Kõige südamesseminevama peatüki tema loomingus moodustavad laagris tehtud etüüdid ja illustreeritud kirjad. 
Igatsus oma koduste ja kodumaa järele on jätnud neile romantilise, kohati koguni sentimentaalse pitseri. 
Pärast Tartusse naasmist 1954. a. detsembris jätkas kunstnik paar aastat endises laadis maalimist. 
Siis aga haaras teda eksperimenteerimise tuhin, nagu kogu eesti kunstnikkonda. 
Näitusel näeme selle mõningaid suurepäraseid tulemusi. 
Eelkõige kolm portreed - sinisel, kollasel ja rohelisel foonil. 
Teine suund, abstraktsionism, haakus Tartu teiste kunstnike otsingutega. 
KAALUTLETUD DEKORATIIVSUS 
60. aastate keskel aga hakkas vanameistri loomingus üha enam maad võtma kaalutletud dekoratiivsus, rangelt läbimõeldud kompositsioon, mis ei jätnud enam üldse ruumi tunnetele. 
Ka koloriit muutus külmemaks ja teravamaks. 
See muudatus oli nii radikaalne ja vähe seotud varasema laadiga, et sunnib otsima põhjusi. 
Sel perioodil oli üks moesuundadest plakatlikkus. 
Aga Varmo Pirgil oli liiga siiras ja tundeline iseloom, et ainult moega kaasa joosta. 
Kas oli põhjus selles, et ta oli valinud oma uueks elukohaks provintsliku Tartu asemel praktilisema ja läbilöövama mentaliteediga Tallinna? 
Ta hakkas maalima suureformaadilisi figuraalkompositsioone, tihti nõukoguliku temaatikaga. 
Aga ka selles laadis on ta loonud jääva väärtusega töid, millest kahte näeme me Kivisilla galerii näitusel. 
Varmo Pirk suri Tallinnas 27. veebruaril 1980. 
KRISTA PIIRIMÄE 
Tallinn, 7.-10. oktoober, Roscoe Mitchell Quartet 
Üks oluline asi, mille eest iga enesest lugupidav festival peaks hoolitsema, on publiku harimine. 
Näib paratamatu, et need printsiibid, mis jazzmuusikat värske ja arenevana hoiavad, on meie keep smiling -elufilosoofia juures meelelahutusele alla jäänud. 
Seda rõõmustavam on tõdeda, et Eesti festivalidel pole uute võimalustega katsetavad koosseisud kunagi puudunud. 
Jazzkaar toob ühe peaesinejana 7. oktoobril Sakala lavale Roscoe Mitchelli ja tema kvarteti. 
Roscoe Mitchell on saksofonist, kelle mõju noorema põlvkonna muusikutele on raske eitada. 
Tema muusikas kohtuvad John Coltrane'i modaalsus ja free jazzi kontseptualism kaasaja kunstmuusika ning Aafrika traditsioonilise muusika mõjudega. 
Vastupidiselt varajasema jazzi emotsionaalsusele on Mitchell huvitatud improvisatsioonist kui intellektuaalsest protsessist. 
Ta on öelnud, et teeb muusikat mõtlejatele ja hea improvisatsioon on tema meelest kompositsioon, mis nõuab ülimat keskendumist nii mängijatelt kui ka kuulajatelt. 
Roscoe Mitchell jõudis eksperimenteeriva muusika juurde 1961. aastal, kui ta ühines Muhal Richard Abramsi Experimental Band' iga, mille roll loova ja eelarvamusteta suhtumise propageerimisel oli määrav. 
Mitchelli ehk tuntuimaks ansambliks on the Art Ensemble of Chicago - grupp, mille teadlikkus oma Aafrika juurtest ja nende teatraalne ning muusikaline rõhutamine on neist teinud ühe hinnatuima uue jazzi kollektiivi kogu maailmas. 
Jazzi reformeeriva liikumise alusepanijaks peetakse 1965. aastal tegevust alustanud organisatsiooni nimega AACM (Loovate Muusikute Arengu Assotsiatsioon), mille loomisel oli oluline panus ka Mitchellil. 
Lisaks assotsiatsiooni puhtmuusikalistele eesmärkidele oli suur tähtsus selle ühiskondlikul tegevusel, mis oli suunatud USA mustade rassilise eneseteadvuse tõstmisele. 
Üks selle ideoloogia kandjaid, traditsioonilises Aafrika riietuses ja näomaalingutega esinev the Art Ensemble of Chicago on koos Roscoe Mitchelliga tänaseks välja andnud üle 50 plaadi. 
Lisaks sellele on Mitchell esinenud teiste koosseisude ja pillimeestega, kellest tuntumad on Anthony Braxton ja Gerald Oshita. 
Saksofonistina on ta oluliselt laiendanud oma pilli mänguvõimalusi, samuti on aukartustäratav tema instrumentaarium, mis sisaldab lisaks tohutule hulgale puhkpillidele ka kõikvõimalikke etnilisi löökpille. 
Erilist tähelepanu pöörabki Roscoe Mitchell Quartet oma esinemistel kõlavärvidele ja intensiivsele, kontsentreeritud mängulaadile. 
Ettevaatlikule lugejale, kelles loetu siiski kõigele vaatamata võõristust tekitas, tahaks soovitada üle saada koleda muusika müüdist. 
Jazzkaare varajasem praktika näitab, et paljud eksperimenteerivad grupid on saanud publiku lausa ülivõrdelise hinnangu osaliseks. 
Ja kes seda veel rohkem vääriks kui Roscoe Mitchelli kvartett. 
Ehk selgub, et kole polegi kole. 
JOOSEP SANG 
Eesti animafilm ei ole veel valmis 
Läinud nädala Tallinna kinoelu pakkus elamusi mitmest vallast. 
Esmaspäeval ründasid nekrofiiliahuvilised kino Eha ja lõid saali üle hulga aja pungil täis. 
Mul ei ole sääraste filmide tegemise ning näitamise vastu midagi. 
Kuid kataloogi põgusalt sirvides selgub, et Helsingi festivalil ei demonstreeritud siiski pelgalt rämpsfilme. 
Esindatud olid koguni Peter Greenaway ja Pedro Almadovari teosed. 
Sopp toodi siia puhtalt kommertskaalutlustel. 
Teisipäeval esilinastusid Kinomajas tänavu Tallinnfilmis valminud viis animafilmi. 
Ja sealgi oli saal vaatajatest tulvil. 
Neljapäeval kogunesid filmitegijad Toompea platsile protestima valitsuse kavatsuse vastu suretada Eestis välja filmitootmine. 
Filmimeeste keskustelust peaministriga jäi mulje, et viimasel puudub ettekujutus olukorra tõsidusest. 
Juba on valitsusele lähedastest ringkondadest kostnud soovitusi multifilmimeestele, et tehke midagi Nu pogodi ning Tom ja Jerry sarnast, küll siis rahamure iseenesest ära langeb. 
Säärast lausrumalust või harimatust ei söandanud isegi kunagised Moskva kinokomitee ametnikud eesti multifilmi suhtes üles näidata. 
Võitlus rahvusliku filmikunsti, sh. animafilmi ellujäämise nimel jätkub eeloleval nädalal. 
Äsja valminud joonis- ja nukufilme on asunud aktiivselt näitama Kanal 2 (AS Taska). 
Selle aasta Tallinnfilmi multifilmid kajastavad vägagi erinevaid suundumusi ning taotlusi. 
Leidub nii suhteliselt kergesti haaratavaid, igaühele mõistetavaid teoseid kui ka elitaarsemaid, nõudlikumat vaatajat eeldavaid filme. 
Ühiseks jooneks on vast ainult kõrge teostuslik professionaalsus ning et tegemist on autorifilmidega, kus selgelt väljendub ja kindlalt domineerib iga multifilmi looja isiksus. 
Riho Unti võib pidada meie üheks kogenenumaks nukufilmimeistriks, kes on teinud hulganisti filme nii koos Hardi Volmeriga kui ka üksinda. 
Pooletunnine nukufilm Kapsapea valmis Oskar Lutsu lühinäidendite Kapsapea ja Kalevi kojutulek ainetel. 
Tegevus toimub kusagil Eestimaa pimedas nurgas vabaduse alguses. 
Sündmustik keerleb mõistagi saunanaise Krõõda hiigelkapsapea ümber. 
Sensatsioonilise loodusime ihaldajaid tulvab kohale Ameerikast, Nõukogude Venemaalt ja Hiinast. 
Samuel Pliuhkami kõrval on keskseks tegelaseks New Yorgi kauboist ajakirjanik Harrison, kes aitab eesti asja ajada. 
Paroodias leiame ohtrasti vihjeid Steven Spielbergi Indiana Jonesi -filmidele, aga samuti kodumaistele seikadele. 
Äratundmisrõõmu pakuvad paljudele kindlasti neiu Eva ja marurahvuslasest üliõpilane. 
Teravmeelne ning põnev naljalugu peaks kindlasti ohtralt poolehoidjaid leidma. 
Unt kavatseb samade peategelastega teisegi filmi teha - seriaalid on ju populaarsed. 
Pealegi kui kasutada on sedavõrd väljendusrikkad ning isikupärased nukud, nagu näeme Kapsapeas. 
Peep Pedmansoni neljas joonisfilm, kahekümneminutine Eesel heliredelil nõuab kindlasti tähelepanelikumat süvenemist. 
Esmavaatamisel võivad nii mõnedki olulised detailid meile märkamata jääda. 
Filmis on kujutatud ahistavat ning rõhuvat maailma, isa ja tütre komplitseeritud suhteid. 
Orjastatud lapsepõlv ja kurjus jätavad kogu eluks sügava jälje. 
Kas suudab tütarlaps sellest aheldatud kodusest nõiaringist välja rabelda, kui saabub unistuste prints? 
Pedmanson ei paku üheseid lahendusi, ta ootab kaasamõtlejaid. 
Visuaalselt teostuselt on Eesel heliredelil - see pidevate kordumiste ebardlik maailm - täiuslik. 
Tegemist on kahtlemata tõsise saavutusega nii eesti animafilmis kui ka autori enda senises loomingus. 
Aarne Vasara joonisfilm Setu vurle küüsis toetub süžeeliselt Andrus Kivirähki följetonile. 
Setu kutsub oma pulma linnavurlest koolivenna ja pärast seda hakkab toimuma kummalisi, lausa sürrealistlikke muundumisi. 
Rahvussümboolika rõhutatud ja pilav eksponeerimine tuletab mõneti meelde Eduard Nazarovi joonisfilme, kuid viimasest täiesti erinevalt leiame Vasara teosest hulganisti teravmeelseid ja tabavaid vihjeid muu maailma kunstiloole. 
Küllalt kergesti mõistetav koomika peaks naudingut valmistama küll üpris laiale vaatajaskonnale. 
Seda filmitegijatelt tihti oodatakse ja ega selles midagi halba olegi, eriti kui teostus on sedavõrd stiilne nagu Vasara pilalool. 
Valter Uusbergi joonisfilmi Talveuni kujunduslaadi aluseks on Otto Krusteni karikatuurid. 
Krusteni pildimaailma tunneb filmist ilmeksimata ära igaüks, kes kordki vaid näinud tema joonistusi. 
Mõistuloos jääb mees karukoopasse talveks magama ning kogub endasse ürgjõu. 
Inimeste hulka naasnuna pakub ta vaatemängu ning teeb mõndagi head. 
Paraku ületavad inimeste soovid pahatihti mõistusest või otstarbest lähtuvat, ja nii tuuakse esinduspaleesse ka ürgjõudu andnud karutamm. 
Pärast hulk aastaid tagasi valminud suurepärast joonisfilmi Härg on Uusberg uuesti enesekindlust kogunud (või ehk konkurentsi pääsenud) ning temalt võib edaspidi nii mõndagi üllatust oodata. 
Nukufilmiga Meistritükk debüteeris Arvo Iho filmikooli tudeng Mikk Rand. 
Ingli ja Kuradi nukumäng, mis kasvab üle kahe vastandliku jõu - Meistri ja Möldri omavaheliseks jõuprooviks, oli esimeseks jõuprooviks ka noorele režissöörile. 
Tulemus ei ole laita. 
Tegemist pole küll vahest täielikult meistritükiga, kuid sellipaberid peaksid igal juhul käes olema. 
Kõik selle aasta animafilmid ei ole aga kaugeltki veel valmis. 
Janno Põldma teeb praegu joonisfilmi Sünnipäev, mille visuaalseks stiiliks on valitud lastejoonistused. 
Loos näidatakse kõledat ja külma linnaühiskonda, kus väike poiss ei taha kohaneda ümbritseva vägivallaga. 
Heiki Ernits lõpetab joonisfilmi Jaagup ja surm. 
Eesti rahva muinasjutu aineline töö kujutab vana Jaagupi võitlust ja leppimist surma kui paratamatusega, kui asjade loomuliku käiguga. 
Mati Kütt teeb ettevalmistusi joonisfilmi Plekkmäe Liidi võteteks. 
Eeldatavasti tuleb sellest mitmeplaaniline ja novaatorliku vormilahendusega teos. 
Stsenaariumid on kirjutatud ka Pedmansonil ja Hillar Metsal. 
Nukufilmis valmib Rao Heidmetsal peagi järjekordne teos Elutuba - sürrealistlik nägemus lapsemaailmast, kus vanaisa ettekirjutised tütretütrele on lausa kriipsu täpsusega piiritletud. 
Stuudios B väljaõppe saanud Alvar Jaakson teeb praegu debüütnukufilmi Käokell. 
Pilootfilmi projektile Cinematographe - 100 teostab vanameister Elbert Tuganov. 
Nimelt kavatseb ta kinematograafia 100. sünnipäevaks 1995. aastal valmis saada filmikunsti ajalugu käsitleva pooletunnise nukufilmi. 
Paari viimase nädala jooksul on nukufilmi esitatud veel neli uut stsenaariumi, kolm neist debütantide poolt. 
Ent töös olevate animafilmide lõpetamiseks ja uute alustamiseks vajaliku rahaga on nii nagu on. 
SULEV TEINEMAA 
UUDISED 
Tallinna Norma astub võidult võidule 
Eesti jalgpallimeistrivõistluste meistrisarjas peetud kaheksandas voorus sai Tallinna Norma oma kaheksanda võidu, alistades olulises kohtumises FC Tevalte 1:0. 
Ülejäänud kohtumised: Jõhvi Eesti Põlevkivi - Tallinna Dinamo 1:0, Tartu Merkuur - Sillamäe Kalev 4:1, FC Flora - Tartu Esdag 4:1. 
Narva Transi ja Tallinna Nikoli kohtumine jäi transpordihäirete tõttu pidamata ja peetakse hiljem. 
Tallinna Sadam oli aga varem peetud mängus võitnud Pärnu Tervise. 
Punktid: Tallinna Norma 16, FC Tevalte ja FC Flora 12, Nikol 11, Narva Trans, Jõhvi Eesti Põlevkivi ja Tallinna Sadam 9, Pärnu Tervis ja Tartu Esdag 5, Tallinna Dinamo ja Tartu Merkuur 3, Sillamäe Kalev 0 punkti. 
Eesti jalgpallimeistrivõistluste esiliigas juhtis pärast kaheksandat vooru Jõhvi Pena Pärnu Kalevi ja Viljandi Tuleviku ees. 
Algasid Eesti korvpallimeistrivõistlused 
Eesti meeste korvpallimeistrivõistlustel peeti esimesed mängud 
Tallinna Asto - A.U.Ma 70:54, Tallinna Baltika - Tallinna Rafter 91:77, Rakvere Markus - Tartu Korvpallikool 100:62, KK Haapsalu -Tartu Raidor 60:93. 
Meistriliigas on tänavu kümme meeskonda, lisaks mainitud kaheksale Tallinna Tehnikaülikool ja Tallinna NMKÜ. 
Saks ja Pertelson heitlesid judo MM-il 
Hamiltonis judo maailmameistrivõistlustel jäi Peeter Saks kehakaalus 86 kg võiduta. 
Raskekaalus kolme võidu, kahe kaotuse ja viienda kohaga lõpetanud Indrek Pertelsonil oli võimalus veel absoluutses kategoorias, kus ta alustas eile. 
Kiirkabes tõusis Eesti meistriks Vello Luht 
Eesti meistriks kiirkabes tuli Vello Luht, kes kogus kuus punkti seitsmest. 
Võisteldi 64-ruudulisel laual. 
Siiri Kangur läbis maratoni 2:45.35-ga 
Väikese hilinemisega on saanud teatavaks, et Siiri Kangur sai Berliini maratonil aja 2:45.35, millega oli naistest kuueteistkümnes. 
Kaupo Sabre lõpetas 2:25.55 (50.koht) ja Rootsit esindav Andrus Tuul 2:29.30-ga. 
Poolmaratoni maailmameistriks tuli Vincent Rousseau 
Brüsselis peetud poolmaratoni maailmameistrivõistlustel oli kiireim belglane Vincent Rousseau, kes lõpetas ajaga 1:01.05. 
Naistest lõpetas esimesena portugallanna Maria C. Ferreira - 1:10.07. 
Võrkpalli EM-i võitis Venemaa naiskond 
Tšehhimaal peetud Euroopa meistrivõistlustel võitis Venemaa võrkpallinaiskond esikohakohtumises Tšehhi naiskonna 3:0 (17:15, 15:3, 15:6). 
Pronksmedalid sai Ukraina, kes kolmanda koha kohtumises oli 3:1 (15:17, 15:8, 15:6, 17:15) parem Itaaliast. 
Viienda koha sai Saksamaa (Horvaatiaga 3:2), seitsmenda koha Holland (Valgevenega 3:0). 
Soome suviseks suusahüppemeistriks tuli Ari-Pekka Nikkola 
Jyväskyläs toimunud Soome suvistel suusahüppemeistrivõistlustel sai 103 ja 99 m hüpete ning 233,3 punktiga esikoha Ari-Pekka Nikkola. 
Järgnesid Janne Ahonen 213,4 (99,5 ja 91,5 m) ja Raimo Ylipulli 209,0 (92,5 ja 97,5) punktiga. 
Külalisvõistleja Mihhail Jessin oli viies, kuulsused Toni Nieminen ja Matti Nykänen vastavalt kolmeteistkümnes ja üheksateistkümnes. 
Mitte rohtunud rajad, vaid elav ajalugu 
Esialgse kavatsuse kohaselt pidanuks Ruudi Toomsalu mälestusteraamat Üks kevade ja üks suvi trükitama 1991. aastal Kanadas sealsete eestlaste abiga. 
Paraku läinuks see liiga kalliks. 
Nõnda nihkus projekt paari aasta võrra edasi. 
Tegelikult on see isegi hea: autor jõudis teha olulisi täiendusi-lisandusi. 
Üks kevade ja üks suvi on tähelepanuväärne raamat, midagi hoopis enamat kui nostalgilised memuaarid rohtunud radade vaimus. 
Toomsalu heidab põhjaliku tagasipilgu oma elu- ja sportlaseteele. 
On huvitav jälgida, kuidas Westholmi-poisist kujunes olümpiaatleet, esimese iseseisvuseperioodi põnevamaid kergejõustiklaseisiksusi Eestis. 
Samas pole see pelgalt sportlase arengulugu - autoril jätkub teravat pilku ka toonase poliitika-, kultuuri-, majandus- ja haridusolude jälgimiseks. 
Raamat toob lugejani Eesti kergejõustiku, kogu siinse spordiliikumise sünni- ja kujunemisloo. 
Autor on ühtaegu seesolija ja tähelepanelik kõrvaltjälgija. 
Toomsalu pakub terve galerii tollaste sportlaste ja sporditegelaste värvikaid portreesid (Gustav Kiilim, Johannes Villemson, Leopold Tõnson, Anton Õunapuu, Jüri Lossman, Aleksander Kolmpere, Felix Beldsinsky jpt.). 
Huviline lugeja leiab raamatust ka huvitavaid seiku Konstantin Pätsist, Jaan Poskast, Friedrich Akelist, Jakob Westholmist jt. 
Eesti elu omaaegsetest mõjutajatest. 
Unikaalne on Toomsalu tagasivaade Kalevi sünnile ja arengule. 
Selgub, et siinne spordiajalugu tunneb kahte erinevat Kalevit: sajandi algul tuule tiibadesse saanud rahvusliku tagapõhjaga spordiseltsi ja Teise maailmasõja ajal Moskvas asutatud ametiühingute spordiühingut. 
Muide, üks ENSV Kalevi ämmaemandatest oli kunagine Eesti NSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee kommunistist esimees Arnold Kress, kellega Toomsalu raamatus seondub lausa sümboolse tähendusega seik. 
Niisiis, Toomsalu meenutab: 1919. aasta esimestel päevadel, kui Vabadussõja rinne oli Narva alt taandunud Tallinna külje all Valkla joonele, võitles teiste hulgas Kalevi üks esimesi kergejõustiklasi ja ujujaid, võimlemisõpetaja, Eesti skaudiorganisatsioonide looja, Saksa okupatsioonipäevil koolipoiste Omakaitse organiseerija ja Kalevlaste Maleva üks asutajaid, tehnikakompanii pealik Anton Õunapuu. 
Valklas oli ta seadnud oma kuulipilduja ühe suure kivi varju, millele hiljem raiuti 1. diviisi ülema kindralmajor Aleksander Tõnissoni poolt lausutud sõnad: Siit saadik ja rohkem mitte. 
See kivi lasti venelaste võimuloleku päevil õhku. 
Uus kivi samasuguse tekstiga paigutati sinna kohaliku vallavalitsuse poolt 1990. aastal. 
Just samas rindelõigus püüdnud eespoolnimetatud Kalevi alalised võõrad A. Hendrikson (hilisem Tallinna TSN Täitevkomitee esimees - T.K.) ja A. Kress venelaste dessantsalga mereväelaste komandöridena Kalevlaste Maleva kaitsepositsiooni vallutada. 
Kalevlased siin- ja sealpool rindejoont... 
Usun, et kirjastuse Huma väljaandel ilmunud Ruudi Toomsalu mälestusteraamat Üks kevade ja üks suvi on ilus täiendus mitte ainult spordihuviliste raamaturiiulis. 
TIIT KARUKS Eesti Raadio 
Londonis oli jälle meeletu mäng 
Oleme juba harjunud, et paarisarvulistes partiides rakendatakse sitsiilia kaitset ja et Short asub valgetaga raevukalt ründama. 
Seekord läks vastupidi. 
Hoopis Kasparov kahis viguri, mille eest noppis neli (!) etturit. 
Ent vaatame parem oma silmaga, kuidas 12. partii sündmused arenesid. 
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. d4 c:d4 4. R:d4 Rf6 5. Rc3 a6 6. Oc4 e6 7. Ob3 Rc6 
Varem mängis maailmameister siin Rbd7, mis tõi talle mitu santi seisu. 
8. f4 Oe7 9. Oe3 0-0 10. Lf3 R:d4 11. O:d4 b5 12. O: f6 O:f6 13. e5 Oh4+ 14. g3 Vb8. 
Nüüd lähebki lööminguks. 
15. g:h4 Ob7 16. R: e4 d:e5 17. Vg1 g6 18. Vd1 O:e4 19. L:e4 L:h4+ 20. Ke2 L:h2+. 
Käivad sügisesed viljakoristustööd! 
21. Vg2 L:f4 22. L:f4 e:f4. 
Seda unikaalset seisu näemegi diagrammil. 
Mustal on oda eest viis seotud vabaetturit. 
Üks neist langeb kohe. 
23. Kf3 Vfd8 24. V:d8 V:d8 25. K:f4 Kf8 26. Ke3 Ke7 27. c4... 
Mõistagi kiirustab nüüd valge, saamaks ka ise üht vabaetturit. 
27....h5 28. a4 b:a4 29. O:a4 h4 30. c5 Vh8 31. Vc2 h3 32. Oc6 e5 33. Kf2 h2 34.Vc1 a5 35. Od5 Vd8 36. Og2 Vd2+ 37. Kg3 Kd7. 
Vajalik, sest muidu muutuks valge vabaettur pidurdamatuks. 
38. Va1 f5 39. K:h2 V:b2 40. V:a5 e4. 
Siin leidsid vastased, et kummagi trumbid pole eduks piisavad ja vormistasid viigitehingu. 
Garri Kasparov on ees 8,5:3,5. 
Seega jäi Nigel Short matši esimesel poolel võiduta. 
JÜRI RANDVIIR 
Eesti nuhtles Lätit 57:43 
Laupäeval kohtusid piirilinnas Valkas Eesti ja Läti maletajad juba seitsmendat korda sajal laual. 
Kohalikus kultuurimajas istusid vastamisi kummaltki poolt 85 meest ja 15 naist. 
Lätlased olid välja pannud võimsa rivistuse (naistest puudusid I. Erneste, I. Rubene ja O. Rause). 
Eestil loobusid erinevatel põhjustel J. Ehlvest, A. Veingold, M. Rõtšagov, K. Kiik jt. 
Naistest ei saanud osaleda T. Laesson, M. Tsõganova ja M. Ranniku. 
Eesti panus oli tehtud tagumistele laudadele, välja arvatud naised. 
Eestlastel oli hädasti võitu tarvis, sest matšide üldarvestuses olime kaotusseisus 2,5:3,5. 
Ja võit tuli! 
Seekordne jõukatsumine paistis silma võitluslikkusega, puudusid kiirviigid. 
Esimene partii lõppes alles tunni ja 13 minuti möödudes: 28. laual sõlmisid rahulepingu L. Braschinski ja A. Kalpaks. 
Esimese võidu saavutas Rein Aasa ning viis Eesti juhtima 3:2. 
Tema sai ka maleajakirja Šahs Baltija eriauhinna. 
Naistest tõi meile esimese punkti Valeria Ossipova. 
Eesti maletajad polnud võõrustajate vastu kuigi lahked, sest ei lubanud neil kordagi juhtohje haarata. 
Vahe ainult suurenes: 14:7, 44,5:32,5; 57:43. 
Toome siinkohal ära kümnel esimesel laual peetud kohtumiste tulemused. 
(Mehed pidi kaotusekibedust tundma - 3,5:6,5.) 
L. Oll - A. Širov, I. Nei - E. Kengis 0,5:0,5, O. Sepp - Z. Lanka, S. Zjukin - V. Bagirov, V. Maidla - A. Gipslis, R. Liiva - A. Sokolov 0:1, R. Etruk - A. Vitolinš 1:0, R. Raud - J. Klovans 0:1, K. Külaots - N. Katišonok 0,5:0,5, R. Ševtšenko - A. Savko 1:0. 
Järgmistel laudadel esinesid meie mehed hiilgavalt: 6:4 (11.-20. laud jne.), 5:5, 6:4, 6:4, 7:3, 8:2 ja 10:5 (71.-85. laud). 
Naiste esimesel viiel laual soosis meid edu 4,5:0,5 - L. Pärnpuu - A. Šafranska, T. Fomina - T. Voronova 1:0, S. Zainetdinova - L. Ungure 0,5:0,5, R. Narva - V. Režlapa 1:0, V. Ossipova - T. Rudovš 1:0. 
Seevastu ülejäänud kümnel laual saime hirmsa hävingu osaliseks - 1:9. 
REGINA NARVA 
FIFA reitingutabelit juhib Brasiilia 
FIFA avaldas septembrikuu reitingutabeli, kus reastas riikide jalgpallikoondised. 
Tabelit juhib ootuspäraselt Brasiilia. 
Kaalukeele kallutasid brasiillaste kasuks nende neli järjestikust võitu Lõuna-Ameerika jalgpallimurul. 
Kõige suuremaid uperpalle FIFA mainekas tabelis tegid Skandinaaviamaade koondised: Rootsi langes neljandalt kohalt üheteistkümnendaks, samal ajal tõusis Norra üheksandalt kohalt kolmandaks. 
Järjestuti nii: 1. Brasiilia 59,11, 2. Itaalia 57,02, 3. Norra 56,60, 4. Taani 56,47, 5.-6. Saksamaa ja Inglismaa 55,86. 
Ferenc Puskasele on jalgpall seletamatu 
Kõik, kes jalgpallist midagi teavad, on kuulnud Ungari viiekümnendate aastate rahvuskoondisest, imemeeskonnast, mille üks liider oli eduriviäss FERENC PUSKAS. 
Puskas on saanud legendiks juba eluajal. 
Ungari koondises mängitud kaheksakümne viie mänguga lõi ta kaheksakümmend kolm väravat. 
Imeline tulemus. 
Nüüd on Puskas taas kodumaal. 
Intervjuu temaga pärineb ajalehest Izvestija. 
1956. aastal, kui Budapesti tänavail sõitsid punaste viisnurkadega tankid, oli ungarlaste imemeeskond turneel Ladina-Ameerikas. 
Muidugi eelistasid jalgpalliässad terrori käes vaevlevale kodumaale mitte tagasi tulla. 
Ferenc Puskas kirjutas alla lepingule Madriidi Realiga ja mängis seal neljakümnenda eluaastani. 
Hiljem on ta teinud treeneritööd kõikjal maailmas, Paraguaist Austraaliani. 
Kas tookord, viiekümne kuuendal, kartsite koju tagasi tulla? 
Mul polnud midagi karta, olin liiga tuntud. 
Pealegi polnud ma esinenud poliitiliste avaldustega. 
Kuid meie föderatsioon tahtis anda mulle mõneaastase võistluskeelu. 
Kui oled juba peaaegu kolmkümmend ja jalgpall on kogu su elu, on sellise otsusega raske leppida. 
See oli peamine põhjus, miks ma välismaale jäin. 
Põhihäda oli aga see, et valdasin ainult ungari keelt. 
Olete elanud Tšiilist Egiptuseni nii paljudes kohtades, et teid võib pidada maailmakodanikuks... 
Elan siiski juba kakskümmend kuus aastat Madriidis, pean Hispaania pealinna oma kodulinnaks. 
Aasta tagasi mind Ungaris rehabiliteeriti. 
Ma tulin kodumaale, kuid öelda, et elad Budapestis, oleks liialdus. 
Perekond elab Madriidis, mina siin ja seal. 
Praegu tegelen veel ka äriga. 
Reali aegadel ostsin väikese viinerivabriku ja pean märkima, et see pole siiamaani põhja kõrbenud. 
Jalgpallurina õnnestus teil tipus püsida kaks aastakümmet. 
On vist raske meenutada, millised olid just need kõige säravamad hetked? 
See ei ole minu jaoks siiski üleliia raske. 
Näiteks inglaste esimene kaotus meile - 3:6. 
Järgmisel aastal lõime neid Nepstadionil veel hävitavamalt - 7:1. 
Hindan võitu Eintrachti üle meistrite sarja finaalis. 
7:3 mängus lõin neli väravat. 
1952. aasta olümpiavõitu ma ei nimetaks, küll aga 2:3 kaotust Saksamaale 1954. aasta maailmameistrivõistluste finaalis. 
Sealjuures olime neid alagrupis võitnud 8:3. 
Seda on võimatu unustada. 
Vahel näen seda mängu unes. 
Kuidas küll Ungari meeskonnal õnnestus tookord kaotada? 
Olite ju peajagu paremad, pealegi lõite juba esimestel minutitel kaks väravat. 
Ei arva, et mu vastus filosoofiline on: kaotasime seepärast, et sakslased lõid ühe värava rohkem. 
Jalgpalliga seotud inimesed teavad, et igal meeskonnal on häid ja halbu päevi. 
Nii et müstikat polnud. 
Huvitav, miks ei saa silmapaistvaist mängijaist niisama väljapaistvaid treenereid? 
Teate, suurte mängijatega näib ka iga treener suur. 
Kui aga tõsiselt, siis ma ei suuda ega oska seda seletada. 
Maailmas on palju asju, mille puhul tuleb ausalt tunnistada, et need on seletamatud. 
Õnn, et on selline vapustav ja seletamatu mäng - jalgpall. 
Muidugi leidub alati kõiketeadjaid, kes tähtsa näoga seletavad, miks pallimurul just nii juhtus. 
Lubage mul seda mängu siiski seletamatuks pidada. 
Omega oli Hiina spordisündmuste ajal Pekingis 
Hiina on meile võõras, kättesaamatu ning kauge. 
Pärast Pekingis püstitatud kesk- ja pikamaajooksu maailmarekordeid on Hiina veelgi kaugem ja kättesaamatum. 
Arvamusi ja oletusi on väga palju. 
Kuid rekordid fikseeris maailmakuulus Omega Swiss Timing, kelle esindajad olid Hiina spordisündmuste ajal Pekingis. 
Kaheksa Swiss Timingi spetsialisti viibisid nendel ajaloolistel päevadel ametlike ajamõõtjatena Hiinas ning on nüüd vahetud tunnistajad. 
Pekingis toimunu oli rohkem kui rabav, räägib Marco Pellegrini, kes sõitis Pekingisse Omega esindajana. 
Mulle jättis kõige sügavama mulje tavatu kergus, millega hiinlannad rekordeid purustasid. 
Tundus, et mida päev edasi, seda kergemini tippmargid varisevad. 
Väsimusest polnud jälgegi. 
Marco Pellegrini kinnitusel ei ole põhjust oletada, et Hiinas manipuleeriti ajamõõtjatega. 
Töötasime Pekingi staadionil niisama hästi kui mujalgi maailmas, kinnitab Pellegrini. 
Ka hiinlastest abimehed andsid parima. 
Keeleprobleemid lahendasime tõlgi abiga. 
Pärast võistlust olnud korraldajad abi eest äärmiselt tänulikud. 
Sest just šveitslaste täpne tegevus aitas kummutada oletused, et hiinlannade ajad ei pea paika. 
Omega abistas Hiinat juba 1990. aasta Aasia mängudel. 
Ka tänavu mais Šanghais toimunud Kagu-mängudel ulatas Omega hiinlastele abistava käe. 
Pellegrini sõnutsi olevat Peking muutunud läänelikuks. 
Pekingis kerkivad üha uued ja uued hotellid, teab ta. 
Hallid ühetoonilised mundrid annavad lääne moele maad. 
Linnas liikumine ei valmista mingisuguseid probleeme. 
Lääne eeskuju kasutakse ka võistlustel. 
Praktiliselt igas jooksus oli jänes, tõdeb Pellegrini. 
Kuid sportlastele ei tehtud ühtegi teenet. 
Pärastlõunane aeg olnuks rekordite püstitamiseks hoopis eelistatum, ometi toimusid võistlused hommikul kella 8.30-11-ni ning pärastlõunal kella 15-18-ni. 
Termomeeter näitas 20-28 kraadi piires, õhk oli kuiv ning vastuvõetav. 
Swiss Timingi spetsialiste üllatas ka hiinlaste distsipliin. 
Veelgi enam pani aga mõtlema tagajärgede tihedus peaaegu kõigil aladel. 
Heidame pilgu protokolli: Naiste 100 m stardis oli 22 sprinterit. 
Võitja aeg oli 11,02, neli naist läbisid finišisirge alla 11,30. 
Naiste 400 m osales 18 veerandmailerit. 
Võitja jooksis staadioniringi 49,81-ga, viis naist alla 51,7 sekundi. 
Naiste 800 m oli 21 osavõtjat. 
Võitjal kulus distantsi läbimiseks 1.55,54, kaheksandana lõpetanul 1.58,63. 
Naiste 1500 m startis 33 mailerit. 
Võitja tulemus oli 3.50,46. 
Eeljooksudes jooksid 13 naist alla 4,06. 
Seitse finalisti said aja alla nelja minuti. 
Naiste 3000 m osales 28 sportlast. 
Esikoha andis 8.06,11. 
Eelvõistlusel jooksid üheksa naist kiiremini kui 8.50 ning viis alla 8.22,50. 
Naiste 10 000 m startis 25 pikamaajooksjat. 
Võitja läbis 25 ringi 29.31,78-ga. 
Koguni seitse naist olid suutelised jooksma alla 31.30 ja kolmteist purustama 32 minuti piiri. 
Kui võrrelda meeste ja naiste võidutulemusi, siis tunduvad tugevama poole näitajad suhteliselt tagasihoidlikuna: kaugus 8.30, kõrgus 2.31, kolmik 17.26, 100 m 10,24. 
2000. aasta olümpiamängud anti küll Sydneyle, kuid olümpiavõitjaks ei tule linnad, vaid sportlased... 
IRVEID 
Kas sinu naine on tõesti nii vaikne kui räägitakse? 
Otse loomulikult. 
Me oleme juba viis aastat abielus ja ma ei tea ikka veel, kellelt ta lapse sai. 
Kui vana ja hea ning lõbus misjonär ootamatult teise ilma rändas, korraldas suguharu talle kombekohase matuse. 
Suguharu pealik ütles oma kõnes: Jah, ta oli tore vanamees. 
Nahk oli tal valge, kuid süda must. 
Ema, täna süstiti meid koolis. 
Mille vastu? 
Vastu meie tahtmist. 
Mis sa arvad kirjanik Antonist? 
Noorpõlves kirjutas ta üsna häid asju, mis kõlbasid täiesti lugeda. 
Tal on seljataga suur tulevik. 
Meie ajal sõpru pole, ütleb üks teisele. 
Kujuta ette, ma kohtasin hiljuti head tuttavat ja palusin teda mulle tuhat krooni laenata. 
Ja arva, mis ta mulle ütles? 
See lurjus keeldus! 
Armas sõber, ka mina pean sind hoiatama, et olen samuti lurjus! 
Arst haigele: Näete täna parem välja. 
Jah? 
Toimisin teie poolt kirjutatud rohul oleva märkuse järgi. 
Nimelt? 
Säilitada tihedalt suletud pudelis. 
Maakooli uus õpetajanna tahab matemaatika tunnis tuua näite elust ja küsib põllumehe pojalt: Kui tiigis ujub seitse parti ja kolm neist sukeldub, mitu jääb siis vee peale ujuma? 
Aga meil ei ole parte, vastab õpilane. 
Hästi, mis teil siis on? 
Haned. 
Hea küll, sama küsimus hanedega. 
Aga haned ei sukeldu kunagi! 
Just praegu karjus üks kunde minu peale: Andke mulle tšekiraamat, sitavares! kaebab pangaametnik oma šefile. 
Šeff: Kui suur ta hoiuarve on? 
1,8 miljonit krooni. 
Siis, sitavares, kirjutage talle kohe tšekiraamat välja! 
Karupoiss Niks ja isepäine autopõnn Mugandanud SVEA TALVING 
Karupoiss Niks oli just nüüdsama istunud helelilla autopõnni rooli taha, et teha üks mõnus lõbusõit. 
Kuid tillukesel autopõnnil polnud sugugi tuju oma potsakat juhti sõidutada. 
Kogu häda tuli lihtsalt sellest, et autopõnn oli äraütlemata isepäine, ning soovis alati teha ainult seda, mida ta ise tahtis. 
Nii kui Niks oli rooli paremale keeranud, pööras autopõnn rooli vasakule. 
Siis aga, kui karupoiss tahtis edasi sõita, otsustas autopõnn hoopis tagurdama hakata. 
See auto on küll täiesti arust ära, pomises karupoiss Niks omaette ja oli üsna hämmeldunud. 
Kui nad viimaks kahekesi üle silla sõitsid, tuli autopõnnile korraga tuju sealt alla hüpata. 
Plarts! 
Kuid õnneks polnud jõgi eriti sügav ja autopõnn triivis sealt kerge vaevaga kaldale. 
Misasja sa ometi teed, pahandas Niks autopõnniga, sinu pärast olen ma nüüd läbimärg! 
Nüüd jääd sa mind siia ootama, kuni ma koju lähen ja riided vahetan. 
Jumal tänatud, ometi sain sust lahti! mõtles autopõnn õnnelikult karupoisile järele vaadates. 
Ja hakkas seejärel... kangesti, kangesti karupoisi järele igatsema. 
Ei läinudki kaua, kui ta endale tuurid sisse ajas ja karupoisi kodu poole kihutas. 
Raamatu 365 nya godnattsagor ainetel 
SKORPION 22. oktoober -22. november 
Valitsev planeet on Pluuto, täheldatakse ka tugevat Marsi mõju. 
Eristatakse kolme põhitüüpi - 24. oktoobrist 2. novembrini domineerib Marsi mõju, 3. - 13. novembrini on mõjutajaks Päike, 14. - 22. novembrini Veenus. 
Esimesed on nooruses ebakindlad, alles keskeas avalduvad neis Skorpionile tüüpilised iseloomuomadused: tahtekindlus, kangekaelsus, samas ka heatahtlikkus. 
Teine arhetüüp on sõjakam, kirglikum, ettevõtlikum ja pigem suuremeelne kui hea. 
Kolma paistab silma kergemeelsuse poolest, nad on emotsionaalsemad kui teised, valivad sageli kunstniku- või näitleja kutse. 
Sümbol: skorpion, maokandja, kotkas, püramiid. 
Talisman: mardikas, skorpion. 
Õnnelik päev: teisipäev. 
Pingepäevad: esmaspäev, reede. 
Õnnetoovad arvud: 4, 5, 8, 9, 10, 11, 21, 100, 666. 
Skorpioni märgi all on sündinud Voltaire, Niccolo Paganini, Fjodor Dostojevski, Pablo Picasso, Robert Kennedy, Alain Delon, Ellen Barkin. 
Tervis 
Skorpion on kirglik, teatavas mõttes isegi deemonlik märk. 
Tervis on täielikult ta enda meelevallas - Skorpion võib ettevaatamatu tegutsemisega või liigses kires ennast ise hävitada. 
Kuid tegelikult on ta elujõud tohutu. 
Muistsed õpetlased arvasid, et ta energia on surematu - pärast Skorpioni surma sünnib sellesse perekonda või suguvõssa uus ilmakodanik. 
Tavaliselt aasta hiljem. 
Tänapäeval arvatakse, et selle võimaluse tõepärasus on umbes 35 %. 
Selle märgi all sündinud on harva haiged, kuid siis ka tõsiselt. 
Skorpion teab ja tunneb oma haigusi hästi, sageli paremini kui arst. 
Tema nõrgad kohad on nina, kurk, süda, nimmepiirkond, vereringe ja jalad (viimaste juures tuleks arvestada veenilaiendite ohtu). 
Ka ähvardab Skorpioni tuli, tulekahjud, plahvatused jm. Ka radatsiooni vastu on ta tundlikum kui teised. 
VIGALA SASS: Skorpion on saanud palju niisugust, mis ei lange osaks teistele... 
Skorpion, olles väga kontrastne, võib saada südamega seotud vaevusi ja lausa infarkte, kui ta ei saa ennast teostada. 
Ainult tuleskorpion võib äärmuslikes situatsioonides seksimängudega toonust tõsta. 
Teistele mõjuvad kriitilised situatsioonid kurnavalt. 
Lars Johansson (Soome) lisab siia juurde põletikulised haigused, sest kiire ja närvilise elutempo tõttu kannatab Skorpion tihti vitamiinivaeguse all. 
P.S. 
Tänavu astub Päike Skorpioni märki juba 23. oktoobril. 
HALLASTE ON JAHIMEES 
Alates möödunud esmaspäevast seisab Rakvere PTÜ remondiosakonnas Illar Hallaste tuliuus, pool miljonit krooni maksev BMW. 
Usaldusväärsete allikate põhjal vajasid remonti kapott, esistange ja esituli. 
Purustuste suurus viitab sellele, et lugupeetud riigimees on kogemata mõne väiksema kõksuga hakkama saanud või kellelegi tasakesi tagant sisse sõitnud. 
Ettevaatlikud remondimehed kinnitasid siiski, et parandamist vajab ainult käigukast. 
Uute BMW-de puhul on see pehmelt öeldes vähetõenäoline. 
Tuleb oletada, et Hallaste kiirustas. 
Ent kuhu - kodu on tal nüüd ju Meriväljal, mitte enam Kadrinas? 
TEA ELKA 
Kus lõbu, seal verd 
Nädalapäevad tagasi tungisid ühte Pärnu eramajas asuvasse bordelli turske turjaga meesterahvad ning kloppisid sealsete turvameeste klantsid silmnäod biifsteekideks. 
Kui palja pepuga piigad suurest ehmatusest kiljuma hakkasid, uuendati nendegi kahvatut jumet. 
Oletatavasti tekkis konflikt sellest, et klubi polnud taibanud kas õigetele meestele õigel ajal meelehead anda või oli nahkinimesi nende tegelikust väärtusest üksjagu odavamaks hinnanud. 
Kas tibukeste töötuju virgutusvõimlemise tagajärjel ka kahanes, pole klubi juhtkond oma paistetuse tagant veel välja selgitada suutnud. 
SVEN SILD 
Tartu politsei on rangelt umbkeelne 
Reedel põrkasid Vanemuise ja Pepleri tänava ristmikul kokku Audi ja Volga. 
Väikse Vanemuise poolt tulnud Audi roolis olnud sakslane ei pannud tähele Stop -märki ja põrkas Volgaga kokku. 
Politsei, saanud teada, et autod võivad veel liikuda, kohale ei tulnud ja nõudis, et ohvrid tuleksid jaoskonda. 
Jaoskonnas selgus huvitav tõsiasi, et keegi politseinikest ei oska saksa keelt. 
Ainsaks väljendusvahendiks oli neil viipekeel ja sõna nein. 
Ilmselt õppejõuna töötavale saksa härrasmehele ei õnnestunud selgeks teha, miks õnnetus juhtus. 
Kannatada saanud Volga juht polnud veel esmaspäevalgi Tartust endale tõlki leidnud. 
Politseilt ses suhtes abi ootama ta ei jäänud. 
Siit moraal välismaalastest autojuhtidele - Eestis kehtib riigikeel ja siia tulles tuleb tõlk kaasa võtta. 
AKO TEEM 
METSIK VÄGISTAMINE TÕRVAS 
14-17-aastased alaealised vägistasid 27-aastase Helme naise 1. oktoobril Tõrvas Vanamõisa järve ääres, kus mõned aastad tagasi vändati Tallinfilmi noorsooainelist mängufilmi Perekonnaportreed. 
Tüdrukut piinati tund aega. 
Järveäärsesse paviljoni läks psüühiliselt haige 27-aastane Ene R. seksima vabatahtlikult. 
Urmas N., Gunnar K. ja Kert K. maksid talle 20 valedollarit ja Eesti Ekspressist väljalõigatud 500 krooni. 
Enne minekut informeerisid alaealised playboy 'd oma sõpru. 
Sel ajal, kui Enega oli vahekorras Gunnar K., sõitis järve äärde valget värvi VAZ, kust väljusid playboy 'de tuttavad, kes olid eelnevalt joonud seitsme peale ära kaks pudelit viina. 
Autost tormasid kõigepealt välja Rauno H. ja Joel A., kes peksid sisse paviljoni aknad ja lõhkusid inventari. 
Siis asuti asja kallale. 
Rauno H. lõi Enele kohe rusikaga näkku ja võttis ära tema tolleõhtuse teenistuse valerahaosa. 
Kohe andis ta Enele ka suhu. 
Seejärel läks Enet vägistama Joel A., kes lõi kannatanule jalaga kõhtu. 
Kannatanu enda sõnade järgi oli ta neljandat kuud rase. 
Siis käisid peal Andres R. Viljandist ja Toomas V., kes andsid suhu ja tegid muid jõledusi. 
Juhust ei jätnud kasutamata eelnevadki kliendid, kes tahtsid oma mehelikkust näidata. 
Ka Toomas V., kelle hüüde Ei saa sisse! järel soovitasid teised asjaosalised vägistajal võtta pudelikild ja... laiemaks lõigata. 
Sündmuskohal viibinud lapsi ei lastud asja juurde. 
Praegu ravitakse kannatanut psühhoneuroloogiahaiglas, toimunu kohta algatati kriminaalasi. 
Vägistamises süüdi olevad saavad § 115 järgi 3-10 aastat vanglat. 
LK 
Enne bordelli maksuametisse 
Pärnus on üks lõbuteenuseid pakkuv firma tüdrukute tellimiseks välja pakkunud mobiiltelefoni numbri. 
Kes varem mobiiliga pole suhtlema harjunud, seda tabab pehmelt öeldes üllatus. 
Telefoniasjanduses võhiklik seksiihkaja valib kohalikku kõnet tellides viis viimast numbrit. 
Suur saab olema tema üllatus, kui talle vastatakse: Maksuamet. 
Arvatavasti jahutab selline kontakt maha ka kõige kiimalisema seksiihkaja. 
Ning paneb ta ilmselt kaaluma oma viimaseid maksuameti eest varjatud afääre, millega bordelli külastamiseks vajalik summa teeniti. 
Võib-olla on mobiiliga bordell ja maksuamet koguni bartertehingu sõlminud? 
THOR-PRESS 
MINA OLIN SIIS JUBA SURNUD 
Neljapäeval kell kolm pööras enamik Tartus Küüni tänaval kõndijaid ümber ja saatis pilguga politseiautot, mis kummide vingudes ja sireeni huilates Perekinga kaupluse peal asuva Maapanga poole kihutas. 
Panga ees seisis ennegi juba mitu politseiautot ja teisel pool pankagi oli üks. 
Parasjagu kasvatas üks korpulentsem kuulikindlas vestis vanem politseinik teist, nooremat, et mida sa vahid siin käed taskus, suits suus, sa oled niimoodi ammu maha lastud. 
Kontrollimisel selgus, et Maapanka oli sisse tormanud automaadi ja maskiga mees, kes tegi panagaruumi uksel niikaua koledat häält, kui teda tähele pandi. 
(Tõsine pangaröövel oleks igatahes selle peale solvunud ja ära läinud.) 
Ehmatanud kontoripreilisid oli küll laua alla peitunud, küll muidu ehmatanud. 
Ootamatu operatiivsusega jõudis kohale politseirühm. 
Ja siis selgus, et tegu oli õppehäirega. 
Kui hiljem pangapreilid küsisid pangas valves olnud politseinikult, kus see oli kui sissetungija tuli, laiutas noormees käsi ja ütles, et tema oli sel ajal juba maha lastud. 
Anonüümseks jääda sooviv pangatöötaja meenutas signalisatsiooniriket ühes teises panga filiaalis, mille peale tükk aega hiljem loivasid kohale kaks sinises riides poisivolaskit ja küsisid, milles probleem. 
Õnneks ei öelnud siis keegi, et ta on juba maha lastud. 
THOR-PRESS 
Pange nimeks kasvõi KGB! 
Möödunud nädalal alustas Tartus oma reklaamikampaaniat uus firma nimega BBC. 
Tegu polnud siiski tuntud Briti raadio- ja televisioonikompaniiga, vaid hoopis maarjamaise firmaga. 
Kui uskuda reklaami, siis tegeleb see BBC rõivaste, ehete, kellade, kodukeemia jms pudi-padi müügiga. 
Oma nime kirjutavad nad lahti Betooni Business Center. 
Kas sellised nimelühendid on meil lubatud? 
Tartu linnavalitsuse informaatikaosakonna töötaja Krista Vahter ütles LK-le, et põhimõtteliselt on selline nimi lubatud. 
Seadus näeb ette, et kui välismaine firma pole Eesti turule tulnud ning siin oma nime ja kaubamärki registreerinud, siis ei takista Eesti firmat endale samasuguse nime panekul mitte miski. 
K. Vahter meenutas, et Tallinnas olevat üks firma tahtnud nimeks võtta KGB. 
Tallinna nimekomisjon keeldus seda lubamast, ehkki põhimõtteliselt ükski seadus seda ei keela. 
Krista Vahter arvas, et tema oleks küll lubanud. 
Seega - jätkem peamurdmine canny `de, sigwari `te, estrõbprom 'ide ja muu sarnase kallal! 
Vallutamata on nii CNN kui NBC. 
Mis aga peaks saama siis, kui ühel heal päeval otsustaks päris-BBC Eesti turule tulla, seda ei oska LK ennustada. 
TIINA KUULER 
Viljandlaste lemmik Jaak Allik sai valimistel rekordarvu hääli 
Pühapäeval toimunud kohalikel valimistel sai Viljandi linnas rekordarvu hääli (466) praegune teatri Ugala kunstiline juht Jaak Allik. 
Jaak Allik on oma poliitikukarjääri jooksul olnud nii mõnelgi juhtival kohal. 
Teadjamate inimestega pead kokku pannud, tuli välja, et ta on olnud EKP Viljandi Rajoonikomitee I sekretär, Kultuurikomitee esimees ministri kohustes (ehk sisuliselt kultuuriminister), Viljandi maavolikogu esimehe asetäitja, ülemnõukogu saadik. 
Ja nüüd hakkab ta ka Viljandi linnarahvast valitsema. 
Mis puutub valimistesse, siis Viljandis kukkusid need sisuliselt läbi. 
Valimas käis vaid 33% vastavaealistest isikutest. 
Tulemus näitab, et 18 kohta 31-st sai Kodune Viljandi (mis rahvasuus on tuntud ka Alliku partei ja Endiste kommunistide partei nime all), 7 kohta võitles välja Isamaa ja 3 kohta Sakalamaa koostöö. 
Ühe koha said tulevases volikogus nii Mulgi liit, Põlvkondade liit kui ka Kodulinn. 
Järgnevalt mõned viljandlaste arvamused toimunud valimiste ja tulemuste kohta. 
See veel puuduks, et Allik linnapeaks saaks. 
Küll on tore, kui Allik linnapeaks saab! 
Ma ei käinudki valimas, polnud ju, keda valida. 
See parteide valimissüsteem on mulle segane. 
Parem karta, kui kahetseda. 
Allik hüppab nagu rohutirts ühelt kohalt teisele.Igal valimisel ta kandideerib. 
Mul ei mahu see pähe, kuidas saab neljakümne häälega pääseda linna volikogusse. 
Midagi on ee-vee-s mäda. 
EVE SILLA 
PÄRNAKAD PESID KÄED PUHTAKS 
Pärnugi on saanud uue linnavolikogu ja nüüdsest peale kõnnivad linnas ringi mitte üksmeelsed, isamaalsed, pärnakad ning teiste valimisühenduste ja erakondade liikmed, vaid lihtsalt Pärnu inimesed, kes ei oota volinikelt suurt poliitikat, vaid kõigepealt linna probleemide lahendamist. 
Tõsi küll, ootajaid on vähem kui pooled. 
Need, kes viitsisid pühapäeval valimiskasti juures ära käia. 
Enamik pärnulasi oli otsustanud toimuvat kõrvalt jälgida ja Pilatuse kombel käed puhtaks pesta. 
Eks seegi olnud valik... 
Volikogu 33 kohast sai Üksmeel 15, Pärnakas 13, Isamaa 3 ning ERSP ja Diana kumbki 1 koha. 
Sellises jõudude vahekorras pole midagi üllatavat, sest Isamaa allajäämine oli prognoositav, pisut ootamatu oli ehk see, et lüüasaamine nii katastroofiliseks kujunes. 
Isamaa nimekirjast osutusid valituks need kolm inimest, kes kuulusid ka eelmise volikogu koossseisu. 
Välja langesid üpriski tuntud tegelased nagu Isamaa peasekretär Ivo Rull ja Riigikogu liige Sulev Alajõe, väiksematest vendadest rääkimata. 
Ühtekokku oli Isamaa nimekirjas 32 kandideerijat. 
Küllap tohib väita, et hääletustulemused väljendavad mitte valijate usaldamatust ühe või teise iseenesest tubli kandidaadi suhtes, vaid umbusku Isamaa poolt teostatava, viimasel ajal eriti skandaalirohke poliitika suhtes. 
See-eest osutusid teiste hulgas valituteks eelmise volikogu esimees, endine linnapea ja tervelt kolmandik eelmise volikogu liikmeid. 
Ehk võib sellest järeldada, et linnarahvas ei leia varemtehtus põhimõttelisi möödalaskmisi ja peab võetud kurssi õigeks. 
Üldiselt läks Isamaal neil valimistel kaunis räbalasti ja nüüd jääb ainult oodata, milliseid järeldusi sellest Toompeal tehakse. 
ALE BIER 
Nooruslinna pensionärid mures 
Nooruslinna volikogus teise positsiooni hõivanud pensionärid olid oma valimisedust mitu päeva suisa oimetud. 
Kui isamaalased tormasid sügisel pärast esimest võidupohmelli riigiohjade kallale, siis pensionärid ei suutnud kuigi hästi varjata oma ehmatust põlle langenud linnavõimu pärast. 
Teades, et volikogus veedetud tööpäeva eest ootab neid küll senise sissetulekuga võrreldes korralik hüvitus, on põues ka korralik kartusevärin, kas linna asjadele ikka piisavalt pihta saadakse. 
Arvestades uute volinike senist vähest hõivatust, võib prognoosida, et värskes volikogus kvooruminõude täitmisega probleeme ei teki. 
Mis saab taatidel selle vastu olla, et doominot taguvatele ja sukavardaid väristavatele seltskondadele linna kuumi uudiseid vahendada. 
Nii eesti kui vene keeles. 
TOOM BERG 
Valgas komsomoli võit nomenklatuuri üle 
Isamaa valimissaabi poolt nomenklatuurivastase platvormi suurvõiduks tituleeritud Valga valimisliitu Valga vajab muutusi liidriks ja volikogu esimehe peakandidaadiks on selle kandi viimane komsomolisekretär Aarne Veedla. 
Tartus ajalugu studeerinud Veedla nimekiri sai volikogu 21 kohast omale 13. 
Tiit Vähi kodulinnas sai tema juhitav Koonderakond ainult 2 (kaks) volinikutooli. 
Ükski prohvet pole kuulus oma kodus. 
Pole Vähigi. 
TOOM BERG 
JUMALAGA, EMAJÕE ATLANTA! 
Eestimaal on saamas heaks tavaks, et ämbritega mõlema jala otsas on kõik millegitegijad nii ära harjunud, et igal juhul vaja ka pang pähe tõmmata. 
Selle väikse asja suutsid kohalikel valimistel ära õiendada pea kõik haldamiseüksused, kus hääletamist toimuda lasti. 
Aga Tallinn ja Tartu kindlasti ja kapitaalselt. 
Lugedes neis linnades valituks osutunute nimesid, peaks ka kõige juhmimale plokkpeale selge olema, et tegemist on kui mitte just katastroofi, siis igal juhul millegi äärmiselt jälgiga. 
Üldjuhul peab selleks, et valida kahest halvast kolmas - kaks korda halvem -, omama rumalat pead ja suurt õnne. 
Sedapuhku on nii lollust kui joppamist olnud. 
Kui esialgne ärritus ära ajada ja nimekirju täiesti rahulikult lugeda, nähtub, et inimesi, kelle kohta midagi ütelda ei oska, mõningal määral on. 
Inimesi, kelle kohta midagi head on ütelda, võib kokku lugeda kahe käe sõrmedel. 
Ülejäänud...on ülejäänud. 
Loomulikult kõnelen ma nii Tartu kui Tallinna nimekirjadest üheskoos. 
Muidu ei tuleks mitte kaht kätt appi võtta. 
Siiski näib, et pealinnal on vähemalt sel korral pisut rohkem õnne olnud, või oleks õigem öelda - pisut vähem ebaõnne. 
Pealinnas õnnestus edukate koonderakondlaste kannul volikokku pääseda kahekümne seitsmel venekeelse elanikkonna esindajal. 
Tartus aga hakkab volikogus istuma 17 (seitseteist) end avalikult pensionäriks tunnistanud pensionäri pluss võibolla veel mõni veel mõnes muus listis salaja sisse lipsanud surmaeelik. 
Now that`s crazy. 
Eks küsinud anekdootki, mis vahe on vene mafioosol ja eesti pensionäril. 
Vene mafioosoga olevat võimalik kokkuleppele jõuda. 
Ning karta on, et eelkirjutatu ähvardab sõnast lähiajul lihaks saada. 
Ilmselt torpedeeritakse enamik kõne alla tulevaid võimalikke edumeelseid otsuseid juba eos. 
Tallinlased võivad oma vantidega mingeid kompromisse leida, sest venelane on kaval ja vahel isegi mõtleb ja veel vahelimini saab isegi aru. 
Tartu volikogus raudnaeltena istuma hakkav ättkond suretab tõenäoliselt välja igasuguse villastest sukkpükstest kaugemale ulatuva tegevuse Tartus. 
Selge, et on kurb näha viiekümne aasta jooksul hoolega valmistatud kõntskupatuse ärakoristamise algust. 
Nüüd on vähemalt paariks aastaks rahu majas. 
Aastat viis-kuus tagasi olid riigis kõige destruktiivsemateks jõududeks muinsuskaitsjad ja rohelised, tänu kellele oleme täna ilma paljudest objektidest, mida oleks veel napilt jõudnud N impeeriumi rahakotist välja pigistada. 
Musta mantli (paljude taskutega) pärib Pensionär suure algustähega. 
Kõige tõenäolisemalt saab linnavolikogu kohal lehvima lipp kirjaga Ise ei tee ja teistel ei lase! 
Sest kõige jõledamad inimesed on ju need, kes midagi püüavad ette võtta. 
Ja kui nad alla kuuekümne aasta vanad on, siis on peaaegu kindlasti tegu kurjategijatega. 
Emajõe Atlantas nähtavasti olümpiamänge ei tule. 
Ei tule ka midagi muud. 
Ja sellest on tegelikult kuradi moodi kahju. 
Kuid - pärast kaklust hamburgeriga ei vehita. 
Allakirjutanulgi olnuks mõnus võimalus minna ja anda oma väärtuslik hääl iseenese poolt. 
Aga mida tegi allakirjutanu? 
Täpsemalt, mida ta ei teinud? 
Ta ei viitsinud minna. 
Ja näha on, et ainsad, kes viitsisid, olid need, kellel midagi muud teha ei olnud ja kes tahtsid seda olukorda pikendada. 
Ja pikendasidki. 
Siinkohal raputan tuha mitte pähe, vaid põrandale ja ütlen endale Klassiku sõnadega: laulik oli minu isa / laulik oli minu ema / laulik lapsehoidjagi / molu ise olen ma. 
Vanurite hordile aga teatab sama Klassik: mul on katus kaasas / mul on korsten küljes / olen värdjas hüljes. 
Austuse ja kurbtusega KARL MARTIN SINIJÄRV 
P.S. 
Allakirjutanu suurim rõõm oleks, kui eelkirjutatu siiski tõele ei vastaks. 
Praegu paraku on arvamus selline. 
Alus - lugege ajalehti. 
PENSIONÄRID LÜPSID VEEBERI TILGATUMAKS Reportaaž silmusega kaelas Tartu kaupluse piimajärjekorrast 
>Pühapäeval tundus, et üks tont käib mööda Tartut, kommunismitont. 
Sest sellist järjekorda, nagu kella kaheksast hommikul Riia mäel Tartu kaupluse ees seisis, pole peale talongiaega tervel Eestimaal nähtud. 
Hoolimata sellest, et valimispropaganda valimispäeval keelatud oli, planeeris linnakodanik Tiit Veeber, Kauhkava firma üks omanikke, just selleks päevaks tasuta piima jagamise. 
Kaunil hingamispäeval ei kirikut, televiisorit, hommikukohvi, vaid ainult igipõline sotsiaalne eluvorm - järjekord. 
Sest Riia mäel voolasid sõna otseses mõttes piimajõed. 
Ning nagu üks väheseid noori inimesi selles järjekorras olukorda iseloomustas: Aeg-ajalt kerkis üle peade piimamannerg ja lõi eelseisjale pähe. 
16-leheküljelises 50 senti maksnud Linnalehes oli ära trükitud talong: Lõigake välja see kupong, võtke kaasa piimanõu ja te saate... 
Mulle tuli see ajaleht postiga täiesti tasuta koju, kust mina teadsin, et kõigiga, kes lehe saavad, pole arvestatud. 
Ikkagi oleks pidanud trükiarvuga arvestama, ütles krimpleenmantlis vanaproua pärast neljatunnist seismist. 
Kõik järjekorrad kokku, kus ta pool oma pikast elust on seisnud, on ta harjutanud sellega, et ikka jääb ta ilma, kui midagi jagatakse. 
Rahval ei ole ju raha. 
Need, kes autodega sõidavad ja rikkad on, need pole seda õigusega saanud. 
Need kõik on spekulandid ja marodöörid, kes pankadest pensionäride matuseraha on ära varastanud, nad tuleks kinni panna, sekkub teine pahane veluurkübaras proua. 
Näete, paistan küll korralik inimene, aga elan peost suhu. 
Käin täikal oma asju rahaks tegemas. 
Seal on hullemaidki kui mina, toovad kasutatud suhkrutoosi ja viimase lusika turule. 
Juba lahkuma hakkava reporteri pidasid prouad varrukast sikutades kinni: Aga see pole ju õigus, mis siin on. 
Kõik peavad saama, aga osa trügisid vahele, kui piima toodi, ütleb üks vana naine ja silmad tema väsinud näos villase vanunud bareti all on nukrad, helesinised, küsivad. 
Ma ei ole juba kolm aastat valimas käinud, ma vihkan neid kõiki, lisab ta selgituseks, naeratab piinlikult ning küsib: Kas teil on oma vanemate matmiseks raha? 
Reporter vaatas piinlikkusega oma kinganinasid, mis paraku pole odavad ja koledad, nagu ta oma häbiks tunnistama peab. 
Järjekorras aga on kingi, millel pole üldse ninasid. 
Kepid, alumiiniummannergud, kapronnöörist võrkkotid kolmeliitriste purkidega, majandusabist tulnud riietes väikesed visad lapsed - tõeline viletsuse laat. 
Ilmset olelusvõitlust jälgivad edukad küünilise muigega valget mantlit kandvad noorprouad: Mida need pensionärid siin pühapäeval kaklevad? 
Hoolekanne jagab midagi või? 
Vahepeal sai piim otsa, järjekord läks segamini. 
Piimaauto tõi uuesti juurde, kolmesajameetrine järjekord aga püsis nagu halb uneneägu. 
Reporter seisis, kaks kolmeliitrist purki, kolm talongi ja kaks tuttavat last kaasas. 
Ühisrindena astus järjekord vastu juurdetrügijatele. 
Kulutulena levisid piki saba uudised: Antakse, sai otsa, tuuakse juurde, koor riisutakse pealt ära ja müüakse kõrval maha. 
Kaheksasada liitrit on jagatud. 
Enam juurde ei tooda. 
Siis läheb võitlus alles lahti. 
Kui selgub, et piim on otsas, tundub sadu kordi petetud pensionäridele, et nende mõõt on täis. 
Müüjad saavad enam kui kord suulaega proteeside vahelt vihast sõimu kuulda. 
Järjekord laiali ei lähe, seisab mingis lootuses veel kolmveerand tundi. 
Mina enam ei suuda, ütleb müüja läbi pisarate. 
Tegelikult ei pea ju midagi rahata jagama ja selliste heategude eest tasutakse niimoodi. 
Kõike ei saa laiali jagada, muidu pole homme koolides ja lasteaedades enam üldse piima. 
Vaata, milline kagebist ja valetaja see Tiit Veeber on, hüüab naisterahvas teisel pool letti ja viibutab rusikat. 
Me peaks kohe kõik koos Tartu Raadiosse minema ja sellest rääkima, arvab kaabuga mees. 
Keegi paigatud pükstega üliaktiivne meesterahvas kutsub kodanikke kaasa linnavalitsust ründama. 
Vaadake, milline see Eesti Vabariik on. 
Kas me selle eest võitlesime? räuskab mees ja vehib müüja nina all rusikatega. 
Ma tahan automaati, kividest ja kaigastest on sinna veel vähe. 
Mina seda asja niimoodi ei jäta. 
See on inimeste üle irvitamine. 
Enamus tuimema meelelaadiga rahvast seisab, müüjad nutavad ja vaidlevad jõudumööda. 
Tartu poe valimisreklaamist küllastunud vitriini ees ja taga on tunda palderjanilõhna. 
Vana naine võtab oma pikal kepile toetuval abikaasal käe alt kinni ja ütleb flegmaatiliselt: See valimisvärk on ikka jama. 
Veeber teeb oktoobris aprillinalja. 
See mees ära valida, saab aasta läbi nalja. 
Piima juba saime, jääb mett ka veel oodata. 
Misasja see fotograaf siin teeb. 
Mina pöörasin küll näo ära. 
Pärast terve linn räägib, et käin tasuta piima noolimas. 
Kaks marakratti vaidlevad: Kas sa täpselt küsisid, et ei anta? 
Äkki ikka antakse, ootame veel. 
Mis ema muidu ütleb. 
Poisi sõrmed on purgi ümber krampis. 
Meie maja pensionärid just mõtlesid, et valivad kõik Veeberi. 
Juba kolm päeva on teine sellist propagandat teinud, kõikidele teistele ära pannud. 
Nüüd pöördub see tema enda vastu tagasi, arvab pesapallimütsiga noorem mees. 
Esmaspäevases Postimehes palus kaupluse ärijuht ilma piimata jäänud rahvalt vabandust ja ütles, et sellist tungi ei osanud ta ette näha. 
Keegi lihtsalt ei teadnud, et Tartus on nii palju end vaeseks pidavaid inimesi. 
Iseenesest on armas, kui pingelisel valimispäeval ja raske elu juures tasuta piima jagatakse. 
Nüüd jääb üle oodata veel valimis-programmides lubatud mett. 
Aga vaadatagu ette, et kõigile jaguks. 
PIRET TALI 
P.S. 
Tiit Veeber sai tartlastelt kõige enam hääli - 819. 
Ilmselt väljendub selles tartlaste heameel leiva ja tsirkuse üle. 
Valisid aga Tartus põhiliselt pensionärid. 
KUIDAS MINUST KRISTJAN JAAK PETERSON SAI Üksikasjalik aruanne Liivimaa Kroonikale 
Ühel vihmasel septembrikuu päeval otsustas asjalikult arutlev ERSP ja sõltumatute rahvuslaste valimisnimekirja juhatus, et vaja on teha videoklipp ning haakumaks plakatiga peab seal olema Kristjan Jaak Peterson. 
Vaadati siis kõigi kandidaatide näod üle ja leiti, et mina, st Risto Kukk, olen Kristjan Jaak mis Kristjan Jaak, ning juhatus hääletas üksmeelselt minu poolt. 
Seejärel esitas valimisnimekirja toimkond tellimise Tartu TV-le, ning Tartu TV omakorda tellis septembrikuu viimaseks pühapäevaks Tallinnast RTV-st kohale professionaalsed klipimeistrid mitukümmend tuhat USA dollarit maksva aparatuuriga. 
Laupäeva õhtul, kui mind videostaariks saamisest lahutasid vaid loetud öötunnid, helistas Merle Jääger ja teatas, et ta on hankinud imelise kuue ning suurepärase kaelasideme ja et ta koos grimeerijaga ootab mind Vanemuise väikses majas kell üheksa. 
Päikesepaistelise pühapäeva hommikul, ootusärev värin hinges, sammusin Vanemuisesse ning akadeemilise hilinemisega saabus Merca, kes ulatas mulle kuue ja sidus kaela kaelasideme. 
Need sobisid oivaliselt. 
Keda aga polnud, see oli grimeerija. 
Olgu, ütles enesekindlalt ohates Merca ja siirdus valvelauda grimmitoa võtit tooma. 
Mõne hetke pärast tegi ta mulle juba grimmi ja töötles juukseid laki ning lokitangidega. 
Selle protseduuri ajal jõudis kohale ka valimisnimekirja esimees Linnart Mäll, kes heitis mulle hindava pilgu. 
Seejärel siirdus ta Tartu TV poole, ühtlasi otsides sobivat kristjanjaagulikku kaigast. 
Merca väitis, et teeb grimmi esmakordselt. 
See võis ka tõsi olla, sest vasak pool näost sai vägagi Kristjan Jaak, paremat poolt aga ei suutnud Merca samasuguseks teha. 
Nii ma siis käisingi, vasak pool kogu aeg ees. 
Tartu TV-sse jõudsin samaaegselt RTV võttegrupiga. 
Rahulolev Linnart Mäll teatas: Sobiv kaigas on siit kolmandas hoovis Vanemuise poole minnes. 
Läksime siis kolmekesi, mina, Mäll ja võttegrupi autojuht, kaika järele ja seal ta oligi - ilus, jäme ja toores kasetoigas. 
Võtsime kaika ja tahtsime just lahkuda, kui välja ilmus kaika perenaine käruga vanema naisterahva näol. 
Pärast lubadust varandus tagasi tuua saime meile nii vajaliku kaika laenuks. 
Seejärel tõime Linnart Mälli kodust Kristjan Jaagule sobiliku raamatu ja nüüd võisid võtted alata. 
Sõitsime Toomemäele, kus võttegrupp filmis Kristjan Jaagu kuju. 
Ootamatult ilmus varemete vahelt fotograaf Tõnu Noorits, kes toimuvat ka jäädvustas, ning kadus sama ootamatult, kui ilmuski. 
Järgnevalt sõitsime Raekoja platsile, kus mul tuli esineda pea-osalise vastutusrikkas rollis ja öelda saatuslikud sõnad: Tartu õiglaseks ja jõukaks. 
Möödajalutavad linnakodanikud võtsid Kristjan Jaak Petersoni ilmumist täiesti loomulikuna ning keegi ei pööranud toimuvale liigset tähelepanu. 
Tegime veel mõned võtted Ülikooli peahoone läheduses ja siis sai minu kandev roll mängitud. 
Viisime tagasi laenatud kaika, mida perenaine kannatlikult ning pikisilmi ootas, ja siirdusime Tartu TV stuudiosse, kus Linnart Mäll luges sisse oma sõnalise osa. 
Tartu TV-s põhiliselt politseiuudistega tegelev Tiiu Laan üritas leida sobilikku muusikat, Gaudeamuse instrumentaalvarianti. 
Kuna kuskilt ei õnnestunud seda saada, helistas Tiiu Laan Alo Ritsingule, kes oli nõus ise jupikese Gaudeamust mängima. 
Leppinud kokku ülikooli raamatukoguga saalis asuva klaveri kasutamise suhtes, saabus sinna videogrupp. 
Autoga toodi kohale Alo Ritsing, kes mängis 40 sekundit Gaudeamust ning seejärel viidi Alo Ritsing autoga taas koju. 
Sellega olid võtted lõppenud ja paari päeva pärast sain näha juba valmis klippi, kust vastu ootusi ei olnudki häbi end Kristjan Jaak Petersonina näha. 
RISTO KUKK 
PiimaGIGAndi innustav võit 
Pühapäeval kaupluses Tartu voolanud lahtise piima jõgi ja jagatud piimapakkide mägi näitas erakondadele kätte, kuidas ühitada odav valimispropaganda ja kommertsreklaam, millega jäävad rahule nii saajad kui jagajad. 
Vähemalt esialgu. 
Esimesena rakendasid suupärase kraami valimisvankri ette siiski tudengid, kes viimastel edustuse valimistel kostitasid lörtsisel kevadpäeval tarkusesammaste vahel huvilisi tee, küpsiste ja purgiõllega. 
Kahju, et meil uudsena tunduv nipp loovutati nüüd napi kooliharidusega seltskonnale. 
Pole kahtlust, et nooruslinna Tartu volikogu elatanud nägu oleks kujunenud hoopis kõbusamaks, kui koolipinki nühkivad ja sellelt äsja lahkunud poliitikuhakatised oleks poris vedelevatele noole, mesilase ja Kristjan Jaaguga plakatitele raisatud rahast kümnendikugi paigutanud lahtisesse õllesse. 
Äraproovitud joogi tasuta jagamise populaarsust on võimatu üle hinnata. 
Pealegi on piima ja õlle hinna vahe vaid paarikordne. 
Iseenesest pole valimiseelne keelekaste jagamine maailmas mingi haruldus. 
Näiteks Jaapani liberaaldemokraatidel on kena komme kostitada valijaid oma koosolekutel riisiviina sake ning rohke pealehammustusega. 
Isegi Soomes pole mingi haruldus kesklinna üles pandud kohvi- ja õllelauad kandidaatidelt. 
Isamaa nimekirjast volikokku jõudnud õlletehase peainseneril Mati Kleinil igatahes on, millega järgmistel Riigikogu valimistel aatekaaslastele kasulik olla. 
JÜRI PETT 
ILMA SINUTA ON KURB 
Kaua see jama kestab? küsis seltskond mitte just väga vihaseid noori, kes baari uksest siseneda püüdsid. 
Tädi oli ju öelnud, et ei saa, kas te ei näe siis... 
No ei. 
Toimus parasjagu Isamaa valimisvalve, valvati mida?, valvati igatahes Teatriliidu baari või baaris. 
Sellest ka arusaamatus. 
Pisut söakam noorsand sikutas veel nooremat isamaalast pintsakust nii kõvasti, et too ai! ütles. 
Mis oli? 
Hüüatust tähele panemata kummardus päkapikk isamaalase kõrgusele ja sama lihtsalt nad läksidki. 
Tahtnuks veel sõimata, karistada solvajaid, endale kõhu peale koputada..., kuid seda teha võis ka hiljem, hoopis hiljem. 
Ei öeldud ka teiselt poolt ust halvasti, hoopis normaljok öeldi, aga on's see halvasti. 
No ei, mõtlesid mehed, no kes nad on, need 83. aastal Riisiperest ostetud viigipükstega poisid, no kes? 
Minut hiljem võttis Jüri Luik julguse kokku, tuli kangi alt välja, saatis pilguga kaugenevaid kuradeid ja astus omakorda sisse. 
Jajah, läks siis sisse, mispeale noorsand kummardus päkapiku pea kohale, too omakorda aga sahises märkamatult omade sekka. 
Kell oli 21.10, meenus sisenejale. 
Ta leidis baarikorruselt teleka, kruttis kukalt ja heitus. 
Pilt registreeris litrit ja veel kümmet keskit-miskit. 
Ei, siseneja polnud see, kelleks ta end äkitselt pidas, kuid sama äkitselt tundis ta valu vahelihases. 
Õnneks leidsid ta sel hetkel sõbrad, kes kandsid ta kätel kuhugi, kuhu ta ka jäi. 
Ja kust ta kaks tundi hiljem näost rohelisena naasis. 
Pärastpoole võis ministrit näha tasuta praadi söömas. 
Jätame ta siiski. 
Paljud ei tea, et Teatriliidu baaris kummitab, teadjad on vaid vähesed. 
Majarahvas on kõike seda kogenud omal nahal, pole julgenud kõvasti välja öelda. 
Tihti on kummituslikud juhtumid nii maise loomuga, et ei teatagi, on's need ikka vaimud. 
Vaim teab. 
Midagi eriskummalist ei juhtu, keegi ei lenda, ja kui kuuldaksegi samme... 
Valvuritädi on kurttumm ja pime kui nahkhiir, tema ei märka midagi, muidu ta vist kardaks. 
Tahaks teada, paljud pühapäeval kohalolnutest taipasid midagi, kui mitu poliitikut ja muud meest aimas õhus elektrit. 
Päris kindel, et väga vähesed, kuid kindlasti Ints Lindsalu, Oleg Harlamov, ja ka daam, kelle nimi oli Ingrid. 
Seda oli näha nende ilmest, nende krampunud õlgadega kätest, nende aeg-ajalt hirmul pilgust. 
Ei, see ei olnud suur mõistmine, mis neid tabas, tegelikult ei jõudnud nad selleni. 
Kuid olukord muutus neile ohtlikuks ja peatselt pidid nad minema, lihtsalt koju. 
Seal laabus kõik, olen selles kindel. 
Viga pole neis, vaid kohas. 
Inimesed, kes seal olid, mõtlen nii isamaalasi, nende kaaslasi kui ka žurnaliste, arvasid kindlasti nägevat näiteks Indrek Hirve või Peeter Volkonskit. 
Tegelikult neid seal polnud. 
Kuigi see võib tunduda mõistlikele inimestele absurdsena. 
Nendega kõneldi, joodi koos klaas ja unustati, aga ei... 
Võtame Hirve. 
Ta oli seal iseenesestmõistetavalt, nagu ta on igal pool, kuhu satub. 
Kuulub nö sinna klassi, kes käib kõikjal. 
Nii oli vaimul lihtne teda sinna keldrisse saata ja kõik uskusid naiivselt, et ta oligi seal. 
Kas pole naljakas, ent ühtaegu nukker. 
Rahvas on kergeusklik, samas jälle laisk. 
Valima ei viitsinud minna. 
Kui Hirv, kes loomulikult on tore inimene, peaks seda lugema, siis olgu see talle ka karistuseks. 
Tema ka ei käinud. 
Samas võin kinnitada, et Teatriliidu baaris ta (nähtaval määral) oli, kuigi tegelikult (ka enda teada) ühes teises baaris. 
Volkonski, kes füüsiliselt tõlkis kodus Harmsi, ei tohiks samuti pahandada, ta kõneles vaid valitud isikutega ja tasa. 
Kui ta seda usuks, teeks see talle nalja. 
Peab rääkima veel ühe loo, viimase loo. 
Ilma selleta puuduks tervel jutul mõte. 
Üldine arvamus oli, et vaim läks veidi liiale. 
Aga vaimu kritiseerida oleks rohkem kui masohhism. 
Niisiis. 
Enne kesköötundi saabus Mees, ta tuli viimase trammiga. 
Sirutas päkapikule käe ja teretas ennast peeglist. 
Kes on see mees...? levis sosin, kui saabuja oli kõrgilt saali astunud. 
Keegi ei teadnud. 
Mehed ei teinud suuremat väljagi. 
Minnalaskmismeeleolu oli haaranud pea kõiki, välja arvatud õrnem pool, keda Tõelise Mehe ilmumine lausa värisema ajas.Mees ei tundnud paljusid. 
Nägi Kannikut, Soidrot, Luike sohval hingamas, Muulit, Talit ja veel mõnda, keda oli talle kirjeldatud. 
Oli tulnud õigel ajal, südaööst puudus mõni minut. 
Tal oli aega kümme minutit, ta pidi ju ometi leidma oma armastuse, oma väljavalitu, kellega öhe kaduda. 
Tualetis kiiresti end jahutanud Mehele tuli appi õnnelik juhus, too saatuse käsi. 
Väljudes tundis ta riivamisi kellegi kätt, siidpehmet, kiskjalikku. 
Ta tardus, silmitses enda vastas seisvat naist ning lausus rahulikult ja vaikselt: Su süda... 
Vahepeal pani käe soolasammastunud naise põsele. 
Kes oled sa, tundmatu mees, kogeles too. 
Aga sina, printsess Võluja, küsis Mees omakorda, kella vaadates. 
Olen proua Karu, mu mees sai just valitud. 
Oleme väga rõõmsad, suutis naine kogeleda. 
Sõnad tundusid talle endale sel momendil naeruväärsed. 
Selsamal hetkel viskus ta Mehe käte vahele, kes omakorda õnnejoobes korrutas: Sina, sina, ma otsisin sind kaua, kallis, kallis. 
Kuid lähme nüüd, meil kahel ei ole igavesti aega. 
Iga sekund on kui tükk meie südamest. 
Tal oli õigus. 
Jah, muidugi, vastas naine ja nad kadusid õuepoolsest trepist. 
Enam neid ei nähtud. 
Ei saanud keegi aru meeleheites Jüri Karust, kes järelejäänud öö mööda võlvialuseid ja tagaruume kolistas, sõnagi suust saamata. 
Jüri, mis sul on, räägi, palusid sõbrad, kuid vastust nad ei saanud. 
Lõpuks lõid käega, sest eks valimisvõit võib kuratteabmispidi pähe lüüa. 
Ent sõbrad ei aimanud, et just see oli mehele nüüd täiesti ükskõik. 
ALDO MAKSIMOV 
Tartu volikogu 17 pensionäri 
Massiteabes avaldatud info põhjal on tekkinud mulje, et linnavolikokku valitud pensionärid on igivanad kepile toetuvad memmed-taadid. 
Siinkohal peab LK vajalikuks ära tuua linnavolikogu pensionäridest saadikute nimekirja, millest selgub, et kolm neist pole üldse pesnionärid. 
LK pidas vajalikuks ära tuua ka nende endine-praegune amet ja akadeemiline kraad. 
I valimisringkond 
1. Silver Alev, sünd. 1933, insener. 2. Heino Heinsoo, sünd. 1929, jurist. 3. Ants Ilus, sünd. 1926, loomakasvatuse, prof. 4. Elli Korp, sünd. 1924, linnapolikliiniku, arst. 
II valimisringkond 
5. Lembit Ainsalu, sünd. 1932, ajakirjanik. 6. Roza Bachman, sünd. 1927, lastearst. 7. Vladimir Tšemarin, sünd. 1926, uroloog-kirurg. 8. Ivan Gaidin, sünd. 1942, automehhaanik. 
III valimisringkond 
9. Aleksander Paškov, sünd. 1935, struumadispanseri arst. 10. Jaan Riiv, sünd. 1919, kardioloogia prof. 
IV valimisringkond 
11. Jüri Erlich, sünd. 1936, hüdrotehnikainsener. 12. Harri Kärtner, sünd. 1925, jurist, riigiõiguse dotsent. 13. Milvi Miidla, sünd. 1929, linna polikliiniku peaarsti asetäitja ravi alal. 14. Irene Leisner, sünd. 1930, V KK eesti keele ja kirj. õpetaja. 
V valimisringkond 
15. Elmar Arneman, sünd. 1929, maaparandaja, Tartu Pensionäride Ühenduse esimees. 16. Zinaida Karamkova, sünd. 1929, KK-õpetaja. 17. Endel Laas, sünd. 1922, rahandustöötaja, aednik. 
VT. KA INTERVJUU EESTI PENSIONÄRIDE LIIDU ESIMEHE, TARTLASE HARRI KÄRTNERIGA 
PENSIONÄR HARRI KÄRTNER: Vanade inimeste osakaal võimuorganites annab tunnistust kriisiolukorrast 
Tartus sai linnavolikogu 47 saadikukohast 17 Eesti Pensionäride Liidu nimekiri. 
Vaid kaks kohta rohkem sai valimisliit Tartu. 
Tartus osales valimistel 34,4 % nimekirja kantutest, pensionäride liitu pooldas neist 23 %. 
Üksikkandidaatidest sai enim hääli Tartu kandidaat Tiit Veeber (819), talle järgnesid pensionäride esindajad Lembit Ainsalu (772) ja Eesti Pensionäride Liidu esimees HARRI KÄRTNER (528). 
Vanade inimeste osakaal võimuorganites annab tunnistust kriisiolukorrast, ütles eksjurist Harri Kärtner. 
Ma arvan, et meie poolt ei hääletanud üksnes pensionärid, vaid ka paljud noored ja keskealised, kes on töötud või majanduslikes raskustes. 
Nii-ütelda riskigrupid. 
Arvatavasti on see aeg kätte jõudnud, mil ei hinnata sõnu, vaid reaalset olukorda. 
Me peame vaesumisele piiri panema. 
Valimistulemused kajastavad meie elu sotsiaalset ja majanduslikku seisundit. 
HARRI KÄRTNER (68) on sündinud Narvas töölisperekonnas. 
Eesti Vabariigi lõpuks jõudis Harri Kärtneri isa oma mööblitöökoja ja -äri asutamiseni. 
Harri Kärtner õppis Narva Eesti Gümnaasiumis. 
1944. aastal lahkus perekond sõja jalust ja asus elama Lääne-Eestisse, Haapsallu. 
1944. aastal sai Harri Kärtnerist mobiliseerituna Saksa sõjaväe Eesti diviisi grenader. 
Meie ülesandeks oli 1944. a. septembris võidelda marodöörluse ja rüüstamiste vastu. 
Pean suurel määral meie teeneks seda, et Läänemaa ja Tallinn hoolimata saksa vägede kiiret taganemist jäid suuremate purustusteta, ütles Harri Kärtner. 
Haapsalus töötas HK aasta sanitarina tüüfusehaigete juures. 
Haapsalus lõpetas HK ka keskkooli. 
Nende klassist oli saksa väes olnud kuus poissi, aga see jäi avalikuks saladuseks. 
Õigusteadus tõmbas mind juba ammu, aga see polnud tollal populaarne. 
Kaalusin kehakultuuri ja metsandust, ütles HK. 
Pärast aasta kestnud metsandusõpinguid astus HK õigusteaduskonda. 
1951. aastal tuli aspirantuur ning 1955. aastal kaitses HK kandidaadiväitekirja konstitutsiooniliste õiguste teemal. 
Mitteparteilane ülikooli juurde jääda ei saanud, viis aastat töötas HK Edasis kirjandusliku kaastöölisena. 
Aastatel 1961-63 töötas HK Tartu Linna Prokuratuuris uurijana. 
Aastatel 1963-71 oli ta eriti tähtsate asjade uurija ENSV prokuröri juures, õigusnõunik. 
Tegelesin põhiliselt tahtlike tapmiste ja korruptsiooni uurimisega. 
Tapmisi oli palju korda vähem kui praegu ja 95 % neist avastati. 
Aga olukord pole võrreldav - praegu on uurijate kaader liikuvam, noorem ja kogenematum. 
Kuriteo avastamise järel tundsin, et olin ühiskonnale midagi kasulikku teinud, ütles HK. 
Aastail 1967-1990 NLKP liige. 
Pioneerist ja komsomolist võitlesin enda ära. 
Uurija pidi aga parteilaste süüasjade uurimiseks nende koosolekule pääsemiseks alati luba taotlema, meenutas HK. 
Kriminoloogia laboratooriumi vanem teaduslik töötaja ja kriminoloogia erikursuse lektor oli ta alates 1971. aastast kuni 1978. aastani. 
1978.-1991 riigi- ja haldusõiguse kateedri õppejõud, dotsent, luges nõukogude ja välisriikide riigiõiguse ja lühemat aega ka sotsioloogia kursusi. 
1985. aastast on Eesti Karskusliidu liige, praegu revisjonikomisjoni esimees. 
Lehes töötamise ajal tuli mul vana-aasta ja oktoobripühade ajal olla valvelugeja ja prokuratuuris pühade ajal valves paljalt sellepärast, et ma karsklane olin, ütles HK. 
Aastast 1990 Eesti Õiglusliidus. 
1990. aastast ka Eesti Pensionäride Liidu esimees. 
Harri Kärtner on kolme lapse isa. 
Vanem poeg on juuraharidusega ning töötab majandusettevõttes, tütar õpib õigusteaduskonnas ja noorem poeg on Tartu II Keskkooli viimases klassis. 
Te kandideerisite ka Riigikogu valimistel? 
Tol korral nõuti kandideerimise eest kautsjoni ja pensionäride liidul seda palju polnud. 
Nii kandideerisimegi väga väikse nimekirjaga ja kuigi häälte arv oli mul 2500, Riigikogusse ma ei pääsenud. 
Kuna kohalikel valimistel kautsjoni ei nõuta, otsustas EPLi Tartu organisatsioon kandideerida eraldi nimekirjana. 
Mujal on pensionärid enamuses teiste valimisliitude juures. 
Alul olime skeptilised, sest raha propaganda tegemiseks polnud. 
Aga aeg on edasi läinud ja inimesed hakkavad olukorda hindama tegelikkust arvestades. 
Kõige rohkem oligi meil toetajaid Ülejõe linnaosas, kus suurtes majades elab palju töötuid, on kütteprobleemid. 
Sest meie poolt pole üksnes pensionärid, vaid riskigrupid üldse. 
Madalapalgalised lasterikkad pered näiteks. 
Miks pensionärid nii aktiivseks on muutnud? 
1992. aasta jaanuaris tasalülitati pensionid elatusrahale, mis on palgamiinimumi lähedane. 
Ametlik palgaalammäär on tõesti kolmsada krooni, aga keskmine palk on juba üle 1100 krooni. 
Aga on ka sajatuhandesi kuusissetulekuid. 
Pensionäride elatustase on võrreldes 1989. aastaga umbes 14 korda langenud. 
Enam ei loodagi keegi, et lähema kümne aasta jooksul endine elatustase taastuks. 
Aga seda lõhkumist, ärastamist ja lagastamist on inimestel, kes kogu elu on töötanud, raske vaadata. 
Pensionärid mõtlevad pigem oma laste ja lastelaste tuleviku peale. 
Elatusraha oli kõigile, hoolimata tööstaažist ja töötasust ühesugune. 
Kolm kuud peale rahareformi pidi pensionisüsteem taasjõustuma. 
Uue pensioniseaduse pähe esitati aga praktiliselt uus elatusrahade seaduse eelnõu. 
Toompeal hakati pensionäridega läbirääkimisi pidama alles peale pikette. 
Uue pensioni - (mitte elatusraha) seaduse projekti kavatseme esitada valitsusele lähikuudel. 
Kui suur on Eesti Pensionäride Liit? 
See liit hõlmab tervet Eestit. 
Aktiivsemad on liikmeteks registreeritud. 
Need voodihaiged ja viletsad, kes enda eest seista ei jõua ja kelle huve me ka kaitseme, liikmed ei ole. 
Seega täpset arvu ma teile öelda ei saa. 
Liidu koosolekutel on tohutu sisemine valu. 
Keegi tuleb ja räägib, et näe see pole jälle kolm päeva söönud ja inimesi variseb alatoitlusest kokku. 
Aga vanemad inimesed on enamuses kohusetundlikud - enne maksavad üüri ja kütte ära ja siis vaatavad, kas söögiraha jääb. 
Tulevad ja räägivad: kuidas ma võtan oma lastelt raha; osa on ilma tööta ja tahavad ka elada. 
Tihti nad ütlevad, et ei tahagi enam elada. 
See on tohutu psühho-draama. 
Vahel tuleb mõni noor naine ja räägib, et on tööta ja lastele pole süüa anda. 
Seda ei saa küll kindlaks teha, aga ma arvan, et meie valijate seas oli ka keskealisi ja noori. 
Vallandatuid on palju. 
Räägiti, et Eestis luuakse teaduspotentsiaalil põhinev tööstus. 
Nüüd ei suudeta isegi mineraalvett ilma välisfirmata maa seest kätte saada. 
Kes tahab ja soovib tööd teha, peab selle võimaluse saama, kas või hädaabitööde näol. 
>Mida arvate pensionäride osakaalust Eesti praeguses poliitikas? 
Vana inimene ei otsusta üksnes tasemel hea-halb. 
Ta valib ka selle vahel, mis on halb ja mis vähem halb. 
See on elukogemus. 
Vana ei vaata enam elu unelmate tasemel. 
Riigis, mis kindlalt jalul seisab, võivad vanad puhata. 
Aga kui küsimus pole enam selles, kui kiiresti edasi minna, vaid selles, kas üldse on võimalik edasi minna? 
Mingis suhtes on vanemaealised ka tasakaalustav jõud. 
Peale sõda oli Soome riigipea 75-aastane marssal Mannerheim, siis samuti üle 75-aastane Paasikivi. 
Just vanade tasakaalukus aitab sageli riigil kriisist välja tulla. 
Praegu puudub isegi ülevaade sellest, mis maha on müüdud, mis mitte. 
Vanasti öeldi, et üle poole aktsiatest tuleb oma kontrolli all hoida, aga nüüd on see Eesti, mida meie ehitasime, tükikaupa laiali kantud. 
Pole ka kedagi, kes ütleks, et enne üheksa korda mõõda, üks kord lõika. 
Kuidas hindate Eesti hetkeseisu juristina? 
Praegune olukord on ideaalne pinnas kuritegevuse tekkeks. 
Toimuvad ärastamine, lagastamine, korruptsioon, valuutamahhinatsioonid. 
Mida vaesemaks me jääme, seda kitsamaks jääb rikaste ring. 
Seda suurem on oht, et vargad ja vägivald võivad jõuda iga teise reakodaniku juurde. 
Kuidas te ennast karskusliikumistegelasena tänapäeva Eestis tunnete? 
1921. aastal andis alkohoolsete jookide müük EV eelarvelistest tuludest ca 30 %. Praegu aga vaid väikese osa. 
Aga ilma materiaalse toetuseta on selle töö tegemine nagu sõelaga vee kandmine. 
Enamus tapmisi tehakse purjuspäi ja ka kolmkümmned protsenti tapetutest on purjus. 
Praegu on karskustöö nullseisus. 
Ja narkootikumid... 
PIRET TALI 
Kui Muhamed ei lähe mäe juurde... 
Teadjaid inimesi on kuuldud sosistamas, et kuritegevuse tase meie riigis pidavat kaunikesti kõrge olema. 
Üks kõrge riigiametnik, kes palus oma nime mitte avaldada, ütles, et politsei ei tulevat enam pättidega toime ja vaevlevat raha-, bensiini- ning isegi tahtepuuduses. 
Ei tea kuidas mujal Liivimaal, aga Pärnu korravalvureid nupukusenappuses igal juhul küll süüdistada ei tohi... 
Nimelt avastasid kuurortlinna politseinikud hiljuti oma maja keldrikorrusel ööpäevaringselt töötava baari, kust juba lähiaegadel loodetakse head loomust tõmbama hakata. 
Klientide autodel hoiab lõbutsemise ajal silma peal liikluspolitsei, kandiliste soengute omanikke on võimalik kaitsepolitsei aknast fotografeerida ja filmida, majanduspolitsei hooleks jääb arvatavasti rahatähtede ehtsuse kontroll ning krimkamehed hakkavad usinasti käeraudu klõpsutama. 
Arestikamber asub, muide, paar korrust kõrgemal ja annab vajadusel isegi intiimteenuseid osutavaks klubiks kujundada... 
Tibu-tibu-tibu, tip-tip-tip? 
ALO AAMER 
RAADIO KAHES KÄÄRIB Ühe vallandamise lugu 
Eesti Raadio teine programm, üks kuulatavamaid kanaleid Eestis, kihab tööalastest ja isiklikest intriigidest. 
Pühapäeval, 3. oktoobril haripunkti kerkinud kriisi lahendas Eesti Raadio peadirektor Herkki Haldre kirvemeetodil, vallandades ametist Raadio-2 sõnasaadete vanemtoimetaja Ene Veiksaare. 
Nimelt olid sel päeval Moskvas pingelised sündmused ja ükski meediakanalitest ei teadnud, kuidas olukord lõpeb. 
Herkki Haldre süüdistab Veiksaart oma 11. oktoobri käskkirjas töökohustuste täitmata jätmises, sest Ene Veiksaar ei korraldanud informatsiooni hankimist ning eetrisse edastamist. 
Veiksaar lahkus töölt pärast saadet Nädala nägu juba kella poole kuue paiku, siis, kui teised toimetused kogunesid, et Moskva sündmustest ülevaateid tegema hakata, ütles Haldre. 
Ta ei andestanud Veiksaarele, et raadiokuulajad olid sunnitud operatiivse informatsiooni saamiseks kasutama teisi raadiokanaleid ja lõpetas Ene Veiksaarega sõlmitud töölepingu. 
Nüüd on tüli lastud oma maja seinte vahelt välja ja veereb nagu lumepall. 
Veel selle kuu lõpus on peadirektoril oodata ebaseadusliku vallandamise eest kohtukutset, lubab hingepõhjani solvunud Veiksaar. 
SEE ON MINGI MAFFIA, kommenteerib oma üleöist vallandamist nädal hiljem 25-aastane Ene Veiksaar. 
Kogu see Moskva asi oli tegelikult ainult ettekääne. 
Kõik sai alguse sellest, kui tegin koos Allan Hookiga Ärikanalit ja läksime Haldre juurde reklaami tellimise eest protsenditasu nõudma. 
Kui Ivar Vigla ja Alar Rästa raadiost lahkusid, palus Haldre mul selle saate juhtimine enda peale võtta. 
Reklaamid ja firmad pidid nüüd saatesse tulema ausalt ja ainult läbi raadio reklaamiosakonna. 
Sealt ei tulnud aga peaaegu mitte midagi. 
Pidime ise otsima oma saatesse esinejad, tegema intervjuud, olema eetris. 
Mais langes Ärikanali honorar ja pikenes saateaeg. 
Paralleelselt tegin uudislõike ja oma saateid. 
Tasu selle eest oli aga minimaalne. 
Protsenditasu reklaami tellimise eest me muidugi ei saanud, küll aga tegid Haldre ja Raadio-2 direktor Margus Hunt mulle ettepaneku sõlmida nendega palju soodsam tööleping. 
Olin ju mina see, kes käis ja nõudis kogu aeg, millal lõpeb Raadio-2-s korralagedus. 
Uue töölepingu järgi olin 1. augustist sõnasaadete vanemtoimetaja ehk teisisõnu inimene, kes koordineeris uudiseid ja pikki jutusaateid. 
Lepingus fikseeritud palk oli mulle määratud mõlema poole nõusolekul, s.t. Haldre oli minu töötasu suurusega ise absoluutselt nõus. 
Nüüd selgub, et kõik olid kadedad minu palga peale. 
Ma ei leia, et oleksin olnud nii kehv ajakirjanik, et mulle pidanuks vähem maksma, räägib Veiksaar. 
VEIKSAAR KURITARVITAS USALDUST, on peadirektor Haldre seisukoht. 
Ma olen sügavas hämmingus, kuidas jätkub Enel jultumust minu käskkirja vastu protestida. 
Minu jaoks taandub kõik usaldusele. 
Kui inimene kurdab, et ta saab vähe raha, ja on samal ajal ise ambitsioonikas, siis ma püüdsin teha antud olukorras parima. 
Pakkusin Enele palka, mis on parlamendis kinnitatud raadio peadirektori palgast (2500 krooni) rohkem kui kaks korda suurem. 
Selle palga eest aga ka nõutakse. 
Selgus, et olin raha visanud vastu seina. 
Ene Veiksaare ülesanne oli tagada igapäevase operatiivse info käsitlemine uudistesaadetes, samuti sõnasaadete koordineerimine. 
Kui ma tema käest reedel küsisin, kes on pühapäeval tööl, ta ei teadnud. 
Puudus elementaarne töögraafik, keegi ei vastutanud millegi eest, kõik toimis omasoodu. 
Veiksaare ülesandeks jäi 1. oktoobriks välja töötada ka uus Raadio-2 programm. 
See pole tänaseni käivitunud, kuna ta sellisel kujul, nagu Ene välja pakkus, polnud mulle vastuvõetav. 
Kriis saabus tõepoolest pühapäeval. 
Kui mina pool seitse õhtul raadiosse tulin, oli uudistetoimetajatest kohal vaid algaja Urmas Hakk (ka tema on tänaseks lahti tehtud), samal ajal kui kõigi teiste raadiote toimetused kogunesid öiseks tööks. 
Mina leidsin koos Jüri Raudsepaga esimesest programmist inimese Moskvast, kes andis meile seal toimuvast informatsiooni, mina hankisin lisainfot. 
See kõik oli Ene töö, tema pidas õigemaks aga pühas rahus koju kõndida. 
Mõtlesin, et kui maksan inimesele nii suurt palka, siis ta teeb hea himuga tööd. 
See oli minu suur viga. 
Järgmisel päeval ütles Ene Veiksaar mulle, et Moskva sündmused on üledramatiseeritud. 
Pühapäeval ei teadnud meist seda aga veel ju keegi. 
Ene Veiksaar vaidleb Haldrele taas vastu: Uue programmi kava oli mul valmis neli päeva prast lepingu sõlmimist. 
Koos sõnasaadete toimetajatega arutasime seda koosolekul, kus viibis ka Haldre, ja kõik olid projektiga päri. 
Ma ei ole kuulnud ühtegi sõna selle kohta, et minu plaan ei sobi. 
Mis puutub Haldre väitesse, mis ta mulle järgmisel päeval ütles, et öösel oli tööl terve esimese programmi uudistetoimetus, siis nende edusammud piirdusid tegelikult vaid mõneminutilise erilülitusega stuudiost sündmuskohale ning ühe telefoniintervjuuga Moskva Eesti saatkonna pressiesindajaga kella kümneses uudistesaates. 
Need mõlemad olid eetris ka Raadio-2-s. 
Herkki Haldre: Raadio esimese programmi töötajad ei saa nii palju palka, nagu sai seda Veiksaar. 
Kaugel sellest - sellise palga eest ei saagi inimestelt rohkemat nõuda. 
UMBKEELNE RAADIODIREKTOR 
Ene Veiksaar: Esildise minu vallandamise kohta tegi mees, kellega ma pole ühtegi sõna vahetanud. 
See oli Raadio-2 direktori asetäitja, umbkeelne soomlane Timo Malinen. 
Ta ei saanud üldse aru, mis sellel lehel kirjas oli. 
Järgmisel päeval ta vabandas minu ees ja ütles, et asjale ei antagi ametlikku käiku. 
Muidugi asi nii ei läinud, Malinen tekitas ainult segadust. 
Ma ei mõista, kuidas saab riigiraadio juhtival kohal olla soomlane, kellega kaastöölised peavad vestlema soome keeles? 
Seisin kogu aja selle eest, et Malinenile kuuluva võimutäiuse asemel rakendataks kolmikjuhtimist, et oleks eri inimene nii organisatsiooniliste, tehniliste kui ka loominguliste probleemide lahendamiseks. 
Seda ei võetud kuulda. 
Herkki Haldre vaidleb vastu: Kelle ja mis rahvusest inimese ma oma alluvaks võtan, on minu asi. 
Aga juba algusest peale oli mul põhimõte, et see ei tohiks olla eestlane. 
Timo Malinen on vaba siinsetest võimusuhetest, vaba sovetismist. 
Ta aitab tuua raadiosse natukenegi läänelikku mõtlemist. 
Mis tema umbkeelsusesse puutub, siis ta õpib praegu eesti keelt. 
Seda teineteisele vastu rääkimist võiks veel jätkata. 
Iseasi, kas see enam midagi päästab. 
Kas see aitab noore ja andeka ajakirjaniku raadiosse tagasi või lisab vastutustunnet vallandatud töötajale. 
Jääb loota, et järeltulijad ei astu samale rehale, lastes end kõrgest palgast ära meelitada, et ennast mõne kuu pärast taas tänavalt leida. 
LK 
SÕBER KOORIB SÕBRA NAHA 
Samal teemal: LK nr. 40 Jüri Makarov heliloojatega nugade peal. 
Soovimata sekkuda härrade Mattiiseni ja Makarovi omavahelisse vaidlusse, kas üks neist on suli ja teine väljapressija, pean siiski, kuna poriga on pillutud ka Eesti Autorite Ühingut (EAÜ), selgitama, kuidas toimub salvestamislepingute sõlmimine EAÜ kaudu. 
Vastavalt autoriõiguse seadusele kuulub autorile ainuõigus lubada teha oma teostest salvestusi. 
Need autorid, kes on astunud autoreid esindava organisatsiooni liikmeks (Eestis EAÜ), annavad liikmelepinguga selle õiguse üle sellele organisatsioonile. 
Seega peab iga produtsent, kes soovib EAÜ liikme teost salvestada, saama selleks EAÜ-lt litsentsi. 
Litsentsilepingus on fikseeritud poolte õigused ja kohustused ning muud lepingu täitmise seisukohalt olulised tingimused, s.h. ka litsentsitasu suurus. 
Litsentsitasu maksab produtsent EAÜ-le, kes pärast vahendustasu mahaarvamist maksab selle välja autorile. 
Litsentsitasu on tavaliselt protsent kasseti või plaadi läbimüügist. 
Seega, mida suurem on tiraaž ja kõrgem müügihind, seda rohkem saab autor raha. 
Vastavalt rahvusvahelisele praktikale on eelnimetatud protsent tavaliselt 10 ning ka meie oleme oma lepingutes sellest lähtunud. 
Et selle protsendi järgi ei ole autorile laekuv raha sageli just suur, tuleneb meie väikesest turust ja suhteliselt vaestest ostjatest. 
Arvestama peab ka seda, et kogumike puhul, kus on kasutatud paljude autorite teoseid, jagatakse see raha kõigi EAÜ liikmeks olevate autorite vahel. 
Ka ei maksta vastavalt lepingule litsentsitasu kohe välja, vaid see peab olema tasutud 6 kuu jooksul pärast salvestuste müüki laskmist. 
Need autorid, kes ei ole EAÜ liikmed, suhtlevad plaaditootjatega otse, ilma EAÜ vahenduseta. 
Nii käib siis autoritele autoritasu maksmine nende teoste plaadile või kassetile salvestamise ja levitamise korral. 
Teistmoodi käib asi lugude tellimise korral kavandatava plaadi või kasseti jaoks. 
Sel juhul sõlmib plaadifirma/produtsent autoriga tellimuslepingu. 
Ka ei saa EAÜ esineda autori nimel veel olemata teose tellimuslepingu puhul, nii nagu ta teeb seda juba olemasolevate teoste puhul. 
Kui tellija on suli ja tegija loll, siis võibki juhtuda, et autoril tõmmatakse lepinguga nahk üle kõrvade, hoolimata sellest, et autoriõiguse seaduses § 51 on autorilepingu olulised tingimused üles loetud. 
Sama lugu võib juhtuda ka siis, kui autoril ei tule pähegi kirjalikku lepingut sõlmida. 
Suulise kokkuleppe tulemus on aga teadagi null, juhul kui üks pooltest oma lubadustest taganeb. 
Kui aga kõik on korrektselt vormistatud, on autoril õigus saada tasu nii teose loomise eest kui ka protsendi selle teose salvestuse läbimüügi pealt. 
Loomulikult on veel ka see võimalus, et autor loovutab plaadifirmale kõik oma varalised õigused sellele teosele, kuid praktikas tehakse seda harva ning siis ka vinge tasu eest. 
Sellisel juhul autor läbimüügi pealt iseenesestki mõistetavalt enam tasu ei saa. 
Mis puutub konkreetselt Jaanika Sillamaa kassetti, siis ei saa EAÜ öelda midagi nende kokkulepete kohta, mis eelnesid teoste loomisele, sest mingit kirjalikku lepingut poolte vahel ei ole ning kumbki pool esitab oma versiooni kokkuleppest, nimetades teineteist vastastikku suliks ja väljapressijaks. 
Siin ei aitaks ka kohus, kui üks pool teise pakutuga ei nõustu, kuid heliloojaile jääb loomulikult autoriõiguse seadusest § 13 tulenev võimalus keelata oma teose kasutamine plaadil. 
Autoritasu maksmise kasseti/CD müügi pealt lubas aga hr. Makarov EAÜ kaudu tõepoolest korda ajada. 
Nii vähemasti väitis ta telefonikõnes käesoleva kirjatüki autoriga. 
Hr. Makarov lubas, et leping EAÜ-ga sõlmitakse kohe, kui plaadi tarvis on lood kindlaks määratud. 
Seda lubas ta ka LK artiklis, kuigi on seal segamini rääkinud nii plaadist kui teoste esitamisest raadios ja televisioonis, mis teadupoolest on kaks täiesti erinevat asja ning mille eest ka makstakse eraldi. 
Eriti tahaks seda rõhutada seoses Raadio TOP-iga, kes vastandina enamikele Eesti lokaalraadiotele ei ole veel EAÜ-ga vastavat lepingut sõlminud. 
Mis puutub hr. Mattiiseni väitesse, et EAÜ kaitseb küll kõike muud kui autoreid, siis ühest küljest on tal täiesti õigus - EAÜ ei saagi kedagi kaitsta, sest vastavalt seadusele on õigusi kaitsev organ Eestis kohus. 
Teisest küljest aga toimib EAÜ autoreid esindava organisatsioonina kogu aeg ning kui raske on seda teha varakapitalistlikus banaanivabariigis, seda teavad ainult EAÜ töötajad ise. 
Kui hr. Makarov oma lubadust - maksta autoritasu - ei täida, siis on loomulikult EAÜ-l võimalus ja kohustus kaevata ta kohtusse, kuid kedagi ei saa kohtusse kaevata autoriõiguse rikkumise eest, mida pole veel toime pandud. 
Mis puutub aga Jaak Joala poolt Jaanikale tellitud laulude eest tasumisse, siis on see näide sellest, kuidas kõik on kõigiga vanad semud seni, kuni läheb raha küsimiseks. 
Siis enam sõpra ei tunta. 
Olgu see lugu sõprusest õpetuseks ka teistele Eesti autoritele. 
KALEV RATTUS EAÜ tegevdirektor 
EESTI LÕUNAPOOLSEIM PUNKT NAHA KÜLA siin lõpeb tee 
Pärast koduvabariigi läänepoolseima koha Vilsandi saare ja idapoolseima Piirissaare külastamist on LK seekord jõudnud Eesti kõige lõunapoolsemasse punkti. 
Nagu näitas kaart ja kinnitasid Vastse-Roosa piirivalvurid, on selleks Naha küla vastu Läti piiri. 
* Kuri koer piiri ääres 
Küla nimetus on säilinud veel vanast ajast, kui seal inimesed elasid. 
Praeguseks on Naha küla ainus asukas kohalik metsavaht. 
Tal on korralik suur majapidamine ja kaks koera. 
See oli ka ainus, mida LK autoaknast vaatluse teel kindlaks teha suutis. 
Peremeest ennast polnud kodus, kuid see-eest valvas maja üks ketis ja üks lahtine koer. 
Ketikoerast polnud suurt lugu, aga too teine oli õige vägev, hakkas kurjakuulutavalt urisema juba paljalt autoakna avamise katsest ja paljastas hambad. 
Arad linnainimesed nagu me oleme, loobusime edasistest katsetest kaugemale võõrasse valdusse tungida. 
Nagu meile hiljem Mõniste metskonnas seletati, toimisime õigesti. 
Omainimesed pidavat metsnikul külas käima nii, et helistavad ette: Kuule, ma hakkan nüüd tulema, pane oma koerad kinni. 
Tegelik Eesti-Läti piir asub metsavahitalust veel ligi nelja kilomeetri kaugusel, kuid selle lähedusse ei pääse muidu kui ainult jalgsi. 
Läti poolt on tee piiri peal üles kaevatud. 
Seega lõpeb Eestimaa just nimelt Naha metsavahi õue all. 
Kahe kilomeetri jagu enne seda on Karisöödi küla ja Mõniste metskond. 
Seal elab juba märksa rohkem inimesi. 
Näha on pisikesi lapsi varasadanud lumest esimest lumememme veeretamas. 
Seega pole olukord sugugi lootusetu ja kant väljasuremisohus, nagu praegu väga paljud ääremaa külad. 
Siia tahetakse tagasi tulla, kinnitab Mõniste metskonna raamatupidaja Silvia Lepp. 
Tema poeg, kes õpib Tartu Ülikoolis, ei pelga vaeva käia iga nädal kodus, kuigi tagasi Tartusse saamiseks peab tõusma pühapäeval või esmaspäeval kell viis hommikul ja käima jalgsi maha 11 kilomeetrit, et minna varahommikuse Saru-Tallinna bussi peale. 
Bussiliiklus ongi sealtkandi inimeste kõige valusam mure - argipäeviti käib buss kord päevas, nädalavahetustel ei käi sedagi. 
* Oma võtmega üle piiri 
Kaks korda nädalas sõidab metskonda kauplusauto, kust tarvilik söögikraam ostetakse. 
Tööstuskaupu käiakse rohkem Võrust toomas, ehkki ka sellega on häda - terve linn on luksuskaupu täis, aga maainimese kõige tavalisemat jalanõu - kummikuid pole kuskilt saada. 
Vanasti oli Lätimaal kaubareisidel käimine üsna igapäevane - naabrite lähimasse asulasse Apesse sai teinekord otse läbi metsa jalgrattagagi sõidetud. 
Nüüd on sealkandi metsades igal pool piir suletud. 
Karisöödil pidi olema keegi mees, kes käib Lätimaale piima müümas, ja temale on antud ühe piirivärava võti. 
Nüüd aga on asi kõrgemal pool jutuks tulnud ja arvatavasti võetakse mehelt võti lähemas tulevikus siiski käest ära. 
Ent kui ka Läti piir oleks lahtisem, vaevalt et rahvas siiski lõunanaabrite poole käima hakkaks. 
Ape poed on vaatamata Läti rahareformile (või just tänu sellele) nii tühjad nagu meil enne krooni tulekut. 
Ja mis on, on kole kallis. 
Raharohkusega aga ei saa ääremaadel üldiselt küll keegi kiidelda, nii ka Karisöödil. 
Majand on lagunenud, tööd on vähe. 
Metsameestel seda siiski veel jätkub. 
Metsniku palk on praegu 600 krooni. 
Ajal, mil üle terve Eestimaa varastatakse, ei ole Mõniste metsakonna meestel röövraiujatega tegemist tulnud teha - kant on lihtsalt nii kauge, et siia ei tulda isegi varastama mitte. 
*Pikas kleidis kontserdile 
Karisöödil endal muidugi kultuurimaja pole, see jääb seitse kilomeetrit eemale Mõnistesse. 
Raamatupidaja Silvia Lepp mäletab aegu, kui külalisetendustele ja -kontsertidele sai mindud moodsas maani kleidis. 
Nüüd pole juba ammu sealkandis ühtegi võõrusetendust olnud. 
Kino ei ole. 
Aga rahvatantsurühm tegutseb. 
Televiisor näitab Võrumaa metsade vahel ainult Eesti riigitelevisiooni ja nii palju Ostankinot, kui Riia üle kannab. 
Seda aga olevat vähe. 
Võru kohalikku raadiot kuulatakse päris hea meelega. 
Võru keelt räägitakse, aga mitte palju. 
Laste pärast on peredes üle mindud kirjakeelele, muidu tuleks neil esimeses klassis kirjutama õppimisega suuri raskusi. 
Tarkust jagatakse Karisöödi lastele Mõniste Põhikoolis ja Varstu Keskkoolis. 
Et iga päev kodus käia on võimatu, elavad lapsed nädala sees internaadis. 
Ja nädala lõpus lähevad nad koju Eesti lõunapiiri äärde. 
Naha külas ja Karisöödil käisid TIINA KUULER ja INNO TÄHISMAA 
LIIVIMAA KROONIKA KOHTUSSE 
Pärast eelmise lehe ilmumist jõudis LK toimetusse faks: Teada saades Teie lehes avaldatud artiklist Jaak Mosina kohta ja olles Mosina õiguslik volinik esitan Teile kahjutasu nõudmise 10 000.- (kümme tuhat) Eesti krooni suuruses. 
Põhjus: laimamine valeandmete levitamise kaudu. 
Põhjendus: Haagi konventsioon, Eesti põhiseadus ja Euroopa Nõukogu Inimõiguste konventsioon. 
Esitan lähemal ajal kaebuse Tartu linnakohtusse selles asjas ja olen valmis seda kaebama edasi EV Riigikohtusse ja kui vajalik viima Teie artikli Euroopa Nõukogu ette. 
AGU KRIISA, Master of Laws, Jaak Mosina õiguslik volinik. 
Nokkiv Varblane kirjanduslikul suareel 
Läinud reedel peeti Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis Soome ja Eesti kirjanduskriitikute osavõtul Finlandia preemia laureaadile Leena Krohnile pühendatud suareed. 
Igati tõsimeelne üritis polnud nokkamööda Tartus luuletajana tuntud Hannes Varblasele. 
Varblane kahtles lauljatari lauluoskuses, üritades saali tagaridades aeg-ajalt ise vilistada. 
Samuti seadis ta kahtluse alla Leena Krohni kirjanikuvõimed, muu hulgas mainides, et Lennart Merigi on kõigest lastekirjanik. 
Kulminatsioon saabus siis, kui näitlejatar luges Leena Krohni loomingut. 
Nimelt palus Varblane valjuhäälselt etlemine lõpetada. 
Vahepeal sõnavõtjat taltsutada püüdnud Ain Kaalepist otsusekindlam turjakas härrasmees juhatas seepeale nokastanud Varblase ruumist välja. 
VALLE RAA 
Üks prohvet on kuulus omal maal 
9. oktoobril andis EÜS Veljesto Kati Murutarile tuntud Viljandi kirjaniku Anton Suurkase nimelise kirjanduspreemia. 
Kati Vasar-Murutari kodulinna ajaleht Pärnu Postimees pani seda tähele ja õnnitles oma 15.oktoobri numbris kuulsat linlast: Arvata, et see info (kirjandusauhinna saamine - toim.) oli nii mõnelegi šokk, eriti neile, kel pole vastuvõetavad Kati Murutari stiil ja roppused ja kangesti kahtlevad, kas need noored ikka niisugused on... 
Nüüd on tudengid ise tõestanud: oleme küll sellised, teeme igasugust pulli ja see on meie elu. 
Olgu mainitud, et mainitud preemiaga austab üliõpilasselts Veljesto kvantideedi kõrval kvaliteeti unustavaid kirjatarku. 
THOR-PRESS 
BALTI EKSPRESS - IN ACTION! 
Alles see oli, kui Eesti uus esindusrong käiku lasti. 
Laialdane audiovisuaalne reklaamikampaania kutsus rahvast Poolamaale lõbusõitu tegema, saatjaks kenad näitsikud ja eriti hurmav palavusest paljas katlakütja. 
Pea olid esimesed reisumehed ka sõidumõnud ja -piinad ära maitsnud, aga eks ajapikku kustu kõige mürgisemgi kriitika eluprobleemidest küllastunud mälus ja nii valisin minagi Saksamaale sõiduks just Eesti esindusrongi. 
Mida siis tee peal nähti-kuuldi? 
Tuleb imestada, kui leidlikud on rongi kokkuseadjad, kes juhinduvad nähtavasti Eesti turumajanduslikust hetkeseisust. 
Lähtudes sellest, et Eesti ühiskonnas puudub raha lugev keskklass, on ka rong komplekteeritud vaid rikka-vaese suhte printsiibil. 
Kupee ja lennukisalongi hinna vahe on ligi neljakordne, täiesti puudub õndsal nõukogude ajal lemmikuks muutunud platskaartvagun. 
Täna pole aga isegi platskaardiga reisija ohtude eest kaitstud, sest näiteks Riia-Tallinna rongis võib vagunisaatja sõnul madratsist vabalt koolera saada, kui just pole soovi rahakotti kergendades steriliseerivaid linu ja tekke üürida sellesama steriilse vagunisaatja käest. 
Balti Ekspressi lennukisalongis õnneks keegi linu ja tekke kaela määrima ei tule, sest lennukiks maskeeritud vagunis pole niikuinii võimalik magama jääda. 
Lennukisalongist üsna kaugele jääb restoranvagun, kuhu rändamisel muutuvad käed tahmaseks. 
Restorani jõudes tuleb loomulik soov veel enne söömist käed puhtaks pesta. 
Lahke naeratuse saatel juhatatakse reisija tagasi eelmise vaguni tualettruumi, kust tagasiteel käed jälle mustaks saavad. 
Restoranis on menüü korralik, aga joogid jahutamata. 
Et rongis on vesi natuke kahtlane, soovitavad asjatundjad hambaid pesta kvaliteetse märjukesega (Saku originaal). 
Varssavis ei soovita mingil juhul jääda raudteejaama jalgu puhkama, sest ümbritsev kodutute hulk tunneb külalistega suhtlemisest äraseletamatut rõõmu koos sellega kaasnevate tagajärgedega. 
Kui juhtumisi tekib vajadus pikemalt kohalikku miljööd nautida, siis soovitan teha jalutuskäigu vaksali vastas asuvasse Holiday Inn'i - nooblisse hotelli, sest sealsetel nahksohvadel kunstpuude varjus möödub aeg võrreldamatult kiiremini. 
Tagasiteel võib Leedu-Poola piiril Šestokais toimuv ümberkolimine keeruliseks trikiks osutuda, sest kogu perrooni on ummistanud pakkidesse uppuv mitmekeelne homo soveticus 'te mass. 
Kui minuga kaasas olnud Hollandi ajakirajanik üritas seda pakkpaablit filmile fikseerida, ilmus nagu maa alt välja Leedu piirivalvur, kes käskis filmitu hävitada: kaubareisijate eraomand on püha ja vaba kauplemist ei tohi piirata. 
Sellest lähtusid vist ka Leedu ja Poola tolliametnikud, keda näiliselt üldse ei huvitanud pakimägede päritolu või otstarve. 
Pole siis ime, et Poola kaudu imbub Venemaale tohutul hulgal heaolumaadest varastatud kaupa. 
Kui poolakad käivad viisavaba suhtlemist kasutades üliaktiivselt Saksamaal, siis Poolasse tulevad noolima endise Nõukogude Liidu alamad. 
Nagu kokkulepitud standardi järgi on enamus kaubareisijatest varustatud ühesuguste valge-puna-sinitriibuliste kottidega, milliseid võib saada pea igas Ida-Poola raudteejaamas. 
Head reisi! 
RONGI KROONIK 
WEST SIDE STORY NOSTALGIA ON MÖÖDAS 
15. oktoobril lasti Tallinna Linnahallis noorus lavale. 
Esietendus Leonard Bernsteini West Side Story. 
Lavastaja on Neeme Kuningas, dirigent Tarmo Leinatamm, koreograaf Mait Agu, kujundaja Ervin Õunapuu, näitejuht Helgi Sallo, repetiitor Ülle Ulla. 
Peaosades mängivad Tiiu Kütt, Mare Väli, Lauri Vasar, Rauno Elp ja Toomas Tohert. 
Teiste osaliste seas on lavale toodud ka päris auto. 
Meeleolu loova tossuga. 
Igihalja noorteloo, Romeo ja Julia ameerika variandi taastulek läks suure publikumenuga. 
Ja tõi samas rahva ette need lavale sündinud isiksused, kes nüüd hakkavad ilma tegema. 
On mingi valik neid veetlevaid leedisid ja lääneserva lugusid, mida meilgi ikka ja jälle lavastatakse. 
Ka siin nimetatakse neid muusikalideks, ehkki kohati oleks K.A.Hermanni leidussõna lauleldus kohasemgi. 
Alatooni ja stiili poolest. 
Muusikal on žanr, milles ameeriklased on mitte ainult ületamatud, vaid isegi adekvaatselt jäljendamatud. 
Eesti publik on näinud neid filme. 
Ja ka ameeriklaste endi uusi versioone - eriti sageli just West Side Story'st. 
Niisiis teatakse, kuidas see peab välja nägema. 
Sestap järgitakse ka kodukootud kopeeringutes filmides nähtut - liikumisest ja käitumisest kujunduse ja kostüümideni. 
Võimaluste piires. 
West Side Story (nimegi pole ju raatsitud maakeelde panna!) uue kuue kohta võib mõndagi kriitilist öelda. 
Et tantsud-laulud on omavahel tervikuks lavastamata. 
Et muist kostüüme on kehvakesed - mõni liigagi helesinine. 
Et peategelased ei vasta osaliselt või tervenisti eelarvamustele, millised peavad olema originaali koopiad. 
Et mõnel mehel jääb sarmi väheks, mõnel kunstlokke üle... 
See on tegelikult köömes. 
Eesti Muusikaakadeemia, Estonia Teater, pedagoogikaülikool ja teised on ära teinud pompöösse töö. 
Kõik algas ju ooperiklassi tööst, millele järgnesid osaliste leidmise konkurss ja orgunni-imed väga lühikese aja jooksul. 
Noored artistid ise tunnistasid pärast esietendust Neeme Kuninga organisaatorivõimeid. 
Veel enam aga vaeva, mis 1964. aasta Maria Helgi Sallo nendega näinud. 
Tõepoolest, nii heal tasemel laulu pole Eestis ammu kuulda olnud. 
Selles mõttes, et koolitus ja kandvus on liidus elavuse ja värskusega. 
Pealegi on senised ooperi ja opereti tugisambad saanud märkamatult 50-aastaseks. 
Vanemakski. 
Ja nüüd korraga sellised uued, võimsad hääled - Tiiu Kütt (Maria - meenutab millegi poolest pisut noort Sallot, kui salvestisi uskuda), Mare Väli (Anita) ja Rauno Elp (Riff). 
Ka Toomas Tohert (Tony), kuid tema on rohkem vikerlaste ja tormide ranna natuur. 
Väga-meie-mees. 
Kontrastiks igati veetlevale Mariale. 
West Side Story trupis on tants, laul ja näitlemine üldjoontes õnnelikult ühinenud. 
Jääb näiteks arusaamatuks, kuidas suudab Rauno Elp nii briljantselt laulda, kui ta vihub sinna juurde viimase peal tantsu. 
Kuidas suudab Tiiu Kütt professionaalselt näidelda, kui ta vallandab samal ajal oma õblukese keha kohta uskumatut häält. 
See on niisiis võimalik. 
Ning Lauri Vasara Bernardo reedab noore artisti mitmekesist eelharidust - iga laulja ei tantsiks ju vilunult ladinaameerika tantse. 
Või mine sa tea - artistid ei usu siiamaale veel isegi, et Mait Agu Ülle Ulla toetusel suutiski karud tantsima panna. 
Ju siis karud ise tahtsid. 
Kuigi poisid ei armasta enamasti niimoodi tantsida. 
Et kõik oleks nagu päris, on aluseks võetud Jerome Robbinsi originaalkoreograafia. 
Jetside poolel tegutsevad jässakad sellid, kes on kahe jalaga maa peal. 
Ja on samas pandud tantsima nii, et seda võib tõepoolest tantsuks nimetada. 
Täieliku rahulduse huvides on lauljate poolele lisatud solistiks, riitusetantse esitama päris-tantsija Dmitri Hartsenko. 
Heakene küll, et nüüdis-Tony armupoosid on groteski-lähedased, armastajapaarid üpris ebaharmoonilised - mistõttu lavastuse põhirõhk pole mitte Mari-Tony, Bernardo-Anita lool, vaid revüü osadel. 
Selles spontaanses lavastuses on hoogu, muhedat loomulikkust, paljulubavaid karaktereid. 
On ju sedagi küllalt palju, et meie professionaalne show -lava tühjaks ei vananeks. 
Uute tegijate pealetormamise juures on sümboolne, liigutavgi vanade olijate - Helgi Sallo, Ülle Ulla, Mait Agu, Tiit Tralla - abi ja osalus. 
Helgi Sallo laul teises vaatuses on iseäranis tähenduslik kindlasti neile, kes mäletavad teda Mariana. 
Ei tea, mida näitas lavatäis Eesti teatritulevikku neile välismaalastele, kes täitsid suure osa West Side Story väljamüüdud saalidest. 
Kohal olnuile, olijaile ja jääjaile tõestati küll kõigi vahenditega, et muusikali alal on nostalgia ja kesk-ealiste ainuvalitsemine möödas. 
On tulemas noori, kes sobivad lavale. 
Kelle tulemine ise on tähtsam kui pisivead, mis kaasnevad esimese katsega. 
KATI MURUTAR 
KÜLGETÕMBAVAM KUI MATMINE JA KÜTMINE. KUNST!? 
Passiivsuse põhjendamisel tavatsetakse toetuda autoriteetide arvamusele või mingitele näiliselt kindlaks kujunenud tavadele. 
Ei ole mõtet hakata kokku korjama tsitaate, mida aegade jooksul on Tartu vaimu ja kunsti kohta õhanud nn. kõnniteeinimesed ehk prominandid, kes peamiselt mööda promenaade (kõnniteid) promeneerivad ja lõpuks promoveeruvad ning kes peavad lugu küpsete marjadega (bakalaureus) loorberitest. 
Ei taha korrata tsitaate ka nendelt prominentidelt, kes sõidavad kõrvulukustava sireeniheli saatel ringi uhketes autodes - tõsi, peamiselt küll mitte kõnniteedel - ja hindavad loorberit kõige rohkem supi sees, ning kes suure tõenäosusega iialgi ei promoveeru, vaid pomoveeruvad, st. muutuvad pomodeks. 
Keegi ei soovi täna olla misjonär, vaid miljonär ning parema meelega ei investeeriks, vaid inkasseeriks. 
Valimised on möödas ja nüüd võib käsitleda vähem külgetõmbavaid probleeme kui kütmine ja matmine. 
Kunstiküsimus oleks enne valimisi poliitilise kapitalina sisse toonud ainult mädamune. 
Lähemas tulevikus võib Tartu Kunstikool jääda ilma praegustest hoonetest. 
Edukale projektivõistlusele ei järgne hoone kerkimist. 
Tartu Lastekunstikooli maja pidavat samuti tõelise omaniku terava pilgu all olema. 
Ülikooli liinis antav kõrgem kunstiõpetus toimub peamiselt Kunstnike Maja ateljeedes, kus õpetajatel on mugav toasussides korterist koolituppa kõndida, kuid ateljeesid vajaksid noored kunstnikud. 
Ülikooli kunstikabinet on pärast Rostovtsevi maja anabasist jälle põrandaalune ja varsti liigagi otseses tähenduses, sest ruum on peahoone keldris ning põrand on mädanenud. 
Lisaks on seal tingimused värvidega töötamiseks tervistkahjustavad. 
Kui kaua kestab Kunstnike Liit kui moodustis? 
Milline näeb välja Tartu kunstiõpetuse must stsenaarium? 
Kas kunstiõpetus koondatakse endisesse Rostovtsevi eraülikooli, mis lõpuks ühiste jõududega tuhast tõstetakse? 
Probleemide lahenduseks on erinevaid meetoteid. 
Prantslased ütlevad, et otsige naist. 
Käesoleval juhul on selline lähenemine poolikult rakendatav. 
Tuleb otsida võtmeisikuid: kellel on huvi ja mõjukust protsesside käivitamiseks ning kellel on missioonitunnet ja vastutusvõimet. 
Kas leiame kellegi, keda ei huvita aumärgid ja -nimetused, ja kelle aated oleksid üllad? 
Selline isik võib olla tülikas ja isegi skandaalne. 
Võib häirida akadeemilist rahu. 
Aga noorusest nõrgad ja vanadusest väetid siin midagi korda ei saada. 
Küsimus on tegelikult selles, kas me vajame ülikooli õppetooli vormis teist Tartu Kunstikooli või hoopis kõrgemat taset ning kuidas ja kes seda korraldama peavad. 
Noored on hõivatud oma kunstniku-isiksuse ülesehitamisega, vanad ei taha enda kõrvale võimekaid Parnassile pürgijaid kasvatada. 
Muuseas, Tartu kunstnikkonna iseärasuseks ongi see, et Tartus kasvanud kunstnike vaimsele küljele on mõju avaldanud hoopis teised isikud kui palgalised õppejõud. 
Alfred Kongo ehk välja arvata, kellel säilisid oma õpilastega lähedased suhted maise teekonna lõpuni. 
Kõrgema astme kunstiõpetuses ei peaks õppejõud tegelema triviaalsuste õpetamisega. 
Isegi juhendamine stuudiotes poleks tingimata professorile kohane. 
Professori pädevusse peaks kuuluma kõigepealt kooli vaimse õhkkonna loomine, maailmavaateliste ja tunnetusteoreetiliste otsustuste kujundamine. 
Tunnetuslike väärtuste ja hinnangute sisendamiseks peab olema autoriteet. 
Kaks korda kaks on kontrollitav ühe käe sõrmedel, kuid teadvustamata tungide olemuses selgusele jõudmiseks peab olema usk õpetajasse. 
Mõnel õpetajal võib tekkida õpilastega isegi liiga intiimne kontakt, kuid selle tulemuseks pole vaimne viljastumine. 
Õpetaja kohuseks on leida erisused, millele toetub õpilaste individuaalsus, ja suunata need kõige tulemuslikumalt sihile. 
Õpetaja osa on vaimne side - mõtlemise mõnus vabadus asjade olemuse mõtestamisel. 
Praegu näib ülikoolis olevat võtmeisikuks Vano Allsalu, kes on maaliosakonna õppetoolil ja tõrjunud erru mõjuka Ilmar Malini. 
Malinit rohkem teatakse, kui tegelikult tuntakse. 
Vano Allsalu on uus figuur, kuid tema loomingut on siiamaani ainult positiivselt arvustatud. 
On kiidetud tema ekspressiivsust, virtuoosset värvikäsitlust, julgust komponeerimisel ja paljusid muid häid omadusi. 
Kiitjad ikka ühed ja samad mehed. 
Ta on esinenud usinasti ajakirjanduses ning afišeerinud oma plaane ja seisukohti. 
Temast võib sõltuda paljugi ja ka mitte midagi, kui ta õppetooli ümber akadeemilise vaikelu organiseerib ning kunstielu vaimne keskus mujale kandub. 
Seda vaimset keskust tõttöelda veel polegi. 
Aga peaks juba olema. 
Hoiatavaks intermeediumiks oli püüe ignoreerida esimese lennu (1993) lõpetajate soovi - valida ise diplomitöö juhendaja. 
Kui õppetooli varjus teeb pesa autoritaarse ebakompetentsuse lohe, siis on oodata üsna viljatut pusimist. 
Nagu võitlusel lohega ikka: lööd ühe pea maha, juba kolm asemel. 
LEMBIT KÜÜTS 
25 TONNI RAAMATUID 100000 TUUBI SAAPAMÄÄRET 
HÄMEENLINNA. 
Soome kaitsejõudude intentanditeenistus on juba 75 aastat ajateenijatele ja lepingulistele töötajatele kõhutäidet ja ihukatteid muretsenud. 
Nii näiteks läinud aastal hankisid intentandid muuhulgas 72000 paari saapaid ja 60000 paari ühekordse kasutusega kuulmekaitseid. 
Leiba telliti 60000 kilogrammi ja lihakonserve 90000 kilogrammi. 
Intentanditeenistuse peamaja asub Hämeenlinnas. 
Säkyläs, Mikkelis, Oulus ja Sodankyläs tegutsevad kojad, kus lapitakse rebenenud mundreid ja tallutatakse saapaid. 
Intentanditeenistus allub kaitsejõudude peastaabile ja annab tööd umbes 420 inimesele, kellest 330 tegeleb just ajateenijate mundrite, jalatsite, särkide, pesu jms. korrashoidmisega, puhastamise ja pesemisega. 
Mõistagi tegeleb teenistus mitmesuguste kaitsejõududele vajalike materjalide hankimise ja jaotamisega. 
Kokku kulutab intentanditeenistus aastas 250 miljonit marka. 
Läinud aastal varus ta kroonu ladudesse 62000 kilogrammi kuivatatud kartulit, 27000 kilogrammi kartulipüreepulbrit, 12000 kilogrammi makarone ja 25000 kilogrammi piimapulbrit. 
Suurem jagu toiduainetest osteti sõjaväelinnakute piirkonnas tegutsevatelt kaupmeestelt. 
Ladude riiulitelt võib leida 437 erinevat kaubaartiklit. 
Muuhulgas hankis intentanditeenistus läinud aastal 100000 tuubi saapamääret ja 25000 kilogrammi sõjaväemäärustikke. 
Intentanditeenistus korraldab aeg-ajalt oksjoneid, et lahti saada kraamist, mida kaitsejõud enam ei vaja. 
Nii müüdi läinud aastal maha 10000 sõdurijopet, 7000 pluusi, 5000 paari pükse ja 3000 plastmassist välipudelit. 
ElektrooniLine türm tuleb odavam 
STOCKHOLM. 
Tuleva aasta aprillist hakatakse Rootsis süüdimõistetuid elektroonika abil jälgima. 
Vabaduskaotusliku karistuse saanud isiku randmele või pahkluule kinnitatakse eriline elektrooniline pael, mis jalamaid häiret tõstab, kui seda püütakse eemaldada. 
USA-s rakendatakse elektroonilist valvet mitmes osariigis, Rootsis tahetakse seda katsetada neljas maakonnas. 
USA-s sai asi alguse 1980. aastal ja elektrooniliselt valvatavate isikute arv on aasta-aastalt kasvanud. 
USA-s kasutatakse mitmeid valvesüsteeme, enamus neist ei luba valvataval kodust väljuda. 
Elektroonilist valvet kasutatakse ka Kanadas, Austraalias ja Singapuris. 
Koduarestis viibiva kurjategija elektrooniline valvamine tuleb ühiskonnale tunduvalt odavam kui süüdimõistetu türmis pidamine. 
New Jersey osariigis on sel moel säästetud tuhandeid dollareid maksumaksjate raha. 
Rootsis asja uurinud kriminaalõiguse komitee leiab siiski, et Ameerika malli ei saa automaatselt üle võtta, kuna Rootsi ühiskond ja kriminaalpoliitika on üpris teistsugused. 
Kaalutakse seda, et elektrooniliselt valvatav isik saaks siiski tööl käia, et meelemürkidega seotud kuritegude eest karistatud isikud ei saaks neid tarvitada jms. Kriminaalõiguse komitee leiab, et elektroonilise valve odavus kaalub üles selle puudused. 
Rootsi valitsus esitab elektroonilist valvet käsitleva seaduseelnõu Riksdagile veel sellel sügisel. 
Horoskoop 
Kaljukits 
Tunded. 
Ülekaalus on kriitiline suhtumine nii endasse kui teistesse. 
Töö, raha. 
Aeg nõuab aktiivsust, küllap on ka maksimaalne füüsiline koormus paljudele vajalik. 
Parema puudumisel võib asendajaks olla sport, pikemad jalutuskäigud. 
Tervis. 
Stressioht püsib. 
Veevalaja 
Tunded. 
Periood on igati meeldiv, kuid veebruaris sündinud on Marsi ja Saturni pingelise seisu tõttu alavormis. 
Töö, raha. 
Normaalne, kuid niinimetatud kolmanda dekaadi Veevalajad peavad ettevaatlikud olema - nüüd on vaja olla nii diplomaat kui ka ärimees, kompromissid tulevad kasuks. 
Skorpioni kohates olge järjekindel! 
Tervis. 
Võimalikud on vereringehäired. 
Kalad 
Tunded. 
Kalade eneseväärikus tõuseb, sest nüüd oskavad nad partnerit paremini hinnata ja näha lähedaste inimeste voorusi ja puudusi. 
Töö, raha. 
Kasutage seda enesekindluse tõusu õigete partnerite valikul. 
Jutt on ka alluvatest, töökaaslastest, sõpradest. 
Tervis. 
Parem. 
Jäär 
Tunded. 
See aeg on armastuse jaoks. 
Vähemasti mõtelge sellele, iseendale ja teistele. 
Töö, raha. 
Jätke need elutähtsad probleemid novembri hooleks, siis olete ettenägelikum ja praktilisem. 
Tervis. 
Krooniliseks muutunud haigused võivad ka eeloleval perioodil end meelde tuletada. 
Sõnn 
Tunded. 
Meeleolu ja töövõime paranevad, paljud Sõnnid on liigagi avameelsed ja helded. 
Töö, raha. 
Uus annab ka eeloleval nädalal palju enam kasu ja pakub rohkem rahuldust kui vanas vaimus jätkamine. 
Tervis. 
Liiklusõnnetuste oht! 
Kaksikud 
Tunded. 
Enamikule on oktoobri lõpp eelkõige intiimsete tunnete aeg. 
Sellest tulenevalt - ka pettumuste ja leidmiste aeg. 
Töö, raha. 
Raskused on võimalikud, kuid mööduvad. 
Tervis. 
Endine. 
Vähk 
Tunded. 
Eeloleval perioodil pühenduge praktilisele. 
Töö, raha. 
Kindlustage saavutatut, kasutage uusi tutvusi, kontakte. 
Võimalused on üllatavad, kuid paraku lühiajalised. 
Tervis. 
Hea. 
Lõvi 
Tunded. 
Pingeperiood on lõppemas, seega võib täies rahus põhiprobleemidele pühenduda. 
Töö, raha. 
Pühendumist ja teravat pilku ongi vaja, sest teie jaoks on see petmiste aeg. 
Halb, kui te ennast petta lasete, veel halvem on iseennast sealjuures petta ja sisendada endale, et kõik on korras. 
Tervis. 
Probleeme jagub. 
Liiklusõnnetuste oht. 
Neitsi 
Tunded. 
Neitsi on silmapaistev ja aktiivne, isegi vastupandamatu. 
Töö, raha. 
Kindlustage oma positsioone, otsige ja sõlmige kasulikke kontakte momendil just teile vajalike inimestega. 
Tervis. 
Suuri probleeme pole, naised võiksid dieedile mõtelda. 
Kaalud 
Tunded. 
Isiklikust sarmist on muidugi ainult siis kasu, kui seda kasutada oskate. 
Enam tähelepanu suhetele perekonnas, sugulastega. 
Mõned neist võivad väga vanameelsed näida. 
Töö, raha. 
Võib tulla probleeme. 
Kulud kontrolli alla! 
Tervis. 
Enam-vähem normaalne. 
Skorpion 
Tunded. 
Eelmiste nädalate prognoosile on vähe lisada. 
Paraku võib kuu lõpp tuua probleeme, mis just 14.-22. novembrini sündinud Skorpione üllatavad: väsimus, stress jm. 
Töö, raha. 
Konkurents tugevneb, vaja on tarkust ja tahtejõudu. 
Tervis. 
Ebakindel. 
Paljud astroloogid tuletavad meelde, et Skorpioni nõrk koht on selg. 
Ambur 
Tunded. 
Soovitus - olge suhtlemisaldis ja abivalmis, see võib ainult kasu tuua. 
Küllap tunnete tõelised sõbrad ära. 
Töö, raha. 
Oluliste muutusteta. 
Tervis. 
Füüsiline vorm (sport, vastupidavus) jätab soovida. 
ILMARI KARRO 
HOLLYWOODI PEEGELPILT 
Kui mõnest filmist kujuneb välja omaette moesuund, annab see vaid tunnistust sellest, et tegemist on tasuva äriga. 
Sama on ka ajakirjandusega: iga uus artikkel või lugu Jurassic Park'i edust, näitlejatest jms on vaid teose reklaamiks. 
Ja raha voolabki ojadena Ameerika ja Jaapani suurkompaniide taskusse, kelle kapitaliga teos algselt kinni maksti. 
Kui Jaapani firmale Matsushita kuuluva Universali filmistuudio režissöör Steven Spielberg ja stsenarist Michael Crichton otsustasid valmis teha filmi saurustest, ei kahelnud selle kassaedus keegi. 
Lihtsalt on olemas asju, milles ei saa eksida. 
Veel selle aasta talvel kubisesid piiritagused filmiväljaanded prognoosidest, kummast tuleb suurem, kas Arnold Schwarzeneggeri filmist Last Action Hero või Spielbergi Jurassic Parkist. 
Matsushitas osutusid arvutused õigeks, aga Last Action Hero tootnud Columbia stuudio omanik Sony pidi pettuma. 
Esimese nädalalõpuga kogus Last Action Hero vaid tühised 15 miljonit dollarit. 
Kassahiti piiriks loetakse aga 20 miljonit dollarit. 
Jurassic Park kogus 50 miljonit. 
Filmi edu saladus peitus nutikas reklaamisüsteemis. 
Juba ainuüksi temaatiliste reklaamtoodete pealt lõigati muinasjutulisi kasumeid. 
MEELELAHUTUS JA MAJANDUS 
Tõelised filmisõbrad võivad siinkohal sügava kurbusega ohata: vanasti piirdus asi ainult filmiga ning muud sellega kaasnevat pudi-padi ei peetud õieti millekski. 
Nüüd on aga filmi reklaamist peaaegu võimatu eraldada. 
Kunst, meelelahutus ja majandus on kõik ühte katlasse kokku keeratud. 
Ja miks ka mitte, kui väljatulnud supileem viib vaatajal lausa keele alla ning viimasegi penni taskust. 
Kõik on omavahel nii läbi põimunud, et miski pole enam puhtalt see, vaid see, kus on ka natukene teist. 
Jurassic Park'i eneseiroonia seisnebki selles, et ta manipuleerib teadlikult omaenda toodetega. 
Film jutustab ju hullumeelse teadlase tipptehnilistest saavutustest ning loodavast utoopilisest juuraajastu pargist, mille elanikeks oleksid ehedad minevikuroomajad. 
Filmi esimese poole pea igasse kaadrisse on paigutatud teadusmehe Jurassic Park'i ideed propageeriv logo. 
Selle leiab maastikuauto ustelt ning kõikvõimalike muude asjade pealt. 
Nii ongi valminud superfilm, metafilm, film, mis on ühtlasi ka iseendale parimaks reklaamiks. 
VALDO JAHILO 
KUI TULEB VESTERN 
Paar aastat tagasi peeti teda surnuks. 
Räägiti, et ta langes kurikuulsas Rio Bravos peotäie dollarite eest. 
Õnneks oli see kuulujutt, samas ka mäng sõnadega, sest nii Rio Bravo kui Peotäie dollarite eest olid olnud viimased menukad vesternid. 
Pärast neid linastusi kaotas vana hea vestern kõik, mis kord tegi sest žanrist miljonite lemmiku - väljendas see ju nostalgiat ja vägivalla kaudu selgesti tajutavat õiglustunnet. 
Hollywoodi vesterni peategelaseks oli saanud hobune. 
Pisut kauem püsis elujõus vesterni Euroopasse siirdatud võrse, niinimetatud makaronivestern. 
Pole siis midagi imestada, ühel päeval väljus Los Angeles-Rooma reisilennukist noor kauboikübaras Clint Eastwood, hüppas lennuväljal ootava ratsu selga ning kappas lavastaja Sergio Leone juurde. 
Muidugi oli see lavastus, et maailmale näidata - vestern on nüüd itaallaste käes ja nende oma. 
Oligi, sest seesama Sergio Leone tegi mitu kullafondi läinud filmi. 
Tema on ka ütelnud, et vestern on iga filmilavastaja salajane unistus, selle õnnestumine midagi doktoritöö taolist. 
Küllap pidas Clint Eastwood neid sõnu meeles. 
Nüüd on ta unistus täitunud ja doktoritöögi valmis. 
Pole teada, kas mõni USA ülikool talle audoktori tiitli on annetanud, kuid tema film Armutu (Unforgiven 1992) võitis kevadel neli Oscarit. 
Õieti on pealkiri tõlkes pisut ebatäpne: Clint Eastwoodi peategelane (ta on nii lavastaja kui peaosaline) ei ole mingi armutu ega seiklev koldikangelane. 
Ta on rahuarmastav vananev mees, kes oma farmis sigu kasvatab. 
Elu ja ülekohus sunnivad teda relva haarama - selline on preeriaasukate komme. 
Kui meil on vaieldud tõe ja õiguse vahekorra üle, siis Metsiku Lääne probleemiks on jõu ja õiguse vastuolu. 
Tema William Munny pole armutu tapja, pigem vastupidi. 
Ent film ise on stiilne, tavatult jõuline ja terviklik. 
Just nagu Clint Eastwood ise. 
Neis mõlemas on midagi vanast Hollywoodist, kus ilma tegi ameeriklaste südametunnistus Henry Fonda, ent samas ka üsna palju itaallase Sergio Leone käest õpitut. 
Kriitikutele meenutab Armutu eelkõige Leone filmi Mängi mulle surmalaulu, peaosades tookord Henry Fonda ja Charles Bronson. 
Kuna tegemist on šedöövriga, siis esitame võimalikult täpsed andmed selle kohta, kes filmi tegid: Stsenarist David Webb Peoples. 
Lavastaja Clint Eastwood. 
Peaosades mängivad Clint Eastwood (Bill Munny), Gene Hackman (Little Bill), Morgan Freeman (Ned Logan), Richard Harris (English Bob), Jaimz Woolvett (Schofield Kid). 
Operaator on Jack N. Green. 
Oscarid pälvisid Clint Eastwood (2), Gene Hackman ja filmi montaaži tegija Joel Cox. 
ILMARI KARRO 
STEVEN TEEB UUED SAURUSED 
Filmimaailma superrežissöör Steven Spielberg, kelle saurused on teeninud juba 300 miljonit dollarit, teatas, et kavatseb teha uue filmi. 
Siiski pole oodata mitte Jurassic Park'i järge, vaid täiesti uut ekraaniteost. 
Uuel filmil on juba stsenaarium olemas. 
Seekord on hiidelajad taltsad kui karupojad ega tee kellelegi kurja. 
KINO KROONIK 
EDUS KINDLAD 
Anthony Hopkins on oma edus nii kindel, et teeb juba ettevalmistusi tuleva-aastaseks Oscarite jagamiseks. 
Pärast selleaastast triumfi Emma Thompsoniga filmis Howards end loodab Hopkins väärilist äramärkimist ka uues Merchant Ivory filmis Remains of the day. 
Seekord ei kehasta nad Emmaga aga mitte kõrg-, vaid alamklassi: ülemteenrit ja majapidajannat. 
Film tugineb Kazuo Ishiguro 1989. aastal Booker Prize'i võitnud romaanile. 
Film jutustab ühe Inglise teenijatepaari sündsatest suhetest ning nende töökohuste täitmisest. 
KINO KROONIK 
Annelinna tuleb rokiklubi 
Anne tänava maja nr. 65 on koolijütsidele (ja ka nende vanematele) tuntud kui Tartu XV Tarkuse Taganõudmise Tareke. 
Lähenedes aga tollele koolimajale õõhtusel ajal ning tiigi poolt, võib seal märgata kaunis vilgast sagimist, mida just otseselt õppimiseks nimetada ei saa. 
Tartu noorteklubi Halley, mis on praeguseks linna teismeliste vaba aja sisustamisega juba üheksa aastat tegelenud, võttis nõuks Annelinna üks korralik noorte kooskäimise koht asutada. 
Ervin Hurda ja Priit Tanniku eestvedamisel sündiski Annecentrum. 
Nädal tagasi lõppes põhjalik remont ning nüüd on loota, et kohalik noorteelu läheb täie hooga käima. 
Priit: Kandev jõud, kes praktiliselt selle asja üles ehitas, on Halley -klubi. 
Kõik need liistud, lambid, lauad on ise, oma kätega paika pandud... 
Kusjuures peaaegu täielikult noorte oma rahadega! 
Mingit toetust linnavalitsuselt ega rikastelt sponsoritelt pole saadud, kuigi vaja oleks kindlasti. 
Tõsi küll, tänu hulgimüügifirma Jungentile saime uue põranda. 
Me oleme käinud paaris kohas raha küsimas, kuid endal on ju ka piinlik palvetada ja paluda... 
Jungentile, kes meile ise raha pakkuma tuli, igatahes suur tänu! 
Kuulda on, et vastremonditud Annecentrum ei kujune üksnes diskode paigaks... 
Priit: Annecentrum ei ole tegelikult diskoklubi, nagu mõnele inimesele on võib-olla mulje jäänud. 
Diskosid teeme põhiliselt ainult selleks, et ennast ära elatada, et ära majandada. 
Sissetulekut on ju ka vaja... 
Meil tegutsevad mõned fänn-klubid; oleme tahtnud siin päris mitmeid käima panna, aga asi jääb raha taha pidama. 
Kuid näiteks just praegu alustas kaunis elujuliselt Pet Shop Boys Fan Club ligi saja liikmega üle Eesti... 
Siin käivad koos ka tantsuringid. 
Me tahaksime teha ka mingit omamoodi noorte infokeskust, kuhu inimesed võiksid tulla ja pärida asjade kohta, mis neid huvitavad ja mis puudutavad kõikvõimalike noortegrupeeringute elu Tartus. 
Samuti võiksid nad välja pakkuda omi ideid. 
Niisugust asja oleks meie linnale kohe kindlasti vaja. 
Karvastele ja sulelistele on samuti häid uudiseid. 
Nimelt hakkab Annecentrumis igal kolmapäeval esinema mõni bänd, see tähendab - tekib midagi rokiklubi taolist. 
Priit: Meil on sidemeid Saksamaa Neuruppini linna noortetsentrumiga JFZ, põhiidee rokiklubi loomiseks saimegi nendelt. 
Tõsi küll, nende klubi on Saksamaa idapiirkonnas vägagi tuntud, neile saadetakse pakkumisi ja demokassette väga kaugelt. 
Rahvast on igal õhtul ligi viissada inimest. 
Meie siin nii suurele publikule loota ei saa - kui juba üle saja inimese tuleb, siis peab vist küll väga hea bänd olema... 
Meie eesmärk on pakkuda noortele võimalikult huvitavaid asju, võimalikult erinevaid muusikastiile, et oleks nii-öelda lai spekter, et igaüks saaks midagi... 
Ja noored teevad ju ise ka tegelikult päris häid asju. 
Nad ei olegi võib-olla mingid profid, aga neil kukub see värk mõnikord jõle süngelt välja. 
Klubi avaakordid kõlavad 27. oktoobril kell 21 kohalikult (Annelinna) bändilt Wunda-Ment, kellel pidavat tolleks pidulikuks puhuks ka mõningad üllatused varuks olema. 
Kes aga järgmistel nädalatel esinema hakkavad, selle kohta saab infot vastvalminud reklaamistendilt (Kaubahalli juures plangul), samuti ajakirjandusest ja raadiost. 
Läbirääkimised käivad juba päris mitmete ansamblitega (The Speculative Rock'n'roll Band, Hell Tanner, Bizarre jt.); esialgu toimub valik peamiselt AB Music Spies'i ENA-kataloogi põhjal. 
Seetõttu palutaksegi noori ansambleid, keda kataloogis pole, kuid kes tahaksid rokiklubis üles astuda, tulla kas kohale (Tartu XV Keskkool, Annecentrum) või teatada endast kirja teel AB Music Spies'i postiaadressil (Priit, p/k 207, EE2400 Tartu). 
Oodatud on kõik noored ja huvitavad bändid üle kogu Eesti! 
TAMBET IHER 
SÜGIS TÄIS SÜNTAREID 
VENNASKONNA SAJAS LAIV 
Mitmel pool ajakirjanduses juba Eesti rokkbändiks number üks nimetatud Vennaskond astus läinud reedel kontserdilavale ümmarguselt sajandat korda. 
Kinos Sõprus ja koos oma isikliku lemmikpundiga The Tuberkuloited. 
Staažikad rokielu tegelased ei paista neist eriti lugu pidavat. 
Panevad pahaks bändi mänguoskust ja Trubetsky laulmisviisi. 
Kadedad? 
Kui paljud vanad olijad ütlesid mõne hea sõna Onu Bella professionaalsuse kohta, kui ta veel kuum oli? 
Vähesed. 
Kas usute, et eile õhtul tormas Rock-Hoteli viieteistkümne aastaseks saamise üritusele umbes 600 rõõmurulli, kellest pooltel oli esmaseks eesmärgiks Ivo Linna katsumine? 
Ei. 
Kuhu nad siis jooksevad? 
Vennaskonnale. 
Kelle nad lavalt alla tirivad? 
Tõnu. 
Kes on tõsirokkarid? 
Vennaskondlased. 
Pidu algas kohe. 
Juba Tuberkuloitedi ajal viskasid lapsed end üksteise otsa ning moodustasid bubertliku massi, mis hõljus põranda ja kino Sõpruse fuajee üpris madala lae vahel. 
Ja mis, silmi uskudes, oli kodus pähe tuupinud ka tubekate tekstid. 
Puntratantsijatel kadus liitrite kaupa kehavedelikke ja tuli puudust lebravabast õhust. 
Et hoida kehamootor tuksuvana, kiskusid peolised end kordamööda, ükshaaval lahti ning liikusid tuttavat teed pidi fuajee vastasnurka joogisappa. 
Tänu müüjate küündimatusele või ekstralikust kinokülastajaskonnast ära-ehmatatusele sammusid sabamolekulid maru aeglaselt edasi ja lõbujanusena hakkasid ka need omamoodi tantsima. 
Muist sappaasunutest sattus nõiaringi, mis algas sabaotsast, läks edasi väiksele tiirule saali, pärast seda käimlasse ja jälle järtsu viimasele kohale. 
Kellelgi ringiratastajatest läks närv mustaks ja ta vaene mees kukkus kempsus nutma. 
Ja nii pisararohkelt, et The Tuberkuloitedi pala Raadio ajaks ujus tema silmaveest juba terve kemmerguesine maapind. 
Rääkimata kemmergust endast, kus kikivarvukil käimise asemele tuli valida juba kummikud. 
Veel rohkem suid avas end kiljumise tarvis, kui näod pööras rahva poole Vennaskond. 
Ja veel suuremaks paisus turvaseksine pundar saalis. 
Ning veel rohkem läks ta kreisiks. 
Keset kleepuvat ja rabelevat publikumi tekkis tunne, mida võib muidu saavutada vaid köögikombainis. 
Ümberringi sibeles ja pressis - osav tõuge selga, see lükkab hoogsalt nägupidi tollele tisside vahele, siis virutus põlveõndlasse, samas õlahaak ning rusikas maksa. 
Sirutasid end kohmitsevalt püsti, otsisid puntrast oma endise koha ja sõbrad, alustasid uue hooga kaasa laulmist ning pooleteise minuti pärast olid juba jälle mikseris. 
Kahtlaselt palju oli seekord kohal löömamehi, mistõttu tekkis napakaid olukordi mitmes nurgas. 
Ja idiootsem neist otse lava ees ja lisaloo Insener Garini hüperboloid ajal. 
Just äsja sain mokkade vahelt välja Meil on siin soe, kui neli venda hakkasid lava ja minu vahel jõuliselt arveid klaarima. 
Kähmlus kestis kuni teise refräänini ja kaks osalist varisesid põrandale. 
Üks suutis jalad alla saada, teine kähises abitult maas. 
Tema ümber tekkis lahkete inimeste ring, kes talle peale ei taht' astuda. 
Noh, siis tuli meil see kannaga kõrri saanu sealt lava eest ära tirida. 
Kolmel inimesel viiest langeb rokk-kontsertide aegu erinevaid asju maha, mille nad ka sinnasamma jätavad. 
Ja kuna pisikeses kino eesruumis oli pinda vähe ja tegelasi palju, kattus põrand kolme tunniga küllusesarvest tulnud prahiga. 
Saasta nägemine ajas traditsioone järgides meeleheitele kinoteatri direktrissi, kelle lõuad enne ei sulgunud, kui korraldajad talle üüri otsa lisaraha plekkisid. 
Naisülemus lahvatas aga uuesti ja esitas ultimaatiumi, et bändimeestel tuleb ise korralagedus likvideerida. 
Kuna nad oskavad ain't pille mängida, jäi koristatav nende poolt maha ning soovides, et muusikute koristamisorgia ikka aset leiaks, ähvardas direktriss rokkareid Eesti Ekspressiga!!! 
Seda nad ei kart'. 
Sellega saab vaid kärbestele ja sääskedele haiget teha. 
Pühi ise. 
Ei ole asja ega tegu, mis segaks Vennaskonna sajaühendale laivile minemast! 
TITAEALINE BDÖ 
Raske on leida BDÖ - tegu, mille külge see bänd nn suurt kella ei kinnitaks. 
Kõige viimasena peetakse siin ilmas tagasihoidlikult BDÖ sünnipäeva. 
Nii et ärge imestage, et tulev laupäev on kuulutatud ülemaailmseks BDÖ-päevaks ja et see algas juba eelmisel reedel. 
Kolmeseks saamist alustas BDÖ nimelt televisioonikaamerate valgel ja pidulikult. 
Suurem osa üritusest jäädvustati ka filmikilele ja seda saab telepurgist näha ülemaailmsel BDÖ-päeval, mille lõppedes jääb piisavalt aega teler välja tõmmata, kõhtu kinnitada ning globaalset süntarit Nõmme Rahvamaja ukse taga edasi pidada. 
Ehk saate sisse ka. 
Tähtpäevade jada lõpuks kordaks üle, et eile jõudis puberteediea lõppu Rock Hotel ja et ülehomme on Fixi ametlik 25. aasta kuupäev. 
SIIM NESTOR 
AL DI MEOLA 
Al Di Meola on üks väheseid tõelisi kitarrivirtuoose. 
Ühendades ürgset kirge ja loomulikku intelligentsi silmapaistva tehnikaga, on ta ära teeninud erialaväljaande Guitar Player prestiižikate aastaküsitluste peaauhindadest tervelt 13, seda ajavahemikus 1976-92. 
Sel põhjusel on autoriteetne ajakiri tunnistanud Di Meola vääriliseks kuuluma nende kuulsustegaleriisse. 
Ajaloo noorimana. 
Tõsi, Guitar Playeri lugejad valisid Di Meola juba viiendat aastat järjest parimaks jazz kitarristiks, kuid samahästi võiks iga terase kuulmisega kitarrist valida ta mistahes žanri parimaks kitarrimängijaks. 
Ühesõnaga - Di Meola on uskumatu, kirjutab väljaanne Billboard. 
Modernse jazz'i tipus on Al Di Meola püsinud juba 70-ndate keskpaigast. 
Kolmele plaadile Chick Corea grupi Return To Forever (1974-76) koosseisus järgnes esimene tunnustus sooloartistina - albumi Elegant Gypsy (1977) eest saadud austavad nimetused Aasta parim kitarri-LP ja Aasta parim jazz -kitarrist (Guitar Player). 
1980-ndatel initsieeris Di Meola projekti, mida peetakse tänini kitarrimängu ajaloo üheks silmapaistvamaks. 
Fantastiline trio Di Meola - John McLaughlin-Paco De Lucia kogus üle 20 000 pealtvaataja oma San Franciscos peetud kahele järjestikusele õhtule. 
Kontsertide lindistus, järgmisel aastal ilmunud LP Friday Night In San Francisco, sai kokku neli rahvusvahelist auhinda ning seda on tänaseni meeleldi ostetud - nüüd juba ligi kaks miljonit eksemplari. 
Samal aastal kogunes Di Meola juhtimisel teinegi klassikaline koosseis - De Lucia, Jan Hammer (klahvpillid), Steve Gadd (trummid) ja Mingo Lewis (löökriistad), jättes maha kullafondi kuuluva teose Electric Rendezvous. 
1983. aastal jätkas Al Di Meola oma eksperimente, seekord arvutitega. 
Albumile Scenario õnnestus tal taha saada klahvpillivirtuoos Hammer, bassimängija Tony Levin ning rock muusikutena tunnustatud trummarid Phil Collins ja Bill Bruford. 
Järgnesid otsingud ja taas otsingud, peale tehnoloogia leidis Di Meola inspiratsiooni 20. sajandi avangardsest klassikast, brasiilia ning Lähis-Ida folkloorist, ka rock ist. 
Ta on nö muusikute muusik, kellel on virtuoosi anne ja võime komponeerida palu, milles ühekorraga ristuvad kaks, kolm, koguni neli erinevat žanri. 
Nõnda iseloomustab Di Meola eripalgelist talenti Idaranniku väljaanne FL Tribune & Times. 
Di Meola on aines, millest sünnivad legendid. 
Di Meola võtab oma isikus pilkavalt kokku asjatundlike noorte muusikute uue laine, kes on usinasti ametis jazz imaailma ümberkujundamisega, lisab Boston Phoenix. 
Viimase viie aasta jooksul on Di Meola olnud ametis korraga kolme erineva rea ajamisega. 
Koos Larry Coryelli ja Berelli Lagrene'iga viis ta läbi menuka Euroopa ja Ameerika turnee Super Guitar Trio nime all. 
Meistri elektrilisi püüdlusi kajastab 1991. aasta album Kiss My Axe, akustilisi omakorda projekt World Sinfonia, mis keerleb peaasjalikult Türgist pärit armeenia löökriistageeniuse Arto Tunboyaciyani ja tema isemeisterdatud löökpillide ning Venetsueelast USA-sse kolinud kompuuterkitarride spetsialisti Christopher Carringtoni ümber. 
World Sinfonia on Di Meola kujutluses äärmiselt lõuna-ameerikalik ja euroopalik segu klassikalisest jazz -tangoimprovisatsioonist Kesk-Ida alatoonidega. 
See on kui väike sümfooniansambel. 
World Sinfonia peegeldab täiuslikult Di Meola avaramõttelisi püüdlusi, on äärmiselt lihtsakoeline (sic!) ja teadlikult rahvuslikke ja kultuurilisi barjääre ületav. 
Aasta 1992 parim jazz kitarrist. 
(Guitar Player) 
Üks selle ajastu kiiremaid, puhtamaid ja musikaalsemaid kitarriste. 
(Washington Star) 
Al Di Meola esineb Tallinna Linnahallis 27. oktoobril. 
SURM PARADIISIS 
Niisugust nimetust kannab 22.-23. oktoobril Tallinnas ja Tartus toimuv death ipidu, mille korraldajaks rühm noori muusikasõpru, keda seob ühine nimetaja - Paradise Music. 
Pidevad lehelugejad kindlasti mäletavad, et mõni nädal tagasi oli LK-s artikkel Soome bändist XYSMA, mis lõppes lausega: Ja kui kõik hästi läheb, siis... 
Kahjuks kõik hästi ei läinud ja bändi laulja Janitori koolimurede tõttu tuli neil kontserte edasi lükata. 
Sealhulgas ka Eestis toimuvaid. 
Kuna aga kontserdi kuupäevad olid juba paika pandud, ei tahtnud korraldajad esinemisi ka päris ära jätta ja hakkasid varuvariante otsima. 
Ja leiduski - TENEBRAE Helsingist oli nõus Eestisse sõitma. 
Tenebrae ei ole võib-olla küll nii tuntud bänd kui Xysma, kuid huvitav on ta sellegipoolest. 
Vähemalt vaheldust pakub ta Eesti death ipublikule küll, sest Eestimaa on väike, Eesti bändid suudavad uut ning huvitavat võrdlemisi vähe välja mõelda. 
Tenebrae uut CD-d ei oska kommenteerida. 
Aasta vana demolint esitab aga omapärast doom-death metal it, mis on üsna segane ja jõuline. 
Uue CD reklaamilehel on aga väljend Ultra Heavy Dark Metal, avangardi mõjutustega. 
Kes kontserdile tuleb, saab ise näha ja kuulda, mida see küll peaks tähendama. 
Kontserdid toimuvad reedel, 22. oktoobril Tallinnas kinos Võit ja laupäeval, 23. oktoobril Sõbra Majas. 
Ansamblit Tenebrae toetavad Forgotten Sunrise, Macbeth, Nekropol, Mortified, Death Becomes Us (Tarvo Valmi uus projekt) ja Discrucior. 
Keep Rockin! 
CORPSE IN THE PARADISE 
Pavarotti truudusetus abikaasat ei huvita 
ROOMA. 
AP-BNS - Adua Veroni, maailma kuulsa tenori Luciano Pavarotti abikaasa ja mänedžer ühes isikus, ei võta lehtedes levivaid kuuldusi oma mehe armuseiklustest noore modelli Lucia Debrilliga tõsiselt. 
Kas te teate, kuidas mina ja mu lapsed sellele jutule reageerisime? 
Me saime südamest naerda, ütles Veroni ajalehele Il Tempo antud intervjuus. 
Kui Veronilt küsiti tema mehe kõrvalhüpete kohta leviva kõmu paikapidavuse kohta, siis vastas ta lühidalt: Küsige seda parem minu abikaasalt endalt. 
Veroni arvates võib tegemist olla lihtsalt Debrilli mänedžeride poolt algatatud omalaadse reklaamikampaaniaga. 
Praegust olukorda on mul kõige lihtsam võtta irooniaga. 
See jutt huvitab rohkem ajakirjanikke kui mind ennast, ütles Veroni. 
Kuuldused 57-aastase Pavarotti ning 28-aastase Debrilli vahelistest armusuhetest hakkasid levima pärast seda, kui noor kaunitar külastas kuulsa tenori 27.septembril New Yorgi Metropolitan Operas antud kontserti. 
ATLANTA MASKOTT MUUTIS NIME 
Whatizit, Atlanta olümpiamängude paljukirutud maskott, on saanud uue nime Izzy. 
Selle suurte silmadega sinise maskoti nimi, mille talle panid lapsed, on osa Atlanta mängude orgkomitee püüdest taastada tema imidžit. 
Whatizit'i kritiseeriti palju tema veidra välimuse ja segase nime pärast. 
Orgkomitee ametnikud aga avastasid, et sootu maskott on üsna hea kaubaartikkel, kuna teda on lihtne muuta mistahes ala esindajaks. 
Nii näiteks on Whatizit'ist (tõlkes Misseeon) tehtud versioone nagu Itzaboxer (Seeonpoksija), Itzaswimmer (Seeonujuja) jne. 
Parastajate arvates oleks aga kõige kohasem nimi Itzaflop (Seeonläbikukkumine). 
Avalikel esitlemistel on olendit saatnud vile, ajakirjandus on ta porri tallanud. 
Seepärast otsustas olümpiamängude orgkomitee maskoti imidži päästmiseks ta ümber nimetada. 
OM-i orgkomitee sai USA ja veel 15 riigi lastelt kokku 3300 erinevat nimesoovitust ning palus 32 Atlanta lapsest koosnenud grupil teha lõplik valik. 
Soovitati nimesid Atlasest Zluburyni, sealhulgas ka palju variatsioone Itza-teema ümber. 
Orgkomitee valis välja 20 nime, millest lapsed vanuses 3-13 jäid lõpuks pidama Izzy juurde. 
BALTIKAS LÖÖDI 
Kui ühes meeskonnas on koos palju häid mehi või neid, kes end headeks meesteks peavad, tuleb ikka ette hõõrumisi. 
Nõnda on see ka eesti korvpalli superklubiks pürgiva Baltikaga. 
Ühel treeningul mängisid noored vanade vastu. 
Nooremad mehed võitsid. 
Vanade poolel polevat Valdu Herzmann korvile pihta saanud, kuigi üritas oma kümme korda. 
Herzmanni poolel mänginud endine kalevlane Taavi Reigam arvas seepeale, et Herzmannil on meheeale vaatamata lapse aru. 
Herzmann võttis öeldut solvanguna ja läks ütlejale kallale. 
Arvestades, et Eesti korvpallureist on ehk just Reigamile kõige enam muskleid antud ja tema särki mahuks oma poolteist Herzmanni, võib seda pidada üsna julgeks teoks. 
Kes kellele ja kui kõvasti ära pani, selle kohta andmed puuduvad. 
Igatahes järgmist Eesti meistrivõistluste mängu Reigam mängima ei tulnud. 
Vaevalt et põhjuseks oli Herzmanni rusikas, ennemini võiks uskuda lihtsalt solvumist, käegalöömist või mõnd hoopis kõrvalist põhjust. 
Kas pidada intsidenti tavaliseks konkurentsivõitluseks või meeskonnasiseste pingete peegeldajaks, on raske elda. 
Baltika jätkab meistriliigas kaotuseta. 
KAKS KOHTUASJA, MIS PUUDUTAVAD GRAFI 
39-aastane sakslane Günther Parche lõi aprillis tennisetähele Monica Selesile kööginoaga selga sellepärast, et oli armunud tema rivaali Steffi Grafi, teatas asja uurinud Hamburgi kohus. 
Parche olevat kohtule elnud, et jumaldab Grafi keha. 
Süüdistused kehavigastuse tekitamises võttis ta omaks kohtuistungi esimesel päeval, öeldes, et ründas Selesit sellepärast, et too tõrjus Grafi maailma edetabeli juhtpositsioonilt. 
Parche ütles, et on kirjutanud Grafile anonüümkirju ja saatnud talle raha kaelaehte ostmiseks. 
Tal on kõigist tennisistidest kauneimad jalad... 
Tal on silmad nagu teemandid, ütles Parche kohtus. 
Minu vastu tõstatatud süüdistus on täiesti korrektne. 
Ma tahtsin Monica Selesile haiget teha. 
Mingil juhul ei tahtnud ma teda raskelt vigastada või tappa. 
Parche polevat tennise vastu tundnud mingit huvi, kuni ta 1985. aastal nägi teleris Grafi. 
Mehe imetlus jõudis piirini, kus tema maailm hakkas koost lagunema, kui Graf 1990. aasta Berliini turniiri finaalis Selesile kaotas. 
Kohtuistungil protesteeris ta, kui kohtunik Elke Bosse kasutas Grafi nime lühendatud varianti. 
Te kutsute teda kogu aeg Steffiks, tema õige nimi on Stefanie, ütles Parche. 
Kohus mõistis mehele kaks aastat tingimisi. 
Saksa rock bändilt nõuti Steffi Grafile valurahaks 60000 marka. 
Bänd oli lindistanud laulu, mille sõnades leidub vihje, nagu oleksid Grafi ja tema isa vahel verepilastuslikud suhted. 
Mannheimi linna kohus otsustas, et laul Ma tahan armatseda Steffi Grafiga on otsene sekkumine tennisestaari eraellu. 
Bänd nimega Die Angefahrenen Schulkinder lindistas tolle ingliskeelse laulu eelmisel aastal. 
Kohus otsustas, et laulul pole midagi ühist ei kunsti ega satiiriga. 
Kohtuistungil polnud Grafi ega bändi. 
Grafi advokaat ütles, et selle raha annetab Graf heategevuseks. 
Platini peab parimaks Brasiiliat 
Endine Prantsuse jalgpallikoondise ründaja ja treener Michel Platini ütles intervjuus, et järgmise aasta jalgpalli MM-võistlustel on tema favoriidiks Brasiilia. 
Brasiilia on number üks, ütles ta. 
Ma arvan, et see on suurepärane meeskond. 
Platini lisas, et tema endise assistendi Gerard Houllieri käe all treeniv Prantsusmaa koondis on brasiillaste peakonkurent. 
Peugeot varustab McLarenit 
Prantsuse autofirma Peugeot hakkab järgmisel aastal varustama McLareni vormelitiimi V10 mootoritega. 
McLaren ja Peugeot seavad eesmärgiks võita F-1 MM-tiitel ning seda võimalikult kiiresti, öeldakse ühisavalduses. 
Peugeot on seni edukalt läbi löönud nii rallis kui sportautode võidusõitudel. 
Maradona saab viisa 
Taas Argentiina koondisse arvatud vutiässa Diego Maradona osalemine Austraalias toimuvas MM-kvalifikatsioonimängus Austraalia vastu oli mõnda aega kahtluse all. 
Nimelt on Austraalia immigratsiooniseadusega keelatud anda viisat inimestele, kel on olnud probleeme narkootikumidega. 
32-aastane Maradona sai aga 1991. aastal FIFA-lt 15-kuulise võistluskeelu pärast seda, kui jäi kokaiiniga vahele. 
Argentiina jalgpallifännid hingasid kergendatult pärast Austraalia immigratsiooniministri Nick Bolkuse teadet, et selle mängu ja kogu jalgpalli huvides ei saa ta keelduda härra Maradonale viisat andmast. 
Otsesihtimisega tuld! 
Sidneys Austraalia lahtistel sisemeistrivõistlustel kohtusid ühes veerandfinaalis horvaat Goran Ivanisevic ja rootslane Mikael Pernfors. 
See oli nende esimene omavaheline mäng. 
Ülitugeva servi poolest tuntud Ivanisevic hirmutas 30-aastase rootslase ära juba esimese serviga, pallides 188-kilomeetrise tunnikiirusega otse Pernforsi pihta. 
Ta hirmutas mind surmani ära, ütles Pernfors. 
See oli šokk. 
Ma pole kunagi nii tugevat servi näinud. 
Ivanisevic võitis 6:3, 6:2. 
Olympique müüb tähti 
Pärast altkäemaksuskandaali Prantsusmaa liigamängus müüb rahvusvahelistest võistlustest kõrvale jäetud Marseille'i Olympique oma tähti, et ots otsaga kokku tulla. 
Jäävad ju nüüd saamata loodetud suured rahad Euroopa Meistrite Karikaturniiri mängudest. 
Eelmisel nädalal ostis Rooma Lazio Olympique'i ründaja Alen Boksici. 
Nüüd tahab Itaalia meister AC Milan endale kaitsjat Marcel Desailly'd, kes mängis Olympique'i finaalis, kui prantslased AC Milani võitsid. 
Praegu kuulub milanolaste rivistusse üks endine Olympique'i staar Jean Pierre Papin. 
Kettaheitjast bobisõitjaks 
Sakslasest kettaheite maailmameister Lars Riedel kavatseb sel talvel alustada bobisõitja karjääri. 
Uue alaga on ta tegelenud üle kuu, tal on plaanis minna Peter Hinzi bobisse pidurdajaks. 
Bobisõiduga on viimastel aastatel tegelema hakanud mitmed endised tippkergejõustiklased, tuntumatest olümpiavõitjad Ed Moses ja Allan Wells. 
BYE-BYE, BARKLEY! 
>Kuigi Charles Barkley on alles 30-aastane ja NBA eelmise hooaja Kõige Väärtuslikum Mängija, on ta avastanud, et on siiski surelik. 
Reedel teatas Barkley, et loobub pärast tulevast hooaega, ükskõik kas ta suudab Phoenix Sunsi NBA tiitlivõiduni viia või mitte. 
Barkley, kes oli 1992. aasta juulis, kui Suns ta endale sai, lubanud mängida veel kolm hooaega, ütles, et haige selg ja tunne, et parimad aastad on möödas, on suurendanud loobumissoovi. 
Arvan, et kümme aastat on korvpalli mängimiseks olnud küllalt pikk aeg. 
Jama, tean, et mu selg ei lähe enam paremaks ja mida kauem ma mängin, seda rohkem hakkab ta mulle hiljem valu tegema. 
Barkley loobumine tähendaks, et NBA kaotab oma neljanda superstaari Birdi, Magicu ja Jordani järel. 
Praegu, kui ees seisab 82-mänguline põhihooaeg ja playoff id, ütleb Barkley, et pärast loobumist kavatseb ta aasta puhata ning siis proovida võimeid näitleja või ärimehena. 
Eelmisel kuul näitas ta oma show meheoskusi ka väljaspool palliplatsi, juhtides populaarset telesaadet Saturday Night Live. 
Eelmisel hooajal ütles Barkley, et kui Suns võidab tiitli, siis ta loobub. 
Finaalis peatas Chicago Bulls Phoenix Sunsi tulemusega 4:2 ja tuli kolmandat korda järjest meistriks. 
Kui Jordan loobus, ütles Barkley, et tema kavatsus mitte mingil juhul mängida rohkem kui kaks hooaega on raudkindel. 
Eelmisel neljapäeval ütles ta pressikonverentsil, et kui Suns tuleb meistriks, siis 99,9 protsendilise tõenäosusega ta loobub. 
Järgmisel päeval oli tema otsus veelgi resoluutsem, nagu eespoolt juba välja võib lugeda. 
Treener Paul Westphal ütles, et ta ei pööra Barkley avaldustele tähelepanu. 
Keegi ei tea, mis järgmisel aastal saab. 
Barkley räägib igasuguseid asju. 
Ta pole kindel, mida ta teha kavatseb, ütles Westphal. 
A.C.Greeni ja tsentri Joe Kleine lisandumine ning Rod Higginsi hea mäng Sunsi treeninglaagris on Sunsi korvialust mängu tugevdanud ja Barkleyl ei tule enam nii suurt koormust taluda, arvas Westphal. 
Siiski oli ta sunnitud lisama: Talle meeldib mängida ja mulle meeldib, kui ta mängib. 
Kui me saame talle puhkust anda, siis anname. 
Aga kui sul on meeskonnas Charles Barkley, siis paned ta platsile. 
Sel hooajal veedab Barkley time-out 'id ja muud mänguseisakud kõhuli maas nagu Larry Bird aasta-kaks tagasi. 
Praegu treenib ta intensiivselt kõhu- ja seljalihaseid, et haiget selga tugevdada. 
Barkley uskus, et tema loobumine võib kokku langeda meistritiitliga ja et Suns on küllalt hea, et lüüa 1972. aastast Los Angeles Lakersi kes olevat NBA rekordit - 69 võitu hooajal. 
Kui kõik on terved, võidame 70 mängu, ütles ta. 
RODMANI PEA ON KOLLANE 
Dennis Rodman on San Antonio Spursile lisanud värvikust. 
Ka sõna otseses mõttes. 
Spursi mustanahaline äär värvis oma juuksed kollaseks, nagu on näitlejal Wesley Snipesil vastvalminud filmis Demolition Man (Hävitaja). 
Rodman ütles, et oli meeskonnakaaslasi soengu muutmisest ette hoiatanud. 
Nad ütlesid, et räägin niisama, aga mul oli tõsi taga, ütles Rodman. 
Ühiskond pole valmis paljuks, mida ma teen, aga ma ei hooli. 
Platsil mängin ma sama hästi kui varem. 
Rodman tuli Spursi Detroit Pistonsist ja vahetati Sean Elliotti vastu. 
Kaitsja Dale Ellis ütles, et värv on OK, aga soengu tegemiseks soovitas ta oma juuksurit. 
Tsenter David Robinson aga sõnas, et Rodmani mäng on ainus, mis loeb. 
Ta võib end kasvõi vikerkaarevärviliseks võõbata, kui ta vaid mängib ka edaspidi nii, nagu on seni treeningutel mänginud, ütles Robinson. 
Ma ei usu, et see jääb ainsaks korraks, kui ta meid millegagi šokeerib. 
Eelmisel hooajal olid Rodmani soengu kuklaossa lõigatud sõnad: Bite the melon - Hammusta melonit. 
PETROVICI NUMBRIT EI SAA ENAM KEEGI 
New Jersey Netsis ei hakka keegi enam kunagi kandma särki numbriga 3, mis kuulus juunis autoõnnetusel hukkunud Dražen Petrovicile. 
11. novembril, enne Netsi selle hooaja esimest kodumängu Indiana Pacersi vastu toimub selle numbriga vimpli heiskamise tseremoonia. 
Netsi mängijad kannavad sel hooajal oma särgi õlapaelal musta leinalinti. 
Varem on Nets igaveseks broneerinud numbrid 32 (Julius Erving), 25 (Billy Melchionni), 23 (John Williamson) ja 4 (Wendell Ladner). 
MICHAEL & MINA Meie hasartmängukirg... Minu appikarje 
M.J., ütlesin ma. 
Me ju ei pea edaspidi sellise raha peale mängima. 
Olin mures, kuhu me nõnda võisime välja jõuda. 
Juba selle tšekkidelooga olin ma kontrolli alt väljunud, nüüd aga tõusid summad taas kohutava kiirusega, kuigi seekord minu kasuks. 
Kuule, ütlesin ma. 
Olen nõus tegema sulle hinnaalandust, lõpetame vaid selle mängu ära ja läheme tagasi mõistlike summade juurde. 
Kuidas oleks? 
Ta oleks nagu jalaga tagumikku saanud. 
Minu mäng oli heal tasemel, tema oma aga täiesti liimist lahti. 
Adolphi juuresolek polnud aidanud ja ma isegi nautisin seda, et ta kõike pealt nägi. 
Kui sa korvpalliplatsil niimoodi jalaga tagumikku saad, võtad aja maha ja püüad ümber grupeeruda. 
Ei, ütles ta, mängime edasi. 
Mina andsin sulle šansi, nii et nüüd pead sina mulle andma. 
OK, ütlesin, nii on õiglane. 
Kuid ma mõtlesin tõsiselt, et ei taha enam sellisel tasemel kihlvedusid. 
Meile pole ju neid tegelikult vaja. 
Sellist palvet oli ta mult juba päris tihti kuulnud. 
Arvan, et kui ma oleksin seda tõsiselt mõelnud, oleksin lihtsalt minema kõndinud. 
Aga kui partner tahab saada võimalust oma raha tagasi võita, oled sa selleks kohustatud. 
Jordan oli mulle šansi andnud, kuid ka kärmas seda mulle meelde tuletama. 
Järgmisel päeval Farmsis tuli Michael lagedale täiesti arutu ettepanekuga. 
Ta tahtis mängida 160000 dollari peale. 
Jordan käis välja just sellise arvu, et pinget üles kruvida ja panna mind olukorda, kus võisin 313000-ga ette saada, kuid ka kaotada ja talle 7000-ga võlgu jääda. 
E-mees, ütles ta, ma tahan rohkem, kui tasa teha. 
Ma tahan, et sa mulle võlgu oleksid. 
See oli tark plaan, püüda külvata mu psüühikasse ebakindlust. 
See oli mängurlus. 
Ma ei kavatsenud tagasi tõmmata. 
Selle raundi juures pakkus lõbu veel asjaolu, et mängisime koos San Diego ülikooli korvpallitreeneri Hank Eganiga ja San Diego State'i ülikooli korvpallitreeneri Jim Brandenburgiga. 
See oli üks avalikke raunde, mis Michaelile üldiselt ei meeldinud, kuid need mehed olid seotud korvpalliga ja sellepärast ta ei kaevelnud. 
Ma ei arva, et Brandenburg ja Egan teadsid, kui suured meie mängu panused olid, kuid usun, et nad pidid seda pinget tajuma. 
Michael oli suutnud end kokku võtta, vähemalt ajutiselt, ja pärast kuuendat auku oli ta minust ees. 
Siiski mängisin ma liiga hästi, et asja niimoodi jätta. 
Järgmised kolm auku kuulusid puhtalt mulle. 
Vaat kus on mees, ütles Brandenburg pärast üheksandat auku, patsutades mulle õlale, nagu olnuksin üks tema korvpallureist. 
Nüüd on ta sul pihus. 
Tal oli õigus. 
Lõpetasin võimsalt ja lõin Jordanit jälle. 
Kui lõpetasime, oli Michael kuni Egani ja Brandenburgi lahkumiseni viisakas, kuid silmnähtavalt endassetõmbunud ja rusutud. 
Peale kõige muu oli ta 313000 dollariga taga. 
Vaevalt olid treenerid parkimisplatsilt kadunud, kui Michael nähvas: Me mängime veel 9 auku 313000 peale. 
Tule, E-mees, aega meil veel on. 
Ta oli iseenda peale parajalt leilis ja kehvas tujus. 
Ta oli võitlejahing ja just tappa saanud. 
Ta polnud sellist lüüasaamist tundnud veel ei korvpalliplatsil ega elus. 
Ja kaotusi ei suutnud ta taluda. 
Michael, anusin, ma pole siin selleks, et sind selliste summadeni tagant kihutada. 
See asi läheb juba totraks. 
Millega see kord lõpeb? 
Ta tuli jälle välja oma argumendiga, et ma pean andma talle võimaluse tasa teha. 
Kuula nüüd, ütlesin, mina oleksin nõus kaotussumma suhtes mõistlikule kokkuleppele jõudma. 
Sina tahad edasi mängida. 
Tea siis, et kui me edasi mängime, tahan ma, et sa kaotuse korral mulle raha ära maksad. 
Minu palved tulid südamest. 
Mul polnud mingit kavatsust meie hullusele pöördeid juurde lisada. 
Meie jõukuse suhet arvestades oli see 98000, mille sa mulle kaotasid, palju suurem summa, kui 313000 minule on, ütles ta. 
Sul on vist õigus, Michael, ütlesin ma. 
Kuid need arvud on juba absurdsed. 
Läksime tagasi platsile, et saabuvas pimeduses mängida veel üheksa auku. 
Hakkas tibutama vihma, kuid me ei hoolinud sellest. 
Ma panin talle ära. 
Läbisin raja 37 löögiga, M.J.-l kogunes 42 või 43 lööki. 
Tema võlg mulle oli nüüd 626000 dollarit.
See on üle igasuguse piiri, ütlesin talle. 
Katsume sellest hullumeelsusest jagu saada. 
Tema oli närvis sellepärast, et kaotas, ja mina olin meeleheitel, et ei suutnud tungida läbi kiila kolba tema ajudeni. 
Tundsin, nagu oleksin lõksu püütud mingisse sürreaalsesse maailma, kust pole väljapääsu. 
M.J. oli mõistuse kaotanud. 
Ta justkui ei tundnuks enam Richard Esquinast. 
Ta nägi minus arvatavasti kedagi Bill Laimbeeri, Detroit Pistonsi vihatud tsentri sarnast. 
Ma olin nagu kogu Pistons ühes isikus. 
Pinge oli meeletu ja ma lausa tundsin, kuidas tema frustratsioon kasvas. 
Tõeline, külmavereline ja arvestav mängur oleks läinud sellises olukorras mõrvani ja saatnud sõpruse kus kurat. 
See olnuks paras hetk, kus tuure veelgi rohkem üles kruvida ja talle pikalt ära teha. 
Teadsin, et sel hetkel ei saanud tema mäng minu oma lähedalegi. 
Lõbu oli meie mängust kadunud. 
Nii palju oli pinget igas löögis, igas sammus, igas sõnas. 
Meie sõnaline suhtlemine oli järsk ja ebasõbralik. 
Meie sõpruse aluseks olnud mäng oli saanud meievahelise vaenu põhjuseks. 
Tagasiteel hotelli oli veel pikk jutuajamine. 
Ta tahtis jätkata ja panust taas kahekordistada. 
Ma sõna otseses mõttes anusin, et ta oleks mõistlik. 
Ma tahan selle asja lõpetada ja minna tagasi arukate kihlvedude juurde, ütlesin talle. 
Ma ju näen, kuhu see meie sõpruse viib ja mulle see ei meeldi. 
Meie sõprust ei kahjusta see mingil moel, ütles ta. 
Ta rõhus edasi, et mängiksime topelt või limiidiga põhimõttel. 
Michael, oled sa valmis maksma 1,2 miljonit? küsisin kannatamatult. 
Ma teen oma parima, et seda keppi lõpetada, ja sina tahad mängida topeltpanuse peale. 
Sina sead mind sellesse olukorda, ja ma hakkan võita tahtma. 
Sa ei taha ju ometi, et ma käed rippu seisaksin ja sul võita lubaksin? 
See ärritas teda. 
Ma ei tahtnud teda närvi ajada, kuid olin seda siiski teinud. 
Tabasin teda tema ego keskmesse. 
Tegelikult poleks ma mingi hinna eest tal niisama võita lasknud. 
Olin näinud vaeva, et edumaad saavutada. 
Olin ette võtnud tohutu riski ja puhtalt välja tulnud. 
Olin teda võitnud ausalt. 
Taas kord rääkis M.J. oma jõukusest. 
Ta tuleb toime ka 1,2 miljoniga, kui kaotab, ütles ta. 
No mängime selle peale, ütles ta. 
E-mees, ma ei suuda uskuda, et sa mulle seda mängu ei anna. 
Ma ei taha seda, vastasin. 
Kuid ma olen sinu vastu aus - sa kaotad ja sa maksad. 
Ainult sel juhul annan sulle võimaluse. 
Ja kui mina võidan, siis on kõik. 
Ei enam seda topelt või limiidiga pulli. 
STANLEY KARIKA DÜNASTIAD 
Stanley karikas on nüüd tähistanud oma 100. sünnipäeva ja siinkohal oleks mõistlik rääkida meeskondadest, kes on valitsenud võistlust ühele parimale auhinnale spordimaailmas. 
TORONTO Maple Leafs - kuus võitu hooaegadel 1941/42-1950/51. 
Legendaarne Conn Smythe oli Toronto mänedžer juba siis, kui meeskond sai esimese karikavõidu 1932. aastal. 
Kümme aastat hiljem järgnes teine võit ja sealt edasi räägiti üheksa aastat Maple Leafs'ide dünastiast. 
Klubi sai kuus karikavõitu kümne aasta jooksul. 
Väravavaht Turk Broda oli osaline kõikides võitudes. 
DETROIT Red Wings - neli võitu hooaegadel 1949/50-1954/55. 
Gordie Howe oli selle dünastia suurim nimi. 
Aasta 1955 on sellele klubile jäänud senini viimaseks karikavõidu aastaks. 
Dünastia liikmeteks olid ka Terry Sawchuk (väravavaht), Red Kelly (kaitsja), Alex Delvecchio (ründaja) ja Ted Lindsay (ründaja). 
MONTREAL Canadiens - viis võitu hooaegadel 1955/56-1959/60. 
NHL-i ajaloo võimsaim meeskond oli Montreali Flying Frenchmen e. Lendavad Prantslased. 
Selle meeskonna suurimad nimed olid Jean Beliveau (ründaja), Jaques Plante (väravavaht), Maurice Richard (ründaja), Henri Richard (ründaja). 
Maurice Richard oli esimene, kes suutis 50 mänguga visata 50 väravat. 
Henri Richard võitis aga karika kokku 11 korral ja seetõttu võib rääkida ka dünastiast, mis kestis 50-ndate aastate keskpaigast 1973. aastani, kui viimatimainitu 11 korda karikavõiduni jõudis. 
Samas alustas Canadiens ka uut dünastiat. 
TORONTO Maple Leafs - neli võitu hooaegadel 1961/62 kuni 1966/67. 
Punch Imlach oli ühtlasi treener ja mänedžer. 
Red Kelly, kes oli võitnud neli korda Detroidis, kordas nüüd seda Torontos. 
Teised Toronto senised suurusjärgu tähed olid väravavaht Johnny Bower, ründajad Carl Brewer, Dave Keon, Frank Mahovlich. 
MONTREAL Canadiens - kuus võitu hooaegadel 1970/71-1978/79. 
Sellel Montreali dünastial oli treeneriks viiel korral kuuest Scolty Bowman, mees, kes aitas Pittsburghi Penguinsi võidule ka hooajal 1991/92. 
Mängijatest meenuvad aga ennekõike väravavaht Ken Dryden, kaitsjad Serge Savard ja Larry Robinson, ründajad Yvan Cournoyer ja Guy Lofleur ja Jaques Lemaire. 
NEW YORK Islanders - neli võitu hooaegadel 1979/80-83/84. 
Al Arbour juhtis Long Islandi meeskonna nelja järjestikuse karikavõiduni. 
Tähtedeks olid kaitsja Denis Potvin, ründajad Mike Bossy ja Brian Trottier ja väravavaht Billy Smith. 
Suur osakaal oli ka rootslastest kolmikul Bob Nyströmil, Stefan Perssonil ja Anders Kalluril, hiljem ka Tomas Jonssonil. 
EDMONTON Oilers - viis võitu hooaegadel 1983/84-1989/90. 
Wayne Gretzky oli selle dünastia nurgakivi koos Jari Kurri, Mark Messieri, Glenn Andersoni ja Grant Fuhriga. 
Gretzky lahkumise järel viisid meeskonna võidule eeskätt Messier, Kurri ja Tikkanen. 
90-ndad aastad on alanud Pittsburgi Penguinsi võitudega. 
Kas see jätkub? 
Kas Lemieux tervis peab vastu? 
Vahest on tase üleüldse võrdsustunud? 
Aeg näitab. 
Uue dünastia loojaks on aga pakutud Quebeci Nordiquesi. 
KÜLM TASU KUUMADE VEERGUDE EEST 
Just nii pealkirjastas USA spordiajakiri Inside Sports oma ülevaate enim teenivatest Ameerika kirjutavatest spordiajakirjanikest. 
Aga kui palju teenib siis USA spordipress? 
Inside Sports arvab: Kirjutaval spordiajakirjanikul on küll oma töös palju valikuvõimalusi, aga tasu on ometi väga väike võrreldes TV või raadio spordikommentaatoritega. 
Ühendriikide parimaks spordist kirjutajaks peetakse New York Daily Newsi meest Mike Lupicat, kes saab aastapalgaks 300000 dollarit. 
Sama palju teenib aga iga keskpärane TV-spordikommentaator. 
Samal ajal tavaline kirjutav spordiajakirjanik pistab aastas tasku vaid 50000 dollarit. 
Tõsi, viimastel aastatel on kirjutajate tasu mõnevõrra tõusnud suure konkurentsi tõttu erinevate ajakirjade-lehtede vahel. 
Seetõttu saavad hulga rohkem näiteks ka Lupica, Mitch Albom (Detroit Free Press) ja Blackie Sherrod (Dallas Morning News). 
Mõnel kirjutaval spordiajakirjanikul on lisatuluallikas - TV-kompaniid või raadiojaamad kasutavad neid suuremate sündmuste puhul nn. ekspert-kommentaatoritena. 
See töö võimaldab mitmetel tippudel, kaasa arvatud Lupica, Tony Kornheiser (Washington Post) ja Will McDonough (The Boston Globe), suurendada oluliselt oma sissetulekuid. 
USA enimmakstud kirjutavate spordiajakirjanike TOP-10 on järgmine: Mike Lupica, New York Daily News 300000 dollarit aastas 
Mitch Albom, Detroit Free Press 250000 
Blackie Sherrod, Dallas Morning News 225000 
Jim Murray, Los Angeles Times 200000 
Rick Reilly, Sports Illustrated 150000 
Leigh Monteville, Sports Illustrated 130000 
Tony Kornheiser, Washington Post 125000 
Thomas Boswell, Washington Post 120000 
Sally Jenkins, Sports Illustrated 115000 
Christine Brennan, Washington Post 115000 
Kommentaariks 
võib lisada, et esikümnes eristub kaks poolust. 
Tabeli esimesed neli on oma väljaannete sporditoimetuste ainukesed tähed, kellele antud ajaleht-ajakiri teeb kogu panuse. 
Järgmised kuus kohta jagunevad aga vaid kahe väljaande vahel - Sports Illustrated ja Washington Post - ja see kinnitab, et need üllitised on rõhu asetanud enamiku personali väga heale tasemele, kuigi selle arvelt kannatab tähtede palk. 
Huvitav, millal jõuab Eesti selliste kokkuvõteteni. 
Rahvas tahaks teada, kui palju teenivad Gunnar Press, Jaan Jürine, Toivo Kivimets ja teised. 
VEIKO VISNAPUU 
POMMITI SCHUNACHERI MANAGERI 
Ebameeldivaid hetki oli sakslasest vormelipiloodil Michael Schumacheril. 
Tema meeskond Benetton ning mänedžer Willi Weber langesid väljapressimise ohvriks. 
Väljapressijaks osutus ühe Weberile kuuluva lokaali rentnik. 
Weber andis politseile üle ähvarduskirja ja telefonikõne salvestuse, millel on väljapressija hääl. 
Politsei hakkas kaasa mängima. 
200000 marga üleandmine toimus Stuttgardis ühe hiina restorani meeste WC-s. 
Kui väljapressija rahakohvriga minema läks, järgnes talle restoranikülastajat mänginud politseinik. 
Kohvriga mees ja autojuht võeti kohapeal kinni. 
Väljapressimise põhjustest politsei vaikib. 
Ehk kadestab keegi Weberit tema edu pärast, mida viimane Schumacheriga saavutanud on. 
Liigub ka kuuldusi, et ehk on Weberi minevikus musti plekke, mida väljapressija avalikustada ähvardas. 
Schumacherit see kõik ei huvita. 
Tema koostöö Weberiga on olnud ladus ja ta jääb oma mänedžerile truuks. 
Küülikulihaga maiustanud pätajalg leidis õnnetu otsa 
OULU. 
Põllu- ja metsamajanduse ministeerium andis Kuusamo politseile eriloa Tolpanniemi ümbruse elanikke kimbutanud karu mahalaskmiseks. 
Karujahist võttis osa paarkümmend politseinikku ja piirivalvurit, lisaks veel Napsi-nimeline koer. 
Karu oli nähtud liikumas Tolpanniemi ümbruses mõne kilomeetri kaugusel Kuusamo kirikukülast. 
Mesikäpp astunud õuele nagu õige mees kunagi ja pistnud põske, mis aga silma jäi. 
Üks külamees jäi sellel moel ilma puuritäiest küülikutest. 
Teisal oli metsaott karjamaal söövat varssa ahistanud, kuid millegipärast ettevõtmisest loobunud. 
Napsi võttis asja tõsiselt, politseinikud ja piirivalvurid nähtavasti ka. 
Operatsiooni käigus keegi peale karu surma ei saanud. 
STT-ETA 
Sukeldujatel rikkalik saak 
HELSINGI. 
60 akvalangisti müttasid terve päeva Helsingi Hakaniementori rannas ja tõid vee alt välja umbes 5000 mitmesugust eset, mida ei võinud kuidagi kahtlustada mere floora ja fauna hulka kuulumises. 
Suurim merest välja toodud objekt oli oma pool tonni kaaluv hüdrotõstuk. 
Meri andis tagasi ka neli jalgratast, mitu ankrut ja liiklusmärgi koos alusega. 
Mõistagi toodi kuivale sadu pudeleid, millest üks oli koguni korgi all ja selles oli valge vein. 
STT-ETA 
Isegi surm ei suutnud neid lahutada 
HELSINGI. 
Kaks langevarjurit hukkus tandemhüpet sooritades Malmi lennuväljal. 
Nende langevari ei avanenud. 
Üks meestest oli 30-, teine 21-aastane. 
Tandemhüpet sooritades on kursant kinnitatud samadesse rakmetesse kui kogenud instruktor. 
Nende ühine langevari, samuti ka tagavaralangevari on tavalisest suurem, öeldi Lennuametist. 
Pealangevari avatakse tandemhüpetel tavaliselt 1500 meetri kõrgusel pärast 50 sekundit kestnud vaba langemist. 
Õnnetult lõppenud hüppel ei avanenud millegipärast kumbki vari ja mehed kukkusid puruks lennuvälja ja maantee vahelisel alal. 
Hukkunud olid Soome Langevarjuklubi liikmed. 
Tol päeval sooritati õppehüppeid lennuki Twin Otter pardalt. 
Ülejäänud neli paari maandusid õnnelikult. 
Tänapäeval sooritatakse esimene hüpe reeglina paaris. 
30-aastane instruktor oli väga kogenud langevarjur. 
21-aastasele kursandile oli see hüpe esimene ja paraku ka viimane. 
STT-ETA 
Juba 40 aastat otse Pariisi 
HELSINGI. 
40 aastat tagasi lendas Finnair esimest korda Helsingist Pariisi. 
Liini on kasutanud üle miljoni reisija. 
Läinud aastal müüdi Pariisi-lendudele umbes miljon piletit. 
Esmalend toimus 4. oktoobril 1953 Briti päritolu lennumasinal Convair-340. 
STT-ETA 
Armastus ja vihkamine 
STOCKHOLM. 
Ajalehe Sydsvenska Dagbladet andmeil on Rootsi kuninglik perekond sel aastal enneolematult palju ähvarduskirju saanud. 
Koguni nii palju, et Kaitsepolitsei direktor on nimetanud kirjutajate tabamiseks eritoimkonna, kel pole küll märkimisväärset edu olnud. 
Sadadest ähvarduskirjade lähetajatest on seni tabatud vaid viis. 
Osa neist on antud hulluarstide hoolde, teiste motiivide üle toimetatakse juurdlust. 
Peame asja tõsiselt võtma, sest minu meelest on suurem jagu ähvardusi piisavalt tõsised, ütles Svenska Dagbladetile Kaitsepolitsei osakonnajuhataja Lars Forste, kes peab vastutama kuningapere julgeoleku eest. 
Ähvarduskirjade hulgas on nii mõnigi armuavaldus. 
Kuningale mitte, küll aga kuninganna Silviale ja printsess Viktoriale. 
Ja kui kirjutajate tundmused vastamata jäävad, järgnevad ähvardused, kommenteerib Lars Forste. 
STT-ETA 
Pihtapandud passidega saab raha teha 
TAMPERE. 
Soome Rahapajast saadeti suve hakul Tampere poole teele 26 passiblanketti, aga need ei jõudnud kunagi pärale. 
Nüüd on vähemalt kahte kadunud passi kasutatud võõraste tšekkide väljakirjutamisel Tampere poodides ja restoranides. 
Tšekiraamatud on varastatud Helsingist. 
Kriminaalpolitseil jälle tööd juures. 
STT-ETA 
Tudeng tallas erastamisagentuuri Volga katusel 
Möödunud pühapäeva hommikul ületas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna IV kursuse üliõpilane K. T. nelja sammuga sõiduauto Volga, mis oli pargitud Kastani tänava maja ette. 
Tudeng sai jala maha auto pakiruumi kaanel, sammus seejärel üle katuse ning maandus kapotilt taas tänavasillutisele. 
Volga valdaja, Eesti Erastamisagentuuri osakonnajuhataja M. K seletuskirjast politseile: Hommikul umbes kell 9.00 märkasin aknast, et minu maja ette pargitud autol tallas nooremapoolne hallide pükste ja tuulepluusiga ning sportjalatsites noormees. 
Oma hüplemist alustas ta auto pagasiruumist, sealt üle katuse ning kapoti. 
(Kirjaviis muutmata.) 
Hüpleja ise on oma seletuskirjas märksa lakoonilisem: Kõndisin mina mööda Kastani tänavat ja ületades seejuures valget Volgat (2124), kelle juht mulle 5. minutit hiljem kallale tungis. 
Löödes mind pea piirkonda. 
Riietusin end ning pidasin nimetatud noormehe Vanemuise tänaval kinni, möödasõitvad autojuhid kutsusid välja politsei ning pidasid eemale noormehe üliaktiivset naissoost kaaslast, kirjeldab edaspidist olukorda autoomanik. 
Nii nimetatud noormees kui ka tema kaaslane olid ilmselt alkoholijoobe tunnustega, noormees väljendas aktiivset vastupanu, misläbi said kannatada ka minu riided (rebendid ja määrdumine), jätkab ta. 
Kohale saabudes nägime kuidas autojuht ehk kannatanu hoidis hulikaani maas kinni kes proovis talle vastupanu osutada, kirjutab ettekandes sündmuskohal käinud välipolitsei kordnik. 
Ta lisab: Toimetasime hulikaani Politsei prefektuuri kus läbiotsimisel leidsime talt gaasi palooni - 1000000 (miljon), mille omamiseks ei olnud kandmisluba. 
Autost üle sammunud üliõpilane olevat gaasiballooni viiekümne krooni eest ostnud Anne turult. 
Teisipäeva lõuna ajal tuli tal Kulleriga vesteldes meelde, et mõte üle auto kõndida tekkinud kohapeal. 
See oli eufooria. 
Oli tunne, et kõik oli lubatud, ütles üliõpilane. 
Jah, see oli eufooria, jätkab tema kaaslanna. 
Eelmisel õhtul olla neljanda kursuse juurakatel olnud pidu, kaks lõbusas meeleolus asjaosalist suundunud hommikul Tiigi tänava ühiselamust poe poole, et osta jäätist ning sigarette. 
Tee peal juhtus ette jääma Volga, millest tudengpoiss pikemalt mõtlemata üle kõndis. 
Kas kolme või nelja sammuga, ei suutnud ta hiljem enam meenutada. 
Tudengi kaaslannale meenus vestluses Kulleriga, et auto kerelt leiti hiljem neli jalajälge ning üks mikroskoopiline mõlk, mis pidi näha olema vaid hoolikal vaatamisel. 
Erastamisagentuuri osakonnajuhataja M. K. hindas seletuskirjas oma ametiauto kahjustusi 1000 kroonile. 
Sellele summale lisas ta veel materiaalse ja moraalse kahju 500 krooni, millest osa moodustavad ilmselt ka tudengiga kähmeldes eest tulnud särginööbid. 
Oma tuttava mehetegu pealt vaadanud neiu jutustas Kullerile, et pärast autoalpinismi jätkanud nad oma teed. 
Vanemuise tänava nurgal rabanud neile järele tormanud autoomanik noormehel õlast kinni ning lõuanud: Kuule pätt! 
Nagu üliõpilane ütles, olevat sellele järgnenud tõsisem käsikähmlus, mille käigus kahjukannataja tõstnud õhku üliõpilase, seejärel vastupidi. 
Lõpuks olnud mõlemad mehed krobelisel tänavasillutisel siruli, üliõpilane all ning autojuht peal. 
Üliõpilase sõnutsi tagunud ülierutunud autovaldaja teda paar korda näoga vastu tänavasillutist. 
Pahandusetegija kaaslanna sõnul nõudnud omanik tuhat krooni valuraha ning neiult eriteenuseid, vastasel korral lubanud mees asja politseisse anda. 
Telefonivestluses Kulleriga teisipäeva ennelõunal keeldus erastamisagentuuri osakonnajuhataja juhtumit kommenteerimast, märkides vaid, et tema polevat ropendanud. 
Pühapäevahommikune vahejuhtum lõppes sellega, et juhusliku mööduja poolt kohalekutsutud politsei toimetas üliõpilase arestimajja, kuhu see jäi esmaspäeva hommikuni. 
Linnakohus mõistis pahategijale 50 krooni trahvi huligaansuse eest ning 50 krooni gaasiballooni omamise eest ilma vastava loata. 
VILLU PÄÄRT 
Lagunev korjus põõsastes 
Läinud nädala kolmapäeva varahommikul leidis koera jalutanud Toivo S. Emajõe luhalt rängalt lagunenud inimkorjuse. 
Politsei selgitas välja, et kolm kuud oli mätaste vahel vedelenud end 4. juulil noaga surmanud 32-aastase naise laip. 
29. septembri hommikul kella kaheksa paiku Ihaste teel jalutanud Toivo S. koer hakkas äkitselt teest paarikümne meetri kaugusel soise võsa vahel haledalt niutsuma. 
Kiunuva koera juures avanes peremehele masendav vaatepilt. 
Meetri kaugusel ühest vesisemast kohast, kahe põõsa vahel kägaras lebas tundmatuseni lagunenud laip. 
Sündmuspaigal käinud uurija kirjeldas seda järgmiselt: Naine lebas paremal küljel, põlved konksus, parem käsi välja sirutatud. 
Lihaskoed näos puudusid, osa hambadki olid suuõõnde sisse langenud. 
Algul arvasime, et laip on vähemalt aasta lageda taeva all lebanud. 
Lihased olid muutunud pudrutaoliseks massiks. 
Kohtumeditsiini ekspert selgitas Kullerile, et niiskes kohas toimub roiskumisega peaaegu samaaegselt rasvvahastumine. 
Raskoed muutuvad vahajaks. 
Liigesed lagunevad, ka sel surnukehal olid labakäed ja -jalad küljest lagunenud, ütles ekspert. 
Lagunenud olid ka naise riided, kuid sinise-hallikirju kodukitli, kollasekirju kampsuni ning tõmblukuga varrukateta tuulepluusi järgi suutis politsei siiski isiku juba samal päeval kindlaks teha. 
Juulis kadunuks jäänud naise kirjeldus oli politseil olemas ja see langes leituga kokku. 
Kui naine kodunt lahkus, jäi temast maha kahenädalane imik. 
Lähemat ümbruskonda hoolikamalt läbi kammides leidsid politseinikud ka kadunu musta käekoti, milles olid mingil määral säilinud ka naise dokumendid. 
Kodunt lahkudes jättis naine maha hüvastijätukirja, milles ta andis mehele juhtnöörid, kuidas last kasvatada, ning põhjendas oma tegu tundega, et tal pole õigust elada. 
Naine oli psüühiliselt haige. 
Pärast lapse sündi olevat ta hakanud kahtlema, kas ta suudab last hästi kasvatada. ta tegi endale etteheiteid sellegipärast, et laps tema arvates isale rohkem naeratas kui talle, rääkis uurija. 
Keegi ei oska arvata, mis tal pähe lõi. 
Koos naisega kadus majapidamisest ka hea terav puust peaga nuga, mille oli väimehele kinkinud äi, ajendatuna ühistest kalaretkedest. 
Magnetiga leiti nimetatud nuga mätaste vahelt üles. 
Välisel vaatlusel ei olnud võimalik surma põhjust arvata. 
Lahkamisel avastati noa tprke-lõikevaah rindkere vasemal poolel. 
Surm saabus südamevigastuse ja verekaotuse tagajärjel, ütles Kullerile kohtumeditsiini ekspert. 
Haava asend ja suund viitasid sellele, et noa surus naine enesele rindu tõepoolest ise. 
JAAN VÄLJAOTS 
Pommi polnud, pauku tehti küll 
Võru on pealinnale järele jõudmas. 
Kauba valik on küll endiselt nigel, seda enam aga püütakse sammu pidada suure maailma pätitempudega. 
Esmaspäeval, 27. septembril kella kümne paiku hommikul helistati Võru II Põhikooli, nn. Soo kooli, ja öeldi, et koolis on pomm. 
Kuigi hääle järgi võis helistajaks oletada 12-13 aastast poissi, võeti hoiatust tõsiselt, teatati politseisse ja kutsuti kohale Kuperjanovi pataljoni minöörid. 
Kuperjanovlased uurisid läbi kõik ruumid ja isegi koolikotid, kuid õnneks pommi kusagil ei olnud. 
Samal päeval oli pauku siiski kuulda. 
Poole seitsme paiku õhtul otsustasid napsised noormehed (mõned neist ajateenijad, mõned teenimise äsja lõpetanud) Võru bussijaamas pisut detonaatorit loopida. 
Vise ebaõnnestus, detonaator kukkus liiga lähedale ning süütenöör tuli küljest. 
Üks ajateenija tahtis seda kaugemale visata, kuid õrn süsteem oli põrutusele juba reageerinud ning nii plahvatas detonaator noormehe peos. 
Noormees toimetati silmavigastusega Tartu haiglasse. 
Pätitempudeks on Võru õhtuti-öösiti soodne koht. 
Tänavaid valgustavad vaid autolaternad ning poeaknad. 
Juba kella 7-8 ajal on raske märgata vastu tulevat inimest, mis veel porilompidest ja tänavate äärekividest rääkida. 
KATRIN MÄND, Võru 
Olari Taal on võidumees 
Sel nädalal on siin ja seal ajakirjanduses juttu olnud Hoiupanga ja Hansapanga suhetest. 
Nimelt müüs Hoiupank Hansapangale kolmandiku oma aktsiakapitalist. 
Valitsus tegi möödunud kolmapäeval Eesti Panga Nõukogule ülesandeks see tehing läbi vaadata ja kahe nädala jooksul tühistada. 
Nüüd tahavad kõigutada Eesti krooni! on mitmed pangandustegelased ja majandusvaatlejad nördinud. 
Ent vaadakem asja näiteks Olari Taali silmade läbi. 
Olari Taal on Hoiupanga juhatuse esimees. 
Hoiupank kuulub Eesti Pangale. 
Olari Taal kuulub samuti Hansapanga juhatusse. 
Hansapank on erapank, mille üks omanikke on Olari Taal. 
Nüüd on otsustatud, et kolmandiku Hoiupanga aktsiate omanikuks saab Hansapank. 
Miks just Hansapank? 
Vastuseid võib olla mitu, kuid siinjuures ei tasu unustada, et eraaktsionär ja -pankur Taal on samas riigipanga juhatuse esimees. 
Miks nii? 
KUKU-raadio ja Q-raadio vestluses põhjendas seda asjaolu Olari Taaliga ühte ja samasse Maksumaksjate Klubisse kuuluv Rein Lang asjaoluga, et Eestis elab vähe inimesi. 
Esmapilgul pole Hoiupanga aktsiakapitali laiendamises ju midagi erilist: raha, nagu inimesedki, otsib, kus sügavam. 
Ja Hansapank on Eesti parimaid panku. 
Tehing peaks kõigile osapooltele olema igati kasulik. 
Milleks siis selle ümber vett sogaseks ajada? 
Vesi muutub aga iseenesest sogaseks, kui lisame Olari Taali nime kõrvale veel ühe - Toomas Sildmäe. 
Toomas Sildmäe on Eesti majandusminister. 
Toomas Sildmäe on ka Hansapanga üks omanikke. 
Ajal, mil Toomas Sildmäe on Eesti majandust juhtinud, on sotsiaalfondi raha viidud Sotsiaalpangast üle Hoiupanka. 
Hoiupanga aktsiaid on aga müüdud Hansapangale, mille üks omanikke on majandusminister Toomas Sildmäe. 
Mis kasu on ühel pangal sotsiaalfondi rahast? 
Suur kasu, sest tegemist on suure rahaga. 
Sotsiaalfondi suurus on kolmandik Eesti riigieelarve mahust. 
See on küllaltki püsiv summa, millest moodustub ideaalne krediidiressurss. 
Olari Taalil on läinud hästi. 
Kehvasti on läinud Eesti maksumaksjal, aga tal läheb nagunii alati kehvasti. 
ARNOLD KURB 
Lemmikratsuga valimiseelsel turul 
Tartlased, kes laupäeval turu kanti sattusid, ehmatasid muusikalist ja sõnalist lärmi kuuldes esiotsa end lausa kurjaks, mõeldes, et nüüd on Elu Sõna otsaga juba turgu, bussijaama ja Emajõge vallutamas. 
Tegelikult toimus siiski veidi lokaalsem üritus: grupp seltsimehi, kelle südamevalu Tartu turu pärast kasvab sõltuvuslikus seoses valimispäeva lähenemisega, võttis korraldada kihutuskoosoleku (ja vana linnavolikogu) vastu ning turuplatsi samasse paika jäämise (ja uute kandidaatide, s.t. iseenda) poolt. 
Nii tellitav poolehoid kui õhutatav vaen saavutati ettekavatsetud määral nagu lepse reega. 
Käige tema sõnade, mitte tegude järgi 
Pärast pooletunnist viibimist, kui helibussist oli maha mängitud pikk lint rahvalikke laule, kõlas tiitermuusikana hoogne Laske sisse mardisandid ning mikrofoni ette astus Viktor Korrovits. 
Tema jäi oma postile miitingu lõpuni, olles ühtaegu praegune ja kandideeriv linnavolinik, turukaitsja ja endine kommunist. 
Korrovits ütles, et kokku on tuldud protestiks selle vastu, et nüüd tahab linnavalitsus turgu likvideerida ning ennemalt pole keegi sellist asja üritanud. 
Korrovits natuke luiskas, aga likvideerimine ja teise kohta üleviimine segi ajada on valimisdemagoogias ilmselt lubatud - kirgi kütta aitas edukalt. 
Linnavalitsuse aps Statoili patuks 
Olavi Vaher (samuti praeguse linnavolikogu ja tema mitme mittetegutseva komisjoni liige ja uue kandidaat) ütles, et oleks kah võinud ausalt koos teistega konkursis osaleda, aga vot ei osale, järelikult on platsi endale saamine Statoili sulitemp. 
Kuller ei saa nüüd aru: kui toona linnavalitsus ise talle maa ilma konkursita kätte andis, miks siis nüüd linnavalitsuse prohmakas kaela pannakse. 
Rahva viharepliike jagus aga mõlemale. 
Kommunistid vihkavad 
ERO peasekretäri asetäitja Linnart Mäll (mitte ERO president, nagu Kuller eelmises LKs ekslikult kirjutas ja siinkohal vabandab) filosofeeris, et turg on inimkultuuri ammune osa ning tänu sellisele turule nagu see Emajõe-äärne ollagi turumajandus välja arenenud. 
Just sellepäarast ongi turu vastu välja astunud kommunistid ja nõukogude võim. 
Ja turu ümbertõstmise kava väljendavat kommunistlikke igandeid Tartu linnavolikogus. 
(Rahvas karjus hurraa ja plaksutas ning Korrovits koos temaga.) 
Normaalses maailmas on turud kaunid ja asuvad raekoja väljakutel, pajatas paljureisinud Mäll ja ütles, et praegune plats on ka taganemise viimane piir (kas kommunistide eest või turu jaoks, ei selgunudki. 
Ju mõlemat.) 
Linnart Mäll nõudis turgu ka Tartus Raekoja platsile, nagu Eesti ajal oli. 
Volikogulane ja uuskandidaat Aleksei Petersoni kõne on diktofonilt sama raskesti kirjakeelde fikseeritav nagu Arnold Rüütligi vabad sõnavõtud. 
Uba oli selles, et Petersonil olnud volikogus turu küsimuse pärast üldse algusest peale piinlik, aga asi on talle hästi tuttav, sest ka Eesti Rahva Muuseumiga on sama nurjatult käitutud. 
Nii sai ka hr. Peterson taas oma südamelähedasimat teemat puudutada. 
Viktor Korrovitsi põhisõnavõtust kõlas etteheide linnavalitsusele, et see arvab turu ilme korrastamiseks võimelise olevat üksnes välismaise, nagu omal ajal venelased kutsusid varjaage oma riiki tegema. 
Turuplatsi eraldamise asemel peab Korrovits ainuõigeks see lugu seisma panna, aga seda vist suudab ainult uus volikogu, kuhu tuleb selleks õiged inimesed valida. 
Linnavolinik Mart Sonn arvas sama ja kiitis praegust turuplatsi ka sellepärast, et see on rahva valitud. 
Rahval teatavasti on alati õigus, aga 50 aastat okupatsiooni on teinud oma töö. 
Küüditavad ja teesklevad 
Saadikukandidaat Ülev Rattur ütles, et turuplatsi vaenlased tahavad Tartu rahva turu Peterburi maantee kanti ära küüditada: võtku nad parem ise jalad selga ja mingu sinna (aplaus, hurraahüüded); ja ärgu tulgugi tagasi (ovatsioonid), vaid jäägu sinna Peterburi (maruline aplaus); ja kui nemad ise minna ei taha, siis võtame seome nemad kokku, viskame Emajõkke ja laseme Pihkva poole purjetada (aplaus hakkab ilmutama väsimuse märke), las nad siis seal teevad oma turuplatse palju tahavad (sumin). 
Tartu turuplatsi vastalised põevad kõneleja arvates platsipelgurlust, mis ilmneb selles, et inimene tahab üle platsi minna, aga jalad löövad värisema ja ta kukub maha. 
Kui mikrofon vabaks anti, tõid veel paljud kuuldavale tuliseid sõnu turu paigalejäämise kiituseks ning probleem pürgis aina globaalsemaks, nagu sõltuks sellest vähemalt Tartu ja Eesti identiteet, tartlaste väärikus ja maarahva ellujäämine. 
Kõige kõvemad sõnad ütles kodanik Kelk: Ei saa uskuda neid, kel on punased maskid, aga kes pugenesid Jeruusalemma tallekese naha sisse ja nüüd sinimustvalge lipu all, krokodillipisar silmis, mängivad kahetsust möödunu üle, aga kellest ei saa aru, missugust sitta nad situvad - kas punast, sinist, musta, valget või kollast. 
Ajakirjanikud lintšimisohus 
Üks teadja naine rääkis mikrofoni, et Statoili mahutid tegelikult lekivad ja pole need bensiinijaamad puhtad midagi. 
Kuller ei kavatsenud küll advokaat olla, aga küsis kuluaarides, kas proual on mõni fakt oma väitele kinnituseks tuua. 
Proual ei olnud, aga keegi ajakirjanik, kelle nime ta ei tea, olevat talle öelnud, et tema olevat kuulnud. 
Selleks hetkeks oli poleemikat jälgima kogunenud väike rängas miitingulisi, kes ajakirjanikelt nõudma hakkasid, et need oma käed ette näitaksid: kas nemad on ka nii ausat tööd teinud, et küüned on murdunud ja mulda täis. 
Et kui ei ole, siis ärgu õiendagu siin ausate tööinimeste ees midagi, muidusööjad niisugused. 
No mida sa ütled - kas seda, et ajakirjaniku makstud tulumaksust tuleb poolteise inimese pension välja? 
Murelikem sõnavõtt oli kindlasti daamilt, kelle algatusel on turu kaitseks kogutud üle 4000 allkirja. 
Iseasi, kas allakirjutavad alati teavad, mille pärast nad täpselt muretsevad. 
Näiteks ei tea paljud, et turgu ei kavatsetagi likvideerida, vaid teise kohta viia. 
Et on arutatud ka mitme väikese, nn. rohelise turu loomist igas linnajaos. 
Või et Statoil ei kavatse eestlastelt midagi röövida, vaid osaleb uue turu väljaehitamisel. 
Mida aga hoopiski ei teata, on tõsiasi, et avaturu kaitsmise raames kaitsevad putka- ja barakiomanikud oma senist odavat kauplemisvõimalust ilmselt õigustatud kartuses, et ümberpaigutatud turule neid koorduva värviga lobudikke vaevalt üle viiakse. 
Putkalinnaperspektiiv 
Ning mis samuti valimiskampaania aegu huvitav: just putkaomanikud on finantseerinud nii laupäevast miitingut kui selle eelreeklaami, saades kaks kärbest ühe pauguga: kindlustunnet turul ja ettemakstud eestkostet tulevases linnavolikogus. 
Sest vaieldamatult on putka tänases turumajanduses kõige odavam kauplemismoodus. 
Kas Tartu jääbki putkade linnaks, on siiski küsimus, mida ülesköetud meeltega turusõbralik valija iseendale esitama peaks, kui ta tõesti ei ihka lille- ja õunaturult osta Ameerika kondoome, Poola siirupit, Hiina tenniseid ja pesemata džemprit, mille karvakasvanud lõua ja häguse pilguga meeskodanik hommikul elukaaslase tagant viinaraha saamiseks näppas. 
KULLER 
Minousch on surnud 
Ostermundigen. 
Šveitsi kõige targem kõuts jäi auto alla. 
Berni eeslinnast Ostermundigenist pärinev Minousch sai omal ajal kuulsaks sellega, et õppis selgeks linnabussiplaanid. 
Nõnda laskis ta end peaaegu iga päev linna sõidutada, siirdudes asjatundlikult ühelt bussiliinilt järgmisele. 
Ehitusskandaal: Prantsusmaa naerab 
Pariis. 
Pariisi teater, mille renoveerimine läks maksma kaksteist miljonit marka, pole vihmakindel. 
Katus küll ei leki, aga vihmasaju puhul kuuleb publik üksnes piisku, üldse mitte näitlejate kõnet. 
Kass on nii väike nagu hiir 
Edinburgh. 
Ameerika kõige väiksem kass Tinker Toy on tšekiraamatu suurune. 
Ta kaalub 466 grammi, seega 14% vähem kui senine rekordiomanik. 
Selle sinisilmse khmerkassi perenaine Katarina Forbes ütleb: Kuue kuu vanusena polnud ta suurem kui hiir. 
Moslem laskis oma WC ümber ehitada 
London. 
Pensionär Muhammed Khan (77) elab linnale kuuluvas ridaelamus. 
Teda häiris see, et ta pidi oma loomulikke vajadusi rahuldama Mekka suunas - islamis on see ränk patt. 
Ta kirjutas loendamatul hulgal kaebekirju. 
Viimaks ometi võtsid linnaisad teda kuulda. 
Vannituba ehitati ümber nii, et WC ei vaata enam Mekka poole. 
Vana mees ja lõunapoolus 
New York. 
87-aastane Norman D. Vaughan tahab veel kord Antarktisesse minna, niisiis 65 aastat pärast oma esimest ekspeditsiooni. 
Alates 1. aprillist 1994 on keelatud koerakelguga Antarktises liigelda, sest koerad võivad hülgeid taudi nakatada. 
Kokaiin pandakaru kõhus 
Basel. 
Üle kilogrammi kokaiini katsus keegi hollandlane plüüsist pandakaru kõhus salakaubana Šveitsi toimetada. 
Tollivalvuritele tundus kahtlane, et täiskasvanul on reisikaaslaseks hiiglasuur pandakaru. 
Nad lõikasid karul kõhu lõhki ja vahistasid selle omaniku. 
Peksab, siis järelikult armastab 
Moskva verepulma valguses peaks ometi viimaks kogu maailma tsiviliseeritud üldsusele ilmne olema Vene riigi ja vene inimese käitumise ettearvamatus. 
Usinasti joonistasid ja üllitasid avaliku arvamuse uurimise keskused pea iga päev uusi tabeleid ja diagramme impeeriumi vaidlustatud liidritele antava poolehoiu nivoo dünaamikast, püüdes sellest tuletada tänavasündmuste arvatavat kulgu. 
Kuid võta näpust! 
Lääne tsivilisatsiooni gallupitõed suure vene hinge sügavust ja salapära ennustada ei suuda ning relvade käitumist ei dikteeri. 
Veidi imelikum ja mõtlemapanevam näib siinpool Peipsit tõsiasi, et seda matemaatikat ei vallanud ka presidendi enese õukond. 
Kuskilt kuhugi marssisid relvastatud kolonnid; Moskva südames varjusid-ründasid välkkiirelt sündivad ja kahanevad inimhulgad, jäid päästmatult jalgu tsiviilelanikest uudishimulikud; ilmusid ja kadusid ülirelvastatud üksused ning muutsid kannapealt oma alluvust; ultimaatumite sisu võis muutuda veerand tunni takka ning kaotaja võis tund aega peale lüüasaamist uues paigas fööniksina revanši saada. 
Kõige tipuks võis televaataja korduvalt näha kaadreid, kuis pärast tankide ja helikopterite demonstratsioone topitakse mässuliste alistatud juhid lõpuks tavalisse LAZ-bussi ja paari ülikonnas härrasmehe poolt paljakäsi Lefortovo kitsastesse koridoridesse konvoeeritakse. 
Üks illusioon peaks maailma poliitikas veel purunenud olema. 
Selleks oli lootus, et maailmas korrektse õigusliku ja diplomaatiliselt tunnustatud staatuse saavutanud riigis hoiab rahu tema staatus ise ja kui see rahu ohtu satub, tormavad teised sama soliidsed riigid oma diplomaatiliste korpuste vahendusel korrarikkujale vaigistavat süsti tegema. 
Dipkorpuse kaalult maailmas teisel kohal oleva Moskva puhul see ei töötanud - šaakaliläikega silmis märatses tänavapööbel koguni maailma esiriigi suursaatkonna enese lävel. 
Maksab vist Maarjamaal taas käed kokku panna ja sügavalt ohata, mõeldes, millest me küll ise jälle pääsesime. 
Mõtelda, kui meiegi piirid endiselt ida poole lahti oleksid ning diktatuur, mis suure vene hinge mahajahutamiseks tundub olevat karmimal või leebemal määral paratamatu, ka meid jalult pühiks. 
Muidugi võib praegugi sündida, et piir ja riiklik iseseisvus osutuvad kodusõjahirmus siiapoole suunduvate hordide ees vaid psühholoogiliseks barjääriks ja mitte füüsiliseks tõkkeks. 
Teiseltpoolt on just praegu saabumas üks lepitushetk siinsete muulastega, kes võiksid lihtsaid tänavapildikesi võrreldes ära tunda, kummal pool on turvalisem olla, ning annavad end mitte üksi lihas, vaid ka vaimus selle meelevalda, kes seda turvalisust pakkuda suudab. 
Veel enne, kui parlamendihoone Moskva jõe kaldal suurtükisuitsu pilve mähkus, olid rahvusvaheliselt tunnustatud gallupid kindlaks määranud oletatava jõudude vahekorra Venemaal: Jeltsinit toetab 80% ja Hasbulatovit-Rudskoid 20%. 
Täna ei tea keegi veel, mis saab homme - kas kaheksakümmend protsenti ortodoksseid jeltsinlasi lömastab vastalise viiendiku hurraahüüete saatel või annab hoopis viimane senikaua nurgatagustest ja keldriaukudest tina, kuni jõud pole tasakaalustunud. 
Kaks aastat tagasi lõppes üks riigipööramise lahing sama parlamendihoone juures mõne inimohvriga. 
Arenev demokraatia viis kahe aastaga sadade surnute ning haavatuteni. 
Jeltsinil on antud nüüd valida, kas uputada oma maa veelgi rohkema demokraatiaga sootuks verre või püüda praegu paljude väikeste diktaatorite vahel ribadeks käristatavat Venemaad raudse rusikaga ohjes hoida. 
Pole tähtis, kumma tee Jeltsin valib, ühel hetkel võivad tema kaasvõitlejatest saada vaenlased ja Moskva praegustest tänavabandiitidest presidentuuri esivõitlejad. 
Kui peksab, siis järelikult armastab, tavatsevad ju ütelda vene külafilosoofid. 
Heini Vaikmaa ootab paremaid aegu 
Heini Vaikmaa (35) sai tuntuks ansambli Mahavok eestvedajana ja heliloojana. 
Paar viimast aastat on ta aktiivsest lavaelust kõrvale hoidnud, kuid ei kavatse muusikast lõplikult loobuda, oodates oma aega. 
Teie nime kuuldes tuleb ennekõike meelde Mahavok. 
Millal oli ansambli viimane kontsert? 
Eelmise aasta varakevadel, pidasime siis kontserdisaalis 10. sünnipäeva. 
Kõik lauljad, kellega olime koostööd teinud, tulid kohale: Marju Länik, Kare Kauks, Pearu Paulus. 
Muide, varsti pärast seda kontserti läkski Paulus 2Quick Starti. 
Mahavoki kontserdielu soikus ju juba tükk aega enne sünnipäeva. 
Miks? 
Viimaseks suuremaks saavutuseks jäi minult Mahavokile kirjutatud rokkooperi Hing ja iha väljatoomine, lavastas Neeme Kuningas. 
Osades olid Els Himma, Pearu Paulus. 
Tulime sellega välja 1989. aastal ja andsime paarkümmend etendust. 
Just siis hakkas see eriti hull aeg pihta, kui bändidele enam eriti publikut ei tulnud. 
Hinge ja iha ajal oli meil tavaliselt paarsada inimest saalis ja hädapärast tulime ots otsaga kokku. 
Bändidel hakkasid proovikohad kah ära kukkuma, ettevõtteist tehti aktsiaseltsid ja need lugesid oma raha hoolikamalt. 
Meie tegime viimati Farmaatsiatehases proovi. 
Vene turg kadus samuti, aga Eestis praegu ükski kontserdibänd ära ei ela. 
Poistel olid pered, rahamured tõusid päevakorda. 
Bändid ennast enam ära ei tasunud. 
Millega te tegelesite? 
Esialgu lihtsalt puhkasin. 
1991. aasta kevadel sõitsin kolmeks kuuks Ameerikasse. 
Sõiduks valmistusin suure põhjalikkusega, müüsin oma seni soetatud kodutehnikagi maha. 
Õnnestus viimast hetke ära kasutada, kui lennukipilet maksis 2000 rubla, meil polnud veel viisat käes, aga piletid olid ammu ostetud. 
Naise sugulaste pool elasime, nii et vähemalt selle eest polnud vaja raha välja panna. 
Ei ole loogiline, et mingi reisi pärast müüb inimene maha aastate jooksul vaevaga soetatud vara ja tuleb veel Eestisse tagasi. 
Kuidagi pidi see samm ennast ära tasuma? 
Loomulikult pidi. 
Ameerikast ostsin endale kavala aparaadi, mida nimetatakse MIDI-stuudioks. 
Algul oli mul kindel kavatsus osta arvutistuudio aparatuur, kuid MIDI võimaldab sama mis arvutigi. 
See on 16-realine stuudiopult, millega saab salvestada arvutikettale ning millele lisandub tohutult efekte ja muud sellist ning mis on filmi- ja videotööstuses asendamatu riistapuu muusikalise tausta miksimisel. 
Suureks plussiks on portatiivsus. 
Arvutistuudiot oleks mu laud täis olnud, MIDI aga mahub parajasti diplomaadikohvrisse. 
Kui ma ta ostsin, lasti see mudel Ameerikas alles tehasest välja ja minu teada on mul ainuke eksemplar Eestis ning veel hiljuti polnud MIDI Soomegi poodidesse jõudnud. 
Bändi te praegu ei tee, milleks seda müstilist riista vaja läheb? 
Nagu ma ütlesin, kasutatakse MIDI-stuudiot filmi- ja videotööstuses. 
Mina kasutan teda reklaamiklippide muusikaliseks kujundamiseks ja teen raadioreklaame. 
Vahel tuleb selline lõbus mõte pähe, et avalikkusele on Heini Vaikmaa mitu aastat päris kadunud, aga keegi ei tea, et tohutu hulk reklaami, mis raadiost mängitakse, on minu tehtud, seega olen ma ju kogu aeg tähelepanu keskpunktis, olgugi anonüümselt. 
Millised tuntumad reklaamid teie tehtud on? 
Siis, kui Top-raadio alustas, tegin talle paarkümmend signatuuri. 
RTV muusikaline kujundus on minu tehtud, kõik need kilinad-kolinad, mis seal saadete vahepeal tulevad. 
Olge mureta - see on Elektrolux on kah minu töö. 
Viimati, muide, tegin Hot Rodi kondoomireklaami. 
Nii et tööd jätkub? 
Jah, jätkub. 
Aparatuur on ennast juba mitu korda tasa teeninud. 
Head tehnikat peaks saama ka kontserdil kasutada? 
Kui me Mahavokiga Bad Boys Blue'le Linnahallis sooja tegime, siis mängisimegi ainult bassi, kitarre ja laulu otse, kõik ülejäänud tuli masinast. 
Kõrtsis mängimas käin ka üksi. 
Algul olin Astorias, siis Carinas ja nüüd Virus. 
Üksi on hea teha, paned aparaadi mängima ja mängivad ise kitarri peale, ei mingit muret nagu bändis, et äkki mõni mees hilineb või on purjus. 
Praegu mängivad kõik eesti levimuusikud laevadel. 
Miks teie veel maal olete? 
Meiegi mängisime eelmisel suvel laeval, sõitsime Viiburi ja Hamina vahet. 
See oli eralaev, hea tööots ja teenistus oli kah korralik. 
Paistab üldse, et restoranides ja varieteedes hakkab asi paremuse poole liikuma. 
Viru varietee näiteks tellis oma uue kava jaoks minu käest kaks uut lugu - varem ei viitsinud keegi varieteeprogrammi jaoks originaallugusid kirjutada lasta. 
Maksma on ka paremini hakatud, eriti Virus. 
Näete, selgub, et olete viimasel ajal siiski ka muusikat kirjutanud. 
Miks te seda omati vaka all hoiate? 
Põhjusi on mitu. 
Tegelikult vilksatas üks minu laul mõni aeg tagasi KUKU edetabelist läbi, nii et päris peidus pole ma olnud ja lugusid on mul tagavaraks mitme duubelplaadi jagu. 
Selleks, et korralikult bändi teha - muusikat kirjutada, salvestada ja esitada - peaksin oma praegusest tööst loobuma, sest muusika võtaks kogu aja. 
Bänd aga raha sisse ei too - igatahes mitte praegu ja igatahes mitte Eestis. 
Tõsi küll, raadiojaamad on hakanud esitatavate lugude eest honorari maksma, aga need summad on siiski liialt väikesed, et arvestatavat äraelamist võimaldada. 
Kontsertidest elatumine ei tule Eestis ammugi kõne alla. 
Eestis meeldivad rahvale praegu kas noored bändid või siis disko. 
Noored esinejad ei pööra tavaliselt kvaliteedile erilist tähelepanu ja ma saan neist aru - ind on suur, peaasi, et saaks teha. 
Sellist primidiskot, kus vanadele lugudele pannakse tümps peale, ei kavatse ma ka teha. 
Kui tehnika on olemas, pole kavereid teha mingi kunst, algul tahtsin ma isegi proovida, aga nüüd käib selline lähenemine lihtsalt närvidele. 
Kõik need arranžeeringud ja saundid on andetult stampsed. 
Ma kujutan ette, et minu muusika ei leiaks praegu kuulajat, aga olen kindel, et sellise muusika aeg tuleb peagi tagasi. 
Läänes tegutsevad ju kõik vanad olijad edasi. 
Genesis pole kuskile kadunud, ehkki edetabelis esimene on Mr. Vain. 
Ruumi peab jätkuma kõigile. 
MARGO PAJUSTE 
Valimisliit Anti-Illusion 
Eelmisel reedel istus kinos kella ühesel seansil kolm Tartu naist. 
Välja tulles püüdsid nad kinni kolmesele seansile minevad kuus naist ja ühe tüdruku (10 a.) - rohkem neid ei tulnudki. 
Väljujad tegid sisenejatele ettepaneku kuulutada sõda kino direktrissile Helju Kommerile, teisisõnu moodustada temavastane valimisliit. 
Mida see daam, Zonta klubi eestseisja ning üleüldine naisõiguslane seletab naiste kaitsest, võrdõiguslikkusest meestega ning muust femiinõitsengust, kui ta ei jõua oma kino natukenegi kütta! 
Üks naiskinoline sai nohu, teine kurdab põiepõletikku, kolmandal pudenes kangestunud käest ridikül põrandale, peegel kukkus katki. 
Teine asi - kuidas läheb keeleseadusega kokku filmi tiitrite kakskeelsus? 
Ei maksa loota, vene kogukond kah ei tule 6 krooni eest külmetama. 
Kolmas asi - kuidas tohib lehe kaudu draamat reklaamida menukomöödiaks? 
Naised käisid küsimas, kas kõlbab valimisliidu nimeks Anti-illusioon. 
Kulla mässulised, ei kõlba. 
Illusioon tähendab 'alusetu lootus, täitumatu unistus'. 
Kui paneme anti - ('vastu-, vastas-, vastand-') ette, siis saame midagi niisugust nagu alusetu vastandlootus või täitumatu vastu-unistus. 
Direktriss unistab oma kino kaudu - külmus, kakskeelsus, vale-komöödia - mõista anda, mida me unistama ei peaks. 
Õnneks ei saagi enam valimisliitusid asutada. 
Saab ainult liita oma hääled oktoobrivalimistel illusoorse naisõigusluse poolt/vastu. 
HELL U FALSE 
Kui vanasti oli veel heaks tavaks, et kolmapäevased istungid venisid kaugelt üle südaöö, siis möödunud kolmapäeval istuti koos ainult nelikümmend minutit. 
Möödunud sügisesse on jäänud kõik need mõnusad istumised Riigikogu puhvetis, kus kuningriiklasest Kirill Teiteri eestvõttel lõbusat peomeeleolu üleval hoiti. 
Ajalehtede andmetel on viimasel ajal pisut viina visanud vaid Peeter Lorents, ja sedagi oma sünnipäeva puhul. 
Näiteks alati särava ja vaimuka esinemisega Tiit Madel pole saalis enam midagi öelda. 
Küllap mõtleb ta rohkem Marju Länikule ja teistele, kes peavad tema nimekirjas kohalikesse volikogudesse sisse pääsema. 
Võibolla korraldatakse arvukatele purjetajatele, kõrgushüppajatele ning teistele sportlastele hoopis loenguid poliitika olemusest ja ajaloost. 
Kaotas ju vastasrind sel kevadel koalitsioonile Kadrioru jalgpallimurul. 
Kui kõik kandideerivad spordimehed järgmine kord platsile tuua, on opositsiooni võit enam kui kindel. 
Kas just aus, see on iseküsimus. 
Igatahes jääb hämaraks, millega need saadikud seal komisjonides tegelevad. 
Kui tegelevad, peaks varsti suurt hulka seaduseelnõusid oodata olema. 
Keskerakond on välja tulnud ideega alandada makse, anda põllumeestele ja alla 30-aastastele ettevõtjatele pikaajalisi laene ning samaaegselt - sic! - vabastada veel ka ettevõtted maksudest. 
Muidugi oleks ilus, kui ei ettevõte ega üksik inimene ei peaks makse maksma. 
Ainult et sel juhul on taas Toompea lossi ette oodata hullunud pensionäride horde, sest pensioni neile lihtsalt maksta ei saa, sest riigieelarvesse raha kusagilt ei tule. 
Sel juhul võiks Savisaar oma seaduseelnõusse veel sisse kirjutada Suurte Supiköökide avamise ja finantseerimise vajaduse ning mõelda hästi läbi, kust nende supiköökide jaoks raha peaks leitama. 
Veel pool aastat tagasi teatas ta ju kogu ilmale, et tema Eesti Kodanike Liidul on viiskümmend tuhat poolehoidjat ja teab mitu tuhat liiget. 
Kui nüüd aga kohalike valimiste nimekirju sirvida, selgub kurb tõsiasi, et Eesti Kodanike Liidu kandidaate on kogu maal õige napilt üles seatud. 
Eks Toomepuul ole nüüd õige piinlik, sest valel olid lühikesed jalad. 
Ka tema pinginaaber Katrin Linde pole just kuigi kepsakas. 
Aegajalt sosistab ta küll Jürile midagi salapärasel moel kõrva, kuid millest jutt käib, pole Lossi Kuulutaja kõrvu kuulda. 
Sel sügisel torkab silma, et meestepükste nn kottpõlv trendi on ülekaalukalt tagaplaanile surunud viigitud variant. 
Ainult mõni üksik kuningriiklane või maaliitlane on suures nostalgiahulluses vana moesuuna juurde korraks tagasi pöördunud. 
Kadunud on ka pruunid meesteülikonnad, mis sel hooajal on ilmselgelt out. 
Pilk saali näitab, et rõivapilt on ülepea ühtlasem kui möödunud sügisel, vahe opositsiooni ja koalitsiooni vahel on siin pigemini vaimne kui väline. 
Kuigi, jah, maaliitlased eelistavad endiselt tuulepluuse ning neile sekundeerivad kaks uut üritajat - Peeter Lorents ja Kalju Põldvere. 
Peeter Lorents kannab oma moosise naeratuse juurde nahktagi ja Kalju Põldvere sinist töökitlit meenutavat ihukatet. 
Välise vaatluse põhjal peab veel märkima, et Tiit Made on pooled oma lipsudest kuskile ära kaotanud. 
LOSSI KUULUTAJA 
Toimetust külastas Jumala saadik maa peal Priskilla ja teatas, et tema ei käi Toompea fuajees kunagi SIHITULT ringi, nagu oli kirjas eelmises Riigikogu-loos. 
Eksitus? 
SUUTÄIS METT, TEINE VAHVLIT JA KARAMELL PÕSKE! 
3.oktoober k.a. jääb tähisena Saaremaa seltsiellu kui magusalembeste saarlaste koondumine Kuressaare Akadeemiliseks Maiustajate Seltsiks. 
Järgmisel hommikul magusat uudist mandrile vahendanud Raadio Kadi reporter kahetses kehva ettevalmistustööd, mistõttu seltsi põhikirja projekti läbiarutamine kole pikale venis ja mida mitmedki maiustajad ära oodata ei mallanud ja laiali läksid. 
Igatahes sai selts kohaliku magusafanaatiku Rainer Reinu eestvõttel loodud ja formuleeritud selle eesmärgid ja suunitlus: propageerida võimalikult erinevate maiustiste võimalikult erisugust manustamist, süüvimine suhkruhõrgutiste ajaloolisse tausta ja tehnoloogilisse protsessi. 
Ühesõnaga, tungida maiustustesse sügavuti, võttis asja kokku avaüritusel viibinud naisreporter. 
Pingeline ajuraalimine põhikirjade ja liikmemaksude ümber ei pannud kokkutulnuid mõistagi unustama ka suid magusaks teha. 
Või kui tõele au anda, siis mekkis umbes kolmkümmend asutajaliikme staatuses külalist (vanuses 1,5 - 45 aastat) kaasatoodud kodusküpsetatud vahvleid, komme, kooke ja jäätist terve ürituse vältel. 
Lõpetuseks pidas töötaja vajalikuks mainida, et nii mõistmatu kui see ka näibki, on KAMSi plaanid absoluutselt tõsiseltvõetavad. 
Ilmselt on sama meelt ka kohalesaabunud Rahvusvahelise Puhhi Klubi esindaja, kes koondunud maiustajatele annetas RPK poolt purgi mett. 
Elavdagem Eesti seltsielu uute seltsidega seni koondumata seltsiliste tarvis! 
SVEN KARJA! 
ÕÕVASTAV ÕHTU TARTU LASTETEATRIGA 
* 1.oktoobril esietendus M.W.Shelley Frankstein. 
Dramatiseerija ja lavastaja Talvo Pabut * 
Kohutav teatrikogemus 
Üksikute, kommentaarideta faktide rida Frankenstein - M.W.Shelley sellenimeline teaduslik-fantastiline romaan - romantiline õuduslugu - Tartu Lasteteater - Lavastaja Talvo Pabut võiks võtta ühise nimetajaga kui üks experimentum crucis. 
Kui ainult oskaks ja küüniks! 
Kui vaid aimaks ja julgeks! 
Julgeks? 
Mis siin siis, kallid kaimud, niiväga julgeda? 
Aga tegelikult on ikka küll. 
Sest - / tint laiali läinud - Toim./ 
- pöörame nüüd uue lehekülje ja sedasama võiks teha ka tolle Tartu laste teenindamiseks sünnitatud teatri kroonikakirjutaja, kes ta võiks keeleotsaga üle krihvli tõmmata ja üles tähendada, et kõnealune risti -pidine lavaüllitis alustab põhimõtteliselt uut epohhi siinses teatriloos. 
Miks? 
Kuna miskit veel hirmsamat kui Tartu Lasteteatri pole kohalikes areaalides varem ei linas-, kirjas- ega etendatud. 
Tõsijutt, see tükk on nõndapalju kole, et isegi neidsamu ridu paberile sehkendades tunnen oma sisemust täitvat kummastava õõvaga, näen, kuis helendav-illumineeritud paberileht helendab mu ees kui kõrge kurgulaega Eršoti kraater, millele kibekiiresti nõrgub karmiinpunase tindiga kirjaridadest klombistunud verest marmelaadi - oh armas taevas küll! 
- kui kõhnund-kidurikust nülit käisest. 
Kollitav kontseptsioon ja ilge dekoreering 
Kuid jätkem need liigkohutavad tundlemised ja küsigem otse: mis ometi siis teeb sest -loost nii võika lavaloo? 
Esmajoones mõistagi Talvo Pabuti režissöörikontseptsioon, mida kõige eredamalt iseloomustama sobiks vast adjektiiv kollitav. 
Mitte vähemtähtis pole ka kunstnik Aigi Viira kavandatud parajalt jälk, brutaalselt (hammastega?) ribadeks käristatud lavaruum, ja tulemuseks ongi verdtarretav, jubetu, / käekiri mitteloetav - Toim./, õhku mitteläbilaskev vaakum, mis oma parimatel eluhetkedel samaaegselt dr.Frankensteini loodud košmaarse Deemoniga kutsub kohale lehvima nii imeharva kunstitempleisse asja tegeva lavamahhina. 
Selle vahega, et seekord pole teisel ei üla-, ei alajäsemeid, ei saba, ei sarvi, ei tegu ega nägu, on ainult kaks peletislikku silma ja tontliku kriginaga üles ja alla lahtikäiv poolik lõualuu. 
Paras teine õige teatrikriitikuid hirmutama! 
Tegelaskujud väristavate ilgurite näol 
Vaadelgem ka näiteseltskonda, kelle jubetu mäng ju peasüüdlseksses juukseid püstiajavas teatrielamuses. 
Roland Saarnik pakkus oma dr.Frankensteini välja kartliku, kahmustest läbitepitud indiviidina, kelle permanentsest õudusaimdusest pärsitud reaktsioonid ei enam kuigi paljut ümber pööra. 
Kuid tegelikult pööravad siiski. 
Vastu selles hirmuvahtu vispeldavas duellis astub talle Raul Schmidti Deemon -õudne kimäär, õieti juba krestomaatiliseks saanud alg-homonkulus. 
Tõeliselt kole rollijoonis, ka mängitud mingi masohhistlikku enesepraadija-hoiakuga. 
Kohati tekib pimedas saaliski paanikat tekitava puusliku ja tema ärakohutatud looja vahel omapärane / hajutatud vereplekkidega käsikiri taas loetamatu kirjutajal pliiatsiteritamisel asetleidnud pisitrauma tõttu - Toim./ 
Mööngem, et on olemas ka teine, tasakaalustav poolus, Maare Heinsoo hauataguselt hõljuv Elizabeth, Sven Antsoni kõhelev Henry ja Kalev Kudu adrenaliini liikumise vaataja vereringes peatav kapten Walton. 
Tegelikult olemegi need me ise, heitlik ja pelutav mesilassülem, keda jäletu monstrum oma lõbuks peos hüpitab, siis telefonitraadile žongleerima paneb ja lõpuks / kuuliauk käsikirjas T./ taha läkitab. 
Rämehäälne resümee 
Kokkuvõtteks konstateerigem koos, et kõige koledamal kodumaisel kogupere-teatritükil arenguruumi, nagu tavatsetakse öelda, pole näha. 
Ruum on pime, võikalt mustendav ja kohutavalt sisse neelata ähvardav. 
Tänu Lasteteatri onudele-tädidele muidugi, nagu eelnevaltki vihjatud. 
Kuid ei saa ka unustada, et.../ käsikirja lõpp teadmata kadunud, autor välistele ärritajatele ei reageeri - T./ 
SVEN KARJA 
Altruism pääses jutule 
Kaks nädalat tagasi kirjutas Liivimaa Kuller altruismist kui Eesti sotsiaalhoolduse vallaslapsest ning sellest, kuidas Tallinna Altruistide Ühingu (TAÜ) liikmed Toompeal näljastreiki peavad, tõmbamaks tähelepanu sellele, et ka nn. getode laste lapsepõlv võiks olla õnnelikum, kui asjaomased valitsusringkonnad neist rohkem hooliksid. 
Mäletatavasti katkes näljastreik 21. septembril. 
Teema jõudis kirjutava, rääkiva ja näitava pressi kaudu ka rahva teadvusse, nagu ka fakt, et kriminogeensete lastega ei tegelegi Eesti Vabariigis ainuüksi noorsoopolitsei ja kolooniad. 
Tänavalt ümarlauda 
Siseminister Lagle Parek oli kõrgeim riigiametnik, kes otse tänaval nälgijate juurde tuli. 
Temagi võinuks mõne alluva saata, aga küllap mõjub omaaegsele poliitvangile, kes viimse võitlusvahendina alles seitsme aasta eest ise näljastreiki kasutas, see meetod erilisel viisil. 
Eriti kui streigi põhjustas probleem, mille lahendajate seas on tema juhitav ministeerium. 
Igatahes võttis majandusministeerium altruistide mitme tuhande kroonise üürivõla enese tasuda ning 1. oktoobriks kutsuti siseministri kabinetis kokku seni asjaga tegelema pidanud ametnike arupidamine koos altruistide esindajatega. 
Imet seal ei sündinud. 
Tülli ka ei mindud. 
Näljastreik hinnati siiski šantaažiks. 
Koos oli inimesi sise-, sotsiaal- ja justiitsministeeriumist, riigikaitse akadeemiast, kooliametist. 
Altruistid esitasid endi poolt projekti, mis räägib rohkemast kui ühe linna halvale teele sattunud laste ja hälvikperede päästmine - altruistide eelnõu üritab probleeme ennetada, küündida tagajärgedest põhjuste juurde tagasi. 
Ja taotleb, et senise dekoratiivbürokraatliku lastekaitseseaduse asemele (mille otsese rikkumise eest pealegi keegi ei vastuta) tehtaks uus, mis toimib. 
Toimimise eest aga kannaks hoolt mitme ametkonna ühine erikomisjon. 
Taas oli õhus nõiaringi lõhna: erikomisjoni polevatki vaja teha, sest selline on juba ammu olemas. 
Ideaalprojekti käivitamiseks aga ei jätku raha. 
Altruistid kinnitavad Kullerile, et nad oma maksimaalprogrammi päevapealt käivitatuna näha ei loodagi, kuid koostööd hindavad väga teretulnuks. 
Võrdluseks meenutas Marek Koppel analoogse lastekaitseliikumise arengut Norras, kus kulus samuti poliitiliste barjääride läbimurdmiseks tosin aastat, nüüd aga suhtub Norra ühiskond oma lastekaitsekeskusse vaieldamatu respektiga. 
Barjääriks on suhtumine 
Eesti Riigikogu õiguskaitsekomisjoni üks liidreid arvas nädal tagasi, et Eestis on parlamendil nii palju pakilist teha, et noorsoopoliitikale prioriteeti tahta on liig. 
Samal arvamusel on paljud - niisugune mulje jäi nälgijatele Toompea lossi ees, kus mõnigi rahvaesindaja nende juurest läbi astus ja probleemi ära kuulas. 
Resultaati väljendab üks hüüdnimi, mis saadikuilt enestelt Riigikogu tööstiili kohta välja öeldi: Kalasilm. 
See on silm, mis püsib jäigalt paigal ega ehmu äkilistest liigutustest. 
Reedesel nõupidamisel räägitust hindas TAÜ liider Marek Koppel kolme kokkulepet: lastekaitseseadust hakatakse ringi tegema, valitsusasutused muretsevad altruistide majandusliku eksitseerimise pärast ning riigikaitseakadeemia pakkus koostööd tulevaste politseinikega, kellele laste elu tegelikud mured TAÜ igapäevatöö käigus tänuväärselt tuttavamaks võiksid saada. 
Siseministeeriumi vanemreferent Taivo Uibo soovis küll, et TAÜ laoks välja ka kogu informatsiooni, mis tal laste kaudu Kopli kuritegeliku ilma kohta olemas on. 
Marek Koppel kinnitas, et mingit kartoteeki olemas ei ole, kuid laste endi kokkusaamist korrakaitsjate esindajatega võidakse vahendada. 
Huvi heategevuse vastu võiks süveneda ka äriringkondades, kui maksuseadusse ilmub punkt, mis heategevuse, kultuuri jmt. sponsoreid soosiks. 
Kivi näkku 
Pühapäeval toimus Koplis TAÜ majas intsident, mis varjutab ümarlaua-arutelu tülika argielu probleemidega, mille lahendamine tahab konkreetsust - ja kohe. 
Altruistide juurde jooksis hilisõhtuks varjule 11-aastane poiss, keda tema purjus ema kurjalt taga nõudma tuli. 
Akendest lendasid sisse kivid, üks tabas Marek Koppeli laupa ning teda tuli aidata kiirabiarstidel. 
Purjus ema taltsutamiseks käis kahel korral kohal politsei, kuid naist ära ei viinud: ta on oma kolme lapse ainus kasvataja, mees/isa on surnud viinasurma. 
Laps on aga üks vanalinna laste tänavaelu võtmeisikuid. 
Emale maksab ta majapidamise toetamiseks osa oma teenistusest ning ka politseid võiks ta aidata üsna huvitava infoga. 
Tüli lahendamisel pole praegusest lastekaitseseadusest suurt abi, sest kes kaitseb last purjus ema eest, kes altruiste - ja kuhu panna laps? 
Altruistid küsisid: kas pidanuks pühapäeva õhtul helistama sotsiaalministeeriumi, kes seaduse täitmist koordineerib? 
Või valitsusele, kes tagab täitmise? 
Või Lagle Parekile, kel ehk süda valutab? 
MARIS SARV 
Raadiost tüdrukuid ei saa 
* Raadio Tartu uutes ruumides voodit veel ei ole * 
Tartu prominentidest puudus teise aastapäeva ning lauluväljakul valminud stuudioruumide pidulikult avamisürituselt vaid tuntud taskuvaras Virgo. 
Teda asendas keegi avalikkusele tundmatu poiss, kelle raadiodiskor Kolsar pikema jututa välja viskas. 
Pika jutuga tutvustas huvilistele ruume roosa näokreemiga põsepuna vähendada püüdnud uudistereporter. 
Korduvalt pidas ta vajalikuks rõhutada, et fonoteegi laserplaadid on reastatud tähestikulises järjekorras ning et stuudio aknad on veel tihendamata, mistõttu õuest kostvad kilked kergesti eetrisse võivat sattuda. 
Et kilked ning itsitused ka otse stuudiomikrofoni eest Raadio Tartu kuulaja kõrvu võivad sattuda, veendus Kuller oma kõrva ning erinevalt raadiokuulajaist ka silmaga, kui saatejuht oli kimpus (tõepoolest naeruväärt) reklaamtekstiga: Lapsevanemad, kas te olete mõelnud oma lastele? 
Kui ei,...siis... 
Ehkki esimesel päeval, mil Raadio Tartu tuli eetrisse lauluväljakult, kurtsid mitmedki eale vastaval arengutasemel raadiodiskorid, et uues raadiomajas on ruume nii palju, et võib ära eksida, ei olnud Kulleril orienteerumisraskusi ning kaks tutvumistundi kippus igavaks. 
Ka teised külalised leidsid väljapääsu märksa kiiremini ja kella viieks väljakuulutatud pressikonverentsi hakatuseks polnud jäänud enam ühtegi küsijat. 
Eks küsimused küsitud ära kuluaarides. 
Nagu võib lugeda Postimehest, sai tema teada, et uuringute alusel on Raadio Tartu näitajad väga head. 
Liivimaa Kuller teab nüüd aga, et toimetajatetoa kapi taha tuuakse küll voodi öisele toimetajale, kuid tüdrukuid telefoninumbril enam tellida ei saa. 
Radist-sutenöörid on saanud karmilt karistada. 
VALLO NIISK 
Püstolikuul tabas noort naist õlga 
Laupäeva, 2. oktoobri õhtul kell pool kaheksa tulistas Tartus baari peremees püstolist baari ees seisnud sõiduauto pihta. 
Kuul läbis esiklaasi ning tabas tagaistmel istunud 24-aastase tütarlapse vasakut õlga. 
Neiu on haiglas ja paraneb. 
Pole veel üheselt selge, mis eelnes tütarlast tabanud lasule. 
Kindel on see, et baari peremees ning kohale sõitnud vene noormehed olid juba enne tulistamist tülitsenud ning üksteist rusikarammuga tümitanud. 
Räägib aegajalt oma veritsevaid sõrmenukke silitav tulistanu, baari omanik Aivar A. (31): Meie külastajad tellisid endale sauna kaks tütarlast. 
Liivimaa Kroonikast vaatasin numbri ja kutsusin välja. 
Kui tüdrukute tund täis sai, tuli neile sutenöör järgi. 
Tüdrukud hakkasid ära minema, kuid siis tõusis üks pikem kantpea püsti, rabas tumedapäise tüdruku pikkadest juustest kinni ning ütles vene keeles: Kõik litsid Tartu linnas kuuluvad mulle! 
Mina läksin vahele, räägib baari peremees. 
Kantpea pani mulle konkreetselt vastu tatti. 
Ma ei reageerinud sellele, ütlesin vaid, et mina ei ole selle tüdruku peremees, pritšom tut jaa. 
Et kui sa tahad selle tüdrukuga midagi teha, siis palun, tüdruku peremees ootab väljas. 
Aivar A. jutu järgi mindud koos välja. 
Seal äsanud venelane heledas Fordis istunud hoorapealikule rusikaga näkku, mispeale kupeldaja kummide vilinal põgenes. 
Uksel rünnanud kantpea baari omanikku uuesti. 
Kaks meest tulid talle seest appi. 
Ja siis ma saingi tappa. 
No kas tappa või... käed natuke puru on... ütleb Aivar A. ja silmitseb taas oma korpas sõrmenukke. 
Heleda habemiku nägu vaadeldes ei õnnestu Kulleril ühtegi löögijälge tuvastada. 
Kui sa nende nägusid näeks, ütleb baari omanik tähendusrikkalt. 
Asi oli selles, et nad olid purjus. 
Ma sain neist lahti, tulin baari sisse ja läksin end pesema. 
Pesemast naasnud peremehele öelnud külastajad, et kantpead arutanud, kuidas keset baari raketti lahti lasta ning läinud siis välja. 
Võtsin püstoli, läksin ja tulistasin neile kolm-neli pauku jalge ette, hoiatades, et ärge tulge mulle lähemale, istuge autosse ja sõitke minema. 
Üks mees läks autosse ja hakkas nagu tagaistmelt midagi võtma. 
Enne oli olnud see raketijutt, ja minul tekkiski see tunne, et nüüd on kõik. 
Ma tulistan, räägib vanaisalt püstoli saanud kaitseliidu toetajaliige hiljem. 
Kuul läks mehest mööda ja tabas auto tagaistmel istunud neidu. 
Kui väljast pauke kuulsime, helistasin politseisse, ütles baarman H.R. (27). 
Nuttev, õlast verine naine talutati baari. 
Lasin žguti tuua, rääkis baaridaam, aga ka kiirabi jõudis üsna kohe pärale. 
Valu ma alul ei tundnudki, ütles Kullerile heledapäine A.K. (24), keda kuul oli tabanud. 
Vaatasin kätt, varrukas oli verine. 
Siipeale ma ei mäleta midagi, enne kui olin haiglas. 
Mulle öeldi, et pean opile minema. 
Mis opile? 
Ma tahan koju, ütlesin ma, Teil on kuul sees vastati mulle. 
Kannatanu versioon tüli alguse kohta erineb oluliselt eeltoodust. 
Läksin koolivendade ja sõbrannaga sööma, rääkis ta. 
Purjus baariomanik tulnud nende laua juurde ning öelnud, et mehed võivad ära minna, aga tüdrukud peavad baari jääma. 
Mis tegelikult püstolipaugutamiseni viis, peab selgitama uurimine. 
Nagu ütles Kaitseliidu Tartu Maleva pealiku abi, on tulistaja kaitseliitu kuulumine kohtuotsuseni peatatud. 
JAAN VÄLJAOTS 
Kõige tartulisem nimekiri? 
Andrus Esko esitatud üksikkandidaatide nimekirjast on saanud valimisliit Tartu. 
Võibolla ongi see kõige tartulikum volikokku pürgijate seltskond, sest nagu linnakodanik Veebergi teisipäevasel pressikonverentsil kuulutas, hõlmab see isiksusi katlakütjatest professoriteni. 
Vot ei tülitse! 
Linnakodaniku ning end iseseisvaks tituleeriva Andrus Esko kampsunite kõrval võis näha Mati Meose süsimusta ülikonda pimestavvalge särgiga ja Aino-Eevi Lukase ranget kostüümi. 
Tegelikult sulanud nimekiri hr. Meose sõnul kokku kolmest seltskonnast: iseolijad-isemõtlejad Andrus Esko ringkonnist, teoinimesed Tiit Veeberi käe alt ja lokaalne nn. Tammelinna fraktsioon. 
Selle mitmetiivulise liidu sisemine koostöö näib sujuvat. 
Vähemalt pressikonverentsil hakkas silma, et kui keegi kampsunimees programmi raamesse sobimatu ulja soologa maha saab, ei hakata publiku ees asju klaarima. 
Usutavasti domineerisid valimisliidus ka programmi tegemise aegu ülikonna-meeleolud, sest vaevalt näiteks Hando Runnel teistsuguses programmitoimkonnas oleks kaasa löönud. 
Aga seda nad ka ei lubanud, et pimesi päi ükskõik kellega koalitsiooni heidavad. 
Ütlesid, et ei deklareeri teiste erakondadega koostöö võimalikkust ega võimatust nimelt, et šansse enneaegu mitte rikkuda. 
Ka linnapeakandidaadi üle lubati alles siis mõtlema hakata, kui volikogutoolid juba hõivatud. 
Mida nad lubasid 
Tartu lubamised on valijale igasugu erinevates pressikanalites küllalt selgesti kuulda-näha olnud, mis näitab, et rahakott pidi valimistele minnes mahukas olema. 
Suuri imesid programm ei luba ja kuigi skandaalseid loosungeid ei sõnastatud ei kõnes, ei kirjas. 
Ikkagi küsiti saalist, kust linn selle raha võtab, et asfalteerida ja valgustada tänavad, likvideerida putkamajandus, luua linnapolitsei ja kaasaegne päästeteenistus, soodustada erakoole ja üldse nüüdisaegse hariduse taseme tõusu, eraldada vahendeid tervisespordile ja puhkekompleksidele, anda lisaabi lastega peredele, alandada sooja vee ning kütte omahindu, toetada rahaliselt vaimutöö tegijaid, eelisarendada sidesüsteeme ja veel mõndagi muud toredat. 
Linnarahvas peaks küll käed härdalt kokku panema ja kergendatult ohkama, sest mida ta siis veel tahtma peaks või kelle poolt valima. 
Ainult üks vanahärra küsis, et nisuke ilus programm tahab küll oma 7-8 korda rohkem raha, kui seni linnal üldse käsutada on. 
Kuidas nad seda teevad 
Prof. Olev Raju rääkis pikalt Tartu teenimatult allasurutud positsioonist tuleva aasta eelarve taustal ning sellest, kuidas 30 Tartust valitud riigikogulasest polla samahästi kui mitte keegi Tartu pretensioone eelarve kinnitajatele toetanud. 
(Tõsi, Kulleril pole küll rohkem Tartust pärit saadikuid teada kui tükki seitseteist, aga kole lugu ikkagi.) 
Kui Toompea ikkagi oh-ta-vaesele Tardo liinale liiga teeb, siis tuleb linnal katsuda rohkem kõrgepalgalisi töökohti luua, misläbi üksikisiku tulumaksu kohapeale jääv summa kasvab. 
Mõnda asja annab soodustada ka leebete renditingimustega. 
Linnapolitsei loomist pidada arutatama ka valitsuse tasandil, teadis Aino-Eevi Lukas. 
Üksnes Tiit Veeber oli resoluutne ja vahendas ühe kõrge politseijuhi arvamust, et kui pool politseist vallandada, väheneb kuritegevus samuti 50 %. 
Seda ta aga ei avaldanud, kuidas valida vallandamiseks just see õige 50%. 
Toogem Tallinn Tartusse 
Kõrgete palkadega ametikohtade ja üleüldse Tartu Vaimu elushoidmise huvides, aga samuti eesmärgiga vähendada võimu ja kapitali kontsentratsiooni Tallinnas ning paremini rakendada Tartu ajupotentsiaali, soovitatakse sobilikke riigiasutusi Tartusse üle tooma hakata. 
Näidetena nimetati Riigikohtu eeskujul arbitraaži, prokuratuuri ja koguni justiitsministeeriumi, seletamata viimase puhul lähemalt, kas siis hakkavad vähemalt kaks korda nädalas toimuvad valitsuse istungid toimuma näiteks Tapal. 
Ületoodavate seas nimetati ka keskkonnaministeeriumi. 
Veel elust enesest 
Kõiki asju ei saagi kohapeal korda, kui riigis asjad venivad - maa tagastamine näiteks. 
Või endistele omanikele vara tagastamine, mida olla Tartus üldiselt tublisti rohkem teha jõutud kui mujal. 
Soojamajandustegelane Veeber lubas, et kui Luunja katlamaja murrab keskkatlamaja senise küttemonopoli ja turbaküttele üleminekuks saadakse loodetud 6 miljonit dollarit laenu, siis on aasta pärast turbakatel valmis ja soe hakkab maksma vähem kui pool praegusest. 
Millal ja kuidas 6 miljonit tagasi makstakse, sellest juttu polnud. 
Et pressikonverentsidel ikka lubatakse ka kohaletulnud muudel maailmaparandajatel sõna võtta, kasutas siingi juhust juhtiv Eesti Kodanik Tartust, Ernst Kirss, hurjutamaks Toompea lossi blokeerunud hullu poisikesekarja ning agiteerida Tartu Vaimu kandvat nimekirja võitlema valesti tehtud põhiseaduse ja valesti valitud Riigikogu vastu. 
Rea raskesti arusaadavaid süüdistusi (Raadio Tartu kui genotsiidipoliitik, Ants Veetõusme alkoholi propageerija, volikogu kui LKA korruptsiooni soosija) esitas tundmatu meeskodanik, kelle käsi jäi püsti veel pärast koosoleku lõppugi. 
Aga küllap pääseb kodanik tänavalt tulevikus raekotta kergemini kui seni ja saab iga kell küsida, mida iganes tahab. 
Kuigi linnavalitsejatele tasub selle eest kaasa tunda, on kõik nüüdsed kandidaadid üksmeelselt lubanud: Tartu linna juhtimine saab olema avalik. 
KULLER 
1933 Hitleri-noorsoo propagandafilmid 
Neil päevil hakkab Berliinis jooksma uus noorsoofilm, mille kangelane on kuulsa natside hümni autor Horst Weskel. 
Sellele filmile kirjutas muusika Hitleri sekretär dr. Hampt Stengel. 
Sündmustiku peamiseks toeks on filmis hitlerlaste ja kommunistide kokkupõrge. 
Sellest stseenist osa võtnud näitlejad - asjaarmastakad vaimustusid oma osadest sedavõrd, et 35 inimest tuli lahinguväljalt enam-vähem raskete vigastustega toimetada kliinikusse. 
(Postimees) 
Venelased on saarlaste tõugu rikkunud! 
Loodusuurijate Seltsi kõnekoosolekul esines huvitava ettekandega maailmasõja antropoloogilisest mõjust saarlastele mag. J. Aul. 
Saaremaal liikudes võib sageli kuulda ütlust: Venelased on meie tõu ära rikkunud. 
Sealsetes koolides õpib rohkesti segasaarlasi, kelle emad on eestlased ja isad muud rahvusest. 
Õpilaste juures toimetati 20 mitmesugust mõõtmist. 
Selgus, et segasaarlased on keskmiselt 1 sentimeetri võrra puhtsaarlastest pikemad. 
Samuti istepikkuselt on segasaarlased üldiselt pikemad. 
Pea pikkuse juures näeme, et segasaarlased on lühema peaga kui puhtsaarlased. 
(Postimees) 
1943 Mitmesugust 
Palun seda isikut, kes võttis 7.skp. kl. 14.15 - 14.30 vahel Ad. Hitleri pl. 17 juuksetööstuse ukse kõrvalt minu vennale kuuluva m.jalgratta, see tagastada ükskõik millises olukorras portfellis leiduvate paberite järgi. 
Sellega väldite perek. lahkhelid. 
Vastasel korral annan seadusliku käigu. 
(Postimees) 
Määrus inimtoiduks minevate kanamunade sorteerimise kohta 
Määruse kohaselt võivad kanamunad selleks lubatud kokkuostu- ja jagamispunktides inimtoiduks jaotamisele tulla alles pärast kauba kontrollimist, mis seisneb iga muna läbivalgustamises. 
Inimtoiduks jäävad kanamunad võivad müügile tulla märkustega: Värsked munad, Väljasorteeritud munad, Külmhoone munad ja Konserveeritud munad. 
(Postimees) 
1953 Kultuurisidemete järjekindel tugevnemine 
Suure osa oma loomingust on india kunstnikud pühendanud töömotiividele. 
Eranditult kõigis tööprotsessi kujutavates töödes on näidatud rasket käsitsitööd või siis äärmiselt primitiivset tööprotsessi (Riisi puhastamine, Rong ringi järel). 
Nii väljendavad india kunstnikud oma loomingus eredates värvides seda, mida teadlane väljendaks järgmiste sõnadega: üle 90 % maaharijatest on talupojad, kes kannatavad julma feodaalset ja poolfeodaalsset ekspluateerimist. 
(Edasi) 
1963 Jehoova tunnistajad vahetavad nahka 
Nagu mujalgi, nii on ka meie vabariigis tegutsevatel jehhovistidel peamiseks poliitilise maskeerimise võtteks valetamine, mahasalgamine, küsimuste eest kõrvalepõiklemine. 
Kui neilt nende organisatsiooni, õpetuse, tegevuse ja eesmärkide kohta midagi küsitakse, siis ei anna nad mingit otsest vastust, vaid püavad tsiteerida piiblisalme, mis nad on enda maskeerimiseks välja valinud ja pähe tuupinud. 
(Edasi) 
1973 Malev oli täislastis 
...õpilased on oma rühmadega rahul ja täiesti poolt veetma suve malevas. 
/- - -/ Kurvemini käis Antsla sovhoostehnikumis Jüri Lumiste käsi: töönormid olid kõrged, arvestust rühmas ei peetud ja nii selgus alles lõpuks, et suurim palk on 82, väikseim alla kümne rubla. 
(Edasi) 
1983 Talvekuudeks tallele 
Ladudes on mõned sajad tonnid porgandit, peeti, kaalikat. 
Varutakse sibulat. 
Peetakse läbirääkimisi, et talvekuudel oleks võimalik kaaslinlastele pakkuda ka ananassi, greipfruuti, apelsini. 
Eile toodi pealinnast kaks autokoormatäit banaane. 
(Edasi) 
Briljantkäsi Draamateatris 
Kukkus välja nii, et Eesti Draamateatris leidis aset tööõnnetus: valmiva lavastuse kontseptsiooni järgides rulluiskudele tõstetud näitlejanna kukkus ja murdis käeluu. 
Kümmekond minutit hiljem võeti ühendus kiirabiga. 
Ligikaudu seitse minutit pärast väljakutset, veel enne sireeniga auto saabumist, võttis Draamateatriga ühendust üks pealinna päevaleht, soovides täpsustada üksikasju teatritrauma kohta, mille käik, sõlmitus, lahendus, aeg ning ruum oli lehemeestele jahmatamapaneva põhjalikkusega teada. 
Taolise komeedina liikunud info on kunstirahva keskel äratanud tõsist imetlust ja omakorda soovi teatud üksikasju täpsustada. 
On see ajakirjanduse ja ravilate ringkäendus käeluumurru-juhtumite operatiivsemaks kajastamiseks? 
Uus arusaam arstieetikast? 
Originaalse väljundi leidnud teatrilembus kitlikandjate ridades? 
Olgu kuis oli, igal juhul ei näi meditsiinitöötajate asjatundlikkus teabe levitamisel tagavat nende kompetentsust käeluumurdude alal: näitlejatari valesti paigaldatud käeluu tuli hiljaaegu uuesti lahti murda... 
REEDIK ARUMAA 
Itaaliasse autot ostma(?) 
Ajakirjanduses on palju juttu olnud Itaalia autodest, mis on odavamad või isegi palju odavamad Saksamaa autodest, sõltuvalt margist, mudelist ja vanusest. 
Teatavasti on just Saksamaa olnud eesti autoturu peamine varustaja viimase paari aasta jooksul ja seda põhjusel, et seal on hinnad eestlastest ostjatele märksa taskukohasemad kui mõnes muus lääneriigis. 
Seepärast tundus mõnevõrra kummaline, et väidetav odavus Itaalias pole meie autoostjaid herilaseparvena kohale meelitanud. 
Tõepoolest, uute autode hinnatabelist, mis on toodud ajakirjas Auto Bild (5. juuni 1993), võime näha, et uusi autosid, välja arvatud Mercedes Benz, saab Itaaliast osta enamvõi vähem odavamalt, kui Saksamaalt. 
Sama kehtib ka pruugitud autode kohta ning Mercedesidki on Itaalias pruugitutena odavamad kui Saksamaal. 
Osaliselt saab hinnavahet seleteda asjaoluga, et Itaalias annab tehas väiksema müügigarantii nii läbisõidu kui ka korrosiooni mõttes, aga seegi kehtib vaid mõnede markide (Alfa Romeo, Audi, Honda, Volvo) kohta. 
Miks siis ikkagi ei ole meil kombeks tuua autosid Itaaliast? 
Põhjusi on mitu. 
Esiteks ei saanud kuni käesoleva aasta kesksuveni Tallinnast Itaalia viisat, seda pidi hankimas käima Helsingis ja sealgi oli viisataotluse rahuldamine keerukas ning küsitav. 
Teiseks asub Itaalia Eestist kaugel. 
Peamine põhjus on siiski see, et Itaalias ei müüda pruugitud autosid välismaalastest eraisikutele väljaviimiseks. 
Seda reguleerib seadus. 
Juba esimeses ettejuhtuvas autopoes naeratab müüja välismaalasest ostjale vabandavalt ning mainib kahetsustundega, et paraku ei saa ta millegagi aidata. 
Mõnel osavamal kauplejal võib õnnestuda auto osta, aga uus takistus ootab teda ees, nimelt Itaalia piir. 
Teistest Lääne-Euroopa riikide vahelistest piiridest on see märksa sagedamini ja põhjalikumalt kontrollitav. 
Välismaalastele müüdud autot on väga raske üle piiri toimetada. 
Imelikul kombel see siiski haruharva õnnestub. 
Nii et kellel kõvad närvid, suur seiklushimu ja piisavalt lusti riskida - õnn kaasa! 
ANDRES NAEL 
Lugeja haarab kivi 
16. septembri Kulleris haaras Matti Masing kivi moosivaraste kaitseks. 
Olen koos temaga kurb, et Eesti Vabariik ei suuda oma asukate moosipurke kaitsta. 
Ainult et hr. Masing valis rünnakuks vale objekti. 
Õige objekt on kehtiv kriminaal- ja haldusõigus. 
Süüvormid, millest oli kommentaaris juttu, ei ole sotsialismi ega nõukogude leiutis, vaid kuuluvad hoopis varasemasse aega. 
Antiik-Roomast on pärit väljendid Seadus on seadus või Seadus on karm, kuid õiglane. 
Õigusriigis lähtub kohus seadusest, mitte telefonikõnedest või kodanike nördinud artiklitest. 
Näitasin artiklit tuttavale taksojuhile. 
Too leidis, et muidugi on Matti Masingul õigus. 
Mis on võõral inimesel minu autosse asja! 
Taksojuht hakkas nuputama, kuidas sättida oma autosse kahte püstolit, üks sihib sisenejat ühelt poolt, teine teiselt poolt. 
Oletame, et meil on iselaskjad püssid juba suvilates ja autodes. 
Kaitseta on aga baarid, kohvikud jms. ja loomulikult ka korterid. 
Paneme ka sinna vibud üles! 
Lõpptulemusena korjatakse igal hommikul tosinate kaupa laipu ja mitte kõik ei ole olnud moosivargad, nende hulgas võib olla ka süütult mängunud lapsi. 
Nagu näitab õiguse ajalugu, on asjatu loota, et kui kõik moosivargad on maha tapetud, siis lõpevad tapatalgud iseenesest. 
Oma kommentaari kirjutasin nende süütute inimeste kaitseks, kes satuvad püssi ette juhuslikult, ja ka nende kaitseks, kes isetulistavaid püsse üles seavad. 
Praegu kehtiva õiguse järgi on nad toime pannud tahtliku tapmise ja peavad selle eest ka karistust kandma. 
LEMBIT AUVÄÄRT 
Räpparid solvavad vähemusrahvusi 
Ameerika tuntumaid räppmuusikuid Marky Mark on teeninud endale kuulsust lava peal pükse alla lastes ja Calvin Kleini aluspesu reklaamides. 
Kuid Marky Marki paheline maine rajaneb sellel, et 1988. a. mõistis kohus ta süüdi vietnamlase peksmise pärast Dorchesteris Massachussettsi osariigis. 
Kohus leidis, et räppari teguviis oli ajendatud vihast kollase rassi vastu, sest juba 1986. a. oli tal olnud seadusesilmaga probleeme, nimelt karjus ta rassistlikke loosungeid mustanahaliste koolilaste aadressil. 
21-aastane laulja on pälvinud kurikuulsust samuti oma gay -vastaste avaldustega. 
Nõuavad vabandust 
Nüüd nõuavad ameerika aasialased ja homoseksualistide õiguste eest võitlejad, et Marky Mark alias Mark Wahlberg nende ees vabandaks. 
Vastasel korral ähvardavad nad boikoteerida räppariloomingut. 
Marky Mark on möönnud, et tema varasemat taunitavat käitumist põhjustas alkoholi ja narkootikumide liigtarvitamine ning puhas rumalus. 
Ma olin rumal laps, mitte keegi ei vaadanud mu järele - ja ma olen selle pärast pidanud palju kannatama, on ta tunnistanud. 
Teine räpi megastaar, kes on oma etteastega kõmu tekitanud, on Ice Cube, tuhandete Los Angelese noorte kangelane. 
1991. a. 31. oktoobril, kõigi pühakute eelõhtul lasi ta müügile albumi, kus teiste palade seas kõlas pikk ja äge Must Korea. 
Selles laulus kuulutas ta: Austa musta rusikat, või me põletame su poe tuhaks ja Ära tilpne mul turu peal sabas, või su väike lihahautisest perse saab mu märklauaks. 
Hiljem süüdistas Ameerika press eesotsas New York Times'iga Ice Cube'i laulu Los Angelese rassirahutuste ässitamises 1992. a. kevadel. 
Süüdi alkoholireklaamis 
Teine süütegu, mida ajakirjandus Ice Cube'ile nina peale hõõrub, on alkoholisisaldusega St. Idesi õlle reklaamimine. 
Isegi paljunäinud ameeriklastele oli see liiast, nagu märkisid mitmed väljaanded. 
Kõigepealt ilmus Ice Cube'i pilt plakateile, kus ta hoiab St. Idesi purki peos, osutades sellele näppudega, nagu on kombeks USA suurlinnade jõukudele. 
Järgnes räpirütmis telereklaam, kus ta kuulutas, et McKenzie River Corp-i jook tõstab seksuaalpotentsi. 
Ta deklameeris, et St. Ides loob su tüdrukul kiiremini õige meeleolu ja muudab su Jimmy jämedamaks ning garanteerib, et su suur saak saab riidest lahti, seepärast joo üks pudel ära, kui otsa peale saad. 
Korea kaupmehed kuulutasid Los Angeleses St. Idesile kohe pärast Ice Cube'i plaadi ilmumist boikoti. 
Nad lõpetasid alles siis, kui McKenzie River Corp. lakkas oma reklaami eetrisse andmast. 
RIHO RAAGSOO 
Kirikus seksimast 2 kuuks vanglasse 
Järgmiste lugude õigsuse eest vastutab Inglise päevaleht The Sun: 30-aastane mees ja 42-aastane naine armastasid 900 aastat vanas Round Churchis Cambridge'is jaapani turistide silme all. 
Kirglikule paarile määrati kahekuune vanglakaristus tingimisi. 
19-aastane noormees ja 29-aastane neiu seksisid linnalähedases rongis. 
Keegi ei kaevanud nende peale - kuni paar mittesuitsetajate vagunis sigaretid süütas. 
150 marka trahvi korrarikkumise eest! 
Üks paar armastas kahekorruselises bussis National Express rohelisel liinil, kusjuures mehe lips jäi nii kõvasti istme vahele kinni, et ta pidi peaaegu lämbuma. 
Konduktor võttis käärid ja päästis mehe elu. 
Paari peale kaebama ta ei hakanud: enamasti käituvat armastajad siiski vaoshoitumalt. 
Politsei tabas Kelly Atkinsi ja tema sõbra armuaktilt keset sõiduteed. 
Politseiautos püüdsid nad poolelijäänut jätkata. 
Hiljem kaitses tuline armuke end kohtu ees: Kui Kelly ikka midagi väga tahab, siis ei ole võimalik talle ära öelda. 
Carl Lewis endiselt edukas 
100 m jooksu IV koht Stuttgardi kergejõustiku MMil ei ole karvavõrdki kahandanud ameerika spordikuulsuse Carl Lewise enesekindlust. 
Seevastu haub sama ala maailmameister inglane Linford Christie spordist lahkumise plaane. 
Stuttgardis ei sörgi ma teistel sabas, jagas Carl Lewis veel enne MM starti lubadusi. 
Siiski oli ta 100 m jooksudistantsi finaalis sabassörkija, nagu selle aasta varasematelgi võistlustel. 
Stuttgardi IV koht ei valmistanud kõigi aegade edukamaile sportlasele vähimatki piinlikkust. ma ei ole eriti kurb. 
Paljud kannavad mind pärast seda jooksu maha, aga ma luban, et niisuguse kaotusega ma spordiareenilt küll ei lahku. 
Nii või teisiti, megastaari karjäär hakkab lõpule lähenema. 
Isegi kui kuuldused, et ta kavatseb ka 1996. aastal Atlantas kaasa teha, peaksid tõeks osutuma. 
32-aastasena ei suudaks ta vastastele enam sellist konkurentsi pakkuda nagu kümme aastat varem. 
Tema võitude rida: 1983. 
Helsingi MMil esikoht 100 m jooksus, teatejooksus ja kaugushüppes. 
1984. 
Los Angeleses neli kulda: 100 m, 200 m, teatejooks ja kaugushüpe. 
1987. 
Roomas kolm MM-tiitlit nagu Helsingiski. 
1988. 
Soulis olümpiakuld 100 meetris ja kaugushüppes. 
1991. 
Tokios esikoht 100 meetris ja teatejooksus. 
1992. 
Barcelonas esikoht kaugushüppes ja teatejooksus (100 m ta osa ei võtnud). 
1993. 
Stuttgardi 200 m pronks. 
Näeme, et Lewise tulemused on halvenenud just pärast Barcelonat. 
Tähtis põhjus: eelkõige just jooksudistantsidel on konkurents läinud kõvemaks. 
Vaid ühes ei pidanud Lewis Stuttgardis alla vanduma. 
Püsima jäi tema Tokio-päevade maailmarekord 100 meetris - 9,86 sek. 
Uus maailmameister Linford Christie (33) jooksis sajandiksekundi võrra aeglasemalt. 
Inglane, kes möödunud aastal pälvis 100 m olümpiavõiduga oma esimese suure tiitli, astub hiljemalt pärast 1994. aasta EMi Soomes tagasi. 
Christie: Minu organism ei pea sellele koormusele kauem vastu. 
Eemalejäämine suurest spordist peaks talle olema valutu, sest ta on juba ka tulevikule mõelnud: koos 110 m tõkkejooksja Colin Jacksoniga juhivad nad edukat firmat. 
Lewise ja Christie järeltulijateks pürivad ameeriklane Andre Cason (24-aastane, Stuttgardis II), ameeriklane Dennis Mitchell (27, III) ja Leroy Burrell (26), kes Zürichi kergejõustikuvõistlustel jättis kõik Stuttgardi 100 meetri jooksu kangelased endast tahapoole. 
MARGUS HELLER 
Kevin Keegan pöördus politsei poole 
Inglise jalgpalliklubi, Newcastle'i United mänedžer Kevin Keegan pöördus politsei poole palvega kaitsta meeskonna juhendajaid jalgpallihaigete eest. 
Keegani sundis politseisse pöörduma vahejuhtum tema klubi mängus Ipswich Towniga. 
Keegi Ipswichi poolehoidja tungis väljakule ja lõi Keeganit rusikaga selga. 
Löögi eeskujul hakkasid teised poolehoidjad Newcastle'i varumängijate pinki loopima kõikvõimalike metall- ja plastesemetega. 
Klubide juhid on hirmsasti solvuvad inimesed, märkis Keegan politseile tehtud avalduses. 
Politsei peaks pöörama rohkem tähelepanu korra säilitamisele staadionidel, sest tänapäeval ümbritseb meid palju idioote... 
PAAVO MÄGI 
Andrei Medvedev ei läinudki hulluks 
Maailma meeste tennise edetabeli seitsmendale numbrile, Ukrainat esindavale Andrei Medvedevile ei meeldinud USA lahtistel tennisemeistrivõistlustel valitsenud õhkkond. 
Tema sõnul oleks ta hulluks läinud, kui oleks pidanud turniiril kauem viibima. 
Seal valitses meeletus, rääkis 19-aastane tennisist pahameelega, igal pool inimmass, kisa, karjed... 
Tennisiste ei olevat jäetud rahule ka nende puhketoas. 
Ruum oli inimesi puupüsti täis, mingist mängueelsest keskendumisest ei saanud juttugi olla. 
Puhketoas ei suutnud ma üle tunni vastu pidada. 
Hakkasin juba hulluks minema, sest inimesed saalisid pidevalt mu silme alt mööda. 
Kahe tunni möödudes oleksin ma karjuma hakanud, avameelitses tennisetäht, keda paljud selle ala spetsid peavad tänavuseks suurimaks üllatajaks. 
Segav õhkkond ei takistanud Medvedjevit jõudmast veerandfinaali, kus, tõsi küll, tuli alla vanduda hilisemale finalistile prantslasele Cedric Pioline'ile. 
PAAVO MÄGI 
Ameerika presidendi tütar mängib jalgpalli 
USA presidendi Bill Clintoni 12-aastane tütar Chelsea on suur jalgpallisõber. 
Vaatab võistlusi ja lööb ka ise kaasa, kaitstes oma Washingtonis asuva kooli naisesinduse väravat. 
Asjatundjate meelest lööks presidendi tütar läbi mitte ainult väravavahina, vaid ka ründajana. 
Kohe pärast Chelsea sündimist tegi kuulus samanimeline Londoni jalgpalliklubi temast oma auliikme. 
Nõnda hakkaski ta jalgpallist huvituma. 
Bill j Hillary ei teinud tütrele takistusi, koguni vastupidi. 
Tähelepanu väärib seegi, et jalgpalliga on seotud ka Hillary Clinton. 
Kord vilistas ta liinikohtunikuna mängu, millest Chelsea osa võttis. 
Meeldetuletuseks: Hillary Clinton on USA tuntumaid juriste. 
HELDUR PÄÄOMA 
Saksa ujumiskuulsus kühveldab raha kokku 
Saksa ujumistäht Franziska van Almsick saab üsna varsti reklaamitulude poolest miljonäriks. 
Pärast kuut ujumise EM-kulla võitmist hakkas tema vastu huvi tundma autotootja Opel, kes soovib Almsicki kuulsust oma firmat reklaamides ära kasutada. 
Opeliga sõlmitud leping on sakslannale tulus. 
Ta reklaamib veel nelja firmat. 
Opeliga sõlmitud reklaamileping kehtib kolm aastat, konks aga on selles, et alles 15-aastane Almsick võib kõige varem kahe aasta pärast autojuhiloa saada. 
Seetõttu tohib teda pildistada üksnes auto taustal, mitte selle roolis. 
Väärib märkimist, et peale Almsicki reklaamivad Opelit ka tennisekuulsused Steffi Graf ja Michael Stich. 
PAAVO MÄGI 
Nädala kroonika 
ESMASPÄEV, 27. september. 
Rahvusvaheline Jalgpalliliit (FIFA) teatas, et Marseille' Olympique'i asemel võistleb Jalgpalliklubide kontinentidevahelise karika mängus Brasiilia klubi FC Sao Pauloga ja Euroopa Superkarika mängus Itaalia klubi AC Parmaga Milano AC Milan. 
Marseille' eemaldati neilt võistlustelt koduste meistrivõistluste altkäemaksuskandaali tõttu. 
Balti liiga korvpalliturniiril võitis Tallinna Asto kodus Riia Bonust 103:94, samas jäi Tallinna Baltika alla Riia Lainersile 81:88. 
Horvaatia velotuuril tuli saarlane Andres Lauk üldarvestuses kolmandaks. 
TEISIPÄEV, 28. september. 
Balti liiga korvpalliturniiril kaotas Tallinna Asto kodus Riia Lainersile 75:82. 
Tallinna Baltika jäi koduplatsil alla Riia Bonusele 91:108. 
KOLMAPÄEV, 29. september. 
Euroopa naiste korvpallikarikavõistluste Lilian Ronchetti sarja avamängus võitis Tallinna ELK/ Meelis kodus Saksamaad esindava Berliini Wemexi 62:55. 
Balti liiga korvpalliturniiril pidasid omavahelise mängu kaks Eesti, täpsemalt Tallinna klubi Asto võitis Baltika 84:73. 
NELJAPÄEV, 30. september. 
Saksa tennisetäht Boris Becker teatas, et ei osale tennise Davis Cupi finaalis, kus Saksamaa kohtub Austraaliaga. 
Tennisespetside arvates on Beckeri keeldumise põhjuseks tema halb läbisaamine Saksamaa koondisesse kuuluva Michael Stichiga. 
Teist aastat järjest valiti maailma parimaks jalgpalli väravavahiks 29-aastane Peter Schmeichel, kes esindab Taani koondist ja Inglismaa klubi, Manchester United. 
REEDE, 1. oktoober. 
Judo MM-võistlustel Hamiltonis sai Indrek Pertelson raskekaalus (üle 95 kg) viienda koha. 
LAUPÄEV, 2. oktoober. 
Valkas (Läti) võitis Eesti-Läti saja laua malematši Eesti 57:43. 
Suurbritannia poksija Lennox Lewis kaitses poksi raskekaalu WBC MM-tiitlit, võites kaasmaalast Frank Brunot. 
PÜHAPÄEV, 3. oktoober. 
Tšehhimaal naiste võrkpalli EM finaalis võitis Venemaa võõrustajaid. 
Pronksikohtumises võitis Ukraina Itaaliat. 
OLIVER RAND 
Horoskoop 8.-15. september 
Kaljukits 
Olete enesekindel, kuid teiste arvamusi tasub vähemasti kuulata. 
Majanduslik seis võib pikkamööda paraneda. 
Veevalaja 
on ülepingutusohus. 
Sellest hoolimata ärge unustage neid, kes teid vajavad. 
Tuleb teha üsna tähtsaid otsuseid. 
Ettevaatust liikluses! 
Kalad 
on tunderikkad, mõned isegi pead kaotamas. 
Pead läheb ikka vaja, töös võib tulla muudatusi, ümberkorraldusi. 
Siis peate enda eest väljas olema. 
Jäär 
Kui möödund perioodil võitsite lähedaste usaldust, siis on teil nüüd suhtluses palju kergem. 
Rahaliste väljaminekute, eelkõige ostude korral pidage nõu nii teiste kui iseendaga. 
Sõnn 
on töökoorma ette rakendatud ja tõenäoliselt veab välja. 
Ärge ärrituge, keskenduge peamisele. 
Kõik ettepanekud kaaluge hoolikalt läbi. 
Kaksikud 
Mõndagi võib muutuda. 
Näiteks avastate nüüd partneri varjatud väärtusi ja võlu. 
Vaja on olla avatud, palju sõltub teie kontaktidest, informatsioonist, et edukas olla. 
Vähk 
leiab uuel nädalal tasakaalu. 
Siis oleks aeg pühenduda sellele, mis on teie elus põhiline. 
Lõvi 
peaks ootele ja valvesse jääma. 
Tormamine pole praegu kasulik. 
Neitsi 
muutub tundeliseks ja armastusväärseks, nii et olge ka tema vastu tähelepanelik ning kena. 
Siis teeb ta igal alal edusamme. 
Kaalud 
jäävad veel Jupiteri soodsasse valgusse: olete oma õnne sepp. 
Aeg antud sõpruseks, armastuseks ja tööks. 
Skorpion 
kuulub aktiivsete planeetide Merkuuri ja Marsi mõjusfääri. 
Olete jõuline ja suudate palju. 
Tähtsaid otsuseid tehes ärge olge liiga enesekindel ja põikpäine - võite eksida. 
Ambur 
on tasakaalukas ja heas vormis. 
Teid mõistetakse ja te olete vajalik. 
ILMARI KARRO 
Maradona müüb autosid 
Itaalias mängimise ajast on Argentiina jalgpallikuulsusel Diego Maradonal luksuslik autokollektsioon, milles leidub haruldusi. 
Paraku on argentiinlane vist sunnitud enamiku oma kallitest autodest maha müüma, sest Itaalia tollil on temaga autode Itaaliast väljaviimises eriarvamusi. 
Itaalia jalgpalliklubis SSC Napoli mängimise ajast on Maradonal Ferrari (maksab 371000 Inglise naela), Rolls-Royce (369000 naela) ja kuulikindel Mercedes (147000 naela). 
Maradona heade tuttavate kinnitusel on autod jalgpalli järel tema suurim kiindumus. 
Peale Itaalias olevate autode on tal neid ka Argentiinas ja Hispaanias, kus ta eelmisel hooajal FC Sevilla värvides mängis. 
Et Itaaliaga ei seo Maradonat enam miski, siis soovis ta oma autod Argentiinasse toimetada. 
Paraku kehtivad Itaalias ranged luksuskaupade väljaveo seadused. 
Maradona kolme autot peetakse Itaalia tolli eeskirjade kohaselt luksuslikeks ja nii ei saanud ta oma soovi täide viia. 
Et Maradona on sunnitud garaažide valvamise pärast suuri kulutusi tegema, siis ei jää tal tõenäoliselt muud üle kui oma limusiinid maha müüa. 
MARGUS HELLER 
Jalgpallihuligaanid said ninanipsu 
Rooma ajalehe Messagero fotokorrespondent Rino Barillari langes pärast AS Roma hooajaee;set kontrollkohtumist vihase fännijõugu rünnaku ohvriks. 
Kuigi lehemees pääses vaid mõne kriimustuse ja sinise silmaga, ei jäänud ründajad karistuseta. 
Kui AS Roma oli koduväljakul kontrollmängu üllatuslikult kaotanud, ei suutnud mõned klubi poolehoidjad oma pahameelt talitseda. 
Väljakule loobiti vilekoori saatel kõikvõimalikke esemeid. 
Ajalehe Messagero fotokorrespondent Rino Barillari hakkas staadionil toimuvat jäädvustama, aga sattus rühma poolehoidjate viha objektiks. 
Raevunult tormas tema poole ligi kümnemeheline jõuk, et krahmata piltnikult fotoaparaat ja talle tuupi teha. 
Berillari ei kaotanud meelekindlust ega kutseoskusi, vaid hakkas tema suunas tulevaid fänne jäädvustama. 
Rünnakust põikas piltnik osavalt kõrvale, juhtuvat pidevalt pildistades. 
Ühele fotole jäi ka üks ründaja, kelle käes võis näha nuga. 
Sündmuste käigus sekkusid karabinjeerid. 
Nõnda pääsis lehemees kergelt, juhtunut jäid meenutama vaid sinine silm ja paar kriimustust. 
Barillarit eriti ägedalt ründanud mehed vahistati. 
Fotode põhjal esitati neile süüdistus. 
HELDUR PÄÄOMA 
Taani muinasjutt sai teoks 
Sellised ühisreisid ühe ajalehe või ajakirja lugejatele on mujal maailmas laialt levinud. 
Nii on võimalik kokku viia ühiste huvidega inimesi ja neile enamat pakkuda, kui seda võimaldab tavaline turismireis. 
Seda pidasime silmas ka Maalehe Taani-tuuri korraldades. 
Need lehelugejad, kes sõidu kaasa teha said, noppis välja enam kui 17 tuhande toimetusse saabunud talongi hulgast fortuunaks olnud 7aastane Saku tüdruk Katrin Soom. 
Me ei uskunud, et õnn võib jaotuda nii ühtlaselt üle vabariigi ja kokku viia nii erinevate elukutsetega inimesi. 
Meie Taani-tuurist sai ilus muinasjutt, millist isegi Hans Christian Andersenil olnuks raske välja mõelda. 
Ostsin Haapsalus Postimehe loterii pileti. 
Ei võitnud. 
Ütlesin sõbrannale, et minul ei ole kunagi õnne. 
Kodus näitas abikaasa Maalehte ja Taani sõitjate seas minu nime. 
Jalad võttis nõrgaks, sest see oli nii uskumatu, rääkis viie lapse ema Luule Tropp Noarootsist. 
Voldemar Saluste arvates Narva-Jõesuus ainult kaks Maalehte käibki ja neist ühe tellija - tema - võitis võimaluse Taani sõita. 
Kirjas toimetusele tõttas ta kohe teatama, et vaatamata oma 72le eluaastale on ta täie tervise juures ja valmis Taani sõitma. 
Rines Tann Valgast ütles, et talle kinkis Taani sõidu isa. 
Küsis, kas ma tahan Taani sõita, mina vaid naersin. 
Saatis minu eest talongi ega uskunud pärast isegi, et sõit võib nii lihtsalt sülle kukkuda. 
Sedaviisi, loosiga, Maalehe lugejate esindus kokku saadi. 
Vaatamata sellele, et kõige noorem sõitja oli 22aastane ja vanim 72, polnud nii toredat, üksmeelset ja kokkusobivat gruppi varem näinud ka turismifirma Comtour, kes suurema osa sõidu korraldusmuredest oma kanda võttis. 
Maaleht võib olla tõesti väga õnnelik, kui tal on nii toredad lugejad. 
Suur osa tänase lehe jutte ja pilte on Taanist. 
Tahame, et lehe kaudu saaks Maalehe lugejate Taani-tuurist osa ka need, kellel seekord ei olnud õnne kaasa sõita. 
Ehk veab teine kord. 
Maaleht jätkab oma lugejatele reiside korraldamist. 
1994. aastal sõidame Norrasse. 
Sellest täpsemalt juba järgmises lehes. 
Pildil on troll, mille joonistas Taani reisi ajal meie lugeja Aarne Kõue Haljalast. 
Kes seda täpselt teab, kas pildil kujutatu on Taani troll või hoopis Norra troll. 
Küsimus, mille ta esitab, näib küll olevat õigesti püstitatud. 
NB! 
Maalehe Taani-tuurist valmis Mati Naruskil ja Olev Jaksil telesaade BUSSIGA, mis on eetris reedel, 5. novembril kell 19.35. 
Soovitame vaadata! 
Tüdruk pakib lahtist võid Käsitsi - te mõtelge 
Sellest ajast peale, kui talumees oma toodanguga turule läks, on tal tulnud tegemist teha töötleja või muidu vahendajaga. 
Ja väga harva on talumees nendega üksi silmitsi seistes võitnud. 
Nii on see olnud ka Taanis ja see on sundinud talupidajaid ühinema, et koos müüa, osta, korraldada töötlemist, teha otsuseid, jaotada kasumit. 
Taanis on levinuim ühinemisvorm kooperatiivid, pea kogu toiduainetööstus kuulub neile. 
Piimanduses on kaks kooperatiivide ketti. 
MD-Food töötleb 60 % piimast, Klover 30 % ja 10 % jääb 23 sõltumatule meiereile. 
Kokku on meiereisid 60. 
Meie käisime Borupi meiereis. 
See kuulub 70 talupidajale ja ongi sõltumatu. 
Aastas töödeldakse 18 miljonit liitrit piima põhiliselt joogipiimaks, kooreks ja võiks. 
Toodang läheb müüki 30 kilomeetri raadiuses, müügikohti on 7000. 
Kliente varustab meierei ise 6 korda nädalas, 40 töötajast pooled ongi autojuhid. 
Piimakilost maksab Borupi meierei tootjale üle kahe ja poole krooni. 
Tasumine käib iga kahe nädala tagant, aasta lõpus lisandub igalt kilolt 25-30 ööri meierei kasumist. 
Ise tahab meierei poelt saada keskmiselt 4,5 krooni liitri eest. 
Samas võib suures kaupluses näha piima 3- ja 4kroonise liitrihinnaga. 
Kuna piim on väga nõutud jook ja taanlane igal juhul selle järele tuleb, on poodidel kaval madala hinnaga neid kohale meelitada. 
Küll kaupmees teab, millelt ta sedasi kaotatud raha tagasi saab. 
Kõrvaloleval pildil pakib Borupi meierei näitsik võid 10kilostesse kastidesse. 
Käsitsi! 
Mis tähendab, et ei ole Taaniski kogu töö vaid masinate teha. 
AGNES JÜRGENS 
Lisaks piimale veel Lisbeth 
Taani talu ei tee rikkaks 
1950. aastal oli Taanis 20000 talu, praegu on 78000, kusjuures põllumajandusega on seotud vaid 5% rahvastikust ehk 250000 inimest. 
Talude keskmine suurus on kasvanud 21 hektarilt 36 hektarile. 
Väike- ja keskmisi talusid (kuni 30 ha suurusi) jääb järjest vähemaks, sest igal aastal tuleb haritavast maast 18 % sööti jätta. 
Lisandub 50-100- hektarilisi talusid. 
1050. a toitsid Taani põllumehed 10 miljonit inimest, praegu toidavad 15 miljonit, mis tähendab, et põllumajandustoodangust 2/3 veetakse välja. 
Seda on umbes 50 miljardi Taani krooni eest aastas. 
Taani-tuuri üks kindel sihtpunkt oli talu. 
Meid võtsid vastu Niels Chr. Nielsen ja Lisbeth Nyborg Nielsen. 
Kohtusime hästi korrastatud avaral taluõuel. 
Esmapilgul meenutas nähtu meie vanu mõisahooneid, ainult väljanägemine oli värskem. 
Selgus, et ka vanuselt on maja meie mõisatega võrreldav: talupaberid saadi kätte 1788. aastal ja praegu elab siin Nielsenite 5. põlv. 
Kuigi Niels on talu pärija, on ta siiski selle kõik vanematelt ostnud. 
Talu hind on 3,1 miljonit krooni ja see on vaid maa eest. 
Tehnika ja hooned hinnatakse eraldi. 
Pärast pensionile jäämist ei ole vanemad taluasjadesse sekkunud, kuigi elavad lausa õue all eraldi väikeses majas. 
Nielsenitel on piimandustalu, kus piima annab 50 lehma ja haritavat maad on 50 hektarit. 
Iga päev läheb meiereisse 600-700 liitrit piima, mille rasvasus on 4,0 % ja valgusisaldus 3,5 %. 
Kogu karja sööt kasvatatakse ise ja segud segatakse arvuti abiga. 
Iga kuu, mõnikord tihedamini, ootab suuri ja väikseid vissisid uus menüü. 
Ikka vastavalt sellele, kuidas nad on kasvanud ja kuidas piima annavad. 
Kuna kari oli parasjagu õues, uurisime nende toidulauda. 
Oli söödapeeti, oli rukist ja segavilja. 
Peremees lõikas lahti ka valgesse kilesse pakitud suure palli - selles oli täiesti tavaline kuiv hein. 
Kuid samamoodi õhukindlalt on kombeks pakkida ka silo. 
Vajalik tehnika on Nielsenitel naabritega kahepeale. 
See pidavat Taanis küllalt haruldane olema, sest igaüks tahab iseseisev olla. 
Võtke kuulda Taani tarka talumeest ja ostke tehnika mitme peale, soovitas Nils Nielsen. 
Kuigi rahast rääkimine ei ole sealmaal kombeks, küsisime ikka. 
Saime teada, et talu põhitulu tuleb piimast - 1 kilo annab 1,6 krooni puhast. 
Aga seda on kokkuvõttes nii vähe, et perenaine Lisbeth töötab lisaks talule poole kohaga meditsiiniõena ja peremees Niels on sõlminud kohaliku omavalitsusega lepingu talvel kohalike teede korrashoidmiseks. 
Lund roogib ja soola puistab ta öösiti. 
Veel toob talule tulu viljamüük ja loomade turustamine. 
Lisatööjõudu kasutatakse vaid söödavarumisel, muidu tullakse ise toime. 
Perenaise hooleks on lüpsmine, peremehe hooleks söötmine ja mõistagi ka tehnika. 
Karjas on Taani punast ja mustavalgekirjut tõugu lehmad - need pidavat perenaise temperamendiga kõige paremini sobima. 
Meid kutsuti ka tuppa. 
See oli taas erakordne austusavaldus. 
Kuigi taanlane ei varja ennast paksude kardinate taha, ei lase ta võõrast nii kergesti ka sissepoole kaema. 
Sattusime vanaaegsesse miljöösse. 
Vana puitmööbel, samas uus arvuti, seintel loomanahad (peremees on kirglik jahimees). 
Tüdrukute tuba uhkeldas nipsasjakestega. 
Aknad lasevad tuult läbi, juba mitu aastat kogume nende vahetamiseks raha, ütles perenaine ja naeris seejuures oma nakatavat naeru. 
Kurtmine ei vii kuhugi - see teadmine on taanlastele ammu selge. 
Ja isepäised on nad ka. 
Korra kukutasid Euroopa Ühendusse astumise läbi. 
Teisel korral küll astusid, aga ainult teadmisega, et Brüssel on kaugel ja nad ei lase ennast sealt tulevatest korraldustest häirida. 
Ka Taanis on palju asjamehi, kes tahavad talunike eest otsustada, kinnitas peremees ja väljendas sellest üleolekut. 
Kuid kauaks seda jätkub, ei tea. 
Talude pankrotikuulutused on Taani lehtedes igapäevane asi. 
Ei kujuta ette, mida peab tundma ja üle elama näiteks viiendat põlve esivanemate talus elanud perekond, kui tootmise lõpetamine on paratamatu. 
Ka turul püsimine pole taanlasel kerge, letid on kaupa triiki täis. 
Pärast seda taluskäiku julges meie reisiseltskond väita, et Eesti taludel on taanlastega võrreldes mõneti kergem. 
Kõike võib ning saab teha, ja kodumaine turg lausa ootab. 
AGNES JÜRGENS 
Kits keset biidermeierit 
Kirjanik ja arhitekt Gorm Benzoni vanas mõisasüdames paiknevasse tallu sattusime tema enda soovitusel. 
Fyni saare ja kogu Taani hea tundjana paluti tal leida üks vaatamist väärt turismitalu. 
Ma arvan, et minu enda talu sobib selleks väga, arvas vanahärra. 
Küsimusele: kas see suudab pakkuda midagi õpetlikku ka Eestist tulnuile? vastas ta, et tema talu külastamisest saab kindlasti meie Taani-reisi üks kõrghetki. 
Säärsaabastes ja lipsuga, väike koeranähvits kannul tuli härra kirjanik meid teele vastu tervitama: Tere tulemast sellelt maalt, mis kunagi oli taanlaste oma ja mille taanlased hiljem maha müüsid. 
Kuulnud teravmeelse tervituse eestikeelset tõlget, järgnes kompliment: See keel, mida praegu kuulsin, on ju palju ilusam kui inglise keel. 
Hoidke oma keelt ja oma vana kultuuri, ütles 43 kultuuri- ja ajaloolise raamatu autor, keda on pikka aega huvitanud riigid, mis asuvad ümber Balti mere. 
Võib-olla jõuaks ka nendest maadest midagi kaante vahele, kui oleks rohkem aega uurida ja reisida. 
Praegu läheb kogu jõud oma talule. 
Gorm Benzoni talu meenutab esimesel hetkel loomaaeda, kus on olemas kõik koduloomad ja -linnud. 
See ei ole loomaaed, tabab peremees külastajate mõtteid, siia ei ole püütud kokku koguda kõiki loomatõuge, vaid põhiliselt neid, mis on olnud kadumas. 
Näiteks toob ta talukarja, mille 30st veisetõust on 24 kadumas, osa neist on säilinud ainult tänu siinsele kogule. 
Teiste hulgas ka niinimetatud vana balti tõug, mida peeti kunagi Bornholmi saarel. 
Gorm Benzoni andmetel peaks neist mõned alles olema ka Eesti saartel. 
Ta on sellest kuulnud, aga pole kuuldustele kindlat kinnitust saanud. 
Ei oska meiegi midagi kindlat väita. 
Literaadist loomakasvatajat see ei kurvasta, ta lubab oma kogust mõne mullika annetada, kui peaks leiduma mõni tõsihuviline, kes tahaks vana tõugu taas kasvatama hakata. 
Gorm Benzon on veendunud, et ühel päeval tulevad vanad tõud tagasi. 
Uued manduvad, vanad on elujõulisemad. 
Taani on tema arvates teinud suure vea, rikkudes ära vana talundussüsteemi. 
Hoiduge samasugustest vigadest, kõlab soovitus. 
Tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet. 
Olge ettevaatlikud Euroopa Ühendusega! 
Hoidke au sees vanu töövõtteid, tehke ise juustu ja leiba. 
Hoidke puhas oma loodus ja kultuur. 
Ainult see toob teile tulevikus õnne. 
Vanade loomatõugude kogumine ja säilitamine on eraalgatus, mille toetuseks ei ole Taani riik andnud öörigi. 
Riigil omal on olnud kümmekond seesugust kava, kuid kõik need on untsu läinud, väidab härra Benzon ja nimetab julgelt oma üritust suurimaks omalaadseks Euroopas. 
Seda ulatuselt, mitte tingimustelt. 
Et tegu pole tootmistaluga, pole ka tulu. 
Küll on aga kulu. 
Seda on aidanud korvata annetused ja raha, mida talu külastajad loovutavad pileti eest. 
Selle aasta jooksul on käinud Benzoni loomaaeda vaatamas 20 tuhat inimest Taanist ja kaugemaltki. 
Siin on hea võimalus korraldada linnastunud lastele väike zooloogiatund ja ajaloo vaatamisväärsustest küllastunud turistidele eksootiline kõrvalepõige. 
Minu loomi on sõidetud vaatama nii Saksamaalt kui Inglismaalt, on vanahärra uhke. 
Tänu sõpradele ja nende toetusele olen suutnud vanu loomatõugusid koguda ja säilitada neliteist aastat. 
Mul on hea meel, et leidub mõttekaaslasi, samasuguseid veidrikke nagu mina, naeravad kaks terast silma prillide taga. 
Oma loomi ja linde tutvustades meenutas Gorm Benzon kirglikku filatelisti või numismaatikut. 
Ta võis lõputult rääkida erinevate tõugude päritolust, omadustest, ise oma jutust hoogu saades. 
Tema jaoks ei ole kahte ühesugust hobust, lammast, siga ega hane. 
Vaid üks ühine omapära on kõigil: nad on väga vanade Taani või Saksa loomatõugude viimased esindajad. 
Üks Jüütimaalt pärit veisetõug on koguni nii vana, et seda on võinud viikingidki lüpsta. 
Selles talus aga lehmi ei lüpsta. 
Piima joovad ära vasikad, nii saame tugevad järeltulijad, on igale küsimusele valmis teaduslik vastus. 
Kui üks noorik avaldas imestust, miks seakarjas on ühe emise kohta vähemalt kolm kulti, vastas härra Benzon, et nii hoitakse väärtuslikku geneetilist materjali. 
Kõikjal, kuhu silm ulatus, võis näha loomi ja linde. 
Enamik neist elab ületalve väljas, laudas on kohta vaid külmakartlikumatele. 
Karmid tingimused muutvat loomad tugevamaks, seda on aga haruldaste tõugude puhul just vaja. 
Loomad ja linnud võivad siin elada nii kaua kui elupäevi on antud. 
Ainult parandamatu haiguse puhul kohaldatakse hädatapmist. 
Liha, piima ja muu toiduse toob perekond Benzon poest. 
Talu väravast viib Taani rahvuspuu - pöögi allee neljasaja-aastase tagasihoidliku mõisahoone juurde, milles pererahvas elab. 
Hoone vasakus tiivas on suur tuba, kuhu külalisi palutakse. 
Tuba täis vana väärikat mööblit, maale, lühtreid, raamatuid. 
Keset biidermeierit ukerdas üks uudishimulik kits. 
Ärge laske end temast häirida, ta oli sündides äbarik ja kasvas seepärast üles meie vannitoas. 
Pärit on see kits ühest väga vanast ja haruldasest schleswig-holsteini tõust, tutvustas peremees algul looma ja siis tuba: Siia olen kokku kogunud kõik, mis on jäänud mulle mälestuseks esivanematest. 
Olen nimelt pärit aadli suguvõsast, kellele kunagi kuulus 150 mõisa. 
Siin toas olen mälestuste keskel. 
Eriti jõuluõhtul, mil istume ümber kaetud laua ja joome teed, väikest näppu püsti hoides, nagu aadlikel kombeks. 
Käsi vanale kirjutuslauale toetades jätkas Gorm Benzon: Taanis on sellised majad nagu vanad loomadki unistus kaugetest aegadest. 
Ainult unistustest taanlased vahel elavadki. 
Taanis ei ole maavarasid. 
Kogu rikkus on tulnud tööst loomadega. 
Siit ka mõte vanu loomatõuge otsima ja säilitama hakata... 
Ma tean, et kui mina seda tööd ei teeks, ei teeks seda keegi, ütles vana aadlik mõtlikult ja ruttas meie ees veel nägemata vanu looma- ja linnutõuge näitama. 
AGU VEETAMM 
Põllumees nõudis kõneldes ja lauldes 
Toompea-tee hakkab põllumeestele selgeks saama. 
Lossi platsil on oma muret kurtnud juba piimatootjad ja linakasvatajad. 
Eelmisel neljapäeval olid Toompeal esindatud kõik Eesti põllumehed. 
Mis kuradi isamaalane sa oled! 
Sadas peent vihma, taevas oli hall nagu põllumehe praegune elu. 
Kõnelejad rääkisid sellest, mida kõik kohalolijad nagunii teadsid. 
Plakatid ja loosungid nõudsid aru ning abi Mart Laarilt ja Isamaalt. 
Mis kuradi isamaalane sa oled! karjus üks vanem meele-avaldaja Arvo Sirendile. 
Aga arvestades rahva vihaseid nõudmisi, oligi ehk parem olla näiteks koond- või keskerakondlane. 
Mõni tund lakkamatult sadava vihma all seismist tegi rahva märjaks ja pani nii mõnedki Toompealt alla sammuma. 
Teised jäid ootama seda, kelle pärast õieti nii kaugele oli tuldud - valitsusjuht Mart Laari. 
Ei taha Euroopasse 
Laar tuligi. 
Euroopa pealinnast Eesti pealinna, linnahärrade juurest talurahva manu. 
Teiegi saate nüüd Euroopasse (oma kaupa müüa)! hüüdis Laar. 
Ei taha-aaaa! vastasid kuulajad. 
Küllap oleks pidanud valitsusjuht lubama midagi käegakatsutavamat, kas või seda, et piim puki otsast ära veetaks ja selle eest raha makstaks. 
Enne valitsusjuhi ilmumist laulis Eldur Parder kaks laulu, mis kokkuvõttes olid nagu lühike Eesti põllumajanduse ajalugu. 
Esimene laul kõlas umbes nii: Oh, sa, mu neiuke, kui tuled mulle mehele, söödaksin sind saiaga, joodaks kohvi koorega. 
Paljudel kohalolijatel tuju tõusis, nii mõnelgi hakkas konts rütmi kaasa kõpsutama. 
Järgnes aga hoopis kurvem lugu: Olen ilman palju nännu, palju kannatanu ka. 
Kõpsutamine lakkas, paljud vanemad inimesed hakkasid kaasa laulma. 
Nemad on juba nii mõndagi nännu. 
Ja ka piisavalt kannatanud. 
Laulva rahva vahelt sahisesid vaikselt läbi välismaised limusiinid. 
Nende automakid tümistasid hoopis teisi laule. 
Nemad on juba Euroopas. 
SULEV OLL 
Sõnadega maad ei väeta 
Nädal tagasi tuli maarahva tuhandeline vägi Lossi platsile Riigikogule ja valitsusele pahameelt avaldama. 
Peaministri sõnutsi majanduse arengutempo on hirmuäratav. 
Seejuures kipub aga maarahvas jääma praeguse riigiaparaadi hammasrataste vahele. 
Kardetakse maaelu sihikindlat ja julma hävitamist. 
Maarahva nõudmistesse suhtutakse tõrjuvalt ja tõredalt. 
Seaduseandjad ja riigivalitsejad pole siiani lahendada püüdnud põllumeeste kongressil tõstatatud probleeme. 
Kahjuks ei ole maameeste liitudel, ühendustel ja erakondadel ühisrinnet ega -arusaamist kogu maailma haaranud majandussõjast. 
Kunagi jõudsid ainult Anija mehed Tallinna. 
Nüüd tuldi mootori jõul nii Võrust kui Virust, Valga- ja Läänemaalt, ainult saarerahvast oli vähe. 
Villu Müüripealil oli Mahtra sõja varustus kaasas, et anda märku maamehe viha kasvumaast. 
Kõneplatvormil käis 
rahvasaadikutest professor Kalju Põldvere, Jüri Toomepuu, Arvo Sirendi, Vambo Kaal, Ralf R. Parve. 
Kaameramehega koos tegutses Juhan Aare. 
Nähtaval olid Arvo Haug, Jaak Herodes, Ants Käärma, Peeter Lorents, Ilmar Mändmets, Ülo Vooglaid ja vihmavarju all teisigi. 
Maameeste eestvedajate ühinemist tõotavaks märgiks peeti taluliidu tegevdirektori Kaul Nurme vihmavarju Maaliidu esimehe Arvo Sirendi pea kohal, kes oma kõne lõpuks soovitas Mart Laaril erialasele tööle minna. 
Minister Jaan Leetsar sai vihmavarju pea kohale alles peale kõnet. 
Kõnelema olid tulnud 30ndatel põllumajanduspoliitikat teinud maaliitlane Ernst Kirs ja 40ndatel represseeritud Riigikogu saadikukandidaat, taluperemees Jüri-Rajur Liivale. 
Neid pole rasked ajad murdnud. 
Kõnedest tuli lagedale kolm maaelu takistust: USALDUSE, TURU ja KREDIIDI puudus. 
Arutada võiks Inglise majandusteadlane William Retty aksioomi: Maa on rikkuse ema, töö tema isa. 
Arusaamad tööst ja rikkusest, isast ja emast muutuvad võimuredelist ülesronimisel. 
Nii soovitatakse rikkuse emale šokiteraapiat ja vaestemajandust. 
Võõramaalaste soovitatud šokiteraapia ei puuduta kahjuks neid, keda rahvas on valinud riiki juhtima. 
Poliitilist kemplemist on olnud liiga palju, kas praegused väljavalitud on suutelised kainelt majandust edendama. 
Kolm tundi oodati Mart Laari. 
Ta tuli lennujaamast turvameeste rõngas ja kõlistas rõõmsalt Euroopa turuvärava võtmeid. 
Kas õnnestub neid roostetanud lukke ka avada? 
Soovitas ikka maameestel rohkem tööd teha, et õndsaks saada. 
Euroopast tuua on kergem kui sinna viia 
Mida võib lugeda samal päeval (21. oktoobril) ilmunud Soome põllumeeste ajalehest Maaseudun Tulevaisuus? 
Lihahinnad Euroopas üha langevad. 
Sealiha hind langes eelmisel aastal 22 %. 
Oktoobri algul oli sealiha keskmine tootjahind (kõik hinnad on pandud Eesti kroonidesse suhtega 1 FIM = 2,30 EEK) 17,80 krooni kilogramm. 
Odavaim on sealiha Hollandis - umbes 15 kr. 
Soomlased ise loodavad EÜs saada 23 kr. 
Veiseliha keskmine hind on 43,50 kr, odavaim on see Iirimaal ja Taanis - 36 kr. 
Juba on tulnud ja tuleb veelgi Eesti lihakombinaatidesse sealiha Hollandist, Taanist jm. 
Kombinaadid ostavad ikka Eesti sigu, kuniks neid on. 
Seakasvatuse lammutamine ja hinnapoliitika on teinud kunagisest sealiha väljamüüjast selle sisseostja. 
Kontideta sealiha tuleb Hollandist - alla 16 kr/kg! 
Rootsi noored aga ei tahtvat süüa EÜ liha, milles on antibiootikume ja kasvuhormoone. 
Eesti põllumees ei või nõuda isegi seda tasu, mis tal elatuseks vaja. 
Eesti põllumees nõuab tulevaks aastaks mitte 750 miljonit krooni abi, vaid pigem abinõusid selle raha saamiseks. 
Taanlased saavad toetust EÜst. 
1995. aastal loodetakse saada hektari kohta olenevalt piirkonnast: teraviljale 3130-5080, keskmiselt 4125 kr, rapsile 5470-8800, keskmiselt 7210 kr, söötis põllule 3910-6260, keskmiselt 5220 kr. 
Tänavu saadakse hüvitust teraviljale 2300, rapsile 7210 ja kesale 4140 kr. 
Kogu toetus EÜ kassast Taani põllumajandusele on veidi alla 7 miljardi meie krooni. 
Möödunud aastal saadi eksporditoetust üle 11,5 miljardi krooni ja põllumajandusele kokku üle 39 miljardi krooni. 
Soome loodab saada pärast EÜga liitumist iga-aastast toetust üle 8 miljardi krooni. 
Soome valitsus andis parlamendile arutamiseks maapoliitika põhiseisukohad. 
Seda tegi siseminister. 
Eriti tähtsaks peetakse maa asustatust ja sellega seotud tööhõivet ning elukeskkonda. 
Meie peaminister süüdistas järjekordselt põllumajandusministeeriumi saamatuses. 
MART PORILA 
Taani muljetest meie lugejate pilgu läbi 
Ei uskunud, et Taani on metsa ja ulukite poolest nii vaene maa. 
Meiereis nägime piimaautot, millel on seadmed, mis kohe piima vastu võttes määravad selle koguse, puhtuse, rasvasuse ja valgusisalduse, nii et tootja saab samas kätte müüdud piima saatedokumendi koos kõigi andmetega. 
Ka meil peaks see nii olema. 
VILLI LEPIK, Pihtla valla talupidaja, endine kuulus motosõitja, kolme tütre isa, seitsme lapselapse vanaisa 
Oli meeldiv kogeda taanlaste sõbralikkust ja vastutulelikkust. 
Taani põllumajandusele on iseloomulik range arvestus tulude ja kulude üle. 
TIIA KIMBER, Imastu Koolkodu kasvataja, kahe lapse ema 
Kosutav oli näha väga korralikult haritud, siledaid, kivipuhtaid põlde. 
Taanlane tundub kokkuhoidlik, talutehnika paistis kaua kasutuses püsivat. 
Taani talupoeg püüab säilitada kõike, mis on loonud nende isad ja vanaisad, see paistab kohe silma. 
MARGO JÄGER Ida-Virumaalt Saka külast, õpib Põllumajandusülikooli V kursusel mehhaniseerimist, on Saka spordiseltsi esimees ja 2,5aastase Roberti isa 
Üllatas, et Taani on väga sarnane Eestiga, ka meie peaksime suutma oma põlde nii korralikult ja ratsionaalselt kasutada. 
PRIIT JUUSU, Savala masinaühistu autojuht 
Taanis tehakse kõike läbimõeldult, plaanitult ja täpselt. 
Mitte nii nagu meil - peaasi et põllul midagi oleks. 
Talunikud töötavad ja samas on neil enda jaoks ka aega. 
Meie ainult küürutame hommikust õhtuni, vaba aega ei olegi. 
ÜLLE KÜÜNARPUU, Viisu sidejaoskonna ülem, viie tütre ema 
Taani põllud on ka sügisel ilusad, rohelised. 
Oras hästi üles tulnud, read sirged. 
Heina, silo ja põhku tasuks meilgi säilitada kilestatult. 
Ja loomade toiduratsiooni koostada vastavalt piimatoodangule. 
Taanlased näivad uhked, et nad on säilitanud oma esivanemate talud sellisena, nagu nad on olnud aastasadu. 
MAIE PREIS, Kohtla-Järve Piimatoodete Kombinaadi tehnoloogiainsener, kel peres kaks tütart 
Üllatas, et nii palju on jalgrattaid ja et nende jaoks on ehitatud eraldi jalgrattateed. 
LAINE LAAS, Valgjärve kooli kokk, kel peres kaks last 
Taanis on head teed, pikad sillad ja põldudel puuduvad elektriliinide rägastikud. 
ÜLO VILJAMAA Ääsmäelt, lõpetanud EPAs metsanduse eriala, praegu raamatupidaja. 
Peres kolm poega, nooremad on kaksikud 
Kui puhtad olid talus, kus käisime, loomalauda aknad. 
Meie tänavapildis on kaupluste ja asutuste aknad nende kõrval lausa rokased. 
Ei uskunud viimase hetkeni, et Taani muinasjutt saab teoks. 
Aitäh! 
EVI TAMME, noor pensionär Sindist, ühe lapse ema, kahe lapse vanaema 
Taanimaa üldise puhtuse ja korralikkuse juures rabas niinimetatud turismitalu oma korratusega. 
Elamuseks oli õhtune jalutuskäik Kopenhaagenis. 
AVO LANGUS, Varstu valla talupidaja 
Ilus maa, kus elab viis miljonit inimest, ja ainult 5 protsenti neist töötab põllumajanduses. 
Toitu toodetakse aga 15 miljonile inimesele. 
18 protsenti põllumaast hoitakse harimata, et vähem toota. 
Meil on teistsugused mured. 
ILMAR KÕIV Tallinnast, ametilt mehaanikainsener, peab töö kõrvalt Harkus talu, peres kaks poega, neist noorem Taani sõidu võitiski ja loobus isa kasuks 
Kui lihtsalt elab Taani talunik. 
Kui rahulikult räägib ta oma elust, tööst ja raskustest, ei mingit hädaldamist. 
Üllatasid majade aknad. 
Taanlane ei poe kardinate taha, et jumalapärast keegi ei näeks, mis tal toas on. 
Kõikjal oli puhtus ja kord. 
Linnas käies ei saanud saapad isegi tolmuseks. 
ENE ILVES, Viiratsi majavalitsuse inspektor, praegu kolmanda lapsega kodus 
Imestasin, et meiereis, kus kõik oli mehhaniseeritud, võeti võid võimasinast peoga. 
Silma ei hakanud majade juures ühtegi kileputkat. 
Ei Taanis ega Rootsis. 
Meil Eestis on iga maja juures neid mitu tükki ja kiled kindlasti lipendavad. 
TAISI SIMS, Riidoja sidejaoskonna ülem, kaks last ja kaks lapselast 
Kõige rohkem üllatas Taani noorte vabameelsus, ka selle pahupool. 
Meeldis, et Taanis on mõeldud eelkõige inimesele, tema heaolule. 
See oli minu elus esimene ja võibolla ainuke välisreis, sest lihttöötaja palk ei luba reisida. 
VIIRE TOBRELUTS Põlva maakonnast Lutsu külast, lasteaiakasvataja, peres kolm last 
Tuleb välja, et ka Taani talupidajail pole kerge. 
Kasvatatakse mitmesuguseid loomi, tegeldakse segatootmisega. 
Talutöö on võimalikult mehhaniseeritud. 
VALVE PAALO Vaimastverest, osaühingu Endla pearaamatupidaja, peres kaks last 
Hämmastas Kopenhaageni hipide linnaosa Christiania, maalingud seintel, inimesed, keda nägime. 
MAIGI ILUSTRUM, Kuressaare Posti sideoperaator 
Unustada ei saa söömist, sest see toimus pea kogu aeg. 
Eredaim mälestus on türgi köögist ning sinna juurde kuuluvast. 
RINES TANN, geograafia magistrand Tartust 
Mõnda Taanist 
2/3 taanlastest on perekonnanime lõpus -sen. Taanis on 7,7 % Jenseneid, 7,3 % Nielseneid, 6,2 % Hanseneid. 
Igal aastal abiellub umbes 30000 taanlast. 
Pooled lasevad end linnapeal raekojas paari panna, paljud abielluvad ka väga pidulikult kirikus. 
Igal aastal moodustab lahutajate arv poole abiellujate arvust. 
Siiski jõuavad paljud Jensenid ka hõbe- ja kuldpulmadeni. 
Väga levinud on ka vabaabielu, umbes 100000 paari elab registreerimata. 
Enamikus peredes on 1-2 last. 
Ema saab lapse sünni puhul puhkust 4 nädalat enne ja 24 nädalat pärast sünnitust. 
Isa saab 2 nädalat puhkust peale lapse sündi. 
40 % vabast ajast veedab taanlane teleri ees. 
Iga neljas taanlane laulab või mängib pilli muusikakollektiivis. 
42 % tegeleb regulaarselt spordiga. 
Populaarseimad on ujumine, jooksmine, jalgrattasport, võimlemine, jalgpall. 
Puhkuse ajal armastab taanlane reisida. 
Eelistatuimad puhkepaigad on Majorca, Lõuna-Hispaania, Kanaari saared. 
Peaaegu igas taani peres on vähemalt üks auto. 
Arstiabi ja haiglaravi on tasuta. 
Haigustoetus on 90 % palgast, kuid ei ületa 2457 kr nädalas. 
Töötu abiraha moodustab samuti 90% palgast, ent ei ületa 409 kr päevas. 
Meeste eluea pikkus on 71,8 a, naistel 77,7 a. Pensionile minnakse 67aastaselt. 
Taani elanike arv 1990.a jaanuaris oli 5135409. 
Poul-Erik Knadrup: Taani on käitunud nagu eeskujulik koolipoiss. 
Hariduse olen saanud poliitikateaduse alal. 
Olen olnud õpetaja sõjaväes ja põhikoolis, üle 20 aasta seotud täiskasvanute koolitusega mitte ainult Taanis, vaid ka rahvusvahelises ulatuses. 
Olen UNESCO täiskasvanute koolituse rahvuskomisjoni liige ja rahvusvahelise nõukogu asepresident. 
Tänu sellele reisinud peaaegu kõikjal maailmas. 
Olen olnud ka rahvakõrgkooli direktor, töötanud Sloveenias ja Slovakkias, õpetanud Baltikumi üliõpilastele taani kultuuri ning tutvustanud Läti haridustöötajatele Taani haridussüsteemi. 
Taanis on täiskasvanute koolitamine pika traditsiooniga ning saanud kultuuri lahutamatuks osaks. 
Kuidas on mujal maailmas, kas täiskasvanute koolitamine on samasugune nagu Taanis? 
See on kõikjal erinev. 
Enamik haridussüsteeme ei sarnane meie täiskasvanute koolitusega. 
Kuid ka meie oma ei ole puhtalt Taani päritolu. 
āigupoolest ei olegi siin maal kuigipalju seda, mille kohta võib öelda, et see on ehtne Taani oma. 
Väga palju ideesid on pärit mujalt Euroopast. 
Sageli nimetame Grundtvigi oma rahvakõrgkoolide rajajaks ja rahvakõrgkoole kõige tähtsamaks koolitamise viisiks. 
Ent Grundtvig sai väga palju ideid Briti koolitussüsteemist, mida omakorda on mõjutanud platoonikute ülikool. 
Taani rahvakõrgkool on Euroopa pärandus, mis on saanud mõjutusi Prantsuse ja Saksa valgustajatelt-filosoofidelt. 
Euroopa riikide haridussüsteemide inspiratsioonid on olnud sarnased. 
Ja küllap on neil mõju ka Eestile. 
Meie ajaloo tõttu ja selle tõttu, mida teie võib-olla nimetate õnneks või juhuste kokkusattumiseks, on Taani saanud väga heades tingimustes välja arendada süsteemi, mis meile sobib. 
On olnud ka raskeid aegu, aga mitte kunagi nii raskeid, et oleksime oma koolituse vaimust loobunud. 
Meil on olnud piisavalt energiat ja võimu, et hoida seda süsteemi ka keerulistel aegadel. 
Euroopas on riike, kellel oma naabri tõttu on hävinud majandus ja olnud raske ka haridust arendada. 
Meil on selles suhtes õnne olnud. 
Ja teie riigil on alati olnud raha koolihariduse toetamiseks? 
Jah. 
XIX sajandi alguses oli Taanis olukord üsna hull. 
Riik oli majanduslikult pankrotis. 
Sellises olukorras tuleb paratamatult tegelda paljude valdkondade arendamisega korraga. 
Kuid kuningas ütles: me oleme vaesed ja kohutavas olukorras, ent kui me lõpetame raha andmise haridusele ja kultuurile, siis lõpeb meie eksisteerimine rahvusena. 
Isegi kui me seda ütlust väga tõsiselt ei võta, tasub siiski mõnikord meenutada, et ka vaesena ei tohiks lõpetada hariduse ja kultuuri toetamist. 
Kes oli see tark kuningas? 
Seda ütles Frederik VI ajal tema poeg, kellest hiljem sai kuningas Christian VIII. 
Te koolitate ka töötuid. 
Kas neile on eriprogrammid või eraldi koolitus? 
Eriprogramme neile ei ole. 
Ka sellel, kes ei tööta, on õigus minna rahvakõrgkooli, tuues sinna kaasa oma töötu kogemused. 
Töötu peab aga olema iga hetk valmis koolist lahkuma, kui talle tööd pakutakse. 
Tegelikult ei tee kuigi paljud pingutusi, et tööd leida sel ajal, kui nad koolis on. 
Neid on väga vähe, kes õppimise ajal tööd leiavad. 
Et meil on 300000-400000 töötut, pole kuigi tõenäone leida tööd 3-4kuise õppimisaja jooksul. 
Töötu otsustab ise, millise kursuse ta rahvakõrgkoolis valib. 
Seaduse järgi ei anna need koolid mitte formaalset kvalifikatsiooni, vaid parandavad elukvaliteeti. 
Rahvakõrgkoolis õppimine võimaldab end paremini sobitada tööturule. 
Kool annab teadmisi ühiskonnast, loodusest, universumist, võimaldab inimesel paremini mõista elu tähendust ja enda kohta ühiskonnas. 
Lõpetaja ei tee eksameid ega saa diplomit. 
Kuid õppimine rahvakõrgkoolis on iseenesest juba kvalifikatsioon. 
Selle puhul, kes otsib tööd või soovib edasi õppida, hinnatakse seda. 
Töötu saab seal õppides edasi töötu abiraha ning lisaks riigilt õppimistoetust, sõltuvalt oma sissetulekust. 
Õppimine pole kuigi kulukas, ehkki maksta tuleb söögi ja toa eest. 
Selleks on võimalik toetust saada. 
Kas täiskasvanute õpetajad on saanud eriettevalmistuse? 
Ei, kuid rahvakõrgkooli õpetaja peab tundma vajadust täiskasvanuid õpetada. 
Ta peab endalt alatasa küsima, kas ta on õppuritele vajalik, kas tal on neile anda midagi olulist. 
Õpetajal on kvalifikatsioon ja eriteadmised mõnes aines, kuid olulisem on see, et ta peab mõistma kooli tulnud täiskasvanute vajadusi. 
Need koolid on ilmselt ka väga populaarsed? 
Jah, enamasti on 10 % elanikkonnast õppimas seal pikemaajalistel kursustel, st 3-4 kuud. 
See protsent on püsinud aastakümneid ühesugune. 
Mullu ei olnud neisse koolidesse väga suurt tungi, kuid tänavu on kõik kohad täis. 
Suur hulk noori, kes ei pääsenud ülikooli, on otsustanud veeta aasta rahvakõrgkoolis. 
See annab noortele võimaluse oodata ära uus ülikoolireform. 
Mida kujutab endast uus ülikoolireform? 
Aastakümneid usuti meil, et tulevikku on võimalik planeerida. 
Arvasime, et saame planeerida arstide, inseneride, õpetajate vajadust. 
Seepärast olid üliõpilaskohad piiratud. 
Igasuguste meetoditega tuli hoida osa õpihimulisi kõrgkoolist eemal. 
Tegelikult on isegi lühikeseks ajaks, 5-8 aastaks planeerimine vale, sest majandustingimused muutuvad väga kiiresti. 
Õigem on vastu võtta kõik, kes soovivad edasi õppida. 
Uus ülikoolireform võimaldab kõigil soovijail kõrgkooli pääseda. 
Pärast esimest õppeaastat peavad nad aga tegema eksami, mis näitab, kas on valitud õige valdkond. 
Kui mitte, tuleb midagi muud valida. 
Muudatus on selles, et kõrgkooli ei pääse mitte keskkooli lõpueksami põhjal. 
Noor valib ise, mida õppida, kuid varsti tuleb tal tõestada, kas jätkub energiat ja huvi õppida. 
Kas kõrgharidusega inimesel on raske tööd leida? 
Jah, ka kõrgharitute töötus on iseloomulik meie tööpuudusele. 
Siiski on haridusega kergem tööd leida, seda kinnitab ka statistika. 
Raskem on alati neil, kel pole haridust. 
Meil on tuhandeid noori, kes pole töötanud ja kellel pole lootustki tööd saada. 
Neile makstakse selle eest, et nad midagi ei tee. 
See mõjub hävitavalt, sest inimene tunneb ennast ühiskonnast kõrvale tõrjutuna. 
Kas tööpuudus on jõudnud ka maale? 
60ndatest aastatest alates on talutööde mehhaniseerimine ja kõrge tehnoloogia põhjustanud maarahva elus suuri muutusi. 
Palju rahvast on siirdunud maalt linna. 
See on põhjustanud suure pöörde ka kultuuris. 
Teine muutus maaelus on 80ndatel alanud pankrotilaine. 
Saatana sünnipäevaks nimetatakse meil kaht kuupäeva: 11.juunit ja 11.detsembrit. 
Kõigil, kes on laenu võtnud - aga pole talunikku, kes ei elaks võlgu -, tuleb sel ajal rahakotti kergendada. 
Kui aga kott on tühi, läheb talu oksjonile. 
Sel juhul hakkab talunik tavaliselt juba varem oma vara maha müüma. 
Talu müüakse oksjonil uuele ostjale odavamalt, kui on vana omaniku võlg. 
Endine peremees lahkub, võlg kaelas. 
Viimasel ajal on aga linna siirdunutel üha raskem tööd leida. 
Selline elumuutus põhjustab alkoholismi, enesetappe jm. 
Kuid siin ei ole Taani mingi erand, samasugune on maarahva käekäik kogu Põhja-Euroopas. 
Minu arvates on prantslased selles suhtes haruldased, et nad tahavad hoida oma rahvast maal, säilitada talurahvast. 
Mis oleks Taanile lahendus? 
Hiljuti ilmus Taani suurimas ja mõjuvõimsaimas ajalehes Politiken artikkel, milles käidi välja idee rajada 50000 mõne hektari suurust väiketalu. 
Seal jätkuks tööd nii mehele kui naisele. 
Sellistes taludes peaks tootmine olema ökoloogiline ja põhjustama vähem keskkonnaprobleeme. 
Ökoloogiliselt puhtad talusaadused muutuvad aina otsitumaks. 
Suured kauplused lasevad sellisel kaubal hinna juba alla, traditsiooniliselt toodetud kaubaga samale tasemele. 
Mõttetu on osta odavaid Lõuna-Euroopa juur- ja puuvilju, sest energia, mis kulub nende transportimisele, lisaks õhu saastamine suurte autoteede ümbruses, muudab kokkuvõttes tegelikult nende saaduste hinna kallimaks. 
Järgmisest aastast kehtestatakse Taanis nn roheline maks elektrile, veele, heitveele, bensiinile, gaasile, petrooleumile, kilekottidele jm. 
See tähendab, et tuleb hakata palju säästlikumalt elama. 
Ilmselt on sealtkaudu väljapääs paljudest hädadest. 
Taani on siiani käitunud Euroopas nagu eeskujulik koolipoiss. 
See tuleneb meie luterlikust kasvatusest. 
Nüüd peame ise vaatama, kuidas raskustega toime tulla. 
ANNIKA POLDRE 
1995. aastal võib leivaviljast puudu tulla 
Talivilja külvatud kaks ja pool korda vähem 
Põllumajandusministeeriumi taimekasvatussektori juhataja Jüri Laansalu hoiatab, et 1995. aastal võib puudu tulla leivaviljast. 
Praegu on veel alles rukist 1992. aasta lõikusest ja järgmise aasta vajadus on kaetud. 
Mullu talivilja külvipind isegi suurenes, jõudes 95000 hektarini. 
Tänavu külvati talivilja aga ainult 35000 ha. 
11. oktoobri seisuga oli riigimajandites ja osaühistutes küntud 67000 ha. 
Koos talumaadega on Jüri Laansalu eksperthinnangu kohaselt küntud kuni 120000 ha. 
Üldse küntakse üles kaks kolmandikku maadest, taludes nähtavasti rohkem, kuni 80 %. 
Eeloleval suvel kasvab saaki koos talivilja, kartuli ja köögiviljaga 300000 hektaril. 
Hiljaaegu oli meil ainuüksi teravilja all üle 400000 ha. 
Põllumajandustootmise madalseis on käes. 
Talupoeg ei tee tööd enam inertsist. 
Sel talvel on oodata ka piimakarja järsku vähenemist. 
Kui veel 1991. aastal varuti talveks rohusööta 725000 tonnsöötühikut, siis tänavu 375000 tsü ehk ligi kaks korda vähem. 
Ka on vähenenud rohusöötades liblikõieliste osatähtsus. 
Jüri Laansalu veendumuse järgi tuleb eelseisva põllumeeste kongressi otsused kohe valitsuses ja Riigikogus läbi vaadata ning nende kohta selged otsused langetada: Tuleval aastal saaks põllumajanduse veel uppumisest päästa, 1995. aastal tuleks teda juba põhjast üles tõsta ja uuesti elustama hakata. 
Jaan Leetsar sai FAO medali 
16. oktoobril korraldas FAO (ÜRO Toitluse ja Põllumajanduse Organisatsioon) ülemaailmse TOIDU PÄEVA. 
Sel puhul jagati ka toidupäeva medaleid. 
Jaan Leetsari saadud hõbemedali number on 123. 
Varem pole Eestisse FAO medaleid jagunud. 
Toidu päeva korralduskomitee juhi Maharaj K. Muthoo kaaskiri Jaan Leetsarile seostab medali määramise kiiduväärsete püüdlustega tagada oma maale toiduained ja arendada põllumajanduse erinevaid valdkondi. 
Jää või uskuma, et FAO peakorteris Roomas ollakse teadlikud EV Valitsuse istungitel toimuvast. 
V.T. 
Talumetsaliit tahab saada Erametsaliiduks 
Möödunud nädalal pidas Eesti Talumetsaliit juhatuse laiendatud koosoleku, kus muu kõrval arutati ühistegevuse arendamist metsamajanduses. 
Koosolekust osavõtnud põllumajandusminister Jaan Leetsar kinnitas, et tema taotleb metsatöötlemisettevõtete erastamist erastamisseaduse § 32 alusel, mis teatavasti annab eelised ühistutele. 
Ühel meelel oldi selles, et ühistegevust metsamajanduses tuleb arendada koos maakondade taluliitudega. 
Endistel talumaadel kasvab praegu 1,2 miljonit hektarit metsa. 
Suur osa endisi omanikke elab linnades. 
Nii kerkiski mõte reorganiseerida talumetsaliit erametsaliiduks, et tagada ühistegevuses osalemise võimalus kõigile omanikele. 
Erametsaliidu loomine otsustati määrata 1994. aasta märtsikuule. 
Taheva sild jälle korras 
Taas on avatud Taheva sild Valgamaal. 
See parandab tublisti kohalike elanike liikumisvõimalusi üle Mustjõe ning võimaldab otsepääsu Lätimaale, Koivalinna. 
Tõenäoliselt hakatakse ehitama ka piiripunkti. 
Sild oli kapitaalremondis aastast 1986 ning see tegi elu raskeks ka loomapidajail, kelle heinamaad jäid teisele poole jõge. 
Terastarinditest silla ehitust alustati tänavu kevadel ning peamised ehitus- ja montaažitööd tegi AS Nake. 
REIN RAUDVERE 
Üllatus lastele 
Kolme Kagu-Eesti maakonna lapsed, kes on sündinud või sünnivad ajavahemikus 1. septembrist aasta lõpuni, saavad tänavu sotsiaalministeeriumilt kingituseks männipuust voodi. 
Kingitus maksab 450 krooni ja selle maksab kinni ministeerium kohaliku sotsiaalabiameti kaudu. 
Voodeid teeb AS Suwem Võrus. 
Voodi on pikendatav. 
Laps võib selles magada seni, kuni on 180 sentimeetri pikkuseks kasvanud. 
Jääb loota, et üllatusi on sotsiaalministeeriumil varuks tulevikuski. 
REIN RAUDVERE 
JORGEN SKOVGAARD NIELSEN: Meil ei ole põllumajanduses saladusi 
Eelmisest nädalast saadik on meie põllumajandusministeeriumis nõuandja ametis Taani põllumajandusministeeriumi spetsialist Jorgen Skovgaard Nielsen (51). 
Nädal enne hr Nielseni Eestisse sõitu külastasime teda tema kabinetis Kopenhaagenis. 
Mul on mitu eriala ja ma olen tegelnud paljude ülesannetega, räägib hr Skovgaard Nielsen. 
Aastaid tegelesin Taani teraviljapoliitikaga Euroopa Ühenduses, samuti õlikultuuritega jm. Lisaks olen tegelnud põlllumajandusliku keskkonnakaitse küsimustega. 
Hr Nielsen on tegutsenud veel ÜRO toitlus- ja põllumajandusorganisatsioonis ning kuulunud kolm aastat diplomaadina OECD delegatsiooni Pariisis. 
Tänu laiale tegevussfäärile on mul väga lai kontaktide võrk ja sidemed paljudes organisatsioonides, ei varja ta rahulolu. 
Mida hakkab Jorgen Skovgaard Nielsen tegema Eesti põllumajandusministeeriumis? 
Eelkõige koordineerima mitmesuguseid koostööprojekte, milles Taani osaleb kas nõu või rahaga. 
Peale selle peaksin aitama kaasa põllumajandusorganisatsioonide loomisele ja väljaarendamisele. 
Hr Nielsen rõhutab, et väga tähtis on luua neid õigel viisil, alustades õigest otsast, s.o altpoolt. 
Ning veel tahaksin ma tuua teile Taani kogemust, kuidas töötlevat tööstust reorganiseerida ja privatiseerida, ühistuid luua. 
Meil ei ole põllumajanduses saladusi. 
Ka meil pole hr Nielseni ees saladusi. 
Ta on püüdnud end meie põllumajanduse hetkeseisu sisse elada, teab eesti sõna ühistu tähendust, on kursis ka meie põllumajanduspoliitiliste vaidlustega, nagu näiteks peaministri ja põllumajandusministri erimeelsus siseturu kaitse küsimustes. 
Kuid sel teemal eelistab ta delikaatselt vaikida. 
See on teie sisepoliitiline knsimus, ütleb ta pehmelt. 
Mis Taanisse puutub, seletab hr Nielsen, siis meilgi on olemas siseturu kaitse süsteem. 
Kuid sellel on omad varjuküljed. 
Tänu protektsionismile põllumajanduses on toodangu maht ülemäära kasvanud ja me oleme sunnitud selle müüki subsideerima. 
Seepärast tehakse praegu pingutusi protektsionismi vähendamiseks, aga selle eest tuleb maksta kõrget poliitilist hinda. 
Hr Nielsen hoidub esialgu konkreetsetest soovitustest Eestile. 
Mõnedel juhtudel on protektsionism õigustatud, lausub ta sügavmõtteliselt, aga enne tuleks alati kaks korda mõelda, kui taolisi abinõusid kehtestada, sest hiljem on neist väga raske vabaneda. 
Protektsionismi piiramise tõttu ja muudel asjaoludel Taanis talupidajate arv pidevalt väheneb. 
Kas on olemas siht, kui palju neid peaks alles jääma? 
Ei, sellist eesmärki pole, vastab Jorgen Skovgaard Nielsen. 
Oluline on vaid see, et maal säiliks majandustegevus, mis aga ei tarvitse olla puhtpõllumajanduslik. 
Kuid see ei lähe kaugeltki libedalt, tõdeb ta. 
Vastne nõunik on varem 3-4 korral Eestis viibinud. 
Ta unistab, et oma aastase missiooni jooksul saab ta Eestit põhjalikult tundma õppida, külastada eri piirkondi ning ka teisi Baltimaid, kus hr Nielsen pole seni kordagi käinud. 
Hobid? 
Perekond? 
Mul on maja ja aed, kus mulle meeldib nokitseda. 
Sageli käin teatris ja kunstinäitustel, ent sama tihti armastan ka käia maal. 
Minu äraolekul jääb perekond Taani, kus mu naisel on korralik töökoht ja mõlemad lapsed õpivad, tütar ülikoolis, poeg gümnaasiumis. 
Ma loodan neid tihti külastada nagu nemad mindki. 
Hr Nielsenil on üks asi südamel. 
Kas ma võin Eestisse suusad kaasa võtta? knsib ta usalduslikult. 
Ma armastan väga suusatada. 
Kui kurdan meie viimaseid lumevaeseid talvi, tundub vestluskaaslane pettunud olevat. 
Täpselt nagu meilgi, tõdeb ta leppinult. 
Pakun välja viimase küsimuse: kui õige fantaseeriks, milliseid põllumajandustooteid Eesti võiks tulevikus hakata Taani eksportima. 
Seda me näeme, vastab Jorgen Skovgaard Nielsen. 
Pidage meeles, et kõige tähtsam pole hoopiski, kas avada või sulgeda piirid. 
Kõige tähtsam on saavutada kvaliteet, mis rahuldab nõudlikumatki tarbijat. 
Kui see on olemas, olete suutelised ka meie turule tulema. 
RAUL KILGAS 
Toivo Asmer: Olen harjunud vaatama kaugele ette 
Vormel-1 jäigi proovimata 
Aastakümneid paelus kiirusekummardajaid Toivo Asmeri kiire sõit vormeliradadel. 
Nüüdseks on ringrajasõidud sõidetud. 
Oma viimase võistluse pidas ta läinud aastal Pärnus. 
Kogenud meister lahkus rajarekordi püstitajana. 
Kui oleksingi saanud Skandinaavia parimaks, poleks perspektiivi olnud. 
Vormel-1 jäänuks ikka proovimata. 
Vanus on juba selline, minu töö vormelirajal on tehtud, ütles Toivo Asmer ilma suurema kurvastuseta. 
Kui oled 30 aastat võidu sõitnud, siis enam ei mäleta, mitu korda on Eesti meistriks tuldud 
Toivo Asmer ei vasta nii, ta lihtsalt lööb käega. 
NSV Liidu meistrivõistlustelt meenuvad 6 kulda, 5 hõbedat ja 4 pronksi, Sõpruse karika sarjalt 2 hõbedat. 
Üks hõbe võinuks olla ka kuld, aga see jäi võrdsete punktide juures Viktor Kazankovile. 
Aga kellele sa kaebad? 
Uus töö enam võidusõiduks aega ei jätnud, viimastel aastatel võite toonud auto Reynard 903 kuulub nüüd Urmas Uusneemele. 
Kiirusevajaduse andis Toivo Asmer edasi oma pojale, kes hakkab kardiga sõitma. 
Ega ma ise sellega eriti päri polegi, tean ju väga hästi, mis võidusõiduga kaasneb. 
Minu ema ka ei tahtnud, et minust võidusõitja tuleb. 
Alles siis, kui võitma hakkasin, leppisid sugulased minu harrastusega, hakkasid sõitegi vaatamas käima. 
Poks ja kitarr 
Toivo Asmer alustas tegelikult teise vabas maailmas kuulsust ja raha toonud spordiala, poksiga. 
Viis aastat treeninguid viisid maalt pärit noormehe arvestatavale tasemele. 
Poksitreener kutsus Toivot ka siis tagasi, kui viimane juba tsikliga sõitmise mõnu oli tundnud. 
Peale jäi siiski kiirus, paar päeva pärast 16a sünnipäeva sai tulevane vormeliäss mootorratturi load. 
Toivo Asmeril on teinegi oskus, mis tüdrukute silmis autoga kihutamise kõrval mehest mehe teeb - pillimäng. 
Ise oli mitmes ansamblis mänginu küll tagasihoidlik: Kes pilli mängida ei oska, mängib bassi. 
Firma sai kaheaastaseks 
Toivo Asmer, Tarmo Neuhaus ja Koit Kivirand lõid oma firma kaks aastat tagasi. 
Toivo Asmer: Esialgne plaan oli niisugune: avame kaupluse, eks siis vaatame, mis edasi saab. 
Palju aitas oma teadmiste ja oskustega Margus-Hans Kuuse. 
Tema abiga hakkasime otsima firmasid, kellega koostööd teha. 
Saatsime välja sadu fakse, vastuseid aga ei tulnud. 
Alles poole aasta pärast hakkasime vastuseid saama. 
Loomulikult rääkisime kohe sisseveo-õiguste saamisest. 
Meid paluti aga kõigepealt tööd teha ja end näidata. 
Ja mehed näitasidki. 
Tutermaal asuvates endise Tallinna EPT ruumides tehti remont, välja pandi lipud ja valgusreklaam. 
Viimaste suhtes olid paljud skeptilised, tollal veel vähe levinud valgusreklaami peeti asjatuks kulutuseks. 
Tegelikult tasus see vägagi ära. 
Tuntud firmade kauba importijaks 
Tänaseks on firma Asmer Ltd kolme maailmas tuntud firma toodangu importija. 
Ametlikud dokumendid annavad firmade esindajad kätte uues müügisalongis, mis avatakse Tallinnas, Pärnu mnt 139 c. Arvatavasti tuleb esimesena salongi avama Goodyeari esindus, seejärel ka Champion ja Teboil. 
Esimene neist tegeleb rehvide, teine autotarvikute ja kolmas õlide tootmisega. 
Plaanid 
Põhiliselt tegeleb firma hulgimüügiga, selle tarvis on loodud ka tütarfirma Lätis. 
Hulgikaubanduse laiendamiseks oli mõeldud ka Tallinna kolimine. 
Lisaks varem nimetatud kaupadele tegeldakse autoteenindusega, Euroopa ja Jaapani autode varuosade tellimise ja kättetoimetamisega. 
Kaubeldakse autokosmeetika ja velgedega. 
Firma käive on 1,5-2 miljonit kuus, Toivo Asmeri sõnul on see aga alles algus. 
Olen harjunud vaatama kaugele ette. 
See harjumus on ilmselt võidusõitja päevilt. 
Tänane seis pole minu silmis kunagi muud kui homse lävepakk. 
SULEV OLL 
Aare Klooren ikka autode keskel 
Fiat huvitus Eesti turust 
Poolteist aastat tagasi kavatses Fiati autotehas avada oma esinduse Eestis. 
Sobivad paigad olid välja vaadatud, kavas oli rakendada kohalikke töölisi. 
Millegiprast asi takerdus, võib-olla seetõttu, et 
Eesti firmad huvitusid ise Fiatist 
Fiati tehasesse Itaalias saabus 26 taotlust Eesti firmadelt, kes kõik soovisid koostööd ja sissetooja õigust. 
Parimaks osutus KAR AUTO pakkumine, kes oli sõlminud rendilepingu Riigikantselei Autobaasiga. 
Sõlmitud lepinguga sai KAR AUTO Fiati ainuesindaja õiguse Eestis. 
Autode müügiga tegelevad asjatundjad 
KAR AUTO juhiks on endine ralliäss Aare Klooren. 
Fiatiga ta rallit ei sõitnud, kuigi tema tippvormi ajal oli üheks tuntumaks ralliautoks FIAT 131 Abarth. 
Võib-olla tõi just kunagine salaihalus selle auto järele Aare Klooreni Fiati juurde. 
Loomulikult ei jäta spordimees kunagi oma harrastust. 
Firma kaugemad mõtted on seotud ka ralliga, tõeliste kaasaegsete ralliautodega, millel maailma ässad praegu loorbereid lõikavad. 
Hr Klooren pole ka ise spordiauto rooli istumise mõtet maha jätnud. 
Verinoor uljas kihutaja polegi parim rallimees. 
Kogemused on need, mis meistri ohtlikemastki kurvist tervena välja toovad. 
Hetkel pole aga aega rallisõidule mõelda. 
Tähtsaimad on firma huvid, kliendi rahulolu 
Kliendi rahulolu seisneb hinnas ja teeninduses. 
KAR AUTOl on kavas Eestis luua teenindus- ja müügipunktide vrk. 
Paar punkti kavatsevad spetsialiseeruda ainult Fiatidele, teised loovad vastava osakonna. 
Hinnapoliitikas kavandatakse väiksema kasumi arvel suuremat läbimüüki. 
Esimene auto osteti 30. augustil, selle omanikuks sai EPMÜ rektor. 
Fiat on Eesti turul küllalt odav auto, turu-uuringute andmetel on odavamad vaid Tauria ja mõned Škoda ning Lada mudelid. 
Väikseim ja odavaim on FIAT UNO, mille hind algab 90000st. 
Odavaimad mudelid on silindrimahuga 1000 cm3, kalleimad 2500 cm3. 
Firma püüab, et klienti huvitavaid automudeleid oleks laos saada. 
Vajaduse korral tellitakse soovitud auto otse tehasest. 
Vaatamata tehase kaugusele ei võta see kaua aega. 
SULEV OLL 
Sarapuu on üllatavalt vormirohke 
Euroopas ja Aasias on sarapuu väga vana kultuurtaim. 
Sarapuupähklite tootmine on koondunud peamiselt kolme riiki. 
Türgi annab 61 % maailmatoodangust, Hispaania 10 %. 
USAs tuleb 95 % toodangust Oregoni osariigist. 
Ligikaudu 19000 ha kasvatatakse kultuuristatud sarapuud veel Aserbaidžaanis, Lääne-Gruusias ja Krasnodari krais. 
Kokku on sarapuu perekonnas umbes 10 liiki. 
Eestis on neist levinud ainult üks, harilik sarapuu (Corylus avellana L.), mida kasvab rohkem lääne- ja põhjaosas ning läänesaartel, kus ta õhukesel loopealsel moodustab kohati mitmehektarilisi looduslikke sarapikke. 
Eestis on katsetatud ka Inglise ja Saksa päritolu kultuursarapuu sorte, kuid rahuldavaid tulemusi pole saadud. 
Peamiselt sellepärast, et kasvuaeg on osutunud liiga lühikeseks, pähkel ei jõua täituda tuumaga ega maitsvaks areneda. 
Sageli annavad nad ka väikest saaki, sest isasõied (urvad) külmuvad märtsis-aprillis. 
Kultuuristatud sarapuu venekeelne nimetus funduk on liigisiseste vormide (taksonite) või liikidevahelise ristluse tulemusel saadud hübriidide koondnimetus. 
Toored või kuivatatud pähklituumad on laste maiuspala, kuid suurem osa neist läheb tooraineks kondiitritööstusele. 
Pähklituumad on rikkad rasvade (50-70 %) ja valkude (11-18 %) poolest. 
Süsivesikuid on neis 3-8 %, mineraalaineid 2-3 %, nad on vitamiinide C, B1, B2 ja E allikaks. 
Oma toitainesisalduse tõttu on pähklid asendamatud taimetoitlaste menüüs. 
Sarapuupõõsad kasvavad päikesepaistelises või poolvarjulises kohas, eelistades lubjarikkaid kruusamuldi. 
Istutusmaterjali saadakse viljakamate põõsaste vegetatiivse paljundamisega või pähklite külvist. 
Vegetatiivsel paljundamisel kasutatakse look-, renn- või kuhjevõrsikuid. 
Tuulekaitsehekiks istutatakse põõsad 2m vahega, pähklite saamiseks aga hõredamalt, 3-4-m vahedega. 
Sarapuu talub lõikamist. 
Tihedaid põõsaid tuleb harvendada, siis kannavad nad rohkem vilja. 
Ühes põõsas võib olla 10-12 oksa. 
Välja lõigatakse üle 15 a vanused oksad ja noored pikad võrsed, jättes ainult 1-2 asendusoksa. 
Ohtlik kahjur on pähklikärsakas, kelle tõugud (pähkliussid) hävitavad tuuma. 
Istandikus on soovitav pritsida põõsaid 0,2-0,3 % karbofossi lahusega juunis, kahjurite ilmumise ajal. 
Mullas lehtede all talvituvaid tõukusid söövad meeleldi kanad, kes aitavad kahjurist vabaneda. 
Sarapuupähklid maitsevad oravatelegi, kes neid juba pooltoorelt varuma hakkavad. 
Eestis kasvavaid sarapuid on uuritud II maailmasõja järgsetel aastatel Polli katsebaasis ja Saaremaal Karja katsepunktis professor Aleksander Siimoni juhatusel. 
Tema uurimistulemuste põhjal on teada, et Eestis on avastatud 140 sarapuuvormi. 
Neist neli väga erinevat vormi esinevad peaaegu igal pool suuremates sarapikes, mille tõttu neid nimetatakse põhivormideks. 
Neist on aegade jooksul tolmlemise teel tekkinud ülejäänud vormid. 
Sarapuupähklite kasvatamisel ja vormide valikul on kõige tähtsam valmimise aeg ja koore paksus. 
Õhuke koor kergendab pähkli puhastamist. 
Samuti on koore ja tuuma vahekord õhukese koorega pähklitel tunduvalt tuuma kasuks. 
Eri vormidel on pähklikoore paksus väga erinev ja kõigub 0,6-1,86 mm vahel. 
Pähklikoore paksusele avaldavad teatavat mõju ka agrotehnilised võtted. 
ERICH MÄGI, aiandusagronoom 
Kas loobuda künnist 
Kuulun sellesse põlvkonda, kellele õpetati, et maad tuleb igal juhul künda ja sügisel. 
Kinnituseks öeldi, et sea tuhnimine sügisel on parem kui künd kevadel. 
Teadlasi on hoiatatud, et nad kõiki vanu tõdesid kahtluse alla ei seaks. 
Asi on selles, et aastad vahetuvad, põllud on erinevad, kündmise asemel pakutakse aina uusi ja uusi maaharimise viise. 
Kui üks meetod on jõutud põhjalikult läbi uurida ja kõlbmatuks tunnistada, astub asemele viis uut, ja keegi ei tea, missuguses on iva. 
Mis siis sügiskünnist loobumises nii veetleb, et seda tasub uurida ja kümned põllumehed seda aastast aastasse katsetavad. 
Kuna talivilja ei tohi külvata kesaks jäetud põllule, ollakse huvitatud aega säästvast maaharimisest. 
Suviviljapõldude kündmata jätmist õigustatakse sellega, et künnikihi alla ei teki siis tihedat kihti ja liivamaadel tüseneb huumusekiht leostumise vähenemisest. 
Et põhjendada aja kokkuhoiu vajadust, võrdleme Kesk-Euroopa ja Soome põllumehi. 
Esimene lõikab suvivilja juulikuu kuumuses ja külvab uuesti oktoobri-novembrikuus. 
Soomes algab viljakoristus augusti lõpul ja lõpeb septembri algul. 
Paarikümne päevaga tuleb koristada saak, harida maa ning uuesti külvata. 
Kesk-Euroopas on neli kuud aega selleks, millega meie peame toime tulema kolme nädalaga. 
Seda tõde kipuvad unustama need targad, kes kritiseerivad Soome põllumajandust ülemehhaniseerimise pärast. 
Sügisese künni asemel on pakutud randaali, nugaäket, mullafreesi, kultivaatorit ja muud, lõppude lõpuks on ka ettevalmistamata maale külv andnud häid tulemusi. 
Masinate müüjad on alati suutnud ostjale põhjendada selle või teise meetodi kasulikkust. 
Sõltuvalt maast ja ilmaoludest on iga meetodiga võimalik saada häid saake. 
Siiski on kõik sügiskünni asendamise katsed toonud pettumusi rohkem, kui õnnestumist. 
Ent allanadmise märgiks ei maksa veel valget lippu tõsta. 
Minu viimased katsetused taliviljapõllul on tehtud kultivaatoriga ja paari viimase aasta põhjal võib öelda, et midagi koidab. 
Raskelt haritavate liivsavimuldade külvikõlblikuks tegemise kogemused on nii head, et võin neid soovitada. 
Kultivaatoriga harimise teeb meelitavaks see, et kui liivsavimulda tuleb sügiskünni järel 3-4 korda äestada, et purustada peasuurusi savitükke, siis kultivaatoriga harides neid üldse ei tekigi. 
Kultivaator murendab savimaad. 
Mul ei ole küll kogemusi, mis juhtub siis, kui nii harida märga maad. 
Kõige suuremaks takistuseks kultivaatorile on õled. 
Parem on nad põletada. 
Kuna õle põletamisest jääb järele tüü, on seda parem, mida rohkem kultivaator suudab õlgi matta. 
Kultivaatori töölaiuseks on olnud kaks korda suurem kui adra laius. 
Põldu olen kultiveerinud kaks korda ja selle järel veel ühe korra S-piidega pinna tasandamiseks, ning hea külvialus on valmis. 
Kokku on hoitud aeg, mis kulunuks kündmiseks, ja ka maad on paar korda vähem sõtkutud. 
Suviviljapõllul olen sügiskünni korvamisks proovinud kultiveerimist ühe hooaja. 
Tulemus oli parem, kui oskasin oodata. 
Eelmisel sügisel kultiveerisin mõne hektari jagu maad kaks korda paarinädalaste vahedega. 
Kevadel harisin maad kaks korda S-piidega ja üllatas see, et sügisel kultiveeritud põld murenes peenemaks kui kõrval asuv sügisel küntud põld. 
Õled, mis sügisel häirivad sahkseemendi tööd, ei tee kevadel enam muret. 
Talv lagundab õlgi ja kevadise maaharimise ajal nad murenevad. 
Õlest jääb pealmisse kihti vaid väike kattekiht, mis hoiab liivsavimulda liigniiskuse eest. 
Rootslased väidavad, et kündmata maas on rohkem usse ja et usside augud lasevad vett dreenidesse. 
Ei ole ussidelt küsinud, aga võib olla, et neile ei meeldi, kui nende kodu pööratakse igal aastal kündmisega segamini. 
Kunagi soovitati sügavat kündi. 
Künnikihti kogunenud vesi aitab üle saada kevadisest kuivusest, ja mida paksem on künnikiht, seda rohkem on seal vett. 
Kultiveerimisel jääb haritav kiht madalaks, ja see käib vana õpetuse vastu. 
Kultivaatorite müüjad aga propageerivad seda meetodit nii: kui õlemass segada õhukese kihina ja mitte pöörata seda mullapinna alla, suureneb pinnakihi huumusesisaldus, mida ju ongi vaja. 
Minu arvamust ei ole vaja tingimata kuulda võtta. 
Kui ka kümne aasta pärast on mu kogemused niisama soodsad, võib juba mõelda sügiskünnist loobumise peale. 
Künnivõistlus võib aga säilida spordialana. 
Orasheinale meeldib väga, kui maad ei pöörata. 
Hea künd on parim orasheina hävitamise moodus, kuid neid põlde, kus ei ole orasheina, saab kergemini harida. 
Kaupmehed soovitavad keemilist tõrjet, kuid see on ikkagi kallis. 
Tahan oma jutuga avada vestlusringi kündmisest loobumise teemal. 
Kui jääme ootama uurijate õnnistust, kulub veel väga palju aastaid. 
Suur hulk kogemusi võrdub aga aastatepikkuse uurimistööga. 
Muidugi ei tohiks vaikida ka ebaõnnestumistest ja nende arvatavatest põhjustest. 
Maailmas viljeldakse maad ka hoopis ilma kündmata. 
Üks põhjusi on niiskuse säilitamine ja erosioonitõrje. 
Looja ei ole põllumeestele kündmist kohustuslikuks teinud. 
Soome tehnikalehest Koneviesti 
Head lugejad! 
Ootame teie arvamusi künnist loobumise kohta. 
Kirjutage oma kogemustest. 
Talv on ees ja aega atra seada. 
Targu talita toimetajad 
Pilk taani kööki 
Hollandlase kohta öeldakse: elab selleks, et süüa, ja sööb selleks, et õlut juua. 
Kas on suur patt väita sama ka TAANLASE kohta? 
On üldtuntud tõde, et Taanis armastatakse hästi süüa. 
Taani perenaised on maailmakuulsad oma suurte rikkalikult kaetud võileibadega, mida taani keeles kutsutakse smķrrebrķds. 
Need on kaetud enamasti hinnaliste toiduainetega ja alati maitsekalt kaunistatud. 
Lauale tuuakse suur võileibade kandik ja sageli ongi see üks toidukord. 
Mõned näited. 
- Rostbiifiviilud, peal remulaadkaste, praetud sibul ja marineeritud kurk 
- Vahukoorega segatud kaaviar, hakitud sibul ja till 
- Kanaliha, kress-salat, punane paprikakaun 
- Suitsuheeringas, keedetud muna, majonees, õunaviil, hakitud murulauk 
- Juustuviilud, krevetid, majonees, hakitud petersellilehed 
Kaetud võileibu süüakse noa ja kahvliga. 
Taanlased söövad palju kala. 
Erilise au sees on heeringas. 
Heeringasalat (Sildesalat) 
Leotada 2-3 soolaheeringat, fileerida, tükeldada. 
Salat erineb tuntuist sellega, et alguses tehakse kaste. 
Selleks röstida 2-3 sl. võis 2 sl jahu, lisada 1/2 klaasi koort, keeta paar minutit, võtta tulelt, segada sisse maitse järgi soola, sinepit ja äädikamaitselist peedimarinaadi, ka natuke suhkrut. 
Jahutada. 
Tükeldada 2 õuna, paar keedetud kartulit ja äädikaga marineeritud peeti, segada kastmesse, lõpuks lisada heeringapalad. 
Kaunistada salat keedetud muna ja maitserohelisega. 
Linnupesa (Solķje) 
Ühe sööja portsjon: panna suupistetaldrikule kummuli väike klaas, selle ümber hakitud sibulat, peeneks lõigatud anšooviseid või ka balti kilu, hakitud keedetud peeti ja keedetud muna. 
Eemaldada klaas, tühjale kohale tõsta toores munakollane. 
Anšooviste asemel võib kasutada ka heeringat. 
Hea külm suupiste. 
Janssoni kiusatus (Janssons fristelse) 
2 sibulat, 6 keskmist toorest kartulit, võid, 1 karp anšooviseid. 
Anšooviste mahl nõrutada karbist välja ja segada 100 g koorega. 
Kartulid koorida ja lõigata kitsasteks nuudlitaolisteks ribadeks, sibulad hakkida, anšoovised tükeldada. 
Ahjuvorm määrida rohke võiga, tõsta sisse kartuliribad, siis kihiti sibul ja anšoovised, pealmine õhem kiht olgu kartuleid. 
Valada peale pool kooresegusest vedelikust, küpsetada ahjus 20 minutit. 
Siis valada teine pool vedelikku ja küpsetada veel 20-30 minutit, kuni kartul pehme. 
Anšooviste asemel võib võtta heeringa. 
Taani omlett (Dansk aggekage) 
Kui teha omlett 3-4 sööjale 6 munast, peab selleks olema suur ümmargune pann. 
Praadida pannil umbes 200 g kuubikuteks lõigatud soola-sealiha, tõsta vahukulbiga välja tahenema. 
Pannil olevas rasvas praadida 2 keskmist peeneks tükeldatud toorest kartulit pehmeks, segada juurde 2 tükeldatud tomatit ja väljatõstetud lihakuubikud. 
Kloppida 6 muna 1/2 klaasitäie koorega, maitsestada pipraga (soolase liha puhul pole soola vaja), valada pannile. 
Kallutada panni siia-sinna ja kergitada segu kahvliga, et muna hüübiks ja kõik valmiks ühtlaselt. 
Puistata omletile hakitud murulauku või sibulapealseid. 
Loomaliha mädarõikaga (Oksekķd i peberrod) 
800 g loomaliha, 1 porgand, 1 väike sellerijuur, 1 pastinaak, 2 sibulat, 2 loorberilehte, soola, pipart. 
Liha lõigata suuremateks paladeks, keeta väheses vees (vesi ulatugu napilt üle liha). 
Riibuda vaht, keeta liha peaaegu pehmeks. 
Siis lisada maitseained ja juurvili. 
Hautada, kuni kõik valmis. 
Teha eraldi või, jahu, piima ja lihaleemega poolpaks kaste. 
Segada sisse maitse järgi riivitud mädarõigast. 
Valejänes e pikkpoiss (Forloren hare) 
300 g masindatud vasikaliha, 200 g masindatud sealiha, 2 muna, 3 sl jahu, 2 hakitud sibulat, soola, pipart, võid, riivsaia, piima. 
Segada ained, lisades piima nii palju, et segu tuleks nõrgavõitu, kuid vormitav. 
Võiga määritud vorm puistata üle riivsaiaga, lihasegu sisse, katta fooliumiga. 
Keeta 1 tund keevaveenõus, milles keeva vett poole vormi kõrguseni. 
LINDA PETTI 
Proua Petti köögis 
Täidetud kalkun (soe roog) 
Hõõruda väiksem kalkunibroiler seest ja väljast soola, pipra ja sidrunimahlaga. 
Toppida sisse kuivatatud ploome, õunu ja värskeid viinamarju, nõeluda kinni. 
Küpsetada ahjus aeglaselt 175-180 juures kuni 3 tundi. 
Määrida pidevalt hapukoorega. 
Täita võib ka maitsestatud hakklihaseguga või seguga: keedetud riis, singiribad, vasikamaks ja mustad kivideta ploomid. 
Täidetud kalkun (külm roog) 
Teha täpselt nii nagu FIRMA PETTI kanagalantiin. 
Segusse sobivad hästi ribadeks lõigatud kuivatatud õunad. 
Nii saab täita küll üsna väikese noore kalkuni. 
HANI 
Hane on kodulinnuna peetud iidsetest aegadest alates. 
Vanas Roomas oli ta püha lind, olevat oma kisaga päästnud Kapitooliumi. 
Vanas Egiptuses söödeti pühi krokodille ja kasse hanelihaga. 
Tänapäeva Euroopas, seega ka Eestis, on hanepraad ülimalt hinnatud pühaderoog. 
Eesti hanefarmides kasvatatakse hanebroilereid müügiks sobiva kaaluga 4-5 kg. 
Kodumajapidamistes peetakse hanesid, arvestades soove ja võimalusi, kas broileritena või nuumamiseks. 
Haneliha on suure rasvasisaldusega, ja seda rasva tuleb pidada kõigiti kasulikuks toiduaineks, millel on peaaegu taimeõli väärtus. 
Ta sisaldab küllaldaselt inimorganismile vajalikke asendamatuid rasvhappeid. 
Nimelt on hanerasvas oleiinhapet (oliiviõli põhikoostisosa) 54 % ja linoolhapet 11 %. 
Rahvameditsiinis on kasutatud hanerasva ka haigete kehaosade võidmiseks. 
Omaette luksus on hanemaks. 
Hani on suur lind, temast saab valmistada kaks rooga või enamgi. 
Koduses majapidamises kasvatatud hanede puhul kehtib lihtne rusikareegel: noored linnud praeks, vanemad hautamiseks või supiks. 
Praeks läheb hane rümp. 
Tiivad, päranipu koht (rasvanääre kõrvaldada) ja muud lõikmed kuluvad ära supiks - hanesupp ongi enamasti suurte pühade-pidude järeltoit. 
Hanekaelast saab teha hõrgu külmroa. 
Hanemaksapasteet on rahvusvaheliselt kuulus luksusroog. 
Külmi suupisteid 
Hanemaksapasteet 
Vanas Roomas söödeti hanesid hea maksa saamiseks viigimarjadega. 
Piimas leotatud ja meega keedetud hanemaksa peeti seal kõige peenemaks maiuspalaks. 
Seda on hanemaks ka tänapäeval. 
Hanemaksast on ju pasteeti alati tehtud, kuid kuulsa Strasbourg''i hanemaksapasteedi koostas 1669. aastal nimetatud linna kokk nimega Doyen. 
Omal ajal eksisteeris Prantsusmaal isegi pasteedimeistrite tsunft. 
Üks meistritest, Franz Dickhauss, võttis endale julguse halvustada Strasbourg'i pasteeti. 
Sellest tekkis pikk, isegi diplomaatiline tüli, mis lõppes sellega, et Dickhauss pidi avalikult vabandama. 
Kurvem lugu juhtus Pariisis: seal suri alles hiljuti, 7. oktoobril 1986 vene emigrant vürst Leo Pripetskoi liigsest hanemaksa söömisest. 
Nii et tehkem ikkagi hanemaksapasteeti, kuid hoidugem liigsöömisest! 
Maailmas toodetakse praegu hanede sundnuumamise teel 3000 kuni 4000 tonni hanemaksa. 
Kaubastatavale maksale on esitatud ka kindlad nõuded: see peab sisaldama 45-46% rasva, 9-10% valku ja selles valgus küllaldaselt kollageeni pasteedile vajaliku konsistentsi andmiseks. 
Hanemaksapasteet (lihtsam variant) 
Hanemaksale ei tohi vett näidatagi, vaid teda tuleb leotada piimas 4-5 tundi. 
Niisiis ained: võimalikult suur hanemaks, ca 500 g seakarbonaadiliha koos pekiga, soola, pipart, riivitud muskaatpähklit, 100 g suitsuliha, sibulat, 2 muna. 
Suitsuliha lõigata peenteks kuubikuteks. 
Sibul hautada väheste pekikuubikutega klaasjaks, karbonaadipekk lõigata õhukesteks viiludeks, tailiha peenteks ribadeks. 
Pekiviiludega vooderdada keeksivorm, osa viile jätta pealepanemiseks. 
Tailiharibad lasta mikseris koos maitseainetega peenemaks, lõpu poole lisada sibul ja munad, mikserdada veel, kuni kõik parajalt segi. 
Panna vormi pool mikserdatud segust, sellele hanemaks, jälle segu ja peale pekiviilud, kõige üle kahekordne foolium. 
Küpsetada ahjus nõrgemas kuumuses kuni 2 tundi, jälgida, et pekk äärtes ei kõrbeks. 
Kindlam on panna pasteet ahju kuumaveenõus. 
Serveerida külmalt viiludeks lõigatuna. 
Taanis on õppimiseks palju võimalusi 
Võimatu on mõista Taanit, tundmata tema haridussüsteemi, ütlevad taanlased. 
Statistika andmetel on Taani töölkäivate, lastega naiste arvu poolest Lääne-Euroopas esikohal. 
Taanis käib tööl 79% alla 10aastaste lastega naistest (Lääne-Euroopa keskmine on 44%, madalaim Iirimaal - 23%, Taanist järgmine on Portugal 62%ga). 
Naiste suur tööhõive eeldab riigilt hästi korraldatud lastehooldust. 
Lastesõimede ja -aedade üle taanlased ei nurise, kohti jätkub, kulutused tasub osalt riik, osalt on need lastevanemate kanda. 
Alates 70ndatest aastatest on üsna tavaline, et lasteaiakasvatajatena töötavad ka mehed. 
Taani hariduselu peetakse väga demokraatlikuks 
Taanlased peavad oma koolituses väärtuseks pedagoogide hoidumist autoritaarsusest, individuaalset lähenemist õpilastele, nende huvide ning soovidega arvestamist ja haridustee vaba valikut. 
Viimane tähendab, et vanemad otsustavad, kas panna laps era- või riigikooli, asutada ise kool või õpetada oma last kodus. 
Nad otsustavad, kas laps läheb kooli ametlikust koolikohustusest (s.o 7aastaselt) aasta varem või hiljem, kas ta peaks jääma õppeaastat kordama või mitte. 
Lastega koos valivad nad 8. ja 9. klassis õppeained. 
Lapsevanemad osalevad aktiivselt koolielus, koostöö tugineb vanemate, laste ja õpetajate vastastikusele usaldusele. 
Umbes 90% lastest alustab haridusteed 9aastases põhikoolis (folkeskole). 
Selle järel on vabatahtlikel võimalik seal veel üks aasta õppida või minna kohe 3aastasesse keskkooli, mille järel jätkata kõrghariduse omandamist. 
Või minna põhikooli lõppedes kursustele, et saada elukutse. 
Valida on üle 200 kursuse vahel, mis kestavad 3-4 aastat. 
14-16aastased, kes on põhikoolist väsinud, võivad minna 8. või 9. klassi asemel järelkooli efterskole. 
See kool annab võimaluse leida uusi sõpru, vahetada õpetajaid, pääseda kodunt, tunda ennast vabamalt, proovida eneseteostust ning õppida ka selliseid aineid, mida tavalises koolis pole, nagu teater, muusika, kehakultuur jm. Esimene efterskole rajati aastal 1851, alates 1970ndatest on nende populaarsus kiiresti tõusnud. 
Umbes 10% kooliikka jõudnud lastest läheb erakooli. 
Nende seas on kõige populaarsemad vabakoolid, kus vanemad otsustavad kooli struktuuri, õpetamispõhimõtete ja sisu üle. 
Riigi poolt on tingimus, et seal õpetataks taani ja inglise keelt ning aritmeetikat samal tasemel nagu riigikoolis. 
Õpetajad peavad saama samasugust tasu nagu nende kolleegid teistes koolides. 
Esimene vabakool rajati Taanis 1850.a. 
Taani hariduselu puhul ei saa vaikida Nikolaj Frederik Severin Grundtvigi ja Kristen Koldi tegevusest. 
Luuletaja, rahvavalgustaja, filosoof, ajaloolane ja poliitik Grundtvig pani aluse Taani rahvakõrgkoolidele, s.o täiskasvanute koolitusele, Kold rajas samalaadse kooli - efterskole - teismelistele. 
Grundtvigi mõte oli, et rahvakõrgkool annaks täiskasvanutele haridust demokraatlikul viisil, ilma tunnistuse, hinnete või kraadita, kogu inimelu kohta. 
Samaväärt oluline kui õppimine on elamine õppetöö ajal koolis ja tihe suhtlemine õpingukaaslaste ning õpetajatega. 
Rahvakõrgkoole on Taanis üle saja ning need on mõeldud eranditult kõigile, igast ühiskonnakihist pärit inimestele. 
Grundtvig - Hurt - Masing 
Septembrikuus peeti Grundtvigi 210. sünnipäeva puhul Pilistveres Taani ja Eesti täiskasvanute hariduse konverents, mille korraldasid Taani Kultuuri Instituut ja J.Tõnissoni Instituut. 
Lisaks Grundtvigi ja Taani haridust tutvustavatele ettekannetele selgus sõnavõttudest, et ka rahvakõrgkoolides vaieldakse muudatuste vajaduse üle ning kohanetakse muutustega ühiskonnas. 
Eestlastele pakkus huvi võrdlus Grundtvig - Hurt - Masing. 
Need on mehed, kes mõtlemises ja tegevuses olid ees kaasaegsetest pastoritest ja pedagoogidest ning kes pidasid tähtsaks emakeelset haridust ja rahvaluule tundmist. 
Nende püüdlustes ja tegevuses oli palju ühist, ka oma vaadete pärast oli neil rohkem kritiseerijaid kui toetajaid. 
Olud olid vaid Grundtvigile soodsamad kui Hurdale, kõnelemate Masingust. 
Grundtvig püüdis ühendada haridust ja maailmakäsitust rõõmsa ristiusuga. 
Uku Masing jõudis sama tulemuseni oma universaalses kristluse käsitluses. 
Ent Masingul puudus võimalus oma ideedele hariduse kaudu kõlapinda leida. 
ANNIKA POLDRE 
Kas uus Koosta pere tulemas? 
Mitmelt poolt on saanud teatavaks, et peatselt võib televaataja oodata sarisaadet Õnne 13. 
Enne tuleb saada vastused mõnele küsimusele. 
Küsime teleseriaali rezissöörilt TÕNIS KASELT: Mis on Õnne 13 Eesti TV-s? 
Teleseriaal ehk moodsamas väljaütlemises peresari. 
Kui otsida maaligidasemat tähendust sõnale sari, siis on see teatavasti suur sõel vilja tuulamiseks, et eraldada teri aganatest. 
Õnne 13 tuulab meie igapäevast elu. 
Miks Õnne 13? 
Kusagil Eesti väikelinnas on Õnne tänav, mille üks maja kannab numbrit 13. Sel juhuslikul kokkulangemisel on sügav sisu, sest õnnel on ka pahupool. 
Näiteks on ühe õnn teise õnnetus. 
Ühel tuleb Kalev koju ja paneb peerud kahel otsal lõkendama, teise hinge ja ellu põletab see tuli valusa haava. 
Milline on Õnne 13 saamislugu? 
Tema eelkäija on Mis uudist Koosta peres, Eesti esimene peresari Koosta Sassi ja tema lähedastega. 
Püüdsime rahvast tõemeeli uskuma panna selle pere tegelikus olemasolus ja mõnda aega läks see korda. 
Usuti tõsiselt, kuigi tegelastele panid sõnad suhu ajakirjanikud Helgi Oidermaa ja Rein Karemäe. 
Pikki aastaid elas Koosta pere TV-ekraanil, kuni aeg sai ümber, väsisid tegijad ja manala otsis kalmulisi. 
Aga legend elab rahva seas tänaseni. 
Mis on nendel kahel seriaalil ühist? 
Eesmärk: elada sedasama elu, mida elab rahvas. 
Nimetada asju nende õigete nimedega. 
Osata vahet teha, millest rääkida tõsiselt ja mis on väärt lõõpimist. 
Sest, nagu ütleb vana pensionär Johannes: Olgu pukis ükskõik milline tsaar, tööinimese elu on ikka ühesugune. 
Ega siin nutmine aita! 
Kes teevad seriaali Õnne 13? 
Kirjutab tuntud kirjanik ja ajakirjanik Astrid Reinla, kes tunneb hästi meie hingeehitust. 
Talle ei meeldi olla tagantkiitja. 
Kaasa mängivad näitlejad Helgi Sallo, Kaljo Kiisk, Raivo Tamm, Anne Veesaar, Tõnu Kilgas ja teised. 
Ja seekord me ei kinnita, et selline pere on tegelikult olemas. 
Mida ootate vaatajalt? 
Et annaksite meile teada kõigest, mis südamel, pööraksite meie tähelepanu asjadele, millest peaksid rääkima tegelased, sest meil on ees koos pikk tee kevadesse. 
Teie mõtted on teretulnud. 
Ja lõpuks, millal uut sarja näha saab? 
Eesti TV-s iga kahe nädala tagant laupäeviti kell 21.30 kuni järgmise aasta maikuuni. 
Esimene osa on eetris ülehomme, laupäeval, 30. oktoobril. 
Kaks oktoobrikuist ülemere juubilari 
Mehed ise on juba väga pikka aega, 1944. aastast, elanud Rootsis. 
Nende lugejad asuvad aga valdavas enamuses siinpool merd Eestis. 
Uibopuu loomingust on siinsetes raamatupoodides saadaval romaanid Keegi ei kuule meid ja Neli tuld. 
E. Nõult on seni Eestis välja antud romaan Pidulik marss. 
Enn Nõu on Tallinnas sündinud ja kasvanud. 
1944. aasta sügisel põgenes perekond Rootsi ja jõudis põgenikelaagri kaudu Uppsalasse. 
Teiste koolide järel lõpetas Enn Nõu seal 1961. aastal ülikooli arstiteaduskonna. 
1978. aastal kaitses ta doktorikraadi. 
Tema meedikubibliograafias oli 1992. aastaks kirjas 142 trükitud uurimust. 
Kuidas mahub pildile veel kirjanik Enn Nõu? 
Ühe võimaliku tõlgitsuse järgi on kirjanik arstist vanem, algusest peale olemas olnud ja endast vaikselt ka märku andnud. 
Kaheksa aastat peatoimetas koolipoiss Nõu Rootsis üheeksemplariajakirja Eesti Noorus, kus ilmus ka tema lühijutte, lühiromaane (!?), luulet, artikleid. 
Aastaid järjest kirjutas ta noore mehena päevikut. 
Ülikooli lõpetamise järel tegi innukalt kaasa pagulasorganisatsioonides, aga loobus, ning ilmselt üsna järsult: Tahtsin rohkem. 
Tolle kõrvaleastumise kohta käiv seletus kehtib selle mehe kõigi tegemiste kohta ja aitab seletada nende rohkust. 
Üks selliseid pikka aega kestnud ettevõtmisi on eesti kultuuri ja poliitilise väitluse aineid ja dokumente talletav arhiiv, mille maht ja korrastatus on aina imetlust äratanud. 
Kui ta 1967. aastal oli turistina Eestis käinud (seik, mida tollal paguluses mitmelt poolt teravalt hukka mõisteti), oli olukord kirjaniku esiletulekuks küps. 
Eestiga taaskohtumise elamus nõudis väljaelamist, valmis romaan Pidulik marss (1968). 
Reaalset teed Eesti vabanemiseks ei olnud näha. 
Enn Nõu esikromaanis vabaneb Eesti okupatsioonist Kolmanda maailmasõja käigus. 
Ei saa ütelda, et seda raamatut Eestis ei oleks loetud: pikaks ajaks oli autori tee Eestisse nüüd rangelt kinni. 
Järgnes novellikogu Vastuvett (1972), mis äratas tähelepanu nii sisulise kui vormilise traditsioonivastasusega. 
Okupeeritud Eesti teema tuleb jälle esile E. Nõu järgmises, 1976. aastal ilmunud kaksikromaanis Lõigatud tiibadega / Pärandusmaks. 
Et Eesti olukorrale tähelepanu tõmmata, kaaperdavad noored pagulased lennuki. 
Romaani algusosa kujutab eestlasi tsaariaegsel Venemaal ning toetub ulatuslikult dokumentaalmaterjalile. 
Järgmine romaan Nelikümmend viis (1984) on keskealisest mehest, kes korraga avastab, et on võib-olla abiellunud vale naisega, valinud vale elukutse ja asunud elama vales kohas (kirjaniku enda sõnad). 
Keeruliselt kuhjuvad ja põimuvad poliitilised ja intiimelu motiivid E. Nõu (seni) viimases romaanis Koeratapja. 
Enn Nõu kuulub pagulaskirjanike viimasesse eestikeelsesse, juba üsna väikesearvulisse põlvkonda. 
Neid autoreid iseloomustab eriline tundlikkus kõiges, mis puutub pagulasrolli ja suhetesse Eestiga. 
Just E. Nõu loomingu puhul on oluliseks teemaks peetud pagulase süütunnet kodumaa ees. 
Eesti aine erilist tähendust nendes raamatutes on kriitika aina rõhutanud. 
Sedasama näitavad viimaste aastate vilkad kontaktivõtmised. 
1989. aasta kevadel oli E. Nõu see, kes Tallinnas peetud rahvuskirjanduse mõistet käsitleval konverentsil Välis-Eestit esindas! 
Kirjanik on tunnistanud, et tema arvates ei ole kirjandusel piire - võib kirjutada ükskäik millest ja mismoodi. 
Keele ja Kirjanduse küsimustele vastates (1989, nr 4) kirjutas Enn Nõu: Ma ei kirjutaks enam raamatuid, kui ma ei usuks, et eesti keel püsib /---/. 
Sellega seoses on eesti kirjandus rohkem kui kunst. 
On üleelamise kunst. 
Ootame talt raamatuid. 
Valev Uibopuust kirjutades ei tahakski nagu nappi leheruumi teatmeliseks tekstiks kulutada. 
Aga küllap seda on ikkagi vaja. 
Vana-Antsla vallas Õru metsavahitalus snndinud Valev Uibopuu on lõunaeestlane. 
Tema kodukülast (Ihamaru ja Karaski ümbrus) on välja kasvanud neli kirjanikku: peale tema enda R. Roht (V. Uibopuu onu), R. Sirge ja A. Lõhmus. 
Koolis käis ta Tartus, Kanepis ja Otepääl. 
Küllap mõjutas edasist päris oluliselt keskkooliajal juhtunud raske, pikka ravi nõudnud jalavigastus. 
Koolitee jäi pikemaks ajaks katki. 
Voodihaige nooruk hakkas rohke lugemise kõrval kirjutama. 
Lühijutuga pääses ta trükki 1930. aastal Vikerkaares. 
1935. aastal jõudis aga novelliga Loomingusse. 
Väga oluliseks on kirjanik pidanud ajakirjanikuaastaid Valgas 1936-1939. 
Ilmusid esimesed raamatud - jutustus Väravate all (1936) ja novellikogu Viljatu puu (1940). 
1943. aasta suvel põgenes Tallinnas ajakirjanikuna jätkanud Uibopuu Soome ja sõitis sealt aasta hiljem suure põgenemise ajal Rootsi. 
Soomes oli ta avaldamisväimalusi leidnud ning innukalt edasi kirjutanud. 
Rootsis jätkasid ajakirjanik ja kirjanik sõbralikult koos. 
Ilmusid novellikogud Linnud puuris (1946) ja Kahju läinud aegadest (1949) ning romaanid Võõras kodu (1945, kirjutatud varem), Keegi ei kuule meid (1948) ja Neli tuld (1951). 
Edasi läheb lugu keerulisemaks. 
1953. aasta kevadel (neljakümnendal eluaastal siis) lõpetas kirjanik Stockholmis eestikeelse õhtugümnaasiumi ja astus Helsingi ülikooli. 
Tööd ei olnud Soomes aga leida ja tee viis Rootsi tagasi, nüüd Lundi, kus teda vajati. 
1954-1958 õppis ta Lundi ülikooli filosoofiateaduskonnas soome-ugri keeleteadust ja teoreetilist filosoofiat ning 1954-1970 oli ametis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuses. 
1970. aastal kaitstud doktorikraad tõi muutuse: järgnes kümme aastat Lundi ülikooli soome-ugri keeleteaduse õppejõuna. 
Ja kuigi Uibopuu on tunnistanud, et teadlane on kirjanikku seganud, jätkas õppimise, õpetamise ja kirjastustöö kõrval ka kirjanik - pealtnäha rahulikus tempos ning veenvate tulemustega. 
Valmisid romaanid Janu (1957), Markuse muutumised (1961), Lademed (1970) ja Kaks inimelu ajapöördis (kaks köidet, 1990, 1991). 
Novellikogusid lisanduv nimetatule veel kolm: Igavene küla (1954), Mosaiik (1962) ja Toselli serenaad (1982). 
Kui viljakas ja mitmekülgne on Uibopuu olnud teoreetikuna, uurijana, kriitikuna, memuaristina jne, sellest annab ettekujutuse mahukas mõtteraamat kirjanduse, kultuuri ja keele vallast Ajavoolu võrendikest (1987). 
1984. aastal trükiti raamat soomeugrilastest - Meie ja meie hõimud. 
Kui mitmes kord juba pagulaskirjandusest rääkides (Kangro, Mägi, Kolk jt) võime jälle päris tõsimeeli tõdeda eestlase töökust, suutlikkust, vastupidavust. 
Kui tuletaksime Uibopuust ja tema kolleegidest kõneldes meelde ainult nende ilukirjanduslikku loomingut, oleksime selgesti ülekohtused. 
Ei usu, et Kangro või Uibopuu oleksid hakanud Eestis kirjastamisega vaeva nägema. 
Paguluses oli vaja seda teha ja kirjanikud panid ise käed külge. 
Ning ei saa kuidagi ütelda, et kirjanikutöö jäi seepärast tegemata või unarule. 
Loobumistest, elumõttest ja sellest, mis oleks võinud teisiti olla, siinkohal rääkida ei jõua. 
Mida siiski ütelda V. Uibopuu loomingu kohta? 
Veel 1960. aasta paiku asetasid nii kirjanik ise kui ka arvustus novellist romaanikirjanikust ettepoole. 
Uibopuu novellidest saaks teha huvitavaid valikuid. 
Tõenäoliselt ilmuvad uustrükkidena käigepealt ikka romaanid. 
Mina tahaksin tõsta esile tagasivaatelise ainega novellikogu Igavene küla. 
Kuidas kõlavad need lood nüüd, mil eesti küla püsimine on lausa küsitavaks muutunud? 
Kõigis Uibopuu romaanides satume psühholoogiliselt eriti mahukatesse ja sotsiaalselt konkreetsetesse maailmadesse. 
Võib imetleda, missuguse tasakaalutunde ja ümberkehastumisvõimega, inimest kõiges esiplaanil hoides maalis noor Uibopuu romaanis Keegi ei kuule meid läbi üliaktuaalse ainega sotsiaalse pannoo. 
Võib aga samas küsida, kas ei näita inimesekujutuse suurejoonelist sisu-ulatust veelgi veenvamalt kammerlik Janu, ning seda tugevasti lõuna-eestilises maastikupildis ja looduses kinni olles, nagu viimasele toetudes. 
Uibopuu on meil neid harvu autoreid, kelle romaanid kõik omavahel selgesti erinevad, autorlikust isepärast midagi kaotamata. 
Ja kui räägitakse sellest, et ta on aina kujutanud inimsuhete püsimatust, pandagu tähele sedagi, et ei kujutatud inimesed ega ka autor ei suhtu sellesse kui paratamatuuse, et nad soovivad ja taotlevad midagi muud. 
See ei ole erandinimeste maailm, erandlikkus on inimlikkuse ja siseelu ulatuvuses. 
ÜLO TONTS 
Taani naljad 
Iga reisi peal on hea, kui on kaasas mõni lõuapoolik. 
Eriti veel siis, kui sõit on pikk, nagu Stockholmist Kopenhaagenisse. 
Meil vedas, sest Ääsmäe mees ÜLO VILJAMAA puistas anekdoote lausa varrukast ja naerutas teisi kogu sõidu aja. 
Siinjuures mõned tema räägitud naljad, mis meelde ja märkmikku jäid, paraku kirjapildis kaotab iga anekdoot suure osa rääkija isikupärast. 
Peresse osteti uus kapp. 
Kõik oli kena, aga alati, kui tramm akna alt mööda sõitis, läksid kapiuksed lahti. 
Viimases hädas palus perenaine naabrimeest appi asja uurima, sest oma mehest polnud asja. 
Pärast takseerimist pidas külaline vajalikuks kappi ronida, et seestpoolt näha, miks ikkagi uksed kinni ei püsi. 
Sel hetkel tuli aga koju peremees ise ja leidis oma üllatuseks kapist naabrimehe. 
Mis sa siin teed? küsis ta imestunult. 
Usu või ära usu, aga ma ootan trammi. 
Noormees valib oma pruudile uusaastakaarti. 
Näete, siin on kaunis kaart kirjaga: Südamlikud õnnitlused mu armsale armastatule, pakub müüja. 
Oivaline! 
Andke tosin tükki! 
Naine kiidab sõbrannale oma meest: Ta ei joo, ei suitseta ega vaata naisi. 
Peale selle ei armasta jalgpalli, jahti ega kalapüüki. 
Kui kaua ta juba halvatud on? küsib sõbranna. 
Mees läheb arsti juurde ja kurdab: Mu kõrvakuulmine on nii kehvaks jäänud, et ma ei kuule enam oma peeretamistki mitte. 
Arst kirjutab talle rohtu. 
Kas ma pärast nende võtmist hakkan paremini kuulma? küsib patsient. 
Ei, te hakkate kõvemini peeretama, vastab arst. 
Jutuajamine Estonia laeva pardal: Kui meie laev põhja läheb, kas te ujuda oskate? 
Ujuda mitte, aga ma oskan kuues keeles appi karjuda. 
Laevas oli nõudlik kapten ja kui tüürimees oli purjus, kirjutas ta laevaraamatusse: Tüürimees täna purjus. 
Kord, kui kapten haigeks jäi ja tüürimees laevapäevikut pidas, kirjutas ta sinna: Kapten täna kaine. 
Mees ärkab hommikul voodis võõra naise kõrval ja imestab, kuidas ta sinna üldse sattus. 
Naine seletab, et mees tulnud restoranis tema lauda, siis tema koju ja tema voodisse. 
Mees raputab pead ja küsib, kui vana naine on. 
Naine vastab, et pole viisakas naisterahvalt tema vanust küsida - naine on nii vana, kui ta välja näeb. 
Mees lajatab selle peale: Mis sa seletad, nii vanaks, kui sina välja näed, inimene ei elagi! 
Christiania Vabade inimeste vaba linn 
60ndatel mässas Euroopa noorus. 
Protest tööstuse ja majanduse arengu vastu, sellele vasatukaaluks huvi suundumine vanasse India kultuuri, hipiliikumine, narkootikumide tarvitamine, seksirevolutsioon - need olid mässuliste noorte väljendusviisid. 
Protestimeeleolud hääbusid aegamööda, paljudest eestvedajatest said hiljem korralikud kodanlased, ent noorte rahulolematuse puhang jättis ka jälgi. 
Taani sai sellest päranduseks Christiania. 
1971.aastal korraldasid Taani hipid ja teised vabameelsed tegelased Kopenhaagenis suure näituse-show Anna ja võta. 
Sealsamas sündis mõte, et tore oleks neil noortel kusagil koos elada. 
Taani pealinnas seisis parajasti kasutult suur sõjaväe poolt mahajäetud tühjade kasarmute ja ladudega maa-ala. 
See paik väikese veekoguga, mille kaldad upuvad ilma kärnerita kujunenud rohelusse, asub üsna südalinna lähedal. 
Protestiks hästikorraldatud turvalise väikekodanliku ühiskonna vastu rajati sinna vabade inimeste vaba linn. 
Igaüks elab Christianias, kus tahab, kes kasarmus, kes oma majas. 
Iga oma kätega ehitatud majake on kordumatu. 
Ainus ühine omadus neil majadel on see, et kõik ehitusmaterjalid on juba varem kasutuses olnud. 
Linnakeses ei ela mitte ainult narkomaanid, lesbid ja homod. 
Enamik elanikke on tavalised inimesed, kellest osa käib väljaspool Christianiat tööl. 
Lapsed käivad tavalises linnakoolis, siin on üks põlvkond juba täiskasvanuks saanud ning osa on lahkunud, teised aga vanemate eeskujul vabalinlaseks jäänud. 
Linnakeses on jalgrattaparandus-, vana mööbli ja ahjude taastamise töökoda. 
Siin on saun, juuksuriäri, pagaritöökoda, poekesed, kõrts ning suur ehitusmaterjalide kauplus-ladu, kus kõik pakutav on varem pruugitud. 
Siit ostetut ostetut tuleb kasutada vaid vabalinna ehitustel. 
Christianias on keelatud kaubelda tugevate narkootikumidega nagu kokaiin, heroiin jt. 
Narkootikumide müüjatele ja ostjatele teeb politsei aeg-ajalt haaranguid. 
Neid mehi siin ei armastata ja seda teades liiguvad nad vabalinnas ringi vaid erariietes. 
Christianias elamine on üliodav. 
Kord aastas makstakse riigile mingi summa vee ja elektri eest, muid hüvesid linn riigilt ei saa ega soovigi. 
Kopenhaageni linnavõimude suhtumine Christianiasse on üsna salliv. 
Ehkki pahempoolsete esindajad linnavalitsuses tahaksid vabalinna teha maatasa ja rajada asemele suure puhkepargi, arvavad parempoolsed, et ka sellisel vabalinna rahval on õigus kusagil elada, ja miks siis mitte sealsamas, kus nad juba on. 
Christiania elanikud käivad jõulude eel suurtest kaubamajadest vaestele jõulukinke hankimas. 
Jõulude ajal peetakse selles linnas meeles kõiki üksikuid ja õnnetuid. 
Neid kutsutakse suurele jõulusöömaajale, kus kõik on tasuta. 
20 aastat tagasi, vabalinna juubeli eel oli taas päevakorral Christiania likvideerimine, sest kaitseministeerium tahtis seda maad endale. 
Nüüd on sõjavägi lahkumas ka Christiania naabrusest, vabanenud maale rajatakse kultuurikeskus. 
Ja Christiania elab edasi. 
Naabrid rootslased arvavad, et Põhjamaadest on ainult Taanis niisugune vabalinn võimalik tänu taanlaste sallivusele, mõistvusele ja vabameelsusele. 
ANNIKA POLDRE 
Õdusaid õhtuid Maalehe seltsis 1994. aastal! 
Kui sul, hea lugeja, elab maal ema, isa, lähedane sugulane või tuttav, kellele tahaksid ootamatu kingitusega rõõmu valmistada, telli lähimast sidejaoskonnast temale tulevaks aastaks Maaleht. 
Oma kingist võid talle teatada juuresoleva kaardiga. 
Lõika kaart ajalehest välja, murra kokku ja pane tellimiskviitung vahele. 
Tee oma üllatus kohe. 
Tellimine kestab vaid 4. detsembrini. 
MOSKVAS ERAKORRALINE SEISUKORD. JELTSIN ON MOSKVAST LAHKUNUD? 
Venemaa president BORISS JELTSIN on ilmselt Moskvast lahkunud, teatas CNN BNS-i vahendusel. 
Interfaxi teatel kuulutas president pealinnas enne välja erakorralise olukorra. 
Põhjuseks linnas puhkenud suured rahutused. 
Vanameelsed murdsid Valge Maja blokaadi ning vallutasid Moskva linnavalitsuse hoone. 
Ilmselt on vallutatud ka Ostankino telekeskus. 
Venemaa valitsus tegi eile avalduse, kus teatati, et Moskvas on edaspidi keelatud miitingud ja demonstratsioonid. 
Avalduse kohaselt on valitsus ette valmistanud vajalikud korraldused, et rahutused resoluutselt maha suruda ja teeb kõik võimaliku, et vältida verevalamist ja peatada rahutuste õhutajaid, kelle käed on juba rahulike elanike ja militsionääride verega määritud. 
Samas lubati, et valitsus teeb kõik edasise verevalamise vältimiseks. 
Linnas toimunut nimetati veriseks lööminguks. 
BNS-i korrespondent annab Moskvast edasi, et linna tänavad on praktiliselt inimtühjad, kõik poed, kohvikud jms. on suletud. 
Kreml, kuhu kogunesid demokraatlikult meelestatud parlamendisaadikud, on praktiliselt valveta. 
Saadikud kutsuvad rahvast Kremlit kaitsma, kuid erilist tungi pole. 
Reuter'i televisioonimeeskonna sõnul nägid nad Moskva ringteel tanke, veoautosid ja sõdureid. 
Nende sõnul olid sõjamasinad parlamendihoone vastaspoolt asuval ringtee-lõigul. 
Presidendi pressiesindaja sõnul on Jeltsinil täielik kontroll armee üle. 
Venemaa sise- ja julgeolekuministeeriumi pressiesindajad teatasid, et nad on presidendile ustavad. 
Moskva kohal tiirlevad helikopterid. 
PL 
Vanameelsed võtavad Moskvas võimu 
Rünnakrühmad vallutasid Moskva linnavalitsuse ja Ostankino. 
Umbes 10000 vanameelset demonstranti murdsid eile Moskvas läbi kõigist politseitõketest ja deblokeerisid Venemaa Ülemnõukogu hoone - Valge Maja. 
Hoone vallutamisele eelnes tulevahetus maja kaitsnud miilitsate ja ründajate vahel. 
Tulistati ka snaiperrelvadest lähedalasuvate majade katustelt. 
Ründajad kasutasid miilitsakordonite läbimurdmiseks nii veo- kui soomusautosid. 
Üks miilitsatöötaja tapeti vintpüssilasuga. 
Reuter'i fotograafi sõnul tuli surmav snaiperikuul parlamendihoone poolt. 
Demonstrandid pühkisid OMON-i võitlejad tänavatelt. 
Võim läks nõukogude kätte, edastab BNS-i korrespondent sündmuspaigalt. 
BNS-i korrespondendi tunnistuste kohaselt tulistas OMON rahva sekka pisargaasigranaate, kasutas veekahureid ja teisi erivahendeid, kuid tegi seda oskamatult ega saavutanud praktiliselt mingeid tulemusi. 
Kokkupõrgetes ilmutas OMON täielikku teovõimetust ja eelistas põgeneda. 
Me lihtsalt kartsime, tunnistas üks eriüksuse liikmeid BNS-le. 
Kiirendamaks jooksmist, jätsid mitmed neist maha oma kilbid ja soomusvestid, mis meeleavaldajate poolt hõisates kasutusele võeti. 
Meeleavaldajate esiridades liikusid rünnakrühmlased, kes lasid käiku metallvardad ja süütepudelid. 
Segi peksti enamiku teele jäänud autode aknaklaasid. 
Hoone ees algas juubeldav miiting, kus esinesid Ülemnõukogu esimees Ruslan Hasbulatov ja asepresident Aleksander Rutskoi. 
Rutskoi kutsus oma toetajaid üles ründama Moskva linnavalitsust, kus asub parlamendihoonet blokeerivate julgeolekujõudude peakorter. 
Rutskoi kutsus ka üles tankidega ründama Kremlit. 
Sellele järgnes üleskutse rünnata Ostankino telejaama. 
Vallutati Moskva linnavalitsus 
Pealtnägijate sõnul tungisid automaatide ja nuiadega varustatud demonstrandid hoonesse, peksid läbi mitu majas olnut ning vahistasid linnapea Juri Lužkovi abi Vladimir Bokseri, teatab Reuter ETA vahendusel. 
Kohe pärast linnavalitsuse vallutamist saabusid sinna rünnkrühmi juhtinud kindral Albert Makašov ja Boriss Tarassov. 
Makašovi korraldusel ei võta demonstrandid miilitsatöötajatelt relvi ära, vaid lubavad neil rahulikult lahkuda Krasnopresnenskaja kaldapealse piirkonnast. 
Rutskoi kutsus korrakaitsjaid üles tulema üle rahva poole. 
Rutskoi kinnitas, et kõigi miilitsatöötajate nimed on teada ning talle mitteallumise korral peavad nad vastutama oma tegude eest rahva ees. 
Hasbulatovi pressiesindaja sõnul on nende poole üle tulnud juba 100 siseministeeriumi meest. 
Meeleavaldajad ja rünnakrühmlased hakkasid moodustama gruppe, mis suundusid üle võtma erinevaid objekte linnas. 
Nimetatud objekte praktiliselt ei kaitsta. 
Need inimesed ei peatu praegu millegi ees, kirjeldas olukorda BNS-i reporter. 
Valge Maja kaitsjatel on erinevatel hinnangutel kuni 1000 automaat- ja muud tulirelva. 
Kes iganes tõstab kätt Venemaa inimeste vastu, sureb! kihutas üks mässuliste juhte oma mõttekaaslasi üles. 
Ostankino telejaam vallutatud? 
Ostankino ja Moskva televisioon katkestasid eile umbes kella 18.30 paiku oma saated. 
Hiljem saated taastati, kuid pole teada, kelle poolt. 
Nagu teatab AP BNS-i vahendusel, püüdis umbes 4000 vanameelset demonstranti hoonet vallutada, kasutades soomustransportööre ja granaate. 
Telekeskuse kaitsemeeskond tulistas automaatrelvadest vastu, mispeale rahvahulk paanikas taganes. 
Ostankino teletorniga külgnevas hoones toimus plahvatus. 
Reuter'i korrespondendi sõnul tuli hoone uksest suitsu ning näha oli ka leeke. 
Viimastel teadetel käis võitlus telekeskuse esimestel korrustel. 
Inimohvritest esialgu teateid pole. 
Saadete katkestamisele eelnenud uudistesaade oli selgelt Jeltsini-meelne ning sisaldas ka presidendi korraldust erakorralise seisukorra sisseseadmiseks Venemaa pealinnas. 
Moskvas transleeritakse edasi Venemaa ja Peterburi televisooni. 
Peterburi kanal tegi otsereportaaži Valge Maja juurest. 
Nii raadio kui televisiooni kaudu esines tihti Moskva linnapea Juri Lužkov, kes püüab organiseerida vastupanu. 
Umbes 2000 demonstranti ehitasid eile Ostankino teletorni ümber autodest ja trollibussidest barrikaade. 
Valitusvägesid ja miilitsat hoone ümber ei nähtud, teatab Reuter ETA vahendusel. 
Ruslan Hasbulatov kinnitas, et parlamenditoetajad on teletorni juba vallutanud. 
Meeleavaldajate rühmad on kolme kaaperdatud soomusauto saatel jõudnud Ostankino telekeskuse juurde, kus samuti miilitsavalvet ei paista. 
Umbes tuhat meeleavaldajat on lubanud telekeskuse vallutada. 
Jeltsiniga ei saa olema mingeid läbirääkimisi 
Hasbulatov teatas, et president Boriss Jeltsiniga ei saa olema mingeid läbirääkimisi. 
Kurjategijaid tuleb karistada, ütles Hasbulatov ajakirjanikele peale jumalateenistust parlamendihoones. 
Ma ei saa oma au riivata...ega rääkida kurjategijatega. 
Avaliku arvamuse küsitlused näitavad aga, et pooled Venemaa elanikud suhtuvad parlamendi ja rahvasaadikute kongressi laialisaatmisse pooldavalt. 
Reedesel briifingul prognoosis fondi Ühiskondlik arvamus esimees Igor Kljamkin, et Jeltsini populaarsus püsib veel paar kuud. 
Samas hoiatas ta, et suveks langeb Jeltsini reiting järsult, kuna siis hakkavad naftasõja tagajärjed otseselt mõjutama ka tarbijahindu. 
Praegu on Jeltsin üldsuse silmis veel kommunismi võitja ja teised presidendikandidaadid jäävad tema varju, märkis Kljamkin. 
Ent ta toonitas, et presidendivalimiste edasilükkamine mõjub Jeltsini mainele hukutavalt. 
USA teatas oma toetusest Jeltsinile 
USA president Bill Clinton teatas pühapäeval oma toetusest Venemaa presidendile Boris Jeltsinile ning süüdistas vägivallas Jeltsini vastaseid, teatab Reuter ETA vahendusel. 
Ma olen endiselt veendunud, et USA peab toetama president Jeltsinit ning vabade ja õiglaste valimiste protsessi, ütles president. 
Me ei saa olla selles küsimuses kõhkleval seisukohal. 
Presidendi sõnul ei usu ta, et Jeltsin võimult tõugatakse. 
Clintoni arvates püüavad Hasbulatov ja Rutskoi takistada Jeltsinil valimiste korraldamist. 
Koostanud ANDRES PORILA 
Kaitseliitlane ei sekku poliitikasse, nõuab kaitseminister 
Kaitseliitu kuulub praegu ligi 6300 inimest. 
Neist 800 oli nädalavahetusel Aegviidu polügoonil, kus toimusid Kaitseliidu päevad. 
Malevad võistlesid orienteerumises, lahinghargnemises, laskmises, topograafia tundmises jne. 
Kaitseliidu ülema major Johannes Kerdi sõnul on praegu Kaitseliit stabiilne, kõik meie allüksused alluvad Peastaabile. 
Kerdi hinnangul Kaitseliidus pole enam maruideelist rühmitust ning sel aastal on suudetud vabaneda peaaegu kõigist politrukidest, kes siin varem ilma tegid. 
Johannes Kert tõdes, et Kaitseliit sellisena, nagu ta kujunes välja enne Teist maailmasõda, end tänapäeval ei õigusta. 
Praegu areneb Kaitseliit hoopis professionaalsema struktuuri suunas, ütles Kert. 
Ta on veendunud, et kuna Kaitseliit on üks osa kaitsejõududest, siis peaksid Kaitseliidu malevaid kui väeosasid juhtima kaadrisõjaväelased, kes suudavad tagada reakoosseisu tasemel väljaõppe ja vajadusel professionaalse lahingujuhtimise operatiivolukordades. 
Ja veel: Kui Kaitseliitu juhivad sõjaväelased, siis peaks olema välistatud mõne maleva muutumine kellegi poliitiku eraarmeeks, nagu ka oht, mis tuleneb meie vaesusest - kukkumine ühe või teise firma, ärimehe rahakotti. 
Laupäeva hommikul kõneles Aegviidu polügoonil ka kaitseminister Jüri Luik. 
Tema sõnul ütles just Kaitseliit esimesena, et Eesti kaitsejõud saavad põhineda ainult totaalkaitse taktikal. 
Taktikal, kus vaenlane teab, et ta Eestimaale tungides seisab vastamisi jõududega, kes igast põõsast, iga künka alt, iga sillapea juures teevad raskeks tema edasitungimise, asuvad sissisõja taktikat kasutades vasturünnakutele. 
Selline taktika on meie riikliku julgeoleku kõige kindlam tagatis, rääkis kaitseminister. 
Jüri Luik ütles kaitseliitlaste poole pöördudes, et kaitseliitlasele on antud relv ja ta peab olema oma vandele alati ustav. 
Iga kaitseliitlane täidab oma kohust, ta on neutraalne, ei sekku poliitikasse. 
Ainult nii tagab ta kõige kindlama kaitse oma riigile. 
Jüri Luik kinnitas, et ta on alati toetanud neid operatsioone, mida Kaitseliit on koos politseiga läbi viinud. 
Kuid ma rõhutan - neid tuleb läbi viia tõesti koos politseiga ja neid tuleb läbi viia Eesti seadusandlusest kinni pidades, ütles kaitseminister. 
TOOMAS SILDAM 
Kummalised lood karistusasutustes 
Möödunud nädalal teatasid range režiimiga 4. koloonia asukad ETA-le, et selgitamist vajab koloonia direktori Peeter Kruusemendi ametist vabastamine. 
Päevalehe käsutuses on materjalid, mis seda küsimust selgitavad. 
Direktor Kruusemendi lugu 
Peeter Kruusement määrati range režiimiga 4. koloonia direktoriks tänavu 17. aprillil 1993 ning vallandati Kinnipidamiskohtade Ameti atestatsioonikomisjoni otsuse põhjal 22. septembril. 
Talle pandi süüks oma võimupiiride korduvat ületamist - andis real juhtudel konvoivaba liikumisõigusega süüdimõistetutele ebaseaduslikku puhkust ning lubas neil kalduda kõrvale kehtestatud liikumismarsruudist. 
Kinnipidamiskohtade Ameti julgeolekuosakonna ametnikud tegid kindlaks, et selle aasta 1. juulil andis Peeter Kruusement ebaseaduslikult lühiajalise puhkuse süüdimõistetule, kellel lubas sõita koloonia ametiautoga (!) Tartusse. 
Seal tegi ametiauto roolis istunud vang avarii, masin sai tõsiselt kannatada. 
12. augustil teatati direktor Kruusemendile, et üks süüdimõistetu on kaasvangidele võlgu suure summa raha ning võib seetõttu üritada kolooniast põgeneda. 
Kruusement ei võtnud midagi ette, vaid lubas süüdimõistetul karistusasutusest lahkuda. 
Mees oli kaks päeva kadunud ja tabati lõpuks Pärnumaalt. 
Augusti alguses nägi Peeter Kruusement Keilas autoga ringi sõitmas kolme oma koloonia asukat, kuid ei teinud midagi nende karistusasutusse tagasi toomiseks. 
Mõne päeva pärast sõitsid samad mehed autoga Tallinnasse, kuid Keila politseinikud pidasid nad kinni. 
Ometi andis direktor Kruusement 16. augustil ühele asjaosalistest neli päeva puhkust ja lubas tal sõita Kohtla-Järvele. 
19. augustil puudus hommikuselt loenduselt üks süüdimõistetu, kuid koloonia direktor andis oma alluvatele korralduse sellest Kinnipidamiskohtade Ametisse mitte teatada. 
Seda tehti alles järgmisel päeval. 
Samas selgus, et koloonia elutsoonist on kaevatud maa-alune käik, millest avastati kadunud süüdimõistetu surnukeha. 
21. augustil lubas direktor Kruusement maksta ühele süüdimõistetule tema isiklikult arvelt 500 krooni ja lubas mehel kolooniast lahkuda. 
Too jõi Rummu alevis kolm ööpäeva viina ning tuli kolooniasse tagasi alles siis, kui kogu raha oli kulutatud. 
5. kuni 31. augustini viibis range režiimiga 4. koloonia süüdimõistetu Urmas Grossthal karistusasutuses vaid kahel korral. 
Ülejäänud aja jooksul kasutas direktor Kruusement teda oma isikliku autojuhina ning pikendas ainuisikuliselt Grossthali luba liikuda väljaspool koloonia territooriumi. 
On teada, et mees käis sel ajal Tallinnas, Tartus, Viljandis. 
27. augustil tabasid Tartu kriminaalpolitseinikud Grossthali ja ta pandi kohalikku arestimajja. 
Tallinnast sõitsid talle järele 2. koloonia asedirektor Aleksander Raud, vaneminspektor Aleksandr Hmeljov ja samas koloonias karistust kandev Robert Pohlak. 
Grossthal viidi Peeter Kruusemendi juurde koju, kust Kruusement pikendas tema puhkust. 
Karistusasutusse Grossthal enam tagasi ei läinud ja on üleriigiliselt tagaotsitav. 
Peale selle andis direktor Kruusement 13. augustil korralduse vormistada süüdimõistetu Grossthalile kriminaaltäiteametniku töötõend, mis tagas Grossthalile takistamatu välja- ja sissepääsu kolooniast ja kolooniasse. 
Atestatsioonikomisjon jõudis 4. koloonia direktori Peeter Kruusemendi tegevust arutades järeldusele: Tunnistada oma ametikohale mittevastavaks kriminaaltäiteametniku nime diskrediteerimise eest. 
Sellele järgneski direktor Kruusemendi vallandamine. 
Relvastatud kurjategijal on vanglaametniku visiitkaart 
Viimastel nädalatel on ametist vallandatud kolm vanglaametnikku, keda süüdistatakse ränkades ametialastes üleastumistes. 
Ilmselt ei ole see loetelu ammendav. 
2. koloonias karistust kandev Robert Pohlak (sama mees, kes koos kriminaaltäiteametnikega vabastas Tartu arestimajast oma sõbra Urmas Grossthali) sattus 17. septembri öösel Tallinnas ebakainena liiklusõnnetusse. 
Mehe juurest leiti kaks püstolit ja automaat, relvaloa oli ta saanud Kaitseliidu Mõhu malevkonnast. 
Pohlakul, kes 1991. aasta detsembris põgenes karistusasutusest koos Grossthaliga, kergendati tänavu suvel režiimi ja ta muutus vabakäiguvangiks. 
25. septembri õhtul tuli Kiirabihaiglasse kaks meest, kes ähvardasid Kinnipidamiskohtade Ameti relvastamata valvurit ilmselt püstoliga ning viisid rasketest vigastustest paraneva Robert Pohlaku endaga kaasa. 
Pohlak kuulutati üleriigiliselt tagaotsitavaks. 
(Avaldame taas nii tema kui ka Urmas Grossthali fotod. 
Kui keegi neist midagi teab, oodatakse tema kõnet telefonidel 02 või 66 36 27.) 
29. septembri õhtul tungis endise asunduskoloonia nr. 8 territooriumile viis maskides ja püstolitega relvastatud meest. 
Nad ähvardasid kontrolöri ja viisid kaasa veoauto Mercedes Benz, mida oli kasutanud Robert Pohlak. 
Oletatakse, et veoautos oli peidik, mis sisaldas kurjategijatele midagi väga olulist. 
Huvitav seik - Robert Pohlaku taskus olnud paberite hulgast avastati ühe karistusasutuse direktori visiitkaart, mille tahaküljele oli kirjutatud ka tema kodune aadress. 
Me kontrollime selle kõrge vanglaametniku ja tagaotsitava Pohlaku võimalikke sidemeid, ütlesid asjatundjad Päevalehele. 
Toimetusel on teada, et karistusasutus, mida too direktor juhib, ei asu Rummus. 
On teada ka see, et inimene, kellest jutt, ütles mõni aeg tagasi oma asutuses süüdimõistetutele umbes nõnda: Võimalik, et mind tahetakse vallandada. 
Seepärast kutsun teid kõiki üldstreigile. 
On ilmselge, et mitmed vanglaametnikud on teinud (ja nähtavasti teevad praegugi) ebaloogilisi ja seadusevastaseid soodustusi mõningatele süüdimõistetutele. 
Seni pole veel vastust küsimusele, kas seda tehakse rumalusest või lähtudes mingist isiklikust ja praktilisest huvitatusest. 
Osalt peab seda selgitama ka kohtueelne uurimine. 
Prokuratuur algatas 27. septembril kahe nüüdseks juba endise vanglaametniku vastu kriminaalasja. 
TOOMAS SILDAM 
Päevaleht 4. oktoober 1993 
Võim Venemaal kõigub üha tugevamini. 
President Jeltsin kehtestas Moskvas erakorralise seisukorra. 
Toimuv on tunduvalt ohtlikum kui näiteks 1991. aasta augustiputši ajal. 
Eile pärastlõunal algasid Moskvas tänavarahutused, on hukkunuid ja haavatuid. 
Mõned vaatlejad hindavad seda kõike kui kodusõja algust Venemaal. 
Nüüd on selge, et president Boriss Jeltsini peamised oponendid - Ülemnõukogu esimees Ruslan Hasbulatov ja asepresident Aleksandr Rutskoi - pidasid Venemaa seaduslike võimudega läbirääkimisi vaid selleks, et aega võita ning koondada oma poolehoidjaid. 
Osalt see neil õnnestuski, sest näiteks eile toimus Moskvas miilitsaahelike purustamine või mitmete objektide vallutamine professionaalselt ning oli kahtlemata hoolikalt ettevalmistatud. 
President Boriss Jeltsinil puudub valikuvõimalus. 
Rutskoi kutsub tankidega ründma Kremlit ja Jeltsin on sunnitud kasutama jõudu. 
Ta ei saa lubada, et vanameelsete poliitikute poolt ülesköetud rahvamass vallutaks Moskvas eluliselt tähtsad objektid - näiteks valitsusasutused, sidekeskused või ajakirjanduse. 
Vastasel juhul näitaks Jeltsin oma jõuetust kontrollida olukorda pealinnas ja see oleks tema allaandmise algus. 
Nüüd peavad Venemaa sõjaväelased ja miilitsatöötajad otsustama: kas tulistada oma (olgugi mässavat) rahvast ja kaitsta seaduslikku valitsust või langetada automaaditorud ja aidata võimule minevikku tagasi ihkavad poliitilised jõud. 
Juba ongi neid ohvitsere ja sõdureid, kes läksid üle Jeltsini vastaste leeri. 
Asepresident Aleksandr Rutskoi süüdistas eile president Jeltsinit kõige muu kõrval selles, et ta aitas kaasa N. Liidu lagunemisele. 
Too lagunemine hõlmab ka Balti riikide taasiseseisvumist. 
Rutskoi sõnad näitavad, et selle mehe ja tema poolehoidjate võimulepääsemine Venemaal oleks otseseks ohuks meile. 
Saksamaa luure ja vastuluure endine šeff ennustab, et Jeltsini langemise järel on NATO sunnitud Baltimaad ja Ukraina enda kaitse alla võtma, vastasel juhul tekiks reaalne oht nende iseseisvusele. 
Samal ajal pole kahtlust, et kindlasti on Eestis ja Lätis piisavalt neid, kes ei ole tänini president Jeltsinile andestanud tema toetust Balti riikidele 1991. aastal. 
Nemadki näevad Rutskois impeeriumi päästjat. 
Ja ei saa välistada, et kodusõda - ka siis, kui Moskvas jääb võimule Jeltsin, aga Venemaal keeb verine poliitiline võitlus - aktiviseerib tunduvalt viiendat kolonni Baltimaades. 
Täna hakatakse Tallinnas otsustama, kuidas toimida Venemaal kulgevate erinevate arengustsenaariumide korral. 
Ka seda, kuidas tagada stabiilsus Eestis. 
Eesti delegatsioon Strasbourg'ist tagasi 
Laupäeval saabus Eesti kuueliikmeline delegatsioon Strasbourg'ist Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee istungilt. 
Eesti delegatsiooni juhiks oli Riigikogu aseesimees Tunne Kelam. 
Võttes kokku istungi tulemusi ütles Kelam, et nii Eesti kui ka Baltimaade seisukohalt on see kindlasti üks etapp edasi. 
Kelami arvates on Eestil ja Leedul Euroopa Nõukogus praegu väga hea seisund, sest ühelt poolt arvestatakse neid juba kui vanu, teiselt poolt ollakse siiski piisavalt värsked, et äratada tähelepanu. 
Kelami sõnul kontrllitakse uusi liikmeid siiski iga kuue kuu järel. 
Suvel vastuvõetud Soome sotsiaaldemokraadi Tarja Haloneni parandus 488. kohustab uusi liikmesriike täitma kõiki varemantud lubadusi ja näeb ette sellist kontrollimist. 
Ilmselt koostatakse Eesti kohta uus raport järgmiseks täisistungiks s.o. jaanuari lõpuks, arvas Tunne Kelam. 
Kõige tähtsam on, et me alustasime Balti riikide hea koostöö tähe all, kinnitas Riigikogu aseesimees. 
Juba teisel päeval kirjutasime alla Balti riikide ühisavaldusele seoses olukorraga Venemaal, juhtides tähelepanu sellele, et see teravdab veelgi Vene vägede väljaviimise küsimust. 
Leedu ja Eesti esindajad viisid Viini tippnõupidamise jaoks soovitusena sisse paranduse nr. 11, milles juhitakse tähelepanu sellele, et on vaja väga konkreetseid juhtnööre, et viia võõrväed Balti riikidest välja, ütles Tunne Kelam. 
Ta lisas, et Vene vägede küsimuses näitasid initsiatiivi ka teiste riikide esindajad. 
Nimelt esitas ka Inglismaa esindaja Atkinson juba mõnda aega tagasi resolutsiooni eelnõu, mis puudutab samuti seda, et Vene vägede väljaviimine võõrterritooriumidelt on Venemaa liikmekssaamise eeltingimus. 
Kelami arvates hakatakse Atkinsoni eelnõud arutama jaanuaris, Parlamentaarse Assamblee järgmisel istungil. 
Ka Poliitiline Komitee näitas veelkord valmisolekut Vene vägede küsimust arutada. 
Nimelt saadab Poliitilise Komitee esimees Venemaa presidendile lähimal ajal kirja, kus ta palub tema esindajatel kohtuda Balti delegatsioonidega ning poliitilise komitee juhtkonnaga, ütles Eesti delegatsiooni juht Strasbourg'is Tunne Kelam. 
Eesti delegatsiooni koosseisu kuulusid veel: Mati Hint (Keskfraktsioon), Tõnu Reid- Kukk (Koonderakonna Ühendus), Ilmar Mändmets (Maaliidu Ühendus), Karin Jaani (Isamaa), Ülo Laanoja (Mõõdukad). 
INDREK IBRUS 
Kaitseliit alustab ulatuslikku enesepuhastust 
TALLINN (PL). 
Selle nädala lõpul alustatakse Kaitseliidus uute liikmekaartide väljaandmist, ütles Päevalehele Kaitseliidu ülem major JOHANNES KERT. 
Selle eesmärgiks on meie liikmeskonna puhastamine ning samuti tahame teha lõpu olukorrale, kus Kaitseliidu mõne vastutava isiku süü läbi on saanud relvakandmise õiguse inimesed, kes seda ei oleks tohtinud saada. 
Johannes Kerdi sõnul alustatakse liikmekaartide ümbervahetamist 9. oktoobril toimuval Kaitseliidu Keskkogul, liikmekaarte tutvustatakse ajakirjanduses, nende näidised antakse ka politseile. 
Major Kert ei soovinud täpsustada, kelle süü läbi on Kaitseliidust saanud relvakandmise loa kriminaalse tagapõhjaga inimesed: Sellest on veel vara rääkida, me kogume materjali, et taotleda nende inimeste vastu kriminaalasjade algatamist. 
Päevalehe andmetel kahtlustatakse niisuguses tegevuses vähemalt kolme Kaitseliidu funktsionääri, kellest üks on ühe maleva ekspealik ja teine ühe malevkonna pealik. 
Johannes Kert lisas, et läbi vaadatakse ka kõik Kaitseliidu toetajaliikmete nimekirjad. 
Me kontrollime neist mõne tausta ning edaspidi hakkab toetajaliikmetele andma liikmekaarte ja relvakandmise lube ainult Kaitseliidu Peastaap, sõnas Kert. 
Samas ta kinnitas, et ca 500 toetajaliikme hulgas on väga palju väärikaid inimesi, kes ei liitunud Kaitseliiduga sugugi mitte selleks, et saada siit relvaluba. 
Valeri Kravets kinnitab, et tema vastu tõstetud süüdistused on alusetud 
TALLINN (PL>. 
Kinnipidamiskohtade Ameti peadirektori asetäitja VALERI KRAVETS ütles Päevalehele, et tema vastu tõstetud süüdistused on alusetud. 
Möödunud nädala lõpul teatasid ETA-le karistusasutuste asukad, et Kravets on seotud ebaseadusliku metalliäriga ning kolooniate varanduse Venemaale kantimisega. 
Seejuures meenutatakse 1991. aasta detsembris Valeri Kravetsi käskkirja, milles kohustati 2. ja 4. kolooniat andma firma Rumpek käsutusse osa karistusasutuse varast (hooned või põhivahendid). 
Firma Rumpek tegeles meie kolooniates olevale tootmisele vajaliku metalli hankimisega Venemaalt ja see koostöö oli kasulik, kuna oli võimalik süüdimõistetuid kas või osaliselt kindlustada tööga, selgitas Kravets. 
Kui Rumpek ei suutnud meile Venemaalt enam metalli tarnida, läksime lahku ning võtsime oma hooned ja põhivahendid tagasi enda ainukasutusse. 
Valeri Kravets kinnitas, et absoluutselt alusetu on anonüümsete süüdimõistetute väide ETA-le: Kravets naasvat Venemaalt ihukaitsjate saatel, kaasas dollaripakid. 
Ma ei tegele metalliäriga, õnas Kravets, kes enda sõnul käis Venemaal viimati detsembris 1990. 
Kravets lisas ka, et tal pole mingit ihukaitset ja seda ei läheks vajagi, sest olen endine dessantväelane ja saan ise hakkama. 
Valeri Kravets arvab, et tema vastu alustatud laimukampaania põhjus on mõne tõsiseid üleastumisi teinud vanglaametniku vallandamine ja veel paari inimese kartus, et nendegi tumedad teod võivad päevavalgele tulla. 
President kutsus kokku riigikaitsenõukogu 
TALLINN (PL). 
Seoses Moskvas kujunenud kriitilise olukorraga otsustas Eesti president Lennart Meri eile õhtuks kokku kutsuda Riigikaitsenõukogu. 
Sellest teatas presidendi pressitalitus. 
NATO peab tagama Balti riikide julgeoleku 
WASHINGTON (BNS). 
Juhul kui Venemaal puhkeb kodusõda, tuleb NATO-l kiiresti anda oma garantii Balti riikide ja Ukraina suveräänsusele ning piiride puutumatusele. 
Nii arvab endine Saksamaa sõjalise luure ja vastuluure šeff kindral Paul Albert Scherer. 
Maailma massiteabevahendid refereerivad praegu suure huviga Schereri kõnet Venemaa lähituleviku stsenaariumidest, millega ta esines 29. septembril Washingtonis USA rahvuslikus pressiklubis. 
Endise Saksamaa luureülema arvates on praegu Venemaal vaid kaks võimalikku arenguteed: kas diktatuur või anarhia. 
Demokraatlikku väljapääsu tekkinud võimukriisist ei ole. 
Sündmuste edasine käik sõltub eelkõige Venemaa linnade ja külade varustatusest toidu ning esmatarbekaupadega ning rahva meeleoludest. 
Washingtonis peetud kõnes visandas Scherer kokku 14 erinevat Venemaa sündmuste arengustsenaariumi. 
Rahulikku arengut, mille käigus Jeltsin võidab demokraatlikel valimistel, kehtestatakse uus põhiseadus ning armees ei puhke rahutusi, peab Scherer täiesti ebatõenäoliseks. 
Juhul, kui Jeltsinile sooritatakse atentaat, tuleb võimule endine nomenklatuur. 
Endiste parteilaste kukutamine Solženitsõni juhitavate antikommunistide poolt olevat võimalik vaid pärast veriseid kokkupõrkeid ning juhul, kui vene rahvuslik šovinism ei ületa teatud piire. 
Kõige tõenäolisem on streikide ja kokkupõrgete laine jätkumine kogu tuleva talve jooksul, kevadel kasvab see üle kodusõjaks. 
Riigikohus sai oma maja 
TARTU (ETA). 
Riigikohus asub täna tööle oma uues majas Tartus Lossi tänav 17. Riigikohtu esimehe Rait Maruste sõnul on valmis küll vaid osa Toomemäel asuvast majast, kus koos Riigikohtuga hakkab paiknema ka Tartu ringkonnakohus. 
Majja sisseelamine võtab veel kindlasti aega, sest paljud tööd on alles pooleli. 
Hoones pole õieti mööblitki ning asjad on kõik alles laiali. 
Kuid meil tuli lihtsalt sisse kolida, et lõpetada pikaleveninud kodutuse periood, ütles Maruste. 
Mais toimunud piduliku avaistungi järel on Riigikohus oma maja puudumise tõttu olnud sunnitud koos käima Tartu Raekojas. 
Senise viie tegevuskuu jooksul on Riigikohtus arutusel olnud vaid põhiseadusliku järelvalvega seonduvad küsimused. 
Maruste sõnul ei ole kohtule veel esitatud ühtegi uut põhiseaduslikku järelvalvet puudutavat taotlust. 
Kuid selliseid taotlusi võib oodata kõige lähemal ajal, sest on ju näiteks õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli vaidlustanud Riigikogu poolt vastu võetud politseiseaduse muutmise seaduse, märkis Riigikohtu esimees. 
Õhuvaatluse abil tehakse kindlaks Tallinna soojatrasside lekkeid 
TALLINN (BNS). 
5.-8. oktoobrini hakatakse helikopterilt kontrollima Tallinna soojustrasse, et teha kindlaks soojakao täpsed kohad. 
Selge ilma korral toimuvad kopteri lennud päikese tõusu ja loojangu ajal, pilves ilmaga aga päeval. 
Eesti Energia teatel toimuvad lennud peamiselt 100 ja 15 meetri kõrgusel, seepärast vabandatakse ette tekkida võiva müra pärast. 
Elu Sõna arvates rikub Tartu linnavalitsus koguduse õigusi 
TARTU (BNS). 
Usurühmitus Elu Sõna korraldas reedel Pirogovi ausamba juures protestimeeleavalduse. 
Rühmituse liikme Sven Jörbergi arvates rikub Tartu linnavalitsus nende inimõigusi. 
Meeleavaldusel esinesid koguduse pastor Albert Türnpuu ja teised juhid. 
BNS-i hinnangul oli kohal umbes 250 asjaosalist ning uudistajat. 
Linnavalitsuse 9. septembri istungil otsustati teatavasti, et kogudusel tuleb 1. oktoobriks tasuda maaeralduse kompensatsioon koos viivisega. 
Vastasel korral alustab linnavalitsus krundieralduse tühistamise menetlust. 
Tartu linnavalitsuse kultuuri- ja spordiosakonna andmetel on koguduse tulud küllalt märkimisväärsed, kui pidada silmas elusõnalaste poolt tasutud arveid ruumide üürimise eest. 
Samas ei ole aga Maksuameti andmetel koguduse poolt riigile laekunud maksudena sentigi. 
Jeltsin toob väed Moskvasse 
Moskva (Reuter-ETA). 
President Jeltsin toob Moskvasse parašütistide üksuse, teatas raadio Venemaa. 
Viimastel andmetel pole Jeltsin Moskvast siiski lahkunud. 
Raadio andmetel tuleb pealinna parašütistide üksus Tuulast. 
Viidates hästiinformeeritud allikatele teatas raadio, et üks Moskvast väljas asuv siseministeeriumi üksus on läinud üle parlamendi poolele. 
Kokkupõrgetes Ostankino teletorni juures on surma saanud kümme inimest 
Moskva (Reuter-AP-ETA-BNS). 
Pühapäeval toimunud kokkupõrgetes Ostankino teletorni juures on esialgsetel andmetel saanud surma kümme ja vigastada umbes 100 inimest, teatas CNN televisioon. 
Umbes 4000 vanameelsel demonstrandil õnnestus vallutada hoone esimene korrus. 
Eile õhtul jätkus Ostankino telekeskuse hoone juures lahing, milles ründajad kasutavad ka soomustransportööre ja granaadiheitjaid. 
Telekeskuse kaitsemeeskond püüab ründajaid automaatidega tagasi tõrjuda. 
Saksamaa on mures Venemaal toimuva pärast 
BONN (Reuter-ETA). 
Saksamaa väljendas pühapäeval muret Vene miilitsa ja president Jeltsini vastaste kokkupõrgete pärast ning avaldas lootust, et olukord rahuneb. 
Valitsuse pressiesindaja sõnul on kantsler Helmut Kohl kursis sündmuste käiguga Moskvas. 
Gorbatšov süüdistas Moskva kokkupõrgetes Jeltsinit 
Moskva (Reuter-ETA). 
Endise N. Liidu liidri Mihhail Gorbatšovi sõnul peaks president Jeltsin viima kõik relvastatud jõud Moskvast välja ja tühistama erakorralised seadused, teatas Interfaxi uudisteagentuur. 
Sündmused Moskvas on võtmas äärmiselt ohtlikku iseloomu. 
Konflikti laienemine viib traagiliste tagajärgedeni. 
Inimesed juba surevad, ütles Gorbatšov. 
Ma kordan veelkord, mitte kasutada jõudu, erakorralise olukorra kehtestamine mitte ei päästa olukorda...vaid halvendab seda, lisas Gorbatšov. 
Prantsuse raudteetöötajad alustavad 4-päevast streiki 
PARIIS (Reuter-ETA). 
Prantsuse riikliku SNCF kompanii raudteetöötajad alustasid eile 4-päevast streiki, et protesteerida palkade külmutamise vastu. 
Kolmapäeval on protesteerijatel kavas korraldada meeleavaldus Pariisis, et sundida SNCF-i oma otsust muutma. 
SNCF-i esindajate sõnul häirib töötajate streik osaliselt Pariisist põhja ja kirdesse suunduvate rongiliinide tööd. 
Bosnia serblaste parlament otsustas tühistada kõik moslemite tehtud järeleandmised 
BELGRAD, SARAJEVO (Reuter-ETA). 
Bosnia serblaste parlament otsustas tühistada kõik hiljuti moslemitele tehtud järeleandmised, teatati Belgradist pühapäeval. 
Tanjugi uudisteagentuuri andmeil otsustas Banja Lukas kokku tulnud Bosnia serblaste parlament mitte lubada ÜRO-l vaba õhukoridori Zagrebi ja serblaste piiramisrõngas olevate Bosnia linnade Tuzla, Derventa ja Bosanska Gradiska vahel. 
Parlament keeldus lubamast ÜRO vaatlejaid Maglaj ja Tesanja linna piirkonda. 
Parlamendi otsusega on moslemid kaotanud juurdepääsu Sava jõele. 
Serblaste parlamendi teadetel on nad valmis osalema rahuprotsessis, ent kuni lõpliku kokkuleppeni moslemitega vaatlevad nad praeguseid rindejooni kui riigipiire. 
Pühapäeva varahommikul langesid Sarajevost loodes asuvad Maglaj ja Tesanj tugeva serblaste suurtükitule alla. 
Belgradi raadio andmetel teatas Bosnia serblaste liider Radivan Karadzic, et juhul, kui ÜRO asub Horvaatias asuva Krajina enklaavi küsimustes Zagrebi poole, siis võivad kõik Serbia riigid ühineda. 
Ainult selliselt tagame me oma püsimajäämise, lisas Karadzic. 
Eesti vajab omariikluse taasrajamisel juriste! 
See on lühike vastus, mille annaks vist küll iga arukas inimene hiljuti Päevalehes (8.sept.) avaldatud Ando Lepsi artikli pealkirjas esitatud retoorilisele küsimusele Kas Eesti vajab omariikluse taasehitamisel juriste?. 
Muidugi tuleks sellele kohe lisada, et omariikluse taasrajamine on nii lai ja mitmekülgne ülesanne, et selleks ei vajata mitte ainult juriste, vaid ka paljude teiste elutähtsate erialade häid asjatundjaid - insenere, agronoome, õpetajaid, arste, loomakasvatajaid, majandusteadlasi, politseinikke, vedurijuhte, ohvitsere, ehitajaid... 
Täpsustatud vastus tuleb sel kujul pikk ja infovaene. 
Vastus on ju ette teada! 
Teadaoleva veelkordseks esitamiseks pole mõtet sõnu kulutada. 
Normaalse mõtlemise loogika seisukohalt ei ole sellist küsimust, mille vastus on ette teada, mõtet tavaliselt üldse esitada. 
Kui see küsimus siiski esitatakse ja isegi nii rõhutatult esiletükkivalt, nagu pika artikli pealkirjas, siis igatahes mitte aruka vastuse leidmise lootuses, vaid läbinähtava kavatsusega juhatada sisse 
rünnak tegelikult kogu Eesti rahva vastu, kes viimastel valimistel nii rumal oli, et ei valinud Riigikokku A. Lepsi arvates piisaval arvul juriste. 
Seda rumalust on hiljemgi süvendatud (kujutage ette!), sest ka presidendi, Riigikogu esimehe, peaministri ja paljude teiste tähtsate kohtade peale ei osatud just nimelt juriste valida! 
Jääb ainult loota, et kui selliste peapesuartiklite avaldamist jätkata, on järgmisteks valimisteks rahvas juba targem ja valib oma esindajaiks just nii palju juriste kui Ando Leps soovitab. 
Kui A. Lepsi uskuda, siis on kuritegevus meil praegu levinud seetõttu, et praegustest rahvasaadikutest ja valitsusametnikest on liiga paljud õppinud ülikoolis ajalugu, sest oma asjatundmatuses on sageli küündimatud ja vastutustundetud riigivalitsejad-ajaloolased viinud Eesti Vabariigi krahhi äärele, kus kuritegevus on võtnud enneolematud mõõtmed.... 
Nende mõõtmete vähendamiseks on A. Lepsi loogika kohaselt kõige kindlam ja otstarbekam ette juristide arvu suurendamine nii Riigikogus kui valitsuses. 
Artiklist kumab läbi 
kahjutunne heade aegade kadumisest, millal Ülemnõukogu komplekteeriti kommunistliku partei näpunäidetel eri elukutsete esindajatest kindlates proportsioonides - nii mitu lüpsjat, nii mitu arsti, nii mitu naist, nii mitu juristi... 
Kui see süsteem veel toimiks, oleks A. Lepsi ideaali kerge teostada. 
Kahjuks on aga areng läinud teist teed. 
Mehhanismi, mis mingit kindlat erialade ja elukutsete vahekorda parlamendis garanteeriks, enam ei ole. 
Sapise pettumuse väljavalamiseks on põhjust seega ülearugi, sest on ju võimalik, et järgminegi Riigikogu valitakse vales koosseisus. 
Mine sa lolli rahvast tea! 
Äkki saab sinna liiga palju kooliõpetajaid või loodusteadlasi või arste või mine tea, mis ala inimesi, kes A. Lepsi arvates parlamenti ei sobi või võiksid sinna kuuluda ainult teises-kolmandas järjekorras. 
A. Lepsi doktriini (nimetagem seda nii) kohaselt võivad riigis asjad heas korras olla ainult siis, kui parlamendis ja valitsuses on hästi palju juriste. 
Väga kahju, et ta pole demonstreerinud oma riigivalitsemise-asjanduse põhjalikku tundmist andmete põhjal kogu Euroopa või maailma kohta. 
Siis oleks ta võinud tõdeda, et suhteliselt paljude riikide praegused presidendid, peaministrid ja ministrid on tänapäevaarusaamade järgi hariduseta inimesed (A. Lepsi väljend). 
Inglise rahvas peaks häbi pärast maa alla vajuma, sest neil pole peaminister isegi mitte ajaloolane, vaid Lepsi mõttes hariduseta inimene. 
Ega sedagi Lepsi doktriini järgi lubatavaks saa pidada, et Norras on peaminister arst. 
Aga see, et USA endine president oli ainult filminäitleja, peaks veenma lõplikult, kui tähtis oleks maailmas ometi kord Lepsi doktriini hakata rakendama - saaks kõik asjad korda ja mured murtud. 
Näited riikidest, kus pole talitatud Lepsi doktriini vaimus, lubaksid väga lihtsalt vastata, miks mõnes riigis möllavad kodusõjad, teistes on elatustase liiga madal, kolmandates valitseb maffia: neis riikides on parlamendis ja valitsuses vähe juriste! 
Raskem on seletada, miks samu ebanähtusi esineb ka riikides, kus parlamentides ja valitsustes on juriste piisaval määral. 
Sellise küsimuse tekkimise võimalust A. Leps ilmselt ei arvestanud. 
Oleks aga teadlasena kindlasti pidanud arvestama, sest tõsiasi, et eri riikide arengutase ja kodanike kaitstus ei ole korrelatiivses seoses juristide arvuga parlamendis ja valitsuses, lööb jalad alt kogu Lepsi doktriinil. 
Nii selgub juba vähegi põhjalikumal juurdlemisel, et pealtnäha asjatundlik jutt, mida artiklis püütakse nagu ajada, on tegelikult enam-vähem puhas demagoogia. 
Süüdistades Eesti rahvast selle pärast, et ta on valinud Riigikokku valede elukutsete esindajad, jätab A. Leps märkimata, kui palju juriste tulnuks valida, et see poleks juriidilistes küsimustes valdavalt kirjaoskamatu. 
Riigikogu teatmiku järgi on neid seal ligi 8 % - 101 Riigikogu liikmest on 8 juristid. 
Või ei pea A. Leps neid õigeteks juristideks? 
Seda peaksid küsima temalt juristidest Riigikogu liikmed. 
Kas edaspidi tuleks kehtestada Riigikogu koosseisus kindel juristide norm? 
Missugune see peaks olema, et see kõrge kogu ei oleks edaspidi valdavalt kirjaoskamatu? 
Kas 51 % või suurem? 
Mis nõu A. Lepsi käealune ekspertgrupp selles küsimuses annab? 
Kas arvata edaspidi Riigikogu liikmeteks rahva poolt valitud mittejuriste alles siis, kui juristide norm on täis? 
Et valitsuse moodustamisel kindlast juristide-normist kinni pole peetud - et valitsuses pole vähemalt kaht juristist ministrit -, peab A. Leps praeguse valitsuse surmapatuks. 
Talle on tundmatu paljude nüüdisaegsete riigi- ja õigusteoreetikute seas küllaltki levinud seisukoht, et kutsepiirangud ja -eelistused on olemuselt keskaegsed ega sobi tänapäevaühiskonda. 
Demokraatlikus ühiskonnas, mis vastandab ennast teadlikult Itaalia mussolinistlikule korporativismile, tunduvad need iganditena. 
A. Lepsi artiklit läbivaid ajaloolasi ja juriste vastandavaid, ühtesid alavääristavaid, teisi reklaamivaid märkusi võib mõista katsena vastata tema enda seatud küsimusele Kes on paremad riigivalitsejad, kas ajaloolased või juristid?. 
Lepsi arvates kindlasti juristid. 
See probleemiseade meenutab ühte seika ühenduses Tartu Ülikooli kunagi väga populaarse inglise keele õppejõu dots. Arthur Honega, kes provotseeris üliõpilasi inglise kõnekeele harjutustundides alatasa vaidlema teemal
Kes on intelligentsemad, koerad või kassid? 
Kui sellest teemast juba veidi tüdima hakanud üliõpilased küsisid, kas vahelduseks ei võiks vaielda ka näiteks selle üle, kes on intelligentsemad, kas arstid või arhitektid, matemaatikud või juristid, vastas A. Hone lahkelt: Keele harjutamiseks võiks küll, aga need ei ole intelligentsed teemad! 
Selle meenutusega pole tahetud A. Lepsi intelligentsust kahtluse alla seada. 
On juhtunud varemgi, et muidu intelligentsed inimesed on tundnud seletamatut kihku seda laadi vaidluste vastu ja olnud vaimustatud neile endile soodsatest või millegi pärast väga meeldivatest lahendustest. 
Üks meie kõigi aegade tuntumaid tehnikateadlasi prof. Ottomar Madisson püüdis näiteks aastakümneid tagasi omaaegse Inseneride Koja avamisel peetud kõnes seletada, miks Eesti riigis pole kõik korras. 
Tema arvates johtus kõik halb tolleaegses Eesti elukorralduses sellest, et valitsusvõimu olid enda kätte haaranud peaasjalikult juristid (!) ja arstid, sellal, kui ühes korralikus riigis peaks võim kuuluma hoopis inseneridele (!!!). 
Selle täiesti tõsimeeli püstitatud väite tõestuseks oli tal esitada rabavaid fakte, mis jäägu siin siiski kordamata. 
Inseneridest kuulajaskond võttis kõne soojalt vastu... 
Hiljem avaldasid mõned tuntud insenerid siiski arvamust, et O. Madisson on insenere teiste elukutsete esindajate ees järelemõtlematult blameerinud ja pidasid vajalikuks seletada, et riigivalitsemise küsimustes nad ei jaga tema seisukohti. 
Huvitav, kas meil on ka selliseid juriste, kes on arvamusel, et riigi valitsemine ei ole juristide monopoolne missioon? 
Ebaintelligentseid teemasid on palju 
Tulles tagasi artikli pealkirja juurde, pole mingisugust kahtlust, et meil on praegu ja ka tulevikus väga vaja asjatundlikke ja asjalikke, oma ülesandeid õigesti mõistvaid ja tõsimeeli nende ülesannete täitmisele pühenduvaid juriste. 
Ent kas see tähendab, et nad peavad olema kindlasti Riigikogus, valitsuses, presidendi, peaministri ja ministrite ametikohtadel? 
A. Lepsi arvates on see vältimatu, kuna võim töötab ikkagi seaduste alusel. 
Töötab küll, aga missuguse loogika alusel siit järeldub, et seadusandjad ja riigijuhid peavad olema enamuses juristid? 
Võim töötab eelkõige loogikareeglite alusel. 
Nii seadused kui nende tõlgendused peaksid vastama loogika reeglitele. 
Kas see tähendab, et Riigikogus ja valitsuses peaksid olema enamasti diplomeeritud loogikud? 
Võim tugineb majandusele; kui laostub majandus, laostub kogu riik ja võimustruktuur, nagu juhtus äsja suure ja võimsa NSV Liiduga. 
Kas see tähendab, et Riigikogus ja valitsuses peaksid olema peaasjalikult või isegi ainult majandusteadlased? 
Aga võib-olla peaks olema enamus Riigikogu ja valitsuse liikmetest hoopis matemaatikud, sest üks maailmakuulus matemaatikateadlane on kunagi öelnud: Matemaatikud teevad kõike paremini! 
Jne. 
Jms. 
Need küsimused vihjavad A. Hone määratlust mööda ilmselt ebaintelligentsetele teemadele. 
Need pole esitatud siin lootuses saada arukaid vastuseid, vaid selleks, et juhtida tähelepanu seda laadi probleemiseade absurdsusele. 
Hoolimata sellest, kui palju on ülesastujaid mõne eriala esindajate ainuõiguse kaitseks riiki valitseda või selle valitsemisest eriti suurel arvul osa võtta. 
Neil pole midagi tegemist ei demokraatia teooria ega praktikaga. 
Seadusi ei pea andma demokraatlikus riigis ei ühe elukutse esindajad (sealhulgas ka mitte juristid, majandusteadlased või matemaatikud) ega ka eri kutsealade esindajate kogu, milles iga kutse oleks oma tähtsuse või arvukusega proportsionaalselt esindatud. 
Demokraatlikus riigis tegeleb seaduste andmisega rahva poolt valitud esindajate kogu, olgu selle liikmed oma ametilt kes tahes - mida erinevamaid elukutseid ja erialasid nad esindavad, seda parem. 
Kuidas eri spetsialistide teadmisi-oskusi seaduste tegemisel ja muus riigivalitsemise töös kõige suurema tõhususega ära kasutada, see on hoopis iseküsimus. 
Kui meil sel alal midagi lonkab, siis ei ole tegemist mitte Riigikogu kirjaoskamatuse ega lihtsalt lausrumalusega, mis tuleneb tema ametialasest koosseisust, vaid sellest, et pole osatud leida oma ala tõepoolest hästi tundvaid juriste ega osatud neid veel õigesti Riigikogu ja valitsuse töö hõlbustamise huvides rakendada. 
Ja ilmselt ka sellest, et osa sellele tööle kaasatõmmatud juristidest eesotsas oma tööjuhi A. Lepsiga ei ole oma ülesannetest ja volitustest õigesti aru saanud, vaid on hakanud mängima iseseisva poliitilise rühmituse osa, kes demonstreerib järjekindlat tahet osa võtta sisulisest seadusloomest, mitte aga piirduda seadusandja poliitilise tahte juriidiliselt laitmatusse vormi valamisega. 
Justiitsministeeriumi seaduseelnõude ekspertkomisjoni asejuhataja-tööjuhi A. Lepsi targutused demokraatiale olemuselt täiesti võõrastest, isegi ebaintelligentsetest probleemidest sellises vaimus, nagu sõltuks neist kogu demokraatia olevik ja tulevik, tekitab igatahes hulga murelikke kahtlusi. 
Kas see tööjuht ise ja tema grupi liikmed, kes lubavad tal grupi nimel selliseid mõtteid heietada, mõistavad ikka õigesti juristi kui õigusspetsialisti osa demokraatias? 
Kui Justiitsministeeriumi eksperdid ei mõista demokraatia sisemist olemust ja toimemehhanismi, kui nad usuvad, et juristid peavad dikteerima poliitilisi otsustusi, mitte aga piirduma nende juriidilise vormistamisega, kas suudavad nad siis teha midagi positiivset meie demokraatiale suunduva ühiskonna heaks? 
Kas ei oleks juba aeg püüda leida Justiitsministeeriumi tööle teistsuguseid, oma ülesannetest õigesti aru saavaid juriste? 
HANNES JÕGI (Honorar Eri Klasi juhitavale Kultuurifondile.) 
Põllumajandustootjad ja valitsus pole jõudnud kokkuleppele 
TALLINN (BNS). 
Põllumajandustootjad ja valitsus ei ole siiani jõudnud kokkuleppele tootjatele järgmisel aastal eraldatava toetuse osas, ütles tootjate esinduse juht, Talupidajate Keskliidu esimees Uno Kiisholts. 
Toetuse aluseks on kahepoolsetel kõnelustel määratavad nn. taotlushinnad, millest väiksema hinnaga pole tootjatel mõtet oma saadusi müüa. 
Läinud nädalal jõuti vaid selleni, et pooled aktsepteerisid ekspertgruppide poolt kooskõlastatud taotlushindu. 
Kiisholts ütles, et erinevate ekspertide arvates läheb järgmise aasta prognoositava tootmismahu juures vaja 750 miljoni - 1,2 miljardi krooni suurust toetust. 
Eelarves seda raha pole. 
Talupidajate Keskliit esitas ettepaneku saada raha toetuseks importmaksudest, mis suunataks turustusfondi. 
See idee ei sobi aga valitsuse suunaga mitte kehtestada tollimaksu sisseveetavale toodangule. 
Kuna valitsus põllumajanduse eluspüsimiseks vajaminevat 750 miljonit krooni ilmselt ei leia, siis jäävad kokkulepitud taotlushinnad deklaratiivseks, ütles Kiisholts. 
Taotlushinnad realiseeritavale põllumajandustoodangule 1994. aastaks on järgmised (krooni/tonn): [originaali tabel välja jäetud] 
AS Sp Transit Ltd. tutvustas kaubaveoterminaali 
Tänapäeva rahvusvahelises kaubanduses on üheks määravaks teguriks kujunenud kaubakoguse õigeaegne kättetoimetamine. 
Populaarne tähtaegadest mittekinnipidamine nii meie kui idanaabrite juures pole samas aga kellelegi uudis. 
Möödunud nädalal käis Päevaleht tutvumas Tallinna Muuga sadamas asuva kaasaegse kaubaveoterminaaliga, mis tänaseks on tegutsenud veidi alla aasta. 
Alates 1991. aastast tegutseva Eesti-Soome ühisfirma Sp Transit Ltd. näol on tegemist transpordiettevõttega, kelle teenused peale Skandinaaviamaade ka enamikesse Euroopa riikidesse ulatuvad. 
Põhitegevusteks on täiskoormavedu Kesk-Euroopasse, kaupade vedu Ida-Euroopasse ja väikesaadetiste toimetamine Põhjamaadesse. 
Tegevdirektor Roman Loovi kinnitusel tagab osalus firmas võrdväärsed suhted - 50 % aktsiatest kuulub Eestile ja 50 % Soome erakapitalile. 
SP Transit on ühtlasi ka 19 töötajaga ja 6 miljoni kroonise aastakäibega firma müüginimi. 
Terminaali asutamiseks moodustati uus aktsiaselts, mis tänaseni holding company printsiibil tegutseb. 
Selleks on Loovi sõnul Tallinna Kaubaveokeskus (tegemist ei ole müüginimega), millest 64 % on SP Transiti, 20 % ühisettevõtte Soome osapoole ja 16 % Tallinna Muuga sadama omanduses. 
Seoses tolliladusid puudutava Rahandusministeeriumi määruse vastuvõtmisega ei saa aga SP Transit ise tegeleda tollivabade ladudega, mistõttu ka müüginimeks peaks tulema Tallinna Kaubaveokeskus. 
Tegemist on meie jaoks täiendava komplitseeritud probleemiga, mis nõuab peatset juriidilist lahendust, möönis Loov. 
Eesmärgiks pole kauba ladustamine 
Tänu heale koostööle sadamavõimudega valmis terminaali ehitus 4-5 kuuga. 
Uue terminaali käivet on Loovi ütlust mööda raske hinnata, puhttehniline läbilaskevõime on aga väga suur. 
Sarnaste terminaalide puhul on mitmes riigis kujunenud piduriks tollimäärused. 
Kui need on paindlikud, kliendile mugavad ja tollikindlad, siis liigub kaup läbi suure kiirusega. 
Meie eesmärk on kaupa võimalikult vähem sees hoida, rääkis Loov. 
Tolliformaalsused võib vastavalt soovile jätta kliendi kanda, see aga tähendab kauba seisuaja pikendamist. 
Rahvusvaheliste lepingute järgi ei võeta esimesel kolmel päeval kaubahoiu eest tasu, küll aga tuleb maksta ümberlaadimise ja muude teenuste eest. 
Terminaali abil on võimalik saadetisi Stockholmi ja Helsingi kaudu saata üle maailma, samuti on tagatud vastupidine liiklus Baltimaadesse ning Peterburi. 
Kuna viimane nõuab sisevedusid, on sõlmitud vastavad kokkulepped Valga, Narva, Pärnu ja Paide autobaasidega ning Tartu Autovedudega. 
Kindel partner on leitud ka Riias. 
Kindlustame pärast saadetiste laekumist kauba laialiveo Tallinna piires 24 ja Eesti-siseselt 48 tunniga. 
Baltikumis teostame seda vähemalt kord nädalas, märkis Loov. 
Ta lisas, et saadetiste sisule mingeid piiranguid ei tehta, see peab vaid vastama kehtivatele seadustele. 
Tulevikuülesanded on lahendatavad 
Kuna praegused 1000 m2 asuvad köetaval pinnal, peaks terminaal tulevikus laienema ka külmladustamise suunas. 
Kaugeimaks sooviks on siduda see raudteega, väitis Loov. 
SP Transiti arengu peasuundadeks peab ta veopargi optimaalsuseni väljaarendamist, kindlate alltöövõtjate ja koostööpartnerite võrgu loomist ning Eesti ulatuses kohalike väikesaadetiste laialiveo võrgu täiustamist. 
Viimase arengut pidurdab hetkel siseturu ettevõtjate veendumus oma transpordivahendiga sooritatud vedude kõrgemas kasuteguris. 
Siiski prognoosib SP Transiti juhtkond järgmise aasta keskpaigaks alaliste liinivedude algust, mida on kavas teostada lepinguliste alltöövõtjate (autobaasid jt. transpordiettevõtted) abil. 
Peale selle kuulub tulevikuplaanidesse Stockholm-Helsingi suunas toimivate rahvusvaheliste liinide tihendamine. 
Loovi arvates peaks muutuma paremaks saadetisi ennetav kaubainfo, millest suures osas sõltub tolliformaalsuste ja seega ka kaupade kiirema liikumise hõlbustamine. 
Koostööpartnerid on rahul 
Põhjamaade ühe suurima transpordikontserni ASG AB esindaja Juhani Karjalaineni sõnul on SP Transiti näol leitud usaldusväärne partner Baltikumis. 
Põhiliseks koostööalaks on kujunenud treilervedu, Via Baltica suuna kasutamine kaupade edasitoimetamisel peaks aga Karjalaineni arvates koostöö väljavaateid veelgi suurendama. 
SP Transit on osaline ka firma Michelin rahvusvahelises edasimüügiketis. 
Viimase esindaja Markku Mäkelä mainis avamisel, et targem on kasutada transpordiettevõtteid, kui luua suuri hulgimüügiladusid niivõrd lähedale Soomes paiknevale tehaselaole. 
URMO KOHV 
Fiat jõudis Eestisse 
Septembrikuu viimasel päeval avas AS Kar Auto Fiat'i esinduse Eestis. 
Fiat oli üks väheseid Lääne tuntud autofirmasid, kellel seni puudus esindus Eestis. 
Kar Auto juhatuse esimees Aare Klooren iseloomustas Fiat'e kui lihtsaid, ökonoomseid ja sõidumugavustega autosid. 
Aare Klooreni sõnul tahavad nad Fiat ist teha Eestis kõigile kättesaadava ja taskukohase auto. 
Selleks autoks võiks olla Fiat Uno, mille odavaim variant maksab 89000 krooni, arvas Klooren. 
Me oleme orienteerunud eelkõige Eesti, mitte Ida turule. 
Aastas loodame müüa umbes sada autot, ütles Klooren. 
AS Kar juhatuse esimehe Kaido Kõrmi sõnul ei ole nende firma eesmärk teenida suurt kasumit. 
Me püüame autosid müüa võimalikult madala hinnaga, püüdes nõnda suurendada käivet ja leida koht Eesti autoturul, ütles Kõrm. 
Lähiajal on võimalik autot osta ka järelmaksuga, selleteemalised läbirääkimised käivad mitme Eesti pangaga, teatas Kõrm. 
Uues müügisalongis pakutakse esialgu nelja sõiduautot: Uno, Tipo, Tempra ja Croma ning ühte väikebussi Ducato, hiljem valik suureneb. 
Lisaks Fiat ile kuuluvad Itaalia autokontsernile veel sellised tuntud automargid nagu Ferrari, Alfa-Romeo, Lancia jne. 
Kõrmi sõnul on neil edaspidi plaanis ka Lancia id ja Alfa-Romeo sid müüma hakata. 
Ühes kompleksis müügisalongiga on ka varuosade müük, tehnohooldus ja remonditöökoda. 
Töötab autopesula ja lähiaegadel avatakse ka tankla. 
Remondi- ja hooldustöid tehakse ka teistele automarkidele. 
Esimene Fiat müüdi Eesti Põllumajanduse Ülikoolile. 
RAIVO MURDE 
Raepank areneb kiiresti 
Raepanga loomise äriidee formuleerimisest 1. märtsil 1993 on möödunud vaid pool aastat, kuid 1. oktoobril jõuti juba avada klientide teenindamiseks uus kaasaegne teenindussaal. 
Me tahame oma pangaga astuda ennetähtaegselt järgmisesse sajandisse, ütles Raepanga juhatuse esimees PEETER LUIK. 
Panga ligi 300 klienti on maikuust saadik pidanud oma asju ajama ajutises teenindussaalis, nüüdsest paiknevad panga juhatuse ruumid, varamu ja teenindussaal ühe katuse all. 
Klientide teenindamiseks on vastavatud teenindussaalis üheksa töökohta, kaks töökohta valuutavahetuseks ning kolm klaasseintega eraldatud kabiini sularahatehinguteks. 
Pangamaja on täielikult Raepanga bilansis. 
Kuna majas on ruumi 3000 m2 ja pank ise oma tegevuseks nii palju ei vaja, kavatsetakse osa pinda välja üürida. 
Klient peaks sellest majast saama lahenduse kõigile oma rahaasjadega seotud probleemidele. 
Tahame leida mõne kindlustusfirma, audiitorfirma, notari- ja advokaadibüroo. 
Esimeseks üüriliseks on Ants Pertelsoni kinnisvarabüroo, selgitas Peeter Luik uue maja kasutamist. 
Raepangal on klientidele varuks uusi teenuseid. 
Praegu testitakse nn. Raekaarte, oktoobris kavatsetakse avada hoiulaekad ning öökassa. 
Plaanis on kasutusele võtta pangaterminaalid, mis võimaldavad Raekaardi omanikul sooritada pangaoperatsioone ööpäevaringselt ning oma aega eriti hindavatele klientidele välja pakkuda võimalus pangaasju ajada üksnes telefoni ja arvuti abil. 
Oktoobri lõpus alustab tegevust Raepanga väikekontor Tihniku tänaval ning jõuludeks peaks valmima harukontor Tartus. 
Raepank asutati käesoleva aasta märtsis aktsiakapitaliga 6 miljonit krooni, praegu ületab aktsiakapital 8 miljonit krooni. 
Pangal on 13 aktsionäri, nende hulgas üheksa juriidilist ja neli füüsilist isikut. 
Ühelegi aktsionärile ei kuulu rohkem kui 15 % aktsiatest. 
Panga juhatuse aseesimees Vahur Pindma märkis, et tulu aktsiate müügist on osutunud oodatust suuremaks. 
Raepanga korrespondentspangad on Svenska Handelsbanken, Kansallis-Osake-Pankki, Union Bank of Finland ja Hansapank. 
Peagi luuakse sidemed Ameerika Ühendriikide, Taani, Hollandi, Belgia, Saksa ja Prantsuse pankadega. 
TIIU ALLIKMÄE 
Eluaseme kuludeks ei tohi minna üle 30 protsendi brutotulust 
TALLINN (BNS). 
Sotsiaalministeeriumi ja Elu-aseme ameti spetsialistide koostöös valminud eluaseme toetuse eelnõu järgi ei tohi inimese brutotulust minna eluaseme kuludeks üle 30 %. 
Kuna riiklik soojusenergia kompensatsioon kehtib kuni järgmise aasta alguseni, siis liitub eluaseme kuludesse ka soojuse eest tasutav summa. 
Täna valitsusele esitatav eluaseme toetuse eelnõu peaks kehtima hakkama 1. jaanuarist. 
Sotsiaalministeeriumi spetsialist Enn Uusen märkis, et eluaseme toetust võivad saada kõik Eestis alalist sissetulekut omavad kodanikud. 
Eluaseme ameti spetsialisti Vaike Hallase sõnul antakse kodanikule kaart, kuhu ta märgib oma brutosissetuleku ning kinnitab seda oma allkirjaga. 
Hallas lisas, et sissetuleku hulka arvatakse vaid üksikisiku tulumaksuga maksustatavad summad, näiteks ei ole vaja sinna kanda lastetoetusi. 
Elamuekspluatatsioonivalitsuses kantakse kaardile eluaseme kulude summa. 
Vastavalt eluaseme toetuse eelnõule sõltub reaalselt makstav üürisumma inimese sissetulekust ja ruumist, kus ta elab. 
Kui kodanik on selle üürisumma tasunud ning tal jääb järele vähem kui elatusmiinimum, siis võib ta pöörduda sotsiaalabi osakonda, kus ta saab elatusmiinimumi tagamiseks kompensatsiooni. 
Eluaseme toetust rakendatakse vaid neile, kellel ei ole üle nelja kuu suurust üürivõlga. 
Eesti põllumajanduse tulevik on tume 
TALLINN (BNS). 
Põllumajanduslik tootmine Eestis langeb pidevalt, näitavad põllumajandustootjate ja valitsuse läbirääkimistel esitatud arvud. 
1993. aasta prognoositav lihatoodang moodustab 40,8 ja piimatoodang 64 protsenti 1991. aasta toodangust. 
Põllumajanduslik tootmine käib vanade ressursside arvel. 
Töötasu põllumajanduses on kaks korda madalam Eesti keskmisest. 
Eesti elanikkonna madalast ostuvõimest tingituna ei saa põllumajandussaadusi müüa siseturul hinnaga, mis kataks kulutused ja võimaldaks kõige lihtsama taastootmise. 
Olukorras, kus välisriigid kaitsevad oma turge imporditõketega, on eksport Läände juhuslik ja väike. 
Lihasaaduste ekspordi osatähtsus kogu realiseerimise mahust väheneb prognoosi kohaselt 18 %-lt 1991. aastal 9,6 %-ni 1993. aastal ja 2,7 %-ni 1994. aastal. 
Arvestuste kohaselt tarbib Eesti keskmine elanik nii 1993. kui ka 1994. aastal 46 kg liha ja lihasaadusi (1991. a. 63 kg). 
Piima ja piimasaadusi tarbib Eesti keskmine elanik nii 1993. kui 1994. aastal 310 kg ehk veerandi võrra vähem kui 1991. aastal. 
Konkurentsiamet jääb Rahandusministeeriumi alluvusse 
TALLINN (BNS). 
Justiitsminister Kaido Kama teeb eeloleval nädalal valitsusele ettepaneku jätta Hinnaameti baasil loodav Konkurentsiamet Rahandusministeeriumi haldusalasse. 
Kama ütles, et nii Rahandus- kui Majandusministeerium soovis Hinnaameti baasil loodavat Konkurentsiametit näha enda haldusalas ning nad esitasid selleks üsna veenvaid argumente. 
Justiitsministeerium esines vaidluses vahendajana. 
Kuigi justiitsminister teeb ettepaneku Rahandusministeeriumi kasuks, jäi Majandusministeerium eriarvamusele, nentis Kama. 
Majandusministeerium kinnitas, et järelevalve konkurentsi üle on majanduspoliitika osa. 
Vastuväiteks öeldi, et Majandusministeerium haldab seni suurt hulka riigiettevõtteid, mis tegutsevad turul monopolistidena. 
Seetõttu on Majandusministeerium asjast huvitatud pool. 
Kama ütles, et lähemal ajal on oodata teravaid vaidlusi veel ühe uue asutuse - Tarbijakaitseameti - kuuluvuse üle. 
Tehtud on igasuguseid ettepanekuid: ühendada see amet esialgu Konkurentsiametiga, allutada see iseseisva ametina Rahandusministeeriumile või anda hoopis mõne sõltumatu ministeeriumi (näit. Sotsiaalministeeriumi) alluvusse. 
Praamiühendus saartega jääb Eesti Merelaevanduse alluvusse 
TALLINN (BNS). 
RAS Tallinna Sadama juhatus otsustas reedel, et Eesti saarte vaheline praamiühendus peab jääma Eesti Merelaevanduse alluvusse. 
Seega lükkas Tallinna Sadam tagasi Eesti Merelaevanduse ning Saare, Hiiu ja Lääne maakonna juhtide ettepaneku võtta praamiliiklus enda hallata. 
Tallinna Sadamale alluvad ka Lääne-Eesti sadamad, mille vahel praamid kurseerivad. 
Tallinna Sadama juhatuse liige Indrek Kannik ütles, et praamiliiklus kuulub otseselt Eesti Merelaevanduse tegevusvaldkonda. 
Kannik lisas, et Eesti Merelaevanduse argumendid jäid talle arusaamatuks. 
Praamiliiklus toodab kahjumit, mida riik peab niikuinii doteerima, ütles Kannik. 
Aastas tehakse praamidele kulutusi 27 miljoni krooni ringis, millest 17 miljonit kaetakse riigieelarvest, 6 miljonit piletimüügist ja 3-4 miljonit krooni läheb Eesti Merelaevanduse kahjumisse. 
Filharmoonia Kammerkoor mälestas ülempostmeistri prouat 
Leipzigiülempostmeister härra Kees oli lohutamatus leinas. 
Oma abikaasa Maria mälestuseks tellis ta Thomaskirche kantorilt leinamuusika. 
See juhtus aastal 1723. 
Tänaseks on põrmuks saanud leinajate leinajad ja kantorgi, kuid loodud motett Jesu, meine Freude, nagu ülejäänudki J. S. Bachi motetid, on püsinud igihaljana parimate kooride repertuaarivaramus. 
Taas tõestab väide - ars longa, vita brevis est. 
27. septembril sai Eesti kontserdipubliku koorekiht (mis oli nii õhuke, et täitis ehk pool kontserdisaali) esmakordselt ühel õhtul kuulata Bachi Kuut motetti (BW 225-230). 
See on vägagi komplitseeritud ülesehitusega, nii esitajailt kui nautijailt süvenenud keskendumist nõudev kompositsioon. 
Motetižanr oli enne Bachi jõudnud läbida üle 500 aasta pikkuse arengu kui mitmehäälsuse ühe huvitavamaid leiutisi, erinevate muusikaliste materjalide teineteisest läbikasvatamise ja ristamise kandja. 
Bach rikastas seda žanri barokse polüfoonia fantastilise üliküllusega, jäädes oma tehnilise meisterlikkusega teenima üllast sisulist eesmärki - leida tee Jumala juurde. 
Korraga kuue moteti esitamine on väljakutse 
ka väga kõrge tasemega koorile (ja seda Filharmoonia Kammerkoor kahtlemata on), samuti kuulajale. 
Kava leidlik ülesehitus siiski vältis nii häälelisi kui kõrvalisi (sõnast kõrv) kollapseid väga leidlikult - mõlemas kontserdipooles esitas koori saatjana esinenud Tallinna Kammer-orkester interluudiumitena kaks Arvo Pärdi instrumentaalteost, Silvanuse laul (1991) ja Collage B-A-C-H kammerorkestrile (1964). 
Kuulamislihastele anti teisesuunaline tegevus ja hääledki puhkasid. 
Kollaaž missugune! 
Ka motettide mittekronoloogiline järjestus oli kontserdi terviklikkuse huvides, sellele läbivat dramaturgilisust taotlev. 
Kuna koorile (ja T. Kaljustele) oli kõnesolev suurkavaga kontsert vaid ainukordne esitus teiste programmide globaalses kaleidoskoobis, ei oleks aus asuda suurendus-klaasiga uurima kõiki tolmukübemeid frakirevääril. 
Oli neidki. 
Määratult olulisemaks peab pidama koori üldiselt tugevat professionaalsust, mis ka kahekoorilise kaheksahäälse polüfoonilise tiheduse kuulajale arusaadavaks ja läbipaistvaks laulab, samuti eristab Kaljuste koori omasuguste hulgas artistlik intensiivsus ja selge kontseptuaalsus. 
Kui mõnikord ei saa pihta Kaljuste kiiremale tempotunnetusele, siis ei ole see närveeriv tõtlikkus, vaid pigem püüd lahendada teose dramaturgiat uuel moel, et ergutada kuulajat kaasa mõtlema. 
Koori peab häälestama muusikale, mitte niivõrd publikule 
Muide, kui küsisin temalt muusikavälise teguri mõju kodustel kontsertidel Estonias: Pärast ülivastutuslikke välisturneesid on vist raske ületada alateadlikku lõtvumist koduseinte vahel?, sain vastuseks, et koori ei pea kunagi häälestama mitte publikule, nii- või teistsugusele, vaid muusikale. 
Publik Hamburgis ja Tallinnas on hoopis teistsuguse reaktsiooniga, muusika peab igal juhul olema aus. 
Singet dem Herrn... laulsime Vancouveris näiteks peast, eksprompt, kui küsiti, kas Bachi ka laulame. 
Aga Lobet den Herrn... ja Jesu, meine Freude ei olnud varem lauldud. 
Küllap suhtumine ühte või teise teosesse ettekannete käigus areneb, küpseb. 
Motett areneb ajas, seda peab kuulama ajas arenevana. 
Ka ruum võib otsustada moteti saatuse. 
Kirikuakustikas näiteks langeb ära palju polüfoonilisi detaile, kontserdisaalis on pilt palju selgem. 
Kas Eestis on ruumi Filharmoonia Kammerkoorile? 
Pean silmas ERSO, RAM-i, Raadiokoori ümber toimunud aurukatlatantse. 
Maestro arvab, et esialgu jätkub. 
Muidugi, ega kodus palju just oldagi, pakkumisi on väga häid ja piisavalt. 
Mis salata, kvaliteeti suudetakse välisriikides väärikamalt hinnata, ainult kodus töötades ei suuda selle tasemega koori koos hoida. 
Kindlasti peab olema õigeid abilisi, kes suudavad koori vajadusi kaugele ette arvestada. 
Siis võib dirigent maksimaalselt pühenduda kunsti tegemisele. 
Paljud eesti kõrge tasemega muusikud on kodunt lahkunud, seda ei pea keegi enam ebapatriootiliseks teguviisiks. 
Meenutan üht Moskva kammerorkestrit, kes kõigi pillide, naiste ja pottide-pannidega Hispaaniasse kolis. 
(Härra Kaljuste ei näita välja väikest solvumist). 
Koorimuusika on niivõrd seotud oma keelealaga, et sellest lahti rebides kaotab tegevus igasuguse mõtte. 
Seda avaldust ei pruugiks vist lehte pannagi. 
Kultuurirahakoti rauad võivad rahul-olevalt krigiseda - ei see mees lähe kuhugi, tema pealt võib ka koonerdada. 
Samas ei saa unustada, et tegemist ongi juba ka Rootsi Raadio Kammerkoori alalise (seni veel) külalisdirigendiga. 
Teen oma kooriga nii kaua, kui jätkub partituure, mis mind muusikaliselt kütkestavad, kuni mul on lauljaid, kes seda kõike suudavad ellu viia. 
Seda on tõepoolest kosutav kuulda. 
Lõpetuse asemel 
Jälle läks jutt raha peale, mis teha. 
Selle koori fännina olen pettunud meie muusikapublikus - nii odavate piletihindade puhul jätta poole saali jagu tühja ruumi? 
Kõige lõpuks toon vaid Frankfurter Allgemeine Zeitungi pealkirja kirjutisele, kus kiidetakse Kaljuste ja tema koori uut A. Pärdi kompakt-plaati: Arvo Pärdi muusika šamaani kätes. 
Selle plaadi tutvustamise kontsert toimus 2. oktoobril Kaarli kirikus. 
PEETER PERENS 
Eesti otse Eurovisiooni lauluvõistluse finaali 
Kes ei mäletaks suurt kõmu Eurovisiooni lauluvõistluse ümber, mis vallutas kevadel kogu Eesti ajakirjanduse. 
Lõppvõistlusele Millstreeti meiepoolsete korraldajate väljavalitud nooruke tütarlaps Janika Sillamaa paraku ei jõudnud. 
Nagu ütles pressikonverentsil ETV meelelahutusprogrammi juht Jüri Pihel, on võib-olla isegi hea, et Eesti finaali ei pääsenud. 
Kas oleksime ikka suutnud seal esineda nii hästi kui tahtnuks ja jõudnud oma osalemist finantseerida. 
39. Eurovisiooni lauluvõistluse finaal toimub 30. aprillil taas Iirimaal Dublinis. 
Osavõtukutse on saanud ka Eesti Televisioon. 
Piheli sõnutsi lõpetatud EBU uute maade diskrimineerimine eelkonkursside või muude lisatingimuste näol. 
ETV osaleb võrdsetel tingimustel kõigi teiste EBU liikmesmaade stuudiotega. 
Kuna osaleda soovijate arv osutus palju suuremaks, kui lubaksid ühe telesaate võimalused, viidi reglementi uute liikmesmaade soovil ja survel ning tänu EBU Programmikomitee otsustavusele oluline täiendus. 
Maksimum on 25 osalejat, uute soovijate võrra jäävad eelmise võistluse viimaseks jäänud üheks aastaks pealtvaatajaiks, järgmisel aastal asendavad nad koos veel lisanduvate uutega omakorda siis viimaseks jäänuid. 
1994. aasta finaalikohtadele on seitse uut pretendenti: Eesti, Leedu, Slovakkia, Ungari, Venemaa, Rumeenia ja Poola. 
Aasta peavad vahele jätma 1993. aasta seitse viimast: Belgia, Taani, Iisrael, Sloveenia, Türgi, Luksemburg ja Küpros. 
Nende hulgas on ka mitmeid ja korduvaid Eurovisiooni varasemaid võitjaid. 
Piheli sõnul andis möödunudaastane võistlus paljudele Eesti autoritele taas tõuke omakeelsete laulude kirjutamiseks. 
Vaatamata lühikesele etteteatamisajale laekus 52 laulu. 
Konkursi Eurolaul '94 kuulutab ETV välja koos Eesti Raadioga. 
Reeglid on peaasjalikult samad mis eelmiselgi aastal. 
Laulu pikkus ei tohi ületada 3 minutit, loo esitajaid võib olla kuni kuus ja laul peab kõlama eesti keeles. 
Horvaatia tekitas möödunud aastal Millstreetis päris suure skandaali, kuna nende loo refrään oli inglise keeles. 
Nii ei jäänudki neil muud üle kui see kohapeal emakeelde ümber teha. 
Eesti jaoks on ilmselt suurim erinevus möödunud aastast see, et iga autor valib ise laulu esitaja. 
Jüri Pihel loodab, et see vähendab ülearuseid pingeid. 
Konkursi tähtaeg on 10. jaanuar 1994. 
26. veebruaril toimub Linnahallis avalik finaalkontsert, kuhu pääseb 9 laulu. 
Otsuse teeb kompetente žürii demolintide ja muu juurdelisatud materjali põhjal salajasel hääletusel. 
Üheksa parema hulgast valib võidulaulu EBU soovituste järgi koostatud 16-liikmeline zürii. 
Võitnud laul, esitajad ja autorid sõidavad Dublinisse. 
Kolme paremat laulu autasustatakse rahaliste preemiatega - vastavalt 5000, 3000 ja 2000 krooni. 
Korraldajad püüavad anda võimaluse ka publiku lemmiku väljaselgitamiseks. 
Eesti osaluslitsents Eurovisiooni lauluvõistlusel maksab 14000 Šveitsi franki. 
Sellele summale tuleb veel lisada teleülekande tehnilised kulud ja osalejate reisikulud. 
Eurolaul '94 ja osalemine Eurovisioonil on loominguliselt, tehniliselt ja rahaliselt ETV aasta keerukaim projekt. 
KAIDI KLEIN 
Aitast ei saanud pornokirjanikku 
Teate, Aita Kivist ei saanudki pornokirjanikku! 
Ehkki ma nii väga lootsin. 
Ometi, paar aastat tagasi haistsin ma Aita esimeses proosavihikus võimalust autoril suubuda nilbusliteratuuri. 
Kui ümbritsev kirjanduskriitika mu kuulutust liigutava tõsimeelsusega võttis, näis kõik veel võimalik. 
Arvestatavaks pornokirjanikuks pürgimine tähendanuks Kivi puhul arengu võimalust. 
Lubanuks kirjutaja abituvõitu erootilisest sentimentalismist kujuneda midagi selgesuunalist. 
Psühholoogilise proosa viljelemiseks ei näinud ma Aital eeldusi, psühhoanalüütilisteks uuringuteks oli autor liialt lüüriline, metoodilise sihiteadlikkuseta. 
Alasti realismist tahtis kirjutaja olla hingeliselt tähendusrikkam. 
Nüüd, Aita Kivi uue jutukogumiku Teisikud ja armukesed järel on selge, et Aita ajab jonnakalt oma rida ja vahel näib, et kõik polegi nii lootusetu. 
Kohati tundub, et autor süüvib tõepoolest kirjanduslike meetoditega varjunud inimsuhteid uurima. 
Ent, jah, enamasti ei suuda ta ka selles raamatus veel analüütiliselt järjekindel või emotsionaalselt mõjuv ja maitsekas olla. 
Tihti keerab ta terve loo kihva lameda lõpuga, näiteks Linnusulgede lõpp on ju karjuvalt banaalne. 
Sageli ei suuda kirjutaja endas tagasi hoida lämmatavat naivistlikku romantismi. 
Siis muutub käsitletav iseäranis tillukeseks: tillukeste suudluste vihm, tillukesed eredad odakesed, tillukesed salud, mis õrnalt punetades joonistavad karjuvpuhtale taevale oma salapärast hargnevat igatsust, tillukeselilleline satiinist seelik, tillukesed tulekesed, mis sööstavad piki hõõguvat tunnelit otse igavikku, naise ninast purskuvad tillukesed, helepunased ja tihedad verepiisad, tillukesed mustad täpid jne. 
Lisaks külvab autor sammukesi, nööbikesi, lumepallikesi. 
Eesti kirjanduspildis asetub Aita Kivi Maimu Bergi joonele. 
Ka Bergi on kohati ohustanud imalus, mäletan näiteks ta Musta roosi lääget lõppu. 
Ent Kiviga võrreldes on Berg professionaal. 
Berg põhjendas oma lugude sentimenti peenelt, nimetades oma produktsiooni lugudeks ja kunstmuinasjuttudeks - muinasjutus on ju halemeelsus omal kohal. 
Ka Aita Kivi tekstides on ihalusi müütilisusele, sellega annaks näiteks seletada ta pidurdamatut fantaasiat tegelasnimede väljahaudumisel. 
Ma saan iga kord kõhukrambi, kui Aita järjekordne lugu algab tutvustavalt, et: Pii ilmus Age ellu esimesel instituudisügisel. või Ma helistasin Orffile ainult sellepärast, et Teimi oli öelnud... või Lee sai Ollega määratud kellaajal postkontori juures kokku... 
Ent küllap on ka see tõbi, mida Aitast ükski kriitik välja ei ravi. 
Ja on's seda tarviski, Aita võib mulle kosta - mis sa virised, kui ei meeldi, ära loe! 
Ja tal on tuhat korda õigus, sest lugejaid on ta lugudel kindlasti minutagi tuhandeid. 
Nagu kunstisugemetega massikirjandusel ikka. 
Aita lugudega klapib harmooniliselt üks seksuoloogiline õpetusiva naisinimesele jutust Linnusuled: Kui sa suhu võtad, võid selle materjali hoopis alla neelata - sisaldab tohutult valku. 
Meesinimene jääb Aita Kivi loome puhul (ja ka loomes) valgust ilma ja kõhnub alaväärtusest sootuks tillukeseks, sest kirjanikutari (ohhoo, vaat, mida eesti keel pakub!) feministlik egoism pisendab meesolluse raamatus küll vastikuks madalaks tundetuks tümiklikuks massiks. 
Ent kontrastiprintsiip on ju romantismi üheks vältimatuks tüüpiliseks tööriistaks. 
Nii nagu mehe olemasolu on iseenesest feminismi baasiks-mõtteks, mida liialt madaldades madaldub liikumine ise, jääb seletamatuks see paheline võim, mis üllast tundevõimsat naist vastupandamatult tõmbab murust madalama meesaine külge. 
Lesbiline masturbatsioon rahuldab ikkagi vaid tühist osa naistest. 
Kirjandusliku käsikiimlusega on, tõsi küll, lood otse vastupidi. 
Veel teisegi naise lühiproosakogumik jõudis raamatulettidele. 
Kirjastus Õllu andis kodumaal välja pagulase Helga Nõu novelle ja laaste pealkirjaga Kord kolmapäeval. 
Õllu on firma, mis sirgeselgse järjekindlusega pühendub eesti eksiilkirjanduse publitseerimisele, otsimata sealjuures majanduslikku tuge millegi kergemakaalulise ja populaarse trükkimisest, loomata seikluslikku kuldraamatusarja. 
Näib, et Õllu mõistab niigi finantsiliselt vee peal püsida, raamatud ilmuvad mitte küll lausa pillava ohtrusega, ent ometi visalt ja väsimatult. 
Tundub, et Õllul on ka küllalt kindel eelistatud autorite ring. 
Kirjanikepaar Enn ja Helga Nõu kuulub sellesse nomenklatuuri. 
Kui Õllu produktsioonile lisada ka Eesti Raamatus väljaantu, jõuab vist pea kogu Helga Nõu loome kodumaale. 
Mäletan, kui ma kogumikku Kord Kolmapäeval aastate eest esimest korda neelasin, siis jättis see mõjuva mulje. 
Nüüd üle lugedes haaras veidi vähem. 
Adekvaatse mõjuvuse saanuks kätte muidugi siis, kui ulatunuks raamatuni kuuekümnendate keskel, kui see loodi. 
Ometi on juttudes palju seesugust, mis ajaga ei kortsu. 
Mõni kant lugudest aktualiseerub täiesti ootamatult, kas või avajutu Illusionist algus: Armastus ei ole moes. 
Võib-olla on olemas, aga ei ole moes. 
(---) Kõige iganenum, kõige rohkem ajast ja arust on sõna platoonilisus. 
Selle mõiste on peaaegu tundmatu. 
Kui küsida vastutulijailt, ei oskaks enamik neist vastust anda. 
Üksainus sajast arvaks, et on midagi roosat. 
Roosa värv ei ole moes. 
Tõepoolest, armastuse platooniline pale on tänapäeval peidus, on tilluke, seda varjutab aplalt naudinguline seksiiha. 
Nii nagu kogu meie praegust elu valitseb kärsitu ja pealiskaudne rahuldamatus. 
VAAPO VAHER 
Tuulepoiss metsarajal * Pikk roll ajas. Näitleja Jaan Rekkor - portreesaade ETV-s 30. septembril * 
Üks Jaan Rekkori lapsepõlvemälestusi, mida ta saates pajatas, oli kuningapoja mängimisest: ema pärimise peale end kuningapojaks tunnistada tundus poisile liiga kõrgelennuline - ta vastas, et on hoopis tuulepoiss. 
Ometi - kui võrrelda, ei saa ükski muinasjutuprints iial tuulelennu vastu! 
Näitleja portreteerimine/jäädvustamine on alati kui tuule püüdmine väljal (selles saates pigem metsarajal), kuid pole tühja tuule tallamine. 
Igas portreesaates on võimalik ja võimatu niikuinii ligistikku - ja nagu Jaan Rekkor saate autorile-režissöörile Gerda Kordemetsale poolkavala kõrvalpilguga ütleb: Ega ma sulle kõike ka ei räägi... 
Ja vaikimine võib olla rääkimine ja vastupidi. 
Saates Pikk roll ajas on Jaan Rekkoril oma läbiv teema - arutlus mälust ja mõtlemisest, enda fikseerimisest ajas. 
Näitleja Rekkori esituses kõlavad Jaan Kaplinski tekstid süvendavad tema teemat. 
Otsitakse möödanikku. 
Leitaksegi. 
Esmalt siseneb Jaan Rekkor aastate taha, kunagisse koju, kus ta elas viienda eluaastani ega ole seal hiljem viibinud. 
Ma olen vapustatud, tõdeb ta nüüd vabandava naeratusega. 
Kaamera on kinni püüdnud ühe väga isikliku hetke, mälestuste ja tegelikkuse kontrasti kogemise. 
Leidmine - või kaotus? 
Hiljem juba teises paigas meenutamist jätkates on Jaan Rekkor humoorikas ja lahe. 
Istub ülal lakaluugi veerel ja loeb ette kirjatükke oma koolivihikutest, ise mõnusalt naerdes. 
Redelilt alla ronides pudeneb vihikupakk tal käest ja paberilehed lendavad tuulde. 
Üks spontaanne hetk on tähenduslikum kui mõnedki saatesse lavastatud kujundid: korduvad kaadrid metsarajast või näitleja lonkimine üle tühja lava. 
Tühijalutamist näeb saates veel: näiteks aja, mil saate autor ja portreteeritav niisama koos kõnnivad ja üle okastraataia ronivad, oleks võinud märksa sisukamalt täita. 
Mõneti vaieldavaks jääb ka režissööri võte kasutada vahepeal mustvalget pilti. 
Selge, et see taotleb dokumentaalsuse illusiooni, kauge mälupildi loomist. 
Neis lavastatud stseenides peab Jaan Rekkori poeg Tuudur kandma rolli minu isa lapsepõlv, samal ajal, kui tema tänane ilma-avastamine on ju kindlasti värviline! 
(Teksti sõnasõnaline illustreerimine võib olla üks telepildi lihtsustamise viise, sest assotsiatiivsemad ja olemuslikumad seosed sõna ja pildi vahel looksid uudsemaid tähendusvälju. 
Aga see on laiem probleem kui konkreetses saates, mille laad suutis enda eest seista.) 
Hetkeks tekkis küsimus saate adressaadist. 
Teatrihull vaataja tabab muidugi kõik vihjed lennult ja ootab, et mõni põgusalt riivatud seik enam lahti räägitaks (näiteks lavastaja Priit Pedajase osa Jaan Rekkori loomingus). 
Aga teatrikaugem vaataja ei pruugi üldse mõista kas või küsimust mis juhtus Don Juaniga?. 
Ent subjektiivne portreenägemus ei saagi olla informatiivne ülevaade näitleja elust ja loomingust. 
Intrigeeriv teema suurele ringile oli donžuaanlus Jaan Rekkori eraelus: abielu Andrus Vaariku naise õega käis Rekkor ise trumbina välja, kuid samas hakkas puiklema ja kaval-häbelik-edevaid vastuseid andma, mida oli muhe jälgida. 
Igal juhul tõestas portreesaade Pikk roll ajas, et andekas näitleja Jaan Rekkor on huvitavalt, isikupäraselt mõtlev inimene. 
Üürike hetk püsirollist ajas on õnnestunult fikseeritud. 
Tuulepoiss kaugeneb, tema läheb taas oma teed. 
Ja mustvalge maailm saab värvid tagasi. 
PILLE-RIIN PURJE 
Ah, Kaitseliit? Mis juhtus Kadaka turul 24. septembri öösel? 
Kõik tundub ju niigi selge olevat - jälle relvastatud bande kaitseliitlasi, kes oma tegevusest kellelegi aru ei anna ja mingeis seadusi millekski ei pea. 
Võib-olla, et üks väike nüanss, mis antud sündmuse kirjeldust nii ajakirjanduses kui raadios teistest omalaadsetest eristas - ei mainitud, et bande oleks olnud purjus ja räuskav. 
Muidu oli aga kõik nii tavapärane. 
Teadagi - Kaitseliit! 
Selgituseks meenutagem
sündmuste eellugu 
Nimelt teostas Kaitseliidu Tallinna malev Kadaka turul lepingu alusel valve- ja turvateenistust. 
Selle lõpetasime aga juba 7. augustil, kuna kahjuks tuli nentida tõsiasja, et kohalviibiva Kaitseliidu valvemeeskonna hulgas hakkasid ilmnema korrumpeerumise, korraldustele mitteallumise ja teenistuskohal alkoholi pruukimise juhud. 
Pärast lepingu lõpetamist keeldusid turu valvemeeskonda kuuluvad mehed objektilt lahkumast ja lasid end palgata turu turvameesteks ning jätkasid esinemist kaitseliitlastena, kasutades Kaitseliidu eraldusmärkidega vormiriietust, meie organisatsioonis arvel olevaid relvi ja erivahendeid. 
See toimus turu juhtkonna täiel teadmisel ja heakskiidul, vaatamata sellele, et teda oli tutvustatud Kaitseliidu ülema käskkirjaga nr. 116 (28. aprill 1993). 
Väljavõte käskkirjast 
...on tekkinud vajadus korruptsiooni ja omavoli ilminguid Kaitseliidus välistavate garantiide loomiseks. /---/ 
5. Välistada igasugune KL õiguste ja atribuutide kasutamine ilma KL malevapealiku loata. /---/ 
9. Omavoli ja korralageduse vältimiseks organiseerida KL üksustes valveteenistuse regulaarne kontroll koos kontrollgraafikute ja vastava dokumentatsiooniga. /---/ 
12. Käesolevat käskkirja tutvustada lepingupartnerile. 
Kaitseliidu distsipliinile mitteallumise 
ja kaitseliitlasele ebaväärika käitumise pärast heideti Kadaka turu valvemeeskonda kuuluvad R. Ella ja G. Veber Tallinna malevast välja. 
Ülejäänud kolme kaitseliitlast püüti mõjutada seadusevastasest tegevusest hoiduma. 
Kahjuks aga tulemusteta ning alates 28. septembrist on Tallinna maleva käskkirjaga T. Kubi, A. Algma ja H. Kukk kaitseliitlasele ebaväärika käitumise ja ränkade distsipliinirikkumiste eest Kaitseliidust välja heidetud. 
Ja järgnesidki sündmused, kust laiale üldsusele lasti paista taas tuttavat kaitseliitlase stereotüüpi. 
23. septembri õhtul kella 21-st kuni 24. septembri hommikul kella 3-ni korraldas Kaitseliidu Tallinna maleva rühm koos Tallinna Kodukaitse patrullteenistuse meeskonnaga reidi, mille eesmärk oli välja selgitada linnas illegaalselt viibivaid välisriikide kodanikke ja kodakondsuseta isikuid. 
Ühtlasi kontrolliti ka Kadaka turgu, kus meie informatsiooni põhjal oli oodata purjus ja relvastatud kaitseliitlaste või end kaitseliitlaseks nimetavate isikute viibimist. 
Pärast korduvaid autosignaalimärguandeid turu väravas, millele aga turu territooriumilt ei reageeritud, sisenes ühe patrullauto meeskond koos Kodukaitse grupiga turu maa-alale, ronides üle värava. 
Valveruumina kasutatavas soojakus avanev pilt polnud kohalejõudnuile ootamatu (viimaste andmete kohaselt toimusid seal joomingud iga päev) - laual poolikud ja täis viinapudelid ja samas parajas alkoholiuimas kaks nn. turvameest, kellest üks oli KL Tallinna maleva nimekirjas. 
Juhindudes kaitsejõududes kehtivatest määrustikest ja KL ülema valveteenistuse korraldamist reguleerivast käskkirjast, relvitustasime end kaitseliitlaseks esitleva mehe (T. Kubi) ja ränkade distsipliinirikkumiste tõttu pidasime ta kinni. 
Kahjuks ei soostunud mees koos meiega rahumeelselt lahkuma, mille tulemusena olime sunnitud kasutama füüsilist jõudu. 
Paraku jõudis T. Kubi enne tema aktiivsete liigutuste talitsemist tekitada kehavigastuse ühele Kodukaitse patrullteenistuse mehele. 
Joobeekspertiis Wismari haiglas tuvastas T. Kubil keskmise joobe. 
Ülalmainitud soojakust konfiskeerisime ka neli mittetäielikku KL Tallinna maleva eraldusmärkidega vormikomplekti, mida kasutati turul Kaitseliidu nimel turvateenistuse teostamisel ning erivahenditena kasutatud ühe kumminuia ja kaks puust saua, millel puudus vormikohane luba. 
Lahkusime, saatjaks kohalejäänu
purjus kriiskamine kõrgelseisvaist tuttavatest, kes meil peagi jalgealuse tuliseks tegevat. 
Olekski nagu kõik, kuid mõtlemapanevat on selles loos veel palju: 1) raadio politseikanalilt vahetult pärast aktsiooni kuuldu: Ah, Kaitseliit? No pange neile nüüd siis täie rauaga!; 2) turvateenistust nimetatud turul teostavad meile teadaolevalt ka Lilleküla politseijaoskonna politseinikud; 3) Lilleküla politseijaoskonnas kuuldud tigedad märkused: Ah vähe on teid veel pekstud, tahate veel saada!, Mida te topite oma nina asjadesse, mis teisse ei puutu! jne.; 4) linna politseikorrapidaja tunnistus, et ta pole saanud Kaitseliidu Peastaabist teadet kaitseliitlaste ja kodukaitsjate ühisest operatsioonist, kuigi tegelikult selline teade edastati; 5) juba 24. septembril kella üheksaks algatatud kriminaalasi Kaitseliidu Tallinna maleva vastu (s.o. ülikiire asjade käik); 6) toimunu meelevaldne seostamine (tõenäoliselt turu administratsiooni poolt) 8000 krooniga, mida kaitseliitlased olla justkui nõudnud ja missugune info läks ka levitatud teatesse. 
(Turu adiministratsioon on Kaitseliidu Tallinna malevale tõesti valve- ja turvateenistuse eest võlgu 8000 krooni, kuid see vajab tõenäoliselt veel kohtulikku lahendust ja kirjeldatud sündmustega pole nimetatud rahasummal mingit seost.) 
Loetelu võiks ju jätkata, kuid - milleks? 
Liiga sageli 
on hakanud Kaitseliiduga seonduvates teadetes esinema väljend tundmatuks jääda sooviv kõrge politseiametnik teatab jne. 
Tõenäoliselt on meie massikommunikatsiooni pidev jälgija jõudnud panna tähele ka fakti, et Kaitseliidu-poolsetes mõtteavaldustes on seni eranditult puudunud süüdistused ja näpuganäitamised Eesti relvajõudude ja korravalvestruktuuride aadressil. 
Meenutagem Kaitseliidu kodukorra § 142: Taotledes ühiseid sihte ja täites vastutusrikkaid ülesandeid meie riigi ja kodanike julgeoleku kaitsel peab KL-i vahekord teiste riigikaitse- ja korravalveorganisatsioonide-ga olema kõigiti konsolidaarne ja tihe. 
See vahekord ja side avaldub organiseeritud koostöös, vastastikuses abistamises ja toetamises ning üksteisesse lugupidavas sõbralikus suhtumises. 
Kahju, et kõik meie korravalvestruktuurid ei ole endale samu eesmärke püstitanud. 
HILLAR TINT Hillar Tint on Kaitseliidu Tallinna maleva pealik, nooremleitnant. 
Kotkajärve Metsaülikool 1993 
Miks käiakse ülikoolis? 
Arvan, et õige mitmel põhjusel. 
On ju ülikool koht, kus saab tarkust ammutada, elada üliõpilaselu ning kokku puutuda huvitavate inimestega. 
Kõik eelöeldu kehtib ka Kanadas iga aasta augustis toimuva Kotkajärve Metsaülikooli (MÜ) kohta. 
MÜ-l on siiski võrreldes teiste ülikoolidega teatavaid erinevusi. 
Kooli tööd ja tegemised mahuvad kõik ühte nädalasse, üliõpilaste vanus pole piiratud, ei tehta teadmiste kontrolle-eksameid, kokkutulnud elavad ja ööbivad telkides ning ülikool ise asub metsas Kotkajärve kaldal. 
Kindlasti pean lisama, et metsaülikooli põhieesmärk on eestluse säilitamine ja edasikandmine. 
Kotkajärve 
asub Kanadas Ontario provintsis Muskoka halduspiirkonnas ja kuulub administratiivselt Huntsville'i linna piiridesse. 
Kotkajärve on eestlaste rahvuslik ühisvara ning maa-ala õigulik omanik on Toronto Eesti Skaudisõprade Selts. 
Muuseas, sel aastal täitus täpselt 40 aastat sellest, kui Kanada eestlased eesotsas Heino Jõega alustasid Kotkajärvel ehitustöid eesmärgiga, et oleks koht, kus eesti noored saaksid ennast teostada. 
Metsaülikool, millest ka siinkirjutajal õnnestus tänu õnnelikule juhusele osa võtta, toimus tänavu 14. -21. augustini ning juba 26. korda. 
MÜ eestvedajateks olid sel aastal juba vanad MÜ-lased Olev Träss ja Vello Soots. 
Üritusest osavõtjaid oli ligikaudu 70. Kokkutulnute enamiku moodustasid Kanada eestlased, kuid ei peetud vaevaks sõita kohale ka USA-st. 
Positiivseks peeti seda, et viimastel aastatel on üha rohkem ka kodueestlasi osalenud MÜ töös. 
MÜ omapäraks 
on kindlasti asjaolu, et seal ei kasutata akadeemilisi tiitleid ning omavahel öeldakse kõikidele vaid sina. 
Nii oli paljudel võimalus sinatada Eesti Vabariigi suursaadikut Washingtonis Toomas Hendrik Ilvest või USA-s elavat dirigenti Taavo Virkhausi, kes mõlemad olid nii lektorid kui ka lihtsad osavõtjad. 
Täiesti arusaadavalt polnud hr. Ilvesel aega osaleda MÜ-s mitte terve nädal, sest töö kiirustas tagant. 
Härra suursaadiku loengust Eesti iseseisva riigina maailmas jäi kõlama mure Eesti poliitilise olukorra pärast, seda just Venemaa Balti-vastase surve tõttu. 
Toomas H. Ilves kutsus kõiki välismaal elavaid eestlasi aktiivselt saatma protestikirju USA või Kanada ajakirjanduses ilmuvatele väärinformatsiooniga kirjutistele Balti riikide kohta. 
Minul kui kodueestlasel tekitas selline üleskutse omamoodi sooja tunde. 
On ju väliseestlased kõik eelnevad okupatsiooniaastad tegutsenud Eesti vabakssaamise nimel. 
Ja nüüd, kui on saavutatud iseseisvus, pole võitlus ikka veel lõppenud, sest suur Venemaa oli, on ja jääb Eesti naabriks. 
Milline nägi välja päev MÜ-s? 
Pärast igahommikust kehakinnitust alustasid tööd eesti keele- ja kõnegrupid. 
Sellised keeletunnid on kohaks, kus sama grupp iga päev kokku saab ja sama juhendaja eestvedamisel tehakse tööd, et arendada väljendusoskust eesti keeles. 
Iga MÜ-lane sai valida oma huvile vastava grupi. 
Populaarseks kujunes Eestist tulnud noormeeste juhendatud eesti slängi tutvustamine. 
Leidus ka regilaulude- ja kirjandushuvilisi. 
Päeva mahtus tavaliselt kaks loengut. 
Üliõpilased said oma vaimuilma arendada õige mitmes valdkonnas. 
Keeleteadlane Harri Mürk rääkis reisist Kesk-Venemaale, kus ta tutvus meie hõimurahvaste handide-manside, udmurdide ja maride olukorraga. 
Tiina Kirsi loengutest saime teada luuletaja Ivar Ivaski elust ja loomingust ning baltilikust feminiinsusest, mida ettekandja ilmestas näidetega eesti kirjandusest. 
Eesti, Läti ja Leedu majanduse arenguseisust kõneles majandusteadlane Hanno Niidos. 
MÜ-lastel oli õnn kuulda uuest eesti ooperist Tulised vankrid. 
Ooperi libreto on kirjutanud Mardi Valgemäe. 
Muusika autor Kaljo Raid on tuntud kui Toronto Eesti Baptisti Koguduse õpetaja ning Tallinna Konservatooriumis Heino Elleri käe all õppinud komponist. 
Hr. Raid loodab, et see etendus jõuab tulevikus Estonia teatri lavale. 
Ajaloo-teemalist loengut Lembitust ja Kaupost pidas hr. Vello Salo. 
Esmakordselt peeti loengut MÜ-s ka inglise keeles. 
Lektor oli eestlasega abielus, aasta aega Pärnu majanduskoolis õpetanud Carol Aun. 
Oma ettekandes jagas ta muljeid Eestis nähtu kohta. 
Proua Eda Sepp valgustas MÜ-lasi Jüri Arraku loomingut tutvustades ning kõneldes eesti meestest ja naistest 20. sajandi lõpul. 
Psühholoogiadoktor Vello Sermat sai oma ettekandeks inspiratsiooni Tallinna abituriendi Triin Vöörmanni kirjutisest Mõtteid Eesti Vabariigist (Päevaleht 14.06.93). 
Tartu Põllumajandusülikooli tudeng Tarvi Markson tutvustas budismi ning Inglismaal Londoni Ülikoolis doktoritööd kirjutav Andres Kasekamp rääkis vapsidest ja president Pätsi valitsemisajast. 
Lisaks loengute kuulamisele 
jäi igal Kotkajärvele tulnul aega tegelda kunsti, käsitöö, võrkpalliga. 
Osaleda võis teatri, ajaloo, poliitika, majanduse huviringis või hoopis tunda mõnu veinisortide degusteerimisest veini huviringis. 
Kotkajärve õhtud möödusid kas eesti filmide vaatamisega, saunamõnusid nautides või lõkke ääres istudes ja lauldes. 
Mats alati on tubli mees, Ma vaatan paadist kiikriga - need vanad lood lauldi peast lauliku abita. 
Metsaülikool '93 lõppes ka sel aastal suure lõpupeoga. 
Tantsu ja tralli oli varaste hommikutundideni. 
Üheskoos pidutsesid nii vanad kui noored. 
Kõlasid Kukerpillide, Rock-Hotelli igihaljad lood, kuid MÜ kõige populaarsemaks lauluks kujunes ansambli Vennaskond Insener Garini hüperboloid. 
Ja nii nädal mööduski. 
Koguti teadmisi, tutvuti toredate inimestega, elati elu, mis oli igati erinev suurlinnade igapäevasest rutiinist. 
Südamesse jäi ilus mälestus ning lootus, et kohtutakse aasta pärast jälle. 
Lõpetuseks sobib hästi MÜ vilistlase Urmas Kärneri lause: Kotkajärvelt lahkudes tunned, et oled veetnud elu kõige lühema nädala... 
(Metsaülikool 1967-1982). 
KAIRI TANN Kairi Tann on Rahvusvahelise Sotsiaalteaduste Rakendusliku Kõrgkooli LEX tudeng. 
FC Flora esimesed punktid uue treeneriga 
Laupäeval mängis FC Flora jalgpallimeeskond Eesti meistrivõistlustel esmakordselt Roman Ubakivi juhendamisel, võites Tartus kohaliku Esdagi 4:1 (2:0). 
Üle hulga aja olid mänguvõimelised kõik floralaste põhitegijad. 
Silmapaistva come-back'i tegi Eesti üks tugevamaid forvardeid Urmas Kirs, mängides peale ligi aastast eemalolekut ja lüües kohe ka värava. 
FC Flora mängis justkui koduväljakul, sest sedavõrd tugev oli klubi fännide ergutuskontor. 
Esdag - FC Flora 1:4 (0:2) 
Tartu. 
Tamme staadion. 
2. oktoobril 1993, pealtvaatajaid 300. 
Kohtunik: Vladimir Nodin (Narva). 
Väravad: 58. Kragliks - 30. Olšanskis, 32. Rajala, 48. Vainoras, 78. Kirs. 
Hoiatus: Arak. 
Esdag: Karev, Arak, Mihasjov, Meier, Pantšenko, Karpitšev, Pukk, Leontjev, Škoda, Alapuu, Kragliks. 
FC Flora: Poom, Alonen (41. Lemsalu), T. Kallaste, R. Kallaste, Ratnikov (78. Krõm), Olšanskis, Olumets, Linnumäe (57. Kirs), Reim, Vainoras, Zamorski (31. Rajala). 
Kehval väljakul haarasid külalised kohe initsiatiivi. 
Nähtavasti oli floralastel meeles aastatagune 1:2 kaotus samal väljakul. 
Nüüd hoiti mängu kindlalt tartlaste väljakupoolel. 
Aktiivselt mängis esimestest minutitest alates Linnumäe, täpseid sööte jagas Ratnikov. 
10. minutil jõuti paremalt äärelt ka esimese kornerini. 
Õiget pealelööki aga ei tulnud. 
Mõned minutid hiljem jõudis hoopis Kragliks ohtlikult Poomi värava lähedusse. 
Terava löögi võttis enda peale Alonen. 
Samas, kui Karevi karistusalas aktiivselt tegutsenud Vainorast järjekindlalt muru meenutavale kamarale poetati. 
FC Flora surve tugevnes veelgi, kuid ikka sai väravalöögile keegi jala vahele. 
Kui esimene pooltund hakkas täis saama, suundus treener Ubakivi vahetusmängijate pingi poole. 
Ette oli vaja teravust juurde tuua, ütles Ubakivi pärast mängu. 
Veel enne, kui esimese vahetuseni jõuti, avas Olšanskis skoori. 
Õnnestunud vahetus 
Kohe pärast avaväravat toimus esimene vahetus. 
Ees pehmelt mänginud Zamorskit asendas Rajala ja ta tegi seda kadestamisväärselt. 
Mänginud vaevalt minuti, tulistas ta vasaku jalaga täpselt - 2:0. 
Publikult oli aplaus teenitud. 
Pärast Rajala väravat vaibusid kired märgatavalt, sest mäng oli sisuliselt tehtud. 
Järjest rohkem läksid hoogu ka Tallinnast saabunud fännid, skandeerides võidukalt: Flora, suru, Esdag vastu muru. 
Enne poolajavilet oli külalismeeskond sunnitud tegema veel ühe vahetuse. 
Taas lõikas teravalt Flora väravale lätlane Kragliks. 
Palli tõrjuma läinud Poom lõi aga mitte ainult palli, vaid ka Aloneni põlve pihta. 
Selleks korraks oli mehel mäng mängitud ning Aloneni tohderdati veel tükk aega, enne kui ta omal jalal liikuma pääses. 
48. minutil suurenes FC Flora eduseis veelgi. 
Värava autor oli Vainoras. 
Kümmekond minutit hiljem eksis FC Flora kaitseliin ja Kragliks pääses Poomiga silmitsi. 
Esdagi ründaja lõi täpselt ja viskas õnnestunud väravalöögi järel enda rõõmuks salto, nagu kolumblasel Asprillal kombeks. 
Või nagu kunagi Eesti vutimeestest tegi Oss Üpraus, kuni Ungari treener Mally tal selle kunsttüki ära keelas. 
Urmas Kirs on tagasi 
Seisul 3:1 jooksis pärast ligi aastasest vigastusest tingitud pausi esmakordselt väljakule Urmas Kirs. 
Kohe hakkas ees ka midagi juhtuma. 
Roman Ubakivi: Viimasel pooltunnil mängis meeskond korralikult. 
Oli näha, et tahetakse ka väravaid lüüa. 
69. minutil tegi keskväljakul suurepärast tööd Olumets, viies löögipositsioonile Kirsi. 
Seekord tabas löök veel vasturutanud väravavahti. 
73. minutil oli Kirs ise äärest läbi pääsemas, kui tartlane Urmas Arak oma nimekaimu toorelt maha tõmbas. 
Viimaks näitas väljakukohtunik ka kollast kaarti, kuid isegi punane ei tundunuks selles olukorras liigne olevat. 
Sellele vaatamata uhus FC Flora rünnak ikka vihasemalt tartlaste noota, mille 78. minutil kroonis Kirs oma tagasituleku auks väravaga. 
Tõhusa eeltöö tegid seejuures ära Vainoras ja Ratnikov. 
Siis asendati Ratnikov veel ühe tagasipöördujaga. 
Mängu tuli Toomas Krõm. 
Veelkord hiilgas Kirs. 
Mängides end paremalt äärelt läbi, andis ta mõõdetud tsenderduse Vainorasele, kes palli peaga väravasse lükkas. 
Kohtunik Modin, kes muidu rohke vilistamisega kõrvu just ei kõrvetanud, arvas õigemaks väravat mitte fikseerida. 
Viimastel minutitel enam tõsiseid üritamisi polnud. 
Palju aega kulus ka palli järel käimiseks, mis vahepeal juba raudteejaama poole plehku pani. 
FC Flora võidunumbriteks jäid 4:1. 
Peamine on taastada usk võimetesse, ütles treener Ubakivi enne mängu algust. 
Ega midagi olulist selle kuuga siin ära teha ei suuda. 
Meeskond oli aga langusel ja sellepärast oli olulisem see peatada. 
Kui mulle öeldi, et Tevalte vastu tegi meeskond hooaja parima mängu, siis ma ei usu seda hästi. 
Poistel on mäng ära kadunud. 
Tevaltet lausa kardeti. 
Eks sama ole lugu ka Normaga. 
Ometi pole seal hullu midagi. 
Vaja on häälestatus korda saada ja uskuda oma võimetesse. 
Sellepärast oli võit karikasarjas vägagi oluline. 
Tänane mäng Tartus oli teise tähendusega. 
Vastane oli märksa nõrgem, kuid selle eest saime mängu rohkem liikuma. 
Saime proovida end taktikalisest plaanist. 
Ühesõnaga mängida krambist lahti. 
Eks see olegi peamine, mis ma teha saan. 
TIIT LÄÄNE 
Teistes laupäeval peetud VIII vooru kohtumistes alistas Norma FC Tevalte 1:0, Jõhvi EP Dünamo 1:0 ja Tartu Merkuur Sillamäe Kalevi 4:1. 
Trans - Nikol mäng jäi pidamata, kuna tallinlased ei jõudnudki Narva. 
Eesti jalgpallikoondise eelolevatest mängudest 
Eesti Jalpalli Liit sai infot koondise eelolevate mängude kohta. 
Liechtenstein - Eesti 
Mäng toimub 26. oktoobril kell 20.00 (siin ja edaspidi Eesti aeg) Balzeris staadionil Rheinau. 
Liechtensteini koondis on selles 3900 elanikuga linnas pidanud viiest viimasest maavõistlusmängust neli. 
Portugal - Eesti 
Eesti koondise MM-sarja eelviimane valikmäng algab 10. novembril kell 23.00 Lissabonis kuulsal Benfica staadionil. 
Nii suurel areenil pole Eesti vutimehed iial mänginud - staadionile mahub 120000 pealtvaatajat! 
Šveits - Eesti 
Viimane MM-mäng toimub 17. novembril Zürichis staadionil Hardturm (37000 pealtvaatajakohta). 
Šveitsist tulnud faks teatab, et kohtumise väga tõenäoline algusaeg on 21.15. 
Eesti põrmustas Valkas Läti malekoondise 
Valkas toimus matš üldse kolmandat korda. 
Kaks eelmist möödusid pingeliselt - 1976. aastal tulemuseks viik, 1987. lätlaste 52,5:47,5 võit. 
Ajalugu näitab, et kodumeeskonna paremus on seni väljaspool kahtlust olnud, kuna üldvõit on külalistele läinud vaid 1985. aastal Pärnus. 
Seekordki kardeti eestlaste leeris kõige hullemat, sest võistkonna komplekteerimine oli puudulikuks jäänud. 
Esimene partii lõppes pooleteisttunnise mängu järel, tulemuseks viik. 
Hetk hiljem avas Rein Aasa Eesti võistkonna edutee, lätlased viigistasid veel 3:3, kuid sestpeale neil põhjanaabrite vastu midagi teha polnud. 
Eesti läks ette 13,5:6,5, 21:10, 41,5:28,5 ja lõplikeks võidunumbriteks kujunes 57:43. 
Kümnel esimesel laual peremehetsesid Läti mehed skooriga 6,5:3,5. 
Tubli oli aga Eesti naiste koondise ladvik - 4,5:0,5. 
Olgu nende numbritega nagu on, kuid aluse Eesti võidule pani kindlasti vastupidiselt oodatule tunduvalt ühtlasem koosseis. 
Räägib selget keelt ju fakt, et paarikümnel viimasel meeste laual andis meie võistkond ära vaid mõned üksikud punktid. 
Ei läinud täide Läti piirivalvurite soov, kes Valka piiripunktis (teel Läti poole) tervitades kindlad olid, et me murtutena nende kodumaalt lahkume. 
Võta aga näpust! 
Lõpetamisel olid murest murtud hoopis lätlased, kes kuidagi ega kuskilt õigeid asjamehi ei leidnud. 
Eesti delegatsiooni nimel sõna võtnud Iivo Nei oli aga märksa rõõmsameelsem ja tänas lõunanaabreid külalislahkuse eest. 
Läti - Eesti, 2. oktoobril 1993. a. Valkas 
Mehed (kokku 33,5:51,5): 1. laud - Aleksei Širov - Lembit Oll 0,5:0,5, 2. laud - Iivo Nei - Edvins Kengis 0,5:0,5, 3. laud - Zigurds Lanka - Olav Sepp 1:0, 4. laud - Sergei Zjukin - Vladimir Bagirov 0:1, 5. laud - Aivars Gipslis - Vallo Maidla 1:0, 6. laud - Riho Liiva - Andrei Sokolov 0:1, 7. laud - Alvis Vitolinš - Rein Etruk 0:1, 8. laud - Rainer Raud - Janis Klovans 0:1, 9. laud - Nikolai Katišonok - Kaido Külaots 0,5:0,5, 10. laud - Robert Ševtšenko - Aleksei Savko 1:0. 
Naised (kokku 9,5:5,5): 1. laud - Leili Pärnpuu - Anda Šafranska 1:0, 2. laud - Tatjana Voronova - Tatjana Fomina 0:1, 3. laud - Svetlana Zainetdinova - Liga Ungure 0,5:0,5, 4. laud - Vija RoŪlapa - Regina Narva 0:1, 5. laud - Valeria Ossipova - Tatjana Rudovska 1:0. 
ANDRES VAHER 
Short - Kasparov tegid jälle viigi 
PCA (Professional Chess Association) 
MM-matšil mängisid Nigel Short (Inglismaa) ja Garri Kasparov (Venemaa) 12. partiis viiki. 
Kui pool matšist on läbi, juhib valitsev maailmameister Kasparov 8,5:3,5. 
Kasparov valis avanguks jälle sitsiilia kaitse, millele inglane vastas terava Sozini variandiga (6. Oc4), mida omal ajal harrastas Robert Fischer. 
12. käigul kahis Kasparov üllatuslikult viguri. 
Keskmängus sai ta selle eest kompensatsiooniks kolm etturit, ja näis, et maailma parima maletaja punktiarve kasvab veelgi. 
Nii see oligi, kuid mitte terve, vaid poole punkti võrra. 
See oli tingitud eelkõige Shorti täpsest kaitsemängust. 
Tundub, et matšis on aset leidnud mingit laadi murrang, sest kahes viimases kohtumises on Kasparov võiduvõimalused kasutamata jätnud. 
SHORT - KASPAROV. 
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. d4 cd 4. R:d4 Rf6 5. Rc3 a6 6. Oc4 e6 7. Ob3 Rc6 8. f4 Oe7 9. Oe3 O-O 10. Lf3 R:d4 11. O:d4 b5 12. O:f6 O:f6 13. e5 Oh4+ 14. g3 Vb8 15. gh Ob7 16. Re4 de 17. Vg1 g6 18. Vd1 O:e4 19. L:e4 L:h4+ 20. Ke2 L:h2+ 21. Vg2 L:f4 22. L:f4 ef 23. Kf3 Vfd8 24. V:d8+ V:d8 25. K:f4 Kf8 26. Ke3 Ke7 27. c4 h5 28. a4 ba 29. O:a4 h4 30. c5 Vh8 31. Vc2 h3 32. Oc6 e5 33. Kf2 h2 34. Vc1 a5 35. Od5 Vd8 36. Og2 Vd2+ 37. Kg3 Kd7 38. Va1 f5 39. K:h2 V:b2 40. V:a5 e4. 
Viik. 
Karpov ja Timman ootavad endiselt oma saatust 
Nagu juba teada, on FIDE MM-matš Anatoli Karpovi ja Jan Timmani vahel pooleli. 
Kas hetkeliselt või igaveseks, see pole veel selge. 
Karpov ja Timman aga nähtavasti lõplikku otsust väga kaua enam oodata ei viitsi. 
Nüüd väitsid nad, et juhul, kui FIDE matši jätkamiseks vajalikke rahasid ei leia, kaebavad nemad FIDE kohtusse. 
Algasid Eesti korvpallimeistrivõistlused * Meistrivõistluste avakorvi viskas Erki Kivinukk * 
Laupäeval peetud nelja mänguga algasid Eesti 1993/94. aasta meeste korvpallimeistrivõistlused. 
Asto võitis AUMA 70:54, Baltika Rafteri 91:77, Rakvere Markus Tartu Korvpallikooli 100:63 ja KK Haapsalu kaotas Tartu Raidorile 60:93. 
Eesti tänavuse hooaja eeldatavad tugevamad klubid Asto ja Baltika pidasid esimesed kohtumised Eesti Spordigümnaasiumi võimlas kogenud mängijatest koosnevate AUMA (sisuliselt eelmise aasta neljas meeskond Andris) ja Rafteriga (koosneb endiste Cabbori ja Rafter-Spordi mängijaist). 
Asto - AUMA 
Meistrivõistluste esimeses mängus jooksid platsile Asto ja AUMA. 
Kummagi meeskonna esimene rünnak jooksis liiva ning siis, kui oli mängitud 50 sekundit, tuli Eesti meistrivõistluste avakorv astolaselt Erki Kivinukilt. 
Kohe tegi sama mees 4:0, 11 järgmise punkti autoreiks olid aga AUMA korvpallurid. 
Asto mängis esimestel minutitel nii kaitses kui rünnakul pisut lohakalt ja AUMA (põhiliselt Aivar Toomiste, Margo Uring, Veiko Jurkatamm, Erik Pihlak ja Harri Drell) ei jätnud seda kasutamata. 
Poolaja keskel juhtis AUMA 23:14. 
Asto tugevdas lõpuks kaitset ning järgmise 7,5 minutiga lisanduski AUMA arvele vaid 2 punkti. 
Paraku viskas Astogi palju palle korvist mööda ja nii jäi poolajavile kõlades tabloole veel AUMA 30:29 eduseis. 
Teist poolaega alustas Asto kindla kavatsusega mängu murrang tuua. 
Initsiatiiv saadigi enda kätte, ent esialgu vahe veel suureks ei kärisenud. 
Kümneminutilise mängu järel oli Asto eduseis viiepunktiline - 46:41. 
Seejärel väsis AUMA lõplikult ja Asto vormistas võidu tulemusega 70:54. 
Võitjatest oli resultatiivseim Tair Tenno 18, kaotajaist vanameister Toomiste 20 punktiga. 
Seejärel tulid väljakule
Baltika ja Rafter 
Siingi oli esimene poolaeg tasavägine ja lõppes viigiseisul 41:41. 
Rafter (põhikoosseisus Peeter Grünthal, Guido Kundla, Peedu Pedaru, Kalev Pihelgas ja Ivo Saksakulm) suutis Baltika ühtlasemale rivistusele südilt vastu seista. 
Otsustavaks sai teise poolaja algus, kui Baltika viskas 10 punkti järjest ja edu enam käest ei andnud. 
Mängu lõpptulemus 91:77. 
Võitjate suurimad korvikütid olid mulluste Eesti meistrivõistluste kaks liiga resultatiivsemat Andrus Nagel (31 punkti) ja Toomas Kandimaa (22). 
Rakvere Markus on tänavu kindlasti sihiks võtnud pääsu esikuuikusse ning purustas avakohtumises Tartu Korvpallikooli 100:63. 
Teine Tartu meeskond Raidor sai võõrsil seevastu 93:60 jagu Haapsalu korvpalliklubist. 
Avavoor lõpeb kolmapäeval, mil kohtuvad TTÜ ja NMKÜ. 
VILLE ARIKE 
Tennisetulemusi Euroopast ja Aasiast 
Baseli tenniseturniiri võitis Michael Stich (Saksamaa, 2), kes finaalis alistas esimesena asetatud Stefan Edbergi (Rootsi) 6:4, 6:7, 6:3, 6:2. 
Poolfinaalis oli Edberg jagu saanud Mark Rosset'st (Šveits, 5) 6:4, 7:6 (7:5) ning Stich Martin Dammist (Tšehhimaa) 7:6 (8:6), 6:4. 
Ka Palermos pääsesid finaali kõrgeimate asetustega mängijad: Sergi Bruguera (Hispaania, 1) alistas Federico Sanchezi (Hispaania) 6:1, 6:3 ja Thomas Muster (Austria, 2) Andrea Gaudenzi (Itaalia) 7:5, 6:0. 
Kuala Lumpuri turniiri lõppkohtumises alistas Michael Chang (USA, 2) Jonas Svenssoni (Rootsi, 7) 6:0, 6:4. 
Poolfinaalis oli Chang võitnud Grant Staffordi (LAV) 6:1, 6:3 ning Svensson Neil Borwicki (Austraalia) 6:2, 3:6, 6:4. 
Leipzigi turniiri veerandfinaalis võitis Steffi Graf (Saksamaa, 1) Natalja Zvereva (Valgevene, 7) 6:2, 6:1, Conchita Martinez (Hispaania, 2) Patty Fendicki (USA, 8) 6:1, 6:1, Jana Novotna (Tšehhimaa, 3) Magdalena Maleeva (Bulgaaria, 5) 6:3, 6:2 ja Judith Wiesner (Austria, 6) Barbara Rittneri (Saksamaa) 6:7 (9:11), 7:5, 6:2. 
Poolfinaalis võitis Novotna Martinezi hämmastavalt kergelt 6:1, 6:1 ning Graf Wiesneri hämmastavalt raskelt 6:7 (4:7), 6:2, 6:3. 
Finaalis mängis Graf parimat tennist, mida maailm Monica Selesi õnnetuse järel näha võib. 
Ta võitis 6:2, 6:0. 
Tokyo finaalis sai Linda Harvey-Wild (USA, 8) Irina Spirleast (Rumeenia) jagu tulemusega 6:4, 6:3. 
Ago Markvardt sai Soomes esikoha 
Suvistel Soome lahtistel kahevõistluse meistrivõistlustel võitis Ago Markvardt soomlase Jari Mantila ja Allar Levandi ees. 
Magnar Freimuth sai 5. koha. 
Suusahüppajate tehismäevõistlusel oli ülekaalukalt parim Ari-Pekka Nikkola. 
Soome viimaste aastate suurnimed Toni Nieminen ja Matti Nykänen said vastavalt 13. ja 19. koha. 
Orienteerumises esikohad Soomesse 
Voosel toimunud orienteerumisvõistlustel Suunto Games võitis meeste eliitklassis Kimmo Liljeström (Soome) Kuno Rooba ja Raivo Reimani ees. 
Avapäeva järel 2. ja 3. kohal olnud Rene Ottesson ja Sixten Sild teisel päeval kaasa ei teinud. 
Naiste esikolmikusse kuulusid Ulla Mänttäri (Soome), Epp Käpa ja Dage Vavere (Läti). 
Kiirkabe meister on Vello Luht 
Tallinnas toimunud Eesti kiirkabe meistrivõistlustel (vene kabe) sai 5,5 punktiga 7 partiist esikoha Vello Luht. 
Jätkus sulgpalli GP sari 
Suvepuhkuse lõpetasid Eesti sulgpallurid, nädalavahetusel toimus GP sarja 5. etapp. 
Meestest polnud kohal sarja kahte liidrit Einar Veedet ja Raul Tikku ning kerge esikoha sai Eesti meister Heiki Sorge, kes poolfinaalis alistas meistrivõistustel hõbedale tulnud Meelis Maiste 15:6, 15:1 ja finaalis Kristo Kivisaare 15:1, 15:3. 
Kivisaar oli poolfinaalis üle olnud Aigar Tõnusest. 
Sorge asus kokkuvõttes 60 punktiga juhtima, järgnevad Veede, Tikk ja Kivisaar. 
Naistest jõudsid finaali Liia Dubkovskaja ja Terje Lall. 
Dubkovskaja võitis 11:3, 11:7 ning püüdis sarja üldarvestuses Lalli kinni, mõlemal on nüüd 66 punkti. 
Kolmas oli Kristi Koppel. 
Paarismängude finaalid. 
Meespaarid: Sorge/Maiste-Jaanus Ots/Tanel Kaart 15:13, 12:15, 15:13; naispaarid: Katrin Aru/Mare Pedanik-Mari Tomingas/Kairi Viilup 15:7, 7:15, 15:4; segapaarid: Kalle Kaljurand/Dubkovskaja-Toomas Ristlaan/Pedanik 15:6, 15:10. 
B-liiga üksikmängude 5. etapi parimad olid Cristjan Saar ja Külle Laidmäe. 
Poolmaratoni MM-kullad Vincent Rosseaule ja Maria C. Ferreirale 
Poolmaratoni (21 km) MM-võistlustel Brüsselis sai meestest ajaga 1:01.05 esikoha belglane Vincent Rosseau. 
Steve Moneghetti (Austraalia) kaotas 5 ja Carl Thackery (Suurbritannia) 8 sekundiga. 
Naiste seas olid kolm paremat portugallanna Maria C. Ferreira (1:10.07), jaapanlanna Mari Tanigawa (1:10.09) ja keenlanna Tecla Lourope (1:10.12). 
Lennox Lewis kaitses WBC MM-tiitlit 
Poksi raskekaalu WBC (World Boxing Council) MM-tiitlit kaitses Cardiffis edukalt Suurbritannia nahkkindamees Lennox Lewis, alistades kaasmaalase Frank Bruno. 
Matš pidi vältama 12 raundi, kuid Lewis kuulutati võitjaks juba 7. raundi teisel minutil, kui Bruno enam jalul ei püsinud. 
Lewis on profiringis pidanud 24 kohtumist ja need kõik ka võitnud. 
Traieli MM-kullad Hispaaniale 
Traieli meeskondlikel MM-võistlustel Põhja-Iirimaal said 30 karistuspunktiga esikoha Hispaania mootorratturid. 
Järgnesid Inglismaa (33), Itaalia (34), Prantsusmaa (58), Soome (101) ja Saksamaa (123). 
Üksiksõitjaist olid meeskonnale kõige kasulikumad Steve Colley (Inglismaa - 2), Marc Colome (Hispaania - 3) ja Tommi Ahvala (Soome - 8). 
Võrkpalli EM-i võitis Venemaa naiskond 
Venemaa võrkpallinaiskond võitis Tšehhimaal EM-kullad, alistades finaalis võõrustajad 3:0 (17:15, 15:3, 15:6). 
Pronksmedalid läksid Ukrainale, kes lõi Itaaliat 3:1 (15:17, 15:8, 15:6, 17:15). 
Poolfinaalis olid venelannad Itaaliast üle 3:1. 
Tšehhitarid said Ukrainast jagu 3:2, võites viimase geimi 22:20. 
5.-8. koha turniiri järjestus: 5. Saksamaa, 6. Horvaatia, 7. Holland, 8. Valgevene. 
Johan Museeuw MK-etapi parim 
Pariisis peetud profiratturite järjekordse MK-etapi võitis belglane Johan Museeuw karikasarja üldliidri Maurizio Fondriesti (Itaalia) ees. 
Eesti Loto 
Eesti Loto 40. loosimine: 3, 8, 13, 15, 16 ja 28. 
Eurorebimises võidab kavalam 
Tallinna päevalehtede ühinemisuudise varju jäi möödunud nädalal õpu massiteabes teenimatult hoopis kaalukam sündmus. 
Nimelt otsustas valitsus neljapäevasel kabinetiistungil, et Eesti esitab veel sel aastal ametliku avalduse Euroopa Liitu astumiseks. 
Kuigi portfellita eurominister Endel Lippmaa teatas, et liitumise üpris kiire ajakava suhtes puuduvad valitsusel ja president Lennart Meril erimeelsused, ei saa avalduse vormistamist pidada sümboolseks otsuseks. 
Kahtluseta valitseb Eesti ühiskonnas Euroopa Liidu poole liikumise üldsuuna aktsepteerimises küllalt laialdane konsensus. 
Siiski peaks põhimõttelisi otsuseid nii olulises küsimuses saatma avalik diskussioon. 
Portfellita eurominister Endel Lippmaa on öelnud, et liitumisavalduse tekst peaks valitsuses arutusele tulema novembri lõpul. 
Dokumendi valmimine ise ei mõjuta Eesti majandussuhteid euroliiduga kuigivõrd otseselt, kuna praktilised majanduspoliitilised küsimused lahendati varem juba kehtiva vabakaubandusleppe ning alla kirjutatud assotsiatsioonileppega. 
Tähelepanuta ei saa jätta aga kaudset mõju, mida lähiaastatel saab kujundama Eesti, kui kindla EL-iga ühineja maine -- või siis sellise maine puudumine. 
Seda arvestavad Eestiga suhtlemisel ärimehed, investorid, krediidiliine kaaluvad pangad ja EL-i eelarvest eri arenguprogrammideks raha joonistavad ametnikud. 
Hoolega jälgitakse spordivõistlusele sarnanema kippuvat rebimist Ida-Euroopa maade vahel, kes üksteise võidu kinnitavad oma naabritest paremat ettevalmistust valitute sekka jõudmiseks. 
Erandiks ei ole ka kolme Balti naabri katsed üksteisest mööda spurtida. 
Eurominister Lippmaa on juba avalikkuses kinnitanud, et kolm Balti riiki ei pruugi Euroopa Liitu astuda ühel ajal, põhjendades seda riikide valmidusastme erinevusega. 
Ehkki Eesti, Läti ja Leedu liigitatakse Brüsselis sagedasti samasse lahtrisse, käsitleb EL iga riigi liitumissoovi rangelt eraldi. 
Eesti paremus võrreldes lõunanaabritega on eestlase silmis tavaliselt midagi enesestmõistetavat, mida isegi ei pruugi eraldi rõhutada. 
Lippmaa väljaütlemised on aga toonud kaasa naabrite sapisevõitu kommentaare. 
Läti välisministeeriumi kantsler Martinsh Virsis leiab, et ilmselt ei ole Eesti valitsus enam ammu Balti riikide võrdlevaid majandusnäitajaid hinnanud. 
Oleks tõepoolest veider, kui Eesti omistaks avalikult iseendale väikese, aga tubli rolli, kes ühtlasi soovib naabritele Euroopa asjades järeleaitamistunde anda. 
Tegelikku ettevalmistustaset võiks mõõta kasvõi vastusega küsimusele, mida iga lugeja saab enesele esitada ise: kui palju tean mina Euroopa Liidu asjaajamistest? 
Õnnestumise tõenäolisus on pöördvõrdeline loodetava tuluga. 
Pindi Investi omanik Rein Kilk 2. oktoobri Äripäevas, kommenteerides investeerimisfirmale sagedasti pakutavaid osalusi megaprojektides, milles on tajuda kõrbelõhna. 
Läti uues seimis moodustati koalitsioon 
RIIA. 
Läti seimi äsja valitud 6. koosseisus sõlmisid koalitsioonileppe ühendus Isamaale ja Vabadusele, Rahvuslikust Iseseisvusliikumisest (LRIL) ja Roheliste Parteist koosnev koalitsioon ning Taluliidu, Kristlike Demokraatide Liidu (LKDL) ja Latgale Demokraatliku Partei (LDP) liit. 
Kõik need erakonnad teatasid oma valmisolekust moodustada valitsus. 
Läti seimi 6. koosseisus on neil sajast kohast 29. 
Varem olid kuulutanud koalitsioonilepingu sõlmimisest pärast valimisi Rahvuslik Iseseisvusliikumine ja Taluliit. 
Ühenduse Isamaale ja Vabadusele esimees Maris Grinbalts teatas BNS-ile, et lähiajal saab selgeks, kas koalitsiooniga ühineb ka liberaalne Läti Tee. 
Grinbaltsi arvates on see väga keeruline küsimus, kui kõigi ülalmainitud poliitiliste organisatsioonide seisukohti arvesse võtta. 
Kui Läti Tee koalitsiooniga liitub, saab sellel olema seimis 46 häält. 
BNS 
Sri Lankal hukkus 230 tamili mässulist 
COLOMBO. 
Sri Lanka armee teatas eile, et surus maha tamili mässuliste vastupealetungi riigi põhjaosas Jaffna poolsaarel, lahingutes hukkus umbes 200 Tamili Tiigrite võitlejat. 
Sri Lanka kirdeosas hukkus ööl vastu eilset 30 tamili sissi, kes ründasid Mullaitivu sadamalinna läheduses Jaffnalt tagasipöörduvat armeepaati. 
Surma sai ka 15 paadis viibinud sõdurit, teatas armee esindaja Sarath Munasinghe. 
Esmaspäeva öösel Achchuveli regioonis vastupealetungi alustanud sisside hulgas oli nii mees- kui naisvõitlejaid. 
Arvukad terroristide väeosad ründasid valitsusarmeed Ponnalaikadduwani, Navakkeri ja Puthur Westi piirkondades umbes kella kahe ajal öösel, öeldi armee kommünikees. 
Tamili Tiigrite eilsete raadioteadete kohaselt kestavad Achchuveli piirkonnas ägedad lahingud. 
Tuhanded tsiviilisikud põgenevad Chavakachcheri suunas (Jaffnast lõunas). 
Alates armee pealetungi algusest pühapäeval on kodutuks jäänud umbes 50 000 inimest, öeldi raadioteates. 
Reuter/BNS 
Euroopa Liit ei tagane Maastrichti lepingust 
Rahustamaks maailma valuutaturge ja lõpetamaks peaaegu kaks nädalat väldanud vägikaikavedu Euroopa riikide valitsuste vahel, asusid Euroopa Liidu rahandusministrid ja keskpankade juhid ringkaitsesse ning kinnitasid üksmeelselt oma toetust üleminekule ühtsele Euroopa valuutale 1. jaanuaril 1999. aastal. 
Nädalavahetuse kohtumisel luksushotellis Hispaania Vahemere rannikul kinnitasid 15 riigi ministrid ja keskpankurid ka oma toetust 1992. aasta Maastrichti lepingus sätestatud rangetele majanduskriteeriumidele, mis eraldavad riigid, mille majandus on valmis ühinemiseks valuutaliiduga nendest, kes sealt välja jäävad. 
Kõik riigid ei täida kvalifikatsiooninorme 
Minimõõtmetes valuutakriis puhkes vahetult enne septembrikuu eelviimast nädalavahetust, kui Saksamaa rahandusminister Theo Waigel ütles avalikult välja seisukoha, millega enamik ministreid eravestlustes nõustunud on. 
Tema kinnitusel ei suuda Itaalia ning veel mitmed riigid oma majandust nõutavaks ajaks korda saada ja jäävad seega välja esimesena ühisele eurorahale üleminevate riikide grupist. 
Waigeli kommentaarid põhjustasid tõelise möllu valuutaturul, tugevdades Saksa marka ja viies järsult alla nõrgemate Euuroopa valuutade - sealhulgas liiri - kursi. 
Marga tugevnemine teiste eurovaluutade arvel aga nõrgest as ka dollarit. 
Euroopa Liidu ametnikud kartsid, et kui ministrid nädalavahetusel üksmeelele ei jõua ja ei avalda oma kõigutamatut toetust Maastrichti lepingu tingimustele, võib maru rahaturgudel jätkuda veel pikka aega ning pärast läinudkevadisi valuutaprobleeme on uus kriis see, mida maailm kõige vähem vajab. 
Ühtsel eurorahal on ka oluline roll Euroopa ühtsuse kindlustamisel. 
Plaani läbikukkumine õõnestaks tõsiselt Euroopa Liidu majanduslikku ja poliitilist stabiilsust. 
Üheks viiteks selles suunas, et Euroopa valitsustel on tõsi taga kiire üleminekuga eurorahale, oli konsensus, mis paistis valitsevat uue raha nimetuse ümber. 
Kuigi uus raha kannab Euroopa Liiidu Maastrichti lepingus nime eküü, on Saksamaa pikka aega selle nime vastu sõdinud, märkides, et seda kasutatakse juba praegu Euroopaa valuutaühiku tähisena kui võlainstrumenti omavahelistes arveldustes. 
Pealegi on eküü kaotanud alates 1970. aastate lõpust ü le 30 protsendi oma väärtusest ja sama nimetuse kasutamine uue euroraha kohta vähendaks rahva toetust rahaliidule. 
Eriti tõsine on probleem Saksamaaal, kus nii tööstus kui rahvas on tõrges loobuma tugevast margast. 
Euro on tõenäoliseim nimi 
Viimasel ajal on eküü asemele pakutud mitmeid nimesid, sealhulgas frankenit ja shillingit, kuid need kõik on leidnud tugeva vastuseisu vähemalt ühes liikmesriigis. 
Waigeli seekordne ettepanek nimetada uus raha lihtsalt euroks paistis leidvat üksmeelse toetuse, sest ta vastab tähtsamatele eurorahale esitatavatele nõuetele: ta ei oma negatiivseid ajaloolisi seoseid, on lühike, kergelt hääldatav ja identne igas riigis ning sisaldab viidet Euroopale. 
Kuigi nimeküsimus lahendatakse lõplikult 15 Euroopa Liidu liidri detsembrikuisel tippkohtumisel Madriidis, saavutati nädalavahetusel Valencias siiski oluline läbimurre. 
Euroopa ministrid jõudsid Valencias ka põhimõttelisele kokkuleppele, kuidas uut raha praktikas juurutada. 
Uue raha kasutuselevõtt toimub kolmes etapis, kusjuures otsus esimesena ühtsele valuutale üleminevate riikide kohta langetatakse 1998. aasta alguses ning seega võetakse hindamisel aluseks riigi 1997. aasta majandusnäitajad. 
Seejärel luuakse Euroopa keskpank ja uus valuuta võetakse kõigepealt kasutusele valitsuste ja keskpankade vahelistes arveldustes. 
Uute rahatähtede ja müntide juurutamiseks kulub kolm aastat ning rahvuslikud valuutad ja uus euroraha on kõrvuti käibel kuue kuu jooksul, misjärel rahvuslikud valuutad kõrvaldatakse ringlusest. 
Prantsusmaal ja Saksamaal on otsustav roll 
Lahtiseks jäi küsimus suhetest rahaliidust välja jäävate riikidega. 
Esimesi tulemusi selle probleemi lahendamisel oodatakse Euroopa Liidu Madriidi tippkohtumiselt. 
Esialgu ei ole selge ka, millised riigid kvalifitseeruvad ühinemiseks rahaliiduga ja millised mitte. 
Tõsiseimaks paistab aga kujunevat küsimus, mis saab Ühest Euroopa Liidu eestvedajast Prantsusmaast. 
President Jacques Chiraci lubandus tõst a kulutusi tööpuuduse vähendamiseks ja aidata vaeseid on tekitanud kartuse, et Prantsusmaa ei suuda parandada oma majandusnäitajaid õigeaegselt. 
Enamike majandusteadlaste arvates ei saa aga euroraha olema tõsiseltvõetav ilma Prantsusmaa või Saksamaata. 
MARE KIRSS 
Prantsusmaa ei lepi kriitikaga 
PARIIS. 
Prantsusmaa lükkas eile tagasi ülemaailmsed kriitikaavaldused oma tuumakatsetuste aadressil, rõhutades, et maa-alused katsetused on Prantsusmaa julgeoleku tagamiseks vajalikud ning need viiakse lõpule. 
Nii Prantsuse peaminister Alain Juppe kui välisminister Herve de Charette kinnitasid, et maa-alused katsetused on keskkonnale kahjutud ning jääva d Prantsusmaa viimasteks tuumakatsetusteks enne ülemaailmsele katsetuste keeluleppele alla kirjutamist 1996. aastal. 
Katsetused jätkuvad, kuni Prantsuse tuumaarsenali tulevane ohutus ja töökindlus on tagatud, lõpetatakse need hiljemalt mais 1996, lisas de Charette. 
Nagu ka läinudkuise esimese plahvatuse järel, tulid teravaimad protestiavaldused ka nüüd Vaikse ookeani riikidelt, kaasa arvatud Jaapanilt, Austraalialt ja Uus-Meremaalt. 
16-liikmeline Vaikse Ookeani Lõunaosa Foorum teatas esmaspäeval, et katkestab igasugused suhted Prantsusmaaga, protesteerides tuumakatsetusteseeria jätkumise vastu. 
Uus-Meremaa pealinnas Wellingtonis blokeeris rühm meeleavaldajaid Prantsuse saadiku luksusresidentsi. 
Austraalia välisminister Gareth Evans kinnitas ÜRO-s, et Prantsuse katsetuste mõju ülemaailmsele tuumapoliitikale on veelgi rängem kui keskkonnale. 
Praegu pole sobiv aeg tuumaarsenalide tugevdamiseks ning nende agressiooni vaoshoidva rolli rõhutamiseks. 
Maailm tahab ja vajab liikumist hoopis vastupidises suunas, ütles Evans ÜRO Peaassambleel peetud kõnes. 
Maailma suurimad tuumariigid USA ja Venemaa kritiseerisid katsetusi, nimetades neid kahetsusväärseiks. 
Valge Maja lükkas tagasi väited, nagu oleks Washigtoni kriitikaavaldused liiga pehmetoonilisteks jäänud. 
Minu arvates on sõna kahetsusväärt meie tihedaima liitlase aadressil Euroopas piisavalt karm kriitika, ütles Valge Maja esindaja Mike McCurry, lisades, et president Bill Clinton võtab Prantsuse presidendi Jacques Chiraci novembrikuise Washingtoni visiidi ajal kindlasti kõneks ka katsetused. 
Keskkonnakaitseorganisatsioon Greenpeace palus Clintonil Chiraci visiit protestiks katsetuste vastu üldse ära öelda. 
Oma pahameeleavalduste viisaka leebuse eest sai Uus-Meremaalt ja Austraalialt noomida ka Suurbritannia, kus aga vastuseks kinnitati, et London kavatseb tuumadebatis erapooletuks jäädagi. 
Reuter/BNS 
Iisraeli relvatehingu tagamaadest 
Ekskaitseminister Hain Rebas 
Kaitseministeerium uurib juba pikemat aega Iisraeli relvatehingut. 
Seda teatas hiljuti kaitseminister Andrus Öövel ja ka kindralleitnant Aleksander Einseln. 
Tulemused esitatakse Riigikogule. 
See on iseenesest tore ja igati tervitatav. 
Keerulisem on aga väljaspool Toompea liivakasti aru saada, mida seal siis ikka nii väga ja niisuguse järjekindlusega uuritakse ja puuritakse. 
Asi peaks ju sisuliselt ammugi päevselge olema. 
Relvade kogused ja summad on kõigil asjaosalistel hästi teada. 
Mäletatavasti suutis Eesti Ekspress kunagi avaldada terve salajase lepingu teksti, kus oli kirjas iga viimane pardun ja sent, mis mind vähek e imestama pani. 
Eriti kui hoidsin kaitseministrina oma eksemplari kindlas seifis ja olin julgeolekukaalutlustel -- sest tee Tel Avivist Tallinna on pikk ja konarlik -- äärmiselt tagasihoidlik selle tuulutamisega. 
Kõhklesin isegi kevadel 1993, kas seda lepingut riigikontrolli meile anonüümsele keskastme ametnikule tutvustada või mitte. 
Veelgi rohkem võinuks muidugi lepingu publitseerimise tagamaadest huvituda kaitsepolitsei ja peastaabi luureosakond. 
Ka oleks keegi toekam poliitik võinud Riigikogus avalikult küsida, kelle huvides lepingu avalikustamine toimus. 
Võib-olla oleks siis eraviisilisi teid pidi leitud isegi see meiepoolne lepingu ametlik eksemplar, mille põhjal peaminister Mart Laar ja tema lähim nõunik 1993. aastal pidid klaarima majanduslikke vahekordi firmaga TAAS. 
Nüüd olla see dokument juba pikemat aega jäljetult kadunud. 
Kelle huvides, kui tohib küsida? 
Einselni hävitav hinnang 
Nädalapäevad tagasi ütles Einseln Riigikogu ees esinedes, et iga keskkoolilõpetaja oleks suutnud teha parema lepingu. 
Päris hävitav hinnang. 
Sellele vaatamata julgen arvata, et kindral Einseln pani oma täislaenguga mööda. 
Kui relvatehingut uuriv kaitseministeerium oleks suvatsenud küsitleda ka mind, kes ma oma tolleaegse meeskonnaga selle asja viisin lepingu allakirjutamiseni 7. jaanuaril 1993 ja kuni 5. augustini 1993 vastutasin kaitseministeeriumi ees, siis oleksin vastanud ministeeriumi tasandilt (eks peaminister ja peastaap vastaku enda eest) nõnda: Mul pole isiklikult mitte mingisugust probleemi lepingu eest vastutamisega, ei moraalselt, sisuliselt ega ajalooliselt. 
Vastupidi. 
Relvatehing oli õige asi 1992. aasta teisel poolel ähvardava rahvusvahelise julgeolekupoliitika taustal. 
Meenutagem vaid vene juhtkonna (Jeltsin, Kozõrev, Gratshov, Hasbulatov jt) ja meie oma internatsionalistide tolleaegseid kaugeleminevaid ähvardusi ja venelaste süstemaatilisi üleskütmisi. 
Oli ju Eesti Vabariigil sel ajal kasutada vaid mõnisada Rumeenia viletsavõitu kalashnikovi ning võõrast vä ge oli sees kui palju. 
Sellises olukorras selgus, et absoluutselt mitte keegi läänes, v.a Iisrael, polnud nõus Eestile relvi müüma. 
Isegi vahemaandumiste ja vabasadamate kasutamisega oli meil Vene jätkuva poliitilise surve tõttu suuri raskusi. 
Tehingust olid teadlikud nii president kui ka Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees. 
Eriti täpselt olid asjade käigust informeeritud peaminister ja välisminister. 
Signaal soovist kuuluda läände 
Tehingu välispoliitiline külg, see, et osteti relvi läänest ja just nimelt riigilt, kelle selja taga on supervõim USA, ei jäänud märkamata mitte kusagil maailmas, kus tegeldakse jõupoliitikaga. 
Selgemat signaali läände kuulumise tahtest oli meil raske anda. 
Meid hakati võtma palju tõsisemalt nii NATO-s kui mujal. 
Meie neljaliikmelise meeskonna taust, kui see kedagi huvitab, oli järgmine: 1) riigisekretär Ülo Kaevats -- Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja, kes ex officio võttis osa läbirääkimiste lõppvoorust; 2) Jaan Manitski -- endine EV välisminister ja rahvusvaheliste rahaliste operatsioonide tulemusel mitmekordne miljonär, kes toetas tehingut majanduslikust ja vormilisest küljest; 3) Kaitsejõudude Peastaabi üle m Ants Laaneots, kes oli tehniliseks eksperdiks ja keda mõni tema kolleegidest pidas õigustatult kõiketeadvaks relvahulluks; 4) allaikirjutanu -- kaitseminister, Rootsi armee kapten ja ülikooli korraline ajalooprofessor Saksamaal. 
Seega üldhariduse puuduse all me küll ei vaevelnud. 
Valmistasin tehingut ette nii, et lasin meile sõbralike riikide sõjaväeatasheede poolt aegsasti selgitada 1) meile huvipakkuvate relvade ja varustuse hindu rahvusvahelisel turul ja 2) Iisraeli toodangu mainet ning nende hinnataset. 
Lisaks lasin uurida tehingu vahendaja tausta. 
Tõepoolest, tellisime kogu komplekti. 
Neljale jalaväepataljonile (ja osaliselt ka siseministeeriumile) täisvarustuste ostmise eelised peaksid olema enesestmõistetavad. 
Toogem siinkohal järgmised argumendid: 1) meie sõdurite relvastuse elulise tähtsusega osad haakuvad omavahel; 2) pikemaajaline koostöö sama partneriga lihtsustab igapäevast koostööd; 3) ei olnud vaja hapravõitu kaitseministeeriumi kallist jõudu raisata paljude uute partnerite otsimiseks ja uuteks venivateks läbirääkimisteks; 4) suure koguse maksumus on alati suhteliselt soodne, Nii oli ka seekord. 
Kummipaela taktika oli õige 
Kahtlemata olid neis oludes Iisraeli riigi poolt antud järelmaksu tingimused meile soodsad. 
Ehkki alles pärast meiepoolset süvenemist ning pikki ja painavaid kauplemisi nii Helsingis kui Tallinnas. 
Ega me lepingut muidu oleks ka alla kirjutanud. 
On ju vaevalt usutav, et keegi meist tegutses Eesti Vabariigi ja tema kodanike huvide vastu. 
Otsuse tehingu mitteavalikustamise kohta vähemalt mitte enne, kui esimene saadetis relvi kohal, tegi valitsus. 
Siiski informeerisime koos peaministriga üsna põhjalikult Riigikogu riigikaitsekomisjoni. 
Olen ka praegu ikka veel veendunud, et valitsuse selline kummipaela taktika oli antud oludes ja keskkonnas ainuõige. 
Selle eest tuleks kiita peaministrit. 
Riigikaitse arengu huvides venitasime tõepoolest, kuid seadust me ei rikkunud. 
Võib vaielda, kas tegutsesime hästi või halvasti. 
Aga kindel on, et tegutsesisme põhiseadusliku Eesti Vabariigi huvides. 
Vähemalt tegutsesime ja ei lorutanud. 
Mis aga hiljem meie raha ja TAAS-i relvadega juhtus, on teine lugu. 
Olin siis asjade käigust eemaldatud ja sellest lähemalt ei tea. 
Eesti võib saata suursaadiku Strasbourg'i 
Välisminister Riivo Sinijärv nimetas eile valitsuse pressikonverentsil, et suursaadiku institutsiooni asutamise kohta Strasbourg'is valitseb kooskõla presidendi, peaministri ja välisministri vahel. 
Ma ei tahtnud seda küsimust ilma peaministrita istungile panna. 
Kui peaminister naaseb, siis saame loodetavasti selle küsimuse valitsuse istungil ära otsustada, lisas välisminister. 
Välisministeeriumi pressiosakonnast öeldi Eesti Päevalehele, et suursaadiku määramine Strasbourg'i kuulub presidendi kompetentsi. 
Võimaliku kandidaadi kohta puudus osakonnal informatsioon. 
Presidendi pressiesindaja Indrek Treufeldt ei pidanud võimatuks, et suursaadiku nimetamine on põhimõtteliselt otsustatud, kuid tal puudusid eile õhtul selle kohta täpsed andmed. 
Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni juht Andra Veidemann kohtus esmaspäeva õhtul president Lennart Meriga. 
Kohtumisel oli ühe küsimusena kõne all võimalik suursaadiku nimetamine Strasbourg'i, ütles Veidemann eile Eesti Päevalehele. 
Eestil peaks olema suursaadiku volitustes esindaja Strasbourg'is, seda ka kohtumisel nenditi, kuid põhimõtteliselt ei ole küsimus veel otsustatud, tõdes Veidemann. 
Kas Eesti soovib luua suursaadiku institutsiooni, peab selge olema hiljemalt oktoobri keskpaiku, et suursaadik jõuaks ametisse asuda novembrist, nentis delegatsiooni juht. 
Novembrist saab Euroopa Nõukogu eesistujamaaks Taani ning ase-eesistujak s Eesti kui järgmine eesistujariik tuleva aasta maist. 
Mais saab Eesti juhtpositsiooni ka ministrite komitees, kus riiki esindab välisministri kõrval komitee istungite vahelisel ajal tavakohaselt suursaadik, mitte ajutine asjur. 
Veidemann kinnitas, et Kadriorus ei olnud kõne all võimalikke suursaadiku kandidaate, samuti seda, et delegatsiooni poolt ei ole välja käidud nimelist kandidaati. 
Ta möönis samas, et suursaadiku valik on äärmiselt raske. 
On ülimalt tähtis, et Strasbourg'i läheks tark diplomaat, toonitas delegatsiooni juht. 
Eestit esindab praegu Euroopa Nõukogus ajutine asjur Tõnu Miller. 
AILI SANDRE 
Eesti poliitika Venemaa suhtes peab jääma samaks 
Eesti peab Venemaa suhtes jätkama senist poliitikat, kinnitas välisminister Riivo Sinijärv, kommenteerides Moskva ajalehes Komsomolskaja Pravda avaldatud Venemaa kaitsedoktriini põhiprintsiipe. 
Ajaleht kirjutas Vene kindralstaabi projektile viidates, et kui NATO otsustab Balti riigid oma liikmeks võtta, viib Venemaa oma väed kohe Eesti, Läti ja Leedu territooriumile. 
Kui NATO üritab seda mis tahes moel takistada, käsitleb Venemaa seda kui ülemaailmse tuumasõja algust. 
Välisministri sõnul on tegemist Vene kaitseuuringute instituudi eksperdi Shurikovi kommentaariga. 
Sellega pole muud teha, kui teadmiseks võtta, märkis Sinijärv eilsel valitsuse pressikonverentsil. 
Ta lisas, et Vene juhtivad poliitikud pole sellises vormis arvamusi esitanud. 
Välisminister märkis, et Eesti peab suhetes Venemaaga olema tähelepanelik ja jätkama poliitikat, mida on aetud juba eelmisest sügisest saadik. 
Sinijärve sõnul on Venemaa eksperdi avaldus seotud Venemaal peagi toimuvate valimistega. 
Sinijärv ei uskunud, et Eesti peaks NATO-sse astumise suhtes korrektiive tegema. 
Oleme NATO programmi Partnerlus rahu nimel liige ja peame selles tööd jätkama. 
Ootame NATO kõrgetasemelist delegatsiooni Eestisse oktoobris, märkis ta. 
Euroreformiministri Endel Lippmaa sõnul ei saa niisugused Venemaa avaldused Eestile takistuseks Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumisel. 
See avaldus on lausa taeva kingitus, sest rõhutab Eesti vajadust NATO-ga liitumiseks, ütles Lippmaa. 
Meie huvi NATO vastu on pärast selliseid avaldusi aina põhjendatum. 
Tema sõnul näitavad Venemaa taolised avaldused ka NATO-le, et see ühendus on Euroopale endiselt vajalik. 
Leedu välisministeeriumi kantsleri Albinas Janushka hinnangul on Venemaa ähvardused viia oma väed Balti riikidesse pärast nende saamist NATO liikmeks mõeldud ähvardusena Lääne-Euroopale ja NATO-le. 
Venemaa üritab lääneriikidele sisendada, et Baltimaad kuuluvad erinevalt ülejäänud Lääne-Euroopast Venemaa erihuvide valdkonda ja et Balti riikide edasised iseseisvad sammud võivad tuumakatastroofi valla pääs ta, märkis Janushka BNS-ile. 
Riigikogu väliskomisjoni esimees Eino Tamm nimetas Balti riike ähvardava t Vene kindralstaabi doktriini väga ohtlikuks tendentsiks ning kahetsusväärseks avalduseks. 
See võib olla ohtlik eelmäng, mis jätkub Venemaa kõrgemates poliitilistes ringkondades, ütles Tamm BNS-ile. 
Ta ei usu, et Vene poliitikud oleksid doktriini juba heaks kiitnud. 
Kuid kahtlemata töötavad Vene sõjaväespetsialistid kabinetivaikuses välja kümneid sarnaseid ettepanekuid, märkis Tamm. 
Väliskomisjoni esimehe sõnul pole mingi uudis, et Venemaa loodab taastada endise NSV Liidu piire. 
Siiski ma ei usu, et Venemaa tooks oma väed Baltikumi sisse, väitis Tamm. 
Ta lisas, et see on Venemaa teadlik poliitika -- teha enne NATO laiendamist jõulist kisa. 
KÄRT KARPA 
Siseminister Edgar Savisaar salatseb 
Valitsusliidu poliitikud hoiduvad kommenteerimast skandaali eraturvafirma SIA ja Tallinna politseiprefektuuri väidetava ebaseadusliku jälitustegevuse ümber. 
Eile välismaalt naasnud siseminister peaministri ülesannetes Edgar Savisaar lükkas ümber väite, et ta saabus Helsingi kaudu Londonist kohtumiselt peaminister Tiit Vähiga. 
Savisaar ei soovinud kommenteerida fakti, et samaaegselt on eraturvafirma SIA töötajad olnud palgal ka politseis. 
Seda küsige kaitsepolitseist, soovitas ta. 
Savisaar kinnitas, et viibis eile Soomes. 
Siseminister ei soovinud öelda, mis eesmärgil ta Soomes käis. 
Seda ma võin öelda mõne päeva pärast, lubas ta. 
Eesti suursaatkonnast Helsingis öeldi, et saatkonna andmetel siseminister Edgar Savisaar Soomes ei viibinud. 
Siseministeeriumi pressiesindaja Piret Mürk ütles, et Savisaar ei viibinud Soomes ametlikul visiidil. 
Ta käis oma ametnikega ametiasju ajamas ja ei pea oma visiitidest igakord suursaadikut teavitama, märkis Mürk. 
Ta lisas, et kui on siseministeeriumide vaheline ametlik visiit, siis loomulikult teavitatakse sellest ka suursaatkonda. 
Mürk väitis, et kui siseministril oleks vajadus peaministriga vestelda, siis on olemas piisavalt sidevahendeid, et seda teha ilma Londonisse sõitmata. 
Savisaar kinnitas vastuseks küsimusele, kas on ta peaministriga viimasel ajal rääkinud, et vestleb peaministriga telefoni teel mõnikord isegi mitu korda päevas. 
Rääkisin Vähiga ka täna, märkis Savisaar eile õhtul. 
Londonis viibiv peaminister Tiit Vähi kinnitas telefonivestluses, et ta on praegu puhkusel ja võtab inglise keele tunde ning tööasjadega ei tegele. 
Vähi sõnas, et ta on viimasel ajal mitmeid kordi telefonitsi Savisaarega vestelnud. 
Eilses telefonivestluses arutasid peaminister ja siseminister viimase sõnu l mööda Edgar Savisaare täna algavat välisvisiiti. 
Siseminister ei soovinud öelda, millisesse riiki ta täna kavatseb sõita. 
Vastates küsimusele, kas valitsusliit ei lagune ka juhul, kui selgub mõn e valitsusliidu poliitiku osalus SIA jälitustegevuses ütles Vähi, et ei hakka kunagi mõtlema sellele, mis juhtub siis, kui miski asi juhtub. 
Kõigepealt las see asi juhtub, siis analüüsime, miks ja kuidas ta juhtus ja alles seejärel võtame vastu otsused, lausus Vähi. 
Siseminister Savisaar on praegu peaministri ülesannetes, ütles ta. 
Olen arvamusel, et siseministeerium on SIA küsimuses käitunud otsustavalt ja ma arvan, et valitsusliiduga pole meil ka probleeme. 
See järjest tugevneb, kinnitas Vähi. 
Keskerakondlasest majandusminister Liina Tõnisson väitis pressikonverentsil, et ta ei saa päris hästi aru küsimusest SIA kohta ning ei saa seda sellepärast kommenteerida. 
Ma isegi ei saanud aru, et see puudutas meid kui koalitsioonipartnereid, sest ma ei tea, mis toimub siseministeeriumis, sõnas Tõnisson. 
Kaitsepolitsei leidis 22. septembril eradetektiivibüroo SIA büroost Tallinnas Välja tänavalt läbiotsimisel materjale, mis viitavad nii SIA kui ka Tallinna politsei ebaseaduslikule jälitustegevusele. 
KÄRT KARPA KIRSI KENDER 
Täna on loomade päev 
1228. aastal kuulutas katoliku kirik pühakuks Franciscuse Assisist, kes oli vaid kahe aasta eest surnud. 
See varaka kaupmehe poeg otsustas loobuda rikkusest, et jutlustada muuhulgas ka inimese sugulusest loomaga. 
Franciscuse poolketserlik tegevus viis selleni, et oktoobri neljandal päeval peetakse tema mälestuspäeva. 
Ja kuna frantsiskaanide ordu rajajale on kiriku poolt omistatud loomade kaitsepühaku roll, siis oli loogiline, et 1931. aastal kuulutati Firenzes välja just nimelt 4. oktoober kui maailma loomade päev. 
Eelmisel aastal liitus maailma loomade päeva tähistamise tavaga ka Eestimaa Looduse Fond. 
Siis pöörati põhitähelepanu Eesti metsade salapärasele asukale lendoravale. 
Tänavuse loomade päeva vapiloomaks valiti rabapistrik, kellele on pühendatud ka tänane Eesati Päevalehe rubriik Nädala loom siinsamas loodusleheküljel. 
Rabapistrik on üks kloororgaaniliste pestitsiidide kasutamise ohvreid, keda nähti viimast korda Eestis pesitsemas 1971. aastal. 
Nüüd, Eesti puutumatute alade kaitse laienedes võime ju arvata, et tal on koht, kuhu tagasi tulla, ent kas rabapistrik võtab kuulda kutse, pole teada. 
ELF/EPL 
Loodushoid 
Tänavu on korraldatud mitu võistlust, kus saab kaasa lüüa iga loodusesõber. 
Eesti Raadio Loodushoiu saate võistlusteema oli Märk a kodukandi looduse väärtusi. 
Nagu ütles Loodushoiu saate toimetaja Toivo Makk, laekus võistlustöid enam Virumaalt, Lõuna- ja Lääne-Eestist, Järvamaalt, Jõgevamaalt ja Harjumaalt. 
Noorim osavõtja oli 11-aastane Lea Keppart Jõgevalt, vanimad aga üle 80-aastased Ella Rajari Viru-Nigulast ja Heldela Teder Tallinnast. 
Peaauhinna - Itaalia matkajalgratta kui loodussõbraliku liiklusvahendi - pani välja Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna filiaal. 
Selle vääriliseks hinnati Pärnu mees Andres Toht, kelle lood Halliste, Raudna, Navesti ja Pärnu jõest ning ühepuulootsikust olid kokku pandud asjatundlikult ja südamlikult. 
Ära märgiti Johannes Toomi kirjutis Kas oled käinud tuleviku teed? 
, Helmi Pussi Oh, minu kallis kodupaik! ja Heldela Tederi Mustast tammest. 
Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna filiaali mulluse sotsioloogilise küsitluse andmetel on Eesti Raadio I programmis juba aastate kestel eetris olnud loodussaade Keskkond ja mina väga populaarne: 74 protsenti vastanutest kinnitas, et on selle saatega kursis ja tahab seda võimaluse korral kuulata. 
Ajakirjanduses ilmunud keskkonnateemaliste kirjutiste võistlust on aga pikendatud kuni 31. oktoobrini. 
Siinkohal meeldetuletuseks kohalike ajalehtede toimetustele ja kaasautoritele: võistlusest osavõtuks palume avaldatud parimate kirjutiste koopiad või väljalõiked saata keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonda. 
Üle-eestiliste ajalehtede veergudel ilmunu osas teeb esmase valiku zhürii ise. 
VALLI VOOR 
Rabapistrike hääletu lahkumine 
Ükski teine röövlinnuliik pole viimasest maailmasõjast alates nõnd a rängalt kannatanud kui rabapistrik. 
Ja seda mitte üksnes Eestis ja Euroopas, vaid terves maailmas. 
Suurte laugasrabade pöörane valitseja on enamikes maades jõudnud väljasuremise piirile. 
Veel käesoleva sajandi viiekümnendatel aastatel elutses Läänemeremaa des kaasa arvatud Skandinaavia poolsaar 1300 paari rabapistrikke. 
Soomele langes sellest lõviosa -- oma tuhatkond paari. 
Tänaseks on järel parimal juhul 250 paari. 
Soome põhja- ja keskosas elutseb 120, Norras 100, Rootsi põhjaosas 20--30 paari. 
Viiekümnendate aastate neljakümnest pistrikupaarist on meil Eestis jär el parimal juhul üks-kaks. 
Kui sedagi. 
Tõenäolisem on siiski, et suured pistrikud lendavad küll siit regulaarselt läbi (kevadel märtsis-aprillis, sügisel septembris), jäävad aga harva kuhugi pikemalt pidama. 
Või kui jäävadki, piirdub kõik vaid uhke pulmamänguga selges kevadtaevas, mille käigus paarilised kukutavad end kiljudes kivina alla, pesapaiga valikuga ja vahest munemisegagi. 
Toitumisahela tipu hädad 
Paraku ei jõuta enamasti kaugemale. 
Nii nagu suurel merikotkalgi on selle üheks peamiseks põhjuseks keskkonna saastumine mitmesuguste mürkainetega. 
Ühelt poolt häirib rohke elavhõbedasisaldus ainevahetust ning muudab munakoored hapraks. 
Soomes näiteks on paariküm ne aasta vältel (1947--1967) kaljukotka munakoor õhenenud 10, rabapistrikul aga 20 protsendi võrra. 
Paarikümne aastaga on rabapistriku munakoor tervelt viiendiku võrra õhemaks muutunud. 
Selle tulemusena võib see enne õiget aega puruneda. 
Midagi sarnast juhtus üsna hiljuti Läänemere hüljestega. 
Merereostuse tagajärjel hakkasid nende kolbad juba eluajal lagunema. 
Liited üksikute tükkide vahel algul logisesid, seejärel aga avanesid. 
Aju jäi ühel hetkel kaitsva kilbita. 
Teine oluline põhjus on seotud emapistrikusse ajapikku kogunenud mürkidega. 
Ehkki täiskasvanut need veel ei murra, piisab neist titele küll. 
Kanadas, kus rabapistriku käsi siiani suhteliselt hästi käib, on välja arvutatud, et ühe päevaga kogub pistrik endasse 0,1 mg kloororgaanilisi ühendeid ühe kehakilogrammi kohta. 
Nagu ikka, jõuavad mürgid röövlindu saagi kaudu. 
Ehkki rabapistriku toidusedelis on kindlaks tehtud oma paarsada erinevat liiki, annavad tooni siiski linnud. 
Täpsemalt neli-viis nende seast: kodutuvi, naerukajakas, kuldnokk, kiivitaja, põldlõoke ja pasknäär. 
Uuemal ajal on jäme ots kodutuvi käes. 
Sageli osutub iga kolmas rabapistriku ohver kodutuviks. 
Iga viies kuni kümnes võib aga olla kuldnokk. 
Teravsilm ja kiirselg 
Rabapistriku nägemisteravusele ja pikeerimiskiirusele suudab vaevalt keegi sekundeerida. 
Täpsete mõõtmiste tulemusena on teada, et rabapistrik märkab oma ohvrit enam kui kilomeetri kauguselt. 
Pistrik Irat fikseeris teda huvitava tuvi 1077, Onyx isegi 1661 meetri kauguselt. 
Jahti alustab rabapistrik kas varitsuspaigast või otse õhust. 
Varitsuspaigaks võib olla mõni ükskik kõrge puu või kirikutorn linnas. 
30-kraadise nurga all pikeerides suudab ta läbida kuni 75 meetrit sekundis. 
Otse taevast kirvena alla sadades saavutab rabapistrik suurima kiiruse -- läbib sekundiga kuni 120 meetrit. 
Teiste sõnadega - üle 360 km tunnis. 
Nagu välk selgest taevast ilmub varese suurune röövel linnuparve keskele ja enne kui keegi midagi taibanud on, lahkub sellest murtud kaelaga ohvriga. 
Päästa võib linde üksnes ühine kiire tegutsemine. 
Varesed, tuvid ja kuldnokad moodustavad rabapistrikut märgates kibekähk u ühise lennukeha -- tõmbuvad tihedasse parve. 
Kogemus näitab, et seesugust lennukeha ei hakka pistrik iial ründama. 
Parimal juhul pü üab ta välja valida mõne ääre peal oleva linnu. 
Samamoodi käituv ad näiteks hundi rünnakul paljud kariloomad. 
Edukast jahist annavad tunnistust puutumata jäänud linnutiivad, mille küljes sageli ripnevad lisaks ka jalad. 
Kõik muu on nahka pistetud. 
Dresseeritud jahikullina on rabapistriku peamiseks saakloomaks 350--450 grammi raskune põldpüü. 
Emapistrikud suudavad lennata kuni kilogrammi-raskuse saagiga. 
Meie suurima pistriku meelispaigaks, nagu nimigi ütleb, on raba. 
Suurte rabade keskosas, laukalabürindi keskel asusid kunagi ta pesad. 
Iga suure raba kohta tuli parimal juhul üksainus pistrikupaar. 
Aprillikuu teisest poolest alates oli maapinnale rajatud pesas kolm muna. 
Pojad koorusid mai lõpus, said tuule tiibadesse aga kusagil juulikuu keskpaigaks. 
Veel terve augusti tegutses perekond üheskoos. 
Ehkki täies ti lennuvõimelised, nähti neid vanematelt toitu mangumas. 
Novembrist alates on suur osa rabapistrikest juba kaugel Aafrika lõunaosas. 
Täiskasvanuks saades pöörduvad pistrikud tagasi kunagistesse kodurabadesse. 
Paraku on muutused ka viimaseid puudutanud. 
Sellest nii ürgsest maastikust on ühes rabapistrikuga kadunud või kadumas ka rabakana ning hallõgija. 
Kummaline -- oma meelest ma polegi nii vana, aga kõike kolme mina igatahes veel mäletan. 
PEETER ERNITS 
Rohelised teavad kokku hoida 
Hiljuti tutvustasid Eesti Rohelise liikumise juhid mitut masti teadlastele ja riigiametnikele oma nägemust sellest, milline võiks olla Eesti osa Euroopa keskkonnaruumis, et sõnadel säästev areng oleks tähenduse le vastav sisu. 
Eeskujuks oli võetud Euroopa Maasõprade algatusel käivitatud kolmeastmeline programm Säästva Euroopa suunas, mis algas 1994. aastal. 
Eesti Rohelise liikumise aseesimees Valdur Lahtvee meenutab 1992. aastal toimunud Rio de Janeiro Keskkonna ja Arengu konverentsi ning selle aasta alguses Eestis vastu võetud säästva arengu seadust. 
Sellel taustal on loomulik, et Euroopa Maasõbrad (olgu öeldud, et meie oludes ajavad just peamiselt rohelised ka Maasõprade asju) tulid välja programmiga Sää stva Euroopa suunas ja Eestis püütakse seda interpreteerida. 
Nimetatud programmi algetapil koostati ülevaade keskkonda mõjutavast tootmisest ja tarbimisest Euroopas ning kujundati säästva arengu suunad aastani 2010. 
Peamise osa selle etapi teadustööst tegi Saksamaal asuv Wuppertali Instituut. 
Läbiva mõistena hakati kasutama terminit keskkonnaruum. 
Keskkonnaruumi piiravad varud 
Antud kontekstis hõlmab keskkonnaruum tarbitava energia, mittetaastuvate loodusvarade, põllumajandusliku maa ja metsa kogust, mis ei ohusta tulevaste põlvede võimalust neid samas mahus tarbida, selgitab Valdur Lahtvee. 
Tõdetakse, et keskkonnaruum on piiratud ja seega peab teadlikult piiratud olema ka keskkonnaruumi kasutamine. 
Kui erinevad riigid pole loodusvarudega võrdselt varustatud, siis ei tähenda see, et loodusvarakam riik võiks oma rikkust hoolimatumalt kulutada. 
Kui riikide tarbimistase on erinev, pole suuremate majanduslike võimalustega riigil õigust tarbida ja selle kaudu keskkonda saastata ka nende arvel, kes ise nii palju toota ei suuda. 
Maakera, kus elame, on ju ühine. 
Kuid piirdugem siinkohal vaid Euroopaga. 
Meiegi ühist keskkonda ohustavad kliimamuutused, osoonikihi hõrenemine, mullaerosioon, bioloogiliste liikide mitmekesisuse vähenemine. 
Wuppertali Instituut on välja arvestanud, et energia keskkonnaruumile vastavalt võiks Euroopas tekkida 1,7 tonni CO 2 inimese kohta aastas. 
Tegelik tarbimine toodab aga (ilma SRÜ riikideta) 7,3 tonni, kuna ainuüksi Madalmaades lendub iga elaniku kohta atmosfääri 11 tonni süsihappegaa si aastas. 
Seega tuleks Euroopas vähendada CO 2 õhkupaiskamist 4,3 korda, Madalmaades aga koguni 6,5 korda. 
Eesti näidet Wuppertali Instituut ei kasutanud, kuid meie rohelised on välja arvestanud, et Euroopa üldist keskkonnaruumi arvesse võttes peaksime meie vähendama CO 2 emissiooni elaniku kohta 8,8 korda. 
Liigume kontrollaasta poole 
Programm Säästva Euroopa poole seab eesmärgiks muuta ühiskond säästvaks ühe põlvkonna jooksul, n-ö kontrollaastaks on võetud 2010. 
Eeldatakse riiklikke meetmeid loodusvarade efektiivsemaks kasutamiseks ja säästlike tehnoloogiate (näiteks päikeseenergia) laiemaks kasutuselevõtuks. 
Aga eeldatakse ka inimeste eluviisi muutmist, mis ei tähenda kaugeltki ainult säästva eluviisi vajalikkuse teadvustamist, vaid ka selle järgi käitumist, ütleb Valdur Lahtvee. 
Kes saaks sellega kergemini hakkama -- kas tippmugavused juba ammu saavutanud majanduslikult arenenumad riigid või neist mugavustest alles unistavad vähem arenenud riigid? 
Wuppertali Instituut leiabki, et rohkem loobuma peavad suurema tarbimisega, seega majanduslikult arenenumad riigid. 
Nende puhul on loobumise hind isegi rahaliselt kergemini väljaarvestatav, kui meil unistustest loobumise hind, mida rahas väljendada pole võimalik. 
Aga loobume ju meiegi mugavustest, millega mitme põlve jooksul harjunud: tänu Eesti Raudtee edumeelsusele näiteks ei sõida me enam rongiga Tallinnast Haapsallu, vaid peame mõne keskkonda rohkem saastava transpordivahendi valima, kui keskkonnateadlikkusest lausa jalgsi seda teed ette ei võta. 
Elaniku seisukohalt tundub lihtne ka meie nn kõigi mugavustega Lasnamäe majades vett ja elektrit kokku hoida, sest kes ikka viitsib või jaksab iga päev igale pereliikmele vannitäit pesuvett pliidil pottidega kuumaks ajada. 
Ainult üüriarve järgi otsustades tundub, et keegi teine käib katlamajas meie olematu sooja veega oma selga pesemas. 
Paraku ei mahu me sedasorti muredega kuidagi Euroopa keskmiste hulka ja unistame ikka kasvõ i Pariisi hotelli viie-sekundi-dushist. 
Aga ka riiklikust vaatevinklist on Eestis just viimased aastad, kus sotsialismiaegne tööstus hääbus ja turumajandusaeg alles atra seadmas, keskkonnale kõige ohutumad olnud: kui ei ole tootmist, pole ka reostamist. 
Mitte aga läbinisti säästlikud, sest energiat tarbime ikka kuigivõrd ja tasapidi elame ka koos muude vajadustega edasi. 
Eesti ei mahu raamidesse 
Valdur Lahtvee toob Eesti tarbimist Euroopa keskkonnaruumi paigutades välj a need näitajad, mida meil (1993. aasta taset arvesse võttes) pole vaja piirata. 
Tuumaenergia tarbimist näiteks, sest meil lihtsalt ei ole oma tuumajaama. 
Mida pole, seda on kerge kokku hoida (nagu juba eelmistes näidetes tõdesime). 
Taastuvenergiat peaksime Euroopa keskkonnaruumi sobitudes umbes 4,4 korda rohkem kasutama. 
Säästvat suhtumist oleme aga oma metsamajanduses üles näidanud, uut metsa on juurde istutatud rohkem kui rikkaks saamise tuhinas maha suudetud võtta. 
Ka erinevat tüüpi maakasutuses on reserve. 
Looduslikke veekogusid jagub meil loodetavasti paljude põlvkondade jaoks keskkonda ilmestama ja parandama, kui me neid oma tegevusega ära ei riku. 
Kõige hullemad on meil Euroopa taustal lood aga siiski juba mainitud CO 2ga. 
Fossiilkütuste kasutamist tuleks mitmekordselt vähendada, paljuräägitud tsemenditootmine ei sobi ka Euroopa keskkonnaruumi keskmiste näitajatega. 
Isegi kohapealseks tarbimiseks toodame seda muu Euroopaga võrreldes liiga palju, meie elanikud saavad aga esimestena kaela ka muude piirkondade tarvis Kundas toodetava tsemendi tolmu. 
Keskkonnaruumiga hakatakse tulevikus kauplema, lubab Valdur Lahtvee. 
Mitte raha eest ostma ja müüma, aga riikide eripära arvestades hakatakse dikteerima küll, milliste loodusressursside kasutamist piirama peaks ja milliseid teistega jagada tuleks. 
Eesmärgiks saab, et Euroopa tervikuna säästvamalt elama hakkaks. 
Milliste mõjumeetoditega see aga saavutatakse? 
Ainult iseeneslikule teadlikuks saamisele oleks naiivne loota. 
Reguleerima peavad riikidevahelised kokkulepped ja iga riigi oma poliitika, mis sätestaks seadusandluse abil keskkonnahoidliku majandustegevuse nii riigi kui ettevõtja tasandil. 
Majanduslikke mõjureid saab riik kasutada ka üksikisiku puhul, reguleerides näiteks teenuste hindu. 
Nii, et inimene oleks valmis loobuma mugavusest ühtse säästuidee nimel. 
VALLI VOOR 
Tiiu magusad huuled 
Täna on Tiiu debüütalbumi Magusad huuled, mille andis välja O.K.Records, ametlik ilmumiskuupäev ja täna õhtul toimub ka albumi presentatsioon. 
Neid, kellele Tiiu nimi midagi ei ütle, eriti palju olla ei tohiks -- vähemalt inimeste hulgas, kes raadiot kuulavad, televiisorit vaatavad ja ajalehti loevad. 
Kui aga mõni siiski ei tea, siis... 
Tiiu on 19-aastane neiu, kes osales noorte lauljate konkursil Kaks takti ette, pääses mais toimunud finaali, kus ta kuulutati võitjaks. 
Tuntuks sai ta aga juba aasta alguses -- nimelt Ivar Musta kirjutatud looga Nukuke. 
Tiiu arvates Eestis staare pole, kui siis ainult paar ja need kuuluvad juba vanemasse põlvkonda, keda on kuulanud miljonid inimesed. 
Noore lauljatari arvates on päris naljakas, kui siinseid praegusi artiste hüütakse megastaarideks. 
Eestis saab olla ainult tuntud ja tuntuks saamine on päris lihtne. 
Peab olema hea juhus ja hea lugu, mis paneb rahva kuulama, on Tiiu veendunud. 
Temale said saatuse tahtel osaks mõlemad. 
Kuigi uusi hitte on juurde tulnud, on Nukuke jäänud siiani Tiiu kõige suuremaks menulooks. 
Nukukesel on selge meloodiamotiiv, igaüks saab kaasa laulda. 
Samuti on see kiire ja rütmikas, mida eestlastel ikka vaja on, naerab Tiiu. 
No ja muidugi sõnad, inimesed hakkasid ju kohe kahemõtteliselt mõtlema. 
Kuid lugu sai populaarseks ka väikeste laste hulgas, kes võtsid loo sõnu siiralt. 
Laul nukukesest on nagu midagi ka lastele, muidu lauldakse ainult stiilis I love you. 
Lugu haaras inimesi 5-aastastest kuni ma-ei-tea-mis-vanuseni. 
Nii nagu Nukukese on ka kõikide teiste Tiiu esitatud lugude muusika kirjutanud Ivar Must, tekstid on pärit Valli Ojavere, Kaari Sillamaa, Katrin Olofssoni ja Reet Linna sulest. 
Teise hiti, Lootes vaid, sõnad on paberile pannud Tiiu ise, õigemini küll sõbrannaga kahepeale. 
Eriliseks sõnasepaks neiu ennast ei pea. 
Tiiu sõnutsi on talle kõik albumil kõlavad lood armsad, kuid kõige enam on südamesse läinud Südamehääl ja Kui vaikib suu. 
Nendega nägin kõige rohkem vaeva ja need tulid mul kõige paremini välja. 
Südamehääl on kõige keerulisem lugu, mida olen laulnud. 
Tiiu arvates on Magusate huulte näol tegemist ühelt poolt Ivar Musta autoriplaadiga, teiselt poolt aga ka tema plaadiga -- lood on ju tema lauldud. 
Aga rohkem on see vist siiski Ivari plaat. 
Kõige suuremaks eeliseks-erinevuseks võrreldes teiste artistidega peabki Tiiu seda, et kõik albumil kõlavad lood on originaallooming -- mitte ühtegi coverit. 
Album on vahelduv ja mitmekesine. 
Kõik laulud ei ole ühesugune tümps, sealt võib leida ka näiteks soulisugemetegea lugusid. 
Miks peaks ostma albumi Magusad huuled? 
Vastus on lihtne: saate kuulata heal tasemel muusikat. 
KAIDI KLEIN 
Ettevaatust, operatsioon B! 
Halveneva nähtavuse, libedate teede, puulehtede maaga ühinemise ning peatse talvevangistuse tähistamiseks on vaprad kultuurimessiased ansamblist B.D.Ö. jälle ühe ürituse korraldanud. 
Nii võib öelda ülejärgmisel laupäeval, mil 19. oktoobril algav kolmepäevane ürit us lõpuks otsa saab. 
Kunagi ansambli sünnipäevaüritusena käivitatud ning süüdimatuks meediamanipulatsiooniks (mitu tundi otsesaateid ETV-s!) muutunud peost sai õige festival mullu, mil Nõmme Raffamajas esitleti suurt hulka tundmatuid talente, kellest said viimase 12 kuu underground-soosikud. 
Tollal debüteerinute hulgas olid III Omen, Borax, Lobsand Dorje, Zahir. 
Seekord on OPERATION B nimelise ürituse platsiks valitud Von Krahli teater, kus tegevus käib kolmel õhtul ja kõigis saalides, baarides ja tualettruumides korraga. 
Esinejate hulgas on Tartu moodne indie-ime Bizarre, uue pungilaine tippsurfajad Blind, jungle'i miinilaev LU:K, vana hea rock'n'rolli mõrvar Psychoterror, eelpoolmainitud popgigandid Borax ja Lobsand Dorje, salalikult vaikne Dallas ja massiivselt mürisev No-Big-Silence ning esialgse info kohaselt ka Una Bomba ehk Ansambel-Keda-Tunti-Röövel-Ööbikuna! 
Tuntud tähtedele sekundeerivad meie tulevased, praegu küll tundmatud lemmikud ja loomulikult peasüüdlased ise, kes seekord esinevad nime all P.T.Ö. 
Vaikivad inimesed häälitsevad taas 
Ameerikas on puhkenud veel üks alaealise ahistamise skandaal, mille keskmes paistab olevat tuntud laulja. 
See on kodanik Jarret Corde, ansambli P.M. 
Dawn fännide seas tuntud kui räppar JC The Eternal. 
Nimelt väidavad New Jersey seadusemõistjad, et staar on pikemat aega elanud illegaalset suguelu oma 14-aastase nõoga. 
See toimunud küll tütarlapse tahtel ja nõusolekul, kuid on osariigi seaduste kohaselt siiski karistatav kuni 10-aastase vabadusekaotusega. 
Skandaal on sedavõrd tormiline, et suu on sunnitud lahti tegema ka JC vanem sugulane, PM Dawni liider PRINCE B. 
Mees, kes mullu lõpetas rääkimise, väites, et pidev vaikimine teeb temast parema inimese, on nüüd rahustanud fanaatikuid, kinnitades, et JC on süütu, senikaua, kuni ta pole süütuks tunnistatud. 
Hüüumärk siia tsitaadi lõppu pole vist liigne? 
Oma pika vaikuse lõpetab sel aastal ka 32-aastane osav bisnes-artist George Michael. 
Hiljuti firmalt Sony väljaostetud laulja teeb taas kõik i seadusi järgides oma muusikat ning tema uus singel Like Jesus To A Child ilmub jõulude paiku. 
Selle kinnituseks on lauljat nähtud Londoni boheemide linnaosas Sohos kaameratele poseerimas, seega on kõik taas korras ka videoklipindusega. 
Meenutagem, et oma viimastes videotes protestivaimu täis George Michael oma näopilti ei näidanud, eksponeerides hoopis anonüümset karvast lõuga ning suudmaigutavaid supermodelle. 
Video ümber kismleb aga veel lüks vabadusvõitleja, SÜMBOL-MEES ehk Eks-Prince. 
Staar süüdistab plaadifirmat Warner, et too sisuliselt laskis põhja tema uue singli I Hate U, andmata raha selle videosaate tootmiseks. 
I Hate U ainsaks väljundiks kujuneski raadio, mistõttu puuduliku reklaamiga singel (teoreetikute sõnul Prince'i kõi gi aegade üks õnnestunumaid laule) tõusis briti edetabelis 17. kohale, langedes nädala möödudes juba 42. 
Kompanii Warner, kelle ärritamiseks kannab Sümbol lahutamatut põsemaalingut SLAVE (Ori) pole rahul ka uue videoga, mille artist on omast taskust kinni plekkinud. 
Nimelt on järgmise singli Count The Days saatena kasutatud kaadreid Ameerika mustade õiguste eest seisja Martin Luther Kingi matusetseremoonialt. 
Sümbol väidab, et Warner tahab oma kiusliku poliitikaga tema kunsti tappa, ärimehed aga üritavad tõestad a, et aastas kolm-neli albumit valmis väisava mehikese looming on kõrgema konsistentsi jama, mille peale raha pole sünnis kulutadagi. 
Aeg näitab, kas vastuseis läheb veriseks või lõpeb enne Prince'i ja Warneri leping. 
Igatahes oma indie-kompanii mõttest pidi väikesekasvuline artist majanduslikel põhjustel juba loobuma. 
Nooruse hullustus 
on nähtavasti tabu, sest ALANIS MORRISSETTE sõdib meeletul kombel vastu plaadifirma MCA Canada plaanidele taasüllitada kaks albumit Alanis ja Now Is The Time, mis tõusev täht lindistas, olles vaid 14-aastane. 
Hetkel on Morrissette'i uus album Jagged Little Pill Ameerika edetabeli esimesel positsioonil ning eeldatavasti ootab kompromissitut lauluneidu umbes samasugune supertähelepanu, nagu sai mullu osaks Sheryl Crow'le. 
Oma nooruserumalusi põlgava artisti selja taga seisab ka tema kirjastus MCA Music Publishing, mis püüab kõigi lubatud vahenditega takistada oma Kanada-osakonna kahtlast plaani kiiret kasu teenida. 
Huvitaval kombel pole samasugust skandaali puhkenud BJÖRKi ümber, sest on ju temagi nooruses mitu plaati sisse laulnud -- esimese koguni 12 aastaselt. 
Mis oleks magusam, kui taoliste lapsemeelsete veidruste uustrükkide kasumid? 
Võib-olla kinkisime nüüd ära suurepärase idee, aga võib-olla on taolise rahu põhjuseks see, et tegemist on siiski Islandiga, kus inimesi elab vist vähem kui Lasnamäel. 
Inglise edetabelite teine mees käib jala 
Karmimate uustulnukate reas hakkab lisaks WET WET WETile (Something Somehow, 10) silma IRON MAIDEN, kelle suur tagasitulekusingel Man On The Edge on teab mis põhjustel tõusnud otse edetabeli neljandaks! 
Tegu on Inglise heavy metali omaaegse lipulaeva kõige edukama taastulekuga pära st ligi 10 aastat väldanud suhtelist vaikelu. 
Muusikakriitikute prognooside kohaselt olla vana hea, puudlisoengute, saatanlike sõnumite ja kintspükste näoline hevi tuleva hooaja kuum sõna! 
Igatahes on tabeli kõrgeim uustulnuk hoopis PULP, kelle duubelsingel Mis-shapes"/"Sorted For E's and Whizz on astme võrra allpool Simply Redi number-üks-singlit Fairground. 
Huvipakkuvana tundub aga Pulpi laulja JArvis Cockeri väide, et vaatamata viimaste aastate suhtelisele menule, on ta siiamaani nii vaene, et ei oma isegi elementaarset bensiiniraha. 
Briti saarte kõige ootamatum seksisümbol lubab ka, et kui ta suudab ära maksta oma võlad (50 tuhat naela Pulpi endistele peremeestele) sõidab ta Costa del Soli, et elada väärika hotellioleskleja glamuurset elu. 
Vaatamata meie lubadustele, ei aja MICHAEL BOLTON maha oma pikki juukseid. 
Kuidas see teile pähe tuli, küsis staar maailma ajakirjanikelt. 
Ma kasvatasin oma pika laka siis kui biitlid Ameerikat vallutasid. 
JA ma olin esimene pikajuukseline oma linnas -- seda ajal, mil selliste asjade eest võis igal nurgal peksa saada. 
Umbes nii ta sõnas, nii et rahunege. 
KUUM 
Virulaste päevad kui küsimärk 
Virumaa korrespondent Rein Sikk 
1991. aastal, kui toimusid esimesed üleilmsed virulaste päevad, kuulutati välja, et järgmised päevad on viie aasta pärast. 
Tundub, et tänavu sügisel ärkasid mõnedki Virumaa ametnikud ehmatusega, sest virulaste päevade korraldamise kohustus 1996. aastal oli suisa ununenud. 
Esimeste virulaste päevade korraldamise initsiaatoriks oli Virumaa Fond. 
Just kogu Virumaad haaravas kultuurilises ühistegevuses nähti võimalu st kaheks lõhestatud piirkonna vaimseks taasühendamiseks. 
Esimesteks virulaste päevadeks ilmus senini ainukene Virumaa kultuurikalender. 
Mitme kuu vältel oli päevade raames igal nädalal paljudes Virumaa külades-linnades hulk ettevõtmisi. 
Valla- ja külapäevade korraldamise laine käis üle Virumaa, olid ju päevad pühendatud paljude siinsete külade esmamainimise aastapäevale. 
Virulaste päevade st on kohalikku kultuuriellu jäänud sellised praeguseks juba traditsioonidega ettevõtmised nagu Kirde Killad, Wesenberg rock, Ranitsarokk. 
Hingusele on läinud Virumaa Fond 
Viie aasta jooksul läks hingusele aga Ida- ja Lääne-Viru ühistegevust jõuliselt edendanud Virumaa Fond. 
Ja kuigi mitmed organisatsioonid on teatanud, et tegelikult on nemad Virumaa Fondi aate- ja mantlipärijad, pole neistki olnud asja virulaste päevade hakatamisel. 
Viie aasta eest Iisakus antud maavanemate ühislubadus ootab täitmist. 
Probleemi tõstis üles Ida-Virumaa ajaleht Põhjarannik. 
Suhteliselt kiiresti reageeris asjale Ida-Virumaa omavalitsuste liit (IVOL). 
Narvas koos olnud IVOL-i üldkogu otsustas päevi toetada juhul, kui Lääne-Virumaagi asjaga ühineb. 
Ida-Virumaa kultuuritöötajad on lubanud esialgse päevade kava kokku panna oktoobris. 
Sealne kultuurijuht Katrin Veinbergs ütles, et kavas on päevad avada kas mai lõpus Narva päevadega või juuni alguses Toilas Kirde Killadega. 
Päevade deviisiks on pakutud -- kodu kauniks. 
Sel sügisel on Kalju Saaberil valmimas koguteose Virumaa käsikiri. 
Kui kirjastamisega veidikene kiirustada, on võimalik üllitis päevade alguseks välja anda. 
Senini valitses Lääne-Virumaa poolel vaikus. 
Maavanem Marko Pomerantsi seisukoht on järgmine: Ma ei näe ühtegi põhjust, miks me ei peaks virulaste päevi korraldama. 
Asi vajavat veel arutamist 
Lääne-Viru Ühisomavalitsus kavatseb päevade toimumist arutada alles 19. oktoobril. 
Maakonna kultuuritöötajad tahaksid kindlasti päe vi läbi viia, aga puudub Lääne-Virumaa kultuurijuhi ametlik seisukoht. 
Kultuurijuht Valdur Liiv ütles eile Eesti Päevalehele, et senini pole kusagil fikseeritud, et just kultuuriosakond peaks päevi korraldama. 
Ta soovitas kogunisti allakirjutanul korraldamise initsiaatoriks olla. 
Valdur Liiv lisas, et virulaste päevade vastu pole ta kunagi olnud, aga konkreetselt vajab asi veel arutamist. 
Samas on maakonna kultuuriosakonna töötajad kullaltki nördinud, kuna Lääne-Virus on paigast ära proportsioon kõrg- ja rahvakultuuri arendamise vahel. 
Leitakse, et rahvusvahelised festivalid võivad küll maakonnale kuulsust tuua, aga paraku ei edenda kaugelt toodud külalised taidlust külades. 
Ma ei saa kogu aeg olla vaid eufoorias sellepärast, et Rakveres on sündinud Arvo Pärt, ütles praeguse olukorra kommentaariks üks kultuuritöötaja. 
Virumaal on veel teadmata, millal istuvad Ida ja Lääne pool ühise laua taha, et kohalikul kõrgeimal tasemel virulaste päevade korraldamist arutada. 
Aga vähemasti praeguse asjade käigu järgi otsustades kipub seniajani Lääne-Virus asunud piirkonna vaimuelu keskpunkt tasapisi Ida poole nihkuma. 
Imidzh muutub, ülikool jääb 
Tartu Ülikoolil on pikk ajalugu, traditsioonid, legendaarsed õppejõud ja üliõpilased. 
Eriti maarahva seas on juurdunud ettekujutus, et sealt saab hea hariduse ning ilmselt seetõttu on ülikool läbi aegade kuulus ja prestiizhne olnud. 
Alahindamata ülikoolielu rolli imidzhi kujunemises või kasvõi peahoone sammastikku TÜ sümbolina, ei saa kuidagi mööda minna Universitasele tegelikku sisu andvatest üliõpilastest ja õppejõudud est. 
Vaieldamatult levib Tartu Ülikooli imidzh just nende kaudu. 
Viimane ulatuslikum lõpule viidud ülikooli imidzhit lahkav uurimus pärineb 1994. aastast ning sealgi on keskendutud just nende kahe rühma käsitlemisele oma Alma Materist. 
Olgugi, et ülikoolis ka praegu imidzhi-teemaga edasi tegeldakse, pärinevad selle artikli andmed möödunud aastal kaitstud Ave Randpõllu ja Raivo Valki lõputööst Tartu Ülikooli imidzh üliõpilaste ja õppejõudude hulgas ning ülikoolisisesed suhted 1994. aasta kevadel. 
Kuna uuritavad grupid on pidevas vahetus kokkupuutes ülikooliga, siis muutused nende hinnangutes peaksid ilmnema varem kui laiemas avalikkuses. 
Õppejõudude jaoks on ülikooli imidzhi kandjateks tõenäoliselt eelkõige rektor ning nimekamad õppejõud, üliõpilaste osas ei ole esindusisikuteks konkreetsed tudengid, vaid massimeediast tuttav anomüü mse üliõpilase stereotüüp. 
Laisk tudeng ja töökas õppejõud 
On huvitav tõdeda, et nii õppejõud kui üliõpilased näevad tudengeid ühtmoodi. 
Küsitlusandmete põhjal võib väita, et vana hea stereotüüp üliõpilasest kui laisast ja lõbusast tegelasest, kas vajalikul hetkel suudab ennast kokku võtta, ei ole kusagile kadunud. 
Õppejõud olid ennast kirjeldanud murelike ja töökatena, tudengitele paistsid nad aga konservatiivsete, tarkade ja sõbralikena. 
Kogu uurimusest kumab läbi õppejõudude ebakindlus ja murelikkus tuleviku suhtes. 
Ilmselt oli reformide laine puudutanud eelkõige õppejõudusid. 
Ülikoolisisese mikrokliima indikaatoriks on õppejõudude ja üliõpil aste omavahelised suhted -- need olid sel perioodil pigem paranenud kui halvenenud. 
Praegu ootavad mõlemad pooled, et teine pool neile sammukese lähemale astuks, seega võiks distants suhetes olla pisut väiksem. 
Nii üliõpilasi kui õppejõude häirib kõige enam tudengite passiivsus ja distsiplineerimatus, õppejõudude juures on kõige ebameeldivamateks joonteks aga kohatine konservatiivsus ja üleolevus. 
Ülikooli ennast on tudengkond pidanud vaeseks, kuid iseloomustanud seda ka kui oma, meeldivat ja huvitavat. 
Selles kategoorias on üliõpilasi ja õppejõude ühendavaks märksõnaks eelkõige oma, mis viitab tegelikult üsna tugevale oma ülikooli patriotismitundele ning seesmisele samastamisele. 
Vastandlikult nimetatud tendentsile on õppejõ ud märkinud paraku veel ebakindlust ja räpasust. 
Tulevikult, või õigemini ideaalselt Tartu Ülikoolilt, ootasid tudengid võrreldes aastataguse seisuga suuremat rikkust, puhtust, kaasaegsust ja konkreetsust, õppejõudude poolelt lisandub ideaalvisioonile suurem kindlustunne. 
Keegi ei pidanud imidzhit väga halvaks 
Eeldatavasti peaks ülikooli sisemine imidzh teataval määral prognoosima üldsuse silmis tekkivat imidzhit. 
Kas see hüpotees ka paika peab, selgub ehk mõnest tulevasest vastava suunitlusega uurimusest. 
Ülikoolisisest imidzhit pidasid nii õppejõud kui tudengid heaks, vä ga halvaks ei pidanud seda ükski 157 küsitletust. 
Õppejõudkond näe b ülikooli mõnevõrra tumedamates värvides. 
Ent seejuures tasub tähele panna, et koguni üle 95% õpetavast töötajaskonnast peab sellegipoolest ülikooli imidzhit keskpäraseks või paremaks. 
Olemasolev kujutluspilt ülikoolist ei avaldu ainult arvamuste tasandil, vaid on ka tegelikku käitumist suunav jõud. 
Kas ülikooli imidzh on üliõpilastele ja õppejõududele sedavõrd suure tähendusega, et võiks mõjutada näiteks üliõpilasi õpinguid katkestama või õppejõude ülikoolist lahkuma? 
Õnneks mitte. 
Uurimusest ilmneb, et ülikooli imidzhil pole jõudu hoida kedagi ülikoolis tööl või õppimas, kuid samas ei lahkuta ka pelgalt imidzhi kehvaks pidamise pärast. 
Igal organisatsioonil on paremaid ja halvemaid aegu, mis võivad imidzhit ühes või teises suunas kallutama hakata, ent väiksemate lainetuste eest on Tartu Ülikooli imidzh kaitstud. 
363 aastat väärikat õppet ööd on piisavalt kindel seljatagune. 
RAIVO VALK TÜ personalijuht 
ülikoolilehekülg 
Eesti Päevalehes ilmub iga kuu esimesel kolmapäeval koostöös Tartu Ülikooli teabetalitusega ülikoolilehekülg. 
Ülikoolilehekülg jälgib muudatusi Eesti kõrghariduses ja ülikooli teaduskondades, tutvustab õppejõude, vahendab ülikoolielu sündmusi, kajastab korporatsioonide ning akadeemiliste seltside tegevust. 
Ülikoolilehekülj e vahendusel jõuab teieni nii tudengite kooli- kui seltsielu. 
Euroteaduskond alustas kolmandat tööaastat 
Saksa välisminister Hans Dietrich Genscher ja Taani välisminister Uffe Elleman-Jensen pakkusid euroteaduskonna loomise idee välja 1991. aastal pärast Balti riikide iseseisvuse taastamist. 
Euroteaduskonna tegevuse eesmärk pidi olema Leedu, Läti ja Eesti ülikoolide majandus-, õigus- ja sotsiaalteaduste õpetamise kaasajastamine. 
Euroteaduskonna loomise idees peitus esmajoones soov laiendada koostööd Läänemeremaade vahel. 
Euroteaduskondade asutamine otustati 1993. aasta märtsikuus toimunud Läänemeremaade Nõukogu teisel istungjärgul Helsingis. 
Saksamaa, Rootsi, Taani, Soome, Norra, Eesti, Läti, Leedu ja Poola valitsuste ja Euroopa Ühenduse esindajad otsustasid luua Euroteaduskonna Juhtkomitee. 
Juhtkomitee töös osalevad kõigi Läänemeremaade valitsuste, Euroopa Ühenduse ja osalevate riikide kõrgharidusasutuste esindajad. 
Esimene istung toimus 1993. aastal Riias, kus nimetati euroteaduskonna direktoriks politoloogiaprofessor Toivo Miljan Kanadast. 
Euroteaduskond avati pidulikult 1993. aasta septembris Riias. 
Läänemerem aade Nõukogu kolmandal istungjärgul Tallinnas 24.-25. maini 1994. aastal nõustuti Vene Föderatsiooni palvega laiendada euroteaduskonna tegevust ka Kaliningradile. 
Euroteaduskonna tegevusest võtavad Balti riikides osa Tartu, Vilniuse ja Läti Ülikoolid. 
Lisaks nendele on Euroteaduskonna tegevusega liitunud mitmed Taani, Poola, Norra ja Saksa kõrgkoolid. 
Euroteaduskonna direktoraat asub Riias. 
See omakorda avas keskused Tartus, Riias ja Vilniuses. 
Euroteaduskonna tegevuse finantseerimine rajati põhimõttel, et kõik euroteaduskonna loomist toetanud riigid - Saksamaa, Rootsi, Soome, Taani ja Norra - eraldavad rahalisi vahendeid, et saavutada euroteaduskonna tegevuse eesmärke. 
Eesti valitsus toetas Tartu Ülikooli Humanitaarteaduste hoone ehitust 4 miljoni krooniga, mis võimaldas euroteaduskonnal kolida uutesse ruumidesse Toomemäe nõlval. 
Euroteaduskonna tegevuse eesmärkide saavutamine toimub läbi mitme etapi. 
Euroteaduskonna peamiseks tegevuskeeleks on inglise keel, kuid ka saksa keele õpetamisele pööratakse suurt tähelepanu. 
Aastatel 1993-1995 tegutsesid kümned inglise ja saksa keele õpperühmad, mis võimaldava d nüüd paljudel õppejõududel, magistrantidel ja üliõpilastel kergemini jälgida võõrkeelseid loengukursusi. 
Järgmise sammuna planeeriti külalisprofessorite loengukursuste alustamist kõigis kolmes Balti ülikoolis majandus-, õigus- ja sotsiaalteaduskondades. 
1993. aasta sügisel toimusid Tartu Ülikoolis esimesed euroteaduskonna külalisprofessorite loengusarjad keskastme mikro- ja makroökonoomikast. 
Neile järgnesid loengukursused riigirahandusest, haldusjuhtimisest, lepinguõigusest, inimõigustest, regionaalökonoomikast jne. 
Külalisõppejõud tulid Kieli, Helsingi, Aarhusi, Hamburgi, Oslo, Stockholmi ja Göttingeni ülikoolidest. 
Kuid niisugusel kujul ei olnud võimalik hästi kaasa tõmmata meie ülikooli õppejõude, kuna nad ei saanud kolme nädala jooksul loobuda kõigist muudest töödest ja pühenduda vaid väliskülaliste loengute jälgimisele. 
Sellepärast alustati 1994. aasta sügissemestris t külalisõppejõudude pikaajaliste loengukursustega, mis hõlmavad tervet semestrit. 
Järgmise tasandina soovib euroteaduskond aidata kaasa kõigi kolme ülikooli õppekavade kaasajastamisele. 
Pahatihti on meie ülikoolide õppekavad üle koormatud väga paljude ainetega, mille omavahelised seosed jäävad üliõpilastele arusaamatuteks. 
Euroteaduskonna raames tegutsevad külalislektorid peavad andma nõu ja abistama meie kolleege korraliku õppekava loomisel. 
Euroteaduskonna tegevuse üks eesmärk on ka kohalike ülikoolide majandus-, õigus- ja sotsiaalteaduskondade materiaalse infrastruktuuri väljaarendamine. 
See tähendab arvutustehnika ja kaasaegse bürootehnika kättesaadavaks muutmist. 
Tartu Ülikooli euroteaduskonna käsutuses on praegu kaks arvutiklassi. 
Samuti luuakse kaasaegsed erialaraamatukogud. 
Tartu Ülikooli euroteaduskonna raamatukogu on saanud kahel viimasel aastal osta terve hulga väärtuslikke erialaraamatuid majandus-, õigus- ja poliitikateaduste alalt. 
See toimub tihedas koostöös Läti ja Leedu euroteaduskondade raamatukogudega. 
Praegu koostatakse automatiseeritud kataloogimissüsteemi, mis teeb raamatud hoopis kättesaadavamateks. 
Euroteaduskonna Tartu keskuse tegevus saab alanud akadeemilisel aastal uued tegevusraamid. 
Valminud on ca 700-ruutmeetrise põrandapinnaga keskus, mis asub Tartu Ülikooli Humanitaarteaduste hoone kolmandal korrusel Lossi tänaval. 
Lossi tänava õppehoone valmimisel kavatseb euroteaduskond avada seal kaasaegse raamatukogu, kus saab kasutada arvutiga varustatud töökohti, arvutiklassi ja kaasaegsel arvutiõppel baseeruvat keeleklassi. 
URMAS VARBLANE Euroteaduskonna programmijuht 
Õigusteaduse õpikute sari 
Riigi kavandatud õiguskorda vahendavad juristid. 
Kvalifitseeritud juristideta on Eesti riigi ülesehitamine küsitav, sest isiku õigused jäävad piisava kaitseta ning on raske rääkida stabiilsest õiguskorrast. 
Tänu Avatud Eesti Fondile on Tartu Ülikool astunud olulisi samme õigusteaduse valdkonna edendamiseks. 
1992. aastal sõlmisi d koostöölepingu Tartu Ülikooli ja Shotimaa Glasgow ülikooli õigusteaduskonnad. 
Koostööst on sündinud nüüdseks Avatud Eesti Fondi õigusalase õppematerjali väljaandmise programm. 
Õpikud ja õppematerjalid on püsiva väärtusega ja kasutatavad ka mujal Eestis, kus õpetatakse juurat ning korraldatakse õigusalast täienduskoolitust. 
Viimasena on sarjas ilmunud: K. H. Schwab, H. Prütting. 
Asjaõigus. 
Õpik. 
Tõlkija V. Tamm. 
Tallinn, Õigusteabe AS Juura, 1995. 
R. Narits. 
Õiguse entsüklopeedia. 
Õpik Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilastele. 
Õigusteabe AS Juura, 1995. 
I.-M. Orgo, H. Siigur. 
Tööõigus. 
Õpik Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilastele. 
Õigusteabe AS Juura, 1995. 
K. Merusk, I. Koolmeister. 
Haldusõigus. 
Õpik Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilastele. 
Õigusteabe AS Juura, 1995. 
K. Merusk. 
Kehtiv õigus ja õigusakti teooria põhiküsimusi. 
Tartu, Juristide Täienduskeskus, 1995. 
J. Sootak. 
Kuriteod elu ja tervise vastu. 
Õppevahend õigusteaduskonna üliõpilastele. 
Tartu, Juristide Täienduskeskus, 1995. 
Õpikute seeria on kujundanud Merike ja Tiit Kaunissaare (AS Ehmann ja Kaunissaare). 
Enamiku õpikutest on kirjastanud Õigusteabe AS Juura ja trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda. 
Juristide Täienduskeskuse kirjastatud õppevahendite tehniline toimetaja on Alo Raidaru ning need on trükitud Tartus (AS Stilett). 
Keskkonnaõpik Soome-Eesti ühistööna 
Turu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli koostööna on valminud uus keskkonnakaitse õpik Keskkonnaökoloogia, mis on toimetatud, küljendatud ja trükitud Eestis. 
See on esimene raamat sel sügisel ilmuvast kolmeosalisest sarjast, milles käsitletakse veel muutuva keskkonna ja tervise suhet ning globaalseid keskkonnaprobleeme. 
Sari põhineb küll Turu Ülikooli täienduskoolituskeskuse õpikutel, kuid on kohandatud Eesti oludele. 
Näiteks keskkonnakaitse osas on täiendused teinud Eesti Põllumajandusülikooli professor Loit Reintam. 
Mitmesuguseid õpetamisviise kasutava kaugkoolituse aluseks on erinevate kursuste tarbeks ülikooli õppejõudude kirjutatud õpikud, millele täienduseks on koostöös Soome Yleisradioga toodetud raadio- ja televisiooni õppesaated. 
Õppida soovijad kogunevad kohalike õppekeskuste juurde rühmadesse ja õpetajatega ei kohtuta mitte ainult silmast silma, vaid ka telefoni teel. 
Taoline õppevorm on tänaseks Soomes andnud tuhandetele täiskasvanud õppijatele võimaluse sooritada ülikooli tasemel kursusi erinevates ainetes. 
1996. aastaks peaks valmima komplekt õpikutest, heli- ja videokassettidest ning õppejuhendist, mida saaks kasutada ülikoolis, täiskasvanute koolituses ning ka põhikoolide ja gümnaasiumide vanemas astmes. 
MARIT SEEPÕLD 
Klassikaraadio idasageduste lõksus 
Klassikaraadio eetrisse ilmumine elavdas kuulajaid, kellele kultuurne helikeskkond pole deklaratsioon, vaid igapäevane vajadus. 
Eesti Raadio muusikatoimetuselt on sageli küsitud: millise raadioga saab seda programmi kuulata, kust osta Klassikaraadiot? 
. 
Probleemi juured on meie lähiminevikus. 
Sotsialismileeri tekke ja ideoloogilise müüriga kaasnes raadiovastuvõtjate n-ö lühike ehk idalainepikkus (UKV, 66--73 MHz) - vahend inimeste isoleerimiseks piiritagusest eetriinfost. 
Nüüdseks on endised vaenlased EBU (läänemaailma ringhäälingute ühendus) ja OIRT (kunagiste sotsialismimaade ringhäälingute ühendus) sõlminud liidu, jättes nimeks kahest võimsama - EBU (European Broadcasting Union). 
See vältimatu abielu küpseb läbi vaevade, mille all kannatavad kõik analoogilised organisatsioonid. 
Euroopa vereringe taastumine ei ole lihtne, vaadake kas või taasühendatud Berliini tema lonkava transpordi ja veevarustuse, topeltloomaaedade ja -teletornidega. 
Ka avalik-õiguslike ringhäälingute kriis on kahepoolne -- uutest võimalustest ja neid pärssivast ainelisest mahajäämusest tingitud shokki idaregioonis täiendab arenenud maade ringhäälingute pelg uute partnerite kultuuride, trendide ja tihti löövalt värske loomingu ees. 
Kuid siinseid kuulajaid vaevalt et huvitab inglaste BBC ja Sloveenia Raadio konkurents raadiodramaturgia võistlustel, neile läheb rohkem korda võimalus omal maal omakeelseid programme kuulata. 
Osta uus vana raadio 
Võimalik, et ajalooline idaeurooplus vaatab nii mõneski kodus kapiriiulilt vastu iidse raadiovastuvõtja näol. 
Leibkonnas on enamasti nagunii mitu raadiot (autos, äratuskellaga, muusikakeskuses jne), hoopis kummaline oleks soetada uus aparaat veel selleks, et kuulata mõnd teatud programmi (Kukuraadioraadio, Klassikaraadioraadio jne). 
Vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele on otsustatud aastaks 2005 ultralühilaine nn idasagedustega ühele poole saada. 
Enamik eelmistel kümnenditel soetatud raadioaparaatidest vaikib ilmselt varem, sest elektroonika väsib. 
Idasagedusel töötav Klassikaraadio on seega pooleldi surnud programm: enamik potentsiaalsest kuulajaskonnast ei saa seda kuulata. 
Praktiline inimene ei osta enam moraalselt vananenud kaupa, veelgi praktilisem kaupmees on loobunud selle turustamisest. 
Klassikahuvilised on küsinud, kes on süüdi, keda mõjutada, et Klassikaraadio kõlaks ka FM-märgistusega raadioaparaadist. 
Kui kuri ajalugu kõrvale jätta, siis kujunes põhjuste ahel umbes selliseks. 
Saatjaid haldav Eesti Telekom alustas tööd uute saatjate paigaldamiseks, et edastada kõiki Eesti Raadio (ER) programme nn lääne-ultralühilaine sagedusalal. 
Kuna ER ei tasunud aasta alguses saatjate üüri, siis paigaldamine venib. 
ER ei saa üüri tasuda, sest riigieelarvest ei eraldatud ette nähtud raha ning viivis on tänaseni probleemiks. 
Eelarvet olevat vaevanud maksude mittelaekumine jne. 
Nii ei oskagi kohe soovitada, millise riigiasutuse akna alla minna plakatiga Klassikaraadio FM-alale! 
Klassikaraadiot kuulas Baltic Media Factsi kevadise küsitluse andmeil umbes 1 protsent auditooriumist, ligi 5 protsenti kuulajaid häälestas oma vastuvõtja sellele kanalile vähemalt 15 minutiks nädalas. 
Arvestades mainitud levipiiranguid on see korralik tulemus. 
Rootsi Raadio kultuuriprogrammi näitajad on umbes samad. 
Siiski on Klassikaraadio väikseima kuulajatearvuga ER programm. 
Amputeerimine juba otsustatud? 
Eesti Raadiole järgmise aasta riigieelarvest lubatav osa tõotab tõelis t kitsikuseaastat. 
Kokkuhoid on paratamatu, kõigi tegevusvaldkondade säilitamine ei ole võimalik. 
Must stsenaarium näeb ette ühe programmi sulgemist. 
On juba traditsioon, et kui on vaja midagi kärpida, minnakse III programmi kallale. 
Viimane III programmi sulgemiskava koostati 1993. aasta sügisel ja õnneks see soikus. 
Mõistagi tähendab programmide arvu vähendamine klassikalise muusika osakaalu suurendamist mõnes teises programmis. 
Kultuurinähtus tükeldatakse ja laotatakse laiali. 
Paberil annab seda põhjendada - kontserdikilde minutiteks ja tundideks päeva või nädala lõikes kokku rehkendades. 
Kuid aeg, kui kuulaja otsis välja iga teda huvitava hetke, on nüüd pöördumatult möödas. 
Praegu kuulatakse üht tervet programmi, teisi mitte. 
Süvamuusika kuulajad pole seda tüüpi vähemus nagu kaktusekasvatajad või mediteerijad, et nad peaksid oma huvialale pühendatud saated ja neid vahendavad programmid kalendrisse üles kirjutama. 
Tsiviliseeritud maailmas peetakse huvi klassikalise muusika vastu ühiskonna kultuuritaseme üheks olulisemaks mõõdupuuks. 
TIIA TEDER 
Edasi võitlusse! hüüab vampiir 
Ugala külalisetendus Köietantsija lugu Draamateatris 2. oktoobril. 
Esmalt tuleb Ugalat ettevõtlikkuse eest kiita. 
Esimene ühinenud Saksamaa lavastaja taasvabas Eestis -- see on üsna fantastiline, kui meenutada kasvõi Eino Baskini sõnu oma teatri hooaja avamisel, et mõnele Soome külalislavastajale vähegi viisakat honorari maksta käib lihtsalt ül e jõu. 
Oma teatri rahakotist käiks see üle jõu kõikidele Eesti teatritele. 
Seepärast tuleb uurida rahastamisvõimalusi sealt poolt, sest see, mis meile on suur raha, ei ole seda tingimata neile, ning igasugune kultuurivahetuse soodustamine on ühinevas Euroopas ikkagi prioriteetne asi. 
Selle ettevõtmise kultuurilis-poliitiline tähtsus ongi ilmselt suurem kui kunstiline. 
Jätame näitlejad praegu kõrvale. 
Tükk, mida mängitakse, tundus mulle vaadates lihtsalt piinav. 
Paljud laval toimuvad situatsioonid on tervele mõistusele absurdsed, samas pole nende erandlikkust ka kunstivahenditega põhjendatud. 
Pärast, järele mõeldes, võib muidugi ühele-teisele asjale õigustust leida, aga see toimub puhtalt ratsionaalsel pinnal. 
Tegu on ideedraamaga 
Köietantsija lugu (originaalis Katharina Knie on ideedraama, nagu ka (meeldivalt kvaliteetselt) kavalehelt lugeda. 
Lühidalt: tsirkuses töö tav tüdruk läheb isa nõusolekul mehe juurde, keda armastab. 
Kui ta mõni aeg hiljem tsirkust külastab, et teatada peatsest abielust, usub isa, kelle vaim on vahepeal nõdraks jäänud, et tütar tuli pärisel t koju. 
Isa sureb. 
Temata tsirkus laguneks. 
Tütar jätab oma armastuse ja õnne ning võtab tsirkuse üle. 
Dilemma oleks usutav, kui valik kunsti ja perekonna vahel oleks ehtne. 
Kas sünnitada laps või tantsida suurilma laval -- seda me usuks. 
Aga Katharinast ei saaks tippartisti, nagu isagi tunnistab, viimane vint jä äb puudu. 
Ja tüdrukut ennast see asi ei huvitagi. 
Ei, Katharina võtab tsirkuse üle kohusetundest, võib-olla ka naiselikust korraloomise instinktist vms. 
Siinjuures tuleb veel arvestada, et nagu isa ja trupiliikmed isegi aru saavad, on nende aeg möödas, rahvas ei käi enam rändtsirkusi vaatamas. 
Seega pole siin kujutatud mingit hääbumist üleüldse, vaid ajaloolist konkreetsust, ja nii tuleb seda ka käsitleda. 
Tekstist ilmneb, et jutt on sajandi algusest, vilksatavad sõnad proletariaat, solidaarsus jne. 
Katharinast võiks saada põrandaalune 
Niisiis asub Katharina võitlema ürituse eest, millel pole tõenäosust õnnestuda ja mis -- ausalt öeldes -- ei peagi õnnestuma. 
Sellepärast puudub tükis tõeline traagilisuse mõõde, mida asendab pedagoolis-didaktiline. 
Võib-olla avaldub peategelase käitumises preisi kohusetäitmise kultus, mis teeb Katharina Knie saksa publikule lähedaseks. 
Eestis leidub küll aeg-ajalt vindunud vastuvoolu ujujaid (näit luulerühmit us Põlevik ja nende luuletamisvõistlused), aga nad ei leia erilist resonantsi. 
Minule sugereerib Katharina -- võttes arvesse kirjutamise aega ja kohta -- eeskätt sotsialistlike rühmituste võrdkuju. 
Katharina lõpuhüüe kõlab ju üsna nagu: Edasi võitlusse, seltsimehed! 
Seetõttu võib etendus meeldida kõikidele neile, kes näevad kunstis kas ainult või eeskätt sotsiaalset fenomeni, rääkimata neist, kes peavad kunsti poliitika pikenduseks. 
See meeldiks Eessaare Aadule, Vassili Mölder-Proletaarlasele, Villem Bukile ja neile teistele. 
Sellepärast on Katharina mulle võõras, ei, isegi kahjulik nähtus. 
Usun, et inimesest, kes hülgab armastuse ja õnne, et ohverdada end lootusetu idee nimel, millesse keegi enam isegi ei usu ja millega asjaosalisi seovad vaid kohusetunde sidemed, ei saa inimsoole midagi head tõusta. 
Sellistest võivadki tulla Ulrike Meinhofid. 
Kas ei kangastu, et hetkel, mil Katharina on teinud oma otsuse, muutub ta hoobilt kõledaks, hirmsaks ja kangeks? 
Ta nagu kaotaks oma hinge või saaks vampiiriks. 
Keegi oleks pidanud vanal Zuckmayeril kõrval seisma ja aitama tal tüki kondikavale liha kasvatada. 
Või oleks temagi pidanud võtma algmaterjaliks mõne tüsedate karakteritega soomeugri rahvatük i, nagu Brecht Hella Wuolijoelt Punttilla jaoks laenas. 
Muidugi on olemas veel võimalus, et tegemist on lihtsalt naiselikult irratsionaalse, põhjendamata tegevusega, mida elus ju ette tuleb (jälgigem, kuidas Katharina suured otsused läbi tüki kõiguvad). 
Sellest tuleneks tükile patriarhaalne moraal: naist ei tohi mõtlema jätta ega lasta tal ise midagi otsustada. 
Näitlejad päästavad palju suudavad 
Näitlejad päästavad kogu sellest jamast veel üllatavalt palju. 
Kui juba Brechti mainida, siis Piret Rauk (Katharina) ja Leila Säälik (Bibbo) andsidki kokku ühe tõelise Ema Courage'i. 
Lisaks mainiksin Enn Kraami (Scmittolini), Arvi Mägi (Mario) ja Margus Vaherit (kohtutäitur). 
Arvo Raimo (isa Knie) roll oli kahtlemata kõige raskem ja nõudlikum, aga ta vedas igati välja. 
Hea meel oli näha taas Talvo Pabutit. 
Tema Martin Rothacker oli jõuline ja kindel, mida Pabutist ei usuks, kui ta tänaval vastu tuleb -- malbe nagu heinake. 
Gerhard K. Stuhri kujundus oli realistlik, tinglike geomeetriliste elementidega. 
Etenduse ajal tekkis mul kiuslik mõte, et praegu võiks vist ükskõik mis tasemega välismaa lavastaja Eestisse tulla ja lavastada siin mida ja kuidas tahab, peaasi et oma rahad taga oleks. 
Ei, nii ei maksa arvustusest küll aru saada. 
Lavastus oli minu arvates igati professionaalne. 
Samas on selge, et võõra lavastajaga töötamine, eriti kui too on teiselt maalt, loksutab seda tiigivett, milleks kipub kujunema iga teater, kui ta ainult iseendaga piirdub. 
Stambid tuleb ajutiselt kõrvale jätta. 
Säärane ideedraama on muidugi hoopis muud kui anglo-ameerika või prantsuse komöödia või siis intellektuaalide sügavad pusimised. 
MIHKEL MUTT 
Helesinised mäed - müüt või tegelikkus? 
Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed. 
Autor Andrus Kivirähk. 
Päevalehe ning Rahva Hääle kulu ja kirjadega. 
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda, Tallinn, 1995. 
Andrus Kivirähki Ivan Orav on omamoodi simulatiivne tegelane - müstifikatsioon või legend, kes teab: juba aetakse segamini Ivan Oravat, Andrus Kivirähki ja Andrus Vaarikut. 
Segadust on palju, kuid suurim segadus pole siiski mitte isikute, vaid ajalookäsitluse taustal. 
Viimane on Kivirähki müstifikatsiooni peamine ja tõsisem probleem. 
Lööme lahti esimese osa esimese peatüki pealkirjaga Eesti Vabariik: Enne seda, kui elukutselised ussid ja röövmõrtsukad Eestimaa ära jagasid ning meile ora ihusse pistsid, õitses Maarjamaal õnn. 
Oli Eesti Vabariik. 
Ütleme nii, et see algus on Ivan Orava mälestuste kood või võti, mis ei ava ust kaugeltki igaühele. 
Tavalugeja (kardan, et ka tõsikirjandusteadlane või tõsiajaloolane) satub juba siin segadusse ega oska ennast häälestada raamatu kunstiliigilisele zhanrile: mis see siis on - kas huumor, paroodia, satiir ja lõpuks millele või kellele suunatud. 
Kivirähki Ivan Orav ei mahu pähe näiteks Eino Baskinile, kellele igasugune nali peab eelkõige lahterduma mingisse zhanri koos kindla adressaadiga. 
Baskin nagu tunneks kollegiaalselt ära, et tegemist on humoristiga, kuid mingi nihestus teeb ta kuidagi ettevaatlikuks. 
Ajal, mil linnud rääkisid 
Kuid võtame teised, hoopis muud kriteeriumid. 
Äkki polegi Kivirähk-O rav naljamehed. 
Seesama Ivan Orava mälestuste algus imiteerib tüüpilis t mütoloogilist teksti. 
Olgu eespool toodud näitele lisaks veel mõned: Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Konstantin Päts... 
See oli aeg, mil loomad ja linnud veel rääkisid.... 
Tihti nähti uulitsal lõbusal t vesteldes jalutamas unti ja voona... 
Siis tuli tibla ja hävitas kogu muistse idülli. 
Ühelt poolt on see muidugi mütoloogilise mõtlemise simuleerimine, kuid teisalt tuleb siin sisse ajaloo, mütoloogia ja ideoloogia kummaline segunemine. 
Jaan Kaplinski on kunagi perestroikaajal kirjutanud, et eestlastele asendab religiooni Eesti Vabariik või siis üldse müütiline iseseisvusaeg. 
Eesti Vabariiki on kogu vene ajal idealiseeritud ja mütologiseeritud -- paradoksaalsel kombel muutusid meie kahe suure sõja vahel tegutsenud poliitikud, kirjanikud ja kunstnikud legendideks eelkõige tänu sellele, et järgnes dramaatiline katkestus. 
Kõik me teame, et see katkestus tõ i kaasa täiesti teise ajaloo, mütoloogia ja ideoloogia. 
Kaplinskile võiks siiski meelde tuletada, et suurele osale eestlastest oli ka nõukogude ideoloogia sama maagilise tähendusega nagu teistele müüti line iseseisvusaeg. 
Aga tuleme tagasi Kivirähki-Orava juurde. 
Siin võetakse julmalt maha kogu ajaloo ideologiseerimine - see on peen iroonia kogu tõsiduse üle, mis valdab kahe leeri ajalookirjutajaid. 
Ivan Orava mälestused ei erine zhanriliselt kübetki Gustav Naani 1952. aasta või Laari-Vahtre 1990. aastate alguse Eesti ajaloo lühikursustest. 
Ainus asi on see, et viimaste vastandlikkusel põhinev ajaloo lihtsustatud ja ideologiseeritud skeem on siin viidud täieliku absurdini. 
Murrangulised ajastud nõuavad kiiret ajaloo ümbermõtestamist ja nii sünnivadki need operatiivsed lühikursused. 
Tõsise ajalooteadusega pole siin palju pistmist. 
Nilbed tiblad 
Siiski võib zhanri seisukohalt mõndagi raamatule ette heita, kuid seda pigem järjekindluse seisukohalt. 
On järjest lehekülgi, kus naerad lausa laginal, (omaette number on fotod ja nimede register), siis on aga lõtvu kohti - eriti need, mis kanduvad taevastesse sfääridesse, meenutades kunstlegende (näiteks peatükk Kuidas ma põrgus käisin) 
. 
Ajalookäsitluse paroodia vaheldub pärismütoloogia tänapäevaste arendustega. 
Kogu raamat oleks nagu kirjutatud hooti: kord on lastud mõnuga, siis jälle punnitades. 
Küll aga võib nautida keelekasutust. 
Võime kiruda vohavat fennismide ja amerikanismide sissesõitu eesti keelde, kuid võiksime samal ajal rõõmustada ka mitmete äraunustatud eestikeelsete sõnade ja väljendite taastuleku üle noore põlvkonna leksikasse. 
Kivirähki Orava mälestuste keel on rikas eelkõige eestikeelselt. 
Midagi on siin tuttavat sellest, kuidas noor põlvkond mõnuga kasutab sõnu nagu äge, nilbe, nurjatu, jätis või siis kõik need kinga andmised ja nagi selga löömised. 
Kokkuvõttes võib öelda, et Kivirähk on oma teksitdega tekitanud palju segadust. 
Tõsimeelsed eestlased ei saa aru, miks meie pühamehi mõnitatakse (lk 59: Noh sellised olid siis need kuldsed kuuekümnendad. 
Mina neis kulda ei märganud. 
Vaat - näiteks Päts, tema oli tõesti kuldne. 
Tal oli reie siseküljel isegi kullaproov. 
Number 583! 
). 
Kuid ilmselt on seesama tõsimeelne eestlane ise omadega puntras: ta ei tea isegi, mida eelistada - kas kummardada Konstantin Pätsi või hääle tada Arnold Rüütli poolt. 
Kivirähk-Orav aitavad seda dilemmat maha võtta, ise küsimus on see, kas kirjeldatud absurd töötab ka uue põlvkonna jaoks, kes ei tea enam midagi ei Pätsist, neljakümne kirjast ega Artur Vaderist. 
ANTS JUSKE 
Tere tulemast küberkohvikusse! 
Ennesõjaaegse toidupoe tumedast laest ripub alla kalavõrk ning baarileti kohal hõljuval surfilaual on kiri: Kübervõrgu Kohvik. 
Tosin personaalarvutit tervitavad kohviku kundesid. 
Singapuri esimeses küberkohvikus on igaühel võimalus süüa, juua ja Interneti võlumaastikul surfida. 
Turundusdirektori Chan Cheng Booni kinnitusel on asutus ette nähtud peamiselt just neile, kes Internetist suurt midagi ei tea. 
Kui küberkohviku miljöö neile aga kord koduseks saab, võivad nad sinna oma tööülesandedki kaasa võtta. 
Tass kohvi, saiake ja tund aega arvutivõrgus surfimist maksab kokku ca 9 USD. 
Päris algajad saavad 34 USD eest kahe ja poole tunnise Interneti-kiirkursuse abil võrgukasutamise alused selgeks. 
Singapuri küberkohvik avas uksed 28. augustil, järgides Londonis asuva, maailma esimese analoogilise paiga Cyberia eeskuju. 
Ka New Yorgis on küberkohvikud populaarsust võitmas. 
Kunded saavad kohvikus kasutada ülemaailmset arvutikommunikatsiooni võrk u, mis seob omavahel juba ca 40 miljonit inimest. 
Võrgu abil saab sõpradega ühendust pidada, tuhandetes temaatilistes diskussioonides osaleda, ajalehti-ajakirju ja kõikvõimalikku informatsiooni sisaldavaid andmebaase lugeda. 
Chani küberkohvik (Interneti aadress cybertrek.co.sg) kajastab rikkas saareriigis levivat Interneti-palavikku. 
Tehnoloogiliste uuendustega kursis püsida pingutav valitsus innustab kodanikke võrguavarusi uurima ning toetab kommunikatsioonifirmasid, kes rahvale Interneti-ühendust müüvad. 
Lähemal ajal tekib siin hulk konkureerivaid küberkohvikuid, väidab Chan. 
Tema hinnangul on Internet Singapuris praegu umbes samal arenguastmel, kui telefoniühendus 1950. algusaastatel. 
Ja seitsmekümnendatel tulid faksimasinad, meenutab Chan. 
Chan kavatseb lisaks asutada küberkohvikuid naabruses olevas Malaisias ja Indoneesias. 
Ta on kindel, et taolised kohvikud muutuvad populaarseks, kui Internet kasvab ja ühiskonna jaoks asendamatuks kommunikatsioonivahendiks muutub. 
Vajadus kohvikute järele ei kao kunagi. 
Täpselt samuti ei kao kunagi vajadus küberkohvikute järele, kus peale joomise-söömise on võimalik ka natuke tööd teha, arvab Chan. 
Reuter/EPL 
Väärtpaberiturul domineerivad pangaaktsiad 
TÕNU PEKK 
Aktsiadiiler 
Viimase kuuga on Eesti väärtpaberituru keskmesse tõusnud mitu panka, kellest varem selles kontekstis peaaegu üldse juttu ei ole olnud. 
Arvatavasti jäävadki pangad lähemaks ajaks põhilisteks kaubeldavate aktsiate väljalaskjateks. 
Selleks sunnivad neid Eesti Pangast ja elust tulevad kapitalinõuded. 
Suurem osa panga tegevusest ja riskidest on seotud tema omakapitali suurusega ning iga pank, mis tahab püsida konkurentsivõimelisena, peab kapitali juurde hankima. 
Sealjuures on kapitali vaja kaugelt rohkem kui praegused omanikud välja panna suudavad. 
Oma aktsiad laskis kõige enne vabasse kauplemisse Hansapank (uut kapitali kaasati ligi 100 miljonit krooni), kellele peaaegu aasta hiljem järgnes Forekspank (uut kapitali üle 25 miljoni krooni). 
Avaliku emissiooni alustas äsja Hoiupank (45 miljonit krooni), seda kavandavad Tallinna Pank (plaanitakse kaasata 50 miljonit krooni) ja Ühispank (50 - 100 miljonit krooni). 
Pangaaktsiatel on kõige enam võimalusi muutuda likviidseks, sest tänu Eesti Panga nõutele on aktsiakapital jagunenud paljude omanike vahel. 
Tallinna Panga ja Hoiupanga aktsiaid tulevad avalikku müüki umbes sama väärtusega. 
14-kroonise aktsia müügihinna järgi on Hoiupanga väärtus 186 miljonit krooni, mis võrreldes 1995. aasta plaanitavate tuludega (35 miljoni krooni) ja omakapitaliga pärast emissiooni (160 miljonit krooni) annavad aktsia turuhinna ja oodatavate tulude suhteks (P/E) 5 ning aktsia turuhinna ja raamatupidamisväärtuse suhteks (P/B) 1,3. 
Tallinna Panga vastavad näitajad on (eeldades, et aktsia hind on 350 krooni) 4,8 ja 1,5. 
Hansapanga vastavad näitajad on hetkel (hind 39) 4,7 ja 1,7. 
Erandiks on Forekspank, mille aktsiate müümisel oli P/E 7 ja P/B 1,5. 
Kuna uue aktsiakapitali oluline allikas on välisinvestorid, siis tekib mulje, et neile ei meeldi aktsia eest rohkem kui viis korda üle ennustatud tulude maksta. 
Samuti jälgivad nad, et aktsia oma raamatupidamisliku väärtuse suhtes liialt üle hinnatud ei oleks. 
Pangaaktsiate kõrval moodustavad eraldi grupi Saku õlletehase ja Tallinna kaubamaja aktsiad. 
Nende puhul kaubeldakse vastavalt 1/4 ja 1/3-ga kõigist aktsiatest, mis paneb piduri aktsiate likviidsusele. 
Ehkki mõlemad firmad on suured (Saku turuväärtus on 200 miljonit krooni ja Kaubamajal 125 miljonit krooni) ja väga edukad, toimub kauplemine nende aktsiatega üksnes hooti. 
Kaubamajal on lootust saada esimesse n-ö pidevalt kaubeldavate aktsiate gruppi kui strateegiline investor, mille moodustab hulk suhteliselt vähe seotud ettevõtteid, laiali jaguneb. 
Hinnalt on kaubamaja enam-vähem võrreldav pankadega (P/E 3,7 ja P/B 1,6). 
Saku aga on oodatavate tulude suhtes märksa kallim (P/E 6,7), kuid raamatupidamisväärtuse suhtes odavam (P/B 0,9). 
Septembris ei teinud suurimat tõusu läbi mitte aktsiad, vaid erastamisväärtpaberi (EVP) hind. 
Pärast paanikat augustis, kui hind langes 10 protsendini nimiväärtusest, on EVP hind taas jõudnud 16 protsendini, mis tähendab 60 protsendist tõusu. 
Hinnatõusu oligi oodata, sest augustikuu hind oli selgelt vale. 
EVP hindamiseks võiks nende väärtust võrrelda seni erastamata ettevõtete väärtusega. 
Kui ringluses on kokku ca 18 miljardit EVP-krooni, siis 10 protsendi juures oleks nende turuväärtus 1,8 miljardit krooni. 
Seni erastamata ettevõtete (näiteks Eesti Telefon, Eesti Gaas jt) väärtus ületab kindlasti 1,8 miljardit krooni. 
Parima investeerimisideena tundub aktsiaturul praegu erastamise investeerimisfondi loomine. 
Inimeste arvetel olevate EVP-de hulk on hetkel üle 5 miljardi EVP-krooni ja tundub et inimesed ei taha neid otsejoones maha müüa. 
On ju mitu head näidet, kus EVP-de aktsiatesse paigutamine on kena tulu andnud (kaubamaja ja Saku). 
Kuna erastamisagentuur on uute müükide korraldamisel suhteliselt saamatu, siis hästi korraldatud fondiosakute müük tõmbab kindlasti tähelepanu. 
Lisaks on paigutus suhteliselt väikese riskiga: halvim, mis võib juhtuda, on see, et fond ei suuda EVP-sid kusagile paigutada ning fondiosaku väärtus muutub koos EVP turuhinnaga. 
Väikese pingutusega (näiteks Hüvitusfondi võlakirju ostes) saavutab fond EVP turuhinnaga võrreldes juba väikese edu. 
Pärast seda võib fondihaldur välja kuulutada uue emissiooni. 
Eesti Loto võitleb libaloteriidega 
Majanduspolitsei on Eesti Loto palvel asunud välja selgitama isehakanud loteriikorraldajaid, kellel puudub selliseks tegevuseks luba. 
1994. aasta 15. juunil võttis Riigikogu vastu loteriiseaduse, mis lubab korraldada loteriisid ainult heategevuslikel eesmärkidel. 
Ilma korraldusloata võib loteriisid korraldada vaid meelelahutuslikel ja heategevusüritustel, kui tiraazhi realiseerimise hind ei ületa 5000 krooni, kui võidud ei ole rahalised, ja siiski mitte sagedamini kui kolm korda aastas. 
Peale selle võib loteriipileteid müüa ka kaupluses läbimüügi suurendamise eesmärgil, kusjuures võidufond peab olema vähemalt võrdne loteriipiletite hinnaga. 
Kõik muud võiduloosid ja ka ennustusvõistlused on seega keelatud. 
Teine asi on spordivõistlustel kohapeal korraldatavad panustega ennustused, kus võitja saab lihtsalt teiste pandud raha endale ja korraldaja selle pealt mingit kasumit ei saa. 
Majanduspolitsei osakonnaülema asetäitja Jaan Valtna sõnul on seadusevastased ka kõik ajakirjanduse kaudu ja telefonitsi korraldatavad loosimised. 
Ta soovis hoiatada nende korraldajaid, et ühel päeval või b politsei tulla ja konfiskeerida kõik loteriipiletid ning sel juhul jäävad võiduvõimalusest ilma ka kõik loteriis osalenud inimesed. 
Valtna ütles, et igal juhul peavad need, kes soovivad hakata mingit loteriid korraldama, pöörduma sellekohase sooviga rahandusministeeriumi poole. 
Ta tunnistas, et seni pole politsei asjaga kuigivõrd tegelenud, sest seadus on suhteliselt uus. 
Kuna nüüd on laekunud Eesti Lotolt avaldus, oleme võtnud loteriide kontrollimise oma lähema aja tööplaani, märkis ta. 
Majanduspolitseiniku sõnul on range kord loteriiturul vajalik seetõttu, et väga raske on kontrollida, kuidas neid tegelikult läbi viiakse ja kas korraldajad ka mängijatele antud lubadusi täidavad. 
Siin peaks sõna sekka ütlema ka konkurentsiamet ja muud tarbija kaitsmisega tegelevad ametkonnad, leidis Valtna. 
Kõlvatu konkurents loteriiturul 
Eesti Loto viitab oma majanduspolitseile tehtud avalduses, et ebaseaduslike loteriide näol on tegemist kõlvatu konkurentsiga. 
Kui RAS Eesti Loto peab loovutama 80 protsenti oma tuludest riigieelarvesse spordi, kultuuri, keskkonnakaitse ja muu seesuguse toetuseks, siis isehakanud loteriikorraldajate tulude kasutamist ei kontrolli praegu praktiliselt keegi. 
Nagu ka seda, kui suur osa käibest läheb võitudena väljamaksmisele. 
Eesti Loto arendusdirektor Peep Aaviksoo ütles, et kogu loteriiseaduse keeras pea peale sellesse lisatud punkt mittetulundusühingute kohta. 
Nimelt lubab seadus neil valitsuse vastava loa korral korraldada loteriisid tingimusel, et sellest saadav tulu läheb heategevuseks. 
Samas on määratlemata, mis asi see heategevus on. 
Kui näiteks kanda raha oma spordiühingu arvele ja minna selle eest sõbratariga Havai saarele surfama, siis on see justkui spordile antud, tõi ta näite ja lisas: Samas pole neil riigi ees mitte mingit kohustust. 
Kõlvatu konkurentsi ilming on Aaviksoo väitel seegi, et libaloteriide korraldajad saavad maksta oma piletilevitajaile kümme ja enamgi protsenti läbimüügist, samal ajal kui riiklikul loteriikorraldajal on võimali k maksta poole vähem. 
Meie peame mängima etteantud reeglite järgi, nemad mitte, oli ta nördinud. 
Majanduspolitsei andmetel pole 1. märtsist Kultuurifondil enam TV-Bingo korraldamise luba, ometi toimus veel septembri algul EVTV ekraanil selle presentatsioon. 
Kolmikloto on Aaviksoo sõnul registreeritud ühele korteritelefonile. 
Ajaleht SAT-TV trükib ära Atlanta 1996 loterii talonge, mille puhul pole kirjas ei korraldajat ega mängu tingimusi. 
Riigil jääb tulu saamata 
Sellises väikeses riigis nagu Eesti, mille ressursid on piiratud, on Aaviksoo väitel ruumi vaid ühele korralikule loteriikorraldajale. 
Näiteks tegutseb Prantsusmaal ja Saksamaal üksainus, riiklik ehk rahvuslik loteriifirma. 
Inglismaal sai lotokorraldusõiguse vähempakkumi se võitnud operaatorfirma ja ka seal läheb kogu tulu riigile. 
Ma ei n äe põhjust, miks Eestis peaks nii palju väikesi loteriisid olema. 
Samas saan aru, et siin on kõik omavahel tuttavad ja mõnele tuntud inimesele on väga raske ära öelda, nentis ta tõsiasja. 
Eesti Loto selle aasta käibeks kujuneb arvestuste kohaselt 70 miljonit krooni. 
Loteriituru korrastamisel võiks see arendusdirektori hinnangul tõusta üle saja tuhande ja siis oleks ka riigi saadav tulu juba üle kahekümne miljoni. 
See oleks juba arvestatav summa, millega saaks midagi ära teha. 
Kaks miljonit mõne mehe taskus kulub aga nii, et arugi ei saa, nentis ta ja tõi võrdluseks hasartmängud, mille pealt kasseerib riik kohe oma osa sisse. 
SIRJE NIITRA 
Rakvere Lihakombinaadi aktsiad müüdud 
Eesti Erastamisagentuur (EEA) ja R-Lihatööstuse AS sõlmisid 29. septembril RAS Rakvere Lihatööstus 37 protsendi aktsiate ostu-müügilepingu. 
Ettevõttel tuleb lepingu kohaselt tasuda 37 protsendi aktsiate eest kolme aasta jooksul 71 miljonit krooni, millest 50 protsenti võib tasuda EVP-kroonides. 
Investor peab kolme aasta jooksul taga ma investeeringud 30 miljoni krooni eest ning säilitama töökohad vähemalt 900 inimesele. 
EPL 
Statoil avas Tartus teenindusjaama 
AS Eesti Statoil avas eile Tartu teenindusjaama, mis annab tööd umbes 15 inimesele. 
Statoili kinnitusel on jaam ehitatud kaasaegse kesklinna kontseptsiooniga, mis koosneb tanklast ning autotarvikuid, toidu- ja esmatarbekaupu müüvast poest. 
Jaamas pakutakse ka autopesu teenust. 
Veel sel aastal valmib teenindusjaama kõrval McDonaldsi kiirtoitlustusrestoran. 
Lisaks on Tartu teenindusjaama kõrvale planeeritud kolmetärnihotell, mille projekti elluviimist juhib AS Inn Grupp. 
Ka Shell Eesti AS on teatanud, et firma kolmas teenindusjaam Eestis avatakse veel sel aastal Tartus. 
Järgmisena on Shellil kavas ehitada teine tankla Tallinna. 
Esimene Shelli tankla hakkas tööle Pärnus. 
EPL\BNS 
Tallinnas valmib City Sokose kaubamaja 
Viru hotelli tiibhoonesse rajatav kaubamaja City Sokos avab külastajatele uksed 24. oktoobril. 
Tenco OY peadirektor Aleksei Kuznetsov ütles, et kaubamaja sisustamine on juba alanud ning järgmisel nädalal hakkavad saabuma ka kaubad. 
Viru hotelli tiibhoone 5000-ruutmeetrisest ärikeskuses t hakkab City Sokosele kahel korrusel kuuluma kokku 2000 ruutmeetrit pinda. 
Esimesel korrusel on kaubamajal pinda umbes 600 ning teisel 1500 ruutmeetrit. 
Kahte korrust ühendab eskalaator, sõnas Kuznetsov. 
Kaubamaja hakkab müüma peamiselt rõivaid, jalatseid, kosmeetikat ja koduelektroonikat. 
Uues ärikeskuses hakkab tööle ka R-Kiosk, Carrol'si restoran, kohvik, Hansapank ning peale kaubamaja veel mitu Eesti firmade kauplust. 
BNS 
Videovõim, Democratech ja Karl Marx Võrk 
Tanel Tammet 
Võimsate arvutivõrkudel põhinevate kommunikatsioonivahendite teke muudab otsedemokraatia uuesti realistlikuks alternatiiviks parlamentaarsele vabariigile. 
Sidetehnoloogia pressib suurfirmade struktuurihierarhia üha lapergusemaks. 
Aina vähem töökohti on loota keskastme bürokraatidel, kelle tavaülesandeks on tippjuhi ideede järjekordsele alluvate grupile söödavaks nämmutamine. 
Tippjuht suudab oma arvutil vajalikud kalkulatsioonid ise läbi mängida ning faksimasinad ja arvutivõrk aitavad sekretärile lisaks otsesidet pidada suure hulga päris-töötegijatega. 
Viimased saavad mobiiltelefoni ja Interneti abil asju arutada otse omavahel, osakonnajuhataja-tüüpi asjamehi tülitamata. 
Koolis tehti igaühele selgeks Karl Marxi õpetus poliitikast kui majanduse pealisehitusest. 
Kuidas majandus ees, nii poliitika järel: lapergune korporatsiooni-hierarhia peaks nagu vedur poliitika-hierarhia t analoogiliseks koogiks pressima. 
Härra president ja tema rahvas - on see fashism või anarhia? 
Mitte tingimata, ütlevad visionäärid, kes soovivad lahti saada kogu poliitikamasinast, soovitavalt presidendiga tükkis. 
Kaasaegsetes demokraatlikes riikides teeb rahvas poliitilisi otsuseid vaid kord paari aasta järel: parlamendi- ja presidendivalimiste käigus. 
Mõnes riigis korraldatakse harva (Shveitsis erandina väga tihti) lisaks veel referendumeid, kus rahval otsene sõnaõigus. 
Peaaegu kõik konkreetsed otsused teeb aga valimiste kaudu kohale pandud parlament ja bürokraatiamasin, mida rahvas suuremat kontrollida ei saa. 
Poliitikat müüakse kodanikule televiisorist, komplektis lastemähkmete ja koeratoiduga. 
Parlamendi abil teostatav kaudne demokraatia on paratamatus ainult seetõtt u, et kõigi soovijate osavõttu võimaldavate referendumite pidev korraldamine on üliväga kohmakas, aeglane ja kallis võimuteostamise meetod. 
Otsedemokraatiat said endale lubada Vana-Kreeka linnriigid, kus poliitikahuvilised kodanikud linna keskplatsile korraga ära mahtusid (orjadel teatavasti kodakondsust polnud). 
Otsedemokraatia on reaalne alternatiiv 
Koduarvuti kaudu saaks iga Internetti ühendatud kodanik suvalisest referendumist soovi korral osa võtta, ka rahvahääletuse korraldamine on tehniliselt väga lihtne ja odav. 
Võrgu kaudu pääseb kodanik kasvõi Loll-Ivani kombel ahju peal lesides ligi tervele taustmaterjalile, mida tal otsuse langetamiseks vaja võib minna. 
Kui ta juhtumisi ise mõelda ei viitsi, on kodanikul alati olemas võimalus hääletada täpselt nii, nagu lemmikpartei või -poliitik ette ütleb. 
Mille poolest on see variant halvem kui parlamendivalimistel oma hääle ära andmine mitmeks aastaks järjest? 
Otsedemokraatia sisseviimise ees on praegu kaks suuremat tehnilist probleemi: esiteks, kuidas kindlustada, et keegi häkker-kräkker korraga tuhandete kodanike eest üksi hääletama ei pääseks; teiseks, mida teha nende kodanikega (hetkel suur enamus), kellel üldse Internetile ligipääsu ei ole? 
Esimene probleem laheneb ilmselt juba järgmise aasta jooksul, kui krediitkaardifirmad koostöös tarkvarafirmadega saavad valmis varga- ja häkkerikindlad süsteemid era-rahaülekannete tegemiseks Internetis. 
Sama süsteemi saab kergesti kasutada ka hääletusotsuste pettusekindlaks saatmiseks Interneti kaudu. 
Teise probleemi hädaabi-lahenduseks on avalike raamatukogude stiilis Interneti-kontorite laialdane ülesseadmine, kus kõik soovijad tasuta informatsiooni ja hääletada saavad. 
Alternatiivina võiks igaüks delegeerida oma hääle kas teatud parteile või hoopis parteitule üksikisikule. 
Miks peab parteisid registreerima? 
Pole võimatu seegi, et parlamendibürokraatia pealt kokku hoitud raha arvel suudab riik oma vaesematele kodanikele hääletamise tarvis telefoni kinkida. 
Olulisimad takistused otsedemokraatia sisseseadmise ees ei ole juba praegu mitte tehnilised, vaid puhtalt poliitilised. 
Suur osa ühiskonnast ei ole arvutivõrke kunagi kasutanud ja sageli pole neist midagi kuulnudki. 
Ühiskonna masinavärk on tihedalt sobitatud bürokraatia ja esindusdemokraatiaga, kuigi sellele võib ka vastu vaielda: on ju näitek s Eestis möödunud nõukogude ajast vaid paar aastat. 
Kergesti võib tekkida kartus, et uus otsedemokraatia hakkab sarnanema Vana-Kreeka süsteemiga ka halvas mõttes, jagades ühiskonna üldjoontes kaheks: rikkad ja haritud, kelle jaoks arvutivõrgud igapäevane tööriist, ning vaesed, kes sagedasest hääletamisest huvitatud ei ole ja kelle tarvis terminaal supikööki üles tuleb seada. 
Kommunikatsioonitehnoloogial rajaneva otsedemokraatia sisseseadmise idee jõuab ühiskondlikku teadvusse aegamööda, sõltudes peamiselt Interneti kasutajaskonna suurenemise tempost ja arvutivõrkude levikust ühiskonnas. 
Nimelt võimaldab võrgumeedia poliitiliste otsuste tegemiseks hädavajalikku avalikku diskussiooni pidada tunduvalt paremini kui massimeedias müüdav poliitiline talkshow või kontori kohvipausi smalltalk. 
Massiline avalik poliitikadiskussioon võrgus tekitab paratamatult mõtte, et miks ei peaks samas saama üht või teist küsimust kohe ka hääletada. 
Democratech - esimene võrgupartei 
Kaasaegsetel kommunikatsioonivahenditel põhinevat otsedemokraatiat propageerib praegu vähemalt üks omaette poliitiline partei nimega Democratech. 
Erakonna ainus eesmärk on otsedemokraatia sisseseadmine ja poliitikute klassi kui sellise kaotamine. 
Poliitikute asemel eeldab Democratech nn arvamusjuhtide esiletõusmist. 
Viimaste ülesanne oleks soovituste jagamine hääletajatele. 
Erinevalt praegusest poliitilisest süsteemist oleks arvamusjuhtidel ainult kaudne, autoriteedil baseeruv võim. 
Democratech kasvas välja Kanada Briti Kolumbia provintsi Vabariiklikust Parteist ja on praeguseks Briti Kolumbia suuruselt neljas partei. 
Lähemal ajal kavatseb Democratech astuda üle-Kanadalisele poliitikaareenile. 
Democratech rõhutab, et nende partei eesmärgid ei ole sugugi seotud ainuüksi Kanadaga ning nad on valmis toetama analoogiliste elektroonilise otsedemokraatia suunas töötavate parteide teket mistahes demokraatlikus riigis. 
Organisatsiooniliselt näeks Democratechi propageeritud otsedemokraatia ette iganädalast hariliku toonvalimistelefoni ja/või arvutivõrkude kaudu teostatavat referendumit kõigis olulistes riiklikes ja kohalikes küsimustes, kusjuures iga kodanik saab diskussioonis ja hääletamises osaleda otse omaenda kodust või töökohalt. 
Vaestele võimaldab valitsus tasuta telefoni ja/või odavaimat sorti arvuti. 
Igal hääletaj al on identifitseerimise ja pettuste vältimise tarvis omaenda salakood. 
Riik on mitmel tasandil jaotatud geograafilisteks hääletuspiirkondadeks. 
Iga hääletaja võib esitada aastas ühe otsuse/seaduse eelnõu, mis pannakse suurema geograafilise üksuse hääletusele juhul, kui seda eelnõu toetab vähemalt 5-10 protsenti kohalikust valijaskonnast, olenevalt üksuse suurusest. 
Tööjõud ei püsi paigal 
Euroopa Liit, NAFTA ja WTO seavad oma ideoloogiliseks aluseks vabakaubanduse ning lõppeesmärgiks tööjõu vaba liikumise. 
Abstraktne tööjõ ud, riigi rikkuse-vaesuse tegelik määraja, seondub üha vähem ja vähem konkreetse riigiga. 
Ühest riigist teise kolimine ei ole alati oluliselt suurem samm, kui linnast linna kolimine. 
Klassikuid parafraseerides: tööjõul ärgu olgu kodumaad. 
Kodulinn võib ehk jääda. 
Arvutivõrgu kaudu telependeldavat tööinimest huvitab pigem kohalik linna(rajooni)poliitika, mis tema lähimat füüsilist ümbrust mõjutab, kui üldine riigipoliitika, millega tal ehk mingit otsest sidet pole. 
Linnriigid ning kärajad võivad ajaloo-udu spiraali pidi uuesti pinnale tõusta. 
Tulemata ei jää Interneti kaudu teostatav vanakreeka tüüpi otsedemokraatia ilmselt mitte, sest hääletusmasina nupule vajutamine on lihtsalt liiga köitev. 
Samas ei oska keegi praegu ennustada, millise geograafilise või hoopis virtuaalse võrgu-riigi küsimusi elektroonilistel referendumitel otsustama hakatakse. 
Teadmine on teatavasti võim. 
Post-postindustriaalsel võrguajastul libiseb võim aga lihtteadmiste juurest metateadmise juurde: oluliseks saavad esmajoones teadmised teadmisest endast ning harilik teadmamehest valgekrae ärkab ühel ilusal hommikul nagu Kafka putukas - võimukoridoridest välja visatud, lihttöölise staatuses. 
tammet cs.chalmers.se 
http://www.cs.chalmers.se/~tammet 
Tallinn paneb maksumaksja proovile 
Taas tahab riik oma kodaniku taskust lisaraha. 
Seekord on käesirutajaks omavalitsus, kellele antud voli kehtestada kõikvõimalikke kohalikke makse. 
Auto-, reklaami-, lõbustus- jne maksud võivad ka väikest e laekumiste näol omavalitsuste rahahäda küll veidi leevendada, kuid peamist probleemi ei lahenda. 
Kui riik oma raha kokku ei saa, siis järjes t uute maksude lisamine protsessi mõjutada ei suuda. 
Eesti Päevaleht arvab, et pigem tuleb riigil ja tema ametnikel püsivalt tegeleda jõusolevate maksude kogumise tõhustamisega kui uute väljamõtlemisega. 
Pea kõigi uute maksude puhul kerkib üles küsimu s nende vaevalisest kogumisest. 
Kuidas koguda loomapidamismaksu, kui kassid-koerad registreerimata? 
Lemmikloomade kokkulugemine omakorda neelaks kogutava raha. 
Kokkuhoid mootorsõidukite maksu arvelt saab toimima veelgi lihtsama skeemi järgi. 
Kuna omavalitsused ei ole uute maksude kehtestamises üksmeelsed, kujuneb paratamatult olukord, kus nutikamad kodanikud püüavad maksulised toimingud teises maakonnas-linnas ära korraldada ja raha jääb ikkagi saamata. 
Õlle- ja bensiinihinna tõstmist ning uute maksude kehtestamist tuleb argumenteerida igal (oma)valitsusel, kes pikemalt tahab võimu juurde jääda. 
Eestis on seda enamasti ka tehtud, kuigi seletused pole alati vettpidavad. 
Seekordset mootorsõidukite maksu võimalikku kehtestamist põhjendatakse vajadusega teha korda Tallinna tänavad. 
Eesti Päevaleht meenutab, et mootorikütuse aktsiisi kehtestamist paar aastat tagasi seletati samuti teede remondiks vajaliku raha kogumisega. 
Aktsiis tuli, bensiin läks kallimaks, kuid teed jäid ikka samasuguseks. 
Tallinna tänavates varitsevad augud on viimastel aastatel juhtidele piisavaks mureks olnud. 
Saab näha, kas uus maks seda pilti muudab. 
Linn soovib lisaraha teenimiseks küsida autoomanikult 600--2000 krooni aastas. 
Autojuht soovib linnalt teada, millal augud täidetud saavad ja registreerib oma järgmise sõiduki lähedases maakonnas. 
Autot mitte kasutav maksumaksja püstitab küsimuse, miks peab tema asfaldi aukude eest maksma. 
Samal ajal on Tallinnas elaval väikeautojuhil põhjust küsida, miks tema peab kinni maksma läbisõitvate veokite poolt põhjustatud kahju. 
Füüsikat õppinud inimene mõistab, et paarikümne tonnise kandevõimega Scania veok kahjustab teekatet tunduvalt enam kui paar pisikest Opelit. 
Linnavõimudel tasuks pigem mõtiskleda teemal, kuidas neid suure teljekoormusega sõidukeid linnast mööda suunata. 
Katteta lubadused ei kipu üleöö vananema. 
Ettevõtjal tuleb vastust anda oma võlausaldajate, riigil valijate ees. 
Järgmisena valitakse Eestis uued kohalikud omavalitsused järgmisel aastal. 
Kuivõrd maksumaksja neid auke mäletab, saab näha. 
MART LUIK 
Valitsus toetas hasartmängumaksu eelnõu 
Eilsel valitsuse istungil sai positiivse hinnangu hasartmängumaksu seaduse eelnõu, mille kohaselt on kõigile õnne- ja osavusmängudele kaasa arvatud totalisaatorid ja kihlveod plaanis kehtestada eraldi maksumäära d. 
Rahandusminister Mart Opmanni sõnul kehtestatakse maksumäärad sõltuvalt iga mängu eripärast ja laadist. 
Uudseks võib siin pidada asjaolu, et enne mängimise alustamist peab iga mängulaud ja -automaat olema maksumärgistatud vastava kleebisega. 
Maksumärgi nõude eirajaid ootab Opmanni sõnul iga märgistamata mänguautomaadi puhul 50 000 krooni ja -laua puhul 100 000 krooni suurune rahatrahv. 
Kui mänguautomaadile ja mängulauale näeb eelnõu ette fikseeritud maksu, mis ulatub vastavalt 3000 ja 10 000 kroonini kuus, siis totalisaatori puhul moodustab makse suurus ühekordselt 5% tulust. 
Maksu väike määr tuleneb rahandusministri sõnul mujal maailmas kehtivast loogikast, mille kohaselt läheb totalisaatori puhul kaks kolmandikku tulust väljamakseteks ning ülejäänu jaguneb korraldaja ja noorte hobuste ettevalmistajate vahel. 
Osalusmängude puhul on maksumääraks rehkendatud 18% maksustamisperioodil saadud tulust, kihlveo korral aga 30%. 
Rahandusministri sõnul hakkab 5% hasartmängumaksu tulust laekuma mängupaiga asukohajärgse omavalitsuse eelarvesse, ülejäänud osa aga riigieelarvesse. 
Riigieelarvest kantakse maksutulu järgneva 30 päev a jooksul laiali, kusjuures 30% sellest laekub Kultuurkapitalile, 7% Eesti Punasele Ristile, 7% Eesti Lastefondile, 7% Eesti Laste Kaitseliidule ja 49% Eesti puuetega inimeste kojale. 
Siin jääb kehtima printsiip, et riigieelarve hasartmängumaksust täiendavat tulu ei saa, kommenteeris Opmann. 
Kui tänavu planeeris rahandusministeerium läbi eelarve jaotatavaid laekumisi 27 miljoni krooni ulatuses, siis järgmisel aastal prognoositakse selleks 45 miljonit krooni. 
URMO KOHV 
Põllumajandustulu suurendamine ei ohusta eelarvet 
Põllumajanduse tuluseaduse alusel peetavate läbirääkimiste tulemusena otsustasid valitsuse ja põllumajandustootjate esindajad määrata järgmisel aastal põllumajanduse arengusse paigutatavaks summaks 605,5 miljonit krooni. 
Põllumajandusminister Ilmar Mändmetsa sõnul pidasid valitsuse esindajad ja põllumajandustootjad ühtekokku viis läbirääkimisvoor u, mille käigus lepiti kokku põllumajandussaaduste realiseerimine mahtudes, tootmiskuludes, siseturuhindades ja samuti põllumajandustulu suurendamise vajaduses. 
Aruteludes selgitati üksteisele, kui palju raha on vaja põllumajanduse arenguks järgmisel aastal ja lepiti kokku 605,5 miljoni krooni peale, rääkis Mändmets. 
Praeguseks on mõlemad delegatsioonid väljendanud soovi koos edasi töötada, et leida lahendusi, mis ei hakkaks raha võtma eelarvest, vaid lähtuvad ratsionaalsest tootmisest ja korralikust majandamisest. 
Soovitused, mida 605,5 miljoni krooni katmiseks ette võtta, on Mändmets a sõnul valitsusele juba esitatud. 
Sellest lähtuvalt lepiti eilsel valitsuse istungil kokku, et rahandus-, majandus- ja põllumajandusministeerium esitavad 15. novembriks valitsusele läbitöötatud ettepanekud, mille alusel saab langetada otsuse, kust, kui palju ja millisel teel on võimalik vastavat summat kas osaliselt võ i täielikult katta. 
Kaksteist ettepanekut katteraha leidmiseks 
Mändmetsa sõnul arutavad kolm ministeeriumi kahtteist ettepanekut. 
Põllumajanduse maksusüsteemi korrastamiseks tehakse ettepanek anda 50-protsendiline maksusoodustus omatoodetud töötlemata põllumajandussaaduste realiseerimisest laekuva käibemaksu eelarvesse kandmisel, samuti on tehtud ettepanek määrata kapitalitoetused esmatähtsatele laenudele summas kuni 30 miljonit krooni. 
Vastav kokkulepe on põhimõtteliselt olemas ka Maailmapangaga, kellelt laenu saamiseks toimuvad läbirääkimised juba tänavu oktoobri lõpus, märkis Mändmets. 
Kokkulepped ja raha on olemas ka põllumajanduse garantiifondi loomiseks, mille esialgne maht on 25 miljonit krooni. 
Kuna maaettevõtlusele kujutab laenude võtmisel tõsist raskust pangagarantiide saamine, annaks vastav fond laenule garantiid 25--30%, kusjuures projekti ettevõtjal peab olema garantii sama suures ulatuses. 
Loodetavasti selgub pankadevahelisel konkursil ka see osa, mis pangad enda kanda võtavad, selgitas Mändmets. 
Toidukaupade hinnatõus ripub õhus 
Põllumajandusministri hinnangul vajab täiendust ka Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Fond, mille kolme aasta jooksul on eelarveeraldustena moodustanud riik ja kus kogusummas on kasutada umbes 300 miljonit krooni. 
Samuti nähakse ette tollis deklareeritud põllumajanduskaupade hinna alampiiri kehtestamist ning suure tõenäosusega toidukaupade hindu kergitavate importtolli tariifide sisseseadmist. 
Mõõdukate importtollide arvelt on oodata riigieelarve tulude suurenemist kuni 390 miljoni krooni ulatuses, märkis Mändmets. 
Praegu on Riigikogus arutamisel võlgade ja viiviste kustutamine. 
Maaettevõtluses on need tekkinud alates 1992. aastast seoses küllaltki karmide tingimustega, mis laenude andmisel kehtestati (eriti kütte osas). 
Majandusminister Liina Tõnisson avaldas eilsel valitsuse istungil lootust, et 15. novembriks leitakse lahendus põllumajandust pikka aega ärevil hoidnud küsimusele. 
See eeldab aga nimetatud kolme ministeeriumi suurt tööd. 
URMO KOHV 
Kaks sümpaatset soovi 
Riigikogu liige Endel Eero 
Alustame valitsusepoolse sooviga viia õpetajate keskmine palk vabariigi keskmise palga tasemele. 
Põhimõtteliselt saab seda soovi täita kolmel viisil: esiteks, jagades senised riigi- ja kohalike eelarvete kulud ümber õpetajate palgakulude kasuks, millega hetkel valitsus tegelebki; 
teiseks, öeldes ja tõestades maksumaksjatele, et nende tasku kergendamisest nii ja nii mitme miljoni krooni võrra sõltub Eesti riigi tulevik. 
Seda esialgu tehtud veel ei ole; 
kolmandaks, muutes ligemale ühe viiendiku haridusteenustest tasuliseks. 
Tuntud poliitikud peale Siim Kallase sellega esialgu tõsisemalt tegelenud ei ole. 
Kuid tasuks tegeleda. 
Õpetajate palk vabariigi keskmisele tasemele 
Mida ütlevad arvud võimaluse kohta viia õpetajate palk eeloleval aastal vabariigi keskmise tasmele? 
Haridustöötajaid oli I kvartalis statistika andmetel 50 000 keskmise palgaga 1763 krooni. 
Rahandusministeeriumi andmetel töötas nendest õpetajatena 20 000 ja nende keskmiseks palgaks enne 1. novembrit lubatud palgatõusu arvestatakse 2085 krooni. 
Eeloleva aasta kogu palgakulu suuruseks rahvamajanduses prognoositakse 20 miljardit krooni. 
Töötajate arv I kvartalis statistika andmetel oli 580 000 inimest. 
Lootuses, et majandus elavneb, prognoosime töötajate arvuks eeloleval aastal 600 000 inimest. 
Jagamistehtega saame sel juhul keskmise palga suuruseks eeloleval aastal 2780 krooni (NB! 
580 000 tööt aja korral oleks see 2870 krooni). 
Võrreldes tänasega tuleks õpetajate keskmist palka seega tõsta vähemalt 700 krooni ehk 33 protsenti. 
Valitsus seda põhimõtteliselt ka lubab. 
Selle lubaduse täitmiseks kulub aga 18,6 miljonit krooni kuus ja aastaarvestuses 223 miljonit krooni. 
Palgalisa loodetakse saada teiste ministeeriumide, ja ilmselt ka ülejäänud 30 000 haridustöötaja arvelt. 
Mida kujutavad endast need 223 miljonit krooni eelarvesektoris? 
Täpselt sama suur on näiteks eeloleval aastal kogu välisministeeriumi eelarve. 
Sellest väiksemaks jäävad Riigikogu (84 miljonit krooni) ja majandusministeeriumi (135 miljonit krooni) eelarved. 
Samas suurusjärgus on põllumajandus- (278 miljonit krooni) ja keskkonnaministeeriumi (290 miljonit krooni) eelarved. 
223 miljoni krooni leidmiseks tuleks kas koondada 5000 inimest või leppida eelarvelistes asutustes väiksema palgatõusuga võrreldes vabariigi keskmise palgatõusuga. 
Valus on see asjaosalistele igal juhul. 
Ka eelpool viidatud teine ja kolmas rahakogumise viis on valusad. 
Teine sümpaatne soov laekus Riigikogule opositsiooni poolelt (reformierakonnalt) ja selleks on ettepanek maksta alates 1. jaanuarist 1996 aastast töötavatele pensionäridele, sõltumata nende muu sissetuleku suurusest täispensioni. 
Ka selle soovi täitmiseks on põhimõtteliselt kolm võimalust: esiteks, jagada olemasolev pensionikassa raha pensionäride endi vahel ümber; 
teiseks, suurendada pensionikassa tulusid kas eraldiste näol riigieelarvest või tõstes sotsiaalmaksu määra; 
kolmandaks, vähendada järsult vanaduspensionäride arvu, peatades näiteks 2--3 aastaks 1. jaanuarist 1996 uute vanaduspensionide määramise, mis tähendaks pensioniea tõstmist ühel hetkel 2--3 aasta võrra. 
Kust võtta raha? 
Ühelegi nimetatud kolmest võimalusest ettepaneku tegijad ei viita. 
Soovi realiseerimine nõuaks raha eeloleval aastal täiendavalt vähemalt 280 miljonit krooni, mis on isegi suurem summa kui õpetajate palgalisa. 
Riigieelarvele käib see ilmselt üle jõu. 
Ka maksukoormuse tõstmist esialgu ükski erakond ei toeta. 
Nii et eelpool viidatud teine võimalus tuleb kõrvale jätta. 
Ka kolmandast võimalusest, see tähendab pensioniea järsust tõstmises t tuleb nähtavasti loobuda. 
Pensionikassa rahade ümberjagamine näitab, et eelolevaks aastaks kavandatud 870 krooni suurune keskmine vanaduspension väheneks 70 krooni võrra ja jääks isegi väiksemaks kui täna makstav 820 krooni suurune keskmine vanaduspension. 
Hinnatõus jätkub aga omasoodu. 
Ilmselt ei saa me ka selle variandiga nõustuda. 
Samas kinnitavad Euroopa tavad, et pensioniikka jõudnud inimene peaks oma väljateenitud vanaduspensioni kätte saama. 
Kus on väljapääs? 
Ilmselt on selleks Euroopa tavasid arvestava pensionikindlustusseaduse väljatöötamine ja rakendamine lähiaastatel. 
See töö ei saa olema kergete killast, kuid ootab tegemist. 
Uue sugupõlve Lantra 
Lõuna-Korea Hyundailt jõudis turule uuendatud keskklassi mudel Lantra. 
Oma eelkäijast on ta mõõtmetelt suurem, muutunud disainiga ja ka uue kapotialusega. 
Uue Lantra välisilmes on palju sarnaseid jooni viimastel aastatel Hyundailt turule tulnud mudelitega. 
Võrreldes oma eelkäijaga on tema esiosa madaldunud, ka esiklaas on senisest tunduvalt suurema kaldenurgaga. 
Vaadates Lantra tagaosa, võiks arvata et tegemist on mõne ameeriklasega, kuid mitte Aasiast pärit autoga. 
See on tingitud ehk sellest, et Lantra on konstrueeritud Hyundai Kalifornia katsetehases. 
Märgatav mõõtmete muutus on toimunud teljevahes, mis on suurenenud 5 sentimeetrit, kere on pikenenud 3 sentimeetrit ja laienenud ühe sentimeetri. 
Mõõtmete suurenemine on märgatav ka salongis istudes. 
Tagapingis on piisavalt ruumi ka pikakoivalisele reisijale. 
Pagasiruumi mahtuvus on 324 liitrit. 
Lantra on varustatud ka täiesti uue 16-klapilise mootoriga. 
Jõuallikai d on saadaval kaks: 1,6-liitrine mootor võimsusega 114 hj ja 1,8-liitrine mootor võimsusega 126 hobujõuda. 
Käigukast on kas 5-käiguline käsivahetusega, või 4-käiguline automaatvahetusega. 
Maksimaalkiirus on tehase andmetel 200 km/h. 
Varustustasemeid on kolm -- GLS, Monaco ja Shilla. 
Varustatus on küllaltk i rikkalik, alates roolivõimendist ja lõpetades istmete soojendusega. 
Järgmisel aastal peaks sedaanvariandile lisanduma ka universaal ning arvatavasti mais on oodata ka kaheukselist Scoupe modifikatsiooni. 
Hyundai kulutas uue Lantra väljatöötamiseks viie aasta jooksul 625 miljonit dollarit ning tema esmaesitlus Euroopas toimus Frankfurdi automessil. 
Näiteks esimesel neljal müügipäeval müüdi Koreas seda mudelit 10 000 eksemplari. 
Auto, mis ei kaldu kurvides 
Citroenilt jõudis hiljuti turule uus Xantia Activa. 
Selle mudelil on lisaks aktiivvedrustusele seeriaautodel esmakordselt kasutamist leidnud kaldumisvastane süsteem (Hydractive II). 
Tehasest väidetakse, et tänu sellele uuele süsteemile ei kaldu auto enam kurvides vaid hoiab keret horisontaaltasapinnas. 
Uus kaldumisvastane seade peaks tunduvalt parandama auto juhitavust kurvides ja ühtlasi ka pikendama rehvide iga. 
Tavalise kaldumist vähendava seadeldise asemel on Actival elektrooniliselt juhitav hüdraulika. 
Kui vedrustuse andurid tuvastavad auto kaardumas, suurendab mehhanism automaatselt vedrustuse kaldumisjäikust. 
Kui kurv jätkub ning kere on kaldumas, hakkavad kaks vedelikurõhu silindrit tegutsema kere tagasiviimiseks horisontaalasendisse. 
Aktiivne kaldevedelik toimib sekundi murdosa jooksul. 
Süsteem hakkab toimima, kui auto kiirus on üle 30 km/h ja kalle on üle 0,5 kraadi. 
Activa jõuallikaks on 2-liitrine turbomootor, mille võimsuseks on 150 hobujõudu. 
Auto maksimaalkiiruseks on tehase paberite järgi 213 km/h ning kiirenduse 0-100 km/h saavutab ta 10,4 sekundiga. 
Oma varustustasemelt vastab Activa Xantia enim varustatud mudelile VSX. 
Activa on saadaval vaid ühes värvitoonis - erkpunasena. 
EPL 
Mugavused on tõusnud hobujõududest tähtsamaks 
Tänapäeva autotootjate müügistrateegia võib kokku võtta lõigug a ühe Briti kompanii reklaamist, mis ütleb: kui on liiklusummik, siis olgu vähemalt esmaklassiline. 
Autoostjate eelistuslehel on etteotsa tõusnud mugavusetaotlus, ja see, mis on kapoti all, ei ole enam eriti oluline. 
Üks Saksamaal läbiviidud uurimus näitab, et kümnest autost üheksal on raadio, kolmel neljandikul automaatjuhtimine ja kahel kolmandikul reguleeritav päikesesirm. 
Üha enam soovivad autoostjad distantslukustust, elektriliselt suletavaid aknaid, küttega istmeid ja liikluse jälgimisel abistavat arvutit. 
Täheldatud on õhukonditsioneeride müügibuumi, mida soovib 25 protsenti autoostjatest. 
Autode aerodünaamikat parandavad ja seeläbi kütusetarvidust vähendavad tuuleklaasid võivad palavatel suvekuudel muuta auto tõeliseks inkubaatoriks ja seegi on tõstnud vajadust konditsioneeride järele. 
See võib küll nullida autode konstruktsiooni parandamise tõttu saavutatud kütuse kokkuhoiu, sest õhukonditsioneer tõstab auto kütusevajadust 10 protsenti. 
Kui eelmisel kümnendil oli autoehitajate üheks põhimureks heitgaaside puhastamine, siis viimastel aastatel on esiplaanile tõusnud sõidukite liiklusohutuse probleemid. 
Siin on autoehitajad mõningase dilemma ees, sest hulgaliste tehniliste uuenduste sisseviimine, tagamaks autode suuremat ohutust ja mugavust, tõstab mõnevõrra ka nende kaalu. 
Nii on Opel Vectra kaal tõusnud 100 kilogrammi võrra ja ulatub 1170 kilogrammini. 
Volkswagen Polo on raskenenud 120 kilo võrra ja kaalub nüüd 894 kilogrammi. 
Autode kaalu suurenemine sunnib konstruktoreid taas rohkem mõtlema mootori efektiivsuse suurendamisele, et korvata lisandunud kütusetarvet. 
Selle saavutamiseks suurendatakse silindriklappide arvu kahelt neljale, tõstetakse mootori surveastet ja püütakse keskkarburaatori kaudu toimiv süsteem asendada otsese kütusepihustamisega. 
Mootorite täiustatud disain lubab võimsust säilitades vähendada tema mõõtmeid. 
Rohkem hobujõude ei ole autoehitajatele enam eesmärgiks. 
Kliendid on samuti väsinud hobujõududest, kommenteerib olukorda Opeli turundusdirektor Klaus Leydecker. 
Vastavalt German Automobil Treuhandi uuringule ongi viimase kahe aasta jooksul Saksamaal müüdud autode keskmine võimsus langenud 100-lt 96-le hobujõule. 
DPA/ETA 
Kellele kuulub maa väärtuse juurdekasv? 
Mõned Riigikogu saadikud on võtnud sisse positsiooni loosungi all: maad ei tohi kinkida! 
Kuna võõrast vara kinkida ei saa, peavad need saadikud nõukogude ajal individuaalehitajatele põliseks kasutamiseks antud ehituskrunte Eesti Vabariigi ja teistegi õigusjärgsete peremeeste omandiks. 
See seisukoht on õige ainult osaliselt. 
Kui läheneda probleemile primitiivsest seisukohast -- maa on maa (see oli ka nõukogude süsteemi põhimõte -- maa väärtust ei arvestatud), tuleks tõepoolest kogu maa ilma vaidlusteta kas tagastada või turuhindades kinni maksta õigusjärgsetele omanikele, sealhulgas riigile. 
Turumajanduse tingimustes pole maa (krunt) lihtsalt piirikupitsatega tähistatud geomeetriline kujund, vaid eelkõige ajaga muutuv väärtus. 
Praeguseks on mõnede kruntide väärtus sellest momendist alates, kui maa kuulus veel õigusjärgsetele omanikele, suuresti muutunud (drastilise näitena Tallinna Botaanikaaed). 
Riigikogul tuleb lahendada küsimus, kellele kuulub okupatsiooniajal lisandunud maa väärtuse juurdekasv. 
Kes on selle osa (juurdekasvu) omanik? 
Kuigi õigusjärgsete omanike õig us oma endistele maadele on vastavate nõukogude seaduste tühistamisega taastatud, pole sealjuures arvestatud nende väärtuse muutumisega. 
Ka ei saa selle krobelise tühistamisseadusega muuta olematuks fakti, et vähemasti poole sajandi kestel kuulus kogu maa ikkagi teisele süsteemil e, mis oli tol ajal rahvusvaheliselt tunnustatud subjekt. 
Õigusjärgsed, ka Eesti Vabariik, ei olnud sel perioodil mitte ühegi kriteeriumi põhjal maa omanikud. 
Seepärast ei saa sel perioodil ausal teel omandatud väärtused, ka maa väärtuse juurdekasv, õigusriigi tingimustes olla võõrandatavad. 
Riik küsib maahinda tagantjärele 
Enne sõda maksis kusagil Nõmme piirimail 1600 ruutmeetri suurune krunt 300 krooni. 
See oli tollal korraliku töölise kolme kuu palk. 
Praegu küsivad ametnikud samas kandis sama suure maatüki eest 144 000 krooni (72 keskmist kuupalka). 
Pealegi nõutakse seda summat tagantjärele, kui inimene on sellele krundile juba oma maja peale ehitanud. 
Sisuliselt on siin tegemist väljapressimisega, sest pole ju võimalik maja kukile võtta ja teise valda kõndida. 
Mõned ametnikud leiavad, et nõutav summa on veel liigagi väike. 
Ja ongi vähe, sest praegu pakutav turuhind on selles piirkonnas kõrgem. 
Kuid see ei ole ju ei Eesti riigi ega õigusjärgsete omanike teene. 
Õiglust silmas pidades oleks loogiline seegi, et maa väärtuse juurdekasv kuuluks neile, kes selle maa väärtustasid ja eliitasumiteks muutsid. 
Tegid seda kõike riigitöö kõrvalt vabast ajast ja isikliku kapitali arvel -- mitte sulastena, vaid omanikena, olgugi, et ajutistena. 
Riik ei maksnud neile inimestele palka, kuigi maksis Lasnamäe ja teiste kroonuasumite ehitajatele. 
Järelikult pole riigil ka mingit õigust eramupiirkondade väärtuse juurdekasvust midagi endale nõuda. 
Eesti riigi osa kruntide praeguses väärtuses on ainult nii suur, kui suur oli selle maa väärtus maast loobumise hetkel. 
Sama kehtib ka õigusjärgsete eraomanike kohta. 
Nõukogude korra ajal krundi saanud eramuvaldajad on arvamusel, et nendesamade paberitega (rahvakapitali obligatsioonidega), millega Eesti riik kompenseeris kodanike töötamist nõukogude ajal toodetud ühisva ra eest, on õigus tasuda ka riigile tema osaku eest eramu all. 
Täpselt nii, nagu seda on võimaldatud kommunaalkorterite valdajatele korterite ja korterialuse maa erastamisel. 
VALDEKO POTISEP, majaomanik 
Maailmapank võrdleb riikide jõukust 
Rahvusvaheline koostöö ning Eesti lähenemine Euroopa Liidule ja selle struktuuridele nõuab ka rahvusvaheliselt võrreldavate indikaatorite kasutamist. 
Riikidevahelise võrdluse puhul on üheks enamlevinumaks ning traditsioonilisemaks näitajaks rahvuslik kogutoodang ühe elaniku kohta riigis mingil ajaperioodil. 
Rahvuslik kogutoodang (RKT), mida Eestis Riigi Statistikaamet ei ole seni ametlikult avaldanud, erineb sisemajanduse kogutoodangust teistest riikidest saadud esmaste netotulude võrra (palk ja sotsiaalkindlustusmaksed, maksud tootmisele ja impordile ning omanditulud). 
Selleks, et erinevate riikide andmed oleksid võrreldavad, tuleb need ümb er arvestada rahvuslikust valuutast mingisse ühtsesse valuutasse, milleks kasutatakse tavaliselt USA dollarit. 
Kuna valuutakursid korrigeeruvad vastavalt erinevate riikide inflatsioonitempodele, tuleb riikidevahelise võrdluse puhul kasutada ka ostujõu pariteedi koefitsiente. 
Ainult valuutakursside kasutamine ei peegelda tegelikkust. 
Riigi jõukuse arvestamise uus meetod 
Riikidevahelise võrdluse arvestust on seni läbi viinud Maailmapank. 
Maailmapank on koostanud ka uuelaadse riikide jõukuse arvestamise süsteemi, mille eesmärk on edasi minna traditsioonilistest majandusliku võrdluse süsteemidest, kuid need võrdlusandmed on seni küllaltki vastandlikud. 
Maailmapank kasutab riikidevahelise võrdluse puhul nn Atlase meetodit. 
Selle aluseks on iga riigi rahvuslik kogutoodang, aasta keskmine elanike arv ning rahvusliku valuuta ja USA dollari vahetuskursid, mida on korrigeeritud antud riigi ja G-5 riikide (Prantsusmaa, Saksamaa, Jaapan, Suurbritannia, USA) inflatsioonitaseme muutuse koefitsiendiga viimase kahe aasta jooksul. 
Arvesse on võetud ka ostujõu pariteedi suhtarv, mis näitab, kui palju kaupu ja teenuseid on võimalik omandada ühe USA dollari eest antud riigis võrreldes USA-ga. 
Vastavalt Maailmapanga arvestustele oli 1993. aastal kõige suurem rahvuslik kogutoodang ühe elaniku kohta Shveitsis, kus see moodustas 36 410 USA dollarit (vt tabel suurima rahvatuluga riikide kohta). 
Kui vaadelda eraldi turumajandusele üleminevate riikide gruppi (vt tabel turumajandusele üleminevate maade RKT kohta), siis on see näitaja kõrgeim Sloveenias -- 6 310 dollarit. 
Eesti asub selles grupis kolmandal kohal. 
Endistest Nõukogude Liidu vabariikidest on rahvatulu ühe elaniku kohta suurim Eestis. 
Maailmapank on riike grupeerinud ka vastavalt rahvuslikule kogutoodangule ühe elaniku kohta. 
Sellise jaotuse kohaselt kuulub 28,2 protsenti maailma riikidest madala arengutasemega, 53,1 protsenti (nende hulgas ka Eesti) keskmise ning 18,7 protsenti kõrge arengutasemega riikide hulka. 
AARNE TIHEMETS 
Rahaautomaadid ühtses võrgus 
AS Pankade Kaardikeskuse ühtne 40--50 sularahaautomaati hõlmav võrk käivitub planeeritust hiljem, ent kindlasti sel aastal, ütles aktsiaseltsi tegevdirektor Margus Aun. 
Automaatide testimine võtab oodatust kauem aega, rääkis Aun. 
Esimesed testid näitasid, et süsteem on keerulisem, kui arvasime, lisas ta. 
Ühtse võrguga on liitunud Forekspank, Hansapank, Hoiupank, Tallinna Pank ja EVEA Pank. 
Huvi on üles näidanud ka Raepank, ERA Pank ja Innovatsioonipank. 
Auna sõnul asub enamik sularahaautomaate Tallinnas, kus neid on umbes 40. 
Maakondadesse tuleb 10--15 sularahaautomaati. 
Eestis on praegu umbes 40 000 sularahaautomaadi kasutajat. 
Projekti maksumus ulatub viie kuni kuue miljoni kroonini. 
Aun märkis, et iga pank otsustab eraldi, kas võtab automaatide kasutamise eest teenustasu. 
Teenustasu võtmine tõstab kaardikasutaja jaoks tehingu hinda paari krooni võrra. 
Pangad peavad omakorda tasuma teistele pankadele kaardiautomaatide kasutamise eest, kui panga klient võtab raha välja mõne teise panga automaadist. 
BNS 
Tartu sai nii turu kui Statoili 
Eile avati AS Svenska Statoili, Eesti Statoili ja Tartu linna juhtide juuresolekul pidulikult Statoili tankla Tartu kesklinnas. 
ASi Wiklar ehitatud kompleks maksis 15 miljonit krooni. 
Ööpäev läbi töötavad tankla, autopesula ja esmatarbekaupade kauplus hakkasid kliente teenindama augustikuus. 
Alanud on McDonalds'i kiirrestorani ehitus, mis on kavas avada jaanuaris, AS Eesti Statoiliga sõlmitud leping näeb ette ka kompleksi kuuluva neljatärnihotelli. 
Inetu turu asemel saame McDonalds'i, hotelli, bensiinijaama ja ilusa turu, pani linnapea Väino Kull pidukõnes punkti tartlaste kauaaegsetele vaidlustele, kas on õige ehitada kauane avaturg tanklaks. 
AS Eesti Statoil võitis kaks korda rendikonkursi tankla ehituseks endise avaturu kohale. 
Esimese konkursi tulemused linnavolikogu tühistas tartlaste vastuseisu tõttu. 
Uus avaturg valmis suvel, selle ehituseks andis 5 miljonit krooni laenu samuti Statoil. 
50 aastaks sõlmitud rendilepingu järgi investeerib Statoil kompleksi ehitusse 30 miljonit, töökohti tuleb 45. 
Eile avatud osas töötab 15 inimest. 
Tartu tanklat juhib Statoili Eesti-keti ainus naisdirektor tartlanna Marika Mascharova. 
ANU JÕESAAR 
Politsei leidis kadunud mehe tapetuna 
Möödunud nädalal pidas keskkriminaalpolitsei kinni kaks meest, keda kahtlustatakse tapmises. 
29. septembril leiti meestelt saadud tunnistuste põhjal tapetu surnukeha Järvamaalt Jäneda vallast. 
Keskkriminaalpolitsei abidirektori Koit Pikaro sõnul olid korterinaabrid Vladimir (36), Enn (54) ja Aleksandr (39) kolm head sõpra, keda ühendas kiindumus alkoholi vastu. 
Mehed läksid politsei andmetele 1. augustil metsa vaarikale ning niisama jalutama. 
Metsast koju jõudsid aga vaid kaks, kes väitsid, et Aleksandr sõitis ära Venemaale. 
Endise NSV Liidu armee lipnik Aleksandr jäi Pikaro sõnul kadunuks. 
Politsei saatis asjasse puutuvad materjalid aina edasi ja niimoodi jäigi mees leidmata, lausus Pikaro. 
Keegi seda meest tõsiselt ei otsinudki. 
Koit Pikaro hinnangul töötasid politseijaoskonnad mehe leidmiseks kehvalt ja seetõttu hakkas juhtumit uurima keskkriminaalpolitsei. 
Olukord on ju selge: kui kolm meest lähevad koos metsa ja neist välja tulevad vaid kaks, siis ei saanud see üks nii lihtsalt metsa ära eksida, Venemaale sõita või õhku haihtuda, selgitas keskkriminaalpolitsei abidirektor. 
Väga paljud teadmata kadunud on tegelikult langenud kuriteo ohvriks. 
25. septembril pidas keskkriminaalpolitsei kinni ühe kadunu sõpradest, teine arreteeriti päev hiljem. 
Nendega sai iga päev niipalju tööd tehtud, et 28. septembril leidsime neilt saadud tunnistuste alusel laiba, lausus Pikaro. 
Vägivallatunnustega surnukeha oli peidetud Järvamaal Jäneda vallas asuva karjääri metsatukka, okste alla. 
Keskkriminaalpolitei abidirektori kinnitusel pole praegu veel mõtet spekuleerida selle üle, kes kahest kahtlusalusest kui palju tapmisega seotud on. 
Vara on veel rääkida ka tapmise motiividest, sest antud looga võivad seotud olla ka mõned teised inimesed, lisas ta. 
RASMUS KAGGE 
Politseiuudised 
Liiklusõnnetuses sai surma kolm meest 
Eile juhtus Lääne-Virumaal Rakvere-Rannapungerja maanteel ränk liiklusõnnetus, kus hukkus kolm noort meest. 
Keskpäeval sõitis Moskvitsh ette peateel liikunud Ford Scorpiole, kokkupõrke tagajärjel paiskusid mõlemad autod ümber, ütles Lääne-Virumaa liikluspolitsei inspektor Ain Sats. 
Mõlema auto juhid kukkusid sõidukis t välja ning said surma, surma sai ka üks Fordis olnud kaassõitjatest. 
Fordi tagaistmel olnud kaassõitja sai vigastada ja on Rakvere haiglas. 
Fordist välja kukkunud juht oli jäänud auto alla ning suri teel haiglasse. 
Moskvitshi juht aga leiti ümberpaiskunud autost tükk maad eemalt, tema surm olevat olnud silmpilkne. 
Veel esmaspäeval oli kõrvaltee, kust Moskvitsh vastu Fordi kihutas, peatee, ja peatee, kus Ford sõitis, kõrvaltee. 
Teede tähtsust muudeti teisipäeva hommikul. 
Tuli nõudis inimelusid 
Tallinnas põles teisipäeval oma kodus sisse kaks meest. 
Mustamäe tee 185-19 korter oli süüdatud põlema korraga neljast kohas, ütles Tallinna päästeameti pressiesindaja. 
Tules hukkus korteriperemees. 
Politsei kahtlustab mõrva. 
Teine surnud mees leiti pärast tulekahju kustutamist Suur-Kloostri 18. 
Selle tulekahju põhjust ei oska tuletõrjujad veel öelda. 
Esmaspäeval oli traagiline põleng Tallinna lähedal Saku vallas Kasemetsa suvilate rajoonis. 
Põlevat soojakut kustutama rutanud Keila päästeameti tuletõrjujad leidsid pärast tulekahju kustutamist hoonest suvilaomanike abielupaari söestunud surnukehad. 
Tuletõrje kahtlustab, et tulle jäi ka nende kolmeaastane laps. 
Alaealine tegi enesetapu 
Emaspäeva õhtul kell 23.38 hüppas 16-aastane Denis Lasnamäel Priisle kaupluse juures kraanatornist alla. 
Lasnamäe politseist öeldi, et arvatava enesetapu motiive pole veel jõutud kindlaks teha, kuid uurimised käivad. 
Gaasiballooni plahvatuses sai kaks inimest kannatada 
Esmaspäeva lõuna ajal plahvatas Tondi tänava korteris gaasiballoon, pensionäridest vanapaar viidi põletushaavadega Keila haiglasse. 
Politseiameti pressiesindaja sõnul plahvatas lekkiv gaasiballoon korteris juhuslikust sädemest. 
Selle tulemusel sai tugevasti kannatada köök, eest lendasid ära nii köögiaknad kui korteri välisuks. 
Lapsed seiskasid rongiliikluse 
Esmaspäeval kell 17.40 seiskus rongiliiklus Tallinnas Pärnu maantee viadukti juures oleval raudteel. 
Pahatahtlike laste poolt pöörangute vahele pandud kahe metallplaadi tõttu seisis Tallinn-Shestokai rong ligi 15 minutit. 
Politsei pressiesindaja sõnul ei saanud rongiliikluse dispetsherid pööranguid ümber ühendada, avarii oleks olnud vältimatu. 
Seoses pöörangu kinnikiilumisega hilinesid ka Tallinna-Moskva ja Tallinna-Aegviidu rong. 
Lilleküla raudteepolitsei pidas kinni kolm alaealist poissi, kes Tallinn-Keila suunal rööbastele kive panid. 
Neid kahtlustatakse ka Pärnu maantee viadukti juures asuvate pöörangute vahele metallplaatide asetamises. 
Lapsed anti üle vanematele, raudteepolitsei jätkab juhtunu uurimist. 
EPL\BNS 
Tallinnas peab kaitsma oma autosid 
Tänavakuritegevus pole nii vägivaldne nagu arvatakse, väidab politseiprefekt Aadu Luberg. 
Tänavu esimese 8 kuuga registreeriti Tallinnas 4530 tänavakuritegu, mullu samal ajal oli see arv 3794, avalikustas pealinna politseiprefekt Luberg statistikat. 
Saar Polli viimase avaliku arvamuse uuringu kohaselt peab 54 protsenti küsitletuist võitluses kuritegevusega kõige olulisemaks tänavakuritegevuse vähendamist. 
Järgnesid tahtlike tapmiste (40 protsenti), korterivarguste (36 protsenti) ja alaealiste kuritegevusega (34 protsenti) võitlemine. 
Prefekt Luberg kummutas väited, nagu oleks Tallinna tänavad täis vägivalda: 63,1 protsenti tänavakuritegudest on salajased vargused -- vargused autodest, mis sel aastal kasvasid 37,6 protsenti, ja autovargused, mis vähenesid 21,2 protsenti. 
8 kuuga registreeriti Tallinna tänavail 14 tapmist (mullu 13), 32 kehavigastuse tahtlikku tekitamist (29), 4 vägistamist (6), 72 röövim ist (99), 69 avalikku vargust (548), 252 huligaansust (107). 
Positiivne on tulirelva kasutamise vähenemine, ütles prefekt Luberg. 
Kui selle aasta 8 kuuga on politseil teada 45 juhtumit, mil kurjategija kasutas tulirelva, siis mullu oli neid 56. 
Kõige rohkem suurenes tänavakuritegevus Tallinnas Nõmme asumis (77,8 protsenti) ja seda peamiselt huligaansuste arvel. 
Näiteks Nõmmel registreeriti 18 tänavahuligaansust, millest 16 on autoklaaside, -lukku de ja -kummide lõhkumised ning vaid kaks peksmist, selgitas prefekt. 
Vargused autodest, autode vargused ja autode lõhkumised võivad veelgi suureneda, sest Lubergi sõnul kasvab pidevalt ka erasõidukite arv ning paljud hoiavad oma masinaid tänavail valveta. 
Suures osas aitaks neid kuritegusid ära hoida see, kui loodaks valvatavaid parklaid ja elanikud kasutaksid elementaarseid kaitsevahendeid, sõnas politseiprefekt. 
Lubergi hinnangul aitab tänavakuritegevust ohjeldada kahtlemata tugev patrullteenistus, kuid sellele vaatamata ei saa iga maja juures seista pidevalt politseinik. 
Kuid vaadates kas või röövimiste arvu vähenemist 27,2 protsenti, pole kahtlust, et oma roll on siin just patrullteenistusel, lausus prefekt. 
Ta leidis, et näiteks korterivarguste vastu ei aita politseivärvides patrullautod, mida on juba kaugele näha, vaid kriminaalpolitsei tegutsemine. 
Hiljuti tegi kriminaalpolitsei Lasnamäel kaks nädalat järjest operatsioone ajavahemikus kell 8 kuni 17. 
Tabati kaks korterivaraste rühma. 
Sellised aktsioonid jätkuvad, kuigi meile on liiga kurnav korraldada niisuguseid asju iga päev, ütles Luberg. 
TOOMAS SILDAM 
Tagaotsitav relvakaupmees esitab tingimusi 
Üleriiklikult tagaotsitav relvakaupmees Vello Kütt (45) helistas esmaspäeva õhtul Postimehe reporterile Toomas Mattsonile ja esitas tingimused, mille täitmise korral on ta nõus ise kohtusse minema. 
Postimehe reporter ütles, et oli mõnevõrra rabatud, kui esmaspäeva õhtul umbes kell 17.15 helises telefon ning Vello Kütt ütles sooja ja sõbraliku häälega: Tere Toomas, Vello siin. 
Mäletad, kohtus (kui arutati Küti vahi alt vabastamist ja ta jäi endiselt vanglasse, toim) kohtusime? 
Mullu oktoobris-novembris avaldas Mattson viies lehenumbris ajakirjandusliku uurimuse pealkirjaga Vello Küti fenomen, milles ta paljastas Küti kui Kaitseliidu Tartu maleva majanduspealiku, ärimehe ja relvakaupleja tähelendu. 
Tänavu kevadel avaldas Postimees koos Päevalehega ülevaate eriti tähtsate asjade uurija Jüri Vissaku koostatud Vello Küti süüdistuskokkuvõttest. 
Kütti süüdistatakse ebaseaduslikus relvaäris, üle 21 miljoni krooni riisumises, lisaks sellele küünib tema ja AS AVVO vastu esitatud haginõuete summa 46 miljoni kroonini. 
Tartu linnakohus pidi hakkama Küti kriminaalasja arutama 16. oktoobril. 
29. septembril aga selgus, et Kütt on juba 1. septembril vabastatud Patarei vanglast võltsitud kohtumääruse alusel. 
Praegu otsib Kütti nii kaitse- kui ka keskkriminaalpolitsei. 
Ta ise ütles mulle, et sõbrad aitasid ta vanglast välja, sest allilm soovinud teda ära koristada, refereeris Mattson. 
Kütt kinnitas esmaspäevaõhtuses ligi 15-minutilises telefonikõnes Postimehe toimetusse, et ta ei ole Eestis ning vabandas, et kuna helistab mobiiltelefonilt, siis ei saa pikemat intervjuud anda. 
Kütt ütles, et ei ole seotud riisumiste ja illegaalse relvaäriga. 
Usu mind, ma ei ole süüdi! kinnitas ta Mattsonile. 
Üleriiklikult tagaotsitav Kütt väitis, et ta on nõus ise kohtusse minema, kui kohus hakkab uuesti arutama kriminaalasja aastast 1979, mil Kütt mõisteti süüdi alaealise tüdruku vägistamise eest. 
Teda karistati 11-aastase vabadusekaotusega, 7. oktoobril 1987 põgenes ta Irkutski oblasti kinnipidamiskohast. 
Kütt teatas Mattsonile, et pole kedagi vägistanud ja on süütult istunud 9 aastat. 
Kui kohus selle asja arutamise nüüd uuesti ette võtab, siis olen valmis ise vabatahtlikult kohtuistungile tulema. 
See on minu tingimus, ütles Kütt. 
Mattson ei osanud oletada, miks tagaotsitav Kütt talle helistas. 
Ei tea... 
Võib-olla soovis meie vahendusel ametivõimudele teatada, mis tingimustel ta nõustub kohtusse tulema, arvas Mattson. 
Justiitsministeeriumi kantsler Mihkel Oviir ütles eile, et Küti tingimused on justiitssüsteemile põhimõtteliselt vastuvõtmatud ja keegi ei hakka temaga mingit kaupa tegema. 
Oviiri sõnul peab politsei Vello Küti tabama ning tema üle mõistetakse kohut selle süüdistus e põhjal, mille esitas uurija Vissak. 
TOOMAS SILDAM 
Kaitsepolitsei esitas Rein Kaareperele süüdistuse 
Kaitsepolitsei on esitanud endisele Tartu Kommertspanga juhatuse esimehele Rein Kaareperele ametliku süüdistuse ametiseisundi kuritarvitamises ja ametialases lohakuses. 
Kaitsepolitsei süüdistab pankrotistunud Tartu Kommertspanga (TKP) endist juhti Kaareperet kriminaalkoodeksi 161. paragrahvi järgi ametiseisundi kuritarvitamises ja 162. paragrahvi järgi ametialases lohakuses, ütles BNS-ile kaitsepolitsei pressiesindaja. 
Pressiesindaja sõnul esitas kaitsepolitsei uurija Kaareperele süüdistuse 28. septembril. 
Kapo peadirektor Jüri Pihl ütles, et TKP loos on asjaolud tunduvalt laiemad, kui seda on ainult üks nimi -- Rein Kaarepere. 
Pankrotistunud TKP-s toimunud ametialaste kuritarvituste kohta algatas keskuurimisbüroo tollane peadirektor Ain Seppik kriminaalasja 1992. aasta lõpul. 
Kui selle kriminaalasjaga tegelnud uurija tuli tänavu kevadel kaitsepolitseisse tööle, siis jätkus TKP uurimine kaitsepolitseis, selgitas Pihl. 
Kaarepere on praegu Reklaamitelevisiooni saatejuht ning kavatseb koos endise Eesti Sõnumite toimetusega asutada uue päevalehe. 
Endise Eesti Sõnumi te ajakirjaniku Raivo Palmaru sõnul on Kaarepere loodava päevalehe projektijuht. 
Möödunud aasta aprilli lõpuks oli Tartu Kommertspangal kohustusi 168,8 miljoni krooni eest, kuid aktivaid vaid 82,1 miljonit. 
Mullu 21. septembril kuulutas Tartu linnakohus välja Tartu Kommertspanga pankroti. 
Tänavu märtsis nõudsid võlausaldajad Tartu Kommertspangalt 136 miljonit krooni. 
Märtsi lõpus ütles TKP pankrotihaldur Andrus Ansip ajakirjandusele, et TKP-l on koos eraisikutega 746 võlausaldajat. 
EPL 
Soome peatas Eestisse relvaveolubade andmise 
Soome siseministeerium peatas uute relvaveolubade andmise Eestisse, teatab eilne Helsingin Sanomat. 
Ühtki uut relvaveoluba Eestisse ei anta ajalehe teatel enne, kui Eesti relvaskandaalide taustad pole täielikult välja selgitatud. 
Läinud nädalal avalikuks tulnud ebaseaduslikku relvamüüki Eestis uurivad praegu nii Eesti kaitsepolitsei kui ka Soome keskkriminaalpolitsei. 
Kaitsepolitseinike andmeil ostis kaitsejõudude peastaabi rahandusülem leitnant Olev Saluste fiktiivsete tellimiskirjade alusel kevadest 1994 kuni suveni 1995 Soome firmast Ultramatic OY vähemalt 1310 püstolit, revolvrit ja pumppüssi, mis toodi Eestisse salakaubana. 
Soome kaudu Eestisse viidud ja seal ebaseaduslikult mahamüüdud relvad on aga vaid väike osa märksa suuremast ärist. 
Kahtlustatakse, et umbes 100 000 relva on viidud läbi Eesti Venemaale, kirjutab Helsingin Sanomat. 
Soome siseministeeriumi äsjane otsus peatada uute relvaveolubade andmine ei peata aga Soome ja Eesti vahelist relvaäri veel täielikult, kuna paljudele Soome firmadele juba antud load on jõus terve aasta. 
Soome siseministeeriumi üleminspektor Matti Havumäki ütles Helsingin Sanomatele, et ministeeriumis on kaalutud siiski ka juba väljastatud ja veel jõus olevate relvaveolubade tühistamist. 
Havumäki on seisukohal, et relvi tohib vanade lubadega Eestisse viia, kuna relvi müüakse Soomest Eestisse firmadele, keda Soomes usaldatakse. 
Kuid Eestis toimunu paneb küll mõtlema, kas relvade eksporti Eestisse ei peaks siiski edaspidi rangemaks muutma. 
Balti riigid, eriti Eesti on küll seni niigi olnud erilise kontrolli all, see tähndab, et relvade vastuvõtjate kohta on nõutud täpseid selgitusi, ütles Havumäki, imestades, kas tõesti isegi need abinõud pole olnud piisavad. 
Havumäki lausus, et siseministeerium kontrollis Eesti ametivõimude dokumente alguses nii telefonitsi kui ka faksi teel, kuid hiljem on kaitsejõudude kirjablankette koos asjakohaste allkirjade ja templitega siiski usaldatud ning nende põhjal väljastati relvaveolube ülekontrollimiseta. 
Ka Soome firma Ultramatic OY, kes müüs Eesti kaitsejõudude hiljem fiktiivseteks osutunud tellimiskirjade alusel relvi, on peatanud oma tegevuse, kuni asja uurimine Eestis lõpetatakse. 
Kuigi neil on tänavu maikuus saadud ja seni jõus olev luba viia Eestisse 1000 austria püstolkuulipildujat ja 1000 poola automaatpüssi. 
Ultramatic OY jättis relvad Eestisse viimata, kuna polnud selge, kas need lähevad ikka Eesti kaitsejõududele. 
3. oktoobri Ilta-Sanomates ilmus artikkel Eestist on saanud relvade salakaubaveo keskus, kus kirjeldatakse Venemaa telekanali NTV nädalavahetuse saadet Itogi. 
Saates väideti Venemaa julgeolekuteenistuse FSB andmetele tuginedes, et suur osa Eesti kaudu sisseveetavatest relvadest müüakse edasi Venemaale ja teistesse SRÜ riikidesse. 
Olevat andmeid, et iga teine Venemaal sooritatud palgamõrv tehakse Eestist pärit relvaga. 
Näiteks Venemaa allilmaga väidetavalt seotud olnud Otari Kvatntrishvili tapeti Moskvas Soomest läbi Eesti ostetud väikesekaliibrilise vintpüssiga. 
Eestlased ostnud hiljuti suure hulga summutitega püstoleid, kuid summuteid ei kasutata sõjas, öeldi Venemaa telesaates. 
Raport tugines FSB informatsioonile ja pildimaterjalile, seejuures näidati üht Peterburi ladu, kus peideti väidetavalt Eestist salakaubana sisseveetud relvi -- püstoleid, automaate ning lõhkeainet. 
FSB esindaja Aleksandr Zdanovitsh süüdistas Eesti kõrgemat juhtkonda relvade salakaubaveos. 
Selles riigis on ebaseaduslikus relvaveos osalenud väga kõrged riigiametnikud, ütles Zdanovitsh, nimetades eriti suure süüdlasena just Kaitseliitu. 
Venemaa teleraportis öeldi, et Eesti salakaubavedajad toovad relvi Saksamaalt, Tshehhist, Poolast, Austriast, Itaaliast ja Iisraelist. 
Raporti kohaselt on Eestist viidud relvi ka konfliktikolletesse Mägi-Karabahhiasse ja Tshetsheeniasse. 
Ilta-Sanomat märgib, et Eesti on olnud Venemaal soositud patuoinas kogu Tshetsheenia sõja jooksul, kuid nüüd süüdistab suure vägivallakuritegevuse all kannatav Venemaa oma väikest naabrit ka Vene allilma relvadega varustamises. 
Eesti Moskva suursaatkonna pressiatashee Tiia Kangert ütles Ilta-Sanomatele, et Eesti ei eita salakaubaveo probleemi olemasolu, kuid see pole ainult Eesti probleem. 
SIRJE KIIN Turu/RVE 
Linna tuleb joogivesi kraavist 
Katastroof ei pruugi järgneda mitte ainult põlengule aatomielektrijaamas või keemiatehases. 
Samahästi võib see puhkeda inimeste masilisel haigestumisel mingisse ohtlikku nakkushaigusesse. 
Eestis võivad sattuda ohtu Tallinn ja Narva, kui pinnavette satub mõni viirus, mida ei kõrval da kasutatav vee puhastamise menetlus. 
Organismi satub kõik see, mis on vees lahustunud. 
Sealhulgas elutegevuseks vajalikud mineraalsoolad, nagu naatriumi-, kaaliumi-, magneesiumi-, kaltsiumisoolad, aga ka mitmesugused mikroelemendid, nagu jood, fluor, vask, tsink, nikkel jm. 
Vees võivad aga lahustunud kujul esineda ka kahjulikud kloororgaanilised ühendid ja raskemetallid. 
Ülemiste järve vesi pole joogiveena kiiduväärt. 
See ei vasta Euroopa standardile mitme komponendi osas. 
Üsna hiljuti väitis tervisekaitseameti peadirektor Toomas Trei, et meie inimesed on rohkem põdema hakanud (Eesti Sõnumid, 30.8.95), avaldades arvamust, et seda põhjustavad toiduainete koostises olevad lisaained. 
Omalt poolt võin lisada, et ka kahtlase väärtusega joogivesi. 
Ülemiste kogub Eesti saasta 
Pinnavette satub osa inimtegevusest tekkinud saasta. 
Enamlevinud ainetele on kehtestatud piirnormid. 
Paljude ainete mõju kohta organismile aga andmed puuduvad. 
Siin aitaksid meditsiiniliste uuringute võrdlusandmed Tallinna eri piirkondade kohta -- kesklinn ja mäed saavad oma joogivee põhiliselt Ülemiste järvest, äärelinnad -- Nõmme, Maardu, Merivälja -- põhjaveest. 
Ülemiste järve vett kogutakse tilkhaaval ligi 2000 km² suuruselt alalt Pirita ja Jägala jõgedest ning Pärnu jõe ülemjooksult. 
Seega määrab vee kvaliteedi suuresti selle ala ökoloogiline seisund. 
Paljus jätab soovida ka Ülemiste järve enda ümbrus (ringtee, bensiinijaamad, üle järve kulgev lennukoridor). 
Järve suunatud toitainerikas pinnavesi ja kohalikud reostusallikad põhjustavad järve mudastumist ning kinnikasvamist. 
Kõik see on vähendanud järve esialgset kasulikku mahtu -- praegu ulatub Tallinna veevaru Ülemistes seitsme kuni kümne päevani. 
Seetõttu on langenud vee isepuhastumisvõime. 
Viimasel ajal on täheldatud ka potentsiaalselt ohtlike sinivetikaliikide esinemist (Eesti Päevaleht, 8.8.95). 
Veepuhastusjaamas puhastatakse vett mehhaaniliselt ja kloreeritakse. 
Ajapikku on aga tõdetud, et kloor kahjustab ainult tõvestavaid baktereid, ent mitte viirusi. 
Viiruste võimaliku massilise leviku puhuks peaksid abinõud olema juba ette teada -- arvatavasti päästeameti liinis. 
Osooni head ja vead 
Teisalt - orgaaniliste ainetega küllastunud vee töötlemisel klooriga tekivad kantserogeense ja mutageense toimega trihalometaanid (THM). 
Eesti veestandardiga kehtestati 1993. aastal THM piirnormiks 100 mg/l. 
Rahvusvahelise Tervishoiuorganisatsiooni poolt on kehtestatud THM piirnormiks 30 mg/l, USA-s näiteks 100 mg/l. 
Ent äsja kehtima hakanud veestandardis on THM piirnormi Eestis suurendatud kaks korda -- kuni 200 mg/l. 
Küllap on see arv tegelikule lähemal. 
Linnavõimud kinnitavad, et tuleva aasta lõpuks võetakse kasutusele kaasaegsem veepuhastusviis -- osoneerimine. 
Osoon, nagu kinnitavad selle meetodi juurutajad, ei tekita erinevalt kloorist toksilisi ja mutageenseid ühendeid (Rahva Hääl, 16.3.94). 
Ent osoonil võib olla ka negatiivne toime -- see võib intensiivistada bakterite kasvu torustikes, kuna tal puudub bakteritsiidne järelmõju. 
Seetõttu tuleb osoneeritud vett kasutades torustikke aeg-ajalt klooriveega läbi pesta. 
Ka tuleb lahendada osoneeritud vee korrodeeriva toime kõrvaldamine. 
Linnavolikogu heakskiidul ehitati ASi Kemivesi poolt Tallinna 1994. aastal tehas joogivee puhastamiseks vajaliku koagulandi PIX tootmiseks. 
Proovikatsetustel selle aasta algul selgus, et PIX on joogivee töötlemi seks kõlbmatu, kuna reageerides raudtorudega läheb vesi pruuniks ning selle maitse muutub ebameeldivaks (Rahva Hääl, 16.5.95). 
Ebakompetentne otsus, mis oli tehtud ilma majanduslike uuringute ja tehniliste katsetusteta, läks maksma 40 mln krooni. 
Võeti uus suund - tehase ümberseadistamine teise koagulandi, alumiiniumsulfaadi tootmisele (Rahva Hääl, 17. mai 95). 
Kas saame loota, et pinnavee osoneerimine on meie oludes ainuõige puhta joogivee saamise meetod? 
Leidub ju Tallinna all ka väärtuslikku põhjavett. 
Miks mitte kasutada seda, selle asemel et kulutada 135 miljonit krooni osoneerimise projektile. 
ERNA SEPP 
Tallinna volikogu otsustab mootorsõidukimaksu kehtestamise 
Tallinna linnavalitsus esitab neljapäeval linnavolikogule mootorsõidukimaksu eelnõu, mille kehtestamine nõuaks keskmiselt Tallinnas registreeritud sõiduauto omanikult 620- kuni 4000-kroonise lisakulutuse aastas. 
Mootorsõidukimaks hakkab Tallinnas kehtima kohaliku maksuna tuleva aasta esimesest jaanuarist, kui volikogu nii otsustab. 
Maksustamise alla kuuluvad eelnõukohaselt riigi autoregistrisse kantud sõidukid. 
Linnavalitsus pakub volikogule välja kaks mootorsõidukite maksumäära varianti. 
Mõlema variandi puhul vabastataks maksust sõidukid, mille võimsus ei ületa 30 kilovatti (kW). 
Maskuvabaks jääks ka riigi- ja omavalitsusasutuste, kaitseväe, Kaitseliidu, diplomaatilised, I ja II grupi invaliidide, operatiiv- ja transiitsõidukid, samuti bussid, mis sõidavad enamiku oma läbisõidust linnaliinidel. 
Esimese maksumäära variandi puhul maksaksid autoomanikud, kelle auto võimsus on 31-100 kW, linnale aastas 20 krooni igalt kW-lt, seega 620-2000 krooni. 
Teine variant näeb ette kaks korda suurema maksumä ära, see on 40 krooni kW-lt ehk 1240-4000 krooni aastas. 
Üle 101 kW võimsusega sõiduki omanik maksaks kahe variandi järgi 40 või 70 krooni iga kW eest, seega alates 4010 või 7010-st kroonist aastas. 
Tallinna linnavolikogu rahandusnõuniku Enn Roose selgitusel on nimetatud maksumäärad saadud arvestusega, et Tallinnas on 143 000 sõidu- ja 16 000 veoautot ning 2000 bussi. 
Seeläbi koguks Tallinn igal aastal oma eelarvesse mootorsõidukimaksuna umbes 100 miljonit krooni. 
100 miljonit krooni on Tallinnale vaja, et katta linna teede remondiks ja ehituseks minevad kulutused, sõnas Roose. 
Tema hinnangul poleks õige, kui teeremondi peaks kinni maksma maksumaksja, kes autot ei kasuta. 
Roose ei näinud probleemi maksu kogumise käivitamises. 
Sõidukid on kantud autoregistrisse omaniku elukohajärgselt -- maksu kogumine on võimalik siduda kohustusliku liikluskindlustuse sõlmimisega, ütles ta. 
Tõenäoliselt jääb mootorsõidukimaksu halduriks Tallinna rahandusamet, kes kannab maksuna laekunud summad üle linnaeelarvesse. 
Roose sõnul saab tuleva aasta linnaeelarves olema mootorsõidukimaksu laekumisele eraldi rida, mis peab tagama selle, et maksuna kogutud raha kasutab linn sihipäraselt -- linnatänavate remontimiseks. 
Roose andmetel on mootorsõidukimaksu kehtestamist kaalunud Tartu linn, kes on teinud vastava järelpärimise ka autoregistri keskusele. 
Siiani ei ole mootorsõidukimaksu kehtestanud ükski Eesti kohalik omavalitsus. 
Tallinna transpordiameti juhataja Raik Saart avaldas arvamust, et volikogu sel neljapäeval veel lõpliku otsuseni ei jõua. 
Arvatavasti püüab volikogu sotsiaalkomisjon eelnõus pakutud maksumäärasid vähendada, ennustas ta. 
Tallinna volikogu 28.juuni istung otsustas Tallinnas kasutusele võtta viis kohalikku maksu üheksast võimalikust. 
Volinike sellise otsuse tingisid nende endi sõnul majanduslikud kaalutlused -- maksuna kogutav raha peab kaaluma üles selle kogumiseks tehtavad kulutused. 
1. augustist hakkas Tallinnas kehtima teede ja tänavate sulgemise maks. 
Maksuhaldur on Tallinna transpordiamet, kes selle juhataja Raik Saarti kinnitusel kannab laekunud raha linnaeelarvesse, kus see kantakse ühises se katlasse. 
Nimetatud maksu kogumine on Saarti sõnul korralikult käivitunud ning linnal maksu kätte saamisega probleeme ei ole. 
MARIKA MILVE Marko Mumm 
Alzheeria presidendivalimised võitis Zeroual 
AL®IIR. 
Alzheeria presidendivalimised võitis senine erukindralist riigipea Liamine Zeroual, teatas siseminister Mustapha Ben Mensour eile. 
Valimiskomisjon tunnistas eile õhtul Zerouali ametlikult valimiste võitjaks. 
54-aastane Zeroual võitis valimised 61,34-protsendise toetusega. 
Valimiste ajaks olid tarvitusele võetud ülipõhjalikud julgeolekumeetmed, kuna islamiäärmuslased ähvardasid valimised katkestada. 
Zerouali ohtlikuim rivaal, seadusliku islamipartei Hamas liider Mahfoud Nahnah kogus vaid 25,38 protsenti häältest, sõjakas islamivastane Said Saad sai 9,29 ja mõõdukas islami intellektuaal Noureddine Boukrouh sai 3,78 protsenti. 
Ben Mensour avaldas valimistulemused eile Alzhiiris toimunud pressikonverentsil, millest telekanalid otseülekannet näitasid. 
Võimude teatel võttis valimistest osa 12 miljonit inimest ehk ligi 75 protsenti 16 miljonist valimisõiguslikust kodanikust, lootuses, et valimistega lõpeb riigis neli aastat kestnud kodusõda. 
Alzheerias seadusevastaseks kuulutatud ning valimisi boikoteerinud Islami Päästerinde esindus Pariisis kiirustas seda teadet ümber lükkama, kinnitades, et tegelik valimisosalus oli enam kui poole väiksem. 
Prantsuse valitsus lubas kõikjal riigis Alzheeria valimiste ajaks kehtestatud julgeolekumeetmed kehtima jätta, kuigi hiljutise pommiplahvatustelaine korraldamises kahtlustatavad islamiäärmuslased pole juba enam kui kuu aega endast märku andnud. 
Julgeolekuplaan Vigipirate jääb jõusse seni, kuni terroriähvardus püsib, kinnitas Prantsuse siseminister Jean-Louis Debre usutluses päevalehele Le Figaro. 
Venemaa maksab oma võlga Soomele relvades 
Venemaa valitsus nõustus läinud nädalal pärast pikka venitamistaktikat sellega, et Venemaa maksab osa oma Soome võlast relvades. 
Venemaa on Soomele võlgu kuus miljardit marka, mida venelased tahaksid tervikuna relvades maksta, kuid Soome pole sellega nõus. 
Soome ja Venemaa leppisid tänavu maikuus kokku, et Soome kustutab võlasummast ühe miljardi ja Venemaa kohustus andma Soomele 850 miljoni marga eest relvastust ja 150 miljoni marga eest muud kaupa. 
Soome eeldas, et relvaleping teostub tänavu. 
Kuid Venemaa valitsuses hakkas asi seletamata põhjustel venima, mistõttu Soome ja Venemaa vahelise majanduskomisjoni esimees, koostööminister Ole Norrback oli sunnitud läinud nädalal tõdema, et relvalepingust ei saa ilmselt tänavu asja. 
Kuid 10. novembril teatas Venemaa suursaadik Soomes Juri Derjabin, et Venemaa valitsus on valmis tegema kohe lõpliku lepingu Soome toimetatava kauba kohta. 
Ilmselt mõjusid Venemaale Soome ajakirjanduses väljendatud kahtlused venelaste võimekuse kohta võlakohustust täita. 
Norrback ütles, et nii Soome kui Venemaa huvides on see, et need vanad võlad saaks päevakorrast maha võtta, sest nüüd oleks vaja arutada hoopis uusi kaubanduslepinguid. 
Norrback oletas, et relvatarned Venemaa võla katteks võiksid alata tuleva aasta esimesel poolel. 
Soome soovib õhutõrjesüsteemi 
Soome soovib Venemaalt võlgade katteks uut õhutõrjesüsteemi, millega tahetakse parandada eriti Helsingi kui pealinna piirkonna julgeolekut. 
Venemaa sõjandustehnika riikliku komitee esimees Sergei Svetshnikov ütles usutluses ajalehele Helsingin Sanomat, et Soomele tõenäoliselt antaval modernsel õhutõrjesüsteemil puuduvat võrreldav analoog maailmas ja see esindavat sõjatööstuse tipptehnoloogiat. 
Svetshnikovi jutust selgus vähemalt üks põhjus, miks on Venemaa käitunud Soome võlgade maksmisel nii vastuoluliselt: ühelt poolt justkui ise kangesti tahtes võlgu relvades maksta, teiselt poolt venitades asjade otsustamise ja tasumisega. 
Nimelt ei taha Vene kaitsetööstuse ettevõtted anda riigile relvi, eriti mitte välisvõla katteks, sest riik ja kaitseministeerium on relvatööstusele niigi krooniliselt tohutuid summasid võlgu. 
Soome kaitsejõudude peastaabis ja kaitseministeeriumis peetakse õhutõrjesüsteemi saamist Vene võlgade katteks võimalikuks, kuid kõikidesse teistesse võimalikesse relvahangetesse suhtutakse üsna tõrjuvalt. 
Soome kaitsejõudude peastaabi ülem Matti Kopra soovib, et Soome relvahanked tehtaks lähiaastatel hoopiski kodumaisel sõjatööstusturul, mida muidu ähvardab tegevuse lõpp. 
Kopra tõstis esile just Soome elektroonikatööstuse võimalusi, sest Soome on üks juhtivaid infotööstuse riike maailmas ning tulevikus tuleb kaitsejõudude varustamisel keskenduda rohkem tehnikale. 
Kopra rõhutab, et õhutõrjesüsteemi hankimine Venemaalt on vaid üks võimalus, mille üle alles hakatakse läbirääkimisi pidama. 
Kui me ei saa säärast süsteemi, nagu me vajame, siis ei võta me midagi. 
Siin tuleb olla väga külma peaga. 
Alternatiiviks võib olla seegi, et võlga ei kustutata sõjaväeliste hangetega. 
Vene relvatehased on samal joonel teistega. 
Kui kaup ei ole hea, siis me seda ei võta, olgu see kuitahes odav. 
Muud võimalikud kõne alla tulevad hanked Venemaalt on tema arvates transpordivahendid, raketiheitjad, kaitsevahendid ja killukaitsevestid. 
Suund Lääne sõjatehnikale 
Soome hangib praegu Venemaalt kaitsevarustust ainult varuosadeks, tänavu näiteks vähem kui saja miljoni marga eest. 
Varem, Nõukogude Liidu õitseajal oli Soome relvahangete põhimõtteks kolmikjaotus: kolmandik kaitsevarustusest tuli lääneriikidest, kolmandik kodumaalt ja kolmandik Nõukogude Liidust. 
Kõige suuremad relvahanked tegi Soome vahetult enne impeeriumi kokkuvarisemist 1991. aastal, mil relvastust osteti 500 miljoni marga eest. 
Soome maksis toona relvade eest kaupadega. 
Soome merejõude esindav admiral Sakari Visa suhtub Venemaa relvakaupa aga täiesti eitavalt, sest Soome merepiiri kaitset luuakse praegu täiesti läänemaisele alusele. 
Poliitikud loovad teistsugust süsteemi majanduslikest lähtekohtadest, märkis admiral. 
Ka Soome õhuruumi kaitse on läinud teatavasti üle läänemaisele kaitsetehnikale. 
64 Hornet-tüüpi, NATO standarditele vastava täisvarustusega hävituslennuki ost USA-st oli Soome kõigi aegade kalleim hange, mis läheb maksma 14 miljardit marka. 
See ost tähendas ühtlasi Soome kaitsejõudude otsustavat kannapööret Lääne ja NATO suunas. 
Sirje Kiin, Turu RVE 
Karin Jaani elab sisse diplomaadirolli 
Eesti vabariigi suursaadik Karin Jaani jõudis Strasbourg'i 1.novembril. 
Järgmisel päeval andis ta üle oma volikirja Euroopa Nõukogu presidendile, et nädala pärast kohtuda Eesti kultuuriministeeriumi delegatsiooniga Strasbourg'is ja päev pärast seda koos väliminister Siim Kallasega võtta vastu Euroopa Nõukogu 40 liikmesriigi juhtimine kaaseesistujana. 
Üleeile juhatas suursaadik Karin Jaani esmakordselt elus Euroopa Liidu ministrite komitee B-tasandi istungit Strasbourg'is. 
Kuna eestlane täpselt ei teadnud, kuidas see juhtimine käib, siis alustas Karin Jaani enda sõnul närveerimist juba nädal varem. 
Siis, kui Eesti Päevaleht diplomaadile kibekiirel ajal Karin Jaani tunnikeseks restorani lõunale ahvatles. 
Ma ei ole suur restoranide külastaja, mis ometi ei tähenda, et oleksin eriline leemekulbi liigutaja, kuigi võin täiesti suurepäraseid roogi valmistada, kui selleks vähegi meeleolu juhtub olema, kuid selline köögis askeldamise tuju tuleb mul peale võib-olla paar korda aastas, võtab proua suursaadik ühe hingetõmbega kokku kogu oma köögifilosoofia. 
Enne lõunat kümneks minutiks katedraali 
Karin Jaani on Strasbourg'is Eesti diplomaatia ja meedia kohtumispaigaks välja valinud väikese Pfifferbrienderi restorani. 
See asub ümber nurga katedraalist, mille vastas on Karin oma paarkümmend korda Strasbourg'is Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee toimumise aegu ööbinud. 
Mõned kurdavad, et kirikukellad ei lase neil magada. 
Minule, vastupidi, annab kellahelin erilise kindlustunde. 
Seda öeldes suunab proua suursaadik sundimatult ka Eesti Päevalehte keskaegsesse katedraali sisenema. 
Sest muidu pole te Strasbourg'is käinudki. 
Eesti Päevalehe lõuna ajast koos Karin Jaaniga ei läinud katedraali külastamise tõttu kaotsi rohkem kui kümmekond tundelist minutit. 
Umbes paarikümnekohalises õdusas kõrtsikeses maha istunud, teab eestlannast diplomaat üsna täpselt, mida tellida. 
Ta on veendunud, et Elsassis viibides tuleb eelroaks võtta segasalat ja seejärel proovida elsaslaste sibulapirukat. 
Eesti press jälgib põnevusega, mis saab edasi. 
Tante Elsa-olekuga ettekandja toob kõigepealt kannu punast majaveini. 
Kuna Karin Jaani eelistab punast valgele. 
Majavein savianumas on korralik. 
Igatahes mitte midagi alaväärtuslikku. 
Saabub salat. 
Pigem kogus kolmele kui kahele, ehkki taldrikutäis oli tegelikult mõeldud ühele. 
Elsassi köök paistab Euroopas silma sellega, et prantsuse kvaliteet on kooskõlas saksa kvantiteediga, kommenteerib pr Jaani inimese kombel, kes teab, mida räägib. 
Ja tõsi ta on, et väga palju tähendab ühtlasi ka väga head. 
Segasalat kujutab Strasbourg'i Pfifferbrienderis taldrikutäit linnupetet: tomatit, salatit, värsket kurki, riivitud emmentali juustu ning keeduvorsti. 
Ainult et lind peab olema vähemalt kotka mõõtu... 
Eelistab lihale kala 
Sibulapirukas kui pearoog viib keerutamata keele alla, kui just keelt vahepeal veiniga ei kasta... 
Eesti Päevaleht huvitub, kuivõrd on Tallinna restoranid võrreldavad Strasbourg'i omadega. 
Enam suurt vahet ei ole. 
Ehkki hiina restorane ma Eestis külastada ei soovita. 
Minu kokkupuuted hiina restoranidega Läänes pole kuidagi võrreldavad Tallinnas pakutavaga, vastab Karin Jaani ja läidab Philip Morrise pika kuldpruuni sigareti. 
Eesti alaline esindaja Euroopa Nõukogu juures Karin Jaani ei pea end gurmaaniks. 
Mingit pingerida liharoogadest ta teha ei oska. 
Kui võimalik, eelistan alati lihale kala, tunnistab Karin Jaani, kelle puhul ei kehti ütlus: ei liha ega kala. 
Sest ta on lihast ja luust naine, kes katsub parteilast alla surudes Strasbourg'is end suruda mõistesse diplomaat. 
Jaani jätab sealjuures meeldiva naeratuse saatel enesele taganemistee: Oma isiklikku arvamust võin ometi ajakirjanikule avaldada, - lootuses, et ta ei kasuta mu usaldust kurjasti. 
Diplomaadiks, kõlava nimetusega täievoliline erakorraline suursaadik sai parempoolne Jaani hilissügisel. 
Ometi on Eesti Päevalehel andmeid, et Karin Jaani võinuks Strasbourg'i laekuda kvartali, et mitte öelda poole aasta võrra varem. 
Kui parempoolsed oleksid kevadel pääsenud valitsuskoalitsiooni, siis üheks koostöö avalduseks oleks olnud minu saatmine Strasbourgi. 
Ehkki iseenesest olen ma selle vastu, kui suursaadikuks nimetatakse poliitiliste eelistuste pärast, pühendab proua Jaani Eesti Päevalehe oma ja sündimata jäänud koalitsiooni asjadesse. 
Püüab kaaluda iga sõna 
Et koalitsioonipartneriks kujunes Koonderakonnal kevadel Keskerakond, siis mattis Parempoolsete prominentsemaid poliitikuid Jaani Strasbourg'i tulemise mõtte suve keskel praktiliselt maha. 
Valitsuskriisi tekkega tärkas taas lootus. 
Ometi jäi Strasbourg'i tulek enam-vähem viimse hetkeni lahtiseks, avab proua Jaani Eesti Päevalehele kaarte. 
Heameelega asunuks ta Strasbourg'i koos keskkooli lõpetava tütrega, kui talle oleks kasvõi poolteist kuud varem aimu antud tema edaspidisest saatusest. 
Karin Jaani ei salga, et viimane pool aastat on tema elus psühholoogiliselt väga keeruline olnud. 
Teadmatust on raske taluda, võtab Jaani lühidalt kokku oma ja Eesti riigi lähimineviku. 
Eesti Päevaleht tuletab meelde küsimust: kuidas on olla ühelt poolt parteisõdur ja teisalt valitsuse välispoliitikat, ja ainult seda, esindav Eesti diplomaat? 
Karin Jaanil veab -- nagu igal ontlikul eestlasel, nõnda heliseb ka Karini ridikülis mobiiltelefon. 
Tõsi, nii nagu Tallinna kelder-restoranides pole maa all vöimalik sidet pidada, samamoodi on lood Strasbourg'is. 
Küll aga saab tänane diplomaat, eilne Parempoolsete liider võimaluse sel ajal mõtteid koguda. 
Ei ole kerge. 
See nõuab suurt sisemist kontrolli, et ma emotsionaalse inimesena ei ütleks oma arvamust välja. 
Pidevat aru andmist, et ma olen küll Strasbourg'is, kuid enam mitte Parlamentaarsel Assmbleel, kus parlamendisaadik võib rääkida kõike, mida sülg suhu toob, vaid nüüd teenin Eesti vabariiki ja iga sõna peab olema väga täpselt läbi mõeldud, mõtiskleb mõneks ajaks parempoolsetest distantseerunud Karin Jaani sigaretti pahvides. 
Ja lausub siis, et ka sedasama intervjuud andes katsub ta kaaluda iga oma sõna. 
Eesti Päevaleht mõtleb, et kunagi stagnaajal soovitati välismaale sõitvaid nõukogude inimesi olema väliselt vaba, seesmiselt pinges. 
Absurdne paralleel. 
Võib-olla. 
Kas Venemaa pürgimine Euroopa Nõukogu liikmeks oleneb ka kuigivõrd kaaseesistujamaaks saanud Eestist? 
Euroopas on poliitiline otsus langetatud - Venemaa võetakse vastu nagunii. 
Ka Eesti Vabariik ei hakka Venemaale kätt ette panema, lubab eestlannast diplomaat suurejooneliselt. 
Karin Jaani kui parempoolse ilmavaatega inimene arvab, et Venemaa ei ole see riik, mis vastaks demokraatliku riigi tunnustele. 
Ent diplomaat Jaani arvab, et Eestil ei tõuse sellest mingit kasu, kui hakata Vene-vastast lokku lööma. 
Neid mõtteid väljendades naeratab Karin kelmikalt justnagu pilguga küsides, kas suutsin jätta piisavalt veenva mulje oma diplomaadi-oskustest. 
Naisdiplomaat ei loo illusioone 
Euroopa Nõukogu heidab Eestile ette venitamist inimõiguste konventsiooni ratifitseerimisega. 
Mida vastate, kui Strasbourg'is päritakse Karin Jaanilt seletusi. 
Vastus on lihtne: Eesti ei taha alla kirjutada konventsioonile, mille täitmist ei suuda ta tagada. 
Meile on kõige keerulisem kuues artikkel, mis seotud surmanuhtluse kaotamisega, selgitab Jaani ja lisab, et ta isiklikult loodab, et aasta lõpuks jõuavad asjad inimõiguste konventsiooniga Riigikogus ühele poole. 
On aru saada, et lõunalaua usutlus hakkab jõudma lõpusirgele. 
Et Karin Jaani peab veel jõudma oma koduhotelli Holiday Inn riideid vahetama. 
Vastuvõtu korraldab tollel õhtul Eesti kultuuriminister Jaak Allik. 
Ent ajakirjanik ei suuda loobuda kiusatusest uurida, kuidas tuleb Karin Jaani välislähetuses toime eemal oma perekonnast. 
Suhe perekonnaga on tegelikult juba pikki aastaid olnud nii, et nemad seal ja mina siin. 
Isegi siis, kui olen kodus Tallinnas. 
Tavaliselt tuli lahkuda varahommikul ja tagasi koju jõudsin enamasti hilisööl. 
Nii et mu mehel ja 17-aastasel tütrel on kogemusi, kuidas ilma minuta hakkama saada, ei loo Karin Jaani oma tavatu otsekohesusega illusioone oma pereelust. 
Ema Karin tunnistab Eesti Päevalehele: Kui mu tütrel olnuks 1992. aasta valimiste aegu valimisõigus, siis andnuks tütar oma hääle protestimärgiks ema eemaloleku tõttu kodust Edgar Savisaarele. 
Praegu jagavat Õismäe humanitaarkeskkooli lõpetav preili Jaani ema-isa parempoolseid vaateid. 
Veelgi enam - ema Karin teab Kätlini soovi jätkata õpinguid rahvusvaheliste suhete alal. 
Proua suursaadik tunnistab, et nüüd on tal tõesti aeg lahkuda. 
Aga ta on tõeliselt õnnelik, et on leidnud endale Strasbourg'is vähem kui nädalaga korteri. 
Kui Eesti esindamisega Karin Jaani enesekriitiliselt leiab, et ta veel piisavalt hästi hakkama ei saa, siis kodu sisustamisega küll. 
Ja seintele tuleb palju Eesti graafikat, lausub proua suursaadik taksosse astudes. 
Marianne Mikko, Strasbourg 
Lühiuudiseid välismaalt 
Alzheeria presidendiks valiti Zeroual 
AL®IIR. 
Alzheeria presidendivalimised võitis senine erukindralist riigipea Liamine Zeroual, teatas siseminister Mustapha Ben Mensour eile. 
54-aastane Zeroual võitis valimised 61,34-protsendise toetusega. 
Zerouali ohtlikuim rivaal, seadusliku islamipartei Hamas liider Mahfoud Nahnah kogus vaid 22,5 protsenti häältest, sõjakas islamivastane Said Saad sai 9,229 ja mõõdukas islami intellektuaal Noureddine Boukrouh 3,78 protsenti häältest. 
Võimude teatel võttis valimistest osa 12 miljonit inimest ehk ligi 75 protsenti 16 miljonist valimisõiguslikust kodanikust, lootuses, et valimistega lõpeb riigis neli aastat kestnud kodusõda. 
ÜRO mõistis hukka tuumakatsetused 
NEW YORK. 
ÜRO liikmed võtsid neljapäeval vastu resolutsiooni, milles kutsutakse üles tuumakatsetuste kohesele lõpetamisele ning mõistetakse hukka senised katsetused. 
Peamiselt Prantsusmaa ja Hiina vastu suunatud resolutsioon võeti Peaassamblee desarmeerimis- ja rahvusvahelise julgeoleku komitees vastu 95 poolt- ja 12 vastuhäälega. 
45 liiget, sealhulgas ka Eesti, jäid erapooletuks. 
Otsus tähendab, et Peaassamblee kinnitab resolutsiooni detsembrikuus. 
Venemaa rikkus relvastuslepingut 
VIIN. 
Venemaa keeldumine Euroopa tavarelvastuse vähendamise lepingu täitmisest ja relvastuse vähendamisest oma piiridel on lepingu tehniline rikkumine, ütles kõrgem USA diplomaat eile. 
Kahetsusega peame tõdema, et Venemaa on lepingut tehniliselt rikkunud, lisas ta. 
Kõik 30 riiki, kelle esindajad 1990. aastal lepingule alla kirjutasid, on otsustanud üheskoos Venemaa probleemile lahendust otsida. 
Ka teised riigid ei suutnud relvastuse hävitamise kohustusi möödunud kesköiseks tähtajaks lõplikult täita, kuid neile antakse lisaaega, ütles diplomaat. 
Bosnia kõnelused on edukad 
WASHINGTON. 
USA kaitseminister William Perry sõitis eile ootamatult Daytonisse Bosnia rahukõnelustele, kus viimastel andmetel on lähipäevil oodata lõplikku läbimurret. 
Loodame esialgsed tulemused teha teatavaks pühapäeval või esmaspäeval, ütles tundmatuks jääda sooviv USA kaitseametnik. 
Reede hilisõhtuks pidi Daytonisse jõudma ka USA välisminister Warren Christopher, kes seetõttu lühendas oma visiiti Jaapanisse. 
USA administratsiooni kõrge ametnik ütles, et Clintoni otsus saata Perry ja Lake Daytonisse annab märku sellest, et lõplik lahendus kõnelustel on käeulatuses. 
Petlemm saab jõuludeks araablastele 
JERUUSALEMM. 
Iisraeli sõdurid lahkuvad Petlemmast kolm päeva kavandatust varem, et linn saaks teha ettevalmistusi esimesteks jõulupühadeks araablaste võimu all viimase 28 aasta jooksul, teatasid palestiina ametnikud eile. 
Iisraeli väed lahkuvad Petlemmast 18. detsembriks, ütles Palestiina relvajõudude juht Gaza sektoris ja Läänekaldal kindralmajor Nasr Yousef. 
Vastavalt Palestiina Vabastusorganisatsiooniga sõlmitud kokkuleppele viib Iisrael oma väed välja kuuest läänekalda suuremast linnast ning Hebroni araabia kvartalitest. 
Lühidalt Eestist 
Erusõjaväelaste leppe ratifitseerimine on koalitsioonileppe rikkumine 
Euroreformiminister Endel Lippmaa on vastu Eesti-Vene sõjaväepensionäride kokkuleppe ratifitseerimisele, sest see rikub välismaalaste seadust ja selle kaudu ka koalitsioonilepet. 
Vene erusõjaväelastele sotsiaalsete garantiide lepe on vastuolus välismaalaste seaduse nõudega, et välismaalastele elamisloa andmisel tehakse erandeid ainult üksikisikutele valitsuse kehtestatud korras, ütles Lippmaa. 
See tähendab individuaalseid erandeid. 
Kui me aga ratifitseerime sõjaväepensionäride leppe, siis tähendaks see erandit terve liigi järgi, lausus ta. 
Vastolu koalitsioonileppes on Lippmaa sõnul selles, et valitsuspartnerid ei tohi muuta välismaalaste seaduse põhimõtteid. 
Siis oleks käsil juba väga tõsine põhimõttemuutus, kinnitas Lippmaa. 
Tallinna lisaeelarve kinnitatud 
Tallinna volikogu kinnitas linna selle aasta lisaeelarve, millega on paika pandud üle kümne miljoni krooni, mis saadud üksikisiku tulumaksu ülelaekumisest. 
Linnale üksikisiku tulumaksuna oodatust enam laekuv 10,3 miljonit krooni on jaotatud hädavajalike ehituste ja remontide tarbeks. 
Kaks miljonit krooni jääb linna reservfondi. 
8,3 miljonist kroonist läheb linna haridusasutustele 1,439 miljonit, sh 30 000 krooni Õpetajate Maja kapitaalremondiks. 
Linnavaraamet saab 4,65 miljonit krooni, mis jagatakse sotsiaal- ja spordiehituste, Merimetsa haigla soojatrassi ehituse ning linnavalitsuse hoone ja Lindakivi kultuurikesuse kapitaalremondi vahel. 
Nõmme rahvamaja remondiks kulutatakse 400 000 ja Aegviidu spordibaasi remondi lõpetamiseks 200 000 krooni. 
Uue spordihalli sisustamiseks kulub 1,7 miljonit ja Lootsi tänava sadevete kanalisatsiooni ehituseks miljon krooni. 
90 000 krooni saab tuletõrje- ja päästeamet, 100 000 krooni linnaplaneerimise amet ja 421 000 krooni kultuuriamet. 
Linna selle aasta üheksa kuu lisaeelarve maht on 1,4 protsenti põhieelarvest ehk 10,3 miljonit krooni. 
Tallinna üheksa kuu kassaeelarve maht on koos lisaeelarvega 756,5 miljonit krooni. 
Algab suur difteeriavastane vaktsineerimine 
Harjumaa ja Tallinna tervisekaitsetalituse peaarsti Rein Rannamäe sõnul on algamas suurem difteeriavastane vaktsineerimine. 
Teisipäeval saabus Eestisse rahvusvahelise Punase Risti kaudu abisaadetisena esimene suurem partii difteeria- ja teetanusevastast vaktsiini, mis jaotatakse raviasutustele tervisekaitsetalituste kaudu. 
Harju maakonnas oli 15. novembriks difteeria vastu vaktsineeritud 7800 inimest, nüüd saadud vaktsiinikogusest saab kaitsesüsti teha veel 8000-le inimesele. 
Maakonnas on kokku planeeritud vaktsineerida 26 000 inimest. 
Haigekassa liikmeid vaktsineeritakse tasuta. 
Neile, kes haigekassa liikmed ei ole, maksab vaktsineerimine vastavalt sotsiaalministri käskkirjale viis krooni. 
Kaitsesüstima võiksid minna kõik 20-65-aastased inimesed. 
Kolme riigikogu liikme lahkumine läks maksma poolteist miljonit krooni 
Valitsus eraldas neljapäeval kolme Riigikogu asendusliikme parlamendist lahkumise tõttu 1,5 miljonit neile vallandamiskompensatsiooni ja sotsiaalmaksu tasumiseks. 
Raha eraldati riigikogu kantseleile, ütles valitsuse pressiesindaja Maarika Saarna-Siimann. 
Seoses valitsuse vahetusega lahkusid riigikogust Keskfraktsiooni asendusliikmed Laine Tarvis, Vladimir Velman ja Ants Paju. 
Tarvis oli Riigikogu asendusliige 22. märtsist ning Paju ja Velman 18. aprillist kuni eelmise valitsuse tagasiastumiseni oktoobri lõpus. 
Riigikogu liikmed ja asendusliikmed saavad ametist lahkudes aasta otsa edasi Riigikogu liikme ametipalka. 
Aastane ametipalk on tagatud ka ühe päeva Riigikogu liikmena töötanule. 
Nädal 
Eesti uudised 
Kaitsejõududel uus juht. 
Kaitseväe juhataja kindralleitnant Aleksander Einseln vabastas teisipäeval ametist Kaitsejõudude Peastaabi ülema kolonel Arvo Sireli ning Tallinna garnisoni komandandi ja vahipataljoni ülema kolonelleitnant Manivald Kasepõllu. 
Peastaabi ülema kohusetäitjaks sai kolonel Vello Loemaa, kes seni oli õhuväe ülem. 
Indrek Toome kohtupingis. 
Prokurör Aarne Pruus nõudis teisipäeval Tallinna linnakohtus altkäemaksu andmises süüdistatava eksvalitsusjuhi Indrek Toome karistamist kolmekuulise vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. 
Eesti-Vene piir. 
Eesti ja Venemaa leppisid kolmapäeval põhimõtteliselt kokku, et riikidevaheliseks piiriks saab praegune kontrolljoon. 
Piirileppe sõlmimist takistab aga Venemaa keeldumine tunnustada Tartu rahulepingut. 
Kaitseväe juhid süüdistavad. 
Kaitseväe juhtkond süüdistas kolmapäeval kaitseministeeriumi kantslerit Robert Lepiksoni otseses ja sihilikus laimamises. 
Lepikson kinnitas aga, et nii tõlgendatakse esimest katset kehtestada kaitsejõudude üle tsiviilkontrolli. 
Kaevurite streik. 
Eesti Põlevkivi juhid ähvardasid neljapäeval valitsust kaevurite streigiga, kui valitsus annab riigiettevõtte parima karjääri üle uuele omanikule. 
NÄDAL MAAILMAS 
Plahvatus Saudi Araabias. 
USA juhitud sõjakeskuses Er-Rijadis plahvatas esmaspäeval võimas pomm, tappes kuus inimest, neist neli ameeriklast. 
Tõenäoliselt korraldasid terroritöö islamiäärmuslased. 
USA rahahädas. 
Ühendriikide valitsusasutused katkestasid teisipäeval raha lõppemise tõttu töö, kuna Valge Maja ja Kongress ei suutnud jõuda kokkuleppele eelarvepuudujäägi lahendamise osas. 
NATO peasekretär. 
Kõige tõenäolisemaks kompromisskandidaadiks NATO juhi kohale tõusis kolmapäeval Hispaania välisminister Javier Solana. 
Presidendivalimised Alzheerias. 
Kümnete tuhandete sõdurite ja politseinike kaitse all said alzheerlased valida neljapäeval nelja kandidaadi hulgast presidendiks taas Liamine Zerouali. 
Peaministri hinnangul peab kaitseväe juhataja jätkama 
Peaminister Tiit Vähi on kaitsevägede arenguga tervikuna rahul ja leiab, et kaitseväe juhataja kindralleitnant Aleksander Einseln peab jätkama. 
Olen isiklikult arvamusel, et kaitsevägede olukord on tunduvalt parem, kui praegu ilmneb pressi kaudu tulevast informatsioonist, ütles Vähi eile. 
Peaministri sõnul on Einseln kaitsevägede arendamiseks palju ära teinud. 
Kahtlemata on võimalik alati veel rohkem teha, nentis Vähi. 
Olen arvamusel, et Einseln peab jätkama. 
Peaminister ütles, et ta on rääkinud kaitseminister Andrus Ööveliga ja nende arvamused Einselni kohta langevad kokku. 
Vähi sõnas, et Eestil on üleminekuaeg ning puudusi ja edasiminekut on kõigis valdkondades. 
Mis puutub kaitsevägedega seonduvasse, siis arvan, et millegipärast pööratakse liialt palju tähelepanu just puudustele, mitte edasiminekule, rõhutas Vähi. 
Öövel ütles teisipäeval, et kaitseväe juhataja kindral Einselni tegevuses Eesti riigikaitse ülesehitamisel on vajakajäämisi. 
Kaitseministri sõnul oleks Eesti kaitsevägi pidanud Einselni juhtimisel kahe aasta jooksul saavutama oluliselt suuremat edu väeosade ülesehitamises ja tõhusama väljaõppesüsteemi kehtestamises kui praegu. 
Eestisse saabub USA kaitseminister 
Pühapäeval saabub Eestisse kahepäevasele visiidile USA kaitseminister William Perry. 
USA kaitseminister kohtub Eestis president Lennart Meri, peaminister Tiit Vähi, kaitseväe juhataja kindralleitnant Aleksander Einselni, Riigikogu esimehe Toomas Savi, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe Peeter Lorentsi ja kaitseminister Andrus Ööveliga. 
Kaitseministeeriumi pressiteenistuse teatel on Perryl kavas Eesti riigi juhtidega arutada NATO laiendamise erinevate viiside mõju Eestile, Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingu CFE täitmist Euroopas ja Venemaa võimalikke arenguteid. 
Ühe tõsisema arutlusteemana tõuseb pressiteenistuse andmetele esile Eesti võimalik osalemine ÜRO egiidi ja NATO juhtimise all Bosnia rahutagamisprotsessis. 
William Perry Eesti-visiit toimub nädalase Euroopa turnee raames. 
Enne külaskäiku Eestisse viibis Perry Makedoonias, Eestist siirdub USA kaitseminister Lätti ja Leetu. 
William J. Perry on sündinud 1927. aastal Vandergriftis, Pennsylvania osariigis. 
Bakalaureuse ja magistrikraadi sai ta Stanfordi Ülikoolis, doktorikraadi Penn State'is matemaatika erialal. 
Perry on Rahvusliku Inseneride Akadeemia ning Ameerika Kunsti ja Teaduste Akadeemia liige. 
1977.-1981. aastani oli Perry kaitseministri abi, vastutades relvastussüsteemide hankimise, uuringute ja arengu eest. 
Perry oli ka Stanfordi Ülikooli Inseneridekooli professor ja Stanfordi Rahvusvahelise Julgeoleku ja Relvastuse Kontrolli Keskuse kaasdirektor. 
1993. aasta 5. märtsist sai Perry kaitseministri asetäitjaks. 
Kaitseministri ametisse vannutati ta 3. veebruaril 1994. 
William Perry on abielus ja tal on viis last. 
EPL 
Poolakad valivad presidenti 
VARSSAVI. 
Poolas toimub homme presidendivalimiste teine voor, kus kandideerivad riigi praegune president Lech Walesa ja ekskommunist Aleksander Kwasniewski. 
Walesa lubas eile, et kui ta tagasi valitakse, viib ta valitsuses läbi muudatusi. 
Kwasniewski aga tõotas, et tema võidu korral ootab riiki uus harmooniaajastu. 
Viimased kampaania-avaldused enne presidendivalimiste teist vooru rõhutasid taas sügavaid erimeelsusi kandidaatide vahel. 
Walesa, kes on korduvalt sattunud vastuollu valitsusega, kus on ülekaalus Kwasniewski Demokraatlik Vasakliit, leiab, et valitsus peaks tema ülekaaluka võidu korral tagasi astuma. 
Eile tunnistas president, et kabinet ei loobu ilmselt võimust kuigi lihtsalt. 
Isegi traktor ei suudaks seda valitsust vist nende tugitoolidest välja kangutada, ütles Walesa. 
Viimased küsitlused näitasid, et valijate toetus jaguneb peaaegu võrdselt mõlema kandidaadi vahel. 
India peaminister kirjutab seksist 
India õpetlaslik peaminister P.V. 
Narashima Rao, kelle kirjanduslik reputatsioon tugineb mitmesugustele tõlgetele tema emakeelest telugust inglise keelde, on kirjutanud salaja romaani seksist, armastusest ja võimust. 
74-aastane vanamees on raamatut kirjutanud juba 15 aastat, kuid päris lõpetatud see veel pole. 
Romaan on kirjutatud vanamoodsas India inglise keeles ning kasutatud on pikki ja kummaliselt sõnastatud lauseid, mille mõte sageli alles lõpus välja tuleb või üldse segaseks jääb, kirjutas ajaleht The Times. 
Kui lause mõte aga lõpuks selgub, on arusaadavalt tegemist vana mehe kirglike mälestuskatketega. 
Näiteks kirjutab ta: Nad lamasid vaikuses pikka aega. 
Kui läks pimedamaks, nihkusid nad teineteisele lähemale. 
Mees lamas, pea naise käel, samas kui naine tõmbas näppudega läbi ta juuste ja suudles teda laubale. 
Siis nad vahetasid kohad ning naine pani oma pea mehe rinnale puhkama, nii et mees sai tunda tema rinnakumerusi enda vastas. 
Säärane on siiski üks selgemaid ja vaoshoitumaid lõike peaministri unelmate raamatus, mis on vapustanud isegi Rao sõpru, rääkimata juba rahvast laiemalt. 
Raamatus esineb aga ka lausa hulle vandesõnu ja roppe slängiväljendeid, mida üheski suures ja korralikus ajalehes kunagi ära ei trükitaks. 
Raamat näib olevat pooleldi autobiograafiline, jutustades maa peal ringi liikuvast brahmaanist, kes on pärit India lõunapoolsest osariigist Andra Pradeshist (kust ka Rao on pärit), kellel on palju sõbratare (keda väidetavalt on olnud jalaga segada ka noorel Raol) ja kellel on pidevalt ka poliitilisi kiusatusi. 
Muidugi hämmastas indialasi raamatu juures eelkõige seks. 
Kuigi India armastuskultuur on ju väga vana, pole indialaste suhtumine sellesse mitte just päris vabameelne. 
Seda enam, kui tegemist on Raoga, keda on peetud vanaks kuivikuks, kindla moraali ja vaoshoitud tunnetega õpetlaseks. 
Aga võta näpust, Rao kirjeldab hoopis, kuidas kaks keha, nagu esimest korda kohtuvad võõrad, teevad teineteisega tutvust, mis on protsess, kus miljonid poorid, veresooned ja närvid on haaratud vastastikusest sobitumisest. 
Veidi raskepärane tõesti. 
Käsikirja üksikuid osi avaldas möödunud kuul nädalaajakiri Outlook, mille peatoimetaja ei soostunud ütlema, kust ta need väljavõtted sai. 
Kuid ta uskus, et ega peaminister pahandagi, kuna on ju ajakirjandus avanud sellega hoopis ühe varjule jäänud tahu Rao isiksusest. 
Lesest peaminister kirjutab oma raamatus ka poliitikust, kes teab, mida teha ükskõik millise naisega, kel on poliitilisi ambitsioone. 
Nimelt tuleb ta lihtsalt voodis allutada ning ametiasju üldse mitte puudutada. 
Rao romaanikangelane rõhutab, et ühegi naisega ei tohiks peale sugulise läbikäimise midagi muud olla, et kõiki naisi tuleb kohelda võrdselt - neist kiiresti lahti saada. 
Rao tippivat oma kaasaskantaval arvutil vähemalt kaks tundi päevas, tehes ülestähendusi memuaaride tarvis ning tõenäoliselt siis ka täiendades peaaegu lõpule jõudnud seksromaani. 
Jutustuses, mille n-ö tööpeakiri on Teine pool, on käsitletud ka korrumpeerunud poliitikute teemat. 
Näiteks kirjeldatakse häälte võitmist enne valimisi alkoholi jagamise abil ja poliitikute räpaseid mahhinatsioone ministrikohtade saamiseks. 
Juttu on ka Mahatma Gandhit ümbritsenud inimestest, kes käisid läbi iga nende teele sattunud naisega ning ajasid seadusevastaste tegudega suure hulga raha kokku. 
Brahmaani kohta kummalisel kombel ründab Rao ka kõrgestisündinuid, esitades küsimuse: Kuidas saab brahmaan - see kastiga märgistatud värdjas - teada, et tema ema ei maganud mõne teise kasti lupardiga? 
Säärased mõttearendused vapustasid kindlasti India ikka veel tuntavalt kastidesse jaotatud ühiskonda. 
MERIT KOPLI 
Olukord pärast skandaali 
Reformierakond, Valve Kirsipuu 
Demokraatlik ühiskond on aldis mitmesugustele skandaalidele. 
Pahandused, mis totalitaarse korra tingimustes kaetakse läbinägematu võimulooriga, tehakse demokraatlikus ühiskonnas teatavaks kogu rahvale. 
Selles mõttes tähendas möödunud valitsuskriis ja selle suhteliselt kiire lahendamine kaheldamatult meie ühiskonna sisemist puhastumist, nagu president seda nimetas. 
Ühtaegu on see ka omamoodi õppetunniks, millest teha järeldusi, kuidas käituda tulevikus. 
Tiit Vähi uue valitsuse kujunemisel mängis olulist osa demokraatlikus ühiskonnas toimiv normaalne võimuvahetuse mehhanism. 
Vähile tehti ettepanek taas valitsus moodustada mitte seepärast, et poleks leidunud väärikamat kandidaati, vaid et ta ikka veel juhtis viimaseid valimisi võitnud valimisliitu. 
Toolist kahe käega kinni 
Oleks olnud normaalne, kui Keskerakond oleks valinud endale uue esimehe, ja niisamuti oleks talitanud ka Koonderakond. 
Samuti oleks Keskerakond säilitanud oma koalitsioonikõlblikkuse, sest ei saa ju kogu erakond vastutada tema ühe liikme, olgu selleks kas või erakonna esimees, vääritu teo eest. 
Hiljem oleks need eemaldatud tegelased võinud kas omavahel või kellega tahes kohut käia ja oma süütust tõestada. 
Niisuguse stsenaariumi kohaselt oleks KMÜ ja Keskerakonna koalitsioon võinud jääda endiselt võimule, üritades täita oma valijatele antud vastuolulisi lubadusi. 
Kõik läks aga teisiti. 
Taas lõid välja hästi tuntud toolist kahe käega kinnihoidmise ja lähemate kaastöötajate ohvrikstoomise kompleksid. 
Keskerakond pühendus täie andumusega oma esimehe kirglikule kaitsmisele, määrides ennast vassivate-vingerdavate kaitsekõnedega niivõrd, et teine koalitsioonikaaslane pidi omaenda hea nime päästmiseks temaga koostööst loobuma. 
Ka KMÜ ei leidnud endas jõudu ja meelekindlust oma valimisliidule uus liider valida. 
Siit järeldub, et ei Keskerakonna ega ka KMÜ näol pole veel tegemist tõeliselt demokraatlike erakondadega, kelle esmaseks eesmärgiks on kaitsta oma valijaskonna huvisid. 
Mõlemad erakonnad käitusid lindiafääri päevil autoritaarsete juhiparteidena, kelle jaoks on tähtsaim, et nende armastatud juhti keegi jumala pärast riigitüüri juurest ei kõrvaldaks. 
Ütleme partei, mõtleme juht; ütleme juht, mõtleme partei - vaevalt seda loosungit endale mõttes alatasa korrati, aga mõlemad asjaosalised pooled käitusid lindiafääris just nii, nagu seda kommunistliku partei ideoloogia mõju all veedetud aastate jooksul inimestele suurima poliitilise tarkusena pähe taoti. 
Vähi tagas Savisaarele alibi 
Endise valitsuskoalitsiooni osaliste autokraatse juhikummardamise tõttu oleme demokraatlikus riigis jõudnud küllaltki ebaharilikku situatsiooni: valitsust juhib isik, kelle osaluses endisele siseministrile süüks pandud ebaeetilises käitumises pole mingisugust kahtlust. 
Vähi mitte ainult ei usaldanud Savisaart, vaid tagas talle alibi, püüdes asja igal võimalikul viisil kinni mätsida... 
Nii Reformierakonna pooldajad kui erapooletud kõrvalseisjad on küsinud: miks siis Reformierakond sellisesse valitsusse läks? 
Asi lihtsustub, kui küsida: mis kasu oleks Eesti rahval olnud pikaleveninud valitsuskriisist ja võib-olla uutest Riigikogu valimistest juba pool aastat pärast eelmisi? 
Jälgides avaliku arvamuse küsitlusi, võime tõdeda, et just Reformierakond oleks valimiste tulemusena märgatavalt suurendanud oma kohtade arvu Riigikogus. 
Et aga majanduslikult oleks olnud mõttetu hakata ajal, kui rahva elatustase pole veel kaugeltki rahuldav, taas suuri summasid valimiskampaaniaks kulutama, ei tulnud uute valimiste võimalus kõne allagi. 
Praegusesse valitsusse on õnnestunud tõmmata asjatundlikke ministreid, kes loodetavasti suudavad teha mõndagi rahva heaolu tõstmiseks. 
Seda juhul, kui skandaalihimulised tegelased tööd segama ei pääse ja kui õnnestub valitsus nüüd, pärast pool aastat kestnud peataolekut ja tühisekeldusi lõpuks tööle panna. 
Reformierakond ootab, et uues valitsuses püüavad tema ministrid seda kõigi võimalike vahenditega saavutada. 
Reformierakond ootab ka, et KMÜ ministrid suhtuvad positiivselt valitsuse töövõimet suurendavatesse uuendustesse ja osalevad neis eelarvamusteta. 
Valitsuse liikmed peaksid tõsiselt pingutama, et harjuda käituma ühise meeskonnana. 
Mitte aga kasutama iga juhust üksteisele jala tahapanemiseks (nagu seda eelmises valitsuses püüdis näiteks siseminister põllumajandusministrile, kultuuriminister rahandusministrile, rääkimata intriigidest, mis möllasid kantslerite ja riigiametite juhtide ümber). 
Loomulikult on risk osaleda valitsuses, kus on esinenud nähtusi, mis on takistanud normaalset tööd. 
Reformierakondki võib tahtmatult osutuda mõnda järjekordsesse skandaali tõmmatuks, kaotades selle tulemusena oma poolehoidjaid. 
Et seda vältida, pole teist võimalust, kui säilitada koalitsiooni sees kriitiline suhtumine valitsuse tegevusse ja, kui tarvis, kõhklematult oma ministrid valitsusest tagasi kutsuda. 
Kogu põhjendanud skepsisest hoolimata on siiski alust eeldada, et kõigi valitsuses osalejate koostöötahte ja küllaldaste pingutuste korral ei ole täielikult välistatud, et seekordne koalitsioon elujõuliseks ja valitsus tõhusaks võib osutuda. 
Puhta maine säilitamine 
Reformierakond andis koalitsiooni minnes endale täiel määral aru sellestki, et kuigi ollakse valitsuses vähemuses, tagab just Reformierakonna puhas maine ülekaaluka osa usaldusest, millele uus valitsus võib rahva seas loota. 
Niisugustel eeldustel KMÜ-ga koostööd alustades - eesmärgiga anda oma panus seisukunud reformide käivitamisse ja lõpetamisse - on Reformierakonna liikmed muidugi väga tundlikud omaenda puhta maine säilimise suhtes. 
See tundlikkus väljendub muuseas selles, et reformierakondlased ei ole nõus silmi kinni pigistama kõige suhtes, mis normaalsetest demokraatlikest protseduuridest kinnipidamise tulemusel, ent demokraatliku eetika seisukohalt siiski nagu pooljuhuslikult jälle peaministriks sattunud isiku senises käitumises on olnud taunitavat. 
Reformierakondlased ei ole nõus sinisilmselt uskuma, et Vähi järjekordse valitsuse peaminister on mingi täiesti uus Vähi, kelle suhtes ei saa olla mingisuguseid kahtlusi, et kõik hakkab korduma. 
Ollakse ainult valmis lootma, et ehk õnnestub uuel valitsusel kollektiivina oma tööd korraldada, et vältida mitte ainult endiste vigade kordamist, vaid ka samadest põhjustest tingitud uute vigade tegemist. 
See on isegi väga suur usaldus, millest suuremat oleks meeletu oodata. 
Kas te armastate Brahmsi? 
IGOR GARShNEK 
Seisukoht 
Hiljuti küsis minult üks tuttav ajakirjanik - kas ma oleksin nõus annetama Eesti Muusikaakadeemia õppehoone ehitamiseks? 
Hoolimata küsimuse ilmsest provokatsioonilisusest jäin sügavalt mõttesse. 
Mitte oma rahakoti seisukorra pärast (kuigi ka see oleks piisavalt mõtteainet pakkunud), vaid äkitselt pähekerkinud kummalise aimduse tõttu. 
Esimese küsimusega seoses tekkis minul kohe teine, samavõrd retooriline kui küüniline - kas kultuur (EMA näol selle muusikaline taimelava) saab üldse eksisteerida, kui selle hinges hoidmiseks tuleb annetusi koguda? 
Kultuur ei ole teatavasti ju mingi riiklik atribuutika, vaid rahvuse kui sellise eksisteerimise esmane tingimus ja keskkond. 
Parasjagu algas just Eesti Muusikaakadeemia Ehitamise Neeme Järvi Nimelise Sihtkapitali korraldatavate korjanduste seeria nii Eestis kui välismaal, sellega paralleelselt kostab aga üha konkreetsemaid mõtteavaldusi eesti kultuuripoliitika kontseptsiooni väljatöötamise vajalikkusest. 
Viimase otstarbekuses ei kahtle vist keegi, kuid eelmise samasisulise projekti arutelust on möödunud poolteist aastat ning toonaseid sihiseadmisi oleks nüüd huvitav tegelikkuses jälgida. 
Üks eelmise aasta kultuuripoliitika kontseptsiooni võtmeseisukohti oli muuseas see, et riik määratleb oma suhte kultuuriprotsessidesse eelarve jaotamise kaudu. 
Mis puutub EMA ehitamisse, siis on ta seda juba teinud, kuid tuntud lasteraamatut parafraseerides niiviisi, et raskeid asju endale kergeks ja kergeid asju teistele raskeks tehes. 
Eelmise kultuuri- ja haridusministri seisukoht oli, et prioriteetseks tuleb lugeda maakoolide arendamist ning nappide võimaluste tõttu peab ainus muusikakõrgkool lihtsalt ootama. 
Praeguse valitsuse esindaja seisukoht ei ole küll veel laiemalt teada, kuid on üsna ilmne, et võimalused iseenesest üleöö paremaks ei lähe. 
Jättes kõrvale kaitsejõudude peastaabi miljonilised ülekulutused ning riigiettevõtete võlgade kustutamised, võiks mõelda hoopis sellele, et Euroopa Nõukogu abiprogrammi TEMPUS tulemusena on üsna korralik helistuudio sisseseade Muusikaakadeemiale juba kohal ja töötamas, kuid normaalseid ruume selleks ei leita, sest... 
EMA-l neid lihtsalt polegi. 
Teised ju aitaksid küll, kuid midagi peaks nagu ise ka... 
Seega on mulluse kultuuripoliitika kontseptsiooni positiivne programm perspektiivne finantseerimine muutunud kummalisel kombel iseenda vastandiks kui perspektiivne mitte-finantseerimine. 
Sellest võiks olla hullem ainult mitteperspektiivne finantseerimine. 
Küsimus ei ole üldse selles, kas süüdistada üle-eelmist või eelmist valitsust. 
Lihtsalt olukorras, kus määratletud struktuuride teovõime on madal, käivituvad enamasti iseorganiseeruvad toimemehhanismid. 
Näiteks senikaua, kui mulluse merekatastroofiga seotud CD tootmiseks laenu (mitte toetuse) küsimust valitsusasutuses alles arutati, oli plaat juba valmis. 
Muidugi hoopis teiste organisatsioonide abiga, millistest vähemalt üks kultuurisfäärist üsna kaugel paistis seisvat. 
Midagi põhimõtteliselt sarnast hakkab ilmselt, õieti on juba hakanud, ka EMA ehitamisega kaasnema. 
Ainult et paljude muutujatega protsessid on üsna raskelt prognoositavad. 
Matemaatikas nimetatakse selliseid võrrandeid, kus ühe lähtesuuruse muutmine toob endaga kaasa ettearvamatuid tagajärgi, veidrateks atraktoriteks. 
Nagu piljardilaual, kus ideaalse löögipositsiooni olemasolul võib ka väiksemgi vääratus teiste kuulide paigutuse täiesti segamini lüüa. 
Seega pole isegi parimate algtingimuste olemasolul tulemus ennustatav, rääkimata siis sellistest, kus need on ideaalsetest üsna kaugel. 
Põhimõtteliselt on sellisel otsustamise-otsustamatuse olukorral veel see iseärasus, et kui ise ei otsusta, siis teevad seda teised. 
Näiteks TEMPUS-programm näeb ette ainult konkreetsetest vajadustest lähtuvat toetust, see oleks nagu siseriikliku kultuuripoliitika kontseptsiooni sihtotstarbelise finantseerimise välismaine analoog. 
Siit võiks edasi juba arutleda, kui suur on näiteks üldse tõenäosus, et kultuur tervikuna muutub manipuleeritavaks. 
Meie kultuuri- ja hariduselus on toimunud mitmed paradoksaalsena tunduvad muutused. 
Nii on Õigusinstituut korraldanud üliõpilaste seas küsitlused, mille tulemusena on selgunud, et kõrgkoolide reitingus on märkimisväärsel kohal erakõrgkoolid, seda kõrgest õppemaksust hoolimata. 
Hariduse väärtustamine algab selle edasisest rakenduslikust kasutegurist. 
Teiselt poolt on Pedagoogikaülikooli (mis peaks ju olema õpetajate peamine koolituskeskus) 1995. aasta lõpetajatest õpetajatena tööle läinud 4 (!) pedagoogi. 
On selge, et humanitaarharidus vajab algklassidest peale uut süstemaatilist ülesehitamist, kuna just see osa haridusest sai eelmise rezhiimi ajal kõige enam kannatada. 
Reaalainete seisund on mõnevõrra parem - korrutustabel ja Newtoni seadused jäävad ju samaks, olgu tegu sotsialismi või monarhismiga. 
Seda kummalisem on sellises olukorras EMA ehituse soikujätmine, justkui oleks muusikahariduse näol tegemist millegi täiesti teisejärgulisega. 
Estonias läbi viidud korjandusteseeria kontsert Tõusku müürid taeva poole näitas siiski, kui osavõtlik on meie rahvas - sellest rääkis väga kõnekalt täissaal. 
Meelde tuli aga koolipõlves kuuldud lugu Juhan Liivist, kes tsarismi pimeduse ajal annetas oma mantli Estonia teatri ehitamise heaks. 
Mantlitega on jälle see lugu, et ükskord saavad nad otsa. 
Tuttava ajakirjaniku küsimusele tahaks vastata hoopis omapoolse küsimusega neile, kes on kutsutud ja seatud: Härrased, kas te armastate Brahmsi? 
Imet ei ole elust eraldi 
Täna esietendub Eesti Draamateatris saksa noore profi-jalgpallurist dramaturgi W.M. 
Baueri (1963) näidend Ühe võõra silmades. 
Lavastaja Katri Kaasik-Aaslavi Saksamaalt kaasa toodud teatritekst on vaid aastavanune. 
Luksus ise avastada? 
Küllap vist. 
Vähestel meist on võimalust ise teatrimetropolides käies päris uuest osa saada. 
Esmatutvusi pakub aga lavastus veelgi. 
Aleksander Eelmaa, Ülle Kaljuste, Guido Kanguri jt tuntud näitlejanimede kõrval on trupi kaks noorimat - Külli Koik ja Taavi Eelmaa lavakunstikooli lõpukursuse tudengid. 
Bauer ise on väitnud, et ei suudaks oma lauseid iial pähe õppida. 
Kas teid ei hirmutanud tema täiesti omamoodi jutustamislaad? 
Külli: Seda lugedes oli nii puhas tunne - nii teistsugune näidend kui teised. 
Nagu luuletus... väga isiklik. 
Mis võib ju alguses tunduda segane. 
Aga ei, ma ise mõtlen ju ka nii, et ma oleksin nagu täis tibatillukesi kirju, millest teised ei hakka iial aru saama. 
Need on kellegi teise mõtted sellest samast ja nõuavad lihtsalt esialgu harjumist. 
Taavi: Mind justnimelt huvitab selline vorm. Mina arvan, et traditsiooniline kangelane on nagunii surnud. 
Seal, kus varem tekitas katarsise kangelase eetilis-moraalne otsus, ei teki praegu mitte puhastumine, vaid lihtsalt puänt või hüperbool nagu anekdoodis. 
See, et üks inimene satub äärmuslikesse situatsioonidesse ja siis avaneb tema mitmekülgsus, ei tekita enam mingit katarsist. 
Ei maksa midagi, kas ta läheb oma lõpule vastu püstipäi, nuttes või naerdes. 
See on kõikvõimalikes variantides juba läbi mängitud, sumbunud kätelaiutamisse ja retoorikasse. 
Ühe võõra silmades on meeltega tajutav, mitte mõistuse tükk. 
Külli: Kui ma seda näidendit lugesin, teadsin ainult, mida see mulle tähendab. 
Aga mitte korrakski, kuidas seda teha. 
Lootsin Katri peale. 
Taavi: Muidugi, see on saksa dramaturgia, ja kui seda lavastaks mõni mees, siis oleks see võib-olla agressiivsem ja mitte nii peen. 
Aga kuna seda lavastab põhjamaine daam, on see niisugune õhuline, on impressioon. 
Kaasaegsele dramaturgiale heidetakse tihti ette võõrandumist tegelikust elust. 
Taavi: Elus me võtame ju täiesti loomulikult iga hetk vastu psühholoogilise teatri seisukohalt täielikku ebaloogikat. 
Miks siis mitte teatris? 
Võõra silmade vorm on minu jaoks elulisem kui psühholoogilise näitemängu katsed igapäevase elu kaost süsteemi viia, et saada otsad kokku ja jõuda rahustava lahenduseni. 
Iga lahendus on millegi vägivaldne peatamine, seisma sundimine. 
Elus lähevad asjad assotsiatsioone pidi ja on hetki, mil ei mõtle, vaid kasutad viit meelt. 
Võõra silmades võtab sündmuste käigult loori, ilma neid suunamata, nagu peegel. 
Tuletab meelde seda, mille järgi sa iga päev käitud, mille järgi sul mõtted tekivad. 
Usute, et vaataja mõistab seda samuti? 
Saab ta teie kangelastest aru? 
Taavi: See näidend ei otsi kokkulepitud kommunikatsiooni. 
Psühholoogilises näidendis lepime milleski kokku ja räägime sellest tuntud kategooriates. 
Kuid niipea, kui hakata üldistustes rääkima, võib seda juba võõriti mõista. 
Kui rääkida isikliku suhtega, võib juhtuda, et sinust saadakse ka aru. 
Külli: Kui sa kirjeldad o m a pilti - räägid sellest pildist, mis just sinul on, siis mõistavad seda ka teised. 
Ma ei oskagi ennast enam Veerast lahutada. 
Ehkki käitun teistmoodi, võimendan osa asju teistmoodi. 
Nii nagu tema mõtleb, mõtlen ka mina. 
Kas vahe kooli- ja päris-lava vahel on tuntav? 
Taavi: Koolis ikka keegi venitab vahest või torgib takka, seal on aega. 
Nüüd on see hetk, kus kõike läheb korraga vaja. 
Kahekordne töö: pean meelde tuletama kõike, mida ma olen õppinud või omandanud. 
Ja omal riisikol kõike seda nii kasutama, et see oleks ka... hea! 
Külli: Jah, oma piltide eest vastutan nüüd ainult mina. 
Ja keegi ei saa ette öelda. 
Taavi, kas sind segab või toetab, et oled laval koos oma isa Aleksander Eelmaaga? 
Taavi: Toetab. 
Ega ei võtagi teda nagu isa, vaid ükskõik missugust vanemat näitlejat, kellega mul on hea ja sõbralik suhe. 
Aga et ta on mu isa, usaldan teda ilmselt rohkem kui teisi inimesi, ka tema märkusi. 
Külli: Ka selles tükis on emast ja isast palju juttu. 
Veera kleit on ju tema emalt. 
Naljakas, aga ka minul on selle sees tunne, et mul on laval ema kaasas, minu juures. 
Kui tähtsaks peate teie peresuhteid - neid, mis saatusest kaasa antud. 
Kuivõrd erinevad nad hiljem tekkivaist-valituist? 
Taavi: Pere on ääretult tähtis, kuid mingil hetkel peab ennast sellest välja rebima, sest muidu ei saa täita oma kohust Jumala ees. 
Iseseisvalt otsustada, kasutada oma vaba valikut. 
Suhted isa-emaga on need viimased, mis sulle vaba valikut lubavad. 
Täiskasvanuks saamine on piir, kus vanemad ei saa enam aidata - inimene on tajunud üksiolekut. 
Mõnikord on sellest kahju: hea oleks, kui võiks kesta igavesti, et keegi teine otsustab su eest... 
Külli: Veri on paksem kui vesi, minu meelest küll. 
Oma vanematest ja kodust ei ole sul pääsu. 
See on elus tähtsam kui hilisemad valikud - need kõik kaovad. 
Taavi: Ei kao nad kuhugi. 
Külli: Kaovad küll! 
Sa ei saa iialgi neile kõike kaalule panna. 
Aga see, kust sa pärit oled - see jääb. 
Taavi: Samamoodi ei saa tagasi minna koju pudrukausi taha. 
See ei ole võimalik! 
Külli: Aga sealt saad oma jõu! 
Taavi: Jah, et olla normaalne inimene ja suhelda psühhopaatiata, sest oled keegi - saad end kellegagi samastada... 
Danielil ei ole minevikku, ta on tulnud eikusagilt. 
Tal pole kuskilt kinni hoida - tal võivad olla kõik teed ees lahti, aga valik muutub mõttetuks. 
Kõik on võimalik, see tekitab tühjuse tunde. 
Tal pole algpunkti, kohta, kust algab joon, mis võiks kusagil lõppeda. 
Elu kategooriate mõistmine saab olla normaalne ikka nii, et tean, kust ma pärit olen ja ma tean, et see mind toetab. 
Aga see side ei saa midagi minu enese eest ära teha. 
Laval on hetk, kus mees läheb hoora juurde, et rääkida talle ära oma lugu. 
See teema on aktuaalne - minna ja maksta, et sind kuulataks? 
Taavi: Kui mina läheksin, siis vaevalt et ainult lugu ära rääkima. 
Räägiksin ja naudiksin ennast selles situatsioonis. 
Imetleksin olukorra pahelisust - kuidas ma juba ette tean, et see hoor niikuinii mitte kui midagi aru ei saa... 
Külli: Vahel on tõesti vaja, et oleks keegi, kellele oma lugu ära rääkida. 
Kasvõi maksta selle eest, et sind ära kuulatakse. 
Ma ei tea, mis ma ise teeksin, aga arvan, et olen näinud neid inimesi küll, kes niimoodi teevad. 
Mees läheb oma lugu jutustama naise juurde. 
Aga naine? 
Külli: Mulle tundub, et naine läheks vist ka naise juurde - me saame üksteisest aru. 
Aga mõnda asja peaks just mehele rääkima. 
Taavi: Naisele rääkides ei oota mujalt tulevat uut algust. 
Räägid talle nagu udus, kuulad oma häälekõla ja vaatad neid silmi, mis vähemalt ütlevad, et nad saavad aru; see on unustus. 
Mehele räägid, et saada konkreetset abi väljastpoolt, et tekiks uus pind jalge alla. 
Naisele selleks, et unustada oma hetkelist abitust ja leida jõudu ise oma probleem lõpuni mõelda ja sellest välja tulla. 
Et olla selline, et teda väärida. 
Külli: Ma olen küll olnud sellistes situatsioonides, kus peaksin meest edasi aitama, aga ega see mulle tegelikult ei meeldi. 
Mulle meeldib ikka ise toetuda. 
Nagu praegugi, laval. 
Katri aitas mind palju. 
Ei saa praegu veel kõigest aru, mis ma teen, kuigi mingi selgus on ju olemas. 
Teatri-ime? 
Taavi: Ma ei arva, et see, mis mina laval teen, peaks automaatselt kellelegi huvi pakkuma või hardust tekitama. 
Teater on sündinud elust. 
Kõik, mis kaugeneb elust, on asi iseeneses. 
See võib olla ja võib ka mitte olla. 
Teater iseseisva pühadusena ei köida mind. 
Imet ei ole elust eraldi. 
REET WEIDEBAUM 
Kiltsi loss sai Krusensterni mälestustoa 
Kiltsi loss Lääne-Virumaal avas eile meresõitja Adam Johann von Krusensterni 225. sünniaastapäeva puhul tema mälestustoa. 
Kohal viibis ka neli von Krusensterni suguvõsa esindajat Saksamaalt. 
Samas algas kahepäevane teaduskonverents. 
Ettevõtmise initsiaator on 20-aastane kodu-uurija Janis Tobreluts. 
1770. aastal sündinud Krusenstern sai Kiltsi mõisa omanikuks 1801. aastal. 
Kaks aastat hiljem alustas ta esimese Vene ümbermaailmareisi juhtimist. 
Ta sai Peterburi Teaduste Akadeemia ja Tartu Ülikooli audoktoriks. 
Kõike seda kirjeldab Kiltsis avatud mälestustuba. 
Väärtuslikem eksponaat toas on ümbermaailmareisilt toodud Hiina portselantaldrik. 
Välja on pandud ka reisimuljete põhjal valminud 22 litograafiat. 
Mälestustoa avamisele saabunud von Krusensternide suguvõsa esindajad andsid üle lisamaterjale ning ümbriku kopsaka toetussummaga, mis koguti suguvõsa kokkutulekul. 
Väike-Maarja ärikeskuses toimunud teaduskonverentsil kõneldi Krusensterni eluloost, meresõitudest ja kirjanduspärandist. 
Täna räägitakse ka meresõitja suguvõsast. 
Kokku kõlab 11 ettekannet. 
Esinevad meremuuseumi ja Tallinna linnamuuseumi teadurid ning kohaliku põhikooli õpilased. 
Seminaril osalejad käivad Krusensterni perekonna hauaplatsil Väike-Maarja kalmistul. 
REIN SIKK 
Luik: Armastuse võimatus ja võimalikkus 
Homme esietendub Tallinna Linnateatris Elizabeth Egloffi näitemäng Luik. 
Lavastaja Madis Kalmet: Abitu lootusetus haarab meid, kui me üritame hoomata kogu inimeksistentsi varjatud mõtet. 
Kui palju sündinud ja hävinud tsivilisatsioone, kui palju erinevaid kultuure, riike, religioone, rasse, traditsioone, ajalugusid, müüte, saatusi... 
Kui mikroskoopiliselt väikeseks taandub selle taustal üks tavaline inimelu. 
Ja ometi on vaid inimhing see, mis meid kõiki ühendab ja väärtustab selles meeletus inimkonna sipelgapesas. 
Meid kõiki seob vajadus olla imetletud, tähele pandud ja armastatud. 
Ja me kõik tunneme end lootusetult üksikuina. 
Üksainus suur teekond läbi elu, et kohata kedagi, et ühineda ja olla koos. 
Ja nii rändabki igaüks oma luike leida lootes ja oma õnne igatsedes! 
Nagu ütleb Dora: Kas pole inimesed kõige kurvemad olendid, keda üldse näeb? 
Jah, armastus on ainus, mis loeb, kui ma saaksin natuke armastust, ma võiksin jälle naerda, võiksin jälle süüa, võiksin jälle maailmas kodus olla... 
Nii juhatab oma tava- ja müstilise reaalsuse piiril balansseeriva uuslavastuse sisse lavastaja, kelle puhul Egloffi Luik jätkab ehk joont, mis sai alguse P.O. 
Enquisti kummastavast Ilvese tunnist ning H. Mankelli Lollprintsist. 
Samas - vormiliselt ühtsuselt temaatiliste seoste poole vaadates - näib, et nagu S. Shepardi Armuhullus ja E. Albee' Kes kardab Virginia Woolfi? räägib Luik jätkuvalt armastusest, ihast armastuse järele ja võimetusest armastada. 
Seda näitemängu on lavastatud nii ülimalt optimistliku kui ülimalt pessimistlikuna, tunnistab 40aastane ameerika näitekirjanik Elizabeth Eglott, püüdes seletada Luiges peituvat vastuolu, vastuseisu sümbolistlike detailide ja seebiooperliku dialoogi vahel. 
Mu meelest on tõde Luige kohta kusagil vahepeal. 
On lihtsalt olemas kaks reaalsust - olmereaalsus ja sellega seostuv luige fantastiline reaalsus. 
Egloffi tegelased elavad täiesti tühje ja tühiseid elusid, mida nad ise peavad saatusest määratuiks. 
Ja siis kukub kusagilt alla üks luik ja purustab aknaklaasi... 
Luik jõudis esmakorselt lavale 1989. aastal Midwest Playlabs is, näidendit on lavastatud lisaks Ameerikale Itaalias, Saksamaal, Shotimaal ja Rootsis. 
Nüüd ka Eestis. 
Kirjanik ise usub, et kõige täpsemini võiks tema näitemängu idee väljenduda veendumuses, et armastus on meie maailmas võimatu. 
Luige New Yorgi esietenduse tarbeks kirjutas Egloff näidendisse isegi ühe monoloogi, milles Dora leiab, et inimesed sünnivad planeedil Pluuto ja alles seejärel saadetakse nad molekulideks lahustatult tagasi Maale... 
Nii väljendab tema oma juuretuse tunnet, arvab Egloff. 
Linnateatri uuslavastuses kehastab Dorat Epp Eespäev, tema kallima, piimamees Kevini rollis on Raivo E. Tamm, Luike mängib Jaanus Rohumaa. 
Kunstnik on Toomas Hõrak, muusika kirjutas Rauno Remme. 
Novembris mängitakse Luike Linnateatri väikeses saalis 19., 20., 22. ja 25. kuupäeval. 
KADI HERKÜL 
Stockholmis algab Arvo Pärdi suur festival 
Täna algab Stockholmis üle aegade suurim Arvo Pärdi loomingu festival, mille korraldab Stockholmi Kontserdimaja oma traditsiooniliste sügiseste ühe-mehe-festivalide sarjas. 
Ühel aastal on need pühendatud nimekale rootsi, teisel väliskomponistile. 
Välisautorite rida alustas Witold Lutoslawski sügisel 1987, viimased olid Alfred Schnittke ja Krzysztof Penderecki. 
1994. aasta festival pühendati Sven-David Sandströmi loomingule. 
Kontserdimaja on ka Stockholmi Kuningliku Filharmoonia Orkestri residents. 
Kõesolev hooaeg on siin esimene BBC Sümfooniaorkestri kuulsale peadirigendile, Glyndebourne'i ooperifestivalide kunstilisele juhile Andrew Davisele ning meie Paavo Järvile Filharmoonikute ees, kus nad kahekesi, mõlemad esimese külalisdirigendi staatuses, jagavad peadirigendi ametit. 
Filharmoonikute mitme olulise kontserdi sponsoriks on suurfirma Trygg-Hansa, nii ka Pärdi festivalil. 
Arvo Pärdi festivali kavas on kümme kontserti - Gustaf Vasa kirikus, Kontserdimaja suures ja väikeses ning Grünewaldi saalis. 
Esitatakse peaaegu kogu helilooja looming, 56 teost. 
Fratres kõlab kuues eri versioonis. 
On ka üks esiettekanne: originaalis neljale vokaalsolistile oreliga loodud teose An den Wassern zu Babaln sassen wir und weinten uus versioon tromboonile keelpillidega, solistiks maailmakuulus rootsi trombonist Christian Lindberg. 
Kevadise suurfestivaliga Londonis, kus Pärdi muusika kõrval räägiti kuulsates saalides ka teiste Balti heliloojate loomingut, on nüüdsel festivalil niipalju ühist, et sealt on pärit mitmed nimekad Pärdi-interpreedid, kes Stockholmiski üles astuvad: The Hilliard Ensemble, organist Christopher Bowers-Broadbent ja meie Tõnu Kaljuste, kes kõik aegade jooksul komponistiga tihedas loomingulises kontaktis olnud. 
Pärdi-festivali tänase avakontserdi Gustaf Vasa kirikus sisustab Johannese passioon, The Hilliard Ensemble 'i kõrval esineb Stockholmi Jakobi kiriku kammerkoor. 
Homme on Kontserdimajas kaks kontserti, teine neist Stockholmi Kammerorkestrilt Vladimir Ponkini juhatusel, mõlemal kaastegev Christian Lindberg. 
Eesti dirigendid juhatavad festivalil alates esmaspäevast kolmel päeval - Tõnu Kaljuste kirikukontserte (20. ja 21. XI) Rootsi Raadio koori, Hilliard Ensemble 'i ja teisipäeval Tallinna Kammerorkestri ees, kaastegev sopran Sarah Leonard; Eri Klas dirigeerib keskset sümfooniakontserti 22. XI Filharmoonia orkestri ees, kus kõlavad Pärdi kõik kolm sümfooniat, nende vahel Tshellokontsert (solist Mats Rondin) ja Perpetuum mobile. 
Lõppkontserti suures saalis juhatab taas Kaljuste: esinevad Filharmoonia orkester ja koor, Hilliard Ensembel, vokaalsolistid ning pianist Lucia Negro; kavas Collage teemal B-A-C-H, Kui Bach oleks mesilasi pidanud, Credo ning Litaania. 
Festivalikontsertide piletihinnad on 50-210 krooni. 
PRIIT KUUSK 
Jerevanis peaauhinnati Surma hinda 
Kaljo Kiisk 70 
Pühapäev, 26. november kell 22.10 Kanal 2 
Tallinnfilmi mängufilm Surma hinda küsi surnutelt valmis aastal 1977 Mati Undi stsenaariumi põhjal rezhissöör Kaljo Kiisa juhtimisel. 
Surma hinda on psühholoogilises võtmes, ideoloogilisi klisheesid vältiv ajalooaineline ekraaniteos 1924. aasta detsembriülestõusule, õigemini mässukatsele järgnenud perioodist Eestis, mil punarebelle intensiivselt jälitati ja nad sügavale põranda alla suruti. 
Kohati kummitab filmis absurdivaim - milleks see revolutsiooniline kihhotism ja seltsimehelikult allikpuhas südametunnistus, kui kõik on surmavalt mõttetu? 
Tundub, et hundid (Ristlaaned) said filmist söönuks ja lambad (kineastid) jäid terveks. 
Filmil on oluline koht 3. detsembril oma 70. juubelisünnipäeva tähistava Kaljo Kiisa loomingus. 
Surma hinda võitis 11. üleliidulisel filmifestivalil Jerevanis peaauhinna. 
Lisaks pälvis Jüri Sillart auhinna sisuka operaatoritöö ja Maria Klenskaja parima naisosa eest. 
Venekeelsed subtiitrid. 
Osades Maria Klenskaja, Elle Kull, Juozas Kiselius, Gediminas Girdvainis, Enn Kraam, Kalju Komissarov, Mikk Mikiver jt. 
Martin Viilas annab elu ka kõdunemisele määratud puidule 
Üks kõver puu on etem kui kümme sirget, ütleb harrastuskunstnik Martin Viilas, kelle looming on jõulukuu alguseni välja pandud Tallinna Loomaaia saalis. 
Põhiosa näituse väljapanekutest moodustavad omalaadsed puidust välja tahutud mööbliesemed, skulptuurid ja veidi keerukama konstruktsiooniga laearmatuurid. 
Teiste tööde seas leidub metallist tarberiistu ja akvarellegi. 
Erilist tähelepanu köidavad näitusel suuremastaabilised, lausa muinasjutuliselt kaunid mööbliesemed: puidust tahutud massiivne laud, tugitoolid ja diivan. 
Viilase meisterdatud kiiktoolis istudes võib end tunda isegi mugavamalt kui ülimoodsas ja pehmes istmes. 
Olen nende valmistamiseks vajaminevad tööriistad kas ise meisterdanud või olemasolevad ümber teinud, jutustab Viilas. 
Kord nägin filmis, kuidas sealsed pärismaalased kanuusid õõnestasid. 
See andis mullegi ideid. 
Martin Viilas meenutab päeva, mil leidis metsast öökulli poja, keda ta vaimustusega toitis, kuni too suureks kasvas ja ära lendas. 
See juhtum sai ajendiks Viilase esimesele kunstipärasemale tööle, milleks oli antud linnu puidust kujutis. 
Aastaid oli tal siis neliteist. 
Isa surm ja sõda lõikasid läbi õppimisvõimalused. 
Ka hiljem pole ma kunstiringides osalenud. 
Kõik näitusel olevad esemed on valmistatud n-ö oma paremal äratundmisel ajavahemikul 1940-1995, märgib kunstnik. 
Lõplik lahendus selgub töö käigus 
Enamik kunstniku poolt kasutatud puidumaterjalist on leitud juhuslikult loodusest. 
Inimesele, kes vaadata oskab, meenutab selline leid sageli küll mõnda lindu või looma, mis aga looduslikust materjalist lõplikult sünnib, selgub alles harrastuskunstniku silma ja käe all. 
Püüan alati oma taieseid luua nii, et looduse poolt kujundatust võimalikult rohkem alles jääks, kinnitab Martin Viilas ja lisab: Olen tähele pannud, et kui looduslikust materjalist mingit kuju valmistada, ei tohiks sellele anda väga peent viimistlust ja suurt sära - nii kaotab teos inimesele midagi väga sooja ja lähedast. 
Kunstiharidust pole saanud 
Viilas leiab, et kunsti õppida on küll kasulik, kuid osal inimestest on kaasasündinud anne, mida klassikalisi kunstiliike õpetavad koolid isegi ära rikkuda võivad. 
Seda juhul, kui ei pöörata küllaldaselt tähelepanu inimese isikupärale. 
Kord, kui minu paar teost olid väljas suhteliselt esinduslikul näitusel koos tuntud professionaalsete kunstnike töödega, küsiti: Millises koolis olete nii huvitavat ja kõrgetasemelist kunsti õppinud? 
- Kui vastasin, et mul polegi kunstiharidust, tunti huvi selle vastu, kes mind siis juhendab. 
Et ka sellele oodatud vastust ei saadud, siis rohkem minuga enam ei räägitud, tõdeb harrastuskunstnik. 
Kummardab suuri puid 
Kunstnik arvab rahvapärimustele tuginedes, et igal inimesel on oma puu. 
Ta usub ka puude negatiivsete või positiivsete väljade olemasollu, kuid kinnitab samas, et endal tal selles valdkonnas kogemused puuduvad. 
Räägitakse, et pihlakas on väga hea väljaga puu. 
Mulle tundub ta küll rohkem põõsana, sest ma armastan kõike, mis suur ja tugev. 
Käin sageli Kadrioru pargis just suuri puid kummardamas ja imetlemas. 
Veel tunneb Martin Viilas muret looduses kõdunevate murdunud puude, nende juurikate ja ka ehitus- või maaparandustöödel ettejäänud loodusharulduste pärast. 
Mõningase töötlemise kaudu võiks need pakkuda silmailu veel mitu inimpõlve, kinnitab kunstnik. 
MATI JAKSON 
Tulumaksu laekub rohkem 
Tallinna volikogu kinnitas linna selle aasta lisaeelarve, millega on ära jaotatud üle kümne miljoni krooni, mis saadud üksikisiku tulumaksu ülelaekumisest. 
Linnale üksikisiku tulumaksuna oodatust enam laekuv 10,3 miljonit krooni on jaotatud hädavajalike ehituste ja remontide tarbeks. 
Kaks miljonit krooni jääb linna reservfondi. 
8,3 miljonist kroonist läheb linna haridusasutustele 1,439 miljonit, sealhulgas 30 000 krooni Õpetajate Maja kapitaalremondiks. 
Linnavarade amet saab 4,65 miljonit krooni, mis jagatakse sotsiaal- ja spordiehituste, Merimetsa haigla soojatrassi ehituse ning linnavalitsuse hoone ja Lindakivi kultuurikeskuse kapitaalremondi vahel. 
Nõmme rahvamaja remondiks kulutatakse 400 000 ja Aegviidu spordibaasi remondi lõpetamiseks 200 000 krooni. 
Uue spordihalli sisustamiseks kulub 1,7 miljonit ja Lootsi tänava sadevete kanalisatsiooni ehituseks miljon krooni. 
90 000 krooni saab tuletõrje- ja päästeamet, 100 000 krooni linnaplaneerimise amet ja 421 000 krooni kultuuriamet. 
Linna selle aasta üheksa kuu lisaeelarve maht on 1,4 protsenti põhieelarvest ehk 10,3 miljonit krooni. 
Tallinna üheksa kuu kassaeelarve maht on koos lisaeelarvega 756,5 miljonit krooni. 
MARIKA MILVE 
Nädal majanduses 
Riigihangete Amet. 
Valitsus otsustas teisipäeval toetada riigihangete ameti moodustamist. 
Peaminister Tiit Vähi tunnistas samas, et uute ametite loomine ei lähe põhimõtteliselt kokku valitsuse kokkuhoiukavaga. 
Naftajuhe. 
Valitsuse transiidikomisjon arutas eile Eesti ärimeeste pakutud meganaftajuhtme projekti. 
Projekt näeb ette Muuga sadama ühendamist Loode-Venemaa tähtsaima naftatöötlemistehasega, mis asub Kirishis. 
Esoil. 
Erastamisagentuuri nõukogu tunnistas kolmapäevasel istungil aktsiaseltsi Esoil erastamiseks esitatud pakkumised ebapiisavaks. 
Riikliku kütusekompanii edasine saatus selgub järgmisel nädalal. 
Hansapank. 
Alates esmaspäevast on Hansapanga aktsiad Soome maaklerinimekirjas noteeritud. 
Kavatsusest oma aktsiad Helsingi börsil noteerida on teatanud ka Eesti Hoiupank, Eesti Ühispank ja Tallinna Pank. 
Paldiski lõunasadama areng peatub 
Paldiski linna areng on pärsitud, sest õigusjärgne omanik müüs kolmandiku Paldiski lõunasadama maast ning hoonestusõiguse miljoni ja kolmesaja tuhande krooni eest. 
Kuigi praegu Paldiski lõunasadamat haldav RE Tallinna Sadam esitas taotluse jätta sadama maa riigi kasutusse, otsustas Keila linnavalitsus tagastada õigusjärgsele omanikule 15 hektarit maad sadama territooriumil. 
Õigusjärgne omanik Helmut Nõu sõlmis 9. novembril 950 000 krooni suuruse maa ostu-müügi lepingu advokaadibüroo Heta juristi Indrek Kaselaga ning 8. novembril hoonestusõiguse lepingu kogumaksumusega 400 000 krooni 99 aastaks. 
Hoonestusõiguse lepingu kolmele katastriüksusele sõlmis Nõu Novante kinnisvarabürooga, mille juhatuse esimees on Kasela. 
Paldiski linnaosa põhikirja kohaselt peaks lõunasadama maal toimuva otsustamine olema linnaosa pädevuses, märkis Mölder. 
Seadusega on Paldiski linnaosana allutatud Keila linnale. 
Keila linnavalitsuse korraldustega on eelistatud ühe Keila linnakodaniku huve terve Paldiski linna huvidele. 
On alust kahtlustada, et seda on tehtud korruptiivselt, väitis Paldiski linnaosa vanema asetäitja Urmas Kärdi. 
Paldiski linnaosa vanema Jaan Möldri sõnul on Paldiski lõunasadama ühtsena säilitamine esmane ülesanne linna arengus. 
Möldri sõnul on Paldiskil praegu võimalus osta sadama maa eelisostuõigusega kahe kuu jooksul munitsipaalomandisse. 
Paldiski oleks sadama jaoks selle maa munitsipaalomandisse saanud ka tasuta, kui riigil oleks võimalus olnud maa endale jätta, lisas Mölder. 
Isegi kui Paldiski sadama maa munitsipaalomandisse ostab, pole linnal võimalik 99 aasta jooksul maad kasutada, sest maa on koormatud hoonestusõigusega. 
Õigusjärgsele omanikule kuulunud maal asuvad AS Larga kaks hoonet ja Eesti Metalliekspordi (EMEX) Baltimaade ainus metallipress. 
Möldri sõnul kahtlustab Paldiski linnaosavalitsus, et EMEX-iga seotud isikud püüavad omandada sadama maa ning saada nii eelisostuõigus EMEX-i erastamisel. 
Tallinna Sadam on kaevanud Keila linnavalitsuse otsuse maa tagastamise kohta kohtusse. 
Paldiski linnaosavalitsus on pöördunud kaitsepolitsei poole palvega algatada juurdlus ning valitsuse poole. 
Keila ja Paldiski omavalitsuse tüli tõttu kutsus Keila linnavolikogu eelmisel nädalal ametist tagasi volikogu aseesimehe ja Paldiski halduskogu esimehe Anne Taklaja. 
KÄRT KARPA 
Uuest aastast suureneb vanaduspension ligi 100 krooni 
Valitsus otsustas neljapäeval tõsta 1. jaanurist vanaduspensione keskmiselt 98 krooni, teatas eile valitsuse pressiesindaja Maarika Saarna-Siimann. 
Väljateenitud aastate vanaduspensionid suurenevad uuest aastast valitsuse ettepaneku kohaselt keskmiselt 84 krooni ning I ja II grupi invaliidsuspension 41 krooni võrra kuus. 
Pensionide tõusu peab kinnitama Riigikogu. 
Valitsuse pressiesindaja sõnul saab pensione suurendada, kuna 1. septembri tõusu puhul ei kasutatud ära kõiki pensioni sihtkapitali vahendeid. 
Pensionide tõstmiseks on Saarna-Siimanni väitel järgmisel aastal täiendavalt vaja 375,4 miljonit krooni. 
Valitsuse ettepaneku kohaselt suurendatakse vanaduspensioni arvutamisel igale pensioniõigusliku staazhi aastale vastavat koefitsenti 0,6 võrra. 
Samaaegselt kavatsetakse pressiesindaja sõnul tõsta invaliidsus-, toitjakaotus- ja rahvapensioni 10 protsenti. 
Kes siis ikka rusikaga vehib? 
Lugesime üllatusega Eesti Päevalehest (13.11), et EVTV juhatuse esimees Viktor Siilats süüdistab Kanal 2 rusikatega vehkimises pärast telesõja lõppu. 
Ometi ei ole me üheski meedias, ka mitte Kanal 2 programmis, avaldanud oma seisukohti 30.10.95. aasta kultuuri- ja haridusministeeriumi ning EVTV ja RTV vahel sõlmitud kokkuleppe kohta. 
Hr Siilats peab meid vastutavaks seisukohtade eest, mida on avaldanud teised isikud iseenda nimel! 
Kuigi telesõda otseselt ei puudutanud Kanal 2, sest vaidlus toimus kultuuri- ja haridusministeeriumi ja RTV/EVTV vahel, rõõmustas selle lõppemine ometi meidki. 
Vaieldamatult oleks olnud hea, kui vaidlusele oleks oma õigusliku hinnangu andnud kohus, sest siis oleks jäänud ära oletused ja alusetud arvamuste avaldamised. 
Üsna loomulikult kerkib üles küsimus, mis osa vaidluse sellisel lõpetamisel oli asjaolul, et RTV huvisid kokkuleppe sõlmimisel kaitsesid justiitsminister ning Riigikogu liige, fraktsiooni esimees hr Siiman - RTV endine juht. 
Vaidluse kohtuliku lahendamise korral oleksid sellised küsimused ära jäänud. 
Peale selle tekitab ebakindlust olukord, kus järgmine (pealegi veel ametist lahkuv) minister muudab eelmise ministri riigi nimel tehtud otsuseid. 
Kui hr Siilats toob positiivse näitena esile asjaolu, et justiitsminister ei ole endale antud vaidluses kordagi kohtu funktsioone võtnud, siis tekib küsimus, kuidas ta olekski saanud seda teha, kui ta oli vaidluses RTV-d esindav advokaat. 
Tundub, et Kanal 2 on probleemiks paljudele. 
Võib-olla on probleemiks Kanal 2 reitingud, sest vaatamata väiksemale levialale - meid ei näe Lääne-Eesti saared- on meie auditoorium siiski suurem. 
Nii et meie ei karda kellegagi eestlaste kombel rinda pista. 
Ka hr Siilats võiks parem rõõmustada telesõja lõpu ning selle üle, et EVTV on saanud endale uued saatjad Kesk-Eestis (Koeru) ja Lõuna-Eestis (Valgejärve). 
Selle asemel et teisi kanaleid vahendeid valimata turult älja suruda, võiksid kõik Eesti eratelekanalid teha parem koostööd ja ühiselt lahendada reklaamituru, telekommunikatsioonide ning autoriõigusega seotud probleeme. 
Meilegi meeldiks eeestlase kombel rinda pista, sest oleme alati arvanud, et eestlased võitlevad ausate võtetega. 
KANAL 2 TOIMETUS 
Liviko tahab lasta alkoholi hinna vabaks 
RAS Liviko juhatus teeb majandusministrile ettepaneku lasta kange alkoholi hind alkoholiaktsiisi suurenemise tõttu alates 1. detsembrist vabaks. 
1. detsembril tõuseb alkoholiaktsiis, mistõttu vägijoogid kallinevad. 
Näiteks pooleliitrise viinapudeli hinnale lisandub aktsiisi suurenemise tõttu umbes 10 krooni. 
RAS Liviko juhatuse esimees Ülo Mallene ütles eile pärast juhatuse istungit, et Liviko teeb ettepaneku lasta turul vabaks 22% ja kangema alkoholi sisaldusega jookide hinnad. 
Muud vägijoogid on müügil vaba hinnaga. 
Mallese andmetel on ka Jaekaubanduse Liit ja Hulgikaubanduse Liit teinud majandusministeeriumile ettepaneku lasta kange alkoholi hinnad vabaks. 
Seega on tõenäosus, et meie ettepanekut arvestatakse, küllalt suur, märkis Liviko juhatuse esimees. 
Mallene ei osanud öelda, millal Liviko oma toodete hinda tõstab. 
Kuna 1. detsember on reede, siis võib Liviko veel samal päeval sanitaarpäeva läbi viia, sõnas Mallene. 
Hinnad võivad tõusta pärast nädalavahetust. 
Eestis on litsents antud 16 alkoholitootjale. 
Liviko ei ole enam monopoolses seisus, sellepärast ei ole vaja firma hindade kinnitamist majandusministeeriumis, selgitas Mallene. 
Kui palju Liviko hinda tõstab, ei osanud juhatuse esimees öelda. 
Hinnatõus pole tarbijaid häirinud 
Tallinna Ararati alkoholipoe müüja Kaie sõnul pole vägijookide ostmine hinnatõusu ootusel oluliselt suurenenud. 
Kohalikud inimesed ega välismaalased pole hakanud rohkem viina ostma, sõnas müüja. 
Ostja Marko ütles, et viina hinna kallinemine ei mõjuta kedagi. 
Kes enne ostis, see ostab ka nüüd, kui ikka väga vaja on, seletas ta. 
Tallinna vanalinna alkoholikaupluse Kristall Kümmel kaubatundja-konsultandi Lauri sõnul on nende poes märgata suuremat alkoholi kokkuostu. 
Põhiliselt ostetakse vana-aastaõhtuks Vene shampust, sõnas ta. 
Kaubatundja sõnul ostetakse väga palju ka Eesti piiritust. 
Kauplust külastanud keskealine soomlane Arvi ütles, et kavandatud hinnatõusust hoolimata ostab ta ikka Eestist viina. 
Hind on ikkagi madalam, kui Soomest ostes, ütles soomlane. 
KIRSI KENDER 
Vanemad on tänavu tapnud kolm oma last 
Vägivaldsed vanemad on tänavu kolmel korral tahtlikult põhjustanud oma laste surma, kahel juhul peksid vanemad oma lapse surnuks, üks ema mürgitas poja. 
* 23. aprillil suri Pärnus kasuvanemate ebainimliku kohtlemise tagajärjel kaheaastane poiss. 
Kohtu all on poisi lapsendajad Eve Sorts (38), süüdistatuna lapse tapmises ja vägivallategudes ning naise elukaaslane Meelis Sorts (36), keda süüdistatakse eluohtlikus seisundis oleva isiku abita jätmises. 
Enne lapse surnuks peksmist piinas kasuema teda, piinamise võttis Meelis Sorts videolindile. 
Muu hulgas võib videolindilt näha, kuidas Eve Sorts verist last shampooniga peseb, seda talle silma ja pähe valab. 
Süüdimõistmise korral võib Eve Sortsi oodata kuni 15-aastane vabadusekaotus. 
* 30. augustil peksis viiel korral kohtulikult karistatud 32-aastane mees vastu seina surnuks oma 3,5-aastase tütre Daisy. 
Tüdruk sai peksmise tõttu koljupõhimiku murru, lülisambavigastuse ja raskeid ajukahjustusi ning suri samal õhtul teadvusele tulemata Maarjamõisa haiglas. 
Politsei süüdistab meest üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises, millega kaasnes kannatanu surm. 
Raskendava asjaoluna võib lisanduda teo sooritamine eriti julmal viisil. 
Süüdimõistmise korral võib meest oodata kuni 10-aastane vanglakaristus. 
* 16. novembril vahistas Harju politsei Rummu vangla 41-aastase velskri Tatjana Shalashova, keda süüdistatakse oma seitsmeaastase poja tapmises ja surnukeha põletamise katses. 
Shalashova poja Vladimiri poolpõlenud laiba leidis jalutaja Rummu asula lähedalt metsast 13. novembril. 
Esialgsetel andmetel suri poiss ravimite üledoseerimise tagajärjel, uurija ei välistanud ka lapse lämmatamist. 
Kinnitamata andmetel valas ema poja laiba pärast tapmist piiritusega üle ja süütas põlema. 
Politseinike sõnul ei kuulu ema asotsiaalsete inimeste hulka ning on oma teo üles tunnistanud. 
Tapmise motiive selgitatakse. 
Aprillis EMOR-i korraldatud küsitluse tulemusena selgus, et enamik Eesti lapsevanemaid pooldab laste kehalist karistamist. 
Ainult 24% vastanuist arvas, et last ei tohi lüüa ega tutistada. 
9% vastanutest oli arvamusel, et last ilma vitsata ei kasvata. 
Ülejäänutest 50% kaldus enam ühe ja 50% teise kasvatusmeetodi poole. 
Linnaelanikest arvas 35%, et last ei tohi lüüa, seevastu maaelanikest oli kehalise karistamise vastu ainult 10%. 
Paljudes Euroopa riikides on tänapäeval levinud arusaam, et laste kehaline karistamine on ebahumaanne ja ühiskonnale kahjulik. 
Leedu ajalehe toimetusehoone lasti õhku 
VILNIUS. 
Neljapäeval veerand tundi enne südaööd toimus inimohvriteta plahvatus Vilniuse kesklinnas Leedu suurima ajalehe Lietuvos rytas uues toimetusehoones. 
Ehituse lõppjärgus olev hoone sai plahvatuses tugevasti vigastada, politsei arvates oli sinna paigutatud lõhkekeha. 
Plahvatus kahjustas hoone konstruktsioone, mille tõttu tekkis ehitise täieliku lagunemise oht, kahju hinnatakse 400 000 litile (üle miljoni krooni). 
Tugevasti sai kannatada ka toimetuse peahoone, mille sees on purunenud klaasist vaheseinad. 
Plahvatus tekitas kahjustusi ka naabruses asuvale panga Vilniaus bankas majale ja teistele lähimatele ehitistele. 
Ajalehe toimetus asub Vilniuse kesklinnas, Leedu valitsushoone vastas. 
Suurima trükiarvuga ajaleht Lietuvos rytas on viimasel ajal avaldanud Kaunase kuritegeliku allilma elu valgustavaid artikleid ja üldse sageli käsitlenud kriminaalset temaatikat. 
Ajalehe juhtkond kinnitas, et hoone õhkulaskmine võiski olla organiseeritud kuritegelike grupeeringute kätetöö. 
Tegemist on suurima rünnakuga Leedu ajakirjandusele pärast teise mõjuka ajalehe - Respublika - peatoimetaja asetäitja Vitas Lingyse mõrvamist kaks aastat tagasi. 
Tookord õnnestus kurjategijad tabada ja karistada. 
Leedu valitsuse hinnangul on sellised terroriaktid ohuks ettevõtlusele, ühiskonnale ja riigile ning kahjustavad Leedu mainet välismaal. 
Leedu valitsusjuhi avalduses kinnitatakse ajalehe toimetusele ja kõigile ajakirjanikele, et riigis võetakse tarvitusele kõik vajalikud abinõud vaba ajakirjanduse kaitsmiseks kuritegelike rünnete eest. 
Kõrvuti ajakirjanike endi arvamusega, mille kohaselt neid tabas maffia kättemaks, uuritakse Leedu kriminaalpolitsei peakomissari sõnul veel ligi kümmet versiooni, mida esialgu ei avalikustata. 
Nädal enne plahvatust sagenesid Vilniuses vale pommiähvardused koolides, autodes ja isegi Leedu filmistuudios. 
Politsei ei välista, et sellega püüdsid kurjategijad korrakaitsjate valvsust uinutada. 
Autorattaid ähvardab taas lukustamine 
Tallinna linnavalitsus saatis volikogule kinnitamiseks sõidukite parkimiskorra eelnõu, mille järgi hakatakse valesti pargitud autosid teisaldama või nende rattaid lukustama. 
Erinevalt senisest parkimiskoraldusest võib eelnõu vastuvõtmisel karistada valesti pargitud auto juhti, mitte ainult selle omanikku. 
Auto valesti parkinud juhti võidakse karistada rahatrahviga 5-50 päevapalka, kusjuures kohapeal võib sisse nõuda trahvi miinimummäära. 
Trahvinõue tuleb eelnõu järgi lunastada 15 päeva jooksul. 
Trahvinõude ümbervormistamine kohapeal määratud trahviks on keelatud. 
Parkimiskorra rikkuja on eelnõu kohaselt kohustatud hüvitama ka oma teoga põhjustatud kahju. 
Valesti pargitud sõiduki võib teisaldada, kui see häirib liiklust, rikub teed või haljasala, segab hooldustöid või on tasuta pargitud tasulisel alal üle ööpäeva. 
Eelnõu kohaselt lukustatakse sõiduki ratas, kui sõidukil puudub numbrimärk, sest parkimist kontrollival ametnikul on siis alust arvata, et sõiduk on väljunud omaniku käsutusest vastu omaniku tahtmist või kui sõiduki teisaldamine on võimatu. 
Rattaluku rikkumise maksab kinni süüdlane. 
Parkimiskorra ühe nõude rikkumise eest võidakse määrata nii trahv kui ka teisaldada/ratas lukustada. 
Parkimiskorra täitmist on eelnõu kohaselt volitatud kontrollima munitsipaalettevõtete Valika ja Signaal töötajad, kes hakkavad kandma vormirõivast ja vastavat rinnamärki. 
Trahvinõue/sõiduki teisaldamise akt/sõiduki ratta lukustamise akt sisaldab andmeid selle koostaja ja valesti pargitud auto, rikkumise sisu ning teisaldamise puhul ka teisaldanud firma, sõiduki vigastuste kohta enne teisaldamist ning sõiduki hoiukoha kohta. 
Iga asjaosaline saab dokumendi ühe eksemplari. 
Parkimiskorra rikkumise eest määratud trahvid kantakse linna eelarvesse. 
Kuni 20 protsenti laekunud trahvidest võib linnavalitsus kasutada Valika ja Signaali kontrolöride stimuleerimiseks ning tehniliste abivahenditega varustamiseks. 
Tõenäoliselt linnavolikogu 30. novembri istungil arutuse alla tuleva sõidukite parkimiskorra eelnõu on koostanud Tallinna transpordiamet. 
Dokument tugineb parkimisseadusele, liikluseeskirjale ning linnavolikogu ja -valitsuse varasematele õigusaktidele. 
MARIKA MILVE 
Politseiuudiseid 
14-aastane Raivo sooritas enesetapu 
Neljapäeva keskpäeval teatati politseile surnud lapsest ühes Tallinna Väike-Patarei 13 asuva maja korteris. 
Töölt koju tulnud ema oli avastanud eest oma ülespoodud 14-aastase poja Raivo. 
Tallinna politsei pressiesindaja sõnul oli Raivo hommikul kell seitse, kui ema tööle läks, veel maganud. 
Pressiesindaja andmetel oli Raivo varem arvel psühhoneuroloogia dispanseris. 
Purjus mees kukkus rõdult alla 
Kolmapäeva õhtul teatati politseisse, et Tallinnas Kärberi 13 maja juures lamab surnud mees. 
Politseiameti pressiesindaja andmetel oli sama maja 7. korruse rõdult alla kukkunud 19-aastane noormees, kes oli olnud külas oma tuttava juures ning tarvitanud alkoholi. 
Südalinnas pussitati noormeest 
Neljapäeval kell 16.30 tulid Tallinna Kaubamaja juures Janoshi (22) juurde kaks vene keelt kõnelenud meest ja lõid teda kolm korda noaga. 
Tallinna politsei pressiesindaja sõnul tekitati Tallinnas elavale Janoshile raskeid kehavigastusi, tundmatud lõid talle kaks noahaava rindkeresse ja ühe haava reide. 
Röövlid tabati üheksa kuud hiljem 
Tallinna kriminaalpolitsei töötajad pidasid neljapäeval kinni kolm meest, kes olid 7. veebruaril sel aastal röövinud ühelt mehelt Tallinnas Läänemere teelt sõiduaauto Pontiac ja isikliku relva. 
Teos kahtlustavatena peeti kinni Ruslan (25), Andrei (23) ja Vladimir (40). 
Pommiähvardus Eesti Raadiole 
Reedel kell 12.22 käis Eesti Raadio vana hoonet pommiga ähvardamas vanem mees, kes surus paberi kirjaga Teil on pomm õuest valvuri aknale. 
Päästeameti pressiesindaja sõnul hoidis mees ähvarduskirja valvuri akna vastas lühikese aja ning lahkus seejärel. 
Päästeameti pommigrupp raadiomajast pommi ei leidnud. 
Kaitseliitlasele esitati süüdistus salarelvaärile kaasaaitamises 
Tartu uurimisbüroo esitas kaitseliidu Tartu maleva kunagisele pealikule Harri Hennule reedel süüdistuse ametiseisundi kuritarvitamises seoses illegaalse relvaäriga ning laskemoona ebaseaduslikus hoidmises. 
Tartu uurimisbüroo uurija Ain Balderi sõnul süüdistatakse Hennu selles, et ta kirjutas 1993. aasta lõpust kuni 1994. aasta augustini Tartu maleva pealikuna alla volikirjadele, millega Eesti relvakauplustest osteti 10 100 püstolit TT, mis aga kunagi Kaitseliitu ei jõudnud. 
Lisaks osteti Hennu volitusel 70 830 TT padrunit, mis ei jõudnud samuti kunagi kaitseliitu, lisas uurija. 
Seni pole politseil andmeid, mis püstolitest ja laskemoonast on saanud, kuid tõenäoliselt ei ole neid enam Eestis. 
Kui nad oleksid Eestis, hakkaksid nad juba kuskilt välja imbuma, märkis Balder. 
Harri Henn kinnitab järjekindlalt, et tema pole volitustele oma allkirja andnud. 
Ekspertiis on tõestanud, et Hennu allkirjad relvaostuvolitustel on ehtsad, ütles Balder. 
Samas pole uurimisel tõestamist leidnud, et Henn oleks volitustele allkirju andes isiklikku kasu saanud. 
Surmamõistetu kaebas kohtuotsuse edasi 
Mitme tapmise eest Narva linnakohtus surma mõistetud noormees polnud karistusega nõus ning esitas otsuse peale Viru ringkonnakohtusse apellatsioonikaebuse. 
Narva linnakohus mõistis 7. novembril 23-aastase Eduard Mägi süüdi kolme inimese tapmises ning karistas teda surmanuhtlusega. 
Teistele kohtualustele, kelle süü oli väiksem, mõistis kohus 4-15-aastased vanglakaristused. 
Kokku oli kohtu all seitse Narva noormeest, keda süüdistati kolme inimese jõhkras tapmises, röövimistes, vägistamises ja teistes kuritegudes. 
Narva linnakohtu kiriminaalkantselei sekretär ütles, et apellatsioonikaebuse linnakohtu otsuse peale esitasid viis süüdimõistetut, sealhulgas ka surmamõistetud Eduard Mägi. 
Millal noormeeste süüasi Viru ringkonnakohtus arutlusele tuleb, ei osanud kohtu sekretär öelda. 
Politseijuht Ain Seppik rikkus seadust 
Ain Seppik rikkus mullu detsembris politseiameti peadirektori asetäitjana ning keskuurimisbüroo direktorina töötades seadust, kui vabastas omaalgatuslikult arestimajast vahialuse. 
Praegu töötab Seppik politseiameti peadirektorina. 
Mullu 9. detsembril läks Seppik arestimajja ning vabastas endise jäägrikompanii ülema Asso Kommeri kriminaalasjaga seotud A. L-i vahi alt. 
Seega rikkus Seppik täitemenetluse seadustikku, mille kohaselt kinnipeetut võis eelvangistusest vabastada ainult kohtuotsuse või määruse alusel. 
Mulle on arusaamatu, kuidas seadust rikkunud inimene saab töötada politseiameti peadirektorina, ütles riigiprokuratuuri prokurör Kaljo Nõmmoja. 
Prokuratuuri üks ülesanne on teostada järelevalvet politsei tegevuse seaduslikkuse üle. 
Keskuurimisbüroo vanemuurija esitas 1993. aasta detsembris A. L-ile süüdistuse tapmisele kihutamise eest. 
Samal päeval andis kohus loa A. L-i vahistamiseks. 
Uurija saatis määruse A. L-i vahi alla võtmise kohta täitmiseks kaitsepolitseile, sest A. L. varjas end. 
Kaitsepolitsei tabas A. L-i aasta hiljem 8. detsembril ning paigutas kinnipeetu Tallinna politseiprefektuuri arestimajja number 1. 
Nõmmoja sõnul taotles kaitsepolitsei eelnevalt Tallinna politseiprefektilt luba A. L-i kinnipidamiseks arestimajas kuni möödunud aasta 18. detsembrini. 
Mullu 9. detsembril kell 00.40 saabus arestimajja politseiameti peadirektori asetäitja Seppik koos Kommerit kaitsva vandeadvokaadiga ning vabastas A. L-i vahi alt. 
Politseiameti peadirektori tollane asetäitja rikkus jämedalt kutse-eetikat. 
Pikka aega tagaotsitavaks olnud A. L-i oli kinni pidanud kaitsepolitsei, mis ei allu politseiametile. 
Ent Seppik isegi ei teatanud oma tegevusest kaitsepolitseile. 
Prokuratuuri andmetel sundis Seppik seadust rikkuma ka arestimaja number üks ülemat, kes teadis vahialuse vabastamise korda, kuid allus kõrgemale politseijuhile. 
Seppik tunnistas seaduserikkumist 
Mullu 20. detsembril saatis prokuratuur siseministeeriumile distsiplinaarmenetluse algatamise määruse Seppiku kohta. 
Seppik andis samal päeval seletuse, et ta tõesti on seadust rikkunud, märkis Nõmmoja. 
Seaduserikkumist põhjendas Seppik otstarbekusega. 
Nõmmoja sõnul olevat Seppik kartnud, et kuna kinnipeetu oli kaitseliitlane, siis võib tekkida pingeid kaitseliitlastega, kes tahavad äkki vahialust jõuga vabastada. 
Kõrge riigiametnik ei tohi Seppiku kombel isegi mõtelda, märkis prokurör. 
Igal juhul ei tohi abinõu eesmärki pühitseda. 
Nõmmoja sõnul kirjutas Seppik pärast seletuse andmist lahkumisavalduse ning jäi kolmeks kuuks reservi. 
Seejärel sai ta sisuliselt ametikõrgendust, märkis prokurör. 
Tänavu 6. jaanuaril teatas tollane siseministeeriumi kantsler Gero Kartau, et ta peab tahes tahtmata tõdema, et Seppiku tegevus oli vormiliselt kahetsusväärne, kuid seaduserikkumises teda täies ulatuses süüdistada ei saa. 
Riigiprokuröri asetäitja Alar Kirs nimetas kirjas tollasele siseministrile Kaido Kamale, et kantsler Kartau tsitaat on õigusliku nihilismi musternäide. 
Kui Seppik ei ole rikkunud seadust, siis ei saa tema tegevust nimetada vormiliselt kahetsusväärseks, märkis Kirs. 
Samaaegselt on arusaamatu, mida tähendavad sõnad seaduserikkumises teda täies ulatuses siiski süüdistada ei saa. 
Tekib küsimus, kui jäme peab olema kõrge politseiametniku seaduserikkumine, et teda saaks selles täies ulatuses süüdistada. 
Politseiameti peadirektor Seppik ei vastanud hõivatuse tõttu Eesti Päevalehe küsimustele, miks ta seadust rikkus ja kas ta peab oma tegevust eetiliseks. 
Seppik varjab Läänemaa prefekti juurdluse tulemusi 
Politseiameti peadirektor Ain Seppik keeldub avalikustamast Eesti Ekspressi (EE) konfiskeerinud Läänemaa prefekti Vahur Kivistiku vastu reedel lõpetatud teenistusliku juurdluse tulemusi. 
Ma ei kommenteeri Kivistiku teenistusliku juurdluse tulemusi, kuna juurdluse kokkuvõttes on liiga palju Kivistiku tervislikku seisukorda puudutavaid küsimusi, Politseiameti peadirektor Ain Seppik peatas 20. oktoobril, päev pärast EE vastu suunatud aktsiooni Vahur Kivistiku ametivolitused kuni tema tervenemiseni. 
Kivistik esitas Seppikule tõendi kõrgvererõhu ägenemise kohta ning avalduse enda ametist vabastamise avalduse. 
19. oktoobril takistas relvastatud Läänemaa politsei Kivistiku käsul nädalalehe Eesti Ekspress levitamist, põhjendades, et leht vahendab prostitutsiooni. 
Reede lõunaks vabastati leht aresti alt. 
Politseiameti peadirektor on Kivistiku tegevusele hinnangut andes öelnud, et tal ei ole õiguslikust seisukohast Kivistikule midagi ette heita, küll aga jättis soovida tema politseiline käitumine. 
Peadirektori sõnul tekitas Kivistik oma ebaadekvaatse käitumisega olulist kahju kogu Eesti politsei mainele. 
TOOMAS RAAG 
SIA juhid avalikustasid lepingu politseiga 
Kaitse- ja infoagentuuri SIA juhid näitasid eile parlamendi erikomisjonile SIA ja politsei vahel sõlmitud kokkuleppe koopiat, mis võimaldas politseil kasutada SIA-s mõningaid ruume. 
Leping on sõlmitud umbes aasta tagasi, ütles komisjoni esimees Vootele Hansen. 
Milline politseistruktuur ja kes konkreetselt on lepingule alla kirjutanud, seda Hansen avalikustada ei soovinud. 
Igatahes ei ole see politseistruktuur keskkriminaalpolitsei, kinnitas ta. 
SIA juht Veiko Kulla on öelnud, et leping oli sõlmitud SIA ja keskkriminaalpolitsei vahel. 
Ta välistas võimaluse, et leping sõlmiti tagantjärele, pärast läbiotsimist SIA kontoris 22. septembril. 
Keskkriminaalpolitsei abidirektor Koit Pikaro kinnitas aga neljapäeval komisjonile, et keskkriminaalpolitsei ei ole SIA-ga mingit lepingut sõlminud. 
Politseiameti peadirektor Ain Seppik on komisjonile öelnud, et keskkriminaalpolitsei ja SIA vahel oli töine kokkulepe. 
Ka kaitsepolitsei leidis SIA büroos läbiotsimisel rohkesti Tallinna politseist pärit dokumente. 
SIA kaks aktsionäri, Urmas Piir ja Kalle Klandorf on töötanud Tallinna kriminaalpolitsei juhtidena. 
Parlamendi erikomisjoni liikmed kohtusid eile SIA büroos Välja tänaval firma omanike Veiko Kulla ja Kalle Klandorfi, direktori Ain Talihärmi ja nõustajaga õigusküsimustes Georg Ambachiga. 
Hansen ütles, et SIA esindajad andsid komisjonile ülevaate SIA ruumes Välja tänaval toime pandud läbiotsimisest ning ära viidud esemetest ja dokumentidest. 
Felder juhendab, Goldberger hüppab 
Kevadel said Austria suusahüppajad uue piitsutaja - endine täht Andreas Felder võttis Heinz Kochilt üle peatreeneri koha. 
Felder (33) on kolmekordne maailmameister ja ta võitis viimase klassikalise hüppestiili esindajana maailma karika hooajal 1990-91. 
Sümpaatsel mehel on seljataga ligi veerand sajandit mäekotka karjääri ning tema sõnal ja mõttel on jõudu. 
Ei usu, et suudame sel talvel kogu koondisega suusahüpperiikide esiotsa tõusta, arvab Soomes treeningulaagris viibiv Felder. 
Austria meeskond on noor ja kogemusteta ning seetõttu ebastabiilne. 
Siiski on Austrial hiilgav briljant - mullune hüppekuningas Andreas Goldberger. 
Noormees võitis 10 MKetappi 21st ning loomulikult karikagi. 
Tema kogutud 1571 punkti oleks andnud meeskondlikus arvestuses viienda koha. 
Naljatletakse, et pjedestaalil viibib Goldberger rohkem kui kodus. 
Austria teeb tiimitööd 
Andyl klappis eelmisel hooajal kõik, tema saavutused olid fantastilised ning raske on neid korrata, tõdeb Felder. 
Kahjuks oli ta ainus austerlane, kes tippu jõudis, ülejäänud rabelesid keskmike hulgas. 
Tänavu on meie eesmärk areneda just meeskondlikult, upitada teisigi kümne parema hulka. 
Felderi leping Austria Suusaliiduga kestab Nagano olümpia-aastani 1998. 
Ent juba räägitakse ka tulevikust, sest 1999. aastal korraldab Austria Ramsaus suusaalade MMi. 
Tulevikumeestest pole hetkel koondisega kaasas 16aastast Karlheinz Dornerit, kel opereeritakse mandleid, ning Reinhard Schwarzenbergerit, kes paraneb põlvelõikusest. 
Austerlased peavad sel hooajal tähtsaks MKd, aastavahetuse nelja hüppemäe turneed ning suusalennu MMi, mis toimub nende kodumaal Kulmis. 
Felder: Kesk-Euroopa suusahüppenädal on meile ülitähtis. 
Edu korral räägitakse ja kirjutatakse meist palju. 
Muul ajal oleme vaeslapse osas. 
Ajalehed ja teleprogrammid on täis jalgpalli ja mäesuusatamist. 
Suusahüpped on viimasel ajal muutunud aastaringseks spordialaks. 
Sel suvel korraldati tehiskattega mägedel esimene neljaosaline GPsari - võitis Goldberger. 
Suvine hooaeg aitab kaasa suusahüpete populaarsuse kasvule, mis omakorda toob kaasa toetajaid ehk otsesõnu - raha, tõdeb Goldberger. 
Talvel ei anta võistlejaile aga üldse puhkust, kavas on 31 MKetappi. 
Suur etappide arv muret ei tekita. 
Võistluste nimel olemegi harjutanud. 
Ning ega igaüks peagi kõigil etappidel osalema. 
Felderi arvates pole vahet, kas hüpatakse lumel või plastikul. 
Tipus on ikka needsamad sportlased. 
Suusahüppajad ei jagune suvisteks ja talvisteks tähtedeks. 
Ilmameister selgugu talve jooksul 
Omal ajal, kui Felder veel võistles, hindas ta kõrgemalt MKsarja. 
Sama meelt on ta treenerinagi, sest talv läbi kestev võistlus eraldavat terad sõkaldest. 
MK võitja peaks tunnistatama maailmameistriks. 
Suusahüpped olid ja jäävad tuulte tõttu mingil määral loteriiks. 
Ühel päeval võib pime kanagi tera leida, sarjavõistlusel selgub alati parim. 
Võib ju äärmisel juhul valida 6-8 MKetappi ja nende põhjal ilmameistri tiitel välja mängida, arvab Felder ja viitab motospordile, kus just nii tehaksegi. 
Felder ei hakka pakkuma tänavuse talve parimaid, sest kandidaate olevat palju. 
Goldberger on meie lootus. 
Jaapanlased peaksid head olema just seetõttu, et töötavad meeletult. 
Soomlastel teevad arvatavasti ilma Ari-Pekka Nikkola, Janne Ahonen ja Mika Laitinen, sakslastel aga Jens Weissflog ja Dieter Thoma. 
Tugevad on ka Tshehhimaa ning Itaalia eesotsas Roberto Ceconiga. 
Üllatada võivad Shveits ja Prantsusmaa, kellel puudub kahjuks vaimne juht, tipphüppaja, kes süstiks teistesse võidusoovi ja eneseusku. 
Goldberger lubab olla vormis 
Goldberger harjutab praegu Soomes Vuokkattis, kus on koos maailma suusahüppeeliit. 
Vaid jaapanlased on otsustanud Rovaniemi ja norralased Rootsi Jällivaara kasuks. 
Pärast suurepärast hooaega, mis tõi sisse sadu tuhandeid dollareid, ei saanud Goldberger puhkusele mõeldagi. 
Tuli viibida Austria suusaliidu esimannekeenina kõikvõimalikel üritustel, kohtuda sponsorite ning fännidega. 
Säärane elu kestis sügiseni. 
Treeninguhooaeg lühenes kuu võrra, sõnab Austria staar. 
Ometi loodan esimesteks võistlusteks vormis olla. 
Rahu pole ka Soomes, sest sealgi tuntakse Andy vastu huvi ning igaüks otsib võimalust noormehele sõbralikult seljale patsutada. 
Lisaks kõigele on Vuokatti mägi suushüppajaid ja kahevõistlejaid täis ning harjutada tuleb täpse plaani järgi - hommikul ja õhtul. 
Ime, et lift vastu peab, sest trampliinil käib pidev sõelumine. 
Äratõukeplatvormi kõrval seisab treeneriterodu ning jagab mobiiltelefonide kaudu hüppe lõpetanud meestele õpetussõnu. 
Valitseb keeltebaabel. 
Goldberger maandub, võtab suusad alt ja hakkab mäkke rühkima. 
Teel laseb ta lendu paar nalja ning jutustab kaaslasele suvistest golfielamustest. 
On's mullune kuningas nii enesekindel, et juhendamist ei vaja? 
Ei, ei! 
Mul on telefon tornis, seal saab rahus rääkida, naeratab Goldberger ja asub liftijärjekorra lõppu. 
Soome ajakirjanduse põhjal 
JAAN MARTINSON 
Korvpall kui sümbol 
Korvpall on eestlastele tähtis. 
Sügaval stagnaajal polnud NSV Liidu meistrivõistlustel medali eest võidelnud Kalev Eestile pelgalt meeskond, vaid rahva elujõu ja vastupanu sümbol. 
Kalev heitles Venemaa klubidega nagu Taavet Koljatiga. 
CSKA, Dinamo ja Spartaki ees laius kuuendik planeedist. 
Armeeklubide polkovnikud võisid sõrme vibutada ja kutsuda endale soovitava mängija - ka Eestist. 
Kui meie mehed, kasvult pisemad, pilgeni tuubitud Kalevi hallis vastastest nutika mänguga ikkagi jagu said, hõiskas kogu Eesti. 
Rahvustundele mõjus võidumäng kui laulupidu. 
Imetleti Kullami tarkust, Tomsoni kavalust, Tammiste julgust. 
NSV Liidu viimastesse, 1991. aasta meistrivõistlustesse suhtusid spordisõbrad mitmeti, kuid kuld näis enesestmõistetavana. 
Vabadusvõitluse vaimustus andis Eesti korvpallile jõudu - mängijad tugevnesid nii kehalt kui vaimult. 
Vastastele aga mõjus impeeriumi lagunemine nõrgestavalt. 
Raudse eesriide avanemisel olid tippkorvpallurid lennanud Läände, hirmuärataval CSKA-l polnud enam õigust andekamaid mängijaid haarata. 
Kaks aastat hiljem lõpetas Eesti Euroopa meistrivõistlustel kuuendana. 
See saavutus peegeldas kuue-seitsme aasta järjekindlat tööd. 
Ent tippu tõusule järgnes põhjaminek - eliitmehed lahkusid, Kalev lagunes. 
Varakapitalistlikus olelusvõitluses ettevõetud pingutused ei ole jooksnud liiva. 
Käivitatud on kodune korvpalliliiga, kus paremad võivad teenida kuus sama palju kui keskmine eestlane kahe aastaga. 
Taas on elus Kalev, kelle ridades võib jõuda Euroopa rikkaimate klubide pilgu alla. 
Noortel on motiiv pühenduda tões ja vaimus korvpallile. 
Ent poolehoidjatel pole põhjust hõisata. 
Kevadel ei pääsenud rahvuskoondis lisaturniiri kaudu EM-ile, äsja tuli leppida 1997. aasta valiksarjas kahe selge kaotusega. 
Ehk näitavad need tagasiminekut? 
1993. aasta EM-i kuuendaks kerkis Jaak Salumetsa juhendatud meeskond peaaegu samas koosseisus, millega mängitakse praegu, vaid Kuusmaad asendab Müürsepp. 
Saksamaa vastu võitis Eesti esimese, Venemaa vastu teise poolaja. 
Huvilised ei pruugi lootusi maha matta. 
Korvpallikoondis ja selle alusklubi Kalev on ainsad pallimänguesindused, kes suudavad rahvusvahelistel võistlustel pöidlahoidjad kuumaks kütta. 
Teisipäeval Euroopa klubide karikasarja mänge alustava Kalevi võimuses on tõestada, et meie korvpall sammub ülesmäge - nagu Kalevi selja taha astunud ettevõttedki. 
Korvpallimeeskonnast võib saada rahva arengujõu sümbol. 
Eestlaste jaks lõppes liiga vara 
Hagen 
Ville Arike 
Euroopa meeste korvpallimeistrivõistluste poolfinaalturniiril kaotas Eesti Hagenis Saksamaale 66:85. 
Eesti mängijate jõud lõppes kümme minutit enne lõppu. 
300 000 elanikuga Hagen on leidnud Saksamaa spordielus oma koha - et kodulinna jalgpallureid Bundesligas pole, elatakse Hagenis kaasa korv- ja käsipallile. 
Hageni Brandt on praegu Saksamaa korvpallimeistrivõistluste liider, ainus kaotus on saadud Leverkusenis kuulsalt Bayerilt. 
Kohtumises Eestiga ei saanud Saksamaa kasutada kõiki paremaid. 
Michael Kochi eemalejäämine oli teada juba varem, lisaks sai mängus Inglismaaga vigastada keskmängija Oliver Herkelmann. 
Matshi hommikul teatasid ajalehed, et rivis pole Kai Nürnberger ning et Christian Welpi kaasalöömine otsustatakse alles pärast treeningut. 
Õhtul oli Welp väljakul. 
Kohtumise eel võis näha, et korraldajad olid Barcelona mängudel jälginud Erika Salumäe autasustamist, ja sealt malli võtnud - Eesti lipp oli vardas valepidi. 
See-eest öeldi meeskondade tutvustamisel selges eesti keeles: Tere tulemast, Eesti! 
Poolaja lõpp möödus väga ilusalt 
Kohtumine algas kinniselt, kumbki pool ei saanud tükil ajal ette rohkem kui kolme punktiga. 
Esimesel minutisel vaheajal olid kõige õnnetumas olukorras tantsutüdrukud - nad lükkasid puusad tantsuvalmilt õieli ja tardusid, sest muusikamasinat ei saadud käima. 
Eesti oli kaitses esialgu tubli. 
Kuidagi ei suudetud ohjeldada vaid Henning Harnischit. 
Poolaja keskel tehtud spurt viis eestlased siiski eduseisu 31:24. 
Kohe võinuks Pehka vahet veelgi kasvatada, kuid viskas korvi alt mööda. 
Tegelikult oli Pehka esimesel poolajal Eesti parim mees, mängis nii, nagu temalt oodati. 
Vaheajale minnes juhtis Eesti 41:33 ning meeskonna esindaja Riho Soonik tunnistas pärast lõpuvilet: 1993. aasta hakkas meelde tulema. 
Siis sai Eesti Saksamaal toimunud EMil võõrustajatest mäletatavasti jagu. 
Teine poolaeg meenutas õudusunenägu 
Teine poolaeg meenutas rohkem õudusunenägu. 
Eesti jäi 20 minuti jooksul vastasele alla 25:52. 
Vahe läks suureks lõpu eel, kui sakslaste eduseisust 61:58 kasvas välja võit 85:66. 
Sakslaste treener Vladislav Lucis hoidis poolvigast Welpi esialgu peamiselt pingil, teisel poolajal saatis ta aga lahingusse. 
Welp arvas hiljem, et esimesel poolajal said määravaks rohked pallikaotused. 
Welp jäi oma meeskonna kaitsega teisel poolajal rahule. 
Vaheajal muutis treener meie tegevusplaani, ütles Welp Eesti Päevalehele. 
Welpi, keda vaevab säärevigastus, raviti hiljuti USAs. 
Mees naasis sealt alles kolmapäeval. 
Tundsin ennast esimesel poolajal hästi ning võisin teisel rohkem mängida, rõõmustas Welp, et jalg vastu pidas. 
Väljakuperemeeste kangelane Henning Harnisch tuli liidri koorma kandmisega hästi toime. 
Enda mänguga olen loomulikult rahul. 
Teisel poolajal tegutsesid kaaslasedki väga hästi, rääkis Harnisch. 
Kohtunikud andsid oma panuse 
Harnisch arvab, et Saksamaa võib järgmisel sügisel kodus Venemaadki võita. 
Nooremad mehed arenevad iga aastaga, ütleb ta. 
Peame kõik 40 minutit korralikult mängima. 
Saksamaa võidus oli kohtunike osa kindlasti ettearvatust suurem. 
Arbiter ei lasknud eestlastel mängida. 
Igale väiksemalegi kehakontaktile järgnes viletörts ning nõnda suurenes meie põhituumiku meeste vigade arv hirmuäratava kiirusega. 
See otsustaski kohtumise saatuse. 
Samas tundsime puudust korvpallurist, kes läheks ja paneks. 
Nii, nagu Aivar Kuusmaa kaks aastat tagasi sakslaste korvi kolmeseid ladus. 
Ei suutnud edu hoida, ütles Jaak Salumets pärast kohtumist. 
Jõud lõppes otsa. 
30 minutit mängisime korralikult, seejärel oli kõik. 
Meestel on seljataga juba mitu tähtsat kohtumist. 
Turniiritabelis jagab Eesti nüüd Lätiga kolmandat kohta, mõlemal on kaks võitu. 
28. veebruaril kohtuvad naabrid omavahel Tallinnas. 
GP finaali võitis Helen Laupa 
Eile lõppes Kalevi spordihallis Eesti naistennisistide GPsarja finaalturniir, mis ühtlasi oli ka Jüri Põldoja mälestusturniir. 
Finaalis alistas Helen Laupa Helina Lille 6:3, 6:3. 
Üsna võrdselt kulgenud esimeses setis mängiti kohati väga ilusat tennist, mõned löökidevahetused olid suurepärased. 
Lill eksis vastasest veidi rohkem ja seetõttu kaotaski kaks oma pallingugeimi. 
Teises setis juhtis Laupa juba 5:1 ja tal oli oma servil kasutada ka matshpall, kuid Lill suutis esmakordselt kohtumise jooksul murda Laupa servi. 
Kuid järgmises oma servigeimis pani Laupa siiski paremuse maksma. 
Võitja arvas pärast kohtumist, et ta ei mänginud oma parimat tennist. 
Puukattega väljakul on raskem, rohkem olen harjunud vaibaga. 
Lõpus ei suutnud enam keskenduda, seda tuleb mul vahetevahel ette. 
Üldiselt tuli võit siiski lihtsalt, vastane tegi rohkem vigu, ütles Laupa. 
Eelmisel nädalal oli Laupa mänginud suurepäraselt Sopotis peetud Euroopa võistkondlikel meistrivõistlustel, kus ta võitis kõik kolm üksikmängu, teiste hulgas ka WTA 208. reketi Sofia Brazerese (Portugal). 
Sügisesed turniirid andsid kõvasti enesekindlust. 
Mitte ainult võistlus Poolas, vaid ka enne seda peetud satelliitturniirid Leedus, Lätis ja Rootsis. 
Tänu neile mängudele tundsin end enne tänast finaali kindlalt. 
Seni oli Laupa Lillele rohkem kaotanud kui võitnud, ent mingit psühholoogilist survet ta sel põhjusel küll ei tundnud. 
Meie viimane omavaheline kohtumine Leedus oli lõppenud minu 6:3, 6:4 võiduga. 
Kuid Eestis olin ma tavaliselt kaotanud. 
Seetõttu on mul tohutult hea meel, et ükskord ometi suutsin ka Eestis peetud turniiri võita, ütles õnnelik võitja. 
Kolmanda koha kohtumises võitis Liina Suurvarik Pille Arikese 6:2, 7:6. 
Helen Laupa mäng on viimase poole aasta jooksul tunduvalt paranenud. 
LEMBIT PEEGEL 
Tehingud linnavaraga kõigutavad linnapead 
Tallinna revisjonikomisjon esitas volikogule informatsiooni kolme linnale kuuluva objekti erastamise kohta, millega linn kandis väidetavalt 10 miljonit krooni kahju. 
Kaks linnavolinikku pidasid võimalikuks avaldada umbusaldust linnapea Jaak Tammele. 
Tallinna linnavolinik Lembit Annus rõhutas oma sõnavõtus, et kuritarvitustest linna vara erastamisel on räägitud kuude kaupa, kuid linnavalitsus ei ole midagi otsustavat olukorra parandamiseks ette võtnud. 
Tundub, et aeg on küps avaldada umbusaldust linnapeale, sõnas ta. 
Annuse mõttele avaldas poolehoidu ka linnavolinik Mati Tarum. 
Tallinna linnavolikogu revisjonikomisjoni väitel on linnavarade amet kolme linnale kuuluva objekti erastamisega põhjustanud linnale ligi 10 miljonit krooni kahju. 
Munitsipaalettevõtte remondi- ja ehitusvalitsus nr 3 (REV-3) erastamine tõi revisjonikomisjoni väitel linnale kahju umbes 2,5 miljonit krooni, millele iga päev lisandub viivistena 801 krooni. 
Erastamise läbi viinud linnavarade ametile pannakse süüks küündimatust: REV-3 ostu-müügi lepingu ja tema lisade järgi erastati kolme erineva koosseisuga vara. 
Ilmselt ei saanud erastamise korraldaja ise ka aru, mida tegelikult erastati, on öeldud revisjonikomisjoni informatsioonis. 
Lisaks segadusele REV-3 vara koosseisus on linnavarade amet jätnud erastamata ja seega linna kanda REV-3 maksuvõlgnevused sotsiaalkindlustusametile ja haigekassale. 
Revisjonikomisjon leiab, et ka REV-5 erastamisel puudus linnavarade ametil selge ettekujutus, mida üldse erastatakse. 
Juriidiliselt olematu rendiettevõtte EREKON bilansis olnud REV-5 erastati 4,6 miljoni kroonise maksuvõlata, millele päevas lisandub umbes 1600 krooni intressi. 
Umbes 4,6 miljoni kroonisest tekitatud kahjust võib umbes 1,3 miljonit lugeda tahtlikult tekitatuks, ülejäänut saab põhjendada ametialase lohakuse ja küündimatusega, on öeldud revisjonikomisjoni õiendis. 
1,3 miljoni krooni kinkimine ostjale viitab otseselt korruptsioonile, leiab revisjonikomisjon, viidates sellele, et linnale kuuluv olematu EREKON ei ole Tallinnale kuulumise aja jooksul maksnud sentigi riigimakse. 
Kaupluse Dünamo erastamisel on linnavarade amet revisjonikomisjoni väitel andnud volikogule eksitavat infot volikogu otsuse mõjutamiseks linnavarade ameti soositud firma kasuks. 
Volikogule esitati pakkumine, milles konkursil osalenud firma kohustus investeerima kauplusesse 10 miljonit krooni. 
Ostu-müügileping vormistati aga investeerimiskohustusega 2 miljonit krooni. 
Linnavarade amet väitis hiljem, et 10 miljonit ei ole konkursi võitnud firma kunagi pakkunud. 
Revisjonikomisjon leiab, et linnavarade amet on vahetanud võitja-firma lõpliku pakkumise. 
Samuti ei kajastu ostu-müügilepingus ega vara üleandmis-vastuvõtmisaktis poes olnud kaup 2,5 miljoni krooni eest, kaupluse pangaarve ega kaupluse kassa. 
Tallinna volikogu ootab linnavalitsuselt kirjalikku vastust revisjonikomisjoni informatsioonile. 
Volikogu jätkab linnavarade erastamise ja selles tehtud vigade arutamist. 
Varem on revisjonikomisjon volikogu ette toonud Järve kaupluse, Osta kaupluseketi ja REV-6 erastamisloo. 
Revisjon leidis olulisi puudusi ka munitsipaalettevõttes Valika, Nõmme haiglas ja linnaplaneerimise ametis. 
Tallinna linnavalitsuse juures töötanud kolmeliikmeline revisjoniteenistus viidi volikogu otsusega volikogu kantselei koosseisu selle aasta kevadel. 
Sellega sai volikogu seni ühiskondlikel alustel töötanud revidentide asemele kutselised revidendid. 
MARIKA MILVE 
Mitmesugust välismaalt 
Simpson ei kasinud ennast 
NEW YORK. 
Kui O.J. 
Simpson istus mõrvas süüdistatuna vanglas, ei käinud ta tervelt seitse päeva järjest dushi all, ütles üks vangivalvur teleintervjuus. 
Simpson lõpetas dushi all käimise. 
Ta lakkas oma kongi koristamast ja ei teinud isegi oma voodit üles, rääkis seersant Bob Belair. 
Ma usun, et ta ei pesnud end seitse päeva järjest. 
Belairi sõnul tõi Simpsoni depressioonist välja alles tütar Arnelle'i telefonikõne ning ta hakkas taas enda eest hoolitsema. 
Mao raamatu väited lükatakse ümber 
HONGKONG. 
Varsti avaldatakse raamat, mis lükkab ümber möödunud aastal ilmunud bestselleri Esimees Mao eraelu väited, mille kohaselt suur juht olevat armastanud tantsupidusid ja pidanud karjakaupa armukesi. 
Kaks Hongkongi ajalehte trükkisid ära katkendeid tulevasest raamatust, mille on kirjutanud kolm hiinlast, neist kaks olevat kuulunud Mao meditsiinipersonali hulka ja kolmas olnud tema inglise keele õpetaja. 
Mao kunagise ihuarsti Li Zhisui kirjutatud Esimees Mao eraelu väitis, et Maol oli palju noori armukesi, sest ta uskus, et nendega seksimine pikendab tema eluiga. 
Marihuaanapõld rahvuspargis 
LOS ANGELES. 
USA-s arreteeriti kolm meest, keda kahtlustatakse rahvuspargi territooriumil marihuaana kasvatamises. 
Mehed võeti kinni pärast seda, kui üks juhuslik jahimees oli sattunud mitme aakri suurusele marihuaanaistandusele rahvuspargis Los Angelese linnast põhja pool. 
Pargi pressiesindaja Dianne Cahir teatas, et 283 000 hektari suuruse pargi territooriumil on uimastitega seoses kinni võetud mitu inimest. 
Douglase vend ei lähe kohtu alla 
LOS ANGELES. 
Filmitäht Michael Douglase venna advokaat ütles, et tema kliendi vastu esitatud süüdistustest on loobutud. 
Eric Douglast süüdistati stjuardesside ründamises lennul New Yorgist Los Angelesse. 
Eric olevat vajutanud järjest stjuardesside väljakutsenuppe ning lennukis röökides ringi jooksnud. 
Anna Nicole Smith on haiglas 
LOS ANGELES. 
Endine modell Anna Nicole Smith, kes tekitas sensatsiooni, abielludes möödunud aastal 90-aastase naftamagnaadiga, sattus haiglasse, kuid nii tema pressiesindaja kui advokaat eitavad kuuldusi, nagu oleks naine võtnud liiga suure annuse uimasteid. 
Pressiesindaja Tony Angellotti väiteil põhjustas mingi ravim 27-aastasel Anna Nicole'il allergia. 
Briti amatöörrakett ei tõuse õhku 
LONDON. 
Euroopa suurim eraisikute poolt finantseeritud kosmoserakett keeldus õhku tõusmast. 
Inglane Stephen Bennett tahab saada maailma esimeseks amatöörraketijuhiks, kes lennutab õhulaeva kosmosesse, mis teatavasti saab alguse 75 km kõrgusel maapinnast. 
Kuid tema kuue meetri pikkune fiiberklaasist rakett ei lennanud laialtreklaamitud katsetuse ajal kuhugi. 
Reuter-ETA 
Toomas Jõelehe lemmikkangelane on piilupart 
Miki-Hiir on täitsa vahva tegelane, arvab Toomas Jõeleht, kes on hariduselt raadioinsener. 
Viimased kolm aastat puutub ta raadiotega kokku küll vaid kodus ja sedagi siis, kui vaja uudiseid kuulata. 
Lõviosa ajast kulub Toomasel hoopis levidirektorina Miki-Hiire koomikseid ja teisi lasteraamatuid kirjastavas Egmont Estonia kirjastuses. 
Toomas möönab, et oli ka ise lapsepõlves usin Miki-raamatute lugeja. 
See üks ja ainuke Walt Disney raamat, mis minu lapsepõlves ilmus, oli mul tõesti kapsaks loetud, tunnistab ta. 
Pole saladus, et Miki-Hiirde suhtutakse Eestis mitmeti. 
Ühed arvavad, et maailma kuulsaima hiire seiklused on liialt vägivaldsed, teised loevad neid meeleldi. 
Minu arvates pole see Miki-vastane kampaania põhjendatud, leiab Toomas, kes ei usu, et lapsed Miki-Hiire raamatute lugemisest mingisse erilisse sõltuvusse satuksid ja üksteist klohmima hakkaksid. 
Seda enam, et Miki koomiksites pole peale mõne sõbraliku lopsu midagi vägivaldset. 
Küll leidub seda aga multifilmides, mida lastele erinevalt telekanalitelt vaatamiseks pakutakse. 
Eesti autorite teosed kaubaks ei lähe 
Egmont Estonia annab välja ka eesti autorite lasteraamatuid. 
Toomas nendib kahjutundega, et eriti hästi need kaubaks ei lähe. 
Meil pole kohalike autorite kirjastamise vastu absoluutselt mitte midagi, kuid kahjuks lapsevanemad neid oma järeltulijaile ei osta, nendib Toomas. 
Ta kinnitab samas, et Eesti lasteraamatud on täiesti konkurentsivõimelised ning kirjastus kavatseb neid kõigele vaatamata edaspidigi välja anda. 
Toomase sõnul on kirjastus kogu oma tegutsemisaja vältel kinkinud jõuludeks raamatuid laste- ja turvakodudele. 
Sel aastal saavad raamatuid ka kõik Eestimaa lasteaiad. 
Küsimusele, miks firma lasteasutusi sponsoreerib, ei oska levidirektor üheselt vastata. 
Lihtsalt niisama. 
On ju teada, et laste- ja turvakodude rahaline seisukord pole kiita. 
Samas olen kindel, et lastekodu lapsed tahavad samuti raamatuid lugeda, märgib Toomas. 
Miki seiklusi loevad õhinal ka Toomase enda lapsed - 7-aastane Elise ja 9-aastane Ann, kes arvavad, et nende isal on igati vahva töökoht. 
Aeg-ajalt ma küsin nende käest, milliseid raamatuid nad lugeda sooviksid ja mis neile juba ilmunud raamatutes meeldib. 
Aga on selge, et kahe lapse eelistuste põhjal ei saa veel mingeid järeldusi teha, nendib Toomas. 
Küll aga oleme laste seas korraldanud laialdasemaid küsitlusi. 
Tagasiside mõjub tujutõstvalt 
Toomase arvates on töö lasteraamatutega märksa rõõmsam tegevus kui autode või saabastega kauplemine. 
Muidugi, ega tööd vähe pole - õhtud on pikad ja tegevust jätkub ka nädalavahetusteks. 
Selle all kannatab loomulikult perekond ja ega minagi süümepiinadest vaba ole, muigab Toomas ja märgib, et sama juttu räägivad ilmselt kõik töötavad pereisad. 
Levidirektor kinnitab, et vaatamata pikkadele päevadele on töö huvitav. 
Kui töö muutub rutiinseks, pole seda võimalik teha, kinnitab ta. 
Toomas lisab, et rõõmu pakub ka tagasiside laste ja nende vanematega. 
See, kui helistatakse ja kirjutatakse, tänatakse ning öeldakse, et tänu Mikile on lapsed lugema õppinud, mõjub tõesti tujutõstvalt. 
Helistanud on ka venelased, kelle sõnul on meie raamatud aidanud nende võsukesi eesti keelt õppida, rõõmustab Toomas. 
Ja nendib samas, et tagasiside laste endiga on jäänud varasemast passiivsemaks. 
Alguses saadeti meile tohutult pilte ja joonistusi, aga nüüd enam keegi midagi niisama ei saada. 
Kui on välja kuulutatud joonistusvõistlus ja lubatakse kopsakaid auhindu, siis saadetakse küll. 
Ei teagi, on selles süüdi kõrged postikulud või on lapsed väga materiaalselt mõtlema hakanud. 
Enda lemmikkangelaseks Walt Disney raamatutest peab Toomas Piilupart Donaldit. 
Ta on neist ehk kõige huvitavama ja omapärasema karakteriga. 
Ka on tal nn inimlikke jooni rohkem kui teistel tegelastel, põhjendab Toomas. 
KRISTI PÄRN 
Laste kirju 
TERVE KOOL OLI MARDISANDIKS 
OOTASIME VÄGA SEDA ÕHTUT, MILLAL MARTI JOOKSMA SAAB MINNA. 
KAKS PÄEVA VAREM OLI MEIL JUBA LAUL SELGEKS ÕPITUD. 
MEIE KOOLIS ON VÄHE LAPSI, SELLEPÄRAST OLID KÕIK KOOLILAPSED ENNAST MARDISANTIDEKS MASKEERINUD JA VUNTSID NING HABEMED ETTE VÄRVINUD. 
KÕIK NÄGID VÄGA NALJAKAD VÄLJA. 
KUI ME PÄRAST KOJU JÕUDSIME, OLIME VÄGA VÄSINUD. 
EMA PESI MEIL VUNTSID JA HABEME SEEBIGA MAHA. 
ME OLIME KOGUNUD VÄGA PALJU MAIUSTUSI. 
KADRISANTI LÄHEME KA KINDLASTI JOOKSMA. 
MAREK HUNT 8-aastane Põlva maakond, Saatse 
Mardid käisis koolis 
Mina ise marti jooksmas ei käinud, aga klassis käisid küll mardisandid. 
Tund oli just alanud, kui kuulsime koridoris hirmsat kisa ja ukse taga kobinat. 
Siis oli koputus uksele ja sisse tulid mardisandid, üks suur ja terve ports väiksemaid. 
Isegi üks mardisokk oli. 
Mardisandid laulsid ja tantsisid meile. 
Nii läks peaaegu terve tund. 
Peale esinemist nõuti tasu. 
Meie sorisime oma taskud ja koolikotid läbi, aga midagi erilist ei leidnud. 
Oleksime teadnud, et klassi tulevad mardisandid, siis oleksime kodunt midagi kaasa võtnud. 
Kogusime natuke õunu, mõned nätsud ja kommi. 
Eks ise vaatavad, kuidas pärast jagatud saavad. 
Paari päeva pärast saime teada, kes tegid meile mardisanti. 
REIGO RÄST 12-aastane Haapsalu 
HENRY ERIK, 4-aastane, Ridala 
ERKI ERIK, 8-aastane, Ridala 
Alt ära, mardid lahti 
Mardilaupäeval otsustasin minna mardisandiks. 
Otsisin välja vanad riided. 
Värvisin näo ära. 
Tegin endale punased vuntsid, silmaalused värvisin siniseks ja panin paruka pähe. 
Läksin rattaga sõbra juurest läbi ja küsisin, kas ta tahaks minuga kaasa tulla. 
Ta oli sellega kohe nõus ja me asusime teele. 
Teepeal läks jalgratas katki. 
Kui me selle ära parandasime, siis oli ilm pime. 
Kirblas kohtusime veel ühe sõbraga ja nii oli meil kolm mardisanti. 
Tegime endale mardipere, kus pereisaks oli Janno, pereemaks Andrus ja mina jäin mardilapseks. 
Esimeses peres, kuhu me läksime, võeti meid ilusti vastu. 
Kui hakkasime laulma, tegi miski meile tohutult nalja ja laulust ei tulnud midagi välja. 
Selle asemel laulsime neile ühe teise laulu ja selle pere ema kiitis laulu väga ilusaks. 
Seal saime esimesed maiustused. 
Hüüdsime igal pool, et alt ära, mardiakari pääses lahti. 
Sõbra korteris hakkasime maiustama. 
Sõbra ema pakkus meile süüa ja juua. 
Siis jätsime hüvasti ning läksime koju. 
Seal rääkisime omastele külas juhtunust ja naersime nii mis jaksasime. 
Järgmisel päeval oli näomaaling veel alles ja koolis sai kõvasti naerda. 
MARDI SANT Läänemaa Kirbla side 
Sünnitused valimistel 
AL®IIR. 
Kaks naist, kes soovisid iga hinna eest anda oma hääle Alzheeria esimestel mitme kandidaadiga presidendivalimistel neljapäeval, sünnitasid otse valimiskasti juures. 
Alzhiirist lõunas Djelfa provintsi väikelinnas Ain Ousseras jätkus naisel parajasti aega, et enne lapse ilmaletoomist valimissedel kasti panna. 
Teine naine sünnitas tütre Tebessa linnas Tuneesia piiri lähedal. 
Temal kahjuks valimiseks enam aega ei jäänud. 
Endine välisminister, praegu ajuti Washingtonis töötav Jüri Luik, miks teie loete Eesti Päevalehte? 
Loen Eesti Päevalehte, sest pean seda Eesti keskseks infokanaliks. 
Leht on hästi informeeritud sündmustest Eestis ja tunneb ka nende sündmuste tausta. 
Teiseks kirjutavad Eesti Päevalehes poliitikud ja teadlased, kelle arvamus on mulle oluline. 
Teostuselt meenutab Eesti Päevaleht mulle suuri rahvusvaheliselt tunnustatud päevalehti. 
See ei tähenda muidugi, et Eesti Päevalehel poleks pikk tee käia, et saada suureks ja rahvusvaheliselt tunnustatud päevaleheks. 
Hr. Männikese lood 
KES KAOTAJAKS ON SÜNDINUD... 
Kurrat, jälle kindad kadunud! tõdesin ühel argihommikul Kadaka turul ja mu meel läks mustaks, sest need olid tänavu juba neljandad. 
Ma tõstsin silmad taeva poole ning ütlesin oma vaimus: Jumal, Sa näed, et ma ei taha olla enam kaotaja - aita mind, kui viitsid... 
Ja tõesti, turult lahkudes ma hoopiski l e i d s i n midagi. 
Nimelt rahapaki: ükssada tuliuut viiesajakroonist. 
Ega teie maha ei pillanud? uurisin vanamehenässilt, kes sealsamas siilipoegi müütas, aga too vangutas pead: Ei ole mitte, minul vist sihukesi rahasid polegi. 
Aga osta üks siilipoeg, see püüab korteris tõuke ja tarakane, mul, näe, kõik isased. 
Ei, aitäh! tänasin ma ja libistasin rahapaki taskusse. 
Laura rõõmustas: 100 x 500 on ju VIISKÜMMEND TUHAT! 
Ja kui rubladesse arvutada, siis on see... ahh!, see on ju üle kahekümne miljoni! 
Ma arvan, et me ostame selle eest... 
Ta hakkas kibekähku nimekirja koostama. 
Oota nüüd! palusin mina. 
Äkki on see mõne eidekese viimane raha, vanuri hoolega kogutud veeringud. 
Nüüd nutab kodus, pole leivaraasugi... 
Kannatame ära, kas kuulutab keegi ehk ajalehes. 
Sa annaksid tagasi? 
Kus ma pääseks. 
Ma olen küll laisk ja vahel natuke joodik, aga autu ma küll ei ole. 
Autu mehega sa ju ei elakski, eks ole? 
Ja ehk ei kuulutagi keegi. 
Lappasime terve nädala kuulutuslehti ja kuulasime hingevärinal raadiot - keegi ei otsinud niisugust summat taga. 
Nüüd on see siis meie raha! rõõmustas juba Laura, kuid mina kahtlesin veel: Vahest on kaotaja politseile teatanud? 
Võib-olla väidab koguni, et temalt on raha v a r a s t a t u d. 
Vaat on meil kordnikud äkki ukse taga... 
Ja teevad veel vargaks ka! 
Ma läksin ise politseisse, panin rahapaki lauale ning teatasin: Leidsin turult 50 000 krooni. 
Nonoh! nentis ohvitser. 
Soovin õnne! 
Äkki kaotas keegi ära? 
Võib arvata küll, et keegi kaotas ära, nõustus ohvitser. 
Ehk te leiate üles, kes ära kaotas. 
Ehk leiamegi, arvas ka ohvitser. 
Kui me muidugi otsima hakkame. 
Kas te ei hakka või? 
Pole nagu põhjust. 
Kui inimene kaotab raha, kirjutab ta avalduse, et palun otsige mu raha üles. 
Nüüd peaks aga raha kirjutama avalduse, et palun otsige mu inimene üles, kuid raha ei oska kirjutada. 
Aga kui mina kirjutan? 
Mis teie siia puutute? 
Kas teie kaotasite raha? 
Ei, mina leidsin. 
Soovin veelkord õnne. 
See on nüüd teie raha ja te võite teha sellega, mida ise tahate. 
Kaotage ära või leidke endale veel juurde. 
Ma vist tõesti kaotan selle ära, arvasin mina, jätsin paki letile ja tõttasin jaoskonnast välja, kuid ma ei jõudnud kuigi kaugele, kui ohvitser mul kannul oli: Kodanik, te kaotasite oma raha ära! 
Ärge hakake vaidlemagi, ma nägin oma silmaga, kuidas te paki maha jätsite. 
Mina või?... 
Just teie! 
Järgmine kord valige, kuhu kaotada, sest politseijaoskonnas võib sellist unustamist kergesti tõlgendada ka altkäemaksuna. 
Pistsin paki taskusse ja kõmpisin koju. 
Noh, kas nüüd hakkame kasutama? uuris Laura. 
Ära nii kärsitu ole. 
Äkki on see raha meile meelega ette söödetud. 
Et leidsite raha, ahah!, aga kas te tegite ka kõik võimaliku, et raha kaotaja üles otsida. 
Et tegelikult me ei kaotanudki seda raha, vaid üksnes laenasime teile, aga nüüd olge nii kenad ja makske raha kohemaid koos protsentide ja viivisega tagasi. 
Mis me siis teeme?! 
Kleepisin üles teadaanded: PALUN AUSAT KAOTAJAT, KES 1. NOV. KAOTAS KADAKA TURUL 50 000 KROONI, VAEVATASU EEST LEIDJAGA ÜHENDUST VÕTTA. 
TEL.... 
Kolmandal päeval helises telefon. 
Kas teie leidsite minu raha? uuris nohune mehehääl. 
500 kroonised, pangast toodud pakk, 100 tükki sees. 
Just nimelt, kinnitasin mina. 
Millal te järgi tulete? 
Ma olen vana inimene ja invaliid, toote ehk ise ära, arvas helistaja. 
Ainult, et kuidas vaevatasuga jääb - palju te maksate? 
Sorisin rahakoti läbi. 
Kolmsada saan maksta, rohkem ei ole... 
Misasja?! pahandas nohune hääl. 
Kolmesaja eest ei hakka ma seda raha üle lugemagi. 
Vaevatasu on tavaliselt ikka 20%. 
See teeb ju 10 000?! 
Teeb jah! kinnitas helistaja. 
Aga mis see siis ära ei ole - müüte midagi maha või laenate kusagilt või... leiate juurde. 
No kuulge!... 
Kui te nii palju peale tahate, ei toogi ma teile rahapakki ära. 
Kuidas ei too? imestas helistaja. 
Mismoodi te siis hiljem edasi elate, ah? 
Kuidas teie südametunnistus teil olla laseb? 
Mis? 
Kus te veel pikalt kauplete, tahan ma 25 või 30 protsenti. 
Laura hakkas tihkuma. 
Vaikselt, kuid valusalt. 
Olgu-olgu... rahustasin ma teda. 
Ma luban, et ei leia kunagi enam mingit raha. 
Kraabime vaevatasu seekord kuidagi veel kokku ja proovime korjata paar tuhandet peale sellegi. 
Milleks? jättis Laura nutu. 
Ikka kaotamiseks, selgitasin mina. 
Kes kaotajaks on sündinud, ei sellel tasu leidma hakatagi. 
Eks ole, Jumal, ma sain sinust õigesti aru. 
Uued märgid meie lasteaedades ja koolides 
Eelmises lehenumbris palusime joonistada märke, mis võiksid tähendada: ära valeta!, spikerdamine keelatud, ole viisakas, ära laiskle, ole julge, ära kaeba, ole õnnelik. 
Saime hulga vahvaid vastuseid, millest osa ka teile vaadata pakume. 
Mõned lapsed joonistasid hulga rohkem märke kui tarvis. 
Näiteks selle kohta, et ära jonni, ära kakle, naerata, tereta, õpi hoolega. 
Selliseid märke võib aeg-ajalt oma sõpradele joonistada, et neil ei läheks mõnel päeval naeratamine meelest ära või, et nad ei spikerdaks. 
Õpetaja teadmata võib ühes klassis nii terve oma märkide keele välja mõelda, millest keegi teine aru ei saa. 
(Vahel võib ka õpetaja asjasse pühendada) 
Ära valeta! levinenum kujutis oli suu, kust tuleb suitsu välja või kaks last- kaebaja kole ja teine laps ilus. 
Ära ole laisk! märk kujutas tavaliselt voodis põõnutavat last, segamini tuba või laokil asju. 
Ole julge! kujutas põlevast majast lapsi päästvat tueltõrjujat, lohega võitlejat, lõvi, mägironijat või muud taolist. 
Ole viisakas! kujutas tavaliselt toolil istujat ja kõrvalseisjat või kahte kätt. 
Ära spikerda peal olid erinevad spikrid punase joonega läbi tõmmatud. 
Üks laps oli koguni juurde kirjutanud, et õpi ära, on palju lihtsam. 
Üldse tundus keelumärkide väljamõtlemine lihtsalt sujuvat. 
Ole õnnelik! oli rõõmus nägu, naeratav suu, käed tõstnud laps, lilledega laps. 
Need olid kõige rõõmsamad märgid. 
Õnnelikkust kujutavale märgile oli iga laps joonistanud neid asju, mis teda õnnelikuks teevad: esimese koha karikas, kook, kompvekid, jäätis. 
Märkide joonistamise juures peaks siiski seda meeles pidama, et neist oleks hästi lihtne aru saada. 
Julgust näiteks kujutab lõvi palju paremini kui pilt kahest lapsest. 
Pildilt ei paista, kas üks on julge ja teine arg. 
Head märgitegemist edasi! 
Kuidas teha raudteerongi 
Selleks, et valmistada tõeline Eesti Raudteel kurseeriv ohutu rong, on tarvis tühje tikutoose, värvilist paberit, pappi, paar tühja niidirulli, tikke või tugevat traati rattavelgedeks ja pisut plastiliini. 
Söevagun. 
Selleks sobib tikutoosi sisu, mis kleebitakse musta paberiga üle. 
Papist lõigatud ühesuurused rattad pannakse telgede otsa. 
Kui soovid, et need ringi käiksid, võib rattarummud teha suuremad ja panna telje otsa tükikesed vana kustukummi. 
Reisijatevagun. 
Selleks kleebitakse kaks tikutoosi selgapidi kokku, kaetakse värvilise paberiga ning lõigatakse sellesse aknad. 
Aknad võib ka vaguni peale kleepida. 
Enne võib sinna joonistada reisijad välja vaatama või kleepida reisijateks oma sõprade fotod. 
Rattaid kinnitatakse samuti kui söevagunil. 
Lõpuks kleebitakse mustast paberist katus, mis peab kahelt poolt ulatuma pisut üle vaguni servade. 
Sama moodi võib teha ka restoranvaguni ja näiteks vaguneid reisivale loomaaiale. 
Vedur. 
Veduriks võetakse üks tikutoos koos sisuga ja kleebitakse see musta paberiga üle. 
Veduri korstnaks võetakse musta värvi niidirull, mille ülemine osa on ära lõigatud. 
Vedurile, kui see muidugi on auruvedur, võiks meisterdada ka katla. 
Veduri, reisijatevagunite ja söevagunite liitmisel võib kasutada peenest traadist valmistatud haake. 
Vaguneid ei tasu väga kõvasti omavahel siduda, sest ühel päeval võib tekkida tahtmine näha neid teises järjekorras. 
Seniks aga head reisi! 
PIRETTA 
Lumemememm 
Kui sadas esimest lund, tegid lapsed õuele lumememme. 
See oli natuke teistsugune lumememm kui tavaliselt, sest lund oli vähe ja see oli söetolmune. 
Ta tuli ka natuke äbarik, sest ta oli selle noore talve esimene lumemees. 
Lumesell nägi välja nagu neeger - natuke mullane ja kriim. 
Isegi söest silmad särasid tal nagu väikestel mustadel neegripoistel. 
Peas oli tal kastrulist kübara asemel okstest juuksed. 
Neegrinägu lumemehele meeldis mõtiskleda. 
Kui käratsev lastekari õhtul kodudesse laiali tormas, jäi lumemees üksinda õuele. 
Ta vaatas tuledes säravaid koduaknaid ning mõtles, kes võiksid nende taga elada. 
Lumememm teadis, et selliseid lumemehi on palju. 
Neid on igas hoovis ja siis, kui sulaks läheb, kogunevad nad kokku ja lähevad koos põhja poole või peidavad end kuni külmade tulekuni Külmhoonesse jäätiste juurde, et mitte ära sulada. 
Kümned aknad heitsid õhtul aga ainult lumekirjule maale valgust ja vaatasid kaastundlikult lumemeest. 
Mõned akendest olid nii kõrgel, et lumemees neisse isegi vaatama ei ulatunud. 
Kriimu lumemees unistas, kuidas ta tuppa läheb, saab ema käest pahandada, et ta on unustanud nägu pesta. 
Siis pahandab ema, et ta jääb magustoidust ilma, kui ta kohe suppi ära ei söö. 
Lumemees hakkas igal õhtul akendega lobisema. 
Aknad jutustasid talle, mis tubades sünnib. 
Milliste mänguasjadega keegi mängib, millist lastesaadet vaatab. 
Ainult tuppa ei saanud lumemees kunagi. 
Aga eks tunduvad unistustes kõik asjad palju ilusamad. 
Lõpuks, kui ta akendega lobisemast tüdis, jäi lumemees magama. 
Öösel tuli lai lumi ja kattis linna valge vaibaga. 
Hommikul ärgates oli neegerlumemehest saanud lustlik valge lumetaat, kes jorutas langevates helveste jõululaule ega hoolinud enam unistamist ja akendest. 
Igal õhtul lasi ta lumel endale vaiba peale tõmmata ja jäi norinal magama. 
Ning nägi und virmalistest 
PIRETTA 
Heade sõnade päev 
Mõnel päeval sajab metsas vihma ja tuju on kangesti halb. 
Olete kunagi näinud märga siili? 
See on väga haletsusväärne pilt. 
Isegi siis, kui tal on juhuslikult selline kollane soni nagu minul. 
Sellisel päeval kohe tuleb midagi vahvat välja mõelda. 
Näiteks kuulutada see päev heade sõnade päevaks, rahvusvaheliseks siilipäevaks või lumeootuse laupäevaks. 
Heade sõnade päeval peaks hommikul parema jalaga voodist välja astuma. 
Siis võiks emale naeratades öelda, et tere hommikust. 
Söögilauas peaks pudru lõpuni ära sööma ning mitte vinguma selle pärast, et tal rosinaid sees pole. 
Siis võiks emale aitäh öelda ja nõud ise ära pesta. 
Heade sõnade päeval on kõik õpitud ja kooliminek on täielik tühi-tähi. 
Esimeses tunnis saad kohe tehtud harjutuse eest laksaki viie. 
Siis ütled sõbrale, et tema koer ei olegi nii ogar nagu sa eile arvasid. 
Sõber mõtleb ka selle peale, et tänasel päeval pole midaig viga. 
Kui niimoodi tõusvas joones jätkata, ei pane enam varsti üldse tähele, et vihma sajab ja talve ei paista kuskilt. 
Hoopis ümberkaudsed hakkavad järjest sõbralikumaks muutuma ning heade sõnade päevast saab heade tegude päev, siis heade sõprade päev ja õhtul võib õnnelikult magama minna, leides, et päev on täie ette läinud. 
Ja ema on keset nädalat õhtuks koogi teinud - kui tore! 
Tegelikult pole ema lihtsalt hommikusest üllatusest veel toibunud ja leiab, et tal on väga vinge laps. 
Novembrikuu juba on kord selline aeg, et seda peab natuke paremaks mõtlema ja tegema. 
Siis on juba detsember ja saab päevade magusaks muutmiseks jõulukalendri meisterdada. 
Seniks aga surun käppa, ütlen häid sõnu ja ootan kirju. 
IKKA TEIE SIIL RUUDI 
Urve Tiidus suhtub kõigesse positiivselt 
Urve Tiiduse nägu, veel enam hääl, on paljudele tuttav uudistesaatest Aktuaalne Kaamera. 
Vähem teatakse seda, et uudistediktor Tiidus teeb ka tervisesaateid ning elab septembrist Saaremaal. 
Küsimusi meeldib mulle rohkem esitada kui vastata, lausub Urve Tiidus hakatuseks, olles ise just lõpetanud kolme inimese küsitlemise oma tervisesaate jaoks. 
Tervisesaateid teen eelmise aasta kevadest, mil ETV-s alustati südameprojektiga. 
Saare-elu pakub vabadust 
Urve Tiidus sõidab Tallinnasse tööle Saaremaalt. 
Selline kangelastegu tundub talle endalegi vahel ülejõukäiv: Ega ma talvel enam niiviisi saagi. 
Sõit on kallis ja aeganõudev, meri läheb tormiseks ja teed libedaks. 
Staazhikas autojuht ütleb, et hiljuti libedaga autonina teise suunda pöördumine viis talt igasuguse tahtmise millegi nimel kuhugi kiirustada. 
Ehkki Urve Tiidus pole ise Saaremaal sündinud, on tema Kuressaares töötavas abikaasas saare verd ning samuti on perekond veetnud kõik suved Muhu saarel. 
Terve elu Tallinnas elanud Urve Tiidus leiab, et saare-elu talle sobib. 
Mulle on tähtsad vabadus ja avarus. 
Mere ääres tunnetan seda rohkem kui Tallinnas südalinnas elades. 
Saaremaal tunnen kõiki naabreid. 
Ka lastele meeldib seal väga, loetleb Urve Tiidus Kuressaare eeliseid. 
Minu perekond ei lepi sellega, kui ma liiga kaua ära olen, ütleb Urve Tiidus kahe kodust eemal veedetud päeva kohta nädalas. 
Lapsed on küll juba suuremad, aga siiski. 
Ja naine peab ju peres kompromisse tegema. 
Urve teab rääkida, et suvel, kui ta pidi kauem Tallinnas tööl olema, öelnud väiksem laps talle teleri kaudu Tere, emme! 
. 
Urve Tiidus tunneb rõõmu, et on saanud oma väikeste lastega kodus olla. 
Kodusolemise aeg oli küll väga lühike, aga see on lastele tähtis, usub kaheteistaastase Mihkli ja seitsmeaastase Minna ema. 
Tähtis on ka tunda, et sa oskad midagi veel teha peale koduste tööde. 
Parimad aastad saabuvad neljakümneselt 
Televisioonis on Urve Tiidus töötanud vaheaegadega juba üle kümne aasta. 
See oli õudselt ammu, kui ma telesse tulin, nendib säravalt noor Urve Tiidus ning meenutab kaheaastasi ajakirjanike kursusi, rezhissööri assistendi ja hilisemat toimetajakohta. 
Olen teinud noorte- ja meelelahutussaateid, portreesaateid. 
Erilise heldimusega räägib Urve Tiidus lastele mõeldud sarjast, kus tutvustati põnevaid ameteid - näiteks kaevuri, kaluri või kirurgi elukutset, mille käigus õnnestus ka saatejuhil kasvõi kell kolm hommikul üles tõusta ja merele minna või shahtidesse laskuda. 
Tagantjärele tundub, et nõndaviisi täitsid lastesaated ka uuriva ajakirjanduse rolli. 
Et hariduselt on Urve Tiidus hoopis inglise filoloog, siis on talle lähedased olnud Telekooli raames tehtud inglise keele tunnid, samuti on ta tõlkinud mitmeid filme ja telesaateid. 
Praegune uudistediktor ei eita, et Aktuaalse Kaamera kaudu teatakse teda rohkem kui varem. 
Range ja korrektse esinejana astub ta kell üheksa õhtul ekraanile kaks korda nädalas. 
Uudiseid lugeda on mõneti kergem, kui saateid toimetada, lausub Urve Tiidus pärast pikka mõtlemist ja lisab, et aastatagune pakkumine AK-sse oli omast küljest huvitav. 
Diktori ülesandeks peab ta uudise arusaadavat ja usutavat esitamist. 
AK-l on oma väljakujunenud stiil. 
Diktor on küll vahendaja, aga ka saatejuht, kes peab uudiselõigud üheks tervikuks siduma, kõneleb Urve Tiidus. 
Televisiooniga ei kavatse ta elukohavahetusest hoolimata suhteid lõpetada. 
Olen 40-aastane, teatab ennast teostav Urve Tiidus, kes ei häbene kunagi oma vanust öelda. 
Kui ma oleksin praegu noor, siis õpiksin ameti, milles olen tõeline proff. 
Olen alati tahtnud midagi juurde õppida, enda jaoks midagi paremini teha. 
Veel lisab Urve, et kui ta noorena oli rohkem pessimist, siis nüüd ta püüab kõigesse positiivselt suhtuda ja on lõpuks ometi optimist. 
Olen väga paljude asjadega tegelenud, nüüd tahan saadud kogemusi rakendada. 
Minu parimad aastad on just saabunud, sõnab Urve Tiidus rahulolevalt ja tõttab kiirel sammul tervisesaatele lisa tegema. 
HIPE TARVEL 
Skandinaavias möllasid kohutavad lumetormid 
Skandinaavias möllasid neljapäeval ja eile lumetormid, inimesed jäid autodesse, rongidesse ja kodudesse lumevangi, terved piirkonnad jäid ilma elektrita. 
Tegemist oli rängimate tormidega kümmekonna aasta jooksul. 
Politsei teatel oli olukord katastroofiline mitmes Taani ja Rootsi piirkonnas, kus tormi-iilid on eriti tugevad. 
Kuni 30-meetrise tunnikiirusega tuul pani kõikuma mandrit ühe läänepoolse saarega ühendava silla. 
Liiklus sillal suleti. 
Koolid, kontorid, postiteenistus olid kinni, maanteed läbimatud. 
Elektrikatkestuste tõttu peatusid mitmel pool rongid. 
Mõnes Rootsi piirkonnas oli eile keskpäevaks lumi juba 40 sentimeetri paksune. 
See on täielik kaos. 
Kõik on peatunud või suletud, teatas Rootsi TV4 ajakirjanik Lääne-Rootsist. 
Göteborgis mobiliseeriti päästeteenistused, mis kasutasid teede puhastamiseks sõjaväe roomikmasinaid. 
Politsei kutsus kõiki kodudesse jääma, nimetades olukorda katastroofiliseks. 
Tööleminekut peaksid üritama vaid need, kelle amet on ühiskonna funktsioneerimise jaoks hädavajalik, öeldi uudisteagentuuri TT eilehommikuses teates. 
Kesk-Rootsis Motala linnas leiti hangede alt 60-aastase mehe surnukeha, kes oli neljapäeva õhtul ilma mantlita välja läinud. 
Lumest ummistunud teedel autodes kössitades veetis öö vastu eilset teadmata arv inimesi. 
Lummetuisanud teedel puudus jätkuva tuisu tõttu lihtsalt igasugune nähtavus. 
Pukseerimist ootavate autode järjekord on praegu kaheksa tunni pikkune, ütles teedevalitsuse esindaja Tomas Andersson eile keskpäeval. 
Taani kuninglikud pulmad häiritud 
Eilne lumetorm halvas suurema osa Taanimaast, ohtu sattus ka prints Joachimi tänane laulatus Hongkongist pärit Alexandra Manleyga. 
Kuninglik pruutpaar pidi eile sõitma lahtises tõllas läbi Kopenhaageni, kuid kasutada tuli siiski kinnist sõidukit. 
Lumetorm tuli pärast ligi kümmet aastat pehmeid talvi Taani võimudele tõelise üllatusena. 
Kesk-Taanis põhjustas tuisk mitmeid autoõnnetusi. 
Norrast Taani suundunud öine rong jäi liinil lumme kinni. 
Laevaliiklus Läänemerel Taani, Rootsi ja Saksamaa vahel peatati. 
Paljudes piirkondades on võitlusse lumega kaasatud ka sõjavägi. 
Õlu, viin ja vein on südamele kasulikud 
ANAHEIM. 
Hea uudis õllesõpradele: kann kesvamärjukest võib olla südamele sama kasulik kui klaas punast veini. 
Eksperdid on juba aastaid tunnistanud, et mõõdukas kogus alkoholi mõjub südamele hästi. 
Kõva joomine on loomulikult kahjulik. 
Kuid need, kes joovad päevas klaasi või kaks, kannatavad südamehaiguste käes umbes poole harvemini kui karsklased. 
Seni peeti eriti kasulikuks üldiselt punast veini. 
Rida uurimusi kinnitas, et punane vein mõjub tervisele paremini kui muu alkohol. 
Veini pooldajad väitsid, et punases veinis on palju lisakomponente, mis on südamele kasulikud. 
Skeptikud seevastu väidavad, et veini ülistamine räägib pigem uurijate maitsest - ja sotsiaalsest kuuluvusest kui veini, õlle ja kange alkoholi tegelikest hüvedest või pahedest. 
Hiljutine uurimus kinnitab, et just alkohol ise, mitte lisakomponendid, on see, mis südame puhul loeb. 
Harvardi meditsiinikooli teadlane J. Michael Gaziano uuris hiljuti 340 südameataki läbi elanud meest ja naist ning võrdles nende joomisharjumusi tervetest inimestest koosneva kontrollrühmaga. 
Nagu eelmised uurimused, kinnitas ka see, et paar klaasi päevas vähendab südamehaiguse ohtu umbes poole võrra. 
Kuid Gaziano uurimus näitas, et alkoholi liik ei loe. 
Südame tervena hoidmisel mõjusid ühtviisi tõhusalt nii vein, õlu kui kangem kraam. 
Alkohol tõstab kehas HDL-i - suure tihedusega lipoproteiinkolesterooli taset, mis aitab ära hoida ohtlikke ummistusi arterites. 
Gaziano sõnul aitab just see vähendada südamehaiguste ohtu. 
Vaatamata mõõduka alkoholipruukimise kasulikkusele ei julge doktor Gaziano veel siiski soovitada inimestel oma südamekaitseks juua, kartes, et see võib viia alkoholi liigtarbimisele. 
Küll on ta aga öelnud oma patsientidele, kes südamehaiguse tõttu joomisest loobunud, et see pole meditsiinilisest seisukohast vajalik. 
NATO võttis Bosnia-missiooni üle 
SARAJEVO. 
Sarajevo lennuväljal toimus eile tseremoonia, millega tähistati NATO rahuvalvemissiooni ametlikku algust Bosnias. 
See tähendab, et ÜRO kolme ja poole aasta pikkune üle kivide ja kändude kulgenud missioon Bosnias on nüüd läbi. 
Raske ülesande - kaitsta läbirääkimistel saavutatud rahu - võtab üle NATO. 
Tegemist on kõige keerulisema ja ulatuslikuma operatsiooniga NATO ajaloos ning Balkanile kavatsetakse selleks otstarbeks toimetada 60 000 rahuvalveväelast. 
Et aga halb ilm ja organiseerimatus tseremoonia plaanipärast kulgemist takistasid, siis näevad paljud selles halba ennet ka tervele NATO operatsioonile. 
Ilmnes, et isegi lühikese tseremoonia korraldamisel kipuvad operatsioonis osalevad suurriigid rivaalitsema, samuti ei ole üksmeelt NATO ning ÜRO ametiisikute vahel. 
NATO missiooni juhataja admiral Leighton Smithi lennuk ei saanud tiheda udu tõttu Sarajevos maanduda ning seetõttu lükkus allakirjutamine lepingule NATO missiooni alguse kohta edasi. 
Lennuväljal lugesid ÜRO vägede juhataja kindral Bertrand Janvier ning NATO maavägede juhataja Bosnias kindral Michael Walker inglise ja prantsuse keeles ette dokumendi, milles on öeldud, et volituste üleminek ÜRO-lt NATO-le toimus kolmapäeva hommikul kell 10 Greenwichi aja järgi. 
Smith pidi algse stsenaariumi järgselt olema lennuväljal toimuva tseremoonia võtmeisik. 
See on puhtalt ameeriklaste jõudemonstratsioon, väitis üks ÜRO vägede koosseisus lahkuma valmistuv Suurbritannia ohvitser. 
Tema sõnul oli Sarajevos kaks kindralit, kes võinuks selle protseduuri läbi viia, ent nood olid prantslane ja inglane ning Washington kartis enda tagaplaanile jäämist. 
Ajal, mil Smithi lennuk asjatult lennuvälja kohal udus ringi tiirutas, ei varjanud ÜRO sõjaväe juhid oma muigeid. 
NATO on alati kõigega hiljaks jäänud, mis ta ette on võtnud. 
Kuidas nad saanuksidki nüüd õigel ajal jõuda? naljatas üks ÜRO ametiisik. 
Reuter-BNS 
Riigikogu kiitis heaks Eesti-Vene juulilepped 
Riigikogu ratifitseeris eile õhtul Eesti-Vene juulilepped ühise paketina, lisades neile mitmeid täpsustavaid deklaratsioone. 
Juulilepete ratifitseerimise poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu oli kümme. 
Üksteist Riigikogu liiget jättis hääletamata. 
Ratifitseerimise vastu hääletasid Maarahva Erakonna ja Põllumeeste Kogu fraktsiooni liikmed ning Parempoolsed. 
Väliskomisjoni esimees Eino Tamm märkis, et lepped ratifitseeriti ühise paketina, sest Riigikogu langetas vastava otsuse eelmisel nädalal, loobudes fraktsioonide ümarlaua kokkuleppest ratifitseerida lepped lahus. 
Lepete ratifitseerimist ühise paketina pooldas ka valitsus. 
Vene vägede väljaviimise lepingu ratifitseerimise seadusele lisati neli deklaratsiooni. 
Riigikogu deklareeris, et lepingu sõlmimine pole tõlgendatav õigusliku aluse loomisena NSV Liidu ja Vene Föderatsiooni relvajõudede viibimisele Eestis ning käsitleb üksnes vägede väljaviimist ajavahemikul 26. juulist kuni 31. augustini 1994. aastal. 
Lepingut rakendatakse Riigikogu deklaratsiooni kohaselt lepingu sõlmimise ajal Eesti jurisdiktsioonile allunud territooriumil. 
Relvajõudude väljaviimist mõistab Eesti selliselt, et Venemaa viib lepingus käsitletud territooriumilt välja kõik oma relvajõud ja nende koosseisu 1994. aasta 26. juuli seisuga kuulunud isikud ja nende perekonnaliikmed, samuti isikud, kes viibisid lepingu alusel Eestis hiljem. 
Riigikogu deklareeris, et Eesti jurisdiktsioonile alluvale territooriumile ei laiene Euroopa tavarelvastuse lepingust tulenevad muude riikide õigused ja kohustused. 
Sõjaväepensionäride kokkuleppele lisati deklaratsioon, mille kohaselt Eesti mõistab sõjaväepensionäridena isikuid, kes viibisid Eestis, olid erru arvatud ning said pensione ja toetusi Venemaa vahendite arvelt enne juulilepete sõlmimist ja ei pidanud Eestist lahkuma Vene vägede väljaviimise lepingu alusel. 
Sõjaväepensionäride, toitja kaotanud isikute ja pereliikmete nimekirja iga-aastast täpsustamist mõistab Eesti deklaratsiooni kohaselt kui aasta jooksul Eestist lahkunud või surnud isikute väljaarvamist nimekirjast. 
Kokkuleppes sätestatud õigused tagatakse kooskõlas inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste normide ja Eesti põhiseadusega, kinnitatati deklaratsioonis. 
Baltic News Service 
Läti võib saada valitsuse 
RIIA. 
Eile kirjutasid Läti Seimi mitme fraktsiooni esindajad alla uue valitsuse moodustamise ja selle tegevuspõhimõtete kokkuleppele, ettevõtja Andris Shkele moodustatud valitsuse usaldushääletus toimub Seimis täna. 
37-aastase Shkele sõnul kuuluvad kabinetti Demokraatliku Partei Peremees Saimnieks (18), Läti Tee (17), Isamaale ja Vabadusele (14), Läti Iseseisvusliikumise (8), Läti Taluliidu (8) ja võib-olla ka Läti Ühtsuspartei (8) esindajad. 
Kokku kuuluks valitsusliidule Seimi sajast kohast 73. 
Seega saab valitsuskoalitsioon olema piisavalt stabiilne, kinnitas Shkele. 
Pärast 30. septembril-1. oktoobril korraldatud valimisi on Läti president Guntis Ulmanis teinud juba kahele kandidaadile ettepaneku valitsuse moodustamiseks, kuid nende esitatud kabineti koosseisud pole parlamendilt toetust saanud. 
Peaministrikandidaat teatas, et koalitsioonilepet nimetatud saadikurühmad sõlmima ei hakka, seepärast kirjutasid nad alla üksnes kokkuleppele otsuste kooskõlastamisest valitsuses ja fraktsioonidevahelise koostöö põhimõtetest. 
Vastavalt kokkuleppele hakatakse otsuseid riigieelarve ja mitme muu küsimuse kohta, mis ei tulene valitsuse deklaratsioonist, langetama ainult konsensuse põhimõttel. 
Saadikurühmad otsustasid reorganiseerida majandusministeeriumi tööstus- ja kaubandusministeeriumiks. 
Lepiti ka kokku loobuda Läti põhiseaduse, kodakondsusseaduse ja endise NSV Liidu kodanike staatuse seaduse sätetes paranduste tegemise ettepanekutest ja nende toetamisest, välja arvatud juhul, kui parandusettepanekud esitatakse Seimile rahvaalgatuse korras. 
Fraktsioonid otsustasid moodustada koostöönõukogu, milles saadikurühmade esindajad hakkavad konsensuse alusel tegema otsuseid tähtsamates seadusloome küsimustes, mis kuuluvad valitsuse pädevusse, kui seda nõuab üks fraktsioonidest. 
Juhul, kui peaminister nõuab mõne ministri tagasiastumist, kui minister ise otsustab ametist lahkuda või kui Seim ministrile umbusaldust avaldab, on uue ministrikandidaadi esitamise õigus fraktsioonil, kes selle ala eest vastutab. 
Läti Rahva Leppimuse Partei (LRLP) Seimifraktsioon ei toeta usaldushääletusel Shkele valitsust, teatas eile selle erakonna saadikurühma esimees Janis Jurkans. 
Vaatamata sellele, et Shkele valitsusel on parlamendi enamuse toetus, jääb LRLP seisukohale, et see kabinet ei ole rahvusliku leppimuse valitsus, mille moodustamist LRLP juba mitu aastat taotleb. 
Läti presidendi algatatud ja parlamendi saadikurühmade toetatud Shkele kandidatuuri esitamine oli algusest peale suunatud rahvaliikumise Latvijai ja Sotsialistliku Partei bloki isoleerimisele, väidetakse Jurkansi levitatud avalduses. 
Valitsuse kujundamise aluseks on Läti mõjukate majandusringkondade kokkulepe, kuidas jagada võimupirukat kuni edaspidiste suhete klaarimiseni, leiab LRLP, kellel on Seimis kuus mandaati. 
Baltic News Service 
Kaitseväge juhib ajutiselt kolonel Vello Loemaa 
President Lennart Meri nimetas kaitseväe juhataja kohusetäitjaks alates reedest kolonel Vello Loemaa, kes seni oli kaitsejõudude peastaabi ülema kohusetäitja. 
Kaitseväe senise juhataja kindral Aleksander Einselni vabastas Riigikogu ametist teisipäeval. 
Ametlikult lahkub Einseln kaitseväe juhataja kohalt homme, päev pärast Riigikogu vastava otsuse ilmumist Riigi Teatajas. 
President määras Loemaa kaitseväe juhataja kohusetäitjaks kaitsejõudude juhtimise järjepidevuse tagamiseks, teatas presidendi kantselei. 
Loemaa määramisel lähtus president põhiseadusest ja rahuaja riigikaitse seadusest. 
President Meri, kes on riigikaitse kõrgeim juht, arvestas lisaks seadustele sõjaväes kehtivat korda, mille järgi ülemat ohvitseri asendab auastmelt ja ametikohalt järgmine, teatas presidendi kantselei. 
44-aastane Vello Loemaa on lõpetanud Venemaal Jeiski kõrgema sõjaväe lennukooli ja Monino õhujõudude akadeemia. 
Ta on olnud Nõukogude armees lennuväepolgu staabiülem. 
Nõukogude relvajõududest lahkus Loemaa 1991. aastal. 
Eesti kaitsejõududes on ta töötanud õhuväe ülemana. 
Kindralleitnant Einseln andis eile välja käskkirja, milles määras oma asetäitjad juhul, kui ta ei saa oma kohuseid täita. 
Järjekorras on tema asendajad kolonel Loemaa, mereväe ülem mereväekapten Roland Leit, õhuväe ülem kolonel Teo Krüüner, peastaabi operatiivosakonna ülem kolonelleitnant Jüri Kadak ja kaitseliidu ülem kolonelleitnant Johannes Kert. 
Kaitsejõudude peastaabi kantselei ülem leitnant Kitti kui Einseln on haige või puhkusel. 
Põhiseadus ja rahuaja riigikaitse seadus ei sätesta täpselt, kuidas tuleb määrata kaitseväe juhataja kohusetäitja juhul, kui endine kaitseväe juhataja on ametist tagandatud. 
Vaatamata Loemaa määramisele kaitseväe juhataja kohusetäitjaks on president endiselt kindel, et uueks kaitseväe juhatajaks peab saama kaitseliidu ülem Johannes Kert. 
President ei ole võtnud tagasi kaks nädalat tagasi Riigikogule esitatud ettepanekut Kerdi nimetamisest kaitseväe juhatajaks. 
Riigikogu on seni keeldunud Kerdi nimetamist arutamast ning arvas vastava otsuse-eelnõu menetlusest välja. 
Baltic News Service 
Moldova: eeskujulik veiniriik 
Moldova politseinikud on vahetanud vanad nõukogude-aegsed miilitsamundrid uute nahktagide ja kauboimütside vastu, mis kindlasti peaks märku andma, et see väike noor riik püüab kogu endise Idabloki eeskujul läänelikuks saada. 
Mitmed asjatundjad on kinnitanud, et territoriaalsete ja rahvusprobleemidega riigil on reformide läbiviimine üsna hästi õnnestumas. 
Kui rohkem meenutada, siis oli Ukraina ja Rumeenia vahele surutud Moldova, või tollal pigem Moldaavia, ka Nõukogudemaa õitseajal teistest liiduvabariikidest mõneti erinev. 
Moldova oli mingis seletamatus mõttes eriline, ta oli küll väike, kuid teda teadsid kõik. 
Edusammud 
Ka praegu on Moldova suutnud enamikust teistest endistest liiduvabariikidest veidi erinevat teed minna ja erinev välja näha. 
Politseinike läänelik munder pole ainuke omapära. 
Moldova iseseisvumine toimus tegelikult küll alles siis, kui 1991. aasta augustiputshi järel Nõukogude Liit niikuinii koost lagunes. 
Uue riigi ees seisis eelkõige kaks probleemi - kuidas ja milliseks kujundada suhted Rumeeniaga, mida võib ju pidada emamaaks, ning mil viisil lahendada venekeelse elanikkonna separatismi Dnestri ääres. 
Kumbki probleem pole lõplikult lahenenud, kuid põletavalt päevakorral enam ka mitte. 
Mõneti üllatavalt on nii Maailmapank kui Euroopa Nõukogu kiitnud veiniriiki ning pidanud teda isegi kommunismijärgsete majandus- ja poliitiliste reformide mudeliks sealsele piirkonnale. 
Kindlasti ongi mitmeparteilise demokraatia juurutamine ja valuline majanduse liberaliseerimine - sealhulgas näiteks kuuinflatsiooni surumine 1993. aasta 230-protsendiliselt tasemelt praegusele ühele-kahele protsendile - suur saavutus riigile, mil pole praktiliselt mingeid iseseisva valitsuse traditsioone. 
Kuid muidugi pole raskused seljataga, nagu on tunnistanud ka Moldovat hinnanud rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide eksperdid. 
Inflatsiooni hoitakse madalal siiski jõumeetmetega ning majanduse elujõudu peab veel näitama tulevik. 
Sealhulgas on näiteks Maailmapanga jaoks kriteeriumiks ka välisinvesteeringud, mida just külluslikult pole olnud. 
Moldova valitsus on probleemist mõistagi teadlik, sügisel korraldati Chisinaus esinduslik välisinvestorite konverents, kuhu olid kutsutud ettevõtjad 25 maalt. 
Ennustuste kohaselt ulatub Moldova selle aasta sisetoodangu kasv 1,5 protsendini ning järgmiseks aastaks loodetakse jõuda kuueprotsendilise kasvuni. 
Lääne asjatundjate hinnangul on Moldova suutnud erastamise läbi viia kiiresti ja puhtalt, mis peaks tugevdama välisinvestorite huvi. 
Kuid päris kindel ja roosiline Moldova majanduslik seis muidugi pole. 
Eelkõige tuleb tugevdada ja laiendada majanduslikku baasi. 
Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel juhtus laias laastus sama ka Moldova tööstusega, praegu läheb tervelt 70 protsenti sisetoodangust põllumajanduse arvele. 
Muidugi on Moldova kliimatingimused põllumajanduslikuks tootmiseks väga soodsad, kuid siiski tuleb ekspertide hinnangul kiiresti parandada majanduse struktuuri, kui soovitakse püsida maailmamajanduse konkurentsis, eriti kui valitsus soovib kinni pidada liberaalsest ja suhteliselt avatud majanduspoliitikast. 
Mõned suuremad ettevõtted on avalikult avaldanud kahtlust, kas ikka tasub investeerida riiki, mille 4,47-miljonilise elanikkonna ostujõud on niisama suur kui mõnel USA linnal. 
On ka märgitud, et liberaalne majanduspoliitika on sageli vaid retooriline, tegelikkus ei vasta alati sõnadele ja lubadustele. 
Vihjatud on ka valitsusesisestele lahingutele, mis on juba andnud ka otseseid lööke majandusele - näiteks nurjasid erimeelsused valitsuses tubakatööstuse erastamise. 
Rahanälg 
Endisele Nõukogude vabariigile iseloomulikult on ka Moldova tööjõud üsna odav ja samas üsna kvalifitseeritud. 
Märkimisväärne hulk inimesi on saanud suhteliselt hea väljaõppe endistes sõjatehastes. 
Sealsed töölised teenivad praegu umbes 35 dollarit kuus (ca 400 Eesti krooni). 
Lisaks küllalt kobedale tööjõule on Moldova eeliseks ka asend tähtsa kaubatee ääres - Doonau suue ja Odessa sadam on kaardilt vaadates käega katsuda. 
Seepärast on küllap õige järeldada, et poliitilise stabiilsuse korral oleks vähemalt keskmine majandusareng tagatud. 
Praeguseks on Moldovas loodud 450 ühisettevõtet, kuid nende investeeringud ulatuvad vaid 25 miljoni dollarini. 
Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi seisukohaks on üldjoontes, et nemad on suurema osa tööst teinud, nüüd peab valitsus hoidma õiget kurssi ning investeeringutega peaks enamasti tegelema erasektor. 
Sellised lootused täituvad aga alles siis, kui Moldova suudab leida lahenduse eelnimetatud territoriaalprobleemile. 
Mäletatavasti hakkasid varsti pärast Moldova iseseisvumist mässama 700 000 Dnestri-äärset venekeelset elanikku, kuulutades välja oma vabariigi ning asudes Vene 14. armee toetusel võitlema Moldova võimude vastu. 
Väidetavalt oli üheks nende suureks kartuseks, et Stalini-aegse vägivallaga Rumeeniast eraldatud Moldova ühineb emamaaga. 
Chisinau küll kõhkles algul, kuid näib nüüdseks vähemalt lähemal ajal soovivat selle raske küsimuse torkimise kõrvale jätta. 
Olukord on rahunenud ka Dnestri-äärses piirkonnas. 
Tiraspoli tänavaid on hakanud värvikamaks muutma Pepsi-ja-Playboy kapitalism, nagu seda mõni teravmeelne ajakirjanik on nimetanud, kuigi võrdluses Chisinauga näib Dnestri-äärse vabariigi pealinn märkimisväärselt nadim välja. 
Moldova president Mircea Snegur on avaldanud lootust, et Dnestri-äärne piirkond, kus paikneb 40 protsenti Moldova tööstusest, tunnetab õige pea Moldova majandusreformide edukust ning separatismimeeleolud hajuvad. 
Keskvõim on vihjanud ka järeleandmiste võimalusele, osutades eeskujuna lõunapoolsele Gagauusiale, mille turgikeelne elanikkond on saanud autonoomia. 
Tiraspoli peaks vaigistama ka juba mainitud Rumeeniaga taasühinemisplaanide praktiline kadumine. 
MERIT KOPLI 
Perepoliitika arvestab kümnendikuga Eesti elanikest 
Kuigi Eestis suureneb vabaabielude ja väljaspool abielu sündinud laste arv, arvestab kehtiv perekonnaseadus vaid registeeritud abielude ja abielus sündinud lastega. 
Kõrgkoolidevahelise Demouuringute Keskuse teadurite hinnangul ei ole valitsus viimastel aastatel perepoliitikas vastu võtnud inimesekeskseid otsuseid. 
Perepoliitika on suunatud vaid kümnele protsendile Eesti elanikkonnast ning ei arvesta enamuse vajadustega, leiavad teadlased. 
Eesti sotsiaalpoliitika aluseks peaks saama demouuringute keskuse korraldatud Eesti pere- ja sündimuseuuring (EPSU), ütles keskuse teadur Kalev Katus. 
Uuring on sündmuslooline ning kajastab inimese tähtsamate elusündmuste ajastust ja järjestust. 
Teave elusündmuste ning nende toimumisaja kohta on kogutud tagasivaateliselt, küsitletava sünnist intervjuuhetkeni. 
Üks EPSU laiendatud käsitlusega valdkond on rasedus- ja sünnilugu. 
Keskuse teaduri Luule Sakkeuse sõnutsi saavad esmaskooselud Eestis peaaegu sajaprotsendiliselt alguse vabaabieludest. 
Järjest tõuseb ka vabaabieludes sündinud laste arv. 
Katuse väitel on seda imelikum, et eelmisel aastal vastuvõetud perekonnaseadus arvestab vaid registreeritud abielude ja nendes abieludes sündinud lastega. 
Katus märkis, et Eestis sünnib vaid viis protsenti lastest seaduslikult registreeritud perre, ülejäänud 95 protsenti läheb kirja vallaslastena. 
Tegelikke vallaslapsi on meil vaid kümme protsenti. 
Eestis väheneb üha enam elussündide arv, samal ajal tehakse järjest rohkem aborte. 
Rahvuse säilitamiseks peaks laste arv peredes tõusma kolmeni. 
Sügavamat käsitlust pälvis uuringus ka rände- ja eluasemelugu. 
Sakkeuse sõnul ei vasta tihelioleku aste, mis näitab ühes toas elavate inimeste arvu, Eestis Euroopa standarditele. 
Vastavalt neile peaks igal pereliikmel olema oma tuba ning lisaks pere peale veel üks tuba. 
Eestis omab kõige aktiivsemalt elus osalevatest (nii majandus- kui sünniaktiivsuse poolest) põlvkondadest Euroopa standardile vastavat elamispinda umbes kaks protsenti peredest. 
Katuse kinnitusel jätkub elamispinda erinevatele põlvkondadele piisavalt alles siis, kui lapsed lähevad vanemate juurest minema. 
Eestis saab inimene inimväärsed elamistingimused alles siis, kui tal on turjal juba 70 aastat, tõdes ta. 
Demouuringute keskuse teaduri Allan Puuri kinnitusel on Eesti naiste majandusaktiivsus alates 1989. aastast kõigis vanuserühmades vähenenud. 
Kõige suurem langus on täheldatav alates 55. eluaastast; selles vanuses naiste majandusaktiivsus on vähenenud üle 20 protsendi. 
Valitsus aga kavatseb pensioniiga tõsta, mis tähendab, et suurest hulgast naistest saab paari aasta pärast tõenäoliselt suur rühm pikaajaliselt töötuid inimesi. 
MARIKA RAISKI 
Walesa hoiatab ohu eest 
VARSSAVI. 
Poola ametist lahkuva presidendi Lech Walesa sõnul on tema käsutuses dokumendid, mille põhjal võib oletada ohtu Poola riiklikule julgeolekule. 
Teisipäeva hilisõhtul toimus presidendipalees Walesa plaaniväline kohtumine parlamendi spiikerite ja Poola ülemkohtu ning konstitutsioonikohtu juhtidega. 
President Lech Walesa juuresolekul esitas siseminister Andrzej Milczanowski materjalid, mille põhjal sõjaväe peaprokurörile tehti ülesandeks võtta kasutusele ennetavaid meetmeid juhuks, kui tekib oht riiklikule julgeolekule, öeldakse presidendi kantselei avalduses. 
Eile teatas Poola ajakirjandus, et 1990.-1994. aastast pärinevate dokumentide kohaselt olevat peaminister Jozef Oleksy olnud Moskva spioon või vähemalt olnud tal kontakte Vene luure residendiga Varssavis. 
Eilsel kahetunnisel istungil, kus osales ka president, arutas valitsus Walesa väiteid ning leidis, et mingit ohtu riigi julgeolekule pole olemas. 
Valitsuse pressiesindaja Aleksandra Jakubowska sõnul ei anna sise- ja kaitseministrilt saadud informatsioon alust mingite erimeetmete rakendamiseks. 
Sise-, kaitse- ja välisminister, kes kõik on ametisse nimetanud president, ei toetanud valitsuse vastavat otsust. 
Kui siseminister Milczanowskilt küsiti, kas riigi julgeolekut ähvardab tõesti tõsine oht, siis vastas ta lühidalt: Ärgem liialdagem. 
Walesa ei öelnud valitsuse istungilt lahkudes aplalt oodanud ajakirjanikele sõnagi. 
Oleksy seevastu käitus joviaalselt ja naljatles reporteritega, et ta olevat vahetanud presidendiga südamlikke tervitusi ja tänusõnu. 
Oleksy väitis, et Walesa teade ohust Poola riiklikule julgeolekule on räpane provokatsioon. 
See näitab, et riigi julgeolek võib tõesti ohus olla, ent eelkõige ohustavad seda need, kes ei suuda oma ametikohalt väärikalt lahkuda, ütles peaminister pärast kohtumist parlamendi spiikeri Jozef Zychiga, kes võttis osa teisipäeval Walesa poolt kokku kutsutud nõupidamisest. 
Laupäeval lahkub Walesa ametist ja annab võimu ametlikult üle valimistel võidu saavutanud ekskommunist Alexander Kwasniewskile. 
Ametist lahkuv riigipea on hoiatanud, et Kwasniewski võimuletulekuga võib Poola sattuda punasesse ämblikuvõrku. 
Esialgsete teadete kohaselt ametissepühitsemise tseremoonial Walesa osaleda ei kavatse. 
Baltic News Service 
Setu vanemaid üllatas eriesindaja kaotamine 
Valitsuse otsus lõpetada alates 1. jaanuarist 1996 oma eriesindaja Vello Lõvi volitused Petserimaal tuli setudele ootamatusena. 
Enne valitsuse istungit oli Setu kongressi vanematekogu peavanem Jüri Vaidla andnud siseminister Märt Raskile üle taotluse määrata Lõvi asemele vanematekogu seisukohalt sobivam isik. 
Vaidla sõnul oli see vanematekogu enamuse tahe. 
Valitsuse otsust kommenteerides ütles Vaidla, et nad ei pannud kahtluse alla institutsiooni vajalikkust - küsimus oli vaid Lõvi isikus, kes keeldus täitmast vanematekogu suuniseid. 
Lootsime temale, kuid ta keeras meile selja, ütles Vaidla. 
Ta lisas, et veel enne Raski juurde minekut palusid nad Lõvil ise tagasi astuda, kuid seda ei juhtunud ja väljavahetamise taotlus läks käiku. 
Vaidla väitis, et Ida-Petserimaalt Eesti valitsuse jurisdiktsiooni all olevale territooriumile elama asuda soovijate oletatav arv on laest võetud. 
Vanematekogu juhi kinnitusel pole tal õnnestunud teada saada, kes sellised andmed esitas. 
Valitsuse eriesindaja Petserimaal Lõvi nentis, et sattus peagi pärast ametisse kinnitamist kahe tule vahele ja siseminister otsis juba mõnda aega ettekäänet temast vabanemiseks. 
Pärast vanematekogult laekunud taotlust see võimalus ka tekkis, tõdes Lõvi. 
Lõvi ütles, et vanematekogu otsuseid ei saanud ta tingimusteta täita oma staatuse tõttu. 
Valitsuse eriesindajana tuli tal lähtuda seadustest ja arvestada eri huvigruppide taotlustega. 
Kommenteerides Ida-Petserimaalt lahkuda soovijate arvu, tunnistas ametist lahkuv eriesindaja, et kogus andmeid kolmveerand aastat ja sai kokku tuhat inimest, kelle hulgas on ka 150 Eesti Vabariigi järjepidevusega venelast. 
ENN HAABSAAR 
Lastetoas elavad päkapikud 
Täna on eesti rahvakalendri järgi toomapäev. 
Tubased põhjalikud koristustööd peaksid olema juba lõpetatud - nüüd võib algust teha ruumide kaunistamisega. 
Täna anname nõu, kuidas ehtida jõuludeks lastetuba. 
Kui toote elutuppa või mõnda teise suuremasse ruumi kuuse, pole lastetuppa teist, väiksemat kuuske enam vaja. 
Küll aga võiks lastetoas olla muid jõulukaunistusi. 
Laest võiks alla rippuda mõni põnev asi. 
Näiteks jalgratta ratas, mis on eelnevalt hoolega sügisejälgedest puhastatud. 
Ratas riputage lakke kolme punase paela abil. 
Paelte pikkused sõltuvad loomulikult ruumi kõrgusest. 
Läikivad jalgrattakodarad küütlevad valguses kaunilt. 
Kaunistuseks põimige kodarate vahele mõned väikesed kuuseoksad, ratta küljelt riputage niidiga alla krässe ja kirjatud mune. 
Munakoored sobivad jõulueheteks 
Krässi saab valmistada toorest kooritud kartulist. 
Kartulisse tuleb torgata kõrred või rookõrre ühtlaseks lõigatud tükid. 
Kui krässid mõni päev varem valmis teha, kuivavad kartulid kiiresti ja kergeks. 
Kasutada võib ka roo ülemist otsa - tutti, siis tulevad krässid eriti kohevad ja tihedad. 
Enne pühi toitu valmistades ei tohiks pereema mune katki lüüa - parem on need tühjaks puhuda, tehes selleks muna mõlemasse otsa väikese augu. 
Seejärel laske munakoorel mõni päev kuivada, et sellest saaks koos lastega jõuluehteid valmistada. 
Munade kirjamiseks võib kasutada igat sorti värve - akvarellidest sibulakoorteni. 
Ka võib kleepida muna peale värvilisi paberitükke, lõngajuppe või riidetükke. 
Läbi muna tõmmake sukanõela abil pikem niit, mille ühte otsa kinnitage lõngajuppidest või riideribadest valmistatud tutt või mõni nööp. 
See on selleks, et niit läbi muna tagasi ei jookseks. 
Teise niidiotsaga kinnitage aga kaunistatud muna ratta külge rippuma või riputage kuuseoksale. 
Toas on alati liikumist. 
Liigub ka õhk, mis paneb kaasa keerlema rattal rippuvad kaunistatud munad ja krässid, seda on kõigil ilus vaadata. 
Päkapiku sisse võib peita kingitusi 
Pühadeks tõstke lastetoas tühjaks üks raamaturiiul ja tehke sinna päkapikkude pesapaik. 
Päkapikke võib teha väga erinevaid. 
Kui leiate veel lume alt männikäbisid või olete neid varem korjanud, võite neile koonusekujuliselt lõigatud riidest või paberist torumütsikesed pähe meisterdada. 
Ära saab kasutada ka kastanimunad või muidu ümmargused väikesed kerad. 
Valmistage punasest kangatükist päkapikumütsid ja kinnitage need liimiga kastanimunade külge. 
Enne aga uuristage kastanisse või kerasse väike auk, kuhu kinnitage samuti liimi (PVA) abil tikk. 
Kõige lihtsam on kasutada puust hambaorke, neil on ots juba terav. 
Kasutada võib ka tavalisi tuletikke - eemaldage väävel ja tehke tiku teine ots teravaks. 
Selliseid päkapikke võib pista laual või riiulil asetseva õuna või apelsini sisse. 
Sellise päkapikupere saab pühade puhul sättida praadi maiustama või kõige pühamat toitu - leiba valvama. 
Päkapikk võib valvata ka koogi peal, et lapsed endale maiustamisega liiga ei teeks. 
Päkapiku sisse saab peita kingitusi, eriti maiustusi. 
Lõigake kangast kaks tilgakujulist riidetükki, õmmelge küljed kokku, alumisse otsa jätke väike ava, et valminud kotti saaks täita pähklite, kommide või mistahes mõnusaga. 
Seejärel õmmelge ava käsitsi kokku ja pöörake päkapiku teise otsa alla. 
Tilga terava otsa külge kinnitage kuljus või valge tutt. 
Selliseid kingikotipäkapikke võib olla palju. 
Neid võib kinkida oma perele ja ka sõpradele. 
Aasta lõpul on aeg kõik vanad arved klaarida: eks vahest saab ikka naabritelt käidud soola laenamas - nüüd olgu päkapikk see, kes selle tagasi viib - see üllatab naabrit või ka kedagi teist kindlasti. 
Ajalehepaberist ketid säravad hõbedaselt 
Uksele võiks teha pärja. 
Selleks korjake või ostke mõned pajuvitsad, keerake need rõngasse ja kinnitage traadijupi või tugevama nööriga, et rõngas seisaks koos. 
Kaunistage pärg värviliste lintide või paeltega ja kinnitage külge kelluke või kimbuke kuivatatud lilli, pihlakamarju või kõrsi. 
Kasutada sobib ka kangaribasid, kuldsetest kohvikottidest lõigatud kitsaid kuldkardu jne. 
Ka kuivanud kastanimunadel ja tammetõrudel on siin ruumi. 
Keerake need hõbepaberisse ja kinnitage pärja külge hõbedasi säravaid kuule. 
Ruumide kaunistamiseks võiks kasutada ka paberist kokkukleebitud kette. 
Neid ollakse harjunud valmistama värvilistest paberitest, kuid vanasti tehti ketid ajalehepaberist, ja sedagi anti lastele kätte napilt - ajaleht oli ja on sõnumite edastaja ja tarkuse allikas. 
Tehke teiegi sellel aastal ajalehest jõuluehteid - võtke läbiloetud Eesti Päevalehe kirjatud külg, lõigake ribadeks ja kleepige ribad ketiks. 
Riputage ketid kuuseoksale ja vaadake, kui kaunilt hõbedaselt need säravad. 
SILVIA HIIBUS 
Milleks on vaja tsiviilkontrolli? 
Eesti Päevaleht huvitus, kuidas Riigikogu liikmed tõlgendavad mõistet tsiviilkontroll, milleks seda nende meelest vaja on ja kes peaks seda korraldama. 
Mart Nutt 
Riigikogu liige 
Tsiviilkontroll on põhimõte, mille järgi sõjaväevõimud, see tähendab kogu sõjaväeline hierarhia koos oma kõikide sõjaväeliste mehhanismidega, alluvad tsiviilvõimule. 
Demokraatlikus riigis ei etenda sõjavägi iseseisvat rolli, vaid armee on allutatud riigi tsiviil- ehk poliitilisele kontrollile, mida teostatakse vastavalt riigi sisekorraldusele seadusandliku ja täidesaatva võimu ning ka presidendi kaudu. 
Eestis peaks seda korraldama eelkõige valitsus, st ilma valitsuse otsuseta ei tohiks armee iseseisvalt tegutseda. 
Valitsus ei saa delegeerida kaitseministeeriumile seda, mis on valitsuse otseses pädevuses, sealhulgas otsustusõigust sõjaväe üle. 
Kaitseministeerium on valitsuse üks instrument ja selle põhiliseks ülesandeks on sõjaväe varustamisega seotud probleemide lahendamine. 
Peeter Lorents 
Koonderakonna fraktsioon 
Tsiviilkontrolli all mõtleme niisuguste struktuuride olemasolu ja toimimist, mis koosnevad tsiviilisikutest, kes vaatlevad, mis toimub kaitsejõududes. 
Selline on tsiviilkontrolli tavatõlgendus. 
Erinevates riikides on sõjaväe kontrolli küsimus erinevalt lahendatud. 
Eesti vabariigis saavad tsiviilkontrolli läbi viia selleks volitatud tsiviilstruktuurid, see tähendab eelkõige valitsuse vastavad allüksused nagu kaitseministeerium, mõned ametid või mis iganes. 
Välistatud pole ka parlamendipoolne kontroll. 
Mihkel Pärnoja 
Fraktsioon Mõõdukad 
Ei ole ses küsimuses asjatundja, aga ma arvan, et kaitsepoliitikat peaks riigis teostama valitsus seaduste alusel, mille ta esitab parlamenti, või nende ostsuste alusel, mis ta langetab oma pädevuse piirides. 
See tähendabki tegelikult seda, et tsiviilkontrolli kaitseväe üle teostab valitsus või üks valitsusasutusi, antud juhul kaitseministeerium. 
Tsiviilkontroll on vajalik, et demokraatlikus ühiskonnas sõjavägi kui jõustruktuur ei satuks oma jõust liiga suurde vaimustusse ega püüaks oma arusaamade järgi hakata riigi elu korraldama. 
AILI SANDRE 
Venemaa valitsus ei kavatse kurssi muuta 
MOSKVA. 
Venemaa president Boriss Jeltsin kommenteeris eile esimest korda parlamendivalimiste tulemusi, öeldes, et valimised ei too kaasa kursimuutust riigi poliitikas, sama kinnitas ka üleeile presidendiga kohtunud peaminister Viktor Tshernomõrdin. 
Pole mingit põhjust muretseda ega pidada valimiste tulemusi traagikaks, toonitas Jeltsin Barvihha sanatooriumis ITAR-TASS-ile antud intervjuus. 
Presidendi sõnul suudab Venemaa ka uue riigiduumaga püsida endisel arengusuunal. 
Ehkki veel kolm päeva pärast valimiste lõppemist ei ole täpsed tulemused selgunud, on ilmne, et Gennadi Zjuganovi juhitav Kommunistlik Partei saab endale kolmandiku riigiduuma 450 mandaadist. 
Sellegipoolest välistas Tshernomõrdin ajakirjanikega vesteldes nii järsud kursimuutused kui ka ministrite väljavahetamise. 
Ka vaatlejate arvates ei ole kommunistid küllalt tugevad selleks, et oma poliitikat läbi suruda isegi siis, kui nad otsustavad asuda valitsusega otsesse vastasseisu. 
Seni ei ole kommunistid suutnud luua koostöösuhteid Vladimir Zhirinovski juhitavate liberaaldemokraatidega. 
Liberid saavad riigiduumas umbes 50 kohta nagu ka Tshernomõrdini blokk Meie Kodu On Venemaa ning Grigori Javlinski Jabloko. 
Ülejäänud kohad jäävad sõltumatutele saadikutele. 
Javlinski sõnul peavad kõik totalitarismivastased jõud koonduma juunikuistel presidendivalimistel ühe kandidaadi taha. 
Vaatlejate sõnul tuleb riigipeaks kandideerimisest loobuda Javlinskil endal, kuna president Jeltsin näib olevat otsustanud ka ise valimistest osa võtta. 
Javlinskist sõltub nüüd väga palju. 
Kui reformistid ei suuda koonduda ühe kandidaadi ümber, siis mängivad nad igatahes väga ohtlikku mängu, nentis üks ameeriklasest vaatleja. 
Tulemused ja võltsingusüüdistused 
Eilsete ja endiselt mitteametlike ning veel muutuvate tulemuste põhjal sai Kommunistlik Partei 21,03, Liberaaldemokraatlik Partei 11,02, Meie Kodu On Venemaa 10,07 ja Jabloko 7,2 protsenti valijate häältest, pääsedes seega parlamenti. 
Alla viieprotsendilise künnise kogusid Venemaa Naised 4,68, Töölis-Venemaa 4,59, Venemaa Demokraatlik Valik 4,17, Vene Kogukondade Kongress 4,14, Svjatoslav Fjodorovi Partei 4,1, Agraarpartei 3,88 protsenti. 
Ülejäänud parteide toetus jäi veelgi väiksemaks. 
Teine pool saadikutest valiti ühemandaadilistes ringkondades. 
Kui olid loetud hääled 223 ringkonnas 225-st, olid tulemused järgmised: sõltumatud kandidaadid 77, kommunistid 57, agraarid 20, Jabloko 14, Meie Kodu On Venemaa 10, Venemaa Demokraatlik Valik 10, Võim Rahvale! 
8, Vene Kogukondade Kongress 5, Venemaa Naised 3, Ivan Rõbkini Blokk 3, Edasi, Venemaa! 
3, Pamfilova-Gurov-Lõssenko 1, liberaaldemokraadid 1, Ühtsuse ja Üksmeele Partei 1, Ühisüritus 1, Majandusliku Vabaduse Partei 1, Minu Isamaa 1, teised parteid 7. 
Riigiduumasse valitud 215 saadikust 91 olid ka alamkoja eelmises koosseisus, kuus aga Föderatsiooninõukogu saadikud. 
Nii erukindral Aleksandr Lebed kui ka eksasepresident Aleksandr Rutskoi väitsid eile, et valimiste tulemusi on võltsitud. 
Tegemist on avaliku ja jämeda võltsinguga. 
See loob rahva seas niisuguse meeleolu, et oodata on pöördelisi sündmusi, kinnitas Rutskoi telefoni teel Reuterile. 
Ma ei soovi midagi kommenteerida enne, kui olen seda jultunud moonutamist ise uurinud. 
Tegemist on selge võltsinguga, ütles ka Lebed. 
Rutskoi rõhutas, et tema marurahvuslik liikumine Derzhava kogus 9,4 protsenti häältest, mitte aga 2,5 protsenti, nagu ametlikud kanalid väidavad. 
Rutskoi sõnul tuleks alustada parlamentaarset juurdlust valimistulemuste võltsimise asjas. 
Lebed pääses Tuula ringkonnas isikumandaadiga duumasse, kuid Kogukondade Kongressi ametlik liider Juri Skokov üksikkandidaadina ei kandideerinud ning seetõttu jääb ta parlamendist välja. 
Välisvaatlejad hindavad Vene valimisi üldjoontes õiglaseks, kuid märgivad, et häältelugemine võtab ebanormaalselt kaua aega. 
Eelarve kinnitatud 
Venemaa parlamendi ülemkoda kinnitas teisipäeval riigi 1996. aasta eelarve, piirates seega uue, kommunistide kontrolli alla sattuva riigiduuma võimalusi riiklike kulutuste muutmisel järgmisel aastal. 
Tshernomõrdin ütles ülemkojas peetud kõnes, et valitsus jätkab senist majanduspoliitikat. 
Me kavatseme jätkata senist majanduskurssi. 
Me kavatseme teha kõikvõimaliku selleks, et tõmmata riik kriisist välja, ütles peaminister. 
Föderatsiooninõukogu võttis eelarve, mille alamkoda enne valimisi heaks kiitis, heaks häälteenamusega 95:15. 
Nüüd läheb eelarve Jeltsinile allakirjutamiseks. 
Eelarve kinnitamine, mis oli eeltingimuseks miljardite dollarite saamiseks Rahvusvaheliselt Valuutafondilt, annab kaalu Tshernomõrdini lubadusele, et majanduspoliitikas ei ole oodata suuremaid muudatusi. 
Kerge praeguse kursi säilitamine aga ei ole, nagu ilmnes Zjuganovi pressikonverentsil. 
Zjuganov ütles, et majanduspoliitikat ja eriti erastamist tuleb muuta. 
Poliitikat tuleb korrigeerida. 
Mida praegu ka ei räägitaks, seda poliitikat on võimatu jätkata, ütles ta. 
Peaminister ütles, et Venemaa majandus peaks järgmisel aastal hakkama kasvama ja lisas: See saab olema ka Venemaa elatustaseme stabiliseerumise esimene aasta. 
Tshernomõrdin märkis, et valitsus kavatseb rakendada meetmeid investeeringute stimuleerimiseks ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete abistamiseks, konkurentsi soodustamiseks ja monopolide tegevuse piiramiseks. 
Peaminister rõhutas, et Venemaa peab senisest paremini kasutama ära konkurentsivõimelisi tööstusharusid ja kärpima eksporditolle. 
Avatud turu suhtes tundlikke tööstusharusid, nagu tekstiili- ja kergetööstus, aidatakse imporditollide ja maksusoodustustega, ütles ta. 
Eelarve kulutusteks on planeeritud 435,7 triljonit rubla (94,72 miljardit dollarit) ja tuludeks 347,2 triljonit rubla (75,47 miljardit dollarit). 
Baltic News Service 
Kusagil Tartu kunstis on vaim 
Eestis, nagu ülevaatlikel ja väikestel kultuuridel kombeks, on tavaks teha kunsti kevadisi ja sügisesi ülevaatenäitusi. 
Umbes nii nagu künnitehnika ja viljalõikustehnika ülevaatusi. 
Kuidagi plaanipärane on see iga poole aasta tagant kunstisaagi näitamine. 
Miks mitte iga kuu, aasta või kolmaastaku tagant? 
Analoogiline on lugu ka personaalnäitustega - ikka 0-ga või 5-ga lõppev juubel, justkui oleks see selle või teise kunstniku loomingus mingi kindel murdepunkt. 
Nüüd, mil näituste korraldajad ei suuda sellise aplombika ülevaatusega igal sügisel publikut köita ning kunstnikud isegi pole enam sedavõrd nõudlikud esinemisvõimaluste soovimistel, asendab annuaalseid ülevaatusi Sorose aastanäitus Tallinnas - vähemalt üleriiklikus mastaabis. 
Uue kunsti pealetung 
Paraku esindab Sorose aastanäitus eesti kunstnikkonna enamikku karuseks ajavaid ja kõrvalejätvaid suundi, mille üldnimetajaks on installatiivsus ja loobumine traditsioonilistest kunstivormidest. 
Aastaid tagasi palusin mitmeid praegusi kunstikuraatoreid mitte heita vanniveega last välja, st mitte pidada selle nn vana ja õudse matuseid. 
Nemad rahustasid mind maha, et nii on vaja, sest muidu kohalik rahvas ei õpigi uuest kunstist aru saama. 
Tulemuseks on erineva laadiga kunstnike vastasseis, millest enamikul publikust pole aimugi. 
Tänavune, kolmas Sorosiaana oli teemal Biotoopia (Euroopa noored metsakaitse aktivistid käisid mullu Eestis koos suvelaagris Ökotoopia nime all). 
Vana head maalikunsti aga kaitsesid tänavu lisaks Kreg A. Kristringi parafilosoofilistele ringkondadedele ja Alliku - Elkeni - Arraku - Toomas Vindi üsna ametlikele (on nad ju grand old jne) sõnavõttudele ka kevadine Tartu noorkunstnike suisa jultunud väljapanek Rahvusraamatukogus Supilinn läheb taevasse - eestkõnelejaks Tartus maalikunsti õppinud Kaire Nurk oma poeetilise stiiliga. 
Tartlased jahivad oma vaimu 
Sügisesed Kineetika ja Sorosiaana olid siiski liig mis liig ning tartlased otsustasid omalt poolt samuti midagi lisada. 
Ärgu nüüd need tartlased pahased olgu, kes müütilise Tartu vaimu juba varem välja mõtlesid, aga sellisel ajastutaustal oli see siiski paratamatult vaadeldav. 
Kuraator Mare Ruus suutis sõltumatu üksiklasena koondada tegijaid mitmest vallast - arhitekt Uku Põllumaast kirjanik Mart Kivastikuni. 
Tartu vaimust rääkimine tekitab siinkirjutajas senimaani võõristust. 
Mis asi see ikka on? 
Arvatavasti midagi niisugust, mida tunnevad vaid sellest linnast väljaspool olijad. 
Tartus midagi sellesarnast ja käegakatsutavat pole siiani siiski vist kogetud. 
Aga olgu, Tartu vaim pidi lehvima vähemalt avamise päeval Kunstnike Maja kohal. 
Toodi kohale kõike, teema- ja zhüriivabalt muidugi. 
Olge head ja eksponeerige. 
Kõik ei mahtunud ära. 
Et näitus liiga annuaalset sügisekspositsiooni meenutama ei hakkaks, püüti maale tihedalt ühte seina koondada - maast laeni, või eksponeerida teises seinas põranda lähedal. 
Ei-ei, loomulikult ei esinenud mingite uute kujunditega Kursi koolkond, kes Moodsa Kunsti Muuseumi Tartu Algatuskeskuse nime all resideerib. 
Ilmar Kruusamäelt oli vaid üks maal literatuursel teemal, kuidas Tartu (vaim) Tallinnale pähe annab. 
Või oli see vastupidi, või oli see Mäetamme või Pangsepa maal - mine sa võta Kursit kinni. 
Täielik kompott 
Vasakpoolses KM ruumis edvistati seintest moodustatud labürindiga, mille seinu katsid kitsas nurgas vaadeldavad kümmekond eriilmelist kunstiteost, maalist videoni. 
Segapuntra lõpuni käinu leidis ennast tühjast ruumist, kus olid kusagil servas luuletaja Hannes Varblase sõnad...ma jäin ellu, valgust ei võetud ära... 
. 
Vist ruum suitsiidide jaoks, sest selleks olnuks seal piisavalt aega, enne kui mõni külastaja sinnani jõuab. 
Õnneks pole seni erilisi vahejuhtumeid ette tulnud. 
Vasakpoolset ruumi KM-s kutsuti tänu ühele antiiksele kirjutuslauale kabinetiks. 
Selle peal olev monitor näitas videot. 
Muude tööde kõrval oli seal elutervet irooniat täis maalisarnane pakk, mida atribueeriti maalija Helle Vahersalule. 
Pruuni pakendipaberi peal hoogne kiri Tallinnasse. 
Mida muudki oli A.P. 
Tshehhovi õdedel kunagi õhata kui vaid Moskvasse... Moskvasse... 
. 
Ehkki iga sisseastuja sai ruumi vaatamise asemel vaadata kuldraamis peeglis omaenese portreed, vaevalt seegi innustas teda rohkem sisekaemustesse laskuma nagu näitusetegijad ilmselt ootasid. 
Kui siia lisada Rahvamuuseumist laenatud sõsarrahvaste ühepuulootsikud peasaali laes, oleks kompott kõigi kuivatatud marjadega ilmselt täielik. 
Tartu maalikunst tõestab vaimu 
Sorosiaanaga võrreldes oli näitus ilmselt terviklikum, sest kinga kulus vaatajal ühest kohast teise kõndimiseks vähem. 
Installatiivsete projektide või ekspositsioonide kahjuks oli tõdetav, et hoolimata alandavast tihedalt ühele seinale koondamisest või hoopis põranda piiril eksponeerimisest, oli seesama traditsiooniline maalikunst antud näituse kõige tugevam ja lõpetatum osa. 
Tekkis mingi ekspositsiooniline vastuolu, millele järgnes epiloog vaataja poolt. 
Epiloogi sõnastus päädis justkui sõnadega, et küll me siin Tartus oleme ikka kõvad poisid. 
Isegi installatiivne kunst ei suuda vanamoodsale ära panna. 
Ainult et installatsioon kandis eneses vaid samavõrra sotsiaalselt abitut kujundit Tartu vaimu tõestamise näol ning oli samavõrd lõpuni lahendamata eksperiment, kuivõrd Sorose aastanäituse taiesed kooliõpikutest mahakirjutatud katseid meenutasid. 
Moodne kunstivorm vajaks siiski aukartustäratavamat lähenemist. 
Erandiks olid moodsa kunstimeedia vallast Silver Vahtre video teemal Ingel (mullusel Prantsuse-Balti videofestivalil näidatud) ning tänavune Tartu tüüpide ülesvõte. 
Mõlemad on küll head ideed, kuid vajanuks lõpunilahendamiseks vähemalt kümme korda rohkem raha. 
Igaühele oma 
Näitust päästvat Uku Põllumaa kujundust (mis sellest ekspositsioonist üleüldse põneva asja tegi) kõrvale jättes tundub, et teema ja näituse materjal oli rohkem selleks, et tõestada järjekordselt midagi Tartu-Tallinn teljel. 
Ükskord peaks ometi selgeks saama, et pole mingit tarvidust tuua Sorose näitusi Tartusse ega viia maalilise Supilinna fenomeni Tallinnasse. 
Kumbki keskkond, elades omaenese elu, tõestab vaid väikese rahva kultuuri mitmepalgelisust ning prioriteete tuleb otsida vaid rahastamise valdkonnas. 
Olgu viimases pealegi kunagi olnud Helme-Juske-Komissarova diktaat. 
See ei lähtunud ju ometigi põhjendmatust seisukohast. 
Kunstnike sõnasõda kuraatorite oma taskusse mängimise teemal meenutab sõnasõda täpselt samade isikute osavõtul paarkümmend aastat tagasi, et kes sai siis rohkem või vähem riiklikke tellimusi. 
Keegi kriitikutest ei tee juba ammu midagi selle pärast, et see või teine kunstnik talle baaris välja tegi (keegi Navitrolla) või et ta oskab juhuslikult inglise keelt (Toomas Vindi väide). 
Kõik johtub siiski situatsioonist, milles isegi kriitikud on etturid massimeedia võimaluste kõrval. 
Seda saavad aga kõik teksti valdajad võrdvõimselt kasutada. 
Kogu siinkirjutatu võib meenutada tüüpilist ainkaaleplikku palmioksaga vehkimist kirjanduslikes vaidlustes, aga kakelda ei viitsi ükski haritud inimene tõepoolest. 
Selleks on probleemide haardeulatus liiga väike või asetus liiga materiaalne (alati on neid, kes meist rohkem teenivad). 
Kõik kokku tundub olevat rohkem pseudoprobleem selle kõrval, millise pagasiga me läheme uude sajandisse või kas me liigume sinna oikumeenilisel või lokaalsel kunstitaustal. 
ENRIKO TALVISTU 
Belgias euroõigust nõudmas 
Euroopa Kolledzh eksisteerib 46 aastat. 
Seda 1949. aastal loodud kooli võib pidada vanimaks Euroopa õigust, majandust, poliitikateadusi ja inimressursside alast õpetust jagavaks ülikooli-järgseks õppeasutuseks. 
Kolledzh asub Belgia Flandria-poolses turistidele orienteeritud postkaardilinnas Brugges. 
Liigagi kauniks restaureeritud keskaegses väikelinnas rohkem akadeemilisi õppeasutusi pole. 
Sestap tunneb kolledzhi kasvandiku reeglina linnapildis ära tema keskendunud pilgu tõttu. 
Alexander Schallenberg on austerlane. 
Lugupeetud perekonnast pärit. 
Ometi oli perekond ahastuse äärel, kui Alexander tegi kevadel teatavaks, et läheb edasi õppima mitte Pariisi, vaid Bruggesse. 
Minu vanaema jaoks oli minu otsus loobuda enesetäiendamisest ENA-s (üks prestiizhsemaid poliitikuid koolitavaid õppeasutusi Prantsusmaal, toim) suureks löögiks. 
Samamoodi ei tundnud Euroopa Kolledzhist rõõmu teisedki perekonnaliikmed, räägib Viini ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Alexander Eesti Päevalehele oma praeguses kodus Brugges. 
Alexander annab endale aru, et kolledzh on väljakutse. 
Ma pean tõestama, et mu otsus oli ainuõige, seletab äärmiselt viisaka olemisega 26-aastane austerlane. 
Ühtlasi annab ta mõista, et Pariisi ENA-s õpetatav on nii või teisiti välismaalaste peal prantsuse süsteemi proovimine. 
Mina soovin mitte prantslaslikku, vaid Euroopa perspektiivi õigusasjadele, selgitab Alexander rahulikult. 
Keeleoskus on õigust õppides oluline 
Euroopa Kolledzhis käib õppetöö nii inglise kui ka prantsuse keeles. 
N.ö fifty-fifty. 
Õigust õppides on ülioluline väga hea keeleoskus. 
Seda, kuidas kolledzhisse astuja keelt valdab, kontrollitakse päris põhjalikult, räägib Alexander. 
Ta seletab, et tegi läbi põhjaliku testimise nii Viinis kui ka Brugges. 
Kolledzhisse pürgija peab teadma, et reeglina on konkurss viis inimest kohale. 
Otsus langetatakse kahe-astmeliselt: nii rahvusriigis kui ka kolledzhi komisjoni ees, kuid viimane sõna jääb ikkagi Euroopa Kolledzhile. 
Alexanderi käest oli küsitud, kas ta tahab õppida Varssavis vöi Brugges. 
Viimased aastad on Euroopa Kolledzhil oma haru ka Poolas. 
Kui Brugge kolledzhis õpib 250 eurooplast, siis Varssavis 100. 
Meie kool on äärmiselt rahvusvaheline. 
Hetkel õpib Brugges 25 erineva rahvuse esindajat. 
Peale minu on veel seitse austerlast, pühendab noorhärra Schallenberg Eesti Päevalehte kolledzhi asjadesse. 
Alexander annab teada, et kõikide austerlaste õpperaha maksab kinni Austria. 
Minu riik maksab minu õppemaksust 70 protsenti. 
30 prantslase koolituse maksab Prantsuse Vabariik kinni 50 protsendi ulatuses. 
Kogu summa, mida kolledzh minu koolitamise eest tahab, on 400 000 Belgia franki (1 Belgia frank on 0,39 Eesti krooni, toim). 
Selle eest saab siis peavarju ja süüa kolm korda päevas, seletab Alexander. 
Ühtlasi leiab ta, et Brugge õppeasutus on kui väike mudel Euroopa Liidust endast. 
Ka üksteisest mööda rääkimise mõttes. 
Noore austerlase meelest on meie-tunne küllalt vähe arenenud, õigupoolest polevat taolist nähtust Euroopa Kolledzhis olemaski. 
Perekonna traditsiooniks teenida kodumaad 
Alexander teab ütelda, et nii nagu kõik õppejõud pole pelgalt Euroopa Liidu liikmesriikidest, nõnda on lugu ka õppuritega. 
Muide, ükski õppejõud ei ela kohapeal. 
See pingestavat õppimist. 
Kui ikka saabub professor Matsushita Jaapanist, siis tuleb nädalaga omandada tema kursus, räägib Alexander kooli eripärast. 
Meie kolledzhis on praegu üliõpilasi Poolast, Ungarist, Slovakkiast ja on ka üks lätlane, jutustab Alexander, kelle isa oli diplomaat ja ka vanaisa teenis diplomaadina Austriat. 
Kuna õppetegevus kestab Euroopa Kolledzhis ühe aasta, siis uurisin, mida teeb Alexander Schallenberg pärast õpingute lõppu. 
Õigupoolest võiksin ma jääda Brüsseli võimukoridoridesse, aga ilmselt lähen tagasi Viini. 
Olen kodust eemal olles avastanud kui väga ma ikkagi olen austerlane. 
Pealegi on meie perekonna traditsiooniks teenida kodumaad, naeratab Alexander, kes on sündinud Shveitsis, viis aastat elanud ja koolis käinud Indias New Dehlis ja seejärel koos diplomaadist isa ning kuueliikmelise perekonnaga Hispaaniasse siirdunud. 
Austriasse asus Alexander päriselt elama alles 13-aastaselt. 
Alexander kinnitab, et oma otsust Euroopa Kolledzhi kasuks pole tal tänaseni olnud põhjust kahetseda. 
Kui aga keegi ülikooliharidusega eestlastest tahaks tulla Bruggesse, siis teab Alexander soovitada, et too alla 30-aastane eestlane peab väga hästi tundma vähemalt ühe Euroopa riigi seadust. 
Ja veelkord - inglise ja prantsuse keele valdamine on kohustuslik. 
MARIANNE MIKKO 
Alguses oli liikumine ehk filmist enne filmi 
Liikuvate piltide ajalugu ulatub rohkem kui tuhande aasta taha. 
Aga inimese unistus, kujutada liikumist ja talletada aega, pärineb ajaloo hämarusest. 
Altamira koopas püüab metssiga edasi tormata kaheksal jalal, muinas-Egiptuse hauakambrite seintel koristatakse vilja ositi kujutatud liigutustega. 
Kõige varasemad liikuvad pildid arenesid välja Hiinas. 
Kui seal alanud piltide liikumine sai kokku euroopaliku mõistuse poolt loodud tehnikaga, sündiski film. 
Järgnevast kronoloogiast on näha, kuidas varjuteater, camera obscura, laterna magica ja valgustundlikkuse talletamise keerulised teed 19. sajandi lõpus ristusid. 
Viimane sajand on juba filmiajalugu. 
960-1279 Hiinas valitsenud Sung-dünastia ajal areneb varjuteater rafineeritud ja üsna realistlikuks jutustamise viisiks. 
Varjuteatrit esitati valgust läbi laskvate, nahast siluettnukkude abil. 
12. sajandil hakkab Jaava stiliseeritud mustvalge varjuteater elama oma mitmesaja-aastast õitseaega. 
Samal perioodil kulgeb varjuteater mongolite vallutusretketega Pärsiasse ja Araabiamaadesse, kus iseäranis egiptlased arendavad varjuteatri dramaatikat. 
1260-ndatel kirjeldab fransiskaani munk ja filosoof Roger Bacon laterna magica ehk võlulaterna tööpõhimõtteid. 
Laterna magica on lihtne valgusallikas, mille ees asetsevas avas paiknev pilt projitseerub seinale. 
1420 joonistab itaallane Giovanni Fonatana laterna magicast vanima teadaoleva pildi. 
16. sajandi alguses joonistab Leonardo da Vinci silma ehitust ja optikat uurides laterna magica põhimõtte skeemi, mis näitab, et ta sai aru valguskiiri koondava läätse tähtsusest pildi kordamisel. 
Veelgi enam, da Vinci joonistab ka projektori prototüübi, kus lääts pöörab peegelpildi õiget pidi. 
1545 avaldab madalmaalane Reiner Gemma Frisius esimese pildi camera obscurast. 
1660 ehitab taanlane Thomas Erasmus Walgesteen (Walgestein) Roomas (või 1664 Pariisis) võlulaternaid ja korraldab laterna magica etendusi. 
Ta müüb laternaid ka publikule. 
1725 märkab saksa anatoomiaprofessor Johann Heinrich Schulze, et hõbedaühendid on valgustundlikud. 
1772 Itaalia varjudena tuntuks saanud araabialik varjuteater kolib Pariisi, Dominique Francois Seraphin avab alalise teatri Hotel Lannionis Versailles's. 
1784 toimub Charles-Jacob Guillemani rahvusvahelist edu saavutava varjuteatrikomöödia Le pont casse esietendus. 
1787 Portretist Robert Barker patenteerib Inglismaal panoraamteatri, kus suur maastikumaal riputatakse silindrikujulise ruumi ehk rotundi seintele. 
Barker keerutab rotundi välisseina saalis istuva publiku ümber. 
Panoraamid saavutavad suure populaarsuse nii Suurbritannias (1860-ndateni) kui ka mandril (19. sajandi lõpuni). 
1799 patenteerib Robertson fantaskoobi - ratastele asetatud võlulaterna, mida pöörates hakkavad seinu mööda seiklema varjud. 
Mööda Euroopat reisides saavutab Robertson oma õuduspiltidega tohutu menu. 
1816 alustab Joseph-Nicephore Niepce sihiteadlikke kaamerakatseid ja püüab valgustada oma õue pilti hõbekloriidiga kaetud paberile. 
Pildid ei õnnestu veel, aga hõbedaühendi valgustundlikkus näitab, et Niepce on õigel teel. 
1822 avab Louis Daquerre Pariisis menukatest panoraamidest inspireeritud Diorama-teatri, kus rotundi seinte hiigelsuuri läbipaistvaid panoraammaastikke täiendavad kolmemõõtmelised lavaefektid. 
Erinevalt panoraamidest pöörleb Diorama-teatris hoopis publik. 
1832 patenteerib austerlasest geomeetriaprofessor Simon Ritter von Stampfer stroboskoobi ehk eluratta. 
1834 esitleb Bristolist pärit William George Horner pöörlevat pilditrummi ehk zoetroopi. 
1835 õnnestub Daguerre'il lühendada pildi jäädvustamise säriaega poolele tunnile. 
1839 ilmub maailma esimene fotoõpik Dagerrotüüpia saladus. 
Prantsuse parlament ostab ära dagerrotüüpia tegemise õigused ja kuulutab selle prantsuse rahva kingituseks inimkonnale. 
Dagerrotüüpiavaimustus levib iseäranis kodanluse hulgas 1840-ndatel kogu mandri-Euroopas, kuigi 50 kilogrammi kaaluvast ja kallist dagerrotüüpiakaamerast ei saa massitoodet. 
1840 ehitab Brauschweigi elanik Peter von Voigtländer käeskantava kaamera. 
Tal õnnestub lühendada säriaega mõnele minutile. 
1850 patenteerivad vennad Frederick ja William Langenheim Philadelphias diapositiivi. 
1861 aastal Philadelphias loob Coleman Sellers illusiooni liikuvatest piltidest, esitades piilukapis järjestikustes asendites kujutatud inimesi stereoskoopiliste piltidena. 
1874 loob taanlane Jules Janssen pildikahuri, milles pildid säritatakse pöörlevale pildiplaadile sektorite kaupa. 
1877 patenteerib Emile Reynaud Pariisis peeglitega varustatud zoetroobi versiooni - praksinoskoobi. 
1878 pildistab Muybridge galopeerivat hobust 12 kaameraga ja esitab tulemust jäädvustatud liikumisest ühel päikesepaistelisel juunilaupäeval Palo Altos. 
1879 Muybridge suurendab kaamerate hulka 24-le ja liikumise etappide jäädvustamine paraneb. 
1882 Projitseerib Reynaud praksinoskoobi abil läbi laterna seinale liikuvaid pilte. 
1887 Ameerika Ühendriikide preester Hannibal Goodwin valmistab nitraattselluloosist läbipaistva ja elastse rullifilmi. 
Goodwinile antakse patent alles 1898. aastal. 
Liikuvate piltide tehniliste põhimõtete erinevad osad on valmis: nende ühendamine võtab veel paar aastat aega. 
1888 valmistab George Eastman väikese Kodaki-nimelise karpkaamera, millesse asetatakse mitte plaadid, vaid hõbebromiidiga kaetud paberirull. 
1889 hakkab John Carbutt Philadelphias valmistama nitraattselluloosi alusel rullifilmi edasimüügiks. 
1891 saab Thomas Alva Edison valmis liikuvate piltide esitamise aparaadi - kinetoskoobi - filmilinti piilukapis keerutava ühemehekino. 
1893 ehitab Edison maailma esimese filmistuudio Black Maria, see on tõrvapaberiga pimendatud pöörlev lava. 
1894 Kinetoskoobisalongid vallutavad esmalt Broadway ja seejärel kogu maailma, Euroopa juba sama aasta suvel. 
1895 Edison valmistab kinetofonograafi - dialoog salvestatakse fonograafil samal ajal kui esitust pildistatakse kinetograafiga. 
Läänemaailmas hakkab turule ilmuma erinevaid võistlevaid pildistamise ja esitamise aparaate. 
Näiteks Woodwille Lathami panoptikum USA-s. 
USA-s algatatakse mitu liikuvate piltide autoriõigust puudutavat kohtuprotsessi, kus peamiselt püütakse tõrjuda Edisoni pürgimust monopoliseerida kõik liikuvatesse piltidesse puutuv. 
Londoni optiliste riistade valmistaja Robert William Paul kopeerib Edisoni kinematograafi, kuid on sunnitud projekteerima ja ehitama kaamera koos fotograaf Birt Acresiga, et tegutseda väljaspool Edisoni monopoli. 
Acres ei ole rahul liiga laia kinetoskoobifilmiga ning ehitab kaamera ja projektori 35 mm filmile, millest saab - ja mis on veel tänapäeval - filmi (ja foto) põhimaterjal. 
Vennad Max, Emil ja Eugen Skladanovsky hakkavad novembris katsetama kinetoskoobifilmide esitamist ekraanile Berliini Wintergartenis. 
Samuti novembris taotleb itaallane Filoteo Alberini patenti kinefograafiks nimetatud kaamera ja projektori ühendusele. 
28. detsembril võõrustab Lyoni filmimaterjale valmistava tehase juhataja Antoine Lumiére (August ja Louis Lumiére'i isa) Pariisi Grand Cafes korraldatud, tema poegade loodud kaameratega filmitud ja nende konstrueeritud projektoritega esitatud elavate piltide näitamist. 
Seda esimest piletitega kinoseanssi peetaksegi filmikunsti sünnipäevaks. 
Esmakorselt kasutati terminit cinématographe, mis moodustub kreekakeelsetest sõnadest kinema (liikumine) ja graphein (kirjutama, joonistama, raidkirju kirjutama). 
Filmihullu/EPL 
50 näitust ongi looming 
Viljandi kunstisaalis lõppes äsja sügisnäitus, mis kunstisaali viie olemasoluaasta vältel oli viiekümnes väljapanek. 
Kunstisaaliks sai endine parteikomitee saal tänu tollase maakonna peakunstniku Aate-Heli Õuna visale asjaajamisele. 
Tema ongi püüdnud järjekindlalt tõestada, et kunstielu on võimalik ka väikelinnas. 
Ja kuigi Viljandi kunstisaal pole ehk nii kuulus kui Pärnu Chaplini kunstikeskus, annab see viljandlastele ometigi võimaluse kunstiga kokku puutuda. 
Miks ta seda teeb? 
Aate-Heli Õun pole enam maakonna peakunstnik, sest seda ametikohtagi ei ole olemas. 
Näituste korraldamise eest sai ta veidi aega sümboolset tasu kultuuriametist. 
Pisukest toetust on tulnud korralduskuludeks kevad- ja sügisnäituste puhul. 
Leiba näituste korraldamine järelikult ei anna. 
Miks ta seda siis teeb? 
Olen kunstis sedavõrd õpetust saanud, et on tekkinud austus selle vastu. 
Ühel hetkel sain ka aru, et mulle pole enam väga palju aega antud ja patt oleks jätta järelejäänud aeg kasutamata, ütleb ta ise. 
Mul on kohustus teistele edasi anda seda, mida tean. 
Maavalitsusel on sedavõrd missioonitunnet, et ta kannab kunstisaali majandamise kulud. 
See, kuidas iga näitus kohale ning üles pandud saab, sõltub korraldaja sõnul inimeste ja firmade heatahtlikkusest, juhusest, tähtede seisust jne. 
Poolsada näitust võiks olla piisav kunstisaali olemasolu õigustus, kuid ikka veel on isetekkeline kunstikeskus nagu kahe peaga vasikas: kõik imetlevad, aga keegi ei tea täpselt, mis sellega peale hakata ja kes peaks maksma tehtud töö eest. 
Ju olen ma ise jätnud mulje, et mulle pole raha tähtis. 
Kuid olen üha enam hakanud aru saama, et ma ei saa teiste arvelt lõputult hea olla ja nende vastutulekut ära kasutada. 
Samas olen nii rumalalt visa, et ei saa ka pooleli jätta. 
Kui arvatakse, et näituste tegemine on samasugune harrastus, nagu ristsõnade lahendamine, olgu siis nii. 
Kuid ma olen tahtnud tõestada, et maailm, mida olen teistele püüdnud näidata, on ilus, leiab Aate-Heli Õun õigustuse. 
Näitused ja muu kunstielu 
Korraldaja järjekindlusest kõneleb seegi, et eksponeeritud on peaaegu kõiki kunstiliike ja kõige erinevamaid autoreid. 
Viljandlased on saanud näha Juhan Muksi, Paul Kondase, Erich Pehapi, Minni Patuse, Liidia Nirk-Soosaare, Kaljo Põllu, Alo Hoidre, Evald Okase, Jüri Arraku, Uno ja Mari Roosvaldi, Anu Raua, Tiit Pääsukese ja Marko Mäetamme töid ja see rida teeb korraldajale endalegi rõõmu. 
Ja mitte ainult talle. 
Viljandis on tekkinud arvukas kunstihuviliste ring, kellele kunstisaalis toimuv on oluline. 
On koguni kunstnike ühendus, mis seob nii proffe kui harrastajaid. 
Ühendus korraldab suurejoonelisi kunstipäevi nimega Kirikuküüt. 
Ühenduse kasutuses on Kilpkonna galerii, kus on samuti pidevalt näitusi. 
Aate-Heli Õun ole ühenduses aktiivselt tegev, ta eelistab ajada oma asja. 
Ühendusest on jäänud mulje, nagu ei tahetaks tunnistada, et kunstnike koondumine sai teoks tänu kunstisaali loodud soodsale pinnale. 
Kunstiinimesed ei pruugi alati ühtmoodi mõelda. 
Osa Viljandis elavatest kunstnikest on esinenud kevadistel ja sügisestel ülevaatusnäitustel, osa ei arva ühisnäitustest midagi. 
Pisuke konkurents on hea - sellest võidavad kunstihuvilised ja mida rohkem näitusi, seda enam võimalusi. 
Kivi on igavene 
Aate-Heli Õun kui sisearhitekt on end tutvustanud nii Tallinnas kui Viljandis. 
Varasema perioodi tööd on praeguseks enamasti aja ja moe ohvriks saanud, nagu tules hävinud Merepiiga kohvik või varasem Teletorni interjöör. 
Viljandi perioodi suurimal tööl, taastatud Halliste kiriku sisekujundusel on loodetavasti pikem iga. 
Sisearhitekti looming kaob paratamatult, seepärast arvasin Viljandimaa peakunstnikuna töötades, et õigem on luua midagi niisugust, millel on pikem iga. 
Kivi on igavene ja sellepärast said kivist sammaste kuju Viljandi järvejooksude monumendid. 
Sellest ajast on ka represseeritute mälestuseks püstitatud kivisammas lossipargis. 
Ka Halliste kiriku interjööri kavandades mõtlesin, et seal sees olev peaks kaua vastu, avab Aate-Heli Õun oma erialase loomingu tagamaid. 
Tema austus kunsti vastu avaldub ka sisekujundustöödes. 
Enamasti näeb ta võimalust kasutada kujunduses mõnda kunstiteost, olgu see siis vitraazh, fresko, maal või vaip. 
Näiteks Halliste kirikus on altarimaal Jüri Arrakult, Viljandi väikese kohvibaari Iva seina katab Urve Dzidzaria fresko. 
Omamoodi kunsti nägemine ruumis oli seegi, et sisearhitekt oskas tribüüni ja punaste toolidega koosolekusaalis näha tulevat kunstisaali. 
Kui ideede eest makstaks 
Kui mälu ei peta, tõdes praegune kultuuriminister veel viljandlasena, et Aate-Heli Õun võiks mõnel muu maal oma ideedega rikkaks saada. 
Alalhoidlik väikelinn pole just sobiv koht oma ideede müümiseks. 
Siin on raske olla teistsugune ja saada kaasmõtlejaid, kui tegemist pole just käegakatsutava tulemusega. 
Aate-Heli Õun tunnistab, et just tänu sellele, et oma olemise õigustamiseks (loe näituste korraldamiseks) läheb sedavõrd aega, on oma looming sunnitud jääma suhteliselt tagasihoidlikuks. 
Minu looming ongi need viiskümmend näitust, leiab ta samas väljapääsu. 
Ta ei varja, et vajab aeg-ajalt ka tunnustust ja seda, et ta rügamist märgataks. 
Kui ta 1988. aastal jättis oma töö Tallinnas, kus ta oli olnud 20 aastat kunstiinstituudis sisekujunduse õppejõud, oli see teadlik valik. 
Iseasi, kas kõik ootused on täitunud. 
Ideid on aga endiselt. 
Alles hiljuti tegi Aate Heli Õun teatavaks, kuidas Viljandimaal tema arusaamist mööda peaks tähistama Johann Köleri sünniaastapäeva ja jäädvustama suurmehe mälestust. 
Ta võtab seda kui kohustust, olemata tegelikult millekski kohustatud. 
Sellest on turumajandusse pürgijatel vist üsna raske aru saada. 
Aime Kivistik 
Jakobson või Internet - üks on liigne 
Kas meie publitsistlik ajalookirjutus vastab ajastu vaimule ning vajadustele? 
Kas oleme oma ajalooteadvusega rahul ja kas saame sellega hakkama järsult avardunud maailmas? 
Vastus on üks - ei! 
Eesti ajalookirjutusel on pind jalge alt kadunud. 
Kadunud pole tugevad ajaloolased ega tõsised teadustööd, kadunud on midagi muud - rahvusliku ajalookirjutuse oma nägu. 
Osati tundub, et ajalooteaduse vajaduse laiem mõistmine on ebamäärane ka kutseliste ajaloolaste juures. 
Tundub, et professionaalidel puudub läbimõeldud arusaam, kuidas oma teadmistele anda üldkättesaadav väärtus. 
Tahes-tahtmatult kerkivad siinjuures mällu avalikud arutelud kaitse-, haridus-, maaelukontseptsiooni puudumise ümber. 
Kontseptsioon on praeguse Eesti ühiskonna jaoks üks võtmesõnadest. 
Kontseptsioon annab selgust, vastates küsimustele mis seisus oleme ja mida ning kuidas tahame. 
Seda selgust vajab ka Eesti ajalookirjutus kui üks võtmetähtsusega rahvusteadustest. 
Selgust nõuab eelkõige ajalooteadmise koht meie maailmanägemises, ning see, miks on ähmastunud eestlaste ajalooteadvus. 
Eks ole selle argiilminguks õhkamised vaimus ega stagnaajalgi nii väga halb olnud! 
Kuna väljakutsuv ükskõiksus ajalookogemuse suhtes on levinud (eriti noorte hulgas), siis peaksid ajaloolased endilt küsima, miks ei jõua nende professionaalsed teadmised inimesteni, kes seisavad väljaspool ajaloolaste tsunfti? 
Kas mitte sellepärast, et ajalookirjutus ja eluliselt mõtlevad inimesed ei kasuta üksteisele arusaadavat keelt? 
Ühed kirjutavad 19. sajandi vaimus, teised mõtlevad juba 21. sajandis! 
Jakobson on harjumus 
Ärkamisaja suurkujud J. Köler, J. Hurt ja F.R. Kreutzwald tõdesid, kui vajalik on ühele rahvale ta enda liikmete poolt kirja pandud möödanikukirjeldus. 
Kui ajalookirjutus oleks üksnes sündmuste jada ning nende omavaheliste seoste ülesmärkimine, siis poleks C.R. Jakobsoni nägemust Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduajast vaja olnud. 
Kuid kolmest isamaakõnest sai uue ajaloonägemuse üks nurgakivi, mis astus peagi baltisaksa ajalookäsitluse kõrvale ja asemelegi. 
See rahvuslik ajalookontseptsioon sai hiljem räsida tääkidele ja Stalini teostele toetuva nõukoguliku ajalookäsitluse käest, kuid ta püsis teatud mööndustega ning peidetult siiski. 
Ent nüüdseks on maailm temast mööda kasvanud. 
Eestlaste üldist ajaloohuvi peame me ise päris kõrgeks. 
Ja just sellel tasandil lööb selgelt välja ajalooteadvuse ebamäärasus. 
Me näeme sageli kindlusetust mitmete ühiskonnanähtuste lahtiseletamisel - puudub usaldustäratav (maailmavaateline) etalon. 
Rääkida ajaloost inimesele, kelle taskus on Shengeni viisa, samal viisil, kui möödunud sajandi ärksatele talumeestele, on naeruväärne. 
Publitsistlik ja kooliajalugu jätkavad aga suuresti nimelt seda rida. 
Ajalookirjutuse ja lugejate ootuste vahel on vastuolu. 
Selle tulemuseks on kultuurisituatsioon, kus hoiakute kõikumine - rahvusromantismist nihilismini, ideoloogia fetisheerimisest kuni selle täieliku hukkamõistuni, iseolemise ihast ühinemistungini Euroopaga - on võtnud meilt maailmanägemise need pidepunktid, millele saaksime homme toetuda, kui abi tuleks otsida meie ajaloost. 
Elukutseliste ajalookirjutajate jaoks ei ole see väga tõsine probleem, sest rahvuse ajalooteadvuse hägusus ei takista õpetlase erialast uurimistööd. 
Kuid rõhutagem veel kord - ajalooteadmisel on kaugelt rohkem tarbijaid kui teadlased ise, publikuks on tegelikult terve ühiskond. 
Nõukogulik teaduspoliitika jättis tänastele ajaloolastele ja ajaloopublikule ränga risti: uurimistööde tegeliku sisu peitmise valesiltide alla. 
Et see oli teadlasele ellujäämise paratamatus, siis kujunes kontseptsiooni peitmisest ihaldusväärne oskus. 
Ja nüüd ei osata kaasaegseid ja laiemalt arusaadavaid lähteseisukohti enam sõnastada. 
Ei rahvusromantiline ega ka nihilistlik mudel rahulda inimeste meeli. 
Võibolla tõesti tuleks seda teha põlatud ja kardetud ideologiseerimise abiga. 
Nii saaks teadvustada kogemusi ja nähtusi, mis on olnud eestlaste käekäigule otsustavad ja mis ei vanane ka Euroopa Liidu pehmesse rüppe heites. 
Kuid koostada väljalõige meie ajaloost, mis toetaks ühiskondliku teadvuse kujunemist, on vaevarikas asi. 
Keeruline on teha valik, kuidas esitada rahvale tema oma ajalugu Interneti ajastul! 
Lahendus nõuab sihipärast tööd ja lõpuks ka ajakohast ning viljakat ajalookontseptsiooni. 
Võõrandumine ajaloost on vältimatu, kui ajalookirjutajad ei suuda arvesse võtta oma lugeja muutunud mentaliteeti. 
Aga ka homme on meile vaja pidet minevikust, mis toetaks meid siis, kui vaim kipub olemasolevas tegelikkuses kõhklema. 
Kui juba tuhanded noored eesti mehed küsivad, miks nad peavad sõjaväes teenima, ja keegi ei oska neile veenvalt vastata, siis on aeg selleks küps. 
KAIDO ORULA 
Ajalooteadmiste kasust 
Küllap oli Eesti Päevalehe ajalootoimetajal põhjust kurta ajalooteemade vähese käsitlemise üle. 
Aga ajaloobuum on ka möödas. 
Alles ju olid kõik me väljaanded täidetud igal tasemel ajalookirjutistega. 
Rahvusliku ajaloo taastunnistamine iseloomustas kõigi Ida-Euroopa rahvaste vabadusliikumist. 
Võib aga öelda, et Eesti puhul toimus see isegi kauem ja ulatuslikumalt. 
Kõigepealt mobiliseeris eestlasi Moskva vastu stalinlike repressioonide esiletoomine. 
Kõige enam aga pakkus eestlastele pidepunkte kahekümneaastane riiklik iseseisvus. 
Kahtlen küll, kas kõik usinad ajaloost kirjutajad kohe mõistsid, et sellest tuleneb taasiseseisvumise õiguslik alus. 
Esmalt sooviti unustusse surutud suurmeeste elulugude, Vabadussõja kangelaslike võitluste ning Eesti Vabariigis saavutatu kaudu anda rahvale tagasi tema ajalugu. 
Lisagem Muinsuskaitse Seltsi algatatud ajalooliste nimetuste taaskasutuselevõtt ja Vabadussõja mälestusmärkide ülesehitamine, mis kindlasti kiriklikult õnnistati. 
Teatav ülepingutamine oli paratamatu, niisamtui kui valgete laikude avastamise tuhinas mineviku mütologiseerimine. 
Mu meelest see publitsistlik mütologiseerimine sundis end tagasi hoidma professionaalseid ajaloolasi. 
Enamik ei jäänud ju uuestiseletamisest sugugi kõrvale, ainult et nende tõsiasjadele toetuv kainus ei vastanud alati n-ö masside ootustele. 
Tähele võiks panna siiski, et nad kõik ei pidanud seejuures tegema kannapööret. 
Pigem asjaolu, et üsna paljud ajaloolased olid alati tegelnud õige asjaga, ei võimaldanudki neil varem esile tikkuda. 
Aga selge on ka, et ajalooteadus on alati ideoloogia ning teatav märk on ametilt ajaloolastele külge jäänud. 
Nagu korvamaks ajaloolaste kidakeelsust, võtab Andrei Hvostov Eesti Päevalehe 7. detsembri nubris jutuks Eesti välispoliitika selgitamise ajaloo kaudu ja nimelt presidendi Saksamaa taasühinemise päeval Berliinis peetud kõnest lähtudes. 
3. oktoobri kõnes keskendus president oma põhiteesile Eesti ajaloolisest kuuluvusest Euroopasse, rõhutades sedakorda eriliselt, et baltisakslased on Eestile olnud kultuurisillaks ja vaimseks kantsiks. 
Rahvuslikul ärkamisajal kujundatud eestlaste ajalooteadvuse nurgakiviks sai vastasseis sakslusega, mida 1920.- 1930. aastail ei süvendanud ainuüksi Landeswehri üle saavutatud võidu tähtsustamine bolshevikevastase võitluse tahaplaanile jättes, vaid ka Eesti professionaalne ajalooteadus. 
1939. aasta sügisel ei salanud ametlik press rahulolu sakslaste lahkumise üle. 
Mida mõtles õieti Tammsaare, kui soovitas vene keelt õppida? 
Pole põhjust mitte uskuda Ain Kaalepit, kelle arvates oli eesti noorus tollal pigem saksa- kui venevastaselt meelestatud: rahvuslik müüt seitsmesaja-aastasest orjapõlvest oli veel täiesti elav. 
Selles osas nõukogulik ajalooõpetus lisas ainult värvi ja defineeris selle vastasseisu klassivõitluseks. 
Näiteks Tartu Ülikooli saavutuste üleslugemisel baltisakslastest küll mööda ei saanud. 
Kena oli ka teada kuulsaid siitmaalt pärit meresõitjaid. 
Hindamist leidsid saksa pastorite teened eesti kirjakeele arendamisel, aga muidu olid nad läbinisti tagurlikud. 
Muid sakslasi peale parunite nagu polnudki, needki nimetud. 
Ega ma palju imestanudki, kui aastakümne pikkuse staazhiga kultuuriajakirjanik tahtis teha saadet balti aadlist, aga küsimuse peale kellest, teadis ta ainult Ungern-Sternbergi nimetada, muidugi üldtuntud Ungru krahvi tõttu. 
Seesama vähegi laiema tausta puudumine nähtub ajakirjanike kokku pandud lugudes mõnest Eestit abistavast baltisakslasest. 
Eesti suundumusi jälgides osutas Soome ajalooprofessor Matti Klinge küll juba 1989. aastal, et uus identiteeditunne lähtub avaramast kontekstist: eestlus tänapäeval tähendab luterlust, ajaloolisi mälestusmärke, eesti keelt ja kirjandust, aga ka kunagise saksa kultuuri teadlikult positiivset väärtustamist, erinedes selle poolest eestlusest kodanlikus Eesti Vabariigis. 
Nüüd, arvas Klinge, meenutatakse uhkusega seda, et Eesti kuulus kunagi Saksa Rahva Püha Rooma keisririiki ja sellel asjaolul on kaalu Euroopasse integreerumisel. 
Sama seisukohta on meie president esindanud ilmselt kõige järjekindlamalt, surudes läbi Maarjamaa Risti ordeni kuulutamise kõrgemaks riiklikuks autasuks. 
Kuid arvata, et rahvusliku ajalooteadvuse paradigma selles suunas oluliselt nihkunud oleks, vist ei saa. 
Täiesti mõistetav on hämmeldus, millega reageerisid Maarjamaa Ristile mitu parlamendisaadikut, aga siis oli asjaga kiire. 
Hiljem leiti rahulolematusele veel kinnitust äsjatõlgitud lätlaste ajaloost. 
Aga naljakas on see meie ajaloost arusaam. 
Keegi ei protesteeri, et riigivapil olevad kolm näljast leopardi samast vallutusajast pärinevad ja läbi sajandite püsisid Eestimaa rüütelkonna, selle saksa rüütlite omavalitsuse kantsi vapina. 
Paraku on vähe neid, kes teavad põhjust, miks president viimase Saksamaa visiidi ajal jagas Maarjamaa Riste baltisakslastest doktoritele Ströhmile ja Nielsen-Stokkebyle ning professor Meissnerile. 
Vaatamata tuntavatele muutustele meie ajalookirjutuses pole põhjust sakslaste osa mõtestamisel suuremast teisenemisest kõnelda. 
Omalt poolt presidenti toetades veenab Ajaloo Instituudi direktor Priit Raudkivi, et tee Akkonist Pühal maal Saksa ordu keskuseks saanud Viini viis läbi Liivimaa, kuid vaevalt, et ordu ajaloo uurimine meil kunagi laiemat toetuspinda leiab. 
Seosest Saksa Hansaga Eesti alale tõusnud kasu üle eriti ei vaielda. 
Ometi võiks lõpuks selgeks rääkida, kas Peeter Suure poolt balti rüütelkondadele säilitada lubatud saksa keel, saksa õigus ja Augsburgi usutunnistus, see tähendab autonoomia tõi kaasa ainult talurahva sügavama pärisorjastamise või oli sellest ka mingit kasu eestlastele. 
Ja mille läbi me siis ikkagi erineme idapoolsest naaberrahvast? 
Need on üpris põhimõttelised küsimused, mis eeldavad Eesti ajaloo nägemist mitte üksnes avaramas kontekstis. 
Esmaseks ülesandeks jääb ikkagi eestlase jälgede otsimine, aga ajaloolase professionaalsuse tingimuseks peaks olema ka rahvusliku eelistuse silmaklappide kõrvaleheitmine. 
Kuid niisuguseks ketserluseks ei ole rahvusriigis aeg veel küps ja sedamööda on president oma ajalookontseptsiooniga üsna üksi. 
SIRJE KIVIMÄE, Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis 
Vandeseltslane ja reetur 
Kommentaar 
Kärt Hellerma 
Põnev oli jälgida poleemikat, mis saatis Sorose keskuse aastanäitust Biotoopia - ka kõrvaltvaatajana, isegi sel juhul, kui näitusel käinudki polnud. 
Peenelt argumenteeritud kommentaarid ja oma nägemuse eluõigust kõrgete teooriate toel tõestavad arvustused moodustasid näituse võimuka lisaekspositsiooni. 
Tulemuse juures ei puudunud ka oma hirmutav, täielikke möödarääkimisi reetev element. 
Vaidluste alt kumas põhimõttelisi küsimusi ja just selliseid küsimusi, mida juba eos erinevalt tõlgendati. 
Lugejale tuletas see meelde teada tõde, et on siiski olemas selliseid paralleelseid sirgeid, mis kunagi ei lõiku. 
Tekitab imelikku kurbust, kui üha jälle avastad, et vaidlustes ei sünni enamasti ühtki uut tõde. 
Pigem võib mõnda diskussiooni sisenenu ühel hetkel koledasti ehmuda, kui märkab, et on oma tõlgendusega täiesti üksi - kuigi oli just kujutlenud, et just teda ja mitte kedagi teist toetab võimsate braavo-hüüetega terve suur mõtteline rahvahulk. 
Hämmastavalt suured erinevused on ka nende inimeste maailmapiltides, kes end meedia abil kriitikute-kunstiteadlastena esitlenud on. 
Tundub, et eesti kunstikriitikas toimib praegu kõrvuti mitu mõtteviisi. 
See pole iseenesest paha, kuigi kunstnikud kurdavad, et neid on sageli kriitikute omavahelistest mängudest üldse välja jäetud. 
Kas kunste on üks või mitu? 
Kas kunstikriitikute ja kunstnike vaheline lõhe on tõesti lootusetu ja jääv? 
Seni vististi küll, kuni lähtutakse sellest, et kunste pole mitte üks, vaid mitu. 
Võib-olla arvavad nii juba ka kunstnikud ise. 
Ja äkki ongi? 
Kunsti õigusi võib ju tõesti igas suunas lõpmatuseni laiendada. 
Oluline on tulemus ja see, missugune mõju tal on. 
Võib-olla on see hirmus tagurlik, kuid sel puhul tahaks ikkagi muu hulgas rääkida ka kunsti ülendavast ja puhastavast toimest. 
Näib, et kriitik võiks olla paindlikum ning mitte ajada sassi kunsti ja elu ning talle meeldivaid teooriaid. 
Ta võiks olla suuteline endale aru andma ka kriitika peamisest nõrkusest, ikka ja jälle ettetulevast võimetusest tunnistada, et mida rohkem on mõnes kunstiteoses tõelisele kunstile iseloomulikku seletamatust ja salapära, seda raskem on kriitikul seda teost kontseptuaalselt lahterdada, oma karmile võimule allutada. 
Võimalik, et kriitikud jätavad just võimutunnet kaotada kartes taolise paradoksi mõnikord sihilikult vahele. 
Kriitik on kirjanikuga ühes paadis 
Tegelikult lootsin kõnelda hoopis eesti kirjanduse ja selle kriitika vahelistest umbseostest. 
Otsapidi on meie kunstikriitika probleemid ka kirjanduskriitikas märgata, aga tundub, et kunstnike ja nende kriitikute vahel valitseb siiski suurem lõhe ja võõristus, kui kirjanike ja kirjanduskriitikute vahel, kes sõidavad rohkem ühes paadis. 
Eks see tuleb ka väljendusvahendite eripärast. 
Kriitiku tööriist on kirjutatud sõna. 
Kunstnik ja tema töö libiseb hindajal kergemini käest, sest kunstil on enamasti mittesõnalised väljendusvahendid. 
Aga nii kirjanikud kui ka nende kriitikud töötavad n-ö ühes materjalis ja on seega käsist-jalust seotud. 
Eesti väikeses ja suletud kirjandusringkonnas tunnevad enamasti kõik kriitikud-kirjanikud üksteist. 
Tihti ollakse ka sõbrad, mis tähendab, et ka arvustustest on suuremad teravused juba ette välistatud. 
Ettevaatlike inimestena ei taheta üksteisega tülli minna - ja miks peakski -, üksikutele puudustele sõbra teoses võib ju ka läbi sõrmede vaadata. 
Ühelt poolt on selline ringkaitse hästi mõnus - nagu siis, kui kindlasti tead, et sind kunagi ei reedeta. 
Meil näib olevat seaduspärane, et kui mõni kirjanik on juba natukenegi endale nime teinud, võib ta olla edaspidi julge: ta jääb teravast kriitikast puutumatuks ka siis, kui ta oma loomingus üha rohkem maha käib. 
On justkui kirjutamata seadus, et seda talle keegi must-valgel ütlema ei lähe. 
Ja kui lähebki, siis satub turmtule alla mitte kirjanik, vaid pahaaimamatu kriitik, kes on etteantud reegleid jultunult ignoreerinud. 
Seepärast nuheldakse kirjanduskriitikas peaasjalikult ainult uustulnukaid. 
Mäletan, missugusesse häbiposti naelutati Kati Murutar, kui ta oma Naisena sündinud ilmutas. 
Noomisin Murutari Postimehes toona ka ise. 
Kuigi oleks narr seda praegu kahetsema hakata, pean nüüd, hiljem, tunnistama, et Murutari puhul on tegemist elujõulise ja areneva andega, kelle keelekasutus ja stiil küll mõningat lihvi vajavad, kuid kellel on kahtlematult energiat, uusi ideid ja kelle töövõimet võiks mõnigi eesti loovisik kadestada. 
Ringkondliku vandeseltsluse näide on ka värskelt olemas. 
On väga iseloomulik, et meie tolerantsed meeskriitikud - viimati Peeter Künstler teisipäevases Postimehes - andestasid Toomas Vindile tema problemaatilise raamatu. 
Võimalik, et Kojamehe naine lülitas nende puhul tööle mingi muu ja kriitiku puhul tegelikult kõrvalise vastuvõtumehhanismi (põlvkonnakaaslus, sooline solidaarsus, keldrikorteris elanute ühisnostalgia, sarnased seksuaalharjumused?), nii et esteetilistest-kunstilistest kriteeriumidest polnud eriti kusagil juttu. 
Ja mis kriteeriumid needki on? 
Polegi ju olemas sellist objektiivset mõõdupuud, mis annaks kriitiku hinnangutele absoluutse tõe garantii. 
Igasugune kriitika on alati kellegi maitseotsustus ja mõõdupuid annab siia-sinna nihutada. 
Nii kirjanik kui ka kunstnik on tegelikult kriitika ees väga kaitsetud, mõlemad omal moel - aga nad peavad sellega arvestama. 
Oodates Messiat 
Euroopa kommetest on meil omaks võtta nii head kui halba. 
Mitmes riigis on juba aastakümneid kujunenud traditsiooniks esitada jõulude ajal Georg Friedrich Händeli oratooriumi Messias. 
Selle kena tava on võtnud meie mail kanda Eesti Filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel, kes 23. detsembril esitab koos Tallinna Kammerorkestriga Messia Estonia Kontserdisaalis, juba mitmendat jõuluaega järjest. 
Erinevalt mõnestki praegu kõrgelt hinnatud klassikalisest suurvormist ei ole Händeli Messias üles äratatud pärast sajanditepikkust varjusurma. 
Teost on saatnud pidev populaarsus 1742. aasta esmaettekandest peale. 
Oratooriumi aines pärineb peamiselt Uuest, osalt ka Vanast Testamendist. 
Siiski ei ole Messia sisu hingelähedane üksnes kristlikku kultuuriringi kuulujatele - selles kajastub üldinimlik lunastusidee. 
Nagu viimasel ajal kombeks, püüavad ka Kaljuste ja tema kammerkoor esitada Händeli suurteost võimalikult ajastutruult. 
Solistide seas on rahvusvaheliselt tuntuim Inglise barokktenor Ian Honeyman, kes tegi kaasa ka eelmise aasta Messia esitusel. 
Teised solistid on Kaia Urb, Katariina Altheus Rootsist ja Uku Joller. 
Messia sõnum väljendub teoses tervikuna, igaühe jaoks väga personaalselt, ütleb Kaljuste. 
Ajaleheveergudel on seda raske üle rääkida, selleks on need mõtted meis kõigis liiga sügaval. 
Olles ise parajasti niiöelda teose keskel arvan, et kõige olulisem on igaühe sisemine vabadus tunnetada oma seost selle muusikaga. 
Kaljuste on veendunud, et Messias on kõikide suurte oratooriumide seas üks olulisemaid, ja jõuluaja tähtsaim tippteos üldse. 
Alati leidub saalitäis inimesi, kes seda kuulata tahavad. 
Seetõttu on mõistetav, et aastavahetusel esitatakse Messiat sagedasti ja paljudes maades. 
Kindlasti tahan Messia jõuluaegse esituse traditsiooni meilgi püsivana hoida. 
Igal Messia ettekandel otsustavad kuulajad ühe uuesti, kas teose kustumatus aktuaalsuses on suurem osa piiblitõdede kestvusel või geniaalsel helikunstil. 
Nii või teisiti, monumentaalne lõpukoor Hallelujah paneb ka skeptiku tahes-tahtmata kaasa elama. 
Seekord - jõulureede õhtul. 
MARI KOLLE 
Raamat Lääne-Virumaa lähiminevikust 
Eesti represseeritute liidu Memento Rakvere ühing on trükiks ette valmistanud raamatu Lääne-Virumaa elanikkonna kaotused okupatsiooniaastatel. 
Raamatus käsitletakse arreteerimisi Lääne-Virumaal 1940.- 41. aastal, metsavendade tegutsemist samal ajavahemikul, 1941. ja 1949. aastal Lääne-Virumaalt Venemaale küüditatute nimekirju, 1941. aastal nõukogude mobilisatsiooni, arreteerimisi ja hukkamisi Saksa okupatsiooni ajal, metsavendade tegutsemist 1944.- 50.aastatel, arreteerimisi alates 1944. aastast. 
Raamat sisaldab üle 4000 Lääne-Virumaalt rasket teekonda alustanud inimese nime, andmeid nende sünniaja, -koha, karistusmäära, väljasaatmiskoha ja edasise saatuse kohta. 
On alust arvata, et trükiks ettevalmistatud materjal pakub huvi kõikidele virumaalastele üle Eesti. 
Ka kohalikele omavalitsustele Virumaal, raamatukogudele, teadusasutustele, arhiividele, nendele inimestele, kes on nii või teisiti kokku puutunud repressioonidega Eestis. 
Kogutud materjal peaks huvi pakkuma ka väliseestlastele, sealsetele eesti organisatsioonidele. 
Raamatu koostajate hinnanguil kujuneb raamatu ettetellimise hinnaks ca 25-35 krooni, mille võib saata Eesti represseeritute liidu Memento Rakvere ühingu arvele N700930 aadressil: Eesti Ühispanga Virumaa piirkonnakontor, Turu plats 2, EE2100 Rakvere. 
Ühtlasi andke endast niipea kui võimalik märku ERL Memento Rakvere ühingu juhatusele telefonil (8 232) 44 240, või kirjutage aadressil Õilme Nurk, Tuleviku 13-55 EE2100 Rakvere. 
Teretulnud on annetused sponsoritelt, keda peetakse meeles väljaantava raamatu lõpus avaldatavas sponsorite nimekirjas. 
KUNO RAUDE 
Lühiuudised 
Hendrik Krummi isikukogu Rahvusraamatukogule 
Täna kingib Estonia teatri näitleja Katrin Karisma Eesti Rahvusraamatukogule oma abikaasa, Estonia teatri kauaaegse laulja Hendrik Krummi isikukogu. 
Mahukad ja kultuurilooliselt huvitavad materjalid kajastavad tipptenori 30-aastast tegevust teatri- ja kontserdilaval ning tema pedagoogitööd. 
Hendrik Krummi kogus on noote, heliplaate- ja kassette tema lindistustega ning osaliselt peetud päevik. 
Pidulik üleandmine algab kell 12 rahvusraamatukogu peadirektori Ivi Eenmaa kabinetis. 
Eesti Rahvusraamatukogu säilitab Hendrik Krummi materjale nimelise koguna muusikafondis. 
ETA/EPL 
Kunstihoones avatakse täna näitus Socium 
Lisaks eile avatud Harku 75 retrospektiivile ja täna algavale konverentsile Tallinn-Moskva kunstisild avatakse täna Tallinna Kunstihoones Ants Juske ideenäitus Socium. 
Esindatud on erinev meedia - balti-saksa maalikunst, stalinistlik kunst ja hüperrealism, videoinstallatsioon ning elavad skulptuurid. 
Viimaseid saab näha ainult näituse avamisel, täna kell 17. 
EPL 
Reisiraamatud Teaduste Akadeemia Raamatukogus 
Teaduste Akadeemia Raamatukogus avati uus raamatunäitus Eesti reisikirju 1940-1995. 
Ligi kahest ja poolesajast raamatust koosnev väljapanek annab ülevaate viimase 50 aasta jooksul eesti kirjastuste poolt välja antud eesti autorite, aga ka Eestimaal elanud või Eestit külastanute reisikirjadest. 
Näitus jaguneb kahte põhiossa: Eestimaal ja Üle piiri. 
Esimene hõlmab põhiliselt matka- ja reisijuhte, märkmeid Eesti loodusest jm, väljapaneku teise osa põhjal saab pildi reiside geograafilise haarde tõelisest ulatusest. 
Mina-vormis vahetute reisimuljete kõrval on näitusel ka reisikirjanduslikke ilukirjandusteoseid. 
Väljapaneku ülesehitus on kronoloogiline, osade sees alfabeetiline. 
Näituse kohta on koostatud kataloog, mida saab kohapeal osta. 
Kataloog sisaldab lisaks raamatuloendile nii geograafilise registri, kust on võimalik leida andmeid enam huvitava riigi või piirkonna kohta, kui ka autoriregistri, mis toob välja meie suuremad rännu- ja kirjamehed. 
Näitus jääb avatuks 8. jaanuarini. 
SIRJE LAURING 
Vana mees on kurb 
Ott Varangu. 
Abielumehe pihtimus. 
AS Kuldsulg, 1995. 
Tundmatu vana mees, nimeks Ott Varangu, autor ja peategelane ühteaegu, kurdab oma elumurede üle. 
Pihib lugejale, sest lähedast hinge, kes teda vaikides ära kuulaks, pole silmapiiril näha. 
Naine küll on, aga tema vaikselt kuulamisega juba ei lepiks. 
Vana mees oskab ja armastab ehitustööd. 
Paistab, et ta naudib töötegemist ka kui protsessi. 
Ehitamislust lausa uimastab, aga pole ka ime, suvi on tulekul, suvitajad saabumas - tähendab, rahalootused suurenemas. 
Kõik tundub rahulikult kulgevat, ainult et vana mees on loomult kurvavõitu. 
Ja mitte pelgalt seetõttu, et väikekodanlike harjumuste ja nõudmistega Helina ta rahateenimisplaani peale vihastas ja pealinna tagasi kihutas. 
Varangu kurbus näib olevat eksistentsiaalne ja seda ei leevenda päriselt viinapits ega naljakalt viisakas vandesõna ai-petri. 
Varangu kurbus on õigupoolest pööratud minevikku, millel pole tema jaoks enam võlu ega võimu. 
Nii ongi raamatus vaid üks tegelane - vana mees. 
Paraku pole ta eriti haarav karakter. 
Tegelane Varangu kaebleb ja nostalgitseb aegade ja inimeste üle, aga teeb seda minu arvates igavalt ja trafaretselt. 
Ehitustöid tehes tuleb vanale mehele meelde, et olid odavamad päevad, mil tema noorem ja väärikamalt hinnatud ja kui ta tegigi eksisamme, siis arusaamatusest! 
Vana mees pahandab parajalt nõukogude ühiskonna peale ja kiidab ka uut, kuid piiril, kus lugejal võib hakata ebamugav. 
Pole minu asi arutada vana mehe kommunistiks saamise ja olemise küsimust, Kaidaneeme päriselanik Eeri Rommel pilab teda nagunii, aga kuna Varangu on loomult heatahtlik inimene, ei tee ta teise vana mehe jutust suuremat välja. 
Helinal oli eeldusi põnevaks karakteriks kujuneda, sest autoril on naistegelas(t)e peale silma, ent seekord pühendub autor siiski enese muredele. 
Ehitamise kõrval tundub köitvat Varangut veel sauna kütmine ja kalasuitsutamine. 
Ta kütab sauna endale, nädalalõpuks saabuvale naisele ja supelsaksale. 
Keegi võiks kokku lugeda, mitu korda Ott Varangu teose jooksul sauna kütab? 
Ja nagu iga auväärsesse ikka jõudnu, armastab vana Varangugi targutada. 
Tema isekeskis mõtisklused pole originaalsed või sügava haardega, pigem toetuvad need vaimse tööga tegeleva inimese tüüpteadmistele. 
Oodanuks lihtsat elutarkust, näiteks Eeri ja Antoni suu läbi. 
Aastatetagune Kaugveri vana mees äratas vähemalt kaastunnet, Ott Varangu turjale kogunenud probleemid jätavad aga ükskõikseks. 
Muidugi kiirustab vana meest taga inimlik aeg. 
Raha, õnne, kirjutamistööd - kõike tahaks! 
Aga kõike ei saa ju siin ilmas kunagi. 
Kummaline, et nii vana mees taolise primitiivse järelduseni ei jõua. 
Konkreetsel juhul on mõistlikum jätta raamat kunstiliselt hindamata - vana mees on niigi kurb. 
Siiski arvan, et kõnealuse raamatu pealkirjaks sobinuks pretensioonitum, teemakohasem ja sõbralikum Vana mehe pihtimus. 
Pseudonüümne Varangu jääb teadlikult avalikustamata, keda see tõesti huvitab, uurigu ise. 
MAIRE LIIVAMETS 
Tarvastus on 70-aastane juustutööstus 
Tarvastu juustutööstuse ajalugu algab 1923. aastal asutatud Tarvastu ühispiimatalitusest, mille asutamise mõte pärineb Tarvastu Põllumeeste Seltsi liikmetelt. 
1925. aastal alustanud meierei on tegutsenud järjepidevalt tänapäevani, praegune juustutööstus kujutab endast AS-i Mulgi Meier tsehhi. 
Siin tehtaval tarvastu juustul on turgu nii Eestis kui kaugemalgi. 
Tarvastu juustutööstus on ainus Mulgi Meieri tsehh, mis asub väljaspool Viljandit. 
Ettevõte on elanud üle keerukaid muutusi, suutnud aga säilitada stabiilse tootmise. 
Seal valmistatud tarvastu (varem vene) juust on leidnud turgu Eestis, seda on müüdud ka Rootsi ja USA-sse. 
Viimasel ajal piirdub välisturg peamiselt Venemaa ja Ukrainaga. 
Tänavu on Tarvastu juustutööstuses tehtud 650 tonni juustu, mida tsehhijuhataja Jaan Kree sõnul võib pidada rekordiliseks. 
Ettevõttes on tööl 50 inimest ja see on väikese Mustla aleviku suurim tööandja. 
Stabiilse tootmise säilitamiseks vajab tsehh iga päev umbes paarkümmend tonni kvaliteetset piima. 
Tööstuse aastapäevaüritusel, kuhu olid kutsutud suuremate piimatootjate esindajad, ütles Jaan Kree, et kui varem tuli suurem osa vajaminevast toorainest kohalikest suurmajanditest Tarvastust, Vambolast ja Suislepast, siis nüüd tuuakse piima ka Valgamaalt. 
Sealsete osaühingu Õhne esindaja Heli Soosalu ja Tuleviku esindaja Laine Tamm kinnitasid, et just Tarvastu juustutööstus ja Mulgi Meier võimaldasid neil edasi tegutseda, kui kohalikust piimatööstusest ei saanud piimaraha kätte. 
Mulgi Meier on täitnud kokkuleppeid punktipealt ja määratud ajaks. 
Peale selle saab piimatootja väga korrektset teavet müüdud piima kvaliteedi kohta. 
Valgamaa piimatootjad kinnitasid, et eriolukordades on olnud võimalik saada koguni ettemaksu. 
Sellised suhted töötlejaga annavad ka piimatootjale kindlusetunde, mida põllumehel praegusel ajal just sageli ei ole. 
Tööstuse aastapäevaüritusel kuuldus siiski ka murelikumaid noote. 
Piimatootjad, osaühingud ja suurtalud on mures tuleviku pärast, sest maareformi takerdumine ei anna neile võimalust teha kindlamaid tulevikuplaane. 
Tsehhijuhataja Jaan Kree kinnitas, et praeguses majandusolukorras on raske kavandada juustutööstuse tulevikku, sest toorainet on vähe ja piima varumine muutub üha raskemaks. 
Samas leidis ta, et seni stabiilsena kulgenud tootmine tuleks igal juhul säilitada - kasvõi sellepärast, et juustutööstus on kogu Tarvastu valla suurimaid tööandjaid. 
AIME KIVISTIK 
Selgitusi Estonian Airi erastamiskonkursi juurde 
peadirektor Toomas Peterson 
Detsembri keskel avalikustatud tingimused lennukompanii Estonian Air erastamiskonkursil osalemiseks on löönud Eesti meedias õhu üksjagu värelema. 
Ka minu lennufirma tänase juhtkonna nimel tehtud avaldus soovist osaleda erastamisel on juba tekitanud mitmeid vastakaid kommentaare. 
Alljärgnevalt püüaksin selgitada oma hoiakuid käimasolevas erastamisprotsessis. 
Esialgsed optimistlikud prognoosid, mille kohaselt Estonian Air pidanuks tänaseks juba erastatud olema, on mitmetel põhjustel osutunud ennatlikeks. 
Peadirektorina võin kinnitada, et Estonian Airi juhtkond pole mingitel subjektiivsetel kaalutlustel (näiteks oma koha säilitamise huvides) firma erastamisele minekut küll mitte kuidagi takistanud. 
Majandusnäitajaid peab käsitlema kontekstis 
Pisut lahtikirjutamist vajaks Estonian Airi tänaste majandusnäitajate kujunemise taust. 
Peale riigiettevõtte Eesti Lennuliinid likvideerimist 1992. aasta septembris moodustati selle baasil riigiaktsiaselts Estonian Air ja riigiettevõte Eesti Lennujaamad. 
Pärandiks sai Estonian Air 2,6 miljoni krooni eest käibevahendeid ning 18 miljoni krooni eest kohustusi. 
Lisaks sellele selgusid veel mitmed kreditoorsed võlgnevused, mis olid põhjustatud ebakorrektsest arveldusest Moskvas asuva endise Tsiviillennunduse arvelduskeskuse ja selle Tallinna harukontori vahel. 
Hetkel ripub õhus Aerofloti poolt Estonian Airile esitatud võlanõue 750 000 USA dollarile, mis ulatub aastatesse 1991-1992. 
Kuni 1993. aastani ei koostatud Estonian Airis eelarvet. 
Esimene eelarveline kasumiaruanne valmis 1993. aasta esimese poolaasta kohta. 
Tänavu läks Estonian Air lõplikult üle endiselt kassapõhiselt raamatupidamissüsteemilt tekkepõhisele süsteemile. 
Nüüd võetakse kulud raamatupidamises arvele arvestuslikena ja korrigeeritakse vastavalt tegelikult laekunud arvetele. 
Seega, kui me räägime Estonian Airi kahjumist 1994. aastal (8,3 miljonit krooni) ning tänavu prognoositavaks kahjumiks kujunevast 4,6 miljonist kroonist, peaksime vaatama neid näitajaid kontekstis. 
Tänavu tegi firma väga suuri investeeringuid uutesse Boeingutesse. 
Kui me jätnuks sel aastal investeerimata ligi 23 miljonit krooni Boeingutesse, võiksime täna uhkelt deklareerida firma jõudmist kasumisse. 
Ainult et paari aasta möödudes seisnuks Estonian Air sellise lühiajalise edu tõttu silmitsi hoopis tõsisemate probleemidega. 
Lennundusäri baseerub ikkagi pikaajalistele strateegilistele programmidele. 
Praeguse äriplaani kohaselt on Estonian Airi kasumisse jõudmine planeeritud 1997. aastale. 
Kõigest eeltoodust koorub välja mitmeid olulisi põhjusi, miks lennufirma praegune juhtkond on huvitatud Estonian Airi erastamiskonkursil osalemisest. 
Julgen väita, et praegune tegevjuhtkond on endise nõukoguliku mõttelaadiga Aerofloti osa muutmisel iseseisvaks, turumajandusele orienteeritud lennufirmaks andnud endast rohkem kui tüüpilistele riigiametnikele kombeks. 
Seetõttu oleme tõepoolest huvitatud Estonian Airi arenguplaanide realiseerimise järjepidevusest ning soovime kavandatu ja poolelioleva ka teoks teha. 
Mäng lahtiste kaartidega 
Täna on Estonian Airi erastamisest huvitatud osalistest ainsana oma suhtumise selgelt välja öelnud vaid praegune tegevjuhtkond. 
Avasime kohe kaardid, sest kahjuks on meil välja kujunenud pisut maniakaalne hirm management-buy-out- tüüpi erastamise suhtes. 
Selline suhtumine pärineb ajast, mil avaliku konkursi puudumisel tähendas MBO sisuliselt riigivara võileivahinna eest ümberkantimist. 
Et aga antud juhul on tegemist kõigile avatud avaliku konkursiga, ei maksaks juhtkonna osalemises mingit tonti näha. 
Seda enam, et Estonian Airi kapitaliseerijana näeme Eestis hästi tuntud ja usaldusväärset finantsinstitutsiooni ning strateegilise partnerina mõnd mainekat rahvusvahelist lennufirmat. 
Samas on lennufirma omanikuks olemise risk ja vastutus üsnagi kõrge. 
Seetõttu võiks eeldada, et sel alal tegutsejatel ei pruugi kiire ja kerge rikastumine olla põhimotiiviks. 
Jagan seisukohta, et kapitalil puudub rahvus. 
See aga ei pea automaatselt tähendama seda, et peaksime ühtviisi kriitikavabalt suhtuma erinevatest allikatest Eestisse tulevasse kapitali ning selle taga olevatesse huvidesse. 
Mõnes pressis ilmunud mkirjutises võib ka Estonian Airi erastamise puhul kohata pealispindset suhtumist potentsiaalsetesse välisinvestoritesse. 
Tegelikult pole veel tekkinud sisulist diskussiooni teemadel, milliseid muutusi ikkagi tähendaks firma aktsiate kontrollpaki minek mõne naaberriigi lennufirma või finantsgrupeeringu kätte. 
Või millised plussid ja miinused oleksid nö ida ja lääne stsenaariumide vahel. 
Arvestada tuleks sedagi, et praegu meil kehtiv lennundusseadus näeb ette, et Eestis tegutsevate lennufirmade aktsiakapitalist peab minimaalselt 51 protsenti kuuluma kas riigi, kohaliku omavalitsuse või Eesti kapitalil tegutsevale ettevõttele. 
Isiklikult mulle on meelepärane Estonian Airi arengu jätkumine rahvusliku lennukompaniina. 
Endale 34 protsendi aktsiate reserveerimisega firma tulevasest aktsiakapitalist on Eesti riik kinnitanud hetkel oma strateegilist huvi rahvusliku lennukompanii arengu suunamisel. 
Sellest lähtuvalt peaks Estonian Airi ühe mõeldava omanikeringina olema igati arvestatav variant: riik - strateegiline partner - finantsinstitutsioon(id) - tulevane juhtkond. 
Kui tulevikus Eesti riigi stabiilsus suureneb ja majandus areneb vapustusteta, võiks riik ka oma aktsiad lõplikult ära müüa. 
Riigieelarve maht on 13 miljardit 
Riigikogu võttis eile kolmandal lugemisel vastu järgmise aasta 13,252 miljardi krooni suuruse riigieelarve. 
Eelarve vastuvõtmise poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastu oli 13 Isamaaliidu ja Mõõdukate fraktsiooni liiget ning Parempoolsed. 
Erapooletuks jäi Parempoolsetest Mart Nutt. 
Riigieelarvest saab 1996. aastal kõige rohkem raha sotsiaalministeerium - 2,062 miljardit krooni. 
Haridusministeerium saab 1,905 miljardit krooni, siseministeerium 1,322 miljardit, teede- ja sideministeerium 1,034 miljardit, rahandusministeerium 561,3 miljonit, kultuuriministeerium 543 miljonit ja kaitseministeerium 532,9 miljonit krooni, justiitsministeerium 421,3, keskkonnaministeerium 291,5, majandusministeerium 198,2, põllumajandusministeerium 233,4 ning välisministeerium saab 231,4 miljonit krooni. 
Riigikogule eraldati järgmiseks aastaks 98,2 miljonit, presidendi kantseleile 16,3 miljonit, riigikontrollile 12,1 miljonit, õiguskantsleri kantseleile 4 miljonit, riigikohtule 9,2 miljonit ning riigikantseleile 146,2 miljonit. 
Järgmisel aastal kulub laenude tagastamiseks ja intresside tasumiseks kokku 150 miljonit krooni ning mitmeteks muudeks kuludeks 3,33 miljardit krooni. 
Muude kulude all on seaduses kirjas õppelaenud, maamaks riigimaadelt, eraldised valla-ja linnaeelarvetele, sihtotstarbelised eraldised, teenistujate vanaduspensionid ja kohtukulud. 
Valitsuse reservfondi suurus on 1996. aastal 143,5 miljonit krooni. 
Rahandusminister Mart Opmanni sõnul on eelarvesse kavandatud suuremad laekumised käibemaksult ja füüsilise isiku tulumaksult. 
Käibemaksu peaks laekuma riigieelarvesse järgmisel aastal 5,245 miljardit krooni ja üksikisiku tulumaksu 4,2 miljardit krooni. 
Tuleval aastal peaks ettevõtte tulumaksu laekuma eelarvesse 900 miljonit krooni, alkoholiaktsiisi 850,6 miljoni krooni, tubakaaktsiisi 309 miljonit krooni ja riigilõivu 299 miljonit krooni. 
Varem kavandatust rohkem hakkab raha riigieelarvesse laekuma ka alkoholiaktsiisilt, tubakaaktsiisilt, mootorikütuse aktsiisilt ja mootorsõiduki aktsiisilt. 
Riigieelarve kasvas lugemiste käigus rohkem kui kolme miljardi krooni võrra peamiselt tulumaksuseaduse muutmise tõttu. 
Vastavalt sellele laekub varem otse omavalitsuste eelarvesse läinud üksikisiku tulumaks sinna nüüd läbi riigieelarve. 
Rahandusministri sõnul on riigieelarve siiski säilitanud oma põhiseisukohad ja kolmanda lugemise jätkamisele eilseks olulisi muudatusettepanekuid enam ei laekunud. 
Riigieelarvet ei saanud lõpphääletusele panna enne, kui olid vastu võetud eelarvega tihedalt seotud tulumaksu muutmise seadus, avaliku teenistuse seadus, kohalike omavalitsuste ja riigieelarve vahekorra seadus ja vabariigi valitsuse seadus. 
Rahanduskomisjoni esimehe Olev Raju sõnul esitas komisjon eile veel ühe muudatusettepaneku. 
Selle alusel eraldati Saare Ühisgümnaasiumile miljon krooni, Narva Eesti Gümnaasiumile 500 000 krooni ja reisipraami Estonia hukule pühendatud mälestusmärgi püstitamiseks 2,5 miljonit krooni. 
Raju märkis, et mõned eelarvele esitatud muudatusettepanekud puudutasid raha leidmist Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi tarbeks. 
Suuri rahaeraldusi ei näinud ükski neist muudatustest ette ning tegemist polnud sisuliste, vaid pigem propagandistlike ettepanekutega, ütles Raju. 
Riigieelarve projekt oli Riigikogus arutusel neljal korral. 
Rahanduskomisjoni esimehe sõnul sooviti teda riigieelarve projekti arutelu käigus tagajärjetult mõjutada. 
Mõjutada tahavad põhiliselt need, kellele näiteks mingi maksuseaduse muudatus annaks miljoneid kroone kasu, ütles Raju. 
KRISTI MALMBERG 
Kütuseäri jõuluks poris 
Avalikkust hakkab juba tüütama peaminister Tiit Vähi ja riigiettevõtte Eesti Kütus nägelemine teemal, kumb neist on halvem majandaja. 
Vähi süüdistab Eesti Kütust selles, et riigiettevõtte juhtkond ja haldusnõukogu on firma varadega ümber käinud ebamajanduslikult ja oma huve silmas pidades. 
Kunagisest hiilgusest täna murdosa omav kütusefirma leiab omakorda, et kui midagi peakski ettevõttes viga olema, on selles süüdi Vähi. 
Veel mõne aasta eest oli riigifirma Eesti Kütus selleks messiaseks, kellelt oodati talveks sooja ja autosid liikumapanevat bensiini. 
Peamiseks sisseostupaigaks oli Venemaa, kus osavad mehed võisid naftaäriga kiiresti rikastuda, aeglasema taibuga ärikad aga kaotada kogu raha. 
Oma jõudu proovis nendes tehingutes ka Eesti Kütus, mille ebameeldivaks pärandiks on täna jäänud kurikuulus Tartu Kommertspanga laenuvaidlus. 
Panga kreeditoridel ei oleks praegugi midagi selle vastu, et täita taskuid juba lootusetult kadunuks mõeldud rahaga. 
Ometi on kütuseäriga seonduvaid sasipuntraid Eestis tekkinud nii palju, et nende otsade ülesharutamine pakub rõõmu vaid mõnele asjaga otsesemalt seotud tegelasele. 
Riigi huvid on tänaseks Eesti Kütuse osas kahestunud. 
Ametnikud püüavad kõigest väest selgitada, et nende käitumine või otsused pole ettevõttele midagi halba toonud. 
Tegelikult tuleks olukorda Eesti Päevalehe arvates hinnata seisukohalt, kas meile on vaja säilitada riigi osalemine meie jaoks strateegilise tähtsusega kütuseäris ja kui ei, siis kuidas sellest osalusest kõige valutumalt lahti saada. 
Eesti Kütuse jagamisel tekkinud Esoili erastamisotsus toetab ju iseenesest seisukohta, et erafirmad suudavad äri käima panna paremini. 
Pole midagi öelda - lahendus toetub turumajanduse põhitõdedele. 
Küsimusi tekitavad hoopis erastamistehingu asjaolud ja müügi venimine, Esoili ning Eesti Kütuse üksteisest lahutamise eesmärgid ning kahtlused, kas riigiametnikud suudavad oma erahuvid raha järele lõhnavas naftavoolus riigi omadest eristada. 
Eesti Kütuse vara koguväärtuseks hinnatakse täna 120 miljonit krooni, kuhu kuuluvad ka Esoili külge haakimata jäänud Estonian Transoili ja Traffic Service'i aktsiad. 
Samas on hoopis tulutõotavama Esoili juhatuse esimees Oleg Panfilov juba suvel väitnud, et uus firma loodigi seetõttu, et riik kasutas Eesti Kütust ettevõtte huvide vastaselt. 
See, et Eesti Kütusele jäid võlad, Esoilile aga tulutoovad tegevusvaldkonnad, on olnud peaminister Vähi põhitrumbiks Esoili erastamiskäigu poole sõrme viibutades. 
Nüüd on sõnasõda jõudnud sinnamaani, et riigi erinevate institutsioonide esindajad üksteise võidu tehtud vigu oma õlult lükata üritavad. 
Mingist Eesti Kütuse arendamisest normaalse ettevõttena ei saa sellistes tingimustes küll juttugi olla. 
Kui vaadata seniseid riigi otsuseid, siis tundub küll, et majanduslik põhjendatus on pidanud taanduma kas hetkehuvide või sõpradele vastutuleku ees. 
Eesti Kütus tõrjub süüdistusi 
RE Eesti Kütus haldusnõukogu on seisukohal, et peaminister Tiit Vähi süüdistused ettevõtte majandustegevuse pahatahtlikkuse kohta ning arvatavalt ekslikud veendumused on viinud ägeda sekkumiseni Esoili erastamisprotsessi ning mitme põhjuseta avalduseni, millega kahjustatakse nii kahe riigifirma kui Eesti Kütuse haldusnõukogu mainet. 
Eesti Kütuse haldusnõukogu hinnangul pärineb ettevõtte lonkav majandusseis aastast 1992 ning see sai alguse Tiit Vähi enda tegevuse läbi. 
Selle tõenduseks on Vähi eelmise valitsuse ajast pärinev korraldus, millega Eesti Kütuse tollasele peadirektorile Riho Sillale tehti ülesandeks väljastada krediidi korras kütust põllutööde jaoks. 
Haldusnõukogu veendumusel viis ilmselgelt ebamajanduslik otsus Eesti Kütuse laoseisu ja käibevara vähenemiseni 50 miljoni krooni võrra, millele lisandunud viivised (0,5 protsenti päevas) on summa tänaseks tõstnud 1,5 miljardi kroonini. 
Pidevalt halvenevast majandusseisust tingituna pole enamik kütust saanud põllumajandustootjatest oma võlga tasunud ega müü ka oma vara võlgade kustutamiseks. 
Praeguseks on Eesti Kütus kohtu teel võlgu välja nõudes saavutanud positiivse kohtulahendi 20 miljoni krooni ulatuses. 
Tänavu 31. mai seisuga oli põllumeeste võlg Eesti Kütuse ees 9,8 miljonit krooni, ülejäänud osa 1,5 miljardist kroonist moodustasid viivised. 
Õigustamaks oma kolme aasta tagust otsust kirjutas Vähi tänavu oktoobris alla korraldusele, millega võlgnikelt võetakse kohustus tasuda oma võlgade viiviseid Eesti Kütusele. 
See on järsk ja põhjendamatu sekkumine ettevõtlusesse ning poliitilise võimuga liialdamine, leidis Eesti Kütuse haldusnõukogu. 
Võlaküsimusele lisandus siiani selgusetu tehing Tartu Kommertspangaga, mis viis Eesti Kütuse vara arestimiseni ja sisulise majandustegevuse külmutamiseni. 
Tehingud TKP võlanõudega 
Tänaseks on Tartu Kommertspank Eesti Kütuse vastu suunatud hagi kohtust tagasi võtnud, sest kohus ei ole saanud piisavalt dokumente, mis viitaksid sellise võlasuhte olemasolule. 
Samuti on kohus tagasi lükanud AS Leo nõude. 
Tänavu juulis arutati valitsuses Tartu Kommertspanga võlanõude loovutamist riigile, millest oleks alguse saanud Eesti Kütuse ja riigi võlgade vaheline tasaarveldus. 
Samast ajast pärineb ka eelleping Eesti Panga TKP vastu suunatud nõude loovutamise kohta majandusministeeriumile. 
Seniteadmata asjaoludel eelkokkulepete täitmine aga peatus ning valitsuse asemele astus AA Õligrupp, milles väidetavalt on esindatud Tiit Vähi erahuvid, nendib Eesti Kütuse haldusnõukogu. 
Kommenteerides TKP võlanõude omandamist AA Õligrupi poolt, väitis haldusnõukogu liige Marek Strandberg, et Eesti Kütusele teadaolevate dokumentide alusel pole näha, millist võlanõuet on müüdud. 
Ühtlasi ei tea me, kes on võimalikus uues kohtuvaidluses meie partneriks. 
Nõukogu liikme Aivar Kala sõnul ei ole tal selgust, kas võlanõude loovutamisel AA Õligrupile on sõlmitud konkreetne leping või on keegi kellelegi andnud sõnalisi juhiseid Toompeal või õliturul. 
Tallinna linnakohus on peatanud ka Eesti Kütuse peadirektori Toomas Saksa ja TKP likvideerimiskomisjoni esimehe Andres Sarri vahel 1993. aasta mais sõlmitud käenduslepingu. 
Tiit Vähi väide selle kohta, nagu ei tohiks peaministri ja Eesti Panga presidendi allkirja kandvat kokkulepet kohtus vaidlustada, piirab haldusnõukogu liikmete arvates Eesti Vabariigi konstitutsiooni toimimist. 
Lepe, mille Saks ja Sarri võlanõude osas sõlmisid, pole legitiimne, sest peadirektor Saksal puudusid selliseks kokkuleppeks volitused, leiab haldusnõukogu, kes pole lepingut tänaseni kinnitanud. 
Marek Strandbergi sõnul pole TKP võlanõude müük seega midagi muud kui volitusi mitteomanud peadirektori ja Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjoni esimehe vahelise lepingu müük. 
Ainuke tee sellise dokumendi kehtivaks muutmiseks on Eesti Kütuse tegevjuhtkonna ja haldusnõukogu väljavahetamine. 
Samuti tuleks nimetatud leping sõlmida uuesti ning sellele peaks alla kirjutama Eesti Kütuse uus juhtkond, arutles Strandberg. 
Esoili moodustamine järgis riigi huve 
Haldusnõukogu liikmete sõnul oli Eesti Kütuse jagamise eesmärgiks riigifirma allüksused paremini tööle panna. 
Eraldi toimivateks firmadeks jagamisel arvestati ühtlasi võimalusega, et Eesti Kütuse suhtes võivad tekkida kohtulikult tõestatavad võlanõuded. 
Ühtlasi kinnitab haldusnõukogu, et kõikidele praegustele võlanõuetele on Eesti Kütuse vara näol olemas piisav rahaline kate. 
Peadirektor Toomas Saksa kinnitusel võib riigifirma vara hinnata 120 miljonile kroonile, mis võimaldaks ka pankroti puhul rahuldada kõigi kreeditoride nõuded. 
Eesti Kütuse haldusnõukogu kinnitab oma avalduses, et tema tegevus on lähtunud eelkõige riigi, mitte poliitikute või erakondade huvidest. 
Eesti Kütuse võlakohustused on alates 1993. aasta algusest märgatavalt vähenenud. 
Ettevõte on restruktureeritud ning selle osised, sealhulgas ka Esoil, on majanduslikult rahuldavalt või hästi toimivad üksused, märgib haldusnõukogu. 
Ühtlasi ootab Eesti Kütus Esoili järelevalvenõukogult ettepanekut solidaarse vastutuse lepingu sõlmimiseks, mida viimane pole tänaseni teinud. 
Kui Esoil sellise ettepaneku esitab, sõltub lepingu aktsepteerimine Eesti Kütuse haldusnõukogus lepingu tüübist ja selle tingimustest, ütles Strandberg. 
Kuigi riik on vastavad otsused teinud, ei ole haldusnõukogul selle kohta ühest informatsiooni, lisas Strandberg, kelle sõnul pole ordinaarne asjaajamine Esoili, Eesti Kütuse ja riigi vahel toiminud juba kolmveerand aastat. 
Teadaolevalt aktsepteeris Esoili järelevalvenõukogu 5. detsembril Erastamisagentuuri nõukogu otsust sõlmida solidaarse vastutuse leping Eesti Kütuse võlakohustuste garanteerimiseks. 
Esoili järelevalvenõukogu esimehe Andres Tindi sõnul kirjutavad Esoil ja Eesti Kütus solidaarse vastutuse lepingule alla tingimusel, et kohus on AA-Õligrupi omandatud 90 miljoni kroonise võlanõude Eesti Kütuse vastu lõplikult kinnitanud. 
URMO KOHV 
Elamukruntide erastamise keeruline tee 
Liia Hänni 
Seisukoht 
Juba mõnda aega on õhus rippunud elamukruntide erastamishinna küsimus. 
On mõistetav, et rohkem kui 12 000 Tallinna majaomanikku tunneb huvi ja muret selle üle, millistel tingimustel riik neile omandiõiguse loovutab. 
Kahjuks on mõni poliitik seda huvi julmalt ekspluateerinud, õhutades õigustamatuid lootusi omandada väga odavalt maad, mille tegelik hind ulatub juba praegu sadadesse tuhandetesse kroonidesse. 
Tartu ja Pärnu majaomanikel on muidugi tunduvalt vähem põhjust oodatavate soodustuste pärast tänulik olla, väikelinnade ja maapiirkondade elanikel aga jääb üle ainult õlgu kehitada: see, kuidas pealinnas maid jagatakse, neisse ei puutu. 
Tegelikult aga puutub küll, ja mitte ainult väikelinnade ja asulate majaomanikesse, vaid kõigisse EVP-arve omanikesse, kelle poolemiljonilist üldkoosolekut ei mahutaks isegi Tallinna lauluväljak. 
Asi on selles, et maa erastamishinna alandamine sellisel määral, nagu näeb ette Reformierakonna algatatud individuaalelamukruntide erastamise seaduse eelnõu, vähendab EVP katteks olevat vara kuni 1,5 miljardi krooni võrra. 
Mõistes segadusse aetud inimeste tundeid ja ootusi, on muidugi raske rääkida, kuidas asjad tegelikult on. 
Kuid veelgi raskem on rääkimata jätta, sest karmivõitu tõde on ikkagi parem kui ilus vale. 
Üks eluline näide Tallinnast 
Vaatame üht võimalikku juhtu. 
Olgu tegemist keskmisest veidi suurema elamukrundiga Tallinna linnas: pindalaga 1250 m2 ning maksustamishinnaga 80 krooni/2. 
Majaomanikul tuleb seega krundi väljaostmiseks tasuda 100 000 krooni omal valikul kas raha või erastamisväärtpaberite eest. 
Loomulikult valib majaomanik maksevahendiks EVP, sest isegi kui tal puudub vajalik kogus EVP-sid, võib ta neid juurde osta. 
Arvestades praegust EVP turukurssi, tuleks tal selleks kulutada vähem kui 2000 Eesti krooni. 
Oletame, et keskealisel majaomanikul on keskmise suurusega perekond ja tal pole õigusvastaselt võõrandatud vara eest mingit kompensatsiooni saada. 
Siis moodustub tema käsutuses olev EVP-ressurss ainult perekonna tööaastatest ja see võib olla umbes 20 000 EVP-krooni. 
Juurde tuleks muretseda 80 000 EVP-krooni, mida on praeguse turukursi järgi võimalik osta 15 000 Eesti krooni eest. 
Kui majaomanikul ei ole nii palju raha, võib ta maksta maa eest kohe need 20 000 EVP-krooni ja ülejäänud summa pikaajaliste maksetena 50 aasta jooksul, millele lisandub aastaintress suurusega 15 protsenti aastas tasumisele kuuluvast summa. 
Kehtivatel tingimustel tuleb aastas seega tasuda 1600+240 krooni ehk 150 krooni kuus. 
Võrdluseks tasub meenutada, et ühetoalise korteri üür Tallinna äärelinnas on keskmiselt 1500 krooni kuus. 
Mida teha, kui hind pole taskukohane 
Muidugi on ka sajaviiekümne-kroonine lisakulutus paljude perede jaoks praegu liiga suur summa. 
Kuid õnneks leidub ülaltoodud võimaluste kõrval lahendusi, mis võimaldavad sellest raskusest üle saada ilma kaasinimeste huve riivamata. 
Võin näiteks pakkuda järgmise võimaluse, mille esitasin möödunud suvel ka Riigikogu majanduskomisjonile. 
Krundi ostja tasub ostu-müügilepingu sõlmimisel EVP-des nii suure summa müügihinnast, nagu ta vajalikuks ja võimalikuks peab. 
Antud näite puhul võiks selleks olla 20 000 EVP-krooni. 
Ülejäänud osa hinnast kantakse kinnisturaamatusse reaalkoormatisena või siis hüpoteegina riigi kasuks. 
Koormatis ei pane kinnisvara omanikule mingeid kohustusi, enne kui ta soovib kinnisvara müüa. 
Sel juhul tasub ostja riigile koormatise rahalise väärtuse, mis sisuliselt tähendab muidugi müügihinna vähenemist. 
Kuid vähenemine on tühine võrreldes hinnaga, mida omanik juba praegu sellise krundi eest võib saada, rääkimata aastate pärast oodatavast hinnast. 
Kinnisvara märkimisväärne hind Tallinnas ei ole niivõrd omaniku teene, kuivõrd kogu ühiskonna pikaajaliste investeeringute tulemus. 
Tallinna maa on kallis 
Elamumaa erastamishind on Tallinnas keskmiselt kümme korda kõrgem kui pealinnast kaugetes väikelinnades, asulates ja maapiirkondades. 
Kuid olenemata inimeste soovidest või poliitikute tahtest on elamumaa turuväärtus siin paratamatult veel mitu korda suurem. 
Selles pole raske veenduda, võrreldes paljukorteriliste elamute ja eramute elamispinna ruutmeetrihindu. 
Kesklinnas või Meriväljal asuva uue eramu ruutmeetrihind on keskmiselt 10 000 krooni, Lasnamäe suurelamu ruutmeetrihind aga veidi üle 2000 krooni. 
Millest tuleb 4-5-kordne hinnaerinevus, kui eramu pinnaühiku ehituslik maksumus võib olla ligikaudu kaks korda kõrgem kui standardsel suurelamul? 
Ei millestki muust, kui elamu juurde kuuluva krundi väärtusest. 
Sajaruutmeetrise pinnaga eramu keskmine hind on üks miljon krooni ning ülaltoodud kaalutlustel moodustab umbes poole sellest krundi hind. 
Keskmise suurusega, st umbes 1000-ruutmeetrise krundi puhul annaks see maa ruutmeetri hinnaks 500 krooni ehk viis korda rohkem praegusest maksustamishinnast. 
Kui Tallinna kinnisvarahindades on maa osa domineeriv, siis juba Tartu või Pärnu puhul ei ole see enam nii. 
Maa tegelik väärtus Tallinnas on kõrge - selle tõsiasja ees ei tohiks silmi kinni pigistada üksi endast lugupidav poliitik, eriti aga erakond, kelle deviisiks on tuntud kapitalismiõpiku moto: Pole olemas sellist asja nagu tasuta lõunasöök. 
Liia Hänni on Riigikogu Mõõdukate fraktsiooni liige. 
Majandusuudiseid Eestist 
Pankades ühtlustuvad intressimäärad 
Laenuintresside jätkuv langemine peaks pankade hinnangul tuleval aastal ühtlustama tugevate pankade hoiuste- ja laenuintressimäärad ning muutma panganduse kliendikesksemaks. 
Kui erastamine saab sisse uue hoo ja riik ei võta kodumaiste tootjate eelistamisel midagi olulist ette, siis langevad ka laenuintressid, ütles Eesti Hoiupanga juhatuse esimees Olari Taal. 
Samal ajal peaks see kaasa tooma hoiuste intressi languse. 
Tuleval aastal jõuab pangandus Taali hinnangul kindlalt olukorda, kus tugevate pankade hoiuste- ja laenuintressid on enam-vähem ühtlustunud ning konkurents käib klienditeeninduse kvaliteedis. 
Eriline edu on Taali sõnul pankadel, mis õigel ajal ja kõvasti investeerisid infotehnoloogiasse, ja neil, mis on suutnud vaimselt uueneda. 
Probleem tekib pankadel, mis maksavad hoiustelt intresse üle turukeskmise, ennustas Taal. 
Hansapanga analüüsiosakonna hinnangul hakkab pankade laenuitressimarginaal tuleval aastal kokku tõmbuma. 
Firmad on rohkem võimelised iseseisvalt ressurssi hankima ning laenuprojektide finantseerimises tiheneb konkurents, ütles osakonna juhataja Mart Einpalu. 
Olari Taal märkis, et Eesti panganduses on alanud liikumine üle aasta tagasi prognoositud suunas, kus mõne aasta pärast mahub turule kolm-neli suuremat ja neli-viis väiksemat oma nishiga panka. 
Silmet saab Hoiupangalt viis miljonit laenu 
Erastamisagentuuri nõukogu kiitis eile heaks majandusministeeriumi taotluse anda RAS Silmetile luba Hoiupangaga viie miljoni kroonise laenulepingu sõlmimiseks. 
EEA nõukogu esimehe Andres Lipstoki sõnul andis nõukogu Silmetile loa laenulepingu sõlmimiseks, sest ettevõttel on käibevahendeid vaja. 
Lipstoki sõnul on tegemist Silmeti täiesti tavalise majandustegevusega. 
Kuna Silmet on erastamisnimekirjas, siis on Silmetil vaja laenu võtmiseks EEA nõukogu luba, lisas ta. 
Varem on Hoiupank EEA direktori loal samuti Silmetile viie miljoni krooni ulatuses laenu andnud. 
Tipp TV kreeditori huvitab välisinvestor 
Rahajuhtimise AS võib tulevikus müüa omandatavad Tipp TV aktsiad välisinvestoritele, ütles firma juhatuse esimees Vello Väinsalu. 
Väinsalu sõnul ei hakka Rahajuhtimise AS oma osalusest Tipp TV-s kramplikult kinni hoidma ning võimalik on aktsiate müük. 
Ennekõike soovime välisinvestoreid lihtsalt kaasata, märkis Väinsalu. 
Oleneb, kui suure osaga keegi tahab sisse tulla. 
Jüri Makarov ja Makarov Muusik Managemendi (MMM) kreeditorid sõlmisid 14. detsembril kokkuleppe, mille järgi Makarov Muusik Management tasub kreeditoridele oma võla telejaama Tipp TV aktsiatega. 
Väinsalu märkis, et osapooled kirjutavad kokkuleppele alla selle aasta jooksul. 
Tipp TV aktsiad jagunevad pärast sõlmitud kokkulepet Makarov Muusik Managemendi, AS Krooninvesti, AS Carina ja Rahajuhtimise AS-i vahel. 
Kreeditoride ja MMM-i kokkulepe sisaldab ka võlausaldajate kokkulepet kreeditoride omavahelise suhte jagunemise kohta Tipp TV-s. 
Väinsalu ei soovinud enne kokkuleppele alla kirjutamist kommenteerida, kuidas Tipp TV aktsiapakk jaguneb. 
Väinsalu hinnangul on Tipp TV majandusseis rahuldav, kuid see võiks olla parem. 
Vaevalt, et see on halvem kui teistel. 
Kindlasti ei ole see kõige kehvem. 
Eestis liigub võltsitud Inglise 50-naelaseid 
Eesti Panga andmeil on viimastel päevadel Eestis avastatud võltsitud Inglise 50-naelaseid rahatähti. 
Ehtsatest kupüüridest erinevad võltsitud Eesti Panga teatel järgmiste tunnuste poolest: - rahatähe esi- ja tagakülje kujutistel puudub sõrmega kombatav reljeefsus; 
- kujutiste piirjooned on veidi ebateravad; 
- ovaalsel turvavõrgustikuga valgel pinnaosal on helehall läikiv kuninganna kujutisega vesimärgi imitatsioon, mis ultraviolettkiirguses tuleb nähtavale nii pangatähe esi- kui tagaküljel; 
- turvaniidi asemel on paberile kinnitatud läikiv katkendlikest joontest koosnev metalne kiht, mis pangatähe läbivalgustamisel on näha õigest turvaniidist tunduvalt kitsama katkendliku tumeda triibuna. 
Ehtsa pangatähe paberi pinnal on hõbedane turvaniit perioodiliselt nähtav, raha läbivalgustamisel on turvaniit nähtav ühtlase tumeda triibuna. 
Seni avastatud valerahadel on Eesti Panga teatel järgmised seerianumbrid: D34 72 54 78, Y94 337133 ja J45 631612. 
Baltic News Service 
Norma peab aktsiate järelturu teket kasulikuks 
AS Norma peadirektori Jüri Käo sõnul kaaluvad ettevõtte aktsionärid Norma aktsiatele järelturu tekkimise vajadust, mida hakatakse arutama tõenäoliselt aprillis toimuval üldkoosolekul. 
Käo sõnul on järelturu küsimus suureks probleemiks nii ettevõtte aktsiaid märkivatele investeerimisfondidele kui eraisikutele. 
Täna pole me veel vastu võtnud otsust Norma aktsiatele järelturu tekkimise kohta, kuid kaalume seda võimalust väga tõsiselt, ütles direktor. 
Kui järelturgu ei teki, oleks ettevõtte edasise tegevuse skeem Käo arvates keeruline. 
Tema sõnul eelistatakse, et kaasaktsionäriks oleks keegi teine investor. 
Igas aktsiaseltsis on omanikel mingil hetkel probleemiks ettevõttesse raha paigutamise vajadus. 
Tänase seisuga ei ole meil aktsionäre, kes tahaksid ettevõttesse raha sisse panna ja avaliku enampakkumise teel neid ilmselt ka ei tule. 
Et Norma põhikirjaga on ettevõtte aktsionäridele sätestatud aktsiate ostu eelisõigus, eeldab järelturu soodustamine põhikirja muutmist. 
Viimane eeldab omakorda aktsionäride üldkoosolekut ning ilmselt tuleb kõnealune küsimus esmakordsele arutlusele tänavu jaanuaris, ütles Käo, kelle hinnangul on võimalik ka erakorraline koosolek. 
Puhtmajanduslikult vaadates oleks järelturg kasulik ka Normale endale. 
Investorite jaoks on järelturu teke probleemiks seetõttu, et täna pole järelturg selline, millisena teda näeksid kõik investorid, märkis direktor. 
Norma kuulub täna Norma Liikmete AS-ile, kes seda ka juhib. 
Aktsiaseltsi kuuluvad endise rahvaettevõtte töötajad. 
Rohkem kui 800 aktsionäriga Norma Liikmete AS-le kuulub 66 protsenti ettevõtte aktsiakapitalist. 
järelturu puudumine Norma aktsiatele ei ole suurinvestoritele takistav tegur. 
Järelturu puudumine võiks olla takistav lühiajalistele ja väikeinvestorile, kes soovivad aktsiaid osta, et neid kohe järgmisel nädalal müüa, väitis AS Talinvesti projektijuht Meelis Männik. 
Tema hinnangul märgitakse Norma aktsiad lausa umbselt täis, kusjuures kõik investorid on arvestanud sellega, et esimestel kuudel ei teki Norma aktsiate järelturgu. 
Ekspertide hinnangul tõuseb Norma aktsia hind viimati avaliku enampakkumise teel müüki pandud nelja ettevõtte aktsiatest kõige kõrgemale. 
Hansa Erastamise Investeerimisfondi tegevdirektor Raul Malmstein märkis, et Norma aktsia hinna tõusu lae seab aktsiate ostmiseks vajalik EVP-kroonide ressurss, mis peaks tagasihoidlikel hinnangutel ulatuma poole miljardi EVP-ni. 
AS Norma, Eesti Näituste AS-i, AS Viljandi ATP ja AS Saku AB aktsiate märkimisperiood lõpeb neljapäeval. 
Erastamisagentuur pani avalikule enampakkumisele 448 800 Norma aktsiat nominaalväärtusega 100 krooni. 
URMO KOHV 
Omanik parandab torusid, üürnik vahetab klaase 
Õigusjärgsetele omanikele tagastatud majade elanikud ja omanikud on Eesti Päevalehe poole pöördunud küsimustega, et millised õigused ja kohustused on üürnikel ning omanikel. 
EPL vastab neile küsimustele Kristiine Linnaosa Valitsuse linnaosa vanema asetäitja Heikki Linnu abiga. 
1992. aastal vastu võetud riigi elamuseaduse ¶ 6 näeb ette, et omanik peab tagama talle kuuluva eluruumi korrashoiu vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse ja kohaliku omavalitsuse normatiivaktidele. 
Eluruumi korrashoiu kohustuse täielik või osaline üleandmine teisele isikule (sh üürnikule) ei vabasta omanikku selle kohustuse täitmise tagamisest. 
Elamuseaduse ¶ 42 näeb ette, et eluruumi remondi kohustuste jaotus üürileandja ja üürniku vahel määratakse kindlaks üürilepinguga. 
Remondialaste kohustuste täitmata jätmisel üürileandja poolt on üürnikul edasilükkamatu vajaduse korral õigus teha remont ise ja nõuda selle maksumus sisse üürileandjalt. 
Tallinna Linnavalitsuse elamute hoolduse ja remondi eeskiri näeb ette, et elamu omaniku kohustuseks on elamu ehituskonstruktsioonide ja nende osade, samuti elamusiseste ja elamu juurde kuuluvate tehnosüsteemide ning territooriumi hoolduse ja remonttööde korraldamine. 
Elamu omaniku kohustuste hulka kuuluvad hooldustööd finantseeritakse põhiüüri koosseisus ettenähtud vahendite arvelt. 
Eluruumi üürniku kohustus on tema kasutuses olevate ruumide ja neis asuvate seadmete hooldamine ja remontimine ning need tuleb üürnikul teha oma tellimisel ja kulul. 
Üürnik peab oma elamispinnal tegema iga viie aasta tagant sanitaarremondi. 
Leping hooldusfirmaga 
Elamute hooldus on töö, mille käigus teostatakse elamu ehituskonstruktsioonide, elamu osade, elamusiseste ja maja juurde kuuluvate tehnosüsteemide regulaarset järelevalvet, teenindamist, korrastamist ja detailide vahetust. 
Hooldustööde tegemiseks võib omanik sõlmida lepingu hooldusfirmaga, kes teostab hooldust omaniku eest. 
Vastavalt heakorraeeskirjadele peab omanik tagama, et majahoidja töö oleks tehtud. 
Ta võib selleks kellegi tööle palgata või siis tuleb see tal endal ära teha. 
Elamute remont on töö, mille käigus toimub elamu kõigi või üksikute ehituskonstruktsioonide, elamu osade või elamusiseste ja elamu juurde kuuluvate kõigi tehnosüsteemide terviklik väljavahetamine või ennistamine. 
Eluruumide ümberehitus on lubatud elamu omaniku ja kohaliku omavalitsuse kirjalikul nõusolekul. 
Elamu tehniline ülevaatus viiakse elamu omaniku poolt läbi vähemalt kord kahe aasta jooksul. 
Avarii likvideerimine 24 tunniga 
Elamu omaniku kohustuses oleva elamu osa või tehnosüsteemi avarii ning sellest tingitud ehituskonstruktsioonide või tehnosüsteemide kahjustuste likvideerimine on elamu omaniku kohustus ning finantseeritakse põhiüüri arvelt. 
Omanik peab tagama avarii lokaliseerimise viivitamatult, kuid mitte hiljem kui kahe tunni jooksul ning avarii likvideerimise üldjuhul 24 tunni jooksul. 
Ajutiselt väljalülitatud süsteemid tuleb normaalsesse töökorda viia koheselt. 
Kui see pole võimalik, tuleb informeerida olukorrast elanikke ning teatada neile orienteeruv tööde lõpetamise aeg. 
Keskküttesüsteemi avarii korral kütteperioodil tuleb remonttöid kohe alustada. 
Üürniku süü tõttu toimunud avarii ning selle tagajärgede likvideerimise kulud tasub kahju tekitanud üürnik. 
Kahjude hüvitamine toimub tsiviilseadusega sätestatud korras. 
Hoolduse või remonttööde käigus tuleb omanikul järgida samatasemelisuse printsiipi, st kvaliteetsemat tehnosüsteemi (katlamaja, gaasitorustik, korstnad jne) ei tohi asendada halvemaga. 
Elamusse paigaldatud ühetüübiliste tehnosüsteemide hooldustööde eest vastutab elamu omanik. 
Mugavused on üürniku oma lõbu 
Kui üürnik on omal kulul paigaldanud korterisse tehniliselt täiuslikumaid seadmeid (vee-, gaasi-, soojamõõtur, elektripiliit, bidee, TV antenn) või muutnud torustiku paigaldamise viisi ja materjali, ei ole omanik kohustatud neid hooldama. 
Elamuomanik on kohustatud hooldama kogu elamu vee, gaasi, soojusenergia ja elektrienergia mõõtmiseks hooldustööde käigus paigaldatud uusi või olemasolevaid mõõteseadmeid. 
Õigusjärgsetele omanikele tagastavate majade fikseeritud omanikel on õigus pääseda majja ning korteritesse. 
Veel fikseerimata omanikul see õigus puudub. 
Tallinna Linnavalitsuse määrusega on korteri põhiüüri piirmääraks kehtestatud kuni 8 krooni eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta. 
Elamuseaduse ¶ 31 järgi sõlmitakse üürileping kirjalikult ning see on tähtajaline. 
Kui lepingus ei ole tähtaega näidatud, loetakse see sõlmituks viieks aastaks. 
Lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt täitnud üürnikul on lepingu tähtaja möödudes eesõigus uue üürilepingu sõlmimiseks. 
MARIKA RAISKI 
Füüsilisest isikust ettevõtja ja ainuaktsionär 
1. septembril jõustunud äriseadustiku kohaselt võib ettevõtlusega ehk majandustegevusega tegelda nüüd iga teovõimeline inimene, kes on saanud 18 aastat vanaks. 
Enam pole vajadust, et inimene võtaks majandustegevusest osa aktsiaseltsi või muu juriidilise isiku sildi all. 
Muidugi, kellel pole soovi esineda üldsuse ees oma nime all, sellel on ka nüüd õigus ja võimalus jätkata või alustada majandustegevust aktsiaseltsi või osaühingu nime all, kuigi aktsiaseltsi kõik aktsiad või osaühingu kõik osad kuuluvad temale. 
Kuna füüsilisest isikust ettevõtja, st oma nimel tegutsev mees või naine on meil üle poole sajandi uus nähtus, siis on küllaltki paljudel tekkinud küsimus - kas ainuaktsionär, st isik, kellele kuuluvad aktsiaseltsi kõik aktsiad, ja füüsilisest isikust ettevõtja on üks ja sama või on nendel ka mõned erinevused. 
Sellele küsimusele saab anda ainult ühe vastuse - füüsilisest isikust ettevõtja ja ainuaktsionär on väga erinevad majandustegevuses osalevad subjektid. 
Nende olulisemad erinevused on järgmised. 
Füüsilisest isikust ettevõtja on kõigi talle kuuluvate varade omanik, st tal on kõigi füüsilisele isikule kuuluvate vallas- ja kinnisvarade valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus. 
Aktsiaseltsi ainuaktsionär aga ei ole aktsiaseltsile kuuluvate varade omanik, st tal pole täielikku vabadust aktsiaseltsi varade valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel. 
Ainuaktsionäril on vabadus ainult talle kuuluvate aktsiate (aktsiatähtede) valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel. 
Seda võib selgitada järgmise näitega. 
Üks mees saab teha testamendi 
Oletame, et härra Karl Kuusk on ennast registreerinud füüsilisest isikust ettevõtjana, kellele kuuluvad omandiõiguse alusel kakas vabrikut - kingavabrik ja kleidivabrik. 
Oletame, et tal on ka kaks täiskasvanud last: poeg ja tütar. 
Härra Karl Kuusel kui füüsilisest isikust ettevõtjal on täielik õigus teha testament, millega pärandab kingavabriku pojale ja kleidivabriku tütrele. 
Notaril pole õigust keelduda sellise testamendi tõestamisest, kuna kingavabrik ja kleidivabrik on Karl Kuuse omandis. 
Nüüd oletame, et härra Jaan Lepp on moodustanud aktsiaseltsi ärinimega AS Jaan Lepp, mille kõik aktsiad kuuluvad ainult temale. 
Oletame, et ka sellel aktsiaseltsil on kingavabrik ja kleidivabrik ning härra Jaan Lepal on samuti täiskasvanud poeg ja tütar. 
Kui Jaan Lepp soovib testamendiga pärandada kingavabriku pojale ja kleidivabriku tütrele, siis tema seda teha ei saa. 
Põhjus on selles, et varasid võib pärandada ainult nende omanik. 
Kõne all olevad kinga- ja kleidivabrik ei ole aga härra Jaan Lepa omandis, vaid need on AS Jaan Lepa kui juriidilise isiku omandis. 
Füüsiline isik ei saa aga pärandada juriidilise isiku varasid. 
Vastavalt sellele saab hr Jaan Lepp küll pärandada talle kuuluvad AS Jaan Lepa aktsiaid, kuid ei saa pärandada AS Jaan Lepale kuuluvaid vabrikuid. 
Jaan Lepal jääb raha puudu 
Teine erinevus füüsilisest isikust ettevõtja ja aktsiaseltsi ainuaktsionäri vahel on majanduslikuks tegutsemiseks vajaliku kapitali suuruses. 
Äriseadustik ei määra füüsilisele isikule majanduslikuks tegevuseks vajaliku kapitali alammäära. 
Nii võib eespool märgitud Karl Kuusk edukamalt tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana kui siis, kui tal on kapital ainult mõnikümmend tuhat krooni. 
Eespool märgitud Jaan Lepp saab tegutseda aktsiaseltsi nime all ainult siis, kui selle aktsiaseltsi aktsiakapital on alates 1997. aastas 1. septembrist vähemalt 100 000 krooni ja alates 1999. aasta 1. septembrist vähemalt 400 000 krooni. 
Kui AS Jaan Lepp aktsiakapital väheneb nendest piiridest allapoole, siis tuleb AS Jaan Lepa tegevus lõpetada. 
Karl Kuusele pole aga oluline, milline on tema kapitali suuruse kõikumine. 
Meie näites ei vaja Karl Kuusk majanduslikuks tegevuseks mingit põhikirja. 
Tal on vaja ainult registreerida äriühingus oma tegevusala(d). 
Jaan Lepp saab aktsionärina tegutseda üksnes vastavuses AS Jaan Lepa põhikirjale ja iga selles tehtav muudatus tuleb registreerida äriregistris. 
Järgmiseks oluliseks erinevuseks füüsilisest isikust ettevõtja ja ainuaktsionäri vahel on see, et füüsilisest isikust ettevõtjal ei ole vaja kellegagi kooskõlastada oma tegevust ega sellest aru anda nii, nagu peab seda tegema ainuaktsionär. 
Aktsiaseltsi keerukas aruandlus 
Vastavalt äriseadustikule peab igal äriregistris registreeritud aktsiaseltsil olema, sõltumata aktsionäride arvust, vähemalt kolmeliikmeline nõukogu. 
See nõukogu planeerib aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist (Äriseadustiku ¶316). 
Nõukogu korraldused on aktsiaseltsi juhatusele (juhatajale) kohustuslikud ning aktsiaseltsi juhatus (juhataja) peab esitama nõukogule vähemalt kord nelja kuu jooksul ülevaate aktsiaseltsi majandustegevusest ja majanduslikust olukorrast (Äriseadustiku ¶306). 
Nõukogul on õigus kontrollida aktsiaseltsi raamatupidamise õigsust ja vara olemasolu ning aktsiaseltsi tegevuse vastavust seadustele, põhikirjale ja üldkoosoleku otsustele (¶317 lg 6). 
Iga majandusaasta algul peab aktsiaseltsi nõukogu tutvuma aktsiaseltsi eelmise majandusaasta aruandega ning koostama oma aruande selle kohta, kuidas ta on aktsiaseltsi tegevust korraldanud ja juhtinud (¶333). 
Kõik need dokumendid esitatakse äriregistrile. 
Kui aktsiaseltsi nõukogu mõni liige leiab, et aktsiaseltsi tegevus on vastuolus seaduse või aktsiaseltsi põhikirjaga, siis on tal õigus pöörduda kohtusse ja nõuda, et kohus tunnistaks aktsiaseltsi üldkoosoleku või juhatuse (juhataja) otsuse täielikult või osaliselt kehtetuks. 
Vastavalt raamatupidamise seadusele on mõningad olulised erinevused ka füüsilisest isikust ettevõtja ja ainuaktsionäri raamatupidamise korralduses ja aruandluses, kusjuures füüsilisest isikust ettevõtja raamatupidamine on lihtsustatum. 
Karl Kuusk vastutab isikliku varaga 
Tingimata tuleb aga silmas pidada erinevust, et kui ainuaktsionär ei vastuta oma isikliku varaga aktsiaseltsi kohustuste eest, siis füüsilisest isikust ettevõtja vastutab kogu oma varaga enda majandustegevuse eest. 
Kui näiteks läheb pankrotti AS Jaan Lepp, siis härra Jaan Lepa isiklik vara, mis ei kuulu aktsiaseltsile, jääb talle alles. 
Härra Karl Kuusk kaotab pankrotistumisel kogu oma isikliku vara. 
Härra Jaan Lepp võib selle kaotada üksnes siis, kui ta oli AS Jaan Lepp juhatajana süüdi kahju tekitamises aktsiaseltsile või mõnele kolmandale isikule ning aktsiaseltsi varadest ei piisa kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamiseks. 
Seega mõtteainet otsustamiseks, kas jääda aktsiaseltsiks või ümber kujundada aktsiaselts füüsilisest isikust ettevõtja omandiks, on küllaldaselt. 
ALBERT PALTSER, EMI professor 
Põllumajanduse vabakaubandus seisab Läti ja Leedu taga 
Baltimaade põllumajandusalase vabakaubandusleppe sõlmimise läbirääkimistevoor Vilniuses lõppes ilma kokkuleppeid saavutamata. 
Välisministeeriumi asekantsler Priit Kolbre sõnul lähtus Eesti delegatsioon Balti Assamblee poolt riikide valitsustele antud soovitusest sõlmida põllumajandusalane vabakaubandusleping. 
Peaministrid olid eelnevalt kokku leppinud, et vabakaubandus põllumajanduses kehtestatakse 1. jaanuarist 1998. 
Läti ja Leedu pool seda teisipäeval lõppenud läbirääkimistel ei kinnitanud, ütles Kolbre. 
Tema sõnutsi oli põhiliseks läbirääkimiste objektiks, kuidas ja millist lepingut siis ikkagi sõlmida. 
Järgmist kohtumisaega kolm Balti riiki kokku ei leppinud. 
Lubasime väljaspool läbirääkimisi kontakti pidada, märkis Kolbre. 
Kolme Balti riigi vahel ei saa põllumajandustoodete vabakaubandust sündida, kuna Eesti, Läti ja Leedu majanduspoliitika püsib erinevana, ütles välisminister Siim Kallas detsembri algul Balti Assambleel esinedes. 
Kolbre sõnul on Eesti majanduspoliitika teiste Balti riikidega võrreldes tunduvalt liberaalsem ning Läti ja Leedu seisukohad küllaltki konservatiivsed. 
Balti riigid ei ole põllumajandussaaduste vabakaubanduse osas juba teist aastat kokkulepet saavutanud. 
Balti riikide vabakaubandusleping käsitleb ainult tööstuskaupu, põllumajandustoodete kohta kavatsevad riigid sõlmida eraldi lepingu. 
Baltic News Service 
Rublatehingu kronoloogia 
Oktoober 1992. 
Eesti Panga nõukogu arutas rahareformi käigus kogutud rublade käikulaskmist. 
4. detsember 1992. 
Rahareformikomitee otsustas realiseerida rublad ja säilitada realiseerimise konfidentsiaalsus. 
22. detsember. 
EP president Siim Kallas andis fiktiivse käskkirjaga valitsusele vastutavale hoiule 500 miljonit rubla. 
23. detsember. 
Peaministri nõunik Tiit Pruuli võttis 500 miljonit rubla vastutavale hoiule ning samas andis need üle Maag OY esindajale Marek Strandbergile. 
Tegelikult vedasid EP töötajad rublad lennujaama ja laadisid Läti lennukompanii lennukisse AN 26, mis sõitis teadmata suunas. 
13.-14. jaanuar 1993. 
Samade toimingute järel jõudis Läti lennukisse 400 miljonit rubla. 
3. veeburar. 
Maag OY kandis sotsiaalfondi arvele 12 577 614 krooni. 
19. märts. 
Kombinatsioonis Kallas-Pruuli-Strandberg vahetas omanikku 560 miljonit rubla. 
20. ja 21. märts. 
Groznõist saabunud lennukisse TU 134A laadisid EP töötajad 399 miljonit ja 160 miljonit rubla. 
18. juuni. 
Maag OY kandis Põhja-Eesti Panga arvele 12 miljonit krooni. 
3. august. 
EP müüs 790 miljonit rubla väiksemates rahatähtedes 24 000 dollari eest Tiiu Silvese firma Gorefield Enterprises Ltd. vahendusel Hadzhik Karapethjanile. 
24. august. 
Koonderakonna majandustoimkonna süüdistus ja arupärimine valitsusele ja EP-le rublamüügi kohta. 
2. september. 
Rahareformikomitee ametlik teadaanne rublamüügi kohta. 
November. 
Riigikontrolli akt rublamüügi kohta jõuab avalikkuseni. 
21. detsember. 
Politseiameti keskuurimisbüroo keeldus kriminaalasja algatamisest rublamüügi asjaolude uurimiseks kuriteo koosseisu puudumise tõttu. 
16. jaanuar 1995. 
Riigiprokuratuur algatas kriminaalasja rublaafääri uurimiseks valuutatehingute sooritamise korra rikkumise eest olulises ulatuses. 
6. detsember. 
Prokuratuur andis kaitsepolitseile ühe kuu ajapikendust rublatehingu uurimiseks. 
Endine Eesti Panga president Siim Kallas, millal ja miks sündis põhimõtteline otsus rublade müümiseks? 
Rublade müük oli pärast rahareformi kogu aeg ühe variandina kaalumisel. 
Septembris saatis Eesti Pank valitsusele kirja, kus mainis võimalust rublad müüa. 
Ma olen üsna kindel, et rublade müügist oli peaminister Tiit Vähiga päris palju juttu. 
Kohe pärast Mart Laari valitsuse võimuletulekut sai selgeks, et rublad tuleb võimalikult ruttu maha müüa. 
Mis oli enne - kas soov müüa rublad või ärimeeste pakkumised rublade vahendamiseks? 
Eks neid osta-tahtjaid ikka käis. 
Aga määrav oli idee, et rublad tuleb müüa. 
Seejärel hakati otsima ostjat. 
Kui suur ring inimesi teadis rublade müümise soovist ning hiljem tehingu sooritamisest? 
EP nõukogu otsustas anda mulle volitused rublade asja lahendamiseks. 
EP juhtkond teadis igal juhul, et rublade müümine on töös. 
Me teadsime, et rublad läksid müüki ning millal ja kuidas nad läksid. 
Kes just ostja oli ja kes tehingu tegi, seda me ei teadnud. 
Kas vastab tõele legend, et rublatehingu sooritamisest kuulis toonane opositsiooniliider Tiit Vähi teilt 1994. aasta suvel laulupeol? 
Me rääkisime küll laulupeol sellest tehingust. 
Kas Vähi muudest kanalitest ka tehingu toimumisest teadis, seda ei oska ma öelda. 
Kuidas kavandasite panga presidendina tehingu vormistamise seaduslikkuse? 
Müügi idee iseenesest oli seaduslik ning selle koha peal meil kahtlusi ei tekkinud. 
EP vormistas kõik dokumendid kuni rublade üleandmiseni korrektselt. 
Ma arvan, et need otsused peavad ka täna vett. 
Kuidas hindas EP tehingust tulenevat rahalist kasu? 
Loomulikult oleksime me saanud palju suurema kasu, kui oleksime rublad müünud kohe pärast rahareformi. 
Aga EP üksinda ei võinud seda asja otsustada, sest see oli välispoliitiliselt väga keeruline teema. 
Rahareformi ajast kuni rublamüügi toimumiseni langes rubla kurss kohutavalt. 
Teades kõiki tolleagsed olusid, ametlikke ja mitteametlikke kursse, olen absoluutselt veendunud, et ega rohkem poleks rublade eest olnud võimalik saada. 
Millised oleksid võinud olla majanduslik ja välispoliitiline kahju EP-le tehingu läbikukkumise korral? 
EP-l eriti suurt riski polnud. 
Pigem nägime ohtu Eesti Vabariigile, kui sellest loost oleks tulnud poliitiline skandaal. 
Olime veendunud, et kui me oleksime rublamüügi kohe ette võtnud, oleks meile suhteliselt sümpaatne Venemaa valitsus eesotsas Jegor Gaidariga võtnud äärmiselt vaenuliku hoiaku. 
Kas EP-l oli mingeid soove rublamüügist saadava tulu kasutamiseks? 
Me andsime teadlikult valitsusele võimaluse rublamüügist laekuvat raha kasutada. 
Kaup valitsusega oligi selline - valitsus võtab rublade müümise eest poliitilise riski ja riski eest saab ta võimaluse kasutada raha oma eelarvelisteks kuludeks. 
Miks müüs EP 1993. aastal Tiiu Silvese firmale Gorefeld Enterprises Ltd järele jäänud väikesed rahatähed? 
Oli mitmeid pakkumisi, aga lõpuks jäi ainult üks firma, kes nõustus. 
Tegemist oli ju väikeste kupüüridega ja sellepärast ei läinud nad kohe ära. 
Aga kui Venemaa tunnistas osa oma kupüüre kehtetuks, siis leidus inimesi, kes arvasid, et nad võivad selle pealt midagi teenida. 
Nad tegid meiega lepingu ja maksid EP-le rublade eest. 
Kas nad rublade eest midagi teenisid, seda ma ei tea. 
Minul ei olnud tehingu osalistega otsest kontakti. 
Põhimõttelise otsuse müüa rublad ja firma valiku aktsepteeris EP juhtkond kollektiivselt. 
Läbirääkimisi pidasid volitused saanud EP ametnikud. 
Riigikogu muutis avaliku teenistuse seadust 
Riigikogu muutis eile avaliku teenistuse seadust nii, et mittekodanikest riigiametnikud saavad jätkata teenistust kuni 1997. aasta 1. veebruarini. 
Seadus jõustub tuleva aasta 1. jaanuaril. 
Sotsiaalminister Toomas Vilosius märkis, et see keerukas ja raske otsus tuleneb mõne piirkonna rahvuslikust koosseisust. 
Kui mittekodanike riigiametis töötamist keelustav nõue oleks hakanud kehtima aasta varem, pidanuks järgmise aasta 1. veebruariks vallandama Ida-Virumaal umbes 2400 haigekassade, pensioniametite ja omavalitsuste töötajat, nentis Vilosius. 
Avaliku teenistuse seaduse kohaselt ei saa alates järgmisest aastast mittekodanikke riigiteenistusse võtta. 
Seadus sisaldab nende ametiasutuste loetelu, kus töötamine loetakse avalikuks teenistuseks. 
Need on Riigikogu, presidendi ja õiguskantsleri kantselei, valitsusasutused ja kohtud, sealhulgas kinnistuametid, samuti Kaitsejõudude Peastaap, riigikaitseosakonnad, kaitsejõudude väeosad, Kaitseliidu peastaap ja kinnipidamisasutused. 
Seadus laieneb ka valla- ja linnavolikogude kantseleide, valla- ja linnavalitsuste, osavalla- ja linnaosavalitsuste, linnavalitsuste ametite ja kohalike omavalitsuste büroode töötajatele. 
Riigikogu ei toetanud Mõõdukate fraktsiooni liikme Eiki Nestori arvukaid parandusettepanekuid. 
Nestor märkis, et Eesti satub rahvusvaheliselt halba valgusesse, sest avaliku teenistuse seadus keelab kõigil riigiasutuste töötajatel, sealhulgas koristajatel, streikida. 
Avaliku teenistuse seadus, mille Riigikogu tänavu jaanuaris vastu võttis, sätestab ametnike sotsiaalsed tagatised ja soodustused ning nende teenistusse võtmise ja vabastamise korra. 
ETA 
Eesti Kütuse asedirektor jäi Volvost ilma 
Kolm relvastatud meest röövisid esmaspäeva õhtul Tallinnas Pelgulinnas Eesti Kütuse direktori asetäitja Margus Kuke sõiduauto Volvo, mille firma oli liisinud Hansa Liisingult. 
Esmaspäeval kell 19.10 parkis 36-aastane mees Sõle tänava 13 maja ette firmale kuuluva rohelise 1995. aasta sõiduauto Volvo 850, ütles politseiameti pressiesindaja. 
Autost väljunud juhi juurde astus tundmatu mees, ähvardas teda püstoliga ja sundis istuma Volvo tagaistmele. 
Autosse istus ka teine kurjategija ning asedirektor pandi tagaistmele kahe röövli vahele. 
Seltskond sõitis veidi edasi läheduses olevate garaazhide juurde, kus autoomanik käsutati masinast välja. 
Autost väljus ka üks relvastatud röövel ja jäi autoomanikku valvama. 
Teised mehed sõitsid Volvoga minema. 
Umbes 10 minuti möödudes jooksis Ädala tänava suunas minema ka autoomanikku valvanud röövel. 
Röövlid võtsid kaasa juhiload, auto tehnilise passi, Hansa Liisingu volituse ning kannatanu isiklikud asjad. 
Politseiameti pressiesindaja sõnul olid kurjategijad 20-22-aastased ning rääkisid vene keeles. 
Keskkriminaalpolitsei abidirektor Koit Pikaro ütles, et sel aastal on kurjategijad himustanud juba kaheksat Hansa Liisingu sõiduautot. 
Hansa Liisingul on head autod ning kurjategijad valivad välja just korralikud autod, selgitas Pikaro. 
Pikaro sõnul tunnevad autode röövimise vastu huvi mitmed kuritegelikud rühmitused, sest see on tasuv tegevus. 
Osa autosid läheb kohe Venemaale ning teine osa läheb üle piiri pärast uute dokumentide tegemist, selgitas ta. 
Pikaro sõnul on omanikud autod kurjategijatelt tagasi saanud erineval viisil. 
Osa autosid on kätte saanud politsei ning mõnel juhul on kannatanu allilma tegelastega kokkuleppe saavutanud, märkis Pikaro. 
Üldjuhul tuleb ohvril maksta kuritegelikule maailmale auto tagasi saamiseks teatud osa auto hinnast. 
Hansa Liisingu tegevdirektor Mart Tooming ütles, et Hansa Liising on tänavu liisinud ettevõtetele ligikaudu 700 sõiduautot. 
Kaheksa ärandatut sõiduautot võib lugeda loomulikuks kaoks, selgitas tegevdirektor. 
Kindlustus on kõik ärandatud autod meile kompenseerinud. 
Enamik autodest on politsei või kindlustusfirmade abil üles leitud. 
Toominga sõnul ei ole Hansa Liising autode tagasisaamiseks allilmaga lepinguid sõlminud. 
Toominga sõnul on kaheksast ärandatud sõiduautost kolm olnud Volvod, neist kaks on hiljem üles leitud. 
Näiteks Hansapanga laenuosakonna juhataja sai meilt liisitud Volvo tagasi juba poolteist nädalat pärast auto röövimist, märkis Tooming. 
Tegevdirektor lisas, et kõik ärandatud sõiduautod on valmistatud 1994. või 1995. aastal. 
TOOMAS RAAG 
Rublatehing tõuseb taas päevakorda 
Kaitsepolitsei on lubanud uuel aastal anda õigusliku lahendi rublatehingule - esitada süüdistuse või lõpetada kriminaalasja. 
1992. aastal rahareformi ajal kogutud 2 miljardit 260 miljonit rubla müüsid Eesti Pank ja valitsus aasta hiljem 24,5 miljoni krooni eest vahendajate kaudu tundmatutele ostjatele Venemaal. 
Läbi mitme aasta on rublamüük keerutanud poliitilist tolmu ning külvanud segadust Eesti avalikkuses. 
Eesti Päevaleht otsustas vana asja meenutada ning uurida rublamüügi läbi viinud inimestelt tehingu üksikasju. 
Tänases lehes teevad otsa lahti rublamüügi otsuse langetanud endine peaminister Mart Laar ning endine Eesti Panga president Siim Kallas. 
Homses Eesti Päevalehes meenutavad rublamüüki teised asjaosalised valitsusest, Eesti Pangast ja äriringkondadest. 
Endine peaminister Mart Laar, millal kaasas Eesti Pank teid rublatehingu kavandamisse? 
Eesti Pank kaasas mind sularaharublade realiseerimisse mõni nädal pärast minu asumist peaministri ametisse 1992. aasta sügisel. 
Teema tõstis üles EP nõukogu liige Bo Kragh, seejärel ka president Siim Kallas. 
Küsimust oli juba oktoobri algul arutanud EP nõukogu ning võtnud vastu otsuse, et Kallas alustaks vastavaid konsultatsioone muu hulgas ka peaministriga. 
Kes olid põhimõttelise otsuse tegijad ning kui suur ring inimesi sellest teadis? 
Otsus rublade müügiks sündis koos Siim Kallasega ning vormistus rahareformikomitee dekreediga 4. detsembril 1992. 
Otsusest olid teadlikud EP nõukogu ja valitsuse liikmed. 
Põhjalikumalt konsulteeriti Eesti-Vene läbirääkimiste eest vastutava Jüri Luigega, samuti olid asja toimumisest informeeritud mõned minu lähemad erakonnakaaslased. 
Kui palju osalesite teie ja Siim Kallas tehingu teostamise juures ning kui palju te hiljem üksikasjadega kursis olite? 
Pärast seda, kui rahareformikomitee oli otsuse langetanud, asusid tehingu konkreetse läbiviimisega tegelema minu nõunik Tiit Pruuli ja EP volitatud esindajad. 
Tehingu kõigi üksikasjadega ma loomulikult kursis ei olnud. 
Enne konkreetseid kokkuleppeid tehingu sooritajatega küsisin EP esindajalt, kas rublade müügist saadav tulu on optimaalne, milliseid finantspoliitilisi riske peame arvestama jne. 
Saades positiivsed ja ammendavad vastused, otsustati tehing sooritada. 
Pärast tehingu sooritamist esitati mulle detailsed aruanded teostuse kohta. 
Miks võtsite te valitsuse nimel vastutuse Eesti Pangalt endale, sõlmides fiktiivse rublade üleandmise lepingu? 
Tegin seda kokkuleppel Siim Kallasega, et Eesti Pangal oleks rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide kontrolli korral neile võimalik esitada vastav dokument ning et ei kahjustuks EP hea rahvusvaheline maine. 
Nii meie kui EP teadsime ju, et mingeid valitsuse varahoidlaid pole olemas ja rublad viiakse otse lennuväljale. 
Dokument oli seega fiktiivne; rublade sorteerimine, pakkimine, lennuväljale toimetamine ning turvamine oli EP ülesanne. 
Kuidas kavandasite Siim Kallasega tehingu vormistamise ning juriidilised garantiid tehingu avalikustamise puhuks? 
Rahareformikomitee tegevust reguleeriv seadus andis komiteele õiguse otsuse tegemiseks, sest tegu oli rahareformi lõpuleviimisega. 
Rahareformikomitee volitused kehtisid seaduse järgi kuni 29. juunini 1995. 
Lisagarantiide kavandamiseks puudus vajadus. 
Kuidas hindasite te valitsusjuhina tehingust tulenevat rahalist kasu? 
Milline oleks võinud olla välispoliitiline kahju tehingu läbikukkumise korral? 
Arvestades Eesti riigi rahalist olukorda 1992. aasta talvel - valitsuse reservfond oli tühi, soomlased nõudsid valitsuse tasemel Neste laenu kiiret maksmist, eelarve oli vastu võtmata ning Venemaa valitsuselt riikidevahelise lepingu kohaselt Eesti valitsuse käsutusse antud 500 miljonit rubla tuulde lastud - oli rublade realiseerimine hädavajalik. 
Arvestades pingelisi suhteid Venemaaga, oleks välispoliitiline kahju olnud küllalt suur. 
Asja ilmsikstuleku korral oleks see andnud Venemaale võimalikke ettekäändeid peatada näiteks vägede väljaviimine, sulgeda gaasikraanid vms. 
Toetudes ekspertide arvamusele ja arvestades tehniliselt nii keeruka operatsiooni läbiviimist, olen veendunud, et Eesti riigi rahaline tulem oli väga hea. 
Miks otsustasite valitsusjuhina kasutada rublamüügist laekunud raha aukude lappimiseks riigieelarves? 
Rublade müümisega loodi elementaarsed garantiid ja kindlustunne, et näiteks pensionid saab aasta alguses välja maksta ning hädaolukorra puhul on meil olemas mingigi reserv. 
Kõigil oli tollal veel väga värskelt meeles möödunud talve kütusekriis ja talongimajandus. 
Miks jõudis raha riigieelarvesse nii hilja? 
Minu tingimus tehingu juures oli summade laekumine eelarvesse valitsuse esimesel nõudmisel. 
Alguses ei olnud ju teada, kus ja millisel hetkel raha võiks vaja minna. 
Kui raha oleks kohe üle kantud, olnuks seda hiljem vastavalt eelarveseadusele väga raske vajalikku kohta liigutada. 
Teiseks oleks see kohe poliitilist tähelepanu äratanud ning seega ei oleks suudetud tagada tehingu konfidentsiaalsust. 
Viimase osa laekunud raha kasutamisega ootasin kuni makromajandusliku olukorra stabiliseerumiseni. 
Seejärel kanti raha üle Põhja-Eesti Panka valitsuse võetud laenu kustutamiseks. 
RAUNO VOLMAR 
Soome kohus mõistis narkokullerid vangi 
Helsingi linnakohus mõistis eile pikaks ajaks vangi viis narkokullerist eesti noormeest. 
Kohus mõistis Urmas Merrule kuus aastat ja kuus kuud, Jaak Strandsonile kuus aastat ning Tõnu Tomingasele, Raiko Liivile ja Marko Lillebergile neli aastat ja kuus kuud vanglakaristust, ütles linnakohtu ametnik Harri Turunen. 
Mehi süüdistati eriti suures ulatuses hashishi ja= ecstasy -tablettide salakaubaveos Soome. 
Edasikaebuse esitamiseks on neil aega nädal. 
Soome toll pidas eestlased kinni 24. oktoobril Helsingis. 
Nende juurest leiti 2500 ecstasy -tabletti, mille väärtus on umbes 1,9 miljonit krooni. 
Tolliametnike sõnul on tegemist kõigi aegade suurima ecstasy -tablettide partiiga, mis on Soomes tabatud. 
Lisaks mõisteti mehed süüdi 20 kilo hashishi smugeldamises Soome. 
Meeste juurest leidis toll viis kilo meelemürki, ülejäänud 15 kilo olid nad juba jõudnud maha müüa. 
Süüdistaja nõudis meeste karistamist 70 kilo hashishi smugeldamises, kuid see süüdistus ei leidnud kohtus tõestamist, sõnas Turunen. 
Politsei andmetel tõid eestlased Hollandis valmistatud narkootikumid Soome läbi Saksamaa. 
Soome ametnikud kahtlustavad, et osa narkootikumidest on valmistatud Balti riikides. 
Eesti ja Läti politsei on aga kinnitanud, et neil pole narkootikumivabrikute kohta Balti riikides mingeid andmeid. 
Baltic News Service 
Politseiuudised 
Maskis kurjategija püüdis röövida inkassaatorit 
Teisipäeva õhtul kella 16.50 ajal tungis maskis röövel Tallinnas Saku 6 asuva Harju Tarbijate Ühistu kontori koridoris kallale ühistu inkassaatorile. 
Kurjategija lasi 37-aastasele inkassaatorile gaasi näkku ja üritas temalt rebida kotti 150 000 krooniga. 
Politseiameti pressiesindaja teatel lõi inkassaator kallaletungijat rusikaga näkku, mispeale viimane põgenes. 
Röövlid sulgesid korteriperemehe vannituppa 
Teisipäeval kell 20.30 tungisid kolm vene keelt kõnelevat püstolitega relvastatud meest Tallinnas Kanepi 4 asuva maja korterisse. 
Tallinna politsei pressiesindaja sõnul sulgesid röövlid korteriperemehe vannituppa ja nõudsid noaga ähvardades tema tütrelt raha. 
Röövlite saagiks langes 1000 krooni ja 100 000 Vene rubla. 
Kurjategijad põgenesid heleda sõiduautoga. 
Püstolit paugutanud politseinik sai ametist lahti 
Eile vallandati Tartu politseist maakonna liikluspolitsei nooreminspektor Aleksandr Afanasjev (37), kes ööl vastu teisipäeva tulistas purjus peaga Kallastel Liivaranna baaris isiklikust revolvrist kaks lasku lakke ja ühe põrandasse. 
Politsei algatas juhtunu kohta teenistusliku juurdluse, selle tulemuste põhjal vallandati nooreminspektor Afanasjev pärast 15-aastast teenistust politseist. 
Röövisid soomlast 
Eile varahommikul pöördus Maardu politsei poole ühe aktsiaseltsi direktor, 51-aastane soomlane. 
Harjumaal Viimsis elav mees teatas, et eelmisel õhtul kella 21.45 paiku oli teda röövitud. 
Soomlase kinnitusel oli ta oma kaubabussiga Mercedes-Benz teel sadamasse, kui Metsakalmistu lähedal sõitis teele ette punane sõiduauto Opel Kadett. 
Sellest väljusid kaks mustades maskides noormeest, kes tirisid kannatanu Opelisse. 
Soomlase seletuste kohaselt oli teda eelnevalt mitu korda püstolitaolise esemega pähe löödud. 
Politsei pressiesindaja andmetel sidusid kallaletungijad kannatanu Opelis kinni, tirisid ta seejärel oma kaubabussi tagasi ning sõitsid Pärnamäe kalmistule, kus võtsid soomlaselt ära diplomaadikohvri aktsiaseltsi dokumentide ja 95 000 Soome margaga, käekella ning mobiiltelefoni. 
Pärast seda istusid röövlid Opelisse, kus soomlase kinnitusel oli veel neli maskides inimest, ning sõitsid minema. 
Kannatanu hindas talle tekitatud kahju 276 680 Eesti kroonile. 
Politseiameti pressiesindaja sõnul oli soomlase naine 40 000 röövitud krooni samal päeval välja võtnud Hansapanga Pirita kontorist. 
Baltic News Service 
Toimetada või mitte toimetada? 
EERO JOHANNES, Tartu 
Veiko Jürisson versus Postimees kohtuasi läheb teisele ringile, sest Riigikohus tühistas Ringkonnakohtu poolt ajalehe kasuks langetatud otsuse. 
6. detsembril 1994 avaldas ajaleht Postimees ajakirjanike Olav Kruusi ja Sulev Vedleri artikli Kas riigiametnik Veiko Jürisson kinkis eraaktsiaseltsile pikaajalise maakasutusõiguse Tallinna kesklinnas? 
, kus nad analüüsisid ajakirjandusmaja erastamisega seotud probleeme. 
Tollane kultuuri- ja haridusministeeriumi kantsler Veiko Jürisson saatis Postimehele vastuartikli pealkirjaga Kas Postimehe kirjasaatjad Kruus ja Vedler sattusid omaenese või kellegi teise rumaluse ohvriks? 
Postimees avaldas artiklist vähem kui poole, muutes pealkirja Ministeeriumil polnud leidlikule aktsiaseltsile müüa midagi peale tõmbetuule või õhu. 
Jürisson leidis, et artikli lühendamisega ja pealkirja muutmisega on rikutud tema mittevaralist autoriõigust teose puutumatusele ning esitas hagi AS-i Postimees vastu. 
Nõudes tekitatud moraalse kahju materiaalseks hüvituseks 5000 krooni. 
Tõepoolest, autoriõiguse seaduse & 167;12 lg 1 p 3 sätestab, et autoril on õigus teose puutumatusele, st õigus lubada teistel isikutel teha teoses, tema pealkirjas või autorinime tähistuses mis tahes muudatusi ning õigus vaidlustada ilma autori nõusolekuta tehtud muudatusi. 
Samuti sätestab Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioon (art 6 bis lg 1), mis kehtib Eestis 1994. aasta sügisest, et autoril on õigus vaidlustada teose mistahes moonutamine, lühendamine, muu muutmine või teose väärtust kahandav muu tegevus, mis haavab autori au ja väärikust. 
Autoriõiguse normid ei keela muudatuste tegemist, vaid sätestavad kohustuse küsida selleks autori nõusolekut. 
Asja arutanud Tartu linnakohus leidis, et Jürissoni autoriõigust on rikutud ning mõistis nõutud summa ajalehelt Postimees välja. 
Postimees ei olnud otsusega rahul ning esitas apellatsioonikaebuse. 
Tartu ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse, põhjendusega, et Jürissoni artikkel pole autoriõigusega kaitstav teos, vaid nn pressiteabeline fakt, millele vastavalt Berni konventsiooni art 2 lg 8 autoriõiguslik kaitse ei laiene. 
Riigikohus, vaadanud läbi Jürissoni kassatsioonikaebuse, tühistas oma 6. detsembri 1995 otsusega ringkonnakohtu otsuse, leides, et Jürissoni artikkel on siiski autoriõigusega kaitstav ja saatis asja tagasi Tartu ringkonnakohtusse uueks läbivaatamiseks. 
Postimehe kohtuasi toob selgelt esile autorite, toimetuste ja lugejate osalt vastakad, osalt kattuvad huvid. 
Nii toimetused kui ka autorid on huvitatud kaastööde avaldamisest. 
Kaastööd ja erinevad arvamused muudavad lehe mitmekesisemaks ja usaldusväärsemaks, autoril on võimalus väljendada oma seisukohti ja saada tasu oma autoriõiguste kasutamise eest. 
Toimetustel oleks mugav, kui neil oleks õigus artikleid piiranguteta redigeerida ja lühendada. 
Ühest küljest on see põhjendatud ajalehe piiratud mahuga, teisalt ei pruugi autor, kes võib olla oma erialal hea spetsialist, sõnastada oma väiteid tavalugeja jaoks piisava selgusega. 
Samas - kui toimetusel oleks piiramatu õigus artiklite toimetamiseks, oleks kerge seda õigust kuritarvitada. 
Oletame, et autor kirjutab tasakaalustatud artikli: 2,5 lehekülge teemal valitsus on hea ja 2,5 lehekülge valitsus on halb. 
Viieleheküljeline artikkel on ühe päevalehe jaoks ilmselt liiga pikk. 
Vaid poole avaldamisel tekib aga tekst, mis on oma mõttelt kaugel esialgsest neutraalsest analüüsist. 
Allakirjutanu on seisukohal, et autor peab olema kaitstud selliste kuritarvituste eest. 
Autor on huvitatud, et tema seisukoht jõuaks puutumatult lugejani. 
Kuna artikli eest makstav tasu sõltub suuremal või vähemal määral ka artikli pikkusest, võib autoril artikli omavolilisel lühendamisel tekkida varaline kahju. 
Lugeja (tarbija) huviks on saada võimalikult tõest ja objektiivset informatsiooni, olla kindel, et näiteks Lauri Leesi või Veiko Jürissoni nime all avaldatud sõnad väljendavad tõepoolest nende seisukohta. 
Lugeja on huvitatud ka sellest, et autori arvamus oleks esitatud võimalikult lühidalt ja paeluvalt, et artikkel oleks hästi sõnastatud. 
Üheks võimalikuks lahenduseks oleks Postimehe pakutud võimalus tõlgendada Berni konventsiooni art 2 lg 8 laiendavalt ja põhistada, et pressiteabelise iseloomuga faktide all mõistetakse kõiki ajaleheartikleid. 
See on argument, millele tuginedes Postimees võitis II astme kohtuprotsessi. 
Sellise tõlgenduse kohaselt oleks ajaleheartikkel piiranguteta kasutatav ja muudetav, st igaüks võiks ajaleheartikleid (ajalehti) vabalt paljundada ja neid müüa. 
Kuna jälle-väljaandj= a ei peaks kandma muid kulusid peale trükikulude, ei suudaks praegused päevalehed konkurentsile kaua vastu panna. 
Teise äärmusena võiks rangelt lähtuda autoriõiguse seaduse ja Berni konventsiooni sõnastusest ja lugeda kirjavigade parandamist jm pisiredigeerimist autoriõiguse rikkumiseks, mille korral on autoril õigus nõuda toimetuselt hüvitust. 
Kui ajaleht avaldab muudetud (lühendatud) artikli, jääb talle risk, et autor võib esitada nõude kahju hüvitamiseks. 
Ilmselt asub mõistlik lahendus kusagil vahepeal. 
Toimetajal võiks olla õigus teha teoses vältimatult vajalikke muudatusi, kui need ei kahjusta teose sisu ega selle mõistmist. 
Sellele viitab ka Riigikohus, leides, et asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus tuleb muu hulgas uurida sedagi, kas Jürissoni artikli muutmine väljub hädavajaliku redigeerimise raamest. 
Seda lahendust toetab ka Eesti õigustraditsioon. 
Enne 1940. aastat Eesti Vabariigis kehtinud Tsaari-Vene 1911. autoriõiguse seadus nägi ette võimaluse, mille kohaselt teose kasutajal oli erandlik õigus teha ilmse hädavajaduse korral teoses muudatusi, millest autor, kui kasutaja oleks temaga nõu pidanud, ei oleks võinud puhta südametunnistusega keelduda. 
Postimehe kohtuasja eeliseks ja puuduseks on väidetava rikkumise silmnähtavus. 
Postimees pani artiklile uue pealkirja ning avaldas ilma autoriga eelnevalt konsulteerimata 84 reast 36. 
Lõplik kohtulahend loob teatud selguse küll teose olulise omavolilise muutmise juhtudel, ent probleem, kas toimetus võib muuta teoseid väiksemas ulatuses, jääb ootama uut kohtuasja. 
Eero Johannes õpib Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. 
Agressiivseid väljapressijaid karistati tingimisi 
Tallinna Linnakohus otsustas käesoleva aasta aprillis karistada väljapressimise ja vandaalitsemise eest Ivan Shumejevit kaheaastase, Aleksander Ronzhinit kolme aasta ja kuuekuulise ning Ivar Koori viieaastase vabadusekaotusega raha väljapressimise ning kuritahtliku huligaansuse eest. 
Kõigi kohtualuste puhul otsustati mitte pöörata karistust täitmisele, juhul kui nad kolme-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu. 
Kohtus arutluse all olnud kuriteod panid poisid toime 1993. aastal. 
5. märtsil pressisid nad vägivälla ja ähvardusega koos veel kolme noormehega kannatanu A-lt välja 1500 USA dollarit. 
Kannatanu võeti autosse kodunt. 
Linnas ringi sõites õnnestus tal laenata väljapressijate jaoks vaid 2100 krooni. 
Peale seda viidi kannatanu Männiku metsa, kus teda ähvardati ja peksti, peamiselt näkku. 
Seejärel sõideti uuesti kannatanu koju, kust võeti nõutava summa katteks G.A. videomagnetofon. 
Veidi rohkem kui nädal hiljem korraldasid kohtualused Tallinnas Sõpruse pst ja Linnu tee ristmikul hoopis isemoodi jõhkra etenduse. 
Vihastades selle peale, et nende autost sõideti mööda, peatasid nad möödasõitnud auto kasutades selleks politsei saua. 
Kui Zhiguli peatus, hakkasid poisid seda jõhkralt lõhkuma, pekstes puruks osa sõiduki klaasidest, väänates auto uksi ja poritiiba jms. 
Võimalik, et noorukid oleks masina täiesti ära lammutanud, kui politsei poleks vahele seganud. 
Vandaalitsemise ajal istusid kannatanud autos ning sellega tekkis reaalne oht ka nende tervisele. 
Üks kannatanutest tunnistas kohtus, et ei näinud, kes autoklaasid purustas, sest pidi nägu klaasiklidude eest kaitsma. 
Tuvastati, et kohtualune Ivar Koor kandis vandaalitsemise päeval endaga kaasas töökorras püstolit Makarov koos lahingpadrunitega ja sütikuga käsigranaati RG-42, mille päästeameti ekpertiis samuti töökõlbulikuks tunnistas. 
Kohtualune seletas uurimisel, et ostis relvad Kadaka turult isiklikuks otstarbeks. 
Seega lisandus Koori süüdistusele tulirelva loata kandmisena kvalifitseeritav kuritegu. 
Noormehed olid varem kohtulikult karistamata. 
Süüd raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei tuvastatud. 
Kõigile kolmele mõisteti karistus tingimisi. 
EPL 
Dinamo lõi Kalevi nokdauni 
Pressikonverentsil oli Moskva Dinamo treener Aleksandr Borissov mõistetavalt mänguga rahul. 
Dinamo surus oma maneeri Kalevile peale. 
Hea rünnaku eeldus on kiire esimene sööt, arvas Borissov. 
Eriti meeldis peatreenerile Bazarevitshi, Daineko ja Shakulini tegutsemine. 
Ei ütleks, et Kalev kaitses halvasti. 
Meil tulid paljud rünnakud hästi välja. 
Dinamos võivad mitmed hästi visata, ka üks-ühe vastu läbi minna. 
Sestap on Borissov rahulik - kui mõnel liidril on must päev, pole midagi katki. 
Näiteks ei olnud Tallinnas teist valgevenelasest leegionäri, Ruslan Boidakovi. 
Kalevi suure miinusena tõigi Borissov esile liidri puudumise. 
Borissovi arvates on Dinamol head võimalused jõuda alagrupis kahe parema hulka. 
Võõrsil kohtume Nobilesi ja PAOKiga. 
Kreekas on kahtlemata raske mängida, PAOK on üks favoriite. 
Zrinjevac on kogenud meeskond ja kui horvaaid suudavad PAOKiga edukalt mängida, võivad samuti jõuda kahe parema sekka. 
Hooaja algus ei läinud Dinamol kõige paremini, sest kevadisest koosseisust jäi alles vaid kaks meest. 
Et paljud mehed kirjutasid lepingule alla alles augustis, olid meil esialgu head mängijad, kuid mitte meeskond. 
Vormi tõusmiseks on andnud häid mänge Venemaa meistrivõistlused. 
Borissov ütleb, et Dinamo vajaks veel ühte pukki. 
Vitali Nossov, kes Tallinnas mitme kulbiga oma headust näitas, pole rünnakul siiski eriti resultatiivne ja vajab ka puhkust. 
Salumets unistab Dinamo kaitsest 
Kalevi treener Jaak Salumets ütles, et esimesed kolm minutit oli silmamoondus. 
Nad ei võtnud meid küllalt tõsiselt. 
Kaotuse olulisimaks teguriks pidas Salumets Dinamo väga head kaitset, samuti rünnakul üks-ühe ja kaks-kahe vastu tegutsemist. 
Dinamo kaitse on minu unistus, tõdes Salumets. 
Kahest videost Dinamo mängudest valis Salumets meeskonnaga vaatamiseks venelaste võidu Ljubljana Smelt Olimpija vastu. 
Mul tekkisidki kahtlused, kas me teatud olukordades üldse suudame Dinamole vastu seista. 
Eriti muljetavaldav on nende tagamängijate agressiivsus üks-ühe vastu. 
Kukkuski nii välja, et kui meie alla läksime, oli vastas kolm-neli meest; kui vastane tuli, oli ees heal juhul vaid Hill. 
Pealegi oli Hill neli päeva haige, annan talle au, et ta niisuguses seisundis üldse mängis. 
Salumets kartis ka lahtist mängu. 
Kalev on suureskoorilised mängud alati kaotanud. 
Kulutasin kõik neli time-out i tempo maha võtmiseks. 
Hävisime ka Dinamo kiirete korvidega. 
Lõppes meie rünnak edukalt või mitte, ikka tuli kiire sööt Bazarevitshile. 
Neid punkte kartsin, ja kartus läks täide. 
Kuid olen valmis veel ühe sellise matsu saama, kui see oleks eesti korvpallile kasuks, puistas pealik südant. 
Mitte ainult Kalev, vaid ka noortetreenerid peavad mängust Dinamoga õppima. 
See oli klassikaline näide kaitse tähtsusest. 
Kui kaitse on korras, võid rahulikult rünnata. 
Meie kaitse lonkas ja rünnakudki tulid hädised. 
Salumetsa võrdles kaotust Dinamole poksiga, kus üks mees kohtumise alguses nokdauni lüüakse ja edasi veeretatakse vaid matshi lõpuni. 
Nokdaunist on muidugi võimalik välja tulla, üleeile seda ei juhtunud. 
Neli eelmist kaotust olid Salumetsa sõnul teistsugused. 
Iga mäng neist neljast võinuks lõppeda ka Kalevi võiduga. 
Siis jäime alla viimase 1,5-2 minuti jooksul. 
Euroopas kasutatakse iga viga oskuslikult ära, meie ise seda ei suuda. 
See tähendabki klassivahet. 
Aga me peame Euroopas mängima. 
Kui me ei mängiks, oleks see eesti korvpallile veel hävitavam. 
Bazarevitsh unistab jätkuvalt NBAst 
Kohtumise resultatiivseim 32 punktiga Sergei Bazarevitsh valiti Venemaa meistrivõistlustel eelmise nädala parimaks mängijaks. 
Skooritegijaks ma end ei pea, sõnas Bazarevitsh. 
Täna oli lihtsalt hea minek, mulle anti ka tavapärasest erinev ülesanne. 
Tavaliselt viskavad punkte teised, tegijaid meil jätkub. 
Mullu mõnel korral Atlanta Hawksis väljakule saanud Bazarevitsh lootis hooaja alguseni taas leida kohta mõnes NBA meeskonnas. 
Ei vedanud. 
Minust olid huvitanud Sacramento Kings ja Toronto Raptors, jäin Isiah Thomasele silma. 
Kahjuks rikkus lokaut kõik ära. 
Klubi juhtkonnad ei tohtinud läbirääkimisi pidada. 
Lõpuks lõin käega ja hakkasin mujalt tööd otsima. 
Olen 30aastane realist ning tean oma tegelikku väärtust. 
Bazarevitshit kutsusid mitmed Euroopa tiimid, ent ta ühines Dinamoga seetõttu, et klubi uus juhtkond on reformimeelne ja tahab meeskonda maailma tasemele viia. 
Dinamo suutis järjekindlalt peale käies lõpuks augu pähe rääkida. 
Leping on hea ja palk Euroopa tasemel. 
Kui keegi oleks kolm aastat tagasi öelnud, et Venemaa klubis hakatakse niipalju maksma, naernuksin ütleja välja. 
Päkapikk jättis Metstaki sussi tühjaks 
Margus Metstak võitles seegi kord, nagu suutis ja oskas ning oli 16 punktiga resultatiivsuselt Müürsepa järel teine. 
Panin küll ketsi aknalauale, ehk päkapikk toob võidu sisse, aga ei, muigas Metstak. 
Minu jaoks täidab päkapikk ülesande vaid siis, kui meid võidule aitab. 
Tõesti oli raske. 
Moskvalaste pikk tsenter Vitali Nossov ja ta kaaslased sulgesid korvialuse tsooni. 
Kellelgi ei lubatud alt korve teha. 
Oleksime pidanud taktikat veidi muutma, pika korvi alt välja tooma. 
Siis oleks rohkem ruumi tekkinud. 
Moskva võimast kaitsemängu peegeldas ilmekalt Hilli saadud neli kulpi. 
Trüginuks ta rohkem, saanuks veel neli, teatas Metstak elutargalt. 
Loodusjõudu ei murra, tuleb kavalus appi võtta. 
Nossov oli kaitsemängu alus. 
Millise kindlusega võivad teised tegutseda kui teavad, et läbilastud mees võetakse all rõõmuga vastu ja kulbitakse ära! 
Nii võib kaitses poole jõuga mängida. 
Teiste ülesanne oli kaetaval vise ära nullida ja veidike läbiminekuid takistada - las tormab kuristikku. 
Esimesel poolajal jäi kalevlaste tagamängijate panus nigelaks. 
Liiga palju söödeti omavahel, kuid visata ei juletud, see lubas Moskval kaitse kokku tõmmata. 
Säärast mängu on väga lihtne halvata. 
Kui kõik liinid tasakaalustatult tegutsevad, võtab kohtumine hoopis teise ilme. 
Mängida tuleb ikka viis viie vastu. 
Metstaki arvates mõjutas tulemust ka Babenko puudumine. 
Babenkost on kasu ka siis, kui ta läheb platsile vaid viieks minutiks. 
Bob teab, kuidas Venemaa meeskondadega võidelda, ta ju endine dinamolane. 
Laupäeval sõidab Metstak rõõmuga Hollandisse Haarlemi turniirile. 
Mis seal ikka puhata, tuleb end vormis hoida. 
Hollandis pole pinge nii suur, see vabastab ehk painetest. 
VILLE ARIKE, JAAN MARTINSON 
BC Tallinn kaitseb karikat 
Eesti meeste korvpallikarikavõistluste finaalis kohtuvad täna Vinnis ja homme Tallinnas tiitlikaitsja BC Tallinn ja Rakvere Markus. 
Korvpalliliiga viimase omavahelise mängu võitis ülekaalukalt BC Tallinn. 
Kuid oli ilmselge, et Markus hoidis jõudu poolfinaaliks Tartu korvpalliklubi vastu. 
BC Kalev sõidab jõululaupäeval turniirile Haarlemisse. 
Alagrupivastased on Austraalia olümpiakoondis, Prantsusmaa Villeurbanne'i ja Spliti meeskond. 
Eesti koondnaiskond ja Eesti meeste II koondis mängivad pärast jõule maavõistluse Islandiga. 
Atlandi ookeani saarele lähevad Katrin Esko, Kristel Suurorg, Kai Lass, Elina Vendla, Lea Vene, Marelle Grünthal, Anne Lass, Janne Rits, Jaana Kotova ja Irja Zilmer ning Toomas Kandimaa, Erki Kivinukk, Mait Käbin, Kert Kesküla, Jaanus Liivak, Priit Lokotsievski, Margus Nurja, Andrus Renter, Ivo Saksakulm, Kaido Seil, Tair Tenno ja Indrek Varblane. 
Naiskonna treenerid on Mihkel Reinsalu ja Kersti Sirel, meeskonnal Heino Rebane ja Jüri Neissaar. 
Euroopa klubide karikavõistlustel lõpetas avaringi täiseduga ainult Kaunase Zhalgiris. 
Võiduta jäi BC Kalev. 
B-grupis, kuhu kuulub ka BC Kalev, alistas Saloniki PAOK kodus Wloclaweki Nobilesi 109:66. 
A-grupis võitis Limoges'i Geant Ostende Sunairi 84:64, Kaunase Zhalgiris Bnei Herzeliya 76:65 ja Vitoria Taugres võõrsil Belgradi Partizani 80:76. 
A-grupp 
1. 
Zhalgiris 5 0 436:411 
2. 
Geant 3 2 391:354 
3. 
Taugres 3 2 400:396 
4. 
Sunair 2 3 397:409 
5. 
Partizan 1 4 416:424 
6. 
Herzeliya 1 4 368:414 
B-grupp 
1. 
PAOK 4 1 409:354 
2. 
Dinamo 4 1 419:389 
3. 
Zrinjevac 2 2 352:336 
4. 
Olimpija 2 2 303:305 
5. 
Nobiles 2 3 407:456 
6. 
Kalev 0 5 383:433 
Poksija tahab saada korvpalluriks 
IBFi II keskkaalu maailmameister, USA poksija Roy Jones on valmis lõpetama nahkkindamehe karjääri ja jätkama korvpallurina. 
Jones on võitnud profipoksijana kõik 30 senist matshi ja tahaks kohtuda nüüd WBC maailmameistri Nigel Benniga (Suurbritannia), kes aga üritab kohtumist igati vältida. 
Nigel Benn on ainus mees, kes võib mulle võrdväärset vastupanu osutada. 
Ma kas poksin temaga või lõpetan üldse, ütles Jones teisipäeval. 
Et kinnitada kahtlejaile oma plaanide paikapidavust, otsustas Jones vastu võtta Inglismaa korvpalliklubi London Towersi pakkumise. 
Jones mängib korvpalli peaaegu iga päev ning on saavutanud selles mängus arvestatava taseme. 
Poks ei paku mulle enam erilist pinget. 
Kui selgub, et suudan läbi lüüa profikorvpallis, lõpetan poksimise igal juhul, oli Jones kindel. 
Jones on korvpalluri kohta väikest kasvu (1.80), ent plaanid on mehel üsna kaugeleulatuvad. 
London Towers on Jonesi sõnul vaid trepi alumiseks astmeks, kust ta hakkab ülespoole liikuma. 
Tahan olla esimene poksija, kes on jõudnud NBAsse, ei varja Jones oma auahneid eesmärke. 
Muide, Roy Jones on sama mees, kes langes Souli olümpial korraldajate valskuse ohvriks. 
I keskkaalu finaalis kohtus Jones tookord lõuna-korealase Si Hun Parkiga ja oli kõigi kolme raundi vältel ilmses ülekaalus. 
N. 
Liidu ja Ungari kohtunike punktid (60:56) väljendasidki Jonesi selget võitu, kuid äraostetud Maroko, Uganda ja Uruguai kohtunikud leidsid olematu punktivõidu Parkile. 
Jones jäi teenimatult kullast ilma, ehkki lohutuseks tunnistati ta olümpiaturniiri parimaks tehnikameheks. 
Profipoksiorganisatsioonide värbajad teadsid loomulikult Jonesi väärtust ning ettearvatult ootas meest üliedukas karjäär, mis ähvardab nüüd katkeda. 
Reuteri põhjal ANTS PÕLDOJA 
Pat Riley armastab Rambo-korvpalli 
Julgesid mängu ajal naerda?! 
Maksa trahvi. 
Aitasid vastasel põrandalt püsti tõusta?! 
Kergenda taas oma rahakotti. 
Sellised on NBA tipptreener Pat Riley omapärased töömeetodid. 
Shaquille O'Neal: Riley tuleks kinni panna! 
Valvel! 
Sellise kasarmule omase käskiva tooniga tavatseb Miami Heati treener, 50-aastane Pat Riley oma mängijaid riietusruumis tervitada. 
Heati kossuproffidel pole sõna otseses mõttes enam midagi naerda, kui NBA edukaim treener Pat Riley (võiduprotsent 71) hooaja algul New Yorgist Miamisse tuli. 
Naermine on vähemalt mängu ajal rangelt keelatud, kõlab üks Riley kehtestatud reeglitest. 
Kes sellest hoolimata siiski naerab, peab 500 dollarit trahvi maksma. 
Riley: Kui me oma töösse tõsiselt ei suhtu, võiksime selle samahästi ka tegemata jätta. 
Meile makstakse selle eest, et me võidaksime. 
Arusaadav, et treener-maestro tunneb ennast surve all olevat - saab ta ju Heati omanike käest järgmise 7 aasta jooksul 35 miljonit dollarit. 
Igatahes tema meetodid muutuvad aina pöörasemaks. 
Jutustab Glen Rice, kes keskmängija Alonzo Mourningu vastu Miamist Charlotte Hornetsisse vahetati: Kui me tahtsime vastasmängijat, kes saali põrandal pikali lamas, püsti aidata, tuli meil 1500 dollarit trahvi maksta. 
Veel üks näide Riley kehtestatud reeglitest. 
Kurb, aga tõsi: kui vastasmängijal lastakse segamatult korvile visata, tuleb ka sellise patu eest maksta. 
Riley lausa kihutab oma proffe vigade tegemisele. 
Hirmust palga vähendamise ees ründas Matt Geiger (praeguseks on ta vahetuse tulemusena samuti Charlotte'is) ühes hooajaeelses ettevalmistusmängus Orlando keskmängijat Shaquille O'Neali sedavõrd agressiivselt, et Shaq murdis sõrmeluu ning pidi kuni eelmise nädalani mängudest kõrvale jääma. 
Tahtlikult toore mängu eest trahvis NBA Geigerit 10 000 dollariga. 
O'Neal oli marus: Geiger ütles küll: Sorry!, aga see oli tema taktika. 
Ka mina hakkan edaspidi vastu andma - enesekaitseks. 
Enda üle uhkena jätkab Riley Miamis sama liini, millega ta nelja aasta eest New York Knicksis algust oli teinud - liialdatud jõulisuse abil teostatava hirmutamiskorvpalli juurutamist. 
Eelneval kolmel hooajal juhtis Knicks iga kord enam kui 2000 veaga NBA foulide edetabelit ning meeskond sai viivitamatult hüüdnimeks pätijõuk. 
Riley ise tunneb ennast süütuna: Me pole teinud muud, kui ainult mänginud head kaitseorientatsiooniga korvpalli. 
Pealegi tuleb treenerina ju ikka katsetada, et oma mängijamaterjalist parimat kätte saada (loe: välja pigistada - tõlkija). 
Nendest sõnadest tuleb aru saada, et selliste lihasmägedega nagu Anthony Mason ning Charles Oakley, võibki mängida ainult nn. Rambo-korvpalli. 
Kui raske võib olla aga Riley samasugune ettevõtmine Miamis, kus peale Mourningu, Kevis Willise ja andeka Sasha Danilovici ainult keskpärased mängumehed ringi jooksevad?! 
Hooajaeelsed 8 kontrollmängu andsid mõru maiguga vastuse: vigu ühtekokku 280, keskmiselt 35 mängu kohta. 
Veel kord sõna O'Nealile: Kui kaua NBA juhtkond seda tegevusetult pealt vaatab?! 
Riley taktikal pole korvpallimänguga midagi ühist. 
Riley tuleks kinni panna! 
Faktiliselt on Riley propageeritav mängustiil viinud selleni, et NBA kohtumised muutuvad aasta-aastalt üha tooremaks. 
Endine Detroit Pistonsi staar Isiah Thomas: Detroidi meeskonda kutsuti omal ajal pahadeks poisteks - Bad Boys -, aga Riley juhendatud meeskondadega võrreldes olime nagu kiriku poistekoori liikmed. 
Kas Riley elegantsed, moekunstnik Armani käest tellitud ülikonnad on vaid fassaad? 
NBA asjamees Rod Thorn: Treenereid võib karistada, kui nad vastasmängijate turvalisusega ei arvesta. 
Riley olevatki NBA asjameeste luubi all... 
Sport Bildi põhjal TÕNU KALVET 
Spordiuudiseid 
Eesti käsipallurid võitsid Läti 
Eile pidasid Riias maavõistluse Läti ja Eesti käsipallimeeskonnad. 
Eesti võitis xx:xx. 
Täna on kordusmäng. 
Veski kaotas ja viigistas 
Naiste rahvusvahelise kabe MMvõistlustel Bamakos kaotas Anneli Veski 4. voorus Julia Makarenkovale (Ukraina), 5. voorus aga viigistas. 
Veskil on 3 punkti, juhib Sulnara Gaibova (Tadzhikistan). 
TPÜ jätkab täiseduga 
Eesti naiste korvpallimeistrivõistluste 8. voorus võitis TPÜ Huber/EKV 69:52, Tartu KK kaotas kodus ELK/Kristiinele 44:89 ja Tallinna A&G Kohtla-Järve Kiviterile 57:64. 
Mantila tegi ajalugu 
Kahevõistluse MKvõistlustel Predazzos sai esimese soomlasena etapivõidu Jari Mantila. 
Mantila oli parim hüpetes ja säilitas liidrikoha vaatamata 25. suusaajale. 
1. Jari Mantila (Soome), 2. Knut Tore Apeland (Norra) kaotus 8 sekundit, 3. Fred Børre Lundberg (Norra) -12, 4. Thomas Abratis (Saksamaa) -19, 5. Bjarte Engen Vik (Norra) -24, 6. Halldor Skård (Norra) -1.15. 
Apelandil on 291, Mantilal 285 ja Vikil 255 punkti. 
Endine sarjajuht Kenji Ogiwara (Jaapan) lõpetas eile 10ndana ja langes 4. kohale. 
Meissnitzer tõusis liidriks 
Mäesuusatamise MKvõistluste ülisuurslaalomi Veysonnaz's võitis Alexandra Meissnitzer (Austria). 
Meissnitzer oli võitnud ka eelmise ülisuurslaalomi Val d'Isere'is. 
Pärast lõpujoone ületamist kukkus ja sai raskeid põlvevigastusi 9. koha hõivanud prantslanna Florence Masnada, kes helikopteriga haiglasse viidi. 
1. Alexandra Meissnitzer (Austria) 1.28,72, 2. Heidi Zurbriggen (Shveits) 1.28,90, 3. Michaela Dorfmeister (Austria) 1.29,17, 4. Anita Wachter (Austria) 1.29,40, 5. Katja Seizinger (Saksamaa) 1.29,45, 6. Katherina Gutensohn (Saksamaa) 1.30,03. 
Kolme ülisuurslaalomi kokkuvõttes on Meissnitzeril 222, Seizingeril 165 ja Martina Ertlil (Saksamaa) 160 punkti. 
Üldkokkuvõttes on samuti ees Meissnitzer 448 ja Seizinger 405 punktiga, kolmas on Wachter (379). 
Indurain sai Olümpiaordeni 
Rahvusvaheline Olümpiakomitee otsustas käesoleva aasta saavutuste eest anda Olümpiaorden Hispaania jalgratturile Miguel Indurainile, kes võitis viiendat korda järjest Tour de France 'i. 
Autasu andis Indurainile kätte tema kaasmaalasest ROKi president Juan Antonio Samaranch. 
Sampras ja Graf aasta parimad 
Rahvusvaheline Tenniseliit nimetas 1995. aasta maailmameistriteks Pete Samprase (USA) ja Steffi Grafi (Saksamaa). 
Algas Groningeni maleturniir 
Groningeni XVII kategooria maleturniiri avavooru ainsas resultatiivses partiis võitis Loek van Wely (Holland) Zoltan Almasi (Ungari). 
Viigistasid Anatoli Karpov (Venemaa) - Ivan Sokolov (Bosnia), Gata Kamski (USA) - Pjotr Svidler (Venemaa), Michael Adams (Inglismaa) - Sergei Tivjakov (Venemaa), Peter Leko (Ungari) - Curt Hansen (Taani) ja Joel Lautier (Prantsusmaa) - Jeroen Piket (Holland). 
Soome koondis Intersportturneele 
Soome koondist sõidavad suusahüpete Kesk-Euroopa nelja mäe turneele esindama Janne Ahonen, Mika Laitinen, Ari-Pekka Nikkola, Jussi Hautamäki, Tero Koponen, Kimmo Savolainen, Jani Soininen ja Janne Väätäinen. 
Intersportturnee esimene osavõistlus peetakse 30. detsembril Oberstdorfis. 
NBA 
New York - Miami 89:70, Chicago - Dallas 114:101, Toronto - Detroit 82:94, San Antonio - Portland 111:103, Houston - Phoenix 103:96, Cleveland - Minnesota 100:95, Milwaukee - LA Lakers 105:109, LA Clippers - Washington 104:108, GSW - Charlotte 102:99, Vancouver - Seattle 94:93. 
NHL 
Pittsburgh - Calgary 7:1, Anaheim - San Jose 4:7, Tampa Bay - Winnmipeg 6:3, St. 
Louis - NY Islanders 4:1, New Jersey - Philadelphia 5:4 (la). 
Owen Nolan (San Jose) viskas esmakordselt klubi ajaloos 4 väravat ühes mängus. 
Tallinn tühistas Nevski kiriku tagastamise otsuse 
Tallinna linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjon tühistas 11. detsembril oma 1995. aasta 30. oktoobri otsuse Aleksander Nevski kiriku tagastamise kohta siseministeeriumis registreeritud, Stockholmi sinodile alluva Eesti Apostlikule Õigeusu Kirikule (EAÕK). 
Toompeal asuvat Nevski kirikut ja muud õigeusukiriku varas taotleb tagasi nii Moskva patriarhaadile alluv Eesti õigeusu kirik kui ka Stockholmi sinodile alluv EAÕK. 
Tallinna linnavalitsuse linnavaraameti juhataja asetäitja Voldemar Trumm. 
Linnavalitsus lähtus oma varasema otsuse tühistamisel mõlema taotleja esitatud dokumentidest, sest need nõuavad põhjalikku uurimist, lisas Trumm. 
Trummi kinnitusel pole kumbki pool esitanud vara tagastamise komisjonile kinnistuslehte ja dokumente kirikuvara õigusvastase võõrandamise kohta 1940. aastal. 
Enne sõda kuulus EAÕK-le Tallinnas üle kümne kinnisvaraobjekti. 
Siseministeeriumi kirikuregistris on ametlikult registreeritud Stockholmi sinodile alluv EAÕK, mille kohus tunnistas 1993. aastal ennesõjaaegse Eesti õigeusu kiriku omandi õigusjärglaseks. 
Peapiiskop Kornelius süüdistab riiki tema juhitava õigeusu kiriku diskrimineerimises ja on kaevanud välisriikide saadikutele Eesti võimude peale. 
8. detsembril jättis Tallinna linnakohus läbi vaatamata Moskva patriarhaadile alluva Eesti õigeusu kiriku peapiiskopi Korneliuse hagi, mis taotles kiriku tunnistamist õigusjärgseks omandireformi subjektiks. 
Kohus põhjendas oma otsust sellega, et Korneliuse juhitav õigeusu kirik on Eestis seaduslikult registreerimata, ka kiriku põhimäärus on registreerimata vastavalt kirikute ja koguduste seadusele. 
9. detsembril korraldas peapiiskop Kornelius Tallinna kesklinnas õigeusklike ristikäigu, kus osales üle 5000 inimese. 
Meeleavaldajad nõudsid Moskvale alluva Eesti õigeusu kiriku tunnistamist EAÕK vara omanikuks. 
Ristikäigu eesotsas kõndis Eesti õigeusu kiriku peapiiskop Kornelius. 
Peapiiskop Korneliuse pressiesindaja preester Leonti Morozkin ütles ETA-le, et 15. detsembril esitas peapiiskop Tallinna ringkonnakohtule apellatsioonikaebuse linnakohtu otsuse peale, millega kohus jättis Korneliuse hagiavalduse läbi vaatamata. 
EPL 
Libedad kõnniteed põhjustasid traumasid 
Mustamäe haigla traumapunkti oli eile pärastlõunaks pöördunud 30 libedatel kõnniteedel kukkunud inimest, neist viis jäi raskemate traumadega haiglaravile. 
Mustamäe haigla traumapunktist öeldi, et libedatel teedel kukkusid peamiselt 50-70-aastased inimesed. 
Mitmed neist vigastasid hüppeliigest või randmeluud. 
Kolmekümnest traumapunkti pöördunust tuli arstide kinnitusel viis haiglaravile jätta. 
Neil olid reie-, käe- ja küünarluu murrud, selgitas üks Mustamäe haigla traumapunkti arst. 
Munitsipaalettevõtte Tallinna Eriautobaas teenindusjuhataja Jüri Jaaksoni kinnitusel on ettevõttel Tallinna linnaga leping vaid sõiduteede liivatamiseks. 
Muidugi liivatame ka ülekäigukohti, kuid kõnniteedele meie masinad ei lähe, sõnas Jaakson. 
Jaaksoni andmetel peavad kõnniteid liivatama eelkõige sõidutee ääres paiknevate maa-alade valdajad. 
Koolid, ministeeriumid ja teised asutused-ettevõtted peavad ise oma maja ette liiva loopima, selgitas Jaakson, kelle hinnangul peaks kõnniteede liivatamist kontrollima linnavalitsus. 
Mustamäe linnaosa valitsuse kommunaalosakonna juhataja Ain Veltmann ütles, et kõnniteede liivatamise eest linnaosas kannavad praegu hoolt vaid majahoidjad. 
Mustamäel on 286 maja ja kahjuks peavad majahoidjad suurema liivatamistöö linnaosa kõnniteedel ise ära tegema, nentis Veltmann. 
Mustamäe suuremate sõiduteede ääres asuvaid kõnniteid on liivatama tellitud Kesklinna Parkide munitsipaalettevõte. 
Me ei oska öelda, millal nad tööga Mustamäele jõuavad, sest neil on praegu väga palju tegemist kesklinnas ja mujal, selgitas Veltmann. 
Veltmanni sõnul puuduvad Mustamäe linnaosa valitsusel erimasinad kõnniteede liivatamiseks ning praegu pole neid võimalik ka osta. 
Üks korralik kõnniteede libedatõrje seadmete komplekt maksab keskmiselt miljon krooni, lausus Veltmann. 
EPL 
Tallinna uudised 
Kopli savikarjäär rekultiveerimisele 
Eile kirjutasid Tallinna keskkonnaamet ja osaühing Slops alla lepingule Kopli ammendunud savikarjääri rekultiveerimiseks, ütles ameti juhataja Aap Mumme. 
Vastavalt lepingule teeb OÜ Slops ettevalmistus- ja ehitustöid Kopli savikarjääri kasutuselevõtuks inertsete jäätmete matmispaigana. 
Tööd peavad valmis saama järgmise aasta esimeses kvartalis. 
Pärast seda jätkab OÜ Slops tegevust ladustamispaiga operaatorfirmana. 
Karjääri rekultiveerimistööd peaksid algama järgmise aasta teises kvartalis. 
Tallinna keskkonnaamet abistab Slopsi savikarjääri rekultiveerimistö= ödel varustades operaatorfirmat linna keskkonnaseisundit puudutavate normdokumentide ja infoga. 
Keskkonnaamet abistab Slopsi investorite ja finantseerimisallikate leidmisel ning vajadusel soodsa maarendi lepingu sõlmimisel. 
Lepingu kohaselt ei kanna OÜ Slops karjääri nõlvade püsivusseire korraldamisega seotuid kulutusi ja kohustusi. 
OÜ Slops sai tööde alustamiseks laenu Tallinna Jäätmehoolde fondilt. 
Spordihalli rajakate on paigaldatud 
Saksa firma Polytan lõpetab Tallinna Spordihalli rajakatte paigaldamist, ütles Tallinna Linnaehituse munitsipaalettevõtte direktor Vladimir Issakov. 
Rajakate on praegu juba paigaldatud, kuid lõplikult valmis see veel pole. 
Vladimir Issakovi sõnul tuleb maha märkida rajajooned ning teha mõned rajakatte viimistlustööd. 
Tööd on esialgsete plaanide kohaselt kavas lõpetada sel aastal. 
Spordihalli inventari (tõkked, hüppematid) hankimiseks on tarneleping Soome firma RAITA Sport OY-ga. 
Lepingu kohaselt tarnib firma kogu spordihalli inventari Tallinna järgmise aasta jaanuaris. 
Osa spordiinventarist valmistab firma ise, osa aga ostab. 
Muusikaakadeemia ehitus jätkub 
Eelmisel nädalal sõlmis Tallinna Linnaehituse munitsipaalettevõte lepingu aktsiaseltsiga Facio Ehitus Eesti Muusikaakadeemia ehituse jätkamiseks, ütles Tallinna Linnaehituse direktor Vladimir Issakov. 
Lepingu kohaselt ehitab AS Facio Ehitus muusikaakadeemia ühte korpust. 
AS Facio Ehitus alustas tööde ettevalmistamist. 
Firma peab tööd lõpetama maikuus. 
Ehitustöid finantseerib riik 10 miljoni krooniga. 
Parkimiskorra sisseseadmine edeneb 
Tallinna linnavalitsus hakkab reedel istungil arutama sõidukite parkimist käsitlevaid õigusakte. 
Otsuse eelnõu kohaselt määratakse kindlaks kesklinna tasulise parkimisala territoorium, parkimiskorra rikkumisega seotud sõidukite sundteisaldamise ja hoidmise kulumäärad ning valveta tasulise parkimise hinnad. 
Linnavalitsus kinnitab määrusega ka erinevate aktide ja lubade vormid. 
Parkimiskord ja kinnitamisele tulevad õigusaktid hakkavad linnavalitsuse nõusolekul kehtima järgmise aasta 1. jaanuarist. 
Reedesel linnavalitsuse istungil on kavas kinnitada Tallinna transpordiameti põhikirja uus redaktsioon ja munitsipaalettevõtte Signaal põhikirja muudatused. 
Linnavalitsus määrab ka loteriide korraldusloa väljaandmise korra. 
RAEPRESS 
Kingitus kerge vaevaga 
Need, kes külastasid eelmisel nädalal ööklubi Bonnie & Clyde, ei pea küll jõulukinkide otsimise või aastalõpuüllatuse mõtlemisega vaeva nägema. 
Sobiv kink on nii teisipäeval klubis tutvustatud Rock Hotelli plaat kui laupäeval koos moeetendusega esitletud parfüümid Private Number ja Venezia Pastello. 
Rock Hotell oma tuntud headuses lähemat tutvustamist ei vajagi, uuelt plaadilt Aeg meid muutnud on võib kuulata eelkõige vanu hitte. 
Nii moekunstis kui parfüümimaailmas on praegu märgusõnaks läbipaistvus. 
Tänapäeva naised tahavad jalutada muretult läbi oma argipäeva, unistades õrnemast maailmast. 
Moes soovivad nad näha kõigi oma unistuste peegeldust. 
Seetõttu peaks neid ümbritsev aroomgi olema pehme nagu unelm. 
Laura Biagiotti Venezia Pastello aroom on inspireeritud õrnadest pastelsetest värvidest, teravast värskest jõhvikalõhnast, segatud sametiselt magusa põldmarja ja ploomiga. 
Lillelõhnadest on lisatud kannikest ja valget liiliat. 
Etienne Aigner' Private Number on kaasaegsele naisele loodud parfüüm. 
Naisele, kellele on tähtis tema töö ja saavutused, kellele meeldib nautida elu ja ümbritsevat luksuslikkust. 
Lõhn ühendab idamaiste lillede ja puuviljade aroomid, selles on karget külmust ja meeldivat soojust. 
EPL 
Kalkunipraad lõigatakse lahti peolauas 
Kui olete otsustanud jõululaupäeval pakkuda kodustele ja külalistele tavapärase seaprae asemel küpsetatud kalkunit, peaks ettevalmistustega algust tegema päev varem. 
Kalkun peab olema vähemalt ööpäeva seisnud marinaadileemes, mis on valmistatud veiniäädikast, soolast, piprast, loorberilehest ja punasest veinist. 
Enne küpsetamist tõstke kalkun marinaadileemest välja ning kuivatage seest ja väljast majapidamispaberi või puhta lapiga. 
Segage sool, pipar ja punane jahvatatud pipar ning hõõruge kalkun sellega nii seest kui väljast sisse. 
Laske seista toasoojas 1-2 tundi. 
Seejärel täitke kalkun seest rosinate, kooritud tervete mandariinide, kuivatatud ploomide (kivideta) ja poolitatud sibulõuntega (seemned tuleks eelnevalt eraldada). 
Õmmelge täidetud kalkun linase lõngaga korralikult kinni, et täidis välja ei valguks. 
Linnu tiivad ja koivad siduge tugevasti vastu keret. 
Kuumutage ahi, valage ahjupannile keev vesi ja asetage sellesse ettevalmistatud kalkun, rinnapool ülespoole. 
Küpsetamisel vähendage ahju kuumust. 
Kastke kalkunit panniloleva leemega sageli. 
Kalkuni kõrvale pannile asetage paar suuremateks tükkideks lõigatud porgandit ja paar väiksemat sibulat. 
Kalkun hautatakse pehmeks nõrga kuumusega ahjus. 
Kui arvate, et praad ei ole küllalt pruun, tõstke küpsetamise lõpupoole ahju temperatuuri. 
Kalkunit võib ka pealt määrida hapukoorega ja jätkata seejärel pruunistamist. 
Pidulikul jõuluõhtul asetage küpsetatud kalkun tervena vaagnale. 
Praele suruge sisse serveerimisvarras ja juurde asetage terav nuga. 
Kalkunipraad lõigatakse lahti peolauas. 
Kõhust välja võetud puuviljad asetage vaagnale prae kõrvale, samasse võite asetada ka tükeldatud ja ahjus küpsenud porgandeid ning terveid sibulaid. 
Küpsetamisel saadud kaste valage läbi söela kastmekannu või kaussi. 
Soovi korral võib kastmele lisada hapukoort ja maitsestada soolaga. 
Juurde serveeritakse kartuleid eri anumas. 
Sobivaks lisandiks on ka toorsalatid. 
SILVIA HIIBUS 
Laiast maailmast 
Angola lennuõnnetuses hukkus 139 inimest 
KINSHASA. 
Esmaspäeva hilisõhtul kukkus Angola põhjaosas alla Zaire'ile kuuluv reisilennuk, mille tagajärjel sai surma 139 inimest, teatas teisipäeval Zaire'i transpordiminister. 
Pardal oli 139 reisijat ja 5 meeskonnaliiget. 
Ellu jäi ainult viis pardalviibinut, kinnitas minister Alexis Thambwe Mwamba. 
Õnnetuse põhjuste kohta pole seni midagi teada. 
Pool Lõuna-Korea valitsusest vahetati välja 
SOUL. 
Lõuna-Korea president Kim Young-sam kuulutas eile välja uue valitsuse koosseisu, milles on eelnevaga võrreldes vahetunud 11 ministrit 21-st. 
Kaadrivahetuse ilmne eesmärk on toonitada lahtiütlemist ministritest, keda kahtlustatakse korruptsioonis ja lähedastes suhetes armeeringkondadega. 
Röövitud Shveitsi miljonär vabastati 
ZÜRICH. 
Esmaspäeval röövitud miljonär Geo Mantegazza, üks Shveitsi rikkamaid mehi, vabastati teisipäeval. 
Tsharterlennufirma Monarch Airlines üks omanikke, 67-aastane Mantegazza rööviti esmaspäeval oma kabinetist Paradiso linnas. 
Ta vabastati teisipäeva õhtul ning on hea tervise juures, teatas politsei. 
Rohkem üksikasju vahejuhtumi kohta politsei ei avaldanud ning ei ole ka teada, kas röövijad vabastasid ärimehe vabatahtlikult või vabastas ta politsei. 
Geo ja tema vend Sergio Mantegazza kuuluvad Shveitsi rikkaimate meeste hulka ning nende ühise varanduse väärtus on äriajakirja Bilanz hinnangul 1,7-2,6 miljardit dollarit. 
LAV-is tapeti üheksa inimest 
DURBAN. 
Lõuna-Aafrika Vabariigis (LAV) suulude elualal tapsid tundmatud relvastatud isikud üheksa inimest, nende hulgas neli last, teatas eile politsei. 
Politsei andmeil oli rünnete motiiv ilmselt poliitiline, kuna ohvrite perekonnad olid tuntud kui Lõuna-Aafrika Vabariigis võimul oleva Aafrika Rahvuskongressi toetajad. 
Algul tapeti oma kodus üksikus maamajas 80-aastane naine. 
Seejärel suundusid vägivallatsejad kilomeetri kaugusele Nqkoko kraali külla, kus nad ühe naise tapsid ja tema maja põlema süütasid. 
Hurtsikusse põles sisse seitse inimest, nende hulgas neli last. 
Prantsusmaa säilitab piirikontrolli 
PARIIS. 
Prantsusmaa Euroopa asjade minister ütles eile, et Pariis säilitab kontrolli oma piiril Schengeni leppe riikidega, kuna lepet on vaja veel oluliselt täiustada ning parandada. 
Kulub veel mitu kuud, et Schengeni leppe funktsioneerimist oluliselt parandada, toonitas minister Michel Barnier päevalehele Les Echos. 
Tema sõnul on Prantsusmaa sel põhjusel otsustanud piirikontrollist praegu mitte loobuda. 
1995. aasta juunikuus palus Prantsusmaa, et talle antaks piirikontrollist loobumiseks kuus kuud ajapikendust ja lubas, et enam piirikontrolli likvideerimist edasi ei lükata. 
Moskva tsirkuses tappis karu töölise 
MOSKVA. 
Moskva tsirkuses pures karu ühe töölise surnuks. 
Teisipäeva õhtul lasi Vernadski prospektil asuva tsirkuse dresseerija ohutustehnika nõudeid rikkudes puurist välja suukorvita karu, kes ootamatult ründas ühte töölist. 
31-aastane mees suri saadud vigastustesse. 
Iisraeli jõudis 110-aastane immigrant 
JERUUSALEMM. 
Teisipäeval jõudis Iisraeli kõige eakam immigrant juudiriigi ajaloos - 110-aastane tshetsheenlanna. 
Tzippora Mataijeva sündis Tshetsheenimaal 1885. aasta 14. aprillil, enamik tema perekonnaliikmeist aga elab praegu Põhja-Iisraelis. 
Tzippora saabus koos oma 74-aastase pojaga Pjatigorskist lennukiga Tel Avivi. 
Terminaalihoones anti talle üle lilled. 
Tzippora ütles ajakirjanikele, et ta pole eales võtnud mitte ühtegi rohtu ning et veel 108-aastaselt oli ta täisjõus koduperenaine, saades hakkama nii koristamise kui ka toidukeetmisega. 
Reuter/AP/Baltic News Service 
Lühiuudised Eestist 
Valga linnapea võttis lahkumisavalduse tagasi 
Valga linnapea Meelis Atonen võttis eile tagasi lahkumisavalduse, mille ta oli esitanud poolteist nädalat tagasi. 
Lahkumisavalduse esitamise põhjuseks oli Valga raekoja ees toimunud pikett, mille pahased kasvatajad ja lapsevanemad korraldasid seoses Valga linnavalitsuse kavaga kehtestada tulevast aastast lasteaedades iga lapse pealt 170-kroonine maks. 
Atonen ütles eelmisel reedel, et tema jätkamine linnapeana tuleb kõne alla siis, kui linnavolikogu nõustub tema esitatud tingimustega. 
Tänavune õpetaja Laur on Noarootsi gümnaasiumist 
Maalehe Arno Tali sihtkapital annab täna Noarootsi gümnaasiumis üle tänavused Õpetaja Lauri preemiad ning paljulapselise maaõpetaja preemia. 
Õpetaja Lauri esimese preemia saab Noarootsi gümnaasiumi ajalooõpetaja Ivar Rüütli, kes õpetab gümnaasiumis ajalugu ja rootsi keelt ning on Paslepa rahvaülikooli hoolekogu esimees. 
Õpetaja Lauri teise preemia saab Järvamaa Sargvere põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja Taiga Laur, kolmanda preemia Võrumaa Misso keskkooli füüsika, matemaatika ja informaatika õpetaja Margus Neider. 
Arno Tali sihtkapitali algatust toetav sotsiaalministeerium annab preemia paljulapselisele maaõpetajale. 
Tänavu saab selle Kuusalu keskkooli kunsti- ja käsitööõpetaja, kolme lapse ema Margit Kronström. 
Uued kantslerid 
Riigikantselei ning kultuuri- ja haridusministeeriumi ühiskomisjon tegid eile ettepaneku nimetada ministeeriumi kantsleriks Georg Aheri. 
Praegu ajakirja Elav Loodus peatoimetajana töötava Aheri peab ametisse kinnitama kultuuri- ja haridusminister Jaak Aaviksoo. 
Varem on Aher olnud kooliameti peadirektor. 
Ministeeriumi eelmine kantsler Enn Siim lahkus ametist omal soovil novembris, pärast uue kultuuri- ja haridusministri Jaak Aaviksoo tulekut. 
Esmaspäevast töötab teede- ja sideministeeriumi asekantslerina Viktor Palmet, kes hakkab juhtima merendusalast õigusloomet ja välja töötama merenduse arengu programmi. 
1954. aastal sündinud Palmet on lõpetanud 1978. aastal Leningradi Kõrgema Merekooli. 
1990-93 aastatel töötas ta mitmes välismaa laevandusfirmas, alates 1993. aasta lõpust Eesti veeteede ametis. 
Tallinna ja Tartu vahel sõidab jõulurong 
Eesti Raudtee paneb homme käiku jõulurongi Tallinn-Tartu-Tallinn. 
Rong väljub Tallinnast kell 11 ja Tartust kell 16.13. 
Seoses jõulude ja aastavahetusega jäävad 24. ja 31. detsembril ära rongid Tallinna-Narva, mis muidu väljub kell 10.30, ja Narva-Tallinna, mis väljub 17.18. 
Kell 22.50 väljuv Tallinna-Rapla rong jääb ära 24., 25. ja 31. detsembril. 
Kell 5.08 väljuv Rapla-Tallinna rong ei sõida 25. ja 26. detsembril ning 1. jaanuaril. 
Rongid Tamsalu-Aegviidu, väljumisega kell 6.25, Tapa-Aegviidu, väljumisega kell 14.55 ja 21.08 ning Aegviidu-Tapa, väljumisega 7.40, 15.49 ja 21.56, jäävad käigust ära 23., 24., 25., 26., 30. ja 31. detsembril ning 1. jaanuaril. 
Rongid Tartu-Jõgeva, väljumisega kell 5.20 ja Jõgeva-Tartu, väljumisega kell 6.24, ei sõida 23.-26., 30. ja 31. detsembril ning 1. jaanuaril. 
Rongid Tartu-Elva, väljumisega 6.45 ja Elva-Tartu, väljumisega 7.50, ei sõida 24.-26. ja 31. detsembril ning 1. jaanuaril. 
Piirilt Tarusse kell 4.48 sõitev rong jääb käigust ära 1. jaanuaril. 
Estonia tugirühm esitab hagi uuel aastal 
Estonial hukkunute omaste hagi esitamine Estonia ehitanud laevatehase ja laeva klassifikatsioonifirma vastu lükkub edasi uude aastasse, ütles omaste tugirühma esimees Gunnar Bendreus. 
Bendreus on varem öelnud, et tugirühm võib kohtusse kaevata laevatehase, Prantsuse klassifikatsioonifirma Bureau Veritas ja Soome mereameti. 
Meil on kohtu kaudu võimalik neilt kahjusummana kätte saada kaks korda rohkem, kui maksis kindlustusfirma Skuld, kinnitas Bendreus, kelle andmetel maksis Skuld kindlustuskompensatsioonidena välja 750-900 miljonit Eesti krooni. 
Kohtuprotsessi alustamiseks nõutav 100 000-kroonine tagatissumma on Estonia tugirühmal koos. 
Omaksed, kes soovivad toetada kohtuskäimist Estonia ehitajate ja laevale liiniloa andjatega, peavad maksma 300 USA dollarit, Balti riikidest pärit hukkunute omaksed 195 dollarit. 
Baltic News Service/ETA 
Kuidas ehitada piparkoogimaja 
Piparkoogimaja ehitamiseks on vaja 1/2 kg piparkoogitainast, 1-2 dl suhkrut, 1 munavalge ja tolmsuhkrut. 
Taigen tuleks valmis teha vähemalt päev varem. 
Aegsasti joonistage paberile ka majaosade shabloonid ja lõigake need välja. 
Rullige taigen 0,5 sentimeetri paksuseks. 
Asetage maja shabloonid taignale ja lõigake noaga välja. 
Pange taignast majaosad pärgamentpaberiga kaetud pannile, lõigake ettevaatlikult noaga sisse aknaaugud ja ukseava ning küpsetage 200-kraadises kuumuses. 
Kontrollige, kas kõik vajaminevad majaosad on taignast välja võetud ja küpsetatud. 
Piparkoogimajaks on vaja teha kaks katusekülge, kaks otsaseina, kaks külgseina, neli korstnakülge, 6-8 aknaluuki, üks uks, neli külge kuusele ja väike süda kuusetippu panemiseks. 
Koguge järelejäänud taignaribad kokku, suruge pallikeseks ja rullige uuesti lahti. 
Sellest taignatükist lõigake majale aluspõhi. 
Küpsetage ka see. 
Kui tainast jääb veel üle, tehke majale maast katuseni ulatuv redel. 
Sulatage suhkur potis. 
Kui suhkur on pruunistunud, valmistage siirup, mille abil pange maja kokku. 
Kõigepealt asetage põhi tasasele alusele, kastke maja esi- ja külgseinad siirupisse ja sättige paigale. 
Seejärel kinnitage katus ja korsten, lõpuks aknaluugid ja uks. 
Ärge unustage panna maja ette jõulukuuski. 
Kaunistuseks valmistage munavalgest ja tuhksuhkrust paks mass. 
Tõstke see lusikaga väikese kilekoti nurka, millesse lõigake kääridega väike auk. 
Läbi selle suruge mass peenikese joana katusekivideks, aknaraamideks ja -luukideks. 
Kaunistage lumega maja korsten ja kuused. 
Lumisemaks saab maja teha tolmsuhkruga. 
SILVIA HIIBUS 
Ränirahnude pere asub jõulukinke valmistama 
Tartlanna Raili Alaveri soovituste põhjal saab teha ainukordseid kingitusi igaüks, kel on kodus tavalisi nahajäätmeid. 
Ehete valmistamiseks läheb peale nahajäätmete tarvis huvitavaid juurikaid, oksi või kive, pesunööri, PVA-liimi ja head maitset. 
Märg nahk liimitakse ümber pesunööri korralikult ribana mähkides või suuremate tükkidena. 
Tihti on just naha korrapäratud ääred huvitavad. 
Kaelaehte ette naharibade vahele kinnitage juurikas või oks, mis võib olla enne sobivalt toonitud, näiteks pruuniks või hõbedaseks. 
Ka ilusa kivi ümber võib liimida nahajäätmed ja panna kivi ripatsiks. 
Ka nahaga kaetud kausike pole sugugi vaid perekond Ränirahnudele sobilik jõulukink. 
Tuleb leida lakkimata puidust kauss või alus. 
Selliseid toorikuid saab ka küllalt odavalt osta. 
Peitsige kauss pruuniks või beezhiks. 
Pärast värvi kuivamist katke kausi välisääred PVA liimi abil nahaga. 
Põnevamad servad peaksid lahti jääma, neid võib lausa lokkima venitada. 
Lõpuks kleepige nahaga üle põhi. 
Ilusat sisepinda ei ole vaja nahaga katta. 
Ent kui samasugune kauss teha näiteks katkisest savikausist, tuleks see katta ka seestpoolt. 
Töö tuleb huvitavam, kui meisterdate kausile puujuurest või oksast sanga ja kinnitate naharibade abil. 
ANU JÕESAAR 
Toomapäev toob jõulud tuppa 
Toimetaja Kristel Kirss 
Eesti rahvakalendris tuntakse 21. detsembrit toomapäeva nime all. 
Toomas toob jõulud, ütleb vanarahvas. 
Rahvakalendri järgi kestab jõuluaeg toomapäevast kolmekuningapäevani, mida tähistatakse 6. jaanuaril. 
21. detsembriks peab pühadeõlu kindlasti valmis olema, sest vanarahvas õpetab, et enne toomapäeva võib õlut aganatestki teha, pärast ei saa seda aga enam viljastki. 
Toomapäeva ilm kipub tavaliselt ikka tuisune olema. 
Toomapäeval tuiskab tihti, Toomas pühib siis tuba ehk tuulab vilja, selgitab vanarahvas. 
Üsna laialt on levinud ka väide, et kui toomapäeval tuiskab, tuiskab talv läbi. 
Toomapäevale järgneb talvine pööripäev. 
Nagu teistelgi pööripäevadel, jälgitakse ilma ennustamiseks ka talve alguspäeval tuule suunda. 
Kui tuul on lõunast või läänest, tuleb pehme talv, ida- või põhjatuul toob seevastu tormi või pakast. 
Jõululaupäeva õhtul, 24. detsembril on eestlastel ajast aega tavaks olnud oma perega koos istuda ja vaikset, südamlikku ja kodust pidu pidada. 
Toitu peab laual jaguma kogu ööks, et sigur seitse korda, karjane kaheksa korda ja künnimees kümme korda süüa saaks (Viru-Nigula). 
Kui piparkookide tegemist veel ei tuntud, küpsetati jõuludeks jõuluorikas - suur leib, mis oli kogu pühade aja laual ja millest vana-aasta õhtul jagati loomadelegi tükikesi. 
Traditsiooniliseks pühadetoiduks on verivorst ja seapraad. 
Toit peab kogu jõuluööks lauale jääma. 
Vanasti olid au sees pühademängud, mida mängiti tuppa toodud õlgedel. 
Kombeks oli ka käia perest peresse nalja viskamas. 
Loomadeks maskeeriti end jõuluajal, uusaastal ja kolmekuningapäeval. 
Jõuludeks tehti hane, uusaastaks sokku ja karu ning kolmekuningapäevaks kurge. 
Jõulutaadid hakkasid külas käima alles hiljuti. 
Jõuluajal ennustas vanarahvas kevadist ilma. 
Külmad jõulud - soojad lihavõtted; rohelised jõulud - valged lihavõtted, arvatakse. 
Samuti tähendavat külmad jõulud kuiva jaani, sula aga vihmast suve. 
Vihmast suve võib oodata ka siis, kui jõulude ajal on paks lumi maas. 
Kui aga vares pärast jõulu juhtub kaheksa korda ühtejärge kraaksuma, on kevad lähedal - tuleb lühike ja soe talv. 
Päev on jõuluajal juba kukesammu võrra pikem kui pööripäeva paiku. 
Soolataignast jõuluinglid 
Peale tavapäraste jõulukompositsioonide ja -pärgade võite tuba kaunistada erinevate soolataignast valmistatud värvitud kujukestega. 
Jõuludeks on kohane valmistada jõuluvanasid, päkapikke, ingleid, lumememmesid, aga ka pärgi, kringlikesi ja saiapätse. 
Soolataignast võite vormida ja voolida kõiki figuure ning kujundeid nagu savist ja plastiliinistki. 
Valmis kujukesed tuleb kohe ahjus küpsetada ja kuivatada. 
Tunni-pooleteise pärast on nad kõvad ja tugevad. 
Jahtunud kujukesed värvige üle guashsh- või akvarellvärvidega. 
Lõpuks katke kujud lakiga (kasutada võib ka juukselakki), siis on need veel kaunimad ja säravamad. 
Soolataignast pisikujud sobivad hästi kinkimiseks, kuuse, pärja või laua kaunistamiseks. 
Nad ei ole söödavad, aga on nägusad ja kestavad kaua. 
Soolataigen 
Võtke 2 kl jahu, 2 kl soola ja 1 klaas vett. 
Segage jahu soolaga, lisage vesi ja sõtkuge elastne taigen. 
Vajadusel lisage veidi vett või jahu. 
Taigen peaks olema nagu savi või plastiliin, et sellest oleks hea kujukesi vormida. 
Enne voolima asumist laske taignal mõni tund seista, et kõik soolakristallid jõuaksid ära sulada. 
Joonistage soovitud kujundid papile ja lõigake välja. 
Rullige taigen jahuga kaetud lauale lahti ja lõigake figuurid shabloonide järgi välja. 
Kujude üksikud osad kleepige enne küpsetamist omavahel veega kokku. 
Ingel 
1. 
Lõigake shablooni järgi taignast välja tiivad. 
2. 
Asetage tiibadele keha. 
3. 
Kinnitage keha külge pea. 
Juuksed seadke pea keskele - nii jäävad nad reljeefsemad ja ruumilisemad. 
4. 
Kleepige näole nina, soovi korral ka põsed, kui tahate punnispõskset inglit. 
5. 
Kleepige keha peale käevarred ja käed. 
6. 
Enne ahju panemist tehke tiibadesse augukesed, et inglikest saaks paela otsas rippuma panna. 
7. 
Küpsetage ja kuivatage kuju 150-175-kraadises ahjus 1-1,5 tundi. 
Küpsetamisaeg ja -temeperatuur sõltuvad figuuri suurusest ja paksusest. 
Küpsemise ajal ei tohiks kujukesed oma värvi muuta, vajadusel katke nad fooliumiga. 
8. 
Värvige jahtunud inglikuju guashsh- või akvarellvärvidega, laske kuivada ja katke lakiga. 
Pärg 
1. 
Voolige soolataignast 2-3 pikka vorsti. 
Põimige need patsiks ja keerake seejärel kokku pärjaks. 
2. 
Pärja liitekoht liimige veega kokku, sinna võib kinnitada ka taignast voolitud lipsu või lehvi. 
3. 
Küpsetage pärg ahjus ja jahutage. 
Lipsu võib pärast jahtumist ära värvida. 
DINA AARMA 
Ka maal vajatakse tervishoidu 
Aleksander Stern 
Seisukoht 
Sel aastal on suhtumine maaeluprobleemidesse heas mõttes muutuma hakanud. 
Edu saavutamine eeldab maaelu eri valdkondade kompleksset käsitlemist ühiskonna kui terviku kontekstis. 
Loodan et keegi ei kahtle maarahvale arstiabi tagamise vajaduses, kuigi selles iseenesest mõistetavas asjas ma väga kindel olla ei saa. 
Skepsist põhjustavad mõningad tähelepanekud tervishoiu arengust valdades. 
Just valdades tuleb arvestada maaoludest tingitud eripäraga, samal ajal kui maakonnakeskustes on valdavalt linnaoludele iseloomulik arstiabikorraldus. 
Vaatame, kuidas on 1992. aasatl alustatud tervishoiureformid mõjunud maal asuvatele tervishoiuasutustele. 
Esimeseks oluliseks muudatuseks oli üleminek riigieelarvest finantseeritud arstiabisüsteemilt kohustuslikule ravikindlustussüsteemile. 
Tervishoiu stiihiline areng 
Kuigi uus süsteem vanast paljus ei erinegi, põhjustas see majanduspoliitiliselt hoopis uudse olukorra. 
Kasina finantsressursi uue haldamise oludes kujunes meie ülekoormatud infrastruktuuriga tervishoiusüsteemis ruttu väga terav konkurents. 
Peagi lisandus kahtlase väärtusega ideoloogia turumajandusliku iseregulatsiooni vajadusest, mille tulemus oli tervishoiu stiihiline areng ja riigi vähese raha ebaratsionaalne kasutamine. 
Rõhutame tihti lääneriikide kogemustest lähtumist, kuid ometi kritiseeris üks välisekspert hiljuti just meie tervishoiupoliitika süsteemitust. 
Sellises olukorras nõrgemad paratamatult hävivad. 
Protsessi tulemused ei pruugi tingimata olla otstarbekad ja ühiskonna arengule kasulikud. 
Paraku on mitmel objektiivsel põhjusel nõrgemaks osutunud tervishoiuvõrk maal. 
Ka aasta esimesel poolel suleti 24 väikest haiglat maal (enam kui viiendik haiglate üldarvust). 
Väikehaiglad pole küll alati suutelised kaasaja nõuete kohaselt II etapi arstiabi osutama, kuid need tagasid esmatasandi arstiabi. 
Nii ongi abi kättesaadavus maal reformide kõigus tegelikult halvenenud. 
Maakonnaarstid on üldjuhul jäänud rohkem keskasutuste eestkostjaks ja maavanemaid nõustavaid tervishoiunõukogusid pole sisuliselt tööle rakendatud. 
Tervishoiukorralduse seadus näeb ette vallaarsti ametikoha vallavalitsuse juures, kuid igal pool pole mõistetud selle vajadust. 
Ja ega kedagi süüdistada saagi, sest seni meil kontseptsioon valla tervishoiust puudub. 
Tervishoiupoliitika nõrkus avaldub ka maakonnahaiglate munitsipaliseerimises, kus omanikukohustused kommunaalkulude tasumise näol on põhjustanud protsessi takerdumist. 
Olukorda on püütud leevendada nende haiglate ühishaldamisega valdu kaasates, kuid selline lahendus ei ole puudusteta. 
Kaugemalasuvate valdade seisukohalt on tegemist niigi väheste ressursside koondamisega keskusse, kusjuures kohalikud võimalused jäävad veelgi armetumaks. 
Keegi ei eita, et kõrgemate etappide arstiabi vajavad ka maainimesed, kuid esmatasandi arstiabi peab olema kõigile hästi kättesaadav - seega võimalikult elukoha lähedal. 
Jutt on ambulatoorse arstiabi, sealhulgas hambaravi ja kiirabi tagamisest. 
Valla tasandil sõltub kiirabi efektiivsus infrastruktuuride arengutasemest (teed ja side). 
Murepilved on jõudnud ka mitme maa-apteegi kohale, kus puudub kõrgema farmaatsiaalase haridusega proviisor. 
Ravimiseaduse kohaselt antakse jaemüügi tegevusluba vaid kõrgema haridusega farmatseutidele. 
Seda asjaolu tuleb seaduse rakendamisel tõsiselt arvestada, et vältida järjekordseid kaotusi maarahvale. 
Kelle kohus on tervishoiu korraldamine? 
Põhiseadusest lähtudes on see riigi ja samas kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ning märksa konkreetsemalt juba tervishoiukorralduse seaduse alusel omavalitsuse kohustus oma elanike suhtes. 
Tõsi - mainitud seadused ei reguleeri neid probleeme ammendavalt. 
Tervishoiukorralduse seaduses pean ebaõnnestunuks linnade ja valdade ning linna- ja vallaarstide käsitlemist koos, arvestamata olulisi erinevusi. 
Kuid ka olemasoleva seadusandliku baasi alusel on võimalik kohalikku arstiabisüsteemi säilitada ja arendadagi. 
Õnneks leidub selle kinnituseks ka häid näiteid. 
Loomulikult vajab tervishoidu reguleeriv seadustik edasist täiendamist ja eesmärgid selgemat määratlemist. 
Nähtavasti peaks valla tervishoid seisnema kohaliku tervisekaitse koordineerimises ja hästi kättesaadava ning kvaliteetse esimese etapi arstiabi tagamises. 
Seda deklareerides tuleb garanteerida ka finantsressursid nende ülesannete täitmiseks. 
Ilmselt on piirkondi, kus arstiabi tagamine eeldab regionaalpoliitilist käsitlust. 
Kavandatav esmatasandi arstiabi, mis seisneb perearstisüsteemile üleminekus, pakub häid eeldusi tõstatad probleemide lahendamiseks. 
Maaoludes, kus üldreeglina spetsialiseeritud arstiabi puudub, on perearstisüsteemile üleminek märksa aktuaalsem kui linnas. 
Ühtlaselt hästi kättesaadava ja kvaliteetse esmatasandi arstiabi kujundamine peaks olema üheks riikliku tervishoiupoliitika peamistest eesmärkidest. 
Aleksander Stern on Riigikogu Maarahva Erakonna ja Põllumeeste Kogu liige 
Kui palju kulutate jõulukinkidele? 
Jüri Ossipov (24), autojuht: Teeme abikaasaga jõulukingitusi lastele ja vanematele. 
Tänavu kulub selleks viissada krooni kindlasti ja seda on möödunud aastaga võrreldes tunduvalt rohkem. 
Renna Truubok (67), pensionär: Olen arvestanud kahesaja krooniga, täna tulin esimest korda sel aastal välja kingitusi vaatama. 
Saan osta väikesed meened, sest kaupade suurele valikule vaatamata on hinnad soolased. 
Margit Kleemann (24), üliõpilane: Olen tänavu toonud osa kingitusi Norrast, kus õpin ja osa ostan Eestist. 
Kokku läheb ligikaudu viissada krooni. 
Seda on palju rohkem kui eelmisel aastal kingitustele kulutasin. 
Taimo Taskinen (55), insener: Väikesi lapsi pole ja seepärast ei kulu kingitustele palju. 
Ise küll midagi ei valmista, kuid raha läheb samapalju kui eelmisel aastal- kõige rohkem kolm-nelisada soome marka. 
Andrei Targonski (27), autojuht: Arvan, et kõige rohkem kuussada-seitsesada krooni. 
Seda on rohkem kui eelmisel aastal. 
Ise püüan ka midagi välja mõelda, kuid loodan kingitusi rohkem siiski poest osta. 
Lea Laus (39), õpetaja: Summa on väga väike, sest suure osa kingitustest lastele ja sugulastele teen ise. 
Eelmisel aastal kulutasin poekingitustele rohkem kui tänavu. 
Ivar Kruus (72), pensionär: Pensionist jääb üle, eks ma ikka jõulukingitusi teen. 
Mul on kaheksa lapselast ja lähen just neile kingitusi vaatama. 
Kakssada krooni kulutan kingituste peale ikka ja seda on rohkem kui eelmisel talvel. 
Elina Reinold (23), näitleja: Kavatsen kingitustele kulutada viissada krooni. 
Jah, seda on natuke rohkem kui möödunud aastal. 
Sel aastal pole ise kingitusi valmistada mõelnud. 
Erich Bach (49), bussijuht: Arvan, et kingitustele läheb sama palju raha kui möödunud aastal- 400-500 krooni. 
Ise pean ka laste jaoks midagi leiutama. 
Tarmo Riisender (20), tudeng: Kuna sel aastal mul head töökohta ei ole, siis ei saa möödunud aastaga võrreldes palju kingitustele kulutada. 
Kõige rohkem kakssada krooni. 
Plaanis on ka mõni kingitus ise valmistada, aga sellega on veel veidi aega. 
KIRSI KENDER 
Nõiduslik oksake Jõuluöö vaasis 
Tihti jääb kodus seisma vaase või lillepotte, mida me ei kasuta sellepärast, et nad ei sobi teiste asjadega või on liiga igavad. 
Miks mitte neid lihtsalt üle värvida, soovitab Tartu käsitööõpetaja Niina Freiberg. 
Jõulude eel on asjal eriline mõte, nüüd on vaja rohkem erilisi potte, vaase ja pudeleid, millesse asetada nõiduslik jõuluoksake, seade või kuuseke. 
Niina Freibergil oli vana katkine vaas, mis oli huvitava vormiga, kuid mille värv ajas teda alati haigutama. 
Ta värvis vaasi tumesiniseks, sest see värv rahustab teda ja sobib tema kodu kujundusega. 
Siis lisas ta veel mõne kuldse tähekese ja asetas vaasi oksa. 
Seade sai nimeks Jõuluöö. 
Vaasi saab värvida guashshvärviga, mis on segatud pooleks PVA-liimiga. 
Esimene kiht ei kata veel korralikult, tuleb värvida ka teist ja isegi kolmandat korda. 
Kuivamist saab fööni või puhuriga kiirendada. 
Lõpuks pritsitakse vaas kvaliteetse juukselakiga kaks korda üle. 
Nüüd võib vaasile ka vett peale minna, ilma et midagi juhtuks. 
Vaasi suur pluss on ka see, et kui te ühest värvist tüdinenud olete, saate selle uuesti üle värvida. 
Kui teil on rohkem kunstnikukätt, võib pärast värviga katmist kanda vaasile mõne lehe kontuurid, need pintsliga hajutada, pärast liimida joonistuse keskele ka päris lehed ning katta lakikihiga. 
Sama tehnikaga saab teha häid nõusid ka huvitava kujuga pudelitest. 
Kui te pole raatsinud aegade jooksul ära visata põneva kujuga veini- ja likööripudeleid, siis värvige need ühte või erinevat värvi ja asetage pikale köögiriiulile üksteise kõrvale. 
Samuti aitab värvimine siis, kui olete tüdinenud tavalisest lillepotist. 
Rohelise lille toob puhtalt esile valge pott. 
Põnevam on töö, kui kavatsete poti asetada lastetuppa. 
Siis võib lillepott olla kasvõi täpiline. 
Laps võtab selle kohe omaks ja peab paremini meeles, et lille eest on vaja hoolitseda. 
Jõuludeks peaks tegema lapse lillepotile midagi sobilikku. 
Näiteks tupsutage värskesse valgesse värvi vaevuaimatavaid kuusekesi, siniseid lumeviirge ja õhtust taevast. 
Kindlasti ka üks salapärane punane rõõmsa näoga laiguke - märkate peagi, et just selle poole potist keerab laps enda poole. 
ANU JÕESAAR 
Horvaatias toimusid valimised 
SARAJEVO. 
Horvaatias toimusid eile parlamendivalimised üsna segases poliitilises olukorras, mil Zagrebi seisukohti ründavad nii Horvaatia opositsioonijõud kui ka Bosnia valitsus. 
Valimised on omamoodi referendumiks ka president Franjo Tudjmani tugevale natsionalistlikule poliitikale ning toimuvad üheksa kuud ettenähtust varem, millega Tudjman püüab kasutada ära suviste edukate serblastevastaste lahingute järgset olukorda. 
Tudjman on teinud kõva propagandat oma praegusele valitsusparteile Horvaatia Demokraatlik Liit, mis 1992. aasta valimistel saavutas kahe kolmandiku valijate toetuse, ning lubanud kampaaniakõnedes võtta tagasi iga sentimeetri Horvaatia omaks kuulutatud maad. 
Horvaatia valimistest võtavad osa ka paljud Bosnia territooriumil elavad horvaadid. 
Horvaatia raadio teatel pommitasid serblased eile suurtükkidest sadamalinna Dubrovnikut. 
Ka Bosnia serblased teatasid, et Dubrovniku ümber on relvakokkupõrkeid. 
Bosnia serblaste armee infoallikad väitsid, et hoolimata kaks nädalat tagasi sõlmitud vaherahust hukkus Horvaatia armee lahingutegevuse tagajärjel Dubrovnikus laupäeval üks serblasest sõdur. 
Samuti teatas serblaste agentuur SRNA, et moslemid ja horvaadid on rünnanud serblaste positsioone Lõuna-Bosnias, kuid seni pole viimased provokatsioonidele järele andnud. 
Bosnia pealinnas Sarajevos aga on olukord pikkamööda normaliseerumas, kuid USA rahuvahendaja Richard Holbrooke hoiatas, et kestvast rahust on asi alles kaugel. 
Eile väljusid Sarajevost ÜRO eskordi saatel esimesed reisibussid viimase kolme ja poole aasta jooksul. 
ÜRO soovib, et Sarajevo ümbruse teed oleksid võimalikult avatud liikluseks, kuna see loob parema õhkkonna läbirääkimiste pidamiseks. 
Bosnia liidrid aga kinnitavad, et blokaad kestab, kuna Sarajevo tsiviilelanikud ei julge endiselt minna serblaste valduses olevale maa-alale. 
Kolmapäeval peaksid taasalgama Bosnia vaenupoolte läbirääkimised. 
Holbrooke'i sõnul püüavad lääneriigid kõigi vahenditega ära hoida Bosnia jagamist. 
Ta hoiatas, et kui Bosnia serblased endiselt nõuavad õigust Bosnia riigist lahku lüüa, siis ei ole mitte mingisugune rahulepe võimalik. 
Tähtsaks tingimuseks lõpliku rahu saavutamisel on ka praegu serblaste valduses oleva Ida-Slavoonia tagastamine Horvaatiale. 
Selles küsimuses saadi laupäeval tugev tagasilöök, kuna serblased ei nõustunud rahuvahendajate poolt välja pakutud plaaniga Ida-Slavoonia andmiseks taas Zagrebi võimu alla. 
Laupäeval ütles Serbia delegatsiooni juht Milan Milosevic ÜRO erisaadikule Thorvald Stoltenbergile ja USA suursaadikule Horvaatias Peter Galbraithile, et nende esitatud plaan näeb ette Ida-Slavoonia reintegreerimist liialt lühikese aja jooksul. 
Üks Serbia delegatsiooni liige lisas, et serblased ei ole nõus sättega, mille kohaselt Zagreb võib kohe paigutada Ida-Slavooniasse politsei- ja tolliametnikud. 
Baltic News Service 
Jabloko parlamendivalimistele ei pääse 
MOSKVA. 
Venemaa keskvalimiskomisjon keeldus eile registreerimast parlamendivalimistel osalemiseks riigi juhtivat liberaalset parteid Jabloko, tuues põhjenduseks valimisseaduse rikkumise. 
Komisjon väidab, et populaarse majandusteadlase Grigori Javlinski juhitava bloki Jabloko nimekirjast on kandidaate nende enda soovi vastaselt maha tõmmatud. 
Seetõttu otsustas komisjon, et Jablokot valimistest osavõtuks ei registreerita. 
Viimasel ajal korraldatud gallupid näitavad, et Jabloko reiting on praegu kõigist teistest Venemaa liberaalsetest poliitilistest grupeeringutest kõrgem. 
Ka selle liider Grigori Javlinski on üks kõige populaarsemaid Vene poliitikuid. 
Jabloko on teine partei, mis valimisteks registreerimata on jäetud. 
Eelmine oli Aleksandr Rutskoi juhitav Derzhava, mis on üks president Boriss Jeltsinile kõige vaenulikumaid poliitilisi jõude Venemaal. 
Venemaa nõrgukeste demokraatlike ja liberaalsete erakondade hulgas on Jabloko üks väheseid, mis ilmselt suutnuks koguda 5 % häältest ja seega pääseda oma esindusega parlamendi alamkotta riigiduumasse. 
Valimised toimuvad 17. detsembril. 
Baltic News Service 
Ka Jaapan valmistas aatomipommi 
Kogu maailma üldsus teab, et tänavu möödus viiskümmend aastat Hiroshima aatomipommitamisest. 
Hoopis vähem on aga neid, kes teavad, et ka Jaapan ise oli Teise maailmasõja päevil õige lähedal oma aatomipommi loomisele ja muidugi ka kasutamisele. 
Oli otsustatud seegi, kuhu anda esimene löök - Ameerika lennuväebaasile Saipani saarel Vaikses ookeanis. 
Kõik oli jäänud aga pidama saareriiki kummitava toormenappuse taha, nagu pajatab uurimisrühma juhtinud jaapani füüsik. 
1945. aastal me uskusime, et saame pommi valmis, kõneles 83-aastane Tatsaburo Suzuki, üks väheseid, kes tollest uurimisrühmast veel elus on. 
Kuid me oleksime pidanud palju pingsamalt töötama. 
Suurimaks komistuskiviks oli uraani rikastamine. 
Teatavasti on tollel kurikuulsal metallil kaks isotoopi. 
Üks neist, uraan-238, ei ole radioaktiivne ning aatomipommile ei kõlba. 
Kuna see ei lagune, siis leidub seda looduses palju rohkem kui radioaktiivset isotoopi uraan-235, mille kättesaamine on sõna otseses mõttes nõela otsimine heinakuhjast. 
Selle peene töö tegemiseks läheb tarvis kiirendiseadet. 
Ameeriklastel oli California Ülikoolis Berkeley's kiirendi, mis andis 2,8 grammi uraan-235 päevas. 
Selle ehitamiseks oli aga vaja terast hulgal, mida jaapanlastel kusagilt võtta polnud. 
Üks meie ohvitser soovitas üles sulatada viis-kuus suurt ristlejat, et saada vajalik 50 000 tonni, rääkis Suzuki. 
Kuid selle - tunnistagem, kaunis ameerikalikult leidliku idee - laitis maha programmi juht Yoshio Nishina, kelle soov oli, et jälgitaks tavapärasemaid sammsammulisi meetodeid. 
Sammuke jäi puudu 
Sõja ajal oli Suzuki Jaapani sõjaväe kolonelleitnant. 
Füüsikuna oli ta ühenduslüliks sõjaväe ja tuumarelva loova uurimisrühma vahel, mis tegutses aastail 1940-1945. 
Nende tööst teatakse vähe, sest sõja lõpus hävitasid Jaapani teadlased kõik ülestähendused ega kostnud kuigi ohtrasõnaliselt USA uurijate küsimistele. 
Muidugi huvitas ameeriklasi kõige rohkem see, kui kaugele jaapanlased oma tööga jõudsid. 
Suzuki sõnul olid nad alles tee alguses. 
Temal ja ta kolleegidel õnnestus valmistada uraanheksafluoriidi - esimene samm rikastusprotsessis - ning nad püüdsid uraan-235 eraldada tolle paarikust soojuslike meetoditega. 
Meil ei õnnestunud eraldada uraan-235 hulgal, mis oleks meid rahuldanud, kuid esialgseteks katsetusteks sellest piisas, selgitab Suzuki. 
Ta möönab, et teoreetilised teadmised olid jaapanlastel head. 
Kyoto ülikooli teadlased olid välja arvutanud, et ahelreaktsiooni tekkimiseks peab ühe tuuma jagunemisel tekkima keskmiselt 2,6 neutronit - õige arv on 2,4. 
Arvasime, et kui meil õnnestuks saada üks kilogramm uraan-235, siis oleks see ekvivalentne 18 000 tonni trinitrotoluooliga. 
Tollal ma uskusin, et kui meil oleks parem varustus, siis paneksime pommi kokku küll. 
Paljud ajaloolased on kindlad, et jaapanlased jõudsid siiski kaugemale, kui seda tunnistab Suzuki. 
Ajakirjanik Robert Wilcox kirjutas 1985. aastal raamatu Jaapani salasõda, milles esitab tõendid selle kohta, et Jaapan võis olla osa oma seadmeid viinud Koreasse Hunghami, kus leidub palju uraanimaaki ja kus toodeti palju elektrienergiat. 
Kuid Suzuki kinnitab tema väidet, et esimese tuumalöögi tahtis Jaapan anda just Taipani-nimelisele Jaapani saarele, mille ameeriklased 1944. aastal vallutasid. 
Relva valmistades polnud Suzukil ja tema kolleegidel mingeid moraalseid kõhklusi. 
Mitte keegi ei mõelnud sellele, kui kohutav see oleks. 
Andsime lihtsalt oma parima, et relv valmis saaks. 
Suzuki kõhklev tunnistus peegeldab tõika, et Jaapani tuumaprogramm on veel tänapäevalgi kaunis tundlik kõneaine. 
Ametlikud infokanalid eelistavad esitada Tõusva Päikese Maad pigem aatomirünnaku õnnetu ohvri kui võimaliku selle pommi kasutajana. 
Ka Hiroshima Rahumuuseumis, mis on pühendatud tuumarelva hävitamisele, pole vihjetki Jaapani oma aatomipommi projektile. 
Ma tean küll, et Jaapan valmistas sõja ajal ka ise tuumarelva, ütles muuseumi direktor Hiroshi Harada, aga sellekohast väljapanekut meil ruumipuudusel ei ole. 
URMAS ALAS 
Positsioonivõitlus isamaa altaril 
Hiljemalt käesoleva nädala neljapäeval peab Tiit Vähi presidendile uue kabineti koosseisu esitama. 
Sealt alates on presidendil aega veel kolm päeva valitsuse koosseisu kinnitamiseks. 
Järgmisel nädalal, kui Riigikogu taas kokku tuleb, on oodata ministrite ametivannet. 
See on asja tseremoniaalne pool. 
Siis tulevad argipäevad, mis peavad näitama, kui teovõimeliseks uus valitsus tervikuna ja iga minister eraldivõetuna osutuvad. 
Ei tasu unustada sedagi, et nii mõnigi tulevane minister kannab tegelikult põues marssalikeppi ja vaevalt, et vaid Tiit Vähile kui peaministrile plusspunktide teenimisele mõtleb. 
Uute ministrite ametisseastumisel saab oluliseks seegi, kui palju jõudu ja energiat kulub süsteemi sisseelamiseks ja selle häälestamiseks uue ministri poolt püstitatud eesmärkide ja konkreetse tegevusplaani realiseerimiseks. 
Neilt Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse ministritelt, kel kabinetikoristamist ette võtta ei tule, vaevalt mingit kapitaalremonti oodata on. 
Reformierakonna ministrid vaatavad aga tõenäoliselt kogu süsteemi põhjalikult üle, seda enam, et ülevõetavad kohad kuulusid eelmises valitsuses põhiosas Keskerakonnale, kus parteilist lojaalsust eelistati teinegi kord kompetentsusele. 
Kui kevadiste valimiste järel oli Tiit Vähi varmas ennustama valitsusele pikka iga, siis sügiseste nukrate sündmuste taustal on rõõm tõdeda, et peaminister on nüüd ennustamise kaardimooridele jätnud. 
Sellise mentaliteedi omaksvõtmine on tark juba seetõttu, et järgmisel aastal eesseisvad presidendivalimised võivad kogu Vähil käes oleva kaardipaki taevasse lennutada. 
Ehkki pealahing toimub sügisel, hakkavad maakuulamised ilmselt varem pihta, näiteks kevadiste külvitööde või jaaniussikeste otsimise ajal. 
Maamehed parlamendis on viimastel päevadel oma stabiilsust - aga just niisuguse märksõnaga visati koalitsiooni minnes end isamaa altarile - näidanud kummalisel moel, väites, et see, mis koalitsiooniprogrammis kirjas on üks ja nende poolt maarahvale antud lubadused hoopis midagi muud. 
Vaevaltusutav, et Reformierakonda rahuldab näiteks selline olukord, mida kujukalt demonstreerib hiljuti parlamendis esinenud seik, kus maksevõlad kustutati küll nii endiste ühismajandite õiglusjärglastel kui ka põllumajandusreformi käigus ühismajandite reformimisel tekkinud põllumajandusettevõtetel, mitte aga talunikel ja teistel eratootjatel. 
Kui kellegi eelistamisest, subsiidiumide ja dotatsioonide lubadustest, ükskõik millise pateetiliste loosungitega seda ka ei varjata, kinni peetakse, võivad valitsuskabineti istungid üsna tormiliseks kujuneda. 
Torm veeklaasis võib aga ka ümbrust märjaks teha. 
Eesti levinuim perekonnanimi on Ivanov 
Keskmine Eesti elanik ei ole sugugi Jüri Saar või Jaan Tamm. 
Nimestatistika järgi on keskmise Eesti elaniku nimi hoopis Vladimir Ivanov, sest just sellenimelisi elab meil kõige rohkem. 
Rahvastikuregistri juures tegutseva isikuandmete nõukogu esimees, ametist lahkuv regionaalminister Ants Leemets selgitas Eesti Päevalehele nimestatistika vajalikkust. 
Tema väitel on nimedega seoses veel hulk lahendamata probleeme, kasvõi näiteks nende tõlkimine teise keelde. 
Leemets ütles, et ees- ja perekonnanimede esinemissageduse väljatoomine näitas ilmekalt vajadust isikukoodide järele. 
Kui Eestis elab 7237 Ivanovi ja Ivanovat ning 19 561 Vladimirit, siis on nende hulgas ka tuhandeid Vladimir Ivanove. 
Sajad neist võivad elada ühes linnas, mõned isegi ühes majas. 
Ja kuna sissekirjutuski pole enam kohustuslik, siis on keeruline selgitada, milline Vladimir Ivanov on see õige Ivanov. 
Loodetavasti jõuame järgmiseks suveks niikaugele, et isikukoodi mitteomavat inimest enam üheski asutuses ei teenindata, ütles Leemets. 
Ta rääkis ka mõttest võtta taas kasutusele sissekirjutused, et riigil oleks oma elanikest ülevaade. 
Saar Polli küsitluse andmetel suhtub enamik inimesi sellisesse kavatsusse pooldavalt. 
Mis aga puutub perekonna- ja eesnimede esinemissagedusse, siis ühest küljest võib see ärevaks teha küll, kuna tegemist on rahvastikuprobleemi ilmeka statistilise illustratsiooniga. 
On ju enamlevinud 50 perekonnanime hulgas 21 vene päritolu. 
Eesnimede hulgas on Jüri esimese eesti nimena alles 18. kohal. 
Kokku on eesnimede esinemissageduse tabeli esiviiekümnes üle 30 nime, mis pigem pannakse mitte-eestlastele kui eestlastele. 
Samas on ammugi teada, et venelastel on käigus märksa vähem ees- ja perekonnanimede eri variante kui eestlastel. 
Sellest ka mõneti ehmatavad andmed. 
REIN SIKK 
Soome, Euroopa Liit ja EMU 
Eelmise nädala neljapäeval saabusid Soome Euroopa Komisjoni esimees Jacques Santer ja Euroopa Liidu siseturukomissar Mario Monti. 
Mõlemad kõrged eurokülalised osalesid Helsingin Sanomate korraldatud kahepäevasel Euroopa-seminaril, kus pidas olulise programmkõne ka Soome peaminister Paavo Lipponen. 
Santer kõneles Helsingi Finlandia-majas toimunud seminaril sellest, milline saab olema Euroopa Liidu tulevik ja millised on väikeste riikide võimalused selles liidus. 
Konkreetsemalt oli juttu sellest, mida on oodata järgmisel aastal toimuval valitsustevahelisel Euroopa Liidu konverentsil. 
Santer kutsus praeguseid liikmesriike jõuliselt üles uuendama Euroopa Liidu põhilepingut, enne kui Euroopa Liit hakkab laienema. 
Põhimõttelised uuendused tuleb teha järgmise 18 kuu jooksul või siis ei tehta neid kunagi, oli Santer veendunud. 
Santer ei välistanud ka võimalust, et Euroopa Liitu laiendatakse praegu jõus olevate seadustega, kuid ta hoiatas, et muutuste tegemine praeguse 15 liikmesriigi asemel 25 või isegi 30 liikmesriigiga ning poole miljardi inimesega liidus saab olema veelgi raskem. 
Santer hoiatas soomlasi, kes suhtuvad praegu ettevaatlikult integratsiooni tugevasse süvendamisse Euroopa Liidus ning eelistavad valitsustevahelist koostööd. 
Santeri arvates pole see lahendus, eriti mitte väikestele riikidele. 
Santeri arvates oleks seadusele toetuv liit parim tagatis väikeste riikide õiguste säilitamiseks. 
Teine väikeriikide tagatis oleks komisjon, kes kontrolliks lisaks põhilepingu täitmisele ka väikeste liikmesriikide õigusi. 
Kõige kuulekam EMU kandidaat 
Euroopa Liidu siseturukomissari Mario Monti kiitis soomlasi ja nimetas Soomet lausa harulduseks Euroopa Liidus, kuna Soomes toetatakse nii ühist eurovaluutat kui ka püütakse täita rahaliidu ehk EMU tingimusi. 
Säärast soovi ja valmidust ei leidu paljudest maadest, tõdes Monti Helsingis. 
Kõrvuni riigivõlgades olev Soome on olnud viimase poole aasta jooksul tõepoolest kõige kuulekam EMU kandidaat. 
Soome valitsuse kavandatud rahvuslik majandusprogramm on tegelikult isegi rangem kui EMU nõuded seda ette näevad. 
Kui kõik läheb valitsuse kava kohaselt, siis täidab Soome rahaliidu kolmanda etapi nõuded juba järgmisel aastal ehk tunduvalt varem kui Euroopa Liidus ette nähtud. 
Ainus nõrk koht Soome majanduskavas on endiselt liiga suur töötus. 
Soome peaminister Paavo Lipponen pidas Euroopa-seminaril olulise programmkõne, kus ta kinnitas, et Soome soovib olla esimeste EMU liikmete hulgas. 
Lipponen hoiatas siiski, et rahaliidu loomine samaaegselt Euroopa Liidu laienemisega võib põhjustada kahe tempoga Euroopa Liidu, kus liikmesriikide vaheline koostöö on raskendatud. 
Liidu kiire ja jõuline laienemine viiks olukorrani, kus paljud uued liikmesriigid ei saaks pikka aega täiel määral osaleda näiteks majandus- ja rahanduspoliitilises koostöös. 
See viiks vältimatult vähemalt kahe tempoga Euroopa Liidu tekkeni. 
Kui aga majanduspoliitiline koostöö tiheneks vaid rahaliidu liikmete vahel, süveneks senisest veelgi enam kuristik rahaliidus osalevate ja sellest väljapoole jäävate liikmesriikide vahel. 
Lipponen arvustas Inglismaa ja Taani Euroopa Liidult väljakaubeldud õigust mitte liituda rahaliiduga. 
Ta pidas kogu Euroopa seisukohalt õnnetuks seda, kui mõned liikmesriigid ei osale kogu liidu majanduslikus ja poliitilises koostöös. 
Kust leiaksime siis vajaliku solidaarsuse ja poliitilise tahte laiendada Euroopa Liidu kogu süsteemi, et katta sada miljonit uut kodanikku, kui me ei suuda praeguseski liidus kokku leppida ühises tegevusliinis omavahelise koostöö tihendamiseks, küsis Soome peaminister. 
Soome vajab Lipponeni arvates EMU poolt loodavat majandus- ja valuutapoliitilist stabiilsust. 
Lipponen toetab laienemist 
Soome toetab Euroopa Liidu laiendamist, mis katab lisaks Küprosele ja Maltale ka Kesk-Euroopa, kaasa arvatud Balti riigid, märkis Lipponen. 
Soome peaminister rõhutas, et Soome kuulub nende riikide hulga, kes on valmis Euroopa Liitu tugevdama: Soome majanduslikes ja julgeolekupoliitilistes huvides on see, et Euroopa Liit oleks aastatuhande vahetusel tugev ja ühtne kõikide liikmesriikide liit, kellel on ühine poliitiline tahe ja võime tegutseda kogu Euroopa rahu ja jõukuse toetajana. 
Soome püsib nõude juures, et Soomel on Euroopa Liidus oma komissar. 
Soome ei taha, et suuremad riigid saaksid ministrite nõukogudes suurema hääleõiguse. 
Seoses Euroopa Liidu laienemisega on juttu olnud sellest, et osa liikmesriike võiks jätta ilma komissarikohata, kuna komisjon olevat juba nüüd liiga suur. 
Soome ei toeta seda seisukohta. 
Samas on Soome valmis loobuma konsensusotsuste tegemise nõudest ja leppima enamusotsustega, juhul, kui ei solvata ühegi liikmesriigi eluliselt tähtsaid huve. 
Nii Santeri kui ka Lipponeni kõnes rõhutati, kui suur töö ootab Euroopa Liitu ees lähiaastatel. 
Nii liidu uuendamine kui laiendamine eeldab Euroopa Liidult suuremat otsustusvõimet, julgust ja töö tõhusust kui seni. 
Seadusandlikku tööd tuleb lihtsustada ja institutsioone uuendada. 
Enne laienemist on aga Euroopa Liidul vaja lahendada kolm keskset küsimust: ühine raha, WEU ehk Lääne-Euroopa kaitseliidu tulevik ning liidu tulevane finantseerimine ning raha jaotus, ütles Euroopa Komisjoni esimees Jacques Santer 26. oktoobril Helsingis toimunud Euroopa-seminaril. 
Sirje Kiin, Turu RVE 
Eesti tee. Memorandum meediapoliitikast 
Käesolev memorandum tahab algatada avaliku arutelu meedia ja infotehnoloogia rolli üle nii tänases kui ka lähituleviku Eestis. 
Vajadus selliseks aruteluks ning läbimõeldud riikliku meediapoliitika kujundamiseks tuleneb allakirjutanute arvates tõsiasjast, et ühiskonna edukuse peamiseks mõõdupuuks XXI sajandil saab tema võime aktiivselt osaleda globaalses infovahetuses. 
Eesti jaoks tähendab see valikut - kas järsk hüpe infoühiskonda (koos seda kindlustavate riiklike programmide ja prioriteetidega) või paigalseisust tulenev tagasilangus arengumaade suunas. 
1. Riikide konkurentsivõime 
Tänapäeva ühiskondade arengus võib eristada neli staadiumi, sõltuvalt sellest, millel baseerub riigi konkurentsivõime: 1) tootmiskeskse arengu staadium; 
2) investeerimiskeskse arengu staadium; 
3) innovatsioonikeskse arengu staadium; 
4) rikkuskeskse arengu staadium. 
Tootmiskeskse arengu staadiumis olevad riigid rajavad oma edu tootmise põhiteguritele, olgu need siis loodusressursid, teatud põllumajanduskultuuride head kasvutingimused või odava tööjõu olemasolu. 
Tehnoloogia tuuakse sisse. 
Enamuse kontakte välisturgudega loovad välisfirmad. 
Eksporditavate kaupade kodumaine nõudlus on madal või koguni puudub. 
Siia kuulub enamik arengumaid ja kõik plaanimajanduslikud maad. 
Investeerimiskeskse arengu staadiumis olevate maade tehnoloogia võib olla põlvkonna võrra rahvusvahelise turu liidritest maas, kuid nende edu põhineb inimeste ja firmade tahtel investeerida. 
Tähtis on sihikindel organisatsiooniline töö ja rivaliteet, aga ka elanike (nii töövõtjate kui ka tarbijate) suhteline vähenõudlikkus. 
Selline areng nõuab soodsat ja stabiilset poliitilist suunda ning rahvuslikku üksmeelt. 
See on eeskätt Kaug-Ida arengusuund. 
Innovatsioonikeskse arengu staadiumis tööstuse haare laieneb, peegeldades riigi arenguteed ja ajalugu. 
Tarbimine on nõudlik, sissetulekud head, haridustase kõrge. 
Firmad konkureerivad rahvusvaheliselt enamdiferentseeritud tööstusharudes. 
Tööviljakuse aluseks on kõrgoskused ja -tehnoloogia. 
Lihtsamad tööd loovutatakse teistele riikidele. 
Investeerimine jääb põhiliselt erasektori kanda, riik stimuleerib arengut vaid kaudse sekkumisega. 
Rikkuskeskse arengu staadiumis algab tagasiminek. 
Üldine motivatsioon langeb, palk kasvab kiiremini kui tootlikkus ning hariduse roll kahaneb. 
Firmade liitumine vähendab konkurentsi, tööstuses tekib krooniline alainvesteerimine. 
2. Eesti valikud 
Eesti arengut vaadates saab selgeks, et konkurentsivõime saavutamiseks tuleb jõuda võimalikult kiiresti ja valutult innovatsioonikeskse arengu staadiumi, võimalust mööda eelnevast investeerimise staadiumist üle hüpates. 
Näiteks Kaug-Ida tiigritele omane arengumudel pole Eestile mitmel põhjusel sobiv: tarbimine on nõudlik, odav tööjõud puudub jne. 
Innovatsiooni staadiumi saavutamiseks vajame uusima tehnoloogia sissetoomist, kitsalt spetsialiseeruvat tööstust, kõrgtasemel haritud tööjõudu ning infovõrkude meedia kõrget arengutaset. 
Selleks tuleb luua valitsuse, teaduse, kõrghariduse ja meediavaldajate ühisrinne, mis asuks sellekohast riiklikku programmi kavandama, koostama ja realiseerima. 
Käimasolev meediarevolutsioon on oma tähtsuselt võrreldav kirjasüsteemi ja hiljem trükikunsti leiutamisega. 
Uue kaasaja kirjaoskuse valdamine on absoluutne paratamatus. 
Juba lähiajal kujuneb polariseerumine inforikaste ja infovaeste vahel hoopis tähenduslikumaks kui senine jaotus ainelise rikkuse ja vaesuse vahel. 
Me ei saa meedia- ja infovahetuse ekstensiivse pealetungi eest kõrvale hoida, vaid peame sellele igati kaasa aitama. 
Mis tahes infolevi tõkestamine ja piiramine muutub järjest mõttetumaks, pärssides võimalike arenguvalikute ja -vabaduste realiseerimist. 
Samal ajal on rahvuskultuuri seisukohalt hädavajalik, et toimiksid eestikeelsed ja -meelsed kvaliteetsed elektroonilise meedia kanalid, et kodumaine meediatoodang muutuks rahvusvaheliselt tuntuks ja nõutuks. 
Eriti oluline on, et suhtlemine arvutivõrkudes saaks edaspidi toimuda ka eesti keeles. 
Eesti riigi konkurentsivõime tänapäeva maailmas - nii majanduslik, kultuuriline kui ka poliitiline - on mõeldav vaid juhul, kui suudame informaatika ja meedia alal arenenud maailmaga kaasas käia. 
3. Rahvusliku meediapoliitika põhimõtted 
Me käsitleme meediat globaliseeruva infovõrguna, mis haarab endasse kõikvõimalikke vahenduskanaleid ajalehtedest arvutivõrkudeni. 
Meediapoliitika all mõistame avaliku võimu tegevust meediaturu, meedia sisu ja kättesaadavuse mõjutamiseks, mis lähtub võimu teostavate subjektide poliitilistest, sotsiaalsetest või majanduslikest eesmärkidest. 
Meediapoliitikat saab teostada kas seadusandluse kaudu, otsese majandusliku või administratiivse sekkumise teel meedia tegevusse või kaudsete vahenditega, näiteks läbi hariduspoliitika, regionaalpoliitika jms. 
Demokraatliku meediapoliitika subjektiks on rahvas kui kõrgema võimu kandja ning seda poliitikat peab toetama rahva poolt valitud parlament, kasutades seadusandlikke vahendeid ja eelarvet. 
Eesti meediapoliitikal tuleb lähtuda järgmistest põhimõtetest: * individuaalsete valikuvõimaluste ja vabaduste ning demokraatliku osaluse tagamine ja laiendamine kõigile ühiskonna liikmetele, sõltumata nende sotsiaalsest ja ruumilisest asendist Eesti ühiskonnas; 
* eesti kultuuri edendamine; 
* rahvusvähemuste kultuuriliste õiguste tagamine; 
* uue tehnoloogia kooskõla rahvuslike kultuuritraditsioonidega; 
* Eesti ühiskonna integreerimine regionaalselt ja sotsiaalselt; 
* erinevate grupihuvide tasakaalustatuse ning erinevate poliitiliste jõudude võrdse esindatuse ning avaliku dialoogi põhimõtte järgimine; 
* Eesti rahvusvahelise maine ja konkurentsivõime tõstmine. 
4. Haridus on uue meediapoliitika võtmevaldkond 
Lülitumine rahvusvahelisse infovõrku eeldab ühiskonnaliikmete valmisolekut ning kompetentsust infotehnoloogia käsitlemisel. 
Kogu haridussüsteemi efektiivsust tuleb tõsta uute kaasaegsete infotehnoloogiliste hankevahendite abil. 
Lisaks andmekäsitlusliku infotöötluse efektiivsust tõstvate abinõude rakendamisele (Informaatikanõukogu arengukavad) tuleb pöörata rohkem tähelepanu sotsiaalteooriate, heade juhtimistavade, rahvusvaheliste infohangete võimaluste jms. käsitlemisele ja õpetamisele. 
Viimase paari aastaga on üle maailma levinud uus teabeedastussüsteem - Internet. 
Lähematel aastatel tuleb kõigile õppeasutustele kindlustada juurdepääs Interneti andmebaasidele. 
Kommunikatiivsete oskuste arendamine peab saama prioriteediks kõigi haridusastmete õppekavades. 
Oluline on õpetada: * oskust otsida ja leida vajalikku teavet erinevatest allikatest - olgu see arvutisüsteem, raamat, arhiivimaterjal, teine inimene või massikommunikatsioonisüsteem; 
* informatsiooni kriitilist ja eesmärgipärast töötlemist ning iseseisva analüüsi oskust; 
* uue informatsiooni loomise oskust. 
5. Infokeskkonna loomine 
Soovides rajada tsiviilühiskonnal põhinevat õigusriiki ning saada kõrge elukvaliteediga ühiskonnaks, on eesti rahvas 1992. aasta rahvahääletusel vastu võtnud Põhiseaduse, mis sätestab igaühe vääramatu õiguse levitada ja saada mistahes informatsiooni. 
Selle õiguse realiseerimiseks on vaja võimalikult avatud infolevi, mille tagab avatud konkurents erinevate meediavormide ja kanalite vahel. 
Ruumi ja ajaga seatud suhtluspiirid hakkavad vähenema. 
Inimeste elulaad muutub kodukesksemaks ja samas avatumaks. 
Kaasaegsete meediavormide ja teabevõrkude kättesaadavus, sõltumata elukohast, peab tulevikus ületama nii meie geograafilisest asendist tingitud provintslikkuse kui ka riigisisese regionaalse arengu ebavõrdsuse. 
Avatud infokeskkond eeldab loobumist paljudest senistest arusaamadest. 
Üks eksiarvamusi, millest peame loobuma, on meediapoliitika samastamine televisiooni uudiste või meelelahutuse tarbimisega. 
Kaasaegse infokeskkonna aluseks on telekommunikatsioon tervikuna. 
Telekommunikatsiooni arenguks vajaliku avatud konkurentsisituatsiooni loomine on eriti keeruline, kuna seda on seni käsitatud kui loomulikku ja paratamatut monopoli. 
Eestis peavad kehtima maailma parimad standardid, mis on aluseks tootja, vahendaja ja tarbija huvide võrdsele kaitsele. 
Riik peab tagama standarditest ja vastastikuse lülituvuse reeglitest tingimusteta kinnipidamise, intellektuaalse omandi kaitse ning elektrooniliste infovõrkude kaitse mistahes ebaseaduslike rünnete eest. 
Kõigi subjektide jaoks ühtsed reeglid peavad hoidma ära taasmonopoliseerumise telekommunikatsioonide süsteemis. 
6. Eesti tee meediaajastusse 
Eesti astumiseks avatud infokeskkonda ehk meediaajastusse tuleb seda valdkonda vaadelda riikliku prioriteedina. 
Selleks tuleb käivitada innovatsiooniprogramm Eesti Tee. 
Eelkõige peame vajalikuks avalikku diskussiooni, mis tagaks ühiskondliku kokkuleppe niisuguse programmi lähtekohtades. 
Meie arvates peab Eesti Tee sisaldama endas riigi ja ettevõtjate koostöös valmivaid arengukavasid: * maailma parimatele standarditele vastavate üleriigiliste telekommunikatsioonivõrkude rajamine; 
* rahvusvaheline koostöö Eesti lülitumiseks ülemaailmsetesse ja regionaalsetesse infokanalitesse; 
* Eesti oma arvutisidesüsteemi loomine ja väljaarendamine; 
* kodumaise multimeedia arendamine; 
* meedia- ja infoõpetuse sisseviimine alates algkoolist ning vastava hariduse ja täiendkoolituse süsteemi väljaarendamine; 
* intellektuaalse omandi kaitse ja uute tehnoloogiate abil levitatavate andmete kaitse õigusvastase tegevuse eest. 
Riigikogul ja valitsusel tuleb kiiremas korras astuda samme: * vaba ja avatud konkurentsi tekitamiseks kolmnurgas telekommunikatsioonifirmad-ringhäälinguorganisatsioonid-produtsendid=; 
* võrdsete võimaluste loomiseks oma vaadete esitamisel ringhäälingus; 
* riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevust puudutava informatsiooni kättesaadavuse tagamiseks igale ühiskonnaliikmele. 
Neid põhimõtteid ellu viies lähtume Jakob Hurda poolt rahvusliku ärkamise ajal sõnastatud põhimõttest: me ei saa kunagi suureks, kuid saagem suureks vaimult. 
MATI HEIDMETS ANDRES HERKEL REIN LANG MARJU LAURISTIN RAUL REBANE LEO VÕHANDU 
Avatud suletud Euroopa 
Marianne Mikko, Brüssel 
Täna kogunevad Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide välisministrid Luxembourgi. 
Homme lisanduvad Euroopa Liidu Nõukogu 15-le ka üheksa assotsieerunud riigi välisministrid. 
Eesti välisminister teiste hulgas. 
Arutlusele tulev teemadering on lai: alustatakse PHARE abiprogrammidega ning lõpetatakse EL-i ja USA suhetega. 
Struktuursetes kõnelustes peaks igal laua taga istujal olema õigus sõna sekka öelda, ka Eestil. 
Kevadest sügiseni on palju vett merre voolanud ja nii mõnigi küündimatu Eesti minister selle ajaga ehk targemakski saanud. 
Veelgi enam - Jumala ja lindiskandaali abil Toompea tolmu jalgadelt pühkinud. 
Eesti ministrid Euroopa taustal 
Millised siis näisid pool aastat Tallinna ja nn Euroopa pealinna vahet sõelunud ministrid? 
Nii mõnestki jäi halvasti informeeritud inimese mulje. 
Ja küsimus pole mitte koduste asjade tundmises. 
Ehkki päris hirmus oli kuulda üht ministrit kõlava selge häälega Euroopa-komandeeringu ajal tunnistamas, et tema paraku pole kursis peaministri ettekandega Olukorrast riigis. 
Sest ta oli pikka aega Ameerikas. 
Ilmselt oleks ministriproua võtnud asja isiklikult, kui ajakirjanik oleks hakanud huvi tundma, miks Toompea e-mail või siis Harju tänava faksid ei tööta. 
Eesti poliitikuid ei saa liigses Euroopa-huvis kuidagi süüdistada. 
Euroopa lepingu ratifitseerimise hetkel võis vaid euroministri puhul kindlalt väita, et tema oli ajaloolise lepingu sätetega kursis. 
Igatahes teatas üks prominentsemaid opositsioonitegelasi suvel relvituks tegeva otsekohesusega, et tema küll pole lepingut läbi lugenud. 
Veelgi hullem, sest ka mehel, kes strateegiliselt ülitähtsale paberile käe alla pani, ei olnud tol allkirjastamise hetkel juunikuus õrna aimugi, milles EL ja Eesti Vabariik omavahel kokku leppisid. 
Kaugemale ja sügavamale minnes tahaks kangesti uurida, kuivõrd on Eesti poliitilised ringkonnad teavitanud eestlast tänaval, et Euroopa leping pole enam PHARE abiraha. 
Kas Eesti poliitikud on avalikkust teavitanud küsimustes, mis huvitavad iga ettevõtjat. 
Näiteks, kuivõrd on eesti torumehel või hambaarstil võimalik asutada ühemehefirmat EL-i mõnes liikmesriigis? 
Või kuidas neelab Eesti alla mõrupilli, et EL annab raha Soome ja Vene transpordivõrgu edendamiseks, aga Via Baltica ei idane ega mädane. 
EL tähendab Eestile võrdsete partnerite koostööd. 
Liidu liikmesriikidele ja edaspidi ka assotsieerunud riikidele avatud kolmes haridusprogrammis Sokrates, Leonardo ja Noored III osalemine läheb Eestile maksma umbkaudu 45 miljonit krooni. 
Tõsi, PHARE eelarvest võiks lõigata küll nagu Euroopa Liit soovitab - 10 protsenti (PHARE aastaeelarve Eestis on 1999. aastani 315 miljonit krooni, toim). 
Ainus aga on see, et Eestil on võimalus ja Eesti tahab liituda mitte pelgalt kolme, vaid 15 EL-is käivitunud programmiga. 
Nii nagu Euroopa lepingus fikseeritud. 
Kangesti tahaks teada, miks puhastustulega pühitud Eesti haridusminister kaks nädalat tagasi Luxembourgis väitis, et tema pole EL-i asjadega kursis, kuna Euroopa Liitu puudutav info on üksikute isikute kätte koondunud, kes seda edasi ei jaga. 
Kuidagi piinlik oli lapsemeelset liivakasti-juttu spetsialistide valitsuse esindajalt kuulda. 
Aga kui haridusminister rääkis täiskasvanud inimese kombel, siis tuleks küll too Toompeal või kus iganes informatsiooni kinnihoidev mees või grupp seltsimehi kuritegeliku hoolimatuse pärast vastutusele võtta. 
Sest Eesti Vabariigi Brüsseli saatkonnast läheb iga nädal kilogrammide ja kümnete failide kaupa teabematerjali teele. 
Mõistagi mitte Moskva, vaid Tallinna suunas. 
Eestilt oodatakse enamat 
Tähtsusetu pole tõsiasi, et nii nagu EL-is nõnda ka NATO-s töötab korralik teabesüsteem. 
Sellest hetkest, kui Eesti Euroopa lepingule alla kirjutas, on avanenud Eesti Vabariigil paljud märksõnad Brüsselis. 
NATO peakorteri e-maili kaudu võib palju kasulikku informatsiooni hankida. 
Niisiis on homme Euroopa Liidu Nõukogus koos teiste assotsieerunud riikide välisministritega meie mees Luxembourgis. 
On hea, et välisminister on poole aasta jooksul omandanud rea teadmisi. 
Enam ei pea eestlane kartma, et välisminister asuks Taani kolleegiga läbi rääkima viisavaba suhtlemise asjus või et minister ajaks segi Leedu ja Poola presidendid. 
Võib arvata, et välisministrilt, kes juba teab üksikasju Lääne-Euroopa Liidust, uuritakse homme Eesti seisukohta eks-Jugoslaavia küsimuses. 
EL-il on endise Jugoslaavia rahumeelseks järeleaitamiseks välja töötatud üksikasjaline programm. 
Pigem kallis kui odav. 
Eestilt kui otsapidi klubiliikmelt oodatakse adekvaatset käitumist. 
Ehk kontributsiooni. 
Kas käitume eurooplastena? 
Noored lähevad Riigikogusse 
23.-24. novembrini korraldab Eesti Lastekaitse Liit traditsioonilise konverentsi Meie lapse mured, mis on pühendatud ÜRO Lapse õiguste konventsiooni (1989) vastuvõtmise aastapäevale. 
Konverentsi esimesel päeval arutavad lastekaitse liidu, Lastefondi, UNICEF-i Eesti Rahvuskomitee, SOS-Lasteküla ja teiste ühiskondlike organisatsioonide esindajad koostöövõimalusi lastekaitses. 
Lastekaitse liidu tegevdirektori Alar Tamme sõnul on eesmärgiks, et iga organisatsioon määratleks täpselt oma rolli ja ülesanded lastekaitsetöös, vältimaks tegevusvaldkondade kattumist. 
Konverentsil on kavas vahetada mõtteid ka selle üle, kuidas saaksid ühiskondlikud lastekaitseorganisatsioonid täiendada riiklikku sotsiaalhoolekandetööd. 
Ühe suure teemana käsitletakse kooli ja selle osa sotsiaalprobleemide lahendamises. 
Arutelu lõpuks tahaksime jõuda lastekaitsekontseptsiooni põhimõtete esitamiseni, ütles Alar Tamm. 
Konverentsi teiseks päevaks on Tallinna kutsutud 101 põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumi õpilast, kes saavad võimaluse külastada Riigikogu. 
Neile tutvustatakse Lapse õiguse konventsiooni ja lastekaitsetöö põhimõtteid. 
Rootsi lastekaitse liidu esindaja Karin Edenhammer räägib laste õiguste tagamisest Rootsis, oma tegevust tutvustab Eesti Noorsoo Algatuskeskus ja noorsoopolitsei. 
EPL 
Narvas oli kõigi aegade suurim piirivalveparaad 
Eile toimus Narvas Eesti Piirivalve asutamise 73. ja taasloomise viienda aastapäeva puhul paraad, millest võttis osa ligi 500 meest piirivalve-, kaitseväe-, kaitseliidu- kui politseiüksustest. 
Paraadil viibisid kaitseminister Andrus Öövel ja piirivalveameti juht Tarmo Kõuts. 
Öövel märkis, et piirivalveparaad Narvas peaks inimestele sisendama kindlustunnet. 
Algas ju just Narvast piirivalve sisseseadmisega Eesti piirivalve taasloomine. 
Pidustustel mängisid kaitseväe- ja piirivalveorkestrid. 
Esines ka meeskoor Kaevur. 
Piirivalveülem korraldas tähtpäeva puhul vastuvõtu. 
Ida-Virumaa piirivalvejuhi Riho Dreiveli ütluse järgi jääb see paraad Narvas ilmselt viimaseks. 
Tulevikus jääb paraadide korraldamise õigus eelkõige kaitseväele. 
Piirivalve tähtpäeva puhul toimub täna Tallinnas Piirivalve Ohvitseride Kogus ajalooseminar, mille avab peaminister Tiit Vähi. 
Piirivalveameti pressiteenistuse teatel juhatab seminari Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Peeter Lorents. 
Ettekannetega, mis käsitlevad Eesti piirivalve taasloomise poliitilisi, sotsiaalseid ja rahvusvahelisi aspekte, esinevad Tarmo Kõuts, kaitseminister Andrus Öövel, teadur Aare Raid, staabiülem Aare Evisalu ja tagalaülem Henn Karits ning Rootsi Riigikaitse Muuseumi teadur Peter K. Kandre. 
Perry ja Gratshov jagasid maid 
WASHINGTON. 
Ameerika Ühendriikide kaitseminister William Perry ütles, et tal õnnestus laupäeval teha Venemaa kaitseministri Pavel Gratshoviga ühisotsus tavarelvastuse vähendamise kokkuleppe muutmise osas. 
Venemaa esitab oma seisukohad selles küsimuses enne novembri keskpaika, USA aga toetab Venemaa seisukohti, kinnitas Perry ajakirjanikele Andrewsi lennuväebaasis. 
Vahetult enne oli Perry naasnud kohtumiselt Gratshoviga Kansases, kus ministrid jälgisid Vene-USA ühisõppusi. 
Mingeid konkreetseid andmeid leppe muutmise kohta Perry ei andnud. 
Mõningad USA ametiisikud peavad tõenäoliseks, et Washington nõuab Moskvalt leppe järgimist Balti riikide piiridel, kuid see-eest leevendab mõneti piiranguid, mis takistasid Vene vägede paigutamist maa lõunaossa. 
Nii kolm Balti riiki kui ka Soome, Rootsi, Norra ja Türgi on avaldanud rahulolematust mistahes muutuste tegemisega Euroopa tavarelvastuse vähendamise kokkuleppes. 
Baltic News Service 
Kaardimänguski jääb pettur lõpuks vahele 
Riigikogu liige Feliks Undusk 
- Savisaarel oli õigus: Kallast, Vähit ja teisi nendesarnaseid tulebki lindistada, sest neid ei saa kunagi usaldada. 
- Politsei töö on korrast ära, kaitsepolitsei tegeleb aga oma kolleegide taga nuuskimisega... 
- Mees, kes läks tankide vastu. 
Kas nüüd tuleb siis sellist meest peksta? 
Need on kolm kuulaja seisukohta Eesti Raadio otsesaatest, kus küsiti arvamust lindiskandaali kohta. 
Valisin tsiteerimiseks just need kolm arvamust kui eriti tüüpilist. 
Kostis ka Savisaare käitumist hukkamõistvaid hääli, kuid neid jagus vaid napp viiendik. 
Kahtlus ja kadedus 
Eesti riik on oma taassünniteel just niisugune nagu ta on. 
Äriandega uusrikkad, varade ümberjagamisel soodsal positsioonil olnud endised direktorid, esimehed ja muud võimumehed, samuti legaliseeruma asunud allilmategelased on jõudnud oma kukrud juba sedavõrd täita, et tekitada ülejäänud ühiskonnas piisavalt kahtlust ja kadedust. 
On käimas igale algusjärgus turumajandusele nii omane varaline kihistumine. 
Samas on ka poliitikud ja riigiametnikud teinud peaaegu kõik võimaliku, et vähendada oma usaldatavust rahva silmis. 
Avaliku saladusena toimiv korruptsioon, mille vastu politsei on astunud vaid esimesi arglikke samme, riigimeeste suuremad ja väiksemad valed, katteta lubadused, sõnasöömised, pidevatest skandaalidest ja skandaalikestest rääkimata - kõik see on tekitanud rahvas soovi resoluutsemalt õiglust taastavate ja ühiskonda korrastavate sammude järele. 
Kas need sammud vastavad kehtivatele seadusnõuetele või piisab üksnes õilsast eesmärgist ja vähemalt esmahetkel tulemuslikust (politsei)aktsioonist, see tundub paljudele teisejärgulisena. 
Lõpuks tuli siseministriks kõva käega Savisaar ning asjad hakkasid liikuma: kõhklusteta niideti maha kohalike narkomaanide unistuseks olnud moonipõld, kohtupinki jõudsid ja said isegi vanglakaristuse esimesed mafioosod. 
Kas on mõtet siis üles puhuda selliseid üksikasju nagu seaduserikkumised AS Oru Suurtalu moonisaagi hävitamisel või Riigikogu liikmete omavaheliste kõneluste helis ja pildis salaja jäädvustamisel? 
Otsustades mõlema operatsiooni korraldajate, aga mis veel kõnekam, paljude rahvapoolsete reageeringute järgi, on tegu tõepoolest vaid üksikasjadega õilsa eesmärgi saavutamisel. 
Eks olnud ühel juhul sooviks narkomaania vähendamine ja teisel poliitiliste konkurentide sõnasöömise vältimine. 
Vähemalt nii põhjendavad asjaosalised kordasaadetud seaduserikkumisi. 
Kas uskuda? 
Skandaalid sumbuvad 
Eestimaal on kombeks, et skandaal kas unustatakse, summutatakse uue skandaali poolt või püütakse lõpetada kerkinud küsimustele vastuseid mitteandvate poliitiliste avaldustega. 
Just nii püüti lõpetada - või on õigem öelda, et lõpetatigi - mooniskandaal. 
Kolme ministri lepitusavalduse asemel oleks tahtnud ajalehes näha hoopis moonioperatsioonile eelnenud kuparde morfiinisisalduse analüüsi tulemusi kirjeldavat kohtuekspertiisi laboratooriumi ekspertiisiakti, mida narkokomissar Kalmer Viska ei esitanud Ilmar Kõvatomasele ega tutvustatud seda järgnenud arvukatel pressikonverentsidel ka ajakirjanikele. 
Kas mitte sellepärast, et kui akt ise ka mõne tippametniku lauasahtlis üleüldse on, siis ei saa seal kuidagi kuparde morfiinisisalduseks väidetud 20 protsenti olla, sest nagu kinnitab ekssiseministri erakonnakaaslane narkotohter Anti Liiv, ulatuvat isegi Kesk-Aasia oopiumimoonide morfiinisisaldus parimal juhul 13-14 protsendini. 
Aga Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudis tehtud AS Oru Suurtalu moonikuparde ekspertiis kinnitas hoopis, et põllul ei kasvanud oopiumi-, vaid toidumoon ehk unimaguna õlisort. 
Kelle või millega siis politsei spetsiaalselt kohalekutsutud telekaamerate ees õieti võitlusse astus? 
Miks pole siiani lõpetatud Ilmar Kõvatomase suhtes algatatud kriminaalasja ega tekitatud materiaalset ning moraalset kahju hüvitatud? 
Miks vaikib politseiameti peadirektor Ain Seppik, kes lubas kogu loo eest vastutada? 
Tundub, et kui Seppik soovib oma kõrgel ametipostil jätkata, siis tuleb selgus majja tuua. 
Vaevalt õnnestub enam Ilmar Kõvatomase ees vabandamist nõuda oma alluvate teguviisi igati heakskiitnud ekssiseministrilt, kel kanda nüüd juba märksa raskem saatusekoorem. 
Nagu kaardimäng 
Vahel võib tunduda, et poliitiku või kõrge riigiametniku elu oleks kui kaardimäng, kus tihisid võetakse ja antakse ära, kus sama hulk plusse nullib ära vahepealsed miinused. 
Umbes nii, et teened laulvas revolutsioonis ja Toompea kaitsmisel intrite eest muudavad olematuks mooniafääri ja lindiskandaali. 
Paistab, et arvukate Savisaare praeguste õigustajate arvates nii tegelikult ongi. 
Unustatakse paraku, et pettusega vahelejäänud kaardimängija ei pea üksnes mängust lahkuma, vaid saab reeglina ka naha peale. 
Huvitav oleks teada, palju on Keskerakonna eksjuhi jätkuvate toetajate seas näiteks talunikke või eraettevõtjaid, st neid, kes mõistavad või vähemalt peaksid mõistma, et mistahes hetkel võib politsei ka neile järele tulla, tunnikeseks jaoskonda teadmatusse istuma panna, nagu juhtus Ilmar Kõvatomasega, et siis koos mundris meestega põllule või firmasse ilma asjakohaste dokumentideta saaki või toodangut hävitama sõita. 
Või juhtub hoopis nii, et läheb mees äriläbirääkimisi pidama, tema potentsiaalsel äripartneril on aga tänu mõne turvafirma lindistustele ja videosalvestustele juba kogu kontoris kolleegidega kavandatud läbirääkimistaktika üksipulgi teada. 
Küllap siit, omanike ja mitteomanike vahelt, lähevad praeguses Eesti elus mõnedki hinnangute ja arvamuste veelahkmed. 
Milleks on mõeldud seadused? 
Eks ikka selleks, et panna paika suhtlemisreeglid ühiskonnas ja kaitsta iga ühiskonnaliiget ülekohtu ja omavoli eest. 
Seepärast tahan lõpetada tõdemisega, et Savisaare teeneid Eesti taasiseseisvumisel ei saa keegi olematuks teha nagu tõsiasjagi, et tema lühikesel siseministriks-oleku ajal toimusid tõepoolest esimesed tulemuslikud kohtuprotsessid maffiategelaste üle. 
Ja samas - just siseministri lindiskandaal ja kaitsejõudude peastaabi relvamüügiafäär andis Soomele ettekäände viisavabaduse lepingu edasilükkamiseks. 
SIA ja peastaabiga seotud seaduserikkumiste uurimine on aga alles pooleli. 
Feliks Undusk on Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige 
Quebec valmistub iseseisvusreferendumiks 
MONTREAL. 
Täna toimub Kanada osariigis Quebecis iseseisvusreferendum, mis on tõsiseim väljakutse Kanada riiklikule ühtsusele selle maa ajaloos. 
Kanada riigi moodustasid 1867. aastal inglastest ja prantslastest väljarändajad ja prantsuse rahvuslaste unistus on juba tükk aega olnud luua Põhja-Ameerikasse omakeelne riik. 
Referendumist võtab osa ligi 5 miljonit inimest, kes peavad otsustama, kas nad soovivad Quebeci muutumist suveräänseks riigiks. 
Kui vastus on jaatav, siis algab eraldumisprotsess, mis võib viia maailma suuruselt teise riigi lagunemiseni. 
Firma Leger & Leger viimane referendumieelne gallup näitab, et iseseisvuse toetajad on napis enamuses. 
Suveräänse Quebeci riigi loomist pooldab 46,8%, Kanada koosseisu jäämist aga 42% neist, kes enda jaoks selle küsimuse juba ära olid otsustanud. 
Iseseisvusmeelsed eesotsas Quebeci peaministri Jacques Parizeauga püüavad iga hinna eest tõmmata oma leeri kahtlejaid, kes kardavad eraldumise tagajärgi ja pole seni veel otsustanud. 
Seetõttu on referendumiküsimuses kinnitatud, et enne iseseisvumist peavad Quebeci juhid Kanadaga läbirääkimisi uute poliitiliste ja majanduslike suhete loomise üle. 
Seevastu Kanada peaminister Jean Chretien on öelnud, et mitte mingisuguseid läbirääkimisi Quebeciga pidama ei hakata ning jah-sõna referendumil tähendab paratamatut ning lõplikku eraldumist. 
Quebeci referendumil esitatakse järgmine küsimus: Kas te olete nõus Quebeci saamisega suveräänseks riigiks pärast seda, kui Kanada võimudele on ametlikult pakutud välja võimalus luua uued majanduslikud ja poliitilised koostöösuhted vastavalt seadusele Quebeci tuleviku kohta ning 1995. aasta 12. juunil sõlmitud leppele? 
Seadus Quebeci tuleviku kohta võeti Quebeci Rahvusassamblees vastu septembris ning sätestab iseseisvumise protsessi. 
12. juuni kokkulepe kujutab endast kolme iseseisvust pooldava erakonna - Parti Quebecois', Bloc Quebecois' ja Action Democratique du Quebec - ühist poliitilist avaldust. 
Baltic News Service 
Uueks siseministriks saab Märt Rask 
Vandeadvokaat Märt Rask andis eile Reformierakonnale nõusoleku asuda siseministri kohale. 
Reformierakonna esimees Siim Kallas kinnitas eile õhtul Eesti Päevalehele, et Märt Rask ütles jah-sõna siseministri kohale asumiseks. 
Parteitu vandeadvokaat Märt Rask oli Tiit Vähi 1992. aasta valitsuses justiitsminister. 
Praegu on veel lahtine Reformierakonnale kuuluv teede- ja sideministri koht, mida pakutakse tööstus-kaubanduskoja presidendile Toomas Lumanile. 
Samuti pole teatanud oma nõusolekust asuda regionaalministri kohale Maarahva Ühenduse ja Pensionäride ning Perede Liidu tõenäoline kandidaat, Tartu maavanem Jaan Õunapuu. 
Toomas Luman saadab praegu koos teiste Eesti ärimeestega president Lennart Meri Ameerika-visiidil. 
Tagasi Eestisse saabub delegatsioon 3. novembril, kuid Kallase sõnul teatab Luman oma otsuse Reformierakonnale juba täna. 
Kallase väitel kinnitab Reformierakonna juhatus täna ka kõik oma ministrikandidaadid. 
Eileõhtuse seisuga kuuluvad uude valitsusse peaminister Tiit Vähi (KMÜ), siseminister Märt Rask (R), välisminister Siim Kallas (R), kaitseminister Andrus Öövel (KMÜ), rahandusminister Mart Opmann (KMÜ), majandusminister Andres Lipstok (R), keskkonnaminister Villu Reiljan (KMÜ), põllumajandusminister Ilmar Mändmets (KMÜ), haridusminister Jaak Aaviksoo (R), sotsiaalminister Toomas Vilosius (R), kultuuriminister Jaak Allik (KMÜ), euroreformiminister Endel Lippmaa (KMÜ), justiitsminister Paul Varul (KMÜ). 
Vastavalt põhiseadusele on eelmisel neljapäeval Riigikogult valitsuse moodustamiseks volitused saanud peaministrikandidaat Tiit Vähil veel neli päeva aega presidendile uue valitsuskabineti esitamiseks. 
Koonderakonna ja Maarahva Ühendus ning Reformierakond kirjutasid koalitsioonilepingule alla 22. oktoobril. 
KRISTI MALMBERG 
Helsingin Sanomat tunnustab Eesti valitsuse loomise kiirust 
Reedese Helsingin Sanomate teine juhtkiri Vähi kolmas valitsus avaldab rahulolu selle üle, et seekordne valitsuskriis jäi Eestis kardetust märksa lühemaks, kuna viimastel valimistel läbimurde teinud Siim Kallase Reformierakond nõustus astuma Keskerakonna asemel Tiit Vähi kolmandasse valitsusse. 
Ajaleht märgib, et uue valitsuspartneri energilisus tugeva turumajanduse aimus võib aja jooksul panna valitsuskoalitsiooni proovile. 
Juba valitsusprogrammist on näha, et uus valitsus siirdub majanduspoliitikas jälle vähemalt paari sammu võrra paremale. 
Valitsusprogrammi kohaselt tuleb riigi majandus tasakaalus hoida ning jooksvaid eelarvekulusid ei saa finantseerida võlgadega. 
Põllumajanduse abistamiseks ei kasutata kaitsetolle ega otseseid toetusi. 
(Soome ülisuure riigivõlaga ja rikkalikke põllumajandustoetusi jagavais oludes näivad need tingimused uskumatuna. 
- S.K.) 
Kallas valis siiski endale meelsamini välisministri portfelli, mille kandja on Eestis erinevatel põhjustel vahetunud veelgi sagedamini kui valitsus. 
Leht meenutab lugejale, et Vähi eelmine valitsus astus tagasi salapealtkuulamise skandaali tõttu, mis lõpetas vähemalt praeguseks Eesti poliitikas tugevaks meheks peetud siseministri ja Keskerakonna juhi Edgar Savisaare poliitilise karjääri. 
Juhtkiri märgib kriitiliselt, et ka muud arvukad skandaalid, mis on puudutanud nii siseministeeriumi kui kaitsejõudusid, on kahjustanud Eesti rahvusvahelist mainet ja kõigutanud tõsiselt usaldust ning usku sellesse, et asjade korraldamine on ametnike kontrolli all. 
Kuid valitsusläbirääkimiste jõudmine kiire tulemuseni oli selles olukorras väärtuslik saavutus, tunnustab Helsingin Sanomate juhtkiri kiirust, millega kriisist välja tuldi. 
Sirje Kiin, Turu 
Vilja Laanaru käis kaitsepolitseis 
Endise siseministri Edgar Savisaare nõunik Vilja Laanaru käis möödunud nädalal kaitsepolitseis tunnistusi andmas, ütles kaitsepolitsei pressiesindaja. 
Pressiesindaja ei nõustunud kommenteerima Vilja Laanaru tunnistusi. 
Laanaru teatas kaks nädalat tagasi, et tema lindistas eraturvafirmast SIA laenatud aparatuuriga Savisaare ja teiste poliitikute kõnelusi omal algatusel ning Savisaare teadmata. 
Laanaru kinnitas oma avalduses, et ei pea seda tegu ebaeetiliseks. 
Ta ütles ka, et Edgar Savisaar polnud lindistustest teadlik ning kuulis sellest alles pärast SIA-s kaks nädalat tagasi toimunud läbiotsimist. 
Ma ei saa lubada, et minu poolt tehtu eest vastutaks keegi teine, märkis Savisaare nõunik. 
Kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl on öelnud, et siseministri nõuniku Vilja Laanaru ülestunnistused, nagu oleks tema lindistanud poliitikute omavahelisi kõnelusi, on kaheldavad. 
Riigikogu liige Indrek Kannik on kinnitanud, et tema kohtumistel siseminister Savisaarega, kust pärinevad nende omavahelise jutuajamise lindistused, ei ole kunagi viibinud siseministri nõunik Vilja Laanaru. 
Reformierakonna esimees Siim Kallas, kelle kohtumist endise siseministri Edgar Savisaarega lindistati salaja valitsuse residentsis, on öelnud, et hoonesse sisenemisel nägin Laanaru, tervitasime teineteist, kuid ta ei viibinud ruumis, kus toimus meie jutuajamine. 
Kaitsepolitsei pressiesindaja ütles, et SIA kriminaalasjas ei ole kellelegi veel süüdistust esitatud. 
Ta lisas, et kaitsepolitsei ei ole veel endist siseministrit Edgar Savisaart kutsunud tunnistusi andma. 
Kaitsepolitsei algatas eraturvafirma SIA vastu kriminaalasja septembri lõpus, sest kahtlustas SIA-d ebaseaduslikus jälitustegevuses. 
Politseiameti litsentsikomisjon peatas kaitsepolitsei uurija taotlusel nädal tagasi SIA turvateenuste osutamise litsentsi. 
SIA büroos toimunud läbiotsimisel leidis kaitsepolitsei nii SIA kui Tallinna politsei kogutud materjale. 
Kaitsepolitseinikud leidsid SIA büroost Tallinna politseiprefektuuri jälitustoimikuid, Tallinna politsei palvel Eesti Telefoni poolt tehtud telefonikõnede eristusi, nn agenditoimikuid ning AS SIA koostatud varjatud jälgimise kokkuvõtteid. 
TOOMAS RAAG 
Astroloogia toimib nüüdisaegse alkeemiana 
Astroloogiaga on lood üsna samad kui astraalkehade või telepaatiaga: kõik need määravad idamaise müstika sisu, kuid tõsine euroopalik teaduskultuur pole neid viimaste aastakümneteni mitte alati tõsiselt võtnud. 
Lühiduse mõttes kasutagem järgnevalt nimetust euroopalik või teaduskultuur, pidades keskajal Euroopat valitsenud idamaist müstikat originaalkultuurile võõraks ja vaenulikuks ideoloogiliseks okupatsiooniks. 
Teaduskultuuri välised massikommunikatsioonivahendid on innukad levitama idamaist müstikat euroopaliku ühiskonna vaimselt madalamates kihtides. 
Keelustatud müstikaga NSV Liidust tulles on eriti silmatorkav (ja teaduskultuuris orienteeruvale inimesele isegi vihastav) vaatepilt, kuidas ühiskonda süstemaatiliselt rünnatakse idamaise müstikaga. 
Ainult haruharva kostab hääli, mis teaduskultuurist lähtudes müstikat seletavad. 
Üldpildiks jääb siiski demagoogiline propaganda. 
Võitlus käib teaduskultuuri ümber 
Tõepoolest, üheks võimaluseks on üleolev kaitsekommentaar: astroloogia on madal massikultuur (vt H. Õiglane, Eesti Päevaleht, 28. aug 95). 
Ongi. 
Ainult nii tõsise taustsüsteemiga, et seda tuleb väga tõsiselt võtta. 
Teatud mõttes on poliitika tänapäeval reetnud teaduskultuuri ning valitseb massikultuuri juhtides. 
Eestis on kostnud seejuures lihtsameelsete küünilisi ülestunnistusi, et sihiks on keskaja taastamine. 
Vaesekesed ei tea ilmselt seda, et keskaeg tähendab ei muud, kui tõeliselt euroopaliku kultuuritüübi asendamist orientaalsega. 
Ja nii me jõuamegi enda ümber toimuvat teoreetiliselt mõtestades selleni, et mõista: praegu Eestis arendatav massikultuuri ja teaduskultuuri vastandamine, massikultuuri räigete mallide võimendamine ning teaduskultuuri valikuline väljatõrjumine ongi see võitlustanner, kus tegelikult määratakse, kas europiidne eestlane säilitab oma aju võimalustele vastava euroopaliku kultuuri või alistub orientaalsetele kultuurimallidele. 
Kui suhtume toimuvasse sama üleolevalt, nagu suhtusid XVIII sajandi prantsuse valgustusfilosoofid religiooni, pidades seda lollide ohjamiseks loodud pettuseks, loobume rängas võitluses teaduskultuuri tegelikest võimalustest ja suurendame keskaja taastajate shansse. 
Muide, keskajal oli euroopalik originaalkultuur oma vaba teadusega tummaks surutud, arenes ainult muusika ning matemaatika - ja seda helidominantset, sõnadega ammendavalt mõtestamata maailma püüab Eestile praegu peale suruda massikultuuri manukaist laiem seltskond. 
Astronoomia ja psühholoogia sümbioos 
Muidugi, nende geopoliitiliselt tugeva seljatagusega tendentside vastu võitlemine on ülimalt raske, paljud on seda pidanud isegi lootusetuks. 
Ent seni, kuni eesti rahval püsib soov eurooplane olla, tuleb vähemharitud rahvale selgeks teha, millised on euroopaliku kultuuri vaimsed põhitunnused ja kuidas neid hävitajate eest kaitsta. 
See tähendab kõrgetasemelist, euroopaliku ühiskonna ohutsoone tundlikult jälgivat populaarteadust. 
Ja ka kõrgetasemelist euroopalikku üldharidust, mis annab kogu ühiskonnale nii euroopaliku maailmapildi kui ka idamaise müstika euroopaliku seletuse. 
Teisisõnu, kommunistlikust müstikatabust, mis paljuski järgis prantsuse valgustusfilosoofe, tuleb siirduda mitte massikultuuri, vaid euroopalikku refleksiooni. 
Eestlased on seni veel selleks võimelised. 
Mis on astroloogia? 
Algselt polnud see sugugi mitte massikultuur, vaid idamaine salastatud kõrgkultuur. 
Idamaisele kõrgkultuurile on omane euroopalikust erinev sõnalise mõtlemise struktuur: esimeses liidetakse inimese vahetu maailmataju suhteliselt lihtsate, kuid ebamääraste sõnaliste mudelitega; teine on selles mõttes zombilikum, et inimene lülitab vahetu maailmataju välja, jättes sellest alles vaid killukese, mille üha põhjalikumaks analüüsimiseks ta loob ülikeerukad ja täpsusele pürgivad sõnalised mudelid, mis parematel juhtudel on ka hästi matematiseeritud. 
Selge, et astroloogia on loodud esimese skeemi järgi. 
Kuid see ei tähenda, et nähtusi, mille olemasolu ta välja peilis, ei tuleks analüüsida teise, euroopaliku skeemi järgi. 
Ja siis hakkab astroloogia paistma samas valguses kui paljupilatud keskaegne alkeemia: tõsiteadus minetab müstilise totruse ehk ebaloogilisuse ja seletab asja ära. 
Idamaised preestrid on asja olemusse süvenemata (neil polnud selleks vajalikku mõtlemisaparaati) mehaaniliselt kokku seadnud kaks teineteisest üpris kauget teadust - astronoomia ja psühholoogia. 
Nad märkasid inimeste iseloomudes teatud seaduspäraseid erinevusi (ent mitte kõiki - näiteks iseloomu pärilikkust nad ei avastanud) ja seadsid selle kokku religiooniga, tähtedekultusega, tähistaeva silmatorkavate muutustega. 
Tegelikult on astronoomia ja psühholoogia seos hoopis teine: emaüsas areneva loote närvisüsteemi areng ja seega sündiva inimese iseloomukalduvused sõltuvad päikesekiirguse perioodilistest muutustest. 
Euroopalik teadus on selle nähtuse tõlgendamisel teinud viimase sajandiga tohutult rohkem kui idamaine müstika aastatuhandetega. 
Niisiis ootab astroloogiat sama saatus mis alkeemiat: me saame lähitulevikus asendada müstika kaine seletusega. 
Aga seni ei maksa astroloogiat alahinnata, juba seepärast mitte, et ta on mässitud salakavalatesse poliitilistesse kuritarvitustesse. 
Keskajal juhiti temaga kuningaid, tänapäeval massikultuuri. 
MAIE REMMEL 
Iiri filmid Tallinnas ja Tartus 
Laupäeval algas Iiri kultuurinädal Eestis. 
Ürituse ajal toimuvad kontserdid ja luuleõhtud, korraldatakse raamatunäitusi ja peetakse loenguid. 
Tallinna Kinomajas ja Tartu kinos Ekraan võib vaadata sel puhul seitset Iiri mängufilmi. 
Iiri rahvusvaheliselt tuntuimate filmilavastajate etteotsa kuulub praegu kahtlemata Neil Jordan. 
Kusagil Eestimaa kinodes saab praegu kindlasti vaadata tema menufilmi Intervjuu vampiiriga (1994). 
Äsja meie raamatulettidele jõudnud Anne Rice'i samanimelise romaani ekraanis Jordan juba Hollywoodis. 
Filmipäevade raames näidatakse tema kahte varasemat Inglismaal valminud teost, mis võitsid samuti üleüldise tunnustuse. 
Iiri elavus ja jonnakus 
Tegelikult nimetab Jordan vahel end ennekõike romaanikirjanikuks. 
Inimesena olevat ta eht-iirlane: elavaloomuline, jonnakas ja samas suur romantik. 
Kireva ja rikkaliku sündmustikuga paistavad silma tema filmidki. 
Jordani meile jõudnud seitsmendat lavastust Nutumäng (The Crying Game, 1992) peetakse vahel mehe parimaks tööks. 
Ühtviisi õnnestunult ja intrigeerivalt pannakse Nutumängus kokku psühholoogilise põnevusloo, komöödia ja melodraama sugemed. 
IRA vabatahtlik võtab pantvangiks mustanahalise Inglise sõduri ja sõbruneb temaga. 
Neeger näitab talle oma sõbratari fotot ja palub tüdruku eest hoolt kanda. 
Mõistagi algab pärast seda armastuslugu, millele heidavad sünget varju noormehe võitluskaaslased IRA-st. 
Teine Jordani film Tellitud ime (The Miracle, 1990) käsitleb 15-aastase nooruki keerulisi suhteid oma joodikust isa, endavanuse sõbratari ning väikelinna ilmunud salapärase, atraktiivse ameeriklannaga. 
Too keskealine naine kujuneb poisi suureks ihalusobjektiks. 
Väga kaugele rezhissöör siiski asjakäigul minna ei lase, enne avastab noormees seni varjatud seiga oma minevikust. 
Jordani esinduslikemate filmide hulka töö igatahes ei kuulu. 
Kahe usu vana vastuolu 
Täie tõsidusega tuleb aga suhtuda lavastaja Pat O'Connori debüütfilmi Cal (1984). 
Hiljem vändanud veel vähemalt viis mängufilmi, teatakse O'Connorit kõigepealt ikkagi esikteose põhjal. 
Jällegi leiab kajastamist katoliiklaste ja protestantide vana vastuolu Põhja-Iirimaal. 
Loo tegevus toimub Ulsteris. 
19-aastane katoliiklasest nooruk sõbrustab IRA aktivistiga ning osaleb ühe protestandi tapmises. 
Hiljem armub ta tapetu leske, temast tunduvalt vanemasse naisesse. 
Intellektuaalses draamas asetatakse rõhk religioossest erimeelsusest põhjustatud konflikti kõlbeliste külgede analüüsile. 
Esileküündivaks, Inglise teatri traditsioonidest lähtuvaks võib lugeda mõlema peaosatäitja, John Lynchi ja Helen Mirreni mängu. 
Viimati nimetatu pälvis Cannesi festivalil selle rolli eest parima naisnäitleja auhinna. 
Iiri uueks menulavastajaks on viimaste aastatega tõusnud Mike Newell. 
Tema viimane film Neli pulma ja üks matus (1994) äratas meiegi kinodes suurt tähelepanu. 
Newelli varasem teos, melanhoolne film-muinasjutt Teekond läände (Into the West, 1992) hinnati Oulu lastefilmide festivali parimaks. 
Muistsete iirlaste vabadusiha tänapäevastavas loos põgenevad kaks poissi-venda müstilisel, justkui merest välja ilmunud valgel hobusel hallist Dublini elust. 
Enne seda saavad nad aga rohkete katsumuste ja põnevate seikluste osaliseks. 
Muusikuist ja rändnäitlejaist 
Ülejäänud kolm filmi viivad muusika või rändnäitlejate maailma. 
Juba mitmendat korda on meile jõudnud Inglise ühe mainekama rezhissööri Alan Parkeri linateos The Commitments (1991). 
Filmi nimi viitab ansamblile, mille loojaks on noored dublinlased. 
Energilisi noorukeid valdab soov hakata propageerima töölisklassi muusikat - souli. 
Nimelt peavad nad iirlaste olukorda Dublinis küllalt sarnaseks neegrite omaga Ameerikas. 
Lavastaja Peter Chelsomi humoorikas vanamoodne lugu Kuule mu laulu (Hear My Song, 1991) räägib ööklubiomanik= ust, kes peab üles otsima maalt välja rännanud kunagise Iiri tenori Josef Locke'i ja tooma ta kihlusteks koju Iirimaale. 
Filmi peeti Inglismaal aasta parimaks komöödiaks. 
Lavastaja Gillies MacKinnoni tragikomöödia The Playboys (1992) viib 1957. aasta Lõuna-Iirimaale. 
Väikeses külakeses põhjustab sensatsiooni asjaolu, et üks noor naine sünnitab vallaslapse ja jätab oma teada tolle isa nime. 
Veelgi segasema pöörde võtab lugu pärast rändnäitlejate saabumist külla. 
Iiri kultuurinädala korraldajaks on Eesti Instituut, üritust toetavad Briti Nõukogu ja Iiri Välisministeeriumi Kultuurisuhete Komitee, Iirimaa ja Inglismaa suursaadikute eestkostel. 
Iiri filmide demonstreerimise organiseeris FilmiMAX. 
SULEV TEINEMAA 
Pidulikkus sinus eneses 
Veel hiljaaegu oli piduliku ürituse mõiste ambivalentne - varjatud ja varjamatu tähendusega. 
ÜRO 50. aastapäevale pühendatud ERSO kontsert Estonia Kontserdisaalis 26. oktoobril oli sümboolne pilguheit sama poolsajandi eesti muusikasse. 
Arvo Volmeri juhatusel kõlasid kolm teost, mis väljendasid igaüks erinevat kunstilise aja tunnetust. 
See voolab igal aastakümnendil isemoodi, on seotud erinevate arusaamadega muusikalise materjali arenguloogikast. 
Veljo Tormise Avamäng nr 2 (1959) on eesti muusikas juba klassikaline teos (seda ka vormikeelelt). 
Volmeri valitud tempo oli sedavõrd energiline, et ka folkloorse intonatsiooniga osad ei mõjunud kõrvalepõikena. 
Saime taas kuulda, kui nõudlik on see teos solistigruppidele, näiteks vaserühmale (eriti madalas registris). 
Avamäng oli esimene Eesti helitöö, mis jõudis meie regiooni tähtsaimale nüüdismuusika festivalile Varssavi sügis (aastal 1961). 
René Eespere Flöödikontsert (1995) kõlas esiettekandena, solist oli prantsuse virtuoos Jean Claude Gérard. 
Eesti uudisloomingut on huvitav jälgida juba sellepärastki, et näha, millised suundumused muusikas muutuvad aktuaalsemaks ning millised n-ö konserveeruvad. 
Loomulikult pole ükski trend iseenesest mingi kvaliteedinäitaja. 
Eespere flöödikontserdi kolm osa on sisuliselt variatsioonid ühele kujundile ning välja peetud ka ühes helistikus. 
Eelneva Tormise ja järgneva Tubina dünaamilise arenduskontseptsiooni vahel moodustus tugev kontrast. 
Lihtsuses ja rahus peitub oma diskreetne võlu, kuid kummalisel kombel võib pingeta rahu muutuda probleemiks - siis, kui kooskõlade ilm vaibub neutraalsusse. 
Solistide trio oli ansamblina jälgitav vaid finaalis, sh Boris Björn Baggeri (kitarr) küllaltki episoodiline musitseerimine. 
Helistikuline nihe teose lõpus siiski mõnevõrra tõstis muusika intensiivsustaset. 
Eduard Tubina 5. sümfoonia (1946) on ÜRO eakaaslane. 
Kuigi helilooja ise on sümfoonia programmilisust eitanud, on mõtteseosed tollase rahvusliku tragöödiaga üsna ilmsed. 
Euroopa muusikatraditsioonis suhteliselt harvaesinevalt on teose kulminatsioon, mida Volmer ka keskendunud sisseelamisega juhatas, päris koodas - resümee puudub. 
Lõpuaplausi ajal tõusis kolm kuulajat saalis püsti. 
Milline võiks olla tõeline pidulikkus? 
Võib-olla pidulikkus sinus eneses. 
IGOR GARShNEK 
Dzhässrocki esitrummar Billy Cobham Tallinnas 
2. novembril esineb Sakala Keskuses kuulus dzhässtrummar Billy Cobham. 
Kui varem saime lääne tippdzhässist osa vaid poolsalaja käest kätte käinud ragisevate heliplaatide kaudu, siis praegu võime aeg-ajalt nautida kõrgtasemel esinejaid siinsel kontserdilaval. 
Jazzkaare festivali kõrval meie teine suurem dzhässiimportija Makarov Muusik Management on püüdnud sotsialismiaegseid lünki täita eelkõige dzhässrocki vallas. 
Pärast selle stiili esiklahvpillimängijat Chick Coread ja superkitarrist Al di Meolat on järg nüüd esitrummari Billy Cobhami käes. 
Juba aastakümneid tipus püsinud Cobham pole lihtsalt trummivirtuoos, vaid tähelepanuväärne muusik kõige laiemas mõttes. 
Minu jaoks on oluline kasutada kõiki muusikaga seotud võimalusi, põhjendab ta. 
Pillimees peab oskama näidata enamat kui lihtsalt head instrumendivaldamist, samuti tuleb osata oma ideid müüa. 
Panama päritolu Cobhami lapsepõlv möödus New Yorgis, kus ta õppis legendaarses Muusika- ja Kunstikõrgkoolis. 
Esimene suurem läbimurre tuli 60. aastate lõpus, kui haigestunud Grady Tate kutsus ta endale asendajaks New York Jazz Sexteti. 
Peagi ilmnes, et tänu oma jõulisele, ent samas tundlikult rütmikale mängustiilile on just Cobham õige mees dzhässrocki tõusule kaasa aitama. 
Tema karjääri üheks kõrgpunktiks sai ühinemine Miles Davise elektridzhässi avastanud bändiga. 
Salvestused ning ulatuslikud kontsertturneed Davise ning kitarrist John McLaughlini Mahavishnu Orchestraga tõid Cobhamile maailmakuulsuse. 
Oma tuntuse tipphetkel otsustas ta alustada soolokarjääri. 
See hästiajastatud samm tõi kiire edu. 
1973. aastal valminud debüütalbum Spectrum jääb dzhässrockiajastu klassikasse. 
70. aastad olid Cobhami viljakaim loomeperiood, temalt ilmus tervelt 13 albumit, millele lisandusid esinemised ning salvestused absoluutses tippseltskonnas (Carlos Santana, Quincy Jones, Oscar Peterson, Jack Bruce, Sonny Rollins, Count Basie). 
Järgmine aastakümme tõi Cobhami elus kaasa suured muutused. 
Ta kolis Ameerikast Zürichisse ja võttis mõneks aastaks aja maha. 
80. aastate keskel salvestas ta neli albumit menukale plaadifirmale GRP. 
Seejärel on ta tegelenud arvukate ettevõtmistega nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani, millest viimases, The Jazz Explosion Superbandis lõid kaasa supertähed Larry Carlton ja Stanley Clarke. 
JAAK SOOÄÄR 
Võrumaa ja laulupeod 
Võrumaaga kuuluvad kokku laulupeod: aeg-ajalt tunnevad maakonna elanikud vajadust ühele suuremale platsile koguneda. 
Kui selleks võimalus kaob, võib kokku kuivada ka rahva elujõud. 
Septembri lõpus süttis Kubja vana laululava pealtnägijate seletuste järgi kahest otsast korraga ja põles kiiresti maani maha. 
Kui 1992. aastast alates oli päevakorras laululava rekonstrueerimine, siis nüüd tuleb hakata ehitama uut. 
Valmimistähtajaks on 1997. aasta, kui Kubja laululaval peaks toimuma rahvusvaheline folkloorifestival. 
Pidude korraldamisega tegelev Võru maavalitsuse kultuuriosakonna juhataja Peeter Laurson on arvamisel, et laululava tuleb selleks ajaks tingimata üles ehitada. 
Ta on üks neist, kes on loonud ja hoidnud sidet Võru ning Kaustise ja teiste folkloorikeskustega. 
Seniste ürituste ja tegevuse põhjal on Võru hakatud mingil määral nägema kogu Eestit folkloorikeskusena. 
On ju Eesti elav organism, mille igal osal ka oma ülesanne. 
Tallinna võimumehed on üldiselt aktsepteerinud laululava rekonstrueerimise vajadust ja pidanud finantsabi võimalikuks, kuid enne tuli ära oodata Tartu ja Toila laululava valmimine. 
Viimasel ajal on lootused kahanenud. 
Abimaavanem ja maavalitsuse ehitusosakonna juhataja Jüri Kikkas läheneb probleemile maakondliku terviku seisukohalt ja ütleb, et Võrumaa järgmise viie-kuue aasta sotsiaalobjektid on tähtsuse järjekorras Kuldre, Haanja, Krabi, Ruusmäe, Lepistu koolimajad, kaks vanuritekodu, surnukuuri laiendamine ja alles siis laululava. 
Nimetatud koolide ehitused on lõppjärgus ja valmimist edasi lükata raske. 
Kui laululava ei tunnistata riikliku tähtsusega ehitiseks, võib paradoksina selguda, et nii üldriiklikult kui ka maakondlikult tähtis objekt lükkub maakonna pingereas surnukuuri järel üheksandale kohale. 
Ka surnukuuri ehitust ei saa edasi lükata, sest suremus on Võrumaal katastroofiliselt kasvanud ja lahkunuid hoitakse ruuminappuse tõttu ka loomadele ette nähtud külmkambris. 
Eesti kui tervikorganismi elujõe säilitamise allikaks on kahtlemata eri maakondade rahvakultuur. 
Meie laulupidude kaugeiks eelkäijaiks võib pidada kiviaja sigituspidusid. 
Eestlased, nagu mitmed teised rahvad, on suutnud viia vana alge teisele hingelis-vaimsele tasandile. 
Veel on alles ühine elujõud, mida ei suudeta säilitada, kui rahval pole võimalust koos olla. 
Riiklikult mõeldes võib järeldada, et Eesti vajab tõepoolest just Võrumaa laululava, sest seal asub ta süda, mille eest hoolitsetakse teistmoodi kui pea või jalgade eest. 
ENN HAABSAAR 
SEL NÄDALAL 
Esmaspäev. 
Vanemuine tutvustab oma uut mängupaika: kuni 120 vaatajakohaga E-lava, mis asub kontserdisaali fuajees. 
Viljandi linnavalitsus korraldab linna arengukava avaliku arutelu koosoleku. 
Rakveres on koos õpilaskogu, et arutada maakondliku õpilasorganisatsiooni loomist. 
Rägavere mõisas toimub Rakvere teatri halduskogu istung. 
Ida-Viru maavalitsuses on koos rahvuskultuuri seltside ümarlaud. 
Teisipäev. 
Tallinnas on koos regionaalse kultuuripoliitika nõukoda. 
Jõhvi pastoraadis algab seminar regionaalpoliitikast. 
Lääne-Virumaa kunstiõpetajad on tutvumisreisil Pärnumaal. 
Kolmapäev. 
Raadio Tartut külastab Soome Yleisradio tegevdirektor Tapio Siikala. 
Soome suursaatkond, Yleisradio ja Soome Instituut korraldavad Tartu laululava ruumes piduliku koosviibimise, tähistamaks Radio Finlandi saadete edastamise algust Raadio Tartus ja Kagu-Raadios. 
Lääne-Viru maavalitsus on väljasõiduistungil Avanduse vallas. 
Järva teedevalitsus avab pidulikult Järva-Jaani Aravete teelõigu. 
Vinni vald tähistab 5. sünnipäeva uue vallamaja avamisega. 
Viljandis algavad maakonna kultuuritöötajate täiendõppe kursused. 
Programm kestab kaks aastat, õppused on kord kuus. 
Kodukandi liikumise korraldusel on Viljandis mahepõllunduse seminar. 
Ettekannetega esinevad rootsi ja eesti spetsialistid. 
Väikeettevõtete Assotsiatsioon korraldab Viljandis väikeettevõtluse seminari. 
Viljandi maavalitsuses on vallasekretäride õppepäev. 
Neljapäev. 
Viljandi maavalitsuse juhtide ja spetsialistide väljasõit Tarvastu valda. 
Arutusel Tarvastu valla probleemid. 
4. 
Kalmetu Põhikool tähistab 125. aastapäeva. 
Reede. 
Jõhvi kultuurikeskuses algavad Virumaa rahvusvahelised info- ja äripäevad. 
EPL 
Autor René Eespere kommentaar: Flööt on inimlikult jumalik pill. 
Olen filmimuusikas palju kasutanud paaniflööti, plokkflöödile olen kirjutanud veidi vähem. 
Tavalisele ristflöödile olen loonud veelgi vähem, kuigi see esineb kõigis minu orkestripartituurides. 
Flöödikontserdi tellis Jean Claude Gérard. 
Teadsin varem, et ta on üks parimaid flöödimängijaid üldse, kuid oma kõrvaga ei olnud ma teda kuulnud. 
Nüüd tean - interpreediga on mul on tõesti vedanud. 
Kui olin teose eskiisi valmis saanud, hakkasin seda suvel Paganamaal vabas looduses orkestreerima. 
Suvi oli meeletult ilus ja nautisin orkestreerimisprotsessi väga, kuigi töötasin kaksteist tundi päevas. 
Katsetasin palju, sest nii polüfoonilist faktuuri pole üheski mu varasemas teoses. 
Teos pole tehniliselt raske, esimene osa nõuab aga orkestrilt head kontsentratsioonivõimet. 
Kuulajal ei ole ehk kerge jälgida kahte järgmist, aeglast osa. 
Kolmas osa on isegi mingil määral traagiline, täis suuri pingeid. 
Kirjutasin teost väga kindla dramaturgilise plaaniga. 
Võib-olla on kontserdi idee mõistmisel kuulajale teejuhiks kolme mehe kadents - tavakohaselt peaks kontserdis olema kadents soolopillile, mina lisasin viiuli ja kitarri. 
Selline koosseis on eesti publikule tuttav ansambli Camerata Tallinn kaudu. 
Järge ootab veel palju töid. 
Laual on Concerto ritornello versioon kammerorkestrile, samuti üks pikem kooriteos. 
Ootavad eskiisid soolokitarriloo tarbeks, tellimus saksakeelsele koorilaulule. 
Ballett tahab orkestreerimist ja lavastamist. 
Tahaksin ka ümber töötada viisteist aastat tagasi kirjutatud Passiooni. 
Kahjuks on päev liiga lühike. 
ANNELI REMME 
Visa hing kõvas pähklis 
Möödunud reedest linastub kinos Kosmos rezhissöör John McTiernani lavastatud action -film Die Hard 3: Kättemaks, milles mängivad peaosi megastaar Bruce Willis ja tuntud neegernäitleja Samuel L. Jackson. 
Filmiajalugu tunneb vähe neid linateoseid, mille esimesele filmile on tehtud sama hea järg. 
Lisa vändatakse peamiselt kassa tegemise kaalutlustel, toetudes juba avafilmi sissetöötatud imidzhile. 
Enamasti aga ei suudeta esimese osa värskust ja löövust korrata, minnakse etteantud rööbastes ja eeltehtu valguses, lõpuks sisuliselt ikkagi tagasi langedes. 
Niisiis kehtib filmitööstuses ütlus, et teine vasikas läheb aia taha. 
Tänaseks juba kolme Die Hardi aupaiste kiirgub peamiselt Bruce Willisest ja kogenud action -filmi rezhissöörist John McTiernanist. 
1988. aastal valminud äge ja verine linalugu võitmatust New Yorgi politseinikust, kes Los Angelese pilvelõhkujas üksinda terve terroristliku brigaadi hävitab, hoidis omal ajal vaatajat algusest lõpuni ohjes. 
Liialdamata võib väita, et pinge oli pidev ja põnevus ei kadunud sekundikski, lahendused olid ootamatud, astmelised ja puänteeritud. 
Die Hard tõlgiti meil Visaks hingeks ja Kõvaks pähkliks, ning see mõiste sai kvaliteetse action -filmi kaubamärgiks. 
Järg Die Hardile oli paratamatu, aga lavastaja McTiernan ei näinud sobivat stsenaariumi ja lükkas kõik pakkumised tagasi - ta ei läinud kassamagneti tõmbel libeda järje teele. 
Nõnda sattus teist Die Hardi lavastama soome päritolu Hollywoodi äss Renny Harlin. 
Iiri verd visa politseinik McClane (Willise nahas) tegutses nüüd lennujaamas - üksi nagu ikka. 
Teine film mõjus jämejoonelisemalt ja tükati punnitatumalt, meelde sööbis vaimukas katapulteerumine ja võitlus hooguvõtva lennuki tiival. 
Kolmandat Die Hard -filmi võib nimetada rezhissöör McTiernani tagasipöördumisks ja kõvade pähklite jagunemiseks. 
Mängib ju Bruce Willise partnerina mustanahaline Samuel L. Jackson. 
Valge politseinik ja tumedanahaline Harlemi poepidaja tormavad õlg õla kõrval ajaga võidu enda ja teiste ellujäämise eest. 
Terroristlikke jõude ja seriaalseid (reaalseid) pommiähvardusi juhatab vaimselt nihestunud, kuid väga konstruktiivse mõtlemisega brigaadijuht Jeremy Ironsi skeemepunuvas osatäites. 
Olgu öeldud, et Wall Streetil asuv Föderaalse Reservi Panga kelder tehaksegi petteoperatsiooniga kullakangidest tühjaks ja jaht jätkub riigi varandusega koormatud kalluritele - mängus on 140 miljardit (!) dollarit. 
Kui valge mees on tavaliselt mustast nutikam, kuid füüsiliselt nõrgem, siis Die Hard 3: Kättemaksu filmirollidest paistab vastupidi. 
Seda võiks seletada nii rolliloogiliselt (McClane raske pohmelusega) kui ka ideoloogiliselt (suurele vähemusele, so neegritele meeldida püüdmisega). 
Filmis on suur osa huumoril ja inimlikul jagelemisel, kuid ka kahe küllalt erineva tüübi teineteisemõistmisel ja koostööl. 
Los Angelese rassirahutused on Ameerikat parasjagu raputanud, erinevate nahavärvide esindajate vastuolud ja probleemid on sealses ühiskonnas laia avalikkuse ette jõudnud. 
Ikka toonitab USA demokraatia eesvõitlejana oma kommunikatsioonides kõikide inimeste võrdseid õigusi ja püüab pingeid leevendada ning rasse lepitada. 
Nii ka filmikunst. 
TARMO TEDER 
Auma Expo esindab Forbo tooteid 
Üks Eesti juhtivaid põrandakatete müüjaid Auma Expo saab põrandakatete kontserni Forbo Group kuuluva ettevõtte Forbo-Forshaga ainuesindajaks Eestis. 
Osapooled kirjutavad Auma Expo direktori Arvi Mägini sõnul homme alla lepingule, mille järgi firmale hakkab kuuluma Forbo-Forshaga toodete müügi ainuõigus Eestis. 
Üheaegselt lepingu sõlmimisega esitleb firma uut põrandakatete kollektsiooni Smaragd, mis on senini olnud Forbo-Forshaga enimmüünud tootemärk maailmas. 
Auma Expo on Forbo põrandakatteid müünud juba kaks aastat. 
Firmale kuulub 30-40 protsenti Eesti põrandakatete turust. 
Baltic News Service 
Mare Balticum ei pikene 
Tallinna-Stockholmi liinil ühendust pidava parvlaeva Mare Balticum omanikud pole viimasel ajal arutanud võimalust pikendada laeva vahetüki lisamise teel. 
E-Liini AS-i peadirektor Johannes Johanson ütles, et omanikud pole analüüsinud, kas soodsam oleks laev välja vahetada või tükk vahele keevitada. 
Johansoni hinnangul peaks Mare Balticum pikendamise korral puuduma liinilt umbes kaks nädalat. 
Johansoni väitel ei ole praegu veel täpselt teada, kui palju selline projekt võib maksma minna. 
Aasta pärast kehtestab rahvusvaheline mereorganisatsioon ro-ro-laevadele uued nõuded, seetõttu on praegu vara sellest vahetükist rääkida, ütles Johanson. 
Praegu peab Tallinna ja Stockholmi vahel ühendust kaks Estline'i kaubamärgi all sõitvat laeva. 
Peale Mare Balticumi sõidab samal liinil veel Nord Neptunus, mis veab peamiselt autosid. 
Kompanii andmetel on Mare Balticumi täitumus viimastel kuudel olnud hea. 
Baltic News Service 
Maakond tuleb ehitada üles tervikuna 
Võru maavalitsus on jõudmas arusaamisele, et maakonda tuleks näha tervikuna ja leida igale piirkonnale oma koht. 
Praegust asustust jälgides selguvad suuremad ja väiksemad keskused, mille ellujäämise eest tuleb hoolt kanda. 
Areng on võimatu ettevõtluseta ja ettevõtlus infrastruktuurita, seepärast on maavalitsuse ülesanne tagada nendes kohtades koolimajade, teede, side, elektri, arstiabi olemasolu. 
Maavalitsuse ehitusosakonna juhataja Jüri Kikkase sõnul saab alles pärast nimetatud tingimuste täitmist tõsiselt loota ettevõtluse jõudsale kasvule ja koos sellega uute töökohtade tekkele. 
Võru maavalitsus on kogunud andmeid ressursside paigutumise kohta ja koondanud need ühtsesse süsteemi. 
Üldiselt on maakonna planeerimine siiski veel algjärgus. 
Asjaga seotud institutsioone on palju, kuid seni puudub praktiline väljund ja uurimistulemuste piisav seotus võimutasandiga. 
Vastloodud maakonna arengunõukogu üheks esimeseks teemaks on arutada läbi maakonna planeerimise küsimus. 
Arendusnõukogu juhib maavanem Tiit Soosaar ja sellesse kuuluvad omavalitsuste liidu esimees Kurmet Müürsepp, maavalitsuse välissuhete ja regionaalpoliitika osakonna juhataja Peeter Viirand, Kagu-Eesti ettevõtluskeskuse juhataja Harri Treial, Võru linnapea Andres Visnapuu, valla volikogu esimees Heino Kuusik, Võru instituudi direktor Enn Kasak, arenduskeskuse direktor Elmo Saar ja maavalitsuse regionaalarengu ning välissuhete juhataja asetäitja Lui Niilo. 
Maavalitsuse ehitusosakonna juhataja Jüri Kikkase kujutluse järgi võib juba praegu näha maakonda kindlate regioonide ühendusena. 
Võru linn ühendab ja suunab kogu maakonda ning on lähemalt seotud linna mõjutsooniga. 
Maakonna teise linna Antsla juurde kuulub kolm valda ja regioonil on seljataga pikk iseseisvuse traditsioon. 
Sama pikalt on olnud Vastseliina omaette keskus, kuid suhe lõunapoolsemate Meremäe ja Misso vallaga jääb esialgu problemaatiliseks. 
Meremäe on setu ala ja asub eri staatuses. 
Ülejäänud setu rahva osad asuvad Põlva maakonnas ja Petseri rajoonis. 
Misso etendab Pihkva-Riia kivitee äärse kohana olulist osa suhetes nii Läti kui ka Venemaaga ja võib samuti tulevikus kujuneda omaette piirkonnaks. 
Kindlamalt on seotud Varstu Mõnistega. 
Rõuge vald on tähtis turimiskeskusena ja kuulub Võru linna mõjutsooni. 
Maakonna tervikuna tunnetamine eeldab igale piirkonnale ta ressursside iseloomule ja ajaloolisele traditsioonile vastava koha leidmist. 
Maakonnast järgmise tasandina on võimatu mööda vaadata Kagu-Eestist Valga, Võru ja Põlva maakonna teatud kokkukuuluvusest. 
Kuna tegemist on ühtlasi võistlejatega, võtab rollide jaotus aega. 
Juba praegu on faktiliselt päevakorda astumas ühise prügimäe rajamise küsimus. 
ENN HAABSAAR 
Hinnasilt müügikuupäeval 
Kui shokolaadikarbile, lihakonservile või küpsisetuutule trükitud viimast realiseerimispäeva katab erksavärviline hinnasilt, üritab kaupmees tõenäoliselt aegunud toote eest täishinda küsida. 
Mõningaid toidukaupu tohib müüa ka pärast lubatud realiseerimisaja lõppu, kui analüüsid kinnitavad, et kauba omadused pole halvenenud. 
Sellisel juhul peab müüja ületatud ajast ostjat informeerima. 
Kinnikaetud kuupäev tunnistab, et tegu pole ausa ärimehega. 
Kostüümitrikk torkas kliendile silma 
Tallinnas lõppenud toidumess pakkus võimaluse oma nahal katsuda, kui keeruline on Eesti nõudlikule tarbijale külge kleepuda. 
Musta-valgelapilisse karukostüümi maskeerunult tatsas Eesti Päevalehe toimetaja tunnikese mööda näituseruume ning jagas huvilistele komme. 
Kui ajakirjandusliku eksperimendi õnnestumist mõõta maiustajate suhtumise alusel, tuleb katsetus tunnistada kordaläinuks. 
Paksu ja palava maskeraadi vaeva tasusid kümned pakutava toote proovimiseks välja sirutunud käed, mille omanikud oleksid laisast, letil lebavast kommikotist tõenäoliselt ükskõikselt mööda kõndinud. 
Toidumessi erinevate siltide, värvide ja kaubamärkide kirevuses oli millegi omapärasega silma paista tõepoolest raske. 
Seepärast üritasid mitmed firmad oma tooteid tarbijani viia mõne naljaka triki abil. 
Koridoris kohmakalt vantsiv mõmmik köitis külastajate tähelepanu kaugelt enam kui kiiresti tühjenev kompvekikorv tema käppade vahel. 
Osa vastutulijaist soovis bambuskaru pehmet kasukat patsutada või teda kõrva tagant sügada. 
Mõni nooreohtu neiu küsis karult isegi musi andmise luba. 
Kohusetruult pidi musta-valgekirjult kostümeeritud ajakirjanik koos karuga fotografeerida soovijate tahtmisi arvestama. 
Kui kommikompanii juba oma embleemilt pärinevat tegelast messil marketinginõksuna tahab kasutada, tõuseb eesmärgina esiplaanile mitte külastajatele jagatud shokolaadikogus, vaid oma firmamärgi kinnistamine kliendi teadvuses. 
Hiljem peab see pakkuma äratundmisrõõmu ja tegema korrektiive maiustamiseelistustes. 
Eriti lastele suunatud toodete puhul on sellise triki äraproovitud toime alati tõhus. 
Pandakaru ei olnud toidumessil ainus omataoline pilgupüüdja, temaga kõrvuti oli näha ringikõndivat ketshupipudelit ja piimatootjate lumememme. 
Võib ennustada, et suurem karude, notsude, pätajalgade (ja muidugi ka jõuluvanade) paraad vallutab kauplused aastavahetuse paiku. 
Tarbijal tasub siis pea külmana hoida ning huvituda kommiostul lisaks maskoti armsustegurile ka toote kvaliteedist ja hinnast. 
ARGO IDEON 
Edu aluseks hea koolitus 
Võru külje all Navi külas peab talu Mart Timmi, kes on osanud oma ettevõtmised nii läbi mõelda, et muutuvad olud pole suutnud viia valitud rajalt kõrvale. 
Linna lähedaselt lauskmaalt võib harva leida veidi krobelisemat kohta, kuid Timmi talu asub just sellisel küngastega pinnal ja talunik on maastiku eripära hooneid ehitades oskuslikult ära kasutanud: esimene korrus asub maa sees ja teine maa peal. 
Talu pälvis maakonna heakorrakonkursil suvel teise koha. 
Kompleksi on Timmi Mart ehitanud alates 1990. aastast ja järgmisel suvel peaks see olema valmis. 
Hoonetekompleks on arvestatud 50 hektari suuruse põllumaa harimiseks ja toodangu säilitamiseks. 
Peale elumaja kuulub sellesse juurviljahoidla, ait, kuivati, naftahoidla, tehnika pesuplats, töökoda ning mõned pisemad hooned. 
Kõige viimasena valmib järgmisel suvel 200 kohaga sigala, mille vundamenti hakkas ta rajama selle aasta juunis. 
Seegi hoone tuleb kahekorruseline: all osaliselt maa sees sigala, peal küün. 
Sigalaehitus tuli senise arengu loomuliku jätkuna, sest juurvilja kasvatades jääb üle palju kaubastamiseks sobimatut kõrvalprodukti: väike kartul, pealsed, kõik mittestandardne. 
Nende väärindamiseks on sead kõige sobivamad. 
Võinuks mõelda ka lehmapidamisele, kuid sigalat on lihtsam mehhaniseerida ja lehmad nõuaksid sigadega võrreldes suuremat tähelepanu ning seotust. 
Laen oleks koormaks 
Mart Timmi ei kuulu nende hulka, kellest EPA haridus on pooleldi linnamehe teinud. 
See lööb välja mitmes mõttes, näiteks suhtumisel laenudesse. 
Eesti põllumehele omaselt peab ta laenu hinge koormaks, mis viib minema turva- ja rahulolutunde. 
Kord võetud 60 000 krooni suurune laen oli esimene ja viimane ning jäi kaela vaid aastaks. 
Kui raha on, saab ehitada ja inventari juurde muretseda, kui ei ole, tuleb edasi toota ning raha kogudes edasi ehitada. 
Nii toimides on Timmi suutnud lühikese ajaga valmis ehitada peaaegu kõik vajaliku. 
Kui järgmisel suvel valmib ka sigala, on põhiliselt kõik majandusruumid olemas. 
Põhitootmisharuks jääb juurviljakasvatus ja teravili: kapsas, kartul, kaal, porgand, kaer, oder, hernes, uba. 
Kogu kompleksi ehitamiseks ja inventari muretsemiseks vähem kui kümne miljoni krooniga hakkama ei saa, arvab talunik. 
Vaevata saadu ei ole viinud ühtegi ühiskonda edasi. 
Mis kergelt tuleb, see kergelt läheb. 
Vanemate ja vanavanemate higi ning vaevaga soetatud vara kompenseerimine ei andnud tegelikult majanduslikku efekti, kuid jättis tühjaks mitmed laudad ja sööti põllud. 
Varanduse kunagised omanikud on ammu mulla all ja neile ei saadud tehtud kahju kompenseerida. 
Hüvitus läks inimestele, kes pole higi valanud ja langes lihtsalt kingitusena kaela, leiab Mart Timmi. 
Valus on vaadata, kui kirve ja kirkaga põlluks haritud maad ei ole enam kellelegi vaja, kuid linnades on prügikastis sorivaid inimesi palju. 
Timmi arvates tuleks enam arvestada Eesti vanu traditsioone ja maad pühaks pidada. 
Turg 
Korra nädalas võtab Mart Timmi furgoonautol Mercedes-Benz ette Tallinna-sõidu ja viib kokkuleppe järgi juurvilja. 
Et turgu hoida, tuleb väljaotsitud kuuele-seitsmele kauplusele head kaupa pakkuda. 
Kui midagi on korrast ära, peab produkti välja vahetama. 
Seni on pooled teineteisega rahule jäänud ega kipu otsima tundmatut klienti. 
Võiks vedada ka lähemale Tartusse, kuid Tallinna turg näib olevat vähem küllastatud. 
Tartule suruvad põllumehed mitmelt poolt oma toodetega peale. 
Tundub, et Tallinna ümber on põllud söötis ja inimesed nähtavasti millegi kasulikumaga tegelemas. 
Võrumaa põllumehel puudub selline võimalus ja ta on sunnitud põllumajanduses pingutama. 
Mart Timmi on teravilja jahvatanud ja jahuna müünud. 
Muidu ei tasu teraviljakasvatus ära. 
Tuleb kasutada kõiki võimalusi, seahulgas muidugi Võru linna, kus talunikul on oma juurviljakauplus. 
Idaturuta saab hakkama, kuid selle avanemine teeks majandamise tükk maad lihtsamaks. 
Lääneturule ei ole Timmi veel pürginud, sest esiteks ei ole kauba pakkimise võimalust ja teiseks ei tasu see ka muidu end ära. 
Kaupa siseturul müües teeb muret viimasel ajal süvenenud tendents jätta kauba eest lühemat või pikemat aega tasumata ja elada seega protsendita laenu arvel. 
On jäänud mulje, et tegemist on lahe tagant meilegi kandunud kõlvatu äristiiliga, sest kõige enam kasutavad seda moodust Soome omanikud. 
Näiteks viis Timmi hiljuti Sangaste Linnasesse kaeru, kuid ei ole teada, millal firma suvatseb kauba eest tasuda. 
Eesti ettevõtjad on ses suhtes konkreetsemad ja paremad äripartnerid. 
Põllumajanduslik haridus peab jääma 
Mart Timmi on veendunud, et suudab tootmist korraldada ja turuolukorras sobivalt käituda eelkõige tänu põllumajanduslikule eri- ja kõrgharidusele. 
Talle teeb muret, et vastuvõtt tehnikumidesse ja põllumajandusülikooli väheneb. 
Tema sõnul peab põllumajandusharidus käima momendivajadusest ees. 
Tööstustehnoloogia võib omandada sügavama erihariduseta, iga suurem talu vajab tingimata koolitatud põllumeest. 
Hea on, et põllumajandusõppeasutusi pole välja suretatud. 
Timmi kompanjon on Väimela tehnikumis elektrikukutse omandanud Valev Rubthal. 
Tema tegeleb masinapargi ja tehnikaga. 
Majandite lagunemise aegu muretsetud traktorid, autod, haakeriistad tuli töökorda seada ja korras hoida. 
Tehnilise taibuga noorel mehel pole sellega raskusi olnud nagu uutegi riistade väljanuputamise ja kokkuseadmisega. 
Mart Timmi on maakonna üks edukamaid talupidajaid ja olnud ka taluseltsi esimees. 
Momendil pakub ta tööd 15 inimesele. 
Enda sõnul pole ta kõnemees, ent tabavalt öelda oskab ta küll. 
Näiteks: Eesti Vabariigis oli võim maameeste käes, kuid linnamees sai ka elada, nüüd on võim linnameeste käes, ja... 
ENN HAABSAAR 
Hansapanga aktsiaid tasub endiselt osta 
VILLU ZIRNASK, ANALÜÜTIK 
Vaatamata 50-protsendisele hinnatõusule viimase kolme kuu jooksul tasub Hansapanga aktsiaid endiselt osta. 
Sellisele järeldusele jõuab Prantsuse ühe juhtiva panga Societe Generale Euroopa uusi finantsturge analüüsiv osakond. 
Societe Generale prognooside kohaselt tähendaks praeguse hinna juurde püsima jäämine, et 1996. aasta lõpus on aktsia P/E suhe (aktsia turuhinna ja ühe aktsia kohta teenitud tulu suhe) 3,3, aktsia turuhinna ja raamatupidamisväärtuse suhe (P/B) aga 1,2. 
Mõlemad on äärmiselt madalad näitajad - näiteks Microsofti aktsia P/E suhe on praegu umbes 40; P/E 10-15 on aga täiesti tavaline, kui ettevõte just pankrotti minemas ei ole. 
Lihtne aritmeetika näitab, et P/E 10-ni jõudmiseks peaks Hansapanga aktsia hind tõusma üle kolme korra. 
Siinkohal tuleb toonitada, et kõik eelnevad arvutused põhinevad prognoosidel, mis teatavasti ei lähe alati täppi. 
Aktsia hinnale peaks soodsalt mõjuma Helsingi börsi maaklerinimekirja pääsemine, sest seni ei saanud paljud suuremad investorid aktsiat börsinoteeringu puudumise pärast osta. 
Hansapanga aktsiate turutegijaks Helsingi börsil saab Merita Securities ning kauplemine peaks Societe Generale andmeil algama juba 30. oktoobril. 
Societe Generale analüütikud ei usu siiski, et Hansapanga areng jätkub ka pikemas perspektiivis samas tempos kui seni. 
Kõigepealt prognoosivad nad, et intressimarginaal (laenudelt saadava ja hoiustele makstava intressimäära vahe) väheneb teravneva konkurentsi mõjul, see aga vähendab panga kasumit. 
Samuti ei usu Societe Generale Balti riikide majanduse üldist riskitaset arvesse võttes, et Hansapangal õnnestub laenukahjumeid pikema aja jooksul nii madalana hoida kui praegu (alla kahe protsendi laenuportfellist). 
Veidi teeb Societe Generalele muret ka Hansapanga liidriroll ja kiire kasv derivaatide (peamiselt valuuta forwardid ja -swapid) turul - nende finantsinstrumentidega on äpardusi juhtunud ka väga tuntud ja kogenud tegijatel. 
Kokkuvõttes Hansapangal märkimisväärseid probleeme siiski ei ole, mistõttu Eesti majanduskasvust kasu saamiseks on tema aktsiad igati sobiv investeering. 
Eestis noteerivad Hansapanga aktsiat kõik suuremad maaklerifirmad. 
Hansapanga aktsia põhinäitajad (hind 39 krooni, koguväärtus 700 miljonit krooni) 
[originaali tabel välja jäetud] 
Helistaja soovib usaldatavat telefoniinfot 
1992. aastal loodud telefonikataloogide koostamise ja väljaandmisega tegelev ettevõtte TeleMedia peab oma põhitoote, üleriigilise Ärikataloogi eeliseks seda, et kogu raamatusse kogutud info on läbinud mitmekordse kontrolli. 
TeleMedia klienditeeninduse juht Raivo Tulva selgitas, et TeleMedia toodang erineb varem Eestis levinud telefoniraamatutest peamiselt selle poolest, et TeleMedia kataloogides ilmub info vaid reaalselt tegutsevate ettevõtete kohta. 
TeleMedia müügijuht Ago Kärema kinnitas, et TeleMedias töötab kümmekond inimest, kes kontrollivad aastas kaks korda firma andmebaasi. 
Nn surnud firmasid ei tohiks meie kataloogides küll olla, ütles ta. 
Praegu koostab TeleMedia Ärikataloogi 1996, mis peaks ilmuma selle aasta lõpul või järgmise algul. 
TeleMedia annab välja ka maakondade telefonikatalooge. 
Maakondade telefoniraamatud erinevad Ärikataloogist selle poolest, et seal on ära toodud ka korteritelefonid, ütles Tulva. 
Kontrollitud täpsete andmetega korteritelefoniraamatute väljaandmine jäi Eestis vahepeal soiku, ent paari kuu eest ilmus TeleMedialt Tallinna ja Harjumaa telefonikataloog. 
TeleMedia sekretär Ülle Piilberg ütles, et firma nelja tegutsemisaasta jooksul on töötsükkel täielikult välja kujunenud. 
Aastavahetusel ilmub Ärikataloog ning kevadel hakkab firma taas koostama maakondade uusi katalooge. 
Järgmise aasta algul hakkab TeleMedia täitma Eestile eraldatud ruumi kevadel ilmuvas rahvusvahelises telefonikataloogis Hansa Business Direct. 
TeleMedia esindab Eestis ka üle-euroopalist telefonikataloogi Europages välja andvat Prantsuse firmat Euredic. 
Piilbergi väitel tunnevad Eesti telefoniomanikud suurt huvi erinevate maakondade telefoniraamatute vastu, kuna Eesti Telefon paigaldab praegu erinevatesse maakondadesse digitaalliine ning suur osa numbritest muutub. 
Oleme oma töö nii ajastanud, et uus telefonikataloog ilmub kohe pärast suurema osa numbrite muutumist, selgitas ta. 
Tänavu jaanuaris alustas tööd TeleMedia Eesti Infoliin, kust saab tasuta andmeid rohkem kui 30 000 Eestis tegutseva firma kohta. 
Piilberg ütles, et Infoliinilt saab teavet ka teatri- ja telekava, valuutakursside ning transpordi kohta. 
Meie põhimõtteks on, et info peab liikuma, ütles Piilberg. 
Info liigub meie arvates kõige paremini siis, kui seda tasuta jagatakse. 
Tasuta telefonikataloogi saavad TeleMediast nii kõik oma andmeid kataloogis avaldanud ettevõtted kui teised soovijad, kes TeleMedia esindusse ise kohale lähevad. 
TANEL ALOMAA 
Eesti piidleb Ukraina turgu 
Eesti tootjad tunnevad suurt huvi põhjatuna näiva Ukraina turu vastu; kahe riigi majandussuhteid kujundab soodsas suunas Eesti parlamendis ratifitseeritud Eesti-Ukraina vabakaubanduslepe. 
Maikuus toimunud istungil parafeeris Eesti-Ukraina majanduspoliitilise ja teaduslik-tehnilise koostöö komisjon Eesti ja Ukraina vahelise meresõidulepingu. 
Praegu on töös veel mitmed Eesti-Ukraina lepingud - mõlema riigi kodanike töö ja sotsiaalkaitse leping, vastastikuste pensionigarantiide leping ja topeltmaksustamise vältimise konventsioon. 
Eesti majandusministeeriumi väliskaubandusosakonna juhataja Tiit Reiman ütles, et Eesti on Ukrainaga sõlminud rohkem koostööleppeid kui teiste SRÜ riikidega. 
Ukraina kuulub nende SRÜ riikide hulka, kellel Eestiga on kõige tihedamad majandussuhted, ütles Reiman. 
Kui vabakaubanduslepe Eesti ja Ukraina vahel jõustub, on sellel Eesti majandusele väga suur tähendus, sest see avab meie ettevõtjatele Ukraina väga suure turu, lisas ta. 
Ukraina turg on teataval määral vastukaaluks suhetele Venemaaga, sest nendel majandussuhetel pole mingeid poliitilisi takistusi. 
Eesti ärimeeste innukust Ukrainaga suhtlemisel vähendab riigi seniajani küllaltki heitlik majanduspoliitika ja käibelolevad kupongid, mida pole võimalik piiranguteta konverteerida. 
Eestis viibinud Ukraina delegatsiooni juhtinud sealse masinaehitusministri asetäitja Vadim Ljashtshev ütles, et Ukraina rahareformi toimumise aeg pole veel teada. 
Võib loota, et vabalt vahetatav raha tuleb käibele lähiajal, sõnas ta. 
Praegu otsime uuele valuutale aktiivselt kattevara. 
Ljashtshev avaldas arvamust, et peale vabakaubandusleppe ratifitseerimist on oodata kahe riigi kaubavahetuse hoogustumist. 
Komisjon on palju tööd teinud kokkuleppe ettevalmistamiseks ja ratifitseerimiseks ülemnõukogus, kinnitas ta. 
Ukraina eelistab Venemaad 
Kaubavahetusmahtude poolest on Ukraina tähtsaim välismajanduspartner Venemaa. 
Ka teised SRÜ riigid on Ukraina impordis ja ekspordis ülekaalukal positsioonil. 
Ukraina välismajanduse maht moodustas tänavu kaheksa esimese kuuga 13,4 miljardit USA dollarit. 
Eksport kasvas eelmise aastaga võrreldes 3,5 protsendi võrra ning ulatus 6,8 miljardi dollarini; import vähenes 6,4 miljardit dollarit. 
Ukraina väliskaubandussaldo oli tänavu aasta kaheksa esimese kuuga positiivne ning moodustas 176,1 miljonit dollarit. 
Usun, et ekspordimahtude vähenemine on ajutine ning eksport hakkab taas suurenema, märkis Ljashtshev. 
Tema sõnul on inflatsioonitempo Ukrainas praegu küll umbes kümme protsenti kuus, kuid see on eelmise aastaga võrreldes kaks korda vähenenud ning langustendents jätkub ka edaspidi. 
Ukraina kuulub Eesti oluliste väliskaubanduspartnerite hulka, kuid tema tähtsus on viimasel ajal veidi vähenenud. 
1993. aastal oli Ukraina Eesti tähtsuselt kaheksas väliskaubanduspartner ning tema osa Eesti väliskaubanduses moodustas 2,6 protsenti. 
Eelmisel aastal langes Ukraina osaks 2,3 protsenti Eesti väliskaubanduse kogumahust ning Ukraina oli tähtsuselt kümnendal kohal. 
Käesoleva aasta esimese kaheksa kuu jooksul moodustab kaubavahetus Ukrainaga 1,9 protsenti Eesti väliskaubanduse kogumahust ning Ukraina on langenud 12. positsioonile. 
1994. aastal moodustas Eesti ja Ukraina kaubavahetuse maht 881,6 miljonit krooni - 50,6 protsenti rohkm kui eelnenud aastal. 
Eesti müüb Ukrainasse toitu ja masinaid 
Eelmisel aastal eksportis Eesti Ukrainasse kaupu 519 miljoni krooni eest (3,1 protsenti kogu Eesti ekspordist) ning importis sealt 362 miljoni krooni eest (1,7 protsenti koguimpordist). 
Peamiselt eksportis Eesti Ukrainasse toiduainetetööstuse toodangut, masinaid ja mehhaanilisi seadmeid, mineraalseid tooteid, loomakasvatussaadusi ja metalle ning metallitooteid. 
Eesti ostis Ukrainast metalle ja metallitooteid, mille maht moodustas 41,5 protsenti Ukrainast imporditud toodangu mahust. 
Eesti ostis Ukrainast sisse ka toidukaupu, keemiatooteid ning masinaid ja mehhaanilisi seadmeid. 
Käesoleva aasta kaheksa esimese kuu jooksul moodustas Eesti-Ukraina kaubavahetus 594 miljonit krooni. 
Eesti eksportis Ukrainasse kaupu 418 miljoni krooni eest ja importis sealt 175 miljoni krooni eest. 
TARMO MÜÜRSEPP 
Kõrged tollid takistavad pääsu kaubandusliitu 
Maailma Kaubandusorganisatsiooni seitse liikmesriiki leiavad, et Eestis kavandatav tööstus- ja põllumajanduskaupade tollimaks on liiga kõrge, ütles välisministeeriumi asekantsler Priit Kolbre. 
Hiljutine kahepoolne läbirääkimistevoor Eesti võimaliku ühinemise üle Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) leidis aset 24.-27. oktoobril. 
Selle käigus kohtus Eesti delegatsioon Austraalia, Kanada, Poola, USA, Mehhiko, Norra, ja Shveitsi esindajatega. 
Eesti esitas ettepanekud võimalike tollimaksude kehtestamise kohta. 
Need on tööstus- ja põllumajanduskaupade tollilaed, mida Eesti ei tohiks tulevikus kõrgemale tõsta, selgitas Kolbre. 
Läbirääkimised võimaliku ühinemise üle WTO-ga on Kolbre kinnitust mööda pikk ja aeganõudev protsess. 
Ka nüüd peame tegema järjekordsest läbirääkimiste voorust kokkuvõtte ning otsustama, kas ja mis tingimuste osas saab Eesti partneritele vastu tulla, lausus ta. 
WTO liikmekssaamise eeltingimusena peab Eesti siseriiklikult vastama WTO lepingutes kirjapandud nõuetele. 
Välisministeeriumi välispoliitika osakonna juhataja Priit Pallumi sõnul tuleb nii tollilagede kui ka siseriiklike toetuste, subsiidiumide osas kokku leppida kõigi kahepoolsetest läbirääkimistest huvitatud riikidega. 
Kolbre sõnul on WTO liikmesriike ligi 125. 
Eesti peab läbirääkimisi WTO liikmesriikidega kahel tasandil. 
Mitmepoolsed läbirääkimised toimuvad kõigi liikmesriikide osavõtul ja seda töögruppi juhib Austraalia. 
Otseselt suhetest Eestiga huvitatud riigid peavad kahepoolseid läbirääkimisi. 
Praegu on need alanud seitsme WTO liikmega. 
14. novembril toimub Genfis kõikide liikmesriikide osavõtul mitmepoolsete läbirääkimiste istung. 
Samal ajal algab esimene voor ka põllumajanduse riiklike toetuste ning ekspordisubsiidiumite sidumiseks. 
Priit Pallum ütles Eesti Päevalehele, et WTO-ga liitumiseks peab Eesti viima oma seadusandluse vastavusse WTO lepingutega. 
Praegu ei täida Eesti WTO tingimusi selles osas, et meil on kodumaise ja imporditava alkoholi aktsiisimäärad erinevad, sõnas ta. 
Pallumi sõnul suurendab ühinemine WTO-ga kui ühe suurema maailmas majandust reguleeriva organisatsiooniga nii Eesti majanduslikku kui rahvuslikku julgeolekut. 
KIRSI KENDER 
Võim ja karistamatus 
Rein Tootmaa, Kuressaare 
Saare Maakohus määras kolmapäeval Orissaare Sanatoorse Internaatkooli endisele õpetajale Vambola Viilmale sugukõlvatu tegevuse eest 11-aastase vanglakaristuse. 
On seda palju või vähe, raske öelda. 
Igal juhul kavatseb süüdimõistetu kohtuotsuse Tallinna ringkonnakohtusse edasi kaevata. 
Ikka selleks, et kergemat karistust saada. 
Tänapäeva ühiskond on humaanne, kurjategijal on märksa rohkem õigusi kui kannatanutel. 
Ka on erinevate kuritegude jaoks igasuguseid pehmendavaid nimesid välja mõeldud: näiteks vägivalla ja vägistamise kohta öeldakse nüüd seksuaalne ahistamine. 
Lõpptulemusena saab ahistaja karistuse, läheb trellide taha. 
Kuidas aga kompenseeritakse kannatanutele tehtud vägivald ja ülekohus? 
Ega teadmine, et vägivallatseja kinni läheb, neile ju midagi anna. 
Haav on löödud hinge ja seda eluks ajaks. 
Mis kahju see endaga kaasa võib tuua, pole võimalik mõõta. 
Paljudel juhtudel kardetakse asjadest rääkida õigete nimedega. 
Otsitakse ja leitakse ikka eufemisme. 
Hunt on kole elukas, võsavillem aga märksa sümpaatsem. 
Seksuaalkurjategija ei olegi nii hirmuäratav, kui teda seksuaalahistajaks nimetada. 
Küllap arvab vägistaja ise, et kergem nimi väärib ka kergemat karistust. 
Elu on paraku jõhkram kui lasteaiamängud. 
Vägivald on vägivald. 
Vägistamise eest kergemat karistust nõuda on eetilise kriisi tunnusmärk. 
Kui lastevägistajal üldse mingit eetikat on? 
Ega muidu üks alaealise kannatanu ema kohtuprotsessil vägistajale näkku sülitanud. 
Algul olnudki süüdimõistetu kohtuprotsessil ülbe: mis te mulle ikka teha saate? 
Sanatoorne kool ja lapsed natuke nupust nikastanud. 
Kas nende seletusi saab siis tõsiselt võtta, arvas maniakk. 
Tema suhtumisest võis välja lugeda karistamatuse tunnet. 
Selles suhtes on selle juhtumi anatoomia analoogne kasvõi näiteks lindiskandaaliga, milles võim ja karistamatuse tunne peaosa mängisid. 
Endine pedagoog mõisteti süüdi Eesti Kriminaalkoodeksi paragrahvide 115, 115' ja 113 alusel. 
See on lapseealise vägistamise, sugulise kire rahuldamise eest ebaloomulikul viisil noorema kui 16-aastase isiku suhtes ja vägivallategude eest. 
Süüdimõistetu ise tunnistab end süüdi vaid osaliselt paragrahvis 115'. 
Enda sõnutsi olla ta lapsi vaid väheke käperdanud. 
Ülejäänud 13 alaealise tunnistust oleksid siis justkui nende fantaasia või kellegi organiseeritud vandenõu tulemus. 
Ühiskond on haige. 
Kooliõpetajate diktatuur laste üle on päris tavaline nähtus. 
(Kuskil peab ju oma võimutungi välja elama!) 
Psüühilist vägivalda esineb tänastes koolides küll, aga see pole eriti fikseeritav ega ka karistatav. 
Füüsilist vägivalda esineb vähem, seda kardetakse, sest selle eest saab vastutusele võtta. 
Seksuaalse vägivalla juhtumitest kuuleme aga harva. 
Sest see on intiimne asi ja jääb tavaliselt avalikustamata. 
Veel enam: need summutatakse. 
Ei oleks Orissaare juhtumgi välja tulnud, kui üks koolipoiss poleks asja üles võtnud. 
Tema pidi olema siis see kordnik, ühiskonna sanitar. 
Sest kedagi teist ei olnud. 
Ja kui poleks teda olnud, oleks seksuaalkurjategija rahumeeli edasi tegutsenud... 
On olemas instantsid ja ametnikud, politsei ja haridusosakond. 
Ja mitte keegi ei kontrolli olukorda koolis, seal võib õpetaja karistamatult vägivallatseda ja keegi ei kutsu teda korrale. 
Kunagi rääkis luuletaja Doris Kareva, et kui Tallinnas linnaliini bussile minnes kõik trügivad ja üks laps viisakalt ootab ega trügi, siis tuleb loota temale. 
Siis on veel võimalik uskuda ja loota, et mõistus võidab, et vaim võimust ja headus kurjusest tugevam on. 
Lootkem siis koos selle koolipoisi pääle! 
Eesti Päevalehes ilmub lastekaitselehekülg 
Koostöös Eesti Lastekaitse Liiduga ilmub Eesti Päevalehes kord kuus esmaspäeviti lastekaitselehekülg. 
Lastekaitseleheküljel on kavas arutada mitmesuguseid laste elu ja heaolu puudutavaid küsimusi, otsides üheskoos võimalusi muuta maailm lastele turvalisemaks, olla toeks igale abivajavale lapsele ja perele. 
Lastega seotud teemasid püüame käsitleda eelkõige läbi perekonna, sest ka kõige täiuslikum lastekaitseseadus ei suudaks pakkuda lastele täielikku kaitset. 
Last peavad eelkõige kaitsma tema vanemad. 
Lastekaitseseadus ei saa kohustada vanemaid last armastama. 
Armastusest ja hellusest näivad lapsed aga nii mõneski kodus kõige rohkem puudust tundvat. 
Lastekaitselehekülje üheks põhimõtteks ongi, et lastekaitse saab alguse kodust. 
Katastroof Bakuu metroos 
BAKUU. 
Aserbaidzhaani pealinna Bakuu metroos laupäeva õhtupoolikul puhkenud tulekahjus hukkus ligikaudu kolmsada inimest ja kakssada seitsekümmend sai vigastada, teatas politsei. 
Tunnistajate sõnul jäi metroorong Bakuu kesklinnas Ulduzi ja Narimanovi jaamade vahel seisma ning vagunitesse hakkas immitsema suitsu. 
Tekkis paanika ja lämbuvad inimesed hakkasid purustama rongi aknaid. 
Andmed ohvrite arvu kohta on vastukäivad: Aserbaidzhaani tervishoiuminister Ali Insanov ütles Itar-Tassile, et surma sai 289 inimest ja vigastada 269, neist 62 tõsiselt. 
Reuter aga teatab, et meditsiinitöötajate andmeil sai surma 337 inimest ja vigastada 270. 
Seevastu päästetöödega tegelevad tuletõrjujad ütlesid Aserbaidzhaani agentuurile Turan, et ohvrite arv võib tõusta kuuesajani. 
Päästetöötajate sõnul oli suits algul nii paks, et neil polnud võimalik tunnelisse siseneda. 
Sellegipoolest suudeti põleva rongi viiest vagunist vigastamatult välja tuua 70 reisijat. 
Tulekahju põhjus pole seni teada, kuid asjatundjate arvates võis selle tekitada kõrgpingeliini sattunud säde. 
Kohalikud võimud lükkasid ümber Moskva raadiojaama Ehho Moskvõ teate, nagu oleks tegemist olnud sabotaazhiga. 
Eile hommikuks suudeti taastada normaalne liiklus 19 jaamas. 
Bakuu metroo on ehitatud 1967. aastal ning kahemiljonilise linna elanike hinnangul kasutatakse seda väga intensiivselt, enamik rongidest on aga kehvas tehnilises seisus. 
Aserbaidzhaani president Haidar Alijev moodustas juhtunu uurimiseks erikomisjoni, mida juhib asepeaminister Abbas Abbasov ja kuhu kuuluvad nii julgeolekuminister, siseminister kui ka riigi peaprokurör. 
Viimase 18 kuu jooksul on Bakuu metroos toimunud kaks pommiplahvatust, milles on hukkunud 20 inimest. 
Keegi pole nende eest vastutust endale võtnud, kuid võimud kahtlustavad Alijevi oponente. 
Endine kommunist Alijev valitseb riiki raudse haardega ning on üle elanud juba mitmeid riigipöördekatseid. 
12. novembril toimuvad Aserbaidzhaanis parlamendivalimised. 
Relvaärimees tõotab paljastada kaasosalised 
Ebaseaduslikus relvaäris süüdistatav endine kaitseväe ohvitser Olev Saluste ütles oma kodus Eesti Päevalehele, et kavatseb koos oma advokaadiga korraldada pressikonverentsi, kus toob päevavalgele suurejoonelise relvaäri üksikasjad. 
Väidetavalt müüs Saluste kaitsejõudude peastaabi finants- ja eelarve osakonna ülemana Soomest ebaseaduslikult Eestisse toodud relvi ka peastaabis. 
Praegu veedab vahi alt vabastatud Saluste aega Jäneda lähedal kodus pere seltsis ja ehitab pooleliolevat maja. 
26. oktoobril õnnestus Eesti Päevalehe reporteril ja fotograafil Jäneda lähedal metsas Salustega (30) kohtuda. 
Kuigi Salustet parajasti kodus polnud, korraldas tema abikaasa heameelega kohtumise. 
Eelnevalt küsis abikaasa siiski, kas võõrad Olevit mitte kinni võtma ei tulnud. 
Saluste keeldus ilma advokaadi juuresolekuta ajakirjanike relvaäri puudutavatele küsimustele vastamast, ent märkis, et enne kohut on tal kavas koos kaitsja, vandeadvokaat Monika Mägiga korraldada relvaäri tagamaid selgitav pressikonverents. 
Järva-Jaani kutsekooli traktorist-masinistina lõpetanud Saluste rääkis, et ta ei löö praegu aega niisama surnuks, vaid teeb kõike seda, mida juba paar viimast aastat pole teha saanud. 
Kaitsepolitsei (Kapo) vahistas Olev Saluste ja tema väidetava kaasosalise, Kaitseliidu Järva maleva Jäneda rühma pealiku Meelis Smirnovi (24) relvade ebaseaduslikus müügis kahtlustatuna 11. septembril. 
Kaitsejõudude ohvitseride relvaäri jälile jõuti pärast seda, kui 21. augustil tabati Tallinnas Mustamäel kaks meest, kelle Volvost leiti 4 püstolit Smith & Wesson ja kaks summutit. 
Uurimisel tunnistasid nad, et ostsid relvad Olev Salustelt. 
Kapo tegi kindlaks, et püstolid saatis Eestisse firma Ultramatic OY. 
Meeste kodude läbiotsimistel leidsid kaitsepolitseinikud kaheksa kasti padruneid, detoneerivat süütenööri, trotüüli ja ammoniiti, püstoli Smith & Wesson ja neli püstolit NZ. 
Mullu kevadest kuni tänavu suveni jõudis Eestisse kokku vähemalt 1310 relva: püstoleid Smith & Wesson (USA toode, osaliselt koos summutitega, mille müük Eestis on keelatud), FM (Argentiina), NZ (Hiina) ja pumppüsse ning laskemoona. 
Kapo peadirektor Jüri Pihl on relvade kogumaksumust hinnanud ligi 2,6 miljoni kroonini. 
Saluste kasutas salaja Soomest relvade tellimiseks kaitsejõudude peastaabi ametlikke dokumendiblankette, millel olid peastaabi juhtide võltsitud allkirjad ega äratanud Soomes mingisugust kahtlust. 
Kapo andmetel on Eestisse salaja sisse toodud ja Saluste kaudu vahendatud relvadest kolmandik müüdud kaitsejõudude peastaabi töötajatele ja ülejäänud kaks kolmandikku kuritegeliku maailma tegelastele. 
Väidetavalt ostsid nii endale püstolid suur osa kevadel ohvitseride kursuste lõpetanutest. 
Kapo info kohaselt müüs Saluste püstoleid veel kaitsejõudude (näiteks peastaabi, Kalevi pataljoni, autokompanii) ja Kaitseliidu ohvitseridele, aga ka üksikutele politseinikele. 
Tallinna ringkonnakohus vabastas Saluste vahi alt 4. oktoobril kaitsja Monika Mägi palvel ja määras uueks tõkendiks allkirja andmise elukohast mittelahkumise kohta. 
Sama tõkendiga vabastati 11. oktoobril vahi alt ka Meelis Smirnov. 
Saluste ja vandeadvokaat Monika Mägi on kinnitanud, et Eesti armee juhtkond oli relvatehingutest teadlik. 
Kaitseväe juhataja kindralleitnant Aleksander Einseln ja armee staabiülem kolonel Arvo Sirel on aga seni kinnitanud, et nad ei teadnud peastaabi ohvitseri relvaärist midagi. 
Kapo pressiesindaja sõnul kuulab Kapo praegu üle asjasse segatud isikuid ning peagi võib edastada sellekohased materjalid kohtule. 
Pressiesindaja kinnitas, et kaitsepolitsei on relvaäri uurimisel teinud suuri edusamme, tema sõnul selguvad pidevalt uued ja huvitavad asjaolud. 
Niipea kriminaalasi kohtusse ilmselt veel ei jõua. 
RASMUS KAGGE 
Lääne prefekt on ilmselt psühhiaatriahaiglas ravil 
Ametist lahkuv Lääne politseiprefekt Vahur Kivistik ravil. 
Politseiameti peadirektori esimese asetäitja Priit Männik Kivistik ühes Lõuna-Eesti psühhiaatriahaiglas. 
Ta ütles, et ei ole viimastel päevadel Kivistikuga kohtunud ega tea, kas too soovib enda haigust ja asukohta avalikustada. 
Politseiameti pressiesindaja on varem öelnud, et Kivistikul on kõrgvererõhutõve ägenemine. 
Neljapäeval jõudis politseiameti peadirektori Ain Seppiku kätte Vahur Kivistiku lahkumisavaldus. 
Lääne politseiprefekt palus end töölt vabastada ühe kuu jooksul pärast naasmist terviseparanduspuhkuselt. 
Politseiameti peadirektori hinnangul peab aga Kivistik enne tööle asumist tingimata läbima arstliku komisjoni. 
Kõigepealt peab arstlik komisjon andma vastuse, kas ta on võimeline töötama nendele nõuetele vastavalt, mida meie komisjon ette näeb, rääkis Seppik möödunud nädalal Postimehele. 
Vahur Kivistik kinnitas eelmisel nädalal Postimehele antud usutluses, et keegi jälitab teda. 
Kivistik ütles, et kavatseb teha jälitamise kohta kaitsepolitseile avalduse. ei olnud kaitsepolitsei Kivistikult mingit avaldust saanud. 
Kivistiku ametivolitused on praegu peatatud, tema tegevuse suhtes on politseiametis algatatud teenistuslik juurdlus. 
Nädal tagasi takistas Kivistik nädalalehe Eesti Ekspress levitamist, sest leht avaldas intiimteenuste kuulutusi. 
Baltic News Service 
Politseiuudised 
Leiti laip kuulihaavaga peas 
Eile hommikul kella kaheksa paiku teatas anonüümne isik Tallinna Politseiprefektuuri Peterburi maanteel Nissani autokeskuse juures tee ääres olevast laibast. 
Politsei leidiski tühermikult umbes 35-aastasele mehe surnukeha, kuulihaavaga peas, kahe silma vahel. 
Politseiameti pressiesindaja sõnul oli tundmatule enne tapmist pähe tõmmatud kilekott. 
Surnu on 170 sentimeetrit pikk, keskmise kehaehituse ning heledate juustega. 
Seljas oli tal teksaülikond ning jalas ainult sokid. 
Ilmselt tapeti mees kusagil mujal ning pärast viidi laip tühermaale, ütles pressiesindaja. 
Piirivalvur lasi ennast maha 
Ida-Virumaal lasi ennast reedel seni teadmata põhjustel maha 19-aastane ajateenijast piirivalvur. 
Politseiameti pressiesindaja andmetel tulistas Mustjõe kordonis teeninud noormees endale kuuli pähe oma teenistusrelvast toimkonnas olles. 
Noormehe surnukeha leidsid tema teenistuskaaslased. 
Saksamaa suursaadiku Mercedest pole veel leitud 
Neljapäeva pärastlõunal Tallinnas Sõle 47a maja eest ärandatud Saksamaa suursaadiku Mercedes-Benz on politseiameti pressiesindaja sõnul veel leidmata. 
Luksusauto ärandati 26. oktoobril kella 17-17.45 vahel suursaadiku autojuhi elukoha juurest, autojuht oli koju sööma läinud. 
Suursaadiku Mercedes-Benz 230-E on tumesinine ja kandis ärandamise hetkel sinise põhja ning valgete tähtedega numbrit CMD 111. 
Auto oli kindlustamata ning ärandamisvastase seadmeta. 
Autosse jäi ka raadiotelefon. 
Üritati röövida mängupõrgut 
Eile hommikul ründasid kaks maskides kurjategijat Luha 40 asuvat mänguautomaatide saali. 
Tallinna politsei pressiesindaja sõnul avasid aga saali valvanud turvamehed nende pihta tule. 
Püstolitaoliste esemetega relvastatud kurjategijad vastutuld ei avanud ning põgenesid. 
Politseil tundmatuid tabada ei õnnestunud. 
Tallinnas leiti kahe kodutu laibad 
Eile hommikul leidis politsei kahe kodutu laibad, millest üks oli juba peaaegu mumifitseerunud. 
Kaua aega tagasi surnud mehe laip leiti Läänemere tee 34 keldrist. 
Tallinna politsei korrapidaja sõnul peaaegu kivistunud laibalt vägivallatundemärke ei leitud. 
Teine laip leiti Koplist Vasara 17 asuva maja ühest mahajäetud korterist. 
Politseikorrapidajate sõnul leiti sealt naise laip, kes oli politsei andmetel kodutu ja alkohoolik. 
Naise surma põhjuste kohta politseil andmed puuduvad. 
Siiski pidas politsei kinni naise elukaaslase, kes on samuti kodutu. 
Eestlasest autoostja langes Poolas kallaletungi ohvriks 
Kolmapäeva hommikul kella kuue paiku ründasid viis vene keelt kõnelnud meest Varssavist edelas asuva kõrvalise tee äärses parklas Eesti kodanikku 30-aastast Ardot. 
Viis vene keelt kõnelenud meest tulid Saksamaal autot ostmas käinud Ardo juurde parklas, kus eestlane oma äsjaostetud Ford Sierral kummi vahetas. 
Varssavi Eesti saatkonna atashee Lauri Bambuse sõnul hakkasid kurjategijad Ardot peksma ning viisid mõne aja pärast 200 meetri kaugusele metsa, sidusid ta puu külge kinni ning lahkusid. 
Röövlid võtsid kaasa Ford Sierra, sularaha ning põletasid passi sisu, kuhu olid märgitud ka auto andmed, rääkis Bambus. 
Ardol õnnestus mõnetunnise pusimise järel köidikutest vabaneda ning juhtunust lähimasse politseijaoskonda teatada. 
Varssavi saatkonnast anti talle tagasipöördumistunnistus. 
Kahju suuruseks hindab Ardo 8000 Saksa marka (64 000 krooni). 
Baltic News Service 
Olev Saluste naudib pere seltsi 
Ebaseaduslikus relvaäris süüdistatav endine kaitseväe ohvitser Olev Saluste veedab Jäneda lähedal kodus aega pere seltsis ning tegutseb poolelioleva maja juures. 
26. oktoobril õnnestus Eesti Päevalehe reporteril ja fotograafil Jäneda lähedal metsas kohtuda endise kaitsejõudude peastaabi finants- ja eelarveosakonna ülema Olev Salustega (30). 
Kuigi ajakirjanikud Salustet kodust ei leidnud, korraldas tema abikaasa heameelega nende kohtumise. 
Samas küsis ta eelnevalt, kas võõrad Olevit mitte kinni võtma ei tulnud. 
Saluste keeldus ilma advokaadi juuresolekuta ajakirjanike relvaäri puudutavatele küsimustele vastamast, ent märkis, et enne kohut on tal kavas koos kaitsja, vandeadvokaat Monika Mägiga anda relvaäri tagamaid selgitav pressikonverents. 
Järva-Jaani kutsekooli traktorist-masinistina lõpetanud Saluste rääkis siiski, et ei löö praegu aega niisama surnuks, vaid teeb kõike seda, mida juba paar viimast aastat pole teha saanud. 
Kaitsepolitsei) vahistas Olev Saluste ja tema väidetava kaasosalise, Kaitseliidu Järva maleva Jäneda rühma pealiku Meelis Smirnovi (24) relvade ebaseaduslikus müügis kahtlustatuna 11. septembril. 
Kaitsejõudude ohvitseride relvaäri jälile jõuti pärast seda, kui 21. augustil tabati Tallinnas Mustamäel kaks meest, kelle Volvost leiti neli püstolit Smith & Wesson ja kaks summutit. 
Uurimisel nad tunnistasid, et ostsid relvad Olev Salustelt. 
Kaitsepolitsei tegi kindlaks, et püstolid saatis Eestisse firma Ultramatic OY. 
Meeste kodu läbiotsimistel leidsid kaitsepolitseinikud 8 kasti padruneid, detoneerivat süütenööri, trotüüli ja ammoniiti, püstoli Smith & Wesson ja neli püstolit NZ. 
Mullu kevadest kuni tänavu suveni jõudis Eestisse kokku vähemalt 1310 relva: püstoleid Smith & Wesson (USA toode, osaliselt koos summutitega, mille müük Eestis on keelatud), FM (Argentiina), NZ (Hiina) ja pumppüsse ning laskemoona. 
Kapo peadirektor Jüri Pihl on relvade kogumaksumust hinnanud ligi 2,6 miljoni kroonini. 
Saluste kasutas salaja Soomest relvade tellimiseks Kaitsejõudude Peastaabi ametlikke dokumendiblankette, millel olid peastaabi juhtide võltsitud allkirjad ega äratanud Soomes mingisugust kahtlust. 
Kapo andmetel on Eestisse salaja sisse toodud ja Saluste kaudu vahendatud relvadest kolmandik müüdud Kaitsejõudude Peastaabi töötajatele ja ülejäänud kaks kolmandikku kuritegeliku maailma tegelastele. 
Väidetavalt ostsid nii endale püstolid suur osa kevadel ohvitseride kursuste lõpetanutest. 
Kaitsepolitsei info kohaselt müüs Saluste püstoleid veel kaitsejõudude (näiteks peastaabi, Kalevi pataljoni, autokompanii) ja Kaitseliidu ohvitseridele, aga ka üksikutele politseinikele. 
Tallinna ringkonnakohus vabastas Saluste vahi alt 4. oktoobril kaitsja Monika Mägi palvel ja määras uueks tõkendiks allkirja andmise elukohast mittelahkumise kohta. 
Sama tõkendiga vabastati 11. oktoobril vahi alt ka Meelis Smirnov. 
Saluste ja vandeadvokaat Monika Mägi on kinnitanud, et Eesti armee juhtkond oli relvatehingutest teadlik. 
Kaitseväe juhataja kindralleitnant Aleksander Einseln ja armee staabiülem kolonel Arvo Sirel on aga seni kinnitanud, et nad ei teadnud peastaabi ohvitseri relvaärist midagi. 
Kaitsepolitsei pressiesindaja sõnul kuulavad nad praegu üle asjasse segatud isikuid ning peagi võib edastada sellekohased materjalid kohtule. 
Pressiesindaja kinnitas, et kaitsepolitsei on relvaäri uurimisel teinud suuri edusamme, tema sõnul selguvad pidevalt uued ja huvitavad asjaolud. 
Sel kuul kriminaalasi kohtusse ilmselt veel ei jõua. 
RASMUS KAGGE 
Kodu kaitseta jäänud lapsed 
Tallinna lastehaiglasse tuuakse perevägivalla tagajärjel raskesti kannatada saanud lapsi aastas üle kümne, kinnitab haigla psühholoog Anu Harjo. 
Väga palju satub haiglasse lapsi, kelle puhul on algul raske kindlaks teha, kas laps ongi lihtsalt kukkunud või on vanem teda löönud. 
Keeruline on avastada ka emotsionaalse (psüühilise) vägivalla kasutamise juhtumeid. 
Emad varjavad vägivalda 
Perevägivalla tagajärjel kannatada saanud lapsed toob Tallinna lastehaiglasse tavaliselt kiirabi. 
Mõnikord tulevad sellised lapsed aga koos vanematega neuroloogilistele uuringutele. 
Lapsevanemad püüavad Anu Harjo sõnul peres toime pandud füüsilist ja emotsionaalset väärkohtlemist piinlikult varjata. 
Naine kaitseb tavaliselt oma meest kinnitustega, et meie peres kõik korras ja me armastame üksteist väga. 
Varjamise põhjuseks on sageli ka hirm abikaasa ees, sest sageli ähvardab ja peksab mees nii naist kui lapsi. 
Anu Harjo sõnul on kergem jälile jõuda laste kallal toime pandud füüsilisele vägivallale, sest sellest jäävad lapse kehale jäljed. 
Haiglasse on toodud nii korralikult läbipekstud kui kägistamisjälgedega ja lämmatatud lapsi, räägib psühholoog. 
Anu Harjo väitel tuleb sagedasti ette ka juhtumeid, kus lapse kallal kasutavad füüsilist vägivalda lähedased sugulased või vanavanemad. 
Näiteks peksis tädi kaheaastast poissi ja lõi ta peaga vastu seina. 
Selle tagajärjel sai laps peapõrutuse. 
Üks vanaema peksis aga seitsmeaastast lapselast ja lõi teda tugevasti näkku, nii et lapse näole tekkis verevalum. 
Mõlemad lapsed toodi lastehaigla traumapunkti ja nad paranesid haiglaravi tagajärjel, kuid Anu Harjo kinnitusel on ette tulnud ka juhtumeid, kus laps füüsilise vägivalla tagajärjel sureb või invaliidistub. 
Vanem valab oma viha lapse peale 
Lapse väärkohtlemisest peres annavad arstidele märku füüsilise ja emotsionaalse vägivallaga kaasnevad arengu- ja tervisehäired: peavalu kaebamine, närvilisus, voodimärgamine ja püksi pissimine nii päeval kui öösel, meeletu söögiisu või söögiisutus, magamishäired - unetus või pidev magamine. 
Samuti kajastavad perevägivalda laste joonistatud pildid ja nende käitumine. 
Sageli ei oska vanema(te) vägivalla all kannatanud lapsed täiskasvanutega suhelda, ka võivad nad suhtlemises olla ülikontaktsed ehk pidurdamatud. 
Lastehaigla psühholoogi väitel kasutatakse lapsi emotsionaalselt ja füüsiliselt ära erinevatel põhjustel. 
Teatud liik vanemaid elab end lihtsalt laste peal välja, kuid on ka selliseid, kes ärrituvad kergesti. 
Nad võivad väliselt paista väga rahulike ja intelligentsete inimestena, kui aga laps teeb midagi lubamatut (vanemate seisukohalt), järgneb sellele kohe mõtlematu füüsiline karistus. 
Alles seejärel saavad vanemad endast jagu ja hakkavad sõnadega rääkima, selgitab Anu Harjo. 
Psühholoogi kinnitusel ei saa öelda, et emad peksaksid lapsi vähem kui isad. 
Vahe on ainult selles, et isad peksavad kõvemini. 
Samuti ei pea paika väide, et asotsiaalsetes peredes pekstakse lapsi rohkem kui haritud peredes. 
Tavaliselt ei terroriseeri lapsi tugeva koduse väärkohtlemise all kannatanud vanemad. 
Lapsi peksavad ja kasutavad emotsionaalselt ära just need vanemad, kellele on olnud lapsena kõik lubatud, tõdeb Anu Harjo. 
Sageli ei tule vanemad ise selle pealegi, et emotsionaalne väärkohtlemine võib tekitada lapse neurootilisust, närvilisust ja voodi märgamist. 
Pärast konsultatsioone psühholoogiga teadvustavad nad seda, kuid üpris vähesed püüavad ennast ka muuta. 
Kümneaastane poiss kaitses ennast 
Anu Harjo sõnutsi püüavad lapsed end vahel ise vägivalla eest kaitsta. 
Näiteks möödunud suvel tuli väljastpoolt Tallinna täiesti iseseisvalt haiglasse alla kümneaastane poiss, kes kaebas kõhu- ja peavalusid. 
Kui teda hakati põhjalikumalt uurima, selgus, et kõhu- ja peavalu põhjused olid psüühilised, mis olid tingitud vanematepoolsest pidevast emotsionaalsest ning aeg-ajalt ka füüsilisest vägivallast. 
Laps püüdis ennast haiglasse tulekuga säästa. 
Soovist varjata peres toime pandud vägivalda toovad vanemad lapsi Tallinna lastehaiglasse üle Eesti, isegi Saaremaalt ja Hiiumaalt. 
Emotsionaalselt ja füüsiliselt ära kasutatud lapse puhul püüame eelkõige taastada lapse emotsionaalse taseme, ütleb psühholoog. 
Hiljem vesteldakse lapse vanematega ning vajadusel informeeritakse piirkonna sotsiaaltöötajaid, kes omakorda võivad abi saamiseks pöörduda lastekaitseliitu, kelle töötajad hakkavad pere kontrollima. 
Kui laps enam haiglasse ei satu, võib oletada, et konsultatsioonidest on kasu olnud ning pere on õppust võtnud, kuid enamik perevägivalla all kannatanud lastest on peagi haiglas tagasi, tõdeb Anu Harjo. 
Kriminaalasja saab lapse kallal toime pandud füüsilise vägivalla kohta algatada üks vanematest. 
Kui näiteks isa peksab last, peab ema esitama selle kohta politseile süüdistuse. 
Kuid hirmust või soovist hoida abikaasat, teevad emad seda väga harva. 
Arstid võivad kohtus olla vaid tunnistajaks, mitte kohtuprotsessi käivitajaks. 
MARIKA RAISKI 
Benetton võitis esmakordselt konstruktorite karika 
Vormel 1 klassi tänavuse hooaja eelviimase osavõistluse Suzuka ringrajal võitis Michael Schumacher, kes nädal tagasi krooniti maailmameistriks. 
Teise koha sai Mika Häkkinen, kolmanda Johnny Herbert. 
Mõlemad Williamsid katkestasid ning Benetton kindlustas kokkuvõttes esmakordselt meeskondliku võidu. 
Treeningsõitudes lõppes David Coulthardi võidutee, sest Schumacher otsustas seekord startida esireast. 
Nii üllatav kui see ka pole, sai ilmameister kaheksa etapivõidu kõrvale alles 4. pole positsiooni. 
Häkkinen oli paranenud pimesoolelõikusest ning haaras Jean Alesi järel kolmanda stardikoha. 
Alesi meeleheitlik sõit lõppes katkestamisega 
Rohelise tule süttides sööstsid autod vihmamärjale rajale. 
Esitosin oli meelestatud rahumeelselt, kuid tagumiste seas tekkis rüsin. 
Paar ringi hiljem selgus, et mõlemad Ferrarid olid varastanud ning said 10sekundilise karistuse. 
Schumacher kasvatas iga ringiga edumaad, kuid peagi hakkas teda jälitama Alesi, kes sai esimesena slick -kummid alla. 
Prantslane suutis end 11. kohalt Schumacheri sappa sõita ning järgmised tiirud läbiti paarisrakendis. 
Kahjuks otsustas tehnika põnevale duellile lõpu teha - Alesi masin hakkas sinist suitsu välja ajama. 
Kuna veidi varem katkestas ka Berger, olid mõlemad Ferrarid mängust väljas. 
Hill sõitis liiva ja puges peitu 
Esikuuikul ei tekkinud probleeme hetkeni, mil sõita jäi 15 ringi. 
Siis näitas Hill, kuidas sõita ei tohi - ta spinnas liivasele turvaribale, kuid suutis pärast hüplevat sõitu maastikul rajale tagasi pöörduda. 
Sealt viis tee boksi, kus autole uus esitiib pandi. 
Ring hiljem sõitis samast kohast välja Coulthard. 
Temagi jätkas, kuid vaid selleks, et paarisaja meetri pärast lõplikult liiva söösta. 
Frank Williamsi nägu tõmbus vissi, sest sisuliselt tähendas Coulthardi katkestamine hüvastijättu konstruktorite karikaga. 
Ent Williamsi probleemid polnud sugugi lõppenud. 
Esmalt teatati, et Hill oli boksis kiirust ületanud ning peab ära seisma karistuse. 
Seejärel selgus, et karistusalasse pole millegagi sõita, sest Hilli auto seisis tuttavas kohas, mida tõenäoliselt Williamsi liivaks hakatakse kutsuma. 
Tiimi boss manas näole ilme, mis tekib pärast kilo sinepi ärasöömist. 
Hill, vaeseke, puges raja kõrval asuvasse putkasse peitu ega tulnud sealt välja sõidu lõpuni. 
Boksi jõudes sai britt Frank Williamsi käest paraja peapesu ning FIA ülemuste käest trahvikviitungi 10 000le dollarile. 
Hill pidi trahvi maksma, sest ei seisnud ära 10sekundilist karistust. 
See, et ta auto puruks sõitis, ei huvitanud kedagi. 
Schumacheril polnud enam muret auto esimesena üle finishijoone ajada ning hooaja üheksas võit tasku pista. 
Teiseks tuli Mika Häkkinen ja kolmandaks Schumacheri tiimikaaslane Johnny Herbert. 
1. Michael Schumacher (Saksamaa, Benetton) 1.36.52,930, 2. Mika Häkkinen (Soome, McLaren) -19,337, 3. Johnny Herbert (Suurbritannia, Benetton) -23,804, 4. Eddie Irvine (Suurbritannia, Jordan) -1.42,136, 5. Olivier Panis (Prantsusmaa, Ligier) -1 ring, 6. Mika Salo (Soome, Tyrrell) -1 ring. 
Schumacher täitis lubaduse 
Täitsin hooajaeelse lubaduse, teatas Schumacher. 
Ütlesin, et võidame nii individuaalse kui meeskondliku meistritiitli. 
Täna on tõesti mõnus päev - alustasin esireast, sõitsin välja kiireima ringiaja, jõudsin 9 esikohaga Nigel Manselli rekordini ja aitasin võita konstruktorite karikat. 
Meie taktika oli väga lihtne - läksime välja vihmakummidega, ootasime, mil keegi teine slick id alla paneb ja jälgisime tema ringiaegu. 
Alesi oli kuiva ilma kummidega kohutavalt kiire. 
Ma ei suutnud temaga niiskel rajal sammu pidada. 
Alles siis, kui rada täiesti kuiv oli, hakkasin prantslasega võrdselt sõitma. 
Kui nägin, et Hill on katkestanud, võtsin raadio teel ühendust Flavio Briatorega ning õnnitlesin teda ja kogu meeskonda konstruktorite karika võidu puhul. 
Briatore palus mul rõõmutantsuga pisut oodata ja sõit ära võita. 
Kokku: 1. Schumacher 102 punkti, 2. Damon Hill (Suurbritannia, Williams) 59, 3. David Coulthard (Suurbritannia, Williams) 49, 4. Herbert 45, 5. Jean Alesi (Prantsusmaa, Ferrari) 42, 6. Gerhard Berger (Austria, Ferrari) 31. 
Meeskonnad: 1. Benetton 137, 2. Williams 102, 3. Ferrari 73, 4. McLaren 27, 5. Jordan 21, 6.-7. Sauber ja Ligier 18. 
JAAN MARTINSON 
Käsipallikarikas esmakordselt Kehrasse 
Eesti käsipallikarika võitis HC Kehra, alistades eilses finaalis Tallinna Oskari 27:22. 
Kehra on kolmel viimasel aastal meistriks tulnud, ent karikavõiduni jõudis esmakordselt. 
Nähtavasti on HC Kehra ja Oskar teistest üle ka Eesti meistrivõistlustel, mis algavad sel nädalalõpul. 
Ühepoolsed poolfinaalid 
Tallinna Oskar - Põlva Serviti 36:17 (15:9; Glinkin 9, Vetevool 8, Borissov 6, Pippar 4 - Pallo 9, Musting 4). 
Oskari noor seltskond areneb järjepidevalt. 
Intelligentse mängustiiliga Roman Glinkin ja Mihhail Borissov on veel võimsamad kui kevadel, ent siinset keelt ei valda endiselt - treenerid peavad neid vene keeles juhendama. 
Põlva meeskonna kauaaegne tugisammas Rein Suvi siirdus Rootsi, SK Anderstorpi ridadesse. 
Tema lahkumine oli muidugi valus, kuid ülejäänudki ei näidanud laupäeval oma parimat mängu. 
Mitmed mehed on selges ülekaalus, mistõttu Oskarile jäädi alla nii kiiruses kui vastupidavuses. 
13. minutiks juhtis Oskar 8:1. 
Glinkin ja Borissov kerkisid kaitsjate kohale ja pommitasid sealt, lühem ja tehnilisem Vahur Vetevool puges efektselt läbi. 
Põlva väravavaht Vootele Võikar pakkus üksikuid helgeid hetki, üldiselt aga tema kohalolek Oskarit ei häirinud. 
Põlvalaste parim mees on nüüd Olgert Pallo. 
Ta otsis ja leidis omapäraseid lahendusi, kuid kaaslastelt tulev toetus jäi napiks. 
Oskar võttis asja kergemalt ja vahe püsis enam-vähem stabiilsena kuni viimase veerandtunnini. 
Siis oli põlvalastel ühest platsiotsast teiseni jooksmisega juba tõsist tegu ning kaotusseis 16:26 kärises 17:36-le. 
HC Kehra - Tartu Ülikooli SK 30:13 (17:6; Palmar 8, Kauge 6, Liinat 4, Kastan 4, Lillsoo 4 - Salum 5, Jürgens 4). 
Kehra mängis suurema pingutuseta, sest vastane oli mitu klassi nõrgem. 
Liinati eestvõttel otsiti efektsust ja kohati leitigi - Liinat ise andis mitu eriti kena söötu, iseasi, kas ta sellistega ka tugeva vastasega kohtudes toime tuleb. 
Meeskondade erinev potentsiaal sai lõplikult selgeks hetkel, mil Liinat kaitsejoonel mängides tillukese vastase püksitagumikku pidi õhku siplema tõstis. 
Ilus see tegu polnud, näitlik küll. 
Natuke kahju oli sellest, et Kehra lõpu eel lausa lohakaks läks. 
Vaid väravavaht Paavo Nelke oli tavapäraselt tõsine, tõrjudes ühe tudengite viske teise järel. 
Finaali võitis Kehra kindlalt 
HC Kehra - Tallinna Oskar 27:22 (14:12; Palmar 5, Kastan 5, Liinat 5, Kauge 5, Lepp 3 - Glinkin 6, Vetevool 4, Borissov 3, Veltmann 3, Pippar 3). 
Eilset finaalkohtumist läks Oskar Glinkini ja Borissovi visetest minutiga juhtima 2:0, ent Nelke kogus kindlust ja 6. minutiks oli ladusalt kombineeriv Kehra juba ees 4:2. 
Oskari poolel tegi Vetevool paar ilusat viset, kuid siis hakkas temagi eksima. 
Kehra mängiv treener Jüri Lepp jagas ilusaid sööte Liinatile, Kaugele ja Kastanile - 8:5. 
Oskar tõi platsile 19aastase Silvar Pippari, kelle rangluud hoiavad pärast pättidelt kolki saamist koos poldid. 
Pippar tabas kohe ja teenis ka 7 m karistusviske, ent Vetevool jäi Nelkele alla. 
Kehra paariväravane edu püsis vaheajani - 14:12. 
Teise poolaja algul tõrjus Nelke üheksa minutiga seitse viset, Tõnis Turmann lõikas teraselt sööte. 
Kehra kasvatas vahe 18:12-le, poolaja keskpaigaks juba 24:13-le. 
Oodatud tasavägisusest polnud juttugi, Kehra saatis väljakule varumehed ja lasi vahel väheneda. 
Lõpuks võideti 27:22. 
Kodusõjas algas vaherahu 
Eesti Päevalehe lugeja on kursis Tallinna Oskari peatreener Enno Karrisoo terava protestiga käsipalliliidu tegevuse vastu - meistrivõistluste osavõtumaks oli tema meelest liiga suur ja mõeldud hoopis koondise reiside tarbeks. 
Karrisoo ütles, et kui maksu ei vähendata, jääb Oskar meistrivõistlustest kõrvale. 
Laupäeva hommikul peeti treenerite nõukogus teiste klubidega nõu ja leiti mõttekaaslasi. 
Tugeva ühisrindega mindi käsipallijuhide ette ning saavutatigi lahendus. 
Osavõtumaks on nüüd klubi kohta 3000 krooni, ütles Karrisoo. 
See on mõistlik summa. 
Varem taheti, et me tasuks ka kohtunike palgad - minu arvestuste kohaselt olnuks siis osavõtumaks kokku umbes 9000 krooni. 
Eesti Käsipalliliidu mänedzher Marko Saaret kinnitas, et mingitest suurtest summadest pole iial juttu olnud, tegemist olevat Karrisoo väljamõeldisega. 
Näib, et tukid hõõguvad ja vaherahu võib ajutiseks jääda, kuid= meistrivõistlustest võtavad siiski osa kõik, kel selleks õigus. 
Naiste karikas Reval-Spordile 
Naiste karikavõistlused olid eilseks jõudnud finaalini. 
Otsustav kohtumine peeti Põlvas, kohalik Spordikool võttis vastu Tallinna Reval-Spordi. 
Tallinlannad võitsid 31:20 (16:11). 
GUNNAR PRESS 
Korvpall 
KK Tartu tõusis taas teiseks 
Eesti Meeste Korvpalliliigas alistas KK Tartu 12. voorus võõrsil BC Tallinna 71:60 ja püsib BC Kalevi kannul teisel kohal. 
Teises laupäevases keskses mängus alistas Rakvere Markus kodus Tallinna KK Baltika 69:64. 
Liiga suveräänse liidri, Euroopa karikavõistlustel kanda kinnitamas BC Kalevi varjus serveeritakse põnevat, eesmärgipärast korvpalli, taotluseks tõusta auväärsele teisele kohale. 
KK Tartul on üheksa, BC Tallinnal kaheksa, Markusel seitse ja Baltikal kuus võitu. 
Reinkort kärpis Moore'i tiibu 
BC Tallinn - KK Tartu 60:71. 
KK Tartu on poolelukutselistest klubidest tänavu kõige jõudsamalt arenenud. 
Liiga avaringi mängus Tartus Jüri Neissaare hoolealuste ponnistused veel mulluste hõbemedalivõitjate bee-tsee-tallinlaste vastu võiduvilja ei kandnud. 
Laupäeval kinnitasid tartlased aga Kalevi hallis, et mulluse hooaja eel vingematel tuuridel käimatõugatud klubi masinavärk liigub edujanuliselt. 
Tallinlased pidid tunnistama, et vastaste mängujoonises oli raske nõrkusi leida. 
Tartlased töötasid vaimustunult kaitses, hoidsid hoolsalt punktihunti Chris Moore'i dieedil, allusid täpselt rünnakurezhiimile ja võitsid väga tähtsa duelli. 
Mõlemad meeskonnad kasutasid lühikest pinki, kuid tartlaste töövõime oli märksa tugevam ja võiduiha kuumem. 
Treener Jüri Neissaar ei pidanud nuputama, kellele asendajat otsida, sest põhiviisik ei loovutatud kordagi rooli vastastele. 
Tartlased kestsid kauem. 
Sugugi vähe süüd ei ole selles nende tõhusal kehalisel ettevalmistusel, mille korrapärasust on kontrollinud ka doktor Rein Jalak. 
Ladusalt ja resultatiivselt mängis Emajõelinna meeskonna tagaliin: Jaanus Liivak keerutas palli playmaker ina läbimõeldult, Tiit Teniste vabanes kolmeste täpselt korvivõrku saatmiseks õigel hetkel kaitsjatest, Valmo Kriisa tabas vajaduse korral ka niisuguselt positsioonilt, kust isegi vanajumal võib eksida. 
Efektimees! 
Tagameeste teravust toetas tõhusalt Vallo Reinkort, kes kärpis Moore'i tiibu. 
Reinkorti sitke kaitsetöö oligi Neissaare arvates võidu võti. 
Moore'i kartsime kõige rohkem, Markuse vastu oli ta visanud 38 silma. 
Peamine ülesanne oli ameeriklase viskehoogu pidurdada. 
Reinkort võttis teda õigesti, teised aga toetasid kollektiivse kaitsega nagu jaksasid. 
Neissaar tundis rõõmu ka kunagi Martin Müürsepaga N. Liidu noortekoondises harjutanud Reinkorti julgetest liigutustest rünnakul. 
Kahjuks käivad rõõm ja muret kõrvuti: Reinkorti õlavarreliiges on juba neljal korral paigast nihkunud, see võib hullul kombel jälle juhtuda. 
Võibolla päästaks operatsioon. 
Eks näeme, ehk suudab ta piinelda selle hooaja lõpuni. 
Tallinlased püüdsid teisel poolajal kaotust vältida küll maa-ala-kaitsega. 
Ent vasturünnakud olid liiga aeglased ja koostöövõrsed murdusid. 
Indrek Varblane ja Tair Tenno jäid tartlaste tagameestele alla. 
Ainult Raoul Suurorg tekitas tartlaste kaitses segadust, kui Margus Nurja tema kolmepunktivisked maha magas. 
Baltikat vaevab Markuse-kompleks 
Markus - KK Baltika 69:64. 
Esimeses ringis, mil Baltika üsna liimist lahti oli, tegid virumaalased Tallinnas, mis tahtsid - koju viidi võit 91:65. 
Baltika sõitis Vinnisse revanshimõtetega, kuigi klubi direktriss Helle-Mai Enniko ütles, et enne tuleb Markuse-kompleksist üle saada. 
Markus mängis selgi nädalavahetusel nõrgendatud koosseisus. 
Tarmo Kalamatsi vaevab endiselt jalavigastus. 
Mõlemad meeskonnad alustasid kolme tagamängijaga. 
Markusel tulid lisaks Valdo Lipsule, Andreas Hundile ja Rein Ilvesele väljakule Sergei Babenko ja Aleksandr Karavajev, Baltikal peale Mait Käbini, Taavi Reigami ja Joe Wrighti Kert Kesküla ja Ivo Saksakulm. 
Esimestel minutitel jäi Baltika oma lauas hätta ning peamiselt Karavajevi ja Babenko visetest hoidis Markus väikest edu. 
Siis aga tegi Markus kolm ründeviga järjest ja Reigami kolmene viis 7. minutil Baltika juhtima. 
Hästi sekkus heitlusse Kim-Erik Küttis, kelle käe läbi näitas tabloo peagi 17:10 Baltikale. 
Markuse mõõn ei kestnud kaua. 
Mõne minutiga jõuti vastasele järele ning poolaja lõpuni jätkus punkt-punkti mäng. 
Kolm minutit enne vaheajavilet läks tallinlastel kergemaks, kui Karavajev neljanda vea tegi, tablool see siiski ei kajastunud. 
Puhkama mindi seisul 37:37 ja teisel poolajal algas kõik otsast peale. 
Teise mängupoole algus sujus kodumeeskonnal paremini. 
Viigiseisult 41:41 tegid Hunt ja Priit Lokotshevski kaheksa punkti järjest. 
Oma osa oli siin Baltika pallikaotustel. 
Keskülal kadus kera mitmel korral käte vahelt ning teistelgi meestel kippus käsi värisema. 
Baltika püüdis küll, kuid järele ei jõudnud. 
Korraks vähenes kaotusseis neljale punktile, veidi hiljem oli vahe taas üheksa silma. 
Ent pallikaotustega hakkasid paistsid silma ka Markuse mehed, muidu võinuks vahe tunduvalt suurem olla. 
Mitu lausa kingitud palli osati vastasele sama viisakalt tagasi anda. 
Näiteks ühe kolmeminutilise perioodi jooksul leidis pall vaid Wrighti kolmesest tee korvi. 
Mängu lõpp oli närviline ja silmarõõmu ei pakkunud. 
Kolm minutit enne lõppu koitis Baltikale taas lootusekiir - Reigam tabas kolmesega 61:65. 
Kuid kohe tegi Reigam viienda vea. 
Markus edu käest ei andnud ja võitis 69:64. 
Rakverlased jäid peale lauas 35:27. 
Pallikaotusi oli Baltikal koguni 21, millega mängu võita on raske. 
Markusel tegi skoori pikemate meeste kolmik: Babenko 23, Lokotshevski 17 ja Karavajev 11 punkti. 
Baltika punktiarve kasvamise eest hoolitsesid just lühemad: Wright (tabas küll 15st 5) 17, Käbin 14 ja Reigam 13 punkti. 
Markuse treener Ants Vändrik kurtis, et reedeses mängus BC Tallinnaga ei saadud kinni Chris Moore'i. 
Kalamats võinuks Moore'i katta, kuid ta on vigastatud. 
Mehed läksid kiirelt ründama, kuid see sobis just BC Tallinnale. 
Täna tahtis Baltika meid sama relvaga lüüa. 
Teisel poolajal hakkasimegi mitmel korral kiirustama ja kohe tulid ka pallikaotused, ütles Vändrik. 
Omad Poisid - Nybit 70:78. 
[originaali tabel välja jäetud] 
VILLE ARIKE ANDRUS NILK 
Palusalu auks jäeti kolm esikohta koju 
Kristjan Palusalu 8. mälestusvõistlused kreeka-rooma maadluses möödusid paarist eelmisest rahulikumalt. 
Suurima hulk esikohti läks Peterburisse, kodukamarale jätsid võidu Tõnis Naarits, Aap Uspenski ja Sergei Fjodorov. 
Võistlust alustanud 103 võistleja hulgast puudusid Eesti tipptegijad Valeri Nikitin, Helger Hallik ja Toomas Proovel. 
Nikitin jõudis Rootsi klubi kohtumiselt küll tagasi, kuid pidi sõitma Tartu-maile korteriprobleeme lahendama. 
Aap Uspenski sõnul olevat Nikitin kohe pärast MMi öelnud, et Palusalu memoriaalil ta ei võistle, vaid tahab veidi hinge tõmmata. 
Halliku ja Prooveli kavadega Palusalu sünniaastapäev samuti ei kattunud - mõlemad käisid Saksamaal lepingutingimusi täitmas. 
Kolm esikohta koju 
Kui mullu küündis Eesti maadlejatest pjedestaali kõrgeimale astmele vaid Sergei Fjodorov, siis tänavu saadi hoobelda koguni kolme esikohaga. 
Vaimustust kahandab aga asjaolu, et tänavust ja mullust taset võrdseks pidada ei saa. 
Kehakaalus kuni 74 kg vedas Tõnis Naarits tartlaste mõõduvõtmises Jarek Läti kaks korda üle ja sai 4:0 võidu. 
Finaalivõidust sootuks väärtuslikum oli aga 5:1 edu juunioride maailmameistri Tuomas Ojala (Soome) vastu. 
Naarits: Teadsin, et olen Lätist parteris tugevam. 
Selle peale kogu taktika üles ehitasingi. 
Ka mullu 3. kohaga lõpetanud Naarits pidas paari eelmise aasta koosseisu tugevamaks ja avaldas arvamust, et koduse maadlusaasta kõige mainekamale jõuproovile võiks ikka üritada natuke tugevamaid mehi kokku ajada. 
Paar aastat tagasi MKetapil 4. koha võitnud (kaotas seejuures vaid Barcelona ja Souli olümpiavõitjatele) 21aastane Naarits tegi samas ettepaneku meie maadlusjuhtidele: Olen Kose Põllumajanduskoolis kõvasti harjutanud, kuid koondisega kuhugi võistlema ei pääse. 
Nüüd tulevad jõuproovid Norras ja Soomes, tahaks rassimise vilju näitama minna. 
Kõik koondise mehed teevad omaette trenni, pole raha, aga ka asjalikku meest, kes niidid kokku tõmbaks. 
Peaks aru saama, et paljast harjutamisest eriti kasu ei tõuse. 
Kahes raskemas kaalus kogunes osavõtjaid kõigest kolm. 
Kuni 100kiloste vägilaste hulgas pistis Aap Uspenski võidu taskusse, alistades lõppkohtumises Heino Märksi 2:0. 
Normaalajal ikka üritasin kolmandat punkti saada, seevastu lisaajal lihtsalt hoidsin edu. 
Polnud mingit mõtet riskida. 
Tänavu on igasugu kõrvalisi probleeme olnud - isa suri -, seepärast ei saanud MMi eel rohkem kui kaks korda matil käia, selgitas kunagine rammumees Praha-võistluse ebaedu. 
Siin oleks tahtnud proovida, aga vastased jäid lahjadeks. 
Palusalu enda kaalus anti võitjale tavakohaselt tammepärg. 
Kuni 130kilostest mehemürakate pusimises polnud mingit kahtlust Fjodorovi võidus, finaalis jäi Andres Aljaste talle alla punktidega 1:9. 
Peterburi ülemvõim kergemates kaaludes 
Viiest kergemast kehakaalust neljas olid löömatud Peterburi maadlejad. 
Neist raskeimas, -68kiloste seas mõõtis Venemaa meistrivõistluste hõbe Aleksei Shirokin võimeid pärnakast Eesti juunioride meistri Raiko Hiisiga. 
Shirokin Hiisile erilist võimalust ei andnud ja osutus 7:0 paremaks. 
Eesti esindajatest jõudis finaali ka tapalane Jolan Shevtsov, kuid temagi jäi peterburilasele Aleksei Zagrebini oskustele kindlalt alla. 
Peterburisse läks lisaks 5 kaaluvõidule kolm teist ja üks kolmas koht. 
Eesti vastavad numbrid olid 3 - 5 - 1, Soomel 2 - 1 - 4, Leedul 0 - 1 - 2 ning Lätil ja Rootsil 0 - 0 - 1. 
Seejuures mahtusid soomlaste 3. koha saajate hulka vast nädalavahetusel Kalevi spordihalli matil käinutest kuulsamad mehed, Ismo Kamesaki ja Petteri Meskanen. 
Järgmisel aastal peetav Berliini olümpiakangelase Palusalu 9. memoriaal toimub Eesti maadluslegendi 80. sünniaastapäeval. 
Sel puhul kavatsevad korraldajad spordiseltsist Kalev koostöös Eesti Maadlusliiduga kõvema koosseisu eesotsas Aleksandr Kareliniga spordigurmaanide palge ette tuua. 
48 kg (5 osavõtjat): 1. Moissei Ashkalov (Peterburi), 2. Jussi Ojala (Soome), 3. Vjatsheslav Maslobojev (Läti),...5. Marek Kalais (Rakvere); 52 kg (10): 1. Magomed Magomedov (Peterburi), 2. Ruslan Vartanov (Leedu), 3. Raimo Punning, 4. Janek Lips (mõl. Tallinn); 57 kg (13): 1. Timo Tuuri (Soome), 2. Sergei Samsonov (Peterburi), 3. Petri Isokoski (Soome),... 6. Kristjan Press (Tartu); 62 kg (15): 1. Rustem Mambetov, 2. Sergei Kovalenko (mõl. Peterburi), 3. Ismo Kamesaki (Soome), 4. Olavi Pakkonen (Lääne-Virumaa); 68 kg (17): 1. Aleksei Shirokin (Peterburi), 2. Raiko Hiis (Pärnumaa), 3. Petteri Meskanen (Soome); 74 kg (16): 1. Tõnis Naarits, 2. Jarek Lätt (mõl. Tartu), 3. Tuomas Ojala (Soome); 82 kg (14): 1. Tomi Rajamäki (Soome), 2. Vjatsheslav Kolossov, 3. Aleksandr Krivonossov (mõl. Peterburi), 4. Richard Karelson (Tapa); 90 kg (7): 1. Aleksei Zagrebin (Peterburi), 2. Jolan Shevtsov (Tapa), 3. Mindaugas Ezherskis (Leedu); 100 kg (3): 1. Aap Uspenski (Jõgeva), 2. Heino Märks (Tallinn), 3. Eduard Malõshko (Leedu); 130 kg (3): 1. Sergei Fjodorov, 2. Andres Aljaste (mõl. Tallinn), 3. Jari Hart (Rootsi). 
ANDRES VAHER 
Eestist 
Merle Esken võitis MKetapi 
Vehklemise MKsarja etapil Berliinis jõudsid naiste epees finaali Eesti koondislased - Merle Esken oli 14:13 parem Natalja Kotovast. 
Pärnu Jart samuti finaali 
Eesti meeste võrkpallikarikavõistluste poolfinaalis alistas Pärnu Jart Tallinna Liidri 3:0 ja ja kaotas 2:3. 
Jart kohtub finaalis Rakvere Rivaaliga. 
TPÜ kaotas ProSpordile 
Eesti naiste võrkpallimeistrivõistluste 4. voorus alistas Eesti meister TPÜ Tartu Fortuuna-Loto 3:1, kuid kaotas viiendas voorus Tartu ProSpordile 1:3. 
Üllatas ESG, kes suutis 3:2 üle olla ProSpordist. 
Pärnu VK võitis Viljandi Volle 3:0 ja Narva 3:1. 
Et narvalannad bussirikke tõttu laupäevaks Pärnusse ei jõudnud, sai TTÜ esialgu tabelisse 3:0 loobumisvõidu. 
Eesti Võrkpalliföderatsioon võib otsust muuta. 
Veel võitis Volle TTÜ 3:0 ja Fortuuna Loto ESG 3:0. 
TPÜ-l, ProSpordil ja Pärnu VK-l on 4, Fortuuna Lotol 3 ja ESG-l 2 võitu. 
ELK-Kristiine - Tartu KK 92:48 
Eesti naiste korvpallimeistrivõistlustel võitis ELK-Kristiine Tartu Korvpallikooli 92:48. 
ELK-l on 3 võitu 3st, TPÜ-l ja Huber-EKV-l 2 võitu 2 mängust. 
Eesti karikavõistluste veerandfinaali kordusmängus võitis Tartu KK küll Tallinna A&G 59:54, kuid poolfinaali pääsemiseks sellest ei piisanud. 
Erki Pütsep edestas nimekamaid mehi 
Tugevakoosseisulise Saaremaa jalgrattakrossi võitis Erki Pütsep Helmet Tamkõrva ja Joonas Maanurme ees. 
Andres Lauk sai 4., Lauri Aus 8., Jaan Kirsipuu 10. ja Alges Maasikmets 19. koha. 
Kuni 16aastastest oli kiireim Enn Rohtla ja kuni 14aastastest Rene Pütsep. 
Kelli Vilu kolmekordseks võitjaks 
Tallinna lahtistel sulgpallimeistrivõistlustel võitis naiste üksikmängus Kelli Vilu Kairi Saksi ja Kati Kraavingu ees. 
Meestest jõudsid esikolmikusse Erko Karing, Kalle Kaljurand ja Aigar Tõnus. 
Naispaaridest olid parimad Vilu-Kraaving, meespaaridest vennad Tanel ja Taimar Talts ning segapaaridest Karing-Vilu. 
Marko Kristianson sai teise võidu 
Tallinna squashi karikavõistluste teise etapi, Puma Cupi võitis Marko Kristianson, kes finaalis oli 3:2 üle Rauno Tieselist. 
Kolmas oli Jaanus Pruuli. 
Et Kristianson oli ka esimese etapi parim, juhib ta ka kahe etapi kokkuvõttes. 
ESG vabamaadlusturniirilt 
Eesti Spordigümnaasiumis peetud rahvusvahelisel vabamaadlusturniiril tulid võitjaks alates kergemast kehakaalust: Tomi Lahti, Jouni Rösenlöf, Sami Lahti (kõik Soome), Aleksei Abibok (Läti), Arunas Shabshinskas (Leedu), Jussi Nurmela, Matti Ylilouma (mõl. 
Soome), Gunnar Koitsaar, Pavels Dolspovs (Läti), Edidins Velavicius (Leedu) ja Tarmo Ploom. 
Välismaalt 
Parimad olid Eldredge ja Kwan 
Iluuisutamisvõistlustel Skate America olid meestest kolm esimest Todd Eldredge, Michael Weiss (mõl. USA) ja Aleksandr Abt (Venemaa). 
Naistest edestas ameeriklanna Michelle Kwan maailmameister Lu Cheni (Hiina). 
Kolmas koht läks jälle Venemaale, Irina Slutskajale. 
Paarissõidus võitsid Marina Jeltsova-Andrei Bushkov ja jäätantsus Oksana Gritshuk-Jevgeni Platov (mõl. Venemaa). 
Rolando Vera võitis Souli maratoni 
Souli maratoni võitis Rolando Vera (Ekuador) 2:11.30ga napi eduga Barcelona olümpiavõitja Hwang Young Jo (Lõuna-Korea) ees. 
2:11.59ga lõpetas kolmandana teine lõunakorealane Kim Wan Ki. 
Frankfurdi maratoni esikolmik: 1. Oleg Otmakov (Venemaa) 2:12.35, 2. Elijah Lagat (Keenia) 2:12.40, 3. Klaus-Peter Nabein (Saksamaa) 2:15.00. 
Naiste parim oli 2:31.39ga Kathrin Dörre-Heinig (Saksamaa). 
Lõppes superbike 'ide MM 
Superbike 'ide MMi viimasel etapil noppisid sõiduvõidu Troy Corser ja Anthony Gobert (mõl. 
Austraalia). 
Endale varem maailmameistritiitli kindlustanud Carl Fogarty (Suurbritannia) kogus 478, Corser 339 ja Aaron Slight (Uus-Meremaa) 323 punkti. 
Colin Montgomerie tegi ajalugu 
Euroopa golfi PGA sarja viimasel etapil, Volvo Mastersil Sotograndes (Hispaania) sai 282 löögiga esikoha Alexander Cejka (Saksamaa) Colin Montgomerie (284) ning Sam Torrance'i ja David Gilfordi (kõik Suurbritannia, mõl. 
285) ees. 
Kokkuvõttes oli parim Montgomerie, kes võitis sarja kolmandat aastat järjest. 
Viimati sai sellega 1978. aastal hakkama Seve Ballesteros. 
NHL: Jätkub Montreali võiduseeria 
Reede: Hartford - Montreal 1:4, St. Louis - Anaheim 4:2, Colorado - Buffalo 5:4, Calgary - Detroit 0:3, Edmonton - Winnipeg 7:5. 
Montreal sai neljanda järjestikuse võidu. 
Nii Brian Savage kui Benoit Brunet viskasid kaks väravat, Pierre Turgeon ja Vincent Damphousse said kirja kaks söödupunkti. 
Calgary suutis mängu jooksul teha vaid kaheksa pealeviset, mis on klubi ajaloo madalaim. 
Sellise visete arvu juures pole vaja imestada, et meeskond endiselt võiduta püsib. 
Laupäev: Ottawa - Florida 1:4, San Jose - Dallas 3:4, Boston - Hartford 3:0, NY Islanders - Philadelphia 5:5, Montreal - Chicago 5:3, New Jersey - Pittsburgh 3:5, Tampa Bay - Washington 2:4, Toronto - Los Angeles 2:2, Vancouver - Winnipeg 1:4. 
Savage tegi nüüd juba karjääri esimese hat-trick i, kõigi tema väravate eel andis söödu Turgeon. 
Nõnda sai hooaega viie akotusega alustanud Canadiens viienda järjestikuse võidu. 
Savage ja Igor Koroljov (Winnipeg) on 10 tabamusega liiga suurimad väravakütid. 
Treenerivahetus mõjus Canadiensile hästi, sest kaotused saadi Jacques Demersi, võidud aga Mario Tremblay käe all. 
Pittsburghi viisid võidule teise hat-trick i järjest teinud Mario Lemieux ja 41 pealeviset tõrjunud Tom Barrasso. 
Veel üks väravavaht tegi suuri tegusid - Los Angelesi Byron Dafoe pidi 2:2 viigi kindlustamiseks 56 litri teele ette jääma. 
Hooaega nelja võiduga alustanud Hartford on viimasest viiest mängust saanud vaid ühe punkti. 
Parim pesapalliklubi on Atlanta Braves 
Pesapalli World Series i kuuendas mängus alistas Atlanta Braves Cleveland Indiansi 1:0 ning võitis seeria 4:2. 
Austraalia ragbi maailmameistriks 
Ragbi maailmameistrivõistluste finaalis võitis Austraalia Londonis Inglismaa 16:8. 
Thomas Musteri 12. turniirivõit 
Käesoleva aasta 12. esikoha sai tennise maailma edetabeli kolmas number Thomas Muster (Austria). 
Ta võitis Esseni turniiri, kus tegid kaasa kõik maailma esikümne mängijad. 
Poolfinaalis üllatas liivaväljakute spetsialist Muster 7:6 (8-6), 6:2 võiduga Pete Samprase (USA, 2) üle. 
Kuigi Sampras murdis esimeses setis Musteri pallingu seisuks 3:1, viigistas Muster peagi seisu. 
Kiires lõppmängus tegi ta seisul 6:6 suurepärase tagakäelöögi ja ei eksinud järgmisegi punkti mängimisel. 
Teise seti alguses kaotasid mõlemad oma pallingugeimi. 
Kui aga Muster asus juhtima 4:2, kaotas Sampras oma mängu lõplikult. 
Teises poolfinaalis olid vastamisi asetamata MaliVai Washington (USA) ja Arnaud Boetsch (Prantsusmaa). 
Võiduga maailma esireketi Andre Agassi üle ilusat seeriat alustanud Washington oli taas kindel, võites 7:5, 6:2. 
Eilses finaalis võitis Muster Washingtoni 7:6, 2:6, 6:3, 6:4. 
Kui kõik eelmised tänavused turniirid oli Muster võitnud liivaväljakutel, siis nüüd saavutas ta esmakordselt võidu vaipkattega siseväljakul. 
Ma loodan, et selle võiduga suutsin murda puhtalt liivaväljaku tshempioni imidzhi, ütles Muster, kes nii poolfinaalis Samprasega kui finaalis Washingtoniga üllatas vastast sagedase võrkutungimisega. 
Saate mind ka edaspidi võrgus näha. 
Vähemalt pärast matshi võitmist kindlasti, naljatas Muster. 
ANTS PÕLDOJA 
Proua Kitti juures oli hubane 
ELUKESKKOND 
Proua Kittil on Koplis, Lõime tänava vanuritemajas lausa kena elamine - kapiga esikuks liigendatud tuba, laud, tugitoolid ja televiisor, ning seinal väikese tüdruku pilt. 
Rõõmsameelne Kitti ise tunnistab, et on vanuritemajas noorim. 
Lõime tänaval paiknevas, nime järgi Põhja-Tallinna Vanuritemajas on 40 elanikku, keda hooldavad kaks sotsiaaltöötajat - Ülle Schmidt ja Sirje Heinra. 
68-aastane proua Kitti, kes on endine juuksur, elab selles majas juba kaks ja pool aastat. 
Siin lähedal, Pelgulinnas, kus varem elasin, kukkus korteris lagi alla. 
Algul olin täitsa shokis, mõtlesin, et saan ikka korteri ega tahtnud vanurite majast kuuldagi. 
Praegu olen täitsa rahul, sõnab Kitti ja ütleb, et on siin leidnud endale hulga tuttavaid juurde. 
Igaühel on siin oma tuba. 
Kes ikka ise jaksab, käib väljas ja muretseb endale toitu. 
Aga siin on ka mõned invaliidid - ühe jalaga elanikud või sellised, kes ei jaksa üldse käia - nendele toovad hooldustöötajad kaks korda nädalas toitu, tutvustab vanaproua maja elukorraldust. 
Tegelikult olen ma alles paar nädalat kodus, muutub Kitti ilme korraga tõsiseks, mul oli niisuke lugu, et üks neer lõigati ära. 
Aga nüüd juba tervenen, naeratab ta ja tunnistab, et ajaviiteks on isegi kunagine amet kulunud vanurite majas marjaks ära. 
No kuhu need inimesed juukseid siis lõikama lähevad, kes ise ei saa käia, muretseb endine juuksur, ma meestetööd pole üldse õppinud, aga lõikan ikka, ja naistele ka. 
Ma pean isegi otsima tuttavat, kes soodsamalt lõikaks või lokke teeks. 
Sest juuksur on ju vanainimesele kallis. 
Kitti tunnistab, et on hommikuti laisavõitu. 
Joon kohvi alles kell kaksteist, siis kui vanuritemajas antakse tasuta lõunat. 
Saame suppi ja putru, mõnikord toon toidu endale üles ja pärast soojendan, räägib toimekas proua. 
Mugav on Kitti meelest vanurite majas see, et hooldustöötajad arvestavad üüri ja käivad seda ise ka maksmas. 
Penss tuuakse ükskord kuus, sealt maksame umbes kakssada krooni üüri, elektri ja gaasi eest ja ülejäänd raha jääb elamiseks. 
Ja kui vaja, käivad hooldustöötajad apteegis ja poes, - meil on sellevõrra lihtsam, peab Kitti vanuritemaja elukorraldust mugavaks. 
Kitti ei paista südamesse võtvat elumuresid, isegi mitte seda, et tütrega hästi läbi ei saa. 
Tütretütar käib mind vaatamas ja mõni sõbranna ka. 
Kitti räägib, kuidas lohutanud kõrvaltoa prouat, kes vanurite majas elamist alguses hirmsast pelgas. 
Ma ütsin, et tule ikka, siin ei ole hullu midagi. 
Päeval käime linnas, meil on turg ligidal, õhtul vaatame televiisorit. 
Ja kõik lehed on meil, näe Eesti Päevalehtki käib, tõstab Kitti laual heameelega kopsakat ajalehepakki. 
Kitti tunnistab, et ongi eluaeg niisugune, rõõmus olnud. 
Kõik kardavad seda vanadekodu jah, eks seal vist ole teisiti, leiab ta, ja kinnitab siis, et vanuritemaja on hoopis midagi muud. 
SVEA TALVING 
Tallinn remondib Nõmme ja Hiiu raudteeülesõite 
Tallinna raudteeülesõitude kapitaalremondi tõttu sulgeb linn sel nädalal liikluse Nõmme ja Hiiu raudteeülesõidul, teatas Tallinna transpordiamet. 
Nõmme ülesõidu sulgeb linn täna kell 9 ning see jääb suletuks kuni homme kell 18-ni. 
Hiiu ülesõit suletakse liikluseks kolmapäeval kell 9 ning avatakse taas neljapäeval kell 18, teatas Raepress. 
Nõmme raudteeülesõidu remondi ajal suunatakse 36. liini bussid ümbersõidule Järve raudteeülesõidu kaudu. 
Buss sõidab marsruudil Järve tänav, Tuisu tänav, Rahumäe tee, Raudtee tänav ja Pärnu maantee. 
Bussiliini linnast väljuval suunal viiakse Järve peatus Pärnu maantee ja Järve tänava ristmiku piirkonda. 
Täiendavad peatused tulevad ümbersõidumarsruudile jäävates peatustes. 
Kolmapäeval ja neljapäeval toimuvate remonditööde ajaks suunatakse 33. liini autobussid ümbersõidule Nõmme raudteeülesõidu kaudu. 
Kopli suunal toimub ümbersõit Valdeku tänava ja Pärnu maantee kaudu. 
Männiku suunal tuleb aga ümbersõit mööda Pärnu maanteed, Õie tänavat ja Vabaduse puiesteed. 
Kopli suunal olev Valdeku peatus viiakse üle Valdeku tänavale. 
Ärajäävates peatustes on üleval vastavasisuline informatsioon. 
EPL 
Hugo ei teagi paremat tahta 
Hugo, teine Lõime tänava vanuritemaja elanik, kelle elukäigu vastu huvi tundsime, uuris luubiga parajasti maakaarti. 
Otsin ühe Kanada kanali nime, selgitas iga päev ristsõnu lahendav mees, kellel on üks jalg amputeeritud. 
Kunagine ekskavaatorijuht elas koos 80-aastase emaga varem Kopli liinil. 
Pooleldi põlenud majas muutusid elamistingimused lausa võimatuks. 
Siis, kui mul kaks aastat tagasi jalg ära võeti, oligi lõpp. 
Kargud vajusid läbi trepi. 
Puuküte majas oli, aga mida sa seal kütad, tuul puhus voodi pealt teki ära. 
Ma ei saand enam puid muretseda. 
Maja alumine korrus oli täitsa põlend, mis sa seal elad, kirjeldab mees oma eelmist elu. 
Mida saab paremat olla, vastab Hugo, kui küsin, kas ta nüüd on vanurite maja elamisega rahul. 
Vana elamine läks nii käest ära, siin on ikka etem. 
Siukseid hooldustöötajaid annab terve linna pealt otsida. 
MKui midagi vaja on, kohe jooksevad, avaldab Hugo vanurite maja töötajatele oma poolehoidu. 
Hugo on rahul sellega, et hooldustöötajad Ülle ja Sirje käivad poes ja apteegis. 
Pole hirmu, et keegi ei kutsu arsti, omad on ümber, kui abi vajad, räägib ta. 
Vanurite majas tasuta jagatav supp ja puder Hugole eriti meeltmööda pole. 
Kuule, vahel ei saa seda üldse söögiks nimetada. 
Ema teeb paremat toitu, tunnistab ta ja kõneleb siis, et ema elab tal kõrvaltoas ning valmistab pojale süüa senini, kõrgele vanusele vaatamata. 
Siin käivad mingid käsitööringid ja värgid ka, aga ega meesterahvale sellest suurt asja ei ole, leiab Hugo ja loetleb, et tema korrusel elab viis meest. 
Mängime siin vahest õhtuti kaarte. 
Igaühel on omaette tuba, teed mis tahad. 
MIse koristame - tõstan tolmuimeja kapist välja ja tõmban toa üle, on Hugo rahul. 
Kõige rohkem meeldib Hugole aeg-ajalt ringi reisida. 
Tavaliselt tuleb talle sõber autoga vastu, ja mõnikord rändab mees siis terve nädala ringi. 
Tegelikult, leiab Hugo, peaks vanuritemajal olema oma väike buss, millega aeg-ajalt ringi sõita. 
Aga muidu - mida sa siin ikka tahad siis nii hirmsasti saada, arutleb ta, vahest, et rohkem ringi saaks kolada, see võiks küll olla. M
Linn on nii palju muutunud, kui seal autoga ringi sõita. 
Jälle mõni müügikeskus või uus maja kuskil, seda on lihtsalt huvitav vaadata. 
MTõesti jah, vahel kolaks mööda linna rohkem ringi, arvab karkudega mees, kes muidu on eluga vanuritemajas üpris rahul. 
SVEA TALVING 
Korralik tõlge 
Viimasel ajal on Eestis nii mõnegi muidu asjaliku avaliku elu sündmuse farsiks muutnud oluliste kõnede tõlkimiseks valitud neiu või noormehe kesine keeleoskus. 
Tõlkidele näib suuri probleeme tekitavat ka hõimurahva soomlaste emakeel. 
See, et Põhja-Eestis Soome televisiooni vaadates omandatud soome keele põhisõnavara ei luba keerukamat tervituskõnet ega konverentsiteksti teise keelde ümber panna, selgub pahatihti alles nõudliku publiku ees katseeksituse meetodil. 
Inju lastekodu sai uued piimatassid 
Möödunud reedel sõitsid aktsiaseltsi Meo juhatuse liige Rein Sibul ja Reet Raenok Virumaale Vinni valda. 
Lauanõudega kauplev aktsiaselts kinkis sealsele Inju lastekodule üle paarkümne purunemiskindla tassi koos alustassidega, värviliste piltidega joogiklaasid ja niisama palju= nugade-kahvlite-lusikate komplekte. 
Meo andis lastekodule üle ka vabaarve oma firmas. 
Lastekodu direktor Vello Taremaa avaldas heameelt, et nüüd on lastel pühapäeviti meeldiv võimalus pidulikumalt kaetud laua taga süüa. 
Nii kauneid lillelisi tasse pole meil varem olnudki, ütles direktor oma tänukõnes. 
Inju lastekodu tähistab saabuval suvel 75. tegevusaastat. 
Praegu on Injus 44 8-18-aastast last. 
Palju rohkem lapsi mõisahoone ei mahutakski, kuigi viiekümnendatel on seal ka sada kasvandikku elanud. 
Igal õhtul on Inju kodus vaid 29 last, sest paljud on terve nädala ära sanatoorses, eriinternaat- või ametikoolis. 
Inju mõisahoone on ehitatud 1894. aastal. 
Tänu mitmele piiritagusele toetajale renoveerib maja Rakvere Restauraator. 
Praegu töötatakse esifassaadi kallal. 
Tänu rootslaste abile saadi korda katus ning vihmaveetorud, korrastamist ootab elektrivõrk. 
Muidugi on üritatud lastekodu sellest mõisast välja tõsta ja avada siin turismi- või kes teab millist keskust, seletas direktor. 
Õnneks ei ole lastekodu siiski kolinud Rakvere linna külje alla, nagu plaaniti, vaid püsib endiselt Injus. 
Paljudele lastekodulastele, kes on seal 75 aasta jooksul elanud, on see siiski kodu. 
Siia on alati hea tulla, sest iga kord on midagi uut, ütles Vaike Kuusk sotsiaalministeeriumist. 
Praegu on valmis on ehitatud kaasaegsed dushiruumid ja tualetid. 
Remondi käigus on avastatud mitmeid huvitavaid laemaale, tapeete ja seinakaunistusi. 
Inju mõis on õnnelikult üle elanud nõukogude perioodi ning säilitanud oma kahhelahjud ja maalingud. 
Lastekodu direktor ootab võimalusi remontida lõplikult saal, sest värvi ja materjalide valik on aeganõudev ja vajab muinsuskaitsega kooskõlastamist. 
Majas on hulgaliselt põnevaid soppe, treppe ning ükski magamistuba ei sarnane teisega - seda on ka sisustuses arvestatud. 
Mul on kahju, et pean nii palju tegelema majandusküsimustega ja mul pole võimalust täielikult lastele pühenduda, tunnistas direktor Vello Taremaa, kes näib mõisa taastamist tõesti südamega võtvat. 
Siin ei osta direktor esimese vajaliku asjana endale sponsorite raha eest autot, vaid mõtleb eelkõige, kuidas saali lage restaureerida ja kööki vajalik tehnika saada. 
Vello Taremaa on kolmekümne kolme aastase staazhiga koolimees, kes kutsuti pensionilt tagasi lastekodu direktoriks. 
Lastekodu on ta juhatanud neli aastat. 
Varem oli Vello Taremaa Viru-Jaagupi kooli direktor, siis töötas ta puidutööstuses. 
See võimaldas natuke kooliväsimusest puhata, et siis uue hooga alustada. 
Lisaks Inju mõisapargile on lastekodu hooldada kasvuhooned ja aiamaa. 
Sügisesed nädalavahetused veetsid lapsed talunike põldudel köögivilja koristades. 
Tänu sellele on lastekodul kõik aiasaadused omast käest võtta. 
Vello Taremaa sõnul kuulus lastekodule kunagi ka 50 hektari suurune talumajapidamine, kuid nüüd nõuaks selle käivitamine abiks talunikku. 
Mõisa kaminasaalis seisab puhitud rukkiseemet mitmehektarise põllumaa tarvis. 
Maha pole seda veel pandud. 
Von Krausedele kuulunud uhkes mõisahoones asuv lastekodu asutati pärast Vabadussõda, seal elasidki sõjas orvuks jäänud lapsed. 
Enamlaste rüüstamise üle elanud mõisa aitasid sakslased ise taastada. 
Praegugi külastavad ja toetavad Kraused lastekodu. 
Viimati oli toetussumma 20 000 Eesti krooni. 
Inju sisendab optimismi. 
Seda, et kõik on võimalik, kui ainult tahta. 
Tahaks loota, et selles lastekodus on nendel neljakümnel lapsel õnnelik lapsepõlv. 
Oma purunemiskindlate lilleliste piimatassidega. 
PIRET TALI 
Vanavanemad on poistele ema ja isa eest 
Tiina jättis meile testamendina soovi, et Madis ja Mihkel lõpetaksid Prantsuse Lütseumi, kinnitavad 9-aastaste kaksikute vanaema Urve ja vanaisa Kalev. 
Nende tütar ja poiste ema Tiina Müür, kes töötas reisipraamil Estonia kaupluse juhataja ja tõlgina, ei tulnud selle laeva viimaselt reisilt tagasi. 
Andis jumal mulle pojad, annab ka aastad, ütleb Kalev (57), kes peab oma kohuseks tütrepojad tugevateks eesti meesteks kasvatada. 
Et ise tugev olla ja vastu pidada, käib vanaisa tervisejooksugi tegemas. 
Kohustus poiste eest hoolitseda annab jõudu, leiab vanaisa. 
Pisut tunnevad vanavanemad muret ainult poiste prantsuse keele pärast, sest selles õppeaines ei oska nad kaksikuid aidata. 
Kuid poisid on ise väga tublid, kiidab vanaema Urve. 
Nad aitavad teineteist nii, kuidas oskavad. 
Vanaema sõnul on kaksikud Mihkel ja Madis täiesti erinevad. 
Mihkel on jutukam, Madis vaiksem. 
Kuid nad hoiavad ühte ja toetavad teineteist rasketel hetkedel, kinnitab ta. 
Vanaisa sõnul ei tulnud poiste hooldajateks hakkamine neile ootamatult, sest Tiina oli varemgi lastega oma vanemate juures Kiviõlis elanud. 
Lapsed ei olnud veel aastasedki, kui perekond lagunes, meenutab Kalev. 
Meie juures oli Tiinal kergem, sest Urve aitas tal kaksikutega toime tulla. 
Vanaema kinnitusel oli vanaisa juba siis Madisele ja Mihklile isa eest. 
Ent ka poiste isa käis neid aeg-ajalt vaatamas ja kaksikud külastasid omakorda isapoolseid vanavanemaid. 
Ema tahtis luua poistele oma kodu 
Poiste koduks oli tookord vanavanemate korter Kiviõlis. 
Kiviõlis käisid Mihkel ja Madis ka lasteaias. 
Ema elas, töötas ja õppis Tallinnas. 
Tiina tahtis ennast teostada, räägib Kalev. 
Ta ihkas endale ja lastele päris oma kodu ning töötas selle nimel ennastsalgavalt. 
Kuna giidi palk oli väike ja sissetulek juhuslik, läks Tiina tööle Eesti Merelaevandusse. 
Veel natuke aega meresõite ja giiditööd maal... ning Tiina oleks võinud elada koos lastega rahulikumat ja kindlamat elu... 
Enne viimast reisi oli poiste ema Tiina paljudele tuttavatele mõista andnud, et see reis jääb viimaseks. 
Ta rääkis, et siis on korteriraha koos. 
Urve arvab, et tütre kogutud raha jäigi laeva seifi. 
Tema meelest oli see kõige kindlam koht, meenutab ema kunagi tütre suust kuuldut. 
Urve meelest tegi Tiina enne saatuslikku reisi ebatavalisi asju, mida ta varem kunagi ei teinud. 
Ta oli kappi varunud poistele kahe aasta riided, sildid küljes, räägib Urve. 
Me ei ole siiani pidanud veel midagi ostma, ainult kohendame pisut. 
Kummaline oli lähedaste meelest seegi, et poiste ema, kes oli juba kaks aastat merd sõitnud, oli sel korral lasknud oma korteris gaasitorud kinni plommida. 
Ta ei olnud seda kunagi varem teinud, kinnitab ema. 
Märgina etteaimatavast minekust mõjus vanematele ka tütre väljalaenatud raha lugu. 
Tiina sõbranna tuli meie juurde ja andis meile raha koos teatega, et tütar palus enda hukkumise korral võla meile maksta, meenutab Urve. 
Tiina oli kaua päästetute nimekirjas. 
Ka raamatust Mayday 2 võib Tiina Müüri nime pääsenute hulgast leida. 
Meil on küll hauaplats Metsakalmistul, aga me ei suuda veel sinna kivi panna ega sellesse nime raiuda, tunnistab tütre kaotanud ema. 
Salajast lootust ei saa vanematelt keegi ära võtta. 
Isa nõuab kohtu kaudu lapsi endale 
Ööl, kui laev hukkus, olid poisid isa juures. 
Tiina ei tahtnud küll poisse eriti isale hoida anda. 
MKuid seekord ei olnud mul võimalik talle oma abi pakkuda, selgitab Kalev. 
Lubasin Tiinale, et hakkan poistele hoidjaks oktoobrikuust, kui jään pensionile. 
Pärast katstroofiteadet ootasid vanemad oma tütre kohta sõnumeid. 
Madis ja Mihkel otsustati mõneks ajaks, olukorra selginemiseni, isa kasvatada jätta. 
Vanaema ja vanaisa viisid kaksikutele isa juurde riideid, õunu ja komme, mille kohta nad hiljem kuulsid Mihklilt isa öeldud õelaid kommentaare. 
Pärast Madise ja Mihkli pihtimust oma elust isa juures ja tema rangetest nõudmistest otsustasime poisid siiski päriseks enda juurde võtta, tunnistab Urve. 
Ühel päeval, kui vanaisa poistele kooli vastu läks, pidas politsei ta kinni, süüdistades teda lasteröövis. 
Selgitasin, et poiste vanemad on lahutatud ja lapsed on pärast lahutust määratud emale kasvatada, meenutab vanaisa laste isa korraldatud sekeldust. 
Õnneks lahenes lugu kiiresti ning politsei palus vanavanematelt tekitatud ebameeldivuste pärast vabandust. 
Järgmisel päeval arusaamatused jätkusid, kuid olukorra lahendas Kalevi hinnangul väga delikaatselt kooli direktor Lauri Leesi. 
Direktor küsis poistelt, kelle juures nad tahavad elada ja poisid vastasid, et oma kodus, ema vanemate juures, meenutab vanaisa. 
Pärast poiste vastust oli asi, vähemalt esialgu, otsustatud. 
Nendest vahejuhtumitest sai aga mõlemale poolele selgeks, et ilma kohtu abita ei ole võimalik laste edasist saatust määrata. 
Tagantjärele leiavad vanavanemad, et laste isa käitumine muutus agressiivseks pärast teadet, et katastroofis hukkunute omaksed ja lapsed saavad toetusraha. 
Sellele mõttele viis vanavanemaid see, et laste isa palus mitte välja maksta Tiina Müüri töölepinguga ettenähtud hüvitust ja lastele mõeldud toetusrahade maksmise kuni kohtuotsuseni edasi lükata. 
Tiina Müüri töölepingus on aga hukkunu käekirjaga märgitud, et õnnetusjuhtumi korral tuleb maksta hüvitusraha tema emale Urvele. 
Eelkohus oli maikuus, asja arutamist lubati jätkata septembris, ütleb vanaema. 
Vanavanemad ootavad iga päev kohtukutset, lootuses lõpuks südamerahu leida. 
Madise ja Mihkli isa ei soovinud vanavanemate juttu kommenteerida ega sellele midagi lisada. 
Olen neile korduvalt öelnud, et suhtlen nendega kuni kohtuotsuseni üksnes kohtu tasandil, rõhutas isa. 
Ma ei pea vajalikuks ega põhjendatuks selle küsimuse lahkamist ajakirjanduses. 
KRISTEL KIRSS 
Koolitoidu teema tõuseb üha enam päevakorrale 
SVEA TALVING 
Alanud sügisene koolivaheaeg on sedavõrd lühike, et paljud vanemad ei jõuagi oma laste heaks vaheajaprogrammi ette võtta. 
Koolivaheajareis lõbusõidulaeval pole paljudele taskukohane. 
Eriti aga juhul, kui vanemal on tegemist sellegagi, et lapse kõht täis oleks. 
Vahest tasuks vaheajal, mil koolituhinast puhkaval pojal või tütrel endalgi mõtete kogumiseks enam mahti, kõnelda lapsega ka sellest, mis koolis toiduks. 
Võimalik ka, et teema kerkib kodudes esile järjest suureneva kooli toiduraha tõttu, tekitades vanemate rahakotis kindlasti pingeid. 
Pealegi paneb juba ligi kahesaja kroonini küündiv koolitoiduraha vanema küsima küll, mida selle eest siis saab. 
Või kas esimese klassi laps, kelle söögivahetund on teise tunni järel, seega pisut pärast üheksat hommikul, on ikka valmis sooja lõunat sööma, kui ema on poolteist tundi tagasi keetnud putru ja kakaod? 
Kui lapsel pole kell üheksa hommikul teist korda söömiseks isu, on makstud toiduraha mitmel korral nädalas mahavisatud raha, sest tunniplaan ei võimalda teisel kellaajal söögivahetundi pidada. 
Samamoodi on söögiraha maha visatud maitsetu, järele jäetud toidu puhul. 
Ja mida teha lastega, kelle vanemad ei huvitugi sellest, kas lapsel on (koolitoidust) kõht täis? 
Aga võib-olla on koolitoit paljudele õpilastele nädalast nädalasse ainus soe, spetsiaalselt nende jaoks valmistatud söök? 
Et koolitoit on õnneks üha aktuaalsemaks tõusev teema, sest meie, vanemad, ju maksame selle eest, ja meie enda lapsed söövad seda, küsitles EPL möödunud nädalal Tallinna 20. keskkooli koolilapsi, kelle arvamus on lugeda kõrvalolevas loos. 
Sel sügisel hoo sisse saanud riiklik koolitoiduprogramm, mille viivad läbi Eesti toitumisasjatundjad UNICEF-i abiga, on olnud kõne all kogu sügise jooksul ka EPL veergudel. 
Meenutaksin siin Tartu arstide korraldatud uurimust, mille kohaselt pole eeskätt madalama sissetulekuga piirkonnas, Lõuna-Eestis, laste piimatarbimine piisav. 
Riigi Toiduamet on tähelepanu osutanud ka sellele, et ebapiisava piimatarbimise tulemusena tekib organismis kaltsiumipuudus, mis omakorda kahjustab lapse ja noore inimese arenemist ning loob aluse elu teise poole võimalikele haigustele. 
Sellest ühe tagajärje - luude hõrenemise all kannatab maailmas suur hulk inimesi, eeskätt naisi, ja haiguse ravimine (kes ei teaks meist luumurdudega vanainimeste ravi- ja hooldusprobleeme) nõuab riigilt hiljem hulga suuri kulutusi. 
Mis puutub siia koolitoit? 
Riigi Toiduameti peadirektor Kaja Kuivjõgi selgitas hiljaaegu EPL veergudel, et mitmel maal on loodud selleks, et tagada kõikidele lastele piisav kaltsiumi ja muude piimast saadavate, eluks hädavajalike ainete kogus, loodud piimaprogrammid. 
Kõlab, jah, kummaliselt, kuid ometi seisame tõiga ees, et paljude koolilaste kõht on tühi ja tuleb ette selliseidki olukordi, kus lastetoetus ei kulu lapsele, vaid läheb vanemale viinarahaks. 
Et kaitsta tühja kõhtu kannatavaid koolilapsi ja ka neid, kel on küll raha koolitoidu jaoks, kuid kes lihtsalt ei tea, et koolipuhvetis müüdavast cocast ja saiakestest on hulganisti kaltsiumit sisaldav jogurt märksa kasulikum, on kõneldud sellest, et riiklikku koolitoiduprogrammi võiks kuuluda kõikidele koolilastele tasuta antav jogurt. 
Ning see kulutus tuleks ette näha juba tulevasse eelarvesse. 
Miks jogurt? 
Toitumisteadlaste väidete kohaselt pole paljudele inimestele piim siiski meeltmööda. 
Jogurtisse suhtutakse see-eest palju sallivamalt. 
Muidugi võiks arvata, kuidas üks tühipaljas jogurt lapse kõhtu täidab. 
Tõepoolest, täpsemate arvutuste kohaselt tuleks päevase kaltsiumikoguse saamiseks tarvitada vähemalt paar-kolm topsi jogurtit. 
Ometi on tegu eeskätt suhtumise muutmisega. 
Eestis on alles uus asi harjuda mõtlema sellele, et elu esimese poole (tervislik) eluviis mõjutab elu teise poole tervist. 
See elu teise poole tervis näib nii kaugel ja tähtsusetu olevat! 
Ometi väidavad arstid, aga mitte ainult nemad, et sa oled see, mida sa sööd. 
Ja ka seda, et 70 protsenti haigustest sööb inimene endale suust sisse. 
Päevast päeva manustatav coca ja hamburger või muu toiteväärtuseta kiirtoit ei jäta kindla peale tervisele oma mõju avaldamata. 
Ja lapse päevast-päeva tühjalt seisev kõht on veel hullem. 
Õpilased peavad koolitoitu maitsetuks 
Saamaks teada, mida arvavad koolilapsed koolis pakutavast soojast toidust, esitasime mõnele Tallinna 20. keskkooli õpilasele kolm küsimust - kas sööte koolis sooja toitu, on see maitsev ning kas valiksite toidu asemel jogurti? 
Vastuste põhjal selgus, et suur osa algklasside õpilasi küll sööb koolitoitu, kuid ei pea seda eriti maitsvaks. 
Keskkooli neiud seevastu eelistavad söömise asemel figuuri hoida ja einestavad alles kodus. 
Keskkooli noormehed arvasid, et koolitoit pole küll maitsev, kuid kõhtu mingil määral siiski täidab. 
Oliver Vilba, 5. klass. 
Ei söö, sest mulle ei maitse koolitoit. 
Jogurtit võtaks küll. 
Herkko Labi, 5. klass. 
Söön, ehkki see pole minu meelest soe toit. 
Vahest on see söök täitsa hea, aga sellegipoolest võtaksin jogurti. 
Elena Eelmaa, 11. klass. 
Ma ei söö koolis sooja toitu, sest tahan figuuri säilitada. 
Jogurtit ka ei taha - ma söön kodus. 
Noormees 12. klassist. 
Koolitoit on küll leige ja mitte eriti maitsev, aga ma söön selle ära. 
See, kas ma valiksin toidu asemel jogurti, sõltub jogurti kogusest. 
Kui pakutakse liitrist jogurtit, valiksin selle. 
Arvi Pilden, 4. klass. 
Ei söö koolis, sest see ei maitse ja on kallis. 
Jogurtit võib-olla sööksin. 
Rain Nirgi, 4. klass. 
Söön ja maitseb ka. 
Jogurtit ei võtaks. 
Aet Ader ja Maaja Liis Nooven, 4. klass. 
Sööme koolitoitu ja see on üldiselt täitsa maitsev - ainult ükskord magustoit ei meeldinud. 
Jogurti asemel eelistaks ikkagi koolitoitu. 
Kristel Kalvi, Kristel Vainloo ja Birger Ilau, 9. klass. 
Me ei söö koolitoitu, sest see on maitsetu ning selle peale pole lihtsalt mõtet raha raisata. 
Jogurist ei saa kõhtu täis, muidu võiks seda süüa küll. 
KRISTI PÄRN 
Suvepuhkuse ümarlaud 
Eesti Lastekaitse Liit kutsub 3. novembril kokku ümarlaua, et arutada laste ja noorte suvepuhkuse sisustamisega seotud probleeme. 
Ümarlauast kutsutakse osa võtma sotsiaal- ja haridusministeeriumi ning Riigikogu sotsiaal- ja hariduskomisjoni esindajaid. 
Kuni 1993. aastani korraldasid laste tervistavat puhkust ametiühingud, kes doteerisid ka laagrituusiku maksumust. 
Praegu on laste suvepuhkuse organiseerimise enda peale võtnud kultuuri- ja haridusministeerium, Eesti Noorsoo Algatuskeskus ja mitmed ühiskondlikud organisatsioonid. 
Kuigi vahepeal hoogu võtnud statsionaarsete laste suvelaagrite likvideerimine on peatatud, ei jätkunud ka möödunud suvel kõigile lastele laagrikohti. 
Pealegi ei olnud 1000-1500-kroonine laagrituusik lastekaitse liidu tegevdirektori Alar Tamme hinnangul paljudele vanematele taskukohane. 
Kuigi 1995. aasta eelarves oli lastelaagrite tuusikute doteerimiseks ette nähtud 1,15 miljonit krooni, ei toetanud riik sel suvel laste suvepuhkuse korraldamist sellegi 5 krooniga päevas tuusiku pealt, mida eelarves lubati. 
Alar Tamme kinnitusel oleks ümarlaud võimaluseks viia laste ja noorte probleemid komisjonide vahendusel Riigikokku. 
Riigi rahaline toetus laste tervistava puhkuse organiseerimisel ja finantseerimisel on hädavajalik vähemalt seni, kui ühiskondlikud organisatsioonid on jalad alla saanud, märkis Alar Tamm. 
Praegu ei piisa laagrite elushoidmiseks üksnes tuusikute doteerimisest. 
Laagrite majandamiseks on vaja teha suuri investeeringuid, sest paar aastat tühjana seisnud ja lagunenud laagrihooned tuleb kõigepealt põhjalikult remontida ja ümbrus korrastada. 
Paljud laagrikompleksid ei vasta enam tänapäeva sanitaar- ja olmetingimustele. 
Ümberehitusteks on taas vaja raha. 
Laste-ja noorsooühendused, kes on näidanud üles initsiatiivi laste puhkuse korraldamisel ja tahaksid enda valdusesse võtta laagri, vajavad esialgu siiski laagrite käigus hoidmiseks rahalist toetust, tõdes Alar Tamm. 
Et laste vaba aja sisustamine on tõsine probleem, näitavad Alar Tamme väitel noorsopolitsei andmed laste suvise kuritegevuse kohtat: tegevusetuse tagajärjel kasvas laste suvine kuritegevus sel aastal ühe neljandiku võrra, tekitades riigile kahju 20 miljoni krooni ringis. 
Eesti Lastekaitse Liit loodab, et ümarlauast osavõtjad hakkavad regulaarselt koos käima, et otsida ühiselt laste ja noorte probleemidele lahendusi. 
EPL 
Välismaalt 
Castro peab Kristust revolutsionääriks 
HAVANNA. 
Kuuba president Fidel Castro ütles intervjuus ajalehele Granma, et Jeesus Kristus oli üks suuremaid revolutsionääre inimkonna ajaloos. 
Samas tunnistas ta, et põrgu olemasolusse ta parema meelega ei usuks. 
Castro tegi oma religiooniteemalised avaldused kolmapäeval New Yorgis kohtumisel protestandi usutegelastega. 
Castro sõnul on ta 12 aastat õppinud katoliiklikus koolis ja sealsed jesuiitlikud õpetajad hirmutasid teda pidevalt põrguga, kuid ometi ei suutnud keegi teda veenda, et põrgu tõesti olemas on. 
Pealegi ma lihtsalt ei taha põrgusse uskuda, sest see on nii kole, ütles Kuuba liider. 
Montreali DJ naljatas Briti kuningannaga 
LONDON. 
Kurikuulus Montreali DJ Pierre Brassard helistas laupäeval Briti kuninganna Elizabeth II-le, esines Kanada peaministri Jean Chretienina ja meelitas kuningliku kõrguse vestlusse Quebeci iseseisvuspüüete üle. 
Hiljem laskis kavalpea saadud materjali ka eetrisse. 
Brassard kinnitas, et tema telefonivestlus Suurbritannia kuningannaga oli ainult väike nali, mille juurest mingeid poliitilisi tagamaid otsida ei tasuks. 
See pole Brassard'il esimene kord kuulsaid inimesi alt tõmmata: samamoodi on ta vestelnud Rooma paavsti, Haiti presidendi Jean-Paul Aristide'i ja näitlejanna Brigitte Bardot'ga. 
Koerad on Moskva võimusfäärideks jaganud 
MOSKVA. 
Hulkuvate koerte karjad on kogu Moskva võimusfäärideks ära jaganud ning peavad omavahel raevukaid lahinguid, teatas päevaleht Moskovskii Komsomolets laupäeval. 
Asjatundjate sõnul on koerad valmis üksteist kesklinnas asuva Frunzeskaja kaldapealse soositumate paikade pärast tükkideks rebima. 
Hulkuvate koerte püüdmisele spetsialiseerunud firma Vitus püüab aastas umbes 20 000 koera ja hävitab neist 90 protsenti, ütles firma asedirektor Vjatsheslav Gushtshin. 
Maailma parim jõuluvana elab Taanis 
ILULISSAT. 
Jõuluvanade esimesed maailmameistrivõistlused võitis taanlane Jörgen Roslund, kes oskas kõige paremini kuuske ehtida, korstna otsa ronida ja kõige mõnusamalt naerda. 
Võistlusest võttis osa 16 jõuluvana kaheteistkümnest riigist ning see peeti laupäeval 250 kilomeetrit teiselpool põhjapolaarjoont. 
Zhüriisse kuulus neli 12-aastast eskimo poissi, kuna ilmselt on just lapsed parimad jõuluvananduse spetsialistid. 
Kaks päeva kestnud võistlusel olid edukad ka Austraalia ja Kanada esindajad, kuid taanlane Roslund lõi lõpuks kõiki kiirusega. 
Vähem kui kolme minutiga jõudis ta ronida kahemeetrise korstna otsa, jagada kätte kingitused ning kugistada alla piimaga küpsised. 
Sri Lankas hukkus 70 inimest 
COLOMBO. 
Sri Lanka põhjaosas hukkus eile valitsusvägede ja mässuliste tamilite kokkupõrgetes üle 70 inimese, teatasid sõjaväe infoallikad. 
Relvajõudude peastaabist teatati, et valitsusväed täitsid küll oma lahinguülesande, kuid neil tuli murda tamilite äge vastupanu. 
Sri Lanka valitsusarmee suurpealetung tamilite peakorterile Jaffna poolsaarel algas 12 päeva tagasi ning kannab koondnimetust Operatsioon Riviresa. 
Slovakkia gaasilekkes suri 13 inimest 
BRATISLAVA. 
Slovakkia idaosas Kosice metallitehases tekkis reedel ohtlik gaasileke, mille tagajärjel hukkus 13 inimest ja 109 vajas haiglaravi, teatasid Slovakkia ametiisikud laupäeval. 
Eile avaldas tehase juhtkond hukkunute nimekirja, milles on aga ainult 11 nime. 
Nii see kui ka asjaolu, et õnnetusest teatati avalikkusele alles laupäeval, on tekitanud nii kohalike elanike kui ka ajakirjanike pahameelt ja usaldamatust ametiisikute vastu. 
Leke tekkis pärast plahvatust, mille tagajärjel gaasi tehasest välja juhtiv toru purunes ja lõhnatu, kuid ülimalt mürgine süsinikmonoksiid sattus keskkonda. 
Kosice linnapea kantseleist teatati, et kõigi hukkunute surma põhjus oli mürgise gaasi sissehingamine. 
Filipiinide troopikatorm nõudis 100 inimelu 
BACOLOD. 
Nädalavahetusel tegi Filipiinide keskosas suurt hävitustööd troopikatorm Zack, mille tagajärjel sai surma ligi 100 ja jäi kodutuks umbes 60 000 inimest. 
Seni on andmeid 89 hukkunu kohta, kuid ilmselt see arv suureneb, sest on palju teadmata kadunuid. 
Tuule kiirus ulatus 105 kilomeetrini tunnis, see purustas 2000 elumaja ning paljud elektriliinid ning tekitas suuri üleujutusi. 
Lühiuudised 
Kaljuste koor osaleb ÜRO juubeliprogrammis 
Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester sõitsid Ameerika Ühendriikidesse, kus nad annavad dirigent Tõnu Kaljuste juhatamisel kaheksa kontserti. 
Koor ja orkester osalevad Ühendriikides ÜRO 50. aastapäeva kultuuriprogrammis. 
1. novembril esitab kammerkoor New Yorgis ÜRO peahoones Veljo Tormise loomingut, järgmisel päeval esinetakse koos Tallinna kammerorkestriga Lincoln Center'is Pärdi ja Bachi kavaga. 
Kahele esinemisele New Yorgis järgnevad kontserdid USA osariikides. 
Eesti venelaste konverents Moskvas oli apoliitiline 
Moskvas korraldatud konverentsil Venelased Eestis osalejad otsustasid arutada üksnes Eesti muulaste elu ajaloolisi, majanduslikke ja kultuurilisi aspekte ning keeldusid kõnelemast poliitikast. 
Konverentsil ei saanud sõna Venemaa välisministeeriumis Baltimaadega tegelev Sergei Prihhodko, kuna konverentsi juhataja avaldas arvamust, et Vene diplomaat kaldub ürituse peateemast kõrvale. 
Järgmisel päeval vabandasid korraldajad Vene välisministeeriumi esindajate ees. 
Eesti Instituudi eestvõttel peetud konverentsi peateemad olid vene haridus, ajakirjandus, kultuur ja ettevõtlus Eestis, Eesti demograafiline areng ning Eesti Instituudi tegevus. 
Konverentsil osalesid eesti ja vene päritolu Eesti poliitikud, ajaloolased, publitsistid ja ajakirjanikud. 
Skautide Ühingu peavanem on Joel Luhamets 
Eesti Skautide Ühingu (ESÜ) aastakoosolek Viljandis valis laupäeval oma peavanemaks Joel Luhametsa. 
ESÜ kinnitas järgmise aasta tegevusplaani ja möödunud aasta tegevuse aruande. 
Peaskaudi Tõnu Aavasalu kinnitusel jäid aastakoosolekul osalenud eelmise aasta tegevusega rahule. 
Ta lisas, et koosoleku suurimaks saavutuseks võib pidada Skautide Ühingu ja Eetserskautide Ühingu lähenemist, ka nende ühinemine peaks olema kuude küsimus. 
Eestil on esindaja Helsingi politseis 
Helsingis asus ametisse Eesti politsei esimene alaline esindaja Soomes Rene Berting, kes varem töötas keskkriminaalpolitsei narkorühmas. 
Esindaja hakkab tööle Helsingi keskkriminaalpolitsei peamajas Vantaas. 
Bertingu töölesannete hulka kuulub muu hulgas ka Eesti ja Soome ametiisikute vaheliste suhete loomine. 
Esindaja on Eesti politsei palgal ning ta töötab koos Soome keskkriminaalpolitsei infoosakonnaga. 
Tema Soome-poolne kolleeg uurija Kimmo Hakonen ütles ajalehele Helsingin Sanomat, et Eesti politsei Helsingi esindaja tööst on kasu mõlemale riigile, ehkki tema esimene komandeering kestab vaid üks aasta. 
Eesti politsei esindaja on Soome politseiga ka varem koostööd teinud, muu hulgas Estonia katastroofi põhjuste uurimisel. 
Eesti politsei nimetas oma esindaja Helsingi politsei juurde augustis. 
Toomas Savi sõidab visiidile Leetu 
Riigikogu esimees Toomas Savi sõidab täna kolmepäevasele ametlikule visiidile Leetu, kus ta kohtub president Algirdas Brazauskase, peaminister Adolfas Shlezheviciuse ja Leedu Seimi esimehe Ceslovas Jurshenasega. 
Savi kohtub veel Seimi väliskomisjoni liikmetega ning võtab osa mäletussamba avamisest Antakalnio kalmistul. 
Riigikogu esimehel on kavas vestlused Leedu Balti Assamblee delegatsiooniga ning opositsiooni kuuluvate fraktsioonide esindajatega. 
Homme käib Savi ka Eesti suursaatkonnas Vilniuses. 
Kolmapäeval viibib ta Kaunases, kus kohtub sealse linnapeaga. 
Riigikogu esimeest saadavad Leedu-visiidil Riigikogu liikmed Mart Siimann ja Feliks Undusk. 
Zonta toetas soome lapsi 
Eesti ja Soome Zonta klubide liikmed annetasid ligikaudu miljon Soome marka Soome Mannerheimi Lastekaitseliidule, et ära hoida laste uimasti- ja alkoholitarvitusi. 
Klubid kogusid raha annetuse jaoks suvisel Kollase Roosi kampaanial. 
Annetuse võtsid vastu Mannerheimi Lastekaitseliidu esimees professor Kauko Kouvalainen ja programmijuht Seija Sihvola. 
Raha on plaanis kasutada abikooli õpilaste õpetamiseks ja projekti Lapsele puhas elu elluviimiseks. 
Projekti eesmärk on ära hoida koolilaste alkoholi- ja uimastitarvitusi, õpetada probleeme lahendama ja suurendada sotsiaalseid tagatisi. 
Zonta International on ülemaailmne organisatsioon. 
Organisatsioonil on 38 000 liiget 66 riigist. 
Organisatsiooni üks eesmärke on naiste positsiooni parandamine ühiskonnas ja eri ametialadel tegutsevate inimeste ühendamine. 
Eestis ja Soomes on organisatsioonil 64 klubi ja umbes paar tuhat liiget. 
ETA 
Tähtsündmusi ajaloost 
AP: 1539 - Sõlmiti Inglise kuninga Henry VIII abielu Anne de Cl&egrave:ves'iga. 
1824 - Kuulutati välja Mehhiko Vabariik. 
1853 - Türgi kuulutas Venemaale sõja. 
1865 - Napoleon III ja Otto von Bismarck kohtusid Biarritzis, kus Napoleon II nõustus Preisi ülemvõimuga Saksamaal ja ühendatud Itaaliaga. 
1910 - Portugali kuningas Manuel II põgenes Inglismaale, kui Lissabonis puhkes revolutsioon. 
1930 - Brasiilias sai revolutsiooni tulemusena uueks presidendiks Getulio Vargas. 
1945 - Prantslane Pierre Laval, keda süüdistati koostöös natsidega, mõisteti surma ja hiljem hukati. 
1957 - NSV Liit saatis orbiidile esimese kosmoseaparaadi, algas kosmoseajastu. 
1969 - Hiina teatas kahest tuumakatsetusest, kaasa arvatud vesinikupommi plahvatusest atmosfääris. 
1973 - Põhja-Iirimaal algasid rahuläbirääkimised eesmärgiga lõpetada viis aastat kestnud konflikt, mis oli nõudnud peaaegu 900 inimelu. 
1977 - India endine peaminister Indira Gandhi, keda oli süüdistatud poliitilises korruptsioonis, vabanes vähem kui 24 tundi pärast vahistamist. 
1980 - 38 riigi moslemite esindajad nõudsid, et ÜRO Peaassamblee kutsuks NSV Liitu üles oma vägesid Afganistanist välja tooma. 
1986 - Nõukogude aatomiallveelaevas, milles olid ballistilised raketid, puhkes tulekahju. 
Teadete kohaselt hukkus kolm inimest. 
1988 - Brasiilias võeti vastu kauaoodatud demokraatlik põhiseadus. 
1990 - Sõjaväelastest mässajad kuulutasid suuruselt teise Filipiinide saare sõltumatuks. 
1991 - USA ja veel kaheksa riigi diplomaadid saabusid Haiitile nõudmisega, et sealsed sõjalised liidrid paneksid president Aristide'i tagasi võimule. 
1992 - Iisraeli kaubalennuk kukkus Amsterdamis mootoririkke tõttu pärast starti alla ja põhjustas suure tulekahju. 
Sünnipäev: Fran&csigma;ois Guizot (prantsuse ajaloolane ja poliitik, 1787-1874), Charlton Heston (ameerika näitleja, sünd. 1924). 
Mõned muljed, meenutused ja uudised muusikaga 
Pühapäeval, 3, oktoobril oli ETV-s järjekordne Hommiku TV 
Hooaja kolmas Hommiku TV algas ilma mingi sissejuhatuseta kassi ja hiire multifilmiga. 
Tagaajamise lõppedes ilmus ekraanile Yesterday meloodiat ümisev Paul McCartney, mispeale veel oma viis minutit näidati silme ees virvendama võtva kiirusega vahetuvaid videolõike biitlitest. 
Peab lisama, et kogu Even Tudebergi juhitud saade oli väga tempokas, pidevalt vahetusid teemad ja stuudiokülalised. 
Umbes kümnendal saateminutil võis lõpuks eetris näha ka saatejuhti Even Tudebergi, kes teatas, et The Beatles polnud saadet alustama valitud mitte tagamõtteta - kohe hakkab näitleja Guido Kangur rääkima oma muljeid Paul McCartney kontserdilt Stockholmis. 
Erinevalt paljudest teistest muljetamistest, kus kuulaja mõtted liiguvad tihtipeale ainult kadeduse rada, oli see jutuajamine hämmastavalt huvitav, võib-olla tulenevalt emotsioonide värskusest - kontsert oli ju alles reedel. 
Ebasobiv tundus aga järgnev videolõik Mait Agu varieteetrupi esinemisest, pealegi näidati seda miskipärast kiirendusega (et Tudebergi hilisem fraas á'la kas pole meeldiv vanu asju kiiresti mõtetest läbi lasta! pidepunkti leiaks?). 
Kogu saatel polnud ju tegelikult varieteetantsuga mingit seost, ning üldse passiks selline lõik rohkem õhtusesse programmi (aga mis teha, meil pole veel sobivaid õhtuseid autorisaateid). 
Tudeberg vahetas teemasid kiiresti, miski ei veninud liiga pikale: stuudiointervjuu moekunstnik Tiina Tiitusega, traditsiooniline poliitikajutt Andres Raidiga (seekord teemaks erastamine), intervjuu Toivo Kuldsepaga viimase raamatust, Saku õlletehase marketing idirektor Karin Sepp propageerimas õllejoomist naiste hulgas ja kogu saadet raamiv muusika. 
Kogu sellepühapäevane Hommiku TV paistis mingil määral jätkavat selle hooaja esimest saadet, kus Reet Oja arendas teemat mehed ja muusika. 
Muusikat oli viimases Hommiku TV-s tõesti palju, seejuures väga (ja võibolla liigagi) erinevat. 
Uudiseid muusikavallast oli nii palju, et neid oleks jätkunud paraja pooletunnise või veelgi pikema erisaate jaoks. 
Ja ometi: kui näiteks Jazzkaare kohta võis stuudiokülaliselt Anne Ermilt saada piisavalt infot ja tänu Avo Raubile sai ära nähtud ka KUKU raadio kuldplaat, siis näiteks seda, kes on õieti need otse eetris esinenud muusikud Andres Aak ja Aivar Oja, ei seletanud keegi. 
Stuudios esines ka Erich Krieger, videolt võis näha Samantha Foxi ning saate lõpus Europe'it. 
Küll oleks aga oodanud, et videolt näidatud laulud rohkem saate sisuga seotud oleksid olnud, nagu pärast Avo Raubi intervjuud kuldplaatide jagamisest nähtud videoklipp ühest plaadile kandideerijast Siiri Sisaskist. 
HELEN MÄGIOJA 
Eesti Kirjanduse Selts tegutseb 
Kultuuripubliku huvid on viimastel aastatel hargnenud mitmes suunas ning seetõttu on mõistetav, et kirjandusüritused ei haara enam selliseid masse nagu varem. 
Siiski pakub rõõmu teadmine, et poolesajal inimesel oli võimalust ja tahtmist tulla 28. septembril kuulama Arvo Mägi loomingule pühendatud ettekandeid, kõiki võttis lahkesti vastu TÜ raamatukogu saal. 
Tegemist oli Eesti Kirjanduse Seltsi tegevushooaega avava konverentsiga, seltsi liikmed pidid varuma veel aega pikale üritusele järgnenud üldkoosolekuks. 
Päeva juhatas sisse EKS-i esimees Kaljo Villako, kes ühtlasi rääkis koos Krista Aruga Arvo Mägitegevusest Postimehe juures aastail 1941-43. 
Oluline oli sel ajal nii avalik ajakirjanikutöö kui ka see, mis jäi varjule - rahvuslikult meelestatud inimeste koondumine ning põrandaaluse lehe Võitlev Eestlane väljaandmine. 
Mägi edasist saatust Soomes ja lahkumist Rootsi aitas valgustada tema päevik 1944. aastast, millel on suur väärtus subjektiivse ja vahetu ajalookroonikana. 
Kirjaniku tollaste märkmete koopia on koos ettekandmisloaga jõudnud Tartusse ning leiab edaspidi endale koha kirjandusmuuseumis. 
Konverentsil vahendas katkendeid kirjapandust Enn Lillemets. 
Ülo Tonts käsitles oma esinemises Arvo Mägi Peipsimaa-ainelist proosat ning võrdles loomingut ja autori enese kommentaare sellele. 
Mägi romaani Uputus ning novellikogude Ei lasta elada ja Kiusaja kunstiline ühtekuuluvus ja tähelepanuväärsus näivad kinnitavat seda, et ainestiku osa kirjanduses siiski päris ignoreerida ei saa. 
Maie Kalda vaatles Mägi mahukas proosaloomingus kasutatud võttestikku ning leidis selles masinavärgile omast süsteemsust ja töökindlust, samas aga käituvad aluseks võetud mallid leidlikult ning huvipakkuvalt. 
Mart Velskri ettekanne keskendus Mägi kui luulekriitiku väärtushinnangutele ning Mägi enda värsiloomingu võimalikule asendile tekkivates hierarhiates. 
Viimasena sai sõna Janika Kronberg, kes süvenes romaani Uputus tähendustesse ja seostesse kontekstiga. 
Et see on autori läbimurdeteos, on selles ka mitmete tekstiloome võimaluste esmarakendust. 
EKS-i üldkoosolekul valiti 21-liikmeline asemikekogu: seltsi kõiki liikmeid on otsuste tegemiseks küllalt raske ühte ruumi kokku saada, asemike kaudu peaks töö edaspidi muutuma paindlikumaks. 
Andsin ka lühiülevaate EKS-i tegevusest ja lähematest tulevikuplaanidest. 
Lisaks ürituste korraldamisele on kavas aastaraamatute traditsiooni taastamine ning kaugema lootusena kirjastustegevuse alustamine. 
Praegusel ajal on paljude kultuuriliselt oluliste, kuid majanduslikult mittetasuvate teoste ilmumine takistatud. 
EKS saaks siin olla edaspidi vahendajaks - kõik sõltub aga rahast ja lahketest toetajatest. 
Sellest sõltuvusest pole vaba keegi, jääb loota, et muutuv Eesti ühiskond EKS-i sihiasetusi oluliseks peab. 
Hetkel kindla peavarjuta seltsi kontaktaadress on: Tartu, Vanemuise 42, kirjandusmuuseum. 
MART VELSKER, EKS-i teaduslik sekretär 
Eesti osaleb 1994. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse finaalis 
Tuleva aasta 30. aprilliks on 39. Eurovisiooni lauluvõistluse finaali Iirimaa pealinnas Dublinis saanud osavõtukutse ka Eesti Televisioon. 
See on esmakordne võimalus meie levimuusika tutvustamiseks kogu maailma televaatajatele. 
Erinevalt möödunud aastast ei tehta osavõtjatele kitsendavaid eelkonkursse ega muid takistusi. 
Eurovisiooni lauluvõistluse finaalis osaleb 25 riiki. 
Konkursi reeglid on samad, mis varasematel aastatel. 
Emakeeles esitatava laulu pikkus ei tohi ületada 3 minutit ja esitajaid võib olla kuni kuus. 
Samaks on jäänud ka hindamisreeglid. 
Seoses suurvõistlusega kuulutavad Eesti Televisioon ja Eesti Raadio välja konkursi Eurolaul '94. 
Eelmisel aastal laekus konkursile 52 laulu, mitmed neist jõudsid erinevatesse muusikaedetabelitesse. 
See innustas meie autoreid looma eestikeelseid levilaule ning tõstis taas avaliku arvamuse huviorbiiti eesti levilaulu tugevad ja nõrgad küljed. 
Eurolaul '94 tingimused on suuresti ära määratud Eurovisiooni lauluvõistluse reeglitega. 
Tööde esitamise tähtaeg on 10. jaanuar 1994. 
Finaalkontserdile pääseb 9 laulu, mis seatakse suurele orkestrile ja kantakse ette 26. veebruaril Tallinna Linnahallis. 
Laule hindab 16-liikmeline žürii. 
Võitnud pala, selle esitajad ja autorid sõidavad Dublinisse, kolmele paremale laulule on ette nähtud preemiad vastavalt 5000, 3000 ja 2000 krooni. 
BNS 
Helsingi linna kohta saab teavet Tallinna südalinnas 
1. oktoobril avati Tallinna südalinna lähedal Helsingi infopunkt, mille ülesanne on aidata kaasa naaberpealinnade koostöö edenemisele. 
Tallinna projekti juht, Helsingi linnavalitsuse liige Martti Asunmaa ütles avamisel, et infopunkt hakkab vahendama teavet Soome ja Eesti pealinnades tegutsevatest ühiskondlikest, majanduslikest, sotsiaal- ja kultuuriala ettevõtetest ning organisatsioonidest. 
Infokeskus aitab leida ka kontakte Soome asutuste ja ettevõtetega. 
Asunmaa avaldas lootust, et infopunkti vahendusel sõlmitavad kontaktid aitavad luua uusi ühisfirmasid ning soomlastele Eestis uusi tööpaiku ning et tulevikus võib Helsingit ja Tallinna näha kui tihedas koostöös kaksiklinna. 
Tallinna linnapea Jaak Tamm lisas sellele oma lootuse, mis väljendus laulusalmi parafraseeringus, et tulevikus pole ainult meri see, mis kahte linna ühendab. 
Infopunkt on Helsingi linnavalitsuse täielikul finantseerimisel. 
Helsingi-Tallinna infopunkti projektisekretär Terje Kuldkepp ütles, et kuigi keskus on mõeldud eeskätt firmade ning ettevõtete teenindamiseks, ei öelda ära ka eraisikule. 
Infopunkt asub Pärnu maantee ja Sakala tänava nurgal, aadressil Sakala 23.
OLAV KRUUS 
Sotsiaalminister kiitis Jõgeva valmiva hooldekodu tulevikukavasid 
Sotsiaalminister Marju Lauristin tutvus Jõgevamaal vaimsete puuetega hoolealustele mõeldud Võisiku internaatkoduga, Lustivere haigla amortiseerunud hoones asuva ajutise hooldekoduga, Jõgevale ehitatava hooldekodu ning maakonna keskhaiglaga. 
Jõgeval valmiva hooldekodu ehituse lõpetamiseks läheb ekspertide hinnangul tarvis kaks miljonit krooni, kuid rahandusministeerium on maakonna senise rahataotluse tagasi lükanud. 
Maavanem Priit Saksing ja sotsiaalabiameti juhataja Virge Nurk rääkisid, et Jõgevale ei ehitata mitte tavalist hooldekodu, vaid vanurite keskust, kus 50-kohalise pansionaadi kõrval hakkavad paiknema vanurite ja puuetega inimeste päevane osakond, töökojad, käsitöötuba, raamatukogu, saun. 
Peale selle hakkab vanurite keskus teenindama abivajajaid kodus. 
Marju Lauristin ütles, et ta ei saa lubada praegu raha, sest seda ei ole. 
Kui aga on mingi rahasumma juurde tulemas, siis peaks sellega kindlasti toetama Jõgeva vanurite keskuse valmimist, lisas sotsiaalminister. 
See vastab tema sõnul arengusuunale, mida sotsiaalministeerium peab väga oluliseks. 
Jõgeva maavalitsuse kutsel Jõgevamaad külastanud Marju Lauristin toonitas, et kiiresti vajavad lahendamist hooldeasutuste ja haiglate omandiküsimused - peab otsustama, mis jääb riigile ja mis kohalikele omavalitsustele. 
JAAN LUKAS 
Jannseni juubel läheneb 
Millal paigutame mälestustahvli Tartusse Johann Woldemar Jannseni auks Ülikooli tänav 14 majale? 
Jannsen oli meie rahvusliku meelsuse ärataja, Vanemuise lauluseltsi ja Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimene president, üldlaulupidude isa, eesti pideva ajakirjanduse rajaja, meie rahvushümni sõnade looja. 
Järgmise aasta 16. mail möödub 175 aastat Johann Woldemar Jannseni sünnist, 125 aastat tagasi peeti aga tema algatusel ja juhtimisel esimene üldlaulupidu. 
Tartu linnavalitsus teatas kaks aastat tagasi: Lähemal ajal paigutatakse Toomemäele, kohale, kus 1869. aastal alustati laulupeo tseremooniaga, tema mälestuseks monument. 
Kui saaks mälestustahvligi Ülikooli tänav 14 seinale! 
Selles majas elas Jannsen aastatel 1865 - 1868. 
Praegu on siin üksnes Lydia Koidula mälestustahvel. 
ALAR LUSMÄGI 
Siseturu kaitse on eelkõige tarbija kaitse 
(Täienduseks 13. septembri Postimehe loole Eesti Pank ja...)
Meie valitsus tõlgendab põllumajandusliku siseturu kaitse küsimusi ühekülgselt ja lihtsustatult. 
Väga kahju, et ka Eesti Panga president Siim Kallas on valitsusega ühel nõul. 
Tarbijale püütakse selgitada, et põllumajandusliku siseturu kaitse on nagu mingi kingitus põllumehele. 
Sellisele põllumehele, kes ei viitsi tööd teha, ega oska ka raha lugeda. 
Minu arvates on siseturu kaitse pikemas perspektiivis eelkõige sisetarbija kaitse. 
Ilma sisetootjateta jääb töötu sisetarbija välismaiste monopolide meelevalla alla. 
Kui kohalik põllumajandus on välja suretatud, ega siis enam nii odavat kaupa letile tule. 
Miks valitsus ja panga president tahavad jätta kasutamata Eestis ühe miljoni hektari suuruse põllupinna? 
Miks jätame tööta 60 000 Eesti tööinimest, andes sellega tööd 30 000 välismaalasele nende kodumaal? 
Kasutades olemasolevat mulda, sademeid, päikest ja tööjõudu, kulutame tooraine (väetis, küte, masinad) sisseostuks kolmandiku sellest valuutast, mis kuluks eluvajaliku valmistoidu sisseostuks. 
Aga mille eest inimene seda ostab, kui tal pole tööd? 
Kust võetakse töötatöölistele abiraha? 
Ainuke võimalus - töötava maksumaksja ja tarbija arvelt. 
Kõik riigid (peale Eesti) kaitsevad siseturgu, et kindlustada oma inimestele töö. 
Lubatakse sisse vedada ainult seda, mis parajasti hädavajalik ja mida kohalik tootja ei müü. 
Eesti võiks müüa kartulit, köögivilja ja õunu Rootsi ning Soome. 
Näiteks Soome lubab sisse osta piiramatult heina ja 10 tonni hapukapsast. 
Kui jääme odava tooraine eksportijaks, siis meie elujärg paranema ei hakka. 
Siim Kallas ja tema järel ka Mart Laar on öelnud väga kiitvaid sõnu Eesti majanduse arengu kohta. 
Kahjuks tavaline lihtinimene midagi sellist ei tunneta. 
Minu arvates on meie statistika praegu alles väga algeline ja seepärast kahtlen esitatud andmete õigsuses. 
Mille alusel ja millega juurdekasvu võrreldakse? 
Siim Kallas kurtis, et põllumehed ei ole teda kutsunud esinema. 
Käesolevaga teen Siim Kallasele ettepaneku tulla temale sobival ajal Pärnumaale Varbla valla kultuurimajja maarahvaga kohtuma. 
Püüaks siis ühiselt arutada, kas põllumajanduse riiklik reguleerimine, siseturu kaitse ja mõningane subsideerimine on lorutavale põllumehele eelistuste loomine või kõigi Eesti sisetarbijate kaitse. 
MANIVALD MÜÜRIPEAL 
Hoiatus heausklikele omaste haudade korrastajatele Tartu kalmistutel 
Üle 40 aasta puhkab mu ema Raadi kalmistul. 
Nendele pikkadele aastatele tagasi mõeldes võin nentida, et iga kord lahkusin kalmistult rahuliku ja rõõmsa südamega. 
Mitte kunagi ei tundnud ma hirmu, et keegi võiks mind seal ahistada. 
4. septembril aga, kui pöörasin hetkeks oma kotile selja, oli see läinud. 
Ma ei hakka varastele moraali lugema, sellest ei ole vähimatki kasu. 
Vaevalt selline indiviid lehte loebki. 
Pean oma kohuseks hoiatada kõiki, kes käivad Tartu surnuaedadel haudu korrastamas. 
Ärge võtke midagi väärtuslikku kaasa. 
Jätke oma kotid ja pakid kalmistu kontorisse. 
Seal on lahked töötajad, nad tulevad teile meeleldi vastu. 
Teen ettepaneku kalmistu juhtkonnale: korraldada pakkide hoid tasu eest, mis läheks hoidjale ja suurendaks viimase huvitatust. 
Kokkuvõtteks: tehkem varastel kalmistutel passimine mõttetuks. 
LEILA METS 
Kultuurkapitali nõukogu jagas raha 
Tartu Kultuurkapitali nõukogu jagas tänavu eelviimast korda raha. 
Taotlusi oli 220 000 krooni ulatuses, neid rahuldati 45 000 krooni eest. 
Kultuurkapitali nõukogu otsustas anda Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilastele Andrus Kaldalule 5000 krooni ja Anti Liivatile 4000 krooni sõiduks USA-sse rahvusvahelisele füüsikaolümpiaadile, Eesti TA Kirjandusmuuseumile 1500 krooni Soome-Eesti kirjanduskriitikaseminari läbiviimiseks, maalikunstnik Saskia Kasemaale 2600 krooni personaalnäituse korraldamiseks Tallinnas G-galeriis, vettehüppaja Agu Tanile 1000 krooni sõiduks Stuttgarti veteranide EM-võistlustele, klubile Tartu Maraton 3000 krooni Tartu sügisjooksu korralduskulude katteks, Tartu Akadeemilisele Meeskoorile 14 000 krooni sõiduks Hollandisse festivalile, rahvamuusikaansamblile Kannel 2000 krooni sõiduks Saksamaale festivalile, teatriloolasele Heino Aassalule 5000 krooni Elena Poznjakist kirjutatud monograafia Esitantsijatar toimetamiseks ja trükkimiseks, ajakirjale Eesti Loodus 5000 krooni arvutivõrgu loomiseks ning TÜ raamatukogule 2000 krooni erihoiuosakonna (nn. erifondi) läbitöötamiseks. 
Teadusfondil soovitati toetada etnograaf Lea Põvvatit uurimistööks Ennustajad ja prohvetid Eestis XIX-XX sajandil, ajaloolast Jaanus Anukaevu uurimuse Avalik tegevus ja kultuurielu Tartus ja tema tagamaadel tsaariaja lõpul kirjastamiseks, lastekliiniku dotsenti Mai Maserit lülitumiseks rahvusvahelisse uurimisprogrammi Lapse üsasisesest perioodist esimese kooliaastani. 
Samuti otsustas Kultuurkapitali nõukogu pikendada kunstniku-käsitöölise Deivi Oru käsitööajakirja trükkimiseks sõlmitud laenulepingut poole aasta võrra. 
Uusi taotlusi võtab Tartu Kultuurkapital vastu 30. novembrini. 
Detsembri lõpus jagatakse välja 4100 krooni. 
Kultuurkapitali tegevdirektori Tarmo Varendi sõnutsi muutub seoses volikogu valimistega ka Kultuurkapitali nõukogu koosseis. 
Praegu on nõukogu esimees Ants Veetõusme ja aseesimees Alo Ritsing, liikmed Riho Illak, Ain Kaalep, Undel Kokk, Kalle Kasemaa, Kaido Kosk, Madis Lepajõe, Tõnis Lukas, Ain Raitviir, Agu Tamm, Ilme Tinni, Tiia Toomet ja Ülo Vilimaa. 
Tarmo Varendi teatas ka, et firmade sponsorsummad jõuavad Kultuurkapitali kaudu projektide autoriteni maksuvabalt. 
Kultuurkapitali arve Tartu sotsiaalpangas on 142974. 
RISTO KUKK 
Tartu Kommertspanga varade müümiseks korraldatakse oksjon 
Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjon kuulutas panga allesjäänud vara müümiseks välja oksjoni, teatas BNS-ile komisjoni liige Riho Vaab. 
Oksjon korraldatakse 12. oktoobril kahes voorus. 
Esimene oksjon on kõigile soovijatele, teises voorus võivad osaleda kreeditorid oma nõuetega TKP vastu, s.t. külmutatud rahaga 70% ulatuses. 
Oksjon algab kell 16 Tartus Munga tänav 18, registreerimist alustatakse tund enne oksjoni algust. 
Informatsiooni oksjoni kohta saab alates 6. oktoobrist kell 14-15 telefonil (234) 33 197. 
Pensionäridele toimetulekust 
Tartu Pensionäride Ühendus Kodukotus alustab loenguid rahvaülikoolis Kuidas eluga toime tulla. 
Esimene loeng on homme, 5. oktoobril kell 14 Fortuuna 1. Vaesuspiirist, elatusmiinimumist, elatusrahast ja pensionist räägib Eesti Pensionäride Liidu esimees Harri Kärtner. 
Järgmisel teisipäeval, 12. oktoobril kell 14 kõneleb prof. dr. Jaan Riiv meditsiinist ja imest. 
Osavõtt rahvaülikoolist on tasuta. 
Kuulajad saavad vastuseid ka oma teemakohastele küsimustele. 
Oktoobrikuu kolmapäevadel kell 11 - 13 paneb Roza Bachman Kodukotuses kirja vanurite prillisoove, et Eesti Pensionäride Liidu kaudu hankida neid Rootsist. 
Registreerimiseks peab kaasas olema silmaarsti tõend. 
Samadel päevadel võib oma prillivajadust öelda ka õhtuti kell 19 - 22 telefonil 37 980. 
Esmaspäeviti kell 14 - 16 jätkuvad Kodukotuses usaldusvestlused, kus vanurid saavad kurta oma muresid. 
Tartust valitud Riigikogu saadikud kohtusid Tartu linnavalitsusega 
Reedel kohtusid Tartust valitud Riigikogu saadikud raekojas Tartu linnavalitsuse liikmetega. 
Kohtumisel esitas linnapea Ants Veetõusme oma nägemuse linnavalitsuse viimase aja tööst ning küsis saadikutelt Riigikogu seisukohta siinsete probleemide kohta. 
Suurema diskussiooni tekitas Ants Veetõusme küsimus Riigikogu poolt vastu võetud erastamisseaduse täienduse kohta. 
Nimelt ei toimu selle täienduse tõttu erastamine mitte linnavalitsuse struktuuride kaudu, vaid riigi omand võib saada otse eraomandiks. 
Varem eelnes erastamisele riigi omandi munitsipaliseerimine. 
Saadikud põhjendasid Riigikogu otsust mõnede omavalitsuste sooviga vaid munitsipaliseerimisega piirdudagi. 
Kuningriiklane Kalle Kulbok avaldas arvamust, et kõik Tartu probleemid lahenevad alles pärast siin krahvkonna väljakuulutamist. 
Linnapea andis kohtumisel sõna ka teistele linnavalitsuse liikmetele, kes tutvustasid probleeme oma valdkondades. 
Samaaegselt koosolekuga oli raekoja taga elusõnalaste algatatud miiting. 
Sellest osavõtjad nõudsid inimõiguste järgimist Tartus ning usuvabaduse piiramise lõpetamist. 
Nimelt on linnavalitsus viimasel ajal ette võtnud mõningaid samme Elu Sõna tegevuse piiramiseks. 
Linnavalitsus põhjendab seda linnaelanike rahulolematusega: paljud vanemad on mures oma laste pärast, kes võtavad osa Elu Sõna protsessioonidest, mis on vanemate arvates kahjulikud nii laste tervisele kui psüühikale. 
Lisaks segavad Elu Sõna liikmete poolt kesklinnas korraldatavad üritused tavakodanike normaalset elu. 
Ants Veetõusme tutvustas Elu Sõnaga seotud probleeme ka Riigikogu saadikutele ning avaldas arvamust, et Riigikogu võiks selle probleemi kohta mingi seisukoha võtta. 
MARTIN PETDER 
Kodumaise eraettevõtluse ja kapitali soodustamine tugevdab Eesti sõltumatust 
24. septembri Postimehes kommenteeris Riigikogu menetluses olevat kodumaise eraettevõtluse soodustamise seaduse eelnõu majandusministeeriumi kantsler Margus Leivo. 
Ta väitis, et selles eelnõus on mitmeid sisulisi ja vormilisi puudusi. 
Riigikogu aseesimehe nõunik LINNAR LIIVAMÄGI selgitab omakorda kõnesolevat seadus. 
Eelnõu ei välista konkurentsi 
Olen nõus, et konkurentsi välistamine on põhimõtteliselt väär, ainult et Margus Leivo on sisse murdnud lahtisest uksest. 
Kõik eelnõu autorid on ju samal seisukohal, mis tähendab, et mingisugust konkurentsi välistamist ei ole eelnõus ette nähtud. 
Vastupidi, kodumaisele kapitalile ja eraettevõtlusele on taotletud tingimuste loomist konkurentsiks välismaise kapitaliga, sest Eesti majandusliku ja poliitilise sõltumatuse tugevdamise seisukohalt ei ole ükskõik, missugune kapital siin tulevikus valitseb. 
Ka teistes Euroopa riikides, näiteks Prantsusmaal, on mindud seda teed, et toetatakse kodumaist, mitte ei tõmmata võrdusmärki kodumaise ja välismaise kapitali vahele. 
Seaduseelnõu ülesehituse juurde minnes tuleb lähtuda sellest, et 
kavandatud on ühtne kompleks abinõusid, mis aitaksid kodumaistel eraettevõtjatel konkurentsivõimeliseks muutuda. 
Need meetmed moodustavad terviku, mistõttu antud juhul on ühte eelnõusse paigutatud sätted, mis muidu võiksid sisult kuuluda ka erinevatesse seadustesse. 
Seda on tehtud otstarbekusest lähtudes ja siin ei ole tegemist pretsedendiga, sest samamoodi on talitatud ka näiteks Riigikogus vastu võetud ja presidendi poolt välja kuulutatud tolliseaduses ning raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduses. 
Mitmes teiseski kehtivas seaduses on paragrahve, mis sisult peaksid olema haldusõigusrikkumiste seadustikus, kriminaalkoodeksis või mujal. 
Kodumaise eraettevõtluse soodustamise seaduse vastuvõtmine toob endaga kaasa mitmete muudatuste tegemise praegu kehtivates õigusaktides. 
Eelnõus on delegeeritud muudatusteks tarvilike ettepanekute tegemine vabariigi valitsusele. 
Muidugi oleksid muudatusettepanekuid võinud esitada ka eelnõu autorid. 
Antud juhul toimiti teisiti ja pöörduti teadlikult vabariigi valitsuse poole, et püüda vältida opositsioonilise fraktsiooni esitatud initsiatiivi lihtsat väljahääletamist Riigikogu menetlusest, nagu see seni tavaliselt on olnud. 
Ettepanek vabariigi valitsusele on tehtud kooskõlas põhiseaduse paragrahviga 103 lg. 2. 
Margus Leivo väidab, et eelnõuga korratakse juba tehtut, tänaseks reguleeritut. 
Osaliselt on see tõesti nii. 
Eelnõu esitati Riigikogule juuni keskel ja vahepeal on peale erastamisseaduse veel vastu võetud seadusi, mis haakuvad kõnealuse eelnõu teemadega. 
Eelnõu läbivaatamisel Riigikogu majandus- ja põllumajanduskomisjonis seda kindlasti ka arvestatakse. 
Rääkides majandusministeeriumi juures asuvast 
kolmest fondist 
- innovatsioonifondist, ekspordi krediteerimise fondist ning äsjaloodud väikese ja keskmise ettevõtluse krediteerimise fondist -, vajab märkimist, et viimane võiks tõesti kanda ka kavandatud Eesti eraettevõtluse soodustamise fondi ülesandeid. 
Praegu ei ole siiski õige väita, et uue fondi loomise ettepanek oleks juba tehtu kordamine. 
Väikese ja keskmise ettevõtluse krediteerimise fond annab krediiti konkreetsetele projektidele. 
Eelnõus pakutud fondi idee on aga maksta osaliselt kinni laenuprotsendid ja muuta selle kaudu kommertspankade antav krediit odavamaks. 
Seega on suunitlus siiski teine. 
Kodumaise eraettevõtluse soodustamise seaduse 
eelnõu § 11 
näeb ette piirangute kehtestamise metsa, põllumajandusliku maa ja arhitektuuri- ning looduskaitse all olevate objektide erastamisel. 
Piirangud seisnevad selles, et neid objekte võidakse erastada üksnes Eesti püsielanikele või ettevõtetele, mille põhikapitalist või häältest vähemalt 70% kuulub Eesti püsielanikele. 
Seda paragrahvi kommenteerides märkis Margus Leivo, et nende objektide kasutamist ei tohi piirata. 
Olen nõus, kuid jutt ei ole kasutamise piiamisest, vaid piirangutest erastamisel. 
Need on kaks ise asja. 
Pean loomulikuks, et omandiõigus kõnealuste objektide suhtes võib kuuluda ainult ülalnimetatud subjektidele. 
Ma ei pea õigeks Margus Leivo seisukohta, et piirangute kehtestamisega välismaalastele ja välisettevõtetele jääb nende objektide omanikuks riik. 
Eesti maa, metsa ja tähtsamate kultuuriobjektide müümine välismaalastele või välisettevõtetele ei tee meile au, vaid muudab meid sulasteks. 
Eelnõu kavandab kaupade sisse- ja väljaveokvootide ja tollisoodustuste kehtestamist, mille eesmärk on 
tasakaalustatud kaubavahetustingimuste 
sisseseadmine teiste maadega. 
Selline praktika on maailmas üldlevinud ja seda tuleks rakendada ka Eestis. 
Tasakaalustatuse all on mõeldud, et vabariigi valitsus kehtestab imporditavatele kaupadele samasugused soodustused, piirangud ja kvoodid, kui meie kaubanduspartnerid on kehtestanud Eesti ekspordile. 
Loomulikult peab valitsus sealjuures hea seisma Eesti ekspordi suurendamise eest. 
Lõpuks
sooduslaenude võimaldamine noortele, kuni 30-aastastele ettevõtjatele. 
Sellega taotletakse algkapitali andmise võimalust sooduslaenuna, mis praegu olemasolevate pankade kaudu on võimatu. 
Ka siin on Margus Leivo kaldunud kõrvale paragrahvi mõttest, väites, et ettevõtjad jagunevad kaheks: edukateks ja nendeks, kes pole kuhugi jõudnud. 
Väide on iseenesest õige, kuid mitte asjakohane, sest mis edukusest või saamatusest saab rääkida, kui jutt on alles eraettevõtluse alustamiseks võimaluste loomisest. 
Tõenäoliselt ei ole noorettevõtja määratlemisel 30-aastane vanusepiir ainsaks kriteeriumiks, millest lähtuda. 
Kui keegi oskab nimetada paremaid kriteeriume, siis praegu on õige aeg asjakohaseid parandusettepanekuid teha. 
LINNAR LIIVAMÄGI, Riigikogu aseesimehe nõunik 
Nõmmel avati Underi ja Tuglase kirjanduskeskus 
Pärast remonti avati 3. oktoobril Tallinn-Nõmmel Marie Underi ja Friedebert Tuglase Kirjanduskeskus. 
Kirjanduskeskus on moodustatud endisest Tuglase majamuuseumist ning Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusajaloo osakonnast ning kuulub iseseisva juriidilise isikuna Teaduste Akadeemia alluvusse. 
Rootsist on Underi ja Adsoni Mälestusfondi vahendusel saadud hulgaliselt uut museoloogilist ning arhiivimaterjali kirjanike kohta. 
Käivad läbirääkimised Marie Underi pagulasperioodi käsikirjade koopiate toimetamiseks Eestisse. 
Huvilistele on Underi-Adsoni-Tuglase maja avatud uurimistööks endiselt tööpäeviti kella 11-17. 
OLAV KRUUS 
Merilt ÜRO-s rohkem järjepidevust kui uut 
Lennart Meri kõne 30. septembril ÜRO-s oli juba kolmas kord, kui Eesti Vabariigi esindaja pöördus ÜRO Peaassamblee kõnepuldist maailmaorganisatsiooni kõigi liikmesriikide poole. 
Kuigi president ütles New Yorgis antud intervjuus Postimehele, et enne kõnet kavatseb ta tunnetada seda hommikut ja auditooriumi, kus ta esineb, oli tema kõnes rohkem etteaimatavat järjepidevust kui uut. 
Järjepidevust selles mõttes, et Meri kõneles samadest asjadest nagu tema eelkäijad. 
Kui lugeda endise ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli kõnet 17. septembril 1991 - päeval, kui Eesti võeti ÜRO liikmeks koos Läti ja Leedu, Põhja- ja Lõuna-Korea, Mikroneesia ja Marshalli saartega - või eksvälisministri Jaan Manitski teksti möödunud aasta 29. septembril, siis Eesti põhiteemad on olnud ju samad: suhted idanaabriga (vägede väljaviimine sealhulgas), vähemuste olukorra selgitamine ja Balti regiooni julgeolekuprobleemid. 
1991. aasta sügisel oli välisminister Meri koos Rüütliga New Yorgis, seda meenutas ka president Meri oma nüüdses kõnes. 
Küllap tema inglise keel ja maailmatunnetus mõjutasid tookord ülemnõukogu esimehe tarbeks koostatud teksti. 
Aasta hiljem, kui New Yorki sõitis välisministriportfelli (koos mõningate paberitega?) pärinud Manitski, oli Lennart Meril kodus kibe võitlus Arnold Rüütliga Kadrioru presidenditooli pärast. 
Esimesed iseseisvusaastad pärast okupatsiooni ja oma raha lubasid presidendil esimest korda kõnelda demokraatia ja vabaturumajanduse seostest Eesti näite põhjal. 
Eesti on olnud uskumatult edukas, aga teiega koos, ekstsellentsid, võiksime koos olla veelgi edukamad, ütles Meri. 
ÜRO Peaassamblee 48. istungjärgu üheks olulisemaks teemaks on maailmaorganisatsiooni reformimine. 
Päevakorda on tõusnud ka Julgeolekunõukogu alaliste liikmete arvu suurendamine. 
Kui enamik kõnelejaist räägib sellest suurriikide (Jaapani ja Saksamaa) kontekstis, siis uudsena ja huvitavana mõjus väikerahvaid hästi tundva Eesti presidendi ettepanek, et Julgeolekunõukogus võiks olla alalise liikme koht ka maailma enamust esindavatele väikeriikidele. 
Nagu president Meri kõnet tervikuna, kannab ka seda mõtet idealistlik enesekindlus ja sügav lootus õiglasse maailma. 
TAAVI TOOM 
Venemaal algas kodusõda 
Eile kell 12 algas Moskvas Oktoobri väljakul Valge Maja pooldajate, s.o. kommunistide ja natsionaalpatriootide ühine miiting, mille algus oli rahumeelne. 
Nõuti Valge Maja blokaadi lõpetamist, sisekaitsevägede ja OMON-i väljaviimist Moskvast, mis oli eeltingimus läbirääkimiste alustamiseks Boriss Jeltsini esindajatega. 
Seda rõhutas oma kõnes ka kommunistliku liikumise Töölis-Venemaa liider Viktor Anpilov. 
Laupäeva õhtul ütles Anpilov Smolenski väljakul aset leidnud miitingu ajal Postimehele, et OMON võib Valge Maja võtta vaid üle tema laiba. 
Rahvusliku Päästerinde liider Ilja Konstantinov ütles samas Postimehele, et nende selja taga on konstitutsioon. 
Meie tegutseme põhiseaduse järgi. 
Jeltsin on seda rikkunud ja peab tagasi astuma, ütles Konstantinov. 
Mässulised võtsid Valge Maja 
Eile umbes kella 2 paiku pärastlõunal hakkas kolonn Oktoobri väljakult liikuma kesklinna suunas. 
Silma järgi otsustades oli Oktoobri väljakul kuni 2000 inimest, mis oli suhteliselt tagasihoidlik võrreldes demokraatide miitinguga eelmisel pühapäeval, kus osales ligi 70 000 inimest. 
Mida lähemale aga jõudsid eilsed demonstrandid kesklinnale, seda suuremaks nende hulk kasvas. 
Mässumeelsed inimesed karjusid: Jeltsini bande kohtu alla! 
Kolonni ees liikus löögirühm, kes murdis läbi OMON-i esimese tõkke Krimmi sillal. 
Kolonn liikus edasi mööda Zubovi bulvarit Smolenski väljaku suunas. 
Löögirühm tungis läbi ka OMON-i teisest kaitseliinist, mis asus välisministeeriumi ees Smolenski väljakul. 
Seejärel mindi Valge Maja juurde, kus kella 15.30 ajal asuti murdma tõkkeid, mis ümbritsesid Venemaa parlamenti. 
5 minuti vältel anti mõlemalt poolt tihedat automaadituld. 
OMON püüdis läbimurdjaid tõrjuda pisargaasiga, kuid see ei aidanud. 
Osa omonlastest jooksis laiali, osa neist läks mässajate poole üle. 
Valge Maja rõdult kutsus isehakanud president Aleksandr Rutskoi rahvast üles vallutama Ostankino telekeskust. 
Löögirühmad istusid OMON-ilt ja sisekaitsevägede eriüksustelt hõivatud veoautodele ja bussidesse ning sõitsid Ostankino poole. 
Neile järgnes rahvamass, mida USA Moskva suursaatkonna juures võis hinnata mõnele kümnele tuhandele. 
Ameerika Ühendriikide saatkonna ees karjuti USA-vastaseid loosungeid ning rebiti maha USA-d reklaamivaid plakateid. 
Rahva meeleolu lähenes hüsteeriale. 
Võitlus Ostankino telekeskuse eest 
Kell 17.30 olid Ostankino telekeskuse peasissekäigu juurde kogunenud 200-300 mitmeti relvastatud mässulist, nende seas võis näha kasakaid, laigulisi. 
Nad olid relvastatud püstolite, automaatide, Valge Maja ees miilitsalt ja OMON-ilt ära võetud kaitsekilpide ja muu erivarustusega. 
Telekeskusse toodi pidevalt rahvast juurde, tunniga oli sinna kogunenud üle 1000 inimese. 
Üks sündmuste pealtnägija, Ostankino telekeskuse insener ütles eile õhtul Postimehele, et kella 18.45 paiku lasid mässulised kolm lasku granaadiheitjast Ostankino väiksema telemaja pihta ning autodega murti esimese korruse akendest sisse. 
Algas äge tulevahetus, kinnitamata andmetel oli mõlemal poolel hukkunuid ja haavatuid. 
Mässulistel õnnestus tungida telemajja ning sellest hetkest lõppesid Ostankino teleülekanded. 
Õhtul kella 9 ajal liikusid president Jeltsinile alluvad tankikolonnid mööda Minski maanteed Moskvasse. 
Venemaa asepeaminister Jegor Gaidar ütles usutluses tööd jätkanud Venemaa Televisioonile, et need väed suunatakse vabastama Ostankinot. 
Samas kutsus Gaidar kõiki inimesi, kellele demokraatia on kallis, kogunema Moskva Linnanõukogu ette. 
Kell 21.45 oli neid seal 3000-4000, asuti moodustama vabatahtlikke võitlussalku. 
Jeltsini valitsus vastab jõuga 
Venemaa valitsus otsustas Moskva tähtsamate objektide kaitseks kasutada nendele alluvaid eliitväeosi. 
Venemaa Julgeoleku- ja Kaitseministeeriumi andmetel kontrollivad Kremlit, Moskva Linnanõukogu hoonet ja võimalik, et öösel ka Ostankinot, 27. motoriseeritud brigaadi võitlejad, kes näitasid end juba 1991. aasta augustis, kaitstes Kremlit putšistide eest. 
Sama allika teatel kavatseti täna öösel tuua helikopteritega Moskvasse Rjazani õhudessantdiviisi rünnakrühmad. 
Kell 22.45 tuli Vene TV-lt teade, et dessantväelased on ülestõusnud Ostankinost välja löönud. 
Mõningatel andmetel valmistusid mässulised aga öösel uueks rünnakuks. 
Moskva südalinnas oli eile öösel suhteliselt vaikne, kogu võitlus ja pinge olid koondunud Ostankino telekeskuse juurde. 
Marko Mihkelson Moskva 
Tartu Politsei pressiesindaja teatab 
Püstoliga ähvardaja tabatud 
30. oktoobril kella kahe ajal ähvardati Ihaste ratsabaasi lähedal püstoliga vanemat meest. 
Politsei on ähvardaja tabanud ning relv leitud. 
Juhtumit uurib kriminaalpolitsei. 
Naine peksis meest 
29. septembril kell üheksa õhtul helistas politseisse Alasi tänavas elav mees. 
Ta teatas, et teda peksab naine, kes on mitu päeva kodust ära olnud. 
Järgmise päeva hommikul tuli samasugune teade Tõnissoni tänavalt. 
Kaks tundi vabaduses 
29. septembril püstitas vabaduses viibimise lühirekordi Veski tänavas elav mees. 
Päeval mõistis linnakohus talle naise peksmise eest rahatrahvi ja mees vabastati arestimajast. 
Oli möödunud kaks tundi ja viisteist minutit, kui ta uuesti tagasi toodi, põhjuseks jälle naise peksmine. 
Kambja vallas murti sisse poodi 
Ööl vastu 28. septembrit murti sisse Kambja valla Vooreküla poodi. 
Varastati nahkjopp, alkoholi, õlut, sigarette jm. 
Kahju sai pood 6600 krooni. 
Tabati sissemurdmisel 
29. septembri öösel tabas politsei Õnne tänavas korterisse sissemurdmisel 41-aastase töötu mehe, kes elab samas tänavas. 
Puudujääk sidejaoskonnas 
Majanduspolitsei uurib praegu, kuidas tekitati 3211 krooni suurune puudujääk 10. sidejaoskonnas. 
Pensionär sai autolt löögi 
30. septembril oli raske liiklusõnnetus pärmivabriku juures, kus 62-aastane pensionär sai löögi Žigulilt. 
Sündmuse pealtnägijaid, kes pole veel liikluspolitseiga vestelnud, palutakse helistada telefonil 32 805. 
Autodega rajalt välja 
30. septembril kell kaks öösel tegi Kreutzwaldi ja Laulupeo tänava nurgal kaskadööritrikke Peugeot 305 joobnud juht. 
Auto põrkas esmalt vastu posti, siis vastu puud ja viimaks rullus üle katuse. 
Juht on vigastustega Maarjamõisa haiglas. 
29. septembri varahommikul helistati politseisse traumapunktist. 
Sinna olid toodud avariis viga saanud neiu ja noormees, mõlemad juhilubadeta ja purjus. 
Noored olid laenanud sõbralt lõbusõiduks Žiguli. 
Tartusse naastes keerasid nad autoga FI juures valele teele ning sõit lõppes õhulennuga üle basseini vastu betoonist vastasseina. 
Noormees pääses kergemate vigastustega. 
Samal päeval kell viis sõitis Rõõmu teel 1. kilomeetril kurvist välja Moskvitš. 
Autotäis inimesi, kes olid joobnud juhi rooli lubanud, said kergeid vigastusi. 
Esmaabi anti kohapeal. 
President Lennart Meri kutsus kokku Riigikaitsenõukogu 
Seoses Moskvas kujunenud kriitilise olukorraga otsustas president Lennart Meri eile õhtuks kutsuda kokku Riigikaitsenõukogu, teatas eile presidendi kantselei pressiteenistus. 
Eesti välisminister Trivimi Velliste ütles eile, et Eesti valitsus jälgib pinevalt Moskvas toimuvat ja kõik valitsusasutused, samuti politsei ja kaitsejõud on kõrgendatud valmisoleku seisundis. 
Olukord on ohtlik Euroopale ja tervele maailmale, ütles Velliste. 
Arvan, et eesti rahvas peaks jääma võimalikult rahulikuks, aga samal ajal tähelepanelikult jälgima ümbrust. 
Kui keegi märkab midagi kahtlast, tuleks sellest kohe teatada politseile, soovitas Velliste. 
ELMO KASKMAA 
Venelannad võrkpallis võidukad 
Naiste võrkpalli EM-võistlustel Nikolai Karpoli juhendatav Venemaa võistkond esikohast siiski ilma ei jäänud, ehkki alagrupimängus jäädi 0:3 alla Ukrainale. 
Finaalis need kaks naiskonda siiski kokku ei saanud - Ukraina sai poolfinaalis lüüa Tšehhoslovakkialt. 
Otsustavas kohtumises oli Venemaa parem tšehhidest-slovakkidest 3:0 (17:5, 15:3, 15:6). 
Ukraina võitis Itaalia 3:1 ja päris kolmanda koha. 
RIHO PAAS 
Esimesed mängud Eesti meeste korvpalli meistriliigas peetud 
Eesti meeste korvpalli meistriliigas kanti laupäeval neli esimest tulemust tabelisse. 
Asto võitis A.U.Ma. 70:54, Baltika Rafteri 91:77, Tartu Raidor Haapsalu KK 93:66 ja Rakvere Markus Tartu Korvpallikooli 100:63. 
Tallinna kohtumised arenesid siiski tasavägisemalt, kui lõpunumbrid näitavad. A.U.Ma. läks Asto vastu isegi ette 25:14 ja võitis poolaja 30:29. 
Teisel poolajal olid astolased paremad. 
Võitjatel viskas Erkki Kivinukk 19 ja kaotajatel Aivar Toomiste 20 punkti. A.U.Ma. meeskonna treeneriks on Teet Laur. 
Baltika ja Rafteri vahelise mängu avapoolaeg jäi viiki - 41:41. 
Lõpuks võttis eelmise aasta medalimeeskond oma, ehkki mängiti Taavi Reigamita. 
Võitjate poolel viskas Andrus Nagel 31 ja Toomas Kandimaa 22 punkti. 
Haapsalus peetud mängu kommenteeris treener Jüri Neissaar: Meeskond mängis avakohtumise korralikult ja keskendunult. 
Üheks meie võidu võtmeks olid tabavad kaugvisked: tosinast üritusest tabas 8 ehk 66,7 protsenti. 
Haapsalus uusi mängijaid pole. 
Teised peale Olev Luiga eriti silma ei paistnud. 
Tema on tõesti hea ja kindel mees, võtab lauda ning viskab keskpositsioonilt täpselt. 
Raidor alustas koosseisus Toomas Liivak, Valmo Kriisa, Priit Kaasik, Vallo Reinkort ja Marti Lasn. 
Andrus Renter oli haige ja teda polnud kaasas. 
Me saime kohe rünnaku käima ja visked läksid hästi. 
Väga õnnestunud oli Priit Vene sissetoomine, ta tabas kohe 3-4 korda järjest. 
Meie suurimad punktitoojad olid Reinkort (27), Liivak (18) ja Vene (17). 
Me võitsime poolaja 44:32. 
Vastased pidasid vastu teise poolaja 4.-5. minutini, siis murdusid. 
Meie kiirrünnakud tegid oma töö. 
Laua võitsime 43:31, halb oli vaid see, et meie lauast saadi palju palle. 
Laupäeval oli Raidori meeskonnal 12-tunnine tööpäev. 
Sõitu alustasime kell 11 ja koju jõudsime tosin tundi hiljem. 
Kõva kaheksa tundi läks kokku sõidule. 
Korvpallikooli võistkonna treener on Tõnu Lust. 
Tema rääkis Rakvere-reisist järgmist: Algul pääsesime isegi ette, kuid peagi läks kõik oma kohale. 
Rakvere Markusel oli jõudu, pikkust ja võimsust märksa enam kui meil. 
Poisid olid avamängus ka kuidagi kohmetud. 
Üldse polnud meil kaasas Eesti Spordigümnaasiumis õppivat ääremängijat Erki Sadamat, kellel oli jalavigastus. 
Teisel poolajal ei saanud mängida meie pikim (203 cm) Peeter Ulst, kes samuti vigastas hüppeliigese sidemeid. 
Tarmo Telvaril oli midagi südamel viga. 
Ehkki Priit Paama lõi teravusi, oli tal toetajaid vähe. 
Laud oli eriti teisel poolajal vastaste valduses. 
Aga Rakvere Markus oli eelmisel aastal kuidagi tugevam või ei pannud nad meie vastu viimast välja. 
Muidu peeti mänge väljaspool Rakveret, kuid nüüd on neilgi oma spordisaal (minu teada kohaliku metsamajandi oma). 
Kõik oli ilus ja meeldiv, samuti kohvikud sees. 
RAIMO PEIKER 
Koduloom vajab hoolitsust ja armu 
Kui muretseme endale või lapsele kutsika, tuleb mõelda, kas ikka jätkub koera pidamiseks hoolt ja armastust, aega ja isegi raha? 
Kui haarame turuväravast esimese ettejuhtuva kutsika, kas mõtleme, milliseks nii välimuselt kui ka temperamendilt see kutsikas kasvab? 
Kas me teame kui suurde ohtu seame nii oma pere kui ka lähima ümbruskonna, ostes odava (hinnalt ja väärtuselt) kutsika inimestelt, kes ussikuurile ja kirbutõrjele käega löövad? 
Arvan, et küllap meil on kohusetundetuid peremehi enamasti segavereliste koerte ja kasside omanike hulgas just sellepärast, et need loomad on tulnud liiga kergelt ja odavalt kätte. 
Tõukoera ostame enamasti otse kodust. 
Seega on meil tagasiside ostu-müügilepingu näol olemas. 
Huvitav oleks teada, kas kõik turuväravas müügil olevad kutsikad ka müüdud saavad, s.t. kas nõudmine ja pakkumine on tasakaalus? 
Arvan, et need nn. koeravabrikute omanikud suhtuvad siiski liiga ükskõikselt sellesse, et nende emased koerad kaks korda aastas just siis küla peale pääsevad, kui nad pulmi peavad. 
Kui on tahtmist, siis saab emast koera jooksuajal (üks kuu) kinni pidada. 
Segavereliste koerte omanikud võiksid teha oma ühingu (Segavereliste Koerte Kasvatajate Ühing - SKKÜ), kus oleks sisse seatud koerte register. 
Selle alusel saaksid kutsikate tahtjad valida olemasolevate kutsikate vahel ja tellida veel sündimata kutsikaid värvuse, iseloomu või kasvu järgi. 
Selliste kutsikate hinnad võiksid olla kvaliteedi ja vanemate õpetatuse järgi kallimad turukoertest. 
Loomulikult jääks nende hind alla tõukoerte hinnale. 
SKKÜ-l võiks oma koerte jaoks olla sugupuu kaardid, mis oleksid ühtlasi ka teiste sarnaste ühingute poolt tunnustatud dokumentideks. 
SKKÜ saaks korraldada oma näitusi ja võistlusi suurima, väikseima, sõnakuulelikuma segaverelise koera nimetusele või miks ka mitte - huvitavaima ristandi nimetusele? 
Mida aga soovitada neile, kes siiski turult otsustavad osta koera? 
Kõige olulisem esmapilgul on koera kasv. 
Kui koera esikäpa kõrgus on vähemalt pool turja kõrgusest ning käpad ja rind 1-2 kuu vanuselt on hästi tugevad, tõotab sellisest kutsikast keskmisest suurem koer kasvada. 
Suure koera ühe kuu vanune kutsikas tavaliselt kahele peopesale enam ära ei mahu. 
Väikese koera kutsikas, keda müüakse tavaliselt 2-3 kuuselt, on üsna peente esikäppadega ja tema turja kõrgus on keha pikkusest tavaliselt väiksem, taksilaadsetel isegi tunduvalt väiksem. 
Traatja (karmi) karvaga koerad (kellel on tihti habe) on pärit terjeritest, šnautseritest ja linnukoertest. 
Koheva karvaga kutsikatel tõotab pikk karv kasvada, nii et tuleb leppida hiljem igapäevase koera kammimisega. 
Krässuskarvalised ja ühevärvilised on tavaliselt puudlite sugulased. 
Iseloomult soovitan valida uudishimuliku, ei liialt agressiivse ega argliku koera. 
Tasakaalukat, mitte kergesti ärrituvat koera on kerge hiljem dresseerida. 
Kutsikale, kelle tõuomaduseks on tigedus, sobib vaid rahulik ja tahtejõuline peremees. 
Tahaksin kompetentsetelt inimestelt või nende puudumisel linnavalitsuselt küsida, kuidas seadus teeb vahet hulkuva koera (kassi) vahel? 
Kas koer (kass kellel on kaelarihm kaelas, kuid kes on õues peremeheta, on hulkuv? 
Mida on tehtud selleks, et õues ei jookseks lapsi hirmutades ringi koerad ning et prügi konteineritesse viies ei ehmataks meid räämas kassid? 
Miks ei tegutse meil koera-(kassi-)püüdjad? 
Ei tea, kuidas on olukord teistes linna kvartalites, aga Turu-Soola-Aleksandri vahelise majade prügikastides on hulkuvaid kasse kümnete kaupa. 
Akadeemiliselt Loomakaitseseltsilt ootan aga vastust selle kohta, mis seisukoha nad võtsid Variku tänaval toimunud koera piinamise kohta? 
Millega ALS tegeleb ja mida on tehtud loomade kaitseks? 
Palun tutvustada loomakaitse eeskirju ja seadust vastutusest nende rikkumise eest. 
Kelle poole võib looma piinamisest teatamiseks pöörduda ja kui tõhusat abi sllest saada? 
Mis võimalused on meil selleks, et loom enne igaveseks uinumist kõige vähem piinlema peaks? 
OLIVIA ÖEBIUS 
Põllumajandustootjate ja valitsuse esindused ei jõdnud kokkuleppele 
Neljapäeval lõppenud põllumajandustootjate ja valitsuse läbirääkimistel ei jõudnud pooled põllumajandussaaduste taotlushindades ja prognoositavatele tootmismahtudele vastava toetuse suuruses kokkuleppele. 
Läbirääkimiste lõppdokumendis aktsepteerisid esindused vaid ekspertgruppide kooskõlastatud taotlushindu. 
Põllumajandustootjate esinduse juht, Talupidajate Keskliidu esimees Uno Kiisholts ütles BNS-ile, et erinevate ekspertide arvates läheb järgmise aasta prognoositava tootmismahu juures vaja 750 miljoni - 1,2 miljardi krooni suurust toetust. 
Talupidajate Keskliit esitas projekti luua turustusfond, kuid et valitsus ei soovi siseturgu reguleerida, siis vastav projekt lõppprotokollis ei kajastu, märkis Kiisholts. 
Tema sõnul laekuksid turustusfondi summad importmaksudest ning sealt saadaks raha peale põllumajandustoetuse ka ekspordi toetuseks. 
Et valitsus põllumajanduse eluspüsimiseks vajaminevat 750 miljonit krooni ilmselt ei leia, siis jäävad kokkulepitud taotlushinnad deklaratiivseks, ütles Kiisholts. 
Taotlushinnad realiseeritavale põllumajandustoodangule 1994. aastaks on järgmised (krooni/tonn): [originaali tabel välja jäetud] 
BNS 
Garri Kasparov liikus võidule veel pool punkti lähemale 
Londonis peetaval male MM-matšil mängiti laupäeval 12. partii, mis lõppes 40. käigul viigiga. 
Garri Kasparov asus Nigel Shorti vastu juhtima 8,5:3,5. 
Valged malendid kuulusid inglasele ja taas oli avanguna kasutusel sitsiilia kaitse. 
1.e4 c5 2.Rf3 d6 3.d4 cd 4.R:d4 Rf6 5.Rc3 a6 6.Oc4 e6 7.Ob3 Rc6 8.f4 Oe7 9.Oe3 0-0 10.Lf3 R:d4 11.O:d4 b5 12.O:f6 O:f6. 
Kasparov mängis seekord teisiti kui eelmistel kordadel. 
Pärast esimesi vahetusi näis, et see kohtumine võib rahulikult areneda. 
Kuid... 
13.e5! Oh4+ 14.g3 Vb8 15. gh. 
Mustad kahisid võrdlemisi ootamatult viguri. 
15....Ob7 16.Re4 de 17.Vg1 g6 18.Vd1 O:e4 19.L:e4 L:h4+ 20.Ke2 L:h2+ 21.Vg2 L:f4 22.L:f4 ef. 
Esialgu oli mustadel neli etturit viguri vastu, kuid peatselt tuli neil üks kõige nõrgem malend (kui ta just viimasele reale ei jõua) tagasi anda. 
23.Kf3 Vfd8 24.V:d8+ V:d8 25.K:f4 Kf8 26.Ke3 Ke7 27.c4 h5 28.a4 ba 29.O:a4 h4 30.c5 Vh8 31.Vc2 h3 32.Oc6 e5 33.Kf2 h2. 
Nagu eelmiseski partiis, jõudis Kasparovi h-ettur eelviimasele reale, kuid valgeil oli piisavalt jõudu, et teda peatada. 
34.Vc1 a5 35.Od5 Vd8 36.Og2 Vd2+, 37.Kg3 Kd7 38.Va1 f5 39.K:h2 V:b2 40.V:a5 e4 ja siin lepiti viiki. 
Valgeil jäi pärast vastastikust etturite noppimist lauale vanker, oda ja üks ettur, mustadel vanker ja kolm etturit. 
Anatoli Karpovi ja Jan Timmani FIDE egiidi all peetav matš on esialgu ühe nädala võrra edasi lükatud. 
Paljud kahtlevad, et ka selle seitsme päevaga ei suudeta midagi ette võtta. 
Karpov ja Timman on ähvardanud, et kui võistlus peaks pooleli jääma, siis kaebavad nad rahvusvahelise maleorganisatsiooni kohtusse. 
REIN EIK 
Tartu Ülikooli nõukogu protesteerib riigieelarve kava vastu 
Tartu Ülikooli nõukogu võttis oma istungil vastu pöördumise kultuuri- ja haridusministri, rahandusministri ja peaministri poole, milles protesteeritakse resoluutselt 1994. aasta riigieelarve projekti vastu. 
Koostöös teiste ülikoolide ja Teaduste Akadeemiaga taotleb ülikool senise kõrgharidus- ja teaduspoliitika otsustavat muutmist. 
Kõiki ülikooli töötajaid ja üliõpilasi kutsutakse üles protesteerima valitsuse kõrgharidus- ja teadusvaenuliku poliitika vastu. 
Pöördumises öeldakse, et kuigi Riigikogu ja valitsus on korduvalt kinnitanud kõrghariduse ja teaduse tähtsust, puudub Eestis siiani vastutustundlik riiklik teadus- ja kõrghariduspoliitika. 
Nenditakse, et ülikooli senised pöördumised valitsusasutuste poole on jäänud tähelepanuta ning kõrgharidusele ja teadusele kavandatud eelarvelisi vahendeid on suurendatud tunduvalt vähem kui kogu eelarve mahtu. 
Juttu oli rahapuudusele vaatamata loodavatest uutest kõrgkoolidest - märgitakse, et rakenduskõrgkoole finantseeritakse üliõpilase kohta kaks, riigikaitseakadeemiat koguni kuus korda paremini kui ülikoole. 
Ülikooli rahalist seisundit kirjeldades teatab ülikooli nõukogu, et ei ole suudetud tagada isegi eelarvevahendite graafikujärgset laekumist, üliõpilaste>stipendiumideks on eraldatud vahendeid 86% ulatuses valitsuse kehtestatud määrast, õppejõu palk on väiksem kui keskkooliõpetaja oma, mitte-eelarvelise asutuse, sealhulgas riigiettevõtte töötaja palgast rääkimata. 
Ülikooli nõukogu on valmis astuma kõige otsustavamaid samme eeltoodud seisukohtade toetuseks, kinnitatakse pöördumises. 
ELMO KASKMAA 
Vene kultuurikeskuses pakuti tasuta suppi ja valimisnimekirju 
Reedesel Euroopa vanuritepäeval pakuti Tallinna Vene Kultuurikeskuses (endine Ohvitseride Maja) Tallinna eakatele inimestele tasuta lõunat. 
Üks ühislõuna korraldajatest Peeter Kurre väitis, et Vene Esindusassamblee ja Veteranideorganisatsioonide Liidu poolt korraldatud toidujagamise eesmärgiks oli vääriliselt tähistada ÜRO poolt Euroopa vanuritepäevaks kuulutatud päeva. 
Kokku pakuti 1000 portsjonit suppi, putru ja kompotti ning näidati kolmel korral tasuta filmi Daam koerakesega. 
Postimehe ajakirjanikule hakkasid kultuurikeskuse ajutise söögisaali toidulaudadel silma venekeelsed valimisnimekirjad, mis kutsusid üles hääletama Eestimaa Vene Demokraatliku Liikumise valimisnimekirja kantud kandidaatide poolt. 
Vene Demokraatlik Liikumine on esindatud kõigis Tallinna kaheksas valimisringkonnas, kokku 54 kandidaadiga. 
OLAV KRUUS 
Alguse lõpp? 
Eile pärastlõunal hakkas Moskvas juhtuma see, mida juba nädalajagu oli arvatud ja kardetud. 
Vanameelsed, impeeriumimeelsed, neokommunistid, šovinistid, rutskoilased ja kes kõik veel suutsid lippude erivärvidele vaatamata siiski koondada oma read ning pühkida Moskva korrakaitsjad teelt. 
Hämmastavaim on siinjuures tõsiasi, et Venemaa pealinna miilits ja OMON nii kergesti oma positsioonid loovutas. 
Nüüd on selge, et see nädalane tõmblustega vastasseis Venemaa Valge Maja ees pigem demoraliseeris demokraatlikele jõududele alluvad korrakaitsjad. 
Olgugi, et neid toodi päevast päeva juurde, niisamuti kui tehnikatki, et kindlustati kaitserajatisi ning räägiti Valgesse Majja jäänute võimu ja vaimu laostumisest, laostus hoopis demokraatia kaitsevägi. 
Teleekraanidelt oli näha, et see lausa põgenes oma kohtadelt. 
Kas tõesti pagevad nii kõik demokraatlikud jõud, kes on veel võimul Venemaa regioonides? 
Kuid praeguse demokraatia häda Venemaal on selles, et see kohtadele polegi jõudnud. 
Venemaa provintsides hoiti pigem pöialt Valgesse Majja jäänutele. 
Paljudel juhtudel ei jäädud passiivseteks pealtvaatajateks, vaid santažeeriti keskvõime. 
Nõnda kuulutas Novosibirski oblastinõukogu, et juhul, kui president ja valitsus ei täida nende tahtmisi, blokeeritakse liiklus Kesk-Venemaalt Kaug-Itta. 
1991. aasta 19. augusti õhtul kirjutas Kaido Jaanson (Postimees, 21. august 1991) artiklis Lõpu algus, et vaidlused selle üle, missugune peab olema demokraatia, peavad lükkuma edasi tulevikku. 
Lõpptulemuse otsustab ainult demokraatia mannetus, mitte riigipöörajate tugevus, oli tal juba varem teada. 
Eile õhtul tundus, et lähenemas on suure alguse lõpp. 
1991. aastal toetas Lääs konstitutsiooni kaitsvat Jeltsinit. 
1993. aastal toetab Lääs endiselt Jeltsinit, ehkki konstitutsiooni kaitsja asemel tuleb leppida meelepärase poliitikuga. 
Demokraatia kantslites mõistetakse suurepäraselt, et Jeltsinit ei kukuta mitte teine demokraatlik jõud. 
Õnneks on Eesti selle kahe aasta jooksul jõudnud teha hulk kukesamme määramatuses siplevast Venemaast eraldumiseks. 
Meil ei ole tänavale oodata töölismalevaid ega nõukogusid. 
Ent sellest hoolimata on Maarjamaa taas ohus. 
Kui 1991. aastal olime hirmul koos Venemaaga, siis nüüd saame sama tunda koos maailmaga. 
ARVAMUSTOIMETUS 
Jaan Tõnissoni õpperaha ootab kandidaate 
Jaan Tõnissoni sugulased on mõned aastad toetanud ühe semestri jooksul üht edumeelset Tartu Ülikooli üliõpilast, kelle vaated ja teod sobivad kokku Jaan Tõnissoni omadega. 
Õpperaha annab praegu välja Jaan Tõnissoni Instituut ja viimati oli selle suurus 2000 krooni. 
Õpperaha toimkond ootab rohkesti kandidaate, kes väärivad Tõnissoni stipendiumi oma tööga mingil Eestit puudutaval teadus- või ühiskondlikul alal, samuti eeskujuliku õppetööga. 
Kandidaate võivad esitada nii üksikisikud kui organisatsioonid. 
Ettepanekud palutakse tuua ajalehe Universitas Tartuensis toimetusse (ülikooli peahoone, ruum 241, tel. 35 180) või Tartu Muinsuskaitse Ühendusse (Ülikooli 15-2). 
Kandidaatide esitamise viimane tärmin on esmaspäev, 11. oktoober. 
VARJE SOOTAK 
Kas riik võib olla metsas peremees? 
Kas metsa varumisega riigimetsades peab tegelema riiklik ettevõte või eraettevõtja? 
Kas metsa omanik peaks müüma kasvavat metsa või töödeldud puitu ja puidust tooteid? 
Kas müüa raielangil asuvat või teeäärsetele laoplatsidele veetud puitu? 
Nende küsimuste üle vaieldakse ägedalt. 
Püütakse kujundada arvamust, et müüma peab ainult kasvavat metsa, seega loodusressurssi, ja selle töötlemisega peaksid tegelema omavahel konkureerivad eraettevõtjad. 
Riigile kuuluva metsa ülestöötamine ja puidu ning puidust toodete müümine riigiettevõtete poolt olevat monopolismi ilming ning ei sobivat kokku püha turumajandusega. 
Pealegi olevat riik halb peremees. 
Mõistagi on selliste seisukohtade veendunud pooldajad metsaga äritsevad eraettevõtjad. 
Samal arusaamisel näivad olevat ka riiklik metsaamet ja mõned metsandusspetsialiste koolitavad põllumajandusülikooli õppejõud. 
Kahjuks pole nende probleemide kohta oma arvamusi öelnud majandusteadlased. 
Riik kui omanik 
Raiumisele mineva metsa kui majandusobjekti eripäraks on see, et lisaks looduse loodule on omanik, antud juhul riik, investeerinud pika aja jooksul kapitali s.o. rahva raha selleks, et puitu kasvaks pinnaühikule rohkem ja kiiremini, et puit oleks kvaliteetsem ja kergemini kättesaadav. 
Riik on teinud ka kulutusi, et nendest eesmärkidest lähtuvalt valmistada ette spetsialiste ning ametnikke. 
Need investeeringud on suhteliselt suured ja väga pika tagastusajaga, näiteks okaspuumetsades on see sada aastat. 
On loomulik, et metsa ülestöötamisel peab investeerija, antud juhul riik, saama mahutatud kapitali tagasi koos kapitaliprotsendiga saja aasta eest, lisaks kasumi ja diferentsiaalrendi. 
Riik kui omanik ei saa ega või jätta arvestamata ka fakti, et diferentsiaalrendi tekke seadus toimib ka ülestöötatud ja laoplatsile veetud metsamaterjalide hinna kujunemisel ja seega on loomulik, et realiseerimise tulem peab huvitama omanikku, s.o. riiki. 
Ainult arutult tegutsev metsaomanik jätab metsa ülestöötamise ja veo teeäärsetele laoplatsidele ülesostjale, s.t. müüb kasvavat metsa. 
Seda tehes loobub ta ju tulust, mis ka normaalses turumajanduses võib mitu korda ületada metsa ülestöötamise ja laoplatsile veo kulud. 
Näiteks Eesti Vabariigis oli
1936./37. majandusaastal 
peakasutusraie suurus Eesti riigimetsades 1,2 miljonit tihumeetrit. 
Selle ülestöötamine, vedu ning müümine teeäärsetel laoplatsidel tõi riigikassasse 6,7 miljonit krooni rohkem, kui oleks saadud müües samas koguses kasvavat metsa. 
Arvestades tolleaegseid suhteliselt madalaid maksutariife poleks kasvava metsa ostjalt hiljem saadav maksutulu seda summat oluliselt vähendanud. 
Rõhutamaks probleemi olulisust märgin veel, et Eesti Vabariigi riigieelarve kõikus neil aastail 65-70 miljoni krooni piires. 
Seega võis riigimetsa ülestöötamise viiside ja müügifrankode erinevus mõjutada riigieelarve tulusid ligi 10%. 
Tolleaegne Eesti Vabariigi valitsus tunnetas, et tal pole õigust loobuda sellisest tuluallikast ja kehtestas alates 1937. aastast korra, mille kohaselt kõik riigimetsades tehtavad raied anti riiklikule aktsiaseltsile Eesti Riigimetsatööstus (v.a. väikesemahulised sanitaarraied kohalikuks tarbeks) ja tarbijatele hakati müüma valmis metsamaterjali teeäärsetel laoplatsidel. 
Eespoolesitatust teen 
järeldused: metsa peab üles töötama omanik ja müüma seda võimalikult rohkem töödelduna; kui omanik on riik, siis peab ülestöötamist, töötlemist ja müüki korraldama riiklik ettevõte. 
Nende reeglite lisamisel käivitub riigi, s.o. rahva raha eraettevõtete kaukasse pumpamise süsteem, mis praegu juba toimib ja laieneb. 
Sellist tegevust põhjendatakse väitega, et riik on halb peremees. 
Eelpoolesitatud faktidele mõeldes oleks küll õigem väita, et riik on halb peremees siis, kui riiki valitseb halb, s.o. halvasti majandav valitsus. 
Kuidas hinnata Eesti metsaameti seisukohti ja Eesti valitsuse metsapoliitikat? 
Oletame, et riik on tõesti vilets peremees. 
Siis tuleks ju eraettevõtluse ainuõigeks tunnistamise põhimõtet järgides müüa praegu riigi valduses olevad metsad eraomanikule, makstes riigile ehk rahvale välja sajandi jooksul tehtud investeeringud ning lastes müügihinnal kujuneda kõigi turumajanduses kehtivate seaduspärasuste kohaselt. 
Ostja peab muidugi olema valmis kuni sajandipikkuse tagastumisajaga investeeringuteks metsakasvatusse, tee-ehitusse, melioratsiooni, võtma enda kanda spetsialistide ja ametnike ülalpidamise. 
Selliste soovide ja majanduslike võimalustega eraettevõtjat Eestis vist ei leidu. 
Kui aga ilmub välja selleks võimeline välismaine kröösus, tuleb praegustel metsaga hangeldavatel suur- ja väikeärimeestel kiiresti uut tegevusvaldkonda otsida. 
Sellist lahendust ei võimalda ka meie rahandus, sest krooni üheks kattevaraks on Eesti riigi metsad. 
Vaeme ka seda, kas riik ikka alati on halb peremees. 
Vaatame naabermaad Soomet. 
Kaubalehe majandusteatmiku Naabermaa Soome andmeil oli selle maa suurimate tööstusettevõtete hulgas 1990. aastal riiklik metsatööstusettevõte Enso-Gutzeit tööliste arvult teisel ja käibelt kolmandal kohal. 
Kümne Soome suurema eksportiva ettevõtte hulka kuulus neli riigiettevõtet ja neist neljast üks on riigile kuuluv metsatööstusettevõte. 
Järelikult võivad riigile kuuluvad ettevõtted olla vägagi edukad, seega suudab ka riik olla edukas peremees. 
Küllap on meilgi aeg jõuda arusaamisele, et majandusliku tegevuse mitmekesisuses saab esineda olukordi, kus riigi peremeheks olek võib olla majanduslikult põhjendatud. 
KARL KURRO, metsatööstusinsener 
Rojalistid on lähedal tunnustamisele 
Eesti Rojalistliku Partei (ERP) Kolgata tee tunnustamiseni võib peagi tulemuslikult lõppeda. 
Eelmisel nädalal langetas valitsus põhimõttelise otsuse registreerida ERP põhikiri. 
Sellegipoolest on maamarssal Kalle Kulbok rahulolematu, sest tunnustamist oodati juba eelmisel teisipäeval. 
Oma suhtumist valitsusse väljendasid kuningriiklased sellega, et lasid aktsiaseltsil Maagik valitsuse pressikonverentsi ajal justiitsminister Kaido Kamale kinkida jäätise. 
Rojalistlik Partei asutati 27. septembril 1989. 
Partei lähtus oma sõnul järjepidevusest, toetudes XVI-XVII sajandi ürikutele, mistõttu ei peetud vajalikuks ametlikku tunnustamist. 
Maapäeval 30. aprillil 1991 kohendati aga põhikirja ning otsustati esitada taotlus partei registreerimiseks. 
Sama aasta mais jõudis taotlus ülemnõukogu presiidiumisse. 
Mõni päev enne augustiputši vaatas ÜN presiidium rojalistide registreerimissoovi läbi, kuid mingisuguse otsuseni ei jõudnud. 
Uus aktiivne registreerimiskatse võeti ette 1992. aasta kevadel. 
Päeval, mil Rootsi kuningapaar avas Tartus Gustaf II Adolfi mälestussamba, esitas Heldur Peterson ülemnõukogule arupärimise asjade käigu kohta. 
Seejärel soovitasid kakskümmend ülemnõukogu liiget võtta küsimus kiireloomulisena päevakorda. 
Asi ei liikunud ikkagi paigast. 
Kolmekümne kolme ülemnõukogulase vastav avaldus aga sumbus ülemnõukogu viimaste tööpäevade saginasse ja paberiuputusse. 
Alates käesoleva aasta jaanuarist sai õiguse parteisid registreerida valitsus. 
Mõne aja pärast tuli ilmsiks, et platsi puhtakspühkimise käigus olid minema pühitud ka ERP paberid. 
14. juulil tuletasid rojalistid valitsusele oma soovi meelde ja uuendasid samas kõik vajalikud dokumendid. 
28. septembri valitsuse istungi esimene päevakorrapunkt oli Eesti Rojalistliku Partei põhikirja registreerimisest. 
Kalle Kulbok: Eelnevalt oli justiitsministeerium andnud hinnangu, et meie põhikiri on vastuolus põhiseadusega. 
Heideti ette, et põhiseaduse järgi on Eesti demokraatlik vabariik, kuid meie eesmärk olevat kuningriik. 
Valitsuse istungil aga lükkas õiguskantsler selle teesi täielikult ümber. 
Õiguskantsler ütles, et kuna põhiseadus näeb ette põhiseaduse muutmise, kaasa arvatud esimese paragrahvi muutmise (Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas), siis ei ole keelatud need organisatsioonid, kes tahavad põhiseadust muuta põhiseaduses sätestatud korra järgi. 
Keelatud on need organisatsioonid, kelle eesmärgiks on põhiseaduse vägivaldne muutmine. 
Kulboki sõnul väljendati valitsuse istungil nende suhtes küll lugupidamist ja teatati, et valitsusel ei ole midagi registreerimise vastu, kuid ometi anti asi edasi justiitsministeeriumile. 
Hiljemalt 14. oktoobriks peab valitsus siiski otsuse langetama. 
Kui see otsus ei tule kuningriiklastele positiivne, tuleb valitsusel kümne päeva jooksul kirjalikult näidata, millise seadusega on partei põhikiri vastuolus. 
Lõpuks võib asja otsustada hoopistükkis kohus. 
Kaido Kama: Siiani on üleval olnud küsimus, kuivõrd ERP põhikiri ja kuningriiklaste tegevus, kes on parlamendis vandunud truudust Eesti Vabariigile, vastab demokraatliku vabariigi põhiseadusele. 
Valitsus, konsulteerinud eelnevalt õiguskantsleriga, jõudis siiski järeldusele, et seda vastuolu ei ole, sest kuningriiklased tahavad püstitatud eesmärgi saavutada rahumeelsel teel, põhiseaduse muutmise kaudu. 
Niisugune partei võib Eestis olla. 
Küll on aga nende 1989. aastal vastu võetud põhikiri anakronistlik, samuti on selle mõned sätted vastuolus kehtiva kodanike ühenduse seadusega. 
Põhikirjas ei ole näiteks täpselt sätestatud, millal üks või teine partei institutsioon moodustatakse, millal lõpevad revisjonikomisjoni volitused või kuidas üldse toimub partei tegevuse lõpetamine. 
Need formaalsed nõuded tuleb vastavusse viia kodanike ühenduse seadusega ja siis ei ole partei registreerimiseks mingisuguseid takistusi. 
Sellega oli nõus ka õiguskantsler. 
AIVAR JARNE 
Eesti võitis male saja laua matšil Lätit 57:43 
Laupäeval peeti Valkas Eesti-Läti seitsmes malematš sajal laual. 
Kohalikus kultuurimajas võtsid nelja pika malelaudade rea taga istet 85 mees- ja 15 naismaletajate paari. 
Vastupidiselt ootustele osales maavõistlusel enamik Läti paremaid maletajaid. 
Lembit Ollile, Iivo Neile, Olav Sepale, Sergei Zjukinile, Vallo Maidlale, Riho Liivale, Rein Etrukile, Rainer Rauale, Kaido Külaotsale ja Robert Sevtšenkole istusid vastu suurmeistrid Aleksei Širov, Edvins Kengis, Zigurds Lanka, Vladimir Bagirov, Aivars Gipslis ja Andrei Sokolov, rahvusvahelised meistrid Algis Vitolinš ning Janis Klovans ja meistrid Nikolai Katišonok ja Aleksei Savko. 
Mõlemale maletajale anti mõtlemisaega kaks tundi, nii et maksimaalselt võis kohtumine kesta neli tundi. 
Esimene partii jõudis lõpule pärast üks tund ja 13 minutit kestnud heitlust: 28. laual viigistas viljandlane Leo Braschinsky A. Kolpaksiga. 
Järgmine punktipoolitaja oli tartlane Igor Kullamaa (R. Krumholciga). 
Kui aega oli kulunud 1:35, tõi tallinlane Rein Aasa Eestile esimese võidu, kes 44. laual alistas E. Beržinši. 
Eesti asus juhtima 3:2. 
Peatselt viigistas seisu lätlane T. Viksna, kes 27. laual võitis tartlase Harald Merilo. 
Peatselt oli jälle Eesti ees - 5,5:3,5. 
Leo Teemäe alistas 67. laual Vitolinši ja 76. Andres Vaher Melniku. 
Eesti edu üha kasvas: 8:4, 12:6. 
Tähtsa võidu sai Sevtšenko, kes kümnendal laual alistas Savko. 
Eestile tõid veel järgemööda punkte Ilves (68.), Sander (79.), Krass (63.), Oper (66.). 
Eesti edu üha kasvas - 16:8, 18,5:9,5. 
46. laual alistas Anatoli Jemeljanov (Eesti) Prieditise ja 29. Enno Vaher ilupartiis Volminski. 
Veel võitis Siimer Bogdanovi. 
Meie võistkond jätkas endise hooga, juhtides 21:10 ja 22,5:11,5. 
Lukk (40.) võitis Dudzinski, Smoljar (Eesti, 50.) Grandinši, Šiškov (Eesti, 59.) Stalgise. 
Märkigem, et venepärase nimega mehed esinesid Eesti võistkonnas üldse edukalt. 
Kümme viimast naiste lauda kaotasid 1:9 
Viimaks hakkas tulemusi laekuma ka naiste laudadelt, kuid meile esialgu sealt midagi head ei tulnud: Brokko (94.) kaotas Rutinale, Helistvee (98.) Ratkele ja Talas (99.) Stravinskale. 
Eesti eduseis kahanes 24:17-le. 
Lõpuks suutsid viigistada vaid 96. (Mikk) ja 100. laud (Karu). 
Seevastu naiste esimesel viiel laual arenesid sündmused meile üliedukalt. 
Esimesena alistas Valeria Ossipova 90. laual Rudovska. 
Naiste esimesel (86.) laual oli Leili Pärnpuu parem MM-sarjas Balti tsooniturniiri võitnud Anda Safranskast. 
Järgmisel laual alistas Tatjana Fomina Tatjana Voronova ja Regina Narva-Rõtova (89.) Rozlapa. 
Ainsana viigistas esiviisikus Kohtla-Järvel elav Svetlana Zainetolinova (88.) Ungurega. 
Seega naiste tipus oli Eesti parem 4,5:0,5. 
Aga kohe esiviisiku järel kaotasid Teemäe, Abiševa, Sander ja Punane. 
Suurimat huvi pakkusid esimestel laudadel mängitavad partiid 
Kõige enam tunglejaid oli Širovi (valged malendid) ja Olli laua ümber. 
Läti esimaletaja sai avangust keskmängu üleminekul väga hea positsiooni oma ratsule tsentris: ta ahistas mustade jõude. 
Kuid meie suurmeister suutis oma vigurid ümber grupeerida ja viigi kätte saada jõupositsioonilt. 
Teisel laual sai kogenud rahvusvaheline meister Iivo Nei Edvins Kengise vastu valgetega hea seisu, olles arenduses tublisti ees. 
Suurmeister sai täpse mänguga siiski viigi kätte. 
Järgmisel neljal laual püüdsid meie noormaletajad küll suurmeistritele vastu hakata, kuid Sepp kaotas Lankale, Zjukin Bagirovile, Maidla Gipslisele ja Liiva Sokolovile. 
Edasi läks paremini: Etruk võitis Vitolinši, Raud kaotas küll Klovansile, kuid Külaots viigistas Katišonokiga ja nagu märgitud, Sevtšenko võitis Savko. 
Seega kaotasime esimesel kümnel laual 3,5:6,5 (eelmine kord 2,5:7,5). 
Õnneks olid meie maletajad keskmistel ja tagumistel laudadel edukad. 
Läti maletajad suutsid vahe enam-vähem normaalse hoida seisuni 32,5:24,5; seejärel pääsesime ette juba 38,5:27,5; 42,5:30,5 ja 48:35. 
21. laual võitis Oleg Tarakanov (Eesti) Šemašovi, Jüri Sammul (54.) Šmiti, Toomas Nei (56.) Sergejevi. 
Meie võidusadu jätkus - Kortšagin (Eesti, 51.) alistas Kursulinši, Kuldsepp (53.) Upeniksi, Zaitsev (Eesti, 64.) Strumpe. 
11. laual võitis Igor Švõrjov (Eesti) Kirillovi, 15. Priit Leito Ivanovski, 14. Roman Sergejev Krakopsi, 17. Anto Remmel Luckansi. 
Meie teine kümme võitis 6:4 ja peaaegu heastas esimeste meeste kaotuse. 
Kolmas kümme mängis viiki 5:5, neljas kümme võitis meil 6:4, viies sama tulemusega, kuues kümme sai Läti maletajaist jagu 7:3, seitsmes kümme koguni 8:2, kaheksas kümme 7:3 ja üheksas 7,5:2,5. 
Kokkuvõttes sai Eesti ülisuure võidu 57:43. 
Tartlaste esinemisest 
Kõige kõrgemal laual (24.) mängis tartlastest Juri Seljodin ja oli sunnitud kaotusega leppima nagu Harald Merilo 27. laual ja Arnold Abram 77. 
Võidukad olid Lembit Roots (36.), Toivo Lukats (39.) ja Toivo Harujõe (80.). 
Viigistasid Tarmo Päss (30.), Igor Kullamaa (32.), Aksel Rei (42.), Vladimir Voon (48.) ja Jüri Raidväli (70.). 
RAIMO PEIKER 
Eesti erakonnad 3. 
Esialgne optimism ühiskonna parteistumise suhtes Eestis on kadunud. 
Parteid on ka Läänes eeskätt XIX sajandi teise ja XX sajandi esimese poole nähtus ning paljuski hoiab neid üleval ajalooline traditsioon. 
Meil oli see traditsioon väga lühiajaline ega jõudnud kinnistuda ühiskonna mällu. 
Läänes on ka politolooge, kes arvavad, et parteide aeg on otsa saamas ning nende asemel muutuvad poliitilises elus domineerivaks hoopis teist tüüpi ühendused: mitmesugused survegrupid, kodanikualgatused ja -liikumised. 
Saksa filosoof Karl Jaspers on kirjutanud parteiliste struktuuride aheldavast mõjust ühiskonna poliitilisele arengule. 
Hiljem on tema mõte leidnud mitmel pool arendamist. 
Võimalik, et ka meil pole liikumiste aeg veel lõppenud. 
Samamoodi, nagu Rahvarinde ülddemokraatliku liikumise vahetas välja Kodanike Komiteede rahvuslik liikumine, mille esimeseks poliitiliseks väljundiks oli Eesti Kongress ja teiseks Eesti Kodanike Liit; samamoodi võib nüüd rahvusradikaalse liikumise asemele tulla ja ühiskonnas olulise koha sisse võtta hoopis mõni sotsiaalne liikumine. 
Näiteks üürnikel, kui nad organiseeruda suudavad, on väga suur šanss saada ühiskonnas mõjukaks liikumiseks. 
Parteidele võib väga palju ette heita. 
Suur osa neist ei ole vähemalt praegu veel tõsiseltvõetavad. 
Ometi on neil üks hea omadus: parteid on sunnitud tegema poliitikat avalikkuse kontrolli all ning iga kolme või nelja aasta järel saavad valijad valimistel nende suhtes arvamust avaldada, neid oma häälte abil kiita või karistada. 
Kui poliitikat ei tehta parteide kaudu, kus seda siis tehakse ja kuidas avalikkus seda kontrollida saab? 
Ajalooline kogemus osutab, et kui poliitikat ei tee avalikult parteid, siis teevad seda varjatult pangad ja muud krediidiasutused, tootmiskontsernid jt. majandusühendused ning seda poliitikat ei kontrolli avalikkus enam mingil moel. 
Eriti siis, kui poliitilisi otsuseid ei tehta enam Eesti majandusringkondades, vaid suures ulatuses juba välismaal. 
Näib nii, et tõsiste poliitiliste otsuste tegemine ongi juba parteide käest ära libisenud. 
Sebitakse rohkem pealispinnal ning kakeldakse omavahel teise- ja kolmandajärguliste asjade pärast või lihtsalt protseduuriküsimuste ümber. 
Parteisid ei saa ju tõsiselt võtta, kui poliitilise elu sündmuseks muutub á la Nugis vihastas, et Kulbok tõi parlamendisaali nirgi topise, millega kaasnes kähmlus turvameestega. 
Rahvusvahelises poliitilises slängis on käibel väljend puppe. 
See on marionett, kes näeb hea välja ja oskab oma jutuga inimestele meeldida ning neilt hääli kätte saada, samas on aga ise rahameeste nöörist tõmmatav iseseisvusetu käsutäitja. 
Meiegi poliitikasse on ilmunud esimesed pupped ning neid tuleb jõudsasti juurde. 
Poliitikul on üha raskem jääda iseseisvaks. 
Poliitikategemine läheb üha kallimaks ja need, kes räägivad, et nemad teevad seda ilma rahata, kas valetavad või ei tea, mis tegelikult toimub. 
Nõndanimetatud mees metsast enam poliitikat ei tee. 
Kui 1988. aastal võis üksiküritajast saada arvestatav poliitik kolme hästikirjutatud ajaleheartikliga, mille eest talle maksti veel honorarigi, siis 1993. aastal peab ta väga palju raha välja laduma, kui tahab, et tema sõnum valijateni jõuaks ja üldises infomüras selgemini eristuks. 
Üha rohkem raha läheb vaja, et teadvustada ennast ja oma seisukohti. 
1992. aasta valimiskampaania oli suurusjärgu võrra kallim võrreldes nende arvudega, mis mõni partei nüüd on avaldanud. 
Me võime seda julgelt öelda, sest parteid üldiselt teavad üksteise kulutusi: on ju võimalik välja arvestada, kui palju maksab videoklipp televisioonis, plakatitiraaž trükikojas jne. 
Keskerakonnal oli oma valimiskulutuste kohta kaks võimalust: kas vaikida või rääkida poolikut tõtt koos teistega. 
Me ei hakka valetama ning oleme nõus avaldama oma valimiskulutused, kui seda ausalt teevad ka meie poliitilised oponendid. 
Selleks peaks Eestis olema vastav seadus, mille vastuvõtmist oleme pidevalt nõudnud, valitsuskoalitsioon aga on seda pidevalt tõrjunud. 
Esialgu aga piirdume veelkordse kinnitusega, et erinevalt Isamaast, sotsiaaldemokraatidest, ERSP-st ja mitmest teisest erakonnast meie välismaalt raha ei saanud ega pea sellepärast ei Soome, Rootsi, Saksa, Vene ega USA poliitiliste ringkondade pilli järgi tantsima. 
Meie arvates peaksid parteide kulutused olema riikliku kontrolli all ning parteid ise riiklikult finantseeritud nagu paljudes Euroopa maades. 
Sellele võib muidugi vastu vaielda ja väita, et Eesti ühiskond ei ole võimeline parteisid finantseerima. 
Kuni seda aga ei toimu, jätkub mitmetes parteides olukord, kus parteijuhtide ja aktiivi sõidud makstakse kinni välismaalt ning parteiaparaadile makstakse palka Saksa või Soome markades. 
Parteide ohtlikkus enamikul juhtudel peitubki selles, et nad tuginevad ainult välismaa rahale ning on ise sellega harjunud. 
Tänavused oktoobrivalimised tõotavad tulla veel kallimad kui möödunud sügisel. 
Paljud firmad on maigu suhu saanud, et valimiste pealt võib hästi teenida, ning reklaami hinnad kerkivad nagu pärm. 
Poliitika kaotab sel sügisel oma süütuse (kui tal seda üldse veel jäänud on!) ja seob end lõplikult raha(meeste)ringkondadega. 
Ning pole midagi imestada, kui ettenägelikud rahamehed toetavad ühekorraga nii valitsust kui ka opositsiooni, nii tsentrijõude kui ka äärmuslasi. 
Sest ükskõik milline partei on võimul, raha peab ikka peale jääma. 
Seoses sellega tulab peatuda korruptsioonil. 
Kui mõni firma toetab rahaliselt teatud poliitikat, siis on see tema asi. 
Korruptsioon algab aga sealt, kus selle raha eest hakatakse nõudma konkreetseid vastuteeneid. 
Ühed annavad raha ja loodavad, et ka neid ei unustata, kui jõuab kätte Rahva Hääle erastamise aeg. 
Teised annavad raha ja loodavad, et neile eraldatakse magus krunt kesklinnas nende poolt ettenäidatud kohas. 
Kolmandad annavad raha ja loodavad, et neile sobiv mees saab piirivalve- või tolliameti peadirektoriks. 
Piirivalveameti uuest peadirektorist rääkides peab Mart Laar vajalikuks rõhutada, et too pole seotud mingite poliitiliste ringkondadega. 
Kahjuks ei räägi ta, milliste majandusringkondadega piirivalveameti uus peadirektor seotud on. 
Veel mõni aasta tagasi tehti Eestis poliitikat üsna avalikult ning otsuste tegemise motiivid olid suhteliselt selged ja arusaadavad. 
Nüüd on näha, kuidas poliitika muutub varjatuks, selle motiivid ebaselgeks. 
Justkui mingid nähtamatud käed hakkavad asju korraldama. 
Ning reakodanik ei mõista enam, miks valitsuses või linnavalitsuses kõik arukad argumendid jäetakse kõrvale ja võetakse vastu esmapilgul täiesti ebaloogiline otsus. 
Mõne aja pärast saab ta aga aru, et see, mis võib tunduda ebaloogiline ühiskonnale, lähtub ühe väikese rühma omakasu loogikast. 
Selle kirjutise pealkirjaks oli esialgu Sellel sügisel võib öelda, et Eesti poliitika on kaotanud oma süütuse.... 
Andsin käsikirja lugeda oma heale sõbrale Rein Ruutsoole ning tema soovitas sellest minu arvates atraktiivsest pealkirjast loobuda. 
Süütuse kaotas Eesti poliitika juba aasta-poolteist tagasi, kui mitte veelgi varem. 
Nüüd on küsimus selles, et Eesti poliitika on nakatunud ohtlikku haigusesse. 
Õnneks vist veel mitte AIDS-i. 
(Lõpp.) 
EDGAR SAVISAAR 
Bussitalongidelt saab kokku hoida! 
Ähvardavad jutud bussisõidu liigodavusest Tartus või mõnes teises linnas sunnivad kokkuhoidliku pilguga ringi vaatama. 
Kui vaadata augustatud piletit enne äraviskamist, näeme, et alati on rohkem kui pool piletist kasutamata. 
Need, kes teispool piiri käinud, on märganud, et mitmes riigis saab trammis või bussis pileteid komposteerida kahest otsast. 
Ettepanek: praeguse suurusega piletite kahest otsast komposteerimine annab lihtsa ja vajaliku kokkuhoiu. 
Saame sama hulga paberiga kaks korda rohkem sõita! 
Vähem kulub paberit trükkimiseks ja vähem ka äraviskamiseks. 
Mitmerealisest kompostermärgist võib vajadusel kõige ülemise eemaldada ja ikka jääb veel piisavalt variante markeeringuteks. 
Edu kokkuhoiul! 
TÕNU KAUBA, igapäevane bussisõitja Annelinnast 
Tänan! 
11. septembril soovisin sõita Värska bussiga (väljub Tartust kell 9) Jaanimõisa. 
Paraku purunes sellel bussil õhupadi. 
Kiiresti saabus asendusbuss nr. 955, mille juht oli härra Narusson. 
Tänan teda südamliku suhtumise eest, soovin talle alati head reisi. 
HELGI PAHKEL 
Baltimaade teadus ida poolt lääne poole 
Tänasest kolmapäevani korraldavad Balti Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Assotsiatsioon koos Tartu Ülikooli ja Eesti Teaduste Akadeemiaga Toomel Ülikooli Ajaloo Muuseumis 17. teaduskonverentsi teemal Balti teadus Lääne ja Ida vahel, teatas Postimehele assotsiatsiooni president Karl Siilivask. 
Avaplenaaristungil homme kell 10.15 esinevad Läti Teaduste Akadeemia asepresident Janis Stradinš teemal Läti teadus eksiilis ja tema taasintegreerumine Läti teadusega kodumaal ja professor Juozas Krikštopaitis (Vilnius) teemal Balti ülikoolid eelseisvas läänestumisprotsessis. 
Pärastlõunal töötavad humanitaar- ja sotsiaalteaduste ning arstiteaduse ajaloo sektsioon. 
Esimeses on kavas ettekanded Balti Ülikoolist Saksamaal 1945-1949, tsiviilvastupanust nõukogude okupatsioonile Baltikumis ja selle intellektuaalsest taustast, Balti ja Soome teadussidemetest 19. sajandil (Antto Leikola, Helsingi). 
Kolmapäeval kell 9-13 töötavad loodus- ja täppisteaduste ning arstiteaduse sektsioon. 
Esimesest võiks märkida Arturs Zalstersi (Jurmala) ettekannet viikingiaegsetest laevaehituskoolidest ja nendevahelistest kontaktidest, prof. 
Elmar Järvesoo (USA) ettekannet Tartu põllumajandusteadlaste osast agraarteaduse arendamisel Venemaal, Tartu tähetornist kui sillast Ida ja Lääne vahel (Heino Eelsalu). 
Täna kell 10 algab ajaloomuuseumis Balti konverentsiga temaatiliselt seotud Saksa kultuurinädala raamesse jääv ajalooseminar teemal Koostöö Tartu Ülikooli ja Saksa ülikoolide vahel viimasel kahel aastasajal. 
Esinevad Klaus Friedland (Kiel), Hain Tankler, Janis Stradinš, Hans Graubner (Göttingen), Michael Garleff (Oldenburg), Akivo Lenzner jt. 
Konverentsi on lahkelt toetanud Tartu õlletehas, piima- ja leivakombinaadid, ETK Põltsamaa Põllumajanduskoondis ja AS Eesti Kütus. 
UUDISTETOIMETUS 
Kestev tulevik 
Roscoe Mitchelli kvartett esineb Tallinnas Jazzkaarel 7. oktoobril kell 21 Sakala keskuses 
Roscoe Mitchelli tulek Jazzkaare alla on siinses muusikaelu sama tähelepanuväärne sündmus kui Neeme Järvi või Mstislav Rostropovitši ilmumine dirigendipulti, rahvusvaheline folkloorifestival või Hilliard Ensemble 'i kontsert (lugeja tohib julgesti pikendada loetelu nimedega, mis tema arvates esindavad maailmataset ükskõik millises kreatiivses muusikavaldkonnas). 
Heli ja vaikus. Chicago. 
Helilooja, virtuoosne improvisaator ja multiinstrumentalist ROSCOE MITCHELL on suutnud kokkuleppelist vaikust muusikana kõlama panna rohkem kui kolmekümne aasta vältel. 
Kui afroameerika muusika dokumenteeritav ajalugu - too ehmatavalt rikkalik pärand spirituaalsest ja bluusialgetest räpini, džässist ja reggae st ja funk ist Anthony Braxtoni kosmiliste kompositsioonideni - saab kunagi põhjalikult jäädvustatud ühte suurde sarja, siis väärib Mitchelli loomingu iga tahk ja etapp selles omaette peatükki. 
1965: teenekas džässi- ja bluusikeskuses, tulevases House -stiili sünnikohas Chicagos luuakse improvisaatorite ühendus AACM, Association for the Anvancement of Creative Musicians. 
Terava kõrva ja vaheda sulega briti kriitiku Graham Locki hinnangu kohaselt oli - ja on! - see viimase veerandsajandi üks kõige olulisemaid ning mõjukamaid muusikuteühendusi üldse. 
AACM-i asutajate ja hilisemate ideoloogide seas on kõrvuti Muhal Richard Abramsiga Roscoe Mitchell, kelle hooleks jäävad aastateks nooremate kolleegide juhendamine-harimine ning tasuta muusikaõpetuse programmide rakendamine Chicago vaestekvartalite koolides. 
Ajal, mil peamiselt New Yorki koondunud nn. vaba džässi eliit koos John Coltrane'iga on end iga hetk hingetuks puhumas ülima ekstaasi ja käsitamatu kakofoonia ahtakesel piiril, jagub chicagolastel värskeid ideid improvisatsiooni ja noodikirja kinnistatud muusika ühendamiseks. 
AACM-gi proovib isevärki harmooniakäsitlusi ja visandab ootamatuid meloodiajooniseid, ent esiplaanile seatakse muu - suuruse ja pilliarsenaliga koosseisud võtavad üllatava enesestmõistetavusega tarvitusele džässis unarusse jäetud instrumente, iidseid pille, enda väljanuputatud helitekitajaid, koguni ebainstrumente (äärmusliku näitena meenub Anthony Braxtony varane oopus neljale elektriliselt võimendatud kühvlile ja söehunnikule...). 
Eelkõige innustab assotsiatsioon oma liikmeskonda kirjutama originaalteoseid ning väsimatult ammutama ainet musta muusika kõigist salvedest, mitte ainult džässist. 
Aafrika päritolu, rõhutab AACM ühena esimestest, pole häbi- vaid auasi - lipukiri, millel 60-ndate aastate Ameerika ühiskondlikes oludes on tugev poliitiline lisavarjund. 
Sealsamas, ohtrate muusikaliste ja veel arvukamate muusikaväliste vektorite jõukeskmes, genereerib ideid Roscoe Mitchell. 
AACM-ist inspireerituna tekivad sama laadi ühendused ridamisi St. Louisis, Detroidis ja Michiganis; kaudu nähtamatuid radu levib Kreatiivmuusikute Assotsiatsiooni ergastav mõju tasahilju üle maailma. 
Püramiididest pilvelõhkujateni, madalaimast neegrihurtsikust lõpmatuse teise otsa 
Sügis 1968: Roscoe Mitchell Art Ensemble teiseneb alul neljaliikmeliseks Art Ensemble of Chicago ks (Mitchell, trompetist Lester Bowie, bassist Malachi Favours, saksofonist Joseph Jarman), mis löökpillimängija Famoudou Don Moye liitudes kasvab kvintetiks poolteist aastat hiljem Pariisis. 
Art Ensemble 'ist saab AACM-i ilmselt tunnustatuim ja esinduslikem kollektiiv - teist selletaolist koosseisu, mille ridades mängiksid viis niivõrd mitmekülgset improvisaatorist heliloojat, annab otsida luuresatelliidiga kogu meie pisikeselt koduplaneedilt. 
Art Ensemble of Chicago veerand sajandi pikkuse tegevuse ja rohkem kui poolesaja helialbumi järgi teatakse enim ka Roscoe Michelli. 
Nukraks teeb seejuures vaid asjaolu, et laialdasema tunnustuseni jõudis see võrratu viisik alles Euroopas, kuhu nemad ja mitmed teisedki chicagolased olid tulnud maapakku hääleka hamburgeri- ja pop-corn ikultuuri valdavalt kurtide kõrvade ja jäise ükskõiksuse eest. 
Vana Maailma külalislahkusele ja (paras jagu) suuremale mõistmisvalmidusele reageerivad eksiilnovaatorid enneolematu loomingulise puhanguga. 
Ainuüksi Art Ensemble salvestab napilt paari aastaga tosina kauamängivat plaati, helindab kolm filmi, esineb teles ja raadios, annab sadu (!) kontserte kõikjal Lääne-Euroopas. 
Mitchelli & vennaskonna muusikalised-teatraalsed etendused - nõtket koosmängu vürtsitavad absurdsed dialoogid ja paroodiad, pantomiim ja tants, ajaloohõngulised rüüd ja näomaalingud - räägivad sedasama, mida kuulutab Art Ensemble 'i püramiidikujuline logo nende plaadiümbriste nurgal: Great Black Music - Ancient to the Future. 
Kõnelda iidsetes keeltes tulevastele põlvedele? Kahvanäoliste skeptikute meelest kõlab chicagolaste sõnum kindlasti üliväga utoopiliselt. 
Praeguses post-mistahes kultuurisegadikus söandavad vähesed väita end tõsimeeli tegelevat aastatuhandete taha ulatuvate traditsioonide elushoidmisega. 
Või mis seal aastatuhandetest, lähemategi sajandite afroameerika kultuuriruumi pidevust ja seesmisi seoseid seatakse aina sagedamini kahtluse alla. 
Küsitavusi leiab, kui otsida. 
Samas esitavad - teiste hulgas - loomingus täiesti arvestatavaid vastuargumente, ühendades veenvalt aafrika ja ameerika musta muusika aspekte (ning põimides neisse sama häirimatult ka euroopalikke elemente). 
Üksainus lihtsam näide: tunamullu ilmutas kvintett esimese albumi seeriast Dreaming of the Masters, millel võrdseina võrdsete seas kõlavad džässiklassiku Duke Ellingtoni, reggae -kuulsuse Bob Marley, souli-laulja Otis Reddingi, elektrikitarri avastaja Jimi Hendrixi ja nigeeria popstaari Fela Kuti palad. 
Viimne kui üks Art Ensemble 'i originaalses ja ühtlasi varjamatult lugupidavas seades. 
Lisaks kõigele muule delikaatne vihje, et tõkkepuud ja piiritsoonid eksisteerivad mitte niivõrd muusikas, kuivõrd meis, kuulajais. 
Pikk-pikk praegu 
Teovõimas Art Ensemble on alati jätnud oma liikmetele küllaldaselt vabadust individuaalsete kavade elluviimiseks (üks kvinteti loomingulise pikaealisuse saladusi). 
Roscoe Mitchelli varaseimad isetegemised küünivad AACM-i eelsesse aega, esimesed olulised pärinevad 60-ndate aastate lõpust: teedrajavad sooloimprovisatsioonide albumid Sound ja Congliptious. 
Enne neid polnud džässilähedastes ringkondades tehtud sel tasemel salvestusi, mille kogu materjali kandnuks soolopill üksi. 
Vaheldumisi või paralleelselt on Roscoe Mitchell juhtinud mitut gruppi - triot Space, mis hiljem laienes New Chamber Ensemble 'iks, Double Bass Ensemble 'it, Note Factory t, Sound Ensemble 'it. 
Lisaks üha uued sooloesinemised, duetid, orkestritööd. 
Ning käesolev kvartett, kus koos temaga mängivad trummar VINCENT DAVIS, bassist JARIBU SHAHID ja TANI TABBAL löökpillidel. 
Järjest kasvava saavutustekoorma all nõtkumata on Roscoe Mitchell raugematu huviga uurinud, taasavastanud ja enda jaoks ümber defineerinud muusikategemise elementaarsemaid seoseid - vorm ja ruum, intonatsioon ja tehnika, helikõrgus ja tämber, struktuuriraamid ja improvisatsioonivabadus. 
Minu meelest tähendab hea improvisatsioon pikaajalist, pingelist keskendumist. 
Kõik suured meistrid, mis tahes muusikavaldkonnas nad siis ennast teostasid, ei lasknud end iial lõdvaks. 
Vähemalt mitte sel määral, et nad jäänuksid lootma mingile kõrgemale väele, mis tuleks ja näpuga näitaks, mida edasi teha. 
Nad tegutsesid alati teadlikult, nende vaim oli virge. 
Ad infinitum. 
Miles Davist ja Sun Rad ei näe laval enam kunagi, parimal juhul vaatame videokarbist. 
Ornette Colemani, Cecil Taylori, Muhal Richard Abramsi või Henry Threadgilli tulekust võib jätkuvalt unistada. 
Mullusel festivalil andis nauditava kontserdi viiuldaja Leroy Jenkins, nüüd on meie päralt tema õpetaja ja mõttekaaslane ROSCOE MITCHELL. 
Ükskõik millise oma muusikalistest tahkudest avab ta Jazzkaare all, see hinnaline tund-poolteist peaks hoidma virgena publikutki. 
TIIT KUSNETS 
Laupäevasel koosolekul Tartu avaturu kaitseks andis tooni valimiseelne propaganda 
Teatavasti andis Tartu volikogu oma 15. juuni otsusega Statoilile loa ehitada linna avaturu senisele asukohale tankla. 
Laupäeva keskpäeval toimus Tartu turuplatsil rahvakoosolek bensiinijaama ehituskavade ja avaturu ülekolimise vastu. 
Kuna sõnavõtnute seas oli mitmeid linna volikogu valimistel kandideerijaid, omandas koosolek poliitilise kõrvalmaigu. 
Pool tundi algusega hilinenud meeleavalduse juhataja oli Viktor Korrovits (ERSP). 
Oma kõnes leidis ta paralleele Vene ajaloo ja Tartu linnavalitsemise vahel. 
Nimelt kutsusid venelased riigi loomisel iseenda saamatuse tõttu valitsejateks varjaagid. 
Nüüd ei saa tartlased turu parandamisega hakkama ja tahavad selleks kasutada varjaagide maalt pärineva Statoili abi. 
Tegelikult ei ole ka Statoilil vajaminevat rahasummat, seega on rahvast pool aastat kõikvõimalike juttudega lollitatud. 
Ainus võimalus on valida uus volikogu, sest senisel ei ole julgust tehtud viga tunnistada ja otsust muuta. 
Arhitekt Olavi Vaher (ERSP) tõi välja turu senise asukoha plussid: paiknemine teede ristumiskohas ja turuhoone läheduses ning head parkimisvõimalused. 
Ta leidis, et Statoil peaks osa võtma konkursist turu 12/14 asuvale krundile. 
Hollandlaste Shell on juba teatanud oma konkureerimiskavatsusest. 
Võidupakkumise rahade abil saaks turu korda teha. 
Linnart Mäll (ERSP) seostas turu üleviimise plaane kommunistlike igandite püsimisega Tartu linnavalitsuses ja volikogus. 
Nõukogude võim oli alati turu vastu. 
Aleksei Peterson (ERSP) võrdles turu üleviimist Eesti Rahva Muuseumile koha otsimisega. 
Mart Sonn (nimekiri Selg Sirgeks) teatas, et Statoili pakutud 25 miljoni krooni eest saab ehitada vaid bensiinijaama ja mingisuguse müügiputka, mitte enam. 
Turg, mida külastab enamik täiskasvanud tartlasi, peab jääma oma senisele kohale. 
Ülev Rattur (Eesti Pensionäride Liit) ütles emotsionaalses kõnes, et Tartu turuplatsi vaenlased tahavad turgu Peterburi maanteele küüditada ning soovitas vaenlastel endil Peterburi minna ja sinna jäädagi. 
Kokkutulnuile esines ka turul müüjate esindaja, kes alustas suvel koos abikaasaga allkirjade kogumist turu senise asukoha kaitseks. 
Ta teatas, et viis 27. septembril vastavasisulise 4505 allkirjaga viseeritud avalduse Riigikogusse. 
Samuti kutsus ta kõiki asjast huvitatuid 7. oktoobril väljaastumisele Inseneride Maja juurde, kus peab istungit linna volikogu. 
Kolmveerand tundi kestnud rahvakoosolekul esines veel viis-kuus turu üleviimise vastast kodanikku. 
Umbes 150 kuulaja seas oli näha ka turu servas asetsevate kaupluste omanikku Naresh Modyt. 
Koosoleku ajal käis turul tavaline ostu-müügi sagin. 
SULEV VEDLER 
Välisuudised 
USA toetab jätkuvalt president Jeltsinit 
WASHINGTON. 
USA president Bill Clinton ütles Reuteri teatel, et tema valitsus toetab jätkuvalt Venemaa presidenti Boriss Jeltsinit. 
Clinton pani vastutuse tänavarahutuste eest Moskvas asepresident Aleksandr Rutskoile ja parlamendiesimees Ruslan Hasbulatovile. 
Clinton ütles ajakirjanikele eile Washingtonis Valge Maja ees, et Rutskoi ja Hasbulatov tegutsevad vabade ja ausate valimiste vastu. 
Saksamaa loodab olukorra rahunemisele Moskvas 
BONN. 
Saksamaa valitsus avaldas eile muret kokkupõrgete pärast Moskvas ning loodab, et olukord rahuneb, teatab Reuter. 
Valitsuse pressiesindaja sõnul informeeritakse liidukantsler Helmut Kohli pidevalt olukorrast Moskvas. 
Saksamaal tähistati ühinemise kolmandat aastapäeva 
SAARBRÜCKEN. 
Liidukantsler Helmut Kohl oli eile hommikul Saarimaa liiduvabariigi pealinnas Saarbrückenis, kus tähistati Saksamaade taasühinemise kolmandat aastapäeva, edastab Reuter. 
Tseremooniast võtsid osa liidukantsler Helmut Kohl, Euroopa Ühenduse Komisjoni president Jacques Delors ja teised külalised. 
Ühinemispäeval olid aga Berliini, Hamburgi ja Schwerini tänavatel demonstrandid, kes protesteerisid kõrge tööpuuduse ja sotsiaalse ebaõigluse vastu endisel Ida-Saksamaal. 
Umbes 20 vasakpoolset demonstranti avaldasid oma meelepaha kantsler Kohlile, kui see saabus autos tseremooniale. 
Politsei hoidis meeleavaldajaid oma kontrolli all. 
Saarbrücken oli eile pidustustel võõrustajaks, sest on praegu rotatsiooni korras Saksamaa parlamendi ülemkoja juhataja. 
Gamsahhurdia pealetung tugevneb 
TBILISI. 
Gruusia liider Eduard Óevardnadze kaotas eile lahingud kahel rindel, kui ekspresident Zviad Gamsahhurdiale ustavad väed murdsid läbi Lääne-Gruusias, kuhu on kogunenud tuhanded Abhaasia põgenikud. 
Ševardnadze kutsus Gamsahhurdiat peatama sõjategevust, kuniks umbes 100 000 põgenikuni jõuab esmaabi. 
Agentuuri dpa teatel võtsid Gamsahhurdia väed Gruusia läänepoolse linna Khoni, mis on vaid 30 kilomeetri kaugusel strateegiliselt tähtsast Kutaisi linnast. 
Ševardnadze ütles usutluses dpa korrespondendile, et edasist konflikti saab vältida üksnes Venemaa abiga. 
Tema sõnul pole enam saladus, et Gamsahhurdia kavatseb liikuda Tbilisi poole. 
Egiptuse presidendivalimistel üks kandidaat - Hosni Mubarak 
KAIRO. 
Egiptuse presidendil Hosni Mubarakil on täna väga suured võimalused saada kolmandat korda valitud riigipeaks 6-aastase tähtajaga. 
65-aastase Mubaraki kõrval ei ole tänasteks presidendivalimisteks esitatud ühtegi teist kandidaati. 
Eile 10-minutilises telepöördumises ütles Mubarak, et tema poolt hääletamine tugevdab demokraatiat, mis on saanud Egiptuses elustiiliks. 
Agentuuri dpa teatel on Kairo tänavatel loosungid Jah Mubarakile!, Mubarak Egiptusele! jms. 
Valitsuse kontrolli all olev ajakirjandus rõhutas presidendi saavutusi välispoliitilisest suluseisust väljamurdmisel. 
Opositsioonilised ajalehed nõuavad Mubarakilt võimu jagamist ja 1980. aastast kehtiva erakorraliste valimiste seaduse tühistamist, mis muudab valimised pseudodemokraatlikuks. 
Aserbaidžaanis kolmas president pärast iseseisvust 
BAKUU. 
Aserbaidžaanis olid eile kolmandad presidendivalimised pärast N. Liidu lagunemist 1991. aastal. 
Kandidaate presidendi kohale oli kolm: 70-aastane endine kompartei ja KGB funktsionäär Geidar Alijev, 45-aastane ärimees Sakir Tagijev ja 63-aastane ülikooliprofessor Kerrar Abilov. 
Kuigi valimiste lõplikud tulemused ei ole veel selgunud, on vaatlejate arvates kõige suuremad eduvõimalused Alijevil, märgib dpa. 
Presidendivalimised peavad andma Aserbaidžaanile uue riigipea pärast seda, kui juunis kukutati sõjalise riigipöördega eelmisel aastal presidendiks valitud Äbulfas Elchibey. 
Välismaailm aitab Indiat katastroofis 
BOMBAY. 
Välismaailm on kiiresti reageerinud maavärinale Indias. 
Bombay lennuväljal maandusid nädalavahetusel hädaabilennukid esimest korda pärast riigi iseseisvumist 1947. aastal. 
Politsei andmetel on neljapäevase maavärina tagajärjel 30 000 inimest hukkunud või teadmata kadunud, 150 000 inimest on jäänud peavarjuta, teatab Reuter. 
Keda uskuda? 
Kas Jeltsinit ja Venemaa ministreid, kes väidavad, et Vene sõjaveteranidele tehakse Eestis liiga ning nad vajavad kaitset? 
Või uskuda hoopis mu tuttavat endist lennuväelast, kes töötab praegu Tartus eraettevõttes lihttöölisena ja külastas hiljuti oma Venemaal elavaid sugulasi. 
Nemad olid talle seal kurtnud, et Venemaal elavad sõjaveteranid saavad Venemaal kolm korda vähem pensioni kui Vene sõjaveteranid, kes elavad Eestis. 
Üheskoos oli tehtud arvutusi ja leitud, et mitte Eestis ei vaja sõjaveteranid kaitset, vaid hoopis Venemaal. 
MARE PEEP 
SIIM KALLAS: RAHAMAAILM TUNNUSTAB EESTIT 
Võrreldes eelmise aastaga on Eesti tähtsus maailma finantsturul tunduvalt kindlustunud, ütles eile hommikul Tallinna naasnud Eesti Panga president Siim Kallas. 
Kallas võttis osa Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga ühisest aastakoosolekust USA-s. 
Ta märkis, et põhiküsimustena arutati võitlust protektsionismi vastu, vajadust pidada valuutade kurssi stabiilsena ning oluliste tööstusriikide eelarvedefitsiidi vähendamist. 
Koosoleku raames peetud seminaril pidas Siim Kallas ettekande Eesti rahareformist. 
Ettekande vastu tunti suurt huvi. 
Kallas ütles, et tal oli mitmeid asjalikke kohtumisi juhtivate finantstegelastega, kuid nende kohtumiste tulemustest soovib ta kõnelda siis, kui need hakkavad omandama konkreetset vormi. 
ETA 
VENE KOGUKONNA LIIDRID EI USALDA KEDAGI 
Ma ei usalda ei Savisaart ega Isamaad, ütles ETA-le üks Vene kogukonna liidreid Vladimir Lebedev. 
Lebedev meenutas päevi, mil Savisaar pidas läbirääkimisi Töökollektiivide Ühendnõukoguga kavatsusega luua valitsus, kus oleksid esindatud ka Eestimaa vene elanikkonna esindajad. 
Kuigi tolleaegses ülemnõukogus toetasid vene esindajad Savisaare valitsust usaldushääletuse ajal, jäi lubadus täitmata, ütles Lebedev. 
Lebedev meenutas ka 1991. aastal toimunud läbirääkimisi Eesti Komitee, ERSP ja kristlike demokraatidega. 
Kõne all oli koalitsioonivalitsuse moodustamine, mille struktuuris oleksid olnud ette nähtud kohad ka vene kogukonna esindajatele, muuhulgas ka asepeaministri koht. 
Lebedevi sõnul käib praegu jälle tiivaripsutamine vene kogukonnaga. 
Tema sõnul püüavad paljud, kes kandideerivad kohalikesse võimuorganitesse, saada Eesti kodakondsust eriliste teenete eest. 
Sisuliselt on see kodakondsuse andmine lojaalsuse eest Isamaale ja paljud kodanikud loobuvad kandideerimisest. 
Mina ise ei pretendeeri kohale üheski kohalikus võimuorganis, ütles Vladimir Lebedev. 
ETA 
TOOMAS ALATALU: TALLINNA VALIMISLIIDUD ON KEHVASTI VALMISTUNUD 
Tallinna valimisliidud on valimisteks äärmiselt halvasti valmistunud, ütles ETA-le politoloog ja Riigikogu liige Toomas Alatalu. 
Ta põhjendas oma väidet asjaoluga, et valimisnimekirjadel puuduvad kindlad liidrid. 
Mind paneb imestama, et iga nimekiri on lubanud oma ridadest välja kasvada nii paljudel Tallinna linnapea kandidaatidel, ütles Alatalu. 
Tema andmetel on näiteks Koonderakonnast välja kasvanud seitse linnapeakandidaati, Tallinna Taassünnil on neid kolm, Isamaal neli jne. 
Alatalu peab ääretult vajalikuks, et igal nimekirjal oleks vaid üks linnapeakandidaat, mis aitaks suurendada usaldust kandidaadi vastu. 
ETA 
JÄRJEKORDNE POMM TALLINNAS 
Reede hommikul kell 3.15 plahvatas Lasnamäel Puusta tn. 12 maja ees prügikasti paigaldatud pomm. 
Inimesed ja hooned plahvatuse tagajärjel kannatada ei saanud. 
BNS 
PLAHVATUS USA SAATKONNA TERRITOORIUMIL TEKITAS LINNALE 30 000 KROONI KAHJU 
Ööl vastu 28. septembrit toimunud plahvatus USA saatkonna territooriumil tekitas Tallinna linnale 30 000 krooni kahju. 
Plahvatuse tagajärjel said kannatada saatkonnahoone ja satelliitside kõrval ka mitmed elumajad. 
BNS 
Miks muulastele meeldib Eestis elada? 
IRIS PETTAI 
Iris Pettai on TÜ turu-uurimisrühma juht. 
Uuringu tellija on Avatud Eesti Fond. 
Vaatamata kõikvõimalikele takistustele ja probleemidele soovib enamik muulastest jääda Eestisse elama. 
Miks on see nii? 
Kas määrav on Venemaa halvem majanduslik olukord või midagi muud? 
Määravateks teguriteks, miks muulastele Eestis elada meeldib, on oma kodu tunne, korteri (suvila) olemasolu, perekonna, sugulaste ja sõprade ring, head elamis- ja töötingimused. 
Üheteistkümne teguri seas kuuendal kohal on asjaolu, et meeldivad Eesti ja eestlased, ning seitsmendal, et Eesti on tsiviliseeritud riik. 
Võrdlusel eluga Venemaal on mõjutegurina väiksem tähendus. 
Võib järeldada, et põhiosa Eestis elavatest muulastest ei pea Venemaale elama asumise varianti endale tõenäoliseks. 
Veelgi vähem oluline Eestis elamise valikul on võimalus tegelda ettevõtlusega. 
Mõjutegurid asetuvad nii Tallinna kui Kirde-Eesti muulastel analoogilisse pingeritta. 
Erisused ilmnevad selles, et Kirde-Eesti muulased annavad Tallinna muulastega võrreldes kõikidele teguritele kõrgemaid hindepalle. 
Vaid ühe teguri osas, mis väidab, et Eesti elulaadiga harjunud muulasel on raske elada vene (slaavi) kultuurikeskkonnas, annavad nad madalamaid hindepalle. 
Võib järeldada, et Tallinna muulased on Eesti elulaadiga rohkem kohanenud ja rohkem eestistunud. 
Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti on muulastele samasugune kodu nagu eestlastelegi. 
Ettekujutus, et siinsete muulaste kodu asetseb Venemaal või mõnes muus SRÜ riigis, on naiivne arusaam. 
Nii nagu eestlane ei taha oma kodust lahkuda, on seda raske teha ka muulasel. 
Miks teile meeldib Eestis elada? 
[originaali tabel välja jäetud] 
Soome sünnipäeval 
EERO MEDIJAINEN, Eero Medijainen on TÜ ajaloo-osakonna õppejõud. 
Mõned soomlased ei pea Eestit veel päris iseseisvaks riigiks, ammugi võrdväärseks partneriks. Kuid kas kunagi on olnud sellist aega, mil oldi ka ühel tasemel? Tundub, et niisugune hetk võis olla 1917. aasta sügisel ja 1918. aasta esimestel päevadel, seega 78 aastat tagasi - Soome ja Eesti sünniaegadel. 
Eesti ja Soome iseseisvusid praktiliselt ühel ja samal ajal. 
Enne seda oldi peaaegu sajand samas seisus - Vene impeeriumi osad. 
Tallinnas Maapäev ning Helsingis Eduskund kuulutasid end kõrgeima võimu kandjaks 15. novembril 1917. 
Sellega aga sarnasus piirduski. 
Tegelikult olid naabrid ühesuguses olukorras vaid üksikute väliste näitajate järgi. 
Soomel oli enne seda otsust ning edaspidigi oluline edumaa. 
Iseseisvuse väljakuulutamise otsuse (manifesti) esitas Soome valitsus ehk Senat 6. detsembril 1917. 
Eestil polnud valitsust siis veel olemaski. 
Eesti iseseisvumise otsus töötati välja ja teostati õieti põranda all. 
Seltskond, kes sellega hakkama sai, oli üsna väike rühm inimesi. 
Soome iseseisvumise poolt olid 1917. aastal peaaegu kõik poliitilised jõud. 
Nii kodanlikud parteid kui ka sotsid olid põhimõtteliselt sama meelt: iseseisvus tuleb välja kuulutada! 
Erinevused seisnesid vaid taktikas, selles kuidas otsustatut realiseerida. 
Üsna kindel toetus oli Soomel olemas mõlemalt I maailmasõjas vastastikku seisnud suurelt - Venemaalt ja Saksamaalt. 
Saksa kõrgem ülemjuhatus õhutas tagant parempoolseid parteisid, see andis eelise bolshevikega Brest-Litovskis kauplema asudes. 
Venemaal võimu haaranud bolshevikud toetasid samuti Soome iseseisvuse mõtet. 
Nemad nägid võimalust propagandaks rahvusküsimuses. 
Pealegi olid Soome pahempoolsed valmis asuma viimse võitluse teele ja lõpptulemusena taasühinema N.Venega. 
Teisedki Euroopa riigid ei kõhelnud toetamast, niipea kui Lenin oma õnnistuse andis. 
Venele järgnesid Skandinaavia riigid ning Saksa- ja Prantsusmaa jt. 
Eesti jõudis rahvusvahelise tunnustamiseni ehk valmis riigiks alles kolm aastat hiljem. 
Pärast pikka võitlust nii lahinguväljal kui suurriikide ametiasutustes. 
Seega oli samm, mille astus Eesti, palju pikem ja otsustavam. 
Soomel olid oma parlament ning valitsus olnud juba ligi sajandi. 
Harjutamisaeg oli seega pikk. 
Helsingis olid tegutsenud tähtsad ametiasutused, mis andsid paljudele soomlastele hea koolituse. 
Tulevasel riigil olid olemas piirid. 
Tegutsesid oma rahvuslikud väeosad. 
Saksamaal sai üks ligi 2000-meheline üksus just 1916-17. aastal korraliku väljaõppe ning täiendas end Kuramaal lätlaste ning Vene vägede vastu võideldes. 
Sadu soomlastest ohvitsere tegutses Vene armees. 
Hoopis oluline oli aga oma raha käibimine ja arenenud kaubavahetus lääneriikidega. 
Isegi olümpiamängudel olid soomlased juba silma paistnud. 
Nii võisteldes kui ka oma lõvilippu lehvitades. 
Konsulitena tegutseti isegi oma välisteenistuses. 
Riigi tegemine seisis sobiva juhuse ning jõudude vahekorra ootel. 
Asi seisis seega vaid vormistamise taga. 
Eesti sai selle kõik peaaegu kahe aastaga. 
Kas tohib järeldada, et iseseisvus tuli liiga kiiresti ja pisut vara? 
Soomeugrilastena vajanuksid eestlasedki ehk pikemat riigiga harjumise aega. 
Kiri toimetajale 
Miks Einseln? 
KRISTJAN PIIRIMÄE, TÜ üliõpilane 
Näib, et kaitseministeerium on nüüd kodusõja kaitseväe ülemjuhataja vastu võiduka lõpuni viinud. 
Lõpuks ometi on isemeelne kindral kohalt lahti kangutatud ja nüüd saab valitsusele lojaalsema mehe asemele sokutada! 
Operatsioon sai oskuslikult ja operatiivselt läbi viidud. 
Algul organiseeriti mingi komisjon, mis otsustas, et Einseln pole oma ülesandega küllalt hästi toime tulnud. 
Seejärel hakkasid Lepikson ja Öövel kindralleitnanti kritiseerima, vihjates, et tollel oleks aeg lahkuda. 
Ja kui Einseln julges veel Öövelile vastu hakata, loeti ta kohe ka tülis peasüüdlaseks ja riigikaitsenõukogu pidi arutama Einselni küsimust (mitte Ööveli või kellegi teise küsimust - kus sellega!). 
Riigikaitsenõukogu ise koosnes ka muidugi peamiselt sellesama valitsuse liikmetest, mis üksmeelselt otsustas tekkinud tüli rahumeelselt lahendada. 
Ka president Meri osutus siin jõuetuks ega suutnud erapoolikule kohtule vastu seista. 
Kas sellega ongi asi lahendatud? 
Einseln pidi oma leppimatuse eest maksma, Öövel aga ei pea oma sõnade eest üldse vastutama, võib kindralit avalikult solvata, nagu tahab. 
Konflikt loodetakse lõpetada naeruväärse kompromissiga: võtta kindralleitnant kohalt maha ja nimetada ta selle eest päris kindraliks. 
Sellisel ülendamisel on võltsi kiituse mekk man. 
Võiks küsida: miks teda siis ametikohalt tagandati, kui ta ometi samal ajal kõrgema aunimetuse välja teenis? 
Mis oleks, kui teeks Ööveliga samamoodi - vahetada ta kaitseministri kohalt välja ja ülendada ta see-eest näiteks Vähi valitsuse auministriks? 
Naeratuse doseerimisest 
REIN KÄRNER, muheleja 
Viimastel aastatel on Eestimaalgi hakanud elustiili näitajana levima valvenaeratus. 
Kui kena müüjatar ostjaga naeratades suhtleb, suureneb tõenäosus, et viimane lahkub poest, kaup kaenlas. 
Ostutehingu hädatarvilikkus võib selguda talle alles siis, kui keep smilingust saadud positiivsed emotsioonid veidi järele annavad. 
Naeratuse saatel suhtlemine on meeldiv kõigile ja kasulik paljudele. 
Paraku ei lähe veel kuidagi meelest ühe minevikku vajunud suurriigi rahvatarkus, mille järgi smeh bez pritshinõ - priznak duratshino. 
Tunnistan, et ma ei suuda mõista lääne telekanalitel sagedast pilti, kui saates tutvustatav end paljalt oma nime kuulmisest hingetuks naerab. 
Suur osa saatest kulubki põhjusetult naeru lagistavate persoonide näitamisele. 
Samas tekitavad minus naerusuiste Pärnu laibatükeldajate juhuslikult teleris nähtud näod pimedat viha: mida kõike võib naeratuse saatel teha! 
Oma jutuga tahaksin välja jõuda siiski selleni, et kui meie rahvusele pole ikka omane endal põhjusetult püksid märjaks naerda, siis olgem ehk telepildiski mõttetu naermisega tagasihoidlikumad. 
Meeldiv naeratus peaks saatma head tegu, mitte olema hinnanguks omaenese tihti kahtlase väärtusega tegemistele. 
Jõulud ei ole liiga varajased 
VALVE MUST, Võru 
Miks kurdetakse, et jõulude ettevalmistustega on liiale mindud. 
Mina küll nii ei arva. 
Vastupidi, nii tore on õhtuti koju minna ja uudistada jõulumeeleolus kaupluste aknaid. 
Muidu nii pimedad tänavadki on valgemad ja pidulikumad. 
Ununeb päevaväsimus ja stress ning hakkadki vaikselt mõtlema, et peagi on käes ka jõululaupäev koos kõige sinna juurde kuuluvaga. 
Millegipärast on meil ikka nii, et kunagi ei olda rahul. 
Kord alustame liiga hilja, kord liiga vara. 
Sellega olen küll nõus, et uuel aastal ei peaks neid kaunistusi liialt kaua väljas hoidma. 
Aga vara pole mitte mingil juhul. 
Päkapikudki ju juba käivad. 
Meelemuutus Kadriorus? 
ERICH PARK, USA, New York 
President Lennart Meri USA-reisil küsiti temalt Los Angelese Eesti Majas, kas ta peab õigeks Pätsi ja Laidoneri otsust venelaste sissemarssi sõjaväeliselt mitte takistada. 
Vastus olnud: ei, oleks pidanud vastu hakkama (Vaba Eesti Sõna, 16. november). 
Võrreldes 1939. aasta baaside lepingut ja 1940. aasta Venemaa ultimaatumit 26. juuli 1994. aasta Eesti alistumise kokkuleppega ei saa unustada, et president Päts ei võinud tol ajal aimata, mida Venemaale alistumine tähendas. 
GULAG oli siis veel saladuskatte all ja vastupidiselt Venemaa nüüdseile valitsejaile olid vanad bolshevikud Lenin ja Stalin lasknud Balti riikidel kaks aastakümmet enam-vähem rahus elada. 
Seetõttu võib presidendi avaldust Los Angeleses pidada kauaoodatud märgiks, et talle on selgunud ka tema enda 26. juuli 1994. aasta poliitiline eksisamm alistumise kokkuleppele allakirjutamisel. 
Ignoreerides algelisemaidki riikliku julgeoleku vajadusi, näeb see kokkulepe ette okupatsiooniarmee ohvitserkonna alaliseks Eestisse jätmise. 
Koos nendega ka kogu vene relvajõudude tsiviilkoosseisu. 
Ka nende kõigi perekonnad. 
Lisaks sellisele viienda kolonni faktilisele legaliseerimisele (kui Riigikogu kokkuleppe ratifitseerib) kaoks Eestil õigus okupatsioonivõimude tekitatud kahjude hüvitamisele ja paneks eesti rahva õlgadele määratud majanduslikud kohustused koos sotsiaalhoolduse kuludega. 
Rohkem kui palju kannatanud ja kaotanud rahvas kanda jõuab. 
Kas tõesti meelemuutus Kadriorus? 
Lootkem, et jah! 
Sulgeme rahvusraamatukogu? 
VIRVE SIIRAK, Tallinn 
Lugesin 30. novembri Postimehest intervjuud rahvusraamatukogu direktrissi Ivi Eenmaaga Rahvusraamatukogu eelarves on kahemiljoniline auk. 
Seda lugedes tekkis mõte, et ei meie parlamendi ega valitsuse väärtushinnangud vasta demokraatliku riigi omadele. 
Tekkinud kriisi põhjuseks pean ka eelmiste valitsuste kitsarinnalist poliitikat, mis ei väärtustanud haridust, teadmisi ja informatsiooni leviku tähtsust. 
Olukord, mis on tekkinud rahvusraamatukoguga, on häbiväärne Eesti riigile ja kahjustab meie mainet. 
Rahvusraamatukogu on ühtlasi parlamendi raamatukogu. 
Raske on leida teist tsiviliseeritud riiki, kus riigivõim ei hooli parlamendi raamatukogust. 
Intervjuus öeldakse, et kui mujal maailmas saab trükist saata ehk poole hinnaga, siis meil võetakse raha täie rauaga ja hinnad järjest kasvavad. 
Kui seadusandja võtaks mõistuse pähe, siis vabastaks ta kõik raamatukogud raamatute saatmise peale pandud käibemaksust. 
Eesti riigile on häbiks seegi, et parlamendi raamatukogu on olnud sunnitud katkestama mitmed lepingud, loobuma ostudest ja sel aastal isegi jõulu- ja uusaastakaartide saatmisest! 
Rahvusraamatukogus paikneb Euroopa Nõukogu info- ja dokumentatsioonikeskus, kavandatud on ühisprojekte ELiga. 
Arvan, et meie riigivõimu pikaajalise informatsioonivaenuliku poliitika tõttu on needki projektid hädaohus. 
Rahvusraamatukogu küsimus tuleb kiiremas korras lahendada. 
Riigikogu ja valitsus ei tohiks end hakata õigustama sellega, et Eesti riigil ei ole raha. 
Soros 95 ja Harku 75 
JOHANNES SAAR 
Sorose Kunstikeskuse tänavuse aastanäituse idee kunsti ühinemisest kõigi teadustega on sama igivana kui avangard ise. 
Ometi näib aeg alles nüüd selleks võimaluse andvat. 
Ja seda ka Eestis. 
Maarjamaale on jõudnud raha, mis ei tule kohalike maksumaksjate taskust, seda on näiliselt palju ning huvigi selle raha vastu näib püsivat. 
Miks siis mitte panna see mammona üht igiammust unistust püüdma? 
Aastanäituse pealkiri Bio-toopia on akronüüm kolmest mõistest - bioloogia, tehnoloogia, utoopia. 
Kolm vaala ühe mütsi all, mille tuti asemel on maakera. 
Sellest sirgest rivist on siiski puudu üks ja kõige olulisem tegija - selleks on teaduslik-tehniline revolutsioon (TTR), mis pidi levinud arvamuse kohaselt vältimatult eelnimetatud sünteesini viima. 
See tehnoloogiline süsteem on meid läbi aastakümnete olevikku kandnud ja paneb meid praeguses ajas tegema asju, mille tagajärgi me omal ajal - ütleme, näiteks sajandi alguses - kuigi täpselt ette ei ole kujutanud. 
Üks selliseid nähtusi on kahtlemata tänavune Sorose Kunstikeskuse aastanäitus. 
Tänavuse aastanäituse juurde jõudmist takistab asjaolu, et see on juba varem mitu korda aset leidnud, ja seda nii kaugemas kui lähemas minevikus ning osalt samade inimeste osavõtul. 
Üks näide rabab oma läheduse ja sarnasusega - Harku 75. 
Minnes mööda rohketest ajalikest ja kohalikest erinevustest, mida üks ajatu idee ikka ja taas materialiseerudes endale lubab, võime osutada sarnasustele. 
Mõlemal juhul oli tegemist kunstnike ja teadlaste ühisüritusega räägiti kunsti ja tehnoloogia sünteesimise vajadusest kaasnes näitusega vastavateemaline konverents kasutati oma seisukohtade illustreerimiseks samu näiteid Füüsik Tõnu Karu, üks konverentsil esinenuist, näitas seal slaide rinnavähi koekultuuride elektronmikroskoopilistest ülesvõtetest ja astrofüüsikast ning juhtis tähelepanu nähtu hämmastavale lähedusele Ilmar Malini tolleaegsete töödega. 
Oma meenutuse tollastest sündmustest lõpetab ta peatselt üllitatavas retrokataloogis järgmiselt: On ütlemata hea, et Harku näituse eel ja ajal tekkinud vaimne lähedus noore kunstirahva ja teadlaskonna vahel on ulatunud üle aastate ja seob meid ka täna. 
Võta või jäta, praegu, 20 aastat hiljem, on Linnagaleriis jälle Malini maal väljas ja seda just katseklaaside ja DNA mudelite vahel! 
Vaimne lähedus kunstnike ja teadlaste vahel seob meid tõepoolest. 
Lisame siia selgitava teesi Barbora Lengvinaitelt, kelle röntgenina sähvivat-välkuvat installatsiooni on võimalik (võimatu) vaadata galeriis Sammas: Ortopentonogrammi fragmente on suurendatud vähemalt 40 korda. 
Reproduktsioonidel on biofunktsionaarse implantatsiooni elemendid inimese organismis. 
! 
Elementide kiirgamisest tuleneb suurepärane kunstivorm. 
Üks asi on üha ilmsem: ilma arstita ei tasu sellele näitusele minna. 
Margus Punabi ja Liina Siibi uurimused vastavalt spermatosoidide elueast ja kromosoomide ehitusest nõuavad samuti erialast teadlikkust. 
Vastasel juhul võib väljapaneku sissejuhatavast osast Tallinna Kunstihoones lihtsalt külmalt üle ja mööda astuda. 
Õnneks aitab meid juba siin ja edaspidi kohe kindlasti eesti kunstnikele nii armsalt omaseks saanud lüürilis-romantiline kurblemine hukkaläinud maailma pärast. 
See joon - literatuurne halamine - süveneb aiva, mida tugevam on ühe või teise eksponendi kunstihariduslik taust. 
Praegusel näitusel on see suisa haiglaslikult vohama löönud, ilmselt kartuses jääda arusaamatuks, nii nagu kunstnikele endile on jäänud mõistetamatuks need tehnilised vahendid, milles nad kuraatorite nõudmisel end väljendavad. 
Eesti kunst pole minu arvates kunagi olnud nii sümbolistlik, nii literatuurne, nii wertherlikult maailmavaluline, nii lobisemishimuline. 
Mida moodsamaid visuaalseid väljendusvahendeid eesti kunstnikult nõutakse, seda kaugemale keskaega ta! andub tema maailmavaade, lakkamatult kurtes kaotsiläinud terviklikkuse üle. 
Peeter Laurits, siinkirjutaja lemmikuurimisobjekte, on spermatosoidide liikumist kommenteerides jõudnud koguni piibliaegadesse: Vaata, Saalomoni kandetool! 
Selle ümber on kuuskümmend kangelast Iisraeli kangelastest! 
Need kõik kannavad mõõka, nad on õpetatud sõdima; igaühel on oma mõõk puusal öiste hädaohtude pärast! 
Muidugi võib verbaalse ja visuaalse kirja erinevatest mänguruumidest pajatada lõpmatuseni, kuid ühe kirja katmine teisega viib suure tõenäosusega literatuursete seosteni. 
Samasse ritta lülitub ka Kadri Mälgu ja Taso Mähari installatsioon galeriis Vaal. 
Ehhokardiograafia aksessuaaridest ja mehhaanilistest võngetest nähtuvat ingli südame tuksumine! 
Eriti veenev on sealjuures avaldada isiklikku tänu abiks olnud arstidele. 
Aga lõppeks - Saalomoni kandetooliks ja ingli südameks võib tahtmise korral nimetada ükskõik mida. 
Märkide orjastatus tähenduste külge on küll viimane asi, mida kaasaj! alt oodata. 
Võib arvata, et sedasorti pentsikused ei lasegi Harku 75 -rühmitusel ja varasematel alternatiivsetel kunstigängidel leppida pealekasvanud põlvkondadega. 
Eelnimetatud tööd kannatavad vähemalt konstruktiivset kriitikat, halvimal juhul on aga asi keeranud eksistentsiaalseks lalisemiseks TTRi raudses embuses. 
Subjektiivne meelevaldsus, isikliku arvamuse rõhutamine ja mütoloogiliste tundmuste üleskütmine oli 1975. aastal Harku mõisa kogunenud kunstnikele ja teadlastele juba siis midagi taunitavat ja igandlikku, kunstis üritati neis vabaneda teadusest eeskuju võttes. 
Jüri Okas, Raul Meel, Leo Lapin, Sirje Runge, Kaarel Kurismaa jt. on sellele suunale väheste mööndustega tänaseni truuks jäänud. 
Objektiviseerimine, objektiivsus, objektikunst - need olid võtmesõnad vabastamaks taiest subjektiivsetest sentimentidest. 
Noor põlvkond liigub aga diametraalselt vastupidises suunas, ta kuhjab kättesattunud tehnoloogilised tarberiistad isikliku maailmavaluga üle ja sobitab viimase püüdlikul! t vastava kuraatoriprojekti kontseptsiooni. 
Siit kulgebki suurim mõistmatuse veelahe ning vaevalt on kohalike kuraatorite võimuses seda kahandada. 
Pigem suureneb see lõhe veelgi, sest vaatamata tänavusel aastanäitusel esitatud näidete ebaveenvusele, on näiteks nanotehnoloogia loomas tehiskeskkonda, kus inimlik mõõde saavutab ennenägematult totaalse ulatuse. 
See ongi süntees, mille poole ujuvad Biotoopia kolm vaala. 
Kauksi Ülle kui neomatriarhaarse mõtteviisi kandja 
KADI KUUS 
Ettekanne Kauksi Ülle ja Eve Eesmaa raamatu Agu ni Eha tutvustamisel Võrumaa raamatukogus 30. novembril 1995. aastal. 
Kõik siinkõnelejad, kes vähegi Võrumaaga seotud, on püüdnud esineda võru keeles. 
Kuigi ma olen Võrus sündinud ja kasvanud, on minu koduseks keeleks ja emakeeleks siiski eesti keel ja ma võtan sõna selles keeles, kuna tunnen end niiviisi tugevamalt. 
Et analüüsida Kauksi Ülle loomingut, antud juhul tema ballaade, tuleks pisut analüüsida ka teda ennast. 
Midagi ei saa analüüsida, kui sellel puudub mingi side tuntuga. 
Kui tegemist on millegi uuega, saab anda oma hinnangu eitavalt: ta ei ole selline nagu See või Too. 
(Kauksi Üllel: tuu um Tuu ni taa um Taa.) 
Kauksi Ülle on küll teistsugusem kui teised või koguni Võru luuletajad, ent tema puhul jääb sellisest määratlusest väheks. 
Kauksi Ülle ballaadide pealkirjad on loodud valemi X+Y järgi. 
Kui otsida sellest valemist võtit Kauksi Ülle analüüsimiseks ja panna Kauksi Ülle ise Xiks, siis Yiks võtaksin Marika Blossfeldti, maailmakuulsa tantsijanna, kes peaks ka edumeelsemale Võru publikule tuttav olema, kuna 1990. aasta alguses esines ta oma kavaga Kalevala Võru kultuurimajas Kannel. 
Tema viimane etteaste oli Tallinnas nüüdismuusikafestivali NYYD '95 raames, kus ta tegi kaasa Tan Duni ja Muna Tsengi tantsuetenduses The Pink. 
Üks põhjus, miks ma just tema valin, on nende daamide enam-vähem üheealisus. 
Neli aastat pole ju mingi number. 
Kauksi Ülle on sündinud Võrumaal, elab Eestis. 
Marika Blossfeldt on sündinud Eestis, elab Ameerikas. 
Kauksi Üllel on neli last, Marika Blossfeldtil pole ühtegi. 
Kauksi Ülle reisib võrdlemisi pisikeses ringis - Skandinaavia ja teised Eestile lähemad maad, Marika Blossfeldt aga terves maailmas + Hong-Kong, Saksamaa, New York jne. 
On ka sarnast. 
Loomingus on mõlemad pisut erinevad kui teised sama zhanri viljelejad, on märgata tüüpilisest ja tavapärasest kõrvalekaldumist. 
Mõlema naise loomingut nähes või kuuldes ei teki kahtlust - vaid naine suudab nii, autor ON naine. 
Sarnast on koguni materjalis. 
Kauksi Ülle lööb oma luuletused arvutisse, väljundab paberil. 
Marika BlossfeldtI viimases etenduses on paber nii muusikainstrument, lavakaunistus kui ka mänguasi, atribuut. 
Marika Blossfeldt kasutab oma loomingus üldmõistetavat keelt - kehakeelt. 
Kauksi Ülle on oma viimases raamatus võru keelele lisaks appi võtnud inglise keele, mis samuti on enamikule mõistetav. 
Mõlema naise loomest kumab läbi neomatriarhaarne mõtteviis, mille eeskujuks eelajalooline, pärismatriarhaarne, kus, Marika Blossfeldti sõnastuses, naist austati kui elu andjat ja hoidjat; kus ka jumalad olid naissoost. 
Selles mõtlemisviisis ilmneb, et naine ei ole mitte ainult kael, vaid kipub oma tegemistes ulatuma juba kõrvade-lõua piirkonda, samas pidades meeles põhitõde - mehele peab jääma arvamus, et tema, mees, on siiski pea. 
Üleni. 
Neomatriarhaarsus avaldub loomingus huvitavate naistegelaste kaudu. 
Marika Blossfeldt leidis oma etendust Kalevala ette valmistades, et Kalevipoeg ise on palju jamam kui eepose naistegelased, seepärast sündisidki sellised tsüklid nagu Saarepiiga, leinav Linda ja Linda kiviksmuutumine. 
Samasugust vahet on tunda ka Kauksi Ülle ballaadides. 
Ballaadis KUNING NI TÜTRIK pärineb Kuninga tarkus nähtavasti mingist kõrgklassi killumängust, on selge, et kõrgemas seltskonnas liigub rohkem ajusid. 
Tüdruk aga taipab mõistatuste vastused puhtalt naiseliku loogika abil ära. 
Kuninga rumalus avaldub selles, et talle ei tule pähegi, et ta ise võiks Tüdruku jaoks kõige tähtsam olla, seepärast saadab Tüdruk ta pikalt, tal ei ole nii lolli meest vaja. 
SÄIDSE PÄSSÄPIKUT NI LUMIVALGÕKÕNÕ: Prints on ainult ringi ratsutanud ja õnne otsinud, nagu Don Quijote, midagi tarka ta teinud ei ole, ta ehk polegi naist väärt. 
Eriti veel sellist, kes suudab seitset meest pidada, olgugi nad pisikesed nagu päkapikud. 
Viimane võrdlus on ehk pisut räige: ballaadis ELSPET NI EEDU ei viitsi viimane vett tooma minna, ja saab sõjas surma. 
Ja Elspet jääb elu lõpuni meheta, kuna on meestes pettunud. 
Siinkohal võib tunduda, et ma teen meestele liiga. 
Nii see siiski ei ole, ma ei eita sugugi meeste vajalikkust. 
Võin öelda, et mehed lausa meeldivad mulle. 
Naiselik loogika üksi on LIIGA edasiviiv jõud, mehed oma maisema mõtlemisega toovad naised pilvedelt alla, hoiavad neid maa küljes kinni. 
Sund maa küljes olla tekitab mõningat surutust ja see omakorda paneb looma. 
Elav näide sellest on, et rahvalaulud on põhiliselt naiste looming. 
Nagu Yin ja Yang idamaades, on mehed, olgugi põmmpäised, vajalikud ka Kauksi Ülle ballaadides. 
Kuningas olekski jäänud oma küsimusi esitama, kui poleks olnud Tüdrukut, Tüdruk aga ei oleks saanud kellegi ees oma tarkusega hiilata, kui poleks olnud Kuningat. 
Läänemaa poetess Ats, kelle esimene luuleraamat ilmus 1990. aasta luulekassetis, on oma uues, varsti ilmuvas luulekogus leidnud sellised tegelased nagu Väsinud Hoor ja Kõlvatu Soldat, kes siis kõnnivad koos mööda maailma, armastus on lõppenud ja kodumaja on maha põlenud - midagi ei ole enam, pole isegi maad, mis kinni hoiaks. 
Kauksi Ülle ballaadis Andrõs ni Ülle on üks oma pullilaudas toreadoor ja teine, näe, polegi hoor, ja Võrumaa hoiab neid kinni. 
Hoiab. 
Ka siis, kui ei usu. 
Tartusse vabamajandustsoon? 
TIIT LEPASAAR, Tiit Lepasaar on Tartu linnavolikogu linnamajanduskomisjoni aseesimees. 
Mõned aastad tagasi väideldi Narva erimajandustsooni võimalikkuse üle. 
Arendati tervet Baltikumi haarava vabamajandustsooni ideed. 
Nüüd, kolm aastat hiljem, oleme silmitsi Eesti piirkondade väga erineva arengutaseme ja -kiirusega ning taas on põhjust vabamajandustsooni ideed arutada. 
Vabamajandustsoonide tuntuimad näited on Hongkong ja Singapur. 
Kõigil vabamajandustsoonidel (VMT) on olnud sama eesmärk: edendada kohalikku äri- ja majanduskasvu, meelitada ligi vaba raha. 
Selleks loob riik VMTs ettevõtluse arenguks soodsad maksustamise, tolli-, finants- ja seadusandlikud tingimused. 
Tsooni eeliseid kasutavad nii kodu- kui välismaised ettevõtted ja organisatsioonid. 
Tavaliselt tegeldakse VMTs rahvusvahelise kaubanduse, tootmise ja ekspordi, panganduse, äri, turismi jms. 
Tänapäeval on VMTs eelistatud tegevusalad, mis arendavad ja kujundavad eelkõige tehnilist progressi, stimuleerivad uusi investeeringuid ning loovad uusi töökohti. 
Seega on VMT ka majandus- ja poliitiline instrument, millega saab suunata nii regiooni kui kogu riigi majanduslikku ja sotsiaalset arengut. 
Ettevõtlust edendavad maksusoodustused 
Ettevõtluse edendamiseks võivad tsoonis olla näiteks järgmised maksusoodustused": tegutsevad tootvad ettevõtted maksavad maamaksu vaid 50%; kui vähemalt 30% ettevõttest kuulub välisomanikele ning ettevõttesse investeeritakse n dollarit välismaist kapitali, on ettevõte alates tulu saamise hetkest kolmeks aastaks tulumaksust vabastatud; veel kolm aastat maksab ta vaid poolt tulumaksu; välisinvestorite saadud dividendid on maksuvabad; see osa ettevõtte tulust, mida kasutatakse põhivahendite soetamiseks, teadus- ja rakendusuuringuteks, uute tehnoloogiate juurutamiseks, samuti investeeringuteks tsooni, ei kuulu maksustamisele. 
Lisaks tagastatakse tsoonis firmade kiire ja komplikatsioonideta, ka lihtsustatud registreerimine. 
Vajalik on ettevõtetevaheliste tüliküsimuste efektiivne, rahvusvahelistele tavadele vastav arbitraazh. 
Tsoonis töötab tavaliselt ka uusettevõtluse teket kergendav äriinkubaator, ettevõtluskeskus vms. 
Vabamajandustsooni võimalikkusest Tartus 
lubavad rääkida mitmed faktorid. 
Volikogu poolt vastu võetud Tartu linna arengukavas on lause, mis ütleb, et Tartu arengus on oluline koht Tartu Raadi sooduspiirkonna käivitamisel. 
Mida on arengukava koostajad sõna sooduspiirkond all täpselt mõelnud ja miks see peab asuma laguneval sõjalennuväljal, jääb selgusetuks. 
Lootustandev on aga, et kohalik võim tajub ettevõtluse edendamise vajadust Tartus ja tahab selle heaks midagi ära teha. 
Teiselt poolt pole Tartu praeguse majanduskliimaga rahul ka kohalikud ärimehed. 
Kui võimu ja raha soovid ühtivad, saab paljugi tehtud. 
Üheks osaks Tartu VMTst võiks saada Tartu teaduspark. 
Teaduspark on seotud ülikoolide, teadusasutuste ja tootvate ettevõtetega. 
Ettevõtluse dünaamilisest arengust regioonis on huvitatud kohalikud krediidiasutused (pangad, fondid). 
Et Tartu ja Kagu-Eesti areng on teineteisest otseses sõltuvuses, peaks Tartu VMT projekt leidma toetust ka maakondadelt. 
Tartul on soodus geograafiline asend Vene suurlinnade ja Läti ning Leedu suhtes. 
Tartu on koolituskeskus ning siin on palju haritud tööjõudu. 
Vabamajandustsooni võimatusest Tartus 
saab rääkida seoses transpordi viletsusega: kehv raudtee, normaalse lennuvälja puudumine, jätkuvalt ebakindel side. 
Tõsi, infotehnoloogia kiire areng suurendab lähiaastatel side ja vähendab transpordi osa majanduses. 
Keskkond, sh. kehv transport teeb oma loomuliku valiku võimalike ettevõtlusvormide vahel. 
Võib juhtuda, et Tartu VMTs tegutsevad peamiselt infomahuka tootmisega ja finantsidega tegelevad ettevõtted. 
Teine nõrk koht on otseselt seotud poliitikaga. 
Narva erimajandustsooni kava pooldajaid süüdistati Eesti terviklikkuse lõhkumises. 
Nüüdki võivad mõned poliitikud öelda, et kui lubame tartlastel VMT teha, siis ei saa seda keelata ei Sillamäele ega Narvale. 
On selge, et majandus ja rahvussuhted (ka rahvastikupoliitika) on lahutamatult seotud. 
Kuid tõenäoliselt suudame nüüd probleeme kainemalt kaaluda kui mõned aastad tagasi ja leida mõistlikke kompromisse. 
See on hädavajalik, kui tahame, et regiooni areng ei seiskuks. 
Mitte kuidagi ei tohiks lubada rikka põhja ja vaese lõuna vastandumist. 
Praegu areneb Tallinn pidurdamatult metropoli suunas. 
Tagajärjeks võib olla olukord, kus ülejäänud Eestist saab arengupeetusega provints, millest pealinn pumpab endale valikuliselt vaimseid ja materiaalseid ressursse. 
VMT on mõeldud eelkõige regiooni arengu kiirendamiseks. 
Tartu omavalitsus võiks luua töörühma, et Tartu VMT ideed igakülgselt kaaluda. 
Teine samm oleks tehtud, kui Riigikogu võtaks vastu vabamajandustsooni aluste seaduse. 
Näiteks Leedu parlament võttis sellise seaduse tänavu vastu. 
Paljud välisfirmad ja -investeeringud, mis võinuksid tulla Eestisse, suunduvad nüüd Leetu. 
Kolmas samm oleks Tartu VMT asutamine koos konkreetselt selle kohta käiva Riigikogu poolt vastu võetud seadusega. 
Vaatamata Pearu ja Andrese sündroomile vaevalt asi nii hulluks läheb, et iga vald endale VMTd taotlema hakkab. 
Kuid igal omavalitsusel võiks olla kohaliku ettevõtluse arendamise programm, mis on tehtud koos ettevõtjatega ja toetaks regiooni kohanemist majanduses toimuvate muutustega. 
Kas 1995. aasta kinnisvara-tehingutelt tuleb maksta tulumaksu? 
HANNES KUHLBACH 
Viimaks ometi võivad omandireformi kaudu kinnisvaraomanikuks saanud inimesed rõõmustada. 
Kui nad oma erastatud korteri, tagastatud maja või maa maha müüvad, ei ole enam karta, et riik selle tehingu 26% tulumaksu nõudes vastumeelseks teeb. 
Seaduse parandus hakkab kehtima 1. jaanuarist 1996. 
Lisaks sellele ei loeta, nagu ka senini, tuluks raha, mis on saadud maja, korteri, maatüki või hoone müügist, kui see on olnud müüja omanduses vähemalt kaks aastat. 
Uudsena mõjub täiendus, et ühe elamispinnatehingu aastas võib tulumaksuvabalt ikka teha. 
Seega võib igaüks korra aastas (Eesti oludes kaunis tihti) müüa näiteks oma korteri ja uue asemele osta, ilma et seejuures liikuvatelt või ülejäävatelt summadelt peaks tulumaksu tasuma. 
Vaatamata mõningatele kõhklustele, mis vägisi tekivad, kui hakata prognoosima paranduste mõju kinnisvaraärile, on kindlasti tegemist positiivse muutusega. 
Turu käivitumiselt on võetud üks olulisimaid tõkkeid - ülikõrge maks. 
Natuke tahaks aga norida ka. 
Nimelt hakkab parandus kehtima alles uuest aastast. 
Kinnisvaraturul tehti 1995. aastal ja tehakse detsembrikuu jooksul tõelist hinda varjates veel palju tehinguid, ning julgen väita: 1995. aasta kohta ei ütle seaduseparandus midagi ning järelikult tuleb müügil tehingusummalt 26% loovutada riigile. 
1994. aasta tehingute kohta ilmus 1995. aasta veebruaris (kui kõik 1994. aasta tehingud ammu tehtud olid) valitsuse määrus, mille kohaselt ei käsitletud tagastatud-erastatud vara esmamüügil saadud raha maksustatava tuluna. 
Lõppeval aastal müüjad leiavad end ebameeldivast situatsioonist - neil tuleb maksta. 
Muidugi võib riik deklareerida, et ka 1995. aasta müügitulud ei kuulu maksustamisele, see oleks õiglane ja loogiline. 
Tragikoomiline on taas tõdeda, et hilja. 
Loodan, et seaduseandja siiski lähtub vanasõnast Parem hilja kui mitte kunagi, sest miks peaks tänavu oma vara müünud inimene olema tulumaksukohuslane, kui seda ei ole 1994. ja 1996. aasta müüjad? 
RAS Sindi Tekstiilivabriku uus omanik on Singapuri kontsern Tolaram Group 
KRISTIINA TÕNNISSON 
29. novembril toimunud RAS Sindi Tekstiilivabriku võlausaldajate koosolek otsustas tekstiilivabriku likvideerida pärast ostu-müügilepingu sõlmimist Singapuri kontserni Tolaram Groupiga. 
Võlanõudeid vabriku vastu on 14,7 miljonit krooni, ütles pankrotihaldur Andrus Õnnik. 
Volitused RAS Sindi Tekstiilivabriku alles jäänud tervikvarade müümiseks anti pankrotihaldurile. 
Müümisele ei kuulu väljaspool territooriumi asuvad elektrialajaamad ja -liinid, mis on plaanis anda võlgade katteks Eesti Energiale. 
Ostu-müügi eellepingu Tolaram Groupiga sõlmis pankrotihaldur Andrus Õnnik novembri algul. 
Lepingule loodab ta alla kirjutada veel sellel aastal. 
Lepingu kohaselt saab Singapuri kontsern kaks kolmandikku Sindi tekstiilivabriku peahoonest, mitmed väiksemad abihooned ning vabriku vee- ja kanalisatsioonisüsteemid. 
Osa RAS Sindi Tekstiilivabriku hoonetest on juba müüdud Saksa-Austria ühisfirmale Elastonia ja Rootsi õmblusfirmale Wigen. 
Et Tolaram Group on ka Balti Manufaktuuri omanik, kus toodetakse puuvillast riiet, siis on Sindi tekstiilivabrikus plaanis hakata seda riiet viimistlema, lausus Õnnik. 
Riide töötlemisel on tähtis, et kasutatava vee kvaliteet oleks väga hea. 
Just sellepärast tahabki Singapuri kontsern tingimata oma haldusse vabriku veevärki, ütles Õnnik. 
Lisaks Balti Manufaktuurile on Singapuri kontsern ostnud veel Kehra Paberivabriku ja Kommunaari hoone Tallinnas, mis varem kuulus Hansapangale. 
Praegu käib tehases vanade seadmete lahti monteerimine ja müük. 
Viimati töötas tekstiilivabrik 1994. aasta sügisel. 
Tekstiilivabriku pankrot kuulutati välja 11. oktoobril 1993. aastal RAS Sindi Veevõrgu avalduse alusel. 
Praegu töötab tehases 21 inimest, kuid tulevikus on Tolaram Groupil plaanis pakkuda tööd 300 inimesele. 
Lisaraha nõuab eeskätt kohtunike palga tõus 
MAJANDUSTOIMETUS 
Presidendi, Riigikogu liikmete, valitsuse ja riigiametnike (sh. kohtusüsteemi töötajate) palkade kavandatud tõus nõuab tuleva aasta riigieelarve lisakuludeks 7 miljonit krooni, kinnitas Postimehele riigivalitsemisasutuste arendusosakonna juhataja Ingrid Preeks. 
Valitsus andis esmaspäeval Riigikogule üle presidendi ja Riigikogu liikmete ametipalga seaduse eelnõu ning Riigikogu ja presidendi valitavate ja nimetatavate riigiametnike ametipalga seaduse eelnõu, milles nähakse ette kõigi nimetatud isikute palga tõus. 
Ingrid Preeks kinnitas, et presidendi, valitsuse ja Riigikogu liikmete palkade tõus ei nõua tuleva aasta riigieelarvesse lisaraha, sest palgatõus on juba sisse arvatud. 
Küll aga tuleb leida 7 miljonit krooni kohtusüsteemi palgakulude suurendamiseks. 
Eelnõudes määratakse kindlaks koefitsiendid, millega korrutatakse palgaastmestiku 35. astme palgamäär (valitsuse määruse eelnõu järgi 9200 krooni). 
Sellest lähtuvalt oleks presidendi palk 23 000 krooni (praegu umbes 17 000), peaministril, riigikontrolöril, õiguskantsleril, riigikohtu esimehel ja Riigikogu esimehel 16 560 krooni, ministritel, kaitseväe juhatajal, Riigikogu aseesimehel 14 720 krooni. 
Tõuseksid ka riigi- ja ringkonnakohtu esimeeste ja liikmete, maa-, linna- ja halduskohtu esimeeste ja liikmete palgad. 
Koefitsiendid on sätestatud ka Riigikogu komisjonide esimeeste ja fraktsioonide esimeeste ametipalga kohta. 
Presidendile ja Riigikogu liikmetele on esinduskuludeks ette nähtud 20% ametipalgast, mis ei kuulu maksustamisele. 
Riigikogu liikmed saavad praegu palka 9640 krooni kuus. 
Seaduseelnõus on liikmete palgakoefitsient 1,0, mis tähendab, et kui seadus kohe rakenduks, kaotaksid parlamendiliikmed palgas umbes 400 krooni. 
Preeks selgitas, et vastavalt põhiseadusele saab Riigikogu kehtestada palga alles järgmisele koosseisule. 
Praegune Riigikogu saab ka edaspidi neli keskmist palka kuus. 
Presidendi ja Riigikogu liikmete palgad on olnud sõltuvuses Eesti keskmisest palgast. 
Täitev- ja kohtuvõimu töötajate puhul on kehtinud palgaastmestik, need palgad on muutunud aeglasemalt. 
Seaduseelnõudes on kehtestatud koefitsiendid ka seni keskmise palga alusel arvutatud seadusandliku võimu esindajate töötasude kohta. 
Need on kolme võimu esindajate palkade ühtsetele alustele viimise, lähendamise ja ühtlustamise seaduseelnõud, ütles Preeks. 
Vahet seadusandliku ning täitev- ja kohtuvõimu töötajate palkade vahel ei õnnestu rahanappuse tõttu siiski vähendada kiiremini kui kolme aasta jooksul, märgitakse eelnõude seletuskirjas. 
Baltscan konkureerib Hyundaiga 
KRISTEL RÕSS 
Tallinna linna eelarve esimesel lugemisel oli volikogus arutlusel ka linnaliinibusside ostmine. 
Eelarve projektis on busside ostmiseks ette nähtud 10 miljonit krooni. 
Kirjalikud pakkumised on esitanud kaks firmat - AS Baltscan ja Hyundai. 
Tallinna abilinnapea Tiit Järve sõnul ei ole linnavalitsus esitanud konkreetset tellimust ei Baltscanile ega ühelegi teisele firmale, vaid kogunud pakkumisi. 
Baltscan soovis saada tellimust ette, kuid paraku jäi see tegemata, ütles Tiit Järve Postimehele. 
Linnavalitsus on kaalunud ka Mercedes Benzi busside ostmist, kuid firma ei esitanud kirjalikku pakkumist. 
Praegu oodatakse Hyundai bussi testimise tulemusi. 
Võimalik on ka pruugitud busside ostmine. 
Kuigi Tallinna tellimus on Baltscanile väga oluline, arvestame siiski eelkõige Tallinna linna huvisid. 
Otsime võimalikult soodsat varianti, väitis Järve. 
Eelarve teisel lugemisel 14. detsembril peaks selguma, kas Tartus toodetud Scania linnaliinibussidele tuleb Tallinnas lisa. 
Üks Baltscani buss maksab ligi 2 miljonit krooni. 
Kahe aasta eest loodud Rootsi-Eesti ühisfirma Baltscani aktsiatest kuulub 44% Tartu Autoremonditehasele, 41% Scaniale ja 15% Tallinna Autobussikoondisele. 
Baltscani tehase ehitamise ajal lubas valitsus tagada Tartu bussifirmale riikliku tellimuse, Tallinna linn tellis Baltscanilt 15 bussi. 
Baltscan peab tehase käigushoidmiseks tootma vähemalt 10 bussi aastas. 
Tartu bussifirma toodangu vastu on huvi tundnud mitmed Eesti linnad, läbirääkimised käivad mitme võimaliku tellijaga. 
FIFA ja UEFA: vastasseis süveneb 
GUSTAV LAURINGSON 
Suure tõenäosusega märki tabades võib ennustada, et veel enne sajandivahetust leiavad maailma jalgpallielus aset olulised muutused ning FIFA osa sportmängude kuninga ohjamisel väheneb tunduvalt. 
Kinda jalgpalli maailmaorganisatsioonile on visanud Euroopa jalgpalli katusorganisatsioon UEFA eesotsas oma presidendi Lennart Johanssoniga. 
Õigupoolest on hoogu kogumas võimuvõitlus jalgpallimaailma kahe mõjuvõimsaima mehe, FIFA presidendi Joao Havelange'i ja UEFA juhi Lennart Johanssoni vahel. 
Kui rootslase varasem musklite näitamine pole FIFA peakorteris andnud soovitud tulemusi, siis nüüd võib prognoosida läbimurret. 
Euroopa on oma reformikavadele taha saamas ka teisi maailmajagusid (eeskätt 51 häälega Aafrika) ning vastuseis Havelange'i autoritaarsele juhtimisstiilile kasvab pidevalt. 
Johansson süüdistab praegust presidenti eurooplaste kõrvaldamises mitmest FIFA komiteest ning tegelemist pisiasjadega, nagu näiteks time-outi lubamine või mittelubamine ning küljesisseviske asendamine küljelöögiga. 
Samal ajal on kaks keskset küsimust - televisioonilepped ja sponsorlus - pälvinud maailmaorganisatsioonilt vaid tühist tähelepanu. 
Maikuus saatis Johansson koos Aafrika Jalgpalli Konföderatsiooni (CAF) presidendi Issa Hayatouga Havelange'ile ühise kirja, kus nõuti paindlikumat juhtimist ning rõhutati televisiooni ja marketingi küsimuste olulisust. 
Paraku jättis Havelange sellele kirjale reageerimata. 
Seejärel esitas Johansson kontseptuaalse nägemuse jalgpallimängu tulevikust, nn. Johanssoni visioonid. 
Algselt oli UEFA seda dokumenti mõelnud vaid nö. ametialaseks kasutamiseks, kuid siiski lekkis kontseptsiooni sisu avalikkuse ette ning ilmsiks said kahe mehe vastuolude detailid. 
Johanssoni visioonid 
Johansson pakub MM-võistluste finaalturniiride korraldamiseks välja rotatsiooniprintsiibi, mis iseenesest ei ole uus (CAF esitas selle juba 1994. aastal). 
Ühtlasi peab Johansson otstarbekaks konföderatsioonide arvu vähendamist: Okeaania tuleks liita Aasiaga ning Lõuna-Ameerika (CONMEBOL) peaks ühinema Põhja- ja Kesk-Ameerikaga (CONCACAF) ühtseks Ameerika konföderatsiooniks. 
Koos Euroopa (UEFA) ja Aafrikaga (CAF) jääks siis alles neli konföderatsiooni, kellel oleks kordamööda õigus korraldada MMi finaalturniir. 
Ühtlasi kaasneks koos MMi korraldamisega nelja-aastane FIFA presidentuur, s.t. konföderatsiooni president oleks samal ajal ka FIFA president. 
Arusaadavalt on viimased põhimõtted praegusele FIFA juhtkonnale vastuvõetamatud. 
See pisendaks ju maailmaorganisatsiooni võimu ja tähenduse sümboolseks. 
Oluline osa on Johanssoni visioonides FIFA finantspoliitikal. 
UEFA presidendi nägemust mööda peaks MMi korraldamisest saadav tulu olema suurusjärgus 800 miljonit dollarit (1994. aastal USAs oli see 184 miljonit). 
Johanssonil on vaieldamatult rohkesti kogemusi, kuidas reklaami ja televisiooniga jalgpalli heaks raha teha, sest edukas äriprojekt Euroopa meistrite liigas läks käima just tänu rootslase initsiatiivile. 
Tõepoolest on kummaline, et ROK teenib olümpiamängude teleülekannetelt 7-8 korda rohkem kui FIFA jalgpalli MM-võistluste finaalturniirilt. 
Havelange ja FIFA peasekretär Sepp Blatter on süüdistused tõrjunud. 
Nende seisukoht on, et FIFA pole esmajoones kasumit taotlev organisatsioon. 
Peamine olevat jalgpalli kui toote kvaliteet, mitte aga FIFA pangaarve suurus. 
Järgmised FIFA presidendi valimised on alles 1998. aastal, kuid Euroopa esitas oma kandidaadi juba tänavu novembris. 
Loomulikult on selleks praegune UEFA president, 66-aastane Lennart Johansson. 
Rootslasest kolmteist aastat vanem Havelange on teatanud, et ei kavatse enam kandideerida, kuid pärast rünnakute ägenemist FIFA vastu on üha rohkem räägitud võimalusest, et 1974. aastast maailmaorganisatsiooni juhtinud brasiillane ilma võitluseta areenilt ei lahku. 
Pole kahtlust, et valimisteni jäänud aeg tuleb pingeline, sest Havelange'i ja Johanssoni vastasseis näib süvenevat. 
Liider kontra viimane = hea mäng 
Tallinna BC Kalev - Saloniki PAOK 71:75 (36:28) 
VALERI MAKSIMOV VEIKO VISNAPUU 
Tallinna BC Kalev kaotas jälle, aga mänguga, mis üle hulga aja tänu väärib. 
Meie grupi liidermeeskonnale, Saloniki PAOKile jäädi alla ainult nelja punktiga. 
Küsimus pole punktides, võitis meeskond, kes on tugevam, aga Kalev oskas seekord allajäämise kenaks vaatamisväärsuseks muuta. 
See paneb lootma, et võidud ükskord siiski tulevad. 
Selline kaotus ei tohiks kurvaks teha. 
Esimesel poolajal laskis Kalev endale vaid 28 punkti visata, ise 36 kirja saades. 
See näitab kaitse kvaliteeti. 
Parimal kreeklasel lubati visata punkti, mis kinnitab, et ükski kalevlane ei lasknud oma meest korralikule üritusele. 
Järelikult oli Jaak Salumetsa valitud taktika õige, kui ta jättis esialgu pingile Kullamäe ja Metstaki ning usaldas Indrek Rummat ja Sergei Babenkot. 
Traditsioonilist kohta algviisikus hoidsid Rauno Pehka, Martin Müürsepp ja Keith Hill. 
Salumetsa vahetused läksid täkkesse, eriti õnnestunult sekkus mõni minut enne poolaja lõppu Terry Coner. 
Tema, Babenko ja Metstaki täpsuse viljana rebiti poolajavileks pisut üllatavalt koguni kaheksa punktiga ette. 
Metstak tabas 10 ja Babenko 8 punkti vääriliselt. 
Visketabavus oli mõlemal meeskonnal enam-vähem sama - meil 47, vastasel 45%. 
Laud meile 19:13. 
Lauapalli hangiti edukalt ka järgmise kahekümne minuti jooksul, aga pallikaotuste ja muu tehnilise praagi tulemusena lasti vastasel oma ebaõnnestumised heastada. 
Kreeka hetkel kaheksas meeskond spurtis järele juba 24. minutiks (41:41), sealtpeale läks närvitugevuse testimiseks. 
PAOKil polnud arvatavasti parim päev, igatahes tegid nemadki jookse ja pallikaotusi, mis Kalevil võrdsust hoida lubas. 
Poolaja keskpaigaks oli kõik veel võimalik. 
Ainult et peale Coneri polnud kellestki enam suurt sisseviskajat. 
Tema erakordne seeria tabamusi aitas seisu 65:66ni, aga just lõpus olid lõunamaalased (nagu peaaegu alati) kindlamad. 
Mäng Saloniki klubile 75:71. 
Coner viskas 14, Müürsepp ja Pehka 12, Hill 11 punkti. 
PAOKi peatreener Efthimis Kioumourtzoglu pressikonverentsil: Avapoolajal läksime alt, aga pärast tugevdasime kaitset ja lauavõitlust. 
Ma pole oma poistega väga rahul. 
Üks võidu võtmeid oli Metstaki kinnisaamine. 
Postimehe küsimusele, mitmes võiks BC Kalev olla Kreeka meistrivõistluste kõrgeimas liigas, vastas külalistreener, et kusagil tabeli keskel, aga seda vaid juhul, kui võidaks kõik kodumängud - võõrsil on üliraske võita. 
Gert Kullamäe tunnistas, et oli ebakindel ega soovinud seda kommenteerida enne kui päeva või kahe pärast. 
Terry Coner loeb kalevlaste veaks vähest suhtlemist väljakul - liiga palju tuleb ette mõistmatust. 
Kalev võitis lauavõitluse suurelt, 36:24, ründelaua koguni 15:4. 
Seda juhtub sellisel tasemel harva. 
Ootame, mis paraneb järgmiseks korraks. 
Peaaegu kõik muulased tahavad integreeruda Eesti ühiskonda 
TOOMAS MATTSON 
Eestis elavad muulased soovivad valdavalt integreeruda Eesti ühiskonda, samas on üle poole mitte-eestlastest veendunud, et Eesti ei vaja sõjaväge, näitas novembrikuine uurimus, mille korraldas sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll. 
Üle Eesti küsiti inimestelt, millistele muulastega seotud protsessidele peaks Eesti riik kõige enam kaasa aitama. 
Kui võtta kokku kõik vastajad, siis enim pooldati muulastele eesti keele ja kultuuri õpetamist (40 protsenti) ja muulaste lülitamist Eesti ühiskonda (37 protsenti). 
19 protsenti vastajaist leidis, et on vaja toetada mitte-eestlaste Eestist lahkumist. 
Viimases punktis lähevad eestlaste ja muulaste arvamused järsult lahku. 
Kui 31 protsenti eestlastest tahab, et riik toetaks muulaste lahkumist Eestist, siis muulased ise ei soovi seda üldse. 
36 protsenti muulastest tahab, et riik toetaks neid eesti keele ja kultuuri õppimisel, ja 59 protsenti lülitumisel Eesti ühiskonda. 
Kui need protsendid liita, võib öelda, et 95 protsenti muulastest soovib nii või teisiti integreeruda Eesti ühiskonda. 
Uuringufirma Saar Poll juht Andrus Saar ütles Postimehele neid tulemusi kommenteerides, et need on ootuspärased, sest neid muulasi, kes soovivad Eestist lahkuda, on väga vähe ja järelikult on vähe ka neid, kes sooviksid lahkumiseks mingit riiklikku abi. 
Saar nentis aga, et kui kui poliitikas surutakse esiplaanile seisukoht, et muulased peavad lahkuma, ja nad seda ise teha ei taha, tekib soodus pinnas väga sügavaks konfliktiks. 
Võrreldes 1995. aasta novembriuuringu tulemusi aasta tagasi, 1994. aasta septembris korraldatud samasuguse küsitlusega, on näha eestlaste positsiooni muutumine sallivamaks. 
Aasta tagasi soovis muulaste lahkumise toetamist 38,4 protsenti (praegu 31) ja lülitamist Eesti ühiskonda 20,4 protsenti (praegu 37). 
Muulased ei taha Eestile kaitseväge 
Muulaste ja eestlaste vahel on järsk erinevus suhtumises kaitsejõudude vajalikkusse. 
83 protsenti eestlastest arvab, et Eesti kas vajab kindlasti või pigem vajab kaitsejõudusid. 
Muulaste seas arvab nii 43 protsenti. 
Kui 14 protsenti eestlastest arvab, et Eesti ei vaja kindlasti või pigem ei vaja kaitsejõude, siis muulastest arvab nii tervelt 53 protsenti, seega üle poole. 
Andrus Saar leidis, et see suur suhtumise erinevus on loomulik, sest eestlastel on kaitsejõud seotud elulise vajadusega kaitsta oma iseseisvust, mitte-eestlastele tähendab see pigem mingit võõrast korda ja allumist teistele jõududele. 
Nii politsei kui sõjavägi, relvastatud struktuurid üldisemalt esindavad riiki ja on riikluse atribuudid, millega need inimesed peavad tahes-tahtmata arvestama, rääkis Saar. 
Kui vaadelda asja kodakondsuse aspektist, siis on erinevused veelgi suuremad, selgitas Saar, lisades, et inimestel, kel on Vene kodakondsus, pole Eesti kaitsejõudusid mingil juhul vaja, küll aga nendel, kel Eesti kodakondsus, sest neil on juba midagi kaitsta. 
Kadriorgu tulev uus muuseumihoone nõuab 290 miljonit krooni 
TAMBET KAUGEMA 
Eesti Kunstimuuseumi direktor Marika Valk kinnitas Postimehele, et Kadriorgu projekteeritud uus muuseumihoone võib saada üheks ilusamaks ja huvitavamaks kunstimuuseumiks Euroopas, mille üle eestlased võivad üksnes uhkust tunda. 
Millistes hoiutingimustes säilitatakse praegu Eesti Kunstimuuseumi kunstivarasid? 
1991. aastal hakkasime Kadri-oru lossist viimasel hetkel välja kolima, hoone oli niivõrd amortiseerunud ja küttesüsteem täitsa läbi. 
Sellele lisaks oli loss fonde pungil täis - üks ruum suleti teise järel, meil ei olnud kuskile panna oma kunstivarasid. 
Uut muuseumi ongi seepärast vaja, et lossist, kuhu peaks tulema väliskunstimuuseum, ei saa uuesti teha fondihoidlat. 
Tookord ei osanud ega julgenud keegi meile öelda, kuhu peaksime kogud evakueerima. 
Ühe võimalusena pakuti välja KGB Tallinna osakonna hoone Pikal tänaval, millest sai maalifondi hoidla. 
Rüütelkonna hoonesse, kus varem oli olnud rahvusraamatukogu, kolisime sisse ilma mingisuguse remondita _ seal asub meie teine põhifondi hoidla. 
Rüütelkonna hoone näitusesaalid näevad praegu enam-vähem viisakad välja, oleme lihtsalt ehitanud vaheseinad, millel saab kunsti eksponeerida. 
Ülejäänud maja on aga täiesti remontimata. 
Sama puudutab ka maalihoidlat. 
Kunstivarade säilitamine nendes majades on lausa ohtlik. 
Pika tänava maalihoidlaga on lugu sama nagu Tartu Ülikooliga - pinnas on alt ära uhutud, seintes praod ning kogu hoone varisemisohtlik. 
Maja on pungil täis maale, mistõttu varisemise või mõne muu õnnetusjuhtumi korral on pilte võimatu evakueerida. 
Muuseum ei saa ka maja ise remontida, sest siis tuleks meil taas kord välja kolida, pilte pole aga kuhugi panna. 
Rüütelkonna hoone põhiline mure on küttesüsteem, mis on ehitatud juba tsaariajal ja mille kasutamine on sama hästi kui keelatud. 
10 kraadi temperatuuri kõikumist majas tähendab kunstiteostele väga suurt ohtu, kuue kuuga hakkas värv piltidelt juba maha kooruma. 
Kui rüütelkonna hoonet ei peaks olema võimalik enam üldse kütta, siis kahe nädala pärast hakkab graafika lõhnama hallituse järele. 
Paber niiskub väga kergesti ja siis on ta juba kahjustatud. 
Professionaalse kunsti säilitamisel peaks aru saama, et neid pilte on juba hoitud sada aastat ning seda tuleb teha veel paarsada aastat. 
Me ei säilita neid kunstivarasid üksnes tänaseks või homseks - neid peab saama vaadata tulevalgi sajandil. 
Kui suur on Eesti Kunstimuuseumi kogude väärtus rahas? 
Ligi 4 miljardit krooni. 
Umbkaudu pool Eesti Vabariigi eelarvest, aga Eestis ei osata kunsti selle kandi pealt veel hinnata. 
Lihtsustatult öeldes: see on sulaselge raha. 
Kui me hoiaksime neis õnnetuis majades kunstiteoste asemel rahatähti, siis arvatavasti tuldaks ruttu appi ja leitaks korralikud hoidlad, et raha ära ei mädaneks. 
Kui leitakse, et uue muuseumihoone ehitamiseks praegu raha ei ole ja kunstikogusid pole võimalik ka nendest ohtlikest majadest välja viia, oleks kunsti suhtes humaansem meie rahvuslikud kogud üldse maha müüa nendele, kes suudavad kunsti hoida. 
Vastasel korral lagunemisprotsess üha jätkub. 
Meenub pilt, millest masendavamat on raske leida: Kadrioru lossi suurim veeavarii, kui 1000 maali jäid tulise keskküttevee kätte ja me kuivatasime neid lossi saalides. 
Kas keegi on teie murede vastu ka huvi tundnud? 
Kõik parlamendi kultuurikomisjonis ja kultuuriministeeriumis räägitud selleteemalised jutud on jäänud kõigest sõnadeks. 
Eelmise parlamendi kultuurikomisjonile tegi muuseum ettepaneku moodustada sõltumatutest ekspertidest komisjon, kes annaks hinnangu, millises olukorras on kunstimuuseumi kasutada olevad hooned, samuti muuseumi kunstikogud ja mida peaks tegema edasi. 
Kui püüda tabada otsustajate loogikat, võiks ju arvata, et nad peavad enda ametit ajutiseks ja loodavad, et need probleemid tuleb lahendada juba kellelgi teisel. 
Kolme kultuuriobjekti pingeridu on tehtud mitu ja iga uue kultuuriministri ajal on see taas läbi vaadatud, tulemust aga pole. 
Kas lätlastel ja leedulastel on ka samasuguseid probleeme? 
Ei taha mingil juhul väita, et Eestis on uue kunstimuuseumi ehitamine lootusetu. 
Aga heidame pilgu naabritele: nemad suutsid 50 aastaga oma muuseumid valmis ehitada. 
Nüüd renoveerisid lätlased oma ooperiteatri, mis läks maksma üle 300 miljoni krooni. 
Kõrvalt vaadates tundub, et neil eksisteerib mingi süsteem, mille alusel ehitused ette võetakse. 
Uus iseseisvusaeg on meil olnud sama pikk kui lätlastel. 
Mida on meil selle ajaga ehitatud? 
Mitte midagi. 
Ka varem ei juhtunud mitte midagi, välja arvatud suurte jõupingutuste ning jätkuvate probleemidega üles ehitatud rahvusraamatukogu. 
Teostamata ehitustest võiks meenutada kas või Estonia teatri uut maja ning Harju tänava galeriid. 
Kui palju raha on tarvis, et mõne aja pärast paistaksid Kadrioru pargi puude vahelt uue kunstimuuseumi müürid? 
Kokku 290 miljonit krooni. 
Selle summa sisse on arvestatud juba ka sellised tööd, mida saab edukalt teha koos linnavõimudega (näiteks haljastus). 
Oleme projekti optimaalselt kokku tõmmanud, rohkem ei ole lihtsalt mõtet, sest kunstimuuseumi kogud on väga suured. 
Maailmas on tavaks, et muuseumi kogudest eksponeeritakse korraga umbes 15-25%, ülejäänud kunstiteosed on samal ajal hoidlates. 
Kunstimuuseumi ehitus on rahvusvaheline ettevõtmine - projekti autor on soome arhitekt Pekka Vapaavuori ja meie Soome-poolne partner firma Enkel (enne sellesuvist erastamist Soome Riiklik Ehituskomitee) on seepärast muuseumi valmimisest vägagi huvitatud. 
Nii saaks riiklikele ehitussummadele lisaks raha ka rahvusvahelistest allikatest. 
Taotluse oleme esitanud Kesk- ja Ida-Euroopa Abistamise Fondile, kust tahaksime saada kogu projekteerimisraha. 
Taolistest fondidest antakse harilikult raha tingimusel, et teatud osas on projekti taga ka riik, mis garanteerib objekti lõpliku valmimise. 
Arukas nõudmine, ei ole ju mõtet anda raha ehitusele, mida võibolla ei tehtagi valmis. 
Muuseumi ehituse kuulutamine riigi prioriteediks ongi seepärast väga vajalik, et avada tee välisabile. 
Kumb oleks kunstimuuseumile praegu vajalikum: kas vähesed miljonid tuleva aasta riigieelarvest või parlamendi põhimõtteline otsus? 
Eesti Kunstimuuseumi olukorra teeb keeruliseks meie välispartner. 
Nad ei pruugi enam kaua oodata ja kui soomlased loobuvad meie projektist, pannakse see ilmselt pikaks ajaks kalevi alla. 
Milleks on neil tarvis teha nii meeleheitlikke pingutusi? 
Riigieelarve rahaga saaksime minna edasi tehnilise projekteerimisega. 
Kindlasti ei saa see summa olla väga väike, tehniline projekteerimine on mahukas töö. 
Pekka Vapaavuori projekt on väga hea ja nii oleksime valmis ehitust alustama juba järgmise aasta teisel poolel. 
Hetkel ei ole aga selge isegi see, mis saab meie praegustest hoonetest ning kui kaua need vastu peavad. 
Võibolla oleme sunnitud muuseumi uksed üldse paariks aastaks sulgema. 
Ehituse venimine pikale on riigi seisukohalt mõttetu raha raiskamine, tänapäeval ehitatakse ruttu ja ökonoomselt. 
Olen maailmas näinud üsna palju erinevaid kunstimuuseume ja usun, et meie omast võiks saada üks Euroopa ilusamaid ning huvitavamaid. 
Eestlaste au ning uhkus, nagu on näiteks ameeriklastele Guggenheimi muuseum New Yorgis. 
Mis on saanud kunstimuuseumi võlakirjade emissiooni ideest? 
Rahandusasjatundjate arvates on see mõistlik idee ja kindlasti pakume selle veel kord välja. 
Sellised abinõud aitaksid meid mõnegi aasta edasi, enne kui tuleb rõhk asetada riigieelarvele. 
Kui Eesti majandus ka siis kunstimuuseumi ehitust välja ei kanna, siis millest me üldse räägime. 
Üksinda, ilma parlamendi ja valitsuse toeta, me sellega küll hakkama ei saa. 
Kunstimuuseumi varad maksavad umbes 4 miljardit krooni. Kas ükski ametnik või poliitik ei ole soovitanud osa sellest maha müüa ja selle raha eest muuseum ilma kärata valmis ehitada? 
Eesti Vabariigis on selle peale tuldud küll. 
1991. aastal leidis üks kõrge riigiametnik, et riigieelarve defitsiidi kinnimätsimiseks võiks müüa meie kogusid. 
Selline kurioosum juhtus küll. 
Eramuuseumid müüvad vahel oma kunstivarasid - näiteks Guggenheim müüs oma pilte, et saada raha juurdeehituse tegemiseks -, aga et rahvusmuuseum läheb oksjonile, see oleks tõeline etendus. 
Eesti rahutagamisrühm võib Bosniasse jõuda alles varakevadel 
ALO LÕHMUS 
NATO vägede USA diviisi Põhjamaade brigaadi Taani pataljoni koosseisus Bosniasse saadetav Eesti rühm jõuab rahutagamispiirkonda eeldatavasti alles veebruaris-märtsis. 
Kaitseministeeriumi rahuvalveplaneerimisbüroo juhataja Raul Öpiku sõnul peaks 30-34-meheline Eesti rahutagamisrühm saama komplekteeritud selle aasta lõpuks või uue aasta jaanuari esimeseks pooleks. 
Seejärel osalevad Eesti sõdurid poolteise kuni kahe kuu pikkustel ettevalmistuskursustel, mida peetakse arvatavasti Taanis. 
Taanlased arvestavad praegu mitteametlikult, et Bosniasse jõutakse veebruaris või märtsis, ütles Öpik. 
Ehkki siiamaani pole NATOlt ega Taanilt laekunud Eestile ühtki ametlikku dokumenti selle kohta, missugusena soovitakse näha Eesti osalust Bosnia rahutagamisoperatsioonis, on arvata, et Eesti väeosa finantseerimis- ja varustusallikad jäävad sarnaseks Horvaatias tegutsenud Estpla 1 ja Estpla 2 rahaallikatele. 
Nendele rühmadele pidi Eesti riik maksma vaid sõdurite palga. 
1000st Taani pataljoni mehest 100 on baltlased. 
Eesti rühma orienteeriv suurus on 30-34 meest, kuid lõplik struktuur selgub koos Põhjamaade brigaadi struktuuri selgumisega, rääkis Öpik. 
Emil Tode Piiririiki saadab Euroopas tõlkeedu 
TIIT TUUMALU 
Läinud nädalavahetusel lõppenud Balti Assamblee istungjärgul esitleti Emil Tode romaani Piiririik läti- ja leedukeelset tõlget. 
Eesti Kirjanike Liidu andmetel on Piiririik sel aastakümnel ilmunud eesti kirjandusteostest enimtõlgitud raamat. 
Piiririigi on leedu keelde tõlkinud Danute Sirjios-Giraite ja läti keelde Guntars Godinsh. 
Emil Tode alias Tõnu Õnnepalu romaan Piiririik oli seni ilmunud soome, rootsi, norra ja taani keeles.
Valminud või ettevalmistamisel on tõlked saksa, hollandi, prantsuse, itaalia ja hispaania keelde. 
Eesti Kirjanike Liidu esimehe Mati Sirkeli sõnul on Tode Piiririik üks väheseid 1990ndatel aastatel ilmunud eesti kirjandusteoseid, mis oma uudse ja originaalse lähenemisega võib huvi pakkuda ka Euroopa lugejatele. 
Enne Todet polnud keegi proovinud üldistada, mis on muutunud pärast ida ja läänt lahutanud piiride kokkuvarisemist, nentis Sirkel. 
Sirkeli andmetel on pärast sõda ilmunud eesti kirjandusteostest kõige rohkem teistesse keeltesse tõlgitud Jaan Krossi Keisri hullu, millest on olemas tõlkeraamatud enam kui 20 keeles. 
1993. aastal ilmunud Piiririik on saanud eesti kirjanduse aastaauhinna ja eelmisel aastal Balti Assamblee kirjandusauhinna. 
Tallinna pedagoogikaülikool on rektorita 
EPP ALATALU 
Pedagoogikaülikooli rektor Talis Bachmann esitas 30. novembril kultuuri- ja haridusminister Jaak Aaviksoole tagasiastumispalve. 
Eile õhtuks ei olnud pedagoogikaülikooli nõukogu otsus haridusministeeriumi jõudnud, tagasiastumispalve rahuldamine on nõukogu pädevuses, öeldi ministeeriumist Postimehele. 
Pedagoogikaülikooli nõukogu kinnitas 27. novembril ühehäälselt kõrgkooli valitsuse juhtkonnale tehtud tagasiastumisettepaneku. 
1992. aasta sügisel Tallinna pedagoogikaülikooli rektoriks valitud Talis Bachmann ütles eile ajakirjanikele, et ülikooli dekaanidest koosneva valitsuse ja rektoraadi koostöö ei sujunud. 
Ta pidas õigeks, et rektor koos meeskonnaga astub tagasi nagu peaminister astub tagasi koos valitsusega. 
Koos rektoriga astuvad tagasi õppeprorektor Aleksander Monakov ja kantsler Jaanus Kiili. 
Oma ametist lahkumise põhjusena nimetas Bachmann pedagoogikaülikooli majanduses tekkinud raske olukorra ja erimeelsused arusaamises, kas pedagoogikaülikool peaks olema elitaarne või egalitaarne akadeemiline asutus. 
Bachmann ise oli elitaarse arusaama toetaja. 
Üheks põhjuseks finantsprobleemid 
Professor Bachmann kinnitas eile, et pedagoogikakõrgkooli on alafinantseeritud. 
Kui eelmisel aastal sai töötajatele maksta jõulupreemiat, siis tänavu on ots otsaga kokku tulemiseks puudu kaks miljonit krooni. 
Õppejõudude arvu on vähendatud, kuid enamik professoreid on valitud ametikohtadele mitmeks aastaks, mistõttu neid koondada ei saa. 
Samas on väga raske leida täiskohaga tööle tulevaid õppejõude, sest ei saa korralikku palka pakkuda. 
Postimehe küsimusele tuua näiteid pedagoogikaülikooli valitsuse ja rektoraadi koostöö mittesujuvuse kohta vastas Bachmann, et asi on emotsioonides ja ka isiklikes huvides. 
Vaieldi näiteks üldkoristamisele kuluva rahasumma üle, ütles Bachmann. 
Ka on TPÜl raskusi energeetika-, posti-, telekommunikatsiooniteenuste eest tasumisel. 
Bachmann lisas, et nüüd, vahetult enne kaugekõnesid piirava telefonijaama kasutussevõtmist on hakatud eriti palju kaugekõnesid pidama. 
Pedagoogikaülikoolile lisaraha saamiseks renditi osa ruume välja bartertehingutena kas remondi, arvutustehnika või millegi muu vastu. 
Talvel otsustati Bachmanni sõnul naturaalmajandus lõpetada, kuid siis oli pedagoogikaülikool osale rentnikest võlgu. 
Raamatupidamine oli korrastatud, kuid kevadel lahkus töölt pearaamatupidaja ja uus inimene ei ole süsteemiga harjunud. 
Bachmann kinnitas, et võtab rektorina vastutuse endale. 
Bachmann möönis eilsel pressikonverentsil ka, et oma korterit on ta ise remontinud pangalaenu eest. 
TPÜ rahaga on seal remonti tehtud siis, kui rektori praegune korter kuulus veel pedagoogikaülikoolile. 
Uue rektori valib TPÜ nõukogu 
Bachmann kavatseb lahkuda rektoriametist kohe, kui amet on üle antud. 
Rektoriameti annab ta üle rektori kohusetäitjaks määratud sotsiaalteaduskonna dekaanile professor Mati Heidmetsale. 
Uue rektori ametisse astumist Bachmann ära oodata ei plaani, tema kinnitusel on see liiga pikaajaline protsess, kuni uus rektor valitud saab. 
Psühholoogiaprofessor Talis Bachmann ütles, et tema arvates võiks uue rektori valida ülikoolist endast, kas siis professor Mait Arvisto, professor Peeter Normaku või professor Mati Heidmetsa. 
Bachmann jätkab pedagoogikaülikoolis tööd lepingute täitmisel ja samade lepingutega töötavate magistrandide juhendamisel. 
Kuid talle on pakutud tööd teadusasutustes, mille tase on kõrgem kui TPÜ oma. 
Bachmanni sõnul ei olnud tema töö Tallinna pedagoogikaülikooli efektiivsemaks muutmisel kerge, kuna tal ei olnud ülesandeid kellelegi delegeerida või olid need isikud juba liiga koormatud. 
Ametiühing kaebas rahandusministri kohtusse 
ENNO TAMMER 
Transpordi- ja teetöötajate ametiühing, millesse 1993. aastast kuulub ka ametist lahkuv maksuameti peadirektor Ardo Ojasalu, andis Tallinna linnakohtusse hagi rahandusminister Mart Opmanni vastu, taotledes Ojasalule tehtud noomituse tühistamist. 
Ametiühingutegelasest Riigikogu liige Eiki Nestor ütles eile Postimehele selgituseks: selle aasta oktoobri lõpus andis rahandusminister Opmann välja käskkirja, millega ta karistas maksuameti peadirektorit Ojasalu noomitusega ühe teo eest. 
Vastavalt töötajate distsiplinaarvastutuse seadusele määratakse käskkirjas teo aeg. 
Kuna see aeg on enne seda, kui Ojasalust sai maksuameti peadirektor, siis ei saanud ta seda tegu kuidagi toime panna, märkis Nestor. 
Eiki Nestor täpsustas, et tegu oli teatud ehituslepinguga, mille oli omal ajal sõlminud Pärnu maksuameti direktor, ning ka kogu hilisem asjade käik on lähtunud just sellest lepingust. 
See on sõlmitud varem kui Ojasalust sai maksuameti juht ning parimagi tahtmise korral ei oleks tal õnnestunud seda tegu takistada, vahendas ta. 
Nestori kinnitusel esitas ametiühing hagi Tallinna linnakohtusse käskkirja tühistamiseks ja noomituse kustutamiseks. 
Nestori sõnul vaevalt et Ojasalu 1993. aastal transpordi- ja teetöötajate ametiühingusse astudes mõtles, et tal kunagi selle ühingu abi vaja läheb. 
Eks ta rohkem astus selleks, et kuuluda kellegagi kokku ning näidata oma toetust ametiühingutele. 
Kuid nüüd tõesti tekkis seis, et temal nagu igal liikmel on õigus pöörduda oma ametiühingu poole, kui ta leiab, et teda on ebaõiglaselt karistatud. 
Ametist lahkumine on hoopis iseküsimus, seletas ta. 
Ojasalu parteikaaslane, sotsiaaldemokraatliku partei esimees Nestor ei tahtnud arutleda võimaluse üle, et see rahandusministri käskkiri võis olla üks lüli rahandusministri ja maksuameti peadirektori vahelises vastasseisus. 
17. novembril esitas Ojasalu rahandusministrile lahkumisavalduse, mille minister 21. novembril rahuldas. 
Rahandusministeeriumi ametliku teate kohaselt olid Ojasalu lahkumise põhjuseks mõningad vastuolud kohalike maksuametite juhtidega. 
Riigikaitsekomisjon otsib selgust kaitseväe juhataja tagandamises 
ENNO TAMMER 
Otsides selgust asjaoludes, miks president Lennart Meri tegi Riigikogule ettepaneku vabastada ametist kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einseln, kohtus Riigikogu riigikaitsekomisjon eile presidendi esindajate ja Einselniga. 
Pilt puhastub 
Riigikaitsekomisjoni aseesimees Tõnu Kõrda kinnitas eile Postimehele, et komisjoni liikmed esitasid taustade selgitamiseks küsimusi nii presidendi esindajatele kui hiljem eraldi kindral Einselnile. 
Riigikaitsekomisjoni esimees Peeter Lorents märkis enne kohtumisi Postimehele, et on saavutatud põhimõtteline kokkulepe kohtuda neljapäeval ka kaitseminister Andrus Öövliga. 
Ei julge öelda, kas pilt saab kunagi päris selgeks. 
Aga vähemalt pärast kohtumisi hakkab pilt puhastuma emotsioonidest ja poliitilistest kirgedest. 
Kindrali jutt oli rahulikum ja järelemõtlikum, tõdes eile Kõrda. 
Mida komisjon otsustas, kas toetada Einselni vabastamist või mitte, küsis Postimees. 
Komisjoni otsuseni on veel pikk maa. 
Kuid mitte lõputu, sest esmaspäeval peab olema kaitseväe juhataja arutelu täiskogu ees ning komisjon peab kaasettekandes oma seisukoha välja ütlema, vastas Kõrda. 
Riigikaitsekomisjoni aseesimees tunnistas, et kahtlemata on teoreetiline võimalus, et vastavat otsuse eelnõu ei hakatagi menetlema. 
Rõhutan, see on puhtalt teoreetiline, lisas ta. 
Kõrda kinnitas, et eilse päeva seisuga ei olnud komisjon rohkem viise taustade selgitamiseks kui kaitseministri ärakuulamine kavandanud. 
Postimehe täpsustuse peale, kas sellest otsuse tegemiseks väheseks ei jää, mainis Kõrda: Võibolla tõesti jääb. 
Betlemile on vabastamise motiivid ebaselged 
Riigikaitsekomisjoni liige Jaanus Betlem väitis Postimehele, et kindral Einselni vastused kõikidele küsimustele olid eile asjalikud ja emotsioonivabad ning kindral ei pildunud süüdistusi. 
Betlem aga ei olnud rahul president Meri esindajate selgitustega. 
Ma ei saanud mingit selget selgitust Einselni vabastamise motiivide kohta. 
Või kui, siis ainult, et selleks motiiviks on: üks ütles teisele halvasti, siis teine jälle esimesele halvasti. 
Ja selleks, et halvasti ütlemine lõpetada, tuleb üks pool maha võtta, arutles ta. 
Tegelikud põhjused aga võivad olla majanduslikud, nagu välja paistab. 
Või siis ka poliitilised. 
Aga põhjendada kõike kahe isiku terava iseloomuga, teravuste ütlemisega - see on natuke naeruväärne. 
Kahtlemata on see üks aspekt, aga ainult üks aspekt, lõpetas Betlem oma arutluskäigu. 
Kuidas kindral Einseln selgitas riigikaitsekomisjonile kaitsejõudude peastaabi eelarveraha miljonilist ülekulu, küsis Postimees. 
Betlemi sõnul põhjendanud Einseln, et kaitseministeerium on kogu ministeeriumi eelarveraha suvaliselt, mittesihtotstarbeliselt ümber kantinud. 
Kindrali jutu järgi on hoopis kaitseministeerium peastaabile võlgu ning kasutanud nõukogude aja praktikat, et tõstame raha ühest taskust teise ning pärast teeme tasaarvelduse, lausus Betlem. 
Betlemi kinnitusel vastutab vastavalt rahuaja riigikaitse seadusele rahastamisküsimuste eest kaitseministeerium, kaitsejõudude peastaabi töö eest aga peastaabi ülem. 
Kaitseväe juhatajal on kahtlemata moraalne vastutus, kuid otsest ametialast vastutust sel kujul, et kogu süüdistus peaks olema suunatud tema vastu, tal ei ole. 
Nii jõuamegi selleni, et tegelikud süüdlased justkui pääsevad. 
Peamees võetakse maha, teised vaikselt vegeteerivad edasi, leidis ta. 
Postimehe küsimuse peale, mis küsimused tahaks Betlem Öövlilt pärast eilset kohtumist Einselniga küsida, teatas Betlem, et rohkem tahaks ta küsitleda kaitseministeeriumi kantslerit Robert Lepiksoni. 
Esitaks küsimusi revisjoni objektiivsuse kohta. 
Tahaks teada, mida ta vastab asjadele, mida Einseln ümber lükkas. 
Öövli roll on minule isiklikult natuke arusaamatu. 
Ta on justkui poliitiline nupp kantsleri ja kaitseväe juhataja vahelises sõjas, seletas ta. 
Öövlile umbusalduse algatamine teoreetiline 
Postimehe andmeil on mõnigi riigikaitsekomisjoni liige arvamusel, et kui juba läheb vabastamiseks, siis tuleks ametist vabastada ka kaitseminister. 
See arvamus, et lahti tuleks saada mõlemast riigikaitse kõrgest juhist, hakkab taanduma, teadis eile kommenteerida riigikaitsekomisjoni aseesimees Kõrda. 
Peaminister Tiit Vähi kuulutas eile ajakirjanikele, et tema peaministrina ei tee ettepanekut vabastada ametist kaitseminister. 
Avalikkuse ette on jõudnud teade, justkui kaaluks Keskfraktsioon Öövlile umbusu avaldamise algatamist. 
Keskfraktsiooni aseesimees Andra Veidemann lükkas selle teate eile Postimehele vastates ümber. 
Oleme küll arutanud, kuidas hääletada Einselni vabastamise puhul. 
Sest meie meelest on juba teist korda tegemist halva pretsedendiga: kui ajakirjanduses on tõsised süüdistused, kuid sellele ei järgne ametlikku menetlemist, vaid mingis vahefaasis tehakse otsustav samm ühe isiku mahavõtmiseks, selgitas Veidemann, pidades esimeseks pretsedendiks SIA ja Edgar Savisaarega seonduvat. 
Keskfraktsiooni aseesimehe hinnangul vajab fraktsioon rohkem informatsiooni, et otsustada, kas Einseln on kaotanud usalduse või mitte ning kuidas hääletada ja milline on kaitseministri roll tekkinud tülis. 
Pühapäeval otsustas president rahuldada kaitseväe juhataja kindral Einselni tagasiastumispalve, mis on presidendi käes Einselni ametisoleku esimesest päevast, 4. maist 1993. 
Pühapäevase kuupäevaga saatis president Riigikogu esimehele ametliku kirja: vabastada Einseln ning nimetada kaitseväe juhatajaks Johannes Kert. 
Riigikogu riigikaitsekomisjon teatas esmaspäeval, et taunib president Meri kiirustamist kaitseväe juhataja kindral Einselni asendamisega Kerdi vastu, pidades sellist lahendust ühekülgseks. 
Kaitseministeeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi vaheliste probleemide lahenduse senine tulemus on ühekülgne ja nõuab objektiivse hinnangu andmiseks täiendavat käsitlemist, unustamata, et vastutust peavad kandma mõlemad osapooled, on öeldud komisjoni ametlikus avalduses. 
Riigikaitsekomisjoni liikme Betlemi sõnul andnud Einseln eile komisjoni ees mõista, et ta võiks jätkata mingi konkreetse aja, mis võiks olla üleminekuajaks, et leida uus kaitseväe juhataja. 
President jättis põhiseadusevastase seaduse välja kuulutamata 
UUDISTETOIMETUS 
President Lennart Meri jättis välja kuulutamata Riigikogus 14. novembril 1995 vastu võetud kriminaalmenetluse koodeksi, kriminaalkoodeksi, apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku, raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse ning täitemenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse, teatas presidendi kantselei pressiteenistus. 
Riigikogu vastu võetud kriminaalkoodeksi 37. paragrahvi 3. lõige sätestab, et altkäemaksu võtjate, vahendajate ja andjatena esinenud kohtunike, kohtu-, prokuratuuri-, politsei-, tolli-, kaitseväe- ja piirivalvetöötajate suhtes seaduses kirjeldatud vastutust kergendavaid asjaolusid kohus ei arvesta. 
Põhiseadus näeb ette, et kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. 
Seega kaasneb kriminaalkoodeksi täiendamisega koodeksi 37. paragrahvi 3. lõikes loetletud ametiisikute diskrimineerimine muude asjaolude tõttu, mida põhiseadus ei luba. 
Ametiseisundist lähtuvalt on samuti kõik seaduse ees võrdsed. 
Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning Euroopa Inimõiguste Konventsiooni järgi on igal inimesel õigus õiglasele kohtupidamisele, mis tähendab asja arutamist erapooletus kohtus ja kohtu poolt õiglase karistuse määramist vastavalt toimepandud kuriteo raskusele ning isiku süü suurusele. 
Kuna kriminaalkoodeksi täiendamisega on kohtule seadusega ette kirjutatud teatud ametiisikute suhtes süüd kergendavate asjaolude arvestamise keeld, siis ei saa kohtu määratud karistus olla õiglane. 
Kriminaalkoodeks ise sätestab karistuse mõistmise üldsätted, mille kohaselt arvestab kohus karistuse mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. 
Sellele nõudele peavad vastama koodeksi kõik teised normid. 
Koodeksi 37. paragrahvi täiendus teeb sellest põhjendamatult erandi. 
Seadus, mille president jättis välja kuulutamata, muutis ka kriminaalmenetluse koodeksi 351. paragrahvi nii, et see läks vastuollu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga. 
Pakt sätestab muu hulgas, et igaühel, kellelt on võetud vabadus aresti või vahi all pidamise teel, on õigus tema asja arutamisele kohtus, et see kohus võiks viivitamatult teha otsuse tema kinnipidamise seaduslikkuse suhtes ja anda korraldusi tema vabastamiseks, kui kinnipidamine on ebaseaduslik. 
Riigikogu vastuvõetud seadus ei võimalda enam vahi all oleval isikul osaleda kohtuniku juures tema vahi all viibimise tähtaja pikendamise arutamisel. 
Peale selle ei ole kriminaalkoodeksi 37. paragrahvi 3. lõikes avatud kohtu-, prokuratuuri-, politsei-, tolli-, kaitseväe- ja piirivalvetöötajate mõiste, mis annab nimetatud isikute määratlemisel laia tõlgendamise võimaluse. 
Tartu Ülikooli peahoone võib kaduda maapõhja 
TOOMAS MATTSON 
Tartu Ülikooli peahoone on hädaohtlikult hakanud vajuma 1,7 millimeetrit kuus möödunudaastase 0,44 millimeetri asemel. 
Vajumise lõpetamiseks on vaja ligi seitse miljonit krooni, ütles eile õhtul Postimehele ülikooli haldusprorektor Riho Illak. 
Illak nimetas vajumist katastroofiliselt suureks ja olukorda tõsiselt avariiohtlikuks. 
Vajumise tagajärjel on tekkinud silmaga nähtavad praod nii peahoone esimese korruse auditooriumide kui ka keldrikorruste seintes, ohustatud on peahoone Jakobi tänava poolse otsa kommunikatsioonivõrk. 
Peahoone keskosa, mida on nüüd aasta jooksul toestatud, pidi ekspertide sõnul veel mõnda aega edasi vajuma, kuni rakendub toestus ja kõik paika saab. 
Täiesti ootamatult on aga viimasel ajal keskosa vajumine lakanud. 
Üha tugevamini on hakanud keskosa küljest lahti murduma keemiahoone poolne tiib, selgitas Illak. 
Euroopa veed on miinivabad 
TAAVET LIIAS 
1949. aastal, pärast Washingtoni lepingu sõlmimist alustas NATO oma sõjaliste struktuuride loomist Euroopas. 
Üheks osaks julgeolekustruktuurist said mereväeüksused, mis allutati kolmele erinevale väejuhatusele, Atlandi, Inglise kanali ja Vahemere omale. 
NATO alaline kanalilaevastik (Inglise keeles NATO's Standing Naval Force Channel, lühendina STANAFORCHAN) loodi 1973. aastal. 
Alluvusstruktuur, kellelt laevastik käske saab, oli tunduvalt vanem, 1952. aastal loodud NATO Kanali väejuhatus. 
Pärast Berliini müüri langemist alanud muutuste protsessiga Euroopas alustas ka NATO muudatustega oma sõjalistes struktuurides. 
Alates 1994. aastast allub NATO alaline kanalilaevastik otse NATO vägede ülemjuhatajale Euroopas ja moodustab osa NATO kiirreageerimisjõududest. 
Kanalilaevastik on NATO üks peamisi miinitõrjejõude, mis on valmis iga hetk rakendamiseks nii Euroopa vetes kui ka väljaspool seda. 
Käesolevaga pakub Postimees oma lugejatele intervjuud kanalilaevastiku komandöri Gilbert Legeiniga. 
Millised on STANAFORCHANi peamised ülesanded? 
STANAFORCHANi peamine ülesanne on olla vajadusel NATO kiirreageerimisjõudude miinitõrjeüksus. 
See tähendab, et me oleme alati valmis juhuks, kui NATOl peaks meid vaja minema. 
Kui miiniohtlikud on praegusel hetkel Euroopa veed? 
Minevikus on tehtud väga palju selleks, et Euroopa veed oleksid miinivabad. 
Meie päevil võib öelda, et risk sattuda meremiinile Euroopa vetes on väga piiratud. 
Kahe maailmasõja järel läbi viidud miiniotsingud olid väga viljakad. 
Kuid ka praegu sattub mõni meremiin ikka veel kalatraalidesse, kuid need juhtumid on väga harvad. 
Otsest ohtu mereliiklusele ei ole. 
STANAFORCHAN allub praegu otseselt NATO vägede ülemjuhatajale Euroopas. Veel aasta tagasi olid teile alluvad jõud NATO Inglise kanali ülemjuhatuse alluvuses. Millised on selle ümberstruktureerimisest tingitud peamised muutused? 
Meie ülesanded jäävad vaatamata komandomuutusele samaks. 
Peamised muutused on aset leidnud komandostruktuurides ja sel ei ole otsest mõju meie tööle. 
Kas STANAFORCHAN on külastanud ka teisi Ida-Euroopa riike peale Eesti? 
Meie esimene operatsioon programmi Partnerlus rahu nimel raames oli selle aasta kevadel, kui STANAFORCHAN külastas Poolat. 
Kes määrab STANAFORCHANi visiitide sihtpunktid? 
Igal aastal korraldatakse planeerimiskonverents, kus määratakse kindlaks sihid järgmiseks aastaks. 
Sellel osalevad kõikide NATO liikmesriikide saadikud. 
Meie selle aasta tegevusprogramm pandi paika juba eelmisel aastal. 
Miks on miinitõrje NATOle nii tähtis? 
Meremiin on väga efektiivne ja väga odav relv. 
Juba ähvardus meremiine kasutada on väga suure jõuga. 
See ongi peamine põhjus, miks NATO vajab piisavalt tugevaid miinitõrjejõudusid merel. 
Millised on peamised erinevused miinide traalimise ja miinide otsimise vahel? (Ingliskeelsete tehniliste terminitena mine sweeping ja mine hunting.) 
Miinitraali veetakse laevade järel ja nende abi lõigatakse läbi miinide ankruketid. 
Miinide otsimine tähendab aga eelkõige miini leidmist akustiliste radarite abil ja nende kahjutuks tegemist miini juurde paigutatud lõhkekehade abil. 
Miinitraalimine on laeva meeskonnale tunduvalt ohtlikum, kuna selleks, et vedada traali, on laev sunnitud eelnevalt üle miini sõitma. 
Miinide otsimine radarite ja miniallveelaevade abil on küll väga suur samm edasi miinitõrjevahendite arengus, kui vajalikuks on jäänud ka miinitraalerid. 
Kui suur osa oli miinitõrjeüksustel Pärsia lahe sõjas? 
Pärsia lahe sõda tõestas veel kord seda, kui suur on NATO vajadus hästi varustatud ja väljaõpetatud miinitõrjejõudude järele. 
Kuveidi sadamas ja selle vahetus läheduses tegid NATO riikide miinitõrjejõud kahjutuks üle kahe tuhande erinevat tüüpi moodsa meremiini. 
Millised olid peamised õppetunnid Pärsia lahe sõjast? 
Ma ei ütleks, et Lahesõjas oli tegemist mõne erilise õppetunniga: meremiinide kasutamise koha pealt oli klassikaline olukord: sissepääs Kuveidi sadamasse oli tõkestatud meremiinidega. 
Kuid alati jääb mineeritud alade puhastamine ohtlikuks ülesandeks. 
STANAFORCHANi koosseisus tegutsevad koos paljude riikide sõjalaevad, mille pardal räägitakse erinevaid keeli, kasutatakse erinevat relvastust ja kus on erinevad traditsioonid. Kas see on probleemiks NATOle praegu ja kas selle tähtsus kasvab kui NATO laieneb? 
STANAFORCHAN on praegu kakskümmend kaks aastat vana ja meie praegune kogemus on viinud meid selleni, et kõik praegused süsteemid, mis on erinevate riikide laevadel, sobivad täielikult koostööks. 
Kui meie laevastikuga ühineb mõni uus laev, siis oleme võimelised ta väga kiiresti integreerima. 
Kuigi laevadel räägitakse erinevaid keeli, on eri riikide laevade vaheliseks suhtlemiskeeleks inglise keel. 
Kuidas on STANAFORCHAN seotud praegu NATO programmiga Partnerlus rahu nimel? 
Praegu on STANAFORCHANi osalus programmis Partnerlus rahu nimel väga piiratud, kuid ma arvan, et tulevikus hakkab meievaheliste kontaktide arv kindlasti kasvama. 
Algus on tehtud, kuid kogu protsessi täielik käivitumine võtab veel aega. 
Me oleme alustanud ja ilmselt läheb veel aega, kuni kõik täispööretel liikuma hakkab. 
Eesti on väga aktiivselt osalenud programmis Partnerlus rahu nimel. Millal võiks teie arvates Eesti saada NATO liikmeks? 
Ma mõistan Eesti huvi selle küsimuse vastu, kuid see on küsimus, millele peavad vastama poliitikud. 
Kas Vsevolozskis tegutseb Eesti kommunistidepõrandaalune organisatsioon? 
MARKO MIHKELSON, Vsevolozsk 
Kui Vsevolozskis ei elaks tarbekultuurist vähe lugu pidavaid venelasi ja ta ise poleks silmatorkavalt sinisetooniline, siis meenutaks ta paljuski meie Elvat. 
Vsevolozskisse on Peterburist elektrirongiga poole tunni tee. 
Umbes 40 000 elanikuga linnake asub Teisest maailmasõjast kuulsa Elu Tee ääres. 
Laadogani jääb siit alla 50 kilomeetri. 
Kuid ikkagi, miks äkki Vsevolozsk? 
Põhjus on lihtne: 17. detsembril Vene Riigiduumat Tallinnas valima tulevate Venemaa kodanike hääled kantakse üle just Vsevolozski valimisringkonda. 
Venemaa Keskvalimiskomisjoni hinnangul võib Tallinnas hääletamas käia kuni 40 000 inimest. 
See teeb täpselt kümnendiku kogu valimisringkonna hääleõiguslikest kodanikest. 
Venemaa valimisseaduse järgi on Tallinnas elavatel Vene kodanikel, nagu kõigil teistel nende passikaaslastel, õigus anda kaks häält. 
Esiteks tuleb teha valik 43 partei või valimisliidu vahel. 
Teine hääl tuleb anda aga ühele kuueteistkümnest üksiküritajast. 
Eesti NSV mehed Venemaal ilma tegemas 
Pole kuigi raske ette arvata, kes just viimasest valikust peale jääb. 
43-aastast Vladimir Lebedevi teatakse Eestis laiemaltki kui tema rahvuskaaslaste seas. 
Endise Eesti NSV Ülemnõukogu saadikuna sattus ta sageli ajakirjanduse silma. 
Lebedevi vastaskandidaatidest ei teata Tallinnas suurt midagi. 
Ja ei olegi võimalik teada, sest Eesti (nagu iga teisegi normaalse riigi) seadused välistavad selleteemalise agitatsiooni. 
Seepärast on Lebedev teistega võrreldes eelistatumas seisus. 
Eile esines ta näiteks Vsevolozski kohalikus raadios. 
Lebedevi seesugune eelisseis ei meeldi aga tema konkurentidele. 
Vsevolozski valimisjaoskonnast öeldi, et Lebedevi suhtes on juba esitatud kohtuhagi. 
Lebedev pole Vsevolozskis siiski ainus kandidaat, kellel on sidemeid Eestiga. 
Praegu Kirovskis elav Juri Alfjorov töötas 20 aastat oma elust Narvas. 
Märkimisväärne on see, et kuueteistkümne Riigiduumasse üritaja hulgas on neli sõjaväelast, sealhulgas Leningradi sõjaväeringkonna ehitusvägede ülem. 
Vsevolozski rajooni valimiskomisjoni esimehe Anatoli Gazodajevi sõnul käib Tallinna ja Vsevolozski valimistulemuste liitmine lihtsalt: 17. detsembri hilisõhtul oodatakse Vsevolozskisse Tallinnast faksi esialgsete tulemustega. 
Kelle poolt Vsevolozskis hääletatakse? 
Gazodajev peab praegu tõsiseimaks probleemiks seda, et inimesed ei taha eriti valima tulla. 
Üle 30-protsendiline aktiivsus oleks juba väga hea näitaja, arvab Gazodajev. 
Kahe aasta eest võitis parteidest siin Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei. 
Nüüd Zirinovskist enam nii palju ei räägita. 
Mina ei usu enam kedagi. 
Võibolla hääletan Venemaa Naiste poolt, ütleb Dubrovo küla valimiskomisjoni esinaine Ljudmilla Belova (46). 
Pole välistatud, et noorte valimispassiivsuse korral võidavad seekord Vsevolozskiski Gennadi Zjuganovi juhitud kommunistid. 
Rahvas ei taha praegu oma meelsusest eriti rääkida. 
Oma arvamus öeldakse valimispäeval. 
Igatahes oli kommunistide ajal rahulik elada. 
Mis sellest, et puudus sõnavabadus. 
Sellist laokilolekut ja kuritegevust nagu praegu küll polnud, nostalgitseb Belova. 
Vsevolozskis endas tuletab lähenevaid valimisi meelde vaid mõni harv reklaamplakat. 
Huvitav on, et siin pole näha ühtki peaminister Tshernomõrdini näopilti. 
Viimase juhitud Meie Kodu On Venemaa rakuke on Vsevolozskis siiski olemas. 
Veel on siin end sisse seadnud Venemaa Kommunistliku Partei ja Viktor Anpilovi juhitud kommunistide äärmuslikud organisatsioonid. 
Mis aga kõige põnevam: linnas liigub kuuldus, et Vsevolozskis tegutseb Eesti kommunistide põrandaalune organisatsioon. 
Kas on see kuulujutt seotud Lebedevi kandideerimisega Riigiduumasse või on tõepoolest olemas mingi salapärane organisatsioon, seda ei õnnestunud Postimehel välja selgitada. 
Postimehe juhtkiri 
RIIGIJUHTIMISEGA RIKKAKS 
AIVAR JARNE 
Esmaspäeval esitas valitsus Riigikogule kaks eelnõu riigijuhtide ametipalkade reguleerimiseks. 
Eelnõude sisuks on tõsta kõrgemate riigijuhtide palka võrreldes Riigikogu lihtliikmetega. 
Nõnda hakkaks vabariigi president praeguse umbes 17 000 krooni asemel saama palka 23 000 krooni, peaminister 9000 krooni asemel 16 560 krooni. 
Viimatinimetatud palka makstaks ka Riigikogu esimehele, riigikontrolörile, õiguskantslerile ja Riigikohtu esimehele. 
Nõnda on valitsus tegemas järjekordset sammu suurest osast rahvast eraldumiseks. 
Tegemist on ka valijate lihtlabase petmisega, sest võimulolevate parteide üheski valimiseelses lubaduses ei räägitud oma palkade tõstmisest. 
Ikka vaid riigiaparaadi ja sellele minevate kulutuste vähendamisest. 
Võib ka kindel olla, et need seaduseelnõud lähevad Riigikogus läbi. 
Valitsuskoalitsioonil on ju parlamendis märgatav enamus. 
Antud eelnõud ei puuduta Riigikogu praegust koosseisu. 
Kehtivad ülikõrged palgad on seaduse kohaselt määranud eelmine parlamendi koosseis ja ka istuv koosseis saab palku välja töötada alles järgmise koosseisu tarvis. 
Presidendi ja Riigikogu liikme ametipalga seaduseelnõu kohaselt alaneks isegi parlamendi lihtliikmete tasu. 
Novembrikuus on nende keskmine teenistus 9640 krooni, uue eelnõu kohaselt oleks see 9200 krooni. 
Valitsuse eesmärk võib olla siiras: vähendada täitev- ja kohtuvõimu palgataseme mahajäämust seadusandliku võimu palgatasemest. 
Pole ju loomulik, et minister oma töökoormuse ja vastutuse juures saab Riigikogu lihtliikmest vähem palka. 
Ent iseenesestmõistetavalt on vahendiks valitud oma palkade mitme tuhande kroonine tõstmine. 
Kas tõesti ei meenunud kellelegi piinlik tõsiasi, et veel hiljuti tõsteti pärast mitmenädalast vaidlust lastetoetusi 115 kroonilt vaid 125ni? 
Ka need vanemad tahaksid oma lastele osta iga päev puuvilja, nagu on "Eesti Päevalehes" väitnud end tegevat põhiseaduskomisjoni esimees Olav Anton. 
Kas pole ühelgi ministril häbi vaevalt eluga toime tulevate pensionäride või invaliidide pärast? 
Igatahes on Toompeal saadud hakkama järjekordse inetu teoga. 
Püüe võimu abil isiklikku heaolu parandada peab lõppema halvasti. 
KOLMANDAL LUGEMISEL KOLMSADA MUUDATUST 
JAAN KELDER 
Parlament, mis on tuleva aasta riigieelarve ettevalmistamisega pikka aega tegelnud, on sunnitud täna eelarve kolmanda lugemise tõenäoliselt katkestama, sest üllatuslikult on selgunud, et osa eeltööst on tegemata. 
Vastu on võtmata riigieelarve ja kohaliku omavalitsuse eelarve vahekorra seadus, vabariigi valitsuse seaduse muutmise seadus ja president pole välja kuulutanud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seadust. 
Ilma nende seadusteta, millele tuginedes liigub suur osa riigi rahast, on tuleva aasta riigieelarve vastuvõtmine riskantne. 
Ka Riigikogu eelarve- ja maksukomisjoni liige Valve Kirsipuu oli komisjoni ja rahandusministri pühapäevasel ühisistungil sunnitud tõdema, et parlament on eelarve jaoks olulised seadused kahe silma vahele jätnud. 
Kohalikud omavalitsused peaksid saama tuleval aastal riigieelarvest 704 miljonit krooni, mida omal äranägemisel toimetulekutoetusteks välja maksta. 
Sellega on juba suvest saadik arvestatud ja see oli üks põhjusi, miks üksikisiku tulumaksu kohalikele omavalitsustele laekuvat osa suurendati 52% - 66%le. 
Toetussummad ei tohiks seega muutuda, kuid nüüd peab parlament nende väljamaksmiseks leidma seaduslikke kõverteid. 
Nii võiks kohalikud omavalitsused oma toetuse kätte saada dotatsioonina vaesemate omavalitsuste tulude täiendamiseks mitte seaduse, vaid valitsuse otsuste alusel. 
Eeltooduga seondub riigieelarve ja kohalike omavalitsuste eelarve vahekorra seadus, mille vastuvõtmise üheks takistuseks on asjaolu, et parlament pole suutnud leida valemit, mille alusel abivajajatele enam-vähem õiglaselt raha maksta. 
Kuid parlamendil on muidki põhjusi, miks riigieelarve lugemine katkestada. 
Valve Kirsipuu hinnangul on eelarve projekti lisandunud kokku ligi 300 parandust ja on ülimalt ebatõenäoline, et parlament nad üksmeelselt eelarvesse sisse hääletab. 
Kui aga hääletatakse sisse vaid mõned parandused, võib eelarve tasakaalust välja minna. 
See tähendab, et parlament hakkas karu nahka jagama juba enne jahti. 
Siit moraal, mis parlamendil oleks pidanud selge olema - riigieelarvet on võimalik vastu võtta ainult siis, kui kehtivad ka kõik eelarvet puudutavad seadused. 
Seekord ühest aitab 
VELLO SAATPALU 
Eelmise Riigikogu väliskomisjoni esimees Vello Saatpalu on endine ESDP liige. 
Seoses riigipea otsusega teha parlamendile ettepanek rahuldada kaitseväe juhataja tagasiastumispalve, on ajakirjanduse kaudu esitatud ka arvamusi, et raskused teljel kaitseministeerium-kaitsejõud on oluliselt põhjustatud mõlema osapoole suhete õigusliku reguleerimise nappusest. 
Ei usu enam kindralisse 
Olen seisukohal, et meil pole Eestis puudu mitte niivõrd erinevaid valdkondi käsitlevatest õigusaktidest, kuivõrd just headest tavadest. 
Sealhulgas ka tavast suhtuda tõsimeeli olemasolevatesse õigusnormidesse. 
Usun, et hea tava kohaselt oleks kaitsevägi pidanud rangelt järgima kaitseministeeriumi poolt 1992. aastal kehtestatud ja tänini jõus olevat finantseerimise korda. 
Oleks kummaline veel kord lisada õigusloomesse pügal, et kaitsevägi on kohustatud pidama kinni kooskõlas ministeeriumi põhikirjaga kaitseministri poolt kinnitatud rahastamisrezhiimist. 
Raske on ka ette kujutada õigusakti, mis keelab näiteks Riigikogu pensionäril kakelda baaris, kaitseväe juhatajal rebida presidendi juuresolekul oma frentshilt paguneid või peaministri juuresolekul ähvardada kaitseministrit visata viimane läbi akende, normeerides aktiga seejuures, alates mitmendast korrusest too tegu on absoluutselt lubamatu. 
Peab ütlema, et kindrali seda laadi vääratused on ületanud ministri omi kahtlemata mäekõrguselt. 
Mis puutub veel ministrisse, siis temal jäi oluliselt arvestamata maailma ajakirjandusele omane tava teha kõik, et halastamatus konkurentsis kindlustada ellujäämiseks vajalikud tiraazhid. 
Tal jäi sellega seoses arvestamata tõsiasi, et pea kõigi väljaannete lipuvärvis võib täheldada ühel või teisel määral sedasama värvitooni, mida me võime näha Euroopa Liidu lipu tähtedel. 
Seda ka Eestis. 
Kaitseministri õppimisvõimesse ma aga usun, kaitseväe juhataja sellelaadsesse võimesse enam mitte... 
Patuseid on üle kahe 
Kummaline on juhtunu juures see, et süüdistatavateks on põhiliselt olnud ainult kindral ja minister. 
Samal ajal on jäänud terasema tähelepanu alt täiesti põhjendamatult välja presidendi kui riigikaitse kõrgeima juhi ja peaministri kui valitsuskabineti kõrgeima juhi äärmine loidus kahe ametkonna omavahelise konflikti lahendamisel, mis on tegelikult peamine skandaali sedavõrd suureks paisumise põhjus. 
Kole mõelda, kui tegu oleks tõesti olnud tõsise probleemiga, mitte aga inimlike labasustega nagu antud juhul. 
See, et ühe parlamentaarse riigi president on üldse riigikaitse kõrgeim juht, lasub muidugi nende inimeste südametunnistusel, kes Põhiseaduse Assamblees presidentaalse korraldusega riigi pooldajatena ei suutnud kuidagi leppida oma kaotusega ja sõna otseses mõttes sokutasid igal võimalusel Eesti põhiseadusesse täiesti sobimatuid, piltlikumalt öeldes absoluutse monarhia sätteid, mida peatsel põhiseaduse korrastamisel tuleb loomulikult silmas pidada. 
Muidugi, nõuda nelja mehe korraga tagasiastumist oleks riikluse mõttes patt. 
Ühest piisab küll. 
Ülejäänute paturegistri sirvimise võib aga vabalt jätta selle skandaaliga seotud persoonide valimiskampaaniaid ootama. 
Mis puutub aga nendesse seisukohtadesse, et Eestis XX sajandil toimunud skandaal võib kahandada meie riigi shansse saada võibolla kunagi XXI sajandil NATO liikmeks, siis see kuulub juba püha lapsemeelsuse ilmingute hulka. 
Too meelsus johtub aga mõnede meie poliitikute ja kõrgametnike kujutelmadest, et Eesti on mingi erilise tähelepanu keskmes ja on seejuures ümbritsetud mingitest skandaalide mõttes steriilsetest riikidest, kus midagi taolist ei juhtu. 
Ka mittepoliitikute lapsed tahavad puuvilju süüa 
MEELIS PIRN 
Viimastel päevadel on ajakirjanduses elavat huvi tekitanud ministrite ja parlamendisaadikute palgad. 
Võrreldes Eesti keskmise palgaga on need muidugi tohutult suured. 
Võrreldes suurte ettevõtete juhtide, pankurite või edukate juristide palkadega pole nad aga siiski nö. konkurentsivõimelised. 
Kui näiteks minister pärast ministrikohalt lahkumist erasektoris tööle asub ja teenib kaks ja pool korda suuremat palka kui ministrina, siis on kommentaarid liigsed. 
See näide aga on võetud elust enesest. 
Kas ministri töötasu peaks olema ühes palgaklassis eduka eraettevõtte direktori, osakonnajuhataja või hoopis sekretäri palgaga? 
Kas saab üldse kõrvutada palkasid erasektoris ja riigiasutustes? 
Need on küllaltki keerulised küsimused ja neile üheselt vastata polegi võimalik. 
Kindlasti ei saa aga eraettevõtete tippjuhtide ja ministrite palgavahed olla nii suured, nagu nad seda praegu Eestimaal on. 
Mõned päevad tagasi avaldas üks päevaleht Riigikogu liikme Olav Antoni hinnangu oma palga suuruse kohta. 
Rahvaasemik leidis, et tuleb 11000 krooniga kuus ots otsaga kokku, saab lastele puuviljugi osta. 
Loomulikult tekitas selline avaldus lehelugejates tohutu pahameeletormi, sest enamik neist teenib ju mitmeid kordi vähem kui Riigikogu liikmed. 
Aga ka neil on lapsed, kes tahaksid peale kesise igapäevatoidu vahel banaani või apelsini süüa. 
Teatavasti teenivad Riigikogu liikmed neli keskmist palka, komisjonide esimehed viis keskmist palka. 
Keskmine palk on Eestimaal küllaltki suhteline mõiste. 
Kaugetes maanurkades, kus inimesed ilma tööta istuvad või vaid tuhande krooni eest kuus laudas lehmi lüpsmas käivad, tundub ka kooliõpetaja või kultuurimaja juhataja palk soliidse sissetulekuna. 
Tallinnas seevastu on head, haritud spetsialisti ka kolmetuhandese kuupalgaga tööle meelitada peaaegu võimatu. 
Nii suureks on kasvanud erinevused Eestimaa erinevate piirkondade, linna ja maa vahel. 
Madal palk ei hoia spetsialisti võimu juures 
Riiki peavad juhtima vaieldamatult haritud ja keskmisest suurema intelligentsiga inimesed. 
Töölised ja talupojad riigitüüri juures on juba läbiproovitud etapp. 
Riigi juhtimine toob endaga kaasa tohutu vastutuse ja juhtpositsioonil olija peab suutma seda vastutust kanda. 
Kaasaegne palgasüsteem ongi rajatud vastutuse määra tasustamisele. 
Mida suurem vastutus, seda kõrgem palk. 
Võimeka inimese tööleasumine ministrina ei saa jääda pidama madala palga taha. 
Kui pakutaval ministrikohal ootab kandidaati kaks või kolm korda madalam palk kui senisel töökohal, siis tekib tõesti küsimus, kas tasub seda ametit vastu võtta. 
Töötajale, kes teenib vaid tuhat krooni kuus, võib see tunduda täiesti arusaamatu jutuna, kuid just niisugune on tänaseks välja kujunenud reaalsus. 
Kummaline on ka see, kui Riigikogu liige teenib rohkem kui minister. 
Kogu oma lugupidamise juures Riigikogu liikmete vastu arvan siiski, et ministrite töökoormust ja vastutust Riigikogu liikmete omaga kõrvutada ei saa. 
Võiks küsida, et võibolla peaks siis hoopis Riigikogu liikmete palka vähendama. 
Arvestades nö. ettevõtlike ja edukate palgataset pealinnas ei oleks ilmselt ka see kuigi mõistlik samm. 
Seegi viiks peagi tööliste ja talupoegade võimuletulekuni, sest senisest madalama palga teenimise perspektiiv ei ahvatleks Riigikogusse kandideerima häid juriste, majandusteadlasi, ettevõtjaid. 
Või siiski peaks igaüks neist leidma endale sponsori(d), kelle huvisid Toompeal kaitstes lisaraha võiks teenida. 
Samas olen kindlal arvamusel, et sellist suhteliselt kõrget palka ei ole väärt kaugeltki mitte kõik 101 meest ja naist, kes praegu Toompea suures saalis pinke kulutavad. 
Aga see on rahva valik. 
Avaliku teenistuse seadus ja palgaastmestik 
Miks Riigikogu liikmete ja riigiametnike palgad praegu üldse päevakorrale tõusid? 
Sellepärast, et 1. jaanuarist 1996 jõustub avaliku teenistuse seadus. 
Avaliku teenistuse seaduse kohaselt kehtestatakse riigiteenistujate, sh. ka Riigikogu liikmete, vabariigi presidendi, peaministri ja ministrite palgaastmestik seadusega. 
1996. aastal kaotab kehtivuse ka valitsuse määrus 27. detsembrist 1994, millega sätestati eelarveliste asutuste töötajate tasustamine 1995. aastal. 
Selle määruse kohaselt kehtib kõigi eelarveliste asutuste töötajate tasustamisel ühtne palgaastmestik ja ühtsed palgamäärad. 
Seda põhimõtet järgib ka kõnealune seaduseelnõu. 
Seni on presidendi ja Riigikogu liikmete palgad olnud sõltuvuses Eesti keskmisest palgast. 
Riigikogu saab muuta ainult järgmise koosseisu palkasid, seega jääb valitsuse pakutud seaduseelnõu vastuvõtmise korral praeguse Riigikogu liikmete töötasuks endiselt neli keskmist palka. 
Kõigi teiste osas rakenduksid uued palgamäärad kohe pärast seaduse vastuvõtmist. 
Põhiseaduse järgi on seadusandlik võim, täidesaatev võim ja kohtuvõim võrdsed. 
Praegu aga on seadusandlik võim millegipärast siiski teistest võrdsem, sest Riigikogu liikmete igakuine töötasu ei ole määratud mitte palgaskaaladega, vaid keskmise palgaga. 
Sellepärast kasvab Riigikogu liikmetel palk tunduvalt kiiremini kui ministritel ja teistel riigitöötajatel. 
Menetluses olev seaduseelnõu paneks rahvaasemike palgatõusule piiri. 
Praegu on nii, et minister, kes on sunnitud oma kohalt taanduma ja läheb tagasi Riigikogusse, läheb ühtlasi suurema palga ja väiksema vastutuse peale. 
Kui valitsuse pakutav seaduseelnõu vastu võetakse, siis ei saa alates Riigikogu järgmisest koosseisust rahva poolt valitute palgad enam nii kiiresti kasvada. 
See peaks küll maksumaksjale meeltmööda olema. 
Valitsus loobub esinduskuludest 
Seni ei ole ajakirjanduses mainitud fakti, et andes nõusoleku uute palgaskaalade kehtestamiseks, loobuksid valitsuse liikmed seni kehtivast maksuvabast lisatasust ehk esinduskuludest. 
Kui senised maksuvabad esinduskulud maha arvata, siis ei olegi palgatõus nii suur kui esialgu paistab. 
Lisatasud säilivad eelnõu kohaselt ainult Riigikogu liikmetel. 
Esinduskulud on muidugi üsna kentsakas termin, kuid kindlasti on ministritel juba ainuüksi ameti tõttu suuremad väljaminekud kui nö. tavakodanikul. 
Väljaminekud kasvõi näiteks riietusele. 
Tehes tööd 12-16 tundi päevas ja 6-7 päeva nädalas, kulub ülikond üsna kiiresti läbi. 
Teksade ja kampsuniga ministrikohustuste täitmine ei oleks ilmselt aktsepteeritav. 
Eriti oluliseks tõuseb korralik riietus muidugi välisdelegatsioone vastu võttes või ise välismaal töökohustusi täites. 
Seda, kui palju maksab korralik ülikond, talvemantel või päevasärk, teab ilmselt iga lugeja. 
Lisaks kulutused ajakirjandusele, raamatutele, töölõunatele restoranides jne. 
Lõpetuseks tahan öelda, et ministrite ja Riigikogu liikmete palgad ei saa olla sedavõrd väiksed, et nad lisa teenimiseks oma töö kõrvalt veel millegi muuga peaksid tegelema. 
Makstes neile palka, mis võimaldab normaalset äraelamist, saame neilt nõuda ka tulemuslikku tööd. 
Samas aga ei peaks riigi keskmine palk olema nii väike, et see ei võimalda pereemal lisaks leivale ja piimale vahel lapsele ka puuvilju osta. 
Eestimaa keskmine palk on küll märkimisväärselt kõrgem kui Leedus või Lätis, rahuloluks see aga veel põhjust ei anna. 
Rahuloluni on veel üsna pikk maa käia. 
Kiri toimetajale 
Miljon siia,miljon sinna 
M. METS Tartu 
Erakondadele miljonid, lahkuvatele riigikogulastele miljonid, istuvatele riigikogulastele iga kuu kümned tuhanded, peale selle veel riigi poolt suvilad, autod, autojuhid ja bensiin, mida üle kulutatakse, aga see pole ju kuritegu. 
Ainult kindral Einselni ülekulutus on kuritegu. 
Millegipärast on nii, et kelle kätest käib läbi suuri rahasummasid, nende suhtes ei leita alati kuriteo koosseisugi, karistusest rääkimata. 
Suure raha olemasolul saab vabaks allkirja vastu. 
Pangaröövlit karistatakse tingimisi, aga kohtunikud vajavad veel suuremat palka. 
Riik on siis riik, kui ta hindab kõiki oma liikmeid võrdselt. 
Riigikogul pole häbi tõsta pensioni 100 krooni võrra, kui inflatsioon on selle juba ette ära söönud. 
Sama naeruväärne on lastetoetuste tõstmise tsirkus. 
Kes pidurdaks hindade tõusu? 
Hinnad peavad olema vastavuses rahva sissetulekuga. 
Ei saa rakendada Lääne hindu, kui meil pole Lääne palku. 
Mida otsustab Riigikogu? 
PAUL-OLEV MÕTSKÜLA Tallinn 
Riigikogul on võimalus näidata oma tarkust ja seda, kas tema enamus teenib Eestit kui terviklikku iseseisvat riiki või pelgalt selle riigi suuremate või väiksemate poliitiliste ja majandusringkondade killahuve. 
Jutt on sellest, kas kinnitatakse presidendi resolutsioon kindral Einselni omal ajal aumehe kombel presidendi sahtlisse antud lahkumisavaldusele. 
Teekond 3. detsembri resolutsiooni poole sai alguse seoses kaitsejõudude peastaabi rahandusosakonna ülema relvaafääri päevavalgele ilmumisega. 
Novembri alguses läheb lahti nö. pealahing, mis algab kaitseministeeriumi revisjoniga kaitsejõudude peastaabis. 
Väärib allakriipsutamist, et nimetatud revisjoni tellijaks ei ole keegi muu kui kaitseväe juhataja ise. 
Märkamatult astub relvaafääri ja revisjoni problemaatika kõrvale-asemele kaitseministri ja kaitseväe juhataja isiklike vastuolude problemaatika. 
Siinkohal olgu alla kriipsutatud tõsiasi, et ei keegi muu kui kindral Einseln oli see, kes kaitseminister Ööveli Eestist eemal viibides andis avalikkuse ees kaitseministrile kui mitte kõrge, siis vähemalt väga tunnustava hinnangu. 
Ja sama rasvaselt olgu alla kriipsutatud ka tõsiasi, et kaitseminister kallas kindrali viimase eemal viibides sulaselgelt solgiga üle. 
Ja nüüd siis lõpptulemus - kindral taandatakse, teine osapool aga naudib võitu, mis pole sugugi mitte sõnasõja võit, vaid pigem küll meie riigi kaotus. 
Või toimitakse ka siin printsiibil asendamatuid ei ole. 
Ainult et selle printsiibi juurest pole kukesammugi teiseni: asendamatut ei ole. 
Kinnitan, et on! 
Meie iseseisvus! 
Ja just seda peaks lugupeetud Riigikogu oma otsust tehes arvestama. 
Tulevikule mõeldes 
JAAK ADER Tallinn 
Mis on iseseisvuse eesmärk ja miks me selle eest võitlesime? 
Algsed loosungid olid rahvuse ja looduse säilitamine, nüüd on peamised jõujooned restitutsioon ja liberaalne turumajandus. 
Postimehe lugu Inglismaal elavale õetütrele majade tagastamisest Viljandis, mandri-Eesti vahest ühes kõige eestilikumas linnas, mille tulemusena suleti neljas lasteaed kesklinnas ja rahuldamata lasteaiaavalduste arv kasvab 300ni, on ilmekas näide meie käitumise enesehävituslikkusest. 
Väike sootsium, kes ei investeeri järeltulevasse põlve, läheb hukka. 
Milleks siis kogu see rahvuslik muppet-show, kui me ei hooli oma lastest ja lastega peredest? 
Kellele kuuluvad kiriku varad? 
VELLO VILPSAAR Viljandi 
Moskva patriarhaadi alluvuses olev Apostliku Õigeusu Kirik on asunud rünnakule Konstantinoopoli patriarhaadi alluvuses oleva Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku (EAÕK) vastu, soovides omastada viimase kiriku varad. 
Enne 1940. aasta juunit, mil NSVLi okupatsiooniväed annekteerisid Eesti, kuulusid kõik need kirikud, nende varad ja kogudused Konstantinoopoli patriarhaadile alluvale EAÕKle. 
Seoses Eesti okupeerimisega mõrvati või saadeti Siberisse suur osa siiajäänud kirikuteenritest. 
EAÕK varad anastati ebaseaduslikult ning kogudused allutati vägivaldselt, nende tahte vastaselt Moskva patriarhaadile. 
Nendes tingimustes ei saanud Moskva patriarhaadil tekkida EAÕK vara ega ka koguduste suhtes mingit õigusjärgsust. 
Nõukogude ajal aga ei ehitatud Eestisse ühtegi kirikut. 
Juhul, kui kohus tunnistaks Moskva patriarhaadi õigust EAÕK varadele, peaks ta edaspidi tunnustama ka iga peremehe äraolekul viimase korterisse tunginud isiku õigust sellele korterile ja seal asuvale varale, mis oleks kahtlemata ainulaadne pretsedent kogu maailmas. 
Mõtisklusi eikellegimaal 
UDO SUURTEE Orissaare 
Alles mõni aasta tagasi käis käputäis kaitseliitlasi Leningradi oblastis piiritulpi paigaldamas ja kupitsaid kohendamas. 
Kõik ikka ordnungi nimel ja et Eesti riigi territooriumi laiendada. 
Üritus muidugi luhtus, aga mälestus jäi... 
See seik meenuski mulle, kui sõitsin marsruudil Rõngu - Pikasilla - Tõrva. 
Selle tee seitsmendal kilomeetril on viit Tartu maakond. 
Pool kilomeetrit edasi on teine viit Valga maakond. 
Kellele kuulub vahepealne territoorium? 
Kas on see neutraalne tsoon ja kuidas see poole kilomeetri laiune koridor kulgeb Aakre metsamassiivis? 
Äkki see ongi vendade Voikade vabariigi tähistamata piir? 
Mind kui maantee kasutajat pani huvitava nähtuse üle sügavamalt juurdlema asja üks külg. 
Missuguse maakonna ametnikud (politsei, kindlustus jne.) hakkavad minuga tegelema autoavarii korral? 
Kas on lootust ka meditsiinilisele abile? 
Või tuleb tõemeeli Voikasid huikama hakata. 
Et minu jutt ei tunduks riigivaenuliku kodaniku virisemisena meil veel esinevate lausa jalgu jäävate lohakuste juures, teen konkreetse ettepaneku apsu likvideerimiseks: taotleda riigilt raha kompetentse komisjoni moodustamiseks, kes peale kulli-kirja viskamist näitaks kätte kahe maakonna piiri täpse asukoha. 
Piiritulpade paigaldamisel võiks kasutada eelpoolmainitud entusiastlikke spetsialiste. 
Seda muidugi heas lootuses, et nende nimed pole hääbunud ajaloo hämarusse. 
Mida on väärt haridus? 
R. BERG Tartu 
Kolm kuud tagasi jäin töötuks. 
Ei kurvastanud eriti ega kaotanud optimismi, sest enda arvates on mul palju positiivset: kõrgharidus, oskused, nooruslik iga ning hea välimus. 
Asusin aktiivselt tööotsingutele. 
Nüüd, kolm kuud hiljem, ma enam nii rõõmsameelne ei ole. 
Olen saanud palju tänusõnu konkurssidel osalemise eest, aga töökohta ikka veel pole. 
Proovisin kandideerida ka müüjaks (ikkagi kaubanduse diplom), et kui ei sobi, siis pole haridusele tõesti rohkem loota. 
Ei sobinud! 
Olen saanud mitmeid õppetunde ja tean nüüd kindlalt, et praegusel ajal pole haridus midagi väärt. 
Tähtis on omada tutvust. 
Veidi rohkem on teil õnne siis, kui on eelnev töökogemus. 
Aga kustkohast ma selle saan, kui keegi mind ilma selleta töölegi ei võta? 
Olen kuulnud ka sellest, et paljud firmad kuulutavad konkurssi ainult selleks, et nii on ette nähtud või et teha statistikat, aga töötaja kohale on juba kellegi tuttav olemas. 
Jutud sellest, et noortel haritud inimestel on kerge ja suured eelised tööd leida, ei vasta tõele. 
Võibolla peaksid praegused tudengid mõtlema sellele, et üks hea tuttav on rohkem väärt kui hea haridus. 
Vähemalt selles osas, mis puudutab töökoha leidmist. 
Head ja kurjad vormid 
IV pisiplastika triennaal Tartu Kunstimuuseumis 
KAIRE NURK 
Kohtasin ühes skulptuurialases kirjutises väljendit selge plastiline vahe hea ja kurja vormi vahel. 
Kuidagi tabamatu, kas pole. 
Tundub rohkem vaimse ja eetilise määratlusena kui vormikunsti spetsiifilise terminina. 
Ometi hea kaaslane orienteerumaks pisiplastika esindusnäituse 45 autori 82 töö seas. 
Võrdlusarvud varasematelt: 1986 -47 ja 129, 1989 -46 ja 101, 1992 -35 ja 78 (viimasel korral toimus skulptorite Samba-galeriis juhusliku kokkulangemisena samuti väikevormide väljapanek). 
Olgu siinkohal ära toodud ka osalejate geograafiline areaal: 1 Viljandist, 9 Tartust, Simson Seakülast ja ülejäänud pealinnast. 
Näitus on mitmekesine nii tasemetelt, ideedelt kui ka väljendusvahenditelt ja vormikõnelt. 
Näeme kõrvu kujutav-kirjeldavat ja väljendav-ekspressiivset, kaunis-dekoratiivset ja ideega peibutavat, traditsioonilist ja natuke uuemat. 
Valgus-, heli-, kineetilisi ja gaasilisi vorme ei leidu. 
Eksponeeritud taiesed püsivad oma staatilis-tahkes vormiloogikas, ehkki nii mõnigi skulptor on vähem või rohekm õnnestunult püüdnud seda murda vedeliku kasutamisega. 
Laiemas kontekstis (Euroopa!) on loomulikult ka kõige avangardsem Tartus üks traditsioonilisus kõik. 
Varasemate triennaalide puhul on avaldatud vastakaid ootusi: ühest küljest, et pisivormide viljelemine nagu elavdaks skulptoritel ideede genereerimist ja võimaldaks nende kiiremat (ja odavamat) realiseerimist, teisalt, et pisiplastika peab olema iseseisev lõpetatud kunstiteos ja mitte etüüd suuremale skulptuurile. 
Lõppkokkuvõttes tundub, et väikevormi tahetakse ära mahutada eksperiment, modernsus, improvisatsioon,intriig, kõrge kunst, suured ideed jne. 
Siiski on mõtlemine väikevormides (kujundi kõrgus tavaliselt alla 80 cm, portreel 75 % elusuurusest; Tartu seekordsel näitusel on töid 6 -120 cm) ja nö. normaalmõõtmetes (pisut üle või alla inimmõõte), rääkimata monumentaalskulptuurist, väga erinevad asjad. 
Võimalik küll, et mõnel juhul üks rikastab teist, kuid tavaliselt väiksemas formaadis töid tegev kunstnik suuri ei tee ja vastupidi. 
Skulptorile pakub enim võimalusi mängida, sünteesida erinevaid faktuure ja materjale just inimese enesega võrreldav mõõde. 
Kui väikevormis üritada samasugust kirge ja mängu, kasvab tulemus käte vahel iseenesest kord-korralt suuremaks või siis tekib vastupandamatu soov lihtsuse järele ja kombineeritu hakkab lagunema paljudeks eri teosteks. 
Seega on pisiplastikal juba iseenesest teatud võimiste-suutmiste piirid. 
Väikevorm sunnib lihtsusele -kui ta just ei taha olla nikerdatud nipsasjake kaminasimsil. 
Teiselt poolt sündis idee pisiplastika näitusest omal ajal teatud vastureaktsioonina pronksmonumentaalsusele. 
Ühesuunaliseks vaotud ja ideologiseeritud monumendi väljavahetajat, skulptorkonda sedavõrd haaravat inspireerijat kui loodeti, pisiplastikast siiski pole. 
Ka IV triennaal osutab, et pisivormid jäävad siiski kõrvalnähuks ja üheks majandusliku madalseisu aegseks loomingunishiks. 
Näitusel köidavad esmast tähelepanu just terviklikud ja lihtsad tööd, mis ei liialda vormi keerukusega ega muul moel: Aime Kuulbuschi erinevaid pinnatöötlusi sünteesiv ja meeleolult eleegiline Üks mees (pronks,1995), Ahti Seppeti jõuline ja emotsionaalne võidukaarikul Üleolek (graniit, pronks, 1994), Anne Daniela Saaliste elegantne linnu-lille vormimetamorfoosi aimata laskev XXX (roostevaba teras, 1995), Ellen Kolgi pisut jaapanliku joontegraafika ja pronksist puulehekestega detailiseeritud, materjali ülendav poolakt Sügis (marmor, pronks, 1995; muide, ka ainus raidskulptuur näitusel!), Elin Toberi lihtne ja jõuliselt vormikas Torso (pronks, 1995), Lembit Palmi lakooniline geomeetria - Ahel (puu, 1995), Taivo Toomsoo lihvitud, veidi Moore'iliku stilisatsiooniga Akt (kips, 1995),Tõnis Paberiti valerivinogradovlik (kui eesti maalis paralleeli tajuda) reljeefidekolmik Teine. Linus. Hõbe (segatehnika, 1995) ja Vergo Verniku puhastatud karikalikud Vormid I, I! I (pronks, 1995). 
Nende kohta tahaks öelda -head vormid: neis on tasakaal ja ilus vormiselgus, harmoonia, mis ei tähenda i gavust, küll aga sisaldavad nad endas -traditsionaalsust. 
Traditsionaalsust, mis pole koorem. 
Ainus, mis võib kunstis koorem olla, on kunstilise kvaliteedi puudumine -seda tulekski nimetada kurjaks vormiks. 
Sellesse nö. selgete taieste kategooriasse võiks rühmitada ka kontseptuaalset puhtust esindavad tööd: Terje Ojaveri helge ja humanistliku programmiga installatsioon Kasvuruumid (terrakota, kile, 1995), Aili Vahtrapuu Taevapoegade lennumasinad I...III (segat.,1995), iroonilisest inimkontseptsioonist kantud Hille Palmi International Bird (puu, segat., 1995) ja Jüri Ojaveri viledaks tröögatud Söögitoru (tina, puit, 1995). 
Ülejäänud eksponaadid võiks jagada kaheks.Esiteks kirjud, eklektilised tööd, kus plastiline ühtsus on kaduma läinud erinevate materjalide ja faktuuride ülekuhjatuse, eksalteeritud vormiväänduste või proportsioonide tasakaalutuse, lihtsalt küündimatuse, väsimuse või materjalisse kätketud loogika mittetabamise tõttu. 
Need tööd teevad nõutuks või jätavad tühjaks. 
Neist rohkem ei räägiks. 
Ja teiseks tööd, mis - üllatavad. 
Nende hulka võib julgelt lugeda 4 preemiaga äramärgitut (üldse oli preemiajagamine triennaali ajaloos esmakordne; zhürii koosseis - Krista Roosi, Ahti Seppet ja Tiina Pikamäe, preemia suurus á 1000 EEK). 
ANU PÕDER (1947), Ruum minu ihu jaoks (tekstiil, 1995). 
Kunstnik on kasutanud tekstiili juba 1980. aastail, olles selles osas eesti skulptuuriloomes üks esimesi ja järjekindlamaid. 
Kui algul ühendas ta tekstiili plastmassiga massiivseks tugevaks vormiks, siis käesoleva näituse preemiatöö on täiesti ebaskulpturaalselt habras: pesust väljalõigatud raamid markeerivad ihuruumi. 
EKKE VÄLI (1952), 7/8 (metall, kivi, segat., 1995). 
Väikses akvaariumis avaneb metafüüsiline stseen, kus näeme istuvat peatut meest, kõrval kivil on 1/8 temast, nimelt pea, laiali voolanud. 
Kõik see leiab aset ebareaalses rohelises vedelikus. 
Akvaariumis toimuv on ülimalt pingestatud ja samas ülimalt esteetiline. 
Meid eraldab sellest läbipaistev klaassein. 
Vaatepilt on lummav. 
KÄRT MIKLI (1972), Nõutu mees vaatab taeva poole ja laiutab käsi (värvit. keraamika, 1995). 
Zhürii sätestamata tahteks oli, et üks preemia peab antama tartlasele ja üks preemia noorele. 
Ja see lootustandev noor leiti tartlannas Kärt Miklis. 
Preemiatöö on mudistlikult tundlik, ilmekas, poosis on abitust ja kärtmiklilikku positiivsust. 
Figuuri stilisatsioon on lihtne ja veenev. 
MARE MIKOFF (1941), Lill (tekstiil, marmor, traat, 1995). 
Mikoffi töödes on ikka irooniat tajutud. 
Küllap olid iroonilised ka Tristan ja Isolde tema käesoleva aasta väga meeldejääval Samba galerii näitusel. 
Kuid tundub, et Mikofi iroonia pole eesmärk omaette, vaid viis väljendada nukrust. 
Õigupoolest mõjub Mikof lüürilisena. 
Tema muidu suursugune, võimuka siluetiga karge ja lakooniline lill kasvab välja marmor- jääpan-gast, kus akvarellilikud värvilaigud loovad illusiooni õhkõrnast mikroelutegevusest. 
Näituse kujundaja on Mare Mikoff. 
Õigupoolest tuleks kogu ekspositsiooni nimetada Mikoffi installatsiooniks ja see võiks olla eraldi essee teema. 
Mikoff on toonud tugeva professionaalina häid vorme esile, luues nende ümber tähelepanu koondamiseks kontraste (näiteks Kolgi Sügis) või andes neile altarliku asendi (Paberiti reljeefid, Seppeti Henry Millerile). 
Teisi vorme tasandab ja peidab ta, vähendades kontraste või sekkudes omapoolselt, astudes kaasautoriks valgeid postamente kord impulsiivsemalt (las-tes end inspireerida teosest), kord lakoonilisemalt jõupaberisse mähkides-vormides. 
Tant-siva neegri (Simson Seakülast) alus näib lille kroonlehtedena, keerlev figuur võiks siis tolmukaid markeerida! 
Teisalt pole mõne huvitava vaimse väljaga töö teostuslik ebaküpsus kujundajat häirinud. 
Saalide kompositsioon ja rütm on erinevad. 
Avasaal on värvikam ja dekoratiivsem, nö. esinduslikum ja juhatab meid dünaamilise diagonaaliga edasi (kõrvalolevast väiksest ruumist sekundeerib sellele Terje Ojaveri installatsiooni teisesuunaline diagonaal). 
Diagonaali lõpus, seljaga oma saali poole, istub Väli peatu mõtleja (7/8). 
Kompositsioonis on rangust, sümmeetriat, sirgjoont. 
Õue-poolses saalis eksleme rahutu ja kohati parajalt naljaka siluetiga väikefiguuride hajali paigutuses. 
Igast saalist leiab väikseid intriige ja vastandusi. 
Kujundaja on olnud tõeline lavastaja. 
Värvikasutus kujunduses (pruun paber, erepunane nöör, roosa värv -tublisti eredam kui ruumide seinad) lõhub klassikalist valget steriilsust ja viib mõttele, et mis oleks, kui järgmise pisiplastika näituse kujundaks maalikunstnik (I triennaali kujundas Andrus Kasemaa, II ja III peakorraldaja Ahti Seppet) 
Vanemuise oma off 
ESTRAGON 
Juba kaks uuslavastust on jõudnud Tartu teatrivaatajale kinnitada, et Vanemuine töötab nüüdsest kolmel laval. 
Kõnealune uustulnuk, E-lava on küll kohtade arvult teistest teatrisaalidest väiksem, kuid teatraalses mõttes seda pretensioonikam. 
E-lava käikulaskmine pole pelgalt ühe mängupinna juurdevõitmine. 
Ruum kontserdisaali fuajees tundub sameti ja ornamentidega harjunud vaatajale kasin ning askeetlik, seda sobilikum on see teatrile kui koht, kus võiksid oma teatraalse väljenduse leida radikaalsemad ideed, mida juba majanduslik arvestus ei lase teatril suuremasse saali planeerida. 
Ühenduses E-lavaga on räägitud nii eksperimentaalsusest, eksperimentidest ja elitaarsusest teatris. 
On rääkinud nii vanemuislased kui kriitikud. 
Võib öelda, et uue teatri ootus on lokaliseeritud E-lavale. 
Niisiis on teatrieksperiment jõudnud päris ametlikult riigiteatri hõlma alla. 
Kuna sarnased ootused toimivad E-lava suhtes nii teatri kui publiku poolelt, ei saa Vanemuises tekkinud olukorda võrrelda nende aegadega kui mõnes eesti teatris lavastaja ümber koondunud trupp edasipüüdlikumat teatrit tegi. 
Organiseerituse tase on nüüd kraadi võrra kangem. 
Ka raskem, sest E-lava tuleviku otsustab see teatritegija, keda me veel ei tunne, kes tahab ennast uuest küljest avada. 
Üldisemal tasandil otsustavad ennekõike teatriideed, kui palju ja millises kvaliteedis need E-lavale jõuavad. 
Teatri poolt on katseklaas avatud. 
Karta võib vaid seda, et liialt võimendatud eksperimendiootus võib kujutist uuest, (elavast) E-lava teatrist häirida, nii et tervikpildi kujundamine Vanemuises viljeldavast nüüdisteatrist osutub raskeks. 
E-lava tekkimine Tartu teatriruumi on löönud sassi siiani selles linnas toiminud jõujooned: Vanemuist tasakaalustava, vastandliku, off-teatriruumi võis siiani kujutleda Emajõe vasakule kaldale, umbes sinna, kus asub Tartu Lasteteater. 
Nii peaks tulevik seletama sedagi, kas E-lava kõrval jääb Lasteteater off-pinnana püsima või kaob see kese tasapisi meie kujuteldavalt teatrikaardil. 
E-lava, kontserdisaali fuajeesse platseerunud uus mänguruum korraldas ümber ka teatri sisemise ruumijaotuse. 
Kadunud on endine range eraldatus, kus teatri suur saal, kontserdisaal ja väike maja olid niiöelda tinglikult seotud, eraldi sisse- ja väljapääsudega iseseisvad ruumid. 
Kui nüüd mängida nende inimeste ruumimäluga, kes käivad nii teatris kui kontserte kuulamas, siis peaks E-lava asupaik olema neile adutav kui takistus kontserdisaali pääsemisel. 
Teisalt asetuks E-lava teater tinglikus ruumijaotuses nö. muusikaruumi esikusse. 
Vastastikused mõjutused tunduvad siin vältimatud, kuid seda põnevamad. 
Peatunud hetk on alles 
Kalju Suure fotoraamat Silmast silma 1995. 
KATI MURUTAR 
... nii nagu ka peatumata hetk. 
Peatatud ja peatamata hetke ainus erinevus on see, et esimene neist on kinni, tajutavaks püütud. 
Mitte miski ei kao kuhugi, asise jäädvustuseta olnu ja olev lihtsalt ununeb, eksisteerib mittemateriaalses tegelikkuses, ilma et me temast kinni saaksime haarata. 
Kõikjal maailmas, igatlaadi sündmuste juures vajutavad erineva maitse, stiili, eelistuste, oskustega fotograafid päästikule, ja tulistavad hetke ajalukku. 
Olenevalt sellest, millise rahva seas seesinane tulevahetus tabatava ja tabamatu vahel toimub, valitakse jäädvustatavaid. 
Okupeeritud Eestis sümboliseerisid loovisiksused ja kultuuritegelased varjatud vabaduse mõtet ja kehastasid hävitamatut isikupära ja inimsust. 
Sestap võib öelda, et fotograaf Kalju Suur oli õigel ajal õiges kohas - kultuurilehe juures töötades sattus tema hetkepeatamise sihik tol ajal vaimsust ja loovust kandvate suurkujude suunas. 
Praeguses ajas, kui jälgida seltskonnakroonikat, sähvatavad inimeseks olemise lukku pigem äritipud ja poliitikahaid. 
Kes mis ajal hinnas on... 
Ehkki kultuurisuurused olid 70ndail ja 80ndail idee poolest laiatarbekaup - salasõnumi kandjad kõigile toetuseks - on fotovalimik Silmast silma pigem elitaarne. 
Mitte masstoodang. 
Tähestikuline järjekord dikteerib raamatus fotode järjestuse, ent kummalisel kombel on siiski emotsionaalne rütm ideaalilähedane saanud. 
Üllatused vahelduvad raugemate meeleoludega, huumor paatosega, suured silmad seltskondadega. 
Ilmselt on tegemist Kõigevägevama ettehoolega - olulisi töid ja tegusid tehes on ju sageli nii, et polegi vaja kõiki üksikasju läbi mõelda ega viimaseni viimistleda, haldjad kingivad parima variandi. 
Ajalehefotograafi põhitöö on fakti talletamine. 
Ka selles kogumikus on üpris kuivi töötegusid, mille ülesanne polegi olnud niivõrd iseseisvat kunstilist-vaimset laengut kanda, kuivõrd pakkuda illustratsiooni tekstile. 
Adams, Agu, Aren, Eespere, Eskola, Hint, Krossid, Nõud, Peegel, Saulid, Tuulikud on pakutud just selles stiilis, et nad on kuulunud olulise teksti juurde ning oma staatilise faktilisusega pakkunud mõtiskleva pea või tardunud figuuri, mida kirjutatule peale hammustada. 
Ent leidub ka jäädvustusi, kus fakt on pildist ning aastakümneid pärast hetke kinni püüdmist pole seesuguse fotodokumendi juurde seletavat juttu enam hädasti vajagi. 
Klas ja Järvi, Ernesaks ja kuninglikud kõrgused Rootsist ja Taanist on kinni püütud nii, et nende ümbrus ja hoiak jutustab oma lugu juba ise. 
Tähelepanuväärne on see, et Kalju Suur on vaatamata tähestikutruudusele paljastanud oma isiklikud sümpaatiad. 
Teatud isikud ilmuvad isiksustegaleriis korduvalt päevavalgele või ilmuvad ka teistele persoonidele keskendatud fotodele - Eri Klas ja Arvo Pärt nimelt. 
Karakter ilmutab end värvikamalt nende alade puhul, kus on tegemist ilmeka isikuga kõnekas situatsioonis: Viiding, Baskin, Ehala (eriti õnnestunud rakurss!), Ever, Järvi (vihmavarjuga, mitte taktikepiga!), Merca tillukese tütre ja sigaretiga, Anu Kaal, Mattiisen, Meri lastega, skulptor Kuld, Paluver ja tema pantrihüpe, kodukitlis Sirje Puura ja perekonda ülikonnas esindav Väino Puura, Sauluse flööt pargis, tilluke tragi Tohvelmann keset mehemürakaid... 
Tagantjärele tarkusega võib tuvastada, et Panso, Lilje ja Kibuspuu ära keeratud silmad reedavad fataalset eelaimust. 
Või siis on fotograaf need kaadrid just tendentslikult valinud. 
Igatahes natuke valus on vaadata. 
Ja see on hea - valu on veenev tunne ning tõeline tunne liigutab inimeses korraga lausa mitut kihti. 
Suurte isiksuste olulisimaid töö- ja väljendusvahendeid on silmad. 
See lause on küll tibakene triviaalne, ent Silmast silma sirvija tajub kindlasti, et just mõtestatud ja pingestatud silmade suur kontsentratsioon annab sellele raamatule erilise väe. 
On fotosid, mille kese ongi silmad - Jüssi, Traat, Ruus, Reimann, Ulla, Soosaar, Kaalep, Kaplinski, Krjukov, Kull, Leesi, Põldre, Maran, Mudist, Mustonen, Naissoo, Valton. 
Samas on mõned silmad, figuurid ja poosid paigutatud nende loomulikku keskkonda (Arrak, Kiisk, Kokamägi, Krumm, Sapozhnin, Sarapuu, Vasar, Okas, Palm, Rumessen, Runnel) ning siin hakkab taust, esemed, meeleolud isiksusele saateansamblit laulma. 
Krummi ja Kiisa puhul äärmiselt muheda humoorikusega seejuures. 
Ning fotograaf on tausta, esemeid ja inimest ühendades teinud oma kadreeringutega tõelise meistritöö. 
Meisterlik võib olla seegi, kui pildistaja satub õigel ajal õigesse kohta ning leiab just praegu loovate ja lehvitavate suurkujude ühisjäädvustamiseks ideaalseima vinkli. 
Eensalu foto oleks igav, kui näitleja kotist ei vahiks välja lossikoera ilmekas molukene. 
Jõerüüt, Fjuk ja Põldroos on ühte jäädvustatud loomeliitude ühispleenumi ajajärgust ning nende kooskõla meenutab kangesti tegelasi, kes kängitseti ühte valmi - luik, haug ja vähk nimelt. 
Kallas ja Hellat. 
Karisma ja Kark. 
Võimas kolmikbüst Koppel-Rätsep-Saller. 
Laretei-Klas. 
Meel-Kann-Lapin. 
Ots ja Rinne. 
Pääsuke-Subbi-Tolts. 
Volmer ja Unt. 
Ning Lindau ja Laidla reibast kaksindust võib lausa kuulda, mitte ainult näha. 
Mõnel juhul tekib pildisse seesugune irreaalne nihestatus, esteetiline impersonaalsus, et jäädvustatud isiksusest saab pigem materjal - pole enam oluline, kes ja mis on pildil, oluline on kunstilisus, mis tema kui vahendi ning ruumi kooskõlas on tekkinud. 
Kunstfotod on õnnestunud siis, kui objektiivi ees on seisnud Dolores Hoffmann, Kaplinski, Klenskaja, Anu Lamp, Lindau, Viivi Luik, Mutt, Jüri Palm, Pärt, Talvi, Sumera, Valk, Valter ning objektiivi taga Kalju Suur. 
See, mis on, see on. 
Objektiiv jäädvustab oleva, nii nagu eelistab subjektiiv - inimene aparaadiga. 
Plaani suurus, kadreering ja kompositsioon valitakse subjektiivselt. 
Ning hetke peatamisest osa saaja, fotode vaatleja, hindab neid omakorda subjektiivselt. 
Vastavalt eelistustele, sümpaatiatele, oma esteetikatajule. 
Milline on siin subjektiivleva vaatleja arusaamine tõeliselt heast fotost? 
Millise pärli ta kümnete väärispiltide hulgast välja valib? 
See võiks olla näiteks Merle Jääger aastast 1991. 
Nimelt niisuguses fotos tundub olevat tasanditepaljusus, millest kokku moodustub Lugu. 
Esiteks on olemas fakt - hetk näitleja ja poetessi elust on kinni püütud. 
Teiseks on karakter - esinduslike ja prominentsete kujude vahel. 
Veidi räpakas emps, titt kaenlas, pluus ja jalad ripakil, sigaret näpus. 
Ja tema näoilmes on mõtisklus tungivalt tuvastatav. 
Kolmandaks on välja tulnud kujund, mille puhul polegi enam tähtis, et see on just ekspunkarist Merca lihtsalt ja loomulikult sigitatud O! dega. 
See on boheem-madonna tulevase madonnaga. 
Ja et laeng on igati tajutav, on kunst täiesti olemas - oih ja kas siis niimoodi sobib küll, aga igatahes läheb pihta. 
Kalju Suur kavatseb kuuldavasti veel oma elutöökogusid kirjastada. 
Esimese kogupaugu põhjal on igati põhjust uudishimulikult ja avameeli järgmisi oodata. 
Postimehe juhtkiri 
RIIGIKOGU PROFESSIONALISEERUB 
IVAR KOSTABI 
Eesti Riigikogu, mille sõna ei ole siiani Eesti poliitikaelus eriti maksnud, hakkab kogemuste kogunedes professionaliseeruma. 
Selle tõenduseks on riigikaitsekomisjoni läinudnädalane ettepanek arvata parlamendi menetlusest välja eelnõu Johannes Kerdi nimetamisest kaitseväe juhatajaks ja katkestada kaitseväe senise juhataja Aleksander Einselni vabastamist käsitleva eelnõu menetlemine. 
Kuigi kuueliikmeline riigikaitsekomisjon on Riigikogu üks väiksemaid alatisi komisjone, koosneb see peaaegu eranditult kogenud poliitikutest. 
Komisjoni esimees Peeter Lorents ning liikmed Jaanus Betlem, Jüri Põld ja Enn Tarto tegutsevad selles komisjonis juba teist Riigikogu koosseisu järjest. 
Teist koosseisu järjest on Riigikogus ka Tõnu Kõrda, kuid tema oli eelmise parlamendi ajal esmalt maaelu ja regionaalpoliitika komisjonis ning pärast väliskomisjonis. 
Suhteliselt vähem on parlamendis tegutsenud ainult komisjoni kuues liige, Maarahva Erakonna ja Põllumeeste Kogu fraktsiooni esindaja Tiit Tammsaar. 
Sellisest komisjonist enam nendele vastumeelsed ja eriti nendega kooskõlastamata otsused läbi ei lähe, olgu viimaste taga siis president või peaminister. 
Nädalapäevad tagasi taotles Lorents kaitseväe juhataja ja kaitseministri jõuga koostööle sundimist, väites, et kõrgema esheloni sõjaväelaste varumeeste pink on nagunii lubamatult tühi. 
Kui president Lennart Meri otsustas sellest hoolimata teha Riigikogule ettepaneku Aleksander Einseln ametist vabastada, ei läinud riigikaitsekomisjon temaga kaasa, leides Lorentsi sõnul, et objektiivse hinnanguni jõudmiseks nõuab vastasseis täiendavat käsitlemist. 
Betlem on lisanud, et talle isiklikult on selgusetu, mida konkreetselt kaitseväe juhatajale süüks pannakse. 
Seetõttu sarnaneb kogu Einselni tagandamine tema arvates suuresti lihtsalt poliitilise lintshimisega. 
Jättes kõrvale spekulatsioonid riigikaitsekomisjoni liikmete võimalikest isiklikest sümpaatiatest-antipaatiatest, tuleb tunnistada, et nende nõue vastasseis lõpuni lahti harutada ja mitte hakata kedagi räpakalt ülepeakaela teisega asendama on põhjendatud. 
Niisugust professionaalset järjekindlust on eesti rahvas oma parlamendilt tõttöelda ammu oodanud. 
TSHETSHEENIAS USUTAKSE VABADUSE VÕIMALIKKUSSE 
MARKO MIHKELSON 
Teine sõja-aasta, mis tänasest tshetsheenias alguse saab, ei kahanda loodetavasti selle mägirahva kiindumust vabadusse. 
Eks igal rahval ole oma arusaamine vabadusest ja iseolemisest. 
Eestlased näevad seda isemoodi, tshetsheenid jälle teisiti, venelased hoopis kolmandat moodi. 
Tshetsheenia sõja üks omapärasid on, et kumbki võitlev pool käsitleb absoluutselt erinevalt rahva enesemääramisõigust ning sellest lahutamatut iseseisvustunnet. 
Impeeriumikeskne vene rahvas lihtsalt ei suuda mõelda sellistes kategooriates nagu väikerahvad. 
Nende arvates on rahvusliku iseseisvumise nõudmine midagi täiesti võõrast ja tajumatut. 
Venelastele oli N. Liidu lagunemine tragöödia. 
Venelane suudab ennast identifitseerida vaid läbi impeeriumi ning iseenda domineerimise teiste (vennas)rahvaste üle. 
On täielikult arusaamatu, miks Venemaal tähistatakse üleüldse iseseisvuspäeva. 
12. juunil 1990 võttis Vene NFSV parlament vastu suveräänsusdeklaratsiooni, aasta hiljem valiti Boriss Jeltsin presidendiks. 
Venelased ise küsivad praegu endilt: kellest me iseseisvaks muutusime, kellelt me iseseisvuse kätte võitlesime? 
Kui Eestis on 24. veebruar igale inimesele mõistetavalt püha päev ning kõik saavad aru, mida see tähtpäev endast kujutab, siis Venemaal 12. juunil ainult kehitatakse õlgu ning sõimatakse viinapudeli taga presidenti, kes suure ja võimsa lagundas. 
Seepärast ei suuda Venemaa adekvaatselt mõista, mida tshetsheenid ikkagi nii väga soovivad. 
Tshetsheenia iseseisvus on Moskvale midagi täiesti mõeldamatut, mille üle ei saa isegi mitte rääkida. 
Venelastele meeldib teiste rahvaste saatuse üle otsustada. 
See on justkui mingi painajalik haigus, millest kuidagi pole võimalik lahti saada. 
Seejuures justkui enesele aru andmata sunnitakse paljusid väikerahvaid enda suhtes ettevaatlikud olema. 
Nii aga on väga raske rajada normaalseid riikidevahelisi suhteid. 
Venemaa jätab endale õiguse otsustada, kellega ta tahab suhelda, kellele ainult piitsa viibutada. 
Keda aga üldse iseolemise vääriliseks ei peeta, sinna saadetakse tankid. 
Tshetsheenias täpselt nii juhtuski. 
Kui Moskvas arvatakse, et tankid ja suitsevad ahervaremed suudavad kustutada rahva vabaduspüüu, siis eksitakse. 
Kuidas hooldatakse Tartumaa taliteid 
PEETER REHEMA 
Tartu teedevalitsuse liiklusohutuse peaspetsialist Ilmar Burenkov tutvustab Tartumaa teede skeemi, millel on tähistatud talviste hooldustööde järjekord, vastavalt tee tähtsusele ja sõidetavusele. 
Kaks korda aastas teeme suurematel teedel liiklustiheduse loendust, sellest lähtudes kehtestatakse hooldusklassid. 
Sellest omakorda sõltub, mitu tundi antakse teemeestele aega lume ja libeduse tõrjeks, selgitas Ilmar Burenkov. 
Neli tundi riigimaanteedele 
Riigimaanteedelt peab olema lumi või lobjakas koristatud nelja tunniga ja sama aja jooksul peab puhastatud lõigud üle sõitma ka kloriidipuistur ehk rahva keeles soolamismasin. 
Suur SISU eriauto puistab vaid puhast soolasegu, mida soolaliivaga võrreldes kulub mitu korda vähem, kuid mis teeb teepinnal üsna puhta töö. 
Sealjuures ei jää teedele tuhandeid tonne liiva ja kruusa, mida kevadel peaks teepervedelt ja kraavidest koristama hakkama. 
Huvitaval kombel on isegi soola kulu sellise puhastamisviisi puhul väiksem kui segus liivaga. 
Tänavu hakkab Tartu teedevalitsus kasutama ka vedelkloriidide ehk lihtsamalt öeldult soolvee piserdamise seadet. 
Selle tõhusus on veelgi suurem ja loodusesse paisatava soola hulk väiksem. 
Kuigi praegu on ettevõttel kasutada palju vähem masinaid ja kütust kui aastaid tagasi, pole teede puhastamisega suuremaid probleeme. 
SISU sahkauto liigub keskmise paksusega lumes kuni 70 kilomeetrit tunnis, soolapuistur võiks põhimõtteliselt sõita veel kiiremini. 
Vallateed on vaeslapse osas 
Kui riigimaanteed puhtad, saavad Tartu, Elva ja Koosa teepiirkonna teemeistrid hakata põhi- ja tugimaanteid hooldama. 
Need kuuluvad 2., 2. b ja 3. hooldusklassi. 
Lume ja libeduse tõrjeks on riiklike normatiivide kohaselt aega vastavalt viis tundi, kaheksa tundi ja ööpäev. 
Kolmanda hooldusklassi tugimaanteedel pole libeduse tõrjet enam üldse ette nähtud. 
See tähendab, et ka raha pole selleks sentigi eraldatud. 
Mis sellest tuleneb, tundsid juba läinud talvel Kärevere-Kärkna tee äärsed elanikud. 
Nagu lumi esimeste sadudega kinni sõideti, sellisena tee kevadeni jäigi. 
Muud maanteed - põhiliselt vallateed - on üsna vaeslapse ossa jäetud. 
Lume- ja lörtsitõrjeks on neil aega kaks ööpäeva. 
Iga vähegi vilunum sõidukijuht kujutab hästi ette, mis juhtub teega, millele sadanud lund kaks päeva järjest enne sahkamist kinni sõidetakse, öösel aga pakane oma osa teetegemisse lisab. 
Ka tuiskude aegu pole paljudel koolilastel päev-paar vaja hommikuti ranitsat selga ajada, sest bussi lihtsalt ei tule. 
Muidugi tunnevad kohapealsed teemeistrid olusid ja asja aetakse võimaluste piires ikka nii, et esmajärjekorras saaks bussid ja piimaringid käima. 
Tartu maratoni korraldajad uurivad pikki ilmaprognoose ja paluvad ilmataadilt lund, teemehed uurivad samuti ja loodavad, et ilmataat maratonimeeste palveid tõsiselt ei võta. 
Eks maarahvas otsusta, kumma altari peale küünal panna. 
Kas tragöödia võinuks olemata olla? 
PEETER REHEMA, Tartu politsei pressiesindaja 
Laupäeva, 18. novembri hommikul kihutas BMW Tartus Võru tänava bensiinijaama juures vastu puud, hukkus kuus noort inimest. 
Juhtumi kohta algatatud kriminaalasi ei ole veel lõpetatud. 
Seetõttu ei pretendeeri Tartu politsei pressiesindaja PEETER REHEMA analüüs viimasele tõele, autor püüab oletuste tasandil selgitada, mis ja miks sel varahommikusel tunnil toimus ning mis võinuks olla teisiti. 
Eellugu 
Eelmisel õhtul pidas seltskond Kaunases Merilini 19. sünnipäeva. 
Inimesed olid noored, edukad ja lõbusad. 
Alkoholi ei tarvitatud peaaegu üldse, vaid mõni pidulistest lubas endale kokteili või pokaalikese shampanjat. 
Kui Kaunases pidu otsa sai, sõideti seda jätkama Amori baari. 
Kõrvallaua seltskond noori mehi sai pidulistega hästi läbi, kuigi pruukis ka pisut tõsisemaid jooke. 
Ära hakati sõitma veerand seitsme ajal hommikul. 
Tumepunasesse pisikesse BMW 318sse pressis end seitse noort inimest. 
S, kes väsimuse ja alkoholi mõjul ei tundnud end enam kuigi hästi, istus paremale esiistmele, ülejäänud viis ronisid juhiistme tagant kitsukesele tagapingile. 
Rooli taha jäi auto omanik, blond väikest kasvu Ave. 
Auto ei jõudnud veel liikuma hakata, kui Amorist väljus Riho, võttis kõrval seisnud Audist, mille roolis oli ta sõber, viskipudeli ning pressis end samuti bemari juhiistmele. 
Punane auto hakkas liikuma. 
Kaks viga enne sõidu algust 
Tragöödiani oli jäänud alla kümne minuti. 
Juba oli tehtud kaks viga, millest üks võis olla saatuslik. 
Kiire ja võimas sportlik kupee oli rängalt üle koormatud. 
Kriitilises sõiduolukorras võis see oluliselt muuta auto juhitavust, seda enam, et enamik koormusest langes tagasillale. 
Selliselt koormatud autol tekib kurvisõidul sageli ülejuhitavus, mis on tavalistes oludes sõitma harjunud juhile raskeks pähkliks. 
Teine viga aga oli hullem. 
BMW juhikohal, mis on just ohutust silmas pidades disainitud võimalikult kitsukesena, istus kaks inimest: 187 sentimeetri pikkune sportliku kehaehitusega Riho ja nääpsuke Ave. 
Juhiiste oli ilmselt Ave kasvu järgi üpris ette nihutatud, sest muidu poleks tagaistmel olijate jaoks ruumi jäänud. 
Piltlikult öeldes pidid Riho põlved olema vastu rooliratast. 
Kui bemar mõne hetke pärast Anne tänavas pitsamüügikoha ees peatus, nägid neile järgnenud Audis istujad BMW juhiaknast paistmas kahte pead: otse akna juures oli Riho, temast pisut kõrgemal ja eespool Ave. 
Paremal esiistmel olija jäi ilmselt nende varju. 
Kaks autot hakkasid teineteise järel sõitma Võidu silla poole. 
Tragöödiani jäi neli-viis minutit. 
Riia mäest sõitsid autod üles 70-80-kilomeetrise kiirusega. 
Tänavalaternate valguskoonustes hõljus peent märga lumetolmu. 
Vastu hommikut oli ilm läinud külmemaks, juba liikusid peatänavatel soolavett pritsivad kastmisautod. 
Asfalt oli libedavõitu, aga täiesti sõidetav. 
Ekraani kino juures pöördus ees sõitnud BMW vasakule, siis kohe paremale Võru tänavasse. 
Kiirus oli endine. 
Õnnetuseni jäi umbes kaks minutit. 
Sadamaraudtee süvendisse sõites lisas bemar kiirust. 
Kui Audi surnuaia ette teeharjale jõudis, oli eessõitja juba teekäänaku taha kadunud. 
Õnnetuseni jäi kaks sekundit. 
BMW läbis Ropka tänava nurgal oleva kerge vasakkurvi kiirusel 110-120. 
Sellise auto jaoks poleks selles ka nende teetingimuste puhul kaine juhi käes olnud midagi erilist. 
Sportlikuks juhtimisstiiliks konstrueeritud bemar haakub nagu kass küüntega märja teekatte külge. 
Punasel BMWl olid all täiesti korralikud naastrehvid. 
Kõik olnuks korras, kui auto poleks olnud üle koormatud, kui juhi tegutsemisvabadust poleks ahistanud teine juhiistmel istuja ning kui juht oleks olnud kaine. 
Laipade uuring tuvastas Ave veres 0,28 promilli ja Rihol 1,5 promilli alkoholi. 
Praegused uurimisandmed ei luba veel üheselt vastata, kumb neist hoidis auto rooli. 
Suure tõenäosusega saab vastuse pärast uurimiseksperimenti. 
Juhi viimane viga 
Edasi läks kõik välgukiirusel. 
Vasakkurvile järgneb kohe parem. 
Tõenäoliselt sisenes juht sellesse tee telgjoonelt või isegi sellest vasakult. 
Tumeda asfaldi taustal hakkas paistma heledalt valgustatud EK tankla. 
Võimalik, et valgusekuma varjutas mingiks silmapilguks juhi eest pärisuunalise teeharu, mis pöördub sadakonna meetri pärast veel veidi paremale. 
BMW, mis oli pikas kurvis läinud ülejuhitavusse, hakkas, pisut vasak külg ees libisedes, suunduma parema teeserva poole. 
Rallimees oleks selles olukorras kiire vasakule-paremale rooliliigutusega sõiduki uuesti endale allutanud. 
Bemari roolis olijat takistas ilmselt aeglustunud reaktsioon ja liigutusi piirav inimkeha. 
Auto raske tagaosa tükkis üha rohkem vasakule. 
Tuled valgustasid kolme parklaäärsel mururibal kasvavat jämedat paplit. 
Viiv enne, kui auto parem esiratas sõidutee äärekivisse lõikus, vajutas juht pidurile. 
Asfaldile jäi viiemeetrine pidurdusjälg. 
See oli juhi viimne viga. 
Tol hetkel viinuks auto suund veel kahe viimase papli vahelt läbi. 
Nüüd oli juba hilja. 
Tragöödiani jäi umbes pool sekundit. 
Valuveljega parem esiratas tabas äärekivi üsna väikese, mitte rohkem kui 30-kraadise nurga all, kuigi masin oli teega hoopis rohkem nurgeti. 
Kumm purunes, auto hüppas tugevasti pidurdatud vasakpoolsetele ratastele kaldudes haljasribale. 
Murukamarale jäi ratastest kaks paralleelset kaheteistmeetrist poritriipu. 
Siis oli puu. 
Riivamisi tulev löök tabas vasakut esitiiba umbes esiratta kohalt. 
Velje ja rehvi vahele kiildus tükk paplikoort. 
Aga auto liikus üha edasi, puu pressis end üha sügavamale plekkidesse. 
Uksehingede teraspoldid katkesid nagu tikud. 
Bemari uks volditi vastu tagumist posti U-kujuliseks kokku. 
Katus kägardus. 
Läbi ukse esiserva asemele jäänud pilu lendasid nagu katapuldist asfaldile Ave ja Riho. 
Kohtuarsti arvates olid nad mõlemad sel hetkel juba surnud. 
Autokülg pressiti kokku, ülitugev lävekarp rebenes pikuti pooleks. 
Löök kortsutas autokeret kuni tagaratta koopani. 
Siis libises bemarist järele jäänud metallihunnik kaarja liigutusega edasi. 
Küljest rebitud uksejäänus lendas eest, poolpöörde teinud vrakk peatus paari meetri kaugusel puust. 
Mõne sekundi pärast möödakihutanud Audis taibati, et juhtunud on kohutav õnnetus. 
Masin sai pidama alles tankla juures, sealt helistati päästeametisse ja kiirabisse. 
Päästeautod tulid mõne minutiga, kuid aidata polnud enam palju. 
Kolmest noormehest, kes autost välja tõstetuna, üks isegi rusude vahelt väljasaetuna ja kangutatuna, veel elumärke andsid, jõudsid elavana Maarjamõisa kaks. 
Uue põlvkonna sissepritsemootorid on ökonoomsed ja keskkonnahoidlikud 
TEET UUDEKÜLL, AS SATWO tehniline juht 
Kõik uuendused autode tehnikas saavad esimesed tuleristsed ringradadel ja ralliteedel. 
Seejuures pole sugugi vähetähtis, et autode arendamisele läinud kulutusi aitab osaliselt katta hästi organiseeritud võistlus ja reklaami- ning sponsorrahad hoopis muudelt aladelt kui autotööstus. 
Erinevate meeskondade ja võistlejate saavutused on kindlasti tähtsad, aga võistlusautode, nende mootorite ja sõlmede arendamine teenib pikemas perspektiivis ikkagi vaid üht eesmärki - tavalise autoomaniku rahulolu oma autoga. 
Mootorid on hea näide, kuidas käsikäes võidukihutamisega areneb tehnika. 
Arvutijuhtimisega sissepritsemootorid 
Vormel 1 võistlustel on juba teist kümnendit kasutusel mootori elektroonilised juhtimissüsteemid. 
Käesolevaks ajaks on need süsteemid iseenesestmõistetavad ka enamikul uutel sõiduautodel ja nn. vanade mootorite kasutajaid ei võeta automaailmas küllalt tõsiselt. 
Mootori elektrooniline juhtimissüsteem kannab eri kaubamärkidega autodel varieeruvaid tootenimesid, kuid põhimõte on kõigil üks - tagada arvutikontrolli abil mootori optimaalne töörütm. 
Juhtimissüsteem töötleb mootorilt andurite kaudu saadavaid tööparameetreid ja on võimeline sooritama 1-1,5 miljonit seda infot töötlevat käsku sekundis. 
Sõltuvalt mootori töörezhiimist saadud andmetele kindlustab elektroonika kütuse sissepritse silindrisse õigel ajahetkel ja tagab õige võimsusega sädeme tekke küünla elektroodide vahel sajatuhandiksekundilise täpsusega. 
See kõik annab autole suurima võimaliku võimsuse ja vähima võimaliku kütusekulu. 
Automaatkäigukastiga varustatud sõiduki puhul juhib arvutisüsteem ka käiguvahetusoperatsioone. 
Käiguvahetusel vähendab arvutiprotsessor mootori väändemomenti, mis tagab käiguvahetuse erilise sujuvuse. 
Et õige kontsentratsiooniga küttesegu jõuaks maksimaalselt ja võimalikult kiiresti täita mootori silindri ning et põlenud gaasid väljuksid silindrist sama kiiresti, peavad olema täidetud mõned olulised tingimused. 
Esiteks võimalikult väikese takistusega gaasivahetus silindris, mis tagatakse võidusõiduautode juures järeleproovitud sisse- ja väljalaskekollektorite ning -torudega. 
Teine olulisem tingimus on kaks sisselaske- ja kaks väljalaskeklappi ühe silindri kohta ehk harjumuspärasemas keeles 16-klapi-süsteem. 
See lahendus on jäänud automaailmas optimaalseks, tagamaks suurt väändemomenti ka mootori madalatel pööretel. samuti annab 16-klapi-süsteem juurde mootori võimsust ja aitab kaasa põlemis- ja gaasivahetusprotsessile silindrites. 
Klappide arvu on püütud autospordis ka katsena suurendada, kuid see ei ole andnud paremaid tulemusi. 
Klappide arvu vähendamisel peaksime aga loobuma eelnimetatud eelistest. 
Seega võib väita, et nagu eelmise sajandi lõpus oli valmis revolversüsteemi tulirelv, on praegu selgeks saanud hädavajalik klappide arv silindri kohta sisepõlemismootoris, ja see on neli. 
Elektrooniline sissepritse ja keskkond 
Nüüdisaegsed automootorid peavad vastama väga rangetele Euroopas kehtestatud EEC 1996 loodushoiunormidele. 
Uute mootorite projekteerimisel vähendatakse seetõttu mürataset ja heitgaaside näitajad viiakse vastavusse kehtestatud normidega. 
Seda viimast aitab ellu viia 16-klapiliste bensiinimootoritega kaasas käiv kolmetoimeline katalüsaator ja heitgaaside järelpõletuse süsteem. 
Järelpõletus aitab katalüsaatoril saavutada töötemperatuuri suhteliselt ruttu, mis on väga oluline lühikestel linnasõitudel, tagamaks võimalikult minimaalset keskkonnaohtlike ainete kontsentratsiooni heitgaasides. 
Esikohti noppisid vaid kuulsused 
Kristina Shmigun kaks korda teise kümne lõpus 
VEIKO VISNAPUU 
Nädalavahetusel Davosis (Shveits) peetud murdmaasuusatamise MK-võistluste järjekordsel etapil noppisid esikohti vaid kuulsused, kuid punktilisa sai ka nooruke tartlanna Kristina Shmigun - laupäevase 5 km vabasõidu järel oli ta 18. ning eile peetud 10 km viitstardiga klassikasõidu lõpetas 19. kohaga. 
Laupäeval ideaalses talveilmas (seitse külmakraadi, päikesepaiste) naiste 5 km distantsil valitsenud Jelena Välbele (34. MK-etapivõit!) järgnesid tShehhitar Katerina Neumannova ja itaallanna Manuela di Centa. 
Lisaks Välbest täpselt 47 sekundit maha jäänud Kristina Shmigunile tegid eestlannadest kaasa ka Kristina noorem õde Katrin (40. koht, kaotus võitjale 1.23,2) ja Cristel Vahtra (57., -1.37,8). 
Eilse 10 km tagaajamisvõistluse starti lubati eelmise päeva viiskümmend paremat. 
Veel poolel maal oli Jelena Välbe edu teisele kohale tõusnud Ljubov Jegorova ees 16,3 sekundit, kuid lõpukilomeetreil oli viimane tublisti sitkem. 
Tasuks karjääri 12. MK-sarja etapivõit. 
Välbe kaotas mulluse hooaja emakssaamise pärast vahele jätnud Jegorovale 2,9 ja viimasena pjedestaalile mahtunud Thunder Bay MMi kangelanna Larissa Lazutina 16,5 sekundiga. 
19. koha saanud Kristina Shmigun jäi võitjast maha 1.57,8, 46ndana lõpetanud Katrin Shmigun 3.45,5. 
Kristina täitis miinimumprogrammi 
Olen rahul, alustas Kristina Shmigun (18) eile pärastlõunal Montana hotelli numbritoast oma telefonikommentaari Postimehele ja jätkas: kuigi tagaajamises oleks võinud natuke paremini minna. 
Sellised üks-ühe vastu heitlused mulle tegelikult sobivad, kuid tagaajamine oleks võinud olla traditsiooniliselt vabatehnikas. 
Kuidas suusad olid ette valmistatud? 
Suusad olid klassikasõidus küll üpris head, kuid tegin võibolla ise vea, et lasin liiga palju määret alla panna - laskumistel ei libisenud nii, nagu oleks pidanud. 
Ja eriti sõidu lõpus: olime kõik koos - TShepalova, Aoki, mina -, aga teised libisesid staadionil lihtsalt eest ära, nentis Kristina. 
Kristina Shmigun on juba varem Postimehele öelnud, et tema miinimumprogramm MK-etappidel on kahekümne parema hulka jõudmine. 
Seda kinnitas ta eilegi. 
Mul oli planeeritud olla esikahekümnes ja ma jõudsin sinna kaks korda järjest. 
Muidugi oleks võinud paremini minna... rääkis ta. 
Kristinale oleks vaja kõva sõna 
MK-võistluste kokkuvõttes jagab Kristina Shmigun nüüd koos soomlanna Tuulikki Pyykkösega 15.-16. kohta, mõlemal on 61 punkti. 
Praegu maksab juba Rahvusvaheline Suusaföderatsioon FIS minu majutuskulud kinni, sest kuulun nn. punasesse gruppi, maailma 25 parema hulka, ütles Kristina. 
Küsimusele, missugust rolli mängis võistlusteks häälestumisel ja ettevalmistumisel see, et isa (ja treener) Anatolit kõrval julgustamas polnud, vastas Kristina Shmigun: Mingit rolli mängis kindlasti. 
Ma ütlen ausalt, et mulle oleks vahetevahel vaja kõva sõna, mis mu paika paneks. 
Et ma poleks nii lödi, nagu ma olin. 
Sellest jäi puudu, palusin küll Mati Alaveril (Eesti murdmaasuusatajate koondise peatreener - V.V.) mõnikord enda peale käratada, kuid ta ei teinud seda (naerab). 
Andrus Veerpalu polnud rahul 
Laupäeval peetud meeste 30 km klassikasõidus võttis oma karjääri 26. MK-võistluste etapivõidu Norra kuulsus Bjørn Dæhlie. 
Veel kuni 20. kilomeetrini Kasahstani esindava Vladimir Smirnoviga sekund-sekundis sõitnud norralane läks oma teed viimasel kümnel kilomeetril. 
Kolmanda koha saanud itaallane Silvio Fauner kaotas Dæhliele juba 2.14,1, kuid edestas venelast Aleksei Prokurorovit 14 sekundiga. 
Kahest kaasateinud eestlasest oli Elmo Kassin 42. (kaotus võitjale 6.12,9) ja Andrus Veerpalu 47. (-6.52,4). 
Veerpalu ütles eile Postimehele, et kuigi 30 km klassikat on tema lemmikdistants, ei saa ta oma viimatise sõiduga Davosis rahul olla. 
Tunnistan, et olin kehv. 
Ma ei ole rahul. 
Suusad olid päris head, aga viga oli minus endas. 
Arvan, et mul pole tänavu veel küllaldaselt võistluskogemusi, olen liiga vähe startida saanud, rääkis Andrus Veerpalu. 
Eile oli meestel kavas selle hooaja esimene teatesõit. 
4 x 10 km läbis kõige kiiremini Soome meeskond. 
Meie põhjanaabritele kindlustas esikoha viimases vahetuses kõige kiirem olnud Jari Isometsä. 
Norra jäi finiShis soomlastest maha 8,7 ja Rootsi juba 35,5 sekundiga. 
Murdmaasuusatajate MK-sari jätkub juba ülehomme Itaalias Brussonis, kus naised sõidavad 10 ja mehed 15 km vabatehnikas. 
DAVOS 
NAISED. 5 KM (V): 1. Jelena Välbe (RUS) 12.32,7; 2. Katerina Neumannova (CZE) 12.47,3; 3. Manuela di Centa (ITA) 12.49,3; 4. Ljubov Jegorova (RUS) 12.52,1; 5. Nina Gavriljuk (RUS) 12.52,9; 6. Stefania Belmondo (ITA) 12.53,3; 7. Olga Kornejeva (RUS) 13.03,2; 8. Larissa Lazutina (RUS) 13.07,3; 9. Brigitte Albrecht (SUI) 13.09,6; 10. Marit Mikkelsplass (NOR) 13.11,0; 11. Fumiko Aoki (JPN) 13.13,7; 12. Irina Taranenko (UKR) 13.14,1; 13.-14. Julia Tshepalova (RUS) ja Anita Moen-Guidon (NOR) 13.16,4; 15. Svetlana Nageikina (RUS) 13.16,6; 16. Sophie Villeneuve (FRA) 13.19,2; 17. Trude Dybendahl (NOR) 13.19,5; 18. Kristina Shmigun (EST) 13.19,7; 19. Sylvia Honegger (SUI) 13.21,7; 20. Gabriella Paruzzi (ITA) 13.22,0; 21. Natalja Massalkina (RUS) 13.22,3; 22. Maj Helen Nymoen (NOR) 13.26,9; 23. Bente Martinsen (NOR) 13.28,4; 24. Tuulikki Pyykkönen (FIN) 13.30,0; 25. Maria Theurl (AUT) 13.30,4; 26. Anke Schulze (GER) 13.31,2; 27. Guidina dal Sasso (ITA) 13.31,6; 28. Nina Kemppel! (USA) 13.32,7; 29. Kati Pulkkinen (FIN) 13.36,6; 30. Anna Frithioff (SWE) 13.37,3;...;40. Katrin Shmigun (EST) 13.55,9;...; 57. Cristel Vahtra (EST) 14.10,5. 
10 KM (K) VIITSTARDIST: 1. Jegorova 28.40,1; 2. Välbe 28.43,0; 3. Lazutina 28.56,1; 4. Mikkelsplass 28.57,1; 5. Gavriljuk 28.57,6; 6. di Centa 29.05,8; 7. Dybendahl 29.45,5; 8. Moen-Guidon 29.45,9; 9. Neumannova 29.46,9; 10. Martinsen 29.47,3; 11. Massalkina 30.00,3; 12. Honegger 30.12,1; 13. Taranenko 30.12,6; 14.-15. Nageikina ja Pyykkönen 30.13,0; 16. Paruzzi 30.35,7; 17. Aoki 30.36,6; 18. Tshepalova 30.37,3; 19. Kristina Shmigun 30.37,9; 20. Frithioff 30.53,0; 21. Anita Olsen (NOR) 30.53,9; 22. Nymoen 30.55,1; 23. Kerttu Tiikkainen (FIN) 30.58,1; 24. Kornejeva 30.58,2; 25. Albrecht 31.01,6; 26. Schulze 31.03,3; 27. dal Sasso 31.16,7; 28. Villeneuve 31.17,7; 29. Elin Ek (SWE) 31.33,0; 30. Riika Sirviö (FIN) 31.33,4;...;46. Katrin Shmigun 32.25,6. 
MK-JÄRJESTUS (4/15): 1. Jegorova 330; 2. Välbe 320; 3. Neumannova 204; 4. Gavriljuk 185; 5. Lazutina 177; 6. Mikkelsplass 168; 7. Belmondo 166; 8. di Centa 145; 9. Kornejeva 91; 10. Moen-Guidon 81;...; 15.-16. Kristina Shmigun ja Pyykkönen 61. 
RIIGID: 1. RUS 1282; 2. NOR 482; 3. ITA 359; 4. CZE 204; 5. FIN 130; 6. SUI 123;...; 8. EST 61. 
MEHED. 30 KM (K): 1. Björn Dæhlie (NOR) 1:13.40,4; 2. Vladimir Smirnov (KZK) 1:14.03,7; 3. Silvio Fauner (ITA) 1:15.54,5; 4. Aleksei Prokurorov (RUS) 1:16.08,8; 5. Mihhail Botvinov (RUS) 1:16.25,5; 6. Torgny Mogren (SWE) 1:16.36,0; 7. Thomas Alsgaard (NOR) 1:17.10,7; 8.-9. Erling Jevne (NOR) ja Morgan Göransson (SWE) 1:17.35,6; 10. Sture Sivertsen (NOR) 1:17.38,8; 11. Marco Albarello (ITA) 1:17.39,1; 12. Alois Stadlober (AUT) 1:17.41,4; 13. Anders Bergström (SWE) 1:17.50,9; 14. Sami Repo (FIN) 1:17.52,3; 15. Niklas Jonsson (SWE) 1:17.53,3; 16. Mika Myllylä (FIN) 1:18.03,6; 17. Karri Hietamäki (FIN) 1:18.10,3; 18. Harri Kirvesniemi (FIN) 1:18.20,8; 19. Hakan Nordbäck (SWE) 1:18.22,5; 20. Krister Sörgard (NOR) 1:18.22,7; 21. Vegrad Ulvang (NOR) 1:18.24,7; 22. Markus Hasler (LIE) 1:18.30,8; 23. Sergei Tshepikov (RUS) 1:18.34,6; 24. Vladimir Legotin (RUS) 1:18.34,7; 25. Kristen Skjeldal (NOR) 1:18.34,9; 26. Fabio May (ITA) 1:18.35,5; 27. Terje Langli (NOR) 1:18.35,7; 28.! Mathias Fredriksson (SWE) 1:18.36,8; 29. Lubomir Buchta (CZE) 1:18.39,3; 30. Markus Gandler (AUT) 1:18.40,5;...; 42. Elmo Kassin (EST) 1:19.53,3;...; 47. Andrus Veerpalu (EST) 1:20.32,8. 
MK-JÄRJESTUS (3/15): 1. Dæhlie 280; 2. Smirnov 206; 3. Fauner 160; 4. Prokurorov 140; 5. Botvinov 113; 6. Alsgaard 93; 7. Repo 84; 8. Mogren 83; 9. Jari Isometsä (FIN) 80; 10. Johann Mühlegg (GER) 74. 
4 X 10 KM (K): 1. FIN I (Karri Hietamäki, Sami Repo, Mika Myllylä, Jari Isometsä) 1:42.24,6; 2. NOR I (Sture Sivertsen, Erling Jevne, Bjørn Dæhlie, Thomas Alsgaard) 1:42.33,3; 3. SWE I (Morgan Göransson, Niklas Jonsson, Anders Bergström, Torgny Mogren) 1:43.00,1; 4. RUS (Sergei Tshepikov, Aleksei Prokurorov, Vladimir Legotin, Mihhail Botvinov) 1:43.23,8; 5. NOR II (Terje Langli, Vegrad Ulvang, Krister Sørgård, Kristen Skjeldal) 1:44.02,1; 6. ITA I (Fulvio Valbusa, Fabio May, Marco Albarello, Silvio Fauner) 1:44.51,4; 7. SWE II (Mathias Fredriksson, Håkan Nordbäck, Daniel Gideonsson, Henrik Forsberg) 1:45.08,4; 8. AUT (Markus Gandler, Alois Stadlober, Achim Walcher, Alois Blassing) 1:45.49,3; 9. GER (Uwe Bellmann, Andreas Schlütter, Janko Neuber, Jochen Behle) 1:46.41,2; 10. CZE (Lubomir Buchta, Pavel Benc, Vaclav Korunka, Josef Kucera) 1:47.22,3. 
RIIGID: 1. NOR 724; 2. FIN 510; 3. RUS 416; 4. SWE 377; 5. ITA 311; 6. GER 220. 
RAHVUSTE KARIKAS (N + M): 1. RUS 1698; 2. NOR 1206; 3. ITA 670; 4. FIN 640; 5. SWE 409; 6. CZE 307;...; 14. EST 61. 
Eesti kahevõistlejad taas tagaplaanil 
VEIKO VISNAPUU 
Nädalavahetusel Põhja-Soomes Rovaniemis peetud suusakahevõistlejate Intercontinental Cup'i teisel etapil läks eestlastel taas kehvasti. 
Meie parimana oli Lillehammeri taliolümpiamängude viienda koha omanik Ago Markvardt seekord 28.- punktikohale jõudmiseks oleks ta pidanud olema aga vähemalt veel kolm platsi eespool. 
Laupäeval peetud hüpete järel asus Markvardt 188,5 punktiga 24. kohal, hüpped võitnud jaapanlasele Takashi Uenole (220,5) kaotas ta ajaliselt kolm minutit ja 12 sekundit. 
Paremuselt alles 44. sõiduaeg kukutas Markvardti eile 28. kohale - sarja avaetapil Ramsaus (Austria) oli ta mäletatavasti 32. 
Eesti koondislastest paremuselt teine ja üldjärjestuses 38. oli Ilmar Aluvee (hüpetes 36. ja sõidus 42.), Egon Kärema lõpetas Rovaniemis 46. (31. + 65.) ja Magnar Freimuth 71. (77. + 38.) kohaga. 
Kodupubliku rõõmuks võtsid ilusas talveilmas kaksikvõidu nädal varem Ramsaus teisena lõpetanud Samppa Lajunen ja eelmisel etapil alles 23. koha saanud Teemu Summanen. 
Intercontinental Cupi kolmas etapp peetakse järgmisel nädalavahetusel taas Soomes, kuid siis on võistluspaigaks Taivalkoski. 
ROVANIEMI 
1. Samppa Lajunen (FIN, hüpped 205,0 - 8./15 km suusatamine 40.02,7 - 6.); 2. Teemu Summanen (FIN, 211,5 - 4./40.42,3 - 13.); 3. Mathias Looss (GER, 204,5 - 10./40.11,2 - 8.); 4. Sergei Zahharenko (BLS, 200,5 - 12./39.50,0 - 3.); 5. Ronny Ackermann (GER, 211,0 - 5./41.25,1 - 24.); 6. Tapio Nurmela (FIN, 196,0 - 15./39.58,1 - 5.); 7. Tony Kilponen (FIN, 207,0 - 7./41.05,9 - 19.); 8. Roland Braun (GER, 217,0 - 3./42.20,9 - 39.); 9. Kouji Takasawa (JPN, 219,5 - 2./42.44,1 - 47.); 10. Futoshi Otake (JPN, 203,0 - 11./41.31,3 - 26.); 11. Takashi Ueno (JPN, 220,5 - 1./43.19,9 - 54.); 12. Etienne Gouy (FRA, 200,5 - 12./41.30,2 - 25.); 13. Christoph Bieler (AUT, 208,5 - 6./42.27,1 - 43.); 14. Marek Fiurashek (CZE, 205,0 - 8./42.31,5 - 45.); 15. Urs Kunz (SUI, 165,5 - 46./38.52,3 - 2.);...; 28. Ago Markvardt (EST, 188,5 - 24./42.29,6 - 44.);...; 38. Ilmar Aluvee (EST, 170,0 - 36./42.25,5 - 42.);...; 46. Egon Kärema (EST, 176,0 - 31./44.12,6 - 65.);...; 71. Magnar Freimuth! (EST, 112,0 - 77./42.20,1 - 38.); 75. Roomet Pikkor (EST, 126,0 - 74./44.21,3 - 67.);...; 79. Rauno Pikkor (EST, 111,0 - 79./45.02,7 - 76.); 80. Tambet Pikkor (EST, 111,5 - 78./45.17,5 - 77.); 81. Margus Hallik (EST, 87,5 - 87./42.59,5 - 49.);...; 88. Jaak Lukk (EST, 73,0 - 90./48.03,1 - 88.); 89. Jarno Kalind (EST, 92,0 - 86./50.09,8 - 89.). 
Korvpalliliigas pinge kasvab 
RAIMO PEIKER 
Nädalavahetusel jätkus Eesti Meeste Korvpalliliigas Tallinna BC Kalevi võitudeseeria, kuigi KK Baltikat võideti vaid 77:72 (45:30). 
BC Tallinn alistati juba suurema ülekaaluga - 89:74. 
Rakvere KK Makus oli üle Tallinna Kameest 88:73. 
Põnevamad mängud peeti aga KK Tartu meeskonna osavõtul. 
Mängus BC Tallinnaga ei olnud tartlaste visketabavus tavalisel tasemel. 
Ainsana oli hoos Vallo Reinkort, kelle 22 punkti oli peaaegu kolmandik meeskonna silmadest. 
Enam-vähem normaalseks võinuks pidada ka Valmo Kriisa kolmeste tabavusprotsenti, kuid kahjuks tabasid tal mitu viset alles siis, kui mängu saatus oli juba otsustatud. 
Kahvatuks jäi ka Tartu pikkade osa. 
Seevastu tallinlased tegutsesid väga hästi kaitses ja võtsid tartlaste rünnakuhoo pidurdamiseks kasutusele pika rünnaku. 
BC Tallinn juhtis enamiku mänguajast nelja kuni kaheksa punktiga ja võitis 73:68 (36:28). 
Tallinlastel tegutsesid kõige paremini Raoul Suurorg, Christopher Moore ja Indrek Varblane. 
KK Tartu jaKK Markuse mäng oli heitlik 
Kohtumise avapoolajal mängis 200 cm pikkune Reinkort täpselt nii, nagu alati oodatud on. 
Ta viskas julgelt ja täpselt kolmeseid ning murdis ka korvi alla. 
Tartlaste esimesest tosinast punktist läks kümme Reinkorti arvele. 
Rakvere meeskonnas oli pidurdamatu Sergei Babenko, kes avapoolajal tõi 19 punkti. 
Kümneminutilise mängu järel juhtisid tartlased 28:19 ja läksid veel ette 35:19 ning 39:23, kuid poolaeg võideti vaid 48:41. 
Reinkort ja Kriisa viskasid avapoolajal mõlemad 15 punkti. 
Rakverel oli Babenko järel täpseim Andreas Hunt 10 punktiga. 
Teisel mängupoolel säras tartlastel Jaanus Liivak, kellel kogu kohtumise jooksul tabas seitsmest viskest kuus (kaks kolmest) ja tosinast vabaviskest üheksa. 
Teine võtmemängija oli tartlastel Kriisa, kelle 11 viskest tabas 7 (kolmeseid neljast kolm) ja kaheksast vabaviskest seitse. 
KK Markusel oli jätkuvalt hoos Babenko, kelle korvid vähendasid vahe kolmele punktile - 52:55. 
Tartlased rebisid uuesti ette 69:56, kuid sellele järgnes taas mõõnaperiood. 
Nelja minutiga jäi KK Tartu omakorda taha 69:70. 
Vahepeal visatud 14 punktist kuulusid pooled Babenkole. 
Tartlastele raskel hetkel tabas 17-aastane Tanel Tein kolmesega. 
Ka Kriisa viskas kolmese ja realiseeris ka mõlemad vabavisked ning KK Tartu edu oli taas soliidne - 78:72. 
Aga teist korda järjest tabasid Valdo Lipsu vabavisked. 
Babenko lisas korvi ja ühe punkti vabaviskest ning tartlased juhtisid taas vaid ühe punktiga. 
Kuid Jaanus Liivakul tabasid mõlemad vabavisked ja korvi sopsas jälle Teini kolmene. 
Tartlased enam edu käest ei andnud ja võitsid 85:79. 
Markusel viskas Babenko 35 punkti, KK Tartul Kriisa 24. 
Baltika ja Kamee peavad vahelejäänud kohtumise täna. 
Arvamusi väljakult ja väljaku äärest 
RAIMO PEIKER 
Terve kohtumise jooksul suutsimegi oma mängujoonist hoida. 
Korra vist olime taga, aga muidu juhtisime nelja kuni kümne punktiga. 
Midagi head ja ilusat veel ei olnud, kuid näib, et asi hakkab paremuse poole kiskuma. 
Tartu vastu oli tähtis, et saaksime pidurdada Kriisat, Tenistet ja Liivakut. 
Pikad meile peale Reinkorti ohtu ei kujutanud. 
Enam-vähem suutsime peamisi skooritegijaid ohjes hoida. 
Meil oli hea Raoul Suurorg. 
Tartu pikkadel on teda raske katta, sest ta tabab ka kolmestega hästi. 
Viktor Laats: ärgati siis, kui oli juba hilja 
Viktor Laats (mängis N. Liidu meistriks tulnud Tartu võistkonnas 1949. aastal): BC Tallinn mängis KK Tartu vastu väga tugevalt kaitses. 
Vahepeal said vabaks unustatud tallinlased kolm-neli korvi väga lihtsalt. 
Ei saadud ka lauapalle kätte, mis halvas kogu mängu. 
Enamik mehi ei mänginud oma tavalist mängu. 
Eriti kahvatud olid keskmängijad. 
Oma koha mängisid välja vaid Reinkort ja Tein. 
Lõpuks ärgati, aga siis oli juba hilja. 
Arvo Põder: tartlased ei olnud võitluseks häälestunud 
Arvo Põder (KK Tartu meeskonna mänedzher): Kaotuse põhjusi oli kolm. 
Mehed ei olnud võistluseks häälestunud. 
Tiit Tenistel oli tervis kehv ja ta ei läinud üldse algviisikus väljakule. 
Ühte kindlat meest polnud ja Jaanus Liivakul polnud tihtipeale palli kuhugi panna. 
Eesliin oli kehv ja tagamängijail polnud palli võimalik kellelegi sööta. 
Loobiti kolmeseid, kuid need ei tabanud. 
Jüri Neissaar: neli meeskonda on enam-vähem võrdsed 
KK Tartu meeskonna peatreener Jüri Neissaar: BC Tallinn mängis meie vastu hästi. 
Sellel hooajal oldi tartlaste võitudega harjutud, kuid neli võistkonda (BC Tallinn, KK Baltika, KK Markus, KK Tartu) on ikkagi enam-vähem võrdsed. 
Võistluspausi ajal tõstsime ka üldkehalist taset. 
Selle mõju lööb ehk hiljem välja. 
BC Tallinna vastu meil visked ei tabanud. 
Viskasime küll tosin korda rohkem peale, kuid sellest polnud tulu. 
Viimastes kohtumistes on hästi mänginud Reinkort. 
BC Tallinna vastu kasutasin teda 40 minutit, seepärast ta Markuse vastu teisel poolajal enam nii hästi ei jõudnud. 
Vähe olen viimastes mängudes saanud aga kasutada Tenistet, sest tal on südame ülekoormus. 
Rakvere vastu tal visked ei läinud, aga kui ta väljakul oli, siis võttis hästi kinni Lipsu. 
Nurja andis algul lootusi, kuid nüüd on mänginud üha kehvemini. 
Ta pole ka Tartus harjutamas käinud. 
Selle nädala lõpul peaks meeskonnaga liituma Marti Lasn. 
Kalle Klandorf:Eesti kohtunike tase võiks olla parem 
KK Markuse uus peatreener Kalle Klandorf alustas sellest, et mäng oli huvitav ja pealtvaatajad jäid kindlasti rahule. 
Ma ei tunne veel kõiki vastasvõistkondi hästi ja ei osanud arvata, et Tartu number 15 (Vallo Reinkort) nii hästi mängu algul kolmeseid viskab. 
Eks ma järgmine kord ole targem. 
Kohtunikega mul probleeme pole, mäng on mäng ja eksisid nad mõlemale poole. 
Eks seda ikka juhtub. 
Aga üldiselt ma arvan, et Eesti kohtunike tase võiks olla parem. 
Babenko oli tänases mängus klass omaette. 
Oma meeskonnast tõstaks esile veel Lipsu ja Hunti, vastastel Reinkorti, Kriisat ja Jaanus Liivakut. 
Oleks me võitnud, läinuks tabeliseis veelgi põnevamaks kui ta praegu on. 
Teisest kuuendani on kõik võistkonnad enam-vähem võrdsed. 
Kamee on ehk nõrgem, kuid ka nemad võivad üllatada. 
Erki Nool: ma olin Markuse poolt 
Tartus harjutanud Eesti parim kümnevõistleja Erki Nool alustaski sellega, et ta oli Markuse poolt. 
Ma lihtsalt tunnen sealt mängijaid rohkem. 
Valdo Lips on mu klassivend. 
Hästi tean ka Babenkot, Karavajevit, Hunti. 
Nii et peaaegu pool võistkonda tuttavad. 
Minu arust lasid kohtunikud mängu lõpus apsaka Tartu kasuks läbi. 
Ma tean küll, et ka Markuse kasuks eksisid arbiterid, kuid viimasel minutil võib see mängu saatuse otsustada. 
Tegelikult Tartu sai teenitud võidu, aga peamine oli see, et põnev mäng oli. 
Punkt-punkti mängu on alati huvitav vaadata. 
Tallinnas käin enamasti BC Kalevit vaatamas, aga liigamänge olen ka jälginud, rääkis Nool Postimehele. 
Oma põhiala kohta ütles Erki Nool, et Eestis harjutab ta kümnenda jaanuarini, siis läheb aga Lõuna-Aafrika Vabariiki. 
Seal olen kuu aega, seejärel on sisehooaeg täies hoos. 
Euroopas tahaks ka mõned võistlused teha. 
Siis tuleb suviseks hooajaks valmistuma hakata. 
Eks seda näeb, märtsikuus vahest lähen Hispaaniasse. 
Praegu raha eriti kotis pole, aga homme võibolla on. 
Tuleb leida. 
Kes tänavu Eesti parimaks sportlaseks valitakse? 
Seda ma ei oska öelda. 
Põhikandidaate peaks olema kaks - Jüri Jaanson ja Erki Nool. 
See on maitse küsimus, kumb valitakse. 
Parimat on väga raske valida, sest erinevad alad on paljuski võrreldamatud. 
Ühe ala piires oleks seda lihtsam teha. 
Aga muidu ütles üks, et kabe on parem, teine et male. 
Sama on parima treeneri valimisel. 
Õige oleks siin, et parima (või populaarsema?) sportlase treener on samuti parim, arvas Erki Nool. 
Valmo Kriisa:BC Tallinnal oli hooaja parim mäng 
Tartlaste üks paremaid mängumehi, Valmo Kriisa, arvas, et kaotuste põhjuseks oli rabe meeskonnatöö ja liikumised polnud nii head, kui hooaja algul. 
Vaheaeg ei mõjunud meile hästi. 
Mina treenisin BC Kalevi juures eraldi ja teised käisid jooksmas ning pallitreeningule ei osutatud nii suurt tähelepanu kui varem. 
Mul endal on viimasel ajal väsimus peal olnud, ei ole mõlema poolaja vahel saanud võrdselt jõudu jaotada. 
Viimane mäng tuli juba paremini välja nii kaitses kui ka rünnakul. 
Esimesel tegutses meeskond Markuse vastu üldiselt hästi. 
Teisel 20 minutil ei jõudnud mehed enam liikuda ja pall seisis ühe koha peal. 
Reinkort viskas omad punktid ära. 
Nii ta peakski viskama, kohe esimese söödu pealt. 
Renter võiks olla aktiivsem ja rohkem eneses kindel. 
Ta lihtsalt magab head olukorrad maha. 
Nurja ei ole meiega suurt koos harjutanud, käib ainult mängudel ega ole meeskonda sulanud. 
BC Tallinn mängis meie vastu väga ilusa partii ja oldi kaitses head. 
BC Tallinnal oli see hooaja parim mäng. 
Tartus avati näitus Müütiline Tartu vaim 
TIIT TUUMALU 
Tartu Kunstnike Majas avati neljapäeva õhtul näitus Müütiline Tartu vaim, lähipäevil avatakse sama nimega ekspositsioon ka galeriis Illegaard. 
All media väljapanekul osaleb suurem osa Tartu tuntumatest kunstnikest. 
Näituse kuraator Mare Ruus ütles, et kunstnike majas on eksponeeritud kõikide vahenditega (all media) teostatud tööd, mille vorm on kunstiline ja vaimu ilmutav. 
Müütilise Tartu vaimu rõhuasetus on siiski maalikunstil. 
Tahtsime näidata Tartu maalikunsti võimalikult heast küljest ja hea valikuga, ütles Ruus. 
Mitmed eksponeeritavad tööd on valminud spetsiaalselt selleks näituseks - Enn Tegova esitleb maali Vaimu valamise renn ja Helle Vahersalu kompositsiooni Tartu vaim pakitud Tallinnasse saatmiseks, verbaalsetest tekstidest on eksponeeritud kirjanik Hannes Varblase luule. 
Mare Ruusi arvates võiks näituse märksõna olla postmodernism. 
Siin on olemas postmodernismi kõige iseloomulikum joon - eri aegade ja kunstielementide kombinatsioon. 
Näituse toimkonda kuulusid lisaks Mare Ruusile Aage Raud, Silver Vahtre, Mart Kivastik ja Uku Põllumaa. 
Mare Ruusi sõnul küpses Müütilise Tartu vaimu näituse ettevalmistamisel mõte luua Tartus sponsorite abiga uue kunsti keskus ja kunsti toetusfond. 
Tartu kunstielu on jäänud organisatsioonilise keskuseta, Eesti Kunstnike Liidu Tartu osakond eksisteerib ainult paberil, ütles Ruus keskuse loomise vajadust põhjendades. 
Stuudio Apollonia nime kandma hakkav keskus oleks vabavormiline kooskäimis- ja eneseharimiskoht neile, kes tunnevad vaimset lähedust. 
Kunstis on olemas apollooniline ja dionüüsiline alge. 
Esimene on intellektuaalsem ja seepärast peaks keskuse põhitähelepanu suunatama eelkõige traditsioonilisemale kunstile. 
Presidendi korteezhi möödasõidul tekkinud avariis puudub süüdlane 
Presidendi korteezhi möödasõidul kannatada saanu nõuab liikluskahju hüvitust 
MALLE TOOMISTE 
Suvel presidendi korteezhi möödasõidul Viljandimaal kannatada saanud väikebussi juhtinud Ene Seeba ei saa liikluskindlustuse hüvitust, sest kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik tuvastada kummagi poole süüd. 
28. septembril tühistas Viljandi maakohus Viljandi liikluspolitsei komissari hoiatuse väikebussi Suzuki Carry juhtinud Ene Seebale, kes 2. juunil Imavere-Nuia maanteel presidendi korteezhi möödasõidul liiklusõnnetuses kaldus bussiga järsul pidurdamisel külili ning sai vigastada. 
Viljandi liikluspolitsei arutas juhtumit 25. oktoobril ja leidis, et Ene Seeba ei ole liiklusõnnetuses süüdi. 
Väikebussi omanik Valdur Seeba tegi taotluse ASA Kindlustusele selle kahju hüvitamiseks (ekspertiis on tegemata, kuid Seeba advokaadi sõnul ulatub summa üle kümne tuhande krooni). 
ASA Kindlustuse Viljandi esinduse juhataja Peet Paal ütles Postimehele, et nendele ei ole tuvastatud, kelle süülise tegevuse tõttu toimus liiklusõnnetus, ja seetõttu ei ole nad saanud seda juhtumit esitada liikluskindlustusjuhtumiks. 
Pimedas avariis (kus süüdlast ei ole tuvastatud) kannatada saanud Ene Seeba ütles Postimehele, et nende väikebuss seisab kasutult remondiootel juba pool aastat, sest liikluskindlustuse saamiseks on vaja bussi ekspertiisi. 
Seebat esindav vandeadvokaat Eha Lillsaar rääkis, et ta kavatseb liikluskindlustuse otsuse peale esitada pretensiooni Eesti Liikluskindlustuse Fondile. 
Kuna haldusõigusrikkumise menetlemise käigus selgus, et õnnetus võis olla põhjustatud kindlaks tegemata takistuse või ohuallika esinemisest teel, siis seadus võimaldab sel juhul kindlustust liikluskindlustuse fondi kaudu, märkis Lillsaar. 
Saladuslikud maaostjad 
STEPAN KARJA 
4. detsembri Postimehes ilmus arvatavasti paljudele värsketele maaomanikele suurt huvi pakkuv kuulutus: oleme huvitatud talumaade ostmisest ja rentimisest, võib pakkuda nii tagastatud kui ka tagastamata maid. 
Võibolla mõnigi pealiskaudne lugeja ei märganud, et maahuvilisele helistades tuleb lisaks kaugekõne kulule maksta veel 9 krooni ja 95 senti kõneminuti eest. 
Kellel kindel müügiplaan tehtud, ei hakka muidugi kroonide kulu taga nutma, ta helistab ja küsib, kui palju maa eest saab ja kus oleks võimalik ostjaga kohtuda. 
Paraku selgub, et asjad nii otsejoones ei käi, telefoni teises otsas ollakse kõigepealt huvitatud telefonivestlusest. 
Kus asuvat maad, kui suurt krunti ja mis hinna eest maid ja metsi soovitakse, selle kohta vastust ei saa, ehk kunagi hiljem võib keegi asjast huvitatu helistada... 
Helistan ja küsin, kus maid ostev ja rentiv firma asub. 
Ei, sellele ei taha nad vastata. 
Kes ja mis ameti pidaja räägib? 
Ka sellele ei saa vastust. 
Aga kuulutuse asjus räägib mees lahkesti. 
Nimelt olevat nende firma poole pöördunud mõned Soome ja Saksamaa põllupidajate ühendused, kes tahaksid Eestimaal maad rentida või osta. 
Samuti olevat neil kontakte kohalike puiduärifirmadega, nii et kui kusagilt maakonnast tuleb pakkumine, antakse see edasi ärimeestele. 
Lehes kuulutajal olevat infovahendus üks kõrvalharrastus. 
Küsimusele, miks ei võiks sellist tegevust arendada nö. tavalist kõnetaksi rakendades, vastas tundmatu vahendaja, et väärtusliku info telefonitsi edastamine kujutab endast teenust, mille eest peab helistaja ka maksma. 
Maa müüjate ja osta soovijate kokkuviimiseks peab firma kulutusi tegema ja teenuse osutamise eest peab ka kuigipalju tulu tulema. 
Kes peab minuti hinda liialt kalliks, jätab helistamata. 
Selgituste ja juhatuste eest tasu ei nõuta, ainult helistamine maksab. 
Järgnes selgitus, et pakkumisi on palju (järelikult kukub saladuslikule firmale kroone olenemata sellest, kas enamik helistajaid jõuab kunagi maatahtja telefonikõne ära oodata), kuid ega nemad täpselt teagi, kelle või missuguse pakkumise vastu võib maa soovijal tõsine huvi tekkida. 
Aga kindlalt oli teada ühe suurema valduse müügitehing Pärnumaal ja veel olevat nende vahendusel leitud ostja neljale suvilakrundile. 
Samuti kõlas lause: Ostame ka ise, kui on hea pakkumine. 
Kõneleja ei soovinud täpsustada, missuguseid ja kus asuvaid krunte sooviksid osta nemad ja mida võiksid eelistada Soome ja Saksamaa põllumehed või nendelt või teistelt maadelt saabuvad ärimehed. 
Vahepeal kuuldus vastuokslikku juttu: kord öeldi, et nende vahendustegevuse eesmärgiks ei ole sokutada Eestimaa valdusi rikastele välismaalastele, samas käis jutt, et pole vahendaja mure, kas ja milles soovija ja pakkuja kokku lepivad või ei saagi kaubale. 
Kallitariifilise jutu mõte peituvat selles, et pakkuja ütleb andmed enda ja oma maavalduse kohta ning müügi või rendi tingimused, kaart andmete ja maaomaniku telefoninumbriga pannakse kartoteeki ning nende andmete järgi tutvustatakse pakkumisi maa soovijatele. 
Huvitav, kas tõesti on alust loota, et kasutult seisva maatüki omaniku läheduses tegutsev ühistu, talunik või firma ei saa isekeskis kokku ja on vaja tont teab kus asuvat vahendajat? 
Firma esindaja arvates võib tootjatel olla väga mitmesuguseid soove ja plaane, nii et tasub ka väljarentimise soovi korral pruukida kallist kõnetraati. 
Kui mõni aeg oodatud, võib ju uuesti kõlistada. 
Mida rohkem küsimusi, seda parem. 
Teenimise eesmärgil ju ongi rakendatud pahupidine infovahetuse variant: selle asemel, et teatada ostjate kindlad soovid, kutsutakse helistama arvatavasti sadu inimesi, kelle pakkumine ei huvita kedagi. 
Siinkohal tekkis mõte nõutada endalegi eritelefon ja kuulutada lehes: ostan vanapaberit 5 krooni kilo (sorteeritud ja pakitud kokkuostja soovi järgi). 
Kuid eile helistas toimetusse firma juht, Lepp nimi, ja rääkis usutavalt, et Soome ja Saksamaa põldurid soovivad tõepoolest maad rentida ja siin midagi kasvatada. 
Paar soomlast olevat möödunud aastal Eestimaa põllul suhkrupeeti kasvatanud, sel kevadel võib neid tulla rohkem, võibolla ka Saksamaalt. 
Seda, kui palju on tegelikult soovijaid, pole teada. 
Firma juhi arvates eelistavad maade rentijad kohti, kus on normaalne side, head teed ja teenindusasutused. 
Kõneleja arvates sunnib meie ebastabiilne olukord potentsiaalsed maaostjad olude paranemist ootama. 
Esialgu tahetavat rohkem kõrvalisi maakohti suvitamiseks. 
Lepp lisas veel, et tema firma vahendusel tasub otsida ka majade ja korterite ostu-müügi või vahetamise võimalust, sest kinnisvarafirmad nõuavad hoopis rohkem, kui kulub raha paariminutilisele kõnele. 
Kui on juba ette öeldud, et firma ei pea arvestust, kui palju helistanuist jõuab eesmärgile, jääb asja korraldajail endilgi ürituse tulem teadmata. 
Aga üht tulemit, seda, mida väljendatakse kroonides, on lihtne kokku võtta. 
Tõenäoliselt läheb firmale 80% telefoniteenuse eest makstud summast. 
Kes julgeb öelda, et Eestimaal ei leidu nutikaid inimesi? 
Viljandi tikud süttivad kaaliumkromaadita 
MALLE TOOMISTE 
Viljandi tikuvabriku omanik aktsiaselts Eesti Tikk võitleb kaasaostetud võlgadega ja võistleb Eestisse jõudnud Rootsi tikkudega. 
Üheksa kuud tagasi 10 000 krooni eest tuletikuvabriku ostnud Tallinna ärimehed Tarvo Moss (26) ja Arvo Olek (44) said vabrikuga kaasa 3,7 miljonit krooni võlgu metsaametitele, mis nüüd on kasvanud ligi 8 miljoni kroonini, mille üle vaieldakse kohtutes. 
Viljandimaa metsaameti nõunik Jaak Vilismäe ütles Postimehele, et nende mitmemiljoniline võlanõue sisaldab riigi käest ostetud metsa kännuraha ja selle 1992. aastast maksmata võla viiviseid. 
Kohtuasi on ühe kolmeastmelise ringi läbinud ja jõudnud taas ringkonnakohtusse, kuid lõplikku lahendit võlanõuete suhtes pole, kinnitas Vilismäe. 
Eesti Tiku peadirektor Tarvo Moss loodab, et võlad ei hakka tootmist segama. 
Mossi sõnul kujuneb tikuvabriku aastakäive tänavu kindlasti suuremaks kui 1994. aastal saavutatud 8,5 miljonit krooni, kuigi vabrik töötab küllaltki väikse võimsusega, kuni uusi müügikanaleid otsitakse. 
Erastamisele eelnenud heitliku tootmisega võrreldes saavad tükitöölised nüüd pidevalt töötavas vabrikus teenida normaalse palga, väidab Moss. 
Uued omanikud on välja vahetanud umbes kolmandiku töötajatest. 
Vabrikus jätkab tikuvabriku endine direktor Harri Kallaste. 
Mürk saadeti Venemaale tagasi 
Seniajani muutis Viljandi tiku tundlikuks ja süttivaks väävlis sisaldunud kaaliumdikromaat, mis on eriti mürgine, räägib Tarvo Moss. 
Uued omanikud loobusid mürgisest ainest varakevadel ja lattu jäänud kogus õnnestus Venemaale tagasi müüa. 
Kaaliumdikromaat andis nii hea efekti, et igal juhul läks tikk põlema, selgitab Moss. 
Nüüd oleme sunnitud väga täpselt jälgima tehnoloogilist protsessi igas lülis. 
Selliste ainete kasutamisel ei oleks meil Lääne turul tulevikku, tõdeb Tarvo Moss, kelle firma toodangu põhiosa veetakse Eestist välja. 
Suuremad tellimused lähevad Soome. 
Samal ajal müüb Eestis Rootsi tikke Eesti Tubaka omanik Swedesh Match. 
Viljandi poodides on müügil kõrvuti mõlemaid (30 senti toos), mõnes poes on Eesti tikutoos viis senti odavam. 
Tarvo Moss peab seda normaalseks konkurentsiks ja nimetab Eesti Tiku eelisteks aktiivsemat müüki ja kliendi soovide järgimist toosi kujunduses. 
Reklaamivad tellijat 
Viljandi tikkude etiketil on enamasti tellija nägu, s.t. tellija reklaam. 
Näiteks Soome saadetavatelt 48 erineva rahvariidekomplektiga toosidelt ei loe kuskilt välja, et need on Eestis kasvanud haavapuust ja Viljandis tehtud tuletikud. 
Sama on Inglismaalt tellitud kolme etiketinäidisega. 
Eesti Tikku reklaamib musta-kollase-punase kujundusega toos, mis Mossi sõnul vastab täielikult tarbijakaitse nõuetele: sellel on eesti keeles peale kirjutatud, et need on tuletikud, samuti firma logo ja telefoninumbrid. 
Me väldime kujundust, mis tooks esile trükimasina vead, tähendab Moss. 
Lisaks tavalistele tikkudele tehakse Viljandis kuus minutit põlevaid puitkiudmassist koonustikke, jäätisepulki ja 4-5 tundi põlevaid õueküünlaid. 
Vatimadratseid ei tehta Viljandi tikuvabrikus juba aasta jagu. 
Tarvo Moss kinnitab, et Viljandi tikuvabrikule on praegu kõige olulisem leida turgu ning hea organiseerija. 
Viimasel ajal räägitakse Viljandis tikuvabrikust rohkem seoses poole tuhande korteri kütmisega. 
Linn tahab, et tikuvabrik kütaks korralikult tikuvabriku katlamaja kütte all olevaid maju, ning nüüd vaidlevad osapooled küttehinna üle, selgitas Moss Postimehele. 
Eesti katsetab Hiina automaate 
Poola automaatide katsepartii pole veel saabunud 
URMAS PAET 
Eesti katsetab praegu Hiinas toodetud automaate. 
Poolast pole automaatide katsepartii veel saabunud. 
Uuest aastast saadetakse väeosadesse prooviks Poolas toodetud saabaste katsepartii. 
Septembris Poolas sõjatehaste toodanguga tutvumas käinud kaitseministeeriumi kantsler Robert Lepikson ütles Postimehele, et ta pole viimastel nädalatel saanud Poolast võimaliku relva- või varustuseostuga tegelda ega sisulist tööd teha, sest on pidanud peamiselt ministeeriumi pressiesindaja tööd tegema. 
Kaitseministeeriumi varustusosakonna juhataja Peep Tarien ütles aga, et Poolast on saabunud sõdurisaabaste näidispartii, mis läheb uuest aastast väeosadesse prooviks. 
Seejärel moodustatakse komisjon, mis peab otsustama Poola saabaste ostmise otstarbekuse. 
Siiani oleme töötanud Eesti saapamudeli kallal, aga tulemused on keskpärased. 
Juba aasta tegeleb Tartu ettevõte Samelin sõdurisaabaste tootmise ettevalmistamisega. 
Saapa väliskuju ja pealsed on head, aga probleeme on tallaga. 
Hind on siiani soodne olnud, rääkis Tarien. 
Tarieni sõnul on saabaste pakkumisi palju ka Saksamaalt, Prantsusmaalt, USAst ning ka rahvusvahelistelt ärimeestelt. 
Eesti kaitseväe saapavajadus on Tarieni sõnul umbes 2500 paari aastas, sest kaitseväes on aastas umbes 2500 sõdurit ning saabaste kandmisaeg peaks olema vähemalt aasta. 
Tartu saapal me seda veel saavutanud ei ole, lisas Tarien. 
Peep Tarien ütles, et kaitseväe riietuse osas mingit konkurssi korraldatud ei ole. 
Oleme kasutanud ohvitseri igapäevariietuseks Leedu riiet ning välimundri jaoks Hiina ja Belgia oma, sest lapilist riiet Eesti ei tooda. 
Nüüdseks on ohvitseri mundririide tootmiseks tehtud pakkumine ka Keila tehaselt, rääkis Tarien. 
Tarien nentis, et Eesti kaitseväe riietus on nüüdseks ühtne, kuid saapad on endiselt mitmelt poolt pärit. 
Rääkides võimalikest uutest relvaostudest, ütles Tarien, et Poola on lubanud saata automaate katsetamiseks; hinnad on Eesti jaoks liiga kõrged, kuid see on veel läbirääkimiste objekt. 
Poolast automaatide katseeksemplare veel tulnud ei ole. 
Tarieni sõnul on Hiina automaadid odavamad ning nende katsepartii on Eestisse jõudnud ja katsetamine käib. 
Teistest riikidest relvade katsepartiisid tulnud ei ole ning muud relvastust peale Hiina automaatide Eestis katsetamisel ei ole, ütles Tarien. 
Eesti Rahva Muuseum korrastab UKU kogu 
MADE LAAS 
Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadlased töötavad kunagise rahvakunstimeistrite koondise ligi 3000 toote kallal, mis UKU erastamise järel muuseumile anti. 
Eesti käsitöö esinduslikku kogu plaanitakse eksponeerida järgmisel aastal. 
UKU erastamise ühe tingimusena anti ERMile ligi 3000-esemeline näidisfond, mis hoolimata aastatepikkusest seismisest on heas korras. 
ERMi peavarahoidja Eevi Asteli kinnitusel on jaanuaris saadud asju nummerdatud, kataloogidesse ja hoidlatesse kantud, edaspidi saavad neid kasutada kõik asjahuvilised. 
Enamik UKU tooteid on koopiad muuseumiesemetest, lisaks otsisid kunstnikud ka ise näidiseks etnograafilist materjali. 
Kogus on ka 54 Lääne-Eestist ja Muhust kogutud endisaegset eset. 
Väga palju on kudumeid, tekke, vaipu, rahvarõivakomplekte, ehteid, nukke ja seinapilte, puust, nahast ja metallist esemeid. 
Kogus on ka kaasajast lähtuvat loomingut, eriti nahkesemete osas. 
Eevi Asteli sõnul oli muuseumil hea meel toodete üle, mida kogu maailmas tänu naturaalsetele materjalidele ja tehnikale mainekaks peeti. 
See on suur ja oluline osa eesti käsitöös, nentis ta. 
UKU oli 1920-30ndate aastate eesti kõrge käsitöö jätkaja. 
Eestist oli UKU toode aastakümneid põhiline, mis muus maailmas midagi tähendas. 
Järgmise aasta veebruaris avatakse UKU toodete näitus, seda aitavad üles panna kunagised UKU kunstnikud. 
Estonia teatri saamist rahvusooperiks takistab seaduse puudumine 
TIIT TUUMALU 
Enam kui kuu aega tagasi võttis Estonia teatri kollektiiv vastu avaliku pöördumise, soovides teada saada, kas Eesti vajab rahvusteatrit. 
Nagu ütles Estonia teatri peadirektor Paul Himma, on pöördumisele reageerinud vaid minister Allik, kes seob rahvusteatriks saamise etendusasutuste seaduse vastuvõtmisega Riigikogus. 
Avalikkuse reageering Estonia pöördumisele on Paul Himma sõnul jäänud puudulikuks. 
Rahvusteatrist on juttu olnud ainult kuluaarides, kusjuures suhtumine on kahene - ühed ütlevad, et millest me räägime, Estonia on olnud alati rahvusooper, teised ei saa aru, mis need muusikud jälle tahavad, sõnas Himma. 
Estonia peadirektor Paul Himma kinnitas Postimehele, et ametlikult on kirjaga Estonia kollektiivi poole pöördunud vaid minister Jaak Allik. 
Tema vastus ei sisalda meile midagi uut, nentis Himma. 
Jaak Allik märgib Estonia teatri usaldusisikute kogule adresseeritud kirjas, et praegu pole ühegi õigusaktiga sätestatud kultuuriasutusele rahvusliku kultuuriasutuse nimetuse andmist ja sellest tulenevaid õigusi ja kohustusi. 
Kultuuri- ja haridusministeerium on ette valmistanud Etendusasutuste seaduse eelnõu, mis sätestab rahvusliku kultuuriasutuse nimetuse andmise valitsuse pädevusena. 
Kui eelnõu leiab Riigikogus heakskiidu, hakatakse välja töötama vastava asutuse statuuti ja asutakse riiklikul tasemel käsitlema konkreetseid juhtumeid, märgitakse kirjas. 
Jaak Allik lükkab oma kirjas ümber väite Estonia määratusest vaiksele hääbumisele. 
Sel aastal kasvas Estonia tegevuseks eraldatud riiklik dotatsioon 37,7%, mis teeb dotatsioonisummaks 23 miljonit krooni. 
Alliku väitel on seda märgatavalt rohkem kui ühelgi teisel teatril, samuti ületab Estonia keskmine kuupalk 2286 krooni teiste Eesti teatrite töötajate keskmist palka. 
Loomulikult pole need summad piisavad, kuid kinnitavad Estonia prioriteetsust, kirjutab Allik. 
Avaliku pöördumise mõte ei olnud ähvardus lehvivate lippudega Toompeale minna, vaid praeguse olukorra fikseerimine ja teadvustamine, kinnitas Paul Himma ja lisas, et tema arvates on sellega hakkama saadud. 
Järgmise aasta riigieelarves on Estonia teatrimaja kapitaalremondiks planeeritud kaks miljonit krooni, millega saame ära teha hädapärasemad tööd. 
Mul on tunne, et jää on hakanud liikuma, sõnas Himma. 
Valga linnaisad ei tunnista seadust, kinnitavad lasteaednikud 
TIIU RITARI 
Reedel protesteerisid ligi 150 lasteaednikku ja lapsevanemat Valga raekoja ees linnavalitsuse ja volikogu kava vastu kehtestada lasteaialastele kohamaks. 
Niisugune maks on vastuolus Eesti seadustega, väitsid piketeerijad. 
Valga linnapea Meelis A. Atonen on jätkuvalt seisukohal, et lasteaiad on teenindus-, aga mitte haridusasutused, ütles Postimehele Valga suurima, Buratino lasteaia vanemkasvataja Ene Kulasalu. 
Kuna linnavõimud peavad lasteaedu teenindusasutusteks, siis leiavad linnaisad, et need lapsevanemad, kes tahavad linna kulul oma lapsi kasvatada, peaksid selle teenuse eest senisest enam tasuma. 
Selleks plaanitaksegi uuest aastast 100-150- kroonine lastekohamaks kuus. 
Paraku pole lasteaed teenindus-, vaid haridusasutus, nentis Lõuna-Eesti Lasteaedade Liidu juhataja Silvija Mõttus. 
Nii sätestavad Eesti haridus- ja koolieelse lasteasutuse seadus, mille kohaselt saab laps lasteaiast alushariduse, lisas ta. 
Valga lasteaedade hoolekogud tegid möödunud nädalal Valga maavanemale ettepaneku kontrollida Valga linnavalitsuse töö seaduslikkust. 
Kui kontrolli tulemusel peaks ilmnema, et linnavalitsus rikub seadust, kavatsetakse pöörduda õiguskantsleri poole ja otsida abi kohtust. 
Lasteaednikud ja lapsevanemad on ühel meelel, et lapsevanemad lihtsalt ei suuda lasteaias käiva lapse eest rohkem maksta. 
Lasteaiamaksu suurendamine viiks selleni, et lapsed jäetakse üksi koju. 
Kui Põhjamaades kulub pere eelarvest lasteaiamaksudeks 6-8%, siis lasteaednike andmetel läheb Valga perel ühe lapse lasteaias käimisele 13% sissetulekust. 
Valga lasteaias on toiduraha 200 krooni kuus, sellele lisandub 25-kroonine õppemaks. 
Koos plaanitava kohamaksuga tuleks uuel aastal ühe lasteaias käiva lapse eest maksta 350-400 krooni kuus. 
Lasteaednikud peavad seda liiga suureks summaks, arvestades palku Valgas, kus paljud vanemad ei suuda juba praegu lapse toiduraha tasuda. 
Näiteks Buratino 177 lapsest on 38 kas osaliselt või täielikult vabastatud toiduraha maksmisest. 
Valga linnapea ütles piketeerijatega kohtumisel, et tema ei kavatse enne naist võtta, kui on kogunud piisavalt raha pere ülalpidamiseks. 
Peaminister soovib Eesti Päevalehe peatoimetaja tagandamist 
URMAS PAET 
Peaminister Tiit Vähi teatas, et ta ei suhtle Eesti Päevalehe ajakirjanikega väljaspool pressikonverentse enne, kui Kalle Muuli on lahkunud Eesti Päevalehe peatoimetaja ametist. 
Tiit Vähi pahameele põhjustas 1. detsembri Eesti Päevalehes ilmunud Kalle Muuli artikkel Esoili hind võib langeda ühele kroonile, milles on juttu riigivõimuga seotud kütusehimudest. 
Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Mai Vöörmann rääkis Postimehele, et juba kaks korda on ebaõnnestunud intervjuu Tiit Vähiga rubriiki Eesti Päevalehe lõuna. 
Ettepanek intervjuu tegemiseks on tulnud pigem sealtpoolt, lisas Vöörmann. 
Esimest korda jäi intervjuu ära, kui oli valitsuse moodustamine, sest siis ei olnud aega. 
Teist korda aga seoses 1. detsembril ilmunud Kalle Muuli artikliga Esoili hind võib langeda ühele kroonile. 
Artikkel ilmus uudisteküljel ning oli Kalle Muuli kui ajakirjaniku artikkel, rääkis Vöörmann. 
Vöörmanni sõnul palus Vähi intervjuuks küsimusi ette ning need ta ka sai. 
Kui täpsustasin, kas faks on kätte saadud, siis infonõunik Meelis Pirn ohkas raskelt ja ütles, et peaminister on intervjuust ära öelnud. 
Ma siiski taotlesin audientsi, sest leidsin, et näost näkku äraütlemine oleks ausam. 
Mai Vöörmann ütles: Reedel ma vestlesin peaministriga ja selgus, et äraütlemise põhjus on Eesti Päevalehes ilmunud peatoimetaja Kalle Muuli artikkel. 
Peaminister võtab artiklit kui toimetuse seisukohta ja väitis mulle, et ta ei tee Eesti Päevalehega tegemist enne, kui Kalle Muuli ei ole peatoimetaja ametikohalt lahkunud. 
Ta ütles, et vastab ainult pressikonverentsidel küsimustele, kuna ta on seal kohustatud vastama. 
Vöörmanni sõnul ei öelnud Vähi, mis teda artiklis häiris. 
Mai Vöörmann ütles, et Eesti Päevaleht pole seda arutanud ja peab Vähi käitumist väga naeruväärseks. 
Me ei kujunda seisukohta, sest ei näe selles mingit erilist probleemi. 
Vähi ei võta omaks 
Valitsuse pressibüroo direktor Meelis Pirn ütles, et Tiit Vähi pole mittesuhtlemist Eesti Päevalehega ametlikult kuskil välja öelnud. 
Vähi kohtus küll Mai Vöörmanniga, kuid mida nad seal omavahel rääkisid, ma ei tea. 
Siiski ütles Pirn, et põhjuseks, miks sellised vastuolud on tekkinud, on Kalle Muuli artikkel Esoili erastamisest 1. detsembri Eesti Päevalehes, kus oli ka Tiit Vähi nimi sees. 
Pirni sõnul ei võta Vähi mingil juhul omaks nimetatud artiklis talle omistatud tegemisi. 
Põhimõtteliselt oleks peaministril alus artikli autor kohtusse kaevata, kuid peaministrina ei hakka ta kohtu vahet käima. 
Küll aga tean ma, et paar Valga ärimeest, kes olid ka selles artiklis mainitud, kuuldavasti kavatsevad kohtutee jalge alla võtta, rääkis Pirn. 
Et Vähi välistab suhtlemise kogu Eesti Päevalehega ja mitte ainult Kalle Muuliga, siis ilmselt lähtub peaminister sellest, et tegemist oli peatoimetaja artikliga, lisas Pirn. 
Eesti Päevalehe peatoimetaja Kalle Muuli ütles, et kui Tiit Vähi mittesuhtlemist Eesti Päevalehega ka avalikult kinnitab ja kui see ikka nii oli, siis püüab Vähi sellega liialt mõjutada ajakirjandust, kui ta hakkab avaldama arvamusi täiesti väljaspool oma pädevust selle kohta, kes peaks olema ühe või teise ajalehe peatoimetaja ja kes ei peaks olema. 
Eesti Päevalehe peatoimetaja määrab ametisse lehte välja andvate aktsiaseltside juhatus ja ma arvan, et Vähi selline avaldus pikendab minu ametisolekuaega kohe kindlasti, rääkis Muuli. 
Muuli arvab, et Eesti Päevaleht eriti mingit kahju ei saa, kui Vähi lehega ei suhtle. 
Kommenteerides Meelis Pirni väidet, et Valga ärimehed kavatsevad Kalle Muuli kohtusse kaevata, ütles Muuli: Meie reporterid on neid Valga ärimehi hirmsasti taga otsinud. 
Artiklis on tegelikult ühte ärimeest mainitud. 
Kogu lugu on kirjutatud raamatupidamisdokumentide põhjal ja sellele on ka loos viidatud. 
Kui need dokumendid ei ole võltsitud, siis ei ole loos küll ühtki vale fakti. 
Eks mind ja Eesti Päevalehte ole ennegi kohtuga ähvardatud. 
Muuli lisas, et see pole Eesti Päevalehe konflikt Tiit Vähiga. 
Ma kirjutasin selle artikli oma nime all ja see on minu artikkel, mitte Eesti Päevalehe seisukoht. 
Eesti Päevaleht võtab seisukohti oma juhtkirjades, rääkis Muuli. 
Osa õigeusklikke tunnistab vaid kanoonilisi õigusi 
Kirikutüli võib mõjutada Eesti-Vene suhteid 
EPP ALATALU 
Laupäeval korraldasid peapiiskop Korneliusele alluva õigeusu kiriku usklikud ristikäigu Tallinnas. Korneliuse pressisekretär isa Leonti Morozkin teatas, et ühises palves nähti väljapääsu ummikolukorrast, millesse Eesti Apostlik Õigeusu Kirik oli sattunud. 
Korneliuse juhitav õigeusukirik kasutab 1993. aastast sama nime, kui usuasjade talituses registreeritud õigeusu kirik, mis ligi 50 aastat on tegutsenud eksiilis. 
Moskvale ja Venemaa patriarhile alluv kirik keeldub end teise nime alla registreerimast, et mitte kaotada oma väidetavat õigusjärgsust talle kuuluvatele varadele. 
Eesti Riigikogu väliskomisjoni esimees Eino Tamm ütles BNSile, et Eesti lähtub juriidiliselt omandireformi seadusest ning see annab õiguse Konstantinoopolile alluvale kirikule, kuigi selle kiriku pead asuvad Stockholmis. 
Õigeusklikud Toompeal 
Laupäeval kogunes üle viie tuhande peamiselt vene rahvusest õigeuskliku Toompeale, Eesti Riigikogu ja valitsushoone vastas asuva Aleksander Nevski katedraali juurde, et minna ristikäigule. 
Ristikäigule suundusid kõige ees kuldsetes stihaarides vaimulikud, kes kandsid kirikulippe ja pühapilte. 
Neile järgnes peapiiskop Kornelius. 
Ristikäik algas väljakuulutatust kümmekond minutit varem, nii et ristikäigulised alles suundusid Toompeale, kui ristikäigu algus juba mööda lumist Pikka jalga all-linna suundus. 
Aleksander Nevski kate-draali juurest alguse saanud ristikäik suundus Pikka jalga mööda Pikale tänavale, ringiga Tolli-Laia-Oleviste tänava kaudu Pikka jalga mööda Lossiplatsile tagasi. 
Ristikäigus osalejaid oli nii palju, et kui ristikäigu algus oli juba Toompeal, oli Maiasmoka kohviku juures alles rahvasumm. 
Usuasjade talituses siiani registreerimata usuorganisatsioonile andis ristikäiguks loa Tallinna linnavalitsus. 
Isa Leonti Morozkin kinnitas, et marsruut valiti eesmärgiga palvetada Eestimaa piiskopkonna hoone ehk peapiiskop Korneliuse residentsi juures Pikk 64. 
Morozkin avaldas arvamust, et see maja on olnud juba bolshevike poolt mõrvatud piiskop Platoni aegadest õigeusklike käes. 
Nüüd tahab organisatsioon, kes kasutab meie kiriku nime, seda maja endale. 
Ristikäigu teekonda plaanides arvestati ka Rootsi saatkonnast möödumist, sooviga anda märku oma kirikust ja viidata Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku sinodi tegutsemisele Stockholmis. 
Pikale tänavale jääb ka Vene föderatsiooni Eesti saatkonna hoone. 
Rohelise turu juures asuva palvela juures loeti palve, siseministeeriumi hoonest möödudes pöörduti korraks maja poole, piiskopkonna hoone juures Pikk 64 juures lauldi vene keeles palju aastaid patriarh Aleksiusele ja peapiiskop Korneliusele ning eesti keeles palju aastaid Eesti Vabariigile. 
Kogu protsessioon võttis aega veidi üle tunni, usklikud laulsid kogu tee, enamasti vene keeles. 
Ristikäigu ajal helistati Nevski katedraali kellasid. 
Poliitikud osalesid, turvamehed valvasid 
Peapiiskop Korneliuse toetajate korraldatud ristikäigus osalesid ka Eesti parlamendis ja Tallinna linnavolikogus tegutsevad vene poliitikud, samuti oma Eesti vaenulikkuse poolest tuntud vene poliitikud. 
Kohal olid Riigikogu liikmed, Sergei Issakov, Valentin Strukov, Nikolai Maspanov ja teised. 
Ristikäiku olid vaatamas ka Venemaa saatkonna töötajaid. 
Ristikäigu ees sõitis Tallinna kesklinna politseiauto, ka aitas tänavate sulgemist korraldada politseinik. 
Õigeusklike ristikäiku aitasid läbi viia ka nende endi korrapidajaid. 
Isa Leonti Morozkin kinnitas pressikonverentsil, et Eesti ajakirjanduses kasutatakse valesti sõnapaari - Moskvale alluv õigeusu kirik. 
Ainus, mida õigeusklikud tunnistavad, on nende kanooniline õigus. 
Nemad alluvad Moskva ja kogu Venemaa patriarhile. 
Organisatsiooni, mis Morozkini sõnul kasutab nende nime, ei tunnustata ka Konstantinoopolis. 
Eesti ajalehtedes ilmunud teateid Moskvale alluva õigeusu kiriku võimalikest seostest vene luuretegevusega Leonti Morozkin eitas. 
Tema sõnul oleks luuretegevus kriminaalne, nemad sellega ei tegele. 
Isa Leonti Morozkin kinnitas laupäeval, et Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius on palunud Eesti õigeusklike toetuseks arvamust ka ülemaailmselt kirikute organisatsioonilt. 
Venemaa ja venelaste vastane poliitika? 
Vene välisministeerium teatas oma laupäevases avalduses, et Eestis jätkub Moskva Patriarhaadile kanooniliselt alluva õigeusu kiriku õiguste kitsendamine, mis vähendab ka õigeusklike põhiseaduslikke õigusi. 
Selle tegevuse järjekordse näitena näeb Vene välisministeerium reedest Tallinna linnakohtu otsust mitte arutada Eesti Õigeusu kiriku eestseisja peapiiskop Korneliuse hagi omandiõiguse taastamiseks. 
Avalduses väidetakse ka, et õigeusukiriku represseerimist ei saa vaadelda lahus ametliku Tallinna Venemaa ja venelaste vastasest retoorikast. 
Õigeusu kiriku ümber tekkinud situatsiooni vaadeldes on näha, et Eesti võimud on tegudes demonstreerinud oma ustavust demokraatia ideaalile, inimõigustele ja südametunnistuse vabadusele. 
Eesti praeguse juhtkonna sihipärane poliitika Eestis elavate õigeusklike õiguste ja vabaduste suhtes ei jäta mõjutamata Vene-Eesti suhteid. 
Moskvas oodatakse, et praegune olukord Eestis asuva õigeusu kiriku ümber ei jätta ükskõikseks neid, kes peavad end selle maa sõpradeks, on kirjas Venemaa välisministeeriumi avalduses. 
BNSi teatel pöördus Vene Riigiduuma juures tegutsev kaasmaalaste toetamise nõukogu president Boriss Jeltsini poole üleskutsega rakendada kõikvõimalikke abinõusid taastamaks Moskva patriarhile alluva Eesti Apostliku Õigeusu kiriku õigused. 
BNSi teatel võeti pöördumine reedel vastu kaasmaalaste toetamise nõukogus Eestit esindavate Pjotr Rozhoki ja Jevgeni Kogani pealekäimisel. 
Nevski katedraal - venestamise sümbol 
Tallinna Aleksander Nevski katedraali ehitamine Tallinnasse kuberneri lossi ette otsustati 1880ndate aastate suure venestamise ajal. 
Mihhail Preobrazhenski projekti järgi ehitati kirikuhoonet 1894.-1900. aastal, võttes eeskujuks Moskva ja Jaroslavli kirikud. 
Ajaloolise pärimuse järgi kardeti juba ehitamise ajal eestlaste soovi vene kirik Toompealt ära koristada ja just seetõttu seoti ehituse ajal vundamendikivid sulatina seguga. 
Sõda Tshetsheenias alustab teist aastaringi 
MARKO MIHKELSON, Moskva 
Täna varahommikul täpselt aasta eest tungisid Vene tankid Tshetsheeniasse. 
Usaldamata enam omameelset opositsiooni, kes ei suutnud Dudajevit isegi abijõududega võimult kõrvaldada, vallandas Moskva sõja, mille lõppu ei oska veel nüüdki keegi ette arvata. 
Tshetsheenia sõjast on palju kirjutatud, seda sõda on palju näidatud. 
Kuid ajakirjanduse omapära juba on selline, et kui miski hakkab muutuma igapäevaseks nähtuseks, siis surutakse see tihti teiste sõnumitega märkamatult tagaplaanile. 
Nii on see juhtunud ka Tshetsheeniaga. 
Venemaa enda ajakirjanikud tõdevad hämmastusega, kuivõrd on nad harjunud sõjaga, mis pole ju kaugeltki veel lõpplahendust saanud. 
Samavõrd ja rohkemgi veel on harjunud sõjaga tavainimesed. 
Ja mitte ainult Moskvas, mida Tshetsheeniast eraldab paar tuhat kilomeetrit, vaid ka Tshetsheenias endas. 
Vene sõdurid Tshetsheenia kaevikutes nimetavad käimasolevat kummaliseks sõjaks. 
Tõepoolest, kummaline on see sõda olnud algusest peale. 
Juba läinud aasta detsembris, kui veel polnud hilja tragöödiat ära hoida, räägiti juhtuma hakkava absurdsusest. 
Venemaa keskvõimu sammudes puudus pealtnäha vähimgi arukus ja loogilisus. 
Tshetsheeni absurd 
Paraku näitab aeg ja kogemus, et Vene elu ongi tegelikult üks suur absurd, mida lääne mentaliteediga inimene lihtsalt ei taju. 
Siin ei maksa rääkida üksnes Vene võimu omapärast. 
Piisab, kui näha, mil moel on Venemaa ise üles ehitatud, millisena näeb välja üks Venemaa väikelinn, ning siis mõistad, et selles on olemas kõik peale ratsionaalsuse. 
Jääb mulje, et keegi ei suuda mõelda ette kahte sammugi. 
Tshetsheeniaga käitus Moskva täpselt sedasi. 
Õigemini mõeldi ette küll. 
Mõeldi ette, et Tshetsheenias tuleb lõpetada igasugune isepäi olemine ning välistada igasugused jutud Venemaa lagundamisest. 
Peaasi oli ja on eesmärk. 
Kuidas seda eesmärki täita, pole enam tähtis. 
Iga hinna eest, mis siis, et see nõuaks tuhandeid inimelusid. 
Teadmata arv ohvreid 
Siiani ei oska keegi täpselt või enam-vähem ligikaudseltki öelda, kui palju inimesi on Tshetsheenia sõjas hukka saanud. 
Väga umbmääraselt on arvatud, et enamasti Groznõis hukkus 25 000 rahulikku elanikku. 
Nähtavasti jääbki see arv täpsustamata. 
Veel vähem on võimalusi peatselt teada saada Tshetsheenia külades hukkunute tegelikku arvu. 
Suur osa tsiviilkaotustest tuleb kanda Vene õhurünnakute arvele. 
Nii näiteks ainuüksi 3. jaanuaril Shali turu pommitamise ajal hukkus korraga üle kahesaja rahuliku inimese. 
Mis seal rääkida siis Groznõist, kus tundmatud lennukid raputasid pomme juba enne Vene vägede ametlikku sissetungi. 
Sama segased on lood poolte sõjaliste kaotustega. 
Läinud nädalal teatati Moskvas ajakirjanikele, et Venemaa on Tshetsheenias ühe aastaga kaotanud hukkunutena 3015 ohvitseri ja sõdurit. 
Täiesti ilmne, et see arv on vähendatud. 
Kusjuures vähendatud mitmeid kordi. 
Juba ainuüksi jaanuari esimestel päevadel keedeti Groznõis sõna otseses mõttes lihasupiks sadu, kui mitte tuhandeid oskamatult tulle juhitud vene sõdureid. 
Kui palju tshetsheeni võitlejaid on hukka saanud, sellest pole enam ammu kõneldud. 
Veebruaris, mil käisid veel väga ägedad lahingud, arvas president Dudajev Postimehele, et nende kaotused hukkunutena küünivad tuhande meheni. 
Eks siingi või tegelik arv märgatavalt suurem olla. 
Seega, kui kõik kokku arvata, võib sõja ohvrite arv juba praegu olla vähemalt 30 000. 
Kui aga uskuda enda intuitsiooni ja pealtnägijate jutte, siis võib see arv tegelikult olla märgatavalt suurem. 
Moskva võit? 
Eesmärk, mille poole hakkas Vene keskvõim eelmise aasta 11. detsembril tankide ja naerusui hukkuvate sõdurite (kaitseminister Pavel Gratshovi sõnad) toetusel liikuma, näib mõnele juba saavutatud olevat. 
Vaevalt paari päeva eest sõlmisid Tshetsheenia Moskva-meelse valitsuse juht Doku Zavgajev ja Venemaa peaminister Viktor Tshernomõrdin lepingu, mille kohaselt antakse Tshetsheenia Vabariigile justkui eristaatus. 
Moskvas loodetakse, et sellega on Dudajevi pooldajatelt võetud vähimgi võimalus tagasi tulla ning Tshetsheenia on kindlalt Moskva kontrolli alla saadud. 
Paraku on aga ikka nii, et mida väga tahad, see ei pruugi veel tõemeeli kättesaadav olla. 
Moskva sammud on sedavõrd läbinähtavad, et naiivne oleks uskuda ja arvata, et oma maad ja rahva vabadust kaitsnud inimesed ühtäkki ütlevad: olgu, teie võit, elame nüüd rahus edasi. 
Seda ei juhtu, pealegi veel Tshetsheenias. 
Eesti ja Tshetsheenia: sarnased stsenaariumid 
On väga õpetlik ja samas nii tuttavlik jälgida, mil moel Venemaa väikerahva iseseisvustahet alla surub. 
Kas ei tule Tshetsheenias sündiv tuttavana ette 1924. aastaga Eestis ning 1940. aastal Balti riikides juhtunuga? 
Kõik on toimunud vaid ajaliselt kiiremini ning teise stsenaariumi järgi. 
Kõigepealt mängiti Moskvas Tshetsheenia sisemisele opositsioonile. 
Õigupoolest püüti seda kõigi vahenditega püsti hoida ning mässule õhutada. 
1. detsembril 1924 tahtis Venemaa samamoodi Eesti iseseisvusele kriipsu peale tõmmata. 
Ei õnnestunud see Eestis, ei õnnestunud see ka Tshetsheenias. 
26. novembril 1994 surusid tshetsheenid mässukatse edukalt maha. 
Edasi katsus Venemaa vastast hirmutada ultimaatumiga, ise aga juba kindlalt sõjale mõeldes. 
Ju loodeti tshetsheenidega sama kiirelt hakkama saada kui 1940. aasta juunis Balti riikidega. 
Ega muidu Gratshov suunurgast lubanud, et kahe tunniga on Groznõi võetud. 
Kuid võta näpust. 
Vene andetud kindralid ei arvestanud, et nende vastas seisavad tshetsheenid, kes on juba emapiimaga omandanud sõjakunsti tarkused ning kes lihtsalt niisama põlvili ei lasku. 
Hoolimata sellest, et Tshetsheeniasse saadeti kümneid tuhandeid sõjaväelasi kogu Venemaalt, hoolimata sellest, et tshetsheenide vastu võitlesid parima ettevalmistusega üksused, ei suutnud Venemaa tshetsheene sõjaliselt lõplikult alistada. 
Ja ei ole seda suutnud siiani. 
Nähes, et niisama toore jõuga ei suuda vastast nurka ajada, otsustas Moskva äkki rahuretoorika kasuks. 
Eks suure tõuke selles suunas andnud Budjonnovski sündmused. 
Kuna suurem osa Tshetsheeniast oli Vene tankiroomikute jälgedega pitseeritud ning dudajevlased mägedesse tõrjutud, otsustati Moskvas rahvusliku päästmise valitsus Groznõisse tuua ning see ajapikku legaalseks muuta. 
Rahvusliku päästmise komiteesid mäletavad leedulased ja lätlased hästi alles nelja aasta tagustest sündmustest. 
Ka Eestis ei olnud Moskva-meelsed jõud 1991. aasta jaanuaris sugugi talveunes. 
Oodati vaid abijõudusid. 
Õnneks jäid need tulemata. 
Tshetsheenias on paraku läinud teisiti. 
Moskva-meelset valitsust peetakse tshetsheenide seas reeturiteks. 
Loomulikult on ka neid, keda sõda pole puutunud ning kes Salambek Hadzijevisse või nüüd Zakajevisse pooldavalt või hoopis ükskõikselt suhtuvad. 
Et marionette kuidagigi seaduslikus valguses paista lasta, otsustas Moskva kiiruga korraldada Tshetsheenias uue riigipea valimised kahasse Riigiduuma valimistega. 
Enne seda jõuti kibekähku sõlmida leping Zakajevi juhitud valitsusega. 
Talitatakse nii, nagu tshetsheene polekski olemas. 
Loomulikult ei vaevu föderaalvõimud mõtlema või küsima, mida tshetsheenid ise kõigest sellest arvavad. 
Täpselt nii nagu 1940. aastal Balti riikidega, kui need rahva vabal tahtel taas impeeriumiga liideti. 
Valimised Tshetsheenias 
Pole mingit kahtlust, et valimiste tulemused Tshetsheenias on juba ette otsustatud. 
Seda enam, et hääletamas käivad ka okupatsiooniväed. 
Midagi enama kui irvitusena tundub Zavgajevi üleskutse Dudajevile tulla ka kandideerima. 
Seejuures peegeldab see järjekordselt Vene absurdipoliitikat. 
On ju Dudajev üleriigiliselt tagaotsitavaks kuulutatud ja nüüd äkki, tulge kandideerima. 
Moskvale on legaalset marionettvõimu Tshetsheenias vaja kui õhku. 
Suure tõenäosusega valitakse (loe: määratakse) vabariigi glavaks (juhiks) seesama Zavgajev. 
Mis sellest, et ka Ruslan Hasbulatovil võib olla edulootusi. 
Samas ei kujuta ette, kuidas praegu Hasbulatov ja Jeltsin näiteks ühe laua taha istuksid. 
See tundub kui muinasjutt võimatuna. 
Föderaalvõimud loodavad, et legaalseks muudetud uue riigipeaga on Dudajev lõplikult elimineeritud ning ükskord tuleb ta koos oma bandiitidega mägedest niikuinii alla. 
Paraku on see taas suur eksitus. 
Kui jällegi Balti riikidega paralleele tõmmata, siis on enam kui kindel, et okupatsioon ei möödu Venemaale sugugi niisama rahulikult. 
Metsavendlus vältas meil teadagi kui kaua. 
Tshetsheenidel ei jää lihtsalt teist teed kui Vene sõdurite jalgealune põlema panna. 
Venemaa on saanud endale oma Põhja-Iirimaa. 
Seda ennustati juba aasta eest. 
Siis lasti see jutt Moskvas läbi kõrvade. 
Nüüd on aga terrorismioht reaalsus. 
Pommid ei hakka plahvatama üksnes Groznõis ning Budjonnovsk ei jää viimaseks. 
Keegi ei tea, mis juhtub juba eeloleval nädalal. 
Pühapäevale on määratud koos Riigiduuma valimistega Tshetsheenia uue riigipea valimised. 
President Dzohhar Dudajev koos oma toetajatega on juba kuulutanud, et nemad ei lase valimistel toimuda. 
Selleks on koostatud eritegevusplaan. 
Kas tähendab see uusi ja jõulisi diversiooniakte, kas tähendab see lahingutegevuse taaspuhkemist, näitavad lähemad päevad. 
Tshetsheenia sõjal on ettelöönud teine aastaring. 
Juulilepped - kas hall või must stsenaarium? 
Mart Nutt 
Parempoolne Mart Nutt on Riigikogu õiguskomisjoni liige. 
Lähimal ajal langetab Riigikogu otsuse, mida teha nn. juulilepetega - kas ratifitseerida mõlemad või üks kahest või hoopiski tagasi lükata. 
Millised on lepete läbikukkumise võimalikud tagajärjed Eesti riigile, on ilmselt võimatu prognoosida. 
On avaldatud arvamust, et arvestades Vene vägede Eestist lahkumist, ei tunne lääneriigid juulilepete saatuse vastu enam huvi, samuti hüsteeritsetud, et väed tuuakse Eestisse tagasi, kui leppeid ei ratifitseerita. 
Hoopis huvipakkuvam on asjaolu, milliseks kujuneb Eesti rahvusvaheline positsioon, kui mõlemad lepped ratifitseeritakse. 
* * * 
Juulileppeid õigustavad poliitikud ja ametnikud kinnitavad, et nende lepete allakirjutamine oli ainus võimalus saada lahti Vene vägedest Eestis. 
Oli see nii või ei, pole võimalik tõestada. 
Ratifitseerimise põhjenduseks tuuakse välja järgmised argumendid. 
Ratifitseerimata jätmisega ei täitvat Eesti kõigepealt endale võetud rahvusvahelisi kohustusi ja kaotavat usaldusväärse riigi maine. 
Teiseks, ratifitseerides lepped, kinnitavat Eesti lääneriikide diplomaatia edukust julgeoleku tugevdamisel Ida- ja Kesk-Euroopas ning saavat vastutasuks tuge piirilepingu sõlmimisel Venemaaga ja integreerumisel Euroopa struktuuridesse. 
Kolmandaks võtvat ratifitseerimine Venemaalt võimaluse sekkuda oma julgeoleku või regiooni stabiilsuse ettekäändel sõjaliselt Eesti asjadesse. 
Paraku on need kinnitused oletuslikud, ükski riik ei ole lubanud Eestile ratifitseerimise korral vähimatki tagatist. 
Samas ei ole keegi eitanud, et lepete ratifitseerimine toob Eestile ebameeldivaid kohustusi, mis riivavad meie suveräänsust. 
Et neid ebameeldivaid kohustusi leevendada, on Riigikogus olnud arutusel klauslite ja deklaratsioonide tegemine lepetele, samuti on menetlusse antud avaldus, mis deklareerib, et Eesti ei loobu õiguslikust järjepidevusest ega legaliseeri Punaarmee viibimist Eestis. 
* * * 
Klauslite tegemine lepingutele on maailmas tunnustatud ja seda reguleerib Viini konventsioon. 
Paraku eeldavad klauslid ka teise lepingupoole heakskiitu ja Venemaa poolt on asjatu seda oodata. 
Seepärast loobus klauslitest ka Riigikogu. 
Eesti suveräänsust rõhutavad deklaratsioonid on aga endiselt lepete ratifitseerimise seaduse eelnõus. 
Iseenesest pole midagi halba, kui deklaratsioonid seadusse ka jäävad. 
Häda on ainult selles, et neil ei ole mingisugust õiguslikku jõudu, ei Vene poole ega Eesti valitsuse suhtes. 
Seega on deklaratsioonid mõeldud vaid auru välja laskmiseks ja lepetes kahtlejate lohutamiseks à la ega me Eesti riiki ikka päris maha ei müünud. 
Õiguslik jõud on ikkagi ainult allakirjutatud ja ratifitseeritud lepete tekstil ning vaidlusküsimustes saab lähtuda ainult neist. 
On üpris ebatõenäoline, et Venemaa jätab kasutamata need võimalused, mis lepped annavad sekkumiseks Eesti siseasjadesse, tugevdamaks viiendat kolonni ja diskrediteerimaks Eestit kui riiki, mis ei täida endale lepetega võetud kohustusi. 
* * * 
Esimese sammu on Venemaa selles suunas juba teinud. 
Teatavasti tunnistab Vene riik ainult jõudu, järeleandmine on märk nõrkusest, mistõttu survet tuleb tugevdada, et saada veelgi rohkem. 
Pole kahtlust, et Venemaa käsitleb Eesti valmisolekut juulilepped ratifitseerida kui nõrkust. 
Miks just nüüd alustati marutuld Eesti pihta teemal õigeusu kirik ja õigeusklike tagakiusamine Eestis? 
Seepärast on Eestile raske juulilepetest midagi roosilist ennustada. 
Pigem käivitub hall või must stsenaarium. 
Kumb, sõltub lääneriikide valmisolekust Eestit toetada ja omaks võtta. 
Halli stsenaariumi puhul aktsepteerivad lääneriigid juulileppeid kui ebavõrdseid ja puhtpoliitilisi, mille tähttähelist täitmist ei nõutagi. 
Sel juhul jääksid Eesti-Vene suhted status quo tasemele (aga kindlasti ei paraneks!) ning lääneriigid tugevdaksid Venemaale survet piirilepingu sõlmimiseks ning vastuseisust loobumiseks Eesti liitumisel Euroopa Liiduga. 
Musta stsenaariumi korral jäetaks meid koos vabal tahtel võetud kohustustega Venemaaga silmitsi ning tõstatuks küsimus, kas on võimalik võtta Euroopa Liitu ja NATOsse riiki, mille territooriumil viibib lepinguliselt tagatud privileegide ja garantiidega vaenuliku riigi erariides armee. 
Eestlased ja muulased prognoosivad erinevalt Venemaa ohtusid 
IRIS PETTAI 
Iris Pettai on TÜ turu-uurimisrühma juht. 
Uuringu tellija on Avatud Eesti Fond. 
[originaali tabel välja jäetud] 
Venemaa on pärast Balti riikide iseseisvumist kolme väikeriiki pidevalt millegagi ähvardanud ja hirmutada püüdnud. 
See on toimunud riiklikul tasandil, presidendi, välisministri ja kaitseministri avalduste kaudu kui ka parteide kaudu. 
Uuringus püüdsime fikseerida, millised on Eestis elavate inimeste ootused Venemaa suhtes, milliseid Venemaal toimuvaid sündmusi prognoositakse ja mil määral erinevad eestlaste ja muulaste hinnangud. 
Tulemuste üldistamine võimaldab välja tuua järgmisi tendentse: 1. Ohutunne Venemaa suhtes on suur. 
Eestlaste ohutunne Venemaa suhtes on märksa suurem kui siin elavatel muulastel. 
Venemaa seitsmest võimalikust negatiivsest tegevusest hindavad eestlased viit tõenäolisemaks (sündmuse toimumist usub rohkem inimesi kui sündmuse mittetoimumist) ja kahte vähem tõenäoliseks. 
Muulaste ohutunne Venemaa negatiivsete tegevuste suhtes on tähelepanuväärne, kuid väiksem eestlaste ohutundest. 
Muulased peavad kolme sündmust tõenäolisemaks ja nelja sündmust vähem tõenäoliseks. 
2. Eestlased ja muulased kardavad kõige enam Venemaalt Eestisse kanduvat kuritegevust. 
Kuritegevuse jätkuvat kasvu Venemaal ja selle kandumist Eestisse peab reaalseks 3/4 eestlastest ja pisut üle poole muulastest. 
See on muulaste silmis ainuke Venemaaga seotud negatiivne sündmus, mille toimumisse usuvad rohkem kui pooled muulastest. 
3. Eestlased peavad tõenäolisemaks Venemaapoolseid provokatsioone. 
Kõige suurema veendumusega usuvad eestlased, et Venemaa provotseerib Eestit rahvusvahelises suhtluses ja kahjustab sellega Eesti mainet (38% vastajaist on arvamusel, et see juhtub kindlasti). 
Samuti on 3/4 eestlastest arvamusel, et Venemaa kasutab Eesti vastu ka lähitulevikus majanduslikku Zhantaazhi -tõstab tollitariife, katkestab gaasitarned jms. 
Venemaa-poolseid majanduslikke santaazhepeab reaalseks ka ligi 50% muulastest, kuid Venemaa Eesti-vastast tegevust rahvusvahelistes organisatsioonides muulased märkimisväärseks ei pea. 
Probleem on ilmselt selles, et muulased ei väärtusta eestlastega võrdselt Eesti rahvusvahelisi kontakte ning muulastel on ka vähem informatsiooni Eesti rahvusvaheliste suhete kohta. 
Seda ilmestab kasvõi erinevus Tallinnas ja Kirde-Eestis elavate muulaste hinnangute vahel. 
Tallinna muulastest kolmandik arvab, et Venemaa hakkab rahvusvahelistes organisatsioonides Eesti mainet kahjustama, Kirde-Eesti muulastest usub seda vaid viiendik vastajaist. 
4. Suurimad erinevused muulaste migratsiooni prognoosides. 
Kõige enam erinevad eestlaste ja muulaste prognoosid selles osas, kas Venemaa jätkuv majanduslik allakäik ja inimeste vaesumine toob endaga kaasa Eesti lähipiirkonnas elavate muulaste siirdumise Eestisse. 
Eestlastest peab seda võimalikuks 55%, muulastest vaid 10-14%. 
Tulemused viitavad ennekõike veel ühele valdkonnale, mille suhtes eestlastel on teravdatud hirmud ning mille toimumisse nad usuvad, kuigi viimaste aastate tegelikud tendentsid on vastupidise suunitlusega -muulased lahkuvad Eestist. 
5. Venemaa äärmuslikku agressiivsust usutakse vähem. 
Suhteliselt kõige vähem usutakse Venemaa äärmuslikult agressiivset käitumist, seda, et Venemaa võiks kasutada Eesti vastu sõjalist jõudu, põhjendades seda näiteks vajadusega kaitsta Eestis elavaid muulasi. 
Ehkki sellist Venemaa reaktsiooni usutakse vähem, arvab siiski iga viies eestlane ja iga kümnes muulane, et midagi sellist võiks lähitulevikus juhtuda. 
Samuti mõnevõrra vähem usutakse seda, et Venemaal tulevad võimule vanameelsed (kommunistid) ning Venemaa püüab seejärel Balti riike taas endaga ühendada. 
Seda peab võimalikuks kolmandik eestlastest ja 15% muulastest. 
Kiri toimetajale 
Et mitte kunagi ei põleks raamatud 
ELIEZER BELTSHIKOV, Eestimaa Juudi Usuühingu esimees 
Ma austan erimeelsusi kirjanduses ega ole kunagi varem põletanud vastumeelseid kirjanduslikke arvamusi. 
Kuid tol päeval, mil Taani konsul Eestis teatas suure muretundega, et Tallinna raamatukauplustes on müügil Siioni tarkade protokollid, ostsin kohe teatud hulga eksemplare ja põletasin nad ära. 
Kõikidest provokatsioonilistest kirjutistest juutide õõnestava tegevuse kohta on Protokollid kõige suurem laim. 
Selles teoses püütakse dokumentaalselt tõestada, et juutluse ainuülesanne seisneb ülemvõimu haaramises maailmas ja situatsiooni loomises, mil kõik rahvad oleksid allutatud juutide huvidele. 
Rahvusvaheline üldsus on kindlaks teinud, et Protokollide autoriteks olid Venemaa mustasajalised 19. sajandi lõpul. 
Rahvusvaheline kohus Shveitsis tunnistas Protokollid provokatsiooniks. 
Nagu teada, ei trükita valelikke, laimu sisaldavaid dokumente, mis on provokatsiooniks tunnistatud, kusagil. 
Neid hävitatakse. 
Ja just selleks, et mitte kunagi ega kuskil ei põleks raamatute tuleriidad, on vaja otsustavalt ja lõplikult ära põletada Siioni tarkade protokollid. 
Kuidas nii? 
MAIA RAIK, Pärnumaa 
Niinimetatud stagnaajal said naised üldiselt pensionile 55- ja mehed 60-aastaselt. 
Oli ka soodustusi. 
Nüüd on suund sinnapoole, et naised saavad pensionile 60- ja mehed 65-aastaselt. 
1940. aastal sündinud naistele lisati kaks aastat, s.t., et saame pensionile 1997., mitte 1995. aastal. 
9. detsembri Postimehes oli riigikogulaste nimekiri, kes saavad pensioni 7230 krooni, s.o. 75% Riigikogu liikme ametipalgast. 
Selles nimekirjas on ka Marju Lauristin, kes on sündinud 1940. aastal. 
Kuidas on see võimalik, et tema juba pensioni saab? 
Kas riigikogulaste kohta kehtivad eriseadused? 
Miksei heisata lippe? 
TAIMI ANTSOV, Võrumaa 
Varsti on jõulud ja aastavahetus. 
On vist viimane aeg meelde tuletada, et pühade ajal heiskaksime oma rahvuslipud. 
Vanasti tegi linnavalitsus (täitevkomitee) vastava korralduse, nüüd on see igaühe enda südametunnistuse asi. 
Kauaoodatud iseseisvus on juba mitu aastat käes, kahjuks jääb iga tähtpäevaga linnapildis lippe üha vähemaks. 
Meenutagem - olid ajad, mil kudusime endile sinimustvalgeid salle või kampsuneid (hirmust olid vahel värvid küll vales järjekorras), kuid ikkagi olime uhked, et kasvõi niimoodi oma meelsust näidata saime. 
Nüüd aga ei vaevu paljud asutused ja linnakodanikud riiklike pühade ajal lippu heiskama. 
Miks küll? 
Juulilepingud on kasulik õppetund 
VELLO SAATPALU, Tallinn 
Allakirjutanule, kes on põhjalikult uurinud rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimise protseduure ja juhtumeid, hakkab Eesti-Vene juulilepete ümber toimuv tunduma juba farsina. 
In medias res! 
Kui üks leping on teise riigiga sõlmitud, siis vaatamata selles lepingus esinevatele vastumeelsustele või allkirjastamisele eelnenud riigisiseste demokraatlike protseduuride mõningasele eiramisele ei jäeta seda lepingut ratifitseerimata ega kulutata lõputult aega sellisele ebaolulisele küsimusele, kas lepped ratifitseerida koos või eraldi. 
Lepingud tuleb ratifitseerida ja kui emotsioone jätkub, võib seda toimingut käsitlevale seadusele deklaratsioone lisada. 
Isiklikult pean kõige korrektsemaks lahendust, mille puhul juulilepete ratifitseerimiskirjad vahetataks pärast Eesti-Vene uue piirilepingu sõlmimist. 
Tingimata tuleks aga pärast ratifitseerimist tegelda nende inimeste poliitilise staatuse küsimusega, kes taolise paradoksaalse olukorra on põhjustanud. 
Arenenud maailm ei käsitle ratifitseerimist niivõrd lepingu allakirjutamise järgse juriidilise sisulise protseduurina, kuivõrd just seadusloome poliitilis-profülaktilise nõudena, mis peab oma olemasoluga pidevalt juhtima täitevvõimu tähelepanu korrektsuse, vastutustunde ja võimuharude koostöö vajadusele. 
Soovitan möödunud aastal Moskvas ja sellele eelnevalt toimunut (toimumata jäänut) käsitleda arenevale riigile ehkki kurva, kuid kasuliku õppetunnina, ratifitseerida see vastumeelne 26. juuli koolipäev Eesti demokraatia ajalukku ja hoolitseda selle eest, et järgmised valitsused juhtunust ka õppust võtavad. 
Poriga pilduja on ise ka porine 
MARJA-LEENA ÕEPA, sotsiaaldemokraat 
7. detsembri Tartu linnavolikogu istungi päevakorras oli informatsioon soojamajanduse hetkeseisust ja muudatustest soojamajanduse juhtimisstruktuurides. 
Päevakorra vagura nime taga peitus soojamajanduse isa Tiit Veeberi lintshimine. 
Auväärsed linnavolinikud ei andnud endale aru, et tartlaste silmis tõmbasid nad ka endale vee peale. 
Volikogu, kes kinnitas ametisse linnavalitsuse, kus töötas ebakompetentseid inimesi, pole Tartu soojamajanduse krahhis sugugi väiksem süüdlane. 
Arenenud maades on kombeks sõlmida lepinguid alles pärast seda, kui tulevase lepingupartneri tausta on kontrollitud ning tema usaldatavuses ja kompetentsuses veendutud. 
Taaralinna valitsusorganid näivad aga koosnevat sinisilmsetest tütarlastest, kellel võib ükskõik millise mesijutuga pea segi ajada. 
Laenude tagasimaksmine alles algab. 
Linnavalitsuse arvutuste kohaselt peaks viie aasta pärast, kui võla tasumise tipphetk käes, tõusma sooja hind praegusega võrreldes kahe ja poole kordseks. 
Praktilised linnakodanikud haistavad juba ammu halba ning lähevad üle elektriküttele ja boileriga soojendatavale veele. 
Katlamajade selleaastane koormus on vaevalt kolmveerand eelmise aasta omast, kulud aga pole teps mitte vähenenud. 
Hinnatõusu maksavad tarbijad, eelkõige need, kel pole lihtsalt nii palju raha, et osta boiler või lasta põrandasse küttekaabel monteerida. 
Kõige kurvem seik selle loo juures on, et turbaskandaal tegi täis õige asja - kohalike ja taastuvate energiakandjate kasutamise mõtte. 
Proovitagu veel kuskil Eestis püsti panna katlamaja, mis töötab hakkpuidu, turba või jäätmetega - kohe tuleb keegi, kes ütleb: ei tasu teha, nägite ju, kuidas Tartus läks. 
Braavo! 
A. SIMM, Tallinn 
Eesti kohtunikud! 
Pärast Hansapanka tühjendanud kolmele soomlasele (kaks neist pealegi varemgi kohtulaua ees seisnud!) määratud naeruväärseid karistusi saab vist küll igale retsidivistile ja muiduseiklejale lahe põhjakaldal selgeks, et Eestis neil midagi karta pole. 
Isegi kui tõesti vahele peaksid jääma, lõpeb asi vaid kerge ehmatuse ja kojusaatmisega. 
Oodake põhja poolt uusi külalisi! 
Must Eros keldriühiskonnas 
PEETER KÜNSTLER 
Toomas Vint. 
KOJAMEHE NAINE. 
Varrak, Tallinn, 1995. 
144 lk. 
Sellest romaanist on juba palju kirjutatud, kaudsest allikast kuulsin, et Eesti Päevalehe toimetaja käskis kultuuritoimetusel Vindi teosest skandaalne kirjandussündmus teha. 
Midagi justnagu tehtigi, Tarmo Teder esitas kolleegile pingutamisi imelikult irriteerivaid küsimusi (nagu Teder polnukski tema ise) ja Kärt Hellerma kirjutas kõrvale rõhutatult mahategeva (tasakaalustamata) retsensiooni. 
Samal päeval avaldas Sõnumilehes mõistmisest ja kaasaelamisest kantud arvustuse Teet Kallas (olles juba teadlik Hellerma tekstist!), millega täielikult nõustun. 
Mõned päevad varem nuheldi romaani Eesti Ekspressis kirjavigade pärast, halba valgusesse sattus hea valiku ja teostusega seni vaid lugupidamist pälvinud noor kirjastus Varrak. 
Nii et tehti, mis sest et kohmakalt, ajakirjanduslik kirjandussündmus? 
Miks? 
Ei tea otsest vastust. 
Midagi skandaalset Vindi romaanis ma ei märganud. 
See on ühe erandliku, ent mitte liiga erandliku nooruki enesemääramise lugu. 
Väga palju toimub ses romaanis vihjelisuse tasandil. 
Vaimselt üliarenenud nooruk, kes käib koolis endast kaks aastat vanemate kaaslastega, on paratamatult seksuaalse lävimise mõttes kriitilises seisus. 
Ja nõnda kogu senise teadliku elu vältel. 
Iseenesestmõistetavalt soodustab see kalduvust eneseanalüüsile, mille pedantne haare ei tundu eakohasena - kutt on 18-aastane ja lõpetamas ülikoolis neljandat semestrit. 
Tasub tähele panna, millise leebe irooniaga kujutab Vint tolle tsitaadilugeja nooruki päeviku eneseanalüütilisi valesid, mis paljastuvad peenes keeletundlikus eritluses. 
Vihjelisus toimib kas või juba sel pinnal, mida tegelane oma kinnimakstud keldrimaailmas loeb ja tsiteerib. 
Huvi lääneliku mõtte ilmingute vastu rahuldatakse neid ilminguid dogmaatilises vormis kritiseerivaid väljaandeid lugedes. 
Uurige lähemalt neid kistud tsitaate, mida ta kriitikapahnast välja nopib, ma usun, teil hakkab õõnes tunne. 
Poiss ise arvab, et see on ainus tee vaba maailma filosoofia tundmaõppimiseks. 
On justnagu Vindi põlvkonnale iseloomulik, ent selline olukord kestis lähiaegadeni. 
Olen isegi niisugust pahna lugenud, tean niimoodi tekkivaid imelisi mosaiike. 
Kogemuse kasvades kasvab võõristus, kõikehalvustav iroonia. 
See põetakse (kuidagi) läbi. 
Nagu ka nooruki seksuaalsed probleemid. 
Nooruk on kodust ja ülikoolist jalga lasknud, et leida mingitki orientiiri enese olemisele. 
Ajendiks kujuneb eraka peremehe enesetapp, mida ta esimesena pealt nägi, põgenedes appitormamise asemel majast. 
Ta tajub surelikkust, oma eetilist abitust ja ta põgeneb ka etteantud elutrajektoorilt, kasutades ometi edasi oma väikekodanlikest tegelinskitest vanemate raha, nagu see midagi ei tähendaks. 
Surmatunne seostub tihedalt kiimalisusega ja vaid tänu surmakogemuse puudumisele suutis poiss seni kiimaga seonduvaid pingeid vaka all hoida. 
Nüüd see vallandub tõrjumatult, poiss tunnistab isegi, et üüris vanemate rahadega keldrikorteri vaid selleks, et oleks võimalik kohtuda naistega. 
Vaimsed huvid on talle sel ajal vaid dekoratiivseks päästerõngaks. 
Poiss on pärit heal järjel nõukogulikust perekonnast, keda ta pooleldi vaistlikult, pooleldi kogemuslikult põlgab. 
Selle perekonna elu on nooruki jaoks liiga piiritletud ja sihitatud, tema tahet alla suruv. 
Kuid ta möönab, et see on tema elu, ta arvestab sellega alati kui võimalusega tagasi pöörduda. 
Ta mõtleb tagasipöördumisele kogu aeg, ent ta peab enne meheks saama, naist saama. 
Naisesuhe toimib ses poisis kui oksetisrohi, ainult ta nooruslik siirus ja lapsik surmahirm loovad õhkkonna, kus ta näeb oma seksuaalset võimekust takistatud eneseteostusena, mitte aga praktilise vahendina. 
Ta on nii rikutud poiss, et ei suuda isegi ühikas purjus päi nalja visata. 
Veelgi enam, tal puudub vaist, mis aitaks valida õige seksuaalse lähenemise viisi. 
Ta ei tea, mida tähendab korralik naine. 
Kes siis veel niisuguse poisi üles korjaksid kui mitte vanad naised? 
Vint kujutab erinevaid seksuaalse käitumise (või tajumise) variante (piilumine, onanism, eksponeerimine, transvestism, homoseksuaalsus, heteroseksuaalsed suhted), mida poiss kogeb kaheksa päeva jooksul. 
Tõeline pillamine! 
Aga poisi kogemus on pigem sotsiaalne kui erootiline. 
Poiss saab kogemuse, et hulk inimesi rahuldab oma seksuaalseid vajadusi mitmel moel, sattumata ometi ühiskonnaga ränka konflikti. 
See on nii erinev vaimsest puritanismist, mille poole ta püüab. 
Tema kiib läheb hapuks. 
Mida tähendab see, kui seksuaalset naudingut pakkuv naine/mees osutub vanaks/homoks ja näitab agressiivset omanditungi? 
Peab putku panema. 
Ainult kuhu? 
Poiss pöördub tagasi oma sotsialistlikku paradiisi, tõlgendades toimunut eriti küüniliselt. 
Surmatundest ja seksuaalsest pingest sündinud enesemääramistung kujuneb seksuaalseks nihilismiks. 
Tema sotsiaalne kogemus ütleb, et ühiskond koosneb hulgast üksteisega mitte lävivatest ringkondadest, olgu need määratud kuidas tahes. 
Järjele jõudnud tegelasena ja väljakujunenud biseksuaalina ilmutab see inimene sarmikat küünilisust, mida kaunistab meeleline tundlikkus. 
Iroonia on selles, et kohut mõista pole kellelgi. 
Ma imetlesin Toomas Vindi keelekasutust, ta suudab sõnastada kriitilisi eluseiku ja -seisundeid viisil, mis ei riiva siivsa lugeja keeletaju. 
Iseasi on see, kas tema keel on ikka kujutatava ajajärgu keel. 
Mul on kahtlusi, et pole, aga ma ei tea. 
Vindi õblukeses romaanis tajusin sellist keelelist plahvatusjõudu, mis on võimalik vaid siis, kui kirjanik omab väga suurt loomingulist vitaalsust - ei mõista hukka, ei kiida heaks, ei õpeta ega lollita, ainult elab ja vaatab. 
Experientia docet 
TIIU JÄNES 
Kui kellegi näiliselt memuaarne või suisa mina-vormiline teos on ilmavalgust näinud, kaasneb sellega sageli ka lugejapoolne arvamine, et raamatus toimuv on kirjaniku isikliku elu kirjanduslik ja sellest lähtuvalt pisut stiliseeritud peegeldus. 
Sellist seisukohta näib toitvat üsnagi levinud argiarvamuski, et iga inimese elust võiks vähemalt ühe hea romaani kirjutada. 
Kirjanik loova mõtlejana peaks seega suutma enda elust neid enam välja pigistada, muutes iga argisemagi seiga kunstiks. 
Loomulikult pole autobiograafilise tausta kaasamäng ühegi kirjandusliku töö puhul välistatud, kuid üldistusena oleks säärane tõekspidamine enam kui meelevaldne. 
Kirjandus pole sootuks nii lihtne, teoste sünnilood kergelttabatavad. 
Kirjanik võib kirjutada mitmeid teoseid noorte inimeste elukäigust, lihtsalt mingist abstraktsest noorusest, olenemata enda east. 
Jälgede segamiseks võib sinisilmsele lugejale muidugi mulje jätta, et tegu on tõepoolest isiklikult läbikannatatud sündmustega, asja ilmestamiseks kasutatakse minavormi, rüütatakse tegevus päeviku läbipaistvasse, tõde s.t. alastust peaaegu mittevarjavasse kostüümi. 
Peaaegu seetõttu, et ükski päevik ei kajasta absoluutset tõde, seda enamasti kardetakse, pealegi on päevikud tihtilugu mõeldud ka teistele silmadele, hoolimata hoolikast peitmisest, millise tegevuse võib rahumeeli lugeda mängukire rahuldamise valda kuuluvaks. 
Lugejal ongi võimalus altminekuks, sest autor on süsteemi täiuslikult välja ehitanud, kõik paistab tõene, ning kirjandussõber võib lugemise lõpul tähendada - selline ta siis ongi, see kirjanik. 
Arendades eelnenud mõtisklusi edasi, jõuame Toomas Vindi uue romaanini Kojamehe naine. 
Kuna teos mõneti nõutuks tegi, kohati oma agressiivse avameelitsemisega, kohati väsitava roppuste jadaga, eemaldugem sündmustest ning alustagem lähenemist hiilival sammul, võttes ette olustiku. 
Siit kerkib jällegi küsimus: miks agul kirjanikele nii sageli ahvatluslik näib? 
Kahtlemata on kõdurajoon märksa kirevama tüüpidegaleriiga korralikust edumeelsest elamurajoonist. 
Vint on kohta veelgi konkretiseerinud, tuues sisse märksõna kelder. 
Viimane võib korteripaigana kuuluda ka väljaspool agulit asuvasse majja, kuid mingi elustandardi näitajana funktsioneerib ta ka seal. 
Peategelase, korralikust perest pärit noormehe jaoks on keskkonnamuutus vaieldamatu eksootika. 
Erakordsusejahti nähtub ka teda külastavate sugulaste käitumisest. 
Kogu kolimist võetakse nende leeris kui möödaminevat, ajutist janti. 
Muidugi, nii see ongi, raamat tuleb kuidagi lõpule viia, mingil määral on finaal käsitatav õnnelikunagi -noormees, saanud karastuse iseseisvaks eluks mitmeski valdkonnas, pöördub tagasi perekonna rüppe, asumaks täitma sealtpoolt ettekirjutatud programmi. 
Iseküsimus on, kellele on selline lõpp õnnelik, kellele mitte. 
Tavamõttes on taunitav lorukalduvustega noormehe sattumine ebamoraalsete jõudude (kojamehe kergete elukommetega kaasa) võimu alla. 
Teisalt, experientia docet, seega roheline tee katsetusile, üritusile kogeda uut ja enneolematut, kui sest hiljem vaid liigset häda ei tule ning edasises elus tulu tõuseb. 
Vindi raamatu parim osa peitub tema vormilahenduses -minategelane oma toimetusi toimetamas esmalt olevikus, toimuvat kirjeldades. 
Seejuures katkeb lugu tegevuse kulu suhtes otsustaval hetkel ning seejärel algab jutustus uuesti, sel kujul nagu ta võiks seista päevikus. 
Tekst kattub osaliselt, põhiliseks muutujaks esituslaad. 
Tegevuse selle toimumishetkel annab autor edasi emotsionaalselt, päevikulehtedel asendub närviline tegevus rahulikumate toonidega. 
Tulemuseks on pea kiretu kroonika, püüd kõike mõistusega lahti seletada, võttes abiks mitmesugust kirjandust, mis peategelase lugemislauale seatud on. 
Päevik on saanud raamatuks raamatus. 
Autor on loonud huvitava kuju, ebaküpse poisikese, kes pidevalt omi tõekspidamisi esitab, hetk hiljem neid eirates, kui see talle kasulikuks osutub. 
Enim ilmneb see siis, kui Vint kirjeldab noormehe käitumist hetkel, mil tema intiimpäevikust peab saama vahend kojamehe-Evi püüdmiseks; puruksrebitud paberid luhtunud katsetustega, noormehe närviline heitlus enesega, kõik on omal kohal. 
Mõned leheküljed varem on aga esitatud peategelase hirmust kantud seisukohavõtud mõtte juures, et keegi võiks päeviku avastada. 
Sel hetkel lakkab päevik olemast päevik, temast saab tavaline paber, kuhu tekitatakse armastuskiri, sest päevikut kirjutatakse tavapärases mõttes ikka mustandita. 
Tuleb tõdeda, et lugu, mis raamatus areneb, on siinkirjutaja meelest küsitava väärtusega, seega saab sellest teose nõrkus, tugevusi aga, mis lonkavat lugu kompenseeriksid, leidub isegi mitu. 
Pean silmas hästivalitud vormi, head ajastutundmist ning mõnd huvitavalt terviklikku karakterit. 
Peategelane avaneb lugejale iga oma mõtteavalduse kaudu, paradoksaalsus seisneb selles, et kõik, mis peaks loodud karakterit heast küljest iseloomustama, pöördub tema vastu. 
Noormehe mõtteavaldused mõjuvad tüüpiliste, natuke haridust nuusutanud kollanoka keksimistena. 
Ta ise tunneb, et juba teab midagi, kuid esialgu ongi olemas vaid tunne, mingi haridusliku baasi võib tekkinuks lugeda alles siis, kui inimene adub, et ta ikka veel midagi ei tea. 
Muud karakterid, kõrvaltegelased jäävad loetelus üldnimetaja ja teised alla. 
Olulisimast naisest, Evist, tuleb silme ette vaid üks pilt -punane valgete mummudega kittel ning seda saabki võtta kui üldistavat karakteristikat. 
Alati seljasolevast kitlist on siin saanud märksõna iseloomustamaks teatud elustiili ning sellisena ta ka toimib. 
Kleidi tähenduslikkusele sekundeerib ka naisenimi Evi, milles ühinevad ürgsus ning primitiivsus. 
Kojamehe naine on kurb raamat kasvuraskustes noorest mehest, poisist. 
Seksuaalsed fantaasiad on kirjandust üha ja üha toitnud. 
Kirjanik otsustab mõistagi, milleks ja miks, lugejal jääb võimalus kas nõustuda või vaielda. 
Agulietüüd armastusega, võiks raamatut resümeerida. 
Noormehe erootilistest kujutelmadest üleujutatud mõttemaailm tundub kaasaelajale plaadimängijasse ringe tegema jäänud päevinäinud heliplaadina -kõik kordub üha uuesti, muutumatult, väsitavalt. 
Võib ju möönda, et selline on paljude elu, kuid ikkagi veel lokkava ajaviidukirjanduse ajastul ei tahaks asetada võrdusmärki elu ja kirjanduse vahele. 
Inimese siseilma tõmbluste avalikustamiselgi peaks olema mingid piirid, ebamugavus ja võõristus ei pea saama ainsaiks tundeiks, mida lugemine esile kutsub. 
Hea mainega kirjaniku tegevus peaks olema hinnatud ka siis, kui ta ei tooks sisse labasevõitu moeteemasid, perverssuste-pesuta naiste jada. 
Ja lõpetuseks - Varrakuga seoses meenuvad enamasti kõvakaanestatud lembelood. 
Sedapuhku tuli tõdeda, et lisaks pehmekaanelisusele on tegu läbini korrektuurivaba üllitisega. 
Ka see raamat sobib ajaviitekirjanduse sarja täiendama, on ta ju tulvil meelierutavaid probleeme, asju, millest rääkides sageli näovärv mõne tooni võrra tumeneb. 
Seepärast ongi mõistetamatu, miks peab Varrak omakeelset uudisteost alamaks tõlgitud, sageli küsitava kirjandusliku väärtusega materjalist. 
Tõdegem, et Kojamehe naise näol pole Toomas Vindi loomingus tegu erilise õnnestumisega, kuid kirjastusepoolsed soodustused täielikuks ebaõnnestumiseks tekitavad nõutust. 
Varraklaste lohakus sellistes küsimustes on taunitav ja tekitab kahtlusi väljaandjate kirjaoskuse suhtes. 
Atika öö 
ILMAR VENE 
Ta nõjatab pea kätele ja vaatab pimedusse. 
Kusagilt, sadama ümbrusest loomulikult, kandub kohale merevee ja riknenud kala lõhn. 
Ja kohin on seal, alatine ja märkamatu nagu aja voolamine, alles pikaldane tähelepanu muudab mõlemad tajutavaks. 
Nähtamatu aeg avaldub oma nähtavais tõendeis, mida leidub lõputult. 
Iga ehitise taga elavad pärimused, sageli paljukihilised ja üksteisele vasturääkivad, nii et neid kõiki kaasas kanda mälu lihtsalt ei suuda. 
Piirdutakse üldistusega: nii on olnud juba mäletamatust ajast peale. 
Selle kohta, mis tol mäletamatul ajal veel võis juhtunud olla, ei ütelda midagi, seda ei mäleta enam ka need, kes end peavad kõige vanemaks. 
Aga kuidas saaks järgnevust kindlaks määrata, kui tegu on mäletamatul ajal juhtunuga? 
Argiivlased arvavad end ateenlastest vanemaiks, Früügia elanikud jälle eitavad egiptlaste esimust. 
Loomulikult tahavad kõik esimesed olla, räägib see ja äravalitusest ja suuremast lähedusest jumalaile, maa ja taeva haldajaile. esimestena hakkasid Taeva Jumalannat austama assüürlased; Serapis on jumal, kelle ateenlased said Ptolemaioselt. 
Sedalaadi üksikasjade paikapidavuses pole mõtet kahelda, kuuluvad ju kõrgema jõu kandjad lihtsurelike igapäevasesse ellu. 
Spartast Arkaadiasse viiva tee ääres seisab Tarkuse Jumalanna kuju ning sellest mitte kaugel paikneb Achilleusele pühendatud tempel, mis küll enamasti jääb suletuks. 
Hästi säilinud on ka pühakoda, mille Lykurgos ehitas Athenale paika, kuhu ta kakluse ja silma kaotamise järel oli pääsenud ja kus lakedaimonlased ta kaitseks välja astusid, nii et teine silm jäi viha põhjustanud seaduste koostajale alles. 
Et pääsemine sai teoks jumalanna tahtmise tõttu, seda teadis tänulik Lykurgos ülihästi. 
Taevajõud olid nii toimekad, et nad põrmlaste ellu võisid sekkuda ka siis, kui midagi ohtlikku tegelikult polnud. 
Päev enne seda, kui Platonist oli saanud Sokratese õpilane, nägi Sokrates unes, et tema rinnale on lennanud luik, muusade lind. 
Ilmselt tahtsid jumalad, et neidteeniv tark saaks uue suuruse ilmumisest juba aegsasti teada. 
Ja siis ta loeb: Saatus, Heimarmene, on alatine ja muudetamatu sündmuste kulg. 
Kust ta õieti pärineb, see kõikvõimas Saatus, kellele isegi taevajõud peavad alluma? 
Vahest seletab kogu nähtust tühipaljas mõtteloidus? 
Inimesed, kelle elus mõni pisiasi on põhjustanud olulise muutuse, pole kunagi tüdinud küsimast: kas oli süüdi me enese kerglus, või pidas mu elukäigu muutmist tarvilikuks mingi kõrgem jõud? 
Ja kui seletamatu vahejuhtum inimese surma on põhjustanud, siis saab toitu tema lähedaste kujutlusvõime. 
Kas ikka tõesti oli see surm algusest peale ette nähtud? 
Aga selline huvi on sündmuste ühekordsuse tõttu juba ette rahuldamatu. 
Ja mis tähtsust on juhtunu põhjuse selgitamisel, kui ükski asi kaks korda juhtuda ei saa? 
Toimugu miski tänu juhusele või olgu selle taga eelnevalt kindlaks määratud raudne paratamatus, tähtis on üksnes toimunu, ning seda, nagu üldiselt teada, ei saa isegi taevased enam olematuks muuta. 
Kui aga nõnda, siis mida üldse arvata inimese püüdlusist? 
Vahest on mingi osatähtsus ka lihtsurelike tahtmisel; igatahes kannavad teadjad mehed oma arutlusi suunates hoolt, et põrmlaste pingutused ei avaneks liiga naeruväärses valguses. 
Chrysippos arvab: lõppkokkuvõttes allub kõik Saatusele, kuid siiski pole inimese mõistus Saatusele vastu toimivast jõust ilma. 
Ja mida täiuslikum ja kõikvõimalike teadmiste poolest rikkam mõistus on, seda paremini suudab ta Faatumi lööke ja peibutusi vältida; tahumatu vaim seevastu langeb lõksu igal sammul ning tema allajäämises saab väljenduse just see järgnevus, mida nimetatakse paratamatuseks. 
Niisiis tuleb Saatusele lisaks arvesse ka mõistus, aga kumba nendest pidada otsustavaks? 
Kas Platonit aitas tarkus, kui ta mereröövlite kätte langes? 
Raha oli see, mis mõtleja orjapõlvest päästis, mitte mõistus. 
Õigus on Cicerol, kui ta leiab, et saatuse ainumääravust inimesepoolse osaga tasakaalustama hakates ei pääse vasturääkivustest. 
Sellegipoolest ei vabaneta kunagi kiusatusest määratleda ettehoolde ja tahtevabaduse vahekorda. 
Muidugi peaks viimne kui pisiasi lähtuma lõppkokkuvõttes ülemjõududest, kuid eks esine sedagi, mis taevaasukate ülevusega hästi ei kooskõlastu. 
Kas Oidipuse abielu oma emaga soovisid tõesti jumalad? 
Üksnes kõigest sõltumatu Saatus võis sihukese asja kindlaks määrata. 
Ja kunagi hiljem, kui praegused tähistused on asendunud uutega, ütlevad inimesed sedalaadi kitsaskohti vaagides: kõik hea pärineb Jumalalt, halb seevastu johtub tahtevabadusest, inimeste riknenud loomusest. 
Ja kõikjal mõteldakse selle põhiküsimuse üle, isegi põhjas asuvatel maadel, kus külmade lendlevate sulgede tõttu pole võimalik kaugele näha. 
Ka seal istub mõni juurdleja, kes arutlemise vaheaegadel kujutleb, kuidas tema hingesugulane lõunamaal on ajuti hädas öiste lärmitsejatega. 
Purjutavad õppurid klopivad uste taga ja laulavad oma suurest armastusest; tähtsale isikule valgustatakse tulelontidega teed, relvastatud kaaskond kannab hoolt, et isanda rahu ei häiritaks. 
Põhjamaa ööd seevastu on hingematvalt vaiksed. 
Hüperborealane suleb välisukse ja seisab uduselt läbitungimatu taeva all. 
Kahel pool kõrguvad puud, oksastik kuni ladvani ühtlaselt härmas. 
Ka see kuulub Ettehoolde määrangute hulka. 
Kõikidel aegadel ja igasugustel maadel on kaalutud küsimust: kust pärineb halb? 
Kas ilma ei saaks? 
Taipamatud põrmlased, ütleb Platon siinkohal, kas te siis tõesti ei oima, et üks vastandeist on teise küljes lahutamatult kinni! 
Niipea kui ühe eemaldad, lakkab teine olemast. 
Muidugi saavad põrmlased sellest suurepäraselt aru. 
Kas leidub siis sellist, kes oma elukäigule tagasi vaadates söandaks kinnitada, et ta on korda saatnud ainult häid tegusid? 
Temas, nagu ka kõikides teistes on head omadused toiminud käsikäes halbade kalduvustega. 
Ometi tundub igaühele, et tema vääratusi ei tohi ühte patta panna teiste omadega. 
Lähemal vaatlusel selgub ikka, et asjaosalise läbi põhjustatud halb on johtunud eelkõige mõistmatusest. 
Kui keegi oma tõejanus võtab esineda halastamatute enesepaljastustega, siis võib juba ette kindel olla, et tema sõnum päädib kokkuvõttes: kui halb mu elu ka ei olnuks, kuid lõppkokkuvõttes olin ma ikkagi üks kõige paremaid inimesi, kes kunagi on elanud. 
Jõuda sellest kaugemale võimalik ei ole ja seepärast tundub loomulik, kui lihtsurelikud oma elukorraldust täiustama asudes näevad peasihti kaasinimeste paremaks muutmises. 
Sääraseidki on elanud, kelle veendumuse kohaselt saab olukord paraneda alles siis, kui igaüks alustab iseendast. 
Muule lisaks on need enesetäiustajad esile toonud ka maailmas valitseva troostituse põhjused. 
Kirjatargad ütlevad: suurim kuritegu seisneb raamatute mittelugemises. 
Süüdi on kõrkus, arvavad pühamehed; kui igaüks kõhklemata tunnistaks, et Issanda teed on äraarvamatud, oleksime juba ammu õndsad. 
Ja lõpuks tulevad filosoofid rõõmusõnumiga: halba inimelus polegi, tõeliselt halb on ainult olematus. 
Viimane seisukoht tundub nii ümberlükkamatu, et sellele saab vastu seada üksnes põhimõttelise hoiaku. 
Hüvedest suurim on olematus, kuulutab luuletaja. 
Kõik taandub seega inimeste tegudele ja suhtumisele, nõnda ka saatuse küsimuses. 
Oh, miks küll inimlapsed need süüdlaseks taevasi peavad,/ miks paha arvavad meist, ise meeletud, endale tuues hukatust töil sõgedail, mis ep ole saatusest seatud. 
Sellise kokkuvõtte esitas Homeros, tarkuse ammendamatu allikas. 
Sõnastust saab teisendada, kuid midagi sisuliselt uut lisada ei ole. 
Nii ta mõtleb, istudes oma õlilambi paistel, pilk läbitungimatu hämuga vastakuti. 
Linna sadamapoolsest osast laotub ebamäärane kohin, määndunud kala lehk merevee lõhnaga läbisegi. 
Ja nähtamatu aeg üha voolab, et taas saaksid kokku kaks kõige ilusamat: valgusest tulvil Atika ja sügav kõikemõistev öö. 
Mowgli on Tartus, vaba dzhunglirahvas ühes 
16. detsembril esietendus Vanemuises dzhunglilugu Mowgli 
HOIARONK 
Inimesed on kohe niimoodi tehtud, et kui neile otsesõnu head nõu antakse, ega nad siis seda kuula. 
Lausu aga midagi vihjamisi, kuidagi ümber nurga või allegooriliselt ja sõnum jõuab pärale. 
Eriti sobib inimestele, kui muinasjutuvestja räägib loomadest - neile võib rahumeeli omistada kõik kuulajate inimlikud pahed ja keegi ei solvu. 
Sest inimene on ju ikkagi looduse kroon, kellele ei tule pähegi võtta isiklikult ja enda kohta käivalt mõnd lugu, kus luik, haug ja vähk ühist koormat igaüks isesuunas vedivad, sääsed oma arust hobuse seljatavad või siga tamme all sündmatult käitub. 
Nii et loomade kaudu saab inimesele rääkida inimesest. 
Seda on teinud nii meie kui teiste esivanemad, nii Krõlov, Tamm kui Kipling. 
Ja nüüd siis ka seni rohkem näitlejana tuntud lavastajahärra Dvinjaninov. 
Oma Mowgli-lavastuses Dvinjaninov küll tegelikult rohkem näitab kui räägib loomade kaudu. 
Ja eks see ole õigegi - loomade puhul oleme ju harjunud neid pigem vaatama kui kuulama. 
Kui nad ka midagi ütlevad, ei oska meie nende keelt, ei erista sõnu, ei taipa sõnumit. 
Ja nii me siis vaatame, mida näeme või loomas näha oskame, ning loeme inimkeelse sõnumi sisse nende liigutusisse, vaatesse, üldisse olekusse. 
Et metsloomade, eriti eksootiliste metsloomade jälgimine üldjuhul ehk vaid loomaaias võimalik on, erineb meie ettekujutuse-loom päris-loomast, tema hinge- ja tundeelust samavõrd kui tema puurielu vabast olemisest seal kuskil stepis või dzhunglis. 
Valmi või muinasjutu puhul ei ole tõde muidugi tähtiski, inimene lihtsalt teab, et rebane on kaval, jänes arg ja lõvi loomade kuningas ning eeldab ja ootabki vastavat tekstiarendust. 
Teatris nii lihtsalt ei saa, vähemalt sel eelpoolmainit loomaaia-tasemel peab lavastaja ja/või näitleja tundma selle või teise looma ülespidamise välist joonist, käpa-astet, peapööret. 
Mowgli -etenduses on see tundmine olemas, hundid on tõepoolest hundid, maod on väga maod, panter on panter ja karu on karu. 
Vahest ainult ahvid on liiga ahvid - nad on ju nii inimese moodi ja seetõttu tundub neid nii lihtne järele aimata, et ülemängimise oht väga lähedal. 
Tiiger ja shaakal on teistega võrreldes ehk jälle liialt inimesestatud, nende rolli väline joonis rõhutab pigem autori poolt neile omistatud inimlikke loomujooni - tiigri puhul jõule toetuvat julmust, saakali puhul pugejalikkust, argpükslikkust, salakavalust - kui võimalikult tõetruud tiigri- või shaakalipärasust, nagu on saavutatud näiteks huntide ja madude puhul. 
Ka Mowgli ise on vahel hämmastavalt loomulikult loomalik nagu dzhunglis kasvanud inimlaps olema peab. 
Sellele on muidugi olemas ka seletus: kõigist dzhunglielanikest on just tiiger, shaakal ja ahvid need, kellele iialgi ei lausuta maagilist rahusõnumit: Me oleme ühte verd, sina ja mina! ega soovita ka: Head jahti! 
Kõigi teiste puhul on vaba dzhunglirahvas valmis seda tegema. 
Ning see valmisolek ei jää ainult lavale, vaid kandub saaligi. 
Ja, söandan kinnitada, mitte ainult Hoiarongani, kes targa linnuna loomade keelt oskab, vaid igaüheni, kes mitte ainult ei vaata ja vaimustu värviküllasest vaatemängust, vaid ka näeb, mis on peidet selle sisse või taha; mitte ainult ei kuule, vaid ka kuulab Mowgli-loo sõnumit: Me kõik oleme ühte verd. 
Seda tasub uskuda. 
Ja kuulda võtta. 
13 linna veevärgi kaasajastamiseks investeeritakse 628,61 miljonit krooni 
AITA OTTAS 
Eile allkirjastati Tartu raekojas 13 Eesti linna hõlmav veemajanduse investeeringute programm. 
Linnade veevärgi kaasajastamiseks mõeldud 628,61 miljonist kroonist tuleb 25,5% Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga laenust, 4,3% Põhjamaade Keskkonna Finantskorporatsiooni laenust, 21,5% Euroopa Liidu abiprogrammidest, 16,5% riigi eelarvest ning 32,3% linnade omavahenditest. 
Programmis osalevad Tartu, Narva, Pärnu, Sillamäe, Kallaste, Elva, Rakvere, Valga, Kohtla-Järve, Tamsalu, Kuressaare, Rapla ja Paide kohalikud omavalitsused ning kaksteist veefirmat. 
Nelja aasta kestel ehitatakse välja kokku 36 objekti. 
Riigi garantii laenulepingule oli esmakordselt Riigikogus arutusel 6. detsembril ja Riigikogu andis põhimõttelise nõusoleku. 
Eile andis lepingule riigi esindajana allkirja rahandusminister Mart Opmann. 
Programmi keskkonnakaitselist tähendust rõhutas Tartu raekojas peetud tseremoonial keskkonnaminister Villu Reiljan. 
Ettevalmistused programmi käivitamiseks on kestnud kolm aastat. 
Selle rakendamise juht AS Eesti Veevärgis Jüri Ligi ütles, et investeerijad olid kopsaka finantssüstiga nõus sel tingimusel, et linnad lülituvad programmi korraga. 
Eraldiseisvana on puhastusseadmete ehitamist alustanud Tartu linn, kellele pakkus 64 miljoni krooni suurust tagastamatut abi Shveitsi riik. 
Omavalitsuste keskkonnaprogrammis osalevad doonormaadena lisaks Shveitsile Norra, Taani, Soome ja Rootsi. 
Eesti Veevärgi ja Norra konsultandid on kahes etapis teinud tasuvus-uuringu. 
EBRD osakonnajuhataja Timo Mäkela rõhutas, et laen makstakse tagasi vee hinna reguleerimise kaudu, kusjuures esimesel viiel aastal ei tule midagi tagastada. 
Mäkela arvas, et hinda oluliselt ei tõsteta. 
Tartu Veevärgi arendusdirektor Toomas Kapp ütles, et tavaliselt kulub inimestel veele ja kanalisatsioonile 3-5% sissetulekust. 
Tartus on plaanitud hoida see protsent 3,5 ligi. 
Elanike ja ettevõtete veekulutusi hakatakse ühtlustama. 
Kohtunik ei usaldanud panka 
EPP ALATALU 
Pangad kauplevad usaldusega ja seda usaldust saab kõigutada mitmeti. 
Kui kohus määrab pangaröövlitele karistuse tingimisi ja eraldab kolme soomlase pangaröövi käsitlevast kohtuasjast süüdistuse pangaametniku vastu, kes eksis panga sisekorra eeskirjade vastu, tõstatab kohtunik avalikkuse ees küsimuse, kas see on ka hea pank. 
Kui mõnes pangas teeb mõni ametnik vea, mis võib mõjuda panga usaldatavusele, on panga ülesanne korraldada kõik nii, et ükski klient ei kannataks, ka mitte kaudselt. 
Kuni pangatöös pole rikutud seadust, vaid mindud vastuollu töö sisekorra eeskirjadega, selgitatakse majasisene tüli maja sees. 
Seaduserikkumisi panganduses on samuti olnud, nimetagem kasvõi Dudkini ning Visanpuu ja Kaseniidu kaasusi, kuid pangaröövlid ei eksi pangaseaduste vastu. 
Ükski kord, kui panga nime kohtuga seoses mainitakse, ei mõju pangale hästi. 
Viimatine avalik katse Eesti panganduse usaldatavust kõigutada oli eelmisel nädalal lõppenud kohtuprotsess Hansapangast suvel raha välja petnud soomlaste üle. 
Tallinna linnakohtu kohtunik Eda Murak suhtus panka nii eitavalt, et jättis protsessi käigus kõrvale tõigad, et kolmest soomlasest kelmist oli kaks varem karistatud, et tegemist oli organiseeritud grupiga, kes ühe Rootsi kodakondsest soomlase ja kahe eestlase, kolme kinnipeetu ja ilmselt veel ühe inimese abil korraldasid vale maksekorralduse Saku õlletehase kontolt kolme soomlase kontodele. 
Kohtule rääkisid soomlased, et tulid Eestisse teadmisega, et siin on lihtne pangast sularaha välja võtta. 
Nad tulid Eestisse tööle, tööks oli pangast sularaha väljavõtmine, tasuks 100 000 krooni igale mehele. 
Nende siiatuleku üks argument oli, et eestlased on asjaga seotud, järelikult ei ole midagi halba juhtumas. 
Kohtunik ei pidanud oluliseks kolme soomlase üle kohtupidamist juhtida, vaid hakkas uurima kuriteole kaasa aidanud soodsa tingimuse teket - kuidas on Hansapank süüdi selles, et soomlastel ja nendega koos tegutsenud isikutel õnnestus raha välja petta. 
Kohtunik peab teadma kuriteo põhjust, kuid otsesed ja kaudsed põhjused tuleb eristada. 
Antud juhul ei teadnud kohtunik pangarutiine ega erinevate pangatehnoloogiliste protsesside nimesid ja see tegi asja kindlasti keerulisemaks, kuid ta tundus olema veendunud pangapoolses süüs. 
Kõige enam sai kohtuniku kõrkust tunda too Hansapanga ametnik, kes panga sisekorra eeskirjade vastu eksis ning on pangalt karistada saanud. 
Tallinna linnakohtu otsuse peale varem karistatud Kemppaineni, Pirhoneni ja varem karistamata Jokineni soomlastest tuttavad plaksutasid. 
Etteloetud kohtuotsuses oli sõnum Soome ja Eesti avalikkusele: lisaks sellele, et Eestis on pangast sularaha lihtne kätte saada, mida ju kolmel soomlasel tõestada õnnestus, on kerge ka reaalse karistuse kandmisest vabaneda. 
Kolmele soomlasele mõisteti karistus tingimisi ja kui ka kohtuotsus edasi kaevata, ei tea, kas neid soomlasi enam Eestisse tagasi saab. 
Kui rahapettust organiseerinud, juhtinud ja siiani uurimisorganite haardest väljas Rootsi kodanik Pasi Miettinen teavitas kolme soomlast, et raha saab kergesti kätte, siis need kolm oleksid veel omakorda kolmele edasi öelnud. 
Nüüd aga teatas kohtunik kõigile, määrates karistuseks kaks neljast ja ühe kolme ja poole aastase karistuse, kõik kolmeaastase katseajaga tingimisi, et ka Eesti kohtu alt pääseb lihtsalt. 
Kohtunik oli ajakirjanikule märgatavalt pangavastasel seisukohal. 
Auväärt kohus jättis märkamata asjaolu, et nende firmade dokumendid olid võltsitud ja ka selle, et kolm riiulifirmat ei olnud ettevõtteregistriski arvel. 
Kohtunik suhtus rangelt ja karmilt Hansapanga tellerisse, kes tema sõnul raha laiali jagas. 
Kriminaalkoodeksi para-grahvi 215 järgi on kohtulikul arutlusel piirid: kohus saab toimuda ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ja ainult nendes kuritegudes, milles nad on kohtu alla antud. 
Kohtunik kasutas oma õigust eraldada telleri kaasus antud kohtuasjast, leides seal ametialast lohakust, kriminaalkuriteo tunnuseid. 
Kaitsjad pidasid vajalikuks mainida oma kõnedes ajakirjanduse mõju protsessile ja pöördusid kohtuniku poole, et ta oleks objektiivne ja naiselikult tark. 
Kaitsjad võisid ju arvata, et ajakirjanikud valgustasid protsessi tendentslikult ja võimalik, et mõjutasid kohut. 
Kuid kohtul oli selletagi läbipaistvalt eitav suhtumine Hansapanga töötajatesse ja ka Hansapanka kui tsiviilhagejasse. 
Tsiviilhagi 3,8 miljoni ulatuses kohus rahuldas. 
Kohtusaalis olnud soomlased olid õnnelikud, et summa oli Eesti kroonides, mitte aga Soome markades. 
Hansapank võib oma raha tagasi saada, samas oli protsessi kulg ja ka kohtuotsus Hansapanga suhtes kaugel objektiivsest. 
Maksustamise headest tavadest 
ELVI ULST, Elvi Ulst on TÜ riigirahanduse erakorraline professor. 
Prantsuse riigimees Colbert on maksustamise kohta öelnud, et see on kunst, kuidas hane seljast võimalikult vähese kisaga võimalikult rohkem sulgi kätte saada. 
Tänapäeval asjale nii küüniliselt ei läheneta. 
Prantslaste eestvedamisel hakati rääkima vabadusest ja võrdsusest, inglaste-ameeriklaste eestvedamisel efektiivsusest. 
Nende mõistete tõlgendamine on avaldanud mõju maksustamise tavade kujunemisele. 
On veel üks mõiste, millest maksudega seoses palju räägitakse - õiglus. 
Maksud on sunniviisiline rahaline andam riigi kasuks. 
Kodanikuvabaduste seisukohalt on vabatahtlikkusel põhinevad fondide hankimise moodused eelistatumad sunnil põhinevatest. 
Ka Eesti valitsus eelistab vabatahtlikke makseid, kuid ei pääse üle ega ümber maksusüsteemi ja -aparaadi loomisest ning selle pidevast ümbertegemisest, täiendamisest, parandamisest. 
Eesti praeguse maksusüsteemi pärast pole meil põhjust häbeneda. 
Selle tegemisel on võimaluste piires arvestatud maksustamise häid tavasid. 
Tänapäevastele headele tavadele pani aluse Adam Smith enam kui 200 aastat tagasi. 
Oma põhiteoses Rahvaste rikkus on ta pannud kirja põhinõuded maksudele. 
Üks neist - igaüht tuleb maksustada vastavalt tema varale ja sissetulekule - on maksundusõpetuses tuntud kui maksevõimelisuse printsiip. 
Selle printsiibi kohaselt tuleb maksu võtta nendelt, kellel on millestki maksu võtta, ja jätta rahule need, kellelt midagi võtta ei ole. 
See on iseenesest muidugi õige filosoofia, kuid kas ka õiglane ja efektiivne, sõltub poliitilistest eesmärkidest ja sellest, kuidas seda printsiipi rakendada. 
Riigiettevõtetest maksumaksjad on ajutised 
Turumajanduse juurde kuulub põhiliselt maksudest toituv avalik sektor, sh. riigiaparaat, mille üks olulisimaid koostisosi on maksuaparaat. 
Maksuaparaadi loomine läks suhteliselt libedalt ja ka maksumaksjate leidmisega ei olnud erilisi probleeme. 
Põhilisteks maksumaksjateks kujunesid esialgu riiklikud ettevõtted. 
Seda tehti nii, et riiklikud ettevõtted muudeti lihtsalt ettevõteteks ja uus maksukorraldus, mis käivitus osaliselt juba 1990. aastal, ei tee vahet riikliku ja eraettevõtte vahel. 
Hiljem hakati vahet tegema: riik ja kohalikud omavalitsused hakkasid pretendeerima maksustamisest järele jäävale kasumi osale, võttes sellest 10-20% või vahel ka 100% riigi- või kohalikku eelarvesse sõltuvalt sellest, kas tegemist oli vormilt riikliku või munitsipaalettevõttega. 
Lääneriikides on tavaks, et riiklik ettevõte pigem saab riigieelarvest kui maksab sinna midagi. 
Riiklikest suurettevõtetest maksumaksjatele sai toetuda ajutiselt. 
Samal ajal on käinud erastamine, mis on valdavalt olnud nn. sisemine: riiklik ja kollektiivne vara on muutunud töökollektiivide ja seejärel põhiliselt nende juhtkondade varaks. 
Äriseaduses ei ole sõnagi juttu riiklikust ega munitsipaalettevõttest. 
Ei peagi olema, sest need peaksid olema avalik-õiguslikud ettevõtted, mida maksustamise seisukohalt käsitletakse pisut teisiti kui eraettevõtteid, sest riik reguleerib neis ettevõtetes hindu. 
Arvatakse, et meil on 25% hindadest riiklikult reguleeritavad, kuid kõik need ettevõtted töötavad nagu eraõiguslikud ja maksavad makse võrdselt eraettevõtetega, sest avalikku õigust meil ei ole. 
Kas see on õigluse ja efektiivsuse seisukohalt hea või halb? 
Või oleks aeg hakata kujundama mingisugust avalik-õigusliku ettevõtte staatust ja määratleda seaduslikult nende vahekord riigi- ja kohalike eelarvetega? 
Riigiettevõte maksuvõla pärast pankrotti? 
Erastamine on algusest peale olnud kompromiss meie rahvusliku eliidi kahe osa, võimulolijate ja riigivara kasutajate vahel. 
Seadused on võimaldanud erasektoril riigi rahaga ja riigi varaga kujuneda ja kosuda. 
Efektiivsuse seisukohalt pole see alati olnud parim lahendus, sest sotsialistlike ettevõtete juhtkonnad ei tule tavaliselt toime ettevõtte juhtimisega turumajanduse tingimustes. 
Seevastu on nad omanikena paremad kui riik ja, mis peaasi, tulevad ühiskonnale ja maksumaksjatele muidu kätte. 
Seni on olnud erastamiseks küpsed kahjumiga töötavad ja võlgades (sh. maksuvõlgades) ettevõtted. 
Maksuvõlad pole seejuures sugugi viimasel kohal. 
Maksustamise hea tava ei näe ette, et riiklik või munitsipaalettevõte läheb maksude pärast pankrotti. 
Eestis on maksuamet viimastel aastatel toetanud ettevõtete pankrotistumist. 
Kui eesmärk on olnud erastamise kiirendamine, siis on maksuamet, eirates maksevõimelisuse printsiipi, talitanud igati eesmärgipäraselt ja ka õiglaselt. 
Seevastu valitsus, kustutades ühtede ettevõtete võlgu ja jättes teised saatuse hooleks, ei ole käitunud kuigi õiglaselt. 
Maksundusõpetus sisaldab terve hulga põhimõtteid, millega soovitatakse arvestada, kui tahetakse kujundada head, efektiivset ja ka õiglast maksusüsteemi. 
Loetleme siin mõningaid: maksustamisel on eelistatum pidada silmas pigem kasusid-kulusid kui maksevõimelisust; nähtavad maksud on paremad kui varjatud maksud; madalad maksumäärad on paremad kui kõrged; makse peab olema kerge administreerida; maksude administreerimise kulud ei tohi olla suured; makse peab olema kerge koguda; maks tuleb eraldada (maksta) seal, kus seda on võimalik teha; maks ei tohi moonutada majanduslikke otsuseid; maksud ei tohi halvata konkurentsivõimet ega pidurdada majanduse kasvu; maksustamise reeglid peavad olema lihtsad; reeglid peavad olema arusaadavad; reegleid ei tohi tihti vahetada; maksud ei tohi mõjuda negatiivselt sotsiaalsele harmooniale. 
Enamikuga nendest soovitustest on Eesti maksusüsteemi kujundamisel püütud arvestada. 
Maksusüsteemis domineerib meil rohkem küll maksevõimelisuse filosoofia kui kasude-kulude ekvivalentsus, mis eeldaks, et maksu maksab see, kes saab avalikust teenusest kasu. 
Üksikute maksude puhul on siiski rakendatud ka kasuekvivalentsuse põhimõtet. 
Näiteks maksavad mootorikütuse aktsiisi need, kes saavad kasu sellest, et riik hoolitseb teede korrasoleku eest. 
Maksude asemele tasud 
Kasu-kulu ekvivalentsust saab kõige paremini rakendada maksude asemel tasude kehtestamisega. 
Tasu iseloomuga on enamik kohalikke makse. 
Tasulisuse printsiibi rakendamine aitab Eestis lahendada mitmeid olulisi probleeme: piirab nõukogude ajast pärit tsentraliseeritud finantseerimist, millega kaasneb võimu ülearune tsentraliseerimine; võimaldab paljudel elualadel, mis siiani olid puhtalt eelarvelisel finantseerimisel, otsida võimalusi iseendaga toimetulemiseks; vähendab eelarvelise finantseerimisega seotud kalduvust raiskamisele; suurendab üldist majanduslikku aktiivsust. 
Kasu-kulu printsiibiga ei tohi liialdada. 
Mis siis juhtub, näitab Valga linna kogemus, kus taheti kehtestada liiga kõrge lasteaiamaks. 
Niisuguse, kohalikul tasandil sobimatu maksuga ei ole probleeme, sest sellel blokeerivad maksumaksjad juba ette. 
Hoopis keerulisem on lugu tulumaksuga, mis paljudes punktides on vastuolus sotsiaal- ja majanduspoliitiliste eesmärkidega ja seetõttu ebaefektiivne: maksu püütakse saada ka sealt, kus puhastulu tegelikult ei olegi ning on pealegi kulukas administreerida. 
Ühiskonnas, kus väga rangelt kõiki tulusid maksustatakse, peab olema hea sotsiaalsete toetuste süsteem, sest kui maksudega hakata pigistama, on tõenäone, et inimene loobub tegevusest ja muutub abivajajaks. 
Seepärast ärgem ajagem pilli lõhki. 
Me ei vaja praegu väga head maksuaparaati, pigem niisugust, kus arvestataks Adam Smithi 220 aastat vanade nõuannetega: maksu maksmine peab olema korraldatud maksumaksjale võimalikult sobivalt (mugavuse printsiip) ja maksustamiskulud peavad olema minimaalsed (odavuse printsiip). 
Maksuaparaat peab olema orienteeritud ausale maksumaksjale, siis on ta odavam. 
Postimehe juhtkiri 
EINSELNI-ÖÖVELI KONFLIKTIS SELGUST EI PAISTA 
VAHUR KALMRE 
Isegi kui Riigikogu hääletab täna kaitseväe juhataja Aleksander Einselni vabastamise poolt, ei tähenda see sugugi, et probleemid kaitseväe ja kaitseministeeriumi vahel lahendatud oleksid. 
Tegelikult pole midagi selgeks räägitud ning endiselt on üleval Riigikogu mõõdukatest saadikute arupärimine, kas ja kuidas on omavahel seotud kaitseministeeriumi ametnike majandushuvid ja ministeeriumi hallata olev riigivara. 
Arupärimine puudutab otseselt kaitseministeeriumi kantslerit Robert Lepiksoni, kes on ilmselt nõus väitega, et otse Vene armeelt eraomandusse ostetud objektid on ebaseaduslik omand, sest Vene armee ei olnud Eestis õiguslik subjekt. 
Kantslerina on Lepiksonil niisuguste objektidega mitu kohtuprotsessi. 
Kaitseministeeriumil pole riigi vara tagasisaamiseks õigusriigis muud teed kui kohtuprotsess, ütles Lepikson eilses Postimehes. 
Kuidas aga peaks kantsler Lepikson käituma näiteks siis, kui tal tuleks meelde, et 1991. aastal tegi ta just niisuguse (ebaseadusliku?) tehingu Tallinna sõjaväeosa 11032 komandöri alampolkovnik Podgovõroviga. 
Mõõdukatest saadikutel ja kogu Riigikogul on, millesse selgust tuua. 
Riigikogu riigikaitsekomisjon alustas asja uurimist üsna jõuliselt. 
Pärast seda aga, kui president Lennart Meri kuulutas komisjonile antud teabe riigisaladuseks, on sulalume kiirusega vähenenud ka riigikaitsekomisjoni ind asjasse selgust tuua. 
Komisjoni esimehe Peeter Lorentsi käitumine aga meenutab suurel määral juba tuulelipu oma. 
Algul tõsiselt asja võttev Lorents andis ilmselt Koonderakonna survele järele ning eile hommikul kiiruga kokku kutsutud riigikaitsekomisjon muutis oma varasemat otsust 180 kraadi. 
Kui varem oli Lorents Einselni vabastamise vastu, siis eile ta enam nii ei arvanud. 
Kui Riigikogu saalis Lorentsilt selle ootamatu muutuse üle aru päriti, vastas Lorents: ma ei ütle. 
Meri teab, aga ei ütle. 
Lorents teab, aga ei ütle. 
Riigikaitsekomisjoni liikmed teavad, aga ei ütle. 
Nii ei jää Riigikogu liikmetel täna tõesti muud üle, kui otsustada oma vabadusest, informeeritusest ja kodanikujulgusest lähtuvalt. 
Riigikaitsekomisjon loobus talle pakutud rollist kaitseväe ja kaitseministeeriumi konflikti selgust tuua. 
Nüüd on see vastutus tervel Riigikogul. 
KÕIK HALB ALGAB INTRIIGIDEST 
IVAR KOSTABI 
Kõige hullem, mis Eestit ähvardab, ei olegi inimeste arvates kuritegevus, vaid intriigid, skandaalid, pealtkuulamine, valitsuse tagasiastumine ja poliitilised kriisid. 
Nõnda kinnitavad ajakirja Luup EMORilt tellitud aastaküsitluse tulemused. 
Kuritegevus sai taunimisväärsete sündmuste edetabelis alles kuuenda koha. 
Järgnesid põllumajanduse olukorra halvenemine, pensionäride olukorra halvenemine, poliitikute palgatõus ja õpetajate napp palgatõus. 
Tegelikult pole nendes tulemustes midagi üllatavat. 
Kuigi kõik tahaksid elada turvalisemalt, saavad inimesed ilmselt aru, et politseile suurema palga maksmisest on kuritegevuse kaotamiseks vähe, kui riigi tippjuhtkonna kogu tähelepanu on hõivanud miski muu. 
Jutt ei ole ju ainult intriigidest ja skandaalidest. 
Kellelegi pole saladus, et kõrvuti Eesti asjaga aetakse nii tipp-poliitikute kui ka tippametnike ringkondades hoolega äri. 
Ja võib karta, et sealjuures ei häbeneta vajadusel kasutada ka erakondlikke sidemeid ning ametiposti. 
Ajakirjandus kubiseb teadetest, kuidas kusagil jälle on tükk riigi või omavalitsuse vara taskusse või ära aetud, alla mõistuse odava hinnaga maha müüdud või välja renditud, ja nii edasi, ja nii edasi. 
Isegi kui niisuguste nähtuste taga ei olegi alati midagi kuritahtlikku, vaid ainult rumalus või saamatus ja lohakus, süvendab see paratamatult kahtlusi. 
Kui valitsuse ja Riigikogu liikmed arvavad, et järgmiste parlamendivalimisteni jäänud rohkem kui kolme aastaga on neil veel aega ennast piisavalt parandada, siis kohalikud omavalitsused valitakse ümber juba tuleval sügisel. 
Oleks naiivne loota, et tänavused tulisemad teemad nende valimiste tulemusi enam ei mõjuta. 
Pigem vastupidi. 
Pealtkuulamise teema võibolla vaibub, sest sellega vaevalt enam vahele jäädakse. 
Samas uue tippteemana tõuseb intriigide ja skandaalide kõrvale tõenäoliselt korruptsioon, mille kohta kontrollimist nõudvaid signaale on avalikkuse ette jõudnud juba rohkem kui ainult mõnest üksikust agentuurist, linnavalitsusest või ministeeriumist. 
Korruptsiooni luubi alla võtmine on seda loogilisem, et korruptsioon õõnestab otseselt nii majanduselu aktiviseerumist kui ka heaolu kasvu. 
Aga just neid kahte asja pidasid Luubi aastaküsitlusest osavõtjad lõppeval aastal Eestis kõige positiivsemaks 
Tartu suusakodu perenaisel on juubel 
ARNE KIVISTIK 
Täna saab 80-aastaseks väga pikka aega Eesti spordiajaloos säranud ERNA ABEL. 
Katkematu spordiarmastus, tahe ja anne aitasid tal 25 aastat olla tasemel, mis tõi talle Eesti meistrivõistlustelt 56 medalit. 
Neist 30ga (16 murdmaa-, 13 mäesuusatamises ja 1 kergejõustikus) kaasnes ühtlasi Eesti meistri nimetus. 
Õpetajaks õppinud Erna Abel valiti 1935. aastal tööle Urvaste algkooli. 
Samal aastal pani ta esimest korda ka suusad alla. 
Erna edasises elukäigus sai määravaks abiellumine 1939. aastal kaasõpetaja Herbert Abeliga. 
Sellega oli sõrm spordile antud, sport sai perekonna kutsumuseks. 
Erna Abeli esimene spordiedu tuli sama aasta talvel - Võrumaa suusaesivõistlustel sai ta teise koha. 
Suusatamisest sai nii haarav perekondlik harrastus, et Urvastes hakati Abeleid nimetama kommunistideks. 
Pühapäeviti, kui väärikad inimesed sammud kiriku poole seadsid, läksid Abelid koos õpilastega suusatama! 
1941. aastal võitis Erna Abel esimese medali Eesti meistrivõistlustelt ning kutsuti Eesti paremate suusatajate laagrisse Pühajärvel. 
Seal sündis tutvus mäesuusatamisega. 
Spordihuvi süvenemine viis perekondlikule otsusele mina Tartusse kehakultuuri õppima. 
Ülikoolis valitsenud õhkkond soosis spordihuvi laienemist. 
Õpingute ajal võitis Erna Abel Eesti meistrivõistlustelt kergejõustikus kuus medalit jooksualadelt (80 m tõkkejooksust kuni 800 meetrini). 
1945. aastal tuli ta Eesti meistriks 800 m jooksus 2.38,5ga. 
Erna Abeli mitmekülgsust näitavad tema tulemused: 100 m - 14,0, 800 m - 2.38,0, kaugushüpe - 4.60, 100 m ujumine - 1.43. 
Erna tõsine suhtumine ja tulemuslik sportimine hakkasid silma Fred Kudule, kes pärast sõja lõppu TRÜ kehakultuuriteaduskonda käima lükkas. 
1945. aasta kevadel kutsus Kudu tollase tudengi alguses tunniandjana, sügisest aga juba õppejõuna tööle. 
Alates diplomi saamisest 1946 kuni pensionileminekuni 1971 jäi Erna Abel ülikoolile suusaõpetaja ja treeneri tööle. 
Spordis olid Erna Abelile eriti edukad aastad 1946-1948, kui ta sai suusaaladel 12 meistritiitlit. 
Murdmaamedaleid õnnestus tal 25 aasta kestel (1941-1965) võita kokku 26, neist 8 kulda individuaalselt ja 8 teatesõidus. 
Erna Abel on ainus Eesti suusataja, kes saavutanud rohket edu nii murdmaa- kui mäesuusatamises. 
16 aasta jooksul (1945-1960) võitis ta Eesti meistrivõistluste mäealadel 24 medalit, neist 13 kuldset. 
Pikka aega harjutati mäesõitu Toomemäe Professorinõlval (kõnnitee-äärne Toome varemetest ülikooli peahoone taha) ning Kassitoomel, hiljem Käärikul ja Seinamäel. 
Treeniti ka Väikesel Munamäel. 
Aastail 1949-1953 tegi Erna Abel kaasa ka üleliidulistel võistlustel mäesuusatamises. 
Tema parimaks tulemuseks jäi ametiühingute üleliiduline tshempionitiitel slaalomis. 
Veel üks spordiala köitis Erna Abeli meeli palju aastaid. 
Orienteerumine pakkus terveks suveks mõnusat vaheldust ning mitmetunnised retked tundusid põneva maastikumänguna. 
Jooks polnud Ernale raske ja kaardioskusedki omandas ta kiiresti. 
1962 ja 1963 kutsuti ta selgi alal Eesti koondisse. 
Suurimaks õnnestumiseks kujunes võit I Tartu orienteerumismaratonil (Elvast Otepääle) paaris Helle Ritsing-Talloga 1962. aastal. 
Erna Abeli elutöö teise suure osa moodustab 26 aastat kestnud suusaõpetaja töö ülikoolis. 
Selle aja jooksul said temalt õpetust sajad tulevased õpetajad ja suusatreenerid. 
Aastail 1967-1970 oli ta ülikooli suusaspordikateedri juhatajana kogu kõrgkooli suusaelu juhiks. 
1961 omistati talle meistersportlase ja 1964 teenelise sporditegelase aunimetus. 
Erna Abeli elutöö kolmas liin oli Abelite suusakoolkond. 
See tähendas ülisportlikku eluviisi, õpilaste kasvatamist isikliku eeskuju najal, looduspärast treenimise süsteemi, uute treeningpaikade otsimist ja rajamist. 
Abelite rajatud treeningukeskused Supilinna serval ning Kääriku lähedal Ruusal said paljudele teiseks koduks. 
Ükskõik milline õpilane või spordituttav leidis kokkulepitud kellaajal alati eest sissejoostud-suusatatud harjutusrajad ja saunas soojaksaetud pesuvee. 
Ruusa sai suvetreeningu ning kontrollijooksude paigana tuttavaks ka paljudele maailmatasemega N. Liidu suusatajatele. 
Abelid ei olnud suure raha otsijad ning kaugete treeningpaikade kasutajad. 
Nemad rajasid oma süsteemi koduste loodusolude võimalikult paremale ärakasutamisele. 
Erna eeskujul ja Herbi juhtimisel viisid nad kõrgtasemele üha uusi ja uusi suusanoori. 
Nendega koos, eriti teatesuusatamises, võisteldes avanes Ernale uusi võimalusi medalikonkurentsis püsimiseks. 
Täna viivad Erna ja Herbi treeningutraditsioone edasi nende õpilased. 
Väljapaistvamaid liine kulgeb Rutt Rehemaa-Shmiguni ja tema venna Udo Rehemaa kaudu. 
Veel tänagi köetakse Abelite maja õuel treeningult tulevatele noortele sauna. 
Igal aastal, Erna sünnipäeval, ootab tema kõrge kuusehekiga ümbritsetud maja neid, kellele Erna on aastakümnete vältel olnud kolleeg, konkurent või õpetaja. 
Erna Abel on spordihuvi säilitanud tänaseni. 
Ta on hästi kursis ja elab kaasa kõigile Eesti neidude startidele nii koduses kui maailmakonkurentsis. 
Kas ta ise ka veel suusatab? 
Vahel, hea lumega, panen ikka veel suusad alla. 
Kas minu libistamisi enam suusatamiseks tasub nimetada, on iseasi. 
Valiti ka Tartu linna parimad sportlased 
Eile selgitati Tartu linna parimad sportlased. 
Seekord olid valijamehed spordikoolide direktorid, linnavalitsuse, volikogu ning ajakirjanduse esindajad. 
Parimaks naissportlaseks tunnistati üksmeelselt murdmaasuusataja Kristina Shmigun. 
Meestel konkureerisid parima nimele kümnevõistleja Indrek Kaseorg ja veemootorisportlane Üllar Põvvat. 
Häältega 6:4 eelistati kergejõustiklast. 
Võistkondadest valiti parimaks võistlustantsijad Peep ja Ave Vardja. 
Treeneritest konkureerisid esikohale Anatoli Jasnov ja Anatoli Shmigun. 
8:2 eelistati vehklemistreenerit Jasnovi. 
Firmadest tunnistati spordi aktiivsemaks toetajaks ajaleht Postimees. 
ALADE PARIMAD 
AERUTAMINE: Kadri Hollo, Tiit Tikerpe. 
SÕUDMINE: Argo Normak-Tairo Talvis. 
ILUVÕIMLEMINE: Evelin Daniel. 
JAHILASKMINE: Peeter Päkk. 
JALGPALL: Janek Meier. 
JALGRATTASPORT: Riina Toomis, Jaan Kirsipuu. 
JUDO: Riina Toomis, Andrus Kõrgvee. 
JÄÄHOKI: Oleg Trubatshov. 
KABE: Jüri Lätt. 
KERGEJÕUSTIK: Milena Alver, Indrek Kaseorg. 
KORVPALL: Kristi Kallassalu, Valmo Kriisa. 
KREEKA-ROOMA MAADLUS: Helger Hallik. 
KÄSIPALL: Leelo Hallaste, Ain Arro. 
LASKMINE: Eugen Ora. 
LAUATENNIS: Heli Konsa. 
MALE: Igor Kullamaa. 
MOODNE VIIEVÕISTLUS: Piret Jaigma, Martin Metspalu. 
MUDELLEND: Jaak Tammemägi. 
ORIENTEERUMINE: Minija Pääslane, Mati Tiit. 
POKS: Ervin Kade. 
PURJETAMINE: Krista Kruuv. 
SULGPALL: Terje Lall, Heiki Sorge. 
SUUSATAMINE: Kristina Shmigun, Jaanus Teppan. 
TENNIS: Kadi Hilpus, Henri Busch. 
TREKISÕIT: Teet Laaneots. 
TRIATLON: Rimmo Kirsimäe. 
TÕSTMINE: Igor Bashkirov. 
VEEMOOTORISPORT: Üllar Põvvat. 
VEHKLEMINE: Natalja Kotova, Viktor Zuikov. 
VIBULASKMINE: Aivo Aug. VÕRKPALL: Triin Kiudma, Raivo Simson. 
VÕISTLUSTANTS: Peep ja Ave Vardja. 
INVASPORT: Helena Silm, Mart Soomre. 
RATSUTAMINE: Elvis Lillevälja. 
SPORDIVETERANID: Nora Kutti, Arnold Randma. 
KALASTUSSPORT: August Tammeväli. 
Sport jõudis pühapäeval massidesse 
VALERI MAKSIMOV 
Rahvarohke oli spordiaasta lõpetamine pühapäeva õhtul Tallinnas, Mustpeade majas. 
Räägitakse, et nii suurt ja hoogsat pidu pole spordirahvale varem pakutud. 
Eesti Spordi Keskliit koos olümpiakomiteega sai hakkama umbes kaheksasaja treeniva, juhendava, juhtiva või muidu spordisõbraliku inimese kohalemeelitamisega. 
Hinnatav tulemus. 
Viimaste hulgas saabus ballile endine poksija ja rallisõber, vaid tunnikesed varem Hispaaniast naasnud Tiit Vähi. 
Mitteammusel rahvusvahelise klassi aerutajal Andrus Öövelil oli selleks ajaks juba esimesed tantsud tehtud, juuniorina üleliidulisel tasemel tähelepanuväärselt mõõgaga vehelnud Andres Lipstokil kõne räägitud ja austatutel väärtasjad käes. 
Ega vist meenunud kellelegi, et alles kümme aastat tagasi ei tulnud kõne allagi klaasikesega ringi saalida ja ülesküttematerjalist mõnu tunda. 
Nüüd kasutasid seadusetegijad-riigikogulasedki soodsat saamisvõimalust ja lasid meeleolul tõusta. 
Kaas aitasid Eino Baskin, jõuluvana, Uno Loop, tantsijad Palestrast, Peep ja Ave Vardja, Otsa-kooli kammerlauljad, ansambel Karavan jt. 
Mustpeade maja võimalused lasksid mitmekesise programmi voorustel vohada, vaid õhku kippus ajuti nappima. 
Korraldajad lubavad omandatud kogemustest õppida, paanitsedes tuleval korral veel räägitavama kokkusaamise üles ehitada. 
Võistlusmoment 
See oli peol täiesti olemas - aasta treeneri ja edukaimate sportlaste selgitamise etapilisel teel. 
Hääletamistulemuste liitmine hoidis asjaosalisi viimseni kerge pinge all, vaid väga vähesed teadsid, et mõni tund varem koos istunud spordiajakirjanike hääled said määravaks esinumbrite väljavalimisel. 
Üksnes epeevehklemisnaiskonna saavutused ei tekitanud teisitimõtlemist - Maarika Võsu, Merle Eskeni, Oksana Jermakova ja Heidi Rohi seisid esikohal igas arvestusgrupis. 
Jüri Jaansoni võit Erki Noole ja Erika Salumäe esikoht Kristina Shmiguni ees sisaldasid hoopis konkurentsitihedamat rebimist. 
Viigiga aga lõppes aasta treeneri valimine - võrdselt said hääli Jaak Salumets (lugejatelt), Anatoli Shmigun (sponsoritelt), Mihkel Klementsov (spordialaliitudelt) ja Rein Sokk (ajakirjanikelt). 
Võrduse juures rakendus kokkulepitud reegel - otsustab ajakirjanike arvamus. 
Nii sai Erki Noole poolehoidjaskond teatud kompensatsiooni, kümnevõistlejat juhendav Rein Sokk sammus võidukarika järele. 
Selle kätte võtnud, lubas ta peolistele, et õigustab valikut olümpia-aastal. 
Erika Salumäe saab oma autasu (10 000 krooni ja karika) kätte ka alles tuleval aastal. 
Parim treenib praegu Austraalias. 
Preemiad 
Algus kulus autasustamisele. 
Olümpialootuse rändkarika teenisid välja ujuja Dea Oja, suusataja Cristel Vahtra, maadleja Richard Karelson, kergejõustiklane Aleksander Tammert juunior, purjetaja Janne Peäske, olümpiakomitee Rukkilille aumärgi suusataja Kristina Shmigun ja judomaadleja Aleksei Budõlin, Suitsupääsukese auhinna noor ajakirjanik Anu Säärits (ETV). 
Spordialaliitudest tunnistati preemia vääriliseks vehklemis-, judo- ja suusaliit. 
Paraolümpiakomitee autasu parimale naissportlasele pälvis Helena Silm, meestest Vassili Artamonov. 
Viljandi Kultuurikolledzh majaomaniku peos 
Kolledzh loodab kolida ohvitseride kasiinosse, Vähi rääkis muud 
MALLE TOOMISTE 
Viljandi Kultuurikolledzhile renditud maja (Laidoneri plats 8) omanik tahab 1998. aastani sõlmitud rendilepingut lõpetada ennetähtaegselt kohtu kaudu. 
Oma maja on kolledzhil loota alles 1997. aasta lõpuks, sest kultuuri- ja haridusministeeriumi leppega kinnitatud kava järgi kolib kolledzh Vene sõjaväegarnisonilt vabanenud hoonesse (Tallinna 16/Posti 1), mille rekonstrueerimistöid saab alustada tuleval kevadel. 
Peaminister nägi ühe võimalusena kolida kolledzh Viljandi kutsekooli majja Männimäel. 
Majaomanik kaebab edasi 
8. detsembril otsustas Viljandi maakohus jätta rahuldamata kolledzhile renditud maja omaniku, Pärnus elava Jaak Kuke (63) hagi, milles ta nõudis rendilepingu lõpetamist ja rendivõla väljamõistmist koos viivisega 131404 krooni ulatuses. 
Jaak Kukk kinnitas Postimehele, et ta kavatseb edasi kaevata. 
Osapooled vaidlevad 1993. aasta 16. detsembril sõlmitud rendilepingu punktide tõlgendamise üle. 
Majaomanik Jaak Kukk peab endale vastuvõetamatuks, et kolledzh ei ole suutnud kaks aastat parandada läbijooksvat katust ega maksa renti kõigi vastavate koefitsientide järgi, vaid vähem. 
Kultuurikolledzhi rektor Enn Siimer (49) väitis Postimehele, et nemad on viimasel kolmel-neljal kuul maksnud rendiks 4 kr/m2, nagu on lepingu põhitekstis kirjas, ning sellele lisanduvad koefitsiendid ja käibemaks, kokku 13000-14000 krooni kuus. 
Kes peab parandama katuse 
Majaomaniku hinnangul saavad nad kolledzhi rektoriga senimaani hästi läbi, aga ta ei saa lasta hoonet laguneda. 
Kõige rohkem muretseb majaomanik 1910. aastal ehitatud Grand Hotel'i katuse pärast, mis sajab läbi ja mädandab katusekonstruktsioone varisemisohtlikkuseni. 
Jaak Kuke hinnangul kuluks katuse remondiks 120000-130000 krooni. 
Ma kahtlen, kas kolledzh on üldse kirjalikult küsinud ministeeriumilt raha rendi maksmiseks ja remondiks, tähendas Kukk. 
Majaomanik tunnistas, et elanike puhul ei oleks ta kohtusse pöördunud, sest üürikorterites elavad niigi vaesed inimesed, aga et riik on nii vaene, see on talle vastuvõetamatu. 
Mulle meeldiks väga, kui kolledzh saaks oma aja lepingu lõpuni selles majas ära olla, aga ma ei saa nendega leppida, kui katust ei parandata, sõnas Jaak Kukk, kellel endal on kasutada üks tuba maja ülakorrusel väljapääsuga läbi klassiruumi. 
Kolledzhilt vabanevat hoonet hakkaks majaomanik kasutama hotellina nagu ennegi, või siis rentima firmadele. 
Ohvitseride kasiino ootab tühjalt 
Viimastel aastatel on saavutatud kokkulepe, et kolledzhi jaoks tehakse korda linnale kuuluv armee kasutusest vabanenud kunagine ohvitseride kasiino maja Tallinna ja Posti tänava nurgal. 
29. märtsil 1995 kirjutasid kultuuri-ja haridusminister Peeter Olesk ja Viljandi linnapea Andres Soosaar alla koostöölepingule, mille järgi linn finantseerib kolledzhi ümberasumist Posti 1 hoonesse ühe kolmandiku ulatuses ja kultuuri-ja haridusministeerium kahe kolmandiku ulatuses. 
Kolledzhi rektor Enn Siimer väitis Postimehele, et nad on teinud juba kulutusi korraldamaks projekteerija konkurssi kasiinohoone rekonstrueerimiseks. 
Enn Siimer kinnitas, et rahaallikad on selle lepingu järgi teada ning 1996. aasta kevadel alustatavad ehitustööd on kavas lõpetada 1997. aasta sügiseks. 
Et rekonstrueeritava maja kubatuur on väiksem praegu kasutatavast, siis tuleb Tallinna maantee äärde jääva endise sõdurite klubi kohale veel kolledzhi juurdeehitus. 
Linnapea räägib ühest, peaminister teisest 
Viljandi linnapea Andres Soosaar ütles Postimehele, et tema peab õigemaks kolledzhi viimist endisesse kasiinohoonesse, mitte kutsekooli majja Männimäele. 
Peaminister Tiit Vähi oli 1. detsembri Viljandimaa-visiidi aegu välja pakkunud võimaluse viia Viljandi kutsekool Vana-Võidu Kõrgema Põllumajanduskooliga kokku - tõenäoliselt kooli ruumide paremaks kasutamiseks, arvas üks koolijuht - ning kolida kolledzh kutsekoolist vabanevasse majja Viljandis. 
Palju raha nõuavad mõlemad variandid, teavad asjaosalised. 
Linnapea sõnul sõltub linnast ainult lobby-töö valitsusasutustega, sest linnal raha ei ole. 
1995. aasta linnaeelarvesse oli küll planeeritud 170000 krooni kasiinohoone projekteerimise raha, kuid lahenduse venides suunas volikogu selle raha teisteks kuludeks. 
Minister Oleskiga sõlmitud lepet tahtis linnapea täpsustada järgmise kultuuri-ja haridusministriga, kuid enne kohtumisaja saabumist vahetus minister taas ning praeguse kultuuri-ja haridusministriga ei ole linnapeal õnnestunud kohtuda. 
1962. aastal moodustatud kultuurharidustöökool toodi Tallinnast Viljandisse Grand Hotel'i majja 1966. aastal. 
Koolis õpib 180 üliõpilast 
Eile lasti välja 1995. aasta Eesti postmarkide komplekt 
ANTS KAASIK 
Eile saatis Eesti Postmark Tartu 2. sidejaoskonda, Tallinna 2. sidejaoskonda ning ning Tallinna Postimajja müügile Eestis lõppeval aastal ilmunud markide ja margiplokkide komplekti. 
Ühiste kaante vahel on 18 marki ning 2 plokki. 
Muud Eesti sideasutused saavad väljaannet Eesti Postmargist tellida. 
Komplekti kaanel on Herald Eelma kujundatud postmark Hoia Eesti merd! 
, mis tunnistati 1995. aasta ilusaimaks postiminiatuuriks. 
See kujutab merikotkast vahuse mere taustal. 
Sama motiivi kasutas Tallinna Kunstiülikooli üliõpilane Kristjan Mändmaa ka komplekti ümbrise kujundamisel. 
Margikomplekte on valmistatud 7000 ning nende müügihind on 97 krooni. 
Hinna muudab markide nominaalväärtusest tunduvalt kallimaks see, et erinevalt postmarkidest maksustatakse komplektid, nagu ka maksimumkaardid ja esimese päeva ümbrikud käibemaksuga. 
Väliskomisjoni esimees kohtus Vene kommunistide liidriga 
ENNO TAMMER 
Väliskomisjoni esimees, OSCE vaatlejana Moskvas valimisi jälginud Eino Tamm kohtus vene kommunistide liidri Gennadi Zjuganoviga. 
Tamm ütles eile Postimehele, et vaevalt seob valitsus Eesti-Vene juulilepete ratifitseerimise hääletuse usaldushääletusega valitsusele. 
Te sõitsite Moskvasse varem kui algasid valimised. 
Jah, läksime juba neljapäeva õhtul. 
Delegatsioonis oli Valentin Strukov vene fraktsioonist, Juhan Aare kui Eesti parlamendi Vene Riigiduuma sõprusgrupi esimees ja mina. 
Kõik me olime OSCE vaatlejad Venemaa valimistel. 
Mida selline staatus annab? 
Saime valimiskomisjoni esimehe Ivan Rõbkini allkirjaga sissepääsuloa Riigiduuma hoonesse. 
Selles hoones olidki mitmed kohtumised Venemaa poliitiliste erakondadega. 
Iseenesest oli selline võimalus unikaalne, kui Eesti parlamendi liige OSCE vaatlejana võis esitada väga paljudele Vene poliitikuile küsimusi nii avalikult kui ka paluda pärast neljasilmavestlust. 
Mida te konkreetselt valimispäeval tegite? Milles oli OSCE vaatleja ülesanne? 
Valimispäeva hommikul saime kahemehelise grupi peale kätte kümmekond valimisjaoskonda. 
Ühte valimisjaoskonda läksime avamise hetkel, kell 8 hommikul. 
Vaatasime, kuidas käis kastide pitseerimine, kas kellaajaliselt on õigesti talitatud, kas on kohalike parteide vaatlejaid, kas neid registreeritakse. 
Siis käisime oma marsruuti mööda läbi meile määratud valimisjaoskonnad. 
Uurisime, kuidas inimesed valimistel osalevad, millised on meeleolud, kas märkame rikkumisi... 
Märkasite? 
Ei märganud. 
Minu meelest puht korralduslikult küljelt ja ka informatsiooni edastamise mõttes ei ole kahtlust, et vähemalt Moskvas olid valimised demokraatlikud. 
Kui midagi arvati, siis seda, et kuni kastide avamiseni, kuni häälte lugemiseni on kõik õige ja aus. 
Ja et kui keegi tahab midagi ära rihtida, siis juba etapil, mil hääled on koos keskvalimiskomisjoni arvutis. 
Iseküsimus on, kas Venemaa demokraatlike valimiste tulemusena tuleb võimule kõige demokraatlikum erakond. 
Muide, seda küsiti korduvalt kommunistide liidrilt Zjuganovilt. 
Nii et teil õnnestus Zjuganovit kuulata niiöelda otseallikast. 
Jah, ning isegi natuke rohkem. 
Ta ütles oma esinemises, et Eesti on üks näide, millele Nõukogude Liidu ruum hakkab taastuma. 
Et viiakse läbi referendum ning rahvas hakkab seda ruumi vabatahtlikult laiendama. 
See oli Zjuganovi vastus küsimusele, kuidas on Nõukogude Liidu ruumiga. 
Pärast seda palusime, et äkki saaks temaga neljasilmajutule. 
Ta oli nõus meid vastu võtma. 
Käisime kolmekesi tema kabinetis ning õnnestus 10 minutit vestelda. 
Millest? 
Ta küsis ise, et mis mulje jäi minu jutust. 
Ütlesin talle: teie esinemise ajal kaamerad ümberringi surisesid ja et oli viimane päev, kui võis veel valimiseelset agitatsiooni teha, siis te mängisite oma võimalikule valijaskonnale. 
Teile ei jäänud muljet, et kui see mees peaks võimule saama, järgneb Eesti taasanastamine. 
Ei, sellist muljet ei jäänud. 
Kas Zjuganov on kommunist, kes mõistab maailma muutumist ning tegutseb vastavalt? 
Jaa, jaa. 
Ta on kogu oma teooria rajanud omandivormide mitmekesisusele. 
Ning ta ei hakka üldrahvalikku sotsialistlikku omandit tagasi tegema. 
Pigem kritiseerib ta nii, et üldrahvaliku sotsialistliku omandi hoidmisega kommunism just hukka läkski. 
Mida võiks Eestile tähendada tõsiasi, et Venemaa uues Riigiduumas ikkagi ligi 20 protsenti on kommunistid? 
Käinud läbi kaheksa valimisjaoskonda, peab ütlema, et kommunistidel on küllalt hea organiseeritus. 
Vestlustes paljudega ei olnud sellist tooni, et nüüd kohe paneme leivad ühte kappi. 
Oli selline heade naabrite toon ka päris sõjaväevormis kommunistide puhul. 
Sõnastaks küsimuse ümber: mida peaks Eesti teisiti tegema või mida muutma oma käitumisjoonises lähtuvalt sellest, et Venemaa Riigiduumas 20 protsenti läheb kommunistidele? 
Ma ikka ei vastaks otse. 
Venemaa on presidentaalne riik. 
Ja nagu Venemaa poliitilised esindajad ise ütlevad: tegelikult ei muutu peaaegu mitte midagi. 
Venemaal ei kujune Riigiduumas sellist valitsuse ja opositsiooni suhet nagu meil, sellest ei sõltu valitsuse moodustamine või mittemoodustamine. 
President moodustab valitsuse täpselt nii, nagu tema tahab. 
Hetkel on Riigikogus seis, et ratifitseerimise tekstile lisatakse deklaratsioonid. Kui tavaline on selline lähenemine maailma praktikas? 
Ameerika Ühendriigid pidid seda tegema kogu aeg. 
Suurriikidel on see eelisõigus olemas ja nemad on seda teinud üsna sageli. 
Väikeriigid kasutavad seda üldiselt harva ja eriti suhetes suurriigiga. 
Meile on aga need juulilepped kujunenud omamoodi müstifikatsiooniks. 
Paljudele tundub, et kindlasti on vaja midagi juurde öelda, isegi kui seda nimetatakse jaanalinnupoliitikaks. 
No kui me ise need jaanalinnud oleme ja kui see võtab natukenegi ühiskonnas pingeid maha, kui seeläbi mõne isiku renomee kasvõi oma peres tõuseb, siis miks mitte. 
Juriidiliselt on see lubatud. 
Eelmine nädal juhtus veidi isemoodi lahendus. Väliskomisjon koos saadikurühmade esindajatega - seega piisavalt laiapõhjaliselt - leppis kokku, et vägede väljaviimise lepingu ja sõjaväepensionäride kokkuleppe ratifitseerimine käib eraldi. Ootamatult hääletati aga ratifitseerimine taas kokku ning kurikeeled on seda juba pidanud kui umbusuavalduseks väliskomisjonile. 
No mis ma ütlen... 
Valitsusliidu erakonnad muutsid oma taktikat. 
Kuna parlamendi enamik on nende päralt, siis see otsus ka nii sündis. 
Mina väliskomisjoni esimehena ei ole selle üle õnnelik. 
Minu eesmärk oli tõepoolest saavutada parlamendis mingi enam-vähem konsensus. 
Mingi selgitus võiks sel kokkuliitmisel ju olla. 
Tõenäoliselt oleks eraldi vägede väljaviimise leping ratifiseeritud selge häälteenamusega. 
Sõjaväepensionäride leppe puhul käituvad inimesed teisiti. 
Osa häbeneb oma valijaskonnale näidata, et ta hääletas selle asja poolt. 
Ei taheta, et kunagi elus saaks siduda sinu nime just nimelt selle hääletusega. 
Seepärast arvati, et kui leping ja lepe on koos, siis on inimestel vähemalt mingigi vabandus: et näe valitsus nii selle esitaski, et enam-vähem oli see kokku lepitud, väed on ju ikka väljas, mis ma ikka teha sain. 
See olekski nagu jaanalinnupoliitika. 
Aga kui enamik parlamendi koosseisust tahab see jaanalind olla, siis ei ole enam mõtet hakata seda ratifitseerimist taas tagasi ja lahku pöörama. 
Mulle näib, et juulilepete puhul on suuremad kahtlused ja kõhklused valitsusliidu enda sees kui Riigikogus laiemalt. 
Nii see on. 
Lepete sõlmimise ajal olime opositsioonis. 
Tegime ametlikult erakonna tasemel avaldusi, et need asjad on ebakorrektselt tehtud, et presidendil ei olnud volitusi ja nii edasi. 
Endel Lippmaa teooria oli ju Koonderakonna ametlik alus. 
Kuivõrd tänaseks on valitsusliidu sees suudetud murda kahtlused ja kõhklused? 
Enne oli enam-vähem konsensus, et peaaegu kõik oleksid hääletanud vägede väljaviimise lepingu ratifitseerimise poolt. 
Kuid oli päris palju neid, kes oleksid hääletanud vastu sõjaväepensionäride leppe ratifitseerimise vastu. 
Nüüd veel ei tea, kas taasliidetud teksti puhul need, kes oleksid leppe vastu olnud, on vastu kogu asjale või on poolt. 
Tekib üks pime maa ning liikumised on võimalikud mõlemas suunas. 
On ikka üsna jõuline grupp, kes võib just selle liitmise pärast olla vastu kogu ratifitseerimisele. 
Nüüd on lisandunud veel ka teatud solvumine, et korra nagu leppisime kokku, et lahutame, minuga aga ei arvestatud, miks ma peaksin nüüd poolt olema. 
Mil määral on valitsusliidu sees arutatud võimalust, et valitsus võiks selle ratifitseerimise hääletuse siduda usaldushääletusega valitsusele? 
On nagu õhkõrna mõtet sellest liikunud. 
Kuid tegelikult tegi juulilepped ikkagi Mart Laari valitsus ning neid on toetanud Andres Tarandi valitsus. 
Ja kui nüüd äkki tookord opositsioonis olnud vennad panevad enda usalduse küsimuse püsti...See ei ole päris loogiline. 
Loogilisem oleks, et tollased valitsejad ei tagane praegu vastutusest ning seeläbi peaks vajalik 51 poolthäält kokku tulema. 
Mis tähendab, et vist ei ole mõtet siduda. 
Mineeritud kartulikelder 
Vargapoisid said plahvatuses kannatada 
JAAN VÄLJAOTS 
Pühapäeva pärastlõunal kella kolme paiku plahvatas Kohtla-Järve külje all Vana-Ahtmes aiamaade rajoonis lõhkeseadeldis, mis oli ühendatud laguneva puukuuri ukse külge. 
Kolmest aiamajade juures kolanud noorukist sai 15-aastane Kalju raskelt viga, teiste, 15-aastase Aleksei ja 18-aastase Aleksei vigastused olid kergemad. 
Jõhvi politseijaoskonna abikomissari Vladimir Prudnikovi sõnul ei eitanud noorukid oma hilisemates seletustes, et otsisid aiamajade juures kolades kraami, mida rahaks teha. 
Ühe noormehe seletuses on kirjas, et neil oli tarvis taskuraha aastavahetuseks, rääkis abikomissar. 
Pooleldi varemeis kuuri ukse vahelt paistnud justkui mingit metalli, mis mõeldud kokkuostu viia. 
Uks lukus ei olnud, oli vaid haagis. 
Kui poisid ukse avasid, lajatas kõrvulukustav pauk, lõhkekeha lendas õhku nende jalgade juures. 
Kohal käinud politseiniku sõnul oli sündmuskohal verd palju. 
Noorukid olid püüdnud kuuri juurest lahkuda, kuid neist kaks ei suutnud seda teha kiirabi abita. 
Ajalehe Põhjarannik reporteri sõnul kurtnud haigla intensiivravipalatis lebav noormees, kel sai lisaks jalgadele plahvatuses viga ka nägu ja silm, et valu on kohutav. 
Jõhvi päästerügemendi demineerimisrühma ülem Jakob Juhanson kirjeldas lõhkeseadeldist: Plahvatas amoniit, mis oli kuuri välisukse juures. 
Kuid kuuri keldris hoitavatel kartulitel oli topeltkaitse - ka keldriuks oli mineeritud. 
Eile hommikul harutasid demineerijad teise süsteemi lõhkamata lahti. 
Keldriukse juures oleva 150-grammise amoniidipaki oleks pannud plahvatama elektriline detonaator, mis oleks saanud voolu kandilisest Siriuse patareist. 
Kontaktid oleksid kokku puutunud ukse avamisel. 
Politsei otsib kartulikeldri omanikku, sest Ida-Viru prefekti Helmut Paabo sõnul tuleb algatada kriminaalasi. 
Juhtunut nimetatakse tahtlikuks kehavigastuse tekitamiseks, sest ehkki oma vara kaitseks pommi ülesseadnu ei teadnud, keda see vigastab, pidi ta teadma, et pomm kedagi vigastada võib. 
Prefekti sõnul ei muudaks asja ka hoiatav silt, sest pommi otsa võib sattuda pime või laps, kes ei oska veel lugeda. 
Venemaa parlamendivalimised võitsid kommunistid 
MARKO MIHKELSON, Moskva 
Venemaa Riigiduuma valimised võitis tuntava ülekaaluga Gennadi Zjuganovi juhitud Venemaa Kommunistlik Partei. 
Enam kui viiendik valimas käinud Venemaa kodanikest andis hääle kommunistide poolt. 
Üldse käis hääletamas 65 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. 
Eile õhtuks kella seitsmeks oli Venemaa keskvalimiskomisjon suutnud läbi töötada vaid 39 protsenti hääletussedelitest. 
Valimiskomisjoni esimees Nikolai Rjabov ütles intervjuus telekanalile NTV, et esialgseid tulemusi kõigi regioonide kohta on oodata alles kolmapäeval. 
Niisiis oli eile õhtuks teada, et Venemaa Kommunistliku Partei poolt oli hääletanud 21,9 protsenti valimas käinud kodanikest. 
Teisel kohal oli mõnevõrra üllatuslikult Vladimir Zhirinovski juhitud Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei 11,1 protsendiga, kolmas peaminister Viktor Tshernomõrdini Meie Kodu On Venemaa 9,6 ja neljandana Grigori Javlinski juhitud Jabloko 8,4 protsendiga. 
Viieprotsendilise valimiskünnise ületamisele on lähedal veel Jegor Gaidari Venemaa Demokraatlik Valik, kelle toetusprotsent ulatus 4,8ni, ning liikumine Venemaa Naised, keda toetas 4,5 protsenti hääletanutest. 
Ülejäänud 37 parteil ja valimisühendusel puudub reaalne võimalus Riigiduumasse pääseda. 
Moskvas oli edukaim võimupartei. 
Meie Kodu On Venemaa sai pealinnas 19,3 protsenti häältest. 
15 protsendiga järgnevad Jabloko ja kommunistid. 
Venemaa Demokraatlikku Valikut toetas 11,6 protsenti valimisõiguslikest moskvalastest. 
Üle 5 protsendi hääli saab Moskvas nähtavasti ka Vene Kogukondade Kongress. 
Peterburis läheb väike valimisvõit Jablokole (16,6%). 
Neile järgnevad kommunistid (13,9%), Meie Kodu On Venemaa (13,3%) ja Venemaa Demokraatlik Valik (12,7%). 
Gennadi Zjuganov ütles oma esimesel valimisjärgsel pressikonverentsil, et ei soovi kiirustada järskude ja enneaegsete avaldustega. 
Tuleb rahulikult ära oodata valimiste lõplikud tulemused ja alles siis teha oma panused, ütles Zjuganov küsimust tema võimalikust liitumisest valitsusega tõrjudes. 
Kommunistide liider pole nõus Venemaa presidendi Boriss Jeltsini ja peaminister Viktor Tshernomõrdini avaldustega ses osas, et pärast valimisi midagi ei muutu. 
Zjuganovi meelest on nüüdseks kujunenud kvalitatiivselt uus olukord, mida täitevvõim ei saa arvestamata jätta. 
Tema arvates sai valitsus valimistel rahva järjekordse umbusaldusavalduse osaliseks. 
Zjuganov pidas oma partei kolmeks peaülesandeks kindlustada Venemaa territoriaalne terviklikkus, peatada verised konfliktid ning tegelda seadusandlusega, mis peaks parandama masside elujärge. 
Kommunistid tugevdasid positsioone pea kõigis regioonides. 
Zjuganovi hinnangul pääseb parlamenti iga kolmas nende kandidaat. 
132 kommunistide esitatud üksikkandidaadist võitsid Zjuganovi andmetel vähemalt 40. 
Zjuganov ütles Postimehele, et kommunistid on vastu NATO laienemisele. 
Ta ei välista, et Eesti kirdeosas võivad Venemaa kodanikud korraldada referendumi Venemaaga taasühinemiseks. 
Kujutage ette, kui Eesti on NATO liige ja toimub Quebecile (Kanada provints, kus oktoobri lõpul korraldati iseseisvusreferendum - M.M.) analoogne referendum. 
Kas te arvate, et Saksamaa hakkab seepeale Venemaaga sõdima. 
Ei, mitte mingil juhul, arutles Zjuganov. 
Küsimusele Nõukogude Liidu taastamise võimalikkusest vastas Zjuganov, et eelolevat sajandit saab iseloomustama suurte konföderatsioonide ajastu. 
Seepärast on tema arvates möödapääsmatu, et mitmed endise N. Liidu vabariigid loovutavad osa oma suveräniteedist Moskvale. 
See saavat aga toimuda üksnes vabatahtlikkuse ja referendumite alusel. 
Mingit jõudu ei kavatse kommunistid liidu taastamiseks kasutada. 
Sõjaväelased olid aktiivsed 
Nagu varasematelgi valimistel, nii ka nüüd oli sõjaväes ülisuur valimisaktiivsus. 
Kaitseministeeriumi andmetel käis pühapäeval hääletamas 97 protsenti relvajõudude isikkoosseisust. 
Esialgsetel andmetel sai sõdurite ja ohvitseride suurima toetuse osaliseks liikumine Meie Kodu On Venemaa, kelle poolt hääletas üle 70 protsendi isikkoosseisust. 
118 sõjaväelasest, kes kandideerisid ühemandaadilistes valimisringkondades, pääses esialgsetel andmetel parlamenti üheksa ohvitseri. 
Ühemandaadilistes valimisringkondades kandideerijatest pääsesid parlamenti paljudele tuttavad poliitikud. 
Eile õhtuks oli kindel, et Riigiduuma saadikuteks saavad demokraadid Irina Hakamada, Boriss Fjodorov, Sergei Kovaljov, Sergei Jushenkov, Svjatoslav Fjodorov, Konstantin Borovoi, Galina Starovoitova, Riigiduuma eksspiiker Ivan Rõbkin, välisminister Andrei Kozõrev, asepeaminister Sergei Shahrai, endise N. Liidu peaminister Nikolai Rõzhkov, erukindral Aleksandr Lebed ja teised. 
Rahvusvahelised vaatlejad pidasid valimisi demokraatlikeks ja vabadeks. 
Nende hinnangul ei esinenud valimistel tõsiseid rikkumisi. 
Märgiti siiski, et peaminister Viktor Tshernomõrdini pressikonverentsi näitamine valimispäeval Vene telekanali uudistesaates ei ole kooskõlas seadusega, mis keelab sellelaadsed esinemised. 
Eile selgus, et näiteks Kaliningradis ei jätkunud mitmel pool valimisjaoskondades bülletääne ning paljud hääletama tulnud ei saanud oma kodanikukohust täita. 
Riigikaitsekomisjon läks Einselni pärast omavahel avalikult tülli 
ALO LÕHMUS 
Riigikogu ei jõudnud eile otsusele kaitseväe juhataja Aleksander Einselni vabastamise osas, jätkates selle päevakorrapunkti arutamist täna. 
Parlamendi riigikaitsekomisjon muutis vahetult enne Riigikogu tööpäeva algust oma varasemat otsust Einselni vabastamise arutamine taas katkestada ning asus kaitseväe juhataja vabastamist toetama. 
Kolm komisjoni liiget, kes istungil ei osalenud, vaidlustasid avalikult riigikaitsekomisjoni eilehommikused otsustused. 
Riigikaitsekomisjon toetab Einselni vabastamist 
Riigikaitsekomisjon pidas eile hommikul enne Riigikogu tööpäeva algust erakorralise koosoleku, otsustades tühistada oma 14. detsembrist pärineva otsuse kaitseväe juhataja vabastamise arutamise taaskordse katkestamise kohta. 
Komisjon otsustas, et juhul, kui parlament asub küsimust hääletama, toetab riigikaitsekomisjon Einselni vabastamist, kuid ei avalda parlamendile sellesuunalist survet. 
Riigikaitsekomisjoni esimees Peeter Lorents selgitas saadikutele, et komisjon kaalus küsimuse juures kuut aspekti. 
Arutades võimalikke seaduserikkumisi seoses relvamüügiga, milles osalesid endised kaitsejõudude peastaabi ohvitserid Olev Saluste ja Manivald Kasepõld, asus komisjon seisukohale, et antud küsimuses ei saa lõplikke hinnanguid kujundada ning otsuseid langetada enne, kui vastava kriminaalasja menetlemine on lõpetatud ja kohus otsuse langetanud. 
Kaaludes kaitseministeeriumi juhtide võimalikku isiklikku huvitatust Aleksander Einselni vabastamisest, tõdes komisjon, et riigikaitsekomisjoni käsutuses ei ole tõendeid, mis lubaksid kinnitada isiklikku huvitatust. 
Objektiivsuse huvides peab komisjon vajalikuks viia kaitseministeeriumis läbi erapooletu kontroll Riigikontrolli ametnikke kaasates. 
Aleksander Einselni poliitilisi avaldusi hinnates märkis komisjon, et ajakirjanduses korduvalt esitatud kindralile omistatud väiteid, millel on Eesti rahvast ja riiki halvustav sisu, pole Einseln komisjoni teada avalikult ümber lükanud. 
Sellest tulenevalt leiab komisjon, et kindral Aleksander Einseln on rikkunud kaitseväe sisemäärustiku paragrahvi 33 ja kaitseväeteenistuse seaduse paragrahvi 100. 
Komisjon on samas arvamusel, et kuigi Eesti Vabariigi seadustes puudub säte, mis otseselt keelaks kaitseväe teenistuses olevatel isikutel teha poliitilisi avaldusi, on nimetatud tegevus vastuolus Lääne demokraatlike tavade ning tõekspidamistega, mille eiramine Eesti Vabriigis ei soodusta meie integreerumist Lääne kaitse- ja julgeolekustruktuuridega, ütles Lorents, lisades, et Riigikogu liikmed on sellele probleemile tähelepanu juhtinud ka varem. 
Einselni vabastamise otsuse eelnõu edasise menetlemise kohta Riigikogus arvas riigikaitsekomisjon, et see ei tohi tekitada lisapingeid ning mõjuda halvasti Eesti mainele. 
Lorents kinnitas, et ehkki komisjonil on kõnealuste teemade kohta ka informatsioni, mida ta avalikustada ei tohi, ei ole see info nii oluline, et võiks muuta rahvasaadikute praeguseks välja kujunenud seisukohti. 
Koalitsioon tüssas Betlemit ja Tartot? 
Riigikaitsekomisjoni eilehommikusel erakorralisel koosolekul osalesid esimees Peeter Lorents, liikmed Tõnu Kõrda, Tiit Tammsaar ning asendusliikmed Mart Laar ja Valve Kirsipuu. 
Komisjoni alalised liikmed Jaanus Betlem, Jüri Põld ja Enn Tarto komisjoni istungile ei jõudnud. 
Kolm istungil mitteosalenud komisjoniliiget vaidlustasid eile Riigikogus avalikult komisjoni koosoleku kokkukutsumise ning seal otsustatu seaduslikkuse põhjendusel, et neid kokkukutsumisest ei informeeritud. 
Riigikaitsekomisjon langetas 14. detsembril otsuse katkestada esmaspäeval Aleksander Einselni vabastamise otsuse eelnõu lugemine ning otsustas, et juhul kui täna peaks toimuma hääletus, ei toeta komisjon Einselni vabastamist, rääkis Betlem, märkides, et kuulis komisjoni uusi seisukohti koos kahe kolleegiga alles Peeter Lorentsi suust Riigikogu kõnetoolist. 
Lorents pareeris Betlemi väiteid, et erakorralise koosoleku toimumise otsustas riigikaitsekomisjon 11. detsembril erakorralisel istungil, mis on ka protokollitud. 
Seevastu järgnevaid kokkuleppeid koosoleku mittepidamise kohta protokollitud ei ole. 
Riigikaitsekomisjoni liikmed Kõrda ja Tammsaar edastasid hommikul kirjaliku taotluse, milles palusid kokku kutsuda ja läbi viia riigikaitsekomisjoni erakorraline koosolek kooskõlas 11. detsembril langetatud otsusega, ütles Lorents. 
Jaanus Betlem ja Riigikogu esimees Toomas Savi juhtisid saadikute tähelepanu sellele, et kodukorraseaduse kohaselt oleks vaja läinud 50% ehk kolme komisjoniliikme taotlust koosoleku kokkukutsumiseks. 
Riigikaitsekomisjoni esimees teatas vastuseks, et vastavalt komisjoni 11. detsembri otsusele oleks pidanud eilehommikune koosolek toimuma niikuinii ka ilma liikmete taotluseta. 
Peeter Lorents kinnitas, et koalitsioonisaadikutest komisjoniliikmete eilehommikune käitumine ei ole valitsevate ringkondade ettekirjutus. 
Samas sai Postimees juba pühapäeva õhtul usaldusväärsetest valitsuskoalitsioonile lähedalseisvatest allikatest teada, et riigikaitsekomisjon koguneb esmaspäeva hommikul ja muudab oma suhtumist Einselni vabastamisse. 
Eile õhtul peetud riigikaitsekomisjoni korralisel istungil tõdesid komisjoniliikmed, et hommikune erakorraline istung viidi läbi ebakorrektselt. 
Betlemi ja Tarto algatatud umbusaldusavaldus Lorentsile ei leidnud komisjoniliikmete toetust. 
Uue draama konkurss sõelus välja kuus algupärandit 
TAMBET KAUGEMA 
Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) korraldatud uue draama konkursi teises voorus pälvisid tähelepanu kuue autori näidendid. 
Neist enamiku vastu on Eesti teatrid ka juba huvi tundnud, teatas ENA tegevdirektor Külli Holsting Postimehele. 
Uue algupärase näitekirjanduse konkursil pälvis esimese preemia Janno Põldma nukunäidend Sõber Kurk, mis peaks kevadeks jõudma Nukuteatri lavale. 
Konkursi teine koht jagati Villu Tamme (näidend täiskasvanuile Haned võlgu) ja Hilli Randi (lastetükk Lihtsameelne talus) vahel. 
Külli Holstingu sõnul on Mati Unt lubanud Villu Tamme näitemängu järgmisel hooajal Draamateatris lavastada võtta. 
Jaanus Rohumaa (kaasautorid Mari Tuuling ning Igor Baturin) näitemäng Ainus ja igavene elu sai uue draama konkursil kolmanda koha ja see kavatsetakse lavastada Linnateatri juubeliks. 
Äramärkimist leidsid ka Valeria Räniku Mullamustuke ja Eeva Pargi Palveränd. 
Neist viimase vastu on huvi tundnud Endla teater, kinnitas Holsting. 
Uue draama konkursi auhinnaraha saadi Kultuurkapitalilt ning konkursi viis äbi ENA. 
Eile Draamateatris toimunud tseremoonial anti auhinnad võitjatele üle. 
Külli Holsting hindas konkurssi edukaks, sest enamiku väljavalitud näidendite vastu tunnevad lavastajad huvi. 
Venemaa valimistulemused ei mõjuta Eesti-Vene suhteid 
MARKO MIHKESON, Moskva 
Riigiduuma valimised Venemaal ei mõjuta oluliselt Eesti-Vene suhteid, arvab Eesti Moskva suursaadik Mart Helme. 
Sõltumata valimiste täpsetest tulemustest ei toimu meie suhetes kvalitatiivset murrangut ei halvenemise ega paranemise suunas, ütles Helme Postimehele. 
Viimasel ajal on Venemaa tugevdanud oma survet Balti riikide, eriti aga Eesti suhtes. 
Venemaal on küllalt poliitikuid, kellele ei mahu pähe, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu riik, tõdes Helme. 
Üks pool arvab, et ainult temal on õigus süüdistada ja teha, mis tahab. 
Helme meelest käitub Venemaa seejuures väga kahepalgeliselt. 
Kui piiriläbirääkimistel ja kodakondsusküsimustes ei tunnistata Eesti riigi järjepidevust, siis usu- ja kinnisvaraküsimustes seda jällegi tunnistatakse. 
Surve taga näeb Helme Venemaa majanduslikke ja poliitilisi huvisid. 
Praegused võimud on tihedalt seotud toorainetööstusega, mis on Venemaa suurimaid sissetulekuallikaid. 
Paljusid ärritab Eesti hea geopoliitiline asukoht. 
Samas ollakse valmis meiega suhtlema vaid jõupositsioonidelt. 
Ei mõisteta, miks peab Eestiga üldse sadamate kasutamise üle kokku leppima ning seeläbi raha kaotama. 
Siiski olevat Venemaal palju ka neid, kes mõistavad, et vimm kahe riigi vahel ei aita kaasa majandussuhete parandamisele. 
Helme ei pea õigeusu kiriku tüli Eestis mingil juhul kahe riigi tüliks. 
Tegemist on üksnes ortodoksse kiriku omavaheliste vastuoludega. 
Konstantinoopoli kirikupea Bartholomeus on korduvalt kutsunud Venemaa patriarhi Aleksius II ületama erimeelsusi, kohtuma paavstiga ning andma sellega uue vaimse kvaliteedi ristiusu kirikule. 
Aleksius II ei ole üleskutsetele vastanud. 
Eestis ei püüta kedagi taga kiusata. 
Kirikukonfliktile tuleb leida normaalne lahendus, mis lubaks nii ühel kui teisel kogukonnal rahulikult edasi teenida, leidis Helme. 
Vene diplomaadid räägivad sageli, et nad ootavad Eestilt kasvõi ühtki hea tahte sammu, väites samas, et nemad on seda juba korduvalt teinud. 
Helme on teisel arvamusel. 
Hoopis Eesti on teinud hea tahte samme suhete parandamise suunas, rõhutas suursaadik. 
Venemaa on aga vastanud kogu aeg süüdistuste ja survelainetega. 
Nad ei ole võimelised olnud isegi mitte selliseks hea tahte sammuks nagu presidendi auraha ja Voronezhis asuvate Tartu Ülikooli varade tagastamine. 
Eesti iseseisvusvõitlus käib edasi. 
Meil tuleb mitte üksnes iseendale tõestada, et suudame olla poliitiliselt ja majanduslikult sõltumatu riik, vaid ka teistele rahvastele ja riikidele, olgu see siis näiteks Hiina või Venemaa, ütles Helme. 
Olav Anton loobus põhiseaduskomisjoni esimehe kohast 
EPP ALATALU 
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Olav Anton teatas eilsel komisjoni istungil, et ta ei pea võimalikuks töötada põhiseaduskomisjoni esimehena. 
Anton kinnitas, et ta lahkub esimehe kohalt, sest valitsuskoalitsioon tallab jalge alla Riigikogu sisese demokraatia. 
Täna peaks põhiseaduskomisjon valima uue esimehe. 
Tagasiastunud põhiseaduskomisjoni esimees Olav Anton teatas Postimehele, et konkreetseks näiteks Riigikogu sisese koostöö ja demokraatia jalge alla tallamise kohta on see, et Riigikogu jäetakse mitme seaduseelnõu arutelust eemale. 
Mulle meenutab see Eesti NSV Ülemnõukogu töörezhiimi enne 1990. aastat, rääkis Anton. 
Tegemist on nukuparlamendiga, kus arutelusid ei toimu, arvas Anton. 
Olav Anton rääkis, et tema arusaamise järgi peaksid põhiotsustajateks olema fraktsioonid, kes kommenteerivad ja teevad parandusettepanekuid. 
Antoni hinnangul käivat vähemalt Keskfraktsioonis sisuline töö. 
Valitsuse seaduse eelnõu arutelul eirati sisulist arutelu ja sama võib juhtuda avaliku teenistuse seadusega, ütles Anton. 
Ka viimatinimetatud seaduseelnõu arutelu komisjonis ei olnud sisuline, sest minister ja komisjoniliikmed olid alles äsja parandusettepanekuid näinud. 
Olav Anton avaldas lootust, et Riigikogus on tegemist vaid aastalõpu kiirustamisega, millele kaasneb eelarve vastuvõtu soov. 
Tegin oma lahkumisotsuse teatavaks eile ja see hakkas kohe kehtima, selgitas Anton. 
Tänasel komisjoni istungil peaks valitama uus komisjoni esimees, kelleks võib saada Reformierakonna liige Tiit Käbin. 
Keskfraktsioonist kuulub põhiseaduskomisjoni veel Edgar Savisaar, kellega Anton on kohtunud ja arutanud seaduseelnõusid. 
Põhiseaduskomisjoni esimehe kohalt lahkumise küsimuses pidas Anton nõu oma fraktsioonikaaslastega, Edgar Savisaarega ta seda arutanud ei olnud. 
Mart Nutt, kes oli eelmise Riigikogu koosseisu põhiseaduskomisjoni esimees, ütles Postimehele, et Olav Anton langetas loogilise otsuse. 
Opositsioonipoliitikuna ei saa ta oma seisukohtadele vastavalt komisjoni juhtida, ütles Nutt. 
Nuti arvates kehtib see ka teiste isikute suhtes. 
Ta tõi näiteks Reformierakonna liikme Valve Kirsipuu lahkumise rahanduskomisjoni esinaise kohalt kevadel, kui Reformierakond ei kuulunud valitsuskoalitsiooni. 
Kirsipuu teatas siis, et tal ei olnud piisavalt vabadust komisjoni tööd juhtida. 
Robert Lepikson soovib ametist lahkuda 
UUDISTETOIMETUS 
Kaitseministeeriumi kantsler Robert Lepikson on esitanud ametist lahkumise avalduse, teatas kaitseminister Andrus Öövel esmaspäeval Riigikogu infotunnis. 
Ööveli kinnitusel soovib Lepikson ametist lahkuda järgmise aasta 1. jaanuaril. 
Lepikson ise ei soovinud esmaspäeval oma lahkumist kommenteerida. 
Küll ma kommenteerin, kui aeg tuleb, märkis ta BNSile. 
Robert Lepikson on varem Postimehele öeldnud, et tema ei tulnud kaitseministeeriumisse tööle sõjamehena, tema on majandusinimene ja tööülesandeks on tal majandusporbleemide lahendamine. 
Kantsleriametis on ta seni, kuni tööd tehtud saavad. 
Kaitseminister Andrus Öövel on kinnitanud, et alates aprillist on kaitseministri ja kantsleri vaheline kokkulepe, et kantsler aitab lahendada Vene sõjaväevaradega seotud küsimused ja selle töö tähtaeg on 1996. aasta 1. jaanuar. 
Öövel ütles Riigikogus, et Lepiksoni lahkumisavaldus on tema sahtlis olnud juba kolm kuud, kuid ministri siiras soov on, et Lepikson jätkaks ka pärast 1. jaanuari ministeeriumi kantslerina. 
Kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einseln ja kaitsejõudude peastaabi rahandusosakonna ülem Ulme Muld on süüdistanud Lepiksoni tumedates tehingutes Vene sõjaväe vara rendist saadavate rahadega. 
Lisaks süüdistas Muld kaitseministeeriumi kantslerit isiklikes majandushuvides Paldiskis. 
Lepikson on kõiki süüdistusi eitanud. 
BNSi teatel hakkas kaitsejõudude peastaap Lepiksoni süüdistama pärast seda, kui kaitseministeeriumi revisjon avastas oktoobris peastaabis palgaraha ülekulutamise ligi miljon krooni. 
Endine riikliku metallifirma EMEX peadirektor Robert Lepikson sai kaitseministeeriumi kantsleriks tänavu kevadel, kui tema erakonnakaaslasest Andrus Öövelist sai kaitseminister. 
Vene valimistel suuremate üllatusteta 
MARKO MIHKELSON, Moskva 
Venemaa parlamendivalimiste esialgsed tulemused lubavad arvata, et suuri ja järske muudatusi pole Venemaal lähiajal oodata. 
Riigiduuma uus koosseis paistab tulevat küllaltki tasakaalukas, andmata ühelegi poliitilisele jõule teiste ees märgatavat ülekaalu. 
Väga suuri üllatusi valimised kaasa ei toonud. 
Kommunistide valimisvõit oli juba ette sedavõrd kindel, et 20 toetusprotsenti tunduvad iseenesestmõistetavatena. 
Ootamatuseks või veel vähem mingiks shokiks seda küll pidada ei saa. 
Praegu võib juba kindel olla, et 43 parteist on viieprotsendilise valimiskünnise ületanud neli erakonda või valimisühendust. 
Lisaks kommunistidele võivad end vabalt tunda Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei (11%), Meie Kodu On Venemaa (9%) ning Jabloko (8%). 
Täitus paljude sotsioloogide ennustus, et mida rohkem inimesi tuleb valima, seda vähem parteisid pääseb parlamenti. 
Üle kuue erakonna seekord Riigiduumasse ei pääse. 
Kahe aasta eest ületasid viieprotsendilise valimiskünnise näiteks kaheksa valimisühendust. 
Seekordsed valimised näitavad, et vaatamata parteide rohkusele löövad läbi siiski vaid tugeva organisatsioonilise taustaga suurparteid. 
Venemaa Kommunistlik Partei ja Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei tõestasid valimistel, et neil on olemas arvestatav elektoraat. 
Võrreldes 1993. aasta valimistulemustega vahetasid zjuganovlased ja Zirinovskilased omavahel kohad. 
Siis toetas kommuniste 12,4 protsenti valijatest. 
Võimupartei, keda esindas valimistel eeskätt Meie Kodu On Venemaa, sai toetuse, millest enamat oleks olnud raske loota. 
Ülikulukas valimisreklaam aitas, kuid mitte nii palju, et oleks põhjust tähistada valimisvõitu. 
Samas lubavad umbes 15 toetusprotsenti, mis peaminister Viktor Tshernomõrdini juhitud liikumise osaks võivad saada, praegusel võimueliidil suuremate muudatusteta säilitada oma positsiooni. 
Mõneti üllatavaks võib pidada selliste parteide või valimisühenduste nagu agraarpartei, Vene Kogukondade Kongressi ja liikumise Venemaa Naised kesist esinemist. 
Kuigi varem ennustasid avaliku arvamuse küsitlused kõigile kolmele arvestatavat valimisedu, on nende parlamentipääs nüüd tõsise kahtluse all. 
See aga kahandab kommunistide positsioone duumas, sest ära võivad kukkuda nende potentsiaalsed liitlased. 
Zirinovskiga kommunistidel suurt koostööd ei tule. 
Seejuures on oluline lisada, et jutt käib kõigest parteide populaarsusest. 
Teine pool Riigiduumast valitakse aga teatavasti üksikkandidaatide seast. 
See aga tähendab, et alles nädala-paari pärast on oodata lõplikke numbreid ühe või teise partei edukuse kohta. 
Vaatamata sellele võib eeldada, et suurima parlamendifraktsiooni moodustavad kommunistid. 
Vaatlejate hinnangul võib Gennadi Zjuganov loota rohkem kui sajale mandaadile Riigiduuma 450 kohast. 
Gennadi Zjuganov iseloomustab valimistulemusi kui rahva umbusaldusavaldust valitsuse suhtes. 
Samas ei soovi ta pingestada olukorda kiirete ja läbikaalumata avaldustega. 
Zjuganov ootab, kuni Riigiduuma on lõplikult formeerunud. 
Nii Zjuganov kui Zirinovski peavad seekordseid parlamendivalimisi vaid esimeseks etapiks teel võimule. 
Otsustav heitlus seisab ees tuleva aasta juunis, mil Venemaal leiavad aset presidendivalimised. 
Seepärast on ka põhjendatav ja ettearvatav, et enne tuleva aasta juunit midagi väga ootamatut ei juhtu. 
Kõigi tähelepanu keskendub riigipea valimistele. 
Ei Zjuganovi ega ka Zirinovski huvides ole praegu end võimuga määrida. 
Soome majanduse mesinädalad möödas 
MÄRT KIVINE, Helsinki 
1994. aasta oli pärast kolme väga rasket aastat Soome majandusele ääretult edukas, maa majandus arenes Euroopa maadest kõige kiiremini. 
Kasvu jätkus veel sellekski aastaks, eriti aasta esimene pool oli päris hea. 
Aasta teisel poolel on areng aga selgelt pidurdunud ning tulevaks aastaks tehakse juba üpris tagasihoidlikke ennustusi. 
Süngemad nendest näevad uut majandusdepressiooni, uut lama tulemas. 
Soome majanduse lipulaev Nokia tekitas möödunud nädala lõpul ning nädalavahetusel suure segaduse Helsingi börsil. 
Neljapäeval teatas Nokia juhtkond, et järgmise aasta kasum ei olegi nii suur kui algselt ennustati. 
Nii oli firma A-aktsia hind reedel 155 marka, kuigi see neljapäeval oli olnud veel üle 200. 
Suvistel kõrghetkedel, kui kõik oli veel kaunis ning telekommunikatsioonide tulevikuhorisont piiritu ja pilvitu, käis A-aktsia hind vahepeal isegi 340 marga kandis. 
Nokia tegi avalduse neljapäeva õhtupoolikul, mil see enam Helsingi börsi ei mõjutanud. 
Langus sai alguse New Yorgi börsil ning kui kohalik börs järgmisel päeval tööd alustas, jäi üle vaid nentida hinna langust, mida polnud võimalik mõjutada. 
Reedel üritas firma juhtkond veel ameeriklasi rahustada, kuid suhteliselt edutult. 
Kogu segaduse taustaks oli aga uudis, et Nokia üks osa teeb kahjumit ning ka mobiiltelefonide tootmine polnud nii kasulik kui oodati. 
Nokia langus ei mõjuta kahjuks ainult firmat, vaid ka kogu börsi, mille käive liigub käsikäes Nokia aktsiate käibega. 
Helsingi börsi, millel teatavasti noteeritakse tänapäeval ka meie Hansapanga aktsiaid, on nimetatud ka Nokia börsiks, sest osa analüütikute meelest sõltub see ebatervelt palju ühe firma edust. 
Nähtuse mõju võib olla palju sügavam kui ühe firma saatus. 
Üldiselt oodati, et nö. modernse tehnoloogiaga ettevõtted võiksid olla need, mis hakkavad maa majandust kandma uutes oludes. 
Paistab aga, et selle kaal polegi nii suur. 
Samas on traditsiooniliste eksportmajandusharude nagu metsatööstus ning metall toodang vähenemas. 
Fernando Kapp saatis mulle kirjaku Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi 
TAMBET KAUGEMA 
Iga edasipüüdlik lavastaja on ilmselt ammu taibanud, et teatris peab vaatajaga hästi läbi saama. 
Publikuga tuleb sõlmida salaside ja olla ise oma loomingulistes tahtmistes madalam kui dogi - vajaduse korral peab inimesi meelitama, mõnikord irriteerima. 
Alljärgnevalt vaatleme põgusalt, mis kombel Eesti teatrites võidetakse sõpru ja mõjutatakse inimesi. 
Lihtlabase näitemänguga mingist Saaremaa onupojast või kapsapeast ei maksa rahvast õrritama hakatagi, vilekoor tõuseb taevani. 
Lavastajal võtab kuklasügamine tubli tükk aega, et mõelda välja mõjuv nipp ning sel moel oma mure maoli maha murda. 
Ja kui siis mure poris püherdab, kuulub lavastajale kaaskodanike austus, lugupidamine ning rahakott. 
Esmalt tuleb juttu vaatajate meelitamisest, irriteerimisega julgevad kätt proovida vaid vähesed lavastajad. 
Meelitamise banaalseim moodus mängib vaataja ürginstinktidel; tavaliselt õrritatakse publikut ikka kas toidu või joogiga. 
Olgu vaataja kui tahes intelligente ja tubli, isuäratavat pala silmates hakkab ka temal sülg nõrisema ning juba ei olegi ta iseenda peremees, vaid tühipaljas marionett. 
Markantseim näide, kuidas vaatajaid odavate nõksudega ära ostetakse: mõni aasta tagasi käis Tallinnas Klara Supiteater Rootsist, etenduse eel pakkusid trullakad näitlejad vaatajatele auravat suppi, pitsi va hundijalavett ning tüseda leivakääru. 
Kohkunud inimesed lasid toidul hea maitsta, muutusid loiuks ning rahulolevaks, teatrisaali pehmetes toolides jäid nad aga silmapilkselt nohinal magama. 
Näitemäng kulges omasoodu ja vaid mõni valvas teatrikriitik, kes kohe unega võitlusse astus, sai teada kogu tõe - tükk oli kehv. 
Möödunud suvel üritas supi ning veiniga rahvast enda poole meelitada ka Elmo Nüganen. 
Kes võinuks arvata, et Nüganeni paun loomingulisest püssirohust nii ruttu tühjaks saab ning ta peab kasutama teatrikassa täitmiseks kavalust. 
Ja kavalusest sel mehel puudu ei tule. 
Luiskab, et näitlejatel lähevad kõhud vahepeal tühjaks ning tuleb neid toita, kuid endal on samad mõtted peas mis rootslastelgi. 
Olgu rootslaste supiteater (nimi juba selline!) pealegi kõige ehedam näide, mis moel uinutada vaataja tähelepanu, Eesti teatrites naljalt nii odavat trikki ei leia. 
Pigem antakse teatrisse tulnud inimestele valikuliselt süüa - saalist nopitakse välja üksikud õnnelikud, nemad saavad kõhu täis parkida, ülejäänud peavad aga niisama passima, suud veest läbimärjad. 
Hillar Liitoja environmental-etenduses Jäta mu hing rahule kostitas Indrek Keno Loto Taalma küpsetistega vaid üksikuid väljavalituid ja siinkirjutaja ei imestaks sugugi, kui need inimesed osutuksid ka veel Taalma kamraadideks. 
Ebaõiglane küll, aga see situatsioon loob saalis pinget. 
Ilmajääjad on valmis matsutavate liigikaaslaste käest kas või jõuga osa heast-paremast endale haarama ja nii võib koguni rüsinaks minna. 
Lavastajale mängib see taas kätte võimaluse publik haneks tõmmata. 
Eesti teatris on ka rafineeritumaid lavastajaid, kes oskavad rahvaga palju läbimõeldumalt manipuleerida - irriteerimine on kaasaja teatri üks põhilisi töömeetodeid. 
Ei saa siingi toidust üle ega ümbert, aga see näitab juba meie lavastajate fantaasiavaesust. 
Meelitamismeetodi puhul pakuti publikule (vähemalt osale neist!) toitu, aga irriteeriv lavastaja üksnes näitab seda saalile. 
Tavaliselt kinnitavad osalised sellisel puhul eriti pealetükkivalt matsutades keha, just kui poleks neile mitu kuud raasukestki süüa antud. 
Lavastaja ei oota inimestelt seekord aktiivset tegevust - pigem loodetakse, et nad naelutavad oma pilgu näitleja käes olevale võileivale ja kaotavad kõige ümbritseva suhtes täielikult huvi. 
Kõige värskem näide on Madis Kalmeti lavastatud Luik Linnateatris. 
Riidest õmmeldud luik moondub imekombel Jaanus Rohumaaks, kes hakkab ohjeldamatult pizzat näost sisse ajama. 
Pärastpoole tehakse veel õlu ka lahti ja orgia võib alata! 
Tuleb märkida, sedasorti irriteerimine mõjub üksnes väikestes teatrisaalides. 
Binokliga vaadates pole pizza või võileib ikka see mis päris lähedalt. 
Alati ei pea see olema toit, mille toel lavastaja vaatajaga kontakti astub. 
Teatrilavalt võib etendada ka muid lihtsaid, ometi inimlikke, vaatajale mõistetavaid toiminguid. 
Eriti hea, kui see inimene osaleb valitud toiminguga ise selles näitemängus. 
Levinuim nipp on selline, et näitleja kobab taskutes, võtab sigareti (piibu, plotski jm.) ning hakkab vaatajate käest tuld lunima. 
Kulunud võte - viimati tarvitas seda Katri Kaasik-Aaslav oma uues lavastuses Ühe võõra silmades ja jääb üle tänada vaid kunstnik Ene-Liis Semperit, et ta oli asetanud lava ja saali vahele üsna kobakad akvaariumid veega. 
Muidu oleks see suitsule tuld noriv plika saali pääsenud ning võibolla koguni mõnele meesterahvale sülle istunud. 
Armas lugeja võib nüüd küsida, miks kasutavad lavastajad nii alatuid vigureid ja püüavad vaatajat segadusse ajada. 
Eks ikka selle pärast, et enam ei tehta seda tõugu lavastajaid, nagu neid oli varem, ja nii tulebki oma väetit vaimu moondamisvõrguga varjata. 
Inimene saalist - ole valvas! 
Granadast Barcelonani 
JÜRI TALVET 
Jüri Talvet on TÜ maailmakirjanduse professor. 
Hispaaniasse naasta on ikka rõõm. 
Isegi enam kui oliivide rahulik igihaljus, apelsinide kuld talvistes aedades, mandlipuude pagev haprus, päike ja vein seob inimeste loomulik sarm, vaimu avatus ja elavus - see, mis põhjapoolsemas Euroopas ratsionalistliku kultuuri visa juurutamise tulemusena on pea hääbunud. 
Eestil õnneks ei puudu lootused. 
Oleme igipõline piirirahvas, meie juured on rohkem mullas, metsas, kõiksuses kui neil, keda vallutustung on aina sundinud ehitama kindlusi, kapselduma - kokkuvõttes nüristuma. 
Juri Lotman tõi oma elulõpu töödes piiri peaomadusena jätkuvalt esile selle dialoogilisust. 
Küllap on dialoogilisus parim eeldus eesti vaimu püsimiseks-täienemiseks läbi uute sajandite. 
Juri Lotmani rahvusvaheline mälestuskonverents Andaluusia linnas Granadas 26. kuni 28. oktoobrini kasvas õigupoolest välja koostööst, mis juba mõned head aastad on sidunud Tartu ja Granada ülikooli. 
Konverentsi peaorganiseerija kirjandusteooria professor Manuel Cáceres Sánchez on kahel korral väisanud Tartut, saades siinsest semiootilisest keskkonnast impulsse Tartu koolkonna ja iseäranis Juri Lotmani ideede levitamiseks Hispaanias. 
Tema koostatud oli samuti Andaluusia Semiootikaassotsiatsiooni ajakirja Discurso Tartu koolkonnale pühendatud erinumber (8, 1993) - seni vahest üldse üks terviklikumaid välismaiseid visioone Tartust. 
Tartust kutsutute seas olid Igor Cernov, Mihhail Lotman ja (kahjuks küll tulemata jäänud) Peeter Torop. 
Koolkonna Moskva-lülina lisandus (praegu Itaalias ametis olev) Boriss Uspenski. 
Oma sõidu eest olen tänulik Avatud Eesti Fondile, mille abi nii Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppetoolile kui ka hispaania filoloogia stuudiumile oleks raske üle hinnata. 
Granada konverentsi avamisel võeti soojalt vastu Tartu Ülikooli rektori professor Peeter Tulviste läkitus. 
Granada professor Antonio Sánchez Trigueros kõneles Andaluusiast, kus suvesse jõudes kuude nimed on märts, aprill, mai, juuni, juuli, juuli, juuli, juuli.. 
Oma läkituses sedastas Peeter Tulviste, et Tartu on märksa jahedam paik kui Andaluusia - (elevus saalis) -, aga et inimliku soojusega meie koostöösidemeis saab sedagi ületada. 
Päris selge, et pärast Juri Lotmani lahkumist on Tartu semiootikakoolkonna mõiste ähmastunud. 
Peeter Torop on samastanud koolkonda ligilähedaselt Lotmani enda isiksusega. 
Vähemalt on ilmne, et Lotman oli oma kooli särav pea, energiline genereeriv aju, ande ja loomeviljakuse selline ühendus, millesarnane ei juhuse ega seaduspära loogika järgi ei saa korduda igas inimpõlves. 
Kui Lotmani-taoline uus anne Tartu humanitaarias esile kerkiks, siis oleks see juba küllap teine, mitte enam Lotmani koolkond. 
Veel kord kahju, et Peeter Toropi välja kuulutatud ettekanne Tartu koolkond, anno 1995 toimumata jäi. 
Mingil moel asendas seda väljapaistva itaalia semiootiku (ja muuseas hispanisti) Cesare Segre ettekanne Lotmani vaimsest pärandist konverentsi lõpupäeval. 
Boriss Uspenski esitas kena akadeemilise loengu Van Eycki altarimaali sümbolitest - mis aga semiootika tänapäevases kontekstis elavamaid seoseid vaevalt välja võlus. 
Ingliskeelses ettekandes Semiootika piiridest süüvis Igor Cernov semiootika lävesse, paradigma ja habituse vahekorra ontoloogilisse preambulisse. 
Mihhail Lotmani sõnavõtt Struk-tuur ja vabadus aktsentueeris märksa enam semiootilise filosoofia uusimaid ideoloogilisi kontekste: Tartu koolkond oli oma strukturaalsest taustast hoolimata mõttevabaduse ja vaimsete valikute ilming. 
Juri Lotmani ideede innukaim levitaja hispaaniakeelses kultuuriruumis, kuubalane Desiderio Navarro oli plenaaresinejaist ainus, kes näitas Lotmani meetodi kohaldatavust konkreetsele kirjanduslikule materjalile, nimelt José Martí luulele, mida väljaspool üksiktekste läbib magistraalne süzhee. 
Lotmanist räägiti palju (osa-võtjaid oli ligi 60, peale hispaanlaste peamiselt itaallased). 
Oli ülekordamisi, vahel ka möödamõistmisi - on ju hispaaniakeelne Lotman seni olnud üsna katkendlik. 
Tõsi, juba järgmisel aastal on mõjukal Cátedra kirjastusel kavas välja anda suurem valik Lotmani uuemaid tekste. 
Tõhusalt levitatakse moodsat semiootilist filosoofiat ja kirjandusteoreetilist mõtet Jenaro Talensi juhtimisel Valencia ülikoolis. 
Igal juhul on Juri Lotman Hispaanias - samal moel nagu juba varem Itaalias - suurt vaimset elevust tekitanud. 
Konverents Granadas, teine suurim rahvusvaheline austusavaldus Tartu semiootikapatriarhile, oli selle veenev kajastus. 
Sevillasse olin kutsutud koos vana sõbra Desiderio Navarroga. 
Sevilla ülikooli kommunikatsiooniprofessor, ühtlasi semiootikaajakirja Discurso toimetaja Manuel Angel Vázquez Medeli korraldatud semiootikapäeval ei olnud puudust noorest publikust ega soovist Tartuga suhelda. 
Muidugi, mõõtmed erinevad pea kümnekordselt: Sevilla ülikoolis õpib 75 000 tudengit (Granada ülikoolis 50 000, Madridi Complutense ülikoolis üle 200 000 jne.). 
Juba kümnegi hispaania tudengi üheaegsel vastuvõtmisel Tartus tekiksid sedamaid meiepoolsed majandus- ja majutusraskused. 
Meil pole seniajani vähimatki korralist finantsreservi, et külalisõppejõude lepingukohaselt ja soliidse koostöö vaimus vastu võtta. 
Sevillas kestab juuli, juuli, juuli.. 
Veel novembris, detsembriski võib seal särgiväel istuda välikohvikus Guadalquiviri jõe kaldal, imetleda tuledes säravat katedraali kuulsat kellatorni Giraldat ja mauride Kuldtorni. 
Hispaania teatrit olin seni näinud ülivähe. 
Praegu näikse Hispaanias toimuvat pöörang rahvusliku teatri taasavastamisele. 
Madridis vaatasin Valle-Incláni 4-osalist Vastlapäeva (Martes de carnaval) ja García Lorca muusikalist komöödiat Imeline kingsepakaasa (La zapatera prodigiosa), Barcelonas Lope de Vega mõõga ja mantli komöödiat Madridi teras (El acero de Madrid), viimased rohke tantsu ja muusikaga. 
Eestis ja eesti keeles on hispaania teatri esindus seni olnud kurvastavalt kasin. 
Uuel kevadel lõpetab Tartu Ülikooli esimene lend hispaania filolooge, vahest tuleb nende seast juurde tõlkijaid - Hispaania draama on aga tubli peamurdmine kogenumatelegi. 
Uus majandusolu muudab küllap võimatuks klassikalise riimvormides hispaania näidendi homomeetrilise vahendamise. 
Seda ränka vaeva ei jaksaks kinni maksta üksi kirjastus ega fond. 
Valik lihtsustamise suunas tundub ajalooliselt paratamatu.. 
Eriti paelus mind Valle-In-clán, tema Vastlapäeva tsüklis aga omakorda Don Friolera sarved - mida võib igati käsitleda iseseisva komöödiana. 
Valle-Incláni kõverpeegelduslik-groteskses, külluslike satiirilis-irooniliste varjunditega näidendis ei puudu mahlakas-rahvuslik olme. 
Kuid teos küünib haarama ka universaalseid kontuure, sisaldab koguni kriitilist metateksti. 
Eestis pakuks Valle-Inclán huvi vähimagi kahtluseta. 
Muide, ühes mullusuvises esinemises Barcelonas mainisin naljatamisi esimest kirjanduslikku kontakti Hispaania ja Eesti vahel. 
Nimelt on Valle-Incláni näidendi Boheemia valgus (1920) tegelase Basilio Soulinake tuvastatud prototüübiks Jõgeva lähedalt Hispaaniasse rännanud ja seal ligi poolsada raamatut avaldanud Ernst (Ernesto) Bark (vt. lähemalt D. Thion-Soriano artikkel Akadeemias, 3, 1995, ka Barki-peatükk minu essees Teekond Hispaaniasse ja Tuglase sajandialguse Hispaania reisikirjas). 
Nagu oma mälestustes pajatavad nn. 1898. aasta põlvkonna kuulsad kirjanikud Pío Baroja ja Azorín, oli meie Bark end Valle-Incláni näidendis ära tundes endast sedavõrd välja läinud, et äianud Madridi südalinnas A lcalá tänaval Valle-Inclánile jalutuskepiga.. 
Galeeg Ramon María del Valle-Inclán on üks groteski esindusautoreid XX sajandi maailmakirjanduses. 
Tuleva aasta aprillis on Tartus kavas korraldada Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni rahvusvaheline konverents teemal Groteski keel. 
Minu sõit oli peale kõige muu ka selleks, et kutsuda üles kirjandusuurijaid Tartusse tulema, ühtlasi kaastööd tegema EVKA neljakeelsele aastaväljaandele Interlitteraria. 
Õnneks tundub, et kompartistlik suund kirjandusteaduses laieneb. 
Sevillas õpetatakse seda kommunikatsiooni teaduskonnas. 
Zaragoza ülikoolis ilmub professor Túa Blesa juhtimisel kirjandusteooria ja võrdleva kirjandusteaduse ajakiri Tropelías, mis vaimusilmas võiks meiegi Interlitterariale üheks eeskujuks saada. 
Äsjast huvi Tartu vastu on ilmutatud Hispaaniast, Mehhikost, Itaaliast, Argentiinast, Rootsist. 
Nüüd on tähtis, et ka meie ise vastu tuleksime. 
Siis võib kevadel eesti kirjandusellu puhuma hakata värskendavaid tuuli. 
1x1=1 Renita ja Hannes Lintropi Ma olen väsinud vihkamast 
LAURI KÄRK 
Ma olen väsinud vihkamast. 
Käsikiri Hannes Lintrop, lavastus Renita ja Hannes Lintrop, kaamera Ago Ruus ja Rein Pruul, muusika Ivo Vanem ja Toomas Vanem, kujundus Kalju Kivi, heli Rein Urm, Ivo Felt ja Martti Turunen, Montaazh Ingrid Laos. 
Osades: Jarl Karjatse (Siim), Martin Algus (Jüri), Helen Kadastik (Merike), Marek Pavlov (Juku), Kari Kuulman (Naaskel), Sven Pert (Muhkel), Kaljo Kiisk (puusepp), Anu Lamp (Siimu ema), Andres Noormets (vanglaülem) jt. 
90 min. 
SEE ja YLE TV-2 Teatteri, 1995. 
Lintropide fenomen 
Renita ja Hannes Lintrop on tuntud ennekõike dokumentaalfilmide tegijatena, olgugi et nende filmograafiasse kuulub ka 1988. aastal toonase Kesktelevisiooni tellimusel valminud lühimängufilm Meister. 
Võiks ju öelda, et Lintropid on osanud õigel ajal õigeid filme teha - olgu selleks mitmes vallas tegutsevat Hardi Volmerit portreteeriv Meie aja kangelane aastast 1988 või Kõik inimese heaks - kõik inimese õnne nimel! omaaegsest IME programmist aastal 1989. 
Samas peaks olema ilmne, et Lintropide kuulsaimate, enam tunnustust pälvinud filmide Cogito, ergo sum (1989) ja Shurale (1990) edu pole taandatav üksnes heale vaistule materjali leidmisel (miks peakski seda oskust kuidagi alahindama!). 
Ega huvitava portreteeritava leidmine - nagu Cogito Karl Peterson või Shurale -filmi Aleksandra Sadovskaja - veel iseenesest huvitavat filmi ei pea tähendama. 
Inimene peab ka kinoekraanil avanema, teda tuleb filmi vahenditega avada, üksnes nii võib ta vaatajaile lähedaseks ja huvitavaks saada. 
Tegelikult kasvab Shurale üle millekski enamaks kui üksnes portreefilm: Aleksandra Sadovskaja ei valva mitte lihtsalt üht Kiviõli tuhamäge, vaid ta peab seal oma igavest ja lõputut võitlust Saatanaga. 
Lintropid ise ei kasutaks maailmast rääkides küll vististi lausa neidsamu sõnu mis Shura, kuid selge peaks olema seegi, et nad solidariseeruvad oma kangelannaga, et vana naise usk ja eetiline eluhoiak on Lintropidele oluline. 
Väsinud kuritegelikkusest 
Ma olen väsinud vihkamast jätkab põhimõtteliselt Lintropide dokumentaalides alustatut-käsitletut. 
Seda nii abstraktsemal Hea-Kurja võitluse tasandil (Shurale) kui ka konkreetsemalt, kuritegevusega kokkupuutunud noorte kujutamise osas (See kuristik.. 
, 1987). 
Uues mängufilmis on meie ees alaealiste kurjategijate maailm, noortevangla seal valitsevate omade reeglite ja julmusega. 
Ning teismeline kangelane Siim, kes üritab end sellest ringist, sellest keskkonnast lahti rebida. 
Lintropide esimese täispika mängufilmi parimaks küljeks ongi dokumentalistikas kogetu-omandatu mängufilmi kaasatoomine, katse rakendada mängufilmiski dokumentaalfilmi stilistikat: filmimine ehtsas keskkonnas, mitteprofessionaalsete näitlejate kasutamine. 
Mis puudutab aga nö. puhtmängufilmilist poolt, siis on filmil siin rohkem küsitavusi või poolele teele jäämist. 
Mitmeteski psühholoogiliselt keerukamates episoodides (Siim pöördumas Jumala poole, Jüri kättemaksuks Siimu tüdrukut auto alla ajamas) on küll visandatud situatsioon, ent see, mis tegelasega nimetatud olukorras toimub, jääb küllaltki hõredalt kujutatuks. 
Küsimus pole mitte noorte osatäitjate näitlejameisterlikkuses, nii peategelaste paari kehastavale Jarl Karjatse ja Helen Kadastiku kui ka teiste noorte osatäitjate tööga võib rahule jääda. 
Küsimus on selles, mida dramaturgiline materjal on näitlejatele pakkunud. 
Muidugi, kas käsikiri pidanukski antud juhul just psühhologiseeriv olema, Ma olen väsinud vihkamast püüdleb ju valdavalt tempoka tegevusfilmi poole, isegi põnevusfilmi poole, nagu tegijad ise on zhanrimääratluseks pakkunud (täpsemalt: noorsooteemaline psühholoogiline põnevusfilm). 
Vahest tulnuks kasuks kindlam rezhiiline eelistusá Võib küll aru saada Lintropide tahtmisest teha nö. ideefilmi, kuid ometigi tundub, et vahetult aktiivse tegevuse kaudu pakutud dramaturgilised käigud (Siimu otsus mitte tappa Jürit keskses vanglakakluses) sobivad abielupaarist filmitegijate uude töösse rohkem kui tegelaste nö. mediteerivad valikud. 
Ja kas ei püüdnud ka filmi muusika liialt tunnetele rõhuda ja emotsioone paisutada, seega nagu mitte üleliia usaldada ekraanilt nähtavatá Kummatigi polnud Ma olen väsinud vihkamast esilinastusel 23. novembril Tallinna Sõpruses filmi heliga kõik korras - kohati võis dialoogitekstist üksnes raskustega aru saada. 
Elada seadusetult 
Tegelikult on Ma olen väsinud vihkamast puhul tema nö. filmivälised momendid vaata et tähtsamadki. 
Pean silmas, et tegemist on meie selle aasta ainukese mängufilmiga. 
See on mitmes mõttes ebanormaalne olukord. 
On küll kena, kui ühe eesti filmi esilinastus võib jõuda ajalehe esiküljele, aga kui ta peaks jõudma sinna oma ainukordsuse, erandlikkuse tõttu, siis pole asjad enam õiged. 
Teisalt avaldub ebanormaalsus suhtumises filmi enesessegi, ükskõik kas siis liialt kiitva või liialt kriitilise hoiaku näol. 
Ainumas - miks just sellineá Kuid üks jääb ikka üheks ning üks film ei saa olla mitu (olematut) filmi. 
Ammugi mitte ei saa see üks asendada aga rahvuslikku filmikunsti. 
Teadagi, raha eri jätku. 
Kusjuures Ma olen väsinud vihkamast on veel odav ja kokkuhoidlikult tehtud film (näiteks on ta filmitud super 16 formaadile ja pärast üle kantud 35 mm lindile - operaatorid Ago Ruus ja Rein Pruul). 
Ma olen väsinud vihkamast läks maksma umbes 3 miljonit krooni, praeguseks ühe keskmise mängufilmi eelarve öeldakse olevat juba kuskil 7-8 miljonit krooni. 
Riik saab ühe mängufilmi tegemist rahastada aga üksnes 2 miljoni krooni ulatuses. 
Riiklike filmirahade jaotussüsteemi ümberkorraldamine paar aastat tagasi (stuudio asemel konkreetse filmiprojekti finantseerimine) oli kindlasti õige samm. 
Ent kui sellega ei kaasne teisigi muudatusi meie filmielus, ennekõike aga seni olematut kinoseadust, siis ei saa ka olemasolevad struktuurid õieti toimida. 
Puuduv kinoseadus ei annaks küll iseenesest filmitegemiseks mingeid rahasid, see polekski tema ülesanne. 
Küll aga saaks ta määratleda filmikunsti kohta meie kultuuris ning reguleerida neid mehhanisme, mis võimaldaksid ka filmitootmist finantseerida (näiteks kinomaks, suhted televisiooniga, soodustused kultuurisponsorlusele). 
See võib mõjuda tautoloogiana, ent ometi: kinoseadus seaduslikustaks rahvusliku filmikunsti eksisteerimise võimalikkuse. 
Kinoseadusega ei maksaks ka ülearu venitada. 
Muidu võib juhtuda nii, nagu 1935. aasta kinoseadusega, mis sai teha kohustuslikuks veel üksnes kodumaise kroonikaringvaate näitamise kinodes. 
Sest mängufilmide tegemine oli tolleks ajaks meil ju juba lakata jõudnud. 
Posti teel jõukaks või pettuse teel vaeseks? 
KRISTEL RÕSS 
Tööotsijale on viimastel aastatel olnud kimbatuseks ajalehekuulutused, mis tõotavad pärast teatud rahasumma saatmist tasuvat tööd. 
Petetud lootuste hind kõigub enamasti mõnekümnest saja kroonini. 
Tartus on tähelepanu äratanud Sire Agentuuri pakutud võimalused teenida koduse tööga lisaraha. 
Välismaa firmaga lepingu sõlminud inimesele lubatakse 1500-6000 krooni suurust teenistust kuus. 
Kas tegu on ausate meeste või petturitega, ei oska hetkel öelda isegi majanduspolitsei. 
Kui enamikus tööbüroodes tuleb Sul oodata, teadmata, kas sellest on tulu, siis meie juures tuleb Sul tutvuda kataloogiga, valida sobiv töölõik, ning juba mõne aja pärast teed Sa lihtsat ja mugavat kodutööd. 
Jääb ainult oodata, kuni post Sinu valitud töö koju kätte toob, on kirjas Sire Agentuuri projektis. 
Turu tänava kitsas kontorisse on end mahutanud kümmekond erinevas vanuses tööotsijat. 
Ega see kõik pettus pole, kas ma oma rahast lihtsalt ilma ei jää? küsib näputööst huvitatud vanamammi. 
Töötahtjaid registreeriv tütarlaps raputab tummalt pead. 
Ärge laske end lollitada! 
Niisugust hoiatust sisaldab Sire Agentuuri projekt ja soovitab vältida võltspakette ja programme. 
Kuidas neid ära tunda, projekt ei selgita. 
Iga Sire Agentuuri registreeritud liige on iseseisev kodustöötaja, kes sõlmib lepingu mõne välismaise firmaga. 
Äri aetakse posti teel: firma saadab komplekti, kus on vajalikud töövahendid, ning materjal koos ingliskeelsete juhenditega (illustratsioonid, valmistoodete näidised, autoriõigusega kujundused, kvaliteedikontroll jne.). 
Agentuuri pöördunud inimene täidab ankeedi, tasub 177 krooni registreerimismaksu ning valib kataloogist kolm töövaldkonda puupulkadest esemete meisterdamisest oma ettevõtte rajamiseni välja. 
Osa kataloogis sisalduvatest töödest toovad muige näole: näiteks beebide röhitsemispadjakeste õmblemine, kaisulehma pildiga külmkapimagnetite valmistamine või korstnapühkimisettevõtte rajamine. 
Ent agentuur lubab hankida ka tööd, mis nõuab erioskusi ning inglise keele valdamist (programmeerimine, turu-uuringud, fotograafia, ametnikutöö jne.) 
Kui inimene saab kolme kuu jooksul kolmest firmast äraütleva vastuse, makstakse talle registreerimistasu tagasi. 
Projekti katusorganisatsioon on Valga maakonnas Õru vallas registreeritud AS Sire. 
Projektijuht ja ASi juhatuse liige Margus Veisner ei soostunud kaks aastat tagasi asutatud aktsiaseltsi aktsiakapitali suurust avaldama, sest sisuliselt olevat tegemist Külli Langile kuuluva eraettevõttega. 
Lähemal ajal registreerume ümber, kinnitas Veisner. 
Valga pagariärist Tartusse tööpakkujaks 
AS Sire valmistas Valgas pagaritooteid ning müüs 12 liiki saiu ja pirukaid. 
Varustasime autoturul kauplejaid ning müüsime tuhandeid saiu, rääkis Margus Veisner. 
Praegune projekt võimaldab Veisneri väitel leida tööd 80%l soovijatest. 
Enamik inimestest tuleb kontorisse agentuuri kaudu tasuvat kodutööd leidnud tuttavate soovitusel. 
Registris on üle saja peamiselt Ameerika ettevõtte. 
Meie ei võta vahendustasu, ütles projektijuht. 
Ühegi konkreetse ettevõtte nime ei nõustunud Veisner avaldama, mainis vaid Los Angelese õmblusfirmat. 
Kodutööd vahendavaid firmasid ei ole kuigi raske leida, väitis ta. 
Majanduspolitsei vaatleb agentuuri tegevust 
Majanduspolitsei inspektori Eero Kose sõnul pole ühtki kirjalikku kaebust Sire Agentuuri aadressil senini laekunud ja seetõttu pole kahtlustamiseks veel põhjust. 
Praegu on ilmselt otstarbekas Sire Agentuuri tegevust vaadelda. 
Mina ei väida, et tegemist on kelmide pundiga. 
Loodetavasti on Sire Agentuuri funktsionärid ausad inimesed, kes muretsevad kaaskondlaste sissetuleku, teenistuse ja töö eest. 
Aga ma ei välista võimalust, et edaspidi tuleb algatada haldus- või kriminaalmenetlus, ütles Eero Kosk Postimehele. 
Margus Veisneri sõnul majanduspolitsei juba teostas kontrollimata faktide põhjal ebaviisaka operatsiooni ning peatas septembris agentuuri tegevuse Betooni 9 ning konfiskeeris kontoris olnud raha. 
Meie kliendid saadeti laiali ning meid süüdistati raha väljapetmises, väidab Veisner. 
Pärast seda oli firmal suuri raskusi uute kontoriruumide leidmisega. 
Ebamäärasus sünnitab umbusku 
Kõige kindlam tõend tööagentuuri aususe kohta on rahulolevad kliendid. 
Palusin Margus Veisnerilt võimalust vestelda mõne agentuuri kaudu tööd hankinud inimesega. 
Me ei väljasta klientide andmeid. 
Me teame nende palkade suurust, kuid pole kursis sellega, mismoodi nad raha kätte saavad, ütles Veisner. 
Inimeste soovi tundmatuks jääda põhjendas projektijuht võimalusega jätta oma tulud maksuametile deklareerimata. 
Praegu läheb niigi 20% töötasust postikulude katteks. 
Keskmise Eesti palga teenivad tundmatute välisfirmade lepingulised töötajad kindlasti välja. 
Konkureeriva Tartu eratööbüroo Tööpõld direktrissi Kaili Hendriksoni sõnul teenisid kodus lepingulist õmblustööd teinud naised keskmiselt 800 krooni kuus. 
Võimalik, et ettevõtlikud mehed on leidnud uue nishsi ning sõlminud kontakte välisfirmadega, ütles Hendrikson. 
Kuni Sire Agentuuris registreerunud pole pahameelt avaldanud, pole vist põhjust firmat umbusaldada. 
Kuigi ühtki vabakutselist meisterdajat või monteerijat ei õnnestunud välja selgitada. 
Aeg ja inimesed selgitavad, kas tegu on nutika ettevõtmise või külmaverelise tüssamisega. 
Postimees 
Postimehe Juhtkiri 
LIIDUST LIITU 
AIVAR JARNE 
Reedel kirjutas peaminister Tiit Vähi alla dokumendile, mille tulemust tema valitsus ilmselt ära oodata ei jõua. 
Avaldus Euroopa Liitu vastuvõtmiseks on pigem ühe pika tee algus, kust aga tagasipööramist enam olla ei tohiks. 
ELile avalduse esitamisega ei järgi Eesti tavalist liikmekssaamise protseduuri. 
Üldjuhul kirjutatakse liitumistaotlus alla pärast assotsiatsioonilepingu ehk Euroopa lepingu jõustumist. 
Kuid Eesti ise kirjutas Euroopa lepingule alla alles selle aasta 12. juunil. 
Selle jõustumiseks on tarvilik nii Europarlamendi (mis on juba saadud) kui ka kõigi 15 liikmesriigi parlamentide nõusolek. 
Kiirustamise põhjusi oli eelkõige kaks. 
Tuleva aasta esimesel poolel alustab tööd ELi valitsustevaheline konverents. 
Brüsselist anti seetõttu Eestile mõista, et tema avaldus võiks selleks ajaks olla ELi riigipeade ja valitsusjuhtide laual. 
Praeguseks on liitumisavalduse esitanud kaheksa riiki. 
Varaseimad neist pärinevad viie-kuue aasta tagant, Türgilt koguni aastast 1987. 
Viimasena esitasid avalduse lätlased tänavu 27. oktoobril. 
Teiseks kasutab Eesti ära ELi praeguse eesistujamaa Hispaania üllatavalt soodsat suhtumist Kesk-Euroopa ja Balti riikide vastuvõtmisse euroliidu koosseisu. 
Otseseks ajendiks sai Hispaania peaministri Gonzalese nädal tagasi antud kinnitus, et laienemist nähakse eelkõige Poola, Ungari, Tshehhi ja Balti riikide varal. 
Loodetavasti algab nüüd Eestiski aktiivne diskussioon ELi teemal. 
Aega selleks peaks olema, sest avalduse esitamisest täisliikmeks saamiseni kulub õige mitu aastat. 
Kõige vähem küll Soomel, alla kolme aasta tavalise viie-kuue asemel. 
Rekordimaad on siin Portugal ja Hispaania ligi üheksa aastaga. 
Arvatavasti ilmuvad Eestis välja ka ELi vastased. 
Põhjamaade kogemus näitab, et referendumiks võib nende osa ühiskonnas küündida ligi pooleni. 
Eestis seda enam, et alles ühes liidus oldi. 
Vaidluste ja referendumi tulemusena peaks aga Eesti end lõpuks leidma siiski Euroopa Liidus. 
Tõeliselt võrdväärsete riikide liidus. 
RAAMATUTE KAITSEKS 
VAHUR KALMRE 
Tartu ringkonnakohtu otsus hakata hävitama juudivaenuliku raamatu Siioni tarkade protokollid mahamüümata 589 eksemplari on omavahel tülli ajanud kaks Eesti kirjanikku. 
Ajakirja Looming peatoimetaja Andres Langemets ei ole raamatute hävitamisega kuidagi nõus ning väidab, et see on nii tobe kui üldse olla saab. 
Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Ain Kaalep seevastu on kohtuotsusega päri ning arvab, et selle raamatu hävitamine jätab meist maailmas hea mulje. 
Vaevalt usutav, et Kaalepi lootus siiski täituks. 
Teatud ringkonnad maailmas võivad Eestist raamatusuitsu tundes isegi rahul olla, kuid raamatute kallale minek ei ole küll see, mis teeks Eestist üle maailma austusväärse riigi. 
Hävitamine jääb hävitamiseks, ükskõik missuguste ilusate sõnade ja põhjendustega seda looritada ei püütaks. 
Ja seda kurvem, et niisugust käitumisviisi õigustab kirjanik. 
Juba ongi Kaalepi arvamuse peale ajalehe kaudu küsitud, kas peaks siis hävitama ka paljud teised raamatud, mis kõik eesti ja paljudele teistelegi rahvastele kannatust on toonud. 
Raamatud, kus neid kannatusi toonud tegusid on põhjendatud, või raamatud, mille ideedest need teod on lähtunud. 
Kas tõesti oleks muljettekitav, kui infoagentuurid paiskaksid maailma teate, et Eestis on hakatud hävitama Lenini, Stalini ja Hitleri teoseid. 
Millele peagi ilmselt järgnevad Mao Zedongi, Muammar al-Gaddafi või kõigepealt ehk hoopis kohalike Eesti kommunistide teosed. 
Raamatute hävitamine on igal juhul vandalism, ükskõik kui vale ja vihane mõni raamat ka poleks. 
Ei saa ju raamat iseennast kaitsta, ei saa ta kohtus väidelda ega kohtuotsust edasi kaevata. 
Raamat on ja ootab, mida temaga teevad inimesed. 
Seadusevastase raamatu leviku tõkestamiseks on olemas kindlasti palju humaansemaid teid kui köidete tuleriidale või tükeldusmasina alla ajamine. 
Viimasest raamatute hävitamise lainest siin Eestimaal ei ole nii palju aega möödas, et me selle juba unustanud oleksime. 
Ja sedamööda järeldusi ei oskaks teha, mida põlev raamat endas kätkeb. 
Vuokattis võidutsesid kuulsused 
VEIKO VISNAPUU 
Nädalavahetusel Soomes Vuokattis peetud murdmaasuusatamise MK-võistluste avaetapil võidutsesid kuulsused - naiste 5 km rajal oli parim eelmise hooaja emakssaamise pärast vahele jätnud Ljubov Jegorova, meeste 10 kilomeetris ei saanud aga keegi vastu Thunder Bay MMil säranud Vladimir Smirnovile. 
Laupäeval sõidetud naiste 5 km distantsil klassikalises tehnikas (õhukülma oli paar kraadi - V.V.) edestas oma selle hooaja avastardi teinud venelanna Ljubov Jegorova (15.41,3) teiseks jäänud koondisekaaslast Jelena Välbet kolme sekundiga. 
Viimasena pjedestaalile mahtunud norralanna Marit Mikkelsplass kaotas võitjale 4,8 sekundiga. 
Kunstlumel peetud võistlus ebaõnnestus täelikult Eesti suusatamise suurlootusel, 18-aastasel tartlannal Kristina Shmigunil. 
Thunder Bay MM-võistlustel sel distantsil viienda kohaga lõpetanud neiu oli seekord 78 osaleja seas võitjast 1.18,9 kehvema ajaga vaid 39. 
Kristinale said saatuslikuks ebaõnnestunult määritud suusad. 
Näiteks 1,3 km kohal oli ta veel 23., kuid distantsi keskel langes juba 36. kohale. 
Otsustas üks pikk tõus raja keskpaigas, kus suusad andsid kohutavalt tagasi ning Kristina kaotas väärtuslikke sekundeid. 
Soomlaste täpne vaheaegade uurimine näitas, et tal oli alamäekiiruses paremuselt maailma neljas suusk, kuid selles võistluses jäi alamäe osakaal väga väikeseks ja sel polnud lõpptulemustes mingit tähtsust, rääkis Eesti koondise peatreener Mati Alaver eile Postimehele. 
Eestlannadest tegid laupäeval kaasa veel Cristel Vahtra (54. koht, kaotus võitjale 1.37,5) ja nooruke Katrin Shmigun (72., - 2.06,2). 
Jegorova liitus koondisega alles juunis 
Lillehammeri taliolümpial koguni viis medalit (kolm kulda ja kaks hõbedat) pälvinud 29-aastane Ljubov Jegorova jättis eelmise hooaja emakssaamise tõttu vahele - tema poeg Viktor sündis 1994. aasta detsembris. 
Sankt-Peterburgis elav suusataja alustas kergemaid treeninguid selle aasta veebruaris, Venemaa koondisega liitus ta suve hakul. 
Minu tänane edu oli üllatav, ma ei lootnud võita, sest alustasin ühistreeninguid koondisega alles juunis, ütles Jegorova. 
Tahtsin oma poega Viktorit nii kaua rinnaga toita kui võimalik, täpsustas etapivõidu eest 22000 Soome marka teeninud venelanna. 
Muide, teise koha eest anti Vuokattis 11 000 ning kolmas koht tõi sisse 5500 marka. 
Auhinnaraha jagus aga üldse kuuele paremale. 
Neljakordne MK-sarja üldvõitja Jelena Välbe tunnistas ajakirjanikele, et jäi põhimõtteliselt oma esinemisega rahule. 
Mulle sobivad paremini raskemad rajad kui Vuokattis ja ka 5 km pole minu lemmikdistants. 
Sellest hoolimata läks avaetapp hästi, ma ei ole sugugi pettunud. 
Eelmisel hooajal MK-võia kohaga lõpetanud Marit Mikkelsplass rääkis, et ta on harjutanud palju, kuigi pole käinud koos koondisega ühistes treeningulaagrites. 
Minu selle hooaaja peaeesmärk on edu MK-etappidel. 
Smirnov kuulis eessõitjate vaheaegu 
Eile juba 17 külmakraadiga sõidetud meeste 10 km (taas klassikaline tehnika) kujunes jälle Kasahstani esindava Vladimir Smirnovi ja norralase Bjørn Daehlie pingeliseks duelliks. 
Lõpuks oli ajaga 26.03,6 lõpetanud Smirre edu peakonkurendi ees 6,1 sekundit. 
Kahe esimese vahe järgnevatega venis suureks - kolmanda kohaga üllatanud suurte tiitliteta soomlane Sami Repo kaotas võitjale juba 42,4 sekundiga. 
Eesti parimana kordas Elmo Kassin eelmisel päeval Kristina Shmiguni poolt välja sõidetud 39. kohta. 
Vabatehnikaspetsina tuntud Kassini kaotus võitjale oli 1.43,3. 
Andrus Veerpalu ja Jaak Mae sõitsid sõbrameeste kombel ühte aega - vastavalt 63. ja 64. koht. 
Seejuures lõi Veerpalu Maed vaid 1,2 sekundiga. 
Eelmisel talvel Thunder Bays kolm kuldmedalit võitnud 31-aastane Vladimir Smirnov kaotas 1,3 km kohal vaid itaallasele Silvio Faunerile, kes taandus lõpuks kuuendale kohale. 
4,6 km läbimise järel jäi Smirre liidriks tõusnud Bjørn Daehliest maha kolme sekundiga, olles endiselt teine. 
Kuid tänu oma stardinumbrile kuulsin kogu aeg eespool sõitnud konkurentide vaheaegu, lausus ka Daehliest hiljem rajale läinud Smirnov. 
Kasutasin oma eelised ära. 
Lillehammeri OMi kangelane Daehlie (28), kes on viimase nelja aasta jooksul võitnud MK-sarja koguni kolm korda, ütles pettunult: Alati, kui mul tuleb võistelda Smirnoviga, tean, et sõit tuleb raske ja meie heitlus pingeline. 
Tema oli täna lihtsalt parem. 
Mati Alaveri kommentaar: Kristina suusad ei pidanud 
Eesti murdmaasuusatajate koondise peatreeneri Mati Alaveri kommentaar: Mõistagi lootsime me Kristina Shmigunilt head sõitu - kõigi ootused olid kõrged. 
Kuid pingutasime tema suuskade määrimisega üle, pidamist polnud üldse. 
Võib otse välja öelda, et hooldetiim ei saanud suuskade ettevalmistamisega hakkama ja selle nahka Kristina sõit läkski. 
Lisaks meile olid tema suuskade ettevalmistamise kallal ametis veel ka kolm soomlast. 
Tuleb tunnistada, et ajasime asja liiga keeruliseks, kuna tahtsime saada tõesti viimase peal suuski. 
Määrimise tegi keeruliseks eelkõige see, et reedel oli veel kolm kraadi sooja ja sadas vihma - kunstlumest rada imbus vihmast läbi ning see muutis raja väga niiskeks. 
Kristina ise ütles, et tegi suuskade valikul vea: tal oli varuks veel üks paar, mis pidas selgelt paremini, kui see, mille kasuks ta lõpuks otsustas. 
Kui palju sekundeid Kristina tänu suuskadele kaotas, on võimatu öelda. 
Igatahes tema tase peaks maailma konkurentsis olema 10. - 15. koha vahel - ma olen kindel, et ta sinna kanti end sõidab. 
Eks edasised stardid näitavad peagi tema taseme ära. 
Aga kui suusk ei pea, siis ei saa ju midagi rajal teha. 
Võime spekuleerida, et nädal varem kaotas Kristina Pyykkösele vaid kümne sekundiga, nüüd koguni 1.01,3. 
Di Centast, kellel olid ka laupäeval küllalt halvad suusad, jäi ta nädal tagasi maha paari sekundiga, nüüd poole minutiga. 
Selge, et ka Cristel Vahtralt lootsime paremat sõitu. 
Suusad olid tal ehk veidi paremad kui Kristinal. 
Usun, et detsembris Kesk-Euroopas peetavail MK-etappidel Cristel oma positsiooni parandab. 
Katrin Shmigun on aga veel nii noor, et temal on neil MK-etappidel, kus ta kaasa teeb, vaid üks ülesanne: omandada võistluskogemusi. 
Katrini puhul ei peaks saavutatud kohale veel erilist tähelepanu pöörama. 
Kui meestest rääkida, siis Elmo Kassin tegi suhteliselt normaalse sõidu, sest kunagi varem pole ta MK-sarjas klassikadistantsidel neljakümne hulka pääsenud ja võitjale nii vähe kaotanud. 
Kui saame määrde klappima, siis uisutehnikas võiks Kassin Gällivares ja Kesk-Euroopas ka kolmekümne hulka ja ettepoolegi sõita. 
Andrus Veerpalult lootsime selgelt paremat sõitu, kuid see jäi ilmselt selle taha, et veel nädal tagasi põdes ta püstijalu hingamisteede põletikku. 
See viis töövõimekuse alla. 
Jaak Mae - ei saa öelda, et väga nõrk sõit, kuid selle kohaga (63.) küll rahule jääda ei või. 
MK-etapi korraldamine on kallis lõbu 
Murdmaasuusatamise MK-etapi korraldamine on tänapäeval kulukas lõbu. 
Näiteks Vuokatti MK-etapi eelarve oli 700000 marka, seejuures mitte ühegi penniga ei arvestanud korraldajad pealtvaatajatelt laekuvast piletirahast - sealkandis pole suusavõistluste külastamine lihtsalt nii populaarne kui näiteks Lahtis. 
Vuokatti pidi katma ka FISi reitingu järgi maailma 30 parema mees- ja naissuusataja elamiskulud. 
Kokku 60 inimese ülalpidamine läks korraldajaile maksma 200 000 marka. 
Nagu kahel eelmisel hooajal, saavad tänavugi murdmaasuusatamise MK-etappidel punkte 30 paremat. 
Etapivõit on väärt 100, teine koht 80 ja kolmas 60 punkti. 
Edasi antakse punkte nii: 4. koht 50, 5. koht 45, 6. koht 40, 7. koht 36, 8. koht 32, 9. koht 29, 10. koht 26, 11. koht 24, 12. koht 22, 13. koht 20, 14. koht 18, 15. koht 16, kuid edasi kuni 30. kohani jagunevad punktid ühepunktiliste vahedega - 15, 14, 13...1. 
MK-võistlused jätkuvad juba ülehomme Rootsis Gällivares, kus prozhektorite valgel (algus kohaliku aja järgi kell 18.30) sõidetakse esmalt meeste 15 km ja seejärel ka naiste 10 km vabatehnikas. 
Jahimeestel püssid roostes 
STEPAN KARJA 
Metslooma vaatevinklist vaadates on mõnes kandis saabunud õnnelik ajajärk: kui eri jahiseltsidesse kuuluvad kütid tülitsevad maid-metsi jagades ning vaidlustes küttimise korraldamise üksikasjade üle löövad kaasa riigiasutused ja kohalikud omavalitsused, peaks metsades valitsema suur vaikus. 
On muidugi iseasi, kas tegelikkus kinnitab metselajate lootusi või mitte. 
Püssi ja jahipileti omaniku arvates, kes peab ennast loodusvarude hooldajaks ja kaitsjaks, on olukord karjuvalt ebanormaalne - juba teist hooaega ei ole võimalik püssi tarvitada ja on katkenud igasugune muugi jahimajanduslik tegevus. 
Otsides vastust küsimusele, miks läheb mõnes kohas jahimeeste ümberrivistamine nii raskelt, võib teadjainimene vihjata eelmise riigikorra ajal tekkinud vastuoludele, mis nüüd võivad takistada nii püssimeeste ühinemist kui ka omaette üksusteks eraldumist. 
Ning ilmselt annavad varasemast hoopis rohkem tunda maa- ja linnameeste erisugused huvid. 
Samuti võib - kui väga soovitakse - Riigikogus 5. aprillil 1994 vastu võetud jahikorralduse seadust mõista erinevalt. 
Nii on Rõngu-Valguta mail jahimeeste tegevus katkenud mullu augusti lõpul. 
Sest Rõngu vallavolikogu otsusega, mille järgi saaksid küttimisala kaks jahiseltsi ja kolmas, Rõngu-nimeline jääks jahimaata, ei ole päri Tartumaa jahindusnõukogu. 
Sellest johtuvalt ei ole kolm jahiseltsi saanud sõlmida jahirendilepingut. 
Puhjas omakorda ei ole vald arvestanud jahindusnõukogu soovitust ning on jätnud Ulila jahindusseltsi jahipidamispiirkonnata. 
Justkui kummitaks Bruno Sauli vari 
Rõngu-Valguta mail on jahimehed olnud mitut moodi organiseeritud. 
Hulk aastaid tegutses kolm sõbralikku jahisektsiooni. 
Esimene mõra headesse suhetesse tekkis 1987. aastal, kui peaaegu kõik ühe sektsiooni kütid siirdusid nn. Sauli sektsiooni (oli asutatud ministrite nõukogule reserveeritud Konguta jahimajand). 
Nad korraldasid lahkumise poolenisti salaja, meenutas Valguta jahiseltsi esimees Tõnu Väärsi, ja ei tagastanud nende kätte jäänud jahilubasid. 
Tol hooajal ei saanud meie mehed lasta ühtki põtra. 
Rõngu jahiseltsi esindaja Kaljo Sinissaare kinnitusel tol ajal tõsiseid lahkhelisid ei tekkinud, küttimise võimalus olnud kõigil. 
Kui veebruaris 1992 lõpetas riiklik jahimajand tegevuse, muutus Rõngu küttide tegevuspiirkond majandi valduses olnud ala võrra suuremaks ja jahiala pidanuks jätkuma. 
Pärast vene korra kadumist üheks Rõngu sektsiooniks liitunud meeskonnas tekkinud mitmesuguseid plaane tegevuse ümberkorraldamiseks. 
Erimeelsustest andis märku 17 liikme eraldumine märtsis 1992, kuid ametlikult sündis Valguta jahiselts alles novembris 1992. 
Sauli privaatmajandist naasnud 15 püssimeest võttis Rõngu jahisektsioon uuesti oma liikmeteks. 
Võib oletada, et üheks suhete halvenemise ajendiks sai sektsiooni esimehe vahetumine. 
Seni esimehe ametit pidanud Rein-Udo Tiidor ilmselt ei leppinud sellega, et tema kohale asus Elva mees Märtson. 
Sinissaare sõnutsi hakanud Tiidor koguni rääkima Rõngu jahisektsiooni likvideerimisest. 
Ta hakanud vähehaaval kohalikke mehi oma leeri tõmbama ja 1993. aasta sügisel asutaski uue jahiseltsi nimega Nirk. 
Dokumentidest nähtub, et 1992. aasta suvel ja sügisel on üritatud jätkata Rõngu jahiseltsina, kuid Valguta mehed on jäänud eemale. 
Seejärel on muist rõngulasi ja ligemale paarkümmend linnameest nõustunud ühinema Valguta jahiseltsiga, kuid jahipidamise ja jahialade jagamise põhimõtete täpsustamisel tulnud jällegi ilmsiks vastandlikud huvid. 
Pealegi nõustus Valguta vastu võtma nimekirjas olnud 34st ainult neli meest. 
Nood pöördusid kohe tagasi, kui selgus, et teisi ei võeta. 
Kui Valguta jahiselts sõlmis 1993. aasta kevadel maavalitsusega (maavanemaga) jahirendilepingu, pidasid ka Nirgi ja Rõngu kütid endid justkui Valguta jahiseltsi kuuluvaiks. 
Jahiload jaotatudki kolme meeskonna vahel. 
Kuid ühistegevus ei klappinud. 
Meie jäime justkui pooleterameesteks, ütles Rõngu jahiseltsi sekretär Vaino Ristmäe. 
Meie pidime täitma Valgutast tulevaid korraldusi. 
Rohkem kui kord juhtus, et meile lubatud ala kammiti läbi vahetult enne meie jahipäeva. 
Valguta lepingu aeg sai täis 31. augustil 1994 ja sellest ajast peale ei tohiks sealmail enam keegi jahipüssi tarvitada. 
Ristmäe sõnul oleks otstarbekas jagada praegune jahiala (10 237 ha) kaheks jahipiirkonnaks. 
Jahikorralduse seaduse järgi on jahirendipiirkonna minimaalne suurus 5000 ha. 
Et ühel jahialal saab tegutseda vaid üks rentnik, peaks väiksem üksus Nirk liituma Rõngu või Valgutaga. 
Kuid sellega ei ole päri Nirgi juhatuse esimees Tiidor. 
Tema arvates peaksid linnajahimehed otsima endale tegutsemisala kusagilt mujalt. 
Ristmäe ei välista võimalust tegutseda ka ühes jahiseltsis, kuid tema arvates peaks sellise otsuse tegema praeguse kolme üksuse jahimeeste üldkoosolek. 
Tema sõnul ei ole Väärsi ja Tiidori vastuseisu tõttu mitme aasta vältel sellist koosolekut korraldatud. 
Nii tuleb otsida vahemehi lähedalt ja kaugemalt. 
Paragrahvid sõlmes 
Mullu kevadel jõustunud jahikorralduse seaduse järgi tuleb jahiseltsil enne tegevuse alustamist läbida üpriski keeruline protseduur. 
Rendilepingu sõlmimiseks on vaja kokkulepped maaomanike/-valdajatega, kohaliku valla nõusolek ja maakonna jahindusnõukogu soovitus. 
Kui kõik laabunud, sõlmib jahiselts maavanemaga viieks aastaks jahirendilepingu. 
Täpsed juhised tegutsemiseks annab jahikorralduskava. 
Rõngu vallavolikogu andis mullu juunis nõusoleku Valguta jahisektsioonile, kuid keeldub seda andmast Rõngu sektsioonile. 
Jahindusnõukogu ei olnud otsusega päri. 
Nõukogu esimees, maavalitsuse keskkonnaosakonna juhataja Uno Parm: Sellise lahenduse korral peaks üks jahiselts oma tegevuse lõpetama. 
Nõukogu on seisukohal, et kõik jahimehed, kes on kusagil piirkonnas varem tegutsenud, võiksid sealsamas jätkata. 
Jahindusnõukogu seisukoha järgi peaks nois metsades valitsema vaikus, kuid Rõngu vallavolikogu on välja mõelnud võimaluse lasta soositud jäägritel püssi pruukida. 
Nii on vallavalitsejad leidnud, et ka jahipidamiseks on nõutav tegutsemisluba, ning vallavalitsus on sel suvel väljastanud tegutsemisloa Nirgile ja Valguta jahiseltsile. 
Tegutsemisloa alusel väljastatakse uluki laskmise lube. 
Rõngu nimega seltsile tegutsemisluba ei lubata. 
Keskkonnaministeeriumi jahinduse peaspetsialist Kaarel Roht sõnas, et jahikorralduse seadus ei räägi midagi tegevusloast ja selle alusel jahti korraldada on ebaseaduslik. 
Rõngu vallavolikogu võttis 26. oktoobril vastu otsuse Valla elanike jahindustegevuse blokeerimise vältimine, kus peale tegevuslubade nõude on kirjas rasked etteheited Tartumaa jahindusnõukogule: nõukogu esitab oma pädevuse piire ületades jahikorralduse seaduse ja jahieeskirjadega vastuollu minevaid nõudmisi, ja kui nendega ei arvestata, ei anna Valguta jahiseltsile jahirendilepingu sõlmimiseks soovitust. 
Vallavolikogu nõuab maavanemalt jahindusnõukogu koosseisu muutmist ja et Valguta jahimeestega tehtaks jahileping jahindusnõukogust mööda minnes. 
Kuid volikogu on ka otsustanud pöörduda Riigikogu poole ettepanekuga jahikorralduse seaduse muutmiseks selliselt, et jahindusnõukogu kui mittevajalik organ jääks välja. 
Nimetatud otsuse kohta on oma seisukoha võtnud keskkonnaministeerium, Tartumaa jahindusnõukogu ja maavalitsus. 
Maavanem Õunapuu allkirjaga dokument nimetab Rõngu vallavolikogu otsuse seadusevastaseks ja nõuab selle muutmist. 
Selleks on aega antud 15 päeva. 
Kui ettepanekuga ei arvestata, võib järgneda isegi kohtuprotsess. 
Riigikantselei kirjast nähtub, et olukorra normaliseerimiseks võiksid valitsusele teha ettepanekuid minister Reiljan ja maavanem Õunapuu. 
Lõppu paneksin veel Kaarel Rohti sõnad: Huvitav, et eriti suured vastuolud jahimeeste eri rühmade vahel on tekkinud ainult Tartu maakonnas. 
Tähelepanuväärne peaks olema ka Valguta mehe Tõnu Väärsi lause (ta justkui ei pane tähele, et vastuolude leevendamine sõltub paljuski temast): Kemplemine ja riigiasutuste tülitamine on peaaegu tühja tuule tallamine, sest metsloomi on vahepeal kõvasti hävitatud. 
Oli aeg, kus ühekorraga lugesin ära kaheksateist põtra, nüüd on neid mõnes vahtkonnas ainult üks, mõnes kaks. 
Rõngu vallavanem Valeri Sisas: Hõlpsamini kui riigiasutused ja kõrged funktsionäärid saaksid sasipuntra lahti harutada meie kandi jahimehed ise. 
Jaak Allik astus Valgas ERMi Sõprade Seltsi liikmeks 
VAIKE HANG 
Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts korraldas eelmisel nädalal Valgas järjekordse muuseumi ja selle probleeme tutvustava päeva. 
ERMi Sõprade Selts sai Valgas juurde ka uue sõbra - seltsi liikmeks astus minister Jaak Allik. 
Valga maavalitsuse ja Valka koduloomuuseumi abiga korraldatud üritusel kõnelesid ERMi Sõprade Seltsi esimees ja Tartu maavanem Jaan Õunapuu ja Valga maavanem Rein Randver. 
Muuseumide töötajad andsid ülevaate Valgamaaga seotud tuntud inimestest, muuseumide olukorrast, kuulsast Cimze seminarist ja kunagistest Valga vangilaagritest. 
Päeva teisel poolel räägiti Valgamaa rahvarõivastest ja ERMi kogudest. 
Vaadata võis näitust Valga ja Valka muuseumi kogudest. 
ERMi Sõprade Selts oli enne käinud Jõgeva-, Põlva-, Tartu- ja Järvamaal. 
Viljandi linnavolikogu katkestas müügimaksu arutelu 
MALLE TOOMISTE 
Teisel lugemisel katkestas Viljandi linnavolikogu reedel müügimaksu kehtestamise eelnõu arutelu, et linnavalitsus saaks kolm miljonit krooni tulu toova üheprotsendilise müügimaksu nõrku külgi leevendada. 
Viljandi abilinnapea Peep Aru ütles volikogu ees esinedes, et linna järgmise aasta eelarve on üles ehitatud mõõdukale hindade tõusule munitsipaalsüsteemis ja müügimaksu kehtestamisele. 
Samas nimetas Aru müügimaksu nõrkade külgedena võimalikku ebaõiglust seoses turul kauplejatega ja maksuvarjajatega. 
Viljandi linna arenguks on raha vaja ja sellele volikogu vastu ei vaielnud. 
Müügimaksust saadava tulu kasutamise kohta tõi abilinnapea näite, et umbes kolm miljonit maksab näiteks Jakobsoni kooli ujula remont. 
Minu arvestuste kohaselt on müügimaksuga seonduv hinnatõus 1,62%, lükkas Aru ümber suuremat hinnatõusu ennustavate kaupmeeste hinnangu. 
Hindade tõusu kohta tõi Aru volikogule põhitoiduainete võrdlevad hinnad Viljandis ja Haapsalus, kus müügimaks kehtib 1. aprillist. 
24. novembril maksis liitrine piimapakk pure-pakendis Viljandis (tarbijate ühistu Paala kaubahallis) 5.25 kr. ja Haapsalus (tarbijate ühistu kaupluses) 5.50, võipakk vastavalt 9.55 ja 9.40, Madise leib 6.35 ja 7.30, kohv Paula (500 g) 53.25 ja 43.95. 
Ettevõtted on vastu 
Viljandis tegutsevad 38 ettevõtet olid saatnud volikogule kirja ettepanekuga loobuda müügimaksu kehtestamise ideest või seada nii, et müügimaks hõlmaks kõiki müüki ja teenuseid osutavaid isikuid (ka turul kauplejaid). 
Kirjas viitavad ettevõtete juhid muuhulgas ohule, et müügimaksu rakendudes hakkab elanikkond suuremaid oste tegema teistes linnades ja see omakorda pidurdaks kaubanduse arengut Viljandis. 
Peep Aru ütles Postimehele, et volikogu ette tuleb müügimaksu küsimus järgmisel korral koos linna eelarve projektiga ning volikogu liikmed peaksid tõsiselt kaaluma, kas müügimaksu nõrgad küljed kaaluvad üles tema positiivse poole. 
Viljandi linnavolikogu liige Aime Kivistik väitis Postimehele, et tema hääletaks praegu müügimaksu kehtestamise vastu psühholoogilise momendi tõttu, sest elanikkonnale on korraga kuhjunud mitu hinnatõusu (bensiinihinnale lisaks kohalik veehinna ja linnabussipileti hinna tõus). 
Abilinnapea Peep Aru eitas Postimehe oletust, et müügimaksu on vaja linna eelarvedefitsiidi tõttu. 
Linna eelarve on range kontrolli all, väitis Peep Aru. 
Ma prognoosin aasta lõpuks eelarvejääki umbes kaks miljonit krooni, lisas Aru. 
Viljandis on üheksast võimalikust kohalikust maksust seni rakendatud kaks - teede ja tänavate sulgemise ning reklaamimaks. 
Peep Aru hinnangul on üheksast lubatud maksust kuut võimatu rakendada ekstsessideta, probleemid tulenevad Eesti Vabariigi seadustest. 
Johannes Kerdile ja Ants Laaneotsale pole tehtud ettepanekut asuda tööle kaitsejõudude peastaapi 
ALO LÕHMUS 
Kaitseliidu ülem Johannes Kert ja kaitsejõudude peastaabi endine ülem Ants Laaneots kinnitasid eile Postimehele, et neile pole tehtud ametlikku või mitteametlikku ettepanekut asuda tööle kaitsejõudude juhtkonda. 
Kaitseliidu ülem Johannes Kert ütles, et ei president Lennart Meri, peaminister Tiit Vähi ega kaitseväe juhataja Aleksander Einseln ole temaga rääkinud võimalusest, et ta asuks tööle kaitsejõudude peastaabi ülema või kaitseväe juhataja ametikohale. 
Kert lisas, et ta pole veel kujundanud oma seisukohta juhuks, kui talle sel teemal ettepanek tehakse. 
Kaitsejõudude peastaabi kunagine ülem Ants Laaneots kinnitas eile Postimehele, et ka talle pole tehtud ettepanekut tulla taas tööle peastaapi, märkides, et pole oma säärasest karjäärivõimalusest isegi kuulnud. 
Ma võtaks kõvasti aega maha, et järele mõelda, ütles Ants Laanetots vastuseks küsimusele, kuidas ta reageeriks ettepanekule asuda tööle peastaabi ülemana või kaitseväe juhatajana. 
Laaneots ütles, et ei julge ka ennustada, kes lõpuks kaitsejõudude juhtivail ametikohtadel töötama hakkavad. 
Väga tahaks, et sinna pandaks siiski mees, kes asju jagab, mitte jälle mingi juhuslik isik, kes jätkab sama mittemidagitegemist, mis peastaap siiani on teinud, rääkis Laaneots. 
Praegune peastaabi ülema kohusetäitja Vello Loemaa on väga erudeeritud ja tark ohvitser, aga ta on lendur. 
Tal pole maaväelist ettevalmistust ja üldsõjaliste küsimuste lahendamine kujuneb talle väga raskeks. 
Ta on spetsialist, ta pole üldvägede ohvitser, arutles Ants Laaneots. 
Jaak Prozes: eestlastel oleks sugulasrahvastelt palju õppida 
TIIT TUUMALU 
Sihtasutis Fenno-Ugria on tegutsenud juba neli aastat, ometi tuntakse seda Eestis küllaltki vähe. 
Ja kui teataksegi, siis esmajoones Eesti ja idapoolsete soomeugri rahvaste kultuurikontaktide sõlmija ja arendajana. 
Fenno-Ugria tegevdirektori Jaak Prozese sõnul ei ole Fenno-Ugria pärusmaaks siiski vaid hõimupäevade organiseerimine ja Mari-Udmurdi taidlejate Eestisse toomine. 
Küllaltki oluline osa sihtasutise tööst on ka majanduskontaktide vahendamine, Eesti kõrgkoolides õppivate soomeugri tudengite integreerimine jne. 
Idapoolsed soomeugrilased tunnevad teid ja sihtasutist Fenno-Ugria millegipärast rohkem kui eestlased. 
See on paratamatu ja tingitud sellest, et teised organisatsioonid pole otsesidemete loomises ida pool elavate soomeugri rahvastega eriti aktiivsed. 
Ja tõtt öeldes, ega Eestis pole erilist huvi Venemaal elavate sugulasrahvaste vastu siiani tekkinud. 
Need üksikud, kes tahavadki mingeid kontakte sõlmida, teevad seda Fenno-Ugria kaudu. 
Nii et silma torkame eelkõige Marimaal, Udmurtias ja Komis. 
Viibite ida pool küllaltki sageli ja kaua. 
Mis asju ajate? 
Fenno-Ugrial pole ju nii palju raha, et sõita sinna lennukiga. 
Tuleb rongiga loksuda ja seetõttu kulub ainuüksi reisimisele mitu päeva. 
Kui liita veel asjaajamine, venivadki sõidud pikaks. 
Fenno-Ugria ülesandeks on garanteerida vähemalt mingigi Eesti-poolne osavõtt sugulasrahvaste üritustest: konverentsidest, kongressidest, nõupidamistest jne. 
Materiaalselt me neid muidugi toetada ei saa, meie toetus on pigem moraalne. 
Aga neile on seegi väga tähtis. 
Nii et Eesti on seal tuntud kui vanem vend? 
Selline roll on Eestil tõepoolest, ehkki ma isiklikult leian, et seda ei tohiks olla. 
Paratamatult vaadatakse Eesti poole suure lootusega, sest arvatakse, et eestlaste käekäigu erinevus soomlastest ja ungarlastest aitab meil neid paremini mõista ning nõu ja jõuga abiks olla. 
Nii et me kipume jah vanemaks vennaks, kuigi hoopis meil tuleks oma sugulasrahvastelt eeskuju võtta ja palju õppida. 
Näiteks külalislahkust, looduslähedast ellusuhtumist ja traditsioonide hoidmist. 
Peab ütlema, et Eesti on Venemaa soomeugri aladel üldse väga populaarne. 
Teadmine, et eestlane on sugulasrahvas, on juurdunud vist küll igasse külajõmpsikasse. 
Nii et seal on eestlane olla uhke ja hää. 
Teid on nimetatud ka mitteametlikuks Eesti suursaadikuks Vene Föderatsiooni kuuluvates soomeugri vabariikides. 
On tõsi, et ka Eesti valitsusasutused suhtlevad sealsete vabariikidega põhiliselt Fenno-Ugria vahendusel. 
Kõige rohkem aetakse meie kaudu muidugi kultuuri- ja haridusasju, kuid näiteks sealses poliitikas toimuvast oleme informeerinud ka välisministeeriumi. 
Info on meil olemas, kuid ajapuudusel kahjuks läbi töötamata. 
Kui meile helistataks ja päritaks näiteks viimase aja migratsiooniprotsesside kohta, tuleks meil kõvasti vaeva näha, et seda materjali erinevatest allikatest kokku otsida. 
Kas te Siim Kallase audientsil olete juba käinud? 
Ei ole. 
Ka eelmise välisministri juures ei jõudnud tema lühiajalise ametisoleku tõttu käia. 
Küll olid meil head suhted Jüri Luigega. 
Fenno-Ugria üks eesmärke on luua ja arendada Eesti ja soomeugri vabariikide vahelisi majanduskontakte. 
Annate selleks välja venekeelset Eesti ettevõtete reklaami sisaldavat broshüüri. 
Kas on märgata ühe või teise poole suurenevat huvi kontaktide loomise vastu? 
Eesti ja soomeugri vabariikide majanduskontaktide võrdlemine Soome ja Ungari vastavate näitajatega ei kannata praegu mingit kriitikat. 
Fenno-Ugrial on olemas andmed soomeugri piirkondade majandussuhetest välisriikidega ja Eestit puudutav osa selles on küllaltki masendav. 
Eesti jääb majandussuhete sõlmimise aktiivsuselt kaugele isegi lõunanaabritest Lätist ja Leedust. 
Peab kohe ütlema, et soomeugri vabariikide majandusel ja äril pole mingit rahvuslikku iseloomu. 
Põlisrahvaste seas pole ärimeeste hulk kõrvaletõrjutuse tõttu just suur. 
Enamasti tegutsevad äri alal ikkagi venelased. 
Teatud kindlat valdkonda puudutavate majanduskontaktide arendamise juures on ka üks tõsine aga. 
Teatavasti on nafta hantide ja manside veri. 
Naftapuurtornide rajamine hantide-manside põlisele asualale tähendab neile tavaliselt surmahoopi. 
Kuidagi ei tahaks, et Eesti aitaks kaasa väikerahvaste väljasuretamisele. 
Või võtame näiteks metsa, mille poolest Komimaa on eriti kuulus. 
Avastab näiteks mõni Eesti ärimees, et see on puhas rahaallikas, ja raiub kilomeetrite raadiuses metsa maha. 
Sealsed külad saavad aga suure osa eluks vajaminevast just küla ümbritsevast metsast. 
Iseenesestmõista surevad külad välja, sest inimesed lähevad linnadesse ja venestuvad. 
Eesti ja Venemaa soomeugri vabariikide suhtlemise reaalseim tulemus on minu arvates sealsete tudengite koolitamine Eesti kõrgkoolides. 
Kui palju soomeugri tudengeid siin õpib? 
Vastavalt koostöölepingutele on siin Marimaalt umbes 70, Udmurtiast 15 ja Komist viis tudengit. 
Õpitakse põhiliselt Tartu Ülikoolis, põllumajandusülikoolis ja pedagoogikaülikoolis, vähem on neid muusikaakadeemias, kunstiülikoolis ja tehnikaülikoolis. 
Miks mari tudengeid on tunduvalt rohkem kui teisi? 
See sõltub vastava soomeugri vabariigi juhtkonnast - näiteks Mari Eli juhtkonnas on võtmepositsioonidel marid. 
Udmurtias ja Komis, mille majanduslik potentsiaal on küll suurem, on jälle rahvuslik eneseteadvus väiksem ja nemad ei ole leidnud tudengite siiasaatmiseks raha. 
Kes katab soomeugri tudengite õppe- ja elamiskulud? 
Õppekulud maksab Eesti. 
Stipendiumiga on keerulisemad lood. 
Nendele tudengitele, kes tulid õppima 1991. ja 1992. aastal, maksab stipendiumi Soome, summa on 300 marka kuus. 
Hiljem õppima asunud saavad stipendiumi lähetajariigilt. 
Summa on meie rahasse ümber arvestatult umbes 600 krooni. 
Loomulikult on seda vähe, sest neil ei ole võimalik tühja kõhuga koju Marimaale sööma minna. 
Tihtipeale on veel nii, et tudengite koduvabariikidest ei laeku stipiraha õigeaegselt. 
On tulnud ette olukordi, kus õppejõud on pidanud viima oma kartulipõllult tudengitele kartuleid. 
Palju on räägitud sellest, et mari, udmurtia ja komi tudengitel on meie ühiskonnaga ja eestlaste suhtumisega neisse raske harjuda. 
See on tõsine probleem. 
Tuleb see noor mari või udmurt siia, võõrkeelte oskus on tal enamasti nõrk, nii et ta saab suhelda ainult emakeeles või vene keeles. 
Nad ise ütlevad, et eestlane on küllaltki külm, ei ilmuta soovi suhelda ja suhtub neisse kui võõrkehasse, kui venelasse. 
Eestlane ju arvab, et kui inimene räägib vene keelt, on ta kindlasti venelane. 
Fenno-Ugria on üritanud küll sellist suhtumist muuta, korraldades koostöös ülikoolide edustuste ja korporatsioonidega kohtumisõhtuid ja muid üritusi, kuid paraku oleme sunnitud tõdema, et eesti tudengid nendest eriti aktiivselt osa ei võta. 
Kohanemisprobleemil on aga ka teine pool. 
Kui nad liialt hästi kohanevad, võivad nad pärast kõrgkooli lõpetamist Eestisse jäädagi. 
Mis kasu nende koolitamisest siis on? 
Sel kevadel soomeugri tudengite seas läbi viidud sotsioloogiline küsitlus näitas, et pea 40% tudengitest hakkaks siiajäämist tõsiselt kaaluma, kui neile tehtaks mõni hea tööpakkumine. 
Kuidas Vene keskvõim praegu soomeugrilastesse ja nende püüdlustesse suhtub? 
Pigistamisest sõna otseses mõttes küll rääkida ei saa. 
Võin tuua näite ühest tüüpsituatsioonist, mis peaks praegust suhtumist küllatki täpselt iseloomustama. 
Kui soomeugrilased tahavad korraldada näiteks mõnd oma üritust ja paluvad selleks raha, öeldakse, et ei ole kuidagi võimalik, majanduslikud raskused. 
Tavaliselt lisatakse, et on täiesti südametu praeguses Venemaa majanduslikus olukorras üldse raha küsida, sest inimestel ei jätku seda isegi leiva ja vorsti ostmiseks. 
Nii jääbki üritus laiema kõlapinnata. 
Ja lõpuks näitab soomeugri rahvaste pigistamist ka hiljutine lugu viisadega, mis jäid minul, Rein Taageperal ja Eesti delegatsioonil Marimaale sõiduks täiesti põhjendamatult saamata. 
Seetõttu jäi meil käimata soomeugrilaste kõrgeima esindusorgani - konsultatiivkomitee - istungil. 
Auml;rajäänud sõidu tõttu kannatasid oluliselt Eesti ja soomeugri vabariikide kontaktid. 
Meil oli plaanis saata sealsetesse raamatukogudesse eesti raamatuid, kuid nüüd on see projekt edasi lükkunud. 
Samuti tahtsime arutada soomeugri laste muinasjutuvõistluse organiseerimist. 
Mina pean seda Vene poolelt provokatiivseks. 
Kui Vene keskvõim oleks tahtnud meid tõepoolest aidata, võinuks viisa vormistada viie minutiga. 
Soomlased ju ometi käisid Marimaal. 
Ilmselt on Soome koordineeriv organisatsioon Vene saatkonnaga paremates suhetes kui meie. 
Soomet esindab nimelt Soome Vene sõprade selts. 
Enne oli see tuntud Soome-NSV Liidu sõprusühingu nime all. 
Viisata jäämine on varasemat praktikat arvestades vist üsna ebatavaline sündmus? 
Mulle oli see tõepoolest ebatavaline ja üllatav. 
Põhjendust ütlemata lükatakse asja kogu aeg edasi ja öeldakse, et meil tuleb põhjendust küsida otse Moskvast. 
Ei saa öelda, et Venemaa poolt oleks kogu aeg selline suhtumine, kuigi seda on mõnikord varemgi ette tulnud. 
Näiteks eelmisel aastal ei antud viisat eesti tudengitele Sõktõvkari ja ajakirjanikele Joshkar-Olasse sõiduks. 
Mingit süsteemi viisade andmata jätmises ei tundu siiski olevat. 
Millal üritate uuesti minna? 
Detsembri algul on Joshkar-Olas soomeugri rahvaste arengufondi nõukogu kokkutulek. 
Kutsed on olemas, tahame minna. 
Kas saame, praegu veel ei tea. 
Täna võidakse arestida Eesti Moskva saatkonna pangaarved 
UUDISTETOIMETUS 
Venemaa ametivõimud on ähvardanud täna arestida Eesti Moskva saatkonna pangaarved, sest Eesti saatkond pole lõpetanud oma külalistemaja tegevust. 
Pärast reedese tööpäeva lõppu saatis Moskva maksuamet Eesti Moskva saatkonna faksile teate, mille kohaselt Vene ametivõimud arestivad 27. novembriks ehk tänaseks saatkonna arve. 
7. novembril esitas Vene välisministeerium Eestile noodi, meenutades 1961. aastal sõlmitud Viini rahvusvahelist konventsiooni, mille kohaselt diplomaatilisel pinnal on keelatud kommertstegevus, ja nõudis külalistemaja tegevuse lõpetamist. 
Eesti saatkonna külalistemajas on registreeritud mitmed ettevõtted. 
Eelmise nädala teisipäeval ilmus Eesti saatkonna ukse taha Vene maksuameti töötaja, kes esines sooviga tutvuda Eesti saatkonna paberitega. 
Maksuametnik tegutses enda väitel kooskõlas Vene välisministeeriumi korraldusega. 
Eesti saatkond on nendes nõuetes selguse saamiseks saatnud Vene välisministeeriumile ametliku kirja. 
Saatkonna pangaarvete arestimine võib halvata esinduse igapäevase töö ning isegi kommunaalmaksete tasumise. 
Eesti välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand ütles eile hilisõhtul Postimehele, et probleem on tegelikult küllaltki vana. 
Lahendust ei ole seni saavutatud sellepärast, et kumbki pool on keskendunud tähtsamatele teemadele. 
Kui Vene pool küsimust nüüd tähtsustab, oleme valmis kokku leppima, rääkis Tarand, lisades, et probleemiga hakkab tegelema välisministeeriumi haldusosakond. 
Postimees on Internetis 
UUDISTETOIMETUS 
Alates tänasest saab Postimeest lugeda ka arvutivõrgu vahendusel. 
Postimehe Interneti-versioonist saab lugeda kõiki ajalehes ilmunud originaalmaterjale - uudiseid, kommentaare, juhtkirju jms. 
Arvuti kaudu on nüüdsest kättesaadavad ka Postimehe karikatuurid ja koomiksid ning ilmateade. 
Peagi hakkab Interneti- Postimees vahendama ka reklaami. 
Postimehe võrguaadress on: http://postimees.ee/ 
Reformierakond saab Liberaalse Internatsionaali liikmeks 
EPP ALATALU 
Eesti Reformierakond võetakse 6. detsembril Euroopa liberaalide, demokraatide ja reformipartei liikmeks. 
Liberaalse Internatsionaaliga liitub Reformierakond märtsis. 
Eesti Reformierakonna välissekretär Kristiina Ojuland ütles Postimehele, et Reformierakond võetakse 6. detsembril Euroopa liberaalide, demokraatide ja reformipartei (European Liberal, Democrat and Reformparty) liikmeks. 
See on Euroopa liberaalseid parteisid ühendav organisatsioon, millel on 23 täisliiget ja lisaks veel assotsieerunud liikmed. 
ELDRi andmetel ühendab organisatsioon Euroopas 1,3 miljonit inimest. 
Sel kuul Horvaatias olnud Liberaalse Internatsionaali bürool sai Eesti Reformierakond soovituse saada Liberaalse Internatsionaali liikmeks. 
Ülemaailmsesse liberaalide organisatsiooni võetakse Reformierakond vastu märtsis, lisas Ojuland. 
Eesti liberaaldemokraatlik partei on olnud 1991. aastast Liberaalse Internatsionaali vaatlejaliige. 
Välisinfo 
Venemaa president pole rahul valimiskampaaniaga 
MARKO MIHKELSON, Moskva 
Venemaa president Boriss Jeltsin, kes loodab 1. detsembriks haiglast Kremlisse tagasi pääseda, pole rahul valimiskampaania senise käiguga. 
Jeltsinile ei meeldi, kuidas parlamenti pürgijad annavad katteta lubadusi ning sõimavad üksteist kõige räigemate sõnadega. 
Jeltsinile ei ole meeltmööda, kuidas ning milliste võtetega agiteerivad valimisliidud ja poliitilised parteid valijaid televisiooni vahendusel nende poolt hääletama. 
Igaüks lubab Venemaale paradiisi juba järgmisel päeval pärast tema valimist Riigiduumasse, ironiseeris president Jeltsin. 
Venemaa presidendi arvates ei saa paljud poliitikud aru, mis neid võimu juures ootab. 
Samas rõhutas Jeltsin, et seadus ei luba teda sekkuda valimiskampaania käiku ning ta ei soovivatki seda teha. 
Läinud nädala lõpul avaldatud Venemaa keskvalimiskomisjoni teade poliitiliste parteide ja valimisliitude valimisfondide seisu kohta näitab, et mäng pole algusest peale kuigi aus. 
Valimisseaduse järgi on keskvalimiskomisjonil õigus eraldada igale kandideerivale parteile riigieelarvest 80 miljonit rubla (ligi 200 000 krooni). 
See kantakse üle Venemaa Hoiupangas iga valimisliidu nimele spetsiaalselt avatud arvele, kuhu peaksid seaduse kohaselt kogunema kõik juriidiliste ja füüsiliste isikute annetused. 
Seejuures ei tohi ühe valimisliidu kampaania kulud ületada 10,9 miljardit rubla ehk 2,4 miljonit dollarit. 
Kui jääda uskuma valimiskomisjoni esitatud informatsiooni, siis näiteks Vladimir Zirinovski juhitud liberaaldemokraadid on 124 korda rikkamad kui peaminister Viktor Tshernomõrdin, kes juhib kõikvõimast võimuparteid. 
Kui Zirinovskil on käsutada 9,93 miljardit rubla, siis Meie Kodu On Venemaa arvel vaid on needsamad 80 miljonit eelarverubla. 
Pärast 20. novembrit pole peaminister Viktor Tshernomõrdini juhitud liikumine Meie Kodu On Venemaa kulutanud kopikatki keskvalimiskomisjoni tehtud ametlikust rahaeraldusest, kuigi samal ajal on selle poliitilise jõu kulukat agitatsiooni juba peaaegu terve Moskva täis. 
Venemaa pealinnas on ridamisi korraldatud populaarsete välissolistide (näiteks McHammer) kontserte, kus ilutsevad Tshernomõrdini pildid ja Meie Kodu On Venemaa agitatsioon. 
Keskvalimiskomisjoni esitatud tõend näitab vaid legaliseeritud valimisraha, kuna kõikvõimalikud muud allikad on kontrollimatud. 
Juba varem on Vene ajakirjanduses kirjutatud, et Tshernomõrdini blokk on saanud Gazpromilt iga kuu 5 miljardit rubla valimisteks ettevalmistamiseks. 
Valimisraha liikumise teeb kontrollimatuks ka see asjaolu, et Venemaal on harjutud arveldama sularahas, kusjuures summad pole sugugi pisikesed. 
Nii on võimalik kõrvale hiilida seadusesätetest, mis ei luba võtta vastu annetusi välisorganisatsioonidelt ja võõrriikide kodanikelt. 
Vaatamata sellele, et keskvalimiskomisjoni informatsioon raha liikumisest on puudulik, näitab see siiski üht huvitavat tendentsi. 
Veidi vähem kui kuu enne valimisi on ametlikel andmetel saanud valimisliidud annetusi 17,2 miljardi rubla ulatuses ehk teisisõnu 3,8 miljonit dollarit. 
1993. aastal kulutasid kaheksa parlamenti pääsenud valimisliitu ühtekokku 4 miljonit dollarit. 
See näitab, et saadiku hind on kahe aastaga kasvanud ning poliitilisteks investeeringuteks on Venemaal kliima paranenud. 
Välisinfo 
Visegrád 660 kui sümbol 
KAIDO JAANSON 
Võttis küll aega, kuid lõppude lõpuks on eesti ajakirjandus seda nimetust üldiselt siiski õigesti kirjutama õppinud. 
Variante, mida isegi veel mullu esines, on lihtsalt paha meenutada. 
Lisaks tavaignorantsusele segas ilmselt ka see, et Prahas on Vy&šehrad, mida mulle Eestimaal veel tänavugi on püütud Visegrádiks identifitseerida. 
Vale puha, Visegrád oli Ungari pealinn ja seda alates 1323. aastast. 
Olgu suurriikide ajalooga kuidas on, kuid väikeriikide oma ei tunne me päris kindlasti mitte, isegi kui see on hõimurahvaste oma. 
Ajalooline Visegrád 
660 aastat tagasi, novembris 1335, kohtusid seal kolm kuningat, Ungari, Poola ja Böömi (Tshehhia) oma. 
Ungaris oli pärast Árpádite dünastia kustumist (1301) aset leidnud võimuvõitluses troonile kinnistunud Anjou suguvõsast pärit Karl Robert (1308-1342) ungaritsi Károly Robert. 
Sama sajandi algul oli ka Poolas lõppenud üks segaduste ajajärke ja riik taastas terviklikkust Wladislaw I Lokieteki juhtimisel, kes valitses Poolat kuningana aastail 1320-1333. 
Ungari ja Poola suhted olid head, mida kinnitas ka Karl Roberti abielu Wladislawi tütrega. 
Visegrádis aitas Anjou Károly Robert lepitada oma näälu, Poola Kazimierz III (1333-1370) suhteid tshehhide kuninga Janiga. 
Äärepealt oleksin kirjutanud, et teise slaavlasega, kuid see ei olnud nii. 
Tshehhis oli 1306. aastal katkenud Premysliidide dünastia ja pärast interregnumit saanud kuningaks Luxemburgide soost Johann (1310-1346). 
Et viimane premysliid Vaclav oli 1300. aastal kroonitud ka Poola kuningaks, esitas selliseid pretensioone temagi. 
Visegr´di läbirääkimiste tagajärjel loobus Jan taotlustest Poola troonile, Poola aga tunnustas tema õigusi Sileesiale. 
See lepe sõlmiti 26. novembril 1335. 
Lisaks sellele reguleeriti ka nende riikide vahelist kaubandust ja kaubateid. 
Poliitiliselt veelgi tähtsam oli aga see, et nende kokkulepetega lõhkus Poola Böömi ja Saksa ordu vahelise liidu. 
Visegrádile järgnenud ajajärk oli midagi suurt igas neist kolmest riigis. 
Kazimierz III on ainuke Poola valitseja, kellele poolakad on andnud lisanime Suur. 
Suureks on ungarlased nimetanud ka Károly Roberti poega Lajos I (1342-1382), kellest 1370. aastal (kui Poolas lõppes Piastide dünastia) sai Poola kuningas Ludwik I. 
Jani poja Karli aega (1346-1378) ja tshehhide austust tunnetab aga igaüks, kes elus kasvõi korrakski Prahasse on sattunud. 
Tema muide oli võibolla rohkemgi Visegrádi kokkulepete taga kui tema isa, kes enamiku oma elust veetis Tshehhi piiridest kaugemal. 
Alates 1333. aastast ajas asevalitsejana selle riigi asju rohkem tema tollal 17-aastane poeg Karl. 
Leedu ja Visegrád 
Väärib märkimist, et Poola kaudu oli tulevane Visegrádi rühmaga tollal seotud ka Leedu. 
1325. aastal abiellus Poola troonipärija Kazimierz Leedu suurvürsti Gediminase tütre Aldona-Annaga, mis vormistas Poola-Leedu esimese uniooni, mille puhul leedulased lasid muide vabaks 24000 vangistatud ja küüditatud poolakat. 
See unioon jäi siiski ajutiseks. 
Pärast ebameeldivaks osutunud ühendust Ungariga Ludwik I ajal, millest oli juttu juba ülalpool, pöördusid poolakad Leedu poole kindlamalt (Krevo unioon 1385. aastal, mille tagajärjel leedulased ristiti, nende suurvürstist Jagailost aga sai Poola kuningas), ent XV sajandi keskpaiku sündis veel teinegi Poola-Ungari liit (1440-1444), nüüd juba Jagailo järglaste, Jagelloonide dünastia juhtimisel. 
Jagelloonid valitsesid Poolas 1572. aastani, Ungaris aastail 1440-1444 ja 1490-1526, Tshehhias 1471-1526. 
Ajavahemikus 1490-1526 oli leedu Jagelloonide suguvõsa seega võimul kõigis Visegrácdi riikides. 
Leedu ei olnud tollal Balti riik. 
Arvestades seda, et Leedu koosseisu kuulus kolm viiendikku kunagisest Kiievi riigist, oli ta pigem ühenduslüli Kesk-Euroopa ja Venemaa vahel. 
Juba Gediminas nimetas end nii leedulaste kui venelaste kuningaks. 
Visegrádi kadu... 
Lajos I ajal kujunenud Ungari suurriigi iga ei olnud pikk. 
XV sajandi hakul alanud türklaste kallaletungid tipnesid 1526. aastal Mohácsi lahinguga, kus ungarlaste vägi sai lüüa ja Ungari kuningas Lajos II langes lahingus. 
Suurem osa Ungarist sattus Türgi võimu alla ning ühtne Ungari kuningriik lakkas olemast. 
XVII sajandi lõpul Ungari küll vabanes Türgi ikkest, kuid selleks, et muutuda Austria Habsburgide valduseks. 
Tshehhia trooni olid Habsburgid omandanud juba 1526. aastal. 
Nende absolutism põhjustas 1618. aastal tshehhide ülestõusu, sellest puhkes aga Kolmekümneaastane sõda, mille käigus Tshehhia iseseisvus likvideeriti (1627) ja maa muutus Austria provintsiks. 
Vaid Poolale oli aega antud rohkem, tema kaotas oma iseseisvuse kolme jagamise käigus (1772, 1793, 1795), jagajateks Venemaa, Preisi ja Austria. 
XIX sajand koitis ja loojus kõigile Visegrádi rahvastele impeeriumide koosseisus, 1918. aastal saabunud iseseisvus oli kaugel sellest, et olla täiuslik ja lõplik, pealegi närisid nende endi suhteid vastuolud. 
... ja taassünd 
Kunagine Visegrád meenus alles 1992. aastal. 
Ent ega see nii juhuslik olnudki. 
Et seda mõista, süvenegem korraks rahvusvaheliste suhete ajaloolisse arengusse. 
Omaaegne Visegrád, nende kolme riigi (kus Slovakkia kuulus Ungari koosseisu) koostöö sündis ajajärgul, kus rahvusvahelisi suhteid maailmas ei iseloomustanud veel Euroopa hegemoonia. 
XV sajandi lõpul kujunema hakanud Euroopa globaalset hegemooniat iseloomustasid aga vallutused ja imperialism ning seda mitte üksnes väljaspool Euroopat, vaid ka Euroopas endas. 
Euroopa hegemonismi ajajärgul Euroopas tekkinud regioonidki kujunesid suurriikide poliitika tagajärjel. 
Ses mõttes oli muide murranguline XVIII sajandi algus (Põhjasõda 1700-1721) Läänemere ääres. 
Seni oli Läänemerd iseloomustanud selle kaldail elavate inimeste ja rahvaste suhtlus, olgu siis viikingiretkede, Hansa Liidu või Rootsi hegemoonia vormis, XVIII sajandi algusest peale hakkasid Läänemere saatuses üha rohkem kaasa rääkima siit kaugemal asetsevad suurvõimud. 
XX sajandile, eriti selle teisele poolele on omane olnud Euroopa ja tema imperialismi, eriti just tema imperialismi pidev nõrgenemine. 
Loomulik ja loogiline, et sellega kaasneb ka hegemonistliku Euroopa eelsete struktuuride ja koosluste taastumine Euroopas endas. 
Ja selles suhtes on sümboolsed nii Visegrádi nimetus kui aeg, mis lahutab esimest ja teist Visegrádi. 
Ning midagi sellest sümboolsusest langeb ka Läänemere kallastele. 
Mille eest on eesti rahvas maailmale võlgu? 
MART NIKLUS, Mart Niklus on endine Riigikogu väliskomisjoni liige. 
Eesti-Vene 1994. aasta juulilepete ratifitseerimine Eesti Vabariigi Riigikogus on esile kutsunud elava diskussiooni mitte üksnes Riigikogus endas, vaid ka massimeedias. 
Pole märganud, et ükski juulilepete kohta sõnavõtnu oleks kasvõi viidanudki juba 23. augustil 1939 samuti Moskvas alla kirjutatud Molotovi-Ribbentropi paktile koos selle salajaste lisaprotokollidega (MRP). 
Ometi sai just sellestsamast dokumendist alus Vene Föderatsiooni relvajõudude (loe: okupatsioonivägede) ajutisele (pool sajandit kestnud) viibimisele Eesti Vabariigis. 
Ähvardavad määrused ja instruktsioonid 
Minu arusaamise järgi on 1994. aasta juulilepete ja 1939. aasta MRP vahel otse hämmastavalt palju ühist - kuigi natsliku Reich'i välisministri Joachim von Ribbentropi asemel oli seekord Moskvas Eesti Vabariigi endine välisminister ja praegune president Lennart Meri. 
Nii MRPle kui ka juulilepetele järgnesid omaaegses N.Liidus ja selle tänapäeva õigusjärglases Vene Föderatsioonis Balti riikide rahvaid ähvardavad instruktsioonid ja määrused. 
Meenutagem uuesti NSVL julgeoleku rahvakomissari asetäitja Ivan Serovi 11. oktoobri 1939 rangelt salajast käskkirja nr. 001223 Nõukogudevastase elemendi väljasaatmine Leedust, Lätist ja Eestist läbiviimise korra kohta. 
Seesugune instruktsioon anti välja kõigest kaks nädalat pärast seda, kui Moskvas oli alla kirjutatud nn. baaside lepingule ning üks nädal enne Punaarmee sissemarssimist nendesse baasidesse. 
Venemaa praegune president Boriss Jeltsin kirjutas 11. augustil 1994 alla ukaasile Vene Föderatsiooni riikliku poliitika põhisuundadest välismaal elavate kaasmaalaste suhtes. 
Selle alusel Venemaa valitsus 31. augustil 1994 oma määrusega nr. 1064 vastavad põhisuunad ka kinnitas. 
Mainitud mitte just laialdaselt levitatud dokument käsitleb SNG riike ja Baltimaid lähisvälismaana kõigis oma neljas (avalikustatud) peatükis: 1. Poliitilis-õiguslikud ja informatsioonilised abinõud. 
2. Diplomaatilised abinõud. 
3. Majanduslikud abinõud. 
4. Sotsiaalsed ja kultuurilised üritused. 
Markantsemaid väljavõtteid nimetatud määrusest: /.../ Selline poliitika on suunatud meie kaasmaalaste väljarändamise ärahoidmisele nendest riikidest, mis võib praegu äärmiselt valulikult mõjuda miljonite venemaalaste saatusele, kes on ammu sisse elanud väljaspool oma ajaloolist kodumaad /.../ Venemaa seab sõltuvusse finants-, majanduslike, sotsiaalsete, sõjalis-poliitilise koostöö küsimuste lahendamise konkreetsete riikidega nende juhtkonna reaalsest positsioonist venemaalaste õiguste ja huvide järgimisel oma territooriumil /.../. 
Ühele õigused, teisele kohustused 
Eesti-Vene juulilepete ülesehitus, sisu ja vaim järgivad äsjamainitud määrust rangelt. 
Põhimõtteliselt sisaldavad juulilepped üksnes Eesti-poolseid kohustusi. 
Vene poole kohustused Eesti riigi suhtes puuduvad täielikult. 
Näiteks on juulilepingu artiklis 8 lugeda: /.../ Kõik poolte vahelised rahalised, varalised ja muud pretensioonid, mis on seotud relvajõudude viibimisega Eesti Vabariigi territooriumil, kaasa arvatud relvajõudude poolt tekitatud ökoloogiline ja muu kahju, loetakse täielikult ja lõplikult reguleerituks käesoleva lepinguga selle jõustumise momendist alates. 
Ekspeaminister Andres Tarandi hinnangul on Vene okupatsioonivägede poolt ainuüksi keskkonnale tekitatud kahju suurus 60 miljardit Eesti krooni, teiste sõnadega - seitse praegust riigieelarvet. 
Ometi teatas Tarand 20. novembril Riigikogus Mõõdukate fraktsiooni esimehena, et nende arvates tuleb mõlemad lepped ikkagi ratifitseerida. 
See on meie võlg maailma ees, leidis Tarand. 
Ju vist peab eesti rahvas olema nüüd tänulik, et maailm vaatas vaikides pealt, kuidas Balti riikides arreteeriti, küüditati, tapeti. 
Serovi instruktsiooni täitmisega oli niivõrd kiire, et isegi president Päts deporteeriti N. Liitu veel enne (30. juulil 1940), kui Eesti vabariik sellesse inkorporeeriti (6. augustil 1940)... 
Kes valetasid rahvale? 
Olin Riigikogu eelmise koosseisu liige ning võin kinnitada, et juulilepingu ja -kokkuleppe eelnevat sisulist arutelu Riigikogu täiskogu ees ei toimunud. 
Enne 26. juulit 1994 kinnitasid nii ekspeaminister Mart Laar kui ka eksvälisminister Jüri Luik massimeedias, et mingisuguseid lepinguid või klausleid, mis võiksid Eesti Vabariiki kahjustada, ei sõlmita. 
Ei oska nüüd aru saada, kes eesti rahvale valetasid - kas ajakirjanikud või siis hoopis ministrid. 
Kuidas tegelikult nn. juulilepete Moskvas allakirjutamine toimus, on ikka veel kaetud tiheda saladuslooriga: tegelikku tagapõhja selle kohta pole neljast Eesti-poolsest osalejast söandanud avaldada ükski. 
Ei tea, kas president Lennart Merile sel hetkel meenuski ametivanne, mille ta 5. oktoobril 1992 oli Riigikogu ees andnud. 
Riigikogu saalis viibinud endisele poliitvangile jääb arusaamatuks, kas just see ametivanne andiski Merile põhjuse Eesti Vabariigi suhtes vaenulikult meelestatud idanaabri ees kapituleerumiseks või ehk oli ta millalgi varem andnud kuskil kellelegi veel mõne teise vande. 
Meri pole ka praeguse Riigikogu ette ilmunud, et selle liikmetele juulilepete segaseid asju selgitada ja küsimustele vastata. 
Tema Moskvas kaasas olnud eksvälisminister Luik on aga siirdunud hoopis Carnegie' uurimisinstituuti Washingtonis. 
Olen täiesti veendunud, et Riigikogu eelmine, seitsmes koosseis, ei oleks juulileppeid mingil juhul ratifitseerinud, mistõttu neid sellele ei söandatudki pakkuda. 
Ühinen nendega, kes leiavad, et Moskvas 26. juulil 1994 alla kirjutatud leping ja kokkulepe tuleb jätta täpselt samasuguseks ajalooliseks dokumendiks, milleks Vene pool juba on jõudnud kuulutada Tartus 2. veebruaril 1920 alla kirjutatud Eesti-Vene rahulepingu. 
Vasakpoolsuse kriisist Eestis 
KRISTJAN PIIRIMÄE, Tartu Ülikooli üliõpilane 
Mind pani sulge haarama Eesti Demokraatliku Tööpartei (endise nimetusega Eestimaa Kommunistlik Partei) esimehe Hillar Elleri mõttemõlgutus parempoolsuse kriisist Eestis 27. novembri Postimehes. 
Tõsi küll, parempoolsuse kriis polegi artikli mõte, vaid ainult sissejuhatus. 
Mõte on siin ikka oma partei propageerimine ja EKP mineviku puhtakspesemine. 
Sõnum lugejale: Vaata, parempoolsus on nüüd jõudnud kriisi ja alternatiiviks on vaid EDTP kui Eesti ainus vasakpoolne partei. 
Populaarsus ja koostöövõime 
Artikli autor koguni kahtleb, kas Eestis on üldse parempoolsust või on see ainult poliitiline mimikri. 
Tegelikkuses pole olukord Eesti parempoolsusega muidugi nii masendav. 
Viimased Eesti valitsused on olnud kõik parempoolsed. 
Ka lähitulevikus pole näha kaldumist valitud teelt vasakule. 
Parempoolsed erakonnad on populaarsed ja koostöövõimelised. 
Neid erakondi pole sellepärast nii palju, et ühte ja sama parempoolsust pakkida erinevatesse pakenditesse, vaid et pakkuda erinevaid arengusuundi. 
Asjaolu, et ükski neist arengumudelitest pole vasakpoolne, ei näita mitte parempoolsuse, vaid vasakpoolsuse kriisi. 
EDTPd rahvas ei tunne ega tahagi tunda. 
Tsentristidest pensionärideni 
Samuti ei saa väita, nagu oleksid Eesti kõik suuremad poliitilised jõud parempoolsed. 
Nad ainult ei taha end päris avalikult vasakpoolseteks kuulutada. 
(Võibolla sellepärast, et neid ei pandaks ühte patta Hillar Elleri parteiga, sest Eestis suhtutakse kommunistidesse endiselt negatiivselt.) 
Nad nimetavad endid küll tsentristideks, küll mõõdukateks, küll põllumeesteks ja pensionärideks. 
Seega on Eestis olemas ka vasakpoolsemaid jõudusid, ehkki - jah - ülekaalus on endiselt parempoolsed. 
Piiriküsimustes Venemaaga toetatakse endiselt kompromissi 
IRIS PETTA 
Iris Pettai on TÜ turu-uurimisrühma juht. 
Eesti-Vene dialoog piiriküsimustes on pikka aega olnud Eesti poliitikutele ebasoovitav teema, mille kohta meelsasti arvamust ei ole avaldatud, ja kui seda on tehtud, siis põhimõttel kõik pallid ühte väravasse. 
Seega on valdav osa hinnanguid lähtunud seisukohast, et Eesti ei saa ega tohi kunagi taganeda Tartu rahulepinguga fikseeritud piirikokkulepetest. 
Möödunud aasta lõpul tegutsema asunud ajutise, nn. jõulurahuvalitsuse seisukohavõtt Eesti-Vene piiriküsimustes oli teatud mõttes murranguline, kuna Andres Tarand tuli Soome visiidi ajal välja poliitiku kohta üllatava seisukohaga - soovitusega praegust Eesti-Vene kontrolljoont käsitleda riigipiirina. 
Võimalik, et see oli ajutise valitsuse eksperiment, kontrollimaks avaliku arvamuse reaktsioone. 
Avalik arvamus oli üllatavalt rahumeelne ja leppiv, mingit skandaali ei järgnenud ning sellega oli suunamuutus Eesti-Vene piiriküsimustes toimunud. 
Eesti elanikkond ei ole aga Eesti-Vene piirikonflikti näinud nii kitsalt ja üheplaaniliselt kui meie poliitikud, vähemalt 1994. ja 1995. aastal, mille kohta on olemas sotsioloogilised uuringud selle tõestuseks. 
Uuringud viis läbi Tartu Ülikooli turu-uurimisrühm. 
Võrreldakse, kuidas on muutunud elanike hinnangud perioodil 1993 kuni 1995. 
Viimane uuring oli tänavu juunikuus. 
Kõigi kolme uuringu tellija on olnud Avatud Eesti Fond. 
Tulemuste esitamisel tuuakse eraldi välja kolm sotsiaalset rühma: eestlased, Tallinna muulased ja Kirde-Eesti linnaelanikud (s.o. Kirde-Eesti muulased). 
Oleme kahel järjestikusel aastal esitanud vastajatele küsimuse: kas teie arvates on Eesti nõudmised Venemaale, et taastataks Eesti piir vastavalt Tartu rahulepingule mõistlikud ja õiglasedá Kahe aastaga on hinnangud Eesti-Vene vastasseisule piiriküsimustes jäänud endiseks. 
51% eestlastest ja üle 3/4 muulastest toetavad kompromissi, mille kohaselt Eesti peaks Tartu rahuga fikseeritud piirinõudmistest loobuma. 
Ligi kolmandik eestlastest on radikaalsed ning arvavad jätkuvalt, et Eesti ei peaks Tartu rahulepinguga paika pandud piirinõudmistest kunagi loobuma. 
Sellel aastal on uueks tendentsiks, mis esialgu küll väga ulatuslikult ei avaldu, üha rohkemate eestlaste tõdemus, et nad ei ole kursis Eesti-Vene piiriküsimustega ega oska seetõttu ka probleemile hinnangut anda. 
Seega ligi viiendiku eestlaste jaoks on piirküsimused ja Eesti-Vene vastasseis kaotanud aktuaalsuse ning hakanud ununema. 
Kiri toimetajale 
Mis see on? 
KARL REBANE, akadeemik, TÜ emeriitprofessor 
Igor Gräzin oma arvamuses (Postimees, 24. november 1995) küsib ja palub öelda, mis on see, mida kasvõi Zhirinovski võiks tegelikkuses teha niisugust, mida Jeltsin ega Kozõrev pole juba teinud. 
See on otsene ähvardamine tuumarelvaga. 
Mina suhtun sügava austuse ja tähelepanuga korralike ja tugevate riikide (eelkõige USA) realistlikku poliitikasse vältida tuumarelvaga zhantazheerimist. 
Täiesti reaalselt ohtlik on ka see, kui olemasolevate tuuma- ja bioloogiliste relvade hoolduse, kontrolli ja värskendamise süsteem hakkab lekkima, lagunemisest rääkimata. 
Tänases tuumarelva ja teiste kõrgtehnoloogiliste hävitusvahendite maailmas mõistlikult tolerantne ja abistav poliitika ei ole lihtsalt tähtis, vaid on ülimalt väga tähtis. 
Kaitseväeteenistus on demokraatia tugi 
JAAK KIVILOO, Rootsi, Örebro 
Aivar Jarne argumenteerib 6. novembri Postimehes palgaarmee poolt. 
Ta väidab, et palgaarmee tähendab ajaga kaasas käimist. 
Hea ettevalmistuse tõttu võivat palgaarmeele loota kriisiolukorras. 
Praegu hiilivat targemad (üliõpilased) ja kavalamad sõjaväekohustusest eemale. 
Säärase arvamuse juurutamine on demokraatlikust Rootsist vaadates murettekitav. 
Vaestes Lõuna-Ameerika maades on palgaarmee oma ühekülgse lojaalsusega oma palkajate-ainuvalitsejate toeks, pidurdades demokraatlikku arengut. 
Rahvast esindavatel sundajateenijatel on võimalusi parlamentaarselt mõjutada demokratiseerimisprotsessi nii sõjaväes kui ka ühiskonnas üldisemas mõttes. 
Ka Rootsis on majanduslikel põhjustel raske anda kõigile sundajateenijatele häid relvi ja küllaldast väljaõpet. 
Rootsi kaitseminister on seetõttu teinud ettepaneku, et ei piirdutaks ainult kolmekuise väljaõppega, vaid tehtaks plaane suure osa sõjaväkke kutsutute väljaõppe täiendamiseks võimaliku kriisiolukorra puhuks. 
Nii tahetakse säilitada riigikaitse rahvaväe iseloom. 
Paljusid noormehi ei kutsuta Rootsis sõjaväkke ka väiksemate psüühiliste või füüsiliste puuduste tõttu. 
Olles isiklikult mõnda aega töötanud sõjaväearstina Rootsis, olen tähele pannud, kuivõrd prestiizhikas on paljudele teenida sundaega sõjaväes. 
Esineb näiteks juhtumeid, kus noormehed püüavad alatähtsustada oma füüsilisi puudusi, et pääseda sõjaväkke. 
Töökohta otsides päritakse andmeid sõjaväeteenistuse kohta. 
Rootsi sõjavägi pakub paljudel juhtudel erialast väljaõpet ja juhikooli, millest on kasu ka hilisemas eraelus. 
Tahaks soovida, et ka Eestis säilitataks kutsevägi demokraatliku arengu toeks ja rahva kokkukuuluvustunde arendamiseks. 
Kes on süüdiá 
EDUARD VÄÄRI, Tartu 
Teabevahendid jagasid mõned päevad infot Tartus juhtunud liiklusõnnetusest, milles hukkus kuus noort inimest. 
Eesti liiklusolukorra üldise kontrollimatuse ja kuritegevuse vohamise taustal ei ole see midagi imelikku, nagu ei olnud midagi imelikku ka automõrtsuka tegevuses botaanikaaia juures, kus hukkus kaks inimest. 
Pisut kirjutatakse ajalehtedes, ametlikult pole keegi süüdi, on süüdimatu või lihtsalt hullumeelne; autot võivad nüüd juhtida kõik, sest on ju demokraatia, mis lubab karistamatult nii ennast kui teisi tappa. 
Asjal on siiski ka inimlik pool. 
Kuue noore inimese täiesti mõttetu surm on traagika hukkunute lähedastele ja arvult kiiresti kahanevale eesti rahvale. 
Uurimisel vajab kindlasti selgitamist ja avalikkuse informeerimist see, kust ja kuidas said õnnetuses hukkunud ja kannatanud alkoholi pärast keskööd. 
Linnavolikogu määrusega on alkoholi müümine Tartu linnas keelatud kell 23 - 7. 
Restoranidele ja baaridele on litsentsiga kehtestatud lahtiolekuajad. 
Miks politsei ei täida talle pandud kohustusi alkoholi öise müügi kontrollimisel ja hullunud juhtide pidurdamiselá Joomakohad, mille ees on autod ka väljaspool lahtiolekuaega, peaksid vähegi mõtlevatele politseinikele teada olema ja neid tegutsema innustama. 
Kogemustest on teada, et politseil on kümneid põhjusi oma saamatust õigustada ja hoolikalt koostatud statistikaga oma tööd heaks pidada. 
Tartu politsei töö ei ole tõesti halvem kui Tallinnas ja Kohtla-Järvel, kuid nende linnade tasemele poleks põhjust jõuda. 
Tartu politsei vajab uute inimeste mõttevärskust ja tahet, et ennetada traagilisi sündmusi ning ohjeldada kurjategijaid. 
Valige, härrased valitud! 
TIIT VAHEMETS, Järvamaa 
Riigikogu seisab valiku ees: kas teha otsus järgides põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse juriidilist loogikat ning eesti rahva huve ning mitte ratifitseerida juulilepinguid või alluda rahvusvahelisele jõuvahekorrale ja survele ja lepingud ratifitseerida. 
Kui lepinguid ei ratifitseerita, õigustab Riigikogu käitumist see, et mitte ükski rahvusvaheline konventsioon ei kohusta ratifitseerima rahvale kahjulikke lepinguid. 
Kui lepingud ratifitseeritakse, on absoluutselt välistatud võimalus, et Eesti jätaks täitmata endale võetud kohustused. 
Sõbralikel välis- ja suurriikidel, kes soovitavad meil ratifitseerida lepingud, on täiesti ükskõik, kas väikest Eestit eksisteerib või mitte, peaasi, et nende omavaheline läbisaamine oleks okei. 
Riigikogu peab ütlema: ei või jaa. 
Ei öeldes me ilmselt ei pääse Euroopasse. 
Isiklikult eelistaksin jääda pigem Soome lahe kaldale, sest arvan, et jaa oleks liiga kallis hind välisreisi eest. 
Kalleid eksootilisi reise võib ju endale lubada president, aga kahjuks mitte vaesevõitu eesti rahvas ja riik. 
Kui ütleme jaa, siis võime end peatselt leida vene karu embuses, sest kus on garantii, et president pärast järjekordset telefonikõnet Clintoniga ei tõtta Moskvasse alla kirjutama lepingutele, mille tagajärjel on Paldiskis jälle Vene allveelaevad ja Tapal nende lennukid. 
Valige, härrased Toompeal. 
Meie ju teid valisime. 
Keelame sünnitamise ära?! 
I. ILM, Põlvamaa 
Olen püüdnud rahulikult jälgida lärmi selle ümber, miks ikka pensionärid kogu oma suure elutöö eest nii väikest pensioni saavad. 
Ei vaidle vastu, et see raha lubab kuidagi hinge sees hoida. 
Mitte rohkem. 
Aga kui vaadata asja teisest küljest, siis tal on ju elu jooksul kõik hädavajalik muretsetud. 
Nüüd kulub ainult söögi-joogi ja muu hädatarviliku jaoks. 
Seda ei saa aga öelda noorte perede kohta. 
Töökohtadega on nagu on. 
Ja kui peres peaks veel lapsi olema, siis ei tule selle toetusega, mis riik on lapsele määranud, kuidagi toime. 
Usun, et enamik peresid on olukorras, kus peab mõtlema, kellele esmajärjekorras midagi vaja on, või kalkuleerima, mida täna või homme lõunalauale panna. 
Minu mäletamist mööda on Riigikogu võtnud vastu seaduse, millal ja kui palju tuleb pensione tõsta. 
Miks pole sama tehtud lastetoetustega? 
Jah, seda tõsteti 10 krooni lapse kohta, aga see on rohkem mõru maiguga. 
Pere eelarves ja rahakotis seda küll tunda ei ole. 
Teiste kohta ei tea, aga enda kohta võin küll täpselt öelda, et minu kolm last saavad kokku vähem toetust kui on üks keskmine pension. 
Või tuleks laste sünnitamine hoopis ära keelataá Mis siis sellest, et paljudes maakondades ületab suremus sündimuse! 
Ehk ongi nii parem, sest kui nüüd ei sünni peredesse lapsi, pole ju poole sajandi pärast vaja pensionide maksmisega riigi rahakotti kergendada. 
Ei ole veel näinud, et noored emad lastega oleksid Toompeal piketeerimas käinud ja valitsusele teadvustanud, et ka nemad on olemas. 
Ja tahavad inimväärselt elada 
Mudilased muinasmaale 
Karu-aabits. 
Heljo Mänd, Helle Raigna, Meeta Terri. 
8. trükk. 
Koolibri, Tallinn 1994. 
104 lk. 
Leelo Tungal, Kirke Kangro. 
Tere, kool! 
Eesti Muusikafond ja trükikoda Ramona, Rapla 1994. 
16 lk. 
SANDER LIIVAK 
Lasteraamatud on kangesti suurteraamatute moodi. 
Neist leiab jutte ja laule, klassikat ja kollast kaupa, ilu- ja elukirjandust, samuti nende kõikvõimalikku segu. 
Üks raamat, mille iga laps peab läbi lugema, kui tal televaatamisest aega üle jääb, on aabits. 
Mina kui endine Karu-aabitsa jünger arvan, et tele-Mõmmi on raamatu omast palju vahvam ja lõbusam. 
Loodan, et aabitsa 10. trükile lisatakse ingliskeelsete subtiitritega videokassett. 
Kui see ilmub, on papad-mammad ja õpetajannad kindlasti praegustest varakamad. 
Ma ei tea, kas aabitsad kuuluvad tarbe- või ilukirjandusse. 
See, et enamik neist sisaldab kirjanikelt pärit lugemispalu, ei tee veel tervest raamatust kunstiteost. 
Mitme eesti aabitsa autor on ka ise kirjanik, ehkki mitte Lev Tolstoi suurusjärku (Heljo Mänd, Viivi Luik). 
Arvan, et aabits peaks olema kõige ilukirjanduslikum õpperaamat. 
Ainult mõni esseistlik gümnaasiumi kirjandusõpik (kui selline tehtaks) võiks olla kukepiiblist kujundlikum. 
Karu-aabitsale kindlustavad kirjanduslikkuse vähemalt loomtegelased, kuigi vanarahva loomamuinasjuttudest on asi kaugel. 
Mõmmi prototüübiks on pigem väike armas plüüskaruke kui laanekiskja. 
Kuueselt oli mul kuus mängukaru (Lutumõmm, Kaisununnu jt.), samas eas lugesin läbi nii Karu-aabitsa kui ka metoodilise juhendi selle juurde. 
Esimest ehtisid veel kõvad kaaned. 
Ma ei mõistnud, miks peab kirja, inimeste suhtlusvahendit, õppima metsloomadelt. 
Kuigi nautisin Mõmmi-lugusid, sai mu lemmikaabitsaks hoopis telefoniraamat. 
See andis hea ettekujutuse kodurajooni struktuurist. 
Õppisin sealt hulga kohanimesid, kuigi alles üheksakümnendail sain maakaardilt täpselt teada, kus mõni pisem küla asub. 
Raamat tutvustas haldusjaotust, asutusi ja ettevõtteid ning nende töökohti. 
Oli, mida suurtelt küsida: mis on arhiiv ja utiililadu; kes on peaarst, sekretär jne. 
Eriti huvitas mind korteritelefonide osa, kus igale suurele tähele järgneb terve andmebaas perekonna- ja eesnimesid. 
Peale Karude ja Rebaste leidsin -maid ja -soid, -manne ja -sone. 
Peale Katide ja Matide nägin esmakordselt Martasid, Arnoldeid, Johanneseid, Toivosid.. 
Leelo Tungla kirjutatud ja tema tütre Kirke Kangro joonistatud omanäoline õppevahend Tere, kool! ei mahu zhanriraamidesse. 
Seda võiks nimetada aabitsalisaks neile, kes suuri trükitähti juba tunnevad. 
Tegelaskond on muinasjutuline nagu Karu-aabitsaski, kuid märksa elulähedasem. 
Raamatut kasutavast lapsestki saab selle autor ja tegelane. 
Samasugust aktiivse õppimise suunda esindab näiteks Mait Laasi ja Heikki Põhi avangardistlik noodivihik. 
Tungla kangelane, 101-aastane koolipäkapikk Kustas Koolisson väidab juba esimesel leheküljel (nagu Mõmmi enne saadet), et ta on väike. 
Väikesed on kõik pöialpoisid ja päkapikud, Raua naksitrallid, Kangru kasetohulossi asukad, Nossovi marakannid, Janssoni muumipere ning neist kõigist kuulsamad Miki ja Donald. 
Lapse jaoks on pärismaailm liiga suur, et selle üle võimu saavutada. 
Reeglit kinnitav erand näib olevat saurusebuum. 
Kellele Jurassic Park veel üle jõu käib, see näeb ja loeb Ränirahne, seebiooperit kolmes ajastus (juura, kivi- ja nüüdisaeg). 
Esimesel eesti ajal andis Julius Orole leiba Miki Hiire ABD. 
Ma ei imestaks põrmugi, kui praegu ilmuks poelettidele Sauruse-aabits. 
Paljusid lapsi on ahistanud seadus, et raamatusse ei tohi ise midagi juurde lisada. 
(Minu Karupoeg Puhh on Eesti Raamatu omast värvikam, mõni igav leht koguni välja rebitud.) 
Tavalisi töö- ja kirjavihikuid tohib määrida ainult õpetaja loal ja näpunäitel. 
Nüüd on siis asutud lapse eneseväljendustungi legaliseerima, värviraamatuid tuleb kui Vändrast vorsti. 
Ehk kaovad seeläbi koolipinkidelt salasirgeldused ja seintelt grafitid. 
Koolissoni-broshüüris on koht nii õpilase autoportreele kui ka vanemate, sõprade ja koolitöötajate kujutamiseks (kokast direktorini). 
Napist mahust hoolimata jääb ruumi tunnistuse, tunniplaani ja klassi nimekirja jaoks. 
Suureks saades võib täidetud vihku säilitada nagu albumit või Meie pere ajaraamatut. 
Tere, kool! pole möödapääsmatu õppematerjal. 
Kas ja kuidas seda kasutada, jääb iga algklassiõpetaja enese otsustada. 
Kui tal jätkub loovust ja mängulusti, miks mitte neid lastega jagada? 
Tungla vihik pakub selleks ühe võimaluse. 
Vabandage, kas teie laps räägib hiina keelt? 
Mudilaste muusika aabits. 
Maie Klesment, Anu Maarand. 
AS Kupar, Tallinn 1995. 
LIIS KOLLE 
Nooditundmist nimetatakse mõnikord teiseks kirjaoskuseks, kuid seejuures ei mõelda alati, et laps võiks selle selgeks õppida samal ajal (või veelgi varem) kui lugemise ja kirjutamise. 
Väikesed lapsed on ju puruandekad kunstnikud ning miks mitte lisaks värvipliiatsile ja plastiliinile anda neile kätte ka muud vahendid kunstiliseks eneseväljenduseks? 
Maie Klesmenti Mudilaste muusika aabits tutvustab mängu kaudu helidemaailma ning mängides omandab laps noodilugemisoskuse, mis tema vanematele võib tunduda hiina keelena, ja demonstreerib seda klaveril. 
Muidugi, kui vanemad viitsivad mängudega kaasa minna, saavad teise astme kirjaoskajaiks nemadki - ja seda ilma igasuguse tüütu tuupimiseta. 
Nüüd, kui haridus ja haritus on lausa moes, peaks nooti tundma (ja äratuntavalt visandama näiteks oma kodumaja) küll iga tõeline humanitaar ja iga tõeline seltskonnainimene (kuidas mõtleb ta muidu Valentinipäevaks omakomponeeritud lembelaulukest saata?). 
Igas vanuses mudilasi ootab muretu seiklus Tiki-Trilli juhtimisel, kes nagu muuseas noodid selgeks õpetab. 
Ja vaja ei lähe selleks peale muusika-aabitsa ja pliiatsite sugugi valget Steinway klaverit, vaid piisab ka süntesaatorist või mänguklaverist, sest esimesel aastal toimub tegevus põhiliselt esimese oktaavi piires. 
Igasugused muretsemised ja pabistamised hajutab minu meelest muusika-aabitsa väljanägemine, see on mõnus ja sõbralik nagu raamat isegi. 
Anu Maarandi nähtuna on igal noodil ise nägu ja iseloom ning nad elavad rõõmsavärvilises muinasjutumaailmas, kus hinnatakse huumorit ja head tuju. 
Raamat on lisaks aabitsale ka noodi- ja joonistusvihik, kus lapse fantaasiale ja ilumeelele on jäetud palju ruumi. 
Muide, Tiki-Trill ja paljud aabitsas leiduvad mängud ning ülesanded ei pärine Maie Klesmentilt endalt, vaid tema väikestelt õpilastelt. 
Paarkümmend aastat individuaaltundide õpetaja töökogemust Tallinna Muusikakeskkooli ettevalmistusklassis on õpetanud teda koolieelikute arengut aina tähelepanelikumalt jälgima, süvenema nende kommentaaridesse ja ettepanekutesse, kohandama end nende mõttemaailma ja seostamisoskusega. 
Ta on veendunud, et kui laps ütleb: Nüüd ma tahan ise mängida, ära sega mind, tuleb seda võtta täiesti tõsiselt. 
Kõige tähtsam on lapse oma mäng, õpetaja on vaid nõuandja. 
Muusika-aabitsa järgi õpibki laps tegelikult ise - tema suhtleb Tiki-Trilli ning noodipoiste ja -tüdrukutega, joonistab ja laulab neile, kirjutab nendega koos esimesed oma lood, mis on ääretult tähtis, et lapsest ei saaks tuim noodilugeja, vaid aktiivne ja loov muusikasõber. 
Mängu- ja improvisatsioonilusti ei tohiks liiga vara asendada kuiva harjutamisega, mis võib tekitada arusaama, et mitte mina ei loo muusikat, vaid et muusika on kellegi teise poolt juba valmis tehtud ja ma pean ta korralikult ära mängima. 
Ja mis tore kingitus vanematele: lapse omaloomingulised laulud jäävad alles, ta on nõus teid nende ülesmärkimisel aitama, kui annate mõista, et tegemist on õnnestunud toodanguga. 
Võib tekkida küsimus, kust võtab siinkirjutaja julguse kinnitada, et see raamat töötab. 
Ei, mitte lastepsühholoogia käsiraamatust. 
Olles Maie Klesmenti esimesi õpilasi sealsamas muusikakeskkooli nullklassis, tegin nootidega tutvust ligikaudu sama metoodika järgi, millel põhineb Mudilaste muusika aabits. 
Ettevalmistusklassi õpilaste kontserdil mängiti üldiselt juba tõsise näoga raskeid lugusid, mina oma õpetajaga aga neljal käel oma esimest oopust, ka teised Maie Klesmenti õpilased esitasid oma lugusid. 
Tänan oma esimest õpetajat, et ta viis mind elava muusika maailma. 
Minu Chaplin 
Peatükk esseekogumikust Minu mina: Proust, Carroll, Nabokov, Chaplin 
Toomas Raudam 
Minu Chaplin pole kunagi olnud kloun. 
Tsirkuses klouni vaadates on mul piinlik ning ma ei saa aru, miks rahvas naerab, kui talle areenil jalahoope jagatakse. 
Vahel teeb ta ise endale viga - komistab, kukub käpuli, astub rehale, mis talle varrega vastu pead lööb, ronib köielkõndija trossile, kuid sajab sealt alla. 
Terve maailm on tema vastu vaenulikult meelestatud - potid ja pannid, noad ja kahvlid, tulised ja külmad veed. 
Sile tee on tema jaoks konarlik, tool ei kanna, võti ei keera, lühidalt öeldes kõik see, mis tavaliselt on elutu, ärkab klouni möödudes ellu, tasudes talle kätte kuritegude eest, mida ta sooritanud pole. 
Nutma peaks, mitte naerma! 
Paraku on tsirkuses nähtu hoopis igav ning kui ma naeran, siis selleks, et oma ükskõiksusega mitte teiste tähelepanu äratada. 
Ainuke, mis klouni juures tõesti naljakas on ja mõnikord ka naerma ajab, on pisarad, silmist poolkaares kaugele ette purskuvad veejoad. 
Muidu on löögid ja võmmud labased, etendusest etendusse korduvad, võimatu on neid tõsiselt võtta, aga naljakas ka ei ole. 
Chapliniga nii pole, kuigi ka tema saab võmme, hullemaidki kui kloun, ja jagab neid ka teistele, kuid alati on see naljakas, me lausa röögime naerda, kui ta ekraanile ilmub. 
Tal ei pruugi mitte midagi teha, ainult ilmuda nagu ingel, näidata oma musta kaabut ja painduvat pillirookeppi, jalgade ümber lotendavaid kottpükse ja ülespidi ninadega lootsikkingi, kui me naerma pahvatame. 
Ja mis siis veel saab, kui ta sealt trepist alla jookseb, tead ju küll, ja endale lambivarju pähe paneb ja politseinikud tast trobikonnas mööda jooksevad ja tema annab veel ühele, tead ju küll, jalaga peesse, hüppab ise rõdult alla ja... 
Vaatan kõrvale, näost tulipunane poiss vehib kätega, hakkab vist lämbuma, kõõksub nii imelikult, aga päästa teda pole mingit mõtet, kui kõngeb, siis asja eest, Chaplinit kinoekraanil näinud olles. 
Meie naer on sõna tõsises mõttes homeeriline, ta ei välju mitte ainult suust, vaid kogu kehast, higipooridest, märgade juuksesalkude alt, niiskete kõrvataguste tagant, toolipõhja ja kleepuva tagumiku vahelt. 
Me ei taha, ei saa temast, Charliest, niisama kergelt lahkuda: koduteel räägime nähtu veelkord üle: see, kuidas poiss klaasi kiviga puruks viskas, see, kuidas Charlie unenäos ingliks muutus ja valgete tiibadega politseinik, ka ingel, ta revolvrist maha lasi, pumm, pumm... 
Nii hoogu satume oma jutust, et hakkame hääli jäljendama, lõpuks muud polegi kui üks pumm-pumm, kõhh-kõhh ja klirr-klirr, isegi inglitiiva kahina suuga järgi tegemine ei käiks meile üle jõu, kuigi need, kes meid tänaval märkavad ja ise veel kinos käinud ei ole, peavad meid vist küll arvama, et need seal on nüüd küll omadega päris segi läinud... 
Need aga, kes on kinoekraanil Charliet näinud, naeratavad mõistvalt, saavad aru, küllap võtaksid nad isegi meie pulbitsevast naerumängust osa, kui see nende täiskasvanuväärikust ei riivaks. 
Kuid mõne koha peal on meie naer ülekohtune, seal, tead ju küll, kus hulkur Charlie oma poja, leidlapse kaotab ja trepil tukkuma jääb... 
Aga siiski ei julge me päriselt vait jääda, sest kardame, et hakkame muidu tönnima, sellepärast naerame sealgi, kus midagi naerda pole - igaks juhuks! 
Ongi vale nii rääkida - minu Chaplin. 
Võin vabalt öelda: minu Proust, minu Carroll, minu Nabokov, kuid minu Chaplin, no ei! 
Kuid see võib tulla ka sellest, et olen ka ise oma aja tüüpesindaja, produkt, keda Stalini ajal ja pärast sedagi naermast keelati või õigete asjade peale irvitama õpetati, mis on õigupoolest veel hirmsam, ning kes siis alateadlikult esimesest naeru väärt asjast kinni haaras ja nii kuidas jõudis naerda lagistas, peljates, et uut võimalust ei tule ehk niipea? 
Jah, ma usun, et mitte keegi pole Charlie naljade peale nii palju ja nii raevukalt (just see on õige sõna!) naernud kui meie siis, ühe väikese linna väikeses kinosaalis ning see naer oli alati nii meie kui minu, üksinda seda naerda oleks olnud imelik. 
Ei mäletagi täpselt, millal see õieti oli, kui meile Chaplinit näidati, aga suur diktaator Stalin oli selleks ajaks vist küll juba surnud. 
Keegi oli asemel, ei mäleta enam, kes. 
Ta oli suurlinna hulgus, pargipink oli talle voodiks. 
Ta kandis sulega musta kõvakaabut, õlgadel viltust sõjaväefrentshi - mõlemad väärikuse hoidmise tragikoomilised märgid. 
Ta lonkis kõnniteid pidi ning tal polnud perekonda. 
Nagu ka sõpru. 
Kuid temast sai karismaatiline kloun - tähelepanu keskpunkt, kus ta funktsioneeris mitte ainult kui juht, vaid ka kui kirjanik, rezhissöör ja kunstnik-lavakujundaja. 
Kes muu kui tema, Charlie, kerkib selle kirjeldusega meie silme ette, eriti kui mõned sõnad - sõjaväefrentsh, sulg kaabul, perekonna puudumine - kõrvust mööda lasta. 
Kuid lugeda tuleb (alati) tähelepanelikult, see pole Chaplin, vaid... 
Kui tema mustadest vuntsidest oli saanud sümbol, temast endast aga miljonite iidol, kutsus üks Hollywoodi filmitäht teda paremaks näitlejaks kui ükski meist. 
Tema nimi oli Adolf Hitler, sünniajaga 20. aprill 1889. 
(Frederick Morton. 
Chaplin, Hitler. 
Heidikud kui näitlejad.) 
Kuid peale sünniaja (samal aastal, sada tundi varem) oli Chaplinil ja Hitleril teisigi kui mitte ühisomadusi, siis selliseid tunnusjooni, mis neid saatustpidi kuigivõrd ühendasid. 
Mõlemad olid enne kuulsaks saamist marginaalsed kujud, pärit vaesest perekonnast, agulimiljööst, mõlemal oli raskusi suhtlemisega, südamesõpru polnud kummalgi, kuid rahva peale oli neil mõlemal hüpnootiline mõju. 
Chaplin võinuks vabalt olla Hitler, kuid Hitler Chaplin mitte kunagi. 
Sest diktaatorid mängivad alati ainult iseendid, rohkemaks pole nad lihtsalt võimelised. 
Miks peab Chaplinist rääkides just jubedusi meelde tuletama? 
Kuid teisiti pole võimalik mõista naeru, mis meist, lastest, aga ka vanainimestest Chaplini filme vaadates vallandus. 
Muuseas, toimikus, mida FBI ajavahemikul 1922-1978 (veel aasta pärast Väikemehe surma!) 
Chaplini kohta pidas, oli üle 1900 lehekülje - halenaljakas ja rõve fakt seegi! 
Meie kaitsesime ennast Chapliniga, tema kõikuva kõnnakuga, alati peast hüppava kõvakübaraga (ookeanisuurusega, nagu Mandelshtam oma kahes Chaplinile pühendatud luuletuses ütleb), vuntside all peituva mopsnaeratusega, kottpükste, lootsiksaabaste ning nelgiõiega nööpaugus rõõmutu aja raske ja igava marsisammu vastu. 
Hannah Arendt oma essees Juut kui paaria kirjeldab Chaplinit nii: Kuivõrd ta on alati kahtlusalune, siis peab ta enda peale võtma paljugi niisugust, mida ta teinud pole. 
Kuna ta aga samal ajal on ka väljatõugatu ning teda ei seo ühiskondlikud kammitsad, siis pääseb ta pea alati terve nahaga. 
Sellest ambivalentsest olukorrast kasvab välja nii hirm kui jultumus, hirm seaduse kui vältimatu loodusjõu ees ning kõigile tuttav irvitav jultumus seaduse teenrite ees. 
Selles essees on Chaplinit kõrvutatud Heinrich Heine, Bernard Lazare'ga ja Franz Kafkaga. 
Miks? 
Sest tema loomingut läbib hoopidesaaja hulkuri igipõline kuju. 
Ka eestlane on ajas ja ajaloos piisavalt hoope saanud, ehk oli Chaplin ka meile samadel alustel rohkem sümpaatne kui tsirkuses peksa saav kloun, Karandash või kes. 
Ja miks, miks ikkagi oli kõik vene labane, kõik prantsuse aga ilmtingimata peen? 
Kas polnud ka nii, et Chaplin tõi meid, tulevasi verevaeseid esteete, oma kunstiga kuigivõrdki elule (labasele, talumatult tüütule, valusalt haigettegevale) lähemale? 
Või muidu oleksimegi jäänud arvama, et itaallased on lärmakad makaroniõgijad, nagu nad filmidest välja paistsid, venelased aga labased klounid, nagu me tsirkuses näinud olime!? 
On küll täiesti ilmne, et nagu enneaegne surm takistab kunstniku loomingu mõistmist, allutades selle vaid ühele, ilmtingimata ajalisele tõlgendusele, teeb seda sama efektiivselt ajutiselt aja nime usurpeerinud türann. 
Triviaalne õnn 
MAIT LAAS 
Aastad 1914-1919. 
I Maailmasõda. 
Langenuid ja haavadesse surnuid: u. 10 milj. 
Haavatuid: u. 20 milj. 
Haigustesse või nälga surnud: u. 20 milj. 
Relvade ja sõjavarustuse tootmine Vintpüsse: 27,6 milj. 
Padruneid: 47,7 mljr. 
Suurtükke: 151700 Mürske: 1,05 mljr. 
Samal ajal valmis Charlie Chaplini 54 koomilist lühifilmi, mis vaimustasid maailma siis ja nüüd. 
(Osa neist filmidest projitseeritakse ETV vahendusel meie teleriekraanidele.) 
Charlie ise on nimetanud seda perioodi oma elus kõige õnnelikumaks. 
Ühtede õnnetus on teiste õnn. 
Õnnetutel aegadel vajavad õnnetud inimesed visioone õnnest, mille abil veenduda õnne olemasolus antud ajahetkel - nüüd ja siinsamas. 
Inimesed vajavad õnnelikke, kelle peale vaadates mõjub nende õnn kui palsam silmadele, miskaudu tungib see usutavalt ka vaatajate hingedesse - muutes nemadki õnnelikuks. 
Õnn on näha õnnelikke, kes aitavad seeläbi õnnetutel teadvustada õnne olemasolu neis enestes. 
Mida enam inimesi näeb õnnelikku inimest, seda õnnelikumaks muutub ka see õnnelik. 
Selline nägemisviis on siiski paratamatult sõltuvuses ajast ja ruumist. 
Näiteks õnnelikku Leninit oli võimalus näha miljonitel inimestel ka pärast viimase aktiivse eluperioodi lõppu. 
Õnnelikkus ei pea ilmnema just kahvatul ilmel ja staatilisel moel. 
Üldjuhul avaldub õnn naeratusena. 
Maailmapiltide tekkimise-kadumise vaheldumise jooksul on aja ja ruumi mõiste ning suhe tänu tehnika (kr. keeles - technê - kunst) abile muutunud. 
Inimeste mõjutamise viisid täiustuvad ja kohanevad muutustega. 
Eks seetõttu on ka Chaplinil olnud tänu filmikunstile suuremad võimalused tänapäevases mõistes olla nüüd ja siinsamas paljude õnnetute vaateväljas ning omada nende peale ka mõjujõudu, kui omal ajal oli neid Buddhal või Kristusel. 
Kui Buddha ja Kristuse maailmavaade manavad jüngri näole pikaajalise õndsa naeratuse, siis Chaplin kutsub esile teineteisele ridamisi järgnevaid lühikesi naerupahvakuid. 
Kuid selle kohta, milliseid naeratuse vorme kutsusid esile Buddha ja Kristus oma eluajal - puuduvad meil kaasajal andmed. 
Me võime midagi oletada vaid vahendatud õpetustekstide põhjal - kuid ise kogeda seda ei saa. 
Kuid õnnekogemuse omandamine on paljudele eesmärgiks ja igapäevasisuks. 
Visuaalne õnn. 
Õnne visuaalsus. 
Ning üksnes mitte ainult filmi 100nda aastapäevajuubeliga seoses ei ole aktuaalseks muutunud liikuvate piltide klassikud, vaid ka neid pilte liigutava tehnika arengulugu on jõudnud ajajärku, kus tagasivaade visuaalse inimtegevuse algmõtete poole on paratamatu. 
Erinevalt teistest täiuse poole pürgijatest koomilise filmizhanri valdkonnas ongi vahest Chaplin see kõige tõsisemalt võetavam püüdleja. 
Charlie Chaplin on õnnelik, kui talle antakse võimalus mängida esemete ja inimestega - tegelda visuaalse mõtisklusega, mille käigus ta saab proovida erinevaid geomeetrilisi ja psühholoogilisi kombinatsioone - mis peaksid viima õnneni. 
On huvitav säilinud filmilõikudelt jälgida Charlie püüdlusi leida lahendus situatsioonile, mille tulemuseks oleks uut lahendust nõudev situatsioon ning mille edasine lahendustee viiks ühtse ideelise tervikuni. 
Kuigi isegi ühe stseeni erinevad variandid filmilindile ülesvõtmise järjestuses annavad täiesti omaette eksisteeriva süzhee ja ideega filmiklipi, mida samaaegselt on võimalik vaadelda kui tervikut. 
Selles tervikus väljendub autori visuaalsete ideede muutumiste kindel seaduspära, millel on kindel seos geomeetria rafineeritud keele tõdedega, kuid milledega arvestamisel hävineb kahjuks elulisus - humaansus. 
Kuid humaansus on see teema, mida inimesed kõneldes kõige enam puudutavad. 
Ning see puudutuse tundlikkus võibki olla üheks võtmeks inimeste südameisse. 
Mõnele piisab pilgu puudutusest, sellisest kergelt magusast ja natuke läägestki, kuid mõnele tuleb anda jalaga. 
Kuid jalalöögi kõne tingimine on tihtipeale märk pilgu jõuetusest. 
Visuaalsest nõrkusest. 
Kõne mõjuvus sõltub oskusest käsitleda selle vahendeid. 
Chaplini usk inimesse, kes täna võib olla üheaegselt karjus, minister, doktor, majahoidja või lihtsalt inimene, kes on meisterinimene - igas olukorras, omab tähendust ka nüüd - kui koer närib su saapatalda ja tekkimas on uued väärtussüsteemid. 
Charlie Chaplin - oma inimliku lihtsuse - triviaalsuse võlus. 
Mees, kes vaatajas kutsub esile naerupahvakuid - olenemata sellest, kas naerataja seda tegevust suudab koordineerida või tuleb see tal puhtast südamest. 
Puhtad südamelöögid on ka Chaplini kehastataval kangelasel. 
Kindlasti on viimase legendaarsus tekitanud tema filmide potentsiaalsetes vaatajates, kel pole võimalust teda vaadelda (k.a. nö. primitivistid prügimägilased), eelarvamusi tema aususe - pühaduse suhtes. 
Teadagi - kaadritagune miljonär, kes kehastab kinolinal rändavat kodutut. 
Kas Chaplin on labane - kui kannab meie kulunud frakki ja saapaid ning lööb lahtise käega? 
Kas keegi võib seda öelda ja oma sisimas olla ka nii kindel? 
Kui kaugel on siis labasus? 
Kas Charlie poolt käsitletavad teemad on juba oma olemuses niivõrd labased, et neist mõtlemine saabki olla vaid ülistavalt humaanne, aga sealjuures mööndusega - et oled labasust tõeliselt kogenud või mõistnud? 
Kuid labasus on õnnest täpselt sama kaugel, kui seda on ka inimese poliitilisus või sotsiaalsus. 
Kes neid mägilasigi teab - inimese silmadest pidavat peegelduma eelkõige tema triviaalne maailm - ole sa siis ämmaemand, trammijuht või sotsiaalministri nõunik. 
See temas peituv lihtsuse võlu. 
Aga õnnetuks teeb muidugi teadmatus õnnest, mille poole me nii või teisiti liigume. 
Hädasolija ei küsi, kust abiraha tuleb 
TIINA REINART 
Tänavu maksab riik eluasemetoetusteks 265 miljonit ja toimetulekutoetusteks 90 miljonit krooni. 
Tulevast aastast peaksid need toetused liituma ühtseks toimetulekutoetuseks, mida makstakse kohalikest eelarvetest. 
Linna- ja vallavalitsused teavad juba suvest saadik, et neil tuleb hakata toetusi maksma. 
See oli ka üks põhjendus, miks üksikisiku tulumaksu omavalitsustele laekuvat osa suurendati tulevast aastast 52%lt 66%le. 
Tegelikult on aga kõik lahtine. 
Riigikogu muutis küll juba 13. novembril ära sotsiaalhoolekande seaduse 22. paragrahvi, kuid president polnud eilseks muutmise seadust välja kuulutanud. 
Kui ei kuulutagi ja kui seaduseelnõu parlamenti tagasi läheb, on edasine prognoosimatu. 
Sotsiaalhoolekande seaduse 22. paragrahv puudutab just toimetulekutoetuse määramist ja maksmist. 
Selle parandatud punkt 1 ütleb, et toimetulekutoetust on õigus saada isikutel, kelle kuusissetulek on alla valitsuse kehtestatud minimaalsetest tarbimiskuludest lähtuvat toimetulekupiiri. 
Punkt 2 sätestab, et kohalikul omavalitsusel on õigus kehtestada toimetulekupiir, mis ei tohi olla madalam valitsuse kehtestatust. 
Punkt 4 kinnitab, et toetust määrab ja maksab kohalik omavalitsus volikogu kehtestatud tingimustel ja korras kohalikust eelarvest selleks ette nähtud vahenditest. 
Siit lähtubki üks omavalitsustele valus küsimus: kui suur on ikkagi nende vabadus toetuste maksmise korda kehtestada, kui teatud isikutel on seaduse järgi õ i g u s toetust saada. 
Oponendid tuletavad seaduseandjale meelde, et vaeste toetamine on just riigi ülesanne. 
Samas kardetakse, et omavalitsused kehtestavad toimetulekutoetuse endise eluasemetoetuse osa kohta igaüks oma reeglid, mis annab mõne linna-valla elanikele eeliseid. 
Olgu kuidas on, paksu verd tuleb toetuse maksmisest äraütlemisest kindlasti seda enam, et dokumentaalselt pole oma maksujõuetust kuigi raske tõestada. 
Riik põhjendab toetuste omavalitsuste kompetentsi andmist just raha otstarbekama kasutamisega: vallad teavad ju oma inimeste tegelikke vajadusi kõige paremini. 
Samas nõuab mõni impulsiivsem omavalitsustöötaja kuulikindlat autot ja jälitustegevuse litsentsi, et vallarahva majanduslik seis täpselt välja uurida ja end toetusest ilma jäetute rünnakute eest kaitsta. 
See on asja üks pool. 
Toetust vajavat inimest ei huvita, kust selle maksmiseks vajalik raha tuleb, ei peagi huvitama. 
Praegu ei saa aga sugugi kindel olla, kas kõigil omavalitsustel toetuste maksmiseks ikka raha jätkub. 
Regionaalminister Tiit Kubri kinnitab, et kõigi Eesti omavalitsuste koondvajadusi arvestades peaks 66% üksikisiku tulumaksust ja dotatsioonifondist jätkuma, et vallad-linnad ka toetusi makstes hakkama saaksid. 
Arvutused näitavad aga, et toetusi maksti tänavu rohkem piirkondades, kus üksikisiku tulumaksu laekumine inimese kohta oli väiksem, kinnitab Kubri. 
Seega ei päästa neid piirkondi ainult üksikisiku tulumaksu kohalikku eelarvesse laekuva osa suurendamine. 
Kohalike eelarvete riiklik toetamine sõltub sellest, missuguse valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse Riigikogu vastu võtab. 
Seaduseelnõu peaks tulema järgmisel nädalal teisele lugemisele. 
Küsimus on selles, kuidas leida omavalitsuste riikliku toetuse jagamiseks õiglane valem. 
Kuuldavasti on kaalutud ka varianti valemit üldse mitte seadusega sätestada, vaid jätta raha jagamine omavalitsuste ja valitsuse vaheliste läbirääkimiste küsimuseks. 
Midagi kindlat ei tea seega ei kohalikud omavalitsused, mis saavad toetuste maksmise kohustusega oma kanda arvatavasti mitmesaja miljoni krooni suuruse kohustuse, ega abi vajavad inimesed. 
Tähtsad otsustused on lükkunud viimasele minutile. 
Järgmise aasta riigieelarve projekt on parlamendis arutusel, seal seisab muu hulgas, et toimetulekutoetust makstakse kohalikust eelarvest ja kohalikesse eelarvetesse eraldatakse riigieelarvest kokku 754 miljonit krooni. 
Vallad-linnad koostavad oma eelarveid, planeerides sinna ühelt poolt toetuste maksmiseks vajaliku raha ning teiselt poolt riigilt oma eelarvesse saadava eeldatava dotatsiooni. 
Et aga kohalikud omavalitsused saaksid tulevast aastast toetada abi vajavaid kodanikke, peaks olema palju varem selge vähemalt see, kuidas toetab riik neid endid. 
Muugale tuleb poole miljoni tonnise aastakäibega naftakeemiaterminaal 
URMAS TOOMING 
EURODEK Copenhagen on esimene firma, mis sai Muuga sadamas vabale maa-alale 50 aastaks hoonestusõiguse seadmise lepingu, et rajada sinna naftakeemiaterminaal, mille aastakäibeks kujuneb 4500-500 tuhat tonni naftatooteid. 
Riigiettevõtte Tallinna Sadam tehnikadirektor Aare Kitsing ütles Postimehele, et avaliku konkursi hoonestusõiguse seadmiseks 1,8 hektari suurusele riigimaale Muuga sadama naftaterminaalide sektoris kuulutas Tallinna Sadam välja septembris. 
Ainukesena osales konkursil EURODEK Copenhagen, mille pakkumine vastas kõigile esitatud tingimustele. 
Kitsing lisas, et esmajärjekorras on kavas hoonestusõigus seada nendele firmadele, millel on kehtiv maarendileping ning mis juba tegutsevad sadamas. 
Ta nimetas näitena Pakterminali ja Nybitit, kes peavad tõestama, et hooned ja rajatised kuuluvad tõesti neile ning nad kasutavad maad sihipäraselt vastavalt rendilepingu tingimustele. 
Nendele kruntidele hoonestusõiguse seadmiseks ei ole vaja korraldada avalikku konkurssi. 
Kitsing ütles, et järgmisena seatakse Muuga sadamas hoonestusõiguse leping maatükile, kuhu rajab naftakeemiaterminaali Venemaa kütusekontsern Lukoil. 
Selle terminaali esialgseks aastakäibeks kujuneb 1,5 miljonit tonni, millele hiljem lisandub ilmselt veel 0,5 miljonit tonni. 
Selle lepingu ettevalmistamine võtab veel aega, võib aga juhtuda, et hoonestusõigus antakse veel sel aastal. 
Uus terminaal on põhiliselt kergete naftasaaduste laadimiseks 
Muuga sadamas uue naftakeemiaterminaali rajamiseks ning edasiseks haldamiseks loodud EURODEK Transkeemia Eesti AS direktori Valter Amani sõnul koordineerib EURODEK Copenhageni Tallinna esindus firma transiitvedusid läbi Eesti. 
Senini on EURODEK Copenhagen kasutanud naftatoodete transiidiks Koplis Balti Laevaremonditehase maa-alal asuvat sadamat, mis kuulub kaitseministeeriumile. 
Aman mainis, et Muuga sadamasse rajatav terminaal võimaldab oluliselt suurendada firma naftatoodete transiiti läbi Eesti. 
Ta lisas, et ilmselt algab terminaali ehitus järgmise aasta algul. 
Ehitusfirma nime ei soovinud Aman siiski veel avalikustada. 
Aman selgitas, et terminaali esimene ehitusjärk valmib 1997. aasta algul. 
Esimeses etapis püstitatakse neli mahutit, mille maht on kokku 15 tuhat kuupmeetrit. 
See võimaldab aastas laadida 300-350 tuhat kuupmeetrit naftasaadusi. 
Teises etapis lisandub 10-15 tuhat kuupmeetrit mahuteid ning see suurendab terminaali aastakäivet veel umbes 150 tuhat tonni. 
Teine ehitusjärk peab esialgsete kavade kohaselt valmima 1998. aastal. 
Uus terminaal hakkab Muuga sadamas laadima põhiliselt bensiini-tüüpi kergeid naftasaadusi. 
Amani hinnangul on see nish Eestis veel suhteliselt vähe kasutatud, kuna enamik naftaterminaale laadib masuuti, diislikütuseid ja muid raskeid naftatooteid. 
Aman ütles, et EURODEK Copenhagen ostab naftasaadused Eesti-Vene piiril, veab need raudteed pidi Muuga sadamasse ning toimetab oma tankeritega edasi Euroopasse. 
EURODEK Copenhageni üks tarnijaid on Amani sõnul naftakontsern Lukoil. 
Peale transiidi müüb EURODEK Copenhagen Euroopas ka 70-75 protsenti Kiviteri põlevkiviõli. 
Uues terminaalis on kavas hakata seda põlevkiviõli töötlema. 
EURODEK Copenhagen kuulub EURODEK-gruppi, mis koosneb 11 tütar- ja ühisfirmast. 
Firma kuulub 100 protsenti Taani kapitalile. 
EURODEK Copenhagenil on Eestisse investeerimise pikaajaline programm. 
Tartu linna eelarve planeeritav maht on 256 miljonit krooni 
RAGNAR SASS 
Eile hakkas Tartu linnavolikogu eelarve- ja majanduskomisjon arutama linna järgmise aasta eelarvet. 
Kõige enam soovib linn eraldada raha hariduse edendamiseks, ütles komisjoni esimees Janno Reiljan. 
Linnaeelarve põhiliseks rahaallikaks on üksikisiku tulumaks, mis moodustab eelarvest umbes kaks kolmandikku ehk 184 miljonit krooni, märkis Janno Reiljan raadiojaamale Tartu Kuku. 
Ligi 50 miljonit krooni tuleb Tartu eelarvesse dotatsioonina riigieelarvest. 
Praegu on veel selgusetu linnavara majandamisest laekuv tulu. 
See on üks küsimustest, mida me arutama hakkame, ütles Janno Reiljan. 
Linnavolikokku läheb uuesti hääletamisele ka maamaksu tõus, sest esimesel hääletusel ei toetanud maksu tõstmist piisav arv volinikke. 
46% Tartu 1996. aasta eelarvest on ette nähtud hariduse toetamiseks. 
Suuruselt järgmine osa on kavandatud Tartu linnamajanduse finantseerimiseks. 
Otsustasime vähendada teedeehitusse planeeritud summasid 17 miljoni krooni võrra ja suunata selle raha hariduse finantseerimiseks. 
Teedeehituse kulud katame kas krediidi või võlakirjade emmissiooni abiga, rääkis Reiljan. 
Eelarve suurim vaidlusteema on linna valitsemiskulude vähendamise kava. 
Linna valitsemiskulud on viimase kahe aastal vältel kasvanud üle kahe korra, tõustes kaheksa protsendini eelarvest, märkis Reiljan. 
Eelarvekomisjon soovib kulusid vähendada kuue protsendini, kuid linnavalitsus pole selle ettepanekuga nõus. 
Komisjonis tulevad täna tõsise vaatluse alla linnavalitsuse palgakulude ja halduskulude põhjendatus. 
Arutame ka 6 miljoni krooni eraldamist tänavavalgustuse parandamiseks, ütles Janno Reiljan vahetult enne komisjoni istungit Postimehele. 
Kardan, et Tartu linna eelarve lõplik kinnitamine nihkub uue aasta algusse, sest kõik materjalid tuleb varem korralikult läbi töötada, sõnas Reiljan. 
Postimehe Juhtkiri 
POLIITIKA POLIITIKUTE TAGA 
IVAR KOSTABI 
Tüli kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi vahel hakkab sarnanema tüüpilise pealinna võimumeeste konfliktiga, kus keegi ei näe enam poliitikute taga poliitikat. 
Tavalises olukorras oleks riigi juhtkonnal kõige õigem kaitseminister ja kaitseväe juhataja, kes omavahel üldse läbi ei taha saada, mõlemad erru saata. 
Eestil on praegu nii oma suure idanaabri kui ka kohalike muulaste juhtimisele pretendeerivate poliitikute hoiakuid arvestades soovitav nii suurt võimuvaakumit vältida, eriti nn. jõustruktuurides. 
Seda enam, et üks jõuminister on meil tänavu juba jõudnud kukkuda, pealegi nii valusalt, et koos temaga tuli vahetuda kogu valitsusel. 
Samal ajal olukorraga leppida ei ole samuti võimalik. 
Kui küsimus on ainult kahe-kolme mehe, eeskätt Aleksander Einselni ja Andrus Ööveli ning Robert Lepiksoni iseloomude täielikus sobimatuses, tuleb neil kõigil varem või hiljem oma ametipostiga hüvasti jätta. 
Kui tüli taga on midagi muud, põhimõttelisemat, tuleb sellesse kõigepealt selgus tuua, et siis otsustada, kellel on õigus. 
Öövel, kes vahepeal lausus Einselni aadressil küllaltki raskeid sõnu, oli esimesena valmis vabandust paluma. 
Einseln lükkas tema käe tagasi. 
See sunnib nüüd nii presidenti kui ka valitsust minema tüli uurimisel lõpuni. 
Kui selgub, et küsimus on ainult kindrali puudutatud eneseuhkuses, ei hakka ilmselt president Lennart Merigi teda enam pikalt paluma. 
Kui aga tüli tagant peaks tõesti nähtavale ilmuma kellegi soov Einselnist iga hinna eest lihtsalt lahti saada, nagu viimane ise on korduvalt vihjanud, võtab konflikti uurimine hoopis teise pöörde. 
Viimasel juhul on kindrali praegune jäikus igati õigustatud. 
Siiani ei ole Eesti ühegi skandaali tegelike tagamaade selgitamisega toime tulnud. 
Kui lääne kasvatusega Einselnil õnnestub see sovetlik tava kasvõi omaenda karjääri hinnaga murda, osutab ta Eesti riigile olenemata oma muudest tegemistest või tegematajätmistest igal juhul hindamatu teene. 
Kui aga president ja peaminister ning riikaitsenõukogu araks löövad, ei aita ka ühe mehe eneseohverdamine midagi, vaid kogu info jääb ikka suletud uste taha, nagu oleme juba korduvalt kogenud. 
Presidendil ongi nüüd järgmine sõna. 
VENEMAA NORIB TÜLI 
MARKO MIHKELSON 
Eesti-Vene suhted jõudsid läinud nädalavahetuseks diplomaatilise skandaali lävele. 
Venemaa välisministeeriumi surveavaldus Eesti Moskva saatkonnale kohaliku maksuameti kaudu on läbinähtav ja pretsedenditu. 
Vene poolele on pinnuks silmas Eesti saatkonna juures asuv külalistemaja. 
1961. aasta Viini konventsiooni kohaselt ei tohi diplomaatiline esindus olla seotud kommertstegevusega. 
Eesti tunnustab kõigiti rahvusvahelisi konventsioone ning selle kinnituseks on tõsised muudatused Moskva saatkonnas, sealhulgas külalistemaja sulgemine. 
Samas on see probleemitõstatus ilmselgelt konjunktuurne. 
Pole mingi saladus, et kõigil endistel idabloki riikidel on Moskvas suured saatkonnahooned ning ilmselt on ka Vene välisministeeriumis hästi teada, et seal ei majutu üksnes diplomaadid. 
Vene välisministeeriumi Euroopa 2. osakonna ülem Aleksandr Udaltsov ei suutnud midagi mõistlikku öelda selle kohta, kas peale Eesti Moskva saatkonna on Vene välisministeerium sellisel moel rünnanud ka teisi diplomaatilisi esindusi. 
Venemaa sammudest kumab läbi kindel soov ajada vastaspool järelemõtlematutele sammudele. 
Eesti poliitikutelt ja diplomaatidelt justkui oodatakse teravaid avaldusi, mis ajendaksid omakorda Moskvat uuetele teravustele. 
Diplomaatilistest allikatest on teada, et viimasel ajal on Venemaa hakanud vigu otsima ka näiteks Leedu välispoliitikas. 
Kinnihaakekohti leiab alati, eriti Vene diplomaatia kogemusi arvestades. 
Septembris kirjutas Venemaa president alla ukaasile, millega jõustati strateegiline kurss suhetes SRÜ riikidega. 
Pole välistatud, et midagi sellist on olemas ka suhtluses Balti riikidega. 
Iseasi, kuivõrd läbimõeldud ja avalik see kontseptsioon on. 
Igatahes on praegu Venemaa välispoliitika kujundamisel Andrei Kozõrevi asendav kaitseminister Pavel Gratshov väga sapine Balti riikide aadressil. 
Kui temalt hiljutise pressikonverentsi ajal küsiti kõmu tekitanud sõjalise doktriini Balti riike puudutava osa kohta, vastas armeekindral küsimusega: ½Noh, kas kardate?». 
Jah, tõepoolest tuleb karta kõige halvemat, sest Eesti-Vene suhted pole nii halvad, et nad ei saaks halvemaks minna. 
BC Kalev kaotas Poolas 85:96 
SPORDITOIMETUS 
Tallinna BC Kalevi korvpallimeeskond jäi eile Wloclawekis (Poola) Euroopa karikavõitjate karikasarja raames alla kohalikule WTK Nobilesile 85:96. 
Poolaja kaotasid enamiku mängust tagaajaja osas olnud kalevlased 40:48. 
BC Kalev alustas traditsioonilise algviisikuga: Keith Hill, Margus Metstak, Martin Müürsepp, Gert Kullamäe ja Rauno Pehka. 
Normaalmõõtmetest veidi kitsamal väljakul peetud kohtumine arenes kodumeeskonna dikteerimisel alates seitsmendast minutist. 
Veel kuueminutilise mängu järel püsisid tablool viiginumbrid 9:9, kuid siis asus WTK Nobiles tasapisi sündmuste käiku kontrollima. 
Täismaja, 1200 pealtvaatajat, elasid mängule kaasa äärmiselt lärmakalt. 
Kodumeeskonna suurim edu avapoolajal oli 12-punktiline - 1.46 enne poolajavilet juhiti 46:34. 
Ka kogu teine poolaeg möödus WTK Nobilesi eduseisus, kuigi korraks õnnestus BC Kalevil vähandada kaotusseis kahepunktiliseks (54:56). 
7.09 enne lõpusireeni tegi Metstak oma viienda vea, aga kohtunikepaari (tshehh ja austerlane) tööle ei saanud seekord midagi ette heita, pigem vilistati kohati kalevlasi soosivalt. 
Teise poolaja lõpp läks kalevlastel taas käest ära, sest puudus kindel mängujoonis. 
Kaotus 85:96 oli tõsiasi. 
BC Kalevi resultatiivseim oli Hill 24 punktiga, Kullamäelt 18, Müürsepalt 14 ja Metstakilt 13 punkti. 
Väljakuperemeeste poolel kogus heas viskehoos olnud valgevenelane Igor Grishtshuk lõpuks 30 punkti, Miroslaw Kabala viskas 17, I kie Corbin 16 ja Roman Olszewski 15 silma. 
Tartus võistles Eesti judoparemik 
ANDRES PÕHJALA 
Nädalavahetusel peeti Tartu linna lahtised judomeistrivõistlused, mis kolmandat aastat on ühtlasi paljukordse Eesti judo- ja sambomeistri Kaimu Keeraku mälestusvõistlused. 
Tähtvere judohalli kogunes kogu Eesti selle ala paremik, puudus vaid Indrek Pertelson. 
Võistlused avas Tartu spordijuht Mati Tolmoff ja judoliidu poolsed tervitused ütles asepresident Ago Kõrgvee. 
Tatamil aga algasid heitlused mitmete üllatustega. 
Kuna raskekaalus registreerus ainult üks osaleja, Martin Padar (Aita-Do), siis otsustati kaks raskemat kaalu ühildada. 
Esmalt alistas Lauri Kõrgvee (Tartu Do) matshi esimestel sekunditel efektse ippon-heitega Dmitri Budõlini, Martin Padar võitis küll Margus Kõndi (Do) ja Lauri Kõrgvee, kuid kaotas üllatuslikult kiirelt ipponiga Budõlinile. 
Seega läks kuni 95 kg kaalus esikoht Lauri Kõrgveele. 
Auhinnaks tossud kingakaupluselt Amigo. 
Martin Padar ja kuni 86 kg kaalu võitja Aleksei Kostap (Rakvere Ippon) said auhinnaks suusavarustust ProSpordilt. 
Kuni 78 kg finaalis kohtusid värske Euroopa juunioride meister Aleksei Budõlin (Dvigatel) ja Läti meister Aleksei Kronberg. 
Tasavägise kohtumise lõpetas maadlusaja lõpul ilusa ipponiga Budõlin. 
Isiklikult oli auhinda üle andmas selle kaalu Eesti eksmeister, Sport-Tex kaupluste omanik Urmas Moggom. 
Kolmandad kohad kuulusid selles kaalus Mart Kuurale (Aita-Do) ja Tarvi Olbreile (Do). 
Tugev oli ka kuni 71 kg kaal. 
Teel finaali alistas Janari Kaarde (Do) esmalt napi paremusega Aleksei Pipenko (Ippon) ja seejärel ipponiga Raul Malsupi (Aita-Do). 
Teiselt poolt jõudis finaali puhaste võitudega Euroopa noorte olümpiapronks Andrus Kõrgvee (Do). 
Äärmiselt võitluslikus finaalis suutis Andrus oma isikupärase tehnikaga sooritada kaks yuko-väärilist heidet. 
Temale kuulus Kaimu Keeraku endise töökollektiivi Tarbuse karikas, lisaks veel tossud Amigolt. 
Kuni 65 kg kaalus tõestas järjekordselt oma paremust Euroopa noorte olümpiapronks Anton Fedorin (Vinni Sakura), kes sai jagu Renee Villemsonist (Condor). 
Kolmanda koha matshid võitsid üllatuslikult noorukesed Sergei Astafjev (Aita-Do) ja Keit Rohtla (Condor). 
Auhinnad panid välja selle kaalu eksmeister Aivo Vask ja AS Slam. 
Kuni 60 kg finaal peeti ettearvatult kunagise mitmekordse N. Liidu noortemeistri, praegu Tallinnas bioterapeudina tegutseva Vladimir Stepanjani (Condor) ja Eesti meistri Jevgeni Tsvetnikovi vahel. 
Nagu kõik eelringi kohtumised, lõppes ka see Stepanjani ipponiga. 
Kolmandad kohad said Markko Kolossov (Do) ja Kristjan Tamla (Aita-Do). 
Võitjaile kuulusid jõuluteemalised vaibad kaupluselt Decora. 
Absoluutses kaalus sai Dmitri Budõlin revanshi Lauri Kõrgvee üle. 
Lauri alustatud kägistamisvõt lõppes hoopis Budõlini valuvõttega küünarliigesele. 
Traditsioonilise juustukera võitjale pani välja Do klubi. 
Laurile anti tasuta ostutshekk AS Ristikult. 
Võistkondlikus arvestuses oli parim Do, järgnesid Dvigatel ja Condor. 
Korraldajad tänavad kõiki toetajaid, linna sporditeenistust, Tähtvere spordiklubi ja laululava kohvikut. 
Nädala pärast kohtuvad judokad Vinnis, et selgitada Eesti parim klubi noorte ja täiskasvanute arvestuses ning pidada aruandlus-valimiskoosolek. 
Tartus on järgmine judovõistlus 16. detsembril - kultuurkapitali poolt toetatav rahvusvaheline laste jõuluturniir. 
Edgar Savisaar hoidis SIA parlamendikomisjoniga distantsi 
TOOMAS MATTSON 
Parlamendikomisjon, mis uurib eraturvafirma SIA läbiotsimisel ilmnenud asjaolusid, kohtus eile endise siseministri Edgar Savisaarega, kelle antud seletusi iseloomustasid mitmed komisjoni liikmed kui ettevaatlikke ja komisjoni suhtes distantseeritult antuid. 
Komisjoni esimees Vootele Hansen ütles eile Postimehele, et komisjoni liikmed esitasid Savisaarele küsimusi mitmest valdkonnast, eelkõige niinimetatud lindiskandaali kohta, kuid ka tema välissõitude kohta. 
Savisaare vastused olid enamasti sarnased: vaja on tutvuda mõningate asjaoludega ja on vaja mõningaid asju täpsustada mõningate ametiisikute juures, nentis Hansen. 
Tema sõnul ütles Savisaar, et ta tahab kõigepealt tutvuda, milliste lintidega on tegu, enne seda ei oska ta midagi öelda, kuna ei tea, millistest lintidest jutt. 
Komisjoni aseesimehele Rein Kasele jäi mulje, et endine siseminister ei usalda komisjoni ega soovi rääkida kõigest, mida teab, teatas eile ETA. 
Kase sõnul ei osanud Savisaar komisjonile selgitada, kuidas sattusid tema lindistatud poliitikute omavaheliste kõneluste lindistused SIA büroosse. 
Hanseni teatel kinnitas Savisaar, et lindistamine on Eesti poliitikas väga levinud praktika, kuid ei toonud ühtki konkreetset näidet. 
Küsimusele, miks jäi ära siseministri sõit Pekingisse Interpoli kongressile, vastanud Savisaar, et minek oleks olnud liiga kallis ja peale selle ei olevat see otseselt siseministri töö. 
Mis puudutab sõite Londonisse ja Peterburi, siis soovitas Savisaar vastuste saamiseks pöörduda teiste ametiisikute, ilmselt peaministri poole, refereeris Hansen. 
Vilja Laanaru avaldust lindistamise kohta Savisaar ei kommenteerinud. 
Parlamendikomisjon kohtus ka endise siseministri Heiki Arikese, SIA aktsionäri Veiko Kulla ja peadirektori Ain Talihärmiga ning kaitsepolitseiameti peadirektori Jüri Pihli ja kahe uurijaga. 
Komisjoni esimees Vootele Hansen kinnitas, et komisjon teeb enne aasta lõppu senisest tööst vahekokkuvõtte. 
Olin algul ehk liiga optimistlik, kui lootsin aruande valmimist juba järgmiseks nädalaks. 
Praegu on näha, et kõigile kirjadele, mis me oleme saatnud, ei ole veel vastust tulnud, samuti ei ole me veel jõudnud kohtuda kõigiga, kellega vaja, möönis ta. 
Hanseni kinnitusel tahab komisjon veel kord kohtuda politseiameti peadirektori Ain Seppikuga ja Tallinna prefekti Aadu Lubergiga. 
Vahekokkuvõte saab sisaldama eelkõige komisjoni töö kirjeldust, puuduste väljatoomist Eesti seadustes ja avalikkuses enim tähelepanu pälvinud probleemide käsitlust, samuti hinnangut turvaettevõtete ja politsei suhete kompleksile. 
Moonikasvatus on Eestis endiselt reguleerimata 
URMAS PAET 
Ravimiameti peadirektor Lembit Rägo ütles Postimehele, et Eestis puudub senini uimastiseadus. 
Kuivõrd uimastiseadust ei ole, siis on see valdkond üldse õrnalt reguleeritud, rääkis Rägo. 
Uimastiseaduse projekt on valmis ja peaks varsti minema ministeeriumidesse kooskõlastusringile. 
Põllumajandusministeerium soovib moonikasvatuseks suhteliselt liberaalset korda, kuid näiteks rahvusvahelised eksperdid on soovitanud Eestis moonikasvatuse keelustada. 
Valitsus tegi kunagi litsentside andmise ülesande sotsiaalministeeriumile, kuid ülesande andmisest on üksi vähe. 
Peab olema kehtestatud ka reglement, mille alusel litsentse anda. 
Kuivõrd reglementi kehtestatud pole, siis praegu nagu polegi midagi, arutles Lembit Rägo. 
Rägo sõnul võiks siis, kui moonikasvatuslitsentside väljaandmine oleks seadusandlikult paika pandud, litsentse välja anda riiklik tegevuslitsentsi ekspertkomisjon, mis töötab sotsiaalministeeriumi juures ja annab praegu välja ravimitega seotud litsentse. 
Kui lähtuda sellest, et moonikasvatus võib olla ka toorme tootmine näiteks farmaatsiatööstusele, milleks küll Eestis mingit vajadust pole, sest Eestis ühtki sellist valmistajat pole, siis võiks ka moonikasvatus selle komisjoni pädevuses olla. 
Seni ei ole aga Rägo sõnul sellele litsentsikomisjonile vastavat käsku tulnud. 
Rägo ei oska öelda, mida peaks praegu tegema talunik, kes tahab kevadel mooni külvata. 
Selleks pole keegi mingit reglementi kehtestanud. 
On seadusandlik auk. 
Kuigi kehtib 1990. aasta valitsuse määrus, mis paneb litsentside andmise kohustuse sotsiaalministeeriumile. 
Kuna sotsiaalministeerium pole aga litsentside väljaandmise korda kehtestanud, siis pole seda olemas, rääkis Rägo. 
Moon nõuab okastraati 
Ka endises NSV Liidus olid reeglid olemas, kuidas moonipõldu pidada, milline valve on nõutud, kuidas hävitada neid mooni osi, mis töötlemisest üle jäävad.
See oli kõik olemas. 
See oli nii karm värk, et kui panna nüüd endise NSV Liidu seadus kehtima, siis ei taha ükski talumees moone kasvatada. 
Moonikasvatuseks nõuti okastraataeda, koeri, prozhektoreid, relvastatud valvet jne, lisas Rägo. 
Mulle sattus kätte üks kandidaaditöö moonidest. 
Seal väideti, et eesti moon on väga hea moon. 
Sobiks suurepäraselt narkootiliseks toormeks, lisas ta. 
Rägo sõnul on rahvusvaheliste uimastipoliitika ekspertide arvamus olnud, et Eestil tasuks igasugusest moonikasvatusest hoiduda, sest meil pole sellist kontrollmehhanismi ja ressurssi, et seda ammendavalt reguleerida ja kontrollida ning tagada, et midagi ei juhtuks. 
Rägo lisas, et Skandinaavias on mõnel pool siiski ka mooni kasvatatud ja väidetavalt väga väikese alkaloididesisaldusega, sest moonid on nii arendatatud. 
Aga neil on see ka väga kõva kontrolli all. 
Rägo arvab, et moonikasvatuse ümber toimuv on meil paljus pseudoprobleem. 
Moonikasvatus pole Eestis perspektiivne majandusharu, mille kaotamisest või mittearendamisest Eesti inimeste tulevik sõltuks, leiab ravimi-ameti peadirektor. 
Rägo arvates polnud ka suvine moonipõllu hävitamine Viljandimaal põhimõtteliselt iseeneset vale, vale oli see, kuidas seda tehti. 
Alternatiivne põllumajandus? 
Ka sotsiaalministeeriumi spetsialist Tarmo Kariis nentis, et moonikasvatuse reguleerimisel võrreldes suvega midagi targemaks saanud ei ole. 
Moonikasvatuse reguleerimisel on Kariisi sõnul praegu põhimõtteline vastuolu ühelt poolt sotsiaal- ja sise- ning teiselt poolt põllumajandusministeeriumi vahel. 
Põllumajandusministeerium tahab Kariisi sõnul võrdlemisi liberaalset korda, et oleks võimalik alternatiivset põllumajandust edendada. 
Kariis ütles, et kui keegi peaks praegu taotlema moonikasvatuseks litsentsi, siis eks midagi tehakse. 
Seni pole ühtki litsentsi antud ning keegi pole seda taotlenudki. 
Kariisi sõnul soovib põllumajandusministeerium moonikasvatust reguleerivas seaduses, et moone eristataks liikide kaupa, milliseid võib kasvatada igasuguste piiranguteta ja järelevalveta ning milliseid ei tohi. 
See tähendab, et kui on lubatud ka väidetavalt ohutuid liike, siis keegi peaks olema võimaline käima regulaarselt kontrollimas, kas tegu on tõepoolest väidetud ohutu liigi kasvatamisega millegi muuga, rääkis Kariis. 
Sotsiaal- ja siseministeeriumi arvamus on, et liike ei tasu eristada. 
Kontrolli kord peab olema kõigile ühtne. 
See on sarnane nõukogudeaegse korraga, kus moonipõlde peaaegu polnud, lisas Kariis. 
Uimastiseaduse projektis on Kariisi sõnul praegu kirjas, et moone võib erandkorras kasvatada, kuid üldjuhul on see keelatud ja karmilt kontrollitud. 
Erandkord tähendabki Kariisi sõnul litsentse ja eritingimuste täitmist. 
Litsentsi saamise võimalikud tingimused on näiteks see, et moonide kogu kasvuperioodi vältel peab olema tagatud põllu järelevalve, pärast saagi koristamist peavad kõik jäägid olema hävitatud vastavate tingimuste järgi, töötlemise ajal peavad varud olema valvatud jne. 
Kariis ütles, et ka tuleval kevadel moonipõldu rajada sooviv talunik peab saama litsentsi. 
Seni pole küll ühtki litsentsi antud, mis ei tähenda, et seda poleks võimalik teha. 
Kuigi meil ühtki järelevalveorganisatsiooni pole. 
Meil peaks olema struktuur, kes asja jagaks ja oleks võimeline litsentse välja andma. 
Praeguse litsentsikomisjoni tegevust ja volitusi tuleks laiendada, sest tal pole selliseid volitusi ja materiaalseid võimalusi, lisas Kariis. 
Kariisi sõnul kehtib praegu valitsuse määrus 1990. aastast tegevuslitsentside väljastamisest erinevates tegevusvaldkondades. 
Seal on öeldud, et narkootilisi, psühhotroopseid või mürgiseid aineid sisaldavate taimede kasvatamine peab olema litsentseeritud. 
Hilisem majandusministeeriumi määrus paneb selle kohustuse sotsiaalministeeriumile. 
Selle määruse alusel on seni näiteks toimunud ravimite müük ja valmistamine, rääkis Kariis. 
Kuna seni polnud moonidega seotud küsimused aktuaalsed ja keegi litsentsi ei taotlenud, siis ei tehtud ka praktikas mingit litsentseerimise korda. 
Teoorias on litsentsi saamiseks kord olemas, kuid praktikas seda pole, ütles Tarmo Kariis. 
Tartu Ülikool sai kingiks uue andmebaasi 
TIIT TUUMALU 
Tartu Ülikooli raamatukogule anti eile kingitusena üle mahukas multidistsiplinaarne andmebaas ProQuest Periodical Abstracts. 
See on üks suurimaid kingitusi, mille ülikooli raamatukogu on seni saanud. 
USA Infoagentuuri kingitusena saadud andmebaas on salvestatud laserketastele ning sisaldab paari tuhande perioodilise väljaande bibliograafilisi andmeid ja 300 ajalehe-ajakirja täistekste. 
Koos andmebaasiga anti üle ka spetsiaalne arvuti ja laserprinter. 
Tartu Ülikooli raamatukogu infoosakonna peabibliograaf Ülle Must ütles Postimehele, et kingiks saadud andmebaasis on esindatud kõikvõimalikke valdkondi käsitlev perioodika alates süvateaduslike ajakirjadega ning lõpetades päevalehtede ja Playboyga. 
Laserketastele on need salvestatud alates 1988. aasta numbritest, kokkuleppe järgi on värskete numbrite ja andmete juurdesaamine kindlustatud kuni 1997. aasta lõpuni. 
Andmebaas sisaldab infot põhiliselt Ameerikas välja antavate ajakirjade kohta. 
Ülle Musta sõnul võib USA Infoagentuuri kingitust kaalukuselt võrrelda vaid Toronto Ülikooli fondi poolt ülikooli raamatukogule ostetud andmebaasiga Current Contents. 
Paarisajast laserkettast koosneva andmebaasi kubatuuri arvestades on aga USA kingitus suurim seni saaduist, nentis Must ja lisas, et sama andmebaas on Eestis olemas veel vaid USA saatkonna raamatukogus. 
Politseiameti peadirektor ei tea, kui palju politseinikke vaja on 
EPP ALATALU 
Politseiameti juhtkond teatas esmaspäevasel pressikonverentsil, et praegu tegeldakse aktiivselt Eesti politsei arengukava väljatöötamisega. 
Politseiameti peadirektor Ain Seppik ei osanud öelda, kui palju oleks Eestis tulevikus politseinikke vaja. 
Eestis on praegu 5000 politseinikku, Rootsis, kus on ligi kaheksa korda rohkem elanikke kui Eestis, 29 000 politseinikku. 
Politseinike töölevärbamine võiks juba praegu aktiivsem olla, 5900 politseiametniku töökohast on täitmata 900. 
Politseiprefektuurid ootavad, et keegi tuleb ise ukse taha end politseinikuks pakkuma, selle asemel et käia politseid tutvustamas ja tööd pakkumas koolides või teenistust lõpetavate kaitseväelaste juures, aga ka kõrgkoolides, ütles Seppik. 
Politseisse tööle tulevate inimeste tausta kontrollitakse, see on Seppiku sõnul rutiinne kontroll. 
Vaadatakse, kes on sõbrad-tuttavad, kas on haldusõigusrikkumisi, enne kui politseisse tööle võetakse, selgitas Seppik. 
Konkurentsi politseisse tööle saamiseks ei ole Tallinnas kindlasti, saartel juba on, teatas Seppik. 
Pommiga kooli hirmutajad on kätte saadud 
JAAN VÄLJAOTS 
Oktoobri lõpus ja novembri algul tabas Tallinnas Nõmme põhikooli kaks pommiähvardust. 
Õppetöö katkestati, lapsed saadeti koju, koolisööklas läksid raisku toiduportsud. 
Plahvatusi ei toimunud, pomme koolimajast ei leitud. 
Küll said Nõmme põhikooli õpetajad ja politseijaoskonna noorsoopolitseinikud jälile kahele üheksanda klassi poisile, kes oma kooli telefonitsi pommiga ähvardasid, ning kolmandale, kes helistajaid tagant torkis. 
Nõmme Noorsoopolitsei vaneminspektor Muru täpsustas, et esimene kord oli koolis häire 26. oktoobril, teine kord 7. novembril. 
Traditsiooniliselt ei soovinud politsei poiste tabamisest üksikasjalikult rääkida. 
Esimese ähvarduse teinud Martin ja teise teinud Tanel on Nõmme põhikooli üheksandast klassist, nad on paralleelklassivennad, ütles noorsoopolitsei vaneminspektor. 
Kui oli teine ähvardus, siis olin nii vihane, et nutt tuli peale, meenutas Nõmme põhikoolis töötav naine. 
Otsustasin, et hirmutajad tuleb maksku mis maksab kätte saada. 
Kolme päeva pärast oli organisaator, Kris, teada. 
26. oktoober oli veerandi eelviimane päev. 
Pommiähvarduse idee saanud üheksanda klassi poistel alguse kooliõuel lehti riisudes ja dünamiidist kõneldes. 
Ähvarduse täidesaatjaks sunnitud vägisi nõrgemaid. 
Esimene helistama saadetu teinud, nagu poleks saanud ühendust. 
Teine sunnitu täitnud ülesande. 
7. novembril olnud aga pommiähvarduse ajendiks hirm matemaatika tunni ees. 
Poiss helistas kooli õpetajate tuppa häält moonutades, ütles vaneminspektor. 
Ta lippas korraks helistama ja tuli kähku tagasi, et puudumisega mitte tähelepanu äratada. 
Koolis töötava naise sõnul polnud ka seekord pommiähvarduse algatajaks helistaja, kuid nüüd antud helistajale vaevatasuks kümme krooni. 
Algklasside lapsed nutsid 
Et kumbki ähvardus polnud tehtud varahommikul, vaid ennelõunal, ning külmade ilmade tõttu polnud mõeldav õpilaste evakueerimine õue, katkestati tunnid ja õpilased saadeti koju. 
Õpetajate sõnul olnud algklasside lapsed nõnda hirmul, et lahkunud nuttes. 
Kas meie koolimaja plahvatab? 
Kas õpetaja pääses ikka välja? olevat küsitud läbisegi. 
Teisel korral nõudnud kooli juhtkond, et lapsed tuleksid kahe tunni pärast tagasi. 
Väga vähesed tulid, kurtis kooli direktor. 
Pidin puudujaile käskkirjaga noomituse avaldama. 
Noorsoopolitsei vaneminspektori sõnul andis politsei materjali edasi protokolli vormis ja kriminaalasja algatamise üle otsustab kohus. 
Meie soovitasime seda teha paragrahvi 195 teise lõike alusel, see on huligaansus, ütles vaneminspektor. 
Tanelil oleks see juba teine kriminaalasi, 1994. aasta augustis karistas kohus teda autovarguse eest aasta ja kuue kuu pikkuse vanglakaristusega tingimisi kaheaastase katseajaga. 
Katseaeg pole veel läbi ning nüüd võib kohus pöörata toonase otsuse täitmisele. 
Koolilõunad on vanemate poolt niikuinii koolile välja makstud. 
Kool selle pärast kahju ei kannatanud. 
Lapsevanemad võivad küll tsiviilhagi algatada, kuid vaevalt keegi seda seitsme krooni pärast vaevaks võtab, oletas vaneminspektor. 
Veekogudel ei tohi praegu jääle minna 
AIVAR AOTÄHT 
Praegu ei tohi mitte ühelgi Eesti veekogul jääle minna, ütles eile Postimehele Eesti vetelpäästeühingu vetelpäästejaamaosakonna juhataja Helgi Lutvei. 
Möödunud nädalal oli jää siseveekogudel kuni kuus-seitse sentimeetrit paks, nädalavahetuse suure sulaga muutus see aga kolm-neli sentimeetrit õhemaks ning mõnes kohas sulas üldse ära. 
Nii näiteks lõhkusid tuul ja soe ilm jää Haapsalu lahel, kuhu see möödunud nädala jooksul tekkida oli jõudnud. 
Et ilmajaam ennustab neiks päeviks madalrõhkkonda ja sajust ilma, siis pole loota, et jää eriti tugevamaks muutuks, rääkis Helgi Lutvei. 
Vetelpäästejaama andmeil on Võrumaal Tamula järvel jää paksus 2-4 cm. 
Sealsamas lähedal Vagula järvel sulas õhuke jää nädalavahetusel ära. 
Pühajärvel ja Tartus Anne kanalil on jää paksus 2-3 sentimeetrit. 
Jääst on vabad Viljandi järv, Lämmijärv, Peipsi ja merelahed, kuigi kallaste lähedal on seal siiski õhukest mõnesentrimeetrist jääd. 
Ohutud pole ka väikesed tiigid. 
Nõrk jää võttis juba esimese ohvri 
Läinud pühapäeval juhtus nõrga jääga ka selle sügise esimene kurb õnnetus. 
Pühapäeva õhtupoolikul kella nelja ajal vajus Viljandimaal Vastsemõisa tehisjärvel läbi jää ja uppus 8-aastane laps. 
Poiss oli mänginud kaaslastega tehisjärvel poolesaja meetri kaugusel kaldast, kui jääkoorik järele andis ja poiss sisse vajus. 
Tema kaaslased jooksid kaldale abi otsima ja sealt tuligi appi üks autojuht, kes jääaugus poisile köie viskas, kuid poiss ei jõudnud sellest enam kinni haarata. 
Järgmisel hommikul tõid tuukrid uppunu välja. 
Jää oli selles kohas vaid kaks-kolm sentimeetrit paks. 
Nagu Helgi Lutvei märkis, on tänavu aasta algusest vajunud läbi jää ning uppunud kaheksa inimest. 
Neist neli olid lapsed. 
Lutvei sõnul tohib siseveekogudel jääle minna siis, kui jää on paks enam kui seitse sentimeetrit. 
Aastatepikkune praktika näitab, et sügisene jää on sitkem kui kevadine. 
Sisevetel võib minna jääle, kui see on paks vähemalt seitse sentimeerit - aga see peab olema läbipaistev kristalne jää, mitte sadava lumega tekkinud matjas jää. 
Merele ja Peipsile oleme soovitanud minna aga alles 10-15 cm jääga. 
Peipsi on eriti ohtlik koht, seal on torm lõhkunud isegi poole meetri paksuse jää. 
Kõigile kalameestele soovitab vetelpääste minna jääle mitmekesi, et inimene õnnetuse puhul üksi ei jääks. 
Kalamehed peaksid kaasa võtma paarikümne meetri pikkuse nööri, millel paarisajagrammine raskus otsas, et tugev tuul ei takistaks nööri viskamist hädasolijale. 
Kindlasti tuleks muretseda ka jäänaasklid, sest raskete vett täis riietega on võimatu libedast jääaugust välja ronida. 
Kaevikusõda kaitseväe juhataja ja kaitseministri vahel jätkub 
ENNO TAMMER 
Kaitseminister Andrus Öövel keeldus eile vastukommentaaridest seoses kindral Aleksander Einselni vastulausetega. 
Olen kaljukindlal seisukohal, et Eesti riigikaitse süsteem vajab mõtestatud ja kavakindlat arendust. 
Diskussioon nende arenguteede leidmise üle ei pea toimuma mitte ajakirjanduse vahendusel, vaid ümmarguse laua ümber spetsialistidega, oli kaitseministri eilne avalik ütlus. 
Öövel soovitas ära oodata riigikaitsenõukogu istungi, kus antud temaatika taaskord arutusele tuleb. 
Alljärgnev on koostatud kindral Einselni avaliku vastuse põhjal. 
Vastus on antud Öövli varasematele seisukohtadele nii Postimehes kui Eesti Päevalehes. 
Andrus Öövel: Kaitseminister ei saa rahul olla sellega, et meie väeosade komplekteeritus on vaevalt 50-protsendiline. 
Enno Tammer: Oma vastuses tunnistab Einseln alakomplekteeritust. 
Näiteks allohvitseride osas on see 36 protsenti, ajateenijate osas 48 protsenti. 
Aleksander Einseln: Ajateenijate puudujääk on riigikaitse osakondade töö puudujääk ning Eesti noormeeste vilets tervislik seisund. 
Tammer: Näiteks toob ta, et 1976. aastal sündinud noormeestest vabastati iga kümnes sõjaväeteenistusest ning iga viies ei ilmunud arvelevõtmisele. 
Einseln: Ülejäänud aastakäigu noormeestest ei jätku kogu vajaliku koosseisu täitmiseks. 
Eriti see, et siseministeeriumi alluvusse suunatakse 1/3 kogu kontingendist. 
Kujunenud situatsiooni parandamiseks on vajalikud järgmised kaitseministeeriumi ettevalmistust nõudvad kaitseväge puudutavad õigusaktid. 
Kaitseväe seadus (Riigikogu). 
Ohvitseride, allohvitseride ning sõdurite teenistuskäigu seadus (Riigikogu). 
Kaitseväe tervisekaitse seadus (Riigikogu). 
Kaitseväelase pensioni seadus (Riigikogu). 
Sõjaväepolitsei seadus (Riigikogu). 
Seadus teenistusalaste kuritegude kohta (Riigikogu). 
Ohvitseride kogude põhikiri (valitsus). 
Tammer: Kindral lisab, et kaitseväeteenistuse seaduse rakendamiseks on vaja 16 normatiivset õigusakti, mille väljatöötamine on kaitseministeeriumi pädevuses. 
Ja täiendab nimekirja rahuaja riigikaitse seadusest tulenevate ja kaitseväele vajalike normatiivsete õigusaktidega: kaitseväe määrustik, kaitseväe juhtkonna nimetamise ja vabastamise kord. 
Öövel: Kaitseminister ei saa rahul olla sellega, et ei suudeta komplekteerida pataljonidesse ohvitserkonda, kes tegeleks 100-protsendiliselt poiste õpetamisega Eesti ohvitseri vaimus, olemasolevas sõjaväelises traditsioonis, mitte aga võimu kuritarvitamisega. 
Einseln: On ütlemine, et me kõik tuleme oma lapsepõlvest. 
See väljend kehtib ka Eesti kaitseväe kohta. 
Kui taasiseseisvunud Eesti hakkas looma oma rahvuslikke kaitsejõudusid, siis asus sellele alale kuldlõige ühiskonnast. 
Tänaseks on elu teinud oma korrektiivid ja joodikutel ning varastel pole kohta kaitseväes. 
/- - -/ moodustasingi kaitsejõudude peastaabi juurde eraldi kaitseväe inspektuuri oma käskkirjaga nr 3. 5. maist 1993 - oma teisel tööpäeval. 
/- - -/ on vajalik, et peainspektorile teatatakse ebaseaduslikust või moraalitust käitumisest ning selles osas on veel palju edasiminekuruumi. 
Alates 1994. aasta oktoobrist kuni 1995. aasta oktoobrini on kaitseväe peainspektorile 15 otsest ja nimelist kaebust kaitseväe ohvitseride ja allohvitseride ebaeetilise käitumise suhtes. 
Selle tulemusena on arvatud reservi 5 ohvitseri ja 6 allohvitseri. 
Pretensiooni põhjusena on 15-st põhjuseks 10 juhul alkohol, ühel korral peksmine ja kahel juhul võimu kuritarvitamine. 
Öövel: Ja minu meelest on pretsedenditu, andestamatu hukkunute arv Eesti sõjaväes rahuajal. 
.... 
Kolme aasta jooksul on sõjaväes hukkunud üle 40 noormehe. 
Einseln: Inimese hukkumine, olgu ta siis noor või vana, kas tragöödia toimub rahu- või sõjaajal, on alati valus kaotus ning sellega ei saa ega ka tohi leppida. 
Esmalt pean märkima, et Eesti Vabariigis ei ole sõjaväge, kuigi kaitseminister ekslikult nii väidab. 
/- - -/ Meil on eesti kaitsevägi ja veelgi laiemas plaanis Eesti kaitsejõud. 
Seisuga 23. november 1995 on Eesti kaitsejõudude tegevteenistuses hukkunud ja surnud ajateenijaid, allohvitsere ja ohvitsere alates 1992. aasta 25. maist kuni tänaseni kokku 51. 
/ - - - / Kokkuvõttena võin lisada, et ilmselt pole Andrus Öövlil olnud piisavalt aega ja tahet süüvida valdkonda, mille ministeeriumi ta asus juhtima. 
Kuidas muidu tõlgendada nii paljusid faktilisi ebatäpsusi. 
Ilmselt ennatlikud on väited kaitsejõudude peastaabi kohusetäitja kolonel Vello Loemaa suhtes. 
Kord nimetab kaitseminister teda kolonelleitnandiks. 
Kuidas saab anda pädevaid hinnanguid isikule, kelle andmetega pole vaevunud veel tutvuma. 
Esmalt on vajalik selgitada kahe struktuuri, kaitseministeeriumi ja kaitseväe funktsioonid. 
Öövli väide: Näiteks meie merevägi või õhuvägi on formaaljuriidiliselt ebaseaduslik ja neid nagu polekski olemas, sest nende loomise dokumendid ei ole seadusega kooskõlas. 
Einseln: Eesti merevägi ja õhuvägi on moodustatud vastavalt kaitsejõudude peastaabi ajutisele põhimäärusele, mis on kinnitatud vabariigi valitsuse määrusega nr. 252 1991. aasta 2. detsembrist. 
/ - - -/ Tulenevalt eeltoodust oli kaitseväe juhatajal õigus moodustada oma käskkirjaga nr. 24 1994. a. 
13. aprillist peastaabi 6. ja 7. osakonna baasil mereväe- ja õhuväestaabid, mis on iseseisva juriidilise isiku õigustes oma pitsati ja sümboolikaga. 
Rahuaja riigikaitse seadus kuulutati välja 1995. aasta 20. veebruaril. 
Nimetatud seaduse paragrahv 14 lg. 1 p. 
6 alusel kinnitab valitsus kaitseväe ja kaitseliidu struktuuri, väeosade moodustamise, ümberformeerimise ja laialisaatmise ning paiknemise. 
Kuna rahuaja riigikaitse seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu ning rakendussätetest ei tulene teisiti, siis on mereväe ja õhuväe moodustamine kaitseväe juhataja käskkirjaga seaduspärane. 
Öövli väide: lähiminevikus on kaitseministritel olnud tõsiseks probleemiks väeosadesse pääsemine. 
Einseln: / - - - / kaitseväe üksuste külastamise täielikuks korrastamiseks on välja antud kaitseväe juhataja käskkiri nr. 15 1993. a. 31. augustist. 
Mitte ühelegi tsiviilisikule ei keelata sissepääsu väeosa territooriumile, kuid sellest peab eelnevalt teatama. 
Loomulikult on takistatud väeosadesse sissepääs varastele, joodikutele ning neile, kes soovivad väeosa territooriumil teha poliitilist kihutustööd. 
Ma ei teadnud, et Öövlil on eelloetletud valdkondades probleeme, ta ei ole neist minule kunagi enne rääkinud ning pean kahetsusväärseks fakti, et nii elementaarsetes küsimustes suhtleb ta minuga ajakirjanduse vahendusel. 
Tammer: Peaminister Tiit Vähi, kaevikusõda kaitseväe juhataja ja kaitseministeeriumi vahel võtab iga päevaga sügavamaid positsioone. 
Kes ja kuidas peaks selle lõpetama? 
Millised on üldse võimalikud lõpetamise lahendused või on tänaseks jõutud seisu, kui ametist peaks lahkuma kas Öövel või Einseln? 
Vähi: Eesti julgeolekule ja kaitsevõimele mõjub positiivselt, kui kaks meest, kaitseväe juhataja ning kaitseminister, saavad omavahel hästi läbi ning teevad koostööd. 
Ei mõju aga hästi, kui kaks nimetatud ametimeest ei saa üle viieteistkümne minuti viibida ühes ruumis. 
Kutsusin nad ühte kabinetti, kuid see kohtumine ei kestnud oluliselt kauem kui 15 minutit. 
Isiklikud vastuolud on nii suured, et ei olnud võimalik kauem rääkida. 
Püüdsin leida kompromissi, leida võimalusi, et vahendada koostööd. 
Ka Öövel kaitseministrina esitas minu meelest sellise koostööpakkumise kirjalikult kaitseväe juhatajale. 
Praegu olen küll arvamusel, et Einseln ei võtnud seda vastu. 
Järelikult peab midagi otsustama. 
Arvan, et otsustamise õigus ja volitus on presidendil. 
Tammer: Neljapäevaks on kokku kutsutud presidendile nõu andev riigikaitsenõukogu, mille üks liige on ka peaminister. 
Kui tõenäoline on, et see nõukogu soovitab presidendile teha ettepanek Einselni vabastamiseks? 
Riigikaitsenõukogu on tõesti kokku kutsutud. 
Selle päevakorra on president esitanud. 
Selles on üks punkt ja see kajastab kaitseministeeriumi tööd. 
Kui on võimalik midagi lisada, siis ma kahtlemata seda teen. 
Tammer: Te lisaksite peaministrina punkti, et arutataks kindral Einselni küsimust? 
Kindlasti ma sel teemal räägin ja mitte ainult riigikaitsenõukogu istungil, vaid esimesel võimalusel, kui president on Saksamaa- reisilt tagasi. 
Tammer: Kindral Einseln andis esmaspäeva hilisõhtul mõista, et tahab Jurmalas sõlmida kolme Balti riigi sõjalise liidu: kui tungitakse kallale ühele, tähendab see kallaletungi kõigile kolmele. 
Teie teate, mis lepingut kindral sõlmib? 
Vähi: Kindral Einseln saatis mulle kirjaliku teate, et läheb kohtuma kolleegidega Jurmalas. 
See oli kirjalik teade ja selles ei olnud märgitud, et sõlmitakse teatud liitu. 
Öövel (eile): Kaitseminister kahjuks ei ole informeeritud nendest dokumentidest, millele kindral kavatseb alla kirjutada. 
Tammer (toetudes mitmele usaldusväärsele allikale): Riigikaitsenõukogu liikmete enamus on ühesel seisukohal, et kaitseväe juhataja Einseln peab ameti maha panema. 
President Lennart Meri ei olevat sellele põhimõtteliselt vastu, kuid tema jaoks on kerkinud küsimus, kuidas seda kõige valutumalt teha. 
Vahepeal oli teatud kokkulepe mitme kõrge ametiisiku vahel, et kaitseliidu ülemast Johannes Kerdist saab kaitsevägede peastaabi ülem ning Einseln peaks ametist lahkuma hiljemalt 1. aprilliks 1996. 
Põhiseadusest: kaitseväe juhataja vabastab ametist ja nimetab ametisse Riigikogu presidendi ettepanekul. 
Lennart Meri: Eesti lahendab kõik oma probleemid 
EPP ALATALU 
Eile õhtul töövisiidilt Saksamaale ja Taani naasnud president Lennart Meri kinnitas, et Saksamaa on väga tähelepanelikult jälginud Eesti reforme ja sakslaste huvi Eestisse investeerida on suur. 
Kohtumisel Taani kuninganna Margrethega räägiti kahe riigi heade suhete tihendamisest. 
President Lennart Meri ütles kaitsejõudude juhataja ja kaitseministri vastuolu kommenteerides, et ta peab mistahes vastasseisu Eestis äärmiselt kahetsusväärseks, eriti kui see puudutab kahte meest, kes peavad kahepeale ühte palki kandma. 
Seda saab teha ainult siis, kui mõlemad seda palki kannavad ja seejuures ka ühte sammu sammuvad, ütles Lennart Meri. 
Meri kinnitas, et vastuolu on lahendatav. 
Eesti on saanud hakkama raskemate probleemidega ja saab kõigi oma probleemidega hakkama, ütles president Meri. 
Presidendi sõnul tuleb riigikaitsenõukogu kokku sel nädalal. 
See on probleem, mida ma tahaksin lahendada võimalikult laia konsensuse alusel, teatas Lennart Meri. 
Brigaadikindral Tiiu Kera välistab võimaluse tulla Eesti kaitseväge juhtima 
URMAS PAET 
USA strateegilise lennuväe luureosakonna direktor brigaadikindral Tiiu Kera ütles eile Postimehele, et ta välistab võimaliku tuleku Eesti kaitseväe juhtkonda, juhul kui talle selline pakkumine ka tehtaks. 
Postimeheni jõudnud informatsioon ei välistanud, et Eesti kaitseväe juhataja ametikohta võidakse pakkuda USA strateegilise lennuväe luureosakonna direktorile brigaadikindral Tiiu Kerale, kes on kõige kõrgema auastmega eesti soost sõjaväelane väljaspool Eestit. 
Postimehel õnnestus eile saada telefonikontakt USAs Nebraska osariigis Offuti sõjaväebaasis teeniva Tiiu Keraga. 
Kera kinnitas, et tal pole olnud mõtet tulla tööle Eesti kaitseväkke. 
Ei. 
Ma olen ikka Ameerika lennuväes, ütles Kera. 
Vastuseks küsimusele, kas talle on tehtud ettepanekut tulla Eesti kaitseväe juhatajaks, vastas Tiiu Kera: Ei. 
Ja see ei sobi mulle. 
Vastuseks küsimusele, kas Kera välistab võimaluse jätkata teenistust Eesti kaitseväes, ütles brigaadikindral Kera: Jah. 
Mul on siin kohustusi, ma ei taha USA sõjaväest erru minna. 
See on välistatud. 
Sellest ei sobi veel mõeldagi. 
Tiiu Kera on kuulnud segadustest Eesti kaitseväe ja kaitseministeeriumi vahelistes suhetes. 
Jaa, ma ikka tellin ajalehti, ütles Tiiu Kera. 
Kera lisas aga, et ta ei tea ministeeriumi ja kaitseväe juhtide suhete probleemidest küllalt täpselt. 
Arvan, et see on väga keeruline, ütles ta. 
Vastuseks küsimusele, kas Tiiu Kera tunneb ka kindral Aleksander Einselni, vastas ta, et on Einselniga vaid korra Eestis kohtunud. 
Elamisloa esitamise täiendav tähtaeg on 30. aprill 1996 
ENNO TAMMER 
Elamis- ja tööloa taotlemisest seni kõrvale hoidnud välismaalased said valitsuse määruse kohaselt aega taotluste esitamiseks kuni 30. aprillini 1996, sest valitsus kinnitas eile määruse välismaalaste elamis- ja töölubade taotluste esitamise korrast. 
Kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektor Andres Kollist kinnitas eile ajakirjanikele, et valitsusel ei ole kavas kedagi karistada selle eest, et ta jättis vastavalt välismaalaste seadusele õigeaegselt, s.o. 12. juuliks 1995 esitamata elamis- või tööloa taotluse. 
Kollisti sõnul on aga üheks kitsendavaks tingimuseks eile vastu võetud määruse kohaselt see, et hilinenud taotlejad ei saa elamisluba mitte viieks aastaks, vaid kolmeks aastaks. 
Kollisti kinnitusel näeb vastuvõetud kord ette, et hilinenud taotlejad peavad põhjendama, miks nad taotlust õigeaegselt ei esitanud. 
Vastavas põhjenduses peab Kollisti sõnul olema vastus, kas välismaalane kavatseb jääda Eestisse pikemalt või kavatseb ta peatselt Eestist lahkuda. 
Siseminister Märt Rask märkis eile, et kuigi siseministeeriumil vastavalt välismaalaste seadusele on aega vähe, tuleb viia lõpule protsess, et oleks selge piir, kes on Eestis seaduslikult, kes ebaseaduslikult. 
Rask avaldas lootust, et selle puhttehnilise, Eestis viibivate välismaalaste dokumenteerimise töö kiireks tegemiseks on võimalik saada välisabi. 
Valitsus ei kinnitanud eile välismaalase passi tingimuste ja väljaandmise korda. 
Siseministri väitel arutab valitsus vastavat eelnõu kahe nädala pärast. 
Välispassi väljaandmisega seotud probleemid on mõneti põhimõttelist laadi. 
Peame spetsialistide tasandil läbi vaidlema, läbi arutama kõik õiguslikud tagajärjed, mis kaasnevad sellise nimetusega dokumendi väljaandmisega, selgitas Rask. 
Peame endale selgeks tegema, millist õiguslik-poliitilist situatsiooni tahame Eestis näha. 
Ja sellest tulenevalt ei saa täna öelda, et ainus lahendus on identifitseerimiskaart, et ainus lahendus on välismaalase pass, arutles siseminister. 
Siseminister tõdes, et endiselt on probleemiks, mida teha mittekodanikega, kelle taotlusi kas ei rahuldata või kes neid ei esitagi. 
Olukord oleks äärmiselt selge ja lihtne, kui tegu oleks teisest riigist meile tulnud isikuga, kellele anname elamis- või tööloa. 
Kui tühistame taotluse, siis peaks käituma riigina ning saatma inimese välja riiki, kust ta on tulnud, seletas siseminister. 
Mina ei tea aga, kui paljude inimeste osas suudame seda teha, sest need inimesed ei ole kusagilt tulnud. 
Nad on siin elanud ja kasvanud ning see ongi probleem. 
Kui inimene ei ole end määratlenud ühte ega teise kodakondsusse, ei saa me teda siduda ka konkreetse riigiga. 
Elu ja praktika peavad selles osa pakkuma lahendusvariandid, nentis Rask. 
Eile alustas teekonda Tallinnasse NATO kanalilaevastik 
TAAVET LIIAS 
Eile hommikul alustas Lübekist teekonda Tallinna poole NATO alalise kanalilaevastiku koosseisu kuuluv miinilaevade eskaader. 
Eskaadri koosseisu kuuluvad viis miinilaeva ja baaslaev, millelt käib ka kogu eskaadri juhtimine. 
Miinilaevade eskaader kuulub 1973. aastal loodud alalise kanalilaevastiku koosseisu ja allub pärast NATO vägede komandostruktuuri muutmist otse NATO vägede ülemjuhatajale Euroopas ning on üks osa NATO kiirreageerimisjõududest. 
Laevastiku peamine tegevuspiirkond on Inglise kanal, kuid sõidetud on ka polaarmerel, Läänemerel ja Vahemerel. 
Osa eskaadri koosseisu kuuluvaid laevu on viinud läbi miinitõrjeoperatsioone Pärsia lahe sõjas. 
Paljudel laevadel teenivatel mereväelastel on Falklandi sõja ja Bosnia rahuvalveoperatsioonide kogemused. 
Kõikidel eskaadri laevadel teenivad eranditult elukutselised sõjaväelased. 
Vajadusel saab mainitud laevastik aluseks NATO suuremate miinitõrjejõudude moodustamisel. 
Laevastik moodustatakse Inglise kanali äärsete riikide sõjalaevadest ja laevastikku juhib tavaliselt laeva eskaadri kasutusse andnud riigi ohvitser. 
Praegu on laevastiku koosseisus Taani, Hollandi, Suurbritannia ja Saksamaa miinilaevad ning Belgia baaslaev, millel hoiab oma lippu ka laevastiku komandör Gilbert Legein. 
Teel Tallinna on eskaadril kavas õppuste programm, mis hõlmab endas miinide otsimise ja hävitamise harjutusi, samuti tuletõrjeõppusi ja mees-üle-parda-treeninguid. 
Teel harjutatakse ka laevade varustamist kütusega merel ning sõitmist erinevates lahingukordades. 
Tallinna jõudes külastab eskaadri koosseisu kuuluv miinilaev HMS Sandown ka Paldiskit. 
Gilbert Legein ütles eile Postimehele, et see on esimene NATO laevastiku ühisüksuse visiit Tallinna. 
Retke peamiseks eesmärgiks pidas Legein NATO lipu näitamist Balti merel, samuti NATO tutvustamist Eestis. 
Tallinna jõuab eskaader 1. detsembril kell üheksa hommikul ja jääb sadamasse 4. detsembrini. 
Eesti Lennujaamad peatab ELK Lennuliinide rahvusvahelised lennud 
JAAN KELDER 
RE Eesti Lennujaamad peatab võla tõttu alates 2. detsembrist ELK Lennuliinide regulaar- ja tellimuslennud Tallinna Lennujaamast, tööle jääb ainult Tallinna - Kärdla liin. 
Tallinna Lennujaama turun-dusteenistuse juhataja Priit Jõerüüt ütles eile Postimehele, et vaatamata varasematele kokkulepetele pole ELK Lennuliinid tasunud oma võlga riigiettevõttele Eesti Lennujaamad. 
Küsimusele, kas võlg on üle või alla miljoni krooni, ei soostunud Jõerüüt firmadevahelistele lepetele viidates vastama, kuid nentis, et ELK võlg on pidev nähtus. 
Jõerüüdi sõnul peavad lennufirmad iga kodumaisel liinil lendava lennuki maandumise eest maksma 40 krooni, rahvusvaheliste liinide puhul aga 156 krooni tonni kohta. 
Iga kodumaise liini reisija pealt maksab lennufirma lennujaamale 3,5, rahvusvahelise liini reisija eest aga 132 krooni. 
ELK Lennuliinid on BNSi andmeil suurim erakapitalile kuuluv Eesti lennufirma, mis teenindas seni Tallinna-Peterburi, Tallinna-Turu, Tallinna-Kärdla ja Tallinna-Riia lennuliini. 
Pomm Leedu kalavabrikus 
REIN KÄRNER 
Läänemere ääres asuvas Leedu väikelinnas Zhventojis oli kohaliku kalavabriku ühes tsehhis ööl vastu pühapäeva tugev plahvatus. 
Läti piiri lähedal asuva linnakese Leedu-Hollandi kalatöötlemisfirma Tobesa 1000-ruutmeetrisele tsehhile põhjustas plahvatus raskeid kahjustusi. 
Purunesid aknad, uksed ja isegi seinad. 
Hiljaaegu oli Hollandist ettevõttele saabunud uus sisseseade, mis plahvatuses suurel määral hävis. 
Politsei kahtlustab pommirünnaku taga organiseeritud kuritegevust. 
Objekti valvanud naisterahvast valvuri leidsid politseinikud plahvatuse järel joobnuna. 
Kohalik kalatöötlusettevõte oli linnakese ja selle ümbruskonna elanikele arvestatav tööturu allikas. 
Töötasud olid väga kõrged, öeldi Postimehele eilses telefonikõnes sündmuskohast. 
Firma Tobesa esindaja, kes hindas tekkinud kahju umbes poolele miljonile litile, ütles: Seesugust asja pole ma oma elu jooksul kogenud. 
Niikaua, kuni Leedus juhtub selliseid terroriakte, pole välismaistel investoritel siia asja. 
Hollandlased kaaluvad tõsiselt, kas nad Leedusse jäävad. 
Alles kümne päeva eest purustas üks pomm ajalehe Lietuvos rytas vastvalmiva toimetushoone. 
Plahvatus järgnes ajalehes avaldatud artiklite seeriale organiseeritud kuritegevuse kohta. 
Käesoleval aastal on Leedus plahvatuste tõttu hukkunud viis inimest, ning üldiselt seostatakse rünnakuid kuritegelike jõukude tegevusega. 
Valitsuse pressiesindaja sõnul ohustab selline terrorism tõsiselt eraettevõtlust ja ajakirjandust ning kahjustab Leedu mainet välismaal. 
Leedu valitsus on otsustanud selle vastu rangeid meetmeid rakendada. 
Pressiesindaja sõnul antakse viivitamatult nende valduses olevad ebaseaduslikud lõhkeained üle andnud isikutele amnestia. 
Siseministeerium ja asutused, kellele lõhkeainete valdamine on lubatud, peavad oma varud üle lugema ja vastavad andmed politseile teatama. 
Miss Tansaania paljad reied põhjustasid paksu pahandust 
LAWI JOEL 
Koolitüdruk Emily Adolf Kalilo põhjustas Tansaanias üldrahvaliku vaidluse, sest ta näitas iludusvõistlusel oma reisi. 
Kui 18-aastane Kalilo oli võitnud tänavuse Miss Tansaania krooni, heideti ta keskkoolist välja ning kisti ägedasse sõnasõtta moraali ja naiste õiguste üle. 
Traditsionalistid ja usklikud kaebavad, et nende riiki on tungimas wazungu (valged inimesed) nilbe kultuur, kuid Kalilo toetajad peavad tüdrukut silmakirjalikkuse ja soolise diskrimineerimise ohvriks. 
Iludusvõistlusi hakati Tansaanias korraldama taas möödunud aastal pärast 30-aastast keeldu. 
Tänavu septembris peetud rahvuslikul võistlusel põhjustas tüli Kalilo ujumistrikoo. 
Üks kritiseerijatest, armeeseersant Anna Kiwelo kuulutas, et on ebamoraalne, kui isa näeb oma 18-aastase tütre reisi. 
Teine oponent, immigratsiooniametnik ja veendunud kristlane Peter Hassan ütles: Inimese keha on jumala koda. 
Patt on sellest kaubaartiklit teha. 
Buchard Rugambwa Dar es Salaami Rahvusliku Kommertspanga pettuste osakonnast lisas: Palju on neid, kes vaatavad Emilyt paheliste mõtetega. 
Emily Kalilo ise on õnnelik. 
Ta sai auhinnaks 500000 Tansaania shillingit (u. 9335 Eesti krooni). 
Osa sellest rahast on ta lubanud annetada invaliide abistavatele organisatsioonidele. 
Osalemist iludusvõistlustel peab ta hobiks. 
Ta toonitab, et tema vanemad pole selle vastu: See on nagu iga teinegi mäng. 
Lõbusate vaatemängude koordineerija Hashim Lundenga, kes taastutvustas möödunud aastal iludusvõistlusi, peab ebasündsust suhteliseks: mitmeid rahvatantse esitatakse paljaste rindade ja muude paljastatud kehaosadega, samuti ei nurise keegi ujujate või teiste sportlaste riietuse üle. 
Paljud Kalilo poolehoidjad küsivad, miks poisid võivad (näiteks poksiringis) oma reisi näidata, aga tüdrukud ei või. 
Koolist välja! 
Dodoma keskkooli direktori Edwin Kigala sõnul heideti Kalilo koolist välja popitegemise pärast. 
Kuid Emily Kalilo puudus koolist, et osaleda iludusvõistlustel, ja ta väidab, et loa puudumiseks andis talle klassijuhataja. 
Direktor olevat olnud parajasti ära. 
Haridus- ja kultuuriminister professor Philemon Sarungi andis korralduse tüdruk kooli tagasi võtta. 
Direktor keeldus seda täitmast. 
Ministrit süüdistati selles, et ta julgustab teisigi õpilasi koolikorda rikkuma. 
Teised ütlevad, et kui Kalilo rikkuski koolikorda, oli väljaheitmine õigustamatult karm karistus. 
Minister Sarungile pole säärased vaidlused võõrad. 
Sarungi oli Dar es Salaamis konkursi Miss Kilimandzhaaro 1995 aukülaline. 
Teda süüdistati selles, et ta oli käskinud võistlejatel kanda ujumistrikood, kuigi vaatajatele oli teatatud, et tüdrukud kannavad põlviniulatuvat kehakatet. 
Missivõistluse korraldaja Salome Kiwaya tuletas meelde, et kui Kalilo krooni võitis, oli ta juba Miss Dodoma: Enne, kui temast sai Miss Tansaania, polnud mingit segadust. 
Paljud tõepoolest imestavad: mullune Miss Tansaania Aina Maeda oli samuti kooliõpilane, miks tekkis alles nüüd poleemika? 
Nimetades teistes maades iludusvõistluste võitjaks tulnud kooliõpilasi (kaasa arvatud Miss Maailma), küsib Lundenga: Kust võib veel iluduskuningannasid leida, kui mitte kooliõpilaste hulgast? 
Ning lisab: Tansaania ei taha olla saar tänapäeva maailmas. 
Emily Kalilol on siiski lootust kooli tagasi pääseda. 
Hotellidirektor Prashant Patel, kes spodeeris missivõistlust koos ühe rahvusvahelise karastusjookide kompaniiga, on lubanud leida talle koha Dar es Salaamis. 
Kuid praegu koondagem tähelepanu Emily ettevalmistustele konkursiks Miss Maailm, arvab ta. 
Bantu missikandidaadid olid kondised 
Hiljuti tutvustasid Margareth Urembo ja Baby Baruti uut tüüpi konkurssi Miss Bantu, mille eesmärgiks on näidata naturaalset Aafrika ilu. 
Peale ilusa näo pidid võistlejatel olema täidlased jalad, laiad puusad ja hiiglasuured tuharad. 
Pealtvaatajad aga kaebasid, et neid oli petetud: tüdrukud olid nende meelest kondised ja väheveetlevad ning kellelgi neist polnud wowowod (suuri tuharaid). 
Pagunitega diplomaatia 
MARKO MIHKELSON, Moskva 
Venemaa välisminister Andrei Kozõrev on mängust väljas. 
Alates oktoobri keskpaigast, mil president Boriss Jeltsin kritiseeris teravalt välisametkonna tööd ning lubas Kozõrevi erru saata, pole ta kordagi teinud ühtki tõsisemat avaldust ega viibinud arvestatavatel välisvisiitidel. 
Venemaal nagu polekski välisministrit. 
Mida rohkem on Kozõrevi kohale tõusnud kahtlusevarjud, seda enam on riigi esidiplomaadina esile tõusnud kaitseminister Pavel Gratshov. 
Kozõrevi teostatud välispoliitikas olid vaatlejad juba varemgi märganud militaarseid alltoone, seda eriti pärast 1993. aasta oktoobrisündmusi. 
Tshetsheenia invasiooni toetamisega andis Kozõrev aga lõplikult initsiatiivi kaitseministeeriumile ning sellest kevadest saadik on Venemaa paindlik diplomaatia NATO suhtes asendunud jäikade ja agressiivsete avaldustega. 
Nende taga ei seisa keegi teine kui kaitseminister Gratshov ja temale alluv kindralkond. 
Küllaltki põhjendatud võimaluse kindralimundri asemel ka diplomaadi frakki proovida andsid Gratshovile läbirääkimised USA kolleegi William Perryga Balkanile ühiste relvajõudude saatmise üle. 
Gratshov pole siiani olnud eriti sage külaline NATO peakorteris Brüsselis. 
Viimasel ajal aga küll ning ka näiteks eilne esinemine Euroopa julgeolekuküsimustes on selle kinnituseks. 
Läinud nädalal oli Gratshov kiitlev, kui teatas, et haigust põdev president oli tema ettekannet kõrgelt hinnanud. 
Seevastu unustatud Kozõrev oli sunnitud ajakirjanikele tõdema, et ei president ega kaitseminister pidanud vajalikuks viia välisministrit kurssi kavandatava ettekandega. 
Gratshov on teatanud, et Venemaa ei hakka täitma 19. novembril 1990. aastal Pariisis 30 riigi poolt sõlmitud Euroopa tavarelvastusleppe sätteid. 
Kaitseminister ütles otse, et Moskva ei võta enda kanda olematu riigi kohustusi. 
Mis siis, et Venemaa peab ennast N. Liidu õigusjärglaseks. 
Vene kindralid eesotsas Gratshoviga on kindlad, et Lääs ei hakka sellepärast Moskvaga tüli norima. 
Venemaa ja USA presidendi hiljutisel kohtumisel oli see teema ka arutusel ning Washington näitas üles valmisolekut kompromissiks. 
Ju loodetakse, et Venemaa annab järele mõnes teises küsimuses, näiteks NATO laiendamisega seonduvas. 
Paraku on vanatühjaga alati nii, et annad näpu, võtab teine kogu käe. 
Venemaa on varemgi näidanud, et kunagi antud lubadused ei maksa midagi, kui need hakkavad vastu käima Moskva huvidele. 
Gratshov nagu kogu impeeriumihaigust põdev Venemaa tunnetab oma karistamatust. 
Tajudes presidendi soosingut üritab kaitseminister lõigata rahvusvahelisel areenil talle niiväga olulisi plusspunkte. 
Mida see endaga lõppkokkuvõttes võib kaasa tuua, on raske ennustada. 
Igatahes kestvat rahu ja kindlat julgeolekusüsteemi küll mitte. 
Venemaa kaitseminister, kelle südametunnistusel on Tshetsheenias valatud tuhandete süütute inimeste veri, käib nüüd nagu õige mees kunagi Lääne diplomaatilistes ringkondades ja räägib suure suuga rahust Bosnias ja julgeolekust Euroopas. 
Farss, kuid mis teha, sest diplomaatias ei ole kombeks teha nägusid. 
Vene massimeedia on rohkem kui aasta püüdnud kangutada kaitseministrit tema toolilt, kuid asjatult. 
Gratshov on üle elanud tema või tema alluvate seostamise lääneväegrupi korruptsiooniskandaali ja ajakirjanik Dmitri Holodovi tapmisega. 
Ka mõttetu ja Vene relvajõudusid mitte kõige paremast küljest näitav sõda Tshetsheenias pole Gratshovi positsioone kõigutanud. 
Gratshovi püsimine kaitseministritoolil on omamoodi fenomen. 
Võib vaid ette kujutada, mis tegelikult takistab Jeltsinit kaitseministrit vallandada. 
Paljud arvavad, et see väike saladus peitub eeskätt 1993. aastas, mil Gratshov oma tankidega parlamendi põlema süütas ja Jeltsini naha päästis. 
Eks Gratshovil ole, millega presidenti nurka suruda. 
Postimees on oma ajaleht paljudele erinevatele inimestele 
VAHUR KALMRE 
Kui ühte ajalehte loeb 277 000 eestlast, mis teeb 15-74-aastastest eestlastest 38,9%, siis võib olla kindel, et see ajaleht on tõesti suurim. 
Kui nendele numbritele lisada veel 17 000 mitte-eestlasest lugejat, siis saab selle ajalehe lugejate arvuks kokku 294 000. 
Niimoodi hindas Postimehe lugejaskonda oktoobris-novembris Baltic Media Factsi poolt tehtud Eesti meediauuring. 
Eelmine samalaadne uuring tehti selle aasta kevadel ning siis oli Postimehel ühtekokku 212 000 lugejat. 
Tõus märtsist novembrini on olnud seega 138%, suurim Eesti vähegi arvestatavatest ajalehtedest. 
Kes siis on need ligi kolmsada tuhat inimest, kes iga päev loevad Postimeest? 
On nad vanemad või nooremad, elavad nad Tartus ja Lõuna-Eestis või kogu Eestis? 
Baltic Media Factsi iga-aastased uuringud annavad ajalehe lugejaskonnast päris selge pildi, erinevaid uuringuid võrreldes aga näeb lugejaskonna muutusi ja arenguid. 
Kui näiteks Postimehe laupäevalisa Postimees-extra tulek tõi lugejate hulka järsult rohkem noori, siis 1995. aasta üks arengutest on viinud Postimehe oma leheks terves Eestis. 
Oma ajaleht kogu Eestile 
Loomulikult on Postimehel palju lugejaid Tartus ja Lõuna-Eestiski, sest Tartus ja selle ümber täidab Postimees ka kohaliku ajalehe funktsioone. 
Kevadise meediauuringu järgi moodustas Postimehe lugejaskonnast Tartu piirkond (ka Jõgevamaa) 47%, Lõuna-Eesti (ka Viljandimaa) 23%, Tallinn 12%, Põhja-Eesti (ka Järvamaa) 7%, Lääne-Eesti 6% ja Virumaa 5%. 
Nüüd, pool aastat hiljem, on need osakaalud teistsugused: Tartu piirkond 34%, Lõuna-Eesti 20%, Tallinn 19%, Põhja-Eesti 10%, Lääne-Eesti 11% ja Virumaa 6%. 
Kas selline Põhja- ja Lääne-Eesti lugejate osakaalu tõus tähendab, et see on tulnud Tartu ja Lõuna-Eesti arvelt - et siin on lugejaid vähemaks jäänud. 
Ei tähenda, sest kui kevadel luges Postimeest 76% Tartu piirkonnas ja 39% Lõuna-Eestis elavatest eestlastest, siis sügisel olid need protsendid vastavalt 83 ja 48. 
Seega on Postimees ka Lõuna-Eestis lugejaid küllalt palju juurde saanud. 
Kõikidest tallinlastest luges Postimeest kevadise uuringu järgi 7,1%, nüüd sügisel aga juba 15,4%. 
Tallinnas elavatest eestlastest aga on Postimehe lugejaid koguni 27% (kevadel oli 11%). 
Nii on Postimees poole aastaga saanud endale Tallinnas juurde 31 000 lugejat. 
Põhja-Eestis on eestlaste hulgas Postimehe loetavusprotsent tõusnud 15-lt 26-le ja Lääne-Eestis 10-lt 28-le. 
Neile, kellele meeldivad rohkem täisnumbrid kui protsendid, iseloomustavad Postimehe arengut aga kolm järgmist numbrit. 
Kevadel oli Postimehel Lääne- ja Põhja-Eestis (koos Tallinnaga) 53 000 lugejat, nüüd sügisel aga 118 000 lugejat. 
Seega on poole aastaga neist piirkondadest Postimehe lugejaks tulnud veel 65 000 inimest. 
Tere tulemast Postimehe lugejate perre. 
Oma leht erinevas vanuses lugejatele 
Postimehe lugejate vanuseline koosseis poole aastaga nii oluliselt muutunud pole. 
Kõige suurema osa moodustasid kevadel Postimehe lugejatest 20-29-aastased, neid oli 24%. 
Sügisel on kõige arvukamaks vanusegrupiks aga tõusnud 30-39- aastased lugejad, neid on 21%. 
Just vanuse järgi ongi Postimehe lugejad jaotunud kõige võrdsemalt. 
30-39-aastaste 21 protsendile järgnevad 20-29- aastased 19 protsendiga, 40-49-aastased 18, 50-59-aastased 17 protsendiga. 
Niisugune vanuseliselt võrdne kaal näitab üsna selgelt, et Postimees on suutnud olla huvitav ja vajalik väga erinevas vanuses inimestele. 
Mis aga ju ongi ühe iga päev ilmuva ja igas suunas aktiivse ajalehe eesmärk. 
Ometigi võib kevadest sügiseni ka siin märgata mõningaid muutusi. 
Kõige enam on Postimehele juurde tulnud 30-39-aastaseid lugejaid - 22 000. 
Nüüd loeb nii vanadest (vabandust, noortest) eestlastest Postimeest 44%, luges aga kevadel 27%. 
Peaaegu sama suurelt on Postimehe lugejate arv kasvanud ka kõige vanemate inimeste hulgas: 50-59-aastastest eestlastest loeb Postimeest 39% (kevadel 22%) ning 60-74-aastastest 34% (kevadel 23%). 
Selle küsitluse järgi loeb kõige noorematest lugejatest, 15-19-aastastest, Postimeest 37% (kevadel 29%). 
Kui kevadel oli Postimees nende numbritega Eesti ajakirjandusväljaannete reas noorte hulgas veel kaheksandal kohal, siis nüüd sügisel on see koht juba kolmas. 
Noortele aga on uuel aastal tulemas ka üllatus, vaat et päris omad leheküljed. 
Postimees ei diskrimineeri naisi 
Kui vaadata aasta populaarseimaid inimesi Eestis või esitosinat küsitluses aasta tartlase nimele või tuletada meelde kahe mehe, Andrus Ööveli ja Aleksander Einselni, konflikti ühte ajendit, siis võib patuga pooleks arvata, et naiste olukord Eestis ei ole kiita. 
Õnneks on kohti, kus naistel on väike, kuid kindel ülekaal, ning üks nendest on Postimehe lugejaskond. 
Kui selle aasta kevadel oli Postimehe lugejate hulgas 48% mehi ja 52% naisi, siis sügiseks on mehed oma positsioone veelgi loovutanud. 
Nüüd on Postimehe lugejate hulgas mehi 45 ja naisi siis juba 55 protsenti... 
Muuseas, samalaadne on see suhe ka teistel Eesti päevalehtedel. 
Peaaegu pooled juhid loevad Postimeest 
Baltic Media Factsi küsitluse järgi saab ka teada, kui palju ja missuguseid ajalehti loevad juhid, spetsialistid ja kontoriametnikud või õppurid, pensionärid ja näiteks ka töötud. 
Postimehe lugejaskonnas oli sügisel kõige suurem osakaal reatöötajatel (22%) ja kontoriametnikel (20%), juhte oli lugejaskonnas 8, õppureid samuti 8, pensionäre 15 ja näiteks töötuid 10 protsenti. 
Kui võrrelda sügisest küsitlust kevadisega, on suuremad muutused olnud eestlastest spetsialistide ja kontoriametnike hulgas. 
Spetsialistidest luges kevadel Postimeest 27%, nüüd sügisel aga 39%, kontoriametnikest oli kevadel Postimehe lugejaid 34%, sügisel juba 53%. 
Üle neljakümne protsendi on Postimehe lugejaid ka õppurite, ise endale tööandjate ehk eraettevõtjate ning juhtide hulgas. 
Viimaste seas on Postimehe lugejaid peaaegu pool ehk täpselt 44%. 
Muutusi Postimehe lugejaskonnas, aga ehk veel enam lugejate endi majanduslikke muutusi, näitab see küsitluse osa, kus küsitletavad jagati rühmadesse sissetuleku järgi. 
Postimehe lugejaskonnast moodustasid need lugejad, kelle sissetulek pereliikme kohta oli kuni 500 krooni 21% (kevadel 31%), 501-1000 krooni 41% (kevadel 36%) ja üle 1000 krooni 31% (kevadel 21%). 
Neist eestlastest, kelle isiklik sissetulek on üle 3000 krooni kuus, loeb Postimeest 38%, 1501-3000 krooni teenivate eestlaste hulgas aga on Postimehe lugejaid 42%. 
Üle poole kõrgharidusega eestlastest loeb Postimeest 
Üks suuremaid muutusi, mida poole aasta vahega tehtud meediauuringud näitavad, on kindlasti Postimehe loetavuse tõus kõrgharidusega inimeste hulgas. 
Kui kevadel luges Postimeest 33% kõrgharidusega eestlastest, siis nüüd sügisel on see protsent juba üle poole - 53%. 
Mitte oluliselt vähem pole aga Postimehel lugejaid ka keskharidusega inimeste hulgas, seda enam, et ajalehe lugejaskonnast moodustavad suurima osa just keskharidusega lugejad (51%). 
Neid tuli Postimehele ka poole aastaga kõige enam juurde - 40 000. 
Meediauuring järelduste tegemiseks 
Loomulikult oleks erinevate ajalehtede lugejatel huvitav teada, kuidas seisab tema ajaleht võrreldes teistega, kui mitu lugejat on näiteks teistel ajalehtedel-ajakirjadel vähem või rohkem. 
Paraku ei luba Eesti meediauuringu kasutamisreeglid niisuguseid võrdlusi teiste meediakanalitega avaldada, kuigi meediauuringu tellinud ajalehed saavad enda käsutusse ka teiste ajalehtede arvud-protsendid. 
Nii ei jäägi ajalehtedel muud üle, kui kasutada võrdluseks kaudsemaid teid. 
Nagu seda teeb üks nädalaleht Tallinnas, mis oma nime ja lugejatearvu selja taga toob ära teiste lehtede väiksema lugejatearvu, nimetamata lehtede nimesid. 
Kui Postimees teeks samuti, võiks see välja näha ehk niimoodi. 
Postimehel on Tartu piirkonnas 101 000 lugejat, järgnevad x 40 000, y 38 000 ja z 37 000 lugejaga. 
Või hoopis nii: 15-19-aastaste hulgas on a-l 41 000 lugejat, järgnevad b 38 000, Postimees 29 000 ja c 24 000 lugejaga. 
Lugejatele jäävad need tähed mõistatada, ajalehed aga teevad oma ja teiste arvudest ja protsentidest järeldusi, kes on ajalehe lugeja täna ja mida pakkuda talle homme. 
Postimehe järeldus on pealkirjas. 
Mida Postimees pakub oma lugejatele edaspidi, sellest juba uue aasta esimeses lehes. 
Siis 3. jaanuaril 1996. 
Kiri toimetajatelt 
Kes on siis Eestis edukas? 
JAAN KELDER, Külitse 
Erastamine, pangandus ja ehitus on mööduva majandusaasta tähtsamad märksõnad. 
Aasta jooksul on erastatud paljud Eesti tuntud ettevõtted - Rakvere Lihakombinaat, Kalev, Kreenholmi manufaktuur, Tartu Õlletehas, Eesti Näitused, Dvigatel jt. 
Riigile kuulunud kümmekonna ettevõtte vähemusaktsiate müük võimaldas lisaks ärimeestele saada mõnevõrra edukaks ka üksikisikutel, kes oma EVPd osavalt näiteks Saku Õlletehase aktsiatesse paigutasid. 
Ehitamine on Eesti suuremates linnades taas saanud arvestatavaks majandusharuks. 
Tallinnas, Tartus ja Pärnus jätkub juba eelmisel aastal alanud sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuv ehitus- ja rekonstrueerimisbuum. 
Pankade, firmade ja kaubandusettevõtete vahel on tekkinud võistlus selle üle, kes kiiremini uued ruumid valmis saab. 
Nii et ka nemad on edukad. 
Paraku ei saa ehitusbuumist rääkida väiksemates keskustes - näiteks Kanepi, Suure-Jaani, Vasknarva või Obinitsa elanikud ei saa veel niipeagi teha oma sisseoste supermarketis või võtta VISA-kaardiga keskööl pangaautomaadist raha välja. 
Seega edu nendeni ei jõua. 
Möödunud aasta oli edukas ka pankadele - suured suurendasid oma edumaad väikeste ees, pooled väiksemaist jõudsid ühinemiseni ja pooled üritavad jätkata omapäi. 
Väga edukas ei ole ka transiitkaubandus, mis ei arene väga kiiresti. 
Soome, Läti ja Leedu ja Leningradi oblasti sadamad pakuvad Eesti sadamatele järjest suurenevat konkurentsi. 
Ka Via Baltika projekti varjusurm ei anna põhjust transiitkaubanduse arengusse liiga optimistlikult suhtuda. 
Nii et see ala on vaid keskmiselt edukas. 
Vaatamata sellele võib rääkida Eestist kui ikka veel ühest Ida-Euroopa kiiremini arenevast riigist. 
Ent mida annab see pensionäridele, lastega peredele ja teistele vähekindlustatud elanikkonna kihtidele? 
Lisaks järgneb tõusule alati tagasiminek. 
Tuleb see järgmisel, ülejärgmisel aastal või hoopis järgmisel sajandil? 
Kes teisele augu kaevab, see ise sisse langeb 
VAHUR KALMRE, Tartu 
Sel aastal oli Eestis kindlasti kahte sorti auke. 
Võibolla rohkemgi, kuid neid kahte kindlasti. 
Üks sort oli Tartu päritoluga, teine jälle rohkem Tallinna moodi. 
Esimene jäi sõiduteele asfaldi sisse. 
Pärast seda, kui töömehed olid kanalisatsiooniluugi teepinnaga tasaseks tõstnud, jätsid nad luugi ümber kuni kahekümne sentimeetrise kaeviku, mis püsis seal mitmed päevad. 
Ei olnud hoiatavaid märke, ei kippu-kõppu töömeestest. 
Olid ainult ehmatavaid rooliliigutusi tegevad autojuhid, kellele niisugune üllatus teel üsna ootamatu oli. 
Esimene seda sorti lõpetamata töö üllatas autojuhte Puiestee tänaval, teine ja täpselt samas stiilis auk oli mõni aeg hiljem Narva maanteel. 
Need olid Tartu augud. 
Tallinna moodi augud olid rohkem augud ülekantud tähenduses. 
Kui nn. moonisõjas hakati otsi kokku tõmbama, siis ütlesid poliitikud, et selle sõja põhjustasid augud seadusandluses. 
Et mis võiks olla keelatud, polnud keelatud, ning kuidas korraga keelama hakati, polnud justkui lubatud. 
Nüüd hiljuti, kui hakati otsi koomale tõmbama nn. lindiskandaalis, ütlesid poliitikud jälle, et selle skandaali põhjused on seadusandluse augud. 
Et mis ei oleks nagu lubatud, ei olnud otseselt ka keelatud. 
Mine nüüd võta seda kinni. 
Tahame siin Eestis justkui kiiresti edasi liikuda, kuid kogu aeg tuleb teel auke ette. 
Selle asemel aga, et auke juba pikalt ette näha ja ära parandada, laseme autol, poliitikul või ärimehel enne sinna sisse prantsatada. 
Kellele küll see jama nende aukudega kasulik võiks olla? 
Päkapikujutu levitajad avalikuks! 
AIVAR JARNE, Antsla 
Sel talvel on igaveseks nuhtluseks kujunenud päkapikud. 
Juba detsembri algusest neist muudkui räägitakse. 
Eriti teevad seda suuremad inimesed, kes pajatavad väiksematele igasuguseid lugusid päkapikkude varahommikustest käikudest ning nende sahkerdamistest susside või sokkide kallal. 
Ja pärast leiavad lapsed nende seest nagu muuseas mingisuguse kingituse. 
Sagedamini kuuldavasti mingi lelu Kinder Surprise'i shokolaadimuna seest. 
Mina ei ole seni küll ühtegi päkapikku näinud. 
Usun, et ka paljudel teistel on nendega kohtumisega probleeme tekkinud. 
Seepärast tulekski välja uurida, kes ikka on kuulduse päkapikkude koidueelsetest visiitidest lahti lasknud. 
Küsimus on seda teravam, et erinevalt kõikidest poliitilistest puru silmaajamistest ning skandaalidest, millega Eestit sel aastal õnnistati, puudutab päkapikuluulu täiskasvanute kõrval kohe kindlasti ka enamikku lastest. 
Päkapikukõmu väljamõtleja ja levitajate otsimisega peaks tegelema Eesti kaitsepolitsei. 
Kõik muud tegevused, nagu SIA skandaali või relvakaubanduse tagamaade selgitamine, tuleb edasi lükata. 
Kiire on asjaga ka seepärast, et jaanuaris võib kogu lugu sumbuda ning kõik päkapikujutud on nagu luuaga pühitud. 
Ning arvata võib, et 1996. aasta lõpus tulevad need taas esile. 
Seda ei tohi lubada. 
Päkapikujutu levitajad kohe avalikuks! 
Pankade pungumisest 
ALLAN ALAKÜLAJõhvi 
Neljapäevane leht ilmutas muljetavaldava galerii Tartu kesklinnas pungunud pankade uutest kontoritest. 
Pealtnäha võiks oletada, et klaasi ja betooni taga on peale kaunilt disainitud ruumide ka varjul palju raha, mida silutud peadega pangahärrad kibelevad välja laenama. 
Ikka laenuandja ja laenaja omakasu huvides. 
Tegelikult õitsevad linnas aga endiselt jõhkrat protsenti võtvad laenukontorid. 
Selle ainsaks seletuseks on, et tavalisel inimesel on tavaliste tagatistega pankadest jätkuvalt laenu raskem võtta kui pandimajast. 
Lugedes mõne nädala eest avaldatud riigitegelaste majanduslike huvide deklaratsioone, jääb aga mulje, et parimaks tagatiseks peetakse Eesti pankades hoopis head töökohta. 
Vaadake, milliseid laene antakse peaministrile, Eesti Panga nõukogu liikmetele ja ka Riigikogu mõjukamatele tegelastele. 
Mõne niiöelda vabas konkurentsis ujuva panga poolt on ausalt öelda paremat tagatist kui sellised töökohad ka raske välja mõelda. 
Seejuures ei tundugi ehk enam nii imelik, et Soome margariini Eesti põllumajandust tervistavast mõjust kõnelevad poliitikud ei räägi Soome pankade Eestisse laskmisest. 
Kõik on hea 
IVAR TAMMPõline tartlane 
Lõppeval aastal möllasid maa-alused kurjad jõud. 
Pariisi metroosse pandi pomm, Jaapani metroos lasti gaasi, Prantsusmaa korraldas maa-aluse tuumakatsetuse. 
Kahjuks on langenud ka Postimees, mida ma muidu väga austan ja vaieldamatult Eesti parimaks leheks pean, arvamuse võrku, nagu huvitaks lugejaid vaid veri, valu ja pisarad. 
Uudised katastroofidest vaatavad vastu koguni esileheküljelt. 
Eesti rahvas on aga väsinud ainult negatiivsest informatsioonist. 
Lõppeks ei iseloomusta meie elu vaid pommiplahvatused Tallinnas ja vaidlused prostitutsiooni asendist ühiskonnas. 
Meil on nüüd oma riik ja elu aina edeneb, on aeg olla lojaalne ja rõõmsameelne. 
Lõpetan Jaapani hümni parafraasiga. 
Elagu härra president 
tuhat kaheksa tuhat 
elu kasvades 
väikesest kivist kaljuks 
kuni ta samblaga kattub 
Milleks Eestile kaitseministeerium? 
IVAR KOSTABI Karlova 
Kunagi ühel rahvusvahelisel kohtumisel oli Nõukogude esindaja ironiseerinud, milleks Shveitsile mereministeerium. 
Shveitsi esindaja polnud samuti suu peale kukkunud ja küsis vastu, milleks N. Liidule kultuuriministeerium. 
Eesti üle ei saaks keegi mereministeeriumi pärast muiata. 
Küll võib mõnegi inimese õlgu kehitama panna meie kaitseministeerium, mille vajalikkusest mina kui maksumaksja pole ausalt öeldes tänaseni aru saanud. 
Möödunud aastal kulutas riik kaitseministeeriumi ülalpidamiseks 16 miljonit krooni. 
Tänavu ulatus see summa juba üle 24 miljoni. 
Selle raha eest ei ole ministeerium andnud riigile isegi kaitsekontseptsiooni. 
Kaitsekontseptsiooni puudumisest hoolimata anti 85 töötajaga kaitseministeeriumile uueks aastaks tänavusega võrreldes veel 12,5 miljonit ehk 51,9 protsenti juurde. 
Samal ajal kaitsejõudude peastaabi eelarve suurenes ainult 9,7 ning kaitseväeosade eelarve 7,7 protsenti. 
Eesti väeosade isikkoosseisuks on 1996. aastal ette nähtud 3815 kaitseväelast, sealhulgas 2600 ajateenijat ja 365 tsiviiltöötajat. 
See on laias laastus kaks polku sõjaväge, mille juhtimiseks peaks piisama ühest kindralist koos mõnede nõunike ja staabitöötajate ning mingi majandus- või varustusosakonnaga. 
Kaitseministeeriumi ametnike ülalpidamisraha eest võiks riik sõjaväele parem relvi ja laskemoona juurde osta. 
Need pahad poisid Smolenski väljakult 
MARKO MIHKELSON Postimehe lugeja Moskvas 
Kahju, et Postimees Moskvasse nii harva jõuab. 
Post käib siin ikka paari nädala kaupa, külmal ja lumisel talvel veelgi kauem. 
Kui aga lehepakk lõpuks käes, siis on jälle, mida lugeda. 
Kuulsin hiljuti, et Teie Moskva korrespondendile tehti külma. 
Tean väga hästi, et Moskvas nalja ei mõisteta. 
Liiatigi veel nüüd, kui linn kantpeadest ja isehakanud seaduseseppadest pungil. 
Siin kehtib kindel rusikareegel: kel jõud, sel õigus. 
Ega targem ole seis ka Vene riigiametis. 
Need tshinovnikud on Venemaal ju alati veidi põlatud seisus olnud ja ega alaväärsuskompleksi nii lihtne ületada ole. 
Eks loodeta siis toorele jõule ning iga mees on oma pisikese võimu üle nii uhke, et kohe mitte ei saa seda jätta teisele mõistmata anda. 
Vene välisministeerium on üritanud Eesti kolleege varemgi rumalusi tegema sundida, kuid et nüüd hoopis ajakirjanik ette võeti, see juhtus küll minu mäletamist mööda esimest korda. 
Eks see Teie Moskva korrespondent kirjuta jah väga teravalt venelaste poliitikategemisest, nii et paneb ennastki lausa imestama. 
Kuid ega nendega ikka teisiti saagi. 
Venemaal heauskseid ei usuta. 
Pigem kuulatakse ikka neid, kes rusikaga vastu vahtimist annavad. 
Ma mõistan neid Smolenski väljaku poisse küll, et nad Teie korrespondendile turja kargasid. 
Eks tõde ole alati valus kuulata. 
Ma loodan, et Teie ajakirjanik ei lase end heidutada siinsetest kommetest ning püüab edaspidigi usaldada iseenda arvamust. 
Ootuse aastast otsuste aastasse 
TAAVET LIIAS Puhja 
Mis siis 1995. aastal maailmas õieti juhtus? 
Alustuseks uusaastalahing Groznõis, Bosnia sõja lõpp, ÜRO ja Teise maailmasõja lõpu aastapäevad, valimised Prantsusmaal, Venemaal, Soomes. 
Uputused, lennu- ja laevaõnnetused, suuremad ja väiksemad sõjad, sekka mõned genotsiidid. 
Riigikoguvalimised, juulilepingud, lindiskandaal ja viisavabadus Soomega, mida me sel aastal nägime nagu oma kõrvu. 
Järgmisel aastal on ees valimised Venemaal ja USAs, NATO bilateraalsete läbirääkimiste algus, Euroopa Liidu valitsustevaheline konverents. 
Ja nii edasi. 
Maailmapada podiseb üha ägedamalt. 
Miks siis ikkagi ootuse aasta? 
Otsustamine algas ju veel selle aastanumbri sees. 
Venemaa valis Riigiduuma, NATO otsustas laieneda ja Bosnias korra majja lüüa, Euroopa Liit otsustas laieneda, kuigi see otsus esitati veelgi segasemas vormis kui NATO oma. 
Otsustamisega on samamoodi nagu naermisega. 
Kes viimasena, see paremini. 
Euroopa laseb kahel suurel valida, et siis otsustada enda ja pidevalt Brüsselis painamas käivate Ida- ja Kesk-Euroopa riikide eest, millel on juba piisavalt villand sellest, et maailma asjad üle nende peade käivad. 
Otsuseid, mida teha edasi, tuleb langetada ka paljudes teiste maailma riikide pealinnades. 
Järgmise aasta juunis algavad Euroopa meistrivõistlused jalgpallis. 
Kindlasti pole see ainus sündmus algaval aastal, mis ametimeestel erinevates paikades adrenaliini verre pumpab. 
KÜSIVAD EXTRA LUGEJAD 
Extra palus oma lugejail saata toimetusele küsimusi, mida esitada nende meelest Eesti tänavusele tähelepanuväärseimale isikule. 
Kirju kokku võttes võisime järeldada, et lugejate hinnangul on tähelepanuväärseimad isikud Lennart Meri, Tiit Vähi, Maire Aunaste, Siim Kallas ja Edgar Savisaar. 
Küsimustele vastamisest loobusid Lennart Meri (presidendikantseleist anti mõista ajapuudust) ja Edgar Savisaar. 
Maire Aunaste eelistab uut aastat vastu võtta muusikata 
Vastab Eesti TV saatejuht ja ajakirja Kroonika peatoimetaja Maire Aunaste 
Milline oli teie elus tähelepanuväärseim sündmus aastal 1995? 
Aasta ise oli tähelepanuväärne. 
Kõige intensiivsem mu senise elu jooksul. 
Mis üllatas teid Eesti elus mööduval aastal kõige rohkem? 
Pärast Eesti taasiseseisvumist ei ole mind miski enam eriti üllatanud. 
Võibolla ainult see, et vähemalt pooled eestlased oskavad ära elada uskumatult väikese sissetulekuga. 
Mida ja miks peate tähtsamaks - kas telesaadete tegemist, raadiotööd või tulevase ajakirja Kroonika toimetuse juhatamist? 
Ükski töö, mida ma teen, ei saa olla teisest vähem tähtis. 
Peaasi, et otsa ei saaks ideed ja tahtmine üht või teist tööd teha. 
Ma praegu lihtsalt ei raatsi ühestki tööst loobuda. 
Kui üks teist või kolmandat segama hakkab, siis muidugi tuleb loobuda. 
Kuidas olete saanud tavaliselt taas sirgeks oma närvid, mis on viimseni krussi aetud? 
Selleks on mitmeid võimalusi. 
Igatahes püüan kiiresti ärrituse endast välja saada, nutan peatäie, kuulan mõnd väga head plaati või vaatan head filmi. 
Mõtlen asjad selgeks. 
Inimeste hulka ei kipu, aga telefoni teel võin mõne inimesega, keda respekteerin, rääkida tundide viisi. 
Kellesse või millesse te usute? 
Ilusse, andekusse, töökusse - kui see puudutab teisi. 
Endasse usun niisugusena, nagu olen. 
Kas teate endal olevat komplekse? 
Kui jah, siis milline kompleks teid vaevab? 
Oma kompleksidest õnnestus mul ülikooli ajal lahti saada, praegu - ma ei tea, kas see on kompleks - segavad mind kõige rohkem mu enesesüüdistused. 
Teiste patud unustan ma kiiresti ära, aga enda omi mitte. 
Ma võin endale aastate kaupa teha etteheiteid mingi ammuse rumaluse pärast, andeks endale ei anna, kuid uusi vigu teen meelsasti. 
Oletame, et teil on vabal ajal valida hea telesaate ja hea raamatu vahel. 
Kumma valiksite? 
Ma ei eelista üht teisele, ma eelistan head ja naudin häid asju järgemööda. 
Saateid, mida nautida, on kahjuks äärmiselt harva. 
Millise muusika saatel ja kus saabub teile uus aasta? 
Ma ei tea veel, kus, aga uue aasta saabumise hetke eelistan vastu võtta ilma muusikata. 
Vaikus on kõige ülevam muusika. 
Kuidas kavatsete kasutada ühte sekundit, mis lisandub tänavusele aastale USA Riikliku Standardi- ja Tehnoloogiainstituudi arvutuste kohaselt? 
Et ma loomult olen suur pillaja, ei valmista mulle mingit raskust see sekund lihtsalt kasutamata jätta. 
Kes on see õnneseen, keda õnnitlete uue aasta saabumisel esimesena silmast silma ja - teiseks - telefonitsi? 
Koos olla ja esimesena õnnitleda loodan oma tütart. 
Telefoni teel... 
Jään ootama, et telefoni teel õnnitletakse mind. 
Tiit Vähi loodab aastavahetuse paiku suusatada 
Vastab peaminister Tiit Vähi 
Kuulus diplomaat Charles Talleyrand on öelnud, et kõik inimesed on müüdavad, vahe on ainult hinnas. 
Mida te sellest arvate? 
Kas see väide on tõene tänapäeva Eestis? 
Sellel teemal räägitakse Eestis palju. 
Kui aga küsida konkreetselt, kes, kus ja mille eest, siis öeldakse: kuskil kolmanda isiku kaudu olen kuulnud, kelle kaudu, ei mäleta. 
Pole mõtet kõigi riigiametnike peale näpuga näidata. 
Näitame näpuga konkreetse suli peale ja teeme ta lahti või paneme kinni. 
Olen optimist ja usun inimestest alati rohkem head, kui halba. 
Mul on hea meel, et ma ei ole pidanud väga tihti pettuma. 
Mis on teie elu moto? 
Mitte aatelised loosungid, vaid praktiline tegevus Eesti arengu nimel. 
Kes te oleksite kõige meelsamini, kui te ei oleks Tiit Vähi? 
Olen endaga rahul. 
Soovin olla Tiit Vähi samas ajas ja ruumis. 
Milline sündmus oli 1995. aastal Eestis teie arvates erakordseim? 
Aasta oli sündmustest rikas, kuid ma ei tea, kas ühtegi neist erakordseks nimetada. 
Eesti riigi elus olid kindlasti tähtsad märtsis toimunud korralised parlamendivalimised. 
Koonderakonnal läks hästi, me moodustasime koos Keskerakonnaga valitsuskoalitsiooni. 
Koalitsiooni lagunemist sügisel võib pidada erakorraliseks, sest sellist sündmuste käiku ei osatud prognoosida. 
Uue valitsuskoalitsiooni sünd oli loogiline, sest kohe pärast valimisi nimetasime me võimaliku koostööpartnerina ka Reformierakonda. 
Heas mõttes võib möödunud aasta sündmustest kindlasti esile tõsta Euroopa Liidu assotsieerumislepingule allakirjutamist Luksemburgis 12. juunil. 
Kordaläinuks võib lugeda ka möödunud majandusaastat. 
Esimest korda pärast iseseisvumist on Eesti sisemaine koguprodukt hakanud kasvama, stabiliseerunud on pangandus. 
Tuleval aastal ootame veelgi edukamat majandusaastat. 
Milline sündmus oli tänavu erakordseim teie isiklikus elus? 
Minu elu on olnud tänavu väga tihedalt seotud tööasjadega ning seetõttu ei oska midagi erilist välja tuua. 
Ehk see, et nii lühikese aja jooksul pidin kaks korda valitsust moodustama. 
Heas mõttes jääb meelde ka Euroopa Liiduga assotsieerumislepingule allakirjutamine. 
Väga huvitav oli kohtumine Inglise printsi Charlesiga, kellega meil oli enam kui tunni pikkune neljasilmavestlus. 
Initsiatiiv selleks kohtumiseks tuli Londonist. 
Missugusele meie riigi elu probleemile pühendute uue aasta esimesel tööpäeval? 
Kuni kolmekuningapäevani tegelen aastavahetusel kuhjunud probleemidega. 
Arvatavasti on aktuaalne ka kaitsejõudude juhataja ametissemääramine. 
Millisena kujutate ette Eestit aastavahetusel 1999/2000? 
Usun, et Eesti on Euroopa Liidu liige. 
Elu on jõukam, aga veelgi pingelisem. 
Mida arvate reklaamidest, millest ei pääse mööda raadios, teles, ajalehtedes ega ka tänavapildis, ja kuidas on reklaamid mõjutanud teid? 
Reklaam on turumajanduse atribuut ja selleta läbi ei saa. 
Parlamendis on menetlemisel reklaamiseadus, mis peaks paljuski korrastama meie reklaamireegleid. 
Kas te eelistate kodumaist toodangut või meeldib teile välismaine toidukaup oma pere laual? 
Eelistan kvaliteetset toodangut. 
Kui Eesti toode on sama kvaliteetne nagu välismaine, eelistan kindlasti kodumaist kaupa. 
Eriti toidukauba osas, sest selles ei ole üldse või on vähem säilitusaineid kui samalaadsel välismaisel toidukaubal. 
Meie peres peavad eriti jõulude ajal laual olema seapraad, hapukapsad, verivorstid, omatehtud pohlamoos, naps Viru valget ja Saku õlu. 
Mul ei ole midagi ka hea viski ja konjaki vastu, kuid mõõdukas koguses. 
Kas, kus ja kelle seltskonnas kavatsete sel talvel suusatada? 
Loodan väga, et mul jääb aastavahetuse paiku aega suusatada. 
Nagu ikka, teen seda koos poja, tütre ja paari hea sõbraga. 
Kus ja kellega veedate aastavahetuse? 
Aastavahetuse veedan kodus oma perega. 
Siim Kallas veedab talvepuhkuse suusatades või ujudes 
Vastab välisminister Siim Kallas 
Kas olete oma praeguses ametis õnnelik või pettunud? 
Olen justkui päris hästi kohanenud. 
Järelikult olen rahul. 
Milline visiit välisministrina on teile kõige enam meeldinud? 
Kõige rohkem rahuldust pakkus visiit 4.-6. detsembrini Brüsselisse, kus oli Euroopa Liidu asjus mitmeid läbirääkimisi ja NATO Koostöönõukogu istung. 
Huvitav oli ka osavõtt Bosnia rahulepingule allakirjutamise tseremooniast Pariisis 14. detsembril. 
Mul ei olnud seal erilist rolli, kuid oli huvitav vaadata, kuidas see välja nägi. 
Kõik maailma vägevad olid kohal. 
Kus veedate oma talvepuhkuse? 
Ei ole veel täpselt mõelnud. 
Tõenäoliselt kohas, kus saab suusatada või ujuda. 
Mida arvate Internetist? 
Moodne inimene ei pidavat ilma Internetita toime tulema. 
Mingil määral kasutan seda info saamiseks, kuid aktiivne kasutaja ma ei ole. 
Mis teile meenub oma lapsepõlvejõuludest või -nääridest? 
Meile olid jõulud kõige tähtsam kodune püha. 
Jõulude ajal olen alati kodus olnud. 
Ma ei mäleta, et keegi oleks meil kunagi varjanud jõulude tähistamist. 
Kogu meie linnaosas - Tallinna Lillekülas - olid igal pool kuused näha. 
Edgar Savisaar ei anna endiselt intervjuusid 
Riigikogu liige Edgar Savisaar loodab, et tema vastuste puudumine ei kurvasta lugejaid 
Pärast korduvaid helistamisi mitmel Edgar Savisaare telefoninumbril saabus 22. detsembril Extra toimetuse juhataja nimele Elu Pildist Edgar Savisaare allkirja ja parimate jõulusoovidega faks, milles on kirjutatud: Pean Teie ees vabandama, kuid Teile usutavasti mõistetavatel põhjustel ma ei anna praegu ajakirjandusele intervjuusid. 
Loodan siiralt, et ei tekita Teile sellega tüli ega kurvasta ka Postimehe lugejaskonda. 
Eesti pole tähelepanuväärsetest isikutest tühjaks jäänud ning paljud poliitikud on kindlasti õnnelikud, kui pääsevad Eesti suurima päevalehe veergudele. 
Ekstrahonorari saavad Extra lugejad Tiiu Pärn, H. O. Rootsi, Hillar Kohv, Hillar Priks, M. Rohtlaan, Andres Ainson ja Meelika Siilsalu, kelle saadetud küsimusi on kasutatud siinsetes intervjuudes. 
Uuema aja lood 
Jutustab ONU ELMAR 
Piparkoogimehike 
Lasteaias peetud uusaastapidu. 
Kes olnud ennast maskeerinud hundiks, kes punamütsikeseks, kes karumõmmiks, kes kauboiks, kes mereröövliks. 
Keset saali seisnud rikkalikult kaetud söögilaud. 
Pidu olnud kestnud juba omajagu, oldud tantsitud ja laule lauldud, näärivanalt kingidki välja lunastatud. 
Kell hakanud juba palju saama. 
Lapsevanemad võtnud oma võsukestel näpu otsast kinni ja hakanud kodu poole minema. 
Varsti jäänudki peosaal tühjaks. 
Ainult Maire tuulanud veel mööda lauaalused ja kapitaguseid ringi. 
Tema väikene Ants olnud ennast mänguhoos ära peitnud ja nüüd pidanud ema ta üles otsima. 
Otsinud keskööni, siis öelnud närvid üles ja Maire helistanud politseisse. 
Ants olnud tõepoolest uusaastapeo ajal kaotsi läinud. 
Tulnud uurijad, vaadanud, mõõtnud, otsinud sõrmejälgi ning juba nädala pärast võtnud nad mõrvas, kannibalismis ja inimröövis süüdistatuna vahi alla 4-aastase Siiri, 5-aas-tase Jüri ning nelja ja poole aastase Joonatani. 
Kaduma läinud Ants oli olnud riietatud piparkoogimehikese kostüümi ja lapsed olnud oma mängudes liiga kaugele läinud. 
Kuusepuu 
Oh kuusepuu, oh kuusepuu, kui haljad on su oksad. 
Sind metsast koju tuuakse ja ehted külge pannakse. 
Oh kuusepuu, oh kuusepuu, kui haljad on su oksad! 
Sind lumest puhtaks tehakse ja toa nurka pannakse. 
Oh kuusepuu, oh kuusepuu, kui haljad on su oksad! 
Siis kogu pere rõõmuga su ümber tuleb tantsima. 
Oh kuusepuu, oh kuusepuu, kui haljad on su oksad! 
Neil jahe on, kuid ikkagi nad kuuse peale loodavad. 
Oh kuusepuu, oh kuusepuu, kui haljad on su oksad! 
Sel aastal olnud tõesti külm talv. 
Mingist jõulupuust polnud kellelgi aega mõelda, kõik, mis metsast koju toodud, läinud kohe tuleroaks. 
Ehtimisrõõm 
Selles peres elanud väga ilumaiad inimesed. 
Toonud tuppa suure jõulukuuse ja ehtinud parimate ehetega, mis eales tehtud. 
Mida aga kuuselatva panna? 
Punast viisnurka enam ei sobinud, kuid jõulutäht olnud jälle liialt tagasihoidliku moega. 
Seal pidanud ikka midagi mega olema. 
Pererahvas olnud tõesti nõutu ja pereema Ljudmilla, kes kuuse ehtimise eest hoolt pidanud kandma, veel eriti. 
Mis siis saab, kui abikaasa töölt koju tuleb ja leiab, et ladvas polegi mingit silmarõõmu? 
Seda ei tohtinud juhtuda lasta. 
Pereema mäletanud veel eelmisel aastal sama asja eest saadud keretäit. 
Midagi tulnud ruttu välja mõelda. 
Snoobid jäävad snoobideks, esteedid esteetideks, ilu pidi olema ikka viimase peal. 
Eelkõige originaalne, et näidata maitse kuuluvust kõrgklassi hulka. 
Saabunudki pereisa töölt, riputanud mantli varna, võtnud jalast krokodillinahast talvesaapad ja astunud elutuppa. 
Jäänud üllatusest lausa pahviks, siis aga tõmbunud ta suu laiale naerule. 
Midagi nii ilusat poleks suutnud välja mõelda isegi tema. 
Ta lõiganud Ljudmillat kuuseladvas hoidva köie läbi alles siis, kui hais hea maitse piire hakanud ületama. 
HÄÄD AASTAVAHETUST!!! 
KAIE KÕRB: kui ei ole tervist ei saagi millestki unistada 
ANNIKA KOPPEL 
Ballett on üks neid kunstiliike, mis oma erilise iluga on peaaegu et haruldaseks muutumas. 
Küsige endalt, millal te viimati käisite balletti vaatmas. 
Kas tuleb meelde? 
Viimane suur balletivaimustus meenub suve lõpust, kui Kadrioru tiigil tantsiti etendust The Falling Leaves. 
Kuid teatris balletietendused just publiku ülekülluse all ei kannata. 
Kaie Kõrbi, Estonia teatri priimabaleriini praegu viimane ja uus roll on Tuhkatriinu Mai Murdmaa lavastatud balletis. 
Kas see roll on teile kerge? 
Olete ju Tuhkatriinut ka varem tantsinud? 
See on küll viimane ja üks uutest rollidest, aga Tuhkatriinut olen tõesti tantsinud juba kooliajal - esimesel kursusel. 
Uus variant erineb sellest, mida ma varem tantsisin. 
Mai Murdmaa lavastus ei ole otseselt muinasjutt, vaid kaasaegsem variant ja mitte vahest nii palju lastetükk, nagu oli eelmine Tuhkatriinu. 
Kerge see ei ole. 
Mai Murdmaa lavastab alati - ma ütleksin murdmaalikult. 
Ja roll ju areneb ja kasvab pidevalt. 
Kas Tuhkatriinu lugu võib miskitpidi ka Kaie Kõrbi enda looks pidada, kui kuldkingakese asemele mõelda balletisussid? 
Jah, ilmselt võib küll. 
Kas unistasite nagu sajad teisedki väikesed tüdrukud balletitantsijaks saamisest? 
Jaa, ma väga tahtsin saada baleriiniks. 
Meil oli kodus balletist palju juttu, sest ema oli natuke tantsinud. 
Ta tahtis, et keegi lastest hakkaks tantsima. 
Mul on endast vanemad õde ja vend. 
Mina olin siis kõige peenem või kõige lähem sellele, et balletti tantsida. 
Isa mängis kodus tihti akordioni ja mina tantsisin. 
Kas teie unistus sai kergesti teoks? 
Esimest korda, kui läksin balletikooli katsetele, mind vastu ei võetud. 
Läksin siis spordikooli, tegelesin terve aasta sportvõimlemisega ja otsustasin uuesti minna. 
Siis võeti mind vastu. 
Nii et tahtmine oli piisavalt tugev, et kaks korda katsetada. 
Mul tuli ka ohverdada üks aasta, kuna pidin kaks korda neljandas klassis käima. 
Seegi oli otsustus, aga ma ise tahtsin, keegi ei sundinud. 
Priimabaleriin on end sundinud endale privileege nõudma 
Olete Estonia teatri priimabaleriin. 
Kuidas te ennast selles seisuses tunnete? 
Tunnen end samamoodi kui iga teine rühmatantsija. 
Te ei nõua endale privileege? 
Viimasel ajal võibolla nõuan, sest olen aru saanud, et kui ise ei küsi, siis ega keegi kandikul ette ei too. 
Olen end selleks teatud määral sundinud ja kasvatanud, sest minu iseloomus seda ei ole. 
Tahaksin olla just teiste keskel, mitte üle teiste. 
Kuid teistega suheldes mul probleeme pole. 
Suve lõpul tantsisite Kadrioru tiigil etenduses The Falling Leaves, mis sai suure publikumenu ja pälvis arvustustes ülivõrdes õhkamisi. 
Oli see teile üllatus? 
Minule oli see väga suur üllatus, sest kui eelmise aasta hooaeg lõppes, olid saalid balletietendustel ikka üsna tühjad. 
Mõnikord tekib tunne, et raiskan oma aega, kui tantsin, sest inimesed ei käi seda vaatamas. 
Milleks olla vormis ja milleks üldse tööd teha, kui see kedagi ei huvita? 
Kui esinen kuskil mujal, näiteks Venemaal, siis on etendustel alati palju rahvast ja esinejat peaaegu et kantakse kätel. 
Siin ei tunneta seda kunagi ja seepärast oli üllatus, et suvel Kadriorgu nii palju inimesi tuli. 
Kas tõesti on probleem rahas - et inimestel ei ole raha teatripileti ostmiseks? 
Kadrioru etendus oli tasuta ja kõik tulid. 
Ilmselt on asi siis selles. 
Teine põhjus on see, et inimesed ei julge õhtuti väljas käia - ma ise ka ei julge. 
Saan aru, et kusagilt Lasnamäe tagantotsast õhtul teatrisse tulla on paras ettevõtmine. 
Kuid operetisaalid on ju täis. 
Jah, kuid operetipublik on teine. 
See publik sõidab uhkete autodega, mul on selline tunne. 
Balleti- ja ooperipublik on veidi teistsugune. 
Kas põhjus ei või olla ka väheses reklaamis? 
Jah, see on tõsine probleem. 
Kui enne uut etendust teha ikka raadios ja televisoonis kõvasti reklaami, oleks olukord veidi teistsugune. 
Draamateatril on alati enne etendust väga kena reklaam maja fassaadil. 
Aga see kõik maksab raha. 
Kui tihti esibaleriin trenni teeb? 
Kuidas kunagi. 
Enne esietendust on küllaltki pingeline aeg, sest hommikul on treening, siis proovid ja orkestriproovid. 
Aga üldiselt teen päevas vahel kaks tundi tööd, vahel kolm, vahel viis. 
Etenduse päeval on hommikul treening, õhtul etendus. 
Kui palju etendusi teil praegu on? 
Mul on kolm-neli etendust kuus. 
Seda ei ole palju, aga on küllaltki hästi, sest balletietenduste arvu on vähendatud. 
Nende arvelt on suurendatud operetietenduste arvu. 
Kas käite sageli ka mujal esinemas? 
Jaa, me sõidame Viesturs Jansonsiga, kes on minu partner, küllaltki palju. 
Just olime Vilniuses. 
Mul on olnud ka Moskvas mitu loomingulist õhtut. 
Oktoobris esinesime Soomes, Aleksandri teatris. 
Kas sidemed Soome teatriga on tihedad? 
Ei ole. 
Alles nüüd tehti lepingud. 
Me oleme väga vähe Soomes käinud. 
On teil mingi eriline nipp, et ennast vormi viia? 
Otse etenduseks ma ennast vormi küll ei vii. 
Teen muidugi proove, aga see on rohkem füüsilise jõu kättesaamiseks. 
Hooaja lõpu poole lasen veidi tagasi, aga muidu sellist aega lihtsalt ei ole. 
Kui olen veidikenegi vähem vormis, siis märgatakse seda kohe ja öeldakse: ahaa, Kõrb on vormist väljas. 
Kõik nagu ootavad, et saaks midagi öelda. 
Püüan hooaja vältel olla vormis, aga tippvormini jõuan üks või kaks korda - kui tunnen, et olen füüsiliselt tõeliselt heas vormis ja ei väsi ära. 
See pidev vormisolek on küllalt suur pinge... 
Kindlasti, sest kui olla teatri esitantsija, siis tunned ikka aeg-ajalt endal kadedaid pilke. 
On ehk vaenlasigi, ehkki seda välja ei näidata. 
Mina tunnetan seda kohe väga hästi, mulle ei pruugi keegi midagi öelda. 
Näen pilgust ära, mis toimub. 
Püüan sellest üle olla, kuid iga kord see ei õnnestu. 
Kas teil on hirme? 
Kardan teatud asju, kuigi balletitantsijana tean väga hästi, et ei tohiks karta, sest kui midagi väga kardan, on kindel, et see ka juhtub. 
Viimasel ajal püüan üldse mitte karta. 
Olen enne etendust eriline närveerija, vahel lähen täiesti endast välja. 
On momente, kus ma ei suuda end taltsutada ja laval juhtub nii mõndagi. 
Kuid sellest tuleb üle olla. 
Võitlen endaga kogu aeg. 
Kas teie hirmud on seotud vigastustega, mis võivad tekkida? 
Vigastustele ei tohiks üldse mõelda. 
Kui vorm on hea, siis vigastused nii kergesti ei tule. 
34-aastaselton käes tantsija tipphetk 
Hiljuti käis Moskvas Maia Plissetskaja. 
70-aastasena tantsida - kuidas te sellele vaatate? 
Olin Urmas Oti Carte Blanche -raamatu presentatsioonil, kus Urmas ütles, et oli Maiaga kohtunud, ja andis mulle tervitused edasi. 
Küsisin, kuidas Plissetskaja välja nägi, ja ta vastas, et mitte eriti hea. 
Ta nahk olevat täiesti läbipaistev, ilmselt on seda mitmete operatsioonide käigus juba nii palju venitatud, et see paistab välja. 
Mina nägin Maia Plissetskajat viimati Hispaanias kaks aastat tagasi suvel, me tantsisime koos. 
Ütleksin, et ta nägi väga hea välja - lähedalt muidugi mitte eriti -, ta oli väga elurõõmus ja nooruslik. 
Ta on niivõrd isikupärane, temas on nii palju plastikat, et see on lausa fantastiline. 
See, kas nii vanana tantsida või mitte, on igaühe enda otsustada. 
Kõik ei suudaks nii nagu Maia ja ma leian, et see on kangelastegu - tantsida nii nagu tema. 
Ühele meeldib, teisele mitte. 
Aga kui ta ise on nõnda otsustanud, siis on talle seda vaja. 
Teie olete 34-aastane. 
Mida see vanus balletitantsijale tähendab? 
Kuidas kellelegi. 
Kuid minu meelest on mul praegu peaaegu et tipphetk, sest olen saavutanud kindluse ja teatud tasakaalu. 
Varem oli ehk rohkem entusiasmi ja jõudu, ent kogemusi nappis. 
Nüüd on mul juba nii palju kogemusi, mis lubavad end laval rahulikumana tunda, teisiti kui varem. 
Praegu mõtlen, et olnuks mul praegused kogemused kümme aastat tagasi! 
Aga nii kahjuks ei ole. 
Kuid arvan, et praegu on see väga hea aeg ja kolm aastat veel kindlasti peaks olema tipus. 
Kas peate mõnda erilist dieeti? 
Ei, mina mitte. 
Varem oli suur söögiisu mulle probleemiks. 
Seitse aastat tagasi olin umbes kuus kilo raskem kui praegu, kuigi kõik ütlesid, et olen väga peenike. 
Samas on praegu palju kergem tantsida, ja see on kõik iseenesest tulnud, ilma eridieedita. 
Ma ei piira ennast, söön palju magusat, shokolaadi ja mulle maitsevad näiteks saiakesed väga. 
Kõike võib süüa, aga mitte liiga palju. 
Mis on teie lemmiktoit? 
Viimasel ajal maitseb mulle väga seljankasupp. 
Praetud kartulid, hapukurk ja muud niisugused asjad. 
Punane on õnnevärv 
Mida panete selga aastavahetuse ballile? 
Õmbleja õmbles mulle uue kleidi, see on pikk ja väga ilus. 
Mis on teie lemmikvärv riietuses? 
Punane. 
See polegi mitte niivõrd mu lemmikvärv, kuivõrd õnnevärv. 
Aga ega ma punast eriti palju kanna. 
Viimasel ajal meeldib mulle sügavroheline, tume ja puhas roheline. 
Mis on teie lemmiklõhn? 
Kasutan Issey Miyake'i, aga see ei ole lemmik. 
Kasutan erinevaid lõhnu. 
Mulle meeldib väga Givenchy, Laura Ashley - üldiselt sellised värskemad lõhnad. 
Kas näete make-up iga palju vaeva? 
Ei, mitte eriti, aga pean end värvima, sest olen valge nahaga. 
Üldiselt meeldib mulle siiski pigem tagasihoidlik meik, sest grimmi tegemine etendusteks rikub näonahka niikuinii. 
Kas teil on koduloom? 
Mul on koer, tõu poolest mops. 
Ta on must, väike ja väga südamlik, nimeks Julie. 
Praegu on ta alles kümnekuune ja hästi fantastiline. 
Ta ei lase mul ajalehti lugeda. 
Kui õhtuti end ajalehtede taha sätin, tuleb ta ja tahab neid ära süüa. 
Kas balletitantsija olla on kergem meestel või naistel? 
Siin ei saa minu arvates vahet teha. 
Meestel on võibolla rohkem probleeme seljaga, sest nad tõstavad palju. 
Kuid naine peab võibolla loobuma lastest, perekonnast? 
Meie teatris pole küll keegi lastest loobunud, peale minu, ja ega mina ka kavatse loobuda. 
Ma tahan väga last saada ja kui tervis lubab, siis ma kindlasti kunagi saan lapse. 
Kas teile on oluline, et teil oleksid oma tantsupartneriga ka lähedased suhted? 
Meie saame Viestursiga väga hästi läbi, ja oleme ka väga lähedased. 
Olen pühendunud teatrile ja seepärast on partneritega olnud ka lähedasemad suhted. 
Kuid see ei ole sugugi mingi reegel, et nii peaks olema. 
Kuidas kellelgi. 
Te olete olnud ka abielus? 
Jaa, kaheksa aastat, kuid praegu ma ametlikult abielus ei ole. 
Eestlased on Kaie Kõrbi üle uhked. 
Kas tunnete seda uhkust ja toetust ka ise? 
Mul on hea meel kuulda, kui keegi mulle hästi ütleb. 
Ent mul on sellele küsimusele väga raske vastata. 
Ma tean, et väga paljud suhtuvad minusse hästi, aga otseselt seda, et ma eesti rahvale olemas olen, ma küll ei taju. 
Paljudes teistes kohtades toetatakse oma tantsijaid rohkem, näen seda kasvõi siinsamas üle lahe Soomes. 
Nõnda et Eestis pole minu meelest piisavalt seda toetust, mis võiks olla. 
Paljud arvavad, et Kaie Kõrb võiks tantsida maailma balletilavadel. 
Kas see, et te sinna jõudnud ei ole, on seotud teie tagasihoidlikkusega? 
Võibolla nii palju, et võiksin minna ise ennast kuhugi näitama ja pakkuma ning arvatavasti ka saaksin kuhugi. 
Varem olid teised ajad ja ei saanud minna. 
Nooremana olnuks lihtsam. 
Helsingi konkurss, kuhu pidin omal ajal minema ja kuhu mind ei lastud, olnuks mulle kindlasti võimalus. 
Marianne Mikko kirjutas novembrikuu Eesti Naises teie suvisest esinemisest Kadriorus ja ühtlasi tegi etteheiteid teie mänedzherile, kes ei ole teiesugust tantsijat suutnud rohkem maailma viia. 
Mul lihtsalt ei ole mänedzheri, siin pole midagi ette heita. 
Kui ta mul oleks, siis võibolla oleks ka teisiti. 
Ma ise ei oska teda küll kuskilt otsida. 
Mul on kahju, et pole ühtegi inimest, kes oleks ära jaganud, et selle pealt võiks ju raha teenida. 
Kas noored ikka tulevad balletti tantsima, kui see ala pole praegu eriti populaarne? 
Praegu on üleminekuperiood ja inimestel on väga raske. 
Saan aru, et on väga palju probleeme ja et teatris lihtsalt ei taheta käia ja tegeldakse millegi muuga. 
Aga noored tulevad ikka. 
Minu meelest on balletikooli päris suur konkurss. 
Teine asi on muidugi see, et päris suuri andeid tuleb vähe. 
Tüdrukutest polegi viimasel ajal eriti suuri tähti tulnud. 
Nüüd tulid meile teatrisse kaks noort meestantsijat, Artur Lill ja Stanislav Jermakov. 
Niisiis tekib raskusi teile kui Estonia teatri esitantsijale mantlipärija leidmisega? 
See pole minu kartus, vaid mure. 
Halb, kui kõrval pole kedagi väga head, kellega konkureerida. 
See sunniks end rohkem kokku võtma, edasi arendama, rohkem suutma ja tahtma. 
Kaie Kõrb läheb pidevalt olematu järele 
Mai Murdmaa ütles, et olete inimene, kes läheb pidevalt olematu järele. 
Kas see vastab tõele? 
See on tõsi. 
Tahan midagi väga ning unistan sellest, aga kui olen selle kätte saanud, tunnen, et see pole üldse see ja hakkan jälle uuesti edasi unistama. 
Tagant tõukab mind vist eelkõige mu iseloom, olen väga rahutu. 
Kas teete eluplaane pikaks ajaks ette? 
Üldiselt ei. 
Viimasel ajal võibolla, aga tean, et ega see kasuks eriti tule. 
Tuleb elada tänase päevaga. 
Ehitan endale küll mägesid ette, aga tegelikult läheb ikka veidi teisiti. 
Kas olete rahul? 
Tuleb olla. 
Tööd mul on ja tervist ka (sülitab kolm korda üle vasaku õla). 
Kas väsite rohkem füüsiliselt või vaimselt? 
Füüsilist väsimust tuleb rohkem ette, vaimselt väsin siis, kui mul on puhkus. 
Kui parajalt füüsilist tööd teha, siis ei väsi ka vaim ära. 
Mida teete, kui olete totaalselt väsinud? 
Kui kraanist tuleb hästi kuuma vett, lähen vanni, ent seda pole alati. 
Mulle meeldib väga lebada ja lõdvestuda pehmes lõhnavas vannivahus. 
Teine võimalus on minna Draamateatrisse. 
Mulle meeldib seal väga käia. 
Kas teil on seal oma lemmiknäitleja? 
Jaa. 
Aarne Üksküla. 
Ta on mulle juba väga ammu meeldinud, kümme aastat vist. 
Ma ei ole temaga vist kunagi isegi vestelnud, ent ta on mulle tõesti väga meeldinud. 
Missugune on teie uusaastasoov? 
Unistan, et mul oleks hästi hea tervis. 
Kui ei ole tervist, siis ei saagi millestki unistada. 
Soovin, et mul oleks tööd ja esinemisreise ja et kõik planeeritu ka teoks saaks. 
Sedasama sooviksin teistelegi. 
Suur Kompiil - ajastu valitseja 
ANDREAS WALDEN 
Kõik see näib kokku üks pikk, valguv ja uimastav sõnum ning kolm tegelast kümnest on pidevalt silmini värsket iiri viskit täis. 
Alustame peategelastest. 
Mõlemad mehed on võõrad, tulevad väljast, üks lõbutüdruku, teine naiseideaali juurest, tulevad otsekui saadanasigidik ja sharlatan. 
Aga ei ole need. 
Mis jääb üle teistele? 
Minna metsa siili ja karu seltsi? 
Futurius: Kui inimeste kultuurist rääkima hakata, saaks juttu tohutult palju. 
Kõik kohad saaksid seda täis. 
Mina pakun välja, et kõik sai alguse polaarrebasest. 
See on esteetiline ja loomulik. 
Passerenos: Ei saa aru. 
Aga üks laul meenub. 
Neegrite rahvalaul. 
See käib nii: Meil on raske elada/valged härrad kiusavad/puu otsa ei luba ronida/sest et võime alla kukkuda. 
Lauldakse nii kõvasti kui vähegi võimalik. 
Et kogu tsungel kajaks. 
Futurius: Üks küla kõik. 
Viitina või Veneetsia, Obinitsa või Okinawa, Punsa või Budapest. 
Ainult lärmavad ja itsitavad seal, hõõruvad käsi kokku, konstrueerivad aina samu narratiive erinevate tüüpkangelastega. 
Passerenos: Jah, suure lombi taga otsustanud paar näitlejat kahe tunni jooksul kõik William Shakespeare'i näitemängud ära mängida. 
Mispeale Shakespeare plahvatanud. 
Siiani võis fuck-off-teatriruumi tõepoolest vaid kujutleda Emajõe imaginaarkaldale, aga nüüd on see käes. 
Tintpime öö, mets, lõke, kamp inimeseloomi korrapäratul kodarjoonel ümber tule. 
- Ärge nüüd tulge ütlema, et te pole ise mitte kunagi niisuguse pildi peal olnud! 
Compilarius: Was ist das? 
Passerenos: Ma pean häbiga tunnistama, et ma ei saa tegelikult päris hästi aru. 
Compilarius: Das ist eine Schallplatte. 
Die Schallplatte liegt auf dem Grammophon. 
Passerenos: Sorrõ!? 
Futurius: Ohohohooo! 
Eesli lõualuu vehkleb pimeduses ja müürid vilistite kohal hakkavad ohtlikult pragunema. 
Passerenos: Kas araablased ei olegi enam vaenlase rollis sobilikud? 
Compilarius: Ega te ometi arvanud, et kommerts ja konservatiivsus muusikast sootuks ära kaovad? 
Jäägu see küsimuseks. 
Passerenos: Näe, sealt tulevad omnipotentsed isandad Anonymos ja Alalhoydus - samuti igavesti globaalsed ülekülamehed nagu Lethe, Elusloodus ja Löömingudki. 
Anonymos: Mõni lühike seelik, pruunid paljad jalad... 
Ja tsungel on kujutu, vormitu... 
Alalhoydus: Kassnaised kasvavad seal puude otsas. 
Vaatavad kollaste silmadega selga. 
Roheliste huultega tüdrukud lendavad lihasööjate lillede keskel. 
Ja suured puust püksid kasvavad seal ka, kuigi tundub, et tarvis läheks pigem puusärki. 
Anonymos: Milleks puusärki. 
Jalgrattaga plikasid jahtida on märksa kergem. 
See on isegi loomulik. 
Futurius: Maailma seksuaalsel liigendumisel võib eristada nelja komplitseerituse taset, kusjuures igas ülemises tasemes sisaldub iga alumine ning iga ülemise taseme suhtes on iga alumine käsitatav naiivsena. 
Selles maailmapildis võib jaotus meheks ja naiseks olla ka indiviidisisene. 
Alalhoydus: (moondub Vassiliskaks ning krooksub kogu järgneva tegevuse taustaks.) 
Anonymos: Tegelikult on põhjuseks seelik, mis veel tükk aega tehnilisel progressil jalus oli. 
Mini oli in. 
Orient oli in. 
Peace ja love olid in. 
C oli peaaegu in. 
Riley' pere köögis olid alatasa spagetid in. 
In the pot. 
Padaje, see tähendab. 
Ainult et meie seda ei kuulnud. 
Me olime siis surnud. 
Futurius: Näe, tuul tõmbab vee kohal suitsu, retsiprookse dialoogi asemel võib nii tekkida hoopis patoloogiline enese ümber tiirlemine. 
Passerenos: Kunagi meeldis mulle Teilhard de Chardin... meeldib praegugi, ainult armastus on kuhugi kadunud. 
Anonymos: Pole oluline, kas te armastate pantrit, ussi, papagoid, lumeleopardi või valetada. 
Passerenos: Tõepoolest, sundimatult, ent pidurdamatult salmisid ritta seades vestab stepilaulik loomuldasa kõigest, mida tema ihusilm parajasti nägema ja kõrv kuulma ulatab! 
Alalhoydus: Tiigi kaldal kuuse otsas õhtul kurvalt kraaksus vares. 
Passerenos: Mu kallis Bill, olen alati öelnud, et sa oled suur luuletaja! 
Futurius: See ei ole bill, see on klarnet. 
Kui ühest otsast sisse puhuda, tuleb teisest otsast veri välja. 
Compilarius: Mis tarkusi saaks üks kometimees kuulutada enesest teadjamaile, kes veel pealegi suudavad kuulda võtta ainult tõdesid, mille õigsuses on nad ise läbinisti veendunud. 
Futurius: Ei vennad, veri ei ilmu mitte kui pelk füüsiline kehavedelik, vaid kui meie aja sümbol-ollus. 
Aga te ei tohi süüa verd. 
Anonymos: Häh, veri voolab nagu iga teine vedelik ja ka vägivald ei ütle enam midagi. 
Sest mida arvata inimesest, kes ettekavatsetult ja süstemaatiliselt rõhknaela valetpidi seina surub? 
Passerenos: Tagane minust, koger! 
Futurius: Mis koger, bother, mõmiseks selle sama paiga peal Winnie The Pooh. 
Keha eitamine viitab siin teatavale filosoofilist päritolu kujutlusele ja nii sõidetakse oma käruga ulja laulu saatel õige varsti kraavi. 
Compilarius: Ning kui vaja sõidab ka dialoog tegelastest üle. 
Teele jääb lamedus ning isegi pimedust ei saa olema lameduse peal! 
Anonymos: Kõik seosed jooksevad siis mööda juhtmeid kokku ja modernpostuleeruvad sinises kõverikus postis laguneva Gutenbergi galaktika ees. 
Aga see, mida nemad sealt üles korjavad, ning oma metsa ümber istutavad, on eeskätt sõlmiline dub-taim. 
Passerenos: Paraku on tükis sööri kohal konks, ning selle sees mingid tyhjad samaaegsed invariantsed segadused. 
Compilarius: Asjandusi, mis teevad eimidagi, olen ma ennegi näinud, aga see ei tee isegi eimidagitegemist! 
Maha võtta võiks selle, lõpu poolt. 
Anonymos: (üha kaugenedes)...ja tsungel on kujutu, vormitu, ainult sõlmilised dub-taimed kuni silmapiirini ja hirmsa hulga liivaterade asemel hoopiski üldisem asi - kõrb nagu Novgorodi veetshe. 
Aga kas ma ka tegelikult tahan siin puu all lebada? 
Või on olulisem see, et inimesed, kes minust mööduvad, arvaksid, et ma seda tahan. 
Nad tulevad ja vaatavad, pead viltu, ja kui sa seal puu all just ei maga, pudel peos ja suu ammuli, vaid vähekegi luulet lehitsed või kasvõi kannelt tõmbad, leidub õige pea esimene, kes usubki su olevat selle välismaise virtuoosi, kellest eilne ajaleht kirjutas... 
Futurius: Armsad sõbrad, kõik mis mu pilgule mäetipu kõrgusest avanes, oli väga ilus. 
Aga kui ühest kuhjast Kesküla välja pudenes, siis mõtlesin, et tühja kah, tark inimene saaks kohe aru, et pole mõtet tola kombel kätega vehkida. 
Ei sukapaela otsas, ei võllapuus... 
Passerenos:...sest ori kogeb vaheldumisi käskijanna soosingut ja alandust. 
Kuid alati, kui väljud ruumist, tabab sind üks tõdemus kui nuiahoop - ikka veel on suvi. 
Ja isegi kõrge päriskultuur poeb selle eest koridorihämarusse. 
Futurius: Siin lõpeb minu jutt, mille kroonlühtriks oli see, kui keegi vaataja üritas pihta panna mäeveerule patseerima lastud hane. 
Edasi tabanud seisundite vaheldumise kiirus vaatajat nagu tehniliselt laitmatult sooritatud kombinatsioon: sukeldumine-haak-sirge (see ongi sirge võrrand kolme muutujaga). 
Pärast polevat olnud midagi. 
Absoluutselt mitte midagi. 
Ainult taevaveerelt olevat kostnud tasast naeru. 
Ja seal see seisnudki - Suur Kompiil, ajastu valitseja. 
* Aasta läbi lehekülgi täitnud lausete tõkestamatu kontsentreerumine üheks tekstiks. 
Följetonistlik ajastu 
MARGUS KASTERPALU 
Peame tunnistama, et me ei suuda anda ühetähenduslikku definitsiooni nähtusele, mille järgi tuntud kirjandusloolase Plinius Ziegenhalss meie aega följetonistlikuks nimetanud on. 
Ziegenhalss rõhutas, et seda mitte kui ebavaimset ja isegi mitte kui vaimu poolest vaest aega käsitleda ei tohiks, vaid pigem kui aega, mis oma vaimuga midagi peale hakata ei oska või täpsemalt, mis riigi ja eluökonoomia raames vaimule kohast paika ja funktsiooni ei leia. 
Ziegenhalssi järgi väljendub aja följetonistlikkus eelkõige ja massilisimalt ajakirjandslikes kaastöödes, mille autoreid kuulub nii ajalehetoimetustesse kui vabakutseliste kirjutajate hulka, nii doktorikraadiga ülikooliõppejõudude kui koduperenaiste kirjutesse ridadesse. 
Kusjuures meelisteemadeks on kas päevaprobleemidega seotud küsitlused või anekdootlikud seigad kuulsuste elust - mõlemate puhul on põhieesmärgiks siduda mõnd tuntud nime mingi päevakajalise teemaga. 
Selleks lastakse nimekal keemikul või klaverivirtuoosil avaldada oma arvamust poliitika, armastatud näitlejal, tantsijal, lenduril või luuletajal aga poissmehepõlve eeliste või puuduste, finantskriiside arvatavate põhjuste ja nii edasi kohta. 
Või kirjutatakse, kuidas Goethe, sinine frakk seljas, postitõllast välja astub ning Strasbourg,i või Wetzlari tüdrukuid võrgutab. 
Seejuures kasutatakse hulgaliselt intellektuaalseid moesõnu, mis kui täringupeekris segiraputatult lugeja ette heidetakse, et see rõõmustaks, kui mõne neist enam-vähem ära tunneb. 
Lühidalt, följetonistlikul ajastul jõutakse varem või hiljem selle kohutava sõnaväärtuse languseni, mis alul küll täiesti salajas ning kõige väiksemais ringides esile kutsub heroilis-askeetliku vastupanuliikumise, mis aja jooksul nähtavaks ja võimsaks muutub ning uue enesedistsipliini ja vaimuväärikuse lähteks kujuneb. 
See läheb seda lihtsamalt, et inimene, kes sel kombel võitlust alustab, igas korralikus följetonistliku ajastu kodanlaseski enesele tänuliku kuulaja ja poolehoidja leiab. 
Sest väide, et kultuur, mille omanikuks ta end alles eile pidas ja mille peale nii uhke olla sai, üldse enam elus ei ole, et see tema armastatud haridus ja armastatud kunst üldse mitte õige haridus ja õige kunst ei ole, on tema meelest sama häbematu ja talumatu, kui äkiline inflatsioon. 
Ja nii ongi, et kuigi pinnapealsete inimeste arvates on mitteeksisteerivaid asju sõnade kaudu teatud mõttes kergem ja vastutustundetum esitada kui olevaid asju, siis südametunnistusega imimeste puhul on see otse vastupidi - miski ei lase end raskemini sõnadesse vormida ega ole ometi midagi hädavajalikumat inimese silmade ette tuua kui teatavad asjad, mille eksistents küll tõestatav ega ka tõenäoline pole, mis aga just seetõttu, et südametunnistusega inimesed neid teataval määral olevate asjadena käsitavad, olemisele ja sündimisvõimalusele sammu võrra lähemale astuvad. 
Üle poole riigi viljareservist on koos 
ENDRIKO VÕRKLAEV, KRISTIINA TÕNNISSON 
Eestis alustati teraviljareservi moodustamist 1993. aastal. 
Riik on eraldanud vilja ostmiseks üle 130 miljoni krooni. 
Viljasalvedesse on varutud ligi 50 000 tonni vilja, mis moodustab vajalikust kogusest umbes poole. 
Teraviljareserv kuulub riigireservi koosseisu. 
Eesti riigireservi moodustamist, hoidmist ja kasutamist reguleerib riigireservi seadus. 
Selle kohaselt on riigireserv riigi julgeolekut ja sõltumatust tagav ressursside kogum, mis võetakse kasutusele sõjaseisukorra, erakorralise seisukorra ja eriolukordade puhul. 
Reserv jaguneb julgeoleku-, munitsipaal- ja mobilisatsioonivarudeks. 
Viimane loodi riigikaitse eesmärkidel ja selle kohta käivad andmed on salastatud. 
Vili ostetakse vähempakkumise korras 
Eestis korraldab vilja kokkuostu RE Riigi Viljasalv. 
Peadirektor Ago Sootsi sõnul käib ostmine peamiselt vähempakkumiste korras. 
Sellel aastal on olnud kaks pakkumisvooru (1994. aastal 3 vooru), mille tulemusena osteti Eesti tootjatelt riigireservi 15 miljoni krooni eest toiduteravilja. 
Esitati 133 pakkumist. 
Pakkumised jagunesid arvuliselt enam-vähem võrdselt ühistute ja talude vahel, kuid ühistutelt hangiti ligi 80% vilja kogusest. 
Et pakkumisvoorude ajaks ei olnud riigilt veel raha laekunud, tasuti vilja eest eelmise aasta summade ülejäägist. 
RE Riigiressursside Keskuse osakonnajuhataja Veera Kirsipuu andmetel tekkis ülejääk seetõttu, et 1994. aastal ei olnud piisavalt kvaliteetse vilja pakkumisi. 
Kirsipuu sõnul napib Eestis vilja, mis vastaks riigireservi kvaliteedinõuetele. 
Ago Sootsi sõnul peaks teraviljareserv katma Eesti riigi pooleaastase vajaduse toiduteravilja järele. 
Sellest kogusest on siiani suudetud hankida 55 000 tonni ehk umbes pool. 
Sellest jätkub kolmeks kuuks, kinnitab Riigikogu rahanduskomisjoni liige Toivo Jürgenson. 
Maksimaalne kogus, mida riigi hoidlates kindlalt säilitada suudame, on 100 000 tonni. 
Sellise koguseni jõuame loodetavasti paari aasta pärast. 
Eelarvesummad laekuvad liiga hilja 
Sootsi arvates oleks õigem osta vilja eelläbirääkimiste korras, mis annaks ka põllumeestele suurema kindluse. 
Riigi Viljasalv on püüdnud seda ka teha, kuid kahjuks on lepingud osutunud vähesiduvateks, sest riik ei suuda garanteerida vilja eest õigeaegset tasumist. 
Viljaoste finantseeritakse julgeolekuvaru fondi abil riigieelarvest. 
Harilikult laekub raha lisaeelarvetest aasta lõpus, kui viljakoristusperiood on läbi. 
Põllumajandusministeeriumi maamajandusosakonna nõuniku Toomas Kevvai sõnul ütlevad paljud viljamüüjad seetõttu lepingud üles ja müüvad vilja mujale, ilmselt ka välismaale. 
Kevvai hindab viljapuudust Eestis küllaltki tõsiseks. 
Ka maailmaturul on vilja nõudmine 1994. aasta ikalduse tõttu oluliselt kasvanud. 
Kas riigireserv peab olema puutumatu? 
Rahapuudust aitaks leevendada vanade viljavarude müümine kevadel, kui vilja hind on kõrgem, ja saadud summade kasutamine uute varude ostmiseks augustis-septembris. 
RE Riigiressursside Keskuse peadirektori asetäitja Matti Leinboki arvates peab aga riigi julgeoleku seisukohalt vili kogu aeg salvedes olema. 
Peame õigeks, et tulevikus vahetataks vilja tonn tonni vastu, ilma rahaliste operatsioonideta, lisab Leinbok. 
Teisest küljest aitaks varude müümine kevadel tasuda uue vilja eest õigeaegselt ja kindlustaks Eesti tootjale stabiilse turu. 
Riigikogu maaelukomisjoni aseesimehe Vambo Kaalu sõnul on selliseid ettepanekuid valitsusele ka tehtud, kuid siiamaani on need jäänud suurema tähelepanuta. 
Selle tulemusena anti väga kvaliteetne rukis ära jõusöödatööstusele, märgib Kaal. 
Viljareservi funktsioonid võiksid olla laiemad 
Ago Sootsi arvates peaks teraviljareserv toimima ka kui turgu stabiliseeriv varu, et leevendada viljapuudust ja hoida ära importi. 
Ka Vambo Kaal toetab ideed müüa reservist vajaduse korral kohalikele viljaveskitele jahu tegemiseks. 
Riigi teraviljareserv peab olema väga paindlik mehhanism, siis on sellest ka riigile maksimaalselt kasu, lisab Kaal. 
Seda arvamust ei jaga Matti Leinbok ja Veera Kirsipuu. 
Leinboki sõnul peab julgeolekuvaru olema puutumatu reserv. 
Ka Kirsipuu kinnitab, et riigireservi seaduse järgi ei ole julgeolekuvaru ülesanne turuhindade stabiliseerimine. 
Turg on turg, turg määrab ka hinna, lisab Kirsipuu. 
Riigi viljareserv peaks igal ajal olema täpselt nii suur, kui on kokku ostetud. 
Igal juhul ei tohiks reservi arvel äri teha, sekundeerib neile Toivo Jürgenson. 
Leinbok peab võimalikuks interventsioonifondi loomist julgeolekuvaru kõrvale. 
Sellise fondi ülesanne oleks tasakaalustada vilja nõudmist-pakkumist riigis ja hoida ära järske hinnamuutusi. 
Leinboki kinnitusel on selline praktika Euroopas laialt levinud ja näiteks Soomes on sellise viljatagavara suurus 100 000 tonni. 
Välissaatkonnad aitavad ettevõtjaid koontaktide leidmisel 
URMAS TOOMING 
Eesti ettevõtjad peavad olema senisest aktiivsemad ning kasutama teavet ja kontakte, mis on olemas Eesti välissaatkondades, tõdeti eile lõppenud Eesti välissaatkondade majandusametnike konverentsil. 
Ettevõtjad peavad aktiivsemad olema 
Välisministeeriumi välismajanduspoliitika osakonna juhataja kohusetäitja Mait Martinsoni sõnul toimus Eesti välissaatkondade majandusametnike konverents seekord juba kolmandat korda. 
Erinevalt eelmistest kordadest analüüsisid ametnikud seekord konkreetseid majanduspoliitilisi probleeme. 
Need puudutasid põhiliselt Euroopa Liiduga seonduvat, Eesti võimalikku ühinemist Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) ning Eesti kohta Ida- ja Kesk-Euroopa riikides. 
Martinson mainis, et Eestil on välisesinduste võrk paljudes riikides ning peaaegu igas esinduses on ka inimene, kes tegeleb majandusküsimustega. 
Kuid ettevõtjate huvi nende kontaktide vastu on olnud suhteliselt loid. 
Martinson lisas, et Eesti välisesinduste tegevusega haaratud potentsiaalne turg koosneb rohkem kui 400 miljonist ostujõulisest inimesest. 
1996. aasta üks suundumusi Eesti välismajanduspoliitikas on Martinsoni sõnul Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, eriti Tshehhi ja Slovaki vabariigi ning Poolaga vabamajanduslepingute sõlmimine. 
Ta lisas, et Venemaaga enamsoodustusrezhiimi kehtestamise läbirääkimised nihkuvad samuti järgmisesse aastasse. 
Samas ei pidanud Martinson topelttollitariife Venemaaga kõige suuremaks õnnetuseks. 
Kui baastoll on 15 ning topelttoll 30 protsenti, siis tähendab see, et Eesti tootjad peaksid teiste riikide ettevõtjatest 15-20 protsendi võrra väiksemate kuludega tootma. 
Kui seda ei suudeta teha, siis on raske konkureerida nii Venemaa kui ka teiste riikide turul. 
Igas riigis tuleb tegutseda isemoodi 
Andres Trink Eesti Washingtoni suursaatkonnast nendib, et suurte võimalusetga USA on Eestile veel suhteliselt avastamata ekspordimaa. 
Ta lisas, et majanduslikult ja julgeolekupoliitiliselt on Eestile kindlasti kasulik, kui USA firmad võimalikult palju Eestisse investeerivad. 
Selleks tekivad head eeldused infrastruktuuri ettevõtete erastamisel. 
Eesti majandusnõunik Brüsselis Andres Talvik kinnitab, et erinevalt Põhjamaadest ei ole belglastele Eesti eriti tuttav riik. 
Belgial on kindlalt väljakujunenud välismajandussuhted ja -piirkonnad, mida on raske muuta ja Eesti on isegi Belgiale liiga väike turg. 
Arvestatav turg võib olla ehk kogu Baltikum 8 miljoni elanikuga. 
Seevastu Soomes ja Rootsis ei vaja Eesti enam mingit tutvustamist. 
Sealsetel turgudel on Eesti ettevõtjatel tegemist küll, kui nad on piisavalt aktiivsed. 
Urve Nõu Helsingi suursaatkonnast mainis, et Eesti tekstiilitooted ning valmisriided on Soomes hinnatud. 
Et Soome hinnad on paljude teiste Euroopa riikide hindadest 15-34 protsenti kõrgemad, siis leidub Eesti odavatele toodetele piisavalt ostjaid. 
Nõu lükkas ümber levima hakanud seisukoha, et Soome püüab takistada Eesti kui transiidimaa arengut. 
Ta mainis, et Soomes on palju ärimehi, kes otseselt soovivad, et Via Baltica magistraal kunagi ikka valmis saaks. 
Samas teeb ka Soome suuri jõupingutusi, et ehitada välja rahvusvahelistele nõuetele vastav ühendustee Turust Venemaa piirini. 
Selleks loodab Soome abi saada ka Euroopa Liidust. 
AS Saare Õlu vahetab omanikku 
NEEME KORV 
Saaremaa Tarbijate Ühistu (STÜ) juhatus otsustas kolmapäeval alustada läbirääkimisi AS Saare Õlu müümiseks. 
Ettevõte müüakse tervikuna. 
Õlletehase müümise üksikasju ei soovinud STÜ juhatuse esimees Peeter Kilumets eile Postimehele kommenteerida, kuid kinnitas, et ühistu soovib näha õlletehast Eesti kapitali valduses. 
STÜ põhitegevuseks oli, on ja jääb siiski jaekaubandus ja selle arendamine, põhjendas ta õlletehase müümist. 
Konkurentsis püsimiseks vajab AS Saare Õlu kiiresti investeeringuid. 
STÜl ei ole neid Kilumetsa sõnul praegu võimalik teha. 
Kui investeeringud suurendavad Saare õlle konkurentsivõimet, siis saaksime meie, jaekaupmehed, seda paremini müüa. 
Kui tehas läheb põhja, siis pole tarbijal midagi juua, meil müüa, ja inimesed kaotavad töökohad. 
Tänavu on õlletehas investeerinud Saksa päritolu seadmetesse, samuti oma toodangu kaubanduslikku välimusse. 
AS Saare Õlle turuosa Eesti turul on olnud kuue protsendi piires. 
60% toodangust müüakse Saare maakonnas. 
1994. aastal tootis õlletehas 221 000 dekaliitrit, tänavu 249 000 dekaliitrit õlut. 
Firmas töötab 85 inimest. 
Saaremaa õlletehas on tarbijate ühistu omanduses 1970. aastast. 
1974. aastal koondati kogu ETK tööstusettevõtted tööstuskoondise alla. 
STÜ sai uuesti AS Saare Õlu kõigi aktsiate omanikuks tänavu novembris. 
Riigi maksuamet tasus aktsiaseltsile Savi oma võla 
URMAS KALDMAA 
Riigi maksuamet kandis kolmapäeval aktsiaseltsile Savi üle viimased 4,9 miljonit krooni, mis olid siiani tasumata Pärnu maksuameti hoone renoveerimise eest. 
Puuduva summa eraldas riigi maksuametile valitsus. 
Esialgu 5 miljonile planeeritud renoveerimine läks lõpuks maksma ca 12,5 miljonit krooni. 
Peaminister Tiit Vähi sõnul finantsdistsipliini rikkumiseks nimetatud ülekulu oli üks peamisi süüdistusi, mis esitati riigi maksuameti endisele peadirektorile Ardo Ojasalule enne tema ametist lahkumist. 
Praegu Pärnu maksuametile kuuluva hoone renoveerimist arutati esimest korda kõigi osapoolte osavõtul 1993. aasta sügisel. 
Sellest nõupidamisest võtsid osa tookordne riigi maksuameti peadirektor Villar Aron, Pärnu maakonna maksuameti direktor Jaan Krinal ja ehitusfirma Savi juhatuse esimees Sulev Laanpere. 
1994. aasta 7. märtsil sõlmiti riigi maksuameti ja ehitaja vahel leping, millele maksuameti poolt kirjutas alla Jaan Krinal. 
Selle lepingu lisas oli renoveerimise ligikaudseks maksumuseks märgitud 5 miljonit krooni, klausliga, et see summa võib muutuda, kui muutuvad ehitusmaterjalide ja -tööde hinnad. 
Lõppmaksumuse määramisel oli arvestatud minimaalsete hindade ja siis veel saada olevate odavate ja ebakvaliteetsete materjalidega. 
Tagantjärele võib öelda, et arvestuste tegemisel eksiti kaks ja pool korda ning maja kordategemine läks tegelikult maksma 12,5 miljonit krooni. 
Riigi maksuamet püüdis 12,5 miljonit vaidlustada ja tellis firmalt E-Konsult ehitusekspertiisi. 
Ekspertiisist järeldus, et ehituskulud oleksid võinud olla ligikaudu miljon krooni väiksemad. 
Maksuameti ja AS Savi läbirääkimised miljoni tagasimaksmiseks aga ei andnud tulemusi: AS Savi keeldus ehituse hinda alandamast. 
Lõpuks lepiti kokku AS Savi nõutud hinnas. 
Raha renoveerimistöödeks ei olnudki 
Nii riigi maksuameti peadirektor Kalev Järvelill kui ka AS Savi juhatuse esimees Sulev Laanpere ütles, et neil ei ole teineteisele enam mingeid pretensioone. 
Kalev Järvelill lisas, et vana ehitise renoveerimise maksumust on väga raske määrata ja mõne teise firma eksperthinnang oleks võinud olla ka vastupidine E-Konsulti tehtule. 
Olevat tavaline, et erinevate firmade hinnad ühe ja sama objekti ehitamisel kõiguvad 20% piires. 
Kurioossem on aga see, et maksuameti eelarves raha ehitamiseks polnudki. 
Pärnu maksuameti direktori Jaan Krinali sõnul sai tema sellest teada alles hiljem, kui tekkisid raskused ehitajale maksmisel. 
Selle hetkeni olevat ta tegutsenud heas usus, et raha on olemas. 
Samas on riigi maksuameti peadirektor Kalev Järvelill veendunud, et Pärnu maksuamet vajas uusi tööruume ja ehitada oleks tulnud sama kvaliteetsete materjalidega, nagu ehitati. 
Ehitamise seisukohalt ei tehtud midagi valesti. 
Probleem on selles, et ehitati ilma rahalise katteta, on Kalev Järvelille seletus oma eelkäija süü kohta. 
Uue peadirektori sõnul oleks Ardo Ojasalu pidanud teadma, mis tema ametkonnas toimub, ja koos rahandusministeeriumiga leidma tee, kuidas ehitus lõpetada. 
Kõnealusel juhul olevat rahandusministeerium aga pandud sündinud fakti ette. 
Ka Pärnu maksuameti direktor Jaan Krinal leidis, et Ardo Ojasalu oleks saanud maksuameti hoone renoveerimise ära keelata, sest ehitustöödega alustati tema ametiajal (leping ehitusfirmaga Savi oli sõlmitud juba enne teda). 
Kuidas oli võimalik Pärnu maksuameti hoone renoveerimist üldse alustada, kui sellist kuluartiklit eelarves ei olnud? 
Kuidas jõuti ehitusega üldse nii kaugele, et võis tekkida küsimus, kas ehitada edasi või lõpetada ära? 
Raha ei olnud, aga ehitada sai 
Siin tuleb täpsustada, et kuigi renoveerimiseks ei olnud eelarves raha ette nähtud, kehtis 1994. aastal valitsuse määrus, mis lubas maksuametil kasutada 5% täiendavalt sissenõutud maksudest oma ametkonna materiaal-tehnilise varustatuse parandamiseks. 
Seda raha algul ehitamiseks kasutatigi. 
Kui see raha sai otsa, kulutati ära ka need 3 miljonit krooni, mis olid eraldatud Pärnu maksuametile omanikule tagastatud vanast hoonest ümberkolimiseks ja muude reorganiseerimisega seotud kulude katteks. 
Ka sellest rahast ei piisanud. 
Pärnu maksuameti direktor pöördus riigi maksuameti poole. 
Direktor Jaan Krinali sõnul polevat ülevaltpoolt mingit reaktsiooni järgnenud: raha ei saadud, edasiehitamiseks käsku polnud, aga ära ka ei keelatud. 
Kõigele vaatamata otsustati ehitada maja siiski lõpuni, sest hoonet sellises ehitusjärgus pooleli jätta ei oleks olnud mõistlik. 
Valuutaturg 
TÕNIS HAAVEL, Hansapank 
29. detsembril 
Aasta viimasel tööpäeval olid turud rahulikud. 
Neljapäeva hilisõhtul hakkas USA dollar ootamatult tugevnema ja liikus Saksa marga suhtes enam kui pool protsenti ülespoole. 
Suhteliselt kiire tõus oli väga õhukesel turul põhjustatud vaid kahest suuremast tehingust, mis olid seotud Venemaa viljatehingutega ja Ladina-Ameerika keskpangaga. 
Selle aasta viimasel tööpäeval sulgus enamik Euroopa turgudest juba lõuna paiku. 
Täna õhtul kohtub USA president Clinton Robert Coleiga, et alustada taas läbirääkimisi USA tuleva aasta eelarve üle. 
280 000 riigitöölist ootavad positiivset lahendust. 
Riigisektori eemalolek tööst on teinud küsitavaks USA majandusindikaatorite kogumise ja kokkuvõtte, mis toob turgudele ebakindlust veelgi juurde (Ameerika Ühendriikides on kõik majandusindikaatorite avaldamise ajad väga täpselt ette määratud). 
Järgmise aasta väga tähtis sündmus on G7 grupi rahandusministrite ja keskpankurite koosolek 20. jaanuaril, kus põhitähelepanu all on ilmselt intressipoliitika, kuid ka USA dollari seisukord on üsna oluline. 
Kahtlemata vajavad ka kõik Euroopa riigid uuel aastal tugevat majanduskasvu, eriti, kui nad loodavad Maastrichti kriteeriumite alla mahtuda. 
Jäägu ikka veel nii 
Immo Mihkelson 
On neid, kelle arm ei roosteta, ja leidub teisi, kes on piisavalt noored, et mitte veel haavuda. 
Ometi erutab mineviku varjust esile küünitav THE BEATLES praegu neid mõlemaid, sest uus britpopi laine tunnistab vaid üht põhilist iidolit. 
Pealegi kõditab siinses müügitabelis korraks vilksatanud plaat meie biitmuusika kuldsete alguspäevade nostalgiat. 
Paar aastat tagasi, kui Michael Jacksoni lapsepilastusafäär oli parajasti täies hoos, vilksas läbi inglise pressi kõmusõnum, et Jacko laenutas biitlilaulude kirjastamisõiguse viieks aastaks plaadifirmale EMI, saades vastu 70 miljoni jagu nael-sterlingeid. 
Vaid kümmekond aastat varem oli ta Paul McCartney nina alt näpsanud monotop neliku loomingu õiguste haldamise õiguse tühipalja 56 miljoni dollari eest, pärast mida muidu nii viisakas ja ontlik eksbiitel pole suutnud enda teada hoida paksu ja vihast nördimust. 
Raha paneb rattad käima ja ajab inimesed imelikuks, mis muud. 
Tühja sellest, kui poleks üht konksu: ehkki kulissidetagused imelikud ärimängud jätavad muusikahuvilise-plaadiostulise publiku üpris ükskõikseks, on sihatsed asjad muusika endaga seotud rohkem kui palju. 
Ei piisa sellest, et laul lihtsalt on. 
On vaja, et keegi seda ka kuuleks ning tänapäeval eeldab olemasolu salvestist, mida on võimalik tuhandetes ja miljonites tirazheerida. 
Küllap suuresti enda ja oma mänedzheri kogenematuse tõttu ärisid biitlid omal ajal võileivahinna eest maha kirjastusfirma Northern Songs ja ühes sellega lepingu, mis koos õigusega vahendada autoritasusid andis uutele omanikele voli kontrollida teatud nüansse, nagu näiteks laulude avaldamise probleemid. 
Nii et ühest küljest oleks nagu tegemist küll biitlilauludega, aga teisalt ei saa autor oma loomingut enam vabalt kasutada, sest ta on kunagi astunud pisikese väärsammu. 
Olgu kuidas on, aga rahaveski ratas pöörleb taas ning EMI on asunud tegutsema, et oma arhiivist päevavalgele tuua vist küll kogu seniavaldamata biitlimaterjal, mida on võimalik nüüd ja praegu krõbiseva ja kõliseva vastu vahetada. 
Across the Universe 
Mullu ilmunud albumi Live At The BBC oodatust suurem müügiedu mõjus kahtlemata kannustavalt ning kahtlaselt kallis topeltplaat Anthology vol. 1 ilutseb peaaegu kõikjal maailma edetabelites, olles seal purustanud isegi rekordeid. 
Ühendriikides osteti seda esimese müüginädala jooksul enam kui miljon eksemplari, milleni pole varem küündinud ükski duubelplaat. 
Ja lubatavasti tuleb sellele kohe varsti mitu järge, et teha uute ja endiste biitlifännide rahakottides põhjalik järelriisumine. 
Veel paar kuud tagasi leidus kahtlejaid, kes julgesid väita, et avaldamiskõlbulikku ja veel avalikustamata biitlikraami ei tohiks enam kübekestki järel olla. 
Praegu tundub, et neil oli ühest küljest õigus ja teisalt nad eksisid rängalt - nii analoogial kui küllap ka selle peatselt ilmuvatel järgedel on kahtlaselt vähe laule, mida võiks lihtsalt niisama kuulates nautida, aga kogu see alaväärtusliku kõla ja nadi teostusega kraam, mille avaldamist biitlid omal ajal vist isegi õudsamates hirmuunenägudes ei osanud karta, müüb pagana hästi. 
Mälestus maksab heldelt ja legend tähendab palju. 
Popmuusika ajaloos pole olnud varem ega tule vist kunagi nii suurt, kuulsat, ülevoolavalt andekat, mõjukat ja kestvat gruppi kui The Beatles. 
Juba veerandsada aastat on oodatud uusi biitleid, järgmist popavastust, mille muusikat ihaletaks sama globaalselt ja vältimatu osasaamise tundega nagu Liverpooli neliku oma. 
Kümned ja sajad tuhanded muusikud on rääkinud sellest, kuidas neid on see muusika innustanud ning nakatanud, pea kõigis maailma paigus - ka Eestis - vallandasid nood rõõmsameelsed ning kohati üpriski siirad laulud uue ja tõelise popmuusika laine. 
Here, There and Everywhere 
Keegi noor kriitik, nimi pole oluline, üritas mulle hiljuti selgitada, et biitlite roll britpopi uue põlvkonna mõjutajana on ebaoluline, ehkki minu kõrvad ja teadmine väitsid midagi muud. 
Ilmselt arvas ta, et uus saab olla usaldusväärne üksnes siis, kui see ennast liigselt ei seo eilse ehk vanaga. 
Loomulikult pole tegemist kopeerimisega, kuid enamik neist bändidest ilmutab ühel, teisel ja kolmandal - ka muusikalisel - moel lugupidamist biitlite vastu, olgu see siis Stone Roses, Verve, Blur, Oasis, Supergrass, Pulp, Elastica või mõni muu energiline ja sasipäine uustulnuk. 
Isegi Portishead, Tricky ja Massive Attack on langenud võrdluste ohvriks, sest nad olevat eksperimenteerivad nagu lõpuperioodi biitlid. 
Ning noored muusikud, kes polnud veel sündinudki, kui biitlid tegid mehetempe, räägivad praegu intervjuudes austusega nende muusikast. 
Näiteid uuest biitlivaimustusest võiks tuua hulgi, ent sellel puudub sügav mõte, sest niigi on selge, et vana ja uus käivad käsikäes. 
60ndate põlvkonnale, nendele beibibuumeritele, kes kõigepealt kiljusid biitlite kontsertidel ja seejärel mõne aasta möödudes olid varmalt nõus Liverpooli neliku lauludest välja lugema mida iganes suurt ja tõsist, jäävad nad ikka nendeks, kes nad on - mälestuseks ühest ajast, mis oli mäletajate enda oma. 
See põlvkond ei taha vananeda, nad kannavad oma noorust ja nooruslikkuse iha endaga kaasas. 
Tagantjärele kostab järjest rohkem hääli, mis väidavad, et see publik ise tegi biitlid, sest ta vajas midagi, millesse klammerduda. 
Muusika oli neile üks võimalustest, sealjuures kaugeltki mitte väheoluline võimalus. 
Seega ühed veel mäletavad ja teised ei mäleta tuhkagi, aga on õnneks vabad põlvkondade vastasseisu eelarvamustest. 
Praeguste pop & rock noorukite papad ja mammad ei seedinud biitleid, sest see oli nende vanemate muusika. 
Ring on aga täis saanud, uudsusega rikastatud põhiväärtused jälle moes, nostalgia ja nooruslikkus in. 
Ükskõik, millise nurga alt biitlite peale ka ei vaadataks - kas vana või uue alt -, olulised on nad ikkagi, ehkki vaevalt et nende järgmine uus singlihitt, lahkunud John Lennoni häälega lauldud Real Love, maailma vapustab. 
See kõik on kord juba olnud. 
TSIKLIMEES 
Pearl Jami laulja Eddie Vedder on löönud kampa Pakistani laulja Nusrat Fateh Ali Khaniga, eesmärgiks lindistada koos natuke muusikat ekstravagantse rezhissööri Tim Robbinsi uuele filmile Dead Man Walking. 
Robbinsit on lubanud filmimuusika kokkupanemisel aidata ka Tom Waitx, Bruce Springsteen, Johnny Cash ja Patti Smith. 
Filmi Dead Man Walking soundtrack album peaks lettidele jõudma jaanuaris, filmi endaga läheb tiba kauem aega. 
Rezhissööri sõnul on ta õudselt õnnelik, et nii palju kuulsaid staare oli nõus talle appi tulema. 
Tsiklimees ei saa üle ega ümber tribuutalbumite meeletusest. 
Nüüd tahetakse cover dada Los Angelese 80ndate hard-core-punk ansambli The Germs lugusid. 
Germs on avaldanud suurt mõju kogu 90ndate Ameerika kitarrimuusikale. 
Albumi nimeks on A Small Circle Of Friends ja see peaks poelettidele jõudma veebruarikuus. 
Cover dajate hulka mahuvad sellised meganimed nagu Courtney Love, Red Hot Chili Peppers, Beastie Boys, Sonic Youth ja L 7. 
Tsiklimehele on kõrva ulatunud jutud, et isegi REM ja Pearl Jam on asjast huvitatud. 
Oivaline Inglise ambient ansambel Orbital annab uue aasta algul välja neljanda plaadi. 
Kahest vennast koosnev ansambel on keeldunud oma tulevast üllitist täpsemalt kommenteerimast. 
Igal juhul olevat see aga samm edasi 1994. aastal ilmunud albumist. 
REMil lõppes aasta kestnud maailmaturnee ja juba on mehed kuuldavasti stuudios. 
On see REM alles väsimatu, vangutab Tsiklimees pead. 
Ansambel on välja valinud ka esimese koostööpartneri. 
Liz Phair on daam, kes sai au osaliseks olla kutsutud koos REMiga muusikat looma. 
Liz on Ameerika vaste Sleeperi Louise Wenerile. 
Kui täpsustada, siis ei salli Phair feministe, ropendab hullupööra ja on sealjuures intelligentne. 
Geniaalse Briti indierock bändi Supergrass trummar Danny Goffey oli sunnitud kandma kindaid. 
Põhjuseks ansambli maratonturnee ja kiired rütmid, mistõttu Dannyl läksid käed rakku. 
Enesepiinamine on ennast ära tasunud. 
Ansambel on ülipopulaarne nii kriitikute kui ka publiku hulgas ja Briti suurim rokiajakiri Q nimetas Supergrassi aasta bändiks. 
Neil Youngi fännid peavad ootama kevadeni, mil nad võivad oma saviplaadid iidoli vanema loominguga prügikasti lennutada. 
Alles märtsis jõuavad lettidele klassikaliselt hea Neil Youngi klassikaliselt head CD-formaadis plaadid Journey Through The Past, Time Fades Away ja Re-actor. 
Õigemini olid need plaadid mõeldud jõuluturule, aga vana Young tahtis noorpõlve loomingut pisut kauem remiksida. 
Grungekeskuses Seattle'is viidi Internetti sisse õudustäratav kontsert. 
Kohalik sümfooniaorkester töötles agaralt Nirvana, Pearl Jami ja Soundgardeni muusikat. 
Orkestri kontsert on Internetis, seda siiski ainult veebruarikuuni. 
Kuuldavasti esitasid ka mitmed grungemehed orkestri koosseisus oma loomingut. 
ABBA liikmed sahistavad jälle midagi koos teha. 
Ansambli naisliige Anni-Frid Lyngstad on pärast pikka pausi võtnud kontakti endiste bändikaaslaste Benny Anderssoni ja Björn Ulvaeusiga. 
Lyngstad kavatseb pärast dekaadipikkust pausi välja anda sooloalbumi. 
Sel puhul loovatki ta kontakte riigi parimate heliloojatega, kelleks ta peab ka Anderssoni ja Ulvaeust. 
Tsiklimees on arvamusel, et karta on ABBA taaskokkutulekut või mõnda 20 aasta vanust tolmuselt riiulilt leitud lugu. 
Tori Amose uus singel oli nädal enne ilmumist saadaval Internetis, kusjuures tasuta. 
Loo nimeks on Caught A Lite Sneeze ja müügile tuli see 18. detsembril. 
Singel pärineb Tori Amose kolmandalt albumilt Boys For Pele, mis ilmub 23. jaanuaril. 
New Yorgis müüdi maha Doorsi laulja Jim Morrisoni nahkpüksid, mille eest fänn oli nõus maksma 43 700 dollarit. 
Väidetavalt oli Morrison just nende pükstega poseerinud Doorsi albumi Absolutely Live kaanefotol. 
Oksjonil müüdi teisigi huvitavaid Hollywoodi ja popmuusika staaride esemeid. 
Suvel suure käraga Take Thatist lahkunud Robbie Williams on sõjajalal plaadifirmaga BMG. 
Teismeliste lemmikust tõenäoliselt peatselt rokistaariks muutuva Robbie meelest takistab BMGga sõlmitud leping tema soolokarjääri. 
See on loomulikult Take Thati vana leping, millele bändi liikmed kirjutasid alandlikult alla ja nõustusid plaadifirma orjaks saama. 
Nii juhtub nende tiinibändidega ju pidevalt. 
Tsiklimees paljastab siinjuures, et Eestis liiguvad asjad täpselt samamoodi. 
Mitmed parlamendiliikmed käivad agaralt peale, et Paul McCartneyle, George Harrisonile ja Ringo Starrile tuleb anda rüütlitiitel. 
Muusikud olevat selle ära teeninud teenete eest popmuusikas ja Briti ekspordi suurendamisel. 
Valitsus ei paista biitlitest sugugi vaimustuses olevat. 
Üks tundmatuks jääda soovinud kabinetiliige arvas, et nende rüütlikslöömine olevat populistlik akt. 
Eagles'i kokkutulek osutus masendavalt edukaks, nii et uuel aastal tahavad kantrirokkarid jälle uue plaadi turule tuua. 
Vähemalt räägib nii Glenn Frey, kel papipuudus peaks küll kõige väiksem olema. 
1995. aastal teenisid kotkad kontserdipiletite ja oma logoga märgistatud esemete müügist 52 miljonit dollarit. 
Tsiklimehele paistab, et inimeste lüpsmine läheb tänapäeval üpris kergesti. 
Kui sul on kuulus nimi, siis tee, mida tahad, raha tuleb nagu muda. 
USA suurim muusikaajakiri Billboard jagas auhindu, olles traditsiooniliselt neegrisõbralik. 
Aasta parima bändi tiitel omistati tütarlastetriole TLC ja aasta singli tiitli pälvis *****Coolio***** ülemaailmne megahitt Gangsta's Paradise. 
Kõige lahedamaks albumiks pidasid muusikatöösturid Hootie & The Blowfish'i helitööde kogumikku Cracked Rear View. 
Seda plaati on 1995. aastal Ameerikas heausksetele inimestele kõige enam maha parseldatud. 
Sinirebaseboast saab Ave uus kaisukaru 
RAIMU HANSON 
7. oktoobril alanud ja talvisel pööripäeval lõppenud võistlus Sügisnaine pälvis lugejate suure poolehoiu. 
Võistluses osalenud 21 kaunitarile saadeti sümpaatiaavaldusena kokku 1431 talongi. 
Edukaim oli neiu Ave (nr. 4), kes võistluse võitmise eest sai karusnahafirma Elpis sinirebaseboa. 
Esimesel talvepäeval toimetuses viibides ja talongisaatjatele auhindu loosides rääkis Ave Haugas ka pisut endast. 
Sündinud Rakveres, on Ave Haugas olnud tallinlanna ja elab praegu Tartus. 
Siin tegi talle ühel sügispäeval ettepaneku Emajõe äärde minna ja kaunidust kaameraga jäädvustada fotograaf Meelis Lokk. 
Ise poleks ma helistanud, lisas Ave, kuigi selline võimalus oli Sügisnaise võistluses lubatud ja seda kasutasid mitmed julged kaunitarid. 
(Saadetud fotode eest samuti suur tänu!) 
Aastaaegadest meeldib Avele suvi (veesuuskadega õppisin sõitma 18-aastaselt), stressi praegu ei põe (oskan viskipudelit lahti korkida ja kuulata head rahulikku muusikat), värvidest eelistab puhast sinist, punast ja musta. 
Ave on olnud müüja, kuid praegu ei tööta. 
Sõber aitab elada, ütleb ta. 
Sõbraga kohtus Ave Tallinnas linnaliinibussis, kus ta kinkis naeratavale mehele vastunaeratuse. 
Nagu hiljem selgus, oli naerataja itaallasest ärimees. 
Nii see läks... 
Hiljuti tuli Ave tagasi Lõuna-Itaalia suurlinnast Barist, kus ta veetis kolm nädalat. 
Kui mul on sõber, on ta sõber kogu mu eluks, räägib Ave. 
Horoskoobi järgi olen Koera aasta Sõnn. 
On öeldud, et kui Koer leiab peremehe, teenib ta teda surmani. 
Sõber Avel on, kuid kas ka peremees? 
Ma ei ole leidnud, tahan veel valida, vastab neiu. 
Sügisnaise võistluse auhinnaks saadud sinirebaseboa lubas Ave võtta oma uueks kaisukaruks. 
Mul on temast nii kahju. 
Oleks parem, kui ta oleks metsas edasi jooksnud. 
Auhinnad talongisaatjaile 
Kõikide toimetusse saadetud talongide hulgast loosis Ave välja 11 auhinnasaajat. 
Extra kruusi saavad Karevi Mesi (Rakvere) ning Heinar Mikk ja Kadri Mikkel (Tartu). 
Extra mütsi saavad J. Jõelaid (Kuressaare) ning tartlannad Siiri Kõllo ja Margit Mikk. 
Extra särgi saavad Arvi Kiin (Tartu), Margit Merelaid (Saaremaa, Eikla), Enno Patska (Tartumaa), Toomas Põldmaa (Lääne-Virumaa) ja Liivika Vannus (Jõgevamaa). 
Auhinnad ootavad omanikke Extra toimetuses (Gildi 1, Tartu) tööpäeviti kell 10-17. 
Postimees Extra naisi saate valida ka interneti vahendusel. 
Lõppeva aasta reisielamusi 
RAIVO RAAM 
Riigikoguja ANDRA VEIDEMANN: Ma pole kunagi välismaal puhkusereisil viibinud. 
Erandlik oli ainult 1980. aastal mälumängu võitnud meeskonnaga Poolas käik, kusjuures sõit tuli endal kinni maksta. 
Mööduvast aastast jääb kindlasti meelde juunikuine töösõit Strasbourg'i, kus viibisin Eesti delegatsiooni juhina Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel. 
Olin enne seda külastanud nii Saksamaad kui Prantsusmaad, kuid Elsassi sattusin esmakordselt. 
Strasbourg oli mulle seega tõeline avastus. 
Väga meeldiv oli see, et perekond Miller, kelle pereisa töötas EV asjurina Euroopa Nõukogu juures, leidis vabadel tundidel võimaluse koos minuga käia linna lähedal mägedes ühes kloostris, mis oli kohandatud palverändurite paigaks. 
Kloostris tulevad pähe mitmesugused piiblist loetud ja filosoofidelt kuuldud mõtted. 
Nii tore on sealt alla vaadata poliitilist elu keevale Strasbourg'ile - kontrast on igatahes vapustav. 
Milleri perega sai tehtud ka väljasõit Schwarzwaldi mägedesse Saksamaal. 
Samuti kujunes muljeterikkaks töösõit Prahasse, kus elamuse andis kogu linn, presidendi Vaclav Haveliga kohtumisest rääkimata. 
Prahasse tahaksin kunagi kogu perega tagasi minna. 
Muidu puhkan valdavalt Eestis. 
Tänu kümneaastasele töökogemusele etnograafina ei leidugi kodumaal vist paika, kus ma käinud pole. 
Sellesuvisest Eestist jäävad kahjuks meelde laokilejäetud kultuurmaastikud. 
Eesti Miss 1995 MARI-LIN POOM: Sel aastal leidis aset reis, mida ei oska sõnadega kirjeldadagi, vaid tuleb endal läbi elada: Lõuna-Aafrika Vabariigis Sun Citys toimus Miss Worldi valimine, kus minagi osalesin. 
Arvasin, et see on missivalimiste üks maailma tippüritusi, ja oletasin, et seal on väga range kord. 
Tegelikkuses see päris nii ei olnud, mõned tüdrukud jäid teinekord kuni pool tundi hiljaks. 
Kogu üritus oli meeldiv, aeg läks kiiresti, nii et igav kahe ja poole nädala jooksul ei hakanud. 
Kõige enam sõbrunesin lätlannaga, kellega elasin samas toas, ning Slovakkia ja Sloveenia neiuga. 
Sun City on tõeliselt ilus linn, ekstra turistidele ehitatud. 
Teistsugust Aafrikat nägin ainult bussiaknast Johannesburgist Sun Citysse sõites. 
Kustumatu elamuse jättis safaril osalemine. 
Lahtisel dzhiibil sõites nägime fantastiliselt palju loomi: elevante, kaelkirjakuid, ahve, ninasarvikuid, sebrasid, isegi krokodilli. 
Kahju ainult, et vabas looduses jalutav lõvi jäi nägemata. 
Vanemuise näitleja RAIN SIMMUL: Maikuus sai üüriautoga läbi Skandinaavia Taani sõidetud, Olstebro linnakesse. 
Tänu Kultuurkapitali abile õnnestus osaleda Odini nädalal. 
Enamikest maadest oli kohal ainult üks esindaja, kuid Eestist olime kolmekesi - lisaks minule veel Liina Olmaru ja Ain Mäeots. 
Eestis on tekkinud traditsioon käia kolme-nelja perega kummipaadimatkal Võhandu jõel. 
Sel aastal sai selline matk teoks neljandat korda. 
Ühe öö veedame alati väga meeldiva vanaproua Meeta Vaha juures, kes elab muust tsivilisatsioonist eemal Võhandu ääres. 
Ta kütab meile iga kord sauna. 
Ülejäänud osal aastast suhtleme vanaprouaga kirja teel. 
Mul juhtus sellesuvisel veematkal ka üks väike äpardus - pumpasin kummipaadi kõva kärakaga lõhki. 
Pärast olime sunnitud abikaasaga eri paatides sõitma. 
Tartu Ülikooli rektor PEETER TULVISTE: Tööga seoses on nii palju reisimist olnud, et puhkuse ajal ei soovi enam kuhugi sõita. 
Suurimaks elamuseks oli juulikuine sõit Kreekasse, kus osalesin Euroopa psühholoogide kongressil. 
Kuigi tutvuda sai peamiselt Ateena ja selle lähiümbrusega, avaldab kogu sealne kultuur ja ajalugu muljet - paljud kohad tulid tänu koolisõpitule tuttavad ette. 
Eestis kujunes meeldejäävaimaks Hiiumaa külastamine. 
Piinlik öelda, aga olin Hiiumaal, kust on pärit ka üks minu vanaemadest, esimest korda oma elus. 
Sinna soovin kindlasti edaspidigi minna. 
Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor TOOMAS TAMSAAR: Kõige huvitavamaks, kuigi praegu ei saa veel öelda, et kõige tulemuslikumaks, osutus sõit Araabia Ühendemiraatidesse, kus Sharjah linnas leidis aset rahvusvaheline näitus Expo International. 
Araabiamaad on väga erinevad nendest riikidest, kus me oleme harjunud liikuma - erinev on ärikultuur, haare ja kogu elustiil. 
Ka turismi seisukohalt on see maa atraktiivne. 
Üllatav oli see, et kõige sagedamini kohatud välismaalasteks osutusid sealkandis venelased - ilmselt käib Venemaalt Ühendemiraatidesse palju charter reise. 
Arusaamatuks jäi see, kuidas kohalike elanike valge riietus polnud kunagi määrdunud. 
Kontrastiks Eestile oli muidugi karm alkoholipoliitika - avalikes kohtades ei ole seal alkoholi pruukimine lubatud. 
Nägime ainult ühte alkoholipoodi, mis oma olemuselt meenutas meie vastavaid lette kümmekond aastat tagasi. 
Extra ja reisibüroo Hardings korraldatud äraarvamismängu peaauhinna (reis Kanaaridele) võitja VAHUR LAUG: Selle aasta vaieldamatult suurimaks elamuseks kujunes kolmenädalane reis läbi Euroopa, lõppsihiks rahvusvaheline folkloorifestival Europeade, mis leiab aset igal aastal eri kohas. 
Tänavune festival toimus Valencias, Hispaanias. 
Eestist oli üle 600 osaleja, sõideti mitme bussiga. 
Meie buss tegi teel peatusi Lyonis, Grenoble'is, Prantsusmaa ja Hispaania Vahemere äärsetes linnakestes, Barcelonas, tagasiteel ka San Sebastianis, Biskaia lahe ääres, Pariisis, Hamburgis, Lübeckis, Kopenhaagenis ja Stockholmis. 
Tõeliseks elamuseks kujunes Andorra mägiteede läbimine suure kahekordse bussiga. 
Baskimaa erines muust Hispaaniast, seal oli palju rohelisem, leidus rohkesti viljapuuaedu, arhitektuur tundus meile kuidagi lähedasem. 
Folkloorifestivali organisatoorset külge ei saanud võrrelda isegi Eesti tantsu- või laulupidudega, kõik oli korraldatud nö. Vahemere stiilis. 
Tudengitest giidide inglise keele oskus jättis samuti soovida. 
Kõik see ei vähendanud aga üldiselt positiivset muljet ja kauaks meeldejäävaid reisielamusi. 
Firma Aidem Pot direktor ja diskor MART MARDISALU: Õiget puhkusereisi tänavu ei olnudki. 
Õnneks sai Eestis mõned korrad jalgrattamatk ette võetud. 
Jalgratas on mulle üldse tähtis - nii sõbra kui transpordivahendi eest. 
Olen käinud paar aastat järjest kevadises Londonis muusikatöösturite - kui nii võib öelda - kokkusaamisel. 
London on paik, kus elaksin hea meelega, see on metropol, aga piisavalt konservatiivne metropol. 
Londonis on palju võimalusi igas mõttes ja seal leidub ka hästi markantseid tüüpe. 
Laiemas laastus meeldib mulle üldse inglaste ellusuhtumine. 
Väga huvitav oli suvine Taani oma tuntud Roskilde festivaliga. 
AJARAAMAT 
ERIC GURNEY, KUIDAS ELADA KAVALA KASSIGA 
Ilmselt on paljud juba piisavalt lõbutsenud sama autori raamatuga Kuidas elada närvilise koeraga, nüüd on aeg tundma õppida teist levinud lemmiklooma. 
Kaanel on asjakohane soovitus: teie kassile meeldib, kui ostate selle raamatu. 
Mis siis veel mõelda, kui juba kassile meeldib! 
Raamatust saab sõna ja pildi abil inimenegi teada, kuidas sättida elu kalli kiisukese järgi, sest oma elu peab ju kuidagi korraldama. 
Kuidas teda või temakest toita, kuidas mõista ja taluda ta muretut olekut ja saalivat häbematust? 
Millised kavalad kassid on kunagi elanud, missugune on kasside perekonnaelu, vigurid, suhe teiste loomadega, toitumis- ja muud harjumused ning kes on olemuselt kassiarmastajad ja kassivihkajad. 
Üks peatükk pajatab mõnest väga kuulsast kavalast kassist. 
Kas teie näiteks teate, mille poolest on kuulus Dick Whittingtoni kass? 
Või seda, et Alice imedemaal kirjutanud matemaatik Lewis kohtus isevärki kassiga, kes pidas end hulluks? 
Miks ei salli kasse diktaatorid ja türannid, andekad ja head seevastu aga sallivad? 
Inglise keelest tõlkinud Vello Lään (temalt on ka peatükike Eesti kuulsatest kassidest), 142 lk. 
EESTI RAAMAT 
ANTHONY SUMMERS, J. EDGAR HOOVERI SALAELU. AMETLIK JA SALAJANE 
J. Edgar Hoover oli Ameerika Ühendriikide (kuri)kuulsa salateenistuse Föderaalse Juurdlusbüroo looja ja direktor kuni oma surmani, s.o. aastatel 1924 - 1973. 
Mees, kes oli tänu kogutud salainformatsioonile kardetud ja peaaegu kõikvõimas. 
Ta tegutses seitsme presidendi ajal, mõni neist püüdiski ta võimu kahandada, ent tulemusteta. 
Hooveri valduses oli informatsiooni inimeste, sealhulgas kõrgete võimukandjate intiimelust, nõrkustest ja pahedest, mille ilmsikstulek oleks kelle tahes karjääri hävitanud. 
Summersi raamatut on peetud sensatsiooniliseks bestselleriks, kust saab teada hämmastavaid üksikasju ka sellest, kui laostunud inimene Hoover tegelikult oli. 
Pikemat aega BBC sõja- ja välisuudiste toimetajana töötanud Summers püüab tungida Hooveri võimu mehhanismi saladustesse, analüüsida, kuidas tal õnnestus tasakaalustada kolm suurt jõudu - maffia, FJB ja presidendivõim - ning hoida kõiki ühe lõa otsas. 
Samuti sunnib Hooveri fenomen mõtlema sellele, et kellelegi ei tohiks nii pikaks ajaks anda nõnda suurt võimu. 
Et Hoover hoidis inimesi lõa otsas just tänu nende nõrkustele, siis on raamatus juttu nii mõnegi kuulsa poliitiku intiimelust, nende hulgas John ja Robert Kennedy. 
Kuigi Hooveril endal olevat olnud homoseksuaalsed kalduvused, ei ole seegi tõik suutnud tema võimu väärata, sest igale katsele FJB shefile varbale astuda reageeris too laimuvoolu paiskamisega häirija enda vastu. 
Inglise keelest lühendatult tõlkinud Loore Kemm, kujundanud Rudolf Pangsepp, 117 lk., lisaks fotoblokk. 
ED MCBAIN, ANNA POISTELE SUUR MEHEKÄSI 
Raamat Mirabilia sarjast. 
Ameerika tuntud kriminaalromaanide autori Ed McBaini (s. 1926) üle neljakümne teose tegevuspaigaks on 87. politseijaoskond, mille mõrvarühma juhib terane ning mõnus detektiiv Steve Carella. 
See lugu algab vihmasel märtsipäeval, mil üdini vettinud ja tülpinud kordnik Richard Genero märkab, kuidas teda just märjaks pritsinud bussi siseneb must inimkogu, bussipeatusse jääb aga maha mingi paun. 
See osutub soliidse lennufirma luksusklassi reisijatele jagatavaks spordikotiks, ent hetkel tõmbab oma tööpäeva lõpetada lootnud kordnik sealt välja randmest maharaiutud käe, millel on ka sõrmeotsad ära lõigutud. 
Kohtuarsid suudavad vaid tuvastada, et käsi kuulub noorele mehele, ei muud. 
Generol pole aimugi, kas viimasena bussi astunud kogu oli mees või naine, ja kas too üldse jättiski koti tänavale. 
Tegemist on julma, üsna eriskummalise ja algul hargnematu mõrvalooga, mis nõuab Carella meeskonnalt suurt pingutust. 
Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa, Epp Marguste kaanekujundus, 144 lk. 
UMARA 
HANNES VARBLANE, VIHKAMISETA 
See on Hannes Varblase (s. 1949) kolmas luulekogu. 
Varblase esimesed luuletused ilmusid 1985. aastal Loomingus, 1990 sai kaante vahele esimene kogu Mäel mis mureneb, teine kogu Sina armasta mind on pälvinud Betti Alveri preemia. 
Vihkamiseta sisaldab viimasel kolmel aastal loodud luulet, mis jaguneb tsükliteks Aeg, Teist võimalust pole, Nii hullu aega, Sund ja Miks. 
Raamat on ilmunud tänu RE Tallinna Sadamale. 
Palendanud Tiina Viirelaid, 78 lk. 
Noppeid reisikirjadest 
Lahti etapp näitas, et venelannad on löödavad, mis on minu arvates tore. 
(Manuela di Centa Postimehele.) 
* * * 
Thunder Bays saaks suusatada kasvõi kahekümne soojakraadiga. 
(Naljahambast spetsialist suusa-MMil.) 
Tooge Levandi tagasi! 
(Pealkiri Postimehes pärast meie kahevõistlejate äpardunud võistlust MMil.) 
Õudne, alati peab minuga midagi juhtuma. 
Hea, et ma veel kusagil metsas käna ei pannud. 
(Katrin Shmigun pärast 4 x 5 kilomeetri teatesõitu, kus ta kukkus.) 
* * * 
Üks ajakirjanik nentis mõtlikult, et vähemalt tema abikaasal on hea meel, kui Eesti korvpallikoondis jaanipäeval EM-võistluste finaalturniirile ei sõida - saab koos mehega pulma-aastapäeva pidada. 
(Sofias tribüünilt kuuldu.) 
* * * 
Lahjad olid nii Maailmakisatel osalevate sportlaste koosseis ja tase kui ka staadionile kogunenud publikuhulk. 
(Postimehe hinnang Helsingi õhtumiitingule.) 
* * * 
Eesti mängus Prantsusmaaga oleks võinud pärast mängijate tutvustamist ka väheseid pealtvaatajaid nimeliselt esitleda. 
(Mängija nägemus.) 
Shotimaa võrkpallurid on Euroopas umbes sama tuntud kui Eesti golfimängijad. 
(Postimehe arvamus.) 
* * * 
Tribüünilt paluti juba Kõigevägevamalt abi, et too Valter Külvetile kõrgushüppes algkõrguseks valitud 1.86 ületamisel kolmandal katsel abiks oleks. 
(Eesti ajakirjanike palve Helmondis, mis leidis ka mõistmist.) 
* * * 
Kujutlegem: süsimust kuldne kõrgushüppaja Bahamalt Troy Kemp Eesti-Läti-Leedu maavõistlusel Valmieras. 
(Pilk Eesti kergejõustikku tulevikku?) 
* * * 
Sõudmine on kaunis ala, kui seda just liiga lähedalt või liiga kaugelt ei vaata - nagu ballett. 
(Postimehe seletus sõudmise olemusest.) 
Kolleeg kaugelt läänest ennustas: Dzhüri Dzhäänson vist võidab... 
(Eestlasi tuntakse ka metsikus läänes!) 
* * * 
Pressikonverentsil küsiti Gerhard Bergerilt, kas on tõsi, et talle pakuti täpse ilmaennustuse eest Spa ülikooli meteoroloogiaprofessori kraadi. 
(Kompliment austerlasele, kes Belgia GP viimasel treeningul ähvardava vihma eest esimesena rajale põgenes ja parima stardikoha sai.) 
* * * 
Keda huvitab, siis neljapäevane kohtumine Virtus Buckler Beeri ja Kalevi vahel andis võõrustajatele 279 469 646 liiri puhasttulu. 
(Arvutusi algajatele spordiajakirjanikele.) 
Teine lugu 
LAHTI: JUHLAKISAT ÕNNESTUSID 
Kokku viis korda põhja suusaalade maailmameistrivõistluste korraldajaks olnud Lahti sai loomulikult probleemideta hakkama ka 70. Salpausselkä suusamängude läbiviimisega. 
Soomlaste keeles juhlakisat (juubelimängud - toim.) läksid korda hoolimata sellest, et nii palju publikut siiski võistlusi vaatamas ei käinud, kui algul loodeti. 
Maailmatasemel spordiürituse juurest ei tohi puududa vaatemäng ning korraldajad peavad seetõttu võistlusi vaatama tulnud publikule seda täie raha eest pakkuma. 
Lahtis teise võistluspäeva õhtul pakutigi - pärast suusahüppajate meeskonnavõistluse lõppu ei lastud pealtvaatajail mitte kohe vaikides koju minna, vaid korraldati vägev ilutulestik, mida jätkus kümmekonnaks minutiks. 
Lõppema hakkaval aastal oma 90. juubelit tähistanud Soome suusameka Lahti (taotleb muide tulevikus endale veel üht suusa-MMi ja isegi taliolümpiat!) ootab meid traditsiooniliste Salpausselkä suusamängudega igal talvel, taamal pikkuse järjekorras seismas kolm hüppemäge. 
THUNDER BAY: PARIM VALIK? 
Koos suusa-MMiga kaugel Kanadas, Thunder Bays, sai otsa ka 1991. aastal alanud põhja suusaalade tiitlivõistluste tsükkel - 1996 on murdmaasuusatajaile ja kahevõistlejaile hingetõmbeaasta, kui peatähelepanu suunatakse MK-sarjadele (hüppajatel on suusalennu MM). 
Rahvusvahelise Suusaliidu FISi shveitslasest president Marc Hodler ütles MMi päevil intervjuus Postimehele, et Thunder Bay oli MM-võistluste korraldamiseks parim valik. 
Thunder Bay on Kanada parim suusakeskus. 
Kanadas ei ole kunagi varem peetud põhja suusaalade MM-võistlusi. 
Kogu Põhja-Ameerikas peeti suusa-MM viimati 1950. aastal, rääkis Hodler. 
Seepärast otsustasime FISi kongressil MMi korraldajat valides Thunder Bay kasuks, kuigi neid võistlusi tahtis korraldada ka 1988. aasta olümpialinn Calgary. 
Thunder Bay oli parim valik. 
Kas ikka oli Thunder Bays, p õ h j a suusaalade MM-võistlustel käinu võib meenutada näiteks kahtteist soojakraadi ja kevadisi vetesulinaid. 
Bensiinist läbileotatud suusapuhastuslappe ja nappi pealtvaatajaskonda. 
Kanada indiaanlasi ja rahvuslikku vahtrasiirupit. 
Võrratut Ülemjärve ja hiiglaslikku McKay mäge. 
Esmakordselt nähtud ehtsat eskimokoera ja MMi maskotti, naeratavat koprapoeg Chimikut... 
Suusavõistlustel ei näe just sageli taolist vaatepilti, kus meespealtvaatajad kõnnivad radade ääres ringi palja ülakehaga ning võtavad päikest. 
Thunder Bays nii oli. 
Päikeseprillideta oli Kanadas väga raske toime tulla. 
Järelikult polegi see suur liialdus, kui põhja suusaalade MM-võistluste linna võrreldi vahepeal juba Põhja-Miamiga. 
PORTUGAL: KONTRASTIDE MAA 
Portugalis maikuu esimesel nädalal peetud meesvõrkpallurite Spring Cupi turniirist on meenutada nii head kui ka halba. 
Nagu elus ikka. 
Alati tasub alustada parematest uudistest. 
Esiteks, maikuu esimestel päevadel valitses kuulsas sadamalinnas Portos kaunis suveilm, päevitadagi sai. 
Teiseks, rõõmustav oli teada saada, et Norra rahvuskoondise sidemängija on eesti soost Tiit Anderson. 
Ning kolmandaks, võistluse lõputseremooniast jäi suhu suurepärane maitse; tõsi, seda eelkõige tänu korraldajate poolt kingitud kaunis korvis veinipudelile. 
Ebameeldivaid seiku meenub õigupoolest ainult üks - Eesti meeskond jäi 17 koondise hulgas 14. kohale. 
Aga eks öelnud ju ka olümpialiikumise eestvõitleja Pierre de Coubertin, et tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt... 
Portugal on kontrastide maa, seda võib märgata igal sammul. 
Luksuslike villade rajoonist viib autobuss turistid üsna ruttu armetute majalobudike kanti, kus paljasjalgsed poisikesed pika pilguga uhkeid autosid piidlevad ning halvasti riietatud naised möödujate silme all lapsi imetavad. 
Keegi meie grupist teadis öelda, et mõned kohalikud elanikud, põhiliselt vanema põlvkonna esindajad, on kirjaoskamatud. 
Enne kojusõitu saime sellele väitele ka kinnitust. 
Otsides Porto kesklinnas spordisaali, mille aadressi üks turniiri korraldaja oli paberile kirjutanud, peatasime mehe, kellelt teed küsida. 
Et portolane ei osanud inglise või saksa keelt ning portugali murre polnud taas meile tuttav, näitasime võõrale aadressi. 
Mees heitis põgusa pilgu paberile, naeratas korra kohmakalt ning laiutas nõutult käsi. 
Sõnu polnudki vaja, me mõistsime teda niigi - ta ei osanud lugeda. 
Spordisaali leidsime aga pärast mõningaid seiklusi ikka üles. 
SOFIA: SÕBER OLI AINULT PÄIKE 
Juuni alguse Sofia oli sõbralik vaid taevast pakutava poolest, päike sirutas põhja poolt tulnu murule pikali, küttis kiiresti naha kuumaks ja nina punaseks. 
Veel ei mõelnud keegi, et sedasama tehakse meie korvpalluritega, kes Euroopa meistrivõistluste finaalturniirist unistada julgesid. 
Korvpalliplatsilt nähtu tegi meie leeri vaikseks. 
Eestlaste mäng polnud suurem asi, treener tundus ülearu kurjana, rahulolematus valdas päev-päevalt kogu saatjaskonna. 
Paari mänguga sai selgeks, et EMi finaalturniir on meie jaoks liigne luksus, õnn, et televaatajad nii mannetut eesti korvpalli ei pidanud nägema. 
Hea, et lennuk tervena koju tõi. 
Jugoslaavlased sõitsid Ateenasse medali järele, türklased finaalturniirist osa võtma. 
Bulgaarlased jäid, rusikas taskus, koju - neile ei mahtunud pähe, et türgi ike ennast jälle meelde tuletas. 
Meie imestasime: huvitav, nemad oskavad ka palli põrgatada... 
HELSINGI: MAAILMANKISAT JÄID LAHJAKS 
IAAFi Grand Prix' sarja teise kategooriasse kukkunud traditsiooniline kergejõustiku õhtumiiting Maailmankisat ei pakkunud seda, mida oodati ja loodeti. 
Ligi 40 tuhat inimest mahutava Helsingi Olümpiastaadioni tribüünidele kogunes huvilisi vaid 11 tuhande ringis, enne võistlust ootas maailma mängude peakorraldaja, ekstõkkesprinter Arto Bryggare (praegu parlamendisaadik) aga vähemalt 20 000 pealtvaatajat. 
Võib veel lisada, et Maailmankisati eelarve oli umbes 3,9 miljonit Eesti krooni, kusjuures ots-otsaga korraldajad välja ei tulnud. 
Soome kergejõustikusõbrad on mures - prestiizhi kaotanud Maailmankisat on vaja päästa! 
Esimesed sammud selles suunas on tehtudki: uuel aastal tahetakse Helsingisse meelitada rohkesti tipptegijaid, eesotsas 100 m jooksu maailmameistri Donovan Baileyga Kanadast. 
Vähemalt nii on Arto Bryggare juba välja hõiganud. 
HELMOND: SUPERLIIGASSE JÄI ASTUMATA 
Eesti kümnevõistlejad sõitsid juuli esimestel päevadel kanalite ja tulpide maale (kanaleid nägime küllaga, tulpe vähe või üldse mitte) suurte lootustega. 
Paraku püsisid lootused vaid esimese ala. 
Isikliku rekordiga 100 m jooksus alustanud Erki Nool vigastas jalga ja otsustas edasivõistlemisest veidi enam kui kuu hiljem algavat MMi silmas pidades loobuda. 
Meie esikümnevõistleja arvas tookord, et kuidagi võiks ta selle võistluse ehk lõpetadagi, kuid risk jalutuks jääda on mõõtmatult suur. 
Kui see va vigastusetont ülehomme algaval aastal Eesti kümnevõistlejad puutumata jätab (aga miks ta ei peaks jätma!) vormistatakse Helmondis asjaolude sunnil teostumata jäänu kindlasti kodusel Kadrioru staadionil ning meie kümnevõistlejad pääsevad sinna, kus on nende õige koht. 
Mis Helmondist meelde jäi? 
Kopsupõletikuga kimpus olnud Postimehele tegi Hollandis valitsenud ebatavaliselt kena suveilm muidugi meelehärmi, kuid selle korvas sealsete inimeste vastutulelikkus. 
Kui ma pisiarvuti näpus õnnetu näoga otsisin kohta, kus oma tööriist stepslisse torgata, et lugu sideliine pidi Tartu poole teele saata, tuli appi hotelli administraator. 
Ta kutsus kohe sidespetsialisti, kes oma kambrist kõik vajalikud jublakad muretses ning hädalisele uhkes banketiruumis telefoniaugu kätte juhatas. 
GÖTEBORG: KAOTATUT OOTAMAS 
Esmakordselt kogesin, mis tunne on kaotada lennureisil pagas. 
Ei midagi hullu, saime koos kolleegi ja Erki Noole treeneri Rein Sokuga kaks päeva ka ilma hakkama. 
Polnud vaja raskust tassida ega taksot võtta, asjad toodi hotelli järele. 
Nool kaotas medali. 
Võistluse lõppedes see metallitükk nii käegakatsutav enam ei paistnudki, aga mingi aeg hiljem, tagantjärele kasutatud ja käestlastud võimalusi vaagides hakkas sportlast rahulolematus närima - olnuks ikkagi meeldivam pjedestaalilt lillekimbuga lehvitada, kui tribüünilt medalimehi silmitseda. 
Pole viga, mäletan mõtlevat, iha võita sellest ainult kasvab, ees on viljakamaidki marjamaid. 
Pealtvaataja polnud kurb: Nool oli esmakordselt küpsena konkureerimas, mees kujundab muljet, et muutub ainult paremaks. 
Ta võistles kindlamalt ja rääkis valitumalt, tema närv kannatab tippseltskonna ja publikumi painet. 
Göteborg 1995 andis usu, et üks eesti kergejõustiklane ei paku üle, kui läheb Atlantas tahtma rohkemat kui pääsu esikümnesse. 
Mustanahaliste ringilippajate rohkus ja nende pöörane eestminek viis siinkirjutaja taaskord häbitule mõtterajale: kui sport on juba nii lahterdatud ja kategooriatesse jagatud, nagu ta on, siis miks ei peaks ükskord jõutama niikaugele, et valged ainult omavahel mängivad. 
On Goodwill Games, miks ei võiks olla White People's Games? 
Kes jaksab mustade välkudega võistelda, kui kaua võib Gebrselassie kaugenevat selga vahtida... 
(Oi, mis mustad mõtted, selle eest ma veel saan.) 
VALMIERA: UHKUSEKS UUS STAADION 
Küllap on enamik eestlasi korduvalt Läti- ja Leedumaal käinud ning ega seda õigeks välismaal käimiseks ju peetudki. 
Aga tänavu suvel Valmierasse kolme riigi kergejõustiklaste võimeteproovile sõites tuli kõigepealt selle eest hoolitseda, et kroonid lattide vastu vahetatud saaksid. 
Kahe riigi piiril tuli peaaegu sama palju aega viita, kui üldse sõidu peale kulus. 
Esmalt kontrolliti dokumente Eesti piiril, siis kordus sama protseduur lätlaste maale jõudes. 
Valmieras endas uusi ehitisi veel ei näinud, küll aga oli kohendatud olemasolevat. 
Seevastu linna külje all asuv staadion oli otse nõelasilmast tulnud. 
Võistluspaika piiras kolmest küljest parkmets ja tribüünid olid katuse all terve 100 meetri sirge ulatuses. 
Oranzhpunase rajakatte olid maha pannud sakslased ja vajaminev atribuutika kandis Nordic Spordi firmamärki. 
Valmierast saab Läti koondise suvine baas. 
Võistlustel sai veel kord tõdetud, et Eesti kergejõustik kümnevõistlejateta on pool asja. 
Meie mehed said lõunanaabritelt korraliku sauna. 
TAMPERE: JAANSONIT VAATAMAS 
Soome sai sõidetud ainult ühe mõttega: olla tunnistajaks Jüri Jaansoni maailmameistriks tulekul. 
Ilma sellise usuta poleks Tamperesse sõita tahtnud. 
Vihma sadas vahetpidamata, ajakirjanike telk ja tribüünikatus lasksid vett läbi, jalad olid porised ja tuju kesine, sest kellelgi eestlastest peale Jaansoni seal hästi ei läinud. 
Eesti press varus kannatust: kõik halb ununeb, kui Jaanson hästi sõuab. 
Milliseid meeleolulainetusi Jüri sõit tekitas! 
Finaal muidugi, sinnani läks kõik rahulikult, kindlalt võidukalt. 
Ja nüüd: pikalt taga olla, siis kõige ette minna, seal püsida ja lõpuks ikkagi kõige napimalt teiseks jääda! 
Alles me tunnetasime vaikset meeleheidet võimaliku altmineku pärast (kas tõesti jääb maailma karikavõitja medalita?), juba mõni minut hiljem aga polnud päriselt rahul hõbemedaligagi... 
Ei, see pole kaotus, mõtlesin, see on ebaõnn. 
Kuskil enne seda on vist liiga palju vedanud, nüüd võeti üks võit tagasi. 
MM jäi kestma, sõitsin koju. 
Jaanson oli lõpetanud, vaadata polnud enam midagi. 
SPA: ÜHE UNISTUSE TÄITUMINE 
Spordimaailma tulemuste kogumisest ja uurimisest võlutud ning spordiajakirjaniku ametist unistav 12-aastane poiss leidis kunagi, et kui ta näeks tulevikus viit erinevat võistlust, siis oleks ta enda jaoks olulisimat kogenud. 
Need viis olid jalgpalli MM-võistlused, Inglise jalgpalliliiga mäng, F1 autode võidusõit, NBA korvpallimäng ja NHLi hokimäng. 
Tänaseks on sihtide seadmisest möödunud 23 aastat ja läinud suvel täitus kolmas unistus. 
Belgia Ardennides nägin lõpuks silmast silma kõiki vormelimaailma vägevaid, kelle kohta veel mõned aastad tagasi võis lähemat teavet leida vaid Tshehhoslovakkia spordiajakirjadest. 
Spas avanenud vaate- ja eriti kuuldepilt oli nii pikka ooteaega väärt, vaevalt aga piisas mõnest päevast, et selles maailma autoehituse tipptehnoloogia virrvarris asjast terviklikku ülevaadet saada. 
Nii palju sai aga selgeks küll, et F1 on omaette fenomen, omaette nähtus võidusõidumaailmas. 
Samas on selles maailmas kaelani sees olevad mehed (ja naisedki) inimesed meie endi hulgast. 
Kohtumine iiri miljonäri Eddie Jordani ja tema meeskonnaga vaid kinnitas seda arusaamist. 
Kahekordse maailmameistri Michael Schumacheri F1 maailma toonud muhe suhtleja Jordan arvas, et kui talle praegu tehtaks ettepanek oma F1 meeskond luua, siis ta arvatavasti loobuks, sest olelusvõitlus on karmim kui ta seda alguses oletada oskas. 
Brasiillane Rubens Barrichello tõdes, et lisaks võidusõidule on tal veel tuhat muud kohustust oma sponsorite ees, mis tihti üsna tüütud. 
Jutuajamisest Tyrrelli esisõitjaks tõusnud soomlase Mika Saloga jäi meelde, et kodus (Soomes) on ta sel aastal olnud vaid mõned korrad. 
Aga sellegipoolest on just F1 võidusõitjate enamusele ihaldusväärne Meka ja kindlasti mitte ainult raha pärast. 
BOLOGNA: ITAALIA KORVPALLI-PEALINN 
Itaalia (Milano lennuväli) võttis oktoobri alguses Eestimaalt saabunud vastu 16 soojakraadiga, mis pani meie korvpallidelegatsiooni hambamehed muigama - Kalevi korvpallimeeskond oli Euroopa klubide meistrivõistluste teise eelringi avakohtumises Bologna Virtus Buckler Beerile nädal varem koduhallis alla jäänud täpselt nii suure vahega. 
Bussiga Milanost umbes 200 km lõuna poole jäävasse Itaalia korvpallipealinna Bolognasse jõudes näitasid tulikirjad juba 22 soojakraadi - kas siis kahe mängu kokkuvõttes kasvab vahe just nii suureks? 
Kasvas tegelikult natuke suuremaks. 
Võõrsil näitasid kalevlased end hoopis teisest puust kui koduhallis. 
Bologna publiku ees hakati Itaalia korvpalli viimaste aastate valitsejale südilt vastu ja kaotati ilusas mängus vaid kaheksa punktiga (83:91). 
Kalev teenis aga Itaalia spordipressilt kiidusõnu, eriti palju pöörati tähelepanu efektselt tegutsenud Martin Müürsepale - Baltimaade Kukoc pole just laita hüüdnimi. 
HAGEN: KODUSEINAD AITASID 
Deutchland, Deutschland, über alles... 
Neil sõnadel oli Hagenis peetud Saksamaa ja Eesti korvpallikoondiste vahelises EM-võistluste valikmängus kulla kate - vigastuse küüsis vaevelnud kodumeeskond sõitis lõpuks meie meestest üle kui teerulliga ja võttis 19-punktilise võidu. 
Millegipärast oli ka Hageni Ischelandhalle seinale riputatud Eesti trikoloor tagurpidi - nagu Barcelona olümpial, nagu... 
Sellest näpuveast hoolimata võeti Eesti meeskond enne mängu soojalt vastu. 
Diktor tervitas eestlasi koguni meie emakeeles, hõigates: Tere tulemast, Eesti! 
JÜRI JAANSON, isemeelne paadimees 
VALERI MAKSIMOV 
Eesti parim sportlane 1995 Jüri Jaanson (30) võttis intervjueerija vastu Tallinnas Magdaleena haigla palatis number 418 - kahetoalises erinumbris, omaette diivani, telefoni ja teleriga. 
Näete, millise au vääriliseks peeti, ütles kopsupõletikust paranev sõudja sisseastujale. 
Nähti ja ei imestatud. 
Küsiti tervise ja suusasaabaste (üks oli tal laual nagu katseeksemplar) kohta, saadi selgust, et haige pole lootusetus seisus. 
Võeti diktofon ja pandi suusasaapa kõrvale. 
Kuidas tippsportlane haigeks jääb? 
Pühapäeval tulin Hollandist. 
Esmaspäeval harjutasin, teisipäevane treening oleks võinud ära jääda. 
Mõistus ütles, et ei peaks minema, sest seisund oli kahtlane, hästi kahtlane. 
Aga vaidlesin endaga ja ei osanud ära põhjendada, miks ma ei peaks minema. 
Oletatavasti jääb neid kordi järjest vähemaks, mil järeldub, et olete enda vastu eksinud. 
Üldiselt küll. 
Aga see maailm on kõikuv ja hüppeline. 
Kui ikka kümme korda on hästi ja õigesti tunnetatud, siis üheteistkümnendal korral võid ka eksida. 
Arvates, et mis seal ikka tuleb. 
Ja lähedki üle piiri. 
See on mõnes mõttes paratamatu. 
Inimene jääb alati eksima. 
Kogemus on see, mis paneb paika eksimiste amplituudid. 
Kas peate oma elukäiku käänuliseks või suhteliselt sirgjooneliseks? 
Ilmselt on see väga käänuline. 
Seal on palju juhuslikkust. 
Käänuline on ta sellepärast, et pole olnud ees rada, mida mööda minna. 
Minu elu on kulgenud metsaradu mööda ekseldes. 
Siis on eksimused pidevad. 
Pole kerge leida inimest, kes suudaks ette näidata õige kursi. 
See tuli ise leida. 
Olete teinud midagi, mida väga kahetsete? 
Ma ei saa nii väga kahetseda. 
Kui vaatan kõike üldises kontekstis, siis mõtlen, et nii see, pagan, võib-olla pidigi minema. 
Ei oska kahetseda, igasugused eksimised on samavõrra ka kogemused. 
Paljudest eksimustest tuleneb arusaamine, et nii ei saa teha. 
Suunanäitajat kõrval ei ole, tulebki palju oma nahal ära katsuda. 
Tavapärane tee noorest täiskasvanuks on selline: sünd, lasteaed, kool, ülikool, töö, abielu, lapsed. 
Kindel süsteem koos sotsiaalabi ja muuga. 
Tippsportlase eluks pole süsteemi loodud. 
Tipus olijad ekslevad ise. 
Loovad. 
Sageli leiavad end kraavist. 
Loovad jälle. 
Ehitavad endale teed, sest nende jaoks pole rada valmis. 
Kas endast mitte sõltuvad asjad valmistavad teile palju probleeme? 
Reaalses elus jah. 
Auto läheb rikki - see pole ju minust sõltuv probleem. 
Räägin autost sellepärast, et mul polegi enam õieti autot, kolmteist aastat vana Mercedes oli küll hea, aga mul ei soovitatud sellega enam sõita. 
Läks müüki. 
Mis teid endast välja viib? 
Mõned asjad ikka viivad. 
Kui keegi jätab tegemata, mida lubas ja mida tema mõistus eeldab. 
Igasugused asjad, mis ei lase süsteemil toimida. 
Pisiasjad. 
Suured asjad algavad pisiasjadest. 
Kui me pisiasju korras ei hoia, pole ka suuri asju. 
Kas teie natuuri, eelduste ja omaduste juures on ühepaat ainumõeldav edu alus? 
Kas just ainumõeldav, aga parim kindlasti. 
Sobib ja meeldib, olen iseenda peremees. 
Muidugi võin ma ka teistega koos sõuda, iseasi, kas võrdväärseid võtta on. 
Aga üle ühe hooaja ma vist teisi inimesi kõrval välja ei kannataks. 
Psühhotasandil. 
Ilmselt pole elu mind juhuslikult ühesele suunanud. 
Arvan, et tuleb sellest võimalusest kinni hoida. 
Olete fatalist? 
Kas usute jumalat? 
Usun lihtsalt, et keegi jälgib mind. 
Jumal minus endas. 
Või nimetagem seda südametunnistuseks. 
See on nagu isiklik jumal, mitte seotud religiooniga. 
Kas senise karjääri jooksul on keegi või miski suutnud teid olulisel määral segada? 
Seganud on olud. 
Üks suur olude muutus oli alles hiljuti - kui ühest süsteemist väljusime. 
Spordi koha pealt lendas ju kõik vastu taevast. 
See mõjutas teid väga? 
Rängalt. 
Siis ma seda veel ei arvanud ega uskunud, see tuli hiljem välja. 
Kas sellega seletub ka kriis teie sportlaskarjääris? 
Põhjusi on mitu. 
Aga see oli oluline. 
Igasugune töö baseerub alusel. 
Sellele laotakse püramiid. 
Nõukogudeaegne süsteem varises. 
Mõnda aega võisime inertsist edasi teha, aga kui tekkisid küsimused, millest elatuda, kust varustust saada, mille eest võistlustel käia, millistes baasides treenida, kasvasid probleemid üle pea. 
Inimesed on praegugi stressis. 
See on kiiresti muutuva maailma tagajärg. 
Inimesed ei jõua ennast muutuvate oludega kohandada, kui juba tekib uus stressi põhjus. 
Igasugune töö vajab stabiilset, eelkõige rahulikku keskkonda. 
Aga mis stabiilsest keskkonnast me saime üleminekuajal rääkida? 
Miks Jüri Jaanson ei kiru oma ala liitu, olümpiakomiteed või kedagi teist, kellest tema töö tulemus samuti sõltuda võb? 
Vanasti sai kirutud ka. 
Elu on õpetanud, et kirumine maailma edasi ei vii. 
Töö viib edasi. 
Miks kiruda inimest avalikult, kui võib tema juurest läbi astudes asja ära rääkida või siis kirja saata. 
Viimasel ajal ma enam ei kiru, vaid teen endale asjad selgeks. 
Ajakirjanduses karjuvad rohkem need, kes tahavad tähelepanu endale tõmmata. 
Või siis selleks, et suunata rünnak konkreetse isiku pihta. 
Millega peab arvestama inimene, kes on teie kõrval vabatahtlikult? 
Ma ei mõtle abikaasat. 
Ta peab olema kompromissitu töössesuhtumisega. 
Kes valib koostöö, teadku, et tuleb minna lõpuni. 
Tunnistamata takistusi. 
Kas teil on sellised inimesed olemas? 
Jah. 
Mihkel Klementsov ja Ants Kiviselg. 
Olulised on ka need, kes siit-sealt juurde aitavad. 
Doktor Peeter Mardna, kes on mu finantsküsimustega teglenud. 
Tänu temale võin ennast spordis rahaliselt üsna vabalt tunda. 
Iseküsimus on see, kui palju mul on valida, kellele tööpakkumine teha. 
Neid on väga vähe, kellele ma ettepaneku teeksin. 
Kas ütlete oma abikaasa kohta trafaretselt, et kuna ta on ise sporti teinud, mõistab ta teid täielikult? 
Seda küll mitte. 
Ega mind eriti kerge mõista olegi, olen seda tähele pannud. 
Minu läheduses olnud inimesed pole aastaid suutnud mind mõistma õppida. 
Kas teil oleks midagi selle vastu, kui Jüri Jaansoniga sõidaks Atlantasse ka endine NL koondislane Tatjana Jaanson? 
Kui ta seda suudab, palun! 
Aga see ei ole reaalne. 
Lihtsalt sellepärast, et tal ei oleks seal midagi teha. 
Millised elamistingimused on kahekordsel Eesti parimal sportlasel? 
Neljatoaline korter, mille eraldas mulle Pärnu linnavalitsus üheksakümnendal aastal pärast maailmameistritiitli võitmist. 
Praegu püüan seda erastada. 
Vana Mercedest aitas mul sõidukorras hoida Mercedese Eesti autokeskus. 
Praegu mul autot ei ole. 
Mul on abikaasa ja väike tütar. 
Aeg-ajalt kasutan ema suvilat Kablis. 
Mida valdate rahuldaval määral veel peale sõudmise? 
Autojuhtimist. 
Inglise keelt niipalju kui mu halb kuulmine seda võimaldab - kommunikatsioon on probleem. 
Aga jänni ma ei jää. 
Mis veel... 
Masinakirja valdan. 
Kümne sõrmega löömise õppisin lapsena ära. 
Suhted alkoholi ja tubakaga? 
Tubakaga suhted puuduvad, olen selle ammu-ammu läbi põdenud. 
Mis puutub alkoholi, siis kinnises seltskonnas joon viskit küll. 
Milliseks muutub Jaanson, kui viski pähe lööb? 
Tahab magada või hakkab Kalevipojaks? 
Milliseks ma ikka muutun... 
Jään oma kontrolli alla. 
Mihkel Klementsov - sõber, kuulaja, nõuandja, treener, kaaslane, kriitik? 
Või veel keegi? 
Kõik, mida ütlesite. 
Millised eluvaldkonnad kõige rohkem huvi pakuvad? 
Poliitika. 
Majandus. 
Eesti elu tervikuna. 
Püüan ümbritsevaga ennast kursis hoida. 
Olete endas maha surunud tahtmise sõna võtta või kuhugi kirjutada? 
Vahest selline tahtmine tekib. 
Harva teen mõne märkme oma päevikusse. 
Üldiselt vist ongi õigem öelda, et surun tahtmise maha. 
Kui astud mingisse mängu, võib see sind kaasa tõmmata. 
Kui saadad kirja, võib sellele vastus tulla, millele sa omakorda vastad. 
Ja millele võib tulla juba kolm vastust. 
Siis pead omakorda kolm vastust kirjutama. 
Näed, et sinu aeg kulub sellele. 
Ei, ma hoian ennast teadlikult kõrvale. 
Lepin info liikumisega sissepoole. 
Mida arvate intervjueerijatest? 
Oleneb intervjueerijast. 
Kui ta hakkab pihta küsimusega, kuidas mu nimi kirjutatakse ja kas ma varem MM-võistlustel olen käinud või muud sellist, siis pikka juttu ei tule. 
Aga heast vestlusest ei ütle ma kunagi ära. 
Kas intervjuusid sportlastega lugedes tunnete vahel tahtmist protesteerida? 
Jah, tihtipeale. 
Hea oleks nüüd tuua mõni näide..., ei tule kohe meelde. 
Vihastan mõnikord: mida sa jälle räägid! 
Aga ilmselt on see paratamatus. 
Püüan mõista, aga alati ei saa aru, kuna tema sõnad ei assotsieeru minu loogikaga. 
Igal väljaütlemisel on oma loogika, omad põhjused. 
Nende põhjuste uurimisel selgub, et sina käituksid samade põhjuste olemasolul ikkagi teisiti. 
Siis mõtlengi: miks sa, kurat, teed sportlase margi täis! 
Naljakalt ja tundeliselt 
TRIINU LAANEMÄE 
Otsi kummutipõhjast suur narmastega rätik, sellest saad uhke lina. 
Kata laud seekord vanade savitaldrikutega, mida sa juba aastaid pole kasutanud. 
Tavalisest kirjust sitskangast saab kiiresti õmmelda vaimuka piduse laudlina. 
Kui söögiplats on suurem, võiks vajalike anumate sekka sättida ka mõne nostalgilise nipsasjakese. 
Mõttetud iluesemed, mida muidu raske kuhugi sobitada, on nüüd täiesti asjakohased. 
Küünlaid võib paigutada ka mujale kui valmis küünlajalgadesse. 
Elegantselt mõjub rühm eri kõrgusega pudeleid, kuhu on torgatud pikad küünlad. 
Kui sul on alles vasest moosipann või vanaaegne, võibolla juba tarvitamiskõlbmatu koogivorm, siis sobib neissegi küünlaid panna. 
Kui lakke saab kinnitada konksu, riputa laua kohale küünlaaluseks voki- või vankriratas - mõjub vägagi keskaegselt. 
Täida suur klaaskauss veega ja pane sinna hulpima hulk poolkerakujulisi küünlaid - tekib vahva vesine tulemäng. 
Kaks Pärnu uurimisbüroo uurijat lootsid teenida kolleegi surma pealt 
URMAS KALDMAA 
Keskuurimisbüroo organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise osakond ja nende Pärnu kolleegid pidasid kolmapäeval kinni Pärnu uurimisbüroo uurijad Raivo Pärasti (24) ja Arbo Haidma (26). 
Mehi kahtlustatakse kokku 3000 krooni altkäemaksu väljapressimises ühelt Pärnu lõbustusasutuse omanikult. 
Mõlemad kahtlustatavad on end raha vastuvõtmises süüdi tunnistanud. 
Pärnu linnakohtunik Teet Olvik Pärasti vahi alla võtmiseks luba ei andnud, Haidma kohta ei olnud eile kella üheks otsus veel tehtud. 
Seadus näeb altkäemaksu väljapressimise eest ette karistuse kuni viis aastat. 
Sellele võib lisanduda 3 aastat vabadusekaotust ametiseisundi kuritarvitamise eest. 
Raha väljapressimisel kasutasid Pärast ja Haidma ära asjaolu, et Haidma menetluses oli ühe liikluspolitseiniku enesetapu juhtum, mille uurimisel oli tulnud ilmsiks, et 15. detsembril ennast maha lasknud politseinikul oli kaduma läinud 2500 krooni suurune summa. 
Teada oli ka, et politseinik oli külastanud üht kahtlase kuulsusega lõbustusasutust. 
Ähvardades selle lõbustusasutuse omanikku kriminaalvastutusele võtmisega, nõudsid Pärast ja Haidma 16. detsembril temalt 5000 krooni. 
Väljapressijad lubasid hiljem omanikuga uuesti ühendust võtta. 
Tegelikult Pärastil ja Haidmal tõendeid selle kohta, nagu oleks raha kadunud just nimelt seal ja et see üldse varastati, ei olnud. 
18. detsembril pöördus lõbustusasutuse omanik kaebusega politseisse. 
Samal päeval avati kahe uurija kohta jälitustoimik ja saadi kohtult luba eritoiminguteks. 
Sellest hetkest alates olid mõlemad politsei pideva jälgimise all. 
Esialgu oli kahtlus, et mehed võisid vindise peaga lihtsalt nalja teha. 
27. detsembril aga tabati Pärast ja Haidma eelpool nimetatud lõbustusasutusest. 
Mõlema juurest leiti 1500 krooni, rahatähed olid identsed lõbustusasutuse omaniku käes olnud eelnevalt fikseeritud rahatähtedega. 
Kinnipidamise hetkel olid mõlemad purjus ja neil oli kaasas ametirelv. 
Pärasti ja Haidma uurimismaterjalid saadetakse Pärnust Tallinna, kus seda juhtumit hakkab edasi uurima keskuurimisbüroo. 
Pärast töötas politseis 1992. ja Haidma 1993. aastast. 
Eriti tähtsate asjade uurija Urmas Krügeri sõnul oleks Haidmast võinud saada hea uurija. 
Pärastil olevat aga tööga toimetuleku pärast esinenud aeg-ajalt pahandusi 
Tartus paistis värvikas halo 
AIVAR AOTÄHT 
Eile keskpäeval võis Tartus ja Tartumaal näha ümber päikese värvikat vikerkaaresarnast moodustist. 
Nagu selgitas Tartu ilmajaama vaatleja Ebe Uibo, ei olnud taevas siiski vikerkaar, vaid ilmastikunähtus, mida haloks kutsutakse. 
Uibo sõnas, et selliseid halokerasid on külmadel talveilmadel ikka teinekord ümber päikese või kuu näha. 
Eilne halo oli ilmajaama kinnitusel aga tavapärasest tunduvalt erksam ja mitmevärviline, tavaliselt paistavad halod ümber päikese või kuu valgete keradena. 
Vikerkaar tekib taevasse harilikult vaid vihmaga, ehkki mõnikord võib vikerkaart põhjustada ka väga järsk külmenemine. 
Halo üheks tekkepõhjuseks on temperatuuri vaheldumine ja päikese ning pilvede valgusmäng. 
Halo pidavat ette näitama peatselt muutuvat ilma, ning neiks päeviks ongi sünoptikud lubanud lumesadu ja suuremat tuult, lisas Ebe Uibo. 
Paul Saare maalid ootavad lastekunstikooli galeriis vaatajat 
VIIRE VILLANDI 
Tartu uusimas, lastekunstikooli galeriis pandi eile üles Paul Saare maalide näitus. 
2.-12. jaanuarini avatud väljapaneku ütles galerist Holger Rajavee olevat ajendatud Paul Saare peatsest juubelisünnipäevast. 
Eile näitust galeriisaalis üles pannes ütles samas majas aastaid lastele joonistamise ja maalimise algtõdesid õpetanud Paul Saar, et see on tõepoolest nagu pisike kokkuvõte senitehtust. 
Olen maalinud ligikaudu 700 pilti, need siin on ainsad, mis praegu veel minu omandusse kuuluvad, lausus ta paarikümnele viimase 15 aasta teosele osutades. 
Kunstniku teada on paar tema pilti jõudnud ookeani taha, Euroopa riike, kus neid kohata võib, on kümmekond. 
Ise pealkirjastaksin oma praegu veel nimetu näituse vahest Lõpu algus ehk alguse lõpp, selgitas uue aasta esimesel päeval 50-aastaseks saav kunstnik. 
Galerist Holger Rajavee sõnul on lastekunstikooli galerii loodud selle kooli direktori Enn Tegova initsiatiivil. 
Tegoval tuli galerii rajamise mõte üheksa aastat tagasi, kui tema juhitav kool uude, Jakobi mäel asuvasse torniga majja kolis. 
Tänavu suvel sai mõttest asja ja Paul Saare näitus on siin juba teine väljapanek. 
Galerii on loodud mittetulundusettevõttena, siin saavad seetõttu ka kunstnikud tasuta näitusepinda kasutada. 
Rajavee sõnul on kunstirahvas nii vaatajana kui näitusetegijaina galerii üles leidnud: järgmise aasta näituseplaan on tihe ja mitmekesine. 
Asukoha tõttu lastekunstikoolis peab galerist aga väga oluliseks ülesandeks sedagi, et lapsed, kes ise joonistada armastavad, saavad nüüd oma majast ka näituse vaatamise kogemuse. 
Tallinnas toimunud plahvatuses sai üliraskelt vigastada eridemineerija 
URMAS PAET 
Neljapäeval kell 20.30 plahvatas Tallinnas Veetorni tänav 4 asuva maja ette pargitud Mercedes-Benz 300 all lõhkeseadeldis. 
Plahvatuses sai üliraskelt vigastada päästeameti eridemineerimisrühma liige, 24-aastane Arne Lokk. 
Politseiameti pressiesindaja Küllike Rooväli ütles Postimehele, et neljapäeval kell 19.30 avastas Tallinnas rahvusraamatukogu taga asuva Veetorni tänav 4 maja ette pargitud Mercedes-Benz 300 alt lõhkeseadeldise juhuslikult maja ette sõitnud valvur, kelle auto tuled sattusid lõhkeseadeldist valgustama. 
Lõhkeseadeldisega Mercedes kuulus AS Bergotile. 
Roovälja andmetel juhtis seda tavaliselt autojuht. 
Kell 19.45 anti avastatud lõhkeseadeldisest teada politseipatrullidele ning kell 20.15 sai teate päästeameti juhtimiskeskus. 
Paar minutit hiljem sõitsid välja eridemineerimisrühma spetsialistid. 
Kohale oli viidud ka eriväljaõppe saanud politseikoer. 
Roovälja sõnul piiras politsei ohupiirkonna politseilindiga ning liikluspolitsei sulges tänava liikluseks. 
Lõhkeseadeldisega Mercedese kõrvale oli pargitud veel neli autot, kuid neist kahe omanikud otsustasid oma auto eemale ajada. 
Nii jäi Mercedese kõrvale veel kaks masinat. 
Lõhkeseadeldis oli paigutatud auto parema esitiiva alla. 
Päästeameti pressiesindaja Tiit Tambi sõnul püüti lõhkeseadeldist kahjutuks teha veekahuriga, kuid tulutult. 
Veekahuri lask peaks lõhkeseadeldise purustama enne, kui see jõuab detoneeruda. 
Päästeameti eridemineerimisrühma liige, 24-aastane Arne Lokk läks pärast veekahuri lasku vaatama, kas lõhkeseadeldis on ohutu. 
Kuid sel hetkel, kell 20.30, lõhkeseadeldis plahvatas. 
Tiit Tambi ütles, et plahvatuse tugevus on võrreldav 400 grammi trotüüli plahvatamisega. 
Tema sõnul oli lõhkeseadeldise valmistanud tõenäoliselt asjatundja. 
Tambi sõnul toetus Lokk ilmselt kätega vastu maad ja vaatas auto alla. 
Esialgsetel andmetel oli tegemist aja peale töötava sütikuga. 
Pärast töökorda seadmist reageerib sütik teatud aja pärast, mille pikkus sõltub oluliselt õhutemperatuurist. 
Reageerimisaeg võib olla pool kuni poolteist tundi. 
Ülirasked vigastused 
Plahvatuse tagajärjel sai Arne Lokk üliraskeid vigastusi kätele ja pähe, eriti näkku. 
Küllike Rooväli rääkis, et demineerija nägu oli verine ning käelabad rebenenud. 
Samas oli kannatanu teadvusel. 
Esmaabi andsid kannatanule kodukaitsjad ja liikluspolitseinikud. 
Arne Lokk viidi Mustamäe haiglasse, kus teda opereeriti. 
Operatsioon kestis kella kaheni öösel. 
Lokk on pärast rasket operatsiooni reanimatsiooniosakonnas. 
Tambi sõnul on tema seisund stabiilne, kuid endiselt üliraske. 
Tiit Tambi sõnul Arne Lokk küll kuuleb ja saab jutust aru, kuid ei saa rääkida. 
Päästeameti vanemdemineerija Arne Lokk saab 24. jaanuaril 25-aastaseks. 
Tal on naine ja tütar. 
Tambi sõnul teeb päästeamet kõik, et Arne Lokki ja tema peret toetada. 
Plahvatanud auto omanik AS Bergot on pakkunud rahalist toetust kannatanu ravimiseks Eestis või välismaal. 
Küllike Rooväli kinnitas, et politseil ei ole juhtunu kohta veel ametlikku versiooni. 
Erastamisagentuur avalikustas 9 tehingu üksikasjad 
Eesti Erastamisagentuur tegi teatavaks veel üheksa suurprivatiseerimise tehingu üksikasjad. 
RAS Tondi Elektroonika allüksus Tallinnas müüdi TTK Aversile. 
Ostja garanteerib töökohad 120 inimesele ja investeeringud 0,95 miljoni krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 1 miljon krooni. Ostu-müügileping sõlmiti 30. juulil. 
RAS Estoplast osakond müüdi AS-le Tarvikud. 
Ostja garanteerib töökohad 20 inimesele ja investeeringud 12 000 krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 110 000 krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 23. juulil. 
Auto VAZ Tartu osakond müüdi AS-le Auto Kommerts. 
Ostja garanteerib töökohad 25 inimesele ja investeeringud 0,3 miljoni krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 0,5 miljonit krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 31. juulil. 
Auto VAZ Avinurme osakond müüdi AS-le Aviko. 
Ostja garanteerib töökohad 9 inimesele ja investeeringud 0,2 miljoni krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 160 000 krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 27. juulil. 
Auto VAZ Sillamäe osakond müüdi AS-le Universal Service. 
Ostja garanteerib töökohad 31 inimesele ja investeeringud 216 000 krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 0,5 miljonit krooni. Ostu-müügi leping sõlmiti 27. juulil. 
RAS VGT müüdi AS-le EVGT poolt. 
Ostja garanteerib töökohad 120 inimesele ja investeeringud 3,457 miljoni krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 1,1 miljonit krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 15. juulil. 
RAS Vasar Tartu tsehh müüdi AS-le Mekre. 
Ostja garanteerib töökohad 4 inimesele. 
Objekti müügihind oli 45 000 krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 2. augustil. 
RE Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat müüdi AS-le Marlekor. 
Ostja garanteerib töökohad 1000 inimesele ja investeeringud 48 miljoni krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 56 miljonit krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 22. septembril. 
RAS Wendre müüdi AS-le Vely & Co poolt. 
Ostja garanteerib töökohad 160 inimesele ja investeeringud 2,4 miljoni krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 4 000 000 krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 28. septembril. 
ETA 
Eestis kujundab ilma madalrõhulohu idaserv. 
4. oktoobril on pilves selgimistega ilm, mitmel pool sajab vihma. 
Puhub kagutuul 6-11 m/s, saartel 12-17 m/s. 
Sooja 8-13, Tallinnas 9-12 kraadi. 
5. ja 6. oktoobril on vahelduva pilvisusega peamiselt sademeteta ilm. 
Puhub lõunakaartetuul 5-9 m/s. 
Õhutemperatuur öösel 1-6, päeval 8-13 kraadi. 
ETA 
Hoiupanga aktsiate müügi Hansapangale saab tühistada vaid kohus 
Valitsuse otsuse kohta tühistada Hoiupanga aktsiate müük Hansapangale ütles Eesti Panga president Siim Kallas, et tema valduses oleva informatsiooni põhjal on tegemist kabinetiintriigiga. 
Esialgu saan ma öelda vähe, ütles Kallas, kuid protseduuuri kohta võib lisada, et tegemist on õnnetu kokkusattumusega. 
Selle nädala jooksul, kui nii Kallas kui ka Hoiupanga nõukogu esimees olid Eestist ära, arutas valitsus kaks korda pangandust puudutavaid küsimusi. 
Kallase sõnul ei kannata kumbki vastuvõetud otsus kriitikat. 
Tegemist on mitmekihilise asjaga, ütles Kallas. 
Seetõttu ma ei tahaks mingeid hinnanguid anda, enne kui ma mõnda paberit näinud olen. 
Ta lubas küsimust lähemalt kommenteerida, kui on asjaoludega lähemalt tutvunud. 
Kallas lisas, et Eesti Pank ei karda mingit asjade avalikku arutamist, kõik on tehtud Eesti seadustele vastavalt. 
Me ei arva, et Eesti Panga nõukogu lepingu tühistaks, ütles Kallas. 
Kui keegi seda teha saab, siis ainult kohus. 
ETA 
Vene kogukonna liidrid ei usalda kedagi 
Ma ei usalda ei Savisaart ega Isamaad, ütles üks vene kogukonna liidreid Vladimir Lebedev. 
Lebedev meenutas päevi, mil Savisaar pidas läbirääkimisi Töökollektiivide Ühendnõukoguga kavatsusega luua valitsus, kus oleksid esindatud ka Eestimaa vene elanikkonna esindajad. 
Kuigi tolleaegses ülemnõukogus vene esindajad toetasid Savisaare valitsust usaldushääletuse ajal, jäi lubadus täitmata, ütles Lebedev. 
Lebedev meenutas ka 1991. aastal toimunud läbirääkimisi Eesti Komitee, ERSP ja kristlike demokraatidega. 
Kõne all oli koalitsioonivalitsuse moodustamine, mille struktuuris oleksid olnud ette nähtud kohad ka vene kogukonna esindajatele, muuhulgas ka asepeaministri koht. 
Lebedevi sõnul käib praegu jälle tiivaripsutamine vene kogukonnaga. 
Tema sõnul püüavad paljud, kes kandideerivad kohalikesse võimuorganitesse, saada Eesti kodakondsust eriliste teenete eest. 
Sisuliselt on see kodakondsuse andmine lojaaalsuse eest Isamaale ja paljud kodanikud loobuvad kandideerimast. 
Mina ise ei pretendeeri kohale mingis kohalikus võimuorganis, ütles Vladimir Lebedev. 
ETA 
Riigikohus sai oma maja Tartus 
Riigikohus asub esmaspäeval tööle oma uues majas Tartus Lossi tänav 17. 
Riigikohtu esimehe Rait Maruste sõnul on tänaseks valmis küll vaid osa Toomemäel asuvast majast, kus koos Riigikohtuga hakkab paiknema ka Tartu ringkonnakohus. 
Majja sisseelamine võtab veel kindlasti aega, sest paljud tööd on alles pooleli. 
Hoones pole õieti mööblitki ning asjad on kõik alles laiali. 
Kuid meil tuli lihtsalt sisse kolida, et lõpetada pikaleveninud kodutuse periood, ütles Maruste. 
ETA 
Eluaseme toetuse eelnõu järgi ei tohi eluaseme kuludeks minna üle 30% brutotulust 
Sotsiaalministeeriumi ja eluaseme ameti spetsialistide koostöös valminud eluaseme toetuse eelnõu järgi ei tohi inimese brutotulust minna eluaseme kuludeks üle 30%. 
Kuna riiklik soojusenergia kompensatsioon kehtib kuni järgmise aasta alguseni, siis liitub eluaseme kuludesse ka soojuse eest tasutav summa. 
Valitsusele esitatud eluaseme toetuse eelnõu peaks kehtima hakkama 1. jaanuarist. 
Sotsiaalministeeriumi spetsialist Enn Uusen märkis, et eluaseme toetust võivad saada kõik Eestis alalist sissetulekut omavad kodanikud. 
Eluaseme ameti spetsialisti Vaike Hallase sõnul antakse kodanikule kaart, kuhu ta märgib oma brutosissetuleku ning kinnitab seda oma allkirjaga. 
Hallas lisas, et sissetuleku hulka arvatakse vaid üksikisiku tulumaksuga maksustatavad summad, näiteks ei ole vaja sinna kanda lastetoetusi. 
Elamuekspluatatsioonivalitsuses kantakse kaardile eluaseme kulude summa. 
Vastavalt eluaseme toetuse eelnõule sõltub reaalselt makstav üürisumma inimese sissetulekust ja ruumist, kus ta elab. 
Kui kodanik on selle üürisumma tasunud ning tal jääb järele vähem kui elatusmiinimum, siis võib ta pöörduda sotsiaalabi osakonda, kus ta saab elatusmiinimumi tagamiseks kompensatsiooni. 
Eluaseme toetust rakendatakse vaid neile, kellel ei ole üle nelja kuu suurust üürivõlga. 
Hallas tõi ka ühe näite. 
Kahe lapsega noor perekond Mustamäe 2-toalises korteris kuu brutosissetulekuga 900 krooni peab maksma üüri 225 krooni, kuigi tegelik eluaseme kulu on 860 krooni. 
Kuna 900-225 on väiksem kui selle pere elatusmiinimum (868 krooni), siis võib perekond pöörduda sotsiaalabi ameti poole, saamaks kompensatsiooni, et nende pere vaesusmiinimum oleks tagatud. 
Hallas ütles, et kuna kõik näites esitatud summad on antud prognooside järgi, siis võivad need tegelikult tulla natuke teised. 
BNS 
Eesti Merelaevandus avas liini Rostock - Hanko - Tallinn 
RAS Eesti Merelaevanduse ro-ro-tüüpi laev Rakvere teeb täna avasõidu uuel laevaliinil Rostock-Hanko-Tallinn-Hanko-Rostock. 
Asedirektor Rein Meindok ütles, et Rostocki sadam pole nii koormatud kui teised, mistõttu sobib suurepäraselt kaubavahetuse pidamiseks Saksamaa, Austria, Tšehhi ja Ungariga. 
Reisid Saksamaale hakkavad toimuma iga nädal. 
Et võimaldada autodel Saksamaal kas kaubast lahti saada või uut hankida, peatub Rakvere Rostockis terve päeva. 
Laev väljub Kesklinna sadamast. 
BNS 
Erastatud ettevõtteid 
Eesti Erastamisagentuur teatas järgmistest eraomanikele müüdud ettevõtetest ja struktuuriüksustest. 
RAS Tondi Elektroonika allüksuse Tallinnas ostis TTK Avers. 
Garanteeritud töökohad 120 inimesele ja investeeringud 950 000 krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 1 000 000 krooni. 
Ostu-müügi- leping sõlmiti 30.7.1993. 
RAS Estoplast osakonna ostis AS Tarvikud. 
Garanteeritud töökohad on 20 inimesele ja investeeringud 12 000 krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 110 000 krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 23.7.1993. 
Auto VAZ Tartu osakonna ostis AS Auto Kommerts. 
Garanteeritud töökohad 25 inimesele ja investeeringud 300 000 krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 500 000 krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 31.7.1993. 
Auto VAZ Avinurme osakonna ostis AS Aviko. 
Garanteeritud on töökohad inimesele ja investeeringud 200 000 krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 160 000 krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 27.7.1993. 
Auto VAZ Sillamäe osakonna ostis AS Universal Service. 
Garanteeritud töökohad 31 inimesele ja investeeringud 216 000 krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 500 000 krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 27.7.1993. 
RAS VGT osteti AS EVGT poolt. 
Garanteeritud töökohad 120 inimesele ja investeeringud 3 456 800 krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 1 100 000 krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 15.7.1993. 
RAS Vasar Tartu tsehhi ostis AS Mekre. 
Garanteeritud töökohad 4 inimesele. 
Objekti müügihind oli 45 000 krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 02.8.1993. 
RE Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat osteti AS Marlekor poolt. Garanteeritud on töökohad 1000 inimesele ja investeeringud 48 000 000 krooni ulatuses. 
Objekti müügihind oli 56 000 000 krooni. 
Ostu-müügi leping sõlmiti 22.9.1993. 
RAS Wendre osteti AS Vely & Co poolt. 
Garanteeritud on töökohad 160 inimesele ja investeeringud 2 400 000 krooni. 
Objekti müügihind oli 4 000 000 krooni. 
Ostu-müügileping sõlmiti 28.9.1993. 
ETA 
Tartu Kommertspanga varade müügi oksjon 
Esimene oksjon on kõigile soovijatele, teises voorus võivad osaleda kreeditorid oma nõuetega TKP vastu, s.t. külmutatud rahadega 70% ulatuses. 
BNS 
Aasia võib Aafrikalt üle võtta aidsiepideemia keskuse tiitli 
Arvatakse, et selles maailmajaos nakatub HIV-iga igal aastal umbes miljon inimest. 
Selle raha eest on näiteks seni korraldatud aidsivastast kampaaniat enam kui 14 riigis. 
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni arvates on ainuüksi Taimaal HIV-iga nakatunud 400 000 kuni 600 000 inimest, Indias aga koguni 600 000 kuni kolm miljonit(!). 
Kui midagi kapitaalset ette ei võeta, siis suureneb Tai rahvastiku ja arengu assotsiatsiooni juhi Mechai Viravaidya arvates aastatuhande vahetuseks HIV-iga nakatunute arv riigis kahe kuni nelja miljonini, aidsi haigestunute arv aga ulatub 180 000-ni. 
Ainuüksi Bombays on HIV-iga nakatunud üle 20 000 prostituudi. 
Indias dignoositi esimene HIV-iga nakatunud prostituut 1984. aastal, tänaseks on nakatunud vähemalt viiendik Bombay piirkonna enam kui 100000 prostituudist. 
Mõned Taimaal läbiviidud uuringud näitavad, et ka selles riigis on baaritüdrukuist ja ajaviitjaist nakatunud 15-20%. 
Küsitluste kohaselt on aga 90% üle 19-aastastest Tai meestest külastanud lõbumaju. 
Epideemia meeletu laienemine on aga kaasa toonud suure hulga sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme. 
Ainuüksi Taimaa kohta tehtud arvutused näitavad, et testimise ja aidsihaigete hooldamise jaoks kulutatavad summad kasvavad 1991. aasta 1,7 miljonilt dollarilt 65 miljoni dollarini aastaks 2000. 
Tegelikud kulud on igas riigis veel palju suuremad, sest keegi pole kokku arvutanud, kui palju läheb näiteks maksma tolle haiguse tõttu kaotatud tööjõud ja orbudeks jäänud laste ülalpidamine. 
Ta märkis, et tähelepanu ei tule keskenduda mitte üksnes tehnilisele küljele - kondoomide tootmisele ja haigustestide tegemisele -, vaid ka igapäevasele kampaaniale inimeste seas, kes, nagu nakatunute suur hulk näitab, ei oska surmatoovat tõbe endiselt karta. 
RH 
Tallinna 21. keskkool tähistas 90. aastapäeva 
Möödunud nädalal tähistas Tallinna 21. keskkool oma 90. aastapäeva. 
Piduhõngu jätkus Raua tänava kooli terveks nädalaks. 
Nädala algul pidasid sünnipäeva kõige väiksemad, juubelipidustused kulmineerusid nädala lõpul. 
Klassivälise töö organisaator Marika Paun ütles, et reedel avati vilistlastest kunstnike tööde näitus, kell neli tähistasid kammersaalis juubelit kooli kauaaegsed õpetajad. 
Samal õhtul proovisid Pedagoogika-ülikooli võimlas jõudu vilistlaste korvpallimeeskonnad. 
Laupäeval peeti kooli juubeli puhul kontsertaktus Estonias, õhtul said oma vanas koolimajas kokku vilistlased. 
1903. aastal 2. Kroonu algkoolina asutatud kool nimetati Tallinna 21. algkooliks 1917. aastal. 
Kooli praegune hoone - üks ilusamaid Tallinnas - valmis 1924. aastal, maja arhitekt oli Artur Perna. 
Keskkooliks muudeti asutus mõned aastad pärast viimast sõda. 
Koolilastele kingiti kooli juubeli puhul mälestuseks kooli oma pastapliiats. 
RH 
Kaks aastat kaheksakesi kosmosekoloonias 
Kaks aastat tagasi astusid neli naist ja neli meest USA-s Arizona osariigis hiiglaslikku terasest ja klaasist ehitisse, et katsetada omal nahal inimese pooltrajatud suletud ökosüsteemis elamise võimalust. 
Hiiglasliku klaasrajatise nimeks pandi Biosfäär 2. 
Biosfäär 2 akende taha võis nende kahe aasta jooksul minna ka iga tavakodanik piiluma. 
Selle piilumise eest tuli maksta 13 dollarit. 
Keskeltläbi käis asja uudistamas iga päev ligi 600 turisti. 
Allakirjutanulgi oli koos kaaslastega talvel teel Suurde Kanjonisse võimalus heita pilk tollele hiidkasvuhoonele. 
Ettevõtmise üheks peaeesmärgiks oli selgitada, kuivõrd on võimalik tänaseid teadmisi kasutades rajada kosmosekoloonia, kus inimesed suudaksid end ise eluks vajalikuga varustada ja omal jõul pikka aega vastu pidada. 
Nii õhku kui ka vett ei tohtinud asjaosalised väljast juurde saada. 
Sellesse maapealsesse nn. kosmosekolooniasse rajati viis miniökosüsteemi, näiteks ookean, savann ja vihmamets. 
Kasvama pandi ka banaanipalmid ja muud troopilised taimed, viimased muutusid küll kahe aastaga üsna rääbakaiks ja kollasteks. 
Kogu seda hiiglaslikku eksperimenti, mis läks maksma üle 150 miljoni dollari, finantseeris Texase osariigi miljardär Edward Bass. 
Nii teda, eksperimendis osalevaid teadlasi kui ka vahetuid osalisi kritiseeriti nende kahe aasta jooksul, eriti alguses, tihti ja ägedalt. 
Osa teadlasi ütles, et säärane kosmosekoloonia mängimine on üks suur show ja muidu võlts ettevõtmine, millest tõelisele teadusele ei saavat mingit kasu tõusta. 
Mõned jälle arvasid, et kindlasti on seltskonnal kahe aasta toiduvaru kosmosesse kaasa võetud. 
Kirjutati ka sellest, et küllap on väited suletud ökosüsteemist liialdatud ning kindlasti pumbatakse seltskonnale salaja hapnikku juurde. 
Oli ka neid, kes süüdistasid eksperimendi läbiviijaid ärilise tulu tagaajamises. 
Kuigi süüdistusi esitati tihti, kuulis välismaailm nende kahe aasta jooksul väga vähe kommentaare asjaosalistelt endilt. 
Pikemate kommentaaride saamise võimalus avanes alles nädal tagasi pühapäeval, kui kaheksa inimkatsejänest n.-ö. taas Maa peale astusid. 
Muuseas, Maad nimetavad nad Biosfäär 1. 
Tumesinisesse kombinesooni riietatud, kosmose kohta tehtud ulmefilmide kangelasi meenutavat gruppi tervitati Vivaldi muusika ja lõputute kõnedega. 
Eksperiment suurimas seni Maal rajatud kinnises ökosüsteemis oli läbi saanud. 
Esimene asi, millest kõigepealt räägiti, oli toit. 
Kogu grupp kaotas keskmiselt 13,8% oma kehakaalust, kõige enam mahavõtnu jättis klaasmajja 26 kilogrammi. 
Toidu kasvatamine, korjamine ja valmistamine oli muutunud grupiliikmete sõnul nende püsivaks painavaks kummituseks. 
Mitmed varem nii lihtsana tundunud asjad olid põrkunud ootamatutele takistustele. 
Teadlaste plaani kohaselt pidid Biosfäär 2 asukad ise köögi- ja puuvilja kasvatama. 
Piima saamiseks kasvatati kitsi. 
Liha söödi kord nädalas. 
Bio-sfäär 2 köögiaed rajati grupi doktori Roy Walfordi plaani järgi. 
Walford oli varem kirjutanud raamatu 120-aastane dieet. 
Selles püüdis ta tõestada, et 120-aastaseks elamine ei ole võimatu ning et pikaealisuse saavutamine olevat täiesti teostatav erakordselt madalakalorilise dieediga. 
Walfordi näpunäidete järgimise tulemuseks oli see, et kogu seltskond tundis kahe aasta jooksul pidevalt nälga. 
Just toidu osas löönud kired tihti lõkkele. 
Kord ei oldud rahul mõne grupiliikme poolt valmistatud liig teravamaitselise kastmega, kord korraldas mõni skandaali erakordselt väikse toiduportsjoni pärast. 
Mark Nelsoni sõnul oli väikeses grupis kooselamine väljakutse kõigile asjaosalistele. 
Enamik üksteist varem ei tundud. 
Olime sunnitud õlg õla kõrval koostööd tegema ka siis, kui mitte ühegi inimesega enam suhelda ei tahtnud. 
Mesilased ei saanud hakkama, Looja karja läksid linnud 
Neid asju, mis pahameelt tegid, oli rohkem, kui esialgu karta osati. 
Mesilased ei saanud hakkama neile pandud tolmlemislootustega, ei-tea-kust väljailmunud putukad nautisid pidusööki meie poolt kasvama pandud kartulitel ja ubadel. 
Kaks aastat ebatavaliselt pilvist ilma - Arizonases oli see tõesti kummaline - pani küsimärgi alla kogu operatsiooni õnnestumise. 
Looja karja läksid mitmed linnud, mida hoolega, kuid edutult kasvatada püüti. 
Juhtus ka õnnetus. 
Üks liikmeist, Jane Poynter, jäi rehepeksumasina ettevaatamatu kasutamise tõttu ilma oma sõrmeotsast. 
Esmaabi andmiseks tuli ta mõneks ajaks hoonest välja viia. 
Mitmel katses osalenul tekkisid kahe aasta jooksul tervisehäired. 
Kaevati nii seljavalu, silmakahjustuse kui ka mõne muu häda üle. 
Grupi liikmete sõnul tundsid nad peaaegu kõik need 24 kuud, et on krooniliselt ületöötanud. 
Eriti kehv olnud olukord esimese 16 kuu jooksul, kui kogu seltskonnal tekkis nõrkustunne ja vähenes pidevalt töövõime. 
Alles siis, kui lõpuks otsustati hapnikuvarustust parandada, hakati end jälle paremini tundma. 
Töötades nagu orjad, püüdsime leida kõikvõimalikke põhjendusi pidude korraldamiseks. 
Korraldati näiteks rannapidu ookeani ääres, piknik savannis, lotendavate riiete pidu jm. 
Veinigi villiti ise. 
Ainus asi, millest Biosfääri 2 asukad ajakirjanikele rääkima ei soostunud, oli kõik see, mis puudutas nende vallaliste inimeste omavahelisi suhteid hilistel tundidel. 
Öeldi vaid napilt, et ei saa öelda, et me kõik olime inglid. 
Biosfäär 2 elanike sõnul rusus neid kõigist raskustest rohkem siiski too kriitika, mida kahe aasta jooksul asja kohta tehti. 
Välismaailmaga oli grupp ühenduses telefoni ja faksi abil ning kursis oldi kõigi kriitiliste artiklitega. 
Paljud endised kriitikud 
tegevat nüüd näo, justkui poleks nad asja vastu kunagi olnud. 
Loomulikult ei jäetud seda ka ajakirjanikele mainimata. 
Eksperimendi korraldajate arvates olevat irooniline, et mõned teadlased, kes ettevõtmist alguses välja püüdsid naerda, teevad nüüd ise Arizonasse palverännakuid, et näiteks uurida, mis võis olla põhjuseks, et suletud ökosüsteemist kadus palju rohkem hapnikku, kui arvutuste kohaselt pidanuks. 
Eksperimendi analüüs ja põhjalike järelduste tegemine võtab veel palju aega. 
Kallis teras- ja klaashoone ei muutu aga veel niipea muuseumiks. 
Viie kuu pärast peaksid läbi eriliste uste sinna sisenema uued vabatahtlikud, ka neid saab olema kaheksa. 
Soovijaid olevat murdu. 
Neil kaheksal tuleb väga palju õppida. 
Muuhulgas peab vähemalt mõni neist selgeks saama ka kitselüpsmisoskuse... 
Möödunud märtsis kosmosekoloonia eksperimendi teadusdirektoriks asunud Jack Corliss, kauaaegne NASA teadlane, kommenteeris skeptikute avaldusi veidi tigedalt, öeldes, et Maa peal olevat kaht liiki teadlasi: ühed, kes suudavad mõista Biosfäär 2 taolise eksperimendi kasulikkust ja teised, kes seda mõista ei oska. 
Seda, kui palju säärasest maapealsest kosmosekolooniast kasu on, näitab muidugi eelkõige aeg. 
Anneli Rõigas 
Riigikogule esitati tulumaksueelnõu alternatiivvariant 
Neljapäeval esitasid Koonderakonna ja Maaliidu ühendus Riigikogule valitsusest tulnud tulumaksuseaduse eelnõu kõrvale veel teisegi. 
Selle autoriks on Paul Tammert. 
Varem Riigikogu maksu- ja eelarvekomisjoni konsulteerinud ning RH majanduskommentaatorina esinev P. Tammert ütles, et eelnõu variandid esindavad erinevat majandusideoloogiat. 
Aja nõue oleks selline seadus, mis ei eralda tulu selle tootja, vaid tululiigi järgi, märkis Tammert. 
Tema arvates lähtub valitsuse esitatud seaduseelnõu riigikesksest mõtlemisviisist ning jätab selgusetuks seaduse makroökonoomilise efekti. 
Oma variandi kohta ütles Tammert, et see tugineb ettevõtjakesksusele. 
Tulu on eraldatud selle liikide järgi ning protsessis osalevad subjektid on võrdsed. 
Maksumäär on viidud madalaks, kuid selle kompenseerib osaliselt maksubaasi laiendamine ning erandite välistamine. 
Eelnõusse on programmeeritud maksumaksja huvi oma tulu deklareerida, rääkis alternatiivvariandi autor. 
Tema sõnul on Eesti edasise eduka arengu eelduseks, et lisaks kõvale rahale suudame luua oma regioonis soodsaima kliima investeeringuteks ja ettevõtluse edenemiseks. 
Tema eelnõu seadustamine tähendaks maksubaasi muutmist. 
Otseste maksude osakaal langeks sõjaeelse Eesti Vabariigi aegsele tasemele, märkis Tammert. 
ESTER ŠANK 
Eesti Demokraatlik Tööpartei: jõukuse loob töö, mitte tööpuudus 
Eesti Demokraatlik Tööpartei seab oma poliitilise tegevuse eesmärgiks aidata kaasa Eesti Vabariigi kujunemisele tõeliselt demokraatlikuks riigiks, kus on tagatud iga inimese heaolu sõltuvalt tema tööst ning juurdepääs kultuuriväärtustele, haridusele, arstiabile ja sotsiaaltagatistele. 
Meie toetus kuulub kõigile kandidaatidele, kes 17. oktoobri valimistel seisavad samadel või lähedastel seisukohtadel, et tagada Eesti edasiliikumine kodanikuühiskonna poole. 
Kus me oleme? 
Seisame järjekordselt demokraatia arengu teelahkmel: kas valida tugevad ja otsustusvõimelised omavalitsuste volikogud või muutuda tuulelippudeks võimukandjate käes? 
Eesti poliitikas on esiplaanile seatud eraomandi taastamine. Kelle võitude ja kaotustega see toimub, on eesti rahva ja riikluse tuleviku põhiküsimus. 
Riikliku regulatsiooni alahindamine turumajanduses ning stiihiliste protsesside ületähtsustamine demokraatia arendamise sildi all on loonud ülisoodsad tingimused korruptsiooni ja kuritegevuse kasvuks, põhjustanud ühe ebavõrdseima tulude jaotuse Euroopa riikide seas, süveneva tööpuuduse ja äraelamist mittetagava palgaga töötajate arvu kasvu. 
Turumajanduse kujunemine ja omandireform põhjustavad ühiskonna kihistumise ning sotsiaalsete suhete muutumise. 
Kapital on paratamatult tulemas ka Eesti poliitikasse. 
Üleminekuperioodi stabiilsuseks on tarvis: - majanduslike ja poliitiliste reformide tasakaalustatust; - võimu detsentraliseerimist koos riigipoolse vastutusega valdkondades, millega kohalikud omavalitsused ei saa toime tulla; - sotsiaalseid tagatisi riskirühmadele; - kokkulepet ja koostööd Eesti elanike erinevate rahvusgruppide vahel; - elanike igapäevase turvatunde kindlustamist. 
Kas võim on oma? 
Praegu on ühiskonna edasiseks demokratiseerimiseks vaja lõpule viia vabariigi valitsuse ja kohalike omavalitsuste vahel ülesannete, kohustuste ning ressursside otstarbekas jaotus. 
Eesti Demokraatlik Tööpartei näeb võimu elanikele lähendamises ainsat võimalust, et kohaliku elukorralduse üle ei otsustaks võimu pärast kisklevad erakonnad, vaid inimesed ise. 
Üleminekuperioodil tagab riigi ja kohaliku võimu tasakaalu: - riigi- ja munitsipaalomandi piiritlemine; - õiguslik järelevalve omavalitsusorganite tegevuse seaduslikkuse üle; - omavalitsuste tulude ja kulude seadusandlik tasakaalustamine; - linnade- ja valdadevahelise koostöö igakülgne soodustamine; - demokraatlikult valitud volikogude kontrolli tugevdamine täitevvõimu tegevuse üle. 
Kellel on õigus inimväärsele elule? 
Parempoolsed erakonnad peavad kujunevat sotsiaalset ebavõrdsust loomulikuks. 
EDTP seisukohalt on võim ühtlasi ka kohustus tasakaalustada riikliku poliitikaga elanike olukorda halvendavaid protsesse ühiskonnas ja toetada neid inimesi, kes ei suuda turumajanduse tingimustes ise toime tulla. 
Eestis kasvab ametlik ja varjatud tööpuudus. 
Hirm selle ees summutab töötava inimese võimaliku protesti oma sotsiaalsete olude halvenemise pärast. 
Tööinimeste traditsioonilised kaitsevormid - ametiühingud, kutseliidud, tarbijakaitse - ei toimi veel tulemuslikult. 
Me ei tagane oma nõudmisest, et nii riiklikul kui omavalitsuste tasandil on vaja ellu viia aktiivse tööhõive programmid nii maal kui linnas. 
Vastus küsimusele, kellel on õigus inimväärsele elule, saab olla vaid üks: haridus, arstiabi, põhilised kultuuriväärtused ning turvalisus peavad olema kättesaadavad elanike kõigile kihtidele olenemata nende elukohast ja sissetulekutest. 
Kas vajame kokkulepet? 
Taastatud Eesti Vabariigis on kohalike volikogude valimised esimesed, millest saavad osa võtta ka Eesti kodakondsust mitteomavad elanikud. 
Põhiküsimuseks on elanike enamuse usaldust omavad, demokraatlikult valitud omavalitsused, kes oma tegevuses toetuvad erinevate rahvusgruppide koostööle ning muukeelse elanikkonna järkjärgulisele integreerumisele eesti ühiskonda. 
Poliitiline dialoog on eesti rahva ja teiste rahvusrühmade huvide ühitamise ainus vahend. 
* * * 
Karm tegelikkus purustab pettekujutlusi ning tekitab inimestes lootusetust ja ükskõiksust. 
Hoidudes sekkumast ühiskonna asjadesse, püüab igaüks toime tulla ainult oma elu korraldamisega. 
Selline ohtlik suundumus annab võimaluse võimuvõitluseks kitsastes grupihuvides ja poliitiliste mängurite eneserahuldamiseks. 
Rahvavõimu kindlustamise tee tugevate ja otsustusvõimeliste omavalitsusteni sillutatakse valijate tahtega. 
Kohalike omavalitsuste valimised on see piir, kus meil koos tuleb peatada Eestimaa allakäik. 
Prostituut olla on uhke ja hää 
Kes lihahimus eläb, sii rasvanälgä surep. 
Hoora uhkus ja amme rikkus ei kesta kaua. 
Laupäeval nägin, kuidas õun puu otsast maha potsatas. 
Alguses mõtlesin Newtonile, seejärel tulid aga kohe meelde Aadam ja Eeva, pattulangemine ning madu. 
Madu on praegugi alles: ta on mõtteviis, mis kumab tihti läbi arutlustest, kirjutistest ning arvamustest prostitutsiooni kohta. 
Ajakirjanduses oli mõni aeg tagasi prostituutidest kirjutamine moes. 
Lehekülgede viisi ilmus kirjutisi, kus said sõna prostituudid. 
Nad jutustasid, kuidas ikka see asi on, mitut meest nad päevas magatavad ning kui palju teenivad. 
Peale selle ei pääsenud muidugi mööda kurvast tõdemusest, et tegelikult on see töö väga raske ning nende vaene hingeelu nõnda muserdatud, et kõigil peaks väga kahju hakkama. 
Neljapäeviti kell null-null natuke läbi on raadios põnevad saated Ma kuulan teid. 
Viimati oli teemaks prostitutsioon. 
Kõigepealt rääkis üks sellega tegeleja, kelle nime mõistagi ei sobinud öelda, kuuldud-loetud tuttavat juttu. 
Seejärel, pärast psühholoogide arutlust, kust selgus, et lits (selle sõna kasutamise puhul tuleb vist vabandada, küll aga mitte sõna prostituut tarvitamise puhul) on halvem kui prostituut, sest tema ei tee tööd, vaid annab niisama (minu jaoks pole seal küll mingit vahet, vahest vaid raha kokkuhoiu mõttes), hakati helistama. 
Hämmastas, et helistajateks olid peaasjalikult naised. 
Mitmel helistajal olid ringiaelevad mehed, nemad ise aga olid kodusistujad. 
Naised arvasid, et meil peaksid ikkagi bordellid olema. 
Ma pole bordellide vastu, vaid samuti poolt, kuid mind hämmastas mitme helistaja põhjendus, miks nemad bordelle tahtsid. 
See oli umbes taoline: vaadake, nii valus on kuulda kusagilt mujalt, et minu mees oli selle või sellega, parem oleks ikkagi, kui ta käiks bordellis, siis ei saaks sellest nii konkreetselt teada. 
Naishelistajad olid nii leebed ja leplikud oma ringiaelejate meeste suhtes. 
Mis sa teed, kui mehel on juba selline rahutu hing, ütlesid nad. 
Eks ta ole jah, ega siin tõesti midagi muud teha saa, kui hakata mehele andma taskuraha bordelli külastamiseks. 
Prostituut ütles saates sedagi, et mitmed tüdrukud on prostituudid vaid mõnda aega. 
Nad teenivad oma summa, mida nad vajavad, näiteks õpinguteks, ning lahkuvad siis. 
Tegelikult nad nagu polegi prostituudid. 
See kena mõttekäik meeldis mulle väga. 
Mul on nimelt ahju remontimiseks mõnda tuhandet krooni vaja. 
Lähen röövin pangast. 
Saan selle raha kätte ja ega ma tegelikult siis pangaröövel ole. 
Nii see just ongi. 
Ilmselt arvatakse prostituutidest nii hästi seetõttu, et neil on raha ja uhked riided. 
Kel on palju raha, see on ju Eestis edukas inimene. 
Raha eest saab kõike osta, küsimus on vaid hinnas, arvab ju Urmas Ottki. 
Aga kurvastuseks rahakummardajaile: mitte ei saa, sest ega kõik küll prostituudid ole. 
Mis siin Otist rääkida, meie erastajadki arvavad, et toimetuses töötavad nii mees- kui naisprostituudid, keda saab raha eest osta. 
Vähemalt see on hea, et üsna kõrgelt tasustatud: iga toimetuse inimene maksab erastajate arvates umbes 100 000 krooni. 
Kui end maha müüks, siis head autot just osta ei saaks, aga mõnda aega elaks lahedalt ära küll. 
Kuid kahjuks minu teada meil toimetuses prostituute pole, me ei teeninda üht ega mitut parteid päevas. 
Vaat siin on tehtud väike näpuviga. 
Ma tahan öelda seda, et peaks siiski teadvustama, mis on mis. 
Loomulikult on olnud ja on olemas prostituudid, kellele meil kahjuks pole kollast passi antud, kuid nii tähtsad tegelased nad ka pole, et neist muudkui rääkida ja kirjutada, nagu minagi seda esimest ja viimast korda teen. 
Kollase passi omanik on kollase passi omanik ja kollane leht on kollane leht ja ongi kõik. 
Prostituudid on tõstetud praeguse Eesti ühiskonna hierarhias pjedestaalile, kus tegelikult pole nende koht. 
See paneb muigama, nutma ei aja. 
Eesti rahva vanasõnad on elukogemuste kristallid, sageli küll vastukäivad, kuid mitte alati. 
Ülaltooduile vastupidise suhtumisega vanasõnu ma ei leidnud. 
Tõnu Seero 
Muudatused käibemaksuseaduse rakendamisel 
Rahandusministeeriumi määrus 24. septembrist 1993 nr. 136 
Eesti Vabariigi rahandusminister määrab: 1. Teha Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumi 6. jaanuari 1992. a. määrusega nr. 1 kinnitatud Käibemaksuseaduse rakendamise juhendis järgmised muudatused: Muuta juhendi punkt 3.1. ja sõnastada see järgmiselt: 3.1. 
Kaupade ja teenuste eksporti ei maksustata käibemaksuga, kusjuures maksukohustuslase käibelt arvutatud käibemaksust arvatakse maha tema poolt kaupade ja teenuste ostmisel makstud käibemaks. 
Ekspordiks loetakse: 1) kauba või teenuse müüki, kui müügi objekt transporditakse müüja nimel ja ülesandel väljapoole Eesti Vabariiki; 2) kauba või teenuse müüki välisriigi juriidilisele või üksikisikule, kes transpordib selle välisriiki või kasutab seda väljaspool Eesti Vabariiki; 3) välisreise tegeval vee- ja õhusõidukil kasutamiseks müüdud kaupu ja osutatud teenuseid; 4) kaupade säilitamist laos välismaise juriidilise või üksikisiku arvel. 
Kaupade eksport peab olema tõestatud tollideklaratsiooniga. 
Käibemaksuvaba teenuste eksport on ainult teenuste osutamine väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, välja arvatud käesoleva punkti järgmistes lõikudes loetletud erandid. 
Rahvusvaheliste kaubavedude puhul loetakse ekspordiks ja ei maksustata käibemaksuga: 1) transporditeenust välisriigi territooriumil kuni Eesti tollipiirini; 2) kaupade transporti väljaspool Eestit asuvasse sihtpunkti; 3) rahvusvaheliste kaubavedudega seotud ekspedeerimisteenuseid. 
Samuti loetakse ekspordiks ja ei maksustata käibemaksuga: 1) välisreise tegeval vee- või õhusõidukil realiseeritud kaupu ja teenuseid, samuti välismaale sõitvatele reisijatele lennuväljadel ja sadamates ettenähtud ruumides peale piiri- ja tollikontrolli; 2) infoteenuste osutamist välisriikide informatsiooniagentuuridele ning tööstusomandi objektide kaitsedokumentide taotlemise, jõushoidmise ja nendest tulenevate õiguste kaitsmisega kaasnevate teenuste osutamist välisriikide juriidilistele ja üksikisikutele; 3) välisriigi ettevõttele kuuluva tollis registreeritud kauba töötlemist või remonti Eesti territooriumil Eesti ettevõtte poolt välisriigi ettevõttega sõlmitud lepingu alusel, kui töödeldud või remonditud kaup viiakse Eestist välja; 4) järgmisi välisreise tegevate veesõidukite teenindamisega seotud sadamateenuseid: a) reisijatasu; b) laeva tonnaažimaks; c) kaimaks; d) agenteerimine; e) lootsimaks; f) sildumismaks; g) lootsilaeva kasutamine; h) puksiiriteenused; i) separatsiooni toomine ning peale- ja mahalaadimine; j) veega varustamine; k) pilsivee vastuvõtmine; l) prügi vastuvõtmine; m) energiaga varustamine; n) raadio sisselülitamine; o) reisijateenused; p) majakamaks; r) jäälõhkuja maks; 5) kaupade realiseerimist väljapoole Eesti Vabariiki bartertehingute käigus, samuti kaupade tasuta üleandmist välisriikide juriidilistele isikutele. 
2. 
Kehtestada, et käesolevaid käibemaksuseaduse rakendamise juhendi muudatusi rakendatakse alates 1. septembrist 1993. a. 
MADIS ÜÜRIKE, minister 
Miks väikemees pilte kätte ei saanud 
7. juulil olime koos 6-aastase pojaga Tallinnas Russalka juures. 
Seal pildistas meid fotograaf Johannes Reinvars. 
Ta kasseeris kahe värvifoto eest 20 krooni ja 2 krooni piltide Pärnusse saatmise eest. 
Pildid pidime saama hiljemalt kahe nädala pärast. 
Augusti keskel saatsime kirja ja palusime saata fotod või tagastada raha. 
Vastust ootame tänaseni. 
Et fotograaf andis meile ka telefoninumbri, siis helistasime talle septembri algul. 
Jälle lubadused! 
Ta ütles, et ta olevat pildid valel aadressil saatnud ja et kahe päeva pärast saame nad kätte. 
Oleme oodanud veel peaaegu kuu aega - ei midagi. 
Ka raha ei ole ta tagastanud. 
Oleme kulutanud asjata raha, et pilte kätte saada. 
Lisaks kõigele on raske väikemehele selgeks teha, miks ta oma pilti näha ei saa. 
ESTA TOOME 
Mis sul viga elada... 
Kui ma kuulan mitme tuhande kroonise kuupalgaga sakste juttu sellest, et vaesuspiir võiks olla 280 krooni, tuleb meelde kunagi kuuldud jutt. 
Nimelt ütles rikas mees vaesele mehele, et mis sul viga elada, sul ju ei kulu toidule kuigi palju - sööd ainult silku ja kartulit. 
Aga vaata kui raske on minul, mina pean iga päev vähemalt kolmekäigulise lõuna eest maksma. 
Peaks ikka õpetuse ka kaasa andma, millele ja kuidas see 280 krooni kulutada: kui maksta korteris elamise eest (vähemalt 200 kr.), siis ülejäänud 80 eest iga päev silku ja kartulit küll ei söö. 
Iga inimene vajab ka veel seepi ja pesupulbrit, vahel on vaja ka rongi- või bussipilet osta. 
Isegi vaesuspiiril elav inimene võib haigeks jääda. 
Sellisel juhul jätad 80 krooni korraga apteeki. 
Või jätta korteri eest maksmata? 
Aga võlglasi ähvardatakse pidevalt veest ja soojusest ilma jätmisega. 
Kuigi pensionärid saavad pensioni nii palju, et suremiseks palju, elamiseks vähe, ikkagi hea uhkeldada, et näete, elavad priskelt üle vaesuspiiri. 
13. septembri saates Esmaspäev EVTV stuudios viitas saatejuht, et välismaal elavad pensionärid ikka inimväärset elu. 
Vello Saatpalu ütles selle peale, et välismaal hakkavad inimesed juba varakult vanadusele mõtlema ja raha kõrvale panema, aga meie pensionärid on harjunud aina saama. 
Nii et elasid tööaastail muretult nagu linnukesed oksal vanaduspäevile mõtlemata. 
Ei ole sõnu! 
Inimeste säästud muutusid olematuiks ja nüüd on nad oma viletsuses ise süüdi! 
Ei ole meie riigis kerge laste kasvatajatel, vanadel ega nn. riigitöö tegijail. 
Nüüd hoiatatakse, et ärge enam valesid mehi-naisi valige. Aga valijad pole ju selgeltnägijad, et taibata, mis inimese sõnade taga peitub. 
Selge on see, et paljud ei lähe enam valima. 
Juba on küllalt nähtud, kuidas valituil lubadused kohe ununevad ja esiplaanile tulevad muud huvid, eelkõige isiklikud. 
L. VESKI 
Lõpuks saab mõõt täis 
Olev Remsu kirjutas teie lehes meie venelastest tõesti ülileebelt ja sai ikkagi sõimata, nagu oli ette teada. 
Tahaks kirjutada paar sõna O. Remsu toetuseks. 
Meie oma kooperatiivi majas (Tallinn, Kuldnoka 6), kus oleme elanud umbes 20 aastat, elas algusest peale umbes kolmandik sissesõitnuid ja nendest piisas täielikult, et meie elu kujuneks selliseks, nagu ta nüüd on. 
Jah, alguses, umbes 10 aastat mõned meist muudkui koristasid, puhastasid ja pesid. 
Ja vihastasid. 
Lühidalt, kõik need aastad oleme elanud majas, kus koridorid ja liftid ja täis sülitatud, prügišahtide ümbrus sodi täis ja tihti umbes. 
Mugav on visata oma praht aknast välja. 
Haiseb kasside järgi, sest on ju mõnus oma kassid koridori asjale lasta. 
Igal juhul peame oma külaliste ees häbi tundma, et niimoodi elame. 
Ehk on jälle mõni tarkpea käepärast, kes ütleb, et kes tahab puhtust pidada, see peab ise pidevalt teiste järelt kasima. 
Noh, kord saab ju ometi mõõt täis. 
Aga eks me olegi püüdnud mingil moel sellise eluga kohaneda. 
Oleme pidanud kõik need aastad lootusetut võitlust prussakatega ja rõõmustasime iga väikese edusammu üle. 
Oleme kõik need aastad pidanud olema rõõmsad selle üle, kui mõnel päeval polegi su uksetagune täis sülitatud ja kui oled kuiva ja puhta jalaga liftis sõita saanud! 
Aga öelda ei või midagi. 
Me kõik teame, kui erinevad me oleme olnud ja millega me oleme pidanud leppima, aga igasugune ütlemine käib neile hirmsasti väärikuse pihta. 
Ei kunagi mingeid vastastikuseid kompromisse! 
Ja sellepärast ei tahagi paljudega neist mingit tegemist teha, sest kui kaua sa suudad teiste järelt koristada ja nendega õiendada. 
Ei mäleta, kes kord ütles: Meie ilus, armas, täissülitatud Eestimaa. 
Kooperatiivi Anija elanik 
Hulluks võib minna! 
Heliseb telefon. 
Üks kohaliku omavalitsuse töötaja ütleb, et tema läheb kohe hulluks. 
Samas astub uksest sisse üks korteri erastamise kohustatud subjekt ja paneb lauale paberilehe. 
See antud talle notari juures, kuhu ta läinud korteri ostu-müügilepingut vormistama. 
Ta astunud tagurpidi välja, ise kinnitanud, et see jääb temast küll tegemata. 
Sellel õnnetul paberilehel on justiitsministeeriumi poolt kinnitatud 19 dokumendi notarile esitamise nõue, selleks et notar korteri ostu-müügilepingu võiks kinnitada. 
Siin need 19 dokumendi nimetused on: Eluruumide erastamisel esitatavad dokumendid 
1. Linna- või vallavolikogu otsus erastamisele mittekuuluvate elamute ja piirkondade kohta. 
2. Rapla Kinnisvarade õiend elamu kuuluvuse kohta kohustatud subjektile. 
3. Maakonna-, linna või vallavalitsuse tõend selle kohta, et eluruumi kohta ei ole ettenähtud korras esitatud avaldust selle tagastamiseks või kompenseerimiseks õigusvastaselt võõrandatud varana. 
4. Kohaliku omavalitsuse tõend, et elamu ei kuulu tööandja eluruumide hulka. 
5. Maakohtu tõend, et eluruumi üürniku vastu ei ole esitatud hagi üürilepingu muutmiseks, lõpetamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. 
6. Kohaliku omavalitsuse tõend riikliku või kohaliku kaitse all olevate või ajaloolistes kaitse-tsoonides asuvate elamute hulka kuuluvuse kohta. 
Kui kuulub, siis vastav leping kaitserežiimi kohta üürniku ja kohaliku omavalitsuse või vastavaid volitusi omava riigiasutuse vahel. 
7. Kohustatud subjekti poolt kontrollitud avaldus korteri ostmiseks (andmed üürniku ja kõigi täisealiste perekonnaliikmete kohta). 
8. Kohustatud subjekti või kohaliku omavalitsuse tõend, et tegemist ei ole mitme üürilepingu alusel kasutatava eluruumiga. 
9. Üürniku ja kõigi täisealiste perekonnaliikmete ja endiste perekonnaliikmete kokkulepe eluruumi ostmiseks. 
Tõestatakse notari juures. 
10. Mitme üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul kokkulepe eluruumi ostmiseks (sama mis p.9) + üürnikevaheline kokkulepe, mis kinnitatakse kohalikus omavalitsuses. 
11. Eluruumi ja abihoonete hindamise akt, mis peab olema kinnitatud kohaliku omavalitsuse poolt. 12. Ostjalt dokumendid summa tasumise kohta: kassa sissetulekuorderi konts; rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaart; kui kasutatakse teiste kaarte - nõusolek tõestada, alaealise kaart - eestkoste või hooldusorgani nõusolek. 
13. Kohaliku omavalitsuse volikogu otsus järelmaksu tingimuste kohta. 
14. Hinna alandamisel kohaliku omavalitsuse volikogu otsus hinna alandamise kohta. 
15. Riigilõivukviitung. 
16. Väljavõte ettevõtte, asutuse põhikirjast. 
17. Ettevõtte, asutuse esindaja volikiri. 
18. Otsus või käskkiri eluruumide müümise kohta. 
19. Väljavõte põllumajandusreformi komisjoni otsusest. 
Nüüd tahaks küsida justiitsministeeriumilt, mis siis ikka saab või kuidas saab, kui needsamad korteri erastamise kohustatud subjektid käega löövad ega soovi sellist bürokraatia KGB-likku usaldamatuse kadalippu läbida? 
Kas ei piisaks, kui asjaosalistele teada anda, et juhul, kui antud nõuded pole täidetud, on leping õigustühine, ning nõuda ainult hädavajalikud rahalised dokumendid? 
AHTO PAJUS Raplamaalt 
Ka teine pool tuleks ära kuulata 
Stagnaaja algaastail anti minule korter majja Pärnu kesklinnas. 
Maja läks peatselt kapitaalremonti, mille käigus ehitati sisuliselt uus. 
Sisse seati veevarustus ja ehitati kanalisatsioon. 
Linna rahadega tehti mitmeid töömahukaid ja kalleid ümberehitusi. 
Olles tolleaegsete seaduste põhjal veendunud, et korter selles majas jääb minule ja mu lastele koduks surmani, tegin palju lisatöid korteri ja abiruumide väljaehitamiseks. 
See töö jätkus kuni viimase ajani ja läks palju maksma. 
Sisustuse soetasin vastavalt korteri iseärasustele. 
Mõnda teise kohta see mööbel ei sobigi. 
Elasime rahulikult, kuni mulle saadeti kohtukutse. 
Selgus, et maja on tagastatud Riia linnas elavale endisele omanikule. 
Viimane taotleb kohtu korras minu väljatõstmist selleks, et saaks asuda elama oma majja. 
Pärnu Linnakohus otsustaski minu neljaliikmelise perekonna välja tõsta ja kohustas Pärnu Linnavalitsust vastu andma uue elamispinna. 
Mulle anti väiksem kahetoaline korter lennuvälja lähedale. 
Eesti Vabariigi Ülemkohus jättis otsuse jõusse, kuna see on seadusega kooskõlas. 
Minu perekonna sundkorras ümbertõstmine pidi toimuma 27. mail. 
Varemalt, kohtuprotsessi käigus oli majaomaniku volinik, tema tütar Mai Mikk, andnud mulle lubaduse, et maksab minu tehtud töö välja ja annab mulle vastu oma Pärnu kesklinnas Karusselli t. 6-7 asuva korteri. 
Pärast kohtuotsust polnud sellest enam juttugi. 
Vastupidi, mõni päev enne kohtuotsuse täitmist ilmus ta minu juurde ja keelitas mind mitte vastu puiklema. 
See olevat kasutu. 
Ma pidavat olema õnnelik, et mingi korteri vastu saan, sest tsiviliseeritud Euroopa riikides tõstetakse üürnik majaomaniku nõudel lihtsalt tänavale. 
Isamaa vastu ei saavat ka kohtunikud, sest Isamaa teeb seadusi. 
Tema asja jälgivat hr. M. Laar isiklikult. 
Minu kasutada olevail andmeil oli Mai Miku emal, 1940. aastal maja Eesti Vabariigile välja maksmata. 
Kontrollimisel selgus, et ka maa kuulub Pärnu linnale. 
Maja maksumusest on tasutud ainult kümnendik. 
Nagu hiljuti vastu võetud seadusest võib järeldada, kavatsetakse need võlad endisele omanikule kinkida. 
Maja tagastamisel oleks minu kahju seega mitu korda suurem (rääkimata oma kodu kaotamisest), kui see kahju, mida saaks omanik, kui temale maja ei tagastataks. 
Minuga ja paljude teistega toimuv näitab, et praegune seaduseandja arvestab ühepoolselt ainult tagastatava maja omaniku või tema õigusjärglase soove ja huve. 
Üürnikule ei näe seadus ette isegi teatada eelseisva tagastamise otsustamisest. 
Tundub, et üürnik on majas nagu tühi koht, kellega pole vaja arvestada. 
Elamute tagastamise uusi põhimõtteid käsitabki Riigikogu käesoleva aasta 2. juuni seadus. 
Asi käib lihtsalt. 
Praktiliselt kuuluvad kõik majad õigussubjektidele tagastamisele. 
Majade tagastamisel ei tule vanad riigivõlad arvesse. 
Üürnike töö vili läheb tasuta värskele majaomanikule. 
Samuti riigi poolt tehtud kulutused kapitaalremondiks jne. 
Reformiminister pr. Hänni on ilmses vaimustuses uuest majade tagastamise lihtsustatud korrast (vt. 14. juuli k.a. Eesti Maas kirjutist Vara saab tagasi varsti). 
Kuna enam pole vaja midagi sisuliselt arutada, siis kiire tagastamisega majas elavad üürnikud pannakse sündinud fakti ette. 
See väldib üürnike poolt oma varaliste ja moraalsete õiguste, aga võib-olla ka tagastamise alusetuse kohta protestide esitamise. 
Minu arvates on üürnikel tekkinud vajadus organiseeruda uusrepresseeritute ühenduseks. 
Võib-olla tuleks minna Toompeale piketeerima? 
Ehk jätkub peaministril niipalju aega, et oma riigi represseeritavad ära kuulata. Kuigi tema varasematest seisukohavõttudest võib eeldada, et see on kasutu. 
Minul isiklikult on järgmised konkreetsed ettepanekud. 
Kõik juba toimunud elamute tagastamised endistele omanikele ja nende õigusjärglastele, kui elamus on pärast II maailmasõda tehtud kapitaalremonti üürnike osalemisel, tuleks tühistada. 
Eelseisvast elamu tagastamise otsustamisest linnavalitsuses tuleks eelnevalt teatada kohalikus ajalehes vähemalt kaks kuud ette. 
Seejuures oleks vaja avalikustada ka õigussubjektide nimed ja elukohad. 
Peale asjaolude selgitamist tuleks võimaldada üürnikel esitada avaldus erastamiseks. 
LEENI KUKK 
Vaesed vargapoisid! 
Mida rohkem mõtlen 27. septembri Eesti Raadio saatele Avalikud asjad, seda enam hakkab hinges vaevama ja sellepärast otsustasin ka oma avaliku arvamuse saates toodud avaliku asja kohta öelda. 
Saade oli ilmselt sellest võlts-haledast seeriast, milles tahetakse üldsust hirmsasti kaasa tundma panna vangidele ja vaestele vargapoistele. 
Eks see ole kurb küll, kui jälle üks noor inimene ei ole valinud silma paistmiseks ausa inimese teed, vaid kurjategija mõru kuulsuse. 
Sealjuures võib saate põhjal arvata, et ka poisi ema pole süüst puhast. 
Tema suuremeelne nõusolek, et poeg peab saama sooritatud kuritegude eest teenitud karistuse, tundus küll läbinisti võlts. 
Kui ema oleks siiralt tahtnud politseid aidata ja ühtlasi oma poega otsustavalt ja kiiresti vääralt teelt õigele juhtida, siis oleks ta ammu ise politsei poole pöördunud ja mõjutanud ka poega ilmuma vabatahtlikult puhtsüdamlikult oma süüd üles tunnistama. 
Ta ju teadis, nagu ta ise ütles, paljudest poja kuritegudest. 
Lausa arusaamatuks aga jääb see, miks peeti vajalikuks rünnata noori politseiametnikke? 
Teenistuslik uurimine selles asjas ju alles käib. 
Tekib mulje, et tegu on politseivastase provokatsiooniga. 
Kui politseiametnike tegevuses peaks leitama seaduse või ametialaseid rikkumisi, karistatakse neid vastavalt süü raskusele. 
Igal juhul oleks tahtnud kuulda objektiivsemat suhtumist. 
Reporter J. Padrik tegi endale karuteene, sest loomulikult kutsus tema ühekülgne asjale lähenemine noortes politseinikes esile vastureaktsiooni. 
Uskuda ainult mitmeid kuritegusid toime pannud nooruki ja tema ema ütlusi enne kui uurimine neid tõestaks või ümber lükkaks, jätab väga tendentsliku mulje. 
Loomulikult on iga normaalne inimene kategooriliselt selle vastu, et ametiisikud kasutaksid kahtlusaluste suhtes jõuvõtteid. 
Moraalne surve aga peaks olema õiguse eest võitleja poolt, mitte vastupidi. 
MEEDI KASK 
Muusikarahvale jagati tunnustust 
Sügis on aeg, kuhu ikka sobib mitut laadi kokkuvõtete tegemine. 
KUKU-Raadio edetabel Tagumine paar välja kutsus ka meie muusikud kokku 3.oktoobril Linnahalli suurele ühiskontserdile, et üle anda pidulikus õhkkonnas raadiokuulajate toetusel saavutatud kuldplaadi auhinnad. 
Kui alustati vaid omakandi muusikaga edetabeli pidamist 13.detsembril 1992, ei osatudki oodata välismaise muusikabuumi taustalt ettevõtmisele niivõrd laia toetajaskonda. 
Kuulajad reageerisid aga huviga, telefonid stuudios huugasid. 
Kui alul kõheldi uute laulude nädalases juurdekasvus, siis nüüd jääb juba osa laule tabelis kasutamata. 
Saade ise on eetris olnud lauluvalikuga 42 nädalat. 
Reeglid kannavad kuldlaulu nimekirja need lood, mis on püsinud edetabeli esikümnes 12 nädalat. 
Viimasel kuul on osalemas lisajõududena veel neli raadiojaama. 
Tunnustuse pälvisid sel sügisel 17 laulu 12 esitajalt. 
Kontserti juhtimas KUKU-Raadio muusikalise toimkonna poolelt olid Avo Raup ja Peeter Oja. 
Avasaates esikoha pälvinud ansambli Justament jõuluteemaline Kepp ja käpikud koos teisegi nende lauluga Petseri Tsura ja Aidoli ätt kindlustasid esitajatele kaks preemiat. 
Auhindu üle andmas olid helilooja Valter Ojakäär, meie siinsete lauluvõistluste järjepidevuse sümbol ning lauljatar Silvi Vrait. 
Meeliköitnud laulude autoriks on Vello Toomemets. 
Siinse kitarrimuusika hälli juurest sirgunute au kaitsmas oli sel lauluaastal tunnustust pälvinute nimistus ansambel Kuldne Trio. 
Auhinda üle andmas oli neile Ike Volkov, kelle Kukerpillid ju ka humoorika külje pealt teadagi hinnas. 
Muusikapõlvkondi ühendava lülina saab ka võtta ka Pearu Pauluse 2 Quick Start värskenduskuues laulu Naerata, mida auhinna üleandja Jaak Joala esmakordselt esitas meile 25 aastat tagasi. 
Kahe lauluga tõusid auhinnatute hulka Mihkel Raud ansambliga Mr. Lawrence ning Vennaskond. 
Menukaimaks tabelilooks kujunes grupi Arctic Madness esinduslaul Standing In The Rain, mis oli esikohal tervelt 11 nädalat. 
Lauljataride pjedestaalile tõusis muidugi Siiri Sisaski Ma ei maga, ma ei söö. 
Kahe laulu eest pälvis veel loorbereid pesamuna rollis Janika Sillamaa. 
Alo Mattiiseni Aeg on laul ning Andres Valkoneni Lootuse eest auhinnaplaadid andsid üle Ada Lundver ning Tõnis Mägi. 
Vürtsikaid äärmuslasi esindasid auhinnatute hulgas Onu Bella lauluga Ma võtsin viina ning Röövelööbik looga Masters of Daydream Machinery. 
Lavalise sarmi poolelt noppis publikult lillekimpe Terminaator menulooga Meeletu maailm. 
Noore publiku kõige bravuursema toetuse pälvis muidugi ansambel Beer Drinker`s Ökestra oma Heavymetal-Nonstopi eest. 
Menulaulud on ülevaatekassettidena ka poelettidele jõudmas. 
RIHO BAUMANN 
Lennart Meri: Baltikum on USA silmis prioriteetne 
Laupäeva hommikul ÜRO ja USA reisilt naasnud president Lennart Meri huvitus kõigepealt, kas Eesti lugejaile on kättesaadav Valge Maja ametlik avaldus. 
See dokument lõpetab presidendi hinnanguil USA ühe välispoliitilise perioodi ja alustab teist. 
Mulle tundub, et me alles hakkame mõistma, missugune aeg ees seisab, ütles president Meri. 
Ta pidas silmas Venemaa ekstremistide hulgas avalikult esitatud seisukohta, et Venemaa vastutab kogu endise N. Liidu territooriumi ees. 
President nimetas seda neobrežnevistlikuks doktriiniks. 
Kahetsusväärsel kombel esitas selle ÜRO Peaassambleel täiesti ühemõtteliselt Venemaa välisminister Andrei Kozõrev, ütles president Meri. 
Ses kontekstis oli oluline kohtumine president Clintoniga, mida president Meri hindas kõrgelt ja nimetas väga edukaks. 
Ta rõhutas, et USA oli esindatud kõige kõrgemal võimalikul tasandil: kohal oli riigisekretär Warren Christopher oma staabi ja Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu esindajatega. 
President Meri tõdemusel oli kohtumine konstruktiivne. 
Ta ütles, et sisepoliitikale koondunud president Clinton on seni üsna vähe riigipäid vastu võtnud. 
See, et USA liider pidas vajalikuks pühendada pika nõupidamise Eestile, Lätile ja Leedule, näitab, et Baltikum on USA silmis vägagi prioriteetne, nentis president Meri. 
Kokkupuuteid USA juhtidega oli rohkemgi. 
Me istusime president Clintoniga kõrvuti Boutros Boutros Ghali vastuvõtul ja saime seal edasi rääkida, nentis president Meri, kel oli nõupidamisi ka riigidepartemangus ja Rahvusliku Julgeoleku Nõukogus. 
Viimase liikmetega kohtuti veel president Clintoni poolt New Yorgis korraldatud vastuvõtul. 
President Meril on nüüd ka isiklik mulje USA presidendist. 
Mul on hea öelda, et Clintoni näol on tegemist väga sooja isikuga, kelle idealistlikud seisukohad pole külma reaalpoliitika avaldus. 
Ta mõtleb mõistuse ja südamega, ütles president Meri ja lisas, et see pole poliitikuile mitte alati omane. 
Millal lahkuvad Vene väed? 
Eesti seisukoht on, et Venemaa väed peavad lahkuma veel tänavu. 
Mul on väga hea meel, et Bill Clintoni ja tema administratsiooni silmis on Vene vägede lahkumise tähtaeg 31. detsember 1993, toonitas president Meri laupäeval Tallinna lennujaamas. 
Eesmärgi realiseerumist toetatakse ka aineliselt. 
President Meri nentis, et USA on koos meie Põhjala partneritega raha ühte patta pannud. 
Seda pole just vähe, pisut üle 200 miljoni USD ning summa on mõeldud hoonete ehitamiseks Eestist ja Lätist lahkuvatele Vene relvajõududele. 
Nii tõrjutakse Venemaa üht vastuargumenti. 
President Meri rõhutas, et elamute jms. valmimine pole seotud lahkumise tähtajaga. 
Asi pole sugugi nii, et kõigepealt peab dušist soe vesi tulema ja alles siis hakkavad härrased leitnandid ja polkovnikud kohvreid pakkima, sõnas president ja kordas, et USA administratsiooni seisukohalt peavad väed lahkuma selle aasta lõpuks. 
Samal teemal rääkis president Meri kohtumisel Andrei Kozõreviga. Tema sõnutsi väitis Venemaa välisminister, et tal pole päris selge, miks läbirääkimised on kaks aastat veninud. 
Vestluskaaslane andis mõista, et välisministeerium pole selles süüdi, et ta käed on patust puhtad. 
Kas see rääkimine oli siiras või mitte, näitab lähitulevik, ütles president. 
Lootust äratab, et ka Andrei Kozõrev pidas vajalikuks poliitilist läbimurret ja lubas vaadata, kas lähiaegadel on võimalik korraldada tipptasemel kohtumine Eesti ja Venemaa vahel. 
Saab näha, ütles president Meri. 
Kolmas võimalus tuleneb presidendi ÜRO-kõnes tehtud ettepanekust, et üks Euroopas tunnustatud poliitikuid hakkab ÜRO mandaadi alusel vahendama Eesti ja Läti läbirääkimisi Venemaaga. 
See inimene võiks süstik- ehk vaikse diplomaatia korras viia asjad nii kaugele, et läbirääkimiste illusiooni asemel toimuksid tõelised läbirääkimised, lootis president Meri. 
Praegu võidetakse ju ainult aega, aeg aga on Venemaa väga raskesti prognoositavate arengute tõttu väga oluline tegur. 
President Meri tunnistas, et tollest Euroopas tunnustatud poliitikust on ka konkreetselt juttu olnud, kuid ei öelnud mõistetavalt seda nime välja. 
ÜRO ja väikeriigid 
Minu ÜRO-kõnes sisaldunud ettepanek luua Julgeolekunõukogus väikeriikide alalise esindaja (vetoõigusega) koht polnud suurriikidele eriti mokkamööda, nentis mõtte esitaja. 
Aga ÜRO-s enamuses olevad väikeriigid suhtusid sellesse väga tähelepanelikult. 
Neil on ju väga erinevad mured, kuid ühes ollakse üksmeelel: nad kõik tahavad olla riigid. 
Nagu meiegi, lisas president. 
Suurriikidel pole hirmu, et nad kaovad, väikeriikidel aga küll ja suured ei mõista, miks väikesed oma kultuurist, keelest ja identiteedist kramplikult kinni hoiavad, tõdes president. 
Ta leidis, et ÜRO Julgeolekunõukogu võiks väikeriigi esindaja osavõtul langetada adekvaatsemaid ja praegusele realiteedile täpsemalt väljendavaid otsuseid. 
Ses suhtes oleks võib-olla Eestil aega hakata lipulaevaks, mõtiskles president. 
Meie teame, mis tähendab sõltumatuse kaotamine. 
Meil on ka väga olulisi kogemusi selle taastamisel. 
Ja paljudel põhjustel (eraldi tõstis president esile rahanduspoliitika) on Eesti autoriteet maailmas väga suur ning usaldus meie vastu kasvab pidevalt. 
x x x 
Oma visiidi ajal kohtus president ka ÜRO peasekretäri Boutros Boutros Ghali ja teiste ÜRO kõrgjuhtidega, Saksamaa, Iisraeli ja Rootsi välisministrite Klaus Kinkeli, Shimon Peresi ja Margareta af Ugglasega, käis Eesti saatkonnas Washingtonis ja ÜRO-esinduses. 
HEIKKI TALVING 
Eesmärgiks on suurmeistri nimetus 
Male on Eestis üks neist vähestest spordialadest, kus tipptegijatele lisandumas väärilist järelkasvu. 
Selle väite tõestuseks on Kaido Külaotsa esikohajagamine kuni 18-aastaste noorte MM-võistlustel ja Riho Liiva edukad esinemised Rootsis tugevakoosseisulistel rahvusvahelistel turniiridel. 
Kui Riho 7-aastaselt malekooli toodi, oli ta vastuvõtjaks Jüri Randviir. 
Maestro ennustas, et sellest poisist saab asja, ja ta ei eksinud. 
1989. aastal tuli Riho Liiva Eesti kadettide meistriks, 1992 Eesti noortemeistriks ja kirimalemeistriks, 1993 teine noorte hulgas, 5.-6. täiskasvanute meistrivõistlustel. 
1992 oli ta noorte MM-il 30. ja 1993 juunioride EM-võistlustel 13. 
Esimene tutvus malega? 
Viieselt hakkasin isaga mängima. 
Kui tal mänguisu otsa sai, viis ema mind käekõrval malekooli. 
Kaua tuli oodata edu? 
Aasta möödudes mängisin suurel malekooli turniiril. 
Juhtisin kuni viimase vooruni, siis kaotasin ja jäin teiseks. 
Elasin kaotust rängalt üle, ei saanud mitu ööd magada. 
Nüüd, kui kaotasin Rilton Cup 'il võiduseisust suurmeister Hektorile ja koos sellega 14 000 Rootsi krooni, ei liikunud minus ükski närv. 
Kuid ega need järgud möödaminnes tulnud. 
Kolme aastaga jõudsin I järguni, meistrikandidaadiks saamine võttis veelgi kauem aega. 
Mis on selle taga? 
Anne või fanaatiline töö? 
Ma pole suur tööloom. 
Praegu on päevi, kus ma nuppe lauale ei pane. 
Tehnikaülikoolis õppimine võtab oma aja, ja ega külm korter ka mõttetööd ei soodusta. 
Loodetavasti läheb kunagi soojemaks ja kool saab läbi. 
Siis võin piisavalt treenida ja oma eesmärgi poole püüelda. 
See eesmärk oleks? 
Loomulikult tahaksin jõuda suurmeistri nimetuseni. 
Kuidas õnnestub kokku sobitada õppimine ja male? 
Käisin Tallinna 3. keskkoolis, praeguses Lilleküla keskkoolis. 
Takistusi polnud, kuigi põhikooli lõpus oli raskevõitu. 
Olin bioloogiakallakuga eriklassis. 
Kord loobusin noorte meistrivõistlustest bioloogiaalase retke kasuks, males jäigi hooaeg poolikuks. 
Huvitaval kombel oli sellest kasu, järgmisel aastal tulin noortemeistriks. 
Kes olid sinu suuremad konkurendid noorteklassis? 
Kaido Külaots, Priit Leito ja Imre Brokko. 
Omavaheliste partiide seis põlise konkurendi Kaido Külaotsaga? 
Võrdlemisi kindlalt minu kasuks. 
Kõnele pikemalt kahest õnnestunud turniirist Rootsis. 
Rilton Cup oli möödunud aastavahetusel. 
Pääsesin sinna tänu Stockholmi tuttavale, kelle juures ka elasin. 
Oli üllatavalt tugevakoosseisuline turniir. 
Kolm esimest partiid võitsin, siis kaotasin viigihõngulise seisu suurmeister Pigussovile. 
Seejärel tuli veel kolm võitu ja õnnetu kaotus Rootsi suurmeistrile Hektorile. 
Jagasin koos Balašoviga 12. kohta, millega võis rahule jääda. 
Kutse Sandvikeni turniirile sain pärast õnnestunud algust Rilton Cup 'il. 
Kokku trehvas mitu juubelit: linna 50., kohaliku maleklubi 80. ja maakonna maleliidu 60. aastapäev. 
Korraldus oli fantastiline. 
Osavõtjate seas oli kolm suurmeistrit, ungarlane Bilek, hispaanlane Bellon ning Pia Cramling Rootsist, samuti viimase vend Dan, kes on tugev rahvusvaheline meister. 
Cramlingutega tegin viigid, Bellonist sai esimene suurmeister, keda võitsin. 
Kõik kokku andis esikoha. 
Lõpetamisel pidas väliseestlane härra Jänes maakeelse kõne, millest saime aru ainult meie Vallo Maidlaga. 
Mida ütled koduste võistluste korralduse kohta? 
Meie olude kohta tehakse normaalselt, paljudes kohtades antakse parim. 
Samas on võistlusi, mille mõte jääb arusaamatuks. 
Mullu osalesin koolidevahelisel turniiril. 
Väiksesse ruumi oli kokku aetud hulk rahvast, tooli tagant pääsemiseks pidi ronima sõna otseses mõttes üle malelaua. 
Malele on võimalik teha ka paremat propagandat. 
Mängin kodus heameelega, kuigi eelistan tuntud konkurentidele avastamata vastaseid. 
Kas teed peatselt algavatel Eesti meistrivõistlustel kaasa? 
Kui vähegi võimalik, püüan osaleda. 
Ent õpingud võivad sundida tänavust hooaega kergemalt võtma. 
Õpin TTÜ-s majandust, mis on minu silmis rohkem tagavaravariant malelise ebaedu puhuks. 
Ent kord tuleb malega nagunii lõpetada, küllap siis on õpitud erialast kasu. 
Kas Eestis võib ainult malega ära elada? 
Siis peaks palju paremini mängima. 
Varem võis Soomes saadud auhinnarahadega toime tulla, paljud siinsed meistrid läksidki seda teed. 
Kui pidada silmas professionaalset arengut, siis ei anna Soome nädalalõputurniirid aga midagi. 
Tõsisematel turniiridel läbi löömiseks praegusest tasemest ei piisa. 
Kuid oleksin väga pettunud, kui ma edasi ei areneks. 
Mis ootab ees? 
Tahaksin mängida juunioride MM-võistlustel Indias, ent see on suure kahtluse all - nii pikaks sõiduks napib raha. 
Ja lõpuks, kes on sind su maletajateel aidanud? 
Esimene treener oli Merike Rõtova, kes pani kõigele aluse. 
Praegu sujub hästi koostöö Ervin Liebertiga. 
Abilisi on olnud muidugi palju rohkem. 
Tänu neile kõigile. 
TANEL RAIG 
Põllumajandustootjad ja valitsus pole jõudnud kokkuleppele 
Põllumajandustootjad ja valitsus ei ole siiani jõudnud kokkuleppele tootjatele järgmisel aastal eraldatava toetuse osas, ütles tootjate esinduse juht, Talupidajate Keskliidu esimees Uno Kiisholts. 
Toetuse aluseks on kahepoolsetel kõnelustel määratavad nn. taotlushinnad, millest vähema hinnaga pole tootjatel mõtet oma saadusi müüa. 
Läinud nädalal jõuti vaid selleni, et pooled aktsepteerisid ekspertgruppide poolt kooskõlastatud taotlushindu. 
Kiisholts ütles, et erinevate ekspertide arvates läheb järgmise aasta prognoositava tootmismahu juures vaja 750 miljoni - 1,2 miljardi krooni suurust toetust. 
Eelarves seda raha pole. 
Talupidajate Keskliit esitas ettepaneku saada raha toetuseks importmaksudest, mis suunataks turustusfondi. 
See idee ei sobi aga valitsuse suunaga mitte kehtestada tolle sisseveetavale toodangule. 
Kuna valitsus põllumajanduse eluspüsimiseks vajaminevat 750 miljonit krooni ilmselt ei leia, siis jäävad kokkulepitud taotlushinnad deklaratiivseks, ütles Kiisholts. 
BNS 
Tallinna Sadam ei võta praamiühendust saartega enda alluvusse 
RAS Tallinna Sadam juhatus otsustas reedel, et Eesti saartevaheline praamiühendus peab jääma Eesti Merelaevanduse alluvusse. 
Seega lükkas Tallinna Sadam tagasi Eesti Merelaevanduse ning Saare, Hiiu ja Lääne maakonna juhtide ettepaneku võtta praamiliiklus enda hallata. 
Tallinna Sadamale alluvad ka Lääne-Eesti sadamad, mille vahel praamid kurseerivad. 
Tallinna Sadama juhatuse liige Indrek Kannik ütles BNS-ile, et praamiliiklus kuulub otseselt Eesti Merelaevanduse tegevusvaldkonda. 
Kannik lisas, et Eesti Merelaevanduse argumendid jäid talle arusaamatuks. 
Praamiliiklus on kahjumit tootev tegevus, mida riik peab niikuinii doteerima, ütles Kannik. 
Aastas tehakse praamidele kulutusi 27 miljoni krooni ringis, millest 17 miljonit kaetakse riigieelarvest, 6 miljonit piletimüügist ja 3-4 miljonit krooni läheb Eesti Merelaevanduse kahjumisse. 
BNS 
Näib, et endise Marati naised on jälle võidu saanud 
Sellest, kuidas Marati töölised kohtus vapralt oma õiguste eest seisavad, on Rahva Hääles ennegi juttu olnud. 
Varem võidetud nelja-viie protsessi teema oli üks: koondise baasil tehtud aktsiaselts KND Marat ei tahtnud tunnistada oma õigusjärgsust ja hakkas töötajate tööstaaži arvutama sellest päevast, mil nad aktsiaseltsi tööle vormistati. 
Miskiks ei peetud seda, et mõni inimene oli samas ruumis sama tööpingi taga sama tööd vaata et 40 aastat teinud. 
Staaži pikkus ühes ettevõttes tähendab aga tööinimesele palju, eriti siis, kui teda koondama hakatakse. 
Läinud nädalal jõudis Tallinna Linnakohtus vahefinišisse uus aktsiaseltsist KND Marat koondatud inimeste protsessimine tööandja vastu. 
Ja jälle said võidu tööinimesed, muidugi kui aktsiaselts selle kohtu otsusega lepib ja ringkonnakohus linnakohtu otsuse jõusse jätab. 
Räägib vandeadvokaat Märt Leedu 
Märt Leedu on Marati inimesi ennegi nõustanud. 
Seekord lülitus tema asjasse nii, et pidi kaitsma ühe-kahe inimese õigusi, kuid et samateemalisi hagisid anti kohtusse 40, saigi Märt Leedust kõigi nende aktsiaseltsist KND Marat koondatute kaitsja. 
Seekord nõudsid inimesed puhkusetoetust, rääkis Märt Leedu. 
Aktsiaseltsis kehtis kord, et kõikidele põhikohaga töötajatele makstakse poole põhipalga ulatuses puhkusetoetust. 
Kuid 7. aprillil 1993 on aktsiaseltsi juhatus, nende endi arvates kaadri kinnistamise eesmärgil, seda korda muutnud. 
Nüüdsest makstakse puhkusetoetust pärast puhkuselt naasmist. 
See tähendas koondatule raha kaotust. 
Aktsiaseltsi KND Marat põhikirja kohaselt loetakse tema juhatuse otsused kompetentseks vaid siis, kui kohal on kaks kolmandikku liikmeist. 
Et 7. aprillil oli juhatuse üheksast liikmest kohal vaid viis, polnud kvoorumil jõudu palgakorralduse eeskirjade lisa muuta, mistõttu see on kehtetu. 
Tähendab, inimestele oleks tulnud maksta puhkusetoetust. 
AS KND hoidis aga raha kokku ja jättis selle tegemata. 
Räägib aktsiaseltsi ametiühinguorganisatsiooni peausaldusisik 
Svetlana Minev töötab Maratis alates 1959. aastast. 
Viimased 22 aastat on ta juhtinud ettevõtte ametiühingut. 
Läinud aasta sügisest on Svetlana Minev AS KND Marat ametiühinguorganisatsiooni peausaldusisik, kelle kohus on pidada tööandjaga läbirääkimisi ja kaitsta töövõtjate huve. 
Svetlana Minev: 1. aprillil 1993 teatati meile, et 1. augustil koondatakse 99,9 protsenti inimestest - koondamata pidid jääma vaid Ants Kapral ja pearaamatupidaja. 
Aktsiaselts KND Marat jagunes tütaraktsiaseltsideks, kuhu siis oma endisi inimesi tööle hakati võtma või ka mitte. 
Pidasime läbirääkimisi, et inimeste tööstaaži seejuures ikka Maratis töötamise algusest arvestataks ja koondamistasu selle järgi makstaks. 
Selles asjas saime kokkuleppele - enam ei eksitud. 
Kõiki dokumente tööandja usaldusisikule siiski näidata ei tahtnud. 
Igatahes läbirääkimistel seda punkti, mis 7. aprillil uue sisu sai, kõneks ei olnud. 
Seda näitasid inimesed mulle ise, ja see oli kindlasti enne 1. augusti. 
Juulis plaaniti inimesed saata kollektiivpuhkusele. 
Et töötellimusi oli palju, lükkasime puhkuse augustisse. 
Ja siis sai selgeks, et enam kui 200 koondatut jäävad puhkusetoetusest ilma. 
Inimestele tähendas see 300-350 krooni suurust kaotust. 
Tegin Kapralile kirja, et maksku puhkusetoetus välja. 
Tema vastas: ei. 
Siis ütlesin Kapralile, et arutan asja juristiga ja nähtavasti lahendab küsimuse kohus. 
Kapral ütles: te kaotate. 
Väike poks käis. 
Kohus rahuldas hagi 
29. septembril langetas Tallinna Linnakohus otsuse: rahuldas 40 inimese hagiavalduse. 
Kohtu otsus jõustub 10 päeva pärast. 
Kuigi asi ei ole lõplik, on võitjad rõõmsad - 300-350 krooni on suur raha, eriti siis, kui sa oled kas noor pensionär või töötu. 
Svetlana Mineva: Võib ju olla, et me hõiskame enne õiget aega, aga inimestele on see kohtulahend hästi mõjunud. 
Mina aga mõtlen, et ametiühingut on vaja. 
Juhtkond vaatab ju asjadele oma, mitte töötegija seisukohast. 
Kuid on vaja ka riigi abi. 
Meie koondatutegi seas on ju haigeid inimesi, kes ei pruugi endaga enam toime tulla. 
Kes neid aitab? 
Kes neile tööd annab? 
Ja veel. 
Selle kohuotsuse vastu on meie endiste töötajate seas suur huvi. 
Võidu said vaid 40, aga koondati rohkem kui kakssada inimest. 
Oleks soliidne, kui aktsiaselts tunnistaks oma viga ja ülejäänuid enam kohtus ei loksutaks, vaid korvaks ülekohtu enne uusi kohtuistungeid. 
Tiiu Põld 
Olukord Moskvas väljus Jeltsini kontrolli alt 
Konflikt Venemaa presidendi Boriss Jeltsini ja tema poolt laialisaadetud ülemnõukogu vahel võttis eile Moskvas traagilise pöörde. 
Jeltsini poolt errusaadetud asepresidendi Aleksander Rutskoi ja tema kaitseministri Vladimir Atšalovi poolt moodustatud rünnakrühmad murdsid läbi ülemnõukogu blokeerinud miilitsaüksustest ja vallutasid peagi Moskva linnavalitsuse hoone. 
Eile kell kuus õhtul edastas Soome infoagentuur RH-le DPA teate, mille kohaselt Hasbulatovi-Rutskoi tuhanded toetajad murdsid end sisse Venemaa telekeskusesse ja hoones algas tulevahetus. 
Venemaa telekanalid lõpetasid töö. 
DPA teatel katkestas saadete edastamise ka raadiojaam Majak, öeldes enne, et raadiomaja on ümber piiratud. 
Venemaa president Boriss Jeltsin lahkus ilmselt Moskvast, teatas eile pärastlõunal CNN. 
Interfaxi teatel kuulutas president pealinnas enne lahkumist välja erakorralise seisukorra. 
Presidendi pressiesindaja sõnul oli eile lõuna ajal Jeltsinil veel kontroll Vene armee üle. 
Venemaa sise- ja julgeolekuministeeriumi pressiesindajad teatasid, et jäävad presidendile ustavaks. 
Vastu õhtut hakkas umbes 2000 demonstranti ehitama Ostankino teletorni ümber autodest ja trollibussidest barrikaade. 
Valitsusvägesid ja miilitsat hoone ümber ei nähtud. >
Eelnevalt oli parlamendi esimees Ruslan Hasbulatov ülemnõukogu ees kinnitanud, et ülemnõukogu toetajad on teletorni juba vallutanud. 
Reuteri televisioonimeeskonna sõnul nägid nad Moskva ringteel eile hulganisti tanke, veoautosid ja sõdureid. 
Sõjamasinad olid ülemnõukogu hoone vastaspool asuval ringteelõigul. 
Ülemnõukogu esimees Ruslan Hasbulatov kutsus eile Konstitutsioonikohut ja regioonide liidrite gruppi kohtuma Valges Majas ülemnõukoguga. 
Kohe pärast linnavalitsuse vallutamist saabusid sinna rünnakrühme juhtinud kindral Albert Makašov ja Boriss Tarassov. 
Makašovi korraldusel ei võtnud demonstrandid miilitsatöötajatelt esialgu relvi ära, vaid lubasid neil lahkuda Krasnopresnenskaja kaldapealse piirkonnast. 
Hoone vallutamisele eelnes tulevahetus maja kaitsnud miilitsate ja ründajate vahel. 
Tulistati ka snaiperrelvadest lähedalasuvate majade katustelt. Ründajad kasutasid miilitsakordonite läbimurdmiseks nii veo- kui soomusautosid. 
Moskva linnapea tööruumid vallutanud tungisid automaatide ja nuiadega varustatult hoonesse, peksid läbi mitu majas olnut ning vahistasid linnapea Juri Lužkovi abi Vladimir Bokseri. 
Juubeldavad rahvahulgad liikusid Valge Maja juurest USA saatkonna poole. 
Uue Arbati (endise Kalinini prospekti) poolt tuli neile juurde üha uusi demonstrante. 
Reuter -ETA ja BNS teatasid, et enne seda, eile kell 14.00 murdsid meeleavaldajad Krimmi sillal läbi esimese miilitsakordoni. 
Mässulised said enda valdusse nii kilpe, kumminuie kui ka veoautosid. 
14.55 murti Zubovski väljakul läbi teisest miilitsakordonist. 
15.05 jättis OMON Smolenski väljakul demonstrantidele veel tehnikat. 
15.05 jõudis inimmass Valge Maja juurde ning ajas laiali seal seisnud OMON-i üksused. 
Valge Maja kaitsjatel oli eile enne rünnaku algust erinevatel hinnangutel kuni 1000 automaat- ja muud tulirelva. 
BNS-i korrespondendi tunnistuste kohaselt tulistas OMON rahva sekka pisargaasigranaate, kasutas veekahureid ja teisi erivahendeid, kuid tegi seda oskamatult ega saavutanud praktiliselt mingeid tulemusi. 
BNS teatas, et kokkupõrgetes ilmutas OMON täielikku teovõimetust ja eelistas põgeneda. 
Me lihtsalt kartsime, tunnistas üks eriüksuse liikmeid BNS-le. 
Enamik meeleavaldajatest olid professionaalsed rünnakrühmlased, kes murdsid miilitsatõketest osavalt läbi, kasutades selleks OMON-ilt võidetud tehnikat ja erivahendeid. 
Kokku langes demonstrantide saagiks 13 veoautot. 
Eilsetes kokkupõrgetes surma ja haavata saanute arv ei ole teada. 
Reuteri fotograafi sõnul tuli ühe eile tapetud politseiniku pihta surmav snaiperikuul ülemnõukogu hoone poolt. 
Ülemnõukogu poolt presidendiks nimetatud Aleksander Rutskoi kutsus Valge Maja rõdult üles tankidega ründama Kremlit. 
Ka pöördus ta tuhandete demonstrantide poole üleskutsega rünnata Moskva linnavalitsust, kus asub parlamendihoonet blokeerivate julgeolekujõudude peakorter (mis, nagu öeldud, ka vallutati) ja Ostankino teletorni. 
Jeltsini toetajaid oli Moskva tänavatel vähe 
Lisaks sellele kutsus ta politseid ja julgeolekujõude üles kaitsma demonstrante ja parlamendihoones olijaid. 
Parlamendi esimehe Ruslan Hasbulatovi pressiesindaja Konstantin Zlobini sõnul tuli juba eile lõunaks osa siseministeeriumi meestest tema poole ka üle. 
Eelnevalt oli Hasbulatov teatanud, et ta ei kavatse president Boriss Jeltsiniga läbirääkimisi jätkata. 
Kurjategijaid tuleb karistada, ütles Hasbulatov ajakirjanikele peale variserlikku jumalateenistust ülemnõukogu hoones. 
Ma ei saa oma au riivata ega rääkida kurjategijatega. 
Veel laupäeval toimusid Venemaa õigeusu kiriku vahendusel Daniili kloostris läbirääkimised valitsuse ja ülemnõukogu esindajate vahel. 
Ent pühapäeva varahommikuni kestnud kõnelustel edu ei saavutatud. 
Ülemnõukogu jäi kindlaks oma nõudmises, et enne relvade äraandmist tuleb hoone ümbrusest ära viia sõdurid ning puhastada see okastraattõketest. 
Ka nõuti ajakirjanikele vaba juurdepääsu hoonesse. 
Laupäeval toimunud kokkupõrgetes Valge Maja piirkonnas sai vigastada üle 30 inimese. 
Venemaa välisministeeriumi hoone lähedal asuval Smolenski väljakul süütasid vanameelse ülemnõukogu toetajad laupäeval barrikaadi ning asusid metallvarbadega relvastatult käsikähmlusse miilitsa eriüksustega. 
Välisministeeriumi hoone kaitsele toodi lisaks miilitsale ka Dzeržinski diviisi väeüksused ning veekahurid. 
Trudovaja Moskva ning teiste prokommunistlike rühmituste aktivistidel õnnestus rahutusi provotseerida, kasutades selleks Arbati tänava 500. aastapäeva tähistamisega seoses tekkinud rahvakogunemist. 
Moskva tänavad olid eile tavatult tühjad, enamik poode ja kohvikuid olid suletud, tänavatel liikusid vaid Rutskoi ja Hasbulatovi toetajad. 
Kreml, kuhu kogunesid demokraatlikult meelestatud parlamendisaadikud, jäeti praktiliselt valveta. 
Infoagentuuride teatel kutsusid Jeltsinit toetavad saadikud rahvast Kremlit kaitsma, kuid erilist edu neile polnud. 
Moskva kohal tiirlesid terve päeva helikopterid. 
Üht meeleavaldajate gruppi juhtis ohvitseride ühenduse Kilp liider Vitali Uražtsev. 
Aleksander Rutskoi kutsus BNS-i ja Reuter -ETA teatel eilsel miitingul oma poolehoidjaid korduvalt üles ründama telejaama. 
Ta kutsus ka hoonet piiranud korrakaitsjaid tulema üle rahva poole. 
Rutskoi ähvardas korravalvureid, öeldes, et kõigi Jeltsinit toetavate miilitsatöötajate nimed on teada ning ülemnõukogule mitteallumise korral peavad nood vastutama oma tegude eest rahva ees. 
Meeleavaldajad ja rünnakrühmlased moodustasid mitu gruppi, mis pidid lisaks telekeskusele võtma enda valdusesse ka mitmeid teisi olulisi objekte Moskvas. 
Enamik hoonetest oli selleks ajaks jäetud praktiliselt kaitseta. 
Anneli Rõigas 
Hoiupangad ühinevas Euroopas ja mujal 
Mõtteid Rahvusvahelise Hoiupankade Instituudi konverentsilt Genfis 23.-25. septembril. 
Üllataval kombel on selline instituut tõesti olemas. 
See ühendab hoiupanku üle maailma, konverentsil oli delegaate 22 riigist, sealhulgas Jaapanist, Mosambiigist, Madagaskarilt ja Eestist. 
Nagu viimasel ajal kombeks, olid sakslased ülekaalus selgi korral: pooled delegaadid olid Saksa Hoiupankade Liidu hoiukassadest. 
Seekordse kogunemise teema oli tööjõu arendamine hoiupankades, osalesid enamasti personalijuhid. 
Kõigepealt äratas tähelepanu see, et üldine joon, mis ettekannetes ja sõnavõttudes kõlas, oli murelikum kui 80. aastate personalijuhtimise käsiraamatutes. 
Personalijuhid tunnetavad suurenenud nõudmisi oma tegevuse vastu ja näevad väiksemaid summasid, mida nende peale kulutada tahetakse. 
Sellest tekkinud stressi väljendati juba avasõnas, kus meid, konverentsil osalevaid maid võrreldi konnadega, kellele ujumiseks antud vesi mitte pikkamööda ja uinutavalt ei soojene, vaid on ühtäkki keema aetud. 
Varem ei ole personalitööd käsitlevatest tekstidest leitud nii tihti väljendeid, nagu alakvalifitseeritud tööjõust lahti saada või õige valik töölevõtmisel on praegusel ajal tähtsam kui personali pidev arendamine. 
Sellise rõhuasetuse muutuse põhjus on selles, et raskused, mida majandus kogu maailmas üle elab, on jõudnud ka pankadesse. 
Konkurents pankade vahel on kõikjal tihe. 
Panku on liiga palju mitte ainult meil, vaid selle üle kurdavad ka Saksa, Ameerika ja Skandinaaviamaade pankurid. 
Varem olid hoiupangad oma spetsiifika tõttu konkurentsist rohkem kõrval, nüüd on kommertspangad tungimas ka hoiuste turule. 
Samas on hoiupankadel vajadus arengu säilitamiseks välja töötada uusi tooteid. 
Piir kommertspankade ja hoiupankade vahel hakkab kõikjal kaduma. 
See teeb personalitöös eluliselt vajalikuks tihedad kontaktid müügi- ja turustusosakondadega. 
Aeg uue pangateenuse idee väljatöötamise ja käiku andmise vahel on väga lühike, seega jääb lühemaks ka aeg vastavate oskustega tööjõu tagamiseks. 
Seega peavad personali arendamisega tegelevad töötajad sisuliselt osa võtma panga tulemusüksuste tööst ja kursis olema muutustega turul ja tehnoloogias. 
Selline nõue on personalijuhtidele uus, sest siiani on sel alal valdavalt siiski humanitaarse või sotsiaalala ettevalmistusega inimesed. 
Hea näite, kuidas personali arendust paremini ja valutult integreerida kogu panga põhitegevuse strateegiasse (mis on alati kasumi tootmine mingil konkreetsel viisil teatud turul), tõi oma ettekandes Frank Jernberg Norra Hoiupankade Liidust. 
Seal on 1987. aastast alates rakendatud kogu panga tegevust hõlmavat kvaliteedistrateegiat kui üldist alust, millelt organisatsiooni ja tööjõu arendamine oma suunad saavad. 
Kvaliteedi nõuded on püstitatud kõikides panga tegevuse lülides, mis omavahel seotuna moodustavad nn. kvaliteediringi. 
Samas on oluline, et neis lülides on kvaliteet ka selgelt mõõdetav ja kontrollitav: teenindus (klientide rahulolu), tootmine (vigade vältimine operatsioonides ja arvestustes), organisatsiooni tööjaotus (koostöö laabumine ja motiveeritus) ning finantsid e. portfell (kasum). 
Taotledes kvaliteedi kasvu selles ringis, on personalitöö ülesanded ühtviisi selged ja integreeritud panga põhitegevusega, sest panga töötajad on ju need, kes seda ringi pöörlemises hoiavad. 
Mudeli personali arendamise ja juhtimise tööks majandusliku seisaku oludes pakkus välja Inglismaal töötav konsultant Amin Rajan. 
Tema ei rõhuta enam ettevõtte äriplaani täitmise tagamist tööjõu arendamise kaudu, mis on õige strateegia ennustatava majandusliku kasvu tingimustes. 
90. aastate personalitöö peaülesanne on kujundada ettevõtte tööjõudu nii, et see oleks võimeline kiiresti reageerima suuri muutusi nõudvatele välisteguritele (change drivers). 
Põhiteguriteks võib pidada vähenevat kasumit, konkurentsi hindade kujundamisel, kiiresti muutuvaid klientide ootusi (k.a. kvaliteedi osas), toodete või teenuste lühemat eluiga jm. 
Seega on sajandi viimase kümnendi üles-anne personalitöös just kiire reageerimine muutustele, mitte järkjärguliste plaanitud muutuste esilekutsumine e. arengu tagamine. 
Teemad, mida käsitleti, ja olukord, milles teiste riikide hoiupankade personalitööd suunama on hakanud, on sarnased Eesti pankade personalitöö probleemidega. 
Seda on üllatav kogeda. 
Üllatus oli ühtaegu rõõmus, et me polegi enam nii maha jäänud, kui ka nukker, sest probleemid osutuvad tuttavaks, oleme ka lahendustes ühekaugel ning valmis vastuseid ja skeeme pole kusagilt käepärast võtta. 
Tuleb välja, et praegu on aeg, mil kõikjal on rohkem küsimusi kui vastuseid. 
HEITI PAKK, Eesti Hoiupank 
Prantsuse raudteetöötajad alustasid 4-päevast streiki 
PARIIS. 
Prantsuse riikliku SNCF kompanii raudteetöötajad alustasid eile 4-päevast streiki, et protesteerida palkade külmutamise vastu. 
Kolmapäeval on protesteerijatel kavas korraldada meeleavaldus Pariisis, et sundida SNCF-i oma otsust muutma. 
Ajakirjale Journal Du Dimanche antud intervjuus teatas SNCF-i juhatuse esimees Jean Fournier, et palkade külmutamise põhjuseks oli tulude järsk vähenemine, mis on esimene alates 1975. aastast. 
SNCF-i esindajate sõnul häirib töötajate streik osaliselt Pariisist põhja ja kirdesse suunduvate rongiliinide tööd. 
Reuter-ETA 
Sõnumid 
Toodang maitsvamaks 
Läinud nädalal hakati Kärdla pagaritööstuses katsetama pagari- ja kondiitritoodete valmistamisel uusi maitselisandeid. 
Need saadi Tartust Eesti-Saksa ühisfirmast Hellin. 
Hiidlastel käis külas ka Kieli pagarimeister Otto Schütt, kes andis kohalikele pagareile uusi retsepte ja õpetas maitselisandite kasutamist. 
Viimaste üle tuntakse Kärdlas suurt heameelt, sest nende valmistamiseks on kasutatud vaid naturaalseid aineid. 
Huvireis Saaremaale 
Eesti Looduskaitse Seltsi Tartu osakond korraldas huvireisi Saaremaale neile koolinoortele, kes ületartumaalises viktoriinis saavutasid paremaid tulemusi. 
Koos õpetajate ja looduskaitseaktivistidega oli ekskursante 38. 
Kahe päeva jooksul tutvuti Saaremaa vaatamisväärsustega. 
Nii käidi Üügu, Pulli, Paramaja ja Mustjala pangal, Jaagarahu paemurdudes, Veere sadamas ja Pidula kalakasvanduses. 
Ära nähti ka Sõrve poolsaar. 
Sidemed laienevad 
Viimase viie aasta jooksul on hiidlased sõlminud sõpruse- ja koostöölepinguid mitme valla ja kommuuni valitsusega Soomest, Rootsist ja Taanist. 
Kõige tihedam on koostöö Soome Virolahti valla ja Rootsi Norrtälje kommuuniga. 
Läinud nädalal viibis Hiiumaal Holi vallavolikogu delegatsioon Norrast, kes tutvus saare rahva eluga. 
Külalised käisid vastuvõtul maavanema Tarmo Männi juures ja kohtusid turismiorganisatsiooni juhtidega. 
Norralased jäid oma reisiga rahule ja avaldasid soovi sõlmida edaspidi hiidlastega sõprusleping. 
Sõpruslinnade kunstnike ühisnäitus 
Põlevkivimuuseumi Valges saalis avati Kohtla-Järve ning Outokumpu sõprussidemete 25. aastapäevale pühendatud kahe linna kunstnike ühisnäitus. 
Kunstnike vahel on juba 5 aastat pidevad sidemed olnud, on korraldatud vastastikuseid töölaagreid. 
Näitusel on väljas poolsada tööd, mis valminud Kohtla-Järve laagrites, ja Outokumpu kunstnike poolt linna elanikele kingitud taieseid. 
Ekspositsiooni avamisel viibisid ka sõpruslinna esindajad, kes külastasid veel lastefotostuudiot Silbet. 
Toimusid pidulik kontsert ja sõprusõhtu Toila profülaktooriumis. 
Järgmisel päeval olid kavas ametlikud kohtumised ja sõpruslepingu uuendamine. 
Taiesed näitusel jäävad vaatamiseks välja oktoobri lõpuni. 
Graafikanäitused põlevkivimuuseumis 
Põlevkivimuuseumis avati kaks uut näitust. 
Ühes saalis on väljas Kanadas elava väliseestlase Abel Lee eksliibrised ja graafika: 186 eksliibrist aastatest 1949-1993 ja graafilised mapid Faces and figurals, Butterflies, illustratsioonid ja monoprindid puulõikelt. 
Kokku on väljas 50 lehte. 
Näitus on pühendatud kunstniku 75. aastapäevale ja autor on selle just nimetatud sündmuse jaoks koostanud. 
Teises saalis on väljas Evald Okase Vana Tallinn ja kunstniku varasem graafika Mart Lepa kunstikogust. 
See on kena kogu vanalinna vaateid (aastast 1946) ja loomeinimeste portreid. 
Näitused jäävad lahti veel kaheks nädalaks. 
Rootsimaa ja Eestimaa 
Tallinna Pedagoogikaülikooli ruumes sai teoks 2 päeva kestnud rootsikeelne seminar Rootsimaa ja Eestimaa. 
Ürituse avas ülikooli professor Jaan Õispuu. 
Sellele järgnesid Jörgen Hedmani ettekanded, mis käsitlesid Rootsi ja Eesti suhteid. 
Veel esinesid ettekannetega Ain Sarv, Peter Slotte, Evi Juhkam jt. 
Kaluritel oma ühistu 
Esmaspäeval kohtus Kärdlas Hiiumaa rannakaluritega Muhu päritolu Rootsi kalandustegelane Rudolf Schmuul. 
Kohtumisest võttis osa nii kutselisi kui ka harrastuskalureid. 
Hr. Schmuul tutvustas neile Rootsi kalanduse struktuuri ja kaluriühistuid, kes kaitsevad kalameeste huve. 
Kohtumisel tekkis elav mõttevahetus, mis lõppes ühistu algatustoimkonna loomisega. 
Selle etteotsa valiti Pühalepa valla kalurite talude ühingu Kakri esimees Rein Raudsepp. 
Pühapäevakoolid alustasid 
Viiendat aastat järjest alustasid tänavu Hiiumaal tööd pühapäevakoolid. 
Kokku annab sel aastal lastele kristlikku õpetust 16 pühapäevakooli, mis tegutsevad luteri kiriku, baptisti koguduste ja Samaaria Fondi egiidi all. 
Mitmel pool nagu Käinas, Emmastes, Hillestes, Putkastes ja mujal olid esimesed pühapäevakooli tunnid sel laupäeval ja pühapäeval. 
Uudiseid lähetanud AVO SUURVÄRAV, ARTHUR RUUSMAA ja ENDEL SAAR 
Londonis muutusteta 
Londonis jätkuval Garri Kasparovi ja Nigel Shorti male MM-matšil leppisid vastased 12. partiis 40. käigul viiki. 
Matši esimese poole järel juhib Kasparov 8,5:3,5. 
Eestlased maletasid Lätis 
Valkas peeti Läti-Eesti 100 laua malematš. 
Kokkuvõttes võitis Eesti 57:43, millega viigistas kohtumiste üldseisu. 
Kuid järjekordselt pidid mehed esimesel kümnel laual tunnistama lätlaste paremust 3,5:6,5. 
Esimestel laudadel viigistasid Lembit Oll ja Aleksei Širov ning Iivo Nei ja Edvin Kengis. 
Olav Sepp kaotas Zigurd Lankale, Sergei Zjukin Vladimir Bagirovile, Vallo Maidla Aivar Gipslisele ja Riho Liiva Andrei Sokolovile. 
7. laual võitis Rein Etruk Alvis Vitolinši, Rainer Raud kaotas Janis Klovansile. 
Kaido Külaots viigistas Nikolai Katišonkiga ja 10. laual võitis Robert Ševtšenko Aleksei Savko. 
Eesti naised kaotasid 5,5:9,5. 
Esimesel viiel laual olid eestlannad kindlalt paremad 4,5:0,5, kusjuures esimesel laual võitis Leili Pärnpuu Anda Šafranska ja teisel laual Tatjana Fomina Tatjana Voronova. 
Judokad Hamiltonis 
MM-võistlustest Kanadas Hamiltonis võtavad osa 79 riigi esindused. 
Kehakaalus kuni 86 kilo kaotas Peeter Saks kaks avakohtumist ja langes konkurentsist välja. 
Meestest tuli kehakaalus kuni 65 kilo maailmameistriks jaapanlane Yukima Nakamura finaalivõiduga šveitslase Eric Horni üle ja kehakaalus kuni 71 kilo Chung-Hoon Yung Lõuna-Koreast võiduga ungarlase Bertalan Jajtosi üle. 
Naiste turniiril võitis kehakaalus kuni 52 kilo kuubalanna Legna Verdecia ja kuni 56 kilo Nicola Fairbrother Suurbritanniast. 
Meeskorvpallurid alustasid 
Algasid Eesti meeste 1994. aasta korvpallimeistrivõistlused. 
Avamängus Tallinnas kohtusid mullune hõbe Asto ja A.U.Ma, kes sisuliselt on eelmise aasta neljas meeskond Andris. 
Pärast poolaja kaotust 29:30 võitis lõpuks kindlalt Asto 70:54. 
Füüsiline ettevalmistus ja ühtlane koosseis tagasid võitjale edu teisel poolajal. 
Asto parim ja ka resultatiivseim oli Tair Tenno 18 punktiga. 
Teises mängus Tallinnas kohtusid mullune pronks Baltika ja Cabbori ning Rafter/Spordi mängijaist moodustatud Rafter. 
Esimene poolaeg oli taas tasavägine. 
Rafteri põhikoosseis Saksakulm, Pihelgas, Grünthal, Pedaru, Kundla suutis Baltika ühtlasemale rivistusele südilt vastu seista. 
Poolaeg oli viigiline 41:41. 
Määravaks sai teise poolaja algus. 
Baltika tegi kümme punkti järjest ja ei andnud enam initsiatiivi käest. 
Mäng võidetigi 91:77. 
Baltika resultatiivseimad olid Andrus Nagel 31 ja Toomas Kandimaa 22 punktiga. 
Rakveres alistas Markus Tartu Korvpallikooli 100:63, Haapsalus Tartu Raidor kohaliku klubi 93:60 (44:32). 
Sulgpallis uus liider 
Tallinnas Eesti sulgpalli GP sarja viiendal etapil alistas Heiki Sorge Tartust finaalis tallinlase Kristo Kivisaare 2:0. 
Sorge tõusis nüüd ka GP liidriks 60 punktiga. 
Naiste finaalis võitis Liia Dubkovskaja Terje Lalli (mõlemad Tartust) 2:0 ja tasakaalustas ka seisu üldarvestuses, kus mõlemal on nüüd 66 punkti. 
Külalisvõimlejad võidukad 
Tallinnas Kalevi Spordihallis peeti viiendat korda riistvõimlemise turniir, mis seekord kandis nimetust Tallinn 93. 
Osalevad 8 riigi - Venemaa, Kasahhi, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Belgia ja Eesti võimlejad. 
Meeste mitmevõistluse võitis Kirill Vorona Leedust. 
Ruslan Ovtšinnikovil (Eesti) jäi vigastuse tõttu 2 ala tegemata. 
Juunioridest võitis Vitali Šnikker Lätist. 
Neljandaks jäi Eesti parim Roman Gussev. 
Poistest oli võidukas Mathieu Danero Belgiast Eesti võimleja Konstantin Buzõkini ees. 
Meeskondlikult olid kolm edukamat Läti, Belgia ja Eesti. 
Naiste konkurentsis võitis Julia Feofilova Lätist. 
Veronika Tšubarko (Eesti) jäi 8. kohale. 
Juunioridest oli edukam Liidia Olševskaja Venemaalt (4. Svetlana Hmelenok, Eesti). 
Eesti tüdrukud, Svetlana Makarõtševa õpilased Julia Bušnik ja Regina Jakubovskaja saavutasid kaksikvõidu. 
Viiendaks jäi Irma Puu Kohtla-Järvelt. 
Naiskondlikult võitis Läti Rootsi ees. 
Üksikharjutustes võitsid külalised kõik esikohad. 
Vitali Šnikker võitis toenghooglemises, rööbaspuudel ja kangil, Kirill Vorona platsiharjutuses ja rõngastel, Igor Vihrov (Läti) oli parim hüpetes. 
Naistest võitsid venelannad 3 esikohta. 
Rööbaspuudel oli parim Lidia Olševskaja, hüpetes Jelena Lebedeva ja platsil Natalja Fokina. 
Poomil võitis Julia Feofilova Lätist. 
24. järjestikune võit 
Profipoksis on ihaldatavaim raskekaalu maailmameistritiitel. 
Selle ümber on pidevalt sekeldusi ja erinevad organisatsioonid tunnistavad sageli erinevaid meistreid. 
WBA finaalis Cardiffis kohtusid kaks Suurbritannia poksijat. 
Lennox Lewis võitis 7. raundis Frank Bruno, saavutades oma profikarjääri jooksul 24. võidu. 
Kaotanud Lewis veel ei ole. 
Mõne reaga 
KABE. 
Tallinnas tuli Eesti meistriks kiirkabes Vello Luht Keilast, kes 7. partiist kogus 6 punkti. 
Klubikaaslane Aleksandr Trotskihh kaotas ühe punktiga. 
Naistest oli edukaim Veronika Teder Elvast. 
Malemaja karikavõistluste avaetapi võitis samuti Luht, kes seekord kogus seitsmest partiist 5,5 punkti. 
KERGEJÕUSTIK. 
Brüsselis tulid poolmaratonis maailmameistriteks Maria C. Ferreira Portugalist ajaga 1:10. 7 ja belglane Vincent Rousseau ajaga 1:01.05. 
Stockholmi Lidingöloppeti võitsid naistest (15 kilomeetrit) rootslanna Annemari Sandell 53.0 ja meestest (30 kilomeetrit) Josphat Ndeti Keeniast 1:37.29. 
VÕRKPALL. 
Tšehhimaal lõppenud naiste EM-võistlustel võitis Venemaa finaalis Tšehhi/Slovaki naiskonna 3:0. 
Pronksmedalimängus alistas Ukraina Itaalia 3:1. 
TENNIS. 
Sapporo turniiri finaalis võitis Linda Harvey-Wild (USA, 8) Irina Spirlea (Rumeenia) 6:4, 6:3, Leipzigi turniiril aga Steffi Graf (Saksamaa) Jana Novotna (Tšehhimaa) 6:2, 6:0. 
Palermo turniiril võitis Sergi Bruguera (Hispaania) poolfinaalis kaasmaalase Federico Sancheze 6:1, 6:3 ja austerlane Thomas Muster Andrea Gaudenzi Itaaliast 7:5, 6:0. 
Baselis selgitavad võitja Stefan Edberg (Rootsi) ja Michael Stich (Saksamaa). 
Kuala Lumpuri turniiri finaalis võitis Michael Chang (USA) Jonas Svenssoni (Rootsi) 6:0, 6:4. 
JALGPALL. 
Lõuna-Ameerika karikavõistluste finaali kordusmängus Rio de Janeiros mängisid Brasiilia Botafogo ja Uruguay Penarol 2:2 viigi. 
Et kahe mängu kokkuvõttes oli seis 3:3, löödi penaltisid. 
Brasiillased võitsid 3:2. 
AUTOSPORT. 
IndyCar sarja Laguna Seca võidusõidu treeningutel püstitas Emerson Fittipaldi Brasiiliast autol Penske-Chevrolet rajarekordi 180,717 km/t. 
Teise aja sai kanadalane Paul Tracy (Penske-Chevrolet) ja kolmanda inglane Nigel Mansell (Lola Ford-Cosworth). 
Kahekordne maailmameister 46-aastane Fittipaldi alustab sel hooajal teist korda parimalt positsioonilt. 
Lõppesid veoautode EM-võistlused. 
Meistriks tuli soomlane Harri Luostarinen prantslase Noel Crozier' ja tšehh František Vojtiseki ees. 
Neljas oli soomlanna Minna Kuoppala. 
TRAIEL. 
Meeskondlikel MM-võistlustel Hispaanias olid 30 punktiga edukamad korraldajad. 
Suurbritannia kogus 33 punkti, individuaalselt oli edukaim britt Steve Colley hispaanlase Marc Colome ees. 
Tingimused toiduteravilja kokkuostuks riigireservi vähempakkumise teel 
Vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse 1. septembri 1993. a. määrusele nr. 274 Toiduteravilja riigireservi kohta kuulutavad RE Riigiressursside Keskus ja RE Riigi Viljasalv välja konkursi toidurukki ja toidunisu riigireservi kokkuostuks käesolevate tingimuste põhjal. 
1. Üldsätted 1.1. Kokku ostetakse toiduteravilja Eesti Vabariigi 1993. a. saagist. 2. Konkursist osavõtjaks registreerimine 2.1. Konkursist osa võtta soovijad esitavad posti teel või isiklikult RE Riigi Viljasalvele järgmised andmed (näidisvorm lisas 1 käesolevatele tingimustele): - talu või ettevõtte nimetus; - talu või ettevõtte aadress (indeks, maakond, vald, sidejaoskond, telefon); - taluniku nimi või ettevõtte poolt viljamüügi tehinguteks volitatud isiku nimi; - konkursile pakutava vilja liik ja sort; - konkursile pakutava vilja kogus; - konkursile pakutava vilja kvaliteeditõend; - konkursile pakutava vilja taotlushind kroonides ühe tonni kohta ilma käibemaksuta; - vilja müüja käibemaksukohustuslikkus; - vilja asukoht (juhul, kui see erineb talu või ettevõtte asukohast). 2.2. Punktis 1 loetletud andmed tuleb esitada aadressil: EE0001 Tallinn, Hobujaama 1, RE Riigi Viljasalv. 2.3. Taluniku pakkumine peab olema kinnitatud tema isikliku allkirjaga, ettevõtte pakkumine ettevõtte juhi allkirja ja pitseriga. 3. Kokkuostetava teravilja kvaliteedi nõuded 
3.1. Konkursile esitatava vilja kvaliteet peab olema kinnitatud kvaliteeditõendiga, milles on ära toodud käesolevate tingimuste punktides 3.1. ja 3.2. toodud näitajad. 3.2. Kvaliteeditõendi väljastab konkursil osaleda soovijale tema poolt esitatud viljaproovide analüüsi alusel lähim RE Riigi Viljasalv tegutsemisalas töötava teraviljakombinaadi atesteeritud laboratoorium või RE Riigi Viljasalv Teravilja Inspektsioon. Poolte vaidluste korral on mõlemale poolele RE Riigi Viljasalv Teravilja Inspektsiooni otsus ülim. 3.3. Vilja analüüsimise tasu suhtes lepivad proovi tellija ja kombinaat kokku omavahel. 3.4. Riigireservi kokkuostetava vilja kvaliteet ei tohi olla halvem alljärgnevates normides ettenähtust: 3.1. Toidunisu - niiskus, % <=4.5 10.0 - kleepevalk, % I ja II grupp >=2.0 - prügilisand, % <=2.0 - mahukaal, g/l >775 - langemisarv, s >=180 - teralisand, % <=5.0 - nakatatus ei ole lubatud 3.2. Toidurukis - niiskus, % <=14.5 >10.0 - langemisarv, s >=120 - prügilisand, % <=2.0 - mahukaal, g/l >=700 - teralisand, % <=4.0 - nakatatus ei ole lubatud 4. Konkursi läbiviimine 
4.1. 
Vähempakkumise korra ja protseduuri väljatöötamiseks ning läbiviimiseks moodustatakse RE Riigiressursside Keskus ja RE Riigi Viljasalv peadirektorite ühiskäskkirjaga komisjon (edaspidi komisjon). 
Oma tegevuses lähtub komisjon oma tööjuhendist, kusjuures vilja valikul on põhikriteeriumideks kvaliteet ja hind. 
Arvestades pakkumise käigus kujunevat kvaliteedisituatsiooni, on komisjonil vajaduse korral õigus üle vaadata punktis 3.4 toodud kvaliteedinäitajad. 4.2. 
Käesolevad tingimused saadetakse viljakasvatajate parema informeerituse tagamiseks talunike ja tootjate liitudele. 4.3. 
Konkursi tähtajad tehakse teatavaks ajalehtedes. 4.4. 
Pakkumistähtaja möödumisel kontrollib RE Riigi Viljasalv pakkumiste vastavust punktides 2 ja 3 esitatud nõuetele ning valib välja nõudmisi rahuldavad pakkumised, esitades komisjonile koondi ning omapoolsed ettepanekud vähempakkumise korra ning protseduuri kohta. 4.5. 
Vähempakkumise käigus koostab RE Riigi Viljasalv komisjoni välja valitud partiide kohta paigutusskeemi, lähtudes vilja tootmis-, töötlemis- ja tarbimispiirkondadest ning arvestades reservi pikaajaliseks säilitamiseks sobivate mahutite olemasolu. 5. Ostu-müügilepingute sõlmimine 
5.1. 
Vähempakkumise käigus komisjoni poolt välja valitud partiide kohta sõlmib RE Riigi Viljasalv paigutusskeemi ja maksegraafiku alusel vilja müüjaga lepingu vilja ostmiseks riigireservi. 
Lepingus peavad leidma kajastamist järgmised andmed: - lepingupoolte rekvisiidid; - müüdava vilja liik, kogus, kvaliteedinäitajad, hind, vilja vastuvõtja koordinaadid, maksetingimused, lepingupoolte vastutus kohustuste täitmise eest nii koguse kui kvaliteedi osas. 6. 
Riigireservi moodustamise ja säilitamise finantseerimine 
6.1. 
Riigireservi moodustamist ja säilitamist finantseerib RE Riigiressursside Keskus. 6.2. 
Töö praktiliseks läbiviimiseks sõlmitakse järgmised lepingud: - RE Riigiressursside Keskus ja RE Riigi Viljasalv vahel reservi moodustamise, hoiustamise ja finantseerimise küsimustes; - RE Riigi Viljasalv ja hoiustavate ettevõtete vahel riigireservi hoiustamise küsimustes; - RE Riigi Viljasalv ja vilja riigireservi müüjate vahel ostu-müügilepingud. 6.3. 
Hoiustavate ettevõtete ja RE Riigi Viljasalv kulutused reservi moodustamiseks, vilja vastuvõtmiseks, paigutamiseks, säilitamiseks, kvaliteedi kontrolliks ja väljastamiseks katab RE Riigiressursside Keskus vastavalt käesoleva korra p. 6.2 lõik 1 toodud lepingule. 7. Vilja vastuvõtmine ja vilja eest tasumine 
7.1. 
Müüja annab vilja üle lepingus ettenähtud kohta. 7.2. 
Transpordikulud vilja vedamiseks vastuvõtupunktini kannab vilja müüja. 7.3. 
Vilja eest tasumine toimub ostu-müügilepingus ettenähtud tingimustel pärast kogu lepingus ettenähtud vilja üleandmist ja kogu vilja kvaliteedinõuetele vastavuse kontrolli. 
Juhul, kui vili ei vasta punktis 3.4 toodud kvaliteedinõuetele, teda vastu ei võeta. 7.4. 
Müüjale tasub ostu-müügi summa vilja vastu võtnud viljasalv, juhul kui ostu-müügi- lepingus ei ole sätestatud teisiti. 
RE Riigiressursside Keskus H. Ruben 23. sept. 
1993 RE Riigi Viljasalv peadirektor A. Soots 23. sept. 
1993 KOOSKÕLASTATUD RE Riigi Viljasalv haldusnõukogu esimees, Riigikogu liige V. Kaal 23. sept. 1993 
Eesti tubakamonopol savijalgadel 
Riik on vaene. 
Raha läheb riigikassast mööda. 
Kontrollimatu raharinglus aga on hullem kui vaenlase sissetung. 
Selliseid ütlemisi kuuleb sageli. 
Palju vähem on aga ettepanekuid, kuidas riigimakse täies ulatuses kätte saada. 
Kuidas ohjeldada vahendajate ahnust ja peatada musta raha pesemine? 
Sellel foonil on hakanud silma AS Eesti Tubakas tegevus turu paikapanemisel ja kaitsel, eesmärgiks tarbija ja riigi huvid. 
Asi hakkas hargnema mõne cm2 suurusest väärtpaberiribast, millega on kleebitud kinni sigaretipakk ja mida nimetatakse panderolliks. 
Panderoll näitab, et aktsiisimaks on riigile makstud, tähendas AS peadirektor Boriss Oks, kes juba aasta otsa on tõestanud ja taotlenud, et selline kord ei peaks kehtima üksnes Eesti Tubaka, vaid kõigi Eesti turul sigarette müüvate firmade suhtes. 
Panderolli säärast kasutamist on aktsepteerinud enamik turumajandusriike. 
Ikka selleks, et saada kätte aktsiisimaks ja teha kibedaks must, põranda-alune äri. 
Tubakaäri on ju nagu alkoholigi oma pea kõikjal riigi monopol, üks tema tähtsamaid sissetulekuallikaid. 
Panderollipaberit kui aktsiisimaksu tähist ostetakse tavaliselt riigilt. 
Taanis näiteks on see poole kallim kui sigaretipaki sisu ise, praaki läinud pakkidelt pidi panderollilint lahti võetama ja riigile tagasi müüdama. 
Eesti valitsus võttis 14. augustil 1992 vastu määruse nr. 243 alkoholi ja tubaka riigimonopoli kehtestamise kohta, mille p. 2 sätestab: Riik teostab alkoholi ja tubaka riigimonopoli ühtse riikliku majanduspoliitika rakendamise teel tegevuslitsentside andmise, monopoli objektiks oleva tegevuse reguleerimise ning kontrollimise kaudu. 
Too monopoli objektiks olev tegevus on aga halvasti reguleeritud. 
Kümnetes kioskites müüakse ilma litsentsi ja tollimaksuta sissetoodud välismaa sigarette. 
Riik ei saa selle pealt sentigi. 
Narva jaamas võivat tolliametnikud soovi korral rekvireerida autokoorma sigarette nii Eesti kui Vene poolel - dokumendid pole korras. 
Mullu, mil USA abi raames saadeti Venemaale suuri koguseid Marlboro sigarette, jõudsid nende kastid peagi ka Tallinna Paldiski mnt. turule. 
Seal ostsid soomlased neid 40 marga eest plokk - Helsingis saadi sama koguse eest 160 marka. 
Et Soome ja tubakafirma kahjud hakkasid küündima miljonitesse markadesse, puhkes skandaal. 
Nagu viina sisseveo piiramiseks, nii on Helsingi tollis hakatud ka Eestist toodud tubakakraami vastu suuremat huvi tundma. 
Suurendatud on tolliametnike arvu ja üldse kontrolli tõhustatud, sest asi on muutunud tõsiseks. 
Kui palju illegaalselt sissetoodud sigarette müüakse meie turul? 
Poolas arvatakse, et iga kümne sigareti kohta tuleb üks, teadis Boriss Oks, mööndes, et meil on lood umbes samasugused. 
Statistika-ameti andmetel aga toodi mullu välismaalt sisse ainult 1,5% kõigist siin tarbitud sigarettidest! 
Alates 1. septembrist on Poolas ilma panderollita sigarettide, kuuldavasti ka alkoholi müümine keelatud. 
Tubakatootjad on loomulikult huvitatud turu kaitsest, eriti praegu, mil meie toodang ei suuda tuntud välisfirmade omale konkurentsi pakkuda. 
Et viimaseni jõuda, tehakse suuri investeeringuid, muudetakse tehnoloogiat, ostetakse moodsaid tootmisliine. 
Kõik see nõuab raha ja aega. 
Esialgu peaks riik tõhusalt kaitsma meie tööstust ja põllumajandust, kes teevad turumajanduse tingimustes esimesi samme. 
Meie ei taha endale monopoliseisundit, kinnitab AS Eesti Tubakas peadirektor Boriss Oks. 
Nõuame võrdseid tingimusi kõigile. 
Ta on veendunud, et meie turul peaksid olema nii Kent, Marlboro, Prince kui ka teised väga head ja kallid sigaretid. 
Nende hind, kui nad on seaduslikult sisse toodud, ei saa olla alla 10 krooni paki eest. 
Ostja peab aga saama valida ka veidi kehvema kvaliteediga, kuid tunduvalt odavamate kodumaiste sigarettide hulgast. 
On ju tegemist laiatarbekaubaga - iga kolmas eestlane ostab päevas paki sigarette. 
Nii et mängus on tuhandete ostjate huvid, mida ei saa eirata. 
Mida peetakse silmas võrdsete tingimuste all? 
Sellest, et kõigil suitsupakkidel peab olema Eesti panderoll, oli juttu. 
Teiseks tingimuseks on pakile trükitud eestikeelne tekst Tubakatooted kahjustavad Teie tervist ning nikotiini ja jääkainete sisaldus. 
Kui keegi ostab paki Marlborot näiteks Stockholmis, on see teave pakendile trükitud rootsi keeles, hoolimata sellest, kus sigaretid valmistatud on. 
See ei käi üksnes tubakasaaduste kohta. 
Samamoodi on riigil, tema kodanikel õigus nõuda, et näiteks Eestis müüdava Jaapani teleriga on kaasas käsitsemisjuhend ja muud dokumendid eesti keeles. 
Praegu seda üldjuhul ei ole. 
Eestikeelne kiri oleks lisagarantiiks, tunnistuseks, et toode on tulnud meie turule seaduslikult. 
Turumajandus - see ei ole pelk turg, stiihia, vaid eeskätt ranged mängureeglid, vastutus, rõhutas B.Oks mitmel korral. 
Tubakatoodete kvaliteet vajab omaette käsitlust. 
On ju üldteada, et sageli on müügil aegunud, 3-4 aastat tagasi valmistatud suitsu, Marlboro pakendis võivad olla rikutud sigaretid jne. 
Ka tubakatooted vajavad garantiitõendit, oma headuse kinnitust. 
Kui AS Eesti Tubakas tegi ettepaneku väikese tasu eest imporditu kvaliteeti kontrollida (tal on erilabor, mõõteriistad), siis see idee asjaomaseid organeid ei vaimustanud. 
Kas nad ei hoolitse mitte oma monopoli sisseseadmise eest? kaheldi. 
Kahjuks otsustab igaüks vastavalt oma kõlbelisele nivoole. 
Riigi ja rahva tervise huvide eest omakasupüüdmatu seismine ei mahu paljudele ametnikele pähe. 
Palju jääb Eesti Vabariigil tubakaaktsiisi saamata? 
Täpset arvu ei ütle keegi, kuigi arvatakse, et need summad ulatuvad miljonitesse kroonidesse. 
LEIDUR RANNAMETS 
Endine saksa luurešeff: NATO peab tagama Balti riikide julgeoleku 
WASHINGTON. 
Juhul, kui Venemaal puhkeb kodusõda, tuleb NATO-l kiiresti anda oma julgeolekugarantii Balti riikide ja Ukraina suveräänsusele ning piiride puutumatusele. 
Nii arvab endine Saksamaa sõjalise luure ja vastuluure šeff kindral Paul Albert Scherer. 
Maailma massiteabevahendid refereerivad praegu suure huviga Schereri kõnet Venemaa lähituleviku stsenaariumidest, mille ta esitas 29. septembril Washingtonis USA rahvuslikus pressiklubis. 
Endise Saksamaa luureülema arvates on praegu Venemaal vaid kaks võimalikku arenguteed: kas diktatuur või anarhia. 
Demokraatlikku väljapääsu tekkinud võimukriisist ei ole. 
Sündmuste edasine käik sõltub eelkõige Venemaa linnade ja külade varustatusest toidu ning esmatarbekaupadega ning rahva meeleoludest. 
Washingtonis peetud kõnes visandas Scherer kokku 14 erinevat Venemaa sündmuste arengustsenaariumi. 
Rahulikku arengut, mille käigus Jeltsin võidab demokraatlikel valimistel, kehtestatakse uus põhiseadus ning armees ei puhke rahutusi, peab Scherer täiesti ebatõenäoliseks. 
Juhul, kui Jeltsinile sooritatakse atentaat, tuleb võimule endine nomenklatuur. 
Endiste parteilaste kukutamine Solženitsõni juhitavate antikommunistide poolt olevat võimalik vaid pärast veriseid kokkupõrkeid ning juhul, kui vene rahvuslik šovinism ei ületa teatud piire. 
Kõige tõenäolisem on streikide ja kokkupõrgete laine jätkumine kogu tuleva talve jooksul, kevadel kasvab see üle kodusõjaks. 
Järgnevalt mõned Schereri stsenaariumeist: Võimule tulev sõjaline hunta alustab sõda Ukrainaga, saamaks kontrolli Musta mere laevastiku üle, ning okupeerib Krimmi poolsaare. 
Ka Eesti ja Läti okupeeritakse, toetudes siin elavate erusõjaväelaste nõudmistele. 
Leeduga sõlmitakse kokkulepe, mis annab Venemaale vaba ligipääsu Kaliningradi oblastile. 
Valgevene langeb ise Venemaa jalge ette. 
Lääneriigid küll protestivad, ent Vene tuumalöögi kartuses midagi ette ei võta. 
1994. aasta suvel alustab Venemaa Kaukasuse tagasivõitmist, liites taas Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia. 
Tšetšeeniast sõidetakse üle. 
Saksa endine luurešeff ei välista, et Venemaa satub seejärel sõtta Türgiga, mis püüab aidata asereid. 
Kreeka protestib, NATO osutub tänu Türgile konfliktis paralüseerituks. 
Balkani konflikt muutub vaatamata rahvusvaheliste organisatsioonide jõupingutustele regionaalseks sõjaks koos mõnede maailmasõja joontega. 
Montenegro liitub Serbiaga, mis asub Horvaatia-vastasele pealetungile. 
Kreeka mobiliseerib oma väed Makedoonia vastu. 
Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia viivad samuti läbi mobilisatsiooni, kuna naaberriigis käib sõda. 
NATO ja ÜRO relvajõud on sunnitud andma lööke serblaste pihta. Kõige mustema stsenaariumi korral võtavad Venemaal võimust niivõrd läänevastased meeleolud, et NATO riikide vastu lastakse käiku tuumarelvad. 
Kui Läänemaailm tahab kriisi vältida, tuleb neil viivitamatult anda siduvad julgeolekugarantiid Eestile, Lätile, Leedule ja Ukrainale, kindlustades nende suveräänsuse ja piiride puutumatuse, arvab endine luurešeff. 
Poola, Ungari, Slovakkia ja Tšehhimaa tuleb viivitamatult võtta NATO liikmeks. 
Scherer leiab ka, et sõjaliste eelarvete vähendamine tuleb peatada. 
BNS 
Bosnia serblaste parlament otsustas tühistada kõik moslemitele tehtud järeleandmised 
BELGRAD. 
Bosnia serblaste parlament otsustas tühistada kõik hiljuti moslemitele tehtud järeleandmised, teatati eile Belgradist. 
Tanjugi uudisteagentuuri andmeil otsustas Banja Lukas kokku tulnud Bosnia serblaste parlament mitte lubada ÜRO-l vaba õhukoridori Zagrebi ja serblaste piiramisrõngas olevate Bosnia linnade Tuzla, Derventa ja Bosanska Gradiska vahel. 
Parlament keeldus ka lubamast ÜRO vaatlejaid Maglaj ja Tesanja linna piirkonda. 
Parlamendi otsusega on moslemid kaotanud juurdepääsu Sava jõele.. 
Serblaste parlamendi teadetel on nad valmis osalema rahuprotsessis, ent kuni lõpliku kokkuleppeni moslemitega vaatlevad nad praeguseid rindejooni kui riigipiire. 
Eile varahommikul langesid Sarajevost loodes asuvad Maglaj ja Tesanj tugeva serblaste suurtükitule alla. 
Belgradi raadio andmetel teatas Bosnia serblaste liider Radivan Karadzic, et juhul, kui ÜRO asub Horvaatias asuva Krajina enklaavi küsimustes Zagrebi poolele, siis võivad kõik Serbia riigid ühineda. 
Ainult selliselt tagame me oma püsimajäämise, lisas Karadzic. 
Reuter-ETA 
Bosnia moslemid ja horvaadid sõlmisid vaherahu 
ZAGREB. 
Bosnia moslemite ja horvaatide esindajad kirjutasid laupäeval alla vaherahukokkuleppele, kaitsmaks Mostari linna tsiviilelanikke, teatas Horvaatia raadio. 
Vaherahukokkulepe peab aitama kaasa ka laiaulatuslikuma rahu sõlmimisele piirkonnas. 
Lepingu allakirjutamisel Mostarist lõuna pool Medjugorje linnas viibisid ka ÜRO esindajad. 
Reuter-ETA 
Relvarahu Aserbaidžaani ja Mägi-Karabahhia vahel pikendati kuu aja võrra 
PARIIS. 
CSCE egiidi all Pariisis toimunud konsultatsioonidel Mägi-Karabahhi konflikti küsimustes ei jõutud üksmeelele konflikti reguleerimise võimalike teede suhtes. 
Moskvast teatati aga, et Venemaa välisministeeriumi vahendusel on relvarahu Aserbaidžaani ja Mägi-Karabahhia vahel pikendatud ühe kuu võrra. 
Konflikti osapooled on kokkuleppest tulevahetuse lõpetamise kohta seni kinni pidanud ning pikendasid seda nüüd kuni 5. novembrini. 
Interfax-BNS 
Kolm pommiplahvatust Londonis 
LONDON. 
Nädalavahetusel toimus mitu pommiplahvatust Londonis. 
Londoni loodeosas Finchley Roadil plahvatas kolm pommi, mille tagajärjel kuus inimest sai klaasikildudest vigastada. 
Keegi vastutust terroritegude eest enda peale ei võtnud, kuid politsei kahtlustab Iiri Vabariiklikku Armeed (IRA). 
Politseid hoiatati toimuva eest kuus minutit enne plahvatusi telefoni teel. 
AP-BNS 
Indias leiti rusude alt kolm ellujäänud väikelast 
HOLI. 
Üleeile leidsid India sõdurid maavärina tagajärjel tekkinud rusuhunnikute alt kolm ellujäänud väikelast. 
Esmakordselt avastas päästetöid teostav sõjavägi rusude alt inimesi, kellel oli läinud korda eluga pääseda. 
Katastroof on teadaolevatel andmetel nõudnud vähemalt 20 000 inimelu. 
Külades lõõmavad tuleriidad, millel tuhastatakse hukkunute surnukehi. 
Ehkki lähedaste inimeste surnukehade üheaegne põletamine on hindude usundiga vastuolus, ollakse sunnitud seda tegema, kuna ohvrite arv on nii tohutu. 
Arvatakse, et hukkunute tegelik hulk võib ulatuda 28 000-ni. 
Eelmine nii ohvriterohke maavärin tabas Indiat 1935. aasta maikuus, mil hukkus umbes 30 000 inimest. 
AP-BNS 
Iraak ja ÜRO peavad läbirääkimisi kaubandusembargo tühistamise üle 
NICOSIA. 
Rolf Ekeus alustas ÜRO esindajana Bagdadis läbirääkimisi kolm aastat kestnud Iraagi-vastase kaubandusembargo lõpetamise üle. 
Eile kohtus Iraagi relvastuskontrolliga tegelev tippametnik Ekeus asepeaminister Tariq Aziziga. 
Iraak taotleb kaubandusembargo tühistamist, väites, et ÜRO Julgeolekunõukogu nõudmised massihävitusrelva hävitamise kohta on täidetud. 
Ekeus on öelnud, et kui Iraagiga kokkuleppele jõutakse, on võimalik kaubandusembargo tühistamine kuue kuu jooksul. 
BNS 
Kas Eesti Vabaõhumuuseum elab talve üle? 
Küsimus on karjuvalt õhus ja nüüd, talve eel, eriti. 
Direktor Merike Langi sõnutsi on praegu kõige põletavam probleem muuseumi elektrifitseerimine. 
Sealne elektrivarustus on alla igasugust arvustust. 
Kõrgepinget ei ole, olemasolevad madalpinge õhuliinid on ajast-arust ja pinge ei ulatu kohati üle 180 voldi. 
Majandustsoonis paiknevad kaks viilhalli (ühes neist on elektritööpingid), puidurestauraatorite ja fotograafi tööruumid, garaažid ja aktsiaseltsist õmblusfirmale üüritud ruumid saavad kasutada vaid ajutist elektrivarustust, mis ei võimalda neil töötada täiskoormusega. 
Tõsine probleem on ka see, et muuseumi territooriumil puudub välisvalgustus. 
Seda territooriumi on aga 84 hektarit, kus asetseb 68 valmis ja 11 pooleliolevat eksponaathoonet, 22 majandushoonet ja ehitusmaterjali laoplatsid! 
Väljaehitamist ootab tuletõrje- ja valvesignalisatsioon, mille projekt telliti pärast Sassi-Jaani talu põlemist, kuid projektist kaugemale pole jõutud (maksumus 2,7 miljonit krooni). 
Seegi vajab korralikku elektrivarustust. 
Praegu on aga kogu suure maa-ala ja kümnete hoonete valvamine korraga vaid kolme inimese kanda. 
Juba 1988. aastal valmis toonases Eesti Maaehitusprojektis muuseumi elektrivälisvõrkude edasise etapi tööprojekt. 
Territooriumile on kavandatud neli alajaama, mis saaksid toite Rannamõisa teel asuvast alajaamast. 
Projekt näeb ette ühendada alajaamad omavahel ringtoitekaabliga. 
Olgu lisatud, et uue välisvõrgustiku rajamine parandaks ka Kakumäe elamurajooni elektrivarustust. 
Möödunud aasta suvel ostis vabaõhumuuseum neli kilomeetrit kõrgepingekaablit, millest kahjuks 3400 meetrit osutus asutuse jaoks kõlbmatuks. 
Möödunud sügisest saadik on muuseum püüdnud neile ülearust kaablit ära müüa, ka väljaspool Eestit, kuid pingutused pole vilja kandnud. 
Üks võimalus on vahetada kaabel õige vastu, kuid see tähendab 3400 meetri vastu vaid parimal juhul 1500 meetri vajaliku kaabli saamist. 
Et punnseisust välja tulla, oldi sunnitud ostma aktsiaseltsilt P. S. Correct juurde tuhat meetrit kaablit, mis läks maksma 80 000 krooni. 
Pärast kultuuri- ja haridusministeeriumi eelarve ja majandus-analüüsi osakonna juhataja ning riigivaratalituse peainseneri tutvumist olukorraga kirjutas muuseumi juhtkond ministeeriumile taotluse 307 950 krooni suuruse toetuse saamiseks. 
Vastus oli eitav. 
15. septembril pöörduti kirjaliku taotlusega Tallinna Haabersti linnaosa halduskogu ja linnaosa valitsuse poole, et saada toetust lisakaabli muretsemiseks kulutatud summa (80 000 krooni) ulatuses. 
Haabersti halduskogu (esinaine Tiiu Jervan) otsustas 22. septembril toetada muuseumi 40 000 krooniga haldusfondist. 
Muuseum pöördus rahataotlusega ka Eesti Riigitöötajate Ametiühingute Liidu poole, selle juhatus leidis oma 28. septembri koosolekul võimaluse eraldada muuseumile väiksem summa. 
Elektrivarustuse ulatuslik, kuid hädavajalik parandamine on vaid üks asutuse muredest, kuigi praegu kõige pakilisem. 
Rahanappus pitsitab igast kandist. 
Tegemist on kultuuri- ja haridusministeeriumi otsealluvuses oleva asutusega, mille põhieesmärgiks on eesti taluarhitektuuri ja sinna juurde kuuluva tarbevara uurimine, eksponeerimine ja säilitamine. 
Viimastel aastatel on alustatud ka ulatuslikumat pedagoogilist tegevust, et seista vastu meie elu ja inimeste järjest kiirenevale amerikaniseerumisele. 
Sõnades ei kahtle muuseumi vajaduses keegi, aga rahakotirauad jäävad kinni või paotuvad hirmraskelt. 
1992. aastal kulutas muuseum ligi 700 000 krooni, lisaks kapitaalehitusele ligi 800 000. 
Tänavune eelarve näeb kulusid ette natuke üle miljoni krooni, lisaks kapitaalehituseks 460 000 krooni. 
Juba kevadel (12. aprillil) pöörduti ministeeriumi poole täiendava taotlusega eraldada kapitaalremondiks 295 000 ja kapitaalmahutusteks 2 250 000 krooni. 
Taotlus on tänaseni rahuldamata. 
1994. aastaks koostatud muuseumipoolne eelarve näeb ette kulusid ligi seitsme miljoni krooni ulatuses ning kapitaalehitusele 4,4 miljonit krooni. 
Võrreldes tänavustega on need summad vastavalt ligi seitse ja rohkem kui kümme korda suuremad. 
Miks nii suured väljaminekud? 
Direktor Merike Lang vastas, et põhiosa kulutustest on ette nähtud kapitaalremondiks (ligi 5,75 miljonit krooni). 
Järgmise aasta eelarve kapitaalremondi nimekirjas on 21 objekti, kusjuures kõik need on kas pooleli või avariiseisus, tegemist pole ühegi uue rajatisega. 
Viimaste aastate suured põlemised (1984 Sassi-Jaani talu, 1987 Kolga talu laut ja ait, 1991 hiidlaste rändpüügimaja) on tekitanud muuseumi kõhna rahakotti suured augud. 
Merike Langi sõnutsi antakse normaalses ühiskonnas niisuguste tuleõnnetuste korral eelarvesse lisaraha, meil seda loota ei maksa. 
Sassi-Jaani talu taastamine, milleks kulus kaheksa aastat, näitas ilmekalt, millist vaeva tuleb näha uuesti ehitamisega. 
Nüüd ootavad aga taastamise lõpetamist Kolga talu hooned ja hiidlaste rändpüügimaja (vastavalt 132 000 ja 81 000 krooni). 
Paljudel hoonetel on katus kas mädanenud või lagunenud. 
Rookatus on kallis, kuid ei ole ju mõeldav muuseumieksponaatide katus teha eterniidist (ühel hoonel ongi juba katuseauk lapitud bemiidiga!). 
Pooleli on kahe talu, tuuliku ja pritsikuuri ehitus, kahte talu ei saa avada õue osalise komplekteerituse tõttu. 
Üheteistkümne eksponaathoone materjal on lao-platsidel hunnikus kokkupanemise järge ootamas. 
Neli maja on muuseum ära ostnud, kuid nende kohaletoomiseks ei jätku raha. 
Kümme hoonet, mis on vajalikud muuseumi väljapaneku terviklikkuse huvides, ootavad ostmist, aga seegi nõuab raha. 
1986. aastal eraldati muuseumile Rocca-al-Mare pioneerilaagri majadekompleks - Liberty suvemõis, mis on omanikule ammu välja makstud. Mõis koosneb neljast suvemajast ja kõrvalhoonetest. 
On olemas projekt administratiivkeskuse, fondihoidla ja väljapanekuruumide rajamiseks. Alustati väiksemat vaeva nõudvate hoonete remonti, kuid tänaseks on kõik tööd seiskunud. 
Kogu kompleks vajaks ligi kolm miljonit krooni. 
Liberty mõisast võiks lisaks muuseumi teadus- ja hariduskeskusele kujuneda ka Haabersti linnaosa kultuurikeskus. 
Rahaliselt suured plaanid on muuseumil ka Töökmanni kõrtsiga, mida saaks kasutada valmimise järel ka külaliste einestamispaigana (rahvusroogade ja -jookidega), pealegi loodetakse nii natukegi muuseumi tarvis lisaraha teenida. 
Eespool oli juttu ka ühe majandushoone rentimisest õmblustööga tegelevale aktsiaseltsile. 
Ehk on veel teisigi rahateenimise võimalusi, küsisin direktrissilt. 
On selge, et muuseum ei saa olla rahategemise vahend (kuigi seda on talle endale hädasti vaja). 
Siiski on mõningasel määral sellega tegeldud, kuid oma vajadustest suudetakse nii katta vaid üks viiekümnendik (segama hakkab kas või seesama elektrisüsteemide viletsus). 
Omad piirid kommertstegevusele seab ka Euroopa Vabaõhumuuseumide Assotsiatsioon, kuhu meie muuseumgi kuulub. 
Merike Lang oli sunnitud nentima, et muuseum ei saa ega suuda praegu ise, oma jõududega toime tulla. 
Olukord on selleks liialt komplitseeritud ja vajalikud kapitalimahutused liialt suured. 
Praegu on järgmise aasta eelarve lõpliku kokkupanemise ja seejärel vastuvõtmise aeg. 
Sellest tööst oleneb, milliseks kujuneb Eesti Vabaõhumuuseumi homne päev. 
Ja nagu rõhutas Merike Lang, pole tegemist mõne uue kultuuriobjekti rajamisega (milleks raha on leitud), vaid olemasoleva elus hoidmisega. 
Venitamisest tekitatud ja tekkiv kahju on korvamatu, hävimisohus on suur osa meie vanemate ja vanavanemate kultuurist. 
Merike Lang loodab ka sponsoritele. 
Haabersti halduskogust ja riigitöötajate ametiühingute liidust oli juba juttu, lisada võib ka firma Estonian Holidays. 
Võimalikele sponsoritele olgu ära toodud rahaabi sihtpunkt: arveldusarve 141 820 AS ESP Koidu Pangas Tallinnas, kood 420 101 576. 
Tõnu Vare 
Mis juhtub pärast valimisi? 
Ees on valla- ja linnavolikogude valimised ning võitlus koha pärast kõrgel aujärjel alanud. 
Ent millised on sinna saanute võimalused oma rohkete lubaduste täitmiseks? 
Üks asi on lubada, hoopis teine - teha 
Meie materiaalses maailmas ei juhtu midagi lihtsalt niisama. 
Igal asjal on põhjus ja tagajärg, iga asja eest tuleb maksta. 
Millised on valla- ja linnavalitsuse võimalused kinni maksta seda, mis valla- ja linnavolikogusse soovijad on lubanud korda saata? 
Teatavasti on mingi töö tellimiseks vaja raha. 
Selle allikateks on valla- ja linnaeelarve seadusega määratud: laekumised maksudest; laekumised munitsipaal-ettevõtetest, -asutustest ja -varadest; rahalised toetused ja siht-otstarbelised laekumised; laenud ja intressid ning muud laekumised. 
1991. aastal laekus omavalitsuse eelarvesse üksikisiku tulumaks, osa ettevõtte tulumaksust ja käibemaksust. 
Kuna paljud omavalitsused jätsid oma 3 %-lise käibemaksuosa kehtestamata, siis esimeste raskuste ilmnemisel ühtlustati ja tsentraliseeriti käibemaks senise 7 + 3 % asemel 10 %-ks. 
Möödunud aastal võttis keskvalitsus õpetajatele palga maksmise enda kätte, kuid tsentraliseeris selle eest ka ettevõtte tulumaksuosa, mis seni oli laekunud omavalitsuse eelarvesse. 
Tänavuse aasta teisest poolest alates laiendati omavalitsuse maksubaasi poole maamaksu võrra. 
Kuid siingi pandi taas peale piirangud: valitsuse üürireformi määrusega nr.254 12. augustist k.a. on sätestatud, et alles 1994. aasta 1. jaanuarist võib hakata kohustuslikku maamaksu sisse kasseerima. 
Võimetus mõista majandusreegleid on taas viinud populistlikule otsusele. 
Et enamik elamuid on senini munitsipaal-omanduses, siis on kohalik omavalitsus nii maksu saaja kui elanike eest maksu maksja. 
Enamgi veel: omavalitsus peab maksma ka elanike maamaksuosa riigile. 
Samas teeb keskvalitsus järgmise käigu ja tsentraliseerib alates tulevast rahandusaastast 48% üksikisiku tulumaksust oma eelarvesse. 
Võib öelda, et keskvalitsus on omavalitsuse maksubaasi jätkuvalt ja teadlikult ahendanud ning vähendanud. 
Samal ajal määratakse valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seadusega, et riigieelarvest eraldatakse raha valla- ja linnaeelarvesse, kuid eelarvete tulude täiendamiseks vajaliku summa suurus tehakse kindlaks Vabariigi Valitsuse poolt määratud riigiasutuste ja omavalitsus-üksuste või nende liitude läbirääkimistel. 
Kokkuleppe mittesaavutamisel määrab nimetatud summa suuruse riigieelarve eelnõus Vabariigi Valitsus. 
Kui hea partner ja suur sõnapidaja valitsus on, seda oleme võinud kogeda juba mitmetel senipeetud läbirääkimistel. 
Maksukoormus on propagandarelv 
Edasi on juba võimalik arendada väga huvitavaid mõttekäike sellest, mis juhtub pärast valimisi. 
Kui võidavad valitsevate parteide esindajad, ei jäta keskvalitsus neid ilmselt hätta, sest ega keegi taha omade marki täis teha. 
Mis juhtub aga siis, kui võidavad vastaspoole esindajad? 
Kui suhe tuleb samasugune, nagu see on praegu Tallinna linnavalitsuse ja Toompea vahel, siis on selge, et summa suuruse määramisel kokkulepet ei saavutata. 
Õnneks ei ole enam võimalik senine tava, et raha lõppemisel võttis keskvalitsus seda lihtsalt kohalikult omavalitsuselt. 
Kuid sama tulemi saavutab ta tegelikult omavalitsuse maksubaasi järjekordse ahendamisega. 
See saavutatakse üksikisiku tulumaksumäära alandamisega 25 %-ni ja sellestki veel 48 % äravõtmisega. 
Isamaa saavutab punktivõidu üksikisiku tulumaksumäära alandamisega. 
Opositsioonile on aga teadlikult või kogemata üles seatud lõks. 
Nimelt peab too võimule saades hakkama otsima uusi tuluallikaid, et siiski kuidagi katta talle pandud kohustusi. 
Need leiab ta maksukorralduse seadusega jäetud august. 
Nimelt on selle § 7 lõikes määratud: Valla- ja linnavolikogul on õigus kehtestada oma haldusterritooriumi elanikele ning ettevõtetele ja teistele juriidilistele isikutele järgmisi kohalikke makse: kohaliku omavalitsuse maks, lisa tulumaks >; ärimaks; heakorramaks; paadimaks; reklaami- ja kuulutuste maks; oksjonimaks; mootorsõidukimaks; koeramaks ja lõbustusmaks. 
Lõige 2 lisab: Käesoleva paragrahvi 1. lõikes loetletud maksude olemuse sätestab rahandusminister. 
Kõik loetletud saavad olla ühekordselt määratud suurusega maksud ega too seetõttu märkimisväärset tulu. 
Vaid lisa tulumaks oleks pidevalt töötav ja märkimisväärsemat tulu tootev maks. 
Selle kehtestamine tähendaks aga otsest maksukoormuse suurenemist. 
Kui nüüd opositsiooniline omavalitsus väljapääsmatus olukorras astub sellise sammu, et kehtestab lisamaksu, saavad keskvalitsuse juhtivad parteid suurepärase propagandistliku relva. 
Nad võivad väita, et nemad on oluliselt vähendanud kodanike maksukoormust, kuid opositsioon suurendab seda taas! 
Muidugi on palju huvitavam teada, milline oleks põhjendus siis, kui omavalitsust juhiksid valitsevad parteid. 
Tõenäoliselt hakkavadki eri omavalitsusi juhtima eri poliitilised jõud ja erinevad lahendid ning nende mõju majanduselule saavad lähituleviku analüüside tänuväärseks materjaliks. 
Kõigest kumab siiski läbi valitsevate poliitiliste jõudude suund mitte muuta maksubaasi, sest endiselt nähakse ainsa võimalusena maksustada vaid tulu. 
Paul Tammert 
Vastutus konkurentsiseaduse rikkumise eest 
Vastutus konkurentsiseaduse rikkumise eest on sätestatud sama seaduse V peatükis §-d 24-27). 
Vastutuse küsimused konkurentsiseaduse rikkumise eest on leidnud teist laadi lahendamist kui on seda konkurentsi järelevalve küsimused. 
Kui viimati nimetatute osas on seadusandja andnud riigiaparaadile väga laiad volitused (RH, 27. september), siis vastupidiselt on toimitud süüdlaste karistamise osas. 
Süüdlaste vastutusest konkurentsiseaduse rikkumise eest räägitakse otseselt ainult ühes paragrahvis, s.o. §-27. 
Seaduse § 26 teeb konkurentsi riikliku järelevalve ametile ülesandeks teha seaduserikkujale kohustuslik ettekirjutus. 
Sellise kohustusliku ettekirjutusega võib konkurentsi riikliku järelevalve amet seaduserikkujalt nõuda: 1) et seaduserikkuja lõpetaks viivitamatult oma seadusevastase tegevuse, s.o. kõlvatu konkurentsi või konkurentsi kahjustamise (RH 13. ja 20. sept.) ja taastaks esialgse, s.o. enne seaduse rikkumist esinenud olukorra; või 2) et seaduserikkuja avalikult ümber lükkaks konkurentsiseadusega keelatud teabe. 
Kuna seaduse selles paragrahvis räägitakse seaduserikkujast üldises tähenduses, siis tuleb sellline ettekirjutus teha nii juriidilisest kui ka füüsilisest isikust seaduserikkujale. 
Sellise ettekirjutuse tegemine on süüdlase vastutusele võtmise võimas eeldus. 
Süüdlase vastutusele võtmine on võimalik seaduse § 25 järgi üksnes siis, kui juriidiline või füüsiline isik, kellele selline ettekirjutus tehti, seda 15 kalendripäeva jooksul ei täida või täidab mittenõuetekohaselt. 
Kui aga ettekirjutus täidetakse, siis on vastutusele võtmine ja karistamine välistatud. 
Isegi juhul, kui ettekirjutust ei täideta, ei pea seadusandja vajalikuks, et konkurentsi riikliku järelevalve amet tingimata karistaks sellist juriidilist või füüsilist isikut. 
Seaduse §-s 25 öeldakse, et kõne all olevate ettekirjutuste mittetäitmisel või mittenõuetekohasel täitmisel on konkurentsi riikliku järelevalve ametil õigus (autori rõhutus) juriidilistelt isikutelt: 1) sisse nõuda rahatrahv 10% ulatuses eelmise kvartali brutokäibest; kui see summa on väiksem kui kümnekordne vabariigi valitsuse poolt kehtestatud töötajate kuupalga alammäär (miinimumpalk), määratakse rahatrahv kümnekordse miinimumpalga suuruses summas; 2) taotleda seadusega ettenähtud korras ettevõtte või ettevõtete ühenduse likvideerimist. 
Seega on trahvi sissenõudmine ja ettevõtte likvideerimise taotlemine konkurentsi riikliku järelevalve ameti õigus, mitte aga kohustus. 
Viimasel juhul olnuks paragrahvi redaktsioon sellele vastav. 
Eelmise kvartali brutokäibe all pole seaduseandja täpsustanud, kas tuleb mõelda selle kvartali brutokäivet, mis eelnes kvartalile, millal algas seaduserikkumine, või mõeldakse kvartalit, mis eelnes kvartalile, millal avastati seaduserikkumine. 
Pikema-ajalise kõlvatu konkurentsi või konkurentsi kahjustamise korral ei pea need kvartalid kattuma. 
Käibed võivad nendel kvartalitel olla aga väga erinevad. 
Leian, et Riigikogu peaks andma sellele küsimusele selge vastuse, et vältida erisugust tõlgendust seadust rakendavate ametkondade poolt. Konkurentsiseaduse § 19 lg. 2 ja 3 alusel peaks sellise karistuse määramise õigus olema ka panganduse ja kindlustuse riikliku järelevalve asutustel. 
Ühtlasi tuleb silmas pidada, et seaduse §-s 25 lg. 1 nimetatud rahatrahv on fikseeritud seadusandja poolt absoluutmäärana. 
Nii ei saa trahvida näiteks 5 või 8 % ulatuses eelmise kvartali brutokäibest. 
Kuigi seaduse §-s 25 lg. 1 p. 1 esinevate sõnade see summa suhtes ei ole täpselt selge, kas mõtles seadusandja nende all trahvisummat või brutokäibe summat, tuleb pidada õigeks, et nende sõnadega on mõeldud trahvisummat, s.o. praegu 3000 krooni, mis saab olla väikseim trahvi määr kõne all olevate seaduserikkumiste eest. 
Mis puutub sellesse, et konkurentsi riikliku järelevalve amet võib taotleda seaduses ettenähtud korras ettevõtte või ettevõtete ühenduse likvideerimist (§ 25 lg. 1 p.2), siis see on praegu ainult deklaratsioon. 
Põhjus on selles, et puuduvad nii seadus, mis näeks ette korra, kuidas seda taotlust esitada, kui ka seadus, kus oleks sõnastatud ettevõtte või ettevõtete ühenduse likvideerimise kord. 
Mis puutub aga füüsiliste isikute vastutusse konkurentsiseaduse rikkumise eest, siis nende suhtes öeldakse konkurentsiseaduse §-s 25, lg. 3, et nemad kannavad haldusvastutust haldusõiguserikkumiste seadustiku järgi. 
Siinjuures tuleb märkida, et need on taas ainult sõnad. 
Haldus-õiguserikkumiste seadustik ei näe ette halduskaristust konkurentsiseaduse rikkumise eest, samuti ei näe ta ette organit ega isikut, kes võiks sellise karistuse määrata. 
Seega jäävad konkurentsiseadust rikkuvad füüsilised isikud halduskorras karistamata. 
Süüdlaste kriminaalvastutusele võtmist pole aga peetud vajalikuks ette näha. 
Selle poolest on oluliselt lahku mindud sõjaeelses Eestis kehtivast seadusest. 
Siis oli kõlvatu konkurents kuritegu ja süüdlast võidi kriminaalseadustiku § 318 - 1 järgi karistada arestiga kuni 6 kuud või rahatrahviga kuni 500 krooni. 
See vastaks krooni praeguse väärtuse järgi (1:40) 20 000 kroonile. 
See karistus võidi mõista ka kõlvatule konkurentsile kaasa aitajale. 
Tahaks loota, et Riigikogu pööraks edaspidi rohkem tähelepanu õigusliku vastutuse küsimustele. 
Nii konkurentsi riikliku järelevalve ameti ettekirjutuse kui ka sanktsiooni rakendamise otsuse peale on õigus kohtusse edasi kaevata 15 kalendripäeva jooksul, arvates otsuse tegemise päevast. 
Seejuures kaebuse esitamine konkurentsi riikliku järelevalve ameti otsuse peale ei peata selle otsuse täitmist. 
Kui kohus tühistab konkurentsi riikliku järelevalve ameti otsuse, tagastatakse sissenõutud trahvisumma trahvi maksnud isikule täies ulatuses (§ 26). 
Konkurentsiseadusega keelatud tegude toimepanemisega tekitatud varaline või muu kahju kuulub hüvitamisele tsiviilseadustes ettenähtud korras (§ 27, lg. 1). 
Kahjuks tuleb tõdeda, et ka selles osas me kehtivatest tsiviilseadustest ammendavat vastust ei leia. 
Seepärast on oluline, et vastutuse küsimused oleksid vabariigi seadusloomes erilise tähelepanu all ning leiaksid võimalikult kiiret lahendamist. 
Tervitada tuleb seaduse §-s 27 lg. 2 väljendatud seisukohta, et konkurentsi riikliku järelevalve ameti valeks tunnistatud otsuse alusel tekkinud kahju hüvitab riik. 
ALBERT PALTSER 
Egiptuse tänaste presidendivalimiste tulemus on ette teada 
KAIRO. 
Otsustades Egiptust viimase paari nädala jooksul haaranud valimiskampaania ägeduse järgi, ei tuleks selle pealegi, et täna toimuvatel presidendivalimistel on ainsaks kandidaadiks Hosni Mubarak. 
Kairo peatänavad on ehitud plakatide ja loosungitega, riigitelevisioon pühendas uudisteplokis kampaaniauudistele väga palju ruumi. 
Kuid vaatamata kogu protsessi avalikkusele pole seni tulnud ühtki vastulauset Mubaraki poliitilistelt rivaalidelt. 
Poliitikavaatlejate sõnul iseloomustab seekordne fantoomikampaania Egiptuse poliitika kummalisust. 
Kuigi Mubarakil pole valimistel vastaskandidaati, võiks tema kampaania põhjal arvata, et neid on kümneid, ütles Kairo Ameerika Ülikooli sotsioloogia-professor Saeddedine Ibrahim. 
Egiptus on praegu üleminekufaasis. 
Meil pole enam autokraatia, kuid demokraatiani pole ka veel jõutud. 
Ühelt poolt on Egiptuse liidrid huvitatud rahva poolehoiu võitmisest ning sellest, et Läänes tekiks kujutelm Egiptuse liikumisest demokraatia poole. 
Teisalt on Mubaraki flirt demokraatiaga alati pidurdunud riski ees jääda võimust ilma. 
Praegu 66-aastase endise õhujõudude kindrali Hosni Mubaraki valis oma asepresidendiks Anwar Sadat. 
Riigipeaks tõusis Mubarak pärast Sadati tapmist 1981. aastal moslemi äärmuslaste poolt. 
Alates sellest ajast on presidendi juhtmõtteks saanud ettevaatus. 
Mubarak pidas kinni Sadati rahulepingust Iisraeliga, kuid suhtus sellesse võimaluste piirides jahedalt. 
President on algatanud piisavalt majandusreforme tagamaks muu maailma võlausaldajate leplikkust, sealjuures rahvarahutusi põhjustamata. 
Egiptlased on saanud ka senisest suuremaid poliitilisi vabadusi, kuid ainult nii palju, et see pole ohustanud presidendi positsioone. 
Moslemi fundamentalistide liikumist, mis võiks rahva hulgas üsna populaarseks saada, hoitakse range kontrolli all. 
Kõige mõjukam moslemi radikaalide organisatsioon, Moslemi Vennaskond, on seadusega keelustatud. 
Egiptuse ametlik opositsioon, mitmeparteilise demokraatia hoolikalt kujundatud väljendus, koosneb sisuliselt paarist räämas büroost, mõnest ajalehest ning minevikust pärit riigimeestest. 
Minu programm on vabadus ja demokraatia ning jätkuvad jõupingutused rahva heaolu suurendamiseks, kõlab üks Mubaraki kampaanialoosungitest. 
Suure osa kampaania atribuutidest annetasid vabatahtlikult erafirmad, kes loodavad oma lojaalsusest hiljem majanduslikku kasu lõigata. 
Ütleme jah president Mubarakile - isale ja vennale! võib lugeda mööblivalmistajate sündikaadi loosungilt. 
Riigitelevisioon ning maa kolm suuremat ajalehte edastasid pidevalt pilte ning lugusid presidendist, kes isaliku hoolitsusega vestleb põldudel ja tehastes noorte töölistega. 
Ometi ei tea miljonid egiptlased propagandast hoolimata tänastest valimistest suurt midagi. 
Hiljuti ilmunud avaliku arvamuse küsitluse tulemuste põhjal on valimisnimekirjadesse kantud alla 30 protsendi hääleõiguslikest kodanikest; naiste seas on see protsent kaduvväike - 6,3. 
Kolmandik vastanutest ei teadnud sedagi, et Egiptuses üldse parteid olemas on. 
Reuter-ETA 
USA teatas oma toetusest Jeltsinile 
WASHINGTON. 
USA president Bill Clinton teatas pühapäeval oma toetusest Venemaa presidendile Boriss Jeltsinile ning süüdistas vägivallas Jeltsini vastaseid. 
Ma olen endiselt veendunud, et USA peab toetama president Jeltsinit ning vabade ja õiglaste valimiste protsessi, ütles president. 
Me ei saa olla selles küsimuses kõhkleval seisukohal. 
Presidendi sõnul ei usu ta, et Jeltsin võimult tõugatakse. 
Reuter-ETA 
Brasiilias pannakse aastas toime miljon kuritegu 
RIO DE JANEIRO. 
Brasiilia ajalehe O GLOBO andmeil pannakse Brasiilias aastas toime umbes miljon kuritegu. 
Justiitsministeeriumi andmetele viidates kirjutas ajaleht, et 75 % politseis registreeritud kuritegudest on röövimised või vargused. 
Ülejäänud 28 protsenti moodustavad mõrvad, vägistamised, narkootikumide salakaubavedu. 
Kuritegude hulka olid arvatud ka abordid. 
Ladina-Ameerika suurima riigi rahvaarv ulatub 150 miljonini. 
Riigi 126 512 vangist on 97 protsenti meessoost. 
98 protsendil vangidest ei ole raha, et võtta advokaat ning 68 protsenti kinnipidamiskohtade asukatest on nooremad kui 25 eluaastat. 
Justiitsministeeriumi arvutustel tuleb riigil ehitada juurde veel 130 vanglat, et veidike leevendada olukorda senises 297 kinnipidamiskohas. 
Reuter-ETA 
Traditsioonidega Inglismaal on mehed naiste suhtes vanameelsed 
LONDON. 
Suurbritannia, riik, mille eesotsas on kuninganna ja mida 13 aasta jooksul valitses Raudse Leedina tuntud naispeaminister, jääb naiste edutamises juhtivatele ametikohtadele teistest lääneriikidest kaugele maha. 
Ainult mõned üksikud britlannad on suutnud läbi murda vanade koolivendade võrgu ja macho -kultuuri poolt püstitatud barjääridest. 
Samal ajal ei suuda naised jõuda üksmeelele, kuidas asjade sellise seisu vastu võidelda. 
Võrdsete Võimaluste Komisjon teatas sel kuul, et naistele makstakse vähem palka ning neid ei edutata kuigi meelsasti. 
Juhtimisinstituudi poolt eelmisel aastal korraldatud uurimus näitas, et ainult üheksa protsenti Briti firmade keskastme juhtidest ning kolm protsenti tippjuhtidest on seelikukandjad. 
Kogu tööhõive masinavärk on seadistatud meeste juhtimisele. 
Just selline vanast ajast pärit traditsioon - ja mitte laste eest hoolitsemine - ei lase naistel tippu jõuda, ütles instituudi töötaja Trudy Coe. 
Briti kihistunud ühiskond tekitab sugudevahelist umbusku juba lapseeas. 
Parimad erakoolid on ikka veel rangelt ühesoolised. 
Kõigist erakoolidest on selliseid ligi kaks kolmandikku. 
Etonis kannavad poisid sabakuubi ja musti pükse ning vanemad poisid sellele lisaks traditsioonilisi kraesid ja kikilipse. 
Seegi näitab vanamoelisust, mida neisse tulevastesse juhtidesse süstitakse. 
Möödunud aastal korraldati ulatuslik uurimus, küsitleti 800 meesjuhti ja 1500 naisjuhti. 
Esimestest uskus ainult kolmandik, et õrnem sugu sobib juhtivale tööle. 
Paljud küsitletud 1500 naisest avaldasid arvamust, et meeskolleegid ei austa ega toeta neid küllaldaselt. 
Peaaegu 40 protsendile naisjuhtidest, kes läksid ajutiselt lapsehoolduspuhkusele, anti tööle naastes madalam ametikoht. 
Naised jäävad igal juhul kaotajaks pooleks, ütles Coe. 
Kui sa käitud nagu naine, tekitab see barjääri, kui sa aga tegutsed nagu endine peaminister (Margaret Thatcher), oled ikkagi kaotaja, sest meestele ei meeldi naised, kes käituvad nagu mehed. 
Fiona Fox Võrdsete Võimaluste Komisjonist, mis loodi naiste ja vähemusrühmade tööhõive suurendamiseks, ütleb, et probleem on sügavam kui lihtsalt meeste suhtumine. 
Ma ei usu, et ainult meeste eelarvamus ei lase naistel rohkem palka saada kui kaks kolmandikku meeste palgast. 
Asi on ka struktuurilises eristatuses - naisi võetaksegi kehvema palgaga töid tegema. 
Selline praktika ei olegi tema sõnul läbinisti arutu, vaid põhineb tööandja kalkulatsioonil: Mul on valida mehe ja naise vahel. 
Kumb töötab tõenäolisemalt pikema tööpäeva ega rutta koju laste juurde? 
Olukord oleks teine, kui lahenduks lapsehoidmise probleem, ütles Fox. 
Me peame muutma naise positsiooni. 
Kui tal pole vaja üksi laste eest hoolitseda, oleks ta vaba karjääri tegema ja eelarvamused kaoksid üsna pea. 
Seadused, mis peaksid tagama võrdõiguslikkuse, ei toimi. 
Võrdse tasustamise seadus, mis võeti vastu 23 aastat tagasi, pidi tõstma naiste töötasu meeste palgaga samale tasemele. 
Kuid Võrdsete Võimaluste Komisjoni ettekandest nähtub, et naisjuhid saavad ikkagi kolmandiku võrra vähem palka kui nende meeskolleegid. 
Isegi õrnemast soost juristid, arstid ja politseinikud jäävad ikkagi meestest maha, kuna viimased töötavad kõrgemapalgalistel ja juhtivatel kohtadel. 
Isegi riigiteenistuses, kus meeste ja naiste arv on enam-vähem võrdne, on meeste ülekaal kõrgematel ametikohtadel ebaproportsionaalselt suur. 
Coe arvates on see osaliselt tingitud sellest, et meesjuhid edutavad teisi mehi. 
Üks mõjureid on kindlasti ka see, et mees näeb naises suuremat ametialast ohtu kui teises mehes, ütles ta. 
Ühe teooria kohaselt on naised lihtsalt võimekamad. 
Kuna tipus on nii vähe naisi, siis peavad need, kes sinna on jõudnud, olema erakordselt võimekad. 
Mehed võtavad tööle neid, keda hästi tunnevad - teisi mehi. 
Briti ühiskonnas eksisteerib selline nähtus nagu vanade koolikaaslaste võrk. 
See ongi peamiseks takistuseks naiste edutamisel, sõnas Coe. 
Foxi arvates ei saa hoiakute vastu võidelda. 
Meesjuhil on eelarvamused, need on alati olnud ja jäävad. 
Reuter-ETA 
Peaga võib suuri asju korda saata 
Homme on ussimaarjapäev. 
Järelikult on aeg teha kokkuvõtteid esimesest koolinädalast. 
Kooliaasta ei alanud tänavu ootamatult. 
Aegsasti jagati terviseõpetajatele välja intiimse iseloomuga turvavahendid ja muud tähtsad õppematerjalid. 
Puudu on vaid veel mõned õpikud. 
Koolisõbralikkust näidati üles Toompea istungitesaalis, kus juba augustis korraldati näitlik õppetund. 
Tundi ilmestas värskelt parlamendipingile sattunud Endel, kes otsustas klassikaaslasi aidata ja sokutas nende laudadele presidenditeemalisi spikreid, härra Presidendi omakäelisi elulookirjeldusi ja teisi ajaloolisi rariteete. 
Mida õpihimulised ka õhinaga veerima asusid. 
Ent siis puhkes torm. 
Kantslist anti mõista, et Endel, kuigi akadeemik ja nõnda edasi, on üks krants ja sõnakuulmatu poiss, kelle näotud teod võivad ära rikkuda vikside õppurite suhtumise härra Presidenti. 
Kohe anti kõva käsk kõik ülearused asjad ära korjata, lauad puhtaks teha, et õppetunnist osavõtjad võiksid käed ontlikult lauale asetada. 
Et vigurivänt keeldus nurka minemast, saadeti kõige teravama ninaga poiss Julk-Jürile sõna viima, et too üleannetut marakratti karmilt nuhtleks. 
Õnnetuseks ajanud köster parajasti aias õunavargaid taga ja käskinud Toompea õpetajatel kesklinna politseikorrapidajale kaebama minna. 
Näitlik õppetund näitas selgesti ära, kuhu võib jõuda koolikorda eirates ja õpetajatele vastu hakates. 
Aga kui kristalselt aus olla, siis ei põrunud härra President valimisel läbi mitte koolipoiss Lippmaa koerustüki pärast, vaid ilmselt seetõttu, et suvine Pärnu viivitas Tallinnale pealinna õiguste tagastamisega. 
Provintslik vaim võttis võimust. 
Matsid aga jäävad ikka matsideks. 
Päriskoolides nii traagilisi sündmusi ei täheldatud, kuigi ministeerium jättis ütlemata, millal avaaktust pidada, mistõttu mõnes vallas olevat see üritus tänaseni pooleli. 
Millegipärast arvatakse ikka veel, et keegi peab kellelegi nämmi suhu tegema või käske jagama. 
Justkui ülemustel ja juhtidel endil nende kooliasjadega vähe peamurdmist ja meelespidamist oleks. 
Esimesel koolipäeval lugesin ajalehest intervjuud ühe kõrge haridusülemaga. 
Usutleja uurib, kui palju uusi koolimaju Eestimaa tänavu saab. 
Ega ma päris täpset ülevaadet ilmselt omagi, informeerib kõrge ametimees usalduslikult. 
Siis nõuab kirjatööline erakoolide arvu. 
Ei oska kohe peast öelda... 
Reporteri uudishimu ületab nüüd juba igasugused piirid ja ta pinnib, kas õpetajaid ikka jätkub. 
Statistiline info laekub alles septembri lõpus, saab ta teada,...piirkonniti on pilt väga erinev. 
Kuigi niisugused intervjuud näitavad eelkõige seda, et lollidele küsimustele on raske, kui mitte võimatu vaimukaid ja meeldejäävaid vastuseid anda, muudab saadud info pildi meie kooliaasta alguse probleemidest siiski märksa ülevaatlikumaks. 
Olulisem aga on hoopis see, et lõpuks on meil hakatud ka hariduse alal pead väärtustama ja rõhutama vajadust mõelda oma peaga. 
Ka palka hakatakse nüüdsest õpetajatele maksma pearaha alusel. 
See käib nõnda, et koolis loetakse pead üle, korrutatakse tulemus millega või kellega vaja, ning ongi pearaha käes. 
Ent jälle leidub rahulolematuid õpetajaid, kes eelistaksid nende palga arvestamisel hoopis jalaraha. 
Ettepanekut olevat isegi arutatud, kuni avastati, et jalgade arv ületab peade oma kahekordselt, mis seab ohtu palgafondi. 
Riigieelarvest rääkimata. 
Ilmselt võib ka peadega manipuleerides suurepäraseid tulemusi saavutada. 
Sellele seisukohale muide ei vaidle vastu ka tuntud koolijuht Lauri Leesi. 
Ta ei varja oma muret prantsuse lütseumi ja äsja avalikkuse tähelepanu keskpunkti tõusnud inglise kolled i vahelise sotsialisistliku võistluse tuleviku ja tulemuste pärast. 
Nimelt komplitseerivat olukorda naelsterlingi ja frangi suur kursivahe... 
Lahenduse võib tuua vaid ühtse pearaha kehtestamine. 
Ilmselt aga ei lülitu uude rahandussüsteemi silmapaistvalt kõrge enesehinnanguga ülikoolid, kes tahavad minna üle oma valuutale. 
Sest ülikool, nagu ma avapäeval kuulsin tudengitele selgitatavat, pole muud kui üks ettevõtluse vorm (nagu haigemajagi - M.M.), kus üliõpilased on klientideks. 
Nii palju siis mihklikuu alguse põhiprobleemidest. 
Kui lugeja mind millegipärast võhiklikkuses hakkab kahtlustama, siis on ta kindlasti eksiteel. 
Tänapäeval on juba raske leida nii paadunud võhikut, kellele valmistaks raskusi kommenteerida täiesti objektiivselt maa- või koolielu. 
Presidentide valimisest rääkimata. 
Mees, kes ürdi ja juurtega elujõudu kasvatab 
Nimi: KALJO MANDRE. 
Vanus: 70. 
Amet: Lõpetanud Moskva Ülikooli, töötanud aastaid proviisorina, 10 aastat olnud pensionär, tegeleb rahvameditsiini ja loodusraviga. 
Harrastus: ravimtaimed ja nendega seonduv. 
Vanaema ja tungalterad 
Kaljo Mandrel tekkis huvi rahvameditsiini vastu juba poisipõlves. 
Vanaema viis mind ikka suviti jala Tartust Kambjasse, esivanemate kalmule. 
Mööda raudtee äärt kõndides korjas ta ravimtaimi. 
Tal olid oma vähese hariduse kohta taimedest ja nende kasutamisest suured teadmised. 
Sealt mu huvi idanema hakkas, meenutab mees. 
Karjapoisina korjas ta juba ise ravimtaimi ja esimese krooni sai apteegist tungalterade eest. 
Need olid mustad pikemad rukkiterad, mis tuli teiste seast välja tõmmata ja ära kuivatada. 
Tehti neist väga hea toimega droogi, mida kasutati verejooksu sulgemiseks ja sünnitusabiks. 
Huvi farmaatsia ja ravimtaimede vastu on Kaljo Mandret saatnud kogu elu. 
Eriti meeldis mulle käia Moskva botaanikaaia ravimtaimede osakonnas. 
Eestis on ravimtaimi isegi botaanikaaias kahjuks vähe. 
Ka ülikooli ravimtaimede aed Raadil, kus üliõpilsed nende taimedega tutvuda said, on likvideeritud. 
Seega on meie farmaatsiakateeder väga nigelas olukorras. 
Aga mis rohuteadlane sa oled, kui ei tunne ravimtaimi! 
Ravimtaimede kasutamine on üsna populaarseks muutunud - rahvas on keemiast tüdinud ja rohud on kallid. 
Ravimtaimedel on erinevad kasvu- ja õitsemisajad 
Eestis on ravitoimega taimi väga palju: meditsiinis kasutatakse umbes sadat. 
Koduapteeki võiks varakevadel korjata paiselehe lehti. 
See on suurepärane vahend hingamisteede haiguste vastu, mis aitab nii läkaköha kui ka astma korral. 
Järgmisena õitseb võilill, mida kogenud proviisor hindab kõige rohkem siis, kui õis on puhkenud. 
Võilill on hea ravim ainevahetushaiguste puhul, kasutatakse ka veresoonte lupjumise vastu. 
Samuti muudab võilill veresooned elastsemaks ja vere vedelamaks. 
Erinevate skleroosivormide, ka infarkti ja insuldi vältimiseks on tark süüa võilille noori, 10-sentimeetriseid võrseid ja ka lehti, mis on küll pisut mõrkjad, aga annavad juurde elujõudu. 
Kummelit kasutatakse hällist hauani: see aitab nii sees- kui välispidiste hädade korral. 
Kui on nohu, võtke kummeli kontsentreeritud tee ja nii kuumalt kui kannatate, kastke mitmekordselt kokkupandud marli sellesse ja pange õhtul näole. 
Hommikul on lõõrid lahti ja nohu kadunud. 
Kuni külmade tulekuni õitseb saialill, mille kuivatatud õitest saab suurepärase sapinõristi. 
Kuna saialilleteel on südametegevust kiirendav toime, ei tohiks sellega liialdada - süda võib hakata kloppima. 
Minu kümne aasta kogemused näitavad, et saialilleteed juues on onkoloogilised hädad talutavamad ja inimesed on oma hädadest isegi lahti saanud. 
Eriti soovitan seda naistele rinnavähi puhul. 
Saialilleõitest valmistatud salv on asendamatu operatsioonijärgsete või jalgade veenihaavandite ravim. 
Salvi tegemiseks võtke värsked õied ja tampige katki, lisage 2-3 osa searasva, valmistage vesivannil salv ja jätke see ööpäevaks seisma. 
Siis pange uuesti vesivanni, ajage vedelaks, kurnake väikestesse purkidesse ja hoidke külmkapis. 
Marjad ja juured pikendavad elu 
Praegu hakkavad punetama kibuvitsamarjad. 
Kaljo Mandre peab eriti lugu väikeseviljalisest kibuvitsast, mida õige korjata septembri teisel poolel enne öökülmade tulekut. 
Tervislikumat teed ei kujuta ma ette. 
Pange õhtul marjad termosesse, valage keev vesi peale, ja hommikuks on teil olemas punane, maitsev, optimismi ja eluvaimu lisav jook. 
Ka pihlakaid, mida sel aastal vähevõitu, tuleb korjata enne külmade tulekut. 
Aitavad need maksa- ja sapihaiguste ning seedehäirete korral. 
Praegu on parim aeg korjata vitamiinirikkaid astelpaju marju. 
Kui nende viljakestad ja seemned kuivatada, valada üle poolteisekordse toiduõlikogusega, lasta 2-3 nädalat seista ning seejärel õli kurnata, saab ekstrakti, mis parandab nahapõletikke, ekseeme, raskelt paranevaid haavandeid. 
Üldse tugevdab astelpaju immuunsüsteemi, aitab gripi ja muude külmetushaiguste korral. 
Samuti kasutatakse seda kiirituse ajal kudede taastamiseks. 
Varakevadel ja hilissügisel soovitab Kaljo Mandre minna pohlametsa, kus võiks korjata pohla õisi ja lehti, mis nii kuivatatuna kui ka toorelt on reumaatiliste hädade puhul asendamatud - sisaldavad aspiriinilaadseid ühendeid, mis teevad vere vedelamaks ja leevendavad valu. 
Sügis on ka juurte korjamise aeg. 
Et universaalset palderjanijuurt sügisel ära tunda, tuleks palderjan tuua koduaeda, kartulivõtmise ajal juured välja kaevata, pesta, tükeldada ja kuivatada. 
Nii saab suurepärase rahusti, mis sobib neuroosi- ja südamehaigetele, samuti neile, kel unehäired. 
Loodusravi kalli keemia asemele 
Ühekordsest ravitee joomisest abi pole. 
Kui on kroonilised hädad, ei piisa ka kümnepäevastest ravikuuridest. 
Kasu pole ka, kui puudub usk ega peeta kinni dieedist. 
Toidu suhtes peab siis olema valivam - pipardatud ja soolaseid toite tuleks vältida. 
Kuna raviteed kõikjal kasutada ei saa, võiks koduapteegis olla ka tablette. 
Need võiksid olla mentooli ja eükalüpti sisaldavad looduslikud medikamendid - mentool on ju koduaias kasvatatava piparmündi üks osa. 
Tablette soovitab Kaljo Mandre võtta mõistusega, sest ükski keemiline ravim pole lihtne: näiteks aspiriin kutsub esile maohaavu, fenatsetiini sisaldavad ravimid mõjuvad halvasti vereloomele. 
Paljud söövad valuvaigisteid, mis tegelikult on mürgid. 
Neid tuleks võtta minimaalselt, sest nende pidev tarvitamine viib lõpuks invaliidsuseni. 
Üldse toodavad paljud farmaatsiafirmad pooli ravimeid äriks ja neid ma oma sõpradele ei soovita - aeg on näidanud, et elu nad ei pikenda. 
Endine apteeker ise on välja mõelnud toksiliste aineteta elutee, mis tema sõnul elu pikendab ja elutahet suurendab. 
Üks keskealine daam kannatas rinnavähi all. 
Arstid soovitasid talle operatsiooni, mina loodusravi. 
Ta hakkas oma kõrgenenud kohti saialille salviga määrima ja minu eluteed jooma. 
Mõne kuu pärast olid selle daami mõlemad rinnad normis. 
Onkoloogia valdkonda jääb ka aastaid tagasi minu juures käinud alla 50-aastase metsavahi juhtum. 
Tal oli mõlemapoolne kopsuvähk - öeldi, et midagi pole teha ja arvestada tuleb halvimaga. 
Andsin talle oma elutee retsepti ja kui ta kuus kuud hiljem tuli, rääkis, et kasutas palju ka kasekäsna. 
Mees oli 10 kilo juurde võtnud ja absoluutselt terve - surnud mees oli uuesti ellu ärganud. 
ÜLLI PLINK 
Vanad mehed ei taha lahkuda 
Aastat viisteist tagasi lavastati Vanemuises August Kitzbergi Kauka jumal. 
Mogri Märti mänginud Lembit Eelmäe tegi vähemalt Tallinna võõrusetendustel esimese vaatuse lõpus vapustava stseeni: ta kangelane istus millelgi troonitaolisel ja pomises toonasest Vremjast tuttaval häälel midagi hästi segast. 
Osa saalist möirgas vaimustusest - saadi aru, et parodeeritav on vanadusnõder Brezhnev. 
See seik meenus, kui neljapäevaõhtused teleuudised näitasid Boriss Jeltsinit rambel häälel rääkimas Lebedi Tshetsheenia-plaanist ja oma eelseisvast südameoperatsioonist. 
Ajalugu korduvat farsina. 
Moskvas, nagu teisteski diktatuuripealinnades on seda farssi korduvalt mängitud. 
Brezhnev, Andropov, Tshernenko, Mao, Deng, Kim, Tito, Hoxha, Svoboda on vaid mõned nimed. 
Paraku saab loetelu pikendada ka demokraatiamaadesse. 
Reagan ja Kekkonen on samalaadsed näited. 
Haigete liidrite ühisjoon on olnud nende ametiposti suur, sageli piiramatu võim kodumaal ning oluline roll regionaal- ja maailmapoliitikas. 
Kõik teadsid, et nende meeste aeg on ümber, kuid erinevatel põhjustel lasti neil mängida lõpuni. 
Ükskõik, kas see lõpp oli looduslik või valimisperioodiga ette kirjutatud. 
Muidugi hoidsid oma toolist kinni ka need vanad mehed ise, kuid eelkõige olid nende püsimisest huvitatud võimurite kitsamasse või laiemasse lähikonda kuuluvad isikud. 
Nemad said jõuetu liidri varjus oma asju ajada. 
Just nemad hoolitsesid rahva või riigi heaolu või ükskõik milliste loosungite varjus selle eest, et võimukoridoridesse värsket verd ei voolaks, ja purelesid vaid selle pärast, et saada juhi juhtimisel suuremad võimalused. 
Midagi samalaadset toimub maailmas iga päev. 
Seekord siis taas Moskvas. 
Jeltsini ajaloolisest rollist N. Liidu kokkuvarisemisel kirjutatakse kunagi ilmselt veel palju. 
Meile meenutuseks vaid paar seika: jaanuar 1991, august 1991 ja eile viis aastat tagasi toimunud N. Liidu Riiginõukogu istung. 
Ent praegu on olulisim tulevik. 
Segadus maailma suuruselt teises tuumariigis on midagi muud kui pelgalt akadeemilist huvi pakkuv purelemine Bütsantsi õukonnas. 
Siit tuleneb maailma mõistetav mure ja pingeline huvi Moskvas toimuva vastu, mille järjekordne näide on liidukantsler Helmut Kohli visiit sinna. 
Pole mõtet kahelda, et ka Kadriorg ja Eesti välisministeerium jälgivad asjade käiku Kremlis hoolega. 
Küsimus on selles, kas meil on võimalik nendes keerukates oludes teha midagi oma julgeoleku tugevdamiseks. 
H. T. 
Eesti loobub Estonia komisjoni esimehe kohast 
Eesti valitsus otsustas neljapäeval loobuda reisiparvlaeva Estonia hukku uuriva komisjoni esimehe kohast ja pakub esimeheks Kari Lehtolat Soomest. 
Eesti valitsusele on Estonia komisjoni juhina kõige vastuvõetavam Kari Lehtola, ütles valitsuse pressiesindaja. 
Välisministeerium saadab vastava noodi nii Rootsi kui ka Soome. 
Valitsus arutas seda küsimust oma neljapäevasel kabinetiistungil, kus kuulati ära teede- ja sideministri Kalev Kuke ettekanne komisjoni töö kohta. 
Lehtola ütles, et tema ei ole Eesti valitsuse seisukohast veel informeeritud. 
Igal juhul ei saa ma enne esmaspäeva Eesti valitsuse otsust lähemalt kommenteerida. 
Pean enne nõu pidama Soome valitsusega, ütles ta. 
Rahvusvahelise Estonia hukku uuriva komisjoni esimees, endine teede- ja sideminister Andi Meister lahkus omal soovil komisjonist juulis. 
Meister põhjendas oma lahkumist väsimuse ja komisjonis usaldamatuse tekkimisega. 
Peaminister Tiit Vähi on öelnud, et komisjoni tööd saab juhtida see, kes on komisjoni koosseisus olnud alates sellest ajast, kui see moodustati. 
Estonia hukku uuriv rahvusvaheline komisjon koguneb oma esimesele istungile pärast Meistri lahkumist septembri teisel poolel Stockholmis. 
Enne seda soovitakse komisjoni esimehe suhtes kokkuleppele jõuda. 
Estonia komisjoni hinnangul ei põhjustanud laeva hukku suur kiirus 
Estonia hukku uuriva rahvusvahelise komisjoni liikmed eitavad võimalust, et laeva huku võis põhjustada suur kiirus. 
Estonia hukku uuriva rahvusvahelise komisjoni liige Uno Laur kinnitas, et sellisel seisukohal ollakse ka komisjoni Rootsi poole koostatud laeva meeskonna tööd kajastavas raportis. 
Laur märkis, et see oli üks olulisemaid punkte komisjoni poolt eile läbi vaadatud materjalides. 
Estonia kiiruse kohta antud hinnangus polnud siiski midagi uut. 
Olime ka oma vaheraportis seisukohal, et laev hukkus vööriukse kinnituskohtade nõrkuse tõttu, ütles Laur. 
Ta lisas, et vaheraportiga võrreldes ei paku rahvusvahelise komisjoni lõppraport midagi oluliselt uut, kuid materjalidesse tehakse pidevalt täpsustavaid märkusi. 
EiIsel Estonia hukku uuriva rahvusvahelise komisjoni Eesti-poole istungil arutati hiljuti esitatud materjale ja uurimiskokkuvõtte uusi peatükke, sh. laevapere tegutsemist. 
Kapten Lauri arvates oli Rootsi-poole koostatud peatükk väga objektiivne ja selle arutamisel ei tekkinud lahkarvamusi. 
Komisjoni järgmine istung toimub 26. ja 27. septembril Stockholmis. 
BNS-ETA 
Uppuja päästmine on tema enda asi 
Sündmus nr.1 maailma selle nädala poliitilisel areenil oli kaheldamatult USA raketirünnakud Iraagile. 
Samas võimaldab see käsitleda ka ühte meile olulist probleemi. 
Altruismi juuri ei maksa USA tegutsemisest otsida. 
Oleks naiivne mõelda, et eesmärgiks oli päästa kurdid Saddami aktsioonide eest. 
Tegelikult tuli enne presidendivalimisi sooritada üks edukas sõjaline operatsioon ning samas hoida olukord maailma ühes rikkaimas naftaleiupiirkonnas kontrolli all. 
Keeruline see muidugi ju on, sest ühest küljest tuleb Saddami ohjeldada, teisest küljest ei saa teda ka hävitada, sest on väga raske prognoosida, milliseks kujuneb pärast seda jõudude vahekord Araabia poolsaarel. 
Arvestama peab veel sellega, et sealsamas Iraagi kõrval on üsna ambitsioonikas Iraan. 
Mõningatel Venemaa ja USA luure andmetel on Iraan võtnud oma rakettide sihikule naabruses asuvate riikide pealinnad ning plaanib tulevikus muretseda endale tehnika, millega võib lõhkepead ka Kesk-Euroopasse saata. 
Iraagi sõjaliste objektide hävitamine võeti ette aga alles siis, kui oldi veendunud selle operatsiooni edukuses. 
Uppuja päästmine on tema enda asi 
Reaalsusega, mis ütleb, et suuriigid lähtuvad kõikjal vaid isiklikest huvidest ning reaalsetest võimalustest, tuleb meilgi leppida. 
Tuleb leppida sellega, et NATO-sse ei võeta meid enne, kui Venemaa poolt pole Eestile enam mingit sõjalist ohtu oodata. 
NATO juhtriik USA astub sõtta ju vaid siis, kui on kindel oma edus. 
Valijatele on vaja ainult võite. 
Konfliktis Venemaaga on võimalik aga vaid Pyrrhose võit, mis on sama hea kui kaotus ning tähendab poliitiku surma. 
Ja kui Venemaa on Eesti okupeerinud, ütleb seni meid toetanud onu Sam meile õlale patsutades: Andke andeks, siin pole mitte midagi isiklikku. 
Ainult äri. 
Meenub ka aastaid tagasi ühe USA senaatori poolt pillatud fraas, et USA toetab Eestit vaid nii palju, kui see on Ühendriikidele endile kasulik. 
Seetõttu on meie parimaks julgeolekugarantiiks saavutada olukord, kus Venemaal puudub igasugune soov ja vajadus Eestile kallale tungida. 
Kuidas seda saavutada, on juba poliitikute asi. 
Jõupoliitikat kasutades, mida meie NATO-sse astumine Venemaa seisukohalt ju ongi, kaugele ei jõua. 
ANDRES PORILA 
Eesti Raudtee nõuab klienditeenindajatelt riigikeele oskust 
Mäletatavasti oli meil alles hiljuti raudtee teenuseid kasutades teenindava personaliga suheldes üsna mõeldamatu ilma vene keeleta toime tulla ning eks tule veel praegugi ette juhtumeid, kus näiteks vagunisaatja teie riigikeeles esitatud küsimusest hästi aru ei saa. 
Selleks, et säärane olukord lõpetada, viis Eesti Rautee (ER) reisiteenindus 1996. aasta veebruaris-märtsis läbi teenindava personali atesteerimise, et selgitada välja nende vastavus oma ametikohale. 
Atesteerimisele olid kutsutud ka keeleameti inspektorid. 
Esimene atesteerimine, mis oli eelkõige mõeldud klienditeenindajatele, viidi raudteel läbi 1994. aasta novembris-detsembris. 
Tookord jäi aga asi lõpule viimata ning selle aasta veebruaris-märtsis toimus uus atesteerimine. 
Klienditeenindajatel kontrolliti erialaseid ja tehnilisi teadmisi, teenindamist ja riigikeeleoskust. 
Kuna ER-il puudusid keelespetsialistid, kes hindaksid eesti keele oskust, pöörduti abi saamiseks keeleameti poole, mis saatiski oma inspektorid Anne Rometi ja Erika Soosalu osalema atesteerimiskomisjoni töös. 
Atesteerimise käigus täideti iga inimese kohta atesteerimisleht, kus oli kirjas töötaja staazh ning mis rongil ja kellena töötab. 
Tellija poolt ette antud kriteeriumide järgi hindas komisjon 10 palli süsteemis teeninduskultuuri, esinemist, suhtlemisoskust ja riigikeeleoskust. 
Klienditeenindajatega mängiti rollimängu. 
Üks inspektoritest oli nõudlik reisija, teine tegi märkmeid kontrollitava keeleoskuse kohta. 
Atesteerimise lõppedes loeti Anne Rometi sõnul testi punktid kokku ning küsiti ka inspektorite arvamust. 
Hinnanguks oli siin kas pluss või miinus - kas vastab keelenõuetele või ei vasta. 
Keeleamet koostas ka nimekirja, kus atesteerimisel osalenud töötajad klassifitseeriti järgmiselt: puudus keeletunnistus ja ei osanud keelt, oli keeletunnistus ja ei osanud keelt ning keeleoskus vastas nõuetele. 
Selgitati välja reaalne keeleoskus 
Rometi sõnul kontrollisid keeleameti inspektorid reaalsust, kuna praktika on näidanud, et tunnistusi vorbitakse iga nurga peal. 
Neid saavat isegi turult osta. 
Kui 1994. aastal märgiti enne atesteerimist vaid ära, kas inimesel on personaliosakonda esitatud keeletõend, siis sellel aastal nõudsid keeleinspektorid, et neile esitataks nimekiri, kus on märgitud iga inimese kohta eraldi tema keeletunnistuse number, keelekategooria ja kuupäev, millal tunnistus on välja antud. 
Kõik need andmed saadeti keelekeskuse arhiivi kontrollimisele. 
Kontrollimise käigus ilmnes, et 360-st atesteeritavast olid 74-l kehtetud tõendid. 
Tunnistus oli kas registreeritud kellegi teise nime all või ei olnud üldse registrisse kantud. 
Atesteerimise käigus selgus, et oli ka täiesti legaalse tõendiga inimesi, kes aga keelt ei osnud. 
1994. aastal ei osanud näiteks 98-st keeletunnistuse omanikust 34 inimest riigikeelt piisavalt. 
Anne Rometi arvates on asi selles, et keeleeksamite komisjonid on väga erinevate nõudmistega. 
Näiteks olevat keeleametile teada, et Lääne-Viru eksamikomisjon on vormistanud vaid paar sõna riigikeelt oskavatele inimestele C-kategooria keeletõendi. 
C-kategooria eeldab aga 800 sõna oskamist, suhtlemist ning lihtsamate dokumentide koostamist. 
Võltsitud keeletõend ei põhjustanud kohest vallandamist 
ER reisiveo-äriüksuse personalijuht Arvo Jõesaar ütles Sõnumilehele, et atesteerimise tulemustesse ei suhtu nad formaalselt. 
Kuigi võltsitud keeletunnistusega inimesi oli üsna palju, neid ei vallandatud. 
Ka mitte tööandja petmise pärast. 
Kui leiti, et inimene valdas keelt piisavalt, siis anti talle võimalus muretseda endale 1. oktoobriks kehtiv keeletunnistus. 
Vastasel juhul lõpetatakse temaga tööleping. 
Mõne töötajaga lõpetati tööleping juhul, kui keeleoskus puudus täiesti. 
Nii, et kellel oli mingigi lootus, sellele anti ka võimalus. 
Jõesaare sõnul ei olnud atesteerimise eesmärk leida põhjus töötajate koondamiseks, mis reorganiseerimise käigus toimub. 
Tegemist oli siiski reaalsete oskuste kontrollimisega, et teha kindlaks klienditeenindajate sobivus ametikohale ning püüdega pakkuda edaspidi kvaliteetsemat teenindamist. 
Rahulolematud andsid asja kohtusse 
Osa inimesi, kes vallandati 30. aprillil töölt puuduliku keeleoskuse tõttu, ei olnud sellega rahul ning kaebasid Eesti Raudtee kohtusse. 
Seoses sellega toimus 4. septembril üks ja 12. septembril tuleb veel kaks kohtuistungit, kuhu on tunnistajatena kutsutud ka keeleameti inspektorid. 
Imestama paneb see, et kuigi inimene ei vallanud riigikeelt ning kõigele lisaks esitas veel võltsitud keeletunnistuse, pole ta ikkagi vallandmisega rahul. 
ANDRES PORILA 
Vene erusõjaväelaste elamisloa taotlusi uuritakse 
Valitsuskomisjon menetleb edasi kõiki Vene erusõjaväelaste elamislubade taotlusi, otsustati eile peaminister Tiit Vähi eesistumisel toimunud komisjoni koosolekul. 
Peaminister Tiit Vähi, siseminister Märt Raski, välisminister Siim Kallase, regionaalminister Tiit Kubri ning õiguskantsler Eerik-Juhan Truuvälja osavõtul Vene erusõjaväelastele elamislubade andmise küsimust arutanud koosolek otsustas, et valitsuskomisjon jätkab taotluste kaalumist. 
Tiit Kubri juhitav valitsuskomisjon esitas ettepanekud ühe valitsuse määruse ja välismaalaste seaduse muutmiseks, kuid valitsuse pressibüroo juhataja Juhan Kivirähu sõnul ei pidanud koosolekul osalejad neid parandusi esialgu vajalikuks. 
Komisjon peab enne täpsustama, millistesse kriteeriumidesse konkreetsed elamisloa taotlejad liigituvad, ja vastavalt sellele otsustatakse, kas on vaja määrust ja seadust muuta ning millises ulatuses seda teha, rääkis Kivirähk. 
Elamisloa taotlejate hindamisel lähtutakse humaansuskriteeriumist, sellest, millisel ametikohal sõjaväelane töötas ning millal ta erru läks. 
Tiit Kubri rääkis kolmapäeval Sõnumilehele, et nende komisjonil ei ole mõtet praeguse määruse kohaselt paljusid taotlusi üldse kaaluda, kuna need ei mahu määruse alla ja sisuliselt võiks keelduda neile elamisloa andmisest. 
Välismaalaste seadust soovis komisjon Kubri sõnul muuta, kuna see ei võimalda perekondi koos käsitleda. 
SL 
Riigiametnikke hakatakse koondama 
Et valitsus saaks töötajate pealt hoida kokku miljon krooni koondamisraha, kavatsetakse juba järgmisest kuust vallandada üle 1000 riigiametniku. 
Riighalduse arendamise komisjoni poolt ettevalmistatud riigihaldusreformi käigus koondatakse 1. oktoobrist 1133 riigiametnikku, teatas eilsel valitsuse pressikonverentsil rahandusministeeriumi riigi valitsemise asutuste arendamise osakonna juhataja Ingrid Preeks. 
Kui me venitaksime seda protsessi 1. jaanuarini 1997, tuleks riigil praegu koondatavatele töötajatele maksta ligi miljon krooni koondamistasu, selgitas Preeks. 
Arvestades 10% palgatõusuga, tuleks iga poole aastaga sellele summale miljon otsa. 
Oktoobrikuu koondamiste kulu on 14,5 miljonit krooni, kogukulu aga 19,5 miljonit. 
Uue aasta alguse koondamiste puhul oleks kogukulu aga umbes 20,5 miljonit. 
Reformiga hoitakse kokku 80 miljonit krooni 
Haldusreformi eesmärk on Preeksi sõnul luua eeldused majanduslikuks kokkuhoiuks valitsusasutustes ja parandada ministeeriumide tööd oma haldusalas olevate asutuste juhtimisel. 
Tema hinnangul on allasutuste juhtimine viimastel aastatel libisenud ministeeriumidest ametitesse. 
Rahandusministeerium on välja arvutanud, et ümberkorralduste keskmine kokkuhoid on umbes 80 miljonit krooni, sellest 20,5 miljonit kulub koondamistasude maksmiseks. 
Kokkuhoid sõltub aga siiski ennekõike ministeeriumist - mida kiiremini ümberkorraldused lõpule viiakse, seda rohkem raha säästetakse, märkis Ingrid Preeks. 
Komisjoni poolt välja töötatud ja valitsuses heaks kiidetud ettepanekute kohaselt hõlmavad ümberkorraldused 6022 töökohta, neist on üleminevaid töökohti 2389 ning koondamisele kuulub 1133. 
Üleminevad töötajad viiakse tööle teistesse struktuuridesse või loodavatesse asutustesse. 
Ministeeriumi koosseis hoopis suureneb 
Tegevust lõpetavad asutused kuuluvad keskkonna-, põllumajandus-, sotsiaal-, haridus- ja majandusministeeriumi haldusalasse. 
Samade ministeeriumide haldusalas luuakse likvideeritavate asutuste baasil uusi. 
Teede- ja sideministeeriumi haldusalasse kuuluvates asutustes toimuvad põhiliselt ainult koosseisu muudatused. 
Justiitsminister Paul Varul on tähelepanu juhtinud, et reformi tagajärjel tegelikud koosseisud keskkonna-, põllumajandus-, majandus- ning teede-ja sideministeeriumis hoopis suurenevad. 
Ingrid Preeksi sõnul on see tingitud sellest, et ministeeriumide poliitika ja õigusaktide väljatöötamine on seni olnud ametite ja inspektsioonide kompetentsis, nüüd aga hakkavad seda tegema ministeeriumi kosseisu üle toodud ametnikud, kes varem allasutustes nende küsimustega tegelesid. 
MERIKE LEES 
Voog kultuurimaale 
See oli nii: saime kutse, jätsime meelde, ja kui tuli aeg, asusime teele. 
Siinkirjutaja ja Vikerkaare-Raduga asetoimetaja startisid viimase töökohast. 
Kella kolmesele presentatsioonile. 
Sedalaadi kokkutulekud on saanud kenaks, natuke naljakaks ja Eesti oludes üsna küsitava kasuteguriga tavaks - kui silmas pidada otsest müügireklaami eesmärki. 
Midagi erakordset ei osanud ka sellest visiidist aimata. 
Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga ei saanud tulla, sest tema pidi minema Kultuurkapitali koosolekule. 
Kitsast ja hämarast Voorimehest üle suvesooja Raekoja platsi avara serva. 
Harju tänava algul liitus meiega tasane ja tõsine Mati Sirkel (Kirjanike Liit). 
Kohe lisandus teiselt tänavapoolelt muhemurelik Ott Raun (Kirjanike Liit). 
Matiga rääkisime puuskulptuuride näitusest (mis kahjuks oli juba Kaarli puiestee haljasalalt kadunud), Otiga tema vennapoja Mait Rauna uue romaani käsikirjast. 
Tõtakalt-hüplevalt, nagu neid tänavajutte ikka aetakse. 
Vabaduse väljaku tunnelist astus meiega koos välja igireibas Heinz Valk (Kunstnike Liit). 
Heinziga rääkisime Hiiumaast ja vahetasime siis üllatunud pilgu. 
Aga niigi selge, et kõigil oli üks tee jalge all. 
Kolmapäevaks kella kolmeks. 
Meid oli juba viis. 
Pärast ristmike ületamist ja Tõnismäe pronksmehest möödumist märkasime mitmest kaarest lisanduvat kultuurirahva voogu. 
Rahvusraamatukogu treppidel ja eesruumides ühinesid meiega Enn Põldroos (Kunstnike Liit), Lepo Sumera (Heliloojate Liit), Jaan Ruus (Kinoliit), Urmas Rattus (Kirjanike Liit) jt. 
Valgu, Sumera ja Põldroosi üheaegne taasnägemine - nn. ühisfoto efekt - tõi millegipärast meelde, kuidas me kunagi iidsetel aegadel (1989) liberaaldemokraatlikku parteid asutasime. 
Tänaseks pole vist mitte ükski meist neljast enam selle liige. 
Vist ütlen sellepärast, et Lepo puhul ma seda päris täpselt ei teagi. 
Sellestki on nüüd terve igavik möödas, mil ta kultuuriministri ametit pidas. 
Oo ajad, oo tempod! 
Aga võib ka teisiti: olime ühises voos kantud sinna, kus tõenäoliselt meie õige koht ongi... 
Ja siis suubus meie küllalt suureks ja jõuliseks paisunud tulvanire palju suuremasse lainesse, ühines põhivooga, takerdudes viivuks ukse ees shampanjaklaase pakkuva noormehe kandiku taha. 
Ja siis sulandusime kõik kohisevasse tulvasügavikku. 
Tunnistan, et kaotasin mitmeks minutiks järje. 
Ruumis, kuhu jõudsime, oli meid nii palju, et see tekitas koguni muret. 
Ja küsimusi. 
Mis juhtunud? 
Mida oodata? 
Jõudsin tervitusi vahetada kümnetega, silmata lausa sadu tuttavaid, aga ka veel mitte tuttavaid nägusid. 
Näiteks: Heino Kiik, Voldemar Pinn, Doris Kareva, Mats Traat, Mati Unt, Eeva Park, Arvo Valton, Andres Langemets (Kirjanike Liit), Jüri Arrak (Kunstnike Liit), Ivi Eenmaa (rahvusraamatukogu), Tõnu Seero (Sõnumileht), Leili Utno (ajakiri Välis-Eesti), Toivo Tootsen (Ajakirjanike Liit), Peeter Künstler (Kultuurileht), Vardo Rumessen (Heliloojate Liit), Mari-Ann Kelam (välisministeerium), Tunne Kelam (Riigikogu) jne. jne. 
Siis trügis läbi voo ja massi kohale Olev Remsu ise. 
Ta tundus olevat natuke närvis, aga see oli ka täiesti loomulik. 
Külaliste hulk üllatas ju tedagi. 
Ta pidas lühikese kõne. 
Polnud Remsu süü, et ta küllalt kõva hääl ei suutnud suminast üle käia. 
Mina seisin lähemal ja kuulsin õnneks mitut lauset. 
Remsu rääkis kultuurilehtedest - üks on nüüd sõsar ja teine on vend. 
Ja ütles lõpuks, et kuna ajad on kitsad, saab pidulistele pakkuda vaid viit sorti lõhet (või hoopis angerjat?). 
Pärast rääkisid teisedki. 
Nii kutsujad kui külalised. 
Alati innustunud Kai-Mai Olbri (Kunstnike Liit) kinkis Remsule oma pildi. 
Kahjuks ei ulatanud ma seda nägema, tean vaid, et pildi nimi on Hommik... 
Nüüd aga jätan selle kirjelduse pooleli, et ausalt tunnistada: minu sulg (arvuti) jääb sündmusele lootusetult alla. 
Tulen ju vahetult selle seest ja mind piitsutab tagant päevalehe ilmumisgraafik. 
Aga sündmus see oli. 
Mis edasi saab, seda näitab aeg. 
Jah, muidugi, jutt on uue nädalalehe Kultuurimaa sünnist ja esiknumbri presentatsioonist. 
Õhtupoolikul lugesin selle ka üsna servast servani läbi. 
Kuidas oli? 
Oli küll! 
Eriti istus Toomas Liivi kirjandusimpressioon. 
Autorkonna valik tundub olevat loogiline. 
(Jaak Allik, Ants Juske, Toomas Raudam, Valentin Kuik, Mart Kivastik, Valter Heuer jt). 
Remsu ise esines avanumbris kas kahe või kolme eri zhanris oopusega (kui Ene Hölderlin ikka ongi sedapuhku tema ise). 
Lehe omapärasest struktuurivisandist aimu saanuna jäi lahtiseks küsimus, kas sellele mõnikord kaastööd ka pakkuda tohib või jääb see väljaanne ainult toimetuse enese täita. 
Aga eks ma teinekord uurin järele... 
Veel mõtlesin, et mine tea, äkki ongi tõeliste metseenide aeg nüüd ometi kätte jõudnud. 
Enam pole tegu ju mõne ühekordse efektse süstiga, vaid kapitalimahutusega nii eeterlikule alale, mis teoreetiliselt ei saaks küll mingit kaalukat kasumit tuua. 
Hoopis hilisemaks mõtlemisaineks jätsin probleemi, kas nii unikaalne juhtum, et ühel vaesevõitu rahval ilmub nüüd iga nädal kaks tüsedat kultuurilehte, ei sureta ühel kurval päeval välja neid mõlemaid? 
Mõistatan praegu muud: seda kultuuriinimeste massilist ja isegi nagu lootusrikast voogamist rahvusraamatukogu suunas. 
Selles oli midagi irratsionaalset. 
Teatava liialdusega võib väita, et tulvatammi taha (kohvikusse) olid tulnud kõik, kes just parajasti surnud polnud. 
See on meie päevil midagi üsna tavatut. 
Seletada seda ainult suvelõpuga ja linnarütmide taastamisega oleks liiga lihtne. 
Veelgi vähem mõne sisulise või maitselise vaieldavusega praegushetke Kultuurilehes. 
Mina sellele Kultuurimaa ristsetele tõtanud voole mingit vettpidavat seletust küll anda ei oska. 
Vähemalt praegu mitte. 
Ennast viivuks Remsu ja kaastoimetaja Reet Varblase nahka mõtelnuna tõden, et nende ajalehe sünnihetke täheseis osutus ülisoodsaks. 
Aga samas - milline põrgulik vastutus sellega nüüd kaasneb! 
Mida muud kui soovin jõudu minagi. 
Teet Kallas 
Film: kaablikuti paradiis ja põrgu 
Esimese sügiskuu esimene nädal tõi Tallinna kinodesse jälle siinmail paar aastat tagasi megapopulaarsuse võitnud loomadetektiivi Ace Ventura ehk kumminäolise koomiku Jim Carrey (34), seekord veidi erineva rolliga komöödias Kaablikutt (The Cable Guy). 
Mingi eriline meistriteos see ei ole, kuid selle eest maksti mehele ikkagi rekordiline summa: 20 miljonit, ja dollarites, mitte kroonides. 
Siinne (kärbitud) intervjuu eraelus tõsisevõitu kumminäoga on pärit ajakirja Sky augustinumbrist. 
Kas Kaablikuti eest saadud 20 miljonit laoti sulle tõesti kõik korraga peo peale? 
Ei, nad maksid nädalate kaupa. 
Stuudio tahtis, et sa ikka lõpuni asjast huvitatud oleksid. 
Nad kartsid kõike korraga kätte anda. 
See pani sulle vist kõva pressi peale? 
Põhimõtteliselt jah. 
Columbia stuudio boss Mark Canton pistis pea tulle ja võttis endale suure riski, kui mulle sellise rahapataka peo peale ladus. 
Ta sai selle eest tublisti näägutada, teda süüdistati filmitööstuse ruineerimises. 
Kuid kui seda raha poleks saanud mina, oleks selle saanud keegi teine. 
Sa püüad sinu eest pea tulle pistnud inimese pärast vastutasuks kogu hingest pingutada ja seda võib tõesti nimetada surve all olemiseks. 
Kuid mina ei võta seda survena, ma lihtsalt püüan oma parima anda. 
Milline on olnud su karjääri kõige närusem moment? 
See oli kohe pärast seda, kui ma Los Angelesse saabusin. 
Ma olin Carsoni show 'sse võetud ja päev enne sealset etteastet andsin väikese proovinumbri The Improve'is (kuulus L.A. komöödiaklubi). 
Seal olid kõik meie ala suured ninad, kõik vaatasid mind. 
Ja ma prantsatasin täielikult läbi! 
Seepeale veetsin õudse öö ja järgmisel hommikul helistati mulle Carsoni show 'st ning teatati, et minu esinemine on tühistatud. 
Mina aga olin ju alles paar päeva varem mõelnud paljudele ilusatele asjadele, mis nüüd kõik juhtuma hakkavad, ja siis oli see kõik ühe pauguga haihtunud. 
Ma olen oma karjääri jooksul mitu korda olnud punktis, kus ma olen enda arvates õnneloosi tõmmanud ja juba järgmisel päeval täielikult läbi põrunud. 
Millal sa hakkasid uskuma, et oled lõpuks läbi löönud? 
See oli vist Ace Ventura esietendusel. 
Ma istusin seal täiesti tundmatuna tagumises reas ja keegi ei oodanud ka filmist midagi erilist. 
Siis aga tehti saal pimedaks ja inimesed hakkasid äkki ekraanil toimuva üle naerma. 
Mida sa siis tegid? 
Ma vist mastrubeerisin tagareas. 
Mis tunne on olla edukas? 
Kummaline küll, aga ma olen ikka veel samas vanas punktis. 
Ma ei tunne end sugugi kindlalt... 
Inimesed tulevad mu juurde ja seletavad, et ma võin teha neli kassafloppi järjest ja ikka veel multimiljoneid teenida. 
Kuid ma ei ole seda tüüpi mees, ma tahan teha häid filme. 
Selliseid, mis inimesed täiesti pahviks löövad. 
Millisena sa põrgut ette kujutad? 
Põrgu sarnaneb igavesele orgasmile, sellisele, mida sa ei saa ka siis lõpetada, kui sa seda väga tahaksid. 
Sellisele, mis algul tundub pagana mõnus ja sa lausa oigad mõnust. 
Kuid siis ei taha see kuidagi otsa lõppeda ja kogu ülejäänud igaviku sa ainult kooserdad ringi ja otsid kohta, kuhu orgasmi eest peitu pugeda. 
Ja mis on paradiis? 
Minu arust on paradiis ainult selline tunne, et sa oled oma eluga õnnelikult lõpule jõudnud ja et päris lõpu eel hakkasid sa endale isegi meeldima. 
Tarbijahinnad alanesid augustis 0,3% 
Tarbijahinnaindeksi (THI) muutus augustis oli esmakordselt THI arvestamise vältel negatiivne. 
Riigi Statistikaameti teatel langesid tarbijahinnad juuliga võrreldes keskmiselt 0,3%. 
Hinnastatistika talituse juhataja Eveli Shokman ütles, et viimati oli hinnaindeks miinusmärgiga 1990. aastal, kuid siis oli tegemist veel elukallidusindeksiga. 
Ta lisas, et august on olnud aastate vältel kõige väiksema THI tõusuga. 
1993. aasta augustis oli näiteks muutus 0,7%, aasta hiljem 1% ja mullu augustis 0,6%. 
Sama võib täheldada teiste Balti riikide kohta; Lätis oli esmakordselt tegu deflatsiooniga mullu augustis (-0,3%), nüüd aga langesid tarbijahinnad koguni 0,5%. 
Leedus oli THI muutus augustis 0% ja juulis +0,1%. 
Languse põhjustasid piim ja köögivili 
THI languse augustis põhjustas toidukaup, mis läks 2,4% odavamaks. 
Toidukraami osakaal THI arvestamisel on kaubagruppidest kõige suurem: 38%. 
Enim mõjutasid toidu odavnemist Shokmani sõnul piimatooted, puu- ja köögivili. 
Piimakaup läks augustis 1,2% odavamaks, rasvained (sh. või) 1,9%, puu- ja köögivili aga koguni 23,9% (viimase osakaal THI kaubagruppide seas on 3%). 
Veidi odavamaks (-0,3%) läksid ka munad. 
Kalatooted kallinesid 0,6%, liha 0,1%. 
Kaubad kokku odavnesid 1,1%, aga tööstuskaup kallines 0,7%. 
Teenused läksid augustis 0,5% kallimaks. 
Majapidamiskulud kasvasid 1,4%, riietus ja jalatsid kallinesid 1,1%, eluasemekulud suurenesid 0,6%. 
Möödunud aasta augustiga võrreldes olid tarbekaubad ja teenused läinud kuul keskmiselt 21,9% kallimad. 
Sealhulgas tõusid administratiivselt reguleeritavate kaupade ja teenuste hinnad 25,2% ja mittereguleeritavad hinnad 20%. 
Toit on aastaga 19,5% kallimaks läinud. 
Kõige rohkem on tõusnud sealhulgas munade hind (54,6%). 
Jahu ja tangained olid tänavu augustis 33,7% kallimad kui aasta tagasi, piimatooted 29%. 
Alkoholjoogid ja tubakas kallinesid sama aja jooksul 49,6%. 
1996. aasta algusest on tarbijahinnad tõusnud 11,9%. 
ESTER ShANK 
Eurocard 'i kasutusala avardub 
Rahvusvahelise maksekaardiga Eurocard/Mastercard saab siinsetest pangaautomaatidest raha välja võtta veel sel aastal. 
Tuleva aasta lõpus võib sularahaautomaatides kasutada ka esimesi chip -kaarte. 
Pankade Kaardikeskuse tegevdirektor Margus Aun ütles Tallinnas Europay päeval, et Eurocardi saab kasutada Hansapanga, Hoiupanga, Tallinna Panga ja Forekspanga automaatides. 
Eestis on väljastatud üle 4000 Eurocard/Mastercard maksekaardi. 
Septembris peaks Auna sõnul käivituma ka makseterminalide ühiskasutamise projekt, mis võimaldab kaupluse või muu ärikliendi makseterminalis aktsepteerida erinevate pankade maksekaarte. 
See säästab nii pankade kui kaupluste investeeringuid ja muudab kaartide aktsepteerimise kauplustele lihtsamaks, lisas ta. 
Hoiupanga jaepanganduse divisjoni direktor Üllar Jaaksoo ütles Sõnumilehele, et Eesti pankade pangaautomaadid võivad chip - ehk protsessorkaarte hakata aktsepteerima juba järgmise aasta lõpus. 
Protsessorkaart võimaldab säilitada märksa rohkem informatsiooni kui praegu kasutatavad magnetkaardid. 
Need võivad nagu arvuti lahendada funktsioone ja pidada meeles limiite. 
See kaart töötab parkimisautomaatides, telefoniaparaatides, kõikjal, kus vähegi võimalik. 
Mujal maailmas on chip -kaardil fotod, juhiload, veregrupp ja muu isiku kohta käiv informatsioon. 
Jaaksoo sõnul ei konkureeri siinsed pangad protsessorkaartide turul. 
Peame hoopis koostööd tegema, sest kulude vähendamiseks tuleb kasutada kõiki võimalusi. 
Üksi tegutsedes on kaardi tasuvusaeg palju pikem. 
Jaaksoo ütles, et kuigi chip -kaart on magenetkaardist kallim, langeb selle hind üsna kiiresti. 
Plastkaardi toorik maksab umbes 10 krooni. 
Sinna tuleb liita veel transpordi ja turvalisuse tagamisega seotud kulud. 
Sama võimsusega protsessorkaartide hinnad on kaheksa kuu jooksul langenud kolm korda, kukkudes 300 kroonilt 100 kroonile. 
Lääne-Euroopas moodustavad chip -kaardid kõigist pangakaartidest alla 10%. 
Väga kiiresti levivad need Prantsusmaal, sest seal on suhteliselt palju kaardipettusi. 
Eestis pole see õnneks veel eriliseks probleemiks, lisas ta. 
PEETER PEDA 
Kodumajagrupilt varastati ideesid 
Tallinna sadamapiirkonna hoonestuse konkursil teiseks jäänud Kodumajagrupi poolt juhitud konsortsium süüdistab võitjaks kuulutatud TSM Investeeringuid ideede ülevõtmises. 
Konsortsiumi kuuluva AS-i Erist arendusdirektor Sulo Nigul ütles Sõnumilehele, et ajakirjanduses kasutusele võetud nimetus city ei pärine TSM Investeeringute projektist. 
Tema sõnul oli TSM-i projekti tinglik nimetus hoopis sadama transiidi ala. 
Hoopis konsortsiumi projekti kohaselt tuleb Admiraliteedi basseini juurde Tallinna city. 
TSM Investeeringute pakkumisele omistatud ja heakskiidetud Tallinna uus peaväljak on tegelikult pärit konsortsiumi planeeringust, seletas ta. 
Niguli sõnul jääb linnavalitsuse protokollilisest otsusest mulje, nagu oleks otsuse langetamisel võetud aluseks läbirääkimiste tulemused. 
Vaatamata sellele, et korraldaja pidas meie projekti üheks paremaks, ei ole konsortsiumiga läbirääkimisi peetud, kinnitas ta. 
Nigul ütles, et konsortsium on alati koostööks valmis olnud. 
Hoopis vastaspoolel puudus igasugune huvi läbirääkimisi pidada. 
Pärast seda, kui TSM Investeeringud võitjaks kuulutati pole nendega läbirääkimiste laua taha istutud. 
Tema sõnul ei tohtinuks hagiavaldus tulla TSM Investeeringutele sugugi üllatusena. 
Kogu konkurss oli ju ebakorrektselt korraldatud. 
Tallinna linnavalitsus kordas eile kõigi protseduurireeglite kohaselt otsust TSM Investeeringute võitjaks tuunistamise kohta. 
Nigul avaldas arvamust, et seetõttu võib linnavalitsus nädalavahetusel sõlmida ka operaatorlepingu. 
Meie esitame aga siis uue hagi, oli ta kategooriline. 
PEETER PEDA 
Shõu või rahamasin? 
Tuntud vene hokitreener, aastaid [veel tuntuma] Viktor Tihhonovi kõrval töötanud Vladimir Jurzinov tunnistas mõne kuu taguses intervjuus Sõnumilehele, et jäähoki World Cup on mängijate jaoks lihtsalt puhkusepikendus, shõu, mida keegi eriti tõsiselt ei võta. 
Maestro arvamusega võib osati nõustuda - selge see, et oma klubi tegemised on kõigi jaoks olulisemad. 
Teisalt - World Cup''i alagrupimängud küll kehvveresuse käes ei põdenud. 
Küllap pole kõige tähtsusetum ka raha, mis mängijatele preemiatena laekub. 
Suurima kasu lõikavad NHL ja NHLPA 
Turniiri võitja saab 300 000 Kanada dollari suuruse preemia omanikuks, teisele kohale tulnud tiimi pangaarve kasvab 200 000 dollari võrra ning veel viimaseks jäänud meeskond kasseerib sisse 50 000 dollarit. 
Rahajagamise üle otsustab täielikult rahvuslik alaliit. 
Viimane võib jätta kogu raha endale või jaotada selle viimase sendini mängijate vahel. 
Või hoida osa endale ja anda ülejäänu mängijatele. 
Korraldajad end rahajagamisse segada ei soovi. 
Suurem osa rahvuslikest hokiliitudest on otsustanud, et raha tuleb anda täielikult suure vaeva nägijatele. 
Lisaks on mängijatele ette nähtud päevarahad, palgad, stipendiumid. 
Kokku ei tulegi nii väga väike summa - selle eest võib kaks ja pool nädalat litrit veeretada. 
Kõik rahanumbrid on aga tühised selle kasumi kõrval, mida lõikavad turniiri pealt Põhja-Ameerika hokiliiga NHL klubide omanikud ja NHL-i Mängijate Assotsiatsioon NHLPA. 
Meenutame, et algselt Canada Cup''i nime kandnud turniiri esialgseks omanikuks oli organisatsioon nimega Hockey Canada. 
Pärast seda, kui turniir reorganiseeriti World Cup' iks, vahetus ka omanik, kelleks said NHL ja NHLPA. 
Tulud on kolmekordistunud 
Kui esimese Canada Cup''i tulud kakskümmend aastat tagasi olid teleülekannete müügist viis ja kulud kolm miljonit dollarit, siis nüüd on need kolmekordistunud. 
Seda tänu osavõtjate ja mängude arvu kasvule ning eriti teleülekannete hinna järsule tõusule. 
Kui esimesel turniiril oli peasponsor õllekontserni Labatt's näol, siis nüüd on kõik rahaniidid korraldajate eneste käes. 
Euroopa ka Aasia teleülekannete õigused müüdi Shveitsi firmale CWL Telesport, kes suutis kaubelda mänge ka Jaapanisse ja teistessegi maadesse, kust oma meeskonda osalemas pole. 
Põhja-Ameerika ülekandeõigused on müüdud kolmele kontsernile. 
Kuigi USA on Kanada ja Venemaa kõrval peamine esikohapretendent, ei suudetud jänkide üleriigilisele televisioonivõrgule ülekandeid müüa. 
18 kohtumise otseülekannete õigused ostis lõpuks kaabeltelevisioonikompanii fX/Liberty, millel on 26 miljonit kasutajat. 
Kanadas näitab kaheksat seal peetavat mängu poeetilise nimega Hockey Night in Canada, sama kanal, mis omab õigusi ka NHL-i kohtumistele. 
Tõrvatilk meepotis 
NHL-i ja NHLPA kõrval on kolmandaks korraldajaks Rahvusvaheline Jäähokiföderatsioon IIHF. 
Viimane tagab, et kõigi kaheksa osaleva riigi: Kanada, USA, Venemaa, Slovakkia, Rootsi, Soome, Tshehhi ja Saksamaa rahvuslikud hokiliidud on osalejatena võrdsed. 
Ehkki turniiril oleks nagu kolm korraldajat, jagavad lõpliku kasumi omavahel NHL-i klubide omanikud ja mängijate assotsiatsioon. 
Omanike kukrusse lähevad hallide üüritasud ja osa piletimüügitulust - nagu ka Euroopas peetud mängude puhul. 
Kõik peaks justkui okei olema, kuid ometi leidub siingi tõrvatilk, mis mee pisut ära rikkunud. 
NHL-i mängijaid on ahvatletud sellega, et nende pensionifondi laekub miljoneid turniiri kasumist, kuid on selge, et tegelikult jääb pensionideks mõeldud raha hoopis väiksemaks sellest, mida alguses loodeti, kommenteeris üks tundmatuks jääda soovinud NHLPA esindaja. 
Hundid söönud, lambad... 
Sven Sommer 
Ja siis astus lavale Jack Kemp... 
John Nance Garner, USA asepresident Franklin Roosevelti esimesel presidendiperioodil, ütles kord, et asepresidendi amet ei ole väärt isegi potitäit sooja sülge. 
On olnud ka vängemaid väljendeid, sest põhiseadus ei anna asepresidendile muud funktsiooni kui presideerida Senatis ja kasutada oma otsustavat häält juhul, kui hääled jagunevad Senatis võrdselt. 
Asepresidendi ülesanne on koguda nekrolooge... 
Asepresident ja tuntud liberaaldemokraadist senaator Hubert Humphrey on öelnud, et asepresidendi peamine ülesanne on koguda nekrolooge, sest neid läheb tal vaja välisriigi tegelaste matustel. 
Riigipeade ülesandeks on aga hoida oma asepresidendid rambivalgusest nii kaugel kui vähegi võimalik. 
Roosevelti teiseks asepresidendiks oli Henry Wallace. 
Mees, kes on ajalukku jäänud kui Potjomkini külade ülistaja. 
Stalin laskis tal külastada paari Siberi sunnitöölaagrit. 
Mees tuli tagasi ja kirjutas, kui tore elu seal on. 
Mõni aasta peale sõja lõppu vabastati ka okastraadi taga viibinud Ameerika kodanikke. 
Olukord muutus üsna piinlikuks, kui endised vangid jutustasid, kuidas nad viidi mujale ja nende asemel pandi vangideks täissöönud ja terved valvurid. 
Kõrvaldati okastraadid ja vahitornid, värviti ja parandati hooned, lillepeenradki tehti ümber... 
Rõõmsameelselt suruti oma pontsakate pihkudega USA asepresidendi kätt ja pakuti shokolaadi. 
Peale Roosevelti surma tuli areenile Harry Truman. 
See endine rõivakaupmees Missouri osariigist pani ennast maksma. 
Ütles poliitilistele argpüksidele: Kui sa ei talu kuumust, kasi köögist välja! 
Sai hüüdnimeks Tee neile põrgut, Harry! 
Tolle demokraadist presidendi ajal võttis vabariiklastest Kongress vastu põgenikeseaduse, mille alusel sai Ameerikasse ka siinkirjutaja ja veel üle paarisaja tuhande sõjapõgeniku. 
Ka külm sõda algas Trumani ajal. 
Trumani silmad avasid Korea sõda ning kommunistide püüded hõivata Kreeka ja Türgi ning Lääne-Berliin. 
Lõuna-Koreas said ameeriklased esmakordselt enda kallal tunda kommunismi karmi kätt. 
Baltikumis ja mujal Ida-Euroopas ei suutnud aga Trumangi enam heaks teha oma eelkäija vassinguid. 
Ameerika tõdes, et ta valitsus oli juba kolmekümnendate aastate keskpaigas täis kommunistidest nuhke, KGB-lasi ja muid punakangelasi. 
Paratamatult tekkis ekstsesse, eriti senaator McCarthy näol. 
Oli neidki, kes arvasid, et kommuniste nähakse nüüd ilmaasjata iga voodi all. 
Kuid tänu Kremli arhiivide avanemisele on selge, et McCarthyl oli õigust kapaga. 
Kahjuks avastati liiga hilja, et Venemaale saadetud lennukid sisaldasid muu hulgas salajasi aatomipommiplaane. 
Vahepeal oli koguni neljandik USA KP liikmeskonnast FBI teenistuses 
Samas oli Föderaalse Juurdlusbüroo kuulsal kauaegsel direktoril J. Edgar Hooveril küllalt ettenägelikkust pikkida USA Kommunistlikkusse Parteisse oma agente. 
Vahepeal olnud vähemalt neljandik selle partei liikmetest tegelikult FBI agendid! 
Selle taustal polnud ime, et sõjakangelane Dwight Eisenhower võttis endale asepresidendiks juba tuntud punasteõgija Richard Nixoni. 
Kui Eisenhoweril oli südameatakk, hakkas ka rahvas rohkem mõistma asepresidendi tähtsust. 
Kuid liberaaldemokraatide mürknooled olid just eriti suunatud Nixonile, keda püüti mustata kommunismivastasuse tõttu. 
Teleajastu saabumisega julgesid ka asepresidendid rohkem presidendi varjust väljuda. 
Kuid Nixonile osutus see saatuslikuks, vähemalt esialgu: ta kaotas Kennedyle kõige väiksema häältevahega sel sajandil. 
Nixonil oli muide ka teleajastu uusim probleem: puuderdajad ei saanud jagu ta habemetüügastest ja ekraanil oli näha must vari mehe lõual... 
Kennedy valis oma asepresidendiks senaator Lyndon Johnsoni. 
See oli puhtpoliitiline abielu, sest olles küll samas demokraatlikus parteis, ei sallinud nad siiski teineteist. 
Kennedy hoolitses selle eest, et Johnson esindaks Ameerikat nii paljudel välistegelaste matustel kui vähegi võimalik. 
Kennedy mõrvaga tuli Valgesse Majja Johnson, poliitik selle sõna halvimas mõttes. 
Kui Kennedy naiivsus oli viinud Ameerika Vietnami sõtta, siis Johnsoni mõistus kadus Vietnami dzhunglitesse. 
Nii nagu Eisenhower pidi lõpetama Trumani alustatud sõjategevuse Koreas, jäi Nixonile lõpetada Vietnami sõda. 
Nixoni briljantsed käigud välispoliitilisel malelaual ei aidanud teda aga sisepoliitiliste vääratuste vastu. 
Viimaste sekka kuulus ka lugu korrumpeerunud asepresidendi Spiro Agnew'ga, kes pidi kohalt lahkuma. 
Ja lõpuks juhtus sama Nixoni endaga, kui ta püüdis salastada nn. Watergate'i skandaali. 
Peale Agnew' lahkumist nimetas Nixon asepresidendiks kongresmen Gerald Fordi. 
Nixoni lahkumise järel presidendiks saanud Ford nimetas asepresidendiks Nelson Rockefelleri, kes oli vabariiklaste liberaalse tiiva liidreid. 
Mõlemad kaotasid hiljem napilt Jimmy Carterile ja tema asepresidendile senaator Hubert Humphrey'le. 
Seda peamiselt seepärast, et poola päritolu ameeriklased ei hääletanud Fordi poolt, sest Ford oli jätnud oma kõnes Poola Nõukogude Liidu huvisfääri. 
Bush ei suutnud Reagani varjust väljuda 
Ei Jimmy Carter ega hiljem Hubert Humphrey suutnud vastu panna mehele, kellest võib Ameerika ajalugu kord rääkida kui sajandi tähtsaimast presidendist - Ronald Reaganist. 
Tema kui kalifornialane nimetas oma asepresidendiks teksaslase George Bushi. 
Bush võitis Lahesõja, kuid ei suutnud Reagani varjust väljuda ja kaotas Bill Clintonile, kellest ei teadnud sel momendil keegi muud, kui et ta oli ühe suhteliselt mahajäänud lõunaosariigi (Arkansase) kuberner. 
Ülevaatega poolsajandi Ameerika asepresidentidest oleme jõudnud suure küsimärgi juurde: mida suudab teha Jack Kemp, et Ameerika hääletajad valiks presidendiks vabariiklase Robert Dole'i? 
Raske prognoosida. 
President Clintoni programmid on teada, temale on asepresident Al Gore täiesti tähtsusetu. 
Praegust asepresidenti Al Gore'i võib kõige paremini kirjeldada kui vahakuju, mis pandud dekoratsioonina Clintoni selja taha seisma. 
Oleks naiivne arvata, et Dole laseb Kempil endast televiisoris paremini esineda. 
Olen jälginud Dole'i ja Kempi poliitika-areenil palju aastaid. 
Mõlemad on tublid, intelligentsed ja teenekad mehed, keda tahaks näha presidendina, eriti küsimustes, mis puudutavad Balti riike. 
Kuid on põhjust arvata, et Clinton taas võidab. 
See oleks omaette saavutus: peale Roosevelti pole Ameerika rahvas valinud ühtki demokraadist presidenti ametisse tagasi. 
Vabariiklaste seas on kaks tähtaega Valges Majas olnud Eisenhower, Nixon ja Reagan, seega kõik vabariiklased peale Fordi ja Bushi. 
Kemp sobiks presidendiks 
Vabariiklastel poleks olnud paremat kandidaati Clintoni vastu, kui seda on Jack Kemp. 
Kemp otsustas aga ise presidendiks mitte kandideerida. 
Nüüd peab ta rahulduma asepresidendi rolliga, mis talle ei sobi. 
Ta on tegutseja, tal on ideed, mida ta tahaks ise rakendada. 
Ainuke hea külg on, et kas Dole võidab või kaotab, igal juhul vormib praegune kampaania Kempist aastaks 2000 presidendikandidaadi. 
Dole'i vanus lihtsalt välistaks teise ametisoleku. 
Kui Dole valis asepresidendiks Kempi, oli see suuremale osale Ameerika eestlastest tähtis, teretulnud ja õige samm. 
Dole'i ennast on Ameerika eestlased alati pooldanud. 
Ka Kempi välispoliitika on igati vastuvõetav ja tema sisepoliitika vastab Ameerika rahva praegusele tahtele. 
Ameerika eestlased on tavaliselt soosinud vabariiklasi. 
Meie hulgast tuleb demokraate otsida tikutulega - tänu demokraadist president Rooseveltile ja tema Jaltadele. 
Kuid see ei tähenda, et nii ka jääb. 
Paljud arvavad, et võitlus Eesti vabaduse eest on võidetud, nüüd on aeg pöörata rohkem tähelepanu sisepoliitikale. 
See võib kahtlemata tõmmata Ameerika eestlaste hääli demokraatide poole. 
Respekt Bob Dole'i vastu on suur, kuid tema võiduvõimalused väiksed. 
Eriti nüüd, mil Clinton on peenelt peaaegu kõik vabariiklaste sisepoliitilised ideed ja programmid omaks võtnud. 
Bob Dole on idaeurooplaste sõber, teda on Senatis jälgitud aastakümneid, ta on paljukannatanud sõjaveteran. 
Ei tule meelde midagi idaeurooplastele ebameeldivat, mis Dole oleks korda saatnud. 
Kuid Ameerika on nooruse maa, mis vaatab tulevikku. 
Dole kuulub kahjuks minevikku. 
VELLO EDERMAA Washington 
Richard Holbrooke: Balti riigid on erijuhtum 
Richard Holbrooke, USA endine rahuvahendaja Bosnias, väga mainekas mees, keda peetakse Daytoni rahuleppe üheks peaarhitektiks, leiab, et Balti riigid on erijuhtum ja kolme väikeriiki tuleb suhtuda erilise tähelepanuga. 
Neljapäeval tutvustas Holbrooke oma vaateid Norra pealinnas Oslos Nobeli instituudis pressikonverentsil. 
Teenete eest Bosnia sõja lõpetamisel kavatsetakse Richard Holbrooke esitada Nobeli rahupreemia kandidaadiks. 
Mitmete vaatlejate hinnangul plaanib president Clinton pärast arvatavat valimisvõitu novembris teha Holbrookile ettepaneku asuda USA järgmiseks välisministriks. 
Teisipäeval ja kolmapäeval viibis praegu pankurileiba teeniv Holbrooke Stockholmis, osaledes Rootsi peaministri Göran Perssoni poolt loodud Läänemere koostöönõukogu töös. 
Neljapäeval oli mainekas mees Oslos, kus ta andis ka pressikonverentsi. 
Nobeli instituudis toimunud pressikonverentsil üles võetud teemade ring oli lai. 
Räägiti nii NATO laiendamisest ja kaasnevatest probleemidest, NATO partnerlusprogrammist kui ka Holbrooke'i osast Läänemere koostöönõukogus. 
Põhjamaadel, ka Norral, on Balti küsimuses eriline roll 
Küsimusele, kui reaalne on rääkida praeguste poliitiliste realiteetide juures Balti riikide võimalikust liikmestaatusest NATO-s äranähtavas tulevikus, ei soovinud Holbrooke vastata. 
Oleks rumalus öelda, millised riigid ei saa kindlasti NATO liikmeks ja millised kindlasti vastu võetakse. 
Siiski tahaksin öelda, et Balti riikide puhul on meil tegemist erijuhtumiga. 
Saame sellest ju ka kõik aru. 
Balti riigid on kõige väiksemad, samas on tegu riikidega, mis on venelastele kõige lähemal. 
Neil kolmel on seljataga eriline ajalugu. 
Oleme kõik teadlikud Balti küsimusest. 
Loodan, et ka (NATO liikmesriigi) Norra valitsus ja rahvas suhtuvad Baltikumi probleemi erilise tähelepanuga, seda ka NATO julgeolekustruktuuri raames, sest Norral on siin mängida vägagi oluline roll. 
Holbrooke'i arvates näitab Balti riikide aktiivne osalemine NATO rahupartnerlusprogrammis (edaspidi ka PFP) eriti hästi selle programmi tähtsust. 
Holbrooke ütles, et Rootsi kavatseb korraldada järgmisel aastal PFP raames kolmed sõjalised õppused. 
Holbrooke'i sõnul peavad 26-st NATO partnerlusprogrammiga ühinenud riigist võimaliku liitumise üle läbirääkimisi pooled. 
Viimastest ei pruugi kaugeltki kõik vastata tingimustele, mida liikmekandidaadilt nõutakse. 
Isegi neist riikidest, mis tingimustele vastavad, ei pruugi sugugi kõik ka liikmeks saada - peavad ju iga riigi vastuvõtmise kinnitama ka kõik NATO riikide parlamendid, kes on otsuse tegemisel võrdses seisus. 
Venemaal on justkui kaks valitsust 
Holbrooke rõhutas, et uude julgeolekustruktuuri tuleb kindlasti kaasata ka Venemaa. 
Samas avaldas ta kahetsust, et julgeolekualane dialoog Moskvaga on edenenud märksa visamalt, kui võis loota veel kaks aastat tagasi. 
Põhjus on lihtne: Tshetsheenia sõda ja Venemaa siseprobleemid ning (segane) poliitiline struktuur. 
Kui räägid Venemaal välisministeeriumiga ja kaitseministeeriumiga, siis näib, justkui esindaksid nood kaht täiesti erinevat valitsust. 
See raskendab oluliselt dialoogi Venemaaga ja pole võimaldanud jõuda otsuste vastuvõtmise tasandini. 
Holbrooke rõhutas, et NATO laiendamine ning suhted Venemaaga saavad olema USA järgmise valitsuse peamisi ülesandeid pärast presidendivalimisi, mis tõotavad taas võitu Clintonile. 
Bosnia sõja lõpetamisega endale nime teinud mees märkis, et tema osalemist Läänemere koostöönõukogu töös ei saa vaadelda kui töötamist Rootsi valitsuse heaks. 
Rootsi peaminister küsis, kas oleksin nõus olema rahvusvahelise nõunike grupi liige. 
Vastasin jaatavalt, kuid soovisin siiski selgitada, kas see pole vastuolus USA valitsuse huvidega. 
Seda, et pole, kinnitas president Clinton möödunud kuul, kui ta võõrustas Göran Perssonit Valges Majas. 
R.H. sõnul arutati sel nädalal Läänemere koostöönõukogu kohtumisel Stockholmis julgeolekuküsimusi, rahvusvaheliste rahandusinstitutsioonide kaasamist Läänemere regiooni koostööprogrammide teostamisse, keskkonnakaitset ning piirkondlikku koostööd hariduse ja kultuuri alal. 
Holbrooke: tänapäeval ei ole sõnal neutraliteet enam sisu 
Rootsi ja Norra poolt viljeldud välispoliitikat võrreldes juhtis Holbrooke tähelepanu asjaolule, et erinevalt rootslastest on norralased olnud julgeolekuküsimustes palju avatumad (Norra on teatavasti NATO liige). 
Samas lisas ta, et viimase kahe aasta jooksul on ka Rootsi teinud märkimisväärseid samme: ühinenud Euroopa Liiduga, NATO partnerlusprogrammiga jmt. 
Holbrooke'i arvates on need Rootsi sammud kasulikud kogu regioonile, sest vana jaotusmall neutraalsete maade ja NATO maade vahel ei tähenda tänapäeval enam midagi. 
Mida tähendab neutraalsus tänapäeva modernses maailmas, küsis Holbrooke seejärel ise ajakirjanike poole pöördudes. 
Ajakirjanikud palusid kommenteerida Carl Bidlti poolt teisipäeval Helsingis tehtud ettepanekut luua Põhja-Euroopa rahupartnerlusprogramm, mis ühendaks Põhjamaid ja Balti riike. 
Kui sama küsimus esitati Holbrooke'ile päev varem Stockholmis, ei soovinud ta teemat kommenteerida. 
Oslos ütles ta, et ei kiida ega laida Bildti ettepanekut, sest pole oma seisukohta veel kujundanud. 
Samas rõhutas ta, et suhtub Carl Bildti suure lugupidamisega. 
Bildt oli mu lähedane kolleeg ka Daytoni rahuleppe üle peetud kõnelustel. 
Vestleme praegugi telefonitsi pidevalt. 
Kuna kõnealune teema on seotud ka Rootsi sisepoliitikaga, siis tahaksin kommentaaridest hoiduda, märkis Holbrooke. 
Vastus ajakirjanikke ei rahuldanud ja seepärast üritati RH seisukohta veel kord uurida. 
Aftenposteni ajakirjanik küsis, mida arvab Holbrooke ideest kaasata Balti riigid julgeolekualasesse koostöösse senisest intensiivsemalt. 
Balti riigid on NATO partnerlusprogrammi ühed aktiivsemad liikmed. 
Peame Balti riikide osalemist PFP-s erakordselt tähtsaks, vastas Holbrooke, küsimuse tuumast diplomaatiliselt kõrvale hiilides. 
Bosnia sõda venis Euroopa Liidu isepäisuse tõttu 
Holbrooke rõhutas, kui oluline on, et Euroopa julgeoleku küsimustes arvestataks nüüd ja edaspidi USA-ga. 
R.H. sõnul oli suuresti just Euroopa Liidu süü, et sõda Bosnias võttis säärased koletud mõõtmed ja kulus aastaid, enne, kui verine arveteklaarimine suudeti peatada. 
Kui sõda algas, ütlesid eurooplased meile, et saavad probleemiga ise hakkama. 
Euroopa Liit ei suutnud seda aga teha. 
Alles NATO sekkumine peatas sõja, meenutas Holbrooke. 
Holbrooke ütles, et ei lahkunud USA valitsuse teenistusest sugugi mitte poliitilistel või majanduslikel põhjustel, nagu kahjuks ekslikult on arvatud. 
Lahkumise põhjus oli isiklik. 
Mu uus perekond elab New Yorgis ja mul on perekonna ees kohustused. 
Kui pere saanuks kolida Washingtoni, oleksin jäänud valitsuse teenistusse. 
Kuigi mu töö oli tõeliselt närvesööv, kaalusid selle viljad raskused üles, ütles Holbrooke. 
Ta lisas, et presidendi ja välisministri palvel soostus ta siiski jääma valitsuse mitte-koosseisuliseks nõunikuks. 
Just selles n.-ö. satelliitnõuniku rollis külastas Holbrooke möödunud kuul taas Bosniat, et sundida Bosnia serblaste liidrit Radovan Karadzicit poliitikast eemalduma. 
ANNELI RÕIGAS 
Soomes läheb asüülitaotleja maksma 4000-5000 marka kuus 
Väidetavalt on maakera iga 115. elanik olnud sunnitud kodust lahkuma. 
Soome on alates 1973. aastast võtnud vastu üle 13 300 põgeniku, kellest osa on nüüdseks Soome kodakondsuse võtnud. 
Praegu ootab Soomes varjupaigaotsust 1100 inimest, ütles Helsingi vastuvõtukeskuse (VK) direktor Veikko Pyykkönen teisipäeval ÜRO Põgenike Asjade Ülemvoliniku Valitsuse (UNHCR) ja ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) korraldatud seminaril. 
Soome põgenikekeskuses on 1060 voodikohta. 
Riik jälgib pidevalt põgenikevoolu ja vajadusel vähendab või suurendab kohtade arvu. 
Kui tarvis, võime pakkuda 4000 kohta, ütles Pyykkönen. 
Tema sõnul läheb üks voodikoht põgenikekeskuses riigile maksma 4000-5000 marka kuus (10 000-12 500 Eesti krooni). 
Esimesed kohad, kuhu Soome saabunud varjupaigataotleja (edaspidi taotleja) satub, on sadam (või lennujaam), politsei ja VK. 
Kyläsaarenkatu 10 asuv Helsingi VK on taotlejate esmavastuvõtu koht ja asub Makasiini terminalist veerandtunnise bussisõidu kaugusel. 
Selles hoones viibivad saabunud lühikest aega, misjärel nad saadetakse teistesse VK-desse varjupaigaotsust ootama. 
Praegu on seal kasutusel vaid osa hoonest ehk 70 voodikohta, kuid viie nädala pärast peaksid käigus olema kõik 270 kohta. 
Töötajaid on 18 inimest. 
Veikko Pyykkönen kinnitab, et tegemist on suure keskusega. 
Soomes on 11 põgenikekeskust 
Neist kaks kuuluvad Soome Punasele Ristile, kolm riigile ja kuus kohalikule võimule. 
Punasele Ristile kuuluvad Rovaniemi ja Turu keskus, riigile Joutseno (Tiuruniemis), Oulu ja Perniö (Ylönkyläs) keskus. 
Omavalitsustele kuuluvad Helsingi, Kontiolahti (Paiholas), Oravaisteni (Oravainen), Ruukki, Tampere ja Vaasa keskus. 
Pyykkönen möönis, et ei ümbruskonna elanikud ega ajakirjandus suhtu keskuste asukatesse alati sugugi hästi. 
Helsingile lähim ehk Perniö keskus on spetsialiseerunud alaealistele. 
Läinud aastal tuli Soome mujalt maailmast 110 ilma saatjata last. 
Pyykkönen tõi näite eelmise aasta suvest, kui Soome sattus lasterühm, kus noorim oli 6-kuune ja vanim 5-aastane. 
Helsingi VK ei ole pelgalt üks 11 keskusest. 
Selle kolmekordse asutuse eeskirjade järgi ei või taotleja ise endale majutuspaika valida seni, kuni tema majutamise eest hoolitseb VK. 
Tulnukad elavad neile määratud ruumides ja selles VK-s, kuhu Helsingi VK nad vastavalt majutamisvõimalustele määrab. 
Pärast esmavastuvõtuaega siirdub taotleja mõnesse teise VK-sse. 
Millal ja kuhu, määrab Helsingi VK. 
Vaatamata sellele, et Helsingi VK jätab seest ja väljast rahuliku mulje, on seal rakendatud hulk turvameetmeid. 
Hoonet jälgivad kaamerad, vastuvõtus ja mitmel pool mujal on tugevdatud klaasid. 
Me peame valmis olema nii sise- kui väliskonfliktiks, selgitas direktor. 
Võimalikud on elanike omavahelised konfliktid, nende ründed VK töötajate vastu ja rünnakud väljastpoolt maja. 
Vastuvõtusüsteem 
hakkab tööle pagulase Soome saabumisel ja varjupaigataotluse blanketi täitmisel. 
Pärast paberi vormistamist sadamas, lennujaamas või politseijaoskonnas teatab politsei faksiga Helsingi VK-sse, et selline inimene on tulemas. 
Keskuse ülesanne on anda esmane majutus. 
Seal pannakse kirja muulase andmed, tehakse vereproov, röntgen ja testid (aids, hepatiit-B, süüfilis). 
Kuid see kõik on vabatahtlik, selgitas Pyykkönen. 
VK sotsiaaltöötajad vestlevad iga asüülitahtjaga ükshaaval. 
Küsitakse nime, vanuse, hariduse, sugulaste, raha olemasolu jmt. kohta. 
Meie asi ei ole küsida, miks nad Soome tulid, see on politsei töö, märkis direktor. 
Kui taotlejal puudub raha, saab ta Soome riigilt 60 marka päevas. 
Nii palju saab kahe kuu jooksul, misjärel toetus kasvab 5%. 
Lisaks rahaabile on asüülitaotlejale tagatud ka tasuta hädavajalik arstiabi. 
VK annab ka igasugust teavet, tutvustab riigi põgenikepoliitikat ja annab kord nädalas tasuta õigusnõu. 
Ühel päeval kutsutakse VK uus elanik politseisse vestlema. 
Nüüd on tegu põhjaliku küsitlusega, selgitamaks miks, kuidas ja kust Soome tuldi. 
Pärast seda otsustakse, millisesse vastuvõtukeskusesse inimene saata, rääkis Pyykkönen. 
Esmajoones oleneb see keskuste täituvusest. 
Samas peavad otsustajad arvesse võtma rahvust ja muid tõiku. 
See töö pole kerge, kuna enamik tahab jääda Helsingisse. 
Aga keegi ei jää. 
Politsei omalt poolt saadab pärast vestlusi dokumendid siseministeeriumi haldusalas töötavasse välisasjade direktoraati. 
Tavalise juhtumi puhul võtab otsuse tegemine aega umbes aasta. 
Kuni asüüli saamiseni elab taotleja VK-s, kuid ta võib ka rentida korteri või elada sugulaste juures, kuid mingit lisatoetust nende väljaminekute hüvitamiseks Soome riik ei anna. 
Praegu elab väljaspool Helsingi VK-d umbes 250 asüülitaotlejat. 
Enne asüüliotsuse tegemist peab direktoraat pöörduma veel ka sellise ametimehe nagu põgenike ombudsman poole. 
Lõpuks tehakse ka otsus ja sellest antakse teada ka vastuvõtukeskuse asukoha politseile. 
Otsus on kas positiivne või negatiivne 
Politsei kutsub taotleja välja ja teeb talle otsuse teatavaks. 
Positiivse lahenduse korral on võimalikud kolm staatust: kas saab varjupaiga või varjupaigaga võrdsustatud elamisloa. 
Pyykkönen sõnastas need nii: inimene saab varjupaiga põhjendatud taotluse alusel (kategooria A-8); elamisluba antakse inimesele, kes vajab kaitset (A-9) või elamisluba antakse humaansetel kaalutlustel (A-10). 
Kaks viimast on ajutised ja antakse üheks aastaks. 
Pärast positiivset otsust algab inimese integreerimine Soome ühiskonda. 
Ühe kolmest positiivsest otsusest saab umbes 40% kõigist elamisloataotlejatest, nentis Pyykkönen. 
Eitav otsus ei tähenda, et asüülitaotleja riigist välja saadetakse. 
Kõigepealt on inimesel õigus edasi kaevata eriametkonnale - põgenike apellatsiooninõukogule, kuid selleks on vaja ülalmainitud välisasjade direktoraadi nõusolekut. 
Kui jaatavat lahendust ikkagi ei tule või taotlenu jätab kõik võimalused kasutamata, annab politsei soovituse saata ta riigist välja. 
Oma arvamuse asjast peab ütlema ka välismaalaste ombudsman. 
Kui aga kõik instantsid läbinu ei nõustu tema kohta langetatud otsustega, on tal õigus kaevata kõrgemasse halduskohtusse. 
See on väga pikk protsess. 
On inimesi, kes on oodanud juba viis aastat, sõnas Pyykkönen. 
Soome riigi otsust ootavad inimesed ei tee suurt midagi. 
Nad ootavad ja ootavad, nentis Pyykkönen. 
Helsingi VK-s teevad taotlejad süüa, vaatavad telerit ja vedelevad niisama, teistes keskustes on ajaveetmise võimalusi rohkem. 
Tehakse sporti, osaletakse soome keele, kokanduse jm. kursustel. 
Kindlasti on see pikk ootamine inimesele suur probleem. 
Ja on ka politseiga probleeme olnud, tõdes Pyykkönen. 
Asüülitaotleja ei ole vang ja võib riigis vabalt liikuda. 
VK väljastab talle fotoga ID-kaardi, kuid see pole ametlik dokument. 
Helsingi VK eeskirjade järgi peab muulane teatama, kui kavatseb ühiselamust ära olla üle ühe ööpäeva. 
Juhul, kui ta on ära kolm päeva sellest teatamata, võidakse tema ühiselamukoht anda vajaduse korral teise inimese käsutusse. 
Kohustuslik on aga taotleja osalemine VK infoüritustes. 
Samas toob inimese VK-sse teatud kindlatel päevadel üks proosaline põhjus: antakse elatusraha. 
Seda ei kanta pangakaardile ega maksta ette ja kui toetuse väljavõtmine hilineb tulnuka süül, jääb tal nii mitme päeva raha saamata, kui kaua ta on ära olnud. 
Soome teeb uut põgenikepoliitikat 
Soome põgenikepoliitika ei ole midagi uut maailmas, märkis suursaadik Esko Kiuru välisministeeriumist. 
1951. aasta konventsiooniga ühineti 1968. aastal, kuid põgenikepoliitikat asuti välja töötama pärast esimest suurt pagulastevoolu 80-ndate algul. 
Esimesed sõjajärgsed põgenikud saabusid 70-ndate algul Tshiilist. 
Tipp oli 90-ndate algul, mil ootamatult saabus ligi 2000 somaallast. 
Probleemi tegelikku keerukust tunnetasime alles kuus-seitse aastat tagasi. 
Nüüd oleme Euroopa Liidus ja osaleme ühise põgenikepoliitika kujundamises, tõdes Kiuru. 
Uue platvormi väljatöötamiseks loodud komisjon peab aasta lõpuks tegema ettepanekud põgenikepoliitika kujundamiseks. 
Kui valitsus teeb uut immigratsioonipoliitikat, ei saa seda teha mingi oma grupi kaudu, märkis Kiuru. 
Suursaadiku meelest oli valitsus nutikas, kui kaasas uue poliitika väljatöötamisse lisaks valitseva partei esindajatele valitsusest-parlamendist ka ministeeriumide-ametite rahvast ning opositsioonigi esindajad. 
ENN UUS 
Balti rahvad ei ole teise klassi eurooplased 
Saksa Bundestagi liige, Maarjamaa Risti kavaler prof. dr. Wolfgang von Stetten tegi 8. juulil avalduse, milles ta nõuab viisavabadust Balti riikide kodanikele. 
See oleks vajalik hea tahte märk ning tunnustus demokraatlikule ja majanduslikule arengule pärast iseseisvuse taastamist 1990. 
Ka õiguslikust seisukohast ei räägi miski viisavabaduse vastu. 
Balti riigid on valmis väljaandmislepeteks ning võtavad Saksa piirivalve abi aukude sulgemiseks meelsasti vastu, ütelb von Stetten oma avalduses. 
Baltimaad ei mõista, miks 50 miljonit Poola kodanikku võivad viisavabalt külastada Saksamaad ja kolme Balti riigi 8 miljonit kodanikku mitte, sest kardetakse illegaalset sisserännet. 
Von Stetteni sõnul ei vaja Vene maffia Balti riike, vaid tuleb juba praegu Poola ja teiste viisavabade maade kaudu Saksamaale või ostab viisa illegaalselt. 
Viisavabadus vähendaks Saksa saatkondade konsulaarosakondade töökoormust tunduvalt ja kaotaks alandavad järjekorrad saatkondade ees. 
On oluline, et Baltimaad kuuluksid võrdväärsetena demokraatlike riikide hulka ja et seda tunnustataks, sest eestlased, lätlased ja leedulased ei ole teise klassi eurooplased. 
Kolm päeva varem tegi von Stetten avalduse, et Eesti, Läti ja Leedu julgeoleku saab garanteerida üksnes vastuvõtt NATO-sse. 
Jeltsini valimisvõit on kahtlemata rõõmustav, kuid tema taga seisab kindral Lebed, kellele Balti küsimus pole mitte ainult lahtine, vaid kelle meelest iseseisvus on minevikus tehtud viga. 
Saksamaal ja teistel lääneriikidel lasub eriline vastutus Leedu, Läti ja Eesti iseseisvuse eest. 
Seda juba sellepärast, et 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi paktiga Saksamaa otsekui lubas Nõukogude Liidul oma väed 1940 sinna sisse viia. 
Lääneriigid vaikisid seejuures häbelikult. 
Ja 1945 reetsid kõik Saksamaa vastased eesotsas Ameerika Ühendriikidega kolm Balti riiki taas, pigistades uue anneksiooni ees õrnade protestide saatel tegelikult silmad kinni. 
On strateegiline viga, kui tulevased NATO liikmesmaad esimese ja teise klassi riikideks jaotatakse. 
Vastupidi Balti riikidele ei ohusta Poola, Tshehhi, Slovakkia ega ka Ungari, Rumeenia ning Bulgaaria riiklikku suveräänsust miski. 
Sõltumata Jeltsinist, kes samuti kõneleb Baltimaadest kui lähivälismaast, oli Balti riikide iseseisvus ebakindel enne Jeltsini valimisvõitu ja jääb ebakindlaks ka pärast seda. 
Moskva vastuseis Leedu, Läti ja Eesti vastuvõtmisele NATO-sse näitab, mida asjast tegelikult arvatakse. 
Üksnes liikmeksvõtmine suudab Venemaale selgeks teha, et nende kolme riigi iseseisvus on pöördumatu ning neljandat korda Lääne demokraatia Balti riike ei reeda ega müü maha. 
Teisel pool tervet mõistust 
Siseturu kaitse teemaline mõttevahetus kipub sarnanema habemega anekdoodiga: mõlema poole argumendid on tüütuseni tuttavad, korrutatud ja ära leierdatud. 
Need näivad kinnitavat, et veendumuste tugevus tuleneb rohkem mõttelaiskusest kui mõtlemise viljakusest. 
Küsimus, mida ei ole taibatud esitada 
Senises sõnasõjas on võrdlemisi varju jäänud tõsiasi, et kõik maailma riigid, ka kõige liberaalsemad, sekkuvad vajaduse korral hinnakujundusse. 
Seda tehakse ainult ühel eesmärgil: et säilitada ausat konkurentsi. 
Ilma selleta ei ole turumajandus võimalik. 
Riigi käsutuses on terve rida majanduspoliitika instrumente. 
Need jagunevad vahetuteks ja kaudseteks. 
Esimeste hulka kuuluvad kindlate hindade või piirhindade (alampiiri, ülempiiri või mõlema) kehtestamine. 
Kaudsed vahendid aga jagunevad mahtu reguleerivateks (impordikeeld, impordikvoodid jms.) ja hinda reguleerivateks (tollid, maksud, subventsioonid, ekspordipreemiad jne.). 
Kuigi hinnapoliitika instrumentide arsenal on üsna rikkalik, jahutakse Eestis üksnes tollide ümber ja kirjutatakse rumalusi seoses piirhindadega. 
Teisiti kui teadmiste puudumisega on seda raske seletada. 
Möödaminnes olgu öeldud, et seejuures kipuvad majandusteoreetikud ehitama majanduse ja poliitika vahele Berliini müüri. 
See majandusmeeste vana viga on ikka ja jälle on viinud katastroofideni. 
Siinkohal tasuks meelde tuletada John Maynard Keynesi 1936. aastal ilmunud põhiteost The General Theory of Employment, Intrest, and Money, kus on väga veenvalt kirjutatud sotsiaalsetest protsessidest kui jõust, mis on tugevam kui majandusteooria. 
Paraku tuli ka Keynesi võit klassikalise majandusteooria üle alles pärast suurt depressiooni ja maailmasõda. 
Praegu korratakse hämmastava kangekaelsusega 20.-30-ndatel aastatel tehtud vigu ja suure tõenäosusega on ka tagajärjed samad. 
Sestap on põhjust huvi tunda näiteks selle vastu, kes saab järgmiseks presidendiks, sest 2001. aasta presidendivalimise ajal ei pruugi Eesti olla enam parlamentaarne vabariik. 
Eeldused selleks on igatahes loodud. 
Kas Eesti riigil on vaja sekkuda hinnakujundusse? 
Ilmselt küll, sest aus konkurents on tõepoolest ohus. 
Paljuski on see senise suhteliselt arutu reformipoliitika tagajärg. 
Samas ei ole ükski siseturu kaitse vastane taibanud küsida: kas ebavõrdsed konkurentsitingimused on meie majanduse ainus probleem? 
Vastus on kahtlemata eitav. 
Paremal juhul lahendaks tõkkebarjääride sisseseadmine vaid kümnendiku tegelikest probleemidest. 
Ent mis on ülejäänud üheksa kümnendiku nimi? 
Turu ebapiisav ostujõud ja sellest tulenev vähene nõudlus? 
Kuid seegi on vaid tagajärg. 
Kusjuures nõudlust kunstlikult stimuleerides sukeldume paratamatult pea ees inflatsioonikeerisesse. 
Too üheksa kümnendikku probleemidest on seotud meie majanduse struktuuri ja tehnoloogilise tasemega. 
Lapsemeelne reformipoliitika 
Ärme unustame, kus me tegelikult oleme. 
Nüüdis-Eesti majanduse struktuur on paljuski nõukogudeaegne, tootmisettevõtete sisseseade ja töömoraal samuti. 
Neis oludes vajame me investeeringuid, mis kindlustaksid uuel tasemel tehnoloogia ja paremini ette valmistatud tööjõu. 
Ent mida on seni tehtud? 
Laulva revolutsiooni järgses eufoorias müüdi rahatutele meestele hirmsa hinnaga saneerimist vajavaid ettevõtteid. 
Seejuures said erastajad pankadest raha 20-protsendise intressiga. 
26. juuni Washington Times kirjutas ilmekalt sellest, kuidas Balti riikide majanduse arendamiseks ette nähtud Maailmapanga ja IBRD sooduslaenud on läinud pankadesse, kust need 2-3 korda suurema protsendiga edasi laenati. 
Nii nuumati vaid panku, kuid majandus tervikuna on seal, kus ta oli. 
Nüüd imestame, et kuigi Eestisse on investeeritud 750 miljonit dollarit, pole majanduskasvu ollagi. 
Selle aasta esimeses kvartalis vähenes tööstustoodang taas 5,8 protsenti. 
Kukkumine oleks võinud olla veelgi suurem, kuid õnneks oli külm talv, mistõttu põlevkivikaevanduste toodang suurenes 12 ja energia tootmine 10 protsenti. 
Meie majandus tervikuna on tegelikult konkurentsivõimetu. 
See kajastub ka Eesti väliskaubandusbilansis, mis annab meile igas kuus vähemalt 700 miljonit miinuskrooni. 
Samamoodi jätkates tuleb Eesti majandusime au ja uhkus - kõva kroon - õige pea devalveerida. 
Ameerika majandusteadlane Robert Solow sai 1987. aastal Nobeli preemia selle eest, et tõestas: tehnoloogiline progress ja kapitali akumulatsioon ei ole üks ja seesama. 
Kahju, et Solowi tähtsaimad tööd ilmusid juba 60.-70-ndatel aastatel - Eesti nn. reformipoliitika oleks pakkunud talle värvikaid näiteid. 
Mida teha? 
Nagu mainitud, on Eesti majanduse hädad esmajoones struktuurset laadi. 
Järelikult tuleks keskenduda struktuurimuudatustele. 
See aga tähendab tehnoloogilise baasi nüüdisajastamist (mis ilma investeeringuteta on muidugi võimatu), loobumist ebafunktsionaalsetest ettevõtetest või isegi majandusharudest ja sellise haridusreformi läbiviimist, mis kindlustaks Eesti majanduse kõrgesti kvalifitseeritud tööjõuga. 
Praegu on eestlaste sissetulekute tase masendavalt madal. 
Paraku vastab see meie töö produktiivsusele. 
Suurim rumalus, mida säärases olukorras teha võidakse, on maksta kellelegi rohkem, kui ta tegelikult teenib. 
Ainus inimeste elatustaseme tõstmise võimalus on töö suurem tootlikus. 
See aga eeldab paremat ettevalmistust. 
Olen seda meelt, et hea ja kesise ettevalmistusega inimeste palgatase peab olema radikaalselt erinev. 
See pole mitte ainult õiglane, vaid ka õppimist ja arengut stimuleeriv. 
Eestis on juba mõnda aega püütud haridust reformida. 
Kõige innukamalt on seda teinud praegune haridusminister Jaak Aaviksoo. 
Kuid temagi katsetuste ainus eesmärk näib olevat raha juurdesaamine haridusele. 
Ometi peaks haridusreform olema majandusreformi orgaaniline osa ja selle loogika peaks johtuma reformide üldisest loogikast. 
Seda enam, et kvaliteetne haridus ja professionaalne ettevalmistus on arengu seisukohalt sama olulised nagu sadadesse miljonitesse dollaritesse ulatuvad investeeringud. 
See ei ole öeldud etteheiteks Jaak Aaviksoole. 
Mida paremat olekski ta võinud reformide senist käiku arvestades teha? 
RAIVO PALMARU 
Maailmapank kiidab turumajandust 
90. aastate alguses pöördus kolmandik maailma elanikest tsentraliseeritud plaanimajandusest tagasi turumajandusse. 
Maailmapank võttis uurida selle üleminekuperioodi aastatel 1989-1995. 
Juuni lõpus avalikustatud Maailmapanga aastaaruandes tõdetakse, et põhjapanevate reformide abil on neis riikides saavutatud majanduse kiirem areng. 
Hinnangu võtmesõna on liberaliseerimine. 
Sellesse mõistesse on koondatud hindade ja kaubanduse vabastamine valitsuse kontrolli alt, sh. tollitariifide ja kvootide alandamine, erastamine ja uute ettevõtete teke. 
Mitmel pool on aruandes heas valguses ka Eesti, kes saavutas mullu kõige kõrgema liberaalsuse taseme endiste seas. 
Need üleminekuriigid, kus riikliku sekkumise osakaal majanduses tunduvalt vähenes, saavutasid enamikus inflatsioonitempo märgatava aeglustumise. 
Liberaliseerimine tagas erasektori osakaalu plahvatusliku suurenemise sisemajanduse koguproduktis. 
Maailmapank märgib siiski, et muutused on mitmes riigis olnud üsna valulised. 
Suurenenud on sotsiaalne ebavõrdsus, paljudele inimestele on kättesaamatu esmane arstiabi ja elementaarsed sotsiaalsed tagatised. 
USA suurlehe Washington Times artikkel arvustas karmisõnaliselt Maailmapanga, USA valitsuse ja teiste Lääne institutsioonide vigu üleminekuriikides. 
Meie, ameeriklased, püüame õpetada ühele petetud põlvkonnale kapitalismi, demokraatia ja Lääne ühiskonna põhimõtteid... 
Selle asemel pidurdame reforme, tõdes leht. 
USA ajakirjanik imestab, miks on kasutatud Ameerika maksumaksjate raha selleks, et rikkad saaksid veelgi rikkamaks. 
Nende kätte, kes abi kõige rohkem vajavad, see lihtsalt ei jõua. 
Edasise edu retseptiks peab Maailmapank investeeringuid nimelt inimkapitali. 
Hea hariduse ja tervisega tööjõud on majandusliku kasvu eeldus. 
Nagu teada, on see probleem teravaks muutunud ka Eestis, kus Maailmapanga soovitusi kiputakse unustama. 
Ainult liberaliseerimisega haljale oksale jõuda on võimatu. 
Kui üleminek uude ühiskonda tähendab senise praktika jätkumist inimese eluliste vajaduste eiramisel, jääb Maailmapank turumajandust kiitma kurtidele kõrvadele. 
U.M. 
Firmade koostöö loob kvaliteetse teenuse 
Kinnisvaraturg on Eesti Vabariigis alles lapsekingades. 
Tõsiselt võime esialgu rääkida korteriturust, kinnistuturg on maareformi elluviimise seadusandlike muudatuste toime ootel. 
Maa ostu-müügi tehingud on muu hulgas ka maareformi - mitte ülearu kiire - tempo tõttu erandlikud nähtused, veel ei ole välja kujunenud maa kui eraldi väärtus ja kinnistu pantimine laenu tagatiseks. 
Asukoha väärtus sisaldub viiekümneaastase traditsiooni põhjal hoone hinnas. 
Turul esinevate firmade tegevusvaldkondades on selline olukord väljendunud vahendusfirmade rohkuses - vahendustegevuse alustamine on suhteliselt kõige lihtsam ja ka vähem kulutusi nõudev. 
Elamute haldus ei tasu end kehtivate üüri piirmäärade ja elanike maksevõime tõttu sageli ära, laialdaseks arendustegevuseks on laenuintress liiga kõrge. 
Samadel põhjustel on elamu ehitus maa ostust maja võtmeni pigem üksikjuhtum. 
Suur osakaal on sageli ka hindamisteenuste osutamisel, peamiselt laenu tagatiseks. 
Enamasti hinnatakse korterit või elamut. 
Tootmis- ja teenindusobjektide puhul kasutatakse valdavalt metoodikaid, mis arvestavad peamiselt tulu, mida on võimalik hinnatavas hoones saada, jätkates seal sama tegevust või siis ruume rendile andes. 
Kui aga palutakse hinnata kinnistut või ka lihtsalt maad, sageli ka koos metsaga, siis võib hindajal tekkida raskusi ekspertarvamuse väljendamisega. 
Milline võiks olla kliendile sobivaim lahendus? 
Igasuguses tegevuses, mis on seotud eri valdkondadele vajalike spetsialistidega, on põhimõtteliselt võimalikud kaks arenguteed: ekstensiivne ja intensiivne. 
Ekstensiivseks võiks pidada valikut, mille puhul üks firma loob allüksused, mis püüavad tegeleda kõigega ja kõikjal. 
Intensiivse arenguteena iseloomustaksin lepingulisi suhteid firmade vahel, kui igaüks on isemajandav ning spetsialiseerunud mõnele kitsamale erialale. 
Sidusgrupp võib tekkida lepinguliste vahekordade, omandisuhete või muude tingimuste kaudu. 
Tundub, et mitmes valdkonnas on õigem valida intensiivse arengu tee. 
Ehitusfirma, kes pakub kompleksteenust ilma alltöövõtu kasutuseta, saab praegusel ehitusturul olla ainult erandlik nähtus. 
Raske on ette kujutada turismiteenuseid osutavat firmat, kes pakub kliendile äriideed, mille sisuks on teave firmade ja tingimuste kohta viisade, piletite, hotellibroneeringute jm vajaliku osas, kuid kes ei paku ise asjaajamisega seotud teenuseid. 
Edukalt saab niisugusel turul tegutseda vaid firma, kes teeb kõik vajaliku selleks, et puhkus kujuneks tõeliseks puhkuseks, mitte asjaajamiskoshmaaride emotsioonide maandamiseks. 
Lihtne pole asjaajamine ka kinnisvaraturul. 
Maa erastamine, korteri või elamu ost või müük, kinnistu tagastamine või uue eluaseme ehitamine on tegevus, millega paljud inimesed puutuvad kokku vaid paar-kolm korda elus. 
Kui kadalipp on üks kord edukalt läbitud, ei tähenda see veel kogemuse omandamist - peaaegu kindlasti on vahepeal nuudetud seadusi ja ametkondade nõudeid, muutunud on teave pakutavate uusehitiste kvalitatiivsete võimaluste kohta. 
Iialgi ei suuda üksikisik teha optimaalset valikut pakutavate materjalide taseme ja hinna vastavuse vahel. 
Sidusgrupid kinnisvaraturul 
Eesti kinnisvaraturul on juba pikemat aega tegutsenud Eesti Kinnisvarafirmade Liit, mis aitab kliendil lahendada probleeme eelkõige teenuste pakkumisega EKFL-i liikmete regionaalse paiknemise erinevuse ja mitmesuguste teenuste osutamise teel. 
Kliendile märkamatum, kuid võib-olla olulisem osa puudutab kinnisvaraturu ühtlustamist ja reguleerimist. 
Omavahelise koostöölepingu on teinud mitu Pärnu kinnisvarabürood. 
Vahetatakse informatsiooni kliendi soovide paremaks rahuldamiseks, koostööd tegevate firmade infobaas on tunduvalt laiem. 
Analoogiline koostöö toimib ka mitme Tartu kinnisvarafirma vahel. 
Uudse ühendusena on Tartus tööd alustanud ES Investi firmade grupp, millesse kuuluvad investeerimis-, arendus-, ehitus-, projekteerimis- ja restaureerimistegevust, kinnisvara vahendustegevust, õigusabi ning metsa hindamist ja maakorralduskorraldustöid pakkuvad firmad. 
Erilist tähelepanu on pööratud just viimaste valdkondade väljaarendamisele, sest maade erastamine ja tagastamine ei ole edenenud loodetud tempos. 
Selleks on soetatud kvalitatiivselt parima saada oleva tasemega tarkvarabaas koos vajaliku seadmepargiga. 
Kliendi huvitatus seisneb siin kindlasti asjaolus, et maa ja metsa erastamine EVP-de eest lõpeb 1998. aastal. 
Ootuspärane peaks olema kohaliku omavalitsuse toetus maakorraldustööde kiirendamisele, kui omavalitsuse huvides on säilitada eelarvelisi sissetulekuid maamaksu näol ka alates 01.01.1998. a. 
ES Invest peab andma kliendile kõigi tema kinnisvaraga seotud probleemide lahenduse, kaasates spetsialiste ühendusse kuuluvatest firmadest. 
Koostööd tegev grupp saab pakkuda hinnasoodustusi. 
Kaasatud on kõik erialad, millel töötamine kinnisvaraturul eeldab litsentsi olemasolu. 
Iga uudse töö alustamine on keeruline protsess, kuid hea koostöö eeldused on varasemate kogemuste põhjal olemas. 
Kliendi jaoks peab teenus pakkuma kogu paketti kvaliteetselt ja juriidiliselt korrektselt, vajaduse korral ka kiiresti. 
Ilmar Novek ES Investi juhataja 
Kodakondsusameti büroost varastati arvutid 
Kodakondus-ja migratsiooniameti (KKMA) Tallinna büroost Mäekalda teel varastati nädalavahetusel kaks arvutit ja printer, milles KKMA andmeil olulist informatsiooni ei olnud. 
Pühapäeval tööle tulnud KKMA büroo töötajad avastasid, et lõhutud on aknakremoonid, tuldud sealtkaudu sisse ning viidud minema kaks arvutit ja printer, teatas Tallinna politsei pressiesindaja BNS-ile. 
Selgitame, kuidas see sai toimuda, signalisatsioon on seal olemas ja töötab, ütles KKMA pressiosakonna juhataja Thea Karin Sõnumilehele, samuti valmistame ette programmi, et tulevikus selliseid vargusi vältida. 
Karin kinnitas Sõnumilehele, et Shveitsi välisabina saadud arvutite vargusega ei läinud KKMA jaoks midagi olulist kaduma. 
Esmajärjekorras olid need töövahendid, arvame, et eelkõige tunti huvi masinate vastu, ütles Karin. 
Kahjusumma on 50 000 krooni. 
See on tänavu juba teine seesugue vargus: mais käidi sees Lääne- ja Põhja-Tallinna osakonna ruumides Kangru tänaval, kust varastati arvutustehnikaseadmeid, dokumente, sh. trükitud välismaalasepasse ja ajutisi reisidokumente. 
SIIM RANDLA 
Politsei ja päästeamet said kiita 
Saare politseiprefektuur ja päästeamet said maavalitsuse tänukirja - neist esimene koordineeris möödunud nädalal kodunt kaduma läinud väikese poisi leidmist, teine aga kustutustöid Putla turbarabas. 
Kolmapäeval oma vanavanemate juurest Tõnijal kaduma läinud ja laupäeval leitud, sel kuul kolmeseks saava Timo Vespere otsingul osalesid ka kaitseliitlased, suur hulk vallarahvast ning Lääne- ja Raplamaa politseinikud teenistuskoertega. 
Väikemees leiti laupäeva hommikul kella kümne paiku umbes kuue kilomeetri kaugusel kohast, kus ta kaduma läks. 
Esimest korda kümne aasta jooksul tundsin, et nii suure isikukoosseisuga prefektuur võib ühise eesmärgi nimel nii üksmeelselt ja ennastsalgavalt töötada, ütles Saare prefekt Kalle Laanet eile maavalitsuse tänukirja vastu võttes, mitte kellelgi ei tekkinud probleeme sellega, et töötunnid on täis, kõht tühi ja väsimus võtab võimust. 
Olgu märgitud, et nende nelja ööpäeva jooksul kaotas Laanet ise metsas kaalust neli kilo. 
Tänukirjaga tänas Saare maavanem Jüri Saar ka päästeametit, kes organiseeris möödunud nädalal Putla turbaraba kustutustöid. 
Tulekahju puhkes kolmapäeval, lisaks pääsetöötajatele olid seda kustutamas suur hulk kohalikke elanikke, EPT ja metsamajandi töötajaid, kaitseliitlasi jt. 
Ühe üle aegade suurema tulekahju Saaremaal aitas lõplikult kustutada alles laupäevane lausvihm. 
AILI KOKK 
Valgas tabati taas salaviinavedaja 
Valga piiripunkti kaudu on lähemal ajal mitu korda püütud sisse tuua salaviina, möödunud nädalal said piirivalvurid kätte järjekordse viinavedaja. 
Möödunud neljapäeva öösel pidasid Valga piirivalvurid kinni Läti poolelt tulnud valgalase Olegi (1967), kellelt leiti seitse pudelit viina Magic Chrystal. 
Mees ütles, et ta oli juba eelmisel õhtul ületanud ebaseaduslikult piiri (tal puudus selleks kehtiv dokument) ja et ta käis Valkas ostmas odavat viina vanaema sünnipäevaks, selgitas Valga piirivalvepiirkonna ülem major Uno Kaskpeit Sõnumilehele. 
Praeguseks on Olegi trahvitud peaaegu tuhande krooniga, alkohol aga antud üle Valga tollile. 
Samal päeval võttis Vastse-Roosa kordoni patrull vahele lõunanaabri Aivari, kes tuli ebaseaduslikult ja registreerimata mootorrattal üle piiri. 
Ta rääkis meile, et tuli metsa seenele, kuid kuna tal puudusid asjakohased dokumendid, tegi ta järelikult seda salaja, ütles Valga piirivalveülem. 
SIIM RANDLA 
Merereostust on avastatud tosinal korral 
Viimase kahe kuuga on meie vetes merereostust avastatud tosin korda, ühelgi korral pole see olnud märkimisväärselt suur. 
Mai esimesel päeval avastati vähene õlireostus Merebaasi akvatooriumil, sama kuu 22. kuupäeval fikseeriti see Tallinna reidil suunaga Linnahalli sadamasse. 
1. juunil tuvastati Maarjamäe memoriaali juures saja meetri ulatuses adruga segunenud õliriba, mille päästetöötajad ja sõjaväelased likvideerisid. 
2. juunil leiti õlireostust 11 meremiili Tahkunast põhja pool, 6. juunil märkas mootorkaater Gandia Aegna ja Naissaare vahel õlilaiku. 
25. juunil teatati reostusest Kõruse, Vilsandi ja Harilaiu majaka vahelisel alal, kontrollimisel sealt aga midagi ei leitud. 
SL 
EPMÜ endise peahoone tulevik seni lahtine 
Põllumajandusministeeriumi kantsleri Ilmar Tupitsa sõnul pole tänaseni selge Tartus Riia mäel asuva Eesti Põllumajandusülikooli (EPMÜ) endise peahoone tulevik, ehkki juuni alguses langetasid maja kasutavate ministeeriumide esindajad põhimõttelise otsuse selle ülemineku kohta kaitseministeeriumile. 
Oli küll nõupidamine, aga ma ei väidaks, et sellel viibinud osapooled oleksid olnud täielikult nõus maja üleminekuga kaitseministeeriumile, ütles Tupits. 
Küsimus on ikkagi maja ekspluatatsioonikuludes ja täna ei ole justiits- ja siseministeeriumi vahel kokkulepet, kuidas peaksid need jagunema. 
Kantsleri kinnitusel neelab EPMÜ ekspeahoone aastas ligi miljon krooni haldamiskuludena. 
Lisaks vajab ehitis kapitaalremonti katusest keldrini. 
Selle maksumuseks arvutasid kaitse-, sise-, justiits- ja põllumajandusministeeriumi ametnikud juunikuisel nõupidamisel 21 miljonit krooni. 
Tupitsa väitel pole ka kaitseministeeriumil endal päris selge, kas ta saab hoone ülalpidamiskulud oma eelarvesse paigutada või ei. 
Täna pole teada, et homme peame andma hoone üle kaitseministeeriumile. 
Dokumendid on küll ette valmistatud, aga seda otsust täna ei ole ja ei peagi olema, rääkis Tupits. 
Samas märkis ta, et kõige tõenäolisem lahendus on siiski maja üleminek kaitseministeeriumi bilassi. 
EPMÜ kolib välja 
EPMÜ rektor Mait Klaassen on lubanud, et ülikool vabastab suurema osa oma endisest peahoonest 1. septembriks. 
Kuu aja eest lahkus majast rektoraat, uue peahoone täieliku valmimiseni jääb sinna ülikooli raamatukogu. 
EPMÜ Maaelu Arengu Instituut loodab Klaasseni sõnul saavutada tulevase haldajaga pikemaajalise kokkuleppe. 
Klaassen leidis, et anda Riia tänaval asuv hoone kaitseministeeriumile on otstarbekas nii ministeeriumi vajadustest kui ka majanduslikust küljest lähtudes, sest EPMÜ enda eelarvest pole nagunii võimalik leida raha selle korrastamiseks. 
Kaitseminister Andrus Öövel ütles Kaitseliidu Tartu maleva poolt EPMÜ endises peahoones korraldatud hõivamisaktsiooni järel, et tõenäoliselt pidurdas kohtuotsuseid eirav jõudemonstratsioon maja omandiküsimusele positiivse lahenduse leidmist või tegi selle hoopis võimatuks. 
Mait Klaassen väitis seevastu, et omandiküsimuse arutelu kiirenes kaitseliitlaste survel umbes nädala võrra. 
MARTIN PAU 
Lastel peaks nüüd turvalisem sõita olema 
Alates 1. juulist peab meiegi lastel autosõit senisest märksa turvalisem olema. 
Iga vanem tahab, et tema tüdrukutirts või poisipõnn võimaliku avarii puhul viga ei saaks. 
Seda kindlasti ka need emad-isad, kes uue nõude peale porisevad, et nende laste tervise eest hoolitsemine on nende isiklik asi. 
Kuna uued reeglid pole veel kõigile teada, kordame täna olulisema üle. 
* Kellel on auto, millel pole tehase poolt turvavöösid ette nähtud, selle laps ei pea sõitma turvatoolis, sest seda pole sinna millegagi kinnitada. 
* Lapse võib panna turvatooliga samuti esiistmele ja ka seljaga sõidu suunas. 
Kui juhi kõrvalistmel on turvapadi, siis ei või laps mingil juhul olla näoga sõidu suunas. 
* Süles võib last sõidutada ainult tagaistmel ja sedagi vaid juhul, kui kõik tagaumised istmed on hõivatud. 
Kui tagaistmel on keskel kahe punktiga turvavöö, siis võib lapse sinnagi istuma panna. 
Loomulikult on ohutum, kui ta on kinnitatud kolmepunktilise turvavööga. 
* Kas hankida turvaiste või -padi, selle otsustamisel tuleb lähtuda lapse kasvust. 
Kui ta on oma vanuse kohta küllalt pikk, siis võib kasutada suurte inimeste turvavööd. 
Tähtis, et see oleks lapsele paras ega suruks võimaliku õnnetuse korral vastu kaela. 
* Kui varem ostetud turvatoolidel-patjadel pole turvalisuse sertifikaati (seda märgib täht E), siis tohib neid kasutada kuni 1. jaanuarini 1997. 
Kaitseliidu Tartu malev sai uue pealiku 
Eile nimetati Tartus ametisse sealse kaitseliidu maleva uus pealik. 
Pealiku ajutiseks kohusetäitjaks sai senine Tartu maleva liige nooremleitnant Suune Tihane. 
27. mai öösel kell kolm hõivasid umbes sada Kaitseliidu Tartu maleva liiget põllumajandusülikooli peahoone. 
Seitse tundi hiljem vabastasid kaitseliitlased kaitseväe juhataja Johannes Kerdi käsul maja. 
Seoses selle intsidendiga viisid Kaitseliit, kaitsejõudude peastaap ja kaitseministeerium läbi teenistusalase juurdluse, mille käigus tuvastati sündmuste käik ja osalised ning tehti järeldused Tartu kaitseliitlaste ametkondliku tegevuse kohta. 
Juurdluse tulemusel tehti muudatusi Tartu maleva juhtkonnas. 
Endine maleva pealiku kohusetäitja Aivo Kapten vabastati ülesannetest ning maleva pealiku ajutiseks kohusetäitjaks sai nooremleitnant Suune Tihane. 
Uus pealik võib jääda ja võib ka mitte 
Tihane on Tartu malevas tuntud kuju ning tema oli ka üks viiest, kes andis allkirja 26. mai avalikule pöördumisele, milles Tartu malev teatas, et alustab kogu talle enne 1940. aastat kuulunud kinnisvara haldamist. 
Siis oli Tihane küll alluva seisundis, kuid kinnitas siiski vabatahtlikult allkirjaga pöördumist, mis teatas EPMÜ peahoone hõivamisest. 
Samas ei leidnud ametkondlik juurdlus kaitsejõudude peastaabi pressiesindaja Andres Reimer sõnul midagi, mis viitaks sellele, nagu olnuks Tihane pöördumise initsiaator. 
Reimeri sõnul ei ole tõenäoliselt ka senine kapo poolt läbi viidav uurimine tuvastanud midagi sellist, mis Tihasele varju heidaks. 
Reimer rõhutas siiski, et nooremleitnant Suune Tihane on vaid maleva pealiku ajutine kohusetäitja. 
Et malevapealikuid polevat niisama lihtne leida, siis läkski esialgu käiku selline variant. 
Sõltuvalt kapo juurdluse tulemustest võib aga Tihane sellele kohale jääda - ja võib ka mitte. 
Endine pealik teenib kaitsejõududes edasi 
Reimer ütles Sõnumilehele, et lähitulevikus selgub, kas ja kuidas jätkab teenistust Tartu maleva endine pealik Aivo Kapten. 
See sõltub kaitsepolitsei poolt läbi viidava uurimise tulemustest. 
Kaitsevägi ei ole siiani Kapteniga teenistuslikku lepingut katkestanud ning on võimalik, et ta viiakse tema auastmele vastavale kohale üle. 
Kapten on leitnanti auastmes, kuid töötas sisuliselt koloneli kohal. 
Leitnanti ametikohti ehk rühmaülemate ametikohti on kaitseväes aga piisavalt. 
Kaitseliidus teenivad ohvitserid on kaitseväe ohvitserid, kes on komandeeritud kaitseliitu, ja nende teenimise üle otsustab kaitseväe juhataja. 
Eesti kaitseväe juhataja Johannes Kert pole seni otsustanud, et Kapten ei sobi töötama kaitsevägedes. 
Tartu maleva staabiülem Mati Mumm on plaanis kaitseliidu peastaabi operatiivosakonda ohvitserina teenima tuua. 
Kaitsepolitsei uurimine kestab 
Kaitsepolitsei algatas seoses 27. mai intsidendiga kriminaalasja paragrahvi 259 lõike 1 alusel ehk võimu kuritarvitamise pärast sõjaväelase poolt. 
Eeluurimise tähtaeg on kuni kaks kuud. 
Selle aja jooksul peab selguma, kas kellelegi esitatakse süüdistus. 
Karistus süüdimõistmise korral võib olla kuni viieaastane vabaduskaotus või rahatrahv. 
Kaitsepolitseist keelduti vastamast, kas uurimine puudutab ka seika, et Tartu maleva pöördumine, mis saadeti enne põllumajandusülikooli hõivamist presidendile, kaitseministrile, õiguskantslerile ja Kaitseliidu ülemale, ei jõudnud adressaatideni. 
Oleks ju võinud Tartu maleva ennetavalt korrale kutsuda. 
Kapo pressisekretär Helle Sagris ütles vaid, et uurimine käib kompleksselt. 
Siiani on ainult Johannes Kert tunnistanud, et avalik pöördumine jõudis kaitsejõudude peastaapi, kuid arusaamatuste tõttu mitte temani. 
ANDRES PORILA 
Reostuse kõrvaldamisele üle 8 miljoni krooni 
Eesti maapind on üsna suures ulatuses reostatud. 
Keskkonnaministeeriumi andmetel mõõdetakse N. Liidu sõjaväe poolt tekitatud kahjustusi ligi 60 miljardi krooniga. 
Kuid ilmselt pole see kaugeltki kogu tegeliku reostuse kahjusumma. 
Alles teatati, et Osmussaarel hakati kahjutuks tegema katakombides asuvaid mürske. 
Palju neid seal on, pole aimugi. 
Ja millised üllatused tulevad päevavalgele mujal, kus samuti keskkonna puhastamine käsil (näiteks Naissaarel jm.), ei tea samuti keegi. 
Et aga üllatused ees ootavad, selles pole kahtlust. 
Nõnda on käesolevaks aastaks riigieelarvest eraldatud sõjaväekahjustuste likvideerimiseks enam kui 8 miljonit krooni. 
Kõige enam tekitab muret põhjavee reostus 
Keskkonna reostuse määramise ja puhastamisega tegeleva AS Maves direktor Madis Metsur rääkis, et 1991.a. hakati uurima, kui suures ulatuses kahjustas Tapa lennuväli keskkonda maha lastud reaktiivkütusega. 
Tulemus oli kohutav: reostus haarab enda alla 16 km&sup2;. 
1994. a. alustati katseliselt petrooleumi väljapumpamist põhjaveest. 
Tööd tehti ka mullu, jätkatakse tänavu ja ilmselt piisab seal kolmes kohas puhastamistööd ka tulevaks aastaks. 
Talvel pole mõtet reostunud vett umbes 15 m sügavuselt välja pumbata, puhastatud vesi ei vaju ju külmaga pinnasesse. 
Praegu vajub see aga läbi pinnase taas esimesse põhjaveekihti ja viib sinna ka kõrgemates kihtides oleva petrooleumi. 
Kuna tugevad pumbad imevad vee välja, siis vajub kütus ühte kohta nagu lehtrisse kokku. 
Sealt imetakse see siis väikeste pumpadega välja. 
Tegu on muuseas täiesti puhta kütusega, mida saab isegi kasutada. 
Mainitud 16 km&sup2;-l on põhjaveel 6 km&sup2; ulatuses õlikiht peal. 
Nii suures ulatuses pole muidugi võimalik maa sees olevat vett täielikult puhastada. 
Kui puhas kütus saadakse vee pealt kätte, jääb seda sinna nii vähe, et selle hävitavad aastate jooksul bakterid. 
Nüüd on petrooleum olnud maa sees ligi poolsada aastat ja kus on orgaanilist ainet, sinna tekivad ka bakterid. 
Loomulikult bakterid puhtas petrooleumis ei ela, küll aga selle ja vee seguses keskkonnas. 
Spetsialistid arvavad, et kui Tapal poleks mingit puhastamist ette võetud, püsinuks selline suur reostatus umbes tuhat aastat. 
Nüüd, kui probleemile väga optimistlikult vaadata ja pumpamist veel 3-5 aastat jätkata, peaks maasisene vesi saama puhtaks 20-50 aasta pärast. 
Mida vähemaks jääb põhjavees petrooleumi, seda aktiivsemaks muutuvad bakterid. 
Tapa võtab praegu veevarustusse joogivett 120 m sügavustest puuraukudest. 
Kuid lennuvälja reostus on vajunud kohati juba ligi 70 m ja sügavamalegi. 
Seega, kui praegune puhastuspumpamine lõpetada, siis võib reostus jõuda ka 120 meetrini ja muuta sellel horisondil oleva vee joogikõlbmatuks. 
Keila-Joal endises raketibaasis puhastatakse põhjavett samamoodi, seal oli reostaja mürgine raketikütus. 
Põhjavett on kahjustanud peamiselt just lennu- ning raketiväe objektid. 
Mujal on tegu rohkem kohalike kahjustustega. 
Nii korjatakse Paldiskis katlamaja juures kokku maha lastud õli, samasugune reostus on tuumajaama territooriumil jm. 
Ka tsiviilobjektid tuleb korda teha 
Madis Metsur rääkis, et lisaks vaenuväe poolt aastakümnete jooksul tekitatud kahjule on meil ka rida tsiviilobjekte, mille loodusreostustest on praegu vaid esmane ülevaade. 
Siiski on nüüdseks olemas vastav prioriteetide kaart. 
Paraku pole seal märgitud mingit tööde finantseerimise allikat nagu sõjaväeobjektide puhul. 
Seega sõltub nende kahjustuste uurimine ja kõrvaldamine täielikult erastamisest. 
Kui firma tellib reostuse uurimise ja seejärel ka vajaliku puhastuse, siis saab asi korda. 
Kui raha pole, jääb kõik endiseks. 
Samas on näiteid, et oma kodus looduse puhtust nõudvate eeskirjadega harjunud välisfirmad hakkavad esmalt keskkonda puhastama ja alles seejärel ehitama. 
Meie probleemobjektide seas nimetatakse suurfirmasid nagu raudteed, sadamad, keemiatööstusettevõtted, Sillamäe tehas... 
Kohtla-Järvel on Kiviteril 250 ha tuha- ja jäätmemäe all, kust sajuga tuleb alla igat liiki kahjulikke aineid. 
Samas probleem on Sillamäel. 
Kes hakkab neid objekte korrastama ja hooldama? 
Hulk probleeme on endiselt elektrijaamadega, seal on lisaks heitgaasidele suured tuhaväljad. 
Raudteel on keskkonna säästmiseks pidevalt raha nappinud. 
Nii on Tapa, Valga jt. sõlmjaamade õlihoidlad juba palju aastakümneid äärmiselt halvas seisukorras olnud. 
Maa sees olevaid hoidlaid pole õigel ajal vahetatud ja kütust on pinnasesse imbunud. 
Ettevõtjad olgu tähelepanelikud 
Oma kogemustele tuginedes hoiatab Madis Metsur ettevõtjaid, kes ostavad linnalt või ka eraisikutelt maa ja hakkavad ehitama. 
Elu näitab, et nii mõneski kohas (näiteks südalinnas ja Lasnamäel) on hiljem avastatud, et omandatud krundil oli kunagi bussijaam, kütusehoidla, õli või masuuti kasutanud tehas vms. 
Ehitamise eel tehtud uuringutel on selgunud, et pinnas on üsna kõvasti reostatud ja see tuleb ära vedada ning puhtaga asendada. 
HARRI TREIAL 
Tiit Vähi ja Andris Shkele kirjutavad alla Eesti-Läti merepiiri lepingule 
Reedel, 12. juulil kohtuvad Tallinnas Eesti ja Läti peaminister Tiit Vähi ja Andris Shkele, teatas eile valitsuse pressibüroo. 
Kohtumisel kirjutatakse alla Eesti-Läti merepiiri lepingule, mille kahe riigi välisministeeriumi delegatsioonid parafeerisid Stockholmis 28. juunil. 
Eesti ja Läti merepiiri lepingu vormistamise tegi võimalikuks 12. mail Lätis Rujienas (Ruhjas) sõlmitud eelleping, mis määras merepiiri põhimõttelised koordinaadid ja seadis kohustuse kirjutada leping alla 1. augustiks. 
Kui ühe või teise riigi parlament peaks jätma selle ratifitseerimata, tuleb Eesti valitsusjuhi sõnul pöörduda Haagi rahvusvahelise kohtu poole. 
Eesti ja Läti tüli Liivi lahe kalarikaste piirkondade pärast tekkis siis, kui mõlemad riigid kehtestasid ühepoolselt oma territoriaalmere piirid. 
Esimesele suusõnalisele kokkuleppele konflikti lahendamiseks jõudsid Vähi ja Shkele aprilli keskel Vilniuses. 
Enne 12. maid arutasid Vähi ja Shkele merepiiriga seonduvat veel 4. mail Visbys. 
Eesti ja Läti peaministri eelseisval töökohtumisel arutatakse ka Baltimaade põllumajandussaaduste vabakaubanduslepingu jõustamist (seni on selle ratifitseerinud Leedu parlament), Lätis kehtestatud uusi veterinaarnõudeid sisseveetavatele toiduainetele, topeltmaksustamise vältimise lepingu sõlmimist Venemaaga, 1. juulist alanud Eesti eesistumist Balti Ministrite Nõukogus ning Via Baltica ja Balti riike läbiva transiidi küsimusi. 
SL 
Tori kirik - mälestusmärk eesti sõjameestele 
Kaheksakümnendate aastate lõpus tulid Tori Muinsuskaitse Seltsi liikmed ja Saksa sõjaväes Eesti iseseisvuse eest võitlust pidanud sõjamehed välja mõttega taastada Tori kirik mälestuseks Eestimaa vabaduse eest langenud sõjameestele. 
1990. aasta juulis oli kavas taastamise algus sisse õnnistada, kuid korraldav toimkond pidi sellepuhuse sõjameeste kokkutuleku siiski ära jätma. 
Juba varakult enne üritust oli Pihkva dessantdiviisist sinnakanti koondatud 41 soomustatud lahingumasinat, nende seas 28 kerget tanki. 
Kindraliga eesotsas saabus 8 lahingukopterit Riiast, mitme veoautoga toodi kohale OMON-lasi. 
Järgmisel aastal taastamistööd algasid. 
Moraalne võit jäi idee algatanud eesti sõjameestele. 
Sellel laupäeval, 13. juulil algusega kell 11 toimub Toris järjekordne eesti sõjameeste kokkutulek. 
Et mälestada langenud sõjakaaslasi, anda teatepulk üle tänastele riigikaitsjatele ja asutada riigikaitsefond Lembitu, mille esmaseks ülesandeks peab saama Tori kiriku taastamise lõpuleviimine. 
Kokkutuleku korraldajad ootavad Torisse kõiki, kel kallis meie maa vaba tulevik. 
KUNO RAUDE 
Esoil müüdi ameeriklastele 
Eile otsustas erastamisagentuuri nõukogu müüa kõik riikliku kütusekontserni Esoil aktsiad USA suurfirma Coastal Corp. ja Euroopa investorite ühisfirmale Coastal Baltica Holding. 
EEA nõukogu liige Robert Lepikson ütles BNS-ile, et hääletamisele nõukogus eelnes enam kui kahetunnine arutelu. 
Otsustamine ei piirdunud ühe hääletamisega, see oli konkureeriv hääletamine erinevate pakkumiste vahel, ütles Lepikson. 
Kaimani saartel maksuvaba firmana registreeritud Coastal Baltica Holdingu (CBH) aktsiakapital jaguneb võrdselt USA suurfirma Coastal Corporation ja Hollandi-Rootsi Baltica Finance N.V. vahel. 
CBH-st ei soovitud eile veel konkursi võitmist ja tulevikuplaane kommenteerida. 
Erastamiskonkursil osalenud AA-Õligrupi ühe põhiosaniku N-Terminaali juhatuse esimees Aadu Luukas kinnitas Sõnumilehele, et selline tulemus oli ette programmeeritud juba aasta tagasi, kui Cosataliga sõlmiti Esoili tütarfirma AS Termoili naftaterminali rajamise leping. 
Selle lepinguga võttis riiklik firma endale suure riskiga kohustused, mida AA-Õligrupp ei oleks täita soovinud, märkis Luukas. 
AA-Õligrupp pakkus tema sõnul Esoili aktsiate eest 105 miljonit krooni. 
Edaspidi kavatseti välja arendada ühtne tanklakett EK ja AA-Tradingu baasil. 
Äriplaani teine osa oli suunatud Pakterminali ja Termoili naftatreminalide ühtsele opereerimisele, nentis Luukas. 
Tema sõnul oleks parema üksteisemõistmise tingimustes Coastaliga soovitud mõningate Termoili lepingu riske maandada, et kohustused poleks ainuüksi Esoili-poolsed. 
Viimase kolme nädala jooksul polnud aga Õligrupil mingeid kontakte Coastaliga ning koostööst ei paistnud asja saavat, tõdes Luukas. 
Esoili pankrotiprotsessi kommenteerides lausus Luukas, et AA-Õligrupp sooviks selle kiiremini lõpetada ning parim oleks saavutada Costaliga kompromiss. 
Esoili võlgade kaudu pankrotiprotsessi alustamine ja suurte viiviste nõudmine oli tema sõnade kohaselt märguandeks Coastalile eeskätt Termoili lepingutingimusi muuta, nentis ta. 
Meil on tähtsamaid asju teha kui pikalt kohtus käia, tõdes Luukas. 
Eesti Panga ees võetud kohustusi kavatseb Õligrupp igal juhul täita, oli Luukas kindel. 
URMAS MURRE 
Dream Team III ärkas, purustades Brasiilia 
USA korvpalli olümpiameeskond Dream Team III sai pühapäeval Brasiiliaga peetud kohtumises tagasi kadunud mängurütmi ja võitis kindlalt 109:68. 
Mäletatavasti oli NBA tähtedest koostatud Dream Team III laupäeval hädas USA kolled ite koondmeeskonnaga, saavutades vaid kuuepunktilise võidu 96:90. 
Poolajal oldi see-eest aga 17-punktilises kaotusseisus. 
Seekord oldi aga täiesti ümber sündinud. 
Eelmises kohtumises punktita jäänud Mitch Richmond viskas 21, Scottie Pippen 13 ning Anfernee Hardaway, Shaquille O'Neal, Reggie Miller ja Grant Hill 10 punkti. 
NBA tähed olid brasiillastest peajagu üle, juba poolajal oldi 20-punktilises eduseisus. 
Kohtumise lõpuminutitel võis väljakul ja selle ääres näha laupäevaste mornide nägude asemel naervaid Dream Team III mängijaid. 
Lõpusireeni kõlades oli tablool USA 41-punktiline edu. 
Ameeriklaste visketabavus oli 59%, brasiillaste sama näitaja oli aga vaid 31%. 
Olen meeskonna tänase kaitsemänguga rahul, ütles Dream Teami treener Lenny Wilkens. 
Laupäevase kohtumise tulemusega ei saanud kuidagi leppida, see pani aga mehed mõtlema. 
Neil (USA-l) on rohkem talendikaid mängijaid isegi pingil kui meil algviisikus, rääkis Brasiilia treener Raimundo Nonato de Azevedo. 
Me ei mänginud hästi, Dream Team on meile liiga tugev vastane. 
Brasiilia resultatiivseimad olid 38-aastane veteran Oscar Schmidt 21 ja Rogerio Kiafke 12 punktiga. 
Ma ei usu, et keegi neid võita suudab. 
Võib-olla 20 aasta pärast on keegi võimeline alistama NBA tähtedest moodustatud meeskonda, ütles Schmidt. 
Nende vastu on aga meeldiv mängida. 
Võib-olla oleks asi veidikenegi põnevam, kui USA-d esindaks üks NBA klubi. 
Minu arvates on natuke ebaaus, et NBA tähed võistlevad suurvõistlustel, räägib Schmidt. 
Dream Team III jätkab oma olümpiaeelset soojendusturneed, 10. juulil kohtutakse Phoenixis Hiinaga, 12. juulil Salt Lake Citys Austraaliaga ja 14. juulil Indianapolises Kreekaga. 
Kolme päeva pärast mängime veel paremini kui täna, kinnitas ameeriklaste üks staare Charles Barkley. 
USA-d olümpial esindavas meeskonnas ehk nn. Dream Team III -s mängivad: Shaquille O'Neal, Anfernee Hardaway (mõlemad Orlando), Scottie Pippen (Chicago), Grant Hill (Detroit), David Robinson (San Antonio), Hakeem Olajuwon (Houston), Charles Barkley (Phoenix), Karl Malone, John Stockton (mõlemad Utah) ja Reggie Miller (Indiana), Mitch Richmond (Sacramento), Gary Payton (Seattle). 
Reuteri-ETA põhjal TARMO PAJU 
Jeltsini ja Clintoni salajane kirjavahetus 
Moskva palub, et Washington mõjutaks baltlasi 
Juuni teisel poolel, mõni päev pärast presidendivalimiste esimest vooru saatis Boriss Jeltsin Bill Clintonile kirja. 
Ajakirjanduses ega Vene ametiisikute avaldustes sellest juttu ei tehtud. 
Läkitus oli rangelt konfidentsiaalne ja puudutas Balti riike, eeskätt Eestit ja Lätit. 
Väljavõtteid kirjast võis kuulda välisministeeriumi pressikeskuse briifingul alles 2. juulil, ja sedagi alles siis, kui Smolenski väljakul oldi üllatusega teada saanud, et Izvestijal on dokumendi kohta info olemas. 
Miks otsustas Jeltsin pöörduda sõber Billi poole just sel momendil ja miks valis salajase läkituse anri, mis Vene-Ameerika suhetes ei ole kuigi levinud? 
Põhjuseks oli kolme Balti riigipea ühisvisiit USA-sse juuni lõpus. 
Sõidu ettevalmistamise ajal polnud kindlust, kas Lennart Meri, Guntis Ulmanis ja Algirdas Brazauskas Valges Majas ikka vastu võetakse. 
Ent täpselt üks päev enne seda, kui Jeltsin Clintonile kirja saatis, langetas Clinton otsuse: kohtumine leiab aset. 
Neli kuud enne valimisi ei saa president ignoreerida ei Balti diasporaad ega ka paljusid Kesk-Euroopast pärit ameeriklasi, arvab kõrge Ameerika diplomaat. 
Nii Baltimaad kui ka Kesk-Euroopa pürgivad NATO-sse, mistõttu näiteks mõjuvõimas Poola diasporaa USA-s jälgib tähelepanelikult kõiki nüansse administratsiooni suhtumises NATO laienemisse. 
Pärast seda, kui sai teatavaks, et kohtumine Balti juhtidega toimub, kerkis Venemaa diplomaatia ette kaks põhiülesannet. 
Esiteks mitte lubada, et ameeriklased avalikult toetaksid Leedu, Läti ja Eesti astumist NATO-sse. 
Teiseks üritada veenda Clintonit, et ta puudutaks jutuajamisel Meri, Ulmanise ja Brazauskasega venekeelse elanikkonna diskrimineerimise teemat. 
Just siis tekkis Moskvas Jeltsini isikliku läkituse mõte, seejuures tingimata konfidentsiaalse. 
Avalik pöördumine Ameerika presidendi poole oleks võinud Washingtonis rahuolematust tekitada. 
Vaevalt oleks USA avalik arvamus sattunud vaimustusse sellest, et Valge Maja peremehele soovitatakse, mis teemasid ja kuidas välismaiste külalistega arutada. 
Kremlis arvestati ka võimalikku venemaalaste negatiivset reaktsiooni katsete suhtes tõmmata ameeriklased Moskva ja Balti pealinnade vahendajaks. 
Rahvuspatrioodid oleksid võinud kindlasti süüdistada presidenti, et too ei suuda lähivälismaal tekkivaid probleeme lahendada ilma ameeriklaste abita. 
Läkitus on kirjutatud väga järsus toonis. 
Moskva süüdistab Tallinna ja Riiat jämedas ja massilises inimõiguste rikkumises ning ei näe venekeelse elanikkonna olukorras viimasel ajal mingeid nihkeid paremuse poole. 
Jeltsin väljendab rahulolematust, et rahvusvahelised organisatsioonid on passiivsed ja USA ükskõikne Baltimaade venelaste saatuse suhtes. 
Izvestija käsutuses olev läkituse täielik tekst kõneleb järgmist: Lätis ja Eestis ei olda sageli valmis ära kuulama isegi meie arust vaoshoitud sõltumatute rahvusvaheliste ekspertide soovitusi, sealhulgas ÜRO Genfis asuva inimõiguste komitee soovitusi, OSCE Tallinna ja Riia büroo järeldusi sisemise seadusandluse ja administratiivpraktika muutmise vajaduse kohta. 
Säärane negatiivne lähenemine on suures osas seotud otsese või kaudse toetusega, mida mõned riigid annavad eestlastele ja lätlastele. 
Kahjuks ei võeta seda toetust Tallinnas ja Riias mitte niivõrd ärgitusena stabiilse tsiviilühiskonna ja õigusriigi rajamisel, demokraatia kindlustamisel, inimõiguste austamisel, kuivõrd nõusoleku märgina nende kursiga tallata jalge alla venekeelse elanikkonna põhiõigused ja vabadused... 
Samal ajal, nagu meile näib, on USA viimasel ajal nõrgendanud oma mõju Tallinnale ja ka Riiale selles mõttes, et ta ei ärgita baltlasi otsima tasakaalukamat objektiivset arusaama humanitaarolukorrast oma riikides. 
Läkituse selles versioonis, mis oli mõeldud laiale avalikkusele, ei ole meenutatud ka teist teemat, mis on leidnud küllaltki ükskiasjalikku käsitlemist Jeltsini saladokumendi originaalis: see on territoriaalvaidlus Eestiga. 
Hoolimata Eesti poliitikute väidetest, et Tallinnal ei ole territoriaalseid pretensioone, on Jeltsin Moskva positsiooni selgelt kirja pannud: seni, kuni Eesti nõuab 1920. aasta Tartu rahulepingu tunnustamist, mille kohaselt osa praeguse Pihkva ja Leningradi oblasti maid tunnistati kuuluvaks naaberriigile, seni arvab Venemaa, et eestlastel on pretensioone Vene territooriumile. 
Tähelepanu väärib veel üks moment: Venemaa riigipea teatas Clintonile, et meie riik ei takista Läti, Leedu ja Eesti koostööd euroliiduga. 
Võimalik, sel kombel annab Jeltsin mõista, et Euroopa Liidu liikmeks saamine oleks Baltimaadele omapärane kompensatsioon selle eest, et nad ei astu NATO-sse. 
Seda ideed on viimasel ajal Läänes aktiivselt arutatud, muuseas ka Rand Corporationi - mis on USA suurim uurimiskeskus ja mõjutab tugevasti Ameerika ja Euroopa poliitikuid - publikatsioonides. 
Mis aga puudutab endiste Balti liiduvabariikide liitumist NATO-ga, siis selles on Moskva jäänud kõigutamatuks. 
Veelgi enam, Jeltsini läkituses kõlavad palju teravamad formuleeringud kui välisministeeriumi esindaja avalduses:...Ei saa olla juttu isegi hüpoteetilisest võimalusest, et NATO tegevussfäär levib Baltikumi. 
Venemaa jaoks on säärane perspektiiv kategooriliselt vastuvõetamatu ja me hindaksime selles suunas astutud samme otsese väljakutsena meie rahvuslikule julgeolekule ning Euroopa stabiilsuse alustugede lõhkumisena... 
Kiri sisaldab ühemõttelist vihjet, et Venemaa võib loobuda täiel määral täitmast Euroopa tavarelvastuse lepingut, kui Lääs Moskva argumente kuulda ei võta. 
Kas Jeltsinil õnnestus seatud eesmärgid saavutada? 
Baltimaade diplomaadid, kes on Izvestijaga anonüümselt mõtteid vahetanud, tunnistavad: Baltimaade NATO-sse vastuvõtmise küsimuses oodanud nad Bill Clintonilt suuremat selgust. 
USA president lubas vaid, et praeguste NATO-sse pretendeerivate riikidega (peetakse silmas Tshehhit, Poolat ja Ungarit) kandidaaatide nimekiri ei piirdu. 
Smolenski väljakul viibinud meie allikate arvates on USA liidri selline vaoshoitus tingitud esmajoones Jeltsini kirjast. 
Sama oluliseks saavutuseks peavad Vene diplomaadid seda, et Clinton puudutas vestluses Balti presidentidega venekeelse elanikkonna olukorda ja ei varjanud seda ka ajakirjanduse eest. 
Tõsi küll, meie vestluskaaslane Läti saatkonnast Moskvas teatas, et Clinton puudutas seda õrna teemat pehmes vormis, mis ei kutsunud ei Ulmanisel ega Meril esile valulikku reaktsiooni. 
Ta oleks seda teinud ka Jeltsini kirjata. 
Oma hiljutise visiidi ajal Riiga tõstatas Clinton venelaste õiguste probleemi omal algatusel, lausus diplomaat. 
Konstantin Eggert, Maksim Jussin, Izvestija, 6. juuli 1996 
Mongoolia on vabanenud kommunismist 
Mind ärgitas seda lugu kirjutama Venemaa ajalehes Moskovski Komsomolets hiljuti avaldatud võrdlus. 
See kõlas nii: Kommunismist on loobunud isegi mongolid. 
Kas meie oleme siis rumalamad? 
Sellise võrdlusega kutsuti Vene valijaid 3. juulil hääletama mitte Gennadi Zjuganovi, vaid Boriss Jeltsini poolt. 
Esimene lause tsitaadist on täiesti õige. 
Tsitaadi teisele lausele, sellele küsimusele, võib vastata aga kindlalt jah. 
Seda näitasid peaaegu üheaegselt toimunud valimised: presidendivalimised Venemaal 16. juunil ja 3. juulil ning parlamendivalimised Mongoolias 30. juunil. 
Kahe suure naabri vahel 
Mongoolias nagu teisteski nn. sotsialismi sõprusühenduse maades on viimastel aastatel toimunud põhjalikud ümberkorraldused. 
Seejuures on kõik läinud kuidagi vaikselt ja rahulikult. 
Sellel on omad põhjused. 
Olles küll formaalselt iseseisev, oli Mongoolia kuni 1991. aastani rohkem Nõukogude Liidu vabariik kui sõltumatu riik. 
Nõukogude Liidu lagunemisega ei pööratud Moskvas enam erilist tähelepanu Mongoolias toimuvale. 
Eriti veel seetõttu, et ka Vastastikuse Majandusabi Nõukogu hääbus. 
Olulist rolli etendas samuti tõsiasi, et Nõukogude Liidu (ning hiljem Venemaa) ja Hiina suhted soojenesid. 
Moskvale polnud enam vaja puhverriiki Venemaa ja Hiina vahel. 
Ka teine suur naabermaa - Hiina - on muutnud oma varasemat hoiakut Mongoolia suhtes. 
Pekingi pilgud on pööratud eeskätt lõuna ja kagu poole, mitte Mongoolia poole. 
Hiina ja Mongoolia sõlmisid juba 1962. aastal piirilepingu, mis on registreeritud ka ÜRO-s. 
1990. aastal toimunud kahe maa tippkohtumise kommunikees tunnistati mõlema riigi suveräänsust ja piiride puutumatust. 
Kui Venemaa ja Hiina suhted halveneksid, siis kasvaks ka mõlema suure ja võimsa naabri huvi Mongoolia vastu. 
Senini aga püüavad mongolid oma asju vaikselt ajada ning mitte kumbagi suurriiki ärritada. 
Demokraatide edu 
Parlamendivalimisi Mongoolias 30. juunil võib täie õigusega hinnata selle riigi seisukohalt ajaloolisteks. 
70 aastat valitses Mongoolias Rahvarevolutsiooniline Partei. 
1. märtsil 1921. aastal oli see asutatud ja seejärel ka võimule pandud Venemaa punarevolutsionääride poolt. 
Veel eelmistel valimistel (toimusid 28. juunil 1992) võitsid rahvarevolutsionäärid parlamendi 76 kohast endale tervelt 71. 
Nüüd aga suutsid nad esialgsetel tulemustel saada vaid veerandsada mandaati, seega peaaegu kolm korda vähem kui neli aastat tagasi. 
Poliitikavaatlejad iseloomustasid neid valimisi kui demokraatlike jõudude üllatavat suurvõitu. 
Opositsioonilised Rahvuslik Demokraatlik Partei ja Sostiaaldemokraatlik Partei suutsid moodustada Demokraatliku Liidu koalitsiooni ning vältisid sellega omavahelist konkurentsi. 
Igas valimisringkonnas seati üles vaid üks kandidaat endiste kommunistide esitatu vastu. 
See tagaski demokraatidele edu. 
Mongoolias on isikuvalimised, parteide nimekirjad puuduvad. 
Parlamendivalimistel on Mongoolias hoopis suurem kaal kui presidendivalimistel. 
Vastavalt 1. veebruaril 1992 jõustunud põhiseadusele on Mongoolia parlamentaarse riigikorraga. 
Kõik tähtsamad küsimused otsustab parlament, kes moodustab ka valitsuse, kuigi presidendi nõusolek on vajalik. 
Nii et ees seisab demokraatide jõuline liikumine ka täitevvõimu võtmekohtadele. 
Järgmisel aastal toimuvad aga presidendivalimised. 
Praegune riigipea P. Otshirbat on juba teist perioodi presidendikohal. 
Nõukogude Liidus mäeinseneri hariduse saanud, hiljem ministrina ja parlamendi esimehena tegutsenud Otshirbat tunneb ennast praegu veel kindlalt, sest pooldab majanduse avatust (ka välisfirmadele) ning reforme. 
Paljud demokraadid peavad teda aga ikkagi võimult tõugatud partei esindajaks. 
Teatud määral võiks Otshirbati võrrelda president Boriss Jeltsiniga. 
Tulevikku vaadatakse lootusrikkalt 
Igatahes on Mongoolial Suure Riigihuraali uue koosseisu korral märksa suuremad lootused majanduse edendamiseks. 
Mongoolia välissuhted kujunevad üha rohkem majandushuvidest lähtuvalt. 
Pärast Nõukogude Liidu poliitilisest ja majanduslikust sõltuvusest vabanemist on vaja leida uusi koostööpartnereid, otsida investeerijaid. 
Aasia maadest on senini kõige suuremat huvi ilmutanud Jaapan ja Korea Vabariik (Lõuna-Korea), Euroopast Saksamaa. 
Mongoolia võimalused enda vastu huvi äratada on aga piiratud. 
Vähearenenud vaesel maal on majanduse aluseks ekstensiivne karjandus. 
2,3 miljoni elaniku kohta on 27-28 miljonit karilooma (neist umbes 60% lambaid) ja aastas saadakse 0,6 miljonit tonni liha. 
Liha, vill ja nahad moodustavadki põhiosa ekspordist. 
Mongoolia geograafiline asend on äärmiselt ebasoodus, paikneb ju riik Sise-Aasias, kaugel meredest. 
Ühendust maailmaga saab pidada ainult Hiina või Venemaa kaudu. 
Nii on Mongoolia julgeolekupoliitiliselt väga halvas olukorras ja kaugel-kaugel elavatest kaubateedest. 
Mongoolia majandustegelased loodavad, et maa rikkalikest maavaradest huvituvad tulevikus mitmed tööstusriigid. 
Demokraatide koalitsiooni võit parlamendivalimistel eeldab majandusreformide süvendamist ning erastamise kiirendamist. 
See omakorda peaks suurendama usaldust Mongoolia vastu neis maades, kus peetakse võimalikuks ja vajalikuks tihendada suhteid selle territooriumilt suure riigiga. 
Pindalalt - 1 566 600 km2 - ületab Mongoolia ju tunduvalt G7 nelja Euroopa riigi (Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia) kogupindala. 
VELLO LADVA 
Eesti Ida-Euroopa ootetoas 
Ungarist tulnud rääkisid, et sealsetes uudistesaadetes nagu meilgi on kesksel kohal teated sellest, mida head keegi Lääne VIP on öelnud Ungari saavutustest ja väljavaadetest Euroopa Liitu ja NATO-sse pääseda. 
Uudiste esitus ja tõlgendus on optimistlikud: viisakusväljendusi tõlgendatakse kiitusena ja ebamääraseid lubadusi kindlatena. 
Ida- ja keskeurooplased on nagu Euroopa ootetoas sissepääsu ootamas, ärevus südames. 
Euro- ja euro-atlandi bürokraatidel aga on aega küll, nad annavad küsijatele kauneid bürokraatlikke vastuseid. 
Nagu viimati Bill Clinton kolmele Balti presidendile: esimesed NATO-sse pääsejad ei jää viimasteks. 
Olen teda ikka pidanud suuremaks poliitikuks kui ta välja näitab, ja seda tõestas ta ka oma seekordse kauni lausega, millel on piibellikku hõngu nagu ameeriklaste ütlemistel sageli. 
Vaevalt Balti presidendid USA-st targematena tagasi tulid, aga nende teatraalne vastuvõtt oli päris kena vaheldus ooteruumi nüristavas õhkkonnas. 
Ooteruumid on huvitavad kohad, kus võib jälgida olemasolevate identiteetide ja suhete asendumist uutega, uue sotsiaalse organisatsiooni tekkimist. 
Mäletan 1971. aasta augustist Tjumeni lennujaama ootesaali, kus mõned reisijad olid oodanud juba neli-viis ööd ja päeva. 
Nad olid olukorraga kohanemas, olid end kuskil seina ääres või nurgas sisse seadnud, teistega kampa heitnud ja ühiselt pakivalve korraldanud. 
Alguses olid nemadki käitunud teistmoodi, nõudnud informatsiooni, nõudnud õigust, rüselnud kassaluugi taga, üritanud veenda kedagi kuskil, et just neil on tingimata vaja kohe edasi pääseda. 
Teistega, kes samamoodi oma õigust taga ajasid ja informatsiooni nõudsid, olid neil pinevad vahekorrad nagu konkurentidega kunagi. 
Sõimlemist oli alatasa, vahel läks asi käsikähmluseni. 
Aegamööda tuli aga arusaamine, et lennujaamas ei maksa õigus ja siit ei saa täpset informatsiooni. 
Lennujaama taevaste jõudude ees on kõik võrdsed ja kõige õigem strateegia on lihtsalt oodata oma päeva ja tundi. 
Selline arusaamine andis inimesele rahu, ta agressiivsus taltus ja ta püüdis end ootesaalis sisse seada, luua siin ajutist kodu. 
Kas ei ole Eesti välispoliitikas nüüd toimunud samasugune murrang? 
Paar aastat olime kärsitud, nõudsime õigust ja selgust, veensime ennast ja teisi, et just meie peame kiiresti pääsema NATO ja Euroliidu lennukile. 
Dramatiseerisime Vene ohtu, rõhutasime oma mineviku kannatuste ja oleviku saavutuste erilisust. 
Meile kummardati ja naeratati viisakalt, kuid mingit erilist kohtlemist meile ka osaks ei saanud. 
Isegi Venemaast ei peetud meid paremaks, sinna, kuhu lasti meid, tulid ka venelased, nemadki pääsid NATO rahupartneriteks ja Euroopa Nõukogu liikmeks. 
Ma ei tea, kas varem arvasid meie tipp-poliitikud, et Eesti missioon on Läänt Venemaa eest hoiatada, kas usuti, et nii pääseme hõlpsamini tema kaitsva tiiva alla. 
Igatahes ei olnud Vene-vastasest retoorikast Strasbourg'is ja mujal eestlastele küll kasu, vaid pigem kahju. 
Ja meile peaks nüüd selge olema, et Ida-Lääne erimeelsused Lääne-Euraasias ei ole enam ja võib-olla ei saa enam kunagi olema neid suurkonflikte, mis kujundavad maailmapoliitika mänguvälja. 
Jüri Luik on välja öelnud olulise mõtte: Eestil tuleb suhetes Venemaaga käituda nii, et meid ei saaks süüdistada selles, et oleme jätnud kasutamata võimaluse neid suhteid parandada. 
Tundub, et nüüd on juhtunud kaks asja. 
Esiteks on Eesti poliitikud aru saanud, et väljaspool järjekorda meid kuskile ei lasta, et eluga euro-ooteruumis tuleb kohaneda. 
Teiseks on aru saadud, et tüli Venemaaga võib jätta meist tülika-riiaka väikeriigi mulje. 
Kõrvalseisjad ei saa aru, kes ja milleks tüli alustas, ja vari langeb mõlemale poolele. 
Kui oleme ooteruumis, tuleb seal käituda nii, nagu käituvad teised. 
Seda on Eestil olnud küllalt raske õppida - tähendab see ju ka loobumist Lääne õpetamisest, kuidas Venemaaga peaks ja ei peaks käituma. 
Kui tahame Läände, peame tema Vene-poliitikasse suhtuma vähemalt mõistmisega, kohandama oma keelepruugi sellega, mida seal kasutatakse. 
Näib, et seda on nüüd hakanud tegema välisminister Kallas ja president Meri, kes USA-s pressikonverentsil hea sõnaga meenutas Jeltsini tunast toetust Eesti iseseisvusele. 
Toon on varasemaga võrreldes selgelt muutunud. 
Niisiis oleme leppinud sellega, et oleme Lääne ootetoas ja keegi ei ta, kaua meid seal oodata lastakse. 
Oleme saanud targemaks, ei protesti enam häälekalt ja püüame ootetoa reaalsusega kohaneda. 
Võtame NATO rahupartnerlusprogrammist, mis võtta on, lepime Lätiga merepiiri asjus kokku, ütleme Venemaa kohta ka mõne hea sõna ja võtame ehk kuulda Soome häid nõuandeid kaitse- ja välispoliitika alal. 
Kui viimane on tõsi - nii mulle vähemalt tundub -, on põhjust kergendatult hingata. 
Soomelt on meil väga palju õppida. 
Ka ootamist. 
Asjal on ka subjektiivne pool. 
See, mis kärsitule inimesele tundub ootetoana, võib teisele olla kodu. 
Palju sõltub meie oma hoiakutest, sellest, kas laseme oma elu ja oleviku ootamises ja närvitsemises mööduda või tunnistame, et teist olevikku ja teist kodu meil praegu pole. 
Elu tahab elamist ja ootamine pole vist kõige parem viis elu elada. 
JAAN KAPLINSKI 
Maru värk see maru! 
Laupäeval möllas maru. 
Tumedas taevas sähviv välk on küll ilus, kuid sedapuhku ei paistnud keegi sellest rõõmu tundvat. 
Vihma kallas mitme nädala jagu. 
Kalevi suursõidul ei pääsenud kõige kangemad tsiklimehed sõitma ja said alles järgmisel päeval masinate kiirust ja oma oskust näidata. 
Sama võib öelda Harku järvel kihutanud rahvusvahelise veemotospordi seltskonna kohta, kelle jaoks Balti karika võitjate selgitamisel pühapäev põhiliseks võistluspäevaks kujunes. 
Mitte ainult sporti, vaid ka teisi elualasid segasid tugev tuul ja paduvihm. 
Kingad peos, põlvini vees sumpamise ning sõiduauto ukseni ulatuva veega võib ühel päeval südasuvel veel kuidagi leppida. 
Aga murdunud suurte puuokste all said kannatada või mõnel pool koguni lagunesid aiad, hoonete katused, kioskid. 
Pealinn igatahes paisati risu ja rämpsu täis vahetult enne USA esimese leedi külaskäiku. 
Eile sai küll ka Hillary Clinton ise osa meie äikselisest ja vihmasest ilmast. 
Maru paneb mõtlema. 
Kui muidu vaadatakse korrastustööde kampaaniale nagu mingile sotsialistlikule igandile (a la kas jälle laupäevak?), siis loodusjõudude põhjustatud segaduse järel on suhtumine pisut teine. 
Oma osa on küll siingi omandi- ja/või rahakoti hoidmise tundel. 
Linnaosade valitsustele on tormijärgne koristus lisatöö, mida ette näha ja planeerida ei saanud. 
Tehakse seda siis, kui aega on. 
Majavaldajad peavad kindlustama oma hoonete ja ümbruse korrasoleku, majahoidja igapäevase töö ja prügikonteinerite õigeaegse tühjendamise ning ka ootamatute ebameeldivuste likvideerimise. 
Eramaja valdaja on peremees. 
Sõlmib ta siis kellegagi lepingu või teeb töö ise ära, on tema asi. 
Erastatud korteritega maja valdab korteriühistu, kui see on moodustatud. 
Siis toimib sama põhimõte: tellige ja makske või tehke ise korda. 
Kui aga ühistu on moodustamata (ja suuremalt jaolt see nii ongi), peaks kinnisvarahoolduse munitsipaalettevõte koristustööde eest hea seisma. 
Hoolduslepinguga on ta ju selle kohustuse endale võtnud ning elanikud maksavad tehtud töö eest. 
Kas ka tormijärgne lisatöö selle alla käib, ei tea. 
Kevadel, kui linnas papleid pügati, juhtus, et ühe erastatud korteritega maja ees seisvat puud saagijad ei puutunud, kuigi mõlemal pool naabermajade ees ja taga nuditi need postideks. 
Küsimusele Miks? vastasid töömehed, et selle puu peale puudub tellimus. 
Hiljem sõitsid mehed spetsiaalselt tagasi selle üksiku puu juurde ja võtsid ka selle siiski maha. 
Võib-olla tuleb ka maru tagajärgede likvideerimiseks tellimus esitada. 
Tegelikult ei peaks küll oma ukseesise kordategemist teistelt ootama. 
Ka pärast maru mitte. 
Urve Vimmsaare 
Kadeduseuss närib kojujääjaid 
Eestist sõidab 19. juulil avatavatele Atlanta suveolümpiamängudele 45 sportlast. 
Barcelonas võistles 37 eestlast, kuldmedali võitis trekisprinter Erika Salumäe, pronksi pälvisid purjetajad Tõnu ja Toomas Tõniste. 
Riikide mitteametlikus arvestuses jagas Eesti 34.-36. kohta, medalite ja punktide poolest ühe elaniku kohta kuulus Eesti OM-i esikolmikusse. 
Ise-minek Barcelonasse toimus 1992. aastal ülepeakaela. 
Atlantaks valmistumiseks jäi aega sama palju kui mis tahes teisel riigil - neli aastat. 
Sportlasdelegatsiooni suurenemine kaheksa liikme võrra on seega tehtud töö loogiline tulemus, mitte olümpia- ja spordijuhtide omatahtsi ülepakkumine. 
Seda enam, et eranditult kõik Atlantasse sõitjad on täitnud olümpianormi või läbinud valikvõistluste sõela. 
Olümpiasportlaste kahtlustamine turismireisis juba ette tundub seetõttu näotu. 
Eesti Olümpiakomitee seisukoht, et kõik need, kellele olümpianormi täitmine oli jõukohane, on sellega ära teeninud õiguse osaleda olümpiamängudel, tundub loogiline ja põhjendatud. 
Kindlasti on Eesti sportlaste seas Atlantas ebaõnnestujaid, kuid loodetavasti jätkub ka neid, kellel nelja aasta suurim võistlus täkkesse läheb. 
Kui osa eestlasi sõidab üle ookeani kindlate medalimõtetega, siis teine osa võib küll suurvõidust unistada, kuid annab endale aru, et maailma absoluutsesse tippu oma võimete poolest veel ei küüni. 
Ometigi peab olümpiakoondises olema nii ühtesid kui teisi, ka neid, kes lähevad nii-öelda kogemusi omandama. 
Mille alusel võiks üldse väita, et olümpiavõitjate seas on enamikus need, kes on oma kogemused omandanud mingitel muudel võistlustel, läinud siis olümpiale ja kohe kulla koju toonud? 
Barcelonas oli Erki Nool alles noor ja roheline kümnevõistleja, kes sai oma esimesel olümpial vägagi valusa kogemuse. 
Raske hinnata, kui palju tal otseselt Atlantas sellest äpardunud etteastest kasu võib olla, kuid kõigi konkurentide poolt tunnustatud tippmeheks saamisel on kindlasti oma osa ka Hispaanias saadud vitstel. 
Soome TV-mees Anssi Kukkonen märkis enne Lillehammeri taliolümpiat seoses veterani Marja-Liisa Kirvesniemi koondisesse kutsumisega, et Soome on maailmas ainus maa, kus kadedus on tugevam kui sugutung. 
Kukkonen ei tundnud ilmselt piisavalt hästi eestlasi. 
Iga olümpia eel korduval sõnelemisel meie koondise väidetava ülepaisutatuse ja maksumaksja rahaga laristamise ümber näikse olevat jätkuvalt sama taust - ehteestlaslik kadedus. 
A. A. 
Seitsmest ärakaranud vangist tabati kuues 
Esmaspäeva õhtul tabasid täitevametnikud koostöös politseiga 3. juulil Viljandi noortevanglast põgenenud Irmo Kirsipuu (17). 
Pavel Jefimov (17), viimane noorkurjategijate seitsmikust, on seni tabamata. 
Kirsipuu tabati ühe tuttava pool Lasnamäel, ütles Riigi Täitevameti (TA) peadirektori asetäitja Valeri Kravets eile Sõnumilehele. 
Kravets ei välista, et Jefimovi tabamine võib võtta aega. 
Tema sõnul on Jefimov seotud korealastega ning see asjaolu paneb mõtlema, kes võib teda varjata. 
Kuna põgenemise suhtes käib eeluurimine, siis ei viibi kuus kinnipeetut mitte Viljandis, vaid Tallinna kinnipidamiskohtades. 
Seitse peamiselt varavastaste kuritegude eest süüdi mõistetut pagesid läinud kolmapäeval kella 20 ajal. 
Põgenedes tekitasid nad raskeid kehavigastusi (lõid medõde ja valvurit raudkangiga), lõhkusid meditsiiniosakonna akna ja trellid selle ees ning lahkusid üle vangla piirdeaia. 
Eilse seisuga oli kinnipidamiskohtadest jooksus kaheksa vangi. 
Kolm neist on põgenenud just Viljandi vanglast. 
TA peadirektori asetäitja sõnul on põgenenute arv pidevalt vähenenud, varasematel aastatel oli see 13-15. 
Mõni põgenik on saadud kätte elusalt ja mõni surnult (märtsis leiti Murru vanglas Arvo Zaitsev, keda peeti põgenenuks juba 1994. aasta lõpus), mõni on tabatud Venemaal jne. 
Samas mäletab Kravets aegu - need ei olnudki nii ammu - kus kirjas polnud ühtki ärakaranud vangi. 
Nii et selles mõttes me enne rahulikult magada ei saa, kui see arv on nulliks aetud. 
TA püüab edaspidi Viljandi-sarnaseid juhtumeid vältida. 
Käib ametkondlik juurdlus, esmaspäeval kutsuti vangladirektorid kokku nõupidamisele ja üht-teist püütakse põgenemiste vältimiseks ette võtta juba lähemal ajal. 
ENN UUS 
Sakala erastamise seaduslikkus kahtluse all 
Viljandi ajalehe Sakala erastamisel osalenud AS Oma Maa on seadnud kahtluse alla lehe privatiseerimise seaduslikkuse ning püüab saada kohtutelt luba kahe aasta vanust tehingut vaidlustada. 
Sakala erastamiskonkursi võitis 1994. aasta augustis AS Sakala, mille aktsiad jagunevad võrdselt AS-ide Postimees ning Päevaleht vahel. 
Väljaanne kuulus selle ajani kümmekonnale Viljandimaa omavalitsusele, kelle volitusel viis erastamise läbi Viljandi linnavalitsus. 
Alles selle aasta kevadel Sakala erastamisprotokolliga tutvunud Oma Maa esindaja vandeadvokaat Raul Tosmann leidis oma sõnul viiteid Oma Maa kui erastaja õiguste rikkumisele. 
Viljandi linnavalitsus olevat kuulutanud välja Sakala eelläbirääkimistega pakkumise, mis erastamisseaduse kohaselt toimub lisatingimuste täidetud olles. 
Oma Maa väitel polnud aga lisatingimusi üldse välja töötatud. 
Samuti olevat linnavalitsus rikkunud seaduse sätet, mille kohaselt vormistab iga pakkuja kirjalikult oma lõpliku pakkumise vara ostuhinna ja kõigi lisatingimuste kohta. 
Seaduse kohaselt tuleb protestid erastamise läbiviimise kohta esitada kuu aja jooksul pärast seda, kui kannatanu on saanud teada oma õiguste rikkumisest. 
Kuna Oma Maa oli selle aasta kevadeks tärminit poolteise aasta võrra ületanud, tuli taotleda kohtult tähtaja ennistamist. 
Oma Maa põhjendas hilinemist teabe puudumisega, sest Sakala erastamise eelläbirääkimised olid konfidentsiaalsed. 
Erastamise käiku ei avalikustatud ja keegi ei saanudki teada, mismoodi erastamine toimus, väitis Oma Maa juhatuse esimees Lembit Soots. 
Oma Maa kaebused jäid rahuldamata 
Oma Maa taotluse tähtaja ennistamiseks jättis rahuldamata nii Viljandi Maakohtu halduskohtunik kui ka Tartu Ringkonnakohus. 
Viimane leidis, et Oma Maa pidi oletatavatest rikkumistest olema teadlik juba alates 1994. aasta 11. augustist, mil avaldati Sakala erastamise teade. 
Ringkonnakohus nentis, et erastamisseaduse kohaselt on eelläbirääkimised konfidentsiaalsed ning nende sisu avalikkusele ja teistele pakkujatele ei avaldata. 
Samas leidis kohus, et ei ole keelatud tutvuda erastamisprotokolliga, kui tekivad kahtlused, et privatiseerimise korraldaja on rikkunud protseduurilisi reegleid. 
Lembit Soots ütles, et ilmselt kaebab Oma Maa Tartu Ringkonnakohtu otsuse edasi Riigikohtusse. 
Raul Tosmann märkis, et kuni kohus pole tähtaega ennistanud, ei saa Oma Maa protesti sisulise arutamisega alustada. 
Viljandi aselinnapea Peep Aru sõnul on linnavalitsus veendunud Sakala erastamise seaduslikkuses ning ei näe vajadust tõestada, et ta pole kaamel. 
MARTIN PAU 
Riigivaraga käiakse oluliselt paremini ümber 
Riigikontrolli hinnangul parandas valitsus mullu oluliselt riigivara kasutamist, ütles peaminister eile valitsuse istungile järgnenud pressikonverentsil. 
Tiit Vähi lisas, et tal oli hea meel seda lauset riigikontrolör Hindrek Meri ettekandes kuulda. 
Samas soostus peaminister riigikontrolöri kriitikaga ses suhtes, et riigivara register pole ikka veel täiel määral käivitunud. 
Vähi sõnul hakatakse registriga enam tegelema ning tema väitel on paljudes valdkondades võimalik see juba tänavu rakendada. 
Probleeme tekib tema arvates eelkõige maa, metsa ja loodusvarade kandmisega registrisse. 
Valitsus kiitis heaks narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse eelnõu. 
Peaministri sõnul vaieldi pikalt, kas unimaguna ja kanepi kasvatamine Eestis keelustada täielikult või mitte. 
Lõpuks jäädi seisukohale, et kasvatada tohib sorte, kus nende ainete hulk on minimaalne. 
Lõppotsus jääb Riigikogu teha. 
Valitsus toetas välisministeeriumi ettepanekut avada Eesti saatkond ka Roomas. 
Välisministeeriumi pressiosakonnast ei osatud eile öelda, millal saatkond tegelikult avatakse. 
Valitsus kiitis heaks Eesti-Läti merepiiri lepingu, millele kavatsetakse alla kirjutada reedel. 
Teist korda kiideti heaks piiripunktide leping Lätiga, kuhu lõunanaabrite palvel tehti mõni parandus. 
Valitsus kuulas siseministri ettekannet punapasside teemal. 
Peaminister ütles, et tulenevalt 1995.a. detsembris vastu võetud määrusest kehtib punapass riigisiseselt isikut tõendava dokumendina ka pärast 12. juulit. 
Juunis väitis peaminister, et punapassid pärast 12. juulit ei kehti, ent tookord ta eksis. 
Vähi avaldas lootust, et välismaalase pass suudetakse kõigile taotlejaile kätte anda selle aasta jooksul. 
Kehtestati ühekordse projekteerimisloa andmise kord, mis peaministri sõnul peaks vähendama bürokraatiat väikerajatiste ehitamisel. 
Naturalisatsiooni korras sai kodakondsuse 1411 inimest. 
Eriteenete eest said kodakonduses endine jalgpallur ja jalgpallitreener Eduard Belkin ning kulturistide ühingu president Pranas Mickewicius. 
Seaduse järgi tohib kodakondust eriteenete eest anda kümnele inimesele aastas, tänavu on selle saanud neli inimest. 
Täna õhtupoolikul on valitsuse erakorraline istung, kus arutatakse tähtajaliste elamislubade andmist 2500-3000 Vene erusõjaväelasele ja nende pereliikmetele, kellele seni kehtiva korra alusel ei saa elamisluba anda. 
Eile andis valitsus elamisloa suurele hulgale selle kategooria isikutele. 
Elamislubade komisjoni juht regionaalminister Tiit Kubri ütles, et komisjon rahuldas 16 659 välisriigi erusõjaväelase ja nende perekonnaliikme taotluse saada tähtajaline elamisluba. 
Mõnekümnele isikule soovitas komisjon luba mitte anda. 
Probleem on veel umbes 2500-3000 inimesega, kellele komisjon praegu kehtiva korra kohaselt ei tohiks luba anda, kuid kelle puhul pole siiski põhjust sellest keelduda. 
Eelkõige on tegemist nooremate inimestega või nendega, keda pole Venemaa poolt Eestile üle antud erusõjaväelaste ja nende pereliikmete nimekirjades. 
Valitsus eraldas siseministeeriumile 3 miljonit krooni, et korraldada välismaalaste osalemine kohalikel valimistel. 
Raha kulub põhiliselt valimisõiguslike välismaalaste registri koostamiseks. 
Teenistuskohustuste täitmisel korteriröövel Romeo Kalda käe läbi hukkunud Lasnamäe politseikomissari Mart Laane lesele anti 1,3 miljonit krooni. 
Kriminaalpolitseiniku Ivar-Vahur Fuksi kuuli läbi mullu hukkunud Piret Linde tütre Sandra Linde ülalpidamise kuludeks eraldati 133 000 krooni. 
Mõlemalt summalt arvab riik maha 33-protsendilise tulumaksu. 
150 000 krooni anti kooriühingutele osalemiseks rahvusvahelistel üritustel. 
SL 
Rock Onzert 96 
Eelmisel aastal sündis reklaamiagentuuri Kontuur ja Saku Õlletehase koostöö viljana projekt Rock Onzert. 
Selle raames esinesid siis Tallinnas, Tartus ja Pärnus peamiselt Eesti ansamblid. 
Sel pühapäeval toimunud üritus oli juba rahvusvahelise iseloomuga, üles astusid bändid Eestist, Soomest, Inglismaalt ja USA-st. 
Peaesinejateks oli valitud visalt tippu rühkiv Bad Religion ja elav rokilegend Deep Purple. 
Festivali avasid Hannu Leiden & Midnite Zombies. 
Hannu Leiden on vähemalt Soomes tuntud tegija, tema nimi seostub eelkõige maineka Havana Blacksiga, kus Leiden oli lauljaks-heliloojaks. 
Mehe tegelik muusikukarjäär algas veelgi varem, nimelt 1977. aastal ansamblis Sarcofagus. 
Hoovõtuna oli nüüdne etteaste igati asine ja pani publikugi pisitasa kokku voolama. 
Ultima Thule teenis oma etteastega ilmselt jooksva suve lemmiksoojendusgrupi tiitli ära. 
Pagasis on neil ju ka Bryan Adamsigi puhul hooandja roll. 
Inglise-USA ühisinvasioon algas viisiku Send No Flowers etteastega. 
Selle tinglikult post-grunge-rock -ansambli etendusest õhkus nooruslikku reipust ja esinemisrõõmu ning tundub, et nende paremad ajad on veel ees. 
Laulja Matt Bradbury (kandis jalgpallimeelsuse märgiks reklaamikat CCCP) ütleski hiljem, et rahaliselt ei tasu neile asi sugugi ära, aga põnev olevat superstaare jälgida. 
Huvitav, kas Tallinna publik oli nende seni suurim? 
Muusikaliselt meenutas grupp Pearl Jami, kuid ka Stone Temple Pilotsi ja praegu eriti soositud Alice In Chainsi. 
Bändi esikalbum Juice ilmus ka ju alles sel aastal. 
Ameeriklaste Bad Religioni ajal hakkas lava ette rohkem rahvast kogunema. 
Tundub, et Eestiski leidub neil hulganisti toetajaid. 
Alustati juba aastal 1980, pagasis on üheksa plaati. 
Edukaim on neist äsjane The Gray Race, millelt pärit singel Punk Rock Song on päris mõnus pala. 
Laval domineerisid rahutu kitarrist Greg Hetson ja ladusalt publikuga suhtlev professorist laulja Greg Graffin. 
Kirev eesti, soome ja vene segapublik ei võtnud aga paraku nendegi esinemist tõsiselt, pigem eelistati Saku õlut sisse kallata või hoopis 450 krooni maksvaid prestiizhikaid benji -hüppeid sooritada. 
Pidu saigi õige hoo sisse alles Deep Purple ' i dünaamilise etteaste ajal. 
Rokiveteranid lasksid end kaua lavale oodata, kava hilines poole tunni jagu, kuid asi oli ka ootamist väärt. 
Kontsert algas 1971. aastast pärit kiire ja ekstaatilise lauluga tulekerast ehk Fireballiga. 
Kohe seejärel startisid Vavoom: Ted The Mechanic uuelt plaadilt ja Pictures of Home. 
Viisik paistis üldiselt vormis olevat, kuigi laulja Ian Gillan tundus pisut väsinud. 
Pole ka mingi ime, grupil on seljataga pikk kontserditurnee, mille käigus mängiti Inglismaal, Soomes, Rootsis, Venemaal ja mujal. 
Seekordne kontsert polnud liiga plaaditruu, Tallinna publik sai nautida mitmeid soolosid ja meeste ühist lavalist jammimist. 
Parima soolo esitas vahest klahvpillimängija Jon Lord (sekka fraseerides ka meloodiajuppi Jesus Christ Superstaarist), kuid igati intrigeerivalt vabajooksulised ja sugugi mitte liialt karmikoeliselt metalsed olid ka kitarrist Steve Morse omad. 
Pinge haripunkt saabus lugude Woman From Tokyo ja muidugi Smoke On The Water ajal. 
Gillan ja Co. oli publiku reageeringuga ilmselgelt rahul ning nende etteaste venis seetõttu ehk pisut pikemaks. 
Lisalugusid esitati koguni kolm, nendest oodatuim vahest Perfect Strangers ja lõpulooks valitud klassikaline kiirustamine Highway Star. 
Rokipäev lõppes tavakohase suurejoonelise ilutulestikuga. 
ÜLO KÜLM 
Linnateater puhkab rahulolevalt 
Tallinna Linnateatri direktoril Raivo Põldmaal on põhjust rahul olla: lõppenud hooaeg oli trupile edukas nii kodu- kui ka välismaal. 
Plaanid viidi ellu 
Linnateater oleme teist hooaega, varem tunti meid teatavasti Noorsooteatrina, mille 30. aastapäeva tänavu veebruaris suurejooneliselt tähistasime. 
Möödunud hooaeg kuulub kahtlemata edukaimate hulka, tunnistab neljandat aastat direktoriametit pidav mees ja jätkab: Hiljutisel koosolekul just arutasime, et kõik plaanid, mis hooaja algul tegime, oleme ellu viinud. 
Üks kahest: kas tegime väga reaalsed plaanid või suutsime ka ebareaalsed ellu viia. 
Seetõttu läks kollektiiv väsinuna, kuid rahulolevana puhkusele, et 5. augustil uuesti koguneda. 
Lõppenud hooajal lahkusid trupist näitlejad Tõnu Kark ja Paul Laasik, uue hooaja algul liitub Peeter Tammearu. 
Kirjandusala juhatajana asub uuest hooajast tööle näitleja Tõnu Oja, mis ei tähenda, et mees esinemisest loobub. 
Festivalidel tunnustatud 
Tallinna Linnateater osales lõppenud hooajal kolmel teatrifestivalil. 
Direktor meenutab saavutatut: Aprillis Peterburis toimunud Balti kodu nimelisel festivalil pälvis Elmo Nüganeni lavastatud Pianoola ehk mehaaniline klaver Grand Prix'. 
Mai lõpupoole osalesime viimastel aastatel prestiizhseks kujunenud festivalil Kontakt Poolas Toruni linnas, kus Pianoola sai teise preemia. 
Poolast edasi sõitsime Moskvasse grandioossele teisele Tshehhovi-nimelisele teatrifestivalile. 
Kolme kuu jooksul osales seal enamik maailma suuremaid teatreid. 
Tiitleid ei jagatud, kuid kohalike teatraalide positiivse hinnangu pälvisime küll. 
Lavastuste eluiga pole pikk 
Tallinna Linnateatri repertuaaris oli lõppenud hooajal 19 lavastust, osa neist ka varem mängukavas olnud. 
Anti 245 etendust, lisaks kümmekond välisreisidel. 
Vaatajaid kogunes 35 000 ringis. 
Teatri rekord - 251 korda üht lavastust mängida - on jäänud kaugetese aegadesse. 
Meil on ju väike saal, vaid sajakohaline, nädalas aga viis tööpäeva... 
Oleme publiku nõudmisel küll ka puhkepäevadel mänginud, kuid reaalselt saame kuus kodus siiski vaid veerandsada etendust anda. 
Tihti oleme sunnitud repertuaarist maha võtma lavastusi, millele veel rohkesti vaatajaid jaguks, kuid paraku tuleb teha ruumi uutele. 
Keskmiselt mängime üht lavastust paar-kolmkümmend korda - see on suhteliselt vähe, tõdeb Põldmaa. 
Oodatakse uue lava valmimist 
Kui jutu uue maja valmimisele tüürin, ütleb teatrijuht: Reaalsem kui iial varem on lootus, et Linnateater saab endale paari aaasta jooksul uue lava. 
Esialgu küll teatri pööningusaalis, kus külastajad meie Kolme musketäri kolmandat ning Ainus ja igavene elu teist vaatust vaatamas käinud ja kus me ka teatri juubelit tähistasime. 
Sinna saali tuleb 200-250 kohta. 
Tallinna linn on lubanud järgmise aasta jooksul eraldada raha uue teatri esimese korpuse valmisehitamiseks. 
See tähendab Laia tänava äärseid hooneid. 
Tänavu eraldatud rahaga ehitame välja väliskommunikatsioonid, üheksanda kvartali elektrialajaama, vee- ja kanalisatsioonitrassid; võtame maha siin tänaval seitsme aasta jooksul möödakäijate silma riivanud ehitusplangu, korrastame fassaadid ja kõnniteed, ehitame trepid... 
Lavaauku me siiski ei riku, sest Musketäre tahaks seal etendada veel ka tuleval suvel. 
Arvestades tegelikkust, pole meie uue maja valmissaamine sel aastatuhandel reaalne, kuid kõik ehitustööd lähtuvad sellest, et ükskord algab suure korpuse ehitamine Kalle Rõõmuse projekti järgi. 
AITA KIVI 
Eesti Merelaevandust hakatakse erastama 
Erastamisagentuuri nõukogu otsustas esmapäeval kanda erastamisnimekirja Eesti Merelaevanduse. 
Kinnitati ka rea ettevõtete vähemusaktsiate müügi tulemused. 
Erastamisagentuuri (EEA) nõukogu hakkab RAS Eesti Merelaevanduse erastamise kava arutama 7. augustil. 
EEA välissuhete osakonna spetsialist Joole Kuljus ütles BNS-ile, et EEA ei kommenteeri enne seda nõukogu istungit võimalikku erastamisviisi ega seda, mitu protsenti ettevõtte aktsiatest müüki läheb. 
EEA nõukogu kinnitas viimase riigi vähemusaktsiate avaliku müügi tulemused. 
Peale AS Kalevi müüdi 26 944 Mööbilmaja aktsiat tasakaaluhinnaga 1480 EVP-krooni (müümata jäi 6 aktsiat), kõik 25 700 Hotell Stroomi aktsiat hinnaga 15 EVP-krooni, kõik 2 001 600 Tartu Lihakombinaadi aktsiat hinnaga 3 EVP-krooni ning kõik 26 720 Eesti Vesiehituse aktsiat hinnaga 110 EVP-krooni. 
Selle müügivooruga korjati ringlusest ära kokku ligi 314 miljonit EVP-krooni. 
URMAS MURRE 
Farmaatsiatehas läheb börsile 
Tallinna Farmaatsiatehase aktsiaid võidakse hakata Tallinna Väärtpaberibörsil noteerima juba selle aasta septembris. 
Varem oli tehas teatanud, et börsile minnakse alles talvel. 
Börsile minek on kindel ja talveni me enam ei oota, ütles ettevõtte peadirektor Priit Kivi. 
Tema sõnul valmistatakse praegu ette firma kandmist äriregistrisse ning oodatakse audiitori otsust. 
Farmaatsiatehas müüs esimese poolaasta jooksul toodangut 61 miljoni krooni väärtuses. 
Kuue kuu puhaskasum oli 12,2 miljonit krooni. 
Kuna tehas on sõlminud sügiseks ja talveks lepinguid ravimite müügi kohta Venemaal, Ukrainas, Kasahstanis, Moldovas, Aserbaidzhaanis ja Gruusias kokku enam kui 100 miljoni krooni väärtuses, siis prognoosime selle aasta käibeks 160-170 miljonit krooni, lausus Kivi. 
Tänavuseks puhaskasumiks pakkus ta 23 miljonit krooni. 
Lähtudes sellest kasumiprognoosist jääb farmaatsiatehase aktsia hinna ja aktsia tulu suhe (P/E) praeguse kõrgeima ostu- ja müügikursi juures 2,95 ja 3,77 vahele. 
Farmaatsiatehase käive oli mullu 107,6 miljonit krooni ning auditeeritud puhaskasum 17,2 miljonit krooni. 
Selle kuu jooksul maksab ettevõte dividende 1,2 krooni aktsia kohta. 
Firmal on praegu 1075 aktsionäri. 
Juuni lõpus otsustas aktsionäride üldkoosolek suurendada jaotamata kasumi arvelt aktsiakapitali 37,71 miljoni kroonini. 
Aktsionärid ei kaotanud midagi, vaid hoopis võitsid. 
Kui enne aktsiakapitali suurendamist oli neil üks aktsia väärtusega 45 krooni, siis nüüd on aktsionäril kolm aktsiat koguväärtusega 60 krooni, kommenteeris väidetavat aktsiate odavnemist farmaatsiatehase nõukogu esimees Margus Linnamäe. 
Ettevõtte nõrgaks küljeks võib pidada liigset orienteeritust Venemaa turule, kus müüakse umbes 80% toodangust. 
Linnamäe arvates näitavad aga hiljutiste presidendivalimiste tulemused seda, et ka idanaabrit võib pidada stabiilseks partneriks. 
Lähitulevikus aga väheneb Venemaa osa ekspordis 50-60%-ni, lisas ta. 
Ettevõtte toodangut müükase ka Tshehhis, Poolas ja Bulgaarias. 
Kivi sõnul ei tähenda toodete turustamine Ida-Euroopas seda, et Eesti ravimid ei vasta Läänes kehtivatele nõuetele. 
Seal on ravimite üleküllus ning me lihtsalt ei mahu sinna turule, seletas peadirektor. 
Aegamisi tahetakse siiski suurendada Lääne turul müüdavat kaubakogust. 
PEETER PEDA 
Riho-Bruno Bramanis valmistub saama samuraiks 
Eesti parim käsipallur, 29-aastane Riho-Bruno Bramanis siirdub sügisest mängima Jaapanisse Wakunaga linna samanimelisse klubisse. 
Viis aastat Rootsis mänginud Bramanis on jaapanlaste jaoks tõeline eksootika, sest tema näol on tegemist esimese Jaapani käsipalli meistriliigas mängiva eurooplasega. 
Paar nädalat tagasi naasis Bramanis Jaapanist maad kuulamast. 
Rõõmsa meele ja haige seljaga. 
Jaapanlaste viisakus on etalonide etalon. 
Vastasin samaga, ning koju jõudes oli selg pidevast kummardamisest valus, meenutab ta. 
Sõi kulda 
Wakunaga klubi omanikud kutsusid Bramanise kohale kümneks päevaks. 
See tekitas temas algselt arvamuse, et nüüd pannakse ta tõsiselt proovile. 
Seda enam, et üks kogemus oli juba olemas. 
Nimelt käis ta pärast eelmise hooaja lõppu ennast Saksamaal proovimas. 
Seal viidi esimesel päeval kohe arstlikku kontrolli, mis oli hullem kui SS-is. 
Kontrolliti kõike, alates juuste värvist ja lõpetades varbaküünte pikkusega. 
Sestap arvasin, et Jaapaniski seisab ees põhjalik kontroll ja kõva treening, räägib Bramanis. 
Kuid pärast seda, kui Bramanis oli nädalakese kohal viibinud ja siis esimest korda trenni lasti, sai ta aru, et füüsiline karastatus polnudki asja juures kõige tähtsam. 
Sain aru, et mind taheti sealoleku aja jooksul lihtsalt tundma õppida kui inimest. 
Jaapanlastele on väga tähtis, kuidas inimene võtab nende kombed ja traditsioonid omaks. 
Söömaaegadel küsisid nad alati, kas ma soovin Jaapani või Euroopa toitu, meenutab Bramanis. 
Jaapani toidud on muidugi fantastilised, jätkab ta ja jahmatab siis tõelise üllatuspommiga: Ühel söömaajal sai kulda söödud. 
Nimelt toodi lauale väike kausike, mille põhjas oli mingi redisetaoline asi, selle peal kalamari ning kõige peale oli riivitud kulda. 
See pidi tervisele kasulik olema, räägib Bramanis, kes ei saanud küll teada, mis proov tollel kullal oli. 
Jaapanlased panid Bramanise tõsiselt proovile. 
Jaapanlastele ei maksa valetada ega nende eest midagi varjata. 
See oleks sama hea, kui valetada oma emale. 
Nii nad viisidki mu ühel õhtul kõrtsi, et vaadata, kuidas ma seal vastu pean. 
Hästi pidasin, paraku olid jaapanlased ise varsti lääbakil, meenutab Bramanis lõbusalt. 
Samurai Bramanis 
Esimene päev Jaapanis kujunes ajavahe tõttu magamiseks, teisel päeval aklimatiseerumine jätkus. 
Kolmandal päeval hakati eestlasele ümbrust näitama, tutvustati teda meeskonna ülemustega. 
Nemad omalt poolt tegid kõik, et mind kohaliku eluga kurssi viia. 
Käsipallist ei räägitud esiotsa sõnakestki, kinnitab Bramanis. 
Meeskonnaga viidi Bramanis kokku alles neljandal päeval. 
Meeskond on nagu meeskond ikka - sportlased on igal pool sportlased. 
Mehed olid sõbralikud ja võtsid mind kiiresti omaks, rõõmustab Bramanis. 
Treeningud erinesid siiski mõningal määral senikogetust. 
Trenni ilmestasid samuraide hüüded, märgib Bramanis, kes tundis alguses võõristust, kuid sai peagi aru, et huntidega koos olles tuleb ka huntide kombel ulguda. 
Mina lähen ikkagi sinna, mitte nemad ei tule siia, ja pean nende kombed omaks võtma, soostub Bramanis, kes proovis ka ise trenni lõpus samurai kombel karjuda. 
Nägin, et mehed jälgivad pingsalt, kas elan treeningusse sisse, - see kannustas. 
Treeneri roll, samuti treeneri vahekord sportlasega on eri kultuurides erinev. 
Wakunaga meeskonna treener oli veel eelmisel aastal ise mängija. 
Selge, et ta ei saavuta vajalikku positsiooni kohe, vaid teatud aja möödudes. 
Sellele vaatamata oli distsipliin kõva, tunnistab Bramanis, kellele treener pakkus võimaluse osaleda tulevikus meeskonna juhendamisel ja üritada mugandada Euroopa stiili. 
Praegu jääb Jaapani käsipalluritel Bramanise arvates puudu just tehnikast ja kombinatsioonilisest mängust. 
Viis aastat Rootsis 
Jaapanisse aitas Bramanisel teed siluda tõusva päikese maa rahvuskoondise rootslasest peatreener Olle Olsson. 
Plaanisin klubivahetust, kui Olsson helistas ja küsis, kuidas ma Jaapanis mängimise peale vaataksin. 
Pakkumisi oli teisigi, nii esiliiga- kui kõrgliigaklubidelt. 
Telefon oli kuum. 
Kuid Jaapan huvitas mind kõige rohkem, tunnistab viis aastat Rootsis ja sellest omakorda kolm viimast aastat Partille IK Sävehofis mänginud Bramanis. 
Sävehof ja Bramanis lahkusid sõpradena. 
Lahkuminek oli sõbralik. 
Sävehof andis mõista, et kui Jaapanis midagi juhtuma peaks, oodatakse mind tagasi. 
Bramanis leiab, et Rootsi-periood õpetas teda eelkõige iseseisvalt elama ja näitas sedagi, et Eesti sportlased on võimelised välismaa liigades läbi lööma. 
Käsipallurina tegin Rootsis suure hüppe, mida omakorda poleks toimunud vene käsipallikoolita, on Bramanis kindel. 
Viie aastaga Sveamaa meistrivõistluste üheks tulemuslikumaks mängijaks tõusnud Bramanis leiab, et nii pikk periood hakkas ammenduma. 
Jaapanist tulnud pakkumist polnud lihtsalt põhjust tagasi lükata. 
Loomulikult arutasime asja koos abikaasaga läbi, märgib Bramanis, kelle abikaasa Kertu õppis Rootsis kaks aastat jaapani keelt. 
Aga ma ei ütle, et Rootsi käsipalliraamat on mul lõpuni läbi loetud ja igaveseks riiulisse asetatud, ei välista Bramanis, et kunagi võib ta Rootsi tagasi pöörduda. 
Bramanisel kripeldab pisut siiski hinges, et ta ei saanud jätkata karjääri maailma absoluutses eliidis - Saksamaa või Hispaania meistriliigas. 
Hispaania mind ausalt öelda ei ahvatlenud: seal võivad palgad küll suuremad olla, kuid samas on ka palju pettusi ja rahaga venitamist. 
Saksamaa Bundesliga 'sse olnuks mingi võimalus mängima saada, võib-olla isegi tabeli ülaosas olevasse meeskonda, aga konkreetseid pakkumisi ei tulnud. 
Siin mängis omajagu rolli, et Eesti koondis pole tiitlivõistluste finaalturniiridel mänginud, agendid aga otsivad mängijaid eelkõige sealt, selgitab Bramanis. 
Ei karda tasemes kaotada 
Arvan, et ma ei kaota palju, kui Jaapanisse lähen, arvab Bramanis, kuigi tunnistab samas, et Jaapan pole mänguklassilt Rootsi, Hispaania või Saksamaaga võrreldav. 
Kuid sellest aastast läheb käima Aasia klubide karikasari, kus osaleb kaks klubi Jaapanist, Hiinast, Venemaalt, Lõuna-Koreast. 
See tähendab, et kõvu mänge tuleb küll ja küll. 
Jaapani meistriliigas osaleb kaheksa meekonda. 
Lisaks on tõusva päikese maal veel kaks liigat, mis, tõsi küll, meistriliigaga ei konkureeri. 
Igav ei hakka, naerab Bramanis. 
Wakunaga klubi on seadnud eesmärgiks tulla järgmisel aastal Jaapani meistriks. 
Pole saladus, et selle eesmärgi saavutamisel ei hakka väike olema ka Bramanise roll. 
Lisaks tuleb minna kooli keelt õppima. 
Et jaapani keeles lehte lugeda, peab oskama vähemalt 3000 hieroglüüfi, teab Bramanis. 
Soovi korral leitakse eesti käsipallurile ka väike tööots. 
Juba tehti juttu, et Bramanis saaks Wakunaga farmaatsiafirmale abiks olla välissidemete arendamisel, kuna ta oskab lisaks eesti keelele veel vene, inglise, rootsi ja soome ning õige pisut ka läti keelt. 
Aastavahetuseks koju 
Wakunaga näol on tegemist 10000 elanikuga külakesega, mis on tekkinud Wakunaga kontserni ümber. 
Bramanis ei hakka küll elama seal, vaid pisut eemal väikeses kahekorruselises majases koos abikaasa Kertu ning kahe ja poole aastase tütre Melissaga. 
Samuti antakse Bramaniste käsutusse perekonnaauto. 
Lepingus pole sätestatud vahekorda Eesti koondisega, kuid Bramanis annab enesele aru, et alguses tuleb kohaneda Jaapaniga ning sestap võivad koondise huvid tagaplaanile jääda. 
Jaapanlastel on koondise eest mängimine auasi ja ma usun, et nad mõistavad ka Eesti koondise vajadusi, loodab Bramanis. 
Samas on selge seegi, et ühelegi klubile ei meeldi, kui mängija läheb klubi mängude ajal koondise lipu alla. 
Riskima ma igatahes ei hakka, seda enam, et tegemist pole Euroopaga. 
Augustis sõidab Bramanis Jaapanisse, kuid uue, 1997. aasta loodab ta vastu võtta Eestis. 
Uue aasta esimesel päeval on Riksil teinegi tähtis sündmus: nimelt saab ta 30-aastaseks. 
SVEN SOMMER 
Kas Tshehhimaa ikka kõlbab eeskujuks? 
Seda, et Tshehhimaa on postkommunistlike riikide reformimise liider, pole seni keegi kahtluse alla seadnud. 
Sloveenia näitajad on küll mõnes asjas paremad, ka ühiskonna suhteline koguprodukt on umbes veerand suurem kui tshehhidel, kuid samal ajal olid lähtetingimused siiski erinevad ja ka poliitiliselt on Tshehhi ühiskond kahtlemata stabiilsem. 
Praegusel valitsuse vahetumise ajal on Tshehhimaa olukorra hindajaid palju, nii välis- kui ka sisemaal. 
Omamoodi nende vahel seisab lahkuv kultuuriminister Pavel Tigrid, omaaegne imperialismi lakei ja prominentseim tshehhi emigrant. 
Tema arvates oli Tshehhi Vabariigi esimene valitsus professionaalne, kohati lausa briljantne, aga ka anglosaksilikult viisakas omavahelistes suhetes. 
Teravamahõngulisi hääletamisi olnud kogu tema töö vältel ainult paar korda, ka otsustava häälega peaminister hääletanud vaid mõnel üksikul juhul. 
Parlamendivalimiste tulemused üllatasid 
Parlamendivalimiste tulemused üllatanud Tigridit, nii nagu teisigi. 
Kuigi ta on kahe suure partei mudeli pooldaja, milles opositsioonil on selline kogemus ja jõud, et ta võib valitsusohjad ükskõik millisel hetkel üle võtta. 
Tshehhimaal seda aga veel pole - tema sotsiaaldemokraatia pole põrmugi selline klassikaline, paremkallakuline nagu Austrias või Põhjamaades, ei mingi Labour Party. 
Tigridi arvates ei suudaks TSDP praegu veel põrmugi täie vastutustundega valitseda - valimistulemus saabunud liiga vara ja ilmselt ehmatanud partei liidrit Zemanit, kellest sai parlamendi esimees. 
Siia võiks lisada, et Klausi Kodanike Demokraatlik Partei mängis eelkõige ühiskonna elitaarsema osa peale ja argumenteeris peamiselt minevikuga (Me tõestasime, et suudame! 
), olles nii enda kui ka koalitsiooni võidus juba ette kindel. 
Kaotuse eest tahetavat vähemalt osaliselt vastutavaks teha partei tegevesimeest Libor Novakit, kes alustanud liiga hilja ja ajanud asju liiga loiult. 
Valijate tahteavalduse motiivide uurimine on näidanud, et 27% puhul oli määrav partei aetav hea poliitika, 21% jaoks hea programm, 8% lähtus isikust ja 5% oli ise vastava partei liige. 
TSDP värvanud uusi pooldajaid eelkõige keskkihi alumisest poolest, kelle probleemide lahendamisega valitsus ja parlament pole rutanud (ametnikud, õpetajad, väikeettevõtjad). 
Kunagisest Kodanikefoorumist väljakasvanud KDP tagant on ära kukkunud ka töölised. 
Pole siis imestada, et TSDP nelja aastaga oma positsioone neli korda tugevdas - need olid suures osas protestihääled, mitte vankumatute sotsiaaldemokraatlike vaadetega inimesed. 
Teisi ju opositsiooni poolelt suurt võtta polnud, jäid üle ainult kommunistid ja äärmusparempoolsed vabariiklased, ülejäänud parteide kohta oli juba praktiliselt ette teada, et Saadikuseimi nad ei pääse. 
Veelkord Tigridist: lahkunud valitsuse tugevuseks peab ta ka väga head koostööd presidendi ja peaministri vahel (paljudes riikides pole see kahjuks sugugi nii, võiks kas või ainult tshehhide idanaabreile viidata). 
Isiklikud sümpaatiad ning Haveli-poolne ilmne sotsiaaldemokraatide mõjustamine otsustas nähtavasti praegugi asja. 
Igatahes oli Zeman esialgu oma nõudmistes väga jäik, kohati lausa arrogantne, praeguseks on ta käitumine oluliselt muutunud, mis ennustab ilmselt tuleval nädalal parlamendi kinnituse saavale valitsusele märksa pikemat iga, kui algul arvati. 
Muide, Tigridi arvates pole ennetähtaegsetest parlamendivalimistest siiski pääsu, aga need ei pruugi varsti tulla (algul ennustati, et mitte hiljem kui tuleval kevadel). 
Valitsuses vahetub kaheksa ministrit 
Uute ministrite kohtumisel presidendiga äratas tähelepanu huvitav detail: koalitsioonipartnerid - kristlased - on lasterikkad. 
Regionaalministril Schneideril on neid tervelt viis, kultuuriminister Taliril neli, kaitseminister Vybornyl kolm. 
Neli last on ka kolmandast koalitsioonipartnerist, Kodanike Demokraatlikust Liidust tuleval portfellita Bratinkal, kelle funktsioonide asjus tekkisid ametite jagamisel kõige ägedamad vaidlused. 
Suvi tasapisi siiski edeneb ja tshehhid on isegi juba oma viljasaaki prognoosida julgenud - 6,5 mln. tonni, 42 tsentnerit hektarilt. 
Aga linnaste hind jätkab tõusmist ja tõenäoliselt ähvardab ka õlle hinna (10-kraadise rahvaõlle pudeli saab seni poest kätte umbes 3 meie krooniga!) tõstmine. 
Jääb üle esitada tshehhide jaoks traditsiooniline küsimus: Mis saab siis valitsusest?! 
AGO VILO 
Heino Enden: põder on põder 
Korvpallur Heino Endenit on võrreldud Kremli ööbiku Jaak Joalaga, kes samuti jättis Eestimaa, et nautida kuulsust ja paremat elu. 
Tegelikkus oli vähemalt Endeni puhul sootuks proosalisem. 
Moskvasse minekuga ma majanduslikult ainult kaotasin. 
Kalevis ma ei arenenud enam. 
Tundsin, et võin mängida suuremat korvpalli, ütleb nooruslik Heino Enden jahedal sügispäeval oma hubases Tampere-korteris. 
Kui sama aasta kevadel käisin Tartus Eesti meistrivõistlustel Tammistet ja Tomsoni vaatamas, siis mõtlesin, et sel tasemel peaks ikka kunagi mängima. 
Tartus hakkas lõpuks ka mingi lootus tekkima. 
Haigla hoovis olid võrkpalli- ja korvpalliväljakud, nädalavahetustel võis juba kodus käia. 
Korvpallist seal suurt midagi välja ei tulnud, sest vägisi kümmet meest mängima ei pane. 
Võrkpalli mängisime küll iga päev. 
Paljud võrkpallitreenerid on küsinud: kus sa nii hästi mängima õppisid? 
Viimasel aastal sain doktor Roman Surenkovilt loa Tartu korvpallikoolis viskamas käia. 
1977. aasta kevadel peeti samas saalis Eesti A-klassi meistrivõistluste finaalturniir. 
Haigla eriloaga võisin Jaanus Levkoi meeskonnas kaasa mängida. 
Päris hästi läks. 
Saime Heiki Spitziga mõlemad eriauhinna. 
Lõplikult saite haiglast välja 1977. aasta suvel. 
Pärast Eesti meistrivõistlusi sõitsin TSIKi meekonnaga kohe Liidu meistrivõistlustele. 
Järgmisel sügisel läksin TSIKi õppima, kuigi Tartus lubati eksamitest vabastada. 
Olin juba maitse suhu saanud, millest piisas, et maksimaalselt jätkata. 
Eksamitest sain vabaks ikkagi, kuna samal ajal toimusid Euroopa juunioride meistrivõistlused. 
Edasi läks kõik juba loomulikku rada: Kalev, N. Liidu juunioride koondis jne. 
Juulis läksin Kloogale Kalevi noorte ja andekate laagrisse. 
Augustis kutsuti juba Pärnusse Kalevi põhikoosseisu laagrisse. 
Esimest korda läksin N. Liidu juunioride koondise laagrisse novembris. 
Alguses mõtlesin, et seal pole küll midagi teha, kuid sain juba päris normaalselt hakkama. 
Milline oli esmamulje N. Liidu koondise laagrist? 
Trennid olid jubedad. 
Chomicius, kes alati on füüsilise ettevalmistuse pealt mänginud, suutis pärast trenni vaid magada. 
Treeneriteks olid siis jõulise korvpalli pooldajad Obuhhov ja Paulauskas. 
Kui teie Kalevisse jõudsite, oli meeskonna seis päris kehv. 
Mis juhtus Eesti korvpalliga? 
Tippaegadel ei pööratud noortele piisavalt tähelepanu. 
Platsile pääsesid vaid 5-7 meest. 
Kuna kaalul oli alati palju, siis noortega riskida ei juletud. 
Kalevi langus oli tingitud ebaprofessionaalsest suhtumisest. 
Paljud, kes varem istusid pingil, olid rahul, kui tippude lahkudes platsile said. 
Nad teadsid, et Kalev on nende lagi ja veeretasid oma sportlaskarjääri lõpuni. 
Meeskonnas puudus konkurents. 
Üks põhjus, miks ma AKSKsse läksin, oli otseselt seotud Kalevi hetkeseisuga. 
Ma olin saavutanud selles meeskonnas oma lae. 
Enden ja Co otsustasid Tiit Soku tuleviku 
Kas AKSKsse Teid kutsuti või olite sunnitud sinna minema seetõttu, et muidu poleks N. Liidu koondise uksed teie jaoks avanenud? 
Ähvardamist polnud. 
Ma läksin Moskvasse 1983. aastal. 
Kutsuti juba kaks aastat varem. 
Ainus, milles püüti mind mõjutada, oli ohvitseripagunite vastuvõtmine. 
Iga päev käis keegi ja üritas mulle neid pähe määrida. 
Vastasin, et tahan vaid mängida ja mingitest pagunitest mul kasu pole. 
Olete varem maininud, et majanduslikult Te mingit kasu AKSKsse minekuga ei saanud. 
See tundub veidi imelik. 
Paremate tingimuste nimel elasin esimesed aastad hotellides ja sõitsin taksoga, sest autot mul polnud. 
Ma ei läinud Moskvasse rikastuma. 
Pole kahtlustki, et mänguliselt oli AKSK korvpalliparadiis. 
Andekamad mängijad, parimad treenerid, ideaalsed tingimused. 
Kas see kõik ei tekitanud meestes liigset rahulolu? 
Meil oli küllaltki professionaalne suhtumine. 
Treenerite tase oli kindlasti kõvem, kui mängude tase N. Liidu kõrgliigas. 
Isegi kui korra kaotasime Statybale, millest tekkis suur kõmu, siis see tundus loomulik. 
Meil kulus treeningutel palju rohkem energiat kui võistlustel. 
Nii mõnigi kord läksime vastast mütsiga lööma. 
Raske oli aga kõvadeks mängudeks end häälestada. 
AKSK oli teistest üle, kuid viie Teie sealoleku aasta jooksul tulite vaid kahel korral N. Liidu meistriks. 
Kas see ei tundu veidi paradoksaalsena? 
Kahel aastal oli Žalgiris lõpuhetkedel tõesti parem. 
Aga 1986. aastal oli meie kaotus nii kohtunike kui ka Gomelski enda pirukas. 
Olin terve hooaja vigastatud. 
Otsustava mängu lisaaja lõpusekunditel tuli teine treener Žurab Hromajev minu juurde ja küsis, kas ma ühe kolmese suudan visata. 
Ütlesin, et ilmselt suudan. 
Joosta ma ei suutnud, sest jalg oli liiga valus. 
Läksin ja seisin kolmese joone taha. 
Kahjuks söötis Tarakanov liiga hilja, kuid palli ma sain ja viskasin sisse ka. 
Kaks sekundit jäi veel mängida, kuid korvi ei loetud. 
Imestan tänaseni, miks Gomelski ei protesteerinud. 
AKSKs ei otsustanud meeskonna asjade üle mitte kindralid, vaid nn vanemate nõukogu. 
Kes sinna kuulusid ja milliseid otsuseid nõukogu vastu võttis? 
Meie arvamusega arvestati. 
Igale tuurile võeti siis kümme meest kaasa, kuid trennis oli meid tavaliselt 12-14. 
Siis oligi meie otsustada, kes saavad meeskonda ja kes mitte. 
Meil oli õigus ka hommikuse trenni aega oma äranägemise järgi kasutada. 
Nõukogusse kuulusid kaks treenerit, arst ja viis mängijat - Volkov, Lopatov, Tarakanov, Tkatšenko ja mina. 
Ka Tiit Soku nimi oli Teie nõukogu päevakorras. 
Kui Tiit sõjaväkke tuli, siis üritas ta AKSKsse pääseda. 
Tegelikult tuli nõukogu otsus Tiit Dinamosse saata talle endale kasuks. 
AKSKs poleks ta ühelegi tuurile kaasa saanud. 
Kui tõsiselt nõukogusse kuulunud mängijad otsustamist võtsid? 
Peale Tkatšenko võtsid kõik asja tõsiselt. 
Tema mõmises, ja svami soglasen. 
AKSKs mängisid kõik suured staarid, kes arvatavasti oma ninast väga palju kaugemale ei näinud. 
Igasuguseid mehi oli. 
Näiteks perekondlikult meil mingit läbikäimist polnud. 
Korra aastas - pärast hooaega - tuldi kokku, ja see oli ka kõik. 
Osa mängijate vahel olid suhted päris pingelised. 
Põhiliselt oli see tingitud Tarakanovist, kes Volkovi ja Tihhonenkoga alguses absoluutselt läbi ei saanud. 
Ikkagi konkurendid. 
Mul tekkisid Tarakanoviga probleemid alles siis, kui ma hakkasin temast rohkem punkte viskama. 
Ta ei rääkinud siis minuga tükk aega. 
Naine tellis kodus, mitu punkti peab abikaasa viskama. 
Saades sellest teada, ütlesin, et ma võin kõik pallid sulle sööta, põhiline, et sa sisse viskaks. 
Sellel pinnal esines konflikte tihti. 
Kellega Teil Moskvas kõige paremad suhted olid? 
Kindlasti Lopatoviga. 
Aitasime teineteist palju. 
Mina sõitsin vajadusel tema autoga või võimaldasin omakorda Andreil minu korteris elada. 
Suurt rolli endise N. Liidu korvpallielus mängis Aleksandr Gomelski. 
Teda on meenutatud nii hea kui paha sõnaga. 
Ühes on aga kõik üksmeelsed - Gomelski oli osav ärimees. 
Lisaks sellele oli ta ka suurepärane inimene. 
Mul olid temaga alati väga head suhted. 
Ta hindas väga põhimängijate arvamust. 
Ja ta oskas sinu juurde tuppa tulla täpselt siis, kui toanaaber oli välja läinud... 
Luure töötas tal pidevalt. 
Üks huvitav lugu oli enne Eurokarika mängu Madridi Realiga. 
Teisipäeval pidi Madridis mäng olema, kuid me hakkasime Hispaaniasse sõitma juba reede õhtul. 
Sõjaväelennukiga lendasime Poola, seal treenisime ja Ungari kaudu jõudsime alles pühapäeva õhtuks Madridi. 
Sõidud ju õudsalt väsitasid, mistõttu uurisime, kas Moskvast poleks otse Madridi saanud. 
Selgus, et pühapäeval läkski selline lennuk. 
Asi polnud kindlasti piletites. 
Sõjaväe värk, tolle pole... 
Huvitavaid lugusid oleks vist mitme lehe jagu? 
Mulle on pakutud isegi raamatut kirjutada: üks härrasmees Moskvast ja Marko Paalma Tallinnast. 
Ma pole sellest ideest veel loobunud. 
Ootan kui karjäär lõpeb. 
Oli Teil AKSKs privileege? 
Kord aastas toodi paremaid asju meeskonnasiseseks müügiks. 
See oli ka kõik. 
Pärast AKSKd otsustasite koos Sergejus Jovaišaga karjääri jätkata San Marinos. 
Mille taha üleminek pidama jäi? 
Mulle endale tuli San Marino variant üllatusena. 
Pärast Kreeka EMi küsisid Moskvas kõik, et kas dokumendid on korras ja millal sõidate. 
Hakkasime siis asju ajama, kuid enne hooaega loobus Winston klubi toetamast ja kõik jäi katki. 
Uus sponsor leiti alles pärast uut aastat, kuid siis loobusime meie. 
Ei taotle Soome kodakondsust 
San Marino asemel tuli hoopis Soome, mis polnud just kõige hiilgavam lahendus. 
Korvpallurina oleks loomulikult võinud mujal tunduvalt rohkem teenida. 
Kreeka EMi ajal kohtusin Mikko Koskineniga, kelle kutsusin Tallinna puhkama. 
Tallinna lahel purjetades küsis Mikko, mis ma järgmisel aastal teen. 
Venemaal mängimisest oli mul kõrini, kuid midagi muud esialgu vaateväljas polnud. 
Ta lubas Tamperes maad kuulata. 
Parajasti vajati sinna kogemustega mängijat ning ma otsustasin Soome sõita. 
Eelkõige läksin sinna mängima. 
Elu läks aga teisiti. 
Ma ei tundnud Soome korvpalli. 
Palju raskem on tulla kõrgemalt tasemelt madalamale ja hakata treeneriks. 
Nüüd on juba palju lihtsam, sest olen sealse eluga kohanenud. 
Võib julgelt öelda, et põder on põder. 
Ja seda mitte pahas mõttes. 
Kevadel olid põhjanaabrite ajakirjanduses kõlakad, et võtate Soome kodakondsuse. 
Nüüd on Teil selleks ka juriidiline õigus, sest olete elanud Tamperes täpselt viis aastat. 
Ma pole selleks ühtegi sammu astunud. 
Võib arvata, et sellist kõmu levitasid Tampere Pyrintö asjamehed. 
Varem ei tohtinud Soome meistrivõistluste esiliigas välismaalased mängida. 
Suvel aga korvpalliliit otsustas, et sellest hooajast võib esiliigas mängida üks välismaalane. 
Mul pole Soome kodakondsust vaja. 
Olete nüüd esiliiga meeskonna Tampere Pyrintö mängiv treener. 
Milline on šanss pääseda meistrisarja? 
Ei usu. 
Oleme esiliiga noorim meeskond. 
Keskmine vanus on meil 21. Lisaks sellele on üks põhimängija vigastatud ja teise lõin režiimi rikkumise pärast minema. 
Üllatas mõne mehe ebaprofessionaalsus. 
Eesti koondisse tulite kindlasti kõhklusteta? 
Levkoi kutsus mind koondisse juba talvel. 
Ütlesin, et kui minust on kasu, siis tulen kindlasti. 
Üle pika aja oli koondises tore olla. 
Üllatas aga mõne mehe ebaprofessionaalne suhtumine. 
See võis olla tingitud ka sellest, et äsja oli lõppenud pikk Euroliiga hooaeg ja mehed nägid, et kvalifikatsiooniringist edasi ei saada. 
Pärnus pikki krosse joostes Kuusmaa, Saksakulm ja Pihelgas viilisid. 
See üllatas, kuigi viilitud on alati. 
Kõige vähem viiliti AKSKs. 
Kahju, et ma ei saanud endast parimat anda. 
Soomes üksinda treenides sain tobeda vigastuse, mis tänaseni end tunda annab. 
Sain ennast umbes 50 protsendi ulatuses realiseerida. 
Enne vigastust olin korralikus vormis. 
Meeskond võttis Teid hästi vastu? 
Ma ei tea, mis selja taga toimus, kuid otseselt ei näidanud keegi midagi halba välja. 
Kuidas treenerid koondise juhendamisega toime tulid? 
Mulle jäi mulje, et Jaanus oli koondisega liiga pehme. 
Sellegipoolest oli ta õige mees sellel kohal. 
Treener ei tohi olla vangivalvur. 
Ta peaks olema rohkem suhtleja. 
Polnud midagi parata, kui mehed olid Badajozis kaotusega juba enne lahingut leppinud. 
Avab Tallinnas firma 
Te olete väga kogenud mängija, kes on näinud palju erineva tasemega korvpalli. 
Äkki kandideerite ise eesti koondise peatreeneriks? 
Olen sellest rääkinud ühe endise mängijaga - ma ei taha tema nime avaldada -, kes on ise huvitatud koondise juures olemisest. 
Ta ütles, et mõne mehe mängimine võib sõltuda otseselt temast. 
Ta küsis, kas ma olen peatreeneri ametile mõelnud. 
Tegelikult veidi isegi olen... 
Kuid ma ei saa aru, milline on peatreeneri roll. 
Kes peaks moodustama koondise - peatreener või korvpalliliit? 
Paljud korvpallurid kodu-Eestis on asunud tegelema äriga. 
Kas teie mõtted ei liigu selles suunas? 
Peatselt avan Tallinas firma, mis hakkab tegelema hulgimüügiga. 
Tean, et teil on palju sarnaseid ladusid, kuid see mind ei heiduta. 
Löön hindadega. 
Firma nimi on Tenedos. 
Soomepoolseks esindajaks saan mina ning Tallinnasse saadan ühe soomlase. 
Kauaks kavatsete veel Tamperesse jääda? 
Ma ei tea. 
See sõltub, mida siin ja mida Eestis pakutakse. 
Selle hooaja olen kindalsti veel Tamperes. 
Kokkuvõttes ma korvpallurina oma lage ei saavutanudki. 
Esiteks seetõttu, et oleksin pidanud kaks aastat varem AKSKsse minema. 
Suureks löögiks oli San Marino variandi läbikukkumine. 
Sealt oleks võinud küll Hispaaniasse või Kreekasse edasi minna. 
Mitte ainult korvpallis, vaid ka elus tuleb alati võtta maksimum. 
Korvpallis ma seda teha ei osanud. 
URMO SOONVALD Tampere 
Mure 
Viimasel ajal olen hakanud muretsema. 
Muret pole teinud mitte üldiselt nukrad asjad nagu Uno Piiri jätkuv Eesti peatreeneriks olemine, Eesti Spordipressi vutimeeskonna kaks kaotust viimases kahes A- muruvõistluses, NMKÜ korvpallimeeskonna kaks järjestikust kaotust või miski muu. 
Muret teeb hoopis Eesti spordis tekkima hakkav oht. 
Oht, mis tuleneb Eesti ja eestlaste kehvast majanduslikust seisust (mis sest, et arenevast) ja võib viia Eesti spordi prestiiži rahvusvahelisel areenil senisest veelgi madalamale. 
Tegemist on ohuga, mis võib ära nullida fair play nii mõnestki põhimõttest kinnipidamise. 
Paar kuud tagasi lausus FC Flora endine treener Raimondas Kotovas salapärasel ilmel: Ei hakka ennustama, kuid vaatame, milliste seisudega kaotab Eesti MM-tsükli lõpumängud, kui mõnel vastasel on vaja väravate vahet parandada. 
Öeldust kostus selge vihje võimalikule eelnevale kokkuleppele vastastega sisselastud väravate suhtes kas siis mõne vastava mängijaga või meeskonna juhtidega. 
Eelmises Eesti Spordi Lehes antud intervjuus viitas Aivar Pohlak Uno Piiri ja Šveitsi koondise treeneri Roy Hodgsoni Eesti ja Šveitsi mängule eelnenud kohtumist, misjärel olevat hr. Piir teinud muutusi koondise taktikas. 
Üsna hiljuti teatas siinkirjutajale seni vaid sümpaatse mulje jätnud Eesti käsipallikoondise peatreener Jüri Lepp, et Eesti käsipallikoondis on otsustanud mängida mõlemad EM-valikmängud Austriaga vastase koduväljakul. 
Oluline: teatas siis, kui mängimata olid veel kaks nüüdseks mängitud mängu Rootsi ja Türgiga. 
Tulnuks Türgi üle võit, olnuks täiesti reaalne ponnistada end alagrupis 2. kohale. 
Võtkem vaatluse alla viimane intsident. 
Jüri Lepp põhjendas Austria vastu kodumängust loobumist sellega, et Austriasse sõiduks puudub raha. 
Võis aru saada - ehkki Lepp nii ei väitnud - et kodumängust loobumise puhul kataksid eestlaste reisikulud võõrustajad. 
Kas reisikulude kattele veel mõni nö. preemiasumma lisandub, seda me tõenäoliselt kunagi teada ei saa. 
Rahapuuduse väitega võib muidugi põhjendada paljusid asju, kuid ometi ei suuda ma kuidagi uskuda, et vajalikku summat olnuks lausa võimatu leida. 
Tegemist pole siiski USA või Austraaliaga, kuhu reis võib tõesti maksma minna üüratu summa. 
On teada, et turismifirmade reisid Austriasse maksvad umbes 5000 krooni ringis ühele inimesele, bussireis Austriasse ei läheks aga maksma rohkem kui 3000 krooni. 
Usun, et summa, mis oleks ulatunud 40-45000 krooni piirimaile, poleks üle jõu käinud nii mõnelegi potensiaalsele sponsorile. 
Võimalik, et kokkuleppele oleks võidud jõuda turismifirmadega, pakkudes vastu reklaamivõimalusi neis väljaannetes, milliste ajakirjanikud soovinuks meelsasti Eesti koondisega kaasa reisida. 
Ühesõnaga: olen 90 % veendunud, et rahaprobleem olnuks siiski lahendatav. 
Tekib ka küsimus, kas Eesti käsipalli prestiižile on tähtsam Comex Cup'i korraldamine (milleks on ikka raha leitud) või võit EM-valikturniiril, mis Austria üle olnuks kodus siiski oluliselt reaalsem, kui võõral väljakul. 
Eesti käsipalli esimene viiul Riho-Bruno Bramanis arvas nii: Pärast kaotust Türgile ei oma enam olulist tähtsust, kas mängime mängud kodus või võõrsil. 
Aga põhimõtteliselt on kodumängust loobumine muidugi ebasportlik. 
See tähendab ühtlasi juba ette võitlusest loobumist. 
Tahaks väga, et asjaosalised mõistaksid, et asi pole ühes või teises konkreetses mängus, vaid ohus, et selline käitumine võib muutuda mentaliteediks. 
Eestiga või Eesti klubidega kohtuvad vastased võivad juba ette nuputama hakata, kuidas meid majanduslikult stimuleerida või muidu soodsamaid tingimusi luua, et tulemus oleks juba ette kindel. 
Ja pole välistatud, et üks või teine tegelane, kellele ahvatlev pakkumine tehakse, lähebki liimile. 
Kokkuvõttes langeb Eesti (spordi) autoriteet nii nende silmis, kes soodsat tehingut pakuvad, kui ka laiema üldsuse silmis, kui Eestile igalt poolt vaid kaotusi sajab. 
On kuidagi solvav, kui Eesti sattumine ükskõik millises rahvusvahelises sarjas kellegi vastaseks on viimasele heaks kingituseks. 
Urmas Oti üks firmalauseid on olnud: Igaüks meist on müüdav, küsimus on vaid hinnas. 
On võimatu öelda, kas Eesti sportlased-treenerid-sporditegelased on ennast müünud (kokkuleppemängude, sisselastud väravatega või millegi muuga). 
Konkreetseteks süüdistusteks seni fakte pole, kuid kahtlusi ometi on. 
Rahvatarkus aga ütleb, et kus suitsu seal tuld. 
See teebki murelikuks. 
Marko Saaret 
Kas Lillehammer-Atlanta Club'ist on saanud müüt? 
Olen suur spordihuviline ja tähelepanelik lehelugeja. 
Viimased 37 aastat olen püüdnud pidevalt meie spordieluga kursis olla. 
Möödunud talvel käis tihti leheveergudelt läbi nimi Lillehammer - Atlanta Club, mis loodi sportlaste olümpiale mineku toetamiseks. 
Minu mäletamist mööda oli selle klubi taga kõlava nimega firma Fortius. 
Nüüd kui Lillehammeri olümpia koputab uksele, pole selle klubi tegemistest enam midagi kuulda. 
Kas on klubi laiali läinud ja suure suuga antud lubadused ära unustatud? 
Eesti Spordi Leht võiks selle teema täie tõsidusega päevakorrale tõsta, sest on ju mängus sportlastele mõeldud toetusrahad. 
TOOMAS KOLLOM Tartumaalt 
S.O.S. - lehepuudus! 
Sügisene tervitus Eesti Spordi Lehele. 
Olen olnud üsnagi usin spordiajakirjanduse lugeja, kuid viimasel ajal on tekkinud ajalehe kätte saamisel takistusi. 
Elan nimelt Tallinnas Mustamäel ja alates septembrikuust olen kokku puutunud sellega, et Teisipäeva pärastlõunaks on Eesti Spordi Leht kioskist juba otsas. 
Suvepoole lehe kättesaamisega probleeme polnud, kuid sügise tulekuga on rohkem rahvast linna tulnud ja seega linnas lehe ostjate arv suurenenud. 
Paluks toimetusel seda ka arvestada. 
Lisan kirjale ka oma piirkonna ajalehekioski aadressi. 
Toimetuselt 
Kahjuks pole toimetuse võimuses mõjutada otseselt lehenumbrite arvu ajalehekioskites, sest iga kiosköör tellib iseenda äranägemise järgi lehenumbreid. 
Sellegipoolest palume toimetusele teatada nendest kioskitest, kus lehed varakult otsa saavad. 
Kui toimetusel on olemas kindlad andmed, siis saame loodetavasti ka lehepuudusest jagu. 
Maailmameistriteks Petter Thoresen ja Anna Bogren 
Orienteerumise MMi lühiraja võistlus peeti pühapäeval. 
Eeljooksudest said tugevamad arvatult edasi, vaid taanlaste tugevaima mehe Allan Mogenseni ja 1991. aasta lühiraja maailmameistri Petr Kozaki väljajäämine oli väikeseks sensatsiooniks. 
Medalid läksid kõik Skandinaaviasse. 
Meeste 4,4 km rajal oli 13 KPd ja tõusude summa 135 m. 
Võidu sai Petter Thoresen (27) Norrast ajaga 22.34. 
Peale kaheksa-aastast vaheaega said soomlased medali - hõbe Timo Karppinenile ajaga 23.00. 
Timo kuulub Oulun Tarmo klubisse. 
Pronksmedalile jooksis Martin Johansson Rootsist ajaga 23.34. 
Linnköpingi OKd esindav Johansson oli pronksil samal alal ka kaks aastat tagasi. 
Järgnesid Jon Tvedt (Norra), Steven Hale (Suurbritannia) ja Jörgen M&aring;rtensson (Rootsi). 
Teadaolevail andmeil oli Sixten Sild 20. 
Naised jooksid 3,5 kilomeetrit 11 punkti ja 100 m tõusudega rada. 
Võit läks MMi uustulnukale Rootsist. 
Esimesel MMil ja kohe kullale nii võib öelda 28aastane Anna Bogren. 
Ka hõbemedali said rootslased - Marita Skogum võitis oma elu kaheksanda MM medali ajaga 21.10 ja kaotas võitjale 31 sekundit. 
Hõbedat ja pronksi lahutas vaid üks sekund. 
Eija Koskivaara tõi Soome naiste individuaalmedali üle 10aastase vahe. 
Neljas oli Torunn Fossli, viies Ranghild Bente Andersen (mõlemad Norra) ja kuues Marlena Jonsson. 
Seitsmendaks jäi 1991.a tavaraja võitja Katalin Olah Ungarist. 
Naiste kümne parema hulka mahtus kaks mitteskandinaavlast. 
Teatud üllatuseks tuleb pidada tugevate tšehhi naiste ebaõnne. 
Meeste kümne parema hulgas figureeris väljastpoolt Põhjamaid vaid inglane Steven Hale, kes aga juba aastaid harjutab Rootsis orienteerumisklubis Tyr ja on tänavuses Rootsi edetabelis 28. mees. 
Kuidas jooksid eestlased ja meie lähimad naabrid lätlased-leedulased, sellest esialgu andmed puuduvad. 
TÕNU RAID 
Nigeeria, Maroko ja Kamerun 
1994. aasta jalgpalli MMi valikturniiril peeti Aafrika tsoonis reedel ja pühapäeval kolm viimast mängu. 
Esimesena selgus võitja A-grupis, kus reedel kohtusid Alžeeria ja Nigeeria. 
Esimeses ringis oli Nigeeria kodus võitnud 4:1. 
Nüüd piisas nigeerlastel võõrsil ka 1:1 viigist, sest Aafrika meistri Elevandiluurannikuga võrdsete punktide juures andis neile eelise parem väravate vahe. 
Skoori avas 20. minutil nigeerlaste parim väravakütt Finidi Georghe (Amsterdami Ajax). 
Viigivärava lõid alžeerlased 71. minutil. 
Nigeeria, kes muide tänavu tuli kuni 16aastaste maailmameistriks, pääses MMfinaalturniirile esmakordselt. 
Jalgpallihaige ärimehe Bisi Adeleke arvates on Nigeerial olemas kõik eeldused saada teiseks Brasiiliaks. 
Kui Kamerun jõudis eelmisel MMil veerandfinaali, siis meie võime nüüd jõuda veel kaugemale, arvas ta pärast mängu. 
Kuni 16aastaste koondise treener Fanny Ikhayere Amun aga on veendunud, et Aafrika meeskond võib maailmameistriks tulla juba 2002. aasta MMil. 
[originaali tabel välja jäetud] 
B-grupis jäi finaalturniirile pääseja liidrite Sambia ja Maroko otsustada. 
Sambia koondise selline edu on tegelikult lausa rabav, sest 18 koondislast hukkus aprillis lennuõnnetuses teel MMi valikmängule Senegaliga. 
Ometigi leiti uued head mehed, kes viisid oma maa koondise finaalturniiri künnisele. 
USAsse sõit jäi siiski ära, sest eile Casablancas suutis Maroko koondis tänu Abdeslam Laghrissi väravale 50. minutil 80 000 pealtvaataja rõõmuks võita 1:0. 
Kuni väravani ründasid marokolased meeletult, seejärel aga tõmbusid umbkaitsesse. 
Marokolased ei pidanud ennast favoriidiks ning seetõttu algasid pea kõigis Maroko linnades suured võidupidustused. 
Maroko koondis mängis viimati finaalturniiril 1986. aastal Mehhikos, kus alagrupis saadi esikoht Inglismaa, Poola ja Portugali ees ning kaheksandikfinaalis kaotati napilt 0:1 hilisemale finalistile Saksamaa LVle. 
<gap desc="table"> 
C-grupis võis eeldada Kameruni koondise edu, sest just kamerunlaste vapustav mäng 1990. a MMil Itaalias - turniiri avamängus alistati tiitlikaitsja Argentiina 1:0 ning esimese Aafrika meeskonnana jõuti kaheksa tugevama hulka - tõi Mustale Mandrile kolmanda finaalturniirikoha. 
Kameruni koondis õigustaski oma favoriidiseisust, kuigi valikgrupivõidu tagas alles eilne 3:1 võit Simbabve koondise üle. 
Kaks väravat lõi Itaalias Argentiina vastu võiduvärava löönud Francois Omam Biyick (15. ja 28. min). 
Yaoundes jälgis mängu 85 000 pealtvaatajat, kuigi ametlikult mahutab staadion vaid 50 200 inimest. 
Kameruni president Paul Biya kuulutas esmaspäeva üleriigiliseks pidupäevaks. 
<gap desc="table"> 
1994. a MMi finaalturniiril osalevast 24 meeskonnast on nüüd kindlad 11: tiitlikaitsja Saksamaa, korraldav maa USA, Põhja- ja Kesk- Ameerika ning Kariibi mere tsoonist (CONCACAF) Mehhiko, Euroopa tsooni V valikgrupist Kreeka ja Venemaa, Lõuna-Ameerika tsooni A-grupist Kolumbia ning B-grupist Brasiilia ja Boliivia ning Aafrika tsoonist Nigeeria, Maroko ja Kamerun. 
Finalistidele võib aga täiendust tulla juba alanud nädalal, sest Euroopa tsoonis mängivad teisipäeval Luksemburg - Kreeka (5. valikgrupp) ning kolmapäeval Itaalia - Šotimaa ja Portugal - Šveits (1.), Holland - Inglismaa ja Poola - Norra (2.), Taani - Põhja-Iirimaa ja Iirimaa - Hispaania (3.), Rumeenia - Belgia ja Wales - Küpros (4.), Bulgaaria - Austria, Prantsusmaa - Iisrael ja Rootsi - Soome (kõik kolm 6. valikgrupp). 
Reedel algab Kataris Dohas Aasia tsooni finaalturniir, kus kuuikust Lõuna-Korea, Põhja-Korea, Iraak, Saudi Araabia, Jaapan ja Iraan pääsevad USAsse kaks paremat. 
Balti jalgpalliliiga loodud 
2. novembril Tallinnas FC Flora - Minski Dinamo 
Reedel, 8. novembril said Eesti Jalgpalli Liidu asepresidendi Mart Tarmaku ja Žalgirise peatreeneri Benjaminas Želkeviciuse algatusel Vilniuse Žalgirise spordibaasis kokku Tallinna FC Flora, Riia Skonto, Riia Olimpija (end Daugava), Vilniuse Žalgirise, Panevežyse Ekranase, Klaipeda Sirijuse, Minski Dinamo ja Kaliningradi Baltika esindajad, et leppida kokku Balti liiga asutamise suhtes. 
Esialgselt kutsututest loobus Tallinna Norma. 
Liiga eesmärgina nähti vajadust tugevate mängude järele ja publiku ning reklaamiandjate huvi suurendamist jalgpalli vastu. 
Samuti olid kõik klubid huvitatud hooaja pikendamisest nii sügisel kui ka kevadel pääsemaks teiste Euroopa riikide klubidega samasse rütmi. 
Rõhutati ka riikide meistrivõistluste tähtsust ning lepiti kokku pidada Balti liiga mängud meistrivõistluste ajakavast lähtuvalt. 
Liiga mängitakse kahes nelja meeskonnaga alagrupis, kusjuures kõikide vastastega kohtutakse kord oma, kord vastase väljakul. 
Alagruppide kaks paremat lähevad poolfinaalidesse, kus võitja võtab koduväljakul vastu teise grupi teise meeskonna. 
Balti liiga finaal mängitakse 27. juulil 1994 neutraalsel väljakul. 
Loos paigutas viie riigi meeskonnad järgmiselt: A-alagrupp 
1. Panevežyse Ekranas 2. Vilniuse Žalgiris 3. Kaliningradi Baltika 4. Riia Olimpija 
B-alagrupp 
1. Tallinna FC Flora 2. Klaipeda Sirijus 3. Minski Dinamo 4. Riia Skonto 
Mõlemas alagrupis peetakse I ja II voor veel sel aastal. 
Mida arvavad täiendavast mänguvõimalusest mängijad? 
FC Flora kapten Mart Poom: Arvan, et meie jaoks on väga tähtis saada juurde mänge tugevate vastastega, et harjuda igas mängus maksimaalselt pingutama. 
Samuti on oluline võimalus pikendada hooaega. 
Eesti jalgpallimeistrivõistlused algavad aprilli lõpus ja lõpevad oktoobris - kui tahame jalgpalliga Euroopasse jõuda, on seda liiga vähe, mänguperiood jääb liiga lühikeseks. 
On selge, et Eesti meistrivõistlused jäävad klubi jaoks primaarseks, sest sealt kaudu läheb tee Euroopa klubide sarjadesse. 
Loodan, et Balti liiga saab teeks mängijate meisterlikkuse tõstmisel. 
REIN HEINSOO 
Euroliiga veerandfinaalgrupid loositud 
Nädalavahetusel loositi Münchenis korvpalli Eurolliga veerandfinaalgrupid. 
A-grupis mängivad Barcelona ja Madridi Real Hispaaniast, Kreeka Olympiakos, Suurbritannia Guilford Kings, Belgia Mecheleni Maes Pils, Leverkuseni Bayer Saksamaalt, Treviso Benetton Itaaliast ja karikakaitsja Limoges Prantsusmaalt. 
B-gruppi kuuluvad Ateena Panathinaikos Kreekast, Badalona Joventut Hispaaniast, Zagrebi Cibona Horvaatiast, Lissaboni Sporting Portugalist, Türgi meister Istanbuli Galatasaray, Pau Prantsusmaalt ning Cantu ja Bologna Itaaliast. 
Mängud algavad 28. oktoobril. 
Senna tuleval aastal Williamsis? 
Reuteri andmeil tehakse täna Didcotis Inglismaal Williamsi peakorteris teatavaks, et tuleval aastal on selle vormel 1 meeskonna sõitjad brasiillane Ayrton Senna ja inglane Damon Hill. 
Viimased kuus aastat McLarenit esindanud kolmekordne maailmameister Senna asendab tänavuse hooaja järel loobuvat Alain Prosti. 
1983. aastal tegi Senna esimese testisõidu vormel 1-l Donington Parkis just Williamsil. 
Neljal aastal on Frank Williams ja Ayrton Senna olnud väga lähedal lepingu sõlmimisele, kuid viimasel hetkel on alati midagi vahele tulnud. 
UEFA teeb uuendusi 
Euroopa Jalgpalliliit teatas, et käesoleval hooajal selgub Meistrite Liiga võitja varasemast kahest aastast erinevalt. 
Kui mullu ja tunamullu kohtusid kahe poolfinaalgrupi võitjad kohe meistrite karikale, siis nüüd pääseb mõlemast nelikust edasi kaks paremat. 
Gruppide võitjad kohtuvad ühes koduväljakumängus teise grupi teisega. 
Uuenduse eesmärk on vältida ebaolulisi mänge viimastes voorudes. 
Kui sellist süsteemi oleks rakendatud juba eelmises sarjas, siis oleksid poolfinaalides mänginud Marseille Olympique - Göteborgi IFK ja AC Milan - Glasgow Rangers. 
Meistrite Liiga veerandfinaalgruppide loosimine toimub 5. novembril Genfis pärast Euroopa karikasarjade teise ringi korduskohtumisi. 
Mängud peetakse ajavahemikus 24. novembrist kuni 13. aprillini. 
Palestiina - Prantsusmaa veteranid 1:0 
Jordani jõe läänekaldal Jerichos kohtusid jalgpalli sõprusmängus Palestiina koondis ja Prantsusmaa veteranid. 
Prantslasi esindasid muu hulgas sellised kuulsused nagu Michel Platini ja Alain Giresse. 
Üllatuslikult võitis 1:0 alles oma kolmanda mängu pidanud Palestiina koondis. 
Jalgrattur sõitis end surnuks 
Belgia raadio teatel sõitis end krossivõistlustel vastu puud surnuks Belgia amatöörjalgrattur Geert De Vlaeminck (26). 
Geertist märksa tuntum on tema nõbu Roger De Vlaeminck, kes on võitnud neli korda Pariis - Roubaix ja kolm korda Milano - San Remo sõidu. 
Eesti käsipallimeeskonna nukker nädal 
Eesti-Rootsi 19:32 (6:15) Rätsep 5, Pinnonen ja Bramanis 4, Kütt 2, Suvi, Patrail, Varik ja Kont 1 värav Malmbergi spordihall 1200 pealtvaatajat 
Raske olnuks Eesti ja Rootsi vahelises kohtumises loota millelegi rohkemale kui Eesti meeskonna ilusale mängule. 
Souli olümpiahõbe ja eksmaailmameister Rootsi on küll osa oma kunagisest hiilgusest kaotanud - tänavusel MMil jäädi pidama pronksikohal -, kuid sellise kaliibriga meeskonna vastu võitu/viiki loota olnuks ilmselge enesepettus. 
Ilusat mängu - seda küll. 
Kuid eestlased ei tulnud toime ei ühe ega teisega. 
*** 
Näen kaotuse taga kolme peapõhjust. 
Esiteks Heinla vigastus soojenduse ajal: mänguplaan oli täpselt paika pandud. 
Teiseks ei andnud rootsi klubid Bramanist ja Varikut õigeaegselt vabaks. 
Seetõttu ei saanud teha ühistreeninguid ning koostöö kannatas. 
Kolmandaks kiirustasime liialt teatud mänguolukordades ja ei pidanud distsipliinist kinni, võttis peatreener Jüri Lepp kokku kaotuse peapõhjused. 
Vaatamata numbriliselt tasavägisele algusele - 18. minutil juhtis Rootsi vaid 7:5 - oli selge, kes on kes. 
Rootsi tehniline ja taktikaline üleolek oli nähtav. 
Väravaid saavutati kindlamalt. 
Edaspidine vaid tõestas svenssonite üleolekut. 
Pärast seda, kui treener Lepp vahetas ebaõnnestunult alustanud Urmas Küti ja Jürgen Palmi asemel sisse Riho-Bruno Bramanise ja Margus Variku, muutus Eesti mäng veelgi kaootilisemaks. 
Ma pidin Küti välja vahetama, sest ta ei suutnud vastaste väravavahti üle mängida. 
Kahjuks ei suutnud seda alguses ka Bramanis ja Varik. 
Kuid ma ei saanud ka Ain Pinnoneni välja võtta, et talle nõu anda, sest talle asendajat polnud. 
Täiesti liimist lahti oli väravavahi Urmas Träderi mäng. 
Kuna aga Paavo Nelke sai vahetult enne Rootsi-sõitu vigastada, siis polnud asendajat võtta kusagilt. 
Rootsi saavutas oma väravad näiliselt lihtsalt, justkui oleks käsipalliõpikut praktikas teostatud. 
Ridamisi Rootsi väravaid kogunes kiirrünnakutest, mängu lõpuks tuli neid tervelt 13. 
Rootslased ise peavad normaalseks 5-10 väravat kiirrünnakutest mängus. 
See, et nad said meie vastu koguni 13, oli suur meiepoolne viga. 
Eestipoolne viga seisnes ettevalmistamata pealevisetes, mis paljudel puhkudel ebaõnnestusid. 
Meie mängijad ei olnud valmis pärast selliseid viskeid tagasi kaitsesse jooksma, rootslased aga küll. 
Eriti nende ääred, kes valvasid nagu hagijad eestlaste ebaõnnestunud viskeid. 
Rootslaste kiirrünnakud olid aga filigraansed. 
Maailma parimaid, hindas Lepp. 
Eesti aktiivne 5-1 kaitse andis hea võimaluse Rootsi joonemängijatele ja seda olid Per Carlen ja paaril korral ka Magnus Wislander varmad ära kasutama. 
Rootslased saavutasid mitu väravat ka ääreläbimurretest, lausa hiilgav oli sellel kohal paremäär Johan Pettersson, mees, kes viskab sisse ka nullnurga alt. 
Rootsi läks eest kui vedur ja eestlastel jäi üle vaid viimasele vagunile järele lehvitada. 
*** 
Ometi leidus ka eestlaste mängus kiiduväärset. 
Rootsi treener Bengt Johansson kiitis eriti Eesti koondise kaitsemängu. 
Ka Lepp ise oli kaitsetegevusega rahul: See oli tõesti üks väheseid asju, mis rõõmustas. 
Ning veel: mängu viimased 25 minutit oli Eesti Rootsiga pea võrdne, kaotades selle mänguosa vaid 12:13. 
Tõsi, ka selles osas esines mõõnu, kuid ometi näitas, et ollakse võimelised mängima peaaegu võrdset ja ka ilusat mängu. 
Kuid vast isegi peamine, esmapilgul nii võib-olla mitte tunduv, kaotuse peapõhjus võis olla järgmine: Eesti läks Rootsiga mängima, olles juba ette kaotanud - aukartus oli liialt suur. 
Olen nõus, et aukartus jättis jälje. 
On vaja aru saada, et ka Rootsiga on võimalik võrdselt mängida, arvas Lepp. 
Hindab peatreener Jüri Lepp 
Urmas Träder. 
Ebaõnnestus. 
Urmas Kütt. 
I poolajal ei suutnud hakkama saada, kiirustas, seda ka arvulises vähemuses. 
Jürgen Palm. 
Kesine mäng. 
Rein Suvi. 
Pärast esimest väravat mõtlesin, et nüüd..., kahjuks jäi see ka viimaseks. 
Rünnakul ei suutnud mees oma pikkust kasutada. 
Jaanus Rätsep. 
Oli selles mängus meie parim. 
Rünnakul peaks siiski julgem olema. 
Nii hea tabavusprotsendiga peaks rohkem julgema mängu enda peale võtta. 
Ain Pinnonen. 
Meeldiv üllatus. 
Praegu väga vajalik mees. 
Kahjuks lonkab koostöö teistega väheste ühistreeningute tõttu. 
Maidu Patrail. 
6-0 kaitse vastu on joonemängijal raske. 
Sai vähe sööte, kuid oli ka ise passiivne. 
Riho-Bruno Bramanis. 
I poolajal ei suutnud sisse elada. 
II poolajal, kui rong juba läinud, tundis end kui kala vees. 
Margus Varik. 
Praegu heas füüsilises vormis. 
Sai küll vähe mängida, kuid oli mees omal kohal. 
Ain Kont. 
Praegu asendamatu kaitsemees. 
Eesti käsipallimeeskonna nukker nädal 
Eesti-Türgi 19:26 (9:12) Bramanis 11 (5 7m karistusviset), Rätsep 3, Palm 2, Kütt, Heinla ja Pinnonen 1 värav TTÜ spordihoone 300 pealtvaatajat 
Suvine mäng Türgis näitas, et türklaste põhiline relv on agressiivne kaitse ja kiirrünnakud. 
Võrreldes Rootsi-mänguga oli peatreener Jüri Lepp koondisesse kutsunud põhiliselt samad mehed. 
Lisandusid joonemängija Ahmed Porkveli ja väravavaht Paavo Nelke. 
Margus Varik puudus suurte sõidukulude tõttu, Raivo Laastu kõrvalejäämise kohta puuduvad andmed. 
Igatahes oli Lepal soov mõlemat meest kasutada. 
Eesti meeskonna 6-0 kaitsetaktika tundus end õigustavat. 
Bramanis oli end märgatavalt kogunud ning tegutses terve mängu jooksul meeskonna mootorina. 
Esimesel poolajal viskas Bramanis Eesti üheksast väravast kaheksa. 
Bramanise minek jätkus ka teisel poolajal, tõsi, mõnevõrra vähemresultatiivselt. 
Türklased ei suutnud otsustavalt tõsta kiirrünnakute osatähtsust. 
Mäng püsis võrdsena momendini, mil lõpuni jäi 7 minutit. 
Bramanist kaeti personaalselt, see ahendas mõnevõrra meie parima tegutsemisruumi. 
Kuid mäng oli võrdne. 
Türgi koondise venelasest treener, 1976. aasta olümpiavõitja Aleksandr Rezanov kommenteeris: Positsiooniline mäng oli võrdne. 
Ärevaks tegi muu. 
Teist mängu järjest oli vähe abi väravavahtidest. 
End ei suutnud leida ei Träder ega Nelke. 
6-0 kaitsetaktika puhul on aga väravavahi osa väga suur, tihti otsustav. 
Väravavahid olid alla igasugust arvestust, oli Bramanis kriitiline. 
Mitu Eesti-poolset ebõnnestumist karistas Türgi kiirrünnaku läbi saavutatud väravaga. 
Need õnnestunud kiirrünnakud otsustasid mängu saatuse, oli Rezanov kindel. 
*** 
Viimased seitse minutit oleks eraldi käsitlemist väärt. 
Paar eksimust lihtsates olukordades viisid krahhini. 
Küti kaks valesöötu ja möödavise käristasid skoori Eesti kahjuks. 
See põhjustas närvilisuse, viimane omakorda kiirustades tehtud pealevisked: mehed hakkasid lihtsalt proovima, kellel läheb. 
Ei läinud aga kellelgi... 
Taheti ruttu väravat saavutada, aga värava saavutamiseks tuleb tööd teha. 
Türgi seda oskas. 
Lõpus loodeti Bramanisele, kuid Riks võeti kinni ning enda peale ei julgenud keegi mängu võtta, iseloomustas mängu lõppu playmaker Ain Pinnonen. 
*** 
Veel ühest nüansist. 
Riho-Bruno Bramanis: Mind hämmastas, et treener Jüri Lepp tegeles veel tund aega enne kohtumist hoopis muuga kui eelseisva mänguga. 
Küll oli tal askeldamist reklaamitahvlite ülespanekuga, küll kõige muuga. 
Võistkond sai alles pool tundi enne mängu teada, millises koosseisus mängitakse. 
Loomulik olnuks minu arvates vähemalt tund aega otseselt mängu ja võistkonnaga tegelda. 
*** 
Mäletan, kui enne EM-võistluste valikmängude algust treener Lepp plaane seadis. 
Alagrupp tundus, ka allakirjutanule, igati soodne, teine koht täiesti reaalne... 
Senipeetud mängud on meid maa peale tagasi toonud. 
Ma ei ole siiski loobunud uskumast Eesti meeskonna potentsiaali. 
Ja leidnud nüansi, võib-olla ka otsustava nüansi, milles konkurentidele alla jääme: raha. 
Käsipalliliidu eelarve ei kannata EM-tsüklist osavõttu, lennukisõite, rääkimata treeninglaagritest, kontrollmängudest ja mängijatele makstavatest preemiatest. 
Ainult üks võrdlusmoment: Türgi rahvuskoondise eelarve on 1,3 miljonit dollarit. 
Juba see raha annab võrreldes meiega eelise, vaatamata sellele, et Türgis on käsipalliga tõsisemalt tegeldud vaid viimased aastad. 
No comments. 
*** 
Järgmise mängu EM-sarjas peab Eesti 23. oktoobril Kalevi spordihallis Rootsiga. 
Hindab peatreener Jüri Lepp 
Paavo Nelke ja Urmas Träder. 
Mõlemad väravavahid mängisid kehvasti. 
Riho-Bruno Bramanis. 
Klass omaette, lisaks suurepärasele rünnakule oli tugev ka kaitses. 
Toomas Heinla. 
Ilmselt oli jälje jätnud vigastus. 
Urmas Kütt. 
Mängis vähe ja tegi mitu pallikaotust ja lohakat viset. 
Jürgen Palm. 
Mängis kuidagi kartlikult. 
Ain Pinnonen. 
Resultatiivsus jäi väikseks. 
Teatud olukordades oodanuks rohkem külma verd, äralagunemine on siiski ka mängujuhi süü. 
Rein Suvi. 
Mängis põhiliselt kaitses ja tegi neli viga. 
Jaanus Rätsep. 
Tegi palju pallikaotusi ja kaitsevigu. 
Ahmed Porkveli. 
Mängis suhteliselt vähe ja tegi paar viga. 
Ain Kont. 
Mängis päris normaalselt, kuid tegi vea, mille eest sai 2 minutit. 
Selle kasutas vastane ära. 
Murakas võitja Remmelgal koid kabiinis 
Laupäeval toimus Järva- ja Jõgevamaa teedel autoralli Black'93, mis oli veoautode karikavõistluste viimane etapp. 
Tiitlivõitja selgus küll juba pärast eelmist etappi Hiiumaal. 
Medalid riputati kaela Hannes Türnpuule-Harri Laurile. 
Black -ralli on välja kasvanud Harjumaa rallist, millele anti vaid korraldaja nimi. 
Start anti Paides, finiseeriti Kuremaal. 
Võidusõit toimus pimedal rajal, st võistlejad ei saanud sellega eelnevalt tutvuda. 
Toomas Kreegi koostatud kiiruslegendi oli võimalik osta tund enne starti. 
Mina oleksin tahtnud täielikult pimedalt-sõitu ilma mingi legendita, kommenteeris Vene talve ralli võitnud Aavo Pikkuus. 
Laupäeva hommikul kogunes Paide linna KUMA-raadio ette 10 sõidu- ja 12 veoautot. 
Ees ootas rohkem kui 200 kilomeetrit ei-tea-mida. 
Etterutates võib aga öelda, et rajameistrid olid leidnud teed, mis oma kvaliteedilt ja vaadatavuselt ületasid nii mõnedki eelmised. 
Sõitu alustati Paide linnakatsega. 
Selle eest, et rohketel huvilistel seistes külm ei hakkaks, hoolitsesid veoautomehed, kelle sõidustiil sundis ohtlikele kohtadele juhtunud rallihuvilisi päris pikki hüppeid tegema. 
Katse võitsid Margus Murakas - Margus Mesipuu Samaral. 
Veokate kiiremad olid Agu Remmelg - Meelis Pielberg. 
Vaheajaks Jõgeval olid liidriks tõusnud Murakas - Mesipuu Allan Lutteri - Kalle Pähna ning Aavo Pikkuusi - Priit Kinuneni ees. 
Veoautode esikolmik: Türnpuu - Lauri, Harri Viirsalu - Enno Tamman, Agu Remmelg - Meelis Pielberg. 
Teisel ringil asus Murakas edu kindlustama, kuigi seitsmendal kiiruskatsel ei olnud katkestamine kaugel. 
Auto tõusis kahtlaselt ohtlikult kahele rattale, kuid õnneks kaldus õigesse asendisse tagasi. 
Ats Remmelga - Janis Lõppe Gaziku hoog läks aga nii suureks, et pidurdamiseks oli külamehe laudast vaja pool kaasa võtta ja autokastist pool maha jätta. 
Sõit läks vähe nobedaks, kommenteeris hiidlane. 
Kaardilugeja ei näinud armatuurlaua tulede valgel legendi lugeda, see värises ka hirmsasti käes, jäin pidurdamisega hiljaks..., järsku oli kabiin koipuru täis. 
Sõiduautodel olid kiiremad Margus Murakas-Margus Mesipuu, jättes oma Samaraga Lancia -mehe Aavo Pikkuusi seljataha. 
Tehnikaga oli probleeme. 
Roolivõimendi hüdrosüsteem ei töötanud. 
Toru läks puruks ja leke oli suur. 
Mul läks seekord vist õli peale rohkem raha kui bensiinile, lausus Pikkuus. 
Veoautodel võitsid Türnpuu - Lauri Remmelg-Pielbergi ees. 
Veoautol osalesid ka ajakirjanike ekipaažid. 
Duell KUMA (Kalle Grunthal - Tigran Sultanjants) ja TOP-raadio (Jüri Erenbusch - Villu Ester) vahel lõppes 10. katsel, mil viimased katkestasid süütepooli läbipõlemise tõttu. 
KRISTJAN SOOPER 
Raha paneb rusikad välkuma 
Eile mälestati Dünamo tennisehallis meie teenekat poksikorüfeed Karl Lemani. 
Ürituse eestvedajateks olid tema endised õpilased, kes hiljuti Tallinna Poksiassotsiatsiooni ühinesid, mis küll veel Tallinna linnavalitsuses registreerimata. 
Kahtlemata oli tegu Eesti viimaste aastate suurima poksiturniiriga. 
Olime algselt Tallinna kutsunud ka Itaalia, Rootsi ja Venemaa nahkkindamehi. 
Läänest kardeti tulla, Venemaalt aga ei tahetud nii raskel momendil lahkuda, ütles peakorraldaja Jevgeni Kolesnikov. 
Karl Lemani endised õpilased kulutasid memoriaalturniiri korraldamiseks 150000 krooni. 
Maksime kinni elamise, söömise ja andsime kõigile osavõtjatele isegi 10 dollarit päevaraha. 
Kasu me sellest saada ei looda. 
Ehk tulevikus... ei kaota Kolesnikov optimismi. 
Publikut oli Dünamo tennisehallis palju. 
Enamuse moodustasid nn kantpead. 
Küllap nad tulevad omadele pöialt hoidma ja ärimehe pilguga teisi jälgima, arvas mitmetähendusliku pilguga poksiliidu ametnik. 
Automarkidest olid tennisehalli parklas esindatud kõik tänavalt ja televisioonist tuntud firmad... 
Võistluste üks nimekamaid külalisi oli Leedu Poksi Föderatsiooni president, 1968. aasta olümpiavõitja Dan Poznjak. 
Hea võistlus meie teise ešeloni poksijatele. 
Imestasin, kuidas teie võistlusel nii palju pealtvaatajaid on. 
Meil peab inimesi poksimatšidele meelitama. 
Nelja päevaga käis ringis 47 nahkkindameest Leedust, Lätist, Soomest ja Eestist. 
Tase oli keskmine. 
Enamik Eesti parimatest erinevatel põhjustel puudus. 
Nad väidavad, et pole võimalik töö kõrvalt poksiga tegelda, konstateeris Eesti Poksiliidu president Raul Luks. 
Korraldajad lubasid üksmeelselt, et Karl Lemani mälestusturniiriga jätkatakse. 
Meil on varuks ka mõningaid üllatusi. 
Tahaksime läbi viia ägeda poksiõhtu, kus mängus suured rahad ja ringis nimekad nahkkindamehed, lubasid ärimehed, kelle rahakott tundub kannatavat vägagi suurejoonelisi üritusi. 
URMO SOONVALD 
Kuma-raadio tähistas oma sünnipäeva 
Alates 1. septembrist võib Järvamaal kuulata KUMA-nimelist raadiot. 
Tegijad on samad mehed, kes aastaid tagasi otsustasid välja anda ristsõnalehte Kuma. 
Viie aasta jooksul on oldud edukad ning kätte oli jõudnud aeg tegevust veelgi laiendada. 
Oma sünnipäevapeo otsustasid nad korraldada möödunud laupäeval. 
Juba hommikul vara kogunes rahvas Paide äärelinna piimakombinaadi juurde, kus asub ka KUMA-raadio kontor. 
Anti start ümber Paide linna teatejooksule, millest tahetakse kujundada traditsiooni. 
Kakskümmend minutit pärast starti oli esimesena finišis Tartu jooksuklubi Hellyse ankrumees. 
Pealtvaatajad võisid mängida petanque'i ja proovida kätt ammulaskmises. 
Paide kohalikku rekorditeraamatusse kanti keldrist väljatoodud suurimad porgandid ja kartulid, välja toodi ka kohalike elanike kõige kuumemad mütsid ja ketsid. 
Et nendega väikest moedemonstratsiooni teha, piisas mõnele mehele paarist lonksust viinast. 
Omalaadne oli ka küllalt kopsaka auhinnafondiga koristajate võistlus. 
Nimelt asusid inimesed piduplatsi koristama sellise tuhinaga, et asi kiskus kakluseks. 
Kui äärelinnas olid võistlused peetud, koliti kesklinna kohalikke ristsõnalahendamise meistreid selgitama. 
Päeva tippsündmust - Onu Bella kontserti - ootas Paide rahvas juba hommikust saati. 
RASMUS KAGGE 
Uudised 
Elva - Eesti tänavune jalgrattakants 
Maanteealadel on Eesti ratturid tänavuse hooaja lõpetanud. 
Peetud on kõik tiitli- ja karikavõistlused. 
Treenerid on jõudnud ka teha kokkuvõtted, kus arvestatud kõikide vanuseklasside viieteistkümne parema ratturi tulemused kõigil kavasolnud distantsidel. 
Kokkuvõtted olid eriti rõõmustavad elvalastele. 
Nemad kogusid aktiivse ja eduka esinemisega just C- ja B-klassi ning tütarlaste konkurentsis sedavõrd suure punktisumma, et ülejäänud klubid ja seltsid jäid kaugele maha. 
1. Elva 597,5, 2. Pärnu Kalev 472,5, 3. Silves Centrum 463, 4. Tähtvere 384 punkti. 
C-klass: 1. Elva 300, 2. Pärnu Kalev 60. B-klass: 1. Pärnu Kalev 388, 2. Elva 238,5. 
Juuniorid: 1. Silves Centrum 238, 2. Tähtvere 230. 
JOHANNES MILLER 
Teenekat spordijuhti mälestades 
Pärnus peeti omaaegse tuntud ja populaarse spordijuhi ja võrkpallitreeneri Bernhard Lõhmuse 8. mälestusturniir, kus kuues vanuseklassis osales ühtekokku 27 võistkonda. 
Turniiri peaorganisaatoriks oli teeneka treeneri üks andekamaid õpilasi, endine koondislane, praegune Pärnu spordikooli võrkpallitreener Helju Sutt. 
Võitjad: Pärnu meeskond, Kuldiga naiskond, Pärnu naisveteranid, A-klassi poisid ja B-klassi tütarlapsed, Kuressaare 1982.a ja hiljem sündinud tüdrukud. 
SVEN TAAL 
Euroopa ettevõtete spordimängud. Mis see on? 
Mida kujutavad endast ettevõtete sportlaste võistlused, ükskõik mis nime nad ka ei kanna, on meie inimestel lähiminevikust hästi teada. 
Küllap aga teatakse vähem, et ettevõtete töötajad võistlevad omavahel ka Euroopa tasandil ja nendest jõuproovidest on osa võtnud ka meie ettevõtete sportlased. 
Euroopa 9. ettevõtete suvemängudel olime esindatud 82 inimesega 10 spordialal. 
Edukamad oldi kergejõustikus, kus võistkondlikult saadi 3. koht, erinevates vanuseklassides 2 esimest, 7 teist ja 2 kolmandat kohta. 
Üldse toodi Eestisse 6 kuld-, 16 hõbe- ja 8 pronksmedalit. 
Esmakordne osavõtt äratas tähelepanu ja kohe kutsuti meid 1995.a Hispaanias korraldatavatele 10. spordimängudele. 
Saime kutse ka 30. jaanuarist 4. veebruarini 1994 Albertville'is peetavatele Euroopa 2. ettevõtete talimängudele. 
Osaleda saavad ettevõtete tegevsportlased ja eraldi klassis tervisesportlased lihtsustatud kava järgi. 
Võistlusalad: murdmaa- ja mäesuusatamine, hoki, lühiraja uisutamine, curling ja võrkpall. 
Kel asja vastu huvi, astugu ühendusse ESS Kaleviga, kes on meiepoolne koordinaator. 
Ega pikka mõtlemisaega ole, sest osavõtusoovist tuleb korraldajatele teatada juba 29. oktoobriks. 
OLAF OLMAN 
Rakveres joosti võidu 
Rakvere jooksuklubi Lasse korraldusel toimusid nädalavahetusel jooksuvõistlused. 
Laste 3 km distantsil oli kiireim Janek Väärt (Tln Tondiraba kk), teiseks jäi tema vend ja koolikaaslane Janis Väärt. 
Kolmandana lõpetas Virko Põldmaa (Rkv 1. kk). 
20 km joosti lausvihmas, osales 37 jooksjat. 
Mehed: 1. Meelis Veilberg (Tamsalu) 1:08.37, 2. Kalju Ojaste (SK Mõedaku) 1:08.55, 3. Vladimir Bõtšuk (Püssi Irbis) 1:09.13. 
Naised: 1. Anne Tamm (Flora) 1:27.32, 2. Rimmo Viltok (Irbis) 1:27.34, 3. Marje Oks (Lasse) 1:42.07. 
Jooksuklubi Lasse 
Jooksjaid leidub, ju on siis rabajooksu vaja 
Eile toimus 40. Eesti Tööstusprojekti rabajooks. 
Sügisvärviline Harku raba lõi nagu sobiva dekoratsiooni juubelinumbrile. 
Möödunud on 20 kevadet ja 20 sügist - igaühes oma näoga jooks Harku rabateede ringil. 
Erinevad ilmad, erinevad ajad. 
Rabajooks on nad üle elanud. 
Jooksu mõte tekkis tervisejooksu esmase propagandalaine harjal 1974. aastal, kui tollane Tallinna spordikomitee esimees Raymond Hallik koos treener Olav Karikosega pani käima tervisejooksukarusselli. 
Et rahvusvaheline tervisepäev tol aastal oli 6. aprillil, sai ka esimene rabajooks oma 71 osavõtjaga teoks just samal päeval. 
Ringi pikkus oli tollal 5,5 km, alates 1979. aasta sügisest 6,3 km. 
Osavõtjate arv kasvas 1987. aastaks 2236ni. 
Järgnevad aastad on näidanud aga osavõtu vähenemise tendentsi. 
Viimased kolm jooksu on olnud üsna võrdse osavõtjate arvuga - 600-700 ringis, eile lausvihmas 407. 
Jooksjaid siiski leidub ja see on tugevdanud korraldajate usku jätkata rabajooksude tava. 
Juba aastaid on peale Tööstus-projekti kandnud ürituse finantsraskusi Tallinna Linna Spordiamet ja Eesti Ehitajate Ametiühingu Liit. 
Loodame, et finantseerimistuge jätkub edaspidigi. 
Erilist tunnustust väärib spordisõber arhitekt Enno Raag, kes on kavandanud kõik senised rabajooksude vimplid. 
ANTS VIKERPUU 
Ainult jalgpallist 
Ma ei mäleta enam, kui vana olin, kui isa käekõrval esimest korda Kadrioru staadionile jalgpalli vaatama läksime. 
Igatahes kuueselt oli jalgpallipisik mul juba veres, sest selle aja mängudest ei mäleta ma suurt midagi peale igapäevase vutitogimise. 
Tallinna Dünamo (või oli see siis Kalev) - vennad Kollod, Gilden, Tamkõrv jt - mängis igatahes N. Liidu mingis sarjas, mis praeguse mõõdupuu järgi vastab esiliigale. 
Vastaseks aga olid sellised tuntud klubid nagu Jerevani Ararat, Dnepropetrovski Dnepr, Alma-Ata Kairat, Luganski Zarja, Kutaisi Torpedo, Lvovi Karpatõ jt. 
Kõik need meeskonnad jõudsid lühemaks või pikemaks ajaks N. Liidu meistrisarja, mõned koguni kõige kirkamate medaliteni. 
Eesti jalgpall aga... 
Viimane liidusarja mäng, mis lapsepõlvest meelde on jäänud, on mingi aasta kevadringi avakohtumine Karpatõga Kalevi staadionil. 
Dünamo võitis 5:0! 
Kuid meelde on jäänud seegi, et mitmetel platsil olnud meestel olid võõrad nimed - keegi Rõžik, või oli ta muidu punapea, lõi vist koguni kolm väravat. 
Rändlinnud aga edu ei toonud, meeskond muutus võõraks. 
Enam ei saanud olla kaugel 1968. aasta ja vabatahtlik loobumine N. Liidu meistrivõistlustest. 
Mingi aeg käisin siis vaatamas Eesti meistrivõistluste mänge. 
Peamiselt Normas jätkasid ülalmainitud eesti mehed, kellel meistri- ja karikavõistlustel käis tihe rebimine vene madrustega - Laevastiku Tallinna Meeskonnaga. 
Siis tuli suur auk. 
Kuni Ubakivini. 
Eesti koondis pidas oma viimase kodumängu 1994. a MMi valikturniiril Itaaliaga. 
Kolmekordse maailmameistri käest jäi ka kodus saun saamata. 
Tegelikult on see väike ime. 
Itaalias on mängijaid rohkem kui Eestis eestlasi, klubisid rohkem kui meil mängijaid, liigasid rohkem kui meil klubisid. 
Kuid nendest suhtarvudest hoopis olulisem on see, et neil on aastakümneid professionaalsel tasemel funktsioneerinud jalgpallisüsteem. 
On mõeldamatu, et itaallased loobuksid mingil põhjusel või ettekäändel enda jaoks kõrgeimal tasemel jalgpalli mängimisest. 
Rahvaarv on jalgpallis tõesti kõrvaline, mida on väga hästi näidanud Island. 
Kuid mis tahes mängu saatus pole sõltuv ainult 22 palli jahtivast mängijast, vaid ka kahekümne kolmandast mehest väljakul ja veel kahest platsi äärtel. 
Tahes tahtmata arvestab iga kohtunik seda, kellega tal on tegemist, kas maailmanimede või tundmatute suurustega. 
Eelarvamust, et tunduvalt nõrgem meeskond mängib endast tugevama vastu juba tehnilise küündimatuse tõttu ebapuhtalt, on väga raske murda. 
Seda, et eestlased mängivad üllast jalgpalli, tuleb tõestada iga mänguga. 
Seetõttu omab iga rahvusvaheline kohtumine meie jaoks erilist kaalu. 
Tähtis pole seejuures, mitu väravat me laseme endale lüüa ja kui sageli suudame väravale väravaga vastata, vaid see, et iga mänguga tutvustame end maailmale ka jalgpalliriigina. 
Eesti jalgpall aga algab Eestist. 
Kodusest jalgpallikorraldusest sõltub see, millises koosseisus mängib meie koondis, millised klubid meid rahvusvahelisel areenil esindavad. 
Jalgpalliliidu kapsaaeda on juba loobitud paras hunnik kivisid ja seetõttu pole järgnev mõeldud järjekordsete etteheidetena, vaid pigem ettepanekute või vähemalt kaalumisainena. 
Vabandan FC Tevalte jalgpallurite ees, et eelmises lehes asetasin nad tabelis mitte teiseks vaid kolmandaks. 
Meistrivõistluste juhendi järgi otsustab võrdsete punktide juures aga mitte väravate vahe, vaid hoopiski võitude arv. 
See näitaja aga on FC Tevaltel FC Florast parem. 
Eesti meistrivõistlustel siiski vist massiliselt kokkuleppeviike ei sõlmita, mille vältimiseks võitude arvu tähtsustamine hea relv on. 
Ma ei ole ka väravate vahe esmatähtsustamise kaitsja. 
Vähemalt meie oludes mitte. 
Eesti meistrivõistlustel tunduks lõppjärjestuse määramisel kõige objektiivsem hoopiski omavaheliste mängude arvestamine, mis sest, et maailma jalgpallis seda üldiselt ei kasutata. 
Kui suurelt favoriidid autsaidereid võidavad, ei peaks tõesti otsustava tähtsusega olema. 
Karikavõistluste juhendis aga torkab silma, et kõigis teistes ringides kohtutakse vaid ühel korral, kuid poolfinaalis peetakse millegipärast kaks mängu. 
Kui selle punkti mõte oli vältida juhuslikkust, siis oleks selleks olnud ka loogilisemaid võimalusi. 
Loosimine ilma tugevamaid paigutamata on karikavõistluste vaimule igati kohane. 
Kuid teoreetiliselt võinuks see viia olukorrani, et Euroopa karikavõitjate karikasarja oleks võinud Eestit esindama pääseda ka mõni nõrguke esiliigaklubi. 
See aga poleks meie rahvusvahelisele mainele küll kuigi hea reklaam olnud. 
Paaride loosimisel vastaste võtmine tugevamate ja nõrgemate urnist ei jäta ju eeldatavaid nõrgemaid võidušansist sootuks ilma. 
Väga tore on, et Eesti meistrivõistluste süsteem on kinnitatud mitmeks hooajaks ette. 
Mida vähem iga-aastaseid ümbertegemisi, seda parem. 
Tänavusest juhendist on aga väga küsitav punkt, mille kohaselt meistriliiga kaheksandat asendab järgmisel hooajal tänavune esiliiga võitja, meistrivõistluste tugevuselt 13. meeskond. 
Samuti tundub, et pisut kiirustades tehti otsus minna meistrivõistluste korraldamisel üle sügis/kevad süsteemile. 
Meie staadionid ei ole selleks ju üldse valmis, mänguaja toomine varasele kellaajale aga maksab ennast kätte pealtvaatajate arvu vähenemises või siis peaksid meistriliiga mängud toimuma eranditult vaid nädalavahetusel. 
Näiteks sügisringi nael FC Flora - Norma peeti neljapäeval kell 15... 
Koduse jalgpallielu korraldamisele tuleks kindlasti kasuks, kui Eesti Jalgpalliliit enne otsustamist kasutaks julgemini võimalusi erinevaid projekte ka ajakirjanduse vahendusel arutada. 
Eesti Spordi Leht on selleks avatud! 
ANDRUS ALLIKA 
Jane Salumäed ei võetud TSIKi jooksjaks 
JANE SALUMÄE kohta võib öelda, et ta on verivärske täht Eesti pikamaajooksjate peres. 
Jooksja, kes vähesele staažile vaatamata võib lugeda ennast naispikamaajooksjate maailma paremikku kuuluvaks. 
Käis 9 aastat ujumas 
Sportimist alustasin 8-aastaselt ujumisega ja ujumistrennis käisin tervelt üheksa aastat. 
Üheksa aastat on pikk aeg - mis järsku ala vahetama sundis? 
Tunne, et lagi on saavutatud ja pole enam kuhugi edasi minna? 
Ei! 
Sugugi mitte, tõrjub Jane. 
Ujumine väsitas mind. 
Tundsin, et pole minu ala - sõeluda päevast-päeva 50-meetriseid otsi. 
Ka treenerite suhtumine hakkas vastu. 
Neid ei huvitanud õpilaste probleemid - anti lihtsalt käsk kätte: uju nii ja niimitu otsa, ja kogu lugu. 
Nii ma siis hakkasingi vaikselt viilima, ikka viis meetrit ühest ja viis meetrit teisest otsast. 
Jooksutrennid mulle aga meeldisid, tegin alati kõik korralikult ära. 
Ei võetud TSIKi jooksu erialale 
Pärast seda, kui ujumisega lõpparve tegin, üritasin pääseda TSIKi (praegune Eesti Spordigümnaasium) kergejõustiku osakonda jooksu erialale. 
Kuid vastu mind ei võetud. 
Toomas Merila võttis mu siiski oda viskama, sest ujujatel on tugevad käed. 
Enne TSIKi lõppu tulin aga 1. keskkooli ja keskhariduse sain sealt. 
Pärast TSIKist äratulekut tegeles Jane paar aastat füüsilise toonuse hoidmisega - jooksis pikemaid otsi ja osales triatlonidel. 
Tõsisemalt hakkas jooksmisega tegelema 1991. aastal. 
Algus ei läinud libedalt 
Mul soovitati minna tuntud jooksutreeneri Uno Källe treeningugruppi. 
Källel ei olnud selle vastu midagi. 
Ta pani mind treenima koos Sirje Eichelmanniga. 
Sirjelt oli mul kõvasti õppida - nii tehnikat kui treeningu läbiviimist. 
Alguses oli mu jooksutehnika päris sant. 
Treenima olin harjunud nii, et kui jooksma läksin, siis kogu panin, muigab Jane. 
Sirjelt sain teada, et õhtustel lõdvestavatel treeningutel ei tohi joosta kiiremini kui viis minutit kilomeetrile. 
Ega algus libedalt läinud. 
Esimesel suvel tehti mulle operatsioon ja arst keelas pooleks aastaks treenimise. 
Tahtmine treenida oli aga nii suur, et rääkisin arsti pehmeks ja sain talt loa. 
Ka 1992. aasta suvi ei õnnestunud kõige paremini - rebestasin jalalihast ja nõnda jäi terve augustikuu treeningutes vahele. 
Tänavune hooaeg õnnestus 
Tänavune hooaeg on Janel õnnestunud. 
Treener Uno Källe sõnutsi läks kõik plaanipäraselt, kuigi esines ka üks tõrge. 
Tahtsime Eesti maratonimeistrivõistlustel korraliku, alla 2:40 tulemusega maha saada, kuid kahjuks Jane haigestus ja ei saanud osa võtta, räägib Källe. 
Jane on tõsise suhtumise ja suure tahtmisega. 
Loomulikult on tal, nagu igal teiselgi naisel omad probleemid ja väikesed kapriisid. 
Kui ma sel kevadel Jane treeninguplaanidega kergejõustikuliitu läksin, ei pööratud meile mingisugust tähelepanu. 
Loodetavasti on tuleval hooajal olukord vastupidine. 
Sel kevadel sai Jane Göteborgi 21 km-i jooksul kolmanda koha. 
Pärast Göteborgi-võistlust astus mulle ligi üks mees, kes tutvustas end mänedžerina ja pakkus koostööd. 
Vahetasime telefoninumbreid ja sinna see asi jäigi. 
Siis tuli Stockholmi 10 km ööjooks, mille ma võitsin. 
Mõne aja pärast mänedžer helistas mulle Tallinna ja pakkus võistelda ühel poolmaratonil Norras. 
Selle jooksu võitsin samuti. 
Mänedžerile oli see hea päev - nii naiste kui meeste kolm parimat olid tema vahendatud. 
Mänedžerikasuna saab ta 10% võidusummadest. 
Mänedžer on mulle treeningu- ja võistlusvõimaluste otsimisel suureks abiks. 
Viimase pakkumisena on kaalumisel talvised treenimisvõimalused Keenias või Rootsis, aga nende võimaluste üle ma veel mõtlen. 
Jooksmine on töö 
Jane treenib kaks korda päevas ja töö tegemiseks aega ei jää. 
Põhimõtteliselt on jooksmine minu töö. 
Treening ja võistlused võtavad pea kogu mu energia. 
Ei ole ju mõeldav joosta tipptasemel ja samal ajal kusagil töötada. 
Mul on ka sponsor. 
Eestist küll sponsorit ei ole, kuid mind toetab Estline-Cargo rootsipoolne osanik. 
Paistab, et Jane puhul on lõpuks õnn näidanud oma palet. 
25-aastaselt, napi kolme aasta jooksupraktikaga ja juba maailmameistrivõistluste 17. koht. 
Tulevikuväljavaadete üle ma nuriseda ei saa. 
Paljud maailma tipp-pikamaajooksjad on pea 30-aastased. 
Minu vähene kogemustepagas ja suhteline noorus jätavad piisavalt palju arenguruumi, on Jane optimistlik. 
Lähemas plaanis tahaksin hästi esineda tuleva aasta Euroopa meistrivõistlustel. 
Millist distantsi ma seal jooksen, on veel vara öelda. 
JAANUS BEILMANN 
JOOKS 
20. Sarma kolme päeva jooks. 
22. okt kell 15.30 10 km, 23. okt kl 12 16,195 km, 24. okt kl 10 16 km. 
Võistlusklassid: P16- 18, M19-39, 40-44, 45-49, 50-54, 55-59, üle 60, N18-34, üle 35. 
Jooks on individuaalne ja võistkondlik (3 jooksjat). 
Eelregistreerimine sõidulubade ja majutuse saamiseks 18. oktoobrini õhtuti tel (245)56067 või kirjalikult EE3300, Kuressaare, Vallimaa 24-44 Tõnu Vaher. 
Mandaat Kuressaare linna elamuvalitsuses (Tallinna 21) 21. okt kella 14- 23, 22. okt kella 9-13. 
Osavõtumaks 20 krooni. 
38. jooks ümber Viljandi linna. 
17. oktoobril. 
Start staadioniesiselt väljakult kell 12. 
Registreerimine Kalevi Õppe-Spordibaasis Ranna pst 6 17. okt kella 9-11. 
Osavõtumaks täiskasvanutel 10, õpilastel ja pensionäridel 5 krooni. 
Autasustatakse kuut paremat mees- ja kolme paremat naisjooksjat, samuti noorte ja meesveteranide võistlusklasside võitjaid. 
Kõik osalejad saavad vimpli. 
Mustamäe suusatajate sügisjooks. 
16. oktoobril kell 11 Mustamäe Rahvaspordikeskuses Külmallika 15A. 
Eelregistreerimine ja info samas, tel 510136 R. Kaldmäe. 
Võistluspäeval lõpetatakse registreerimine kell 10. Klassides P10, 12, 14, 16, T10, 12, 14, 16, H60, 65 ja D55 stardimaks 1 kroon, klassides H18, 20, 25, 30, 35, 40, 45, 50 ja 55, D18, 20, 25, 30, 35, 40, 45 ja 50 stardimaks 3 krooni. 
LAUATENNIS 
Pärnu 15. karikasarja 1. etapp (Pärnu KEKi auhinnavõistlus). 
17. oktoobril Paikusel. 
Eelturniir kell 10.30, finaalvõistlus kell 13. 
Osavõtt tasuline, kuid kõigile vaba. 
Riho Liiva ja Olav Sepa juhtimisel 
Möödunud kolmapäeval startis Tallinnas Eesti meeste 61. maletšempionaat, mis vältab 20. oktoobrini. 
Loosimisel, kus iga osavõtja sai Pauligi olümpiakohvi paki omanikuks, reastuti järgmiselt: 1. Robert Ševtšenko (Tallinn, FIDE reiting 2250), 2. Igor Švõrjov (Tallinn, -), 3. Vallo Maidla (Tallinn, 2360), 4. Alar Kangur (Tallinn, -), 5. Kalle Kiik (Rakvere, 2370), 6. Riho Liiva (Tallinn, 2360), 7. Sergei Zjukin (Tallinn, 2400), 8. Hendrik Olde (Paide, -), 9. Jaan Narva (Tallinn, 2305), 10. Roman Sergejev (Tallinn, 2255), 11. Ülar Lauk (Võru, 2360), 12. Vladimir Žavoronkov (Narva, -), 13. Hillar Kärner (Tallinn, 2345), 14. Olav Sepp (Tallinn, 2380). 
Kärner on rahvusvaheline meister, Kiik ja Sepp meistrid, ülejäänud on esialgu veel meistrikandidaadid. 
Traditsiooniliselt ei osale meie tugevamad maletajad - Ehlvest, Oll, Veingold, Nei ja Rõtšagov, kuigi Eesti Maleliit on välja pannud rahalised auhinnad - esikoht võrdub kolme tuhande krooniga. 
Kuue parema hulka jõudmine tagab vaba pääsu 1994. aasta tšempionaadile. 
Käesolev võistlus paistab silma kompromissitu heitluse poolest, viike sõlmitakse vähe. 
Tänaseks on lõppenud viis vooru. 
1. voorus viigistasid vaid Kangur ja Lauk. 
Valgetega võitis Maidla Žavoronkovi, Liiva Narva ja Zjukin Olde. 
Sepp oli mustadega parem Ševtšenkost, Kärner Švõrjovist ning Sergejev Kiigest. 
2. voorus tegid kiirviigi Narva ja Zjukin. 
Pikema mängu järel poolitasid punkti Žavoronkov - Kangur, Lauk - Kiik ning Sergejev - Liiva. 
Sepp - Olde 1:0, Ševtšenko - Švõrjov 0:1. 
Partii Kärner - Maidla jäi pooleli seisus, kus mustadel on enamettur. 
3. voorus alistasid valgete malendite juhid oma vastase neljas partiis: Maidla - Ševtšenko, Kangur - Kärner, Liiva - Lauk ja Zjukin - Sergejev 1:0, Švõrjov aga kaotas valgetega Sepale. 
Viigistasid Kiik - Žavoronkov ja Olde - Narva. 
4. voorus olid pool tundi enne esimese ajakontrolli lõppu kõik mehed veel mänguhoos. 
Viiki leppisid Ševtšenko ja Kangur. 
Kolmekordne Eesti meister Olav Sepp sai juba neljanda punkti järjest, võites valgetega Narva. 
Švõrjov - Maidla 1:0, Kärner - Kiik, Žavoronkov - Liiva, Sergejev - Olde 0:1. 
Kohtumine Lauk - Zjukin katkestati valgetele paremas seisus. 
Juhtgrupp nelja mängu järel: 1. Sepp 4, 2. Liiva 3,5, 3. Zjukin 2,5 (1), 4. Kangur 2,5, 5.-6. Kiik ja Švõrjov 2 punkti. 
5. voorus katkes Sepa võiduseeria - mustadega tuli pool punkti loovutada Maidlale. 
Rahusadamasse jõudsid veel Narva - Sergejev, Kiik - Ševtšenko. 
Liiva sai valgetega jagu Kärnerist ning püüdis senise liidri Sepa kinni. 
Zjukin - Žavoronkov 1:0, Olde - Lauk 0:1. 
Lõpetamata jäi partii Kangur - Švõrjov, kus valgetel on enamettur lipulõppmängus. 
Paremusjärjestus pärast viit vooru: 1.-2. Liiva ja Sepp 4,5, 3. Zjukin 3,5 (1), 4. Kangur 2,5 (1), 5. Kiik 2,5, 6.-7. Lauk, Švõrjov 2 (1), 8. Sergejev 2, 9.-10. Maidla, Ševtšenko 1,5 (1), 11.-12. Narva, Olde 1,5, 13. Kärner 1 (1), 14. Žavoronkov 1 punkt. 
Tänases 6. voorus on vastamisi Sepp - Sergejev, Ševtšenko - Liiva, Kärner - Zjukin, Maidla - Kangur, Švõrjov - Kiik, Lauk - Narva ja Žavoronkov - Olde. 
Mängude algus Paul Kerese nim Malemajas iga päev kell 15 (13. okt on katkestatud partiide jätkamise päev). 
REGINA NARVA 
Eesti - Läti 57:43 
2. oktoobril toimus Valkas traditsiooniline 100 laua matš Lätiga. 
Lõunanaabrid olid teinud põhjaliku ettevalmistuse - kuuel esimesel laual mängisid suurmeistrid, meil ainult üks. 
Kohtumise naelaks kujunes kahe liidri heitlus. 
Aleksei Širov 2685 - Lembit Oll 2590 
Care - Kanni kaitse 
1.e4 c6 2.d4 d5 3.e5 Of5 4.h4 h5 5.c4 e6 6.Rc3 d:c4 7.O:c4 Rd7 8.Og5 Re7 
Uus plaan. 
Tavaline on 8...Oe7. 
9.Rge2 Rb6 10.Ob3 Ld7 11.0-0 Red5 12.Rg3 Og6 
Tähelepanu vääris 12...f6 äärmiselt terava seisuga. 
13.Rce4 Oe7 14.O:e7 L:e7 15.Rd6+ Kf8 16.f4 (Diagramm) 16...f5! 
Mustal oli selles seisus veel kaks võimalust - mõlemat pidas Oll endale ohtlikuks. 
a) 16...Re3 17.f5! 
R:d1 18.f:g6 ähvardusega 19.V:f7. 
Kui 18...f6, siis 19.Va:d1 tõenäoliselt võitva rünnakuga. 
b) 16...L:h4 17.f5! 
L:g3 18.f:g6 f5 19.e:f6 L:d6 20.f:g7+ K:g7 21.Vf7+ koos järgneva Lf3, Vf1, Oc2 ja musta seis on kahtlane. 
17.O:d5 R:d5 18.Lb3 Vb8 19.Vac1 Kg8! 20.V:c6 b:c6 21.L:b8+ Kh7 22.Lb3 L:h4 23.Lf3 Vb8 
Võib-olla oli parem Lh4-d8- b6 (a5). 
24.b3 a5 25.Re2 a4 26.Rc3! a:b3 27.R:d5 c:d5 28.a:b3 Lg4! 29.Vb1 L:f3 30.g:f3 Vb4 31.Kf2 h4 32. Vh1 
Siin pakkus valge viiki, millega must ka nõustus. 
Pärast partiid toimunud lühianalüüsis leidsid vastased, et kuigi mustal on veidi parem, midagi otsustavat näha pole. 
Võib lisada, et 32...Oh5 33.V:h4 Kg6 34.Rf7! järel tekkiv vankrilõppmäng on viigiline. 
34...K:f7 35.V:h5 V:b3 36.Vh1 Vd3 37.Va1 V:d4 38.Kg3 ja pärast 39.Va7+ ning 40. 
Va6 võidab valge etturi tagasi. 
Naiste esimesel viiel laual andsime ära vaid pool punkti. 
87ndal ehk naiste teisel laual kohtusid kaks Tatjanat. 
Peale jäi mustade malendite juht. 
Tatjana Voronova - Tatjana Fomina 
1.Rf3 d5 2.c4 Rc6 3.c:d5 L:d5 4.Rc3 La5 5.h3 
Tempo kaotus. 
Arvatavasti kartis valge järgmist musta plaani: Og4, e5 0-0-0. 
Nii mängib must skandinaavia kaitses, kus avakäigud on teatavasti 1.e4 d5 2.e:d5 L:d5 3.Rc3 La5 jne. 
Valge pidi end arendama - d3, e3, Oe2, Od2, 0-0 jne. 
Musta pikk vangerdus nüüd ei kõlba, sest pärast a3 ja b4 areneb valge rünnak ise-enesest. 
(Sitsiilia kaitses ei pane valge lippu a4-le) 5...e5 6.d3 Rf6 7.Od2 Ob4 8.e4 
Tähelepanu vääris 8.a3 b:c3 9.O:c3 Lc5 10.Vc1 Le7 11.b4 ja musta seis pole just meeldiv. 
8...0-0 9.a3 O:c3 10.b:c3 Ve8 11.Oe2 Rd8 12.Lc2 Lb6 13.g4? 
Parem oli 13.0-0. 
13...c5 14.Oe3 Lc7 15.La4 Od7 16.Lc4 b6 17.Rd2 Rc6 18.g5 Oe6 19.La6 Rd7 20.Og4 Rf8 21.O-O-O?? 
Täiesti arusaamatu käik - kuningas satub nüüd tule alla. 
Pidi mängima 21.Ke2, jättes kuninga tsentrisse. 
Kuigi ka siis on musta seis juba eelistatavam. 
21...Ra5 22.O:e6 R:e6 23.Rc4 R:c4 24.L:c4 a6 25.Vd2 b5 26.La2 a5 27.h4 b4 28.Lc4 Lc6 29.Va2 Vab8 30.a:b4 a:b4 31.Kd2 b:c3 32.L:c3 Rd4 33.O:d4 e:d4 34.Lc2 Ld6 35.Ke2 Vb4 36.Vb1 V:b1 37.L:b1 Le6 38.Vc2 Lg4 39.Kf1 L:h4 40.Lc1 Vc8 41.Ke2 Lh5 42.Kf1 c4! 
Ettur pole löödav vankrikaotuse tõttu. 
43.Kg2 Lg4+ 44.Kh2 c3 45.f4 Lf3 46.Vg2 L:d3 47.e5 c2 48.e6 f:e6 49.Vd2 L:d2 ja valge alistus. 
Ülesanne nr 585 J. Breuer, 1953 
Valge algab ja matistab nelja käiguga. 
Lahendus 
Ülesanne nr 584. 
(v: Kh4, Vh3, Oe1, Ee4; m: Kf1, Ve6, Eg2). 
1.Vg3 V:e4+ 2.Kh3 Ve3! 3.Of2! K:f2 4.Kh2 V:g3. 
Patt. 
Shorti pingutused ei kandnud vilja 
Britist tiitlipretendent Nigel Short tegi 11tunnise katse lüüa kordki maailmameistrit Garri Kasparovit, kuid edutult. 
Ometigi on paljude spetsialistide arvates Shorti mäng tõusnud uuele paljulubavale tasemele. 
Short on muutnud ka mängupingest taastumise vorme. 
Möödunud laupäeva õhtul käis ta vaatamas teist tiitlimatši, nimelt poksi maailmameistrikohtumist Chris Eubanki ja Nigel Benni vahel. 
Kogu õhtu veetis Short sõprade keskel lõõgastudes. 
Pühapäev möödus taas argises rütmis, valmistudes 16 partiiks. 
Olgu Shortiga kuidas on, Kasparovi võitu ei suuda ta tõenäoliselt väärata ning viimane paneb tasku 5/8 2,5 miljonilisest auhinnarahast. 
Samal ajal on FIDE tiitlimatš finantseerija puudumisel katkestatud ning praeguse plaani kohaselt jätkatakse seda 16. oktoobril Indoneesia pealinnas Jakartas alles pärast seda, kui Omanis on edukalt lõppenud läbirääkimised võimalike sponsoritega. 
BNS/AP 
Timo Jutila: NHLi tagasi ei pöörduta 
Kui Soomes algab jäähokihooaeg, siis tamperes vaidlustest ja tülidest puudust ei tule. 
Inimesed jaotuvad kahte leeri - ühed on Tappara, teised Ilvese fännid. 
See esmapilgul nii naiivne ja lapselik kemplemine on haaranud tegelikult enamuse tamperelastest. 
Üksikud erapooletud kõrvaltvaatajad hindavad olukorda irooniliselt: juba sünnitusmajas pannakse lapsele tempel, kelle poolt ta peab olema. 
Soome koondise ja Tappara kapten Timo Jutila (29) on üks vähestest, kes on ka Ilvese leerile vastuvõetav. 
Kui vana olite, kui Teile esimesed uisud osteti? 
Olin vist kolmene, kui leidsin jõulupuu alt esimesed uisud. 
Siis mu hokikarjäär algaski. 
Peale jäähoki pole Te teiste spordialadega tegelenud. 
Miks? 
Viieteistkümneselt seadsin endale kindla eesmärgi - pidin saama profiks. 
Enne seda mind teised spordialad ei huvitanud, pärast aga ma ei soovinud hokikarjääriga riskida. 
Ja kui esimest korda rahvuskoondisse valiti, siis kadusid kõik kahtlused tuleviku suhtes. 
Minust pidi saama hokimängija. 
Miks valisite just Tappara? 
Või äkki olid nemad esimesed, kes Teile pakkumise tegid? 
Mulle on alati Tappara mäng sümpaatne olnud. 
See oli esimene Soome klubi, kuhu ma läksin ja arvatavasti jääb ka viimaseks. 
Oma suhteid Ilvesega ma ei kommenteeri. 
Igal poisikesel on lapsepõlves oma lemmikud. 
Kes oli Teie iidol? 
Pekka Marjamäki. 
Jõudsite küllalt kiiresti NHLi skautide silmapiirile. 
Jõudsite ka NHLi, kuid teie karjäär piirdus seal vaid kümne mänguga. 
Skaudid käisid mitu korda Soomes Tappara liigamänge ja noortekoondise maavõistlusi vaatamas. 
Nende mängude põhjal võttis Buffalo Sabres mind oma nimekirja. 
Hooajal 1984/85 sain ainult kümme mängu üleval mängida. 
Arusaamatutel põhjustel viidi mind pärast kümnendat mängu farmklubisse. 
Sealt tulin tagasi Tapparasse. 
Miks ainult kümme mängu? 
Seda mina ei tea. 
Oli farmklubisse üleviimine Teile ootamatu? 
Täiesti. 
Olin seni saanud korralikult mänguaega, koostöö meeskonnakaaslastega sujus normaalselt. 
Kümne mänguga lõin ühe värava ja andsin viis resultatiivset söötu. 
Kes olid siis Buffalo treener ja meeskonna liider? 
Treeneriks oli Scottie Bowman. 
Juhtmängijaks üks NHLi säravamaid tähti Gill Bolceroli. 
Sellest, kuidas NHLis vaba aega veedeti, on avaldatud igasuguseid jutte. 
Kas vastab tõele, et hokimängijate seas leidus ka narkomaane? 
Elu NHLis käis ainult mängu ümber. 
Oma kogemuste põhjal võin öelda, et minu päevad koosnesid pelgalt hokist, söömisest ja magamisest. 
Kui leidus mehi, kes suutsid veel millegagi tervist rikkuda, siis müts maha nende ees. 
See muidugi ei õigusta neid. 
Enne suvevaheaega polnud puhkusele isegi aega mõelda. 
Sajaprotsendiliselt Te siiski ei eita, et leidus ka mängijaid, kes olid millestki sõltuvad. 
Ma saan rääkida vaid sellest, mille kohta on mul kindel informatsioon. 
Oma silmaga ma narkootikumide kasutamist ei näinud. 
Mind paneb imestama, kui mõni USA bulvarileht levitab suurtes tiraažides sellist jama ja sunnib kogu maailma lugema väljamõeldisi NHLi hokimeestest. 
Kui lihtne oli Teil noore mängijana suhelda maailmakuulsate meeskonnakaaslaste ja konkurentidega? 
Meeskonnakaaslastega olid suhted väga head. 
Konkurentidega kohtusime vaid mängudel. 
Midagi polnud parata, konkurendid jäid konkurentideks. 
Kohtusime aeg-ajalt teiste meeskondadega lennujaamas, kus sõnasõjad olid normaalsed nähtused. 
Kujutage ette, kui 40-50 hokimängijat hakkavad üksteisega vaidlema... 
Mul pole ühestki NHLi mängijast negatiivseid mälestusi. 
Kui Teid uuesti NHLi kutsutaks, kas võtaksite pakkumise vastu? 
Mitte mingil juhul. 
NHLi tagasi ei pöörduta. 
Suureks staariks on saanud Teemu Selänne. 
Kas tema tähelend jätkub või toimub tänavu väike tagasiminek? 
Kui ta püsib tervena, siis teeb ta väravaid samasuguse hooga. 
Kui tal lähiaastatel tõsist vigastust ei tule, võib temast legend saada. 
Pärast lühikest NHLi karjääri tulite tagasi Tamperesse. 
Linna, kus on kaks põlist rivaali. 
Kas mõnel julgel pole mõttesse tulnud kaks meeskonda ühendada ja Soome meistrivõistlustel plats puhtaks lüüa? 
Tampere on vana hokilinn, mida tuntakse just kahe meeskonna - Tappara ja Ilvese - järgi. 
Mis siin halba on, kui mõlemad meeskonnad edasi konkureerivad. 
Lastel on, mida vaadata, jutupaunikutel, kust intriige otsida. 
Hoki on Tampere üks majandusharu. 
Raske on kahele tippklubile raha leida. 
Seni tegutsevad veel mõlemad. 
Kindlasti võiks veel rohkem toetajaid leida ning paremaid mängijaid soetada. 
Tampere meeskonnad on ka Soome koondisele andnud päris palju mehi. 
Need, kes pole kursis Soome hokielu telgitaguste vastuseisudega, üllatusid, kui Pentti Matikainen ameti maha pani. 
Mis juhtus? 
Matikainen tehti patuoinaks, kui koondisel läks MMil kehvasti. 
Mängijate käest aga ei küsinud keegi, kas treener juhendas meeskonda normaalselt. 
Äkki oleks ka meil midagi öelda? 
Te ise olete Soome koondises olnud 1984. aastast. 
Vaid Calgary olümpiamängudel, kus meeskond tuli hõbedale, Teid polnud. 
Olin sügisel vigastatud ning kui hooaeg pihta hakkas, siis minuga enam ei arvestatud. 
Kus suunas Soome hoki liigub? 
Kindlasti ülesmäge. 
Me oleme saavutamas taset, kus igalt tiitlivõistluselt tuleb medal. 
Kas Soome meistrisari on üks Euroopa parimaid hokiliigasid? 
Kahtlemata. 
Meil on nii tugev sari, mis kannatab võrdlusi kõikide Euroopa liigadega. 
Miks olete Tapparale truuks jäänud? 
Mulle meeldib see meeskond ja ma soovin elada Tamperes. 
Tappara on hankinud endale treeneriks Boriss Maiorovi. 
Kuidas iseloomustaksite teda? 
Suurepärane treener. 
Ta on karm e. just selline nagu meil vaja. 
Lisaks on ta huvitav isiksus, kes teab jäähokist tõeliselt palju. 
Olen Maiorovi suur austaja. 
Kaua kavatsete veel jätkata? 
See sõltub tervisest. 
Neli-viis aastat tahaks ikka veel mängida. 
Kui Te NHLi minna ei taha, siis ehk kuhugi Euroopasse? 
Pakkumisi on alati olnud. 
Nad hoiavad meele värskena. 
Ka Soome on Euroopa... 
Kindlasti on ka Teie perel tulevikuks omad plaanid. 
Unistused? 
Poeg on aasta ja üks kuu vana ega mõista veel midagi kaasa öelda. 
Abikaasaga oleme üle kümne aasta koos elanud ning alati on temalt tulnud positiivseid emotsioone. 
Meie pere saab tulevikus alati hakkama. 
Ma olen selle juba kindlustanud. 
URMO SOONVALD Tampere - Tallinn 
Ei Jim Courier, Boris Becker ega Sergi Bruguera 
Eelmise nädala tugevaima koosseisuga meeste tenniseturniir oli Austraalia lahtised sisemeistrivõistlused Sydney's. 
Maailma esikümnest mängis Austraalia rahvarohkeimas linnas kaasa kolm: edetabeli teine Jim Courier (USA), kolmas Boris Becker (SLV) ja üheksas Goran Ivaniševic (Horvaatia). 
Kolmest eelnimetatust ei pääsenud aga ükski finaali. 
Teises ringis kaotas B. Becker austraallasele Neil Borwickule (ATP 113.) 6:4, 6:7, 3:6. 
Veerandfinaalis ei saanud J. Courier vastu (4:6, 6:2, 4:6) Jaime Yzagale (Peruu, ATP 54.) ning poolfinaalis tiitlikaitsja G. Ivaniševic samuti Peruu esimängijale (setid 3:6, 4:6). 
Ja asetamatu 25aastane 170 cm pikkune Jaime Yzaga võitis finaalis ka tšehh Petr Kordat (ATP 11.) 6:2, 4:6, 7:6, 7:6 ning teenis oma võistluskarjääri suurima esikoharaha (146000 USA dollarit). 
Lisame, et vasakukäeline Petr Korda oli teises poolfinaalis kõrvale tõrjunud Wayne Ferreira (LAV, ATP 22.) 6:3, 6:2 ning et üldine auhinnafond oli 875000 dollarit. 
Lõuna-Prantsusmaal Toulouse'is korraldatud tenniseturniiril (auhinnafond 400000 dollarit) pidi esimesena asetatud hispaanlane Sergi Bruguera mängimisest loobuma kaheksandikfinaali järel, kus temast üle oli (6:4, 3:6, 7:6) vähetuntud Maroko tennisist Youness El Aynaoui (ATP 176.). 
Maailma edetabeli neljas Sergi Bruguera oli kolm päeva varem kaotanud Palermo (Sitsiilia) turniiri edasilükkunud finaalis austerlasele Thomas Musterile (ATP 12.) 6:7, 5:7. 
Toulouse'is pääsesid esikohale mängima kaks prantslast, teisena asetatud USA lahtiste meistrivõistluste finalist Cedric Pioline (ATP 13.) ja Arnaud Boetsch (ATP 24.). 
Esimesena nimetatu alistas poolfinaalis venelase Andrei Tšesnokovi 6:4, 6:2, teine rootslase Christian Bergströmi 6:1, 6:1. 
Turniirivõidu sai A. Boetsh, kes võitis C. Pioline'i 7:6, 3:6, 6:3. 
Zürichis eile lõppenud naiste tenniseturniir kandis esinduslikku nime: Euroopa sisevõistlused, kuid maailma esikümnest olid mängimas ainult Martina Navratilova (USA, WTA 3.) ja Jana Novotna (Tšehhi, WTA 8.). 
Wimbledonis finaali pääsenud Jana Novotna komistas aga juba esimeses kohtumises, jäädes Sandra Cacici (USA) vastu kaotajaks pooleks settidega 6:2, 5:7, 1:6. 
Maailma üks kuulsamaid naistennisiste, 165 turniirivõitu omav Martina Navratilova eile lisa ei saanud, sest kaotas finaalis Šveitsi esindavale bulgaarlanna Manuela Maleeva-Fragniere'ile 3:6, 6:7. 
Poolfinaalid: M. Navratilova (1.) - Magdalena Maleeva (Bulg, 4.) 6:3, 6:4 ja M. Maleeva-Fragniere (3.) - Stephanie Rottier (Holland, asetamatu) 6:2, 7:5. 
Maurizio Fondriestile Maailma karikas teist korda 
28aastane Itaalia jalgrattur Maurizio Fondriest on kahekordne Maailma karika võitja. 
1988. aasta maailmameister tagas lisaks 1991. aasta edule profijalgratturite maailmakarikavõistlustel üldvõidu tänavu juba enne viimast etappi. 
IX etapil (Pariis - Tours, 286 km) sai M. Fondriest teise koha Belgia jalgratturi Johan Museeuwi (mõlema aeg 6:34.50) järel (3. Aleksandr Gontšekov Ukrainast 6:34.55) ning laupäeval Monza ümbruses korraldatud MK sarja eelviimasel etapil (87. 
Lombardia tuur, 242 km) 11. koha. 
Kokkuvõttes on M. Fondriest nüüd enne viimast etappi Prantsusmaal (16. okt) 237 punktiga kättesaamatu, sest teisena asuv J. Museeuw omab täpselt 100 punkti vähem (3. ja 4. itaallased Maximilian Sciandri ja Claudio Chiappucci 114 ja 110 p). 
Tuleb lisada, et üleeilsel Lombardia tuuril olid kolm kiiremat šveitslane Pascal Richard (6:04.38), itaallased Giorgio Furlan (6:04.38) ja M. Sciandri (6:04.45). 
Minevikus amatöörjalgrattureile mõeldud Tour de l'Avenir (Lootuste tuur) on viimastel aastatel muutunud lahtiseks, s.o osavõtuõigus on antud ka elukutselistele. 
Tänavuse 12etapilise velotuuri Loode-Prantsusmaal (finiš Le Mans'is) võitis kohalik jalgrattur Thomas Davy (36:48.11). 
Ainult ühe sekundiga kaotas 1500 km pikkusel tuuril võitjast kuulsam kaasmaalane Francois Simon. 
Kolmas oli taanlane Bo Hamburger, kes jäi Simonist maha 74 sekundiga. 
Jean-Philippe Gatieni kaks kaotust 
Lauatennise Euroopa superliigasse kuulub ka uuel, äsja alanud turniiril kaheksa meeskonda, kes esimesel etapil mängivad kahes nelikus. 
I alagruppi kuuluvad Rootsi (eelmise turniiri võitja), Poola (3.), Inglismaa (5.) ja Holland (7.), II alagruppi Belgia (2.), Saksamaa (3.), Prantsusmaa (5.) ja I divisjoni võitja Austria (märkus: 3. ja 5. kohad läksid kevadel jagamisele). 
Avavoor tõi üllatuse. 
Prantsusmaa lauatennisistid kaotasid kodus uustulnuk Austriale 1:4. 
Selle põhjustas maailmameistri Jean-Philippe Gatieni allajäämine nii Werner Schlagerile kui Ding Yile. 
Belgia võitis Saksamaa 4:1 ja Inglismaa Poola 4:1 ning Holland kaotas Rootsile 1:4. 
ITTFi avaldatud 1. oktoobri maailma edetabelis on võrreldes eelmisega (1. august) kuus paremat endistel kohtadel: 1. Jan-Ole Waldner (Rootsi), 2. Jean-Philippe Gatien (Prants), 3. Jean-Michel Saive (Belgia), 4. Ma Wenge (Hiina), 5. Kim Taek Soo (L-Korea) ja 6. Wang Tao (Hiina). 
Alates 7. kohast on aga edetabelis muudatused: 7. Peter Karlsson (Rootsi), 8. Jörg Rosskopf (SLV), 9. Jörgen Persson (Rootsi), 10. Zoran Primorac (Horvaatia). 
Esmakordselt on esikümnesse pääsenud P. Karlsson ja Z. Primorac. 
Naiste esikuuik on nagu 1. augustil endine: 1. Deng Yaping (Hiina), 2. Qiao Hong (Hiina), 3. Hyun Jung Hwa (L-Korea), 4. Li Bun Hui (P-Korea), 5. Gao Jun (Hiina), 6. Chen Zihe (Hiina). 
Michael Jordan läks pensionile 
Möödunud nädalal üllatas maailma Chicago Bullsi supertäht Michael Jordan. 
Pärast 9aastast karjääri NBAs otsustas maailma parim korvpallur tippspordist loobuda. 
Vahetult enne treeningkogunemist Deerfieldis ütles Jordan, et tal puudub jätkamiseks motivatsioon. 
Ta on võitnud Los Angelese ja Barcelona olümpiamängudel kuldmedali ning kroonitud kolmekordseks NBA meistriks. 
Jordan lisas, et tal on raske korvpallile keskenduda, sest pealtvaatajate seas pole enam tema isa. 
Isa ütles mulle juba pärast esimest NBA meistritiitlit, et ma peaks tagasi tõmbuma. 
NBA veteranidega Genfis demonstratsioonesinemistel olnud Earvin Magic Johnson arvas, et üle aasta ei suuda Jordan korvpallist eemal olla. 
Ta on väsinud üldsuse pidevast tähelepanust. 
Las Mike puhkab. 
Me kuuleme Jordanist kui korvpallurist veel kindlasti. 
Aeg näitab, kaua suudab Jordan korvpallist puhata. 
Kas maailmas üldse leidub sellist summat, mis Jordani taas väljakule meelitaks? 
Uudised Duatloni Euroopa meistrid Urs Dellsperger ja Irma Heeren 
Saksamaal Königslutteris korraldatud duatloni Euroopa meistrivõistlustel võidutsesid Kesk-Euroopa sportlased. 
Meestest pälvis kulla Urs Dellsperger (2:44.26) Šveitsist, hõbemedali sakslane Ralf Eggert (2:45.24) ja pronksi tšehh Milos Fo (2:47.41). 
Naistest oli ülekaalukas võitja Irma Heeren (3:03.40) Hollandist, kes edestas järgnevatele kohtadele jäänud šveitslannat Natasha Badmanni 4.26 ja inglannat Melissa Watsoni 6.53ga. 
Meesjuunioride (19aastased ja nooremad) seast tuli esimeseks Richard Allen Suurbritanniast ja naisjuunioridest venelanna Maria Gavrilova. 
Kangemad pikamaaujujad itaallased 
Nagu teame, on ka pikamaaujumine saanud maailmameistrivõistluste alaks (esimeseks maailmameistriks 25 km ujumises tuli 1991.a jaanuaris Perth'is Chad Hundeby USAst). 
Äsja korraldati Tšehhimaal Slapy's kolmandad Euroopa pikamaaujumise meistrivõistlused. 
Meeste seas olid edukamad itaallased. 
Marco Formentini (5 km 58.10,9) ja Dario Taraboi (25 km 5:28.06,9), naistest tšehhitar Olga Splichalova (5 km 1:02.27,3) ja prantslanna Anne Chagnaud (25 km 5:47.55,8). 
Iluvõimlemise MMini jääb kuu aega 
Iluvõimlejatel on kuu aja pärast ees MMvõistlused Hispaanias Alicantes. 
Mitmed medalipretendendid konkureerisid Stuttgardis korraldatud iluvõimlemise Masters võistlusel. 
Meistri au kuulus Euroopa karikasarja teisele Larissa Lukjanenkole (38,65 p) Valgevenest. 
Teine oli Jekaterina Serebranskaja (38,25) Ukrainast ja kolmas Magdalena Brzeska (37,60) Saksamaalt. 
Grupivõistluse kolm edukamat olid Venemaa (19,50), Valgevene (19,15) ja Hispaania (19,10). 
Ratsutamise suursarjas domineerisid olümpiavõitjad 
Ratsutamise takistussõidu suursarjas sai kaks esikohta sakslane Ludger Beerbaum. 
Olümpiakuldmedaliomanik tuli võitjaks nii Rotterdami kui Münsteri CSIO-l (vastavalt hobusel Almox Rush On' il ja Grand Plaisir 'il). 
Donaueschingenis (SLV) oli kõigist üle aga värske Euroopa meister šveitslane Willi Melliger Quinta C -ga. 
Meeskondlikus takistussõidus lõpetasid Rotterdamis Hollandi ja Saksamaa kõik arvesse läinud ratsutajad 0 karistuspunktiga. 
Paremus määrati seepärast aegade summa järgi ja niiviisi läks esikoht olümpiavõitja Hollandi (126,12 sek) esindusele. 
Sakslased kaotasid 1,54 sekundiga. 
16aastane tõstis 2,2 korda oma kehakaalust rohkem 
Tõstmises on viimastel aastatel hakatud ka 16aastastele korraldama Euroopa meistrivõistlusi. 
Tänavused, kolmandad meistrivõistlused viidi läbi Ungaris Debrecenis 22 riigi 129 noore osavõtul. 
Suhteliselt parimad tulemused tegi Moldaavia noormees Vladimir Popov, kes kuni 59 kg kategoorias surus 105 ja tõukas 130 kilogrammi, saades kokku 235 kilogrammi. 
Muud Euroopa noorte meistrid on: 46 kg - Ismail Atmaca (Türgi) 160 (72,5+87,5), 50 kg - Alfonso Portillo (Hisp) 177,5 (75+102,5), 54 kg - Arslan Jasin (Türgi) 225 (100+125), 64 kg - Aleksandr Dimitrijev (Vene) 232,5 (105+127,5), 70 kg - Roman Ivanovski (Vene) 257,5 (110+147,5), 76 kg - Tomasz Wcislak (Poola) 262,5 (125+137,5) ja üle 76 kg - Vladimir Skubalo (Ukraina) 280 (122,5+157,5) kilogrammi. 
Arthur Castro maailmas viiendaks 
Eile korraldatud Veneetsia maratoni võitis brasiillane Arthur Castro 2:10.06ga, millega tõusis tänavuses maailma edetabelis viiendaks. 
Teise koha saanud itaallane Salvatore Bettiol jäi maha 1 minuti 38 sekundiga. 
Franziska van Almsick ja Jani Sievinen alustasid uut võistlustsüklit 
Sügisene võistlushooaeg Euroopa ujulates (nüüd eranditult hallides) avati rahvusvaheliste võistlustega Stuttgardi lähedal Reutlingenis. 
Et tulemas on 3. sprindi EMvõistlused (11.-14. nov Gatesheadis) ja 1. sprindi MMvõistlused (2.-5. dets Palma de Mallorcas), konkureeriti 25 m rajal. 
Suvel 50 m rajal kuus EMi kulda pälvinud 15aastane sakslanna Franziska van Almsick võitis 50 m vabalt 27,19 ja 100 m selili 1.04,78. 
200 m kompleksi Euroopa meister soomlane Jani Sievinen ujus 50 m selili 26,31 ja 200 m kompleksi 2.03,94ga. 
ILMAR RAISSAR: KÜLAKROSSILT TIPPVÕIDUSÕITU 
Ilmar Raissar on seitsmekordne autoralli ja mitmevõistluse Eesti meister. 
Liidu meistrivõistlustelt on mehel kaks kulda. 
Lapsepõlves tahtis ta hoopis tsiklisõitjaks saada. 
Iidoliteks olid Endel Kiisa ja Jüri Randla, meenutab Ilmar Raissar. 
Jalgrattal autosporti 
Teie tulek autosporti oli üpris eriline. 
Küllap käib see igaühel kuidagi eriliselt, kuid eelis on kindlasti neil, kes tulevad kardilt. 
Mina kardiga pole sõitnud. 
Sporti olen küll eluaeg teinud: suusatanud, orienteerunud ja jooksnud. 
Varem tegelesin automitmevõistlusega ja rallisporti tulles oli mul sellel alal juba meistersportlase järk. 
Tõsi, mitmevõistlus jääb minu meelest õigest autospordist üsna kaugeks. 
Põhimõte oli: valmis tööks ja Nõukogude Liidu kaitseks. 
Alasse kuulusid vigur- ja ökonoomsussõit ning sportpüssi laskmine. 
Esimest korda tulin tõsisemasse võidusõitu 1976. aastal. 
Minu kodukandis, Tartumaal toimus mäkketõusuvõistlus. 
Võtsin jalgratta ja läksin neid sinna vaatama, tol ajal oli mul juba mitmevõistluse järguraamat olemas. 
Võtsin selle igaks juhuks kaasa, lootuses, et äkki mõni hea onu annab sõita. 
Ühel autol võis startida mitu võistlejat. 
Kõigepealt kauplesin Taksopargi Volga -sõitjaid, et äkki saavad nemad autot laenata. 
Neil olid aga kohad kinni. 
Siis läksin veoautomeeste juurde, sain kaubale. 
Veoautode arvestuses lõpetasin neljandana, kusjuures autoomanik jäi tahapoole. 
Kuna üks Volga -sõitja jättis tulemata, õnnestus mul ka see ära proovida. 
Võitsin sõidu. 
Pärast autasustamist tuli teiseks jäänud Mati Merilo minu juurde ja ütles, et ta on registreeritud Läti Drugens rallile, aga ei saa sinna minna ja soovitas mul ennast asendada. 
Sellest päevast algas minu rallisõitjakarjäär. 
Kuidas suured isad provintsi poisid omaks võtsid? 
Ega meid alguses eriti tunnistada ei tahetud. 
Volga klassis olid tookord ees tuntud nimed: Valter Hännikainen, Hardi Mets... 
Tase oli tugev - kui Eesti koondis läks Liidu meistrivõistlustele, oli kindel, et mehed on medalikohtadel. 
Noori mehi kuskilt Tartust eriti ei usutud või... ei tahetud näha. 
Kuigi olime juba algus-aastatel esimese kolme hulgas, liidukatele meid kaasa ei võetud. 
Otseselt midagi ei öeldud? 
Ei, seda mitte. 
Aga mingisugust ühist sõbralikku seltskonda ka polnud. 
Õhkkond oli kogu aeg närviline. 
Oli kuulda, et ebasoovitavatele isikutele pandi isegi siile (naelmatid - K.S.) kiiruskatsetele ette. 
See oli tarvilik õigete meeste sattumiseks Eesti koondisse. 
Kas Teile on ka siile rajale pandud? 
Ei. 
Aga ma tean, kellele on pandud. 
Näiteks Valgast oli üks väga kiire Volga -mees Salumäe... 
Ma küll metsavahel vaatamas ei käinud, kes neid rajale sokutas, aga arvata võib... 
Küllap ei hakanud muidu hammas peale. 
Kas pääs Eesti koondisse oli ainus, mis takistas sõbralike suhete tegemist? 
Ei oska öelda. 
Enda kohta võin öelda, et minul kellegagi mingit vaenu pole. 
Mul on läinud kõik suhteliselt lihtsalt ja tülideta. 
Spordileht ja punnvõrr 
Olete ka tugitoolisportlane? 
Jah, kogu eluaja olen olnud. 
Kohe kui lugema õppisin, kuulusid minu lektüüri ka Spordileht ja Kehakultuur, eriti südamelähedased olid auto- ja moto-sport. 
Kogusin ja kleepisin kaustikusse pilte... 
Need on mul praegugi alles. 
Nende pärast on ema-isaga isegi lahinguid löödud - poiss õppimisega ei tegele, muudkui vahib aga oma pilte. 
Kuidas koolis läks? 
Mis ta läks. 
Poisterahva asi, ega õppida eriti ei viitsinud. 
Koju jõudes lendas koolikott nurka ja õue! 
Kuskil ootas sääreväristaja... 
No muidugi. 
Meil oli sõbraga kahepeale üks. 
Mina tegelesin rohkem mootori forsseerimisega, tema raami ehitamisega. 
Vanasse kruusaauku oli meil ehitatud krossirada, ajasime sinna külapoisid kokku. 
Kes sõitis jalgrattaga, kes punnvõrriga, pidasime võistlusi. 
Mäletan, ükskord käisin linnast punast riiet ostmas, et saaks raja lipukestega ära tähistada. 
Marjakorjamisraha läks kõik sinna. 
Lendavad kivid, vihmaveetorud, N. Liidu koondis 
Nõukogude Liidu koondisse pääsesite ikkagi Ladal, mitte Volgal. 
Ladale istusin 1982. aastal. 
Võimaluse pakkus välja Rein Saluri. 
Kuna ma olin kohe-kohe saamas uut ralli- Volgat, ei tahtnud ma ka sellest loobuda. 
Aga proovida otsustasime siiski. 
Kes on Volgaga sõitnud, see teab, et ega ta õige ralliauto pole. 
Lada tundus mulle alguses väga pisike ja peru, kuid otsustasin siiski väiksema auto kasuks. 
Viimasel Volga -aastal sain nii Eesti kui ka Liidu meistrivõistlustelt hõbemedali. 
VÕrus toimunud rahvaste spartakiaadil Ladaga sekkuda medalikonkurentsi. 
Duell käis Ando Nõelaga kolmanda- neljanda koha pärast. 
Ühel kiiruskatsel tegime aga pirueti ja pidime leppima neljanda kohaga. 
Koondisse pääsemine oli siis veel kaugel. 
Kas ka Ladaga sõites võis rajal naelu olla ja kive vastu klaasi lennata? 
Ladaga - mul ei tule nagu meelde... Volgaga sõitmise ajast küll. 
Jagati Eesti koondise kohti. 
Mõnele mehele pandi siile rajale, meie saime aga kividega pihta. 
Puka-Otepää katsel saime otsetabamuse esiklaasi. 
Muide, need loopijad, TPI tudengid, saadi isegi kätte. 
Kiiruskatse pandi kinni ja kohtunikeauto läks rajale. 
Tudengid ei saanud pimedas aru, kas see on võistlusauto või mitte ja hakkasid kive loopima. 
Aeg-ajalt juhtusid mõned külamehed traktoritega rajale. 
Kui sõitsime Ladaga number ühe all, oli see oht päris suur. 
Kõik läks aga õnnelikult. 
Liidu koondisse jõudsite 1987. aastal. 
Seda loetakse Eesti ralli kõrgperioodiks. 
Arvan, et kõrgperiood oli 1985-87. 
Neil aastatel Autoexport piiri taga reklaami ei teinud ja kõik ässad osalesid ka Liidu meistrivõistlustel. 
Need aga toimusid üsna sageli Eestis. 
Konkurents oli väga tihe. 
Eestlased olid tol ajal impeeriumi tipprallisõitjad, miks? 
Autosport oli ja on meil väga populaarne. 
Meil oli võimalus üksteiselt mõõtu võtta. 
Sisemine konkurents oli samuti tihe. 
Igaüks pingutas maksimaalselt. 
Kas mäng oli aus? 
Teiste kohta ei oska öelda. 
Meie küll mootori juures mingit keemiat ei teinud. 
Käesoleva aasta suvel tuli leeduka Girdauskase sturman minu juurde ja tunnistas üles, et 1984. toimunud Liidu meistrivõistlustel Panevežyses olid nad iga kiiruskatse stardis varastanud 2-3 sekundit. 
Ütles, et austab meid selle poolest, et ikkagi võitsime. 
Kere kohta võin öelda, et ka enda auto küljest oli mõne koha pealt plekikääridega rohkem lõigatud kui lubatud. 
Seda tegid pea kõik N. Liidu esisõitjad. 
Sotskarika etapil Ungaris kästi kogu N. Liidu meeskonnal kõik äralõigatud plekitükid tagasi keevitada. 
Kust sa neid plekitükke nii äkki võtad!? 
Loosi läksid vihmaveetorud ja ämbrid. 
Nii tõsine keevitamine käis, et Bolšihhide elektrigeneraator, kust voolu võeti, viskas kepsu küljepealt välja. 
Harju KEKi rallimeeskond - miniatuurne Nõukogude impeerium 
See oli puška, ehk Lada VFTSi ajal. 
Olite vist üks viimaseid, kes Samarale üle kolis? 
Jah. 
Ei leidnud mingit vajadust Samarale ümberistumiseks. 
Ega me poleks läinudki, kui N. Liidu koondisest poleks karmi käsku tulnud. 
See oli mulle väga vastumeelt. 
Minu meelest on kiiremalt autolt aeglasemasse istumine tagasiminek. 
Hiljem muudeti Samara klassi tehnilisi tingimusi, võis hakata sõitma ka 1600 cm3 mootoriga, aga alguses oli lubatud vaid 1500, sellega ei tekkinud mingit võidusõidutunnet. 
Alguses, 1988-89, oli sõit ikka väga hädine. 
Samaraga sõitsime ühe hooaja. 
Reklaami eesmärgil? 
Jah. 
Käisime Akropoli rallil ja soomlaste 1000 Järve rallil. 
Tulemused oleks kindlasti vana autoga paremad olnud, aga reklaami tuli teha Samarale. 
Mõlemal rallil katkestasime tehnilistel põhjustel. 
Reklaam läks täie ette... 
Läks jah (naerab). 
Elu parimaks tulemuseks pean ma 1000 Järve ralli absoluutarvestuse 17. ja klassi 2. kohta. 
Olete proovinud ka Fordi. 
Tallinna rallil tulime välja Ford Sierra Cosworthil. 
Auto oli renditud ja ei pidanud lõpuni vastu. 
Sõit pakkus täielikku rahuldust, meil oli siis maailmatasemel auto. 
Siis tuli loobumine. 
Viimase sõidu tegime Rein Talvariga 1991. aasta Tehumardi rallil. 
Põhjuseid loobumiseks oli palju. 
Peamiselt ebaterve õhkkond klubis. 
Sõitsite Harju KEKis. 
Jah. 
Sellest ei tule aru saada nii, et võidusõitjad ei saanud omavahel hästi läbi. 
Mul pole Ivar Raidamiga kunagi mingit hõõrumist olnud. 
Meie saime väga hästi läbi. 
Probleeme oli klubi juhtkonnaga. 
Klubi pealik ei pidanud meid, võidusõitjaid, mitte kellekski. 
Olime tema meelest lihtsalt tööriistad. 
Meie saavutusi ei peetud miskiks. 
Harju KEKi rallimeeskond oli miniatuurne Nõukogude impeerium. 
Sõitjatel puudus igasugune sõnaõigus. 
Paljudest võistlustest osavõtmine keelati hoopis. 
Kas olete mõelnud come backile, ajad on ju muutunud. 
Mõelnud olen, aga uuesti sõitma ei hakka. 
Aastaid on juba palju. 
Ja sõidetud on palju. 
Pikapeale on see tervisele mõjunud, randmeliigesed annavad vibratsiooni tõttu endast tunda. 
Eks närve on ka kulutatud... 
Ma pole kunagi enne starti närvis olnud, aga viimasel paaril rallil oli mul tõsine stardipalavik. 
Tagasitulek nõuaks väga suurt pingutust. 
Olen oma praeguse kohaga rahul. 
(Riho Partsu - Aare Kaaristo meeskonnas mehaanik- konsultant - K.S.) 
Olen ju samas miljöös, kus ennegi, ainult närvipinge on väiksem. 
KRISTJAN SOOPER 
Korvpall. Meistriliiga 09.10.93 
TTÜ 80 TNKMÜ 72 
Kohtunikud olid Agafonov ja Eek. 
Tehnikaüliõpilased olid oma hooaja esimesest mängust korraldanud toreda show. 
NMKÜ noor meeskond suutis TTÜga ühte jalga käia terve mängu. 
Pidevalt oldi paaripunktilises tagaajajarollis ega lastud vastastel ennast liialt mugavalt tunda. 
Üliõpilaste edu aluseks oli lauavõitlus, milles oldi ülekaalukalt paremad - 45:28. 
Noortele kristlastele kujunesid nuhtluseks vabavisked (36/15 = 44%). 
NMKÜl oli veel šanss teise poolaja 11. minutil, kui kaotusseis 60:63. 
Lõpuponnistuseks jäi noorematel aga jõudu napiks. 
Hea, et mõlemad meeskonnad said end lahti mängida. 
Võitjatel viskas väle mängujuht Ants Sussi 16 ja tsenter Tõnis Leppik 14 punkti (7/7). 
Üliõpilastel võttis Lauri Tarlap 11 lauapalli. 
NMKÜl oli parim Andreas Hunt, kes viskas 24 silma. 
Eero Lassi arvele jäi 19 punkti. 
Noorte kristlaste parim lauaröövel oli Indrek Koort. 
HAAPSALU 72 BALTIKA 85 
Vilemeesteks olid määratud Lumiste ja Kuhi. 
Küllap läks Baltika kerget võitu püüdma. 
Haapsalu võitles aga südilt ja ennastsalgavalt ega lasknud end ühel vabariigi tippklubidest kohe põlvili suruda. 
Poolaja võitis Baltika vaid 42:39. 
Vaheajal tunnistasid isegi kohalikud fännid, et kohtunike tegevus on ebaõiglaselt ühepoolne. 
Teisel poolajal võttis Baltika võidu täpsuse ja kogemustega. 
Baltikal oli resultatiivseim vanameister Andrus Nagel 28 punktiga. 
Reigam viskas 16 ja Herzmann 12 silma. 
Kenasti mängis veel Mait Käbin. 
Teistest põhimeestest sai Küttis viis viga ning Kandimaa mitte eriti palju mängida. 
Haapsalu tugisammas oli Olev Luiga. 
Ta viskas 28 punkti ja hankis 12 lauapalli. 
Võrdselt aktiivsed olid Hendrikson ja Ulejev, kes mõlemad viskasid 10 punkti. 
MARKUS 84 TTÜ 66 
Vilistasid Koitla ja Sepp. 
Jõudu ja kogemusi omandav Virumaa Markus on tänavu kujunemas kõigile meeskondadele tõsiseks pähkliks. 
Laupäevane kohtumine TTÜga oli virumaalaste poolt rahulik, külaliste poolt aga närviline ja rabe. 
Üliõpilaste meeskonnas eemaldati Andres Vainola koguni väljakult. 
Kohtumise käigus ei lasknud Markus vastaseid kordagi lähemale kui 10 punkti. 
Võitjatel viskasid enamuse punktidest Liivak, Lokutševski, Temnikov ja Seil. 
Ka teiste meeskonnakaaslaste panus oli arvestatav. 
TTÜ-l puudus särav tegija. 
RAFTER 72 AUMa 64 
Vilemehed olid Suurkask ja Tüür. 
Esimene poolaeg arenes tasavägiselt ja kaasakiskuvalt. 
Mõlema meeskonna rünnak oli kramplik, sest mäng oli põhimõttelise tähtsusega. 
Teisel poolajal tekkis aumalastel mõõn ning Rafter läks koguni 17 punktiga ette. 
Toomiste ponnistused vähendasid vahe neljale silmale, kuid enamaks puudus AUMa-l jõud. 
Kaotajatel jäid puudu kehvalt mänginud Drelli silmad. 
Rafteril viskasid Grünthal ja Pihelgas mõlemad 20 punkti. 
Lauas peremehetses Aus, kelle arvele jäi 10 palli. 
Kaotajatel viskas Toomiste 21 punkti ja võttis 7 lauapalli. 
Jurkatamm tegi 14 silma. 
TARTU KK 52 RAIDOR 108 
Kohtunikepaar Nuka ja Oinus. 
Kahe Tartu meeskonna omavaheline kohtumine oli väga ühepoolne. 
Raidori kogenumad ja jõulisemad mehed ei andnud vastastele isegi võimalust. 
Mõlemad treenerid said muretult anda mänguaega kõikidele meestele. 
Raidori treener Jüri Neissaar ei soovinud kedagi esile tõsta. 
Mäng oli liialt ühekülgne. 
Korvpallikooli põhitegija oli Priit Paama. 
Talle langes suurim koormus nii kaitses kui ründes. 
HAAPSALU 55 ASTO 87 
Kohtunikud Below ning Lumiste. 
Mäng algas võitluslikult. 
Otsustavaks said siiski jõud ja kiirus, milles Astole pole meistriligas kerge vastaseid leida. 
Haapsalu mängijaid ei saa milleski süüdistada - nad mängisid vapralt -, kuid vastane oli liiga kõvast puust. 
Võitjate resultatiivsemad olid Kivinukk 21 ja Tenno 17 punktiga. 
Teiste vahel jagunesid punktid võrdselt. 
Võõrustajate võimsaim oli 18 punktiga Olev Luiga. 
Hästi sai kaitses R. Suuroruga hakkama 20aastane Kaido Ulejev. 
TNKMÜ 67 BALTIKA 92 
Mängu hoidsid raamides Matsalu ja Eek. 
NMKÜl on alati Baltikaga edukalt läinud. 
Võidetud on harva, kuid tõsist konkurentsi on pakutud alati. 
Nii läks ka nüüd... esimesel poolajal. 
Baltikale suruti peale aeglast positsioonimängu, millega võideti aega ja uinutati vastaseid. 
Baltika sai palju kergeid korve vastaste kogenematusest. 
Teisel poolajal muutusid noored kristlased lohakaks ning nende nõrgema üldfüüsilise ettevalmistuse tõttu kadus kohtumisest pinge juba (teise poolaja) 3. minutil. 
Baltikal tabas kõige paremini taas Nagel, kes tõi 28 punkti. 
Reigam viskas 13, Käbin 12 ja Kandimaa 10 punkti. 
Viimane võttis ka enim lauapalle - 7. NMKÜl tegi Hunt 20 ja Soonvald 14 punkti. 
Hundi arvele kanti ka 8 lauapalli. 
Kaotuste nädal 
Eelmisel nädalal pidasid kaks Eesti korvpallivõistkonda võõrsil kolm tähtsat mängu. 
Kahjuks naasesid nii ELK/ Meelis kui Asto mõlemad kaotusega. 
Statyba - Asto 87:78 (49:31) Lavera - Asto 79:51 (42:25) 
Asto peatreener Jaanus Levkoi: Mehed olid kohmetunud. 
Ma ei taha vabandada, kuid elu oli Leedus külm ja meile harjumatu. 
Vastased olid erksamad. 
Mõlema kohtumise esimene poolaeg kulus meil soojenemiseks. 
Leedulased mängisid kindlamalt, kuid sellegipoolest on nad täiesti võidetavad. 
Meie meestele on sealne olukord tuttav ning ega nad kurtnudki. 
Suhtumine Balti liigasse on Leedus vahva. 
Hoolimata raskest olukorrast korraldati ilus vastuvõtt. 
Treenerid kinnitasid, et hea üritus. 
Ikkagi klubide enda organiseeritud. 
Kas Leedus räägiti midagi ka Salumetsa meeskonna suurest kaotusest Türgi meistrile? 
Salumets ütles, et mehed põlesid läbi. 
Mängijaid ahistas tohutu tahtmine. 
Mängu polevat käima saadud. 
Berliini Wemex -ELK/ Meelis 71:62 (34:39) 
Naiskonna mänedžer Gunnar Hololei: Kaotuse põhjuseks polnudki mäng, vaid see, mis toimus rongisõidul Tallinn-Varssavi- Berliin. 
Leedu-Poola piirijaamas Šestokais käsutati meid rongist välja. 
Napilt-napilt saime Poola rongis üldse istuma. 
Pärast 9tunnist konutamist Varssavis istusime taas rongi, et Berliini sõita. 
Seal varastati Kotoval kott ja tagi, Saaremil dressid ja pass. 
Õnneks Kotova asjad saime tualetist kätte. 
Läksin ühelt mongolilt küsima: kes varastas? 
Mees aga kartis ega julgenud vastata. 
Otsustasime midagi ette võtta. 
Klohmisime teise WC uksele, kuid keegi ei avanud. 
Pärast, kui uks oli avatud, leidsime sealt mõlema tüdruku passid. 
Suurem osa kohtumisest oli võrdne. 
Seis pingestus alles teisel poolajal, kui meie parim Elina Ilves langes vigadega välja. 
43 sekundit enne lõpuvilet oli tagajärg veel 62:69. 
Siis tegi Saarem vea ja Russak pani palli ebaõnnestunult mängu. 
See sai otsustavaks. 
Lõpuvile kõlades polnud tagajärg 62:71 sakslannade võit, vaid meie kaotus. 
URMO SOONVALD SVEN SOMMER 
Jalgpallijuhid võitsid 2:1 
Reedel pidas Eesti spordipressi jalgpallimeeskond juba kolmanda mängu sel sügisel. 
Kui varem oli võidetud Autospordiliitu 5:0 ja kaotatud Põltsamaa veteranidele 0:1, siis nüüd oli vastane hoopiski aukartustäratavam - Eesti Jalgpalli Liit. 
Kohtumise muutis eriti intrigeerivaks tõsiasi, et vist ükski teine alaliit pole ajakirjanikelt nii palju sakutada saanud kui EJL. 
Nii polegi midagi imestada, et jalgpallijuhid tõid väljakule kogu oma raskekahurväe eesotsas rahvuskoondise peatreeneri Uno Piiri, Norma peatreeneri ja koondise teise treeneri Valeri Bondarenko, EJLi asepresidendi Arvu Silla, peasekretäri Siim Markuse, pressišefi Margus Luige, koondise massööri Matti Raudsepa, koondise mänedžeri Agu Talihärmi ja teistega. 
Spordipress ei mänginud sugugi parimas koosseisus. 
Puudusid telemehed, Eesti Spordi Leht oli tööga hõivatuse tõttu esindatud vaid ühe mehega. 
Mõningat nurimat tekitas varem spordipessi au kaitsnud Margus Luige kaasalöömine jalgpallijuhtide ridades, kuid EJLil oli ette näidata kehtiv tööleping Luigega ning see lõpetas vaidlused. 
EJLi taktika oli imelihtne - koondislased pidid kastanid tulest välja tooma - ees juhtis vägesid Uno Piir, kaitses hoidis korda Valeri Bondarenko, Matti Raudsepp üritas läbimurdeid paremalt äärelt, Agu Talihärm jagas sööte keskväljal. 
Spordipress üllatas aga vastast pahupidi pööratud W asetusega: viis kaitsjat, kolm poolkaitsjat ja kaks ründajat. 
Jalgpalliliit alustas tugeva survega, spordipress aga näitas, mida tähendab hingestatud kaitse ja jalgpalliässade kõik rünnakud jooksid liiva: pall lendas pealelöökidest väravast mööda või peatus vv Villu Esteri kindlates kätes. 
Nähes, et jalgpallijuhid mängivad täispangale, korraldas spordipress paindlikult oma taktika ümber ning läks üle 7-1-2 süsteemile. 
Esimene poolaeg lõppes ligi poolesaja pealtvaataja hämmelduseks väravateta viigiseisul. 
Vaheajal polnud spordipressi riietusruumis juttugi seisu hoidmisest, totaalsest umbkaitsest ja näiteks 10-0-0 süsteemile üleminekust. 
Kulunud tõde on, et parim kaitse on rünnak ning nii arutasidki ajakirjanikud võimalusi vastase värava all teravuste loomiseks. 
Teine poolaeg algaski spordipressi rünnakuga, kuid peagi haaras initsiatiivi taas EJL. 
Kogenud vastase surve kandis lõpuks ka vilja ning EJL juhatuse liige Hindrek Sepp viis EJLi 1:0 juhtima. 
Spordipress aga ei murdunud, pikka varitsemist kroonis edu, EJLi kaitses leiti mõra ja terava kontrarünnaku krooniks lõi Aleksandr Gurevitš viigivärava. 
Mänguaega jäi järjest vähemaks, tundus, et jalgpallijuhid hakkavad väsima ning viik muutus üha tõenäolisemaks lõpplahenduseks. 
Siiski polnud see nii määratud. 
Vaid paar minutit enne mänguaja lõppu tekkis spordipressi kaitses vihmamärja ja -libeda väljaku tõttu väike ebakõla, kohe oli jaol vana rebane Uno Piir, kes põrutas püüdmatult 2:1. 
Spordipress pööras nüüd pahupidi W taas jalgadele, ründas meeletult, jõudis mõnikümmend sekundit enne lõpuvilet pealelöögini, kuid ebaõnneks lendas Andrus Nilgi langev leht napilt vasakust ristnurgast mööda. 
1921. aastal alanud ja nõukogude ühiskonnale sobimatuks peetud traditsioon on igatahes taas ellu äratatud ning millegipärast allakirjutanu ei kahtle, et seda suudetakse ka elus hoida. 
Jalgpallitaaskohtumiseni juba kevadel! 
ANDRUS ALLIKA 
P.S. 
Viimasest kaotusest hoolimata võib spordipressi sügishooaega lugeda kordaläinuks, kolme A-muruvõistluse väravate vahe jäi plussidesse 6:3. 
Jalgpall, mitte vutt FC Flora - Norma 1:1 
Neljapäeval peetud 9. vooru nael oli ilmselt ka kogu sügisringi nael - FC Flora ja Norma mäng Kadrioru staadionil. 
Flora ihkas ja vajas vaid võitu, turniiritabeli loogika seisukohalt piisas Normale ka viigist. 
Ometigi oli selge, et mängus oli palju enam kui punktid või koht tabelis - üheski teises meistrivõistluste mängus ei näe väljakul korraga nii hulganisti koondislasi. 
FC Flora: Poom, R. Kallaste, T. Kallaste, Lemsalu (33. Veensalu), Vainoras, Linnumäe, Olšanskis, Kirs (46. Rajala), Reim, Olumets (39. Ratnikov), Kristal (77. Krõm). 
Norma: Vanakesa, Hepner (68. Belohvostov), Kurilov, Rõtškov, Urjupin, Vinogradov, Tšmil, Puštov, Borissov, Vilderson (62. Bragin), Žurkin. 
Väravad: 11. Kirs 1:0, 25. Vilderson 1:1. 
Hoiatused: Norma - Hepner, Vinogradov. 
Kohtunik: Valeri Terentjev. 
800 pealtvaatajat. 
Üle poole tuhande inimese nägi neljapäeval Kadriorus tõesti head jalgpalli, mitte vutti. 
Esimene poolaeg algas Flora tugeva surve ja mitmete väravavõimalustega, mille krooniks oli Urmas Kirsi avavärav. 
Tasapisi mäng võrdsustus ning kui Vilderson oli floralaste kaitse veast seisu viigistanud, suutis rohkem teravusi luua hoopiski Norma. 
Teise poolaja algus oli taas Flora päralt, kuid nii Ratnikov, Reim kui ka Vainoras ei suutnud karistusalas palli väravasse saata. 
Viimasel veerandtunnil oli Žurkinil kaks võimalust kaalukausid Norma kasuks kallutada, viimase sõna võinuks enne lõppu öelda ka Rajala, kuid tasakaal jäi püsima. 
FC Flora jättis sümpaatsema üldmulje ja väärinuks mänguliselt võitugi, aga... 
Ka Eesti koondise mängude juures torkab silma, et üsnagi ladusatel rünnakutel puudub loogiline lõpp - tugev ja täpne pealelöök. 
Neljapäeval tegi Flora vaid 7 pealelööki Norma 12 vastu. 
Roman Ubakivi, mõne nädala eest esimesel treeningul arvasite, et Flora mängumasin vajab vaid õigest kohast õlitamist. 
Viga on vist leitud, sest õlitamise tulemused on juba silmnähtavad. 
Miks siiski jäi võit Norma üle saamata? 
Meeskonnamäng oli kadunud, on praegugi veel hajevil. 
Kaitse lihtne taktikaline viga andis Normale värava. 
Kõik vahetused olid sunnitud - Lemsalu sai vigastada, Kirs alles hakkas mängima, Olumets ja Kristal palusid vahetust. 
Meil on kaitsega probleeme, sest Alonen sai vigastada karikamängus FC Tevaltega. 
Kuidas on lood mängijate füüsisega? 
Mehed paistsid lõpu poole päris väsinud. 
Normalased paistsid veel rohkem väsinud. 
Viilijaid platsil silma ei torganud, mehed mängisid vihaselt, kuid mitte toorelt. 
Lisaks ülalmainitud Lemsalule sai tõsiselt viga ka Urmas Hepner. 
Mis juhtus? 
Epu: Keegi tõukas mind selga, Vanakesa sõitis mulle palli võttes sisse. 
Õlg on valus ja raske on hingata. 
Sain vist päris kõva paugu. 
Arstlik läbivaatus luumurde ei tuvastanud, kuid Hepneri enesetunne on ikka veel kehv. 
Treener Valeri Bondarenko ütles pühapäeva õhtul ESLile, et vigastus nõuab veel uurimist, Hepner vajab rahu ning meistrivõistlused on tema jaoks sellel sügisel lõppenud. 
Koondise mängudeks peaks aga mees kindlasti rivis olema. 
Kohtunikule jõulise mängu lubamise eest - koondislaste vigastuseoht - etteheiteid põhjust teha ei ole, sest kodustel meistrivõistlustel võib ühe käe sõrmedel üles lugeda tugevamate klubide mängud, kus tuleb avavilest lõpuvileni kõikeväljapanevalt võidelda. 
Selliseid kogemusi peab ka kodust saama. 
Mängu ei pidanud tooreks ka Valeri Bondarenko: Mäng oli jõuline - meie publikule võis see tunduda võõras -, kuid mitte toores. 
Jalgpall on meeste mäng. 
Mõlemad meeskonnad ihkasid võitu ja võitlesid selle eest. 
Kõik olukorrad mängiti lõpuni. 
Avameelselt öeldes kaotasime punkti. 
Eesmärk oli võita. 
Meil puudusid kahe kollase kaardi tõttu Šapovalov ja Tšurilkin. 
Braginil oli mitu päeva enne mängu kõrge palavik. 
Mäng kulges meie jaoks ebasoodsalt. 
Floral oli juba enne avaväravat vähemalt kaks väga head võimalust. 
Hiljem oli jälle meil võimalusi rohkem. 
Esimesel poolajal näitasid mõlemad meeskonnad väga head jalgpalli, teine poolaeg oli nagu oli.. 
Dünamo - Esdag 2:4 (0:2) 
Väravad: 25. Škoda (11 m) 0:1, 34. Škoda 0:2, 53. Kalinin 0:3, 60. Nesterov 1:3, 71. Kalinin 1:4, 76. Koval 2:4. 
Hoiatus: Dünamo - Kreida. 
Kohtunik: Jüri Saar (Pärnu). 
10 pealtvaatajat. 
Nikol - Eesti Põlevkivi 1:0 (0:0) Värav: 83. Oleinikov 1:0. 
Hoiatused: Nikol - Kuzik; Eesti Põlevkivi - Braiko, Voronin. 
Eemaldamine: Voronin. 
Kohtunik: Jevgeni Tšelnokov. 
50 pealtvaatajat. 
Tallinna Sadam - Trans 1:0 (0:0) 
Värav: 72. Polgihh 1:0. 
FC Tevalte - Merkuur 10:1 (5:0) 
Väravad: 2. A. Jakovlev 1:0, 7. Novožilov 2:0, 25. Milton 3:0, 26. Milton 4:0, 42. Milton 5:0, 46. Milton 6:0, 55. Krõlov 7:0, 56. Milton 8:0, 65. Milton 9:0, 70. Milton 10:0, 75. Laaneots 10:1. 
Kalev - Tervis 0:0 
Eile peetud vahelejäänud mängus võitis Nikol Narvas Transi 1:0. 
Kümnenda vooru mängud Trans - Kalev ja Esdag - Nikol toimuvad 12. oktoobri asemel päev hiljem 13. oktoobril kell 15. 
Lühiuudised 
Venemaal olümpiakauplused 
Venemaa Olümpiakomitee sõlmis 25 aastaks lepingu firmaga Olimpiaservis, mille kohaselt viimane loob kaupluseketi, kus lisaks laiatarbekapadele hakatakse müüma sporditarbeid. 
Tänavu ja tuleval aastal avatakse sellised kauplused Moskvas, Peterburis, Krasnodaris, Omskis, Sotšis, Rostovis, Šahtõs, Tveris ja Nižni Novgorodis. 
Peamisteks tarnijateks saavad Venemaa olümpiakomitee sponsorid Reebok, Foodline jt. 
60 % kasumist läheb uute kaupade ostmiseks, inventari uuendamiseks, remondiks, ülejäänud osast aga tahetakse toetada Venemaa sporti. 
Sotši kandideerib taas olümpialinnaks 
Teatavasti oli Sotši nende linnade hulgas, kes kandideerisid 1998.a taliolümpiamängude korraldamisele. 
Nüüd on lähenemas 2002.a mängude kandidaatide registreerimistähtaeg (ametlikud kandidaadid tehakse teatavaks 1. veebruaril 1994) ja taas on nende seas, kes mängude vastu huvi tunnevad, ka Sotši. 
Valge olümpia läheb maksma 1,8 miljonit 
Venemaa olümpiakomitee tegi arvestuse, mille kohaselt delegatsiooni saatmine Lillehammeri OMile läheb maksma 1,8 miljonit dollarit. 
Ainuüksi elamise eest olümpialinnas tuleb tasuda 384000 dollarit. 
See sissemaks on juba tehtud. 
Arreteeriti Maailma karika võitja 
Rostovis arreteeriti kahekordne Maailma karika võitja kreeka-rooma maadluses Kamal Mussajev. 
Mees võeti kinni otse oma firma Kamal kontoris. 
Käib juurdlus. 
Valeri Tihhonenko Hispaaniast tagasi 
Üks Souli olümpiavõitjaist korvpallis Valeri Tihhonenko mängis viimastel aastatel välisklubides. 
Nüüd on mees taas kodus ning Venemaa meistrivõistlustel on ta üles antud pikka nime kandvas Samaara klubis CSKA VVS Imperija. 
Lühidalt 
USA riigidepartemang keeldus 
1994.a võrkpalli MMvõistluste Põhja- ja Kesk-Ameerika valikturniirid toimuvad USAs. 
USA riigidepartemang on aga teatanud, et Kuuba naiskond ega meeskond ei saa sissesõiduviisat, kuna taotlus olevat hilinenud. 
Jalgratturi surm 
Dallases (USA) jäi auto alla 47aastane Mary Jane Retsch, kes 1970. aastatel oli USA üks paremaid naisjalgrattureid ja 1984.a olümpiavõitja Connie Carpentieri treener. 
Naine suri kohapeal. 
Ameeriklaste vaated ei muutu 
Ameeriklaste spordisümpaatiad ei muutu. 
USA lahtiste tennisemeistrivõistluste ajal tehtud küsitlusel oli tennis telerivaatajate hulgas alles 7. kohal. 
Eespool olid kolm ameerika jalgpalli profiliiga matši ja kolm üliõpilasliiga kohtumist. 
IAAF võitleb ikka dopinguga 
Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu täitevkomitee eraldas dopinguvastase võitluse programmi tarbeks veel 250000 dollarit. 
Suurem osa sellest rahast läheb dopinguspetsialistide saatmiseks Hiinasse, kust viimasel ajal on tulnud imetulemusi. 
Diskvalifitseeriti Türgi maadleja 
Rahvusvaheline Maadlusliit diskvalifitseeris türklasest olümpiavõitja (kehakaal kuni 62 kg) Mehmet Akif Pirimi neljaks aastaks dopingu tarvitamise eest EMil k.a mais Istanbulis. 
Hea nägu vaikse mängu juurde: Lennart Meri Bonnis 
Esmaspäeval kohtus president Lennart Meri Bonnis Saksamaa liidukantsleri Helmut Kohliga. 
Päev hiljem kohtumist valgustades oli president diplomaatiline. 
Bonn jagab Eesti nägemust Euroopa julgeolekust ja seda ohustavatest teguritest, ütles president ja kiitis nii Saksamaad kui ka kohtumist Kohliga. 
Presidendi iga sõna kuulas pressikonverentsil (tõlgi abil) tähelepanelikult ka Saksamaa suursaadik. 
Üldisest helistikust kaldus kõrvale vaid presidendi vastus BNS-i ajakirjaniku küsimusele, mida ikkagi rääkis-lubas Kohl seoses NATO laiendamisega ja Balti riikide kaasamisega sellesse protsessi. 
Soovitades lugeda pressikonverentsi eel jagatud ametlikku teadet, ütles president napilt: saage aru, ma tahaksin, et ka tulevikus uksed lahti läheksid. 
Kadrioru ametlikus teates märgitakse muu hulgas, et Venemaa rahvuslikust koguproduktist langeb nüüd juba 65%(!) otsesel või varjatud kujul sõjalis-tööstuslikule kompleksile ning Venemaa välispoliitikud on kindlalt võtnud päevakorda endise N. Liidu ja tema mõjusfääride taastamise. 
Balti riikide iseseisvuse lõpetamises kord juba koos Venemaaga osalenud Saksamaa on riik, kellele Eesti, aga ka teised Balti riigid panid taasiseseisvumise järel suuri lootusi. 
Toetus on jäänud oodatust väiksemaks. 
Julgeoleku vallas on sakslased osutunud aga hoopis altiks kuulama Moskvat. 
Kahepalgeline mäng pole jäänud märkamata ka Saksamaal endal. 
Ülaltoodud pealkiri pole mitte allakirjutanu fantaasia vili, vaid on pärit üleeilsest Saksa mõjukast päevalehest. 
Frankfurter Allgemeine Zeitung nendib, et Meri ja Kohli kohtumise suhtes valitses Bonnis täielik vaikus ning ei liidukantsleri büroost ega ka Saksamaa välisministeeriumist õnnestunud infot saada. 
Liidukantsleri pressibüroo ei ole kohtumise kohta avaldust teinud, teatas üks uudisteagentuur oma vaikimist põhjendades. 
See diskreetsuse eesriie ei ole Eesti presidendile /.../ mitte ainult kibe kogemus. 
See kinnitab ka muljet, et kolme Balti riigi suhe Saksamaaga, kellelt nad ootavad toetust oma teel transatlantilisse ja Lääne-Euroopa struktuuridesse, on vahepeal raskemaks muutunud. 
FAZ nendib Kohli ja Meri fotoga illustreeritud loo lõpus, et Saksa ladviku suhtumine viib järelduseni: Vaatamata vastupidistele avaldustele vaadatakse Bonnis ikka veel nagu nõiutult Moskva poole. 
Kohtumine Kohliga toimus Eesti presidendi palvel ning on rõõmustav, et kantsler aega leidis. 
Kuigi ligi kahetunnine seanss vaevalt nõidust peletada aitas, kulus hoiatav ja kainestav meeldetuletus Euroopa julgeoleku ohuteguritest Kohlile kindlasti ära. 
ANNELI RÕIGAS 
(Rahva)kultuur on jahedal suvel kuum 
Tänavusuvised jahedad ilmad soosivad kultuuriüritusi, kui just lausvihm mõnd vabaõhuettevõtmist untsu ei aja, publiku mõttes: mereranda on inimestel vähe asja. 
(Eile lõppenud Pirita kultuuripäevad olnuks kuumaga küll ehk rahvarohkemad.) 
Ehkki Tallinnaski sündmustest puudust pole - eile näiteks esinesid Mustpeade Majas Saksamaa barokkmuusikud, täna laulab Nigulistes Monaco poistekoor, äsjasest Rock Summerist rääkimata -, tuleb tõdeda, et kultuurielu ei ole suvel pealinna koondunud. 
Selle suve kultuuripealinn ongi ju hoopis Pärnu, kus üha midagi toimumas. 
Alles see oli, kui 1300 lauljat laulupeorongkäigus Rüütli platsilt Vallikääru suundus, kui esimene sellelaadne koorifestival Põhjamaadestki kollektiive kohale tõi; alles lõppes kümnes visuaalse antropoloogia festival. 
Võistutantsimine Pärnu labajalg, Pärnumaa pirand, akordioni- ja lõõtspillimängijate kokkutulek... 
Rahvatantsu- ja laulupidusid toimub riigi eri paigus aga järjepanu. 
Rahvakultuurikeskuse hinnangul olevatki tänavune suvi erakordne selle poolest, et enamik maakondade üritusi saab teoks maakondadevahelisena ja hulga vaatajate osavõtul. 
Näiteks laste folkloorifestival Porkuni pillar või Saaremaa valss või Metsluiged Intsikurmus... 
Juunis peeti rahvarõivais esinejate ja publikuga suurpidusid veerandsaja ringis: Juurus, Mahtras, Kosel ja veel mitmel pool. 
See peaks tõestama, et rahvakultuur ei ole kuskile kadunud. 
Pigem vastupidi: Heino Aassalu sõnul on aasta pärast toimuvale noorte laulu- ja tantsupeole algklasside rahvatantsurühmi registreeritud juba tubli kolm korda rohkem, kui staadion mahutab. 
Vakantsi on vaid keskkoolinoorte osas. 
Eks nemad ela end jälle rohkem rohketel summeritel välja. 
Kultuurkapitali vastav sihtkapital annab rahvakultuurile tänavu neli miljonit krooni. 
Tegevdirektor Avo Viioli hinnangul rahuldab see toetusteks küsitu umbes neljandiku ulatuses. 
Lisaks eraldatakse maakondade vahel jagamiseks aastas kolm miljonit, mis samuti suuremas osas rahvakultuuri eluspüsimiseks kuluvat. 
Kui möödunud nädalavahetus tõi folkloorihuvilised kokku Võrru ning lähenevail puhkepäevil saab teoks Memme ja taadi pidu Kernus, siis veel nädal hiljem peetakse Viljandis neljandat rahvamuusikafestivali, kus esinevad ka läti ja mari rahvamuusikud. 
Ja kaugel see 10. augustki enam on - päev, mil Tallinna lauluväljakul laulu- ja tantsupeo käigus 200 laulukoori, 55 rahvatantsu- ja 25 võimlemisrühma suuremaks rahvapeoks sujuma plaanitud esinemisega ESTO-päevad lõpetavad. 
A. K. 
Tartumaal hukkus kütuseterminali töötaja 
Eile hukkus Tartumaal Maramaa külas asuvas naftaterminalis mees, kes oli läinud koos töökaaslasega puhastama maa-alust mahutit, panemata pähe hapnikumaski. 
Kurva teate edastas Tartu valla päästeameti juhataja Villu Vaher. 
Endist sõjaväeterminali kasutab praegu firma K-Terminal. 
Selle kaks meestöötajat jäid Vaheri sõnul eile hommikul maa-alust mahutit puhastades mürgise kütuseauru kätte, kuna ei kasutanud hoidlasse ronides nõuetekohaseid hapnikupumpadega maske. 
Teadvuseta mehed avastas enne keskpäeva kütuseterminali turvatöötaja. 
Villu Vaheri sõnul oli peaaegu tühjas mahutis siiski nii palju bensiini A 76, et sellest eraldus eluohtlikul hulgal mürgist auru. 
Tsisterni põhjas oli veel vähesel määral bensiini, aga üle jala see ei tulnud, kirjeldas Vaher. 
Et mahutit korralikult puhtaks saada, peab sinna ise sisse ronima. 
Vaheri hinnangul tegid mehed valesti, sisenedes mahutisse ilma kaitsevahenditeta. 
Neil on kohapeal olemas õhupumpadega maskid, mis peaksid olema igal terminalil, aga mehed neid ei kasutanud. 
Üks meestest suri õnnetuskohal, teine viidi Maarjamõisa haigla reanimatsiooniosakonda. 
Lähte päästekomando sai väljakutse Maramaa terminali kell 11.58. 
Meie mehed panid selga hingamisaparaadid ja aitasid need mehed välja tõsta, rääkis Vaher. 
Selle aja peale oli kohal ka kiirabi ning üheskoos püüti mehi elustada. 
Mõlemad olid meelemärkuseta. 
Maramaa hoidla asub tupikraudtee ääres, ümberlaadimispaigas hoitakse bensiini ja diislikütust. 
K-Terminali direktor Tõnu Rüütel keeldus juhtunust rääkimast, leides, et ajakirjanduse asemel peavad uurimisega tegelema kompetentsed organid. 
MARTIN PAU 
Tartus oli järjekordne pommiähvardus 
Eile hommikul teatati Tartus Rüütli tänavas asuvale bistroole, et majas on kaks pommi, kuid mingeid lõhkekehi ei leitud. 
Tartu tuletõrje- ja päästeameti juhtiv päästekorraldaja Kalev Roose ütles, et päästeamet sai politseilt teate pommiähvarduse kohta kell 10.19. 
Operatiivtöötajad otsisid Roose sõnul läbi nii bistroo kui ka üle tänava asuva restorani. 
Lisaks inimeste evakueerimisele hoonetest suleti ohutuse tagamiseks liiklus Rüütli tänaval. 
Poole tunni jooksul selgus, et mingit lõhkekeha majades ei ole, rääkis Roose. 
Bistroos ähvarduskõne vastu võtnud naistöötaja öelnud BNS-i andmetel politseile, et telefonitsi pommiähvarduse edastanu oli noorepoolse moonutatud häälega mees. 
Politsei korrapidaja sõnul võis helistaja olla koolipoiss, kes tegi nalja, vahendas BNS. 
MARTIN PAU 
Tallinnas rööviti Krediidipanka 
Tallinnas pandi eile hommikul toime järjekordne pangarööv - kurjategija röövis Krediidipanga filiaalist umbes 100 000 krooni. 
Kell 9.05 tungis Paldiski maantee 125 asuvasse Krediidipanga filiaali maskis eesti keelt rääkinud kurjategija, kes röövis sealt relva ähvardusel esialgsetel andmetel 100 000 krooni, ütles politseiameti korrapidaja. 
Panga filiaalis algab tööpäev kell 9.30, kuid kaks naistöötajat olid varem kohal, selgitas ta. 
Kell 9 lahkus filiaali juurest inkassatsiooniauto. 
Korrapidaja sõnul koputati mõni minut pärast auto lahkumist panga uksele ja töötaja avas selle. 
Ilmselt mõtles pangatöötaja, et inkassaatorid unustasid midaga, märkis ta. 
Uksest tungis sisse maskis 25-30-aastane kurjategija, kes lasi ühele naisele gaasi näkku ja ähvardas teist relvaga ning nõudis raha, rääkis korrapidaja. 
Ehmunud kassiir ulatas röövlile rahapaki, ja see jooksis rahaga minema. 
Korrapidaja ütles, et ilmselt olid pangatöötajad gaasist üsna oimetud, sest suutsid röövist politseile teatada alles 40 minuti möödudes. 
Meie mehed käisid kohal, ütles keskkriminaalpolitsei abidirektor Koit Pikaro. 
Meie andmeil röövel pangatöötajaile vigastusi ei tekitanud. 
Viimasel ajal on röövi ohvriks langenud mitu panka, sh. on objektiks korduvalt valitud mõni Hoiupanga filiaal. 
Lähiaja suurim pangarööv leidis aset möödunud aasta mais, mil Hansapanga peakontorist viidi kaasa üle kahe miljoni krooni. 
BNS-SL 
ME hirmutab välismaalase passi taotlejaid 
Eilne ME hirmutab esiküljel lugejaid väitega, et kuna Venemaa pole Eesti süül meie välismaalase passi de iure tunnustanud, võivad selle omanikku Venemaal oodata igasugused raskused. 
Välisministeeriumi pressisekretär Jüri Arusoo nimetas lehe väiteid otsituks. 
ME kirjutises Juhtum piiril kinnitatakse Venemaa föderaalse migratsioonitalituse allikatele viidates, et kuna Venemaa ei tunnusta Eestis välja antud välismaalase passi, saab sellega idapiiri taga oma isikut tõendada sama hästi kui vana ajalehega. 
Venemaa Tallinna saatkonna pressiatasheele Aleksandr Jakushevile osundades väidab ME, et selle passi ametlikku tunnustamist takistab Eesti keeldumine anda passi omanikele konsulaarkaitset. 
Välisministeeriumi pressisekretär Jüri Arusoo nimetas ME väiteid otsituks. 
Ta möönis, et välismaalse passi on tõesti trükitud sõnad, et Eesti Vabariik ei kanna vastutust passi omaniku eest. 
Nad pole ju Eesti kodanikud, selgitas Arusoo, kuid lisas, et olukord on muutunud nüüd, kus sinna kleebitakse elamisluba. 
Seetõttu võivad selle passi omanikud pöörduda Eesti välisesindustesse ja loomulikult ka Eestisse tagasi pöörduda, tõdes Arusoo. 
Pressisekretär ütles, et algul suhtuti välismaalase passi teatud kahtlusega ka Läänes, sest kardeti, et selle omanikke ei lasta võib-olla Eestisse tagasi. 
Nüüd on seda asja selgitatud ja probleemi enam pole. 
Arusoo sõnul tunnustab meie välismaalse passi de iure 13 riiki, kuid de facto tunduvalt rohkem. 
Ta tõi paralleeli ajutise reisidokumendiga. 
Ametlikult on seda tunnustanud üheksa riiki, kuid Eesti välisministeeriumi andmetel on sellega käidud vähamelt poolesajas riigis. 
Arusoo usub, et samamoodi läheb välismaalase passiga. 
Tema sõnul ei tea ministeerium ühtki juhtumit, kus selle passi omanikul oleks mõnes riigis jäänud käimata, kuna seda dokumenti ei tunnustata. 
Arusoo tõdes, et paljudel riikidel polegi kombeks mingit passi ametlikult tunnustada, seda lihtsalt aktsepteeritakse. 
Nii oli ka Eesti passiga. 
Pressisekretär nentis, et tegelikult tunnustab Venemaagi meie välismaalase passi. 
Eestis elavad inimesed, kes pole Vene kodanikud, peavad üle idapiiri pääsemiseks saama pitsatijäljendi Venemaa esindustest. 
See pitser lüüakse endise N. Liidu sisepassi, ajutisse reisidokumenti ja välismaalase passi. 
ME kirjutis ilmus ajal, mil Eestis elavad mittekodanikud peavad valima, kas võtta Venemaa kodakondsus või välismaalase pass, mida paljud peavad vaheetapiks Eesti kodakondsuse taotlemisel. 
Nädala alguseks oli välismaalase passi taotlenud 88 748 inimest ehk umbes pool eeldatavast arvust. 
Vene kodanike arv Eestis on ületanud 100 000 piiri. 
HEIKKI TALVING 
Riigiarhiivi ja ajalooarhiivi ettepanek: luua rahvusarhiiv 
Eesti riigiarhivaari valimise käik tunnistab kriisi riikliku arhiivisüsteemi juhtimises. 
Kõrvaltvaatajale võib riigiarhivaari kandidaatide nimetamiste ja ametist loobumiste jada tunduda ehk naljakaski, kuid tegelikult on asi naljast kaugel. 
Allakirjutanute arvates on siin tegemist pelgalt kriisi pinnavirvendusega. 
Kriisi aluseks on arhiiviseaduse ja sellest johtuvalt ka Eesti riikliku arhiivinduse arengukava puudumine. 
Arhiivinduse ümberkorraldamises on viimase poole aasta jooksul ilmnenud kaks tegevusliini. 
Esiteks: vabariigi valitsuse seaduse alusel likvideeritud arhiiviameti asemele luuakse uut arhiivide juhtimise tipptasandit. 
Selleks on riigikantselei otsinud seadustest ja oma parimast arusaamast lähtuvat mudelit, mis mehaaniliselt vastaks riiklike asutuste olemasolevale struktuurile. 
Teiselt poolt on professionaalsed arhivaarid juba mitu aastat juurelnud selle üle, kuidas korraldada arhiivide tegevust vastavalt ühiskonna muutumisele. 
Nende kahe reformikava põhimõtteline erinevus ongi riigiarhivaari valimises ilmnenud patiseisu põhjuseks. 
Riigikantselei on ministeeriumidesse kooskõlastamiseks saatnud arhiiviseaduse eelnõu, mille kohaselt lõhestataks ühtne arhiivisüsteem kaheks. 
Eesti Riigiarhiiv ja Eesti Ajalooarhiiv peavad seda kava riigile ja ühiskonnale kahjulikuks. 
Näiteks ei saa selle järgi riigiarhivaar otseselt mõjutada maavalitsuste osakonnaks kavandatud maa-arhiivide eelarveid ega koosseise. 
Samuti ei ole meie hinnangul õige, kui arhiivinduse tippjuht on riigiasutuse osakonnajuhatajana piiratud allkirjaõigusega ametnik. 
Ometi on riigikantseleis kinnitatud riigiarhivaari ametijuhendis kirjas, et ta on allkirjaõiguslik vaid juhul, kui sellega ei kaasne varalisi kohustusi. 
Arhiivinduse juhtimise lahutamine tegelikust arhiivitööst pole sisuliselt põhjendatud. 
Riigiarhiivi ja ajalooarhiivi juhtkond on jätkuvalt lähtunud oma ettepanekutes arhiivinduse sisulistest vajadustest, mis ühtivad Rahvusvahelise Arhiivinõukogu soovitatud skeemiga ja Euroopa Nõukogu arvamusega endise idabloki maade arhiivide arendamise kohta. 
Sõnaselgelt on rõhutatud vajadust säilitada arhiivinduse kui tegevusvaldkonna autonoomsus, samuti sõltumatus välisest survest, et oleks võimalik tagada ühiskonnale olulise informatsiooni säilimine. 
Sarnaselt ülemaailmse praktikaga tuleks meie arvates luua Eestis rahvusarhiiv. 
See peaks koosnema praegusest riigiarhiivist Tallinnas ja ajalooarhiivist Tartus. 
Rahvusarhiiv oleks nii kõrgeim riiklik arhiivinduslik juhtimisüksus kui ka põhiline arhiivitöö tegija. 
Eesti riiklikud arhiivid peaksid moodustama eraldiseisva avalik-õigusliku süsteemi, mille eesotsas seisaks riigiarhivaar. 
Riigiarhivaar juhiks tegelikku arhiivindust rahvusarhiivi spetsialistide kaudu, kes asuksid nii Tallinnas kui Tartus. 
Kas ta ise töötaks ühes või teises linnas, ei ole selles seoses oluline. 
Rahvusarhiiv lähendaks juhtijaid otsuste täitjatele, vähendades bürokraatiat. 
Ainult sellisel moel oleks tagatud arhiivide sõltumatus välisest survest ning selgelt defineeritud arhiivide vahetu vastutus ühiskonna ees. 
Rahvusarhiivi ülesanne demokraatlikus ühiskonnas on kogu ühiskonnale vajaliku dokumentatsiooni väljaselgitamine ja säilitamine, olenemata infokandjast või informatsiooni päritolust. 
Oluline on tagada avaliku võimu teostamise käigus tekkinud asjaajamisdokumentide säilimine ja neile ligipääs. 
Ainult nii on võimalik tagada sõltumatu ajakirjanduse ja kohtusüsteemi toimimist ja kõigi kodanike õigust saada neile seadusega garanteeritud informatsiooni. 
Rahvusarhiiv on enamikus maades selleks institutsiooniks, kes tegeleb ühtaegu nii informatsioonivabaduse garanteerimise kui ka üksikisikute eraelu, riigi- ja ärisaladust puudutavate andmete kaitsmisega. 
Tegelikkus näitab, et vastutuse kandja (riigiarhivaar) ja vastutuse realiseerijad (tegevarhivaarid) saavad oma ülesandeid parimal moel täita siis, kui nad ei ole üksteisest institutsionaalselt lahutatud. 
Demokraatliku ühiskonna arhiivitöö tavapäraseid kohustusi saame täita siis, kui rahvusarhiivi pädevusse kuulub arhiivinduse arengustrateegia ja arhiivindust reguleerivate õigusaktide väljatöötamine; arhiivinduse arenguks ja dokumentide säilitamiseks vajalike eelarvevahendite taotlemine ja raha sihtotstarbeline kasutamine; arhiivindusliku järelevalve teostamine; arhivaaride koolituse ja täiendõppe korraldamine; asutuste ja üksikisikute nõustamine asjaajamist ja arhiivindust puudutavates küsimustes ning Eesti arhiiviregistri väljakujundamine ja pidamine. 
Rahvusarhiivi mudel on niisiis ainuvõimalik. 
Lisaks loetletud rahvusvaheliste põhimõtete rakendamisele võimaldab see ka lihtsustada meie arhiivisüsteemi ja vältida bürokraatlikku juhtimist. 
Võimalik, et üleminekut rahvusarhiivi süsteemile saab ette valmistada ka riigikantselei osakonna raamides, kuid siis peab see olema ülimusliku eesmärgina määratletud ning ajutise arhiivide osakonna direktori, nn. riigiarhivaari volitused peavad lähenema tegeliku riigiarhivaari õigustele. 
AIMAR ALTOSAAR, Eesti Riigiarhiivi direktor PRIIT PIRSKO, Eesti Ajalooarhiivi direktor 
Kindral Johnson: NATO laiendamise nimekiri pole veel valmis 
NATO laiendamise nimekiri pole veel valmis, väitis eile rahvusvahelise sõjalise nõustajate grupi juht sir Garry Johnson. 
Vastust Sõnumilehe küsimusele, milliseid julgeolekugarantiisid võiks Balti riigid loota, kui nad NATO laiendamise esimesest ringist välja jäetakse, Garry Johnson anda ei osanud. 
Eile kohtus Balti riikide kaitsevõime tugevdamise kohta nõu andev grupp president Lennart Meriga ning seejärel ka ajakirjanikega. 
Johnsoni sõnul tuleks NATO laiendamist vaadata kui protsessi, mis algas aastakümneid tagasi. 
Lubage meenutada, et ka Kreeka, Türgi, Saksamaa ja Hispaania ei kuulunud NATO asutajariikide hulka, vaid võeti blokki hiljem. 
NATO on teatanud, et tema uksed on lahti kõigile demokraatlikele riikidele, kes vastavad ühinemise tingimustele, ütles Johnson Sõnumilehele. 
Otsus järgmiste NATO-sse pääsejate kohta tehakse kõnealuste nõustajate arvates teatavaks eeloleval talvel. 
Garry Johnson polnud nõus väitega, et Balti riike ses nimekirjas kindlasti pole: Lõplikke otsuseid ei ole veel tehtud. 
Kindral märkis, et tänapäeva maailmas ohustab ühe või teise riigi julgeolekut kõige enam ebastabiilsus. 
Tema arvates on Eesti julgeoleku seisukohalt oluline, et kõik kodanikud oleksid teadlikud oma rollist riigi turvalisuse tagamisel ning oleksid kodumaa kaitsevõime suurendamisest ka isiklikult huvitatud. 
Ka rõhutas kindral Johnson vajadust teavitada Eesti taotlustest rohkem rahvusvahelist ajakirjandust. 
Suhtlemine rahvusvahelise pressiga on väga oluline. 
Seejuures peab see suhtlemine olema vastastikune; oluline on ju seegi, et rahvusvahelises pressis toimuv arutelu jõuaks tõlgetena ka Eesti lugeja lauale ning toimiks dialoog. 
Johnson nentis, et Eesti suhted NATO-ga on määratud partnerlusprogrammi raames ning leidis, et Eesti peaks sellest programmist rohkem välja pigistama. 
Johnsoni grupi nõustajad õigustasid eile CFE lepingut, milles Venemaale tehti hulk järeleandmisi (muuseas sai Moskva teatavasti loa paigutada Eesti ja Läti vahetusse lähedusse varasemast mitu korda rohkem soomukeid). 
Kindral rõhutas, et lepingule eelnesid väga vaevalised läbirääkimised Moskvaga ning lõppkokkuvõttes suurendavat leping julgeolekut kogu Vanas Maailmas, sh. ka Põhja-Euroopas. 
Samas nõustus kindral, et Balti riikidel on põhjust kurta halva mõju üle, mida leping nende julgeolekule põhjustab. 
SL 
Veel kord suvest, summerist ja rockist 
Rock Summer läheb, Rock Onzert tuleb? 
Eks igaühel ole kaheksa Rock Summeri seas omad lemmikud, iga festival meenutab midagi - kes kaotas süütuse, kes nööbi, kes mälu, keda hammustas turvameeste kutsu. 
Muusika on juba kord selline, et sellega on alati seotud terve rida muusikaväliseid assotsiatsioone. 
Muusika või festivalikorralduse kvaliteeti see ei pruugi otseselt puutudagi ja kindlasti leidsid nii mõnedki ka tänavusest summerist mõne meeldejääva elamuse. 
Need elamused ja järgnev konstateering ongi võib-olla kaks eri asja. 
Rock Summer 96 oli lahja jama 
Ei, muusikamaailmas ei ole mingit kriisi, peaaegu iga päev juhtub igal pool tohutult põnevaid uusi asju, kuid Rock Summerile need enam ei jõua. 
Viimati oli muu maailmaga ühes rütmis elamise tunne 1993.a. summeril, kus käisid The Shaman, Faith No More, Blur, Mercury Rev - kõik tol aastal tipus või tõusmas nimed. 
The Shameni Mr. 
C rääkis summerilt naasnuna Music TV intervjuus õhinal uuest festivalist Estonias (oi kurat, meid teatakse isegi seal! 
) ja üldiselt oli tunne, et me oleme in, muu maailma keskel. 
Tõsi küll, ka siis oli kohal viimaseid allahinnatud tuure tegev Samantha Fox, kes kohe seejärel kaotas plaadilepingu ja pööras usklikuks, kuid üldpilti see ei rikkunud. 
Pealegi oli Sam vaatamisvääselt naljakas naine. 
93 oligi vahest viimane tõeliselt tugev Rock Summer. 
Edasi hakkas summeril osalemine artistide käekäigule rängalt mõjuma. 
Mullustest summerlastest on Stiltskin tänasel Inglismaal sõimusõna, Menswear lõugu laiutava blufibändi sünonüüm ja Simple Mindsi tabas Sam Foxi saatus - plaadifirmast lahkumine. 
Plaadileping on nüüdseks läinud ka ühel teisel sama promootori mullusel muusikaimpordil - Tanita Tikaramil. 
Võib-olla inglased ei oska oma staare hinnata, aga meil neid hinnatakse? 
Ei paista nagu, meie CD-edetabelisse pole tõusnud ei Stiltskin ega Menswear, pole seal ka Tanita viimast floppi. 
Metallica soojendas Celine Dioni 
Kui kevadel Rock Summeri piletite eelmüük algas, oli kuulda fantastilisi nimesid: Alanis Morissette, Supergrass, 60Ft Dolls. 
Ega keegi neid lubadusi vist väga tõsiselt võtnudki, kuigi näiteks Soome pressis (Soundi) ja raadios liikus veel suve algulgi legend Alanise ja Supergrassi tulekust Tallinna. 
See selleks, summeri organiseerija müstilisi infoprobleeme kogesime juba suve algul Melisside näol iseenesest hea show 'ga Bryan Adamsi kontserdil. 
Alanise ja Supergrassi masti nimesid niisiis ei olnud ja väliskülaliste osas polnudki kolme päeva ja kahte lava millegagi täita. 
East 17 poiste nägemine oli nende austajannadele kindlasti elamuseks, kuid bändi saund ja liikumine oli meie Noisy Nationiga võrreldes lausa niru. 
Võib-olla nad ei viitsinudki eriti pingutada. 
Ka on iistide kohta varemgi kirjutatud, et nende plaatidele tuleks stuudiopersonal lugude kaasautoriteks märkida. 
Raske on öelda, mida pidid korraldaja arust neljapäevase peaesinejaga peale hakkama need, kes tulid sakslaste karmikõlalist esindusbändi H-Blockxi kuulama. 
See oli umbes nii, nagu Metallica oleks soojendanud Celine Dioni. 
Reedene päev oli hoopis morn, kuigi laheda olekuga eksmereväelane Shaggy suutis päeva üldise halluse taustal talutavamaks muuta. 
Laupäevane ZZ Top oli paljudele kõvaks pettumuseks juba soomlaste Ruisrockil - ja oli seda ka meil. 
Legendaarsete habemike kõrghetkel, Eliminatori (1983) päevil, oli nende peamiseks tugevuseks primitiivne atraktiivsus. 
Viimase sõna võib suunda muutnud bändi show 'st nüüd maha tõmmata. 
Oodatult suurepärane oli Skunk Anansie, ainus selle summeri rockibänd, kes on praegu laias maailmas tõeliselt in (Babylon Zoo jääbki tõenäoliselt ühehititäheks). 
Skunksämbliku lauljatari Skini tituleerivad mõned juba brittide parimaks naislauljaks. 
Neljapäevane H-Blockx ja Skunk Anansie - ainult need kaks nime jäävadki tänavuselt hajevil festivalipakist sõelale. 
Ning reedese meeleolu päästmise eest võib-olla ka Shaggy. 
Björk Tallinnas oleks festivali muidugi tugevamaks muutnud, kuid lätlasi pole mõtet kadestada - neile sai karistuseks Midge Ure. 
Suurem osa rahvast ei ole enam nii maksujõuline, selgitas Riias resideerinud Jüri Makarov islandlanna masti tänapäevaste staaride puudumist siinselt summerilt. 
Asi pole siiski ilmselt maksujõus, paljudele lihtsalt ei pakkunud lahja festivalipaki eest maksmine mingit pinget. 
Me ei osta ju mõnest odavate plaatide putkast 1996.a. suvel Mr. Vainiga Culture Beati plaati, kuigi see maksab kõigest 80 krooni ringis? 
Pealegi on viimasel ajal maksmisega probleeme olnud pigem Jüri Makarovil kui rahval. 
Rock Onzert on tulevik? 
Nädalapäevad enne Rock Summerit toimunud Rock Onzerti peaesinejal Deep Purple'il oli küll ainult nostalgiline väärtus, kuid kokkuvõttes oli Onzert igati korralikult organiseeritud ühepäevafestival ja 150 krooni (eelmüügis) oli ka sel juhul igati mõistlik piletihind, kui te saitegi vastutasuks ainult Bad Religioni suurepärase show. 
See bänd on kahtlematult üks Califormia pungilaine peamisi tegijaid ja mõjusam pigem laivina kui plaadilt. 
Send No Flowers pole ilmselt küll mingi tõusev täht, kuid üks noor Briti underground -bänd võiks alati soojenduseks ära kuluda. 
Pealegi jäi nende laulja lõplikult täis alles hilisööl Bonnie & Clyde'i tantsutrallil. 
Eesti promotoorluse seniseid olusid arvestades väärib kiitust ka Onzerti peamise korraldaja Kontuur Disaini korrektne asjaajamine. 
Utoopilisi veksleid välja ei jagatud, keegi ei tulnud Bad Religioni asemel lavale end Melissidena esitlema, kõik lubadused täideti. 
Uskumatu korrektsus. 
Rock Summeri saatus ei tundugi enam nii oluline - ma ei usu, et mõne mehe areenilt kadumisega Eestimaal promotooreid vähemaks jääb. 
Ja korraliku festivali puhul poleks ka meie maksevõimel midagi häda. 
MIKK JÄÄGER 
Dvigateli erastamine kuulutati seadusevastaseks 
Tallinna ringkonnakohus tunnistas Dvigateli erastamise seadusevastaseks. 
Dvigateli uued omanikud peavad kohtuotsust pankrotimeistrite vandenõuks. 
Eesti Erastamisagentuur (EEA) peab ennast õigeks, millega ei nõustu asjade otsustamisel osalenud Ignar Fjuk. 
Tallinna ringkonnakohtu halduskolleegium otsustas 25. juunil rahuldada Dvigateli erastamise konkursil osalenud AS Oksept taotluse, et Dvigateli erastamine ebaseaduslikuks tunnistataks. 
Seda teatas Oksepti esindav vandeadvokaat Andres Hallmägi. 
EEA nõukogule tegi kohus ettepaneku asi veel kord läbi arutada ja uus otsus teha. 
Kohtuotsuse aluseks oli tõsiasi, et Oksepti ostupakkumine esitati EEA nõukogule moonutatult. 
Oksepti ostusoovi esitas EEA töötaja selliselt, nagu seadnuks pakkuja üheks tingimuseks ka maa ostu-müügi lepingu sõlmimise. 
See ei vastanud tõele, märkis Hallmägi. 
EEA nõukogu istungi protokollist ei nähtu, et nõukogu oleks üldse arutanud Oksepti pakkumise vastavust esitatud tingimustele ja selles küsimuses hääletanud, selgitas Hallmägi. 
Nõukogu hääletas vaid AS Diamarki ja AS Mehikoni pakkumist, seega jäi Oksepti pakkumine nõukogu hääletamisest kõrvale. 
Oksept kaebas EEA otsuse peale Tallinna halduskohtusse, kus kaebust ei rahuldatud. 
Tallinna ringkonnakohus leidis peale Oksepti apelatsioonkaebuse läbiarutamist, et on rikutud Oksepti õigust konkursil osaleda, ning tunnistas Dvigateli erastamise otsuse ebaseaduslikuks. 
Hallmägi ütles, et kuna agentuur ei reageerinud kohtu otsusele, siis otsustas AS Oksept selle avalikustada. 
Nõukogu läks rahulikult puhkusele ega arutanud seda probleemi, märkis ta BNS-ile. 
Siin esineb teatud küünilisus. 
EEA nõukogu esimees majandusminister Andres Lipstok ütles BNS-ile, et agentuur ei ole nõukogule informatsiooni Dvigateli erastamise ebaseaduslikuks kuulutamise kohta esitanud, ning lubas asja kommenteerida peale seda, kui nõukogu võtab mingi seisukoha. 
EEA avalike suhete osakonna juhataja Marko Kadanik ütles Sõnumilehele, et agentuur ei ole vigu teinud ning nõukogu sai täpse ülevaate pakkumistest. 
Ringkonnakohtu otsus läheb tema sõnul edasikaebamisele. 
EEA nõukogu liikmetest hääletas kohtu materjalide järgi ainsana AS Diamarki pakkumise vastu ja nõudis pakkumiste täiendavat analüüsi Reformierakonna parlamendisaadik Ignar Fjuk. 
Fjuk ütles BNS-ile, et EEA töötajad desinformeerisid nõukogu, kuna erastamismaterjal valmistati ette erapoolikult. 
Oksept tegi kõige parema pakkumise Dvigateli erastamiseks ostuhinnaga 27 miljonit krooni, samas pakkus Diamark 20 miljonit krooni, märkis Fjuk. 
Oksept pakkus välja suuremad tööhõive kohustused ja investeeringud. 
Fjuki sõnul palus ta agentuuril teha nõukogu jaoks juriidiline ekspertiis. 
Seda ei tehtud ja Sarnet pani küsimuse uuesti arutlusele juba otsuse-eelnõuga, et kõik oli seaduspärane, lisas ta. 
Dvigateli nõukogu esimees Ülo Pärnits ütles juuli algul Sõnumilehele, et kogu aktsioon Dvigateli ümber on üheks lüliks teatud grupeeringute sihipärasest tegevusest, mille siht ettevõtetelt kohtute ja pankrotihaldurite kaudu raha välja pressida. 
Krediidiinfo andmetel kuulub Oksept Margit Savitskile, kes on taanlasele Finn Olbyele kuuluva DTE Metallitööde AS asedirektor, teatas BNS. 
DTE Metallitööde AS algatusel on käimas Dvigateli pankrotiprotsess. 
Dvigateli peadirektori Olev Rohumäe arvates peaks kogu protsess 13. augustil lõppema Dvigateli kasuks. 
Me oleme oma 1,8 miljoni kroonise võla DTE-le tasunud, ent see läks selle firma arestitud arvele, märkis Rohumäe. 
Dvigatel nõuab teises kohtuprotsessis kõnealuselt Taani firmalt hoopis suuremat hüvitist muude võlgade eest. 
Dvigateli finantsdirektori Ants Pilvingu sõnul on pankrotiprotsess tõsiselt kahjustanud ettevõtte majandustegevust. 
Poolaasta käibeks saavutati vaid 29 miljonit krooni ning varem 100 miljoni krooniseks kavandatud aastakäive jääb tõenäoliselt 70 miljoni tasemele. 
Põhjuseks olevat suurte tellijate äraootav seisukoht. 
Dvigateli pankrotiprotsessis DTE Metallitööde AS-i esindav vandeadvokaat Viktor Kaasik ütles, et riigiametnikele oleks ainus võimalus ausalt tunnistada, et Dvigatel on tegelikult pankrotis. 
Tema meelest on tõenäoline just selline kohtuotsus. 
Siis oleks võimalik täpselt määratleda Dvigateli vara ja kohustused ning alustada erastamisega õigetele andmetele tuginedes otsast peale. 
Üks erastamiskonkursi kaotanuid oli AS Mehikon. 
Selle osanik Vladimir Mukasei ütles, et kui erastamise tühistamine jääb jõusse, kaalub ta koos oma partneritega uue pakkumise tegemist. 
Kevad-suvel Vääna-Jõesuus lastelaagrit pidama hakanud Mukasei tõdes samas, et lastega on vaatamata raskustele palju lihtsam läbi saada kui meie riigiametnikega. 
URMAS MURRE 
Leedu Riigikommertspank on makseraskustes 
Leedu Riigikommertspank ei suuda teha oma klientide arveldusi, kinnitas ajaleht Lietuvos rytas. 
Ajalehe andmetel ei saa selles pangas arvet omav Vilniuse lennujaam tasuda ettevõttele Greitkelis asfalteerimistööde eest. 
Sellest teatas riigi transpordiministeeriumi istungil lennujaama peadirektor. 
Lietuvos rytase kinnitusel on Vilniuse lennujaamal Riigikommertspangas Euroopa Investeerimispangalt saadud mitu miljonit USA dollarit ja miljon Saksa marka, samuti käibevahendid. 
Leedu maanteeameti direktor väidab samuti, et Riigikommertspank on jätnud pangaülekandeid tegemata. 
Maanteede direktsiooni arvelduskonto ja muud vahendid asuvad samuti selles pangas. 
Riigikommertspanga kaudu finantseeritakse Leedu kaitseministeeriumi. 
Lehe andmeil kandis rahandusministeerium nädala eest 120 000 litti (360 000 krooni) sellesse panka erusõjaväelastele pensionide maksmiseks, kuid teisipäeval ei olnud kaitseministeerium seda raha veel kätte saanud. 
Leedu pangainspektsiooni andmetel ulatus Riigikommertspanga kahjum esimesel poolaastal 103,4 miljoni litini, omakapital oli aga 45,1 miljoni liti ulatuses miinustes. 
Möödunud nädalal toimunud panga aktsionäride koosolekul tegi Leedu Pank ettepaneku annulleerida 20 miljoni liti suurune aktsiakapital ja kujundada uus kapital, milleks emiteerida 150 miljoni liti väärtuses aktsiaid. 
Erakapitali esindavad aktsionärid selle ettepanekuga ei nõustunud. 
Leedu Pangal on nüüd õigus saata Riigikommertspanga juhatus laiali ja määrata ametisse ajutine haldur või esitada kohtusse pankrotihagi. 
Riigikommertspank on bilansimahult Leedu suuruselt teine pank. 
Aastavahetuse seisuga ulatus panga vara koguväärtus 1,075 miljardi litini (3,1 miljardi kroonini). 
Panga aktsiatest kuulub 51% riigile. 
BNS-SL 
Norma teenis 19,5 miljoni krooni kasumit 
AS Norma esimese poolaasta auditeerimata käive oli 179 miljonit ja kasum 19,5 miljonit krooni. 
Norma juhatuse esimehe Peep Aaviksoo sõnul ületavad ettevõtte majandustulemused prognoose. 
Poolaastakasum 19,5 miljonit krooni ja järgmisteks perioodideks sõlmitud lepingud lubavad loota, et Norma ületab aasta alguses kasumiks planeeritud 36 miljoni krooni, märkis Aaviksoo. 
Hiljuti parafeeriti ka Avto-VAZ-iga kevadel sõlmitud leping. 
Aaviksoo sõnul on lepingu garandiks Prantsuse juhtivaid panku Credit Lyonnais. 
Juulis ja augustis on Avto-VAZ-i tellimused lepingus ettenähtud kogustest isegi suuremad. 
Aasta esimese kvartali käive oli Normas 85,2 miljonit krooni ja kasum 6,8 miljonit krooni. 
Mullune käive oli 366,4 miljonit ja puhaskasum 32,4 miljonit krooni. 
Norma toodangust moodustavad 90% Euroopa standardidele vastavad autode turvavööd. 
Tähtsuselt järgmine tegevusvaldkond on peamiselt autotööstusele alltarne korras metallist ja plastmassist detailide valmistamine, mida tarnitakse ka General Motorsi kontserni kuuluvatele SAAB-i autotehastele. 
Ühe esimese Eesti tööstusettevõttena tahab Norma 1996. aasta lõpuks saada ISO 9000 kvaliteedisertifikaadi. 
Riik müüs oma osaluse Normas aktsiate avaliku enampakkumise teel eelmise aasta lõpul ning sellest ajast on Norma aktsiad Eesti väärtpaberiturul vabalt kaubeldavad. 
SL 
Väike raudtee tuleb siiski 
Väikse raudtee käivitamine on kavas ikkagi juulis, vastavad põhikokkulepped on olemas. 
Palju arusaamatusi tekitanud üleantava vara optimaalse struktuuri määramine on seejuures ministeeriumi õlul, ütles RE Eesti Raudtee peadirektor Parbo Juchnewitsch. 
Eesti Raudtee peadirektor Parbo Juchnewitsch rääkis Sõnumilehele, et edelaraudtee (nn. väike raudtee) käivitamiseks oli kõik 1. juuliks valmis. 
Takerdumise peapõhjusena nimetas ta seda, et teede- ja sideministeerium on venitanud uue ettevõtte meeskonna moodustamisega. 
Minul isiklikult võttis kogu raudteesüsteemiga kurssi saamine aasta aega. 
On mõeldamatu, et edelaraudtee juhtkond oleks vaid ühe kuuga peale kohale määramist suutnud kogu probleemirägastiku endale selgeks teha, nentis Juchnewitsch. 
Peadirektor tõdes, et edelaraudteel puudus varem korralik äriplaan, see valmis alles eelmisel nädalal Mainoris. 
Selle olemasolust sai suure raudtee juhtkond teada alles teede- ja sideministeeriumis toimunud nõupidamisel. 
Sealt algasidki arusaamatused vara jaotamise ja finatseerimise vallas. 
Kui kinnisvara osas oli kokkulepe varem juba olemas, siis lahinguks läks selle üle, milline vaguni- ja veduripark väiksele raudteele üle anda. 
Äriplaanis toodud jaotuskava polnud päris optimaalne ja vastastikku kasulik, märkis Juchnewitsch. 
Peadirektori arvates peaks vara jaotama vastavalt teeninduse mahule, vastutusele ja vajadustele. 
Jagada saab aga seda, mis tegelikult olemas on. 
Kui edelaraudteele anda uued remonditud vagunid ja vedurid, siis paratamatult tuleb need ära võtta Tartu ja Valga suunalt. 
Vaevalt, et sellega oleks nõus sealsed sõitjad ja kohalikud omavalitsused, möönis Juchnewitsch. 
Rudtee juht märkis, et juulikuu jooksul väike raudtee siiski käivitub. 
Asjad antakse üle ümbes sellel tasemel, nagu nad praegu on. 
Oluline on tugeva finantssüsti saamine, mida oodatakse eeskätt riigilt. 
Juchnewitschi andmeil on järgmise aasta riigieelarvesse kavandatud raudteele ligi 150 miljonit krooni, millest kuni 50 miljonit on dotatsioon. 
Kui kogu see raha anda ainult reisiliikluse opereerimiseks, peaks see ala normaalselt liikuma hakkama, lausus Juchnewitsch. 
Kõik sõltub aga kogu raudtee erastamise kavast, sest sellisel juhul peaks muude kulude kate tulema kaubavedude opereerimise tuludest. 
Juba järgmisel aastal vajab Eesti Raudtee ligi miljard krooni investeeringuid, mida riigil kusagilt võtta ei ole, möönis peadirektor. 
Väikse raudtee ja kogu reisiliikluse rahastamise probleeme kavatseb Eesti Raudtee arutada kõigi asjast huvitatud omavalitsustega augusti alguses, lausus Juchnewitsch. 
Nii me edasi minna ei saa, et raudtee maksab kõik kulud üksi kinni ja kingib omavalitsustele tasuta teenuseid, on peadirektor veendunud. 
URMAS MURRE 
WTO vaevleb lahkarvamuste küüsis 
USA surub oma tahtmist peale 
Poolteist aastat pärast Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) loomist võib selles täheldada läheneva kriisi tundemärke. 
Eriarvamused WTO liikmete vahel muutuvad aina suuremaks. 
Organisatsiooni peaarhitekt USA on valinud venitamistaktika ja asetanud enda huvid WTO omadest ettepoole. 
Maailmamajandust iseloomustavad vastakad suundumused. 
Rahvusvahelise kaubanduse maht suureneb enneolematult kiiresti. 
Ülemaailmne eksport on viimasel ajal kasvanud umbes 9% aastas ning prognooside kohaselt peaks selline tempo jätkuma ka tulevikus. 
Maailma majanduskasv jääb kaubandusmahu suurenemisele alla enam kui kaks korda. 
1994. aastal lõppenud GATT-i Uruguay voorus jäi lahendamata hulk kaubanduspoliitilisi küsimusi. 
Enamik neist ripub siiani õhus, sest USA on asunud Genfis peetavaid läbirääkimisi pidurdama. 
Kahtlused 
Kõnelused kaubanduse liberaliseerimise üle on kolmes majandussektoris karile jooksnud just ameeriklaste süül. 
Washingtonis on leitud, et teised maad pole teinud küllalt järeleandmisi. 
Kõige vähem soodustusi pakkuvat USA kaupmeestele Kolmanda Maailma riigid. 
Osa WTO liikmeid on otsustanud ajutiselt sõlmida nn. väikese pakti, mis reguleerib pääsu teise riigi finantsteenuste (pangandus, kindlustus) turule. 
Üldised läbirääkimised peaksid jätkuma järgmisel aastal ja loodetakse, et pärast sügisesi presidendivalimisi nõustub neil osalema ka USA. 
Eriarvamused valitsevad ka 800 miljardi Saksa marga suuruse telekommunikatsiooni turu tuleviku suhtes. 
Aprilli lõpus algama pidanud kõnelused otsustati lükata tuleva aasta veebruarikuusse. 
Ka ses osas leidsid ameeriklased, et partnerid pakuvad neile liiga vähe soodustusi. 
USA-poolse huvi puudumise ja mõjuvõimsate ametiühingute vastuseisu tõttu on sõlmimata ka merekaubanduse leping. 
Eeltoodu annab alust kahelda WTO efektiivsuses. 
Majandusleht Financial Times leiab, et USA vastandumine rahvusvahelisele kaubandussüsteemile on valmistanud suure pettumuse. 
Singapuri kohtumine 
Järjekordseks katsumuseks tõotab kujuneda tänavu detsembris toimuv WTO ministrite kohtumine Singapuris. 
Kokkusaamise kohtki on sümboolne: Aasia ja arengumaade roll maailmakaubanduses suureneb kiiresti. 
Enamik päevakorrapunkte määrati kindlaks juba Uruguay voorus. 
Kohtumise märksõnad on investeeringud ja konkurentsipoliitika. 
Nüüdseks on alla kirjutatud enam kui üheksasajale kahepoolseid investeeringuid hõlmavale kokkuleppele. 
WTO sekretariaadi andmetel tuleks sõlmida üle 20 000 säärase lepingu, et kõigi riikide vahel investeerimistingimused paika panna. 
Turgude üldise globaliseerumise ajal on vaja kindlaks määrata ühised ja kõigile liikmetele kohustuslikud mängureeglid. 
Kaubandus- ja keskkonnakomisjon peaks esitama ettepanekud keskkonnanõuete kehtestamise kohta, ilma et need takistaksid kauba vaba liikumist. 
USA ettepanekul hakatakse ilmselt arutama ka tööõiguse ja nn. sotsiaaldumpingu probleeme. 
Vaesemad riigid on juba teatanud, et on igasuguste sanktsioonide vastu ega toeta määrusi, mis peaksid võtma neilt madalast palgatasemest tuleneva konkurentsieelise. 
Tulevik on segane 
WTO peadirektor Renato Ruggiero on väljendanud Saksa ajalehes Die Welt muret organisatsiooni tuleviku pärast. 
Tema sõnul tuleneb oht regionaalsetest kaubanduskokkulepetest, mis kehtestavad blokiväliste riikide suhtes diskrimineerivaid kaubandustingimusi. 
See õõnestab enamsoodustuse printsiipi, millel põhineb kogu WTO süsteem. 
Enamik WTO liikmeid kuulub vähemalt ühe vabakaubanduspiirkonna koosseisu. 
Kaubanduspiiranguteta ülemaailmse turu loomine võib jääda ilusaks kavatsuseks. 
Vabakaubanduspiirkondades kehtivate seaduste lahknemine WTO põhimõtetest võib viia selleni, et 20-25 aasta pärast on maailmas kaks või kolm suurt kontinentidevahelist vabamajandustsooni, leiab Ruggiero. 
WTO-sse kuulub 122 riiki ning nende arvele langeb 95% maailmakaubandusest. 
Koos Eestiga ootab WTO-sse vastuvõtmist 29 maad, nende seas Hiina, Taivan ja Venemaa. 
Ekspertide hinnangul võib Hiina liitumine teoks saada parimal juhul järgmise aasta jooksul. 
Maailmakaubandussüsteemi ilma Venemaa ja Hiinata on aga raske ette kujutada. 
WTO tulevik sõltub suuresti sellest, millist poliitikat järgib Washington pärast presidendivalimisi. 
Ameerika esindajad hoiatavad oma läbirääkimispartnereid illusioonide loomise eest. 
USA seisukohad olevat põhjalikult muutunud. 
Tulevikus ei sõlmita ühtegi lepingut, mis ei tõotaks märkimisväärset kasu. 
Tujukas Ameerika 
Seletust ameeriklaste sellisele käitumisele pole vaja kaugelt otsida. 
Suur osa USA elanikest on arvamusel, et kaubandustingimuste liberaliseerimise korral suureneks riigis märgatavalt tööpuudus. 
WTO-st väljaastumise pooldajate arv on viimasel ajal suurenenud. 
Kuigi ettevõtjad, eksperdid ja valituse esindajad peavad kaubanduspiirangute tühistamist möödapääsmatuks, võib Clintoni kabineti käitumist presidendivalimiste eel ka mõista. 
Patriootidena tuntud ameeriklastele pole kunagi meeldinud, et võõrad institutsioonid neile ettekirjutusi teevad. 
USA-d võib pidada üsna impordisõbralikuks maaks. 
Nüüd on ameeriklased asunud nõudma ka endale suuremaid soodustusi. 
Kui WTO partnerid soovivad suuremat vabadust USA turul, siis tuleb neil teha täpselt sama suuri järeleandmisi jänkidele. 
Vastasel juhul on USA lubanud läbirääkimised lihtsalt katkestada, nagu tehti seda mullu finantsteenuste üle peetud kõneluste ajal. 
WTO autoriteeti õõnestasid ka USA ja Jaapani kahepoolsed autotööstuskokkulepped. 
Clintoni valitsuse ähvardus Nipponi autode impordile kõrged tollid kehtestada oli selgelt vastuolus WTO eeskirjadega. 
Kuna kokkuleppele jõuti enne USA-poolsete sanktsioonide kehtima hakkamist, siis pääsesid ameeriklased ka WTO noomitusest. 
Samasuguse kaubandussõjaga ähvardas USA mõni aeg tagasi ka Hiinat. 
Washington ei lähtu otsuste tegemisel enam maailmapoliitilistest kaalutlustest. 
Külma sõja ajal pidasid ameeriklased osaliselt oma kohustuseks seista hea kogu Lääne majandussüsteemi eest. 
Nüüd on külmast sõjast saamud ülemaailmne kaubandusvõitlus. 
PEETER PEDA 
EOK president ihkaks Atlantast kahte medalit 
Suurem osa Eesti olümpiadelegatsioonist on Atlantas. 
Viimaste sportlastena lähevad laupäeval teele maadlejad Küllo Kõiv ja Arvi Aavik, kõige viimastena maanteeratturid, kes istuvad lennukile 22. juulil Frankfurtis. 
Eile asus Atlanta poole teele Eesti Olümpiakomitee president Arnold Green, kelle poole Sõnumileht ärasõidu eel pöördus. 
Mis tundega sõidab härra president Atlantasse, kus taasiseseisvunud Eesti on pärast pikka pausi teist korda järjest suveolümpial oma võistkonnaga väljas? 
Olen ikka optimist. 
Osalt tuleb see meelelaadist, teisalt tingib seda ametikoht. 
Loodan, et Eesti sportlastel läheb hästi. 
Niisuguseks arvamuseks on omajagu alust ka. 
Enne Barcelona olümpiamänge oli meil väga napilt aega atra seada, seekord said sportlased, aga ka kõik asjaga seotud inimesed, läbida normaalse ettevalmistustsükli. 
Võin rahuliku südamega kinnitada, et Atlanta-eelsete aastate jooksul tegi EOK kõik endast oleneva, et olümpiaettevalmistuse teelt suuremad takistused kõrvaldada. 
Atlanta projekt kogus sponsortoetusena hulga miljoneid, märkimisväärne on olnud riigi abi. 
Keskeltläbi sai iga Eesti olümpialane niisuguse ettevalmistuse, nagu ta koos treeneriga kavandas. 
Samas - sport on sport. 
Tervisehädade eest pole ükski sportlane kaitstud ka ettevalmistuse arukaima korralduse puhul. 
Selgi korral olid mitmed olümpialased veel viimaste kuude vältel tervisega pahuksis. 
Mul on siiralt kahju Jane Salumäest, kes kaotas mitu treeningukuud. 
Sellegipoolest olen kindel, et Atlantas esinevad meie omad võimetekohaselt. 
Võimetekohane esinemine on veidi ebamäärane termin. 
Kas tahaksite konkretiseerida? 
Kui individuaalaladel suudetakse näidata tulemusi isikliku rekordi tasemel, siis ei või keegi väita, et EOK saatis Atlantasse turiste. 
Seda ma kõige enam soovingi, et meie olümpialased ilmutaksid võitluslikkust ja mehemeelt. 
Loodan, et neil on õnnegi, sest ilma õnne kaasabita läheb tippkonkurentsis raskeks. 
EOK toimis targasti, et ei kuulutanud välja medalivõitude plaani. 
Kõrvale jättes presidendi ametiposti, mitut medalit te spordisõbrana Eesti sportlastelt ihkaksite? 
Kui saame kaks medalit, siis on minu meelest hästi. 
Kolm oleks juba väga hea, üks rahuldav. 
Väikeriik ei saa pjedestaalikohti planeerida. 
Teame hästi, et mõne altmineku korral võime sootuks medalita jääda. 
See on suur loterii: kes võis enne Barcelonat täpselt ennustada, et võidame kulla ja pronksi? 
Ka läbilõikeliselt võistlesid eestlased Barcelonas hästi. 
Seejuures - mida enam suureneb ajaline distants, seda paremana tollased ülesastumised tunduvad. 
Küllap see näitab, et optimismist hoolimata on väike kartus hinges. 
USA ajakiri Sports Illustrated pakkus oma olümpiaeelsetes prognoosides Eestile nelja medalit: ühte kulda ja kolme pronksi. 
Siis olen veel tagasihoidlikki. 
Rõõm, et ka teised meie võimalusi hinnata oskavad. 
Missugustena näete võimalusi teie ise? 
Ei tahaks kedagi eraldi esile tõsta. 
Eesti olümpialased on mulle kõik ühteviisi armsad. 
Nagu teisedki spordisõbrad, tean minagi, kust võime hea õnne korral medali võtta. 
Mul on hinge peal muu: soovin kõigest hingest, et Eesti sportlased suudavad näidata niisugust võitluslikkust, nagu on omane Erki Noolele, Indrek Pertelsonile, Kaido Kaabermale või Valeri Nikitinile. 
Usun endiselt Erika Salumäe headesse võimalustesse, väga kogenud olümpiaatleedid on vennad Tõnisted. 
Kui minna aste allapoole, siis olen veendunud, et Virge Naerisel on jalas 14.50 kanti küündiv hüpe. 
Niisuguse resultaadiga võiks jõuda juba kuue parema hulka. 
Mitme Eesti olümpialase jaoks võib olla väga hea ka koht teises või kolmandaski kümnes. 
Sellisena mõistan võimetekohast esinemist. 
Tahan kasutada soodsat võimalust ja soovida kõigile Eesti olümpialastele parimat! 
Küsitles JAAN JÜRINE 
Eesti lippu kannab Jüri Jaanson 
Niisugune on eilse päeva kuumim uudis Atlantast, ütles Sõnumilehele EOK peasekretär Gunnar Paal. 
Selle teate edastas korraldajatele Eesti delegatsiooni juht Tiit Nuudi. 
Et Eesti lipp on mängude avatseremoonial just nimelt Jaansoni kätes, selle on tinginud Pärnu sõudja võit mullusel Atlanta eelolümpial ja ühtlaselt hea esinemine kogu hooaja vältel, kinnitas Paal telefonitsi. 
Paal ise kolis eile Social Circle'ist Atlantasse. 
Olümpiaküla nn. kuldtsoonis elab juba suurem osa Eesti olümpialastest. 
Social Circle'isse jäid veel harjutama mõned Eesti kergejõustiklased, kes on seal 25. juulini. 
Osa kergejõustiklastest (Nool, Sild, Naeris) seadsid end sisse olümpiakülas. 
Kõik Eesti sportlased ei kavatsegi ülerahvastatud olümpiakülla asuda. 
Näiteks lipukandja Jaanson elab koos treeneri Mihkel Klementsovi ja arsti Ants Kiviseljaga sõudetrassi lähedal Gainsville'is ühes kohalikus perekonnas. 
Üleeile kell 12 sealse aja järgi heisati olümpiakülas Eesti lipp. 
Öeldi tere tulemast, olümpiaküla linnapea kinkis Eesti delegatsioonile ameerika motiividega vaiba. 
Elamistingimustega on eestlased Paali teatel rahul. 
Elatakse uue hoone 4. korrusel, erinevalt soomlastest pole Eesti olümpialased oma dushiruumidest veel tarakane leidnud. 
Eile õhtul jõudis Miami kaudu Atlantasse ka Erika Salumäe, kes viimastel olümpiaeelsetel nädalatel harjutas Kolumbias. 
Paal on olnud Erikaga mitmel korral telefoni teel ühenduses, peasekretäri sõnul on Salumäe heas tujus ning lootusrikkalt meelestatud. 
JAAN JÜRINE 
Sõda ja õiglus endises Jugoslaavias 
Elisabeth Rehn: Daytoni rahuprotsess ei ole mäng 
Elisabeth Rehn kuulub Euroopa saja mõjukama naise nimestikku. 
Ta on olnud Soome esimene naiskaitseminister ja vähe puudus, et temast oleks saanud Soome president. 
Ta on töötanud mitmes maailmaorganisatsioonis, on ÜRO peasekretäri kandidaat, Euroopa parlamendi liige, kellele ÜRO on teinud ülesandeks selgitada ja avalikustada inimõiguste probleemid endise Jugoslaavia territooriumil. 
Elisabeth Rehn on maailma tähelepanu äratanud sellega, et ta ei koosta inimõigusi puudutavaid raporteid Brüsseli kabinetis ega tugitoolis istudes, vaid tuvastab sõjas tapetute päritolu massihaudade juures, aitab sõjas vägistatud naisi ja lapsi, jagab kannatanutele armastust ja kaastunnet. 
Elisabeth Rehn räägib maailmale Jugoslaavia sõja koledustest neid ilustamata, sest tapatalgud tänapäeva tsiviliseeritud Euroopas ei tohi enam korduda. 
Oluline on ka teada, et tööd inimõiguste alal teeb ta tasuta. 
Kõik, mis oli tsiviliseeritud, kaotas tähenduse 
Elisabeth Rehn toonitab Sõnumilehele antud intervjuus: peab meeles pidama, et sõda endise Jugoslaavia territooriumil algas võimulolijate ihast luua Suur-Serbia, hiljem taheti tugevdada Horvaatiat. 
Selle unistuse täideviimiseks õhutati usu abil vähemusrühmade vahel vihavaenu. 
Serbid kasutasid ära ortodokse ja nende juhte, horvaadid katoliiklasi, muslimite taga seisis islami usk. 
Selle tulemus oli meeletu tapmine. 
Kõik, mis oli tsiviliseeritud, kaotas oma tähenduse. 
60% kodusid hävitati, 30 000 inimest on teadmata kadunud. 
Missuguseks kujuneb vägistatud väikeste tüdrukute saatus? 
Kui ma töötan Bosnia-Hertsegoviinas ja kogu endise Jugoslaavia territooriumil, vaatan ma asju kui endine Soome kaitseminister. 
Kaitse tähendab mulle konfliktide rahumeelset lahendust ja häid koostöökontakte. 
Endise Jugoslaavia metsad ja põllud on aga täis tohutuid massihaudu mädanenud noorte meestega, kelle päritolu massimeedia ja rahvusvahelised uurijad püüavad välja selgitada. 
Nendel noortel meestel oleks võinud olla teistsugune saatus kui mädaneda massihauas. 
Vägistamine sõjapidamise meetodina 
Jugoslaavia maades oli üks sõjapidamise meetod naiste vägistamine. 
Islami usus on seksuaalne vägivald naisele eriti traagiliste tagajärgedega: teda on häbistatud ja pärast seda pole tal mingeid väljavaated normaalselt elada. 
Vägistatuid on selles sõjas tõeliselt palju ja lapsi sunniti seda pealt vaatama. 
Vägistajad ei olnud mitte ainult serbia sõdurid. 
Kui me vaatame, mis juhtus Bihaci taskus, kus moslemid omavahel sõdisid - seal oli see sõjapidamismeetod: oli kohustus naisi vägistada. 
Paljud naised jäid selle tagajärjel rasedaks ja tegid enesetapu. 
Elisabeth Rehn kohtus Banja Lukas Rebublika Serbska poolel vägistatud naiste organisatsiooniga, ka paar väikest tüdrukut oli hulgas. 
Ajasin kõik mehed saalist välja, et naised julgeksid rääkida. 
See, mis ma kuulsin, oli kohutav. 
Õnneks on need naised hakanud looma oma organisatsioone, et oma inimõiguste eest seista. 
Ma tõesti soovin, et vägivalla tõttu kannatanud naised teeksid julgelt suu lahti ja räägiksid, et naisteorganisatsioonid kogu maailmas võiksid neid aidata. 
Elisabeth Rehn naasis äsja Haagi rahvusvahelise sõjatribunali istungilt, kus ta oli tunnistaja. 
1,5 tundi oli mul võimalus rääkida. 
Siis sai mul mõõt täis ja ma ütlesin kohtunike hämmastuseks: ma ei ole küll feminist, kuid nüüd ma usun naiste energiasse rohkem, sest alati on sõda alustanud ja pidanud mehed - nüüd siis otsitakse ohvreid ja arutletakse tuleviku üle. 
Kas me võime sellesse tulevikku uskuda, kui ajaloost ei osata õppida ja ikka ja jälle tapetakse noori mehi, vägistatakse naisi ja lapsi. 
Elisabeth Rehn soovib uute iseseisvate riikide naistele, et nad liituksid seadusandliku võimuga. 
See loob poliitilise empaatia, mida mehed ehk ei tunne. 
Kui ma vaatan seda, kui julmalt endises Jugoslaavias naisi on ära kasutatud, siis ei ole mul muud soovitada, kui et tegutsema hakkaksid ka need, kes inimestele elu annavad. 
Elisabeth Rehn toob näiteks ühe Srebrenicast põgenenud moslemi naise kogemuse, kuidas kindral Mladic karjus naistele, et kuulge teie, emad ja naised, te ei näe enam kunagi oma poegi ja mehi. 
Etnilised vastuolud püsivad 
Elisabeth Rehn möönab, et jutt etnilisest rikkusest, millest maailmas palju räägitakse, on ilus. 
Kahjuks on propaganda ja hirm teinud oma töö. 
Daytoni rahuleping, kus piirkondlikud piirid joonistati kaardile USA-s, on andnud tahtmatult võimaluse jätkata etnilist puhastust, seda vaatamata kokkuleppele, et inimesed võivad oma kodukohta tagasi pöörduda. 
Rahuprojekte, mis püüavad panna muslimeid ja horvaate koos elama, on raske täide viia. 
Serbia poolel on muslimide elu tehtud võimatuks, nii et nad peavad ära minema. 
Kui vaatame Sarajevo olukorda, pärast seda, kui see siirdus Bosnia-Hertsegovina alla, pidi serbidel olema võimalus jääda Sarajevo eeslinnadesse, kuid Rebublica Serbska marurahvusliku propaganda tõttu kolisid nad ära. 
Elisabeth Rehn sattus Sarajevosse kevadtalvel, kui serbid põgenesid. 
Mõnedel olid kaasas hauast kaevatud kirstud omastega, sest hirm moslemitest bosnialaste ees oli suur. 
Sarajevo koolides oli Elisabeth Rehn näinud õpikuid, kus on sees pildid veristest, ilma käte ja jalgadeta lastest. 
Kõrval on serblasest sõduri pilt ja all tekst: tema on see, kes seda tegi. 
Nii kujundatakse koolis pilti kannatajatest ja ohvritest, ja tulevaste konfliktide seeme ongi eos. 
Muidugi ei tohi vägivalda kui ajaloo üht osa unustada, kuid me peame oskama vaadata tulevikku. 
Vihale ei ole seal enam ruumi, sest vihatud ja tapetud on juba piisavalt. 
Muidugi me ei või olla ka naiivsed, sest maailmas on alati selliseid inimesi, kes õhutavad halba. 
Kuid me peame õppima, kuidas selle levimist ära hoida. 
Sõltumatu ajakirjandus 
Elisabeth Rehn tõdeb, et endise Jugoslaavia ajakirjandus ei ole veel kasvanud sõltumatuks. 
Võimul olijad väidavad, et vabadus on nüüd täiuslik ja seadusandlus laitmatu. 
Sõltumatud ajalehed võivad siiski minetada omandiõigused ning opositsiooni ja vähemuste probleemidest ei räägita. 
Rehn peab ühendust sõltumatute ajakirjanikega, kes töötavad eriti rasketes tingimustes, ja toetab neid, sest see on Bosnia tulevaste valimiste õnnestumise ainuke tagatis. 
Unesco on saatnud ajakirjanikke koolitama soomlasest ajakirjaniku Vesa Teijoneni. 
Rehni meelest on sealsel ajakirjandusel mingi sisene enesekontroll, lihtsam on elada, kui meelitada valitsuse liikmeid. 
Need, kes kritiseerivad, on kaotanud oma koha. 
Ajakirjanduslik mäng endise Jugoslaavia aladel on üsna julm. 
Samas käituvad nad nagu kanakari, kes ei oska näha olukorra sõlmpunkte ja kritiseerida, nähakse ainult seda, et nende valitsust tahetakse kuidagi solvata, ütleb Rehn nördinult. 
See on suurepärane näide sellest, kuidas ajakirjanikud ei tohiks käituda. 
Mina kritiseerin neid valitsusi, sest selge on see, kui inimesi on tapetud, aetud kodudest välja, kui politsei piinamised jätkuvad ja lapsi vigastavad kõikjal vedelevad pommid, siis seda peab kritiseerima. 
Andeksandmise protess on vaevarikas 
Elisabeth Rehn ütleb, et mõne meelest on parem unustada hetkeks Haagi sõjatribunali istung, sest rahu iseenesest on tähtsaim inimõigus. 
Kuid kuidas me võime ehitada püsivat rahu, kui me ei või tõde ja õigust pakkuda sadadele tuhandetele elus olevatele kannatajatele. 
Kohtumised ja jutuajamised põgenikega, vägistatutega, lähedaste inimeste tagaotsijatega jne. on teinud mulle selgeks, et need inimesed ei nõua kättemaksu, vaid tõde. 
Ma ütlesin sõjatribunalile, et me ei või kiita heaks ühe rahvuse kollektiivset süüdistamist, vaatamata sellele, et serbe on Läänes rahvusena kõige rohkem hukka mõistetud. 
Sellepärast need tribunalid ongi olulised, et me õpime vaatama, kes on peasüüdlased, ka peakahtlusaluste Radovan Karadzici ja Ratko Mladici ja Slobodan Milosevici süü peab tribunal selgitama. 
See on ainuke viis vabastada kogu rahvus hukkamõistust. 
Rehn on ääkinud sõduritega ja teab, et paljud tavalised sõdurid tegid neid kuritegusid käsu korras. 
Nüüd, kui sõda on lõppenud, kannatavad nad mitmesuguste psüühiliste probleemide käes. 
Nad ei olegi enam kangelased, nagu neile sõja alguses sisendati. 
Neid peetakse ohtlikuks ja võõrastatakse, perekond on neid hüljanud, neil ei ole enam tööd ja neid saadab mälupilt toime pandud vägivallast. 
Ma kuulasin tribunali istungil ühte horvaadi sõdurit, kes küsimuste risttule all lõpuks murdus ja nutma puhkes, öeldes, et ta tõesti proovis mitte tappa ja võttis oma hingele ainult 37 tavalist tapmist, samas kui teisel kohtualusel oli 250 julma tapmist. 
Tema ülemus oli talle öelnud, et kui sa ei saa tappa, mine seisa moslemitega ühte rivvi ja me tapame sind. 
Töötades endises Jugoslaavias, keset inimeste isiklikke tragöödiaid, riskides ka ise oma eluga, tahab Elisabeth Rehn inimestele südamele panna, et maju ja pühakodasid võib uuesti üles ehitada - kuid kes teeb terveks sõjas haavatud inimhinged? 
Olen sellest rääkinud ka kohalike usujuhtidega, kes sõja alguses ühinesid poliitiliste juhtide vihameelsusega ja läksid vägivallaga kaasa. 
Ma loodan, et haavu silub inimeste elutahe, ja ma usun ka inimõigus-noorsoo ja naisorganisatsioonide jõusse. 
Andeksandmise protsess on pikk ja vaevarikas. 
Inimeste tundeid tuleb mõista ja austada. 
Rahvusvaheline koostöö on teinud Daytoni rahuprotsessi õnnestumiseks palju. 
Elisabeth Rehn hindab oma koostööpartneri Carl Bildti tohutut tööd. 
Rehn tõstab esile veel Ifor-väeüksusi, kelle tegevust ei tohiks poole aasta pärast lõpetada, nagu on planeeritud. 
Ta toonitab, et me ei või maailma muuta üksnes koostöö kaudu. 
Viha on nagu lumepall, mks veereb ja veereb, kuni seda ei ole enam võimalik peatada. 
Muidugi on meil raske kõiki armastada, kuid Jugoslaavias olles ma näen, mis on vihkamise tagajärg. 
IMBI PAJU Helsingi 
Venemaa on Läänele endiselt tundmatu 
Ka lihtkodanikule torkas TV-ekraanil silma, kuidas USA asepresident Al Gore oli teisipäeval sunnitud end paigal hoidma, et president Jeltsini kangestunud olek silma ei torkaks. 
Riigimehed, pealegi liitlased, peavad mõistagi solidaarsed olema ja vajaduse korral teineteist välja päästma, ent see ei tohi mingil määral varjutada tegelikku asjade seisu. 
Tagantjärele on tunnistatud, et äsjastel presidendivalimistel olid Jeltsinil abiks ka USA valimisspetsialistid. 
Sellest mitteteadjale mõjus kõige kunstlikumana Venemaa TV-de ja raadiote selgelt ühekülgne propaganda Jeltsini kasuks. 
Mõistagi pühendab eesmärk abinõu ja tagantjärele on kõik võitja kasuks tõlgendatav, ent arutlegem pisut. 
TV ja ajakirjanduse võimsa töötlemise alla sattunud Venemaa kodanikele tehti enne esimest hääletusvooru selgeks, et Jeltsin on kindel võitja rohkem kui 40%-lise toetusega, sest Zjuganov koguvat paremal juhul kõigest 20-22% häältest. 
Teatavasti sai Zjuganov tervelt 32%. 
Sotsioloogias loetakse niivõrd suurt möödapanekut rängaks veaks. 
Mis siis tegelikult juhtus? 
Kas kordus juba varem Leedust, Serbiast, Tshehhist (olen oma esinemistes neile lisanud alati ka Nicaragua) valimistest tuttav pilt - totalitaarses ühiskonnas elanud inimesed kardavad avada oma tegelikku meelsust võimulolija suhtes ja pigem valetavad!? 
Või ei olnud küsitlemine piisavalt representatiivne, s.t. ei hõlmatud kõiki arvestatavaid sotsiaalseid gruppe? 
Või ei olnud küsimused venelastele arusaadavad? 
Ma isiklikult ei välista seda võimalust eeldusel, et küsitlust aitasid läbi viia ameeriklased, kes ühte retsepti kasutades ei suuda n.-ö. võiduka variandi tasemelt laskuda Ida-Euroopa tasemele (veendusin selles OSCE vaatlejana uuesti Albaanias). 
Või ärritas rahvast infovahendite selge ühte väravasse mäng ja nad hääletasid kiuste Zjuganovi ja veel võimsamalt Lebedi poolt, tehes kindralist protestikandidaadi? 
Või... 
Tegelik peapõhjus vajaks kindlasti selgitamist, sest Zjuganov sai teises hääletusvoorus ikkagi tervelt 27,5 miljonit häält. 
Seda olukorras, kus kõik oli tema vastu - Jeltsin oli ostnud ametipostiga Lebedi, oli etendanud riigipöördekatset, oli tehtud tõsine kaadripuhastus armee ladvikus (mäletatavasti esindas kaitseminister Gratshov Jeltsinit Läänes veel 2 päeva enne valimisi), oli lubatud ametikohti ka reformimeelsetele majandusmeestele, välismaa toetus Jeltsinile oli veel avalikum, kui esimese hääletusvooru eel. 
Mõelgem korraks sellele, et Jeltsin poleks söandanud kõike loetletut teha. 
Zjuganovil on palju toetajaid 
Öelda Zjuganovi toetajate kohta fanaatikud on ilmselt liiast, ent fakt on see, et neid on palju. 
Liialt palju riigis, kus reformid on juba aastaid takerdunud, end kus nad jõudsid areneda just niikaugele, et tuua ilmale uus bürokraatide armee, kes on piisavalt asjatundlik kõigi uute algatuste pidurdamiseks. 
Raske uskuda, et ametis jätkav vana täitevvõimu administratsioon Viktor Tshernomõrdiniga eesotsas üritaks radikaalset pööret. 
Pealegi on ju lihtne end vabandada sellega, et näete, meie küll teeks midagi, aga Riigiduumas on ülekaalus kommunistid. 
Kahe halva domineerimine valimisvõitluses halvas täielikult Javlinski propagandavõimalused. 
Enne esimest hääletusvooru tekkis hetk, kus Jeltsin andis mõista koostöövõimalust ja Javlinski ruttas oma tingimusi teavitama, ent Lebedi otsustav tõus võtmefiguuriks varjutas reformaatori teise hääletusvooru eel täielikult. 
Seda vähem on reformistidel ka võimalusi uues võimustruktuuris. 
Armee ladvik tunneb end kindlalt 
Kes end Venemaal aga kindlalt tunneb, on armee ladvik. 
Paljus tänu CFE lepingu (tavarelvastuse piiramise leping) muutmisele, mis moodustas pealüli USA poolt organiseeritud Jeltsini n.-ö. reahvusvahelises toetuses. 
Tuleb tõdeda, et senised selgitused CFE tingimuste muutmisest eeskätt lõunatiival (ja seetõttu paratamatult ka põhjatiival) on osavalt maha vaikinud Venemaa tavarelvastuse suurendamise (1990. aastaga võrreldes!) peapõhjuse - sõja Tshetsheenias. 
Seda kinnitavad ilmekalt piirkonnad, kus Venemaa sai õiguse täiendava relvastuse paigutamiseks - Rostovi ja Astrahani oblast ehk siis siin ja sealpool Tshetsheeniat. 
Teisisõnu - USA ja viimase järel ka kõik CFE riigid andsid 1. juunil oma avaliku toetuse Venemaale tema sõjas Tshetsheeniaga. 
Türgil, kes on ühel ja teisel moel toetanud tshetsheene, tuli nõustuda Venemaa sõjalise potentsiaali suurendamisega oma vahetus läheduses ehk siis lahti öelda Tshetsheenia toetamisest. 
Seejuures oli Türgi ikkagi kaasatud CFE lepingu muutmise läbirääkimistesse. 
Balti riikide jaoks oli 1. juuni leping üllatus - Moskva taotlused olid teada, läbirääkimiste lõpp tuli üllatavalt kiirelt (eks ikka tänu lähenevatele valimistele Venemaal). 
Kuna Venemaa sai õiguse ka relvastuse suurendamiseks Pihkva oblastis, kumab muudetud CFE lepingust nii või teisiti seos: Tshetsheenia - Eesti ja Läti. 
Ei maksa alahinnata Venemaa propagandarünnakuid rahvusvahelisel areenil - osa Lääne kodanikest on nende mõjul kindlasti juba mõnda aega psühholoogiliselt valmis selleks, et Baltikumis võib midagi juhtuda. 
Spetsialistidele aga ei jäänud märkamatuks, et CFE läbirääkimiste ajal Pihkva oblasti väärtus kasvas - algselt lubatud 380 täiendava soomuki asemel aktsepteerisid Ühendriigid (ja ülejäänud CFE riigid) lõpuks 600. 
Eks meil jää tõdeda, et küllap ameeriklased vastutavad. 
TOOMAS ALATALU