Inimestest ja teedest eemal laanekurus asus üksik talu Põrgupõhja. Kõigi teada pidi ta juba aastaid tühi seisma, sest vana peremees suri ära ja uut polnud leidunud. Kuid ühel ilusal päeval nägi juhuslik möödamineja, et Põrgupõhja toaunkast käib suits välja. Seega oli kindel, keegi pidi seal elama. Aga kes see keegi õieti oli, see ei huvitanud eriliselt kedagi. Sest kellesse puutus Põrgupõhja uus peremees. Kulus hulk aega, enne kui needki, kel vägi ja võimus, temast kuulda said ja talt aru pärisid. Aga uue peremehe paberid olid korras: nimi Jürka, kristlikus abielus Lisetega, ilma lasteta.
„Kes andis luba Põrgupõhjale asuda?“ küsiti Jürkalt.
„Taevas tahtis,“ vastas see.
„See pole ju taeva talu.“
„Aga kelle siis?“ küsis Jürka.
Sellest kahest vastusest järeldati Jürka ja tema naise Lisete kohta, et nad on mingisugused lahkusulised ja et nende ülemise korraga pole kõik päris korras. Nii siis – üsna õiged elanikud Põrgupõhja tarvis, sest täie aruga inimesed otsivad teiste omasuguste seltsi.
„Kust sa teadsid, et Põrgupõhja on tühi?“ päriti Jürkalt.
„Seal polnud ju inimesi sees,“ kõlas vastus.
„Jah, mujal olid teised ees,“ seletas eit.
„Ja seal meeldis?“
„Küllap vist,“ vastas Jürka.
„Talu nimi meeldib ka?“ muigas ametnik.
„Nimi veel rohkem,“ vastas Jürka tõsiselt.
„Noh, kui lugu nõnda, siis jääd sa Põrgupõhja peremeheks ja seal võid sa nagu Vanapagan oma eidega mürada, keegi ei tule sind sinna segama.“
„Nagu Vanapagan oma eidega,“ kordas Jürka ja hakkas ise laginal naerma, mis kostis nagu hobuse hirnumine kõmisevast tünnist. Ametnik jäi naerjale imestunult otsa vahtima, sest esimest korda oma elus kuulis ta sellist naeru: see ei tulnudki nagu inimese suust.
Aga Jürkat vahtides märkas ametnik peagi, et vaevalt on ta varemalt sellist meestki näinud. Kasvult ehk pisut üle keskmise, kuid rinnust ennem tünn kui mees. Käsivarred hoiduvad kehast nagu kangelt eemale. Nägu lai ja lopergune, otsaesine madal ja lame, peaaegu nõos, pea suur ja ümarik, juus punakas ning kräsus, kõrvade äärest ühenduses samasuguse habemega, mis ulatub alla kaelale ja vististi ka rinnale. Üldse on raske öelda, kus sellisel mehel habe võib lõppeda. Jalasääredki ehk täis tokerjat karva. Üsna veider oli selle mehemüraka kõrval näha väiksevõitu, kõhna, pisut vimmas süsimusta eite. Kuis need kaks küll kokku sattunud ja kuis nad küll toime tulevad! Aga pidid tulema, sest tundus, et nad pole enam noorpaar.
„Teil pole lapsi,“ ütles ametnik lõpuks. „Lapsed peaks olema, muidu pole kohal ega tööl mõtet.“
„Eks nad jõua tulla,“ lausus Jürka.
„Kui leiba jätkub, siis tulevad,“ täiendas Lisete vanamehe sõnu.
„Kas siis tänini pole jätkunud?“ küsis ametnik.
„Ju siis pole, kui lapsi ei ole,“ vastas eit.
„Ju siis jah,“ müsas ka Jürka habemesse.
„Annab jumal lapsed, annab ka leiva,“ jätkas ametnik.
„Küllap vist,“ lausus Jürka vastuseks.
Asja vormilik lahendus võttis pisut aega, aga aega näis ka olevat uuel Põrgupõhja rahval: ta ei kiirustanud ega kibelenud, vaid istus ja ootas kannatlikult. Vahetevahel katsus eit vanamehega juttu teha, kuid iga kord lõikas see ta sõna pooleks, öeldes:
„Ä'ä latra, las saksad.“
Nõnda vaikselt istudes kippus vanamehel kangesti uni peale, aga kui ta parajasti sinnamaale jõudis, et norin oleks võinud lahti minna, sai ta eidelt küünarnukiga küljekontide vahele ühes tõrelemisega:
„Mis sa siis, hull loom, kohe norinal, kas sa ristiinimese viisil põrmugi ei või.“
„Missee?“ küsis Jürka ja ajas silmad ebaloomulikult pärani.
„Ä'ä larista, ütlen ma.“
Viimaks ometi oli kõik lõplikult korras, nii et Põrgupõhja rahvas oleks võinud minna, aga vanamees istus uuesti toolile, nagu meeldiks tal siin nii väga, et ta ei tahagi enam lahkuda. Eit seisis natukene aega tema juures ja ütles siis:
„Noh, eks teeme minekut, kodu ootab.“
„Küllap vist,“ lausus vanamees vastuseks, aga jäi ometi rahulikult istuma.
„Näh, aja end siis ükskord jalule, mis aru sa veel pead,“ sundis eit, ja kui vanamees end ei liigutanud, haaras tal kuuekäisest kinni ning sakutas, lisades: „Võta jalad alla, tee tahab käia.“
„Küllap vist,“ lausus vanamees ja ajas enda toolilt üles.
Vanamees ees, eit järele, kobisid nad kahekesi uksest välja. Samuti teineteise sabas kõndisid nad teelgi. Tükk aega ei lausunud kumbki sõna, siis arutas eit:
„Näh, ulualune on meil nüüd, aga seapõrsas, lambatall, lehmamullikas ja kanad-kuked puuduvad. Kui saaks esteks seapõrsagi, kes ruugab aias.“
Vanamees vaikis ja astus kodu poole. Aga kui neile vastu tuli võõras eidekene, pidas Jürka ta kinni ja ütles:
„Minu eit ajab seapõrsast peale.“
„Kulla taat, ei ole minul, vaesekesel, põrsast ega kedagi,“ vastas eidekene. „Kümne aasta eest oli mul viimane, aga seegi suri kõhuelitinga ja ei tõusnud änam.“
„Kas siis vahel tõuseb?“ küsis Jürka.
„Peremehel tõusis: õhtul oli surnud, aga hommikul sõi mollil. Kõik olid hirmu täis, et viimnepäev vist ligi, sest kui tõusevad juba loomad surnust, ega siis inimestelgi see päev änam kaugel ole.“
„Nii et sinu põrsas ei tõusnud,“ lausus Jürka.
„Ei ole tõusnud tänapäevani, kulla taadikene,“ vastas eit.
„Head päeva siis,“ ütles Jürka ja pöördus minema, eit kannul, kuna võõras vahtis neile järele.
Järgmisena tuli neile vastu vanamees, kellele Jürka ütles endiselt:
„Minu eit ajab seapõrsast peale, nii et…“
Külamees vahtis Jürkale tükk aega küsivalt otsa, nagu ei mõistaks ta hästi selle sõnu, ja usutles siis:
„Tahad põrsast osta või?“
„Küllap vist,“ vastas Jürka.
„Kaugelt mehi olete?“ päris võõras.
„Kaugelt… eidega.“
„Pererahvaid või?“
„Küllap vist.“
„Omal emist ei ole?“
„Ei vist.“
„Kas suur talu?“
„Küllap vist.“
„Mis nimeline?“
„Põrgupõhja.“
„Nii et sina oled see uus Põrgupõhja peremees?“
„Küllap vist.“
„Ja otsid seapõrsast?“
„Sedamoodi kuulukse.“
„Kas lehm on juba?“
„Ei ole.“
„Aga hobune?“
„Ka ei ole.“
„Lammas?“
„Lammast ei ole.“
„Mis sa siis selle seapõrsaga peale hakkad, kui sul muud midagi ei ole. Kust võtad talle ninaesise? Enne lehm, siis seapõrsas, enne kana kõõrutama, siis kukk laulma.“
Nõnda õpetas võõras mees, soovis siis head päeva ja läks oma teed. Jürka vahtis talle järele, nagu ootaks ta tema ümberpöördumist, ja küsis lõpuks selja tagant:
„Aga kuis jääb siis seapõrsaga?“
Nüüd seisatas võõras, vaatas tagasi ja ütles:
„Ei ole minul seapõrsast, mul on ainult hobune, selle müüks hea hinna eest.“
Ütles ja läks edasi. Aga kui ka Jürka oma eidega minekut tegi, hüüdis võõras neile tüki maa pealt omakorda tagant järele:
„Sa siis hobust osta ei taha?“
Nüüd jäi ka Jürka seisma, vaatas tagasi, mõtles ja vastas:
„Ei vist.“
Ütles ja läks edasi, eit kannul.
„Lollisti teed, et ei osta!“ hüüdis võõras neile järele, aga Jürka ei pannud tema sõnu enam mikski. Alles natukese aja pärast tähendas ta eidele:
„Kena ja lahke mees, ajab juttu ja kõik, aga põrsast ei ole.“
„Muidugi kena ja lahke, kui sokutab oma setukat teisele,“ vastas eit.
„Küllap vist,“ lausus Jürka nõustuvalt.
Nüüd polnud hulk aega muud kuulda kui aga raskemate sammude aeglane kimps-komps, kimps-komps ja sinna vahele tihedamalt tips-tops, tips-tops, kuni lõpuks tuli vastu noor ja käbe naine, kellele Jürka ütles:
„Minu eidele kuluks põrsas ä'ä.“
„Ah põrsaid otsite? Meie üleaedsel on ilus emis ja hulk põrsaid tõi teine ka, vist inimese või kuradi tosina. Hästi ilusad põrsad olid teisel, lust vaadata kohe,“ seletas naine.
„Nii et sealt võiks saada,“ arvas Lisete.
„Kus nüüd seda!“ hüüdis naine. „Minagi käisin paari, kolme endale nõutamas, aga kõik jäi seks, tõin lõpuks laadalt, sest mis ikka teha, kui tuntud kohast ei saa.“
„Nii et jäeti kõik iseomale,“ lausus Jürka.
„Mis ta ise niipaljuga teeb!“ kilkas naine. „Hea, kui paarilegi on midagi ette anda. Sest ega siis seapõrsas oma nõu ja jõuga kosu ega kasva, see tahab ju aina käest saada, küll piima- ja supitilgad, küll jahud ja kartulid. Isegi pesema peab teist roju nagu inimeselast, muidu, vaata, jääb teine kängu, ei kasva ega sirgu enam õhkagi. Sest…“
„Nii et sealt pole loota?“ küsis Lisete naise jutu vahele.
„Ei sel ega vist ka tuleval ega ületulevalgi aastal, kui nad uut emist ei muretse. Ja vanamees ei muretse, seda pole lootagi, see on juba niisuke mees, et kui ütleb ei, siis selle juurde ka jääb. Ja minule endale ütles ta kõigi kuuldes: magagu ja tallaku ta neid niipalju kui tahab, mina sellest ei hooli, viin ta uuesti kuldi juurde. Inimene läheb aastatega vanemaks ja targemaks, eks siis seal pisutki aru juurde ei tule, nii et ta ise oma põrsaid enam ära ei talla ega maga.“
„Ah siis ema ise!“ imestasid Jürka ja Lisete nagu ühest suust.
„Ema ise,“ kinnitas naine, astus sammu lähemale ja rääkis vaiksemalt ja nagu saladuslikult: „Kellele jalaga peale, kellele magades otsa, nõnda kõik läbi. Viimne ainult suri vist ise, perenaine ütleb, kurvastusest teiste järele või liigsest toidust, sest ema on suur ja nisad olid piima täis, kõik ühe tarvis, sest teisi enam ei olnd. Aga ega sellest tohi õieti hingatagi, sest mõned arvavad, et emis on ä'ä tehtud, ning perenaine ütleb, et kui ä'ä tehtud, siis meie poolt. Tule jumal appi, kuis siis meie poolt, kui peale minu pole põrsaid keegi näindki! Aga perenaine ütleb, et minu ämm näind emist just enne poegimist ja öelnud moka otsast, et küll teil ilus emis, varsti saate hulga ilusaid põrsaid. Noh, nüüd ollagi need ilusad põrsad käes! Sinu ämma nahas nad on, ütleb perenaine minule, ja kui sa oma ämma kaitsed, siis oled ise samasugune nagu su ämmgi. Aga mina temale vastu, et mis sel minu ämmal siis viga on, ta on ju kena inimene, me saame kahekesi väga hästi läbi. Kuid emise perenaine: või kena inimene, kui pruunid silmad. Nojah, ütlen ma, pruunid silmad on tal küll, ja kui see on viga, siis muidugi, aga…“
„Jah, head päeva siis,“ ütles Jürka minekut tehes.
„Teist teile ka,“ vastas naine juttu poolitades ja lisas: „Aga kui põrsast ei saa, kas te ei tahaks omale siis kassipoega võtta? Meil on ilusad hallid. Vanal oli teisi viis, kolm uputasime solgiämbris ära, kaks on veel järel, teise võiks ära anda, jumalamuidu võiks anda, kui saaks heade inimeste kätte. Kus on lapsed, seal solgutatakse rojuks, ainult vanainimeste juures saab kassist õige kass. Ei tea, kui palju külarahval lapsi on?“
„Ei olegi veel,“ ütles Lisete.
„Noh, siis olete meie kassi pererahvaks nagu loodud. Tahate, lähme meile, võtke teine kassipoeg kaasa, ega tast midagi kanda saa.“
„Mis sa arvad, eit?“ küsis Jürka.
„Kui ehk põrsast ei saa, asjaks oleks siis kassipoegki,“ arvas Lisete.
Nõnda mindi üheskoos pisut maad tee kõrvale kassipoja järele ja Lisete rõõmustas juba ette, et saab ometi midagi elavat toanurka peale iseeneste. Aga asi kujunes pisut teiseks, kui Jürka oma eidega arvanud või kui pere minia rääkinud. Sest nagu selgus, oli ämm majas otsaline, kuigi tema poeg nimeliselt peremees. Jutukal minial oli õigus ainult rääkida, teotseda ja talitada võis ta ainult ämma pead mööda. See aga, niipea kui aru käes, milleks võõrad tallu tulnud, küsis kohe:
„Kas teil lehm on?“
„Ei vist,“ vastas Jürka.
„Kuis nii: ei vist. On või ei ole?“
„Ei veel,“ ütles nüüd Lisete.
„Aga mis te siis kassipojaga peale hakkate, see tahab ju rõõska piima, ei tast muidu elulooma tule.“
„Eks piima võiks ju külast tuua, paljuke see kassipoeg limpsib,“ arvas Lisete.
„Küla on ju Põrgupõhjast kaks, kolm kilomeetrit eemal,“ ütles ämm.
„Mis sest,“ lausus nüüd Jürka, „minu eidel head vändad all.“
„Ei sest tule midagi välja,“ arvas ämm. „Muretsege enne lehm, tulge siis kassipoja järele.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka ja mõtles minekut teha, kuid Lisete ei tahtnud ämmale nii kergesti alla anda. Ta hakkas seletama, kui üksi ta päevad otsa peab kodus olema ja kui väga ta kassipoega armastaks ning tema eest hoolitseks.
„Ma võtan ta kaasa, kui lähen piima järele, lasen talle kohe lüpsisooja anda, limpsigu ta just niipalju kui süda kutsub. Usu, perenaine, kuldsemat põlve ei leia ükski kassipoeg terves ilmas kui meie juures,“ lõpetas Lisete oma pika jutu.
Ämm pidas pisut aru ja pöördus siis minia poole küsimisega:
„Leeni, mis sina arvad, kas õige anda või?“
„Mina annaks, kui oleks minu teha.“
„Noh, eks sa siis anna,“ ütles ämm lõpuks, sest võõras oli teda, mitte miniat perenaiseks nimetanud ja minia oli võõraste juuresolekul mõista andnud, et tema, ämm, on majas otsaline. „Pane ta ilusasti korvi, aga säti midagi pehmet ja sooja talle alla.“
Silmapilguga oli kõik tehtud, ainukeseks takistuseks oli, millega korv pealt kinni siduda. Minia ei leidnud ju ühtegi sellist räbalat, mida ämm oleks raatsinud kassipojale ja vanale korvile kaasa anda, sest kes neid võhivõõraid inimesi teab, kas neilt midagi veel tagasi saab või ei. Aga Lisetel tuli parajal ajal hea mõte ja ta ütles:
„Vanamees, võta rätik kaelast, see nagu loodud kassikorvi sidumiseks, tume ja võidund teine.“
Aga kui Jürka alles aru pidas, mis kaelarätikuga teha, kas võtta või jätta, asus Lisete vanamehele käsitsi kallale ja nõnda oli rätik enne korvi ümber, kui Jürka õieti taipaski, mis temaga sündis.
„Sa mu kallis rojukene, mu silmaterakene, küll saab sul meie juures põli olema!“ rääkis Lisete rätikut sidudes. „Linnud laulavad sul toaukse all, püüa ainult, hiired jooksevad krabinal üle põranda, pole muud kui pane käpp peale, rotid vilavad nagu volaskid toa ja aida vahet, nii et…“
Lisete ei jõudnud oma lauset lõpetada, enne kargas ämm juurde ja kiskus tal kassikorvi käest, ise karjudes:
„Mis?! Teil on rotid ja te tahate, et mina lasen oma kassipoja sinna viia! Eluilmaski mitte! Need, sindrid, pistavad kassipoja kohe kinni, kui vana pole kaitsmas. Leeni, säh kassipoeg, vii pesasse tagasi.“
Nii see sündiski: minia võttis kassikorvi ja läks.
„Tule jumal appi, kus ma siis ise olen, kui rotid lasen kassi kallale!“ hüüdis Lisete.
Aga see ei aidanud, kassipoeg jäi saamata. Polnud parata, Põrgupõhja omad pidid teele asuma kahekesi – ei põrsast ega kassi.
„Hullud inimesed,“ kirus Lisete õueväravast välja minnes. „Et on hiired ja rotid, siis ei anna kassi. Lehm olgu, siis annaks. Nii et las kass istub aina lehma all ja limpsib.“
„Ä'ä latra,“ lausus vanamees. „Ise ütlesid et toas jooksevad hiired ja rotid, ega teised teand.“
„Pidin ma siis ütlema, et toas jooksevad karud?“ küsis eit.
„Küllap vist,“ vastas Jürka, „karu kassi ei murra, liig tilluke, sulle endale paneb käpa pähe.“
Viimaste sõnade juures vaatas Lisete vanamehele otsa ja küsis: „Kuhu sa, logask, oma rätiku kaelast oled pand?“
„Ise sidusid ju kassi ümber,“ vastas Jürka.
„On need vast inimesed!“ hüüdis Lisete. „Kassi ei anna, aga meie rätik kõlbab küll. Ja mis sa siis ootad, et sa rätikule järele ei lähe,“ pöördus ta vanamehe poole.
„Ei mina,“ vastas see.
„Tahad oma rätikust ilma jääda või?“
„Küllap vist,“ vastas Jürka rahulikult.
„Siis lähen ma ise toon rätiku ära,“ otsustas Lisete.
„Kui aga antakse,“ kahtles Jürka.
„Kui ei anta, siis võtan.“
Ütles ja pöördus tagasi. Aga asi oli lihtsam ja loomulikum, kui alguses arvati: Lisete tegi parajasti õueväravat lahti, kui minia tuli joostes ämmast mööda, kes seisis keset õue, ja hüüdis heledalt ning rõõmsalt:
„Külarahvas, külarahvas! Te unustasite oma rätiku maha.“
Suure ajuga tuli ta Lisetele värava vahele vastu, pistis talle rätiku pihku ja ütles tasakesti:
„Säh, võta, ühes kassipojaga, ega ämm siiamaale näe. Teeb rätiku pisut märjaks, aga mis sest.“
Lisete ei saanud sõnagi suust, katsus ainult oma kalli koormaga minema. Minia, kes jäi õueväravat kinni panema, hüüdis naerdes talle järele:
„Kui oled oma rotid tapnud või kodumailt peletanud, tule siis kassi saama!“
Ämm, kellele minia sõnad väga meeldisid, lisas omalt poolt:
„Ja piimatilk olgu omast käest, kui tahad kassi kasvatada.“
„Kenad inimesed,“ naeris minia sõbralikult ämmale.
„Või kenad,“ vastas see. „Tobedad!“
„Muidugi tobedad,“ naeris minia, nii et see kostis põrgupõhjalaste kättegi, ja ämm naeris ühes miniaga.
„Kõkutavad,“ lausus Jürka halvakspanevalt.
„Ongi põhjust,“ ütles Lisete.
„Küllap vist,“ arvas Jürka.
„Sa ju ei tea põhjust. Näe, siin on põhjus,“ seletas Lisete ja võttis rätikusse mässitud kassipoja põlle alt välja, sest enam ei paistnud taluõuele. „Seda naerdakse.“
Jürka oli kogu oma tüseduses ainult paljas „mhh“ ja seda tükiks ajaks. Aga kui eit oli talle asja seletanud, siis naeris ka tema ja see võis pisut kaugemale kosta kui minia ja ämma naer.
„Meil peaks niisuke minia olema,“ arvas ta natukese aja pärast, kui nad kõmpisid juba kodu poole.
„Soo, või niisuke,“ ütles eit. „Kingib ja varastab su sinu enda silma all paljaks.“
„Aga kui ta nõnda naerab,“ arvas Jürka.
„Naerab ju seda, keda varastab.“
„Küllap vist.“
Jah, alles nüüd taipas Jürka õieti, et minia polnud naernud neid, vaid oma ämma ja ämmgi oli naernud ainult iseennast. See andis nagu uut julgust ja jõudu. Eidel oli kassipoeg põlle all ja küllap nad leiavad lõpuks seapõrsagi. Nõnda mõtles Jürka. Ning et asi oleks kindlam, tegi ta iga vastutulijaga seapõrsast juttu. Ühe tütarlapsega, kes hoidis tee ääres karja, sobis jutt eriti hästi. Jürka kui ka Lisete arvasid juba, et nad on sattunud õigesse paika, aga lõpuks selgus ometi, et on juhtunud väike eksitus: talus on küll paar põrsast, aga need kuluvad marjaks iseomale, ülearused on juba ammu ära jagatud. Aga sest polnud midagi, sest nad olid saanud tütarlapse juures mättal pisut istuda ja jalgu puhata.
Nõnda põrsast küsitades ja vastutulijatega juttu vestes jõudsid nad kodukoha lähemate taludeni ning alles siin teadis neile keegi küürakas ja lombakas, rätsep või kingsepp, raske oli otsale saada, seletada, et kui midagi vaja, siis on kõige parem minna otseteed Kaval-Antsu juurde, sest temal on kõike ja tema toimetab kõiki.
„Nii et temalt saab ka põrsa?“ küsis Jürka.
„Ka põrsa,“ vastas küürakas ja lombak, kingsepp või rätsep.
„Ja lehmi on tal ka?“
„Lehmi ka.“
„Ja hobune?“
„Ka hobune.“
„Kes ta siis ise on?“ küsis Jürka.
„Mis mehi siis sina oled, et sa Kaval-Antsu ei tunne?“ küsis küürakas vastu.
Nad vahtisid üksteisele otsa, Jürka kui jõmm, küürakas putukana tema vastas.
„Kui minna siit otse,“ hakkas küürakas seletama, „ja pöörata esteks seda kätt ja pärast teist kätt, siis jõuad suure kaheharulise kase juurde, vaat sealt on veel natukene maad, enne kui Kaval-Antsu maja hakkab paistma. Kes vastu tuleb, sellelt küsi, kõik teavad, ka sina tead, kui oled kord käind.“
Jürka, eit kassipojaga kannul, läks suurt kaheharulist kaske otsima. Kõik oli, nagu küürakas ütelnud: esteks tee seda kätt, siis teist kätt, pärast kask ja lõpuks Kaval-Antsu maja teeääres, Ants ise väravas. Aga Jürka ei teadnud, et see on Ants ise, sellepärast ütles ta:
„Siinpool pidi Kaval-Ants elama, minu eit ajab põrsast peale.“
„Nii-nii,“ muheles Ants. „Mis eitedel muud, kui aga seapõrsast ja lambatalle.“
„Lehmamullikas kuluks ka marjaks ära,“ lisas Jürka.
„Kuis muidu, kuis muidu,“ muheles Ants. „Ja ega hobusesetukaski liiga teeks, mis?“
„Ei vist,“ lausus Jürka.
„Kust mehi oled?“
„Põrgupõhja omi.“
„Siis sinu suits käibki seal toaunkast välja, rahvas räägib?“
„Küllap vist,“ ütles Jürka. „Eit tossutab,“ lisas ta seletuseks.
„Nii-nii,“ lausus Ants jällegi ja sügas oma harva habet lõuaotsas. „Paberid korras?“ küsitles.
„Selleks sai täna käidud.“
„Kuule aga kuule. Või Põrgupõhjas uus pererahvas. Endist peremeest hüüti Vanapaganaks, eks näeb, kuis sinuga jääb, kas astud vana jälgedesse?“
„Mis nimest, kui aga saaks seapõrsa,“ ütles Jürka.
„Endine Põrgupõhja Vanapagan lõpetas põrsata, uus algab põrsaga,“ muheles Ants. „Aga jäksi sul vist on, pane või päris Vanapaganaga rindupidi kokku. Niisukest peremeest on Põrgupõhjale vaja, ei vähemast seal aita. Endine oli nääpsuke.“
Nüüd tekkis väike vaikus, mille katkestas lõpuks Jürka küsimisega:
„Ei tea, kudas siis jääb põrsaga?“
„Nii et lambatallest ega lehmamullikast ei hooli?“ küsis Ants vastu.
„Oleks esteks seapõrsaski,“ arvas Jürka.
„Jah, ruugaks seegi aias,“ lausus Lisete.
„Nojah, eks ta ole, või ta vale,“ muheles Ants ja lisas siis: „Kahju küll, aga peremeest ennast pole praegu toamail, nii et…“
„Antsu või?“ küsis Jürka.
„Aga keda siis?“ küsis Ants ise vastu. „Teda te ju otsite, nagu kuulukse.“
„Aga kelleks sind pidada, sulaseks või?“ huvitus Jürka.
„Ennem vabadikuks või muidu majuliseks,“ seletas Ants.
„Nii et oleme ikka õiges kohas,“ rõõmustas Jürka.
„Õiges,“ kinnitas Ants. „Ja põrsaga jäägu nõnda, et las mina katsun peremehega ääri-veeri asjast rääkida, ja kui kuidagi sobib, siis saadan või toon sõna, lühendan teie jalavaeva. Ning kui jõuate suure kase alla tagasi, siis mitte otse edasi, nagu tulite, sest see on ringi, vaid kura kätt pahemale, üle põllunurga ja läbi heinamaa silmalt päristeele välja, mis viib Põrgupõhja. See on otse ja endine Vanapagan tuli ja läks ikka seda mööda, kui käis Kaval-Antsul. Vanapagana tallatud see jalgradagi on.“
Jürka võttis Antsu nõu kuulda, ja kui jõudis tagasi suure kase alla, pöördus mööda jalgrada pahemale, eit kannul. Jõudnud üle põllunurga karjamaale, arvas ta nõnda:
„Kena ja lahke mehike oli, tea'p misuke see Ants ise peaks olema.“
„Küllap näed, kui lähed põrsa järele,“ arvas Lisete.
„Ega tea ühtigi,“ lausus Jürka.
„Mis sul seal teadmata on?“ küsis Lisete.
„Et kas põrsast saab,“ seletas Jürka.
„Mis sul siis Antsust, kui põrsast ei saa.“
„Noh, see seal, see vabadik või majuline, rääkis ka lambatallest, lehmamullikast ja hobusenokast.“
„Ja sina kohe uskuma, mis? Suu hakkas juba vett jooksma, eks? Oota enne, kas saad põrsagi. Täna taevast, et kassipoegki süles, olgugi pettusega. Kui aga ämm talle varssi ajades järele ei tuleks. Aga sinu kallis kaelarätik on juba märg.“
Nõnda kenasti juttu vestes jõudsid Põrgupõhja omad ilusasti päristeele välja ja seda mööda koju. Aga siin alles tuli Lisetel meelde, et kassi tarvis pole tilkagi piima kodus. Nõnda siis kahmas ta vanast kiluriistast valmistatud nöörsangaga piimanõu, võttis jalad selga ja lidus kohe küla poole tagasi. Kassipoja pistis ta vanamehele pihku ja pani sellele südame peale väetikest õrnalt hoida, aga jumala pärast mitte lahti lasta, sest kes teda hullu teab, kas ta end veel kätte annab.
„Ole mureta, eit,“ julgustas vanamees Lisetet, „kuhu kassiroju mehe käest pääseb.“ Nende sõnadega istus ta ukselävele õhtueelse päikese paistele, pani kassipoja pahemale peole ja silitas teda paremaga tasakesti, ise muheledes:
„Oh sind nirukest, pisi piimavissikest! Või tahad rätiku seest välja! Nõnn-nõnn, üks käpasuss, nõnn-nõnn, teine käpasuss, ja nüüd siis tuleb kolmas ning tagatipuks…“ Jürka tahtis öelda „neljas“, aga ei saanud, sest enne oli kass tal peolt läinud ning seks ajaks, kui Jürka jõudis jalule, mööda toanurka lakas. Vanamees seisis ja vahtis üksisilmi seda kohta, kuhu kräbe loomake oli kadunud. Mis nüüd saab? Mis ütleb eit, kui tuleb piimaga koju? Kõige hullem on häbi: suur, tugev mees, aga ei saa kassipoegagi kinni hoitud. Nagu oleks arust või jõust puudu.
Jürka otsustas kassipojale lakka järele ronida, ta maksku mis maksab eide tulekuks kinni püüda. Kuue ajas ta seljast maha, et vestiväel oleks kergem ronida ja pugeda, kui ehk vaja. Et ta kassi kätte saab, selles Jürka ei kahelnud, sest kuhu loom inimese eest ikka pääseb, liiatigi veel hoones.
Aga lakas märkas Jürka, et asi pisut täbaram, kui ta alguses arvanud. Väljast päikesepaistelt tulles tundus siin pimedana, pisinatukene helkis valgust ainult ungastest ja ulualuseilt. Et kambrilakka pääseda, kuhu kass oli roninud, pidi esteks minema mööda reiaaluse laudit. Aga siin kas polnud kunagi korralikku katet olnudki, või oli keegi parred hiljem pealt võtnud, nii et paigast paika pääsmine oli üpris täbar: igal sammul karda, et lendad puude vahelt või ühes murduvate puudega alla kõvale savipõrandale.
Ei aidanud muud, Jürka pidi neljakäpakil ronima kambrilaka poole. Rehetoa kõrge, nurgeline ja tahmane kere seisis nagu hiiglatont põiki teel ees, temast pidi ronima üle või mööda. Jürka valis viimase tee. See viis ulu alt läbi, kus roovilattide vahelt tolknevad õletuustakud, mis täis mitmekümneaastast tahma ja tolmu, need äigasid tal üle näo ja valgete särgikäiste. Aga Jürka ei hoolinud, puges läbi ja jõudis kambrilakka. Siin oli nii pime, et silm ei seletanud alguses üldse midagi, kostis ainult, et keegi jookseb tasaste sammudega. Jürka peatus. Tema ees pimedas säras kaks silma kui tulesütt. Kass pidi seal olema.
„Oh sa reo,“ sosistas Jürka, „kui ulataks mütsi peale panema, siis oleks käes.“
Ta roomas põlevatele silmadele lähemale, müts peos, et sellega kassi tabada. Aga äkki kustusid silmad ja vastu ulualust paistis, kuidas kass jooksis teiselt poolt toakere reiaaluse laudi poole. Polnud parata, Jürka pidi sinna järele – jälle ulu alt läbi, kus sai õletuustakuilt uue noosi tolmu ja tahma. Jõudnud reiaaluse kohta välja, selgus, et siinpool küljes polnud üldse laudit peal inimese liikumiseks, ainult kass võis siit läbi pääseda.
Jürka ronis kambrilakka tagasi, et teiselt poolt toakere tuldud teed mööda laudile saada. See kõik võttis nii palju aega, et kassipoeg võis vahepeal jumal teab kuhu kaduda. Aga ei, kui Jürka jõudis uuesti laudile, kus pisut valgem, nägi ta, et kassipoeg istub redeli juures laudiotsal ja vahib alla, nagu oleks seal ei tea mis huvitavat näha. Jürka võttis mütsi ja viskas kassi, et ehk saaks ta lakast maha, sest seal lootis ta tema kergemini kinni võtta. Aga müts lendas mööda ja kass jooksis teise laudiotsa, kuhu Jürka suure vaevaga talle järele pääses, sest harvad parred veeresid tal põlvede ja käte all. Kassipoeg puges pimedasse ulualuse-nurka ja Jürka sai talle sinna järele.
„Noh, va vennike, nüüd sa änam ei pääse,“ rõõmutses Jürka ja puges kassipojale lähemale. Aga kui sirutas käe, lipsas kass läbi kitsa ulualuse, nagu tahaks ta maha karata, aga lähemal vaatlemisel selgus, et toa taga seina ääres on mingi kõrvalhoone, mille lakk on heaks peidupaigaks, sest inimene ei pääse sellele kusagilt ligi, ainult pika ja peene puuga võis pilu vahelt torkida. Seda Jürka tegigi, kuid ilma tagajärjeta. Maast udimise tulemuseks oli, et kass puges läbi ulualuse uuesti laudile. Läks Jürka teda sinna kimbutama, lipsas ta kohe oma endisesse peiduurkasse tagasi.
Nõnda rändas Jürka mitmed-setmed korrad alt üles laudile ja sealt alla toa taha. Lõpuks kaotas ta kannatuse ja otsustas toatagust kõrvalhoonet lõhkuma hakata, sest kassipoja pidi ta ju kätte saama. Ta ragistas parajasti esimeste latiotste kallal, kui toa eest kostis eide hääl:
„Vanamees! Vanamees, ae! Too kassipoeg siia, piim on kodus!“
Polnud parata, hoone lõhkumine tuli seisma panna. Jürka peatus töös ja pidas pisut aru, kuis olla ja mis öelda. Kui eit uuesti hüüdma hakkas, ilmus ta nähtavale.
„Tohoo peletis!“ hüüdis Lisete vanameest nähes. „Sa ju hullem kui reheline! Nägu liimendab peas! Mis sa oled ometi teind? Mis su särgiga on? Alles täna hommikul andsin ta sulle helevalgelt selga.“
Jürka ei saanud sõnagi suust.
„Ja kus on kass? Kuhu sa selle panid? Lasid ära joosta?“
„Küllap vist,“ lausus Jürka lõpuks.
„Ja mina jooksen piimaga, nii et hing rinnus kinni!“ ohkis Lisete. „Aga mis selle kassiga on siis, kuhu ta jäi?“
„Lakas.“
„Ja sa käisid teda seal taga ajamas?“
„Küllap vist.“
„Kätte ei saand?“
„Ei vist.“
„Noh, oled mul mees küll, kassi karjagi ei või sind jätta!“ hüüdis Lisete. „Ja mis sa toa taga tegid?“
„Lõhkusin, et…“
„Et kassi kätte saada?“
„Küllap vist.“
„Sa heldene taevas,“ hüüdis Lisete, „tõsta silmapilguks jalad kodust välja, sa lõhud taga hooned maha.“
„Aga kui muidu kätte ei saa.“
„Kus ta siis on sul?“
Ja nüüd sai Jürka mahti seletada, kus asub kassipoeg praegu ja kus oli ta enne ning kuis ta sinna saanud ja mis teinud tema ning mis ta veel mõtelnud teha. Mindi kahekesi kassipoega püüdma, eit piimaga laudile, taat teibaga toa taha udima. Ja, ennäe, niipea kui kass nägi piimatassi, tuli ta kohe limpsima ning Lisete võttis ta ilma mingi vaevata kinni. See oli Põrgupõhja uue pererahva esimene suur rõõm.
Kui Jürka kuulis, et eit surnud, rääkis ta asjast Antsule. See oli nõukas mees, andis Jürkale lauad ja naelad, sae ning höövli kaasa, et ta iseoma käega kopsiks eidele puusärgi kokku. Nõnda siis tulid Jürka ja Juula kahekesi kodu poole, mees oma kandamiga ees, naine tema kannul. Ja kõik oleks võinud kenasti minna, kui poleks saabunud ootamatu häda. Sest kui Jürka läks oma eide surmast teatama, et temale löödaks hingekella ja kõik, võttis õpetaja ühe suure raamatu teise järele välja, otsis ning kordas üksisõnu endamisi:
„Ei ole, ei ole.“
„Ma tegin talle ju puusärgi, kuis siis ei ole!“ hüüdis Jürka lõpuks vahele.
„Jah, armas hing, puusärk on, aga hinge ei ole,“ ütles õpetaja.
Jürka istus toolile ja jõllitas põrandale. Õpetaja ei saanud kuidagi aru, milles asi, milles mehe masendus. Ta lisas seletuseks:
„Ei ole sind ennast ega su eite.“
„Ma olen ju siin,“ ütles Jürka ja tõusis püsti.
„Ise oled siin, aga hinge ei ole,“ muigas õpetaja.
„Kus mu hing siis on?“ küsis Jürka jahmunult.
„Kusagil mujal, teises hingekirjas. Aga, armas hing, kes sa õieti oled? Ma ei mäleta, et ma sind enne oleksin näinud.“
„Olen mitu korda kirikus käind.“
„Aga, armas hing, kuidas on su armulauaga lugu?“
Ei, seda polnud Jürka veel kasutanud.
„Kust oled pärit, armas hing?“
„Põrgupõhjast.“
„Ah nii-i!“ venitas õpetaja. „Soo, soo! Nüüd ma hakkan mõistma!“ Aga Jürka ei mõistnud midagi, ta vahtis arusaamatuses õpetajale otsa. „Endist peremeest hüüti Vanapaganaks, kuidas on sinuga lugu?“ jätkas pastor muheledes.
„Esimest hüüti, mina olen,“ vastas Jürka.
„Ah siis sina, armas hing, oled see päris Vanapagan?“
„Mina olen see päris,“ kinnitas Jürka.
Õpetaja naeris, naeris kõigest südamest, ainult Jürka ei saanud kuidagi aru, mille üle ta naerab. Ometi katsus ta viisakuse pärast kaasa naerda. Aga kui õpetaja tema nagu kõmisevast tõrrest tulevat häält kuulis, jäi ta talle tõsiselt otsa vahtima, nagu näeks ta enda ees tõepoolest elavat Vanapaganat.
„Kui oled tõesti Vanapagan, miks tulid siis maa peale?“ küsis õpetaja, kui oli Jürkat natukene aega silmitsevalt uurinud.
„Taevas tahtis.“
„Soo! Miks siis?“
„Et saaksin õndsaks.“
„Kui tahad õndsaks saada, armas hing, siis ei tohi uskuda, et oled Vanapagan.“
„Aga ma ju olen.“
„Vanapagan ei saa õndsaks, armas hing.“
„Aga kui ta on inime?“
„Kui ta on inimene, siis peab ta ka uskuma, et ta on inimene.“
„Aga kui olen Vanapagan…“
„Pead uskuma võimatut, siis saad õndsaks.“
„Ma usun, et saan, muidu ei tule inimesed põrgu.“
Sellest ei saanud õpetaja mõhkugi aru ja sellepärast küsis ta huvitatult:
„Kuis nii, armas hing?“
„Peetrus ütles.“
„Mis see Peetrus ütles?“
„Peetrus ütles: inime on patune, ei saa õndsaks, ei võigi saada, nii patune, tahab, aga ei saa, võib-olla ei tahagi. Taevas tahab teada, kas tahab või ei taha, kas võib või ei või. Sellepärast ütles Peetrus minule, kui läksin hingede järele: änam ei saa. Kui tahad veel saada, mine inimeseks maa peale ja katsu, kas võid õndsaks saada. Kui võid, siis võib ka inime, ta ainult ei taha, aga kui ei või, siis ei või ka inimene, ehk küll tahab. Ja kui ta võib, aga ei taha, siis saadame ta sinu kätte põrgu, ning kui ta ei või, ehk küll tahab, tuleb ta taeva ja sina ei saa enam hinge sutsugi. Nõnda Peetrus. Ja siis tulin mina maa peale, et õndsaks saada.“
Pastor oli Jürka seletusest keeletu tükiks ajaks. Viimaks ütles ta:
„Aga, armas hing, kuhu jääb siis lunastus?“
„Peetrus ütles, see ei loe änam.“
Pastor istus toolile. Tema, kes ta uskus, et vaimunõtrus on õndsuse ankur, oli omal ajal armastanud külastada hullumaju ja seal oli ta kohanud inimesi, kes pidasid end jumalapojaks, Hiina keisriks, heinakuhjaks, loksujaks kanaks, prügikastiks, tuuleks, ei millegiks, aga Vanapaganat polnud ta tänini näinud ei hullumajas ega ka vabaduses. Luterus ja mõned teised usuisad olid temast õnnelikumad, nemad olid seisnud vanakurjaga silm silma vastu. Aga nüüd oli ka temal endal see ülev silmapilk: tema ees istus elav Vanapagan. Ainult ühest oli pastoril kahju: miks polnud maailmas – ei temal endal ega teistelgi – enam seda suurt ja kindlat usku, mis laseks asju võtta niisugustena, nagu nad esinevad meie meeltele. Miks närib kahtlus ikka ja alati meie rinnas, nii et oleme sunnitud vahetpidamata ja paratamatult juurdlema! Miks ei võinud ta seda mehemühakat võtta tõelise Vanapaganana, vaid pidas teda ainult hullumaja kandidaadiks! Kui tühiseks ja näruseks oli muutunud maailm ja inimene! Temalgi polnud elava Vanapagana ees praegu muud elamust kui pisut hirmu, et mis siis sünniks, kui tema ees istuval mehel tuleks raevutuju peale. Aga, jumal tänatud, nende vahel oli kirjutuslaud raamatutega ja tema selja taga paari sammu peal uks. Sellepärast ütles ta Jürkale üsna rahulikult, kuigi süda sees pisut värises:
„Kuidas mõtled sa siis õndsaks saada, kui lunastus ei loe enam? Meie, inimesed, loodame ainult lunastusele.“
„Ja lähete hukka, Peetrus ütles.“
„Et just Peetrus seda pidi ütlema,“ lausus pastor ebamääraselt, sest ta kartis Jürkat selgema, kindlama ja vasturääkivama vastusega ärritada. Aga see ettevaatus oli üsna asjata, Jürka oli kõiges nii rahulik ja kindel, tema meeli ei kõigutanud miski.
„Teistega ei saand ma sel korral taevas kokku,“ ütles ta üsna lihtsalt.
„Kus see taevas oli?“ küsis pastor võimalikult lihtsalt.
„Kas siis õpetajahärra ei tea, kus taevas on?“ küsis Jürka vastu.
Sellest vastusest järeldas pastor, et Jürkaga on mõtteta arutada usuasju, sellepärast ütles ta:
„Seda seletada viiks meid liiga kaugele. Asume parem oma asja juurde. Sa ütlesid, et tahad oma naist matta. Aga ei sind ennast ega kadunut seisa meie hingekirjas. Kust oled pärit?“
Jürka ütles kust ja näitas õpetajale isegi mingit isikutunnistust, millest see tegi endale märkmeid. Nõnda pidi kõik korras olema ja Jürka võis oma eide maha tuua. Aga enne kui ta uksest välja sai, astus pastor tema juurde, pani talle käe õlale ja ütles:
„Armas hing, see oli väga hea, et mulle ütlesid, kes sa oled, aga ära sellest igaühele räägi, sest ega inimesed ei usu, mis neile öeldakse, nad panevad sind naeruks. Need on hingelised asjad, ja et mina olen hingekarjane, siis mina mõistan. Aga lunastust peaksid sa ikka uskuma, kui sa tahad õndsaks saada. Nüüd mine rahuga, sest su eit ootab sind oma kirstus.“
Jürka tuli uksest välja. Tal oli pastorist tema viimaste sõnade pärast kahju ja piinlik, sest nendega paljastas ta oma teadmatuse ja mõistmatuse. Ta räägib hingelisist asjust, kui Jürka seisab Vanapaganana ilmsi oma elava kehaga tema ees! Ja kui imevähe teab ta tema eidest! Eit ootab! Jürka võiks õpetaja teadmatuse üle täiest kõrist naerda. Ainult ühes oli pastoril õigus: ei maksa oma asjust inimestele seletada, niikuinii ei usu nad. Isegi õpetaja ei uskunud, Jürka tunneb seda.
Aga muidu olid nüüd asjad joones ja Põrgupõhja perenaine maeti nagu kord ja kohus, kellagi löödi ja kõik. Ainus viga oli kogu talituses, et puusärk oli naeltega kinni löödud, nii et ükski võõras ei näinud, mis nägu oli kadunuke surnult. Põhjenduseks seletas Juula, et surnu olevat inetuks läinud, sellepärast Jürka ei taha teda näidata. See erutas meeli veel rohkem: taheti tingimata näha, kui inetuks Põrgupõhja eit surres oli läinud. Aga Jürka jäi kindlaks: kirstu kaas oli kord pikkade naeltega kinni löödud ja jäigi kinni.
Kuid varsti peale matust räägiti igal pool, et Lisete pole surnud õiget surma. Eriti valjenes kõma, kui Juula sai kaksikutega maha: tema see pidigi olema, kes vana perenaise tuksu pani, et ise tema asemele saada. Jürka kas ei teadnud midagi või ta aitas Juula kuritegu varjata. Selleks löödi puusärgil kaaski enneaegu kinni. Nüüd tuletati ka küüni põlemist ja sulase imelikku hukkumist meelde ning taheti teada, mis sünnib üldse selle uue Vanapagana ajal Põrgupõhjal. Kahtlustused muutusid nii ilmseiks, et politsei segas lõpuks vahele: Põrgupõhja perenaise haud võeti uuesti lahti. Ja nüüd selgus, et puusärgis polnud laip, vaid kivid ja muld. Jürka ja Juula võeti käsile: kuis nad seda seletavad? Aga need ei seletanud üldse midagi, vahtisid ainult teineteisele otsa.
„Kes pani kirstu mulla ja kivid?“ küsiti.
„Mina,“ vastas Jürka.
„Miks?“
„Surnut ei olnd.“
„Kuhu ta siis sai?“
„Ei tea.“
„Kas su naine ikka suri või ei?“
„Küllap vist.“
„Nägid sa teda surnult?“
„Ei vist.“
„Kes siis nägi?“
„Juula.“
Võeti siis käsile ja saadi teada, et perenaine tõepoolest surnud ning et tema ta puhtaks pesenud.
„Mis haigus tal oli?“ küsiti.
„Vill või roos.“
„Miks nii?“
„Vihastas.“
„Millest ta nii vihastas?“
„Et ma pidin saama Jürkaga lapse ning et ma ütlesin, tulevad ehk kaksikud. Ja, näe, tulidki.“
„Ja sellest siis surigi?“
„Ei surnd.“
„Millest siis?“
„Et oli päevi haige ja ei söönd ega joond, ei võtt kuiva ega märga vastu.“
„Sa ehk ei andnud?“
„Miks ma siis ei and, pakkusin iga päev.“
Ka Jürka kinnitas, temagi pakkunud eidele süüa ja juua, aga see pole võtnud ei tilka ega iva.
„Nii et suri ehk nälga?“
„Küllap vist,“ arvas Jürka.
„Aga kuhu ta siis surnult sai?“
„Pesin puhtaks, panin lautsile ja läksin peremehele sõna viima,“ seletas Juula, „aga kui tulime tagasi, peremehel kirstulauad seljas, naelad taskus, oli surnu läind.“
„Kuhu ta teil jäi?“
„Tuppa.“
„Kui tagasi tulite, kas toauks oli kinni?“
„Praokil,“ kinnitasid Jürka ja Juula mõlemad.
„Kas siis ust lukku ei pannud, kui kodunt välja tulite?“
„Meie toauksel polegi lukku, seespool ainult puuriiv.“
„Aga kas ukse tõmbasite kinni, kui tulite välja?“
„Vist ikka tõmmasin,“ ütles Juula, aga lisas kohe täienduseks: „Aga võib olla ka mitte, sest ma mõtlesin teel: surnu jäi koduhoidjaks.“
„Mis see tähendab?“
„Noh, et kes sinna ikka läheb, kui surnu toas, ja et sel oleks parem, jätsin ehk ukse lahti, sest surnud armastavad jahedat.“
„Nii et…?“
„Nii et ma ei tea midagi öelda.“
„Aga mis te siis mõtlesite, kui te koju tulles surnut ees ei leidnud? Kas teis ei tekkinud mingit kahtlust?“
„Ei,“ vastas Jürka.
„Kuis nii?“ oldi üllatatud.
„Peremees ütles kohe: see on otseteed põrgu läind,“ seletas Juula.
„Nii see oli,“ täiendas Jürka omalt poolt. „Minu eit ei tahtnud maamulda, kartis, pärast saadetakse sealt taeva, sellepärast lubas alati otseteed põrgu minna. Noh, nüüd läkski, mis siis ikka muud.“
„Aga miks te asjast kohe politseile ei teatanud?“
„Kartsime,“ vastas Jürka.
„Mida te kartsite?“
„Et arvatakse ei tea mis ja hakatakse kimbutama, ei usta.“
„Kas sa siis ise usud, et su eit läks otseteed põrgu?“
„Küllap vist.“
„Tõusis lautsilt ja läks, mis?“ imestati.
„Miks mitte. Õpetajagi ütles kirikus, et surnud tõusevad üles, miks siis minu eit ei võind tõusta, kui ta oli surnd. Ja surnd pidi ta olema, muidu poleks Juula saand teda eluilmas pesta.“
„Mina pesin ta oma käega puhtaks,“ kinnitas Juula.
„Siis oli ta tingimata surnd, muidu ta poleks lasnud end pesta,“ kinnitas Jürka.
„Veel pole ju viimnepäev, et surnud üles tõuseksid,“ katsuti Jürkale vastu vaielda.
„Minu eidel ehk oli,“ ütles see.
Nõnda oli ühelt poolt selge, et Jürkaga oli mõtteta vaielda, teiselt poolt mõistis aga Jürka, et ametnikud ei tea midagi ja ei saa millestki aru. Isegi sellest poleks midagi kasu, kui ta neile ütleks, kes oli tema eit ja kes on tema ise ning milleks ta Põrgupõhja tulnud. Võib olla, millalgi avab ta nende silmad, täna aga mitte, sest ta näeb, et nad ei usu teda.
„Kas oli ehk toa ees loomajälgi näha, kui koju jõudsite?“ küsiti viimaks.
„Mis looma?“ küsis Jürka vastu.
„Ükskõik mis looma. Kas oli üldse jälgi?“
„Kui koju saime, oli pime,“ seletas Juula. „Öösel sadas lund ja vihistas tuisata, hommikul polnd meie omagi jälgedest õhkagi järele.“
„Nii et õhtul te toa ees jälgi ei vaadanud?“
„Ei,“ vastas Jürka.
„Ma ju ütlesin, et oli pime,“ seletas Juula.
„Aga kui arvasid, et eit läks otseteed põrgu, siis oleks võinud ju mööda jälgi järele minna,“ üteldi Jürkale.
„Põrguteel pole jälgi,“ vastas Jürka.
„Miks sa seda arvad?“
„Muidu oleks põrgu ammu üles leitud.“
Sellega olid kõik nõus: ei põrguteel ole jälgi, mine otseteed või haua kaudu. Isegi kui läheksid enne taevast läbi, ikkagi puuduvad jäljed. Sellepärast lõpetati seks korraks juurdlus. Küsimus oli veel selles, kas Jürka ja Juula vahistada või mitte. Lõpuks otsustati nad vabadusse jätta, sest Antsult ja teistelt inimestelt nende kohta saadud teated lasksid arvata, et kuigi asjal on kuritegevuse maik, ometi on vaevalt keegi kurja teinud. Pealegi, Jürka pidi ju Antsu juurde minema ja seal võidakse talle silma peale lüüa, kuni kogu loos jõutakse ehk selgusele. Juula aga oma kahe väikese lapsega ei lähe Põrgupõhjalt talvekülmaga kuhugi, iseasi kui tuleb kevade oma sooja vihma, värske rohu ja leigete tuultega. Kuid seks ajaks on ehk juba kõik selge, lumi annab oma saladused välja.
Muret tegi veel lahtine haud surnuaial. Mis sellega? Kas peab tühja kirstu sinna tagasi panema ja ta siis kinni ajama? Peab seda ehk tegema ilma kirstuta või peab haua lahti jätma kuni kevadeni, kus kogu asi ehk selgub? Vagad inimesed arvasid, et kirst tuleb uuesti hauda panna ja haud kinni ajada, sest kirstule on ju nagu kord ja kohus kella löödud ning pühakirja sõnadki peale loetud, mis siis veel. Pühitsetud kirst kõlbab ainult pühitsetud mulda, ei kuhugi mujale. Aga teised ütlesid, et kui kellalöömine ja kirjasõnad pühitsesid kirstu, siis pühitsesid nad ka selle mulla ja kivid, mis asendasid laiba – mulla ja kividki peab siis kirstu jätma. Sellele väideti vastu, et mulda ja kive ei või kirstu jätta, sest nendega on ja oli pettus ja pettuse peab pühitsetud maalt eemale hoidma. Kuid nüüd küsiti: kas pettust võib ja tohib veel pettuseks lugeda, kui ta on pühitsetud? Sest mitte ainult kirstule ei löödud kella, vaid ka mullale ja kividele, mis kirstus. Siin ei leidnud vagad inimesed enam üksmeelset vastust, ja et asja õieti otsustada, pidi suuri raamatuid lugema ja uurima. Et aga ka pühade raamatute arvamused lahku läksid, siis võttis kogu küsimuse lahendamine palju aega.
Sellepärast otsustas politsei: haud lahti jätta, kate peale panna, et mõni kogemata sisse ei kukuks ega oma kaela või muid ihuliikmeid murraks; kirst ühes mulla ja kividega asitõendusena ametivõimude valdusse.
Nõnda oli asjal seks korraks lõpp. Aga kevadel sai ta uue käigu, sest Põrgupõhja metsast leiti mõned kondid, mitte ühest kohast, vaid laialipillatult. Kondid korjati kokku ja anti asjatundjaile uurida, et mis kondid need on, kas inimese või looma, ja kui inimese, siis kas mehe või naise, noore või vana. Aga asjatundjail kerkis kõigepealt küsimus, misaegsed need kondid on ja kas üheaegsed, ning kui mitmeaegsed, siis – missugused vanemast ja missugused uuemast ajastust pärit? Ja kui kuuluvad eri ajastuisse, siis – kui pikaks tuleb ligilähedaltki arvata nende vahet? Sellele ajalisele küsimusele seltsis oluline: kui kondid kuuluvad kas kõik või osaliseltki loomale, siis – mis loomale? Kas nad üldse kuuluvad samale loomale, ja kui mitmele, siis missugune missugusele? Peale selle – kas isasele või emasele, vanale või noorele, umbes kui vanale ja noorele. Tähtis oleks ka kindlaks teha, kas kondid on kogu aeg vaba õhu käes viibinud või on nad teatud ajavahemiku mullas olnud, kust nad seletamatuil põhjuseil uuesti päevavalgele kerkinud? Alles pärast nende ja paljude teiste uurimistöil kerkivate lisaküsimuste otsustamist võisid asjatundjad ametiasutusile oma arvamust avaldada.
Jürka ei saanud kontide loost midagi aru, kuigi tema ja Juula, lapsed süles, käisid ühes teistega neid otsimas. Jürka arvates polnud kuidagi võimalik, et Lisete oleks enne oma kondid mööda metsa laiali pildunud, kui ta läks põrgu. Kuidas ta siis ilma kontideta sai minna?!
Asjatundjad tegid oma töö põhjalikult, ja nagu sellisel korral sagedasti, töö tulemused erinesid väga. Õieti polnud ainustki küsimust, milles oleks suudetud samale arvamusele jõuda. Selleks aitas eriti kaasa asjaolu, et igal asjatundjal oli oma eriline aines, mis teda eelkõige huvitas. Näiteks: keegi, kes leidis, et kondid on sedavõrd puretud, et raske on nende kohta üldse midagi kindlat öelda, katsus selgitada – kes on neid konte purenud – karu, hunt, koer? Lisaks: kas ehk need kondid pole mitme looma hammaste vahelt läbi käinud ja kes pures neid esimesena, kes viimsena? Teine asjatundja, kes nägi kogu maailma probleemi toitlusküsimuse ratsionaalses lahenduses, katsus kontide päritolu selgitada sellega, et püüdis kindlaks teha, mis toitu kontide omanik peaasjalikult oli tarvitanud. Pikkade vaidluste ja väitluste tulemuseks oli asjatundjate kokkuleppe-arvamus, mis ei sobinud ühegi üksiku arvamusega, seistes nende kõigiga ilmses vastuolus. Üks asjatundja jäi kõigis küsimusis eriarvamuse juurde. Nõnda esitati asjatundjate töötulemus ametiasutusile ja need jõudsid selle põhjal otsusele, et leitud luud-kondid on tõepoolest inimese omad, kes olnud vähemalt keskealine. Sellele lisati: kuigi pole saadud kindlaks teha, kas leitud kondid mehe või naise omad, ometi peab asjaolusid arvestades järeldama, et nad võivad kuuluda ainult naisele.
Nõnda oli üks küsimus lahendatud: Põrgupõhja perenaise luud olid leitud ja nad võis kivide ja mulla asemele puusärki panna, puusärk hauda lasta ning haud kinni ajada. Sellejuures tõusis vagadel küsimus: kas kontidele peab uuesti kella lööma, kas uuesti „Mullast oled sa võetud ja mullaks…“ ning need teised sõnad lugema? Kas ei piisa sellest, et nad pannakse kirstu, mis on saanud juba kellahelina ja kirjasõnad? Aga selle küsimuse otsustas Jürka Juula nõuandel ruttu: ta laskis kellad uuesti helisema panna ning lugeda ja laulda, kuigi oli veendunud, et leitud kondid pole Lisete omad. Ta tegi seda selleks, et ometi kord asjaga ühele poole saada.
Ametiasutuste seisukord oli raskem. Kontide kuuluvuse küsimus oli küll lahendatud, aga otsustamist nõudis ka teine küsimus: kuidas oli kadunud Põrgupõhja perenaine surnud ja kuidas olid tema luud-kondid sattunud metsa? Asi oli mitmeti väga kahtlane, aga temal oli ka tunnuseid, mis lasksid oletada kõige loomulikumat süütust. Sest kas võis tõenäolikuks pidada, et kaksikutega rase naine, nagu Juula, paar nädalat enne mahasaamist hakkaks vägivalda tarvitama teise naise suhtes, kelle abi ta ise varsti nii hädasti vajaks? Ja peale seda minna mehe järele – rahulikult, nagu kõik kinnitavad ning lasta sel lauakandam selga võtta ning see kilomeetrite taha viia, et näidata – laipa ei ole? Uskumatu! Iseasi, kui nad mängisid mehega algusest saadik kokku, see oleks hoopis iseasi, aga selleks pole andmeid. Sellepärast oli ainuke õige – asi lõpetada.
Kaua aja tagant sai Jürka jälle kord koju naist ja lapsi nägema, kus lootis leida rahu ühiskondlikest askeldusist. Aga asi läks teisiti, kui ta arvanud, sest Juulal oli tema tarvis juba üllatus valmis, millega ta esines esimesel parajal juhul.
„Vanamees,“ ütles ta saladuslikult, „mõtle ometi, mis hull asi meie kaksikutega: neil kasvavad sarved pähe.“
„Ä'ä latra,“ lausus Jürka üsna rahulikult, nagu oleks ta seda juba ammugi teadnud või oodanud.
„Tõsi jutt!“ kinnitas Juula. „Väiksed nubrikud on juba olemas.“
„Mõni muu viga ehk.“
„Mis muu viga siis, kui sarved. Poisid ütlevad, et kihelevad teised.“
„Küllap elavad ka sarvedega, kui on aga õiged tunnistused taskus,“ arvas Jürka.
Aga Juulale tegid poiste sarved päev-päevalt ikka rohkem muret ja ta ei saanud muidu hingerahu, kui läks ämmaemanda juurde, ja kui see ei teadnud midagi öelda, siis läks rääkis velskeriga, kel puujalg ja üksainus silm, seegi poolpime. Ent velsker ütles, et tema peaks vähemalt teist poissi nägema, tema sarvi iseoma käega katsuma, muidu ei tea tema midagi. Ja kui Juula viis ühe poisi velskeri katsuda, siis arvas see, et ta peaks ka teist poissi nägema, muidu võib eksida. Nõnda pidi Juula veel kord velskeri juurde jõlkuma ja nüüd juba selle poisiga, kes jäi esteks koju. Aga kui velsker oli ka selle poisi pea suure hoolega läbi sõrmitsenud, tuli ta otsusele, et õiget aru ei saa muidu kätte, kui poisid peaksid mõlemad korraga kohal olema, nii et ta võiks poiste sarvi võrrelda, sest ainult võrdlev teadus on päris kindel. Nõnda siis läks Juula veel kord velskeri juurde, nüüd juba kahe poisiga, nii et oleksid kõik neli sarve, mis neil esiotsa olemas, korraga kohal. Kui nüüd velsker mõlema poisi sarvi oli hoolega võrrelnud, küsis ta Juulalt poiste vanadust, ja kui sai selle teada, huvitas teda, kas Juulal on veel teisi lapsi, poegi või tütreid, ning kui vanad on need. Alles pärast seda ütles ta:
„Praegu on see sarvede asi alles segane, peaks ära ootama, kuni ka teised lapsed, kuni kõik lapsed, keda tulevikus sünnitate, saavad kaksikute vanuseks, alles siis võiks midagi kindlat öelda, sest võib-olla ei tule teistel lastel üldse neid mügerikke ja siis polegi kaksikutel sarvi, vaid ainult anumaalia, nagu esimestel lastel sagedasti, liiatigi kui kaksikud.“
„Aga mis peab selle anumaaliga tegema?“ küsis Juula.
„Raske öelda,“ vastas velsker. „Uuemal ajal on kindlaks abinõuks, et esimesi lapsi ei sünnitata.“
„Kuidas need siis ilma tulevad?“
„Ei tulegi.“
„Mis jutt see nüüd on,“ ütles Juula poolpahaselt. „Kuhu see laps siis jääb?“
„Seda juba mina ei tea. Peab küsima ämmaemandalt või arstilt. Ja poiste sarvedega võiks ka arsti juurde minna, küll tema juba ütleb, mis öelda on.“
„Mõtlesin korraks, et kui läheks õige õpetaja juurde.“
„Võiks ka sinna, aga enne arsti juurde, sest õpetaja tuleb ikka viimaseks, nii et kui keha enam aidata ei saa, siis asume hinge kallale.“
Need targad sõnad meeldisid Juulale ja sellepärast läks ta poistega arsti juurde. Aga siin tabas ta, ilma et oleks ise seda teadnud, kaks kärbest korraga, sest arst oli alguses õppinud usuteadust ja alles hiljem, kui ta sellest juba niipalju teadis, et võis kõiges kahtlema hakata, arstiteadusele üle läinud. Ent seeme, mille usuteadus tema hinge oli külvanud, polnud idanemata jäänud, nii et kui ta jõudis ka arstiteaduses kahtlema õppida, otsis ta vahetevahel lohutust usuteadusest, mis tundus täiuslikumana kui ükski teine teaduseharu, sest ta toetus sõnale ja võlgnes tänu oma olemasolu eest ainult usule. See oli hinge matemaatika, see oli muusika kontrapunkt, mida pole vaja millegagi põhjendada või tõestada, ta on lihtsalt olemas, muud midagi. Loodusteaduste nõrkuseks meie arsti arvates oli just see, et nad katsusid põhjendada ja seletada. Aga inimese mõistus on puudulik ja tema ise surelik, sellepärast tuleb tal põhjendades ja seletades ikka kas aastatest või andmetest nappus kätte.
Arsti huvitas eriliselt arenemisõpetus, aga varsti pettus ta selles, sest ta leidis ilmatuhulga seletamata küsimusi ja lahkarvamusi. Nende üle järele mõteldes tuli ta lõpuks usuteaduse abil otsusele, et kogu asjaga on vististi valeotsast peale hakatud: mitte ahv ei arene inimeseks, vaid inimene ahviks. Jumal lõi inimese oma näo järele, see tõde jääb püsima. Aga sedamööda nagu inimese hing taganeb oma loojast, taandub ka tema keha oma alglisest jumalikkusest ja temast saab saba ning sarvekandja, sadajalgne või kõvakoorik, ujuja või roomaja, lill või puu.
Selle oma uue arenemisõpetuse kallal töötas arst parajasti, kui saabus Juula kaksikutega, et näidata nende sarvi ja küsida nõu, mis teha. Aga kui arst oli poisid üle vaadanud ja nende ebaharilikus vitaalsuses veendunud, ütles ta Juulale, ise õnnelikult käsi hõõrudes ja naeratades:
„Poistega pole midagi.“
„Aga kui neil tulevad sarved pähe?“ ütles Juula hirmunult.
„Las tulevad, mis sest. Seda parem, kui tulevad.“
„Aga kui kasvavad nii suureks, et ei saa enam mütsi pähe panna.“
„Siis las käivad palja peaga, moodsam on.“
„Aga kõik näevad ju siis, et neil on sarved.“
„Las näha.“
„Neid ei lasta ju nõnda kooli ega kirikusse.“
„Ärge tehke omale, armas ema, tühja muret, sest kool pole tänapäev üldse enam moodis ja kirikusse pääsevad ka sarvekandjad, peaasi, kui nad õiendavad oma maksud.“
„Kui see ometi nõnda oleks, aga muidu…“
„Ja muidu olge õnnelik ning uhke oma poiste peale, kui neile tõesti peaksid sarved pähe tulema. Sest nii tõesti kui Aadam oli esimene inimene, nii tõesti on sinu pojad esimesed sarvekandjad. Ainult muret ja vaeva saab sul nendega olema, seda küll.“
„Mis muret ja vaeva?“ küsis Juula põnevusega. „Ütelge, armas tohtrihärra, et ma teaks.“
„Armas ema, seda on raske öelda.“
„Katsuge natukene sinnapoolegi, et ma aimakski.“
„Ütleme nõnda: inimene usub, et õnn on seda suurem, mida rohkem tal on, eks. Noh, aga kui mehel oleks kümme naist ja naisel kümme meest korraga, kas nad oleksid siis õnnelikumad kui ühe mehe ja ühe naisega?“
„Jumal hoidku mitme mehe eest, ma ei jaksa ühegi lapsi kõiki ilmale kanda.“
„Väga hea! Aga mis sünniks teie poistega, kui neil kasvaksid loomulikud sarved pähe? Uskuge, ema, iga sarve otsas ripuks neil vähemalt kümme tüdrukut ja naist, sest kõik tahaksid ju endale sarvedega meest. Miski ei meeldi naistele meeste peas rohkem kui sarved. Naised kisuksid teie poisid tükkideks, puhtpaljalt nende sarvede pärast.“
„Minu vaesed poisid!“ haletses Juula oma kaksikuid. „Neid ootab naistesurm.“
„Aga on olemas teine võimalus…“
„Misuke?“ küsis Juula nagu uppuja õlekõrrest kinni haarates.
„Et poistel ei tulegi sarvi.“
„Kuis ei tulegi, kui neil juba on?“
„See on väga keeruline küsimus, kas neil on või ei ole.“
„Mis see tähendab, tohtrihärra?“
„Ma ei tea, kuidas seda teile seletada, aga katsume nõnda: igal loomal on oma hing ja…“
„Kas ka suremata nagu meil?“
„Selle küsimuse jätame esiotsa lahtiseks, ütleme ainult, et igal loomal on oma hing ja igal hingel oma märgid – murdjal kihvad, kullil küüned, jääral sarved. Nõnda võiksime öelda, et sarved on jäära hing, eks. Muuseas on ka inimesel hing ja vaim, ühel suurem, teisel väiksem, mõnel nii suur, et ei mahu pealuu sisse…“
„Inimese hing on ju südames, mitte peas, tohtrihärra, sest südames on veri ja vere sees on hing.“
„Väga õige, armas ema, hing on südames ja vaim peas. Ning kui vaim ei mahu hästi pealuusse, siis ajab ta selle mõnest kohast punni, nagu kipuks sarved kasvama. Nõnda sünnivad vaimusarved, mis polegi pärissarved, vaid muidu-mügerikud. Tuleb ära oodata, mis teie poistel on, kas pärissarved või hinge ja vaimu omad. Praegu ei saa veel midagi kindlat öelda.“
„Aga kui on vaimusarved, mis saab siis poistega? Mis surma nad siis surevad?“
„Vaimusarvede pärast puuakse risti, pannakse mürgikarikat jooma, lüüakse muidu maha või lastakse nälga surra, ja seda mitte kurjusest, vaid mõistmatusest.“
„Annaks jumal siis küll mu poistele pärissarved, surgu nad parem naiste kätte kui nälga,“ ohkas Juula pisarsilmil.
„On olemas veel kolmas võimalus,“ rääkis arst.
„See kõik on nii kole, et ma ei taha enam kuulata,“ ütles Juula tõrjuvalt.
„Kuulake enne ja otsustage siis, kas see on kole.“
„Noh, hea küll, aga peale selle ei taha ma enam midagi teada.“
„Olgu,“ nõustus arst. „Kolmas võimalus teie poistel on see, et neil kasvavad tõepoolest pärissarved ja ühes sarvedega nii kõvad pealuud, et nad võivad ükskõik misukese jääraga puksida…“
„Tohtrihärra, see on üsna võimalik, sest nende isa on nii tugev, et on käsitsi juba kaks karu ära tapnud,“ rääkis Juula arstile vahele.
„No näete, seda parem, seda rohkem lootust. Ja kui teie poisid oma kõvu pealuid veel aastate kaupa harjutaks või nagu viisakalt öeldakse – treeniks, siis võiksid nad mitte ainult iga neegri uimaseks puksida, vaid maalt maale rännates kuulutada, et nemad on valmis iga jääraga pealuid kokku taguma, olgu see jäär suur või väike, sarvedega või sarvedeta. Ja kui nad seda tõepoolest võiksid, siis kirjutatakse nende nimed taeva ja neile pannakse maa peale ausambad, mida ehivad üleni valges neitsid punaste roosidega, kuna vanad naised teie poiste sarvi nähes valaksid härdusepisaraid. Nende jalad sumaksid kullas ja nende nimed oleksid surematud, kuigi neil puuduks vaim ja elav hing.“
„Kui ilusasti te räägite, tohtrihärra!“ hüüdis Juula peagu õndsalt. „Kui see ometi nõnda tuleks!“
„Lootkem jumalale, et poistel kasvaksid sarved ja oina pealuud, siis see tuleb.“
„Tohtrihärra, te tegite mu südame nii kergeks ja meele rõõmsaks, nii et…“
„Rõõmus meel on peaasi, rõõmus meel ja kerge süda,“ seletas arst Juulat tema poistega välja saates.
Rõõmsa meele ja kerge südamega Juula kodu poolegi tuli. Aga siin ootas teda üllatus. Kuigi oli pühapäev, ometi vihtus Jürka tööd teha, nii et särk liimendas seljas. Kõige hullem oli see, et Juula ei saanud kuidagi aru, mis pagana töö see oli. Oli Jürka aru kaotanud või oli vaheajal midagi muud sündinud, millest Juulal polnud aimugi. Sest mis arvata inimeseloomast, kes kukub äkki aukusid kaevama – toaotsa, toa taha, õueväravasse, teeäärde igasse kanti.
„Oled sa ogaraks läind või?“ küsis Juula vanamehelt, kes suure hooga edasi kaevas.
„Missee?“ ähkis ja puhkis see vastu.
„Ma küsin, et kas oled ogaraks läind?“
„Ei vist.“
„Mis aukusid sa siis kaevad?“
„Kaunistan kodu.“
„Aukudega?“
„Kui aega saan, istutan auku puu.“
„Aga kui aega ei saa?“
„Eks siis aja auk uuesti kinni.“
„Kust sa selle hullu mõtte võtsid?“
„Politseisaksad ütlesid, kui andsid õige tunnistuse.“
„Ja sina kohe tegema?“
„Mis nüüd mina, Ants teeb.“
„Aga Antsul pole ju metsa ukse all.“
„Meie mets võetakse ka maha, ütles Ants.“
„Miks siis?“
„Ei tea. Pole istutud, sellepärast.“
„Ä'ä lora!“
„Tõsi jutt, ega Ants tühja räägi.“
„Mis meil Antsust, tema sakstega semlak. Tema naine ja tütred teevad omale näod ette nagu seinakella sihverplaat, eks mine tee järele. Õpetasid teised mindki, et oleks kulduur, ütlesid, aga toad olid teistel kui seapesa.“
„Ära siga mõnita, siga hoiab oma pesa korras.“
„No näed, siga hoiab korras, aga nemad löövad ainult sihverplaadi ausa ette, et poleks seakulduur. Sinagi, vanamees, pime loom, oleks võind parem toas lutikaid tappa, ilus pühapäine päev, kui neid aukusid kaevata, lapsed hommikuti kupal. Sa mõtle ometi, kui palju sa neid pika päevaga oleks ära tapp. Või arbitand prussakaid, nii et…“
„Lutika tapmine pole mehetöö ja minule lutika hammas ei hakka.“
„Hakkab küll, aga sa oled ju nii ropp must, et lutikas ei tihka su kallale tulla, süda lööb teisel enne iiveldama. Vaata, misuke su särk praegu seljas – liimendab! Kui ära kuivab, siis nagu kuusekoorik. Ja katsu teda pesta! Lõin kurika lõhki, aga särk puhtaks ei lähe.“
„Eks ta ole ükskõik, kas läheb või ei lähe, seljas saab niikuinii mustaks. Kui on läbi ja annad nadikaupmehele, pese siis puhtaks, saad parema kausi.“
„Ja kaussi ära pese enne, kui läheb katki, mis? Sest ta ju ainult teise toidune.“
„Kaussi pole vaja siiski pesta, kui viskad ära, nadikaupmees katkiseid kausse ei korja.“
„Ja sind ennast ä'ä pese enne, kui viskad vedru.“
„Inimene on ju nagu särk, pese või ära pese, ikka läheb mustaks.“
„Aga kukud kodu kaunistama, sihverplaati klantsima lööma!“ mõnitas Juula minekut tehes.
„Küllap vist,“ vastas Jürka rahulikult ja kaevas edasi, nii et nahk nurises seljas, ise nõnda mõeldes: „Sihverplaat ja tunnistus, nendega saab õndsaks ja õndsaks tahan ma saada.“
Aga kui Jürka õhtul oma töö lõpetas ja toamaile läks, kus istus pakule oma keha jahutama, tuli Juula tema juurde, sest peenike pere oli magama uinunud, nii et silmapilguks leidus vaba aega.
„Tead, vanamees, mis nad ütlevad,“ lausus ta tasakesti, kuigi kedagi polnud läheduses kuulamas, sest tüdruk ja sulane olid pühapäevaõhtu tõttu ei tea kuhu kadunud.
„Kes need?“ küsis Jürka.
„Ämmaemand, velsker ja tohter.“
„Mis sa sinna otsisid?“
„Eks poiste pärast ikka.“
„Misukeste poiste pärast?“
„Sa teed, nagu kuuleks esimest korda, et poistel sarved peas. Kõik ütlevad, et see on perekonnaviga.“
„Mis veast sa räägid?“
„Issand jumal! Sarvedest! Poiste sarvedest, sa kuuled ju ometi.“
„Muidugi kuulen, aga või siis kohe viga, kui…“
„Kui inimeselapsel sarved peas.“
„Aga kui need pole inimeselapsed?“
„Ega ma siis ometi lambatallesid pole ilmale kand. Sina pole ometi mõni sarvik.“
„Olen.“
„Küll võid sina õige hullu juttu ajada!“ hüüdis Juula ja müsas Jürkale küünarnukiga küljekontide vahele.
„Kuis nii hullu?“
„On sul siis sarved peas?“
„Eks otsi juuste seest.“
Ja Juula tõusis püsti ning otsiski. Oma üllatuseks leidis ta Jürka peast pisut suuremad mügerikud, kui olid poistel.
„Aga sa ju ütlesid, et need on sest ajast, kui sulle löödi pähe,“ rääkis Juula.
„Seda ütlesid teised, mitte mina.“
„Kes teised?“
„Asjatundjad.“
„Kas sulle pole siis pähe löödud?“
„Pole eluilmaski.“
„Nii et need on tõesti sarved?“
„Sarved.“
„Ä'ä lora! Ega sa Vanapagan ole, et sarved peas.“
„Olen.“
„Siis mul on ikka tõesti Vanapagana endaga lapsed!“
„Vanapagana endaga.“
Juula vaatas ja katsus veel kord vanamehe sarvi, läks siis tema ette, laskus murule maha, nagu mõtleks ta põlvitada, pani käed kokku, tõstis silmad üles mehe poole ja ütles vaikses ekstaasis:
„Siis oled sa ju vanast ja suurest soost!“
„Õilsast, ütleb Ants.“
„Suurest ja õilsast! Ja mina olen nüüd ka suurest ja õilsast soost! Ning meie lapsed ka!“
„Lapsed ka.“
„Antsu sugu pole ju siis meie soo kõrval kedagi!“
„Mitte kedagi.“
„Mis ta siis kehkleb ja praalib?“
„Ta ei usu ega saa aru. Politseisaksad ka ei usu ega saa aru. Keegi ei usu ega saa aru. Asjatundjad ütlesid, et mul surnuluu peas, nagu hobustel jalus.“
„Aga miks sa siis mulle enne seda ei öelnd, lasid mind poissa jõlgutada?“
„Mõtlesin, et ega sinagi usu.“
„Mina usun.“
„Siis saad ka aru.“
„Miks ma siis aru ei saa, ega ma loll ole.“
Aga ühest oli Juulal ometi kahju: tohtrihärra ennustus ei läinud nüüd kunagi täide. Tema poistel ei kasvanud vististi kunagi pärissarvi ega nii häid pealuid, et nad oleksid võinud mööda maailma ümber sõita ja neegrite ning oinastega puksida. Kunagi ei sumanud nende jalad kullas ja nende sarvede otsas ei rippunud tosin tüdrukuid, teine naisi. Kõigest sellest oli tohtrihärra nii ilusasti rääkinud. Aga mis parata! Kõike head siit ilmast ei saa! Oled õilis, siis pole head pead, on hea pea, siis pole õilis.
Siiski oli Põrgupõhja õues täna rohkem õnne ja rõõmu kui kunagi varem. Sest polnud midagi, et keegi võõras seda õnne ja rõõmu ei uskunud ega mõistnud, aitas sellestki, et omadki inimesed olid temas veendunud. Õieti oli kogu rõõm Juulas, sest Jürka teadis ju rõõmu põhjust ammugi ja tema meeli see sellepärast nii väga ei vallanudki. Jürkal oli ainult üks hea asi: ometi kord saabusid rahulikud päevad, polnud muud muret, kui vihu iseendal või Antsul tööd teha, sest imelikul viisil ei saanud ta seal oma võlga kunagi tasa. Maksis vana ära, aga juba oli vaheajal uus asemele tulnud, ja kui jõudis selle kustutada, oli veel uuem kohal. Sellest tegi Jürka järelduse, et kui oled Vanapagan ja tahad inimesena maa peal õndsaks saada, siis pead kogu eluea kellegi võlglane olema ja selle eest teda orjama.
Nõnda siis, kui Põrgupõhja eksis mõni usklik ärimees, kes müütas vagu raamatuid, ei saanud ta kunagi kaubale, kuigi Juula tundis tähti ja oskas neid kokku veerida, sest Jürka ütles alati, et milleks veel vagad raamatud, kui ta orjab Antsu oma hingeõnnistuseks niikuinii. Ja kuigi peaks mõned patud veel sellest üle jääma, siis need tasub ta koduse tööga, mida teeb niipalju kui vähegi jäksab.
Töörahu rikkusid vahetevahel ka teised kaubapakkujad, kes kiitsid oma jalgrattaid, õmblusmasinaid, grammofone ja muud moodsat rämpsu, lubades kõike anda muist muidu, muist poole hinnaga, muist järelmaksuga. Jalgrattaga Jürka tegi proovi, aga selle tallas ta enne nässu, kui jõudis sõitma õppida; välja pidi ta tema ikkagi maksma, kuigi müüs lihunikule selleks härjavärsi. Hea veel, et rattamüüja ja lihunik juhtusid korraga tulema, võis ühe käest raha võtta ja ilma suurema vaevata teisele anda. Pealegi oli rattamüüja nii lahke saks, et lõi härjavärssi tagant, kui lihunik ise hoidis ohelikuotsa. Nõnda läksid nad ilusa värsiga, ainult nässutallatud ratas jäi Jürkale. Aga sest ajast saadik näitas Jürka igale kaubapakkujale õueväravat, ja kes sealtkaudu küllalt ruttu minema ei saanud, selle saatis ta prii küüdiga aia taha oma õuest välja.
„Ma hoiatan vägivalla eest!“ karjus kaubapakkuja.
„Olen peremees,“ vastas Jürka, „kuis siis ilma vägivallata.“
„Vaat kui toon politsei, siis näed, kes on peremees!“
„Kui tood, eks siis ole politsei.“
Aga ei toonud see ega ka mõni teine, kelle Jürka viskas õueaia taha. Ainult üks erand oli: sel oli pamp seljas ja kast kõhu peal, koos paeltega, mis käisid üle õlgade. Ka selle tõstis Jürka ühes tema kandamiga aia taha. Aga kui Jürka toa poole läks, hüüdis kaupmees talle järele:
„Kardad sa kaupa, peremees? Aga ära siis osta, kui kardad, vaadata võid muidu. Mul on niiti ja nõela, nööpi ja nalli, linti ja paela, sukka ja särki, kõiksugu värki.“
Jürka peatus, pöördus ümber ja küsis:
„Jalgratast ei ole?“
„Ise olen oma jalgratas,“ vastas kaupmees.
„Kramuvonniga ei tule?“
„Kramuvonn mängib mul kõhus, peremees.“
„Võlgu ei müü, muidu ei anna?“
„Muiduandja läks mullu mulda.“
Jürka läks tagasi, avas õuevärava ja ütles:
„Tule sisse.“
Ning see oli ainukene kaupmees, kes tohtis Põrgupõhja õue astuda, ilma et Jürka oleks ta üle aia välja visanud. Aga aastad tulid ja läksid, kevaded kerkisid ja kadusid. Põrgupõhja aina kosus ja kasvas, elanike ning loomade arv suurenes. Kaksikud said karjaealiseks ja jooksid alguses sigade, siis lammaste ja veiste sabas. Lõpuks pidi teise laskma Antsu juurde minna ja nõnda huikas iga poiss omaette. Millalgi oli Jürka arvanud, et poisid kuluvad mõlemad endal ära, aga elu näitas teisiti. Jürkale see suurt südamevalu ei valmistanud, sest ta mõtles oma hingeõnnistusele. Aga kui Antsu teeniv kaksikvend vahetevahel koju tuli, näitas ta teisele, mis ta võõrsil õppinud: ta oskas läbi hammaste sülitada, maadeldes jalga taha panna, kakeldes pöidlaid silma ajada, tiritamme kasvatada ja valetada ning pisut näpatagi – kõik tähtsad asjad, nagu ta kodusele vennale seletas.
Kui Jürka oli Põrgupõhjal juba hulk uut põldu ja heinamaad juurde teinud, nagu talle kätte näidatud, hakkasid selguma need plaanid, millest Ants oli targu rääkinud juba aastate eest. Ka nüüd ei tulnud ta oma kavatsustega ilma pikemata välja, vaid ajas asju ääri-veeri. Ta hakkas sellest, et seletas, Põrgupõhjale tuleksid uued eluhooned ehitada, sest nüüd pole enam endine aeg. Aga ta arutas pikalt ja laialt, kuhu küll need uued hooned paigutada, sest vana hoonete koht polnud Antsu arvates sünnis. Põhjendused? Oo, Antsul oli hulk põhjendusi!
Esiteks: hooned peavad olema suurima töö- ja tegevusala keskpaigas. Vanad olid seda omal ajal, aga nüüd on see keskkoht uute põldude ja heinamaade tõttu kaugemale metsa poole nihkunud. Sinna peaksid ka minema uued hooned, liiatigi et Antsul on plaan metsast ja rägust veelgi uusi maid juurde harida.
Teiseks: kahju oleks hoonete alla raisata kõige paremaid põllu- ja aiamaid, mis asuvad vanade hoonete all ja ümbruses. Kõiki asju peab võtma ja vaatama tulu seisukohalt, ja kui seda teha õigel ajal õieti, siis võib sagedasti ühe hoobiga lüüa kaks kärbest: võib saada uued eluhooned ja võib saada hulk head põllumaad vabaks.
Kolmandaks: Jürka on ikka armastanud metsa lähedust ja rahu, lindude laulu ja loomade häälitsust, mida tõendab seegi, et ta on hakanud vanade hoonete ümbrusse puid istutama. Aga milleks puid istutada, kui neid kasvab veel vabas jumala looduses niikuinii. Selle asemel, et katsuda metsa tuua majale lähemale, võib lähendada maja metsale. See on palju lihtsam. Iseasi, kui metsa enam ei oleks, siis oleks muidugi hoopis iseasi. Ja et see aeg varsti tuleb, selles Ants ei kahtle, sest inimene armastab sae- ja paberipakke, palke, latte, roikaid, teibaid, liipreid, propse, aiavitsu ja jõulupuid rohkem kui metsa. See tuleb peaasjalikult sellest, et elava metsaga on raskem äri ajada kui surnud puuga. Muidugi, ka elavat metsa võib hinnata kui varjuandjat kuuma päikesega ja kui tuulevarju külmaga, aga, noh, mis on see surnud puu väärtuse kõrval.
Inimesega on otse vastupidi: temaga on elavalt palju kergem tulu saada kui surnult, kuigi ka surnutega võib pisut äri ajada, tasandades neile teed taeva, müües neile puusärke, hauaplatse, pärgi ja lilli, ehitades neile au- või mälestussambaid, lahates neid või kirjutades nekrolooge. Aga see kõik pole ometi elava inimese kõrval midagi. Et sellest õieti aru saada, mõelgem kas või tänapäeva suurimale ettevõttele – sõjale! Kuidas tahaksite surnud rakendada sõjavankri ette? See oleks sama võimatu nagu kaevikute ehitamine elava metsaga. Nõnda siis – surnud puu ja elav inimene, need on kooskõlas. Kui aga ometi leidub mõni, nagu on seda Jürka, see Põrgupõhja Vanapagan, kes elava inimesena armastab elavat metsa, siis see kasutagu juhust, kuni on veel aeg, ja ehitagu oma eluase võimalikult metsa lähedusse.
Neljandaks – jah, Ants rääkis Jürkale ka neljandaks ja viiendaks, isegi mõne sõna kuuendakski, aga pole mingit erilist põhjust seda kõike meenutada, sest asja mõte jäi ometi samaks: uued hooned pidi ehitama metsa äärde. Ja sinna nad ehitatigi ning Jürka pidi vanad ära koristama, nende asukohagi puhastama ja siledaks tegema, et seal oleks hea künda ja äestada. Aga Jürka ise sai seda ainult paar aastat teha, siis leidis Ants, et Põrgupõhja oma suurusega hakkab Jürkal üle jõu käima ja sellepärast peab asja kuidagi teisiti korraldama. Jürka katsus küll sellele vastu vaielda, öeldes, et tal pere kasvab ja tööjõud suureneb aastast aastasse, aga Antsu ei suutnud see veenda. Sellepärast otsustas ta lõpuks osa Põrgupõhja maid, muu seas ka vanade hoonete aseme ja ümbruse oma kätte võtta. See oli seda loomulikum ja arusaadavam, et vaheajal oli Ants uusi maid juurde muretsenud, nii et tema päristalu liitus nüüd juba vahenditult Põrgupõhjaga. Oma uut sammu Ants põhjendas Jürka kasuga, seletades:
„Põrgupõhja pole ju enam see, mis ta oli siis, kui siia asusid. Pealegi said sa ka uued hooned. Nüüd peaksin su rendi ja muud kohustused mitmekordseks tõstma. Aga see läheks sul ju raskeks kanda.“
„Sa oled ju renti niikuinii mitu korda tõstnud," katsus Jürka vastu vaielda.
„Aga see on ju loomulik, sest kõik tõuseb, nii siis ka rent. Täna jumalat, et sul on minuga tegemist, muidu oleks asi kümme korda hullem. Nii et sinu põlve kergendamiseks võtan osa Põrgupõhja maid oma kätte ja…“
„Aga kas jätad rendist ja teost ka alla pisut?“
„Jätaksin hea meelega, aga mitte kuidagi ei või, sest sa mõtle ometi, mis kulud olid uute hoonetega. Aga ära muretse, Jürka, sest metsast ja rägastikust võid sa uut maad nii palju juurde teha, kui süda kutsub. Ning sealt saad sa head maad, seda pea meeles.“
Ja saigi, sai nii head, et Ants leidis mõne aasta pärast võimalikuna Jürkal jällegi renti tõsta. Aga kui see kippus nurisema, ütles Ants talle nagu arusaamatuses ja jahmatanult:
„Küll oled sina ka imelik! Kogu maailm rõõmustab, et elu käib tõusuteed, aga sina aina kurdad ja nurised. Pea meeles, mis ma sulle ütlen: kui kogu ilm tõuseb, siis tõuseb ka meie rahvas ning ühes temaga Põrgupõhja, sest sina üksi ei suuda tõusuteel takistuseks olla. Või arvad sa, et meie üksi oleme nii viletsad, et ei suuda ajaga kaasa minna? Kuhu jääb siis su rahvuslik uhkus ja hingeõnnistus?“
„Kas siis uhked saavad õndsaks? “küsis Jürka, kes oli juba veendunud, et küllap Antsul on muidugi tõusutee asjus õigus.
„Mitte uhked ei saa õndsaks, “seletas Ants, „vaid need alandlikud ja ohvrimeelsed, kes võitlevad oma rahva suuruse ja uhkuse eest.“
Jürka oleks tahtnud ka siin midagi vastata, aga ta ei leidnud sõnu. Kui ta hiljem rääkis Juulale renditõstmisest, jäi see vanamehele tõsiselt otsa vahtima ja ütles viimaks:
„Ants tõstab ja tõstab seda renti, nagu kihutaks taevas teda takka.“
„Ants ütleb, et meie rahvas ei ole muidu suur ja uhke, “seletas Jürka.
„Ah muidu ei ole, kui Põrgupõhjal peab olema hästi kõrge rent?“
„Küllap vist.“
„See on muidugi jälle mõni sakste tarkus. Nagu saaks keegi seda suurt ja uhket rahvast patta või selga panna. Üks on muidugi: mida kõrgem rent Põrgupõhjal, sest suuremaks ja uhkemaks läheb Ants oma pesakonnaga. Vaata, et Ants ise ongi see suur ja uhke rahvas, kelle pärast Põrgupõhja rent aina tõuseb ja tõuseb.“
„Ä'ä latra, vanamoor.“
„Mis nüüd mina, aga sina ise ju tuled ja räägid, et rent muudkui tõuseb aga.“
„Muidugi tõuseb, sest kõik tõuseb, ega siis meiegi halvemad ole, ütleb Ants.“
„Sul ikka see Ants ees ja taga, nagu saaksid tema läbi õndsaks.“
„Aga kelle läbi siis?“
„Oma töö ja vaeva läbi.“
„Aga kes annab töö ja vaeva?“
„Noh, selle annab muidugi Ants. Nii et kui nõnda võtta, siis saame muidugi Antsu läbi õndsaks.“
„Seda minagi. Sellepärast ära laida Antsu, tema on kuldaväärt mees.“
Ja seda Ants tõepoolest oligi. Tema soetas endale aina uusi ettevõtteid ja masinaid, nii et kuigi Juula oleks iga aasta kas või kaksikuid ja kolmikuid ilmale kandnud, ikka oleksid nad Antsu juures tööd leidnud. Aga noore Jürka saatis ta poest minema, sest see oli pidanud noore Antsu peksmise pärast kinni istuma ja nõnda polnud ta enam sünnis rahva teenimiseks. (Ants nimelt pani väga suurt rõhku sündsusele ja kõlblusele.) Õieti oleks pidanud Ants ta teenistusest hoopis vallandama, aga vana Jürka pärast ei teinud ta seda.
„Ma ei taha su ausat nime määrida,“ seletas Ants Põrgupõhja Vanapaganale. „See võiks ka takistada sind õndsaks saamast. Aga tänapäeva noorsugu on tõesti käest ära, mõtlen mõnikord päris murega, mis sellest maailmast ja meie rahvast nõnda küll saab! Praegu avame iga päev mõne mälestus- või ausamba, aga kellele ehitame neid tulevikus, kui noorsugu muutub nii riivatuks? Mis saab meie rahvast ja tema kunstist, kui pole enam kedagi, kes vääriks ausammast? Kuidas kasvatada uut noorsugu ja keda seada talle eeskujuks?“
„Eeskujuks oleme ise,“ arvas Jürka.
„Eeskujuks kõlbavad ainult surnud, sest elavate eeskujudega on ikka kurb lugu. Noorsoole tuleb õpetada tööarmastust, tarkust, kasinust, lihtsust, ausust, aga elav inimene tahab lillutada, üle aisa lüüa, pisut varastada, valetada ja petta, sest muidu ta ei tunne, et ta on inimene, peab ennast ehk loomaks, taimeks või kiviks.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka, nagu mõistaks ta Antsu ja lisas natukese aja pärast: „Küll on see ilmaelu siis õige hull, kui ta nii hull on.“
„Aga mis sa siis arvad,“ rääkis Ants veendunult. „Põrgupõhjal on sellega võrreldes elu ja olemine alles kuldne, sest siin pole ausambaid ega kedagi. Inimene elab iseoma nina järele. Sellepärast on üsna asjata mõelda, nagu võiks siin veel kergem ja lahedam olla. Kust ta saab siis olla, kui mujal ilmas on veel hullem.“
„Seda minagi eidele, aga Juula arvab, et sina tahad saada õndsaks, sellepärast kergitad renti iga paari aasta tagant.“
„Ei, Jürka,“ vaidles Ants vastu, „nii see küll ei ole. Rendi tõstmisega üksipäinis taeva ei saa. See võib ennem põrgu viia.“
„Kuis nii põrgu?“
„Aga kui ma liiga tõstan, siis see on ju patt ja patt viib põrgu. Sellepärast pean ma igakord, kui tuleb rendi tõstmine, hästi järele mõtlema, kas see on õiglane või on see patutegu, nii et viib mu põrgu. Ja kui on vähegi kahtlust, et tõstmine pole õiglane, siis jätan ma ennem tõstmata, sest nii tobe ma ometi ei ole, et hakkaksin Põrgupõhja rendi pärast põrgu minema. Nõnda siis võid sa rahuliku südamega kindel olla, et iga renditõstmine on hoolega järele kaalutud, nii et selle vastu ei peaks sinul endal ega kellegil teisel midagi ütlemist olema.“
„Soso, või nii,“ arutas Jürka endamisi kuuldavalt, „nii et kui liig kõrge, siis patt ja põrgu.“
„Siis patt ja põrgu,“ kinnitas Ants. „Aga ära sa seda kurjasti katsu tarvitada.“
„Kuidas kurjasti?“ küsis Jürka arusaamatuses.
„Väga lihtsalt: sa hakkad mulle kõrgemat renti maksma, kui mina nõuan või kui õiglane, ja kui mina selle rumalast peast vastu võtan, siis teen ma pattu ja lähen põrgu.“
„Tuled minu juurde.“
„Tulen sinu juurde, kui sa juba seal oled, aga kui ei ole, siis pean ootama, kuni tuled.“
Need Antsu seletused rendist, patust ja põrgust andsid Jürkale palju peamurdmist. Kui naljakad ja keerulised on ilmaasjad! Ei saa vabalt rentigi tõsta, kohe on patt ja põrgu. Muidugi mõista, rendiga Ants end põrgu meelitada ei lase, selleks on ta liiga kaval, seda usub Jürka. Aga ega temagi pole tänapäine, ta on nii mõndagi näinud ja kogenud. Kui ei saa Antsu sisse vedada rendiga, siis ehk mõne muu asjaga. Tuligi paras juhus. Nagu juba tähendatud, tahtis Ants osa Põrgupõhja põldu ja heinamaid oma kätte võtta. Aga paariaastase katsetamise järele otsustas ta asja teisiti: ta pakkus neid maid Jürka kätte nuumale – kahasse, kolmeks või kaheks ja kolmeks, nagu põllulapp või heinamaatükk oma headuses juhtus olema. Siin oligi paras silmapilk, kus Jürka arvas Antsu tüssata võivat: kui mõõtis tema osa vilja välja, valis ikka kõige jämedamad terad, kuna enesele jättis kesisemad ja kergemad, ja kui tegi Antsule määratud heinasaadusid, siis pani paremad heinad ning suuremad kaputäied. Juula, nähes vanamehe toimingut, ütles:
„Sa annaksid aina kõik Antsule.“
„Sillutan talle põrguteed,“ vastas Jürka muheledes.
„Sa ei saagi muud, kui vaevad oma südant taeva ja põrguga.“
„Aga mis ma siis siia maa peale tulin?“
„Muretse iseoma põrgu eest, Ants muretseb oma eest niikuinii.“
Aga ei, et oleks kindlam, siis Jürka muretses ka Antsu põrgu eest, kus aga vähegi võimalik: tegi tööd rohkem, kui oodati; tegi suuremad haokubud, kui nõuti; raius ja teritas rohkem teibaid, kui kokku lepitud; haris rägastikust rohkem maad üles, kui loodeti. Nõnda kadusid Põrgupõhjal päevad ja aastad nagu lained merel. Aga siis sündis midagi, mis segas rahulikku arengut: noor Jürka läks tehases kättpidi masina vahele ja kaotas parema labakäe ühes sõrmedega, järele jäi ainult käsivarrenui. Kui arst oli ta käenuia kinni sidunud ja noor Jürka lamas asemel, tuli preili Eleonore teda vaatama. Kedagi ei lastud haige juurde, sest ta oli väga rahutu, kippus ajuti märatsema, kuigi palavik polnud sedavõrd kõrge, aga preili lasti ometi, sest temast loodeti rahustavat mõju haigele.
„Te aina kipute kaklema,“ ütles Eleonore noorele Jürkale.
„Mitte mina, vaid teised minuga,“ vaidles Jürka vastu.
„Aga miks te tahate siis üles tõusta?“
„Mis ma siis tühja laman.“
„Te olete ju haige.“
„Ma ei ole haige, mul on ainult parem käsi otsast ära.“
„Kas sellest ei aita veel?“
„Ei, sellest ei aita, võtku ka teine käsi, võtku ka pea! Ja kui teised ei võta, siis võtan ise.“
„Ega siis teised su kätt võtnud, masin tegi seda.“
„Noh, siis las võtab masin ka teise käe ja pea.“
„Ühe käega on ju parem kui käteta.“
„Peata on kõige parem.“
„Sul pidid ju ikka sarved peas olema, kuidas sa siis raatsid sellist pead kaotada?“
Viimastele sõnadele jäi noor Jürka vastuse võlgu, nagu peaks ta neid kurjaks pilkeks, millest ühe käega mees möödub vaikimisega. Üldse muutus ta äkki sõnakehvaks. Preili ja kõik mõistsid seda kui rahunemist. Ja et see oleks täielik, lubas Eleonore homme jällegi Jürkat vaatama tulla. Aga öösel, kui kõik magasid ja temagi teeskles rahulikku und, poos ta enda toas konksu otsa, mis oli seina sees, pealegi veel nõnda, et kui ta hommikul leiti, seisis poomisnöör üsna lontis, nagu kõik suust suhu saladuslikult kinnitasid. Kuidas võib küll inimesel nõnda hing seest välja minna? imestati. See ei või õige asi olla. Nõnda oli kõigil selge, et poomise juures pidi vanakuri või tema sellid mängus olema. Kindlasti! Ja varsti olid sellekohased tõendusedki käepärast. Sest ravitseja, kes hommikul Jürka leidis, minestas esimesel silmapilgul ja toibudes kuulnud ta selgesti, kuidas rippuva noormehe kohal löönud nagu laulmahakkav kukk selja peal tiibu kokku – eks see olnudki Vanapagan. Sest tema ilmub poonu hinge järele ikka kukena, kes plaksutab rõõmu pärast tiibu, enne kui algab oma lendu põrgu poole.
„Tule jumal appi!“ hüüdis Juula, kui ta seda kõike kuulis. „Mis see siis nüüd ometi kõik on! Kuis siis Vanapagan, kui meie magasime öö otsa ühe teki all! Ja ega siis ometi ükski isa ise oma lapse hingekest lähe püüdma.“
Aga et kahtlus näris ta südant, rääkis ta asjast ääri-veeri ka vanale Jürkale endale, et kuidas see siis nüüd on nende kuketiibadega poodud noore Jürka pea kohal, kes neid seal plaksutas, kas tema, vana Jürka, see Vanapagan, või keegi muu? Jürka kuulas asja hästi järele ja ütles siis:
„Ega ma siis praegu Vanapagan ole, kuis ma siis kuke tiibu lehvitan.“
„Aga kes siis tegi seda?“ küsis Juula.
„Kust mina seda tean.“
„Kes siis peab teadma?“
„Ma ei tea, kes peab.“
„Sa oled ju Vanapagan.“
„Olen.“
„Noh, siis ikkagi sina, teist ju pole kedagi.“
„Aga praegu olen ju inimene, kuis siis kuke tiivad.“
„Ei mina tea.“
„Ma ka ei tea.“
Aga poisist oli mõlemal kahju, Juulal kui ka Jürkal. Oli teine terase loomuga, mitte niisuke nagu see, kes kodus, et nosib ja nohiseb omaette, temast oleks võinud midagi saada. Halb oli ka see, et Ants pahandas. Ta ütles Jürkale:
„Rikud oma poisiga minu head nime. Sa kuula, mis nüüd öeldakse: Vanapagan käib minu juures oma kuketiibu lehvitamas! Kõik süüdistavad masinat. Aga mina ütlen: inimene on süüdi, sest temal on aru, mitte masinal.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka nagu nõustudes.
„Ei pea masinale nii ligi minema, ei pea oma sõrmi vahele toppima, ei pea…“
„Ei pea,“ kordas Jürka.
„Õieti peaksid sa mulle kahjutasu maksma, et su poeg oma hooletusega nõnda mu masina ära retsis, aga sinult pole ju midagi võtta. Sest mõtle ometi: nüüd ei taha enam keegi selle masina ligi minna, öeldakse – võtab käed ja jalad otsast. Mõni arvab isegi, et kui saab pea pihku, siis võtab ka selle. Ma ütlen küll, et kuis siis ka jalg ja pea, kui alles ainult käsi ja seegi sellepärast, et inimene ise on nii hooletu, ei hoia end, ei vaata ette. Aga nemad ikkagi oma edasi – võtab ka jala ja pea, anna aga kätte. Noh, mis ma nüüd pean tegema, kui tõrgutakse masina juurde minemast? Ise ma ei saa ju masinapoisiks hakata, sest mul on muud tegemist. Oma poega sinna panna on võimatu, sest teda on linnas hädasti vaja. Minister ise öelnud, et kui noor Ants, s.t minu poeg, läheb ära maale, siis jääb linnas kõik seisma, sest pole kedagi, kes täidaks tema aset. Nii et, tähendab, asendamatu tööjõud, öelnud minister, nagu jutustanud ministriproua kohvikus, sest ministril endal pole aega seda jutustama minna. Sellepärast mõtlesin ma, et kuna kõik see jant sündis sinu poisi hooletuse läbi, kas sa ei annaks siis oma teist poissi mulle masina juurde, ainult sina kui isa peaksid ise talle südame peale panema, et ta, jumala pärast, sama hooletu ei oleks nagu see Jürka. Mis sa arvad, kuidas oleks su teise poisiga?“
„See ju tossike, retsib su masina teist korda ära.“
„Ega ma seda kaksikvenda mõtle, vaid nooremat, Kustat või mis ta sul on.“
„Sel ju alles varsahambad suus.“
„Ei sest ole ühti! Mida nooremalt algab, seda kiiremalt õpib. Sest ega masin vaja rammu. Nüüd pole enam endine aeg, et inimene teeb ja näeb vaeva, kõik teeb masin ja üsna ilma vaevata, ainult et peab hoolas olema, hästi hoolas. Ja nooremad on hoolsamad kui vanemad. Üks on ka kindel, et kui Jürka oleks mõni aasta noorem olnd, siis poleks ta selle tühja ühe käe pärast hakand enesele salaja nööri kaela panema, nagu varas öösel…“
Antsu pika jutu tagajärjeks oli see, et Jürka laskis minna oma Kusta talle masinapoisiks. Polnud teine küll veel päriselt täisealine ja oleks kulunud endalgi kodus ära, aga mis teha, Ants oli kitsikuses ja teda pidi hädast välja aitama, nagu tema oli sagedasti aidanud Jürkat. Enne Kusta minekut panid Jürka ja Juula üheskoos talle südame peale, et ta oleks hästi ettevaatlik, sest muidu tulevad neil jällegi Antsuga sekeldused ja pahandused. Aga mis peaasi: mitte kohe nööri kaela panna, nagu tegi seda Jürka, sest ka ühe või kahe jalaga võib elada, kui ära harjub. Sõjast tuleb niisukesigi, kel mõlemad käed või jalad vajaka, aga sest pole ühti, elavad ilusasti edasi. Ja ega sõda sellepärast või pidamata jätta, kui tarvis pidada on. Pealegi, Jürka oli kange südamega, sest tema oli esimene poeg, aga Kusta pole esimene ega kedagi, nii et tema ärgu tehku Jürkale järele.
„Mis te tühja niipalju oma suud kulutate,“ vastas Kusta lõpuks hoolitsevatele vanematele, „ega mina ole esimene, kes läheb Antsule masinapoisiks. Ja ega masin tule inimese kallale, kui ise eemale hoiad.“
„Seda Antski,“ lausus Jürka.
Nõnda läks Kusta kodust hukkunud venna asemele, ja nagu kõigile näis – läks hea meelega, rõõm ja ärevus südames. Teistesse lastesse mõjus see mitte peletavalt, vaid nakatavalt: ka nemad oleksid tahtnud minna. Eriti kibeles vanem tütar Maia.
„Tütred peavad koju jääma,“ seletas Juula. „Nemad lähevad siis, kui tuleb mees järele.“
„Aga kui mees ei tule?“ küsis Maia emalt.
„Küll ta tuleb, kui oled viks laps.“
„Ma pole ju enam laps, leer juba seljataga.“
„Mis sest leerist, kui pole veel kahekümnenegi.“
Kuigi noore Antsu surm oli toonud Põrgupõhja vanadele teatud rahulduse ja kinnituse, et jumal peab ka rikaste tegusid maa peal silmas, ometi kippus siin kõik nagu mingile lõpule kalduma. Kõige halvem oli see, et Juula tervis ja jõud ütlesid üles. Olid selle põhjuseks aastad või mõni muu viga, kes seda teab. Küll jõi ta lüpsisooja piima, küll keetis ta endale igasuguseid ravimeid metsarohtudest, mis olid head iga häda vastu, kui neid sisse võtta või peale määrida, küll katsus raskemaist töist tagasi tõmbuda, et endale hõlpu anda, nagu ta ütles, aga miski ei aidanud – jõud kadus silmanähtavalt ühes söögiisuga ja hingata oli kord-korralt ikka raskem. Lõpuks pani Jürka oma eide puutelgedega vankrisse ja viis ta arsti juurde – puutelgedega vankrisse sellepärast, et selles pidi olema haigel parem sõita, sest auklisel teel andsid puuteljed ratastel kiiga-kääga igapidi käänduda ja väänduda, ilma et oleks sündinud järske põrutusi või vapustusi.
„Sa tapad mu nõnda enneaegu,“ ajas Juula vanamehele vastu.
„Ära karda,“ lohutas teda Jürka, „kui surm pole jumalast, siis ei tule ta, tee mis tahes, ja kui ta on jumalast, siis tuleb ta ikka õigel ajal. Puuteljed on sama pehmed kui terasvedrud ja ega sa siis ometi vedrudel sõites sure.“
„Ega vedrudel küll,“ nõustus Juula.
„Seda minagi.“
„Kui oleks ehk tohtri asemel õpetaja juurde,“ arvas Juula.
„Lähme ka sinna, kui arvad.“
Nõnda siis logisesid puuteljed esteks tohtri juurde ja alles sealt hingekarjase poole, nii et esteks inimese abi, pärast jumala arm. Aga tohtri juures ei läinud kaua aega, sest see arvas, et jumalahäda vastu pole veel rohtu leitud.
„Nii et jumalahäda?“ küsis Juula oma kõrvadele kinnituseks.
„Nii et jumala,“ lausus tohter vastu.
„Eks ma öelnd sulle, vanamees, küll, et mis sa must änam loksutad, tundsin ju, et jumalahäda, sest muidu oleks mu omadki rohud aidand,“ ütles Juula Jürkale etteheitvalt.
„Ma kirjutan siiski mõned pulbrid,“ rääkis arst rahustavalt, „aga neid ainult siis võtta, kui tulevad ehk valud.“
„Kui jumala valud, siis tulgu nad,“ ütles Juula.
„Jumal saadab hädad ja surma, aga valud on kurjast,“ seletas arst.
„Kui kurjast, siis võtame pulbrid,“ arvas Jürka.
„Ja muidugi, siis võtame, kui kurjast,“ nõustus nüüd ka Juula.
Õpetaja juures läks pisut rohkem aega, sest igavese hinge arstimine oli keerulisem toiming kui ajaliku keha aitamine. Et vaimulikul poleks vaja välja vankri juurde tulla, pidi Juula sisse minema, aga tema vähene jõud oli pika sõiduga nii napiks jäänud, et jalad ei võtnud enam hästi vedu. Peeti aru, kuidas olla ja mis teha. Aga siis tuli Jürkal hea mõte.
„Mina ise viin su sisse,“ ütles ta Juulale.
„Kui aga jäksad,“ lausus see vastu.
„Küllap jäksan,“ vastas Jürka ja õpetas eite: „Aga sa pead mul kaelast kinni võtma.“
„Või kaelast kohe… Enne surma peab veel selle hullu tüki ära tegema, et…“
„Küllap vist.“
Ja nõnda võttiski Jürka eide vankrist sülle ning see pani talle oma kondised käsivarred ümber punase ja karvase kaela. Et niisugune asi sündis nende vahel esimest korda, siis tundis Juula, et nii hea nagu täna pole vanamees veel kunagi olnud, ainult kahju, et nüüd peab vist varsti surema, et vanamehe headus tähendabki surma. See liigutas nii väga ta meelt, et silmad läksid märjaks ja märgade silmadega jõudis ta vanamehe süles õpetajagi ette. Suur meeleliigutus mõjus sellekski kaasa, et ta oma pattudest sai õpetajale palju rohkem pihitud, kui ta seda muidu oleks teinud. Lõpuks jutustas ta noore Antsu ja Maia loogi ning lisas sellele Kusta tõotuse, et ta tapab noore Antsu, kui ta tema kätte saab. Kuna aga nüüd see oli juba surnud, siis tahtis Juula teada, kas see on patt, kui ta rõõmustab noore Antsu surma pärast.
„Miks sa siis rõõmustad, armas hing?“ küsis õpetaja.
„Et Kustal põlnd vaja pattu oma hingele võtta, sellepärast,“ vastas Juula.
„Aga ehk oligi see Kusta patt, et noor Ants nõnda uppus?“
„Ei, õpetajahärra, Kusta oli sel ööl kodus Põrgupõhjal, kui Ants uppus, sellepärast oligi mul Antsu surmast nii hea meel, et minu poeg pääses patust.“
„See on õige rõõm, armas hing.“
„Aga kas noor Ants saab ka taeva?“
„Jumala arm on ka tema päralt.“
„Siis võivad Ants ja Maia taevas kokku saada?“
„Kui see on jumala tahtmine.“
„Aga, õpetajahärra, on see patt, kui ma ei taha, et noor Ants saaks Maia juurde taeva?“
„See on patt, armas hing, sest me ei pea oma ligimese üle kohut mõistma.“
„Aga kui ma ise ei taha Antsu pärast taeva minna, on ka see patt?“
„Miks sa siis ei taha, armas hing?“
„Maa peal ei käind ma kelmidega läbi, miks siis taevas.“
„Oli siis Ants kelm?“
„Aga kui tal oli kulduur, lubas Maia ä'ä võtta ja ei võtt.“
„Taevas unustatakse ja antakse andeks.“
„Mina ei saa ei unustada ega andeks anda.“
„Usu jumala armu ja hingeõnnistust, siis unustad ja andestad. Pealegi, kuhu tahad sa siis minna, armas hing, kui mitte taeva?“
„Kas või vanamehe juurde põrgu.“
„Läheb siis tema põrgu?“
„Aga kuhu siis? Ta on ju Vanapagan, nii et…“
„Õige, õige, armas hing,“ rääkis õpetaja, kellele meenus, mis Jürka ise enesest rääkinud ja mis seletanud Ants. „Aga sa peaksid ühte mõtlema: vanamehel on ju põrgus teine eit, see, kes läks otseteed sinna, kui sinul sündisid kaksikud. Teie vahekord polnud ju maa peal sugugi hea, kuidas sa siis nüüd tahad tema juurde põrgu minna. Arvad sa, et ta on juba maapealsed asjad unustanud – sinu kaksikud ja kõik?…“
Õpetaja pidi kaua rääkima, enne kui Juula nõustus ühes noore Antsuga taeva minema, nii et võis talle jumalaarmu anda. Ja kui Jürka oli oma eide vankrile viinud, võttis õpetaja oma pikavarrega piibu ja istus kiigetoolile jumalariigi-asjade üle järele mõtlema. Mida kauem ta elas, seda rohkem imestas ta nende üle.
Üks röövib kas seadusega või seaduseta oma ligimest kogu eluea, teine on elukutseline petis, varas ja valetaja, kolmas vägistaja, neljas mõrvar, aga kui läheneb surmatunnike, siis tulevad kõik tema juurde lootuses, et ta aitaks taeva röövija ja röövitu, petise ja petetu, valetaja ja valeuskuja, mõrvari ja mõrvatu, vägistaja ja vägistatu. Ja mida peab tema kui jumalasulane tegema? Eks pea ta taevalikku seadust täitma ja inimest siin hädaorus lohutama, käigu see tema südametunnistusega kokku või mitte. Selles ongi tema ameti pühadus, et tema ei tohi arvestada oma isiklikku südametunnistust. Tema ei mõista õigust mööda, vaid pakub kõigile jumala armu, mis teeb õndsaks õiglase ja ülekohtuse.
Ainult kahju, et mitte alati ei mõisteta jumala armu suurust. Sellest siis sellised hädad nagu Põrgupõhja Juulaga: ta ei taha paradiisi minna, kui sinna läheb ka tema esimese tütre vägistaja ja mõrtsukas. Aga mis võib tema, õpetaja ja patuste ori, sinna parata, kui see on jumala armunõu? Inimesed peaksid ometi lõpuks tema raskest seisukorrast aru saama ja mitte vastu punnima, kui ta avab neile taevaväravad. Sest kui oleksid jumala seletamatud seadmised nõnda, et Ants hoopiski ei uppunud ise, vaid tema uputajaks oli ehk Kusta või Jürka, siis needki saadaks ta taeva, kui nad oma viimses hingehädas pöörduvad tema kui jumalasulase poole. Ja kas noorel Antsul oleks oma uputajaga kergem silm silma vastu seista kui Juulal oma esimese tütre vägistaja ja mõrtsukaga?
Nõnda arutas õpetaja jumala seadmisi ja oma kohustusi, kui puutelgedega vanker logises Põrgupõhja poole. Saadud jumalaarmust ja pattude andeksandmisest hoolimata tõusid Juulal uuesti kahtlused, kui ta pidi nii kaua lamama vankrivahel heintel. Lõpuks ei võinud ta muidu, kui pidi asjast Jürkalegi rääkima, küsides temalt, et kuhu noor Ants läheb, taeva või põrgu.
„Tuleb põrgu,“ ütles Jürka ilma pikemata.
„Usud sa seda kindlasti?“
„Usun.“
„Nii et Õnnistegija teda ei lunasta?“
„Lunastus ei loe.“
„Ah, vanamees, mul langeb nagu kivi südamelt, kui sa nõnda räägid. Sina oleks pidand õpetaja olema, siis oleks inimesed õiget tröösti leind.“
„Usu, siis leiad.“
„Kuis ma siis usun, kui õpetaja tahab mu ühes noore Antsuga taeva panna.“
„Ära karda, ei see sinna tule.“
„Siis võin ma rahus surra.“
„Noore Antsu poolest küll.“
Aga ometi ei tulnud surm nii rahulikult, nagu Juula oli lootnud ja soovinud. Rahutuse peapõhjuseks oli poeg Kusta, kes tuli ema surisängil vaatama, varudes silmapilgu, kus Jürka oli kodust eemal.
„Kuulsin, et oled käind tohtri ja õpetaja juures, sellepärast tulin,“ ütles Kusta oma tuleku seletuseks.
„Jah, Kusta, käisime isaga, sest tema tahtis. Oligi hea, et läksime, nüüd on mu süda rahul. Pihtisin õpetajale sinugi asja, et oleks süda täiesti puhas.“
„Mis minu asja?“
„Noh, selle noore Antsuga, mis muud.“
„Kust sa siis seda asja teadsid?“
„Sa ju ise rääkisid.“
„Ma pole rääkind.“
„Rääkisid ju, ega ma siis jampsi ometi. Ütlesid, et noor Ants pani Maia tuksu, ja et kui sina ta kätte saad, siis…“
„Noh, nüüd sain ta kätte ja seda ma pole ometi rääkind.“
„Kusta, heldene taevas!“ hüüdis Juula. „Siis sina?!“
„Aga kes siis?“
„Kõik ju arvasid, et nad ise, et purjus peaga…“
„Mina,“ lausus Kusta nii lihtsalt, et ema pidi uskuma ja kauaks ajaks tummaks jääma. „Ma ju tõotasin sulle, et maksan Maia eest kätte, ja nüüd tulin ütlema, et see on tehtud, nii et võid rahus surra.“
„Siis pihtisin ma õpetajale valet.“
„Ega sa siis teand, et valetad.“
„Seda nüüd küll mitte, aga…“
„Ema, ära muretse selle tühja vale pärast, vaid rõõmusta, et Ants läks Maia teed.“
„Õpetaja ütles, et Ants saab taeva.“
„Nüüd ta võib saada, minul pole selle vastu midagi, olen temaga tasa.“
„Mina ei tahtnud, et ta taeva saab.“
„Muidugi, ema, sest sa ei teadnud, kuidas ta suri, aga nüüd ei võiks sinulgi enam midagi selle vastu olla, kui leiad noore Antsu taevast eest.“
„Jah, Kusta, sul on õigus, nüüd ma tunnen, et saagu ta pealegi taeva.“
„Sellepärast ma tulingi, ema, et sa temaga lepiksid, nagu olen leppind mina.“
„Aga see teine, mu poju?…“
„Kes teine?“
„See naine, kes Antsuga.“
„Polnud parata, ema, selle pidin juba oma hingele võtma.“
„Aga miks siis, mu poju?“
„Nad hoidsid sel silmapilgul teineteise ümbert kinni, naine rippus Antsu kaelas. See oli jõekaldal pajupõõsa varjus. Aga mina kükitasin sealsamas põõsa taga alasti, sest riided jätsin eemale puu otsa, ainult kuub oli lahtiselt õlgadel. Juba eelmistel öödel olin luurand ja valmis vaadand, kuis nad vähki püüavad ning mis nad teevad. Sel ööl otsustasin ma mõtte täide viia, sest koht oli selleks nagu loodud. Tule äärest ei võind keegi pimedasse paarikümne sammulegi midagi näha, mis oli mul siis karta mõnesaja sammu taga, kuhu ulatas kahvade rida. Mõtlesin, et ta tuleb üksinda, aga tuli selle naisega, sest see rippus tema küljes kui takjas. Esteks lõin kõhklema, aga siis tuli Maia meelde, et temagi ehk rippus Antsu kaelas samuti, ja nüüd oli mu otsus kindel: niipea kui võtsid pajupõõsa varjus teineteise ümbert kinni, viskasin kuue õlgadelt, kargasin juurde, kahmasin Antsul selja tagant kinni ja tagurpidi vette – mina ise ees, nemad järele. Ise mõtlesin: kui upun ühes nendega, las upun, Ants igatahes ei pääse. Aga ei pääsend ka see teine, sest selle asemel et Antsust lahti lasta, hoidis ta temast veel kõvemini kinni. Ants rabeles küll kõigest jõust, aga ta ei pääsend, sest mina olin tugevam. Pealegi olid ju nemad riides, mina alasti, nemad ahmisid ehmatusest kohe suud vett täis, mina aga hoidsin hinge kinni. Nõnda oli varsti kõik möödas ja mina tulin kaldale, võtsin põõsa äärest oma kuue, läksin riiete juurde, ajasin need kärmesti selga ja jooksin läbi metsa otseteed siia…“
„Et sa ise seda võid veel nõnda rääkida!“
„Ma räägin ju ainult selleks, et sa teaksid, kuidas ma oma sõna olen pidand, nii et võid üsna rahulikult surra. Sest pea meeles, ema: jumal oli sel ööl meie poolt. Ta andis pilvealuse ilma, et oleks hästi pime ja et ei langeks kaste, nõnda polnud midagi näha ei rohul ega mujal. Pealegi hakkas vastu hommikut peent vihma tibama ja kustutas nõnda viimsedki jäljed. Seegi oli jumala tahtmine, et teised samal ajal, kui meie olime jões, nii valjusti laulsid ja karjusid ning et lõpuks keegi õieti ei teadnud, millal see just sündis.“
Juula ja Kusta vaikisid tükk aega, nagu oleks mõlemal iseoma mõtetega tegemist. Siis lausus viimane nagu areldi:
„Ema…“
„Mis on, poeg?“
„Hakkad sa tõesti surema?“
„Minu päevi pole kunikski.“
„Usud sa, et lähed taeva?“
„Usun, poeg.“
„Kas isa usub ka?“
„Usub.“
„Aga õpetaja?“
„Usub.“
„Mina usun ka, ema, ja sellepärast, tead, ema…“
Kustal jäid sõnad suhu kinni, mitte kartuse pärast, vaid muidu niisama, isegi ei teadnud miks.
„Mis siis on sellepärast?“ küsis Juula.
„Sellepärast, ema, kui saad taeva, siis…“
Jällegi peatusid Kusta sõnad.
„Miks sa ei räägi, mu poeg?“
„Vaata, ema, kui ma neid põhja vedasin, siis tundsin selle teise käsi ja see ei lähe mul enam meelest, tundsin, kuidas nad hoidsid Antsu kaelast kinni ja aitasid talle lõpu teha, nagu oleksid nad minu poolt. Sellepärast mõtlen ma, et kui saad taeva, siis võiksid jumalaga rääkida – selle teise pärast, sest tema polnud ju süüdi, hoidis ainult Antsu kaelast kinni nagu Maiagi.“
„Ma räägin ka Õnnistegijaga, kui saan taeva.“
„Räägi ka Õnnistegijaga, ema.“
„Ning neitsi Mariaga, mu poeg.“
„Ning Mariaga, kui jutu peale saad, ema.“
Jälle valitses toas vaikus tükk aega, enne kui Kusta küsis:
„Ema, on su süda nüüd rahul?“
„Nüüd on rahul, mu poeg.“
„Aga see jääb ainult meie vahele, ema.“
„Ainult meie vahele.“
„Isale räägin ma ise, kui on õige aeg, et ka tema võiks rahus surra.“
„Jah, räägi ka isale, kui on õige aeg.“
Saadigi hakkama niihästi Malle palga kui ka Antsu rendiga, aga mitte nõnda, nagu Jürka oletanud. Või õigem: Jürka ei oletanud üldse midagi, sest Antsu seletusist hoolimata puudus tal asjast õige ettekujutus. Ants rääkis kohtust, aga Jürka oli ju millalgi ammu kohtus käinud ja seal ei sündinud midagi iseäralikku. Tehti küll mingisugune otsus, aga selle täitmist pole Jürka tänapäevani näinud, või kuigi on täidetud, siis nõnda, et Jürkal pole sellest olnud sooja ega külma. Tahetakse veel kord kohtusse kaevata, kaevaku, mis Jürkal sellest. Ja mis peaasi – aeg annab arutust, milleks mõtetega asjadest ette jõuda.
Nõnda elas Jürka Põrgupõhjal päev-päevalt edasi, ilma et isegi oleks õieti teadnud, kuidas või milleks. Kui ta toamailt lahkus, jäi seitsme-kaheksane Riia üksinda koduhoidjaks, ainukeseks seltsiliseks must kass. Oli Riia karjamaal lehmi vaatamas, siis olid Põrgupõhja hooned sootuks omasoodu, ainult kukk kahe kanaga kõndis õues. Aga siis hakkasid sündima mingisugused imelikud asjad. Kui Jürka koju tuli, leidis ta, et seale oli värsket rohtu kitkutud.
„Kes seda tegi?“ küsis Jürka Riialt.
„Mina, isa. Kitkusin kapsast.“
Jürka oleks tahtnud midagi öelda, aga sõna ei tulnud suust. Ometi oli tal üpris hea meel, et lapsest hakkab juba abi olema. Järgmisel korral leidis ta puhta piimapüti, mida tema oma teada polnud pesnud. Või oli ta siiski ja pärast unustanud? Mitte ei mäletanud. Siis leidis ta kord, et Riia juukseid on kammitud. Jällegi küsis ta lapselt:
„Kes seda tegi?“
„Mina ise,“ vastas laps. „Leidsin vana kammi ja…“
Jürka ei osanud muud teha, kui laskis oma suure käe paar korda üle lapse juuste käia.
„Sinust saab Põrgupõhjale perenaine,“ ütles ta viimaks.
Aga ühel päeval leidis ta, et lapsel on puhas särk seljas. Jürka jäi pärani silmil vahtima ja alles tüki aja pärast küsis ta:
„Kes pesi su särgi puhtaks?“
„Mina ise,“ kõlas harilik vastus, „nühkisin seebiga ja lõin kurikaga peale, päikese käes kuivas ära, nii et võisin selga panna.“
Mõne päeva pärast leidis Jürka, et temagi särk on puhtaks pestud. Nüüd istus ta hulk aega tummalt, ja kui Riia tema juurde tuli, ütles ta sellele:
„Sa juba oskad valetada, mu purulõug.“
„Jah, isa,“ kõlas lapse vastus.
„Kes õpetas?“
„Naabritädi.“
„Misuke naabritädi?“
„See, kel väike tita.“
Nüüd mõistis Jürka, et jutt on naabriperenaisest, kes pidi Mallele pekitüki ja kõriseva niidikera eest õmblema ilusat tikitud särki.
„Mis tema siit otsib?“
„Ei kedagi. Tuli vaatama, kas ma süüa olen saand.“
„M-mh!“
„Ma võtsin taskust leivatüki ja näitasin. Küsis, kas mul piima ka on peale rüübata.“
„M-mh!“
„Ma näitasin talle sahvris piimapütti.“
„Miks sa siis esteks valetasid?“
„Naabritädi käskis.“
„Miks?“
„Et sa ehk paned pahaks, kui tema käib siin vaatamas, kuidas ma perenaist mängin. Ta ütles, et kodust käib ta salaja, las siis siingi olla salaja, nii et sina ka ei tea.“
Kui Jürka kohe ei vastanud, rääkis Riia edasi:
„Tite pani õue maha, ma mängisin sellega, kui tädi tegi ja toimetas. Ja tead, isa, mis ta mulle ütles: et kuule, sa väike perenaine, sa elad siin nagu väike notsu. Ja siis…“
Ja siis jutustas Riia, kuidas naabritädi õpetanud teda üht-teist tegema: ennast riietama, pead kammima, silmi ja käsi pesema, seale kapsast ja lehmale kartulist rohtu kitkuma, tuba ja õue pühkima. Jürka kuulas, nagu ei kuuleks ta midagi, Jürka mõtles, nagu ei mõistaks ta midagi, sest ta oli äkki nagu näljane koer, kellele keegi andnud pala leiba ja silitanud käega paar korda üle pea. Sellepärast siis, kui laps lõpuks küsis, kas naabritädi tohib veel titega tulla, kuna ju Jürka nüüd teab, vastas see:
„Sa ju oskad valetada.“
„Oskan, isa. Tädi õpetas ilusti.“
„Noh, siis ütle tädile, et ma ei tea, et sa pole mulle rääkind.“
„Aga kui tädi ei usu nagu sina?“
„Siis sa ei oska veel õieti valetada.“
„Nii et pean õppima õieti?“
„Nii et pead õieti.“
Aga Riia oskusel õieti valetada polnud varsti enam mingit mõtet, sest asjad võtsid teise pöörde: Jürkale toodi kohtukutse. Õieti öelda toodi Jürkale kaks kohtukutset, sest ühes Malle palganõudmisega esines ka Ants oma rendinõudmisega, nii et kõik läks just nõnda, nagu Ants oli varemalt seletanud. Jürkal polnud muud teha, kui ainult imestada, kui selged on tema sõbral Antsul ilmaasjad – täpipealt oskab ette kuulutada nagu pühakiri. Jürkat huvitas tõsiselt ainult üks küsimus: kohtu tähtpäev ja selle laskis ta endale mitmel korral ette lugeda, et mitte unustada. Aga seegi oli ehk asjata vaev, sest Antsult oleks ta võinud seda niikuinii järele küsida, kui see tuli järgmisel päeval pärast kohtukutse saabumist teda külastama.
„Ma sain kohtukutse,“ ütles ta mureliku näoga.
„Mina ka,“ lausus Jürka.
„Mis sa nüüd arvad sest asjast?“
„Mis seal arvata.“
„Aga kui mõistetakse välja, siis su loomad müüakse ära.“
„Mille?“
„Mall nõuab aastapalka, nagu ma kuulsin. Ja ma juba seletasin, et kui tema nõuab, siis pean ka mina nõudma. Sest mis sõprus see on, kui Mall saab oma palga kätte, aga mina oma renti ei saa. Meie sõpruse kaitseks pean ka mina nõudma. Ja sellepärast panen ma sulle veel kord südame peale: lepi Mallega enne kohut kokku, sest siis…“
„Vargaga ei lepi,“ kõlas vastus.
„Vargaga just peabki leppima, sest muidu ta tõendab, et ta pole varas.“
Sellest ei tahtnud Jürka kuidagi aru saada, kuigi Ants püüdis talle seletada. Õieti oli nõnda, et Jürka arusaamisel oli teatud raske takistus ees. Sest mis või kuidas Ants asja valgustas, ikka tuli nõnda välja, et Jürkal pidi olema kõige kasulikum, kui ta jätab Põrgupõhja sinnapaika ja kolib Antsu juurde. Kui Mallega leppimine oleks võinud selle tulemuse ära hoida, siis oleks Jürka olnud süle ja seljaga nõus, aga nõnda polnud asjal ei nii ega teisiti mõtet ja sellepärast oli ükskõik, kas Ants seletas või mitte.
Ja nõnda tuli kõik, nagu tulema pidi: Mall ja Ants tõendasid kohtus, mida vajasid, Jürka ei suutnud midagi oma kasuks tõendada. Mall ütles otseteed, et kui ta oleks tahtnudki midagi varastada, siis polnud, sest hiired ja rotidki kadunud Põrgupõhjalt nälja pärast. Salaja pidi ta viimsed toiduraasukesed lapse tarvis hoidma, sest muidu oleks see lutikate ja kirpude kätte nälga surnud. Tema mõtelnud alguses oma palga kinkida, sest mis näljaselt ikka võtta, aga kuna tema puhast nime püütakse vargusega määrida, siis nõuab tema terve aasta eest. Ja Mall oli väga kuri oma ausa nime retsimise pärast.
Kui Jürkalt küsiti, mis temal selle kohta öelda, seletas ta, et tema ei saa põrmugi aru Malle kurjusest. Tema, Jürka, pole ju midagi halba rääkinud, vaid ainult seda tähendanud, et mis palka see Mall veel nõuab, kui ta selle endale juba kätte varastanud. Ja vargus ei olevat miski halb asi, kui seda tehakse õieti ja õigel määral. Seda võivat tõendada tema sõber Ants. Rööviminegi olevat hea asi, nagu on seda metsast seente ja marjade korjamine ja lehma lüpsmine või tema seljast naha võtmine.
Sellise targa jutu peale ei osatud kohtus muud teha, kui pead vangutada ja öelda:
„Vanapagan ta on ja Vanapaganaks ta jääb.“
Endastkimõistetavalt sai Mall oma palga ja õiguse seda teatud aja jooksul seaduslikus korras sisse nõuda. Samasugune otsus langetati ka Antsu rendinõudmise suhtes. Kõik sündis üsna lihtsalt ja kergelt, sest Jürka ei vaielnud ju kummagile nõudmisele vastu. Tema ütles ainult: „Nojah, kui kohus nõnda arvab“ või: „Küllap vist.“ Nõnda siis kohus arvaski, nagu Mall ja Ants nõudsid. Aga Jürka võttis kohtuotsuse üsna rahulikult vastu, nagu oleks ta kõigega päri või nagu ei taipaks ta hästi, mis sünnib. Peale kohut tuli Ants tema juurde ja ütles:
„Mall oleks valmis nüüdki veel leppima ainult väljateenitud palgaga, kui ta selle kohe kätte saaks.“
„Mul pole kohe maksta,“ vastas Jürka.
„Ma võiks sulle selle raha laenata.“
„Oled sina küll üks kullavend, Ants.“
„Aga mul on üks tingimine.“
„Misuke?“
„Tule Põrgupõhjalt ära, nii et võime ta mõnele võõrale rendile anda, kes maksab kahekordselt. Tule minu juurde, kus…“
„Ei, Ants, Põrgupõhjalt ma ära ei tule.“
„Pole siis parata.“
„Ei vist.“
Nõnda läks Jürka koju ja hakkas seal rahulikult edasi töötama, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. See kestis seni, kui ühel ilusal päeval ilmus ametnik, kes tuli vaatama, mida oleks võimalik üles kirjutada, et seda väljamõistetud summade katteks ära müüa. Aga toas ja aidas ringi käies tuldi otsusele, et surnud inventari üleskirjutamisest oleks vähe tulu. Nõnda siis asuti elava inventari kallale. Kõigepealt pandi hobune kirja, siis kaks lehma ja lõpuks kolm lammast. Kuke ja kahe kana juures peeti aru, aga löödi viimaks käega, sest kes neid tiivulisi hakkab püüdma.
„Kas mind, last ja kassi kirja ei panda?“ küsis Jürka.
Ametnik jõllitas talle üle prillide natukene aega vastu ja ütles siis:
„Mul pole aega naljatada. Ainult juhin te tähelpanu sellele, et üleskirjutatud hobust, kahte lehma ja kolme lammast ei tohi müüa, tappa ega pantida.“
„Aga kui mõni upub?“ küsis Jürka.
„Kuhu ta upub?“ küsis ametnik.
„Kust mina tean kuhu. Loomad ju upuvad vahel või lähvad orgi otsa.“
„Selle eest vastutate teie.“
„Ei mina vastuta. Mina pole oma loomade eest kunagi vastutand.“
„Panen veel kord teile südame peale, et üleskirjutatud loomi ei tohi tappa ega müüa.“
„Ei tohi tappa ega müüa,“ kordas Jürka.
Nõnda lahkusid ametnikud, kui olid kinnitanud oksjonikuulutuse väravaposti külge. Jürka vaatas seda toimingut pealt ja küsis:
„Mis see on?“
„Oksjonikuulutus.“
„Selle võite ära võtta, meil ei oska keegi lugeda.“
„Küll teised loevad,“ ütles ametnik.
„Kes teised?“
„Ei mina tea kes.“
Nõnda lahkus ametnik ja Põrgupõhjal elati jälle endiselt edasi; Jürka rägus isegi padrikut, et uut põldu juurde teha, nagu ta sellega harjunud juba ammust ajast. Aga ei kestnud kuigi kaua see rahulik elu. Varsti ilmus loomade üleskirjutaja ametnik uuesti ja temaga olid kaasas Ants, naabriperemees ja mõned võhivõõrad. Alguses ei saanud Jürka kuidagi aru, mis need inimesed Põrgupõhjalt otsivad, aga siis meenus talle kohus, loomade üleskirjutamine ja paberilipakas väravapostis ning ta taipas, et need asjad seisavad tingimata kuidagi ühenduses. Nõnda oligi. Sest varsti tehti enampakkumisega algust. Et aga rahvast oli vähe, siis pakkujaid veel vähem ja nõnda müüdi loomad nii-öelda muist muidu, muist poole hinnaga. Hobuse ja ühe lehma sai Ants rendi katteks endale, teise lehma ostis naaber ja selle hind tasus Malle palga. Ametnik ei saanud muidu asjatoimetuse kulusid tasa, kui pidi müüma veel suurima lamba. Selle hinnast jäi mõni kross üle ja see pidi Jürkale endale jääma, et temalgi oleks tulu oma loomade müügist. Kaks järelejäänud lammast anti vabaks ja öeldi Jürkale, et nüüd võib ta neid jälle müüa, tappa ja pantida.
„Küllap vist,“ lausus Jürka ametniku sõnade kinnituseks.
Aga kui inimesed, kes loomad ostnud, nendega minema hakkasid, jooksis Riia Jürka juurde ja küsis nutuse häälega:
„Isa, ae, isa, miks nad me loomad ära viivad?“
Aga laps ootas asjata vastust, sest isa ei kuulnud ta küsimustki. Viimaks haaras laps tema varrukast kinni, raputas kõigest jõust ja kordas:
„Miks nad viivad me loomad ä'ä?“
„Sest et Mall käis, käed põlle all,“ vastas Jürka viimaks. Riia vahtis hulk aega juhmilt isale otsa ja küsis siis uuesti:
„Kuhu nad viiakse?“
„Kes neilt küsis.“
„Millal nad tagasi tuuakse?“
„Kui ise järele lähme.“
„Millal lähme?“
„Aega on.“
Jürka oleks parema meelega vaikinud, aga et laps küsis, siis pidi midagi vastama. Vaikides sündis Jürkas midagi, mis oli mõtlemise ja mälestamise segu. Ta otsis nagu lohutust või seletust. Asi polnud sugugi veel nii hull. Kui ta Põrgupõhjale tuli, polnud tal peale eide midagi, aga muidugi, eit oli tal ja see oli ka ometi midagi. Esimeseks elusloomaks said nad siis kassi, sellegi jumalamuidu ning pettusega. Ja kuidas tuli kõik muu neil majja? Antsu abiga. Noh, Ants elab alles, mis siis nii väga muretseda. Pealegi, praegu on Jürka paremas seisukorras kui alul: tal on kesik, kaks lammast, kaks kana ja kukk, kass, Riia ja hulk igasugust majakraami, mis aastate jooksul nagu iseenesest tekkinud. Heinu on tal rohkem, kui kaks lammast jõuavad talve jooksul süüa, nii et võiks kohe hobusenoka ja lehmamullika muretseda või, kui seda ei saa, siis võib ülearu heinad ära müüa ja ilusasti ületalve elada, sest kartulitest ja leivast jätkub. Hobust oleks muidugi vaja, et üht-teist vedada, aga küllap saab ka muidu hakkama nagu alguseski, sest ahjuküte on enamasti kodus ja lambaheinad toob kotiga seljas.
Aga kogu selle lootusrikka tuleviku-väljavaate viskas uppi Ants, Jürka parim sõber, kellelt ta oli lootnud uue elu alguseks abi nõu ja jõuga. Algas sellega, et Ants tuli jällegi Põrgupõhjale ja mitte üksinda, nagu varemalt, vaid kahe teise saatel, ning ta teatas tunnistajate juuresolekul, et kuna nende vahel Jürkaga on aastane rendileping, siis tema seda enam ei pikenda, nii et Jürkal tuleb tuleval kevadel Põrgupõhjalt ära minna.
„Kuhu?“ küsis Jürka.
„Seda pead ise teadma,“ vastas Ants.
„Mina jään Põrgupõhjale.“
„Noh, kui sa ei lähe siit heaga, siis lähed kurjaga: lasen su politsei poolt välja tõsta ja minema ajada.“
„Sa oled ju mu sõber.“
„Muidugi olen, aga kui sa oma sõbra nõu kuulda ei võta, siis…“
„Mis nõu sa mulle annad?“
„Tule minu juurde sinna väiksesse majja ja…“
„See pole sõbra jutt.“
„Muidugi on see sõbra jutt, sest…“
„Mina tahan Põrgupõhjale jääda.“
„Sellest ei tule midagi välja, sa ei jõua renti maksta.“
„Jõuan, kui sa mu otsa peale aitad nagu alguses.“
„Siis olid sa noor ja…“
„Noorus ei loe.“
„Mis siis loeb?“
„Et olen Vanapagan ja et…“
„Põrgupõhjal oled sa inimene, Jürka, sest sa tahad õndsaks saada.“
„Aga kuis ma siis saan, kui sa mu siit ära ajad?“
„Õndsaks võid ka mujal saada.“
„Mina mitte. Ainult Põrgupõhjal. See maa on siin minu haritud.“
„Aga see maa on minu.“
„Mets ja padrik on sinu, põld minu. Oma kümne küünega olen ta teind.“
„Jürka, mu vana sõber, kuula, mis ma sulle ütlen: mul on uus rentnik valmis ja see maksab kaks korda rohkem renti kui sina, sellepärast pole mul enam kasulik sind siia jätta.“
„Kas tema ka uut maad juurde teeb?“
„Ei, seda pole enam tarvis, sest mets, mis on, jääbki metsaks.“
„Nii et minu haritud maal hakkab elama teine?“
„Nii et teine hakkab…“
„Kuule, Ants, sina oled mu vaenlane.“
„Vaenlane või sõber, peaasi, et oleks kasulikum.“
„Sinusuguse peaks maha lööma.“
„Pole sellest kasu, kallis Vanapagan,“ naljatas Ants, „teised inimesed, kes järele jäävad, on samasugused.“
„Ikka võetakse sellelt, kes teinud ja?…“
„Ja kõige paremini sööb see, kes midagi ei tee,“ lõpetas Ants. „Sina oled oma elueal teinud kümne eest, nüüd kutsun sind oma juurde häid päevi pidama, aga sina ei…“
„Ma ei usu sind, Ants.“
„Milleks ma peaks sulle valetama.“
„Sina tahad, et annan sulle oma kätega haritud maalapi.“
„Selle võtan niikuinii ja annan teisele, kes…“
„Kes on see teine?“
„Näe, siin ta seisab, tema maksab kahekordselt.“ Ants näitas naabriperemehele, kes seisis siinsamas ja küsis sellelt: „Peeter, on see tõsi?“
„Jah, mina maksan kahekordset renti,“ vastas see.
„Mis see kolmas mees tahab?“ küsis Jürka.
„See on tunnistajaks, et me tõtt räägime,“ vastas Ants.
„Ja et sa mu siit ära ajad?“ küsis Jürka edasi.
„Et sa siit minema pead, kas heaga või kurjaga. Sest mina ei taha enam Vanapaganat, vaid inimest, kes tuleb ühes minuga taeva.“
„Põrgu tulete kõik,“ lausus Jürka veendunult.
„Kui oleme Vanapaganast lahti, siis saame taeva.“
„Ja sina, Peeter, saad ka taeva, kui võtad minu käest maa, mis ma oma kätega harinud?“ pöördus Jürka naabri poole.
„Kui ei võta mina, võtab mõni teine, kaup on kasulik,“ seletas Peeter.
„Maa tahtjaid on küll,“ kinnitas Ants.
„Ja sina, Ants, ei taha enam mu sõber olla?“
„Pole enam kasulik olla,“ muigas see ja teised kaks naersid laia lõuaga.
„Hea siis küll,“ lausus Jürka ja tõusis rahulikult püsti, nagu oleksid asjad kõige paremas korras. „Meie vahekorrad on selged: mina olen Vanapagan, teie inimesed. Mina tahan õndsaks saada, teie põrgu minna, sellepärast teete mu paljaks. Antski räägib sõprusest, aga ta on vaenlane.“