Juba esimesed oreli-hääled tõivad Jaanile pühalikult liigutatud tuju. Tema rinda asus see lapselik haledus iseenese üle, mis raskest haigusest toibunud inimese üle tuleb, kui ta oma kehanõrkust, oma väetimat olekut tunneb. Ja Jaani meelest oli, kui peaks ta ka teistelt, kes tema lähedal olivad, kes ta otsa vaatasivad, tasast kaastundmust paluma — nagu väeti lapsukene kunagi oma haleduses. Ta laskis end väsinult ühe istme pääle maha ja kuulatas oreli eesmängu ja kuulatas koraali kaeblikku viisi ja silmad läksivad tal niiskeks. Ta süda sulas lapselikul, palaval tänutundmusel selle nägemata abimehe vastu, kes tema noort elu närtsimise eest kaitsnud, kes teda selle tumeda kolli küüsist vabastanud, keda ta, kui inimeselaps kunagi, harjunud kartma. Jaan palvetas kaua ja palaval õhinal, esmalt tumma südamega, siis sosistavate huultega. Ta palus ja tänas, tänas ja palus, kuni ta meel vagusaks ja väsinuks sai. Ja siis, kui ta oma kohust tundis täitnud olevat, kui tal enam midagi meelde tuletada ega soovida ei olnud, tõmmas ta end kössi pingi nurga sisse ja püüdis jutlust kuulatada. Aga ta mõtted olivad nii laiali ja nii udusarnased, et ta mingit ainet ei suudnud kinni pidada. Õpetaja kõneles ühetoonilise, laulva naesehäälega, mis koguduse üle elustuse asemel nagu igavuse ja une võrku kudus. Asjata võitles Jaan mõni aeg oma raskete laugedega, ikka jälle langesivad nad nõrgalt maha, ja tinane väsimus roomas ta terve keha üle — ta tukkus, tukkus ja jäi siis magama. Sest polnud viga, ta ei olnud ainus magaja.
Nad kõik olivad väsinud töö-inimesed, hommiku vara üles tõusnud, pika tee ära käinud — Jaan päälegi jala. Keegi ei pannud neile seda pahaks, ja õpetaja, hää mees, oli asjaga harjunud. —
Jaan ärkas alles, kui orel uuesti hüüdma hakkas. Tal oli üsna häbi. Niisugusel pühapäeval, kus ta oma tervekssaamise eest tulnud Jumalat tänama, jääb inimene kirikus magama! Ta piilus naabrite poole ja püüdis nägu näidata, kui poleks ta tukkumise pääle mõtelnudgi.
Kui kirik välja läks ja Jaan külma, selge õhu ning särava päikesepaiste kätte astus, selle laenetava valguse sisse, mis helevalge värske lume pääl otse silmi peletavaks sai, tundis ta äkilist uimastust, ta põlved nõtkusivad, ta oimud tuksusivad kuuldavalt. Ruttu otsis ta tuge, seljaga kiriku müüri vastu taganedes… Polnud ka ime: kodus kella viie ajal hommikul paluke kuiva leiba ja kurnatud keha, millest pikaldane tõbi iga üdiraasu välja imenud! Jaan pigistas silmad kinni ja ootas, kuni uimastus mööda läheks.
Korraga märkas ta nagu varju oma ees. Kui ta silmad lahti lõi ja, käega neid varjates, vaatas, seisis ta juures üks naesterahvas. See vahtis aineti ta otsa, nagu mureliku hirmuga. Jaan ei tundnud teda esimese pilguga veel ära, nii suur oli virvendus ta silmade ees. Siis aga nägi ta, et see Virgu Anni oli.
Natuke aega ei lausunud kumbgi sõna. Tummalt andsivad nad teineteisele kätt. Jaan võitles oma nõrkuse vasta, astus müürist sammu teisale, kuna ta oma jõuetuse üle häbelikult naeratas.
„Küll sa oled otsas, Jaan,“ ütles Anni viimaks.
Vastuse asemel naeratas Jaan edasi.
„Ei taha enam ära tundagi — pole enam see nägugi.“
Jaan vahtis maha.
„Nagu hauast tõusnud,“ lisas tüdruk juurde.
Seejuures viibisivad ta hallid, niiskelt läikivad suured silmad selle jänuneva õrnusega, mis ainult naesterahva hingest vahel pilkudesse tõuseb, noore mehe näo küljes kinni. Ja see õrnus, see halastuse-tuhin värises ka ta tasasest häälest, pani ta sõrmed räti all kramplikult tuksuma.
„Su päägi on paljaks läinud.“
Seda üteldes pööras ta järsku näo kõrvale, ta laugedel rippusivad kaks pisarat.
Jaan aga tõstis käe häbelikult üles kõrva juurde, vajutas vana pleekinud suvimütsi alamale ja tähendas:
„Külap kasvavad jälle.“
Nad hakkasivad nüüd pikkamisi kiriku äärt mööda edasi kõndima, kus juures Anni noort meest mureliku näoga ühte lugu salaja silmas pidas. Kõike ta uuris ja pani tähele. Ta nägi, kuda külmavärin Jaani paar korda vapustas, sest tal ei olnud kasukast seljas, ainult kerge, kaunis kulunud hall kuub, rihm vööl ja jalas vanad lapitud Vene saapad. Anni pani tähele, kui jõuetu, lonkiv ta käik oli ja kui sinised ta huuled, kui haukus ta silmad. Ja siis mõtles ta järele, miks ta nii sagedasti sülitab ja suud matsutab. Kui Jaan uuesti keha väristas, jäi tüdruk seisma ja ütles:
„Kuule, sa pead sooja otsima; mine leerituppa.“
Jaan ajas vastu: tal ei olla põrmugi külm, soe kamsik seljas; teel olnud tal otse higi otsa ees, ehk küll ilm külm jne.
Anni kandis pisikest kompsu käes, mille seest ta sõrmed midagi nabistasivad. Ta tõmbas suure saia välja ja hakkas selle otsast oma valgete, läikivate hammastega isukalt kinni.
„Mu kõht läks kirikus tühjaks, pugesin välja ja ostsin saiad ära,“ rääkis ta naerdes.
Esiotsa ei pakkunud ta Jaanile ühtigi; naesterahvalik õrnus keelas teda, sest ainult Jaani pärast, kelle kõhu tühjust ta tema sülgamisest teravmeelselt järeldanud, oli talle saiarätt meelde tulnud, mida isa juba tee pääl trahteris täitnud.
„Külap sinugi süda vesine on — pikk tee käidud… Säh, hammusta kah, — värske soolasai.“
Jaan tõrkus vastu; ta tahtnud ise just praegu saia minna ostma. See oli õige, aga Jaan jättis juurde lisamata, et tal ainult 3 kopikat raha taskus oli ja et ta kuuest pisikesest timpsaiast, mis ta selle eest sai, ainustgi ei oleks raatsinud suhu pista; nutku kõht kui palju tahab, saiad oleks ta lastele koju viinud. Jaan tõrkus veidi, siis aga, saia nähes, läks ta suu nii vesiseks, et ta kauemini vasta ei seisnud.
Isukalt süües kõndisivad nad pikkamisi ümber kiriku. Nad vaatasivad tihti pool-viiliti teineteise otsa — Anni tema isu pärast rõõmsa näoga, Jaan sellesama pärast häbelikult. Pool vägise tuupis tüdruk talle veel teise suure pätsi pihku, ja ka see kadus noore mehe valgete, tugevate hammaste taha.
Tal oli piinlik tundmus, kui vilksaks tüdruku pilk tihti tema pool-palja pää poole, millelt kuri soetõbi juuksed salkade kaupa maha katkunud, nii et praegu ainult udusulgede sarnased uidud tuule käes värisesivad. Selle pärast pööras ta täie näo parem Anni poole ning püüdis talle julgelt silma vaadata.
Kui ilus ta oli! Jaani liigetest käis kuum vool läbi ja ajas talle silmapilguks vere palge. Külm talvine õhk oli neiu põskedel roosid õitsma sundinud, ta otsaesine võistles helevalge säriseva siidirätiga, mis ta prisket, õrna jumega nägu ümbritses. Ja ta suured, ellad silmad — kuda need vahtida, kuda nad läikida võisivad! — Anni pool linnamoelised, tuli-uued riided lasksivad märgata, et ta jõuka talu tütar oli.
„Ehk su vanemad otsivad sind taga,“ ütles Jaan.
„Otsigu pääle, — ma olen isaga üksi.“
Ja veel tükiks ajaks jäivad nad kokku, seisivad kiriku taga lume sees, ühe mõisniku haua raudvõre vastu toetades, ning Anni küsis ja päris ja uuris, nii et Jaan üsna ära tüdines. Oli tal ju nii raske, nii piinlik oma kodusest viletsusest teistele teatust anda; ta oli veel selles eas, mil vaesus häbeneda annab, mil nälga teotuseks peetakse. Ta kohmas neiule pääliskaudseid, lühikesi vastuseid ning tuletas talle varsti jällegi meelde, et isa teda ehk taga otsivat.
„Sa oled jala kirikus,“ ütles Anni, kes end eksitada ei lasknud, „kas sa jaksad ka koju tagasi minna?“
„Kuule nüüd juttu,“ püüdis noor mees naerda.
Anni andis talle tungivalt nõuu, et ta mõnelt külamehelt küüti nõuutaks; siis tähendas ta:
„Ma tulen teid varsti vaatama. Vii emale palju terviseid ja lastele — säh, vii lastele minu poolt need saiad…“
„Ära tembuta!“ hüüdis Jaan päris pahaselt vastu. „Ma ütlesin sulle ju, et ma ise tahan osta.“
„Vait! Ma võin lastele saata, mis ma tahan, see pole sinu asi.“
Ta toppis saiad vägisi Jaani laiaks veninud kuue-taskutesse, siis tegivad mõlemad minekut ning Anni lahkus temast kiriku-esisel sooja käeandmisega.
Jaanil ei olnud palju lootust küüti saada; ta oli hommikul mõnda vähest oma nurga inimest hobusega kiriku-teel näinud, sest tee oli halb, ning igaühe pääle ei tahtnud ta end toppida, kuna teiste saanides jälle ruumi ei olnud. Seepärast hakkas ta aegsasti koju poole kõmpima.
Paar päeva ennemalt oli kange tuisk möllanud ja teed umbseks, aiaääred hange ajanud. Seejärele tuli kõle külm, täna puhus vinge tuul. Lumi oli nagu liivasuhkur, mida tuul sammastena ja pilvetena üle lagendiku keerutas. Helevalged väljad sätendasivad ja virvendasivad talvise päikese kahvatul helgil nagu tuli-uus atlas-siid. Piirita vaikus laial lagendikul, mille valgendav serv ühest küljest tinakarva taevaga kokku puudub, teisel pool tumeda männiku alla poeb, mis kui valge surnulina must palistus näib. Ainumaks tasaseks kõbinaks on, kui tuul tee päält uue keerleva suhkrusamba püsti ajab, mil lumekibemed nagu nööpnõelad peene kõlaga klõbisevad.
Pikkamisi, lonkival sammul kõndis Väljaotsa Jaan umbset teed mööda edasi, millesse jalg nagu tangusalve sisse vajus. Hangedest üle ja hangedest läbi ronis ta, nii et varsti, külmast ilmast hoolimata, haiglane higi ta keha kattis ja rind lõõtsutama hakkas. Seejuures sõi Jaan ühte soodu edasi. Ta oli oma kolme kopiku eest veel saia ostnud, sellest oli lastele küllalt; Anni saiadest jäi paari kopiku eest ka veel emale, kõik muu aga pidi ahnet isu kustutama, mida tervisele kosuv mees korraga tundis, mis tema üle otse metsiku võimuse sai. Jaan sõi ja higistas ja lõõtsutas. Seejuures ei näinud ega kuulnud ta midagi, nii et keegi hobusemees, kes tagast mööda tahtis sõita, teda täiest kõrist mitu korda pidi hüüdma, enne kui ta teed andis.
Hoolimata halvast teest ja üle välja puhuvast karedast tuulest, mis kui soolvesi näosse lõikas, läks Jaani meel rõõmsamaks, kui ta kõhu tundis täis saavat. Ta nägi enese eel lühikest, vimmas turjaga meest kõndivat, ja et tal himu tuli juttu ajada, siis püüdis ta teda kätte saada. See ei olnud raske, sest väike mees sammus pikkamisi. Jaan tundis ta juba eemalt ära — ta küürus kuklast ja lõdvast, õõtsuvast käigust, mis nõrkenud jõuuga inimesele suurte ja raskete saabaste kandmisest kätte harjub. Üksik kirikuline oli va’ Mädasoo Mihkel, vaene pops ja Jaaniga ühest vallast. Norgus pääga, oma jalgade ette maha vahtides, kängus nagu rasket koormat kuklal kandes, õõtsus ta tasakesti edasi, kui veaks ta rasket kolki jalgadega järele, ja seejuures olivad tal praegu kerged pastlad jalas ja ainult väike silgupütt käes.
„Tere ka, Mihkel.“
Hüüetav jäi seisma, vaatas pikkamisi üle õla tagasi, ootas siis teise liginemist ja andis talle sõnalausumata kätt.
„Noh, vennas, mis sa muretsed?“
„Rasked ajad,“ oleks Mädasoo vanamees muidu kostnud, sest seda sõnakõlksu tarvitas ta alati jutujätkuks, olgu sündsal või sündmatal kohal; seekord ohkas ta ainult, norutas pääd ja lonkas Jaani kõrval tummalt üle hangede.
Noormees vahtis kõrvalt talle näosse. Ta pisikesed, arad, alati vesised silmad vilksusivad nagu otsides lume pääl ringi, ühte soodu kiiresti pilgutades, nagu see Mihklil viisiks oli. Alati paistis nagu igavene haledus selle mehe pisikesest, kõhnast näost, mille tõmmu-kollaka naha pääle vaesus ja mured tähnilise maakaardi joonistanud. Mihkli hale nägu sundis nägijat vägiselt kaastundmusele, ka siis, kui selleks mingit nähtavat põhjust ei olnud.
Jaan tundis seda nägu, tundis neid niiskeid pilusilmi, aga ta meelest oli, kui oleks Mihkli haledus täna iseäralikum ja nagu ei tuleks piisad ta punastel laugudel vingest talvetuulest, — need olivad ju nagu nutetud pisarad, mis mõlema põse üle veerenud ja sinna jääks külmetanud.
Jaani küsimise pääle, mis tal viga olevat, hakkas pops jutustama.
Ta läinud hommikul rõõmsa meelega kirikuteele, 40 kopikat raha pungas, silgukern käes; tahtnud kirikupoest mõnda naela soolast tuua, sest, kuiva leiba närides ja magedaid kardulid nosides, hakata ihujõud juba lõppema. Et tal mõlemad püksitaskud lõhkised olnud, siis pistnud vaeneke rahapunga kasuka välimisesse taskusse, hoidnud aga käe pääl, kaitsnud oma 40 kopikat nagu kõige suuremat maailma varandust. Ei mälestada ta põrmugi, et käsi kord pungast lahkunud. Ainult kirikus pannud ta „Issa meie“ lugemiseks paar korda käed risti, esmalt siis, kui ta sisse astunud, teiseks siis, kui kirikuõpetaja seda palvet lugenud. Esimese „Issa meie“ järele — seda harutas Mihkel väga põhjalikult — leidnud ta oma hingevara alles olevat. Aga kui ta jumalateenistuse järele kirikust lahkunud ja ukse ees taskut katsunud — läinud! Tühi, mis tühi! Ja needgi kopikad olnud laenatud, Kapa Kaarli käest suure nutu ja nurumisega laenatud, päris näljakopikad!…
Nõnda jutustades olivad Mihkli silmad uuesti jooksma hakanud. Suured pisarad veeresivad tal kiiresti üle kollaste, nurgeliste põskede, ja nende niisked jäljed jäätasivad ära. Ta nuttis oma haleda, abi-paluva näoga nii ärdalt, nagu leinaks ta mõnda kallist surnut või oma tervet maapäälset varandust taga.
„Jah, vaata vend, kuda inimesed praegusel ajal hukka on läinud,“ nuutsus ja nooskus Mihkel edasi, „kirikus hakkavad juba varastama ja röövima, kirikus, Jumala pale ees! Inimene ei ole enam pühas kojasgi nende saadanahingede eest julge! Ja oleks ta põrguline siis mõne jõuka mehe tasku kallale tükkinud, mind näljakonna, vaest, näljast popsi, tuli ta riisuma…“
„Rikas mees hoiab oma raha paremini,“ tähendas Jaan vahele; „ta taskud on tervemad ja tal ei ole vaja „Issa meiet“ lugedes käsi risti panna.“
„Mis ma vaene hing pean nüüd pääle hakkama?“ kaebas Mädasoo taat edasi. „Mul on päris nälg majas, pere suur, naene sängis haige. Peremehe käest enam midagi loota ei ole, kõik tööpäevad on juba pandiks, ja teiste vastu pean petiseks jääma, sest ma olen päivi rohkem panti pannud, kui neid töö-ajal on! Mis vaesel maata inimesel muud anda on, kui päevad ja ikka jälle päevad, ja kõik nõuavad päivi kõige kibedamal töö-ajal; kolmveerand aastat ei taha su päivi keegi ja paari kuu sees pead nii palju tööd tegema, et aasta ümber elada saad! — Jah, oleks ma üksina, aga 5 näljast last ja halvatud puusaga naene! Jumal annab vaesele inimesele lapsi kui mudilasi, aga keegi ei õpeta, kuda neid peab toitma. Ja kui pikkamisi nad kasvavad! — oota ja oota, asja neist ei saa! Mis sääl küll imeks panna — kui isal toitu pole anda, kuis siis laps võib kasvada! Oi äh! Rasked ajad!“
Ta nuuskas nina ja äigas käega niiske põse üle.
„Sul näikse aga pütis midagi loksuvat,“ ütles Jaan.
„Silgu soolvesi, mõned pääd seas. Tülitasin nii kaua oma nurumisega kaupmeest, kuni ta süda täis sai ja sulane mulle tühjast silguvaadist paar toopi soolvett kernu kallas. Ma ei julgenud päris tühjalt koju minna, veel vähem öelda, et ma raha ära lasksin varastada. Nad oleksivad oma nutuga mind metsa hurjutanud! Kõik ootavad kui kaarnad kodus: „Isa toob soolast, isa toob süüa!“ Mine siis tühja pütiga ja vahi neile silmadesse! — Aga ega ma sedagi muidu saanud — pean kaupmehele luudasid tegema. Oi äh, oi äh, küll on rasked ajad!“
Ta jäi vait. Nad kõndisivad tummalt ja nukralt ning maha vahtivate silmadega teineteise kõrval edasi. Mihkli harv habeme-kõrs suu ümber ja lõua otsas oli härmas, ta vana, määrdunud, ilma riideta kasukas kobises käiste ja silgupüti vastu ja sõre lumi tolmas kui püülijahu ta pastlate all. Järsku, nagu tuleks hirmus õnnetus uuel võimul talle meelde, purtsasivad pisarad ta silmadest, veeresivad ja veeresivad, ja mehike ise kobas parema käega kasuka taskuid, ikka veel kadunud punga otsides, ilma sellest mingit kasu lootmata. Ta tatsutas ka neidgi taskuid kasuka all, kuhu ta rahapunga meelega ei olnud pistnud, nagu ta selgesti teadis. Kui kõik asjataks jäi, ohkas ta ainult raskest rinnast.
Saan saani järele sõitis vaheajal popsidest mõõda. Et tee väga hanges oli, siis pidivad jalamehed iga kord tee kõrvale astuma, kuhu nad põlvini ja niueteni sügava lume sisse vajusivad. Kuda nad toredasti sõitsivad, need uhkustavad hobusemehed, kuda nad upsakalt jalameestele „eest ära“ kuklasse karjusivad ja vaevaksgi ei võtnud tagasi vaadata, kui sügavale nad oma pastlate ja „kalavinskitega“ hange vajunud. Halbitud noored mehed, iseäranis need, kellel tüdrukud kõrval, hoidsivad käed „trois“ ja ohjad kutsarite viisil hästi pingul, nagu kipuks hobune iga silmapilk rammu ja nooruse tuhinal lõhkuma, mispääle tark loom aga ei mõtelnudgi; nägemata silmapilgul löödi tuimale hobusele ohja või piitsaga hää naps selga, et ta mitte sammu sõitma ei hakkaks ja käed mitte silmakirjaks nii suurepäraliselt õieli aetud ei oleks.
Jaani põues kipitses iga kord, kui niisugene halpuse pärast pool juhm küla-isand teda teelt kõrvale, sügavasse hange sundis astuma, mõru tundmus, mille kohta ta aga selgusele ei saanud, kas see põlastus sääraste Halbikera-Antsude vastu, kadedus või tusk käima-takistuse üle oli, sest tinane väsimus hakkas ta liigetes võimust võtma.
Vaene Mädasoo-Mihkel ei pannud aga hobuse-meeste kihutamist tähele, veel vähem hangesse põikamist pahaks. Ta mõtles nähtavalt üksnes oma tühja silgukernu, oma haige naese ja poolpaljaste laste pääle, kes küll praegu särgi väel lumise läve ees kükitasivad ning, külma käes lõdisedes, siniste huultega ja igatsevatel pilkudel, isa ootasivad. „Isa tuleb kirikust, toob saia! Isa tuleb kirikust, toob saia! — Kas tuleb juba? — Ei tule veel! — Näe, nüüd tuleb — isa tuleb, tuleb — ja toob saia, toob süüa!“
Mihkel jäi järsku tee pääle seisma, teist kätt põue pistes, nagu oleks tal hing kinni jäänud, nagu kisuks tal süda rinnus kokku. Siis pööras ta oma haleda näo Jaani poole ja küsis ärarääkimata alandliku palvega:
„Ehk viid rohkesti saia koju?“
Vaesus teeb südame kõvaks, ja Jaan kostis ruttu, nagu pahase hirmuga:
„Ei või ära anda midagi.“
Mihkli pää landes longu ja ta kõndis edasi. Ta teadis Jaani olekut ja uskus teda. Tummalt sammusivad nad teine teise kõrval, möödasõitjatele ühte puhku teed andes. Jaan hoidis käe taskus, kus saiad sees, ja näitas neid salaja lugevat, kuna ta pilk vahete vahel Mihkli hädalise näo poole piilus. Viimaks ütles ta:
„Ühe või kõige rohkem kaks timpsaia võiksin ära anda, mitte rohkem — Jumala eest, mitte ainust rohkem.“
„Kaks? Siis jäävad kolm ilma. See oleks veel hullem. Jäägu pääle! Või võiksid mulle ehk paar kopikat raha laenata? Uduvere trahterist saaksin veel saia…“
Noor mees kostis midagi, mis aga kuulmatuks jäi, sest aesakellade parin, mis juba kaugelt eemalt kostnud, sai nende selja taga ikka valjumaks. Pulmalised tulivad. Tuul kandis laia lume- ja hobuste seljast aurupilve põigiti üle välja. Vahtus hobused norskasivad, lõõtsutasivad, piitsad plaksusivad, ka_ redad viinakõrid nõõtasivad ja õissatasivad, pruut-tüdrukute heledat naeru oli siin ja sääl kuulda. Päikese paistel läikis valge, haljaks nühitud vask jõukamate peiupoiste hobuseriistadel, saanide otsa üle tolgendas mõnel kirju vaip „saksa“-moodi maha, hobuste sabad olivad enam või vähem kunstlikult üles sõlmitud ja nende siledaks soetud lakad lehvisivad hullul kihutusel nagu loorid naesterahva kübaralt.
Et tee siit kohalt veidi laiem oli, siis algas pöörane võiduajamine tuhat nelja. Varsti olivad mõlemad jalamehed, kes hirmuga tee kõrvale kraavi hüpanud, paksu lumetuisu ja aurupilve sees, kuna lumi neile alt vööni ulatas. Üks lurjus lõi piitsaga neile järele ja nahkse nööri sõlmitud ots käis Mihklile valusalt näosse, nii et ta tükk aega midagi ei näinud ja viimaks veripunast silmalaugu seltsilisele näitas. Maru kiirusel oli kihutajate käratsev rong neist möödas; Jaan sai neile löömise pärast ainult veel rusikast näidata, mida aga keegi tähele ei pannud.
Sõitjate hulk hakkas pikkamisi vähenema, ja mõlemad popsid saivad paar versta kaunis rahulikult sammuda. Viimaks lähenes tuule kiirul veel üks läikiv saksasaan kahe suure toreda hobusega ja Vene mundris habemiku kutsariga, kes kaugelt eemalt juba iga eelkõndija poole kõrva lõhestava häälega „prigiis“ karjus. Mustad traavlid hõbedast läikivate riistade all lendasivad kui tuul üle tuiskava lume, mille saani-pildumist sinine heljuv kaitsevõrk keelas, mis hobuste seljast pukini ulatas. Saanis istusivad kaks kalliste soojade kasukate ning pehmete vaipade sisse mähitud inimest, — pikkade vurrudega, toreda olekuga mõisnik ja looritud näoga noor naesterahvas.
Jaan ja Mihkel astusivad aegsasti tee kõrvale, kiskusivad aegsasti mütsid pääst ning vihisedes kui nool sähvas sõiduriist nendest mööda; vaevalt tundis noorem pops herra ära, kes Naarikvere noor baron oli.
Mõni sada sammu eemal oli laial saanil veel ühest jalakäijast mööda sõita. Kutsari „prigiis“ kajas mitu korda järge müüda, viimaks nii ägedalt ja vihaselt, et Jaan ja Mihkel teravimi vahtima jäivad. Sel silmapilgul nägivad nad, kuda mustad hobused ühe halli koguga end ühendasivad, kuda kutsari käsi korraks tõusis ja vajus ja kuda siis hall tomp maantee kõrvale lume sisse veeres. Vali vandumise-praga kutsari suust, hele kiljatus ja järel kajav naerulagin lõpetasivad silmapilklise juhtumise — siis kadus saan teekühmu taha.
Kui mõlemad külamehed juhtumisepaigale jõudsivad, istus sääl soldatisineliga hall vanamees lumes, hoidis käega selga ja aietas ning kirus nutuse häälega. Tal oli punasekirju lõhkine sitsirätik üle mütsi kõrvade ümber seotud ja ta lõpmata pikka peenikest kaela kattis mitmekordselt vana kirju sall. Ta sinel oli igast nähtavast kohast mitmevärviliste lappidega paigatud, ja kust ta seda ei olnud, sääl olivad lõhed ja haugud. Pikad hallid juuksesalgud tungisivad räti ja mütsi alt välja, nägu oli mehel suurekondiline, kõhn ja kortsus ning ta silmad avaldasivad töntsi, peaaegu totrat meelt. Tema kõrval lume pääl oli kaunis suur ja nähtavalt mitte just kerge kaelkott, mis ta seljast maha langenud.
Jaan asus oigava kerjuse kätest kinni ja aitas ta jalule. Kumbgi ei rääkinud temaga, sest — nad tundsivad teda — ta oli kurt. Sel põhjusel oli vanamees küll ka hobuste jalgugi sattunud ja kutsarilt kuklasse saanud: viimase hüüdmised olivad tal kuulmataks jäänud. Seda jutukam oli aga va’ Karja-Madis ise. Kurtide inimeste kombel rääkis ta väga valjusti, otse karjudes, ning hoidis kätt kõrva ääres toruks, ehk ta küll teadis, et see midagi ei aidanud, päälegi praegu, kus tal rätik kõrvade ümber oli mässitud. Oma küsimiste pääle vastas Madis enamasti ise, oskas aga ka, kui tahtis, rääkija huultelt kõik laused osavasti ära lugeda. — Ta oli selle valla vaene, kust mõlemad popsid pärit. Suvel tarvitati teda mõnes talus karjaseks.
„Issand halasta ise, Jumal heida armu meie pääle,“ pasundas Madis pool nuttes ja tõstis, jalgade pääl vaarudes, koti jälle selga. „Mis maksab minusuguse sandikese elu! Keegi ajab selga, oledgi valmis! Ja oleks va’ kutsari-kurivaim sõnagi lausunud — muud kui kihutab aga, olgu ees, mis tahtes! Oh, me vaesed vanad! Ei kutsu meid Jumal ka juba ära, laseb aga vanemaks ja väetimaks saada! — „Näe, sina ka siin —“ pööras ta Jaani poole ja ta nägu muutus nagu veidi rõõmsamaks. „Sina loed ju neid lehti — kas on hingemaast ju midagi kuulda? — Ei ole?“ — kostis ta ise. „Siis ei loe sa hääd lehte! On ju ammu kuulda olnud, et hingemaad antakse, aga sinu lehes ei seisa midagi! Loe ometi „Pärnu Postimeest,“ Jaan, sääl on kõik sees, ütles juba meie vana koolmeister.“
Jaan ja Mihkel lasksivad oma seltsilist vadida, ilma et suuga või käega oleksivad vaheltähendusi teinud; tema plära hingemaast, tema põhjamine ja sajatamine oli neile niisama kaua tuttav nagu vanamees ise. Ta nägi Jaani tihti, ja ikka oli ta esimene küsimine, kas lehes midagi hingemaast ei seista. Ta teadis ka ainult ammu kustunud ja nooremale soole tundmata „Pärnu Postimehest“ kuulu järele midagi, muude lehtede nimed olivad talle täitsa võõrad. Ainus ootus ja lootus, mis tal veel ilma pääl oli, näitas hingemaa olevat, ehk ta sellest küll midagi selgemat ei teadnud. See aga oli tema totras pääs muutmata ja kahanemata aineks saanud, et asi, mida ta ootas, vaest inimest kõigest maapäälsest hädast ja viletsusest saaks päästma. Ei aidanud teiste pilkamine ja nokkimine midagi, ta jäi oma mõtte pääle nagu kana pesa pääle hauduma.
Nad rändasivad kolmekesi edasi, Madis longatas ja käega selga kinni hoides, mis kukkumisest valutas, ning ühte lugu patrades. Varsti jõudsivad nad suurema maantee-kõrtsi juurde, mille esine kirikuliste hobuseid täis oli ja mille väljas- ja seespool elav liikumine valitses. Oli ju Uduvere kõrts peatamise-paigaks mitme ümberkaudse valla rahvale, kirikusse minnes ja säält tulles.
Jaani piinas ahne söömise pääle kange jänu; ta kurk oli kuiv kui tael. Õlle ostmiseks puudus tal aga raha ja kaevule minna, kust praegu hobuseid joodeti, keelas teda noormehelik häbi. Küll võis ta trahteri seest vett juua saada, aga see maksis veel rohkem enesesalgamist, sest sääl oli nägijate-hulk palju suurem. Nad astusivad kolmekesi kõrtsi sisse sooja. Mihkel ja Madis, kes kui vaesuses vanaks saanud mehed enam ei mälestanud, kas häbi kuiv või märg, külm või kuum on, jõivad eeskojas ämbrist suure rahuga mõne lonksu vett ning astusivad siis Jaani järel paksu, vänge tubaka-suitsuga ja viinaleitsakuga täidetud trahteriruumi.
Suits, aur, hais, kisa ja naer piirasivad neid silmapilk paksult ja tihedalt. Joojaid oli palju ja nende seas suuri käratsejaid. Iseäranis puutusivad kaks noort meest silma ja oma kisaga veel valusamini kõrva. Nad olivad mõlemad „pool-vinnas.“ Nurgas, laua pääl, kus nad vahetevahel rüüpamas käisivad, seisis vähemast kümme tühja või pooltühja õllepudelit, naelane viinaklaas täis ja mitu sigari-otsa siin ja sääl. Üks neist oli lühikene, aga lihav ja tugev poiss jämeda, töntsi ninaga ja musta pääga; tal oli igaühega tegemist: ühte nokkis ta, teist pilkas ja kolmat tassis jooma, seejuures ühte lugu patrades ja odavat, madalat, harvasti pihta minevat nalja nülgides. Tema seltsimees, lõpmata pikk, kõhn ja kõveras kaelaga lollpää, naeris laiast kõrist iga sõna üle, mis teise suust tuli. Tema ühetooniline, totter naermine kajas tervest kõrtsikärast võidurikkalt üle. Naljahammast meelitas see ja erutas teda ikka enam taga. Mida rohkem teine hirnus, seda julgemaks ja ropumaks läksivad jämeda kisakõri naljatused.
Jaan tundis mõlemat purjutajat. Ühte kutsuti ta vimmas kukla pärast Kõverkaela-Jukuks, teise sõimunimi — need nimed on ju rahva seas kõige tuttavamad — oli Kohi-Kaarel, sest et mees vahel, kui muud ametit ei olnud, mõnel külamehel täku või põrsa ära lõikas. Nad olivad mõlemad Lehtsoo valla vabadikkude pojad. Et neil kohaliku rahva seas suuremat lugupidamist ei võinud olla, tuli juba siin kõrtsis terasele tähelpanejale nähtavaks; õiglasemad ja kainemad inimesed hoidsivad neist kas avaliku põlgtusega, või sala kartusega eemale, ning käratseva tönsnina naljatamised ja torkimised leidsivad vähe naerjaid ning veel vähem vastajaid: igaüks avaldas püüet, tema ja ta seltsimehega mitte tegemist teha. Kus nad õieti kindlamalt elutsesivad või mis amet neile nii palju sisse tõi, et nad kõrtsides nii tihti ja vahel nii priiskavalt purjutada võisivad, seda ei teadnud selgemalt keegi. Aga aimamiseks, et nad muude ametite kõrval ka „öötööd“ ei põlanud, oli põhjust küllalt: mõlema kuldset vabadust oli seaduse käsi juba korraks kitsendanud. Kui neid siin või sääl mõnes ligikonna kõrtsis nähti, siis käisivad hoolakad peremehed õhtul enne sängi-pugemist ikka aida ja hobuse-talli lukkusid veel kord proovimas ja õiget und ei tahtnud neil tervel öösel silma tulla. Muudest ametitest, mida Juku ja Kaarel pidasivad, teati seda, et esimene suvel pilpa-katuseid käis löömas, vahete vahel linnas puu-tööl oli ning et Kohi-Kaarel mõni aeg postipoisiks olnud, siis mõisa teomeheks, ja et ta enese ka osava müürisepa kiitis olevat, mille kohta aga kellegil kindlamaid tunnistusi ei olnud.
Kohi-Kaarel oli klaasi täie õlut ühe lonksuga ära tühjendanud, siis väntas ta oma lühikeste, veidi kõverate koivade pääl küdeva ahju poole, mille ees kolm praegu tulnud pobulit seisivad ja endid soendasivad.
„Teie näljakonnad,“ karjus ta naljatamisel katteks oleva kurjustamisega, „mis te’ tolgendate siin nagu poolvindunud rukkijahu-vorstid, kui te’ kõrtsmikult ta tõrva-vett ei aita ära osta! Näe mul koisid! Või kõrtsi täis sülgama ja teiste meeste tubakasuitsu nilpama, mis kallist raha on maksnud! Näe mul ka mehi! Taskud tühjad kui põied — mis? Silmapilk viina ostma, muidu laseb teid kõrtsmik luuaga ukse taha pühkida, kus muudgi prahti juba ees on.“
„Õhõhõh!“ naeris Kõverkaela-Juku peaaegu kõrvuni avatud suuga; ta oli nagu ahv seltsimehe järele õlleklaasi ka ühe lonksuga alla kallanud ning siis Kaarli kannule seisma asunud, mis tal ikka viisiks oli.
„Näe hullu, Väljaotsa Jaan ka juba oma kahe kargu pääl,“ tännitas täkulõikaja edasi ja sirutas käe pool armulikult noore mehe poole teretamiseks. „Kuradi pihta, sa oled ju nii nälginud, et enam püsti ei jõua seista!… Ja need mõlemad, sinu kälimehed, näitavad nägusid, nagu oleks nende sisekond saepuru täis!“
Juku möirgas naerda.
„Aga Jumala pärast, mina pole süüdi, et te näljakonnad olete ja selleks jääte. Tehte tööd nagu mina, külap teil siis ka kopik taskus kõliseb! Kes tööd ei tee, või teha ei mõista, jääb rotiks… Aga ega me selle pärast riidu pruugi minna. Teie olete mulle ikka veel armsamad, kui mõned muud kalkunid siin, kes uhkuse pärast ähivad ja oma rahaga hooplevad, mis nad teiste higiga kogunud. Neid naha-nülgijaid on siin mõnigi! Ka näeme mõnda noort kollanokka siin, kes päälegi isa tagant varastatud tenuskitega kära teevad, nagu tahaksivad ilma lõhki ajada…“
Kõverkael naeris ja piilus veidi kartlikult leti poole, kus salk vanemaid ja nooremaid mehi — vist jõukamad peremehed või seesuguste pojad — klaaside ümber istus või seisis. Kohi-Kaarli ässitamist ei pandud ikka veel suuremat tähele; vist ei olnud kellegil päris sooja pääd tüli alustamiseks.
„Tulge, popsid, täna tahan mina teid joota,“ hüüdis tönsnina suurepäraliselt. „Näitame nendele, et meie ka vahel elada mõistame ja et meil va’ prügi taskus on… Kõrtsimees, pool toopi kibedat ja kuus kalja!“
Kui kõrtsmik magus-hapu näo tegi ja näidata püüdis, kui ei oleks ta käsku kuulnud, astus Kaarel leti ette, tõmmas viie-rublase paberi vesti-taskust ning viskas toreda hooletusega laua pääle.
„Tõmma kõik maha! — Teed ju pikad mokad, nagu tahaks ma sulle võlgu jääda. Olen ma sulle midagi võlgu, mis? Kuradi päralt, kas mul on kopikast võlga kusgil?“
Kõrtsmiku nägu sulas ruttu mahedaks ja magusaks.
„Jumal hoidku, kust ma niisuguse vale välja võtaksin,“ tähendas ta, ja kiiremini kui lause lõpetatud, oli raha ta käte vahele ja säält leti sahtlisse kadunud. „Kümme paiast, siis kuus paiast — teeb 16 paiast; — 2 naela viina — pool toopi viina — teeb —“
Kuna kõrtsmik rehkendas ja tüdruk õllepudelid hakkas lauale toimetama, pööras Kohi-Kaarel jälle kolme popsi poole ja hakkas neid lauda kutsuma.
Mihkel ja Madis piilusivad alt kulmu pudelite poole, matsutasivad suud, sülgasivad ja hakkasivad siis pikkamisi laua poole venima.
Jaanil oli nõuu, käratseja kutset mitte vastu võtta. Ta teadis, mis mees Kohi-Kaarel oli, ja tal oli häbi teiste nähes temaga purjutada, päälegi tema tasku pääle; temale oli üleüldsi piinlik teisega jooma minna, kui ta vastu ei võinud osta. Kuid jänu vaevas teda kurjasti. Ta keel oli kurgu lae külge nagu kinni kuivanud. Ja nüüd kallati õlut klaasi — kluk — kluk — kluk! See äratas vastupanemata himu. Jaani silmad jõivad juba, jõivad ahnelt — aga veel viivitas ta…
„Noh, Jaan, mis sina siis ootad? Kas oled uhke, või tahad mind vihastada?“ karjus Kaarel.
Juba tõstsivad mõlemad vanad mehed klaasid suu pääle. Jaan nägi õlut kullaselt säravat ja üle klaasi ääre vahutavat. Ta kuiv suu matsus tahtmata valjusti. Kauemini ei jõudnud ta piina kannatada — astus ruttu ligi, võttis klaasi, jõi ta ühe lonksuga tühjaks. Veel teise ja kolmanda. Viina rüüpas ta, et Kaarlit mitte pahandada, kaasa, aga ainult silmakirjaks.
Kohi-Kaarel ja Kõverkaela-Juku olivad varsti täiesti „vinnas.“ Esimene püüdis igaühega riidu kiskuda, teine tännitas taga. Kui väike seltskond „isanda-moodi“ mehi trahterisse astus ning kõrval olevas paremas kambris istet võttis, laskis Kaarel oma pudelid ka sinna kanda ja rebis oma külalised kaasa. Tema olevat niisamasugune isand, kui need mõisa toapoisid ja valla kirjutajadgi. Ta hakkas viimaseid nii pääletikkuvalt „vedama“ ja pilkama, et üks neist viimaks vihaselt üles kargas ja purjus poisi kraest kinni kahmas.
Seda oli käratseja oodanudgi. Ta suur tugev rusikas käis vastasele lõua alla, nii et see tüki maad tagurpidi tuigerdas. Nüüd tõttas Kõverkael oma pikkade ahvi-kätega talle appi. Ka löödud mehe seltsilised seadsivad endid valmis ning täieline kakelus oli algamas. Juba asusivad mitmed käed Kaarli rinnust kinni, rusikad tõusivad, sõimusõnad kajasivad, — sääl välkus viimase pihus imekspanemise väärt väledusel haljas nuga. Õnneks märkasivad seda vastased parajal ajal ja taganesivad.
Kõrtsmik tõttas eestoast vahele. Kogemata oli ka kohaline urjädnik praegu kõrtsi astunud, kelle munder, kui see ukse vahel nähtavale tuli, Kaarli ja Juku kohta kohe mõjus, nii et nad ikka tasasemaks raugeva kirumisega nurka pugesivad. Esimese nuga oli ta riiete sisse niisama ruttu kadunud, nagu ta säält nähtavale tulnud.
Mis kõrtsis edasi sündis, seda Väljaotsa Jaan enam ei näinud; ta oli urjädniku ilmumisel toast ja kõrtsist välja pugenud ning sammus kiiresti koju poole.
Koduteel sõitis Jaanist veel üks saan rammusa hirnuva hobusega mööda. Selles istus vanadlane talumees, kelle lihavat, punast nägu põskede ümbert hall habeme-võru ümbritses, kuna põsed, lõug ja nina-alune hoolega puhtaks olivad aetud. Ta vaatas pilguga oma ette, millest jõuka ja auusa mehe külm eneseteadmine välja paistis ja mille juures veel iseäralikud jooned suu ümber vagadust ja alandlikku meelt püüdsivad ilmutada. Tema kõrval istus rõõsa, lahke näoga noor tüdruk.
Saani sohinat kuuldes, astus Jaan tee kõrvale ja vaatas ümber. Pool tahtmata tõusis ta käsi mütsi poole. Vanamees saanis vaatas aga — kas kogemata või meelega, jäi kahevahele — kõrvale, ning teretuse-sõna suri Jaani huultel. Ainult noore tüdruku silmast käis pool vargsi hele pilk — siis oli saan sõitjatega teekäijast möödas…
Väljaotsa saunas peeti paari nädalit juba kurva asja üle kibedasti nõuu. Toitu oli vaja, ja selle nõuutamiseks pidi raha muretsetama. Aga kust ja kuda? Jaanil puudus ikka veel töö.
Rahaline teenistus oli siin kehvas nurgas ülepää vaevaline, iseäranis aga kevade-poolsel talvel; talupoeg ajas oma jõuga läbi ega võtnud päivilist appi. Linaharimine oli lõpetatud, vähene puuraiumine Jaani haiguse ajal teistele tahtjatele antud.
Ema kedras küll aidamehe emandale mõisa, aga palju põdur inimene suudab teenida! See oli nagu tilk tuuma kivi pääle suure pere kohta. Virgu-Anni sala-abi ei võinud ka mitte mõjuda, seda vähem, et kodus isa ja saunas Jaan ise talle ikka terasemalt hakkasivad näppude pääle vaatama.
Aga toitu oli vaja ja selleks raha. Salaja oli niihästi ema kui poeg juba ammugi ühe kibeda abinõuu pääle mõtelnud, aga kaua aega ei julgenud üks teisele oma mõtet ilmutada. Oli ta ju liig valus, see mõte, nagu piste südamesse.
Vaja punik laadale viia!
Ta tuleks küll mõne nädali pärast piima, tooks vasika, — aga mõni nädal on näljasele pikk, pikk aeg. Küünlapäeva laat aga on ukse ees. Mullikast saab mõni rubla ja mõne rublaga saab mõni nädal jälle edasi — kevade poole, töö-aja poole!…
Ja nõnda vaatasivad ema ja poeg ühel hääl päeval teineteisele uurides silma ja üks sai teise mõttest sõnalausumata aru:
„Vaja punik laadale viia!“
Nad seisivad just kaevu-küna ääres puniku juures, kes oma lahja kere külma vett täis pinnis ja sellegi eest tänulikult ammus. Ema silitas ta sarvede-vahet ja Jaani käsi käis takseerides looma ristluude üle, mis kui sarikad püsti seisivad. Kui nad oma libedat nõuu sõnadega korranud, pööras sauna-eit näo kõrvale ja tõstis põlle-serva silmade ette. Jaan aga vahtis kortsus kulmul maha ja ütles:
„Ära nüüd kohe suurt lärmi löö laste ees! Parem on, kui Sa neile sellest midagi ei hinga. Tead ju, kuda nad mullikast armastavad.“
Peeti siis ka asja võimalikult salajas. Jaani laadale-minekust ja saiatoomisest oli küll juttu, aga mitte puniku müümisest. Kuid paharett ise mängis viimasel silmapilgul pussi.
Jaan oli parajasti minekul — punik oheliku otsas järel — ema vesiste silmadega tühja lauda ukse ees, — sääl kajab äkitselt sauna lävelt hüüe:
„Jaan ae! Jaan ae! Kuhu sa puniku viid?“
Kes paha vaim lapsed nii vara hommikul üles äratas! Kas vahest mõte venna laadale-minekust ja säält toodavatest saiadest une neil silmast varastas?
Või kutsus lauda-ukse käuksumine ja puniku lahkumise-ammumine nad akna taha ja siis uksest välja? Olgu, kuda on — sääl ta seisab särgi vääl ja lõdiseb — Mikk, va’ kisapasun, ja nüüd pistab ka veel Mann oma linalaka vennakese tagant välja…
„Jaan, kuhu sa puniku viid?“
„Kasige tuppa! Küll ma Teile näitan!“ õletab kohkunud ema. „Jaan viib lehma — viib — viib —“
„Laadale müüa!“ karjub terane poiss ja hakkab suure häälega nutma.
„Tappa!“ lisab Mannike omalt poolt juurde, ja ta unised silmad löövad niisamati pisarale.
Jaan aga teeb, nagu ei kuuleks ega näeks ta midagi, ja tirib puiklevat punikut kõigest väest edasi, väravast välja, vainu poole…
Nagu Jumalaga jätmiseks ammub loom veel paar korda kurvalt.
Lastel näikse nõuu olevat vennale ja punikule läbi lume järele jooksta, aga ema peab neid kinni. Nad ei saa muud teha, kui sirutavad oma käekesed punikule järele ja nutavad kibedasti…
Jaan tuli juba selsamal õhtul koju. Laat oli lähedal — ainult kuue versta taga, L. mõisa kõrtsi juures. Jaan tuli ilma punikuta, aga lastele kahjutasuks tõi ta niisugused taskutäied suhkrusaia, nagu nad seda unesgi ei oleks võinud näha. Muidu oli Jaanil murelik, tossis nägu. Laada-õnn oli kehv olnud. Tõrkuvalt jutustas ta emale, kuda lugu läinud. Ainult seitse rublakest! Lahja, pisike loomakene, piimasooned kehvakesed ja rahavaene aeg. Põlganud ka veel hommikul esimest kaupa, oodanud paremat, poole rubla päält jäänud katki — pool rubla vaesele saunikule ka asi — aga pärast süganud kõrvatagust ja võtnud poolteist rubla kahju. Ainult seitse rubla eest — võta või jäta!…
Jaanil oli hää meel, et ta laste kurvastust vähe oli suutnud vaigistada. Sest pääle saiade tõi ta veel muud toidukaupa ja Mikule ja Mannile koguni nahka uute pastlate tarvis, esimesele ka veel uue mütsi ja teisele sitsiräti. Ob, neid läikivaid silmakarikaid! Oh, seda õnnelikku siristamist!… Aga ka ema ei olnud hää poeg unustanud: ta tõi temale ka toreda sitsiräti. Muudkui iseennast oli ta kõigest ilma jätnud. Küll oleks hädasti uusi saapaid, uut mütsi, uut kaelarätti vaja olnud — noore mehe kohta käis ta tõesti häbiväärt halvas riides— aga kust võtta! Muudkui pigista hambad kokku ja silmad kinni ja käsi punga pääle, kui laadapoodidest mööda lähed!… Kui nägus poiss paneks Jaan enesele hää meelega nägusad riided ümber — võimata! Kui noor, terve, elupriske mees astuks ta kord ka lustipidajate sekka, maitseks lõbu, otsiks meelelahutust — riiv ees! Sest rahata ei ole ega saa lõbu…
Kesköö aeg oli juba möödas, kui Jaan söönud sai ja puhkama tahtis minna. Lapsed magasivad juba ja ka ema heitis praegu sängi. Sääl koputati väljast akna pääle.
„Kes sääl peaks olema?“ mõtles Jaan ja astus akna juurde. Tema küsimise pääle anti vastuseks: „Teekäijad.“
Vaesel mehel pale kelmisi karta. Jaan ei pärinud siis ka edasi, kes teekäijad õieti oleks, vaid vaatas küsivalt ema poole, et kas teekäijate sisselaskmine tüli ei teeks ja kas parem ei oleks neile kohe ütelda, et urtsik öömajaliste vastuvõtmiseks liig kitsas on.
„Vaata ometi järele, kes nad on ja mis nad tahavad,“ ütles eit.
Jaan läks ust avama ja astus varsti kahe mehega sisse. Lambi vaevasel valgusel ei seletanud ema tükk aega, kas külalised tutvad või võõrad. Viimaks arvas ta ühte tundvat: näitas Kõverkaela Juku olevat — vähemast tema vimmas kukal ja tema kähisev hääl.
Ka Jaan omalt poolt silmitses hiliseid külalisi, ja kui ta Kõverkaela ära tundis, läks ta kulm kortsu. Teine mees näis talle rohkem meeldivat, või õigemini, tema imetlemist äratavat, vist selle pärast, et ta teda Juku seltsis nägi olevat.
„Kust sina siis nii hilja tuled, Naarikvere vana?“ küsis ta, ja ta pilk, mis küsitava poolt Juku poole käis, näitas juurde lisavat: „Ja veel selle inimesega.“
See, keda Jaan „Naarikvere vanaks“ kutsunud, oli juure prohvedihabemega ja pikkade, hallakate juukstega vanadlane mees, kelle vana, paigatud kasukas ja pastlad jalas küll kehvusest kõnelesivad, kelle nägu ja terve olek aga usaldust äratasivad. Ta oli üks endine rendikoha pidaja naabrivallast, nüüd aga mõnda aega juba saunik, kelleks ta vaesuse läbi saanud.
„Ä’ nüüd nii hapu nägu tee ühtigi,“ võttis Kõverkaela Juku mahedasti ja meelitades sõna, „oleme vaesed teekäijad, kes mõneks tunniks ulualust paluvad…“
„Oleme hiljaks jäänud laadalised, kes enam korterit ei leidnud,“ lisas Naarikvere mees omalt poolt niisama vabandaval toonil juurde, mis juures ta esiti Jaanile ja siis sängist vahtivale emale kätt pakkus.
Selle aja sees ruttas Juku paari viinapudelit laua pääle ja nii lambi kõrvale panema, et tulehelk ühe valget, teise punast sisu laskis särada.
„Ja et aeg igavaks ei läheks ja uni nii pea silma ei tuleks, võtsime ka va’ elutilka ligi,“ tähendas ta suud maigutades. „Siin on ka kamalu täis laada saia eidekese ja lastele… Olge siis hääd inimesed ja ärge pange pahaks, et öörahu tulime rikkuma. Jaan, tule siia, lepime ära!“
„Palju mul siin torbikukeses öömaja anda on?“ vastas noor saunamees tagasihoidlikult. „Näete isegi — pääd jalad omalgi juba koos. Ja külje alla pole mul kõrt sasigi tuua.“
„Võtku tühi,“ lõi vanem külaline käega, „ega me unest tehtud ole! Laada aeg — võib ka öö niisama surnuks lüüa! Kui aga järi pääl natuke tukkuda saab.“
„Une vastu tõime ju rohtu kaasa, va’ vennas,“ naeris Juku sõbralikult. „Ja kui hommiku poole just külje-alust vaja — meil heinu pääl küllalt.“
„Siis olete hobusega?“ küsis Jaan imestades.
„Hobusega neh! Seep see tähtsam täpp ongi: meist endist pole lugu, tukume kas püsti jala pääl; aga looma eest peab inimene hoolt kandma. Ehk oled va’ kallis mees, Jaan, ja annad ruunale ka ulualust, sul on ju hää ruumikas laut. Enne toimetame tuku ära, siis vaatame ringi, mis ise keelekasteks ja kõhutäiteks leiame, — ole mureta, sinule me kulu ei tee, meil on omal leivakotid kaasas.“
„Kelle hobune see on?“ küsis Jaan; et Kõverkael hobuse-omanik ei võinud olla, seda teadis ta kindlasti, aga niisama võõrastav oli ta meelest ka mõte, et puruvaene Luha Mart korraga hobuse-meheks oleks saanud.
„Kelle muu kui Mardi oma,“ tähendas Juku siisgi ruttu. „Sa paned vist imeks, et ta korraga nii jõukaks saanud? Kas näed nüüd, kuda keegi teise taskusse ei suuda näha?… Aga lähme ja paneme ruuna tuttu, muidu hakkab külmetama — märg, nagu ta on.“
Jaan pistis küünla-otsakese suitsenud laternas põlema ja läks mõlema külalise järel uksest välja. Sauna ees seisis kaunis suur ja rammus kõrv aurava nahaga; tal oli lai vana töö-regi taga, selle pääl pikk heinakott istmeks ja hää kogu lahtiseid ristikheinu, mis kesk-kohal kaunis kõrges kuhjas seisivad, nagu oleks nende all mõni suurem asi varjul. Hobuse hääd riistad sündisivad halva reega vähe kokku.
Varsti oli ruun rakkest lahti ja Jaani puniku asemel laudas. Külalised olivad hobuse toimetamisega nii agarad, et lauda kurb tühjus nende tähelpanemistgi ei äratanud.
Luha Mart kahmas viimaks ree päält heinte alt suure ja kaunis raske koti sülle, tassis ta lauta ja viskas hobuse kõrvale nurka. Juku tuli sületäie heintega tagajärel, viskas need nagu kogemata koti pääle ja ajas seejuures Jaaniga, kes laternaga tuld näitas, ühte lugu elavalt juttu.
„Mis vurask see sääl oli?“ küsis viimane.
„Ääh, laada kraami ja muud kribukrabu täis,“ vastas Mart pääliskaudselt; „vanamoori kangas ka sees, millest laadal lahti ei saanud.“
Kui tuppa tagasi mindi, võttis Juku ree päält veel ühe kotikese ja paberiga mähitud paki kaasa. Toas ladus ta kotist võikarbi, sepiku-leiva ja lihakarbid laua pääle; siis avas ta paberipaki, millest hääd lihavad heeringaid nähtavale tulivad. Ema oli vaheajal üles tõusnud ja seeliku selga tõmmanud; külaliste palve pääle võttis ta ka laua lähedal istet. Mehed tõmbasivad igaüks vedrupää-noad vesti-taskust ja hakkasivad leiba ja liha lahti lõikama. Et viinaklaasi majas ei olnud, siis rüübati otsekohe pudelist. Pereeidele pakuti muidugi kõige päält.
„Ma tean, et sa naese-moodi mees oled, Jaan, selle pärast tõin sinu jaoks ka päris punast suhkruvett kaasa,“ rääkis Kõverkaela Juku sõbralikult hirvitades, kuna ta punase viinaga täidetud pudeli ema käest võttis ja pojale nina alla hoidis; „tõmma vähemast tubli lonksgi ja õpi ükskord meheks! Pärast ehk hakkab ka meeste märjuke maitsma.“
Kuna Jaan punasest pudelist rüüpas, klugistas toobine „atsissina“pudel mõlema öömajalise suu pääl. Külalised sundisivad pererahvast tublisti sööma ja lasksivad pudelid tihti ringi käia. Liha-käntsakad ja pooled heeringad näppude vahel, matsuvad suud toitu ja juttu jahvatades, nii istus öösine seltskond rõõmsalt lauas. Oli ju ka vaeste saunikute kohta päris pidusöök!
Isegi Jaani meel läks maitstud viina tõttu lahedamaks ja ta keel jutukamaks. Teda oli külaliste ilmumisel halb, võõras tundmus pitsitanud, iseäranis küll Kõverkaela pärast; ta oli asjata oma umbusaldust maha rõhuda püüdnud. Isegi auusa Luha Mardi nägu ei tahtnud talle täna meeldida; Jaani meelest oli vanamees nii kehkvel ja ta pilgud käisivad liig tihti toas ja toa ukse poole ringi. Mida rohkem Jaan aga punasest pudelist öömajaliste sunnil rüüpas ja kõhtu tugeva toiduga täitis, seda soemaks ja sõbralikumaks sulas ta põu, seda lahkemalt ja otsekohesemalt hakkas ta silm vaatama. Ta naerisgi juba. Ka põdural eidel nähti hää tuju olevat, hoolimata sellest, et külalised teda ta öörahus, mida tal nii väga vaja oli, olivad eksitanud.
„Ema, sa peaksid sängi pugema,“ ütles Jaan mõne aja pärast, kui kõik söönud olivad, murelikult jutu vahele. „Sinu tervis ei kanna nii kaua üleval olla.“
Jaan oli võõrastusega tähele pannud, et haige eideke kaunis tihti, iga kord, kui teda sunniti, punast magusat märjukest pudelist rüüpas, kuna ta ka hää isuga oli söönud. Tahtis ta ainult rõõmus rõõmsatega olla, või püüdis ta valuhoogusid oma põduras kehas viinaga tuimendada? Rohuks nad seda joogikest ju kiitsivad. Olgu, kuda on, Kaie olekust oli aga märgata, et ta hinge- ja kehalikku lõbu tundis. Ta silmad olivad elavamad, läikisivad, ta nägu lahke ja rõõmus, ta kuivenud kollakatel põskedel õhetas täpiline puna. Ta kõneles rohkem kui muidu ja tegi paar korda hää õnnega naljagi.
„Ole rahul, poeg,“ vastas ta, „ma tunnen koguni, et ma tervemaks hakkan saama. Mu rinnad on praegu nii kerged ja nii hää soe on mul.“
„Seda teeb kõik meie rohi“, naeris Luha Mart, kes joodud viina mõjul julgemaks näitas minevat ja enam nii tihti ringi ei vaadanud. „Veel väike lonks, perenaene, ja sooned on sul nagu noort verd täis. Seep see va’ käraka nii kasulikuks teebgi.“
Eideke lonksas siis veelgi ja hakkas alles lauast kobima, kui Jaan talle veel kord sängi-minemist meelde tuletanud ja kui laps, koiku ees hällis, korraga kisa hakkas tegema. Kai tõusis raskelt ja veidi tuikudes lauast üles ning läks last vaigistama. Seepääle heitis ta küljeli asemele, kiigutas hälli ja kuulatas hääl tujul meeste juttu.
„Nagu näha ja kuulda, pole sina, vennas, oma elu poolest ka just mitte Abrami süles“, võttis Luha Mart sõna, kui ta pudeli jälle korraks ringi lasknud käia. „Ma usun, sul ei olnud laudas lehmumullikastgi enam alles.“
„Viisin täna laadele.“
„Nalja pärast vist mitte, ennem nälja pärast.“
„See on õige.“
„Loll inimene, kes nälga jääb,“ tähendas Kõverkaela Juku, kelle muidu nii totter nägu vahel ka iseäralist kavalat terasust võis avaldada. Ta pigistas teise silma kinni ja naeratas salalikult.
„Kuda nii — loll inimene?“
„Noh, ma arvasin aga nõnda — enamasti jäävad rumalad inimesed nii vaeseks, et nälga kannatavad. Targad teevad teisiti.“
„Nagu sina?“ küsis Jaan.
Mart hakkas naerma.
„Ära sa arva, Kõverkael, et Jaan, meie kallis väimees, sulle sõna võlgu jääb,“ rääkis ta mahedasti. „Aga seda pean ka ütlema — Juku just kõige lollim poiss ikka ei ole. Ja mis ta rääkis, sellel on oma tuum sees, mõtle aga järele, poeg.“
„Mis nõuu te mulle siis õieti tahaksite anda, et ma targaks inimeseks saaksin ja hädast pääseksin?“ küsis Jaan sõbraliku pilkamisega.
„Nõuu, nõuu — kes teisele teab või tohib nõuu anda!“ vastas Mart isevärki naeratamisega. „Igaüks pidagu ise silmad lahti ja vaadaku, kust talle midagi sülle võib langeda. Inimene peab teenistust otsima.“
„Ja kui ta ei leia?“
Juku hirvitas. „Ei leia — miks ei leia!“
„Noh, kui ei leia, siis leia,“ rääkis Mart edasi. „Vahel ei leia, vahel leiab. Inimesel peab ka sõpru olema, ustavaid sõpru, ja õnne ka. Mõnele tuleb teenistus tuppa, aga ei oska vastu võtta. Mõni peab ka paremaks näljakannikast närida kui tööd otsida või õnne vastu võtta. Inimesed on ju nii mitmesugused… Aga mis meil sellega tegemist… Eks maitse nüüd ka meie pudelist, väimees poeg!“
„Kuhu nad sihivad oma sõnadega?“ mõtles Jaan, oma pääd, mis raskeks kippus minema, käe najale toetades. Ta meelest oli korraga, kui peaks nende meeste siinolemisel mingi otstarbe olema, kui poleks nad mitte liht öömajalised, kes tulivad ja lähevad. Ja ka nende viinadel, nende lihal ja sepikul näitas otstarbe olevat. Aga missugune?
„Kas ei oleks aeg küljeli heita,“ pani Jaan ette, arvates, et ta neid seeläbi lühemale seletusele sunnib. Ruuna lähme vist muidugi veel vaatama, siis võime ka paar sületäit heinu põrandale tuua. Aeg hakkab tõesti juba hiljaks jääma.“
„Tühi lori!“ naeris Juku laialt; „pudelid alles pooleli ja laada öö! Minule küll enne und ei tule, kui kolu kuum. Vennad, oleme parem rõõmsad ja ajame veidike veel mõistlikku mehe juttu!… Jaan, kallis sõber, meil on sulle paar sõna lausuda, paar viisakat sõna —“
Jaan märkas, kuda Mart Jukule põlvega külge tõukas, mispääle viimane kohe põiklema lõi:
„Noh, sellest võime ka pärast veel juttu teha,“ lisas ta juurde, kuna ta käsi Jaanile valge viinaga pudelit pakkus. „Esiotsa veel — ole meheks, tee suu seks! Sõbrad oleme kõik ja Eesti pojad — hurraa! “
Jaan jõi, pudel käis ringi, jutt kestis edasi.
Luha Mart nihkus Jaanile ikka sõbralikumalt ligemale, rääkis nii mahedasti, kiitis Jaani, kuulatas tema sõnu suure osavõtmisega, tõendas kõike kiiresti taga ja pani käe tihti ta õla pääle, viimaks ta kaela ümber. Kõverkaela Juku püüdis omalt poolt hääd tuju taga õhutada, lusti ja rõõmu välja laotada. Ta katsus ka paari laulugi oma kähiseva häälega alustada, mida aga Mart ära keelas, sest et lapsed magada ja perenaene ka uinumisel olla.
Nõnda läks jälle tund või poolteist mööda, ilma et Jaan oleks asja kannule saanud. Ta mõtted hakkasivad ka juba tuhmiks ja segaseks minema, nii et ta lähema uurimise äragi unustas. Vist arvas aga Mart nüüd paraja aja tulnud olevat, sest ta küsis korraga, käevart Jaani kukla ümber hoides, päris pühalikult:
„Tunnista, vend, kas me oleme sõbrad või mitte! Kas me oleme kõik ühesugused Eesti vennad, kes valmis on üheteise eest kas või elu jätma?“
„Muidugi, muidugi,“ kohmas Jaan uniselt.
„Vaata, vend, siis me teame ka, mis meie kohus on, ja meie kohus on ühteteist aidata. Kas see on õige või ei ole?“
„Õige, õige!“
„Siis pead sa mind vähe aitama, Eesti vend! Kuula, mis ma sulle ütlen, ja ära sa mu sõnadest võõriti aru saa… Sina, Kõverkael, pea nii kauaks lõuad… Vaata, vend, lugu on see“… Ta surus oma hääle sosinaks ja nihkus Jaanile veel lähemale, nii et nende ninad peaaegu kokku puutusivad.
„Räägi aga, räägi,“ julgustas Jaan, „ega sul ometi sala-asju ole, et sa mind nii väga usutad. Mina pole mees, kes oma abi keelab, kui asi auus on.“
„Sala-asi? Auus? Mis sina siis arvad! Muidugi auus… Aga ega sul igaühele pruugi nina pääle siduda, mis sa tead ja teed… Ja kahju sisse ei pea sa ka mitte jääma. Juku, sul on vähemad rahad — too siia!“
Kõvertael tõmbas vesti-taskust silmapilk krabiseva paberi raha välja, mis sinna nagu näis varuks pandud olema, ja viskas Jaani ette.
„Siin on sulle esiotsa kolm rubla,“ kõneles Mart pool surutud häälega edasi, „kui otsas, anname veel… Mis sa siis nii võõriti vahid, väimees?“
„Mis eest mulle siis raha annate?“ küsis Jaan.
„Oota ikka, ära nii pääle tungi oma pärimistega… Muidu ma sulle juba raha ei anna — võid julge olla, ega meiegi teda maast leia… See on paljas toidu- ja üüriraha meie — või minu hobuse eest, kes paariks päevaks sinu juurde korterisse ja kosti pääle jääb…“
„Mispärast?“ küsis Jaan teravalt.
„Kurat võtku sind oma pärimistega!“ hüüdis Kõverkael pahaselt, „kas see sinu asi on? Võta raha ja pea suu. Muidu —“
Karistav pilk Luha Mardi silmast sundis Jukud sõna pooleli jätma.
„Sa küsid, mispärast?“ rääkis Mart ise edasi, „noh selle pärast, et mul praegu veel kindlat talli ei ole, kuhu nii hää hobuse võiksin sisse panna… Aga ma näen, kolm rubla on moonarahaks liig vähe. Tõesti vähe. Heinad kallid, kaeru pead ka andma, — Kõverkael, sul vist va peenikest puru vesti-taskus veel on, — lao veel välja.“
Juku tõi veel kaks rubla nähtavale ja viskas nad uhkesti Jaani ette laua pääle.
„Vaata, vend, siin on viis rublakest,“ seletas Mart suure libedusega; „ära nüüd aga arva, et meie — et ma ruuna paariks kuuks või nädaliks sinu toita jätan. Mitte mõtetgi! Võib olla homme, vahest ka ülehomme, kõige hiljem kolme päeva pärast viin ta su tülist ära.“
„Mis sa nüüd käänutad ja põikled, Mart,“ ütles Jaan, kes loost selgemini aru hakkas saama. „Ütle otsekohe välja, et sina, või õigemini, teie mõlemad, hobust minu juurde peitu tahate panna… Ja kui teil see nõuu on, siis pole hobusega õige lugu. Ma poleks elu-ilmas võinud arvata, Mart, et sina ka niisugust teenistust pead. Ma ei tea, mis ma pean ütlema!“
„Noh, vennas, kui sa asjast nii aru oled saanud — olgu pääle!“ vastas Mart, silmi maha lüües, pikkamisi, kus juures tal silmapilguks endine argtus näost paistis. Ta vahtis paar korda teraselt ema koiku poole; eideke oli juba magama uinunud, vähemast olivad ta silmad kinni ja rind tõusis ja vajus nagu magajal. Siis kõneles Mart sosistades edasi: „Kui sa midagi märkad, siis pole pikemat juttu vaja. Pista raha kalitsasse ja pea suu! Imeks panna pole minu üle midagi; mul on vaesus ja nälg majas. Lusti pärast ei tee ma seda mitte. Ma arvan, et ka sina üks neist rumalatest ei ole, kellest praegu rääkisime, kes ei näe, kuda talle praad suhu lendab, või kes lolluse pärast suu kinni pigistab… Nagu näed, olen mina hoopis teist moodi mees. Auus nimi on hää asi, aga võid sa teda süüa või selga panna?“
Väljaotsa Jaanile oli õhetav puna palge tõusnud. Laua pääl olevad kirjud rahad tõmbasivad ta silmi nagu sala väega ligi, aga värisevad sõrmed, millega ta mängides laua pääle tippis, tõukasivad neid tasakesi, toll tolli järele eemale. Ta püüdis nähtavalt rahuline olla, aga ta häälel oli värisev, segane kõma, kui ta võimalikult pääliskaudselt küsis:
„Kust kaugelt hobune on? Miks te’ teda laadal „mehele“ ei pannud?“
„Ruun on kaugelt, kaunis kaugelt,“ sosistas Kõverkael salalikult, aga iseäralise rõõmsa uhkusega, „ja kui sa teaksid kui keerulisel viisil talle ligi pääsesime! Tore tükk — oota, ma vestan loo ära.“
„Vait, Kõverkael, ära viida aega,“ pahandas Luha Mart. „Meie peame Jaaniga kaubad ära tegema, siis on aega lorimiseks küllalt… Jaan, kallis sõber ja vend, nüüd tead, mis sul teada vaja. Hobune on kaugelt, aga laadal, kus ta nahast kullisid tahtsime lüüa, tuli väike äpardus. Meie olime siin pool tundmata sõbrad ruuna müütama pannud. Aga hädaoht tuli hoopis kaugemalt. Teised hääd sõbrad andsivad märku, et ruuna kodu poolt mehi nähtud; va’ Kohi-Kaarel teadis koguni puhuda, et ruuna endine peremees ise liikumas olla. Nõnda panime siis aegsasti putked…“
„Ja miks te siis just minu juurde tulite?“ küsis Jaan.
„Kas sa sest ise aru ei saa?“
„Mitte põrmugi.“
„Noh, selle pärast, et sa va’ auus poiss oled,“ vastas Mart.
„See tähendab, et minu juurest hobust ei teata otsima tulla.“
„Nii neh!“
„Aga miks te’ arvasite, et ma teie plaaniga nõuusse heidan ja hobuse peitu võtan?“
„Noh, mõtlesime, et sa nii loll ei ole, et väikest teenistust põlgad.“
„Miks mitte?“
„Kurat, sa pärid ju kui poisikene! Istud sa siis nii külla otsas, et viit või kümmet rubla ei oska tarvitada?“
„Teie mõtlesite siis, Jaan on vaene näljakonn — ta võtab teenistuse rõõmuga vastu?“
„Nüüd on sarviline väljas! Kas sina siis teisiti mõtled?“
„Hoopis teisiti, mehed!“ vastas Jaan korraga tõsiselt ja kõmiseval toonil, kuna ta sõrmedega rahad enesest kaugele eemale lükkas. „Väljaotsa Jaan on vaene kui kiriku-rott ja püsti näljas terve perekonnaga, aga ta on siiamaani oma näpud igast vargusest puhtad hoidnud, on alati auus mees olnud ja tahab selleks ka edespidi jääda… Pistke oma rahad aga jälle taskusse, jätke suud kulutamata ja katsuge, et oma ruunaga varsti minema saate… Räägime parem kohe teist juttu, või, mis veel õigem, pange aegsasti minema, enne kui valge välja tuleb, — see on teile endale kõige kasulikum.“
Mart ja Juku vahtisivad teineteise otsa; esimene nihkus Jaanist pikkamisi eemale, kätt ta kukla ümbert tagasi tõmmates; Kõverkaela suu oli ammuli lahti.
„Või nii?“
„Just nii.“
„Kas tahad kümme rubla saada?“
„Ei taha.“
„Sa ei taha tõesti mitte?“
„Ennem võtke mu pää maha. Ma taha ennem rumal kui auutu olla, ennem nälgida kui varga nime kanda.“
Luha Mardi pilgud käisivad kogemata eide koiku poole. Mees kohkus ära: ema silmad olivad pärani lahti, ta kuulatas isukalt meeste juttu.
„Jaan, tule siia!“ hüüdis ta korraga.
Poeg läks ta juurde. Kai võttis kätega ta pääst kinni, surus ta kõrva oma suu vastu ja sosistas midagi. Nagu oleks madu teda hammustanud, nii tõmmas Jaan pää tagasi ja kärgatas: „Vait! Veel kord, vait! Häbi sulle, vana inimene!“
Siis pööras ta vihast välkuvate silmadega öömajaliste poole:
„Meie jutt on otsas! Teie võite julged olla, et ma kellegile sõna ei lausu, mis mulle olete ilmutanud, aga teie kilda ei heida ma mitte. Muidu peaksin häbi pärast metsa jooksma… Lõpetatud!“
„Kardad vist, et lõksu langed,“ hakkas Kõverkael ässitama. „Jumala eest, ma poleks uskunud, et niisugune argpüks oled… Aga olgu pääle. Kui sa hobust ei võta, siis jäta vähemast minu kott oma lauta heinte alla.“
„Või siis sääl on ka midagi sees, millel peidupaika vaja?“ hüüdis Jaan. „Ei, vennike, siis viska aga jälle ree pääle ja — hääd teed!“
„Ja see on sinu viimane sõna?“
„Minu viimane sõna.“
„Ma lisan veel kaks rubla juurde.“
„Kurat, nüüd on küllalt,“ karjus Jaan ja lõi rusikaga laua pääle. „Katsuge, et minema saate, aga silmapilk!“
Mart tõusis üles, tema eesmärgi järele ka Kõverkael. Mart astus üsna Jaani ette ja vahtis talle kiirgavate silmadega uurivalt näosse.
„Kas sa suud pead?“
„Seda ma ütlesin juba.“
„Hoia ennast, poiss, hoia, kui sa sõna ei pea! Muidu võiks midagi juhtuda…“
Juku, va’ ahv, pööritas kah silmi. „Hoia kurat oma nahka!“ hüüdis ta ja näitas rusikast.
Nõnda lõppes rõõmus koosolek Väljaotsa saunas. Mõlemad öömajalised, kellel vaja oli varsti lõppevat ööpimedust tarvitada, panivad hobuse ja kotiga viibimata minema, ilma et emale sängis Jumalagagi oleksivad öelnud. Muudkui peaaegu tühjad viinapudelid ja toidu-jätised olivad mälestuseks lauale jätnud…
Järgmisel pühapäeval läks Väljaotsa Jaan kirikusse. Ta tahtis kiriku-poest „soolast“ tuua. Võttis silku, võttis soola, võttis emale, kelle rinnad jälle haigemaks läinud, pakikese odavat theedgi. Leiba oli ta kodukülast ka juba muretsenud. Ja kõik maksis ta — Kohi-Kaarli rahaga ära.
Ta tahtis kaubaga poest parajasti välja astuda, kui rahalaenaja talle ukse pääl vastu tuli. Jaan pidi ehmatuse pärast, mida ta isegi seletada ei mõistnud, silgupüti maha pillama.
„Näe, Janka kah moona ostmas,“ hirvitas Kohi-Kaarel sõbralikult ja sirutas talle käe teretamiseks vastu. „See on ilus, et jälle kokku saame. Oota, ma ostan paki suitsu, siis maitseme trahteris väikese terelinku ära.“
Jaan kogeles midagi aja puudusest, aga sõber ei lasknud teda rääkidagi, hoidis ta käe alt kinni, ostis paberossid ära ja tiris siis Jaani uksest välja.
Kiriku-trahter ja pood olivad ühes hoones, nagu nad ka ühe peremehe käes olivad. Kohe poe välise ukse kõrvalt läks uks joomaruumidesse.
Jaani tusk oli suur, aga parata polnud midagi. Kaarlist end lahku lüüa, tema kutset tagasi lükata, oleks niisama palju tähendanud kui teda vihastada. Ja seda Jaan ei tohtinud, ta oli ju tema võlglane; ta ei võinud talle ta raha täna kättegi anda.
Nõnda astus ta temaga siis leti ette, kus Kaarel kortli viina küsis. Nad maitsesivad selle ära ja Jaan tellis pudeli õlut vastu. Sellega astusivad nurka ühe laua juurde, kus tungimine nii suur ei olnud.
Jaan tuletas oma võlga meelde, vabandades, et tal täna veel võimalik olevat seda ära õiendada. „Kui ma oleksin teadnud, et sinuga täna kokku saan,“ ütles ta, „siis oleksin raha vissisti ära toonud.“
Kaarel näitas pahast nägu.
„Ära aja lori!“ hüüdis ta. „Nagu see mu viimane kopik oleks, mille pääle põlen. Maksa, millal võid või tahad.“
Jaan tähendas, et ta võlga ei sallivat, ja küsis, kus Kaarel nüüd elutseda. Kas ta võida temaga juba homme kokku saada?
„Täna siin, homme sääl,“ naeris Kaarel; „sa tead ju, ma olen loomatohter; kuhu kutsutakse, sinna lähen ja jään ka ööks või paariks korterisse. Täna oli mul nõuu linna sõita, kuhu paariks päevaks jään… Aga neljapäev saame ju Lehtsool muidugi kokku.“
„Ma ei tea —“ hakkas Jaan kogeldama.
Kaarel vahtis talle teravalt silma. „Hoia, kurat, oma nahka, kui tulemata jääd,“ vandus ta hammaste vahelt. „„Ma ei tea — ma ei tea““ — osatas ta Jaani, „mida sa lurjus ei tea?“
„Ma ei tea, kas mul siis veel raha on,“ parandas Jaan oma kahtlast lauset.
„Kurat, ma ütlesin sulle ju, et mul raha vaja ei ole! Seda paari pulgakest võid mulle kas viimsel päeval tagasi anda… Pea meeles, et meil neljapäev tähtsad asjad on läbi rääkida.“
Et Kaarlit vaigistada, tõotas Jaan neljapäeval „platsis“ olla. Ta püüdis temast võimalikult pea lahti saada, aga see ei läinud tal kudagi korda — Kaarel oli kui takjas ta küljes. Ta tellis veel õlut ja patras ühte soodu juttu ajada. Viimaks, Jaani mitmekordse tungiva tähenduse järele, et tal aeg kasin olevat, võis ta minekut hakata tegema. Kuid Jaani meeletusaks ei jäänud Kaarel kõrtsi maha, vaid läks temaga kaasa, seletades, et ta teda kuni lähema teelahkmeni, kust ta „koju“ poole pöörata, hää meelega tahtvat saata. Jaani torkis juba trahteri sees vastik tundmus, Kohi-Kaarliga nii paljude nähes ühes lauas ja ühest klaasist juua; nüüd pidi ta ennast temaga ka veel väljas näitama. Kes teab, kelle silma nad juba jälle puutunud või veelgi võisivad puutuda. Ja kes neid näinud või nägi, ei võinud teisiti arvata, kui et nad otse südamesõbrad on, nii ligi tükkis Kaarel ja nii elavalt kõneles ta Jaanile näosse ning kõrva sisse.
Kaarli käsi hoidis Jaani keha ümbert sõbralikult kinni, kui nad trahterist välja astusivad. Jaan püüdis temast küll eemale nihkuda — asjata. Nad olivad vaevalt trahteri sammaste vahelt välja astunud, kui Jaan järsku seisatama jäi, nagu oleks talle puuga pähe löödud.
Otsekohe neile vastu sammusivad kaks tüdrukut ja pikk, suurte vurrudega noormees: Virgu Anni ja Mari ning viimase peigmees, Luige mölder!
Jaanil pidi silgupütt käest kukkuma. Ta astus nii järsku sammu kõrvale, et Kohi-Kaarli käevars ta seljast lahkus. Teretada ta ei märganud ja teda ei teretatud ka mitte, ehk küll Luige Peeter teda tundis. Kõik kolm sammusivad neist pikkamisi mööda. Mari suust aga kajas naermine, nii terav nii pilkav, et ta Jaanil lihast ja üdist läbi lõikas.
„Noh, mis sul viga on?“ küsis Kaarel. „Kas tonti nägid või?“
Jaan ei lausunud sõnagi; ta sammus, kui ta kord paigast lahti saanud, ruttu edasi nagu põgeneja…
„Kui õieti nägin, olivad need Virgu tüdrukud va’ Luige Peetriga,“ harutas Kaarel; „aa — nüüd ma mõistan,“ lisas ta naerdes juurde, „üks neist olla ju sinu suhkrutopsike, keda aga vaname’ kurat saunamehele ei taha anda… Ää kuulagi, vennas, sinust võib ka veel kord mees saada, kelle järele äiad ja tütred sõrmi lahkuvad. Oota aga!“
Jaani kõrvades kumises Virgu Mari naermine veel nii selgesti, et ta seltsimehe lobisemist ei kuulnudgi. Pärani silmadega maha vahtides, tõttas ta edasi, pää norgus ja liikmetes nagu külmavärin.
Umbes versta maa järele lahkus Kohi-Kaarel temast. Jaan tõmmas kergemalt hinge, kui kaaslase madal, tugev kogu ja lai, kelm nägu ta kõrvalt kadunud olivad. Jaan oleks vist poole pääd andnud, kui ta kokkujuhtumist Virgu tüdrukutega oleks võinud sündmataks teha! Missugune lops! Oh, neid juttusid, neid kahtlustusi, mis külas tema sõprusest varaste ja joodikutega jälle käima pannakse! Jaan oleks hää meelega oma karvu katkunud…
Kodus oodati teda nagu kunagi kirikuteelt, rõõmu ja põnevusega. Lapsed jooksivad talle läikivatel silmadel vastu; täna polnud neil nähtavalt asja nurka pugeda, nende südametunnistus oli puhas. Ja kui nadgi vast koolis jälle teiste leivakottide kallal nosinud, siis oli see salajaks jäänud… Jaan jagas neile saia; hõlmas rippuvate lastega astus ta oma kurba urtsikusse, kus eideke teda kõhna kehakinnitusega vastu võttis. — Jaan oli terve õhtu sõnakehv ja nukker. Kokkupuutumisest Kaarliga rääkis ta emale niisama vähe kui juhtumisest kirikutrahteri ees. Ta püüdis uut lehte lugeda, mis külast vaheajal saadetud — kolme, nelja pääle kokku käis neil üks nädalileht — aga ta ei mälestanud vist palju, mis silmad ridadest kukku veerisivad. Siisgi istus ta tillukeses kambri-urkas vaevase lambikese valgusel terve õhtu, ja kell võis juba kaheteistkümne pääle käia, kui ta laste ja eide järele sängi hakkas minema.
Juba oli ta kuue seljast tõmmanud, kui tasane koputamine akna pääle teda kuulutama pani.
See oli nagu rähni tonkimine vastu õõnest puud. Jaan võttis lambikese kätte ja astus akna juurde. Musta higise ruudu vastu surus end väljast Virgu Anni nägu. Ta vaatas oma suurte, tõsiste silmadega Jaani otsa, ilma et ta suu oleks midagi rääkinud.
Jaan ruttas avama. Varsti astus ta Anniga tuppa. Kai magas esimest magusat uinakut ega ärganud siis ka üles. Muud kui Mann vahtis oma asemelt uniste silmadega külalisele vastu. Anni silitas tal mööda minnes tummalt pääd. Ta astus eel ning läks otsekohe taha-poole kambrikesesse, kus Jaan praegu lugenud.
„Ma sain silmapilguks aega siia jooksta,“ sosistas ta hinge tagasi tõmmates; „Mari peidmees on meil; nii ei pandud mind palju tähele.“
Jaan pani lambikese lauale ja lükkas Annile järi istmeks. Ise jäi seina najale seisma. Siis olivad jälle mõlemad vait.
„Ma tulin sinu palvele, Jaan,“ ütles Anni viimaks, ja kui ta seejuures oma laiad, loetavad silmad noore mehe pääle tõstis, siis teadis see juba, mis palve tal oli.
„Räägi aga,“ vastas Jaan.
Ja nüüd veeretas ta lihtsate, rahuliste sõnadega rõhuva koorma oma südame päält ära. Ta ei kaebanud oma südamevalu üle, ei kirjeldanud piinasid, mis ta kodus omaste poolt pidi kannatama — ta tuli ainult Jaani enese pärast, tuli teda hoiatama, talle kimbatust meelde tuletama, mille sisse ta võiks langeda, — ta tuli teda ta enese tuluks ainult paluma, ainult ettevaatlikuks tegema… Ta ei tunginud oma nõuuga ja palvega pääle, ta ei saanud naesterahva viisil tüütavaks ega piinavaks, ta ei torganud Jaanil ühtegi ella külge ega lasknud silmapilguksgi märgata, et ta Jaanist midagi halba uskus — ainult tema auusa nime pärast oli ta mures, selle pääle ei tohtinud keegi muda loopida.
Nõnda oli noorel mehel kerge, talle selget ja otsekohest seletust anda. Ta ei püüdnud oma eksisammu, et ta ühel õnnetul õhtul teatavate kahtlaste poiste seltsi astunud, sugugi salata ega vabandada. Ta tunnistas ka rahalaenu asja õieti üles ning andis lõppeks kindla tõotuse, et ta Anni palvet täidab ja iga ühenduse Kaarli- ja Juku- ning teiste nendesugustega lõpetab.
Anni vahtis talle näosse ja sosistas:
„Seda ma teadsin… Ma olen rahul.“
Siis küsis ta veel:
„Aga las sa siis just ise pead neljapäeval Kaarli raha ära viima? Kas sa ei võiks kellegiga saata?“
Jaan mõtles järele.
„Saata? Kellega? Ma arvan, see ei lähe. Raha viija saaks ju asja teada ja helistaks terve küla täis. Poissa aga pahandaks, kui minemata jään, ja nad määriksivad mind ise nii mustaks kui võimalik. Parem on, kui ise lähen… Ära karda — ära mitte karda.“
„Mine siis — ma ei karda.“
Anni tõusis üles ja andis Jaanile lihtsalt kätt — nagu sõber ja seltsimees. Ja Jaanil ei olnud julgust teda kaenlasse tõmmata, talle suud anda. Ta meelest oli, kui teeks ta ennast seega lapsikuks, kui näitaks ta oma nõrkust, mis neiu kindluse kõrvale ei kõlba, Anni tõsise näoga kokku ei käi. Ta pigistas ainult tugevasti ta sooja kätt. Siis lahkusivad. —
Juba järgmisel päeval viis Väljaotsa pops oma lambad ostjale ära ja sai pakutud hinna kätte. Kaarli rahast oli tal veel rubla järel; kaks juurde — teeb kokku kolm, millega inetu võlg just tasa sai. Neljapäeva õhtupoolikul võttis ta vastumeelse käigu Lehtsoo kõrtsi poole ette.
Lehe-kuu päikene piilub uudishimuliste kiirtega kohtu-saali kõrgetest aknatest sisse. Ta otsib tumedas, paksu, rõske higi-õhuga täidetud ruumis hoolega helkjamaid paikasid ja asju, et nende pääl oma rõõmust, kelmikat mängu pidada. Koonal kiireid paneb kullatud kohtukulli laua pääl siretama, meelitab pahemal käel seisva kitsa puldi pääl olevast õigeusu ristist ja kullatud kaantega piiblist sädemeid; lai vool ujub kohtulaua purpurise katte üle, teda veripunaselt õhetama pannes. Kaks jämedat valgusevõlvi, milles tolmu- ja aurukibemed nagu kihulaste pered suruvad, ulatab siis veel päältkuulajate täidetud ruumist viiliti läbi.
Ringkonna-kohtu kriminal-osakond on istumisi pidamas.
Vahe-aeg.
Kohtu-pristav tungib päältvaatajate ruumis rahva seas agaralt ringi, käes hoitavast raamatust tunnistajate ja kaebajate nimesid hüüdes ning siin ja sääl järel pärides, kas kaebaja vastasega enne kohtu algamist ei tahaks ära leppida. Kohtulauas, pultide ääres ei istu keegi. Pruunide, leenidega pinkide pääl on paks kogu uniseid, tuimade nägudega, raskesti higistavaid maa-inimesi ja salgakesed sosistavaid linna-elukaid kokku tuubitud. Hallide päädega arglised talutaadid, kortsus nägudega tukkuvad eidekesed, hirvitavad kelminäod turris juukse-harjastega, hakkajad, alatasa plaravad linna-naesed, mõned peenemas riides uudishimulised — nad kõik istuvad sääl higistades ja aurates koos, ja kõikide näod on veripunase kohtulaua, säravate zaari-piltide ja kõrgete kahetiivuliste ukste poole pööratud, kust kohus iga silmapilk on uuesti sisse astumas.
Kelluke heliseb. Rahvas tõuseb püsti, sest kohus ilmub.
Suurem murdvarguse-prozess algab.
Kui prokuror istet võtnud, ilmub ka kaebealuste kaitse-advokat mustas sabakuues ja paneb oma raske mapi puldi pääle. Niisama on tõlkija juba platsis. Ja nüüd ilmuvad kaebe-alused.
Neid on kolm meest. Nad astuvad paljast mõõka kandva vangikoja-soldati saadetusel sisse ja võtavad süüpingis, paremal käel oleva ukse kõrval, istet.
Kolm noort, tugevat, prisket meest hallides vangikuubedes. Neil ei ole ühelgi päris kelmi-nägu. Nad on lihtsad, igapäevased külapoisid, nagu neid päältkuulajate seas mitu tosinat võib olla. Üks neist on madal, jäme noormees kaunis julge, kindla näoga; aga ta tönts nina laiade, lihavate põskede vahel annab ta olekule palju hääsüdamelist, pehmeloomulist mõju ja mõnu. Teine kaebealune on ridva-pikkune kõhn, vimmas kaelaga pilvetõukaja, kelle ammuli seisev suu, tuimad, hallid, pärani aetud silmad ning lõtv, tolgendav seismine kõike muud meelde tuletab, kuid mitte kardetavat lukulõhkujat. Hoopis usaldust-äratav, targalt vahtiv viisakas noormees on kolmas kaebealune. Tal on üks neist nägudest, mis esimese pilguga sõprust ja osavõtmist äratab, mis, kui seesugune inimene kohtukojas süüpingis istub, tahtmata soojaks kaastundmuseks sulab. Teadmata lööb päältkuulaja süda salaja tema poole, ihkab kõigest jõuust, et ta ilmasüüta oleks ja soovib niisama soojalt ta pääsmist, kui ta süüdlane. Kerge, valkja habemega piiratud ümarik, igapäevane nägu on sellel kolmandal kaebe-alusel, aga ta põskedel on see valgem, peenem, pehmem nahk ja selle naha pääl paar plekki seda neiulist õrnat puna, mis niisugust talupoissi nagu astmekese ta seisusest ja haridusejärjest ülemale tõstab. Valkjad, veidi käherad juuksed rohkendavad seda mõju ja jagavad ta näole peenema, puhtama kahvatuse kui harilik. Ta sinised silmad vaatavad tõsiselt ja kurvalt. Nendest on midagi mõista, neisse maksab otsides vahtida. Neil ei ole seda tühjust ega umbsust, mis ta kaassüüdlaste pilgud avaldavad. Mees on kasu poolest keskmise suurusega, ennem sale kui tugev, ja sirge seismisega. Vangipõli on ta silmadele mustjad, sügavad rõngad ümber tõmmanud, ta põskedest priskema puna välja imenud.
Kaebtuse-akti lugemine algab.
Lehtsoo valla liikmeid Kaarel Lindu, Juhan Velbergi ja Jaan Vapperid süüdistatakse, et nad öösel vastu 24. paastukuu päeva Piivamäe vallas taluomaniku Juhan Leegi elu- ja poeruumidesse, uksi ja lukkusid vägivaldselt avades, sisse on tunginud, säält röövimise teel 585 rubla eest sularaha ning kaupasid ära viinud jne.
Kohtu-uurija ülekuulamistel on siiamaani selgunud, et talu-omaniku Juhan Leegi mõlemad teenijad, Mart Saar ja Juula Sibul, keda vargad oma töö kordasaatmiseks kinni sidusivad, kaebealustest Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi selgesti ära tunnevad ja nendeks meesteks tunnistavad, kes tähendatud öösel Leegi talus ja poes räägitavast kuritööst tegevalt osa võtsivad. Kolmanda kaebe-aluse kohta lähevad tunnistajate arvamised lahku. Kuna Juula Sibul teda ütleb ära tundvat ja teda üheks neist meestest arvab, keda ta enda sidumise juures hammustanud, tõendab sulane Mart Saar, et ta kaebealuse üle mingit selget tunnistust ei võivat anda; tema meelest ei olevat niisuguse näoga ja kasuga meest vargate seas mitte olnud; see, keda tema pääle Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi mälestavat, olnud tugevam, jämedam ja laiema näoga mees, kes, näituseks, teda päris hiiglajõuuga põrandale maha heitnud.
Vargate kindla arvu kohta on mõlemad tunnismehed ikka veel kahevahel. Rohkem kui kolm olla neid olnud, aga teadmata, kas neli, viis või veelgi rohkem. Mart Saar ütleb ainult kolme näost näosse näinud olevat, aga kuna need toas viibinud, olnud veel ühte või mitut poeruumis kuulda. Juula Sibul ei mälesta, kas ta kolme, nelja või viit palest palesse näinud; ta olnud liig hirmunud. Seda teadvat ta aga, et ta kahel kuni kolmel korral sidujate kätesse hammastega kinni hakanud.
Kohtulikule vastutamisele on ainult kolme meest saadud võtta. Nende arvatavaid kaaslasi leida ja tabada pole polizeil siiamaani veel korda läinud. Kaebe-alused on oma süüdi siiamaani kõik täiesti salanud, mispärast nendelt ka arvatavate kaaslaste ülesandmist pole loota. Varastatud rahast ega kaubast pole veel midagi leitud. Kõigil kolmel kaebealusel pole veel korda läinud ustavate tunnistuste varal kindlaks teha, et nad küsitaval öösel kuritöö paigast eemal olivad. Kaarel Lind ja Juhan Melberg on selleks paar tunnistajat lasknud üle kuulata, aga need andsivad kindluseta vastused, kuna kolmas kaebealune ühtegi tunnistust pole muretsenud ning oma käehaava kohta endist ülesannet kordab, et koer teda hammustanud.
Kohus küsib, kas kaebe-alustel endistele avaldustele midagi on juurde lisada, ja paneb neile veel kord südame pääle, oma süüdi üles tunnistada.
Neil ei ole midagi tähendada. Küsimise pääle, kas nad endid süüdlasteks tunnistada, kostavad kõik kolm kindlasti ei.
Tunnistajad kutsutakse ette.
Kolm inimest kõnnib kohtu-pristavi kannul läbi saali — mees ja kaks naesterahvast. Nad võtavad tunnistajate-pingis, kohtulaua vastu, istet.
Jaan Vapper ei suuda oma silmi uskuda! Ta vahib, äigab käega näo üle, nagu viirastust peletada püüdes, — vahib ja vahib… See noor, õitsev tüdruk sääl vana habemiku mehe ja kolletanud vanapiiga vahel — see on ju — armuline Jumal! — see on ju — Virgu Anni!
Kust tuleb tema tunnistajate sekka? Mida tahab ta tunnistada? Kelle kutse pääle on ta ilmunud?… Kohtu-uurija ees pole ta kaebealustega siiamaani olnud. Tema nimegi pole keegi suhu võtnud, ei kaebealused, ei ametnikud. Kohtu-uurija ees on pääle kahe teise, keda Kaarel Lind ja Juhan Melberg kutsuda lasknud ja kes siin täna puuduvad, ainult kaupmees Leegi vana sulane ja elatanud tüdruk olnud. Ja nüüd seisab Andres Vadi tütar, Virgu Anni, sääl ja tahab tunnistada…
Jaan vahib tütarlast nagu maa alt tõusnud vaimu. Nüüd pöörab ka uus tunnistaja enda valge, erutatud näo kaebe-aluste poole, ning oma kartlikust kohmetusest hoolimata, millesse auukartus kohtu eest ja kõik need paljud näod saalis teda heitnud, naeratab ta suu korraks nagu julgustavalt, erutavalt Jaan Vapperi poole.
Tunnistajad vannutatakse ära.
Nende ülekuulamine algab.
Mart Saar ja Juula Sibul ei lisa oma endistele avaldustele, mis kohtu-uurija aktidesse pannud, midagi uudist juurde, kui need avaldused ka esimesel erutuse-õhinal polizeile antud tunnistustest seega sugu teisemad on, et nad kindlamaks on saanud ja pääpunktides — nagu Jaan Vapperi kohta — enam nii lahku ei lähe.
Ja nüüd tuleb järg Anna Vadi kätte — 18 aastat vana, vallavanema Andres Vadi tütar, Lehtsoo vallast pärit…
„Teie tunnistate siis, et kaebealune Jaan Vapper sel öösel, kui Piivamäe vallas, Leegi talus suurem murdvargus korda saadeti, 24. märzi kuu päeval, Teie juures Lehtsoo vallas Virgu talus viibis?“
„Ja,“ kostab tunnistaja Anna Vadi tasa, aga kindlasti.
„Mil ajal tuli ta nimetatud kohta?“
„Kella 12 ajal.“
„Kas arvate, et teda keegi muu ei näinud ega kuulnud?“
„Ei. Kõik magasivad.“
„Kuda võis ta seda teada?“
„Meil heidetakse vara magama.“
„Kuda ta sisse pääsis?“
„Aknast.“
„Teie tegite akna lahti?“
„Ja.“
„Teie magasite üksina selles kambris?“
„Õe meheleminemise järel ikka.“
„Kas kaebealune Jaan Vapper ka ennemalt sel viisil, see on akna kaudu ja öösel, teie juures käis?“
Sügav purpur katab noore tüdruku palgeid. Ta silmad vahivad maha.
„Jah — paar korda.“
„Teie mõlema vahel on siis armuühendus?“
Tunnistaja vaikib. Ta värisevad sõrmed mängivad pihiku palistusega. Siis lööb ta silmad järsku üles, nagu tuleks talle midagi meelde, ja kostab:
„Ma ei tea — seda just mitte… Aga meie oleme tutvad — sõbrad…“
„Kui vana see sõprus on?“
Tunnistaja kostab iga küsimise pääle selle selguse ja kindlusega, mis näitab, et ta targa, kerge ja elava arusaamisega on ning täieste mõistab, mis temalt tahetakse teada saada. Seepärast läheb ülekuulamine ruttu ja ladusalt ning kohtuherrade nägudelt kaob tusane korts, mis sinna tavalikkude tunnistajate alaline igav kogelemine, vaakumine ja vassimine vastu tahtmist nähtavale kutsub.
„Meie oleme lapsepõlvest saadik tuttavad,“ vastab tunnistaja viimase küsimise pääle; „meie kasvasime koos üles.“
„Kas Teie vanematel see sõprus teada oli?“
„Ja.“
„Kuda Teie vanemad selle üle mõtlevad?“
„Mul on ainult isa elus. Ta on kuri mu pääle selle sõpruse pärast.“
„Kas Teie isa teadis või aimas, et kaebealune öösel salaja Teie juures käis?“
„Ei. “
„Kui ta seda oleks teada saanud, kas ta teid oleks karistanud?“
„Ja.“
„Miks Teie oma tunnistusega nii hilja kohtu ette ilmusite ja kaebealust nii kaua vangis lasksite istuda, kuna Teie ilmutus teda oleks vabaks teinud?“
„Ma häbenesin… Ma arvasin, et kohus isegi välja saab, et ta ilmasüüta on.“
„Aga miks teie just nüüd, alles eila, oma tunnistusega linna ruttasite? Kas teie ei mõtelnud, et kaebealune isegi üles tunnistab, kus ta nimetatud öösel oli, et ennast karistuse alt päästa? Seda oleks võinud iga laps arvata.“
„Ma lootsin, et ta seda teeks. Aga ma kartsin ka, et ta minu pärast tõtt ei taha rääkida, sest et minu isa seda kuulda saaks, mis ta tunnistaks.“
„Aga nüüd saab teie isa seda ikka kuulda?“
„Sellest ma enam ei hooli.“
Kaebealune Jaan Vapper istub kui nikerdatud kuju süüpingi otsa pääl. Ta kuulatab kõrvade, silmade, suuga — ta kuulatab kõige oma sisemise olemisega. See on nagu imetegev, mõistust kütkestav uus evangelium, mis talle säält kõrva voolab! Tema põues ja pääs on kõik vait; ta süda ei tuksu, ta oimud ei löö, ta aju ei tööta. Ta kuulatab ainult ja maitseb. See voolab laial voolul nagu silmi peletav, rinda sulatav päikese-valgus ta pääle, ta sisse. Ta näeb ainult oma päästjat, kuuleb ainult tema häält. Kõik ümbrus on punakas pimeduses, kõik muud hääled on ainult tume sumin…
Ta ei märka praegu veel õieti aru teha selle julguse, vapruse, selle ohvrimeele suuruse üle, mis tema päästja oma ettevõttega üles näidanud. Ta ei mõtle lähemalt selle pääle, missugune süda seesuguse tütarlapse rinnas peab tuksuma, kes kõiki neid kohutavaid tagajärgesid võis unustada, mis tema teo kannul ärajäämata peavad käima: valju isa viha, ta karistamine, vahest lapse-õiguse ja armsa kodu kaotamine; rahva laim ja pilkamine ja taevas teab, mis veel! Jaani tundmused on veel alles umbkaudsed; nad sulavad ja voolavad kokku üheks ainumaks raskesti rõhuvaks õnne- ja tänu-koormaks, üheksainsaks mõisteks: pääsmine hirmsast ohust armastatud hinge läbi!…
„Kaebealune Jaan Vapper!“
Teised tõukavad talle külge, nii et ta, nagu raskest unest ärgates, end püsti ajab.
„Teie kuulsite, mis tunnistaja teie pääl seisva kaebtuse nõrgenduseks ette tõi. Vastake, miks teie kohtule salgate, et teie 24. märzi öösel tunnistaja juures olite?“
Kaebealune kogub oma katkestatud mõtteid, mis palju aega võtab.
„Ma ei tahtnud temale häbi teha,“ kostab ta viimaks.
„Kas teil hirmu ei olnud kohtu otsuse eest? Kas teie ei püüdnud vangi-elust pääseda?“
„Ma arvasin, et kohus viimaks ikka usub, et ma ilmasüüta olen, ja mu isegi lahti laseb.“
„Aga kui kohus teid nuhtluse alla oleks mõistnud?“
„Siis ma oleksin viimaks öelnud, kuda lugu on.“
Kaebealune tunneb oma pää korraga selge ja terase olevat. Rõõm annab talle uut julgust ja kindlust. Ta on oma vastustega rahul, sest ta aimab, et nad pihta käivad. Nüüd ei karda ta enam midagi. Ta oskab teravatestgi nurkadest osavasti mööda põigata.
„Mis ajal teie tunnistaja kambrist lahkusite?“ küsib näituseks prokurör vahele.
Jaan ei tea, mida Anni kohtu-uurija juures eila üles andnud. Ta kostab, et ta aega ei mälestavat.
Kas ta jälle akna kaudu välja läinud?
„Kust mujalt?“ mõtleb Jaan, „kust sisse, säält jälle välja.“ Ja ta kostab ja’ga, mis tunnistaja ütelusega kokku läheb.
Prokurör pöörab tunnistaja Anna Vadi poole:
„Kas teie kaebealuse juures sel öösel midagi iseäralist tähele ei pannud, mis teile asja andis järelpärimiseks?“
Tüdruk mõtleb. Ta kulmude vahele ilmub peenike korts, ta silmad vahivad kartlikult. Ta raputab viimaks pääd.
„Kas mitte midagi?“ korratakse küsimist. „Kas ei olnud kaebealuse ihu küljes midagi —?“
„Jah!“ hüüab tüdruk korraga; ta terasest pääst sähvis nagu välgu säde läbi. „Tema käsi oli kinni seotud… Ta ütles, et koer teda laupäeva õhtul hammustanud…“
Veel mõned küsimised risti-põigiti kohtu eestseisja, tema kaaslaste ja prokuröri poolt, ning ülekuulamine on lõpetatud. —
Prokurör hoidis oma kaebtusest Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi kohta täiesti kinni, kelle süüdi ta oma kõnes igapidi selgeks tunnistas, nagu ülekuulamisel ja nüüd kohtu ees kahtlemata ilmsiks saanud. Ta nõudis süüdlastele, nende visa salgamise pääle vaadates ja meelde tuletades, et nad ennemalt juba karistatud, valju nuhtlust. Kolmanda kaebealuse, Jaan Vapperi, hääks antud süüst vabastavat tunnistust püüdis prokurör esmalt sel põhjusel nõrgendada, et tunnistus inimese poolt tulnud, kes kaebealusega silmanähtavas ühenduses seisab, päälegi armuühenduses, mille sidemed kõige kindlamad, mille ohvri-meel vahel imetegusid võivat korda saata. Teiseks arvas ta otse loomu-vastaseks nähtuseks, et kaebealune oma õrn-meelt neiu hää nime kohta nii kaugele ajab, et ennast ilmsüütult parem vangis pidada laseb ja raskele nuhtlusele martri viisil silma vahib, kui üheainuma sõna ütleb, mis teda teotavast põlvest ja veel teotavamast karistusest päästaks — ainult ja üksnes selle pärast, et armukesel vali isa on, kes, kui kuuleb, et ta peigmehe öösel salaja oma tuppa lasknud, oma tütart võiks isalikult karistada. Raske ei võivat niisugune karistus prokuröri arvamise järele just mitte olla, sest siin maal olevat talurahva seas vana, igaühele tuttav pruuk, et poisid öösetel tüdrukute juures käivat magamas; niisugune öösine hulkumine olla üle terve maa viisiks ning maarahvas ise kombega nii harjunud, et kellegil meeldegi ei tulevat seda imeks panna või suuremat hukka mõista. Kaebealuse armukesele oodatav karistus ta isa poolt ei olla siis poissi mitte liiasti kohutada võinud; niisama vähe teadnud Jaan Vapper palju karta, et neiu hää nimi, auusus ja voorus väikese saladuse ilmsikssaamise läbi mingit plekki võiks saada, sest et, nagu öeldud, öösiste külaliste vastuvõtmine noorte neiude poolt üleüldine rahvapruuk on, mida igal pool sallitakse, muidugi ka külatüdrukute vanemate poolt. Prokuror seletas asjaseisu, nii palju kui ta Jaan Vapperi kohta käivat, veel hoopis tumedaks ja kahtlaseks; ta soovitas, et kaebealust lähemate tunnistuste nõuutamiseks ja asja edasiuurimiseks veel ülekuulamise alla vangi jäetaks.
Advokat astus oma kolme kaitse-aluse, iseäranis Jaan Vapperi eest, soojal sõnal ja suure südidusega välja. Kahe esimese vastu ette toodud tunnistuste kohta tähendas ta, et need nende hukkamõistmiseks veel sugugi ei ulatada, sest et nad algusest lõpuni kõikuvad olnud. Mõlemad tunnistajad, Mart Saar ja Juula Sibul, olevat esiotsa mitmeti teineteise vastu rääkinud ja kui nad ka nüüd tõendada, et nad Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi selgesti ära tundvat, kolmanda kaebealuse kohta aga kahe-vahele jääda, siis näidata see ainult, kui vähe nende mälu ja seega nende tõendused väärt on: selles surmahirmus, mis mõlemaid varguse ajal vapustanud, olla neil otse võimata olnud, kurjategijate nägusid ja kogusid kindlamalt silma võtta ja meeles pidada, seda vähem, et ju mehed, nagu tunnistajad ise ütlevad, tahmatud nägudega olnud ja oma tööd suure rutuga toimetanud. Muid kindlamaid ja ustavamaid tunnistusi ei olevat aga ainustgi kaebealuste arvatava süü kohta… Ja lõppeks Jaan Vapperi asi. Prokuroril ei olevat mitte korda läinud, Anna Vadi selget, igas tükis liig ustavat tunnistust kudagi nõrgendada. Kui ka ööhulkumine ja küla-poisside magamas-käimine tüdrukute juures üleüldine rahvapruuk olevat, siis tulevat harutamisel olevas asjas ometi mõndagi tähele panna, mis kaebealuse vaikimist ta käigu üle kahtlasel öösel täiesti rahuloldavalt seletada. Selleks olla vaja neiu koduseid olekuid lähemalt silmitseda, olekuid, mida ju kaebealune väga hästi tundnud… Kõneleja kirjeldab nüüd elaval sõnal Anna Vadi isa, kes mitte ainult kui valju meelega, äkilise vihaga mees tuttav ei olevat, vaid ka kui agar palvevend, avalik ette-lugeja ja usuliialdaja. Niisuguse mehe püüe olevat muidugi oma kodust elu ja olu kõige eeskujulikumast küljest rahvale silma paista lasta. Kui suur oleks ta viha tütre vastu olnud, kui ilmsiks oleks saanud, et see, nagu iga rumal külaplika, öösel hulkujaid noori mehi aknast oma magamise-kambrisse sisse laseb? Mis oleks rahvas, seda teada saades, oma missionäri ja ärataja üle öelnud? Mis ei oleks isa oma vihatujus kõik võinud teha? Kas ta ei oleks tütart oma vagast majast välja võinud kihutada, temalt lapseõigused ära võtta? Sest kes oli see poiss, keda tütar vastu võtnud, kellega ta sala sõprust pidas?
See oli mees, keda Andres Vadi kui „ilmaliku meelega“ inimest sügavalt põlgas, — veel rohkem, ta oli mees, keda Andres Vadi selle pärast kõigest südamest vihkas, et ta tütar teda — isa kõige valjumast keelust ja kõiksugu lahutamise-katsetest hoolimata — visalt ja palavasti armastas. Seda teadis kaebealune, ja et ta oma ilmsüütuse selgumist kindlasti ootas, siis kaitses ta armastatud tüdruku tervet tulevikku, ta elu ja eluõnne oma vaikimisega. Et ta viimaks, kui kõik abinõuud pääsmiseks tulemata oleksivad jäänud, siisgi oma saladust raske südamega oleks ilmutanud, seda tõendas ta ise juba ja seda võime ka inimlikult uskuda. Nüüd on aga neiu, oma armastava südame tungil, ise ilmunud ja asjale loomuliku lõpu toonud. Kes ei oleks selle tubli tütarlapse eeskuju järele mitte teinud? Ta näeb, et armastatud mees, tema auu kaitstes, raskele nuhtlusele vastu astub. Ta mõistab, miks ta vaikib. Küll võiks ta oma südames aimata, et peiu vaikimisele kord lõpp peaks tulema, aga teiselt poolt tunneb ta noore mehe truuvi, mehist südant, ta vaprat meelt, ta kõikumata armastust. Ta ei jõua piina, mida need kaksimõtted, see vaakumine teadmatause vahel sünnitab, kauemini välja kannatada, — ta ruttab appi, kõike unustades, mis sellest temale enesele paha võiks tulla, ainult armastatud mehe ja tema päästmise pääle mõteldes. Üksnes see täidab ta pääd ja hinge, kõik muu on ta meelest sel silmapilgul kõrvaline asi…
„Meil ei ole kõige vähemat põhjust,“ lõpetab kaitsja oma kõnet, „tunnistaja seletuste kohta umbusaldust tunda, niisama vähe, nagu meil põhjust on, kaebealust kauemini süüdlaseks pidada. Tema süütaus seisab meie kõikide silmade ees kui päikese-paistel — ta on liig avalik, kõige uskmatamale täiesti usutav. Ma palun kõrget kohust, kaebealust Jaan Vapperi kõigest süüst puhtaks ja vabaks mõista. Kahe teise kaebealuse kohta panen ma aga, tõde taga nõudes, kõrgele kohtule ette, neid kindlate tunnistuste puudusel ka vabaks mõista, ehk, kui see ei või sündida, siis asja teiseks korraks otsustada jätta, sest oma kaitsealuste soovil avaldan ma nõuet, et kohus veel kaks tunnistajat ette kutsuks, kes kaebealuste hääks saavad rääkima…“
Kohus astub otsuse üle arupidamiseks saalist välja. Kaebe-alused viiakse kõrval olevasse tuppa. Tume häälte-sumin täidab päältvaatajate-ruumi. Põnevus on suur ja üleüldine…
Elektri-kelluke heliseb — kohus ilmub jälle. Kõik tõusevad kahinal püsti. Kaebealused astuvad kahvatanud nägudega süüpinki tagasi. Sügav vaikus heidab kohtusaali üle… Otsus loetakse ette ja tõlk paneb ta ümber:
„Kaebealused Kaarel Lind ja Juhan Melberg jäävad ülekuulamise alla vangi — nende asi nõuab veel selgitust; kaebealune Jaan Vapper on süüst vabaks mõistetud…“
Nagu rinda kergendavat hingetõmbamist kuulukse palavast, rõhuva õhuga täidetud saalist. Erutatud näod vahivad kaebealuste poole; lahked, õnne soovivad pilgud lendavad vabaks mõistetud noorele mehele vastu — vist oodati, vist sooviti niisugust otsust! Jaan Vapper ei näe aga ühtegi neist sõbralikkudest vaadetest pääle kahe õhkuva silma, ja neidgi nagu halli udu läbi. Ta pää käib ringi, kuum, vägev eluvool, mis ta värisevatest liigetest läbi jookseb, ähvardab teda nõrkemisele sundida. Nõtkuvate põlvedega seisab ta oma vahva kaitsja ja päästja ees, kes teda sellesama jänuneva õrnusega, sellesama halastuse-tuhinaga vaatleb, nagu kord kiriku-müüri ääres, kui ta teda ta raske haiguse järele esimest korda oma jalal nägi — surma suust päästetud, nagu nüüd…
Anni Vadi oli kohtusaalis silmad paar korda üle päältkuulajate ruumi lasknud käia, et näha saada, kas ta isa sääl oleks või vähemast ta õdedest ja sugulastest keegi. Ei, neid ei olnud sääl. Ta silmas ainult mõnda võõrast Lehtsoo vallast, kes vist uudishimu pärast tulnud, mõnda poissi ja tüdrukut. Ta ootas siis, et omakstest keegi vangikotta teda vaatama tuleks, kõige päält lootis ta seda oma isast. Asjata; keegi ei tulnud, mitte isagi. Nad olivad teda maha jätnud, unustanud. Nad olivad kõik sidemed eneste ja tema vahel katkestanud.
Mõrudad pisarad tungisivad Annile silma. Ta aimas, missugune mõju siin tegev olnud. See kõik tuli tema lihase isa enese poolt. Tütar tundis ja seepärast mõistis ta teda.
Virgu Andresel ei olnud enam kolmat last. Ta ei tahtnud, et tal teda oleks. Sest mis ütleks ilm, kui ta selle hukka läinud, ära neetud hingega, kes paraku kord tema lapse nime kandnud, pääle selle, mis sündinud, veel tegemist teeks! Ta ei tohtinud seda, oma auususe, kuulsuse, vagaduse pärast ei tohtinud ta seda. Ja et need aatelised varandused ta tervet hinge täitsivad, siis puudus tal ka iga sisemine tung selleks ja ta isa-armastus üksi ei suutnud nii mõjuvale enamusele vastu võidelda.
Ta võis raskesti kannatada oma raisku läinud lapse pärast, kes tema nimele nii koleda häbepleki pääle määrinud. Aga see kannatamine õhutas ühtlasi ta viha ja vihkamist süüdlase vastu, kinnitas ja karastas tema järelandmata meelt, tegi ta otsuse raudseks, sellest lapsest igavesti lahti lüüa, teda oma mälestusest maha kustutada. Oli ta oma lihase lapse juba palju kergema, igapäevase eksimise pärast majast välja kihutanud ja enesest ära heitnud, — mis siis nüüd veel, kus see laps Siberisse mõistetud kurjategija oli. Virgu Andrese tütar vangis! Virgu Andrese tütar saadetakse raske kuritöö pärast tühjale maale! Virgu Andrese tütar, jumalakartuses, vagaduses üles kasvatatud nagu kloostris, — ta läks ja vandus meelega kolmainuma Jumala pale ees ja tema nimel valet ühe võhivõõra, hukka läinud lihtsa külapoisi, avaliku kurjategija hääks! See mõte pidi Lehtsoo kuulsale apostlile, kes teisi inimesi patu-unest äratas, kes ennast rahva hingepäästjaks pidas, päris õiget maitset andma põrgupiinadest, mida ta nii osavasti mõistis kirjeldada!… Anni aimas, kuda ta praegu mitmes kihelkonnas avalikult laskis kuulutada, et tal enam kolmat last ei olevat, et tal sellega, kes linnas kurjategijaks mõistetud, enam mingit vere- ega muud inimlikku ühendust ei ole, et ta teda Jumala ja inimeste ees kõige raskema isavandega ära on neednud…
Andrese mõju all seisivad muidugi ka mõlemad õed ja kõik muud sugulased. Ta oli esimestele vissisti oma viha ja vande ähvardusel ära keelanud jõledale kurjategijale lähenemast. Ja nõnda ootas Anni asjata nende ilmumist, kuni ta ka selle lootuse oma murtud südamest kiskus ja maha mattis.
Ta oli üksina ilmas. Tal ei olnud muud kui ta vilets, ära neetud elu. See süda, mis tema poole tuksus — kes teab, kui kaugel ta sellest varsti lahus on? Kes teab, kuhu seadus ja saatus ühte, kuhu teist kannatama ja surema saadab?
Endine tuim põdemine võttis õnnetuma tütarlapse hinges maad. Ta sai jälle oma korteri-kaaslaste pilkamise ja piinamise mängukanniks.
Nad elavad kuuekesi pikas, tühjas, viletsalt valgustatud kongis, milles neid neli tõmmupruuni, lagedat seina, tühi põrand ja lagi ümbritsevad — kuus lauda nagu puusärgil. Pääle palja põranda ja puust kasti, mille all rooja-anumat varjatakse, ei ole neil mingit istme-paika, sest õlekotid, mille pääl nad öösel magavad, kantakse õhtuks sisse ja hommikuks jälle välja. Valgus tungib kõrgelt lae servalt, pisikese trellidega akna kaudu ruumi. Ainus asi, mis puuri lagedust vaheldab, on kitsas riiul seina küljes, mille pääl vangide söögi-nõuud, plekist kausid ja puust lusikad ning nende leivapätsid seisavad.
Siin kükitavad nad põrandal, külg külje vastu, üks teise hinge-auru neelates, nagu kitsasse lauta kokku tuubitud lambad.
Auuväärt seltskond on siin koos. Neil kõigil on pikk porine minevik selja taga. Need kaks toorelt hirvitavat, kähiseva joodikuhäälega lorisevat naesterahvast on kõige madalamat seltsi avalikud tüdrukud, kes kolmandat ja neljandat korda varguse pärast vangis istuvad. See kongus ninaga, veevlikarva näoga vana nõid, kelle torkavad silmad nagu tulised söed õõguvad, seisab alaealiste tütarlaste kauplemise pärast nuhtluse all. See mehe suurune, karu jõuuga paks tädi, kelle päratuid rusikaid iga puurisolija juba mitu korda maitsta saanud, pidas linnas päris röövlikoobast, kus ta oma ohvritel valemänguga või vägise raha taskust laskis riisuda ja ühe ohvri tapmisest tegevalt osa võttis. Siis veel üks totra näoga noor lapsetapja maalt ja üks jultunud turu-taskuvaras, kõhn kui ämblik, laia ja ropu suuga.
Selle seltskonna keskel elutses Anna Vadi. Nende huntidega pidi ta hulguma, nende toorusi pidi ta kuulma ja nägema, nende ülbetest ajaviidetest pidi ta osa võtma ja nende rahulolemist alandliku allaheitmisega ära teenima, kui ta vähegi tahtis hingata ja murdjate küünte vahelt vaba olla. Ainus pääsmise-aeg olivad töötunnid suuremas kongis või vangimaja puhastamine. Siis ei pruukinud ta nõnda nende keskele kinni kiilitud olla…
Anni hauda tungis ühel päeval siisgi südant elustav rõõmukiir. Talle toodi elumärki Jaanilt. Ja missugust elumärki veel! Annile ei tahtnud terve suur aade esiotsa pähegi mahtuda…
Vangikoja ülem, muidu vali ja karm seadusetäitja, oli vahel helde ja osavõtlik inimene.
Ühel hilisel hommikul astus ta äkitselt puuri.
Kõik vangid tõusivad auupaklikult üles ja võtsivad ta teretuse ühest suust vastu. Ta silmitses neid ja päris nende soovide ja kaebtuste järele. Ühel oli ühte, teisel teist kurta. Ainult Anna Vadi seisis vait. Tõsise näoga, mille taga aga kelmikas naer varitses, lähenes ülem Annile.
„Tulge minu järele!“
Ta astus eel numbrist välja, vang pool kartlikult — kahevahel, mis asjast arvata — tema järel. Nad sammusivad mitmest pikast, pool-pimedast koridorist läbi, kitsast, ilmlõpmata trepist alla ja jõudsivad viimaks vangikoja ülema kontorisse, mis tühi oli. Ülem andis ühele vangitalitajale käega ja silmapilgutamisega märku. Mõni minut hiljemini astus vang Jaan Vapper oma saatjaga sisse.
Kui Anni rõõmliku erutusega silmad noore mehe pääle lõi, märkas ta, et viimase vaade sedasama tundmust kujutas, aga veel midagi muud, mis rohkem näitas tähendavat kui üksnes rõõmu jällenägemise üle. Anni aimas, et selle kokkutuleku taga midagi varjul oli — aga mis? Ta vaatas küsivalt kord ametniku, siis Jaani pääle.
Esimene silitas oma suuri vurrusid; ta suu ümber liikus häätujuline naeratamine.
„Teie võite oma südamed välja puistata,“ ütles ta, „ja kui teil saladusi on, siis tehke, nagu poleks mind siin olemasgi… Ivan kaob koguni ära.“
Tema märguandmise pääle astus vangikoja-soldat uksest välja.
Kui Jaan liig kaua end kohendas ja sõnu otsis, tuli ametnik talle appi. Ta seletas tüdrukule, mis otstarbe nende praegusel kokkutulekul olevat, mida Jaan Vapper temalt palunud. Viimane seisvat — kosilasena neiu ees. Tal olevat nõuu, kui pruut teda vastu võtab, ülemalt poolt abielusse heitmiseks luba paluda, enne veel, kui neid mõlemaid pikale teele saadetakse… Vangikoja ülem lisas julgustades juurde, et seda palvet vissisti varsti täidetakse, sest alles viie aasta eest olevat siinses vangikojas kah üks paar enne Siberisse minemist abielusse laulatatud. Ühtlasi jäetavat niisugune paar, kui ta uuele kodumaale on jõudnud ja oma asukoha kätte saanud, sellekohase palve pääle kokku elama; lahus-olek kestvat aga ainult nimetatud ajani.
Anni pidi kõik oma kihavad mõtted kokku võtma, et asjast selgemat kuju saada. Ta vahtis esiotsa ikka veel uskmatalt ametniku otsa ja pööras siis argliku rõõmu ja kartliku kahtluse vahel vaakudes noore vangi poole.
„Kas see tõsi võiks olla?“ sosistas ta.
„Kui sa tahaksid. Anni, kui sa võiksid,“ kogeles Jaan. „Kui sa mind liig halvaks ei pea ja mulle andeks annaksid —“
Tüdruk raputas pääd.
„Halvaks? Ei… Aga on see siis võimalik? Kust sa selle mõtte said?“
Jaan seletas.
Ema oli vangikojas teda vaatamas käinud. Ta öelnud: „Kui sul sääl kaugel maal ometi üks inimesehing oleks, kes sind armastaks ja sinu kurbtust jagaks! Kui sul naene oleks! Ma oleksin sinu pärast siis hoopis rahulikum. Aga kui sa üksi oled — ma kardan, et sa sured või nõdrameelseks lähed.“
„Ma mõtlesin sinu pääle ja ütlesin kohe: Mul on ju pruut! Kui ta mind aga veel tahab ja kui meile luba antakse… Ema vastas täis rõõmu:
„Jah, kui Anni sinu juures oleks! siis tunneks mu süda rahu, siis oleksin ma sinu pärast mureta, olgu su elu nii vilets ja raske kui tahtes?… Mina aga vastasin jälle: Kui ta mind aga veel tahab! Ma olen ju nii hukka läinud inimene, varas, valelik ja petis… Kas sa tahaksid siis varga naeseks saada?“
Jaan jäi vait. Ta pilt viibis argselt paludes Anni näo pääl, mida kerge purpurikuma hakkas värvima. Hinge tagasi hoides, ootas ta mõrsja vastust.
„Ma tahan.“
„Sa tahad tõesti?“
„Ja.“
Jaan seisis nagu tänupalves tema ees. Ta silmitses teda kirjeldamata imestuse ja liigutusega kaua, kaua.
„Siis saadame palve minema,“ tähendas ta viimaks, sügavasti hinge tõmmates, ja astus alandlikult vangikoja ülemale ligemale. „Kui herra nii armuline võtaks olla — ta tahab ka — meie palume mõlemad…“
Ametnik lubas nende soovi lahkesti täita. Mõlemad vangid olivad korralise, viisaka ülespidamise, virkuse ja sõnakuulmise läbi juba ammugi ta täie rahulolemise osalised. Ta soovis neile õnne ja lisas, pruudi poole pöörates, tõsiselt juurde:
„Anna Vadi, ma olen teie tulevase abielu pärast üsna mureta: ma pean teie peidmeest tubliks poisiks, kes oma minevikku uue parema elu läbi saab hääks tegema.“
„Aga minu isa?“ sähvis Annile korraga meelde.
Ka Jaani nägu tõmmas murelikuks.
„Teie isa käest peab muidugi luba tulema,“ tähendas ülem, „aga ma arvan, et tal asja ei ole seda keelata. Ma tahan teie hääks sõnakest kaasa rääkida. Olge esiotsa üsna mureta.“
Tundmused, mis Anni rinda sulatasivad, kui ta oma puuri tagasi pööras, olivad enam kui pruutlikud. Ta langes sääl oma kaaslaste nähes nurka põlvili maha ja saatis palava palve abi pärast üles poole. Ta ei pannud teiste koerusi mitmel ajal tähele, ta elas oma uuele, nii magusale tundmusele…
Ja tõesti — luba tuli! Mitte ainult ülemalt poolt, vaid ka mõrsja isalt. Nagu Jaani ema kodukohast oli kuulnud ja pojale rääkinud, olla Virgu Andres kostnud: „Mis luba minult küsitakse? Mul ei ole Anna nimelist last enam. Ma ei tunne niisugust. See, kes linnas türmis istub, võib teha, mis ta tahab. Mingu vargale või mõrtsukale — see pole minu asi. Päästa ei jõua ma ta hinge siisgi enam.“
Võib olla, et Andres sellegi pärast takistusi oleks hakanud tegema — kui ka ainult viha ja kiusu pärast Jaani vastu — kui mitte mõistlikud inimesed talle ei oleks selgeks teinud, et tema keeld ju ainult vormi-asi on, millest tütar kaugel maal uute palvete mõjul kergesti üle jõuaks; ehk kui ka seda mitte — mis võis ta selle vastu teha, kui Anni ilma lubata ja ilma laulatamiseta mõne mehega ühendusesse heidab? Kui kaua kestab kõige kindlam voorus niisuguses ümbruses, kus kurjategijad koos elutsevad?
Haruldane sündmus — laulatus vangikojas — jõudis ka viimaks kätte. Väljas mühasivad sügisesed tuuled, vihm pragises vastu trellidega aknaid, korstnatest ja lõõridest kajas leinav hulumine. Jaani ja Anni põues valitses aga kevade — kidur, kurblik, õilmevaene, aga ikka kevade.
Missugused pulmad!
Kes oleks neile seda võinud ette kuulutada, kui nad paari aasta eest oma hinge-ühendust argsetest, häbelikkudest pilkudest, nagu kullateri korjates, olivad kokku veerinud? Tume tulevik täis lõpmata raskust ja ohtu ees, lahus kõigest senisest ilmast, lahti kistud kõigest, mis neile siiamaani armas olnud — nõnda astusivad nad teineteisega elu-ühendusesse.
Kentsakas pulmatuba, kuhu neid tallutati, ja veel kentsakamad pulmalised!
Üks suurem puur, kuhu viiskümmend vangi sisse mahtus, oli kirikuks muudetud. Sääl seisis väike laud kahe põleva küünlaga; muidu oli ruum tühi ja lage, kurb ja leinav. Tuhmi imetlemisega vahtis sein seinale vastu ja selle pidusalgakese pääle maha, kes siia kokku kogus. Altarit tähendava laua kõrval seisis halli pääga õpetaja pikas mustas ametikuues ja ajas vangikoja ja paari ametnikuga tasakesti juttu. Nurkadesse puges hall hulgake vangisid, kes luba saanud pühalikku toimetust päält vaadata. Peiu emake kahe lapsega, kõik argtuse pärast kohutava maja ja terve ümbruse pärast kahvatud ja keeletud, toetasivad paremal käel õpetajast seina vastu. Mann, kes vangisid väga kartis, peitis nägu eidekese põlle sisse ja nuuksus.
Nüüd toodi peig ja tema kannul kohe mõrsja sisse — igaüks oma puurist.
Neil ei ole pulma-ehteid ümber; kurvad, põlatud vangiriided katavad nende ihu, häbikuues astuvad nad nii puhtale, pidulikule sündmusele vastu. Aga kes neid terasemalt silmitseb, kes nende hinge-olu nende nägudest ja pilkudest püüab uurida, peab tunnistama, et mitte iga pruutpaar nii pühalikkude tundmustega, nii kindla, ustava ja puhta hinge-ühendusega altari ette ei astu, kui need kaks siin. Neid vaadeldes kerkib küsimine tahtmata keelele: kuda sattusivad nemad siia, miks kannavad nad neid riided, miks ei pühitse nad oma pulmapidu täie iluga pidulikult valgustatud, rõõmust kajavas pulma-majas?
Õpetaja algas laulatust.
Ta oli nähtavalt ise liigutatud ja ta häälekaja, mis ruumist pühalikult läbi värises, liigutas ka teisi, kellel niisuguseks tundmuseks põues veel maad oli. Peiu ema põlvitas nuttes mõlema lapse vahel põrandal. Mõrsja surnukahvatu palge üle veeres pisar pisara järele, tulehelgil särades kui pärlid. Sügavast südamepõhjast kerkis ja-sõna mõlemate huultele, ja nad vahetasivad pilgu, milles terve ilm armastust, truudust ja vaprust kokku voolas…
Tulgu nüüd veel, mis tuleb — nad olivad valmis!
Kui õpetaja lõpetanud, astus Jaan maas põlvitava ema juurde ja tõstis ta oma tugevate kätega üles.
„Mitte sina — lase mind põlvili olla — mina olen süüdlane — mul on vaja armu paluda!“
Ja ta noor naene astus nende juurde ja nad olivad kitsas armuringis koos ja tahtsivad rääkida, nii palju rääkida, aga nad võisivad ainult nutta — rõõmu ja ärarääkimata kurbtuse pärast…
„Uusi ahteid maha, teie vedelvorstid! Mis palvetundi te peate? Paluge, kui palju tahate, põrgu lähete siiski kõige oma laiskusega!“
Ta polegi nii kuri, see laia lõuaga, tugeva, jändriku kehaga must vanamees seal tahmase ukse kõrval tolmupilve sees; ta pragab ja kirub ainult viisi pärast, ja ka sellepärast, et ta muud abinõuu ei tunne, et neid venivaid, lossi langenud tondikujusid seal põhkude sees vähegi elustada, ning lõppeks sellepärast, et temalt valju vastutamist nõutakse, kui ta mitte ei praga ja ei kiru, kui ta oma „vedelvorstisid“ mitte elustada ei suuda, kui töö mitte õigeks ajaks tehtud ei saa. Ja kuna ta kärgib ja paugub ja ikka tüsedamaid sõimusõnu otsib, tuksub ta laia suu ümber vahel sala naeratamine, mis pikkamisi ta lagedat lõuga mööda alla tiheda habeme sisse ronib, habeme sisse, mis nagu vildist võru ta kurgualust ja poolt kaela ümbritseb. Ei, Vidiste Mart, X. mõisa rehepapp, polegi nii kuri, kui ta suuga püüab olla, ja et kõik vedelvorstid seda teadvad, siis laseksivad nad endid kõige suurema südamerahuga põrgu põhja needa, kui mitte kilter kepiga ka rehes ei seisaks, ja kui see pikk, kondine, jutukehv pilvetõukaja mitte alati nii pahas tujus ei oleks, et ta suu asemel ikka keppi tarvitab, millel palju selgem keel on kui Rehe-Mardi sõimurikkal suul.
„Uusi ahteid maha! Ärge varastage mõisaherra ööd, nagu te tema päevi varastate! Kes teid toidab, kui te mitte mõisnikku ei toida!“
„Me toidame teda ja iseendid koa“, uriseb üks noor teomees, süsimusta, porist higi põselt pühkides.
„Ja jah, sina oled mees teisi ja ennast toitma!“ algab nüüd ka kilter laisa, läbi nina tuleva nohiseva healega. „Just sina, see laiskvorstide peamees! Mis sa oma pindast nii kaua tunnistad? Tahaksid talle vist elu sisse puhuda, et ise lööma hakkaks?… Ja sina, Triinu, juba jälle kükitad maha, nagu munas kana! Juba su kintsud jälle kipitavad! Oota, ma lasen su tösstädi varre otsa siduda ja su laisa kehaga ahtele pihta anda!“
Juba lähenebki oma kardetud pajukepiga. Aga küll nüüd tüdrukutel-poistel jalgu on! Kiltri-Kaarli kepi eest kaob kõik, millel veel vähegi elu sees on. See, kes paigale jääb, on väsimuse pärast nii kange ja tuim, et ta lööki enam kartagi ei märka.
Varsti on uued ahtelademed maas, pindad võetakse varnast, paarid heidavad kokku ja edasi läheb öösine töötants üle sahiseva vilja, läbi paksu, halli tolmu, ning pillimänguks on jälle pintade igavene ja kõigile nii tuttav kilk—kõlk! kilk—kõlk! kilk—kõlk!
Rehepapid teadvad palju tontidest jutustada. Öösised varjud petavad nende silmi, öösised healed nende kõrvu. Öö peidab oma musta tiiva all palju saladuslisi viirastusi. Unine, poolmagav silm võiks tervet pilti, mida rehealune praegu pakub, suureks viirastuseks pidada. Tõmmu-hall kuni süsimust on terve ruum. Rasvaküünlad tahmastes laternates oma kurva kollase helgiga on tontide silmad. Kiired, mis neist suure vaevaga läbi tolmuse ruumi poevad, kahvatavad eemal ikka enam ja enam ära, saavad surnukarvalisteks. Pikad, laisad varjud roomavad üle põranda, ronivad seinu mööda üles, tõstavad oma hiiglapäid sarikateni. Väljas hulub sügisene tuul, nagu tahaks ta terve ilma valu ja viletsust ühises vägevas nutulaulus, suures, ilma ääreni kostvas ahastusekisas kuuldavale tuua. Reheväravad nuuksuvad, katus ägab ja oigab, pilved aga puistavad pisaraid alla — ojadena, nagu tahaksivad nad uputuse läbi kõike kinni matta, mis alt mustavast sügavusest nutu ja kaebe kujul ülespoole kerkib — ilmaruumi jumalikku rahu ja vaikust rikkuma.
Kari tontisid, vaimusid, kooljaid, mis seal tuhmi tolmupilve sees, nelja tahmast mustava seina vahel liigub! Neil ei ole silmi, neil pole suud, nina ega kõrvu; neil pole ka aju enam, mis mõtleks, ega südant, mis tuntavalt tuksuks. Nad on tööriistad, nagu need kaks kokkuseotud puud nende käes, mida nad pindaks kutsuvad. Pint ja Mihkel — Mihkel ja pint; Liisu ja pint — pint ja Liisu — kõik üks, ütle, kudas tahad! Tummad mõlemad, kurdid mõlemad, tundmuseta mõlemad. Ühel pole rohkem soovisid kui teisel, ühel pole rohkem nälga ja janu kui teisel. Sest nälja ja janu tundmiseks on tundmust vaja — pindal aga tundmust ei ole ja Mihklil ja Liisul ka mitte.
Neljas rehi nädalas! Nelja rehe vahel üks öö puhkamist. Kaks päeva ja kaks ööd järjestikku rasket tööd, siis üks öö magamist, ja jälle kaks päeva ja kaks ööd järjestikku rasket tööd! Ning leivakotis haganane leib!
Kilk — kõlk! Kilk — kõlk! Mats —pots! Mats — pots! Juba hakkavad löögid oma heledat kõla kaotama, juba käib mõni pindapaar nõrgalt potsudes ja matsudes maha. Mõni toetab, kui ladem läbi löödud, seljaga vastu reheseina ja jääb sinna kui puutomp seisma. Ükski ei lausu enam teisele sõna, ükski ei vaata enam teise peale, nad ei näe enam üksteise nägusid, ei tunne enam üksteise kogusid, nad aimavad ainult, et nende ümber inimesed liiguvad ja et nad ka ise liiguvad. Kõik on nagu paksu, läbitungimata udu sees, healed kajavad neile nagu kaugelt, kaugelt metsa või mere tagant kõrvu. Mõne silmad on täieste kinni, nad liiguvad ainult kehalise tunde järele; teised vahivad klaasiste, tardunud pilkudega oma ette maha.
Kaks noort ja nõrka, poiss ja tüdruk, üks ühest, teine teisest lademest, on ahte pööramise ajal salaja pimedasse nurka istunud. Kilter, kes ise ka unega meeleheitlist võitlust peab, lööb silmad lahti, vahib valjult ringi, näeb teist laisklejat, läheneb talle varvaste peal ja tõmmab poisile hea vopsu mööda kumargile vajunud selga. Magaja ärkab üles, aga ta nägu ei avalda mingit valutundmust, ta ei sa arugi, mis sündinud, ei süga selgagi, ja tahab uueste norusse lasta. Alles teine ja kolmas hoop ajavad ta jalule. Tüdruk on terasem ja õrnem — ta suust lipsab esimesel hoobil väike „ai!“, ja enne kui järgmine maha sajab, on ta töö juurde põgenemas.
„Teie üleannetumad! Teie veankaelad! Või siin on teie magamisekamber!“ nohistab kilter läbi nina, kuna ta silmad vägise jälle kinni kipuvad.
„Liigutage käsi, liigutage käsi!“ noomib rehepapp ka oma poolt, kuna ta värava vahelt välja vahib ja murega ikka heledamaks minevat koidukuma märkab.
Sõimu ja kepi varal aetakse elusatele ja eluta tööriistadele uut jõudu tardunud liigetesse. Jälle tõusevad ja vajuvad käed, jälle kõlksuvad ja matsuvad pindad, jälle sahisevad õled, jälle soriseb vili savist põrandale, kena kuldne vili, millest mõisas nii peent valget püüli, nii puhast, magust leiba tehtakse, leiba, milles haganaraasu ega kliipõrmu ei ole.
Kui päikese-tera taevaserval sätendades põlema lööb — vihm on üle läinud — on rehi pekstud— neljas sel nädalal, juba nii mitmes sügise jooksul.
Kuidas? Kas neil hea meel pole, et töö tehtud? Kas neil ainust sädetki sellest elustavast, õnnestavast tundmusest rinnas üles ei tärka, mida inimene lõpule jõudnud ja korda läinud raske töö järele maitseb?
Oh ei! Nad magavad püsti-jalal ja ei tunne juba sellepärast midagi. Ning teiseks pole nende töö veel ammugi mitte lõpul. Nende töö algab alles! See siretav tulekuul seal halli taeva serval, mille kuldsed kiired praegu unest ärkavat, karastatud loodust suudlevad, see on neile öösistele töötontidele kohutavaks märgutuleks, et neid uus niisama ränk tööjärg ootab. Veel kaksteistkümmend tundi tööd, sõimu, keppi, haganast leiba, unega heitlemist — siis alles tuleb puhkeaeg, kallis, magus laupäeva-õhtu…
Kilter annab vaimudele käsud kätte ja paneb mõisa poole. Kubjas pole veel ilmunud. Seda silmapilku tarvitavad mõned, et leivakotist palukest kuiva leiba pihku kahmata ja seda kinniste silmadega nosima hakata; teised ei tea enam, mis nälg ja janu tähendavad, nende ülemaks varaks on uni, tinaraske, vägivaldselt maha rõhuv uni. Terve maailm viie-minutise suikumise eest! Nad langevad jala pealt maha, nagu oleks neid püssikuul tabanud. Varsti kükitab neli, viis norskajat rehe välise seina ääres — mitte mõisa pool külles, vaid seal pool, kuhu kubja või opmanni silm mitte kohe ei ulata. —
See varastatud uni ei kestnudki paraku kauem kui viis minutit. Äkitselt, nagu maa seest kerkinud, seisis kubjas rehe nurga ääres. Vaevalt oli ta pilk räästa all suikuvatest kägaras inimesekogudest üle riivanud, kui juba ta uus toomingane vemmal tõusis ja lähemale uinujale pihta vopsus.
See oli üks noor tüdruk, kes süües magama jäänud. Ta hoidis leivatükki käes, ta huuled olivad leivapurused ja suu nähtavalt veel täis. Uni oli näljast võitu saanud, enne kui sööja suutäit alla saanud neelata.
Et ta esimesel hoobil mitte kohe püsti ei karanud, siis andis kubjas talle veel teise. See käis talle otsekohe pähe, ja nii õnnetumalt, et juukste seest sedamaid verd hakkas tilkuma.
„Elajas!“
See lühikene, vagune hukkamõiste tuli uriseval passihealel ühe hiiglasuuruse teomehe suust, kes paari silmapilgu eest rehest välja astunud, et magajate seast oma talu vaimupoissi üles vapustada. See suikus peksetava tüdruku lähedal.
„Kes ütles: ‚elajas‘?“
„Mina!“
„Kes on ‚elajas‘?“
„Sina!“
Nagu kramplik vapustus käis noore kubja tervest kehast läbi. Ta seadis end hüppele kui murdja. Ta välkuvad silmad õgisivad juba vastast. Siis vingus vemmal läbi õhu ja langes raske vopsuga teomehe tugeva karuturja peale.
Võllamäe Päärn seisis paigal, nagu peaks ta aru, mida nüüd teha. Pikaline, nagu ta suur keha liikumises, oli ka ta aju mõtlemises. Ta jõudis alles otsusele, kui veel teine vemblahoop ta õla peale sadas. Nüüd pahvas ta silmast nagu must tuli, kaks päratumat veresoont ta otsaesisel paisusivad päris maukudeks — siis oli ta mõlema käega kubja kraes kinni, tõstis ta enne üles õhku, tuuseldas teda paar korda sinna tänna, ja lähemal silmapilgul lendas väiklane, kõhn mehike paari sülda eemale, otsekohe lepapõesasse.
See kõik sündis üheainsama silmapilguga, nii et ükski vahele poleks saanud minna, kui seda keegi oleks tahtnudki. Viimane näis aga väga kahtlane olevat, sest kõik töölised seisivad liikumata paigal, ja kes väsimusest liig tuim polnud, selle näole ilmus kerge kahjurõemlik naeratamine või ehmatus sündmuse tagajärgede pärast.
Kubjas oli ruttu jälle jalal. Esimeses viha- ja häbituhinas tahtis ta uueste teomehe kallale tormata, aga kuna ta oma mahakukkunud vemmalt üles tõstis, näis ta teisele otsusele jõudvat. Tõmmupunase, tuksuva näoga ja väriseva suuga pööras ta töörahva poole:
„Teie kõik nägite, mis siin praegu sündis! Kui see kõrilõikaja aagrehi juures mitte sada tükki pinna peale ei soa, siis tahan ma oma vanad püksid ära süia! Mina tahan sind õpetada, Võllamäe Pearn! Minu kepp soab sinu seljas veel mõnigi kord tantsima, kuni su vastane kangus tagumisest otsast välja on vemmeldatud. Siga, lurjus, krants — niisuke!…“
Ta oleks oma võimetumas vihas veel edasi sõimanud, kui mitte verine vaimutüdruk nüüd ta tähelepanemist poleks äratanud. See oli vaheajal oma olekust aru saanud. Ta nägi verd oma käte ja riiete peal, ja põletav valu peas ja selja peal tegivad ta täieste ärksaks. Ta hoidis nuttes pead kinni ja valuviha litsus ta suust susistava hüüde välja:
„Niisuke mõrtsukas!“
Kubjas kähvas kõige kehaga tüdruku poole ringi.
„Ah sina sõimad mind mõrtsukaks? Sina, kuradi lirva, julged mulle vastu hakata! Sina — sina —“
Enne kui ta suu uusi sõnu leidis, tõusis ja vajus vemmal ta käes, matsatas aga vastu maad, sest tüdruk oli kassi väledusega eest ära karanud ja puges meeste selja taha. Kui lööja talle sinna järel tahtis tormata, jooksis ta Võllamäe Päärnale otsekohe vastu rindu.
„Võiksid ta nüüd juba rahule jätta, ta on juba verine,“ urises viimane rahulikult, nagu poleks tema ja kubja vahel midagi sündinud.
„Kas see sinu kuradi asi on? Ma võin teda peksta, et ta enam oimugi ei liiguta. Mul on herra käest käsk, inimesi õpetada, kui nad vastased on. Mina kannan oma keppi auuga — sina aga, sina lurjus, sina lontrus, sina — sina —“ Ta heal lõi vihaseks vingumiseks, heledaks kriiskamiseks ümber, kuna ta suu ääres nagu kramplik vihanutt tuksus.
„Sina, Pearn, sina saad mu käest veel niisugust õpetust, et sa oma sündimise ära nead!“
Ta sattus nüüd säherduse sõimu- ja sajatusetuhina sisse, et ta tüdruku hoopis ära unustas. Ta linavalged juuksed, mille pealt kübar maha kukkunud, seisivad kõrvade äärest turris nagu vihasel kassil; ta kollakad silmad tulipunases näos, valgete ripsmete vahel ja niisama valgete kulmukarvade all, pildusivad otse sädemeid; ta kitsaste, kahvatanud huultega suu, mida lumivalge, harv ja lühikene piimahabe piiras, seisis kollakal vahul. Kes teda nõnda nägi, pidi arvama, et ta meest, kelle peale ta oma sappi välja kallas, kõige oma ihu- ja hingejõuuga veriselt vihkab.
„Küll sind tuntakse juba, sa kangekaelsete kuningas! Kus ialgi vastuhakkamist ja tõrkumist on, seal oled sina ninamees! Koha pealt kihutati sind menema — nüüd, sa näljarott, oled teise mehe ori! Juba su isa oli mässaja, su terve suguselts on praegu mässajad. Vargad, röövlid, mõrtsukad, laiskvorstid, uurdekoapijad on su vanemad ja vanemate vanemad olnud, aga kõige suurem võllanägu oled sa ise!… Juba sa vist aega oled soanud omale uut nahka kasvatada. Küllap me selle varsti maha koorime!… Ja kelle eest sihuke lurjus seisma hakkab? Kulbi Kaie, selle ilmamoa lidu eest, selle nurgataguse eest, kelle peale õige inimene sülitadagi ei taha“…
„No noh, oled tal ju isegi küllalt võersil käind!“ tuli poolsurutud, itsitav hüüe eemalt poiste seast.
„Süda täis, et Kai teise mineva sui aidalakast maha viskas,“ lisati teiselt poolt niisama poolvaljult juurde.
„Kes teab, kes Kaie väntsiku õige isagi on!“ torkas keegi veel tagatipuks, mispeale poiste- ja tüdrukute-salgast tasane naerukõhin läbi käis, nagu tuul kuivi lehti sahistab. Põnev tüli kubja ja teomehe vahel oli nende roidunud vaimusid vähe erutada suutnud.
Kubja-Prits tegi, kui ei kuuleks ta midagi. Ta märkas, et kõik tema vastu olivad, ning see tundmine teeb ka kõige vägivaldsema ettevaatlikuks, Et aga oma salakartust peita, kärkis mees seda südimalt oma viha-aluse peale edasi:
„Tunnista üles, mis sul selle kasunaisega tegemist on?“ karjus ta. „Mis sul sellega asja oli, kui mina seda unekotti tööle ajasin? Mis saladused teil teine teisega on? On sul nõu temaga papi juure minna? Võid ju minna, kes sind keelab? Ega sest kellegil kahju ole, et nii palju kälimehi soad! Aga ära sina, lontrus, tule mind keelama, kui ma herra käsku täidan ja laisklejatele jalgu alla teen!… Vasta, nadikael, mis salasõprust sa selle tüdrukuga pead?“
Iga vastuse asemel tõukas Võllamäe Päärn oma suure tolmuse, kaabu kuklasse ja pööras käratsejale selja. Kas tahtmata või tahtes sülitas ta hästi kuuldavalt haopinu peale ning sammus teomeeste- ja vaimude-salgast välja…
Kubja-Prits nägi ainult hirvitavaid nägusid. Ta punetavad paled tõmmasivad sinakaks, kramplikult hakkas ta käsi vembla ümbert kinni, aga ta jäi paigale. Tundmus, et ei ükski, aga ka mitte ükski, tema poolt ei olnud, tema sõnu ja tegu heaks ei kiitnud, rõhus teda nähtavalt maha. Ta aimas ka väga õiete, kust see tuli. Nad vihkasivad ja põlgasivad teda. Seda tegivad nad esiteks ta liialdatud valjuse, ta kurja loomuse pärast, ja teiseks sellepärast, et ta alles kuue kuu eest üks nende seast oli olnud, nüüd aga kubjakeppi kandis. Kuue kuu eest oli ta alles nendega ühes herrat ja opmanni, kubjast ja kiltrit maa alla vandunud, oli nendega ühes kuue hõlma all käe rusikasse kiskunud, kui kellegile ülekohut sündis, oli nendega ühes keelatud und maganud, oli nendega ühes kannatanud, kui sundija kepp nende pihta parkis. Ja nüüd seisab ta nende ees ja keerutab ise keppi, mõistab hukka, mida ta ise kaasa teinud, peab kohut nende üle, kes tema kaaslased olnud, nuhtleb neid süü eest, mida ta ise enne mitte süüks ei pidanud. Nad peavad teda äraandjaks; seda märkab Prits oma terase mõistusega väga hästi, ning seepärast jätab ta tegemata, mida ettevaatus mitte tingimata tarviliseks ei arva.
„Noh, mis te vahite seal veel?“ kärgib ta korraga. „Tüdrukud, kas kilter teile ei öelnud, kus kardulimoa on? Ja teie, mehed, kas te kord kündma ei soa?“
Ja vihasel, hammustaval toonil annab ta teomeestele, kes minema pööravad, veel mõned tarvilised juhatused.
Seejuures veeretab ta aju palaviku-kiirusel kättemaksmise-mõtteid. Mitte ainult Päärnale ja Kaiele ei taha ta kätte maksta, vaid, kui võimalik, neile kõigile, kes tema üle julenud hirvitada, jah, teda kõigi ees narrida ja määrida. Kuna teomehed ja vaimud oma leivakottisid ja kuubesid korjavad, nuusib kubjas rehe ümber seisvaid hao- ja puuvirnasid. Ta teab ju oma käest, et neis ikka midagi peitub, misüle hea kubjas mõlemad silmad kinni pigistab. Pritsul pole aga asja pime olla. On nad ju kõik tema vaenlased.
Ahaa — kotikene rappe-rukkid! Kui osavaste pinusse pistetud!… Ja siin — ahaa, veel kotike rappe-rukkid!…
„Mehed — pidage! Kelle need kotid siin on?“
Mehed on juba minemas, pööravad aga kubja möirgava hüüde peale kaelad kangelt tagasi.
„Siia tulge!“
Pööravad küll ringi ja vahivad, aga kubja ja ta kottide juurde ei tule keegi.
„Siimu-Jüri Mats, see on sinu kott!“
„Ei ole!“
„Mis sa valetad, lurjus!“
„Ei ole!“
„Ja see kott on Tõntsu Joagupi oma!“
„Valetad!“
„Sinu neh!“
„Valetad!“
„Mehed, tunnistage, kelle need kotid on!“
Ja Prits veab kotid meeste juurde, kes mitte tema juurde ei taha tulla.
„Kas need pole Matsi ja Joagupi kotid?“ karjub ta neile näosse.
Mehed vahivad, tunnistavad, raputavad päid — mitte ükski ei tunne kottisid…
Kubjas katsub tüdrukutega õnne. Seesama pahatahtlik, pilkav, narriv vaikimine. Üks ninatark astub ette ja teeb, kui nuusutaks ta kotikeste haisu. Teised pahinal naerma.
„Kasige minema!“ hüüab Prits. „Küll opmann teie varganägude jälgedele soab!“
Ja kuna töölised minema pööravad, lohistab kubjas kottisid rehe poole. —
Rehes on vaheajal väike nali sündinud, mille nägemiseks Kubja-Prits õnneks liig hilja tuleb.
Kuna Rehe-Mart rehe all peksetud vilja juures toimetab, poeb Hansu-Jüri Jaan rehetoast välja, tema kannul Vidriku Villem. Mõlemad vahivad kartlikult ringi, kui väljast Kubja-Pritsu kärkimist kuulevad. Kaks teist poissi on veel rehes. Need pilgutavad teineteisele silma, kui Jaani ja Villemit näevad. Üks neist võtab pinda seinalt ja torkab selle varrega Jaani suure viltkaabu külge. Sedamaid on Jaan viljasambaks muutunud: kõik, mida kaabu oma suures sisekonnas peitnud, sajab teomehe keha mööda maha rehe põrandale!
Poisid itsitavad, Jaan ise kahvatab ära. Rehe-Mart pöörab aga selja poiste poole ja hakkab kõigest väest aevastama…
„Villem!“ hüüab ta korraga.
„Mis?“
„Tule seie!“
Villem läheb.
„Kas sa, kurat, ei kuule, mis õues on? Ruttu lähed rehetuppa tagasi!“
Villem kaob kui tuul rehetuppa ja tühjendab seal oma kaabu ära…
Teine kord, kui õues vaiksem ja — pimedam on!…
„Head päeva, Mart!… Head päeva, Mart!“
„Head päeva, võrukaelad!“
Kuna mehed rehe tagumisest väravast välja poevad, tikub kubjas Prits eespoolsest kotikestega sisse.
„Rehepapp, mis pagan see on, et kõik haopinud rapperukkid täis on?“
„Hea viljakas oasta — mis muud?“
„Soo, või viljakas oasta! Moa keeli hüütakse seda aga varguseks!“
„Varguseks neh! Aga mis tarbeks sa siis haopinusid käisid mõetmas?“
„Ma ei mõetnud neid, vaid otsisin vargust.“
„Kuda see koht sulle siis nii tuttav oli?“
„Kuda tuttav?“
„Kuda sa’s just sealt teadsid vargust otsida?“
Prits heidab luurava pilgu musta vanamehe poole, kuna ta kotid tema jalge ette maha viskab.
„Mul on õigus igalt poolt vargust otsida — selleks olen ma mõisa kubjas,“ kostab ta kõrgilt.
Rehepapp jääb vahelite kätega tema ette seisma ja mõedab teda oma naeratava pilguga jalatallast pealaeni.
„Prits, need ehk on su enese kotid, mis sa mineval sügisel pinude sisse unustasid… Sul oli neid ju vahel nii palju, et sa kõiki ei jõund meeles pidada“…
Kubja-Prits… Kubja-Prits — ei ütle midagi.
Kubja-Prits — teeb teist juttu.
Parun Herbert Heidegg nägi herra Gottlieb Lustigi ja preili Juliette Marchand’i õhtulauas. Ta raputas kooliherral kui oma vanal tuttaval, kes paar minutit enne prantslast tuppa astus, sõbralikult kätt ja oli talle mõnda naljatavat küsimist ette panemas, kui preili Marchand ukse vahele ilmus. Mõlemad herrad, kes ukse ees seisivad, astusivad veidi kõrvale. Noor parun tutvustas ennast koolipreiliga sedamaid ise — üliviisakalt, aga vilult, nagu tema kui majaherra poja seisupaik seda „teeniva inimese“ kohta nõudis. Tema ees seisis umbes kahekümnenelja-aastane, täidlase pikkusega sale naisterahvas lihtsas tõmmupruunis kodukleidis, mis ta valgete, peenele näole veel kahvatuma jume andis; iseäranis neiu kaunis kõrge, imekenaste võlvitud otsaesine kumendas süsimustade juukste raamist nagu tükk helevalget marmori välja. Kuid ukse-esine polnud küllalt valge ja teretamine oli liig lühike ja pealiskaudne, kui et Herbert prantslase välimusest selle silmapilguga täidlast pilti oleks võinud saada.
Preili Marchand kumardas kergelt proua ja herra poole ning võttis vagusi temale määratud paigal, Ada ja Kuno vahel, istet, kuna kooliherra Lustig tema pahemal käel, Kuno ja Raimundi vahel, istus. Need paigad olivad laua alumisel poolel. Üleval istus vana parun laua otsas, proua tema paremal käel ning Herbert ja Adelheid mamma vastas. Niihästi herra Lustig kui ka preili Marchand olivad parun Herberti kaugemad vastasistujad. Lauda valgustasivad heledaste kaks suurt, mitmeharulist hõbedast küünlalühtrit.
Alles siin, täielisemal valgustusel, võis noor parun uue koolipreili nägu selgemalt näha, ja kui ta tema poole, keset jutuvestmist ema ja isaga, esimese tunnistava pilgu saatis, jäi sõna ta suus seisatama ja ta silm võera naisterahva näo peal peatama; ta lõpetas oma lause alles, kui parun selle lõpetamist talle meelde tuletas. Nüüd hakkas Herbert sagedamine koolipreili poole vaatama, kuna ta jutt seda võrd kasinamaks ja teiste jutu pealtkuulamine hooletumaks sai.
Herbertil oli ühe imeliku tundmusega tegemist. Ta hingest kerkis küsimine üles: kus oled sa seda nägu juba näinud? Ta vaatas uueste neiu peale, ja pidi kostma, et see nägu talle võeras on. Aga kui ta siis jälle vaatas ja silmad ruttu mujale pööras, et järele mõtelda, pööras tundmus, et ta seda nägu juba ennem näinud, seda tungivamalt tagasi. See imelik mäng kordas end mitu ja mitu korda. Herbert mõtles järele, kas preili Marchand’il vahest kogemata sarnadust mõne tema tuttavaga ei ole. Ta ei leidnud ühtegi, kelle kohta see arvamine oleks võinud käia. Või oli ta seda või selle sarnast nägu kuskil pildi peal näinud? Aga kus? Asjata murdis ta ka selle üle pead. Ja kui ta siis uueste prantslase nägu proovis, raputas ta oma eksituse üle pead, sest see nägu oli talle tundmata, täieste tundmata…
Raimundi otsuse Juliette Marchand’i välimuse kohta leidis Herbert õige olevat: neiu oli ilus. Ta oli aga veel enam, palju enam kui seda, mida ilusaks kutsutakse. Ilus tavalise määra järele ei olnudki ta nii väga, kui seda, mis ta näole selle äraseletamata saladuslise mõnu andis, mis kõige suuremal kenadusel võib puududa. See mõnu tuli nähtavale igas näopööramises, silmavaatamises, suuliigutamises, selles olekus, kuda ta istus, kätt tõstis või rääkis… Ja Raimundil oli ka õigus, et tal ilusad silmad ja sinakad juuksed olla. Need olivad tõeste haruldased kenad mustad silmad, mis nagu kaks imelampi seda tõsist, valget nägu valgustasivad, ja tulepaistel oli neiu juukstel tõeste nagu kerge tõmmu-sinakas läige.
Noorel parunil tekkis korraga tungiv soov põue, preili Marchand’iga mõnda sõna vahetada, tema healt kuulda saada. Ta ootas kärsitusega, kuni tähelepandav takt vanemate vastu, kes temaga kõnelesivad, nii kaugele täidetud on, et teenivaid inimesi jutust osavõtmisele võiks tõmmata. Seks oli vaja, et jutuajamine herraste seas rohkemat aega oleks kestnud ja et pikem vaheaeg oleks kätte jõudnud. See silmapilk jõudis ka viimaks kätte. Aga et oma sisemisest tungist mitte märku anda, tarvitas Herbert kaudset teed: ta pööras oma esimese küsimusega Gottlieb Lustigi poole.
See väiklane, suure peaga, alati vaikiv herra pööras oma läikivad prilliklaasid, mille taga pisikesed silmad peidus olivad, mille karva ükski inimene ei tundnud, tähele pannes noore paruni poole ja vastas selle pealiskaudse küsimuse võimalikult väheste sõnadega ära, et siis jälle oma taldreku peale maha vaadata. Herbert tegi viisakuse pärast veel teise küsimusega katset, ja kui ta selle peale niisama korrapäralise kui lühikese kostuse saanud, pööras ta väikese vaheaja järele koolipreili poole.
„Teie kodu on Schveitsis, preili Marchand?“
„Ja, paruni herra, Genfis.“
Neiu kõneles kerge Schveitsi murdega Saksa keelt. Aga mitte see ei pannud küsijat kuulatama, vaid heal, mis talle teisest laua-otsast kõrva puutus. Ka see madal, pehme heal, mis mõne suurema kella metalliheli meelde tuletas, pani Herbertile ühe küsimuse ette: kus oled sa seda healt enne kuulnud? Ja ta pidi pikema järelmõtlemise järele ka siin kostma: ei kuskil, ehk ta sulle küll tuttav on.
„Genfis?“ kordas ta siis. „Oo, ma tunnen seda kena linna sinava järve, rohelise jõe ääres. Ma käisin mineval suvel Teie ilusat kodumaad vaatamas. Mul oli raske sealt lahkuda. Ma poleks uskunud, et mägestikul inimese kohta nii nõiduv mõju on.“
„Teie armastate loodust, paruni herra?“
Jälle see madal, kumisev kellaheal — jälle see tungiv tundmus: sa oled seda või niisugust kuminat enne kuulnud!
„Ja, preili Marchand! See tähendab, ma õppisin loodust alles Teie mägedel, järvedel, Teie orgudes ja kuristikkudes armastama. Ma luuletasin Rigi otsas oma esimese salmiku — muidugi päikese tõusmise üle.“
„Teie luuletate?“
„Harilikult mitte!“ naeris Herbert. „See oli mu esimene ja viimane katse. Mu sõbrad hoiatasivad mind halvale teele sattumise eest… Aga kudas Teile meie maal meeldib, preili Marchand?“
„Looduse poolest?“
„Oh, ei! Meie kõhn loodus ei või Teile meeldida.“
„Siiski, paruni herra! Loodus on ikka huvitav, ilmugu ta missugusel näol tahtes. Ka kõige kõhnem loodus pakub uudist, pakub midagi, mis tähelepanemise- ja armastuseväärt on.“
„Rõemustan, et meie loodus Teie silmas armu leiab,“ vastas Herbert. „Aga minu küsimine oli üleüldisem.“
„Kas mulle maa ja rahvas meeldivad?“
„Ja, preili Marchand. Ma kuulen nimelt laste käest, et Teie meie rahva keelt õppida. Sellest järeldan ma, et Teil nõu on kauemaks ajaks meie maale jääda.“
„Ei,“ vastas Juliette, „seks otstarbeks ei õpi ma mitte Eesti keelt. Mulle meeldis see keel ta kena, pehme kõla poolest, ja teiseks tahaksin ma rahvaga, kelle seas ma elan, tema oma keeles kõneleda.“
„Teid huvitab meie rahvas?“
„Mind huvitab iga rahvas, paruni herra, — ma võiksin peaaegu öelda, iga inimene.“
Vanemad herrased vaatasivad üksteise otsa. Need olivad pool naeratavad pilgud, mis ütlesivad: igal koolipreilil oma veidrused! Parun Herbert imestas selle vastuse üle ka, aga ta pilk ei naeratanud.
„Hm,“ ütles ta, „ma usun, et ilmas palju igavaid rahvaid ja palju igavaid inimesi on. Pealegi ei või meie siin rahvast rääkida, kui Teie meie talupoegi mõtlete; rahvas, kellel kõik seisused on, võib ju selle mitmekesisuse läbi mõnda huvitavat pakkuda, iseäranis tema haritud liigid. Need inimesed aga, kes siin Eesti keelt räägivad, on kõik ühe seisuse liikmed — talupojad, ja pealegi väga igavad talupojad.“
„Selle kohta on mul teine arvamine.“
Paruni-proua Heidegg heitis pilgu mehe peale. Preili Marchand’i vastus ei meeldinud talle nähtavalt.
„Ja missugune, preili Marchand?“ küsis Herbert.
„Ma näen, et need talupojad väga virgad töölised on — juba see huvitab mind.“
„Või virgad!“ hakkas vana parun suure healega naerma. „Ja, ja, preili Marchand, ma näen juba, kui ekslikkudele otsustele naisterahvad oma liig pealiskaudsete tähelpanekute järele jõuavad! Või meie talupojad virgad! Eestlase laiskus on ju otse vanasõnaks saanud!“
„Aga ma näen ju, et nad vara ja hilja tööl on ja ka öösist tööd raskeks ei põlga? Ja seejuures on nad siiski nii verivaesed! Minu kodumaal ei ole tööpäev mitte nii pikk, öösine töö on tundmata, ja talupoeg elab mitu korda jõukamalt, hoolimata sellest, et tal tasasest põllust suur puudus on.“
„Kas Teie oma kodumaa põlluolusid tunnete?“ küsis parun Heidegg.
„Natuke. Minu isal oli suurem piima- ja juustu-asjandus maal, enne kui meie linna elama asusime.“
„Teie nimetasite öösist tööd, preili Marchand,“ võttis parun Herbert sõna, „ja mõtlete seega vist meie rehepeksmist. Aga see ei ole mitte alaline töö, vaid ajutine, möödaminev, ilma milleta me läbi ei saa… Ja mille järele otsustate, et meie talupoeg nii väga vaene on?“
„Ma otsustan seda nende elumajade, riiete ja toidu järele. Ma pole nii viletsaid urtsikuid, nii halbu ihukatteid ja nii musta leiba kuskil mujal näinud… Ma arvasin, et see, mida paar töömeest seal väljas sõivad, turvas on. Aga see oli, nagu lapsed mulle ütlesivad, leib.“
Kuno ja Ada hakkasivad laginal naerma, ja kinnitasivad, et preili Marchand teomeeste leiba tõeste turvaks pidanud. Preili lasknud omale tükikese seda leiba anda, maitsnud teda ja — jäänudki oma arvamise juurde, et see mitte leib ei olla.
„Teie vaatate väljamaalase silmaga meie olude peale, preili Marchand,“ ütles Herbert nagu vabandava lahkusega. „Kas Te kuskil Venemaa mõisas olete viibinud?“
„Ei.“
„Sellepärast! Muidu otsustaksite teisiti.“
„Aga Teie, paruni herra, olite Venemaal?“
„Ka mitte. Aga sealsed olud on mulle kirjelduste järele tuttavad.“
„Kui meie talupoeg nii vaene on,“ ütles vana parun täie suuga, kus juures ta pikad vurrud elavalt üles ja alla kõikusivad, „siis tuleb see kõik tema laiskusest, hooletusest ja tuimusest. Tuimus on laiskuse kõrval eestlase teine peatundemärk, tema teine rahvuseviga.“
Viisakalt ja vagusaste nagu kunagi kostis koolipreili:
„See ei ole mitte hästi arusaadav, paruni herra. Ma olen lugenud, et Eesti rahval kõrge väärtusega rahvaluule olevat, muu seas suur rahva-epos, mis tuuma poolest teiste Põhjamaa rahvuste kuulsatest lugulauludest sugugi taha ei jäävat. Sellest selgub, et Eesti rahval ärgas vaim peab olema, või vähemast kord oli. Kas ma eksin, paruni herra?“
„Oma talupoegade luuletustest ei tea ma tõeste midagi!“ naeris vana parun. „Ma arvan, need on enamiste küla-rätseppade ja vanade naiste tehtud.“
Selle nalja üle naersivad proua ja kõik lapsed.
„Aga nende luule-and ei tee neid mitte virgemaks ega terasemaks,“ lisas parun Rüdiger juurde. „Näete juba nende nägudest, mis vaimu lapsed nad on.“
Juliette Marchand tahtis midagi kosta, aga juba tegi parun teist juttu. Näis, kui kahetseks ta, et ta säherduste asjade üle naisterahvaga nii kaua mõtteid vahetanud, pealegi ‚teeniva‘ naisterahvaga. Ja et proua uuest jutuainest nii elava õhinaga kinni hakkas, ilmutas ainult, et ka tema senist vaidlust kõlbmataks pidanud. Muidugi oli jutuajamiseks nüüd niisugune aine valitud, et koolipreili sellest osa ei võinud võtta.
Varsti seepeale tõusti lauast, ja kui preili Marchand oma küsimise peale, kas teda veel vaja on, proualt eitava vastuse sai, lahkus ta ühes herra Lustigiga seltskonnast.
Vaevalt olivad mõlemad uksest väljas, kui Raimund Herberti ette astus, käed vahelite rinna peale pani ja asjatundja iseteadvusega tasa küsis:
„Kas mul ei olnud õigus, et ta ilus on?“
„Ja, mu poiss!“ vastas Herbert niisama tasa.
„Ja kas ta juuksed ei ole tulepaistel sinavad?“
„Sul on terav silm, Raimund!“
„Ta meeldib siis sulle?“
„Meeldib? Seda ei tea ma veel mitte,“ kostis Herbert mõttes, nagu kaugele eemale vaatava pilguga.
Ta pani käe poisi õlale ja jalutas temaga pikkamisi vanemate järele teistesse ruumidesse.
Paruni-proua näis tusane olevat.
„Neil prantslastel on näotu viis ennast seltskonnas üles pidada,“ ütles ta saalis istet võttes. „Nad võtavad vahel omale julguse ja vabaduse, et seda päris piinlik on näha ja kuulda.“
„Kuis nii?“ küsis Herbert, mamma leentooli taha seisma jäädes.
„Kas sa seda ise praegu ei näinud? Naisterahvas, kes herradega vaidlema läheb, pealegi oma peremehega —“
„Ja asjade üle, millest ta midagi ei tea,“ lisas parun Rüdiger niisama laitvalt juurde.
„See on ju ilmkuulmata!“
„Aga preili Marchand’il on oma arvamised —“ püüdis Herbert lepitada.
„Arvamised! Arvamised! Naisterahvastel avalikkude asjade üle arvamised!“ naeris vana herra pilkavalt. „Ma ei mõista, mis jaoks minu lastekasvatajal arvamisi vaja on!“
„Ma tahtsin öelda, et preili Marchand minu küsimuste peale ainult otsekoheselt vastas,“ püüdis Herbert seletada. „Ma küsisin temalt, kudas tal meie maal meeldida, ja tema avaldas seeüle oma mõtteid. Et ta seda otsekoheselt tegi, just see oli mulle meele järele.“
„Ta näib veidi ninatark olevat ja ennast asjade sisse segavat, mis temasse ei puutu,“ pahandas proua edasi.
„Mamma, sinu otsus on minu meelest liig kare,“ tähendas noor parun. „Minu arust on preili Marchand’il ainult terane vaim ja lahtine silm kõige kohta, mis teda piirab, ja need omadused ei ole halvad, iseäranis mitte lastekasvataja juures. Minu arvates mõjub niisugune kasvataja laste kohta palju erutavamalt kui mõni tuim, eluta õpemasin, nagu vana paks preili Ritter oli.“
„Noh, preili Ritter ei teinud meie lapsi mitte tuimaks, nagu näed!“
„Jumalale tänu, et ta seda ei suutnud!“ naeris Herbert.
„Poiss, poiss,“ ähvardas parun Rüdiger poega sõrmega. „Sa tuled väljamaalt — mulle tuleb peaaegu kahtlus peale, et sa mõne ‚moodsa aate‘ salaja üle piiri vedasid.“
„Jumal hoidku, papa! Ma räägin ainult, mis igaühel käega katsuda on. Oma vanast kindlast alalhoidlisest mõttesihist pole ma tolli võrdki taganenud… Ja nüüd head ööd, mamma, head ööd, papa! Ma tunnen juba tubliste reisiväsimust.“
Ta andis mõlemale sund, suudles ka lapsi ja läks oma tuppa. Aga ehk ta küll tõeste väsinud ja unine oli, istus ta siiski veel sängi vastas oleva väikese, madala divani peale, pani sigari suitsema, sirutas enese välja ja hakkas sigari sinistele suitsurõngastele, mis lae poole keerlesivad, järele vahtima.
Imelik! Igast rõngakesest paistis talle üks nägu vastu, esiotsa tuhmilt, segaselt, siis suurenedes, selginedes, lõppeks aga jälle nagu udu sisse kadudes. Aga ta ilmus jälle, ilmus ikka jälle ja — kadus niisamati…
Herbert võttis riided seljast, puges sängi ja kustutas küünla ära. Pilkane pimedus valitses toas. Ta arvas nüüd oma äritatud meelte pettemängu lõppevat. Ta eksis. See valge, tõsine nägu nende põhjata sügavate mustade silmadega seisis ta ees, ja ta põuest kerkis jälle see tungiv, sundiv küsimine üles: kus oled sa seda nägu enne näinud? — —
Preili Juliette Marchand oli sel ajal oma väikeses kambris veel ärkval. See oli kena puhas toakene, mida ta oma käsi paljude väikeste asjakestega ehtinud, asjakestega, mis tal kui kodumaa ja lapsepõlve mälestused kallid olivad: nurgas väikese püstriiuli peal isa ja ema, vendade ja õdede päevapildid kirjude konnakarpidega ehitud raamikestes ning mitmed algupäralised iluasjakesed; sohva ja mõlema leentooli peal oma tehtud pitsikattekesed, põrandal vaibakesed jne. Kerge, peenike lõhn, nagu lilleõilmetest, heljus läbi ruumi.
Preili Marchand istus teise leentooli peal, oli pea kaugele tagaspidi ajanud, käed kukla taha risti pannud ning vahtis mõttes ühe pooluimase sügisese kärbse poole, kes seal valge aknariide külles roomas.
Korraga tõusis ta üles ja avas ukse. Ta oli lühikesi, tippivaid sammusid kuulnud. Ta tundis neid. Nõnda kõndis Tohver läbi pika eeskoja. Vana toapoiss läheneski uksele, millest lai valgusetriip poolvalgustatud eeskotta paistis.
„Tohver!“
„Ja, vreilen.“
„Kas magama lähete?“
„Ja, vreilen.“
„Kas võiksite veel viieks minutiks minu juurde tulla?“
„Kui vreilen soovivad!“
Tohver kõneles koolipreiliga Saksa keelt. Ta oli uhke, et ta kellegiga Saksa keelt võis kõneleda. Kolmkümmend aastat oli ta seda keelt õppinud, raudse hoolega õppinud, iseäranis nooremal eal, ja siiski ei suutnud ta parunit ning selle perekonda nii kaugele saada, et need teda ta virkuse vilja oleksivad maitsta lasknud ja teda Saksa keeli käskudega auustanud. Nad näitasivad kõik nagu kadedad olevat, et toapoiss sedasama keelt kõneleb, mis nemadki, ja alandasivad teda alati selle va’ laia „moakeelega“, mida nad iga talupojaga rääkisivad. Kord oli Tohver parunit otsekohe palunud, temaga Saksa keelt kõneleda, ta oskavat seda ju selgeste; kuid parun oli ta armetumal viisil välja naernud ja öelnud, siis pidada ta ju edespidi iga röhkiva harjaslinnuga Saksa keelt kõnelema — need mõista seda veel paremine kui Tohver… Ja proua oli talle Saksa keele õppimise omal ajal otsekohe ära keelanud.
Arvaste oli siis vaesel toapoisil mahti oma kallist vara tarvitada, ja ta püüdis viimasel ajal ainult sellest tröösti leida, et ta toa-Maiele korrapäralist Saksa keele õpetust jagas. Et aga tema Saksa keel halb ei võinud olla, selgus juba sellest, et see Prantsuse preili peaaegu igast lausest aru sai. Kui tänulik oli ta selle eest tema vastu!
Tohver astus koolipreili kambrisse. Mõnda käsku oodates jäi ta ukse juurde seisma.
„Istuge, Tohver! Istuge sinna minu vastu!“
‚Vaata‘, mõtles Tohver, ‚see on ainus peenem inimene, kes minust sellepärast lugu peab, et ma Saksa keelt oskan‘… Ja kohmetuse ning uhkuse vahel vaakudes toetas ta oma väikese keha tooli ääre peale.
„Tohver, Teie olete ometi eestlane?“ algas preili Marchand, sulenoaga oma roosakarvalisi küüsi viilides.
„Mina? Ei, vreilen.“
„Kudas? Teie ei ole mitte eestlane?“
„Ei! Ma räägin ju Saksa keelt… Minu vanemad olivad eestlased.“
„Teie vanemad olivad eestlased ja Teie mitte? Sellest ei saa ma aru!“
„Ja — kuda vreilen siis arvavad? Eestlased on talupojad — mina pole aga mitte talupoeg, ma olen paruni teener, ja ma räägin Saksa keelt.“
Preili Marchand naeratas. Ta hakkas mõistma: eestlane tähendas siin maal talupoega ja talupoeg tähendas eestlast. See oli ju oma eest õpetlik, aga enda küsimusega oli ta mujale sihtinud.
„Ma tahtsin teada saada, Tohver, kas Teie siin maal olete üles kasvanud ja rahvast täieste tunnete.“
„Muidugi, vreilen.“
„Ja armastate seda rahvast?“
See oli keeruline küsimus. Tohver nihutas ennast sinna-tänna ja vahtis nagu abi-paluvalt preili otsa, kelle süsimustad silmad teda tooli külge kinni naelutasivad. Ta ei saanud sellest küsimisest aru.
„Ma tahaksin Teie arvamist teada saada, Tohver,“ ütles koolipreili lahke, julgustava pilguga. „Kas arvate, et meie mõisa talupoegade käsi hästi või halvaste käib? On nad rikkad või vaesed? On nad õnnelikud või õnnetumad? On neil vähe või palju tööd? On nad oma eluga rahul või soovivad paremat?“
Tohvri näo üle lendas nagu valguse-paiste — ta mõistis. Aga enne kui vastas, vaatas ta argselt ringi ja näis ukse poole kuulatavat.
„Ei, vreilen,“ sosistas ta ettepoole sirutatud kaelaga, „nad pole rikkad, ega ole õnnelikud, ega ole oma eluga rahul! Nende elu on ju koera-elu!…“
„Miks nii?“
„Raske töö — haganane leib — vitsad.“
„Kas see igas mõisas nii on?“
„Nii, kuda herra juhtub olema. Kus hea herra, seal vähem vitsu. Ka töö olla mõnes mõisas kergem, aga mitte palju. Rikkaid talupoegi ma ei tunne.“
„Kas nende põllud nii sandid on?“ küsis preili Marchand.
„Ega nad head ole,“ kostis Tohver, „ja nad ei saa neid korralikult harida.“
„Miks mitte?“
„Sest et mõisa töö aja ära võtab.“
„Siis teevad nemad mõisale enam tööd kui iseenesele? Kas mõis neile nii head palka maksab?“
Tohver vahtis laial silmal koolipreili otsa; ta ei saanud neist küsimustest jällegi hästi aru.
„Palka? Nad ei saa mõisalt kopikatki palka,“ ütles ta siis.
„Kuidas? Nad teevad mõisale ilma palgata tööd?“
„Ja, vreilen! Mõisale peavad nad tööd tegema, ja kes neile selle eest palka maksab!“
„Peavad? Kudas nii — peavad? Minu teada ei ole siit maa talupojad enam pärisorjad.“
„Aga nad elavad mõisniku maa peal ja peavad selle eest mõisale tööd tegema.“
„Kas nad selle eest mitte renti ei maksa?“
„Ja, vreilen, tööga maksavad nad ju renti.“
„Mitte rahaga?“
„Kust talupoeg nii palju raha võtab! Ja kes siis mõisa töö ära teeks!“
„Kas talupoegade rent siis nii kõrge on? See tähendab — kas neil selle rendi eest nii palju tööd on teha?“
„Kui palju?“
„Et nad oma põllud hooldusesse peavad jätma?“
„Ja, vreilen,“ ütles Tohver, jälle kartlikult ukse poole vahtides ja oma healt sosinaks muutes. „Minu kadunud vanemad ütlesivad alati, et pärisorjus nii kibe pole olnudki kui praegune teoorjus. Töö olnud kergem ja talupojad saanud mõnes kohas palju paremine süüa kui nüüd… Aga — palun väga, et vreilen minu küsimust pahaks ei paneks — miks vreilen nende asjade järele nii väga pärivad?“
Juliette naeratas. Ta oli vana toapoisi imestamist oma küsimiste üle juba ammugi märganud ja leidis selle põhjendatud olevat. Sest mis oli temal, parun Heideggi laste kasvatajal, X. mõisa talupoegadega, nende töö ja eluga tegemist? Nii võis Tohver oma seisupaigalt küsida, ja Juliette mõistis seda seisupaika.
„Ma tahan Teile öelda, mispärast ma neist asjadest osa võtan,“ vastas ta, kuna ta mustad, läikivad silmad mõttes küünlatule sisse vahtisivad. „Ma olin vaevalt mõne päeva siin mõisas elanud, kui mind üks kole sündmus nii väga ehmatas, et ma haigeks jäin. Siin pekseti inimesi. Neid pekseti nii, et nende südant-lõhestavat valukisa igaüks mõisas kuulda võis! See läks mulle südamesse, Tohver. Mul oli hale meel nendest, keda pekseti, ja kui ma kuulsin, et siin talupoegi üleüldse peksetakse, iga vähema kui süü eest peksetakse, siis oli mul hale meel kõigist teie talupoegadest. Minu kaastundmus kasvas aga veel, kui ma nägin, et siin ühelgi muul nendest hale meel ei ole, et neid põlatakse — sellest hoolimata põlatakse, et nad nii viletsates majades elavad, nii musta leiba söövad, nii jämedas riides käivad ja nii rasket tööd teevad. Ma pole säherdusi asju enne näinud, Tohver!“
Ta oli pikkamisi ja selgeste, iga tähtsama sõna peale rõhku pannes, kõnelenud, et toapoiss oma puudulise Saksa keele mõistmisega tema seletusest aru saaks. Tohver sai ka tõeste preili kõne sisust aru, vaatas aga siiski niisuguse näoga rääkija peale, kui seisaks ta mõne mõistatuse ees. Imelik saks, see uus koolipreili! Preili Ritter kuulis tihti pealegi talupoegade peksukisa, aga või ta sellest midagi välja tegi, ehk kellegi käest küsima läks, kuda talurahva käsi käib!… Tohvril enesel ei olnud ka mitte just kivi põues ligemise häda kohta; ta oli siin mõisas oma pika teenistuse-aja jooksul juba asju näinud, mis ka tema rinna kuumaks tegivad ja ta käe salaja rusikasse ajasivad, sest ülekohus oli vahel liig karjuv. Kuid inimene harjub kõigega, iseäranis, kui ta ikka ühte ja sedasama näeb ja tal mahti ei ole, maksvaid olusid teistsugustega võrrelda. Ta hakkab loomulikuks pidama, mille üle ta muidu imestaks ja võerastaks, ta saab tuimaks ja osavõtmataks häda kohta, millel lõppu ei ole ja mis igal pool ühesugune on; avalik ülekohus kaotab tema silmas viimaks oma kareda näo… Seepärast imestas Tohver selle võera naisterahva üle, kes asjade pärast ärevusesse sattus, mida siin keegi vaevaks ei võtnud tähelegi panna, millest peened inimesed, iseäranis „saksad,“ hea kombe pärast rääkidagi ei tihkanud…
„Teie käest, Tohver, palusin ma sellepärast õpetust, et Teie oma seisuse poolest kumbki ei ole — ei talupoeg ega mõisnik,“ rääkis preili Marchand edasi. „Teie ei saa siis ühte liig väga kiitma, ega teist laitma… Kas Teie ei võiks mulle lähemalt seletada, kui suur see töö on, mida talupoeg rendi asemel mõisnikule peab tegema?“
Toapoiss lõi kartlikuks. Ta pilk ei riivanud nüüd mitte ainult ust, vaid vilksas ka mööda toaseinu üles.
„Ega vreilen ometi sakstele ütle, et meie neist asjadest siin oleme rääkinud?“ küsis ta argse, kohmetanud naeratamisega.
„Kas neid asju siis salajas peetakse?“ imestas preili. „Ma usun, igaüks teab, kui palju talupojad mõisale tööd teevad?“
„Õige küll, vreilen, õige küll, aga — mis parem, on parem!“
„Kui Teie omale sellest paha kardate, siis muidugi täidan Teie soovi,“ vastas Juliette ruttu.
Tohver tõmmas oma tooli veidi ligemale.
„Ma võin ju vreilenile mõndagi rääkida,“ sosistas ta pika kaelaga, „aga kõige parem oleks, kui ma Teile teine kord herra kirjutustoast vakuraamatu tooksin — ma tean, kus ta seal seisab.“
„Vakuraamatu — mis see on?“
„Seal on sees, kui palju umbes talupoegadel kohtade eest mõisa tööd on teha ja maksusid maksta, kui ka sellest seadusest enam kinni ei peeta.“
„Teie tahate mulle seda raamatut ilma herra teadmata tuua? Ei, Tohver, seda ma ei soovi. Kui ma teda peaksin lugeda himustama, siis palun teda ise parunilt. Seda puhku saab sellest küllalt, kui mulle umbkaudu teada annate, kui raske töökoorm talude peal seisab. Mina olen põllumehe tütar ja saan Teie seletustest vististe aru.“
Tohver tegi siis, mida ta oma konariku, paindumata Saksa keelega teha võis. Appi tuli talle see, et ta majanduslisi asju, nagu alaline maainimene kunagi, kaunis hästi tundis ja et preili niihästi ta keelest kui ka ta seletuste ainest nii kergeste aru sai. Ta andis oma terasele kuulatajale kõige pealt väikese ülevaate kõigi tööpäevade üle, mis teatava suurusega talu rentnik aasta jooksul mõisa peab tegema, kujutas töö liikisid, ühe ja teise töö raskust, tööpäeva pikkust või jaotöö umbkaudset suurust. Siis kirjeldas ta talurahva koduseid töösid mõisa jaoks, ning jõudis viimaks kõiksugu maksude juurde mõisa, valla, kiriku ja posti heaks, mis talupojal vilja ja kõiksugu tarbeasjade kujul õiendada oli.
Näituseks võttis ta ühe X. mõisa kuuepäeva koha, millel umbes 18 tündrimaad keskmise headusega krunti. Preili Marchand kuulis, et säherduse koha rentnik terve aasta läbi igapäev ühe töölise hobusega ja teise ilma hobuseta mõisa töösse pidada saatma. Neid nimetatavat „teomeheks“ ja „vaimuks“. Neid kahte inimest olla peremehel üksnes mõisa töö tarvis üleval pidada, muidugi ka hobust või hobuseid, mida teine tööline tarvitab. Siis järgnes pikk rida töösid, mille tegemiseks veel ühte, kahte ja rohkem abitöölisi nõutakse, osalt jala, osalt hobusega. Neid töösid kutsutavat „abiteoks.“ Peremees pidada seks veel „abivaimud“ välja saatma; aga ka peremees ise ja perenaenegi astuda teatavateks töödeks, mis rutulist ärategemist või paremat oskamist nõuavad, mõisa orjusesse. Abiteoks loetavat: külvipäevad, sõnnikuveo-päevad, äestamise-päevad, heinapäevad, lõikusepäevad, korrapäevad, lambaniidu-, linaharimise-, killavoori-, viinaköögi- ja veel mõned päevad.
„Kui palju need tööpäevad aasta kohta umbes välja teevad?“ küsis Juliette.
„Kui ma õiete mälestan, siis tuleb hobusepäevi umbes kolm sada ja jalapäevi ligi kolm ja pool sada — kokku siis kaugelt peale kuue saja päeva.“
„Ja see pole veel mitte kõik, mida mõis talupojalt nõuab?“
„Oh ei,“ naeratas Tohver. „Sügisel ja talvel, mil välised tööd puhkavad ja mil ka taluinimene suvisest ja sügisesest raskusest hinge tahaks tagasi tõmmata, hakaku naisterahvad tuliste koduseid töösid mõisa tarbeks tegema. Seal on umbes viisteistkümmend leisikat linu lõugutada ja ropsida, siis kaheksa naela linu kõige peenemaks lõngaks kedrada ja kangaks kududa, ehk selle asemel kakskümmend naela villu kraasida, kedrada ja riideks teha, ehk ka kakskümmend naela takku kedrada ja kududa… Ja nüüd jõuame maksude juurde, vreilen.“
„Maksude juurde? Teie pole veel lõpul?“
„Ei. Talupoeg peab mõisale veel kõigist oma põllusaakidest, loomadest ja kätetöödest osa andma. Seal on kõige pealt „kümnuse-vili“: kaks tündrit rukkid, kaks odre, kaks kaeru, ka nelikümmend leisikat heinu. Siis toob talupoeg mõisa veel ühe lamba, keda „kohtulambaks“ nimetatakse, kaks „kohtukana“ ja kaks „kohtuane,“ kolmkümmend „kohtumuna,“ ühe neljavakase „kohtukoti“, kolm naela „töömargalõngu,“ peened kui hing, oma linadest kedratud, mitu kütkeköit, mitu paari saunavihtu, nelikümmend leisikat õlgi ja viis sülda „adrasüllapuid“… Aga nüüd on veel kroonule „pearaha“ maksta. Selle maksab mõis välja, kuid talupoeg teeb selle eest mõisale 38 jalapäeva“…
Tohver seletas siis, et teopäevade arv ja maksude suurus iga kuuepäeva-koha pealt mitte just ühesugune ei olla, vaid maapinna headuse järele vähe kõikuda. Väikematel taludel olevat muidugi seda võrd kasinam töö- ja maksukoorm kanda, kui neil vähem krunti on, kus juures ka jälle maa headus otsust tegevat. Ja lõppeks ei olevat töö ja maksude paljus ka kõikides mõisates mitte ühetaoline, vaid siin suurem, seal vähem.
Juliette arusaamist takistasivad kõik need võerad mõedud ja asjanimed, mis toapoiss talle ette luges, aga ta jõudis ometi sellele selgusele, et talupoeg maatüki eest, mis temal, ta perekonnal ja perel vaevalt hinge sees hoiab, mõisa terve töö peab ära tegema, nii et herral palga eest ainust töölist vaja pole pidada, ja et talupoeg peale selle veel oma pisukesest sissetulekust peab aitama mõisnikku toidu, ihukatte ja tarbeasjade poolest üleval pidada.
„See on ometi kõik?“ küsis ta. „Või leiate ehk veelgi midagi?“
„Ja, vreilen,“ vastas Tohver. „Need olivad talupoja kohused mõisa vastu. Aga tal on ka veel avalikka maksusid. Valla magasiaita annab ta mõne mõedu talve- ja suvevilja, siis kiriku-õpetajale igast viljast üheksa karnitsat, koorma puid, naela linu, ühe kana, heinu ja peergusid. Ka köster saab naela linu, mõne karnitsa rukkid ja odre ning heinu… Talupoeg aitab siis veel posthobused toita, kellega saksad üksi sõidavad, nimelt siis, kui halva tee pärast oma hobuseid ei raatsi tarvitada. Postijaama on tal moona viia kaks vakka kaeru ja kaheksa leisikat heinu… Niisama peavad talupojad mõisa vahimehe oma kulul üleval — sellesama, kes neile tallis vitsanuhtlust annab.“
„Aga ütelge, Tohver, mis jääb siis talupojale enesele üle?“
„Haganane leib, millele tulega ligi ei tohi minna,“ naeratas toapoiss.
„Mis see tähendab?“
„Muidu põleb leib ära, nagu turvas.“
Preili Marchand mõistis: ta ise oli ju seda leiba turvaga võrrelnud.
„Aga kui talupoeg mõisa niipalju päevi teeb,“ küsis ta hirmunud näoga, „kust võtab ta siis veel üleüldse aega oma põldude harimiseks, lõikuseks, heinategemiseks, rehepeksmiseks ja nõnda edasi?“
Tohver kehitas õlasid. „Võtku, kust tahab! Kes selle järele küsib! Eks ole sellega vilets küllalt! Ilusa ilmaga ole kõige perega mõisa heinamaal ja lõikuseväljal — oma hein kõrbeb päikese käes ära või jääb vihma kätte ja vili pudeneb maha. Ainult vahete-vahel, kas või pühapäeval, võib talupoeg kibedal tööajal ka iseenese peale mõtelda. Mõisapäevad peavad aga tehtud ja kõik maksud õiendatud olema.“
Preili Marchand oli üles tõusnud. Ta kõndis mõne korra edasi-tagasi üle toa ja avas siis ühe akna, millest ta natukene aega välja vaatas.
„Tohver, see on ju pärisorjus, nagu ma selle üle raamatutest olen lugenud!“ pööras ta korraga vana teenri poole.
„Meie kutsume seda teoorjuseks.“ kostis see, ka üles tõustes.
„Ja teie talupojad on sellega rahul? Nad ei kaeba riigivalitsusele?“
„Jumal hoidku, vreilen, kes meil kaebada tohib! Ja kuhu talupoja kaebtus ulatab? Kui kaebab, saab vitsu. Kõik ta kohtumõistjad on mõisnikud. Mine nüüd mõisniku juurde mõisniku peale kaebama!“
„Teil on muidugi ka ilma maata inimesi?“ küsis koolipreili, kui ta natuke aega ristis kätega sügavas mõttes seisnud. „Kudas nende elukord on?“
„Jah, meil on neid küllalt!“ vastas Tohver ohates. „Viimasel kahel-, kolmelkümnel aastal on mõisnikud hulga-kaupa talusid, mõnes kohas terved külad, ära hävitanud, et maid mõisale võtta. Oli maata inimesi juba vanast palju, siis on neid nüüd veelgi juurde siginenud. Need inimesed orjavad talupoega ja orjavad mõisat kah. Pole nad taludes sulaste või tüdrukutena kindlas teenistuses, vaid on neil kuskil oma väike urtsik, siis teevad nad selle ilma maata urtsiku eest mõisa jälle päevi — mees ühe päeva nädalas aasta ümber, naine kaks päeva nädalas Jüripäevast Mihklipäevani. Niisama peavad talusulaste naised, ehk nad küll mõisalt midagi ei saa, mitte ulualustki, nimetatud määral päevi tegema. Ja seejuures ei saa nad tööpäeval mõisast süüagi — igaühel olgu oma leivakott kaasas. Peale selle on neil naistel mõisale veel kolm naela linu ehk kaheksa naela takku lõngaks kedrada.“
„Sel lool on siis arusaadav, et Teie rikkaid talupoegi ei tunne,“ ütles Juliette kurva naeratamisega. „See on maa, kus ainult mõisnik rikas on.“
„Jõukaid inimesi on meil alama rahva seas ka,“ tähendas Tohver, kes igapidi õiglane püüdis olla. „Need pole aga lihtsad talupidajad, vaid kõrtsmikud, möldrid ja mõned teised äriajajad ning aidamehed ja muud sundijad mõisas, kes oma palgale ja moonale peremehe varandusest salaja lisa on mõistnud muretseda.“
„Veel üks küsimus, Tohver: kudas teil koolidega lugu on? Kas käivad lapsed koolis ja kes peab koolid üleval — mõisnik või talupoeg?“
„Koolidest ei tea ma palju jutustada,“ ütles Tohver kõrvatagust sügades. „Meie vallas kooli ei ole, paljudes naabrivaldades ka mitte. Neid olla aga siin ja seal, kus hea herra on, ja seal saab koolmeister muidugi vist osalt mõisast moona, kui tal pisut maad ei ole.“
„Siis kasvavad lapsed teil täieste ilma õpetuseta üles?“
„Enamiste jah. Hädavaevalt õpivad terasemad lugema. Kirjutada ei osta peaaegu keegi. Mina ise õppisin paruni laste käest natukene varesejalgu tegema, ja olen seda tarkust siis mõnele mõisateenijale edasi õpetanud.“
„Ma tänan Teid, Tohver, ja ei taha Teie öörahu kauemine raisata,“ ütles koolipreili, kuna ta käe kergeste toapoisi õlale pani. „Mind rõemustab ka, et Teil hea süda rinnas tuksub, sest muidu poleks Te mulle oma rahva häda nii selgeste võinud silma ette maalida. Minge puhkama, Tohver!“
Kui Juliette üksinda oli, hakkas ta jälle mõttes ühest seinast teise kõndima. Enne seda pani ta akna kinni, sest külma-värin käis tal üle ihu. Ta mõtles selle peale, mida ta praegu siin kuulnud, ning selle peale, mida ka poole tunni eest õhtulauas pidanud kuulma. Temale oli arusaamata, kuda neil külluses elavatel, õnnelikkudel inimestel, kelle seas armastus, viisakus ja soe osavõtmine üksteise kohta nii selgeste nähtavale tuli, nende viletsate vastu seal väljas, kellelt nad oma külluse, oma terve ainelise õnne saivad, muud tundmust üle ei jäänud kui südameta põlgtus, halastamata pilkamine. Laiskust, tuimust, hooletust heitsivad neile need ette, kes kõike nende ihujõudu oma tuluks tarvitasivad, neile selle eest mitte vaimuvalgustki ei andnud, vaid neid iga vähema kui eksimise eest kõige häbistavama nuhtluse alla mõistsivad… Tema, Juliette, ei olnud politikaga ega muude avalikkude asjadega kunagi lähemalt tegemist teinud, ta ei tunnistanud ennast ühegi partei alla ega hoidnud ühegi kindlaste ärapiiratud püüdesihi poole. Ta oli lihtsalt inimene, kellel lahtised silmad ja vastuvõtlik süda. Seepärast otsustas ta asjade üle, mida ta siin poolteise nädala jooksul näinud ja kuulnud, ainult oma inimliku ja isikliku tundmuse järele. Tal kõmises ikka veel kõrvas see südant-lõhestav valukisa, mis teda teatavat õhtul mõisa puiestikus kahvatama ja värisema pannud, ja tal seisivad nende ohvrite näod ikka veel meeles, kellele ta oma kaastundmuse-õhinas püüdnud läheneda. Nagu peksetud koer oli tüdruk, keda ainult sellepärast nuheldud, et tööväsimus ta silmad pooleks minutiks kinni sulgunud, tema, Juliette, kätele suud andnud — ainult selle kaastundliku pilgu pärast, mis temale selle võera silmast vastu lendas. Ja meeles oli Juliette’l ka selle hiiglasuuruse töömehe vaade täis meeleheitlikku häbi ja lepitamata viha, mille ta selle mehe laste peale heitnud, kes teda praegu kui kõige suuremat kurjategijat, nagu tigedat looma piitsutada lasknud — ainult selle eest, et tal inimlik süda põues olnud, mis avalikku toorust hukka mõistnud. Sest toatüdruk Mai, Päärna õde, oli Juliette’le Tohvri abil teataval õhtul jutustanud, mispärast tema venda ja seda töötüdrukut peksetud. Koolipreili oli Maie näinud nutvat, ta kurbtuse põhjuse järele pärinud ja nii kõik teada saanud. Need olivad paar tumedat päeva ja ööd, mis võeras naisterahvas selle Eestimaa mõisa katuse all seepeale mööda saatnud. Alatasa helises kole karjumine ta kõrvus, alatasa seisivad mõlemad näod ta silma ees, ning unes ilmusivad nad talle veel mitu korda kohutavamal tujul…
Kuna preili Marchand nõnda edasi-tagasi kõndis ning õhtuse jutuajamise peale söögilauas tagasi mõtles, pidi ta eneselt võerastades küsima, miks ka see noormees, kes kauemat aega vabamal maal viibinud ja sealseid olusid näinud, siinse talupoja eest ainust kaitsvat või vabandavat sõna ei kulutanud, kui ta oma isa ülekohtust otsust tema kohta kuulis. Ei, ta oli koguni veel märkusi teinud, kui poleks talupoja töö nii raske, kui seda arvatakse! Puudus neil kõigil siis ülepea arusaamine töö raskuse kohta, või puudus neil inimlik süda ligemise vastu?
Juliette ei leidnud vastust. Ta otsustas neid küsimusi uurima hakata. Ka veel teisele otsusele jõudis ta täna õhtu: ta tahtis võimalikuks teha kord külasse minna ja pilgukest Eesti talupoja elumajasse, ta perekonda ja kodusesse elusse heita. Ta leidis sellest otsusest nii palju erutust ja huvitust, et ta mõnel ajal magama ei maldanud jääda.
Eestimaa talupoeg oli nelikümmend aastat priiust maitsnud, aga ta oli vaesem ja viletsam kui pärispõlvel. Priius oli talle õiguse andnud, liikumata vara omandada, aga mitte ainus peremees tervel Eestimaal polnud veel nii kaugele kosunud, et omale talu oleks jõudnud osta. Ja talupoja kosutamiseks oli ometi priius antud! Mis ime siis, et praegune teoori uut peastvat seadust kirglisema õhinaga ootas, kui pärisori neljakümne aasta eest priiust! Ta ootas seda, nagu pilvekest pika hävitava põua järele taevaservalt oodatakse.
See ootamine kestis juba kaua. Ta põhjenes ainult palja kõmina peal. Ainult õhus heljuvate kuulujuttude järele teadis talupoeg, et midagi teoksil, midagi tulekul olevat. Kindlaste ei teadnud ta kunagi, mil saksad seadusi tegivad. See jäeti harilikult salajaks või poolsalajaks. Esmalt ei sündinud saksa seisuslise kõrgusega kokku, talupojaga avalikkude asjade üle juttu ajada, ning teiseks võtsivad või tegivad saksad omale sagedaste kohuseks, seaduslisi uuendusi, kui need talupojasse puutusivad, kuni nende maksma-hakkamiseni salajas hoida. Eestimaa rüütlitel polnud nimelt millegi eest nii suurt hirmu kui talupoegade rahutuste eest.[1] Ja nende uuendused sünnitasivad tihti rahutumat ärevust, sest et neist rohkem loodeti, kui nad pakkusivad, ning see lootus tekkis rahva halastama raskest põlvest, millest ahastusega peastmist oodati.
Ainult ääri-veeri mööda sai talupoeg kuulda, kui saksad maapäeval asju harutasivad, mis talupoja tuludesse puutusivad. Opmann kaotas vast kogemata mõne tähenduse ära, toapoiss või toatüdruk, kes sugu Saksa keelt mõistis, püüdis herraste ümbruses mõne lause-katke kinni ja kandis selle edasi; herra, kes talupoja vastu ise midagi ilmutas, oli juba haruldane lind.
Sellest oli juba kaua, kaua aega tagasi, kui Eestimaa talupojad säherdusi mahapillatud või õhku lendama jäänud sõnu uutest seadustest hakkasivad korjama. Paljud võisivad Võllamäe Päärnaga öelda, et nad neist seadustest juba nii kaua kuulevad, kui elavad! Sest juba seitse aastat pärast seda, kui priiuse-seadus lõpulikult ja täielikult maksma hakanud, aastal 1839, hakati maapäeval talupoja olukorra muutmise pärast aru pidama, ja see uuendusetöö ei kestnud mitte vähem kui seitseteistkümmend aastat! Tehtud seaduse kuulutamiseni läks siis veel kaks aastat aega. Teadagi, et asi vaheajal ootamisest tüdinenud talupoegade meelest ära ununes, nõnda neil aastatel, mil kohenduse-töö ajuti seisis, või mil paljastest arupidamistest eemale, otsuste juurde, ei jõutud.
Oi, need olivad tormilised maapäevad sel ajal! Sundus paranduste ettevõtmiseks oli suur: ühel pool varaliselt ja vaimliselt ikka madalamale langev talupoeg, kes otse hukatuse äärel seisis ja mõisniku enese tuludele hädaohuks kippus saama, sest et ta töö- ja maksuvõim hävines; teisel pool riigivalitsus, kellele talupoja häda tundmata polnud ning kes sellest riigi tuludele kahju pidi kartma. Aga kes siis tahab heameelega midagi ohverdada! Balti rüütli enesearmastus ja omakasupüüe oli aastasadade jooksul, mil ta maa ja rahva pärisomaniku põlve kitsendamata lõbuga maitsnud, nii suureks kasvanud, nii temale veresse ja üdisse läinud, et ta päris kuritööks pidas, kui temalt nende heaks midagi nõuti, kes temale ta paradiisliku põlve muretsesivad. Seepärast leidis iga nõue, mis sinna poole sihtis, et mõisnik talupoja heaks enda omanduse-õigustest midagi peaks kitsendada laskma, päris vihast vastupanekut.
Eestimaa rüütelkonna auuks peab aga ütlema, et ta mitte täiel arvul säherdusel kitsarinnalisel seisupaigal ei seisnud. Maapäev jagunes enamiste kaheks, vahel ka kolmeks erakonnaks: puruvanameelseteks, vabameelseteks ja parajuslasteks. Vabameelsed, kes uuenduste eest välja astusivad, tegivad seda vast vähem oma helde südame, kui terasema majanduslise ja politikalise vaate, oma rohkem selginud vaimu ja laiema silmaringi tõttu. Nad ütlesivad enestele lihtsalt: Nii ei lähe enam; mida kauemine viivitame, seda raskemaks läheb töö, sest tegemata ei või ta jääda. Vanameelsete pilk ei ulatanud aga nende silmapilklistest isiklistest tuludest üle, nad ei mõelnud homse peale. Nad ei öelnud enesele: Mida sa täna ei anna, pead homme kahekordselt andma.
Vabameelne tiib nõudis kõige pealt talupoja majanduslise aluse kindlustamist. Pärisorjuse kaotamisest saadik, kus mõisnikul talupoja elatamise eest enam mingit vastutamist ei olnud, sest et tal sellest tulu polnud, oli viimane maa poolest täieste linnupriiks saanud. Mõisnik ajas ta kohast välja, võttis maa omale — mingu talupoeg, kuhu tahab! Sel kombel hävitati Eestimaal, nagu tuttav, terved suured külad ära. Talupojal, kes igatahes pidi kartma, et ta talust ilma jääb, polnud sel kombel kõige vähematki sisemist sundi, oma põllu ja aasa eest mingit hoolt kanda; ta ajas päevast-päeva läbi ja kurnas maad ära. Taheti seepärast talupoja majanduslist seisukorda tema enese kui ka mõisa tulul tõsta, siis oli vaja talle rohkem asumise-kindlust muretseda. Lähem samm sellel sihil võis olla, et mõisniku õigust, oma maad talupoja alt igatahes ära võtta, kitsendati. See võis kas seeläbi sündida, et kaua-aegsed või koguni põlised kontrahid mõisniku ja talupoja vahel seaduseks tehti, või veel põhjalikumalt seeläbi, et mõisnik oma maast teatava kindla osa üksnes talupoegade tarvitada määrab, ilma et tal õigust oleks, seda otstarbet oma talul muuta.
Vabameelsete poolt ilmusivadki säherdused ettepanekud. Iseäranis viimane sai terves seaduse- andmises kõige tähtsamaks. Oh, seda vihatormi, mis vanameelsete poolt nüüd lahti peases! Nende omandust taheti puutuda! Nendelt taheti õigust ära võtta, enda isikliku omandusega teha, mis tahavad! Hurjutades näitasivad nad talurahva priikslaskmise seaduse peale, milles kõik maa selge sõnaga nende ilmpuutumata, äravõtmata omanduseks oli tunnistatud, — jah, nad olla ju talupojale priiuse just sel tingimisel andnud, et nad enda liikumata vara vastuvaidlemata peremeesteks jäävad!… Pikkade, suuremalt osalt kirgliste võitluste järele võitis viimaks siiski vabameelsete niisama tarvilik, kui loomulik paranduse-nõue, kui ka mitte ilma tähtsa kitsenduseta: tehti otsuseks kõike maad, mis aastal 1846 talupoegade all olnud, talurahva maaks tunnistada, kuid kuues osa sellest maast pidi mõisniku vaba tarvitamisevoli alla jääma, et ta selle peale tarbe-korral mõisa sulased võiks elama asutada.
Niisama visalt pidasivad vanameelsed „vabast kontrahist“ kinni, mis priiuseseadusega maksma hakanud ja mõisnikule nii palju tulu, talupojale nii palju kahju oli toonud. Et „vabast“ rendilepingust seal juttugi ei või olla, kus üks pool teise majanduslise ülevõimu all seisab, oli vabameelsetele ammugi selgeks saanud. See „vaba kontraht“ oli just talupoja langemise üks peapõhjustest, ning maapäevadel oldi ju koos, et talupoja seisukorda parandada. Leiti, et endine vakuraamat talupoega mõisniku pigistuste eest palju rohkem oli kaitsnud kui nüüdne vaba leping „vaba võistluse“ põhjusmõttel. Seepärast oli ka tulevikuks seaduse-paragrahvisid vaja, misläbi — vähemast teorendi kohta — talupoja rendikohused selgete arvudega ära on määratud. Ka see ajakohane nõue küpses otsusele.
Rüütelkonna otsuste peale mõjusivad tähtsamalt, kui see sellele meeldis, riigivalitsuse juhtivad, parandavad, laiendavad ja korraldavad määrused. Oh neid komisjonisid, mida teoksil olev seadus ära pidi igama, enne kui ta küpseks viljaks sai! Rüütelkond oli omapoolse seaduse-proovi, paljude võitluste järele isekeskes ja väliste võimudega, riigivalitsuse käsul 1849. aastaks valmis teinud. See ei läinud aga sel kujul läbi ja anti ühe komisjoni kätte täiendada ja parandada, kes kroonu kui ka mõisnikkude asemikkudest kokku oli seatud ning Tallinnas asus. Nüüd läks ta Peterburis ühe kroonu-komisjoni kätte, milles ka jälle mõisnikkude volimehed töötasivad. Kõige kibedama tuleproovi pidi seadus aga viimaks nõndanimetatud Läänemere komisjonis Peterburis läbi tegema, kus teda jälle täiendati ja muudeti, enne kui ta riigi nõuukogu kätte heaksarvamisele jõudis. Alles 5. juunil 1856 oli uus „Eestimaa talurahva seadus“ nii kaugel, et ta Kõigekõrgema kinnituse sai.
Kuid maksma ei pandud teda seepärast veel mitte. Teda oli enne vaja Saksa ja Eesti keelde tõlkida. See töö toimetati järgmisel, 1857. aastal ära. Maksvusesse pidi seadus Jüripäeval 1858 astuma. —
Tume kõmin, et Keiser uuele seadusele „käe juba ammugi alla teind,“ lagunes talurahva seas juba ennem laiale, kui see vast oli sündinud. „Tuimal“ talupojal on head kõrvad, kui midagi õhus heljub, millest ta omale hädas abi loodab. Aga — lisati umbusklikult juurde — saks hoiab seadust meie eest salajas. Kindlamaid tõendusi selle kohta, et oodatud seadus tõeste olemas ja et ta ka tõeste maksma pandakse, hakati alles 1857. aasta kevadel saama. Siin ja seal olivad mõisnikud talupoegadele juba ise tunnistanud, et säherdune uudis tulekul, nimelt sel puhul, kui neilt ühte või teist kergendust oli mindud paluma. Talupojad lähenesivad mõisavanematele säherduste soovidega just sel kavalal mõttel, et neilt midagi uue seaduse kohta kuulda saada. Ja tihti läks nende nõu korda.
Juuru kihelkonnas sai alaline janunev pärimine uue seaduse järele osalt seeläbi kustutust, et Mahtra mõisa valitseja Rosenberg talupoegadele selge sõnaga vastas, et uus seadus peatselt tulekul olla. Mahtra peremehed läksivad nimelt 1857. aasta kevadel mõisa, et uute kontrahtide tegemist nõuda. Ka neil keerles uus seadus peas ja ka nemad arvasivad, et see juba Keisri tahtmisel peaks maksma, kuid mõisnikud ei taha seda teada anda. Muidugi nõudsivad nad uute kontrahtide sisse seaduslisi kergendusi. Opmann seletas neile aga, ta ei võida uusi kontrahtisid teha, sest et uut seadust vaja olla ära oodata, mille määruste järele kontrahid tulla teha. Sinnamaani jäävat kõik vana viisi, nii ka peremeeste orjuse- ja maksukoorm.
Mahtra meestel oli selle seletuse läbi, kui ta neile ka muidu ei meeldinud, kindlus käes, et mõisavanemad uut seadust enam salata ei püüa. Asi seegi! Mahtra peremeeste ja teiste käest, kes mõisast samasugused vastused saanud, lagunes rõemusõnum kaugele üle kihelkonna laiale. Kuid siiski oli ka umbusklikka küllalt, kes Uuetoa teomehega ütlesivad: „Mis saks ei taha, see ei tule.“ Parun Heidegg näituseks polnud oma peremeestele veel poole sõnagagi viiksatanud, et neil mingit uudist on oodata, ning paarile pärijale kostis ta oma karedal, pilkaval viisil: „Kas teil, laiskvorstidel, praegu küllalt hea põli pole? Või veel suuremaid kergendusi soovite! Siis sööksivad ju täid teid ära!“
Parun Heidegg ise oli põlluseaduse uuendusetööst maapäeval elavalt osa võtnud. Muidugi seisis ta vanameelsete „tagurlaste“ liigis, ja seal mitte viimases reas. Ta polnud küll mitte suurem kõnemees, ei lasknud ennast ka mitte komisjonidesse valida, sest et ta oma pead ja keha raskema tegelise tööga ei raatsinud vaevata; tema tugevus oli palju enam selles, et ta rüütlite ringkondades era-viisil soovitavat „tuju“ oskas teha, nende arvamiste peale oma seisukohalt mõjuda, neile oma mõtteid pähe tuupida ja nende enda arvamisi, kui need vabamat värvi kandsivad, kõigutada ja kukutada. Niisugust misjonitööd tegi ta suure õhina ja osavusega niihästi kodus oma lähemate naabrite seas, perekondlistel kooskäimistel, kui ka Tallinnas maapäevade ajal klubis, võerastemajas ja Petenbergi viinakeldris, tuttavas „magusas augus“[2], klaasi veini ning austrite juures.
Parun Heideggi arvamise järele oli, nagu teada, talupoeg ise oma viletsa elukorra, oma varalise ja vaimlise häda juures süüdlane. See kõik tuli tema tuimusest, laiskusest, hooletusest. Talupoega ei võinud mingisugused kergendused aidata — ei, vaid need pidivad ta veel hoopis ära rikkuma. Parun Rüdiger Heidegg oleks hea meelega talupoja töö- ja maksukoorma suurendamise ning kõiksugu karistuste kõvendamise poolt olnud, kui seda maapäeval oleks juletud ette panna. Ta võitles kõigest jõuust põlise kontrahi, talumaa omavolilise äravõtmise õiguse kitsendamise, talumaa äramääramise, teoorjuse kergendamise ja talupoegade vaba liikumise laiendamise vastu. Kõik seletused ja harutused, mis nende õiguste poole käisivad, põrkasivad tema rinna küllest tagasi, kui oleks seda veel esivanemate raudriie katnud. Ainus asi, mis teda ja temasuguseid viimaks siiski poolikule järelandmisele sundis, oli kartus, et riigivalitsus uuenduse-töö rüütelkonna käest või vähemast tema juhtiva mõju alt ära võtab — mis ju ka osalt sündis — ning seaduse valmistab, mis vabameelsete nõuetest veel palju kaugemale läheb. —
Nagu mujal, nii polnud ka X. valla talurahva seas tervel 1857. aasta talvel muud põnevamat jutuainet, kui uus seaduseraamat. Et parunilt selle kohta midagi teada ei saadud, siis katsuti opmanni juures õnne. Kuid see oli herraga täieste ühte laadi mees: uhke, kõrk, kinnine, talupoja vastu kaastundmuseta. Pealegi oli tal peremehelt kindel käsk, uuenduse tuleku üle vaikida, sest „kes kurat teab, mida need vastased nadikaelad omale pähe võtavad!“ Opmann Vinter andis siis küsijatele veel tüsedama vastuse kui mõisnik ise: ta näitas neile oma jämedat keppi ja kostis: „Seda toob teile uus seadus!“…
Piinati siis alamaid sundijaid küsimistega. Kuid need ei teadnud isegi midagi selgemat. Kubja-Prits võttis omale küll vahel näo ette, kui peituks terve seaduseraamat oma 1315 paragrahviga tema peas, kuid see oli paljas halpimine — tema kui kõige noorem sundija ei teadnud asjast rohkem kui talupojad isegi. Seepärast jättis ta oma tulevase äiagi, kes teda kõige visamalt püüdis välja uurida, tumeda tõe ja palja vale vahele vaakuma.
Nelipühi teisel pühal pärast jumalateenistust sai Uuetoa Jüri Ants Tertsiusega kirikukõrtsi ees kokku, kus ta Maidla talitaja Ants Piibuga ja Koka Madisega, Atla talitaja abilisega, juttu vestis. Nende jutu-aineks oli muidugi jälle „uus vakuroamat,“ nagu rahvas tavaliselt hiljuti ilmunud seadust kutsus, ning Mahtra talitaja kutsus mõlemat ametivenda kirikherra juurde kaasa, et „kuulda soaks, mis koguduse hingekarjane vaimupäevadest lausub.“
„Noh, sina tunned kirja — mene sina eel, meie poeme tagajärel ukse vahelt sisse,“ otsustas Maidla talitaja.
„Sina, Jüri, võiksid koa mesti lüia, et meid rohkem oleks, kes kirikherra seletust kuulevad,“ pajatas Sepa Ants, sugulasele teretamiseks kätt andes.
„Mina põle ju valla-ametnik,“ vastas see.
„Mis sest! Oled ju peremees; eks asi puudu sinusse niisama kui meissegi.“
Et õpetajal aga veel surnuid matta, pruutpaarisid laulatada ja lapsi ristida oli, mis tüki aega võttis, siis läksivad mehed niikauaks kõrtsi keelt kastma ja piipu panema. Kõrts seisis ka siin, nagu enamiste igalpool, otse „kiriku külle all“, vaevalt mõni sada sammu viimasest eemal. Ainult kiriku ümber kasvavad lehtpuud ja põesad, mille pungad praegu pakatama lõivad, lahutasivad mõisniku puskarihallikat Jumala pühakojast. Tõsiselt vaatas kiriku madal, jäme torn, piilusivad ta lihtsad, halli krohviga müürid puude ja põesaste vahelt pikalt ja laialt tolmuse tee ääres trooniva tuhmi, pilpakatusega kivise hoone peale maha, mille uksest ja aknast kibe piibusuits ja läila viinahais pikkamisi välja kevadese õhu sisse imbisivad. Tume, läkastama paneva õhuga täidetud avar ruum oli rahvast puupüsti täis. Suurem hulk seisis; istujaid oli ainult pika laua peal, mis ukse kõrvalt, akna juurest, teise seinani ulatas. Leti ees, mille luuk ülesse tõmmatud, valitses elav tungimine. Kõrtsmik laskis aeglase rahuga suurest ankrust vasksete mõetude sisse viinaköögi puhastamata alkoholi-sodi nõrguda. Vaesed väsinud talupojad, kes kirikus poolteist tundi üksteise najal tukkunud, ärkasivad siin jälle väheseks ajaks elule, et mõne aja pärast veel unisemalt ja uimasemalt koju poole vaaruda.
Nagu paaril pühapäeval ennemine, nii oli ta täna kõrtsis, selle esisel ja kiriku ümber valjuste jämavaid, erutatud salkasid märgata. Harutati tänagi teistest valdadest ja kihelkondadest saadud sõnumid. Ja need olivad huvitavad küllalt, sest mitmes kohas oli kuulu järele avalik tõrkumine abiteo tegemise vastu peale hakanud, nõnda nimelt Kose kihelkonnas mitmes vallas, nagu Ojasuus, Orus, Uuemõisas, Tammikus, Tuhalas jne., ning kus seda veel polnud sündinud, seal pidi varsti teiste eesmärgi järele tehtama. Nagu äkiline maruhoog näis üle maa käivat, ja kuhu ta veel ei ulatanud, seal kuuldi eemalt tema hulgumist ja tunti hinges nagu sala vapustust. Ikka tõsisemaid, tumedamaid nägusid, ikka ähvardavamalt vahtivaid silmi võis rahvasalkades igal pool märgata.
Kui Mahtra talitaja oma seltsimeestega kõrtsist välja astus ja kirikule lähenes, nägi ta, kuda õpetaja Berg parajaste pikaldasel, mõedetud käigul, ametikuub seljas ja sametist müts peas, koju poole sammus. Kirikumõis, ühekordne kivimaja laia, madala peatrepiga ja rõduga, oli üsna kiriku lähedal, õrnal noorusel puhkevate aiapõesaste ja puude vahel. Mehed astusivad tagumisest uksest sisse —Ants Tertsius eel, teised ükshaaval ja pikkamisi tagajärel.
Neil oli ruumikas, lihtsas toas, kus õpetaja rahvast vastu võttis, natuke aega oodata; siis ilmus õpetaja Berg, kellel kirikukuub seljast võetud, oma priske, mõnusa Lutheruse-näoga. Vilu lahkusega küsis ta Mahtra talitaja soovi järele, sest see oli ette astunud, kuna teised peale alandlikku kumardamist ukse juurde seisma jäivad.
„Tulime kirikherra palvete selle uue seaduse pärast,“ algas Sepa Ants. „Kui kihelkonna-kohtuherra meile Jüripäe raamatud kätte andis, siis ütles, et kui teie ise aru ei soa, siis peab kirikherra teile ära seletama.“
„No, mis asjast te siis aru ei saa? Sina, Ants, oskad ju lugeda; eks sa loe seadust neile ette, kes lugeda ei oska!“ vastas õpetaja ja vajus kirjutuselaua ees oleva leentooli peale.
„Oskan lugeda küll,“ vastas talitaja, „aga saksad ei oska vist seekord heaste lugeda. Meie loeme sedasi, nemad sedasi. Seal on 127. numbri all, et kel 9 tiinu põllumoad on, peab 250 hobuse- ja 250 inimese-päeva tegema, ja ei ole vaimupäevi ega teise inimese päevi ega lõikuse-päevi ühtigi.“
„Soo, kuhu need siis jäävad?“
„Eks nad jää ära.“
„No, kes siis Mahtra ja Maidla herra sõnniku väljale veab, lõikuse lõikab ja kardulid üles võtab?“
„Eks meie,“ vastas Ants.
„Aga teie tahate selle eest raha saada.“
„Noh, raha on sakste taskus küll olnud, eks taha meie taskus koa olla.“
Õpetaja tõusis üles ja astus raamatukapi juurde.
„Ma ei ole seda uut seadust küll mitte veel lugend,“ ütles ta kapiust lahti keerates ja silmadega seaduseraamatut otsides, „aga ma ei usu mitte, et seal vaimupäevi üleval ei seisa. Mis paragrahv või ‚number‘ see oli, mis sa nimetasid?“
„Sadakakskümmendseitse,“ vastas Sepa Ants.
Õpetaja ulatas raamatu kapist, viis ta laua peale ja otsis küsitava seaduse-punkti üles. Luges mees, ja luges. Tükk aega vahtis raamatusse ja ei lausunud sõnagi. Viimaks hakkas raamatut mujalt sorima. Ta nägu hakkas ikka enam imestust avaldama, ja et ta seda vist ei tahtnud näidata, siis toetas ta põse käe najale.
„Selles punktis ei ole tõeste mitte abitegu nimetud,“ ütles ta viimaks.
„Sellepärast! Aga saksad nõuavad seda ikke edasi!“
„Küll see on vist kuskil teises kohas üleval, et teie abitegu nii kaua veel edasi teete, kui maad ära on mõedetud,“ arvas õpetaja.
Ants tähendas, et nii palju kui tema raamatut uurinud, abitegu kuskil üleval ei olevat.
„Noh, seda saate ja varsti kuulda,“ lõpetas õpetaja Berg, keda vist lõunasöögile oodati. „Mahtra herra tuleb varsti mõisa, küll ta teile siis ise uut seadust kuulutab. Küll te siis näha saate, missugune ta on.“
Ta tõusis üles ja andis seega peremeestele märku, et nad ära läheksivad. Atla, Maidla ja kolmanda mehe olekust oli ta küsimata märganud, et need Sepa Antsuga ainult kaasa tulnud.
Selle väärtuseta seletusega pidivad neli tõeotsijat seks korraks leppima. Vaikides, kulmud kortsus, astusivad nad kirikumõisast välja. Naeratav kevadene päikene ja põesastes siristavad varblased võtsivad neid nagu pilgates vastu… Väravas ootas suurem trobikond uudishimulisi kirikulisi, kes nende nõuust kuulnud ja nende sisseminekut näinud. Need piirasivad neid sedamaid ümber ja pärisivad õpetaja seletuse üle otsust.
„Kirikherra ütles koa, et uues vakuroamatus abitegu üleval ei ole,“ vastas Uuetoa Jüri kuuldava healega.
„Või ütles!“ kajasivad healed vastu. „Noh, siis on ju ikke õige, mis rahvas ütleb, et Keiser on abiteo ära kaodand.“
„Kirikherra ütles aga veel, et abitegu ehk kuskil mujal üleval on, ja käskis oodata, mis saksad ise meile ütlevad,“ lisas Mahtra talitaja juurde.
Pilkavad ja osatavad healed saivad selle üteluse järele kuuldavaks:
„Mis saksad ütlevad ise? No jah, need on jo need parajad, kes meile õigust reagivad! Eks saksad ole meile seadust juba seletand! Eks me nende seletust juba tea! Miks siis kirikherra ise ei seleta? Eks kihelkonna-kohtuherra ole öeld, et kirikherra peab seletama!“
Ja teised suud kostsivad:
„Nagu kirikherra saks ei ole! Kas tema julgeb meile muud öelda kui seda, mis teised herrad ees ütlevad ja mis nad teda käsivad reakida! Kirikherra jo ise koa mõisnik! Kas ta ei oska meid küll noomida, et peame ikke alandlikud olema ja mõisavanemate käsku täitma ja kõigega rahul olema, mis saks ja Jumal meile peale panevad… Ärge rumalad olge ega arvake, et kirikherra talupoja poolt on ja meie eest reagib!“
Kuna Ants ja tema seltsilised endid rahvahulga seest pikkamisi välja poetasivad, et oma hobuste juurde minna ja kojumineku peale mõelda, harutasivad erutatud inimesed kirikumõisa väravas asja veel kaua edasi. Ja kui nad viimaks laiale läksivad, kandsivad nad — nagu see säherdustel kordadel ikka sünnib — teateid rahva sekka laiale, millele nad ise midagi juurde lisanud. Et iga kuulja ja edasirääkija ka omalt poolt lisandusi teeb, siis kogub tõetera ümber nii paks kord luulet, et esimest enam ei näegi. Kui Uuetoa Jüri tähendas, kirikherra öelnud, et uues vakuraamatus abitegu üleval ei olla, siis lagunes tund aega hiljemine kirikuliste seas jutt laiale, kirikherra öelnud, et uues vakuraamatus abitegu keelatud olla ja et saksad seda talupojalt nõuda ei tohtida. See oli muidugi vesi talupoegade veski peale — jällegi kinnitus, et saksad seadusest üle püüavad astuda! Et üleüldine ärevus sel viisil ainult kasvas, on arusaadav. —
„Nüid põle enam muud nõuu,“ ütles Sepa Ants, kui nad koos edasi kõndisivad, „kui pean linnatee varsti jalge alla võtma. Mul seal hea tuttav kaupmees — Hermanni herra, tunnete teda ehk — kolme keele peale koolitud — pärin õige selle käest veel seletust. Ehk soan linnas koa Vene keeli seaduse kätte — seal ometi peab õigus sees olema.“
Teised kiitsivad nõuu muidugi heaks. Kuna nad asja harutades edasi sammusivad, nägi Uuetoa peremees oma sulast teise nooremehega ühe vankri najale toetavat ja juttu ajavat. Et nad nende just mööda olivad minemas, siis silmas ka Sepa Ants Päärnat ja pakkus talle teretamiseks kätt, kuna kõik seisatama jäivad.
„Noh, mis uus vakuroamat teeb?“ küsis Uuetoa sulane. „Kas õpetaja seletas ää?“
Meeste tusased näod andsivad talle vastuse.
„Mõni vingerpuss peab selle tühjaga ikke olema,“ kõneles Võllamäe Päärn edasi, „sest ega muidu saksad isegi kartma lööks. Kui juba aakenrehtel hoobid andmata jätab — siis on jo viimne päev käes.“
„Kellele ta siis hoobid andmata jät’?“ küsiti.
„Siin minu leerivennale — Ansu vaname’ teomees Purilast. Sina, Jüri tunned teda jo! Eks tema mees ole juba uue vakuroamatu pärast herraga kohut käind. Pidand aakenrehtli juures pinna peale soama — old juba kõhuli pingi peal ja soldatil vitsakimp käes — aga ei ühti! Lastud terve nahaga minema. See pole muud kui kartus. Ei nad julge vist liig õelaks minna, muidu tõuseb kära, ja siis on pettus väljas.“
„Mispärast sa mõisaga kohut käisid?“ päris Mahtra talitaja.
Purila noormees nuuskas naerdes nina.
„Eks naise päevade pärast. Mis tarvis sulase naine mõisa päevi teeb, kui tal mõisast põldu ega sauna käes põle? On jo kuulda, et põle vaja teha. Nii seista uues vakuroamatus. Mul noor naine kodu — miks, tulise pihta, pean teda päevi laskma teha? Võtsin siis kätte ja käisin kihelkonna-kohtu ja pärast aagrehi läbi.“
„Ja taheti naha peale anda?“
„Noh, vägise!“
„Ja siiski said terve tagumise nahaga tulema?“
„Mitte täpet ei tehtud peale!“
Meeste nõudel jutustas Purila mees oma loo ära.
Uuetoa Jüri sai pühapäeval, 25. mail, Juuru kiriku juures Mahtra talitajaga, oma sugulasega, jälle kokku, ja, nagu sel ajal peremeeste vahel kunagi, kaldus nende jutt sedamaid jälle uue seaduse peale.
Sepa Antsul oli Jürile mõndagi jutustada. Tal oli vaheajal Mahtra opmanniga asja üle uueste sõnavahetust olnud ning linnas oli ta ka juba käinud, et tuttavalt kaupmehelt, kes „kolme keele peale koolitud“, nõuu küsida.
„Läksin pärast pühi mõisa opmanni käest ohri vahetama“, jutustas Ants kirikuaias lopsaka pärna all Jürile. „Viisin temale suuri ohri ja võtsin tema käest moa-ohri vasta. Oleme just asjaga joonel, kui opmann korraga ütleb:
„Kuule, Ants! Miks sa nelipühis kirikherrale uut seaduseroamatut undrehti seletasid?“
„Kuda ma undrehti seletasin?“
„Noh, sa olla öeld, et kellel üheksa tiinu põllumaad on, see teeb 250 hobusepäeva ja 250 inimesepäeva, ja muid päivi põle ühtigi. Seda juttu on nüüd terve kubermang täis!“
Mina vasta:
„Ei mina seletand kirikherrale kedagi — käisin kirikherralt ise seletust palumas, ja kirikherra ütles sedasama, mis seaduse-roamatus 127. punkti all seisab.“
„Ants, Ants,“ vastab mulle, „ää hakka oma nahka turule viima! Sinust on veel kangemaid mehi olemas! Kirikherra on öeld, et sa seadust nõnna seletand, et abitegu enam põle; kas tead, Ants, kui sa nüüd kohtusse lähed, siis upud kui vette! Seda ütles Paunküla herra. Tead isegi, et Paunküla herra nüüd Triigi herra asemel ajuti aagrehiks on. Küll tema teab, mis ta sinuga teeb.“
„Sain küll aru, et mind hirmutama hakkas,“ rääkis Ants Tertsius edasi, „aga või ma siis nii arg mees olen, et kohe saba jalge vahele tõmman ja alla vannun!… Juba teine päev võtsin linnatee ette. Seaduseroamat muidugi koasas. Mõtlesin, et linnas kuskilt Vene keeli roamatu soan, aga mitte kuskilt…“
„Kust sa seda siis küsimas käisid?“
„Landrihti-kohtus. Ei võetud jutulegi! Kõik kohtuherrad mõisnikud — tee, mis tahad! Üks kärkis peale: ‚Sa, oinas, ei osta jo moakeeltki lugeda, mis sa siis Vene keeli roamatuga teed?‘… Läksin siis kriidikassa teendri käest nõuu küsima. See oli koa väga uhke herra. Vastas, et tema üksi mõisnikkusi jutule võtab… Põld siis muud, kui läksin oma moa keeli roamatuga kaupmehe herra juure.“
„No, mis see lausus?“
Ants vangutas mõrudalt pead.
„Ei targemat kedagi! See mees tegi, nagu oleks ma teda läind vargile kutsuma või temale vargust pakkuma… Võtan seaduseroamatu välja ja palun, et ta mulle ära seletaks, mis 127. punkti all orjusest seisab. Tema vasta:
„Peida ära! Ei mina taha surma-tunnini raudu kanda! Ei mina tohi sulle mitte ühte sõna reakida!“
„No noh, see on ju Keisri seadus, miks sellest ei tohi siis reakida?“
„Jumala pärast, mitte sõna! Sooropo[1] on jo kõvaste ära keeland, et kui koolitud mees talupojale see roamatu ää seletab, siis ta kannab rauad surma-tunnini. Sina ää püüa sellest roamatust kedagi kätte soada.“[2]
„Ja nii jäigi?“ küsis Jüri.
„No jah! Tule linnast niisama targalt tagasi, kui sinna läksid!“
„Kas põle kurat lahti!“ vandus Uuetoa peremees petetud näol. „Seadus on, aga seletajat kuskil pool põle! Just kui oleks mõni sala-asi!“
„Ja, ja,“ vangutas Ants pead. „Sakste käsi on raske.“
„No, mis siis nüüd nõuuks võtta? Mis Mahtra mehed mõtlevad?“
„Mind on esmaspäevaks mõisa kutsutud — herra olla seal,“ vastas talitaja. „Eks soa näha, mis see lausub. Mehed tahavad uusi kontrahtisi nõuda ja nüüd kõige pealt sõnnikuveost lahti soada. Tulevad vist täna õhta minu juure jälle kokku ja tahvad aru pidada.“
Uuetoa peremees vahtis mõttes maha.
„Kas tead, Ants.“ ütles ta siis pead tõstes. „Võta mind õige koa vankri-otsale ja vii Mahtrasse! Ma tahaks kõigest väest teada soada, mis teie saks homme reagib. Homne päev läheb küll jälle vett vidama, aga nõnna umbkotis edasi elada — see põle koa midagi!“
„Heameelega,“ kostis Sepa peremees. „Vankris ruumi küll — olen noorema pojaga üksi kirikus.“
Jüri saatis ema hobusega üksi koju ja sõitis Antsuga Mahtrasse. Homme tahtis ta sealt jala koju minna.
Õhtu tuli talitaja juurde hea hulk peremehi kokku. Niihästi nende nägudelt kui ka nende jutust oli iseäralist tumedat, trotslikku kõvadust märgata. Neil kõigil oli pikema võitluse järele iseenesega korda läinud, oma lihasse ja luusse kasvanud orjakartust mõisa eest nii kaugele maha suruda, et nad saksaga rind-rinna vastu, pea-pea vastu tahtsivad astuda, et oma õiguste eest võidelda — visalt, järelandmatalt. Ja seda julgust, kindlust ja kõvadust toetasivad nad selle teadmise peale, et seadus nende poolt on. Et ta nende vastu oleks, polnud keegi selgeks teinud, saksad ka mitte, ja et ta nende vastu polnud, siis pidi ta nende poolt olema. Paljugi, mis saksad vastu vaidlevad! Või need talupojale kunagi head on soovinud!
Iseäralist uudist seaduse enese kohta arupidamisel ette ei toodud. Kindlaks otsuseks sai niipalju, et sõnnikuveole kõik vastu tahtsivad panna. Et seda vastupanekut mõisnikule mõjuvamalt avaldada, mõtlesivad peremehed homme talitajaga koos mõisa minna. Vist kippus aga vana argtus üle öö paljude kallale, sest kui Sepa Ants teisel hommikul minekut tegi, seltsisivad ainult seitse peremeest tema juurde, kes kaasa tahtsivad minna. Põnevusega jäi Uuetoa Jüri nende tagasitulekut ootama. —
Konstantin von Helffreich, Mahtra ja Piiumetsa pärisherra, võttis ainult talitaja jutule, sest et ta üksnes seda oli kutsuda lasknud; teised peremehed jäivad mõisa-õue ootama, mis sõnumid Ants neile toob. Kui vaja, tahtsivad nad pärast teda koos ette minna.
Sepa peremees leidis valitseja kirjutusetoas mõisaherra ja opmann Rosenbergi mõlemad eest. Herra von Helffreichil näis aeg kallis olevat, sest ta hakkas, kui talitaja alandlikult teretanud, kohe asja otsast kinni ja püüdis võimalikult lühidalt ja tõtates oma mõtteid avaldada.
„Opmann räägib mulle, peremehed olla uusi kontrahtisi nõund,“ algas ta. „Mis uusi kontrahtisi teie nõuate? Uusi kontrahtisi võite alles siis nõuda, kui maad välja on mõedetud ja ära takseeritud…“
Talitaja tahtis midagi vahele öelda, aga herra ei lasknud.
„Vait, nüüd räägin mina!“ ütles ta kulmu kortsutades. „Sina, Ants, seletada igal pool, et abitegu enam ei ole, ja oled ka teised uskuma pand, et vaimupäivi ja teise inimese päivi enam põle vaja teha. Teie olla ka juba kord vasta hakand ja abiteo tegemata jät. Teie õnn, et päevad pärast ära tasusite, sest see on suur rumalus, mis sina ise usud ja ka teistele õpetad. Kõik orjus jääb nii kaua vanaks, kui maad veel mõedetud põle…“
„Aga on ju teada antud, auulik herra, et uus seadus käimas on, ja uues seaduses abitegu enam põle,“ julges talitaja siiski vahele viiksatada.
„Et teised mehed rumalad tainapead on,“ vastas mõisnik, „seda põle imeks panna; aga et sina, Ants, kes sa lugeda oskad ja ise talitaja tahad olla, niisama rumal oled ja veel teiste kihutajaks hakkad, seda ma põleks mitte uskund! Ka täna oled hulga mehi siia kaasa toond. Sina nad muidugi kutsusid. Mis need seal õues õiete tahvad?“
„Ei mina ole neid kutsund, auulik herra, nad kõik tulid ise,“ vastas Sepa Ants. „Ja mis nad tahvad? Eks herrad küsi nende endi käest järele!“
„Mul ei ole aega — pean kohe ära sõitma,“ kostis herra von Helffreich, kuna ta sõrmedega kärsitult laua peale trummeldas. „Sina ütle mulle, mis neil täna jälle südame peal on — kas uued kontrahid üksi, või veel midagi?“
„Eks nad taha sõnnikuveo poolest kergendust soada,“ vastas Ants, „ja uusi kontrahtisi muidugi koa.“
„Ja sina ise? Mis sina sooviksid?“
„Mina? Noh, ega kergendused mullegi köha teeks.“
Mõisasaks tõusis püsti ja astus Antsu ette.
„Pane nüüd tähele, mis ma sulle ütlen, ja ütle seda ka teistele: Kõik orjus jääb Mahtra mõisas vana viisi, senikaua kui teile käsku antakse, et uusi kontrahtisi tulete tegema. Teil põle ka vist kaua oodata, sest ma loodan, et meie maad juba Jaagupi-päevaks mõedetud saavad.[3]… Mis teil muud veel rääkida on, seda rääkige opmannile; mina pean ära sõitma.“
Ta pööras mõne Saksa keeli sõnaga Rosenbergi poole; see ruttas uksest välja ja hüüdis kutsarit, kes mõisa-õues hobuseid jalutas. Tõld sõitis sedamaid treppi. Ilma talitajat või väljas paljaste peadega seisvaid mehi enam tähele panemata, andis mõisnik, jalg tõlla jalgraua peal, valitsejale veel mõne juhatuse, istus siis peale ja sõitis ära.
Sepa Ants oli vaheajal välja meeste juurde astunud, kuna opmann tuppa tagasi läks.
„Ikke üks ja seesama — voata eest või voata takka,“ ütles talitaja peremeestele. „Ei taheta uutest kontrahtidest teadagi; orjus jääb ikke orjuseks.“
„Mis ta sõnnikuveost reakis?“ küsis Arusepa peremees.
„Peame vedama, mis muud!“
„Raha eest või?“
„Või raha eest!“ naeratas Ants mõrudalt. „Kui kivid mõisa-õues raha oleks, siis ehk antaks. Abitegu jääb abiteoks, sõnnikuvedu sõnnikuveoks. See oli ta viimane sõna, mis teile pean teada andma.“
„See on seaduse vasta!“ hüüdis Tilli Otto ägedalt. „Meie ei lase oma õigust ära võtta, mis Keiser meile on and!“
„Ennem annan koha käest ära ja suren nälga,“ seletas Adra Hindrek.
„Mina kah! Mina kah!“ lisas üks ja teine juurde, sest Hindrek oli kõigil nagu südamest rääkinud.
„Sina, Ants, mine sisse ja ütle opmannile, et meie sõnnikut vedama ei tule,“ pani Pärtle peremees ette.
„Mine jah!“ sundisivad ka teised. „Kas võetagu meie pea otsast — oma õigust tahme kätte soada!“
Kõmisev kindlus kuuldus meeste sõnadest ja seda kindlust avaldasivad ka nende tõsised, julged näod.
„Kas keegi teist ei taha sõnnikut vedada?“ küsis talitaja, kellele meeste vahvus nähtavalt meeldis, kes aga ettevaatuse pärast selgusele tahtis jõuda, kas nende otsus ühine on.
Kõik kinnitasivad veel kord ühest suust, et nad sõnnikuveost lahti löövad. Selle otsusega läks Ants Tertsius tuppa opmanni juurde.
Rosenbergi isand, keskealine, tugeva kehaga, punase näoga mees, istus laua taga ja pani raamatuid kinni, mis saks siin olles läbi vaadanud ja laua peale lahti jätnud.
„Noh, mis veel?“ küsis ta, ilma et nägu tulija poole oleks pööranud.
„Mehed lasevad öelda, et nad ennem kohad käest ära annavad ja nälga surevad, kui õiguse vasta mõisa sõnnikut tulevad vidama,“ vastas talitaja.
Opmann kargas tooli pealt püsti.
„Kas nad hullud peast on? Kas sa neile siis ei öeld, mis herra praegu rääkis?“
„Ütlesin küll.“
„Ja tahavad siiski sõnnikuveost lahti lüüa?“
„Jah.“
Opmann tormas uksest välja.
„Mehed, tulge seie!“
Pikkamisi hakkasivad mehed aida poolt mõisamajale lähenema. Opmann võis juba nende nägudest näha, et talitaja oma tõendusega ei liialdanud: tume, vihane tõsidus paistis kõigi palgelt.
„Kas tulete sõnnikut vedama või mitte?“ karjus opmann maja-ukse alt.
„Ei tule!“ oli igaühe vastus.
Valitseja keeras kanna pealt ringi ja astus tuppa tagasi, talitajat enese järel jälle sisse kutsudes.
„See on kõik sinu, kuradi, tegu!“ hüüdis ta Antsu vastu. „Sina oled neile pähe toppind, et abitegu enam ei ole, ja nüüd näed, mis vilja su ässitamine kannab!… Seisa seal ja oota!“
Ise hakkas laua taga krabinal kirjutama. Ajas suure pika poogna Saksa keeli kirja täis, murdis kokku, lõikas ümbriku, pistis kirja sisse ja pani laki ja petsatiga kinni. Lõppeks adress peale.
„Lähed ja viid selle kirja homme haakenrihtri juure,“ pööras talitaja poole.
Antsul asub sala hirm hingesse. Küllap see vist kaebtus tema peale on, et ta teistele seadust seletanud! Ja talle tuleb ka opmanni ähvardus meelde: „Kui sa nüüd kohtusse lähed, siis upud kui vette.“
„Ei mina lähe,“ vastab põigeldes, „soatke mu vaimupoiss, see oskab käia küll!“
„Vait! Sina ise lähed!“ kärgatab opmann. „Aga mitte üksi: need seitse peremeest, kes sõnnikut ei taha vedada, lähevad ka; anna neile käsk kohe kätte!“
Ants püüab lepitust sobitada.
„Opmanni herrad kirjutasid vist selle uue seaduse pärast aagrehile? Seda põleks tarvis old, sest kui mina ees kõik vana teo ära teen, siis peavad teised koa tegema! Ja kui opmanni herrad nende meeste peale seal väljas kaebavad, siis ehk oleks parem, kui soaks kõigi Mahtra peremeeste käest järel küsitud, kas nad sõnnikut tahvad vedada või mitte. Võib olla, et ükski ei taha, noh, siis peavad jo kõik kohtu alla minema.“
Opmann mõtleb talitaja ettepaneku üle järele ja leiab selle sündsa olevat. Õige küll: vaja enne teada, mis teised peremehed, kelle arvamist veel teada pole, otsustavad; vastupanijad võivad siis kõik koos kohtusse minna.
„Hea küll,“ pöörab ta jälle Antsu poole, kuna ta kaebekirja laua pealt tagasi viskab, „kuula siis kõigi käest kohe selgeste järele, mis nõu neil sõnnikuveoga on, ja tule ütle mulle, ehk soada oma abimehega sõna!“
Selle ülesandega lahtus Ants Tertsius Mahtra opmanni juurest.
„Kästi teid homme aagrehi juure minna,“ ütles talitaja väljas meestele, „aga mina palusin vasta, et vaja enne teiste peremeeste tahtmist koa järele küsida, siis võivad kõik ühes summas kohtusse minna. Jäi siis nõnna. Soab näha, mis teised arvavad.“
Antsule juhtus käsuga, mis ta opmannilt saanud, väike eksitus, millel paha tagajärg oli. Kuna Rosenberg oli nõudnud, et talitaja temale teiste peremeeste meeleolu üle kohe, see on, veel täna ehk homme hommiku vara, igatahes aga nii aegsaste teatuse toob, et sõnnikuveole vastupanijad ikka veel homme, 27. mail, haagikohtuniku juurde võiksivad minna, — arvas Ants, et opmann homsest kohtupäevast enam kinni ei pea, vaid temalt enne soovitud teatust ootab ja siis uue kohtussemineku-päeva määrab. Siiski oli Antsul kui hoolsal ja sõnakuulelikul talitajal nõu, opmanni käsku „kohe“, see on, võimalikult veel täna täita; kuid koju jõudes pidi ta kuulma, et ta kõige parem lehm karjamaal haigeks jäänud. Selle tohterdamisega kulus tal aeg nii käest ära, et ta sel päeval enam teisi mehi ei saanud ülekuulamisele võtta.
Nõnda sündis, et opmann, kes kaebajana ise ka kohtus tahtis olla, teisel hommikul ilma talitaja aruandeta haagikohtuniku juurde sõitis. Muidugi ei leidnud ta sealt talitajat ega muid peremehi eest, ja vihaselt pööras ta koju tagasi. Niihästi tema kui ka haagikohtunik pidasivad seda ilmumata-jäämist talitaja kui ka teiste peremeeste pahatahtliseks vastutõrkumiseks. —
Tumedate nägudega olivad mehed tee mõisast külasse ära käinud. Sõna „aagreht“ rõhus neil raskeste südame peal. Siiski jäivad nad oma otsuse juurde kindlaks, arvatava õiguse peale toetades sõnnikuveo-päevi mõisa mitte tegema hakata — tulgu, mis tuleb! —
Selle Mahtra meeste otsuse viis Uuetoa Jüri ainuma uudisena õhtuks koju.
Vaevalt oli külas kuulda saadud, et Jüri Mahtrast koju jõudnud, kui mitmed peremehed täis uudishimu Uuetoale ilmusivad, et Jüri sõnumitest ka osa saada. Oli ju neilgi sõnnikuvedu ukse ees, ning suvi ja sügis täis rõhuvaid kohuseid ähvardasivad eemalt. Peasmist, peasmist ihkas iga hing, ja kui mitte peasmist, siis ometi vähegi vabamat hingetõmbamist.
Vanem parun Heidegg oli sõjapäeva hommikul, 2. juunil, vihane nagu unest äratatud lõvi. Ta pidi täna kuulma ja nägema, mida ta iganes polnud kuulnud ega näinud: talupoeg ei täitnud mõisniku käsku, vaid pani mõisale vastu! Opmann tõi herradele hommiku vara teate, et peremehed oma otsuse täide saatnud ja sõnnikuveole ilmumata jäänud. Ainult kubja isa Pärtli Jaan, Ristmäe Mihkel ja paar teist argsemat mehikest olivad mõisale truuks jäänud.
Esimese vihahooga tahtis parun Rüdiger otsekohe külasse ratsutada, et peremehi oma piitsaga läbi vihtuda, siis neile vallakohtus õpetust anda lasta, või neid ka otsekohe seotud kätega haagikohtuniku juurde ajada. Ta kutsus poega ja opmanni omale kaasa. Kuid selle nõuu pidi ta katki jätma, sest opmann tähendas, et parun peremehi kodust ei leiaks — nad olevat kõik Mahtra sõtta läinud.
„Mahtra sõtta? Mis see tähendab?“
„Mahtra mehi tahetakse täna vastuhakkamise pärast nuhelda.“
„Seda ma tean. Aga mis minu peremeestel sellega tegemist?“
„Nad läinud keelama, et Mahtra mehi ei peksetaks. Need olla kõik teised vallad enestele appi kutsunud “
„Ja nad läksivad? Minu peremehed läksivad?“
„Olla enamiste kõik läinud.“
„Aga Mahtras on ju sõjavägi.“
„Seda nad teadsivad.“
Parun Heidegg ähkis ja puhkis ja puristas nagu liia auruga täidetud katel. Ka noor parun oli tusane. ‚Seal need vagusad ja rahulikud ja alandlikud Eesti talupojad nüüd on, keda see Prantsuse koolipreili mitte küllalt ei jõua kiita ja kaitsta!‘ võis ta iseeneses mõelda. ‚Mitte ainult, et nad mõisa tööst südandavad ära jääda — neil on ka veel pöörane julgus, võeraid vastuhakkajaid toetama minna, ja seejuures ei karda nad kroonu sõjavägegi!‘
Muidugi ei suutnud noor ega vana parun sel silmapilgul veel mitte arvata, et see toetamine kuni verise vägivallani võiks ulatada. Mida nad talupoegadest uskuda jõudsivad, oli see, et need oma suure arvu ja suusõnalise protesteerimise läbi nuhtlejaid püüavad araks teha ja neid sundida peksmise-nõuu katki jätma. Astub väesalk ähvardavalt välja ja liigutab püssa — siis muidugi on talupojad nagu lambakari laiale aetud.
Parunid ja opmann pidasivad asja üle mõisa-õues aru, kui juba kubjas nutu-näol ja longates uue erutava teatega ilmus. Ei kuulata enam töölistest keegi sundija sõna; nagu kurivaim olla kõigi sisse läinud. Mitu teomeest jätnud töö, kus tühi, ja pannud Mahtra poole minema. Tema, kubjas, püüdnud kahte keelata, saanud nende käest aga tubliste võmmida. (Seejuures katsus Prits valusa ägamisega selga ja kukalt.) Nähtavalt kipitseda ka teistel nõuu südames seemendamist, sõnnikuvedu ja loovõtmist kopli-metsas Jumala hoolde jätta ja „sõda“ vaatama minna. Tulgu herrad ja opmann neid ise keelama. Kiltri ja aidamehe sõna maksvat niisama vähe kui tema omagi.
Tõtati ka vastupanijaid jalamaid sõnakuulmisele ja kohusetäitmisele põrutama. Vana parun ise vemmeldas kepiga ühe noore teomehe läbi, kes parajaste hobust saha eest oli võtmas, et Mahtra poole minema pühkida. Hulguv poiss tegi, kui tahaks ta jälle kündma hakata, aga nii pea kui herrad talle selja pööranud, näitas ta neile keelt järele, nabistas hobuse adra eest ikka lahti ja tuiskas ratsa minema.
Lähema „mässaja“ juurde jõuti liig hilja. See istus juba hobuse seljas.
„Kuhu sa lurjus lähed?“ karjus parun Rüdiger.
„Sõtta,“ kostis mees üsna külmavereliselt.
„Kes sinu töö ära teeb?“
„Eks ma teine kord tee.“
„Vait, lontrus! Kohe tuled hobuse seljast maha ja hakkad kündma!“
„Põle aega!“ karjus mees vasta, lõi hobusele jalaga kubemesse ja kadus… Ei ta näinud enam parunite keppisid ega opmanni rusikat, mis talle järele raputati.
See oli avalik vastupanek, mida parun Heideggi vanad silmad esimest korda nägivad. Oli siis maailm pea peale pööratud? Temale enesele juleti vastu panna, tema enese käsku võidi täitmata jätta! No, siis vaja ju kõik pihuks ja puruks lüüa, mis veel talupoja nime kannab! Tarvis mõisa-õuue võllas seada ja kõik üles riputada!…
Korraga kandis tuul isevärki pragisevaid toonisid herrade kõrvu. Oli, kui löödaks vemmaldega lapiti vastu laiu laudu. Jäädi teraselt kuulatama. Jälle see imelik pragin.
„Need on püssipaugud,“ ütles viimaks opmann Vinter.
„Paugud jah,“ tõendas parun Herbert. „Seal pool lastakse mitme püssiga korraga.“
„Siis on see Mahtras, ei kuskil mujal!“ hüüdis vana Heidegg, ja kotid ning kortsud ta silmade ümber tõmbasivad pingule, sest et parun silmad suureks ja kulmud kõrgele ajas. Ta pikad vurrud hakkasivad liikuma nagu kassil, kes hambaid paljastab.
Kui herrade ilmumine nii mõnegi mehe töö juurde paigale sundis jääma, siis lõpetasivad Mahtra poolt tulevad püssipaugud iga kartuse ja sõnakuulmise: siin ja seal nähti inimesi töö juurest jooksu panevat ja sundijate tagasikutsumised leidsivad ainult kurtisid kõrvu. Kõik ei läinud muidugi mitte „sõtta,“ ei jooksnud mitte kuni Mahtra mõisani, vaid suurem osa püüdis ainult lahingu-paigale ligemale saada, et kõrgemate ja lagedamate kohtade pealt laskmist vaadelda.
„Siin pole enam kahtlust, Mahtras tarvitatakse vägivalda,“ ütles parun Rüdiger väga tõsise näoga. „Talupoegadel on vististe julgus olnud Mahtra peremeeste karistamist keelata katsuda, ja soldatid saivad seepeale käsu, nende sekka lasta. Ma tahaksin aga seeüle kindlaid teateid saada. Vinter, läkitage keegi mõistlik inimene Mahtrasse, kes seal järele kuulab, kuda kõik on tulnud ja mis seal sünnib. Andke käskjalale üks minu ratsahobustest.“
Kuna valitseja paruni käsku läks täitma, pöörasivad mõlemad Heideggid mõisa juurde tagasi. Ka siin oldi vaheajal püssipaukusid kuuldud. Igal pool nähti ehmatanud nägudega inimesi, kes kõrgematelt ja lagedamatelt kohtadelt sinna poole vahtisivad, kust paugud tulivad. Proua von Heidegg tõttas Adelheidi ja Adaga suures ärevuses mehele ja pojale rõdu peal vastu.
„Mis seal sünnib? Mida tähendavad need püssipaugud?“ hüüdis ta kahvatanud näoga. „Kas talupoegadel tõeste julgus on olnud ülematele kuskil vasta hakata?“
Isa ja poeg püüdsivad prouad vaigistada, aga nende mõlemate tõsised näod rohkendasivad ainult naisterahvaste ärevust.
„Meie saame varsti kuulda, mis need paugud tähendavad,“ ütles parun Rüdiger. „Vinter saadab käskjala kohe Atla ja Mahtra poole. Meil pole muidugi midagi karta; küll soldatid oma kohut täidavad.“
„Aga ka meie talupojad olla ju vastased,“ hüüdis proua von Heidegg. „Mis siis, kui nad ka meie vastu kurja nõuu peavad ja siia tulevad? Meid pole soldatid mitte kaitsmas.“
„Armas laps,“ trööstis teda parun Rüdiger, vägise naeratada püüdes. „Kui neil meie vastu midagi paha nõuu oleks, siis ei putkaks nad kõik Mahtra poole. Meie tuleme praegu väljalt ja nägime seal, et kõik meie teomehed uudishimu pärast sinna poole jooksivad, kust paugud tulivad. Kui vägivallategusid sünnib, siis ainult Mahtras, kus haagikohtunik vastaseid talupoegi täna tahtis peksta lasta. Meie vastu ei avaldanud rahvas mingisugust vaenu.“
Ikka veel kandis tuul püssipaukude praginat ligi, kuid nüüd ei lastud enam korraga, vaid paari silmapilgu järele käis ükshaaval mõni pauk ja nende vahele tekkis ka pikemaid vaheaegasid. Siis järgnes aeg, kus enam paukusid ei käinud.
Saksad harutasivad trepipealsel parajaste asja, kui Raimund ja Kuno õhetavate, higiste nägudega puiestiku poolt jookstes tulivad ja juba eemalt „tulekahju, tulekahju!“ karjusivad. Rõdu peale tormates kuulutasivad nad vanematele ja vennale, et eemal Juuru pool paksud, mustad suitsu-pilved üles tõusta; vist põleda seal mõni suur hoone, või ka mitu hoonet.
„Siis on see mõni mõis!“ karjatas proua von Heidegg.
„Ja,“ kinnitas Raimund. „Kas Atla või Mahtra mõis, või ehk ka küla kumbagis vallas.“
„Kust seda kõige paremine näeb?“ küsis vana parun, kelle käsi tasase värisemisega vurrusid kohendas.
„Igalt poolt, kus lage on,“ vastas Raimund. „Meie ronisime puiestikus suure papli otsa ja nägime sealt kõige paremine. Ka tuldki oli näha.“
„Herbert, too oma pikksilm ja läheme sellega pööningule,“ pani vana parun ette.
See sündis. Mõisamaja otsmisest pööninguaknast võis selgeste suitsu-pilveid ja virvendavat tulelõõska näha. Sedamaid oli mõlemale herrale selge, et Mahtra mõisa hooned põlesivad. Terve ümbrus oli neile liig tuttav, kui et nad oleksivad eksida võinud. Kuno ja Raimund, kes nendega pööningule kaasa läinud, võisivad oma noorte, selgete silmadega sedasama näha, mis pikksilm, ligemale tuues, isale ja vennale näitas.
Vana ja noor parun vaatasivad tummalt ja tõsiselt üksteise otsa.
„Seal on midagi väga halba sündinud.“ ütles viimaks Herbert litsutud healega. „Ma kardan, et mõis põlema on pistetud “
„Siis on ju avalik mäss lahti!“ hüüdis vana parun. „Neil nurjatumatel on tõeste julgus olnud sõjaväele vastu hakata! Muidu ei oska ma omale seda laskmist ja põlemist seletada… Herbert, kas ka meil midagi karta pole — meie naabritel ja meil?“
„Meie ei tea enne midagi karta, kui Vinteri käskjalg tagasi pole tulnud ja meile teatanud, mis seal sünnib.“
Mõlemad parunid uurisivad veel kord pikksilmaga suitsupilvesid, mis ikka suuremaks ja mustavamaks läksivad, ning astusivad siis jälle pööningu-trepist alla. Proua mõlema tütrega ruttas neile küsivate, hirmunud silmadega vastu.
„Kindel on, et Juurust põhja-hommiku pool midagi põleb,“ püüdis vana parun võimalikult kerge, rahuliku tooniga seletada. „Aga kas seal hooned põlevad või turvasoo leekides seisab, selle üle on raske otsustada.“
„Ei, papa, Mahtra mõis põleb!“ hüüdis Kuno edevalt. „On ju ülevalt selgeste näha, et suured hooned põlevad.“
Proua von Heideggi silmadest hakkas päris ahastus välja karjuma. Ta värises kõigest kehast ja asjata püüdsivad Adelheid ja Ada teda meelitavate kaelustamistega vaigistada.
„Talupojad mässavad!“ hüüdis ta huultega, millest iga veretilk kadunud. „Nad põletavad mõisasid maha ja tulevad ka meile! Rüdiger, meie peaksime aegsaste põgenema! Lase kohe hobused ette panna, et meie ära võiksime sõita! Saada ka haagikohtunikule sõna, et ta meie mõisa sõjaväge saadaks meie varandust kaitsema!“
„Armas mamma, põgenemiseks ei ole meil veel asja,“ katsus Herbert vaigistada. „Meie vastu pole veel miskit vaenlikku ettevõtet märgata ja meie käskjalg, kes meile kindlaid teateid toob, pole veel tagasi.“
„Aga siis võime ehk juba tapetud ja põlenud olla, kui Teie käskjalg tagasi jõuab,“ karjus proua, kuna tal hirmpisarad silmadest purtsasivad. „Mina nõuan sinult, Rüdiger, oma ja enda laste elu pärast: lase kohe hobused ette panna, et me võiksime põgeneda!“
„Kuhu siis, mu armas, kallis laps?“ päris vana parun.
„Linna, linna!“ nuttis proua, kuna ta käsi ringutades edasi-tagasi jooksis.
Vaheajal jõudis ka parunite käskjalg tagasi ja lähenes opmanni saadetusel ruttu mõisa suurele trepile, kus vanem herra neid praegu käega oli tõmmanud. Parun Heideggi terve perekond jooksis tubadest siia kokku, kõige eel muidugi hirmunud proua. Viimase hädakisa oli ka preili Marchandi ja herra Lustigi välja meelitanud; nad poetasivad endid kõige viimaks üksteise järele veranda peale, et proua ja ta tütarde suure ärevuse põhjust teada saada.
„Noh, Jaan, mis seal Atla või Mahtra pool siis täna õiete sünnib?“ küsis parun noorelt, teraselt aedniku-poisilt, kes ratsahobusega käskjalaks käinud. „Ütle meile kõige enne, mis see suur suits seal tähendab?“
„Mahtra mõis kõigi kõrvaliste hoonetega põleb, paruni-herrad,“ vastas Jaan, kelle õhetav nägu suurt ärevust avaldas. „Kõik on nii suures tulemeres, et ei pease ligigi.“
„Kudas tuli on tõusnud?“
„Kes seda teab! Mahtras on ju sõda! Verd kõik kohad täis, palju haavatud ja surnud inimesi, soldatid kõik menema aetud…“
Kuna vana ja noor parun kahvatades üksteise peale vaatasivad, käis proua suust uus ehmatuse-kiljatus. Mõlema käega Adelheidi ja Ada ümbert kinni asudes, kriiskas ta vanale parunile näosse:
„Kas sa kuuled nüüd, Rüdiger? Kas polnud minu aimdused õiged? Ja sa seisad ikka veel paigal ja ei lase hobuseid tõlla ette panna?“
„Kohe, mu laps, kohe,“ vastas vana parun. „Anna mulle ainult nii palju aega, et ma omale asjast õige pildi muretsen… Jaan, siis on rahvas Mahtras mõisale ja kroonu sõjaväele vasta hakanud — päris vägivallaga vasta hakanud?“
„Jah, jah, paruni-herrad!“ hakkas Jaan jutustama. „Mahtra mehed olid omale võerastest valdadest inimesi appi kutsund, et neid täna mõisas ei soadaks peksta. Eks olegi rahvast teistest valdadest nagu must pilv Mahtrasse kokku vooland. Soldatid old liig vähe — ainult viis- või kuuskümmend meest; need aetud nii kitsikusse ja kägarasse, et poar korda soand mõisa-õues püssi lasta, siis juba pist moameeste teivaste eest plehku. Püssilaskmine ajanud ka hulga meie mehi eel jooksma, soldatid robinal nende järele ning siis jälle need talupojad, kes soldatid taga ajasid! Joostes last soldatid taga-ajajate peale ühte lugu püssi ja hulk mehi jäänd, kuulid keres, tee ja heinamoa peale maha…“
„Ja kuda siis lugu praegu on? Mis põleva mõisa juures nüüd tehakse?“
„Rahvas on mõisa enne põlema-pistmist seest ära lõhkund, tühjaks riisund ja on nüüd soagi-koormatega koju poole sõitmas. Küll seal on joodud ja priisatud. Suurem hulk inimesi on kõik purjes old.“
„Kas joobnud rahvas nüüd mitte teiste mõisate kallale ei taha tungida?“ päris vanem parun edasi.
„Kes teab, mis nõu neil on! Inimesi on praegu veel kõik teed ümberkaudu täis. Eks soa näha, kuhu nad otsa pööravad!“
Proua von Heideggi päris ahastus peasis alles nüüd lahti. See avaldas ennast niisuguse meeletuma tuhinaga ja nii kentsakal viisil, et koolipreili vastu tahtmist pidi naeratama ja vist ka herra Lustig salaja naeru vastu võitles. Mõlemaid tütreid kaenlas kaasa viies ja väikest Kunot enda eel jooksu ajades, hakkas paruni-proua, kui ta rõdu pealt saali jõudnud, ühest toast teise tormama ja valjuste appi karjuma, nagu oleks tal keegi noaga kõri tallal. Vana parun, Herbert, Raimund — kõik jooksivad talle järele, et teda vaigistada püüda ja talle kallistustega julgust teha — asjata! Proua karjus nagu ratta peal. Hirm mässavate talupoegade eest oli silmapilguks ta terve mõistuse röövinud. Meeleheitlised pilgud, mis ta aknate poole heitis, näitasivad, et proua juba mõisa ümberpiiramist joobnud talupoegade läbi kardab. Vist kuulsivad ta kõrvad juba leekide praginatki katuselt. Ahastus oli ta näo nii võeraks teinud, et seda vaevalt veel võis ära tunda. Iga liige ta külles lõdises ja vabises ja värises…
„Hobused, Rüdiger, hobused, hobused!“ kiljus ta vahet-pidamata. „Miks ei ole hobused veel trepis? Miks lastakse meid ära tappa, tulde jääda, ära põleda?“
„Hobused silmapilk ette!“ pööras parun Rüdiger valju hüüdega läbi saali-ukse rõdu peal seisva opmanni poole.
„Kui palju saksu tahavad ära sõita — kas kõik?“ küsis Vinter.
„Kõik, kõik!“ kisendas proua. „Mitte ükski ei jää siia! Hobused kahe suure tõlla ette!“
Herbert vaatas küsides isa peale. Ta luges nüüd ka vana paruni näost selgeste väljapaistvat ehmatuse-kohmetust ja kartust. Kahtlemata luges parun Rüdiger ka ennast põgenejate kilda.
„Meie kõik ei või mitte mõisast lahkuda ja seega oma vara saatuse hoolde jätta,“ ütles noor parun surutud healega isale. „Sõitke Teie kõik, mina jään aga siia!“
„Kuidas? Sina tahad siia, jääda? Mõtle, missugune hädaoht on ähvardamas?“ sosistas vana parun vastu.
„Niipea, kui tõsisemat hädaohtu on karta, tahan ma oma elu peastmise eest hoolt kanda,“ vastas Herbert. „Seda ei luba mu süda aga mitte, et mina kui mõisa omanik ja noor, tugev, terve mees juba enne ära jookseksin, kui hädaohtu selgeste märgata on. Muidugi pean ma tarvilikuks, et mamma ja sina lastega ettevaatuse pärast eemale lähete. See peabki aegsaste sündima, sest Teid on palju ja nägemata peasemine on viimasel silmapilgul hoopis raskem kui nüüd.“
„Sina pead siis ka võimalikuks, et talupojad vägivallaga ka siia võiksivad ilmuda?“ küsis parun Rüdiger kasvava ärevusega.
„Kui Mahtrast saadud sõnumid õiged on,“ vastas Herbert, „ja meil pole asja arvata, et nad valed on, siis on ka väga võimalik, et talupojad naabrimõisade vastu paha plaanivad. Ma tahan silmapilk veel paari käskjalga välja saata, et nad nende liikumisi tähele paneksivad ja mulle iga ähvardava hädaohu kohta teatust tooksivad.“
„Kõige pealt läkita käskjalg kirjaga haagikohtuniku juurde ja nõua soldatisi kaitseks!“
„Ka see peab sündima!“
Kuna vana parun ära nägi, et Herberti siiajäämist mõisa kaitsejaks vaja oli, leidis see nõu aga proua poolt kõige kirglisemat vastupanekut. Ta hakkas uuel hool nagu varda otsas karjuma, kui Herbert talle seletada püüdis, et ta, kui X. mõisa peremees, enda omanduse kaitseks midagi pidavat tegema; põgeneda ka tema, siis tähendada see, et ta kõik oma vara argtuse sunnil vaenlaste kätte jätab; muidugi pidada see siis joobnud trobikondade julgust ja hävitusehimu ainult kasvatama.
Herbertil oli emaga vaja hulk aega ägedaste võidelda, enne kui see vähegi järele hakkas andma.
„Sa pead mulle aga vandega tõotama, et sa kõik mõisas olevad inimesed siia kokku kutsud ja neile laetud püssid kätte annad,“ hüüdis proua von Heidegg nuttes. „Kõik uksed paned lukku ja akendest lased püssidega välja sihtida. Sina ise ära ennast kellelegi näita! Ka pea omal aias sadulas hobune valmis. Kui su elu hädaohus on, siis kihuta kohe minema!“
Herbert tõotas muidugi kõik teha, mis proua emalikku südant poja pärast võis vaigistada. Vaheajal pidivad teenijad kõik kallimad väärtasjad kokku kahmama ja sisse pakkima. Tohver ja Mai jooksivad proua, vana paruni ning preili Adelheidi läbisegi karjutud käskudel nagu hirmunud jänesed ühest toast teise, kus juures nad tarvilised asjad unustasivad, väärtuseta kribu-krabu aga reisikottidesse ajasivad. Varsti seisivad kaks kinnist tõlda — kutsar ja tallipoiss pukkides — mõisa peatrepis, ning proua Heidegg mõlema tütrega — ühel üks, teisel teine rutuga leitud üleriie seljas ja valimata kuskilt kahmatud peakate peas — tormasivad trepist alla ja pugesivad ühte tõlda; teise astus vana parun mõlema poja ja herra Lustigiga, keda parun kaasa käskinud tulla. Teise tõlla puki peale ronis Tohver, kuna Mai kaasasõitmise-käsku polnud saanud.
Imelikul viisil jäeti ka koolipreili Marchand hädaohtlikusse mõisa maha. Teda nägi Raimund, kui parajaste tõlla-uksi kinni taheti tõmmata, rõdu peal seisvat, ja poiss hüüdis ahastava healega, millesse end üleskerkiv nutt segas:
„Preili Marchand, miks Teie kaasa ei tule? Papa, preili Marchand jääb maha!“
Alles nüüd märkasivad vana parun ja ka proua, et nad oma lastekasvataja üleüldises hirmu-segaduses täieste ära olivad unustanud.
„Preili Marchand,“ hüüdis esimene tõllauksest pahaselt välja. „Mis Te veel ootate? Kas Teie meiega kaasa ei tule?“
„Kui lubate, siis jään ma koju,“ vastas neiu rõdu pealt selge, kõlava healega.
„Mis? Teie julgete siia ähvardava hädaohu kätte jääda?“ hüüdis parun Rüdiger.
„Ja, paruni-herra! Ma arvan, et talupojad mulle kui võerale naisterahvale midagi paha ei tee. On aga midagi karta, küll ma siis ära jooksen!“
„Siis jääge! Meil pole aega Teiega nii kaua kaubelda!“ kriiskas proua von Heidegg tõlla-ukse vahelt välja. „Ruttu minema!“ hüüdis ta siis kutsari poole, ja kõmmudes lendasivad mõlemad tõlla-uksed kinni.
Teisest tõllast kuuldi veel Raimundi nutust healt; poiss hädaldas vist koolipreili mahajäämise pärast. Siis veeresivad mõlemad sõiduriistad trepi eest minema ja kadusivad varsti puiestiku taha. Rõdu peal seisivad ainult parun Herbert ja Juliette ning vaatasivad hirmunud põgenejatele mõttes järele.
„Ma pean Teie julgust imestama, preili Marchand!“ ütles noor parun, Juliette poole ümber pöörates ja temale laial pilgul näosse vaadates. „Teile oleks tõeste kohasem olnud ühes minu vanematega linna kaitsvate müüride varjule põgeneda.“
„Ja Teie ise, paruni-herra?“
„Ma olen mees!“
„Ja, aga üksik mees paljude vastu! Ma tahaksin Teile seltsiks olla. Iseenese kohta ei pea ma hädaohtu sugugi suureks.“
„Ma tänan Teid Teie seltsi eest!“ vastas Herbert elava pilguga ja pigistas soojalt Juliette kätt. „Ma usun, Teiega koos pole mul ühtegi vaenlast vaja karta,“ lisas ta naeratades juurde.
Neil polnud aga vaenlast üleüldse mitte karta. Mahtrast koju poole pööravad talupojad ei mõelnudki enam muude vägivaldsete tegude peale. Suurem osa neist oli joodud viina tõttu tahtmisejõuu poolest nõrgendatud, lahingis langenud ohvrid hoiatasivad kainemaid ja need, kes saaki saanud, ruttasivad seda kodus ära peitma; pealegi võis ka neid palju olla, kelle põues sala hirm sündinud tegude tagajärgede pärast iga muu kurja nõuu maha surus.
Kui parun Herbert õhtu-poolikul Juuru poole välja ratsutas, et ise asjade seisukorra järele vaadata, võis ta varsti vaigistava teadmisega koju tagasi pöörata, et ümberkaudsetel mõisatel seda puhku, vähemast aga täna, enam midagi karta polnud. Ta nägi küll teede peal veel sõitvaid ja jala rändavaid taluinimesi, kellest mitmed veel Mahtra poolegi läksivad — nähtavalt olivad need kaugematest kihelkondadest tulnud ja sõtta hiljaks jäänud inimesed — aga suuremaid vägivallahimulisi salkasid ei olnud enam koos ja kaugelt suurem osa oli rahulikult koju poole ruttamas. Õhtu jooksul olla küll veel, nagu rahvasuu räägib, Liivimaagi inimesi, kellel peidetud püssid ja muud sõjariistad vankritel olnud, Juuru kihelkonda ilmunud; aga kui nad kuulnud, et sõda otsas ja Mahtra mõis tuhahunikuks saanud, läinud ka need sõjalised jälle vagusalt koju poole teele. Vist olivad siis ka nemad ainult Mahtra mehi arvatava ülekohtuse ja seadusevastalise nuhtluse eest kaitsma tõtanud, ilma et neil muud kurja nõuu oleks olnud.
Kui suurt ehmatust ja hirmu aga Mahtra sündmused mõisasakste seas ligemal ja kaugemal sünnitasivad, näitab lugu, et neid mässupäeval ja pärast seda päris hulga kaupa Tallinna on põgenenud — ühed oma paljast elu, teised aga ka oma raha ja muud suurema väärtusega varandust peasta püüdes. Mitte üksnes parun Heideggide majas ei valitsenud siis mässu pärast meeletu ahastus, millele põgenemine üle pea ja kaela järgnes, vaid ka paljudes teistes mõisates Juuru ja naabri-kihelkondades, kuhu Mahtra sündmuste üle teated lagunenud.
Nõuda jutustatakse muu seas ühest elatanud mõisnikust järgmist. Vallarahvas pidanud temast kui hea südamega saksast palju lugu. Vägivalla peale tema vastu ei olnud mõeldagi. Vaevalt kuulnud aga mõisnik, mis talupojad Mahtra mõisas teinud, kui ta ja ta perekond ennast tulise rutuga põgenemise vastu hakanud valmistama. Teenijad paluvad, ärgu saksad põgenegu, neil ei olla oma ega teiste valdade rahva poolt midagi karta, neid tuntavat ju kui häid ja heldeid saksu. Ei midagi! Mõisniku umbusaldus on äravõitmata. Viimaks tõttavad veel valla peremehed kinnitama, et neil oma herra vastu kõige vähematki paha nõuu ei olevat; nad paluvad ja vannutavad saksu, et need rahulikult koju jääksivad; nad lubavad neid iga hädaohu eest, mis mujaltki võiks tulla, kõigest jõuust kaitsta. Kõik asjata! Mõisnik ja ta perekond ei usu neid.
„Mis täna Mahtras sündis,“ vastavad nad, „võib homme või ülehomme meil sündida, sest teie, talupojad, vihkate oma mõisavanemaid.“ Ja vist lisasivad nad mõttes juurde, et keegi kardetavam vaenlane pole kui ori, kes oma ahelad murrab…
Ja nad kihutavad tõeste linna poole minema, oma mõisat kõige varaga maha jättes!… Muidugi leiavad nad kõik jälle tervelt eest, kui koju pööravad. Truud teenijad ja auusad talupojad oleksivad tõeste igal vägivaldsel katsel herra omandust kahju eest püüdnud hoida, niisama nagu seda Mahtra mehedki tegivad, kui ka nende jõud seks liig nõrk oli…
Mõnel saksal olla mässupäeval ka nõu olnud, Mahtra mõisat talupoegade vastu sõjariistadega kaitsma minna. Üks herra lasknud oma jahitõlla püsside ja pistolitega täieste sõjaliselt ära ehtida ja hakanud mõne tugeva, südi teenijaga lahinguvälja poole kihutama. Ära nähes aga, et talupoegade ülevõim liig suur ja kroonu sõjavägi juba põgenemisel, olla mõisnik poole tee pealt koju tagasi pööranud.
Kui ka mõne järgmise päeva jooksul midagi hädaohtlikku nähtavale ei tulnud ja parun Herbert Heidegg haagikohtunikult pealegi teate saanud, et mõisate kaitseks rohkeste sõjaväge juurde olla tulnud, võis ta vanematele Tallinna sõna saata, et kodus kõik asjad korras ja et põgenejad varsti rahuga tagasi võivat pöörata.
Enne kui Mahtra mässus 2. juunil 1858 surma saanud talupoegi maha matma hakati, küsib Eestimaa kirikliku valitsuse esimees, kindral-superintendent Rein ametliku kirja läbi kuberneri herra von Grünevaldi käest järele, kudas neid surnuid tuleks matta, kas harilikul viisil või kui enesetapjaid. Kuberner käsib neid kiriklikkude kombele järele matta, kuid ilma kellade helistamiseta.
See lookene kujutab kohaliste vaimulikkude ja ilmalikkude võimude kristlikku seisukohta talupoegade kohta, kes uue seaduse tegijate ja kuulutajate eksituste pärast kah eksitustesse sattusivad, ning oma vaimupimeduses, milles nad hariduse puudusel elasivad, tegusid korda saatsivad, mida nad sedamaid kõige liigutavamal viisil kahetsesivad. Enesetapjate kilda taheti inimesi lugeda, kes õigust ja tõde otsides kurja teinud, aga seda kurja oma eluga juba tasunud! Ilma viimase inimliku auuta taheti neid jätta, kelle kohta nende hingekarjane kohtu ees ise tunnistuse andnud, et nad auusad ja kombelikult laituseta inimesed olnud!
Riigi peavalitsuses mõeldi Mahtra ja teiste rahutuste üle, mis Eestimaal 1858. aasta suvel ette tulivad, märksa teisiti. Seal arvati, et neil nähtustel loomulikumad põhjused on, kui see, et Eestimaa vagune, virk talupoeg korraga üleannetuse pärast seadusele, mida ta alati nii väga auustanud, vastu tahtis hakata. Need põhjused selgusivad ka peagi. Tahtes või tahtmata pidi Eestimaa rüütelkond oma osa süüd enda peale võtma. Uus seaduseraamat oli ju rüütelkonna ettepanekute põhjal ja tema kaasabil kokku seatud, ning need ettepanekud olivad osalt vigased ja puudulikud. Seda pidi rüütelkonna peamees krahv Keyserling Keisrile ise tunnistama, kui ta pärast rahutusi, 12. juulil 1858, Peterhofis Aleksander II. ees käis rahutuste üle aru andmas. Ja need vead ja puudused olivad nii sügavad, et Keiser rüütelkonnale sedamaid käsu pidi andma, täiendusi ja parandusi viibimata käsile võtta, mis ka sündis.
Talupoegade rahutused Eestimaal, iseäranis Mahtra verised sündmused, ei jäänud siis ilma tulusate tagajärgedeta.
Juba 2. septembril selsamal aastal kutsuti erakorraline maapäev kokku, kus uue talurahva-seaduse puudused ja tumedused läbivaatamisele ja parandamisele võeti, nii palju kui rüütelkonna tuttav majandusline seisupaik talurahva kohta seda lubas. Rüütelkond seadis täiendavad määrused uue seaduseraamatu tarvis kokku ja pani need riigivalitsusele ette. Iseäralisi kergendusi neis uutes määrustes talurahvale ei tehtud; palju enam korraldati ja kindlustati sisu ja kuju poolest mõnda painduvat seadusepunkti ning heideti niisugused välja, mida võimata täita.
Rüütelkonna poolt valmistatud „täiendavate määruste“ projekt läks esialgseks läbikatsumiseks ühe pealinnas asuva komisjoni kätte, käis siis Läänemere-komiteest läbi ja kinnitati 23. jaanuaril 1859 Kõigekõrgemalt poolt kolme aasta peale ajutiseks seaduseks. Pärast seda aega pikendati nende määruste maksvust kuue aasta peale, aga nad on mõne vähese muutusega kuni tänapäevani jõuusse jäänud.
Tähtjas oli uutes määrustes, et talumaade vahetamist mõisamaade vastu märksa raskendati, et mõlemate maaliikide üksteisest lahutamine lihtsamal ja kiirendatud viisil, ilma mõetmiseta, ette pidi võetama ja et maa ning talupoja töö hinda mitte enam vilja mõedu järele ei tahetud määrata, vaid vilja raskuse järele.
„Täiendavate määruste“ sisu on lühidelt järgmine:
Iga mõisaomanik on kohustatud ühes vallatalitaja ja selle abimehega mõisamaa ja talumaa vahele, kus need üksteisega kokku puutuvad, selgeste nähtavate märkide ülesseadmise läbi kindlat piiri panema; see töö peab kuni 1. oktobrini 1859 lõpetatud olema[1]. Talitajad ja nende abimehed peavad kohalikusse kihelkonna-kohtusse tunnistuse andma, et rajamärkide läbi äramääratud talumaad niisama palju on, kui talupoegade käes 9. juulil 1846 seda maad oli.
Seega oli uue talurahva-seaduse määrus, mille järele mõisa- ja talumaid kümne aasta jooksul üle pidi mõedetama ja uueste hinnatama, enne kui kergendatud teoorjus maksma võis hakata, ümber lükatud. Sest see töö poleks mitte kümne aastaga tehtud olnud, ei ka mitte kahekümne ja kolmekümne aastaga, mis juba sellest selgub, et poolteise aasta pärast, 1859. aasta suvel, 555 mõisast ainult 8 mõedetud ja hinnatud olivad! Sellest võib arvata, kui kauaks talurahvas veel „vana seaduse“ peale oleks pidanud „vanduma.“
Edasi on „täiendavates määrustes“ öeldud:
Iga mõisaomanik peab kihelkonna-kohtule seletuse andma, kas ta teo-orjuse täielise lõpetuse puhul talumaa kuuendat osa enese voli ja tarvitamise alla soovib jätta. Soovib ta seda, siis peab ta kohe need rendimaad üles andma, mis tema vaba voli alla peavad jääma. Rent nende omale jäetud kruntide pealt ei tohi mõisa terve talumaa rendi suuruse kuuendast osast üle ulatada. — Tahab mõisnik mõisamaad talumaa vastu ümber vahetada, siis peab üks hindamise-komisjon vahetatavad krundid mõisnikkude kreditkassa hindamise-viisi järele nende väärtust mööda ära määrama.
Ka rendilepingute tegemine mõisniku ja talupoja vahel seati uuele alusele:
Iga mõisnik on kohustatud nõndanimetatud „laagriraamatut“ pidama, millesse ta kõigi oma renditalude kohta käivad renditingimised sisse kirjutab ja mille ta kihelkonnakohtule kinnitamiseks ette peab panema. Laagriraamatus peavad üleval seisma: esiteks, kõik üleüldised renditingimised, mis kõigi talude kohta ühtlaselt käivad, ning, teiseks, kõik iseäralised tingimised, mis iga üksiku talu kohta käivad. Viimased tingimised on igale rendikontrahile aluseks ja nad peavad laagriraamatus iga talu jaoks iseäralise poogna peale üles tähendatud olema. Laagriraamatutes olgu siis veel kõik taludele määratud tarvituse-lubad, kui ka iga krundi peal olevad endised harilikud orjused üleval. Kõigi kruntide rent on rukki väärtuse järele määrata, kus juures selle raskus mõedupuuks võetakse.
Põhjeneb rendikontraht teo-orjuse peal, siis peavad harilikud nädala-tööpäevad abiteopäevadest lahus üles tähendatud olema; iga nädala kohta olgu päevade arv ära määratud ning suve- ja talvepäevad seisku üksteisest lahus. Abiteo kohta olgu selgeste ära tähendatud: mitu päeva igalt rentnikult nõutakse, missuguse töö tarvis ja mil aasta-ajal. Abiteoks nimetatakse üleüldse ainult neid töösid, mida teatavatel aegadel tehtakse ja mis nimepidi üles on antud. — Talurentnik saab mõisniku käest selle poolt allakirjutatud kontrahi, milles kõik tingimised sees peavad seisma, mis laagriraamatus üleval on, kui ka need, mis seal mitte üleval ei ole või mis rentniku isiku kohta käivad. Kontraht on kihelkonna-kohtu kinnitada.
Laagriraamatutes ülestähendatud teo-orjuse määruste kohta peab mõisnik oma allkirjaga tunnistama, et need määrused endistest harilikkudest orjuse-tingimistest üle ei ulata. Endisteks harilikkudeks orjuse-määrusteks arvatakse aga neid, mida teatav rentnik, kes renti teoorjusega tasus, ühel aastal viimasest neljast aastast kuni 23. aprillini 1858 täitis. Kui ühe talu orjust on kergendatud ja kergendatud orjus rohkem kui kolm aastat on kestnud, siis arvatakse seda endiseks harilikuks orjuseks. Endiseid harilise orjuse määrasid peetakse kõige kõrgemamateks ja neid ei tohita kõrgendada.
Ehk see uus teo-orjuse määrus küll talurahvaseaduse 127. paragrahvi, sellesama, mis rahva seas nii õnnetumat segadust sünnitas, kõrvale heitis, taheti temast siisgi veel sel mõttel kinni pidada, et ta üleüldiselt kõige kõrgema teo-orjuse mõedupuuks pidi jääma. Iga mõisnik pidi eraviisil, oma auu peale, rüütelkonna peamehele kirjaliku kinnituse saatma, et tema talupoegadest keegi oma koha eest rohkem ei orja, kui talurahva-seaduse 127. punktis kõige kõrgema orjuse-määrana ette on kirjutatud.
Lõppeks sai orjuse-rentnik õiguse, oma kontrahti esimesel kolmel aastal pärast selle tegemist üles öelda ja kohast lahkuda, ilma rendiaja lõppu ära ootamata. Tühjaks jäänud talukohta pidi mõisnik ise ainult kolm aastat oma käes pidada tohtima; pärast seda oli ta kohustatud talu igal hinnal raha- ehk viljarendi peale andma. — Ühe hilisema määruse järele ei tohi rendikontrahtisid lühema aja peale teha kui kuue aasta peale.
Et maa ja orjuse väärtust rukki mõedu asemel tema raskuse järele hakati määrama, sellest tuli talupojale ennem kahju kui kasu, ehk küll orjust vähe kõrgemine hinnati. Teatava raskusega rukki hind oli nimelt märksa madalam määratud, kui turuhind oli[2]. Ühes tööhinnaga tõsteti siis ka rendihinda. Maksis näit mõedupuuks võetud talu, millel 9 dess. keskmist põldu, 400 ruutsülda aiamaad jne., uue määra järele ainult 123 rbl. 86 kop. hõb. renti, siis maksis ta rukki turuhinna järele umbes 155 rbl. Selle koha eest tehtava orjuse väärtus üksi oli uue määra järele 78 rbl. 87 kop., tõepoolest aga, rukki turuhinna järele, 97 rbl. 87 kop. Jäi orjuse-rentnik mõisapäevi võlgu ja tasus neid viljaga, siis pidi ta nende eest märksa kallimalt maksma.
Nõnda olivad mõisnikud ka siin oma tulusid mõistnud tähele panna. Siiski tõivad täiendavad määrused oma jao selgust ja kindlust uue seaduse nõrkadesse ja kõikuvatesse kohtadesse. —
Talurahva vabastamine mõisnikkude meelevalla alt on sest ajast saadik märksa edenenud. Kõik põhjalikumad sammud selleks, iseäranis viimastel aastakümnetel, on riigivalitsuse eestvõttel astutud, kuna mõisnikkude mõju maa seaduseandmise kohta alatasa kahandati. Teadagi, et need uuendused sagedaste sakste tahtmise vastu teoks saivad ja rüütelkonna ning valitsuse-kohtade vahel palju õerumist sünnitasivad.
Lähem uuendus oli uus passiseadus. Mõisnikud olivad 1856. aasta talurahvaseaduses talupojale küll ühe käega värava vabamaks liikumiseks avanud, teise käega ta aga jälle nii kokku tõmmanud, et ainult suure hädaga vahelt välja võis peaseda. Talupoeg tohtis teise valda, teise kubermangu, tervesse Vene riiki saada, aga nii rasketel tingimistel, et lubast vähe kasu oli. Muidugi sooviti rahvast sel kombel kodukohas kinni hoida, et mõisnikul odavatest tööjõududest puudust ei oleks. Kõigist neist kitsendustest hoolimata algas aga Eestimaal 1860. aastast peale rõhuvate elutingimiste tõttu suur väljarändamise-tuhing, nagu seda endine Liivimaa mõisnik herra von S. parun Heideggi pidul ette kuulutanud. Enamiste kiputi ja mindi Samara kubermangu. See tuhing ähvardas nii suureks ja ägedaks minna, et valitsus, kõiksugu korratusi kartes, rahvast avalikult hoiatama pidi. Ühtlasi pandi aga Peterburis rahva alalisi kaebtusi seeüle tähele, et mõisnikud oma kulul väljarändamist ja üleüldse vaba liikumist talurahvaseaduse sellekohaste punktide põhjal liiaste kitsendada. Need kaebtused aitasivad uue passiseaduse sünnitada, mille projekti kindral-kuberner vürst Suvorov sisemiste asjade ministri ülesandel valmistas ja mis aastal 1863 kinnitati ning maksma pandi. Uus seadus andis talurahvale praeguse laialise liikumise-voli.
Aastal 1865 keelati mõisnikkudele, kogukondadele ja politseile ära, talupojale ilma kohtu mõistmiseta, s. o., kodust ihunuhtlust anda.
Juba aastal 1866 järgnes uus maakogukonna-seadlus. See vabastas valla ja tema omavalitsuse mõisaherra eestkostmise ja meelevalla alt. Mõisapolitsei võimupiirisid kitsendati. Ta valitsus ulatas edespidi üksnes mõisamaa üle, kui talle ka seda puhku veel ülevaatuse-õigus vallapolitsei kohta jäi. — Selsamal aastal ilmusivad — jällegi ülempoolse nõudmise tõttu — nõndanimetatud kahjutasumäärused. Nende läbi kinnitati talupoegadele eesõigused nende käes olevate talude kohta rendi uuenduse ja ostu puhul ning määrati neile sealt lahkumise korraks maa arenduse ja paranduse eest kahjutasu.
Kaks aastat hiljem, 1868, lõpetati Eestimaal teoorjus lõpulikult ära. Ka see sündis riigivalitsuse rõhumisel. Liivimaa rüütelkond oli oma maapäeval 1865 otsuseks pidanud tegema, kõiki orjuse- ja segarendi-kontrahtisid Jüripäevaks 1868 lõpetada ning uute tegemist ära keelata. Riigivalitsus tahtis seda ka Eestimaa rüütelkonnalt nõuda. Kindralkuberner krahv Schuvalov andis Eestimaa rüütelkonna peamehele parun A. von der Pahlenile teada, et tal nõu olevat Eestimaa maapäevale varsti teo-orjuse lõpetamise nõuet ette panna. Seda teatas parun v. d. Pahlen 1865. a. maapäevale ning pani sellele ühtlasi ette, et Eestimaa rüütelkond ise, ilma riigivalitsuse asemiku vaheletulekuta, teo-orjuse lõpetamise käsile võtaks ning selle lõpu-tähtajaks 23. aprilli 1868 määraks. Ettepanek võeti muudetud kujul vastu. „Et riigivalitsuselt põhjust ära võtta, meie vaba edenemise külge vägivaldselt kätt panna“ — nii oli maapäeva otsuse põhjenduses öeldud — „volitab rüütelkond rüütelkonna peameest, riigivalitsusele teatama, et teo-orjus Eestimaal kolme aasta jooksul saab lõpetatud olema; selle aja järele jäägu riigivalitsuse otsustada, kas siis veel teo-orjuse kaotamiseks lõpu-termini on vaja määrata.“ Et aga paljudes mõisates teo-orjuse lõpetamist pikale püüti venitada, siis andis uus kindralkuberner kindral-adjutant Albedinski Keisri volitusel käsu, et teo-orjus Jüripäevaks 1868 tingimata kõigis Eestimaa mõisates lõpetatud peab olema ja et teo-orjuse kontrahid, kus neid pärast seda aega veel peaks olema, riigivõimu läbi tühisteks tunnistatakse. Nõnda kadus teo-orjus kui seaduslik sisseseade Eestimaalt.
Rüütelkonna võimule maa valitsuses andis tugeva hoobi talurahva-asjade komisjoni ärakaotamine aastal 1893. Kuna 1856. a. talurahva-seaduse järele selles komisjonis rüütelkonna ja valitsuse poolt ühepalju liikmeid pidi olema, saivad rüütlid täiendavate määruste järele ülevõimu oma kätte — kolm nende asemikku oli kahe valitsuse-ametniku vastas. Sisemiste asjade ministri käsul pandi 1886 vanem seadlus jälle maksma, hoolimata rüütelkonna vasturääkimisest; 1893 kaotati aga see komisjon hoopis ära ning seati tema asemele kubermangu-valitsuse talurahva-asjade osakond, milles üksainus mõisnik, rüütelkonna peamees, seitsme valitsuse-ametniku vastas istub.
Niihästi uues talurahva-seaduses eneses, kui ka täiendavates määrustes muudeti aja jooksul mõndagi punkti, millest siin mööda võime minna.
Tähtsaid muutusi tõi aga Eestimaa oludesse suur kohtute-uuendus aastal 1889, mille eel politsei-uuendamine aasta ennemalt oli käinud. Seni oli mõisnik ja ikka jälle mõisnik talupoja kohtumõistja olnud. Erapooletumast õigusemõistmisest, iseäranis, kui talupojal mõisniku vastu asju oli ajada, võis ainult harukordadel, juhtumisi, juttu olla. Kohtute muutmine peastis talupoja mõisniku kohtuliku vägivalla alt ja tõi talle erapooletumad õigusemõistjad — erapooletumad, sest et neil õigusemõistmise juures iseenese ega oma seisuse tulusid tähele pole panna.
Nõnda on rüütlitel nende meelevald talupoegade üle tükk-tükilt käest maha pudenenud; nad valitsevad nende üle ainult oma majanduslise ülevõimu läbi veel — kui maapinna peremehed ja tööandjad. Kaua on nad maa ja rahva üle piirita meelevallaga otsustanud, kuni kõige uuema ajani seisivad nad kõige seaduseandmise, kõigi uuenduste eesotsas; ilma nende soovide ja ettepanekute tähelpanemiseta ei tehtud midagi. Alles paaril viimasel aastakümnel on neid tahapoole rõhutud ja maa ning rahva saatus rohkem riigivalitsuse kätte nihkunud.
Kõigist seadustest ja seadlustest, uuendustest ja parandustest, mis Eestimaa talurahva oludes 1795. a. saadik ette on võetud, käib nagu punane pael see nähtus läbi, et rüütlite enamus kristliku ligimese-armastuse või kaastundliku haleduse pärast talupoja heaks midagi pole ette võtnud. Mis nad teinud, seda tegivad nad kas oma aineliste tulude pärast, või nad andsivad ülemalt poolt tulevale mõjule ja sundusele järele. Peaaegu iga uuendust alustas ja juhtis kartus, et riigi valitsus oma käe vahele pistab ja midagi ette võtab, mis rüütlite tulusid kahjustab. Talurahva tulud on rüütlite südamed ikka külmaks jätnud. Oli nende seas sooje südameid, siis olivad need valged kaarnad mustade hulgas.
Harilikult kella üheksa ümber haigutab härrastemaja unine esiuks ja laseb saksa välja, sest sel ajal, pärast hommikust einet, algab Ulrich von Kremer esimest ringkäiku oma kruntkonnas, kui ta suviti, jüripäevast mihklipäevani, siin asub — üksinda nagu kunagi.
Väliselt ei paku Mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silmahakkavat vaheldust: seesama vormist veninud tumesinine ševiotkuub valkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ning hõlmadega, seesama sinine vest vanade ja värskete toidujälgedega, nende seas tunnistusega, et härra von Kremeri einelaual naljalt iialgi vedelad munad ei puudu, seesama rohekaks iganenud must taldrikmüts kustunud läiknoka ja ettepoole lodusse vajunud põhjaga ning lõpuks needsamad halli- ja pruunitriibulised inglise püksid, mille põlveotsad ja kannatagused ilu ja tervise kaduvikust mitte vähem härrast keelt ei kõnele. Varalisest inimesest annab märku ainult kilbikujulise naastuga jäme pitsatsõrmus ta esimese sõrme arutu suure nüki taga, vestil punakalt hiilgav tukatikuldne soomuskee ning selle kütkes olev ja väga harva nähtavale tulev Genfi kuldkronomeeter, millest kui iidsest pärandist teatakse, et „kirjad“ ta mõlkidega kaetud kapslitelt juba ammugi on kadunud.
Mees ise aga — teatava karikatuurilist maiku näolise sarnasuse pärast Saksa riigikantsleriga hüüab ümbruse intelligents teda Mäeküla Bismarckiks —, mees ise on parajasti selles juba püsivas vanuse järgus, kus tosin juurdetekkivaid kimaraid silma ja mõni uus kurd lõua all suuremat muutust ei tähenda, niisama vähe kui pisut enam härmatist habemes, kumerust kuklas ja kõverust õndlas. Kremerid vananevad üldse aeglaselt — võib-olla sellepärast, et nad ehk sündideski enam päris noored ei ole. —
Kui ta kitsalt kivitrepilt — sellel on ainult kolm astet — jala murule on tõstnud — muru, lage muru katab tihedalt pikka veerjat majaesist kuni alla sooviku servani —, toetab härra von Kremer kindata käed, millest teine tüsedat kadakakeppi hoiab, vaheliti ristluudele ning hakkab pikkamisi ja ränga ühtlusega nagu liiasti koormatud purjekas ümber maja lõunapoolse otsa sõudma. Maja ümbruses ja mõisaõue ulatuses — vähemalt väidavad seda mõned terasemad tähelepanijad — ei vaata ta naljalt kunagi peremehelikult silmitsedes ringi. Ta pilk kõnnib püsivalt saapaninade ees. Ja kui see korraks ometi ära eksib mõne hoone peale, siis mõmiseb vanahärra midagi, kehitab õlgu, lingutab habemekihvu ja võtab kolm-neli pikemat sammu.
„Verflixt — der Dalles!“
Siin on nimelt mõndagi, mis peaks teisiti olema. Ja mida mõisa väiksus iseenesest ei vabanda. Kõnelemata karjalaudast ja hobusetallist, mille ligikonnas karjane enam pasunat ei usalda puhuda, kõnelemata õlgkatusega orjaaegsest peretoast, mis mõisa väravaesisele tõesti mitte auks ja iluks ei ole, hoopis kõnelemata ka aedniku puudusel ammugi metsa ja rääma läinud uibuaiast, kus enam midagi suhupistetavat ei kasva peale mõne sõstra- ja ussitanud vaarika-iva — kõigepealt ta enda elumaja aga on see, mis paneb Mäeküla mõisniku mõmisema, kuigi mitte sagedasti, sest aeg on nähtust nürinud ja Kremeri-härra pole mitte just tundeinimene.
„Verflixt — der Dalles!“
See maja, nii väheldane ja lihtne kui ta mõisakrundi kasinusele vastavalt ka on kavatsetud, seisab nimelt pooleli. Ja teist aastakümmet juba. Ja kui ajad ei parane, milleks paraku ikka veel tähiseid ei ole, siis jääbki pooleli. Ja kes võõras teda eemalt vaatab, võiks teda saeveskiks pidada, kui ta mitte jõest liiga kaugel ja mäe otsas ei seisaks.
Valmis on Ülem-Baieri talumaja stiilis plaanitsetud villast ainult alumine kivist kord; valgeks lubjatud müüris pilutlevad aknad ilmutavad ruumide elatavust. Puust pealmine kord aga kõigega, mis ehitusele alles mõeldud näolaadi annaks, püsib kurblikus koru-seisukorras: suurest ringrõdust pole seal muud kui talad, kelpvärgist sarikad ja viilulauad, ustest ja akendest pindudega hõredalt kinnilöödud augud vihmast siniseks uhetud palkseintes. Tänavu paigatud pilbaskatus ja värskelt valgendatud korstnad aitavad pildi kriim-katkist nägu aina veel kirjumaks teha. Hoonel on midagi mõne hiiglalooma luukerest, millelt kullid liha juba ära on kandnud.
Ja ta võiks ülinägusana kogu maastikku vallata, sest paik on ilutundega valitud: pika mäeseljandiku kõrgem kühm enne kaldumist jõe madaliku poole. Ülemiselt korralt oleks vaba vaade ühelt poolt haljastest sooniitudest läbi lookleva pigimusta jõe, teiselt poolt võsaga palistatud nurmede ning aasade ja nende tagant üleskerkiva kiriku ning tema alevikese peale, kuna akendele põhjast ja õhtust lainelise kõrgendiku maal vastu hoitakse, millel tammehiied männi- ning kuusetukkade ja sarapikud noorte kaasikutega vahelduvad ja karjamaa kahvatu kamarikki nende vahel kukispuupõõsaste tumerohelisel tähnitusel õige vilgast nägu näitab.
Jaa, siin oleks valmis maja pidanud seisma! Kõik õed-vennad Särgveres olid üheksateistkümne aasta eest haruldasel ühisarvamisel: Ulrich saab armsa maja, Ulrich saab maja, mida võib näidata! Ja nüüd — —
„Der Dalles, der Dalles — verflixt!“
See tüütu ja balti rüütlimajades mitte väga sage kodakondne, kelle kaela Mäeküla isand süü mõmiseb, elutsevat juba kolmat põlve Kremerite suguvõsas. Tulnud teine tillukese poisikesena, et aegamööda täieks meheks kasvada. Võta'nd kinni, kust ta õieti tuli. Pillajaid ja priiskajaid sõna tüsedamas mõttes ei olevat perekonnas olnud. Jääb järele opmannide seletus: tänamatu põllupind, laisk ja pikanäpuline rahvas ning pisut rohke sigidus härrastemajas, iseäranis tütardest. Mis aga opmanni-isandaid endid ei keelanud villa minemast ja mitte liiga pika ustava teenistuse järel mõisu rentimast või linnas maju omandamast.
Siiski — ühest Kremerist eelmises põlves, kes palju raha kulutanud, kes aidanud „dallest“ meheks kasvatada, teatakse ometi kõnelda. See ilmutanud lapsena üllatavat kavalust kaardimängus, mispärast nõuks võetud teda diplomaadikutsele pühendada. Muidugi lootuses, et ta sugukonnale ja isamaale au teeb.
Auahnust ei või Kremeritele sellepärast ette heita. Seda on neil nii kasinalt, et nad tavalise „tubli põllumehe“ nimegi pärast iial vaeva pole näinud, ning need vähesed, kes neist sõjaväes ja riigiteenistuses õnne katsusid, lasknud teisi endist liigutavas isetuses ikka mööda minna. Ka ei mäletata midagi nende visamaist katseist rüütelkondlikus maavalitsuses auameteisse tõusta, veel vähem, teadagi, püüetest teaduse ja kunsti kaudu väljapaistvusele jõuda. Aga kui nüüd just mõnda põlve juba ühtegi perekonnas ei ole, kes Kremerite geeniust nii-öelda kondensatsioonis esitaks, — ei ainust feldmarssalit, ministrit, kuberneri, ei komandeerivat kindralit ega rüütelkonna peameestki, ja kui korraga lapsuke leidub, kelle kõrgusetee nii selgesti ette on märgitud, — kullake, miks siis mitte! Ja nõnda saanud see Kremer diplomaadiks.
Kuid varsti tulnud välja, et redel, mis ministeeriumikantseleidest konsulaatide ja saatkondade kaudu soovitavale lõpupulgale viib, kaugelt paksemini peab kullatud olema, kui omaksed metsataguses Särgveres teadsid ette kavatseda. Saadik ja minister in spe kurtnud alatasa karjääri takistavat rahapuudust, iseäranis härdalt sellest ajast peale, kui ta Londonis viimaks atašee-astmele oli kerkinud, ja hoolimata finantsiliselt üsna ilusti õnnestunud kosjaoperatsioonist pisut enne seda. Vanemad kodus ja ligemad sugulased teinud imet eneseohverdamises, Särgverele ja Mäekülale kaevatud Krediitkassas ikka enam miinisid alla, aga Londoni atašee meelest olnud siiski veel vähe upitust. Ja nõnda ta jäänudki atašeeks, kuni talle ühe Inglise õukonnale lähedal seisva tory-klubi kaardilauas kitsikuse kiusatusel midagi juhtunud, millest Kremerite perekonnalugu vaikib, mis aga Götz von Kremeri diplomaaditeekonnale otsa üldse peale teinud. Oma lapsepõlisele armastusele, tondipiiblile, olnud diplomaat nimelt kogu teenistusajagi kirglikult truu.
Mil määral vanad haavad, mida Särgvere ja Mäeküla põevad, nüüdsete Kremerite perekondlikus olukorras mõjusüüdi on ja mäherdune osa härraste isikliku tundeelu arvesse kuulub, seda sugemeteks harutada läheb välisele raskeks, ja on asja oletada, et see neile endilegi kiukaupa selge ei ole. Lepitagu seepärast palja tõsiasjaga, et kõik kuus Kremerit, kellel mõisadest aineliselt osa — kolm õde ja kolm venda —, vallalist põlve elavad. Peale Ulrichi, keda väike Mäeküla imetab, on kõik teised Särgvere udaral, kuigi kõige vanem vend Adalbert nimeliselt selle mõisa omanikku esindab. Hoolimata Kremerite peaaegu väikekodanlikust elulihtsusest annab end selle kaunis suuregi udara sõõrutamine nii küündimatuna tunda, et Heinrich von Kremer, vendadest ealiselt viimane, oma sissetulekut kaupmeheliku palgateenistusega peab kohendama — ta töötab ametnikuna mõisnikkude laenuühingus linnas. Muidu oleks ehk küsitav, kas ta oma kahte vana armastust küllalt jõuaks rahuldada: haruldasi sigaripitse, tuhatoose, salvrätikurõngaid ja taskunuge korjata ning märksa odavama naisteenija asemel piltilusat prisket kammerteenrit ümmardajaks pidada.
Kuna nüüd Mäeküla Kremer hommikust luusi teeb, püsib ta tavaliselt truuduses oma põhimõttele võimalikult kõigest hoiduda, mis vere vagusat ringvoolu kiirendaks, sest ta tahab kaua elada ja tema teine südameklapp ei ole mitte veata. Seepärast sõuab ta aeglaselt ning ühtlaselt ja loovib inimestest, kes teda võiksid pahandada, eemalt mööda — enamasti valitsejastki, kelle õlgadele ta kõik majandusmured on veeretanud, sest selle vaikse mehe palgelt on ikka nii palju uusi atru, äkkeid, vankreid ja palju kallimaidki riistapuid lugeda. Ja tubakahimu vastu, mille orjus talle ta südame tulul arstlikult keelatud on, võitleb ta kuiva saiaga, mida ta välja minnes ei unusta saterkuue tagataskusse pistmast, ja mõtted hoiab hoolega rahu, rõõmu ja süütuse koosil, iseäranis koosil Särgvere poole. Sest talvine ja suvel pühapäevane kooselu õdede ja vendadega Särgveres — ka linnavend saadab oma jõudeajad alati seal mööda —, see on õieti kogu ta maailm.
Küll ei valitse ses maailmas miski vähem kui kuus meelt ja üks mõte, kuus südant ja üks löök. Seal võivad parteinemiseks ja visadeks võitlusteks asja anda säärasedki küsimused, millest mitte just Euroopa ega perekonna enesegi saatus ei olene, — küsimused nagu see, kas on vähene suhkur või halb hoiukoht süüdi, et Jakoobast õe marjakeedised käärima läksid, ja mitme kana kohta peab kukk olema, kui nad hästi peavad munema, ja kas võib kassi nagu koeragi sooja vee ja seebiga pesta. Erakondi tekib kaks kuni kuus — selle järgi, kuidas päevakorda vanemaid või üsna uusi aineid juurde sigib — ja löömine lõpeb korrapäraselt sellega, et viimaks enam ühtegi võitlejat lahinguväljal ei ole: hüpati ükshaaval lauast ja kaoti klõmdi oma tuppa, kust siis aegade pärast, mis temperamentide järgi mitmesugused on ja ühest tunnist kahe päevani võivad küündida, ükshaaval jälle nähtavale tullakse, õlioks käes.
Kuid seesuguste verevirgutustega on Ulrich von Kremeri vigane südameklapp panetanud. Nii panetanud, et klapile kahtlemata kahjulikum oleks neist ilma olla. Mingi hinna eest ei vahetaks Ulrich neid tundmuse vastu, mis talle põue asub, kui ta Särgverest kord kauemini ära oli kui nädalapäevad, — tundmuse vastu, mis käärib ja puurib ja vahel veegi silma võtab, iseäranis õhtuti vaikuse lasumisel ja kui varitsevad varjud aknaid piiravad. Neil kordadel saab vanahärrast tundeinimene sügava härduseni.
Harilikult valib härra von Kremer hommikuseks jalutuseks, kui ta väravast välja ja sepapaja esisele on jõudnud, sealsel lahkmel kõige pikema teeharu — selle, mis karjamõisa viib. Seesinane tee — halvasti sillutatud, nagu kõik teised Mäekülas, sügavaroopaline, kivine ja savine — läheb kõrgendiku külge mööda mitmekesisest võsast läbi ning avaneb siin ja seal välguti, kust vaade kogu mõisa kallakut ja nõgusat nurmkoda võib mõõta. Ja siis tuleb sõre männik liivasel pinnal ning lõpuks karjamõisa lage mäenutt, ühe palgega vastu turbasood, teisega vastu väikest küla ja põllu- ning karjamaa veeri mööda laialipillatud saunu.
Sel teel teeb jalutaja sagedasti puhkeseisakuid. Ta istub mättale või heidab murule, sirutab koibi ja vibutab keppi, ümiseb, haigutab ja lõbutseb teadvuses, et ta elab, et ta on olemas. Ja mitte lihtsalt olemas, vaid Mäeküla mõisnikuna olemas. Olemas isikuna, kellel maakerast veel osake päriseks on, kelle küljealune oma, vastuvaidlemata oma, ja kellel veel nõuda ja käskida on. Ning keda ikka veel respekteeritakse. Ja kes kedagi ei tarvitse karta. Ja hein kasvab, vili küpseb ja lehmad lüpsavad. Ja peremehed maksavad renti ja kandimehed teevad töö ära. Ja — jaa — — oääh! — Mäeküla mõisniku magusas haigutamises sisaldub kõik, süsteem ja programm.
Enamasti peatub härra von Kremer ka karja juures, kui see ta käigu piiril juhtub olema, ja siis võidab ta silm isaliku ilme ja isalikult liiguvad ta pikad vurrukihvad. Sest need sada nelikümmend nisa seal — rohkem neid paraku ei ole ja kõige paremat tõugu pole nad ka mitte —, need on ta majanduse elusooned, ta isandliku iseseisvuse peapide; alles kaugelt järele tulevad kartulid ja veelgi kaugemalt müügi vili, kui viimast üldse jätkub. Ja Mäeküla mõisnik sügab Laadikut ja Küüdikut sarvede vahelt, ulatab Punikule tüki saia suhu ja austab Karja-Toomast usaldustoonil mõne küsimusega. Sest Toomast ta ei pelga. Selles mehes pole midagi ähvardavat südameklapile. See väike nässakas rähksilm vahib peremehele otsa, nagu seisaks äkki pilvest kukkunud vanajumal ise ta ees. Mütsigi äigab alles siis peast, kui teine juba selja pöörab. Kurta ja tahta pole tal midagi.
Ja kui siis vanahärra karjamõisas, mäherduse kogunime alla mõisa rehte, kivist heinaküüni ja kahte turbakuuri mõistetakse, natuke ülevaadet on pidanud — sest siinsed vähe uuemad ja seepärast võrdlemisi korralikud hooned ei tõrguta pilku — ja kui ta mäenõlvadel ajaviiteks maasikaid ja muulukaid on otsinud, põõsastikus mõnd siili, sisalikku või nastikut kimbutanud, siis pöördub ta teist teed, alt vainu kaudu, koju tagasi ja viib oma kokale lõunaisu kaasa, mis lauale kantud parema ja pahema vahel, vahet ei tee. Klaas mitte väga kallist portveini kustutab ta janu ja suigutab ta paariks tunniks ausale põllumehe-uinakule.
Teise, veidi väiksema tiiru ristleb härra von Kremer õhtupoolikul ära. Seepeale järgneb päevakava huvitavam punkt: lehmalüpsi pealtvaatamine karjataras. Sellelt virgelt vaatemängult täis rebivaid käsi, sorisevaid nisi ja kobrutavaid kappu viib ta alati nii ülendatud meeleolu tuppa, et paneb oma vana mängutoosi tilisema, mille mahedail helidel ta siis ühtlasi õhturoale rõõmsa vastuvõtu valmistab. Vahel laulab sööja mängitavat viisi paiguti kaasa, ja siis on emand Reemeti kriitika järgi „kui saetaks seinu seitsme suure saega ja soglataks kühvlitega munakivide virnas“.
Kolme küünla valgusel — kiviõli vastu hoiab ta visalt suurt lugupidamatust alal — loeb rüütel von Kremer enne sängiheitmist haigutades veel mõne veeru „Revalsche Zeitungit“ ning paar peatükki raamatute raamatut, enamasti Saalomoni tarkust, sest muud kirjandust tal majas ei ole. Siis kustuvad küünlad ja kustub vanapoisi päev, mis oli nagu eelmine ja ilmatu rida eelmise eelmisi.
Järgnevad päevad on kuivad ja Mäeküla saks käib taas korrapäraselt lüpsi juures, vahel kakski puhku päevas. Ta ilmub varakult, et nägijaks olla ka eelkäivale jootmisele all kaevukünal. Kuidas nad sinna rüsinal paisu jooksevad ja üksteist müskavad, kuidas nad pinnivad, kuidas vesi nonde kaelakoskedest alla mõõnab ja kuidas nende sabad sähvivad, sõõrmed puhivad, kellad parisevad — see kõik on talle draama-elav etendus, mille vastu ta neid seal linnateatris, kuhu ta paar korda talve jooksul ära eksib, mitte ei raatsiks vahetada, niisama vähe kui oma möirgavat karjasõnni kõige parema orkestri vastu. Ja kui nad seepeale mäletsedes ja unistades suurel õueplatsil laiali seisavad ning ühe ja teise udara alla valge kapp ja kümme vabastavat näppu ilmuvad, siis tuiab Kremeri-härra nende vahel ringi, aitab nende sapsudelt kepiga kärblasi peletada ning hingab mõnuga sisse lõhnasegu, mis nende suudest, nahkadest ja soojast piimast õhku imbub. Pikemalt peatuma jääb ta viimaks toobri juurde, kus Reemeti-emand sukavarrastega järikesel istub, lüpsi käiku silmas peab ning valmis on peremehe pärimiste peale kõige laialisemat vastust andma. Ja kuna nad jutlevad, tuleb Tiiu, tuleb Truutu, tuleb Madli, tuleb veel üks eit ning veel üks noorik ja tühjendab oma kapa vahuse kurnariide rüppe. Üks neist on uus; sellele vaatab saks vahel käte peale ja saadab talle prooviva pilgu järelegi.
Nad ei pane teda suuremat tähele. Ta ei ole nähtavasti saks, kelle ees õiget saksakartust tuntakse. Selle jälile näib uuski palgaline jõudnud olevat, see sealt Prillupi saunast, sest karjatüdruk naerab, et kui vanamees neist ühel päeval mööda loovinud, saatnud Mari talle Kriimiku nisast piimajoakese järele, millest saterkuue saba peale nagu valge nööbirida jäänud. Vaadanud küll korraks üle õla, et mis nad seal turtsuvad, aga läinud oma teed. Saksakartliku erandi moodustab mõisas ainult karjane Toomas, kuid selle naine on ka juba viienda lapsega nurgavoodis.
Ja kuna kapad kobrutavad, toober täieneb ja Kuru perenaine tütre tagant-tõukel käsivankriga puhtaid pütte pesuköögist üles piimakambri poole veab, hakkab karjamaa kinkudel mees paistma, kelle vaesedki silmad juba kaugelt ära tunnevad. Selle mehe ninast hoiab nimelt nähtamatu käsi kinni ja lükkab seda korrapärases taktis üles ja alla, paremale ja pahemale poole. Ning eemalt vaadates näib, nagu oleks kael juba nii peeneks kulunud, et veerlev pea tema otsast potsti maha peaks kukkuma.
Seesinane mees astub teenijate-majasse sisse, mille katuse all piimakambergi aset on, ja kui toobri tulek viibib, siis ilmub teine vahel ka tarasse, et lüpsi lõpu järele vaadata. See on Kremeri-härrale märguks minekut teha. Mitte just, et ta teda ei salliks — ei, ta on ju kõigiti tarvilik inimene —, aga tema teretamises leidub midagi, mis pigemini nägemata võib jääda. Aasta üheksa eest, kui nägematu käsi veel mitte Kuru Jaani nina ei juhtinud, võttis Kremeri-saks ta mõnikord hea meelega erajutusse; siis oli Jaani teretus veel ehtne häälekõla ja silmavaate poolest.
„Kui mina teaksin, kuhu see mees oma raha vajutab!“ algab Jaan emandale, kui ta „tere“ asemel „tereks“ on öelnud. „Ette ja ette, ette ja ette — ega muud olegi! Mujal mõisades, sa kallike — —“
Jaani jutte, mis rahaga algavad ja rahaga lõpevad, tunneb aga emand nii küllaliselt, et ta õnne tänab, kui toober õlgadele tõstetakse. Piimakambrist, kus tal mõõdupulk sisse on pista ja toobiarv üles kirjutada, pääseb ta varsti.
Ja nõnda lükib päevake päevakesele järele, ja Kremeri-härra käib virgasti lüpsil, ja vanade lüpsjate hulgas näeb ta ka seda ajutist uut, kes tema aknad nii ilusti puhtaks pesi. Kuid ühel lõunal leiab ta lehma alt selle uue asemel teise uue: Pajusi Juula, Mari üleaedse.
„No mis Maril viga oli?“
„Näpud teisel valusad, tellis mind täna minna.“
„Näpud — soo? Nah, see on aga isegi proua!“
Pärastlõunasel luusil juhtub härra von Kremer mõtetesse süvenema, nii et ta enda Kruusimäelt leiab, kuna ta karjamõisa tahtis minna. Vainul, Prillupi värava ees, visatakse kurni. Viskajad on Tõnu lapsed ja nende uus ema. Kõik kolm, iseäranis aga ema, on täie tõsidusega võistlusele andunud. Viimase silm mõõdab iga kord mõtlikult maad, enne kui hoogu võttev käsi kaika lendu laseb, ja kui mõni pulk ruudust kargab, siis saadab teda tabaja iseteadlik „atata!“. Saksa nad ei näe, ei näeks teda ka siis mitte, kui ta lepapõõsa taga varjul ei seisaks.
Ja Kremeri-härra ei eksita neid. Ta vaatab võidumänge meelsasti pealt. Ise pole ta küll kunagi spordimees olnud.
Ja kui ta partii lõppu on näinud, lentsib ta tuldud teed tasakesi tagasi, niiske huum silmis ja suu ümber jooneke vallatikkunud noorust.
Teisel päeval istub Prillupi Mari jällegi mõisatares lehma all, tõsine ja sõnakehv nagu ikka. Kappa tühjendades vaatab ta pisut kõõrdi ja pöörab nõksamisi pead tavalise seesmise kadunuse pärast. Mitte võimatu pole, et peremees pilguke hiljem ta harvu hambaid näeb valendaval, paljastatud lõbust seeüle, et Kirjak piimakapa ümber lõi. Ja nõnda mööduvad veel mõned lüpsilõunad ja -õhtud, kuni tuleb päev, mil Kremeri-härra leiab kapatühjendajate seast kitsa kollase naise, kelle käed ja jalad liialdatud väledusega nagu midagi püüavad heaks teha.
Pärast seda päeva hakkas Mäeküla saks harvemini lüpsi juures käima. Hein ja vili kasvasid — aas ja nurm võitsid ta armastuse endi poole. Ta sagendas või kaugendas oma käikusid, ta võttis soost ja rabastki jätku kuni pigimusta jõeni. Aga ta märkas varsti, et ta sellest vähe sai, sest et ta vähe nägi. Tema ja asjade vahele oli mingi linik tõmmatud, mis kohe jälle uuenes, kui ta selle korraks katkestas. Mida ta silmitses, see ujus ainult ebamääraste äärjoontega selle katte taga. Ta aimas ennast kas või tund aega kadakapõõsasse vahtivat, nägi ja võis arvata, et ta sellele pikka kõnet peab, ilma et Kremer teadlik oleks olnud oma teo põhjusest või tarbest, sest mõtlemine, tabatav mõtlemine see ei olnud. Ja kui ta koju jõudis, meeleliselt katkine kuskil põues salaja kirvendava rahutuse pärast, tundus talle jälle midagi pooleli jäänud olevat, ja ta võitles ahvatlusega sealtsamast ümber pöörduda, et sidumata unustatud otsi sõlmata. Üksnes midagi õige tühist, kuid tihti korduvat jäi talle neilt uindunud hulkumistelt vahel meelde: ta oli ennast kaua pigimustas rabajões peelitanud ning seejuures kord-korralt kõvemini „Ulrich! Ulrich!“ mõmisenud.
Siis tulid palavad päevad helgete õhtutega, taevas seisis kõrgel, õhk sumises põrnikatest, alt aiaräämast vaabus lõhnapilvi mäele ja kõik näis vedelalt valguvat nagu sulatises. Videvikust keskööni laugles sooviku kohal sina sees kitsuke kuuserv nagu taevataadi pöidlaküüs, tema all luhas lõid mustad vetesilmad valgeid sädemeid, kaasik kapsaaia taga hoidis hinge kinni, sest ööbik laulis. Hooned kingul aga, nende ümber sala lendlevate nahkhiirtega, need paistsid kui meelisklevad pead lendu-aetud muremõtetega.
Neil õhtuil rinnutas Ulrich avatud aknal, vaatles, kuulatas, haistis ja oli nukker. Tema paljas pealagi paistis kuukesele kahvatult vastu ja ahvatles öiseid lendajaid ligi, nii et ta seda loomusunniliselt vahel käega pidi varjama. Särgverest alles tunaeile tulnud, kannatas ta juba üksinduse-igavust ning vaibus ikka enam hingeolusse, mille põhitooniks oli vaikselt valutav lai kahjutunne. Iga õhtuga selgemalt hakkas ta tagasi nägema seda pikka ja kitsast teed, mis nii sirgelt kaugest tühjast nõmmest tuli ja tema isiku juures lõppes. Ta veertel polnud kivi ega tulpa, mis midagi oleks mälestanud — mõnd tegu, head või halba, mõnd sündmust, õnnelikku või õnnetut, mõnd naudingut, lubatut või keelatut. Ja kui ta pead pööras ja ettepoole vaatas üle halelilla lageduse, milles ainult kari kirjuid lehmi elu esindas, siis nägi ta ehmudes musta katusvankrit lähenevat, eestpääsematult lähenevat, ja mitte väga kaugelt. Ta äigas pealaest üle, nagu külma higi pühkides, tõmbas akna kinni ja kobis sängi, ilma piiblit kätte võtmata. Aga uni ei tulnud. Ja ööbik hukutas ruudustki läbi.
Kogu öö tegi ta endale etteheiteid. Ta ise, üksnes ta ise oli süüdi. Olud raskendasid, kuid ei keelanud. Ja ihadest polnud ta ilma ning juhused ei puudunud. Aga ta lükkas edasi, ikka jälle edasi, teiseks, paremaks korraks, ilma et see parem kord iialgi oleks tulnud. Ta kõhkles, kus kinni oli haarata, ta tõrkles, kus oli võtta, — on ju veel aega, on ju veel aega! Ja nõnda ta vesistas suud, kui teised maitsesid, sest teised olid targemad.
Targemad? Kas see olenes tarkusest? Milleks salata, et tema vahekord pika juukse ja laia riide kohta küllalt õige, küllalt lahe ei olnud? Nad tõmbasid teda ligi, kuid tõukasid ka ära. Ta sallis neid olendeid „erapooletu vöö“ piirkonnas, nad olid talle ihaldatavad võre taga; aga kui ta mõne neist võre sisse mõtles — kohe lõi kartus südamesse mingi ohu ees, mis säärases ühenduses pidi peituma, kohe nägi ta tema kleidivoltides, frisuurikeerdudes, kübarasulgedes kõiksugu salapäraseid õudusi varitsevat. Kas ta ei hakanud omal ajal, mõisa rendilt võttes, seda majagi siin teatava tagamõttega ehitama? Võis ju ikkagi keegi leiduda, kes piskuga leppis või ise jätku tõi. Kuid vaevalt jäi ta mõne ette vaimus seisatama, kui juba hoiatav käsi teda sabast rebis! Muidugi märgati tema võimetust ja käidi temaga sellemääraselt ümber. Ühele oli ta „ainult Ulrich“, teisele peaaegu koomiline kuju, paljudele ep olnud teda üldse olemas. See aga sai jälle temale tuntavaks, nii et ta sarved sisse tõmbas ja karpi puges. Ning seal kiratseb ta nüüd haudjail öil elada neist vähestest mälestuseraasukestest, mis talle noorusaastaist jäänud, kui ta septembri- ja märtsitärminitel veinitujus teiste omaealiste õlul mõne öise rumaluse linnas kaasa tegi, mida ta tagantjärel pealegi iga kord õiglaselt kahetses.
Nii siis külgesündinud kütkepelg? Mine tea. Talle tuli kauguse udust väike Frieda meelde. Ta targes veel tänapäevgi kindel olla, et ta ema õmbleja võre sisse oleks võtnud, kõige legaalsusega muidugi, kui tingimused vähegi päri oleksid olnud, kui otsustavast suust mitte hävitav sõna poleks langenud: „Jaa, Ulrich, miks mitte; hakka aga siis kingsepaks õppima, milleks sul aastate poolest ehk veel aega on ja vaimu- ning hingelaadi järgi huvi peaks olema.“ Ja kui mitte väike Frieda seepeale ise poleks kirjutanud: „Jaa, Ulrich, aga sa tead, minu töö eest makstakse nii vähe...“ Millega side vormivabakski ühenduseks nende vahel katkes, sest et neiu Frieda sündsamaks pidas kingsepale mehele minna, kes ametit juba oskas.
Järgnes sellest ehk — õndsa leskproua von Kremeri, sündinud komtess Lützeni psühholoogilise hüpoteesi kinnituseks — viimati tõesti, et tema poeg, vähemalt oma erootilise tundekoosiga, ennem all kodus oli kui üleval? Ulrich pidi möönma, et selles tuumake tõtt peitus, et see rüve ja rüssakas altmaailm, millega ta iga päev kokku puutus, teda kuidagi häälistas, vahest ehk just selle üditerve rüveduse endaga. Kuid kas oli tema siis mõni veider erand? Võis neid siis nii üpris palju olla, kes näiteks muiste oma rüütliõiguse madaluse tütarde kohta — õiguse, mille soetajal ometi kindel vajadus pidi olema — tarvitamata jätsid? Ja kui üks tema Särgvere üleaedseist, vana aus Suurpalu Radeck, linna sõitis, siis võis talle kergesti juhtuda, et teatud maanteetalust paks perenaine tuli ja tõlla peatas: „Ole va hea mees ja too mulle Karu poest õite kolm naela musti villu!“ Ja kas siis vend Heinrich, kellest muiati — — kuid ei see näotus ei puutunud siia ...
Igatahes — must vanker lähenes, ja aeg oli aru pidada, kuidas endale nii kaua tehtud ülekohut vähegi tuleks parandada.
Ja Ulrich pidas aru — öö öö järel, küliti ja seliti. Öölaualt pistis ta vahetevahel palukese saia suhu — ka karp hapukaid kompvekke seisis seal varuks —, ja kui padi pea all kuumaks läks, mida iga kümne minuti takka sündis, siis pööras teise ümber ning nõutas ka vaiba alla, seda jalgadega õõtsutades, pisut jahedust.
Ülal lae peal aga siuksusid hiired ja närisid rotid. Neil oli lahe elada kaheksas tühjas toas, pehmeil liivapõrandail, ruumides, kus kinnilöödud akende pärast päevalgi suursugune poolpimedik valitses, — niisama lahe ja lõbus nagu valitseja kanadel, kes seal koludest improviseeritud õrtel öömaja pidasid. Ja kuna Ulrich saia mugides, kompvekki imedes ja patja pöörates oma elu pöörde kallal sepitses, kuulutas kukk talle ülalt iga kahe, kägu kõrvalt aga iga poole tunni tagant, kui palju tee tema ja musta vankri vahel jällegi oli lühenenud. Seesinane kägu istus nimelt Reemeti Schvarzvaldi kellas. Tema häält võis härrasruumidesse selgesti kuulda, sest et suurel paepõrandaga vahekojal, mis maja pikuti poolitas ja mille taga kõrvuti valitsejapaar ja kokapiiga elasid, väga hea akustika oli — nii hea oli, et neitsi Vilhelmiine öised karjatusedki — teda vaest kohutasid kuumal ajal troopilised unenäod — köögi kõrvalt siia ära kostsid.
Magama uinus Ulrich alles pärast kolmat kukelaulu, kui koit hämariku põsed ammugi lõkkele oli suudelnud ja noor päev koisid otsides saali luitunud mööblitel uitas. —
Härra von Kremer viibis nii küpsiküüsi oma seesmise murrangu juures, et ta nädalaga sassi läks ja laupäeval, seda reedeks pidades, Särgveresse unustas sõitmata. Sel päeval aga toimetati tema korteris, elaniku äraolekut tarvitades, tavaliselt suuremat harimist, ja nõnda juhtus, et küürija pärale jõudis, kuna Vilhelmiinel veel käskugi ei olnud hobuseid rakkesse lasta panna.
„Ei,“ luiskas Kremeri-härra teenijale, „ma ei mõelnudki täna Särgveresse sõita, ma sõidan õhtuse masinaga linna. Aga Mari töö ei tülita mind, ma võin välja minna, kui ta viimase toa käsile võtab ja esimene veel mitte kuiv ei ole.“
Ja nõnda asus Prillupi noorik magamiskambris töösse, kuna saks kirjutuskabinetis prillid ette pani ja kõik oma tähelepanu ühe majapidamisraamatu arvudesse süvendas.
Nende vahet oli kaks suurt tuba — nad ei eksitanud teineteist tõesti mitte.
Härra von Kremer töötaski tükk aega täie rahuga, siis tõusis äkki üles, võttis prillid maha ja läks otsustaval sammul Mari juurde.
Mari põlvitas põrandal ja liigutas nuustikut rütmiga, mis mitte kaugel ära ei olnud põhimõttest: jumalal päevi, peremehel leiba! Ta ei vilistanud täna, vaid mälus üht nööriotsa närida, mis ta lõuga mööda alla liperdas. Küljega lahtise ukse poole olles pidi ta teisest toast tulijat märkama, ei tõstnud aga pead ega praotanud teretuseks suud, nagu kartes, et ajaviide tal hambaist kukub. Ta pea, käsivarred ja kael poole rinnani olid paljad, pruuni ja valge ihu peal helmendas higi, takune särgijätk ülespööratud körtsiku all jättis pringid sääremarjad katmata.
Läheneja, kes kavatsetud sõna keelelt kaotas, ulatas äkilise impulsi tõukel käe hepitades nooriku kurgu alla. Ta arvas välguvalul neid kahte vaokest pihus tundvat ja pöial puutus lõualoti sooja pehmust, kuna imelik uus, imelik noor, imelik uimav higilõhn talle pähe tõusis. Aga mitte nii väga see kõik ei närvetanud Ulrichi nõnda, et ta kätt tagasi nähvates abitult seisma jäi, kui palju enam raatsiv peapööramine ja lustaka aiatusega ühendatud naerupilk, millega tema julgusele vastati. Kõrvus kohisev ja silmis virvendav veri mõistatas sellest talle leiu välja, mida ta õieti ihkas, mida ta uurides oli tulnud otsima; kuid nüüd, teda vastu võttes, nõtkusid ta põlved ehmatusest ja süda andis nõu pageda.
Seda ta tegigi. Küürija ümbert ringi üle märja põranda tätsates pöördus ta tuldud teed tagasi, ilma et kumbki sõna oleks viiksatanud. Ta hõlmad olid kentsakalt kohevil, otsekui peituks nende all võidetud saak, mida ta ihnelt tõttas varjule viima.
Ta istus seepeale söögitoas veerand tundi üsna vagusi, ristis käed põlve ümber, silmakortsudes ja suunurkades arg-salalik lõbu, liikmeis magus väsimus. Viimaks hakkas ta mõttetu pea mõtet kordama: Teine kord edasi — teine kord paremini! Ning järgneva veerandtunni järel tuli tulle meelde: Mul on seal öölaual plekktoos hapukate kompvekkidega — oleksin ma kompveki võtnud ja tal suu peal hoidnud nagu kutsikal: ta oleks naerdes näuhti vastu võtnud! — Ja Ulrich kahetses, et see tegemata oli jäänud.
Aga kompvekid olid seal, ja ka Mari oli veel seal — —?
Ei, parem teine kord.
Mitte muuta, mis on, mitte silmapilku rikkuda!
Ja ta jättis kompvekid ja pöördus selle juurde tagasi, mis oli, ja hakkas hellalt parema käe pihku ja päkka silmitsema. Nii hea oli istuda ja endale pihku vaadata, mille nahk ikka veel sooja kõdi tundis nagu udusule paitusel. Ja äkki haistis ta seda higilõhnagi jälle ja pani silmad kinni ja laskus peaga toolitoele. Näis, nagu tibaks ta vurruotstest õnne maha, tilk tilga järel paremale ja pahemale poole.
Ent korraga tundis Kremer elavat liikumisvajadust. Ta meelest oli, nagu peaks ta saagiga mujale, kaugemale minema, et seda uues kohas vaadelda. Tema kärsitu helistamise peale ilmus Vilhelmiine, põllenurgaga käsi kuivatades.
„Laske obused ette panna!“
„Juba? Härra pidi ju õhtul faksaali —?“
„Ei, ma sõidan siiski Särgveresse.“
Aga „Särgverel“ oli täna isevärki halb kõla Ulrichi kõrvus, kõla nagu pragunenud klaasil. Ja ühtelugu torkas talle pähe ta õdede vend Heinrichilt saadud pilkenimi „kolm pingviini“. Ning kummastki nimest langes ta põue nagu kirmeke tusakarva kartust. Vilhelmiine polnud veel õieti uksestki väljunud, kui Kremer Särgverest taganes ja sõidu eesmärgiks jällegi linna valis. Milleks raudteega, võib ju ka hobustega — napilt kolmkümmend verstakest! Ja tõllas oled üksinda, istud enesega eneses, mõtled ja kavatsed mõnusalt hällides.
Aga uued riided on kapis ja kapp magamiskambris —?
Ta läheks ju nii kauaks eest.
Kuid ei — mitte täna enam — mitte enam jällenägemist — —
Ja Vilhelmiine pidi ülikonna kabinetti tooma, kus Kremeri-härra vahetuse ette võttis, ehk küll tualettruum juba valmis ja kuivgi oli.
Kui Mäeküla mõisnik, tolmumantel seljas ja must viltkübar peas, teenija saatel lahtisse tõlda astus, mille põlle Vilhelmiine teatava pühadusega, misläbi ta iseennast austas, taga järel haaki pistis, silmas saks keskmisel saaliaknal inimest, kes nina ruudu vastu lössi vajutas. Kremeri pilk oli ainult riivav, ta arvas aga siiski nägevat, et vahtija pruntjas suu luigutavalt liikus.
Siis oli ta toosi isegi leidnud? — See õnnestas lahkujat. — Selles oli midagi, mis neid veelgi lähendas. — Selles oli usaldust, intiimsust — —
Ja korraga uskus Ulrich, et ta esimese kompveki ise talle suhu kukutas: hoidis suu peal nagu sülekoeral suhkrut — — tema aga naerdes näuhti! Ja kuna tõld akendest mööda ümber nurga veeres, jäi sõitja rõõmsalt oma kutsarile selga vahtima, nagu oleks lõbus etendus Peetri heidelekulunud krookekuue pleekinud piha peale joonistatud. Ta ei pannud tähele, kunas Karja-Tooma kriimud lapsed, juba varakult ootel seistes, värava lahti tegid, ta ei näinud, et hobuserautajad sepapaja ees teda teretasid, ning tõllake oli teelahkmelt juba verst maad Särgvere poole sõitnud, enne kui ta eksitust märkas.
„Pea, Peeter, ma sõidan jo linna!“
Peeter laskis kõrbisid tükikese teed edasi sörkida, pingutas siis alles ohje ja puristas „tprr!“. Kulus veelgi natuke aega, kuni ta kõhn habemetu poisinägu pika kaela otsas pooliti peremehe poole pöördus.
„Ah kas linna või —?“
„Linna jah, — ma sõidan oostega linna.“
„Ah kas oostega või —?“
„Jaa, oostega, — ma sõidan täna oostega linna, mitte masinaga.“
„Ah, või mitte masinaga —?“ Ja Peetri rippuv lõug vajus veelgi alamale, kuna ta väheldane pea kuklaauguni ulatuva kutsarikübara sügavuses näo aeglaselt jälle ettepoole viis. Peeter saatis pika silitava pilgu ruunade teravatest selgadest üle — need ei olnudki sõidu-, vaid ainult paremad tööhobused — ja kohmas siis võrdlemisi järsult:
„Aga mol ei ole kaeru kaasas.“
„Kaeru võid linnast või teelt osta — ma annan sulle raha.“
Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle.
„Aga mol ei ole omal leiba ega raha kaasas.“
„Eks ma annan siis sullegi natuke raha.“
„Ah molle või?“
„Nojaa, — ega sa's ööseks linna jää — puhkad ja lähed kohe tagasi.“
Oldigi siis nii kaugel, et sõit õigele teele ja sealt linna poole võis alata.
Kui Prillup „kunturist“ tuli, ei targenud ta oma puudlinäole tunnetekohast ilmet anda, niikaua kui härrastemaja aknad liiga ligidalt talle selga vaatasid. Ta hoidis õlanukid kõrgel, pea maas ja pikad koivad pugeval kõnnil. Alles paarisaja sammu pärast vahtis tagasi ja naeris. Astus siis jälle, vahtis jälle tagasi ja naeris jälle. See sündis veel kolmat korda ja põhjalikumalt, kui Prillup sarapiku äärt mööda kingule jõudis, millega Kruusimäe kõrgendik algas. Siis ajas ta enese täiele pikkusele, tunnistas tükk aega tõsiselt ehas punavat maja, kiskus, hammas huulel, mõne ettevalmistava lõusta ja laskis siis vabisedes midagi valla, millel imelik sarnasus oli siili podinaga. Ja sellele kugistas vahele, käed kramplikult niuete ümber:
„— — Nailla! — — Nailla! — — Vaja kõigile reakida!“
Prillup sammus alles siis edasi, kui ta valangust täiesti oli vabanenud, ning minnes lõi märjad silmad ringi, kas ei näeks kedagi, kellega hakatust teha. Aga tee oli tühi eest ja takka. Põsenukkideni ulatuvas rõhmases karvandikus püsis tal suure naeru jäänusena veel kauaks muigevirvendust, kuni üks uus mõte selle ajutiselt kustutas.
— — Või kelmas teine? — — Tahtis aga nii narrida? — — Noh, et liiga noor vananässile? — — Et mis ta peaks vastama? — — Et kas pätajalg, kui kuuleb — —?
Ta vahtis viidaku peahoiuga pastlaninadele maha ja laskis endal uuesti kõik mälust läbi käia, mis ta oli kuulnud ja tähele pannud. Nähtavasti jõudis ta aga otsusele, mis vahele vilksatanud mõtte pelgu ajas, sest juba lõi ta karvane pale jälle lustakalt loitma. Korraga pistis ta näpud habemesse, tõstis niiske tordi nina alla ja nohistas nuusutada — — „Äm — — äm — — pagana märjuke! Ise nagu susla, aga näe, mis rõngaid teeb südame all!“ — Prillup oli kontoris kaks õlleklaasitäit portveini joonud ja suu pühkimata unustanud.
Kuna ta nüüd naerukil värava poole lonkis, parema käe pöial otseti südameaugus, kus peremehe märjuke lõbusaid rõngaid tegi, ning kindel otsus peas kontoris kuuldud hullu nalja lähemale vastutulijale soojalt jutustada, et teisedki naerda saaksid, juhtus talle äkki midagi, millest ta endale aru ei teadnud anda. Ta keeras teelt kõrvale, ning seal, kus kingu liivasel rinnakul kolm üksikut kaharmändi kasvasid, seal võeti tal järsku jalad alt, nii et ta täiel pikkusel selili kidurale murule langes.
Piimad!
Prillup jäi eha sisse vahtima, pärani silmil, vagusi kui nott, käed risti pea all. Taevakaar küdes veel iga karva punases ja iga karva kollases; ühel pilverünkal keset kaart, kuju poolest nagu kahe peaga must vapikotkas, olid nii erehiilgavad piirjooned, nagu seisaks lind avause ees, kust taevariigi sära talle selga paistab. Veel teisi taevaloomi nihkus lõunast kumavalda, mõned sarnased maistega, mõned võhivõõrad, ja lõid servist loitma, kui kotka kohta jõudsid. Kuid aegamööda halenes hiilgus, värvid võtsid ikka enam tuhmi sekka, ja Tõnu pale oli viimaks sinine kui villisurnul.
Tema aga pikutas edasi, oimu liigutamata. Käsi ning kaela mööda vilasid väikesed mustad sipelgad, sest peaga oli ta nende praolise pesa ligi sattunud, ja üks vidises praegu habemest ning huultest põigiti üle.
Viimaks ometi tundis Prillup kõdi, äigas paremalt ja pahemalt poolt ning tõusis istukile. Siis vehkles räpakalt silmade eest, nagu sääski tõrjudes, ja hüppas püsti. Ja nüüd mängis ta karvases näos jälle midagi endisest naerust.
Aga kui ta teele tagasi jõudes Otsa vanameest ees nägi kõmpivat, kimp rehavarrepuid õlal, ei tõtanud ta temale mitte järele, ja kui talle vainul Väike-Jüri Krõõt vastu tuli, ei olnud Tõnul ka temale midagi rääkida. Ta sammus otseteed Prillupi värava poole, nii iseeneses, et ta kiigest sülla kauguselt mööda läks, ilma Pajusi plikade teretust tähele panemata.
Väraval keksis talle Kaaru vastu, mitte ainult saba, vaid poolt keha väntsutades; ta paljastas naerdes oma valgeid hambaid ning turtsus kõigest hingest. Aga temalegi polnud tulijal musta ega valget lausuda, ja lasuks sai talle ainult, et peremees seespool väravat ta peale maha jäi vahtima. Kuid see ainiti vahtimine suuril silmil ning püsiv paigalseismine tundus Kaarule varsti õudsena, nii et ta paremaks arvas videvikku kaduda, mis tuhatolmu peenusel üle õue varises, joonte teravust nürides ja kujusid jämendades.
Prillup tahtis juba toa poole pöörduda, silmas aga siis kolme halli kogu aida kõrval aia otsas, ja läks sinna. Nagu suur öölind kahe pojaga, teine teisel tiival, ligistikku koos, istus seal Mari Juku ja Anniga, kõigi nokad soo poole sirgu.
„Mis imet te siis õige vahite?“ naeratas isa.
„Me kuulame, kuda Tapu rahvas juttu ajavad,“ vastas Anni sosinal, „ole aga vait!“
Hõre, jahe õhk oli tõesti nii hingetu vaikne, et sealtpoolt soomadalikku, Kruusimäe kõrguseni kerkivalt kallastikult, mille laugul Tapu küla võsavöötme vahel mustas, inimlikku häälitsemist võis kuulda — nii üllataval, naerusel selgusel, nagu seisaksid nähtamatud sõnelejad lähema põõsa taga. Küll jäi side sõnade vahelt enamasti umbusesse, nagu kaas pandi taoti peale, pudenes aga ka mõistetavaid lauseid ning sõnu, mis lülis eelmistega veidra mõtte andsid.
Kuid kolm kuulajat ei naernud imelikul kombel mitte, kõigi suud ja silmad olid muutumata tõsiduses põnevil, ainult et lapsed emale vahel õplikult näkku vaatasid.
Nüüd tümises nähtamatu vanker, puristas nähtamatu hobune; keegi köhis ja keegi vilistas, kuskil määgis lammas ja kuskil kähvas koer haukuma — kahtlane, kas maapinnal või õhus, kas ilmsi või unes. Ja kui ajuti iga kahk kustus, siis oli, nagu kuuleksid teise ja iseenda mõtteid. — „Söök on laual — meie sõime juba,“ tähendas Mari pead pööramata.
„Kas teie siis veel ei tule?“
„Küll me tuleme koa.“
„Mõni uudis nüid — võite jo teine kord jälle —“
„Mine aga, isa, — sa rikud meil kõik ää!“ ütleb Juku.—
Prillup oli juba sängis, kui nad tulid, aga veel ärkvel. Lapsed jäid tuppa, nad magasid seal. Mari hakkas kambris lauda koristama. Kas pean või mitte? vaakus Tõnu teki all.
Toas jäi vaikseks, uks tõmmati kokku, Mari ronis voodisse. Noh nüüd, mõtles Tõnu ja tõmbas näo juba naerukile.
Ent sealtsamast lõi Prillupi silma ette, kuidas nad kolmekesi aia otsas istusid ja Tapu küla hääli kuulatasid: mingi kartus vajutas tal näpu suu peale. Ta jäi ootama, ehk küsib ise, mida vanamees tahtis.
Kuid Mari ei ole uudishimulik, ta teab seda, ja nii ootab ta lootmatult. Ta kuuleb Marit haigutavat, ohkavat ja soiku jäävat — soe selg tema puusa vastu. Ning siis algab ühtlane nohin, noor ja magus. Ja Tõnu oma kõigile räägitava hullu naljaga jääb üksi kogu ööks. Ta veeretab seda ühest peanurgast teise, kuni hommik koidab.
Siis aga tõuseb ta kavanenud otsusega sängist. Ta tahab kõnelda, kui silmapilk päri on, kui nii näib, et nalja mitte suisa naljaks ei võeta, vaid selleks, mis ta on: nali küll, kui just tahetakse, aga ka mitte nali, kui jälle teistviisi tahetakse.
Võib ju tõesti mõlematpidi. Kui ei, siis ei — kui jaa, siis jaa! Mõni asi nüid, kui nii kukub ja mitte teisiti! Olgu ometi reakidagi. —
Ja nõnda laseb ta päeva mööda, mis paras pole, ja valib järgmise, mis parajana paistab. See on nimelt pühapäev, see on puhkepäev. Puhanud inimene on mõistlik inimene.
Ja kui nad kahekesi lõunat söövad — lapsed sõid ja lippasid kiigele — ja kui Mari jutu on lõpetanud lehmast, keda kevadel pidi jalule tõstetama ja kes ikka veel piima ei taha anda, sest et liiv ja kruus karjamaa-raadikul süüa ei sünni, siis tõmbab Prillup habeme itsakile ja ütleb:
„No kui meil pailu piima peab olema, siis tee aga, mis mõisa vana imustab — siis võime piima sees ujuda ja või sees püherdada.“
Mari tõstab küsivalt silmi, Prillup hakkab podinal naerma.
„Jaa, jaa, päris tõsi ikke — jumala püha nimi! — — Reede õhta — tead jo — — ise tõid veel sõna — — Noh, et tema koa üksik inime — ei käi võerusel ega jända püssi või oostega — koeragi põle teisel — et õhtad pikad ja igavad — — et mis siis nii oleks — — Ja tema võtaks Jaani käest piimad ja annaks meile —“
Mari on tõsine, ta vaatab pisut kõõrdi.
„Kontrahi lubas teine, heamees, kohe kirjutada, kui aga sina (Tõnu hambad välguvad rõhmaste karvade vahelt) — — kui sa aga ise — — ja Kuru soaks koa meie kätte — —“
Mari võtab pihutäie kartulikoori enda eest laualt ja viskab talle näkku. Suuga pole tal midagi juurde lisada.
Sellega oli nali maetud. Ühte- ja teistpidi.
Prillupi silmavalged kisuvad tõmmuks, ta pilk kustub, habemes ripub tal kaks halli koort.
„Sa pidid täna vist toobrile vitsad peale panema,“ ütleb noorik viimaks ja tõuseb lauast.
Tõnugi lõpetab. „Jaa, jaa, küll ma võtan varsti käsile.“ Ta pühib suud ja äigab koored habemest. „Tühi teab — kuluks õige korraks jälle silguranda minna — vintsked ja tulisoolased teised, ja ega neid seal tünni põhjas enam kuigi palju olegi — —“
„Eks nad ole praegu nahkjad.“
„Nahkjad küll, aga värske kala ikke värske kala.“
Prillup tätsab ukse poole ja ringutab läve ees võimsalt. Ta süda on korraga imekerge. Ja nüüd podiseb tal naer kurgust, mis karge ja selge on nagu lättevesi.
„Totraks läind! — — Näed isegi, et totraks läind! — — Maksa sul narri pärast pahandada — —“
Mari talitab rahulikult laua kallal, selg mineja poole. Vööt päikest kuldab ta kukalt, udemed liiguvad ja punavad nõrgalt.
„Ja mina — — näe, alles täna — alles täna akkasin lorama — niisama naerupärast — et mis siis on — et mõni asi nüid! — — Ütlesin jo koa suu sisse, et või siis ärra tohib vanu-igi veel — — — Kuradi seemiskar nihuke!“ lõpetab Prillup ja astub uksest.
On nimelt silmapilke, kus Marilt ei maksa vastust oodata.
Aga kui Prillup õues on, kuuldub lahtilükatud kambriaknast muretu laulusumin: „Kui talve ajal mered jääs — —“
Esmaspäevast peale niideti soos, hein oli kõva kui traat, kõik ilm sagises vikatiluiskamisest. Prillup lõi laia kaare, sest käsivarred polnud tal koibadest palju lühemad, ning jõudu jätkus ja tuju kah. Oli ju mõnus tunne jaoga varemalt valmis saada kui mõni teine ja koju minna — päevatera veel soojalt seljas. Õieti tundis ta sellest alles tänavu mõnu, ja teised mehed naersid, et näha ikke kohe, et Prillupil pulmasärk veel seljas (naisi nimelt mõisaniidul soos ei olnud, need tulid pärast loogu võtma). Ja Prillup naeris vastu ja kelkis nooriku noorusega ja nöökas Väike-Jürit, kelle eideke juba krimpsu kuivas. Prillupi meelest oli, nagu poleks ta oma eluga veel kunagi nii rahul olnud.
Ent mõne päeva pärast lõi Tõnu tõttus lonkama. Ta luiskas ülearu sagedasti vikatit, pani ülearu sagedasti piipu ning pidas aplamisi vaheaegu, millel mingit nähtavat tarvet ei olnud: vahtis lihtsalt padusse ja ojasse ning sügas kukalt. Ning õhtul vitsis nii aeglaselt Kruusimäe poole üles, nagu oleks tal Mari asemel naine kodus — krimpsus nagu Väike-Jüri Krõõt. Ja siis tuli õhtu, kus ta otseteed koju ei läinudki, vaid vikati mäerinnakule põõsasse pistis ja aiaääri ning põllupeenraid mööda ringi suure aru poole kuukas, kus mõisa välja ja aasa vahel, tee poolt vastu mõisa karjamaad, Kuru kuuendikukoht aset oli.
Prillup ei teadnud isegi, mida ta siit õieti otsis, aga näe, jalad viisid. Ta hiilis esiti võsa varjul — ilm oli pilvine, hämarik alanud — Kuru heina- ja põllumaa vahel ümber, ronis viimaks üle kiviaia karjamaale ning jäi seal ühel kingul, kust vabalt talu õue võis näha, kukispuupõõsa alla kükitama. Käes oli tal veel salgake lihavat odraorast ja mõned pikad haljad rukkikõrred Kuru nurmelt.
Talu õues oldi sebivalt liikvel: perenaine tuli toast leivakotiga, tütar aidast piimalähkriga, poeg nooruke rehe alt heinakessiga. Kõik paigutati piimaankrutega koormatud vankrile, mis raudja ruuna taga väraval peatus. Sättimisega oli tegemist, sest peale võikasti ja ankrute täitsid ruumi veel kaks vasikat, kelle pead suurte nõutult liikuvate kõrvadega põhu seest üle tagumise otslaua paistsid. Ja siis ilmus Jaan ise oma veerleva nutiga, valge rätt kaelas, mustad säärsaapad jalas, linnapiits käes. Ta hüppas hooletult peale, hüüdis üle õla veel ühe käsu, ja vanker veeres sahinal liivast teed mööda minema.
Vara hommikul on ta linnas ja koorem muutub rahaks. Piim, või, vasikad — paari tunniga saab kõik krabisevaks paberiks ja kõlisevaks hõbedaks. Ja see nõidus kordub kolm neli korda nädalas. Ning vaheajal kasvab kodus leiba endale ja leiba loomale.
Prillup vahtis vankrile järele, rukkikõrs suus, odraoras pihus. Kõrt näkitses närida, orast niperdas hõõruda. Viimasest said ta näpud märjaks, nii mahlakad olid harjased lehekesed, ja tihke lõhn imbus ninasse. Ta tõusis alles siis, kui vanker kahest väljaväravast läbi oli ja Kuru Jaani must müts tudisedes suure tee nõkku kadus.
Paar päeva hiljem sigines Prillupi kitsas ja kõrge kogu piimakambri lahtisele aknale. Õieti mõisteti selle nimega kaht vaheukse kaudu ühendatud kambrit: tagumises hapnesid piimad, eesmises tehti võid. Nüüdki väntas Kuru perenaine ees võimasinat, kuna Jaan taga sooja toobrit tühjendas. Plikaealine tütar uhtis piima talle toobiga püttidesse ning tema paigutas need ridamisi avaratele riiulitele, mis nelja korrana seinte külge ehitatud. Reemeti-emand ja toobri toojad olid juba läinud.
„Tere lõunast, ja jõudu!“
Jaanil ei ole ruttu sääski vastu teretada. Ta tunneb Prillupi häälest ära, ei pööra seepärast peadki, vaid tätsab sellega laudise poole, mõlemad räpased pöidlad nukini piima sees. Alles tagasi hoovates riivab ta poole pilguga aknale tekkinud varju.
„Tereks! — Liisu, ulata tühje!“
Tõnu toetab õla keskpuu vastu ja jalutab silma ühe- ja kahekordsed pütiridadel. Ta karvane nägu on kosivalt naerukil.
„Nät seal — sul jo küll ja küll seda kaubakest!“ Ta nuusutab kuuldavalt, nina õieli: „Aisugi nii, et paneb inge kinni.“
„Võiks enam olla — võiks palju enam olla.“
„Minek siis nii ea?“
„Kus ta peaseb? Apu piim suve aegu — ja Mäeküla oma liiategi!“
„Või selle peale nii maiad teised?“
Kuru tõstab nina ja silmi. Esimene punab ja kestab päikese põletusest ja on otsast imeterav, mõlemad teised siravad siniselt ja tillukeselt nagu linaõilmed.
„Kas sa's ei tea veel, et Mäeküla piim on kuulus?“
„Voata!“
„Turul, sa kullake: aiva Mäeküla ja Mäeküla! — Mäekülalt saab pudru, teistelt apu vett! — Kaupmehed muidugi koa — — Mitte nii täis, Liisu!“
„Või meie kihvamehe lehmadel nii ea piim?“
„Lehmadel? — — Eit, kas kuuled — tema arvab, et lehmadel!“ Jaan naeratab üle püti võikambri poole; see naeratus on isevärki hapukas nagu ikka ja viib sinisilmakesed laias lagedas näos peaaegu kinni. „Nii palju tead sina, mehike, ka ollendri asjust!“
„Ei-noh, piim peab olema paras apu ja mure, eks seda tea isegi,“ parandab Prillup, „ja ega lehmad apenda, vaid ollender apendab.“
„Seda arvame meiegi.“ Jaan viib püti paigale, äigab särgikäisega triibulist vesti ja tuleb nina urgitsedes tagasi. „Aga või siis nüid piim peaasi on, kui seda va kullakarva savikest ei oleks!“
„Noojaa, ärap seegi sul kuulus on?“
„Ega kaevata tohi. Küllap on neil linnaski keeled suus. Saksa teenijail päris kõva käsk: roosiga võid — roosiga võid — naelal olgu Mäeküla roos peal! Sel ei ole peti- ega miski muud võerast maiku. — — Viiu, kui sa suurest kernust koort valad — pane õige tähele, kas seal mõni iir sees ei ole, sabaots nagu paistis!“
Ta vajutab pöidlad jälle piima sisse ja pöörab riiulite poole. Tema naiselik-ohtrat istmikku ja lüheldasi reisi katavad ilmatu laiad voldikad püksid. Kodumail kannab Mäeküla „ollender“ pastlaid.
„Aga sa ütled vähe olema — ikka veel vähe olema“ — — Tõnu pilk teeb uue osavõtliku tiiru üle pütiridade ja riivab ka ukse vahelt paistvaid kooreanumaid — — „mis siis muud: las vana muretseb udaraid juurde.“
Kuru ei vasta tükil ajal; ta on mõnest seinapoolsest pütist prussakaid leidnud ja õngitseb neid näppudega välja; paksupiimased surnukehad pillub ta endamisi siunates auklikule savipõrandale.
„Las muretseb juurde — ea öelda, las muretseb juurde, aga või lehmi loadalt muidu antakse! Siis osta ise ja too talle kingiks.“
„No oli ju kuulda, et akkab rohkem põllueina pidama ja siis ostab juurde.“
„Jaa, kullake, miks mitte, kui aga Kuru Jaani kriidikassast raha antakse!“ Hapukas naeratus, mille Jaan üle ukse perenaisele saadab, on seekord avaram ja paljastab ta valged terved talupojahambad sinakate huulte vahel. „Siis võiks ka uued laudad ja tallid ehitada ja mõisale teise korragi peale teha — miks mitte — miks mitte!“
Jutule tuleb tõke, sest vaheseina taga olevas perekorteris puhkeb karjanaise „viimane“ äkitselt karjuma, nagu näpistataks teda tuliste pihtidega, ja varsti uluvad paar eelviimast ühistundlikult kaasa. Siis lööb veel kiunuv naisehääl nagu pika piitsaga sekka.
Prillup tahaks nüüd võimasindamist pealt vaadata ja Kuru perenaist eriti teretada. Ta astub ümber nurga, et esiruumi teepoolsest aknast vabamalt sisse näha, leiab selle aga kinni olevat, — vist tolmu pärast, sest siit on palju möödakäijaid. Õieti võiks ta juba minnagi — ta on rohuaia taga saoveol ja kulutab oma lõunatundi —, ei näi aga raatsivat ning poeb haopinu ja turbariida kõrvalt otsmisele aknale tagasi.
Ulgumine ning kilamine sealpool seina hakkab raugema. Tõnu toetub küünarnukkidele ja otsib, mida öelda.
„Aga kui sul teinekord sooja ajaga — ta on jo jumalamage ja kuival —, kui sul neist roosiga naeltest, sest kullakarva savist“ — nimetus näikse Tõnule meeldivat —, „kui sul mõni neljakandiline nael juhtub järele jääma, mis sa siis teed?“
„Matan surnu maha.“
„Matad surnu — —?“
„Nojaa, matan maha — mis surnuga siis muud!“
Tütar siin ja ema seal hakkavad naerma. Viimane ilmub lävele.
„Ää kuulagi — see on nihuke piimamehekeel. Nad potsivad vitsikutesse, mis järele jääb, ja müüvad köögivõi pähe odavamalt ära.“
„Ah soo, ah soo —“ nüüd on naerukord Prillupi käes —, „lauavõi on siis nii kaua lauavõi, kui ta lauavõi kastis seisab; matad aga vitsikusse, siis on käuhti köögivõi — —“
Ja Tõnu kitsad teravad õlad võbisevad, ta karvane suu on pärani lahti; Kuru omad ei mäleta, kas nad teda kunagi nii lõbusalt on kuulnud naervat.
„No aga — või seda siis nüid igaühele tihti juhtub,“ kuulukse seepeale Jaani pomisevat, kes sooja piima püttidest esimesi kärbseid püüab, „surnumatjad on ikke need, kes elusat surma eest ei oska oida, nagu va“ — ning Kuru loeb ümbrusest mõned säärased ette, kelle hulgas aga Mäeküla ollender mitte ei ole.
Prillup vabaneb naeruhoost, ta hääl on natuke närtsinud, kui ta kohendava vaheaja järel jätkab:
„No aga need kolmepäevased vasikad, mis sa sinna vead — märjad teised vist veel —, ega sul nende tühjade vahelt vist suuremat saagist ole.“
„Miks?“
„No eks lihunik näe —“
„Mis ta näeb? Ega vasikatele otsaette ole kirjutatud, kas ta kolm või kuus päeva vana on.“
„No eks ta katsu käega.“
„Katsugu, ega ta päävi ikka kätte soa! Tee peal ees teised, kõrtsi juures kauplevad, enamiste nokastand — kui sul aga enesel suu peas on! Tee-ja soaparaha tuleb ikke — võivärvi võib koa veel juurde arvata.“
„No seda kulub võimeistril vist õige pailu?“ Tõnu pöördub viisaka muigega perenaise poole, kes veel piitade vahel seisab.
„Talvel, mitte suvel; olla juba liiga kollase või põlgajaidki ostjate ulgas!“
Nüüd tekib väike talituslik sekeldus piimamehe perekonnas, mis nad kõik võitehasesse viib, ning võõras läheb selle aja sees oma teed.
Kui Kuru Jaan märkab, et vari aknalt kadunud, võtab ta pika varrega lusika ja teeb ees koore ning või ja taga piimade peale kolm pühalikku risti:
„Mine tea kellegi silma — — Tuleks seegi aken õige kinni hoida — —“
Aga Kruusimäe kandimehe jalus on midagi, mis neid salaväega mõisa piimarentniku poole veab.
Kui ta lähemal pühapäeval kirikust tuleb ja Kuru väravast mööda on minemas, ei kõhele ta kaua, vaid astub sisse. Ta on natuke „saanud“, ja sel elevusel kahaneb see, mis teda ja teisi temataolisi juba aastaid Kuru kantnikust lahutab, üsna tühiseks asjaks. Ta teab ju ka, mida kõnelda, et Jaanile sallitavaks külaliseks olla, — seda teavad nad vallas kõik, iseäranis aga Kruusimäel.
Kuru rahvas on lõunalauas. Isa ja ema istuvad, poeg ja tütar seisavad. Isa jutt emale on pooleli, ja et külaliseks on keegi Kruusimäelt, siis võtab ema kui kuulaja ta teretuse vastu, kuna isa kui kõneleja sõna peatamata jätkab:
„Kulla mees, sa pea ikke koa natuke aru, mis sa suust väilla ajad — tee ikke koa silmaluugid lahti, kelle ees sa seisad! Kes teise sant on, ei sel maksa pugu püsti ja jalgu arki ajada! Mis siis viga, kui juba iga künanärija sulle ninasse võib karata! Sul võib kümme korda õigus olla, aga jumal on sulle suu pähe loonud, ja mitte lõuad! — — Jaa, mina olin ükskord koa sitasööja — see on õige, ega ma seda ei salga —, aga mitte see ei loe, mis oli, vaid mis on! Sina aga, kallis vend, oled omaga nii kaugel, et sul toa taga enam ei maksa käiagi — viia pole sul sinna ometi midagi!“
Esiti turtsub tütar, siis turtsub poeg, perenaine aga jääb tõsiseks. Tema piherikus näos, millel endisest jumest veel mõni laik sügisest puna püsib, liigub ainult üks kurruke kulmude vahel, kuna ta silm lusika pealt vähe ukse poole pöördub. Prillup aga ütleb:
„Nät seal! Mihukesele molkusele sa nii andsid?“
Kuru peremees sööb üürikese aega, jutustab naisele riiu lõpu hapukal naeratusel ära ning kohmab alles siis külamehele üle õla molkuse nime teatada, kes seekord mitte mõni Kruusimäe kantnik või pops ei ole, vaid vallakese päriskülast üks kohapidaja, ja mitte kõige armetum teiste seast. Seda kuuldes tõmmutab Prillup õlgu ja ta põsekarvades levib poolpeitunud helk.
„Jaah, eks sina, mees, ole soand omale sammalt kasvatada, — sulle oli see nõnna antud, — kuhu see kullakarva savi ja see lumekarva pudru, siis ikka jääb!“
Jaan sööb jälle. Laual on herneleem ja sealiha. Ta lõikab vedrupeanoaga valget, öllivat pekki ja lükkab lahakad noa ja pöidla vahel suhu, mille ümbrus juba laialt läigib. Külalise tulekust saadik näib liha talle eriti maitsevat, sest tema mätsutamine on märksa vägevnenud ja näoilme palju magusamaks muutunud. Ning higipiisad ta väheldasel rahaümmargusel pealagendikul naeratlevad.
„On mis on“ — ise närides — „ja jumal juba teab, mis ta kellelegi jagab — — aga ega ma seda, mis minule osaks on ustud, ise küll ää ei söö,“ — pool-ohkamisi — „eks lapsed ükskord leia — —“
„Astu ligemale, Tõnu, ja toeta järile,“ tähendab perenaise kõlatu hääl vahele.
Kuru vaatab, lõug hiilgel, esimest korda täie näoga külalise poole ümber.
„No mis ta's sinna istub — asu parem juba mesti ja tee suu seks! — — Poiss, kui su kõht täis on, siis pane käed risti ja tee, et nurka soad — söömalaud ei ole aigutada ega maigutada! — — Noh, Tõnu, — ehk katsud ja lepid, mis laualt leiad.“
„Küll ma juba lepiks — ega meie Kruusimäel seda aega enam mäleta, mis asi liha on, ea veel, kui keegi silgusabast kinni soab, aga näe — ole terve pakkumast — näe — mul jo kolm last kodu, kes saia ootavad —“
„Kolm? Kes see kolmas sul on?“ naeratab perenaine.
„Eks see kõige suurem ikke! Mõista teist naiseks veel pidadagi, peab enne veel arjuma. Ega ta küll oastate poolest — aga nii oma olemisega — —“
„Ei sa ole temaga siis ästi rahul või?“
„Ei noh, rahul olen küll, perenaine, rahul olen küll — ega ta mul kedagi paha tee, muudku et vahel ei oska teist lahus oida oma kahest, — ja teinekord — nad seal metsa pool on jo kõik vähe teist tõugu inimesed, üks nii, teine naa —, teinekord näed, et sa tast hästi aru ei soa või kuda tuleks öelda — aga rahul — —“
„Astu aga ligemale — ega sul rohkem täita ole kui üks kõht,“ otsustab majaisand ja Tõnu ei punni kauemini vastu. „Kust sa õieti tuled? Kaude kirikust või? Käite jo muidu Mädakaelast paljajalu läbi.“
„Kirikust neh,“ Prillup kohendab end Villu toodud toolile. „Va Trummi Joap võttis trahteri eest vankriotsale — ega sul siis ole teist kord jalgu lahti kiskuda.“
„Käid aiva üksi kirikus?“
„Ja noh — egas teised kaks tahaks maha jääda, kui Mari läheb — jumal oidku! — — Aga näe, ühel põle uut rätti, teisel põle uut mütsi — — soa jo kõigega nii, nagu imustaksid teised.“
Süüakse mõni aeg vaikides. Leemelurinast käib Kuru Jaani matsutamine üle. Viina lõhna on taoti tunda. Liisu paneb tähele, et Prillup võtmisega hästi hakkama ei saa. Ta näpud värisevad, silm ei pea paika ja põsenukkidel heitleb puna. Liisu vaate muljel vahib ta korraks suurelt üle laua tütarlapsele otsa ja viimane ei tea, kas see pilk oli karistav või kartlik.
Liisu lõpetab käsi risti pannes ja kaob vennaga toast. Ust kinni pannes riivab ta silm külalist selja tagant. Ta meelest on, nagu oleksid Prillupi juuksedki rahutud.
Aga Prillup algab äkki üsna rahulikult:
„Jaah, eks selle ilmaliku varaga ole ikke küll. Ütleme, nagu sellegi maja leivavanem. Eks ole soand tihtigi iseeneses mõelda, et kuhu see mees küll viimaks oma raha mahutab, kui ta teist nii kaua veel peaks rahklema!“
„Teist nii kaua?“ Jaan naeratab hapukalt. „Ega ma põrund ole! Ega ma põrund ole, kulla mees! Pool ööd kägaras ankrute vahel köögutada, teine pool kõveras kõrtsipinkidel konutada, oastast oastani nagu igaveses killavooris — neetu, vennike! Ma tahaks käsi koa natuke puusa panna ja kord peremeest mängida: las palgalised tukerdavad. Oasta või poar veel — mitte enam —, siis tahan jalga oma mullapinnale toetada, siis —“
„Võta ometi liha, Prillup, miks sa nii närveldi nokitsed,“ manitseb perenaine.
Aga Prillup ei kuule teda, ta kuuleb ainult tulevast peremeest, kes tahab käed puusa panna ja jalga oma pinnale toetada.
„Ääp siis mõne sajatiinuse sealtpoolt jõge nopid — meie omadest pole jo ühestki asja?“ Ise vahib vaagnasse ja sipsib lusikaga, nagu tõrguksid herned sisse minemast.
Jaan ei vasta kohe, ta silmitseb mõtlikult väikest leemeloiku enda ees; siis tõstab nina ja veeretab pead ja tilgutab peene, alandliku naeru vahelt:
„Ega tea, ehk akkab ammas kahegi siukese peale — ehk akkab viimati — mine tea nüid nii kriipsupealt —, ehk akkab mõne mõisakese — — mõne karjamõisakesegi peale!“
Ja Jaani mõlemad linaõilmed sinavad külalisele korraks silma.
Selle lusikas peatub avanenud suu ees, ja kulub nõksak aega, enne kui sealt veidi sumbunud „nät seal!“ välja saab.
Kuid sellele järgneb seda hoogsam: „Nojaa — nojaa — — kus ta jääb — kus ta, kullake, jääb!“ Ja kui ta lusika on tühjendanud, vapustab Prillupi kitsast rinda ja teravaid õlgu suur rõõmus naerupodin. Ta vaatab ühe pealt teise peale ja kõik ta karvatihnik põsis naerab kadestamata soovimust.
Siitsamast saab ta kõhtki täis. Perenaine, kelle väike sõrm leivaraasukestega mängis, tõstab pilku ja katsub veelgi sundimisega õnne, aga Tõnu paneb lusika maha, vajutab oma noa liikmesse ja taganeb tooliga lauast, kui ta mõlemal kätt on surunud. Näpud äigab vene saabaste ludusse-varisenud säärte külge ära.
„Sul ehk oli viimate asjagi, Prillup?“ küsitakse pererahva poolt.
„Asja? Ah soo, pidin peaaegu unustama! — Mõtlen va Tiitsu Mihkliga homme õhta silguranda sörkida — ka natike värsket jaanipäevaks — — ehk võiksime sullegi, kui soovid —“
Kuid Kuru on linnast hiljuti toonud; ta toob oma kalad ikka linnast.
„Nojaa, nojaa — — Väravas torkas äkki meelde: astud õige sisse ja kuulad — — Ega sest kedagi ole — —“
Väline ilm vihtles päikeseleilis, karjamaa savikingud helendasid kõrbevast murukirmest läbi, ja Prillup kõndis tüki teed peaaegu kinniste silmadega. Ta jalg oli kerge, niuded nõtked ning peagi otsas jälle hõre ja lahe. Nõnda jõudis ta sepapajast, võsast, aidasarapikust mööda, ilma et tähelegi pani, millal. Aga kui ta Kruusimäe vainuväravale lähenes ja kolme üksiku kaharmänni kohal seisis, mille varjud kumaval liivaseljakul nagu kolm kätt haraliaetud sõrmedega tema poole kaapasid, siis tikkus talle korraga närvetus peale. Ta istus tee äärde suurele põllukivile, võttis pea käte vahele ja ägas tasakesi.
Aga ta tuleb jälle.
Vahk vajub, teine tõuseb.
Mardikas, mis saksa suust kandimehele kõrva lendas ja sealt põue roomas, sureb ja ärkab uuesti ellu.
Ta sureb päeval ja ärkab öösel — sureb aga ka öösel ja ärkab päeval.
Ja kui ta taas ärkab, siis on ta elavam kui enne, ja põletik, mida ta olemine tekitab, sööb hinge edasi ja edasi.
Vahk palavikku vajub, teine tugevam tõuseb.
Tõnu ei tohiks Jaani naerda oskuse pärast juttu ikka jälle asja peale juhtida, mis südamele armas: ta ise oskab nüüd meisterlikult sedasama. Vahe on ainult selles, et Tõnu asjast, mis tema südamele armas, kõneleb ühele, Jaan aga omast kõigile. Ent seda sagedamini peab see üks Tõnu asja kuulama.
Tõnu puurib, sest et teda puuritakse.
Ta on visa, sest et teine puurija on visa.
Kui ta natuke targem oleks! mõtleb ta täna.
Kui ta natuke rumalam oleks! mõtleb ta homme.
Mari aga pole tark ega rumal, ja see on süüdi, et Tõnu puurimine ei edene.
Maril on hea uni. Ta ei saa hommikuti maast üles. Ta haigutab ja ringutab ja siunab suvist ööd.
„Põõnaksid ea meelega keskhommikuni, mis?“
„Põõnaks küll!“
„Või ehk lõuneni?“
„Vahel põõnaks lõuneni kah.“
„Noh, on jo naisi, kes nii kaua magavad, kui tahavad.“
Mari haigutab ja ringutab, nii et silmad vesised. „Küllap neid on.“
„Ja ega nad seda õigust kõik kätkist leind.“
„Ega vist.“
„Vaid üks sai nii, teine teisiti.“
„Nagu ikke.“
„Nii kuda kellelgi õnne oli, ja kuda keegi oskas õnne sarvist kinni aarata.“
„Vist küll — ooeeeh!“
„Kuru perenaine võiks nüidki juba keskhommikuni magada, kui tahaks, ja oasta või poari pärast kas või õhtani.“
„Kahju küll, et ma Joani naine ei ole!“ naerab Mari, murrab laiskusel selgroo ja hüppab voodist. —
Aga suvine töö on raske.
Mari teeb tujuti tiidsalt ja jõudsasti tööd, ent tujuti on lõtv ning loid. Siis vintsleb ja raibleb, silmad kalkvel tüdimuse pärast, ega häbene pikka puhkustki pidamast. Kodunegi talitus jääb tal sagedasti unarule säärase trotsliku tuju pärast.
Sellest on Tõnul kinni hakata — kord ühte-, kord teistviisi.
„Jaa, Mannike, töö on ränk — töö on ränk mõne inimesele! Aga või see tema süi on. Ta põle töötegijaks sündind — ei ole kohe sündind ega pandud looja poolt! Ma olen ikke näind ja öeld, et inimesi on kahte seltsi ilmas: ühed on talupojaks loodud, teised saksaks, ja lihast tunned neid ära. Sinul, Mannike, sul on saksa liha luiel.“
„Hea küll, ma panen siis jalad seina peale, muidu teen pattu jumala seaduse vasta.“
„Ei-noh, seda võidki, kui sa aga jumala näppu tähele paned!“
„Küll aga ea näpp, mis mulle veel teist vanameest juhatab!“
Selles, kuidas Mann kulme tõstab, on midagi, mis puurimise seks puhuks seisu paneb, nagu oleks riist raua vastu tõuganud. Tõnul sureb sõna suhu ja mõte pähe, ja vahel peab pead pöörama, et silma teise silma piste eest hoida, sest see küünib südameni ja sealt varvasteni.
Ja siis järgnevad nõutusepäevad, ja jälle lootusepäevad, ja vahel sekka päevad, mil Prillup kontori poole teel on, et saksale oma „ei“ viia ja kõigele lõpp teha. Aga ta keerab ümber — kord ligemalt, kord kaugemalt, kord otse kontori ukse eest, ja kui ta teda väljas näeb, võimaluse palgel temaga nelja silma all kokku puutuda, siis põikab kõrvale kas või viimasel pilgul. Ta ihkab, et teda kutsutaks, sealtsamast aga kardab kutset ja tunneb tänu, et temaga nii kannatlik ollakse. Ta loodab ja ühtlasi muretseb, et asi on ehk juba ununenud. Ja kui juhus nad viimaks vastamisi viib, siis ehmub Tõnu ja ühtaegu laheneb tal rind.
Ta leiab vanahärra Prillupi alt heinasaost ja peatab tuksatades sammu nagu inimene, kes pesas puhkavale karule kogemata peale sattus. Nende vaated ristlevad ja pagevad lahku, veidike aega ei tule kummagi suust sõna. Kremer istub poolseljakil sao sisse muljutud urus, müts on tal põlve otsas, tuul tõstab taoti ta vägevaid kihvu.
„Noh, Prillup, sa ei näita mulle enam nägugi.“
Tõnu kobab alles nüüd katte peast ja jätab käe, mis seda hoiab, kukalt sügama, nagu tähendada tahtes, et ta juttu lühikeseks peab.
„Ei old ärrale kedagi reakida.“
„Ei sa taha siis ollendreks akata?“
„Ah ollendreks? — Tahaks ehk viimati koa, aga kas ärral sellega siis ikke tõsi taga on?“
„Tohoo ullu!“ Härra von Kremer saab pesas püstakamaks. „Kas arvad siis, et ma sinuga aiva tühja lori ajasin?“
„Ei ma’nd seda koa just ei arva, ja eks ole soand natike arugi pidada, aga või mina siis see olen, kes viimase sõna ütleb.“
„Kas siis Mari ei taha?“
„Nii ta vist on.“
Saks paneb mütsi pähe ja haarab kepi konksust kinni. Mõlemad vahivad ühtaegu ringi, kas kedagi ligidal ei ole.
„Mida ta siis kardab? Et jutud tõusevad?“
„Seda koa — seda muidugi koa —“
„Mida siis veel?“
Tõnu tammub. „Mine nüid tea — eks tal ole oma tujud ja tahtmised — ega temast õieti aru soa — —“
Kremeri-härra suured silmamunad tihedate puhmaste all tõstavad teri, nende vaates on nüüd midagi, mida seal enne ei olnud, ja Tõnu käsi omatehtud jämeda õlgkübaraga vajub kuklast õlga ja rinda mööda alla.
„Kuule, Prillup, sa valetad mulle. Ma tean, et Mari nõus on, aga sa ise ei taha —“
„Ärra teavad —?“
„Jaa. Ega Mari siis rumal ole. Mari tahaks ea meelega elada ja oskaks elada, tal juba niisuke nägu peas, aga vat sina ei raatsi, sa oled kade.“
Prillup vaikib lahtise suuga, ta silmad keerlevad otsides ja pahem käsi hõõrub puusa. Ta seisab millegi uue ees.
„Võib jo olla — võib jo olla, et ma ise — et ma natike raatsimatagi olen, — aga tema põle poolt sõna öeld, mitte poolt sõna — ei sinnapoolegi!“
„Soo, — küll sa aga oled tark!“ Kremeri-härra tõuseb jalule. „Naine peab seda sulle ütlema, kui näeb, et sa ise südamega vastu punnid — — küll sa aga oled tark!“
Ta pöörab vastasele selja ja teeb minekut, kuigi viitlemisi. Mõminal saadab ta üle õla veel tagasi: „Aga eks igaüks tea ise, kudas ta oma asju ajab.“ Ja Prillup näeb, et ta kael punetab.
Ent mitte ainult kael, Ulrich von Kremeri nägugi punetab. Ning silmiski on tal nii palju kuuma puna, et vaade varju tunneb. Ja siis on ta meelest, nagu torkaks seal sees paar korda, seal, kus see vigane klapp elab. Kuid see ei ole viha, mis temast läbi lainetab, nagu Prillup arvab, vaid ainult tugev hoog rahulolematust iseendaga, mis mõruks mõtteks kujuneb: Ich hätte mich mit dem Kerl nicht einlassen sollen!
Seal aga selgub, et härra von Kremeril veel sugugi asja ei ole endale etteheiteid teha. Teda ei lasta minna, talle tullakse järele, kaup ei ole veel ammugi katki.
„Ärgu ärrad pahaks pangu,“ — Prillupil on käsi kübaraga jälle kuklas — „ma tahtsin veel öelda, et ega miski otsust ole tehtud meie poolt, et kogu see värk on jo alles poolikul, ja ärrad võiks meile enam aega jätta aru pidada ja läbi reakida —“
Kremeri näost on kõik puna pühitud; kuna ta mütakas kere viiliti kandimehe poole pöördub, vahetavad ta kihvad ja kulmukarvad paika ning rämedal häälel on jälle õlitumust.
„Ega ma sulle aega ole keeland, Prillup.“
„Nojaa, nojaa — ega ärra ole keeland, ärra on isegi kannatlik old, aga või siis teisiti soabki, eks igal asjal ole oma konksud. Oleks ehk kõik juba tahegi“ — Prillup kisub suu naljanaeruks vildakule, ta silmadki aitavad vabandust paluda —, „kui ärra nii öelda noor oleks. Aga et tal üks vana juba kaelas on —“
„Kas ta seda ütles?“ Kremeri keha nihkub veel nõksu Tõnu poole ümber.
„Ei-noh, kus ta’nd lausa julges öelda, eks saks ole selle eest jälle saks! Aga võib jo nii arvata ja aimata noorest rõõsast verest, ja ega nihuke siis kohe aru soa, mis sa talle muist asjust seletad, reagi otsekui lapsele — justament kui lapsele —“
„Kui noor ta siis õieti on?“
„Rukkimoarjapäevaks kuulukse kakskümmend üks soama, aga või siis oastad kedagi tähendavad, nemad seal laanekõrves — eks ma tea neid, olin jo Ruisu metsahärral omaaegu poisiks —, nemad ei soa täie inimese tolku enne pähe, kui kulmud alamale vaduvad ja esimesed varesejalad silmi ümber sigivad, aga on ka neid, kes varsa-aruga audagi lähevad —“
„No siis ma võin jo kaua oodata!“
„Ei-noh, ärra — eks ole jälle mõningaid seas, kes varem valgust võtavad, kellele võib tikuga üht ja teist pähe pista; ma tunnen ka nihukesi sealt nurgast, ja ega minu Mari — nagu ärra isegi ütlesid — —“
Kuid Kremer, kes Tõnu kitsikusevadist ilmagi poolt sõna ei usu, lõpetab jutu.
„Jäägu siis nii, ja teine kord tood mulle sõna.“
Ja kuna ta juba kanda pöörab ja keppi tõstab:
„Võid talle ka öelda, et juttude pärast olgu mureta, kui ta ise suud oskab pidada, ja sina, Prillup, ka.“
Ning lõpuks mõne sammu pealt:
„Ta võiks jo ka üks õhta ise mulle ütlema tulla.“
Tõnu näeb veel, kuidas ta pahema käega rinda, külge ja selga äigab, nagu ennast puhastades, siis hälvib ta sõudev kogu tõmmult haljasse hiide. —
Pärast seda päeva hakkas Prillupi Tõnu teisiti töötama: mitte enam kaude ja mõistu, vaid lausa ja suisa. Ta ei tükkinud peale, ta ei nõudnud ega nurunud — see tundus talle väärana, kuigi ta tarviliku vahvuse vahel kokku oleks saanud —, aga ta sitkenes väsimatuks ohvri hukutavat eesmärki ette tuues, seda ikka jälle uute värvidega võõbates ja paremale paistele nihutades, et taas sama järeldusega lõpetada: „Noh, Mann, kuda oleks?“ Ja et Mari paraku Mann oli ja et talle see õilmeline eesmärk kaugena ei paistaks, siis lühendas painaja aega mõlemalt palju rahklemist nõudva piimaäri ja kujutatud eesmärgi vahel. Ehk aitab juba viiest aastast — kuuest, seitsmest aga julgesti, sest või neil siis otsekohe mõisa tarvis on, saab ju vähemastki, et kergemaltki, kuigi aeglasemalt viimati sinnasamasse välja jõuda. Küll vaheldusid Tõnu mõlgutused sest lähemast puhkejaamast kõrvalasjaliselt — kord kõneles tavalisest talust, kord veskikohast, kord kohast müüdava metsaga või säärasest avatava poega, — kuid truuks jäi ta sigitavale mullale, nurm ja aas ei kadunud ta kujutustest, siin tahtis ta jalga omale pinnale toetada nagu Kurugi, kelle sõna ta meelsasti kordas.
Mari seisis vakka nagu koer, kelle seljast kirpu otsitakse. Ta ep öelnud „ei“ ega öelnud „jaa“, ei viitsinud viimaks kiitsakat naljatustki tõrjumiseks tarvitada. Midagi ei läigitanud tema rahu, ta naeratles ainult või vaatas mõttekaugelt kõõrdi, vahel sügavat kätt kõrva taha pistes, vahel ka vaikimisest äkki laulusuminasse sattudes. Rähn täksib puud ja see vastab kohe, kust ta õõnes on — mõtles Tõnu, — mina aga kopin oma puud päevast päeva, ja ei anta mingit vastust! Seda oli raske mõista, kuna tal meelde ei tulnud, et puid leidub, mis rähnilegi jaatades ei vasta. Umbusklik nagu mõisasaks, oli selles õieti ka Prillup, ja Prillup seda umbusklikum nüüd, kus ta kinnituseks saksa umbusku oli kuulnud.
Seal juhtus viimaks midagi, mis kuuldus, nagu vastaks Prillupi puu ühest kohast õõnsalt.
Nad istusid pistandi ees, Mari keetis õhtusöögiks uudsekartuleid, Tõnu lõikas vikatit. Tõnu oli jälle oma salmikest laulnud, oli jala jälle ühe suure päristalu mustale mullapinnale toetanud, nooriku koduigatsust eelduseks võttes lõpetas ta seekord sõnadega: „Ja siis läheksime metsa, mitte mõjale, — Ruisule läheksime — mis sa arvad, Mann, kui me õige Ruisule läheksime?“
„Miks mitte linna?“ küsis Mari ja vaatas kõõrdi tulle.
„Linna — —? Mis me linnas — —?“
„Seal on kõiksugu inimesi ja nii palju asju.“
Alles järgmisel pilgul paljastus Tõnule naise küsimuse põhimõtteline tähendus. Ta suu läks ammuli, vikat libises jalgade vahele maha, nuga paremas käes jäi otseti põlve peale.
Ja siis kargas talle meelde üks juhtum, üks tähelepanek, mis Mari mõtet sihi poolest aitas seletada.
Mari nägi esimest korda linna (see ei olnud metsanaisterahvaist sugugi haruldane), kui nad pulmade eel kahekesi sealt mõrsjaehteid ja pidukraami käisid toomas. Tüdruk oli kui teises maailmas, kui maailmas, kus iga sammu takka uut imet näidati. Täbar oli temaga asju ajada; ta jäi ühtelugu seisma ja silmitsema, kadus rahva hulka paar korda äragi, nii et teda nagu last tuli otsida. Ja kui Tõnu lõpuks üksi üht käiku tegi, kuhu mõrsjat tarvis ei olnud, siis ilmus Marike alles nii umbes poole söömavahe pärast hobuse juurde tagasi: aeg kulunud „inimesi ja asju“ vahtides käest. Ja enesel õhetavad põsed.
Teel tõsine, sõnakehv ja mõtetes, lõi teine alles kodus sulama, ja nüüd oli tal terve ait juttudest tühjendada, mitmeks ja mitmeks päevaks, ja praegugi veel võis ta lastel kõrvad kikki ja suud lahti võtta mõne lookesega, mis ta endistele järele sõõrutas. Mari oli linnas mõne tunniga rohkem näinud ja kuulnud kui Tõnu kogu eluajal, kuigi see käis seal aastas mitu korda.
Või siis linna.
Tõnu ihkevallast ei seisnud küll miski kaugemal kui linn. Ta oli seal end ikka üleliigsena tundnud, kitsikus mattis tal hinge kinni ja süda läks täis inimeste peale, kes näisid välja õpetatud ja vannutatud olevat temal jalus longerdama, teda tõukama ja müskama. Ta tänas iga kord jumalat, kui sealt tulema sai, ja pani endamisi imeks, kuidas inimesed säärase laadaeluga võisid leppida ning selles püsida. Ja mis veelgi hullem: pead kõik ostma, mis suhu pistad, tengelpung olgu alati näpus, maast pole ivakestki võtta — söö puhast jumala raha! — Aga mis võis tema linnaõud praegusel puhul kaaluda! Sinna päeva oli veel palju aega, kui selles asjas lõpuotsus tuli teha. Sinnaajani oli teisest tegijast küpsem inimene saanud, ja kuigi tema tahtmine peaks peale jääma — eks linnas elata viimati kah. Puu oli rähnile vastanud, rähn teadis, kust viib tee tõukude juurde, — see oli sedakorda peaasi. Ning Tõnu kostis naisele:
„Ei-noh, võiks jo linnagi — —“
Aga mitte enam.
Nägematu nuga lõikas jutu sest kohast katki.
Ja mitte tänaseks, vaid mitmeks päevaks.
Tõnu tegi käeliigutuse, mis näis ütlevat: Aga eks meil ole aega veel kõige üle aru pidada, ning lahkus istmelt, nagu oleks tal rehe alla asja.
Ta ei teadnud, mis temaga sündis, aga ta seisis korraga tõsisemalt kui kunagi enne küsimuse ees: kas „jaa“ või „ei“? — õieti rumala, pururumala valiku ees: kas Kuru Jaaniks saada või Prillupi Tõnuks jääda? Nüüd, kus teine kalduv oli kahasse võetavat hinda maksma, lõi ta ise nii väga vaakuma, nagu varitseks teda kaubas aina kahju. Ta oli nagu kana takus lapsiku aimdusega: kuidas sa neist kolmest ühe teisele annad! Ta tabas end nüüd tõesti selle väiklase raatsimatuse pealt, mida heatahtlik kaubapakkuja talle pahandades oli ette heitnud.
Ses kitsikuses, mis temalt söögiisu ja unerahu kippus riisuma, palus Tõnu viimaks jumala käest head nõu. Aga vist olid sel ülikoormatud usaldusmehel parajasti mõne teise kandimehe asjad ajada: vastust ei tulnud ega tulnud. Siis võttis Prillup kätte ja läks targa juurde.
See elas Tapu külas ja kostis kohe. Ilma et Tõnu oma asjast õhkugi oleks hinganud — nad vahetasid sissejuhatuseks ainult mõned üldised kõnekäänud käekäigust ja elust-olust siin- ja sealpool jõge, kusjuures eit oma hiiglanina tubakaga täitis —, luges seesinane tark, kui ta kaardid lahti oli löönud, nagu raamatust, et Prillupi peremeest ootavat hea noos õnne, kui ta aga mees on õigest sabast kinni haarama. Takistusi olevat ees, aga neist tulevat targu mööda pöiata. Ja lõpuks laususid kriimud, imelikult lõhnavad lehekesed — Tõnu ninas oli lõhnal juudasita omaga kaunike sarnasus —, nad laususid lühidalt ja salapäraselt: Kes ei anna, see ei võta; ülejõemehel tulevat meeles pidada: Kes ei anna, see ei võta.
Aga just see tume sõna vedrutas Prillupi istmelt.
Ta surus eidekesel mõlemat kätt, tõotas toodud tasule sügiseks lisa ning läks.
Nüüd läks rähn tõukudele järele — jalamaid, jalamaid.
Kes ei anna, see ei võta — —. Kes ei anna, see ei võta!
Sutsu saunast põiki üle soo Prillupile oli ligemale tunni tee, aga Tõnu vehkis selle vist poole ajaga ära. Ta pages, nagu kihutaks teda kartus, et kaardimoor talle järele jookseb ja oma ilmutusest midagi tagasi võtab. Jõe äärest, jalga purdele tõstes, vaataski ta Sutsu poole ümber ning mühatas, kuigi kedagi näha ei olnud. Ja siis sealt kaldast edasi, nii mis vesi virtsus, — nüüd õieti teadmata põhjusel, ehk olgu siis sellel, et pühapäeva-õhtuke kodus pikem oleks saatusliku kauba küpsetuseks. Alles Kruusimäe kallastiku algel, kui ta jalad jälle kinni oli pannud — Prillupil ei tarvitsetud teada, et ta soost tuli —, tasandas Tõnu kõndi, põlvis väikest nõrkust, peas pisut umbust tundes.
Ta leidis nooriku sirukil õuenurmelt, kolm lahtist raamatukest kõrvuti nina ees. Maril oli nimelt pentsik viis ühteaegu vaheldumisi mitut raamatut lugeda: järk ühest, järk teisest. Sisu ei minna tal mitte segi, kinnitas teine ise. Mittepakilisi tubaseid töidki nähti teda nõndaviisi, üht jättes, teist võttes, tegevat — olla hubasem ja hoopsam. Naer ja nöökamine teda ei eksitanud, tahtmise taevariik pani kõigele vastu. Lugemisvara — tosin võidunud juturaamatuid ja laulikuid — oli ta isakodust kaasa toonud ja tustis neid nüüd juba tühi teab mitmendat korda, sest Prillupil, kelle juures peale hariliku usukirjanduse ainult väike tähtraamat ees leidus, ei tekkinud säärast vara juurde.
Kui Tõnu lugejale lähenes, tõstis see pilgu raamatu pealt, ent mitte kõrgemale kui tulija põlvini; luges siis rahulikult edasi. Mehe käikude järele Mari tavaliselt ei pärinud. Tõnu tõmbas kere naise kõrvale maha ja hakkas piipu toppima. Temale oli üsna hea, et teda nii vähe tähele pandi, sest nõnda sai ta mahti jutule ürjet ja häälele kindlust otsida, — praegu veel hüples rinnast midagi kurgu poole.
„Kus siis poiss ja tüdruk on?“ küsis ta mõne aja pärast prooviks.
„Pajusil vist,“ vastas Mari ja vahetas raamatut.
„Riidu läksite või?“
„Ei, ma tahtsin lugeda.“
Tõnu popsis vägevasti. Õhtutaevast riputati roosat õue peale. Nooriku pea ja raamat hõõgasid õrnalt.
„Meil jäi ükspää jutt katki,“ ütles Prillup viimaks ja pani käe nooriku pihale.
Mari luges edasi, koht näis magus olevat, ebateadlikult poetas ta seejuures käe tagaspidi ja nihutas Tõnu oma maha, nagu tülitaks teda selle lasumine. Aga ta oli kuulnud, mis teine ütles, ning pillas viimaks, kui põnevus tagasi andis: „Mis jutt?“
„No kas sa’s ei mäleta. Olid väga linna poolt. Et kui me nende piimadega kord nii kaugele soame, et siis läheksime ära linna. — — Nojaa, ma jäin see õhta natike mõtlema, oli nagu uus kuulda, eks ole selle mulla ja sõnnikuga soand ühte kasvada justku tigu karbiga. Aga ku ikke akkad aru pidama — eks linn ole koa ea, ega seal ole loomadega rokutada ega heinakõrre ja viljapea pärast mures olla, kõik on valmis ja kää-jala juures, muudku osta ja söö ja pea ärra- ja prouapõlve. — Näe, võtaksime kohe paar suuremat maja, — kui viitsib, teeks poe koa lahti või peaks kedagi muud veikest sehti, — kui ei viitsi, eks raha tee omapeadki sintsi. — Noh küll sul siis oleks aega ja mahti õite neid inimesi ja asju seal vahtida, — mis sa ütled, Mann?“
Noorik luges veel mõne rea edasi ja kostis siis silmi tõstmata:
„Rendi aga piimad, kui Joan mõisa akkab ostma.“
„Kui Joan — — ?“ Prillupi pikad koivad tegid siputava liigutuse, ta suunurk kiskus naeruviltu. „Ää’nd nailla tee — kes mulle neid piimasi siis veel annab! Nää, vanamees nüidki juba pahane, et ei mõisteta tema pakkumist näuhti vasta võtta, et tema teeb ead ja peab veel ootama ja kauplema nagu matsidega. — Võtaksid õite kätte ja teeksid lorile otsa peale“ — lause liugus õrnal manitsusel lõuga mööda karvadesse.
„Lori on kohe otsas, kui sa nüid vait jääd.“
„Kas siis — — kas sa siis ei taha või?“
„Ei.“
Prillupi rusked silmad kukkusid üürikeseks kinni nagu pähe sadanud löögi mõjul; ta võttis piibu suust ja pani jälle suhu, võttis veel kord ja pani uuesti tagasi.
„Aga sa lubasid jo — — sa ütlesid, et — —“
„Ma ütlesin, ma elaksin ea meelega linnas, kui võiksin.“
„Kui võiksid — —. Eks sa sedasi siis võiks — — eks sa — —“
Lugeja pööras lehte, ükski joon ta näos ei liikunud, siiski hääbus sõna Tõnu keelele, ta kael punsus ja kurgust tikkus toon nagu seesmisest kägistusest. Otsekui langenud tüvi lasus ta mõne aja veel murul, siis tõusis ja sammus toa poole. Marile tundus nagu nõtkuksid ta põlved.
Ööd pikenesid aegamööda, aga Prillupi Tõnul ei olnud sellest kasu, sest ta magas halvasti. Uni pelgus ja heidutavad unenäod rikkusid sedagi, mis oli. Temast, kes muidu magas kui ront, mainis Mari nüüd korduvat puhku, et ta unes ümisevat ja isegi juttu ajavat. Kord katsunud ta nutta ja teine kord lauldagi.
Nähtud uni oli enamasti nii segane, et nägijal sellest midagi meelde ei jäänud peale tunde, et ta kuidagi kimbatuses oli olnud. See aga, mis vahel meelde jäi, paistis mõistusele nii riimitu, et varstigi ununes.
Siiski, ühel ööl oli Tõnul unenägu, mis mälus püsis ja milles ka midagi kimbutavat ei olnud. Noor hüljes ronis üle jalutsiotslaua sängi ja asus Tõnu peale istuma. Ta jäi ainiti Tõnule otsa vahtima, silmis ja suu ümber sõbralik muie.
„Mis sa minust vahid?“ küsis Tõnu ja silitas ta pead ning lõuga, mis olid pehmed kui varsa mokk; loom pidi vaidlemata võima kõnelda, tal oli niisugune nägu.
„Voatan, et mis mees sina koa oled!“ vastas hüljes natuke rasvase, aga muidu selge häälega.
„Mis mul siis viga on?“
„Mis sul viga on?“ Hüljes väänas kentsakalt kaela. „Mõni mees nüid, kes naisest jägu ei soa!“
„Soo, — mis ma siis sinu arust peaksin tegema?“
„Valu andma, kulla vend, valu andma!“
Näpistas ühe käpaga Tõnu nina, teisega paitas nooriku põske, naeratas heasüdamlikult ja hüppas voodist.
„Kuhu sa siis ise nüid lähed?“
„Ääh,“ tuli juba eemalt nägematusest, „tuian niisama mööda moad-ilma ja annan tossidele head nõu.“
Tõnu naeris, kui ärkas: looma rääkiv suu, ta silmavaade, kõik ta tegu ja olu tundusid püsti veidrustena, ja ometi jäi tast midagi järele, nagu oleks Tõnu mõne tõelise isikuga koos olnud.
Ja see isik ei ununenud tal, ei kuju ega sõna poolest, ikka jälle tempas ta tema ees üles ja kordas oma jantlikku juttu.
Ja viimaks ei olnud see jutt enam jantlik ega isik enam hülgeline, ei, vaid Tõnu hakkas harjaseid naise vastu turri ajama, sest õpetus osutus mõistlikuks, nii mõistlikuks, nagu oleks see Tõnu enda peast tulnud.
Küll läksid esimesed katsed nurja. Naisel olid liiga haljad silmad. Nende räbeda vaate all oli Tõnu meelest, nagu pistetaks talle sõrm kurku. Aga ta teadis nõu. Ja kui ta ühel õhtul, mahorkapakk kaenlas, kukega torni poolt tuli, siis oli ta haljaste silmade vastu varustatud.
Jutu asu sobis kohe.
Oleks tema, vaene mees, teadnud, et ta niisuguse lõõbiga kimpu saab! Majas kõik ui-ai, koorenatuke hapneb kibedaks, kanad munevad ei tea kuhu, kaljakapp seenetab, ei mehel ega lastel ole enam puhast hilpu ihu peale panna — perenaine kilkab plikade ja poistega kiigel! Mees tuleb tühja kõhuga teelt — uks tabas, käigu naist kiigelt otsimas ja kutsumas!
Noorik näeb, haistab ja peab suud.
Eks ta, hea mees, ole soand juba küllalt silma kinni pigistada ja mõndagi kurgust alla kugistada, kus teise kops ammugi üle maksa oleks läind; ei ta ole sõna lausunud õuest, kus praht üle pea kasvab, ei lehmast, kes laudas sita sisse upub, ei kaljaastjast, mis jumal teab millal viimaks hauet nägi — —
Tõnu joob kapast ja purtsab kõik põrandale — solk mis solk!
— — Aga ärgu ta arvaku — kõige pikemal köiel on ots, ka Tõnu kannatuseköiel. Ja siis võib kergesti sündida, et see köieots vihisema akkab, kurjaste vihisema akkab! — Oleks siis veel inimene, kes püüab mõneski asjas mehele meeltmööda olla, kord ka sile ja nõtke, kui mees tellib ja elu nõuab. Seal on see mõisa-asi. Ei tema taha! Miks ei taha? Mine küsi!! Ette tuua ei ole kedagi. Purupaljas kius ja jonn. Et aga mehest üle käia! Kahjust tema ei ooli! — Vanasti olid kõik seelikukandjad saksa päralt, võttis, keda imustas, ja keegi ei tõrkunud vasta, noorikki oli enne tema ja siis alles oma mehe naine, ja ühelgi ei old valida, kas saks noor või vana, nägus või näotu. Kus meie Maril nina püsti — ei kõlba Mäeküla vonn temale, peaks vist mõni noor ja ilus kindral olema.
Tõnu peatub ja ootab, noorik aga vaikib edasi. See mõjub Tõnusse nagu vastukarva silitamine koerasse.
„Kui ta veel suugi lahti teeks ja oma lollusi ilmutaks! Siis saaks ometi järjele ja juurele, misuke pegla ta õieti on! Kui ta tuleks ja ütleks: ma kardan pattu. Aga mis kuradi patt see on, kui mees nõus on! Pattu teeme kõik iga pää — akka seal äärt või piiri otsima! Ja kas saksad siis paganad olid, kui külapruudid omale pärisid, või on ehk meie oma pagan? Ei, nad kardavad kõik jumalat, palju enamgi kui meiesugune, ja seesama papp on neil mis meil. Ja kui see patt oleks — kas arvad siis, et jumal ja kirikhärra oleks seadust lubanud, et saks võib sada naist pidada? — Ära sa minuga vaidlema tule, jääd varsti jänni oma kummi- ja lõsnatarkusega.
Tõnu suu on kuivaks läinud. Ta austab kaljakappa pika sõõmuga. Voodisambale najatuv noorik näpib nina ja äigab suud.
„Ehk kui ta siis ütleks: ma äbenen teisi inimesi. Aga ää parem tule alpimagi! Eks ma ole sulle ennegi mitu korda seletand: kellele sa seda siis lähed nina peale kirjutama, ja ega te rumalad lapsed ole, ja tal jo linnas koa korter! Aga kuigi viimati peaks kahku tõusma — mis kurat siis! Kellele sa võlga oled? Kes sulle õlma tohib akata! Kel kukkur kõva, ei see pruugi punastada, kes kahe käega võtab, ei sellele ilma lori äda tee. Suhu võid sülitada sihukesele, ja kui sa veel mulle ütled — ma löön ta litsi laiaks!“
Prillupi rusikas prahvatab raske uhkusega lauale. Ta tõstab silmi, et selle mõju kaebealuse palgelt lugeda, kuid hämarus nende vahel on juba liiga tihe.
Ja siis kõneleb ta edasi, hoogsalt edasi, iga sõna peale teise ja iseenda tarvis ässitust tilgutades, et silmapilku lähendada, kus suu asemele võiks käsi õiendajaks astuda. Aga kui ta parajasti sinna sihtiva ähvarduseni on jõudnud, kui ta on kinnitanud, et selleski asjas aina tema käsk majas peab maksma, ja kui ta selle raksumise seest oma uduraske pilguga jällegi süüdlast otsib, siis — siis pole seesinast süüdlast enam sängitoel, teda pole enam kambriski. Kobav käik pool-avatud ukseni tunnistab Tõnule, et silm teda mitte ei petnud.
Tükk aega seisab mees üsna vagusi tõsiasja ees, et ta oma käskijavõimu praegu sugugi ei saa tarvitada. Ta on kahevahel, kuidas olukorda võtta. Umbselt tikub temas üles: ehk on nõnda üsna hea! Aga ei, rõhub teine vool vastu, see oleks nõrkus, ja nüüdne nõrkus lõplik kaotus. Ning kirikutrahteris maitstud nõrkuserohi hüüab: Ära sa kingi! Näed ju, et ta sind trotsib! Mõni mees, kes naisest võitu ei saa! Ja läve ees tammuv Tõnu volksab lävest üle.
Väljas on märksa valgem, õu lastab vabalt vaatele, aga otsitut ei ole seal. Prillup silmitseb aita, silmitseb rehe alla ja lauta — ei sealgi mitte. Ja teel sigib hea madjakas talle pihku. Kas ehk hõigata? Ei. Mine tea, kuhu jookseb, kui kuuleb, et on järele tuldud.
Nõnda jõuab ta kapsaaiani tare vainupoolses otsas ja näeb teda seal. Mari istub aia nurgas suure leivakujulise räpsukivi seljas, pea ümber piimane kahvatus nagu õrn pupeneti-rätik, sest äkki piilub kuu pilveunkast alla.
Tõnu on mulgust juba läbi, kui alles märkab, et noorik üksi ei ole. Mari jalgade ees kükitavad Anni ja Juku ning kuulatavad ammuli sui tema poole üles. Nähtavasti vestab ta neile mõnd oma petsikjuttu, mida nad talt maiad on nuruma, huupi väljamõeldud lookest iseendast ja tuntud isikuist täis veidraid võimatusi. „Mari, akka meile nüid ullu juttu reakima!“ kuulukse neilt sagedasti, ja muidu nii kõnekitsi võõrasema ei seisa neile vastu. Oma vigurdused veeretab ta neile väärdumata tõsidusega ette, — paaritus, mis nende suudest aplamisi seda lagisevamat kiitust välja meelitab.
Mari ei ole üksi — see on teisiti, kui Tõnu eeldas, selle vastu ei ole ta varustatud. Teadagi, ega ta neid vatakaid tema jalgade ees ei häbene, aga — midagi uut on seisukorras. Ning Tõnu sammul ei ole mitte täit hoogu ega ropsu, kui ta nüüd ühe asemel kolmele läheneb.
Ja kui ta nende juurde jõuab, eksitab teda veel teine nähtus. Nad näevad teda malgaga, kuid ükski ei ilmuta pelgu. Suur peatub jutus, väikesed naerus, nad vahivad talle vastu, jäävad aga muretult paigale. Õieti on neid neli: Juku ja Anni vahel kõtutab klutine Kaaru, ja see on ainus, kes argusele maad annab. Ent temagi ei page, ta ainult tõuseb esimestele käppadele, liigutab sõõrmeid ja peab vembla otsa silmas. Ning sabaga siblib vabandust sellegi umbusalduse pärast.
„Ennäe, tema veel üleval! Ma mõtlesin, et puhid juba õndsalt sängis.“
See ükskõikse lahkusega kergelt pillatud hüüe teeb, mis veel teha jäi. Karistaja on vägistatud. Ta ei tea äkki, milleks ta siin seisab ja milleks tal see malk käes on. Ta ei oska end legitimeerida selle nelja silmapaari ees, kes teda tunnistavad, kõige vähem selle paari ees, mille alt teda praegu nii hävitavalt teretati. Ja Tõnu vahib vaikides ühelt teisele ja vaikib siis veel jupike aega, kuni ta viimaks vaga valega maha saab:
„Nää, tulin teid üleannetuid sugaraga põhku ajama! Mis tölgerdamine see olgu ööd läbi mööda aia-ääri, omiku ei soa moast lahti! Kähku tuppa, krantsid!“
Tema hoopide all lendab pesakond laiali, aed ja õu on korraga naerukilget täis. Kaaru klähvib kõigest jõust ning ahmib madjaka otsa hambusse saada, Jukugi võidab ülivahvust ja püüab isale selja tagant pussi teha, ning rõõmumõõt voolab lõpuks üle, kui vägev vaenlane millelegi komistades täiel pikkusel õuemurule maha prõntsatab ning seega lahingu kaotab.
„Ei tea, miks isa meiega iga õhta ullama ei tule?“ ütleb Anni Jukule, kui mõlemad on asemel.
„Tola,“ haigutab Juku, „ega ta’s iga õhta käi tubakat toomas!“
Jukul on õigus, säärane õhtu ei taha enam korduda. Vist tõmbab isa vähe piipu, sest tubakas lööb kaua ette. Ja kui ta kirikupäevil tubakat toob, siis pole ta ennemaltki nendega sõda mänginud.
Või häbeneb ta oma kaotust? Laste meelest on, nagu poleks nad isa kunagi nii iseendas, nii vaikse mehena näinud. Paistab, nagu ei hakkaks teised majas temale silmagi, ja rääkimine näikse talle vastumeelt olevat, sest sõna kuivab keelele. Nad panevad ka tähele, et tema silmaalused laialt kotti on vajunud ning kentsakalt sinavad, ja kõnelevad sellest Marilegi.
Prillupi käsi ei käi hästi, see on tõsi. Ta peaks härra juurde minema, aga ei lähe. Puudub jõud, puudub lihtsalt jõud, jalad ei kanna. Ta ootab, ehk tuleb mõisast käsk, siis pole parata, siis peab juba kuidagi. Aga mõisast käsku ei tule, surutis jääb südamele, pooliku maja poolt mäelt tõmbub talle vaevalt midagi vastu, millele ta segane pea nime ei tea anda.
Siia juurde seltsib läila tüdimus igapäevasest tööst, tööst niihästi kodus kui mõisas, ja tüdimus paisub tülgastuseks mõtte valgusel, et ei ole pääsu sest tööst, et sa oled neetud selleks jääma, kes olid ja oled: igaveseks rabelejaks silgu ja leiva pärast, uppujaks, kes ei upu, aga kaldale ka ei saa.
Ja kõik, mis seni tema olemise mõtet ja tuuma oli tähendanud, põllusiil ja loomakont, tööriist ja peavari, armsad talle hoolimata kõigest väetimusest, — kõik see ujub ta meelte ees nüüd hallis tühisuses, kaetud põlastuse ilge kõntsaga. Tõnul on tunne, et tal enam midagi ei ole ja ta ise enam midagi ei ole. Ta ei mõista, miks ta veel kätt ja jalga tõstab, siit ning sealt tehes kinni haarab, miks ta silm tehtavat näeb ja aru seda taipab.
Ta ei hau mitte alati vaikimises, näol tuim tohletus. On silmapilke, kus ta äkki ärrituses süttib, võimetus ärrituses, teadmata, mispärast. Siis tõukab ta toorelt koera, kes talle midagi ei teinud, viskab kiviga kana, kes ainult kõketas, vemmeldab hobust, kes kõigiti kohust täitis, ja lööb vikati meelega kivisse. Ta kahetseb säärast tegu tagajärel kohe, aga vajadus end kiusata, ennast peale seda hästitada on võimsam.
Tema ümber hõljub nüüd alatasa imelik poolvalgus ning õhkkond, mida ta ei tunne. Ta peab salavõitlust mingi seletamatu võõraga. Pind ta jalgade all ei nihku enam, vaid sellevastu tundub, nagu poleks teda õieti olemaski, nagu kõnniks jalg teda puutumata. Ja kuna ta ühel kuumemal päeval oma odranatukest niidab, pistetakse talle järsku pähe, et vaenlane tal salalikult seljas on — sihiliku püüdega teda kõrgemale hoovata pinna ligidusest, kõrgemale sesse õhku, mis Tõnule tundmatu on ja milles pimedam peab olema kui siin all helkjas sumeduses.
Mari, kes temast natuke maad eemal niidab, näeb meest taganema hakkavat, nagu oleks ta vikati ees midagi kohutavat silmanud. Tõnu taganeb väikeste nõksuvate lihksammudega, misjuures ta jalad teineteisest kaugenevad, kuna kramplikult kätes hoitud vikat otsaga mulda kriimustab. Ja vaarub siis täiel pikkusel selili kaarele.
„Ära läks?“ naeratab Prillup nõrguvast näost, kui ta külma kaevuvee virgutusel silmad jälle avab.
„Ära läks,“ kostab Mari huupi.
„Nägid?“
„Nägin.“
Noorik tõstab ta istukile. Tõnu vaatab võõralt meeliskledes ringi. Siis saab paik talle tuttavaks ja ta naeratab jälle, seekord veidi häbelikult.
„Kus mu vikat?“
„Seal.“
„No siis vaja jälle — —.“ Kuid aina Mari abil saab ta jalule. Tõustes suurendab imestus ta silmi: jõud, mis tema raskust tõstab, tundub ootamata suurena.
„Ei, sa mine nüid õige sängi, küll ma üksi niidan.“
„Lori! Mis mul siis viga! Oota, ma võtan vikati!“
Aga ta ei võta vikatit, vikat on liiga madalas, liiga sügavas, ja kui ta kummardub, vajub see veelgi sügavamale, vajub nagu järve põhja. Ja nõnda sammub ta naise toel tuppa ja heidab sängi. Mari avab mõlemad aknad ja ukse, sest Tõnu meelest on kamber pilkane pime.
Põllule tagasi minnes hõikab noorik Annit Pajusilt — teine laps on täna soos karjakorral —, et ta isal käepärast oleks, kui sellel midagi peaks vaja olema.
„Ta magab,“ tuleb Anni mõne aja järel teatega. „Ma panin talle järi kaillakapaga voodi ette. Küll ta pinnis, ennegu magama jäi!“
Ja Anni asub lapselustil rehaga ema järel töösse.
„Mine õite voata, mis ta nüid teeb,“ käsib Mari paari tunni pärast.
„Ma panin ukse ja aknad kinni, ta lõdises, kui külge pööras,“ on tagasitulijal kuulutada.
Ning siis töötavad mõlemad päeva veeruni. Vähe rääkides, nagu tõsise töö juures kohane. Iseäranis teadlik säärase oluviisi sündsusest on Anni.
Prillup uinub veel, kui tema pisuke perekond õhtul kambrisse koguneb. Ta magab seliti, ja kõik nad panevad tähele, kui priske ta korraga näost on. Ta põsed päris õitsevad, seda näeb karvakattestki läbi, ja silmakoopad ning nõod suuäärtel on ohtralt täitunud.
„Tõnu, ehk tahaksid süia,“ äratab teda noorik, kui toit laual.
„Süia? Ei,“ vastab Tõnu silmi pärani lüües. „Või siis söök kedagi elatab, kui peavarju ei ole!“
Anni ja Juku vaatavad ühtaegu võõrasemale otsa. Selle rahulik käsi katsub unistaja pead.
„Ma annan sulle piima juua — ehk võtad?“
Tõnu tõuseb istukile, virgub ja võtab piima.
Aga palavik kasvab öö esimesel poolel ja õhutab haige taoti üsna pikalt ja elavalt kõnelema. See sünnib vahel avatud silmil, nagu Mari põlema jäetud lambikese valgusel võib näha, ja kuuldub siis kui asjalik arupidamine iseendaga, seda enam, et mõte alles tüki tee takka jälle kord väärdub ja keob.
Õieti on sonijal üksainus aimdus, mille kallal ta nipib ja näpib, mida ta kord sellel, kord teisel oletusel sinna ja tänna veeretab, ning see ei ole mitte enam tema suur asi, vaid midagi juba tolle tagant. Prillup heitleb murega koha pärast, mida ta kardab kaotavat või mille ta juba ongi kaotanud, „sest ega saks enesele keelt lase näidata.“ Ühes jutujärgus ootab ta alles ülesütlemist ja ohib uue koha pärast, mida võõrast vallast vaja otsida; teises on tal hundipass juba käes, aga kuskilt ei leidu uut asu, kuna kevad läheneb; ning kolmandas on jüripäev juba õues, Tõnu tõstetakse välja ja ta ei tea, kuhu oma „nelja lapsega“ minna. Neljas laps — Mari harvad hambad välgatavad — kujuneb talle mähkmeis.
Ärevat arutamist saadab unistaja vastavate liigutustega. Särgiesise on ta rahutud näpud lahti nabinud, linane tupp peene nööri otsas tuleb rinnal nähtavale ja noorik sõrmitseb läbi riide, mis seal sees on. Mari poetab leitud tera pungakesest väljagi, ilma et kõnelev omanik seda märkaks, ja kui ta seda sängi poolpimeduses hästi ei näe, siis lipsab üle mehe sängist ning silmitseb leidu lambivalgusel laua juures. Ta veeretab teda pihupesal, nuusutab, torgib küünega ja kehitab viimaks õlgu, misjuures ta kõõrdpilgul lambi väetisse tulesilma meeliskleb. Siis ajab haigutades ning ringutades mõlemad käed üles ja ähvardab parema näpuga seda imelikku pipraiva endale naervasse suhu kukutada, ei tee seda aga mitte, vaid viib ta Tõnu rinnatuppe ilusti tagasi. Enne sängiminekut kustutab veel lambikese, mis ka muidu juba kustumisel oli.
„Ära nüid enam juttu aja, Tõnu, vaid katsu magada!“
Ta hüüab seda selge häälega temale kõrva.
Ja teine kuulab.
Prillup kõheleb ning nohiseb natuke ja vastab siis urinaga, mille peal juba vaibe vajutis lasub:
„Nojaa, nojaa, aga kuhu sa homme pea paned! Kus urgast näed, seal teine sees!“
„Eks kuidagi ikke soa!“ pasundab Mari talle kõrva.
„Nojaa, nojaa — —.“ Järg kangastub raugevasse üminasse, käsi ja jalg tuksatavad korraks, siis on rahu majas, siis puhatakse Prillupil nagu muiski Kruusimäe hurtsikuis.
Ja koldes viiuldab kilk, lakas laulab kukk ja koer akna taga haugatab unes. Suur ärataja aga — küll ta tõuseb jälle, kui tunnike on tulnud. — —
Prillup jääb hommikul naise nõudel sängi, ajab aga lõunaks oma suured kondid jalule. Pole ta ennegi pikali haige olnud, häbeneb seda nüüdki jumala päevakesele näidata. Ning töö, läila ja vintske — teha on ta ometi, teha on ta ometi!
Tõnu verest lahkub palavik, kuid mitte mure ta ajust. See on sinna end kinni hammustanud, pureb ja pureb ja piinutab mehel kurtesõnu suust.
Nendega ei püüa ta Marisse mõjuda. Ei, sellest peatükist on ta kriipsu läbi tõmmanud. Ja nõiapunga kasis põuest, kui tol lõunal voodist pelgus. Ta heitlebki oma painajaga enamasti üksinda, ei või aga parata, et ka naise kuuldes lauseke libiseb. Ja see sageneb, mida enam päevi tare taha kustub, ning hoolimata sellest, et teine tema kartusi ei jaga, et noorik oma lapsemeeles ühte ega teist ei usu: ei seda, et Tõnult koht võetakse või et ta uut ei leia, kui see tõesti peaks sündima.
„Sel seal põle niisukest nägugi,“ ütleb Mari. „Sellele peab juba suurt kurja tegema, kui ära akkab ajama.“
Aga Tõnu naeratab halekalt. „Mis sa, kullake, näost näed! Eks siit ole ennegi lahti lastud ja ära aetud.“
„Ega ometi naillapärast.“
„Jaa, aga võta kinni, mis saks naillaks või mis ta tõeks peab! Mõis teeb, mis mõis tahab.“
„No ega kohad moa pealt kadund ole! Küllap leiab, kui aeg käes.“
„Mõni näljakong ehk juhtub kuskilt, aga mis sa sihukesega peale akkad! Meil on neli suud ja kevadeks vist viis.“
„Ei, vist neli. — Aga on jo veel muid teenistusi ilmas kui koht — kõiksuguseid maal ja linnas.“
„Jumal oidku moonakaks või sadamatööliseks akata — see oleks juba viimane leib!“
Ei aita midagi. Tõnu pea vajub mures norgu. Ta kahetseb sõnu, mis kulunud.
Ja ajab oma hädatsemise nii kaugele, et pühapäeviti kirikuplatsilt naabruserahvalt uut kohta hakkab kuulama, kuigi enesele pole veel üleski öeldud. Ja kui ta valitseja kaaslasena ühel kaugemal laadal käib, siis usutleb külamehi salamahti sealgi. Ja koju jõudnud, upib naist tellima, see mingu õige korraks metsa poole kõrvu kikitama, oleks nagu enam oma inimene, sest ega võõrikule naljalt heast asjast viiksatata, päri kas või suu asemelt
„Ei ole tarvis,“ vastab Mari, igavusemärgid näol, „mine too oma piimakontraht mõisast ära.“
Tekkiv vaikus ei ole pikk. Prillupi käsi põleva tikuga, mis tolli kolm piibukolust eemal peatuma jäi, lõpetab tee.
„Oiäh — miks ei tooks — kui tuua oleks,“ tuleb esimeste popsude vahelt; nutsivad mokad on hämar-väsinult naerukil.
„Võid julgeste minna, ta lubas tänaseks valmis kirjutada.“
Nooriku lusikas käib nobedasti koorekausis ringi. Laest lendab must puru sisse, väikese sõrme küüs kõrvaldab selle, ja töö läheb vurinal edasi.
„Keda sa õite tögama kipud?“ küsib Tõnu, kelle pilk Mari näolt, mis midagi ei ütle, keerleva koore sisse laskub, mis niisama vähe ütleb. Ja Mari suugi jääb sedakorda vait.
Tõnu aga seisab ja seisab. Viimaks hakkab ta pahema silma äärest vudisema, siis mõlemast suunurgast tuksuma ja kaelasooned kummalgi pool lõuapära taga kisuvad korraga kramplikult kokku, nii et kõrvalestad liiguvad. Ta tahab põlve järikesele toetada, väärdub aga mööda ja satub põlvili põrandale, otse võitegija ette. Piip kolksub nende vahele maha.
„Kas sa siis — — kas sa siis — — kas sa siis ometi — —?“ Ent paistab, nagu upuks sõna sära sisse, mis tal silmist murdub.
„Mine nüid ikke, mine!“
„— — Kuda siis — milla siis — —?“
Mari pale pilvitab kergelt. „Hea küll, Tõnu, — lase mind võid teha!“
Kui Prillup uksest läheb, otsivad ta jalad kehale tasakaalu, nagu lasuks suur ja raske kott tal seljas.
Kui „uus Mäeküla“ ametivendade ritta ilmus, ei leidnud need tema küljest midagi korravastast: pea oli mehel pöetud ja jalas saapad, pealegi tuliuued mustad saapad. Jaa, võtke kakku, mõtles mees ise nende altkulmu sihtivate pilkude all, pastlaid ja pikki juukseid is nih! Arvasite vist, et uus on jällegi Mats, et ega Mäekülas muid olegi! No ei, see uus võib ehk teilegi aridust õpetada, mitte teie temale!
Ja uus Mäeküla näitas ennast eest ja näitas ennast takka, ja seal ei olnud midagi, mis ametile häbi oleks teinud: riidedki olid uued seljas ja kaelarätt puhtam kui mõnel teisel. Ja kui nad ta vankri ja veolooma ja ankrute poole kõõritasid — ehee, kas ehk suud väänata? Ei neil olnud siingi suud väänata. Mitte igaühel ei puristanud nii kõnukas kõrb aiste vahel, ja vanker oli hea, ja piimariistad tulid otse tündersepalt. Küll oli uus vanalt ankruid küsinud ära osta, aga kus Jaan! Mees nii täis mürki, et ei müü, kiuste ei müü. Kuluda edaspidi omalegi piimamehele ära. — Noh, ega siis muud kui uued. Uus kaupmees, uued nõud.
Ja ärgu nad arvaku, need vanad, et ta ehk ärilises viisakuses ja väleduses neist palju maha jääb. Näe, pillub naistele „prouasid“ ja tüdrukuile „preilisid“ nagu nemadki, oskab raha eest tänada ja peenemale loogamustki teha. Ja võist pakub kiites maitse-proovi ja piimast laseb lonksu pealekauba. Võib ju olla, et ostjail tema vankri taga pisut kauem tuleb seista — kätele on andmine, peale raha-arvutamine veel uus —, aga ärap see vilumus varsti tuleb. Neil oli muidugi hea meel, kui tal üks võinael esimesel päeval porisse potsus ja paari inimesega sel ning teisel päeval sekeldust tuli raha tagasiandmise pärast; aga kui austatud ametivennad endile oma esimesi müügipäevi võtaksid meelde tuletada — ega tea, kas maksaks neil mokkagi muiutada!
Mis nüüd Mäeküla kauba kuulsusse puutus, mida Jaan nii suureks oli kiitnud, siis leidis Prillup varsti, et mees oli rohkesti liialdanud. Leidus ju üksikuid, kes „Mäeküla“ järele küsisid, asemikule tunnistavalt otsa vaadates, aga nii robinal, nagu pidi võima arvata, ei tulnud neid pooltki ja jällemüüjateks oli poodnikke, isegi maantee ääres, kust Tõnu sisse sõitis, üsna otsida, enne kui keegi leidus, kes mõne võistleja toodetega ei kaubelnud. Teadagi, et vana Mäeküla uuele oma müügikohad ilmutamata oli jätnud, ja nõnda pidi uus esipuhku piima, mis turul ära ei läinud, liiga väheste poodide pärast hiljem uulitsatel käest andma, muidugi alandatud hinnaga, kuna jälle võiga tuli „surnumatmist“ toimetada.
Ent need olid algusraskused, millest Prillup lootis varsti pääseda. Ja mis Mäeküla piimal-võil kuulsusest veel puudus — küll tema neile selle muretseb, oodaku aga.
Asja varjuküljena oleks võinud Tõnule tuntavaks saada ka öine teekäimine, millega ta esialgu oli harjumata. Sõida juba pimediku algel kottu välja, võntsu ja väntsu ankrutega võistu puruhalval teel, öö veeda mõnes linnaligidases kõrtsis, mis täis jäma ja piibuvingu, ja siit katsu kella kuue paiku linna saada, kust alles lõuna ajal tulema saad, et teist kolmkümmend versta tagasi rubjata. Unest pole õieti juttugi. Mis vankril saad tukkuda, see on. Silmaääred võtab punama ja ankruid vastu löö ja hõõru kõrvad veriseks.
Aga rõõmude kauss Tõnu kaalul viibutab nende halbuste kausi kõrgele üles. Piimakambris naisega talitada, lüpsisid vastu võtta, pütte koorida, võid vändata ja vormida, piima ankruisse ajada — see üksi juba on tasu kõige eest. Ja siis piitsa plaksutades täie koormaga mõisaõuest sõitu ja Kuru väravast teed alustada! Ning kojusõit raske pungaga! Hoopis kõnelemata kõdist, mida pakub kauplemine turul ja isegi tingimine lihunikuga vasika pärast kõrtsi rehe all, — nad on öösiti teel vastas. Sinna juurde tuleb veel lõbu Kuru kuuendiku viljakat pinda harida ning mõnu uuemais ja lahedamais ruumides elada.
Ei, Tõnu on püsti rahul, Tõnu ei kahetse.
Tõnu tähendab nüüd midagi — jaa, juba nüüd, kus ta veel mõisa ega talugi ei taha osta. Tõnu sai tähenduse sest päevast peale, mil teda uueks Kuruks ja uueks Mäekülaks hakati hüüdma.
Tõnu loeb seda tähendust enda ümbruse silmist, kui ta sellest ise ei peaks teadmagi, ja kus teda ei tunta, seal kannab ta hoolt, et teda ja tema tähendust tundma hakataks, nagu ta õigusega tohib nõuda. Ta ei ole pealetikkuv, aga kus asi annab ja jutt talub, seal ei jäta ta sekka pistmata, et tema see uus Mäeküla ja see uus Kuru on. Mitteteadjaid on esialgu ju rohkesti, nii linna- kui kirikuteel.
Aga et nad peale selle teaksid, et tema ärikäsigi hästi käib — iseäranis need ligemal —, siis laenab uus Mäeküla vanalt sellekohase märguandmisviisi ning vilutab oma pea veerlema ja nina tõusma. Sellega ei ole enneaegu kelgitud, ei, on ainult öeldud, et julgesti tulekul on, mida veel ei ole. Ja et seda kahtlemata nõnda mõistetaksegi, ent ometi muiatakse ja üksteisele külge müksatakse, siis vististi sellepärast, et uus veel küllalt osav ei ole vana jälgima. Puudub taktikindlus, puudub mõnu. Nähakse lüpsi aegu nagu ennegi, et Kuru kinkudelt hälliv pea tuleb, mis jumala õhku ninaga ristimärke teeb, kuid kõigil on tunne: tee, mis tahad — ei ole eht! Ja mõni arvab, et uus seda ehtsust kätte ei saagi, sest meister kukkuvat ikka taevast.
Sellest, mis tulekul, ei ole Tõnul muidugi veel kujukamat eelmäära. Vahest alles aasta jooksul võiks seda Jaani kaudu loota. Seks jüripäevaks ei ostnud Jaan nimelt ei mõisa, ei talusid — meelepärase leidmiseks nappinud aeg —, vaid kolis naise sugulaste juurde teise valda aplaagrisse.
Uue põlvega rahul näikse Marigi olevat — näikse, sest suu tal midagi ei ilmuta: Maril on üksainus sõber — taotseb ta ema öelda — ja see elab ta pealuus. Mari näikse rahul olevat, sest ta töötab suurema malluga, kui ta muidu võrdunud, iseäranis või kallal, mis tema himutööks on saanud, ja vähemalt kuuel esimesel kuul ei juhtu ühtegi säärast korda, kus ta käed äkki rüppe paneb ja seletab: Täna ma ei tee. Kõigiti teadlik äri korraliku käigu vajadusest, laseb ta aegadel, mil välised tööd seesmisi kipuvad tõkendama, oma noorema õe Ruisust endale appi tulla, kuigi talle tavaliselt vastumeelt on teisi enese heaks tülitada, olgugi see teine vereligidane isik.
Eriti rahul näikse noorik olevat olukorraga, mis teda lubab raudteega ajuti linnas käia, liiatigi valgustatud kukruga. Harilikult teise päeva lõunaks tagasi jõudes toob ta sealt lastele terved seljatäied kirendavaid uudiseid kaasa — pillimeestest, kes mängivad, nii et süda hakkab põuest kippuma, komejantidest, kes kõneldes kõike seda sulle ette teevad, mis juturaamatuis lugeda, hobustest, kes pilli järgi traavivad ja tantsivad, ja ratsalistest, kes nende seljas kaelamurdvalt hüppavad ja muud imet teevad. Sadama ilmataguste laevadega, hallid müürid õudsete tornidega, päratu suured kirikud säravate altaritega, kingud ja puiestikud ebeldavate lõbutsejatega — kõik sõnub neile silma ette, ja nii selgesti, et nad õhetaval hingel endid ise nägijatena tunnevad.
Ja et nooriku pung nüüd valgustatud on, võib ta linnateelt suurema kompsuga tulla. Tema nõrkus on kaunid jalatsid — juba kolmanda paari saapaid või kingi toob ta endale talve alguseni, ei unusta aga ka tütart ning poega. Pea ja keha eest hoolitseb Mari vähem, kõigeks ei ulatuks veel kukkurgi, ent jalg peab nägus olema ja tal pole kerge saapakaupluse vaateaknast mööda pääseda. Ning uue valge lambi, seinakella ja parema peegli muretseb ta majja, pühapäevane kohvike tarvilike riistadega leiab Kurule teed, raamatuid sigib juurde ja noor perenaine on alla jäämas kiusatusele tulevaks aastaks üht nädalalehte tellida, millest ta seni veel üksikuid numbreid kaasa tõi ja mis lugemisel tema ja laste näppude vahel üsna ära lagunesid.
Vahel peab Prillup mõndagi naise ostudest üleliigseks uhkuseks — tema eelkäija koda oli puhas kõigest säärasest —, ent ta ei püüa vastu sõidelda; ta käsi käib ju hästi, ja viimaks on üsna hea, et seda mujaltki märgatakse kui tema ninast. Ning lõpuks — ega ta vana Kuru eeskujust isegi nii täpselt kinni pea: tema keelekaste linnateel on teine kui Jaani oma ning piip taganeb tihtigi sigari eest. Ühele kui teisele pole vastu panna — hukutab noh! Hukutab nagu noorikut saapapoe aken.
Ja rahul on kolmaski lepinguosaline.
Kes teda terasemalt märkaks tähele panna, leiaks, et ta nooreneb. Tema põsenahk lööb selguma, kui mitte silenema, kõnd kaotab vohmaka õõtsuvuse, käed kepiga lahkuvad ristluult, vabale liikumisele andudes, ja virgunud ning julgenenud silm näikse vanas vaateringis palju uut tabavat.
Ei, aina uut, sest Kremer rändab maalitud maailmas. Mälestused, värskem värske järel, võõpavad talle nüüd ümbruse ja paistavad seda värvilise valgustusega. Elu ep ole enam ainult elatav, ta on kaunis ja magus. Ja hinnatuks saab see magus kaunidus, kui ikkagi hõre mälestus jälle kord tihkeks tõeks saab, jah, kui ta alles veel saamise eel väriseb, kui määratud päev ja tund lähenevad, kui teatud akna peale teatud koputus käib või linna salapesa uksekell sel ja ainult sel kombel heliseb. Siis surub Ulrich von Kremer käe südamele, mille klapike öeldakse vigane olevat, ja ihkab endale surematust, vähemalt aga vanaisa Götz von Kremeri iga, kes sai vanaks sada kolm aastat, neli kuud, kaks nädalat, viis päeva, üheksa tundi ning kakskümmend kaheksa ja pool minutit.
Ses uues maailmas on inimesed head. Kes nüüd iganes härda palvega Mäeküla mõisniku poole pöördub, kes seejuures pealegi niisket silma teab näidata, liiati kui ta nõrgast soost on, see võib julge olla tahtlikku kõrva, soovlikku südant ning võimalikul määral lahtist kättki leidma. Piisab heinamaad ühele, küttelisa teisele, ehituspuud kolmandale, ja kelle sälg või mullikas paha pealt kinni aeti, see võib poolest trahvist pääseda, ja Karitsa Kaiel olevat õnneks läinud viimati kõrgendatud rendistki paar rubla maha nutta. Kõigist ette aga on karjatüdruk Tiiu, kes silmaveega endale mehe võitis.
Ühe lõunase lüpsi puhul paneb peremees tähele, kuidas Tiiu lehma all kord ühte, kord teist põske vastu käist äigab. Kremer käib temast paar korda mööda, siis puudutab teda õlast.
„Mis sul viga on, Tiiu?“
Tüdruk tõstab pead, nuuksatab, ja nüüd jooksevad pisarad tal ojana.
„Emand teab.“
Ise vaatab vargsi väikese musta eide poole, kes tükk maad kaugemal lüpsab.
Kremeri-härra küsib emandalt.
„Jaa, — Reemet pidi selle asja pärast õhta kunturi tulema.“
Ja kui nad toobrist emanda märguandel eemale on astunud, ütleb emand surutud häälel:
„Eks saand teda nelja silma all mõndagi korda usutada: Tiiu, Tiiu, sinuga ei ole asjad õiged, aga ikke rinnu vastu: ei olla kõverad ammugi, kuni eile lõuna tuppa poeb, põllenurk silme ees ja kurk nuuksutõmbel.
„Noh, Tiiu, mis siis sind nii kurvastab?“
Seisab, laseb räästad tilkuda ega vasta mitmel ajal: viimaks kõige väega: „Mis ma enam rõemustan — mul jo varsti kää!“
„Noh“ ütlen, „või seegi nüid suurem õnnetus, kui aga isal päitsed peas.“
„See’p see ongi“ — ja enesel krambib rind kokku — „ta ei taha mind võtta — ema õssitab takka!“
„Kas ehk Ketas või?“ küsin.
„Kes siis muu! Nüid ta kurivaim ajab Peetri peale, aga Peeter, jumaluke, see äbelik Peeter —!“
„Noh, juba sa ise tead paremini,“ ütlen. „Kui Reemet tuleb, küll ma räägin.“
„Jah, emand, aidake mind, vaest inge! Olen mis olen — eks mu’st Ketasele saa naist küllalt!“
Noh, ea küll, Reemet võtab poisi õhta käsile, aga kus poiss! Kõva kui tahk. Ei, kus tema nüid! Tiiul teisigi käijaid mõisast ja külast, mine võta koer seal kinni! Puhas mis puhas! Ja ära teab — Reemet põle ka mees inimest tümaks tegema, see jääb nüid ärra oma ooleks.“
„Kas usute, et tüdruk tõtt tunnistab?“ küsis Kremer.
Emand teeb pea ja kätega liigutuse, mis ütleb, et tal selles vähematki kahtlust ei ole.
„Siis peab Ketas talle veel täna kosja minema!“
Härra von Kremer pöördub ümber ja sammub otseteed väikese musta eide juurde lüpsjate seas.
„Kas su poeg tuli koju lõunale, Truutu?“
„Jah, ärra.“
„Siis ütle talle, et ta minnes kontori tuleb.“
Varsti ilmub Mihkel Ketas, see poiss, kes lese emaga mõisa vihusaunas elab, musta peaga jässakas rangjalg, Kremeri-härra kohtujärje ette. Aga ta ei tule üksi, ema on tal kannul.
„Sind ei ole mul tarvis!“ Ja härra tõrjub ta ukse pealt tagasi.
Kuid see ei keela eite kontori uksele väljas sedasama seletamast, mida ta sees tahtis seletada. Et see aga liiga kuuldavaks läheb, siis kisub saks ukse lahti ja ajab ta vahekojastki minema.
„Kuule, Mihkel, minule on räägitud, et sina kõlvatut elu elad — siin mõisas kõlvatut elu elad. Kuda tohid sina mõisas kui mõisa inimene kõlvatut elu elada?“
Poiss põrnitab härrale tummalt ja tuimalt vastu.
„Mõisas ei tohi ükski kõlvatut elu elada, mõisas peab igaüks ausat elu elama, see on jumala ja mõisaärra kõva käsk. Kas sina seda käsku ei tunne?“
Vaikus.
„Kas sa ka lauakirikus käid?“
Roikav „jaa“.
„Kui tihti?“
„Kaks korda oastas.“
„Soo, sina käid lauakirikus, aga jumalat sina ei karda; sina elad mõisa maa peal ja mõisa katuse all, aga mõisaärrat sina ei karda! Arva nüid ise, mis peab mõisavanem niisukesega tegema?“
„Mina ta isa küll ei ole.“
Kremeri pilk võtab poisi orgi otsa, hääl muljub.
„Kui tüdruk ütleb, sina oled isa, siis oled sina isa!“
Nüüd tuleb poisi sisse juba elu. Ta kraapab ühte ja kraapab teist püksisäärt, nihutab õlgu ja maigutab suud.
„Ei ole! — Mitte ei ole! — Ilma peal — kas mu pärast — — ei ole ega ole!“
„Soo. Aga kui mina sind tunnipealt lahti lasen ja tunnipealt saunast minema ajan kõige emaga — kas sina siis oled isa?“
Mihkli silmad keerlevad, käsi pühib siit- ja sealtpoolt nina, noodike vähem kindlust on tal juba toonis:
„Mitte sugugi — — Mina nüid mõni isa — — Nagu teisa ei oleks — —“
„Kuule, Ketas, ma ütlen sulle nüid veel paar sõna eaga“ — Kremer vajutab kaks sõrme talle õlale ja tagandab häälest käskija —: „Sul peaks ometi ale meel olema tüdrukust. Kuhu ta lapsega jääb. Vanemaid tal ei ole — —“
Ketas vahib maha.
„Miks sa teda siis ei taha? Ta on jo viks ja terve inimene.“
„Vana — — ja ema ei salli — —“
„No vaata, nüid sa tunnistad lapse ilusti omaks! Sa põlgad Tiiut üksi sellepärast, et ta sinust mõni aasta vanem on ja et ta sinu emale meeltmööda ei ole, mitte sellepärast, et ta teisega lapse saab. Aga kui ta sulle enne kõlbas, siis peab ta sulle ka pärast kõlbama, ja kui ta sinule kõlbab, siis peab ta su emale ammugi kõlbama.“
„Minu laps see küll ei ole — —“
„Aga võtaksid Tiiu siiski, et mitte leivast ilma jääda — mis? — Ma ei tee nalja — tunni pealt! Ja tüdruk kaebab su kohtusse.“
Mihkel muheneb juba, ta pilk hakkab tõotavalt saksa saabaste pealt reisi ja rinda mööda näo poole tõusma, kui ema hääl väljast talle äkki kõrvu lööb. Murelik eit on vaheajal heaks arvanud kontori akna taga seisupaika võtta ja sealt vastab ta nüüd jagusa kuuldavusega:
„Eks sedasi ole jah õigus ilma peal! Mis nõnna viga libudel tanu alla soada! Muudku magata poissa, ja kui oop külles, siis akatasse ühe tutist kinni, kes põle ema kurgu alt veel öödki ära soand! Nõnna jah! Ja ega siis minu last usta, usstasse seda vana värda ja poiss võetasse näpisti vahele nagu mõni kurjategija! Et aga see nurgatagune soaks korjaja, kelle peale ta meel maias! Öelgu poiss irmuga mis ütleb — õige see ei ole, mina pean seda ometi paremini teadma, aga nää, mind ei lasta ligigi!“
Eide kaarnapea kaob küll akna tagant, kui saks sinnapoole pöördub, ent poiss on sedamaid jälle kiviks tahkunud. Kas võetagu tal pea otsast, temal ei olevat kogu asjaga mingit matti!
„Hea küll“ — Kremer võtab uuri taskust —, „kella viieks olgu saun tühi ja teie mõlemate jalad minu maa pealt läind. Kui teil veel moona jn palka sees on tänase päevani — ma vaatan raamatust järele —, siis saate selle valitseja käest. — Jumalaga!“
Mihkel kõheleb, kaldub aga viimaks ometi ukse poole käänama, kuigi ustav aimdus talle ütleb, et moon on kõik väljas ja palk ettegi võetud. Ja kuna poisi käsi lingi järele sirgub, kohendab saks end lauda istuma, mille juures tal mõminal kihvade alt pudeneb:
„Oleksin sulle kevade ühe Kruusimäe sauna and, aga et sa niisuke krants oled, siis ulgu peale!“
Kuid korraga ei lähe Ketas, ta käsi tõmbub tagasi, näib, nagu linguksid ta suured, sinakalt kestavad kõrvad kuulatavalt. Ta vahib tükk aega kiiva istuja poole, pöördub ikka enam ümber ja teeb järsku mütaka kummarduse.
„Aulikud ärrad — ma küsiks ema käest nõu.“
„Siis aga ruttu!“ käratab Kremer üht raamatut lahti lüües.
Poiss on kadunud, kuid vaevalt kaheks minutiks. Ta kohmakas kogu pole uksest veel täiesti sees, kui suu kuulutab:
„Ma võtan siis Tiiu ikke ää.“
„Hea küll!“ ning härra von Kremer lööb raamatu jälle kinni.
„Ja selle Kruusimäe saunaga — —?“
„Sauna saad.“ — —
Kui Mäeküla mõisnik õhtuse lüpsi aegu oma karja seas uitab, tõuseb üks lüpsiline lehma alt korraga üles, haarab vanahärra käe ja suudleb seda sõna lausumata kõigi ees.
Tõnu Prillupile kui kaupmehele tükkis algusest peale tunne ligi, nagu oleksid ostjad temale vähem soovlikud kui ta võistlejaile ametivendadest. Kahevahele jäi ta ainult selle kohta, kas lähtus võim, mis neid tema reest-vankrist mööda paremale või pahemale poole juhtis, tema kaubast või tema isikust. Et aga Prillup oma võile ja piimale süüd ei teadnud, tehes kõik, mis mõistis, et nad teiste omadega üheheadused oleksid, ja et ta kauplejana viisakuse ja krapsuse poolest teistest ülegi arvas käivat, siis seisis mees nõutuna täieliku mõistatuse ees. Väga sagedasti pidi ta viimase hapupiimamehena turult lahkuma ja müüki mitte harva uulitsail jätkama — ikka veel, teisel äriaastal. Kordus ju see, mida ta turul tähele pani, ka tema vahekorras jällemüüjatega: neid põikas paremale ja pahemale poole, teadmata, mispärast; püsijate seas aga leidus võlgutahtjaid ja võlgujääjaid, kellest Tõnu ise pidi taganema.
Kas haises kaup või kaupmees?
Või haisesid mõlemad?
Ja mis hais see oli?
Tõnu hoidis vaadid, võikasti ja vitsikud krannid, nooriku kätele mitte armu andes; ta piiras korrapäraselt habet, nõudis valget kaelarätti ja hommikuti kõrtsist edasi minnes nühkis silmad ilusti puhtaks; kutsuvalt naeratav nägu oli tal kauaks valmis — lipsti pistis ette, kui vanker oli paigale aetud, samuti siis, kui ta kauba poodnikule puhtani ära andis. Aga mis see kõik piisas selle nagu õhust immitseva vaenuliku olluse vastu, mis kohe tema ümber hõljus, kui rattad kauba all linnatänava prügitist tõukasid, kui turul esimesed inimesed piimameeste patarei ette korjusid. Teiste äri süstis, temal ainult kuletas.
Nähtus sundis teda ostjaid silma ja kõrva võtma, ilma et see teda telgi taha oleks viinud. Oli neid, kes pilgu talle näkku lõid, muhatasid ja mööda läksid; oli neid, kes seda tegid tõsise ning ähmase näopeegliga, ja oli neid, kes talt korra või mõne korra ostsid ja alles siis kõrvale kaldusid. Lühidalt: oli neid, kellele tema ise, ja oli neid, kellele tema kaup nähtavasti ei maitsenud. Ja mõlemad olid rõhuvas enamuses nende kohta, kes pikemat aega jälle tulid, rahul olles kauba ja kaupmehega. Ning nõnda kauples Mäeküla enamal määral kui vist ükski teine nendega, kes meest ega kaupa ei valinud ja ainult korra ostsid. Vähe aga oli seda, mis ta kõrv arvustavaid sõnu sai koguda: või ja piima kohta kukkus ehk veelgi, mehe kohta mitte midagi. Tõnule jäi aina mõrult mõistatada, millega võistlejad paremal ja pahemal käel, kellest ta end kräbeduses ja alandlikus viisakuses kaugelt ees teadis olevat, tema muidu varju jätsid. Ta mõistatas, aga ei mõistnud: ei siit ega sealt olnud nad temast paremad. Otse nii kui kaubaga. Juhtus ju kõigile, et mõni tegu võid ja mõni laar piima äpardus, ent kui seda tagajärel karistati, siis karistati teda, ja mitte neid teisi. Miks ja kust see vahe? Mäherdune kuri kiusas teda taga?
Et aga Prillup selle jälile ei saanud, seda vähem, et tal enda teada otsekoheseid vihamehi ei olnud, siis rajas ta lepitava vastuvõitluse — see paistis talle paratamatu vajadusena — võimalikult laialdasele alusele. Umbse tunde painel, et kogu maailm on temale vastu, püüdis ta kõigile, kes temaga lähemalt kokku puutusid, sõbraliku suu kõrval ka lahtist kätt näidata — niihästi teel kui kodus. Ametivennad, poodnikud, lihunikud, kõrtsipapad, tuttavad teekäijad — nad kõik said Prillupi viinast-õllest suud pühkida, ja kes kodustest Kurule sisse astus — kutsel või mitte —, lahkus täidetud kõhu ja kastetud kurguga. Tapaloomadele linnast vastu sõitvad lihunikud lõbustasid ooteaega kõrtsides sageli kaardimänguga raha peale. Et neile päri olla, laskis „ladna Mäeküla“ ennast tihtigi kilda kiskuda ja tõusis kaunis harva võitjana lauast. Tõnu ei unustanud ka Sutsu eite. Sõites taliteed Tapu kaudu üle jõe ja soo ning teades, et Triinu suu va kibeda kohta pooltki sarvest ei ole, pistis ta saunauksest enam kui üks kord viisaka sinikaela sisse. Tasuks pühendati temale paaril puhul püülpeent valget pulbrikest, mis salapärane lõhnalt ja maigult, tulus pilgu ja sõna vastu, et ta sellest võile ja piimale vahel sekka siputaks.
Kuid veel midagi lepitatavat ja halvatavat tuli juurde.
Saladus imbus läbi.
Ei teadnud Tõnu ega Mari, millest see alguse võttis. Tõusis kui vina, nägematu ja tabamatu. Eeskätt teadagi kodupaigas.
Aina aegamööda hakkas Prillup märku saama, undamisi, tibahaaval, raas-raasult — nende silmateradest ja suusoppidest, sellest, mis seal sädemena hüppas ja kiirena välgatas, mis kurrutas kõneleja huult ja niverdas naerja häält — ammu enne, kui kukkus pöidavaid ning võrdavaid sõnu.
Küsis Tõnu naise käest, kas vahest temalegi haista on antud, siis sügas Mari näpp räti alt kukalt ja silm vahtis mõttekõõrdi leemepatta, kuni suu viimati virgus ja haigutavalt kostis, et „oi-jäh, miks mitte, eks seda old ette arvata, inimesel jo ihu hinge ümber“, ning see oli rahu, millest teine oleks võinud õppust võtta.
Prillup tahtiski, kuid ei saanud. Seesmine tugi puudus. Ta püüdis jaanilikult pead vändata, unustas selle aga ikka jälle ning laskis end norutamisigi näha. Ta katsus neile vahvalt näkku vahtida, naerdes, tänitades, kelkides, aga sellest sai midagi magedat ja selga mööda jooksis närvetades pinnuline kibin. Ja nõnda pidi ta neid kostitama ja sõnaga silima ja pahanduste eest hoiduma, et nad liiale ei läheks, et nad tema vahvust nii ülejõuliselt alati välja ei kutsuks. Sest seda läks talle palju tarvis, kui veel linnatee ja kirikuplats haisu alla sattusid, milleks imevähe aega kulus, nagu oleks jumala tuuleke ise kandjaks olnud.
Pisteti kotti, mis muidu saadi, rasvase meeleheaga koguni, ja Kuru sai kohaks, kuhu hulganigi kokku käidi, ehk küll noorus kui lõbulkäijate peaollus majas vastavat vallalist noorust eest ei leidnud. Sest pererahva saladus — see ei teinud peavalu kellelegi. See oli ainus asi, mis lustakat mahti andis torkivaks kõhistamiseks tagaselja. Ja eakamate külaliste seas leidus kahtlemata naisi ja naisemehi, kes põue peidus Mari ja Tõnuga oleksid vahetanud. Kuru rahva käsi käis ju silmsi hästi. Oleks võinud vähemgi hästi käia.
Võidi ju teisitigi mõelda, ja Tõnu märkas, et seda ka tehti, aga niikaua kui Kuru rahvaga sõbralikult liigiti, oli Tõnu meelest midagi parandatud, midagi võidetud, ja ta süda tundis kergendust, kui nad jälle tulid, kui nad rõõmsalt tulid, kui nad pilli ja lauluga tulid.
Tema kõrvade ümbert aga hakkas hõbenema — korraga, sama talve jooksul. Ja kätes lõi kiimeldama, silmaäärtes kõpitsema ning enne nii aeglased liigutused omandasid ikka enam ebamäärast kipukat järskust. Mari tabas teda vahel rahalugemiselt maksupäevade eel; siis värisesid ta näpud, siblisid riidakesed laual ikka uuesti segi ning kokkuarvamine ei jõudnud ega jõudnud joonde.
Oma äri käigust ta naisele suuremat ei seletanud, Mari tihe isepäinisus aitas ta sellest kergesti üle; muidu aga, eriti viinastanud meelel, kandis ta nooriku ees püüdlikult rahuldatud lootuste nägu, kuigi suu korraks kaude väärdus. Ta oli nugris hoolt kandma, et majas ning naisel ja lastel midagi ei puuduks, mis seal ning neil pereisa ainelist jõudu mööda pidi olema.
Linnateelt hakkas Prillup sagedamini sooja pead tooma. Sel olekul võis ta vaikselt lällavast lõbutujust, mis talle endisest omane, äkki äärmusse vibada, väga tühisel või päris puuduval põhjusel. Siis tülitses ja kiusles ta naisega ning sattus vahel piirile, kus juba sõna asemele tegu tükkis. Säärast sündiski kord talve lõpupoolel. Ta oli pimedikuks koju jõudnud, ilma et seda kambris tähele pandi, ja hea tuju kaasa toonud, sest ukse vahelt kukkus äkki suuri koitpunaseid apelsine ükshaaval sisse veerema, Anni ja Juku rõõmsaks üllatuseks, kes hõõguvaile keradele kariksilmil ja tummalt tükk aega järele vahtisid, enne kui neid kilgates taipasid korjama ja jooksult püüdma hakata. Helde pilduja tuli alles siis nähtavale, kui viimane kera tosinast üle põranda oli võrisenud ja Marile kuldpaelaga mähitud pikk narmassabaline kompvek vastu rinda lendas, selle võlvile püsima jäädes.
Noorik seisis pidupäevases riides, kotikmüts juba peas, minekuärevusest kerge puna põsil, oma nooruse priskuses lambi valgusel. Talle oli tuju tulnud õhtuse rongiga linna sõita; raudteejaama — Mäekaela kaudu versta neli — mõtles ta jala minna. Prillup oleks võinud mõni minut hiljem tulla, ütles vari, mis nooriku näost üle vilgatas, kui esimene apelsin kambrisse veeres.
Tõnu aga nägi ja mõistis kohe. Ta jäi ukse ette seisma, midagi kukkus tal kompsti käest, karvase suu ümbert kustus muie ja põlved nõtkusid. Korraga karjatas teine laps, kes talle terasemalt silmi vaatas. Veel peatus vihast keeletu, küünarnukid liikusid nagu tuge otsides, siis sööstis ta naise kallale, kähisev kugin kurgus: „Hilbud maha!“
Ta tuikus aga sedamaid tagasi, sest tugev rusikahoop käis talle näkku.
„Sina narts! Sina narts!“ kisendas Mari kõigest jõust. Nõnda nähti teda esimest korda. Ta kogu oli nagu suurenenud taltsumata rammu paisul, ta vabisev ülakeha seisis kiimleval hüppel ning lubivalgeks kalestunud näos välkusid igemeteni paljastatud harvad hambad, põlesid päranikistud kuivad silmad.
Alles üürike hiljem kahmas Anni tema põlvede ümbert kinni, kuna Juku isale hõlma asus. Mõlemad ulgusid kirjeldamatus ehmatuses.
„Koju jääd!“ kugistas Tõnu, kelle mokad silmsi tursusid.
„Lepingut täidan!“ paiskas Mari imelikult lajatava häälega talle vastu.
Seal tõstis Prillup käe suu peale, nagu saaks valu talle alles nüüd tuntavaks, ja hakkas vaarudes taganema, nagu saaks vastase kõvadus talle alles nüüd teatavaks. Ja kuna ta mannetuna kuhugi istmele vajus, mõlema käega põski varjates, hages noorik kindla võttega oma pealisriide ja pearäti voodi pealt, tõmbas selga, pani pähe ja läks. Lapsed, kes temale õue järele jooksid, tulid nuuksudes tagasi.
Prillup istus üsna vagusi mõtte otsas: ta lõi mind — ta hakkas mulle väevõimul vastu! Mitte viha, ei mõruduski, üksnes võõralt ning halvavalt muljuv vaev tuikas ses teadvuses. Viinavingust oli pea tal selginud — saadud hoobi kiirusel, pööre sai talle otse märgatavaks; aga see pea tundus võimetumana kui enne, ta teadis ainult, mis oli sündinud, ja et sellega tahes või tahtmata peab leppima. Aga äkki pisteti Tõnule meelde väike juhtum läinud suvest.
Ta käsib Maril lauale lennanud koi ära tappa. Mari avab akna ja hakkab loomakest paberilehekesega välja tõrjuma.
„Miks sa teda surnuks ei litsu?“
„Kuidas ma söandan — tema nii pisike ja mina nii suur!“
Ning korraga avaneb helkjas soruke Prillupi umbses ajus: Kui see tema usk on, siis — siis tal oli viimati õigus! Ja valgusel, mis sündmuse peale nüüd paistab, tõuseb teotatud mees istmelt ning tõttab teotajale järele.
„Mari, Mari, — ää nõnna mine!“
Vist on ta liiati kaua istunud, minejat ei ole õues ega õue ligidal enam näha, ta peab mööda lumerada üle karjamaa kinkude jooksma ja pimedus on tihe.
„Mari — Mari ae!“
Ent temale ei kosteta. Ja silm ei selita. Ning jalad on tal nõrgavõitu tee- ja viinaväsimusest.
Aga ta lämpab edasi, vahvalt edasi Kruusimäe umbkaudses koosis, püsi ammutades pealetükkivast lootusehoost: Ehk tuleb tagasigi! Jaa, jaa — ehk tuleb tänaseks tagasigi!
Kuid püütavat ei tärka näole. Tähe- ega tulesilma ei vilgu, tumma lund saputab sadada, hääl poeb kui kotti. See must keeletu elutus on otsitava ära neelanud.
Ja nüüd kaob Prillupil pind jalgade alt, ta tuigerdab upakile aimamata hauda ja lööb pea kivi või puu vastu. Kerges uimastuses jääb ta maha, silmili lumme, mis talle soojana tundub. Ta sirutab liikmeidki, nagu neid puhkusele kohendades, ning põlvist, vaevatud sooni mööda üles, hakkab mahe soov nirisema: Siia jäädagi ja kinni sadada!
Aga ta tõuseb ometi, sest — hobu jäi rakkes õue. Ja maja on üksi. Ja lapsed nutavad. Ja homme on taas tööpäev. Kobamisi ja komistades otsib ta teed tagasi läbi tuisuks paisuva saju, mis taoti hingamist matab ja nii sünnis oleks kogu inimest matma.
Prillup ei söö õhtust, laseb ainult lapsi süüa ja lepib ise viinaga, mida ta kapi ukse varjus suure mõõdu joob.
Et rahulikku ööd saada. Et vaikima sundida, mis püüab häälitseda ja nõelata.
Kuid uni tõrgub siiski, suu ja pea kuumavad valust, seljas ratsub külm. Tõnu kutsub lapsi oma sängi magama, ema asemele, — oleks soojem ja seltsim. Juku tuleb üksi, Anni ei viitsi. Ja isa kaisutab teda ja silitab ta pead, ja siis jäädakse rahule, selg selja vastu. Veel mõni tasane nuutsak eest Anni voodist — ja vaikus valgub ühte musta pilkasusega. Ainult väljas mühab umbselt.
„Isa!“
„Mis siis?“
Sosin kostab sosinale.
„Kas ta tuleb veel tagasi?“
„Tagasi jah — oome tuleb tagasi!“
Tõnule puhub soe ohk selga, millele varsti varustav nohinakene järgneb; siis on poisike vaibunud. Ja isagi uinub, käed kuumalt tuikava pea ümber. —
Mari aga tuli linnast, tugev, terve, priske, ja asus töösse ja talitusse, nagu poleks midagi sündinud, nagu tahaks ta siingi pidada lepingut.
Ja lastele tõi kotitäie imet ja mehele põuetäie uut jõudu. Ja kõik veeres jälle endist roobast Kurult piimakambrisse ja piimakambrist Kurule.
Ning siis sulas lumi mõlema vahelt, haljas muru tärkas asemele ja sepapajas, mille eest alatasa mööda oli käia, hakkas uus sepp taguma.
See oli Kohveti Juhan, kes sügisel soldatist tuli ja ametioskuse kaasa tõi, nii et ta võis Tapu sepa tuhuteenistuse pärida, kellel tööd liialt oli. Aga Juhan tõi lõõtspilli mänguoskusegi kasarmust kaasa, ja et ta oma mängusse vene mehe lusti ja vene mehe leina lõi, mis uudsena maitses, siis tõusis poiss talve vältel meistriks üle mitme küla, ja kui nad Kurul käisid laulu ja pilliga, siis oli pill Kohveti Juhani käes ja noorik Marigi kuulas tema kunsti hoole ning isuga.
Aga ta vaatas ka meeleheaga pealt, kuidas pillimees rauda tagus, ja kui tal aega oli piimakambrist tulles, siis seisatas või istus pikemaltki sepikoja nõgisel lävel, keset musta tagi ja roostepunast puru. Ja lõõts ähkis, ääs surises, õhk täitus vaheda lõhnaga ja Sõra Jaak, Juhani pealelööja, ei väsinud vahtijale oma vennapoega kiitmast.
See rõõmus jahvard, vaevalt viis aastat Juhanist vanem, mängis noormehe isalikku sõpra ja soovikut, kuna ta tublidustest, millega teda ehtis, ühel hoobil enda peale läiget püüdis paimendada. Ei tähendanud tühjagi, et lookesed kordusid: seda tasus iga kord jooneke üsna uut.
„Jahaa, noorik, mingu teine ja tehku järele!“ Ning järele oli teha, et suurestüki-soldat sepaks õpib — „silmaga sepaks õpib“ —, kuna ta polgu sepapajas suurestüki-hobuseid käib rautamas. Ja järele oli teha nii ruttu seersandiks tõusta, ja järele teha, et sind vägisi insenääriks tahetakse panna seitsme sepapaja üle, kui aga teenima jääd, ja järele teha kõik need kõrged oskused, mis „meie poisil“ on keeles, kirjas ning noodis ja mitte vähem passi ning tiiskandi laulmises ja teadagi kolme reaga ärrmoorikus.
„Jahaa, Kuru perenaine, see on meil juba nii suguseltsis,“ lõpetas Jaak tavaliselt iga kiidulookese, aga unustades seletamata, milles see tõujoon siis tema juures esineb, kes ta sunnitud oli Juhanile peale lööma ja lõõtsa tõmbama ning paberitele kolm risti alla panema.
Juhan naeris vahel, vahel tõrjus ja õiendas, aga vahel punastas oma tahma all, ja nimelt siis, kui nägi, et Kuru noorik lelle loba peale üsna tõsiseks jäi ja mõnikord mõtlikult isegi kõõrdi vaatas.
Ja kui siis huumav raud ääsist alasile lendas ja vasarahoopide all turtsus ning tuld sülgas ja ometi alla andis, siis ei jätnud Sõra lell, vesihallid punnsilmad säral, vaimukat võrdlust mehele panemata:
„Jahaa, noorik, voata aga voata: nõnna ta taltsib nooremate südameidki! Olgu nii kõva ja visa kui tahes — elendama ajab ja painduma paneb ja rõngasse taub! Ei ole ilmas naisterahva südant, mis selle poisi käes kuraasi jääks, — jahaa!“
„Küll su jutud aga juhavad!“ naeris seepeale tavaliselt teine. „Need taltsivad oobid annad jo ise, mina aitan aga natuke järele.“
„Mina? — ma löön aiva laiaks, mis alla tuleb — eks mul rammu ole muidugi enam kui sinul —, aga vassong — kust see vassong siis tuleb! — Ja ära sa, Kuru perenaine, arva, et ega ta muuga toime soa kui obuseraua ja äkkepulgaga — mina ütlen, ta teeb sulle molmrigi valmis, kui aga tellid!“
Kuru noorik jättis „molmri“ tellimata, rahul sellegagi, kui ta noort seppa hobuseraua ja äkkepulga kallal nägi meisterdavat. Juhani liigutustes oli midagi, mis isu andis, rahu koondas, hubaselt püsima pani, ükskõik mis tal haamri all kujunes. Tema nahkpõllestki tuli midagi mõnustavat ja leenutavat nagu ustava inimese näost, ja kui ta vasara mõne löögi takka taas alasile laskis kõlksatada, siis oli toonis tõotuse tagatist. Mari tegi alles siis minekut, kui mehed tulid hobuste või tööriistadega, nii et ruum kasinaks jäi, kuid vahel siiski ei raatsinud ta nägemata jätta, kuidas Juhan enne rautamist veel kapja lõikas, kuidas killud lendasid ja kabjapõhi uuenes.
Võis küll olla, et meestel teda siit leides midagi silmist vilksas, nende suud aga pidas piirides mingi sulg, mis Mari isikust hoovas, ja nõnda läks noorik, nagu ta tuli, ja kui tal just tuju ning aega jätkus, siis vaatas sellegi ära, kuidas naelu kapja taoti ja nende otsad ära murti — ühel ja kahelgi hobusel. Ta võis naerda ja tõsine olla lobisejaile vastates, kindel teadvuses, et nad, hoolimata kõigest, tema poolehoidmist kosisid, kõnelgu tagaselja isekeskis mis tahes.
Juhan aga, lugu pidades huvist, mida Kuru perenaine tema kunstidele ilmutas, võrdus suve jooksul üksigi Kurul käima. Ta tuli pilliga ja ilma, tuli, kui peremees kodus oli, ja tuli, kui peremees linnas viibis.
Viimasel puhul jändas lastega palju, koera ja kassigagi tegi rohkesti tegemist, ja mis ta noorikuga vestis, oli nii kaugest ainevallast pärit. Ja mida kaugem ning tühisem see oli, seda elavamaks soojenes vestja, ja mõni jutt hiivetas tal suus üsna ära.
Vahel jäi aeg hiliseks, lapsed olid juba põhku pugenud, siis tekkis korraga võigas vaikus mõlema vahel, kuni külaline küsis:
„Kas pean nüid koju minema?“
Ning perenaine kostis:
„Jah, nüid pead koju minema.“
Juhan läkski, otsis aga enne õige kaua mütsi.
Et Kremeri-härra Prillupi halvast ärikäigust ei teadnud, siis tuli talle üsna ootamata, et piimamees mihklikuu esimesel muist arvet pidi võlgu jääma, lubades seda tulevasel korral taga järel maksta. Kremer mõmises ainult „hea küll“, sest muud ei tulnud talle üllatuse pärast meelde. Ta ei lausunud aga järgmiselgi tähtajal enamat — seekord põhjusel, mis talle tumedaks jäi —, kui Tõnu kuuraha ära õiendas, võla aga taas neli nädalat edasi tellis. Härra von Kremer võttis alles esimesel novembril sõna, sest siis ei jäetud vana puudujääk mitte üksnes uuesti tasumata, vaid paarkümmend rubla nooremat lisati veel juurdegi.
Ta rääkis pehmesti, peaaegu vennalikult, ja seletas, et tema majapidamise hing sedaviisi kinni pidavat jääma. Aasta olnud puruhalb, kartulimüük naeruväärt kasin, heinasaak nii, et ei tea, kuidas suurt karja ületalve petta, ning lauda pikendus ja talli kohendus teinud kulu. Murelikult mainis vanahärra ka oma võlakohustusi, oma uppimist protsente kokku saada.
Kuid piimamees vastu, et temagi aasta kibe. Piim vesine, või vähene, ostjad närvad.
Noh, eks tal ole juba ka natuke kõrvale pandud ja võiks kitsal puhul sealt näpistada?
Ent sellest läks Prillup mööda ja tuli millegagi, mille vastu teine kõige vähem oli varutud: Kas härra ei võiks hinnast alla jätta?
Kremer jäi üürikeseks üsna vait. Tähendas seepeale, et võtvat Tõnu juttu niisama naljaks. Ja siis tuletas talle suudmööda alglaenu meelde, millega ta edaspidigi kannatlik tahtvat olla, kui aga kuumaksud korralikult sisse jookseksid, kui talle jalad alla jäetakse.
Nagu häbi tundes oma nõudest kui ka sellest unarule jäänud põhivõlast, läks Prillup näost äkki tõmmuks ja häälest teravaks. Olgu, tingima ta ei hakka, puudujäägid maksab ligemal esimesel kinni!
Ehk ta saaks juba varem — suilistele veel palka maksta, aastateenijad ka iga päev nurumas — — Kremer viiksatas ainult, käsi kõvasti lõua ümber.
Hea küll, siis varem!
Tõnu läks ja jättis seekord pilvekese puskarilõhna maha.
Ning Kremeri käsi kerkis lõua ümbert otsmikule.
Kahe nädala pärast tõi piimamees raha, aga napilt poole puudujääki, ja kui saks vähe silmi tõstis, siis õrises: „Rohkem ei ole!“ Ja ilma et teine suudki lahti oleks teinud, põrutas sõrmenükke laua pihta ja käratas: „Mõistad, rohkem ei ole!“
Seejuures lõi Kremerile soe viinalehk näkku, rahapaberidki laual hingasid nagu säärast välja, ja kui Tõnu — ta oli täies teeriides — raskelt ukse poole pöördus, tuli ilmsiks, et ta jalg kindel ei olnud, sest kord viitas ta õlaga seina vastu. Siis kuuldus pimedast vahekojast veel kobamist, kuni väline uks vihase mineja järel kinni mürtsus, nii et kontori aken põrises. —
Koorem oli Prillupil piimakambri ees valmis, ta võttis ohjad ja vajus rekke. Juba tarvitati taliteed, jääsild üle jõe ja soo kandis, paras kord lund kattis maad. Kremer, kes saali aknal seisis, nägi rege nagu tumedat ronti karjatara värava vahelt üle sumedalt valendava õueplatsi alla liuguvat, et sooviku nõgudesse kaduda. —
Paaril tunnil ei liigutanud Prillup oimugi. Ta võis muretult tukkuda ja poolunes hällida, sest kõrb Jaska tundis teed ning külm ep olnud näpistav. Tõnu hakkas alles siis virguma, kui hea järk maanteedki juba seljataga oli, kui linna ligemal vastutulevad nõõtajad sagenesid ja erehaljas täiskuu laguva katte tagant taoti esile pääses. Äkki hirnus Jaska: esimene valikul olevaist öömajadest pidi lähenema.
See oli teistest avaram, ja Prillup, kui ta oli pärale jõudnud, astus sisse, et olukorda silmitseda. Vahel juhtus nimelt, et avaruse-otsijaid oli liiasti leidunud või et lärmajate pärast puhkerahu polnud loota; siis tuli versta kolm edasi sörkida.
Kõrts oli rahvast täis, istuti ja seisti, andis aiva silmi selitada, enne kui näod suitsu seest tuntavale tulid. Kuid purjutajate paljuse kohta — Tõnu teada enamasti ligikonna poisid — kostis talle kahtlaselt vähe kära vastu, mingi põnevus näis laudkondi halvavat. Kõrtsmik leti taga pidas üht nurgarühma silmas. Selles tundis Prillup Puugi Villemi ära ja mõistis.
„Noh, kas hakkame peale?“ tähendas korraga seesinane valgetverd noormees ja ajas oma pika nõtke keha sirgu; ta näoilme oli alandlik ning asjalik.
Et vastu ei räägitud, võttis Villem laualt kumbagi kätte täie õllepudeli, astus keset ruumi ja laskis neist ümbruse peale igasse külge hoogsa saju lahti. Pilguke hiljem käis lööming.
Prillup nägi veel, mäherduse väledusega kõrtsmik ja tema poiss laudadelt pudeleid ja klaase noppisid — keset tihedamat rusikarahet —, puges siis põske kuivatades uksest.
„Mäeküla, kurat, kussa ronid,“ ähkis talle keegi järele, „kärista korv õlut väilla nagu viimane kord ja meie poisid ei lase sul karvagi kõverdada!“
Aga Mäeküla arvas täna paremaks nii elavale öömajale selga pöörata, ja varsti traavis Jaska üle lageda kõrgendiku selle õige järsu kalde poole, mille all, teise otsaga peaaegu nõlva vastu, järgmine kõrts aset oli. Punakas kuma kirdepoolse taeva all — kuu välgataval vaatel tulid tornid orus näolegi — ilmutas juba, kus linn, kuigi kaugust oli veel kümmekond versta.
Pervealuse kõrtsi ees norutas kolm hobust, ühel saan, kahel tühi regi järel. Ähmasest aknast oli võimata läbi näha, vadin aga, niipalju kui kuulda, ei olnud sees mitte suur, ja Prillup otsustas koorma sedamaid rehe alla ajada, mille väravast talitav kõrtsipoiss laternaga parajasti nähtavale tuli. Neli veoriista turukaubaga ja paar piimarege leidusid siin küll juba ees, kuid sellega võis leppida: puhkepaika oli veel loota, vahel kööguta kogu öö istuda. Ja leivakott kaenlas, astus Mäeküla seesmise ukse kaudu kõrtsi, kui ta oma kõrvile enne õigust oli teinud.
Juues ja suitsetades jorutasid siin leplikud inimesed. Kõrtsmik, kes tulijale sõbralikult käe ulatas, soovitas talle letiruumi kõrval olevat väikest tuba, aga kui Prillup kuulis, et tema ametivennad Kurgsalust ja Liivalt seal juba ees olevat, samuti üks Tapu mees naisega ning veel keegi tütrega kirikuvallast, siis kiitis suurt tuba endale küllalt heaks ning asus söögialust kaasa võttes pika laua nurgaotsa, mille seinapoolne pink pooliti veel tühi oli. Et Tõnul siin suures toas ühtegi tuttavat ei olnud, see just meeldis talle: täna puudus tal jõud sõnu ja naerunägu teha. Leivakotist ja pintsakust sai pärast sööki peaalune, riidega kasukas ulatus katteks ja küljepehmuseks, ning Prillup tõmbas kere pingiotsale maha.
Aga uni ei tulnud. Kodusest peatäiest, mis teel oli lahtunud, oli ebamääraste kartustega segatud närvetav ärevus talle veresse jäänud, mida siin joodud viin ei tuimendanud. Iga valjem häälitsus ümberringi lõikas ning torkas teda, pani käe või jala tal tuksatama, ja taoti tundus, nagu oleks pink tema all rahutu või pingi all põrand. Ning ähvardusi hõljus õhus, vaenu varitses nurkades, ja kõik need võõrad inimesed, kes seal naersid ja jamasid, olid puhkajale salaja kuidagi vastu. Tõnu tegi end hoolega magama, et mõni ei tuleks ja teda kõnelema ei sunniks, sest vaenulikult vastu oli tema ka neile, iseäranis leti ees muretult naerjaile.
Kõrtsilisi läks ja kõrtsilisi tuli.
Prillupist käidi mööda, ja tal oli iga kord kindel tunne, et kellegi pilk teda puutus. Lauas, ligemal ja kaugemal temast, söödi ja joodi, ja ta meelest oli, nagu näeks ta laugudest läbi nende vastikuid nägusid. Sisuliselt kuuldavaks võtmata, mis seal lobiseti, lubas ta eneses siiski kahtlust kõpitseda, kas kuidagi tema poole ei sihita. Ning äkki teritas ta kõrva. Keegi ütles „Mari“. Kõneldi üminal ja kigaldati. Ja siis öeldi „Tõnu“.
Ei, Prillup ei eksinud. Rääkijad istusid talle kaunis ligi, nende salalikud pilgud torkisid ta kukalt. Häältest — neid oli vist kolm koos — ei tundnud ta ainustki. Ning nüüd käis ühe suust kõige selgusega irvitaval osatusel:
„Mann, pane koa puhas särk selga — näe, vanamees tuleb jälle paburitside vahelt!“
Turtsuti.
Üks kork lendas üle puhkaja pea vastu seina.
Klaasid kõlksusid kokku.
Ep olnud ju esimene ega teistest kurjem kord, kus ta sellesihilist nöökamist kuulis, aga Prillupi silm lõi tuld ja pea põrus kui hoobist, nii et tal võimata oli tuksatava liigutuse eest hoiduda. Muul puhul oleks ta pilajate suud poole toobi viina või kuue pudeli õllega vaikima pannud, täna polnud selle kaitse peale mõeldagi, iselaadi rammestus rõhus ta pingi külge kinni. Ja nõnda laskis ta neid nõelata, kuni nad väsisid ja viimaks kadusid.
Ent Prillupi rahuaeg ei ulatunud kaugele. Juba olid ruumid edasiminejaist tühjenenud ja viimased öömajalised pinkidele ja pikale lauale asumas, kui uksetagune müdin uusi külalisi kuulutas. Ja nende hääled — nad said küllalt varsti rõkkavalt kuuldavaks — olid Tõnule tuttavad. Ei olnud tal kahtlust, et öö on kadunud, kui need mehed enne leti sulgemist ta leiavad. Ja Tõnu tõmbas kasukakrae kähku üle kõrvade — näoga seina poole oli ta ennegi.
Ei kestnud aga kuigi kaua — äraandja oli vist kõrtsmik —, kui talle põlev tuletukk nina alla hoiti.
„Nää mul koid! Kallaku papal ädasti rendiraha tarvis, ja tema redutab siin! Maast lahti, Mäeküla!“
Mäeküla norises vahvasti.
Teda raputati.
Magaja ümises, matsutas suud ja vaibus jälle.
Ei see aidanud aga lõpuks ometi. Kui nad rehe all olid ära käinud, et oma hobuseid varjule panna ning vaadata, kas külameestel vasikaid ja sigu peal on — kolmas neist, üks munakaupmees, kes lihunikkude küüti oli tarvitanud, kuulas enda kauba järele niikaua toas —, siis olid teised uinuja natis uuesti kinni. Mees hoovati istukile.
„Natuke kupkid, Mäeküla, — kes siis kõrtsi tuleb magama! Seda jõuab kodu teha, mõnikord Mari kaisuski.“
„Koorige täna mõnda teist, mind jätke rahule!“ urises Prillup silmi hõõrudes.
„Kes nüid teab, kes kedagi koorib, või mis siis — sul jo seda koorekest küll ja küll!“
„Kust sina tead!“
„No ime, mõlemad teenite ööd ja päevad! Juba käivad jutud, et Mäeküla on kevadeks sinu.“
„Su oma lori!“
„Miks siis lori?“ jätkas teine lihunik. „Kellele jumal and pehme naise, sellele annab vahel ka ilusa mõisa.“
Naerdi ümberkaudu ja Prillup pani jalad maha.
„Limbärk, anna isandatele minu rehknuudi peale mõistlikku kurgukastet — nende naillad on nii vesised!“
„No vaata,“ kiideti, „kes ikke mõisnikuks loodud, see leiab ka mõisniku sõnad!“
Ja kui nad seepeale neljakesi ahju kõrval väikese laua ümber istusid — üks, kellel nägu oli nagu toores lihapäts, teine atleetliku kehaehituse ja kunstnikule mudeliks kõlbava roomlasepeaga, ning puudelkarvase Prillupi kõrval ühtelugu tasakesi nooskuv kõhetu munakaupmees, vanamoodi köstripapa truu järelkuju —, siis pani viimane, kes seni suud oli pidanud, käe piimamehele vennalikult kuklasse ja lausus:
„Ää kuulagi, armas sõber! Eks nemad ole meie vanemaid ja esivanemaid seitsesada aastat kröönind, eks nad ole neid“ — kõnelejal oli värinatki hääles — „näljutand ja vitsutand ja nende tütreid ära naerd. Ja kui nüid keski meist — ükskõik, kes — kel aga vähegi võimalik meist, kes me priiks oleme soand sest raskest orjaikkest —, kui meist keski nüid neid soab koapida — mida enam, seda parem — — minul, kas kuulete, minul ei ole siis muud öelda kui üksainuke sõna (ta haaras klaasi ümbert kinni): See eesti vend ja see eesti õde — nad elagu!“
Nii oli lihunikkudegi südamest räägitud, nad elatasid kõminal ühes ja Prillupiga löödi kokku. Nooskuv munakaupmees aga võttis piimamehe käe, surus seda soojalt, vaatas teisele truuvennalikult silma ja jätkas intiimse rõhuga:
„Vii oma abikaasale terviseid! Ütle, et nõnna laseb munakaupmees Anton Siidermann talle öelda: Oinas on niita — töö olgu puhas — — kas mõistad: töö olgu puhas!“
Võrdlemisi hilisel hommikutunnil ärgates — raputaja oli kõrtsisulane — leidis Prillup enda ahju ääres kolme tooli pealt seliti, jalad maas, ainult müts pea all.
Ametivennad tagakambrist olid juba läinud, sõprade äri rehe all ja kõrtsi ees möödas, Tõnuga ühes ajas viimane öömajaline, üks villakraasimisele minev eit, hobuse maanteele.
Tagajärjeks oli, et poodnikud nurisesid ja Tõnul turul jälle surnut tuli matta.
„Ei vaadatud täna meiekeste poolegi — kas uhkeks läind või?“ ütleb korraga keegi ja pistab Prillupile käe pihku.
„Nät seal — Maasikas,“ tõstab piimamees laugusid, „või täna jälle väillas. — Ei ole siin uhkust kedagi — nää, öösse teel sai jommitada, nüidku kaed silmadel peal ja pea tompus.“
Tõnu naeratab posaselt.
„Ehk võtad meid jälle otsale — sõnake juttu mõne aja pärast — —?“
„Mis seal veel küsida — tueta aga peale, olengi just minekul.“ Prillup võtab ohjad. „Hea, et tulid, mul mõned ostud — jääd niikauaks obuse juurde.“
Tuhvlikingsepp Maasikas, kes meietades enda isiku juurde veel oma müügikorvi arvab, vahest ka selles olevad ostmata jäänud tuhvlipaaridki, kobib ankrute vahele; ta jänesemokk laieneb trööstitud naeratusel.
Prillupi ostud siselinnas on varsti toimetatud, nad sõidavad alevi poole, kus Maasikas elab ja mille kaudu Mäeküla tee linnast välja käib. Viimase põikuulitsa suus peetakse kinni. Siin, mõni maja sissepoole, on kingsepa kodu.
Aga kuna nende käed peaksid kokku sirguma ja Maasikas reelt astuma, ei sünni seda mitte, vaid mõlema pilk pöördub suure nurgamaja poole nende ees, mille alumise korra akendel poolest saadik purpurpunased katted ees on.
„Kutsuksin oma poole, aga tuanurk külm — — jõua neid puid nii paillu — —“
„Kuluks õite suutäis sooja ää — ilm kõle ja pikk tee ees — —“
„Natuke jänugi oleks — —“
„Jänu jah oleks koa — —“
Nad ei saa silmi lahti neist purpurpunastest eesriietest ja Tõnu ajab hobuse hoovi.
„Pooleks tunniks — —“
„No ega kauemaks.“
Jaska saab kaerakoti pähe, mehed leiavad soojad ahvenad leti pealt eest. Üks tagapoolne nurgalaud pikas madalas pearuumis on vaba. Maasikas näeb seda kohe ja paigutab oma korvi sinna.
„Ega ehk püsti leti ees — —?“
„Ei-noh, võiks jo natike istuda — —“
„Paar sõna juttu — —“
„Meie vana laud koa — —“
Viina, leiva ja kalad viivad ise, õlle toob perenaine järele, ja siis joovad, söövad ja vaikivad. Ainult nende silmad on jutus, need käivad küsides, kostes ja mõistes iga kord kokku, kui käsi klaasi tõstab ja maigutavalt mokalt maha paneb. Esiotsa on neile küllalt sellest, et nad ühes istuvad ja ühes naudivad.
„Kuulsin tast jälle,“ algab kingsepp viimaks sosinal; ta silm on süttinud.
„Mida siis?“ ümiseb teine vastu.
„Ei ole enam Jamburis, olla Oudovas.“
„Kirjutasid jälle?“
„Jaa, aga või see kedagi aitab, ta ei vasta.“
„Ikke rätsepaga?“
„Ikke rätsepaga!“ ja Maasika sosin kuuldub kui ägamine.
Prillup istub käsipõsekil ja vahib luudele taldrikul. „Jaa, mis seal ikke teha, kui sa vägisi ei taha — —“
„Ei, siis oleks kõik otsas! Kes kütkes tagasi toodud, ei see enam kodu seisa.“
„Parem jo eaga, see on õige. Aga kas sa ei pidand ise sinna —“
„Pool aastat juba — pool aastat juba!“ rõhutab tuhvlikingsepp ja puurib pöialdega lauda, kuna ta kõverdatud käsivarred nagu lennupüüdel liiguvad. „Aga kokku ei saa seda summakest — tee, mis tahad, kokku ei saa!“
„Ega tea, kas aitakski.“
„Aitaks või mitte“ — Maasika jänesemoka tiivakesed värisevad — „ma kuuleksin ta äältki — ma näeksin teda kas või eemalt — —“
Piimamees toetab põse teise käe najale, mõlemad vaikivad. Leti ees jamab kaks voorimeest, laudades siin ja seal naerdakse, rasvahaisu, tubakasuitsu, viina- ja õllelehka hõljub paksult peade ümber.
„Ei sa unusta?“
„Ei. Nigu oleks ta mulle kedagi sisse and.“
„Kedagi sisse and — —“ kordab Prillup ja närib mõnd habemekarva.
„Unes ja ilmsi — ikke seisab su ees — —. Ja nüid mõelda, et ta rätsepaga — et ta niisukese rätsepaga — —.“ Maasika silmad keerlevad kuumalt, pöidlad puurivad tugevamalt, ta lõpetab ohkega: „Et see laps pidi surema — — et see laps pidi mulla alla minema!“
„Laps — — nojaa — — kui laps oleks — —.“ Prillup noogutab tasakesi, ta pilk on kaugel; alles mõne aja pärast virgub kohmama:
„No eks katsu siis ikke minna — tööd sul jo on —“
„Tööd on — omajagu tööd on — aga enne, ole ea mees, pista sellele siin nurga peal tuli otsa!“
Ja Prillup näeb, kuidas Maasika õlad laskuvad, kuidas ta siivutavad käsivarred ja puurivad pöidlad külge mööda maha vajuvad.
„Paar õlut, perenaine,“ tellib kingsepp pilguke hiljem; ta ulatas käe klaasi järele, see oli aga tühi ja tühjad ka pudelid.
Prillupil on kaks sigarit, ta paneb teise Maasika ette. Siis suitsetavad ja joovad uuest pudelist.
„Mul eneselgi neid terve tosin tee ääres,“ ümiseb piimamees pudeli etiketti tunnistades, „ja kui sul siit kohast kõik lagund — —“ ta tipib näpuga vesti peale.
„Kas on lagund?“ pärib Maasikas põnevusega, „kas tunned, et on?“
Prillup hoiab nägu nüüd mõlema käe vahel, ta vaade on läiget, põsenukid puna võtnud; sosinal jätkates lähendab ta suud üle laua kuulajale:
„Ükskord iilisin talle järele — — poole ööd olin kõhuli akna taga — kivi kummagis käes — —“
Nende pilgud on koos ja ühtaegu ujuvad mõlema silmad vees.
Kõneleja peab pikka vahet.
„Ja kui sa nüid näed, et sa sest kedagi põle soand — kui sa tead, et see kõik jumalamuidu on old — —“
„Ei siis parane?“
Prillup väristab pead. „Annan käest. Põhja kisub. — — Ja kui sa pead mõtlema, et poe jälle kuhugi sauna — — viimati võerasse valda — vaesem veel kui enne — ta võib mu võla eest jo paillaks teha —“
„Aga sa saad oma tagasi — sa saad jo siis oma tagasi!“
„Jaa — enne pannasse ehk võlga tasuma, siis soan tagasi. Aga mis ma temale nüid veel olen? Narts — jalaga tõugata! Ebeldabki mu silma all ühe poisiga — et nää: narts oled, tallukas oled, ei kellegi mees!“
„Aga sa saad ta tagasi —“
„Sest ega siis saun ja vaesus üksi — maailma naer ja pilge peale veel — — eluajaks — temale kui mulle — —“
„Mine temaga kaugele ära!“ Maasika pilgus hiilgab unistus.
„Järele tuleb — niisuke ais tuleb järele — ei sest soa surmani lahti —“
„Aga ta on su juures!“
„Mine tea, kui kauaks — sinu oma on nüid rätsepa juures!“
Mäeküla tõuseb lauast, et välja minna. Ta astub ühele eelminejale kogemata kandu ja turi on tal kumer. Kui ta tüki aja pärast tagasi tuleb, siis tüürib teise külge, kuni märkab. Aga laua ligidalt pöördub vasakut kätt leti poole ning kuulukse seal midagi tellivat.
„Kõht jäi nagu poolikule ja õlu üksi annab külma.“ Ta lõdistab istmele vajudes. „Kõrvile panin teki selga.“
Poisike toob natukese aja pärast viina, sooja sülti ja hapukurki. Jälle elatakse vaikides ja juues vaadatakse teineteisele näkku. Ja ikka enam värvi sigib põskedesse, ikka enam läiget silmisse, ja rinnus liigutab lootus hiljukesi pead ja vahvus kohendab tiibu.
„Ma akkan nüid raha oidma.“
„Kuluks ää — kuluks ää —“
„Iga kopikat — — viimast korda nääd mind siin!“
„Ega mulgi teisiti aita — — —. Katsuks õite ööd läbi sõita, et seda öömaja ei oleks — —“
„Seekord on mul tõsi taga — võid julge olla!“ ja kingsepa päntsakad käed laua peal on rusikas.
„Peaks veel nii kaua edasi, et kogub ädakrossi — et mitte ihualasti — —“
„Ära toon ta rätsepa käest“ — Maasika rusikad põntsuvad laua vastu —, „ma ütlen sulle — ära toon!“
„Võiks jo vahel sekka võlgu jääda meelega, nagu nüid äda pärast — — tulgu siis, kuda tuleb: mis kääs, see kääs — kautsjoni sees ei ole — —“
Prillupi näpud nibistavad habemes, ta pilk uitab sõbra näol ja rinnal.
„Muidugi, seda võiksid teha, ja mina lähen Oudova! — — Kaks õlut, perenaine!“
„Oleks et tema koa oskaks — jaa, kui seda oleks! — aga Marist seda ei soa —“
„Noh, ehk võtab nõu?“
„Ei, ei, temast seda ei soa! Temal puudub midagi. Tema pea ei oima mõnda aissa — ei kohe oima! — Arva, mis ta mulle vastaks? Vastaks, et ei — tema peab lepingut! — Mis ma ikke ise veel soan teha, see on tehtud — see üksi on tehtud — —“
„Kas tead, mis mina teen? — Ma viskan rätsepa Peipsi järve!“ — —
Juba põlevad lambid, akende taga mustab, lilleline kirmetis ruutudel pakseneb: nad istuvad koos ja jutul ei ole lõppu, nad kastavad keelt ja kavatsustel ei ole otsa. Ja kui trallitades salk vastuvõetud liisupoisse tuleb ja pill üürgab ja laul rõkkab, siis sulavad nad ruttu noorte haletava lusti sisse, vendnevad nendega ja joodavad neid.
Ning lõpuks tantsitakse.
Ka kingsepp tantsib.
Kingsepp oskab „vene tantsu“ ja tantsib kükakil.
Aga piimameeski arvab vene tantsu oskavat ja tantsib kingsepale vastu. Ja mõlemad higistavad. Ja ruum tümiseb kiidunaerust. Ning piimamees tõstetakse hurraaga jalule, kui ta vääratas ja küljeli kukkus.