„Uusi ahteid maha, teie wedelworstid! Mis palwetundi te peate? Paluge, kui palju tahate, põrgu lähete siiski kõige oma laiskusega!“
Ta polegi nii kuri, see laia lõuaga, tugewa, jändriku kehaga must wanamees seal tahmase ukse kõrwal tolmupilwe sees; ta pragab ja kirub ainult wiisi pärast, ja ka sellepärast, et ta muud abinõuu ei tunne, et neid weniwaid, lossi langenud tondikujusid seal põhkude sees wähegi elustada, ning lõppeks sellepärast, et temalt walju wastutamist nõutakse, kui ta mitte ei praga ja ei kiru, kui ta oma „wedelworstisid“ mitte elustada ei suuda, kui töö mitte õigeks ajaks tehtud ei saa. Ja kuna ta kärgib ja paugub ja ikka tüsedamaid sõimusõnu otsib, tuksub ta laia suu ümber wahel sala naeratamine, mis pikkamisi ta lagedat lõuga mööda alla tiheda habeme sisse ronib, habeme sisse, mis nagu wildist wõru ta kurgualust ja poolt kaela ümbritseb. Ei, Widiste Mart, X. mõisa rehepapp, polegi nii kuri, kui ta suuga püüab olla, ja et kõik wedelworstid seda teadwad, siis laseksiwad nad endid kõige suurema südamerahuga põrgu põhja needa, kui mitte kilter kepiga ka rehes ei seisaks, ja kui see pikk, kondine, jutukehw pilwetõukaja mitte alati nii pahas tujus ei oleks, et ta suu asemel ikka keppi tarwitab, millel palju selgem keel on kui Rehe-Mardi sõimurikkal suul.
„Uusi ahteid maha! Ärge warastage mõisaherra ööd, nagu te tema päewi warastate! Kes teid toidab, kui te mitte mõisnikku ei toida!“
„Me toidame teda ja iseendid koa“, uriseb üks noor teomees, süsimusta, porist higi põselt pühkides.
„Ja jah, sina oled mees teisi ja ennast toitma!“ algab nüüd ka kilter laisa, läbi nina tulewa nohisewa healega. „Just sina, see laiskworstide peamees! Mis sa oma pindast nii kaua tunnistad? Tahaksid talle wist elu sisse puhuda, et ise lööma hakkaks?… Ja sina, Triinu, juba jälle kükitad maha, nagu munas kana! Juba su kintsud jälle kipitawad! Oota, ma lasen su tösstädi warre otsa siduda ja su laisa kehaga ahtele pihta anda!“
Juba lähenebki oma kardetud pajukepiga. Aga küll nüüd tüdrukutel-poistel jalgu on! Kiltri-Kaarli kepi eest kaob kõik, millel weel wähegi elu sees on. See, kes paigale jääb, on wäsimuse pärast nii kange ja tuim, et ta lööki enam kartagi ei märka.
Warsti on uued ahtelademed maas, pindad wõetakse warnast, paarid heidawad kokku ja edasi läheb öösine töötants üle sahisewa wilja, läbi paksu, halli tolmu, ning pillimänguks on jälle pintade igawene ja kõigile nii tuttaw kilk—kõlk! kilk—kõlk! kilk—kõlk!
Rehepapid teadwad palju tontidest jutustada. Öösised warjud petawad nende silmi, öösised healed nende kõrwu. Öö peidab oma musta tiiwa all palju saladuslisi wiirastusi. Unine, poolmagaw silm wõiks terwet pilti, mida rehealune praegu pakub, suureks wiirastuseks pidada. Tõmmu-hall kuni süsimust on terwe ruum. Raswaküünlad tahmastes laternates oma kurwa kollase helgiga on tontide silmad. Kiired, mis neist suure waewaga läbi tolmuse ruumi poewad, kahwatawad eemal ikka enam ja enam ära, saawad surnukarwalisteks. Pikad, laisad warjud roomawad üle põranda, roniwad seinu mööda üles, tõstawad oma hiiglapäid sarikateni. Wäljas hulub sügisene tuul, nagu tahaks ta terwe ilma walu ja wiletsust ühises wägewas nutulaulus, suures, ilma ääreni kostwas ahastusekisas kuuldawale tuua. Rehewärawad nuuksuwad, katus ägab ja oigab, pilwed aga puistawad pisaraid alla — ojadena, nagu tahaksiwad nad uputuse läbi kõike kinni matta, mis alt mustawast sügawusest nutu ja kaebe kujul ülespoole kerkib — ilmaruumi jumalikku rahu ja waikust rikkuma.
Kari tontisid, waimusid, kooljaid, mis seal tuhmi tolmupilwe sees, nelja tahmast mustawa seina wahel liigub! Neil ei ole silmi, neil pole suud, nina ega kõrwu; neil pole ka aju enam, mis mõtleks, ega südant, mis tuntawalt tuksuks. Nad on tööriistad, nagu need kaks kokkuseotud puud nende käes, mida nad pindaks kutsuwad. Pint ja Mihkel — Mihkel ja pint; Liisu ja pint — pint ja Liisu — kõik üks, ütle, kudas tahad! Tummad mõlemad, kurdid mõlemad, tundmuseta mõlemad. Ühel pole rohkem soowisid kui teisel, ühel pole rohkem nälga ja janu kui teisel. Sest nälja ja janu tundmiseks on tundmust waja — pindal aga tundmust ei ole ja Mihklil ja Liisul ka mitte.
Neljas rehi nädalas! Nelja rehe wahel üks öö puhkamist. Kaks päewa ja kaks ööd järjestikku rasket tööd, siis üks öö magamist, ja jälle kaks päewa ja kaks ööd järjestikku rasket tööd! Ning leiwakotis haganane leib!
Kilk — kõlk! Kilk — kõlk! Mats —pots! Mats — pots! Juba hakkawad löögid oma heledat kõla kaotama, juba käib mõni pindapaar nõrgalt potsudes ja matsudes maha. Mõni toetab, kui ladem läbi löödud, seljaga wastu reheseina ja jääb sinna kui puutomp seisma. Ükski ei lausu enam teisele sõna, ükski ei waata enam teise peale, nad ei näe enam üksteise nägusid, ei tunne enam üksteise kogusid, nad aimawad ainult, et nende ümber inimesed liiguwad ja et nad ka ise liiguwad. Kõik on nagu paksu, läbitungimata udu sees, healed kajawad neile nagu kaugelt, kaugelt metsa wõi mere tagant kõrwu. Mõne silmad on täieste kinni, nad liiguwad ainult kehalise tunde järele; teised wahiwad klaasiste, tardunud pilkudega oma ette maha.
Kaks noort ja nõrka, poiss ja tüdruk, üks ühest, teine teisest lademest, on ahte pööramise ajal salaja pimedasse nurka istunud. Kilter, kes ise ka unega meeleheitlist wõitlust peab, lööb silmad lahti, wahib waljult ringi, näeb teist laisklejat, läheneb talle warwaste peal ja tõmmab poisile hea wopsu mööda kumargile wajunud selga. Magaja ärkab üles, aga ta nägu ei awalda mingit walutundmust, ta ei sa arugi, mis sündinud, ei süga selgagi, ja tahab uueste norusse lasta. Alles teine ja kolmas hoop ajawad ta jalule. Tüdruk on terasem ja õrnem — ta suust lipsab esimesel hoobil wäike „ai!“, ja enne kui järgmine maha sajab, on ta töö juurde põgenemas.
„Teie üleannetumad! Teie weankaelad! Wõi siin on teie magamisekamber!“ nohistab kilter läbi nina, kuna ta silmad wägise jälle kinni kipuwad.
„Liigutage käsi, liigutage käsi!“ noomib rehepapp ka oma poolt, kuna ta wärawa wahelt wälja wahib ja murega ikka heledamaks minewat koidukuma märkab.
Sõimu ja kepi waral aetakse elusatele ja eluta tööriistadele uut jõudu tardunud liigetesse. Jälle tõusewad ja wajuwad käed, jälle kõlksuwad ja matsuwad pindad, jälle sahisewad õled, jälle soriseb wili sawist põrandale, kena kuldne wili, millest mõisas nii peent walget püüli, nii puhast, magust leiba tehtakse, leiba, milles haganaraasu ega kliipõrmu ei ole.
Kui päikese-tera taewaserwal sätendades põlema lööb — wihm on üle läinud — on rehi pekstud— neljas sel nädalal, juba nii mitmes sügise jooksul.
Kuidas? Kas neil hea meel pole, et töö tehtud? Kas neil ainust sädetki sellest elustawast, õnnestawast tundmusest rinnas üles ei tärka, mida inimene lõpule jõudnud ja korda läinud raske töö järele maitseb?
Oh ei! Nad magawad püsti-jalal ja ei tunne juba sellepärast midagi. Ning teiseks pole nende töö weel ammugi mitte lõpul. Nende töö algab alles! See siretaw tulekuul seal halli taewa serwal, mille kuldsed kiired praegu unest ärkawat, karastatud loodust suudlewad, see on neile öösistele töötontidele kohutawaks märgutuleks, et neid uus niisama ränk tööjärg ootab. Weel kaksteistkümmend tundi tööd, sõimu, keppi, haganast leiba, unega heitlemist — siis alles tuleb puhkeaeg, kallis, magus laupäewa-õhtu…
Kilter annab waimudele käsud kätte ja paneb mõisa poole. Kubjas pole weel ilmunud. Seda silmapilku tarwitawad mõned, et leiwakotist palukest kuiwa leiba pihku kahmata ja seda kinniste silmadega nosima hakata; teised ei tea enam, mis nälg ja janu tähendawad, nende ülemaks waraks on uni, tinaraske, wägiwaldselt maha rõhuw uni. Terwe maailm wiie-minutise suikumise eest! Nad langewad jala pealt maha, nagu oleks neid püssikuul tabanud. Warsti kükitab neli, wiis norskajat rehe wälise seina ääres — mitte mõisa pool külles, waid seal pool, kuhu kubja wõi opmanni silm mitte kohe ei ulata. —
See warastatud uni ei kestnudki paraku kauem kui wiis minutit. Äkitselt, nagu maa seest kerkinud, seisis kubjas rehe nurga ääres. Waewalt oli ta pilk räästa all suikuwatest kägaras inimesekogudest üle riiwanud, kui juba ta uus toomingane wemmal tõusis ja lähemale uinujale pihta wopsus.
See oli üks noor tüdruk, kes süües magama jäänud. Ta hoidis leiwatükki käes, ta huuled oliwad leiwapurused ja suu nähtawalt weel täis. Uni oli näljast wõitu saanud, enne kui sööja suutäit alla saanud neelata.
Et ta esimesel hoobil mitte kohe püsti ei karanud, siis andis kubjas talle weel teise. See käis talle otsekohe pähe, ja nii õnnetumalt, et juukste seest sedamaid werd hakkas tilkuma.
„Elajas!“
See lühikene, wagune hukkamõiste tuli urisewal passihealel ühe hiiglasuuruse teomehe suust, kes paari silmapilgu eest rehest wälja astunud, et magajate seast oma talu waimupoissi üles wapustada. See suikus peksetawa tüdruku lähedal.
„Kes ütles: ‚elajas‘?“
„Mina!“
„Kes on ‚elajas‘?“
„Sina!“
Nagu kramplik wapustus käis noore kubja terwest kehast läbi. Ta seadis end hüppele kui murdja. Ta wälkuwad silmad õgisiwad juba wastast. Siis wingus wemmal läbi õhu ja langes raske wopsuga teomehe tugewa karuturja peale.
Wõllamäe Päärn seisis paigal, nagu peaks ta aru, mida nüüd teha. Pikaline, nagu ta suur keha liikumises, oli ka ta aju mõtlemises. Ta jõudis alles otsusele, kui weel teine wemblahoop ta õla peale sadas. Nüüd pahwas ta silmast nagu must tuli, kaks päratumat weresoont ta otsaesisel paisusiwad päris maukudeks — siis oli ta mõlema käega kubja kraes kinni, tõstis ta enne üles õhku, tuuseldas teda paar korda sinna tänna, ja lähemal silmapilgul lendas wäiklane, kõhn mehike paari sülda eemale, otsekohe lepapõesasse.
See kõik sündis üheainsama silmapilguga, nii et ükski wahele poleks saanud minna, kui seda keegi oleks tahtnudki. Wiimane näis aga wäga kahtlane olewat, sest kõik töölised seisiwad liikumata paigal, ja kes wäsimusest liig tuim polnud, selle näole ilmus kerge kahjurõemlik naeratamine wõi ehmatus sündmuse tagajärgede pärast.
Kubjas oli ruttu jälle jalal. Esimeses wiha- ja häbituhinas tahtis ta uueste teomehe kallale tormata, aga kuna ta oma mahakukkunud wemmalt üles tõstis, näis ta teisele otsusele jõudwat. Tõmmupunase, tuksuwa näoga ja wärisewa suuga pööras ta töörahwa poole:
„Teie kõik nägite, mis siin praegu sündis! Kui see kõrilõikaja aagrehi juures mitte sada tükki pinna peale ei soa, siis tahan ma oma wanad püksid ära süia! Mina tahan sind õpetada, Wõllamäe Pearn! Minu kepp soab sinu seljas weel mõnigi kord tantsima, kuni su wastane kangus tagumisest otsast wälja on wemmeldatud. Siga, lurjus, krants — niisuke!…“
Ta oleks oma wõimetumas wihas weel edasi sõimanud, kui mitte werine waimutüdruk nüüd ta tähelepanemist poleks äratanud. See oli waheajal oma olekust aru saanud. Ta nägi werd oma käte ja riiete peal, ja põletaw walu peas ja selja peal tegiwad ta täieste ärksaks. Ta hoidis nuttes pead kinni ja waluwiha litsus ta suust susistawa hüüde wälja:
„Niisuke mõrtsukas!“
Kubjas kähwas kõige kehaga tüdruku poole ringi.
„Ah sina sõimad mind mõrtsukaks? Sina, kuradi lirwa, julged mulle wastu hakata! Sina — sina —“
Enne kui ta suu uusi sõnu leidis, tõusis ja wajus wemmal ta käes, matsatas aga wastu maad, sest tüdruk oli kassi wäledusega eest ära karanud ja puges meeste selja taha. Kui lööja talle sinna järel tahtis tormata, jooksis ta Wõllamäe Päärnale otsekohe wastu rindu.
„Wõiksid ta nüüd juba rahule jätta, ta on juba werine,“ urises wiimane rahulikult, nagu poleks tema ja kubja wahel midagi sündinud.
„Kas see sinu kuradi asi on? Ma wõin teda peksta, et ta enam oimugi ei liiguta. Mul on herra käest käsk, inimesi õpetada, kui nad wastased on. Mina kannan oma keppi auuga — sina aga, sina lurjus, sina lontrus, sina — sina —“ Ta heal lõi wihaseks wingumiseks, heledaks kriiskamiseks ümber, kuna ta suu ääres nagu kramplik wihanutt tuksus.
„Sina, Pearn, sina saad mu käest weel niisugust õpetust, et sa oma sündimise ära nead!“
Ta sattus nüüd säherduse sõimu- ja sajatusetuhina sisse, et ta tüdruku hoopis ära unustas. Ta linawalged juuksed, mille pealt kübar maha kukkunud, seisiwad kõrwade äärest turris nagu wihasel kassil; ta kollakad silmad tulipunases näos, walgete ripsmete wahel ja niisama walgete kulmukarwade all, pildusiwad otse sädemeid; ta kitsaste, kahwatanud huultega suu, mida lumiwalge, harw ja lühikene piimahabe piiras, seisis kollakal wahul. Kes teda nõnda nägi, pidi arwama, et ta meest, kelle peale ta oma sappi wälja kallas, kõige oma ihu- ja hingejõuuga weriselt wihkab.
„Küll sind tuntakse juba, sa kangekaelsete kuningas! Kus ialgi wastuhakkamist ja tõrkumist on, seal oled sina ninamees! Koha pealt kihutati sind menema — nüüd, sa näljarott, oled teise mehe ori! Juba su isa oli mässaja, su terwe suguselts on praegu mässajad. Wargad, rööwlid, mõrtsukad, laiskworstid, uurdekoapijad on su wanemad ja wanemate wanemad olnud, aga kõige suurem wõllanägu oled sa ise!… Juba sa wist aega oled soanud omale uut nahka kaswatada. Küllap me selle warsti maha koorime!… Ja kelle eest sihuke lurjus seisma hakkab? Kulbi Kaie, selle ilmamoa lidu eest, selle nurgataguse eest, kelle peale õige inimene sülitadagi ei taha“…
„No noh, oled tal ju isegi küllalt wõersil käind!“ tuli poolsurutud, itsitaw hüüe eemalt poiste seast.
„Süda täis, et Kai teise minewa sui aidalakast maha wiskas,“ lisati teiselt poolt niisama poolwaljult juurde.
„Kes teab, kes Kaie wäntsiku õige isagi on!“ torkas keegi weel tagatipuks, mispeale poiste- ja tüdrukute-salgast tasane naerukõhin läbi käis, nagu tuul kuiwi lehti sahistab. Põnew tüli kubja ja teomehe wahel oli nende roidunud waimusid wähe erutada suutnud.
Kubja-Prits tegi, kui ei kuuleks ta midagi. Ta märkas, et kõik tema wastu oliwad, ning see tundmine teeb ka kõige wägiwaldsema ettewaatlikuks, Et aga oma salakartust peita, kärkis mees seda südimalt oma wiha-aluse peale edasi:
„Tunnista üles, mis sul selle kasunaisega tegemist on?“ karjus ta. „Mis sul sellega asja oli, kui mina seda unekotti tööle ajasin? Mis saladused teil teine teisega on? On sul nõu temaga papi juure minna? Wõid ju minna, kes sind keelab? Ega sest kellegil kahju ole, et nii palju kälimehi soad! Aga ära sina, lontrus, tule mind keelama, kui ma herra käsku täidan ja laisklejatele jalgu alla teen!… Wasta, nadikael, mis salasõprust sa selle tüdrukuga pead?“
Iga wastuse asemel tõukas Wõllamäe Päärn oma suure tolmuse, kaabu kuklasse ja pööras käratsejale selja. Kas tahtmata wõi tahtes sülitas ta hästi kuuldawalt haopinu peale ning sammus teomeeste- ja waimude-salgast wälja…
Kubja-Prits nägi ainult hirwitawaid nägusid. Ta punetawad paled tõmmasiwad sinakaks, kramplikult hakkas ta käsi wembla ümbert kinni, aga ta jäi paigale. Tundmus, et ei ükski, aga ka mitte ükski, tema poolt ei olnud, tema sõnu ja tegu heaks ei kiitnud, rõhus teda nähtawalt maha. Ta aimas ka wäga õiete, kust see tuli. Nad wihkasiwad ja põlgasiwad teda. Seda tegiwad nad esiteks ta liialdatud waljuse, ta kurja loomuse pärast, ja teiseks sellepärast, et ta alles kuue kuu eest üks nende seast oli olnud, nüüd aga kubjakeppi kandis. Kuue kuu eest oli ta alles nendega ühes herrat ja opmanni, kubjast ja kiltrit maa alla wandunud, oli nendega ühes kuue hõlma all käe rusikasse kiskunud, kui kellegile ülekohut sündis, oli nendega ühes keelatud und maganud, oli nendega ühes kannatanud, kui sundija kepp nende pihta parkis. Ja nüüd seisab ta nende ees ja keerutab ise keppi, mõistab hukka, mida ta ise kaasa teinud, peab kohut nende üle, kes tema kaaslased olnud, nuhtleb neid süü eest, mida ta ise enne mitte süüks ei pidanud. Nad peawad teda äraandjaks; seda märkab Prits oma terase mõistusega wäga hästi, ning seepärast jätab ta tegemata, mida ettewaatus mitte tingimata tarwiliseks ei arwa.
„Noh, mis te wahite seal weel?“ kärgib ta korraga. „Tüdrukud, kas kilter teile ei öelnud, kus kardulimoa on? Ja teie, mehed, kas te kord kündma ei soa?“
Ja wihasel, hammustawal toonil annab ta teomeestele, kes minema pöörawad, weel mõned tarwilised juhatused.
Seejuures weeretab ta aju palawiku-kiirusel kättemaksmise-mõtteid. Mitte ainult Päärnale ja Kaiele ei taha ta kätte maksta, waid, kui wõimalik, neile kõigile, kes tema üle julenud hirwitada, jah, teda kõigi ees narrida ja määrida. Kuna teomehed ja waimud oma leiwakottisid ja kuubesid korjawad, nuusib kubjas rehe ümber seiswaid hao- ja puuwirnasid. Ta teab ju oma käest, et neis ikka midagi peitub, misüle hea kubjas mõlemad silmad kinni pigistab. Pritsul pole aga asja pime olla. On nad ju kõik tema waenlased.
Ahaa — kotikene rappe-rukkid! Kui osawaste pinusse pistetud!… Ja siin — ahaa, weel kotike rappe-rukkid!…
„Mehed — pidage! Kelle need kotid siin on?“
Mehed on juba minemas, pöörawad aga kubja möirgawa hüüde peale kaelad kangelt tagasi.
„Siia tulge!“
Pöörawad küll ringi ja wahiwad, aga kubja ja ta kottide juurde ei tule keegi.
„Siimu-Jüri Mats, see on sinu kott!“
„Ei ole!“
„Mis sa waletad, lurjus!“
„Ei ole!“
„Ja see kott on Tõntsu Joagupi oma!“
„Waletad!“
„Sinu neh!“
„Waletad!“
„Mehed, tunnistage, kelle need kotid on!“
Ja Prits weab kotid meeste juurde, kes mitte tema juurde ei taha tulla.
„Kas need pole Matsi ja Joagupi kotid?“ karjub ta neile näosse.
Mehed wahiwad, tunnistawad, raputawad päid — mitte ükski ei tunne kottisid…
Kubjas katsub tüdrukutega õnne. Seesama pahatahtlik, pilkaw, narriw waikimine. Üks ninatark astub ette ja teeb, kui nuusutaks ta kotikeste haisu. Teised pahinal naerma.
„Kasige minema!“ hüüab Prits. „Küll opmann teie warganägude jälgedele soab!“
Ja kuna töölised minema pöörawad, lohistab kubjas kottisid rehe poole. —
Rehes on waheajal wäike nali sündinud, mille nägemiseks Kubja-Prits õnneks liig hilja tuleb.
Kuna Rehe-Mart rehe all peksetud wilja juures toimetab, poeb Hansu-Jüri Jaan rehetoast wälja, tema kannul Widriku Willem. Mõlemad wahiwad kartlikult ringi, kui wäljast Kubja-Pritsu kärkimist kuulewad. Kaks teist poissi on weel rehes. Need pilgutawad teineteisele silma, kui Jaani ja Willemit näewad. Üks neist wõtab pinda seinalt ja torkab selle warrega Jaani suure wiltkaabu külge. Sedamaid on Jaan wiljasambaks muutunud: kõik, mida kaabu oma suures sisekonnas peitnud, sajab teomehe keha mööda maha rehe põrandale!
Poisid itsitawad, Jaan ise kahwatab ära. Rehe-Mart pöörab aga selja poiste poole ja hakkab kõigest wäest aewastama…
„Willem!“ hüüab ta korraga.
„Mis?“
„Tule seie!“
Willem läheb.
„Kas sa, kurat, ei kuule, mis õues on? Ruttu lähed rehetuppa tagasi!“
Willem kaob kui tuul rehetuppa ja tühjendab seal oma kaabu ära…
Teine kord, kui õues waiksem ja — pimedam on!…
„Head päewa, Mart!… Head päewa, Mart!“
„Head päewa, wõrukaelad!“
Kuna mehed rehe tagumisest wärawast wälja poewad, tikub kubjas Prits eespoolsest kotikestega sisse.
„Rehepapp, mis pagan see on, et kõik haopinud rapperukkid täis on?“
„Hea wiljakas oasta — mis muud?“
„Soo, wõi wiljakas oasta! Moa keeli hüütakse seda aga warguseks!“
„Warguseks neh! Aga mis tarbeks sa siis haopinusid käisid mõetmas?“
„Ma ei mõetnud neid, waid otsisin wargust.“
„Kuda see koht sulle siis nii tuttaw oli?“
„Kuda tuttaw?“
„Kuda sa’s just sealt teadsid wargust otsida?“
Prits heidab luurawa pilgu musta wanamehe poole, kuna ta kotid tema jalge ette maha wiskab.
„Mul on õigus igalt poolt wargust otsida — selleks olen ma mõisa kubjas,“ kostab ta kõrgilt.
Rehepapp jääb wahelite kätega tema ette seisma ja mõedab teda oma naeratawa pilguga jalatallast pealaeni.
„Prits, need ehk on su enese kotid, mis sa minewal sügisel pinude sisse unustasid… Sul oli neid ju wahel nii palju, et sa kõiki ei jõund meeles pidada“…
Kubja-Prits… Kubja-Prits — ei ütle midagi.
Kubja-Prits — teeb teist juttu.
Parun Herbert Heidegg nägi herra Gottlieb Lustigi ja preili Juliette Marchand’i õhtulauas. Ta raputas kooliherral kui oma wanal tuttawal, kes paar minutit enne prantslast tuppa astus, sõbralikult kätt ja oli talle mõnda naljatawat küsimist ette panemas, kui preili Marchand ukse wahele ilmus. Mõlemad herrad, kes ukse ees seisiwad, astusiwad weidi kõrwale. Noor parun tutwustas ennast koolipreiliga sedamaid ise — üliwiisakalt, aga wilult, nagu tema kui majaherra poja seisupaik seda „teeniwa inimese“ kohta nõudis. Tema ees seisis umbes kahekümnenelja-aastane, täidlase pikkusega sale naisterahwas lihtsas tõmmupruunis kodukleidis, mis ta walgete, peenele näole weel kahwatuma jume andis; iseäranis neiu kaunis kõrge, imekenaste wõlwitud otsaesine kumendas süsimustade juukste raamist nagu tükk helewalget marmori wälja. Kuid ukse-esine polnud küllalt walge ja teretamine oli liig lühike ja pealiskaudne, kui et Herbert prantslase wälimusest selle silmapilguga täidlast pilti oleks wõinud saada.
Preili Marchand kumardas kergelt proua ja herra poole ning wõttis wagusi temale määratud paigal, Ada ja Kuno wahel, istet, kuna kooliherra Lustig tema pahemal käel, Kuno ja Raimundi wahel, istus. Need paigad oliwad laua alumisel poolel. Ülewal istus wana parun laua otsas, proua tema paremal käel ning Herbert ja Adelheid mamma wastas. Niihästi herra Lustig kui ka preili Marchand oliwad parun Herberti kaugemad wastasistujad. Lauda walgustasiwad heledaste kaks suurt, mitmeharulist hõbedast küünlalühtrit.
Alles siin, täielisemal walgustusel, wõis noor parun uue koolipreili nägu selgemalt näha, ja kui ta tema poole, keset jutuwestmist ema ja isaga, esimese tunnistawa pilgu saatis, jäi sõna ta suus seisatama ja ta silm wõera naisterahwa näo peal peatama; ta lõpetas oma lause alles, kui parun selle lõpetamist talle meelde tuletas. Nüüd hakkas Herbert sagedamine koolipreili poole waatama, kuna ta jutt seda wõrd kasinamaks ja teiste jutu pealtkuulamine hooletumaks sai.
Herbertil oli ühe imeliku tundmusega tegemist. Ta hingest kerkis küsimine üles: kus oled sa seda nägu juba näinud? Ta waatas uueste neiu peale, ja pidi kostma, et see nägu talle wõeras on. Aga kui ta siis jälle waatas ja silmad ruttu mujale pööras, et järele mõtelda, pööras tundmus, et ta seda nägu juba ennem näinud, seda tungiwamalt tagasi. See imelik mäng kordas end mitu ja mitu korda. Herbert mõtles järele, kas preili Marchand’il wahest kogemata sarnadust mõne tema tuttawaga ei ole. Ta ei leidnud ühtegi, kelle kohta see arwamine oleks wõinud käia. Wõi oli ta seda wõi selle sarnast nägu kuskil pildi peal näinud? Aga kus? Asjata murdis ta ka selle üle pead. Ja kui ta siis uueste prantslase nägu proowis, raputas ta oma eksituse üle pead, sest see nägu oli talle tundmata, täieste tundmata…
Raimundi otsuse Juliette Marchand’i wälimuse kohta leidis Herbert õige olewat: neiu oli ilus. Ta oli aga weel enam, palju enam kui seda, mida ilusaks kutsutakse. Ilus tawalise määra järele ei olnudki ta nii wäga, kui seda, mis ta näole selle äraseletamata saladuslise mõnu andis, mis kõige suuremal kenadusel wõib puududa. See mõnu tuli nähtawale igas näopööramises, silmawaatamises, suuliigutamises, selles olekus, kuda ta istus, kätt tõstis wõi rääkis… Ja Raimundil oli ka õigus, et tal ilusad silmad ja sinakad juuksed olla. Need oliwad tõeste haruldased kenad mustad silmad, mis nagu kaks imelampi seda tõsist, walget nägu walgustasiwad, ja tulepaistel oli neiu juukstel tõeste nagu kerge tõmmu-sinakas läige.
Noorel parunil tekkis korraga tungiw soow põue, preili Marchand’iga mõnda sõna wahetada, tema healt kuulda saada. Ta ootas kärsitusega, kuni tähelepandaw takt wanemate wastu, kes temaga kõnelesiwad, nii kaugele täidetud on, et teeniwaid inimesi jutust osawõtmisele wõiks tõmmata. Seks oli waja, et jutuajamine herraste seas rohkemat aega oleks kestnud ja et pikem waheaeg oleks kätte jõudnud. See silmapilk jõudis ka wiimaks kätte. Aga et oma sisemisest tungist mitte märku anda, tarwitas Herbert kaudset teed: ta pööras oma esimese küsimusega Gottlieb Lustigi poole.
See wäiklane, suure peaga, alati waikiw herra pööras oma läikiwad prilliklaasid, mille taga pisikesed silmad peidus oliwad, mille karwa ükski inimene ei tundnud, tähele pannes noore paruni poole ja wastas selle pealiskaudse küsimuse wõimalikult wäheste sõnadega ära, et siis jälle oma taldreku peale maha waadata. Herbert tegi wiisakuse pärast weel teise küsimusega katset, ja kui ta selle peale niisama korrapäralise kui lühikese kostuse saanud, pööras ta wäikese waheaja järele koolipreili poole.
„Teie kodu on Schweitsis, preili Marchand?“
„Ja, paruni herra, Genfis.“
Neiu kõneles kerge Schweitsi murdega Saksa keelt. Aga mitte see ei pannud küsijat kuulatama, waid heal, mis talle teisest laua-otsast kõrwa puutus. Ka see madal, pehme heal, mis mõne suurema kella metalliheli meelde tuletas, pani Herbertile ühe küsimuse ette: kus oled sa seda healt enne kuulnud? Ja ta pidi pikema järelmõtlemise järele ka siin kostma: ei kuskil, ehk ta sulle küll tuttaw on.
„Genfis?“ kordas ta siis. „Oo, ma tunnen seda kena linna sinawa järwe, rohelise jõe ääres. Ma käisin minewal suwel Teie ilusat kodumaad waatamas. Mul oli raske sealt lahkuda. Ma poleks uskunud, et mägestikul inimese kohta nii nõiduw mõju on.“
„Teie armastate loodust, paruni herra?“
Jälle see madal, kumisew kellaheal — jälle see tungiw tundmus: sa oled seda wõi niisugust kuminat enne kuulnud!
„Ja, preili Marchand! See tähendab, ma õppisin loodust alles Teie mägedel, järwedel, Teie orgudes ja kuristikkudes armastama. Ma luuletasin Rigi otsas oma esimese salmiku — muidugi päikese tõusmise üle.“
„Teie luuletate?“
„Harilikult mitte!“ naeris Herbert. „See oli mu esimene ja wiimane katse. Mu sõbrad hoiatasiwad mind halwale teele sattumise eest… Aga kudas Teile meie maal meeldib, preili Marchand?“
„Looduse poolest?“
„Oh, ei! Meie kõhn loodus ei wõi Teile meeldida.“
„Siiski, paruni herra! Loodus on ikka huwitaw, ilmugu ta missugusel näol tahtes. Ka kõige kõhnem loodus pakub uudist, pakub midagi, mis tähelepanemise- ja armastusewäärt on.“
„Rõemustan, et meie loodus Teie silmas armu leiab,“ wastas Herbert. „Aga minu küsimine oli üleüldisem.“
„Kas mulle maa ja rahwas meeldiwad?“
„Ja, preili Marchand. Ma kuulen nimelt laste käest, et Teie meie rahwa keelt õppida. Sellest järeldan ma, et Teil nõu on kauemaks ajaks meie maale jääda.“
„Ei,“ wastas Juliette, „seks otstarbeks ei õpi ma mitte Eesti keelt. Mulle meeldis see keel ta kena, pehme kõla poolest, ja teiseks tahaksin ma rahwaga, kelle seas ma elan, tema oma keeles kõneleda.“
„Teid huwitab meie rahwas?“
„Mind huwitab iga rahwas, paruni herra, — ma wõiksin peaaegu öelda, iga inimene.“
Wanemad herrased waatasiwad üksteise otsa. Need oliwad pool naeratawad pilgud, mis ütlesiwad: igal koolipreilil oma weidrused! Parun Herbert imestas selle wastuse üle ka, aga ta pilk ei naeratanud.
„Hm,“ ütles ta, „ma usun, et ilmas palju igawaid rahwaid ja palju igawaid inimesi on. Pealegi ei wõi meie siin rahwast rääkida, kui Teie meie talupoegi mõtlete; rahwas, kellel kõik seisused on, wõib ju selle mitmekesisuse läbi mõnda huwitawat pakkuda, iseäranis tema haritud liigid. Need inimesed aga, kes siin Eesti keelt räägiwad, on kõik ühe seisuse liikmed — talupojad, ja pealegi wäga igawad talupojad.“
„Selle kohta on mul teine arwamine.“
Paruni-proua Heidegg heitis pilgu mehe peale. Preili Marchand’i wastus ei meeldinud talle nähtawalt.
„Ja missugune, preili Marchand?“ küsis Herbert.
„Ma näen, et need talupojad wäga wirgad töölised on — juba see huwitab mind.“
„Wõi wirgad!“ hakkas wana parun suure healega naerma. „Ja, ja, preili Marchand, ma näen juba, kui ekslikkudele otsustele naisterahwad oma liig pealiskaudsete tähelpanekute järele jõuawad! Wõi meie talupojad wirgad! Eestlase laiskus on ju otse wanasõnaks saanud!“
„Aga ma näen ju, et nad wara ja hilja tööl on ja ka öösist tööd raskeks ei põlga? Ja seejuures on nad siiski nii weriwaesed! Minu kodumaal ei ole tööpäew mitte nii pikk, öösine töö on tundmata, ja talupoeg elab mitu korda jõukamalt, hoolimata sellest, et tal tasasest põllust suur puudus on.“
„Kas Teie oma kodumaa põlluolusid tunnete?“ küsis parun Heidegg.
„Natuke. Minu isal oli suurem piima- ja juustu-asjandus maal, enne kui meie linna elama asusime.“
„Teie nimetasite öösist tööd, preili Marchand,“ wõttis parun Herbert sõna, „ja mõtlete seega wist meie rehepeksmist. Aga see ei ole mitte alaline töö, waid ajutine, möödaminew, ilma milleta me läbi ei saa… Ja mille järele otsustate, et meie talupoeg nii wäga waene on?“
„Ma otsustan seda nende elumajade, riiete ja toidu järele. Ma pole nii wiletsaid urtsikuid, nii halbu ihukatteid ja nii musta leiba kuskil mujal näinud… Ma arwasin, et see, mida paar töömeest seal wäljas sõiwad, turwas on. Aga see oli, nagu lapsed mulle ütlesiwad, leib.“
Kuno ja Ada hakkasiwad laginal naerma, ja kinnitasiwad, et preili Marchand teomeeste leiba tõeste turwaks pidanud. Preili lasknud omale tükikese seda leiba anda, maitsnud teda ja — jäänudki oma arwamise juurde, et see mitte leib ei olla.
„Teie waatate wäljamaalase silmaga meie olude peale, preili Marchand,“ ütles Herbert nagu wabandawa lahkusega. „Kas Te kuskil Wenemaa mõisas olete wiibinud?“
„Ei.“
„Sellepärast! Muidu otsustaksite teisiti.“
„Aga Teie, paruni herra, olite Wenemaal?“
„Ka mitte. Aga sealsed olud on mulle kirjelduste järele tuttawad.“
„Kui meie talupoeg nii waene on,“ ütles wana parun täie suuga, kus juures ta pikad wurrud elawalt üles ja alla kõikusiwad, „siis tuleb see kõik tema laiskusest, hooletusest ja tuimusest. Tuimus on laiskuse kõrwal eestlase teine peatundemärk, tema teine rahwusewiga.“
Wiisakalt ja wagusaste nagu kunagi kostis koolipreili:
„See ei ole mitte hästi arusaadaw, paruni herra. Ma olen lugenud, et Eesti rahwal kõrge wäärtusega rahwaluule olewat, muu seas suur rahwa-epos, mis tuuma poolest teiste Põhjamaa rahwuste kuulsatest lugulauludest sugugi taha ei jääwat. Sellest selgub, et Eesti rahwal ärgas waim peab olema, wõi wähemast kord oli. Kas ma eksin, paruni herra?“
„Oma talupoegade luuletustest ei tea ma tõeste midagi!“ naeris wana parun. „Ma arwan, need on enamiste küla-rätseppade ja wanade naiste tehtud.“
Selle nalja üle naersiwad proua ja kõik lapsed.
„Aga nende luule-and ei tee neid mitte wirgemaks ega terasemaks,“ lisas parun Rüdiger juurde. „Näete juba nende nägudest, mis waimu lapsed nad on.“
Juliette Marchand tahtis midagi kosta, aga juba tegi parun teist juttu. Näis, kui kahetseks ta, et ta säherduste asjade üle naisterahwaga nii kaua mõtteid wahetanud, pealegi ‚teeniwa‘ naisterahwaga. Ja et proua uuest jutuainest nii elawa õhinaga kinni hakkas, ilmutas ainult, et ka tema senist waidlust kõlbmataks pidanud. Muidugi oli jutuajamiseks nüüd niisugune aine walitud, et koolipreili sellest osa ei wõinud wõtta.
Warsti seepeale tõusti lauast, ja kui preili Marchand oma küsimise peale, kas teda weel waja on, proualt eitawa wastuse sai, lahkus ta ühes herra Lustigiga seltskonnast.
Waewalt oliwad mõlemad uksest wäljas, kui Raimund Herberti ette astus, käed wahelite rinna peale pani ja asjatundja iseteadwusega tasa küsis:
„Kas mul ei olnud õigus, et ta ilus on?“
„Ja, mu poiss!“ wastas Herbert niisama tasa.
„Ja kas ta juuksed ei ole tulepaistel sinawad?“
„Sul on teraw silm, Raimund!“
„Ta meeldib siis sulle?“
„Meeldib? Seda ei tea ma weel mitte,“ kostis Herbert mõttes, nagu kaugele eemale waatawa pilguga.
Ta pani käe poisi õlale ja jalutas temaga pikkamisi wanemate järele teistesse ruumidesse.
Paruni-proua näis tusane olewat.
„Neil prantslastel on näotu wiis ennast seltskonnas üles pidada,“ ütles ta saalis istet wõttes. „Nad wõtawad wahel omale julguse ja wabaduse, et seda päris piinlik on näha ja kuulda.“
„Kuis nii?“ küsis Herbert, mamma leentooli taha seisma jäädes.
„Kas sa seda ise praegu ei näinud? Naisterahwas, kes herradega waidlema läheb, pealegi oma peremehega —“
„Ja asjade üle, millest ta midagi ei tea,“ lisas parun Rüdiger niisama laitwalt juurde.
„See on ju ilmkuulmata!“
„Aga preili Marchand’il on oma arwamised —“ püüdis Herbert lepitada.
„Arwamised! Arwamised! Naisterahwastel awalikkude asjade üle arwamised!“ naeris wana herra pilkawalt. „Ma ei mõista, mis jaoks minu lastekaswatajal arwamisi waja on!“
„Ma tahtsin öelda, et preili Marchand minu küsimuste peale ainult otsekoheselt wastas,“ püüdis Herbert seletada. „Ma küsisin temalt, kudas tal meie maal meeldida, ja tema awaldas seeüle oma mõtteid. Et ta seda otsekoheselt tegi, just see oli mulle meele järele.“
„Ta näib weidi ninatark olewat ja ennast asjade sisse segawat, mis temasse ei puutu,“ pahandas proua edasi.
„Mamma, sinu otsus on minu meelest liig kare,“ tähendas noor parun. „Minu arust on preili Marchand’il ainult terane waim ja lahtine silm kõige kohta, mis teda piirab, ja need omadused ei ole halwad, iseäranis mitte lastekaswataja juures. Minu arwates mõjub niisugune kaswataja laste kohta palju erutawamalt kui mõni tuim, eluta õpemasin, nagu wana paks preili Ritter oli.“
„Noh, preili Ritter ei teinud meie lapsi mitte tuimaks, nagu näed!“
„Jumalale tänu, et ta seda ei suutnud!“ naeris Herbert.
„Poiss, poiss,“ ähwardas parun Rüdiger poega sõrmega. „Sa tuled wäljamaalt — mulle tuleb peaaegu kahtlus peale, et sa mõne ‚moodsa aate‘ salaja üle piiri wedasid.“
„Jumal hoidku, papa! Ma räägin ainult, mis igaühel käega katsuda on. Oma wanast kindlast alalhoidlisest mõttesihist pole ma tolli wõrdki taganenud… Ja nüüd head ööd, mamma, head ööd, papa! Ma tunnen juba tubliste reisiwäsimust.“
Ta andis mõlemale sund, suudles ka lapsi ja läks oma tuppa. Aga ehk ta küll tõeste wäsinud ja unine oli, istus ta siiski weel sängi wastas olewa wäikese, madala diwani peale, pani sigari suitsema, sirutas enese wälja ja hakkas sigari sinistele suitsurõngastele, mis lae poole keerlesiwad, järele wahtima.
Imelik! Igast rõngakesest paistis talle üks nägu wastu, esiotsa tuhmilt, segaselt, siis suurenedes, selginedes, lõppeks aga jälle nagu udu sisse kadudes. Aga ta ilmus jälle, ilmus ikka jälle ja — kadus niisamati…
Herbert wõttis riided seljast, puges sängi ja kustutas küünla ära. Pilkane pimedus walitses toas. Ta arwas nüüd oma äritatud meelte pettemängu lõppewat. Ta eksis. See walge, tõsine nägu nende põhjata sügawate mustade silmadega seisis ta ees, ja ta põuest kerkis jälle see tungiw, sundiw küsimine üles: kus oled sa seda nägu enne näinud? — —
Preili Juliette Marchand oli sel ajal oma wäikeses kambris weel ärkwal. See oli kena puhas toakene, mida ta oma käsi paljude wäikeste asjakestega ehtinud, asjakestega, mis tal kui kodumaa ja lapsepõlwe mälestused kallid oliwad: nurgas wäikese püstriiuli peal isa ja ema, wendade ja õdede päewapildid kirjude konnakarpidega ehitud raamikestes ning mitmed algupäralised iluasjakesed; sohwa ja mõlema leentooli peal oma tehtud pitsikattekesed, põrandal waibakesed jne. Kerge, peenike lõhn, nagu lilleõilmetest, heljus läbi ruumi.
Preili Marchand istus teise leentooli peal, oli pea kaugele tagaspidi ajanud, käed kukla taha risti pannud ning wahtis mõttes ühe pooluimase sügisese kärbse poole, kes seal walge aknariide külles roomas.
Korraga tõusis ta üles ja awas ukse. Ta oli lühikesi, tippiwaid sammusid kuulnud. Ta tundis neid. Nõnda kõndis Tohwer läbi pika eeskoja. Wana toapoiss läheneski uksele, millest lai walgusetriip poolwalgustatud eeskotta paistis.
„Tohwer!“
„Ja, wreilen.“
„Kas magama lähete?“
„Ja, wreilen.“
„Kas wõiksite weel wiieks minutiks minu juurde tulla?“
„Kui wreilen soowiwad!“
Tohwer kõneles koolipreiliga Saksa keelt. Ta oli uhke, et ta kellegiga Saksa keelt wõis kõneleda. Kolmkümmend aastat oli ta seda keelt õppinud, raudse hoolega õppinud, iseäranis nooremal eal, ja siiski ei suutnud ta parunit ning selle perekonda nii kaugele saada, et need teda ta wirkuse wilja oleksiwad maitsta lasknud ja teda Saksa keeli käskudega auustanud. Nad näitasiwad kõik nagu kadedad olewat, et toapoiss sedasama keelt kõneleb, mis nemadki, ja alandasiwad teda alati selle wa’ laia „moakeelega“, mida nad iga talupojaga rääkisiwad. Kord oli Tohwer parunit otsekohe palunud, temaga Saksa keelt kõneleda, ta oskawat seda ju selgeste; kuid parun oli ta armetumal wiisil wälja naernud ja öelnud, siis pidada ta ju edespidi iga röhkiwa harjaslinnuga Saksa keelt kõnelema — need mõista seda weel paremine kui Tohwer… Ja proua oli talle Saksa keele õppimise omal ajal otsekohe ära keelanud.
Arwaste oli siis waesel toapoisil mahti oma kallist wara tarwitada, ja ta püüdis wiimasel ajal ainult sellest tröösti leida, et ta toa-Maiele korrapäralist Saksa keele õpetust jagas. Et aga tema Saksa keel halb ei wõinud olla, selgus juba sellest, et see Prantsuse preili peaaegu igast lausest aru sai. Kui tänulik oli ta selle eest tema wastu!
Tohwer astus koolipreili kambrisse. Mõnda käsku oodates jäi ta ukse juurde seisma.
„Istuge, Tohwer! Istuge sinna minu wastu!“
‚Waata‘, mõtles Tohwer, ‚see on ainus peenem inimene, kes minust sellepärast lugu peab, et ma Saksa keelt oskan‘… Ja kohmetuse ning uhkuse wahel waakudes toetas ta oma wäikese keha tooli ääre peale.
„Tohwer, Teie olete ometi eestlane?“ algas preili Marchand, sulenoaga oma roosakarwalisi küüsi wiilides.
„Mina? Ei, wreilen.“
„Kudas? Teie ei ole mitte eestlane?“
„Ei! Ma räägin ju Saksa keelt… Minu wanemad oliwad eestlased.“
„Teie wanemad oliwad eestlased ja Teie mitte? Sellest ei saa ma aru!“
„Ja — kuda wreilen siis arwawad? Eestlased on talupojad — mina pole aga mitte talupoeg, ma olen paruni teener, ja ma räägin Saksa keelt.“
Preili Marchand naeratas. Ta hakkas mõistma: eestlane tähendas siin maal talupoega ja talupoeg tähendas eestlast. See oli ju oma eest õpetlik, aga enda küsimusega oli ta mujale sihtinud.
„Ma tahtsin teada saada, Tohwer, kas Teie siin maal olete üles kaswanud ja rahwast täieste tunnete.“
„Muidugi, wreilen.“
„Ja armastate seda rahwast?“
See oli keeruline küsimus. Tohwer nihutas ennast sinna-tänna ja wahtis nagu abi-paluwalt preili otsa, kelle süsimustad silmad teda tooli külge kinni naelutasiwad. Ta ei saanud sellest küsimisest aru.
„Ma tahaksin Teie arwamist teada saada, Tohwer,“ ütles koolipreili lahke, julgustawa pilguga. „Kas arwate, et meie mõisa talupoegade käsi hästi wõi halwaste käib? On nad rikkad wõi waesed? On nad õnnelikud wõi õnnetumad? On neil wähe wõi palju tööd? On nad oma eluga rahul wõi soowiwad paremat?“
Tohwri näo üle lendas nagu walguse-paiste — ta mõistis. Aga enne kui wastas, waatas ta argselt ringi ja näis ukse poole kuulatawat.
„Ei, wreilen,“ sosistas ta ettepoole sirutatud kaelaga, „nad pole rikkad, ega ole õnnelikud, ega ole oma eluga rahul! Nende elu on ju koera-elu!…“
„Miks nii?“
„Raske töö — haganane leib — witsad.“
„Kas see igas mõisas nii on?“
„Nii, kuda herra juhtub olema. Kus hea herra, seal wähem witsu. Ka töö olla mõnes mõisas kergem, aga mitte palju. Rikkaid talupoegi ma ei tunne.“
„Kas nende põllud nii sandid on?“ küsis preili Marchand.
„Ega nad head ole,“ kostis Tohwer, „ja nad ei saa neid korralikult harida.“
„Miks mitte?“
„Sest et mõisa töö aja ära wõtab.“
„Siis teewad nemad mõisale enam tööd kui iseenesele? Kas mõis neile nii head palka maksab?“
Tohwer wahtis laial silmal koolipreili otsa; ta ei saanud neist küsimustest jällegi hästi aru.
„Palka? Nad ei saa mõisalt kopikatki palka,“ ütles ta siis.
„Kuidas? Nad teewad mõisale ilma palgata tööd?“
„Ja, wreilen! Mõisale peawad nad tööd tegema, ja kes neile selle eest palka maksab!“
„Peawad? Kudas nii — peawad? Minu teada ei ole siit maa talupojad enam pärisorjad.“
„Aga nad elawad mõisniku maa peal ja peawad selle eest mõisale tööd tegema.“
„Kas nad selle eest mitte renti ei maksa?“
„Ja, wreilen, tööga maksawad nad ju renti.“
„Mitte rahaga?“
„Kust talupoeg nii palju raha wõtab! Ja kes siis mõisa töö ära teeks!“
„Kas talupoegade rent siis nii kõrge on? See tähendab — kas neil selle rendi eest nii palju tööd on teha?“
„Kui palju?“
„Et nad oma põllud hooldusesse peawad jätma?“
„Ja, wreilen,“ ütles Tohwer, jälle kartlikult ukse poole wahtides ja oma healt sosinaks muutes. „Minu kadunud wanemad ütlesiwad alati, et pärisorjus nii kibe pole olnudki kui praegune teoorjus. Töö olnud kergem ja talupojad saanud mõnes kohas palju paremine süüa kui nüüd… Aga — palun wäga, et wreilen minu küsimust pahaks ei paneks — miks wreilen nende asjade järele nii wäga päriwad?“
Juliette naeratas. Ta oli wana toapoisi imestamist oma küsimiste üle juba ammugi märganud ja leidis selle põhjendatud olewat. Sest mis oli temal, parun Heideggi laste kaswatajal, X. mõisa talupoegadega, nende töö ja eluga tegemist? Nii wõis Tohwer oma seisupaigalt küsida, ja Juliette mõistis seda seisupaika.
„Ma tahan Teile öelda, mispärast ma neist asjadest osa wõtan,“ wastas ta, kuna ta mustad, läikiwad silmad mõttes küünlatule sisse wahtisiwad. „Ma olin waewalt mõne päewa siin mõisas elanud, kui mind üks kole sündmus nii wäga ehmatas, et ma haigeks jäin. Siin pekseti inimesi. Neid pekseti nii, et nende südant-lõhestawat walukisa igaüks mõisas kuulda wõis! See läks mulle südamesse, Tohwer. Mul oli hale meel nendest, keda pekseti, ja kui ma kuulsin, et siin talupoegi üleüldse peksetakse, iga wähema kui süü eest peksetakse, siis oli mul hale meel kõigist teie talupoegadest. Minu kaastundmus kaswas aga weel, kui ma nägin, et siin ühelgi muul nendest hale meel ei ole, et neid põlatakse — sellest hoolimata põlatakse, et nad nii wiletsates majades elawad, nii musta leiba sööwad, nii jämedas riides käiwad ja nii rasket tööd teewad. Ma pole säherdusi asju enne näinud, Tohwer!“
Ta oli pikkamisi ja selgeste, iga tähtsama sõna peale rõhku pannes, kõnelenud, et toapoiss oma puudulise Saksa keele mõistmisega tema seletusest aru saaks. Tohwer sai ka tõeste preili kõne sisust aru, waatas aga siiski niisuguse näoga rääkija peale, kui seisaks ta mõne mõistatuse ees. Imelik saks, see uus koolipreili! Preili Ritter kuulis tihti pealegi talupoegade peksukisa, aga wõi ta sellest midagi wälja tegi, ehk kellegi käest küsima läks, kuda talurahwa käsi käib!… Tohwril enesel ei olnud ka mitte just kiwi põues ligemise häda kohta; ta oli siin mõisas oma pika teenistuse-aja jooksul juba asju näinud, mis ka tema rinna kuumaks tegiwad ja ta käe salaja rusikasse ajasiwad, sest ülekohus oli wahel liig karjuw. Kuid inimene harjub kõigega, iseäranis, kui ta ikka ühte ja sedasama näeb ja tal mahti ei ole, makswaid olusid teistsugustega wõrrelda. Ta hakkab loomulikuks pidama, mille üle ta muidu imestaks ja wõerastaks, ta saab tuimaks ja osawõtmataks häda kohta, millel lõppu ei ole ja mis igal pool ühesugune on; awalik ülekohus kaotab tema silmas wiimaks oma kareda näo… Seepärast imestas Tohwer selle wõera naisterahwa üle, kes asjade pärast ärewusesse sattus, mida siin keegi waewaks ei wõtnud tähelegi panna, millest peened inimesed, iseäranis „saksad,“ hea kombe pärast rääkidagi ei tihkanud…
„Teie käest, Tohwer, palusin ma sellepärast õpetust, et Teie oma seisuse poolest kumbki ei ole — ei talupoeg ega mõisnik,“ rääkis preili Marchand edasi. „Teie ei saa siis ühte liig wäga kiitma, ega teist laitma… Kas Teie ei wõiks mulle lähemalt seletada, kui suur see töö on, mida talupoeg rendi asemel mõisnikule peab tegema?“
Toapoiss lõi kartlikuks. Ta pilk ei riiwanud nüüd mitte ainult ust, waid wilksas ka mööda toaseinu üles.
„Ega wreilen ometi sakstele ütle, et meie neist asjadest siin oleme rääkinud?“ küsis ta argse, kohmetanud naeratamisega.
„Kas neid asju siis salajas peetakse?“ imestas preili. „Ma usun, igaüks teab, kui palju talupojad mõisale tööd teewad?“
„Õige küll, wreilen, õige küll, aga — mis parem, on parem!“
„Kui Teie omale sellest paha kardate, siis muidugi täidan Teie soowi,“ wastas Juliette ruttu.
Tohwer tõmmas oma tooli weidi ligemale.
„Ma wõin ju wreilenile mõndagi rääkida,“ sosistas ta pika kaelaga, „aga kõige parem oleks, kui ma Teile teine kord herra kirjutustoast wakuraamatu tooksin — ma tean, kus ta seal seisab.“
„Wakuraamatu — mis see on?“
„Seal on sees, kui palju umbes talupoegadel kohtade eest mõisa tööd on teha ja maksusid maksta, kui ka sellest seadusest enam kinni ei peeta.“
„Teie tahate mulle seda raamatut ilma herra teadmata tuua? Ei, Tohwer, seda ma ei soowi. Kui ma teda peaksin lugeda himustama, siis palun teda ise parunilt. Seda puhku saab sellest küllalt, kui mulle umbkaudu teada annate, kui raske töökoorm talude peal seisab. Mina olen põllumehe tütar ja saan Teie seletustest wististe aru.“
Tohwer tegi siis, mida ta oma konariku, paindumata Saksa keelega teha wõis. Appi tuli talle see, et ta majanduslisi asju, nagu alaline maainimene kunagi, kaunis hästi tundis ja et preili niihästi ta keelest kui ka ta seletuste ainest nii kergeste aru sai. Ta andis oma terasele kuulatajale kõige pealt wäikese ülewaate kõigi tööpäewade üle, mis teatawa suurusega talu rentnik aasta jooksul mõisa peab tegema, kujutas töö liikisid, ühe ja teise töö raskust, tööpäewa pikkust wõi jaotöö umbkaudset suurust. Siis kirjeldas ta talurahwa koduseid töösid mõisa jaoks, ning jõudis wiimaks kõiksugu maksude juurde mõisa, walla, kiriku ja posti heaks, mis talupojal wilja ja kõiksugu tarbeasjade kujul õiendada oli.
Näituseks wõttis ta ühe X. mõisa kuuepäewa koha, millel umbes 18 tündrimaad keskmise headusega krunti. Preili Marchand kuulis, et säherduse koha rentnik terwe aasta läbi igapäew ühe töölise hobusega ja teise ilma hobuseta mõisa töösse pidada saatma. Neid nimetatawat „teomeheks“ ja „waimuks“. Neid kahte inimest olla peremehel üksnes mõisa töö tarwis ülewal pidada, muidugi ka hobust wõi hobuseid, mida teine tööline tarwitab. Siis järgnes pikk rida töösid, mille tegemiseks weel ühte, kahte ja rohkem abitöölisi nõutakse, osalt jala, osalt hobusega. Neid töösid kutsutawat „abiteoks.“ Peremees pidada seks weel „abiwaimud“ wälja saatma; aga ka peremees ise ja perenaenegi astuda teatawateks töödeks, mis rutulist ärategemist wõi paremat oskamist nõuawad, mõisa orjusesse. Abiteoks loetawat: külwipäewad, sõnnikuweo-päewad, äestamise-päewad, heinapäewad, lõikusepäewad, korrapäewad, lambaniidu-, linaharimise-, killawoori-, wiinaköögi- ja weel mõned päewad.
„Kui palju need tööpäewad aasta kohta umbes wälja teewad?“ küsis Juliette.
„Kui ma õiete mälestan, siis tuleb hobusepäewi umbes kolm sada ja jalapäewi ligi kolm ja pool sada — kokku siis kaugelt peale kuue saja päewa.“
„Ja see pole weel mitte kõik, mida mõis talupojalt nõuab?“
„Oh ei,“ naeratas Tohwer. „Sügisel ja talwel, mil wälised tööd puhkawad ja mil ka taluinimene suwisest ja sügisesest raskusest hinge tahaks tagasi tõmmata, hakaku naisterahwad tuliste koduseid töösid mõisa tarbeks tegema. Seal on umbes wiisteistkümmend leisikat linu lõugutada ja ropsida, siis kaheksa naela linu kõige peenemaks lõngaks kedrada ja kangaks kududa, ehk selle asemel kakskümmend naela willu kraasida, kedrada ja riideks teha, ehk ka kakskümmend naela takku kedrada ja kududa… Ja nüüd jõuame maksude juurde, wreilen.“
„Maksude juurde? Teie pole weel lõpul?“
„Ei. Talupoeg peab mõisale weel kõigist oma põllusaakidest, loomadest ja kätetöödest osa andma. Seal on kõige pealt „kümnuse-wili“: kaks tündrit rukkid, kaks odre, kaks kaeru, ka nelikümmend leisikat heinu. Siis toob talupoeg mõisa weel ühe lamba, keda „kohtulambaks“ nimetatakse, kaks „kohtukana“ ja kaks „kohtuane,“ kolmkümmend „kohtumuna,“ ühe neljawakase „kohtukoti“, kolm naela „töömargalõngu,“ peened kui hing, oma linadest kedratud, mitu kütkeköit, mitu paari saunawihtu, nelikümmend leisikat õlgi ja wiis sülda „adrasüllapuid“… Aga nüüd on weel kroonule „pearaha“ maksta. Selle maksab mõis wälja, kuid talupoeg teeb selle eest mõisale 38 jalapäewa“…
Tohwer seletas siis, et teopäewade arw ja maksude suurus iga kuuepäewa-koha pealt mitte just ühesugune ei olla, waid maapinna headuse järele wähe kõikuda. Wäikematel taludel olewat muidugi seda wõrd kasinam töö- ja maksukoorm kanda, kui neil wähem krunti on, kus juures ka jälle maa headus otsust tegewat. Ja lõppeks ei olewat töö ja maksude paljus ka kõikides mõisates mitte ühetaoline, waid siin suurem, seal wähem.
Juliette arusaamist takistasiwad kõik need wõerad mõedud ja asjanimed, mis toapoiss talle ette luges, aga ta jõudis ometi sellele selgusele, et talupoeg maatüki eest, mis temal, ta perekonnal ja perel waewalt hinge sees hoiab, mõisa terwe töö peab ära tegema, nii et herral palga eest ainust töölist waja pole pidada, ja et talupoeg peale selle weel oma pisukesest sissetulekust peab aitama mõisnikku toidu, ihukatte ja tarbeasjade poolest ülewal pidada.
„See on ometi kõik?“ küsis ta. „Wõi leiate ehk weelgi midagi?“
„Ja, wreilen,“ wastas Tohwer. „Need oliwad talupoja kohused mõisa wastu. Aga tal on ka weel awalikka maksusid. Walla magasiaita annab ta mõne mõedu talwe- ja suwewilja, siis kiriku-õpetajale igast wiljast üheksa karnitsat, koorma puid, naela linu, ühe kana, heinu ja peergusid. Ka köster saab naela linu, mõne karnitsa rukkid ja odre ning heinu… Talupoeg aitab siis weel posthobused toita, kellega saksad üksi sõidawad, nimelt siis, kui halwa tee pärast oma hobuseid ei raatsi tarwitada. Postijaama on tal moona wiia kaks wakka kaeru ja kaheksa leisikat heinu… Niisama peawad talupojad mõisa wahimehe oma kulul ülewal — sellesama, kes neile tallis witsanuhtlust annab.“
„Aga ütelge, Tohwer, mis jääb siis talupojale enesele üle?“
„Haganane leib, millele tulega ligi ei tohi minna,“ naeratas toapoiss.
„Mis see tähendab?“
„Muidu põleb leib ära, nagu turwas.“
Preili Marchand mõistis: ta ise oli ju seda leiba turwaga wõrrelnud.
„Aga kui talupoeg mõisa niipalju päewi teeb,“ küsis ta hirmunud näoga, „kust wõtab ta siis weel üleüldse aega oma põldude harimiseks, lõikuseks, heinategemiseks, rehepeksmiseks ja nõnda edasi?“
Tohwer kehitas õlasid. „Wõtku, kust tahab! Kes selle järele küsib! Eks ole sellega wilets küllalt! Ilusa ilmaga ole kõige perega mõisa heinamaal ja lõikusewäljal — oma hein kõrbeb päikese käes ära wõi jääb wihma kätte ja wili pudeneb maha. Ainult wahete-wahel, kas wõi pühapäewal, wõib talupoeg kibedal tööajal ka iseenese peale mõtelda. Mõisapäewad peawad aga tehtud ja kõik maksud õiendatud olema.“
Preili Marchand oli üles tõusnud. Ta kõndis mõne korra edasi-tagasi üle toa ja awas siis ühe akna, millest ta natukene aega wälja waatas.
„Tohwer, see on ju pärisorjus, nagu ma selle üle raamatutest olen lugenud!“ pööras ta korraga wana teenri poole.
„Meie kutsume seda teoorjuseks.“ kostis see, ka üles tõustes.
„Ja teie talupojad on sellega rahul? Nad ei kaeba riigiwalitsusele?“
„Jumal hoidku, wreilen, kes meil kaebada tohib! Ja kuhu talupoja kaebtus ulatab? Kui kaebab, saab witsu. Kõik ta kohtumõistjad on mõisnikud. Mine nüüd mõisniku juurde mõisniku peale kaebama!“
„Teil on muidugi ka ilma maata inimesi?“ küsis koolipreili, kui ta natuke aega ristis kätega sügawas mõttes seisnud. „Kudas nende elukord on?“
„Jah, meil on neid küllalt!“ wastas Tohwer ohates. „Wiimasel kahel-, kolmelkümnel aastal on mõisnikud hulga-kaupa talusid, mõnes kohas terwed külad, ära häwitanud, et maid mõisale wõtta. Oli maata inimesi juba wanast palju, siis on neid nüüd weelgi juurde siginenud. Need inimesed orjawad talupoega ja orjawad mõisat kah. Pole nad taludes sulaste wõi tüdrukutena kindlas teenistuses, waid on neil kuskil oma wäike urtsik, siis teewad nad selle ilma maata urtsiku eest mõisa jälle päewi — mees ühe päewa nädalas aasta ümber, naine kaks päewa nädalas Jüripäewast Mihklipäewani. Niisama peawad talusulaste naised, ehk nad küll mõisalt midagi ei saa, mitte ulualustki, nimetatud määral päewi tegema. Ja seejuures ei saa nad tööpäewal mõisast süüagi — igaühel olgu oma leiwakott kaasas. Peale selle on neil naistel mõisale weel kolm naela linu ehk kaheksa naela takku lõngaks kedrada.“
„Sel lool on siis arusaadaw, et Teie rikkaid talupoegi ei tunne,“ ütles Juliette kurwa naeratamisega. „See on maa, kus ainult mõisnik rikas on.“
„Jõukaid inimesi on meil alama rahwa seas ka,“ tähendas Tohwer, kes igapidi õiglane püüdis olla. „Need pole aga lihtsad talupidajad, waid kõrtsmikud, möldrid ja mõned teised äriajajad ning aidamehed ja muud sundijad mõisas, kes oma palgale ja moonale peremehe warandusest salaja lisa on mõistnud muretseda.“
„Weel üks küsimus, Tohwer: kudas teil koolidega lugu on? Kas käiwad lapsed koolis ja kes peab koolid ülewal — mõisnik wõi talupoeg?“
„Koolidest ei tea ma palju jutustada,“ ütles Tohwer kõrwatagust sügades. „Meie wallas kooli ei ole, paljudes naabriwaldades ka mitte. Neid olla aga siin ja seal, kus hea herra on, ja seal saab koolmeister muidugi wist osalt mõisast moona, kui tal pisut maad ei ole.“
„Siis kaswawad lapsed teil täieste ilma õpetuseta üles?“
„Enamiste jah. Hädawaewalt õpiwad terasemad lugema. Kirjutada ei osta peaaegu keegi. Mina ise õppisin paruni laste käest natukene waresejalgu tegema, ja olen seda tarkust siis mõnele mõisateenijale edasi õpetanud.“
„Ma tänan Teid, Tohwer, ja ei taha Teie öörahu kauemine raisata,“ ütles koolipreili, kuna ta käe kergeste toapoisi õlale pani. „Mind rõemustab ka, et Teil hea süda rinnas tuksub, sest muidu poleks Te mulle oma rahwa häda nii selgeste wõinud silma ette maalida. Minge puhkama, Tohwer!“
Kui Juliette üksinda oli, hakkas ta jälle mõttes ühest seinast teise kõndima. Enne seda pani ta akna kinni, sest külma-wärin käis tal üle ihu. Ta mõtles selle peale, mida ta praegu siin kuulnud, ning selle peale, mida ka poole tunni eest õhtulauas pidanud kuulma. Temale oli arusaamata, kuda neil külluses elawatel, õnnelikkudel inimestel, kelle seas armastus, wiisakus ja soe osawõtmine üksteise kohta nii selgeste nähtawale tuli, nende wiletsate wastu seal wäljas, kellelt nad oma külluse, oma terwe ainelise õnne saiwad, muud tundmust üle ei jäänud kui südameta põlgtus, halastamata pilkamine. Laiskust, tuimust, hooletust heitsiwad neile need ette, kes kõike nende ihujõudu oma tuluks tarwitasiwad, neile selle eest mitte waimuwalgustki ei andnud, waid neid iga wähema kui eksimise eest kõige häbistawama nuhtluse alla mõistsiwad… Tema, Juliette, ei olnud politikaga ega muude awalikkude asjadega kunagi lähemalt tegemist teinud, ta ei tunnistanud ennast ühegi partei alla ega hoidnud ühegi kindlaste ärapiiratud püüdesihi poole. Ta oli lihtsalt inimene, kellel lahtised silmad ja wastuwõtlik süda. Seepärast otsustas ta asjade üle, mida ta siin poolteise nädala jooksul näinud ja kuulnud, ainult oma inimliku ja isikliku tundmuse järele. Tal kõmises ikka weel kõrwas see südant-lõhestaw walukisa, mis teda teatawat õhtul mõisa puiestikus kahwatama ja wärisema pannud, ja tal seisiwad nende ohwrite näod ikka weel meeles, kellele ta oma kaastundmuse-õhinas püüdnud läheneda. Nagu peksetud koer oli tüdruk, keda ainult sellepärast nuheldud, et tööwäsimus ta silmad pooleks minutiks kinni sulgunud, tema, Juliette, kätele suud andnud — ainult selle kaastundliku pilgu pärast, mis temale selle wõera silmast wastu lendas. Ja meeles oli Juliette’l ka selle hiiglasuuruse töömehe waade täis meeleheitlikku häbi ja lepitamata wiha, mille ta selle mehe laste peale heitnud, kes teda praegu kui kõige suuremat kurjategijat, nagu tigedat looma piitsutada lasknud — ainult selle eest, et tal inimlik süda põues olnud, mis awalikku toorust hukka mõistnud. Sest toatüdruk Mai, Päärna õde, oli Juliette’le Tohwri abil teatawal õhtul jutustanud, mispärast tema wenda ja seda töötüdrukut peksetud. Koolipreili oli Maie näinud nutwat, ta kurbtuse põhjuse järele pärinud ja nii kõik teada saanud. Need oliwad paar tumedat päewa ja ööd, mis wõeras naisterahwas selle Eestimaa mõisa katuse all seepeale mööda saatnud. Alatasa helises kole karjumine ta kõrwus, alatasa seisiwad mõlemad näod ta silma ees, ning unes ilmusiwad nad talle weel mitu korda kohutawamal tujul…
Kuna preili Marchand nõnda edasi-tagasi kõndis ning õhtuse jutuajamise peale söögilauas tagasi mõtles, pidi ta eneselt wõerastades küsima, miks ka see noormees, kes kauemat aega wabamal maal wiibinud ja sealseid olusid näinud, siinse talupoja eest ainust kaitswat wõi wabandawat sõna ei kulutanud, kui ta oma isa ülekohtust otsust tema kohta kuulis. Ei, ta oli koguni weel märkusi teinud, kui poleks talupoja töö nii raske, kui seda arwatakse! Puudus neil kõigil siis ülepea arusaamine töö raskuse kohta, wõi puudus neil inimlik süda ligemise wastu?
Juliette ei leidnud wastust. Ta otsustas neid küsimusi uurima hakata. Ka weel teisele otsusele jõudis ta täna õhtu: ta tahtis wõimalikuks teha kord külasse minna ja pilgukest Eesti talupoja elumajasse, ta perekonda ja kodusesse elusse heita. Ta leidis sellest otsusest nii palju erutust ja huwitust, et ta mõnel ajal magama ei maldanud jääda.
Eestimaa talupoeg oli nelikümmend aastat priiust maitsnud, aga ta oli waesem ja wiletsam kui pärispõlwel. Priius oli talle õiguse andnud, liikumata wara omandada, aga mitte ainus peremees terwel Eestimaal polnud weel nii kaugele kosunud, et omale talu oleks jõudnud osta. Ja talupoja kosutamiseks oli ometi priius antud! Mis ime siis, et praegune teoori uut peastwat seadust kirglisema õhinaga ootas, kui pärisori neljakümne aasta eest priiust! Ta ootas seda, nagu pilwekest pika häwitawa põua järele taewaserwalt oodatakse.
See ootamine kestis juba kaua. Ta põhjenes ainult palja kõmina peal. Ainult õhus heljuwate kuulujuttude järele teadis talupoeg, et midagi teoksil, midagi tulekul olewat. Kindlaste ei teadnud ta kunagi, mil saksad seadusi tegiwad. See jäeti harilikult salajaks wõi poolsalajaks. Esmalt ei sündinud saksa seisuslise kõrgusega kokku, talupojaga awalikkude asjade üle juttu ajada, ning teiseks wõtsiwad wõi tegiwad saksad omale sagedaste kohuseks, seaduslisi uuendusi, kui need talupojasse puutusiwad, kuni nende maksma-hakkamiseni salajas hoida. Eestimaa rüütlitel polnud nimelt millegi eest nii suurt hirmu kui talupoegade rahutuste eest.[1] Ja nende uuendused sünnitasiwad tihti rahutumat ärewust, sest et neist rohkem loodeti, kui nad pakkusiwad, ning see lootus tekkis rahwa halastama raskest põlwest, millest ahastusega peastmist oodati.
Ainult ääri-weeri mööda sai talupoeg kuulda, kui saksad maapäewal asju harutasiwad, mis talupoja tuludesse puutusiwad. Opmann kaotas wast kogemata mõne tähenduse ära, toapoiss wõi toatüdruk, kes sugu Saksa keelt mõistis, püüdis herraste ümbruses mõne lause-katke kinni ja kandis selle edasi; herra, kes talupoja wastu ise midagi ilmutas, oli juba haruldane lind.
Sellest oli juba kaua, kaua aega tagasi, kui Eestimaa talupojad säherdusi mahapillatud wõi õhku lendama jäänud sõnu uutest seadustest hakkasiwad korjama. Paljud wõisiwad Wõllamäe Päärnaga öelda, et nad neist seadustest juba nii kaua kuulewad, kui elawad! Sest juba seitse aastat pärast seda, kui priiuse-seadus lõpulikult ja täielikult maksma hakanud, aastal 1839, hakati maapäewal talupoja olukorra muutmise pärast aru pidama, ja see uuendusetöö ei kestnud mitte wähem kui seitseteistkümmend aastat! Tehtud seaduse kuulutamiseni läks siis weel kaks aastat aega. Teadagi, et asi waheajal ootamisest tüdinenud talupoegade meelest ära ununes, nõnda neil aastatel, mil kohenduse-töö ajuti seisis, wõi mil paljastest arupidamistest eemale, otsuste juurde, ei jõutud.
Oi, need oliwad tormilised maapäewad sel ajal! Sundus paranduste ettewõtmiseks oli suur: ühel pool waraliselt ja waimliselt ikka madalamale langew talupoeg, kes otse hukatuse äärel seisis ja mõisniku enese tuludele hädaohuks kippus saama, sest et ta töö- ja maksuwõim häwines; teisel pool riigiwalitsus, kellele talupoja häda tundmata polnud ning kes sellest riigi tuludele kahju pidi kartma. Aga kes siis tahab heameelega midagi ohwerdada! Balti rüütli enesearmastus ja omakasupüüe oli aastasadade jooksul, mil ta maa ja rahwa pärisomaniku põlwe kitsendamata lõbuga maitsnud, nii suureks kaswanud, nii temale weresse ja üdisse läinud, et ta päris kuritööks pidas, kui temalt nende heaks midagi nõuti, kes temale ta paradiisliku põlwe muretsesiwad. Seepärast leidis iga nõue, mis sinna poole sihtis, et mõisnik talupoja heaks enda omanduse-õigustest midagi peaks kitsendada laskma, päris wihast wastupanekut.
Eestimaa rüütelkonna auuks peab aga ütlema, et ta mitte täiel arwul säherdusel kitsarinnalisel seisupaigal ei seisnud. Maapäew jagunes enamiste kaheks, wahel ka kolmeks erakonnaks: puruwanameelseteks, wabameelseteks ja parajuslasteks. Wabameelsed, kes uuenduste eest wälja astusiwad, tegiwad seda wast wähem oma helde südame, kui terasema majanduslise ja politikalise waate, oma rohkem selginud waimu ja laiema silmaringi tõttu. Nad ütlesiwad enestele lihtsalt: Nii ei lähe enam; mida kauemine wiiwitame, seda raskemaks läheb töö, sest tegemata ei wõi ta jääda. Wanameelsete pilk ei ulatanud aga nende silmapilklistest isiklistest tuludest üle, nad ei mõelnud homse peale. Nad ei öelnud enesele: Mida sa täna ei anna, pead homme kahekordselt andma.
Wabameelne tiib nõudis kõige pealt talupoja majanduslise aluse kindlustamist. Pärisorjuse kaotamisest saadik, kus mõisnikul talupoja elatamise eest enam mingit wastutamist ei olnud, sest et tal sellest tulu polnud, oli wiimane maa poolest täieste linnupriiks saanud. Mõisnik ajas ta kohast wälja, wõttis maa omale — mingu talupoeg, kuhu tahab! Sel kombel häwitati Eestimaal, nagu tuttaw, terwed suured külad ära. Talupojal, kes igatahes pidi kartma, et ta talust ilma jääb, polnud sel kombel kõige wähematki sisemist sundi, oma põllu ja aasa eest mingit hoolt kanda; ta ajas päewast-päewa läbi ja kurnas maad ära. Taheti seepärast talupoja majanduslist seisukorda tema enese kui ka mõisa tulul tõsta, siis oli waja talle rohkem asumise-kindlust muretseda. Lähem samm sellel sihil wõis olla, et mõisniku õigust, oma maad talupoja alt igatahes ära wõtta, kitsendati. See wõis kas seeläbi sündida, et kaua-aegsed wõi koguni põlised kontrahid mõisniku ja talupoja wahel seaduseks tehti, wõi weel põhjalikumalt seeläbi, et mõisnik oma maast teatawa kindla osa üksnes talupoegade tarwitada määrab, ilma et tal õigust oleks, seda otstarbet oma talul muuta.
Wabameelsete poolt ilmusiwadki säherdused ettepanekud. Iseäranis wiimane sai terwes seaduse- andmises kõige tähtsamaks. Oh, seda wihatormi, mis wanameelsete poolt nüüd lahti peases! Nende omandust taheti puutuda! Nendelt taheti õigust ära wõtta, enda isikliku omandusega teha, mis tahawad! Hurjutades näitasiwad nad talurahwa priikslaskmise seaduse peale, milles kõik maa selge sõnaga nende ilmpuutumata, ärawõtmata omanduseks oli tunnistatud, — jah, nad olla ju talupojale priiuse just sel tingimisel andnud, et nad enda liikumata wara wastuwaidlemata peremeesteks jääwad!… Pikkade, suuremalt osalt kirgliste wõitluste järele wõitis wiimaks siiski wabameelsete niisama tarwilik, kui loomulik paranduse-nõue, kui ka mitte ilma tähtsa kitsenduseta: tehti otsuseks kõike maad, mis aastal 1846 talupoegade all olnud, talurahwa maaks tunnistada, kuid kuues osa sellest maast pidi mõisniku waba tarwitamisewoli alla jääma, et ta selle peale tarbe-korral mõisa sulased wõiks elama asutada.
Niisama wisalt pidasiwad wanameelsed „wabast kontrahist“ kinni, mis priiuseseadusega maksma hakanud ja mõisnikule nii palju tulu, talupojale nii palju kahju oli toonud. Et „wabast“ rendilepingust seal juttugi ei wõi olla, kus üks pool teise majanduslise ülewõimu all seisab, oli wabameelsetele ammugi selgeks saanud. See „waba kontraht“ oli just talupoja langemise üks peapõhjustest, ning maapäewadel oldi ju koos, et talupoja seisukorda parandada. Leiti, et endine wakuraamat talupoega mõisniku pigistuste eest palju rohkem oli kaitsnud kui nüüdne waba leping „waba wõistluse“ põhjusmõttel. Seepärast oli ka tulewikuks seaduse-paragrahwisid waja, misläbi — wähemast teorendi kohta — talupoja rendikohused selgete arwudega ära on määratud. Ka see ajakohane nõue küpses otsusele.
Rüütelkonna otsuste peale mõjusiwad tähtsamalt, kui see sellele meeldis, riigiwalitsuse juhtiwad, parandawad, laiendawad ja korraldawad määrused. Oh neid komisjonisid, mida teoksil olew seadus ära pidi igama, enne kui ta küpseks wiljaks sai! Rüütelkond oli omapoolse seaduse-proowi, paljude wõitluste järele isekeskes ja wäliste wõimudega, riigiwalitsuse käsul 1849. aastaks walmis teinud. See ei läinud aga sel kujul läbi ja anti ühe komisjoni kätte täiendada ja parandada, kes kroonu kui ka mõisnikkude asemikkudest kokku oli seatud ning Tallinnas asus. Nüüd läks ta Peterburis ühe kroonu-komisjoni kätte, milles ka jälle mõisnikkude wolimehed töötasiwad. Kõige kibedama tuleproowi pidi seadus aga wiimaks nõndanimetatud Läänemere komisjonis Peterburis läbi tegema, kus teda jälle täiendati ja muudeti, enne kui ta riigi nõuukogu kätte heaksarwamisele jõudis. Alles 5. juunil 1856 oli uus „Eestimaa talurahwa seadus“ nii kaugel, et ta Kõigekõrgema kinnituse sai.
Kuid maksma ei pandud teda seepärast weel mitte. Teda oli enne waja Saksa ja Eesti keelde tõlkida. See töö toimetati järgmisel, 1857. aastal ära. Makswusesse pidi seadus Jüripäewal 1858 astuma. —
Tume kõmin, et Keiser uuele seadusele „käe juba ammugi alla teind,“ lagunes talurahwa seas juba ennem laiale, kui see wast oli sündinud. „Tuimal“ talupojal on head kõrwad, kui midagi õhus heljub, millest ta omale hädas abi loodab. Aga — lisati umbusklikult juurde — saks hoiab seadust meie eest salajas. Kindlamaid tõendusi selle kohta, et oodatud seadus tõeste olemas ja et ta ka tõeste maksma pandakse, hakati alles 1857. aasta kewadel saama. Siin ja seal oliwad mõisnikud talupoegadele juba ise tunnistanud, et säherdune uudis tulekul, nimelt sel puhul, kui neilt ühte wõi teist kergendust oli mindud paluma. Talupojad lähenesiwad mõisawanematele säherduste soowidega just sel kawalal mõttel, et neilt midagi uue seaduse kohta kuulda saada. Ja tihti läks nende nõu korda.
Juuru kihelkonnas sai alaline janunew pärimine uue seaduse järele osalt seeläbi kustutust, et Mahtra mõisa walitseja Rosenberg talupoegadele selge sõnaga wastas, et uus seadus peatselt tulekul olla. Mahtra peremehed läksiwad nimelt 1857. aasta kewadel mõisa, et uute kontrahtide tegemist nõuda. Ka neil keerles uus seadus peas ja ka nemad arwasiwad, et see juba Keisri tahtmisel peaks maksma, kuid mõisnikud ei taha seda teada anda. Muidugi nõudsiwad nad uute kontrahtide sisse seaduslisi kergendusi. Opmann seletas neile aga, ta ei wõida uusi kontrahtisid teha, sest et uut seadust waja olla ära oodata, mille määruste järele kontrahid tulla teha. Sinnamaani jääwat kõik wana wiisi, nii ka peremeeste orjuse- ja maksukoorm.
Mahtra meestel oli selle seletuse läbi, kui ta neile ka muidu ei meeldinud, kindlus käes, et mõisawanemad uut seadust enam salata ei püüa. Asi seegi! Mahtra peremeeste ja teiste käest, kes mõisast samasugused wastused saanud, lagunes rõemusõnum kaugele üle kihelkonna laiale. Kuid siiski oli ka umbusklikka küllalt, kes Uuetoa teomehega ütlesiwad: „Mis saks ei taha, see ei tule.“ Parun Heidegg näituseks polnud oma peremeestele weel poole sõnagagi wiiksatanud, et neil mingit uudist on oodata, ning paarile pärijale kostis ta oma karedal, pilkawal wiisil: „Kas teil, laiskworstidel, praegu küllalt hea põli pole? Wõi weel suuremaid kergendusi soowite! Siis sööksiwad ju täid teid ära!“
Parun Heidegg ise oli põlluseaduse uuendusetööst maapäewal elawalt osa wõtnud. Muidugi seisis ta wanameelsete „tagurlaste“ liigis, ja seal mitte wiimases reas. Ta polnud küll mitte suurem kõnemees, ei lasknud ennast ka mitte komisjonidesse walida, sest et ta oma pead ja keha raskema tegelise tööga ei raatsinud waewata; tema tugewus oli palju enam selles, et ta rüütlite ringkondades era-wiisil soowitawat „tuju“ oskas teha, nende arwamiste peale oma seisukohalt mõjuda, neile oma mõtteid pähe tuupida ja nende enda arwamisi, kui need wabamat wärwi kandsiwad, kõigutada ja kukutada. Niisugust misjonitööd tegi ta suure õhina ja osawusega niihästi kodus oma lähemate naabrite seas, perekondlistel kooskäimistel, kui ka Tallinnas maapäewade ajal klubis, wõerastemajas ja Petenbergi wiinakeldris, tuttawas „magusas augus“[2], klaasi weini ning austrite juures.
Parun Heideggi arwamise järele oli, nagu teada, talupoeg ise oma wiletsa elukorra, oma waralise ja waimlise häda juures süüdlane. See kõik tuli tema tuimusest, laiskusest, hooletusest. Talupoega ei wõinud mingisugused kergendused aidata — ei, waid need pidiwad ta weel hoopis ära rikkuma. Parun Rüdiger Heidegg oleks hea meelega talupoja töö- ja maksukoorma suurendamise ning kõiksugu karistuste kõwendamise poolt olnud, kui seda maapäewal oleks juletud ette panna. Ta wõitles kõigest jõuust põlise kontrahi, talumaa omawolilise ärawõtmise õiguse kitsendamise, talumaa äramääramise, teoorjuse kergendamise ja talupoegade waba liikumise laiendamise wastu. Kõik seletused ja harutused, mis nende õiguste poole käisiwad, põrkasiwad tema rinna küllest tagasi, kui oleks seda weel esiwanemate raudriie katnud. Ainus asi, mis teda ja temasuguseid wiimaks siiski poolikule järelandmisele sundis, oli kartus, et riigiwalitsus uuenduse-töö rüütelkonna käest wõi wähemast tema juhtiwa mõju alt ära wõtab — mis ju ka osalt sündis — ning seaduse walmistab, mis wabameelsete nõuetest weel palju kaugemale läheb. —
Nagu mujal, nii polnud ka X. walla talurahwa seas terwel 1857. aasta talwel muud põnewamat jutuainet, kui uus seaduseraamat. Et parunilt selle kohta midagi teada ei saadud, siis katsuti opmanni juures õnne. Kuid see oli herraga täieste ühte laadi mees: uhke, kõrk, kinnine, talupoja wastu kaastundmuseta. Pealegi oli tal peremehelt kindel käsk, uuenduse tuleku üle waikida, sest „kes kurat teab, mida need wastased nadikaelad omale pähe wõtawad!“ Opmann Winter andis siis küsijatele weel tüsedama wastuse kui mõisnik ise: ta näitas neile oma jämedat keppi ja kostis: „Seda toob teile uus seadus!“…
Piinati siis alamaid sundijaid küsimistega. Kuid need ei teadnud isegi midagi selgemat. Kubja-Prits wõttis omale küll wahel näo ette, kui peituks terwe seaduseraamat oma 1315 paragrahwiga tema peas, kuid see oli paljas halpimine — tema kui kõige noorem sundija ei teadnud asjast rohkem kui talupojad isegi. Seepärast jättis ta oma tulewase äiagi, kes teda kõige wisamalt püüdis wälja uurida, tumeda tõe ja palja wale wahele waakuma.
Nelipühi teisel pühal pärast jumalateenistust sai Uuetoa Jüri Ants Tertsiusega kirikukõrtsi ees kokku, kus ta Maidla talitaja Ants Piibuga ja Koka Madisega, Atla talitaja abilisega, juttu westis. Nende jutu-aineks oli muidugi jälle „uus wakuroamat,“ nagu rahwas tawaliselt hiljuti ilmunud seadust kutsus, ning Mahtra talitaja kutsus mõlemat ametiwenda kirikherra juurde kaasa, et „kuulda soaks, mis koguduse hingekarjane waimupäewadest lausub.“
„Noh, sina tunned kirja — mene sina eel, meie poeme tagajärel ukse wahelt sisse,“ otsustas Maidla talitaja.
„Sina, Jüri, wõiksid koa mesti lüia, et meid rohkem oleks, kes kirikherra seletust kuulewad,“ pajatas Sepa Ants, sugulasele teretamiseks kätt andes.
„Mina põle ju walla-ametnik,“ wastas see.
„Mis sest! Oled ju peremees; eks asi puudu sinusse niisama kui meissegi.“
Et õpetajal aga weel surnuid matta, pruutpaarisid laulatada ja lapsi ristida oli, mis tüki aega wõttis, siis läksiwad mehed niikauaks kõrtsi keelt kastma ja piipu panema. Kõrts seisis ka siin, nagu enamiste igalpool, otse „kiriku külle all“, waewalt mõni sada sammu wiimasest eemal. Ainult kiriku ümber kaswawad lehtpuud ja põesad, mille pungad praegu pakatama lõiwad, lahutasiwad mõisniku puskarihallikat Jumala pühakojast. Tõsiselt waatas kiriku madal, jäme torn, piilusiwad ta lihtsad, halli krohwiga müürid puude ja põesaste wahelt pikalt ja laialt tolmuse tee ääres trooniwa tuhmi, pilpakatusega kiwise hoone peale maha, mille uksest ja aknast kibe piibusuits ja läila wiinahais pikkamisi wälja kewadese õhu sisse imbisiwad. Tume, läkastama panewa õhuga täidetud awar ruum oli rahwast puupüsti täis. Suurem hulk seisis; istujaid oli ainult pika laua peal, mis ukse kõrwalt, akna juurest, teise seinani ulatas. Leti ees, mille luuk ülesse tõmmatud, walitses elaw tungimine. Kõrtsmik laskis aeglase rahuga suurest ankrust wasksete mõetude sisse wiinaköögi puhastamata alkoholi-sodi nõrguda. Waesed wäsinud talupojad, kes kirikus poolteist tundi üksteise najal tukkunud, ärkasiwad siin jälle wäheseks ajaks elule, et mõne aja pärast weel unisemalt ja uimasemalt koju poole waaruda.
Nagu paaril pühapäewal ennemine, nii oli ta täna kõrtsis, selle esisel ja kiriku ümber waljuste jämawaid, erutatud salkasid märgata. Harutati tänagi teistest waldadest ja kihelkondadest saadud sõnumid. Ja need oliwad huwitawad küllalt, sest mitmes kohas oli kuulu järele awalik tõrkumine abiteo tegemise wastu peale hakanud, nõnda nimelt Kose kihelkonnas mitmes wallas, nagu Ojasuus, Orus, Uuemõisas, Tammikus, Tuhalas jne., ning kus seda weel polnud sündinud, seal pidi warsti teiste eesmärgi järele tehtama. Nagu äkiline maruhoog näis üle maa käiwat, ja kuhu ta weel ei ulatanud, seal kuuldi eemalt tema hulgumist ja tunti hinges nagu sala wapustust. Ikka tõsisemaid, tumedamaid nägusid, ikka ähwardawamalt wahtiwaid silmi wõis rahwasalkades igal pool märgata.
Kui Mahtra talitaja oma seltsimeestega kõrtsist wälja astus ja kirikule lähenes, nägi ta, kuda õpetaja Berg parajaste pikaldasel, mõedetud käigul, ametikuub seljas ja sametist müts peas, koju poole sammus. Kirikumõis, ühekordne kiwimaja laia, madala peatrepiga ja rõduga, oli üsna kiriku lähedal, õrnal noorusel puhkewate aiapõesaste ja puude wahel. Mehed astusiwad tagumisest uksest sisse —Ants Tertsius eel, teised ükshaawal ja pikkamisi tagajärel.
Neil oli ruumikas, lihtsas toas, kus õpetaja rahwast wastu wõttis, natuke aega oodata; siis ilmus õpetaja Berg, kellel kirikukuub seljast wõetud, oma priske, mõnusa Lutheruse-näoga. Wilu lahkusega küsis ta Mahtra talitaja soowi järele, sest see oli ette astunud, kuna teised peale alandlikku kumardamist ukse juurde seisma jäiwad.
„Tulime kirikherra palwete selle uue seaduse pärast,“ algas Sepa Ants. „Kui kihelkonna-kohtuherra meile Jüripäe raamatud kätte andis, siis ütles, et kui teie ise aru ei soa, siis peab kirikherra teile ära seletama.“
„No, mis asjast te siis aru ei saa? Sina, Ants, oskad ju lugeda; eks sa loe seadust neile ette, kes lugeda ei oska!“ wastas õpetaja ja wajus kirjutuselaua ees olewa leentooli peale.
„Oskan lugeda küll,“ wastas talitaja, „aga saksad ei oska wist seekord heaste lugeda. Meie loeme sedasi, nemad sedasi. Seal on 127. numbri all, et kel 9 tiinu põllumoad on, peab 250 hobuse- ja 250 inimese-päewa tegema, ja ei ole waimupäewi ega teise inimese päewi ega lõikuse-päewi ühtigi.“
„Soo, kuhu need siis jääwad?“
„Eks nad jää ära.“
„No, kes siis Mahtra ja Maidla herra sõnniku wäljale weab, lõikuse lõikab ja kardulid üles wõtab?“
„Eks meie,“ wastas Ants.
„Aga teie tahate selle eest raha saada.“
„Noh, raha on sakste taskus küll olnud, eks taha meie taskus koa olla.“
Õpetaja tõusis üles ja astus raamatukapi juurde.
„Ma ei ole seda uut seadust küll mitte weel lugend,“ ütles ta kapiust lahti keerates ja silmadega seaduseraamatut otsides, „aga ma ei usu mitte, et seal waimupäewi ülewal ei seisa. Mis paragrahw wõi ‚number‘ see oli, mis sa nimetasid?“
„Sadakakskümmendseitse,“ wastas Sepa Ants.
Õpetaja ulatas raamatu kapist, wiis ta laua peale ja otsis küsitawa seaduse-punkti üles. Luges mees, ja luges. Tükk aega wahtis raamatusse ja ei lausunud sõnagi. Wiimaks hakkas raamatut mujalt sorima. Ta nägu hakkas ikka enam imestust awaldama, ja et ta seda wist ei tahtnud näidata, siis toetas ta põse käe najale.
„Selles punktis ei ole tõeste mitte abitegu nimetud,“ ütles ta wiimaks.
„Sellepärast! Aga saksad nõuawad seda ikke edasi!“
„Küll see on wist kuskil teises kohas ülewal, et teie abitegu nii kaua weel edasi teete, kui maad ära on mõedetud,“ arwas õpetaja.
Ants tähendas, et nii palju kui tema raamatut uurinud, abitegu kuskil ülewal ei olewat.
„Noh, seda saate ja warsti kuulda,“ lõpetas õpetaja Berg, keda wist lõunasöögile oodati. „Mahtra herra tuleb warsti mõisa, küll ta teile siis ise uut seadust kuulutab. Küll te siis näha saate, missugune ta on.“
Ta tõusis üles ja andis seega peremeestele märku, et nad ära läheksiwad. Atla, Maidla ja kolmanda mehe olekust oli ta küsimata märganud, et need Sepa Antsuga ainult kaasa tulnud.
Selle wäärtuseta seletusega pidiwad neli tõeotsijat seks korraks leppima. Waikides, kulmud kortsus, astusiwad nad kirikumõisast wälja. Naerataw kewadene päikene ja põesastes siristawad warblased wõtsiwad neid nagu pilgates wastu… Wärawas ootas suurem trobikond uudishimulisi kirikulisi, kes nende nõuust kuulnud ja nende sisseminekut näinud. Need piirasiwad neid sedamaid ümber ja pärisiwad õpetaja seletuse üle otsust.
„Kirikherra ütles koa, et uues wakuroamatus abitegu ülewal ei ole,“ wastas Uuetoa Jüri kuuldawa healega.
„Wõi ütles!“ kajasiwad healed wastu. „Noh, siis on ju ikke õige, mis rahwas ütleb, et Keiser on abiteo ära kaodand.“
„Kirikherra ütles aga weel, et abitegu ehk kuskil mujal ülewal on, ja käskis oodata, mis saksad ise meile ütlewad,“ lisas Mahtra talitaja juurde.
Pilkawad ja osatawad healed saiwad selle üteluse järele kuuldawaks:
„Mis saksad ütlewad ise? No jah, need on jo need parajad, kes meile õigust reagiwad! Eks saksad ole meile seadust juba seletand! Eks me nende seletust juba tea! Miks siis kirikherra ise ei seleta? Eks kihelkonna-kohtuherra ole öeld, et kirikherra peab seletama!“
Ja teised suud kostsiwad:
„Nagu kirikherra saks ei ole! Kas tema julgeb meile muud öelda kui seda, mis teised herrad ees ütlewad ja mis nad teda käsiwad reakida! Kirikherra jo ise koa mõisnik! Kas ta ei oska meid küll noomida, et peame ikke alandlikud olema ja mõisawanemate käsku täitma ja kõigega rahul olema, mis saks ja Jumal meile peale panewad… Ärge rumalad olge ega arwake, et kirikherra talupoja poolt on ja meie eest reagib!“
Kuna Ants ja tema seltsilised endid rahwahulga seest pikkamisi wälja poetasiwad, et oma hobuste juurde minna ja kojumineku peale mõelda, harutasiwad erutatud inimesed kirikumõisa wärawas asja weel kaua edasi. Ja kui nad wiimaks laiale läksiwad, kandsiwad nad — nagu see säherdustel kordadel ikka sünnib — teateid rahwa sekka laiale, millele nad ise midagi juurde lisanud. Et iga kuulja ja edasirääkija ka omalt poolt lisandusi teeb, siis kogub tõetera ümber nii paks kord luulet, et esimest enam ei näegi. Kui Uuetoa Jüri tähendas, kirikherra öelnud, et uues wakuraamatus abitegu ülewal ei olla, siis lagunes tund aega hiljemine kirikuliste seas jutt laiale, kirikherra öelnud, et uues wakuraamatus abitegu keelatud olla ja et saksad seda talupojalt nõuda ei tohtida. See oli muidugi wesi talupoegade weski peale — jällegi kinnitus, et saksad seadusest üle püüawad astuda! Et üleüldine ärewus sel wiisil ainult kaswas, on arusaadaw. —
„Nüid põle enam muud nõuu,“ ütles Sepa Ants, kui nad koos edasi kõndisiwad, „kui pean linnatee warsti jalge alla wõtma. Mul seal hea tuttaw kaupmees — Hermanni herra, tunnete teda ehk — kolme keele peale koolitud — pärin õige selle käest weel seletust. Ehk soan linnas koa Wene keeli seaduse kätte — seal ometi peab õigus sees olema.“
Teised kiitsiwad nõuu muidugi heaks. Kuna nad asja harutades edasi sammusiwad, nägi Uuetoa peremees oma sulast teise nooremehega ühe wankri najale toetawat ja juttu ajawat. Et nad nende just mööda oliwad minemas, siis silmas ka Sepa Ants Päärnat ja pakkus talle teretamiseks kätt, kuna kõik seisatama jäiwad.
„Noh, mis uus wakuroamat teeb?“ küsis Uuetoa sulane. „Kas õpetaja seletas ää?“
Meeste tusased näod andsiwad talle wastuse.
„Mõni wingerpuss peab selle tühjaga ikke olema,“ kõneles Wõllamäe Päärn edasi, „sest ega muidu saksad isegi kartma lööks. Kui juba aakenrehtel hoobid andmata jätab — siis on jo wiimne päew käes.“
„Kellele ta siis hoobid andmata jät’?“ küsiti.
„Siin minu leeriwennale — Ansu waname’ teomees Purilast. Sina, Jüri tunned teda jo! Eks tema mees ole juba uue wakuroamatu pärast herraga kohut käind. Pidand aakenrehtli juures pinna peale soama — old juba kõhuli pingi peal ja soldatil witsakimp käes — aga ei ühti! Lastud terwe nahaga minema. See pole muud kui kartus. Ei nad julge wist liig õelaks minna, muidu tõuseb kära, ja siis on pettus wäljas.“
„Mispärast sa mõisaga kohut käisid?“ päris Mahtra talitaja.
Purila noormees nuuskas naerdes nina.
„Eks naise päewade pärast. Mis tarwis sulase naine mõisa päewi teeb, kui tal mõisast põldu ega sauna käes põle? On jo kuulda, et põle waja teha. Nii seista uues wakuroamatus. Mul noor naine kodu — miks, tulise pihta, pean teda päewi laskma teha? Wõtsin siis kätte ja käisin kihelkonna-kohtu ja pärast aagrehi läbi.“
„Ja taheti naha peale anda?“
„Noh, wägise!“
„Ja siiski said terwe tagumise nahaga tulema?“
„Mitte täpet ei tehtud peale!“
Meeste nõudel jutustas Purila mees oma loo ära.
Uuetoa Jüri sai pühapäewal, 25. mail, Juuru kiriku juures Mahtra talitajaga, oma sugulasega, jälle kokku, ja, nagu sel ajal peremeeste wahel kunagi, kaldus nende jutt sedamaid jälle uue seaduse peale.
Sepa Antsul oli Jürile mõndagi jutustada. Tal oli waheajal Mahtra opmanniga asja üle uueste sõnawahetust olnud ning linnas oli ta ka juba käinud, et tuttawalt kaupmehelt, kes „kolme keele peale koolitud“, nõuu küsida.
„Läksin pärast pühi mõisa opmanni käest ohri wahetama“, jutustas Ants kirikuaias lopsaka pärna all Jürile. „Wiisin temale suuri ohri ja wõtsin tema käest moa-ohri wasta. Oleme just asjaga joonel, kui opmann korraga ütleb:
„Kuule, Ants! Miks sa nelipühis kirikherrale uut seaduseroamatut undrehti seletasid?“
„Kuda ma undrehti seletasin?“
„Noh, sa olla öeld, et kellel üheksa tiinu põllumaad on, see teeb 250 hobusepäewa ja 250 inimesepäewa, ja muid päiwi põle ühtigi. Seda juttu on nüüd terwe kubermang täis!“
Mina wasta:
„Ei mina seletand kirikherrale kedagi — käisin kirikherralt ise seletust palumas, ja kirikherra ütles sedasama, mis seaduse-roamatus 127. punkti all seisab.“
„Ants, Ants,“ wastab mulle, „ää hakka oma nahka turule wiima! Sinust on weel kangemaid mehi olemas! Kirikherra on öeld, et sa seadust nõnna seletand, et abitegu enam põle; kas tead, Ants, kui sa nüüd kohtusse lähed, siis upud kui wette! Seda ütles Paunküla herra. Tead isegi, et Paunküla herra nüüd Triigi herra asemel ajuti aagrehiks on. Küll tema teab, mis ta sinuga teeb.“
„Sain küll aru, et mind hirmutama hakkas,“ rääkis Ants Tertsius edasi, „aga wõi ma siis nii arg mees olen, et kohe saba jalge wahele tõmman ja alla wannun!… Juba teine päew wõtsin linnatee ette. Seaduseroamat muidugi koasas. Mõtlesin, et linnas kuskilt Wene keeli roamatu soan, aga mitte kuskilt…“
„Kust sa seda siis küsimas käisid?“
„Landrihti-kohtus. Ei wõetud jutulegi! Kõik kohtuherrad mõisnikud — tee, mis tahad! Üks kärkis peale: ‚Sa, oinas, ei osta jo moakeeltki lugeda, mis sa siis Wene keeli roamatuga teed?‘… Läksin siis kriidikassa teendri käest nõuu küsima. See oli koa wäga uhke herra. Wastas, et tema üksi mõisnikkusi jutule wõtab… Põld siis muud, kui läksin oma moa keeli roamatuga kaupmehe herra juure.“
„No, mis see lausus?“
Ants wangutas mõrudalt pead.
„Ei targemat kedagi! See mees tegi, nagu oleks ma teda läind wargile kutsuma wõi temale wargust pakkuma… Wõtan seaduseroamatu wälja ja palun, et ta mulle ära seletaks, mis 127. punkti all orjusest seisab. Tema wasta:
„Peida ära! Ei mina taha surma-tunnini raudu kanda! Ei mina tohi sulle mitte ühte sõna reakida!“
„No noh, see on ju Keisri seadus, miks sellest ei tohi siis reakida?“
„Jumala pärast, mitte sõna! Sooropo[1] on jo kõwaste ära keeland, et kui koolitud mees talupojale see roamatu ää seletab, siis ta kannab rauad surma-tunnini. Sina ää püüa sellest roamatust kedagi kätte soada.“[2]
„Ja nii jäigi?“ küsis Jüri.
„No jah! Tule linnast niisama targalt tagasi, kui sinna läksid!“
„Kas põle kurat lahti!“ wandus Uuetoa peremees petetud näol. „Seadus on, aga seletajat kuskil pool põle! Just kui oleks mõni sala-asi!“
„Ja, ja,“ wangutas Ants pead. „Sakste käsi on raske.“
„No, mis siis nüüd nõuuks wõtta? Mis Mahtra mehed mõtlewad?“
„Mind on esmaspäewaks mõisa kutsutud — herra olla seal,“ wastas talitaja. „Eks soa näha, mis see lausub. Mehed tahawad uusi kontrahtisi nõuda ja nüüd kõige pealt sõnnikuweost lahti soada. Tulewad wist täna õhta minu juure jälle kokku ja tahwad aru pidada.“
Uuetoa peremees wahtis mõttes maha.
„Kas tead, Ants.“ ütles ta siis pead tõstes. „Wõta mind õige koa wankri-otsale ja wii Mahtrasse! Ma tahaks kõigest wäest teada soada, mis teie saks homme reagib. Homne päew läheb küll jälle wett widama, aga nõnna umbkotis edasi elada — see põle koa midagi!“
„Heameelega,“ kostis Sepa peremees. „Wankris ruumi küll — olen noorema pojaga üksi kirikus.“
Jüri saatis ema hobusega üksi koju ja sõitis Antsuga Mahtrasse. Homme tahtis ta sealt jala koju minna.
Õhtu tuli talitaja juurde hea hulk peremehi kokku. Niihästi nende nägudelt kui ka nende jutust oli iseäralist tumedat, trotslikku kõwadust märgata. Neil kõigil oli pikema wõitluse järele iseenesega korda läinud, oma lihasse ja luusse kaswanud orjakartust mõisa eest nii kaugele maha suruda, et nad saksaga rind-rinna wastu, pea-pea wastu tahtsiwad astuda, et oma õiguste eest wõidelda — wisalt, järelandmatalt. Ja seda julgust, kindlust ja kõwadust toetasiwad nad selle teadmise peale, et seadus nende poolt on. Et ta nende wastu oleks, polnud keegi selgeks teinud, saksad ka mitte, ja et ta nende wastu polnud, siis pidi ta nende poolt olema. Paljugi, mis saksad wastu waidlewad! Wõi need talupojale kunagi head on soowinud!
Iseäralist uudist seaduse enese kohta arupidamisel ette ei toodud. Kindlaks otsuseks sai niipalju, et sõnnikuweole kõik wastu tahtsiwad panna. Et seda wastupanekut mõisnikule mõjuwamalt awaldada, mõtlesiwad peremehed homme talitajaga koos mõisa minna. Wist kippus aga wana argtus üle öö paljude kallale, sest kui Sepa Ants teisel hommikul minekut tegi, seltsisiwad ainult seitse peremeest tema juurde, kes kaasa tahtsiwad minna. Põnewusega jäi Uuetoa Jüri nende tagasitulekut ootama. —
Konstantin von Helffreich, Mahtra ja Piiumetsa pärisherra, wõttis ainult talitaja jutule, sest et ta üksnes seda oli kutsuda lasknud; teised peremehed jäiwad mõisa-õue ootama, mis sõnumid Ants neile toob. Kui waja, tahtsiwad nad pärast teda koos ette minna.
Sepa peremees leidis walitseja kirjutusetoas mõisaherra ja opmann Rosenbergi mõlemad eest. Herra von Helffreichil näis aeg kallis olewat, sest ta hakkas, kui talitaja alandlikult teretanud, kohe asja otsast kinni ja püüdis wõimalikult lühidalt ja tõtates oma mõtteid awaldada.
„Opmann räägib mulle, peremehed olla uusi kontrahtisi nõund,“ algas ta. „Mis uusi kontrahtisi teie nõuate? Uusi kontrahtisi wõite alles siis nõuda, kui maad wälja on mõedetud ja ära takseeritud…“
Talitaja tahtis midagi wahele öelda, aga herra ei lasknud.
„Wait, nüüd räägin mina!“ ütles ta kulmu kortsutades. „Sina, Ants, seletada igal pool, et abitegu enam ei ole, ja oled ka teised uskuma pand, et waimupäiwi ja teise inimese päiwi enam põle waja teha. Teie olla ka juba kord wasta hakand ja abiteo tegemata jät. Teie õnn, et päewad pärast ära tasusite, sest see on suur rumalus, mis sina ise usud ja ka teistele õpetad. Kõik orjus jääb nii kaua wanaks, kui maad weel mõedetud põle…“
„Aga on ju teada antud, auulik herra, et uus seadus käimas on, ja uues seaduses abitegu enam põle,“ julges talitaja siiski wahele wiiksatada.
„Et teised mehed rumalad tainapead on,“ wastas mõisnik, „seda põle imeks panna; aga et sina, Ants, kes sa lugeda oskad ja ise talitaja tahad olla, niisama rumal oled ja weel teiste kihutajaks hakkad, seda ma põleks mitte uskund! Ka täna oled hulga mehi siia kaasa toond. Sina nad muidugi kutsusid. Mis need seal õues õiete tahwad?“
„Ei mina ole neid kutsund, auulik herra, nad kõik tulid ise,“ wastas Sepa Ants. „Ja mis nad tahwad? Eks herrad küsi nende endi käest järele!“
„Mul ei ole aega — pean kohe ära sõitma,“ kostis herra von Helffreich, kuna ta sõrmedega kärsitult laua peale trummeldas. „Sina ütle mulle, mis neil täna jälle südame peal on — kas uued kontrahid üksi, wõi weel midagi?“
„Eks nad taha sõnnikuweo poolest kergendust soada,“ wastas Ants, „ja uusi kontrahtisi muidugi koa.“
„Ja sina ise? Mis sina soowiksid?“
„Mina? Noh, ega kergendused mullegi köha teeks.“
Mõisasaks tõusis püsti ja astus Antsu ette.
„Pane nüüd tähele, mis ma sulle ütlen, ja ütle seda ka teistele: Kõik orjus jääb Mahtra mõisas wana wiisi, senikaua kui teile käsku antakse, et uusi kontrahtisi tulete tegema. Teil põle ka wist kaua oodata, sest ma loodan, et meie maad juba Jaagupi-päewaks mõedetud saawad.[3]… Mis teil muud weel rääkida on, seda rääkige opmannile; mina pean ära sõitma.“
Ta pööras mõne Saksa keeli sõnaga Rosenbergi poole; see ruttas uksest wälja ja hüüdis kutsarit, kes mõisa-õues hobuseid jalutas. Tõld sõitis sedamaid treppi. Ilma talitajat wõi wäljas paljaste peadega seiswaid mehi enam tähele panemata, andis mõisnik, jalg tõlla jalgraua peal, walitsejale weel mõne juhatuse, istus siis peale ja sõitis ära.
Sepa Ants oli waheajal wälja meeste juurde astunud, kuna opmann tuppa tagasi läks.
„Ikke üks ja seesama — woata eest wõi woata takka,“ ütles talitaja peremeestele. „Ei taheta uutest kontrahtidest teadagi; orjus jääb ikke orjuseks.“
„Mis ta sõnnikuweost reakis?“ küsis Arusepa peremees.
„Peame wedama, mis muud!“
„Raha eest wõi?“
„Wõi raha eest!“ naeratas Ants mõrudalt. „Kui kiwid mõisa-õues raha oleks, siis ehk antaks. Abitegu jääb abiteoks, sõnnikuwedu sõnnikuweoks. See oli ta wiimane sõna, mis teile pean teada andma.“
„See on seaduse wasta!“ hüüdis Tilli Otto ägedalt. „Meie ei lase oma õigust ära wõtta, mis Keiser meile on and!“
„Ennem annan koha käest ära ja suren nälga,“ seletas Adra Hindrek.
„Mina kah! Mina kah!“ lisas üks ja teine juurde, sest Hindrek oli kõigil nagu südamest rääkinud.
„Sina, Ants, mine sisse ja ütle opmannile, et meie sõnnikut wedama ei tule,“ pani Pärtle peremees ette.
„Mine jah!“ sundisiwad ka teised. „Kas wõetagu meie pea otsast — oma õigust tahme kätte soada!“
Kõmisew kindlus kuuldus meeste sõnadest ja seda kindlust awaldasiwad ka nende tõsised, julged näod.
„Kas keegi teist ei taha sõnnikut wedada?“ küsis talitaja, kellele meeste wahwus nähtawalt meeldis, kes aga ettewaatuse pärast selgusele tahtis jõuda, kas nende otsus ühine on.
Kõik kinnitasiwad weel kord ühest suust, et nad sõnnikuweost lahti lööwad. Selle otsusega läks Ants Tertsius tuppa opmanni juurde.
Rosenbergi isand, keskealine, tugewa kehaga, punase näoga mees, istus laua taga ja pani raamatuid kinni, mis saks siin olles läbi waadanud ja laua peale lahti jätnud.
„Noh, mis weel?“ küsis ta, ilma et nägu tulija poole oleks pööranud.
„Mehed lasewad öelda, et nad ennem kohad käest ära annawad ja nälga surewad, kui õiguse wasta mõisa sõnnikut tulewad widama,“ wastas talitaja.
Opmann kargas tooli pealt püsti.
„Kas nad hullud peast on? Kas sa neile siis ei öeld, mis herra praegu rääkis?“
„Ütlesin küll.“
„Ja tahawad siiski sõnnikuweost lahti lüüa?“
„Jah.“
Opmann tormas uksest wälja.
„Mehed, tulge seie!“
Pikkamisi hakkasiwad mehed aida poolt mõisamajale lähenema. Opmann wõis juba nende nägudest näha, et talitaja oma tõendusega ei liialdanud: tume, wihane tõsidus paistis kõigi palgelt.
„Kas tulete sõnnikut wedama wõi mitte?“ karjus opmann maja-ukse alt.
„Ei tule!“ oli igaühe wastus.
Walitseja keeras kanna pealt ringi ja astus tuppa tagasi, talitajat enese järel jälle sisse kutsudes.
„See on kõik sinu, kuradi, tegu!“ hüüdis ta Antsu wastu. „Sina oled neile pähe toppind, et abitegu enam ei ole, ja nüüd näed, mis wilja su ässitamine kannab!… Seisa seal ja oota!“
Ise hakkas laua taga krabinal kirjutama. Ajas suure pika poogna Saksa keeli kirja täis, murdis kokku, lõikas ümbriku, pistis kirja sisse ja pani laki ja petsatiga kinni. Lõppeks adress peale.
„Lähed ja wiid selle kirja homme haakenrihtri juure,“ pööras talitaja poole.
Antsul asub sala hirm hingesse. Küllap see wist kaebtus tema peale on, et ta teistele seadust seletanud! Ja talle tuleb ka opmanni ähwardus meelde: „Kui sa nüüd kohtusse lähed, siis upud kui wette.“
„Ei mina lähe,“ wastab põigeldes, „soatke mu waimupoiss, see oskab käia küll!“
„Wait! Sina ise lähed!“ kärgatab opmann. „Aga mitte üksi: need seitse peremeest, kes sõnnikut ei taha wedada, lähewad ka; anna neile käsk kohe kätte!“
Ants püüab lepitust sobitada.
„Opmanni herrad kirjutasid wist selle uue seaduse pärast aagrehile? Seda põleks tarwis old, sest kui mina ees kõik wana teo ära teen, siis peawad teised koa tegema! Ja kui opmanni herrad nende meeste peale seal wäljas kaebawad, siis ehk oleks parem, kui soaks kõigi Mahtra peremeeste käest järel küsitud, kas nad sõnnikut tahwad wedada wõi mitte. Wõib olla, et ükski ei taha, noh, siis peawad jo kõik kohtu alla minema.“
Opmann mõtleb talitaja ettepaneku üle järele ja leiab selle sündsa olewat. Õige küll: waja enne teada, mis teised peremehed, kelle arwamist weel teada pole, otsustawad; wastupanijad wõiwad siis kõik koos kohtusse minna.
„Hea küll,“ pöörab ta jälle Antsu poole, kuna ta kaebekirja laua pealt tagasi wiskab, „kuula siis kõigi käest kohe selgeste järele, mis nõu neil sõnnikuweoga on, ja tule ütle mulle, ehk soada oma abimehega sõna!“
Selle ülesandega lahtus Ants Tertsius Mahtra opmanni juurest.
„Kästi teid homme aagrehi juure minna,“ ütles talitaja wäljas meestele, „aga mina palusin wasta, et waja enne teiste peremeeste tahtmist koa järele küsida, siis wõiwad kõik ühes summas kohtusse minna. Jäi siis nõnna. Soab näha, mis teised arwawad.“
Antsule juhtus käsuga, mis ta opmannilt saanud, wäike eksitus, millel paha tagajärg oli. Kuna Rosenberg oli nõudnud, et talitaja temale teiste peremeeste meeleolu üle kohe, see on, weel täna ehk homme hommiku wara, igatahes aga nii aegsaste teatuse toob, et sõnnikuweole wastupanijad ikka weel homme, 27. mail, haagikohtuniku juurde wõiksiwad minna, — arwas Ants, et opmann homsest kohtupäewast enam kinni ei pea, waid temalt enne soowitud teatust ootab ja siis uue kohtussemineku-päewa määrab. Siiski oli Antsul kui hoolsal ja sõnakuulelikul talitajal nõu, opmanni käsku „kohe“, see on, wõimalikult weel täna täita; kuid koju jõudes pidi ta kuulma, et ta kõige parem lehm karjamaal haigeks jäänud. Selle tohterdamisega kulus tal aeg nii käest ära, et ta sel päewal enam teisi mehi ei saanud ülekuulamisele wõtta.
Nõnda sündis, et opmann, kes kaebajana ise ka kohtus tahtis olla, teisel hommikul ilma talitaja aruandeta haagikohtuniku juurde sõitis. Muidugi ei leidnud ta sealt talitajat ega muid peremehi eest, ja wihaselt pööras ta koju tagasi. Niihästi tema kui ka haagikohtunik pidasiwad seda ilmumata-jäämist talitaja kui ka teiste peremeeste pahatahtliseks wastutõrkumiseks. —
Tumedate nägudega oliwad mehed tee mõisast külasse ära käinud. Sõna „aagreht“ rõhus neil raskeste südame peal. Siiski jäiwad nad oma otsuse juurde kindlaks, arwatawa õiguse peale toetades sõnnikuweo-päewi mõisa mitte tegema hakata — tulgu, mis tuleb! —
Selle Mahtra meeste otsuse wiis Uuetoa Jüri ainuma uudisena õhtuks koju.
Waewalt oli külas kuulda saadud, et Jüri Mahtrast koju jõudnud, kui mitmed peremehed täis uudishimu Uuetoale ilmusiwad, et Jüri sõnumitest ka osa saada. Oli ju neilgi sõnnikuwedu ukse ees, ning suwi ja sügis täis rõhuwaid kohuseid ähwardasiwad eemalt. Peasmist, peasmist ihkas iga hing, ja kui mitte peasmist, siis ometi wähegi wabamat hingetõmbamist.
Wanem parun Heidegg oli sõjapäewa hommikul, 2. juunil, wihane nagu unest äratatud lõwi. Ta pidi täna kuulma ja nägema, mida ta iganes polnud kuulnud ega näinud: talupoeg ei täitnud mõisniku käsku, waid pani mõisale wastu! Opmann tõi herradele hommiku wara teate, et peremehed oma otsuse täide saatnud ja sõnnikuweole ilmumata jäänud. Ainult kubja isa Pärtli Jaan, Ristmäe Mihkel ja paar teist argsemat mehikest oliwad mõisale truuks jäänud.
Esimese wihahooga tahtis parun Rüdiger otsekohe külasse ratsutada, et peremehi oma piitsaga läbi wihtuda, siis neile wallakohtus õpetust anda lasta, wõi neid ka otsekohe seotud kätega haagikohtuniku juurde ajada. Ta kutsus poega ja opmanni omale kaasa. Kuid selle nõuu pidi ta katki jätma, sest opmann tähendas, et parun peremehi kodust ei leiaks — nad olewat kõik Mahtra sõtta läinud.
„Mahtra sõtta? Mis see tähendab?“
„Mahtra mehi tahetakse täna wastuhakkamise pärast nuhelda.“
„Seda ma tean. Aga mis minu peremeestel sellega tegemist?“
„Nad läinud keelama, et Mahtra mehi ei peksetaks. Need olla kõik teised wallad enestele appi kutsunud “
„Ja nad läksiwad? Minu peremehed läksiwad?“
„Olla enamiste kõik läinud.“
„Aga Mahtras on ju sõjawägi.“
„Seda nad teadsiwad.“
Parun Heidegg ähkis ja puhkis ja puristas nagu liia auruga täidetud katel. Ka noor parun oli tusane. ‚Seal need wagusad ja rahulikud ja alandlikud Eesti talupojad nüüd on, keda see Prantsuse koolipreili mitte küllalt ei jõua kiita ja kaitsta!‘ wõis ta iseeneses mõelda. ‚Mitte ainult, et nad mõisa tööst südandawad ära jääda — neil on ka weel pöörane julgus, wõeraid wastuhakkajaid toetama minna, ja seejuures ei karda nad kroonu sõjawägegi!‘
Muidugi ei suutnud noor ega wana parun sel silmapilgul weel mitte arwata, et see toetamine kuni werise wägiwallani wõiks ulatada. Mida nad talupoegadest uskuda jõudsiwad, oli see, et need oma suure arwu ja suusõnalise protesteerimise läbi nuhtlejaid püüawad araks teha ja neid sundida peksmise-nõuu katki jätma. Astub wäesalk ähwardawalt wälja ja liigutab püssa — siis muidugi on talupojad nagu lambakari laiale aetud.
Parunid ja opmann pidasiwad asja üle mõisa-õues aru, kui juba kubjas nutu-näol ja longates uue erutawa teatega ilmus. Ei kuulata enam töölistest keegi sundija sõna; nagu kuriwaim olla kõigi sisse läinud. Mitu teomeest jätnud töö, kus tühi, ja pannud Mahtra poole minema. Tema, kubjas, püüdnud kahte keelata, saanud nende käest aga tubliste wõmmida. (Seejuures katsus Prits walusa ägamisega selga ja kukalt.) Nähtawalt kipitseda ka teistel nõuu südames seemendamist, sõnnikuwedu ja loowõtmist kopli-metsas Jumala hoolde jätta ja „sõda“ waatama minna. Tulgu herrad ja opmann neid ise keelama. Kiltri ja aidamehe sõna makswat niisama wähe kui tema omagi.
Tõtati ka wastupanijaid jalamaid sõnakuulmisele ja kohusetäitmisele põrutama. Wana parun ise wemmeldas kepiga ühe noore teomehe läbi, kes parajaste hobust saha eest oli wõtmas, et Mahtra poole minema pühkida. Hulguw poiss tegi, kui tahaks ta jälle kündma hakata, aga nii pea kui herrad talle selja pööranud, näitas ta neile keelt järele, nabistas hobuse adra eest ikka lahti ja tuiskas ratsa minema.
Lähema „mässaja“ juurde jõuti liig hilja. See istus juba hobuse seljas.
„Kuhu sa lurjus lähed?“ karjus parun Rüdiger.
„Sõtta,“ kostis mees üsna külmawereliselt.
„Kes sinu töö ära teeb?“
„Eks ma teine kord tee.“
„Wait, lontrus! Kohe tuled hobuse seljast maha ja hakkad kündma!“
„Põle aega!“ karjus mees wasta, lõi hobusele jalaga kubemesse ja kadus… Ei ta näinud enam parunite keppisid ega opmanni rusikat, mis talle järele raputati.
See oli awalik wastupanek, mida parun Heideggi wanad silmad esimest korda nägiwad. Oli siis maailm pea peale pööratud? Temale enesele juleti wastu panna, tema enese käsku wõidi täitmata jätta! No, siis waja ju kõik pihuks ja puruks lüüa, mis weel talupoja nime kannab! Tarwis mõisa-õuue wõllas seada ja kõik üles riputada!…
Korraga kandis tuul isewärki pragisewaid toonisid herrade kõrwu. Oli, kui löödaks wemmaldega lapiti wastu laiu laudu. Jäädi teraselt kuulatama. Jälle see imelik pragin.
„Need on püssipaugud,“ ütles wiimaks opmann Winter.
„Paugud jah,“ tõendas parun Herbert. „Seal pool lastakse mitme püssiga korraga.“
„Siis on see Mahtras, ei kuskil mujal!“ hüüdis wana Heidegg, ja kotid ning kortsud ta silmade ümber tõmbasiwad pingule, sest et parun silmad suureks ja kulmud kõrgele ajas. Ta pikad wurrud hakkasiwad liikuma nagu kassil, kes hambaid paljastab.
Kui herrade ilmumine nii mõnegi mehe töö juurde paigale sundis jääma, siis lõpetasiwad Mahtra poolt tulewad püssipaugud iga kartuse ja sõnakuulmise: siin ja seal nähti inimesi töö juurest jooksu panewat ja sundijate tagasikutsumised leidsiwad ainult kurtisid kõrwu. Kõik ei läinud muidugi mitte „sõtta,“ ei jooksnud mitte kuni Mahtra mõisani, waid suurem osa püüdis ainult lahingu-paigale ligemale saada, et kõrgemate ja lagedamate kohtade pealt laskmist waadelda.
„Siin pole enam kahtlust, Mahtras tarwitatakse wägiwalda,“ ütles parun Rüdiger wäga tõsise näoga. „Talupoegadel on wististe julgus olnud Mahtra peremeeste karistamist keelata katsuda, ja soldatid saiwad seepeale käsu, nende sekka lasta. Ma tahaksin aga seeüle kindlaid teateid saada. Winter, läkitage keegi mõistlik inimene Mahtrasse, kes seal järele kuulab, kuda kõik on tulnud ja mis seal sünnib. Andke käskjalale üks minu ratsahobustest.“
Kuna walitseja paruni käsku läks täitma, pöörasiwad mõlemad Heideggid mõisa juurde tagasi. Ka siin oldi waheajal püssipaukusid kuuldud. Igal pool nähti ehmatanud nägudega inimesi, kes kõrgematelt ja lagedamatelt kohtadelt sinna poole wahtisiwad, kust paugud tuliwad. Proua von Heidegg tõttas Adelheidi ja Adaga suures ärewuses mehele ja pojale rõdu peal wastu.
„Mis seal sünnib? Mida tähendawad need püssipaugud?“ hüüdis ta kahwatanud näoga. „Kas talupoegadel tõeste julgus on olnud ülematele kuskil wasta hakata?“
Isa ja poeg püüdsiwad prouad waigistada, aga nende mõlemate tõsised näod rohkendasiwad ainult naisterahwaste ärewust.
„Meie saame warsti kuulda, mis need paugud tähendawad,“ ütles parun Rüdiger. „Winter saadab käskjala kohe Atla ja Mahtra poole. Meil pole muidugi midagi karta; küll soldatid oma kohut täidawad.“
„Aga ka meie talupojad olla ju wastased,“ hüüdis proua von Heidegg. „Mis siis, kui nad ka meie wastu kurja nõuu peawad ja siia tulewad? Meid pole soldatid mitte kaitsmas.“
„Armas laps,“ trööstis teda parun Rüdiger, wägise naeratada püüdes. „Kui neil meie wastu midagi paha nõuu oleks, siis ei putkaks nad kõik Mahtra poole. Meie tuleme praegu wäljalt ja nägime seal, et kõik meie teomehed uudishimu pärast sinna poole jooksiwad, kust paugud tuliwad. Kui wägiwallategusid sünnib, siis ainult Mahtras, kus haagikohtunik wastaseid talupoegi täna tahtis peksta lasta. Meie wastu ei awaldanud rahwas mingisugust waenu.“
Ikka weel kandis tuul püssipaukude praginat ligi, kuid nüüd ei lastud enam korraga, waid paari silmapilgu järele käis ükshaawal mõni pauk ja nende wahele tekkis ka pikemaid waheaegasid. Siis järgnes aeg, kus enam paukusid ei käinud.
Saksad harutasiwad trepipealsel parajaste asja, kui Raimund ja Kuno õhetawate, higiste nägudega puiestiku poolt jookstes tuliwad ja juba eemalt „tulekahju, tulekahju!“ karjusiwad. Rõdu peale tormates kuulutasiwad nad wanematele ja wennale, et eemal Juuru pool paksud, mustad suitsu-pilwed üles tõusta; wist põleda seal mõni suur hoone, wõi ka mitu hoonet.
„Siis on see mõni mõis!“ karjatas proua von Heidegg.
„Ja,“ kinnitas Raimund. „Kas Atla wõi Mahtra mõis, wõi ehk ka küla kumbagis wallas.“
„Kust seda kõige paremine näeb?“ küsis wana parun, kelle käsi tasase wärisemisega wurrusid kohendas.
„Igalt poolt, kus lage on,“ wastas Raimund. „Meie ronisime puiestikus suure papli otsa ja nägime sealt kõige paremine. Ka tuldki oli näha.“
„Herbert, too oma pikksilm ja läheme sellega pööningule,“ pani wana parun ette.
See sündis. Mõisamaja otsmisest pööninguaknast wõis selgeste suitsu-pilweid ja wirwendawat tulelõõska näha. Sedamaid oli mõlemale herrale selge, et Mahtra mõisa hooned põlesiwad. Terwe ümbrus oli neile liig tuttaw, kui et nad oleksiwad eksida wõinud. Kuno ja Raimund, kes nendega pööningule kaasa läinud, wõisiwad oma noorte, selgete silmadega sedasama näha, mis pikksilm, ligemale tuues, isale ja wennale näitas.
Wana ja noor parun waatasiwad tummalt ja tõsiselt üksteise otsa.
„Seal on midagi wäga halba sündinud.“ ütles wiimaks Herbert litsutud healega. „Ma kardan, et mõis põlema on pistetud “
„Siis on ju awalik mäss lahti!“ hüüdis wana parun. „Neil nurjatumatel on tõeste julgus olnud sõjawäele wastu hakata! Muidu ei oska ma omale seda laskmist ja põlemist seletada… Herbert, kas ka meil midagi karta pole — meie naabritel ja meil?“
„Meie ei tea enne midagi karta, kui Winteri käskjalg tagasi pole tulnud ja meile teatanud, mis seal sünnib.“
Mõlemad parunid uurisiwad weel kord pikksilmaga suitsupilwesid, mis ikka suuremaks ja mustawamaks läksiwad, ning astusiwad siis jälle pööningu-trepist alla. Proua mõlema tütrega ruttas neile küsiwate, hirmunud silmadega wastu.
„Kindel on, et Juurust põhja-hommiku pool midagi põleb,“ püüdis wana parun wõimalikult kerge, rahuliku tooniga seletada. „Aga kas seal hooned põlewad wõi turwasoo leekides seisab, selle üle on raske otsustada.“
„Ei, papa, Mahtra mõis põleb!“ hüüdis Kuno edewalt. „On ju ülewalt selgeste näha, et suured hooned põlewad.“
Proua von Heideggi silmadest hakkas päris ahastus wälja karjuma. Ta wärises kõigest kehast ja asjata püüdsiwad Adelheid ja Ada teda meelitawate kaelustamistega waigistada.
„Talupojad mässawad!“ hüüdis ta huultega, millest iga weretilk kadunud. „Nad põletawad mõisasid maha ja tulewad ka meile! Rüdiger, meie peaksime aegsaste põgenema! Lase kohe hobused ette panna, et meie ära wõiksime sõita! Saada ka haagikohtunikule sõna, et ta meie mõisa sõjawäge saadaks meie warandust kaitsema!“
„Armas mamma, põgenemiseks ei ole meil weel asja,“ katsus Herbert waigistada. „Meie wastu pole weel miskit waenlikku ettewõtet märgata ja meie käskjalg, kes meile kindlaid teateid toob, pole weel tagasi.“
„Aga siis wõime ehk juba tapetud ja põlenud olla, kui Teie käskjalg tagasi jõuab,“ karjus proua, kuna tal hirmpisarad silmadest purtsasiwad. „Mina nõuan sinult, Rüdiger, oma ja enda laste elu pärast: lase kohe hobused ette panna, et me wõiksime põgeneda!“
„Kuhu siis, mu armas, kallis laps?“ päris wana parun.
„Linna, linna!“ nuttis proua, kuna ta käsi ringutades edasi-tagasi jooksis.
Waheajal jõudis ka parunite käskjalg tagasi ja lähenes opmanni saadetusel ruttu mõisa suurele trepile, kus wanem herra neid praegu käega oli tõmmanud. Parun Heideggi terwe perekond jooksis tubadest siia kokku, kõige eel muidugi hirmunud proua. Wiimase hädakisa oli ka preili Marchandi ja herra Lustigi wälja meelitanud; nad poetasiwad endid kõige wiimaks üksteise järele weranda peale, et proua ja ta tütarde suure ärewuse põhjust teada saada.
„Noh, Jaan, mis seal Atla wõi Mahtra pool siis täna õiete sünnib?“ küsis parun noorelt, teraselt aedniku-poisilt, kes ratsahobusega käskjalaks käinud. „Ütle meile kõige enne, mis see suur suits seal tähendab?“
„Mahtra mõis kõigi kõrwaliste hoonetega põleb, paruni-herrad,“ wastas Jaan, kelle õhetaw nägu suurt ärewust awaldas. „Kõik on nii suures tulemeres, et ei pease ligigi.“
„Kudas tuli on tõusnud?“
„Kes seda teab! Mahtras on ju sõda! Werd kõik kohad täis, palju haawatud ja surnud inimesi, soldatid kõik menema aetud…“
Kuna wana ja noor parun kahwatades üksteise peale waatasiwad, käis proua suust uus ehmatuse-kiljatus. Mõlema käega Adelheidi ja Ada ümbert kinni asudes, kriiskas ta wanale parunile näosse:
„Kas sa kuuled nüüd, Rüdiger? Kas polnud minu aimdused õiged? Ja sa seisad ikka weel paigal ja ei lase hobuseid tõlla ette panna?“
„Kohe, mu laps, kohe,“ wastas wana parun. „Anna mulle ainult nii palju aega, et ma omale asjast õige pildi muretsen… Jaan, siis on rahwas Mahtras mõisale ja kroonu sõjawäele wasta hakanud — päris wägiwallaga wasta hakanud?“
„Jah, jah, paruni-herrad!“ hakkas Jaan jutustama. „Mahtra mehed olid omale wõerastest waldadest inimesi appi kutsund, et neid täna mõisas ei soadaks peksta. Eks olegi rahwast teistest waldadest nagu must pilw Mahtrasse kokku wooland. Soldatid old liig wähe — ainult wiis- wõi kuuskümmend meest; need aetud nii kitsikusse ja kägarasse, et poar korda soand mõisa-õues püssi lasta, siis juba pist moameeste teiwaste eest plehku. Püssilaskmine ajanud ka hulga meie mehi eel jooksma, soldatid robinal nende järele ning siis jälle need talupojad, kes soldatid taga ajasid! Joostes last soldatid taga-ajajate peale ühte lugu püssi ja hulk mehi jäänd, kuulid keres, tee ja heinamoa peale maha…“
„Ja kuda siis lugu praegu on? Mis põlewa mõisa juures nüüd tehakse?“
„Rahwas on mõisa enne põlema-pistmist seest ära lõhkund, tühjaks riisund ja on nüüd soagi-koormatega koju poole sõitmas. Küll seal on joodud ja priisatud. Suurem hulk inimesi on kõik purjes old.“
„Kas joobnud rahwas nüüd mitte teiste mõisate kallale ei taha tungida?“ päris wanem parun edasi.
„Kes teab, mis nõu neil on! Inimesi on praegu weel kõik teed ümberkaudu täis. Eks soa näha, kuhu nad otsa pöörawad!“
Proua von Heideggi päris ahastus peasis alles nüüd lahti. See awaldas ennast niisuguse meeletuma tuhinaga ja nii kentsakal wiisil, et koolipreili wastu tahtmist pidi naeratama ja wist ka herra Lustig salaja naeru wastu wõitles. Mõlemaid tütreid kaenlas kaasa wiies ja wäikest Kunot enda eel jooksu ajades, hakkas paruni-proua, kui ta rõdu pealt saali jõudnud, ühest toast teise tormama ja waljuste appi karjuma, nagu oleks tal keegi noaga kõri tallal. Wana parun, Herbert, Raimund — kõik jooksiwad talle järele, et teda waigistada püüda ja talle kallistustega julgust teha — asjata! Proua karjus nagu ratta peal. Hirm mässawate talupoegade eest oli silmapilguks ta terwe mõistuse rööwinud. Meeleheitlised pilgud, mis ta aknate poole heitis, näitasiwad, et proua juba mõisa ümberpiiramist joobnud talupoegade läbi kardab. Wist kuulsiwad ta kõrwad juba leekide praginatki katuselt. Ahastus oli ta näo nii wõeraks teinud, et seda waewalt weel wõis ära tunda. Iga liige ta külles lõdises ja wabises ja wärises…
„Hobused, Rüdiger, hobused, hobused!“ kiljus ta wahet-pidamata. „Miks ei ole hobused weel trepis? Miks lastakse meid ära tappa, tulde jääda, ära põleda?“
„Hobused silmapilk ette!“ pööras parun Rüdiger walju hüüdega läbi saali-ukse rõdu peal seiswa opmanni poole.
„Kui palju saksu tahawad ära sõita — kas kõik?“ küsis Winter.
„Kõik, kõik!“ kisendas proua. „Mitte ükski ei jää siia! Hobused kahe suure tõlla ette!“
Herbert waatas küsides isa peale. Ta luges nüüd ka wana paruni näost selgeste wäljapaistwat ehmatuse-kohmetust ja kartust. Kahtlemata luges parun Rüdiger ka ennast põgenejate kilda.
„Meie kõik ei wõi mitte mõisast lahkuda ja seega oma wara saatuse hoolde jätta,“ ütles noor parun surutud healega isale. „Sõitke Teie kõik, mina jään aga siia!“
„Kuidas? Sina tahad siia, jääda? Mõtle, missugune hädaoht on ähwardamas?“ sosistas wana parun wastu.
„Niipea, kui tõsisemat hädaohtu on karta, tahan ma oma elu peastmise eest hoolt kanda,“ wastas Herbert. „Seda ei luba mu süda aga mitte, et mina kui mõisa omanik ja noor, tugew, terwe mees juba enne ära jookseksin, kui hädaohtu selgeste märgata on. Muidugi pean ma tarwilikuks, et mamma ja sina lastega ettewaatuse pärast eemale lähete. See peabki aegsaste sündima, sest Teid on palju ja nägemata peasemine on wiimasel silmapilgul hoopis raskem kui nüüd.“
„Sina pead siis ka wõimalikuks, et talupojad wägiwallaga ka siia wõiksiwad ilmuda?“ küsis parun Rüdiger kaswawa ärewusega.
„Kui Mahtrast saadud sõnumid õiged on,“ wastas Herbert, „ja meil pole asja arwata, et nad waled on, siis on ka wäga wõimalik, et talupojad naabrimõisade wastu paha plaaniwad. Ma tahan silmapilk weel paari käskjalga wälja saata, et nad nende liikumisi tähele paneksiwad ja mulle iga ähwardawa hädaohu kohta teatust tooksiwad.“
„Kõige pealt läkita käskjalg kirjaga haagikohtuniku juurde ja nõua soldatisi kaitseks!“
„Ka see peab sündima!“
Kuna wana parun ära nägi, et Herberti siiajäämist mõisa kaitsejaks waja oli, leidis see nõu aga proua poolt kõige kirglisemat wastupanekut. Ta hakkas uuel hool nagu warda otsas karjuma, kui Herbert talle seletada püüdis, et ta, kui X. mõisa peremees, enda omanduse kaitseks midagi pidawat tegema; põgeneda ka tema, siis tähendada see, et ta kõik oma wara argtuse sunnil waenlaste kätte jätab; muidugi pidada see siis joobnud trobikondade julgust ja häwitusehimu ainult kaswatama.
Herbertil oli emaga waja hulk aega ägedaste wõidelda, enne kui see wähegi järele hakkas andma.
„Sa pead mulle aga wandega tõotama, et sa kõik mõisas olewad inimesed siia kokku kutsud ja neile laetud püssid kätte annad,“ hüüdis proua von Heidegg nuttes. „Kõik uksed paned lukku ja akendest lased püssidega wälja sihtida. Sina ise ära ennast kellelegi näita! Ka pea omal aias sadulas hobune walmis. Kui su elu hädaohus on, siis kihuta kohe minema!“
Herbert tõotas muidugi kõik teha, mis proua emalikku südant poja pärast wõis waigistada. Waheajal pidiwad teenijad kõik kallimad wäärtasjad kokku kahmama ja sisse pakkima. Tohwer ja Mai jooksiwad proua, wana paruni ning preili Adelheidi läbisegi karjutud käskudel nagu hirmunud jänesed ühest toast teise, kus juures nad tarwilised asjad unustasiwad, wäärtuseta kribu-krabu aga reisikottidesse ajasiwad. Warsti seisiwad kaks kinnist tõlda — kutsar ja tallipoiss pukkides — mõisa peatrepis, ning proua Heidegg mõlema tütrega — ühel üks, teisel teine rutuga leitud üleriie seljas ja walimata kuskilt kahmatud peakate peas — tormasiwad trepist alla ja pugesiwad ühte tõlda; teise astus wana parun mõlema poja ja herra Lustigiga, keda parun kaasa käskinud tulla. Teise tõlla puki peale ronis Tohwer, kuna Mai kaasasõitmise-käsku polnud saanud.
Imelikul wiisil jäeti ka koolipreili Marchand hädaohtlikusse mõisa maha. Teda nägi Raimund, kui parajaste tõlla-uksi kinni taheti tõmmata, rõdu peal seiswat, ja poiss hüüdis ahastawa healega, millesse end üleskerkiw nutt segas:
„Preili Marchand, miks Teie kaasa ei tule? Papa, preili Marchand jääb maha!“
Alles nüüd märkasiwad wana parun ja ka proua, et nad oma lastekaswataja üleüldises hirmu-segaduses täieste ära oliwad unustanud.
„Preili Marchand,“ hüüdis esimene tõllauksest pahaselt wälja. „Mis Te weel ootate? Kas Teie meiega kaasa ei tule?“
„Kui lubate, siis jään ma koju,“ wastas neiu rõdu pealt selge, kõlawa healega.
„Mis? Teie julgete siia ähwardawa hädaohu kätte jääda?“ hüüdis parun Rüdiger.
„Ja, paruni-herra! Ma arwan, et talupojad mulle kui wõerale naisterahwale midagi paha ei tee. On aga midagi karta, küll ma siis ära jooksen!“
„Siis jääge! Meil pole aega Teiega nii kaua kaubelda!“ kriiskas proua von Heidegg tõlla-ukse wahelt wälja. „Ruttu minema!“ hüüdis ta siis kutsari poole, ja kõmmudes lendasiwad mõlemad tõlla-uksed kinni.
Teisest tõllast kuuldi weel Raimundi nutust healt; poiss hädaldas wist koolipreili mahajäämise pärast. Siis weeresiwad mõlemad sõiduriistad trepi eest minema ja kadusiwad warsti puiestiku taha. Rõdu peal seisiwad ainult parun Herbert ja Juliette ning waatasiwad hirmunud põgenejatele mõttes järele.
„Ma pean Teie julgust imestama, preili Marchand!“ ütles noor parun, Juliette poole ümber pöörates ja temale laial pilgul näosse waadates. „Teile oleks tõeste kohasem olnud ühes minu wanematega linna kaitswate müüride warjule põgeneda.“
„Ja Teie ise, paruni-herra?“
„Ma olen mees!“
„Ja, aga üksik mees paljude wastu! Ma tahaksin Teile seltsiks olla. Iseenese kohta ei pea ma hädaohtu sugugi suureks.“
„Ma tänan Teid Teie seltsi eest!“ wastas Herbert elawa pilguga ja pigistas soojalt Juliette kätt. „Ma usun, Teiega koos pole mul ühtegi waenlast waja karta,“ lisas ta naeratades juurde.
Neil polnud aga waenlast üleüldse mitte karta. Mahtrast koju poole pöörawad talupojad ei mõelnudki enam muude wägiwaldsete tegude peale. Suurem osa neist oli joodud wiina tõttu tahtmisejõuu poolest nõrgendatud, lahingis langenud ohwrid hoiatasiwad kainemaid ja need, kes saaki saanud, ruttasiwad seda kodus ära peitma; pealegi wõis ka neid palju olla, kelle põues sala hirm sündinud tegude tagajärgede pärast iga muu kurja nõuu maha surus.
Kui parun Herbert õhtu-poolikul Juuru poole wälja ratsutas, et ise asjade seisukorra järele waadata, wõis ta warsti waigistawa teadmisega koju tagasi pöörata, et ümberkaudsetel mõisatel seda puhku, wähemast aga täna, enam midagi karta polnud. Ta nägi küll teede peal weel sõitwaid ja jala rändawaid taluinimesi, kellest mitmed weel Mahtra poolegi läksiwad — nähtawalt oliwad need kaugematest kihelkondadest tulnud ja sõtta hiljaks jäänud inimesed — aga suuremaid wägiwallahimulisi salkasid ei olnud enam koos ja kaugelt suurem osa oli rahulikult koju poole ruttamas. Õhtu jooksul olla küll weel, nagu rahwasuu räägib, Liiwimaagi inimesi, kellel peidetud püssid ja muud sõjariistad wankritel olnud, Juuru kihelkonda ilmunud; aga kui nad kuulnud, et sõda otsas ja Mahtra mõis tuhahunikuks saanud, läinud ka need sõjalised jälle wagusalt koju poole teele. Wist oliwad siis ka nemad ainult Mahtra mehi arwatawa ülekohtuse ja seadusewastalise nuhtluse eest kaitsma tõtanud, ilma et neil muud kurja nõuu oleks olnud.
Kui suurt ehmatust ja hirmu aga Mahtra sündmused mõisasakste seas ligemal ja kaugemal sünnitasiwad, näitab lugu, et neid mässupäewal ja pärast seda päris hulga kaupa Tallinna on põgenenud — ühed oma paljast elu, teised aga ka oma raha ja muud suurema wäärtusega warandust peasta püüdes. Mitte üksnes parun Heideggide majas ei walitsenud siis mässu pärast meeletu ahastus, millele põgenemine üle pea ja kaela järgnes, waid ka paljudes teistes mõisates Juuru ja naabri-kihelkondades, kuhu Mahtra sündmuste üle teated lagunenud.
Nõuda jutustatakse muu seas ühest elatanud mõisnikust järgmist. Wallarahwas pidanud temast kui hea südamega saksast palju lugu. Wägiwalla peale tema wastu ei olnud mõeldagi. Waewalt kuulnud aga mõisnik, mis talupojad Mahtra mõisas teinud, kui ta ja ta perekond ennast tulise rutuga põgenemise wastu hakanud walmistama. Teenijad paluwad, ärgu saksad põgenegu, neil ei olla oma ega teiste waldade rahwa poolt midagi karta, neid tuntawat ju kui häid ja heldeid saksu. Ei midagi! Mõisniku umbusaldus on ärawõitmata. Wiimaks tõttawad weel walla peremehed kinnitama, et neil oma herra wastu kõige wähematki paha nõuu ei olewat; nad paluwad ja wannutawad saksu, et need rahulikult koju jääksiwad; nad lubawad neid iga hädaohu eest, mis mujaltki wõiks tulla, kõigest jõuust kaitsta. Kõik asjata! Mõisnik ja ta perekond ei usu neid.
„Mis täna Mahtras sündis,“ wastawad nad, „wõib homme wõi ülehomme meil sündida, sest teie, talupojad, wihkate oma mõisawanemaid.“ Ja wist lisasiwad nad mõttes juurde, et keegi kardetawam waenlane pole kui ori, kes oma ahelad murrab…
Ja nad kihutawad tõeste linna poole minema, oma mõisat kõige waraga maha jättes!… Muidugi leiawad nad kõik jälle terwelt eest, kui koju pöörawad. Truud teenijad ja auusad talupojad oleksiwad tõeste igal wägiwaldsel katsel herra omandust kahju eest püüdnud hoida, niisama nagu seda Mahtra mehedki tegiwad, kui ka nende jõud seks liig nõrk oli…
Mõnel saksal olla mässupäewal ka nõu olnud, Mahtra mõisat talupoegade wastu sõjariistadega kaitsma minna. Üks herra lasknud oma jahitõlla püsside ja pistolitega täieste sõjaliselt ära ehtida ja hakanud mõne tugewa, südi teenijaga lahinguwälja poole kihutama. Ära nähes aga, et talupoegade ülewõim liig suur ja kroonu sõjawägi juba põgenemisel, olla mõisnik poole tee pealt koju tagasi pööranud.
Kui ka mõne järgmise päewa jooksul midagi hädaohtlikku nähtawale ei tulnud ja parun Herbert Heidegg haagikohtunikult pealegi teate saanud, et mõisate kaitseks rohkeste sõjawäge juurde olla tulnud, wõis ta wanematele Tallinna sõna saata, et kodus kõik asjad korras ja et põgenejad warsti rahuga tagasi wõiwat pöörata.
Enne kui Mahtra mässus 2. juunil 1858 surma saanud talupoegi maha matma hakati, küsib Eestimaa kirikliku walitsuse esimees, kindral-superintendent Rein ametliku kirja läbi kuberneri herra von Grünewaldi käest järele, kudas neid surnuid tuleks matta, kas harilikul wiisil wõi kui enesetapjaid. Kuberner käsib neid kiriklikkude kombele järele matta, kuid ilma kellade helistamiseta.
See lookene kujutab kohaliste waimulikkude ja ilmalikkude wõimude kristlikku seisukohta talupoegade kohta, kes uue seaduse tegijate ja kuulutajate eksituste pärast kah eksitustesse sattusiwad, ning oma waimupimeduses, milles nad hariduse puudusel elasiwad, tegusid korda saatsiwad, mida nad sedamaid kõige liigutawamal wiisil kahetsesiwad. Enesetapjate kilda taheti inimesi lugeda, kes õigust ja tõde otsides kurja teinud, aga seda kurja oma eluga juba tasunud! Ilma wiimase inimliku auuta taheti neid jätta, kelle kohta nende hingekarjane kohtu ees ise tunnistuse andnud, et nad auusad ja kombelikult laituseta inimesed olnud!
Riigi peawalitsuses mõeldi Mahtra ja teiste rahutuste üle, mis Eestimaal 1858. aasta suwel ette tuliwad, märksa teisiti. Seal arwati, et neil nähtustel loomulikumad põhjused on, kui see, et Eestimaa wagune, wirk talupoeg korraga üleannetuse pärast seadusele, mida ta alati nii wäga auustanud, wastu tahtis hakata. Need põhjused selgusiwad ka peagi. Tahtes wõi tahtmata pidi Eestimaa rüütelkond oma osa süüd enda peale wõtma. Uus seaduseraamat oli ju rüütelkonna ettepanekute põhjal ja tema kaasabil kokku seatud, ning need ettepanekud oliwad osalt wigased ja puudulikud. Seda pidi rüütelkonna peamees krahw Keyserling Keisrile ise tunnistama, kui ta pärast rahutusi, 12. juulil 1858, Peterhofis Aleksander II. ees käis rahutuste üle aru andmas. Ja need wead ja puudused oliwad nii sügawad, et Keiser rüütelkonnale sedamaid käsu pidi andma, täiendusi ja parandusi wiibimata käsile wõtta, mis ka sündis.
Talupoegade rahutused Eestimaal, iseäranis Mahtra werised sündmused, ei jäänud siis ilma tulusate tagajärgedeta.
Juba 2. septembril selsamal aastal kutsuti erakorraline maapäew kokku, kus uue talurahwa-seaduse puudused ja tumedused läbiwaatamisele ja parandamisele wõeti, nii palju kui rüütelkonna tuttaw majandusline seisupaik talurahwa kohta seda lubas. Rüütelkond seadis täiendawad määrused uue seaduseraamatu tarwis kokku ja pani need riigiwalitsusele ette. Iseäralisi kergendusi neis uutes määrustes talurahwale ei tehtud; palju enam korraldati ja kindlustati sisu ja kuju poolest mõnda painduwat seadusepunkti ning heideti niisugused wälja, mida wõimata täita.
Rüütelkonna poolt walmistatud „täiendawate määruste“ projekt läks esialgseks läbikatsumiseks ühe pealinnas asuwa komisjoni kätte, käis siis Läänemere-komiteest läbi ja kinnitati 23. jaanuaril 1859 Kõigekõrgemalt poolt kolme aasta peale ajutiseks seaduseks. Pärast seda aega pikendati nende määruste makswust kuue aasta peale, aga nad on mõne wähese muutusega kuni tänapäewani jõuusse jäänud.
Tähtjas oli uutes määrustes, et talumaade wahetamist mõisamaade wastu märksa raskendati, et mõlemate maaliikide üksteisest lahutamine lihtsamal ja kiirendatud wiisil, ilma mõetmiseta, ette pidi wõetama ja et maa ning talupoja töö hinda mitte enam wilja mõedu järele ei tahetud määrata, waid wilja raskuse järele.
„Täiendawate määruste“ sisu on lühidelt järgmine:
Iga mõisaomanik on kohustatud ühes wallatalitaja ja selle abimehega mõisamaa ja talumaa wahele, kus need üksteisega kokku puutuwad, selgeste nähtawate märkide ülesseadmise läbi kindlat piiri panema; see töö peab kuni 1. oktobrini 1859 lõpetatud olema[1]. Talitajad ja nende abimehed peawad kohalikusse kihelkonna-kohtusse tunnistuse andma, et rajamärkide läbi äramääratud talumaad niisama palju on, kui talupoegade käes 9. juulil 1846 seda maad oli.
Seega oli uue talurahwa-seaduse määrus, mille järele mõisa- ja talumaid kümne aasta jooksul üle pidi mõedetama ja uueste hinnatama, enne kui kergendatud teoorjus maksma wõis hakata, ümber lükatud. Sest see töö poleks mitte kümne aastaga tehtud olnud, ei ka mitte kahekümne ja kolmekümne aastaga, mis juba sellest selgub, et poolteise aasta pärast, 1859. aasta suwel, 555 mõisast ainult 8 mõedetud ja hinnatud oliwad! Sellest wõib arwata, kui kauaks talurahwas weel „wana seaduse“ peale oleks pidanud „wanduma.“
Edasi on „täiendawates määrustes“ öeldud:
Iga mõisaomanik peab kihelkonna-kohtule seletuse andma, kas ta teo-orjuse täielise lõpetuse puhul talumaa kuuendat osa enese woli ja tarwitamise alla soowib jätta. Soowib ta seda, siis peab ta kohe need rendimaad üles andma, mis tema waba woli alla peawad jääma. Rent nende omale jäetud kruntide pealt ei tohi mõisa terwe talumaa rendi suuruse kuuendast osast üle ulatada. — Tahab mõisnik mõisamaad talumaa wastu ümber wahetada, siis peab üks hindamise-komisjon wahetatawad krundid mõisnikkude kreditkassa hindamise-wiisi järele nende wäärtust mööda ära määrama.
Ka rendilepingute tegemine mõisniku ja talupoja wahel seati uuele alusele:
Iga mõisnik on kohustatud nõndanimetatud „laagriraamatut“ pidama, millesse ta kõigi oma renditalude kohta käiwad renditingimised sisse kirjutab ja mille ta kihelkonnakohtule kinnitamiseks ette peab panema. Laagriraamatus peawad ülewal seisma: esiteks, kõik üleüldised renditingimised, mis kõigi talude kohta ühtlaselt käiwad, ning, teiseks, kõik iseäralised tingimised, mis iga üksiku talu kohta käiwad. Wiimased tingimised on igale rendikontrahile aluseks ja nad peawad laagriraamatus iga talu jaoks iseäralise poogna peale üles tähendatud olema. Laagriraamatutes olgu siis weel kõik taludele määratud tarwituse-lubad, kui ka iga krundi peal olewad endised harilikud orjused ülewal. Kõigi kruntide rent on rukki wäärtuse järele määrata, kus juures selle raskus mõedupuuks wõetakse.
Põhjeneb rendikontraht teo-orjuse peal, siis peawad harilikud nädala-tööpäewad abiteopäewadest lahus üles tähendatud olema; iga nädala kohta olgu päewade arw ära määratud ning suwe- ja talwepäewad seisku üksteisest lahus. Abiteo kohta olgu selgeste ära tähendatud: mitu päewa igalt rentnikult nõutakse, missuguse töö tarwis ja mil aasta-ajal. Abiteoks nimetatakse üleüldse ainult neid töösid, mida teatawatel aegadel tehtakse ja mis nimepidi üles on antud. — Talurentnik saab mõisniku käest selle poolt allakirjutatud kontrahi, milles kõik tingimised sees peawad seisma, mis laagriraamatus ülewal on, kui ka need, mis seal mitte ülewal ei ole wõi mis rentniku isiku kohta käiwad. Kontraht on kihelkonna-kohtu kinnitada.
Laagriraamatutes ülestähendatud teo-orjuse määruste kohta peab mõisnik oma allkirjaga tunnistama, et need määrused endistest harilikkudest orjuse-tingimistest üle ei ulata. Endisteks harilikkudeks orjuse-määrusteks arwatakse aga neid, mida teataw rentnik, kes renti teoorjusega tasus, ühel aastal wiimasest neljast aastast kuni 23. aprillini 1858 täitis. Kui ühe talu orjust on kergendatud ja kergendatud orjus rohkem kui kolm aastat on kestnud, siis arwatakse seda endiseks harilikuks orjuseks. Endiseid harilise orjuse määrasid peetakse kõige kõrgemamateks ja neid ei tohita kõrgendada.
Ehk see uus teo-orjuse määrus küll talurahwaseaduse 127. paragrahwi, sellesama, mis rahwa seas nii õnnetumat segadust sünnitas, kõrwale heitis, taheti temast siisgi weel sel mõttel kinni pidada, et ta üleüldiselt kõige kõrgema teo-orjuse mõedupuuks pidi jääma. Iga mõisnik pidi erawiisil, oma auu peale, rüütelkonna peamehele kirjaliku kinnituse saatma, et tema talupoegadest keegi oma koha eest rohkem ei orja, kui talurahwa-seaduse 127. punktis kõige kõrgema orjuse-määrana ette on kirjutatud.
Lõppeks sai orjuse-rentnik õiguse, oma kontrahti esimesel kolmel aastal pärast selle tegemist üles öelda ja kohast lahkuda, ilma rendiaja lõppu ära ootamata. Tühjaks jäänud talukohta pidi mõisnik ise ainult kolm aastat oma käes pidada tohtima; pärast seda oli ta kohustatud talu igal hinnal raha- ehk wiljarendi peale andma. — Ühe hilisema määruse järele ei tohi rendikontrahtisid lühema aja peale teha kui kuue aasta peale.
Et maa ja orjuse wäärtust rukki mõedu asemel tema raskuse järele hakati määrama, sellest tuli talupojale ennem kahju kui kasu, ehk küll orjust wähe kõrgemine hinnati. Teatawa raskusega rukki hind oli nimelt märksa madalam määratud, kui turuhind oli[2]. Ühes tööhinnaga tõsteti siis ka rendihinda. Maksis näit mõedupuuks wõetud talu, millel 9 dess. keskmist põldu, 400 ruutsülda aiamaad jne., uue määra järele ainult 123 rbl. 86 kop. hõb. renti, siis maksis ta rukki turuhinna järele umbes 155 rbl. Selle koha eest tehtawa orjuse wäärtus üksi oli uue määra järele 78 rbl. 87 kop., tõepoolest aga, rukki turuhinna järele, 97 rbl. 87 kop. Jäi orjuse-rentnik mõisapäewi wõlgu ja tasus neid wiljaga, siis pidi ta nende eest märksa kallimalt maksma.
Nõnda oliwad mõisnikud ka siin oma tulusid mõistnud tähele panna. Siiski tõiwad täiendawad määrused oma jao selgust ja kindlust uue seaduse nõrkadesse ja kõikuwatesse kohtadesse. —
Talurahwa wabastamine mõisnikkude meelewalla alt on sest ajast saadik märksa edenenud. Kõik põhjalikumad sammud selleks, iseäranis wiimastel aastakümnetel, on riigiwalitsuse eestwõttel astutud, kuna mõisnikkude mõju maa seaduseandmise kohta alatasa kahandati. Teadagi, et need uuendused sagedaste sakste tahtmise wastu teoks saiwad ja rüütelkonna ning walitsuse-kohtade wahel palju õerumist sünnitasiwad.
Lähem uuendus oli uus passiseadus. Mõisnikud oliwad 1856. aasta talurahwaseaduses talupojale küll ühe käega wärawa wabamaks liikumiseks awanud, teise käega ta aga jälle nii kokku tõmmanud, et ainult suure hädaga wahelt wälja wõis peaseda. Talupoeg tohtis teise walda, teise kubermangu, terwesse Wene riiki saada, aga nii rasketel tingimistel, et lubast wähe kasu oli. Muidugi soowiti rahwast sel kombel kodukohas kinni hoida, et mõisnikul odawatest tööjõududest puudust ei oleks. Kõigist neist kitsendustest hoolimata algas aga Eestimaal 1860. aastast peale rõhuwate elutingimiste tõttu suur wäljarändamise-tuhing, nagu seda endine Liiwimaa mõisnik herra von S. parun Heideggi pidul ette kuulutanud. Enamiste kiputi ja mindi Samara kubermangu. See tuhing ähwardas nii suureks ja ägedaks minna, et walitsus, kõiksugu korratusi kartes, rahwast awalikult hoiatama pidi. Ühtlasi pandi aga Peterburis rahwa alalisi kaebtusi seeüle tähele, et mõisnikud oma kulul wäljarändamist ja üleüldse waba liikumist talurahwaseaduse sellekohaste punktide põhjal liiaste kitsendada. Need kaebtused aitasiwad uue passiseaduse sünnitada, mille projekti kindral-kuberner würst Suworow sisemiste asjade ministri ülesandel walmistas ja mis aastal 1863 kinnitati ning maksma pandi. Uus seadus andis talurahwale praeguse laialise liikumise-woli.
Aastal 1865 keelati mõisnikkudele, kogukondadele ja politseile ära, talupojale ilma kohtu mõistmiseta, s. o., kodust ihunuhtlust anda.
Juba aastal 1866 järgnes uus maakogukonna-seadlus. See wabastas walla ja tema omawalitsuse mõisaherra eestkostmise ja meelewalla alt. Mõisapolitsei wõimupiirisid kitsendati. Ta walitsus ulatas edespidi üksnes mõisamaa üle, kui talle ka seda puhku weel ülewaatuse-õigus wallapolitsei kohta jäi. — Selsamal aastal ilmusiwad — jällegi ülempoolse nõudmise tõttu — nõndanimetatud kahjutasumäärused. Nende läbi kinnitati talupoegadele eesõigused nende käes olewate talude kohta rendi uuenduse ja ostu puhul ning määrati neile sealt lahkumise korraks maa arenduse ja paranduse eest kahjutasu.
Kaks aastat hiljem, 1868, lõpetati Eestimaal teoorjus lõpulikult ära. Ka see sündis riigiwalitsuse rõhumisel. Liiwimaa rüütelkond oli oma maapäewal 1865 otsuseks pidanud tegema, kõiki orjuse- ja segarendi-kontrahtisid Jüripäewaks 1868 lõpetada ning uute tegemist ära keelata. Riigiwalitsus tahtis seda ka Eestimaa rüütelkonnalt nõuda. Kindralkuberner krahw Schuwalow andis Eestimaa rüütelkonna peamehele parun A. von der Pahlenile teada, et tal nõu olewat Eestimaa maapäewale warsti teo-orjuse lõpetamise nõuet ette panna. Seda teatas parun v. d. Pahlen 1865. a. maapäewale ning pani sellele ühtlasi ette, et Eestimaa rüütelkond ise, ilma riigiwalitsuse asemiku waheletulekuta, teo-orjuse lõpetamise käsile wõtaks ning selle lõpu-tähtajaks 23. aprilli 1868 määraks. Ettepanek wõeti muudetud kujul wastu. „Et riigiwalitsuselt põhjust ära wõtta, meie waba edenemise külge wägiwaldselt kätt panna“ — nii oli maapäewa otsuse põhjenduses öeldud — „wolitab rüütelkond rüütelkonna peameest, riigiwalitsusele teatama, et teo-orjus Eestimaal kolme aasta jooksul saab lõpetatud olema; selle aja järele jäägu riigiwalitsuse otsustada, kas siis weel teo-orjuse kaotamiseks lõpu-termini on waja määrata.“ Et aga paljudes mõisates teo-orjuse lõpetamist pikale püüti wenitada, siis andis uus kindralkuberner kindral-adjutant Albedinski Keisri wolitusel käsu, et teo-orjus Jüripäewaks 1868 tingimata kõigis Eestimaa mõisates lõpetatud peab olema ja et teo-orjuse kontrahid, kus neid pärast seda aega weel peaks olema, riigiwõimu läbi tühisteks tunnistatakse. Nõnda kadus teo-orjus kui seaduslik sisseseade Eestimaalt.
Rüütelkonna wõimule maa walitsuses andis tugewa hoobi talurahwa-asjade komisjoni ärakaotamine aastal 1893. Kuna 1856. a. talurahwa-seaduse järele selles komisjonis rüütelkonna ja walitsuse poolt ühepalju liikmeid pidi olema, saiwad rüütlid täiendawate määruste järele ülewõimu oma kätte — kolm nende asemikku oli kahe walitsuse-ametniku wastas. Sisemiste asjade ministri käsul pandi 1886 wanem seadlus jälle maksma, hoolimata rüütelkonna wasturääkimisest; 1893 kaotati aga see komisjon hoopis ära ning seati tema asemele kubermangu-walitsuse talurahwa-asjade osakond, milles üksainus mõisnik, rüütelkonna peamees, seitsme walitsuse-ametniku wastas istub.
Niihästi uues talurahwa-seaduses eneses, kui ka täiendawates määrustes muudeti aja jooksul mõndagi punkti, millest siin mööda wõime minna.
Tähtsaid muutusi tõi aga Eestimaa oludesse suur kohtute-uuendus aastal 1889, mille eel politsei-uuendamine aasta ennemalt oli käinud. Seni oli mõisnik ja ikka jälle mõisnik talupoja kohtumõistja olnud. Erapooletumast õigusemõistmisest, iseäranis, kui talupojal mõisniku wastu asju oli ajada, wõis ainult harukordadel, juhtumisi, juttu olla. Kohtute muutmine peastis talupoja mõisniku kohtuliku wägiwalla alt ja tõi talle erapooletumad õigusemõistjad — erapooletumad, sest et neil õigusemõistmise juures iseenese ega oma seisuse tulusid tähele pole panna.
Nõnda on rüütlitel nende meelewald talupoegade üle tükk-tükilt käest maha pudenenud; nad walitsewad nende üle ainult oma majanduslise ülewõimu läbi weel — kui maapinna peremehed ja tööandjad. Kaua on nad maa ja rahwa üle piirita meelewallaga otsustanud, kuni kõige uuema ajani seisiwad nad kõige seaduseandmise, kõigi uuenduste eesotsas; ilma nende soowide ja ettepanekute tähelpanemiseta ei tehtud midagi. Alles paaril wiimasel aastakümnel on neid tahapoole rõhutud ja maa ning rahwa saatus rohkem riigiwalitsuse kätte nihkunud.
Kõigist seadustest ja seadlustest, uuendustest ja parandustest, mis Eestimaa talurahwa oludes 1795. a. saadik ette on wõetud, käib nagu punane pael see nähtus läbi, et rüütlite enamus kristliku ligimese-armastuse wõi kaastundliku haleduse pärast talupoja heaks midagi pole ette wõtnud. Mis nad teinud, seda tegiwad nad kas oma aineliste tulude pärast, wõi nad andsiwad ülemalt poolt tulewale mõjule ja sundusele järele. Peaaegu iga uuendust alustas ja juhtis kartus, et riigi walitsus oma käe wahele pistab ja midagi ette wõtab, mis rüütlite tulusid kahjustab. Talurahwa tulud on rüütlite südamed ikka külmaks jätnud. Oli nende seas sooje südameid, siis oliwad need walged kaarnad mustade hulgas.