Juba esimesed oreli-hääled tõiwad Jaanile pühalikult liigutatud tuju. Tema rinda asus see lapselik haledus iseenese üle, mis raskest haigusest toibunud inimese üle tuleb, kui ta oma kehanõrkust, oma wäetimat olekut tunneb. Ja Jaani meelest oli, kui peaks ta ka teistelt, kes tema lähedal oliwad, kes ta otsa waatasiwad, tasast kaastundmust paluma — nagu wäeti lapsukene kunagi oma haleduses. Ta laskis end wäsinult ühe istme pääle maha ja kuulatas oreli eesmängu ja kuulatas koraali kaeblikku wiisi ja silmad läksiwad tal niiskeks. Ta süda sulas lapselikul, palawal tänutundmusel selle nägemata abimehe wastu, kes tema noort elu närtsimise eest kaitsnud, kes teda selle tumeda kolli küüsist wabastanud, keda ta, kui inimeselaps kunagi, harjunud kartma. Jaan palwetas kaua ja palawal õhinal, esmalt tumma südamega, siis sosistawate huultega. Ta palus ja tänas, tänas ja palus, kuni ta meel wagusaks ja wäsinuks sai. Ja siis, kui ta oma kohust tundis täitnud olewat, kui tal enam midagi meelde tuletada ega soowida ei olnud, tõmmas ta end kössi pingi nurga sisse ja püüdis jutlust kuulatada. Aga ta mõtted oliwad nii laiali ja nii udusarnased, et ta mingit ainet ei suudnud kinni pidada. Õpetaja kõneles ühetoonilise, laulwa naesehäälega, mis koguduse üle elustuse asemel nagu igawuse ja une wõrku kudus. Asjata wõitles Jaan mõni aeg oma raskete laugedega, ikka jälle langesiwad nad nõrgalt maha, ja tinane wäsimus roomas ta terwe keha üle — ta tukkus, tukkus ja jäi siis magama. Sest polnud wiga, ta ei olnud ainus magaja.
Nad kõik oliwad wäsinud töö-inimesed, hommiku wara üles tõusnud, pika tee ära käinud — Jaan päälegi jala. Keegi ei pannud neile seda pahaks, ja õpetaja, hää mees, oli asjaga harjunud. —
Jaan ärkas alles, kui orel uuesti hüüdma hakkas. Tal oli üsna häbi. Niisugusel pühapäewal, kus ta oma terwekssaamise eest tulnud Jumalat tänama, jääb inimene kirikus magama! Ta piilus naabrite poole ja püüdis nägu näidata, kui poleks ta tukkumise pääle mõtelnudgi.
Kui kirik wälja läks ja Jaan külma, selge õhu ning särawa päikesepaiste kätte astus, selle laenetawa walguse sisse, mis helewalge wärske lume pääl otse silmi peletawaks sai, tundis ta äkilist uimastust, ta põlwed nõtkusiwad, ta oimud tuksusiwad kuuldawalt. Ruttu otsis ta tuge, seljaga kiriku müüri wastu taganedes… Polnud ka ime: kodus kella wiie ajal hommikul paluke kuiwa leiba ja kurnatud keha, millest pikaldane tõbi iga üdiraasu wälja imenud! Jaan pigistas silmad kinni ja ootas, kuni uimastus mööda läheks.
Korraga märkas ta nagu warju oma ees. Kui ta silmad lahti lõi ja, käega neid warjates, waatas, seisis ta juures üks naesterahwas. See wahtis aineti ta otsa, nagu mureliku hirmuga. Jaan ei tundnud teda esimese pilguga weel ära, nii suur oli wirwendus ta silmade ees. Siis aga nägi ta, et see Wirgu Anni oli.
Natuke aega ei lausunud kumbgi sõna. Tummalt andsiwad nad teineteisele kätt. Jaan wõitles oma nõrkuse wasta, astus müürist sammu teisale, kuna ta oma jõuetuse üle häbelikult naeratas.
„Küll sa oled otsas, Jaan,“ ütles Anni wiimaks.
Wastuse asemel naeratas Jaan edasi.
„Ei taha enam ära tundagi — pole enam see nägugi.“
Jaan wahtis maha.
„Nagu hauast tõusnud,“ lisas tüdruk juurde.
Seejuures wiibisiwad ta hallid, niiskelt läikiwad suured silmad selle jänunewa õrnusega, mis ainult naesterahwa hingest wahel pilkudesse tõuseb, noore mehe näo küljes kinni. Ja see õrnus, see halastuse-tuhin wärises ka ta tasasest häälest, pani ta sõrmed räti all kramplikult tuksuma.
„Su päägi on paljaks läinud.“
Seda üteldes pööras ta järsku näo kõrwale, ta laugedel rippusiwad kaks pisarat.
Jaan aga tõstis käe häbelikult üles kõrwa juurde, wajutas wana pleekinud suwimütsi alamale ja tähendas:
„Külap kaswawad jälle.“
Nad hakkasiwad nüüd pikkamisi kiriku äärt mööda edasi kõndima, kus juures Anni noort meest mureliku näoga ühte lugu salaja silmas pidas. Kõike ta uuris ja pani tähele. Ta nägi, kuda külmawärin Jaani paar korda wapustas, sest tal ei olnud kasukast seljas, ainult kerge, kaunis kulunud hall kuub, rihm wööl ja jalas wanad lapitud Wene saapad. Anni pani tähele, kui jõuetu, lonkiw ta käik oli ja kui sinised ta huuled, kui haukus ta silmad. Ja siis mõtles ta järele, miks ta nii sagedasti sülitab ja suud matsutab. Kui Jaan uuesti keha wäristas, jäi tüdruk seisma ja ütles:
„Kuule, sa pead sooja otsima; mine leerituppa.“
Jaan ajas wastu: tal ei olla põrmugi külm, soe kamsik seljas; teel olnud tal otse higi otsa ees, ehk küll ilm külm jne.
Anni kandis pisikest kompsu käes, mille seest ta sõrmed midagi nabistasiwad. Ta tõmbas suure saia wälja ja hakkas selle otsast oma walgete, läikiwate hammastega isukalt kinni.
„Mu kõht läks kirikus tühjaks, pugesin wälja ja ostsin saiad ära,“ rääkis ta naerdes.
Esiotsa ei pakkunud ta Jaanile ühtigi; naesterahwalik õrnus keelas teda, sest ainult Jaani pärast, kelle kõhu tühjust ta tema sülgamisest terawmeelselt järeldanud, oli talle saiarätt meelde tulnud, mida isa juba tee pääl trahteris täitnud.
„Külap sinugi süda wesine on — pikk tee käidud… Säh, hammusta kah, — wärske soolasai.“
Jaan tõrkus wastu; ta tahtnud ise just praegu saia minna ostma. See oli õige, aga Jaan jättis juurde lisamata, et tal ainult 3 kopikat raha taskus oli ja et ta kuuest pisikesest timpsaiast, mis ta selle eest sai, ainustgi ei oleks raatsinud suhu pista; nutku kõht kui palju tahab, saiad oleks ta lastele koju wiinud. Jaan tõrkus weidi, siis aga, saia nähes, läks ta suu nii wesiseks, et ta kauemini wasta ei seisnud.
Isukalt süües kõndisiwad nad pikkamisi ümber kiriku. Nad waatasiwad tihti pool-wiiliti teineteise otsa — Anni tema isu pärast rõõmsa näoga, Jaan sellesama pärast häbelikult. Pool wägise tuupis tüdruk talle weel teise suure pätsi pihku, ja ka see kadus noore mehe walgete, tugewate hammaste taha.
Tal oli piinlik tundmus, kui wilksaks tüdruku pilk tihti tema pool-palja pää poole, millelt kuri soetõbi juuksed salkade kaupa maha katkunud, nii et praegu ainult udusulgede sarnased uidud tuule käes wärisesiwad. Selle pärast pööras ta täie näo parem Anni poole ning püüdis talle julgelt silma waadata.
Kui ilus ta oli! Jaani liigetest käis kuum wool läbi ja ajas talle silmapilguks were palge. Külm talwine õhk oli neiu põskedel roosid õitsma sundinud, ta otsaesine wõistles helewalge särisewa siidirätiga, mis ta prisket, õrna jumega nägu ümbritses. Ja ta suured, ellad silmad — kuda need wahtida, kuda nad läikida wõisiwad! — Anni pool linnamoelised, tuli-uued riided lasksiwad märgata, et ta jõuka talu tütar oli.
„Ehk su wanemad otsiwad sind taga,“ ütles Jaan.
„Otsigu pääle, — ma olen isaga üksi.“
Ja weel tükiks ajaks jäiwad nad kokku, seisiwad kiriku taga lume sees, ühe mõisniku haua raudwõre wastu toetades, ning Anni küsis ja päris ja uuris, nii et Jaan üsna ära tüdines. Oli tal ju nii raske, nii piinlik oma kodusest wiletsusest teistele teatust anda; ta oli weel selles eas, mil waesus häbeneda annab, mil nälga teotuseks peetakse. Ta kohmas neiule pääliskaudseid, lühikesi wastuseid ning tuletas talle warsti jällegi meelde, et isa teda ehk taga otsiwat.
„Sa oled jala kirikus,“ ütles Anni, kes end eksitada ei lasknud, „kas sa jaksad ka koju tagasi minna?“
„Kuule nüüd juttu,“ püüdis noor mees naerda.
Anni andis talle tungiwalt nõuu, et ta mõnelt külamehelt küüti nõuutaks; siis tähendas ta:
„Ma tulen teid warsti waatama. Wii emale palju terwiseid ja lastele — säh, wii lastele minu poolt need saiad…“
„Ära tembuta!“ hüüdis Jaan päris pahaselt wastu. „Ma ütlesin sulle ju, et ma ise tahan osta.“
„Wait! Ma wõin lastele saata, mis ma tahan, see pole sinu asi.“
Ta toppis saiad wägisi Jaani laiaks weninud kuue-taskutesse, siis tegiwad mõlemad minekut ning Anni lahkus temast kiriku-esisel sooja käeandmisega.
Jaanil ei olnud palju lootust küüti saada; ta oli hommikul mõnda wähest oma nurga inimest hobusega kiriku-teel näinud, sest tee oli halb, ning igaühe pääle ei tahtnud ta end toppida, kuna teiste saanides jälle ruumi ei olnud. Seepärast hakkas ta aegsasti koju poole kõmpima.
Paar päewa ennemalt oli kange tuisk möllanud ja teed umbseks, aiaääred hange ajanud. Seejärele tuli kõle külm, täna puhus winge tuul. Lumi oli nagu liiwasuhkur, mida tuul sammastena ja pilwetena üle lagendiku keerutas. Helewalged wäljad sätendasiwad ja wirwendasiwad talwise päikese kahwatul helgil nagu tuli-uus atlas-siid. Piirita waikus laial lagendikul, mille walgendaw serw ühest küljest tinakarwa taewaga kokku puudub, teisel pool tumeda männiku alla poeb, mis kui walge surnulina must palistus näib. Ainumaks tasaseks kõbinaks on, kui tuul tee päält uue keerlewa suhkrusamba püsti ajab, mil lumekibemed nagu nööpnõelad peene kõlaga klõbisewad.
Pikkamisi, lonkiwal sammul kõndis Wäljaotsa Jaan umbset teed mööda edasi, millesse jalg nagu tangusalwe sisse wajus. Hangedest üle ja hangedest läbi ronis ta, nii et warsti, külmast ilmast hoolimata, haiglane higi ta keha kattis ja rind lõõtsutama hakkas. Seejuures sõi Jaan ühte soodu edasi. Ta oli oma kolme kopiku eest weel saia ostnud, sellest oli lastele küllalt; Anni saiadest jäi paari kopiku eest ka weel emale, kõik muu aga pidi ahnet isu kustutama, mida terwisele kosuw mees korraga tundis, mis tema üle otse metsiku wõimuse sai. Jaan sõi ja higistas ja lõõtsutas. Seejuures ei näinud ega kuulnud ta midagi, nii et keegi hobusemees, kes tagast mööda tahtis sõita, teda täiest kõrist mitu korda pidi hüüdma, enne kui ta teed andis.
Hoolimata halwast teest ja üle wälja puhuwast karedast tuulest, mis kui soolwesi näosse lõikas, läks Jaani meel rõõmsamaks, kui ta kõhu tundis täis saawat. Ta nägi enese eel lühikest, wimmas turjaga meest kõndiwat, ja et tal himu tuli juttu ajada, siis püüdis ta teda kätte saada. See ei olnud raske, sest wäike mees sammus pikkamisi. Jaan tundis ta juba eemalt ära — ta küürus kuklast ja lõdwast, õõtsuwast käigust, mis nõrkenud jõuuga inimesele suurte ja raskete saabaste kandmisest kätte harjub. Üksik kirikuline oli wa’ Mädasoo Mihkel, waene pops ja Jaaniga ühest wallast. Norgus pääga, oma jalgade ette maha wahtides, kängus nagu rasket koormat kuklal kandes, õõtsus ta tasakesti edasi, kui weaks ta rasket kolki jalgadega järele, ja seejuures oliwad tal praegu kerged pastlad jalas ja ainult wäike silgupütt käes.
„Tere ka, Mihkel.“
Hüüetaw jäi seisma, waatas pikkamisi üle õla tagasi, ootas siis teise liginemist ja andis talle sõnalausumata kätt.
„Noh, wennas, mis sa muretsed?“
„Rasked ajad,“ oleks Mädasoo wanamees muidu kostnud, sest seda sõnakõlksu tarwitas ta alati jutujätkuks, olgu sündsal wõi sündmatal kohal; seekord ohkas ta ainult, norutas pääd ja lonkas Jaani kõrwal tummalt üle hangede.
Noormees wahtis kõrwalt talle näosse. Ta pisikesed, arad, alati wesised silmad wilksusiwad nagu otsides lume pääl ringi, ühte soodu kiiresti pilgutades, nagu see Mihklil wiisiks oli. Alati paistis nagu igawene haledus selle mehe pisikesest, kõhnast näost, mille tõmmu-kollaka naha pääle waesus ja mured tähnilise maakaardi joonistanud. Mihkli hale nägu sundis nägijat wägiselt kaastundmusele, ka siis, kui selleks mingit nähtawat põhjust ei olnud.
Jaan tundis seda nägu, tundis neid niiskeid pilusilmi, aga ta meelest oli, kui oleks Mihkli haledus täna iseäralikum ja nagu ei tuleks piisad ta punastel laugudel wingest talwetuulest, — need oliwad ju nagu nutetud pisarad, mis mõlema põse üle weerenud ja sinna jääks külmetanud.
Jaani küsimise pääle, mis tal wiga olewat, hakkas pops jutustama.
Ta läinud hommikul rõõmsa meelega kirikuteele, 40 kopikat raha pungas, silgukern käes; tahtnud kirikupoest mõnda naela soolast tuua, sest, kuiwa leiba närides ja magedaid kardulid nosides, hakata ihujõud juba lõppema. Et tal mõlemad püksitaskud lõhkised olnud, siis pistnud waeneke rahapunga kasuka wälimisesse taskusse, hoidnud aga käe pääl, kaitsnud oma 40 kopikat nagu kõige suuremat maailma warandust. Ei mälestada ta põrmugi, et käsi kord pungast lahkunud. Ainult kirikus pannud ta „Issa meie“ lugemiseks paar korda käed risti, esmalt siis, kui ta sisse astunud, teiseks siis, kui kirikuõpetaja seda palwet lugenud. Esimese „Issa meie“ järele — seda harutas Mihkel wäga põhjalikult — leidnud ta oma hingewara alles olewat. Aga kui ta jumalateenistuse järele kirikust lahkunud ja ukse ees taskut katsunud — läinud! Tühi, mis tühi! Ja needgi kopikad olnud laenatud, Kapa Kaarli käest suure nutu ja nurumisega laenatud, päris näljakopikad!…
Nõnda jutustades oliwad Mihkli silmad uuesti jooksma hakanud. Suured pisarad weeresiwad tal kiiresti üle kollaste, nurgeliste põskede, ja nende niisked jäljed jäätasiwad ära. Ta nuttis oma haleda, abi-paluwa näoga nii ärdalt, nagu leinaks ta mõnda kallist surnut wõi oma terwet maapäälset warandust taga.
„Jah, waata wend, kuda inimesed praegusel ajal hukka on läinud,“ nuutsus ja nooskus Mihkel edasi, „kirikus hakkawad juba warastama ja rööwima, kirikus, Jumala pale ees! Inimene ei ole enam pühas kojasgi nende saadanahingede eest julge! Ja oleks ta põrguline siis mõne jõuka mehe tasku kallale tükkinud, mind näljakonna, waest, näljast popsi, tuli ta riisuma…“
„Rikas mees hoiab oma raha paremini,“ tähendas Jaan wahele; „ta taskud on terwemad ja tal ei ole waja „Issa meiet“ lugedes käsi risti panna.“
„Mis ma waene hing pean nüüd pääle hakkama?“ kaebas Mädasoo taat edasi. „Mul on päris nälg majas, pere suur, naene sängis haige. Peremehe käest enam midagi loota ei ole, kõik tööpäewad on juba pandiks, ja teiste wastu pean petiseks jääma, sest ma olen päiwi rohkem panti pannud, kui neid töö-ajal on! Mis waesel maata inimesel muud anda on, kui päewad ja ikka jälle päewad, ja kõik nõuawad päiwi kõige kibedamal töö-ajal; kolmweerand aastat ei taha su päiwi keegi ja paari kuu sees pead nii palju tööd tegema, et aasta ümber elada saad! — Jah, oleks ma üksina, aga 5 näljast last ja halwatud puusaga naene! Jumal annab waesele inimesele lapsi kui mudilasi, aga keegi ei õpeta, kuda neid peab toitma. Ja kui pikkamisi nad kaswawad! — oota ja oota, asja neist ei saa! Mis sääl küll imeks panna — kui isal toitu pole anda, kuis siis laps wõib kaswada! Oi äh! Rasked ajad!“
Ta nuuskas nina ja äigas käega niiske põse üle.
„Sul näikse aga pütis midagi loksuwat,“ ütles Jaan.
„Silgu soolwesi, mõned pääd seas. Tülitasin nii kaua oma nurumisega kaupmeest, kuni ta süda täis sai ja sulane mulle tühjast silguwaadist paar toopi soolwett kernu kallas. Ma ei julgenud päris tühjalt koju minna, weel wähem öelda, et ma raha ära lasksin warastada. Nad oleksiwad oma nutuga mind metsa hurjutanud! Kõik ootawad kui kaarnad kodus: „Isa toob soolast, isa toob süüa!“ Mine siis tühja pütiga ja wahi neile silmadesse! — Aga ega ma sedagi muidu saanud — pean kaupmehele luudasid tegema. Oi äh, oi äh, küll on rasked ajad!“
Ta jäi wait. Nad kõndisiwad tummalt ja nukralt ning maha wahtiwate silmadega teineteise kõrwal edasi. Mihkli harw habeme-kõrs suu ümber ja lõua otsas oli härmas, ta wana, määrdunud, ilma riideta kasukas kobises käiste ja silgupüti wastu ja sõre lumi tolmas kui püülijahu ta pastlate all. Järsku, nagu tuleks hirmus õnnetus uuel wõimul talle meelde, purtsasiwad pisarad ta silmadest, weeresiwad ja weeresiwad, ja mehike ise kobas parema käega kasuka taskuid, ikka weel kadunud punga otsides, ilma sellest mingit kasu lootmata. Ta tatsutas ka neidgi taskuid kasuka all, kuhu ta rahapunga meelega ei olnud pistnud, nagu ta selgesti teadis. Kui kõik asjataks jäi, ohkas ta ainult raskest rinnast.
Saan saani järele sõitis waheajal popsidest mõõda. Et tee wäga hanges oli, siis pidiwad jalamehed iga kord tee kõrwale astuma, kuhu nad põlwini ja niueteni sügawa lume sisse wajusiwad. Kuda nad toredasti sõitsiwad, need uhkustawad hobusemehed, kuda nad upsakalt jalameestele „eest ära“ kuklasse karjusiwad ja waewaksgi ei wõtnud tagasi waadata, kui sügawale nad oma pastlate ja „kalawinskitega“ hange wajunud. Halbitud noored mehed, iseäranis need, kellel tüdrukud kõrwal, hoidsiwad käed „trois“ ja ohjad kutsarite wiisil hästi pingul, nagu kipuks hobune iga silmapilk rammu ja nooruse tuhinal lõhkuma, mispääle tark loom aga ei mõtelnudgi; nägemata silmapilgul löödi tuimale hobusele ohja wõi piitsaga hää naps selga, et ta mitte sammu sõitma ei hakkaks ja käed mitte silmakirjaks nii suurepäraliselt õieli aetud ei oleks.
Jaani põues kipitses iga kord, kui niisugene halpuse pärast pool juhm küla-isand teda teelt kõrwale, sügawasse hange sundis astuma, mõru tundmus, mille kohta ta aga selgusele ei saanud, kas see põlastus sääraste Halbikera-Antsude wastu, kadedus wõi tusk käima-takistuse üle oli, sest tinane wäsimus hakkas ta liigetes wõimust wõtma.
Waene Mädasoo-Mihkel ei pannud aga hobuse-meeste kihutamist tähele, weel wähem hangesse põikamist pahaks. Ta mõtles nähtawalt üksnes oma tühja silgukernu, oma haige naese ja poolpaljaste laste pääle, kes küll praegu särgi wäel lumise läwe ees kükitasiwad ning, külma käes lõdisedes, siniste huultega ja igatsewatel pilkudel, isa ootasiwad. „Isa tuleb kirikust, toob saia! Isa tuleb kirikust, toob saia! — Kas tuleb juba? — Ei tule weel! — Näe, nüüd tuleb — isa tuleb, tuleb — ja toob saia, toob süüa!“
Mihkel jäi järsku tee pääle seisma, teist kätt põue pistes, nagu oleks tal hing kinni jäänud, nagu kisuks tal süda rinnus kokku. Siis pööras ta oma haleda näo Jaani poole ja küsis ärarääkimata alandliku palwega:
„Ehk wiid rohkesti saia koju?“
Waesus teeb südame kõwaks, ja Jaan kostis ruttu, nagu pahase hirmuga:
„Ei wõi ära anda midagi.“
Mihkli pää landes longu ja ta kõndis edasi. Ta teadis Jaani olekut ja uskus teda. Tummalt sammusiwad nad teine teise kõrwal, möödasõitjatele ühte puhku teed andes. Jaan hoidis käe taskus, kus saiad sees, ja näitas neid salaja lugewat, kuna ta pilk wahete wahel Mihkli hädalise näo poole piilus. Wiimaks ütles ta:
„Ühe wõi kõige rohkem kaks timpsaia wõiksin ära anda, mitte rohkem — Jumala eest, mitte ainust rohkem.“
„Kaks? Siis jääwad kolm ilma. See oleks weel hullem. Jäägu pääle! Wõi wõiksid mulle ehk paar kopikat raha laenata? Uduwere trahterist saaksin weel saia…“
Noor mees kostis midagi, mis aga kuulmatuks jäi, sest aesakellade parin, mis juba kaugelt eemalt kostnud, sai nende selja taga ikka waljumaks. Pulmalised tuliwad. Tuul kandis laia lume- ja hobuste seljast aurupilwe põigiti üle wälja. Wahtus hobused norskasiwad, lõõtsutasiwad, piitsad plaksusiwad, ka_ redad wiinakõrid nõõtasiwad ja õissatasiwad, pruut-tüdrukute heledat naeru oli siin ja sääl kuulda. Päikese paistel läikis walge, haljaks nühitud wask jõukamate peiupoiste hobuseriistadel, saanide otsa üle tolgendas mõnel kirju waip „saksa“-moodi maha, hobuste sabad oliwad enam wõi wähem kunstlikult üles sõlmitud ja nende siledaks soetud lakad lehwisiwad hullul kihutusel nagu loorid naesterahwa kübaralt.
Et tee siit kohalt weidi laiem oli, siis algas pöörane wõiduajamine tuhat nelja. Warsti oliwad mõlemad jalamehed, kes hirmuga tee kõrwale kraawi hüpanud, paksu lumetuisu ja aurupilwe sees, kuna lumi neile alt wööni ulatas. Üks lurjus lõi piitsaga neile järele ja nahkse nööri sõlmitud ots käis Mihklile walusalt näosse, nii et ta tükk aega midagi ei näinud ja wiimaks weripunast silmalaugu seltsilisele näitas. Maru kiirusel oli kihutajate käratsew rong neist möödas; Jaan sai neile löömise pärast ainult weel rusikast näidata, mida aga keegi tähele ei pannud.
Sõitjate hulk hakkas pikkamisi wähenema, ja mõlemad popsid saiwad paar wersta kaunis rahulikult sammuda. Wiimaks lähenes tuule kiirul weel üks läikiw saksasaan kahe suure toreda hobusega ja Wene mundris habemiku kutsariga, kes kaugelt eemalt juba iga eelkõndija poole kõrwa lõhestawa häälega „prigiis“ karjus. Mustad traawlid hõbedast läikiwate riistade all lendasiwad kui tuul üle tuiskawa lume, mille saani-pildumist sinine heljuw kaitsewõrk keelas, mis hobuste seljast pukini ulatas. Saanis istusiwad kaks kalliste soojade kasukate ning pehmete waipade sisse mähitud inimest, — pikkade wurrudega, toreda olekuga mõisnik ja looritud näoga noor naesterahwas.
Jaan ja Mihkel astusiwad aegsasti tee kõrwale, kiskusiwad aegsasti mütsid pääst ning wihisedes kui nool sähwas sõiduriist nendest mööda; waewalt tundis noorem pops herra ära, kes Naarikwere noor baron oli.
Mõni sada sammu eemal oli laial saanil weel ühest jalakäijast mööda sõita. Kutsari „prigiis“ kajas mitu korda järge müüda, wiimaks nii ägedalt ja wihaselt, et Jaan ja Mihkel terawimi wahtima jäiwad. Sel silmapilgul nägiwad nad, kuda mustad hobused ühe halli koguga end ühendasiwad, kuda kutsari käsi korraks tõusis ja wajus ja kuda siis hall tomp maantee kõrwale lume sisse weeres. Wali wandumise-praga kutsari suust, hele kiljatus ja järel kajaw naerulagin lõpetasiwad silmapilklise juhtumise — siis kadus saan teekühmu taha.
Kui mõlemad külamehed juhtumisepaigale jõudsiwad, istus sääl soldatisineliga hall wanamees lumes, hoidis käega selga ja aietas ning kirus nutuse häälega. Tal oli punasekirju lõhkine sitsirätik üle mütsi kõrwade ümber seotud ja ta lõpmata pikka peenikest kaela kattis mitmekordselt wana kirju sall. Ta sinel oli igast nähtawast kohast mitmewärwiliste lappidega paigatud, ja kust ta seda ei olnud, sääl oliwad lõhed ja haugud. Pikad hallid juuksesalgud tungisiwad räti ja mütsi alt wälja, nägu oli mehel suurekondiline, kõhn ja kortsus ning ta silmad awaldasiwad töntsi, peaaegu totrat meelt. Tema kõrwal lume pääl oli kaunis suur ja nähtawalt mitte just kerge kaelkott, mis ta seljast maha langenud.
Jaan asus oigawa kerjuse kätest kinni ja aitas ta jalule. Kumbgi ei rääkinud temaga, sest — nad tundsiwad teda — ta oli kurt. Sel põhjusel oli wanamees küll ka hobuste jalgugi sattunud ja kutsarilt kuklasse saanud: wiimase hüüdmised oliwad tal kuulmataks jäänud. Seda jutukam oli aga wa’ Karja-Madis ise. Kurtide inimeste kombel rääkis ta wäga waljusti, otse karjudes, ning hoidis kätt kõrwa ääres toruks, ehk ta küll teadis, et see midagi ei aidanud, päälegi praegu, kus tal rätik kõrwade ümber oli mässitud. Oma küsimiste pääle wastas Madis enamasti ise, oskas aga ka, kui tahtis, rääkija huultelt kõik laused osawasti ära lugeda. — Ta oli selle walla waene, kust mõlemad popsid pärit. Suwel tarwitati teda mõnes talus karjaseks.
„Issand halasta ise, Jumal heida armu meie pääle,“ pasundas Madis pool nuttes ja tõstis, jalgade pääl waarudes, koti jälle selga. „Mis maksab minusuguse sandikese elu! Keegi ajab selga, oledgi walmis! Ja oleks wa’ kutsari-kuriwaim sõnagi lausunud — muud kui kihutab aga, olgu ees, mis tahtes! Oh, me waesed wanad! Ei kutsu meid Jumal ka juba ära, laseb aga wanemaks ja wäetimaks saada! — „Näe, sina ka siin —“ pööras ta Jaani poole ja ta nägu muutus nagu weidi rõõmsamaks. „Sina loed ju neid lehti — kas on hingemaast ju midagi kuulda? — Ei ole?“ — kostis ta ise. „Siis ei loe sa hääd lehte! On ju ammu kuulda olnud, et hingemaad antakse, aga sinu lehes ei seisa midagi! Loe ometi „Pärnu Postimeest,“ Jaan, sääl on kõik sees, ütles juba meie wana koolmeister.“
Jaan ja Mihkel lasksiwad oma seltsilist wadida, ilma et suuga wõi käega oleksiwad waheltähendusi teinud; tema plära hingemaast, tema põhjamine ja sajatamine oli neile niisama kaua tuttaw nagu wanamees ise. Ta nägi Jaani tihti, ja ikka oli ta esimene küsimine, kas lehes midagi hingemaast ei seista. Ta teadis ka ainult ammu kustunud ja nooremale soole tundmata „Pärnu Postimehest“ kuulu järele midagi, muude lehtede nimed oliwad talle täitsa wõõrad. Ainus ootus ja lootus, mis tal weel ilma pääl oli, näitas hingemaa olewat, ehk ta sellest küll midagi selgemat ei teadnud. See aga oli tema totras pääs muutmata ja kahanemata aineks saanud, et asi, mida ta ootas, waest inimest kõigest maapäälsest hädast ja wiletsusest saaks päästma. Ei aidanud teiste pilkamine ja nokkimine midagi, ta jäi oma mõtte pääle nagu kana pesa pääle hauduma.
Nad rändasiwad kolmekesi edasi, Madis longatas ja käega selga kinni hoides, mis kukkumisest walutas, ning ühte lugu patrades. Warsti jõudsiwad nad suurema maantee-kõrtsi juurde, mille esine kirikuliste hobuseid täis oli ja mille wäljas- ja seespool elaw liikumine walitses. Oli ju Uduwere kõrts peatamise-paigaks mitme ümberkaudse walla rahwale, kirikusse minnes ja säält tulles.
Jaani piinas ahne söömise pääle kange jänu; ta kurk oli kuiw kui tael. Õlle ostmiseks puudus tal aga raha ja kaewule minna, kust praegu hobuseid joodeti, keelas teda noormehelik häbi. Küll wõis ta trahteri seest wett juua saada, aga see maksis weel rohkem enesesalgamist, sest sääl oli nägijate-hulk palju suurem. Nad astusiwad kolmekesi kõrtsi sisse sooja. Mihkel ja Madis, kes kui waesuses wanaks saanud mehed enam ei mälestanud, kas häbi kuiw wõi märg, külm wõi kuum on, jõiwad eeskojas ämbrist suure rahuga mõne lonksu wett ning astusiwad siis Jaani järel paksu, wänge tubaka-suitsuga ja wiinaleitsakuga täidetud trahteriruumi.
Suits, aur, hais, kisa ja naer piirasiwad neid silmapilk paksult ja tihedalt. Joojaid oli palju ja nende seas suuri käratsejaid. Iseäranis puutusiwad kaks noort meest silma ja oma kisaga weel walusamini kõrwa. Nad oliwad mõlemad „pool-winnas.“ Nurgas, laua pääl, kus nad wahetewahel rüüpamas käisiwad, seisis wähemast kümme tühja wõi pooltühja õllepudelit, naelane wiinaklaas täis ja mitu sigari-otsa siin ja sääl. Üks neist oli lühikene, aga lihaw ja tugew poiss jämeda, töntsi ninaga ja musta pääga; tal oli igaühega tegemist: ühte nokkis ta, teist pilkas ja kolmat tassis jooma, seejuures ühte lugu patrades ja odawat, madalat, harwasti pihta minewat nalja nülgides. Tema seltsimees, lõpmata pikk, kõhn ja kõweras kaelaga lollpää, naeris laiast kõrist iga sõna üle, mis teise suust tuli. Tema ühetooniline, totter naermine kajas terwest kõrtsikärast wõidurikkalt üle. Naljahammast meelitas see ja erutas teda ikka enam taga. Mida rohkem teine hirnus, seda julgemaks ja ropumaks läksiwad jämeda kisakõri naljatused.
Jaan tundis mõlemat purjutajat. Ühte kutsuti ta wimmas kukla pärast Kõwerkaela-Jukuks, teise sõimunimi — need nimed on ju rahwa seas kõige tuttawamad — oli Kohi-Kaarel, sest et mees wahel, kui muud ametit ei olnud, mõnel külamehel täku wõi põrsa ära lõikas. Nad oliwad mõlemad Lehtsoo walla wabadikkude pojad. Et neil kohaliku rahwa seas suuremat lugupidamist ei wõinud olla, tuli juba siin kõrtsis terasele tähelpanejale nähtawaks; õiglasemad ja kainemad inimesed hoidsiwad neist kas awaliku põlgtusega, wõi sala kartusega eemale, ning käratsewa tönsnina naljatamised ja torkimised leidsiwad wähe naerjaid ning weel wähem wastajaid: igaüks awaldas püüet, tema ja ta seltsimehega mitte tegemist teha. Kus nad õieti kindlamalt elutsesiwad wõi mis amet neile nii palju sisse tõi, et nad kõrtsides nii tihti ja wahel nii priiskawalt purjutada wõisiwad, seda ei teadnud selgemalt keegi. Aga aimamiseks, et nad muude ametite kõrwal ka „öötööd“ ei põlanud, oli põhjust küllalt: mõlema kuldset wabadust oli seaduse käsi juba korraks kitsendanud. Kui neid siin wõi sääl mõnes ligikonna kõrtsis nähti, siis käisiwad hoolakad peremehed õhtul enne sängi-pugemist ikka aida ja hobuse-talli lukkusid weel kord proowimas ja õiget und ei tahtnud neil terwel öösel silma tulla. Muudest ametitest, mida Juku ja Kaarel pidasiwad, teati seda, et esimene suwel pilpa-katuseid käis löömas, wahete wahel linnas puu-tööl oli ning et Kohi-Kaarel mõni aeg postipoisiks olnud, siis mõisa teomeheks, ja et ta enese ka osawa müürisepa kiitis olewat, mille kohta aga kellegil kindlamaid tunnistusi ei olnud.
Kohi-Kaarel oli klaasi täie õlut ühe lonksuga ära tühjendanud, siis wäntas ta oma lühikeste, weidi kõwerate koiwade pääl küdewa ahju poole, mille ees kolm praegu tulnud pobulit seisiwad ja endid soendasiwad.
„Teie näljakonnad,“ karjus ta naljatamisel katteks olewa kurjustamisega, „mis te’ tolgendate siin nagu poolwindunud rukkijahu-worstid, kui te’ kõrtsmikult ta tõrwa-wett ei aita ära osta! Näe mul koisid! Wõi kõrtsi täis sülgama ja teiste meeste tubakasuitsu nilpama, mis kallist raha on maksnud! Näe mul ka mehi! Taskud tühjad kui põied — mis? Silmapilk wiina ostma, muidu laseb teid kõrtsmik luuaga ukse taha pühkida, kus muudgi prahti juba ees on.“
„Õhõhõh!“ naeris Kõwerkaela-Juku peaaegu kõrwuni awatud suuga; ta oli nagu ahw seltsimehe järele õlleklaasi ka ühe lonksuga alla kallanud ning siis Kaarli kannule seisma asunud, mis tal ikka wiisiks oli.
„Näe hullu, Wäljaotsa Jaan ka juba oma kahe kargu pääl,“ tännitas täkulõikaja edasi ja sirutas käe pool armulikult noore mehe poole teretamiseks. „Kuradi pihta, sa oled ju nii nälginud, et enam püsti ei jõua seista!… Ja need mõlemad, sinu kälimehed, näitawad nägusid, nagu oleks nende sisekond saepuru täis!“
Juku möirgas naerda.
„Aga Jumala pärast, mina pole süüdi, et te näljakonnad olete ja selleks jääte. Tehte tööd nagu mina, külap teil siis ka kopik taskus kõliseb! Kes tööd ei tee, wõi teha ei mõista, jääb rotiks… Aga ega me selle pärast riidu pruugi minna. Teie olete mulle ikka weel armsamad, kui mõned muud kalkunid siin, kes uhkuse pärast ähiwad ja oma rahaga hooplewad, mis nad teiste higiga kogunud. Neid naha-nülgijaid on siin mõnigi! Ka näeme mõnda noort kollanokka siin, kes päälegi isa tagant warastatud tenuskitega kära teewad, nagu tahaksiwad ilma lõhki ajada…“
Kõwerkael naeris ja piilus weidi kartlikult leti poole, kus salk wanemaid ja nooremaid mehi — wist jõukamad peremehed wõi seesuguste pojad — klaaside ümber istus wõi seisis. Kohi-Kaarli ässitamist ei pandud ikka weel suuremat tähele; wist ei olnud kellegil päris sooja pääd tüli alustamiseks.
„Tulge, popsid, täna tahan mina teid joota,“ hüüdis tönsnina suurepäraliselt. „Näitame nendele, et meie ka wahel elada mõistame ja et meil wa’ prügi taskus on… Kõrtsimees, pool toopi kibedat ja kuus kalja!“
Kui kõrtsmik magus-hapu näo tegi ja näidata püüdis, kui ei oleks ta käsku kuulnud, astus Kaarel leti ette, tõmmas wiie-rublase paberi westi-taskust ning wiskas toreda hooletusega laua pääle.
„Tõmma kõik maha! — Teed ju pikad mokad, nagu tahaks ma sulle wõlgu jääda. Olen ma sulle midagi wõlgu, mis? Kuradi päralt, kas mul on kopikast wõlga kusgil?“
Kõrtsmiku nägu sulas ruttu mahedaks ja magusaks.
„Jumal hoidku, kust ma niisuguse wale wälja wõtaksin,“ tähendas ta, ja kiiremini kui lause lõpetatud, oli raha ta käte wahele ja säält leti sahtlisse kadunud. „Kümme paiast, siis kuus paiast — teeb 16 paiast; — 2 naela wiina — pool toopi wiina — teeb —“
Kuna kõrtsmik rehkendas ja tüdruk õllepudelid hakkas lauale toimetama, pööras Kohi-Kaarel jälle kolme popsi poole ja hakkas neid lauda kutsuma.
Mihkel ja Madis piilusiwad alt kulmu pudelite poole, matsutasiwad suud, sülgasiwad ja hakkasiwad siis pikkamisi laua poole wenima.
Jaanil oli nõuu, käratseja kutset mitte wastu wõtta. Ta teadis, mis mees Kohi-Kaarel oli, ja tal oli häbi teiste nähes temaga purjutada, päälegi tema tasku pääle; temale oli üleüldsi piinlik teisega jooma minna, kui ta wastu ei wõinud osta. Kuid jänu waewas teda kurjasti. Ta keel oli kurgu lae külge nagu kinni kuiwanud. Ja nüüd kallati õlut klaasi — kluk — kluk — kluk! See äratas wastupanemata himu. Jaani silmad jõiwad juba, jõiwad ahnelt — aga weel wiiwitas ta…
„Noh, Jaan, mis sina siis ootad? Kas oled uhke, wõi tahad mind wihastada?“ karjus Kaarel.
Juba tõstsiwad mõlemad wanad mehed klaasid suu pääle. Jaan nägi õlut kullaselt särawat ja üle klaasi ääre wahutawat. Ta kuiw suu matsus tahtmata waljusti. Kauemini ei jõudnud ta piina kannatada — astus ruttu ligi, wõttis klaasi, jõi ta ühe lonksuga tühjaks. Weel teise ja kolmanda. Wiina rüüpas ta, et Kaarlit mitte pahandada, kaasa, aga ainult silmakirjaks.
Kohi-Kaarel ja Kõwerkaela-Juku oliwad warsti täiesti „winnas.“ Esimene püüdis igaühega riidu kiskuda, teine tännitas taga. Kui wäike seltskond „isanda-moodi“ mehi trahterisse astus ning kõrwal olewas paremas kambris istet wõttis, laskis Kaarel oma pudelid ka sinna kanda ja rebis oma külalised kaasa. Tema olewat niisamasugune isand, kui need mõisa toapoisid ja walla kirjutajadgi. Ta hakkas wiimaseid nii pääletikkuwalt „wedama“ ja pilkama, et üks neist wiimaks wihaselt üles kargas ja purjus poisi kraest kinni kahmas.
Seda oli käratseja oodanudgi. Ta suur tugew rusikas käis wastasele lõua alla, nii et see tüki maad tagurpidi tuigerdas. Nüüd tõttas Kõwerkael oma pikkade ahwi-kätega talle appi. Ka löödud mehe seltsilised seadsiwad endid walmis ning täieline kakelus oli algamas. Juba asusiwad mitmed käed Kaarli rinnust kinni, rusikad tõusiwad, sõimusõnad kajasiwad, — sääl wälkus wiimase pihus imekspanemise wäärt wäledusel haljas nuga. Õnneks märkasiwad seda wastased parajal ajal ja taganesiwad.
Kõrtsmik tõttas eestoast wahele. Kogemata oli ka kohaline urjädnik praegu kõrtsi astunud, kelle munder, kui see ukse wahel nähtawale tuli, Kaarli ja Juku kohta kohe mõjus, nii et nad ikka tasasemaks raugewa kirumisega nurka pugesiwad. Esimese nuga oli ta riiete sisse niisama ruttu kadunud, nagu ta säält nähtawale tulnud.
Mis kõrtsis edasi sündis, seda Wäljaotsa Jaan enam ei näinud; ta oli urjädniku ilmumisel toast ja kõrtsist wälja pugenud ning sammus kiiresti koju poole.
Koduteel sõitis Jaanist weel üks saan rammusa hirnuwa hobusega mööda. Selles istus wanadlane talumees, kelle lihawat, punast nägu põskede ümbert hall habeme-wõru ümbritses, kuna põsed, lõug ja nina-alune hoolega puhtaks oliwad aetud. Ta waatas pilguga oma ette, millest jõuka ja auusa mehe külm eneseteadmine wälja paistis ja mille juures weel iseäralikud jooned suu ümber wagadust ja alandlikku meelt püüdsiwad ilmutada. Tema kõrwal istus rõõsa, lahke näoga noor tüdruk.
Saani sohinat kuuldes, astus Jaan tee kõrwale ja waatas ümber. Pool tahtmata tõusis ta käsi mütsi poole. Wanamees saanis waatas aga — kas kogemata wõi meelega, jäi kahewahele — kõrwale, ning teretuse-sõna suri Jaani huultel. Ainult noore tüdruku silmast käis pool wargsi hele pilk — siis oli saan sõitjatega teekäijast möödas…
Wäljaotsa saunas peeti paari nädalit juba kurwa asja üle kibedasti nõuu. Toitu oli waja, ja selle nõuutamiseks pidi raha muretsetama. Aga kust ja kuda? Jaanil puudus ikka weel töö.
Rahaline teenistus oli siin kehwas nurgas ülepää waewaline, iseäranis aga kewade-poolsel talwel; talupoeg ajas oma jõuga läbi ega wõtnud päiwilist appi. Linaharimine oli lõpetatud, wähene puuraiumine Jaani haiguse ajal teistele tahtjatele antud.
Ema kedras küll aidamehe emandale mõisa, aga palju põdur inimene suudab teenida! See oli nagu tilk tuuma kiwi pääle suure pere kohta. Wirgu-Anni sala-abi ei wõinud ka mitte mõjuda, seda wähem, et kodus isa ja saunas Jaan ise talle ikka terasemalt hakkasiwad näppude pääle waatama.
Aga toitu oli waja ja selleks raha. Salaja oli niihästi ema kui poeg juba ammugi ühe kibeda abinõuu pääle mõtelnud, aga kaua aega ei julgenud üks teisele oma mõtet ilmutada. Oli ta ju liig walus, see mõte, nagu piste südamesse.
Waja punik laadale wiia!
Ta tuleks küll mõne nädali pärast piima, tooks wasika, — aga mõni nädal on näljasele pikk, pikk aeg. Küünlapäewa laat aga on ukse ees. Mullikast saab mõni rubla ja mõne rublaga saab mõni nädal jälle edasi — kewade poole, töö-aja poole!…
Ja nõnda waatasiwad ema ja poeg ühel hääl päewal teineteisele uurides silma ja üks sai teise mõttest sõnalausumata aru:
„Waja punik laadale wiia!“
Nad seisiwad just kaewu-küna ääres puniku juures, kes oma lahja kere külma wett täis pinnis ja sellegi eest tänulikult ammus. Ema silitas ta sarwede-wahet ja Jaani käsi käis takseerides looma ristluude üle, mis kui sarikad püsti seisiwad. Kui nad oma libedat nõuu sõnadega korranud, pööras sauna-eit näo kõrwale ja tõstis põlle-serwa silmade ette. Jaan aga wahtis kortsus kulmul maha ja ütles:
„Ära nüüd kohe suurt lärmi löö laste ees! Parem on, kui Sa neile sellest midagi ei hinga. Tead ju, kuda nad mullikast armastawad.“
Peeti siis ka asja wõimalikult salajas. Jaani laadale-minekust ja saiatoomisest oli küll juttu, aga mitte puniku müümisest. Kuid paharett ise mängis wiimasel silmapilgul pussi.
Jaan oli parajasti minekul — punik oheliku otsas järel — ema wesiste silmadega tühja lauda ukse ees, — sääl kajab äkitselt sauna läwelt hüüe:
„Jaan ae! Jaan ae! Kuhu sa puniku wiid?“
Kes paha waim lapsed nii wara hommikul üles äratas! Kas wahest mõte wenna laadale-minekust ja säält toodawatest saiadest une neil silmast warastas?
Wõi kutsus lauda-ukse käuksumine ja puniku lahkumise-ammumine nad akna taha ja siis uksest wälja? Olgu, kuda on — sääl ta seisab särgi wääl ja lõdiseb — Mikk, wa’ kisapasun, ja nüüd pistab ka weel Mann oma linalaka wennakese tagant wälja…
„Jaan, kuhu sa puniku wiid?“
„Kasige tuppa! Küll ma Teile näitan!“ õletab kohkunud ema. „Jaan wiib lehma — wiib — wiib —“
„Laadale müüa!“ karjub terane poiss ja hakkab suure häälega nutma.
„Tappa!“ lisab Mannike omalt poolt juurde, ja ta unised silmad lööwad niisamati pisarale.
Jaan aga teeb, nagu ei kuuleks ega näeks ta midagi, ja tirib puiklewat punikut kõigest wäest edasi, wärawast wälja, wainu poole…
Nagu Jumalaga jätmiseks ammub loom weel paar korda kurwalt.
Lastel näikse nõuu olewat wennale ja punikule läbi lume järele jooksta, aga ema peab neid kinni. Nad ei saa muud teha, kui sirutawad oma käekesed punikule järele ja nutawad kibedasti…
Jaan tuli juba selsamal õhtul koju. Laat oli lähedal — ainult kuue wersta taga, L. mõisa kõrtsi juures. Jaan tuli ilma punikuta, aga lastele kahjutasuks tõi ta niisugused taskutäied suhkrusaia, nagu nad seda unesgi ei oleks wõinud näha. Muidu oli Jaanil murelik, tossis nägu. Laada-õnn oli kehw olnud. Tõrkuwalt jutustas ta emale, kuda lugu läinud. Ainult seitse rublakest! Lahja, pisike loomakene, piimasooned kehwakesed ja rahawaene aeg. Põlganud ka weel hommikul esimest kaupa, oodanud paremat, poole rubla päält jäänud katki — pool rubla waesele saunikule ka asi — aga pärast süganud kõrwatagust ja wõtnud poolteist rubla kahju. Ainult seitse rubla eest — wõta wõi jäta!…
Jaanil oli hää meel, et ta laste kurwastust wähe oli suutnud waigistada. Sest pääle saiade tõi ta weel muud toidukaupa ja Mikule ja Mannile koguni nahka uute pastlate tarwis, esimesele ka weel uue mütsi ja teisele sitsiräti. Ob, neid läikiwaid silmakarikaid! Oh, seda õnnelikku siristamist!… Aga ka ema ei olnud hää poeg unustanud: ta tõi temale ka toreda sitsiräti. Muudkui iseennast oli ta kõigest ilma jätnud. Küll oleks hädasti uusi saapaid, uut mütsi, uut kaelarätti waja olnud — noore mehe kohta käis ta tõesti häbiwäärt halwas riides— aga kust wõtta! Muudkui pigista hambad kokku ja silmad kinni ja käsi punga pääle, kui laadapoodidest mööda lähed!… Kui nägus poiss paneks Jaan enesele hää meelega nägusad riided ümber — wõimata! Kui noor, terwe, elupriske mees astuks ta kord ka lustipidajate sekka, maitseks lõbu, otsiks meelelahutust — riiw ees! Sest rahata ei ole ega saa lõbu…
Kesköö aeg oli juba möödas, kui Jaan söönud sai ja puhkama tahtis minna. Lapsed magasiwad juba ja ka ema heitis praegu sängi. Sääl koputati wäljast akna pääle.
„Kes sääl peaks olema?“ mõtles Jaan ja astus akna juurde. Tema küsimise pääle anti wastuseks: „Teekäijad.“
Waesel mehel pale kelmisi karta. Jaan ei pärinud siis ka edasi, kes teekäijad õieti oleks, waid waatas küsiwalt ema poole, et kas teekäijate sisselaskmine tüli ei teeks ja kas parem ei oleks neile kohe ütelda, et urtsik öömajaliste wastuwõtmiseks liig kitsas on.
„Waata ometi järele, kes nad on ja mis nad tahawad,“ ütles eit.
Jaan läks ust awama ja astus warsti kahe mehega sisse. Lambi waewasel walgusel ei seletanud ema tükk aega, kas külalised tutwad wõi wõõrad. Wiimaks arwas ta ühte tundwat: näitas Kõwerkaela Juku olewat — wähemast tema wimmas kukal ja tema kähisew hääl.
Ka Jaan omalt poolt silmitses hiliseid külalisi, ja kui ta Kõwerkaela ära tundis, läks ta kulm kortsu. Teine mees näis talle rohkem meeldiwat, wõi õigemini, tema imetlemist äratawat, wist selle pärast, et ta teda Juku seltsis nägi olewat.
„Kust sina siis nii hilja tuled, Naarikwere wana?“ küsis ta, ja ta pilk, mis küsitawa poolt Juku poole käis, näitas juurde lisawat: „Ja weel selle inimesega.“
See, keda Jaan „Naarikwere wanaks“ kutsunud, oli juure prohwedihabemega ja pikkade, hallakate juukstega wanadlane mees, kelle wana, paigatud kasukas ja pastlad jalas küll kehwusest kõnelesiwad, kelle nägu ja terwe olek aga usaldust äratasiwad. Ta oli üks endine rendikoha pidaja naabriwallast, nüüd aga mõnda aega juba saunik, kelleks ta waesuse läbi saanud.
„Ä’ nüüd nii hapu nägu tee ühtigi,“ wõttis Kõwerkaela Juku mahedasti ja meelitades sõna, „oleme waesed teekäijad, kes mõneks tunniks ulualust paluwad…“
„Oleme hiljaks jäänud laadalised, kes enam korterit ei leidnud,“ lisas Naarikwere mees omalt poolt niisama wabandawal toonil juurde, mis juures ta esiti Jaanile ja siis sängist wahtiwale emale kätt pakkus.
Selle aja sees ruttas Juku paari wiinapudelit laua pääle ja nii lambi kõrwale panema, et tulehelk ühe walget, teise punast sisu laskis särada.
„Ja et aeg igawaks ei läheks ja uni nii pea silma ei tuleks, wõtsime ka wa’ elutilka ligi,“ tähendas ta suud maigutades. „Siin on ka kamalu täis laada saia eidekese ja lastele… Olge siis hääd inimesed ja ärge pange pahaks, et öörahu tulime rikkuma. Jaan, tule siia, lepime ära!“
„Palju mul siin torbikukeses öömaja anda on?“ wastas noor saunamees tagasihoidlikult. „Näete isegi — pääd jalad omalgi juba koos. Ja külje alla pole mul kõrt sasigi tuua.“
„Wõtku tühi,“ lõi wanem külaline käega, „ega me unest tehtud ole! Laada aeg — wõib ka öö niisama surnuks lüüa! Kui aga järi pääl natuke tukkuda saab.“
„Une wastu tõime ju rohtu kaasa, wa’ wennas,“ naeris Juku sõbralikult. „Ja kui hommiku poole just külje-alust waja — meil heinu pääl küllalt.“
„Siis olete hobusega?“ küsis Jaan imestades.
„Hobusega neh! Seep see tähtsam täpp ongi: meist endist pole lugu, tukume kas püsti jala pääl; aga looma eest peab inimene hoolt kandma. Ehk oled wa’ kallis mees, Jaan, ja annad ruunale ka ulualust, sul on ju hää ruumikas laut. Enne toimetame tuku ära, siis waatame ringi, mis ise keelekasteks ja kõhutäiteks leiame, — ole mureta, sinule me kulu ei tee, meil on omal leiwakotid kaasas.“
„Kelle hobune see on?“ küsis Jaan; et Kõwerkael hobuse-omanik ei wõinud olla, seda teadis ta kindlasti, aga niisama wõõrastaw oli ta meelest ka mõte, et puruwaene Luha Mart korraga hobuse-meheks oleks saanud.
„Kelle muu kui Mardi oma,“ tähendas Juku siisgi ruttu. „Sa paned wist imeks, et ta korraga nii jõukaks saanud? Kas näed nüüd, kuda keegi teise taskusse ei suuda näha?… Aga lähme ja paneme ruuna tuttu, muidu hakkab külmetama — märg, nagu ta on.“
Jaan pistis küünla-otsakese suitsenud laternas põlema ja läks mõlema külalise järel uksest wälja. Sauna ees seisis kaunis suur ja rammus kõrw aurawa nahaga; tal oli lai wana töö-regi taga, selle pääl pikk heinakott istmeks ja hää kogu lahtiseid ristikheinu, mis kesk-kohal kaunis kõrges kuhjas seisiwad, nagu oleks nende all mõni suurem asi warjul. Hobuse hääd riistad sündisiwad halwa reega wähe kokku.
Warsti oli ruun rakkest lahti ja Jaani puniku asemel laudas. Külalised oliwad hobuse toimetamisega nii agarad, et lauda kurb tühjus nende tähelpanemistgi ei äratanud.
Luha Mart kahmas wiimaks ree päält heinte alt suure ja kaunis raske koti sülle, tassis ta lauta ja wiskas hobuse kõrwale nurka. Juku tuli sületäie heintega tagajärel, wiskas need nagu kogemata koti pääle ja ajas seejuures Jaaniga, kes laternaga tuld näitas, ühte lugu elawalt juttu.
„Mis wurask see sääl oli?“ küsis wiimane.
„Ääh, laada kraami ja muud kribukrabu täis,“ wastas Mart pääliskaudselt; „wanamoori kangas ka sees, millest laadal lahti ei saanud.“
Kui tuppa tagasi mindi, wõttis Juku ree päält weel ühe kotikese ja paberiga mähitud paki kaasa. Toas ladus ta kotist wõikarbi, sepiku-leiwa ja lihakarbid laua pääle; siis awas ta paberipaki, millest hääd lihawad heeringaid nähtawale tuliwad. Ema oli waheajal üles tõusnud ja seeliku selga tõmmanud; külaliste palwe pääle wõttis ta ka laua lähedal istet. Mehed tõmbasiwad igaüks wedrupää-noad westi-taskust ja hakkasiwad leiba ja liha lahti lõikama. Et wiinaklaasi majas ei olnud, siis rüübati otsekohe pudelist. Pereeidele pakuti muidugi kõige päält.
„Ma tean, et sa naese-moodi mees oled, Jaan, selle pärast tõin sinu jaoks ka päris punast suhkruwett kaasa,“ rääkis Kõwerkaela Juku sõbralikult hirwitades, kuna ta punase wiinaga täidetud pudeli ema käest wõttis ja pojale nina alla hoidis; „tõmma wähemast tubli lonksgi ja õpi ükskord meheks! Pärast ehk hakkab ka meeste märjuke maitsma.“
Kuna Jaan punasest pudelist rüüpas, klugistas toobine „atsissina“pudel mõlema öömajalise suu pääl. Külalised sundisiwad pererahwast tublisti sööma ja lasksiwad pudelid tihti ringi käia. Liha-käntsakad ja pooled heeringad näppude wahel, matsuwad suud toitu ja juttu jahwatades, nii istus öösine seltskond rõõmsalt lauas. Oli ju ka waeste saunikute kohta päris pidusöök!
Isegi Jaani meel läks maitstud wiina tõttu lahedamaks ja ta keel jutukamaks. Teda oli külaliste ilmumisel halb, wõõras tundmus pitsitanud, iseäranis küll Kõwerkaela pärast; ta oli asjata oma umbusaldust maha rõhuda püüdnud. Isegi auusa Luha Mardi nägu ei tahtnud talle täna meeldida; Jaani meelest oli wanamees nii kehkwel ja ta pilgud käisiwad liig tihti toas ja toa ukse poole ringi. Mida rohkem Jaan aga punasest pudelist öömajaliste sunnil rüüpas ja kõhtu tugewa toiduga täitis, seda soemaks ja sõbralikumaks sulas ta põu, seda lahkemalt ja otsekohesemalt hakkas ta silm waatama. Ta naerisgi juba. Ka põdural eidel nähti hää tuju olewat, hoolimata sellest, et külalised teda ta öörahus, mida tal nii wäga waja oli, oliwad eksitanud.
„Ema, sa peaksid sängi pugema,“ ütles Jaan mõne aja pärast, kui kõik söönud oliwad, murelikult jutu wahele. „Sinu terwis ei kanna nii kaua ülewal olla.“
Jaan oli wõõrastusega tähele pannud, et haige eideke kaunis tihti, iga kord, kui teda sunniti, punast magusat märjukest pudelist rüüpas, kuna ta ka hää isuga oli söönud. Tahtis ta ainult rõõmus rõõmsatega olla, wõi püüdis ta waluhoogusid oma põduras kehas wiinaga tuimendada? Rohuks nad seda joogikest ju kiitsiwad. Olgu, kuda on, Kaie olekust oli aga märgata, et ta hinge- ja kehalikku lõbu tundis. Ta silmad oliwad elawamad, läikisiwad, ta nägu lahke ja rõõmus, ta kuiwenud kollakatel põskedel õhetas täpiline puna. Ta kõneles rohkem kui muidu ja tegi paar korda hää õnnega naljagi.
„Ole rahul, poeg,“ wastas ta, „ma tunnen koguni, et ma terwemaks hakkan saama. Mu rinnad on praegu nii kerged ja nii hää soe on mul.“
„Seda teeb kõik meie rohi“, naeris Luha Mart, kes joodud wiina mõjul julgemaks näitas minewat ja enam nii tihti ringi ei waadanud. „Weel wäike lonks, perenaene, ja sooned on sul nagu noort werd täis. Seep see wa’ käraka nii kasulikuks teebgi.“
Eideke lonksas siis weelgi ja hakkas alles lauast kobima, kui Jaan talle weel kord sängi-minemist meelde tuletanud ja kui laps, koiku ees hällis, korraga kisa hakkas tegema. Kai tõusis raskelt ja weidi tuikudes lauast üles ning läks last waigistama. Seepääle heitis ta küljeli asemele, kiigutas hälli ja kuulatas hääl tujul meeste juttu.
„Nagu näha ja kuulda, pole sina, wennas, oma elu poolest ka just mitte Abrami süles“, wõttis Luha Mart sõna, kui ta pudeli jälle korraks ringi lasknud käia. „Ma usun, sul ei olnud laudas lehmumullikastgi enam alles.“
„Wiisin täna laadele.“
„Nalja pärast wist mitte, ennem nälja pärast.“
„See on õige.“
„Loll inimene, kes nälga jääb,“ tähendas Kõwerkaela Juku, kelle muidu nii totter nägu wahel ka iseäralist kawalat terasust wõis awaldada. Ta pigistas teise silma kinni ja naeratas salalikult.
„Kuda nii — loll inimene?“
„Noh, ma arwasin aga nõnda — enamasti jääwad rumalad inimesed nii waeseks, et nälga kannatawad. Targad teewad teisiti.“
„Nagu sina?“ küsis Jaan.
Mart hakkas naerma.
„Ära sa arwa, Kõwerkael, et Jaan, meie kallis wäimees, sulle sõna wõlgu jääb,“ rääkis ta mahedasti. „Aga seda pean ka ütlema — Juku just kõige lollim poiss ikka ei ole. Ja mis ta rääkis, sellel on oma tuum sees, mõtle aga järele, poeg.“
„Mis nõuu te mulle siis õieti tahaksite anda, et ma targaks inimeseks saaksin ja hädast pääseksin?“ küsis Jaan sõbraliku pilkamisega.
„Nõuu, nõuu — kes teisele teab wõi tohib nõuu anda!“ wastas Mart isewärki naeratamisega. „Igaüks pidagu ise silmad lahti ja waadaku, kust talle midagi sülle wõib langeda. Inimene peab teenistust otsima.“
„Ja kui ta ei leia?“
Juku hirwitas. „Ei leia — miks ei leia!“
„Noh, kui ei leia, siis leia,“ rääkis Mart edasi. „Wahel ei leia, wahel leiab. Inimesel peab ka sõpru olema, ustawaid sõpru, ja õnne ka. Mõnele tuleb teenistus tuppa, aga ei oska wastu wõtta. Mõni peab ka paremaks näljakannikast närida kui tööd otsida wõi õnne wastu wõtta. Inimesed on ju nii mitmesugused… Aga mis meil sellega tegemist… Eks maitse nüüd ka meie pudelist, wäimees poeg!“
„Kuhu nad sihiwad oma sõnadega?“ mõtles Jaan, oma pääd, mis raskeks kippus minema, käe najale toetades. Ta meelest oli korraga, kui peaks nende meeste siinolemisel mingi otstarbe olema, kui poleks nad mitte liht öömajalised, kes tuliwad ja lähewad. Ja ka nende wiinadel, nende lihal ja sepikul näitas otstarbe olewat. Aga missugune?
„Kas ei oleks aeg küljeli heita,“ pani Jaan ette, arwates, et ta neid seeläbi lühemale seletusele sunnib. Ruuna lähme wist muidugi weel waatama, siis wõime ka paar sületäit heinu põrandale tuua. Aeg hakkab tõesti juba hiljaks jääma.“
„Tühi lori!“ naeris Juku laialt; „pudelid alles pooleli ja laada öö! Minule küll enne und ei tule, kui kolu kuum. Wennad, oleme parem rõõmsad ja ajame weidike weel mõistlikku mehe juttu!… Jaan, kallis sõber, meil on sulle paar sõna lausuda, paar wiisakat sõna —“
Jaan märkas, kuda Mart Jukule põlwega külge tõukas, mispääle wiimane kohe põiklema lõi:
„Noh, sellest wõime ka pärast weel juttu teha,“ lisas ta juurde, kuna ta käsi Jaanile walge wiinaga pudelit pakkus. „Esiotsa weel — ole meheks, tee suu seks! Sõbrad oleme kõik ja Eesti pojad — hurraa! “
Jaan jõi, pudel käis ringi, jutt kestis edasi.
Luha Mart nihkus Jaanile ikka sõbralikumalt ligemale, rääkis nii mahedasti, kiitis Jaani, kuulatas tema sõnu suure osawõtmisega, tõendas kõike kiiresti taga ja pani käe tihti ta õla pääle, wiimaks ta kaela ümber. Kõwerkaela Juku püüdis omalt poolt hääd tuju taga õhutada, lusti ja rõõmu wälja laotada. Ta katsus ka paari laulugi oma kähisewa häälega alustada, mida aga Mart ära keelas, sest et lapsed magada ja perenaene ka uinumisel olla.
Nõnda läks jälle tund wõi poolteist mööda, ilma et Jaan oleks asja kannule saanud. Ta mõtted hakkasiwad ka juba tuhmiks ja segaseks minema, nii et ta lähema uurimise äragi unustas. Wist arwas aga Mart nüüd paraja aja tulnud olewat, sest ta küsis korraga, käewart Jaani kukla ümber hoides, päris pühalikult:
„Tunnista, wend, kas me oleme sõbrad wõi mitte! Kas me oleme kõik ühesugused Eesti wennad, kes walmis on üheteise eest kas wõi elu jätma?“
„Muidugi, muidugi,“ kohmas Jaan uniselt.
„Waata, wend, siis me teame ka, mis meie kohus on, ja meie kohus on ühteteist aidata. Kas see on õige wõi ei ole?“
„Õige, õige!“
„Siis pead sa mind wähe aitama, Eesti wend! Kuula, mis ma sulle ütlen, ja ära sa mu sõnadest wõõriti aru saa… Sina, Kõwerkael, pea nii kauaks lõuad… Waata, wend, lugu on see“… Ta surus oma hääle sosinaks ja nihkus Jaanile weel lähemale, nii et nende ninad peaaegu kokku puutusiwad.
„Räägi aga, räägi,“ julgustas Jaan, „ega sul ometi sala-asju ole, et sa mind nii wäga usutad. Mina pole mees, kes oma abi keelab, kui asi auus on.“
„Sala-asi? Auus? Mis sina siis arwad! Muidugi auus… Aga ega sul igaühele pruugi nina pääle siduda, mis sa tead ja teed… Ja kahju sisse ei pea sa ka mitte jääma. Juku, sul on wähemad rahad — too siia!“
Kõwertael tõmbas westi-taskust silmapilk krabisewa paberi raha wälja, mis sinna nagu näis waruks pandud olema, ja wiskas Jaani ette.
„Siin on sulle esiotsa kolm rubla,“ kõneles Mart pool surutud häälega edasi, „kui otsas, anname weel… Mis sa siis nii wõõriti wahid, wäimees?“
„Mis eest mulle siis raha annate?“ küsis Jaan.
„Oota ikka, ära nii pääle tungi oma pärimistega… Muidu ma sulle juba raha ei anna — wõid julge olla, ega meiegi teda maast leia… See on paljas toidu- ja üüriraha meie — wõi minu hobuse eest, kes paariks päewaks sinu juurde korterisse ja kosti pääle jääb…“
„Mispärast?“ küsis Jaan terawalt.
„Kurat wõtku sind oma pärimistega!“ hüüdis Kõwerkael pahaselt, „kas see sinu asi on? Wõta raha ja pea suu. Muidu —“
Karistaw pilk Luha Mardi silmast sundis Jukud sõna pooleli jätma.
„Sa küsid, mispärast?“ rääkis Mart ise edasi, „noh selle pärast, et mul praegu weel kindlat talli ei ole, kuhu nii hää hobuse wõiksin sisse panna… Aga ma näen, kolm rubla on moonarahaks liig wähe. Tõesti wähe. Heinad kallid, kaeru pead ka andma, — Kõwerkael, sul wist wa peenikest puru westi-taskus weel on, — lao weel wälja.“
Juku tõi weel kaks rubla nähtawale ja wiskas nad uhkesti Jaani ette laua pääle.
„Waata, wend, siin on wiis rublakest,“ seletas Mart suure libedusega; „ära nüüd aga arwa, et meie — et ma ruuna paariks kuuks wõi nädaliks sinu toita jätan. Mitte mõtetgi! Wõib olla homme, wahest ka ülehomme, kõige hiljem kolme päewa pärast wiin ta su tülist ära.“
„Mis sa nüüd käänutad ja põikled, Mart,“ ütles Jaan, kes loost selgemini aru hakkas saama. „Ütle otsekohe wälja, et sina, wõi õigemini, teie mõlemad, hobust minu juurde peitu tahate panna… Ja kui teil see nõuu on, siis pole hobusega õige lugu. Ma poleks elu-ilmas wõinud arwata, Mart, et sina ka niisugust teenistust pead. Ma ei tea, mis ma pean ütlema!“
„Noh, wennas, kui sa asjast nii aru oled saanud — olgu pääle!“ wastas Mart, silmi maha lüües, pikkamisi, kus juures tal silmapilguks endine argtus näost paistis. Ta wahtis paar korda teraselt ema koiku poole; eideke oli juba magama uinunud, wähemast oliwad ta silmad kinni ja rind tõusis ja wajus nagu magajal. Siis kõneles Mart sosistades edasi: „Kui sa midagi märkad, siis pole pikemat juttu waja. Pista raha kalitsasse ja pea suu! Imeks panna pole minu üle midagi; mul on waesus ja nälg majas. Lusti pärast ei tee ma seda mitte. Ma arwan, et ka sina üks neist rumalatest ei ole, kellest praegu rääkisime, kes ei näe, kuda talle praad suhu lendab, wõi kes lolluse pärast suu kinni pigistab… Nagu näed, olen mina hoopis teist moodi mees. Auus nimi on hää asi, aga wõid sa teda süüa wõi selga panna?“
Wäljaotsa Jaanile oli õhetaw puna palge tõusnud. Laua pääl olewad kirjud rahad tõmbasiwad ta silmi nagu sala wäega ligi, aga wärisewad sõrmed, millega ta mängides laua pääle tippis, tõukasiwad neid tasakesi, toll tolli järele eemale. Ta püüdis nähtawalt rahuline olla, aga ta häälel oli wärisew, segane kõma, kui ta wõimalikult pääliskaudselt küsis:
„Kust kaugelt hobune on? Miks te’ teda laadal „mehele“ ei pannud?“
„Ruun on kaugelt, kaunis kaugelt,“ sosistas Kõwerkael salalikult, aga iseäralise rõõmsa uhkusega, „ja kui sa teaksid kui keerulisel wiisil talle ligi pääsesime! Tore tükk — oota, ma westan loo ära.“
„Wait, Kõwerkael, ära wiida aega,“ pahandas Luha Mart. „Meie peame Jaaniga kaubad ära tegema, siis on aega lorimiseks küllalt… Jaan, kallis sõber ja wend, nüüd tead, mis sul teada waja. Hobune on kaugelt, aga laadal, kus ta nahast kullisid tahtsime lüüa, tuli wäike äpardus. Meie olime siin pool tundmata sõbrad ruuna müütama pannud. Aga hädaoht tuli hoopis kaugemalt. Teised hääd sõbrad andsiwad märku, et ruuna kodu poolt mehi nähtud; wa’ Kohi-Kaarel teadis koguni puhuda, et ruuna endine peremees ise liikumas olla. Nõnda panime siis aegsasti putked…“
„Ja miks te siis just minu juurde tulite?“ küsis Jaan.
„Kas sa sest ise aru ei saa?“
„Mitte põrmugi.“
„Noh, selle pärast, et sa wa’ auus poiss oled,“ wastas Mart.
„See tähendab, et minu juurest hobust ei teata otsima tulla.“
„Nii neh!“
„Aga miks te’ arwasite, et ma teie plaaniga nõuusse heidan ja hobuse peitu wõtan?“
„Noh, mõtlesime, et sa nii loll ei ole, et wäikest teenistust põlgad.“
„Miks mitte?“
„Kurat, sa pärid ju kui poisikene! Istud sa siis nii külla otsas, et wiit wõi kümmet rubla ei oska tarwitada?“
„Teie mõtlesite siis, Jaan on waene näljakonn — ta wõtab teenistuse rõõmuga wastu?“
„Nüüd on sarwiline wäljas! Kas sina siis teisiti mõtled?“
„Hoopis teisiti, mehed!“ wastas Jaan korraga tõsiselt ja kõmisewal toonil, kuna ta sõrmedega rahad enesest kaugele eemale lükkas. „Wäljaotsa Jaan on waene kui kiriku-rott ja püsti näljas terwe perekonnaga, aga ta on siiamaani oma näpud igast wargusest puhtad hoidnud, on alati auus mees olnud ja tahab selleks ka edespidi jääda… Pistke oma rahad aga jälle taskusse, jätke suud kulutamata ja katsuge, et oma ruunaga warsti minema saate… Räägime parem kohe teist juttu, wõi, mis weel õigem, pange aegsasti minema, enne kui walge wälja tuleb, — see on teile endale kõige kasulikum.“
Mart ja Juku wahtisiwad teineteise otsa; esimene nihkus Jaanist pikkamisi eemale, kätt ta kukla ümbert tagasi tõmmates; Kõwerkaela suu oli ammuli lahti.
„Wõi nii?“
„Just nii.“
„Kas tahad kümme rubla saada?“
„Ei taha.“
„Sa ei taha tõesti mitte?“
„Ennem wõtke mu pää maha. Ma taha ennem rumal kui auutu olla, ennem nälgida kui warga nime kanda.“
Luha Mardi pilgud käisiwad kogemata eide koiku poole. Mees kohkus ära: ema silmad oliwad pärani lahti, ta kuulatas isukalt meeste juttu.
„Jaan, tule siia!“ hüüdis ta korraga.
Poeg läks ta juurde. Kai wõttis kätega ta pääst kinni, surus ta kõrwa oma suu wastu ja sosistas midagi. Nagu oleks madu teda hammustanud, nii tõmmas Jaan pää tagasi ja kärgatas: „Wait! Weel kord, wait! Häbi sulle, wana inimene!“
Siis pööras ta wihast wälkuwate silmadega öömajaliste poole:
„Meie jutt on otsas! Teie wõite julged olla, et ma kellegile sõna ei lausu, mis mulle olete ilmutanud, aga teie kilda ei heida ma mitte. Muidu peaksin häbi pärast metsa jooksma… Lõpetatud!“
„Kardad wist, et lõksu langed,“ hakkas Kõwerkael ässitama. „Jumala eest, ma poleks uskunud, et niisugune argpüks oled… Aga olgu pääle. Kui sa hobust ei wõta, siis jäta wähemast minu kott oma lauta heinte alla.“
„Wõi siis sääl on ka midagi sees, millel peidupaika waja?“ hüüdis Jaan. „Ei, wennike, siis wiska aga jälle ree pääle ja — hääd teed!“
„Ja see on sinu wiimane sõna?“
„Minu wiimane sõna.“
„Ma lisan weel kaks rubla juurde.“
„Kurat, nüüd on küllalt,“ karjus Jaan ja lõi rusikaga laua pääle. „Katsuge, et minema saate, aga silmapilk!“
Mart tõusis üles, tema eesmärgi järele ka Kõwerkael. Mart astus üsna Jaani ette ja wahtis talle kiirgawate silmadega uuriwalt näosse.
„Kas sa suud pead?“
„Seda ma ütlesin juba.“
„Hoia ennast, poiss, hoia, kui sa sõna ei pea! Muidu wõiks midagi juhtuda…“
Juku, wa’ ahw, pööritas kah silmi. „Hoia kurat oma nahka!“ hüüdis ta ja näitas rusikast.
Nõnda lõppes rõõmus koosolek Wäljaotsa saunas. Mõlemad öömajalised, kellel waja oli warsti lõppewat ööpimedust tarwitada, paniwad hobuse ja kotiga wiibimata minema, ilma et emale sängis Jumalagagi oleksiwad öelnud. Muudkui peaaegu tühjad wiinapudelid ja toidu-jätised oliwad mälestuseks lauale jätnud…
Järgmisel pühapäewal läks Wäljaotsa Jaan kirikusse. Ta tahtis kiriku-poest „soolast“ tuua. Wõttis silku, wõttis soola, wõttis emale, kelle rinnad jälle haigemaks läinud, pakikese odawat theedgi. Leiba oli ta kodukülast ka juba muretsenud. Ja kõik maksis ta — Kohi-Kaarli rahaga ära.
Ta tahtis kaubaga poest parajasti wälja astuda, kui rahalaenaja talle ukse pääl wastu tuli. Jaan pidi ehmatuse pärast, mida ta isegi seletada ei mõistnud, silgupüti maha pillama.
„Näe, Janka kah moona ostmas,“ hirwitas Kohi-Kaarel sõbralikult ja sirutas talle käe teretamiseks wastu. „See on ilus, et jälle kokku saame. Oota, ma ostan paki suitsu, siis maitseme trahteris wäikese terelinku ära.“
Jaan kogeles midagi aja puudusest, aga sõber ei lasknud teda rääkidagi, hoidis ta käe alt kinni, ostis paberossid ära ja tiris siis Jaani uksest wälja.
Kiriku-trahter ja pood oliwad ühes hoones, nagu nad ka ühe peremehe käes oliwad. Kohe poe wälise ukse kõrwalt läks uks joomaruumidesse.
Jaani tusk oli suur, aga parata polnud midagi. Kaarlist end lahku lüüa, tema kutset tagasi lükata, oleks niisama palju tähendanud kui teda wihastada. Ja seda Jaan ei tohtinud, ta oli ju tema wõlglane; ta ei wõinud talle ta raha täna kättegi anda.
Nõnda astus ta temaga siis leti ette, kus Kaarel kortli wiina küsis. Nad maitsesiwad selle ära ja Jaan tellis pudeli õlut wastu. Sellega astusiwad nurka ühe laua juurde, kus tungimine nii suur ei olnud.
Jaan tuletas oma wõlga meelde, wabandades, et tal täna weel wõimalik olewat seda ära õiendada. „Kui ma oleksin teadnud, et sinuga täna kokku saan,“ ütles ta, „siis oleksin raha wissisti ära toonud.“
Kaarel näitas pahast nägu.
„Ära aja lori!“ hüüdis ta. „Nagu see mu wiimane kopik oleks, mille pääle põlen. Maksa, millal wõid wõi tahad.“
Jaan tähendas, et ta wõlga ei salliwat, ja küsis, kus Kaarel nüüd elutseda. Kas ta wõida temaga juba homme kokku saada?
„Täna siin, homme sääl,“ naeris Kaarel; „sa tead ju, ma olen loomatohter; kuhu kutsutakse, sinna lähen ja jään ka ööks wõi paariks korterisse. Täna oli mul nõuu linna sõita, kuhu paariks päewaks jään… Aga neljapäew saame ju Lehtsool muidugi kokku.“
„Ma ei tea —“ hakkas Jaan kogeldama.
Kaarel wahtis talle terawalt silma. „Hoia, kurat, oma nahka, kui tulemata jääd,“ wandus ta hammaste wahelt. „„Ma ei tea — ma ei tea““ — osatas ta Jaani, „mida sa lurjus ei tea?“
„Ma ei tea, kas mul siis weel raha on,“ parandas Jaan oma kahtlast lauset.
„Kurat, ma ütlesin sulle ju, et mul raha waja ei ole! Seda paari pulgakest wõid mulle kas wiimsel päewal tagasi anda… Pea meeles, et meil neljapäew tähtsad asjad on läbi rääkida.“
Et Kaarlit waigistada, tõotas Jaan neljapäewal „platsis“ olla. Ta püüdis temast wõimalikult pea lahti saada, aga see ei läinud tal kudagi korda — Kaarel oli kui takjas ta küljes. Ta tellis weel õlut ja patras ühte soodu juttu ajada. Wiimaks, Jaani mitmekordse tungiwa tähenduse järele, et tal aeg kasin olewat, wõis ta minekut hakata tegema. Kuid Jaani meeletusaks ei jäänud Kaarel kõrtsi maha, waid läks temaga kaasa, seletades, et ta teda kuni lähema teelahkmeni, kust ta „koju“ poole pöörata, hää meelega tahtwat saata. Jaani torkis juba trahteri sees wastik tundmus, Kohi-Kaarliga nii paljude nähes ühes lauas ja ühest klaasist juua; nüüd pidi ta ennast temaga ka weel wäljas näitama. Kes teab, kelle silma nad juba jälle puutunud wõi weelgi wõisiwad puutuda. Ja kes neid näinud wõi nägi, ei wõinud teisiti arwata, kui et nad otse südamesõbrad on, nii ligi tükkis Kaarel ja nii elawalt kõneles ta Jaanile näosse ning kõrwa sisse.
Kaarli käsi hoidis Jaani keha ümbert sõbralikult kinni, kui nad trahterist wälja astusiwad. Jaan püüdis temast küll eemale nihkuda — asjata. Nad oliwad waewalt trahteri sammaste wahelt wälja astunud, kui Jaan järsku seisatama jäi, nagu oleks talle puuga pähe löödud.
Otsekohe neile wastu sammusiwad kaks tüdrukut ja pikk, suurte wurrudega noormees: Wirgu Anni ja Mari ning wiimase peigmees, Luige mölder!
Jaanil pidi silgupütt käest kukkuma. Ta astus nii järsku sammu kõrwale, et Kohi-Kaarli käewars ta seljast lahkus. Teretada ta ei märganud ja teda ei teretatud ka mitte, ehk küll Luige Peeter teda tundis. Kõik kolm sammusiwad neist pikkamisi mööda. Mari suust aga kajas naermine, nii teraw nii pilkaw, et ta Jaanil lihast ja üdist läbi lõikas.
„Noh, mis sul wiga on?“ küsis Kaarel. „Kas tonti nägid wõi?“
Jaan ei lausunud sõnagi; ta sammus, kui ta kord paigast lahti saanud, ruttu edasi nagu põgeneja…
„Kui õieti nägin, oliwad need Wirgu tüdrukud wa’ Luige Peetriga,“ harutas Kaarel; „aa — nüüd ma mõistan,“ lisas ta naerdes juurde, „üks neist olla ju sinu suhkrutopsike, keda aga waname’ kurat saunamehele ei taha anda… Ää kuulagi, wennas, sinust wõib ka weel kord mees saada, kelle järele äiad ja tütred sõrmi lahkuwad. Oota aga!“
Jaani kõrwades kumises Wirgu Mari naermine weel nii selgesti, et ta seltsimehe lobisemist ei kuulnudgi. Pärani silmadega maha wahtides, tõttas ta edasi, pää norgus ja liikmetes nagu külmawärin.
Umbes wersta maa järele lahkus Kohi-Kaarel temast. Jaan tõmmas kergemalt hinge, kui kaaslase madal, tugew kogu ja lai, kelm nägu ta kõrwalt kadunud oliwad. Jaan oleks wist poole pääd andnud, kui ta kokkujuhtumist Wirgu tüdrukutega oleks wõinud sündmataks teha! Missugune lops! Oh, neid juttusid, neid kahtlustusi, mis külas tema sõprusest waraste ja joodikutega jälle käima pannakse! Jaan oleks hää meelega oma karwu katkunud…
Kodus oodati teda nagu kunagi kirikuteelt, rõõmu ja põnewusega. Lapsed jooksiwad talle läikiwatel silmadel wastu; täna polnud neil nähtawalt asja nurka pugeda, nende südametunnistus oli puhas. Ja kui nadgi wast koolis jälle teiste leiwakottide kallal nosinud, siis oli see salajaks jäänud… Jaan jagas neile saia; hõlmas rippuwate lastega astus ta oma kurba urtsikusse, kus eideke teda kõhna kehakinnitusega wastu wõttis. — Jaan oli terwe õhtu sõnakehw ja nukker. Kokkupuutumisest Kaarliga rääkis ta emale niisama wähe kui juhtumisest kirikutrahteri ees. Ta püüdis uut lehte lugeda, mis külast waheajal saadetud — kolme, nelja pääle kokku käis neil üks nädalileht — aga ta ei mälestanud wist palju, mis silmad ridadest kukku weerisiwad. Siisgi istus ta tillukeses kambri-urkas waewase lambikese walgusel terwe õhtu, ja kell wõis juba kaheteistkümne pääle käia, kui ta laste ja eide järele sängi hakkas minema.
Juba oli ta kuue seljast tõmmanud, kui tasane koputamine akna pääle teda kuulutama pani.
See oli nagu rähni tonkimine wastu õõnest puud. Jaan wõttis lambikese kätte ja astus akna juurde. Musta higise ruudu wastu surus end wäljast Wirgu Anni nägu. Ta waatas oma suurte, tõsiste silmadega Jaani otsa, ilma et ta suu oleks midagi rääkinud.
Jaan ruttas awama. Warsti astus ta Anniga tuppa. Kai magas esimest magusat uinakut ega ärganud siis ka üles. Muud kui Mann wahtis oma asemelt uniste silmadega külalisele wastu. Anni silitas tal mööda minnes tummalt pääd. Ta astus eel ning läks otsekohe taha-poole kambrikesesse, kus Jaan praegu lugenud.
„Ma sain silmapilguks aega siia jooksta,“ sosistas ta hinge tagasi tõmmates; „Mari peidmees on meil; nii ei pandud mind palju tähele.“
Jaan pani lambikese lauale ja lükkas Annile järi istmeks. Ise jäi seina najale seisma. Siis oliwad jälle mõlemad wait.
„Ma tulin sinu palwele, Jaan,“ ütles Anni wiimaks, ja kui ta seejuures oma laiad, loetawad silmad noore mehe pääle tõstis, siis teadis see juba, mis palwe tal oli.
„Räägi aga,“ wastas Jaan.
Ja nüüd weeretas ta lihtsate, rahuliste sõnadega rõhuwa koorma oma südame päält ära. Ta ei kaebanud oma südamewalu üle, ei kirjeldanud piinasid, mis ta kodus omaste poolt pidi kannatama — ta tuli ainult Jaani enese pärast, tuli teda hoiatama, talle kimbatust meelde tuletama, mille sisse ta wõiks langeda, — ta tuli teda ta enese tuluks ainult paluma, ainult ettewaatlikuks tegema… Ta ei tunginud oma nõuuga ja palwega pääle, ta ei saanud naesterahwa wiisil tüütawaks ega piinawaks, ta ei torganud Jaanil ühtegi ella külge ega lasknud silmapilguksgi märgata, et ta Jaanist midagi halba uskus — ainult tema auusa nime pärast oli ta mures, selle pääle ei tohtinud keegi muda loopida.
Nõnda oli noorel mehel kerge, talle selget ja otsekohest seletust anda. Ta ei püüdnud oma eksisammu, et ta ühel õnnetul õhtul teatawate kahtlaste poiste seltsi astunud, sugugi salata ega wabandada. Ta tunnistas ka rahalaenu asja õieti üles ning andis lõppeks kindla tõotuse, et ta Anni palwet täidab ja iga ühenduse Kaarli- ja Juku- ning teiste nendesugustega lõpetab.
Anni wahtis talle näosse ja sosistas:
„Seda ma teadsin… Ma olen rahul.“
Siis küsis ta weel:
„Aga las sa siis just ise pead neljapäewal Kaarli raha ära wiima? Kas sa ei wõiks kellegiga saata?“
Jaan mõtles järele.
„Saata? Kellega? Ma arwan, see ei lähe. Raha wiija saaks ju asja teada ja helistaks terwe küla täis. Poissa aga pahandaks, kui minemata jään, ja nad määriksiwad mind ise nii mustaks kui wõimalik. Parem on, kui ise lähen… Ära karda — ära mitte karda.“
„Mine siis — ma ei karda.“
Anni tõusis üles ja andis Jaanile lihtsalt kätt — nagu sõber ja seltsimees. Ja Jaanil ei olnud julgust teda kaenlasse tõmmata, talle suud anda. Ta meelest oli, kui teeks ta ennast seega lapsikuks, kui näitaks ta oma nõrkust, mis neiu kindluse kõrwale ei kõlba, Anni tõsise näoga kokku ei käi. Ta pigistas ainult tugewasti ta sooja kätt. Siis lahkusiwad. —
Juba järgmisel päewal wiis Wäljaotsa pops oma lambad ostjale ära ja sai pakutud hinna kätte. Kaarli rahast oli tal weel rubla järel; kaks juurde — teeb kokku kolm, millega inetu wõlg just tasa sai. Neljapäewa õhtupoolikul wõttis ta wastumeelse käigu Lehtsoo kõrtsi poole ette.
Lehe-kuu päikene piilub uudishimuliste kiirtega kohtu-saali kõrgetest aknatest sisse. Ta otsib tumedas, paksu, rõske higi-õhuga täidetud ruumis hoolega helkjamaid paikasid ja asju, et nende pääl oma rõõmust, kelmikat mängu pidada. Koonal kiireid paneb kullatud kohtukulli laua pääl siretama, meelitab pahemal käel seiswa kitsa puldi pääl olewast õigeusu ristist ja kullatud kaantega piiblist sädemeid; lai wool ujub kohtulaua purpurise katte üle, teda weripunaselt õhetama pannes. Kaks jämedat walgusewõlwi, milles tolmu- ja aurukibemed nagu kihulaste pered suruwad, ulatab siis weel päältkuulajate täidetud ruumist wiiliti läbi.
Ringkonna-kohtu kriminal-osakond on istumisi pidamas.
Wahe-aeg.
Kohtu-pristaw tungib päältwaatajate ruumis rahwa seas agaralt ringi, käes hoitawast raamatust tunnistajate ja kaebajate nimesid hüüdes ning siin ja sääl järel pärides, kas kaebaja wastasega enne kohtu algamist ei tahaks ära leppida. Kohtulauas, pultide ääres ei istu keegi. Pruunide, leenidega pinkide pääl on paks kogu uniseid, tuimade nägudega, raskesti higistawaid maa-inimesi ja salgakesed sosistawaid linna-elukaid kokku tuubitud. Hallide päädega arglised talutaadid, kortsus nägudega tukkuwad eidekesed, hirwitawad kelminäod turris juukse-harjastega, hakkajad, alatasa plarawad linna-naesed, mõned peenemas riides uudishimulised — nad kõik istuwad sääl higistades ja aurates koos, ja kõikide näod on weripunase kohtulaua, särawate zaari-piltide ja kõrgete kahetiiwuliste ukste poole pööratud, kust kohus iga silmapilk on uuesti sisse astumas.
Kelluke heliseb. Rahwas tõuseb püsti, sest kohus ilmub.
Suurem murdwarguse-prozess algab.
Kui prokuror istet wõtnud, ilmub ka kaebealuste kaitse-adwokat mustas sabakuues ja paneb oma raske mapi puldi pääle. Niisama on tõlkija juba platsis. Ja nüüd ilmuwad kaebe-alused.
Neid on kolm meest. Nad astuwad paljast mõõka kandwa wangikoja-soldati saadetusel sisse ja wõtawad süüpingis, paremal käel olewa ukse kõrwal, istet.
Kolm noort, tugewat, prisket meest hallides wangikuubedes. Neil ei ole ühelgi päris kelmi-nägu. Nad on lihtsad, igapäewased külapoisid, nagu neid päältkuulajate seas mitu tosinat wõib olla. Üks neist on madal, jäme noormees kaunis julge, kindla näoga; aga ta tönts nina laiade, lihawate põskede wahel annab ta olekule palju hääsüdamelist, pehmeloomulist mõju ja mõnu. Teine kaebealune on ridwa-pikkune kõhn, wimmas kaelaga pilwetõukaja, kelle ammuli seisew suu, tuimad, hallid, pärani aetud silmad ning lõtw, tolgendaw seismine kõike muud meelde tuletab, kuid mitte kardetawat lukulõhkujat. Hoopis usaldust-ärataw, targalt wahtiw wiisakas noormees on kolmas kaebealune. Tal on üks neist nägudest, mis esimese pilguga sõprust ja osawõtmist äratab, mis, kui seesugune inimene kohtukojas süüpingis istub, tahtmata soojaks kaastundmuseks sulab. Teadmata lööb päältkuulaja süda salaja tema poole, ihkab kõigest jõuust, et ta ilmasüüta oleks ja soowib niisama soojalt ta pääsmist, kui ta süüdlane. Kerge, walkja habemega piiratud ümarik, igapäewane nägu on sellel kolmandal kaebe-alusel, aga ta põskedel on see walgem, peenem, pehmem nahk ja selle naha pääl paar plekki seda neiulist õrnat puna, mis niisugust talupoissi nagu astmekese ta seisusest ja haridusejärjest ülemale tõstab. Walkjad, weidi käherad juuksed rohkendawad seda mõju ja jagawad ta näole peenema, puhtama kahwatuse kui harilik. Ta sinised silmad waatawad tõsiselt ja kurwalt. Nendest on midagi mõista, neisse maksab otsides wahtida. Neil ei ole seda tühjust ega umbsust, mis ta kaassüüdlaste pilgud awaldawad. Mees on kasu poolest keskmise suurusega, ennem sale kui tugew, ja sirge seismisega. Wangipõli on ta silmadele mustjad, sügawad rõngad ümber tõmmanud, ta põskedest priskema puna wälja imenud.
Kaebtuse-akti lugemine algab.
Lehtsoo walla liikmeid Kaarel Lindu, Juhan Welbergi ja Jaan Wapperid süüdistatakse, et nad öösel wastu 24. paastukuu päewa Piiwamäe wallas taluomaniku Juhan Leegi elu- ja poeruumidesse, uksi ja lukkusid wägiwaldselt awades, sisse on tunginud, säält rööwimise teel 585 rubla eest sularaha ning kaupasid ära wiinud jne.
Kohtu-uurija ülekuulamistel on siiamaani selgunud, et talu-omaniku Juhan Leegi mõlemad teenijad, Mart Saar ja Juula Sibul, keda wargad oma töö kordasaatmiseks kinni sidusiwad, kaebealustest Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi selgesti ära tunnewad ja nendeks meesteks tunnistawad, kes tähendatud öösel Leegi talus ja poes räägitawast kuritööst tegewalt osa wõtsiwad. Kolmanda kaebe-aluse kohta lähewad tunnistajate arwamised lahku. Kuna Juula Sibul teda ütleb ära tundwat ja teda üheks neist meestest arwab, keda ta enda sidumise juures hammustanud, tõendab sulane Mart Saar, et ta kaebealuse üle mingit selget tunnistust ei wõiwat anda; tema meelest ei olewat niisuguse näoga ja kasuga meest wargate seas mitte olnud; see, keda tema pääle Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi mälestawat, olnud tugewam, jämedam ja laiema näoga mees, kes, näituseks, teda päris hiiglajõuuga põrandale maha heitnud.
Wargate kindla arwu kohta on mõlemad tunnismehed ikka weel kahewahel. Rohkem kui kolm olla neid olnud, aga teadmata, kas neli, wiis wõi weelgi rohkem. Mart Saar ütleb ainult kolme näost näosse näinud olewat, aga kuna need toas wiibinud, olnud weel ühte wõi mitut poeruumis kuulda. Juula Sibul ei mälesta, kas ta kolme, nelja wõi wiit palest palesse näinud; ta olnud liig hirmunud. Seda teadwat ta aga, et ta kahel kuni kolmel korral sidujate kätesse hammastega kinni hakanud.
Kohtulikule wastutamisele on ainult kolme meest saadud wõtta. Nende arwatawaid kaaslasi leida ja tabada pole polizeil siiamaani weel korda läinud. Kaebe-alused on oma süüdi siiamaani kõik täiesti salanud, mispärast nendelt ka arwatawate kaaslaste ülesandmist pole loota. Warastatud rahast ega kaubast pole weel midagi leitud. Kõigil kolmel kaebealusel pole weel korda läinud ustawate tunnistuste waral kindlaks teha, et nad küsitawal öösel kuritöö paigast eemal oliwad. Kaarel Lind ja Juhan Melberg on selleks paar tunnistajat lasknud üle kuulata, aga need andsiwad kindluseta wastused, kuna kolmas kaebealune ühtegi tunnistust pole muretsenud ning oma käehaawa kohta endist ülesannet kordab, et koer teda hammustanud.
Kohus küsib, kas kaebe-alustel endistele awaldustele midagi on juurde lisada, ja paneb neile weel kord südame pääle, oma süüdi üles tunnistada.
Neil ei ole midagi tähendada. Küsimise pääle, kas nad endid süüdlasteks tunnistada, kostawad kõik kolm kindlasti ei.
Tunnistajad kutsutakse ette.
Kolm inimest kõnnib kohtu-pristawi kannul läbi saali — mees ja kaks naesterahwast. Nad wõtawad tunnistajate-pingis, kohtulaua wastu, istet.
Jaan Wapper ei suuda oma silmi uskuda! Ta wahib, äigab käega näo üle, nagu wiirastust peletada püüdes, — wahib ja wahib… See noor, õitsew tüdruk sääl wana habemiku mehe ja kolletanud wanapiiga wahel — see on ju — armuline Jumal! — see on ju — Wirgu Anni!
Kust tuleb tema tunnistajate sekka? Mida tahab ta tunnistada? Kelle kutse pääle on ta ilmunud?… Kohtu-uurija ees pole ta kaebealustega siiamaani olnud. Tema nimegi pole keegi suhu wõtnud, ei kaebealused, ei ametnikud. Kohtu-uurija ees on pääle kahe teise, keda Kaarel Lind ja Juhan Melberg kutsuda lasknud ja kes siin täna puuduwad, ainult kaupmees Leegi wana sulane ja elatanud tüdruk olnud. Ja nüüd seisab Andres Wadi tütar, Wirgu Anni, sääl ja tahab tunnistada…
Jaan wahib tütarlast nagu maa alt tõusnud waimu. Nüüd pöörab ka uus tunnistaja enda walge, erutatud näo kaebe-aluste poole, ning oma kartlikust kohmetusest hoolimata, millesse auukartus kohtu eest ja kõik need paljud näod saalis teda heitnud, naeratab ta suu korraks nagu julgustawalt, erutawalt Jaan Wapperi poole.
Tunnistajad wannutatakse ära.
Nende ülekuulamine algab.
Mart Saar ja Juula Sibul ei lisa oma endistele awaldustele, mis kohtu-uurija aktidesse pannud, midagi uudist juurde, kui need awaldused ka esimesel erutuse-õhinal polizeile antud tunnistustest seega sugu teisemad on, et nad kindlamaks on saanud ja pääpunktides — nagu Jaan Wapperi kohta — enam nii lahku ei lähe.
Ja nüüd tuleb järg Anna Wadi kätte — 18 aastat wana, wallawanema Andres Wadi tütar, Lehtsoo wallast pärit…
„Teie tunnistate siis, et kaebealune Jaan Wapper sel öösel, kui Piiwamäe wallas, Leegi talus suurem murdwargus korda saadeti, 24. märzi kuu päewal, Teie juures Lehtsoo wallas Wirgu talus wiibis?“
„Ja,“ kostab tunnistaja Anna Wadi tasa, aga kindlasti.
„Mil ajal tuli ta nimetatud kohta?“
„Kella 12 ajal.“
„Kas arwate, et teda keegi muu ei näinud ega kuulnud?“
„Ei. Kõik magasiwad.“
„Kuda wõis ta seda teada?“
„Meil heidetakse wara magama.“
„Kuda ta sisse pääsis?“
„Aknast.“
„Teie tegite akna lahti?“
„Ja.“
„Teie magasite üksina selles kambris?“
„Õe meheleminemise järel ikka.“
„Kas kaebealune Jaan Wapper ka ennemalt sel wiisil, see on akna kaudu ja öösel, teie juures käis?“
Sügaw purpur katab noore tüdruku palgeid. Ta silmad wahiwad maha.
„Jah — paar korda.“
„Teie mõlema wahel on siis armuühendus?“
Tunnistaja waikib. Ta wärisewad sõrmed mängiwad pihiku palistusega. Siis lööb ta silmad järsku üles, nagu tuleks talle midagi meelde, ja kostab:
„Ma ei tea — seda just mitte… Aga meie oleme tutwad — sõbrad…“
„Kui wana see sõprus on?“
Tunnistaja kostab iga küsimise pääle selle selguse ja kindlusega, mis näitab, et ta targa, kerge ja elawa arusaamisega on ning täieste mõistab, mis temalt tahetakse teada saada. Seepärast läheb ülekuulamine ruttu ja ladusalt ning kohtuherrade nägudelt kaob tusane korts, mis sinna tawalikkude tunnistajate alaline igaw kogelemine, waakumine ja wassimine wastu tahtmist nähtawale kutsub.
„Meie oleme lapsepõlwest saadik tuttawad,“ wastab tunnistaja wiimase küsimise pääle; „meie kaswasime koos üles.“
„Kas Teie wanematel see sõprus teada oli?“
„Ja.“
„Kuda Teie wanemad selle üle mõtlewad?“
„Mul on ainult isa elus. Ta on kuri mu pääle selle sõpruse pärast.“
„Kas Teie isa teadis wõi aimas, et kaebealune öösel salaja Teie juures käis?“
„Ei. “
„Kui ta seda oleks teada saanud, kas ta teid oleks karistanud?“
„Ja.“
„Miks Teie oma tunnistusega nii hilja kohtu ette ilmusite ja kaebealust nii kaua wangis lasksite istuda, kuna Teie ilmutus teda oleks wabaks teinud?“
„Ma häbenesin… Ma arwasin, et kohus isegi wälja saab, et ta ilmasüüta on.“
„Aga miks teie just nüüd, alles eila, oma tunnistusega linna ruttasite? Kas teie ei mõtelnud, et kaebealune isegi üles tunnistab, kus ta nimetatud öösel oli, et ennast karistuse alt päästa? Seda oleks wõinud iga laps arwata.“
„Ma lootsin, et ta seda teeks. Aga ma kartsin ka, et ta minu pärast tõtt ei taha rääkida, sest et minu isa seda kuulda saaks, mis ta tunnistaks.“
„Aga nüüd saab teie isa seda ikka kuulda?“
„Sellest ma enam ei hooli.“
Kaebealune Jaan Wapper istub kui nikerdatud kuju süüpingi otsa pääl. Ta kuulatab kõrwade, silmade, suuga — ta kuulatab kõige oma sisemise olemisega. See on nagu imetegew, mõistust kütkestaw uus ewangelium, mis talle säält kõrwa woolab! Tema põues ja pääs on kõik wait; ta süda ei tuksu, ta oimud ei löö, ta aju ei tööta. Ta kuulatab ainult ja maitseb. See woolab laial woolul nagu silmi peletaw, rinda sulataw päikese-walgus ta pääle, ta sisse. Ta näeb ainult oma päästjat, kuuleb ainult tema häält. Kõik ümbrus on punakas pimeduses, kõik muud hääled on ainult tume sumin…
Ta ei märka praegu weel õieti aru teha selle julguse, wapruse, selle ohwrimeele suuruse üle, mis tema päästja oma ettewõttega üles näidanud. Ta ei mõtle lähemalt selle pääle, missugune süda seesuguse tütarlapse rinnas peab tuksuma, kes kõiki neid kohutawaid tagajärgesid wõis unustada, mis tema teo kannul ärajäämata peawad käima: walju isa wiha, ta karistamine, wahest lapse-õiguse ja armsa kodu kaotamine; rahwa laim ja pilkamine ja taewas teab, mis weel! Jaani tundmused on weel alles umbkaudsed; nad sulawad ja woolawad kokku üheks ainumaks raskesti rõhuwaks õnne- ja tänu-koormaks, üheksainsaks mõisteks: pääsmine hirmsast ohust armastatud hinge läbi!…
„Kaebealune Jaan Wapper!“
Teised tõukawad talle külge, nii et ta, nagu raskest unest ärgates, end püsti ajab.
„Teie kuulsite, mis tunnistaja teie pääl seiswa kaebtuse nõrgenduseks ette tõi. Wastake, miks teie kohtule salgate, et teie 24. märzi öösel tunnistaja juures olite?“
Kaebealune kogub oma katkestatud mõtteid, mis palju aega wõtab.
„Ma ei tahtnud temale häbi teha,“ kostab ta wiimaks.
„Kas teil hirmu ei olnud kohtu otsuse eest? Kas teie ei püüdnud wangi-elust pääseda?“
„Ma arwasin, et kohus wiimaks ikka usub, et ma ilmasüüta olen, ja mu isegi lahti laseb.“
„Aga kui kohus teid nuhtluse alla oleks mõistnud?“
„Siis ma oleksin wiimaks öelnud, kuda lugu on.“
Kaebealune tunneb oma pää korraga selge ja terase olewat. Rõõm annab talle uut julgust ja kindlust. Ta on oma wastustega rahul, sest ta aimab, et nad pihta käiwad. Nüüd ei karda ta enam midagi. Ta oskab terawatestgi nurkadest osawasti mööda põigata.
„Mis ajal teie tunnistaja kambrist lahkusite?“ küsib näituseks prokurör wahele.
Jaan ei tea, mida Anni kohtu-uurija juures eila üles andnud. Ta kostab, et ta aega ei mälestawat.
Kas ta jälle akna kaudu wälja läinud?
„Kust mujalt?“ mõtleb Jaan, „kust sisse, säält jälle wälja.“ Ja ta kostab ja’ga, mis tunnistaja ütelusega kokku läheb.
Prokurör pöörab tunnistaja Anna Wadi poole:
„Kas teie kaebealuse juures sel öösel midagi iseäralist tähele ei pannud, mis teile asja andis järelpärimiseks?“
Tüdruk mõtleb. Ta kulmude wahele ilmub peenike korts, ta silmad wahiwad kartlikult. Ta raputab wiimaks pääd.
„Kas mitte midagi?“ korratakse küsimist. „Kas ei olnud kaebealuse ihu küljes midagi —?“
„Jah!“ hüüab tüdruk korraga; ta terasest pääst sähwis nagu wälgu säde läbi. „Tema käsi oli kinni seotud… Ta ütles, et koer teda laupäewa õhtul hammustanud…“
Weel mõned küsimised risti-põigiti kohtu eestseisja, tema kaaslaste ja prokuröri poolt, ning ülekuulamine on lõpetatud. —
Prokurör hoidis oma kaebtusest Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi kohta täiesti kinni, kelle süüdi ta oma kõnes igapidi selgeks tunnistas, nagu ülekuulamisel ja nüüd kohtu ees kahtlemata ilmsiks saanud. Ta nõudis süüdlastele, nende wisa salgamise pääle waadates ja meelde tuletades, et nad ennemalt juba karistatud, walju nuhtlust. Kolmanda kaebealuse, Jaan Wapperi, hääks antud süüst wabastawat tunnistust püüdis prokurör esmalt sel põhjusel nõrgendada, et tunnistus inimese poolt tulnud, kes kaebealusega silmanähtawas ühenduses seisab, päälegi armuühenduses, mille sidemed kõige kindlamad, mille ohwri-meel wahel imetegusid wõiwat korda saata. Teiseks arwas ta otse loomu-wastaseks nähtuseks, et kaebealune oma õrn-meelt neiu hää nime kohta nii kaugele ajab, et ennast ilmsüütult parem wangis pidada laseb ja raskele nuhtlusele martri wiisil silma wahib, kui üheainuma sõna ütleb, mis teda teotawast põlwest ja weel teotawamast karistusest päästaks — ainult ja üksnes selle pärast, et armukesel wali isa on, kes, kui kuuleb, et ta peigmehe öösel salaja oma tuppa lasknud, oma tütart wõiks isalikult karistada. Raske ei wõiwat niisugune karistus prokuröri arwamise järele just mitte olla, sest siin maal olewat talurahwa seas wana, igaühele tuttaw pruuk, et poisid öösetel tüdrukute juures käiwat magamas; niisugune öösine hulkumine olla üle terwe maa wiisiks ning maarahwas ise kombega nii harjunud, et kellegil meeldegi ei tulewat seda imeks panna wõi suuremat hukka mõista. Kaebealuse armukesele oodataw karistus ta isa poolt ei olla siis poissi mitte liiasti kohutada wõinud; niisama wähe teadnud Jaan Wapper palju karta, et neiu hää nimi, auusus ja woorus wäikese saladuse ilmsikssaamise läbi mingit plekki wõiks saada, sest et, nagu öeldud, öösiste külaliste wastuwõtmine noorte neiude poolt üleüldine rahwapruuk on, mida igal pool sallitakse, muidugi ka külatüdrukute wanemate poolt. Prokuror seletas asjaseisu, nii palju kui ta Jaan Wapperi kohta käiwat, weel hoopis tumedaks ja kahtlaseks; ta soowitas, et kaebealust lähemate tunnistuste nõuutamiseks ja asja edasiuurimiseks weel ülekuulamise alla wangi jäetaks.
Adwokat astus oma kolme kaitse-aluse, iseäranis Jaan Wapperi eest, soojal sõnal ja suure südidusega wälja. Kahe esimese wastu ette toodud tunnistuste kohta tähendas ta, et need nende hukkamõistmiseks weel sugugi ei ulatada, sest et nad algusest lõpuni kõikuwad olnud. Mõlemad tunnistajad, Mart Saar ja Juula Sibul, olewat esiotsa mitmeti teineteise wastu rääkinud ja kui nad ka nüüd tõendada, et nad Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi selgesti ära tundwat, kolmanda kaebealuse kohta aga kahe-wahele jääda, siis näidata see ainult, kui wähe nende mälu ja seega nende tõendused wäärt on: selles surmahirmus, mis mõlemaid warguse ajal wapustanud, olla neil otse wõimata olnud, kurjategijate nägusid ja kogusid kindlamalt silma wõtta ja meeles pidada, seda wähem, et ju mehed, nagu tunnistajad ise ütlewad, tahmatud nägudega olnud ja oma tööd suure rutuga toimetanud. Muid kindlamaid ja ustawamaid tunnistusi ei olewat aga ainustgi kaebealuste arwatawa süü kohta… Ja lõppeks Jaan Wapperi asi. Prokuroril ei olewat mitte korda läinud, Anna Wadi selget, igas tükis liig ustawat tunnistust kudagi nõrgendada. Kui ka ööhulkumine ja küla-poisside magamas-käimine tüdrukute juures üleüldine rahwapruuk olewat, siis tulewat harutamisel olewas asjas ometi mõndagi tähele panna, mis kaebealuse waikimist ta käigu üle kahtlasel öösel täiesti rahuloldawalt seletada. Selleks olla waja neiu koduseid olekuid lähemalt silmitseda, olekuid, mida ju kaebealune wäga hästi tundnud… Kõneleja kirjeldab nüüd elawal sõnal Anna Wadi isa, kes mitte ainult kui walju meelega, äkilise wihaga mees tuttaw ei olewat, waid ka kui agar palwewend, awalik ette-lugeja ja usuliialdaja. Niisuguse mehe püüe olewat muidugi oma kodust elu ja olu kõige eeskujulikumast küljest rahwale silma paista lasta. Kui suur oleks ta wiha tütre wastu olnud, kui ilmsiks oleks saanud, et see, nagu iga rumal külaplika, öösel hulkujaid noori mehi aknast oma magamise-kambrisse sisse laseb? Mis oleks rahwas, seda teada saades, oma missionäri ja ärataja üle öelnud? Mis ei oleks isa oma wihatujus kõik wõinud teha? Kas ta ei oleks tütart oma wagast majast wälja wõinud kihutada, temalt lapseõigused ära wõtta? Sest kes oli see poiss, keda tütar wastu wõtnud, kellega ta sala sõprust pidas?
See oli mees, keda Andres Wadi kui „ilmaliku meelega“ inimest sügawalt põlgas, — weel rohkem, ta oli mees, keda Andres Wadi selle pärast kõigest südamest wihkas, et ta tütar teda — isa kõige waljumast keelust ja kõiksugu lahutamise-katsetest hoolimata — wisalt ja palawasti armastas. Seda teadis kaebealune, ja et ta oma ilmsüütuse selgumist kindlasti ootas, siis kaitses ta armastatud tüdruku terwet tulewikku, ta elu ja eluõnne oma waikimisega. Et ta wiimaks, kui kõik abinõuud pääsmiseks tulemata oleksiwad jäänud, siisgi oma saladust raske südamega oleks ilmutanud, seda tõendas ta ise juba ja seda wõime ka inimlikult uskuda. Nüüd on aga neiu, oma armastawa südame tungil, ise ilmunud ja asjale loomuliku lõpu toonud. Kes ei oleks selle tubli tütarlapse eeskuju järele mitte teinud? Ta näeb, et armastatud mees, tema auu kaitstes, raskele nuhtlusele wastu astub. Ta mõistab, miks ta waikib. Küll wõiks ta oma südames aimata, et peiu waikimisele kord lõpp peaks tulema, aga teiselt poolt tunneb ta noore mehe truuwi, mehist südant, ta waprat meelt, ta kõikumata armastust. Ta ei jõua piina, mida need kaksimõtted, see waakumine teadmatause wahel sünnitab, kauemini wälja kannatada, — ta ruttab appi, kõike unustades, mis sellest temale enesele paha wõiks tulla, ainult armastatud mehe ja tema päästmise pääle mõteldes. Üksnes see täidab ta pääd ja hinge, kõik muu on ta meelest sel silmapilgul kõrwaline asi…
„Meil ei ole kõige wähemat põhjust,“ lõpetab kaitsja oma kõnet, „tunnistaja seletuste kohta umbusaldust tunda, niisama wähe, nagu meil põhjust on, kaebealust kauemini süüdlaseks pidada. Tema süütaus seisab meie kõikide silmade ees kui päikese-paistel — ta on liig awalik, kõige uskmatamale täiesti usutaw. Ma palun kõrget kohust, kaebealust Jaan Wapperi kõigest süüst puhtaks ja wabaks mõista. Kahe teise kaebealuse kohta panen ma aga, tõde taga nõudes, kõrgele kohtule ette, neid kindlate tunnistuste puudusel ka wabaks mõista, ehk, kui see ei wõi sündida, siis asja teiseks korraks otsustada jätta, sest oma kaitsealuste soowil awaldan ma nõuet, et kohus weel kaks tunnistajat ette kutsuks, kes kaebealuste hääks saawad rääkima…“
Kohus astub otsuse üle arupidamiseks saalist wälja. Kaebe-alused wiiakse kõrwal olewasse tuppa. Tume häälte-sumin täidab päältwaatajate-ruumi. Põnewus on suur ja üleüldine…
Elektri-kelluke heliseb — kohus ilmub jälle. Kõik tõusewad kahinal püsti. Kaebealused astuwad kahwatanud nägudega süüpinki tagasi. Sügaw waikus heidab kohtusaali üle… Otsus loetakse ette ja tõlk paneb ta ümber:
„Kaebealused Kaarel Lind ja Juhan Melberg jääwad ülekuulamise alla wangi — nende asi nõuab weel selgitust; kaebealune Jaan Wapper on süüst wabaks mõistetud…“
Nagu rinda kergendawat hingetõmbamist kuulukse palawast, rõhuwa õhuga täidetud saalist. Erutatud näod wahiwad kaebealuste poole; lahked, õnne soowiwad pilgud lendawad wabaks mõistetud noorele mehele wastu — wist oodati, wist soowiti niisugust otsust! Jaan Wapper ei näe aga ühtegi neist sõbralikkudest waadetest pääle kahe õhkuwa silma, ja neidgi nagu halli udu läbi. Ta pää käib ringi, kuum, wägew eluwool, mis ta wärisewatest liigetest läbi jookseb, ähwardab teda nõrkemisele sundida. Nõtkuwate põlwedega seisab ta oma wahwa kaitsja ja päästja ees, kes teda sellesama jänunewa õrnusega, sellesama halastuse-tuhinaga waatleb, nagu kord kiriku-müüri ääres, kui ta teda ta raske haiguse järele esimest korda oma jalal nägi — surma suust päästetud, nagu nüüd…
Anni Wadi oli kohtusaalis silmad paar korda üle päältkuulajate ruumi lasknud käia, et näha saada, kas ta isa sääl oleks wõi wähemast ta õdedest ja sugulastest keegi. Ei, neid ei olnud sääl. Ta silmas ainult mõnda wõõrast Lehtsoo wallast, kes wist uudishimu pärast tulnud, mõnda poissi ja tüdrukut. Ta ootas siis, et omakstest keegi wangikotta teda waatama tuleks, kõige päält lootis ta seda oma isast. Asjata; keegi ei tulnud, mitte isagi. Nad oliwad teda maha jätnud, unustanud. Nad oliwad kõik sidemed eneste ja tema wahel katkestanud.
Mõrudad pisarad tungisiwad Annile silma. Ta aimas, missugune mõju siin tegew olnud. See kõik tuli tema lihase isa enese poolt. Tütar tundis ja seepärast mõistis ta teda.
Wirgu Andresel ei olnud enam kolmat last. Ta ei tahtnud, et tal teda oleks. Sest mis ütleks ilm, kui ta selle hukka läinud, ära neetud hingega, kes paraku kord tema lapse nime kandnud, pääle selle, mis sündinud, weel tegemist teeks! Ta ei tohtinud seda, oma auususe, kuulsuse, wagaduse pärast ei tohtinud ta seda. Ja et need aatelised warandused ta terwet hinge täitsiwad, siis puudus tal ka iga sisemine tung selleks ja ta isa-armastus üksi ei suutnud nii mõjuwale enamusele wastu wõidelda.
Ta wõis raskesti kannatada oma raisku läinud lapse pärast, kes tema nimele nii koleda häbepleki pääle määrinud. Aga see kannatamine õhutas ühtlasi ta wiha ja wihkamist süüdlase wastu, kinnitas ja karastas tema järelandmata meelt, tegi ta otsuse raudseks, sellest lapsest igawesti lahti lüüa, teda oma mälestusest maha kustutada. Oli ta oma lihase lapse juba palju kergema, igapäewase eksimise pärast majast wälja kihutanud ja enesest ära heitnud, — mis siis nüüd weel, kus see laps Siberisse mõistetud kurjategija oli. Wirgu Andrese tütar wangis! Wirgu Andrese tütar saadetakse raske kuritöö pärast tühjale maale! Wirgu Andrese tütar, jumalakartuses, wagaduses üles kaswatatud nagu kloostris, — ta läks ja wandus meelega kolmainuma Jumala pale ees ja tema nimel walet ühe wõhiwõõra, hukka läinud lihtsa külapoisi, awaliku kurjategija hääks! See mõte pidi Lehtsoo kuulsale apostlile, kes teisi inimesi patu-unest äratas, kes ennast rahwa hingepäästjaks pidas, päris õiget maitset andma põrgupiinadest, mida ta nii osawasti mõistis kirjeldada!… Anni aimas, kuda ta praegu mitmes kihelkonnas awalikult laskis kuulutada, et tal enam kolmat last ei olewat, et tal sellega, kes linnas kurjategijaks mõistetud, enam mingit were- ega muud inimlikku ühendust ei ole, et ta teda Jumala ja inimeste ees kõige raskema isawandega ära on neednud…
Andrese mõju all seisiwad muidugi ka mõlemad õed ja kõik muud sugulased. Ta oli esimestele wissisti oma wiha ja wande ähwardusel ära keelanud jõledale kurjategijale lähenemast. Ja nõnda ootas Anni asjata nende ilmumist, kuni ta ka selle lootuse oma murtud südamest kiskus ja maha mattis.
Ta oli üksina ilmas. Tal ei olnud muud kui ta wilets, ära neetud elu. See süda, mis tema poole tuksus — kes teab, kui kaugel ta sellest warsti lahus on? Kes teab, kuhu seadus ja saatus ühte, kuhu teist kannatama ja surema saadab?
Endine tuim põdemine wõttis õnnetuma tütarlapse hinges maad. Ta sai jälle oma korteri-kaaslaste pilkamise ja piinamise mängukanniks.
Nad elawad kuuekesi pikas, tühjas, wiletsalt walgustatud kongis, milles neid neli tõmmupruuni, lagedat seina, tühi põrand ja lagi ümbritsewad — kuus lauda nagu puusärgil. Pääle palja põranda ja puust kasti, mille all rooja-anumat warjatakse, ei ole neil mingit istme-paika, sest õlekotid, mille pääl nad öösel magawad, kantakse õhtuks sisse ja hommikuks jälle wälja. Walgus tungib kõrgelt lae serwalt, pisikese trellidega akna kaudu ruumi. Ainus asi, mis puuri lagedust waheldab, on kitsas riiul seina küljes, mille pääl wangide söögi-nõuud, plekist kausid ja puust lusikad ning nende leiwapätsid seisawad.
Siin kükitawad nad põrandal, külg külje wastu, üks teise hinge-auru neelates, nagu kitsasse lauta kokku tuubitud lambad.
Auuwäärt seltskond on siin koos. Neil kõigil on pikk porine minewik selja taga. Need kaks toorelt hirwitawat, kähisewa joodikuhäälega lorisewat naesterahwast on kõige madalamat seltsi awalikud tüdrukud, kes kolmandat ja neljandat korda warguse pärast wangis istuwad. See kongus ninaga, weewlikarwa näoga wana nõid, kelle torkawad silmad nagu tulised söed õõguwad, seisab alaealiste tütarlaste kauplemise pärast nuhtluse all. See mehe suurune, karu jõuuga paks tädi, kelle päratuid rusikaid iga puurisolija juba mitu korda maitsta saanud, pidas linnas päris rööwlikoobast, kus ta oma ohwritel walemänguga wõi wägise raha taskust laskis riisuda ja ühe ohwri tapmisest tegewalt osa wõttis. Siis weel üks totra näoga noor lapsetapja maalt ja üks jultunud turu-taskuwaras, kõhn kui ämblik, laia ja ropu suuga.
Selle seltskonna keskel elutses Anna Wadi. Nende huntidega pidi ta hulguma, nende toorusi pidi ta kuulma ja nägema, nende ülbetest ajawiidetest pidi ta osa wõtma ja nende rahulolemist alandliku allaheitmisega ära teenima, kui ta wähegi tahtis hingata ja murdjate küünte wahelt waba olla. Ainus pääsmise-aeg oliwad töötunnid suuremas kongis wõi wangimaja puhastamine. Siis ei pruukinud ta nõnda nende keskele kinni kiilitud olla…
Anni hauda tungis ühel päewal siisgi südant elustaw rõõmukiir. Talle toodi elumärki Jaanilt. Ja missugust elumärki weel! Annile ei tahtnud terwe suur aade esiotsa pähegi mahtuda…
Wangikoja ülem, muidu wali ja karm seadusetäitja, oli wahel helde ja osawõtlik inimene.
Ühel hilisel hommikul astus ta äkitselt puuri.
Kõik wangid tõusiwad auupaklikult üles ja wõtsiwad ta teretuse ühest suust wastu. Ta silmitses neid ja päris nende soowide ja kaebtuste järele. Ühel oli ühte, teisel teist kurta. Ainult Anna Wadi seisis wait. Tõsise näoga, mille taga aga kelmikas naer waritses, lähenes ülem Annile.
„Tulge minu järele!“
Ta astus eel numbrist wälja, wang pool kartlikult — kahewahel, mis asjast arwata — tema järel. Nad sammusiwad mitmest pikast, pool-pimedast koridorist läbi, kitsast, ilmlõpmata trepist alla ja jõudsiwad wiimaks wangikoja ülema kontorisse, mis tühi oli. Ülem andis ühele wangitalitajale käega ja silmapilgutamisega märku. Mõni minut hiljemini astus wang Jaan Wapper oma saatjaga sisse.
Kui Anni rõõmliku erutusega silmad noore mehe pääle lõi, märkas ta, et wiimase waade sedasama tundmust kujutas, aga weel midagi muud, mis rohkem näitas tähendawat kui üksnes rõõmu jällenägemise üle. Anni aimas, et selle kokkutuleku taga midagi warjul oli — aga mis? Ta waatas küsiwalt kord ametniku, siis Jaani pääle.
Esimene silitas oma suuri wurrusid; ta suu ümber liikus häätujuline naeratamine.
„Teie wõite oma südamed wälja puistata,“ ütles ta, „ja kui teil saladusi on, siis tehke, nagu poleks mind siin olemasgi… Iwan kaob koguni ära.“
Tema märguandmise pääle astus wangikoja-soldat uksest wälja.
Kui Jaan liig kaua end kohendas ja sõnu otsis, tuli ametnik talle appi. Ta seletas tüdrukule, mis otstarbe nende praegusel kokkutulekul olewat, mida Jaan Wapper temalt palunud. Wiimane seiswat — kosilasena neiu ees. Tal olewat nõuu, kui pruut teda wastu wõtab, ülemalt poolt abielusse heitmiseks luba paluda, enne weel, kui neid mõlemaid pikale teele saadetakse… Wangikoja ülem lisas julgustades juurde, et seda palwet wissisti warsti täidetakse, sest alles wiie aasta eest olewat siinses wangikojas kah üks paar enne Siberisse minemist abielusse laulatatud. Ühtlasi jäetawat niisugune paar, kui ta uuele kodumaale on jõudnud ja oma asukoha kätte saanud, sellekohase palwe pääle kokku elama; lahus-olek kestwat aga ainult nimetatud ajani.
Anni pidi kõik oma kihawad mõtted kokku wõtma, et asjast selgemat kuju saada. Ta wahtis esiotsa ikka weel uskmatalt ametniku otsa ja pööras siis argliku rõõmu ja kartliku kahtluse wahel waakudes noore wangi poole.
„Kas see tõsi wõiks olla?“ sosistas ta.
„Kui sa tahaksid. Anni, kui sa wõiksid,“ kogeles Jaan. „Kui sa mind liig halwaks ei pea ja mulle andeks annaksid —“
Tüdruk raputas pääd.
„Halwaks? Ei… Aga on see siis wõimalik? Kust sa selle mõtte said?“
Jaan seletas.
Ema oli wangikojas teda waatamas käinud. Ta öelnud: „Kui sul sääl kaugel maal ometi üks inimesehing oleks, kes sind armastaks ja sinu kurbtust jagaks! Kui sul naene oleks! Ma oleksin sinu pärast siis hoopis rahulikum. Aga kui sa üksi oled — ma kardan, et sa sured wõi nõdrameelseks lähed.“
„Ma mõtlesin sinu pääle ja ütlesin kohe: Mul on ju pruut! Kui ta mind aga weel tahab ja kui meile luba antakse… Ema wastas täis rõõmu:
„Jah, kui Anni sinu juures oleks! siis tunneks mu süda rahu, siis oleksin ma sinu pärast mureta, olgu su elu nii wilets ja raske kui tahtes?… Mina aga wastasin jälle: Kui ta mind aga weel tahab! Ma olen ju nii hukka läinud inimene, waras, walelik ja petis… Kas sa tahaksid siis warga naeseks saada?“
Jaan jäi wait. Ta pilt wiibis argselt paludes Anni näo pääl, mida kerge purpurikuma hakkas wärwima. Hinge tagasi hoides, ootas ta mõrsja wastust.
„Ma tahan.“
„Sa tahad tõesti?“
„Ja.“
Jaan seisis nagu tänupalwes tema ees. Ta silmitses teda kirjeldamata imestuse ja liigutusega kaua, kaua.
„Siis saadame palwe minema,“ tähendas ta wiimaks, sügawasti hinge tõmmates, ja astus alandlikult wangikoja ülemale ligemale. „Kui herra nii armuline wõtaks olla — ta tahab ka — meie palume mõlemad…“
Ametnik lubas nende soowi lahkesti täita. Mõlemad wangid oliwad korralise, wiisaka ülespidamise, wirkuse ja sõnakuulmise läbi juba ammugi ta täie rahulolemise osalised. Ta soowis neile õnne ja lisas, pruudi poole pöörates, tõsiselt juurde:
„Anna Wadi, ma olen teie tulewase abielu pärast üsna mureta: ma pean teie peidmeest tubliks poisiks, kes oma minewikku uue parema elu läbi saab hääks tegema.“
„Aga minu isa?“ sähwis Annile korraga meelde.
Ka Jaani nägu tõmmas murelikuks.
„Teie isa käest peab muidugi luba tulema,“ tähendas ülem, „aga ma arwan, et tal asja ei ole seda keelata. Ma tahan teie hääks sõnakest kaasa rääkida. Olge esiotsa üsna mureta.“
Tundmused, mis Anni rinda sulatasiwad, kui ta oma puuri tagasi pööras, oliwad enam kui pruutlikud. Ta langes sääl oma kaaslaste nähes nurka põlwili maha ja saatis palawa palwe abi pärast üles poole. Ta ei pannud teiste koerusi mitmel ajal tähele, ta elas oma uuele, nii magusale tundmusele…
Ja tõesti — luba tuli! Mitte ainult ülemalt poolt, waid ka mõrsja isalt. Nagu Jaani ema kodukohast oli kuulnud ja pojale rääkinud, olla Wirgu Andres kostnud: „Mis luba minult küsitakse? Mul ei ole Anna nimelist last enam. Ma ei tunne niisugust. See, kes linnas türmis istub, wõib teha, mis ta tahab. Mingu wargale wõi mõrtsukale — see pole minu asi. Päästa ei jõua ma ta hinge siisgi enam.“
Wõib olla, et Andres sellegi pärast takistusi oleks hakanud tegema — kui ka ainult wiha ja kiusu pärast Jaani wastu — kui mitte mõistlikud inimesed talle ei oleks selgeks teinud, et tema keeld ju ainult wormi-asi on, millest tütar kaugel maal uute palwete mõjul kergesti üle jõuaks; ehk kui ka seda mitte — mis wõis ta selle wastu teha, kui Anni ilma lubata ja ilma laulatamiseta mõne mehega ühendusesse heidab? Kui kaua kestab kõige kindlam woorus niisuguses ümbruses, kus kurjategijad koos elutsewad?
Haruldane sündmus — laulatus wangikojas — jõudis ka wiimaks kätte. Wäljas mühasiwad sügisesed tuuled, wihm pragises wastu trellidega aknaid, korstnatest ja lõõridest kajas leinaw hulumine. Jaani ja Anni põues walitses aga kewade — kidur, kurblik, õilmewaene, aga ikka kewade.
Missugused pulmad!
Kes oleks neile seda wõinud ette kuulutada, kui nad paari aasta eest oma hinge-ühendust argsetest, häbelikkudest pilkudest, nagu kullateri korjates, oliwad kokku weerinud? Tume tulewik täis lõpmata raskust ja ohtu ees, lahus kõigest senisest ilmast, lahti kistud kõigest, mis neile siiamaani armas olnud — nõnda astusiwad nad teineteisega elu-ühendusesse.
Kentsakas pulmatuba, kuhu neid tallutati, ja weel kentsakamad pulmalised!
Üks suurem puur, kuhu wiiskümmend wangi sisse mahtus, oli kirikuks muudetud. Sääl seisis wäike laud kahe põlewa küünlaga; muidu oli ruum tühi ja lage, kurb ja leinaw. Tuhmi imetlemisega wahtis sein seinale wastu ja selle pidusalgakese pääle maha, kes siia kokku kogus. Altarit tähendawa laua kõrwal seisis halli pääga õpetaja pikas mustas ametikuues ja ajas wangikoja ja paari ametnikuga tasakesti juttu. Nurkadesse puges hall hulgake wangisid, kes luba saanud pühalikku toimetust päält waadata. Peiu emake kahe lapsega, kõik argtuse pärast kohutawa maja ja terwe ümbruse pärast kahwatud ja keeletud, toetasiwad paremal käel õpetajast seina wastu. Mann, kes wangisid wäga kartis, peitis nägu eidekese põlle sisse ja nuuksus.
Nüüd toodi peig ja tema kannul kohe mõrsja sisse — igaüks oma puurist.
Neil ei ole pulma-ehteid ümber; kurwad, põlatud wangiriided katawad nende ihu, häbikuues astuwad nad nii puhtale, pidulikule sündmusele wastu. Aga kes neid terasemalt silmitseb, kes nende hinge-olu nende nägudest ja pilkudest püüab uurida, peab tunnistama, et mitte iga pruutpaar nii pühalikkude tundmustega, nii kindla, ustawa ja puhta hinge-ühendusega altari ette ei astu, kui need kaks siin. Neid waadeldes kerkib küsimine tahtmata keelele: kuda sattusiwad nemad siia, miks kannawad nad neid riided, miks ei pühitse nad oma pulmapidu täie iluga pidulikult walgustatud, rõõmust kajawas pulma-majas?
Õpetaja algas laulatust.
Ta oli nähtawalt ise liigutatud ja ta häälekaja, mis ruumist pühalikult läbi wärises, liigutas ka teisi, kellel niisuguseks tundmuseks põues weel maad oli. Peiu ema põlwitas nuttes mõlema lapse wahel põrandal. Mõrsja surnukahwatu palge üle weeres pisar pisara järele, tulehelgil särades kui pärlid. Sügawast südamepõhjast kerkis ja-sõna mõlemate huultele, ja nad wahetasiwad pilgu, milles terwe ilm armastust, truudust ja waprust kokku woolas…
Tulgu nüüd weel, mis tuleb — nad oliwad walmis!
Kui õpetaja lõpetanud, astus Jaan maas põlwitawa ema juurde ja tõstis ta oma tugewate kätega üles.
„Mitte sina — lase mind põlwili olla — mina olen süüdlane — mul on waja armu paluda!“
Ja ta noor naene astus nende juurde ja nad oliwad kitsas armuringis koos ja tahtsiwad rääkida, nii palju rääkida, aga nad wõisiwad ainult nutta — rõõmu ja ärarääkimata kurbtuse pärast…
„Uusi ahteid maha, teie wedelworstid! Mis palwetundi te peate? Paluge, kui palju tahate, põrgu lähete siiski kõige oma laiskusega!“
Ta polegi nii kuri, see laia lõuaga, tugewa, jändriku kehaga must wanamees seal tahmase ukse kõrwal tolmupilwe sees; ta pragab ja kirub ainult wiisi pärast, ja ka sellepärast, et ta muud abinõuu ei tunne, et neid weniwaid, lossi langenud tondikujusid seal põhkude sees wähegi elustada, ning lõppeks sellepärast, et temalt walju wastutamist nõutakse, kui ta mitte ei praga ja ei kiru, kui ta oma „wedelworstisid“ mitte elustada ei suuda, kui töö mitte õigeks ajaks tehtud ei saa. Ja kuna ta kärgib ja paugub ja ikka tüsedamaid sõimusõnu otsib, tuksub ta laia suu ümber wahel sala naeratamine, mis pikkamisi ta lagedat lõuga mööda alla tiheda habeme sisse ronib, habeme sisse, mis nagu wildist wõru ta kurgualust ja poolt kaela ümbritseb. Ei, Widiste Mart, X. mõisa rehepapp, polegi nii kuri, kui ta suuga püüab olla, ja et kõik wedelworstid seda teadwad, siis laseksiwad nad endid kõige suurema südamerahuga põrgu põhja needa, kui mitte kilter kepiga ka rehes ei seisaks, ja kui see pikk, kondine, jutukehw pilwetõukaja mitte alati nii pahas tujus ei oleks, et ta suu asemel ikka keppi tarwitab, millel palju selgem keel on kui Rehe-Mardi sõimurikkal suul.
„Uusi ahteid maha! Ärge warastage mõisaherra ööd, nagu te tema päewi warastate! Kes teid toidab, kui te mitte mõisnikku ei toida!“
„Me toidame teda ja iseendid koa“, uriseb üks noor teomees, süsimusta, porist higi põselt pühkides.
„Ja jah, sina oled mees teisi ja ennast toitma!“ algab nüüd ka kilter laisa, läbi nina tulewa nohisewa healega. „Just sina, see laiskworstide peamees! Mis sa oma pindast nii kaua tunnistad? Tahaksid talle wist elu sisse puhuda, et ise lööma hakkaks?… Ja sina, Triinu, juba jälle kükitad maha, nagu munas kana! Juba su kintsud jälle kipitawad! Oota, ma lasen su tösstädi warre otsa siduda ja su laisa kehaga ahtele pihta anda!“
Juba lähenebki oma kardetud pajukepiga. Aga küll nüüd tüdrukutel-poistel jalgu on! Kiltri-Kaarli kepi eest kaob kõik, millel weel wähegi elu sees on. See, kes paigale jääb, on wäsimuse pärast nii kange ja tuim, et ta lööki enam kartagi ei märka.
Warsti on uued ahtelademed maas, pindad wõetakse warnast, paarid heidawad kokku ja edasi läheb öösine töötants üle sahisewa wilja, läbi paksu, halli tolmu, ning pillimänguks on jälle pintade igawene ja kõigile nii tuttaw kilk—kõlk! kilk—kõlk! kilk—kõlk!
Rehepapid teadwad palju tontidest jutustada. Öösised warjud petawad nende silmi, öösised healed nende kõrwu. Öö peidab oma musta tiiwa all palju saladuslisi wiirastusi. Unine, poolmagaw silm wõiks terwet pilti, mida rehealune praegu pakub, suureks wiirastuseks pidada. Tõmmu-hall kuni süsimust on terwe ruum. Raswaküünlad tahmastes laternates oma kurwa kollase helgiga on tontide silmad. Kiired, mis neist suure waewaga läbi tolmuse ruumi poewad, kahwatawad eemal ikka enam ja enam ära, saawad surnukarwalisteks. Pikad, laisad warjud roomawad üle põranda, roniwad seinu mööda üles, tõstawad oma hiiglapäid sarikateni. Wäljas hulub sügisene tuul, nagu tahaks ta terwe ilma walu ja wiletsust ühises wägewas nutulaulus, suures, ilma ääreni kostwas ahastusekisas kuuldawale tuua. Rehewärawad nuuksuwad, katus ägab ja oigab, pilwed aga puistawad pisaraid alla — ojadena, nagu tahaksiwad nad uputuse läbi kõike kinni matta, mis alt mustawast sügawusest nutu ja kaebe kujul ülespoole kerkib — ilmaruumi jumalikku rahu ja waikust rikkuma.
Kari tontisid, waimusid, kooljaid, mis seal tuhmi tolmupilwe sees, nelja tahmast mustawa seina wahel liigub! Neil ei ole silmi, neil pole suud, nina ega kõrwu; neil pole ka aju enam, mis mõtleks, ega südant, mis tuntawalt tuksuks. Nad on tööriistad, nagu need kaks kokkuseotud puud nende käes, mida nad pindaks kutsuwad. Pint ja Mihkel — Mihkel ja pint; Liisu ja pint — pint ja Liisu — kõik üks, ütle, kudas tahad! Tummad mõlemad, kurdid mõlemad, tundmuseta mõlemad. Ühel pole rohkem soowisid kui teisel, ühel pole rohkem nälga ja janu kui teisel. Sest nälja ja janu tundmiseks on tundmust waja — pindal aga tundmust ei ole ja Mihklil ja Liisul ka mitte.
Neljas rehi nädalas! Nelja rehe wahel üks öö puhkamist. Kaks päewa ja kaks ööd järjestikku rasket tööd, siis üks öö magamist, ja jälle kaks päewa ja kaks ööd järjestikku rasket tööd! Ning leiwakotis haganane leib!
Kilk — kõlk! Kilk — kõlk! Mats —pots! Mats — pots! Juba hakkawad löögid oma heledat kõla kaotama, juba käib mõni pindapaar nõrgalt potsudes ja matsudes maha. Mõni toetab, kui ladem läbi löödud, seljaga wastu reheseina ja jääb sinna kui puutomp seisma. Ükski ei lausu enam teisele sõna, ükski ei waata enam teise peale, nad ei näe enam üksteise nägusid, ei tunne enam üksteise kogusid, nad aimawad ainult, et nende ümber inimesed liiguwad ja et nad ka ise liiguwad. Kõik on nagu paksu, läbitungimata udu sees, healed kajawad neile nagu kaugelt, kaugelt metsa wõi mere tagant kõrwu. Mõne silmad on täieste kinni, nad liiguwad ainult kehalise tunde järele; teised wahiwad klaasiste, tardunud pilkudega oma ette maha.
Kaks noort ja nõrka, poiss ja tüdruk, üks ühest, teine teisest lademest, on ahte pööramise ajal salaja pimedasse nurka istunud. Kilter, kes ise ka unega meeleheitlist wõitlust peab, lööb silmad lahti, wahib waljult ringi, näeb teist laisklejat, läheneb talle warwaste peal ja tõmmab poisile hea wopsu mööda kumargile wajunud selga. Magaja ärkab üles, aga ta nägu ei awalda mingit walutundmust, ta ei sa arugi, mis sündinud, ei süga selgagi, ja tahab uueste norusse lasta. Alles teine ja kolmas hoop ajawad ta jalule. Tüdruk on terasem ja õrnem — ta suust lipsab esimesel hoobil wäike „ai!“, ja enne kui järgmine maha sajab, on ta töö juurde põgenemas.
„Teie üleannetumad! Teie weankaelad! Wõi siin on teie magamisekamber!“ nohistab kilter läbi nina, kuna ta silmad wägise jälle kinni kipuwad.
„Liigutage käsi, liigutage käsi!“ noomib rehepapp ka oma poolt, kuna ta wärawa wahelt wälja wahib ja murega ikka heledamaks minewat koidukuma märkab.
Sõimu ja kepi waral aetakse elusatele ja eluta tööriistadele uut jõudu tardunud liigetesse. Jälle tõusewad ja wajuwad käed, jälle kõlksuwad ja matsuwad pindad, jälle sahisewad õled, jälle soriseb wili sawist põrandale, kena kuldne wili, millest mõisas nii peent walget püüli, nii puhast, magust leiba tehtakse, leiba, milles haganaraasu ega kliipõrmu ei ole.
Kui päikese-tera taewaserwal sätendades põlema lööb — wihm on üle läinud — on rehi pekstud— neljas sel nädalal, juba nii mitmes sügise jooksul.
Kuidas? Kas neil hea meel pole, et töö tehtud? Kas neil ainust sädetki sellest elustawast, õnnestawast tundmusest rinnas üles ei tärka, mida inimene lõpule jõudnud ja korda läinud raske töö järele maitseb?
Oh ei! Nad magawad püsti-jalal ja ei tunne juba sellepärast midagi. Ning teiseks pole nende töö weel ammugi mitte lõpul. Nende töö algab alles! See siretaw tulekuul seal halli taewa serwal, mille kuldsed kiired praegu unest ärkawat, karastatud loodust suudlewad, see on neile öösistele töötontidele kohutawaks märgutuleks, et neid uus niisama ränk tööjärg ootab. Weel kaksteistkümmend tundi tööd, sõimu, keppi, haganast leiba, unega heitlemist — siis alles tuleb puhkeaeg, kallis, magus laupäewa-õhtu…
Kilter annab waimudele käsud kätte ja paneb mõisa poole. Kubjas pole weel ilmunud. Seda silmapilku tarwitawad mõned, et leiwakotist palukest kuiwa leiba pihku kahmata ja seda kinniste silmadega nosima hakata; teised ei tea enam, mis nälg ja janu tähendawad, nende ülemaks waraks on uni, tinaraske, wägiwaldselt maha rõhuw uni. Terwe maailm wiie-minutise suikumise eest! Nad langewad jala pealt maha, nagu oleks neid püssikuul tabanud. Warsti kükitab neli, wiis norskajat rehe wälise seina ääres — mitte mõisa pool külles, waid seal pool, kuhu kubja wõi opmanni silm mitte kohe ei ulata. —
See warastatud uni ei kestnudki paraku kauem kui wiis minutit. Äkitselt, nagu maa seest kerkinud, seisis kubjas rehe nurga ääres. Waewalt oli ta pilk räästa all suikuwatest kägaras inimesekogudest üle riiwanud, kui juba ta uus toomingane wemmal tõusis ja lähemale uinujale pihta wopsus.
See oli üks noor tüdruk, kes süües magama jäänud. Ta hoidis leiwatükki käes, ta huuled oliwad leiwapurused ja suu nähtawalt weel täis. Uni oli näljast wõitu saanud, enne kui sööja suutäit alla saanud neelata.
Et ta esimesel hoobil mitte kohe püsti ei karanud, siis andis kubjas talle weel teise. See käis talle otsekohe pähe, ja nii õnnetumalt, et juukste seest sedamaid werd hakkas tilkuma.
„Elajas!“
See lühikene, wagune hukkamõiste tuli urisewal passihealel ühe hiiglasuuruse teomehe suust, kes paari silmapilgu eest rehest wälja astunud, et magajate seast oma talu waimupoissi üles wapustada. See suikus peksetawa tüdruku lähedal.
„Kes ütles: ‚elajas‘?“
„Mina!“
„Kes on ‚elajas‘?“
„Sina!“
Nagu kramplik wapustus käis noore kubja terwest kehast läbi. Ta seadis end hüppele kui murdja. Ta wälkuwad silmad õgisiwad juba wastast. Siis wingus wemmal läbi õhu ja langes raske wopsuga teomehe tugewa karuturja peale.
Wõllamäe Päärn seisis paigal, nagu peaks ta aru, mida nüüd teha. Pikaline, nagu ta suur keha liikumises, oli ka ta aju mõtlemises. Ta jõudis alles otsusele, kui weel teine wemblahoop ta õla peale sadas. Nüüd pahwas ta silmast nagu must tuli, kaks päratumat weresoont ta otsaesisel paisusiwad päris maukudeks — siis oli ta mõlema käega kubja kraes kinni, tõstis ta enne üles õhku, tuuseldas teda paar korda sinna tänna, ja lähemal silmapilgul lendas wäiklane, kõhn mehike paari sülda eemale, otsekohe lepapõesasse.
See kõik sündis üheainsama silmapilguga, nii et ükski wahele poleks saanud minna, kui seda keegi oleks tahtnudki. Wiimane näis aga wäga kahtlane olewat, sest kõik töölised seisiwad liikumata paigal, ja kes wäsimusest liig tuim polnud, selle näole ilmus kerge kahjurõemlik naeratamine wõi ehmatus sündmuse tagajärgede pärast.
Kubjas oli ruttu jälle jalal. Esimeses wiha- ja häbituhinas tahtis ta uueste teomehe kallale tormata, aga kuna ta oma mahakukkunud wemmalt üles tõstis, näis ta teisele otsusele jõudwat. Tõmmupunase, tuksuwa näoga ja wärisewa suuga pööras ta töörahwa poole:
„Teie kõik nägite, mis siin praegu sündis! Kui see kõrilõikaja aagrehi juures mitte sada tükki pinna peale ei soa, siis tahan ma oma wanad püksid ära süia! Mina tahan sind õpetada, Wõllamäe Pearn! Minu kepp soab sinu seljas weel mõnigi kord tantsima, kuni su wastane kangus tagumisest otsast wälja on wemmeldatud. Siga, lurjus, krants — niisuke!…“
Ta oleks oma wõimetumas wihas weel edasi sõimanud, kui mitte werine waimutüdruk nüüd ta tähelepanemist poleks äratanud. See oli waheajal oma olekust aru saanud. Ta nägi werd oma käte ja riiete peal, ja põletaw walu peas ja selja peal tegiwad ta täieste ärksaks. Ta hoidis nuttes pead kinni ja waluwiha litsus ta suust susistawa hüüde wälja:
„Niisuke mõrtsukas!“
Kubjas kähwas kõige kehaga tüdruku poole ringi.
„Ah sina sõimad mind mõrtsukaks? Sina, kuradi lirwa, julged mulle wastu hakata! Sina — sina —“
Enne kui ta suu uusi sõnu leidis, tõusis ja wajus wemmal ta käes, matsatas aga wastu maad, sest tüdruk oli kassi wäledusega eest ära karanud ja puges meeste selja taha. Kui lööja talle sinna järel tahtis tormata, jooksis ta Wõllamäe Päärnale otsekohe wastu rindu.
„Wõiksid ta nüüd juba rahule jätta, ta on juba werine,“ urises wiimane rahulikult, nagu poleks tema ja kubja wahel midagi sündinud.
„Kas see sinu kuradi asi on? Ma wõin teda peksta, et ta enam oimugi ei liiguta. Mul on herra käest käsk, inimesi õpetada, kui nad wastased on. Mina kannan oma keppi auuga — sina aga, sina lurjus, sina lontrus, sina — sina —“ Ta heal lõi wihaseks wingumiseks, heledaks kriiskamiseks ümber, kuna ta suu ääres nagu kramplik wihanutt tuksus.
„Sina, Pearn, sina saad mu käest weel niisugust õpetust, et sa oma sündimise ära nead!“
Ta sattus nüüd säherduse sõimu- ja sajatusetuhina sisse, et ta tüdruku hoopis ära unustas. Ta linawalged juuksed, mille pealt kübar maha kukkunud, seisiwad kõrwade äärest turris nagu wihasel kassil; ta kollakad silmad tulipunases näos, walgete ripsmete wahel ja niisama walgete kulmukarwade all, pildusiwad otse sädemeid; ta kitsaste, kahwatanud huultega suu, mida lumiwalge, harw ja lühikene piimahabe piiras, seisis kollakal wahul. Kes teda nõnda nägi, pidi arwama, et ta meest, kelle peale ta oma sappi wälja kallas, kõige oma ihu- ja hingejõuuga weriselt wihkab.
„Küll sind tuntakse juba, sa kangekaelsete kuningas! Kus ialgi wastuhakkamist ja tõrkumist on, seal oled sina ninamees! Koha pealt kihutati sind menema — nüüd, sa näljarott, oled teise mehe ori! Juba su isa oli mässaja, su terwe suguselts on praegu mässajad. Wargad, rööwlid, mõrtsukad, laiskworstid, uurdekoapijad on su wanemad ja wanemate wanemad olnud, aga kõige suurem wõllanägu oled sa ise!… Juba sa wist aega oled soanud omale uut nahka kaswatada. Küllap me selle warsti maha koorime!… Ja kelle eest sihuke lurjus seisma hakkab? Kulbi Kaie, selle ilmamoa lidu eest, selle nurgataguse eest, kelle peale õige inimene sülitadagi ei taha“…
„No noh, oled tal ju isegi küllalt wõersil käind!“ tuli poolsurutud, itsitaw hüüe eemalt poiste seast.
„Süda täis, et Kai teise minewa sui aidalakast maha wiskas,“ lisati teiselt poolt niisama poolwaljult juurde.
„Kes teab, kes Kaie wäntsiku õige isagi on!“ torkas keegi weel tagatipuks, mispeale poiste- ja tüdrukute-salgast tasane naerukõhin läbi käis, nagu tuul kuiwi lehti sahistab. Põnew tüli kubja ja teomehe wahel oli nende roidunud waimusid wähe erutada suutnud.
Kubja-Prits tegi, kui ei kuuleks ta midagi. Ta märkas, et kõik tema wastu oliwad, ning see tundmine teeb ka kõige wägiwaldsema ettewaatlikuks, Et aga oma salakartust peita, kärkis mees seda südimalt oma wiha-aluse peale edasi:
„Tunnista üles, mis sul selle kasunaisega tegemist on?“ karjus ta. „Mis sul sellega asja oli, kui mina seda unekotti tööle ajasin? Mis saladused teil teine teisega on? On sul nõu temaga papi juure minna? Wõid ju minna, kes sind keelab? Ega sest kellegil kahju ole, et nii palju kälimehi soad! Aga ära sina, lontrus, tule mind keelama, kui ma herra käsku täidan ja laisklejatele jalgu alla teen!… Wasta, nadikael, mis salasõprust sa selle tüdrukuga pead?“
Iga wastuse asemel tõukas Wõllamäe Päärn oma suure tolmuse, kaabu kuklasse ja pööras käratsejale selja. Kas tahtmata wõi tahtes sülitas ta hästi kuuldawalt haopinu peale ning sammus teomeeste- ja waimude-salgast wälja…
Kubja-Prits nägi ainult hirwitawaid nägusid. Ta punetawad paled tõmmasiwad sinakaks, kramplikult hakkas ta käsi wembla ümbert kinni, aga ta jäi paigale. Tundmus, et ei ükski, aga ka mitte ükski, tema poolt ei olnud, tema sõnu ja tegu heaks ei kiitnud, rõhus teda nähtawalt maha. Ta aimas ka wäga õiete, kust see tuli. Nad wihkasiwad ja põlgasiwad teda. Seda tegiwad nad esiteks ta liialdatud waljuse, ta kurja loomuse pärast, ja teiseks sellepärast, et ta alles kuue kuu eest üks nende seast oli olnud, nüüd aga kubjakeppi kandis. Kuue kuu eest oli ta alles nendega ühes herrat ja opmanni, kubjast ja kiltrit maa alla wandunud, oli nendega ühes kuue hõlma all käe rusikasse kiskunud, kui kellegile ülekohut sündis, oli nendega ühes keelatud und maganud, oli nendega ühes kannatanud, kui sundija kepp nende pihta parkis. Ja nüüd seisab ta nende ees ja keerutab ise keppi, mõistab hukka, mida ta ise kaasa teinud, peab kohut nende üle, kes tema kaaslased olnud, nuhtleb neid süü eest, mida ta ise enne mitte süüks ei pidanud. Nad peawad teda äraandjaks; seda märkab Prits oma terase mõistusega wäga hästi, ning seepärast jätab ta tegemata, mida ettewaatus mitte tingimata tarwiliseks ei arwa.
„Noh, mis te wahite seal weel?“ kärgib ta korraga. „Tüdrukud, kas kilter teile ei öelnud, kus kardulimoa on? Ja teie, mehed, kas te kord kündma ei soa?“
Ja wihasel, hammustawal toonil annab ta teomeestele, kes minema pöörawad, weel mõned tarwilised juhatused.
Seejuures weeretab ta aju palawiku-kiirusel kättemaksmise-mõtteid. Mitte ainult Päärnale ja Kaiele ei taha ta kätte maksta, waid, kui wõimalik, neile kõigile, kes tema üle julenud hirwitada, jah, teda kõigi ees narrida ja määrida. Kuna teomehed ja waimud oma leiwakottisid ja kuubesid korjawad, nuusib kubjas rehe ümber seiswaid hao- ja puuwirnasid. Ta teab ju oma käest, et neis ikka midagi peitub, misüle hea kubjas mõlemad silmad kinni pigistab. Pritsul pole aga asja pime olla. On nad ju kõik tema waenlased.
Ahaa — kotikene rappe-rukkid! Kui osawaste pinusse pistetud!… Ja siin — ahaa, weel kotike rappe-rukkid!…
„Mehed — pidage! Kelle need kotid siin on?“
Mehed on juba minemas, pöörawad aga kubja möirgawa hüüde peale kaelad kangelt tagasi.
„Siia tulge!“
Pöörawad küll ringi ja wahiwad, aga kubja ja ta kottide juurde ei tule keegi.
„Siimu-Jüri Mats, see on sinu kott!“
„Ei ole!“
„Mis sa waletad, lurjus!“
„Ei ole!“
„Ja see kott on Tõntsu Joagupi oma!“
„Waletad!“
„Sinu neh!“
„Waletad!“
„Mehed, tunnistage, kelle need kotid on!“
Ja Prits weab kotid meeste juurde, kes mitte tema juurde ei taha tulla.
„Kas need pole Matsi ja Joagupi kotid?“ karjub ta neile näosse.
Mehed wahiwad, tunnistawad, raputawad päid — mitte ükski ei tunne kottisid…
Kubjas katsub tüdrukutega õnne. Seesama pahatahtlik, pilkaw, narriw waikimine. Üks ninatark astub ette ja teeb, kui nuusutaks ta kotikeste haisu. Teised pahinal naerma.
„Kasige minema!“ hüüab Prits. „Küll opmann teie warganägude jälgedele soab!“
Ja kuna töölised minema pöörawad, lohistab kubjas kottisid rehe poole. —
Rehes on waheajal wäike nali sündinud, mille nägemiseks Kubja-Prits õnneks liig hilja tuleb.
Kuna Rehe-Mart rehe all peksetud wilja juures toimetab, poeb Hansu-Jüri Jaan rehetoast wälja, tema kannul Widriku Willem. Mõlemad wahiwad kartlikult ringi, kui wäljast Kubja-Pritsu kärkimist kuulewad. Kaks teist poissi on weel rehes. Need pilgutawad teineteisele silma, kui Jaani ja Willemit näewad. Üks neist wõtab pinda seinalt ja torkab selle warrega Jaani suure wiltkaabu külge. Sedamaid on Jaan wiljasambaks muutunud: kõik, mida kaabu oma suures sisekonnas peitnud, sajab teomehe keha mööda maha rehe põrandale!
Poisid itsitawad, Jaan ise kahwatab ära. Rehe-Mart pöörab aga selja poiste poole ja hakkab kõigest wäest aewastama…
„Willem!“ hüüab ta korraga.
„Mis?“
„Tule seie!“
Willem läheb.
„Kas sa, kurat, ei kuule, mis õues on? Ruttu lähed rehetuppa tagasi!“
Willem kaob kui tuul rehetuppa ja tühjendab seal oma kaabu ära…
Teine kord, kui õues waiksem ja — pimedam on!…
„Head päewa, Mart!… Head päewa, Mart!“
„Head päewa, wõrukaelad!“
Kuna mehed rehe tagumisest wärawast wälja poewad, tikub kubjas Prits eespoolsest kotikestega sisse.
„Rehepapp, mis pagan see on, et kõik haopinud rapperukkid täis on?“
„Hea wiljakas oasta — mis muud?“
„Soo, wõi wiljakas oasta! Moa keeli hüütakse seda aga warguseks!“
„Warguseks neh! Aga mis tarbeks sa siis haopinusid käisid mõetmas?“
„Ma ei mõetnud neid, waid otsisin wargust.“
„Kuda see koht sulle siis nii tuttaw oli?“
„Kuda tuttaw?“
„Kuda sa’s just sealt teadsid wargust otsida?“
Prits heidab luurawa pilgu musta wanamehe poole, kuna ta kotid tema jalge ette maha wiskab.
„Mul on õigus igalt poolt wargust otsida — selleks olen ma mõisa kubjas,“ kostab ta kõrgilt.
Rehepapp jääb wahelite kätega tema ette seisma ja mõedab teda oma naeratawa pilguga jalatallast pealaeni.
„Prits, need ehk on su enese kotid, mis sa minewal sügisel pinude sisse unustasid… Sul oli neid ju wahel nii palju, et sa kõiki ei jõund meeles pidada“…
Kubja-Prits… Kubja-Prits — ei ütle midagi.
Kubja-Prits — teeb teist juttu.
Parun Herbert Heidegg nägi herra Gottlieb Lustigi ja preili Juliette Marchand’i õhtulauas. Ta raputas kooliherral kui oma wanal tuttawal, kes paar minutit enne prantslast tuppa astus, sõbralikult kätt ja oli talle mõnda naljatawat küsimist ette panemas, kui preili Marchand ukse wahele ilmus. Mõlemad herrad, kes ukse ees seisiwad, astusiwad weidi kõrwale. Noor parun tutwustas ennast koolipreiliga sedamaid ise — üliwiisakalt, aga wilult, nagu tema kui majaherra poja seisupaik seda „teeniwa inimese“ kohta nõudis. Tema ees seisis umbes kahekümnenelja-aastane, täidlase pikkusega sale naisterahwas lihtsas tõmmupruunis kodukleidis, mis ta walgete, peenele näole weel kahwatuma jume andis; iseäranis neiu kaunis kõrge, imekenaste wõlwitud otsaesine kumendas süsimustade juukste raamist nagu tükk helewalget marmori wälja. Kuid ukse-esine polnud küllalt walge ja teretamine oli liig lühike ja pealiskaudne, kui et Herbert prantslase wälimusest selle silmapilguga täidlast pilti oleks wõinud saada.
Preili Marchand kumardas kergelt proua ja herra poole ning wõttis wagusi temale määratud paigal, Ada ja Kuno wahel, istet, kuna kooliherra Lustig tema pahemal käel, Kuno ja Raimundi wahel, istus. Need paigad oliwad laua alumisel poolel. Ülewal istus wana parun laua otsas, proua tema paremal käel ning Herbert ja Adelheid mamma wastas. Niihästi herra Lustig kui ka preili Marchand oliwad parun Herberti kaugemad wastasistujad. Lauda walgustasiwad heledaste kaks suurt, mitmeharulist hõbedast küünlalühtrit.
Alles siin, täielisemal walgustusel, wõis noor parun uue koolipreili nägu selgemalt näha, ja kui ta tema poole, keset jutuwestmist ema ja isaga, esimese tunnistawa pilgu saatis, jäi sõna ta suus seisatama ja ta silm wõera naisterahwa näo peal peatama; ta lõpetas oma lause alles, kui parun selle lõpetamist talle meelde tuletas. Nüüd hakkas Herbert sagedamine koolipreili poole waatama, kuna ta jutt seda wõrd kasinamaks ja teiste jutu pealtkuulamine hooletumaks sai.
Herbertil oli ühe imeliku tundmusega tegemist. Ta hingest kerkis küsimine üles: kus oled sa seda nägu juba näinud? Ta waatas uueste neiu peale, ja pidi kostma, et see nägu talle wõeras on. Aga kui ta siis jälle waatas ja silmad ruttu mujale pööras, et järele mõtelda, pööras tundmus, et ta seda nägu juba ennem näinud, seda tungiwamalt tagasi. See imelik mäng kordas end mitu ja mitu korda. Herbert mõtles järele, kas preili Marchand’il wahest kogemata sarnadust mõne tema tuttawaga ei ole. Ta ei leidnud ühtegi, kelle kohta see arwamine oleks wõinud käia. Wõi oli ta seda wõi selle sarnast nägu kuskil pildi peal näinud? Aga kus? Asjata murdis ta ka selle üle pead. Ja kui ta siis uueste prantslase nägu proowis, raputas ta oma eksituse üle pead, sest see nägu oli talle tundmata, täieste tundmata…
Raimundi otsuse Juliette Marchand’i wälimuse kohta leidis Herbert õige olewat: neiu oli ilus. Ta oli aga weel enam, palju enam kui seda, mida ilusaks kutsutakse. Ilus tawalise määra järele ei olnudki ta nii wäga, kui seda, mis ta näole selle äraseletamata saladuslise mõnu andis, mis kõige suuremal kenadusel wõib puududa. See mõnu tuli nähtawale igas näopööramises, silmawaatamises, suuliigutamises, selles olekus, kuda ta istus, kätt tõstis wõi rääkis… Ja Raimundil oli ka õigus, et tal ilusad silmad ja sinakad juuksed olla. Need oliwad tõeste haruldased kenad mustad silmad, mis nagu kaks imelampi seda tõsist, walget nägu walgustasiwad, ja tulepaistel oli neiu juukstel tõeste nagu kerge tõmmu-sinakas läige.
Noorel parunil tekkis korraga tungiw soow põue, preili Marchand’iga mõnda sõna wahetada, tema healt kuulda saada. Ta ootas kärsitusega, kuni tähelepandaw takt wanemate wastu, kes temaga kõnelesiwad, nii kaugele täidetud on, et teeniwaid inimesi jutust osawõtmisele wõiks tõmmata. Seks oli waja, et jutuajamine herraste seas rohkemat aega oleks kestnud ja et pikem waheaeg oleks kätte jõudnud. See silmapilk jõudis ka wiimaks kätte. Aga et oma sisemisest tungist mitte märku anda, tarwitas Herbert kaudset teed: ta pööras oma esimese küsimusega Gottlieb Lustigi poole.
See wäiklane, suure peaga, alati waikiw herra pööras oma läikiwad prilliklaasid, mille taga pisikesed silmad peidus oliwad, mille karwa ükski inimene ei tundnud, tähele pannes noore paruni poole ja wastas selle pealiskaudse küsimuse wõimalikult wäheste sõnadega ära, et siis jälle oma taldreku peale maha waadata. Herbert tegi wiisakuse pärast weel teise küsimusega katset, ja kui ta selle peale niisama korrapäralise kui lühikese kostuse saanud, pööras ta wäikese waheaja järele koolipreili poole.
„Teie kodu on Schweitsis, preili Marchand?“
„Ja, paruni herra, Genfis.“
Neiu kõneles kerge Schweitsi murdega Saksa keelt. Aga mitte see ei pannud küsijat kuulatama, waid heal, mis talle teisest laua-otsast kõrwa puutus. Ka see madal, pehme heal, mis mõne suurema kella metalliheli meelde tuletas, pani Herbertile ühe küsimuse ette: kus oled sa seda healt enne kuulnud? Ja ta pidi pikema järelmõtlemise järele ka siin kostma: ei kuskil, ehk ta sulle küll tuttaw on.
„Genfis?“ kordas ta siis. „Oo, ma tunnen seda kena linna sinawa järwe, rohelise jõe ääres. Ma käisin minewal suwel Teie ilusat kodumaad waatamas. Mul oli raske sealt lahkuda. Ma poleks uskunud, et mägestikul inimese kohta nii nõiduw mõju on.“
„Teie armastate loodust, paruni herra?“
Jälle see madal, kumisew kellaheal — jälle see tungiw tundmus: sa oled seda wõi niisugust kuminat enne kuulnud!
„Ja, preili Marchand! See tähendab, ma õppisin loodust alles Teie mägedel, järwedel, Teie orgudes ja kuristikkudes armastama. Ma luuletasin Rigi otsas oma esimese salmiku — muidugi päikese tõusmise üle.“
„Teie luuletate?“
„Harilikult mitte!“ naeris Herbert. „See oli mu esimene ja wiimane katse. Mu sõbrad hoiatasiwad mind halwale teele sattumise eest… Aga kudas Teile meie maal meeldib, preili Marchand?“
„Looduse poolest?“
„Oh, ei! Meie kõhn loodus ei wõi Teile meeldida.“
„Siiski, paruni herra! Loodus on ikka huwitaw, ilmugu ta missugusel näol tahtes. Ka kõige kõhnem loodus pakub uudist, pakub midagi, mis tähelepanemise- ja armastusewäärt on.“
„Rõemustan, et meie loodus Teie silmas armu leiab,“ wastas Herbert. „Aga minu küsimine oli üleüldisem.“
„Kas mulle maa ja rahwas meeldiwad?“
„Ja, preili Marchand. Ma kuulen nimelt laste käest, et Teie meie rahwa keelt õppida. Sellest järeldan ma, et Teil nõu on kauemaks ajaks meie maale jääda.“
„Ei,“ wastas Juliette, „seks otstarbeks ei õpi ma mitte Eesti keelt. Mulle meeldis see keel ta kena, pehme kõla poolest, ja teiseks tahaksin ma rahwaga, kelle seas ma elan, tema oma keeles kõneleda.“
„Teid huwitab meie rahwas?“
„Mind huwitab iga rahwas, paruni herra, — ma wõiksin peaaegu öelda, iga inimene.“
Wanemad herrased waatasiwad üksteise otsa. Need oliwad pool naeratawad pilgud, mis ütlesiwad: igal koolipreilil oma weidrused! Parun Herbert imestas selle wastuse üle ka, aga ta pilk ei naeratanud.
„Hm,“ ütles ta, „ma usun, et ilmas palju igawaid rahwaid ja palju igawaid inimesi on. Pealegi ei wõi meie siin rahwast rääkida, kui Teie meie talupoegi mõtlete; rahwas, kellel kõik seisused on, wõib ju selle mitmekesisuse läbi mõnda huwitawat pakkuda, iseäranis tema haritud liigid. Need inimesed aga, kes siin Eesti keelt räägiwad, on kõik ühe seisuse liikmed — talupojad, ja pealegi wäga igawad talupojad.“
„Selle kohta on mul teine arwamine.“
Paruni-proua Heidegg heitis pilgu mehe peale. Preili Marchand’i wastus ei meeldinud talle nähtawalt.
„Ja missugune, preili Marchand?“ küsis Herbert.
„Ma näen, et need talupojad wäga wirgad töölised on — juba see huwitab mind.“
„Wõi wirgad!“ hakkas wana parun suure healega naerma. „Ja, ja, preili Marchand, ma näen juba, kui ekslikkudele otsustele naisterahwad oma liig pealiskaudsete tähelpanekute järele jõuawad! Wõi meie talupojad wirgad! Eestlase laiskus on ju otse wanasõnaks saanud!“
„Aga ma näen ju, et nad wara ja hilja tööl on ja ka öösist tööd raskeks ei põlga? Ja seejuures on nad siiski nii weriwaesed! Minu kodumaal ei ole tööpäew mitte nii pikk, öösine töö on tundmata, ja talupoeg elab mitu korda jõukamalt, hoolimata sellest, et tal tasasest põllust suur puudus on.“
„Kas Teie oma kodumaa põlluolusid tunnete?“ küsis parun Heidegg.
„Natuke. Minu isal oli suurem piima- ja juustu-asjandus maal, enne kui meie linna elama asusime.“
„Teie nimetasite öösist tööd, preili Marchand,“ wõttis parun Herbert sõna, „ja mõtlete seega wist meie rehepeksmist. Aga see ei ole mitte alaline töö, waid ajutine, möödaminew, ilma milleta me läbi ei saa… Ja mille järele otsustate, et meie talupoeg nii wäga waene on?“
„Ma otsustan seda nende elumajade, riiete ja toidu järele. Ma pole nii wiletsaid urtsikuid, nii halbu ihukatteid ja nii musta leiba kuskil mujal näinud… Ma arwasin, et see, mida paar töömeest seal wäljas sõiwad, turwas on. Aga see oli, nagu lapsed mulle ütlesiwad, leib.“
Kuno ja Ada hakkasiwad laginal naerma, ja kinnitasiwad, et preili Marchand teomeeste leiba tõeste turwaks pidanud. Preili lasknud omale tükikese seda leiba anda, maitsnud teda ja — jäänudki oma arwamise juurde, et see mitte leib ei olla.
„Teie waatate wäljamaalase silmaga meie olude peale, preili Marchand,“ ütles Herbert nagu wabandawa lahkusega. „Kas Te kuskil Wenemaa mõisas olete wiibinud?“
„Ei.“
„Sellepärast! Muidu otsustaksite teisiti.“
„Aga Teie, paruni herra, olite Wenemaal?“
„Ka mitte. Aga sealsed olud on mulle kirjelduste järele tuttawad.“
„Kui meie talupoeg nii waene on,“ ütles wana parun täie suuga, kus juures ta pikad wurrud elawalt üles ja alla kõikusiwad, „siis tuleb see kõik tema laiskusest, hooletusest ja tuimusest. Tuimus on laiskuse kõrwal eestlase teine peatundemärk, tema teine rahwusewiga.“
Wiisakalt ja wagusaste nagu kunagi kostis koolipreili:
„See ei ole mitte hästi arusaadaw, paruni herra. Ma olen lugenud, et Eesti rahwal kõrge wäärtusega rahwaluule olewat, muu seas suur rahwa-epos, mis tuuma poolest teiste Põhjamaa rahwuste kuulsatest lugulauludest sugugi taha ei jääwat. Sellest selgub, et Eesti rahwal ärgas waim peab olema, wõi wähemast kord oli. Kas ma eksin, paruni herra?“
„Oma talupoegade luuletustest ei tea ma tõeste midagi!“ naeris wana parun. „Ma arwan, need on enamiste küla-rätseppade ja wanade naiste tehtud.“
Selle nalja üle naersiwad proua ja kõik lapsed.
„Aga nende luule-and ei tee neid mitte wirgemaks ega terasemaks,“ lisas parun Rüdiger juurde. „Näete juba nende nägudest, mis waimu lapsed nad on.“
Juliette Marchand tahtis midagi kosta, aga juba tegi parun teist juttu. Näis, kui kahetseks ta, et ta säherduste asjade üle naisterahwaga nii kaua mõtteid wahetanud, pealegi ‚teeniwa‘ naisterahwaga. Ja et proua uuest jutuainest nii elawa õhinaga kinni hakkas, ilmutas ainult, et ka tema senist waidlust kõlbmataks pidanud. Muidugi oli jutuajamiseks nüüd niisugune aine walitud, et koolipreili sellest osa ei wõinud wõtta.
Warsti seepeale tõusti lauast, ja kui preili Marchand oma küsimise peale, kas teda weel waja on, proualt eitawa wastuse sai, lahkus ta ühes herra Lustigiga seltskonnast.
Waewalt oliwad mõlemad uksest wäljas, kui Raimund Herberti ette astus, käed wahelite rinna peale pani ja asjatundja iseteadwusega tasa küsis:
„Kas mul ei olnud õigus, et ta ilus on?“
„Ja, mu poiss!“ wastas Herbert niisama tasa.
„Ja kas ta juuksed ei ole tulepaistel sinawad?“
„Sul on teraw silm, Raimund!“
„Ta meeldib siis sulle?“
„Meeldib? Seda ei tea ma weel mitte,“ kostis Herbert mõttes, nagu kaugele eemale waatawa pilguga.
Ta pani käe poisi õlale ja jalutas temaga pikkamisi wanemate järele teistesse ruumidesse.
Paruni-proua näis tusane olewat.
„Neil prantslastel on näotu wiis ennast seltskonnas üles pidada,“ ütles ta saalis istet wõttes. „Nad wõtawad wahel omale julguse ja wabaduse, et seda päris piinlik on näha ja kuulda.“
„Kuis nii?“ küsis Herbert, mamma leentooli taha seisma jäädes.
„Kas sa seda ise praegu ei näinud? Naisterahwas, kes herradega waidlema läheb, pealegi oma peremehega —“
„Ja asjade üle, millest ta midagi ei tea,“ lisas parun Rüdiger niisama laitwalt juurde.
„See on ju ilmkuulmata!“
„Aga preili Marchand’il on oma arwamised —“ püüdis Herbert lepitada.
„Arwamised! Arwamised! Naisterahwastel awalikkude asjade üle arwamised!“ naeris wana herra pilkawalt. „Ma ei mõista, mis jaoks minu lastekaswatajal arwamisi waja on!“
„Ma tahtsin öelda, et preili Marchand minu küsimuste peale ainult otsekoheselt wastas,“ püüdis Herbert seletada. „Ma küsisin temalt, kudas tal meie maal meeldida, ja tema awaldas seeüle oma mõtteid. Et ta seda otsekoheselt tegi, just see oli mulle meele järele.“
„Ta näib weidi ninatark olewat ja ennast asjade sisse segawat, mis temasse ei puutu,“ pahandas proua edasi.
„Mamma, sinu otsus on minu meelest liig kare,“ tähendas noor parun. „Minu arust on preili Marchand’il ainult terane waim ja lahtine silm kõige kohta, mis teda piirab, ja need omadused ei ole halwad, iseäranis mitte lastekaswataja juures. Minu arwates mõjub niisugune kaswataja laste kohta palju erutawamalt kui mõni tuim, eluta õpemasin, nagu wana paks preili Ritter oli.“
„Noh, preili Ritter ei teinud meie lapsi mitte tuimaks, nagu näed!“
„Jumalale tänu, et ta seda ei suutnud!“ naeris Herbert.
„Poiss, poiss,“ ähwardas parun Rüdiger poega sõrmega. „Sa tuled wäljamaalt — mulle tuleb peaaegu kahtlus peale, et sa mõne ‚moodsa aate‘ salaja üle piiri wedasid.“
„Jumal hoidku, papa! Ma räägin ainult, mis igaühel käega katsuda on. Oma wanast kindlast alalhoidlisest mõttesihist pole ma tolli wõrdki taganenud… Ja nüüd head ööd, mamma, head ööd, papa! Ma tunnen juba tubliste reisiwäsimust.“
Ta andis mõlemale sund, suudles ka lapsi ja läks oma tuppa. Aga ehk ta küll tõeste wäsinud ja unine oli, istus ta siiski weel sängi wastas olewa wäikese, madala diwani peale, pani sigari suitsema, sirutas enese wälja ja hakkas sigari sinistele suitsurõngastele, mis lae poole keerlesiwad, järele wahtima.
Imelik! Igast rõngakesest paistis talle üks nägu wastu, esiotsa tuhmilt, segaselt, siis suurenedes, selginedes, lõppeks aga jälle nagu udu sisse kadudes. Aga ta ilmus jälle, ilmus ikka jälle ja — kadus niisamati…
Herbert wõttis riided seljast, puges sängi ja kustutas küünla ära. Pilkane pimedus walitses toas. Ta arwas nüüd oma äritatud meelte pettemängu lõppewat. Ta eksis. See walge, tõsine nägu nende põhjata sügawate mustade silmadega seisis ta ees, ja ta põuest kerkis jälle see tungiw, sundiw küsimine üles: kus oled sa seda nägu enne näinud? — —
Preili Juliette Marchand oli sel ajal oma wäikeses kambris weel ärkwal. See oli kena puhas toakene, mida ta oma käsi paljude wäikeste asjakestega ehtinud, asjakestega, mis tal kui kodumaa ja lapsepõlwe mälestused kallid oliwad: nurgas wäikese püstriiuli peal isa ja ema, wendade ja õdede päewapildid kirjude konnakarpidega ehitud raamikestes ning mitmed algupäralised iluasjakesed; sohwa ja mõlema leentooli peal oma tehtud pitsikattekesed, põrandal waibakesed jne. Kerge, peenike lõhn, nagu lilleõilmetest, heljus läbi ruumi.
Preili Marchand istus teise leentooli peal, oli pea kaugele tagaspidi ajanud, käed kukla taha risti pannud ning wahtis mõttes ühe pooluimase sügisese kärbse poole, kes seal walge aknariide külles roomas.
Korraga tõusis ta üles ja awas ukse. Ta oli lühikesi, tippiwaid sammusid kuulnud. Ta tundis neid. Nõnda kõndis Tohwer läbi pika eeskoja. Wana toapoiss läheneski uksele, millest lai walgusetriip poolwalgustatud eeskotta paistis.
„Tohwer!“
„Ja, wreilen.“
„Kas magama lähete?“
„Ja, wreilen.“
„Kas wõiksite weel wiieks minutiks minu juurde tulla?“
„Kui wreilen soowiwad!“
Tohwer kõneles koolipreiliga Saksa keelt. Ta oli uhke, et ta kellegiga Saksa keelt wõis kõneleda. Kolmkümmend aastat oli ta seda keelt õppinud, raudse hoolega õppinud, iseäranis nooremal eal, ja siiski ei suutnud ta parunit ning selle perekonda nii kaugele saada, et need teda ta wirkuse wilja oleksiwad maitsta lasknud ja teda Saksa keeli käskudega auustanud. Nad näitasiwad kõik nagu kadedad olewat, et toapoiss sedasama keelt kõneleb, mis nemadki, ja alandasiwad teda alati selle wa’ laia „moakeelega“, mida nad iga talupojaga rääkisiwad. Kord oli Tohwer parunit otsekohe palunud, temaga Saksa keelt kõneleda, ta oskawat seda ju selgeste; kuid parun oli ta armetumal wiisil wälja naernud ja öelnud, siis pidada ta ju edespidi iga röhkiwa harjaslinnuga Saksa keelt kõnelema — need mõista seda weel paremine kui Tohwer… Ja proua oli talle Saksa keele õppimise omal ajal otsekohe ära keelanud.
Arwaste oli siis waesel toapoisil mahti oma kallist wara tarwitada, ja ta püüdis wiimasel ajal ainult sellest tröösti leida, et ta toa-Maiele korrapäralist Saksa keele õpetust jagas. Et aga tema Saksa keel halb ei wõinud olla, selgus juba sellest, et see Prantsuse preili peaaegu igast lausest aru sai. Kui tänulik oli ta selle eest tema wastu!
Tohwer astus koolipreili kambrisse. Mõnda käsku oodates jäi ta ukse juurde seisma.
„Istuge, Tohwer! Istuge sinna minu wastu!“
‚Waata‘, mõtles Tohwer, ‚see on ainus peenem inimene, kes minust sellepärast lugu peab, et ma Saksa keelt oskan‘… Ja kohmetuse ning uhkuse wahel waakudes toetas ta oma wäikese keha tooli ääre peale.
„Tohwer, Teie olete ometi eestlane?“ algas preili Marchand, sulenoaga oma roosakarwalisi küüsi wiilides.
„Mina? Ei, wreilen.“
„Kudas? Teie ei ole mitte eestlane?“
„Ei! Ma räägin ju Saksa keelt… Minu wanemad oliwad eestlased.“
„Teie wanemad oliwad eestlased ja Teie mitte? Sellest ei saa ma aru!“
„Ja — kuda wreilen siis arwawad? Eestlased on talupojad — mina pole aga mitte talupoeg, ma olen paruni teener, ja ma räägin Saksa keelt.“
Preili Marchand naeratas. Ta hakkas mõistma: eestlane tähendas siin maal talupoega ja talupoeg tähendas eestlast. See oli ju oma eest õpetlik, aga enda küsimusega oli ta mujale sihtinud.
„Ma tahtsin teada saada, Tohwer, kas Teie siin maal olete üles kaswanud ja rahwast täieste tunnete.“
„Muidugi, wreilen.“
„Ja armastate seda rahwast?“
See oli keeruline küsimus. Tohwer nihutas ennast sinna-tänna ja wahtis nagu abi-paluwalt preili otsa, kelle süsimustad silmad teda tooli külge kinni naelutasiwad. Ta ei saanud sellest küsimisest aru.
„Ma tahaksin Teie arwamist teada saada, Tohwer,“ ütles koolipreili lahke, julgustawa pilguga. „Kas arwate, et meie mõisa talupoegade käsi hästi wõi halwaste käib? On nad rikkad wõi waesed? On nad õnnelikud wõi õnnetumad? On neil wähe wõi palju tööd? On nad oma eluga rahul wõi soowiwad paremat?“
Tohwri näo üle lendas nagu walguse-paiste — ta mõistis. Aga enne kui wastas, waatas ta argselt ringi ja näis ukse poole kuulatawat.
„Ei, wreilen,“ sosistas ta ettepoole sirutatud kaelaga, „nad pole rikkad, ega ole õnnelikud, ega ole oma eluga rahul! Nende elu on ju koera-elu!…“
„Miks nii?“
„Raske töö — haganane leib — witsad.“
„Kas see igas mõisas nii on?“
„Nii, kuda herra juhtub olema. Kus hea herra, seal wähem witsu. Ka töö olla mõnes mõisas kergem, aga mitte palju. Rikkaid talupoegi ma ei tunne.“
„Kas nende põllud nii sandid on?“ küsis preili Marchand.
„Ega nad head ole,“ kostis Tohwer, „ja nad ei saa neid korralikult harida.“
„Miks mitte?“
„Sest et mõisa töö aja ära wõtab.“
„Siis teewad nemad mõisale enam tööd kui iseenesele? Kas mõis neile nii head palka maksab?“
Tohwer wahtis laial silmal koolipreili otsa; ta ei saanud neist küsimustest jällegi hästi aru.
„Palka? Nad ei saa mõisalt kopikatki palka,“ ütles ta siis.
„Kuidas? Nad teewad mõisale ilma palgata tööd?“
„Ja, wreilen! Mõisale peawad nad tööd tegema, ja kes neile selle eest palka maksab!“
„Peawad? Kudas nii — peawad? Minu teada ei ole siit maa talupojad enam pärisorjad.“
„Aga nad elawad mõisniku maa peal ja peawad selle eest mõisale tööd tegema.“
„Kas nad selle eest mitte renti ei maksa?“
„Ja, wreilen, tööga maksawad nad ju renti.“
„Mitte rahaga?“
„Kust talupoeg nii palju raha wõtab! Ja kes siis mõisa töö ära teeks!“
„Kas talupoegade rent siis nii kõrge on? See tähendab — kas neil selle rendi eest nii palju tööd on teha?“
„Kui palju?“
„Et nad oma põllud hooldusesse peawad jätma?“
„Ja, wreilen,“ ütles Tohwer, jälle kartlikult ukse poole wahtides ja oma healt sosinaks muutes. „Minu kadunud wanemad ütlesiwad alati, et pärisorjus nii kibe pole olnudki kui praegune teoorjus. Töö olnud kergem ja talupojad saanud mõnes kohas palju paremine süüa kui nüüd… Aga — palun wäga, et wreilen minu küsimust pahaks ei paneks — miks wreilen nende asjade järele nii wäga päriwad?“
Juliette naeratas. Ta oli wana toapoisi imestamist oma küsimiste üle juba ammugi märganud ja leidis selle põhjendatud olewat. Sest mis oli temal, parun Heideggi laste kaswatajal, X. mõisa talupoegadega, nende töö ja eluga tegemist? Nii wõis Tohwer oma seisupaigalt küsida, ja Juliette mõistis seda seisupaika.
„Ma tahan Teile öelda, mispärast ma neist asjadest osa wõtan,“ wastas ta, kuna ta mustad, läikiwad silmad mõttes küünlatule sisse wahtisiwad. „Ma olin waewalt mõne päewa siin mõisas elanud, kui mind üks kole sündmus nii wäga ehmatas, et ma haigeks jäin. Siin pekseti inimesi. Neid pekseti nii, et nende südant-lõhestawat walukisa igaüks mõisas kuulda wõis! See läks mulle südamesse, Tohwer. Mul oli hale meel nendest, keda pekseti, ja kui ma kuulsin, et siin talupoegi üleüldse peksetakse, iga wähema kui süü eest peksetakse, siis oli mul hale meel kõigist teie talupoegadest. Minu kaastundmus kaswas aga weel, kui ma nägin, et siin ühelgi muul nendest hale meel ei ole, et neid põlatakse — sellest hoolimata põlatakse, et nad nii wiletsates majades elawad, nii musta leiba sööwad, nii jämedas riides käiwad ja nii rasket tööd teewad. Ma pole säherdusi asju enne näinud, Tohwer!“
Ta oli pikkamisi ja selgeste, iga tähtsama sõna peale rõhku pannes, kõnelenud, et toapoiss oma puudulise Saksa keele mõistmisega tema seletusest aru saaks. Tohwer sai ka tõeste preili kõne sisust aru, waatas aga siiski niisuguse näoga rääkija peale, kui seisaks ta mõne mõistatuse ees. Imelik saks, see uus koolipreili! Preili Ritter kuulis tihti pealegi talupoegade peksukisa, aga wõi ta sellest midagi wälja tegi, ehk kellegi käest küsima läks, kuda talurahwa käsi käib!… Tohwril enesel ei olnud ka mitte just kiwi põues ligemise häda kohta; ta oli siin mõisas oma pika teenistuse-aja jooksul juba asju näinud, mis ka tema rinna kuumaks tegiwad ja ta käe salaja rusikasse ajasiwad, sest ülekohus oli wahel liig karjuw. Kuid inimene harjub kõigega, iseäranis, kui ta ikka ühte ja sedasama näeb ja tal mahti ei ole, makswaid olusid teistsugustega wõrrelda. Ta hakkab loomulikuks pidama, mille üle ta muidu imestaks ja wõerastaks, ta saab tuimaks ja osawõtmataks häda kohta, millel lõppu ei ole ja mis igal pool ühesugune on; awalik ülekohus kaotab tema silmas wiimaks oma kareda näo… Seepärast imestas Tohwer selle wõera naisterahwa üle, kes asjade pärast ärewusesse sattus, mida siin keegi waewaks ei wõtnud tähelegi panna, millest peened inimesed, iseäranis „saksad,“ hea kombe pärast rääkidagi ei tihkanud…
„Teie käest, Tohwer, palusin ma sellepärast õpetust, et Teie oma seisuse poolest kumbki ei ole — ei talupoeg ega mõisnik,“ rääkis preili Marchand edasi. „Teie ei saa siis ühte liig wäga kiitma, ega teist laitma… Kas Teie ei wõiks mulle lähemalt seletada, kui suur see töö on, mida talupoeg rendi asemel mõisnikule peab tegema?“
Toapoiss lõi kartlikuks. Ta pilk ei riiwanud nüüd mitte ainult ust, waid wilksas ka mööda toaseinu üles.
„Ega wreilen ometi sakstele ütle, et meie neist asjadest siin oleme rääkinud?“ küsis ta argse, kohmetanud naeratamisega.
„Kas neid asju siis salajas peetakse?“ imestas preili. „Ma usun, igaüks teab, kui palju talupojad mõisale tööd teewad?“
„Õige küll, wreilen, õige küll, aga — mis parem, on parem!“
„Kui Teie omale sellest paha kardate, siis muidugi täidan Teie soowi,“ wastas Juliette ruttu.
Tohwer tõmmas oma tooli weidi ligemale.
„Ma wõin ju wreilenile mõndagi rääkida,“ sosistas ta pika kaelaga, „aga kõige parem oleks, kui ma Teile teine kord herra kirjutustoast wakuraamatu tooksin — ma tean, kus ta seal seisab.“
„Wakuraamatu — mis see on?“
„Seal on sees, kui palju umbes talupoegadel kohtade eest mõisa tööd on teha ja maksusid maksta, kui ka sellest seadusest enam kinni ei peeta.“
„Teie tahate mulle seda raamatut ilma herra teadmata tuua? Ei, Tohwer, seda ma ei soowi. Kui ma teda peaksin lugeda himustama, siis palun teda ise parunilt. Seda puhku saab sellest küllalt, kui mulle umbkaudu teada annate, kui raske töökoorm talude peal seisab. Mina olen põllumehe tütar ja saan Teie seletustest wististe aru.“
Tohwer tegi siis, mida ta oma konariku, paindumata Saksa keelega teha wõis. Appi tuli talle see, et ta majanduslisi asju, nagu alaline maainimene kunagi, kaunis hästi tundis ja et preili niihästi ta keelest kui ka ta seletuste ainest nii kergeste aru sai. Ta andis oma terasele kuulatajale kõige pealt wäikese ülewaate kõigi tööpäewade üle, mis teatawa suurusega talu rentnik aasta jooksul mõisa peab tegema, kujutas töö liikisid, ühe ja teise töö raskust, tööpäewa pikkust wõi jaotöö umbkaudset suurust. Siis kirjeldas ta talurahwa koduseid töösid mõisa jaoks, ning jõudis wiimaks kõiksugu maksude juurde mõisa, walla, kiriku ja posti heaks, mis talupojal wilja ja kõiksugu tarbeasjade kujul õiendada oli.
Näituseks wõttis ta ühe X. mõisa kuuepäewa koha, millel umbes 18 tündrimaad keskmise headusega krunti. Preili Marchand kuulis, et säherduse koha rentnik terwe aasta läbi igapäew ühe töölise hobusega ja teise ilma hobuseta mõisa töösse pidada saatma. Neid nimetatawat „teomeheks“ ja „waimuks“. Neid kahte inimest olla peremehel üksnes mõisa töö tarwis ülewal pidada, muidugi ka hobust wõi hobuseid, mida teine tööline tarwitab. Siis järgnes pikk rida töösid, mille tegemiseks weel ühte, kahte ja rohkem abitöölisi nõutakse, osalt jala, osalt hobusega. Neid töösid kutsutawat „abiteoks.“ Peremees pidada seks weel „abiwaimud“ wälja saatma; aga ka peremees ise ja perenaenegi astuda teatawateks töödeks, mis rutulist ärategemist wõi paremat oskamist nõuawad, mõisa orjusesse. Abiteoks loetawat: külwipäewad, sõnnikuweo-päewad, äestamise-päewad, heinapäewad, lõikusepäewad, korrapäewad, lambaniidu-, linaharimise-, killawoori-, wiinaköögi- ja weel mõned päewad.
„Kui palju need tööpäewad aasta kohta umbes wälja teewad?“ küsis Juliette.
„Kui ma õiete mälestan, siis tuleb hobusepäewi umbes kolm sada ja jalapäewi ligi kolm ja pool sada — kokku siis kaugelt peale kuue saja päewa.“
„Ja see pole weel mitte kõik, mida mõis talupojalt nõuab?“
„Oh ei,“ naeratas Tohwer. „Sügisel ja talwel, mil wälised tööd puhkawad ja mil ka taluinimene suwisest ja sügisesest raskusest hinge tahaks tagasi tõmmata, hakaku naisterahwad tuliste koduseid töösid mõisa tarbeks tegema. Seal on umbes wiisteistkümmend leisikat linu lõugutada ja ropsida, siis kaheksa naela linu kõige peenemaks lõngaks kedrada ja kangaks kududa, ehk selle asemel kakskümmend naela willu kraasida, kedrada ja riideks teha, ehk ka kakskümmend naela takku kedrada ja kududa… Ja nüüd jõuame maksude juurde, wreilen.“
„Maksude juurde? Teie pole weel lõpul?“
„Ei. Talupoeg peab mõisale weel kõigist oma põllusaakidest, loomadest ja kätetöödest osa andma. Seal on kõige pealt „kümnuse-wili“: kaks tündrit rukkid, kaks odre, kaks kaeru, ka nelikümmend leisikat heinu. Siis toob talupoeg mõisa weel ühe lamba, keda „kohtulambaks“ nimetatakse, kaks „kohtukana“ ja kaks „kohtuane,“ kolmkümmend „kohtumuna,“ ühe neljawakase „kohtukoti“, kolm naela „töömargalõngu,“ peened kui hing, oma linadest kedratud, mitu kütkeköit, mitu paari saunawihtu, nelikümmend leisikat õlgi ja wiis sülda „adrasüllapuid“… Aga nüüd on weel kroonule „pearaha“ maksta. Selle maksab mõis wälja, kuid talupoeg teeb selle eest mõisale 38 jalapäewa“…
Tohwer seletas siis, et teopäewade arw ja maksude suurus iga kuuepäewa-koha pealt mitte just ühesugune ei olla, waid maapinna headuse järele wähe kõikuda. Wäikematel taludel olewat muidugi seda wõrd kasinam töö- ja maksukoorm kanda, kui neil wähem krunti on, kus juures ka jälle maa headus otsust tegewat. Ja lõppeks ei olewat töö ja maksude paljus ka kõikides mõisates mitte ühetaoline, waid siin suurem, seal wähem.
Juliette arusaamist takistasiwad kõik need wõerad mõedud ja asjanimed, mis toapoiss talle ette luges, aga ta jõudis ometi sellele selgusele, et talupoeg maatüki eest, mis temal, ta perekonnal ja perel waewalt hinge sees hoiab, mõisa terwe töö peab ära tegema, nii et herral palga eest ainust töölist waja pole pidada, ja et talupoeg peale selle weel oma pisukesest sissetulekust peab aitama mõisnikku toidu, ihukatte ja tarbeasjade poolest ülewal pidada.
„See on ometi kõik?“ küsis ta. „Wõi leiate ehk weelgi midagi?“
„Ja, wreilen,“ wastas Tohwer. „Need oliwad talupoja kohused mõisa wastu. Aga tal on ka weel awalikka maksusid. Walla magasiaita annab ta mõne mõedu talwe- ja suwewilja, siis kiriku-õpetajale igast wiljast üheksa karnitsat, koorma puid, naela linu, ühe kana, heinu ja peergusid. Ka köster saab naela linu, mõne karnitsa rukkid ja odre ning heinu… Talupoeg aitab siis weel posthobused toita, kellega saksad üksi sõidawad, nimelt siis, kui halwa tee pärast oma hobuseid ei raatsi tarwitada. Postijaama on tal moona wiia kaks wakka kaeru ja kaheksa leisikat heinu… Niisama peawad talupojad mõisa wahimehe oma kulul ülewal — sellesama, kes neile tallis witsanuhtlust annab.“
„Aga ütelge, Tohwer, mis jääb siis talupojale enesele üle?“
„Haganane leib, millele tulega ligi ei tohi minna,“ naeratas toapoiss.
„Mis see tähendab?“
„Muidu põleb leib ära, nagu turwas.“
Preili Marchand mõistis: ta ise oli ju seda leiba turwaga wõrrelnud.
„Aga kui talupoeg mõisa niipalju päewi teeb,“ küsis ta hirmunud näoga, „kust wõtab ta siis weel üleüldse aega oma põldude harimiseks, lõikuseks, heinategemiseks, rehepeksmiseks ja nõnda edasi?“
Tohwer kehitas õlasid. „Wõtku, kust tahab! Kes selle järele küsib! Eks ole sellega wilets küllalt! Ilusa ilmaga ole kõige perega mõisa heinamaal ja lõikusewäljal — oma hein kõrbeb päikese käes ära wõi jääb wihma kätte ja wili pudeneb maha. Ainult wahete-wahel, kas wõi pühapäewal, wõib talupoeg kibedal tööajal ka iseenese peale mõtelda. Mõisapäewad peawad aga tehtud ja kõik maksud õiendatud olema.“
Preili Marchand oli üles tõusnud. Ta kõndis mõne korra edasi-tagasi üle toa ja awas siis ühe akna, millest ta natukene aega wälja waatas.
„Tohwer, see on ju pärisorjus, nagu ma selle üle raamatutest olen lugenud!“ pööras ta korraga wana teenri poole.
„Meie kutsume seda teoorjuseks.“ kostis see, ka üles tõustes.
„Ja teie talupojad on sellega rahul? Nad ei kaeba riigiwalitsusele?“
„Jumal hoidku, wreilen, kes meil kaebada tohib! Ja kuhu talupoja kaebtus ulatab? Kui kaebab, saab witsu. Kõik ta kohtumõistjad on mõisnikud. Mine nüüd mõisniku juurde mõisniku peale kaebama!“
„Teil on muidugi ka ilma maata inimesi?“ küsis koolipreili, kui ta natuke aega ristis kätega sügawas mõttes seisnud. „Kudas nende elukord on?“
„Jah, meil on neid küllalt!“ wastas Tohwer ohates. „Wiimasel kahel-, kolmelkümnel aastal on mõisnikud hulga-kaupa talusid, mõnes kohas terwed külad, ära häwitanud, et maid mõisale wõtta. Oli maata inimesi juba wanast palju, siis on neid nüüd weelgi juurde siginenud. Need inimesed orjawad talupoega ja orjawad mõisat kah. Pole nad taludes sulaste wõi tüdrukutena kindlas teenistuses, waid on neil kuskil oma wäike urtsik, siis teewad nad selle ilma maata urtsiku eest mõisa jälle päewi — mees ühe päewa nädalas aasta ümber, naine kaks päewa nädalas Jüripäewast Mihklipäewani. Niisama peawad talusulaste naised, ehk nad küll mõisalt midagi ei saa, mitte ulualustki, nimetatud määral päewi tegema. Ja seejuures ei saa nad tööpäewal mõisast süüagi — igaühel olgu oma leiwakott kaasas. Peale selle on neil naistel mõisale weel kolm naela linu ehk kaheksa naela takku lõngaks kedrada.“
„Sel lool on siis arusaadaw, et Teie rikkaid talupoegi ei tunne,“ ütles Juliette kurwa naeratamisega. „See on maa, kus ainult mõisnik rikas on.“
„Jõukaid inimesi on meil alama rahwa seas ka,“ tähendas Tohwer, kes igapidi õiglane püüdis olla. „Need pole aga lihtsad talupidajad, waid kõrtsmikud, möldrid ja mõned teised äriajajad ning aidamehed ja muud sundijad mõisas, kes oma palgale ja moonale peremehe warandusest salaja lisa on mõistnud muretseda.“
„Weel üks küsimus, Tohwer: kudas teil koolidega lugu on? Kas käiwad lapsed koolis ja kes peab koolid ülewal — mõisnik wõi talupoeg?“
„Koolidest ei tea ma palju jutustada,“ ütles Tohwer kõrwatagust sügades. „Meie wallas kooli ei ole, paljudes naabriwaldades ka mitte. Neid olla aga siin ja seal, kus hea herra on, ja seal saab koolmeister muidugi wist osalt mõisast moona, kui tal pisut maad ei ole.“
„Siis kaswawad lapsed teil täieste ilma õpetuseta üles?“
„Enamiste jah. Hädawaewalt õpiwad terasemad lugema. Kirjutada ei osta peaaegu keegi. Mina ise õppisin paruni laste käest natukene waresejalgu tegema, ja olen seda tarkust siis mõnele mõisateenijale edasi õpetanud.“
„Ma tänan Teid, Tohwer, ja ei taha Teie öörahu kauemine raisata,“ ütles koolipreili, kuna ta käe kergeste toapoisi õlale pani. „Mind rõemustab ka, et Teil hea süda rinnas tuksub, sest muidu poleks Te mulle oma rahwa häda nii selgeste wõinud silma ette maalida. Minge puhkama, Tohwer!“
Kui Juliette üksinda oli, hakkas ta jälle mõttes ühest seinast teise kõndima. Enne seda pani ta akna kinni, sest külma-wärin käis tal üle ihu. Ta mõtles selle peale, mida ta praegu siin kuulnud, ning selle peale, mida ka poole tunni eest õhtulauas pidanud kuulma. Temale oli arusaamata, kuda neil külluses elawatel, õnnelikkudel inimestel, kelle seas armastus, wiisakus ja soe osawõtmine üksteise kohta nii selgeste nähtawale tuli, nende wiletsate wastu seal wäljas, kellelt nad oma külluse, oma terwe ainelise õnne saiwad, muud tundmust üle ei jäänud kui südameta põlgtus, halastamata pilkamine. Laiskust, tuimust, hooletust heitsiwad neile need ette, kes kõike nende ihujõudu oma tuluks tarwitasiwad, neile selle eest mitte waimuwalgustki ei andnud, waid neid iga wähema kui eksimise eest kõige häbistawama nuhtluse alla mõistsiwad… Tema, Juliette, ei olnud politikaga ega muude awalikkude asjadega kunagi lähemalt tegemist teinud, ta ei tunnistanud ennast ühegi partei alla ega hoidnud ühegi kindlaste ärapiiratud püüdesihi poole. Ta oli lihtsalt inimene, kellel lahtised silmad ja wastuwõtlik süda. Seepärast otsustas ta asjade üle, mida ta siin poolteise nädala jooksul näinud ja kuulnud, ainult oma inimliku ja isikliku tundmuse järele. Tal kõmises ikka weel kõrwas see südant-lõhestaw walukisa, mis teda teatawat õhtul mõisa puiestikus kahwatama ja wärisema pannud, ja tal seisiwad nende ohwrite näod ikka weel meeles, kellele ta oma kaastundmuse-õhinas püüdnud läheneda. Nagu peksetud koer oli tüdruk, keda ainult sellepärast nuheldud, et tööwäsimus ta silmad pooleks minutiks kinni sulgunud, tema, Juliette, kätele suud andnud — ainult selle kaastundliku pilgu pärast, mis temale selle wõera silmast wastu lendas. Ja meeles oli Juliette’l ka selle hiiglasuuruse töömehe waade täis meeleheitlikku häbi ja lepitamata wiha, mille ta selle mehe laste peale heitnud, kes teda praegu kui kõige suuremat kurjategijat, nagu tigedat looma piitsutada lasknud — ainult selle eest, et tal inimlik süda põues olnud, mis awalikku toorust hukka mõistnud. Sest toatüdruk Mai, Päärna õde, oli Juliette’le Tohwri abil teatawal õhtul jutustanud, mispärast tema wenda ja seda töötüdrukut peksetud. Koolipreili oli Maie näinud nutwat, ta kurbtuse põhjuse järele pärinud ja nii kõik teada saanud. Need oliwad paar tumedat päewa ja ööd, mis wõeras naisterahwas selle Eestimaa mõisa katuse all seepeale mööda saatnud. Alatasa helises kole karjumine ta kõrwus, alatasa seisiwad mõlemad näod ta silma ees, ning unes ilmusiwad nad talle weel mitu korda kohutawamal tujul…
Kuna preili Marchand nõnda edasi-tagasi kõndis ning õhtuse jutuajamise peale söögilauas tagasi mõtles, pidi ta eneselt wõerastades küsima, miks ka see noormees, kes kauemat aega wabamal maal wiibinud ja sealseid olusid näinud, siinse talupoja eest ainust kaitswat wõi wabandawat sõna ei kulutanud, kui ta oma isa ülekohtust otsust tema kohta kuulis. Ei, ta oli koguni weel märkusi teinud, kui poleks talupoja töö nii raske, kui seda arwatakse! Puudus neil kõigil siis ülepea arusaamine töö raskuse kohta, wõi puudus neil inimlik süda ligemise wastu?
Juliette ei leidnud wastust. Ta otsustas neid küsimusi uurima hakata. Ka weel teisele otsusele jõudis ta täna õhtu: ta tahtis wõimalikuks teha kord külasse minna ja pilgukest Eesti talupoja elumajasse, ta perekonda ja kodusesse elusse heita. Ta leidis sellest otsusest nii palju erutust ja huwitust, et ta mõnel ajal magama ei maldanud jääda.
Eestimaa talupoeg oli nelikümmend aastat priiust maitsnud, aga ta oli waesem ja wiletsam kui pärispõlwel. Priius oli talle õiguse andnud, liikumata wara omandada, aga mitte ainus peremees terwel Eestimaal polnud weel nii kaugele kosunud, et omale talu oleks jõudnud osta. Ja talupoja kosutamiseks oli ometi priius antud! Mis ime siis, et praegune teoori uut peastwat seadust kirglisema õhinaga ootas, kui pärisori neljakümne aasta eest priiust! Ta ootas seda, nagu pilwekest pika häwitawa põua järele taewaserwalt oodatakse.
See ootamine kestis juba kaua. Ta põhjenes ainult palja kõmina peal. Ainult õhus heljuwate kuulujuttude järele teadis talupoeg, et midagi teoksil, midagi tulekul olewat. Kindlaste ei teadnud ta kunagi, mil saksad seadusi tegiwad. See jäeti harilikult salajaks wõi poolsalajaks. Esmalt ei sündinud saksa seisuslise kõrgusega kokku, talupojaga awalikkude asjade üle juttu ajada, ning teiseks wõtsiwad wõi tegiwad saksad omale sagedaste kohuseks, seaduslisi uuendusi, kui need talupojasse puutusiwad, kuni nende maksma-hakkamiseni salajas hoida. Eestimaa rüütlitel polnud nimelt millegi eest nii suurt hirmu kui talupoegade rahutuste eest.[1] Ja nende uuendused sünnitasiwad tihti rahutumat ärewust, sest et neist rohkem loodeti, kui nad pakkusiwad, ning see lootus tekkis rahwa halastama raskest põlwest, millest ahastusega peastmist oodati.
Ainult ääri-weeri mööda sai talupoeg kuulda, kui saksad maapäewal asju harutasiwad, mis talupoja tuludesse puutusiwad. Opmann kaotas wast kogemata mõne tähenduse ära, toapoiss wõi toatüdruk, kes sugu Saksa keelt mõistis, püüdis herraste ümbruses mõne lause-katke kinni ja kandis selle edasi; herra, kes talupoja wastu ise midagi ilmutas, oli juba haruldane lind.
Sellest oli juba kaua, kaua aega tagasi, kui Eestimaa talupojad säherdusi mahapillatud wõi õhku lendama jäänud sõnu uutest seadustest hakkasiwad korjama. Paljud wõisiwad Wõllamäe Päärnaga öelda, et nad neist seadustest juba nii kaua kuulewad, kui elawad! Sest juba seitse aastat pärast seda, kui priiuse-seadus lõpulikult ja täielikult maksma hakanud, aastal 1839, hakati maapäewal talupoja olukorra muutmise pärast aru pidama, ja see uuendusetöö ei kestnud mitte wähem kui seitseteistkümmend aastat! Tehtud seaduse kuulutamiseni läks siis weel kaks aastat aega. Teadagi, et asi waheajal ootamisest tüdinenud talupoegade meelest ära ununes, nõnda neil aastatel, mil kohenduse-töö ajuti seisis, wõi mil paljastest arupidamistest eemale, otsuste juurde, ei jõutud.
Oi, need oliwad tormilised maapäewad sel ajal! Sundus paranduste ettewõtmiseks oli suur: ühel pool waraliselt ja waimliselt ikka madalamale langew talupoeg, kes otse hukatuse äärel seisis ja mõisniku enese tuludele hädaohuks kippus saama, sest et ta töö- ja maksuwõim häwines; teisel pool riigiwalitsus, kellele talupoja häda tundmata polnud ning kes sellest riigi tuludele kahju pidi kartma. Aga kes siis tahab heameelega midagi ohwerdada! Balti rüütli enesearmastus ja omakasupüüe oli aastasadade jooksul, mil ta maa ja rahwa pärisomaniku põlwe kitsendamata lõbuga maitsnud, nii suureks kaswanud, nii temale weresse ja üdisse läinud, et ta päris kuritööks pidas, kui temalt nende heaks midagi nõuti, kes temale ta paradiisliku põlwe muretsesiwad. Seepärast leidis iga nõue, mis sinna poole sihtis, et mõisnik talupoja heaks enda omanduse-õigustest midagi peaks kitsendada laskma, päris wihast wastupanekut.
Eestimaa rüütelkonna auuks peab aga ütlema, et ta mitte täiel arwul säherdusel kitsarinnalisel seisupaigal ei seisnud. Maapäew jagunes enamiste kaheks, wahel ka kolmeks erakonnaks: puruwanameelseteks, wabameelseteks ja parajuslasteks. Wabameelsed, kes uuenduste eest wälja astusiwad, tegiwad seda wast wähem oma helde südame, kui terasema majanduslise ja politikalise waate, oma rohkem selginud waimu ja laiema silmaringi tõttu. Nad ütlesiwad enestele lihtsalt: Nii ei lähe enam; mida kauemine wiiwitame, seda raskemaks läheb töö, sest tegemata ei wõi ta jääda. Wanameelsete pilk ei ulatanud aga nende silmapilklistest isiklistest tuludest üle, nad ei mõelnud homse peale. Nad ei öelnud enesele: Mida sa täna ei anna, pead homme kahekordselt andma.
Wabameelne tiib nõudis kõige pealt talupoja majanduslise aluse kindlustamist. Pärisorjuse kaotamisest saadik, kus mõisnikul talupoja elatamise eest enam mingit wastutamist ei olnud, sest et tal sellest tulu polnud, oli wiimane maa poolest täieste linnupriiks saanud. Mõisnik ajas ta kohast wälja, wõttis maa omale — mingu talupoeg, kuhu tahab! Sel kombel häwitati Eestimaal, nagu tuttaw, terwed suured külad ära. Talupojal, kes igatahes pidi kartma, et ta talust ilma jääb, polnud sel kombel kõige wähematki sisemist sundi, oma põllu ja aasa eest mingit hoolt kanda; ta ajas päewast-päewa läbi ja kurnas maad ära. Taheti seepärast talupoja majanduslist seisukorda tema enese kui ka mõisa tulul tõsta, siis oli waja talle rohkem asumise-kindlust muretseda. Lähem samm sellel sihil wõis olla, et mõisniku õigust, oma maad talupoja alt igatahes ära wõtta, kitsendati. See wõis kas seeläbi sündida, et kaua-aegsed wõi koguni põlised kontrahid mõisniku ja talupoja wahel seaduseks tehti, wõi weel põhjalikumalt seeläbi, et mõisnik oma maast teatawa kindla osa üksnes talupoegade tarwitada määrab, ilma et tal õigust oleks, seda otstarbet oma talul muuta.
Wabameelsete poolt ilmusiwadki säherdused ettepanekud. Iseäranis wiimane sai terwes seaduse- andmises kõige tähtsamaks. Oh, seda wihatormi, mis wanameelsete poolt nüüd lahti peases! Nende omandust taheti puutuda! Nendelt taheti õigust ära wõtta, enda isikliku omandusega teha, mis tahawad! Hurjutades näitasiwad nad talurahwa priikslaskmise seaduse peale, milles kõik maa selge sõnaga nende ilmpuutumata, ärawõtmata omanduseks oli tunnistatud, — jah, nad olla ju talupojale priiuse just sel tingimisel andnud, et nad enda liikumata wara wastuwaidlemata peremeesteks jääwad!… Pikkade, suuremalt osalt kirgliste wõitluste järele wõitis wiimaks siiski wabameelsete niisama tarwilik, kui loomulik paranduse-nõue, kui ka mitte ilma tähtsa kitsenduseta: tehti otsuseks kõike maad, mis aastal 1846 talupoegade all olnud, talurahwa maaks tunnistada, kuid kuues osa sellest maast pidi mõisniku waba tarwitamisewoli alla jääma, et ta selle peale tarbe-korral mõisa sulased wõiks elama asutada.
Niisama wisalt pidasiwad wanameelsed „wabast kontrahist“ kinni, mis priiuseseadusega maksma hakanud ja mõisnikule nii palju tulu, talupojale nii palju kahju oli toonud. Et „wabast“ rendilepingust seal juttugi ei wõi olla, kus üks pool teise majanduslise ülewõimu all seisab, oli wabameelsetele ammugi selgeks saanud. See „waba kontraht“ oli just talupoja langemise üks peapõhjustest, ning maapäewadel oldi ju koos, et talupoja seisukorda parandada. Leiti, et endine wakuraamat talupoega mõisniku pigistuste eest palju rohkem oli kaitsnud kui nüüdne waba leping „waba wõistluse“ põhjusmõttel. Seepärast oli ka tulewikuks seaduse-paragrahwisid waja, misläbi — wähemast teorendi kohta — talupoja rendikohused selgete arwudega ära on määratud. Ka see ajakohane nõue küpses otsusele.
Rüütelkonna otsuste peale mõjusiwad tähtsamalt, kui see sellele meeldis, riigiwalitsuse juhtiwad, parandawad, laiendawad ja korraldawad määrused. Oh neid komisjonisid, mida teoksil olew seadus ära pidi igama, enne kui ta küpseks wiljaks sai! Rüütelkond oli omapoolse seaduse-proowi, paljude wõitluste järele isekeskes ja wäliste wõimudega, riigiwalitsuse käsul 1849. aastaks walmis teinud. See ei läinud aga sel kujul läbi ja anti ühe komisjoni kätte täiendada ja parandada, kes kroonu kui ka mõisnikkude asemikkudest kokku oli seatud ning Tallinnas asus. Nüüd läks ta Peterburis ühe kroonu-komisjoni kätte, milles ka jälle mõisnikkude wolimehed töötasiwad. Kõige kibedama tuleproowi pidi seadus aga wiimaks nõndanimetatud Läänemere komisjonis Peterburis läbi tegema, kus teda jälle täiendati ja muudeti, enne kui ta riigi nõuukogu kätte heaksarwamisele jõudis. Alles 5. juunil 1856 oli uus „Eestimaa talurahwa seadus“ nii kaugel, et ta Kõigekõrgema kinnituse sai.
Kuid maksma ei pandud teda seepärast weel mitte. Teda oli enne waja Saksa ja Eesti keelde tõlkida. See töö toimetati järgmisel, 1857. aastal ära. Makswusesse pidi seadus Jüripäewal 1858 astuma. —
Tume kõmin, et Keiser uuele seadusele „käe juba ammugi alla teind,“ lagunes talurahwa seas juba ennem laiale, kui see wast oli sündinud. „Tuimal“ talupojal on head kõrwad, kui midagi õhus heljub, millest ta omale hädas abi loodab. Aga — lisati umbusklikult juurde — saks hoiab seadust meie eest salajas. Kindlamaid tõendusi selle kohta, et oodatud seadus tõeste olemas ja et ta ka tõeste maksma pandakse, hakati alles 1857. aasta kewadel saama. Siin ja seal oliwad mõisnikud talupoegadele juba ise tunnistanud, et säherdune uudis tulekul, nimelt sel puhul, kui neilt ühte wõi teist kergendust oli mindud paluma. Talupojad lähenesiwad mõisawanematele säherduste soowidega just sel kawalal mõttel, et neilt midagi uue seaduse kohta kuulda saada. Ja tihti läks nende nõu korda.
Juuru kihelkonnas sai alaline janunew pärimine uue seaduse järele osalt seeläbi kustutust, et Mahtra mõisa walitseja Rosenberg talupoegadele selge sõnaga wastas, et uus seadus peatselt tulekul olla. Mahtra peremehed läksiwad nimelt 1857. aasta kewadel mõisa, et uute kontrahtide tegemist nõuda. Ka neil keerles uus seadus peas ja ka nemad arwasiwad, et see juba Keisri tahtmisel peaks maksma, kuid mõisnikud ei taha seda teada anda. Muidugi nõudsiwad nad uute kontrahtide sisse seaduslisi kergendusi. Opmann seletas neile aga, ta ei wõida uusi kontrahtisid teha, sest et uut seadust waja olla ära oodata, mille määruste järele kontrahid tulla teha. Sinnamaani jääwat kõik wana wiisi, nii ka peremeeste orjuse- ja maksukoorm.
Mahtra meestel oli selle seletuse läbi, kui ta neile ka muidu ei meeldinud, kindlus käes, et mõisawanemad uut seadust enam salata ei püüa. Asi seegi! Mahtra peremeeste ja teiste käest, kes mõisast samasugused wastused saanud, lagunes rõemusõnum kaugele üle kihelkonna laiale. Kuid siiski oli ka umbusklikka küllalt, kes Uuetoa teomehega ütlesiwad: „Mis saks ei taha, see ei tule.“ Parun Heidegg näituseks polnud oma peremeestele weel poole sõnagagi wiiksatanud, et neil mingit uudist on oodata, ning paarile pärijale kostis ta oma karedal, pilkawal wiisil: „Kas teil, laiskworstidel, praegu küllalt hea põli pole? Wõi weel suuremaid kergendusi soowite! Siis sööksiwad ju täid teid ära!“
Parun Heidegg ise oli põlluseaduse uuendusetööst maapäewal elawalt osa wõtnud. Muidugi seisis ta wanameelsete „tagurlaste“ liigis, ja seal mitte wiimases reas. Ta polnud küll mitte suurem kõnemees, ei lasknud ennast ka mitte komisjonidesse walida, sest et ta oma pead ja keha raskema tegelise tööga ei raatsinud waewata; tema tugewus oli palju enam selles, et ta rüütlite ringkondades era-wiisil soowitawat „tuju“ oskas teha, nende arwamiste peale oma seisukohalt mõjuda, neile oma mõtteid pähe tuupida ja nende enda arwamisi, kui need wabamat wärwi kandsiwad, kõigutada ja kukutada. Niisugust misjonitööd tegi ta suure õhina ja osawusega niihästi kodus oma lähemate naabrite seas, perekondlistel kooskäimistel, kui ka Tallinnas maapäewade ajal klubis, wõerastemajas ja Petenbergi wiinakeldris, tuttawas „magusas augus“[2], klaasi weini ning austrite juures.
Parun Heideggi arwamise järele oli, nagu teada, talupoeg ise oma wiletsa elukorra, oma waralise ja waimlise häda juures süüdlane. See kõik tuli tema tuimusest, laiskusest, hooletusest. Talupoega ei wõinud mingisugused kergendused aidata — ei, waid need pidiwad ta weel hoopis ära rikkuma. Parun Rüdiger Heidegg oleks hea meelega talupoja töö- ja maksukoorma suurendamise ning kõiksugu karistuste kõwendamise poolt olnud, kui seda maapäewal oleks juletud ette panna. Ta wõitles kõigest jõuust põlise kontrahi, talumaa omawolilise ärawõtmise õiguse kitsendamise, talumaa äramääramise, teoorjuse kergendamise ja talupoegade waba liikumise laiendamise wastu. Kõik seletused ja harutused, mis nende õiguste poole käisiwad, põrkasiwad tema rinna küllest tagasi, kui oleks seda weel esiwanemate raudriie katnud. Ainus asi, mis teda ja temasuguseid wiimaks siiski poolikule järelandmisele sundis, oli kartus, et riigiwalitsus uuenduse-töö rüütelkonna käest wõi wähemast tema juhtiwa mõju alt ära wõtab — mis ju ka osalt sündis — ning seaduse walmistab, mis wabameelsete nõuetest weel palju kaugemale läheb. —
Nagu mujal, nii polnud ka X. walla talurahwa seas terwel 1857. aasta talwel muud põnewamat jutuainet, kui uus seaduseraamat. Et parunilt selle kohta midagi teada ei saadud, siis katsuti opmanni juures õnne. Kuid see oli herraga täieste ühte laadi mees: uhke, kõrk, kinnine, talupoja wastu kaastundmuseta. Pealegi oli tal peremehelt kindel käsk, uuenduse tuleku üle waikida, sest „kes kurat teab, mida need wastased nadikaelad omale pähe wõtawad!“ Opmann Winter andis siis küsijatele weel tüsedama wastuse kui mõisnik ise: ta näitas neile oma jämedat keppi ja kostis: „Seda toob teile uus seadus!“…
Piinati siis alamaid sundijaid küsimistega. Kuid need ei teadnud isegi midagi selgemat. Kubja-Prits wõttis omale küll wahel näo ette, kui peituks terwe seaduseraamat oma 1315 paragrahwiga tema peas, kuid see oli paljas halpimine — tema kui kõige noorem sundija ei teadnud asjast rohkem kui talupojad isegi. Seepärast jättis ta oma tulewase äiagi, kes teda kõige wisamalt püüdis wälja uurida, tumeda tõe ja palja wale wahele waakuma.
Nelipühi teisel pühal pärast jumalateenistust sai Uuetoa Jüri Ants Tertsiusega kirikukõrtsi ees kokku, kus ta Maidla talitaja Ants Piibuga ja Koka Madisega, Atla talitaja abilisega, juttu westis. Nende jutu-aineks oli muidugi jälle „uus wakuroamat,“ nagu rahwas tawaliselt hiljuti ilmunud seadust kutsus, ning Mahtra talitaja kutsus mõlemat ametiwenda kirikherra juurde kaasa, et „kuulda soaks, mis koguduse hingekarjane waimupäewadest lausub.“
„Noh, sina tunned kirja — mene sina eel, meie poeme tagajärel ukse wahelt sisse,“ otsustas Maidla talitaja.
„Sina, Jüri, wõiksid koa mesti lüia, et meid rohkem oleks, kes kirikherra seletust kuulewad,“ pajatas Sepa Ants, sugulasele teretamiseks kätt andes.
„Mina põle ju walla-ametnik,“ wastas see.
„Mis sest! Oled ju peremees; eks asi puudu sinusse niisama kui meissegi.“
Et õpetajal aga weel surnuid matta, pruutpaarisid laulatada ja lapsi ristida oli, mis tüki aega wõttis, siis läksiwad mehed niikauaks kõrtsi keelt kastma ja piipu panema. Kõrts seisis ka siin, nagu enamiste igalpool, otse „kiriku külle all“, waewalt mõni sada sammu wiimasest eemal. Ainult kiriku ümber kaswawad lehtpuud ja põesad, mille pungad praegu pakatama lõiwad, lahutasiwad mõisniku puskarihallikat Jumala pühakojast. Tõsiselt waatas kiriku madal, jäme torn, piilusiwad ta lihtsad, halli krohwiga müürid puude ja põesaste wahelt pikalt ja laialt tolmuse tee ääres trooniwa tuhmi, pilpakatusega kiwise hoone peale maha, mille uksest ja aknast kibe piibusuits ja läila wiinahais pikkamisi wälja kewadese õhu sisse imbisiwad. Tume, läkastama panewa õhuga täidetud awar ruum oli rahwast puupüsti täis. Suurem hulk seisis; istujaid oli ainult pika laua peal, mis ukse kõrwalt, akna juurest, teise seinani ulatas. Leti ees, mille luuk ülesse tõmmatud, walitses elaw tungimine. Kõrtsmik laskis aeglase rahuga suurest ankrust wasksete mõetude sisse wiinaköögi puhastamata alkoholi-sodi nõrguda. Waesed wäsinud talupojad, kes kirikus poolteist tundi üksteise najal tukkunud, ärkasiwad siin jälle wäheseks ajaks elule, et mõne aja pärast weel unisemalt ja uimasemalt koju poole waaruda.
Nagu paaril pühapäewal ennemine, nii oli ta täna kõrtsis, selle esisel ja kiriku ümber waljuste jämawaid, erutatud salkasid märgata. Harutati tänagi teistest waldadest ja kihelkondadest saadud sõnumid. Ja need oliwad huwitawad küllalt, sest mitmes kohas oli kuulu järele awalik tõrkumine abiteo tegemise wastu peale hakanud, nõnda nimelt Kose kihelkonnas mitmes wallas, nagu Ojasuus, Orus, Uuemõisas, Tammikus, Tuhalas jne., ning kus seda weel polnud sündinud, seal pidi warsti teiste eesmärgi järele tehtama. Nagu äkiline maruhoog näis üle maa käiwat, ja kuhu ta weel ei ulatanud, seal kuuldi eemalt tema hulgumist ja tunti hinges nagu sala wapustust. Ikka tõsisemaid, tumedamaid nägusid, ikka ähwardawamalt wahtiwaid silmi wõis rahwasalkades igal pool märgata.
Kui Mahtra talitaja oma seltsimeestega kõrtsist wälja astus ja kirikule lähenes, nägi ta, kuda õpetaja Berg parajaste pikaldasel, mõedetud käigul, ametikuub seljas ja sametist müts peas, koju poole sammus. Kirikumõis, ühekordne kiwimaja laia, madala peatrepiga ja rõduga, oli üsna kiriku lähedal, õrnal noorusel puhkewate aiapõesaste ja puude wahel. Mehed astusiwad tagumisest uksest sisse —Ants Tertsius eel, teised ükshaawal ja pikkamisi tagajärel.
Neil oli ruumikas, lihtsas toas, kus õpetaja rahwast wastu wõttis, natuke aega oodata; siis ilmus õpetaja Berg, kellel kirikukuub seljast wõetud, oma priske, mõnusa Lutheruse-näoga. Wilu lahkusega küsis ta Mahtra talitaja soowi järele, sest see oli ette astunud, kuna teised peale alandlikku kumardamist ukse juurde seisma jäiwad.
„Tulime kirikherra palwete selle uue seaduse pärast,“ algas Sepa Ants. „Kui kihelkonna-kohtuherra meile Jüripäe raamatud kätte andis, siis ütles, et kui teie ise aru ei soa, siis peab kirikherra teile ära seletama.“
„No, mis asjast te siis aru ei saa? Sina, Ants, oskad ju lugeda; eks sa loe seadust neile ette, kes lugeda ei oska!“ wastas õpetaja ja wajus kirjutuselaua ees olewa leentooli peale.
„Oskan lugeda küll,“ wastas talitaja, „aga saksad ei oska wist seekord heaste lugeda. Meie loeme sedasi, nemad sedasi. Seal on 127. numbri all, et kel 9 tiinu põllumoad on, peab 250 hobuse- ja 250 inimese-päewa tegema, ja ei ole waimupäewi ega teise inimese päewi ega lõikuse-päewi ühtigi.“
„Soo, kuhu need siis jääwad?“
„Eks nad jää ära.“
„No, kes siis Mahtra ja Maidla herra sõnniku wäljale weab, lõikuse lõikab ja kardulid üles wõtab?“
„Eks meie,“ wastas Ants.
„Aga teie tahate selle eest raha saada.“
„Noh, raha on sakste taskus küll olnud, eks taha meie taskus koa olla.“
Õpetaja tõusis üles ja astus raamatukapi juurde.
„Ma ei ole seda uut seadust küll mitte weel lugend,“ ütles ta kapiust lahti keerates ja silmadega seaduseraamatut otsides, „aga ma ei usu mitte, et seal waimupäewi ülewal ei seisa. Mis paragrahw wõi ‚number‘ see oli, mis sa nimetasid?“
„Sadakakskümmendseitse,“ wastas Sepa Ants.
Õpetaja ulatas raamatu kapist, wiis ta laua peale ja otsis küsitawa seaduse-punkti üles. Luges mees, ja luges. Tükk aega wahtis raamatusse ja ei lausunud sõnagi. Wiimaks hakkas raamatut mujalt sorima. Ta nägu hakkas ikka enam imestust awaldama, ja et ta seda wist ei tahtnud näidata, siis toetas ta põse käe najale.
„Selles punktis ei ole tõeste mitte abitegu nimetud,“ ütles ta wiimaks.
„Sellepärast! Aga saksad nõuawad seda ikke edasi!“
„Küll see on wist kuskil teises kohas ülewal, et teie abitegu nii kaua weel edasi teete, kui maad ära on mõedetud,“ arwas õpetaja.
Ants tähendas, et nii palju kui tema raamatut uurinud, abitegu kuskil ülewal ei olewat.
„Noh, seda saate ja warsti kuulda,“ lõpetas õpetaja Berg, keda wist lõunasöögile oodati. „Mahtra herra tuleb warsti mõisa, küll ta teile siis ise uut seadust kuulutab. Küll te siis näha saate, missugune ta on.“
Ta tõusis üles ja andis seega peremeestele märku, et nad ära läheksiwad. Atla, Maidla ja kolmanda mehe olekust oli ta küsimata märganud, et need Sepa Antsuga ainult kaasa tulnud.
Selle wäärtuseta seletusega pidiwad neli tõeotsijat seks korraks leppima. Waikides, kulmud kortsus, astusiwad nad kirikumõisast wälja. Naerataw kewadene päikene ja põesastes siristawad warblased wõtsiwad neid nagu pilgates wastu… Wärawas ootas suurem trobikond uudishimulisi kirikulisi, kes nende nõuust kuulnud ja nende sisseminekut näinud. Need piirasiwad neid sedamaid ümber ja pärisiwad õpetaja seletuse üle otsust.
„Kirikherra ütles koa, et uues wakuroamatus abitegu ülewal ei ole,“ wastas Uuetoa Jüri kuuldawa healega.
„Wõi ütles!“ kajasiwad healed wastu. „Noh, siis on ju ikke õige, mis rahwas ütleb, et Keiser on abiteo ära kaodand.“
„Kirikherra ütles aga weel, et abitegu ehk kuskil mujal ülewal on, ja käskis oodata, mis saksad ise meile ütlewad,“ lisas Mahtra talitaja juurde.
Pilkawad ja osatawad healed saiwad selle üteluse järele kuuldawaks:
„Mis saksad ütlewad ise? No jah, need on jo need parajad, kes meile õigust reagiwad! Eks saksad ole meile seadust juba seletand! Eks me nende seletust juba tea! Miks siis kirikherra ise ei seleta? Eks kihelkonna-kohtuherra ole öeld, et kirikherra peab seletama!“
Ja teised suud kostsiwad:
„Nagu kirikherra saks ei ole! Kas tema julgeb meile muud öelda kui seda, mis teised herrad ees ütlewad ja mis nad teda käsiwad reakida! Kirikherra jo ise koa mõisnik! Kas ta ei oska meid küll noomida, et peame ikke alandlikud olema ja mõisawanemate käsku täitma ja kõigega rahul olema, mis saks ja Jumal meile peale panewad… Ärge rumalad olge ega arwake, et kirikherra talupoja poolt on ja meie eest reagib!“
Kuna Ants ja tema seltsilised endid rahwahulga seest pikkamisi wälja poetasiwad, et oma hobuste juurde minna ja kojumineku peale mõelda, harutasiwad erutatud inimesed kirikumõisa wärawas asja weel kaua edasi. Ja kui nad wiimaks laiale läksiwad, kandsiwad nad — nagu see säherdustel kordadel ikka sünnib — teateid rahwa sekka laiale, millele nad ise midagi juurde lisanud. Et iga kuulja ja edasirääkija ka omalt poolt lisandusi teeb, siis kogub tõetera ümber nii paks kord luulet, et esimest enam ei näegi. Kui Uuetoa Jüri tähendas, kirikherra öelnud, et uues wakuraamatus abitegu ülewal ei olla, siis lagunes tund aega hiljemine kirikuliste seas jutt laiale, kirikherra öelnud, et uues wakuraamatus abitegu keelatud olla ja et saksad seda talupojalt nõuda ei tohtida. See oli muidugi wesi talupoegade weski peale — jällegi kinnitus, et saksad seadusest üle püüawad astuda! Et üleüldine ärewus sel wiisil ainult kaswas, on arusaadaw. —
„Nüid põle enam muud nõuu,“ ütles Sepa Ants, kui nad koos edasi kõndisiwad, „kui pean linnatee warsti jalge alla wõtma. Mul seal hea tuttaw kaupmees — Hermanni herra, tunnete teda ehk — kolme keele peale koolitud — pärin õige selle käest weel seletust. Ehk soan linnas koa Wene keeli seaduse kätte — seal ometi peab õigus sees olema.“
Teised kiitsiwad nõuu muidugi heaks. Kuna nad asja harutades edasi sammusiwad, nägi Uuetoa peremees oma sulast teise nooremehega ühe wankri najale toetawat ja juttu ajawat. Et nad nende just mööda oliwad minemas, siis silmas ka Sepa Ants Päärnat ja pakkus talle teretamiseks kätt, kuna kõik seisatama jäiwad.
„Noh, mis uus wakuroamat teeb?“ küsis Uuetoa sulane. „Kas õpetaja seletas ää?“
Meeste tusased näod andsiwad talle wastuse.
„Mõni wingerpuss peab selle tühjaga ikke olema,“ kõneles Wõllamäe Päärn edasi, „sest ega muidu saksad isegi kartma lööks. Kui juba aakenrehtel hoobid andmata jätab — siis on jo wiimne päew käes.“
„Kellele ta siis hoobid andmata jät’?“ küsiti.
„Siin minu leeriwennale — Ansu waname’ teomees Purilast. Sina, Jüri tunned teda jo! Eks tema mees ole juba uue wakuroamatu pärast herraga kohut käind. Pidand aakenrehtli juures pinna peale soama — old juba kõhuli pingi peal ja soldatil witsakimp käes — aga ei ühti! Lastud terwe nahaga minema. See pole muud kui kartus. Ei nad julge wist liig õelaks minna, muidu tõuseb kära, ja siis on pettus wäljas.“
„Mispärast sa mõisaga kohut käisid?“ päris Mahtra talitaja.
Purila noormees nuuskas naerdes nina.
„Eks naise päewade pärast. Mis tarwis sulase naine mõisa päewi teeb, kui tal mõisast põldu ega sauna käes põle? On jo kuulda, et põle waja teha. Nii seista uues wakuroamatus. Mul noor naine kodu — miks, tulise pihta, pean teda päewi laskma teha? Wõtsin siis kätte ja käisin kihelkonna-kohtu ja pärast aagrehi läbi.“
„Ja taheti naha peale anda?“
„Noh, wägise!“
„Ja siiski said terwe tagumise nahaga tulema?“
„Mitte täpet ei tehtud peale!“
Meeste nõudel jutustas Purila mees oma loo ära.
Uuetoa Jüri sai pühapäewal, 25. mail, Juuru kiriku juures Mahtra talitajaga, oma sugulasega, jälle kokku, ja, nagu sel ajal peremeeste wahel kunagi, kaldus nende jutt sedamaid jälle uue seaduse peale.
Sepa Antsul oli Jürile mõndagi jutustada. Tal oli waheajal Mahtra opmanniga asja üle uueste sõnawahetust olnud ning linnas oli ta ka juba käinud, et tuttawalt kaupmehelt, kes „kolme keele peale koolitud“, nõuu küsida.
„Läksin pärast pühi mõisa opmanni käest ohri wahetama“, jutustas Ants kirikuaias lopsaka pärna all Jürile. „Wiisin temale suuri ohri ja wõtsin tema käest moa-ohri wasta. Oleme just asjaga joonel, kui opmann korraga ütleb:
„Kuule, Ants! Miks sa nelipühis kirikherrale uut seaduseroamatut undrehti seletasid?“
„Kuda ma undrehti seletasin?“
„Noh, sa olla öeld, et kellel üheksa tiinu põllumaad on, see teeb 250 hobusepäewa ja 250 inimesepäewa, ja muid päiwi põle ühtigi. Seda juttu on nüüd terwe kubermang täis!“
Mina wasta:
„Ei mina seletand kirikherrale kedagi — käisin kirikherralt ise seletust palumas, ja kirikherra ütles sedasama, mis seaduse-roamatus 127. punkti all seisab.“
„Ants, Ants,“ wastab mulle, „ää hakka oma nahka turule wiima! Sinust on weel kangemaid mehi olemas! Kirikherra on öeld, et sa seadust nõnna seletand, et abitegu enam põle; kas tead, Ants, kui sa nüüd kohtusse lähed, siis upud kui wette! Seda ütles Paunküla herra. Tead isegi, et Paunküla herra nüüd Triigi herra asemel ajuti aagrehiks on. Küll tema teab, mis ta sinuga teeb.“
„Sain küll aru, et mind hirmutama hakkas,“ rääkis Ants Tertsius edasi, „aga wõi ma siis nii arg mees olen, et kohe saba jalge wahele tõmman ja alla wannun!… Juba teine päew wõtsin linnatee ette. Seaduseroamat muidugi koasas. Mõtlesin, et linnas kuskilt Wene keeli roamatu soan, aga mitte kuskilt…“
„Kust sa seda siis küsimas käisid?“
„Landrihti-kohtus. Ei wõetud jutulegi! Kõik kohtuherrad mõisnikud — tee, mis tahad! Üks kärkis peale: ‚Sa, oinas, ei osta jo moakeeltki lugeda, mis sa siis Wene keeli roamatuga teed?‘… Läksin siis kriidikassa teendri käest nõuu küsima. See oli koa wäga uhke herra. Wastas, et tema üksi mõisnikkusi jutule wõtab… Põld siis muud, kui läksin oma moa keeli roamatuga kaupmehe herra juure.“
„No, mis see lausus?“
Ants wangutas mõrudalt pead.
„Ei targemat kedagi! See mees tegi, nagu oleks ma teda läind wargile kutsuma wõi temale wargust pakkuma… Wõtan seaduseroamatu wälja ja palun, et ta mulle ära seletaks, mis 127. punkti all orjusest seisab. Tema wasta:
„Peida ära! Ei mina taha surma-tunnini raudu kanda! Ei mina tohi sulle mitte ühte sõna reakida!“
„No noh, see on ju Keisri seadus, miks sellest ei tohi siis reakida?“
„Jumala pärast, mitte sõna! Sooropo[1] on jo kõwaste ära keeland, et kui koolitud mees talupojale see roamatu ää seletab, siis ta kannab rauad surma-tunnini. Sina ää püüa sellest roamatust kedagi kätte soada.“[2]
„Ja nii jäigi?“ küsis Jüri.
„No jah! Tule linnast niisama targalt tagasi, kui sinna läksid!“
„Kas põle kurat lahti!“ wandus Uuetoa peremees petetud näol. „Seadus on, aga seletajat kuskil pool põle! Just kui oleks mõni sala-asi!“
„Ja, ja,“ wangutas Ants pead. „Sakste käsi on raske.“
„No, mis siis nüüd nõuuks wõtta? Mis Mahtra mehed mõtlewad?“
„Mind on esmaspäewaks mõisa kutsutud — herra olla seal,“ wastas talitaja. „Eks soa näha, mis see lausub. Mehed tahawad uusi kontrahtisi nõuda ja nüüd kõige pealt sõnnikuweost lahti soada. Tulewad wist täna õhta minu juure jälle kokku ja tahwad aru pidada.“
Uuetoa peremees wahtis mõttes maha.
„Kas tead, Ants.“ ütles ta siis pead tõstes. „Wõta mind õige koa wankri-otsale ja wii Mahtrasse! Ma tahaks kõigest wäest teada soada, mis teie saks homme reagib. Homne päew läheb küll jälle wett widama, aga nõnna umbkotis edasi elada — see põle koa midagi!“
„Heameelega,“ kostis Sepa peremees. „Wankris ruumi küll — olen noorema pojaga üksi kirikus.“
Jüri saatis ema hobusega üksi koju ja sõitis Antsuga Mahtrasse. Homme tahtis ta sealt jala koju minna.
Õhtu tuli talitaja juurde hea hulk peremehi kokku. Niihästi nende nägudelt kui ka nende jutust oli iseäralist tumedat, trotslikku kõwadust märgata. Neil kõigil oli pikema wõitluse järele iseenesega korda läinud, oma lihasse ja luusse kaswanud orjakartust mõisa eest nii kaugele maha suruda, et nad saksaga rind-rinna wastu, pea-pea wastu tahtsiwad astuda, et oma õiguste eest wõidelda — wisalt, järelandmatalt. Ja seda julgust, kindlust ja kõwadust toetasiwad nad selle teadmise peale, et seadus nende poolt on. Et ta nende wastu oleks, polnud keegi selgeks teinud, saksad ka mitte, ja et ta nende wastu polnud, siis pidi ta nende poolt olema. Paljugi, mis saksad wastu waidlewad! Wõi need talupojale kunagi head on soowinud!
Iseäralist uudist seaduse enese kohta arupidamisel ette ei toodud. Kindlaks otsuseks sai niipalju, et sõnnikuweole kõik wastu tahtsiwad panna. Et seda wastupanekut mõisnikule mõjuwamalt awaldada, mõtlesiwad peremehed homme talitajaga koos mõisa minna. Wist kippus aga wana argtus üle öö paljude kallale, sest kui Sepa Ants teisel hommikul minekut tegi, seltsisiwad ainult seitse peremeest tema juurde, kes kaasa tahtsiwad minna. Põnewusega jäi Uuetoa Jüri nende tagasitulekut ootama. —
Konstantin von Helffreich, Mahtra ja Piiumetsa pärisherra, wõttis ainult talitaja jutule, sest et ta üksnes seda oli kutsuda lasknud; teised peremehed jäiwad mõisa-õue ootama, mis sõnumid Ants neile toob. Kui waja, tahtsiwad nad pärast teda koos ette minna.
Sepa peremees leidis walitseja kirjutusetoas mõisaherra ja opmann Rosenbergi mõlemad eest. Herra von Helffreichil näis aeg kallis olewat, sest ta hakkas, kui talitaja alandlikult teretanud, kohe asja otsast kinni ja püüdis wõimalikult lühidalt ja tõtates oma mõtteid awaldada.
„Opmann räägib mulle, peremehed olla uusi kontrahtisi nõund,“ algas ta. „Mis uusi kontrahtisi teie nõuate? Uusi kontrahtisi wõite alles siis nõuda, kui maad wälja on mõedetud ja ära takseeritud…“
Talitaja tahtis midagi wahele öelda, aga herra ei lasknud.
„Wait, nüüd räägin mina!“ ütles ta kulmu kortsutades. „Sina, Ants, seletada igal pool, et abitegu enam ei ole, ja oled ka teised uskuma pand, et waimupäiwi ja teise inimese päiwi enam põle waja teha. Teie olla ka juba kord wasta hakand ja abiteo tegemata jät. Teie õnn, et päewad pärast ära tasusite, sest see on suur rumalus, mis sina ise usud ja ka teistele õpetad. Kõik orjus jääb nii kaua wanaks, kui maad weel mõedetud põle…“
„Aga on ju teada antud, auulik herra, et uus seadus käimas on, ja uues seaduses abitegu enam põle,“ julges talitaja siiski wahele wiiksatada.
„Et teised mehed rumalad tainapead on,“ wastas mõisnik, „seda põle imeks panna; aga et sina, Ants, kes sa lugeda oskad ja ise talitaja tahad olla, niisama rumal oled ja weel teiste kihutajaks hakkad, seda ma põleks mitte uskund! Ka täna oled hulga mehi siia kaasa toond. Sina nad muidugi kutsusid. Mis need seal õues õiete tahwad?“
„Ei mina ole neid kutsund, auulik herra, nad kõik tulid ise,“ wastas Sepa Ants. „Ja mis nad tahwad? Eks herrad küsi nende endi käest järele!“
„Mul ei ole aega — pean kohe ära sõitma,“ kostis herra von Helffreich, kuna ta sõrmedega kärsitult laua peale trummeldas. „Sina ütle mulle, mis neil täna jälle südame peal on — kas uued kontrahid üksi, wõi weel midagi?“
„Eks nad taha sõnnikuweo poolest kergendust soada,“ wastas Ants, „ja uusi kontrahtisi muidugi koa.“
„Ja sina ise? Mis sina soowiksid?“
„Mina? Noh, ega kergendused mullegi köha teeks.“
Mõisasaks tõusis püsti ja astus Antsu ette.
„Pane nüüd tähele, mis ma sulle ütlen, ja ütle seda ka teistele: Kõik orjus jääb Mahtra mõisas wana wiisi, senikaua kui teile käsku antakse, et uusi kontrahtisi tulete tegema. Teil põle ka wist kaua oodata, sest ma loodan, et meie maad juba Jaagupi-päewaks mõedetud saawad.[3]… Mis teil muud weel rääkida on, seda rääkige opmannile; mina pean ära sõitma.“
Ta pööras mõne Saksa keeli sõnaga Rosenbergi poole; see ruttas uksest wälja ja hüüdis kutsarit, kes mõisa-õues hobuseid jalutas. Tõld sõitis sedamaid treppi. Ilma talitajat wõi wäljas paljaste peadega seiswaid mehi enam tähele panemata, andis mõisnik, jalg tõlla jalgraua peal, walitsejale weel mõne juhatuse, istus siis peale ja sõitis ära.
Sepa Ants oli waheajal wälja meeste juurde astunud, kuna opmann tuppa tagasi läks.
„Ikke üks ja seesama — woata eest wõi woata takka,“ ütles talitaja peremeestele. „Ei taheta uutest kontrahtidest teadagi; orjus jääb ikke orjuseks.“
„Mis ta sõnnikuweost reakis?“ küsis Arusepa peremees.
„Peame wedama, mis muud!“
„Raha eest wõi?“
„Wõi raha eest!“ naeratas Ants mõrudalt. „Kui kiwid mõisa-õues raha oleks, siis ehk antaks. Abitegu jääb abiteoks, sõnnikuwedu sõnnikuweoks. See oli ta wiimane sõna, mis teile pean teada andma.“
„See on seaduse wasta!“ hüüdis Tilli Otto ägedalt. „Meie ei lase oma õigust ära wõtta, mis Keiser meile on and!“
„Ennem annan koha käest ära ja suren nälga,“ seletas Adra Hindrek.
„Mina kah! Mina kah!“ lisas üks ja teine juurde, sest Hindrek oli kõigil nagu südamest rääkinud.
„Sina, Ants, mine sisse ja ütle opmannile, et meie sõnnikut wedama ei tule,“ pani Pärtle peremees ette.
„Mine jah!“ sundisiwad ka teised. „Kas wõetagu meie pea otsast — oma õigust tahme kätte soada!“
Kõmisew kindlus kuuldus meeste sõnadest ja seda kindlust awaldasiwad ka nende tõsised, julged näod.
„Kas keegi teist ei taha sõnnikut wedada?“ küsis talitaja, kellele meeste wahwus nähtawalt meeldis, kes aga ettewaatuse pärast selgusele tahtis jõuda, kas nende otsus ühine on.
Kõik kinnitasiwad weel kord ühest suust, et nad sõnnikuweost lahti lööwad. Selle otsusega läks Ants Tertsius tuppa opmanni juurde.
Rosenbergi isand, keskealine, tugewa kehaga, punase näoga mees, istus laua taga ja pani raamatuid kinni, mis saks siin olles läbi waadanud ja laua peale lahti jätnud.
„Noh, mis weel?“ küsis ta, ilma et nägu tulija poole oleks pööranud.
„Mehed lasewad öelda, et nad ennem kohad käest ära annawad ja nälga surewad, kui õiguse wasta mõisa sõnnikut tulewad widama,“ wastas talitaja.
Opmann kargas tooli pealt püsti.
„Kas nad hullud peast on? Kas sa neile siis ei öeld, mis herra praegu rääkis?“
„Ütlesin küll.“
„Ja tahawad siiski sõnnikuweost lahti lüüa?“
„Jah.“
Opmann tormas uksest wälja.
„Mehed, tulge seie!“
Pikkamisi hakkasiwad mehed aida poolt mõisamajale lähenema. Opmann wõis juba nende nägudest näha, et talitaja oma tõendusega ei liialdanud: tume, wihane tõsidus paistis kõigi palgelt.
„Kas tulete sõnnikut wedama wõi mitte?“ karjus opmann maja-ukse alt.
„Ei tule!“ oli igaühe wastus.
Walitseja keeras kanna pealt ringi ja astus tuppa tagasi, talitajat enese järel jälle sisse kutsudes.
„See on kõik sinu, kuradi, tegu!“ hüüdis ta Antsu wastu. „Sina oled neile pähe toppind, et abitegu enam ei ole, ja nüüd näed, mis wilja su ässitamine kannab!… Seisa seal ja oota!“
Ise hakkas laua taga krabinal kirjutama. Ajas suure pika poogna Saksa keeli kirja täis, murdis kokku, lõikas ümbriku, pistis kirja sisse ja pani laki ja petsatiga kinni. Lõppeks adress peale.
„Lähed ja wiid selle kirja homme haakenrihtri juure,“ pööras talitaja poole.
Antsul asub sala hirm hingesse. Küllap see wist kaebtus tema peale on, et ta teistele seadust seletanud! Ja talle tuleb ka opmanni ähwardus meelde: „Kui sa nüüd kohtusse lähed, siis upud kui wette.“
„Ei mina lähe,“ wastab põigeldes, „soatke mu waimupoiss, see oskab käia küll!“
„Wait! Sina ise lähed!“ kärgatab opmann. „Aga mitte üksi: need seitse peremeest, kes sõnnikut ei taha wedada, lähewad ka; anna neile käsk kohe kätte!“
Ants püüab lepitust sobitada.
„Opmanni herrad kirjutasid wist selle uue seaduse pärast aagrehile? Seda põleks tarwis old, sest kui mina ees kõik wana teo ära teen, siis peawad teised koa tegema! Ja kui opmanni herrad nende meeste peale seal wäljas kaebawad, siis ehk oleks parem, kui soaks kõigi Mahtra peremeeste käest järel küsitud, kas nad sõnnikut tahwad wedada wõi mitte. Wõib olla, et ükski ei taha, noh, siis peawad jo kõik kohtu alla minema.“
Opmann mõtleb talitaja ettepaneku üle järele ja leiab selle sündsa olewat. Õige küll: waja enne teada, mis teised peremehed, kelle arwamist weel teada pole, otsustawad; wastupanijad wõiwad siis kõik koos kohtusse minna.
„Hea küll,“ pöörab ta jälle Antsu poole, kuna ta kaebekirja laua pealt tagasi wiskab, „kuula siis kõigi käest kohe selgeste järele, mis nõu neil sõnnikuweoga on, ja tule ütle mulle, ehk soada oma abimehega sõna!“
Selle ülesandega lahtus Ants Tertsius Mahtra opmanni juurest.
„Kästi teid homme aagrehi juure minna,“ ütles talitaja wäljas meestele, „aga mina palusin wasta, et waja enne teiste peremeeste tahtmist koa järele küsida, siis wõiwad kõik ühes summas kohtusse minna. Jäi siis nõnna. Soab näha, mis teised arwawad.“
Antsule juhtus käsuga, mis ta opmannilt saanud, wäike eksitus, millel paha tagajärg oli. Kuna Rosenberg oli nõudnud, et talitaja temale teiste peremeeste meeleolu üle kohe, see on, weel täna ehk homme hommiku wara, igatahes aga nii aegsaste teatuse toob, et sõnnikuweole wastupanijad ikka weel homme, 27. mail, haagikohtuniku juurde wõiksiwad minna, — arwas Ants, et opmann homsest kohtupäewast enam kinni ei pea, waid temalt enne soowitud teatust ootab ja siis uue kohtussemineku-päewa määrab. Siiski oli Antsul kui hoolsal ja sõnakuulelikul talitajal nõu, opmanni käsku „kohe“, see on, wõimalikult weel täna täita; kuid koju jõudes pidi ta kuulma, et ta kõige parem lehm karjamaal haigeks jäänud. Selle tohterdamisega kulus tal aeg nii käest ära, et ta sel päewal enam teisi mehi ei saanud ülekuulamisele wõtta.
Nõnda sündis, et opmann, kes kaebajana ise ka kohtus tahtis olla, teisel hommikul ilma talitaja aruandeta haagikohtuniku juurde sõitis. Muidugi ei leidnud ta sealt talitajat ega muid peremehi eest, ja wihaselt pööras ta koju tagasi. Niihästi tema kui ka haagikohtunik pidasiwad seda ilmumata-jäämist talitaja kui ka teiste peremeeste pahatahtliseks wastutõrkumiseks. —
Tumedate nägudega oliwad mehed tee mõisast külasse ära käinud. Sõna „aagreht“ rõhus neil raskeste südame peal. Siiski jäiwad nad oma otsuse juurde kindlaks, arwatawa õiguse peale toetades sõnnikuweo-päewi mõisa mitte tegema hakata — tulgu, mis tuleb! —
Selle Mahtra meeste otsuse wiis Uuetoa Jüri ainuma uudisena õhtuks koju.
Waewalt oli külas kuulda saadud, et Jüri Mahtrast koju jõudnud, kui mitmed peremehed täis uudishimu Uuetoale ilmusiwad, et Jüri sõnumitest ka osa saada. Oli ju neilgi sõnnikuwedu ukse ees, ning suwi ja sügis täis rõhuwaid kohuseid ähwardasiwad eemalt. Peasmist, peasmist ihkas iga hing, ja kui mitte peasmist, siis ometi wähegi wabamat hingetõmbamist.
Wanem parun Heidegg oli sõjapäewa hommikul, 2. juunil, wihane nagu unest äratatud lõwi. Ta pidi täna kuulma ja nägema, mida ta iganes polnud kuulnud ega näinud: talupoeg ei täitnud mõisniku käsku, waid pani mõisale wastu! Opmann tõi herradele hommiku wara teate, et peremehed oma otsuse täide saatnud ja sõnnikuweole ilmumata jäänud. Ainult kubja isa Pärtli Jaan, Ristmäe Mihkel ja paar teist argsemat mehikest oliwad mõisale truuks jäänud.
Esimese wihahooga tahtis parun Rüdiger otsekohe külasse ratsutada, et peremehi oma piitsaga läbi wihtuda, siis neile wallakohtus õpetust anda lasta, wõi neid ka otsekohe seotud kätega haagikohtuniku juurde ajada. Ta kutsus poega ja opmanni omale kaasa. Kuid selle nõuu pidi ta katki jätma, sest opmann tähendas, et parun peremehi kodust ei leiaks — nad olewat kõik Mahtra sõtta läinud.
„Mahtra sõtta? Mis see tähendab?“
„Mahtra mehi tahetakse täna wastuhakkamise pärast nuhelda.“
„Seda ma tean. Aga mis minu peremeestel sellega tegemist?“
„Nad läinud keelama, et Mahtra mehi ei peksetaks. Need olla kõik teised wallad enestele appi kutsunud “
„Ja nad läksiwad? Minu peremehed läksiwad?“
„Olla enamiste kõik läinud.“
„Aga Mahtras on ju sõjawägi.“
„Seda nad teadsiwad.“
Parun Heidegg ähkis ja puhkis ja puristas nagu liia auruga täidetud katel. Ka noor parun oli tusane. ‚Seal need wagusad ja rahulikud ja alandlikud Eesti talupojad nüüd on, keda see Prantsuse koolipreili mitte küllalt ei jõua kiita ja kaitsta!‘ wõis ta iseeneses mõelda. ‚Mitte ainult, et nad mõisa tööst südandawad ära jääda — neil on ka weel pöörane julgus, wõeraid wastuhakkajaid toetama minna, ja seejuures ei karda nad kroonu sõjawägegi!‘
Muidugi ei suutnud noor ega wana parun sel silmapilgul weel mitte arwata, et see toetamine kuni werise wägiwallani wõiks ulatada. Mida nad talupoegadest uskuda jõudsiwad, oli see, et need oma suure arwu ja suusõnalise protesteerimise läbi nuhtlejaid püüawad araks teha ja neid sundida peksmise-nõuu katki jätma. Astub wäesalk ähwardawalt wälja ja liigutab püssa — siis muidugi on talupojad nagu lambakari laiale aetud.
Parunid ja opmann pidasiwad asja üle mõisa-õues aru, kui juba kubjas nutu-näol ja longates uue erutawa teatega ilmus. Ei kuulata enam töölistest keegi sundija sõna; nagu kuriwaim olla kõigi sisse läinud. Mitu teomeest jätnud töö, kus tühi, ja pannud Mahtra poole minema. Tema, kubjas, püüdnud kahte keelata, saanud nende käest aga tubliste wõmmida. (Seejuures katsus Prits walusa ägamisega selga ja kukalt.) Nähtawalt kipitseda ka teistel nõuu südames seemendamist, sõnnikuwedu ja loowõtmist kopli-metsas Jumala hoolde jätta ja „sõda“ waatama minna. Tulgu herrad ja opmann neid ise keelama. Kiltri ja aidamehe sõna makswat niisama wähe kui tema omagi.
Tõtati ka wastupanijaid jalamaid sõnakuulmisele ja kohusetäitmisele põrutama. Wana parun ise wemmeldas kepiga ühe noore teomehe läbi, kes parajaste hobust saha eest oli wõtmas, et Mahtra poole minema pühkida. Hulguw poiss tegi, kui tahaks ta jälle kündma hakata, aga nii pea kui herrad talle selja pööranud, näitas ta neile keelt järele, nabistas hobuse adra eest ikka lahti ja tuiskas ratsa minema.
Lähema „mässaja“ juurde jõuti liig hilja. See istus juba hobuse seljas.
„Kuhu sa lurjus lähed?“ karjus parun Rüdiger.
„Sõtta,“ kostis mees üsna külmawereliselt.
„Kes sinu töö ära teeb?“
„Eks ma teine kord tee.“
„Wait, lontrus! Kohe tuled hobuse seljast maha ja hakkad kündma!“
„Põle aega!“ karjus mees wasta, lõi hobusele jalaga kubemesse ja kadus… Ei ta näinud enam parunite keppisid ega opmanni rusikat, mis talle järele raputati.
See oli awalik wastupanek, mida parun Heideggi wanad silmad esimest korda nägiwad. Oli siis maailm pea peale pööratud? Temale enesele juleti wastu panna, tema enese käsku wõidi täitmata jätta! No, siis waja ju kõik pihuks ja puruks lüüa, mis weel talupoja nime kannab! Tarwis mõisa-õuue wõllas seada ja kõik üles riputada!…
Korraga kandis tuul isewärki pragisewaid toonisid herrade kõrwu. Oli, kui löödaks wemmaldega lapiti wastu laiu laudu. Jäädi teraselt kuulatama. Jälle see imelik pragin.
„Need on püssipaugud,“ ütles wiimaks opmann Winter.
„Paugud jah,“ tõendas parun Herbert. „Seal pool lastakse mitme püssiga korraga.“
„Siis on see Mahtras, ei kuskil mujal!“ hüüdis wana Heidegg, ja kotid ning kortsud ta silmade ümber tõmbasiwad pingule, sest et parun silmad suureks ja kulmud kõrgele ajas. Ta pikad wurrud hakkasiwad liikuma nagu kassil, kes hambaid paljastab.
Kui herrade ilmumine nii mõnegi mehe töö juurde paigale sundis jääma, siis lõpetasiwad Mahtra poolt tulewad püssipaugud iga kartuse ja sõnakuulmise: siin ja seal nähti inimesi töö juurest jooksu panewat ja sundijate tagasikutsumised leidsiwad ainult kurtisid kõrwu. Kõik ei läinud muidugi mitte „sõtta,“ ei jooksnud mitte kuni Mahtra mõisani, waid suurem osa püüdis ainult lahingu-paigale ligemale saada, et kõrgemate ja lagedamate kohtade pealt laskmist waadelda.
„Siin pole enam kahtlust, Mahtras tarwitatakse wägiwalda,“ ütles parun Rüdiger wäga tõsise näoga. „Talupoegadel on wististe julgus olnud Mahtra peremeeste karistamist keelata katsuda, ja soldatid saiwad seepeale käsu, nende sekka lasta. Ma tahaksin aga seeüle kindlaid teateid saada. Winter, läkitage keegi mõistlik inimene Mahtrasse, kes seal järele kuulab, kuda kõik on tulnud ja mis seal sünnib. Andke käskjalale üks minu ratsahobustest.“
Kuna walitseja paruni käsku läks täitma, pöörasiwad mõlemad Heideggid mõisa juurde tagasi. Ka siin oldi waheajal püssipaukusid kuuldud. Igal pool nähti ehmatanud nägudega inimesi, kes kõrgematelt ja lagedamatelt kohtadelt sinna poole wahtisiwad, kust paugud tuliwad. Proua von Heidegg tõttas Adelheidi ja Adaga suures ärewuses mehele ja pojale rõdu peal wastu.
„Mis seal sünnib? Mida tähendawad need püssipaugud?“ hüüdis ta kahwatanud näoga. „Kas talupoegadel tõeste julgus on olnud ülematele kuskil wasta hakata?“
Isa ja poeg püüdsiwad prouad waigistada, aga nende mõlemate tõsised näod rohkendasiwad ainult naisterahwaste ärewust.
„Meie saame warsti kuulda, mis need paugud tähendawad,“ ütles parun Rüdiger. „Winter saadab käskjala kohe Atla ja Mahtra poole. Meil pole muidugi midagi karta; küll soldatid oma kohut täidawad.“
„Aga ka meie talupojad olla ju wastased,“ hüüdis proua von Heidegg. „Mis siis, kui nad ka meie wastu kurja nõuu peawad ja siia tulewad? Meid pole soldatid mitte kaitsmas.“
„Armas laps,“ trööstis teda parun Rüdiger, wägise naeratada püüdes. „Kui neil meie wastu midagi paha nõuu oleks, siis ei putkaks nad kõik Mahtra poole. Meie tuleme praegu wäljalt ja nägime seal, et kõik meie teomehed uudishimu pärast sinna poole jooksiwad, kust paugud tuliwad. Kui wägiwallategusid sünnib, siis ainult Mahtras, kus haagikohtunik wastaseid talupoegi täna tahtis peksta lasta. Meie wastu ei awaldanud rahwas mingisugust waenu.“
Ikka weel kandis tuul püssipaukude praginat ligi, kuid nüüd ei lastud enam korraga, waid paari silmapilgu järele käis ükshaawal mõni pauk ja nende wahele tekkis ka pikemaid waheaegasid. Siis järgnes aeg, kus enam paukusid ei käinud.
Saksad harutasiwad trepipealsel parajaste asja, kui Raimund ja Kuno õhetawate, higiste nägudega puiestiku poolt jookstes tuliwad ja juba eemalt „tulekahju, tulekahju!“ karjusiwad. Rõdu peale tormates kuulutasiwad nad wanematele ja wennale, et eemal Juuru pool paksud, mustad suitsu-pilwed üles tõusta; wist põleda seal mõni suur hoone, wõi ka mitu hoonet.
„Siis on see mõni mõis!“ karjatas proua von Heidegg.
„Ja,“ kinnitas Raimund. „Kas Atla wõi Mahtra mõis, wõi ehk ka küla kumbagis wallas.“
„Kust seda kõige paremine näeb?“ küsis wana parun, kelle käsi tasase wärisemisega wurrusid kohendas.
„Igalt poolt, kus lage on,“ wastas Raimund. „Meie ronisime puiestikus suure papli otsa ja nägime sealt kõige paremine. Ka tuldki oli näha.“
„Herbert, too oma pikksilm ja läheme sellega pööningule,“ pani wana parun ette.
See sündis. Mõisamaja otsmisest pööninguaknast wõis selgeste suitsu-pilweid ja wirwendawat tulelõõska näha. Sedamaid oli mõlemale herrale selge, et Mahtra mõisa hooned põlesiwad. Terwe ümbrus oli neile liig tuttaw, kui et nad oleksiwad eksida wõinud. Kuno ja Raimund, kes nendega pööningule kaasa läinud, wõisiwad oma noorte, selgete silmadega sedasama näha, mis pikksilm, ligemale tuues, isale ja wennale näitas.
Wana ja noor parun waatasiwad tummalt ja tõsiselt üksteise otsa.
„Seal on midagi wäga halba sündinud.“ ütles wiimaks Herbert litsutud healega. „Ma kardan, et mõis põlema on pistetud “
„Siis on ju awalik mäss lahti!“ hüüdis wana parun. „Neil nurjatumatel on tõeste julgus olnud sõjawäele wastu hakata! Muidu ei oska ma omale seda laskmist ja põlemist seletada… Herbert, kas ka meil midagi karta pole — meie naabritel ja meil?“
„Meie ei tea enne midagi karta, kui Winteri käskjalg tagasi pole tulnud ja meile teatanud, mis seal sünnib.“
Mõlemad parunid uurisiwad weel kord pikksilmaga suitsupilwesid, mis ikka suuremaks ja mustawamaks läksiwad, ning astusiwad siis jälle pööningu-trepist alla. Proua mõlema tütrega ruttas neile küsiwate, hirmunud silmadega wastu.
„Kindel on, et Juurust põhja-hommiku pool midagi põleb,“ püüdis wana parun wõimalikult kerge, rahuliku tooniga seletada. „Aga kas seal hooned põlewad wõi turwasoo leekides seisab, selle üle on raske otsustada.“
„Ei, papa, Mahtra mõis põleb!“ hüüdis Kuno edewalt. „On ju ülewalt selgeste näha, et suured hooned põlewad.“
Proua von Heideggi silmadest hakkas päris ahastus wälja karjuma. Ta wärises kõigest kehast ja asjata püüdsiwad Adelheid ja Ada teda meelitawate kaelustamistega waigistada.
„Talupojad mässawad!“ hüüdis ta huultega, millest iga weretilk kadunud. „Nad põletawad mõisasid maha ja tulewad ka meile! Rüdiger, meie peaksime aegsaste põgenema! Lase kohe hobused ette panna, et meie ära wõiksime sõita! Saada ka haagikohtunikule sõna, et ta meie mõisa sõjawäge saadaks meie warandust kaitsema!“
„Armas mamma, põgenemiseks ei ole meil weel asja,“ katsus Herbert waigistada. „Meie wastu pole weel miskit waenlikku ettewõtet märgata ja meie käskjalg, kes meile kindlaid teateid toob, pole weel tagasi.“
„Aga siis wõime ehk juba tapetud ja põlenud olla, kui Teie käskjalg tagasi jõuab,“ karjus proua, kuna tal hirmpisarad silmadest purtsasiwad. „Mina nõuan sinult, Rüdiger, oma ja enda laste elu pärast: lase kohe hobused ette panna, et me wõiksime põgeneda!“
„Kuhu siis, mu armas, kallis laps?“ päris wana parun.
„Linna, linna!“ nuttis proua, kuna ta käsi ringutades edasi-tagasi jooksis.
Waheajal jõudis ka parunite käskjalg tagasi ja lähenes opmanni saadetusel ruttu mõisa suurele trepile, kus wanem herra neid praegu käega oli tõmmanud. Parun Heideggi terwe perekond jooksis tubadest siia kokku, kõige eel muidugi hirmunud proua. Wiimase hädakisa oli ka preili Marchandi ja herra Lustigi wälja meelitanud; nad poetasiwad endid kõige wiimaks üksteise järele weranda peale, et proua ja ta tütarde suure ärewuse põhjust teada saada.
„Noh, Jaan, mis seal Atla wõi Mahtra pool siis täna õiete sünnib?“ küsis parun noorelt, teraselt aedniku-poisilt, kes ratsahobusega käskjalaks käinud. „Ütle meile kõige enne, mis see suur suits seal tähendab?“
„Mahtra mõis kõigi kõrwaliste hoonetega põleb, paruni-herrad,“ wastas Jaan, kelle õhetaw nägu suurt ärewust awaldas. „Kõik on nii suures tulemeres, et ei pease ligigi.“
„Kudas tuli on tõusnud?“
„Kes seda teab! Mahtras on ju sõda! Werd kõik kohad täis, palju haawatud ja surnud inimesi, soldatid kõik menema aetud…“
Kuna wana ja noor parun kahwatades üksteise peale waatasiwad, käis proua suust uus ehmatuse-kiljatus. Mõlema käega Adelheidi ja Ada ümbert kinni asudes, kriiskas ta wanale parunile näosse:
„Kas sa kuuled nüüd, Rüdiger? Kas polnud minu aimdused õiged? Ja sa seisad ikka weel paigal ja ei lase hobuseid tõlla ette panna?“
„Kohe, mu laps, kohe,“ wastas wana parun. „Anna mulle ainult nii palju aega, et ma omale asjast õige pildi muretsen… Jaan, siis on rahwas Mahtras mõisale ja kroonu sõjawäele wasta hakanud — päris wägiwallaga wasta hakanud?“
„Jah, jah, paruni-herrad!“ hakkas Jaan jutustama. „Mahtra mehed olid omale wõerastest waldadest inimesi appi kutsund, et neid täna mõisas ei soadaks peksta. Eks olegi rahwast teistest waldadest nagu must pilw Mahtrasse kokku wooland. Soldatid old liig wähe — ainult wiis- wõi kuuskümmend meest; need aetud nii kitsikusse ja kägarasse, et poar korda soand mõisa-õues püssi lasta, siis juba pist moameeste teiwaste eest plehku. Püssilaskmine ajanud ka hulga meie mehi eel jooksma, soldatid robinal nende järele ning siis jälle need talupojad, kes soldatid taga ajasid! Joostes last soldatid taga-ajajate peale ühte lugu püssi ja hulk mehi jäänd, kuulid keres, tee ja heinamoa peale maha…“
„Ja kuda siis lugu praegu on? Mis põlewa mõisa juures nüüd tehakse?“
„Rahwas on mõisa enne põlema-pistmist seest ära lõhkund, tühjaks riisund ja on nüüd soagi-koormatega koju poole sõitmas. Küll seal on joodud ja priisatud. Suurem hulk inimesi on kõik purjes old.“
„Kas joobnud rahwas nüüd mitte teiste mõisate kallale ei taha tungida?“ päris wanem parun edasi.
„Kes teab, mis nõu neil on! Inimesi on praegu weel kõik teed ümberkaudu täis. Eks soa näha, kuhu nad otsa pöörawad!“
Proua von Heideggi päris ahastus peasis alles nüüd lahti. See awaldas ennast niisuguse meeletuma tuhinaga ja nii kentsakal wiisil, et koolipreili wastu tahtmist pidi naeratama ja wist ka herra Lustig salaja naeru wastu wõitles. Mõlemaid tütreid kaenlas kaasa wiies ja wäikest Kunot enda eel jooksu ajades, hakkas paruni-proua, kui ta rõdu pealt saali jõudnud, ühest toast teise tormama ja waljuste appi karjuma, nagu oleks tal keegi noaga kõri tallal. Wana parun, Herbert, Raimund — kõik jooksiwad talle järele, et teda waigistada püüda ja talle kallistustega julgust teha — asjata! Proua karjus nagu ratta peal. Hirm mässawate talupoegade eest oli silmapilguks ta terwe mõistuse rööwinud. Meeleheitlised pilgud, mis ta aknate poole heitis, näitasiwad, et proua juba mõisa ümberpiiramist joobnud talupoegade läbi kardab. Wist kuulsiwad ta kõrwad juba leekide praginatki katuselt. Ahastus oli ta näo nii wõeraks teinud, et seda waewalt weel wõis ära tunda. Iga liige ta külles lõdises ja wabises ja wärises…
„Hobused, Rüdiger, hobused, hobused!“ kiljus ta wahet-pidamata. „Miks ei ole hobused weel trepis? Miks lastakse meid ära tappa, tulde jääda, ära põleda?“
„Hobused silmapilk ette!“ pööras parun Rüdiger walju hüüdega läbi saali-ukse rõdu peal seiswa opmanni poole.
„Kui palju saksu tahawad ära sõita — kas kõik?“ küsis Winter.
„Kõik, kõik!“ kisendas proua. „Mitte ükski ei jää siia! Hobused kahe suure tõlla ette!“
Herbert waatas küsides isa peale. Ta luges nüüd ka wana paruni näost selgeste wäljapaistwat ehmatuse-kohmetust ja kartust. Kahtlemata luges parun Rüdiger ka ennast põgenejate kilda.
„Meie kõik ei wõi mitte mõisast lahkuda ja seega oma wara saatuse hoolde jätta,“ ütles noor parun surutud healega isale. „Sõitke Teie kõik, mina jään aga siia!“
„Kuidas? Sina tahad siia, jääda? Mõtle, missugune hädaoht on ähwardamas?“ sosistas wana parun wastu.
„Niipea, kui tõsisemat hädaohtu on karta, tahan ma oma elu peastmise eest hoolt kanda,“ wastas Herbert. „Seda ei luba mu süda aga mitte, et mina kui mõisa omanik ja noor, tugew, terwe mees juba enne ära jookseksin, kui hädaohtu selgeste märgata on. Muidugi pean ma tarwilikuks, et mamma ja sina lastega ettewaatuse pärast eemale lähete. See peabki aegsaste sündima, sest Teid on palju ja nägemata peasemine on wiimasel silmapilgul hoopis raskem kui nüüd.“
„Sina pead siis ka wõimalikuks, et talupojad wägiwallaga ka siia wõiksiwad ilmuda?“ küsis parun Rüdiger kaswawa ärewusega.
„Kui Mahtrast saadud sõnumid õiged on,“ wastas Herbert, „ja meil pole asja arwata, et nad waled on, siis on ka wäga wõimalik, et talupojad naabrimõisade wastu paha plaaniwad. Ma tahan silmapilk weel paari käskjalga wälja saata, et nad nende liikumisi tähele paneksiwad ja mulle iga ähwardawa hädaohu kohta teatust tooksiwad.“
„Kõige pealt läkita käskjalg kirjaga haagikohtuniku juurde ja nõua soldatisi kaitseks!“
„Ka see peab sündima!“
Kuna wana parun ära nägi, et Herberti siiajäämist mõisa kaitsejaks waja oli, leidis see nõu aga proua poolt kõige kirglisemat wastupanekut. Ta hakkas uuel hool nagu warda otsas karjuma, kui Herbert talle seletada püüdis, et ta, kui X. mõisa peremees, enda omanduse kaitseks midagi pidawat tegema; põgeneda ka tema, siis tähendada see, et ta kõik oma wara argtuse sunnil waenlaste kätte jätab; muidugi pidada see siis joobnud trobikondade julgust ja häwitusehimu ainult kaswatama.
Herbertil oli emaga waja hulk aega ägedaste wõidelda, enne kui see wähegi järele hakkas andma.
„Sa pead mulle aga wandega tõotama, et sa kõik mõisas olewad inimesed siia kokku kutsud ja neile laetud püssid kätte annad,“ hüüdis proua von Heidegg nuttes. „Kõik uksed paned lukku ja akendest lased püssidega wälja sihtida. Sina ise ära ennast kellelegi näita! Ka pea omal aias sadulas hobune walmis. Kui su elu hädaohus on, siis kihuta kohe minema!“
Herbert tõotas muidugi kõik teha, mis proua emalikku südant poja pärast wõis waigistada. Waheajal pidiwad teenijad kõik kallimad wäärtasjad kokku kahmama ja sisse pakkima. Tohwer ja Mai jooksiwad proua, wana paruni ning preili Adelheidi läbisegi karjutud käskudel nagu hirmunud jänesed ühest toast teise, kus juures nad tarwilised asjad unustasiwad, wäärtuseta kribu-krabu aga reisikottidesse ajasiwad. Warsti seisiwad kaks kinnist tõlda — kutsar ja tallipoiss pukkides — mõisa peatrepis, ning proua Heidegg mõlema tütrega — ühel üks, teisel teine rutuga leitud üleriie seljas ja walimata kuskilt kahmatud peakate peas — tormasiwad trepist alla ja pugesiwad ühte tõlda; teise astus wana parun mõlema poja ja herra Lustigiga, keda parun kaasa käskinud tulla. Teise tõlla puki peale ronis Tohwer, kuna Mai kaasasõitmise-käsku polnud saanud.
Imelikul wiisil jäeti ka koolipreili Marchand hädaohtlikusse mõisa maha. Teda nägi Raimund, kui parajaste tõlla-uksi kinni taheti tõmmata, rõdu peal seiswat, ja poiss hüüdis ahastawa healega, millesse end üleskerkiw nutt segas:
„Preili Marchand, miks Teie kaasa ei tule? Papa, preili Marchand jääb maha!“
Alles nüüd märkasiwad wana parun ja ka proua, et nad oma lastekaswataja üleüldises hirmu-segaduses täieste ära oliwad unustanud.
„Preili Marchand,“ hüüdis esimene tõllauksest pahaselt wälja. „Mis Te weel ootate? Kas Teie meiega kaasa ei tule?“
„Kui lubate, siis jään ma koju,“ wastas neiu rõdu pealt selge, kõlawa healega.
„Mis? Teie julgete siia ähwardawa hädaohu kätte jääda?“ hüüdis parun Rüdiger.
„Ja, paruni-herra! Ma arwan, et talupojad mulle kui wõerale naisterahwale midagi paha ei tee. On aga midagi karta, küll ma siis ära jooksen!“
„Siis jääge! Meil pole aega Teiega nii kaua kaubelda!“ kriiskas proua von Heidegg tõlla-ukse wahelt wälja. „Ruttu minema!“ hüüdis ta siis kutsari poole, ja kõmmudes lendasiwad mõlemad tõlla-uksed kinni.
Teisest tõllast kuuldi weel Raimundi nutust healt; poiss hädaldas wist koolipreili mahajäämise pärast. Siis weeresiwad mõlemad sõiduriistad trepi eest minema ja kadusiwad warsti puiestiku taha. Rõdu peal seisiwad ainult parun Herbert ja Juliette ning waatasiwad hirmunud põgenejatele mõttes järele.
„Ma pean Teie julgust imestama, preili Marchand!“ ütles noor parun, Juliette poole ümber pöörates ja temale laial pilgul näosse waadates. „Teile oleks tõeste kohasem olnud ühes minu wanematega linna kaitswate müüride warjule põgeneda.“
„Ja Teie ise, paruni-herra?“
„Ma olen mees!“
„Ja, aga üksik mees paljude wastu! Ma tahaksin Teile seltsiks olla. Iseenese kohta ei pea ma hädaohtu sugugi suureks.“
„Ma tänan Teid Teie seltsi eest!“ wastas Herbert elawa pilguga ja pigistas soojalt Juliette kätt. „Ma usun, Teiega koos pole mul ühtegi waenlast waja karta,“ lisas ta naeratades juurde.
Neil polnud aga waenlast üleüldse mitte karta. Mahtrast koju poole pöörawad talupojad ei mõelnudki enam muude wägiwaldsete tegude peale. Suurem osa neist oli joodud wiina tõttu tahtmisejõuu poolest nõrgendatud, lahingis langenud ohwrid hoiatasiwad kainemaid ja need, kes saaki saanud, ruttasiwad seda kodus ära peitma; pealegi wõis ka neid palju olla, kelle põues sala hirm sündinud tegude tagajärgede pärast iga muu kurja nõuu maha surus.
Kui parun Herbert õhtu-poolikul Juuru poole wälja ratsutas, et ise asjade seisukorra järele waadata, wõis ta warsti waigistawa teadmisega koju tagasi pöörata, et ümberkaudsetel mõisatel seda puhku, wähemast aga täna, enam midagi karta polnud. Ta nägi küll teede peal weel sõitwaid ja jala rändawaid taluinimesi, kellest mitmed weel Mahtra poolegi läksiwad — nähtawalt oliwad need kaugematest kihelkondadest tulnud ja sõtta hiljaks jäänud inimesed — aga suuremaid wägiwallahimulisi salkasid ei olnud enam koos ja kaugelt suurem osa oli rahulikult koju poole ruttamas. Õhtu jooksul olla küll weel, nagu rahwasuu räägib, Liiwimaagi inimesi, kellel peidetud püssid ja muud sõjariistad wankritel olnud, Juuru kihelkonda ilmunud; aga kui nad kuulnud, et sõda otsas ja Mahtra mõis tuhahunikuks saanud, läinud ka need sõjalised jälle wagusalt koju poole teele. Wist oliwad siis ka nemad ainult Mahtra mehi arwatawa ülekohtuse ja seadusewastalise nuhtluse eest kaitsma tõtanud, ilma et neil muud kurja nõuu oleks olnud.
Kui suurt ehmatust ja hirmu aga Mahtra sündmused mõisasakste seas ligemal ja kaugemal sünnitasiwad, näitab lugu, et neid mässupäewal ja pärast seda päris hulga kaupa Tallinna on põgenenud — ühed oma paljast elu, teised aga ka oma raha ja muud suurema wäärtusega warandust peasta püüdes. Mitte üksnes parun Heideggide majas ei walitsenud siis mässu pärast meeletu ahastus, millele põgenemine üle pea ja kaela järgnes, waid ka paljudes teistes mõisates Juuru ja naabri-kihelkondades, kuhu Mahtra sündmuste üle teated lagunenud.
Nõuda jutustatakse muu seas ühest elatanud mõisnikust järgmist. Wallarahwas pidanud temast kui hea südamega saksast palju lugu. Wägiwalla peale tema wastu ei olnud mõeldagi. Waewalt kuulnud aga mõisnik, mis talupojad Mahtra mõisas teinud, kui ta ja ta perekond ennast tulise rutuga põgenemise wastu hakanud walmistama. Teenijad paluwad, ärgu saksad põgenegu, neil ei olla oma ega teiste waldade rahwa poolt midagi karta, neid tuntawat ju kui häid ja heldeid saksu. Ei midagi! Mõisniku umbusaldus on ärawõitmata. Wiimaks tõttawad weel walla peremehed kinnitama, et neil oma herra wastu kõige wähematki paha nõuu ei olewat; nad paluwad ja wannutawad saksu, et need rahulikult koju jääksiwad; nad lubawad neid iga hädaohu eest, mis mujaltki wõiks tulla, kõigest jõuust kaitsta. Kõik asjata! Mõisnik ja ta perekond ei usu neid.
„Mis täna Mahtras sündis,“ wastawad nad, „wõib homme wõi ülehomme meil sündida, sest teie, talupojad, wihkate oma mõisawanemaid.“ Ja wist lisasiwad nad mõttes juurde, et keegi kardetawam waenlane pole kui ori, kes oma ahelad murrab…
Ja nad kihutawad tõeste linna poole minema, oma mõisat kõige waraga maha jättes!… Muidugi leiawad nad kõik jälle terwelt eest, kui koju pöörawad. Truud teenijad ja auusad talupojad oleksiwad tõeste igal wägiwaldsel katsel herra omandust kahju eest püüdnud hoida, niisama nagu seda Mahtra mehedki tegiwad, kui ka nende jõud seks liig nõrk oli…
Mõnel saksal olla mässupäewal ka nõu olnud, Mahtra mõisat talupoegade wastu sõjariistadega kaitsma minna. Üks herra lasknud oma jahitõlla püsside ja pistolitega täieste sõjaliselt ära ehtida ja hakanud mõne tugewa, südi teenijaga lahinguwälja poole kihutama. Ära nähes aga, et talupoegade ülewõim liig suur ja kroonu sõjawägi juba põgenemisel, olla mõisnik poole tee pealt koju tagasi pööranud.
Kui ka mõne järgmise päewa jooksul midagi hädaohtlikku nähtawale ei tulnud ja parun Herbert Heidegg haagikohtunikult pealegi teate saanud, et mõisate kaitseks rohkeste sõjawäge juurde olla tulnud, wõis ta wanematele Tallinna sõna saata, et kodus kõik asjad korras ja et põgenejad warsti rahuga tagasi wõiwat pöörata.
Enne kui Mahtra mässus 2. juunil 1858 surma saanud talupoegi maha matma hakati, küsib Eestimaa kirikliku walitsuse esimees, kindral-superintendent Rein ametliku kirja läbi kuberneri herra von Grünewaldi käest järele, kudas neid surnuid tuleks matta, kas harilikul wiisil wõi kui enesetapjaid. Kuberner käsib neid kiriklikkude kombele järele matta, kuid ilma kellade helistamiseta.
See lookene kujutab kohaliste waimulikkude ja ilmalikkude wõimude kristlikku seisukohta talupoegade kohta, kes uue seaduse tegijate ja kuulutajate eksituste pärast kah eksitustesse sattusiwad, ning oma waimupimeduses, milles nad hariduse puudusel elasiwad, tegusid korda saatsiwad, mida nad sedamaid kõige liigutawamal wiisil kahetsesiwad. Enesetapjate kilda taheti inimesi lugeda, kes õigust ja tõde otsides kurja teinud, aga seda kurja oma eluga juba tasunud! Ilma wiimase inimliku auuta taheti neid jätta, kelle kohta nende hingekarjane kohtu ees ise tunnistuse andnud, et nad auusad ja kombelikult laituseta inimesed olnud!
Riigi peawalitsuses mõeldi Mahtra ja teiste rahutuste üle, mis Eestimaal 1858. aasta suwel ette tuliwad, märksa teisiti. Seal arwati, et neil nähtustel loomulikumad põhjused on, kui see, et Eestimaa wagune, wirk talupoeg korraga üleannetuse pärast seadusele, mida ta alati nii wäga auustanud, wastu tahtis hakata. Need põhjused selgusiwad ka peagi. Tahtes wõi tahtmata pidi Eestimaa rüütelkond oma osa süüd enda peale wõtma. Uus seaduseraamat oli ju rüütelkonna ettepanekute põhjal ja tema kaasabil kokku seatud, ning need ettepanekud oliwad osalt wigased ja puudulikud. Seda pidi rüütelkonna peamees krahw Keyserling Keisrile ise tunnistama, kui ta pärast rahutusi, 12. juulil 1858, Peterhofis Aleksander II. ees käis rahutuste üle aru andmas. Ja need wead ja puudused oliwad nii sügawad, et Keiser rüütelkonnale sedamaid käsu pidi andma, täiendusi ja parandusi wiibimata käsile wõtta, mis ka sündis.
Talupoegade rahutused Eestimaal, iseäranis Mahtra werised sündmused, ei jäänud siis ilma tulusate tagajärgedeta.
Juba 2. septembril selsamal aastal kutsuti erakorraline maapäew kokku, kus uue talurahwa-seaduse puudused ja tumedused läbiwaatamisele ja parandamisele wõeti, nii palju kui rüütelkonna tuttaw majandusline seisupaik talurahwa kohta seda lubas. Rüütelkond seadis täiendawad määrused uue seaduseraamatu tarwis kokku ja pani need riigiwalitsusele ette. Iseäralisi kergendusi neis uutes määrustes talurahwale ei tehtud; palju enam korraldati ja kindlustati sisu ja kuju poolest mõnda painduwat seadusepunkti ning heideti niisugused wälja, mida wõimata täita.
Rüütelkonna poolt walmistatud „täiendawate määruste“ projekt läks esialgseks läbikatsumiseks ühe pealinnas asuwa komisjoni kätte, käis siis Läänemere-komiteest läbi ja kinnitati 23. jaanuaril 1859 Kõigekõrgemalt poolt kolme aasta peale ajutiseks seaduseks. Pärast seda aega pikendati nende määruste makswust kuue aasta peale, aga nad on mõne wähese muutusega kuni tänapäewani jõuusse jäänud.
Tähtjas oli uutes määrustes, et talumaade wahetamist mõisamaade wastu märksa raskendati, et mõlemate maaliikide üksteisest lahutamine lihtsamal ja kiirendatud wiisil, ilma mõetmiseta, ette pidi wõetama ja et maa ning talupoja töö hinda mitte enam wilja mõedu järele ei tahetud määrata, waid wilja raskuse järele.
„Täiendawate määruste“ sisu on lühidelt järgmine:
Iga mõisaomanik on kohustatud ühes wallatalitaja ja selle abimehega mõisamaa ja talumaa wahele, kus need üksteisega kokku puutuwad, selgeste nähtawate märkide ülesseadmise läbi kindlat piiri panema; see töö peab kuni 1. oktobrini 1859 lõpetatud olema[1]. Talitajad ja nende abimehed peawad kohalikusse kihelkonna-kohtusse tunnistuse andma, et rajamärkide läbi äramääratud talumaad niisama palju on, kui talupoegade käes 9. juulil 1846 seda maad oli.
Seega oli uue talurahwa-seaduse määrus, mille järele mõisa- ja talumaid kümne aasta jooksul üle pidi mõedetama ja uueste hinnatama, enne kui kergendatud teoorjus maksma wõis hakata, ümber lükatud. Sest see töö poleks mitte kümne aastaga tehtud olnud, ei ka mitte kahekümne ja kolmekümne aastaga, mis juba sellest selgub, et poolteise aasta pärast, 1859. aasta suwel, 555 mõisast ainult 8 mõedetud ja hinnatud oliwad! Sellest wõib arwata, kui kauaks talurahwas weel „wana seaduse“ peale oleks pidanud „wanduma.“
Edasi on „täiendawates määrustes“ öeldud:
Iga mõisaomanik peab kihelkonna-kohtule seletuse andma, kas ta teo-orjuse täielise lõpetuse puhul talumaa kuuendat osa enese woli ja tarwitamise alla soowib jätta. Soowib ta seda, siis peab ta kohe need rendimaad üles andma, mis tema waba woli alla peawad jääma. Rent nende omale jäetud kruntide pealt ei tohi mõisa terwe talumaa rendi suuruse kuuendast osast üle ulatada. — Tahab mõisnik mõisamaad talumaa wastu ümber wahetada, siis peab üks hindamise-komisjon wahetatawad krundid mõisnikkude kreditkassa hindamise-wiisi järele nende wäärtust mööda ära määrama.
Ka rendilepingute tegemine mõisniku ja talupoja wahel seati uuele alusele:
Iga mõisnik on kohustatud nõndanimetatud „laagriraamatut“ pidama, millesse ta kõigi oma renditalude kohta käiwad renditingimised sisse kirjutab ja mille ta kihelkonnakohtule kinnitamiseks ette peab panema. Laagriraamatus peawad ülewal seisma: esiteks, kõik üleüldised renditingimised, mis kõigi talude kohta ühtlaselt käiwad, ning, teiseks, kõik iseäralised tingimised, mis iga üksiku talu kohta käiwad. Wiimased tingimised on igale rendikontrahile aluseks ja nad peawad laagriraamatus iga talu jaoks iseäralise poogna peale üles tähendatud olema. Laagriraamatutes olgu siis weel kõik taludele määratud tarwituse-lubad, kui ka iga krundi peal olewad endised harilikud orjused ülewal. Kõigi kruntide rent on rukki wäärtuse järele määrata, kus juures selle raskus mõedupuuks wõetakse.
Põhjeneb rendikontraht teo-orjuse peal, siis peawad harilikud nädala-tööpäewad abiteopäewadest lahus üles tähendatud olema; iga nädala kohta olgu päewade arw ära määratud ning suwe- ja talwepäewad seisku üksteisest lahus. Abiteo kohta olgu selgeste ära tähendatud: mitu päewa igalt rentnikult nõutakse, missuguse töö tarwis ja mil aasta-ajal. Abiteoks nimetatakse üleüldse ainult neid töösid, mida teatawatel aegadel tehtakse ja mis nimepidi üles on antud. — Talurentnik saab mõisniku käest selle poolt allakirjutatud kontrahi, milles kõik tingimised sees peawad seisma, mis laagriraamatus ülewal on, kui ka need, mis seal mitte ülewal ei ole wõi mis rentniku isiku kohta käiwad. Kontraht on kihelkonna-kohtu kinnitada.
Laagriraamatutes ülestähendatud teo-orjuse määruste kohta peab mõisnik oma allkirjaga tunnistama, et need määrused endistest harilikkudest orjuse-tingimistest üle ei ulata. Endisteks harilikkudeks orjuse-määrusteks arwatakse aga neid, mida teataw rentnik, kes renti teoorjusega tasus, ühel aastal wiimasest neljast aastast kuni 23. aprillini 1858 täitis. Kui ühe talu orjust on kergendatud ja kergendatud orjus rohkem kui kolm aastat on kestnud, siis arwatakse seda endiseks harilikuks orjuseks. Endiseid harilise orjuse määrasid peetakse kõige kõrgemamateks ja neid ei tohita kõrgendada.
Ehk see uus teo-orjuse määrus küll talurahwaseaduse 127. paragrahwi, sellesama, mis rahwa seas nii õnnetumat segadust sünnitas, kõrwale heitis, taheti temast siisgi weel sel mõttel kinni pidada, et ta üleüldiselt kõige kõrgema teo-orjuse mõedupuuks pidi jääma. Iga mõisnik pidi erawiisil, oma auu peale, rüütelkonna peamehele kirjaliku kinnituse saatma, et tema talupoegadest keegi oma koha eest rohkem ei orja, kui talurahwa-seaduse 127. punktis kõige kõrgema orjuse-määrana ette on kirjutatud.
Lõppeks sai orjuse-rentnik õiguse, oma kontrahti esimesel kolmel aastal pärast selle tegemist üles öelda ja kohast lahkuda, ilma rendiaja lõppu ära ootamata. Tühjaks jäänud talukohta pidi mõisnik ise ainult kolm aastat oma käes pidada tohtima; pärast seda oli ta kohustatud talu igal hinnal raha- ehk wiljarendi peale andma. — Ühe hilisema määruse järele ei tohi rendikontrahtisid lühema aja peale teha kui kuue aasta peale.
Et maa ja orjuse wäärtust rukki mõedu asemel tema raskuse järele hakati määrama, sellest tuli talupojale ennem kahju kui kasu, ehk küll orjust wähe kõrgemine hinnati. Teatawa raskusega rukki hind oli nimelt märksa madalam määratud, kui turuhind oli[2]. Ühes tööhinnaga tõsteti siis ka rendihinda. Maksis näit mõedupuuks wõetud talu, millel 9 dess. keskmist põldu, 400 ruutsülda aiamaad jne., uue määra järele ainult 123 rbl. 86 kop. hõb. renti, siis maksis ta rukki turuhinna järele umbes 155 rbl. Selle koha eest tehtawa orjuse wäärtus üksi oli uue määra järele 78 rbl. 87 kop., tõepoolest aga, rukki turuhinna järele, 97 rbl. 87 kop. Jäi orjuse-rentnik mõisapäewi wõlgu ja tasus neid wiljaga, siis pidi ta nende eest märksa kallimalt maksma.
Nõnda oliwad mõisnikud ka siin oma tulusid mõistnud tähele panna. Siiski tõiwad täiendawad määrused oma jao selgust ja kindlust uue seaduse nõrkadesse ja kõikuwatesse kohtadesse. —
Talurahwa wabastamine mõisnikkude meelewalla alt on sest ajast saadik märksa edenenud. Kõik põhjalikumad sammud selleks, iseäranis wiimastel aastakümnetel, on riigiwalitsuse eestwõttel astutud, kuna mõisnikkude mõju maa seaduseandmise kohta alatasa kahandati. Teadagi, et need uuendused sagedaste sakste tahtmise wastu teoks saiwad ja rüütelkonna ning walitsuse-kohtade wahel palju õerumist sünnitasiwad.
Lähem uuendus oli uus passiseadus. Mõisnikud oliwad 1856. aasta talurahwaseaduses talupojale küll ühe käega wärawa wabamaks liikumiseks awanud, teise käega ta aga jälle nii kokku tõmmanud, et ainult suure hädaga wahelt wälja wõis peaseda. Talupoeg tohtis teise walda, teise kubermangu, terwesse Wene riiki saada, aga nii rasketel tingimistel, et lubast wähe kasu oli. Muidugi soowiti rahwast sel kombel kodukohas kinni hoida, et mõisnikul odawatest tööjõududest puudust ei oleks. Kõigist neist kitsendustest hoolimata algas aga Eestimaal 1860. aastast peale rõhuwate elutingimiste tõttu suur wäljarändamise-tuhing, nagu seda endine Liiwimaa mõisnik herra von S. parun Heideggi pidul ette kuulutanud. Enamiste kiputi ja mindi Samara kubermangu. See tuhing ähwardas nii suureks ja ägedaks minna, et walitsus, kõiksugu korratusi kartes, rahwast awalikult hoiatama pidi. Ühtlasi pandi aga Peterburis rahwa alalisi kaebtusi seeüle tähele, et mõisnikud oma kulul wäljarändamist ja üleüldse waba liikumist talurahwaseaduse sellekohaste punktide põhjal liiaste kitsendada. Need kaebtused aitasiwad uue passiseaduse sünnitada, mille projekti kindral-kuberner würst Suworow sisemiste asjade ministri ülesandel walmistas ja mis aastal 1863 kinnitati ning maksma pandi. Uus seadus andis talurahwale praeguse laialise liikumise-woli.
Aastal 1865 keelati mõisnikkudele, kogukondadele ja politseile ära, talupojale ilma kohtu mõistmiseta, s. o., kodust ihunuhtlust anda.
Juba aastal 1866 järgnes uus maakogukonna-seadlus. See wabastas walla ja tema omawalitsuse mõisaherra eestkostmise ja meelewalla alt. Mõisapolitsei wõimupiirisid kitsendati. Ta walitsus ulatas edespidi üksnes mõisamaa üle, kui talle ka seda puhku weel ülewaatuse-õigus wallapolitsei kohta jäi. — Selsamal aastal ilmusiwad — jällegi ülempoolse nõudmise tõttu — nõndanimetatud kahjutasumäärused. Nende läbi kinnitati talupoegadele eesõigused nende käes olewate talude kohta rendi uuenduse ja ostu puhul ning määrati neile sealt lahkumise korraks maa arenduse ja paranduse eest kahjutasu.
Kaks aastat hiljem, 1868, lõpetati Eestimaal teoorjus lõpulikult ära. Ka see sündis riigiwalitsuse rõhumisel. Liiwimaa rüütelkond oli oma maapäewal 1865 otsuseks pidanud tegema, kõiki orjuse- ja segarendi-kontrahtisid Jüripäewaks 1868 lõpetada ning uute tegemist ära keelata. Riigiwalitsus tahtis seda ka Eestimaa rüütelkonnalt nõuda. Kindralkuberner krahw Schuwalow andis Eestimaa rüütelkonna peamehele parun A. von der Pahlenile teada, et tal nõu olewat Eestimaa maapäewale warsti teo-orjuse lõpetamise nõuet ette panna. Seda teatas parun v. d. Pahlen 1865. a. maapäewale ning pani sellele ühtlasi ette, et Eestimaa rüütelkond ise, ilma riigiwalitsuse asemiku waheletulekuta, teo-orjuse lõpetamise käsile wõtaks ning selle lõpu-tähtajaks 23. aprilli 1868 määraks. Ettepanek wõeti muudetud kujul wastu. „Et riigiwalitsuselt põhjust ära wõtta, meie waba edenemise külge wägiwaldselt kätt panna“ — nii oli maapäewa otsuse põhjenduses öeldud — „wolitab rüütelkond rüütelkonna peameest, riigiwalitsusele teatama, et teo-orjus Eestimaal kolme aasta jooksul saab lõpetatud olema; selle aja järele jäägu riigiwalitsuse otsustada, kas siis weel teo-orjuse kaotamiseks lõpu-termini on waja määrata.“ Et aga paljudes mõisates teo-orjuse lõpetamist pikale püüti wenitada, siis andis uus kindralkuberner kindral-adjutant Albedinski Keisri wolitusel käsu, et teo-orjus Jüripäewaks 1868 tingimata kõigis Eestimaa mõisates lõpetatud peab olema ja et teo-orjuse kontrahid, kus neid pärast seda aega weel peaks olema, riigiwõimu läbi tühisteks tunnistatakse. Nõnda kadus teo-orjus kui seaduslik sisseseade Eestimaalt.
Rüütelkonna wõimule maa walitsuses andis tugewa hoobi talurahwa-asjade komisjoni ärakaotamine aastal 1893. Kuna 1856. a. talurahwa-seaduse järele selles komisjonis rüütelkonna ja walitsuse poolt ühepalju liikmeid pidi olema, saiwad rüütlid täiendawate määruste järele ülewõimu oma kätte — kolm nende asemikku oli kahe walitsuse-ametniku wastas. Sisemiste asjade ministri käsul pandi 1886 wanem seadlus jälle maksma, hoolimata rüütelkonna wasturääkimisest; 1893 kaotati aga see komisjon hoopis ära ning seati tema asemele kubermangu-walitsuse talurahwa-asjade osakond, milles üksainus mõisnik, rüütelkonna peamees, seitsme walitsuse-ametniku wastas istub.
Niihästi uues talurahwa-seaduses eneses, kui ka täiendawates määrustes muudeti aja jooksul mõndagi punkti, millest siin mööda wõime minna.
Tähtsaid muutusi tõi aga Eestimaa oludesse suur kohtute-uuendus aastal 1889, mille eel politsei-uuendamine aasta ennemalt oli käinud. Seni oli mõisnik ja ikka jälle mõisnik talupoja kohtumõistja olnud. Erapooletumast õigusemõistmisest, iseäranis, kui talupojal mõisniku wastu asju oli ajada, wõis ainult harukordadel, juhtumisi, juttu olla. Kohtute muutmine peastis talupoja mõisniku kohtuliku wägiwalla alt ja tõi talle erapooletumad õigusemõistjad — erapooletumad, sest et neil õigusemõistmise juures iseenese ega oma seisuse tulusid tähele pole panna.
Nõnda on rüütlitel nende meelewald talupoegade üle tükk-tükilt käest maha pudenenud; nad walitsewad nende üle ainult oma majanduslise ülewõimu läbi weel — kui maapinna peremehed ja tööandjad. Kaua on nad maa ja rahwa üle piirita meelewallaga otsustanud, kuni kõige uuema ajani seisiwad nad kõige seaduseandmise, kõigi uuenduste eesotsas; ilma nende soowide ja ettepanekute tähelpanemiseta ei tehtud midagi. Alles paaril wiimasel aastakümnel on neid tahapoole rõhutud ja maa ning rahwa saatus rohkem riigiwalitsuse kätte nihkunud.
Kõigist seadustest ja seadlustest, uuendustest ja parandustest, mis Eestimaa talurahwa oludes 1795. a. saadik ette on wõetud, käib nagu punane pael see nähtus läbi, et rüütlite enamus kristliku ligimese-armastuse wõi kaastundliku haleduse pärast talupoja heaks midagi pole ette wõtnud. Mis nad teinud, seda tegiwad nad kas oma aineliste tulude pärast, wõi nad andsiwad ülemalt poolt tulewale mõjule ja sundusele järele. Peaaegu iga uuendust alustas ja juhtis kartus, et riigi walitsus oma käe wahele pistab ja midagi ette wõtab, mis rüütlite tulusid kahjustab. Talurahwa tulud on rüütlite südamed ikka külmaks jätnud. Oli nende seas sooje südameid, siis oliwad need walged kaarnad mustade hulgas.
Harilikult kella üheksa ümber haigutab härrastemaja unine esiuks ja laseb saksa välja, sest sel ajal, pärast hommikust einet, algab Ulrich von Kremer esimest ringkäiku oma kruntkonnas, kui ta suviti, jüripäevast mihklipäevani, siin asub — üksinda nagu kunagi.
Väliselt ei paku Mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silmahakkavat vaheldust: seesama vormist veninud tumesinine ševiotkuub valkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ning hõlmadega, seesama sinine vest vanade ja värskete toidujälgedega, nende seas tunnistusega, et härra von Kremeri einelaual naljalt iialgi vedelad munad ei puudu, seesama rohekaks iganenud must taldrikmüts kustunud läiknoka ja ettepoole lodusse vajunud põhjaga ning lõpuks needsamad halli- ja pruunitriibulised inglise püksid, mille põlveotsad ja kannatagused ilu ja tervise kaduvikust mitte vähem härrast keelt ei kõnele. Varalisest inimesest annab märku ainult kilbikujulise naastuga jäme pitsatsõrmus ta esimese sõrme arutu suure nüki taga, vestil punakalt hiilgav tukatikuldne soomuskee ning selle kütkes olev ja väga harva nähtavale tulev Genfi kuldkronomeeter, millest kui iidsest pärandist teatakse, et „kirjad“ ta mõlkidega kaetud kapslitelt juba ammugi on kadunud.
Mees ise aga — teatava karikatuurilist maiku näolise sarnasuse pärast Saksa riigikantsleriga hüüab ümbruse intelligents teda Mäeküla Bismarckiks —, mees ise on parajasti selles juba püsivas vanuse järgus, kus tosin juurdetekkivaid kimaraid silma ja mõni uus kurd lõua all suuremat muutust ei tähenda, niisama vähe kui pisut enam härmatist habemes, kumerust kuklas ja kõverust õndlas. Kremerid vananevad üldse aeglaselt — võib-olla sellepärast, et nad ehk sündideski enam päris noored ei ole. —
Kui ta kitsalt kivitrepilt — sellel on ainult kolm astet — jala murule on tõstnud — muru, lage muru katab tihedalt pikka veerjat majaesist kuni alla sooviku servani —, toetab härra von Kremer kindata käed, millest teine tüsedat kadakakeppi hoiab, vaheliti ristluudele ning hakkab pikkamisi ja ränga ühtlusega nagu liiasti koormatud purjekas ümber maja lõunapoolse otsa sõudma. Maja ümbruses ja mõisaõue ulatuses — vähemalt väidavad seda mõned terasemad tähelepanijad — ei vaata ta naljalt kunagi peremehelikult silmitsedes ringi. Ta pilk kõnnib püsivalt saapaninade ees. Ja kui see korraks ometi ära eksib mõne hoone peale, siis mõmiseb vanahärra midagi, kehitab õlgu, lingutab habemekihvu ja võtab kolm-neli pikemat sammu.
„Verflixt — der Dalles!“
Siin on nimelt mõndagi, mis peaks teisiti olema. Ja mida mõisa väiksus iseenesest ei vabanda. Kõnelemata karjalaudast ja hobusetallist, mille ligikonnas karjane enam pasunat ei usalda puhuda, kõnelemata õlgkatusega orjaaegsest peretoast, mis mõisa väravaesisele tõesti mitte auks ja iluks ei ole, hoopis kõnelemata ka aedniku puudusel ammugi metsa ja rääma läinud uibuaiast, kus enam midagi suhupistetavat ei kasva peale mõne sõstra- ja ussitanud vaarika-iva — kõigepealt ta enda elumaja aga on see, mis paneb Mäeküla mõisniku mõmisema, kuigi mitte sagedasti, sest aeg on nähtust nürinud ja Kremeri-härra pole mitte just tundeinimene.
„Verflixt — der Dalles!“
See maja, nii väheldane ja lihtne kui ta mõisakrundi kasinusele vastavalt ka on kavatsetud, seisab nimelt pooleli. Ja teist aastakümmet juba. Ja kui ajad ei parane, milleks paraku ikka veel tähiseid ei ole, siis jääbki pooleli. Ja kes võõras teda eemalt vaatab, võiks teda saeveskiks pidada, kui ta mitte jõest liiga kaugel ja mäe otsas ei seisaks.
Valmis on Ülem-Baieri talumaja stiilis plaanitsetud villast ainult alumine kivist kord; valgeks lubjatud müüris pilutlevad aknad ilmutavad ruumide elatavust. Puust pealmine kord aga kõigega, mis ehitusele alles mõeldud näolaadi annaks, püsib kurblikus koru-seisukorras: suurest ringrõdust pole seal muud kui talad, kelpvärgist sarikad ja viilulauad, ustest ja akendest pindudega hõredalt kinnilöödud augud vihmast siniseks uhetud palkseintes. Tänavu paigatud pilbaskatus ja värskelt valgendatud korstnad aitavad pildi kriim-katkist nägu aina veel kirjumaks teha. Hoonel on midagi mõne hiiglalooma luukerest, millelt kullid liha juba ära on kandnud.
Ja ta võiks ülinägusana kogu maastikku vallata, sest paik on ilutundega valitud: pika mäeseljandiku kõrgem kühm enne kaldumist jõe madaliku poole. Ülemiselt korralt oleks vaba vaade ühelt poolt haljastest sooniitudest läbi lookleva pigimusta jõe, teiselt poolt võsaga palistatud nurmede ning aasade ja nende tagant üleskerkiva kiriku ning tema alevikese peale, kuna akendele põhjast ja õhtust lainelise kõrgendiku maal vastu hoitakse, millel tammehiied männi- ning kuusetukkade ja sarapikud noorte kaasikutega vahelduvad ja karjamaa kahvatu kamarikki nende vahel kukispuupõõsaste tumerohelisel tähnitusel õige vilgast nägu näitab.
Jaa, siin oleks valmis maja pidanud seisma! Kõik õed-vennad Särgveres olid üheksateistkümne aasta eest haruldasel ühisarvamisel: Ulrich saab armsa maja, Ulrich saab maja, mida võib näidata! Ja nüüd — —
„Der Dalles, der Dalles — verflixt!“
See tüütu ja balti rüütlimajades mitte väga sage kodakondne, kelle kaela Mäeküla isand süü mõmiseb, elutsevat juba kolmat põlve Kremerite suguvõsas. Tulnud teine tillukese poisikesena, et aegamööda täieks meheks kasvada. Võta'nd kinni, kust ta õieti tuli. Pillajaid ja priiskajaid sõna tüsedamas mõttes ei olevat perekonnas olnud. Jääb järele opmannide seletus: tänamatu põllupind, laisk ja pikanäpuline rahvas ning pisut rohke sigidus härrastemajas, iseäranis tütardest. Mis aga opmanni-isandaid endid ei keelanud villa minemast ja mitte liiga pika ustava teenistuse järel mõisu rentimast või linnas maju omandamast.
Siiski — ühest Kremerist eelmises põlves, kes palju raha kulutanud, kes aidanud „dallest“ meheks kasvatada, teatakse ometi kõnelda. See ilmutanud lapsena üllatavat kavalust kaardimängus, mispärast nõuks võetud teda diplomaadikutsele pühendada. Muidugi lootuses, et ta sugukonnale ja isamaale au teeb.
Auahnust ei või Kremeritele sellepärast ette heita. Seda on neil nii kasinalt, et nad tavalise „tubli põllumehe“ nimegi pärast iial vaeva pole näinud, ning need vähesed, kes neist sõjaväes ja riigiteenistuses õnne katsusid, lasknud teisi endist liigutavas isetuses ikka mööda minna. Ka ei mäletata midagi nende visamaist katseist rüütelkondlikus maavalitsuses auameteisse tõusta, veel vähem, teadagi, püüetest teaduse ja kunsti kaudu väljapaistvusele jõuda. Aga kui nüüd just mõnda põlve juba ühtegi perekonnas ei ole, kes Kremerite geeniust nii-öelda kondensatsioonis esitaks, — ei ainust feldmarssalit, ministrit, kuberneri, ei komandeerivat kindralit ega rüütelkonna peameestki, ja kui korraga lapsuke leidub, kelle kõrgusetee nii selgesti ette on märgitud, — kullake, miks siis mitte! Ja nõnda saanud see Kremer diplomaadiks.
Kuid varsti tulnud välja, et redel, mis ministeeriumikantseleidest konsulaatide ja saatkondade kaudu soovitavale lõpupulgale viib, kaugelt paksemini peab kullatud olema, kui omaksed metsataguses Särgveres teadsid ette kavatseda. Saadik ja minister in spe kurtnud alatasa karjääri takistavat rahapuudust, iseäranis härdalt sellest ajast peale, kui ta Londonis viimaks atašee-astmele oli kerkinud, ja hoolimata finantsiliselt üsna ilusti õnnestunud kosjaoperatsioonist pisut enne seda. Vanemad kodus ja ligemad sugulased teinud imet eneseohverdamises, Särgverele ja Mäekülale kaevatud Krediitkassas ikka enam miinisid alla, aga Londoni atašee meelest olnud siiski veel vähe upitust. Ja nõnda ta jäänudki atašeeks, kuni talle ühe Inglise õukonnale lähedal seisva tory-klubi kaardilauas kitsikuse kiusatusel midagi juhtunud, millest Kremerite perekonnalugu vaikib, mis aga Götz von Kremeri diplomaaditeekonnale otsa üldse peale teinud. Oma lapsepõlisele armastusele, tondipiiblile, olnud diplomaat nimelt kogu teenistusajagi kirglikult truu.
Mil määral vanad haavad, mida Särgvere ja Mäeküla põevad, nüüdsete Kremerite perekondlikus olukorras mõjusüüdi on ja mäherdune osa härraste isikliku tundeelu arvesse kuulub, seda sugemeteks harutada läheb välisele raskeks, ja on asja oletada, et see neile endilegi kiukaupa selge ei ole. Lepitagu seepärast palja tõsiasjaga, et kõik kuus Kremerit, kellel mõisadest aineliselt osa — kolm õde ja kolm venda —, vallalist põlve elavad. Peale Ulrichi, keda väike Mäeküla imetab, on kõik teised Särgvere udaral, kuigi kõige vanem vend Adalbert nimeliselt selle mõisa omanikku esindab. Hoolimata Kremerite peaaegu väikekodanlikust elulihtsusest annab end selle kaunis suuregi udara sõõrutamine nii küündimatuna tunda, et Heinrich von Kremer, vendadest ealiselt viimane, oma sissetulekut kaupmeheliku palgateenistusega peab kohendama — ta töötab ametnikuna mõisnikkude laenuühingus linnas. Muidu oleks ehk küsitav, kas ta oma kahte vana armastust küllalt jõuaks rahuldada: haruldasi sigaripitse, tuhatoose, salvrätikurõngaid ja taskunuge korjata ning märksa odavama naisteenija asemel piltilusat prisket kammerteenrit ümmardajaks pidada.
Kuna nüüd Mäeküla Kremer hommikust luusi teeb, püsib ta tavaliselt truuduses oma põhimõttele võimalikult kõigest hoiduda, mis vere vagusat ringvoolu kiirendaks, sest ta tahab kaua elada ja tema teine südameklapp ei ole mitte veata. Seepärast sõuab ta aeglaselt ning ühtlaselt ja loovib inimestest, kes teda võiksid pahandada, eemalt mööda — enamasti valitsejastki, kelle õlgadele ta kõik majandusmured on veeretanud, sest selle vaikse mehe palgelt on ikka nii palju uusi atru, äkkeid, vankreid ja palju kallimaidki riistapuid lugeda. Ja tubakahimu vastu, mille orjus talle ta südame tulul arstlikult keelatud on, võitleb ta kuiva saiaga, mida ta välja minnes ei unusta saterkuue tagataskusse pistmast, ja mõtted hoiab hoolega rahu, rõõmu ja süütuse koosil, iseäranis koosil Särgvere poole. Sest talvine ja suvel pühapäevane kooselu õdede ja vendadega Särgveres — ka linnavend saadab oma jõudeajad alati seal mööda —, see on õieti kogu ta maailm.
Küll ei valitse ses maailmas miski vähem kui kuus meelt ja üks mõte, kuus südant ja üks löök. Seal võivad parteinemiseks ja visadeks võitlusteks asja anda säärasedki küsimused, millest mitte just Euroopa ega perekonna enesegi saatus ei olene, — küsimused nagu see, kas on vähene suhkur või halb hoiukoht süüdi, et Jakoobast õe marjakeedised käärima läksid, ja mitme kana kohta peab kukk olema, kui nad hästi peavad munema, ja kas võib kassi nagu koeragi sooja vee ja seebiga pesta. Erakondi tekib kaks kuni kuus — selle järgi, kuidas päevakorda vanemaid või üsna uusi aineid juurde sigib — ja löömine lõpeb korrapäraselt sellega, et viimaks enam ühtegi võitlejat lahinguväljal ei ole: hüpati ükshaaval lauast ja kaoti klõmdi oma tuppa, kust siis aegade pärast, mis temperamentide järgi mitmesugused on ja ühest tunnist kahe päevani võivad küündida, ükshaaval jälle nähtavale tullakse, õlioks käes.
Kuid seesuguste verevirgutustega on Ulrich von Kremeri vigane südameklapp panetanud. Nii panetanud, et klapile kahtlemata kahjulikum oleks neist ilma olla. Mingi hinna eest ei vahetaks Ulrich neid tundmuse vastu, mis talle põue asub, kui ta Särgverest kord kauemini ära oli kui nädalapäevad, — tundmuse vastu, mis käärib ja puurib ja vahel veegi silma võtab, iseäranis õhtuti vaikuse lasumisel ja kui varitsevad varjud aknaid piiravad. Neil kordadel saab vanahärrast tundeinimene sügava härduseni.
Harilikult valib härra von Kremer hommikuseks jalutuseks, kui ta väravast välja ja sepapaja esisele on jõudnud, sealsel lahkmel kõige pikema teeharu — selle, mis karjamõisa viib. Seesinane tee — halvasti sillutatud, nagu kõik teised Mäekülas, sügavaroopaline, kivine ja savine — läheb kõrgendiku külge mööda mitmekesisest võsast läbi ning avaneb siin ja seal välguti, kust vaade kogu mõisa kallakut ja nõgusat nurmkoda võib mõõta. Ja siis tuleb sõre männik liivasel pinnal ning lõpuks karjamõisa lage mäenutt, ühe palgega vastu turbasood, teisega vastu väikest küla ja põllu- ning karjamaa veeri mööda laialipillatud saunu.
Sel teel teeb jalutaja sagedasti puhkeseisakuid. Ta istub mättale või heidab murule, sirutab koibi ja vibutab keppi, ümiseb, haigutab ja lõbutseb teadvuses, et ta elab, et ta on olemas. Ja mitte lihtsalt olemas, vaid Mäeküla mõisnikuna olemas. Olemas isikuna, kellel maakerast veel osake päriseks on, kelle küljealune oma, vastuvaidlemata oma, ja kellel veel nõuda ja käskida on. Ning keda ikka veel respekteeritakse. Ja kes kedagi ei tarvitse karta. Ja hein kasvab, vili küpseb ja lehmad lüpsavad. Ja peremehed maksavad renti ja kandimehed teevad töö ära. Ja — jaa — — oääh! — Mäeküla mõisniku magusas haigutamises sisaldub kõik, süsteem ja programm.
Enamasti peatub härra von Kremer ka karja juures, kui see ta käigu piiril juhtub olema, ja siis võidab ta silm isaliku ilme ja isalikult liiguvad ta pikad vurrukihvad. Sest need sada nelikümmend nisa seal — rohkem neid paraku ei ole ja kõige paremat tõugu pole nad ka mitte —, need on ta majanduse elusooned, ta isandliku iseseisvuse peapide; alles kaugelt järele tulevad kartulid ja veelgi kaugemalt müügi vili, kui viimast üldse jätkub. Ja Mäeküla mõisnik sügab Laadikut ja Küüdikut sarvede vahelt, ulatab Punikule tüki saia suhu ja austab Karja-Toomast usaldustoonil mõne küsimusega. Sest Toomast ta ei pelga. Selles mehes pole midagi ähvardavat südameklapile. See väike nässakas rähksilm vahib peremehele otsa, nagu seisaks äkki pilvest kukkunud vanajumal ise ta ees. Mütsigi äigab alles siis peast, kui teine juba selja pöörab. Kurta ja tahta pole tal midagi.
Ja kui siis vanahärra karjamõisas, mäherduse kogunime alla mõisa rehte, kivist heinaküüni ja kahte turbakuuri mõistetakse, natuke ülevaadet on pidanud — sest siinsed vähe uuemad ja seepärast võrdlemisi korralikud hooned ei tõrguta pilku — ja kui ta mäenõlvadel ajaviiteks maasikaid ja muulukaid on otsinud, põõsastikus mõnd siili, sisalikku või nastikut kimbutanud, siis pöördub ta teist teed, alt vainu kaudu, koju tagasi ja viib oma kokale lõunaisu kaasa, mis lauale kantud parema ja pahema vahel, vahet ei tee. Klaas mitte väga kallist portveini kustutab ta janu ja suigutab ta paariks tunniks ausale põllumehe-uinakule.
Teise, veidi väiksema tiiru ristleb härra von Kremer õhtupoolikul ära. Seepeale järgneb päevakava huvitavam punkt: lehmalüpsi pealtvaatamine karjataras. Sellelt virgelt vaatemängult täis rebivaid käsi, sorisevaid nisi ja kobrutavaid kappu viib ta alati nii ülendatud meeleolu tuppa, et paneb oma vana mängutoosi tilisema, mille mahedail helidel ta siis ühtlasi õhturoale rõõmsa vastuvõtu valmistab. Vahel laulab sööja mängitavat viisi paiguti kaasa, ja siis on emand Reemeti kriitika järgi „kui saetaks seinu seitsme suure saega ja soglataks kühvlitega munakivide virnas“.
Kolme küünla valgusel — kiviõli vastu hoiab ta visalt suurt lugupidamatust alal — loeb rüütel von Kremer enne sängiheitmist haigutades veel mõne veeru „Revalsche Zeitungit“ ning paar peatükki raamatute raamatut, enamasti Saalomoni tarkust, sest muud kirjandust tal majas ei ole. Siis kustuvad küünlad ja kustub vanapoisi päev, mis oli nagu eelmine ja ilmatu rida eelmise eelmisi.
Järgnevad päevad on kuivad ja Mäeküla saks käib taas korrapäraselt lüpsi juures, vahel kakski puhku päevas. Ta ilmub varakult, et nägijaks olla ka eelkäivale jootmisele all kaevukünal. Kuidas nad sinna rüsinal paisu jooksevad ja üksteist müskavad, kuidas nad pinnivad, kuidas vesi nonde kaelakoskedest alla mõõnab ja kuidas nende sabad sähvivad, sõõrmed puhivad, kellad parisevad — see kõik on talle draama-elav etendus, mille vastu ta neid seal linnateatris, kuhu ta paar korda talve jooksul ära eksib, mitte ei raatsiks vahetada, niisama vähe kui oma möirgavat karjasõnni kõige parema orkestri vastu. Ja kui nad seepeale mäletsedes ja unistades suurel õueplatsil laiali seisavad ning ühe ja teise udara alla valge kapp ja kümme vabastavat näppu ilmuvad, siis tuiab Kremeri-härra nende vahel ringi, aitab nende sapsudelt kepiga kärblasi peletada ning hingab mõnuga sisse lõhnasegu, mis nende suudest, nahkadest ja soojast piimast õhku imbub. Pikemalt peatuma jääb ta viimaks toobri juurde, kus Reemeti-emand sukavarrastega järikesel istub, lüpsi käiku silmas peab ning valmis on peremehe pärimiste peale kõige laialisemat vastust andma. Ja kuna nad jutlevad, tuleb Tiiu, tuleb Truutu, tuleb Madli, tuleb veel üks eit ning veel üks noorik ja tühjendab oma kapa vahuse kurnariide rüppe. Üks neist on uus; sellele vaatab saks vahel käte peale ja saadab talle prooviva pilgu järelegi.
Nad ei pane teda suuremat tähele. Ta ei ole nähtavasti saks, kelle ees õiget saksakartust tuntakse. Selle jälile näib uuski palgaline jõudnud olevat, see sealt Prillupi saunast, sest karjatüdruk naerab, et kui vanamees neist ühel päeval mööda loovinud, saatnud Mari talle Kriimiku nisast piimajoakese järele, millest saterkuue saba peale nagu valge nööbirida jäänud. Vaadanud küll korraks üle õla, et mis nad seal turtsuvad, aga läinud oma teed. Saksakartliku erandi moodustab mõisas ainult karjane Toomas, kuid selle naine on ka juba viienda lapsega nurgavoodis.
Ja kuna kapad kobrutavad, toober täieneb ja Kuru perenaine tütre tagant-tõukel käsivankriga puhtaid pütte pesuköögist üles piimakambri poole veab, hakkab karjamaa kinkudel mees paistma, kelle vaesedki silmad juba kaugelt ära tunnevad. Selle mehe ninast hoiab nimelt nähtamatu käsi kinni ja lükkab seda korrapärases taktis üles ja alla, paremale ja pahemale poole. Ning eemalt vaadates näib, nagu oleks kael juba nii peeneks kulunud, et veerlev pea tema otsast potsti maha peaks kukkuma.
Seesinane mees astub teenijate-majasse sisse, mille katuse all piimakambergi aset on, ja kui toobri tulek viibib, siis ilmub teine vahel ka tarasse, et lüpsi lõpu järele vaadata. See on Kremeri-härrale märguks minekut teha. Mitte just, et ta teda ei salliks — ei, ta on ju kõigiti tarvilik inimene —, aga tema teretamises leidub midagi, mis pigemini nägemata võib jääda. Aasta üheksa eest, kui nägematu käsi veel mitte Kuru Jaani nina ei juhtinud, võttis Kremeri-saks ta mõnikord hea meelega erajutusse; siis oli Jaani teretus veel ehtne häälekõla ja silmavaate poolest.
„Kui mina teaksin, kuhu see mees oma raha vajutab!“ algab Jaan emandale, kui ta „tere“ asemel „tereks“ on öelnud. „Ette ja ette, ette ja ette — ega muud olegi! Mujal mõisades, sa kallike — —“
Jaani jutte, mis rahaga algavad ja rahaga lõpevad, tunneb aga emand nii küllaliselt, et ta õnne tänab, kui toober õlgadele tõstetakse. Piimakambrist, kus tal mõõdupulk sisse on pista ja toobiarv üles kirjutada, pääseb ta varsti.
Ja nõnda lükib päevake päevakesele järele, ja Kremeri-härra käib virgasti lüpsil, ja vanade lüpsjate hulgas näeb ta ka seda ajutist uut, kes tema aknad nii ilusti puhtaks pesi. Kuid ühel lõunal leiab ta lehma alt selle uue asemel teise uue: Pajusi Juula, Mari üleaedse.
„No mis Maril viga oli?“
„Näpud teisel valusad, tellis mind täna minna.“
„Näpud — soo? Nah, see on aga isegi proua!“
Pärastlõunasel luusil juhtub härra von Kremer mõtetesse süvenema, nii et ta enda Kruusimäelt leiab, kuna ta karjamõisa tahtis minna. Vainul, Prillupi värava ees, visatakse kurni. Viskajad on Tõnu lapsed ja nende uus ema. Kõik kolm, iseäranis aga ema, on täie tõsidusega võistlusele andunud. Viimase silm mõõdab iga kord mõtlikult maad, enne kui hoogu võttev käsi kaika lendu laseb, ja kui mõni pulk ruudust kargab, siis saadab teda tabaja iseteadlik „atata!“. Saksa nad ei näe, ei näeks teda ka siis mitte, kui ta lepapõõsa taga varjul ei seisaks.
Ja Kremeri-härra ei eksita neid. Ta vaatab võidumänge meelsasti pealt. Ise pole ta küll kunagi spordimees olnud.
Ja kui ta partii lõppu on näinud, lentsib ta tuldud teed tasakesi tagasi, niiske huum silmis ja suu ümber jooneke vallatikkunud noorust.
Teisel päeval istub Prillupi Mari jällegi mõisatares lehma all, tõsine ja sõnakehv nagu ikka. Kappa tühjendades vaatab ta pisut kõõrdi ja pöörab nõksamisi pead tavalise seesmise kadunuse pärast. Mitte võimatu pole, et peremees pilguke hiljem ta harvu hambaid näeb valendaval, paljastatud lõbust seeüle, et Kirjak piimakapa ümber lõi. Ja nõnda mööduvad veel mõned lüpsilõunad ja -õhtud, kuni tuleb päev, mil Kremeri-härra leiab kapatühjendajate seast kitsa kollase naise, kelle käed ja jalad liialdatud väledusega nagu midagi püüavad heaks teha.
Pärast seda päeva hakkas Mäeküla saks harvemini lüpsi juures käima. Hein ja vili kasvasid — aas ja nurm võitsid ta armastuse endi poole. Ta sagendas või kaugendas oma käikusid, ta võttis soost ja rabastki jätku kuni pigimusta jõeni. Aga ta märkas varsti, et ta sellest vähe sai, sest et ta vähe nägi. Tema ja asjade vahele oli mingi linik tõmmatud, mis kohe jälle uuenes, kui ta selle korraks katkestas. Mida ta silmitses, see ujus ainult ebamääraste äärjoontega selle katte taga. Ta aimas ennast kas või tund aega kadakapõõsasse vahtivat, nägi ja võis arvata, et ta sellele pikka kõnet peab, ilma et Kremer teadlik oleks olnud oma teo põhjusest või tarbest, sest mõtlemine, tabatav mõtlemine see ei olnud. Ja kui ta koju jõudis, meeleliselt katkine kuskil põues salaja kirvendava rahutuse pärast, tundus talle jälle midagi pooleli jäänud olevat, ja ta võitles ahvatlusega sealtsamast ümber pöörduda, et sidumata unustatud otsi sõlmata. Üksnes midagi õige tühist, kuid tihti korduvat jäi talle neilt uindunud hulkumistelt vahel meelde: ta oli ennast kaua pigimustas rabajões peelitanud ning seejuures kord-korralt kõvemini „Ulrich! Ulrich!“ mõmisenud.
Siis tulid palavad päevad helgete õhtutega, taevas seisis kõrgel, õhk sumises põrnikatest, alt aiaräämast vaabus lõhnapilvi mäele ja kõik näis vedelalt valguvat nagu sulatises. Videvikust keskööni laugles sooviku kohal sina sees kitsuke kuuserv nagu taevataadi pöidlaküüs, tema all luhas lõid mustad vetesilmad valgeid sädemeid, kaasik kapsaaia taga hoidis hinge kinni, sest ööbik laulis. Hooned kingul aga, nende ümber sala lendlevate nahkhiirtega, need paistsid kui meelisklevad pead lendu-aetud muremõtetega.
Neil õhtuil rinnutas Ulrich avatud aknal, vaatles, kuulatas, haistis ja oli nukker. Tema paljas pealagi paistis kuukesele kahvatult vastu ja ahvatles öiseid lendajaid ligi, nii et ta seda loomusunniliselt vahel käega pidi varjama. Särgverest alles tunaeile tulnud, kannatas ta juba üksinduse-igavust ning vaibus ikka enam hingeolusse, mille põhitooniks oli vaikselt valutav lai kahjutunne. Iga õhtuga selgemalt hakkas ta tagasi nägema seda pikka ja kitsast teed, mis nii sirgelt kaugest tühjast nõmmest tuli ja tema isiku juures lõppes. Ta veertel polnud kivi ega tulpa, mis midagi oleks mälestanud — mõnd tegu, head või halba, mõnd sündmust, õnnelikku või õnnetut, mõnd naudingut, lubatut või keelatut. Ja kui ta pead pööras ja ettepoole vaatas üle halelilla lageduse, milles ainult kari kirjuid lehmi elu esindas, siis nägi ta ehmudes musta katusvankrit lähenevat, eestpääsematult lähenevat, ja mitte väga kaugelt. Ta äigas pealaest üle, nagu külma higi pühkides, tõmbas akna kinni ja kobis sängi, ilma piiblit kätte võtmata. Aga uni ei tulnud. Ja ööbik hukutas ruudustki läbi.
Kogu öö tegi ta endale etteheiteid. Ta ise, üksnes ta ise oli süüdi. Olud raskendasid, kuid ei keelanud. Ja ihadest polnud ta ilma ning juhused ei puudunud. Aga ta lükkas edasi, ikka jälle edasi, teiseks, paremaks korraks, ilma et see parem kord iialgi oleks tulnud. Ta kõhkles, kus kinni oli haarata, ta tõrkles, kus oli võtta, — on ju veel aega, on ju veel aega! Ja nõnda ta vesistas suud, kui teised maitsesid, sest teised olid targemad.
Targemad? Kas see olenes tarkusest? Milleks salata, et tema vahekord pika juukse ja laia riide kohta küllalt õige, küllalt lahe ei olnud? Nad tõmbasid teda ligi, kuid tõukasid ka ära. Ta sallis neid olendeid „erapooletu vöö“ piirkonnas, nad olid talle ihaldatavad võre taga; aga kui ta mõne neist võre sisse mõtles — kohe lõi kartus südamesse mingi ohu ees, mis säärases ühenduses pidi peituma, kohe nägi ta tema kleidivoltides, frisuurikeerdudes, kübarasulgedes kõiksugu salapäraseid õudusi varitsevat. Kas ta ei hakanud omal ajal, mõisa rendilt võttes, seda majagi siin teatava tagamõttega ehitama? Võis ju ikkagi keegi leiduda, kes piskuga leppis või ise jätku tõi. Kuid vaevalt jäi ta mõne ette vaimus seisatama, kui juba hoiatav käsi teda sabast rebis! Muidugi märgati tema võimetust ja käidi temaga sellemääraselt ümber. Ühele oli ta „ainult Ulrich“, teisele peaaegu koomiline kuju, paljudele ep olnud teda üldse olemas. See aga sai jälle temale tuntavaks, nii et ta sarved sisse tõmbas ja karpi puges. Ning seal kiratseb ta nüüd haudjail öil elada neist vähestest mälestuseraasukestest, mis talle noorusaastaist jäänud, kui ta septembri- ja märtsitärminitel veinitujus teiste omaealiste õlul mõne öise rumaluse linnas kaasa tegi, mida ta tagantjärel pealegi iga kord õiglaselt kahetses.
Nii siis külgesündinud kütkepelg? Mine tea. Talle tuli kauguse udust väike Frieda meelde. Ta targes veel tänapäevgi kindel olla, et ta ema õmbleja võre sisse oleks võtnud, kõige legaalsusega muidugi, kui tingimused vähegi päri oleksid olnud, kui otsustavast suust mitte hävitav sõna poleks langenud: „Jaa, Ulrich, miks mitte; hakka aga siis kingsepaks õppima, milleks sul aastate poolest ehk veel aega on ja vaimu- ning hingelaadi järgi huvi peaks olema.“ Ja kui mitte väike Frieda seepeale ise poleks kirjutanud: „Jaa, Ulrich, aga sa tead, minu töö eest makstakse nii vähe...“ Millega side vormivabakski ühenduseks nende vahel katkes, sest et neiu Frieda sündsamaks pidas kingsepale mehele minna, kes ametit juba oskas.
Järgnes sellest ehk — õndsa leskproua von Kremeri, sündinud komtess Lützeni psühholoogilise hüpoteesi kinnituseks — viimati tõesti, et tema poeg, vähemalt oma erootilise tundekoosiga, ennem all kodus oli kui üleval? Ulrich pidi möönma, et selles tuumake tõtt peitus, et see rüve ja rüssakas altmaailm, millega ta iga päev kokku puutus, teda kuidagi häälistas, vahest ehk just selle üditerve rüveduse endaga. Kuid kas oli tema siis mõni veider erand? Võis neid siis nii üpris palju olla, kes näiteks muiste oma rüütliõiguse madaluse tütarde kohta — õiguse, mille soetajal ometi kindel vajadus pidi olema — tarvitamata jätsid? Ja kui üks tema Särgvere üleaedseist, vana aus Suurpalu Radeck, linna sõitis, siis võis talle kergesti juhtuda, et teatud maanteetalust paks perenaine tuli ja tõlla peatas: „Ole va hea mees ja too mulle Karu poest õite kolm naela musti villu!“ Ja kas siis vend Heinrich, kellest muiati — — kuid ei see näotus ei puutunud siia ...
Igatahes — must vanker lähenes, ja aeg oli aru pidada, kuidas endale nii kaua tehtud ülekohut vähegi tuleks parandada.
Ja Ulrich pidas aru — öö öö järel, küliti ja seliti. Öölaualt pistis ta vahetevahel palukese saia suhu — ka karp hapukaid kompvekke seisis seal varuks —, ja kui padi pea all kuumaks läks, mida iga kümne minuti takka sündis, siis pööras teise ümber ning nõutas ka vaiba alla, seda jalgadega õõtsutades, pisut jahedust.
Ülal lae peal aga siuksusid hiired ja närisid rotid. Neil oli lahe elada kaheksas tühjas toas, pehmeil liivapõrandail, ruumides, kus kinnilöödud akende pärast päevalgi suursugune poolpimedik valitses, — niisama lahe ja lõbus nagu valitseja kanadel, kes seal koludest improviseeritud õrtel öömaja pidasid. Ja kuna Ulrich saia mugides, kompvekki imedes ja patja pöörates oma elu pöörde kallal sepitses, kuulutas kukk talle ülalt iga kahe, kägu kõrvalt aga iga poole tunni tagant, kui palju tee tema ja musta vankri vahel jällegi oli lühenenud. Seesinane kägu istus nimelt Reemeti Schwarzwaldi kellas. Tema häält võis härrasruumidesse selgesti kuulda, sest et suurel paepõrandaga vahekojal, mis maja pikuti poolitas ja mille taga kõrvuti valitsejapaar ja kokapiiga elasid, väga hea akustika oli — nii hea oli, et neitsi Vilhelmiine öised karjatusedki — teda vaest kohutasid kuumal ajal troopilised unenäod — köögi kõrvalt siia ära kostsid.
Magama uinus Ulrich alles pärast kolmat kukelaulu, kui koit hämariku põsed ammugi lõkkele oli suudelnud ja noor päev koisid otsides saali luitunud mööblitel uitas. —
Härra von Kremer viibis nii küpsiküüsi oma seesmise murrangu juures, et ta nädalaga sassi läks ja laupäeval, seda reedeks pidades, Särgveresse unustas sõitmata. Sel päeval aga toimetati tema korteris, elaniku äraolekut tarvitades, tavaliselt suuremat harimist, ja nõnda juhtus, et küürija pärale jõudis, kuna Vilhelmiinel veel käskugi ei olnud hobuseid rakkesse lasta panna.
„Ei,“ luiskas Kremeri-härra teenijale, „ma ei mõelnudki täna Särgveresse sõita, ma sõidan õhtuse masinaga linna. Aga Mari töö ei tülita mind, ma võin välja minna, kui ta viimase toa käsile võtab ja esimene veel mitte kuiv ei ole.“
Ja nõnda asus Prillupi noorik magamiskambris töösse, kuna saks kirjutuskabinetis prillid ette pani ja kõik oma tähelepanu ühe majapidamisraamatu arvudesse süvendas.
Nende vahet oli kaks suurt tuba — nad ei eksitanud teineteist tõesti mitte.
Härra von Kremer töötaski tükk aega täie rahuga, siis tõusis äkki üles, võttis prillid maha ja läks otsustaval sammul Mari juurde.
Mari põlvitas põrandal ja liigutas nuustikut rütmiga, mis mitte kaugel ära ei olnud põhimõttest: jumalal päevi, peremehel leiba! Ta ei vilistanud täna, vaid mälus üht nööriotsa närida, mis ta lõuga mööda alla liperdas. Küljega lahtise ukse poole olles pidi ta teisest toast tulijat märkama, ei tõstnud aga pead ega praotanud teretuseks suud, nagu kartes, et ajaviide tal hambaist kukub. Ta pea, käsivarred ja kael poole rinnani olid paljad, pruuni ja valge ihu peal helmendas higi, takune särgijätk ülespööratud körtsiku all jättis pringid sääremarjad katmata.
Läheneja, kes kavatsetud sõna keelelt kaotas, ulatas äkilise impulsi tõukel käe hepitades nooriku kurgu alla. Ta arvas välguvalul neid kahte vaokest pihus tundvat ja pöial puutus lõualoti sooja pehmust, kuna imelik uus, imelik noor, imelik uimav higilõhn talle pähe tõusis. Aga mitte nii väga see kõik ei närvetanud Ulrichi nõnda, et ta kätt tagasi nähvates abitult seisma jäi, kui palju enam raatsiv peapööramine ja lustaka aiatusega ühendatud naerupilk, millega tema julgusele vastati. Kõrvus kohisev ja silmis virvendav veri mõistatas sellest talle leiu välja, mida ta õieti ihkas, mida ta uurides oli tulnud otsima; kuid nüüd, teda vastu võttes, nõtkusid ta põlved ehmatusest ja süda andis nõu pageda.
Seda ta tegigi. Küürija ümbert ringi üle märja põranda tätsates pöördus ta tuldud teed tagasi, ilma et kumbki sõna oleks viiksatanud. Ta hõlmad olid kentsakalt kohevil, otsekui peituks nende all võidetud saak, mida ta ihnelt tõttas varjule viima.
Ta istus seepeale söögitoas veerand tundi üsna vagusi, ristis käed põlve ümber, silmakortsudes ja suunurkades arg-salalik lõbu, liikmeis magus väsimus. Viimaks hakkas ta mõttetu pea mõtet kordama: Teine kord edasi — teine kord paremini! Ning järgneva veerandtunni järel tuli tulle meelde: Mul on seal öölaual plekktoos hapukate kompvekkidega — oleksin ma kompveki võtnud ja tal suu peal hoidnud nagu kutsikal: ta oleks naerdes näuhti vastu võtnud! — Ja Ulrich kahetses, et see tegemata oli jäänud.
Aga kompvekid olid seal, ja ka Mari oli veel seal — —?
Ei, parem teine kord.
Mitte muuta, mis on, mitte silmapilku rikkuda!
Ja ta jättis kompvekid ja pöördus selle juurde tagasi, mis oli, ja hakkas hellalt parema käe pihku ja päkka silmitsema. Nii hea oli istuda ja endale pihku vaadata, mille nahk ikka veel sooja kõdi tundis nagu udusule paitusel. Ja äkki haistis ta seda higilõhnagi jälle ja pani silmad kinni ja laskus peaga toolitoele. Näis, nagu tibaks ta vurruotstest õnne maha, tilk tilga järel paremale ja pahemale poole.
Ent korraga tundis Kremer elavat liikumisvajadust. Ta meelest oli, nagu peaks ta saagiga mujale, kaugemale minema, et seda uues kohas vaadelda. Tema kärsitu helistamise peale ilmus Vilhelmiine, põllenurgaga käsi kuivatades.
„Laske obused ette panna!“
„Juba? Härra pidi ju õhtul faksaali —?“
„Ei, ma sõidan siiski Särgveresse.“
Aga „Särgverel“ oli täna isevärki halb kõla Ulrichi kõrvus, kõla nagu pragunenud klaasil. Ja ühtelugu torkas talle pähe ta õdede vend Heinrichilt saadud pilkenimi „kolm pingviini“. Ning kummastki nimest langes ta põue nagu kirmeke tusakarva kartust. Vilhelmiine polnud veel õieti uksestki väljunud, kui Kremer Särgverest taganes ja sõidu eesmärgiks jällegi linna valis. Milleks raudteega, võib ju ka hobustega — napilt kolmkümmend verstakest! Ja tõllas oled üksinda, istud enesega eneses, mõtled ja kavatsed mõnusalt hällides.
Aga uued riided on kapis ja kapp magamiskambris —?
Ta läheks ju nii kauaks eest.
Kuid ei — mitte täna enam — mitte enam jällenägemist — —
Ja Vilhelmiine pidi ülikonna kabinetti tooma, kus Kremeri-härra vahetuse ette võttis, ehk küll tualettruum juba valmis ja kuivgi oli.
Kui Mäeküla mõisnik, tolmumantel seljas ja must viltkübar peas, teenija saatel lahtisse tõlda astus, mille põlle Vilhelmiine teatava pühadusega, misläbi ta iseennast austas, taga järel haaki pistis, silmas saks keskmisel saaliaknal inimest, kes nina ruudu vastu lössi vajutas. Kremeri pilk oli ainult riivav, ta arvas aga siiski nägevat, et vahtija pruntjas suu luigutavalt liikus.
Siis oli ta toosi isegi leidnud? — See õnnestas lahkujat. — Selles oli midagi, mis neid veelgi lähendas. — Selles oli usaldust, intiimsust — —
Ja korraga uskus Ulrich, et ta esimese kompveki ise talle suhu kukutas: hoidis suu peal nagu sülekoeral suhkrut — — tema aga naerdes näuhti! Ja kuna tõld akendest mööda ümber nurga veeres, jäi sõitja rõõmsalt oma kutsarile selga vahtima, nagu oleks lõbus etendus Peetri heidelekulunud krookekuue pleekinud piha peale joonistatud. Ta ei pannud tähele, kunas Karja-Tooma kriimud lapsed, juba varakult ootel seistes, värava lahti tegid, ta ei näinud, et hobuserautajad sepapaja ees teda teretasid, ning tõllake oli teelahkmelt juba verst maad Särgvere poole sõitnud, enne kui ta eksitust märkas.
„Pea, Peeter, ma sõidan jo linna!“
Peeter laskis kõrbisid tükikese teed edasi sörkida, pingutas siis alles ohje ja puristas „tprr!“. Kulus veelgi natuke aega, kuni ta kõhn habemetu poisinägu pika kaela otsas pooliti peremehe poole pöördus.
„Ah kas linna või —?“
„Linna jah, — ma sõidan oostega linna.“
„Ah kas oostega või —?“
„Jaa, oostega, — ma sõidan täna oostega linna, mitte masinaga.“
„Ah, või mitte masinaga —?“ Ja Peetri rippuv lõug vajus veelgi alamale, kuna ta väheldane pea kuklaauguni ulatuva kutsarikübara sügavuses näo aeglaselt jälle ettepoole viis. Peeter saatis pika silitava pilgu ruunade teravatest selgadest üle — need ei olnudki sõidu-, vaid ainult paremad tööhobused — ja kohmas siis võrdlemisi järsult:
„Aga mol ei ole kaeru kaasas.“
„Kaeru võid linnast või teelt osta — ma annan sulle raha.“
Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle.
„Aga mol ei ole omal leiba ega raha kaasas.“
„Eks ma annan siis sullegi natuke raha.“
„Ah molle või?“
„Nojaa, — ega sa's ööseks linna jää — puhkad ja lähed kohe tagasi.“
Oldigi siis nii kaugel, et sõit õigele teele ja sealt linna poole võis alata.
Kui Prillup „kunturist“ tuli, ei targenud ta oma puudlinäole tunnetekohast ilmet anda, niikaua kui härrastemaja aknad liiga ligidalt talle selga vaatasid. Ta hoidis õlanukid kõrgel, pea maas ja pikad koivad pugeval kõnnil. Alles paarisaja sammu pärast vahtis tagasi ja naeris. Astus siis jälle, vahtis jälle tagasi ja naeris jälle. See sündis veel kolmat korda ja põhjalikumalt, kui Prillup sarapiku äärt mööda kingule jõudis, millega Kruusimäe kõrgendik algas. Siis ajas ta enese täiele pikkusele, tunnistas tükk aega tõsiselt ehas punavat maja, kiskus, hammas huulel, mõne ettevalmistava lõusta ja laskis siis vabisedes midagi valla, millel imelik sarnasus oli siili podinaga. Ja sellele kugistas vahele, käed kramplikult niuete ümber:
„— — Nailla! — — Nailla! — — Vaja kõigile reakida!“
Prillup sammus alles siis edasi, kui ta valangust täiesti oli vabanenud, ning minnes lõi märjad silmad ringi, kas ei näeks kedagi, kellega hakatust teha. Aga tee oli tühi eest ja takka. Põsenukkideni ulatuvas rõhmases karvandikus püsis tal suure naeru jäänusena veel kauaks muigevirvendust, kuni üks uus mõte selle ajutiselt kustutas.
— — Või kelmas teine? — — Tahtis aga nii narrida? — — Noh, et liiga noor vananässile? — — Et mis ta peaks vastama? — — Et kas pätajalg, kui kuuleb — —?
Ta vahtis viidaku peahoiuga pastlaninadele maha ja laskis endal uuesti kõik mälust läbi käia, mis ta oli kuulnud ja tähele pannud. Nähtavasti jõudis ta aga otsusele, mis vahele vilksatanud mõtte pelgu ajas, sest juba lõi ta karvane pale jälle lustakalt loitma. Korraga pistis ta näpud habemesse, tõstis niiske tordi nina alla ja nohistas nuusutada — — „Äm — — äm — — pagana märjuke! Ise nagu susla, aga näe, mis rõngaid teeb südame all!“ — Prillup oli kontoris kaks õlleklaasitäit portveini joonud ja suu pühkimata unustanud.
Kuna ta nüüd naerukil värava poole lonkis, parema käe pöial otseti südameaugus, kus peremehe märjuke lõbusaid rõngaid tegi, ning kindel otsus peas kontoris kuuldud hullu nalja lähemale vastutulijale soojalt jutustada, et teisedki naerda saaksid, juhtus talle äkki midagi, millest ta endale aru ei teadnud anda. Ta keeras teelt kõrvale, ning seal, kus kingu liivasel rinnakul kolm üksikut kaharmändi kasvasid, seal võeti tal järsku jalad alt, nii et ta täiel pikkusel selili kidurale murule langes.
Piimad!
Prillup jäi eha sisse vahtima, pärani silmil, vagusi kui nott, käed risti pea all. Taevakaar küdes veel iga karva punases ja iga karva kollases; ühel pilverünkal keset kaart, kuju poolest nagu kahe peaga must vapikotkas, olid nii erehiilgavad piirjooned, nagu seisaks lind avause ees, kust taevariigi sära talle selga paistab. Veel teisi taevaloomi nihkus lõunast kumavalda, mõned sarnased maistega, mõned võhivõõrad, ja lõid servist loitma, kui kotka kohta jõudsid. Kuid aegamööda halenes hiilgus, värvid võtsid ikka enam tuhmi sekka, ja Tõnu pale oli viimaks sinine kui villisurnul.
Tema aga pikutas edasi, oimu liigutamata. Käsi ning kaela mööda vilasid väikesed mustad sipelgad, sest peaga oli ta nende praolise pesa ligi sattunud, ja üks vidises praegu habemest ning huultest põigiti üle.
Viimaks ometi tundis Prillup kõdi, äigas paremalt ja pahemalt poolt ning tõusis istukile. Siis vehkles räpakalt silmade eest, nagu sääski tõrjudes, ja hüppas püsti. Ja nüüd mängis ta karvases näos jälle midagi endisest naerust.
Aga kui ta teele tagasi jõudes Otsa vanameest ees nägi kõmpivat, kimp rehavarrepuid õlal, ei tõtanud ta temale mitte järele, ja kui talle vainul Väike-Jüri Krõõt vastu tuli, ei olnud Tõnul ka temale midagi rääkida. Ta sammus otseteed Prillupi värava poole, nii iseeneses, et ta kiigest sülla kauguselt mööda läks, ilma Pajusi plikade teretust tähele panemata.
Väraval keksis talle Kaaru vastu, mitte ainult saba, vaid poolt keha väntsutades; ta paljastas naerdes oma valgeid hambaid ning turtsus kõigest hingest. Aga temalegi polnud tulijal musta ega valget lausuda, ja lasuks sai talle ainult, et peremees seespool väravat ta peale maha jäi vahtima. Kuid see ainiti vahtimine suuril silmil ning püsiv paigalseismine tundus Kaarule varsti õudsena, nii et ta paremaks arvas videvikku kaduda, mis tuhatolmu peenusel üle õue varises, joonte teravust nürides ja kujusid jämendades.
Prillup tahtis juba toa poole pöörduda, silmas aga siis kolme halli kogu aida kõrval aia otsas, ja läks sinna. Nagu suur öölind kahe pojaga, teine teisel tiival, ligistikku koos, istus seal Mari Juku ja Anniga, kõigi nokad soo poole sirgu.
„Mis imet te siis õige vahite?“ naeratas isa.
„Me kuulame, kuda Tapu rahvas juttu ajavad,“ vastas Anni sosinal, „ole aga vait!“
Hõre, jahe õhk oli tõesti nii hingetu vaikne, et sealtpoolt soomadalikku, Kruusimäe kõrguseni kerkivalt kallastikult, mille laugul Tapu küla võsavöötme vahel mustas, inimlikku häälitsemist võis kuulda — nii üllataval, naerusel selgusel, nagu seisaksid nähtamatud sõnelejad lähema põõsa taga. Küll jäi side sõnade vahelt enamasti umbusesse, nagu kaas pandi taoti peale, pudenes aga ka mõistetavaid lauseid ning sõnu, mis lülis eelmistega veidra mõtte andsid.
Kuid kolm kuulajat ei naernud imelikul kombel mitte, kõigi suud ja silmad olid muutumata tõsiduses põnevil, ainult et lapsed emale vahel õplikult näkku vaatasid.
Nüüd tümises nähtamatu vanker, puristas nähtamatu hobune; keegi köhis ja keegi vilistas, kuskil määgis lammas ja kuskil kähvas koer haukuma — kahtlane, kas maapinnal või õhus, kas ilmsi või unes. Ja kui ajuti iga kahk kustus, siis oli, nagu kuuleksid teise ja iseenda mõtteid. — „Söök on laual — meie sõime juba,“ tähendas Mari pead pööramata.
„Kas teie siis veel ei tule?“
„Küll me tuleme koa.“
„Mõni uudis nüid — võite jo teine kord jälle —“
„Mine aga, isa, — sa rikud meil kõik ää!“ ütleb Juku.—
Prillup oli juba sängis, kui nad tulid, aga veel ärkvel. Lapsed jäid tuppa, nad magasid seal. Mari hakkas kambris lauda koristama. Kas pean või mitte? vaakus Tõnu teki all.
Toas jäi vaikseks, uks tõmmati kokku, Mari ronis voodisse. Noh nüüd, mõtles Tõnu ja tõmbas näo juba naerukile.
Ent sealtsamast lõi Prillupi silma ette, kuidas nad kolmekesi aia otsas istusid ja Tapu küla hääli kuulatasid: mingi kartus vajutas tal näpu suu peale. Ta jäi ootama, ehk küsib ise, mida vanamees tahtis.
Kuid Mari ei ole uudishimulik, ta teab seda, ja nii ootab ta lootmatult. Ta kuuleb Marit haigutavat, ohkavat ja soiku jäävat — soe selg tema puusa vastu. Ning siis algab ühtlane nohin, noor ja magus. Ja Tõnu oma kõigile räägitava hullu naljaga jääb üksi kogu ööks. Ta veeretab seda ühest peanurgast teise, kuni hommik koidab.
Siis aga tõuseb ta kavanenud otsusega sängist. Ta tahab kõnelda, kui silmapilk päri on, kui nii näib, et nalja mitte suisa naljaks ei võeta, vaid selleks, mis ta on: nali küll, kui just tahetakse, aga ka mitte nali, kui jälle teistviisi tahetakse.
Võib ju tõesti mõlematpidi. Kui ei, siis ei — kui jaa, siis jaa! Mõni asi nüid, kui nii kukub ja mitte teisiti! Olgu ometi reakidagi. —
Ja nõnda laseb ta päeva mööda, mis paras pole, ja valib järgmise, mis parajana paistab. See on nimelt pühapäev, see on puhkepäev. Puhanud inimene on mõistlik inimene.
Ja kui nad kahekesi lõunat söövad — lapsed sõid ja lippasid kiigele — ja kui Mari jutu on lõpetanud lehmast, keda kevadel pidi jalule tõstetama ja kes ikka veel piima ei taha anda, sest et liiv ja kruus karjamaa-raadikul süüa ei sünni, siis tõmbab Prillup habeme itsakile ja ütleb:
„No kui meil pailu piima peab olema, siis tee aga, mis mõisa vana imustab — siis võime piima sees ujuda ja või sees püherdada.“
Mari tõstab küsivalt silmi, Prillup hakkab podinal naerma.
„Jaa, jaa, päris tõsi ikke — jumala püha nimi! — — Reede õhta — tead jo — — ise tõid veel sõna — — Noh, et tema koa üksik inime — ei käi võerusel ega jända püssi või oostega — koeragi põle teisel — et õhtad pikad ja igavad — — et mis siis nii oleks — — Ja tema võtaks Jaani käest piimad ja annaks meile —“
Mari on tõsine, ta vaatab pisut kõõrdi.
„Kontrahi lubas teine, heamees, kohe kirjutada, kui aga sina (Tõnu hambad välguvad rõhmaste karvade vahelt) — — kui sa aga ise — — ja Kuru soaks koa meie kätte — —“
Mari võtab pihutäie kartulikoori enda eest laualt ja viskab talle näkku. Suuga pole tal midagi juurde lisada.
Sellega oli nali maetud. Ühte- ja teistpidi.
Prillupi silmavalged kisuvad tõmmuks, ta pilk kustub, habemes ripub tal kaks halli koort.
„Sa pidid täna vist toobrile vitsad peale panema,“ ütleb noorik viimaks ja tõuseb lauast.
Tõnugi lõpetab. „Jaa, jaa, küll ma võtan varsti käsile.“ Ta pühib suud ja äigab koored habemest. „Tühi teab — kuluks õige korraks jälle silguranda minna — vintsked ja tulisoolased teised, ja ega neid seal tünni põhjas enam kuigi palju olegi — —“
„Eks nad ole praegu nahkjad.“
„Nahkjad küll, aga värske kala ikke värske kala.“
Prillup tätsab ukse poole ja ringutab läve ees võimsalt. Ta süda on korraga imekerge. Ja nüüd podiseb tal naer kurgust, mis karge ja selge on nagu lättevesi.
„Totraks läind! — — Näed isegi, et totraks läind! — — Maksa sul narri pärast pahandada — —“
Mari talitab rahulikult laua kallal, selg mineja poole. Vööt päikest kuldab ta kukalt, udemed liiguvad ja punavad nõrgalt.
„Ja mina — — näe, alles täna — alles täna akkasin lorama — niisama naerupärast — et mis siis on — et mõni asi nüid! — — Ütlesin jo koa suu sisse, et või siis ärra tohib vanu-igi veel — — — Kuradi seemiskar nihuke!“ lõpetab Prillup ja astub uksest.
On nimelt silmapilke, kus Marilt ei maksa vastust oodata.
Aga kui Prillup õues on, kuuldub lahtilükatud kambriaknast muretu laulusumin: „Kui talve ajal mered jääs — —“
Esmaspäevast peale niideti soos, hein oli kõva kui traat, kõik ilm sagises vikatiluiskamisest. Prillup lõi laia kaare, sest käsivarred polnud tal koibadest palju lühemad, ning jõudu jätkus ja tuju kah. Oli ju mõnus tunne jaoga varemalt valmis saada kui mõni teine ja koju minna — päevatera veel soojalt seljas. Õieti tundis ta sellest alles tänavu mõnu, ja teised mehed naersid, et näha ikke kohe, et Prillupil pulmasärk veel seljas (naisi nimelt mõisaniidul soos ei olnud, need tulid pärast loogu võtma). Ja Prillup naeris vastu ja kelkis nooriku noorusega ja nöökas Väike-Jürit, kelle eideke juba krimpsu kuivas. Prillupi meelest oli, nagu poleks ta oma eluga veel kunagi nii rahul olnud.
Ent mõne päeva pärast lõi Tõnu tõttus lonkama. Ta luiskas ülearu sagedasti vikatit, pani ülearu sagedasti piipu ning pidas aplamisi vaheaegu, millel mingit nähtavat tarvet ei olnud: vahtis lihtsalt padusse ja ojasse ning sügas kukalt. Ning õhtul vitsis nii aeglaselt Kruusimäe poole üles, nagu oleks tal Mari asemel naine kodus — krimpsus nagu Väike-Jüri Krõõt. Ja siis tuli õhtu, kus ta otseteed koju ei läinudki, vaid vikati mäerinnakule põõsasse pistis ja aiaääri ning põllupeenraid mööda ringi suure aru poole kuukas, kus mõisa välja ja aasa vahel, tee poolt vastu mõisa karjamaad, Kuru kuuendikukoht aset oli.
Prillup ei teadnud isegi, mida ta siit õieti otsis, aga näe, jalad viisid. Ta hiilis esiti võsa varjul — ilm oli pilvine, hämarik alanud — Kuru heina- ja põllumaa vahel ümber, ronis viimaks üle kiviaia karjamaale ning jäi seal ühel kingul, kust vabalt talu õue võis näha, kukispuupõõsa alla kükitama. Käes oli tal veel salgake lihavat odraorast ja mõned pikad haljad rukkikõrred Kuru nurmelt.
Talu õues oldi sebivalt liikvel: perenaine tuli toast leivakotiga, tütar aidast piimalähkriga, poeg nooruke rehe alt heinakessiga. Kõik paigutati piimaankrutega koormatud vankrile, mis raudja ruuna taga väraval peatus. Sättimisega oli tegemist, sest peale võikasti ja ankrute täitsid ruumi veel kaks vasikat, kelle pead suurte nõutult liikuvate kõrvadega põhu seest üle tagumise otslaua paistsid. Ja siis ilmus Jaan ise oma veerleva nutiga, valge rätt kaelas, mustad säärsaapad jalas, linnapiits käes. Ta hüppas hooletult peale, hüüdis üle õla veel ühe käsu, ja vanker veeres sahinal liivast teed mööda minema.
Vara hommikul on ta linnas ja koorem muutub rahaks. Piim, või, vasikad — paari tunniga saab kõik krabisevaks paberiks ja kõlisevaks hõbedaks. Ja see nõidus kordub kolm neli korda nädalas. Ning vaheajal kasvab kodus leiba endale ja leiba loomale.
Prillup vahtis vankrile järele, rukkikõrs suus, odraoras pihus. Kõrt näkitses närida, orast niperdas hõõruda. Viimasest said ta näpud märjaks, nii mahlakad olid harjased lehekesed, ja tihke lõhn imbus ninasse. Ta tõusis alles siis, kui vanker kahest väljaväravast läbi oli ja Kuru Jaani must müts tudisedes suure tee nõkku kadus.
Paar päeva hiljem sigines Prillupi kitsas ja kõrge kogu piimakambri lahtisele aknale. Õieti mõisteti selle nimega kaht vaheukse kaudu ühendatud kambrit: tagumises hapnesid piimad, eesmises tehti võid. Nüüdki väntas Kuru perenaine ees võimasinat, kuna Jaan taga sooja toobrit tühjendas. Plikaealine tütar uhtis piima talle toobiga püttidesse ning tema paigutas need ridamisi avaratele riiulitele, mis nelja korrana seinte külge ehitatud. Reemeti-emand ja toobri toojad olid juba läinud.
„Tere lõunast, ja jõudu!“
Jaanil ei ole ruttu sääski vastu teretada. Ta tunneb Prillupi häälest ära, ei pööra seepärast peadki, vaid tätsab sellega laudise poole, mõlemad räpased pöidlad nukini piima sees. Alles tagasi hoovates riivab ta poole pilguga aknale tekkinud varju.
„Tereks! — Liisu, ulata tühje!“
Tõnu toetab õla keskpuu vastu ja jalutab silma ühe- ja kahekordsed pütiridadel. Ta karvane nägu on kosivalt naerukil.
„Nät seal — sul jo küll ja küll seda kaubakest!“ Ta nuusutab kuuldavalt, nina õieli: „Aisugi nii, et paneb inge kinni.“
„Võiks enam olla — võiks palju enam olla.“
„Minek siis nii ea?“
„Kus ta peaseb? Apu piim suve aegu — ja Mäeküla oma liiategi!“
„Või selle peale nii maiad teised?“
Kuru tõstab nina ja silmi. Esimene punab ja kestab päikese põletusest ja on otsast imeterav, mõlemad teised siravad siniselt ja tillukeselt nagu linaõilmed.
„Kas sa's ei tea veel, et Mäeküla piim on kuulus?“
„Voata!“
„Turul, sa kullake: aiva Mäeküla ja Mäeküla! — Mäekülalt saab pudru, teistelt apu vett! — Kaupmehed muidugi koa — — Mitte nii täis, Liisu!“
„Või meie kihvamehe lehmadel nii ea piim?“
„Lehmadel? — — Eit, kas kuuled — tema arvab, et lehmadel!“ Jaan naeratab üle püti võikambri poole; see naeratus on isevärki hapukas nagu ikka ja viib sinisilmakesed laias lagedas näos peaaegu kinni. „Nii palju tead sina, mehike, ka ollendri asjust!“
„Ei-noh, piim peab olema paras apu ja mure, eks seda tea isegi,“ parandab Prillup, „ja ega lehmad apenda, vaid ollender apendab.“
„Seda arvame meiegi.“ Jaan viib püti paigale, äigab särgikäisega triibulist vesti ja tuleb nina urgitsedes tagasi. „Aga või siis nüid piim peaasi on, kui seda va kullakarva savikest ei oleks!“
„Noojaa, ärap seegi sul kuulus on?“
„Ega kaevata tohi. Küllap on neil linnaski keeled suus. Saksa teenijail päris kõva käsk: roosiga võid — roosiga võid — naelal olgu Mäeküla roos peal! Sel ei ole peti- ega miski muud võerast maiku. — — Viiu, kui sa suurest kernust koort valad — pane õige tähele, kas seal mõni iir sees ei ole, sabaots nagu paistis!“
Ta vajutab pöidlad jälle piima sisse ja pöörab riiulite poole. Tema naiselik-ohtrat istmikku ja lüheldasi reisi katavad ilmatu laiad voldikad püksid. Kodumail kannab Mäeküla „ollender“ pastlaid.
„Aga sa ütled vähe olema — ikka veel vähe olema“ — — Tõnu pilk teeb uue osavõtliku tiiru üle pütiridade ja riivab ka ukse vahelt paistvaid kooreanumaid — — „mis siis muud: las vana muretseb udaraid juurde.“
Kuru ei vasta tükil ajal; ta on mõnest seinapoolsest pütist prussakaid leidnud ja õngitseb neid näppudega välja; paksupiimased surnukehad pillub ta endamisi siunates auklikule savipõrandale.
„Las muretseb juurde — ea öelda, las muretseb juurde, aga või lehmi loadalt muidu antakse! Siis osta ise ja too talle kingiks.“
„No oli ju kuulda, et akkab rohkem põllueina pidama ja siis ostab juurde.“
„Jaa, kullake, miks mitte, kui aga Kuru Jaani kriidikassast raha antakse!“ Hapukas naeratus, mille Jaan üle ukse perenaisele saadab, on seekord avaram ja paljastab ta valged terved talupojahambad sinakate huulte vahel. „Siis võiks ka uued laudad ja tallid ehitada ja mõisale teise korragi peale teha — miks mitte — miks mitte!“
Jutule tuleb tõke, sest vaheseina taga olevas perekorteris puhkeb karjanaise „viimane“ äkitselt karjuma, nagu näpistataks teda tuliste pihtidega, ja varsti uluvad paar eelviimast ühistundlikult kaasa. Siis lööb veel kiunuv naisehääl nagu pika piitsaga sekka.
Prillup tahaks nüüd võimasindamist pealt vaadata ja Kuru perenaist eriti teretada. Ta astub ümber nurga, et esiruumi teepoolsest aknast vabamalt sisse näha, leiab selle aga kinni olevat, — vist tolmu pärast, sest siit on palju möödakäijaid. Õieti võiks ta juba minnagi — ta on rohuaia taga saoveol ja kulutab oma lõunatundi —, ei näi aga raatsivat ning poeb haopinu ja turbariida kõrvalt otsmisele aknale tagasi.
Ulgumine ning kilamine sealpool seina hakkab raugema. Tõnu toetub küünarnukkidele ja otsib, mida öelda.
„Aga kui sul teinekord sooja ajaga — ta on jo jumalamage ja kuival —, kui sul neist roosiga naeltest, sest kullakarva savist“ — nimetus näikse Tõnule meeldivat —, „kui sul mõni neljakandiline nael juhtub järele jääma, mis sa siis teed?“
„Matan surnu maha.“
„Matad surnu — —?“
„Nojaa, matan maha — mis surnuga siis muud!“
Tütar siin ja ema seal hakkavad naerma. Viimane ilmub lävele.
„Ää kuulagi — see on nihuke piimamehekeel. Nad potsivad vitsikutesse, mis järele jääb, ja müüvad köögivõi pähe odavamalt ära.“
„Ah soo, ah soo —“ nüüd on naerukord Prillupi käes —, „lauavõi on siis nii kaua lauavõi, kui ta lauavõi kastis seisab; matad aga vitsikusse, siis on käuhti köögivõi — —“
Ja Tõnu kitsad teravad õlad võbisevad, ta karvane suu on pärani lahti; Kuru omad ei mäleta, kas nad teda kunagi nii lõbusalt on kuulnud naervat.
„No aga — või seda siis nüid igaühele tihti juhtub,“ kuulukse seepeale Jaani pomisevat, kes sooja piima püttidest esimesi kärbseid püüab, „surnumatjad on ikke need, kes elusat surma eest ei oska oida, nagu va“ — ning Kuru loeb ümbrusest mõned säärased ette, kelle hulgas aga Mäeküla ollender mitte ei ole.
Prillup vabaneb naeruhoost, ta hääl on natuke närtsinud, kui ta kohendava vaheaja järel jätkab:
„No aga need kolmepäevased vasikad, mis sa sinna vead — märjad teised vist veel —, ega sul nende tühjade vahelt vist suuremat saagist ole.“
„Miks?“
„No eks lihunik näe —“
„Mis ta näeb? Ega vasikatele otsaette ole kirjutatud, kas ta kolm või kuus päeva vana on.“
„No eks ta katsu käega.“
„Katsugu, ega ta päävi ikka kätte soa! Tee peal ees teised, kõrtsi juures kauplevad, enamiste nokastand — kui sul aga enesel suu peas on! Tee-ja soaparaha tuleb ikke — võivärvi võib koa veel juurde arvata.“
„No seda kulub võimeistril vist õige pailu?“ Tõnu pöördub viisaka muigega perenaise poole, kes veel piitade vahel seisab.
„Talvel, mitte suvel; olla juba liiga kollase või põlgajaidki ostjate ulgas!“
Nüüd tekib väike talituslik sekeldus piimamehe perekonnas, mis nad kõik võitehasesse viib, ning võõras läheb selle aja sees oma teed.
Kui Kuru Jaan märkab, et vari aknalt kadunud, võtab ta pika varrega lusika ja teeb ees koore ning või ja taga piimade peale kolm pühalikku risti:
„Mine tea kellegi silma — — Tuleks seegi aken õige kinni hoida — —“
Aga Kruusimäe kandimehe jalus on midagi, mis neid salaväega mõisa piimarentniku poole veab.
Kui ta lähemal pühapäeval kirikust tuleb ja Kuru väravast mööda on minemas, ei kõhele ta kaua, vaid astub sisse. Ta on natuke „saanud“, ja sel elevusel kahaneb see, mis teda ja teisi temataolisi juba aastaid Kuru kantnikust lahutab, üsna tühiseks asjaks. Ta teab ju ka, mida kõnelda, et Jaanile sallitavaks külaliseks olla, — seda teavad nad vallas kõik, iseäranis aga Kruusimäel.
Kuru rahvas on lõunalauas. Isa ja ema istuvad, poeg ja tütar seisavad. Isa jutt emale on pooleli, ja et külaliseks on keegi Kruusimäelt, siis võtab ema kui kuulaja ta teretuse vastu, kuna isa kui kõneleja sõna peatamata jätkab:
„Kulla mees, sa pea ikke koa natuke aru, mis sa suust väilla ajad — tee ikke koa silmaluugid lahti, kelle ees sa seisad! Kes teise sant on, ei sel maksa pugu püsti ja jalgu arki ajada! Mis siis viga, kui juba iga künanärija sulle ninasse võib karata! Sul võib kümme korda õigus olla, aga jumal on sulle suu pähe loonud, ja mitte lõuad! — — Jaa, mina olin ükskord koa sitasööja — see on õige, ega ma seda ei salga —, aga mitte see ei loe, mis oli, vaid mis on! Sina aga, kallis vend, oled omaga nii kaugel, et sul toa taga enam ei maksa käiagi — viia pole sul sinna ometi midagi!“
Esiti turtsub tütar, siis turtsub poeg, perenaine aga jääb tõsiseks. Tema piherikus näos, millel endisest jumest veel mõni laik sügisest puna püsib, liigub ainult üks kurruke kulmude vahel, kuna ta silm lusika pealt vähe ukse poole pöördub. Prillup aga ütleb:
„Nät seal! Mihukesele molkusele sa nii andsid?“
Kuru peremees sööb üürikese aega, jutustab naisele riiu lõpu hapukal naeratusel ära ning kohmab alles siis külamehele üle õla molkuse nime teatada, kes seekord mitte mõni Kruusimäe kantnik või pops ei ole, vaid vallakese päriskülast üks kohapidaja, ja mitte kõige armetum teiste seast. Seda kuuldes tõmmutab Prillup õlgu ja ta põsekarvades levib poolpeitunud helk.
„Jaah, eks sina, mees, ole soand omale sammalt kasvatada, — sulle oli see nõnna antud, — kuhu see kullakarva savi ja see lumekarva pudru, siis ikka jääb!“
Jaan sööb jälle. Laual on herneleem ja sealiha. Ta lõikab vedrupeanoaga valget, öllivat pekki ja lükkab lahakad noa ja pöidla vahel suhu, mille ümbrus juba laialt läigib. Külalise tulekust saadik näib liha talle eriti maitsevat, sest tema mätsutamine on märksa vägevnenud ja näoilme palju magusamaks muutunud. Ning higipiisad ta väheldasel rahaümmargusel pealagendikul naeratlevad.
„On mis on“ — ise närides — „ja jumal juba teab, mis ta kellelegi jagab — — aga ega ma seda, mis minule osaks on ustud, ise küll ää ei söö,“ — pool-ohkamisi — „eks lapsed ükskord leia — —“
„Astu ligemale, Tõnu, ja toeta järile,“ tähendab perenaise kõlatu hääl vahele.
Kuru vaatab, lõug hiilgel, esimest korda täie näoga külalise poole ümber.
„No mis ta's sinna istub — asu parem juba mesti ja tee suu seks! — — Poiss, kui su kõht täis on, siis pane käed risti ja tee, et nurka soad — söömalaud ei ole aigutada ega maigutada! — — Noh, Tõnu, — ehk katsud ja lepid, mis laualt leiad.“
„Küll ma juba lepiks — ega meie Kruusimäel seda aega enam mäleta, mis asi liha on, ea veel, kui keegi silgusabast kinni soab, aga näe — ole terve pakkumast — näe — mul jo kolm last kodu, kes saia ootavad —“
„Kolm? Kes see kolmas sul on?“ naeratab perenaine.
„Eks see kõige suurem ikke! Mõista teist naiseks veel pidadagi, peab enne veel arjuma. Ega ta küll oastate poolest — aga nii oma olemisega — —“
„Ei sa ole temaga siis ästi rahul või?“
„Ei noh, rahul olen küll, perenaine, rahul olen küll — ega ta mul kedagi paha tee, muudku et vahel ei oska teist lahus oida oma kahest, — ja teinekord — nad seal metsa pool on jo kõik vähe teist tõugu inimesed, üks nii, teine naa —, teinekord näed, et sa tast hästi aru ei soa või kuda tuleks öelda — aga rahul — —“
„Astu aga ligemale — ega sul rohkem täita ole kui üks kõht,“ otsustab majaisand ja Tõnu ei punni kauemini vastu. „Kust sa õieti tuled? Kaude kirikust või? Käite jo muidu Mädakaelast paljajalu läbi.“
„Kirikust neh,“ Prillup kohendab end Villu toodud toolile. „Va Trummi Joap võttis trahteri eest vankriotsale — ega sul siis ole teist kord jalgu lahti kiskuda.“
„Käid aiva üksi kirikus?“
„Ja noh — egas teised kaks tahaks maha jääda, kui Mari läheb — jumal oidku! — — Aga näe, ühel põle uut rätti, teisel põle uut mütsi — — soa jo kõigega nii, nagu imustaksid teised.“
Süüakse mõni aeg vaikides. Leemelurinast käib Kuru Jaani matsutamine üle. Viina lõhna on taoti tunda. Liisu paneb tähele, et Prillup võtmisega hästi hakkama ei saa. Ta näpud värisevad, silm ei pea paika ja põsenukkidel heitleb puna. Liisu vaate muljel vahib ta korraks suurelt üle laua tütarlapsele otsa ja viimane ei tea, kas see pilk oli karistav või kartlik.
Liisu lõpetab käsi risti pannes ja kaob vennaga toast. Ust kinni pannes riivab ta silm külalist selja tagant. Ta meelest on, nagu oleksid Prillupi juuksedki rahutud.
Aga Prillup algab äkki üsna rahulikult:
„Jaah, eks selle ilmaliku varaga ole ikke küll. Ütleme, nagu sellegi maja leivavanem. Eks ole soand tihtigi iseeneses mõelda, et kuhu see mees küll viimaks oma raha mahutab, kui ta teist nii kaua veel peaks rahklema!“
„Teist nii kaua?“ Jaan naeratab hapukalt. „Ega ma põrund ole! Ega ma põrund ole, kulla mees! Pool ööd kägaras ankrute vahel köögutada, teine pool kõveras kõrtsipinkidel konutada, oastast oastani nagu igaveses killavooris — neetu, vennike! Ma tahaks käsi koa natuke puusa panna ja kord peremeest mängida: las palgalised tukerdavad. Oasta või poar veel — mitte enam —, siis tahan jalga oma mullapinnale toetada, siis —“
„Võta ometi liha, Prillup, miks sa nii närveldi nokitsed,“ manitseb perenaine.
Aga Prillup ei kuule teda, ta kuuleb ainult tulevast peremeest, kes tahab käed puusa panna ja jalga oma pinnale toetada.
„Ääp siis mõne sajatiinuse sealtpoolt jõge nopid — meie omadest pole jo ühestki asja?“ Ise vahib vaagnasse ja sipsib lusikaga, nagu tõrguksid herned sisse minemast.
Jaan ei vasta kohe, ta silmitseb mõtlikult väikest leemeloiku enda ees; siis tõstab nina ja veeretab pead ja tilgutab peene, alandliku naeru vahelt:
„Ega tea, ehk akkab ammas kahegi siukese peale — ehk akkab viimati — mine tea nüid nii kriipsupealt —, ehk akkab mõne mõisakese — — mõne karjamõisakesegi peale!“
Ja Jaani mõlemad linaõilmed sinavad külalisele korraks silma.
Selle lusikas peatub avanenud suu ees, ja kulub nõksak aega, enne kui sealt veidi sumbunud „nät seal!“ välja saab.
Kuid sellele järgneb seda hoogsam: „Nojaa — nojaa — — kus ta jääb — kus ta, kullake, jääb!“ Ja kui ta lusika on tühjendanud, vapustab Prillupi kitsast rinda ja teravaid õlgu suur rõõmus naerupodin. Ta vaatab ühe pealt teise peale ja kõik ta karvatihnik põsis naerab kadestamata soovimust.
Siitsamast saab ta kõhtki täis. Perenaine, kelle väike sõrm leivaraasukestega mängis, tõstab pilku ja katsub veelgi sundimisega õnne, aga Tõnu paneb lusika maha, vajutab oma noa liikmesse ja taganeb tooliga lauast, kui ta mõlemal kätt on surunud. Näpud äigab vene saabaste ludusse-varisenud säärte külge ära.
„Sul ehk oli viimate asjagi, Prillup?“ küsitakse pererahva poolt.
„Asja? Ah soo, pidin peaaegu unustama! — Mõtlen va Tiitsu Mihkliga homme õhta silguranda sörkida — ka natike värsket jaanipäevaks — — ehk võiksime sullegi, kui soovid —“
Kuid Kuru on linnast hiljuti toonud; ta toob oma kalad ikka linnast.
„Nojaa, nojaa — — Väravas torkas äkki meelde: astud õige sisse ja kuulad — — Ega sest kedagi ole — —“
Väline ilm vihtles päikeseleilis, karjamaa savikingud helendasid kõrbevast murukirmest läbi, ja Prillup kõndis tüki teed peaaegu kinniste silmadega. Ta jalg oli kerge, niuded nõtked ning peagi otsas jälle hõre ja lahe. Nõnda jõudis ta sepapajast, võsast, aidasarapikust mööda, ilma et tähelegi pani, millal. Aga kui ta Kruusimäe vainuväravale lähenes ja kolme üksiku kaharmänni kohal seisis, mille varjud kumaval liivaseljakul nagu kolm kätt haraliaetud sõrmedega tema poole kaapasid, siis tikkus talle korraga närvetus peale. Ta istus tee äärde suurele põllukivile, võttis pea käte vahele ja ägas tasakesi.
Aga ta tuleb jälle.
Vahk vajub, teine tõuseb.
Mardikas, mis saksa suust kandimehele kõrva lendas ja sealt põue roomas, sureb ja ärkab uuesti ellu.
Ta sureb päeval ja ärkab öösel — sureb aga ka öösel ja ärkab päeval.
Ja kui ta taas ärkab, siis on ta elavam kui enne, ja põletik, mida ta olemine tekitab, sööb hinge edasi ja edasi.
Vahk palavikku vajub, teine tugevam tõuseb.
Tõnu ei tohiks Jaani naerda oskuse pärast juttu ikka jälle asja peale juhtida, mis südamele armas: ta ise oskab nüüd meisterlikult sedasama. Vahe on ainult selles, et Tõnu asjast, mis tema südamele armas, kõneleb ühele, Jaan aga omast kõigile. Ent seda sagedamini peab see üks Tõnu asja kuulama.
Tõnu puurib, sest et teda puuritakse.
Ta on visa, sest et teine puurija on visa.
Kui ta natuke targem oleks! mõtleb ta täna.
Kui ta natuke rumalam oleks! mõtleb ta homme.
Mari aga pole tark ega rumal, ja see on süüdi, et Tõnu puurimine ei edene.
Maril on hea uni. Ta ei saa hommikuti maast üles. Ta haigutab ja ringutab ja siunab suvist ööd.
„Põõnaksid ea meelega keskhommikuni, mis?“
„Põõnaks küll!“
„Või ehk lõuneni?“
„Vahel põõnaks lõuneni kah.“
„Noh, on jo naisi, kes nii kaua magavad, kui tahavad.“
Mari haigutab ja ringutab, nii et silmad vesised. „Küllap neid on.“
„Ja ega nad seda õigust kõik kätkist leind.“
„Ega vist.“
„Vaid üks sai nii, teine teisiti.“
„Nagu ikke.“
„Nii kuda kellelgi õnne oli, ja kuda keegi oskas õnne sarvist kinni aarata.“
„Vist küll — ooeeeh!“
„Kuru perenaine võiks nüidki juba keskhommikuni magada, kui tahaks, ja oasta või poari pärast kas või õhtani.“
„Kahju küll, et ma Joani naine ei ole!“ naerab Mari, murrab laiskusel selgroo ja hüppab voodist. —
Aga suvine töö on raske.
Mari teeb tujuti tiidsalt ja jõudsasti tööd, ent tujuti on lõtv ning loid. Siis vintsleb ja raibleb, silmad kalkvel tüdimuse pärast, ega häbene pikka puhkustki pidamast. Kodunegi talitus jääb tal sagedasti unarule säärase trotsliku tuju pärast.
Sellest on Tõnul kinni hakata — kord ühte-, kord teistviisi.
„Jaa, Mannike, töö on ränk — töö on ränk mõne inimesele! Aga või see tema süi on. Ta põle töötegijaks sündind — ei ole kohe sündind ega pandud looja poolt! Ma olen ikke näind ja öeld, et inimesi on kahte seltsi ilmas: ühed on talupojaks loodud, teised saksaks, ja lihast tunned neid ära. Sinul, Mannike, sul on saksa liha luiel.“
„Hea küll, ma panen siis jalad seina peale, muidu teen pattu jumala seaduse vasta.“
„Ei-noh, seda võidki, kui sa aga jumala näppu tähele paned!“
„Küll aga ea näpp, mis mulle veel teist vanameest juhatab!“
Selles, kuidas Mann kulme tõstab, on midagi, mis puurimise seks puhuks seisu paneb, nagu oleks riist raua vastu tõuganud. Tõnul sureb sõna suhu ja mõte pähe, ja vahel peab pead pöörama, et silma teise silma piste eest hoida, sest see küünib südameni ja sealt varvasteni.
Ja siis järgnevad nõutusepäevad, ja jälle lootusepäevad, ja vahel sekka päevad, mil Prillup kontori poole teel on, et saksale oma „ei“ viia ja kõigele lõpp teha. Aga ta keerab ümber — kord ligemalt, kord kaugemalt, kord otse kontori ukse eest, ja kui ta teda väljas näeb, võimaluse palgel temaga nelja silma all kokku puutuda, siis põikab kõrvale kas või viimasel pilgul. Ta ihkab, et teda kutsutaks, sealtsamast aga kardab kutset ja tunneb tänu, et temaga nii kannatlik ollakse. Ta loodab ja ühtlasi muretseb, et asi on ehk juba ununenud. Ja kui juhus nad viimaks vastamisi viib, siis ehmub Tõnu ja ühtaegu laheneb tal rind.
Ta leiab vanahärra Prillupi alt heinasaost ja peatab tuksatades sammu nagu inimene, kes pesas puhkavale karule kogemata peale sattus. Nende vaated ristlevad ja pagevad lahku, veidike aega ei tule kummagi suust sõna. Kremer istub poolseljakil sao sisse muljutud urus, müts on tal põlve otsas, tuul tõstab taoti ta vägevaid kihvu.
„Noh, Prillup, sa ei näita mulle enam nägugi.“
Tõnu kobab alles nüüd katte peast ja jätab käe, mis seda hoiab, kukalt sügama, nagu tähendada tahtes, et ta juttu lühikeseks peab.
„Ei old ärrale kedagi reakida.“
„Ei sa taha siis ollendreks akata?“
„Ah ollendreks? — Tahaks ehk viimati koa, aga kas ärral sellega siis ikke tõsi taga on?“
„Tohoo ullu!“ Härra von Kremer saab pesas püstakamaks. „Kas arvad siis, et ma sinuga aiva tühja lori ajasin?“
„Ei ma’nd seda koa just ei arva, ja eks ole soand natike arugi pidada, aga või mina siis see olen, kes viimase sõna ütleb.“
„Kas siis Mari ei taha?“
„Nii ta vist on.“
Saks paneb mütsi pähe ja haarab kepi konksust kinni. Mõlemad vahivad ühtaegu ringi, kas kedagi ligidal ei ole.
„Mida ta siis kardab? Et jutud tõusevad?“
„Seda koa — seda muidugi koa —“
„Mida siis veel?“
Tõnu tammub. „Mine nüid tea — eks tal ole oma tujud ja tahtmised — ega temast õieti aru soa — —“
Kremeri-härra suured silmamunad tihedate puhmaste all tõstavad teri, nende vaates on nüüd midagi, mida seal enne ei olnud, ja Tõnu käsi omatehtud jämeda õlgkübaraga vajub kuklast õlga ja rinda mööda alla.
„Kuule, Prillup, sa valetad mulle. Ma tean, et Mari nõus on, aga sa ise ei taha —“
„Ärra teavad —?“
„Jaa. Ega Mari siis rumal ole. Mari tahaks ea meelega elada ja oskaks elada, tal juba niisuke nägu peas, aga vat sina ei raatsi, sa oled kade.“
Prillup vaikib lahtise suuga, ta silmad keerlevad otsides ja pahem käsi hõõrub puusa. Ta seisab millegi uue ees.
„Võib jo olla — võib jo olla, et ma ise — et ma natike raatsimatagi olen, — aga tema põle poolt sõna öeld, mitte poolt sõna — ei sinnapoolegi!“
„Soo, — küll sa aga oled tark!“ Kremeri-härra tõuseb jalule. „Naine peab seda sulle ütlema, kui näeb, et sa ise südamega vastu punnid — — küll sa aga oled tark!“
Ta pöörab vastasele selja ja teeb minekut, kuigi viitlemisi. Mõminal saadab ta üle õla veel tagasi: „Aga eks igaüks tea ise, kudas ta oma asju ajab.“ Ja Prillup näeb, et ta kael punetab.
Ent mitte ainult kael, Ulrich von Kremeri nägugi punetab. Ning silmiski on tal nii palju kuuma puna, et vaade varju tunneb. Ja siis on ta meelest, nagu torkaks seal sees paar korda, seal, kus see vigane klapp elab. Kuid see ei ole viha, mis temast läbi lainetab, nagu Prillup arvab, vaid ainult tugev hoog rahulolematust iseendaga, mis mõruks mõtteks kujuneb: Ich hätte mich mit dem Kerl nicht einlassen sollen!
Seal aga selgub, et härra von Kremeril veel sugugi asja ei ole endale etteheiteid teha. Teda ei lasta minna, talle tullakse järele, kaup ei ole veel ammugi katki.
„Ärgu ärrad pahaks pangu,“ — Prillupil on käsi kübaraga jälle kuklas — „ma tahtsin veel öelda, et ega miski otsust ole tehtud meie poolt, et kogu see värk on jo alles poolikul, ja ärrad võiks meile enam aega jätta aru pidada ja läbi reakida —“
Kremeri näost on kõik puna pühitud; kuna ta mütakas kere viiliti kandimehe poole pöördub, vahetavad ta kihvad ja kulmukarvad paika ning rämedal häälel on jälle õlitumust.
„Ega ma sulle aega ole keeland, Prillup.“
„Nojaa, nojaa — ega ärra ole keeland, ärra on isegi kannatlik old, aga või siis teisiti soabki, eks igal asjal ole oma konksud. Oleks ehk kõik juba tahegi“ — Prillup kisub suu naljanaeruks vildakule, ta silmadki aitavad vabandust paluda —, „kui ärra nii öelda noor oleks. Aga et tal üks vana juba kaelas on —“
„Kas ta seda ütles?“ Kremeri keha nihkub veel nõksu Tõnu poole ümber.
„Ei-noh, kus ta’nd lausa julges öelda, eks saks ole selle eest jälle saks! Aga võib jo nii arvata ja aimata noorest rõõsast verest, ja ega nihuke siis kohe aru soa, mis sa talle muist asjust seletad, reagi otsekui lapsele — justament kui lapsele —“
„Kui noor ta siis õieti on?“
„Rukkimoarjapäevaks kuulukse kakskümmend üks soama, aga või siis oastad kedagi tähendavad, nemad seal laanekõrves — eks ma tea neid, olin jo Ruisu metsahärral omaaegu poisiks —, nemad ei soa täie inimese tolku enne pähe, kui kulmud alamale vaduvad ja esimesed varesejalad silmi ümber sigivad, aga on ka neid, kes varsa-aruga audagi lähevad —“
„No siis ma võin jo kaua oodata!“
„Ei-noh, ärra — eks ole jälle mõningaid seas, kes varem valgust võtavad, kellele võib tikuga üht ja teist pähe pista; ma tunnen ka nihukesi sealt nurgast, ja ega minu Mari — nagu ärra isegi ütlesid — —“
Kuid Kremer, kes Tõnu kitsikusevadist ilmagi poolt sõna ei usu, lõpetab jutu.
„Jäägu siis nii, ja teine kord tood mulle sõna.“
Ja kuna ta juba kanda pöörab ja keppi tõstab:
„Võid talle ka öelda, et juttude pärast olgu mureta, kui ta ise suud oskab pidada, ja sina, Prillup, ka.“
Ning lõpuks mõne sammu pealt:
„Ta võiks jo ka üks õhta ise mulle ütlema tulla.“
Tõnu näeb veel, kuidas ta pahema käega rinda, külge ja selga äigab, nagu ennast puhastades, siis hälvib ta sõudev kogu tõmmult haljasse hiide. —
Pärast seda päeva hakkas Prillupi Tõnu teisiti töötama: mitte enam kaude ja mõistu, vaid lausa ja suisa. Ta ei tükkinud peale, ta ei nõudnud ega nurunud — see tundus talle väärana, kuigi ta tarviliku vahvuse vahel kokku oleks saanud —, aga ta sitkenes väsimatuks ohvri hukutavat eesmärki ette tuues, seda ikka jälle uute värvidega võõbates ja paremale paistele nihutades, et taas sama järeldusega lõpetada: „Noh, Mann, kuda oleks?“ Ja et Mari paraku Mann oli ja et talle see õilmeline eesmärk kaugena ei paistaks, siis lühendas painaja aega mõlemalt palju rahklemist nõudva piimaäri ja kujutatud eesmärgi vahel. Ehk aitab juba viiest aastast — kuuest, seitsmest aga julgesti, sest või neil siis otsekohe mõisa tarvis on, saab ju vähemastki, et kergemaltki, kuigi aeglasemalt viimati sinnasamasse välja jõuda. Küll vaheldusid Tõnu mõlgutused sest lähemast puhkejaamast kõrvalasjaliselt — kord kõneles tavalisest talust, kord veskikohast, kord kohast müüdava metsaga või säärasest avatava poega, — kuid truuks jäi ta sigitavale mullale, nurm ja aas ei kadunud ta kujutustest, siin tahtis ta jalga omale pinnale toetada nagu Kurugi, kelle sõna ta meelsasti kordas.
Mari seisis vakka nagu koer, kelle seljast kirpu otsitakse. Ta ep öelnud „ei“ ega öelnud „jaa“, ei viitsinud viimaks kiitsakat naljatustki tõrjumiseks tarvitada. Midagi ei läigitanud tema rahu, ta naeratles ainult või vaatas mõttekaugelt kõõrdi, vahel sügavat kätt kõrva taha pistes, vahel ka vaikimisest äkki laulusuminasse sattudes. Rähn täksib puud ja see vastab kohe, kust ta õõnes on — mõtles Tõnu, — mina aga kopin oma puud päevast päeva, ja ei anta mingit vastust! Seda oli raske mõista, kuna tal meelde ei tulnud, et puid leidub, mis rähnilegi jaatades ei vasta. Umbusklik nagu mõisasaks, oli selles õieti ka Prillup, ja Prillup seda umbusklikum nüüd, kus ta kinnituseks saksa umbusku oli kuulnud.
Seal juhtus viimaks midagi, mis kuuldus, nagu vastaks Prillupi puu ühest kohast õõnsalt.
Nad istusid pistandi ees, Mari keetis õhtusöögiks uudsekartuleid, Tõnu lõikas vikatit. Tõnu oli jälle oma salmikest laulnud, oli jala jälle ühe suure päristalu mustale mullapinnale toetanud, nooriku koduigatsust eelduseks võttes lõpetas ta seekord sõnadega: „Ja siis läheksime metsa, mitte mõjale, — Ruisule läheksime — mis sa arvad, Mann, kui me õige Ruisule läheksime?“
„Miks mitte linna?“ küsis Mari ja vaatas kõõrdi tulle.
„Linna — —? Mis me linnas — —?“
„Seal on kõiksugu inimesi ja nii palju asju.“
Alles järgmisel pilgul paljastus Tõnule naise küsimuse põhimõtteline tähendus. Ta suu läks ammuli, vikat libises jalgade vahele maha, nuga paremas käes jäi otseti põlve peale.
Ja siis kargas talle meelde üks juhtum, üks tähelepanek, mis Mari mõtet sihi poolest aitas seletada.
Mari nägi esimest korda linna (see ei olnud metsanaisterahvaist sugugi haruldane), kui nad pulmade eel kahekesi sealt mõrsjaehteid ja pidukraami käisid toomas. Tüdruk oli kui teises maailmas, kui maailmas, kus iga sammu takka uut imet näidati. Täbar oli temaga asju ajada; ta jäi ühtelugu seisma ja silmitsema, kadus rahva hulka paar korda äragi, nii et teda nagu last tuli otsida. Ja kui Tõnu lõpuks üksi üht käiku tegi, kuhu mõrsjat tarvis ei olnud, siis ilmus Marike alles nii umbes poole söömavahe pärast hobuse juurde tagasi: aeg kulunud „inimesi ja asju“ vahtides käest. Ja enesel õhetavad põsed.
Teel tõsine, sõnakehv ja mõtetes, lõi teine alles kodus sulama, ja nüüd oli tal terve ait juttudest tühjendada, mitmeks ja mitmeks päevaks, ja praegugi veel võis ta lastel kõrvad kikki ja suud lahti võtta mõne lookesega, mis ta endistele järele sõõrutas. Mari oli linnas mõne tunniga rohkem näinud ja kuulnud kui Tõnu kogu eluajal, kuigi see käis seal aastas mitu korda.
Või siis linna.
Tõnu ihkevallast ei seisnud küll miski kaugemal kui linn. Ta oli seal end ikka üleliigsena tundnud, kitsikus mattis tal hinge kinni ja süda läks täis inimeste peale, kes näisid välja õpetatud ja vannutatud olevat temal jalus longerdama, teda tõukama ja müskama. Ta tänas iga kord jumalat, kui sealt tulema sai, ja pani endamisi imeks, kuidas inimesed säärase laadaeluga võisid leppida ning selles püsida. Ja mis veelgi hullem: pead kõik ostma, mis suhu pistad, tengelpung olgu alati näpus, maast pole ivakestki võtta — söö puhast jumala raha! — Aga mis võis tema linnaõud praegusel puhul kaaluda! Sinna päeva oli veel palju aega, kui selles asjas lõpuotsus tuli teha. Sinnaajani oli teisest tegijast küpsem inimene saanud, ja kuigi tema tahtmine peaks peale jääma — eks linnas elata viimati kah. Puu oli rähnile vastanud, rähn teadis, kust viib tee tõukude juurde, — see oli sedakorda peaasi. Ning Tõnu kostis naisele:
„Ei-noh, võiks jo linnagi — —“
Aga mitte enam.
Nägematu nuga lõikas jutu sest kohast katki.
Ja mitte tänaseks, vaid mitmeks päevaks.
Tõnu tegi käeliigutuse, mis näis ütlevat: Aga eks meil ole aega veel kõige üle aru pidada, ning lahkus istmelt, nagu oleks tal rehe alla asja.
Ta ei teadnud, mis temaga sündis, aga ta seisis korraga tõsisemalt kui kunagi enne küsimuse ees: kas „jaa“ või „ei“? — õieti rumala, pururumala valiku ees: kas Kuru Jaaniks saada või Prillupi Tõnuks jääda? Nüüd, kus teine kalduv oli kahasse võetavat hinda maksma, lõi ta ise nii väga vaakuma, nagu varitseks teda kaubas aina kahju. Ta oli nagu kana takus lapsiku aimdusega: kuidas sa neist kolmest ühe teisele annad! Ta tabas end nüüd tõesti selle väiklase raatsimatuse pealt, mida heatahtlik kaubapakkuja talle pahandades oli ette heitnud.
Ses kitsikuses, mis temalt söögiisu ja unerahu kippus riisuma, palus Tõnu viimaks jumala käest head nõu. Aga vist olid sel ülikoormatud usaldusmehel parajasti mõne teise kandimehe asjad ajada: vastust ei tulnud ega tulnud. Siis võttis Prillup kätte ja läks targa juurde.
See elas Tapu külas ja kostis kohe. Ilma et Tõnu oma asjast õhkugi oleks hinganud — nad vahetasid sissejuhatuseks ainult mõned üldised kõnekäänud käekäigust ja elust-olust siin- ja sealpool jõge, kusjuures eit oma hiiglanina tubakaga täitis —, luges seesinane tark, kui ta kaardid lahti oli löönud, nagu raamatust, et Prillupi peremeest ootavat hea noos õnne, kui ta aga mees on õigest sabast kinni haarama. Takistusi olevat ees, aga neist tulevat targu mööda pöiata. Ja lõpuks laususid kriimud, imelikult lõhnavad lehekesed — Tõnu ninas oli lõhnal juudasita omaga kaunike sarnasus —, nad laususid lühidalt ja salapäraselt: Kes ei anna, see ei võta; ülejõemehel tulevat meeles pidada: Kes ei anna, see ei võta.
Aga just see tume sõna vedrutas Prillupi istmelt.
Ta surus eidekesel mõlemat kätt, tõotas toodud tasule sügiseks lisa ning läks.
Nüüd läks rähn tõukudele järele — jalamaid, jalamaid.
Kes ei anna, see ei võta — —. Kes ei anna, see ei võta!
Sutsu saunast põiki üle soo Prillupile oli ligemale tunni tee, aga Tõnu vehkis selle vist poole ajaga ära. Ta pages, nagu kihutaks teda kartus, et kaardimoor talle järele jookseb ja oma ilmutusest midagi tagasi võtab. Jõe äärest, jalga purdele tõstes, vaataski ta Sutsu poole ümber ning mühatas, kuigi kedagi näha ei olnud. Ja siis sealt kaldast edasi, nii mis vesi virtsus, — nüüd õieti teadmata põhjusel, ehk olgu siis sellel, et pühapäeva-õhtuke kodus pikem oleks saatusliku kauba küpsetuseks. Alles Kruusimäe kallastiku algel, kui ta jalad jälle kinni oli pannud — Prillupil ei tarvitsetud teada, et ta soost tuli —, tasandas Tõnu kõndi, põlvis väikest nõrkust, peas pisut umbust tundes.
Ta leidis nooriku sirukil õuenurmelt, kolm lahtist raamatukest kõrvuti nina ees. Maril oli nimelt pentsik viis ühteaegu vaheldumisi mitut raamatut lugeda: järk ühest, järk teisest. Sisu ei minna tal mitte segi, kinnitas teine ise. Mittepakilisi tubaseid töidki nähti teda nõndaviisi, üht jättes, teist võttes, tegevat — olla hubasem ja hoopsam. Naer ja nöökamine teda ei eksitanud, tahtmise taevariik pani kõigele vastu. Lugemisvara — tosin võidunud juturaamatuid ja laulikuid — oli ta isakodust kaasa toonud ja tustis neid nüüd juba tühi teab mitmendat korda, sest Prillupil, kelle juures peale hariliku usukirjanduse ainult väike tähtraamat ees leidus, ei tekkinud säärast vara juurde.
Kui Tõnu lugejale lähenes, tõstis see pilgu raamatu pealt, ent mitte kõrgemale kui tulija põlvini; luges siis rahulikult edasi. Mehe käikude järele Mari tavaliselt ei pärinud. Tõnu tõmbas kere naise kõrvale maha ja hakkas piipu toppima. Temale oli üsna hea, et teda nii vähe tähele pandi, sest nõnda sai ta mahti jutule ürjet ja häälele kindlust otsida, — praegu veel hüples rinnast midagi kurgu poole.
„Kus siis poiss ja tüdruk on?“ küsis ta mõne aja pärast prooviks.
„Pajusil vist,“ vastas Mari ja vahetas raamatut.
„Riidu läksite või?“
„Ei, ma tahtsin lugeda.“
Tõnu popsis vägevasti. Õhtutaevast riputati roosat õue peale. Nooriku pea ja raamat hõõgasid õrnalt.
„Meil jäi ükspää jutt katki,“ ütles Prillup viimaks ja pani käe nooriku pihale.
Mari luges edasi, koht näis magus olevat, ebateadlikult poetas ta seejuures käe tagaspidi ja nihutas Tõnu oma maha, nagu tülitaks teda selle lasumine. Aga ta oli kuulnud, mis teine ütles, ning pillas viimaks, kui põnevus tagasi andis: „Mis jutt?“
„No kas sa’s ei mäleta. Olid väga linna poolt. Et kui me nende piimadega kord nii kaugele soame, et siis läheksime ära linna. — — Nojaa, ma jäin see õhta natike mõtlema, oli nagu uus kuulda, eks ole selle mulla ja sõnnikuga soand ühte kasvada justku tigu karbiga. Aga ku ikke akkad aru pidama — eks linn ole koa ea, ega seal ole loomadega rokutada ega heinakõrre ja viljapea pärast mures olla, kõik on valmis ja kää-jala juures, muudku osta ja söö ja pea ärra- ja prouapõlve. — Näe, võtaksime kohe paar suuremat maja, — kui viitsib, teeks poe koa lahti või peaks kedagi muud veikest sehti, — kui ei viitsi, eks raha tee omapeadki sintsi. — Noh küll sul siis oleks aega ja mahti õite neid inimesi ja asju seal vahtida, — mis sa ütled, Mann?“
Noorik luges veel mõne rea edasi ja kostis siis silmi tõstmata:
„Rendi aga piimad, kui Joan mõisa akkab ostma.“
„Kui Joan — — ?“ Prillupi pikad koivad tegid siputava liigutuse, ta suunurk kiskus naeruviltu. „Ää’nd nailla tee — kes mulle neid piimasi siis veel annab! Nää, vanamees nüidki juba pahane, et ei mõisteta tema pakkumist näuhti vasta võtta, et tema teeb ead ja peab veel ootama ja kauplema nagu matsidega. — Võtaksid õite kätte ja teeksid lorile otsa peale“ — lause liugus õrnal manitsusel lõuga mööda karvadesse.
„Lori on kohe otsas, kui sa nüid vait jääd.“
„Kas siis — — kas sa siis ei taha või?“
„Ei.“
Prillupi rusked silmad kukkusid üürikeseks kinni nagu pähe sadanud löögi mõjul; ta võttis piibu suust ja pani jälle suhu, võttis veel kord ja pani uuesti tagasi.
„Aga sa lubasid jo — — sa ütlesid, et — —“
„Ma ütlesin, ma elaksin ea meelega linnas, kui võiksin.“
„Kui võiksid — —. Eks sa sedasi siis võiks — — eks sa — —“
Lugeja pööras lehte, ükski joon ta näos ei liikunud, siiski hääbus sõna Tõnu keelele, ta kael punsus ja kurgust tikkus toon nagu seesmisest kägistusest. Otsekui langenud tüvi lasus ta mõne aja veel murul, siis tõusis ja sammus toa poole. Marile tundus nagu nõtkuksid ta põlved.
Ööd pikenesid aegamööda, aga Prillupi Tõnul ei olnud sellest kasu, sest ta magas halvasti. Uni pelgus ja heidutavad unenäod rikkusid sedagi, mis oli. Temast, kes muidu magas kui ront, mainis Mari nüüd korduvat puhku, et ta unes ümisevat ja isegi juttu ajavat. Kord katsunud ta nutta ja teine kord lauldagi.
Nähtud uni oli enamasti nii segane, et nägijal sellest midagi meelde ei jäänud peale tunde, et ta kuidagi kimbatuses oli olnud. See aga, mis vahel meelde jäi, paistis mõistusele nii riimitu, et varstigi ununes.
Siiski, ühel ööl oli Tõnul unenägu, mis mälus püsis ja milles ka midagi kimbutavat ei olnud. Noor hüljes ronis üle jalutsiotslaua sängi ja asus Tõnu peale istuma. Ta jäi ainiti Tõnule otsa vahtima, silmis ja suu ümber sõbralik muie.
„Mis sa minust vahid?“ küsis Tõnu ja silitas ta pead ning lõuga, mis olid pehmed kui varsa mokk; loom pidi vaidlemata võima kõnelda, tal oli niisugune nägu.
„Voatan, et mis mees sina koa oled!“ vastas hüljes natuke rasvase, aga muidu selge häälega.
„Mis mul siis viga on?“
„Mis sul viga on?“ Hüljes väänas kentsakalt kaela. „Mõni mees nüid, kes naisest jägu ei soa!“
„Soo, — mis ma siis sinu arust peaksin tegema?“
„Valu andma, kulla vend, valu andma!“
Näpistas ühe käpaga Tõnu nina, teisega paitas nooriku põske, naeratas heasüdamlikult ja hüppas voodist.
„Kuhu sa siis ise nüid lähed?“
„Ääh,“ tuli juba eemalt nägematusest, „tuian niisama mööda moad-ilma ja annan tossidele head nõu.“
Tõnu naeris, kui ärkas: looma rääkiv suu, ta silmavaade, kõik ta tegu ja olu tundusid püsti veidrustena, ja ometi jäi tast midagi järele, nagu oleks Tõnu mõne tõelise isikuga koos olnud.
Ja see isik ei ununenud tal, ei kuju ega sõna poolest, ikka jälle tempas ta tema ees üles ja kordas oma jantlikku juttu.
Ja viimaks ei olnud see jutt enam jantlik ega isik enam hülgeline, ei, vaid Tõnu hakkas harjaseid naise vastu turri ajama, sest õpetus osutus mõistlikuks, nii mõistlikuks, nagu oleks see Tõnu enda peast tulnud.
Küll läksid esimesed katsed nurja. Naisel olid liiga haljad silmad. Nende räbeda vaate all oli Tõnu meelest, nagu pistetaks talle sõrm kurku. Aga ta teadis nõu. Ja kui ta ühel õhtul, mahorkapakk kaenlas, kukega torni poolt tuli, siis oli ta haljaste silmade vastu varustatud.
Jutu asu sobis kohe.
Oleks tema, vaene mees, teadnud, et ta niisuguse lõõbiga kimpu saab! Majas kõik ui-ai, koorenatuke hapneb kibedaks, kanad munevad ei tea kuhu, kaljakapp seenetab, ei mehel ega lastel ole enam puhast hilpu ihu peale panna — perenaine kilkab plikade ja poistega kiigel! Mees tuleb tühja kõhuga teelt — uks tabas, käigu naist kiigelt otsimas ja kutsumas!
Noorik näeb, haistab ja peab suud.
Eks ta, hea mees, ole soand juba küllalt silma kinni pigistada ja mõndagi kurgust alla kugistada, kus teise kops ammugi üle maksa oleks läind; ei ta ole sõna lausunud õuest, kus praht üle pea kasvab, ei lehmast, kes laudas sita sisse upub, ei kaljaastjast, mis jumal teab millal viimaks hauet nägi — —
Tõnu joob kapast ja purtsab kõik põrandale — solk mis solk!
— — Aga ärgu ta arvaku — kõige pikemal köiel on ots, ka Tõnu kannatuseköiel. Ja siis võib kergesti sündida, et see köieots vihisema akkab, kurjaste vihisema akkab! — Oleks siis veel inimene, kes püüab mõneski asjas mehele meeltmööda olla, kord ka sile ja nõtke, kui mees tellib ja elu nõuab. Seal on see mõisa-asi. Ei tema taha! Miks ei taha? Mine küsi!! Ette tuua ei ole kedagi. Purupaljas kius ja jonn. Et aga mehest üle käia! Kahjust tema ei ooli! — Vanasti olid kõik seelikukandjad saksa päralt, võttis, keda imustas, ja keegi ei tõrkunud vasta, noorikki oli enne tema ja siis alles oma mehe naine, ja ühelgi ei old valida, kas saks noor või vana, nägus või näotu. Kus meie Maril nina püsti — ei kõlba Mäeküla vonn temale, peaks vist mõni noor ja ilus kindral olema.
Tõnu peatub ja ootab, noorik aga vaikib edasi. See mõjub Tõnusse nagu vastukarva silitamine koerasse.
„Kui ta veel suugi lahti teeks ja oma lollusi ilmutaks! Siis saaks ometi järjele ja juurele, misuke pegla ta õieti on! Kui ta tuleks ja ütleks: ma kardan pattu. Aga mis kuradi patt see on, kui mees nõus on! Pattu teeme kõik iga pää — akka seal äärt või piiri otsima! Ja kas saksad siis paganad olid, kui külapruudid omale pärisid, või on ehk meie oma pagan? Ei, nad kardavad kõik jumalat, palju enamgi kui meiesugune, ja seesama papp on neil mis meil. Ja kui see patt oleks — kas arvad siis, et jumal ja kirikhärra oleks seadust lubanud, et saks võib sada naist pidada? — Ära sa minuga vaidlema tule, jääd varsti jänni oma kummi- ja lõsnatarkusega.
Tõnu suu on kuivaks läinud. Ta austab kaljakappa pika sõõmuga. Voodisambale najatuv noorik näpib nina ja äigab suud.
„Ehk kui ta siis ütleks: ma äbenen teisi inimesi. Aga ää parem tule alpimagi! Eks ma ole sulle ennegi mitu korda seletand: kellele sa seda siis lähed nina peale kirjutama, ja ega te rumalad lapsed ole, ja tal jo linnas koa korter! Aga kuigi viimati peaks kahku tõusma — mis kurat siis! Kellele sa võlga oled? Kes sulle õlma tohib akata! Kel kukkur kõva, ei see pruugi punastada, kes kahe käega võtab, ei sellele ilma lori äda tee. Suhu võid sülitada sihukesele, ja kui sa veel mulle ütled — ma löön ta litsi laiaks!“
Prillupi rusikas prahvatab raske uhkusega lauale. Ta tõstab silmi, et selle mõju kaebealuse palgelt lugeda, kuid hämarus nende vahel on juba liiga tihe.
Ja siis kõneleb ta edasi, hoogsalt edasi, iga sõna peale teise ja iseenda tarvis ässitust tilgutades, et silmapilku lähendada, kus suu asemele võiks käsi õiendajaks astuda. Aga kui ta parajasti sinna sihtiva ähvarduseni on jõudnud, kui ta on kinnitanud, et selleski asjas aina tema käsk majas peab maksma, ja kui ta selle raksumise seest oma uduraske pilguga jällegi süüdlast otsib, siis — siis pole seesinast süüdlast enam sängitoel, teda pole enam kambriski. Kobav käik pool-avatud ukseni tunnistab Tõnule, et silm teda mitte ei petnud.
Tükk aega seisab mees üsna vagusi tõsiasja ees, et ta oma käskijavõimu praegu sugugi ei saa tarvitada. Ta on kahevahel, kuidas olukorda võtta. Umbselt tikub temas üles: ehk on nõnda üsna hea! Aga ei, rõhub teine vool vastu, see oleks nõrkus, ja nüüdne nõrkus lõplik kaotus. Ning kirikutrahteris maitstud nõrkuserohi hüüab: Ära sa kingi! Näed ju, et ta sind trotsib! Mõni mees, kes naisest võitu ei saa! Ja läve ees tammuv Tõnu volksab lävest üle.
Väljas on märksa valgem, õu lastab vabalt vaatele, aga otsitut ei ole seal. Prillup silmitseb aita, silmitseb rehe alla ja lauta — ei sealgi mitte. Ja teel sigib hea madjakas talle pihku. Kas ehk hõigata? Ei. Mine tea, kuhu jookseb, kui kuuleb, et on järele tuldud.
Nõnda jõuab ta kapsaaiani tare vainupoolses otsas ja näeb teda seal. Mari istub aia nurgas suure leivakujulise räpsukivi seljas, pea ümber piimane kahvatus nagu õrn pupeneti-rätik, sest äkki piilub kuu pilveunkast alla.
Tõnu on mulgust juba läbi, kui alles märkab, et noorik üksi ei ole. Mari jalgade ees kükitavad Anni ja Juku ning kuulatavad ammuli sui tema poole üles. Nähtavasti vestab ta neile mõnd oma petsikjuttu, mida nad talt maiad on nuruma, huupi väljamõeldud lookest iseendast ja tuntud isikuist täis veidraid võimatusi. „Mari, akka meile nüid ullu juttu reakima!“ kuulukse neilt sagedasti, ja muidu nii kõnekitsi võõrasema ei seisa neile vastu. Oma vigurdused veeretab ta neile väärdumata tõsidusega ette, — paaritus, mis nende suudest aplamisi seda lagisevamat kiitust välja meelitab.
Mari ei ole üksi — see on teisiti, kui Tõnu eeldas, selle vastu ei ole ta varustatud. Teadagi, ega ta neid vatakaid tema jalgade ees ei häbene, aga — midagi uut on seisukorras. Ning Tõnu sammul ei ole mitte täit hoogu ega ropsu, kui ta nüüd ühe asemel kolmele läheneb.
Ja kui ta nende juurde jõuab, eksitab teda veel teine nähtus. Nad näevad teda malgaga, kuid ükski ei ilmuta pelgu. Suur peatub jutus, väikesed naerus, nad vahivad talle vastu, jäävad aga muretult paigale. Õieti on neid neli: Juku ja Anni vahel kõtutab klutine Kaaru, ja see on ainus, kes argusele maad annab. Ent temagi ei page, ta ainult tõuseb esimestele käppadele, liigutab sõõrmeid ja peab vembla otsa silmas. Ning sabaga siblib vabandust sellegi umbusalduse pärast.
„Ennäe, tema veel üleval! Ma mõtlesin, et puhid juba õndsalt sängis.“
See ükskõikse lahkusega kergelt pillatud hüüe teeb, mis veel teha jäi. Karistaja on vägistatud. Ta ei tea äkki, milleks ta siin seisab ja milleks tal see malk käes on. Ta ei oska end legitimeerida selle nelja silmapaari ees, kes teda tunnistavad, kõige vähem selle paari ees, mille alt teda praegu nii hävitavalt teretati. Ja Tõnu vahib vaikides ühelt teisele ja vaikib siis veel jupike aega, kuni ta viimaks vaga valega maha saab:
„Nää, tulin teid üleannetuid sugaraga põhku ajama! Mis tölgerdamine see olgu ööd läbi mööda aia-ääri, omiku ei soa moast lahti! Kähku tuppa, krantsid!“
Tema hoopide all lendab pesakond laiali, aed ja õu on korraga naerukilget täis. Kaaru klähvib kõigest jõust ning ahmib madjaka otsa hambusse saada, Jukugi võidab ülivahvust ja püüab isale selja tagant pussi teha, ning rõõmumõõt voolab lõpuks üle, kui vägev vaenlane millelegi komistades täiel pikkusel õuemurule maha prõntsatab ning seega lahingu kaotab.
„Ei tea, miks isa meiega iga õhta ullama ei tule?“ ütleb Anni Jukule, kui mõlemad on asemel.
„Tola,“ haigutab Juku, „ega ta’s iga õhta käi tubakat toomas!“
Jukul on õigus, säärane õhtu ei taha enam korduda. Vist tõmbab isa vähe piipu, sest tubakas lööb kaua ette. Ja kui ta kirikupäevil tubakat toob, siis pole ta ennemaltki nendega sõda mänginud.
Või häbeneb ta oma kaotust? Laste meelest on, nagu poleks nad isa kunagi nii iseendas, nii vaikse mehena näinud. Paistab, nagu ei hakkaks teised majas temale silmagi, ja rääkimine näikse talle vastumeelt olevat, sest sõna kuivab keelele. Nad panevad ka tähele, et tema silmaalused laialt kotti on vajunud ning kentsakalt sinavad, ja kõnelevad sellest Marilegi.
Prillupi käsi ei käi hästi, see on tõsi. Ta peaks härra juurde minema, aga ei lähe. Puudub jõud, puudub lihtsalt jõud, jalad ei kanna. Ta ootab, ehk tuleb mõisast käsk, siis pole parata, siis peab juba kuidagi. Aga mõisast käsku ei tule, surutis jääb südamele, pooliku maja poolt mäelt tõmbub talle vaevalt midagi vastu, millele ta segane pea nime ei tea anda.
Siia juurde seltsib läila tüdimus igapäevasest tööst, tööst niihästi kodus kui mõisas, ja tüdimus paisub tülgastuseks mõtte valgusel, et ei ole pääsu sest tööst, et sa oled neetud selleks jääma, kes olid ja oled: igaveseks rabelejaks silgu ja leiva pärast, uppujaks, kes ei upu, aga kaldale ka ei saa.
Ja kõik, mis seni tema olemise mõtet ja tuuma oli tähendanud, põllusiil ja loomakont, tööriist ja peavari, armsad talle hoolimata kõigest väetimusest, — kõik see ujub ta meelte ees nüüd hallis tühisuses, kaetud põlastuse ilge kõntsaga. Tõnul on tunne, et tal enam midagi ei ole ja ta ise enam midagi ei ole. Ta ei mõista, miks ta veel kätt ja jalga tõstab, siit ning sealt tehes kinni haarab, miks ta silm tehtavat näeb ja aru seda taipab.
Ta ei hau mitte alati vaikimises, näol tuim tohletus. On silmapilke, kus ta äkki ärrituses süttib, võimetus ärrituses, teadmata, mispärast. Siis tõukab ta toorelt koera, kes talle midagi ei teinud, viskab kiviga kana, kes ainult kõketas, vemmeldab hobust, kes kõigiti kohust täitis, ja lööb vikati meelega kivisse. Ta kahetseb säärast tegu tagajärel kohe, aga vajadus end kiusata, ennast peale seda hästitada on võimsam.
Tema ümber hõljub nüüd alatasa imelik poolvalgus ning õhkkond, mida ta ei tunne. Ta peab salavõitlust mingi seletamatu võõraga. Pind ta jalgade all ei nihku enam, vaid sellevastu tundub, nagu poleks teda õieti olemaski, nagu kõnniks jalg teda puutumata. Ja kuna ta ühel kuumemal päeval oma odranatukest niidab, pistetakse talle järsku pähe, et vaenlane tal salalikult seljas on — sihiliku püüdega teda kõrgemale hoovata pinna ligidusest, kõrgemale sesse õhku, mis Tõnule tundmatu on ja milles pimedam peab olema kui siin all helkjas sumeduses.
Mari, kes temast natuke maad eemal niidab, näeb meest taganema hakkavat, nagu oleks ta vikati ees midagi kohutavat silmanud. Tõnu taganeb väikeste nõksuvate lihksammudega, misjuures ta jalad teineteisest kaugenevad, kuna kramplikult kätes hoitud vikat otsaga mulda kriimustab. Ja vaarub siis täiel pikkusel selili kaarele.
„Ära läks?“ naeratab Prillup nõrguvast näost, kui ta külma kaevuvee virgutusel silmad jälle avab.
„Ära läks,“ kostab Mari huupi.
„Nägid?“
„Nägin.“
Noorik tõstab ta istukile. Tõnu vaatab võõralt meeliskledes ringi. Siis saab paik talle tuttavaks ja ta naeratab jälle, seekord veidi häbelikult.
„Kus mu vikat?“
„Seal.“
„No siis vaja jälle — —.“ Kuid aina Mari abil saab ta jalule. Tõustes suurendab imestus ta silmi: jõud, mis tema raskust tõstab, tundub ootamata suurena.
„Ei, sa mine nüid õige sängi, küll ma üksi niidan.“
„Lori! Mis mul siis viga! Oota, ma võtan vikati!“
Aga ta ei võta vikatit, vikat on liiga madalas, liiga sügavas, ja kui ta kummardub, vajub see veelgi sügavamale, vajub nagu järve põhja. Ja nõnda sammub ta naise toel tuppa ja heidab sängi. Mari avab mõlemad aknad ja ukse, sest Tõnu meelest on kamber pilkane pime.
Põllule tagasi minnes hõikab noorik Annit Pajusilt — teine laps on täna soos karjakorral —, et ta isal käepärast oleks, kui sellel midagi peaks vaja olema.
„Ta magab,“ tuleb Anni mõne aja järel teatega. „Ma panin talle järi kaillakapaga voodi ette. Küll ta pinnis, ennegu magama jäi!“
Ja Anni asub lapselustil rehaga ema järel töösse.
„Mine õite voata, mis ta nüid teeb,“ käsib Mari paari tunni pärast.
„Ma panin ukse ja aknad kinni, ta lõdises, kui külge pööras,“ on tagasitulijal kuulutada.
Ning siis töötavad mõlemad päeva veeruni. Vähe rääkides, nagu tõsise töö juures kohane. Iseäranis teadlik säärase oluviisi sündsusest on Anni.
Prillup uinub veel, kui tema pisuke perekond õhtul kambrisse koguneb. Ta magab seliti, ja kõik nad panevad tähele, kui priske ta korraga näost on. Ta põsed päris õitsevad, seda näeb karvakattestki läbi, ja silmakoopad ning nõod suuäärtel on ohtralt täitunud.
„Tõnu, ehk tahaksid süia,“ äratab teda noorik, kui toit laual.
„Süia? Ei,“ vastab Tõnu silmi pärani lüües. „Või siis söök kedagi elatab, kui peavarju ei ole!“
Anni ja Juku vaatavad ühtaegu võõrasemale otsa. Selle rahulik käsi katsub unistaja pead.
„Ma annan sulle piima juua — ehk võtad?“
Tõnu tõuseb istukile, virgub ja võtab piima.
Aga palavik kasvab öö esimesel poolel ja õhutab haige taoti üsna pikalt ja elavalt kõnelema. See sünnib vahel avatud silmil, nagu Mari põlema jäetud lambikese valgusel võib näha, ja kuuldub siis kui asjalik arupidamine iseendaga, seda enam, et mõte alles tüki tee takka jälle kord väärdub ja keob.
Õieti on sonijal üksainus aimdus, mille kallal ta nipib ja näpib, mida ta kord sellel, kord teisel oletusel sinna ja tänna veeretab, ning see ei ole mitte enam tema suur asi, vaid midagi juba tolle tagant. Prillup heitleb murega koha pärast, mida ta kardab kaotavat või mille ta juba ongi kaotanud, „sest ega saks enesele keelt lase näidata.“ Ühes jutujärgus ootab ta alles ülesütlemist ja ohib uue koha pärast, mida võõrast vallast vaja otsida; teises on tal hundipass juba käes, aga kuskilt ei leidu uut asu, kuna kevad läheneb; ning kolmandas on jüripäev juba õues, Tõnu tõstetakse välja ja ta ei tea, kuhu oma „nelja lapsega“ minna. Neljas laps — Mari harvad hambad välgatavad — kujuneb talle mähkmeis.
Ärevat arutamist saadab unistaja vastavate liigutustega. Särgiesise on ta rahutud näpud lahti nabinud, linane tupp peene nööri otsas tuleb rinnal nähtavale ja noorik sõrmitseb läbi riide, mis seal sees on. Mari poetab leitud tera pungakesest väljagi, ilma et kõnelev omanik seda märkaks, ja kui ta seda sängi poolpimeduses hästi ei näe, siis lipsab üle mehe sängist ning silmitseb leidu lambivalgusel laua juures. Ta veeretab teda pihupesal, nuusutab, torgib küünega ja kehitab viimaks õlgu, misjuures ta kõõrdpilgul lambi väetisse tulesilma meeliskleb. Siis ajab haigutades ning ringutades mõlemad käed üles ja ähvardab parema näpuga seda imelikku pipraiva endale naervasse suhu kukutada, ei tee seda aga mitte, vaid viib ta Tõnu rinnatuppe ilusti tagasi. Enne sängiminekut kustutab veel lambikese, mis ka muidu juba kustumisel oli.
„Ära nüid enam juttu aja, Tõnu, vaid katsu magada!“
Ta hüüab seda selge häälega temale kõrva.
Ja teine kuulab.
Prillup kõheleb ning nohiseb natuke ja vastab siis urinaga, mille peal juba vaibe vajutis lasub:
„Nojaa, nojaa, aga kuhu sa homme pea paned! Kus urgast näed, seal teine sees!“
„Eks kuidagi ikke soa!“ pasundab Mari talle kõrva.
„Nojaa, nojaa — —.“ Järg kangastub raugevasse üminasse, käsi ja jalg tuksatavad korraks, siis on rahu majas, siis puhatakse Prillupil nagu muiski Kruusimäe hurtsikuis.
Ja koldes viiuldab kilk, lakas laulab kukk ja koer akna taga haugatab unes. Suur ärataja aga — küll ta tõuseb jälle, kui tunnike on tulnud. — —
Prillup jääb hommikul naise nõudel sängi, ajab aga lõunaks oma suured kondid jalule. Pole ta ennegi pikali haige olnud, häbeneb seda nüüdki jumala päevakesele näidata. Ning töö, läila ja vintske — teha on ta ometi, teha on ta ometi!
Tõnu verest lahkub palavik, kuid mitte mure ta ajust. See on sinna end kinni hammustanud, pureb ja pureb ja piinutab mehel kurtesõnu suust.
Nendega ei püüa ta Marisse mõjuda. Ei, sellest peatükist on ta kriipsu läbi tõmmanud. Ja nõiapunga kasis põuest, kui tol lõunal voodist pelgus. Ta heitlebki oma painajaga enamasti üksinda, ei või aga parata, et ka naise kuuldes lauseke libiseb. Ja see sageneb, mida enam päevi tare taha kustub, ning hoolimata sellest, et teine tema kartusi ei jaga, et noorik oma lapsemeeles ühte ega teist ei usu: ei seda, et Tõnult koht võetakse või et ta uut ei leia, kui see tõesti peaks sündima.
„Sel seal põle niisukest nägugi,“ ütleb Mari. „Sellele peab juba suurt kurja tegema, kui ära akkab ajama.“
Aga Tõnu naeratab halekalt. „Mis sa, kullake, näost näed! Eks siit ole ennegi lahti lastud ja ära aetud.“
„Ega ometi naillapärast.“
„Jaa, aga võta kinni, mis saks naillaks või mis ta tõeks peab! Mõis teeb, mis mõis tahab.“
„No ega kohad moa pealt kadund ole! Küllap leiab, kui aeg käes.“
„Mõni näljakong ehk juhtub kuskilt, aga mis sa sihukesega peale akkad! Meil on neli suud ja kevadeks vist viis.“
„Ei, vist neli. — Aga on jo veel muid teenistusi ilmas kui koht — kõiksuguseid maal ja linnas.“
„Jumal oidku moonakaks või sadamatööliseks akata — see oleks juba viimane leib!“
Ei aita midagi. Tõnu pea vajub mures norgu. Ta kahetseb sõnu, mis kulunud.
Ja ajab oma hädatsemise nii kaugele, et pühapäeviti kirikuplatsilt naabruserahvalt uut kohta hakkab kuulama, kuigi enesele pole veel üleski öeldud. Ja kui ta valitseja kaaslasena ühel kaugemal laadal käib, siis usutleb külamehi salamahti sealgi. Ja koju jõudnud, upib naist tellima, see mingu õige korraks metsa poole kõrvu kikitama, oleks nagu enam oma inimene, sest ega võõrikule naljalt heast asjast viiksatata, päri kas või suu asemelt
„Ei ole tarvis,“ vastab Mari, igavusemärgid näol, „mine too oma piimakontraht mõisast ära.“
Tekkiv vaikus ei ole pikk. Prillupi käsi põleva tikuga, mis tolli kolm piibukolust eemal peatuma jäi, lõpetab tee.
„Oiäh — miks ei tooks — kui tuua oleks,“ tuleb esimeste popsude vahelt; nutsivad mokad on hämar-väsinult naerukil.
„Võid julgeste minna, ta lubas tänaseks valmis kirjutada.“
Nooriku lusikas käib nobedasti koorekausis ringi. Laest lendab must puru sisse, väikese sõrme küüs kõrvaldab selle, ja töö läheb vurinal edasi.
„Keda sa õite tögama kipud?“ küsib Tõnu, kelle pilk Mari näolt, mis midagi ei ütle, keerleva koore sisse laskub, mis niisama vähe ütleb. Ja Mari suugi jääb sedakorda vait.
Tõnu aga seisab ja seisab. Viimaks hakkab ta pahema silma äärest vudisema, siis mõlemast suunurgast tuksuma ja kaelasooned kummalgi pool lõuapära taga kisuvad korraga kramplikult kokku, nii et kõrvalestad liiguvad. Ta tahab põlve järikesele toetada, väärdub aga mööda ja satub põlvili põrandale, otse võitegija ette. Piip kolksub nende vahele maha.
„Kas sa siis — — kas sa siis — — kas sa siis ometi — —?“ Ent paistab, nagu upuks sõna sära sisse, mis tal silmist murdub.
„Mine nüid ikke, mine!“
„— — Kuda siis — milla siis — —?“
Mari pale pilvitab kergelt. „Hea küll, Tõnu, — lase mind võid teha!“
Kui Prillup uksest läheb, otsivad ta jalad kehale tasakaalu, nagu lasuks suur ja raske kott tal seljas.
Kui „uus Mäeküla“ ametivendade ritta ilmus, ei leidnud need tema küljest midagi korravastast: pea oli mehel pöetud ja jalas saapad, pealegi tuliuued mustad saapad. Jaa, võtke kakku, mõtles mees ise nende altkulmu sihtivate pilkude all, pastlaid ja pikki juukseid is nih! Arvasite vist, et uus on jällegi Mats, et ega Mäekülas muid olegi! No ei, see uus võib ehk teilegi aridust õpetada, mitte teie temale!
Ja uus Mäeküla näitas ennast eest ja näitas ennast takka, ja seal ei olnud midagi, mis ametile häbi oleks teinud: riidedki olid uued seljas ja kaelarätt puhtam kui mõnel teisel. Ja kui nad ta vankri ja veolooma ja ankrute poole kõõritasid — ehee, kas ehk suud väänata? Ei neil olnud siingi suud väänata. Mitte igaühel ei puristanud nii kõnukas kõrb aiste vahel, ja vanker oli hea, ja piimariistad tulid otse tündersepalt. Küll oli uus vanalt ankruid küsinud ära osta, aga kus Jaan! Mees nii täis mürki, et ei müü, kiuste ei müü. Kuluda edaspidi omalegi piimamehele ära. — Noh, ega siis muud kui uued. Uus kaupmees, uued nõud.
Ja ärgu nad arvaku, need vanad, et ta ehk ärilises viisakuses ja väleduses neist palju maha jääb. Näe, pillub naistele „prouasid“ ja tüdrukuile „preilisid“ nagu nemadki, oskab raha eest tänada ja peenemale loogamustki teha. Ja võist pakub kiites maitse-proovi ja piimast laseb lonksu pealekauba. Võib ju olla, et ostjail tema vankri taga pisut kauem tuleb seista — kätele on andmine, peale raha-arvutamine veel uus —, aga ärap see vilumus varsti tuleb. Neil oli muidugi hea meel, kui tal üks võinael esimesel päeval porisse potsus ja paari inimesega sel ning teisel päeval sekeldust tuli raha tagasiandmise pärast; aga kui austatud ametivennad endile oma esimesi müügipäevi võtaksid meelde tuletada — ega tea, kas maksaks neil mokkagi muiutada!
Mis nüüd Mäeküla kauba kuulsusse puutus, mida Jaan nii suureks oli kiitnud, siis leidis Prillup varsti, et mees oli rohkesti liialdanud. Leidus ju üksikuid, kes „Mäeküla“ järele küsisid, asemikule tunnistavalt otsa vaadates, aga nii robinal, nagu pidi võima arvata, ei tulnud neid pooltki ja jällemüüjateks oli poodnikke, isegi maantee ääres, kust Tõnu sisse sõitis, üsna otsida, enne kui keegi leidus, kes mõne võistleja toodetega ei kaubelnud. Teadagi, et vana Mäeküla uuele oma müügikohad ilmutamata oli jätnud, ja nõnda pidi uus esipuhku piima, mis turul ära ei läinud, liiga väheste poodide pärast hiljem uulitsatel käest andma, muidugi alandatud hinnaga, kuna jälle võiga tuli „surnumatmist“ toimetada.
Ent need olid algusraskused, millest Prillup lootis varsti pääseda. Ja mis Mäeküla piimal-võil kuulsusest veel puudus — küll tema neile selle muretseb, oodaku aga.
Asja varjuküljena oleks võinud Tõnule tuntavaks saada ka öine teekäimine, millega ta esialgu oli harjumata. Sõida juba pimediku algel kottu välja, võntsu ja väntsu ankrutega võistu puruhalval teel, öö veeda mõnes linnaligidases kõrtsis, mis täis jäma ja piibuvingu, ja siit katsu kella kuue paiku linna saada, kust alles lõuna ajal tulema saad, et teist kolmkümmend versta tagasi rubjata. Unest pole õieti juttugi. Mis vankril saad tukkuda, see on. Silmaääred võtab punama ja ankruid vastu löö ja hõõru kõrvad veriseks.
Aga rõõmude kauss Tõnu kaalul viibutab nende halbuste kausi kõrgele üles. Piimakambris naisega talitada, lüpsisid vastu võtta, pütte koorida, võid vändata ja vormida, piima ankruisse ajada — see üksi juba on tasu kõige eest. Ja siis piitsa plaksutades täie koormaga mõisaõuest sõitu ja Kuru väravast teed alustada! Ning kojusõit raske pungaga! Hoopis kõnelemata kõdist, mida pakub kauplemine turul ja isegi tingimine lihunikuga vasika pärast kõrtsi rehe all, — nad on öösiti teel vastas. Sinna juurde tuleb veel lõbu Kuru kuuendiku viljakat pinda harida ning mõnu uuemais ja lahedamais ruumides elada.
Ei, Tõnu on püsti rahul, Tõnu ei kahetse.
Tõnu tähendab nüüd midagi — jaa, juba nüüd, kus ta veel mõisa ega talugi ei taha osta. Tõnu sai tähenduse sest päevast peale, mil teda uueks Kuruks ja uueks Mäekülaks hakati hüüdma.
Tõnu loeb seda tähendust enda ümbruse silmist, kui ta sellest ise ei peaks teadmagi, ja kus teda ei tunta, seal kannab ta hoolt, et teda ja tema tähendust tundma hakataks, nagu ta õigusega tohib nõuda. Ta ei ole pealetikkuv, aga kus asi annab ja jutt talub, seal ei jäta ta sekka pistmata, et tema see uus Mäeküla ja see uus Kuru on. Mitteteadjaid on esialgu ju rohkesti, nii linna- kui kirikuteel.
Aga et nad peale selle teaksid, et tema ärikäsigi hästi käib — iseäranis need ligemal —, siis laenab uus Mäeküla vanalt sellekohase märguandmisviisi ning vilutab oma pea veerlema ja nina tõusma. Sellega ei ole enneaegu kelgitud, ei, on ainult öeldud, et julgesti tulekul on, mida veel ei ole. Ja et seda kahtlemata nõnda mõistetaksegi, ent ometi muiatakse ja üksteisele külge müksatakse, siis vististi sellepärast, et uus veel küllalt osav ei ole vana jälgima. Puudub taktikindlus, puudub mõnu. Nähakse lüpsi aegu nagu ennegi, et Kuru kinkudelt hälliv pea tuleb, mis jumala õhku ninaga ristimärke teeb, kuid kõigil on tunne: tee, mis tahad — ei ole eht! Ja mõni arvab, et uus seda ehtsust kätte ei saagi, sest meister kukkuvat ikka taevast.
Sellest, mis tulekul, ei ole Tõnul muidugi veel kujukamat eelmäära. Vahest alles aasta jooksul võiks seda Jaani kaudu loota. Seks jüripäevaks ei ostnud Jaan nimelt ei mõisa, ei talusid — meelepärase leidmiseks nappinud aeg —, vaid kolis naise sugulaste juurde teise valda aplaagrisse.
Uue põlvega rahul näikse Marigi olevat — näikse, sest suu tal midagi ei ilmuta: Maril on üksainus sõber — taotseb ta ema öelda — ja see elab ta pealuus. Mari näikse rahul olevat, sest ta töötab suurema malluga, kui ta muidu võrdunud, iseäranis või kallal, mis tema himutööks on saanud, ja vähemalt kuuel esimesel kuul ei juhtu ühtegi säärast korda, kus ta käed äkki rüppe paneb ja seletab: Täna ma ei tee. Kõigiti teadlik äri korraliku käigu vajadusest, laseb ta aegadel, mil välised tööd seesmisi kipuvad tõkendama, oma noorema õe Ruisust endale appi tulla, kuigi talle tavaliselt vastumeelt on teisi enese heaks tülitada, olgugi see teine vereligidane isik.
Eriti rahul näikse noorik olevat olukorraga, mis teda lubab raudteega ajuti linnas käia, liiatigi valgustatud kukruga. Harilikult teise päeva lõunaks tagasi jõudes toob ta sealt lastele terved seljatäied kirendavaid uudiseid kaasa — pillimeestest, kes mängivad, nii et süda hakkab põuest kippuma, komejantidest, kes kõneldes kõike seda sulle ette teevad, mis juturaamatuis lugeda, hobustest, kes pilli järgi traavivad ja tantsivad, ja ratsalistest, kes nende seljas kaelamurdvalt hüppavad ja muud imet teevad. Sadama ilmataguste laevadega, hallid müürid õudsete tornidega, päratu suured kirikud säravate altaritega, kingud ja puiestikud ebeldavate lõbutsejatega — kõik sõnub neile silma ette, ja nii selgesti, et nad õhetaval hingel endid ise nägijatena tunnevad.
Ja et nooriku pung nüüd valgustatud on, võib ta linnateelt suurema kompsuga tulla. Tema nõrkus on kaunid jalatsid — juba kolmanda paari saapaid või kingi toob ta endale talve alguseni, ei unusta aga ka tütart ning poega. Pea ja keha eest hoolitseb Mari vähem, kõigeks ei ulatuks veel kukkurgi, ent jalg peab nägus olema ja tal pole kerge saapakaupluse vaateaknast mööda pääseda. Ning uue valge lambi, seinakella ja parema peegli muretseb ta majja, pühapäevane kohvike tarvilike riistadega leiab Kurule teed, raamatuid sigib juurde ja noor perenaine on alla jäämas kiusatusele tulevaks aastaks üht nädalalehte tellida, millest ta seni veel üksikuid numbreid kaasa tõi ja mis lugemisel tema ja laste näppude vahel üsna ära lagunesid.
Vahel peab Prillup mõndagi naise ostudest üleliigseks uhkuseks — tema eelkäija koda oli puhas kõigest säärasest —, ent ta ei püüa vastu sõidelda; ta käsi käib ju hästi, ja viimaks on üsna hea, et seda mujaltki märgatakse kui tema ninast. Ning lõpuks — ega ta vana Kuru eeskujust isegi nii täpselt kinni pea: tema keelekaste linnateel on teine kui Jaani oma ning piip taganeb tihtigi sigari eest. Ühele kui teisele pole vastu panna — hukutab noh! Hukutab nagu noorikut saapapoe aken.
Ja rahul on kolmaski lepinguosaline.
Kes teda terasemalt märkaks tähele panna, leiaks, et ta nooreneb. Tema põsenahk lööb selguma, kui mitte silenema, kõnd kaotab vohmaka õõtsuvuse, käed kepiga lahkuvad ristluult, vabale liikumisele andudes, ja virgunud ning julgenenud silm näikse vanas vaateringis palju uut tabavat.
Ei, aina uut, sest Kremer rändab maalitud maailmas. Mälestused, värskem värske järel, võõpavad talle nüüd ümbruse ja paistavad seda värvilise valgustusega. Elu ep ole enam ainult elatav, ta on kaunis ja magus. Ja hinnatuks saab see magus kaunidus, kui ikkagi hõre mälestus jälle kord tihkeks tõeks saab, jah, kui ta alles veel saamise eel väriseb, kui määratud päev ja tund lähenevad, kui teatud akna peale teatud koputus käib või linna salapesa uksekell sel ja ainult sel kombel heliseb. Siis surub Ulrich von Kremer käe südamele, mille klapike öeldakse vigane olevat, ja ihkab endale surematust, vähemalt aga vanaisa Götz von Kremeri iga, kes sai vanaks sada kolm aastat, neli kuud, kaks nädalat, viis päeva, üheksa tundi ning kakskümmend kaheksa ja pool minutit.
Ses uues maailmas on inimesed head. Kes nüüd iganes härda palvega Mäeküla mõisniku poole pöördub, kes seejuures pealegi niisket silma teab näidata, liiati kui ta nõrgast soost on, see võib julge olla tahtlikku kõrva, soovlikku südant ning võimalikul määral lahtist kättki leidma. Piisab heinamaad ühele, küttelisa teisele, ehituspuud kolmandale, ja kelle sälg või mullikas paha pealt kinni aeti, see võib poolest trahvist pääseda, ja Karitsa Kaiel olevat õnneks läinud viimati kõrgendatud rendistki paar rubla maha nutta. Kõigist ette aga on karjatüdruk Tiiu, kes silmaveega endale mehe võitis.
Ühe lõunase lüpsi puhul paneb peremees tähele, kuidas Tiiu lehma all kord ühte, kord teist põske vastu käist äigab. Kremer käib temast paar korda mööda, siis puudutab teda õlast.
„Mis sul viga on, Tiiu?“
Tüdruk tõstab pead, nuuksatab, ja nüüd jooksevad pisarad tal ojana.
„Emand teab.“
Ise vaatab vargsi väikese musta eide poole, kes tükk maad kaugemal lüpsab.
Kremeri-härra küsib emandalt.
„Jaa, — Reemet pidi selle asja pärast õhta kunturi tulema.“
Ja kui nad toobrist emanda märguandel eemale on astunud, ütleb emand surutud häälel:
„Eks saand teda nelja silma all mõndagi korda usutada: Tiiu, Tiiu, sinuga ei ole asjad õiged, aga ikke rinnu vastu: ei olla kõverad ammugi, kuni eile lõuna tuppa poeb, põllenurk silme ees ja kurk nuuksutõmbel.
„Noh, Tiiu, mis siis sind nii kurvastab?“
Seisab, laseb räästad tilkuda ega vasta mitmel ajal: viimaks kõige väega: „Mis ma enam rõemustan — mul jo varsti kää!“
„Noh“ ütlen, „või seegi nüid suurem õnnetus, kui aga isal päitsed peas.“
„See’p see ongi“ — ja enesel krambib rind kokku — „ta ei taha mind võtta — ema õssitab takka!“
„Kas ehk Ketas või?“ küsin.
„Kes siis muu! Nüid ta kurivaim ajab Peetri peale, aga Peeter, jumaluke, see äbelik Peeter —!“
„Noh, juba sa ise tead paremini,“ ütlen. „Kui Reemet tuleb, küll ma räägin.“
„Jah, emand, aidake mind, vaest inge! Olen mis olen — eks mu’st Ketasele saa naist küllalt!“
Noh, ea küll, Reemet võtab poisi õhta käsile, aga kus poiss! Kõva kui tahk. Ei, kus tema nüid! Tiiul teisigi käijaid mõisast ja külast, mine võta koer seal kinni! Puhas mis puhas! Ja ära teab — Reemet põle ka mees inimest tümaks tegema, see jääb nüid ärra oma ooleks.“
„Kas usute, et tüdruk tõtt tunnistab?“ küsis Kremer.
Emand teeb pea ja kätega liigutuse, mis ütleb, et tal selles vähematki kahtlust ei ole.
„Siis peab Ketas talle veel täna kosja minema!“
Härra von Kremer pöördub ümber ja sammub otseteed väikese musta eide juurde lüpsjate seas.
„Kas su poeg tuli koju lõunale, Truutu?“
„Jah, ärra.“
„Siis ütle talle, et ta minnes kontori tuleb.“
Varsti ilmub Mihkel Ketas, see poiss, kes lese emaga mõisa vihusaunas elab, musta peaga jässakas rangjalg, Kremeri-härra kohtujärje ette. Aga ta ei tule üksi, ema on tal kannul.
„Sind ei ole mul tarvis!“ Ja härra tõrjub ta ukse pealt tagasi.
Kuid see ei keela eite kontori uksele väljas sedasama seletamast, mida ta sees tahtis seletada. Et see aga liiga kuuldavaks läheb, siis kisub saks ukse lahti ja ajab ta vahekojastki minema.
„Kuule, Mihkel, minule on räägitud, et sina kõlvatut elu elad — siin mõisas kõlvatut elu elad. Kuda tohid sina mõisas kui mõisa inimene kõlvatut elu elada?“
Poiss põrnitab härrale tummalt ja tuimalt vastu.
„Mõisas ei tohi ükski kõlvatut elu elada, mõisas peab igaüks ausat elu elama, see on jumala ja mõisaärra kõva käsk. Kas sina seda käsku ei tunne?“
Vaikus.
„Kas sa ka lauakirikus käid?“
Roikav „jaa“.
„Kui tihti?“
„Kaks korda oastas.“
„Soo, sina käid lauakirikus, aga jumalat sina ei karda; sina elad mõisa maa peal ja mõisa katuse all, aga mõisaärrat sina ei karda! Arva nüid ise, mis peab mõisavanem niisukesega tegema?“
„Mina ta isa küll ei ole.“
Kremeri pilk võtab poisi orgi otsa, hääl muljub.
„Kui tüdruk ütleb, sina oled isa, siis oled sina isa!“
Nüüd tuleb poisi sisse juba elu. Ta kraapab ühte ja kraapab teist püksisäärt, nihutab õlgu ja maigutab suud.
„Ei ole! — Mitte ei ole! — Ilma peal — kas mu pärast — — ei ole ega ole!“
„Soo. Aga kui mina sind tunnipealt lahti lasen ja tunnipealt saunast minema ajan kõige emaga — kas sina siis oled isa?“
Mihkli silmad keerlevad, käsi pühib siit- ja sealtpoolt nina, noodike vähem kindlust on tal juba toonis:
„Mitte sugugi — — Mina nüid mõni isa — — Nagu teisa ei oleks — —“
„Kuule, Ketas, ma ütlen sulle nüid veel paar sõna eaga“ — Kremer vajutab kaks sõrme talle õlale ja tagandab häälest käskija —: „Sul peaks ometi ale meel olema tüdrukust. Kuhu ta lapsega jääb. Vanemaid tal ei ole — —“
Ketas vahib maha.
„Miks sa teda siis ei taha? Ta on jo viks ja terve inimene.“
„Vana — — ja ema ei salli — —“
„No vaata, nüid sa tunnistad lapse ilusti omaks! Sa põlgad Tiiut üksi sellepärast, et ta sinust mõni aasta vanem on ja et ta sinu emale meeltmööda ei ole, mitte sellepärast, et ta teisega lapse saab. Aga kui ta sulle enne kõlbas, siis peab ta sulle ka pärast kõlbama, ja kui ta sinule kõlbab, siis peab ta su emale ammugi kõlbama.“
„Minu laps see küll ei ole — —“
„Aga võtaksid Tiiu siiski, et mitte leivast ilma jääda — mis? — Ma ei tee nalja — tunni pealt! Ja tüdruk kaebab su kohtusse.“
Mihkel muheneb juba, ta pilk hakkab tõotavalt saksa saabaste pealt reisi ja rinda mööda näo poole tõusma, kui ema hääl väljast talle äkki kõrvu lööb. Murelik eit on vaheajal heaks arvanud kontori akna taga seisupaika võtta ja sealt vastab ta nüüd jagusa kuuldavusega:
„Eks sedasi ole jah õigus ilma peal! Mis nõnna viga libudel tanu alla soada! Muudku magata poissa, ja kui oop külles, siis akatasse ühe tutist kinni, kes põle ema kurgu alt veel öödki ära soand! Nõnna jah! Ja ega siis minu last usta, usstasse seda vana värda ja poiss võetasse näpisti vahele nagu mõni kurjategija! Et aga see nurgatagune soaks korjaja, kelle peale ta meel maias! Öelgu poiss irmuga mis ütleb — õige see ei ole, mina pean seda ometi paremini teadma, aga nää, mind ei lasta ligigi!“
Eide kaarnapea kaob küll akna tagant, kui saks sinnapoole pöördub, ent poiss on sedamaid jälle kiviks tahkunud. Kas võetagu tal pea otsast, temal ei olevat kogu asjaga mingit matti!
„Hea küll“ — Kremer võtab uuri taskust —, „kella viieks olgu saun tühi ja teie mõlemate jalad minu maa pealt läind. Kui teil veel moona jn palka sees on tänase päevani — ma vaatan raamatust järele —, siis saate selle valitseja käest. — Jumalaga!“
Mihkel kõheleb, kaldub aga viimaks ometi ukse poole käänama, kuigi ustav aimdus talle ütleb, et moon on kõik väljas ja palk ettegi võetud. Ja kuna poisi käsi lingi järele sirgub, kohendab saks end lauda istuma, mille juures tal mõminal kihvade alt pudeneb:
„Oleksin sulle kevade ühe Kruusimäe sauna and, aga et sa niisuke krants oled, siis ulgu peale!“
Kuid korraga ei lähe Ketas, ta käsi tõmbub tagasi, näib, nagu linguksid ta suured, sinakalt kestavad kõrvad kuulatavalt. Ta vahib tükk aega kiiva istuja poole, pöördub ikka enam ümber ja teeb järsku mütaka kummarduse.
„Aulikud ärrad — ma küsiks ema käest nõu.“
„Siis aga ruttu!“ käratab Kremer üht raamatut lahti lüües.
Poiss on kadunud, kuid vaevalt kaheks minutiks. Ta kohmakas kogu pole uksest veel täiesti sees, kui suu kuulutab:
„Ma võtan siis Tiiu ikke ää.“
„Hea küll!“ ning härra von Kremer lööb raamatu jälle kinni.
„Ja selle Kruusimäe saunaga — —?“
„Sauna saad.“ — —
Kui Mäeküla mõisnik õhtuse lüpsi aegu oma karja seas uitab, tõuseb üks lüpsiline lehma alt korraga üles, haarab vanahärra käe ja suudleb seda sõna lausumata kõigi ees.
Tõnu Prillupile kui kaupmehele tükkis algusest peale tunne ligi, nagu oleksid ostjad temale vähem soovlikud kui ta võistlejaile ametivendadest. Kahevahele jäi ta ainult selle kohta, kas lähtus võim, mis neid tema reest-vankrist mööda paremale või pahemale poole juhtis, tema kaubast või tema isikust. Et aga Prillup oma võile ja piimale süüd ei teadnud, tehes kõik, mis mõistis, et nad teiste omadega üheheadused oleksid, ja et ta kauplejana viisakuse ja krapsuse poolest teistest ülegi arvas käivat, siis seisis mees nõutuna täieliku mõistatuse ees. Väga sagedasti pidi ta viimase hapupiimamehena turult lahkuma ja müüki mitte harva uulitsail jätkama — ikka veel, teisel äriaastal. Kordus ju see, mida ta turul tähele pani, ka tema vahekorras jällemüüjatega: neid põikas paremale ja pahemale poole, teadmata, mispärast; püsijate seas aga leidus võlgutahtjaid ja võlgujääjaid, kellest Tõnu ise pidi taganema.
Kas haises kaup või kaupmees?
Või haisesid mõlemad?
Ja mis hais see oli?
Tõnu hoidis vaadid, võikasti ja vitsikud krannid, nooriku kätele mitte armu andes; ta piiras korrapäraselt habet, nõudis valget kaelarätti ja hommikuti kõrtsist edasi minnes nühkis silmad ilusti puhtaks; kutsuvalt naeratav nägu oli tal kauaks valmis — lipsti pistis ette, kui vanker oli paigale aetud, samuti siis, kui ta kauba poodnikule puhtani ära andis. Aga mis see kõik piisas selle nagu õhust immitseva vaenuliku olluse vastu, mis kohe tema ümber hõljus, kui rattad kauba all linnatänava prügitist tõukasid, kui turul esimesed inimesed piimameeste patarei ette korjusid. Teiste äri süstis, temal ainult kuletas.
Nähtus sundis teda ostjaid silma ja kõrva võtma, ilma et see teda telgi taha oleks viinud. Oli neid, kes pilgu talle näkku lõid, muhatasid ja mööda läksid; oli neid, kes seda tegid tõsise ning ähmase näopeegliga, ja oli neid, kes talt korra või mõne korra ostsid ja alles siis kõrvale kaldusid. Lühidalt: oli neid, kellele tema ise, ja oli neid, kellele tema kaup nähtavasti ei maitsenud. Ja mõlemad olid rõhuvas enamuses nende kohta, kes pikemat aega jälle tulid, rahul olles kauba ja kaupmehega. Ning nõnda kauples Mäeküla enamal määral kui vist ükski teine nendega, kes meest ega kaupa ei valinud ja ainult korra ostsid. Vähe aga oli seda, mis ta kõrv arvustavaid sõnu sai koguda: või ja piima kohta kukkus ehk veelgi, mehe kohta mitte midagi. Tõnule jäi aina mõrult mõistatada, millega võistlejad paremal ja pahemal käel, kellest ta end kräbeduses ja alandlikus viisakuses kaugelt ees teadis olevat, tema muidu varju jätsid. Ta mõistatas, aga ei mõistnud: ei siit ega sealt olnud nad temast paremad. Otse nii kui kaubaga. Juhtus ju kõigile, et mõni tegu võid ja mõni laar piima äpardus, ent kui seda tagajärel karistati, siis karistati teda, ja mitte neid teisi. Miks ja kust see vahe? Mäherdune kuri kiusas teda taga?
Et aga Prillup selle jälile ei saanud, seda vähem, et tal enda teada otsekoheseid vihamehi ei olnud, siis rajas ta lepitava vastuvõitluse — see paistis talle paratamatu vajadusena — võimalikult laialdasele alusele. Umbse tunde painel, et kogu maailm on temale vastu, püüdis ta kõigile, kes temaga lähemalt kokku puutusid, sõbraliku suu kõrval ka lahtist kätt näidata — niihästi teel kui kodus. Ametivennad, poodnikud, lihunikud, kõrtsipapad, tuttavad teekäijad — nad kõik said Prillupi viinast-õllest suud pühkida, ja kes kodustest Kurule sisse astus — kutsel või mitte —, lahkus täidetud kõhu ja kastetud kurguga. Tapaloomadele linnast vastu sõitvad lihunikud lõbustasid ooteaega kõrtsides sageli kaardimänguga raha peale. Et neile päri olla, laskis „ladna Mäeküla“ ennast tihtigi kilda kiskuda ja tõusis kaunis harva võitjana lauast. Tõnu ei unustanud ka Sutsu eite. Sõites taliteed Tapu kaudu üle jõe ja soo ning teades, et Triinu suu va kibeda kohta pooltki sarvest ei ole, pistis ta saunauksest enam kui üks kord viisaka sinikaela sisse. Tasuks pühendati temale paaril puhul püülpeent valget pulbrikest, mis salapärane lõhnalt ja maigult, tulus pilgu ja sõna vastu, et ta sellest võile ja piimale vahel sekka siputaks.
Kuid veel midagi lepitatavat ja halvatavat tuli juurde.
Saladus imbus läbi.
Ei teadnud Tõnu ega Mari, millest see alguse võttis. Tõusis kui vina, nägematu ja tabamatu. Eeskätt teadagi kodupaigas.
Aina aegamööda hakkas Prillup märku saama, undamisi, tibahaaval, raas-raasult — nende silmateradest ja suusoppidest, sellest, mis seal sädemena hüppas ja kiirena välgatas, mis kurrutas kõneleja huult ja niverdas naerja häält — ammu enne, kui kukkus pöidavaid ning võrdavaid sõnu.
Küsis Tõnu naise käest, kas vahest temalegi haista on antud, siis sügas Mari näpp räti alt kukalt ja silm vahtis mõttekõõrdi leemepatta, kuni suu viimati virgus ja haigutavalt kostis, et „oi-jäh, miks mitte, eks seda old ette arvata, inimesel jo ihu hinge ümber“, ning see oli rahu, millest teine oleks võinud õppust võtta.
Prillup tahtiski, kuid ei saanud. Seesmine tugi puudus. Ta püüdis jaanilikult pead vändata, unustas selle aga ikka jälle ning laskis end norutamisigi näha. Ta katsus neile vahvalt näkku vahtida, naerdes, tänitades, kelkides, aga sellest sai midagi magedat ja selga mööda jooksis närvetades pinnuline kibin. Ja nõnda pidi ta neid kostitama ja sõnaga silima ja pahanduste eest hoiduma, et nad liiale ei läheks, et nad tema vahvust nii ülejõuliselt alati välja ei kutsuks. Sest seda läks talle palju tarvis, kui veel linnatee ja kirikuplats haisu alla sattusid, milleks imevähe aega kulus, nagu oleks jumala tuuleke ise kandjaks olnud.
Pisteti kotti, mis muidu saadi, rasvase meeleheaga koguni, ja Kuru sai kohaks, kuhu hulganigi kokku käidi, ehk küll noorus kui lõbulkäijate peaollus majas vastavat vallalist noorust eest ei leidnud. Sest pererahva saladus — see ei teinud peavalu kellelegi. See oli ainus asi, mis lustakat mahti andis torkivaks kõhistamiseks tagaselja. Ja eakamate külaliste seas leidus kahtlemata naisi ja naisemehi, kes põue peidus Mari ja Tõnuga oleksid vahetanud. Kuru rahva käsi käis ju silmsi hästi. Oleks võinud vähemgi hästi käia.
Võidi ju teisitigi mõelda, ja Tõnu märkas, et seda ka tehti, aga niikaua kui Kuru rahvaga sõbralikult liigiti, oli Tõnu meelest midagi parandatud, midagi võidetud, ja ta süda tundis kergendust, kui nad jälle tulid, kui nad rõõmsalt tulid, kui nad pilli ja lauluga tulid.
Tema kõrvade ümbert aga hakkas hõbenema — korraga, sama talve jooksul. Ja kätes lõi kiimeldama, silmaäärtes kõpitsema ning enne nii aeglased liigutused omandasid ikka enam ebamäärast kipukat järskust. Mari tabas teda vahel rahalugemiselt maksupäevade eel; siis värisesid ta näpud, siblisid riidakesed laual ikka uuesti segi ning kokkuarvamine ei jõudnud ega jõudnud joonde.
Oma äri käigust ta naisele suuremat ei seletanud, Mari tihe isepäinisus aitas ta sellest kergesti üle; muidu aga, eriti viinastanud meelel, kandis ta nooriku ees püüdlikult rahuldatud lootuste nägu, kuigi suu korraks kaude väärdus. Ta oli nugris hoolt kandma, et majas ning naisel ja lastel midagi ei puuduks, mis seal ning neil pereisa ainelist jõudu mööda pidi olema.
Linnateelt hakkas Prillup sagedamini sooja pead tooma. Sel olekul võis ta vaikselt lällavast lõbutujust, mis talle endisest omane, äkki äärmusse vibada, väga tühisel või päris puuduval põhjusel. Siis tülitses ja kiusles ta naisega ning sattus vahel piirile, kus juba sõna asemele tegu tükkis. Säärast sündiski kord talve lõpupoolel. Ta oli pimedikuks koju jõudnud, ilma et seda kambris tähele pandi, ja hea tuju kaasa toonud, sest ukse vahelt kukkus äkki suuri koitpunaseid apelsine ükshaaval sisse veerema, Anni ja Juku rõõmsaks üllatuseks, kes hõõguvaile keradele kariksilmil ja tummalt tükk aega järele vahtisid, enne kui neid kilgates taipasid korjama ja jooksult püüdma hakata. Helde pilduja tuli alles siis nähtavale, kui viimane kera tosinast üle põranda oli võrisenud ja Marile kuldpaelaga mähitud pikk narmassabaline kompvek vastu rinda lendas, selle võlvile püsima jäädes.
Noorik seisis pidupäevases riides, kotikmüts juba peas, minekuärevusest kerge puna põsil, oma nooruse priskuses lambi valgusel. Talle oli tuju tulnud õhtuse rongiga linna sõita; raudteejaama — Mäekaela kaudu versta neli — mõtles ta jala minna. Prillup oleks võinud mõni minut hiljem tulla, ütles vari, mis nooriku näost üle vilgatas, kui esimene apelsin kambrisse veeres.
Tõnu aga nägi ja mõistis kohe. Ta jäi ukse ette seisma, midagi kukkus tal kompsti käest, karvase suu ümbert kustus muie ja põlved nõtkusid. Korraga karjatas teine laps, kes talle terasemalt silmi vaatas. Veel peatus vihast keeletu, küünarnukid liikusid nagu tuge otsides, siis sööstis ta naise kallale, kähisev kugin kurgus: „Hilbud maha!“
Ta tuikus aga sedamaid tagasi, sest tugev rusikahoop käis talle näkku.
„Sina narts! Sina narts!“ kisendas Mari kõigest jõust. Nõnda nähti teda esimest korda. Ta kogu oli nagu suurenenud taltsumata rammu paisul, ta vabisev ülakeha seisis kiimleval hüppel ning lubivalgeks kalestunud näos välkusid igemeteni paljastatud harvad hambad, põlesid päranikistud kuivad silmad.
Alles üürike hiljem kahmas Anni tema põlvede ümbert kinni, kuna Juku isale hõlma asus. Mõlemad ulgusid kirjeldamatus ehmatuses.
„Koju jääd!“ kugistas Tõnu, kelle mokad silmsi tursusid.
„Lepingut täidan!“ paiskas Mari imelikult lajatava häälega talle vastu.
Seal tõstis Prillup käe suu peale, nagu saaks valu talle alles nüüd tuntavaks, ja hakkas vaarudes taganema, nagu saaks vastase kõvadus talle alles nüüd teatavaks. Ja kuna ta mannetuna kuhugi istmele vajus, mõlema käega põski varjates, hages noorik kindla võttega oma pealisriide ja pearäti voodi pealt, tõmbas selga, pani pähe ja läks. Lapsed, kes temale õue järele jooksid, tulid nuuksudes tagasi.
Prillup istus üsna vagusi mõtte otsas: ta lõi mind — ta hakkas mulle väevõimul vastu! Mitte viha, ei mõruduski, üksnes võõralt ning halvavalt muljuv vaev tuikas ses teadvuses. Viinavingust oli pea tal selginud — saadud hoobi kiirusel, pööre sai talle otse märgatavaks; aga see pea tundus võimetumana kui enne, ta teadis ainult, mis oli sündinud, ja et sellega tahes või tahtmata peab leppima. Aga äkki pisteti Tõnule meelde väike juhtum läinud suvest.
Ta käsib Maril lauale lennanud koi ära tappa. Mari avab akna ja hakkab loomakest paberilehekesega välja tõrjuma.
„Miks sa teda surnuks ei litsu?“
„Kuidas ma söandan — tema nii pisike ja mina nii suur!“
Ning korraga avaneb helkjas soruke Prillupi umbses ajus: Kui see tema usk on, siis — siis tal oli viimati õigus! Ja valgusel, mis sündmuse peale nüüd paistab, tõuseb teotatud mees istmelt ning tõttab teotajale järele.
„Mari, Mari, — ää nõnna mine!“
Vist on ta liiati kaua istunud, minejat ei ole õues ega õue ligidal enam näha, ta peab mööda lumerada üle karjamaa kinkude jooksma ja pimedus on tihe.
„Mari — Mari ae!“
Ent temale ei kosteta. Ja silm ei selita. Ning jalad on tal nõrgavõitu tee- ja viinaväsimusest.
Aga ta lämpab edasi, vahvalt edasi Kruusimäe umbkaudses koosis, püsi ammutades pealetükkivast lootusehoost: Ehk tuleb tagasigi! Jaa, jaa — ehk tuleb tänaseks tagasigi!
Kuid püütavat ei tärka näole. Tähe- ega tulesilma ei vilgu, tumma lund saputab sadada, hääl poeb kui kotti. See must keeletu elutus on otsitava ära neelanud.
Ja nüüd kaob Prillupil pind jalgade alt, ta tuigerdab upakile aimamata hauda ja lööb pea kivi või puu vastu. Kerges uimastuses jääb ta maha, silmili lumme, mis talle soojana tundub. Ta sirutab liikmeidki, nagu neid puhkusele kohendades, ning põlvist, vaevatud sooni mööda üles, hakkab mahe soov nirisema: Siia jäädagi ja kinni sadada!
Aga ta tõuseb ometi, sest — hobu jäi rakkes õue. Ja maja on üksi. Ja lapsed nutavad. Ja homme on taas tööpäev. Kobamisi ja komistades otsib ta teed tagasi läbi tuisuks paisuva saju, mis taoti hingamist matab ja nii sünnis oleks kogu inimest matma.
Prillup ei söö õhtust, laseb ainult lapsi süüa ja lepib ise viinaga, mida ta kapi ukse varjus suure mõõdu joob.
Et rahulikku ööd saada. Et vaikima sundida, mis püüab häälitseda ja nõelata.
Kuid uni tõrgub siiski, suu ja pea kuumavad valust, seljas ratsub külm. Tõnu kutsub lapsi oma sängi magama, ema asemele, — oleks soojem ja seltsim. Juku tuleb üksi, Anni ei viitsi. Ja isa kaisutab teda ja silitab ta pead, ja siis jäädakse rahule, selg selja vastu. Veel mõni tasane nuutsak eest Anni voodist — ja vaikus valgub ühte musta pilkasusega. Ainult väljas mühab umbselt.
„Isa!“
„Mis siis?“
Sosin kostab sosinale.
„Kas ta tuleb veel tagasi?“
„Tagasi jah — oome tuleb tagasi!“
Tõnule puhub soe ohk selga, millele varsti varustav nohinakene järgneb; siis on poisike vaibunud. Ja isagi uinub, käed kuumalt tuikava pea ümber. —
Mari aga tuli linnast, tugev, terve, priske, ja asus töösse ja talitusse, nagu poleks midagi sündinud, nagu tahaks ta siingi pidada lepingut.
Ja lastele tõi kotitäie imet ja mehele põuetäie uut jõudu. Ja kõik veeres jälle endist roobast Kurult piimakambrisse ja piimakambrist Kurule.
Ning siis sulas lumi mõlema vahelt, haljas muru tärkas asemele ja sepapajas, mille eest alatasa mööda oli käia, hakkas uus sepp taguma.
See oli Kohveti Juhan, kes sügisel soldatist tuli ja ametioskuse kaasa tõi, nii et ta võis Tapu sepa tuhuteenistuse pärida, kellel tööd liialt oli. Aga Juhan tõi lõõtspilli mänguoskusegi kasarmust kaasa, ja et ta oma mängusse vene mehe lusti ja vene mehe leina lõi, mis uudsena maitses, siis tõusis poiss talve vältel meistriks üle mitme küla, ja kui nad Kurul käisid laulu ja pilliga, siis oli pill Kohveti Juhani käes ja noorik Marigi kuulas tema kunsti hoole ning isuga.
Aga ta vaatas ka meeleheaga pealt, kuidas pillimees rauda tagus, ja kui tal aega oli piimakambrist tulles, siis seisatas või istus pikemaltki sepikoja nõgisel lävel, keset musta tagi ja roostepunast puru. Ja lõõts ähkis, ääs surises, õhk täitus vaheda lõhnaga ja Sõra Jaak, Juhani pealelööja, ei väsinud vahtijale oma vennapoega kiitmast.
See rõõmus jahvard, vaevalt viis aastat Juhanist vanem, mängis noormehe isalikku sõpra ja soovikut, kuna ta tublidustest, millega teda ehtis, ühel hoobil enda peale läiget püüdis paimendada. Ei tähendanud tühjagi, et lookesed kordusid: seda tasus iga kord jooneke üsna uut.
„Jahaa, noorik, mingu teine ja tehku järele!“ Ning järele oli teha, et suurestüki-soldat sepaks õpib — „silmaga sepaks õpib“ —, kuna ta polgu sepapajas suurestüki-hobuseid käib rautamas. Ja järele oli teha nii ruttu seersandiks tõusta, ja järele teha, et sind vägisi insenääriks tahetakse panna seitsme sepapaja üle, kui aga teenima jääd, ja järele teha kõik need kõrged oskused, mis „meie poisil“ on keeles, kirjas ning noodis ja mitte vähem passi ning tiiskandi laulmises ja teadagi kolme reaga ärrmoorikus.
„Jahaa, Kuru perenaine, see on meil juba nii suguseltsis,“ lõpetas Jaak tavaliselt iga kiidulookese, aga unustades seletamata, milles see tõujoon siis tema juures esineb, kes ta sunnitud oli Juhanile peale lööma ja lõõtsa tõmbama ning paberitele kolm risti alla panema.
Juhan naeris vahel, vahel tõrjus ja õiendas, aga vahel punastas oma tahma all, ja nimelt siis, kui nägi, et Kuru noorik lelle loba peale üsna tõsiseks jäi ja mõnikord mõtlikult isegi kõõrdi vaatas.
Ja kui siis huumav raud ääsist alasile lendas ja vasarahoopide all turtsus ning tuld sülgas ja ometi alla andis, siis ei jätnud Sõra lell, vesihallid punnsilmad säral, vaimukat võrdlust mehele panemata:
„Jahaa, noorik, voata aga voata: nõnna ta taltsib nooremate südameidki! Olgu nii kõva ja visa kui tahes — elendama ajab ja painduma paneb ja rõngasse taub! Ei ole ilmas naisterahva südant, mis selle poisi käes kuraasi jääks, — jahaa!“
„Küll su jutud aga juhavad!“ naeris seepeale tavaliselt teine. „Need taltsivad oobid annad jo ise, mina aitan aga natuke järele.“
„Mina? — ma löön aiva laiaks, mis alla tuleb — eks mul rammu ole muidugi enam kui sinul —, aga vassong — kust see vassong siis tuleb! — Ja ära sa, Kuru perenaine, arva, et ega ta muuga toime soa kui obuseraua ja äkkepulgaga — mina ütlen, ta teeb sulle molmrigi valmis, kui aga tellid!“
Kuru noorik jättis „molmri“ tellimata, rahul sellegagi, kui ta noort seppa hobuseraua ja äkkepulga kallal nägi meisterdavat. Juhani liigutustes oli midagi, mis isu andis, rahu koondas, hubaselt püsima pani, ükskõik mis tal haamri all kujunes. Tema nahkpõllestki tuli midagi mõnustavat ja leenutavat nagu ustava inimese näost, ja kui ta vasara mõne löögi takka taas alasile laskis kõlksatada, siis oli toonis tõotuse tagatist. Mari tegi alles siis minekut, kui mehed tulid hobuste või tööriistadega, nii et ruum kasinaks jäi, kuid vahel siiski ei raatsinud ta nägemata jätta, kuidas Juhan enne rautamist veel kapja lõikas, kuidas killud lendasid ja kabjapõhi uuenes.
Võis küll olla, et meestel teda siit leides midagi silmist vilksas, nende suud aga pidas piirides mingi sulg, mis Mari isikust hoovas, ja nõnda läks noorik, nagu ta tuli, ja kui tal just tuju ning aega jätkus, siis vaatas sellegi ära, kuidas naelu kapja taoti ja nende otsad ära murti — ühel ja kahelgi hobusel. Ta võis naerda ja tõsine olla lobisejaile vastates, kindel teadvuses, et nad, hoolimata kõigest, tema poolehoidmist kosisid, kõnelgu tagaselja isekeskis mis tahes.
Juhan aga, lugu pidades huvist, mida Kuru perenaine tema kunstidele ilmutas, võrdus suve jooksul üksigi Kurul käima. Ta tuli pilliga ja ilma, tuli, kui peremees kodus oli, ja tuli, kui peremees linnas viibis.
Viimasel puhul jändas lastega palju, koera ja kassigagi tegi rohkesti tegemist, ja mis ta noorikuga vestis, oli nii kaugest ainevallast pärit. Ja mida kaugem ning tühisem see oli, seda elavamaks soojenes vestja, ja mõni jutt hiivetas tal suus üsna ära.
Vahel jäi aeg hiliseks, lapsed olid juba põhku pugenud, siis tekkis korraga võigas vaikus mõlema vahel, kuni külaline küsis:
„Kas pean nüid koju minema?“
Ning perenaine kostis:
„Jah, nüid pead koju minema.“
Juhan läkski, otsis aga enne õige kaua mütsi.
Et Kremeri-härra Prillupi halvast ärikäigust ei teadnud, siis tuli talle üsna ootamata, et piimamees mihklikuu esimesel muist arvet pidi võlgu jääma, lubades seda tulevasel korral taga järel maksta. Kremer mõmises ainult „hea küll“, sest muud ei tulnud talle üllatuse pärast meelde. Ta ei lausunud aga järgmiselgi tähtajal enamat — seekord põhjusel, mis talle tumedaks jäi —, kui Tõnu kuuraha ära õiendas, võla aga taas neli nädalat edasi tellis. Härra von Kremer võttis alles esimesel novembril sõna, sest siis ei jäetud vana puudujääk mitte üksnes uuesti tasumata, vaid paarkümmend rubla nooremat lisati veel juurdegi.
Ta rääkis pehmesti, peaaegu vennalikult, ja seletas, et tema majapidamise hing sedaviisi kinni pidavat jääma. Aasta olnud puruhalb, kartulimüük naeruväärt kasin, heinasaak nii, et ei tea, kuidas suurt karja ületalve petta, ning lauda pikendus ja talli kohendus teinud kulu. Murelikult mainis vanahärra ka oma võlakohustusi, oma uppimist protsente kokku saada.
Kuid piimamees vastu, et temagi aasta kibe. Piim vesine, või vähene, ostjad närvad.
Noh, eks tal ole juba ka natuke kõrvale pandud ja võiks kitsal puhul sealt näpistada?
Ent sellest läks Prillup mööda ja tuli millegagi, mille vastu teine kõige vähem oli varutud: Kas härra ei võiks hinnast alla jätta?
Kremer jäi üürikeseks üsna vait. Tähendas seepeale, et võtvat Tõnu juttu niisama naljaks. Ja siis tuletas talle suudmööda alglaenu meelde, millega ta edaspidigi kannatlik tahtvat olla, kui aga kuumaksud korralikult sisse jookseksid, kui talle jalad alla jäetakse.
Nagu häbi tundes oma nõudest kui ka sellest unarule jäänud põhivõlast, läks Prillup näost äkki tõmmuks ja häälest teravaks. Olgu, tingima ta ei hakka, puudujäägid maksab ligemal esimesel kinni!
Ehk ta saaks juba varem — suilistele veel palka maksta, aastateenijad ka iga päev nurumas — — Kremer viiksatas ainult, käsi kõvasti lõua ümber.
Hea küll, siis varem!
Tõnu läks ja jättis seekord pilvekese puskarilõhna maha.
Ning Kremeri käsi kerkis lõua ümbert otsmikule.
Kahe nädala pärast tõi piimamees raha, aga napilt poole puudujääki, ja kui saks vähe silmi tõstis, siis õrises: „Rohkem ei ole!“ Ja ilma et teine suudki lahti oleks teinud, põrutas sõrmenükke laua pihta ja käratas: „Mõistad, rohkem ei ole!“
Seejuures lõi Kremerile soe viinalehk näkku, rahapaberidki laual hingasid nagu säärast välja, ja kui Tõnu — ta oli täies teeriides — raskelt ukse poole pöördus, tuli ilmsiks, et ta jalg kindel ei olnud, sest kord viitas ta õlaga seina vastu. Siis kuuldus pimedast vahekojast veel kobamist, kuni väline uks vihase mineja järel kinni mürtsus, nii et kontori aken põrises. —
Koorem oli Prillupil piimakambri ees valmis, ta võttis ohjad ja vajus rekke. Juba tarvitati taliteed, jääsild üle jõe ja soo kandis, paras kord lund kattis maad. Kremer, kes saali aknal seisis, nägi rege nagu tumedat ronti karjatara värava vahelt üle sumedalt valendava õueplatsi alla liuguvat, et sooviku nõgudesse kaduda. —
Paaril tunnil ei liigutanud Prillup oimugi. Ta võis muretult tukkuda ja poolunes hällida, sest kõrb Jaska tundis teed ning külm ep olnud näpistav. Tõnu hakkas alles siis virguma, kui hea järk maanteedki juba seljataga oli, kui linna ligemal vastutulevad nõõtajad sagenesid ja erehaljas täiskuu laguva katte tagant taoti esile pääses. Äkki hirnus Jaska: esimene valikul olevaist öömajadest pidi lähenema.
See oli teistest avaram, ja Prillup, kui ta oli pärale jõudnud, astus sisse, et olukorda silmitseda. Vahel juhtus nimelt, et avaruse-otsijaid oli liiasti leidunud või et lärmajate pärast puhkerahu polnud loota; siis tuli versta kolm edasi sörkida.
Kõrts oli rahvast täis, istuti ja seisti, andis aiva silmi selitada, enne kui näod suitsu seest tuntavale tulid. Kuid purjutajate paljuse kohta — Tõnu teada enamasti ligikonna poisid — kostis talle kahtlaselt vähe kära vastu, mingi põnevus näis laudkondi halvavat. Kõrtsmik leti taga pidas üht nurgarühma silmas. Selles tundis Prillup Puugi Villemi ära ja mõistis.
„Noh, kas hakkame peale?“ tähendas korraga seesinane valgetverd noormees ja ajas oma pika nõtke keha sirgu; ta näoilme oli alandlik ning asjalik.
Et vastu ei räägitud, võttis Villem laualt kumbagi kätte täie õllepudeli, astus keset ruumi ja laskis neist ümbruse peale igasse külge hoogsa saju lahti. Pilguke hiljem käis lööming.
Prillup nägi veel, mäherduse väledusega kõrtsmik ja tema poiss laudadelt pudeleid ja klaase noppisid — keset tihedamat rusikarahet —, puges siis põske kuivatades uksest.
„Mäeküla, kurat, kussa ronid,“ ähkis talle keegi järele, „kärista korv õlut väilla nagu viimane kord ja meie poisid ei lase sul karvagi kõverdada!“
Aga Mäeküla arvas täna paremaks nii elavale öömajale selga pöörata, ja varsti traavis Jaska üle lageda kõrgendiku selle õige järsu kalde poole, mille all, teise otsaga peaaegu nõlva vastu, järgmine kõrts aset oli. Punakas kuma kirdepoolse taeva all — kuu välgataval vaatel tulid tornid orus näolegi — ilmutas juba, kus linn, kuigi kaugust oli veel kümmekond versta.
Pervealuse kõrtsi ees norutas kolm hobust, ühel saan, kahel tühi regi järel. Ähmasest aknast oli võimata läbi näha, vadin aga, niipalju kui kuulda, ei olnud sees mitte suur, ja Prillup otsustas koorma sedamaid rehe alla ajada, mille väravast talitav kõrtsipoiss laternaga parajasti nähtavale tuli. Neli veoriista turukaubaga ja paar piimarege leidusid siin küll juba ees, kuid sellega võis leppida: puhkepaika oli veel loota, vahel kööguta kogu öö istuda. Ja leivakott kaenlas, astus Mäeküla seesmise ukse kaudu kõrtsi, kui ta oma kõrvile enne õigust oli teinud.
Juues ja suitsetades jorutasid siin leplikud inimesed. Kõrtsmik, kes tulijale sõbralikult käe ulatas, soovitas talle letiruumi kõrval olevat väikest tuba, aga kui Prillup kuulis, et tema ametivennad Kurgsalust ja Liivalt seal juba ees olevat, samuti üks Tapu mees naisega ning veel keegi tütrega kirikuvallast, siis kiitis suurt tuba endale küllalt heaks ning asus söögialust kaasa võttes pika laua nurgaotsa, mille seinapoolne pink pooliti veel tühi oli. Et Tõnul siin suures toas ühtegi tuttavat ei olnud, see just meeldis talle: täna puudus tal jõud sõnu ja naerunägu teha. Leivakotist ja pintsakust sai pärast sööki peaalune, riidega kasukas ulatus katteks ja küljepehmuseks, ning Prillup tõmbas kere pingiotsale maha.
Aga uni ei tulnud. Kodusest peatäiest, mis teel oli lahtunud, oli ebamääraste kartustega segatud närvetav ärevus talle veresse jäänud, mida siin joodud viin ei tuimendanud. Iga valjem häälitsus ümberringi lõikas ning torkas teda, pani käe või jala tal tuksatama, ja taoti tundus, nagu oleks pink tema all rahutu või pingi all põrand. Ning ähvardusi hõljus õhus, vaenu varitses nurkades, ja kõik need võõrad inimesed, kes seal naersid ja jamasid, olid puhkajale salaja kuidagi vastu. Tõnu tegi end hoolega magama, et mõni ei tuleks ja teda kõnelema ei sunniks, sest vaenulikult vastu oli tema ka neile, iseäranis leti ees muretult naerjaile.
Kõrtsilisi läks ja kõrtsilisi tuli.
Prillupist käidi mööda, ja tal oli iga kord kindel tunne, et kellegi pilk teda puutus. Lauas, ligemal ja kaugemal temast, söödi ja joodi, ja ta meelest oli, nagu näeks ta laugudest läbi nende vastikuid nägusid. Sisuliselt kuuldavaks võtmata, mis seal lobiseti, lubas ta eneses siiski kahtlust kõpitseda, kas kuidagi tema poole ei sihita. Ning äkki teritas ta kõrva. Keegi ütles „Mari“. Kõneldi üminal ja kigaldati. Ja siis öeldi „Tõnu“.
Ei, Prillup ei eksinud. Rääkijad istusid talle kaunis ligi, nende salalikud pilgud torkisid ta kukalt. Häältest — neid oli vist kolm koos — ei tundnud ta ainustki. Ning nüüd käis ühe suust kõige selgusega irvitaval osatusel:
„Mann, pane koa puhas särk selga — näe, vanamees tuleb jälle paburitside vahelt!“
Turtsuti.
Üks kork lendas üle puhkaja pea vastu seina.
Klaasid kõlksusid kokku.
Ep olnud ju esimene ega teistest kurjem kord, kus ta sellesihilist nöökamist kuulis, aga Prillupi silm lõi tuld ja pea põrus kui hoobist, nii et tal võimata oli tuksatava liigutuse eest hoiduda. Muul puhul oleks ta pilajate suud poole toobi viina või kuue pudeli õllega vaikima pannud, täna polnud selle kaitse peale mõeldagi, iselaadi rammestus rõhus ta pingi külge kinni. Ja nõnda laskis ta neid nõelata, kuni nad väsisid ja viimaks kadusid.
Ent Prillupi rahuaeg ei ulatunud kaugele. Juba olid ruumid edasiminejaist tühjenenud ja viimased öömajalised pinkidele ja pikale lauale asumas, kui uksetagune müdin uusi külalisi kuulutas. Ja nende hääled — nad said küllalt varsti rõkkavalt kuuldavaks — olid Tõnule tuttavad. Ei olnud tal kahtlust, et öö on kadunud, kui need mehed enne leti sulgemist ta leiavad. Ja Tõnu tõmbas kasukakrae kähku üle kõrvade — näoga seina poole oli ta ennegi.
Ei kestnud aga kuigi kaua — äraandja oli vist kõrtsmik —, kui talle põlev tuletukk nina alla hoiti.
„Nää mul koid! Kallaku papal ädasti rendiraha tarvis, ja tema redutab siin! Maast lahti, Mäeküla!“
Mäeküla norises vahvasti.
Teda raputati.
Magaja ümises, matsutas suud ja vaibus jälle.
Ei see aidanud aga lõpuks ometi. Kui nad rehe all olid ära käinud, et oma hobuseid varjule panna ning vaadata, kas külameestel vasikaid ja sigu peal on — kolmas neist, üks munakaupmees, kes lihunikkude küüti oli tarvitanud, kuulas enda kauba järele niikaua toas —, siis olid teised uinuja natis uuesti kinni. Mees hoovati istukile.
„Natuke kupkid, Mäeküla, — kes siis kõrtsi tuleb magama! Seda jõuab kodu teha, mõnikord Mari kaisuski.“
„Koorige täna mõnda teist, mind jätke rahule!“ urises Prillup silmi hõõrudes.
„Kes nüid teab, kes kedagi koorib, või mis siis — sul jo seda koorekest küll ja küll!“
„Kust sina tead!“
„No ime, mõlemad teenite ööd ja päevad! Juba käivad jutud, et Mäeküla on kevadeks sinu.“
„Su oma lori!“
„Miks siis lori?“ jätkas teine lihunik. „Kellele jumal and pehme naise, sellele annab vahel ka ilusa mõisa.“
Naerdi ümberkaudu ja Prillup pani jalad maha.
„Limbärk, anna isandatele minu rehknuudi peale mõistlikku kurgukastet — nende naillad on nii vesised!“
„No vaata,“ kiideti, „kes ikke mõisnikuks loodud, see leiab ka mõisniku sõnad!“
Ja kui nad seepeale neljakesi ahju kõrval väikese laua ümber istusid — üks, kellel nägu oli nagu toores lihapäts, teine atleetliku kehaehituse ja kunstnikule mudeliks kõlbava roomlasepeaga, ning puudelkarvase Prillupi kõrval ühtelugu tasakesi nooskuv kõhetu munakaupmees, vanamoodi köstripapa truu järelkuju —, siis pani viimane, kes seni suud oli pidanud, käe piimamehele vennalikult kuklasse ja lausus:
„Ää kuulagi, armas sõber! Eks nemad ole meie vanemaid ja esivanemaid seitsesada aastat kröönind, eks nad ole neid“ — kõnelejal oli värinatki hääles — „näljutand ja vitsutand ja nende tütreid ära naerd. Ja kui nüid keski meist — ükskõik, kes — kel aga vähegi võimalik meist, kes me priiks oleme soand sest raskest orjaikkest —, kui meist keski nüid neid soab koapida — mida enam, seda parem — — minul, kas kuulete, minul ei ole siis muud öelda kui üksainuke sõna (ta haaras klaasi ümbert kinni): See eesti vend ja see eesti õde — nad elagu!“
Nii oli lihunikkudegi südamest räägitud, nad elatasid kõminal ühes ja Prillupiga löödi kokku. Nooskuv munakaupmees aga võttis piimamehe käe, surus seda soojalt, vaatas teisele truuvennalikult silma ja jätkas intiimse rõhuga:
„Vii oma abikaasale terviseid! Ütle, et nõnna laseb munakaupmees Anton Siidermann talle öelda: Oinas on niita — töö olgu puhas — — kas mõistad: töö olgu puhas!“
Võrdlemisi hilisel hommikutunnil ärgates — raputaja oli kõrtsisulane — leidis Prillup enda ahju ääres kolme tooli pealt seliti, jalad maas, ainult müts pea all.
Ametivennad tagakambrist olid juba läinud, sõprade äri rehe all ja kõrtsi ees möödas, Tõnuga ühes ajas viimane öömajaline, üks villakraasimisele minev eit, hobuse maanteele.
Tagajärjeks oli, et poodnikud nurisesid ja Tõnul turul jälle surnut tuli matta.
„Ei vaadatud täna meiekeste poolegi — kas uhkeks läind või?“ ütleb korraga keegi ja pistab Prillupile käe pihku.
„Nät seal — Maasikas,“ tõstab piimamees laugusid, „või täna jälle väillas. — Ei ole siin uhkust kedagi — nää, öösse teel sai jommitada, nüidku kaed silmadel peal ja pea tompus.“
Tõnu naeratab posaselt.
„Ehk võtad meid jälle otsale — sõnake juttu mõne aja pärast — —?“
„Mis seal veel küsida — tueta aga peale, olengi just minekul.“ Prillup võtab ohjad. „Hea, et tulid, mul mõned ostud — jääd niikauaks obuse juurde.“
Tuhvlikingsepp Maasikas, kes meietades enda isiku juurde veel oma müügikorvi arvab, vahest ka selles olevad ostmata jäänud tuhvlipaaridki, kobib ankrute vahele; ta jänesemokk laieneb trööstitud naeratusel.
Prillupi ostud siselinnas on varsti toimetatud, nad sõidavad alevi poole, kus Maasikas elab ja mille kaudu Mäeküla tee linnast välja käib. Viimase põikuulitsa suus peetakse kinni. Siin, mõni maja sissepoole, on kingsepa kodu.
Aga kuna nende käed peaksid kokku sirguma ja Maasikas reelt astuma, ei sünni seda mitte, vaid mõlema pilk pöördub suure nurgamaja poole nende ees, mille alumise korra akendel poolest saadik purpurpunased katted ees on.
„Kutsuksin oma poole, aga tuanurk külm — — jõua neid puid nii paillu — —“
„Kuluks õite suutäis sooja ää — ilm kõle ja pikk tee ees — —“
„Natuke jänugi oleks — —“
„Jänu jah oleks koa — —“
Nad ei saa silmi lahti neist purpurpunastest eesriietest ja Tõnu ajab hobuse hoovi.
„Pooleks tunniks — —“
„No ega kauemaks.“
Jaska saab kaerakoti pähe, mehed leiavad soojad ahvenad leti pealt eest. Üks tagapoolne nurgalaud pikas madalas pearuumis on vaba. Maasikas näeb seda kohe ja paigutab oma korvi sinna.
„Ega ehk püsti leti ees — —?“
„Ei-noh, võiks jo natike istuda — —“
„Paar sõna juttu — —“
„Meie vana laud koa — —“
Viina, leiva ja kalad viivad ise, õlle toob perenaine järele, ja siis joovad, söövad ja vaikivad. Ainult nende silmad on jutus, need käivad küsides, kostes ja mõistes iga kord kokku, kui käsi klaasi tõstab ja maigutavalt mokalt maha paneb. Esiotsa on neile küllalt sellest, et nad ühes istuvad ja ühes naudivad.
„Kuulsin tast jälle,“ algab kingsepp viimaks sosinal; ta silm on süttinud.
„Mida siis?“ ümiseb teine vastu.
„Ei ole enam Jamburis, olla Oudovas.“
„Kirjutasid jälle?“
„Jaa, aga või see kedagi aitab, ta ei vasta.“
„Ikke rätsepaga?“
„Ikke rätsepaga!“ ja Maasika sosin kuuldub kui ägamine.
Prillup istub käsipõsekil ja vahib luudele taldrikul. „Jaa, mis seal ikke teha, kui sa vägisi ei taha — —“
„Ei, siis oleks kõik otsas! Kes kütkes tagasi toodud, ei see enam kodu seisa.“
„Parem jo eaga, see on õige. Aga kas sa ei pidand ise sinna —“
„Pool aastat juba — pool aastat juba!“ rõhutab tuhvlikingsepp ja puurib pöialdega lauda, kuna ta kõverdatud käsivarred nagu lennupüüdel liiguvad. „Aga kokku ei saa seda summakest — tee, mis tahad, kokku ei saa!“
„Ega tea, kas aitakski.“
„Aitaks või mitte“ — Maasika jänesemoka tiivakesed värisevad — „ma kuuleksin ta äältki — ma näeksin teda kas või eemalt — —“
Piimamees toetab põse teise käe najale, mõlemad vaikivad. Leti ees jamab kaks voorimeest, laudades siin ja seal naerdakse, rasvahaisu, tubakasuitsu, viina- ja õllelehka hõljub paksult peade ümber.
„Ei sa unusta?“
„Ei. Nigu oleks ta mulle kedagi sisse and.“
„Kedagi sisse and — —“ kordab Prillup ja närib mõnd habemekarva.
„Unes ja ilmsi — ikke seisab su ees — —. Ja nüid mõelda, et ta rätsepaga — et ta niisukese rätsepaga — —.“ Maasika silmad keerlevad kuumalt, pöidlad puurivad tugevamalt, ta lõpetab ohkega: „Et see laps pidi surema — — et see laps pidi mulla alla minema!“
„Laps — — nojaa — — kui laps oleks — —.“ Prillup noogutab tasakesi, ta pilk on kaugel; alles mõne aja pärast virgub kohmama:
„No eks katsu siis ikke minna — tööd sul jo on —“
„Tööd on — omajagu tööd on — aga enne, ole ea mees, pista sellele siin nurga peal tuli otsa!“
Ja Prillup näeb, kuidas Maasika õlad laskuvad, kuidas ta siivutavad käsivarred ja puurivad pöidlad külge mööda maha vajuvad.
„Paar õlut, perenaine,“ tellib kingsepp pilguke hiljem; ta ulatas käe klaasi järele, see oli aga tühi ja tühjad ka pudelid.
Prillupil on kaks sigarit, ta paneb teise Maasika ette. Siis suitsetavad ja joovad uuest pudelist.
„Mul eneselgi neid terve tosin tee ääres,“ ümiseb piimamees pudeli etiketti tunnistades, „ja kui sul siit kohast kõik lagund — —“ ta tipib näpuga vesti peale.
„Kas on lagund?“ pärib Maasikas põnevusega, „kas tunned, et on?“
Prillup hoiab nägu nüüd mõlema käe vahel, ta vaade on läiget, põsenukid puna võtnud; sosinal jätkates lähendab ta suud üle laua kuulajale:
„Ükskord iilisin talle järele — — poole ööd olin kõhuli akna taga — kivi kummagis käes — —“
Nende pilgud on koos ja ühtaegu ujuvad mõlema silmad vees.
Kõneleja peab pikka vahet.
„Ja kui sa nüid näed, et sa sest kedagi põle soand — kui sa tead, et see kõik jumalamuidu on old — —“
„Ei siis parane?“
Prillup väristab pead. „Annan käest. Põhja kisub. — — Ja kui sa pead mõtlema, et poe jälle kuhugi sauna — — viimati võerasse valda — vaesem veel kui enne — ta võib mu võla eest jo paillaks teha —“
„Aga sa saad oma tagasi — sa saad jo siis oma tagasi!“
„Jaa — enne pannasse ehk võlga tasuma, siis soan tagasi. Aga mis ma temale nüid veel olen? Narts — jalaga tõugata! Ebeldabki mu silma all ühe poisiga — et nää: narts oled, tallukas oled, ei kellegi mees!“
„Aga sa saad ta tagasi —“
„Sest ega siis saun ja vaesus üksi — maailma naer ja pilge peale veel — — eluajaks — temale kui mulle — —“
„Mine temaga kaugele ära!“ Maasika pilgus hiilgab unistus.
„Järele tuleb — niisuke ais tuleb järele — ei sest soa surmani lahti —“
„Aga ta on su juures!“
„Mine tea, kui kauaks — sinu oma on nüid rätsepa juures!“
Mäeküla tõuseb lauast, et välja minna. Ta astub ühele eelminejale kogemata kandu ja turi on tal kumer. Kui ta tüki aja pärast tagasi tuleb, siis tüürib teise külge, kuni märkab. Aga laua ligidalt pöördub vasakut kätt leti poole ning kuulukse seal midagi tellivat.
„Kõht jäi nagu poolikule ja õlu üksi annab külma.“ Ta lõdistab istmele vajudes. „Kõrvile panin teki selga.“
Poisike toob natukese aja pärast viina, sooja sülti ja hapukurki. Jälle elatakse vaikides ja juues vaadatakse teineteisele näkku. Ja ikka enam värvi sigib põskedesse, ikka enam läiget silmisse, ja rinnus liigutab lootus hiljukesi pead ja vahvus kohendab tiibu.
„Ma akkan nüid raha oidma.“
„Kuluks ää — kuluks ää —“
„Iga kopikat — — viimast korda nääd mind siin!“
„Ega mulgi teisiti aita — — —. Katsuks õite ööd läbi sõita, et seda öömaja ei oleks — —“
„Seekord on mul tõsi taga — võid julge olla!“ ja kingsepa päntsakad käed laua peal on rusikas.
„Peaks veel nii kaua edasi, et kogub ädakrossi — et mitte ihualasti — —“
„Ära toon ta rätsepa käest“ — Maasika rusikad põntsuvad laua vastu —, „ma ütlen sulle — ära toon!“
„Võiks jo vahel sekka võlgu jääda meelega, nagu nüid äda pärast — — tulgu siis, kuda tuleb: mis kääs, see kääs — kautsjoni sees ei ole — —“
Prillupi näpud nibistavad habemes, ta pilk uitab sõbra näol ja rinnal.
„Muidugi, seda võiksid teha, ja mina lähen Oudova! — — Kaks õlut, perenaine!“
„Oleks et tema koa oskaks — jaa, kui seda oleks! — aga Marist seda ei soa —“
„Noh, ehk võtab nõu?“
„Ei, ei, temast seda ei soa! Temal puudub midagi. Tema pea ei oima mõnda aissa — ei kohe oima! — Arva, mis ta mulle vastaks? Vastaks, et ei — tema peab lepingut! — Mis ma ikke ise veel soan teha, see on tehtud — see üksi on tehtud — —“
„Kas tead, mis mina teen? — Ma viskan rätsepa Peipsi järve!“ — —
Juba põlevad lambid, akende taga mustab, lilleline kirmetis ruutudel pakseneb: nad istuvad koos ja jutul ei ole lõppu, nad kastavad keelt ja kavatsustel ei ole otsa. Ja kui trallitades salk vastuvõetud liisupoisse tuleb ja pill üürgab ja laul rõkkab, siis sulavad nad ruttu noorte haletava lusti sisse, vendnevad nendega ja joodavad neid.
Ning lõpuks tantsitakse.
Ka kingsepp tantsib.
Kingsepp oskab „vene tantsu“ ja tantsib kükakil.
Aga piimameeski arvab vene tantsu oskavat ja tantsib kingsepale vastu. Ja mõlemad higistavad. Ja ruum tümiseb kiidunaerust. Ning piimamees tõstetakse hurraaga jalule, kui ta vääratas ja küljeli kukkus.