Öötaevas sätendab kuu hõberoos,
lööb sädelema vete jahe viru
kui lilleväli sinimustas voos. 
Tuul tiibu laotab, unine ja vilu.

Siis lennuks minu vaimgi tiivustub
kuupaistel, läbi kroonilise une.
Mu templivare äkki kirgastub:
leek särab altarile puhken tule.

Sääl võlvistikus voogab magus aur
ja vahelt rooside mind valvab Jumal.
Ta pilk on tasane kui õhtulaul, 
sest puhkevad mu põsed aokumal.

Ah, vastuhelk see on vaid helge kuu,
vaid sädelus vee haigutavas neelus!
Pilv hõberoosi kurku neeland ju...
Ööpime endu'ine vee ahnes keerus.


Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin!
Su liikmed lõhnavad kui noored valged kased,
mis oma ladvastikud peitnud uduloori.
Ning omi sädelevaid õlgu, rindu noori
sa läbi värisevi lehi paista lased.

Ja vaade selge sul kui kaljust karglev läte,
mis ripsmeilt vuliseb kui pehmest lepavõsast,
sääl joomas käisin ma kui lõo, kes eksind pesast,
uus elu vulas mul sääl üle pää ja käte.


Kuu sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav lumi põhja taeva all.
Küpresse tardund ladvus öökull huikab,
täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
kül udu piki kivisambaid sujub.

Kes mäletab veel kahavat printsessi,
öö vaikuses kes kaua valvand siin,
pää kuumav kaleda kolonni najal?
See oli sätendaval, vingel aastajal,
kuid nüüd mind siia toonud sama piin
ja peitnud vari samase küpressi.

Kuu kaame valgus lillepeenraid katab
kui surnulina. Pulstund puude all
fontäänest kaugeid halinaid veel kajab.
Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
Öö hauda varjab tumm ja hõbehall;
külm udu kihisevaid vesi matab.


Mu süda meeltekoldes tuhastub
ning aju söestub nikotiini vingus.
Kas iial enam puhastub
mu tahe, lõtvuv ulaelu lingus?

Ning iga läbipõetud aastaga
roog maine näib mul' kibedam ja toorem.
Hing täitund saastaga,
mis jätnud sinna mineviku koorem.

Üks veski nägematu jahvatab
kõik rõõmud mürgiks jahtuvas mu veres,
kus elumõte kahvatab
kui närbuv päike kleepjas udumeres.


Külm juusteisse sul põimis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
		ja tähesära.

Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö" meil' kajas.


Rõõmude vürtsiseid veine
kevad mul rinda kallas.
Hurmas läks päev, aga teine
mustade murede vallas.

Nutuga naeru pooleks
pudeneb igal viivul.
Emba mind, et ma kooleks
lõkkele loitvail tiivul.

Issand, kas iial ei leita
kongi, kus koltun vahaks?
Vahel su peekrisse heita
kihavaid mürke tahaks.

Piinan ja petan sind armus.
Kui aga kihvatad raeva,
tunnen, et raudne su karmus
avab mul seitsmenda taeva.


Võib-olla peitub mus päike.
Võib-olla kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.

Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.

Ei riiva mind kõduingel
ka sügaval liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.

Ja unekollile kõrri
ei krampu enne mu käed,
kui variseb Altmaa värav
ja kaheks kukuvad mäed.


Enam päikse kuldsest lõõsast
punut pärg mu pääd ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.

Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?

Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt.

Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.


Miski külm ja miski puhas
hingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.

Ammu juba viimse vase
vahtraladvad poetand rohtu.
Üksik uib, mis viljast rase,
trotsimas veel hallaohtu.

Üksik uib täis ruskeid vilju - 
olgu see ka minu vastus
Hallataadile, kes hilju
ahtasse mu aega astus.


Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava.

Milleks nüüd veel toita
hinges unejätteid,
kui võiks meistki loita
võimsaid valguslätteid?

Ei meid enam püüa
Käsk, mis kivi hangub.
Nüüd meil antud lüüa, 
nii et maailm vangub.

Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne  kinnas näkku.


Kõrrekene tõukab mättast
vilkalt nuusutleva nina.
Õite avanevad silmad
on täis taevasina.

Vaata varajane liblik
tähnilisi tõstab tiibu.
Käisele sul kirju mardik
jätnud märja triibu.

Keset pakatavaid põõsaid
rõõmsalt ümisedes lähed
ja su puudutusel pungad
puhkevad kui tähed.


Ma uuena tõusen tulest,
sai tuhaks mu koltuv kest.
Ma kergem udusulest
ja tugevam terasest.

Jäid lõõska vaid pehkinud jätted:
väär-mina ning eba-maailm.
Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted
ja silmaks mul - Kõiksuse silm.

Ja päiksekiirtega ühte
mu ihu sulab uus.
Ta üleni leegib kui lühter
ja Elu Sõna tal suus.

Viin kõikjale valgust ja rõõmu,
mu hingusest sulab hang
ja mu südamest suuri sõõmu
joob lunastust roimar ja vang.