Harilikult kella üheksa ümber haigutab härrastemaja unine esiuks ja laseb saksa välja, sest sel ajal, pärast hommikust einet, algab Ulrich von Kremer esimest ringkäiku oma kruntkonnas, kui ta suviti, jüripäevast mihklipäevani, siin asub — üksinda nagu kunagi.
Väliselt ei paku Mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silmahakkavat vaheldust: seesama vormist veninud tumesinine ševiotkuub valkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ning hõlmadega, seesama sinine vest vanade ja värskete toidujälgedega, nende seas tunnistusega, et härra von Kremeri einelaual naljalt iialgi vedelad munad ei puudu, seesama rohekaks iganenud must taldrikmüts kustunud läiknoka ja ettepoole lodusse vajunud põhjaga ning lõpuks needsamad halli- ja pruunitriibulised inglise püksid, mille põlveotsad ja kannatagused ilu ja tervise kaduvikust mitte vähem härrast keelt ei kõnele. Varalisest inimesest annab märku ainult kilbikujulise naastuga jäme pitsatsõrmus ta esimese sõrme arutu suure nüki taga, vestil punakalt hiilgav tukatikuldne soomuskee ning selle kütkes olev ja väga harva nähtavale tulev Genfi kuldkronomeeter, millest kui iidsest pärandist teatakse, et „kirjad“ ta mõlkidega kaetud kapslitelt juba ammugi on kadunud.
Mees ise aga — teatava karikatuurilist maiku näolise sarnasuse pärast Saksa riigikantsleriga hüüab ümbruse intelligents teda Mäeküla Bismarckiks —, mees ise on parajasti selles juba püsivas vanuse järgus, kus tosin juurdetekkivaid kimaraid silma ja mõni uus kurd lõua all suuremat muutust ei tähenda, niisama vähe kui pisut enam härmatist habemes, kumerust kuklas ja kõverust õndlas. Kremerid vananevad üldse aeglaselt — võib-olla sellepärast, et nad ehk sündideski enam päris noored ei ole. —
Kui ta kitsalt kivitrepilt — sellel on ainult kolm astet — jala murule on tõstnud — muru, lage muru katab tihedalt pikka veerjat majaesist kuni alla sooviku servani —, toetab härra von Kremer kindata käed, millest teine tüsedat kadakakeppi hoiab, vaheliti ristluudele ning hakkab pikkamisi ja ränga ühtlusega nagu liiasti koormatud purjekas ümber maja lõunapoolse otsa sõudma. Maja ümbruses ja mõisaõue ulatuses — vähemalt väidavad seda mõned terasemad tähelepanijad — ei vaata ta naljalt kunagi peremehelikult silmitsedes ringi. Ta pilk kõnnib püsivalt saapaninade ees. Ja kui see korraks ometi ära eksib mõne hoone peale, siis mõmiseb vanahärra midagi, kehitab õlgu, lingutab habemekihvu ja võtab kolm-neli pikemat sammu.
„Verflixt — der Dalles!“
Siin on nimelt mõndagi, mis peaks teisiti olema. Ja mida mõisa väiksus iseenesest ei vabanda. Kõnelemata karjalaudast ja hobusetallist, mille ligikonnas karjane enam pasunat ei usalda puhuda, kõnelemata õlgkatusega orjaaegsest peretoast, mis mõisa väravaesisele tõesti mitte auks ja iluks ei ole, hoopis kõnelemata ka aedniku puudusel ammugi metsa ja rääma läinud uibuaiast, kus enam midagi suhupistetavat ei kasva peale mõne sõstra- ja ussitanud vaarika-iva — kõigepealt ta enda elumaja aga on see, mis paneb Mäeküla mõisniku mõmisema, kuigi mitte sagedasti, sest aeg on nähtust nürinud ja Kremeri-härra pole mitte just tundeinimene.
„Verflixt — der Dalles!“
See maja, nii väheldane ja lihtne kui ta mõisakrundi kasinusele vastavalt ka on kavatsetud, seisab nimelt pooleli. Ja teist aastakümmet juba. Ja kui ajad ei parane, milleks paraku ikka veel tähiseid ei ole, siis jääbki pooleli. Ja kes võõras teda eemalt vaatab, võiks teda saeveskiks pidada, kui ta mitte jõest liiga kaugel ja mäe otsas ei seisaks.
Valmis on Ülem-Baieri talumaja stiilis plaanitsetud villast ainult alumine kivist kord; valgeks lubjatud müüris pilutlevad aknad ilmutavad ruumide elatavust. Puust pealmine kord aga kõigega, mis ehitusele alles mõeldud näolaadi annaks, püsib kurblikus koru-seisukorras: suurest ringrõdust pole seal muud kui talad, kelpvärgist sarikad ja viilulauad, ustest ja akendest pindudega hõredalt kinnilöödud augud vihmast siniseks uhetud palkseintes. Tänavu paigatud pilbaskatus ja värskelt valgendatud korstnad aitavad pildi kriim-katkist nägu aina veel kirjumaks teha. Hoonel on midagi mõne hiiglalooma luukerest, millelt kullid liha juba ära on kandnud.
Ja ta võiks ülinägusana kogu maastikku vallata, sest paik on ilutundega valitud: pika mäeseljandiku kõrgem kühm enne kaldumist jõe madaliku poole. Ülemiselt korralt oleks vaba vaade ühelt poolt haljastest sooniitudest läbi lookleva pigimusta jõe, teiselt poolt võsaga palistatud nurmede ning aasade ja nende tagant üleskerkiva kiriku ning tema alevikese peale, kuna akendele põhjast ja õhtust lainelise kõrgendiku maal vastu hoitakse, millel tammehiied männi- ning kuusetukkade ja sarapikud noorte kaasikutega vahelduvad ja karjamaa kahvatu kamarikki nende vahel kukispuupõõsaste tumerohelisel tähnitusel õige vilgast nägu näitab.
Jaa, siin oleks valmis maja pidanud seisma! Kõik õed-vennad Särgveres olid üheksateistkümne aasta eest haruldasel ühisarvamisel: Ulrich saab armsa maja, Ulrich saab maja, mida võib näidata! Ja nüüd — —
„Der Dalles, der Dalles — verflixt!“
See tüütu ja balti rüütlimajades mitte väga sage kodakondne, kelle kaela Mäeküla isand süü mõmiseb, elutsevat juba kolmat põlve Kremerite suguvõsas. Tulnud teine tillukese poisikesena, et aegamööda täieks meheks kasvada. Võta'nd kinni, kust ta õieti tuli. Pillajaid ja priiskajaid sõna tüsedamas mõttes ei olevat perekonnas olnud. Jääb järele opmannide seletus: tänamatu põllupind, laisk ja pikanäpuline rahvas ning pisut rohke sigidus härrastemajas, iseäranis tütardest. Mis aga opmanni-isandaid endid ei keelanud villa minemast ja mitte liiga pika ustava teenistuse järel mõisu rentimast või linnas maju omandamast.
Siiski — ühest Kremerist eelmises põlves, kes palju raha kulutanud, kes aidanud „dallest“ meheks kasvatada, teatakse ometi kõnelda. See ilmutanud lapsena üllatavat kavalust kaardimängus, mispärast nõuks võetud teda diplomaadikutsele pühendada. Muidugi lootuses, et ta sugukonnale ja isamaale au teeb.
Auahnust ei või Kremeritele sellepärast ette heita. Seda on neil nii kasinalt, et nad tavalise „tubli põllumehe“ nimegi pärast iial vaeva pole näinud, ning need vähesed, kes neist sõjaväes ja riigiteenistuses õnne katsusid, lasknud teisi endist liigutavas isetuses ikka mööda minna. Ka ei mäletata midagi nende visamaist katseist rüütelkondlikus maavalitsuses auameteisse tõusta, veel vähem, teadagi, püüetest teaduse ja kunsti kaudu väljapaistvusele jõuda. Aga kui nüüd just mõnda põlve juba ühtegi perekonnas ei ole, kes Kremerite geeniust nii-öelda kondensatsioonis esitaks, — ei ainust feldmarssalit, ministrit, kuberneri, ei komandeerivat kindralit ega rüütelkonna peameestki, ja kui korraga lapsuke leidub, kelle kõrgusetee nii selgesti ette on märgitud, — kullake, miks siis mitte! Ja nõnda saanud see Kremer diplomaadiks.
Kuid varsti tulnud välja, et redel, mis ministeeriumikantseleidest konsulaatide ja saatkondade kaudu soovitavale lõpupulgale viib, kaugelt paksemini peab kullatud olema, kui omaksed metsataguses Särgveres teadsid ette kavatseda. Saadik ja minister in spe kurtnud alatasa karjääri takistavat rahapuudust, iseäranis härdalt sellest ajast peale, kui ta Londonis viimaks atašee-astmele oli kerkinud, ja hoolimata finantsiliselt üsna ilusti õnnestunud kosjaoperatsioonist pisut enne seda. Vanemad kodus ja ligemad sugulased teinud imet eneseohverdamises, Särgverele ja Mäekülale kaevatud Krediitkassas ikka enam miinisid alla, aga Londoni atašee meelest olnud siiski veel vähe upitust. Ja nõnda ta jäänudki atašeeks, kuni talle ühe Inglise õukonnale lähedal seisva tory-klubi kaardilauas kitsikuse kiusatusel midagi juhtunud, millest Kremerite perekonnalugu vaikib, mis aga Götz von Kremeri diplomaaditeekonnale otsa üldse peale teinud. Oma lapsepõlisele armastusele, tondipiiblile, olnud diplomaat nimelt kogu teenistusajagi kirglikult truu.
Mil määral vanad haavad, mida Särgvere ja Mäeküla põevad, nüüdsete Kremerite perekondlikus olukorras mõjusüüdi on ja mäherdune osa härraste isikliku tundeelu arvesse kuulub, seda sugemeteks harutada läheb välisele raskeks, ja on asja oletada, et see neile endilegi kiukaupa selge ei ole. Lepitagu seepärast palja tõsiasjaga, et kõik kuus Kremerit, kellel mõisadest aineliselt osa — kolm õde ja kolm venda —, vallalist põlve elavad. Peale Ulrichi, keda väike Mäeküla imetab, on kõik teised Särgvere udaral, kuigi kõige vanem vend Adalbert nimeliselt selle mõisa omanikku esindab. Hoolimata Kremerite peaaegu väikekodanlikust elulihtsusest annab end selle kaunis suuregi udara sõõrutamine nii küündimatuna tunda, et Heinrich von Kremer, vendadest ealiselt viimane, oma sissetulekut kaupmeheliku palgateenistusega peab kohendama — ta töötab ametnikuna mõisnikkude laenuühingus linnas. Muidu oleks ehk küsitav, kas ta oma kahte vana armastust küllalt jõuaks rahuldada: haruldasi sigaripitse, tuhatoose, salvrätikurõngaid ja taskunuge korjata ning märksa odavama naisteenija asemel piltilusat prisket kammerteenrit ümmardajaks pidada.
Kuna nüüd Mäeküla Kremer hommikust luusi teeb, püsib ta tavaliselt truuduses oma põhimõttele võimalikult kõigest hoiduda, mis vere vagusat ringvoolu kiirendaks, sest ta tahab kaua elada ja tema teine südameklapp ei ole mitte veata. Seepärast sõuab ta aeglaselt ning ühtlaselt ja loovib inimestest, kes teda võiksid pahandada, eemalt mööda — enamasti valitsejastki, kelle õlgadele ta kõik majandusmured on veeretanud, sest selle vaikse mehe palgelt on ikka nii palju uusi atru, äkkeid, vankreid ja palju kallimaidki riistapuid lugeda. Ja tubakahimu vastu, mille orjus talle ta südame tulul arstlikult keelatud on, võitleb ta kuiva saiaga, mida ta välja minnes ei unusta saterkuue tagataskusse pistmast, ja mõtted hoiab hoolega rahu, rõõmu ja süütuse koosil, iseäranis koosil Särgvere poole. Sest talvine ja suvel pühapäevane kooselu õdede ja vendadega Särgveres — ka linnavend saadab oma jõudeajad alati seal mööda —, see on õieti kogu ta maailm.
Küll ei valitse ses maailmas miski vähem kui kuus meelt ja üks mõte, kuus südant ja üks löök. Seal võivad parteinemiseks ja visadeks võitlusteks asja anda säärasedki küsimused, millest mitte just Euroopa ega perekonna enesegi saatus ei olene, — küsimused nagu see, kas on vähene suhkur või halb hoiukoht süüdi, et Jakoobast õe marjakeedised käärima läksid, ja mitme kana kohta peab kukk olema, kui nad hästi peavad munema, ja kas võib kassi nagu koeragi sooja vee ja seebiga pesta. Erakondi tekib kaks kuni kuus — selle järgi, kuidas päevakorda vanemaid või üsna uusi aineid juurde sigib — ja löömine lõpeb korrapäraselt sellega, et viimaks enam ühtegi võitlejat lahinguväljal ei ole: hüpati ükshaaval lauast ja kaoti klõmdi oma tuppa, kust siis aegade pärast, mis temperamentide järgi mitmesugused on ja ühest tunnist kahe päevani võivad küündida, ükshaaval jälle nähtavale tullakse, õlioks käes.
Kuid seesuguste verevirgutustega on Ulrich von Kremeri vigane südameklapp panetanud. Nii panetanud, et klapile kahtlemata kahjulikum oleks neist ilma olla. Mingi hinna eest ei vahetaks Ulrich neid tundmuse vastu, mis talle põue asub, kui ta Särgverest kord kauemini ära oli kui nädalapäevad, — tundmuse vastu, mis käärib ja puurib ja vahel veegi silma võtab, iseäranis õhtuti vaikuse lasumisel ja kui varitsevad varjud aknaid piiravad. Neil kordadel saab vanahärrast tundeinimene sügava härduseni.
Harilikult valib härra von Kremer hommikuseks jalutuseks, kui ta väravast välja ja sepapaja esisele on jõudnud, sealsel lahkmel kõige pikema teeharu — selle, mis karjamõisa viib. Seesinane tee — halvasti sillutatud, nagu kõik teised Mäekülas, sügavaroopaline, kivine ja savine — läheb kõrgendiku külge mööda mitmekesisest võsast läbi ning avaneb siin ja seal välguti, kust vaade kogu mõisa kallakut ja nõgusat nurmkoda võib mõõta. Ja siis tuleb sõre männik liivasel pinnal ning lõpuks karjamõisa lage mäenutt, ühe palgega vastu turbasood, teisega vastu väikest küla ja põllu- ning karjamaa veeri mööda laialipillatud saunu.
Sel teel teeb jalutaja sagedasti puhkeseisakuid. Ta istub mättale või heidab murule, sirutab koibi ja vibutab keppi, ümiseb, haigutab ja lõbutseb teadvuses, et ta elab, et ta on olemas. Ja mitte lihtsalt olemas, vaid Mäeküla mõisnikuna olemas. Olemas isikuna, kellel maakerast veel osake päriseks on, kelle küljealune oma, vastuvaidlemata oma, ja kellel veel nõuda ja käskida on. Ning keda ikka veel respekteeritakse. Ja kes kedagi ei tarvitse karta. Ja hein kasvab, vili küpseb ja lehmad lüpsavad. Ja peremehed maksavad renti ja kandimehed teevad töö ära. Ja — jaa — — oääh! — Mäeküla mõisniku magusas haigutamises sisaldub kõik, süsteem ja programm.
Enamasti peatub härra von Kremer ka karja juures, kui see ta käigu piiril juhtub olema, ja siis võidab ta silm isaliku ilme ja isalikult liiguvad ta pikad vurrukihvad. Sest need sada nelikümmend nisa seal — rohkem neid paraku ei ole ja kõige paremat tõugu pole nad ka mitte —, need on ta majanduse elusooned, ta isandliku iseseisvuse peapide; alles kaugelt järele tulevad kartulid ja veelgi kaugemalt müügi vili, kui viimast üldse jätkub. Ja Mäeküla mõisnik sügab Laadikut ja Küüdikut sarvede vahelt, ulatab Punikule tüki saia suhu ja austab Karja-Toomast usaldustoonil mõne küsimusega. Sest Toomast ta ei pelga. Selles mehes pole midagi ähvardavat südameklapile. See väike nässakas rähksilm vahib peremehele otsa, nagu seisaks äkki pilvest kukkunud vanajumal ise ta ees. Mütsigi äigab alles siis peast, kui teine juba selja pöörab. Kurta ja tahta pole tal midagi.
Ja kui siis vanahärra karjamõisas, mäherduse kogunime alla mõisa rehte, kivist heinaküüni ja kahte turbakuuri mõistetakse, natuke ülevaadet on pidanud — sest siinsed vähe uuemad ja seepärast võrdlemisi korralikud hooned ei tõrguta pilku — ja kui ta mäenõlvadel ajaviiteks maasikaid ja muulukaid on otsinud, põõsastikus mõnd siili, sisalikku või nastikut kimbutanud, siis pöördub ta teist teed, alt vainu kaudu, koju tagasi ja viib oma kokale lõunaisu kaasa, mis lauale kantud parema ja pahema vahel, vahet ei tee. Klaas mitte väga kallist portveini kustutab ta janu ja suigutab ta paariks tunniks ausale põllumehe-uinakule.
Teise, veidi väiksema tiiru ristleb härra von Kremer õhtupoolikul ära. Seepeale järgneb päevakava huvitavam punkt: lehmalüpsi pealtvaatamine karjataras. Sellelt virgelt vaatemängult täis rebivaid käsi, sorisevaid nisi ja kobrutavaid kappu viib ta alati nii ülendatud meeleolu tuppa, et paneb oma vana mängutoosi tilisema, mille mahedail helidel ta siis ühtlasi õhturoale rõõmsa vastuvõtu valmistab. Vahel laulab sööja mängitavat viisi paiguti kaasa, ja siis on emand Reemeti kriitika järgi „kui saetaks seinu seitsme suure saega ja soglataks kühvlitega munakivide virnas“.
Kolme küünla valgusel — kiviõli vastu hoiab ta visalt suurt lugupidamatust alal — loeb rüütel von Kremer enne sängiheitmist haigutades veel mõne veeru „Revalsche Zeitungit“ ning paar peatükki raamatute raamatut, enamasti Saalomoni tarkust, sest muud kirjandust tal majas ei ole. Siis kustuvad küünlad ja kustub vanapoisi päev, mis oli nagu eelmine ja ilmatu rida eelmise eelmisi.
Järgnevad päevad on kuivad ja Mäeküla saks käib taas korrapäraselt lüpsi juures, vahel kakski puhku päevas. Ta ilmub varakult, et nägijaks olla ka eelkäivale jootmisele all kaevukünal. Kuidas nad sinna rüsinal paisu jooksevad ja üksteist müskavad, kuidas nad pinnivad, kuidas vesi nonde kaelakoskedest alla mõõnab ja kuidas nende sabad sähvivad, sõõrmed puhivad, kellad parisevad — see kõik on talle draama-elav etendus, mille vastu ta neid seal linnateatris, kuhu ta paar korda talve jooksul ära eksib, mitte ei raatsiks vahetada, niisama vähe kui oma möirgavat karjasõnni kõige parema orkestri vastu. Ja kui nad seepeale mäletsedes ja unistades suurel õueplatsil laiali seisavad ning ühe ja teise udara alla valge kapp ja kümme vabastavat näppu ilmuvad, siis tuiab Kremeri-härra nende vahel ringi, aitab nende sapsudelt kepiga kärblasi peletada ning hingab mõnuga sisse lõhnasegu, mis nende suudest, nahkadest ja soojast piimast õhku imbub. Pikemalt peatuma jääb ta viimaks toobri juurde, kus Reemeti-emand sukavarrastega järikesel istub, lüpsi käiku silmas peab ning valmis on peremehe pärimiste peale kõige laialisemat vastust andma. Ja kuna nad jutlevad, tuleb Tiiu, tuleb Truutu, tuleb Madli, tuleb veel üks eit ning veel üks noorik ja tühjendab oma kapa vahuse kurnariide rüppe. Üks neist on uus; sellele vaatab saks vahel käte peale ja saadab talle prooviva pilgu järelegi.
Nad ei pane teda suuremat tähele. Ta ei ole nähtavasti saks, kelle ees õiget saksakartust tuntakse. Selle jälile näib uuski palgaline jõudnud olevat, see sealt Prillupi saunast, sest karjatüdruk naerab, et kui vanamees neist ühel päeval mööda loovinud, saatnud Mari talle Kriimiku nisast piimajoakese järele, millest saterkuue saba peale nagu valge nööbirida jäänud. Vaadanud küll korraks üle õla, et mis nad seal turtsuvad, aga läinud oma teed. Saksakartliku erandi moodustab mõisas ainult karjane Toomas, kuid selle naine on ka juba viienda lapsega nurgavoodis.
Ja kuna kapad kobrutavad, toober täieneb ja Kuru perenaine tütre tagant-tõukel käsivankriga puhtaid pütte pesuköögist üles piimakambri poole veab, hakkab karjamaa kinkudel mees paistma, kelle vaesedki silmad juba kaugelt ära tunnevad. Selle mehe ninast hoiab nimelt nähtamatu käsi kinni ja lükkab seda korrapärases taktis üles ja alla, paremale ja pahemale poole. Ning eemalt vaadates näib, nagu oleks kael juba nii peeneks kulunud, et veerlev pea tema otsast potsti maha peaks kukkuma.
Seesinane mees astub teenijate-majasse sisse, mille katuse all piimakambergi aset on, ja kui toobri tulek viibib, siis ilmub teine vahel ka tarasse, et lüpsi lõpu järele vaadata. See on Kremeri-härrale märguks minekut teha. Mitte just, et ta teda ei salliks — ei, ta on ju kõigiti tarvilik inimene —, aga tema teretamises leidub midagi, mis pigemini nägemata võib jääda. Aasta üheksa eest, kui nägematu käsi veel mitte Kuru Jaani nina ei juhtinud, võttis Kremeri-saks ta mõnikord hea meelega erajutusse; siis oli Jaani teretus veel ehtne häälekõla ja silmavaate poolest.
„Kui mina teaksin, kuhu see mees oma raha vajutab!“ algab Jaan emandale, kui ta „tere“ asemel „tereks“ on öelnud. „Ette ja ette, ette ja ette — ega muud olegi! Mujal mõisades, sa kallike — —“
Jaani jutte, mis rahaga algavad ja rahaga lõpevad, tunneb aga emand nii küllaliselt, et ta õnne tänab, kui toober õlgadele tõstetakse. Piimakambrist, kus tal mõõdupulk sisse on pista ja toobiarv üles kirjutada, pääseb ta varsti.
Ja nõnda lükib päevake päevakesele järele, ja Kremeri-härra käib virgasti lüpsil, ja vanade lüpsjate hulgas näeb ta ka seda ajutist uut, kes tema aknad nii ilusti puhtaks pesi. Kuid ühel lõunal leiab ta lehma alt selle uue asemel teise uue: Pajusi Juula, Mari üleaedse.
„No mis Maril viga oli?“
„Näpud teisel valusad, tellis mind täna minna.“
„Näpud — soo? Nah, see on aga isegi proua!“
Pärastlõunasel luusil juhtub härra von Kremer mõtetesse süvenema, nii et ta enda Kruusimäelt leiab, kuna ta karjamõisa tahtis minna. Vainul, Prillupi värava ees, visatakse kurni. Viskajad on Tõnu lapsed ja nende uus ema. Kõik kolm, iseäranis aga ema, on täie tõsidusega võistlusele andunud. Viimase silm mõõdab iga kord mõtlikult maad, enne kui hoogu võttev käsi kaika lendu laseb, ja kui mõni pulk ruudust kargab, siis saadab teda tabaja iseteadlik „atata!“. Saksa nad ei näe, ei näeks teda ka siis mitte, kui ta lepapõõsa taga varjul ei seisaks.
Ja Kremeri-härra ei eksita neid. Ta vaatab võidumänge meelsasti pealt. Ise pole ta küll kunagi spordimees olnud.
Ja kui ta partii lõppu on näinud, lentsib ta tuldud teed tasakesi tagasi, niiske huum silmis ja suu ümber jooneke vallatikkunud noorust.
Teisel päeval istub Prillupi Mari jällegi mõisatares lehma all, tõsine ja sõnakehv nagu ikka. Kappa tühjendades vaatab ta pisut kõõrdi ja pöörab nõksamisi pead tavalise seesmise kadunuse pärast. Mitte võimatu pole, et peremees pilguke hiljem ta harvu hambaid näeb valendaval, paljastatud lõbust seeüle, et Kirjak piimakapa ümber lõi. Ja nõnda mööduvad veel mõned lüpsilõunad ja -õhtud, kuni tuleb päev, mil Kremeri-härra leiab kapatühjendajate seast kitsa kollase naise, kelle käed ja jalad liialdatud väledusega nagu midagi püüavad heaks teha.
Pärast seda päeva hakkas Mäeküla saks harvemini lüpsi juures käima. Hein ja vili kasvasid — aas ja nurm võitsid ta armastuse endi poole. Ta sagendas või kaugendas oma käikusid, ta võttis soost ja rabastki jätku kuni pigimusta jõeni. Aga ta märkas varsti, et ta sellest vähe sai, sest et ta vähe nägi. Tema ja asjade vahele oli mingi linik tõmmatud, mis kohe jälle uuenes, kui ta selle korraks katkestas. Mida ta silmitses, see ujus ainult ebamääraste äärjoontega selle katte taga. Ta aimas ennast kas või tund aega kadakapõõsasse vahtivat, nägi ja võis arvata, et ta sellele pikka kõnet peab, ilma et Kremer teadlik oleks olnud oma teo põhjusest või tarbest, sest mõtlemine, tabatav mõtlemine see ei olnud. Ja kui ta koju jõudis, meeleliselt katkine kuskil põues salaja kirvendava rahutuse pärast, tundus talle jälle midagi pooleli jäänud olevat, ja ta võitles ahvatlusega sealtsamast ümber pöörduda, et sidumata unustatud otsi sõlmata. Üksnes midagi õige tühist, kuid tihti korduvat jäi talle neilt uindunud hulkumistelt vahel meelde: ta oli ennast kaua pigimustas rabajões peelitanud ning seejuures kord-korralt kõvemini „Ulrich! Ulrich!“ mõmisenud.
Siis tulid palavad päevad helgete õhtutega, taevas seisis kõrgel, õhk sumises põrnikatest, alt aiaräämast vaabus lõhnapilvi mäele ja kõik näis vedelalt valguvat nagu sulatises. Videvikust keskööni laugles sooviku kohal sina sees kitsuke kuuserv nagu taevataadi pöidlaküüs, tema all luhas lõid mustad vetesilmad valgeid sädemeid, kaasik kapsaaia taga hoidis hinge kinni, sest ööbik laulis. Hooned kingul aga, nende ümber sala lendlevate nahkhiirtega, need paistsid kui meelisklevad pead lendu-aetud muremõtetega.
Neil õhtuil rinnutas Ulrich avatud aknal, vaatles, kuulatas, haistis ja oli nukker. Tema paljas pealagi paistis kuukesele kahvatult vastu ja ahvatles öiseid lendajaid ligi, nii et ta seda loomusunniliselt vahel käega pidi varjama. Särgverest alles tunaeile tulnud, kannatas ta juba üksinduse-igavust ning vaibus ikka enam hingeolusse, mille põhitooniks oli vaikselt valutav lai kahjutunne. Iga õhtuga selgemalt hakkas ta tagasi nägema seda pikka ja kitsast teed, mis nii sirgelt kaugest tühjast nõmmest tuli ja tema isiku juures lõppes. Ta veertel polnud kivi ega tulpa, mis midagi oleks mälestanud — mõnd tegu, head või halba, mõnd sündmust, õnnelikku või õnnetut, mõnd naudingut, lubatut või keelatut. Ja kui ta pead pööras ja ettepoole vaatas üle halelilla lageduse, milles ainult kari kirjuid lehmi elu esindas, siis nägi ta ehmudes musta katusvankrit lähenevat, eestpääsematult lähenevat, ja mitte väga kaugelt. Ta äigas pealaest üle, nagu külma higi pühkides, tõmbas akna kinni ja kobis sängi, ilma piiblit kätte võtmata. Aga uni ei tulnud. Ja ööbik hukutas ruudustki läbi.
Kogu öö tegi ta endale etteheiteid. Ta ise, üksnes ta ise oli süüdi. Olud raskendasid, kuid ei keelanud. Ja ihadest polnud ta ilma ning juhused ei puudunud. Aga ta lükkas edasi, ikka jälle edasi, teiseks, paremaks korraks, ilma et see parem kord iialgi oleks tulnud. Ta kõhkles, kus kinni oli haarata, ta tõrkles, kus oli võtta, — on ju veel aega, on ju veel aega! Ja nõnda ta vesistas suud, kui teised maitsesid, sest teised olid targemad.
Targemad? Kas see olenes tarkusest? Milleks salata, et tema vahekord pika juukse ja laia riide kohta küllalt õige, küllalt lahe ei olnud? Nad tõmbasid teda ligi, kuid tõukasid ka ära. Ta sallis neid olendeid „erapooletu vöö“ piirkonnas, nad olid talle ihaldatavad võre taga; aga kui ta mõne neist võre sisse mõtles — kohe lõi kartus südamesse mingi ohu ees, mis säärases ühenduses pidi peituma, kohe nägi ta tema kleidivoltides, frisuurikeerdudes, kübarasulgedes kõiksugu salapäraseid õudusi varitsevat. Kas ta ei hakanud omal ajal, mõisa rendilt võttes, seda majagi siin teatava tagamõttega ehitama? Võis ju ikkagi keegi leiduda, kes piskuga leppis või ise jätku tõi. Kuid vaevalt jäi ta mõne ette vaimus seisatama, kui juba hoiatav käsi teda sabast rebis! Muidugi märgati tema võimetust ja käidi temaga sellemääraselt ümber. Ühele oli ta „ainult Ulrich“, teisele peaaegu koomiline kuju, paljudele ep olnud teda üldse olemas. See aga sai jälle temale tuntavaks, nii et ta sarved sisse tõmbas ja karpi puges. Ning seal kiratseb ta nüüd haudjail öil elada neist vähestest mälestuseraasukestest, mis talle noorusaastaist jäänud, kui ta septembri- ja märtsitärminitel veinitujus teiste omaealiste õlul mõne öise rumaluse linnas kaasa tegi, mida ta tagantjärel pealegi iga kord õiglaselt kahetses.
Nii siis külgesündinud kütkepelg? Mine tea. Talle tuli kauguse udust väike Frieda meelde. Ta targes veel tänapäevgi kindel olla, et ta ema õmbleja võre sisse oleks võtnud, kõige legaalsusega muidugi, kui tingimused vähegi päri oleksid olnud, kui otsustavast suust mitte hävitav sõna poleks langenud: „Jaa, Ulrich, miks mitte; hakka aga siis kingsepaks õppima, milleks sul aastate poolest ehk veel aega on ja vaimu- ning hingelaadi järgi huvi peaks olema.“ Ja kui mitte väike Frieda seepeale ise poleks kirjutanud: „Jaa, Ulrich, aga sa tead, minu töö eest makstakse nii vähe...“ Millega side vormivabakski ühenduseks nende vahel katkes, sest et neiu Frieda sündsamaks pidas kingsepale mehele minna, kes ametit juba oskas.
Järgnes sellest ehk — õndsa leskproua von Kremeri, sündinud komtess Lützeni psühholoogilise hüpoteesi kinnituseks — viimati tõesti, et tema poeg, vähemalt oma erootilise tundekoosiga, ennem all kodus oli kui üleval? Ulrich pidi möönma, et selles tuumake tõtt peitus, et see rüve ja rüssakas altmaailm, millega ta iga päev kokku puutus, teda kuidagi häälistas, vahest ehk just selle üditerve rüveduse endaga. Kuid kas oli tema siis mõni veider erand? Võis neid siis nii üpris palju olla, kes näiteks muiste oma rüütliõiguse madaluse tütarde kohta — õiguse, mille soetajal ometi kindel vajadus pidi olema — tarvitamata jätsid? Ja kui üks tema Särgvere üleaedseist, vana aus Suurpalu Radeck, linna sõitis, siis võis talle kergesti juhtuda, et teatud maanteetalust paks perenaine tuli ja tõlla peatas: „Ole va hea mees ja too mulle Karu poest õite kolm naela musti villu!“ Ja kas siis vend Heinrich, kellest muiati — — kuid ei see näotus ei puutunud siia ...
Igatahes — must vanker lähenes, ja aeg oli aru pidada, kuidas endale nii kaua tehtud ülekohut vähegi tuleks parandada.
Ja Ulrich pidas aru — öö öö järel, küliti ja seliti. Öölaualt pistis ta vahetevahel palukese saia suhu — ka karp hapukaid kompvekke seisis seal varuks —, ja kui padi pea all kuumaks läks, mida iga kümne minuti takka sündis, siis pööras teise ümber ning nõutas ka vaiba alla, seda jalgadega õõtsutades, pisut jahedust.
Ülal lae peal aga siuksusid hiired ja närisid rotid. Neil oli lahe elada kaheksas tühjas toas, pehmeil liivapõrandail, ruumides, kus kinnilöödud akende pärast päevalgi suursugune poolpimedik valitses, — niisama lahe ja lõbus nagu valitseja kanadel, kes seal koludest improviseeritud õrtel öömaja pidasid. Ja kuna Ulrich saia mugides, kompvekki imedes ja patja pöörates oma elu pöörde kallal sepitses, kuulutas kukk talle ülalt iga kahe, kägu kõrvalt aga iga poole tunni tagant, kui palju tee tema ja musta vankri vahel jällegi oli lühenenud. Seesinane kägu istus nimelt Reemeti Schwarzwaldi kellas. Tema häält võis härrasruumidesse selgesti kuulda, sest et suurel paepõrandaga vahekojal, mis maja pikuti poolitas ja mille taga kõrvuti valitsejapaar ja kokapiiga elasid, väga hea akustika oli — nii hea oli, et neitsi Vilhelmiine öised karjatusedki — teda vaest kohutasid kuumal ajal troopilised unenäod — köögi kõrvalt siia ära kostsid.
Magama uinus Ulrich alles pärast kolmat kukelaulu, kui koit hämariku põsed ammugi lõkkele oli suudelnud ja noor päev koisid otsides saali luitunud mööblitel uitas. —
Härra von Kremer viibis nii küpsiküüsi oma seesmise murrangu juures, et ta nädalaga sassi läks ja laupäeval, seda reedeks pidades, Särgveresse unustas sõitmata. Sel päeval aga toimetati tema korteris, elaniku äraolekut tarvitades, tavaliselt suuremat harimist, ja nõnda juhtus, et küürija pärale jõudis, kuna Vilhelmiinel veel käskugi ei olnud hobuseid rakkesse lasta panna.
„Ei,“ luiskas Kremeri-härra teenijale, „ma ei mõelnudki täna Särgveresse sõita, ma sõidan õhtuse masinaga linna. Aga Mari töö ei tülita mind, ma võin välja minna, kui ta viimase toa käsile võtab ja esimene veel mitte kuiv ei ole.“
Ja nõnda asus Prillupi noorik magamiskambris töösse, kuna saks kirjutuskabinetis prillid ette pani ja kõik oma tähelepanu ühe majapidamisraamatu arvudesse süvendas.
Nende vahet oli kaks suurt tuba — nad ei eksitanud teineteist tõesti mitte.
Härra von Kremer töötaski tükk aega täie rahuga, siis tõusis äkki üles, võttis prillid maha ja läks otsustaval sammul Mari juurde.
Mari põlvitas põrandal ja liigutas nuustikut rütmiga, mis mitte kaugel ära ei olnud põhimõttest: jumalal päevi, peremehel leiba! Ta ei vilistanud täna, vaid mälus üht nööriotsa närida, mis ta lõuga mööda alla liperdas. Küljega lahtise ukse poole olles pidi ta teisest toast tulijat märkama, ei tõstnud aga pead ega praotanud teretuseks suud, nagu kartes, et ajaviide tal hambaist kukub. Ta pea, käsivarred ja kael poole rinnani olid paljad, pruuni ja valge ihu peal helmendas higi, takune särgijätk ülespööratud körtsiku all jättis pringid sääremarjad katmata.
Läheneja, kes kavatsetud sõna keelelt kaotas, ulatas äkilise impulsi tõukel käe hepitades nooriku kurgu alla. Ta arvas välguvalul neid kahte vaokest pihus tundvat ja pöial puutus lõualoti sooja pehmust, kuna imelik uus, imelik noor, imelik uimav higilõhn talle pähe tõusis. Aga mitte nii väga see kõik ei närvetanud Ulrichi nõnda, et ta kätt tagasi nähvates abitult seisma jäi, kui palju enam raatsiv peapööramine ja lustaka aiatusega ühendatud naerupilk, millega tema julgusele vastati. Kõrvus kohisev ja silmis virvendav veri mõistatas sellest talle leiu välja, mida ta õieti ihkas, mida ta uurides oli tulnud otsima; kuid nüüd, teda vastu võttes, nõtkusid ta põlved ehmatusest ja süda andis nõu pageda.
Seda ta tegigi. Küürija ümbert ringi üle märja põranda tätsates pöördus ta tuldud teed tagasi, ilma et kumbki sõna oleks viiksatanud. Ta hõlmad olid kentsakalt kohevil, otsekui peituks nende all võidetud saak, mida ta ihnelt tõttas varjule viima.
Ta istus seepeale söögitoas veerand tundi üsna vagusi, ristis käed põlve ümber, silmakortsudes ja suunurkades arg-salalik lõbu, liikmeis magus väsimus. Viimaks hakkas ta mõttetu pea mõtet kordama: Teine kord edasi — teine kord paremini! Ning järgneva veerandtunni järel tuli tulle meelde: Mul on seal öölaual plekktoos hapukate kompvekkidega — oleksin ma kompveki võtnud ja tal suu peal hoidnud nagu kutsikal: ta oleks naerdes näuhti vastu võtnud! — Ja Ulrich kahetses, et see tegemata oli jäänud.
Aga kompvekid olid seal, ja ka Mari oli veel seal — —?
Ei, parem teine kord.
Mitte muuta, mis on, mitte silmapilku rikkuda!
Ja ta jättis kompvekid ja pöördus selle juurde tagasi, mis oli, ja hakkas hellalt parema käe pihku ja päkka silmitsema. Nii hea oli istuda ja endale pihku vaadata, mille nahk ikka veel sooja kõdi tundis nagu udusule paitusel. Ja äkki haistis ta seda higilõhnagi jälle ja pani silmad kinni ja laskus peaga toolitoele. Näis, nagu tibaks ta vurruotstest õnne maha, tilk tilga järel paremale ja pahemale poole.
Ent korraga tundis Kremer elavat liikumisvajadust. Ta meelest oli, nagu peaks ta saagiga mujale, kaugemale minema, et seda uues kohas vaadelda. Tema kärsitu helistamise peale ilmus Vilhelmiine, põllenurgaga käsi kuivatades.
„Laske obused ette panna!“
„Juba? Härra pidi ju õhtul faksaali —?“
„Ei, ma sõidan siiski Särgveresse.“
Aga „Särgverel“ oli täna isevärki halb kõla Ulrichi kõrvus, kõla nagu pragunenud klaasil. Ja ühtelugu torkas talle pähe ta õdede vend Heinrichilt saadud pilkenimi „kolm pingviini“. Ning kummastki nimest langes ta põue nagu kirmeke tusakarva kartust. Vilhelmiine polnud veel õieti uksestki väljunud, kui Kremer Särgverest taganes ja sõidu eesmärgiks jällegi linna valis. Milleks raudteega, võib ju ka hobustega — napilt kolmkümmend verstakest! Ja tõllas oled üksinda, istud enesega eneses, mõtled ja kavatsed mõnusalt hällides.
Aga uued riided on kapis ja kapp magamiskambris —?
Ta läheks ju nii kauaks eest.
Kuid ei — mitte täna enam — mitte enam jällenägemist — —
Ja Vilhelmiine pidi ülikonna kabinetti tooma, kus Kremeri-härra vahetuse ette võttis, ehk küll tualettruum juba valmis ja kuivgi oli.
Kui Mäeküla mõisnik, tolmumantel seljas ja must viltkübar peas, teenija saatel lahtisse tõlda astus, mille põlle Vilhelmiine teatava pühadusega, misläbi ta iseennast austas, taga järel haaki pistis, silmas saks keskmisel saaliaknal inimest, kes nina ruudu vastu lössi vajutas. Kremeri pilk oli ainult riivav, ta arvas aga siiski nägevat, et vahtija pruntjas suu luigutavalt liikus.
Siis oli ta toosi isegi leidnud? — See õnnestas lahkujat. — Selles oli midagi, mis neid veelgi lähendas. — Selles oli usaldust, intiimsust — —
Ja korraga uskus Ulrich, et ta esimese kompveki ise talle suhu kukutas: hoidis suu peal nagu sülekoeral suhkrut — — tema aga naerdes näuhti! Ja kuna tõld akendest mööda ümber nurga veeres, jäi sõitja rõõmsalt oma kutsarile selga vahtima, nagu oleks lõbus etendus Peetri heidelekulunud krookekuue pleekinud piha peale joonistatud. Ta ei pannud tähele, kunas Karja-Tooma kriimud lapsed, juba varakult ootel seistes, värava lahti tegid, ta ei näinud, et hobuserautajad sepapaja ees teda teretasid, ning tõllake oli teelahkmelt juba verst maad Särgvere poole sõitnud, enne kui ta eksitust märkas.
„Pea, Peeter, ma sõidan jo linna!“
Peeter laskis kõrbisid tükikese teed edasi sörkida, pingutas siis alles ohje ja puristas „tprr!“. Kulus veelgi natuke aega, kuni ta kõhn habemetu poisinägu pika kaela otsas pooliti peremehe poole pöördus.
„Ah kas linna või —?“
„Linna jah, — ma sõidan oostega linna.“
„Ah kas oostega või —?“
„Jaa, oostega, — ma sõidan täna oostega linna, mitte masinaga.“
„Ah, või mitte masinaga —?“ Ja Peetri rippuv lõug vajus veelgi alamale, kuna ta väheldane pea kuklaauguni ulatuva kutsarikübara sügavuses näo aeglaselt jälle ettepoole viis. Peeter saatis pika silitava pilgu ruunade teravatest selgadest üle — need ei olnudki sõidu-, vaid ainult paremad tööhobused — ja kohmas siis võrdlemisi järsult:
„Aga mol ei ole kaeru kaasas.“
„Kaeru võid linnast või teelt osta — ma annan sulle raha.“
Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle.
„Aga mol ei ole omal leiba ega raha kaasas.“
„Eks ma annan siis sullegi natuke raha.“
„Ah molle või?“
„Nojaa, — ega sa's ööseks linna jää — puhkad ja lähed kohe tagasi.“
Oldigi siis nii kaugel, et sõit õigele teele ja sealt linna poole võis alata.
Kui Prillup „kunturist“ tuli, ei targenud ta oma puudlinäole tunnetekohast ilmet anda, niikaua kui härrastemaja aknad liiga ligidalt talle selga vaatasid. Ta hoidis õlanukid kõrgel, pea maas ja pikad koivad pugeval kõnnil. Alles paarisaja sammu pärast vahtis tagasi ja naeris. Astus siis jälle, vahtis jälle tagasi ja naeris jälle. See sündis veel kolmat korda ja põhjalikumalt, kui Prillup sarapiku äärt mööda kingule jõudis, millega Kruusimäe kõrgendik algas. Siis ajas ta enese täiele pikkusele, tunnistas tükk aega tõsiselt ehas punavat maja, kiskus, hammas huulel, mõne ettevalmistava lõusta ja laskis siis vabisedes midagi valla, millel imelik sarnasus oli siili podinaga. Ja sellele kugistas vahele, käed kramplikult niuete ümber:
„— — Nailla! — — Nailla! — — Vaja kõigile reakida!“
Prillup sammus alles siis edasi, kui ta valangust täiesti oli vabanenud, ning minnes lõi märjad silmad ringi, kas ei näeks kedagi, kellega hakatust teha. Aga tee oli tühi eest ja takka. Põsenukkideni ulatuvas rõhmases karvandikus püsis tal suure naeru jäänusena veel kauaks muigevirvendust, kuni üks uus mõte selle ajutiselt kustutas.
— — Või kelmas teine? — — Tahtis aga nii narrida? — — Noh, et liiga noor vananässile? — — Et mis ta peaks vastama? — — Et kas pätajalg, kui kuuleb — —?
Ta vahtis viidaku peahoiuga pastlaninadele maha ja laskis endal uuesti kõik mälust läbi käia, mis ta oli kuulnud ja tähele pannud. Nähtavasti jõudis ta aga otsusele, mis vahele vilksatanud mõtte pelgu ajas, sest juba lõi ta karvane pale jälle lustakalt loitma. Korraga pistis ta näpud habemesse, tõstis niiske tordi nina alla ja nohistas nuusutada — — „Äm — — äm — — pagana märjuke! Ise nagu susla, aga näe, mis rõngaid teeb südame all!“ — Prillup oli kontoris kaks õlleklaasitäit portveini joonud ja suu pühkimata unustanud.
Kuna ta nüüd naerukil värava poole lonkis, parema käe pöial otseti südameaugus, kus peremehe märjuke lõbusaid rõngaid tegi, ning kindel otsus peas kontoris kuuldud hullu nalja lähemale vastutulijale soojalt jutustada, et teisedki naerda saaksid, juhtus talle äkki midagi, millest ta endale aru ei teadnud anda. Ta keeras teelt kõrvale, ning seal, kus kingu liivasel rinnakul kolm üksikut kaharmändi kasvasid, seal võeti tal järsku jalad alt, nii et ta täiel pikkusel selili kidurale murule langes.
Piimad!
Prillup jäi eha sisse vahtima, pärani silmil, vagusi kui nott, käed risti pea all. Taevakaar küdes veel iga karva punases ja iga karva kollases; ühel pilverünkal keset kaart, kuju poolest nagu kahe peaga must vapikotkas, olid nii erehiilgavad piirjooned, nagu seisaks lind avause ees, kust taevariigi sära talle selga paistab. Veel teisi taevaloomi nihkus lõunast kumavalda, mõned sarnased maistega, mõned võhivõõrad, ja lõid servist loitma, kui kotka kohta jõudsid. Kuid aegamööda halenes hiilgus, värvid võtsid ikka enam tuhmi sekka, ja Tõnu pale oli viimaks sinine kui villisurnul.
Tema aga pikutas edasi, oimu liigutamata. Käsi ning kaela mööda vilasid väikesed mustad sipelgad, sest peaga oli ta nende praolise pesa ligi sattunud, ja üks vidises praegu habemest ning huultest põigiti üle.
Viimaks ometi tundis Prillup kõdi, äigas paremalt ja pahemalt poolt ning tõusis istukile. Siis vehkles räpakalt silmade eest, nagu sääski tõrjudes, ja hüppas püsti. Ja nüüd mängis ta karvases näos jälle midagi endisest naerust.
Aga kui ta teele tagasi jõudes Otsa vanameest ees nägi kõmpivat, kimp rehavarrepuid õlal, ei tõtanud ta temale mitte järele, ja kui talle vainul Väike-Jüri Krõõt vastu tuli, ei olnud Tõnul ka temale midagi rääkida. Ta sammus otseteed Prillupi värava poole, nii iseeneses, et ta kiigest sülla kauguselt mööda läks, ilma Pajusi plikade teretust tähele panemata.
Väraval keksis talle Kaaru vastu, mitte ainult saba, vaid poolt keha väntsutades; ta paljastas naerdes oma valgeid hambaid ning turtsus kõigest hingest. Aga temalegi polnud tulijal musta ega valget lausuda, ja lasuks sai talle ainult, et peremees seespool väravat ta peale maha jäi vahtima. Kuid see ainiti vahtimine suuril silmil ning püsiv paigalseismine tundus Kaarule varsti õudsena, nii et ta paremaks arvas videvikku kaduda, mis tuhatolmu peenusel üle õue varises, joonte teravust nürides ja kujusid jämendades.
Prillup tahtis juba toa poole pöörduda, silmas aga siis kolme halli kogu aida kõrval aia otsas, ja läks sinna. Nagu suur öölind kahe pojaga, teine teisel tiival, ligistikku koos, istus seal Mari Juku ja Anniga, kõigi nokad soo poole sirgu.
„Mis imet te siis õige vahite?“ naeratas isa.
„Me kuulame, kuda Tapu rahvas juttu ajavad,“ vastas Anni sosinal, „ole aga vait!“
Hõre, jahe õhk oli tõesti nii hingetu vaikne, et sealtpoolt soomadalikku, Kruusimäe kõrguseni kerkivalt kallastikult, mille laugul Tapu küla võsavöötme vahel mustas, inimlikku häälitsemist võis kuulda — nii üllataval, naerusel selgusel, nagu seisaksid nähtamatud sõnelejad lähema põõsa taga. Küll jäi side sõnade vahelt enamasti umbusesse, nagu kaas pandi taoti peale, pudenes aga ka mõistetavaid lauseid ning sõnu, mis lülis eelmistega veidra mõtte andsid.
Kuid kolm kuulajat ei naernud imelikul kombel mitte, kõigi suud ja silmad olid muutumata tõsiduses põnevil, ainult et lapsed emale vahel õplikult näkku vaatasid.
Nüüd tümises nähtamatu vanker, puristas nähtamatu hobune; keegi köhis ja keegi vilistas, kuskil määgis lammas ja kuskil kähvas koer haukuma — kahtlane, kas maapinnal või õhus, kas ilmsi või unes. Ja kui ajuti iga kahk kustus, siis oli, nagu kuuleksid teise ja iseenda mõtteid. — „Söök on laual — meie sõime juba,“ tähendas Mari pead pööramata.
„Kas teie siis veel ei tule?“
„Küll me tuleme koa.“
„Mõni uudis nüid — võite jo teine kord jälle —“
„Mine aga, isa, — sa rikud meil kõik ää!“ ütleb Juku.—
Prillup oli juba sängis, kui nad tulid, aga veel ärkvel. Lapsed jäid tuppa, nad magasid seal. Mari hakkas kambris lauda koristama. Kas pean või mitte? vaakus Tõnu teki all.
Toas jäi vaikseks, uks tõmmati kokku, Mari ronis voodisse. Noh nüüd, mõtles Tõnu ja tõmbas näo juba naerukile.
Ent sealtsamast lõi Prillupi silma ette, kuidas nad kolmekesi aia otsas istusid ja Tapu küla hääli kuulatasid: mingi kartus vajutas tal näpu suu peale. Ta jäi ootama, ehk küsib ise, mida vanamees tahtis.
Kuid Mari ei ole uudishimulik, ta teab seda, ja nii ootab ta lootmatult. Ta kuuleb Marit haigutavat, ohkavat ja soiku jäävat — soe selg tema puusa vastu. Ning siis algab ühtlane nohin, noor ja magus. Ja Tõnu oma kõigile räägitava hullu naljaga jääb üksi kogu ööks. Ta veeretab seda ühest peanurgast teise, kuni hommik koidab.
Siis aga tõuseb ta kavanenud otsusega sängist. Ta tahab kõnelda, kui silmapilk päri on, kui nii näib, et nalja mitte suisa naljaks ei võeta, vaid selleks, mis ta on: nali küll, kui just tahetakse, aga ka mitte nali, kui jälle teistviisi tahetakse.
Võib ju tõesti mõlematpidi. Kui ei, siis ei — kui jaa, siis jaa! Mõni asi nüid, kui nii kukub ja mitte teisiti! Olgu ometi reakidagi. —
Ja nõnda laseb ta päeva mööda, mis paras pole, ja valib järgmise, mis parajana paistab. See on nimelt pühapäev, see on puhkepäev. Puhanud inimene on mõistlik inimene.
Ja kui nad kahekesi lõunat söövad — lapsed sõid ja lippasid kiigele — ja kui Mari jutu on lõpetanud lehmast, keda kevadel pidi jalule tõstetama ja kes ikka veel piima ei taha anda, sest et liiv ja kruus karjamaa-raadikul süüa ei sünni, siis tõmbab Prillup habeme itsakile ja ütleb:
„No kui meil pailu piima peab olema, siis tee aga, mis mõisa vana imustab — siis võime piima sees ujuda ja või sees püherdada.“
Mari tõstab küsivalt silmi, Prillup hakkab podinal naerma.
„Jaa, jaa, päris tõsi ikke — jumala püha nimi! — — Reede õhta — tead jo — — ise tõid veel sõna — — Noh, et tema koa üksik inime — ei käi võerusel ega jända püssi või oostega — koeragi põle teisel — et õhtad pikad ja igavad — — et mis siis nii oleks — — Ja tema võtaks Jaani käest piimad ja annaks meile —“
Mari on tõsine, ta vaatab pisut kõõrdi.
„Kontrahi lubas teine, heamees, kohe kirjutada, kui aga sina (Tõnu hambad välguvad rõhmaste karvade vahelt) — — kui sa aga ise — — ja Kuru soaks koa meie kätte — —“
Mari võtab pihutäie kartulikoori enda eest laualt ja viskab talle näkku. Suuga pole tal midagi juurde lisada.
Sellega oli nali maetud. Ühte- ja teistpidi.
Prillupi silmavalged kisuvad tõmmuks, ta pilk kustub, habemes ripub tal kaks halli koort.
„Sa pidid täna vist toobrile vitsad peale panema,“ ütleb noorik viimaks ja tõuseb lauast.
Tõnugi lõpetab. „Jaa, jaa, küll ma võtan varsti käsile.“ Ta pühib suud ja äigab koored habemest. „Tühi teab — kuluks õige korraks jälle silguranda minna — vintsked ja tulisoolased teised, ja ega neid seal tünni põhjas enam kuigi palju olegi — —“
„Eks nad ole praegu nahkjad.“
„Nahkjad küll, aga värske kala ikke värske kala.“
Prillup tätsab ukse poole ja ringutab läve ees võimsalt. Ta süda on korraga imekerge. Ja nüüd podiseb tal naer kurgust, mis karge ja selge on nagu lättevesi.
„Totraks läind! — — Näed isegi, et totraks läind! — — Maksa sul narri pärast pahandada — —“
Mari talitab rahulikult laua kallal, selg mineja poole. Vööt päikest kuldab ta kukalt, udemed liiguvad ja punavad nõrgalt.
„Ja mina — — näe, alles täna — alles täna akkasin lorama — niisama naerupärast — et mis siis on — et mõni asi nüid! — — Ütlesin jo koa suu sisse, et või siis ärra tohib vanu-igi veel — — — Kuradi seemiskar nihuke!“ lõpetab Prillup ja astub uksest.
On nimelt silmapilke, kus Marilt ei maksa vastust oodata.
Aga kui Prillup õues on, kuuldub lahtilükatud kambriaknast muretu laulusumin: „Kui talve ajal mered jääs — —“
Esmaspäevast peale niideti soos, hein oli kõva kui traat, kõik ilm sagises vikatiluiskamisest. Prillup lõi laia kaare, sest käsivarred polnud tal koibadest palju lühemad, ning jõudu jätkus ja tuju kah. Oli ju mõnus tunne jaoga varemalt valmis saada kui mõni teine ja koju minna — päevatera veel soojalt seljas. Õieti tundis ta sellest alles tänavu mõnu, ja teised mehed naersid, et näha ikke kohe, et Prillupil pulmasärk veel seljas (naisi nimelt mõisaniidul soos ei olnud, need tulid pärast loogu võtma). Ja Prillup naeris vastu ja kelkis nooriku noorusega ja nöökas Väike-Jürit, kelle eideke juba krimpsu kuivas. Prillupi meelest oli, nagu poleks ta oma eluga veel kunagi nii rahul olnud.
Ent mõne päeva pärast lõi Tõnu tõttus lonkama. Ta luiskas ülearu sagedasti vikatit, pani ülearu sagedasti piipu ning pidas aplamisi vaheaegu, millel mingit nähtavat tarvet ei olnud: vahtis lihtsalt padusse ja ojasse ning sügas kukalt. Ning õhtul vitsis nii aeglaselt Kruusimäe poole üles, nagu oleks tal Mari asemel naine kodus — krimpsus nagu Väike-Jüri Krõõt. Ja siis tuli õhtu, kus ta otseteed koju ei läinudki, vaid vikati mäerinnakule põõsasse pistis ja aiaääri ning põllupeenraid mööda ringi suure aru poole kuukas, kus mõisa välja ja aasa vahel, tee poolt vastu mõisa karjamaad, Kuru kuuendikukoht aset oli.
Prillup ei teadnud isegi, mida ta siit õieti otsis, aga näe, jalad viisid. Ta hiilis esiti võsa varjul — ilm oli pilvine, hämarik alanud — Kuru heina- ja põllumaa vahel ümber, ronis viimaks üle kiviaia karjamaale ning jäi seal ühel kingul, kust vabalt talu õue võis näha, kukispuupõõsa alla kükitama. Käes oli tal veel salgake lihavat odraorast ja mõned pikad haljad rukkikõrred Kuru nurmelt.
Talu õues oldi sebivalt liikvel: perenaine tuli toast leivakotiga, tütar aidast piimalähkriga, poeg nooruke rehe alt heinakessiga. Kõik paigutati piimaankrutega koormatud vankrile, mis raudja ruuna taga väraval peatus. Sättimisega oli tegemist, sest peale võikasti ja ankrute täitsid ruumi veel kaks vasikat, kelle pead suurte nõutult liikuvate kõrvadega põhu seest üle tagumise otslaua paistsid. Ja siis ilmus Jaan ise oma veerleva nutiga, valge rätt kaelas, mustad säärsaapad jalas, linnapiits käes. Ta hüppas hooletult peale, hüüdis üle õla veel ühe käsu, ja vanker veeres sahinal liivast teed mööda minema.
Vara hommikul on ta linnas ja koorem muutub rahaks. Piim, või, vasikad — paari tunniga saab kõik krabisevaks paberiks ja kõlisevaks hõbedaks. Ja see nõidus kordub kolm neli korda nädalas. Ning vaheajal kasvab kodus leiba endale ja leiba loomale.
Prillup vahtis vankrile järele, rukkikõrs suus, odraoras pihus. Kõrt näkitses närida, orast niperdas hõõruda. Viimasest said ta näpud märjaks, nii mahlakad olid harjased lehekesed, ja tihke lõhn imbus ninasse. Ta tõusis alles siis, kui vanker kahest väljaväravast läbi oli ja Kuru Jaani must müts tudisedes suure tee nõkku kadus.
Paar päeva hiljem sigines Prillupi kitsas ja kõrge kogu piimakambri lahtisele aknale. Õieti mõisteti selle nimega kaht vaheukse kaudu ühendatud kambrit: tagumises hapnesid piimad, eesmises tehti võid. Nüüdki väntas Kuru perenaine ees võimasinat, kuna Jaan taga sooja toobrit tühjendas. Plikaealine tütar uhtis piima talle toobiga püttidesse ning tema paigutas need ridamisi avaratele riiulitele, mis nelja korrana seinte külge ehitatud. Reemeti-emand ja toobri toojad olid juba läinud.
„Tere lõunast, ja jõudu!“
Jaanil ei ole ruttu sääski vastu teretada. Ta tunneb Prillupi häälest ära, ei pööra seepärast peadki, vaid tätsab sellega laudise poole, mõlemad räpased pöidlad nukini piima sees. Alles tagasi hoovates riivab ta poole pilguga aknale tekkinud varju.
„Tereks! — Liisu, ulata tühje!“
Tõnu toetab õla keskpuu vastu ja jalutab silma ühe- ja kahekordsed pütiridadel. Ta karvane nägu on kosivalt naerukil.
„Nät seal — sul jo küll ja küll seda kaubakest!“ Ta nuusutab kuuldavalt, nina õieli: „Aisugi nii, et paneb inge kinni.“
„Võiks enam olla — võiks palju enam olla.“
„Minek siis nii ea?“
„Kus ta peaseb? Apu piim suve aegu — ja Mäeküla oma liiategi!“
„Või selle peale nii maiad teised?“
Kuru tõstab nina ja silmi. Esimene punab ja kestab päikese põletusest ja on otsast imeterav, mõlemad teised siravad siniselt ja tillukeselt nagu linaõilmed.
„Kas sa's ei tea veel, et Mäeküla piim on kuulus?“
„Voata!“
„Turul, sa kullake: aiva Mäeküla ja Mäeküla! — Mäekülalt saab pudru, teistelt apu vett! — Kaupmehed muidugi koa — — Mitte nii täis, Liisu!“
„Või meie kihvamehe lehmadel nii ea piim?“
„Lehmadel? — — Eit, kas kuuled — tema arvab, et lehmadel!“ Jaan naeratab üle püti võikambri poole; see naeratus on isevärki hapukas nagu ikka ja viib sinisilmakesed laias lagedas näos peaaegu kinni. „Nii palju tead sina, mehike, ka ollendri asjust!“
„Ei-noh, piim peab olema paras apu ja mure, eks seda tea isegi,“ parandab Prillup, „ja ega lehmad apenda, vaid ollender apendab.“
„Seda arvame meiegi.“ Jaan viib püti paigale, äigab särgikäisega triibulist vesti ja tuleb nina urgitsedes tagasi. „Aga või siis nüid piim peaasi on, kui seda va kullakarva savikest ei oleks!“
„Noojaa, ärap seegi sul kuulus on?“
„Ega kaevata tohi. Küllap on neil linnaski keeled suus. Saksa teenijail päris kõva käsk: roosiga võid — roosiga võid — naelal olgu Mäeküla roos peal! Sel ei ole peti- ega miski muud võerast maiku. — — Viiu, kui sa suurest kernust koort valad — pane õige tähele, kas seal mõni iir sees ei ole, sabaots nagu paistis!“
Ta vajutab pöidlad jälle piima sisse ja pöörab riiulite poole. Tema naiselik-ohtrat istmikku ja lüheldasi reisi katavad ilmatu laiad voldikad püksid. Kodumail kannab Mäeküla „ollender“ pastlaid.
„Aga sa ütled vähe olema — ikka veel vähe olema“ — — Tõnu pilk teeb uue osavõtliku tiiru üle pütiridade ja riivab ka ukse vahelt paistvaid kooreanumaid — — „mis siis muud: las vana muretseb udaraid juurde.“
Kuru ei vasta tükil ajal; ta on mõnest seinapoolsest pütist prussakaid leidnud ja õngitseb neid näppudega välja; paksupiimased surnukehad pillub ta endamisi siunates auklikule savipõrandale.
„Las muretseb juurde — ea öelda, las muretseb juurde, aga või lehmi loadalt muidu antakse! Siis osta ise ja too talle kingiks.“
„No oli ju kuulda, et akkab rohkem põllueina pidama ja siis ostab juurde.“
„Jaa, kullake, miks mitte, kui aga Kuru Jaani kriidikassast raha antakse!“ Hapukas naeratus, mille Jaan üle ukse perenaisele saadab, on seekord avaram ja paljastab ta valged terved talupojahambad sinakate huulte vahel. „Siis võiks ka uued laudad ja tallid ehitada ja mõisale teise korragi peale teha — miks mitte — miks mitte!“
Jutule tuleb tõke, sest vaheseina taga olevas perekorteris puhkeb karjanaise „viimane“ äkitselt karjuma, nagu näpistataks teda tuliste pihtidega, ja varsti uluvad paar eelviimast ühistundlikult kaasa. Siis lööb veel kiunuv naisehääl nagu pika piitsaga sekka.
Prillup tahaks nüüd võimasindamist pealt vaadata ja Kuru perenaist eriti teretada. Ta astub ümber nurga, et esiruumi teepoolsest aknast vabamalt sisse näha, leiab selle aga kinni olevat, — vist tolmu pärast, sest siit on palju möödakäijaid. Õieti võiks ta juba minnagi — ta on rohuaia taga saoveol ja kulutab oma lõunatundi —, ei näi aga raatsivat ning poeb haopinu ja turbariida kõrvalt otsmisele aknale tagasi.
Ulgumine ning kilamine sealpool seina hakkab raugema. Tõnu toetub küünarnukkidele ja otsib, mida öelda.
„Aga kui sul teinekord sooja ajaga — ta on jo jumalamage ja kuival —, kui sul neist roosiga naeltest, sest kullakarva savist“ — nimetus näikse Tõnule meeldivat —, „kui sul mõni neljakandiline nael juhtub järele jääma, mis sa siis teed?“
„Matan surnu maha.“
„Matad surnu — —?“
„Nojaa, matan maha — mis surnuga siis muud!“
Tütar siin ja ema seal hakkavad naerma. Viimane ilmub lävele.
„Ää kuulagi — see on nihuke piimamehekeel. Nad potsivad vitsikutesse, mis järele jääb, ja müüvad köögivõi pähe odavamalt ära.“
„Ah soo, ah soo —“ nüüd on naerukord Prillupi käes —, „lauavõi on siis nii kaua lauavõi, kui ta lauavõi kastis seisab; matad aga vitsikusse, siis on käuhti köögivõi — —“
Ja Tõnu kitsad teravad õlad võbisevad, ta karvane suu on pärani lahti; Kuru omad ei mäleta, kas nad teda kunagi nii lõbusalt on kuulnud naervat.
„No aga — või seda siis nüid igaühele tihti juhtub,“ kuulukse seepeale Jaani pomisevat, kes sooja piima püttidest esimesi kärbseid püüab, „surnumatjad on ikke need, kes elusat surma eest ei oska oida, nagu va“ — ning Kuru loeb ümbrusest mõned säärased ette, kelle hulgas aga Mäeküla ollender mitte ei ole.
Prillup vabaneb naeruhoost, ta hääl on natuke närtsinud, kui ta kohendava vaheaja järel jätkab:
„No aga need kolmepäevased vasikad, mis sa sinna vead — märjad teised vist veel —, ega sul nende tühjade vahelt vist suuremat saagist ole.“
„Miks?“
„No eks lihunik näe —“
„Mis ta näeb? Ega vasikatele otsaette ole kirjutatud, kas ta kolm või kuus päeva vana on.“
„No eks ta katsu käega.“
„Katsugu, ega ta päävi ikka kätte soa! Tee peal ees teised, kõrtsi juures kauplevad, enamiste nokastand — kui sul aga enesel suu peas on! Tee-ja soaparaha tuleb ikke — võivärvi võib koa veel juurde arvata.“
„No seda kulub võimeistril vist õige pailu?“ Tõnu pöördub viisaka muigega perenaise poole, kes veel piitade vahel seisab.
„Talvel, mitte suvel; olla juba liiga kollase või põlgajaidki ostjate ulgas!“
Nüüd tekib väike talituslik sekeldus piimamehe perekonnas, mis nad kõik võitehasesse viib, ning võõras läheb selle aja sees oma teed.
Kui Kuru Jaan märkab, et vari aknalt kadunud, võtab ta pika varrega lusika ja teeb ees koore ning või ja taga piimade peale kolm pühalikku risti:
„Mine tea kellegi silma — — Tuleks seegi aken õige kinni hoida — —“
Aga Kruusimäe kandimehe jalus on midagi, mis neid salaväega mõisa piimarentniku poole veab.
Kui ta lähemal pühapäeval kirikust tuleb ja Kuru väravast mööda on minemas, ei kõhele ta kaua, vaid astub sisse. Ta on natuke „saanud“, ja sel elevusel kahaneb see, mis teda ja teisi temataolisi juba aastaid Kuru kantnikust lahutab, üsna tühiseks asjaks. Ta teab ju ka, mida kõnelda, et Jaanile sallitavaks külaliseks olla, — seda teavad nad vallas kõik, iseäranis aga Kruusimäel.
Kuru rahvas on lõunalauas. Isa ja ema istuvad, poeg ja tütar seisavad. Isa jutt emale on pooleli, ja et külaliseks on keegi Kruusimäelt, siis võtab ema kui kuulaja ta teretuse vastu, kuna isa kui kõneleja sõna peatamata jätkab:
„Kulla mees, sa pea ikke koa natuke aru, mis sa suust väilla ajad — tee ikke koa silmaluugid lahti, kelle ees sa seisad! Kes teise sant on, ei sel maksa pugu püsti ja jalgu arki ajada! Mis siis viga, kui juba iga künanärija sulle ninasse võib karata! Sul võib kümme korda õigus olla, aga jumal on sulle suu pähe loonud, ja mitte lõuad! — — Jaa, mina olin ükskord koa sitasööja — see on õige, ega ma seda ei salga —, aga mitte see ei loe, mis oli, vaid mis on! Sina aga, kallis vend, oled omaga nii kaugel, et sul toa taga enam ei maksa käiagi — viia pole sul sinna ometi midagi!“
Esiti turtsub tütar, siis turtsub poeg, perenaine aga jääb tõsiseks. Tema piherikus näos, millel endisest jumest veel mõni laik sügisest puna püsib, liigub ainult üks kurruke kulmude vahel, kuna ta silm lusika pealt vähe ukse poole pöördub. Prillup aga ütleb:
„Nät seal! Mihukesele molkusele sa nii andsid?“
Kuru peremees sööb üürikese aega, jutustab naisele riiu lõpu hapukal naeratusel ära ning kohmab alles siis külamehele üle õla molkuse nime teatada, kes seekord mitte mõni Kruusimäe kantnik või pops ei ole, vaid vallakese päriskülast üks kohapidaja, ja mitte kõige armetum teiste seast. Seda kuuldes tõmmutab Prillup õlgu ja ta põsekarvades levib poolpeitunud helk.
„Jaah, eks sina, mees, ole soand omale sammalt kasvatada, — sulle oli see nõnna antud, — kuhu see kullakarva savi ja see lumekarva pudru, siis ikka jääb!“
Jaan sööb jälle. Laual on herneleem ja sealiha. Ta lõikab vedrupeanoaga valget, öllivat pekki ja lükkab lahakad noa ja pöidla vahel suhu, mille ümbrus juba laialt läigib. Külalise tulekust saadik näib liha talle eriti maitsevat, sest tema mätsutamine on märksa vägevnenud ja näoilme palju magusamaks muutunud. Ning higipiisad ta väheldasel rahaümmargusel pealagendikul naeratlevad.
„On mis on“ — ise närides — „ja jumal juba teab, mis ta kellelegi jagab — — aga ega ma seda, mis minule osaks on ustud, ise küll ää ei söö,“ — pool-ohkamisi — „eks lapsed ükskord leia — —“
„Astu ligemale, Tõnu, ja toeta järile,“ tähendab perenaise kõlatu hääl vahele.
Kuru vaatab, lõug hiilgel, esimest korda täie näoga külalise poole ümber.
„No mis ta's sinna istub — asu parem juba mesti ja tee suu seks! — — Poiss, kui su kõht täis on, siis pane käed risti ja tee, et nurka soad — söömalaud ei ole aigutada ega maigutada! — — Noh, Tõnu, — ehk katsud ja lepid, mis laualt leiad.“
„Küll ma juba lepiks — ega meie Kruusimäel seda aega enam mäleta, mis asi liha on, ea veel, kui keegi silgusabast kinni soab, aga näe — ole terve pakkumast — näe — mul jo kolm last kodu, kes saia ootavad —“
„Kolm? Kes see kolmas sul on?“ naeratab perenaine.
„Eks see kõige suurem ikke! Mõista teist naiseks veel pidadagi, peab enne veel arjuma. Ega ta küll oastate poolest — aga nii oma olemisega — —“
„Ei sa ole temaga siis ästi rahul või?“
„Ei noh, rahul olen küll, perenaine, rahul olen küll — ega ta mul kedagi paha tee, muudku et vahel ei oska teist lahus oida oma kahest, — ja teinekord — nad seal metsa pool on jo kõik vähe teist tõugu inimesed, üks nii, teine naa —, teinekord näed, et sa tast hästi aru ei soa või kuda tuleks öelda — aga rahul — —“
„Astu aga ligemale — ega sul rohkem täita ole kui üks kõht,“ otsustab majaisand ja Tõnu ei punni kauemini vastu. „Kust sa õieti tuled? Kaude kirikust või? Käite jo muidu Mädakaelast paljajalu läbi.“
„Kirikust neh,“ Prillup kohendab end Villu toodud toolile. „Va Trummi Joap võttis trahteri eest vankriotsale — ega sul siis ole teist kord jalgu lahti kiskuda.“
„Käid aiva üksi kirikus?“
„Ja noh — egas teised kaks tahaks maha jääda, kui Mari läheb — jumal oidku! — — Aga näe, ühel põle uut rätti, teisel põle uut mütsi — — soa jo kõigega nii, nagu imustaksid teised.“
Süüakse mõni aeg vaikides. Leemelurinast käib Kuru Jaani matsutamine üle. Viina lõhna on taoti tunda. Liisu paneb tähele, et Prillup võtmisega hästi hakkama ei saa. Ta näpud värisevad, silm ei pea paika ja põsenukkidel heitleb puna. Liisu vaate muljel vahib ta korraks suurelt üle laua tütarlapsele otsa ja viimane ei tea, kas see pilk oli karistav või kartlik.
Liisu lõpetab käsi risti pannes ja kaob vennaga toast. Ust kinni pannes riivab ta silm külalist selja tagant. Ta meelest on, nagu oleksid Prillupi juuksedki rahutud.
Aga Prillup algab äkki üsna rahulikult:
„Jaah, eks selle ilmaliku varaga ole ikke küll. Ütleme, nagu sellegi maja leivavanem. Eks ole soand tihtigi iseeneses mõelda, et kuhu see mees küll viimaks oma raha mahutab, kui ta teist nii kaua veel peaks rahklema!“
„Teist nii kaua?“ Jaan naeratab hapukalt. „Ega ma põrund ole! Ega ma põrund ole, kulla mees! Pool ööd kägaras ankrute vahel köögutada, teine pool kõveras kõrtsipinkidel konutada, oastast oastani nagu igaveses killavooris — neetu, vennike! Ma tahaks käsi koa natuke puusa panna ja kord peremeest mängida: las palgalised tukerdavad. Oasta või poar veel — mitte enam —, siis tahan jalga oma mullapinnale toetada, siis —“
„Võta ometi liha, Prillup, miks sa nii närveldi nokitsed,“ manitseb perenaine.
Aga Prillup ei kuule teda, ta kuuleb ainult tulevast peremeest, kes tahab käed puusa panna ja jalga oma pinnale toetada.
„Ääp siis mõne sajatiinuse sealtpoolt jõge nopid — meie omadest pole jo ühestki asja?“ Ise vahib vaagnasse ja sipsib lusikaga, nagu tõrguksid herned sisse minemast.
Jaan ei vasta kohe, ta silmitseb mõtlikult väikest leemeloiku enda ees; siis tõstab nina ja veeretab pead ja tilgutab peene, alandliku naeru vahelt:
„Ega tea, ehk akkab ammas kahegi siukese peale — ehk akkab viimati — mine tea nüid nii kriipsupealt —, ehk akkab mõne mõisakese — — mõne karjamõisakesegi peale!“
Ja Jaani mõlemad linaõilmed sinavad külalisele korraks silma.
Selle lusikas peatub avanenud suu ees, ja kulub nõksak aega, enne kui sealt veidi sumbunud „nät seal!“ välja saab.
Kuid sellele järgneb seda hoogsam: „Nojaa — nojaa — — kus ta jääb — kus ta, kullake, jääb!“ Ja kui ta lusika on tühjendanud, vapustab Prillupi kitsast rinda ja teravaid õlgu suur rõõmus naerupodin. Ta vaatab ühe pealt teise peale ja kõik ta karvatihnik põsis naerab kadestamata soovimust.
Siitsamast saab ta kõhtki täis. Perenaine, kelle väike sõrm leivaraasukestega mängis, tõstab pilku ja katsub veelgi sundimisega õnne, aga Tõnu paneb lusika maha, vajutab oma noa liikmesse ja taganeb tooliga lauast, kui ta mõlemal kätt on surunud. Näpud äigab vene saabaste ludusse-varisenud säärte külge ära.
„Sul ehk oli viimate asjagi, Prillup?“ küsitakse pererahva poolt.
„Asja? Ah soo, pidin peaaegu unustama! — Mõtlen va Tiitsu Mihkliga homme õhta silguranda sörkida — ka natike värsket jaanipäevaks — — ehk võiksime sullegi, kui soovid —“
Kuid Kuru on linnast hiljuti toonud; ta toob oma kalad ikka linnast.
„Nojaa, nojaa — — Väravas torkas äkki meelde: astud õige sisse ja kuulad — — Ega sest kedagi ole — —“
Väline ilm vihtles päikeseleilis, karjamaa savikingud helendasid kõrbevast murukirmest läbi, ja Prillup kõndis tüki teed peaaegu kinniste silmadega. Ta jalg oli kerge, niuded nõtked ning peagi otsas jälle hõre ja lahe. Nõnda jõudis ta sepapajast, võsast, aidasarapikust mööda, ilma et tähelegi pani, millal. Aga kui ta Kruusimäe vainuväravale lähenes ja kolme üksiku kaharmänni kohal seisis, mille varjud kumaval liivaseljakul nagu kolm kätt haraliaetud sõrmedega tema poole kaapasid, siis tikkus talle korraga närvetus peale. Ta istus tee äärde suurele põllukivile, võttis pea käte vahele ja ägas tasakesi.
Aga ta tuleb jälle.
Vahk vajub, teine tõuseb.
Mardikas, mis saksa suust kandimehele kõrva lendas ja sealt põue roomas, sureb ja ärkab uuesti ellu.
Ta sureb päeval ja ärkab öösel — sureb aga ka öösel ja ärkab päeval.
Ja kui ta taas ärkab, siis on ta elavam kui enne, ja põletik, mida ta olemine tekitab, sööb hinge edasi ja edasi.
Vahk palavikku vajub, teine tugevam tõuseb.
Tõnu ei tohiks Jaani naerda oskuse pärast juttu ikka jälle asja peale juhtida, mis südamele armas: ta ise oskab nüüd meisterlikult sedasama. Vahe on ainult selles, et Tõnu asjast, mis tema südamele armas, kõneleb ühele, Jaan aga omast kõigile. Ent seda sagedamini peab see üks Tõnu asja kuulama.
Tõnu puurib, sest et teda puuritakse.
Ta on visa, sest et teine puurija on visa.
Kui ta natuke targem oleks! mõtleb ta täna.
Kui ta natuke rumalam oleks! mõtleb ta homme.
Mari aga pole tark ega rumal, ja see on süüdi, et Tõnu puurimine ei edene.
Maril on hea uni. Ta ei saa hommikuti maast üles. Ta haigutab ja ringutab ja siunab suvist ööd.
„Põõnaksid ea meelega keskhommikuni, mis?“
„Põõnaks küll!“
„Või ehk lõuneni?“
„Vahel põõnaks lõuneni kah.“
„Noh, on jo naisi, kes nii kaua magavad, kui tahavad.“
Mari haigutab ja ringutab, nii et silmad vesised. „Küllap neid on.“
„Ja ega nad seda õigust kõik kätkist leind.“
„Ega vist.“
„Vaid üks sai nii, teine teisiti.“
„Nagu ikke.“
„Nii kuda kellelgi õnne oli, ja kuda keegi oskas õnne sarvist kinni aarata.“
„Vist küll — ooeeeh!“
„Kuru perenaine võiks nüidki juba keskhommikuni magada, kui tahaks, ja oasta või poari pärast kas või õhtani.“
„Kahju küll, et ma Joani naine ei ole!“ naerab Mari, murrab laiskusel selgroo ja hüppab voodist. —
Aga suvine töö on raske.
Mari teeb tujuti tiidsalt ja jõudsasti tööd, ent tujuti on lõtv ning loid. Siis vintsleb ja raibleb, silmad kalkvel tüdimuse pärast, ega häbene pikka puhkustki pidamast. Kodunegi talitus jääb tal sagedasti unarule säärase trotsliku tuju pärast.
Sellest on Tõnul kinni hakata — kord ühte-, kord teistviisi.
„Jaa, Mannike, töö on ränk — töö on ränk mõne inimesele! Aga või see tema süi on. Ta põle töötegijaks sündind — ei ole kohe sündind ega pandud looja poolt! Ma olen ikke näind ja öeld, et inimesi on kahte seltsi ilmas: ühed on talupojaks loodud, teised saksaks, ja lihast tunned neid ära. Sinul, Mannike, sul on saksa liha luiel.“
„Hea küll, ma panen siis jalad seina peale, muidu teen pattu jumala seaduse vasta.“
„Ei-noh, seda võidki, kui sa aga jumala näppu tähele paned!“
„Küll aga ea näpp, mis mulle veel teist vanameest juhatab!“
Selles, kuidas Mann kulme tõstab, on midagi, mis puurimise seks puhuks seisu paneb, nagu oleks riist raua vastu tõuganud. Tõnul sureb sõna suhu ja mõte pähe, ja vahel peab pead pöörama, et silma teise silma piste eest hoida, sest see küünib südameni ja sealt varvasteni.
Ja siis järgnevad nõutusepäevad, ja jälle lootusepäevad, ja vahel sekka päevad, mil Prillup kontori poole teel on, et saksale oma „ei“ viia ja kõigele lõpp teha. Aga ta keerab ümber — kord ligemalt, kord kaugemalt, kord otse kontori ukse eest, ja kui ta teda väljas näeb, võimaluse palgel temaga nelja silma all kokku puutuda, siis põikab kõrvale kas või viimasel pilgul. Ta ihkab, et teda kutsutaks, sealtsamast aga kardab kutset ja tunneb tänu, et temaga nii kannatlik ollakse. Ta loodab ja ühtlasi muretseb, et asi on ehk juba ununenud. Ja kui juhus nad viimaks vastamisi viib, siis ehmub Tõnu ja ühtaegu laheneb tal rind.
Ta leiab vanahärra Prillupi alt heinasaost ja peatab tuksatades sammu nagu inimene, kes pesas puhkavale karule kogemata peale sattus. Nende vaated ristlevad ja pagevad lahku, veidike aega ei tule kummagi suust sõna. Kremer istub poolseljakil sao sisse muljutud urus, müts on tal põlve otsas, tuul tõstab taoti ta vägevaid kihvu.
„Noh, Prillup, sa ei näita mulle enam nägugi.“
Tõnu kobab alles nüüd katte peast ja jätab käe, mis seda hoiab, kukalt sügama, nagu tähendada tahtes, et ta juttu lühikeseks peab.
„Ei old ärrale kedagi reakida.“
„Ei sa taha siis ollendreks akata?“
„Ah ollendreks? — Tahaks ehk viimati koa, aga kas ärral sellega siis ikke tõsi taga on?“
„Tohoo ullu!“ Härra von Kremer saab pesas püstakamaks. „Kas arvad siis, et ma sinuga aiva tühja lori ajasin?“
„Ei ma’nd seda koa just ei arva, ja eks ole soand natike arugi pidada, aga või mina siis see olen, kes viimase sõna ütleb.“
„Kas siis Mari ei taha?“
„Nii ta vist on.“
Saks paneb mütsi pähe ja haarab kepi konksust kinni. Mõlemad vahivad ühtaegu ringi, kas kedagi ligidal ei ole.
„Mida ta siis kardab? Et jutud tõusevad?“
„Seda koa — seda muidugi koa —“
„Mida siis veel?“
Tõnu tammub. „Mine nüid tea — eks tal ole oma tujud ja tahtmised — ega temast õieti aru soa — —“
Kremeri-härra suured silmamunad tihedate puhmaste all tõstavad teri, nende vaates on nüüd midagi, mida seal enne ei olnud, ja Tõnu käsi omatehtud jämeda õlgkübaraga vajub kuklast õlga ja rinda mööda alla.
„Kuule, Prillup, sa valetad mulle. Ma tean, et Mari nõus on, aga sa ise ei taha —“
„Ärra teavad —?“
„Jaa. Ega Mari siis rumal ole. Mari tahaks ea meelega elada ja oskaks elada, tal juba niisuke nägu peas, aga vat sina ei raatsi, sa oled kade.“
Prillup vaikib lahtise suuga, ta silmad keerlevad otsides ja pahem käsi hõõrub puusa. Ta seisab millegi uue ees.
„Võib jo olla — võib jo olla, et ma ise — et ma natike raatsimatagi olen, — aga tema põle poolt sõna öeld, mitte poolt sõna — ei sinnapoolegi!“
„Soo, — küll sa aga oled tark!“ Kremeri-härra tõuseb jalule. „Naine peab seda sulle ütlema, kui näeb, et sa ise südamega vastu punnid — — küll sa aga oled tark!“
Ta pöörab vastasele selja ja teeb minekut, kuigi viitlemisi. Mõminal saadab ta üle õla veel tagasi: „Aga eks igaüks tea ise, kudas ta oma asju ajab.“ Ja Prillup näeb, et ta kael punetab.
Ent mitte ainult kael, Ulrich von Kremeri nägugi punetab. Ning silmiski on tal nii palju kuuma puna, et vaade varju tunneb. Ja siis on ta meelest, nagu torkaks seal sees paar korda, seal, kus see vigane klapp elab. Kuid see ei ole viha, mis temast läbi lainetab, nagu Prillup arvab, vaid ainult tugev hoog rahulolematust iseendaga, mis mõruks mõtteks kujuneb: Ich hätte mich mit dem Kerl nicht einlassen sollen!
Seal aga selgub, et härra von Kremeril veel sugugi asja ei ole endale etteheiteid teha. Teda ei lasta minna, talle tullakse järele, kaup ei ole veel ammugi katki.
„Ärgu ärrad pahaks pangu,“ — Prillupil on käsi kübaraga jälle kuklas — „ma tahtsin veel öelda, et ega miski otsust ole tehtud meie poolt, et kogu see värk on jo alles poolikul, ja ärrad võiks meile enam aega jätta aru pidada ja läbi reakida —“
Kremeri näost on kõik puna pühitud; kuna ta mütakas kere viiliti kandimehe poole pöördub, vahetavad ta kihvad ja kulmukarvad paika ning rämedal häälel on jälle õlitumust.
„Ega ma sulle aega ole keeland, Prillup.“
„Nojaa, nojaa — ega ärra ole keeland, ärra on isegi kannatlik old, aga või siis teisiti soabki, eks igal asjal ole oma konksud. Oleks ehk kõik juba tahegi“ — Prillup kisub suu naljanaeruks vildakule, ta silmadki aitavad vabandust paluda —, „kui ärra nii öelda noor oleks. Aga et tal üks vana juba kaelas on —“
„Kas ta seda ütles?“ Kremeri keha nihkub veel nõksu Tõnu poole ümber.
„Ei-noh, kus ta’nd lausa julges öelda, eks saks ole selle eest jälle saks! Aga võib jo nii arvata ja aimata noorest rõõsast verest, ja ega nihuke siis kohe aru soa, mis sa talle muist asjust seletad, reagi otsekui lapsele — justament kui lapsele —“
„Kui noor ta siis õieti on?“
„Rukkimoarjapäevaks kuulukse kakskümmend üks soama, aga või siis oastad kedagi tähendavad, nemad seal laanekõrves — eks ma tea neid, olin jo Ruisu metsahärral omaaegu poisiks —, nemad ei soa täie inimese tolku enne pähe, kui kulmud alamale vaduvad ja esimesed varesejalad silmi ümber sigivad, aga on ka neid, kes varsa-aruga audagi lähevad —“
„No siis ma võin jo kaua oodata!“
„Ei-noh, ärra — eks ole jälle mõningaid seas, kes varem valgust võtavad, kellele võib tikuga üht ja teist pähe pista; ma tunnen ka nihukesi sealt nurgast, ja ega minu Mari — nagu ärra isegi ütlesid — —“
Kuid Kremer, kes Tõnu kitsikusevadist ilmagi poolt sõna ei usu, lõpetab jutu.
„Jäägu siis nii, ja teine kord tood mulle sõna.“
Ja kuna ta juba kanda pöörab ja keppi tõstab:
„Võid talle ka öelda, et juttude pärast olgu mureta, kui ta ise suud oskab pidada, ja sina, Prillup, ka.“
Ning lõpuks mõne sammu pealt:
„Ta võiks jo ka üks õhta ise mulle ütlema tulla.“
Tõnu näeb veel, kuidas ta pahema käega rinda, külge ja selga äigab, nagu ennast puhastades, siis hälvib ta sõudev kogu tõmmult haljasse hiide. —
Pärast seda päeva hakkas Prillupi Tõnu teisiti töötama: mitte enam kaude ja mõistu, vaid lausa ja suisa. Ta ei tükkinud peale, ta ei nõudnud ega nurunud — see tundus talle väärana, kuigi ta tarviliku vahvuse vahel kokku oleks saanud —, aga ta sitkenes väsimatuks ohvri hukutavat eesmärki ette tuues, seda ikka jälle uute värvidega võõbates ja paremale paistele nihutades, et taas sama järeldusega lõpetada: „Noh, Mann, kuda oleks?“ Ja et Mari paraku Mann oli ja et talle see õilmeline eesmärk kaugena ei paistaks, siis lühendas painaja aega mõlemalt palju rahklemist nõudva piimaäri ja kujutatud eesmärgi vahel. Ehk aitab juba viiest aastast — kuuest, seitsmest aga julgesti, sest või neil siis otsekohe mõisa tarvis on, saab ju vähemastki, et kergemaltki, kuigi aeglasemalt viimati sinnasamasse välja jõuda. Küll vaheldusid Tõnu mõlgutused sest lähemast puhkejaamast kõrvalasjaliselt — kord kõneles tavalisest talust, kord veskikohast, kord kohast müüdava metsaga või säärasest avatava poega, — kuid truuks jäi ta sigitavale mullale, nurm ja aas ei kadunud ta kujutustest, siin tahtis ta jalga omale pinnale toetada nagu Kurugi, kelle sõna ta meelsasti kordas.
Mari seisis vakka nagu koer, kelle seljast kirpu otsitakse. Ta ep öelnud „ei“ ega öelnud „jaa“, ei viitsinud viimaks kiitsakat naljatustki tõrjumiseks tarvitada. Midagi ei läigitanud tema rahu, ta naeratles ainult või vaatas mõttekaugelt kõõrdi, vahel sügavat kätt kõrva taha pistes, vahel ka vaikimisest äkki laulusuminasse sattudes. Rähn täksib puud ja see vastab kohe, kust ta õõnes on — mõtles Tõnu, — mina aga kopin oma puud päevast päeva, ja ei anta mingit vastust! Seda oli raske mõista, kuna tal meelde ei tulnud, et puid leidub, mis rähnilegi jaatades ei vasta. Umbusklik nagu mõisasaks, oli selles õieti ka Prillup, ja Prillup seda umbusklikum nüüd, kus ta kinnituseks saksa umbusku oli kuulnud.
Seal juhtus viimaks midagi, mis kuuldus, nagu vastaks Prillupi puu ühest kohast õõnsalt.
Nad istusid pistandi ees, Mari keetis õhtusöögiks uudsekartuleid, Tõnu lõikas vikatit. Tõnu oli jälle oma salmikest laulnud, oli jala jälle ühe suure päristalu mustale mullapinnale toetanud, nooriku koduigatsust eelduseks võttes lõpetas ta seekord sõnadega: „Ja siis läheksime metsa, mitte mõjale, — Ruisule läheksime — mis sa arvad, Mann, kui me õige Ruisule läheksime?“
„Miks mitte linna?“ küsis Mari ja vaatas kõõrdi tulle.
„Linna — —? Mis me linnas — —?“
„Seal on kõiksugu inimesi ja nii palju asju.“
Alles järgmisel pilgul paljastus Tõnule naise küsimuse põhimõtteline tähendus. Ta suu läks ammuli, vikat libises jalgade vahele maha, nuga paremas käes jäi otseti põlve peale.
Ja siis kargas talle meelde üks juhtum, üks tähelepanek, mis Mari mõtet sihi poolest aitas seletada.
Mari nägi esimest korda linna (see ei olnud metsanaisterahvaist sugugi haruldane), kui nad pulmade eel kahekesi sealt mõrsjaehteid ja pidukraami käisid toomas. Tüdruk oli kui teises maailmas, kui maailmas, kus iga sammu takka uut imet näidati. Täbar oli temaga asju ajada; ta jäi ühtelugu seisma ja silmitsema, kadus rahva hulka paar korda äragi, nii et teda nagu last tuli otsida. Ja kui Tõnu lõpuks üksi üht käiku tegi, kuhu mõrsjat tarvis ei olnud, siis ilmus Marike alles nii umbes poole söömavahe pärast hobuse juurde tagasi: aeg kulunud „inimesi ja asju“ vahtides käest. Ja enesel õhetavad põsed.
Teel tõsine, sõnakehv ja mõtetes, lõi teine alles kodus sulama, ja nüüd oli tal terve ait juttudest tühjendada, mitmeks ja mitmeks päevaks, ja praegugi veel võis ta lastel kõrvad kikki ja suud lahti võtta mõne lookesega, mis ta endistele järele sõõrutas. Mari oli linnas mõne tunniga rohkem näinud ja kuulnud kui Tõnu kogu eluajal, kuigi see käis seal aastas mitu korda.
Või siis linna.
Tõnu ihkevallast ei seisnud küll miski kaugemal kui linn. Ta oli seal end ikka üleliigsena tundnud, kitsikus mattis tal hinge kinni ja süda läks täis inimeste peale, kes näisid välja õpetatud ja vannutatud olevat temal jalus longerdama, teda tõukama ja müskama. Ta tänas iga kord jumalat, kui sealt tulema sai, ja pani endamisi imeks, kuidas inimesed säärase laadaeluga võisid leppida ning selles püsida. Ja mis veelgi hullem: pead kõik ostma, mis suhu pistad, tengelpung olgu alati näpus, maast pole ivakestki võtta — söö puhast jumala raha! — Aga mis võis tema linnaõud praegusel puhul kaaluda! Sinna päeva oli veel palju aega, kui selles asjas lõpuotsus tuli teha. Sinnaajani oli teisest tegijast küpsem inimene saanud, ja kuigi tema tahtmine peaks peale jääma — eks linnas elata viimati kah. Puu oli rähnile vastanud, rähn teadis, kust viib tee tõukude juurde, — see oli sedakorda peaasi. Ning Tõnu kostis naisele:
„Ei-noh, võiks jo linnagi — —“
Aga mitte enam.
Nägematu nuga lõikas jutu sest kohast katki.
Ja mitte tänaseks, vaid mitmeks päevaks.
Tõnu tegi käeliigutuse, mis näis ütlevat: Aga eks meil ole aega veel kõige üle aru pidada, ning lahkus istmelt, nagu oleks tal rehe alla asja.
Ta ei teadnud, mis temaga sündis, aga ta seisis korraga tõsisemalt kui kunagi enne küsimuse ees: kas „jaa“ või „ei“? — õieti rumala, pururumala valiku ees: kas Kuru Jaaniks saada või Prillupi Tõnuks jääda? Nüüd, kus teine kalduv oli kahasse võetavat hinda maksma, lõi ta ise nii väga vaakuma, nagu varitseks teda kaubas aina kahju. Ta oli nagu kana takus lapsiku aimdusega: kuidas sa neist kolmest ühe teisele annad! Ta tabas end nüüd tõesti selle väiklase raatsimatuse pealt, mida heatahtlik kaubapakkuja talle pahandades oli ette heitnud.
Ses kitsikuses, mis temalt söögiisu ja unerahu kippus riisuma, palus Tõnu viimaks jumala käest head nõu. Aga vist olid sel ülikoormatud usaldusmehel parajasti mõne teise kandimehe asjad ajada: vastust ei tulnud ega tulnud. Siis võttis Prillup kätte ja läks targa juurde.
See elas Tapu külas ja kostis kohe. Ilma et Tõnu oma asjast õhkugi oleks hinganud — nad vahetasid sissejuhatuseks ainult mõned üldised kõnekäänud käekäigust ja elust-olust siin- ja sealpool jõge, kusjuures eit oma hiiglanina tubakaga täitis —, luges seesinane tark, kui ta kaardid lahti oli löönud, nagu raamatust, et Prillupi peremeest ootavat hea noos õnne, kui ta aga mees on õigest sabast kinni haarama. Takistusi olevat ees, aga neist tulevat targu mööda pöiata. Ja lõpuks laususid kriimud, imelikult lõhnavad lehekesed — Tõnu ninas oli lõhnal juudasita omaga kaunike sarnasus —, nad laususid lühidalt ja salapäraselt: Kes ei anna, see ei võta; ülejõemehel tulevat meeles pidada: Kes ei anna, see ei võta.
Aga just see tume sõna vedrutas Prillupi istmelt.
Ta surus eidekesel mõlemat kätt, tõotas toodud tasule sügiseks lisa ning läks.
Nüüd läks rähn tõukudele järele — jalamaid, jalamaid.
Kes ei anna, see ei võta — —. Kes ei anna, see ei võta!
Sutsu saunast põiki üle soo Prillupile oli ligemale tunni tee, aga Tõnu vehkis selle vist poole ajaga ära. Ta pages, nagu kihutaks teda kartus, et kaardimoor talle järele jookseb ja oma ilmutusest midagi tagasi võtab. Jõe äärest, jalga purdele tõstes, vaataski ta Sutsu poole ümber ning mühatas, kuigi kedagi näha ei olnud. Ja siis sealt kaldast edasi, nii mis vesi virtsus, — nüüd õieti teadmata põhjusel, ehk olgu siis sellel, et pühapäeva-õhtuke kodus pikem oleks saatusliku kauba küpsetuseks. Alles Kruusimäe kallastiku algel, kui ta jalad jälle kinni oli pannud — Prillupil ei tarvitsetud teada, et ta soost tuli —, tasandas Tõnu kõndi, põlvis väikest nõrkust, peas pisut umbust tundes.
Ta leidis nooriku sirukil õuenurmelt, kolm lahtist raamatukest kõrvuti nina ees. Maril oli nimelt pentsik viis ühteaegu vaheldumisi mitut raamatut lugeda: järk ühest, järk teisest. Sisu ei minna tal mitte segi, kinnitas teine ise. Mittepakilisi tubaseid töidki nähti teda nõndaviisi, üht jättes, teist võttes, tegevat — olla hubasem ja hoopsam. Naer ja nöökamine teda ei eksitanud, tahtmise taevariik pani kõigele vastu. Lugemisvara — tosin võidunud juturaamatuid ja laulikuid — oli ta isakodust kaasa toonud ja tustis neid nüüd juba tühi teab mitmendat korda, sest Prillupil, kelle juures peale hariliku usukirjanduse ainult väike tähtraamat ees leidus, ei tekkinud säärast vara juurde.
Kui Tõnu lugejale lähenes, tõstis see pilgu raamatu pealt, ent mitte kõrgemale kui tulija põlvini; luges siis rahulikult edasi. Mehe käikude järele Mari tavaliselt ei pärinud. Tõnu tõmbas kere naise kõrvale maha ja hakkas piipu toppima. Temale oli üsna hea, et teda nii vähe tähele pandi, sest nõnda sai ta mahti jutule ürjet ja häälele kindlust otsida, — praegu veel hüples rinnast midagi kurgu poole.
„Kus siis poiss ja tüdruk on?“ küsis ta mõne aja pärast prooviks.
„Pajusil vist,“ vastas Mari ja vahetas raamatut.
„Riidu läksite või?“
„Ei, ma tahtsin lugeda.“
Tõnu popsis vägevasti. Õhtutaevast riputati roosat õue peale. Nooriku pea ja raamat hõõgasid õrnalt.
„Meil jäi ükspää jutt katki,“ ütles Prillup viimaks ja pani käe nooriku pihale.
Mari luges edasi, koht näis magus olevat, ebateadlikult poetas ta seejuures käe tagaspidi ja nihutas Tõnu oma maha, nagu tülitaks teda selle lasumine. Aga ta oli kuulnud, mis teine ütles, ning pillas viimaks, kui põnevus tagasi andis: „Mis jutt?“
„No kas sa’s ei mäleta. Olid väga linna poolt. Et kui me nende piimadega kord nii kaugele soame, et siis läheksime ära linna. — — Nojaa, ma jäin see õhta natike mõtlema, oli nagu uus kuulda, eks ole selle mulla ja sõnnikuga soand ühte kasvada justku tigu karbiga. Aga ku ikke akkad aru pidama — eks linn ole koa ea, ega seal ole loomadega rokutada ega heinakõrre ja viljapea pärast mures olla, kõik on valmis ja kää-jala juures, muudku osta ja söö ja pea ärra- ja prouapõlve. — Näe, võtaksime kohe paar suuremat maja, — kui viitsib, teeks poe koa lahti või peaks kedagi muud veikest sehti, — kui ei viitsi, eks raha tee omapeadki sintsi. — Noh küll sul siis oleks aega ja mahti õite neid inimesi ja asju seal vahtida, — mis sa ütled, Mann?“
Noorik luges veel mõne rea edasi ja kostis siis silmi tõstmata:
„Rendi aga piimad, kui Joan mõisa akkab ostma.“
„Kui Joan — — ?“ Prillupi pikad koivad tegid siputava liigutuse, ta suunurk kiskus naeruviltu. „Ää’nd nailla tee — kes mulle neid piimasi siis veel annab! Nää, vanamees nüidki juba pahane, et ei mõisteta tema pakkumist näuhti vasta võtta, et tema teeb ead ja peab veel ootama ja kauplema nagu matsidega. — Võtaksid õite kätte ja teeksid lorile otsa peale“ — lause liugus õrnal manitsusel lõuga mööda karvadesse.
„Lori on kohe otsas, kui sa nüid vait jääd.“
„Kas siis — — kas sa siis ei taha või?“
„Ei.“
Prillupi rusked silmad kukkusid üürikeseks kinni nagu pähe sadanud löögi mõjul; ta võttis piibu suust ja pani jälle suhu, võttis veel kord ja pani uuesti tagasi.
„Aga sa lubasid jo — — sa ütlesid, et — —“
„Ma ütlesin, ma elaksin ea meelega linnas, kui võiksin.“
„Kui võiksid — —. Eks sa sedasi siis võiks — — eks sa — —“
Lugeja pööras lehte, ükski joon ta näos ei liikunud, siiski hääbus sõna Tõnu keelele, ta kael punsus ja kurgust tikkus toon nagu seesmisest kägistusest. Otsekui langenud tüvi lasus ta mõne aja veel murul, siis tõusis ja sammus toa poole. Marile tundus nagu nõtkuksid ta põlved.
Ööd pikenesid aegamööda, aga Prillupi Tõnul ei olnud sellest kasu, sest ta magas halvasti. Uni pelgus ja heidutavad unenäod rikkusid sedagi, mis oli. Temast, kes muidu magas kui ront, mainis Mari nüüd korduvat puhku, et ta unes ümisevat ja isegi juttu ajavat. Kord katsunud ta nutta ja teine kord lauldagi.
Nähtud uni oli enamasti nii segane, et nägijal sellest midagi meelde ei jäänud peale tunde, et ta kuidagi kimbatuses oli olnud. See aga, mis vahel meelde jäi, paistis mõistusele nii riimitu, et varstigi ununes.
Siiski, ühel ööl oli Tõnul unenägu, mis mälus püsis ja milles ka midagi kimbutavat ei olnud. Noor hüljes ronis üle jalutsiotslaua sängi ja asus Tõnu peale istuma. Ta jäi ainiti Tõnule otsa vahtima, silmis ja suu ümber sõbralik muie.
„Mis sa minust vahid?“ küsis Tõnu ja silitas ta pead ning lõuga, mis olid pehmed kui varsa mokk; loom pidi vaidlemata võima kõnelda, tal oli niisugune nägu.
„Voatan, et mis mees sina koa oled!“ vastas hüljes natuke rasvase, aga muidu selge häälega.
„Mis mul siis viga on?“
„Mis sul viga on?“ Hüljes väänas kentsakalt kaela. „Mõni mees nüid, kes naisest jägu ei soa!“
„Soo, — mis ma siis sinu arust peaksin tegema?“
„Valu andma, kulla vend, valu andma!“
Näpistas ühe käpaga Tõnu nina, teisega paitas nooriku põske, naeratas heasüdamlikult ja hüppas voodist.
„Kuhu sa siis ise nüid lähed?“
„Ääh,“ tuli juba eemalt nägematusest, „tuian niisama mööda moad-ilma ja annan tossidele head nõu.“
Tõnu naeris, kui ärkas: looma rääkiv suu, ta silmavaade, kõik ta tegu ja olu tundusid püsti veidrustena, ja ometi jäi tast midagi järele, nagu oleks Tõnu mõne tõelise isikuga koos olnud.
Ja see isik ei ununenud tal, ei kuju ega sõna poolest, ikka jälle tempas ta tema ees üles ja kordas oma jantlikku juttu.
Ja viimaks ei olnud see jutt enam jantlik ega isik enam hülgeline, ei, vaid Tõnu hakkas harjaseid naise vastu turri ajama, sest õpetus osutus mõistlikuks, nii mõistlikuks, nagu oleks see Tõnu enda peast tulnud.
Küll läksid esimesed katsed nurja. Naisel olid liiga haljad silmad. Nende räbeda vaate all oli Tõnu meelest, nagu pistetaks talle sõrm kurku. Aga ta teadis nõu. Ja kui ta ühel õhtul, mahorkapakk kaenlas, kukega torni poolt tuli, siis oli ta haljaste silmade vastu varustatud.
Jutu asu sobis kohe.
Oleks tema, vaene mees, teadnud, et ta niisuguse lõõbiga kimpu saab! Majas kõik ui-ai, koorenatuke hapneb kibedaks, kanad munevad ei tea kuhu, kaljakapp seenetab, ei mehel ega lastel ole enam puhast hilpu ihu peale panna — perenaine kilkab plikade ja poistega kiigel! Mees tuleb tühja kõhuga teelt — uks tabas, käigu naist kiigelt otsimas ja kutsumas!
Noorik näeb, haistab ja peab suud.
Eks ta, hea mees, ole soand juba küllalt silma kinni pigistada ja mõndagi kurgust alla kugistada, kus teise kops ammugi üle maksa oleks läind; ei ta ole sõna lausunud õuest, kus praht üle pea kasvab, ei lehmast, kes laudas sita sisse upub, ei kaljaastjast, mis jumal teab millal viimaks hauet nägi — —
Tõnu joob kapast ja purtsab kõik põrandale — solk mis solk!
— — Aga ärgu ta arvaku — kõige pikemal köiel on ots, ka Tõnu kannatuseköiel. Ja siis võib kergesti sündida, et see köieots vihisema akkab, kurjaste vihisema akkab! — Oleks siis veel inimene, kes püüab mõneski asjas mehele meeltmööda olla, kord ka sile ja nõtke, kui mees tellib ja elu nõuab. Seal on see mõisa-asi. Ei tema taha! Miks ei taha? Mine küsi!! Ette tuua ei ole kedagi. Purupaljas kius ja jonn. Et aga mehest üle käia! Kahjust tema ei ooli! — Vanasti olid kõik seelikukandjad saksa päralt, võttis, keda imustas, ja keegi ei tõrkunud vasta, noorikki oli enne tema ja siis alles oma mehe naine, ja ühelgi ei old valida, kas saks noor või vana, nägus või näotu. Kus meie Maril nina püsti — ei kõlba Mäeküla vonn temale, peaks vist mõni noor ja ilus kindral olema.
Tõnu peatub ja ootab, noorik aga vaikib edasi. See mõjub Tõnusse nagu vastukarva silitamine koerasse.
„Kui ta veel suugi lahti teeks ja oma lollusi ilmutaks! Siis saaks ometi järjele ja juurele, misuke pegla ta õieti on! Kui ta tuleks ja ütleks: ma kardan pattu. Aga mis kuradi patt see on, kui mees nõus on! Pattu teeme kõik iga pää — akka seal äärt või piiri otsima! Ja kas saksad siis paganad olid, kui külapruudid omale pärisid, või on ehk meie oma pagan? Ei, nad kardavad kõik jumalat, palju enamgi kui meiesugune, ja seesama papp on neil mis meil. Ja kui see patt oleks — kas arvad siis, et jumal ja kirikhärra oleks seadust lubanud, et saks võib sada naist pidada? — Ära sa minuga vaidlema tule, jääd varsti jänni oma kummi- ja lõsnatarkusega.
Tõnu suu on kuivaks läinud. Ta austab kaljakappa pika sõõmuga. Voodisambale najatuv noorik näpib nina ja äigab suud.
„Ehk kui ta siis ütleks: ma äbenen teisi inimesi. Aga ää parem tule alpimagi! Eks ma ole sulle ennegi mitu korda seletand: kellele sa seda siis lähed nina peale kirjutama, ja ega te rumalad lapsed ole, ja tal jo linnas koa korter! Aga kuigi viimati peaks kahku tõusma — mis kurat siis! Kellele sa võlga oled? Kes sulle õlma tohib akata! Kel kukkur kõva, ei see pruugi punastada, kes kahe käega võtab, ei sellele ilma lori äda tee. Suhu võid sülitada sihukesele, ja kui sa veel mulle ütled — ma löön ta litsi laiaks!“
Prillupi rusikas prahvatab raske uhkusega lauale. Ta tõstab silmi, et selle mõju kaebealuse palgelt lugeda, kuid hämarus nende vahel on juba liiga tihe.
Ja siis kõneleb ta edasi, hoogsalt edasi, iga sõna peale teise ja iseenda tarvis ässitust tilgutades, et silmapilku lähendada, kus suu asemele võiks käsi õiendajaks astuda. Aga kui ta parajasti sinna sihtiva ähvarduseni on jõudnud, kui ta on kinnitanud, et selleski asjas aina tema käsk majas peab maksma, ja kui ta selle raksumise seest oma uduraske pilguga jällegi süüdlast otsib, siis — siis pole seesinast süüdlast enam sängitoel, teda pole enam kambriski. Kobav käik pool-avatud ukseni tunnistab Tõnule, et silm teda mitte ei petnud.
Tükk aega seisab mees üsna vagusi tõsiasja ees, et ta oma käskijavõimu praegu sugugi ei saa tarvitada. Ta on kahevahel, kuidas olukorda võtta. Umbselt tikub temas üles: ehk on nõnda üsna hea! Aga ei, rõhub teine vool vastu, see oleks nõrkus, ja nüüdne nõrkus lõplik kaotus. Ning kirikutrahteris maitstud nõrkuserohi hüüab: Ära sa kingi! Näed ju, et ta sind trotsib! Mõni mees, kes naisest võitu ei saa! Ja läve ees tammuv Tõnu volksab lävest üle.
Väljas on märksa valgem, õu lastab vabalt vaatele, aga otsitut ei ole seal. Prillup silmitseb aita, silmitseb rehe alla ja lauta — ei sealgi mitte. Ja teel sigib hea madjakas talle pihku. Kas ehk hõigata? Ei. Mine tea, kuhu jookseb, kui kuuleb, et on järele tuldud.
Nõnda jõuab ta kapsaaiani tare vainupoolses otsas ja näeb teda seal. Mari istub aia nurgas suure leivakujulise räpsukivi seljas, pea ümber piimane kahvatus nagu õrn pupeneti-rätik, sest äkki piilub kuu pilveunkast alla.
Tõnu on mulgust juba läbi, kui alles märkab, et noorik üksi ei ole. Mari jalgade ees kükitavad Anni ja Juku ning kuulatavad ammuli sui tema poole üles. Nähtavasti vestab ta neile mõnd oma petsikjuttu, mida nad talt maiad on nuruma, huupi väljamõeldud lookest iseendast ja tuntud isikuist täis veidraid võimatusi. „Mari, akka meile nüid ullu juttu reakima!“ kuulukse neilt sagedasti, ja muidu nii kõnekitsi võõrasema ei seisa neile vastu. Oma vigurdused veeretab ta neile väärdumata tõsidusega ette, — paaritus, mis nende suudest aplamisi seda lagisevamat kiitust välja meelitab.
Mari ei ole üksi — see on teisiti, kui Tõnu eeldas, selle vastu ei ole ta varustatud. Teadagi, ega ta neid vatakaid tema jalgade ees ei häbene, aga — midagi uut on seisukorras. Ning Tõnu sammul ei ole mitte täit hoogu ega ropsu, kui ta nüüd ühe asemel kolmele läheneb.
Ja kui ta nende juurde jõuab, eksitab teda veel teine nähtus. Nad näevad teda malgaga, kuid ükski ei ilmuta pelgu. Suur peatub jutus, väikesed naerus, nad vahivad talle vastu, jäävad aga muretult paigale. Õieti on neid neli: Juku ja Anni vahel kõtutab klutine Kaaru, ja see on ainus, kes argusele maad annab. Ent temagi ei page, ta ainult tõuseb esimestele käppadele, liigutab sõõrmeid ja peab vembla otsa silmas. Ning sabaga siblib vabandust sellegi umbusalduse pärast.
„Ennäe, tema veel üleval! Ma mõtlesin, et puhid juba õndsalt sängis.“
See ükskõikse lahkusega kergelt pillatud hüüe teeb, mis veel teha jäi. Karistaja on vägistatud. Ta ei tea äkki, milleks ta siin seisab ja milleks tal see malk käes on. Ta ei oska end legitimeerida selle nelja silmapaari ees, kes teda tunnistavad, kõige vähem selle paari ees, mille alt teda praegu nii hävitavalt teretati. Ja Tõnu vahib vaikides ühelt teisele ja vaikib siis veel jupike aega, kuni ta viimaks vaga valega maha saab:
„Nää, tulin teid üleannetuid sugaraga põhku ajama! Mis tölgerdamine see olgu ööd läbi mööda aia-ääri, omiku ei soa moast lahti! Kähku tuppa, krantsid!“
Tema hoopide all lendab pesakond laiali, aed ja õu on korraga naerukilget täis. Kaaru klähvib kõigest jõust ning ahmib madjaka otsa hambusse saada, Jukugi võidab ülivahvust ja püüab isale selja tagant pussi teha, ning rõõmumõõt voolab lõpuks üle, kui vägev vaenlane millelegi komistades täiel pikkusel õuemurule maha prõntsatab ning seega lahingu kaotab.
„Ei tea, miks isa meiega iga õhta ullama ei tule?“ ütleb Anni Jukule, kui mõlemad on asemel.
„Tola,“ haigutab Juku, „ega ta’s iga õhta käi tubakat toomas!“
Jukul on õigus, säärane õhtu ei taha enam korduda. Vist tõmbab isa vähe piipu, sest tubakas lööb kaua ette. Ja kui ta kirikupäevil tubakat toob, siis pole ta ennemaltki nendega sõda mänginud.
Või häbeneb ta oma kaotust? Laste meelest on, nagu poleks nad isa kunagi nii iseendas, nii vaikse mehena näinud. Paistab, nagu ei hakkaks teised majas temale silmagi, ja rääkimine näikse talle vastumeelt olevat, sest sõna kuivab keelele. Nad panevad ka tähele, et tema silmaalused laialt kotti on vajunud ning kentsakalt sinavad, ja kõnelevad sellest Marilegi.
Prillupi käsi ei käi hästi, see on tõsi. Ta peaks härra juurde minema, aga ei lähe. Puudub jõud, puudub lihtsalt jõud, jalad ei kanna. Ta ootab, ehk tuleb mõisast käsk, siis pole parata, siis peab juba kuidagi. Aga mõisast käsku ei tule, surutis jääb südamele, pooliku maja poolt mäelt tõmbub talle vaevalt midagi vastu, millele ta segane pea nime ei tea anda.
Siia juurde seltsib läila tüdimus igapäevasest tööst, tööst niihästi kodus kui mõisas, ja tüdimus paisub tülgastuseks mõtte valgusel, et ei ole pääsu sest tööst, et sa oled neetud selleks jääma, kes olid ja oled: igaveseks rabelejaks silgu ja leiva pärast, uppujaks, kes ei upu, aga kaldale ka ei saa.
Ja kõik, mis seni tema olemise mõtet ja tuuma oli tähendanud, põllusiil ja loomakont, tööriist ja peavari, armsad talle hoolimata kõigest väetimusest, — kõik see ujub ta meelte ees nüüd hallis tühisuses, kaetud põlastuse ilge kõntsaga. Tõnul on tunne, et tal enam midagi ei ole ja ta ise enam midagi ei ole. Ta ei mõista, miks ta veel kätt ja jalga tõstab, siit ning sealt tehes kinni haarab, miks ta silm tehtavat näeb ja aru seda taipab.
Ta ei hau mitte alati vaikimises, näol tuim tohletus. On silmapilke, kus ta äkki ärrituses süttib, võimetus ärrituses, teadmata, mispärast. Siis tõukab ta toorelt koera, kes talle midagi ei teinud, viskab kiviga kana, kes ainult kõketas, vemmeldab hobust, kes kõigiti kohust täitis, ja lööb vikati meelega kivisse. Ta kahetseb säärast tegu tagajärel kohe, aga vajadus end kiusata, ennast peale seda hästitada on võimsam.
Tema ümber hõljub nüüd alatasa imelik poolvalgus ning õhkkond, mida ta ei tunne. Ta peab salavõitlust mingi seletamatu võõraga. Pind ta jalgade all ei nihku enam, vaid sellevastu tundub, nagu poleks teda õieti olemaski, nagu kõnniks jalg teda puutumata. Ja kuna ta ühel kuumemal päeval oma odranatukest niidab, pistetakse talle järsku pähe, et vaenlane tal salalikult seljas on — sihiliku püüdega teda kõrgemale hoovata pinna ligidusest, kõrgemale sesse õhku, mis Tõnule tundmatu on ja milles pimedam peab olema kui siin all helkjas sumeduses.
Mari, kes temast natuke maad eemal niidab, näeb meest taganema hakkavat, nagu oleks ta vikati ees midagi kohutavat silmanud. Tõnu taganeb väikeste nõksuvate lihksammudega, misjuures ta jalad teineteisest kaugenevad, kuna kramplikult kätes hoitud vikat otsaga mulda kriimustab. Ja vaarub siis täiel pikkusel selili kaarele.
„Ära läks?“ naeratab Prillup nõrguvast näost, kui ta külma kaevuvee virgutusel silmad jälle avab.
„Ära läks,“ kostab Mari huupi.
„Nägid?“
„Nägin.“
Noorik tõstab ta istukile. Tõnu vaatab võõralt meeliskledes ringi. Siis saab paik talle tuttavaks ja ta naeratab jälle, seekord veidi häbelikult.
„Kus mu vikat?“
„Seal.“
„No siis vaja jälle — —.“ Kuid aina Mari abil saab ta jalule. Tõustes suurendab imestus ta silmi: jõud, mis tema raskust tõstab, tundub ootamata suurena.
„Ei, sa mine nüid õige sängi, küll ma üksi niidan.“
„Lori! Mis mul siis viga! Oota, ma võtan vikati!“
Aga ta ei võta vikatit, vikat on liiga madalas, liiga sügavas, ja kui ta kummardub, vajub see veelgi sügavamale, vajub nagu järve põhja. Ja nõnda sammub ta naise toel tuppa ja heidab sängi. Mari avab mõlemad aknad ja ukse, sest Tõnu meelest on kamber pilkane pime.
Põllule tagasi minnes hõikab noorik Annit Pajusilt — teine laps on täna soos karjakorral —, et ta isal käepärast oleks, kui sellel midagi peaks vaja olema.
„Ta magab,“ tuleb Anni mõne aja järel teatega. „Ma panin talle järi kaillakapaga voodi ette. Küll ta pinnis, ennegu magama jäi!“
Ja Anni asub lapselustil rehaga ema järel töösse.
„Mine õite voata, mis ta nüid teeb,“ käsib Mari paari tunni pärast.
„Ma panin ukse ja aknad kinni, ta lõdises, kui külge pööras,“ on tagasitulijal kuulutada.
Ning siis töötavad mõlemad päeva veeruni. Vähe rääkides, nagu tõsise töö juures kohane. Iseäranis teadlik säärase oluviisi sündsusest on Anni.
Prillup uinub veel, kui tema pisuke perekond õhtul kambrisse koguneb. Ta magab seliti, ja kõik nad panevad tähele, kui priske ta korraga näost on. Ta põsed päris õitsevad, seda näeb karvakattestki läbi, ja silmakoopad ning nõod suuäärtel on ohtralt täitunud.
„Tõnu, ehk tahaksid süia,“ äratab teda noorik, kui toit laual.
„Süia? Ei,“ vastab Tõnu silmi pärani lüües. „Või siis söök kedagi elatab, kui peavarju ei ole!“
Anni ja Juku vaatavad ühtaegu võõrasemale otsa. Selle rahulik käsi katsub unistaja pead.
„Ma annan sulle piima juua — ehk võtad?“
Tõnu tõuseb istukile, virgub ja võtab piima.
Aga palavik kasvab öö esimesel poolel ja õhutab haige taoti üsna pikalt ja elavalt kõnelema. See sünnib vahel avatud silmil, nagu Mari põlema jäetud lambikese valgusel võib näha, ja kuuldub siis kui asjalik arupidamine iseendaga, seda enam, et mõte alles tüki tee takka jälle kord väärdub ja keob.
Õieti on sonijal üksainus aimdus, mille kallal ta nipib ja näpib, mida ta kord sellel, kord teisel oletusel sinna ja tänna veeretab, ning see ei ole mitte enam tema suur asi, vaid midagi juba tolle tagant. Prillup heitleb murega koha pärast, mida ta kardab kaotavat või mille ta juba ongi kaotanud, „sest ega saks enesele keelt lase näidata.“ Ühes jutujärgus ootab ta alles ülesütlemist ja ohib uue koha pärast, mida võõrast vallast vaja otsida; teises on tal hundipass juba käes, aga kuskilt ei leidu uut asu, kuna kevad läheneb; ning kolmandas on jüripäev juba õues, Tõnu tõstetakse välja ja ta ei tea, kuhu oma „nelja lapsega“ minna. Neljas laps — Mari harvad hambad välgatavad — kujuneb talle mähkmeis.
Ärevat arutamist saadab unistaja vastavate liigutustega. Särgiesise on ta rahutud näpud lahti nabinud, linane tupp peene nööri otsas tuleb rinnal nähtavale ja noorik sõrmitseb läbi riide, mis seal sees on. Mari poetab leitud tera pungakesest väljagi, ilma et kõnelev omanik seda märkaks, ja kui ta seda sängi poolpimeduses hästi ei näe, siis lipsab üle mehe sängist ning silmitseb leidu lambivalgusel laua juures. Ta veeretab teda pihupesal, nuusutab, torgib küünega ja kehitab viimaks õlgu, misjuures ta kõõrdpilgul lambi väetisse tulesilma meeliskleb. Siis ajab haigutades ning ringutades mõlemad käed üles ja ähvardab parema näpuga seda imelikku pipraiva endale naervasse suhu kukutada, ei tee seda aga mitte, vaid viib ta Tõnu rinnatuppe ilusti tagasi. Enne sängiminekut kustutab veel lambikese, mis ka muidu juba kustumisel oli.
„Ära nüid enam juttu aja, Tõnu, vaid katsu magada!“
Ta hüüab seda selge häälega temale kõrva.
Ja teine kuulab.
Prillup kõheleb ning nohiseb natuke ja vastab siis urinaga, mille peal juba vaibe vajutis lasub:
„Nojaa, nojaa, aga kuhu sa homme pea paned! Kus urgast näed, seal teine sees!“
„Eks kuidagi ikke soa!“ pasundab Mari talle kõrva.
„Nojaa, nojaa — —.“ Järg kangastub raugevasse üminasse, käsi ja jalg tuksatavad korraks, siis on rahu majas, siis puhatakse Prillupil nagu muiski Kruusimäe hurtsikuis.
Ja koldes viiuldab kilk, lakas laulab kukk ja koer akna taga haugatab unes. Suur ärataja aga — küll ta tõuseb jälle, kui tunnike on tulnud. — —
Prillup jääb hommikul naise nõudel sängi, ajab aga lõunaks oma suured kondid jalule. Pole ta ennegi pikali haige olnud, häbeneb seda nüüdki jumala päevakesele näidata. Ning töö, läila ja vintske — teha on ta ometi, teha on ta ometi!
Tõnu verest lahkub palavik, kuid mitte mure ta ajust. See on sinna end kinni hammustanud, pureb ja pureb ja piinutab mehel kurtesõnu suust.
Nendega ei püüa ta Marisse mõjuda. Ei, sellest peatükist on ta kriipsu läbi tõmmanud. Ja nõiapunga kasis põuest, kui tol lõunal voodist pelgus. Ta heitlebki oma painajaga enamasti üksinda, ei või aga parata, et ka naise kuuldes lauseke libiseb. Ja see sageneb, mida enam päevi tare taha kustub, ning hoolimata sellest, et teine tema kartusi ei jaga, et noorik oma lapsemeeles ühte ega teist ei usu: ei seda, et Tõnult koht võetakse või et ta uut ei leia, kui see tõesti peaks sündima.
„Sel seal põle niisukest nägugi,“ ütleb Mari. „Sellele peab juba suurt kurja tegema, kui ära akkab ajama.“
Aga Tõnu naeratab halekalt. „Mis sa, kullake, näost näed! Eks siit ole ennegi lahti lastud ja ära aetud.“
„Ega ometi naillapärast.“
„Jaa, aga võta kinni, mis saks naillaks või mis ta tõeks peab! Mõis teeb, mis mõis tahab.“
„No ega kohad moa pealt kadund ole! Küllap leiab, kui aeg käes.“
„Mõni näljakong ehk juhtub kuskilt, aga mis sa sihukesega peale akkad! Meil on neli suud ja kevadeks vist viis.“
„Ei, vist neli. — Aga on jo veel muid teenistusi ilmas kui koht — kõiksuguseid maal ja linnas.“
„Jumal oidku moonakaks või sadamatööliseks akata — see oleks juba viimane leib!“
Ei aita midagi. Tõnu pea vajub mures norgu. Ta kahetseb sõnu, mis kulunud.
Ja ajab oma hädatsemise nii kaugele, et pühapäeviti kirikuplatsilt naabruserahvalt uut kohta hakkab kuulama, kuigi enesele pole veel üleski öeldud. Ja kui ta valitseja kaaslasena ühel kaugemal laadal käib, siis usutleb külamehi salamahti sealgi. Ja koju jõudnud, upib naist tellima, see mingu õige korraks metsa poole kõrvu kikitama, oleks nagu enam oma inimene, sest ega võõrikule naljalt heast asjast viiksatata, päri kas või suu asemelt
„Ei ole tarvis,“ vastab Mari, igavusemärgid näol, „mine too oma piimakontraht mõisast ära.“
Tekkiv vaikus ei ole pikk. Prillupi käsi põleva tikuga, mis tolli kolm piibukolust eemal peatuma jäi, lõpetab tee.
„Oiäh — miks ei tooks — kui tuua oleks,“ tuleb esimeste popsude vahelt; nutsivad mokad on hämar-väsinult naerukil.
„Võid julgeste minna, ta lubas tänaseks valmis kirjutada.“
Nooriku lusikas käib nobedasti koorekausis ringi. Laest lendab must puru sisse, väikese sõrme küüs kõrvaldab selle, ja töö läheb vurinal edasi.
„Keda sa õite tögama kipud?“ küsib Tõnu, kelle pilk Mari näolt, mis midagi ei ütle, keerleva koore sisse laskub, mis niisama vähe ütleb. Ja Mari suugi jääb sedakorda vait.
Tõnu aga seisab ja seisab. Viimaks hakkab ta pahema silma äärest vudisema, siis mõlemast suunurgast tuksuma ja kaelasooned kummalgi pool lõuapära taga kisuvad korraga kramplikult kokku, nii et kõrvalestad liiguvad. Ta tahab põlve järikesele toetada, väärdub aga mööda ja satub põlvili põrandale, otse võitegija ette. Piip kolksub nende vahele maha.
„Kas sa siis — — kas sa siis — — kas sa siis ometi — —?“ Ent paistab, nagu upuks sõna sära sisse, mis tal silmist murdub.
„Mine nüid ikke, mine!“
„— — Kuda siis — milla siis — —?“
Mari pale pilvitab kergelt. „Hea küll, Tõnu, — lase mind võid teha!“
Kui Prillup uksest läheb, otsivad ta jalad kehale tasakaalu, nagu lasuks suur ja raske kott tal seljas.
Kui „uus Mäeküla“ ametivendade ritta ilmus, ei leidnud need tema küljest midagi korravastast: pea oli mehel pöetud ja jalas saapad, pealegi tuliuued mustad saapad. Jaa, võtke kakku, mõtles mees ise nende altkulmu sihtivate pilkude all, pastlaid ja pikki juukseid is nih! Arvasite vist, et uus on jällegi Mats, et ega Mäekülas muid olegi! No ei, see uus võib ehk teilegi aridust õpetada, mitte teie temale!
Ja uus Mäeküla näitas ennast eest ja näitas ennast takka, ja seal ei olnud midagi, mis ametile häbi oleks teinud: riidedki olid uued seljas ja kaelarätt puhtam kui mõnel teisel. Ja kui nad ta vankri ja veolooma ja ankrute poole kõõritasid — ehee, kas ehk suud väänata? Ei neil olnud siingi suud väänata. Mitte igaühel ei puristanud nii kõnukas kõrb aiste vahel, ja vanker oli hea, ja piimariistad tulid otse tündersepalt. Küll oli uus vanalt ankruid küsinud ära osta, aga kus Jaan! Mees nii täis mürki, et ei müü, kiuste ei müü. Kuluda edaspidi omalegi piimamehele ära. — Noh, ega siis muud kui uued. Uus kaupmees, uued nõud.
Ja ärgu nad arvaku, need vanad, et ta ehk ärilises viisakuses ja väleduses neist palju maha jääb. Näe, pillub naistele „prouasid“ ja tüdrukuile „preilisid“ nagu nemadki, oskab raha eest tänada ja peenemale loogamustki teha. Ja võist pakub kiites maitse-proovi ja piimast laseb lonksu pealekauba. Võib ju olla, et ostjail tema vankri taga pisut kauem tuleb seista — kätele on andmine, peale raha-arvutamine veel uus —, aga ärap see vilumus varsti tuleb. Neil oli muidugi hea meel, kui tal üks võinael esimesel päeval porisse potsus ja paari inimesega sel ning teisel päeval sekeldust tuli raha tagasiandmise pärast; aga kui austatud ametivennad endile oma esimesi müügipäevi võtaksid meelde tuletada — ega tea, kas maksaks neil mokkagi muiutada!
Mis nüüd Mäeküla kauba kuulsusse puutus, mida Jaan nii suureks oli kiitnud, siis leidis Prillup varsti, et mees oli rohkesti liialdanud. Leidus ju üksikuid, kes „Mäeküla“ järele küsisid, asemikule tunnistavalt otsa vaadates, aga nii robinal, nagu pidi võima arvata, ei tulnud neid pooltki ja jällemüüjateks oli poodnikke, isegi maantee ääres, kust Tõnu sisse sõitis, üsna otsida, enne kui keegi leidus, kes mõne võistleja toodetega ei kaubelnud. Teadagi, et vana Mäeküla uuele oma müügikohad ilmutamata oli jätnud, ja nõnda pidi uus esipuhku piima, mis turul ära ei läinud, liiga väheste poodide pärast hiljem uulitsatel käest andma, muidugi alandatud hinnaga, kuna jälle võiga tuli „surnumatmist“ toimetada.
Ent need olid algusraskused, millest Prillup lootis varsti pääseda. Ja mis Mäeküla piimal-võil kuulsusest veel puudus — küll tema neile selle muretseb, oodaku aga.
Asja varjuküljena oleks võinud Tõnule tuntavaks saada ka öine teekäimine, millega ta esialgu oli harjumata. Sõida juba pimediku algel kottu välja, võntsu ja väntsu ankrutega võistu puruhalval teel, öö veeda mõnes linnaligidases kõrtsis, mis täis jäma ja piibuvingu, ja siit katsu kella kuue paiku linna saada, kust alles lõuna ajal tulema saad, et teist kolmkümmend versta tagasi rubjata. Unest pole õieti juttugi. Mis vankril saad tukkuda, see on. Silmaääred võtab punama ja ankruid vastu löö ja hõõru kõrvad veriseks.
Aga rõõmude kauss Tõnu kaalul viibutab nende halbuste kausi kõrgele üles. Piimakambris naisega talitada, lüpsisid vastu võtta, pütte koorida, võid vändata ja vormida, piima ankruisse ajada — see üksi juba on tasu kõige eest. Ja siis piitsa plaksutades täie koormaga mõisaõuest sõitu ja Kuru väravast teed alustada! Ning kojusõit raske pungaga! Hoopis kõnelemata kõdist, mida pakub kauplemine turul ja isegi tingimine lihunikuga vasika pärast kõrtsi rehe all, — nad on öösiti teel vastas. Sinna juurde tuleb veel lõbu Kuru kuuendiku viljakat pinda harida ning mõnu uuemais ja lahedamais ruumides elada.
Ei, Tõnu on püsti rahul, Tõnu ei kahetse.
Tõnu tähendab nüüd midagi — jaa, juba nüüd, kus ta veel mõisa ega talugi ei taha osta. Tõnu sai tähenduse sest päevast peale, mil teda uueks Kuruks ja uueks Mäekülaks hakati hüüdma.
Tõnu loeb seda tähendust enda ümbruse silmist, kui ta sellest ise ei peaks teadmagi, ja kus teda ei tunta, seal kannab ta hoolt, et teda ja tema tähendust tundma hakataks, nagu ta õigusega tohib nõuda. Ta ei ole pealetikkuv, aga kus asi annab ja jutt talub, seal ei jäta ta sekka pistmata, et tema see uus Mäeküla ja see uus Kuru on. Mitteteadjaid on esialgu ju rohkesti, nii linna- kui kirikuteel.
Aga et nad peale selle teaksid, et tema ärikäsigi hästi käib — iseäranis need ligemal —, siis laenab uus Mäeküla vanalt sellekohase märguandmisviisi ning vilutab oma pea veerlema ja nina tõusma. Sellega ei ole enneaegu kelgitud, ei, on ainult öeldud, et julgesti tulekul on, mida veel ei ole. Ja et seda kahtlemata nõnda mõistetaksegi, ent ometi muiatakse ja üksteisele külge müksatakse, siis vististi sellepärast, et uus veel küllalt osav ei ole vana jälgima. Puudub taktikindlus, puudub mõnu. Nähakse lüpsi aegu nagu ennegi, et Kuru kinkudelt hälliv pea tuleb, mis jumala õhku ninaga ristimärke teeb, kuid kõigil on tunne: tee, mis tahad — ei ole eht! Ja mõni arvab, et uus seda ehtsust kätte ei saagi, sest meister kukkuvat ikka taevast.
Sellest, mis tulekul, ei ole Tõnul muidugi veel kujukamat eelmäära. Vahest alles aasta jooksul võiks seda Jaani kaudu loota. Seks jüripäevaks ei ostnud Jaan nimelt ei mõisa, ei talusid — meelepärase leidmiseks nappinud aeg —, vaid kolis naise sugulaste juurde teise valda aplaagrisse.
Uue põlvega rahul näikse Marigi olevat — näikse, sest suu tal midagi ei ilmuta: Maril on üksainus sõber — taotseb ta ema öelda — ja see elab ta pealuus. Mari näikse rahul olevat, sest ta töötab suurema malluga, kui ta muidu võrdunud, iseäranis või kallal, mis tema himutööks on saanud, ja vähemalt kuuel esimesel kuul ei juhtu ühtegi säärast korda, kus ta käed äkki rüppe paneb ja seletab: Täna ma ei tee. Kõigiti teadlik äri korraliku käigu vajadusest, laseb ta aegadel, mil välised tööd seesmisi kipuvad tõkendama, oma noorema õe Ruisust endale appi tulla, kuigi talle tavaliselt vastumeelt on teisi enese heaks tülitada, olgugi see teine vereligidane isik.
Eriti rahul näikse noorik olevat olukorraga, mis teda lubab raudteega ajuti linnas käia, liiatigi valgustatud kukruga. Harilikult teise päeva lõunaks tagasi jõudes toob ta sealt lastele terved seljatäied kirendavaid uudiseid kaasa — pillimeestest, kes mängivad, nii et süda hakkab põuest kippuma, komejantidest, kes kõneldes kõike seda sulle ette teevad, mis juturaamatuis lugeda, hobustest, kes pilli järgi traavivad ja tantsivad, ja ratsalistest, kes nende seljas kaelamurdvalt hüppavad ja muud imet teevad. Sadama ilmataguste laevadega, hallid müürid õudsete tornidega, päratu suured kirikud säravate altaritega, kingud ja puiestikud ebeldavate lõbutsejatega — kõik sõnub neile silma ette, ja nii selgesti, et nad õhetaval hingel endid ise nägijatena tunnevad.
Ja et nooriku pung nüüd valgustatud on, võib ta linnateelt suurema kompsuga tulla. Tema nõrkus on kaunid jalatsid — juba kolmanda paari saapaid või kingi toob ta endale talve alguseni, ei unusta aga ka tütart ning poega. Pea ja keha eest hoolitseb Mari vähem, kõigeks ei ulatuks veel kukkurgi, ent jalg peab nägus olema ja tal pole kerge saapakaupluse vaateaknast mööda pääseda. Ning uue valge lambi, seinakella ja parema peegli muretseb ta majja, pühapäevane kohvike tarvilike riistadega leiab Kurule teed, raamatuid sigib juurde ja noor perenaine on alla jäämas kiusatusele tulevaks aastaks üht nädalalehte tellida, millest ta seni veel üksikuid numbreid kaasa tõi ja mis lugemisel tema ja laste näppude vahel üsna ära lagunesid.
Vahel peab Prillup mõndagi naise ostudest üleliigseks uhkuseks — tema eelkäija koda oli puhas kõigest säärasest —, ent ta ei püüa vastu sõidelda; ta käsi käib ju hästi, ja viimaks on üsna hea, et seda mujaltki märgatakse kui tema ninast. Ning lõpuks — ega ta vana Kuru eeskujust isegi nii täpselt kinni pea: tema keelekaste linnateel on teine kui Jaani oma ning piip taganeb tihtigi sigari eest. Ühele kui teisele pole vastu panna — hukutab noh! Hukutab nagu noorikut saapapoe aken.
Ja rahul on kolmaski lepinguosaline.
Kes teda terasemalt märkaks tähele panna, leiaks, et ta nooreneb. Tema põsenahk lööb selguma, kui mitte silenema, kõnd kaotab vohmaka õõtsuvuse, käed kepiga lahkuvad ristluult, vabale liikumisele andudes, ja virgunud ning julgenenud silm näikse vanas vaateringis palju uut tabavat.
Ei, aina uut, sest Kremer rändab maalitud maailmas. Mälestused, värskem värske järel, võõpavad talle nüüd ümbruse ja paistavad seda värvilise valgustusega. Elu ep ole enam ainult elatav, ta on kaunis ja magus. Ja hinnatuks saab see magus kaunidus, kui ikkagi hõre mälestus jälle kord tihkeks tõeks saab, jah, kui ta alles veel saamise eel väriseb, kui määratud päev ja tund lähenevad, kui teatud akna peale teatud koputus käib või linna salapesa uksekell sel ja ainult sel kombel heliseb. Siis surub Ulrich von Kremer käe südamele, mille klapike öeldakse vigane olevat, ja ihkab endale surematust, vähemalt aga vanaisa Götz von Kremeri iga, kes sai vanaks sada kolm aastat, neli kuud, kaks nädalat, viis päeva, üheksa tundi ning kakskümmend kaheksa ja pool minutit.
Ses uues maailmas on inimesed head. Kes nüüd iganes härda palvega Mäeküla mõisniku poole pöördub, kes seejuures pealegi niisket silma teab näidata, liiati kui ta nõrgast soost on, see võib julge olla tahtlikku kõrva, soovlikku südant ning võimalikul määral lahtist kättki leidma. Piisab heinamaad ühele, küttelisa teisele, ehituspuud kolmandale, ja kelle sälg või mullikas paha pealt kinni aeti, see võib poolest trahvist pääseda, ja Karitsa Kaiel olevat õnneks läinud viimati kõrgendatud rendistki paar rubla maha nutta. Kõigist ette aga on karjatüdruk Tiiu, kes silmaveega endale mehe võitis.
Ühe lõunase lüpsi puhul paneb peremees tähele, kuidas Tiiu lehma all kord ühte, kord teist põske vastu käist äigab. Kremer käib temast paar korda mööda, siis puudutab teda õlast.
„Mis sul viga on, Tiiu?“
Tüdruk tõstab pead, nuuksatab, ja nüüd jooksevad pisarad tal ojana.
„Emand teab.“
Ise vaatab vargsi väikese musta eide poole, kes tükk maad kaugemal lüpsab.
Kremeri-härra küsib emandalt.
„Jaa, — Reemet pidi selle asja pärast õhta kunturi tulema.“
Ja kui nad toobrist emanda märguandel eemale on astunud, ütleb emand surutud häälel:
„Eks saand teda nelja silma all mõndagi korda usutada: Tiiu, Tiiu, sinuga ei ole asjad õiged, aga ikke rinnu vastu: ei olla kõverad ammugi, kuni eile lõuna tuppa poeb, põllenurk silme ees ja kurk nuuksutõmbel.
„Noh, Tiiu, mis siis sind nii kurvastab?“
Seisab, laseb räästad tilkuda ega vasta mitmel ajal: viimaks kõige väega: „Mis ma enam rõemustan — mul jo varsti kää!“
„Noh“ ütlen, „või seegi nüid suurem õnnetus, kui aga isal päitsed peas.“
„See’p see ongi“ — ja enesel krambib rind kokku — „ta ei taha mind võtta — ema õssitab takka!“
„Kas ehk Ketas või?“ küsin.
„Kes siis muu! Nüid ta kurivaim ajab Peetri peale, aga Peeter, jumaluke, see äbelik Peeter —!“
„Noh, juba sa ise tead paremini,“ ütlen. „Kui Reemet tuleb, küll ma räägin.“
„Jah, emand, aidake mind, vaest inge! Olen mis olen — eks mu’st Ketasele saa naist küllalt!“
Noh, ea küll, Reemet võtab poisi õhta käsile, aga kus poiss! Kõva kui tahk. Ei, kus tema nüid! Tiiul teisigi käijaid mõisast ja külast, mine võta koer seal kinni! Puhas mis puhas! Ja ära teab — Reemet põle ka mees inimest tümaks tegema, see jääb nüid ärra oma ooleks.“
„Kas usute, et tüdruk tõtt tunnistab?“ küsis Kremer.
Emand teeb pea ja kätega liigutuse, mis ütleb, et tal selles vähematki kahtlust ei ole.
„Siis peab Ketas talle veel täna kosja minema!“
Härra von Kremer pöördub ümber ja sammub otseteed väikese musta eide juurde lüpsjate seas.
„Kas su poeg tuli koju lõunale, Truutu?“
„Jah, ärra.“
„Siis ütle talle, et ta minnes kontori tuleb.“
Varsti ilmub Mihkel Ketas, see poiss, kes lese emaga mõisa vihusaunas elab, musta peaga jässakas rangjalg, Kremeri-härra kohtujärje ette. Aga ta ei tule üksi, ema on tal kannul.
„Sind ei ole mul tarvis!“ Ja härra tõrjub ta ukse pealt tagasi.
Kuid see ei keela eite kontori uksele väljas sedasama seletamast, mida ta sees tahtis seletada. Et see aga liiga kuuldavaks läheb, siis kisub saks ukse lahti ja ajab ta vahekojastki minema.
„Kuule, Mihkel, minule on räägitud, et sina kõlvatut elu elad — siin mõisas kõlvatut elu elad. Kuda tohid sina mõisas kui mõisa inimene kõlvatut elu elada?“
Poiss põrnitab härrale tummalt ja tuimalt vastu.
„Mõisas ei tohi ükski kõlvatut elu elada, mõisas peab igaüks ausat elu elama, see on jumala ja mõisaärra kõva käsk. Kas sina seda käsku ei tunne?“
Vaikus.
„Kas sa ka lauakirikus käid?“
Roikav „jaa“.
„Kui tihti?“
„Kaks korda oastas.“
„Soo, sina käid lauakirikus, aga jumalat sina ei karda; sina elad mõisa maa peal ja mõisa katuse all, aga mõisaärrat sina ei karda! Arva nüid ise, mis peab mõisavanem niisukesega tegema?“
„Mina ta isa küll ei ole.“
Kremeri pilk võtab poisi orgi otsa, hääl muljub.
„Kui tüdruk ütleb, sina oled isa, siis oled sina isa!“
Nüüd tuleb poisi sisse juba elu. Ta kraapab ühte ja kraapab teist püksisäärt, nihutab õlgu ja maigutab suud.
„Ei ole! — Mitte ei ole! — Ilma peal — kas mu pärast — — ei ole ega ole!“
„Soo. Aga kui mina sind tunnipealt lahti lasen ja tunnipealt saunast minema ajan kõige emaga — kas sina siis oled isa?“
Mihkli silmad keerlevad, käsi pühib siit- ja sealtpoolt nina, noodike vähem kindlust on tal juba toonis:
„Mitte sugugi — — Mina nüid mõni isa — — Nagu teisa ei oleks — —“
„Kuule, Ketas, ma ütlen sulle nüid veel paar sõna eaga“ — Kremer vajutab kaks sõrme talle õlale ja tagandab häälest käskija —: „Sul peaks ometi ale meel olema tüdrukust. Kuhu ta lapsega jääb. Vanemaid tal ei ole — —“
Ketas vahib maha.
„Miks sa teda siis ei taha? Ta on jo viks ja terve inimene.“
„Vana — — ja ema ei salli — —“
„No vaata, nüid sa tunnistad lapse ilusti omaks! Sa põlgad Tiiut üksi sellepärast, et ta sinust mõni aasta vanem on ja et ta sinu emale meeltmööda ei ole, mitte sellepärast, et ta teisega lapse saab. Aga kui ta sulle enne kõlbas, siis peab ta sulle ka pärast kõlbama, ja kui ta sinule kõlbab, siis peab ta su emale ammugi kõlbama.“
„Minu laps see küll ei ole — —“
„Aga võtaksid Tiiu siiski, et mitte leivast ilma jääda — mis? — Ma ei tee nalja — tunni pealt! Ja tüdruk kaebab su kohtusse.“
Mihkel muheneb juba, ta pilk hakkab tõotavalt saksa saabaste pealt reisi ja rinda mööda näo poole tõusma, kui ema hääl väljast talle äkki kõrvu lööb. Murelik eit on vaheajal heaks arvanud kontori akna taga seisupaika võtta ja sealt vastab ta nüüd jagusa kuuldavusega:
„Eks sedasi ole jah õigus ilma peal! Mis nõnna viga libudel tanu alla soada! Muudku magata poissa, ja kui oop külles, siis akatasse ühe tutist kinni, kes põle ema kurgu alt veel öödki ära soand! Nõnna jah! Ja ega siis minu last usta, usstasse seda vana värda ja poiss võetasse näpisti vahele nagu mõni kurjategija! Et aga see nurgatagune soaks korjaja, kelle peale ta meel maias! Öelgu poiss irmuga mis ütleb — õige see ei ole, mina pean seda ometi paremini teadma, aga nää, mind ei lasta ligigi!“
Eide kaarnapea kaob küll akna tagant, kui saks sinnapoole pöördub, ent poiss on sedamaid jälle kiviks tahkunud. Kas võetagu tal pea otsast, temal ei olevat kogu asjaga mingit matti!
„Hea küll“ — Kremer võtab uuri taskust —, „kella viieks olgu saun tühi ja teie mõlemate jalad minu maa pealt läind. Kui teil veel moona jn palka sees on tänase päevani — ma vaatan raamatust järele —, siis saate selle valitseja käest. — Jumalaga!“
Mihkel kõheleb, kaldub aga viimaks ometi ukse poole käänama, kuigi ustav aimdus talle ütleb, et moon on kõik väljas ja palk ettegi võetud. Ja kuna poisi käsi lingi järele sirgub, kohendab saks end lauda istuma, mille juures tal mõminal kihvade alt pudeneb:
„Oleksin sulle kevade ühe Kruusimäe sauna and, aga et sa niisuke krants oled, siis ulgu peale!“
Kuid korraga ei lähe Ketas, ta käsi tõmbub tagasi, näib, nagu linguksid ta suured, sinakalt kestavad kõrvad kuulatavalt. Ta vahib tükk aega kiiva istuja poole, pöördub ikka enam ümber ja teeb järsku mütaka kummarduse.
„Aulikud ärrad — ma küsiks ema käest nõu.“
„Siis aga ruttu!“ käratab Kremer üht raamatut lahti lüües.
Poiss on kadunud, kuid vaevalt kaheks minutiks. Ta kohmakas kogu pole uksest veel täiesti sees, kui suu kuulutab:
„Ma võtan siis Tiiu ikke ää.“
„Hea küll!“ ning härra von Kremer lööb raamatu jälle kinni.
„Ja selle Kruusimäe saunaga — —?“
„Sauna saad.“ — —
Kui Mäeküla mõisnik õhtuse lüpsi aegu oma karja seas uitab, tõuseb üks lüpsiline lehma alt korraga üles, haarab vanahärra käe ja suudleb seda sõna lausumata kõigi ees.
Tõnu Prillupile kui kaupmehele tükkis algusest peale tunne ligi, nagu oleksid ostjad temale vähem soovlikud kui ta võistlejaile ametivendadest. Kahevahele jäi ta ainult selle kohta, kas lähtus võim, mis neid tema reest-vankrist mööda paremale või pahemale poole juhtis, tema kaubast või tema isikust. Et aga Prillup oma võile ja piimale süüd ei teadnud, tehes kõik, mis mõistis, et nad teiste omadega üheheadused oleksid, ja et ta kauplejana viisakuse ja krapsuse poolest teistest ülegi arvas käivat, siis seisis mees nõutuna täieliku mõistatuse ees. Väga sagedasti pidi ta viimase hapupiimamehena turult lahkuma ja müüki mitte harva uulitsail jätkama — ikka veel, teisel äriaastal. Kordus ju see, mida ta turul tähele pani, ka tema vahekorras jällemüüjatega: neid põikas paremale ja pahemale poole, teadmata, mispärast; püsijate seas aga leidus võlgutahtjaid ja võlgujääjaid, kellest Tõnu ise pidi taganema.
Kas haises kaup või kaupmees?
Või haisesid mõlemad?
Ja mis hais see oli?
Tõnu hoidis vaadid, võikasti ja vitsikud krannid, nooriku kätele mitte armu andes; ta piiras korrapäraselt habet, nõudis valget kaelarätti ja hommikuti kõrtsist edasi minnes nühkis silmad ilusti puhtaks; kutsuvalt naeratav nägu oli tal kauaks valmis — lipsti pistis ette, kui vanker oli paigale aetud, samuti siis, kui ta kauba poodnikule puhtani ära andis. Aga mis see kõik piisas selle nagu õhust immitseva vaenuliku olluse vastu, mis kohe tema ümber hõljus, kui rattad kauba all linnatänava prügitist tõukasid, kui turul esimesed inimesed piimameeste patarei ette korjusid. Teiste äri süstis, temal ainult kuletas.
Nähtus sundis teda ostjaid silma ja kõrva võtma, ilma et see teda telgi taha oleks viinud. Oli neid, kes pilgu talle näkku lõid, muhatasid ja mööda läksid; oli neid, kes seda tegid tõsise ning ähmase näopeegliga, ja oli neid, kes talt korra või mõne korra ostsid ja alles siis kõrvale kaldusid. Lühidalt: oli neid, kellele tema ise, ja oli neid, kellele tema kaup nähtavasti ei maitsenud. Ja mõlemad olid rõhuvas enamuses nende kohta, kes pikemat aega jälle tulid, rahul olles kauba ja kaupmehega. Ning nõnda kauples Mäeküla enamal määral kui vist ükski teine nendega, kes meest ega kaupa ei valinud ja ainult korra ostsid. Vähe aga oli seda, mis ta kõrv arvustavaid sõnu sai koguda: või ja piima kohta kukkus ehk veelgi, mehe kohta mitte midagi. Tõnule jäi aina mõrult mõistatada, millega võistlejad paremal ja pahemal käel, kellest ta end kräbeduses ja alandlikus viisakuses kaugelt ees teadis olevat, tema muidu varju jätsid. Ta mõistatas, aga ei mõistnud: ei siit ega sealt olnud nad temast paremad. Otse nii kui kaubaga. Juhtus ju kõigile, et mõni tegu võid ja mõni laar piima äpardus, ent kui seda tagajärel karistati, siis karistati teda, ja mitte neid teisi. Miks ja kust see vahe? Mäherdune kuri kiusas teda taga?
Et aga Prillup selle jälile ei saanud, seda vähem, et tal enda teada otsekoheseid vihamehi ei olnud, siis rajas ta lepitava vastuvõitluse — see paistis talle paratamatu vajadusena — võimalikult laialdasele alusele. Umbse tunde painel, et kogu maailm on temale vastu, püüdis ta kõigile, kes temaga lähemalt kokku puutusid, sõbraliku suu kõrval ka lahtist kätt näidata — niihästi teel kui kodus. Ametivennad, poodnikud, lihunikud, kõrtsipapad, tuttavad teekäijad — nad kõik said Prillupi viinast-õllest suud pühkida, ja kes kodustest Kurule sisse astus — kutsel või mitte —, lahkus täidetud kõhu ja kastetud kurguga. Tapaloomadele linnast vastu sõitvad lihunikud lõbustasid ooteaega kõrtsides sageli kaardimänguga raha peale. Et neile päri olla, laskis „ladna Mäeküla“ ennast tihtigi kilda kiskuda ja tõusis kaunis harva võitjana lauast. Tõnu ei unustanud ka Sutsu eite. Sõites taliteed Tapu kaudu üle jõe ja soo ning teades, et Triinu suu va kibeda kohta pooltki sarvest ei ole, pistis ta saunauksest enam kui üks kord viisaka sinikaela sisse. Tasuks pühendati temale paaril puhul püülpeent valget pulbrikest, mis salapärane lõhnalt ja maigult, tulus pilgu ja sõna vastu, et ta sellest võile ja piimale vahel sekka siputaks.
Kuid veel midagi lepitatavat ja halvatavat tuli juurde.
Saladus imbus läbi.
Ei teadnud Tõnu ega Mari, millest see alguse võttis. Tõusis kui vina, nägematu ja tabamatu. Eeskätt teadagi kodupaigas.
Aina aegamööda hakkas Prillup märku saama, undamisi, tibahaaval, raas-raasult — nende silmateradest ja suusoppidest, sellest, mis seal sädemena hüppas ja kiirena välgatas, mis kurrutas kõneleja huult ja niverdas naerja häält — ammu enne, kui kukkus pöidavaid ning võrdavaid sõnu.
Küsis Tõnu naise käest, kas vahest temalegi haista on antud, siis sügas Mari näpp räti alt kukalt ja silm vahtis mõttekõõrdi leemepatta, kuni suu viimati virgus ja haigutavalt kostis, et „oi-jäh, miks mitte, eks seda old ette arvata, inimesel jo ihu hinge ümber“, ning see oli rahu, millest teine oleks võinud õppust võtta.
Prillup tahtiski, kuid ei saanud. Seesmine tugi puudus. Ta püüdis jaanilikult pead vändata, unustas selle aga ikka jälle ning laskis end norutamisigi näha. Ta katsus neile vahvalt näkku vahtida, naerdes, tänitades, kelkides, aga sellest sai midagi magedat ja selga mööda jooksis närvetades pinnuline kibin. Ja nõnda pidi ta neid kostitama ja sõnaga silima ja pahanduste eest hoiduma, et nad liiale ei läheks, et nad tema vahvust nii ülejõuliselt alati välja ei kutsuks. Sest seda läks talle palju tarvis, kui veel linnatee ja kirikuplats haisu alla sattusid, milleks imevähe aega kulus, nagu oleks jumala tuuleke ise kandjaks olnud.
Pisteti kotti, mis muidu saadi, rasvase meeleheaga koguni, ja Kuru sai kohaks, kuhu hulganigi kokku käidi, ehk küll noorus kui lõbulkäijate peaollus majas vastavat vallalist noorust eest ei leidnud. Sest pererahva saladus — see ei teinud peavalu kellelegi. See oli ainus asi, mis lustakat mahti andis torkivaks kõhistamiseks tagaselja. Ja eakamate külaliste seas leidus kahtlemata naisi ja naisemehi, kes põue peidus Mari ja Tõnuga oleksid vahetanud. Kuru rahva käsi käis ju silmsi hästi. Oleks võinud vähemgi hästi käia.
Võidi ju teisitigi mõelda, ja Tõnu märkas, et seda ka tehti, aga niikaua kui Kuru rahvaga sõbralikult liigiti, oli Tõnu meelest midagi parandatud, midagi võidetud, ja ta süda tundis kergendust, kui nad jälle tulid, kui nad rõõmsalt tulid, kui nad pilli ja lauluga tulid.
Tema kõrvade ümbert aga hakkas hõbenema — korraga, sama talve jooksul. Ja kätes lõi kiimeldama, silmaäärtes kõpitsema ning enne nii aeglased liigutused omandasid ikka enam ebamäärast kipukat järskust. Mari tabas teda vahel rahalugemiselt maksupäevade eel; siis värisesid ta näpud, siblisid riidakesed laual ikka uuesti segi ning kokkuarvamine ei jõudnud ega jõudnud joonde.
Oma äri käigust ta naisele suuremat ei seletanud, Mari tihe isepäinisus aitas ta sellest kergesti üle; muidu aga, eriti viinastanud meelel, kandis ta nooriku ees püüdlikult rahuldatud lootuste nägu, kuigi suu korraks kaude väärdus. Ta oli nugris hoolt kandma, et majas ning naisel ja lastel midagi ei puuduks, mis seal ning neil pereisa ainelist jõudu mööda pidi olema.
Linnateelt hakkas Prillup sagedamini sooja pead tooma. Sel olekul võis ta vaikselt lällavast lõbutujust, mis talle endisest omane, äkki äärmusse vibada, väga tühisel või päris puuduval põhjusel. Siis tülitses ja kiusles ta naisega ning sattus vahel piirile, kus juba sõna asemele tegu tükkis. Säärast sündiski kord talve lõpupoolel. Ta oli pimedikuks koju jõudnud, ilma et seda kambris tähele pandi, ja hea tuju kaasa toonud, sest ukse vahelt kukkus äkki suuri koitpunaseid apelsine ükshaaval sisse veerema, Anni ja Juku rõõmsaks üllatuseks, kes hõõguvaile keradele kariksilmil ja tummalt tükk aega järele vahtisid, enne kui neid kilgates taipasid korjama ja jooksult püüdma hakata. Helde pilduja tuli alles siis nähtavale, kui viimane kera tosinast üle põranda oli võrisenud ja Marile kuldpaelaga mähitud pikk narmassabaline kompvek vastu rinda lendas, selle võlvile püsima jäädes.
Noorik seisis pidupäevases riides, kotikmüts juba peas, minekuärevusest kerge puna põsil, oma nooruse priskuses lambi valgusel. Talle oli tuju tulnud õhtuse rongiga linna sõita; raudteejaama — Mäekaela kaudu versta neli — mõtles ta jala minna. Prillup oleks võinud mõni minut hiljem tulla, ütles vari, mis nooriku näost üle vilgatas, kui esimene apelsin kambrisse veeres.
Tõnu aga nägi ja mõistis kohe. Ta jäi ukse ette seisma, midagi kukkus tal kompsti käest, karvase suu ümbert kustus muie ja põlved nõtkusid. Korraga karjatas teine laps, kes talle terasemalt silmi vaatas. Veel peatus vihast keeletu, küünarnukid liikusid nagu tuge otsides, siis sööstis ta naise kallale, kähisev kugin kurgus: „Hilbud maha!“
Ta tuikus aga sedamaid tagasi, sest tugev rusikahoop käis talle näkku.
„Sina narts! Sina narts!“ kisendas Mari kõigest jõust. Nõnda nähti teda esimest korda. Ta kogu oli nagu suurenenud taltsumata rammu paisul, ta vabisev ülakeha seisis kiimleval hüppel ning lubivalgeks kalestunud näos välkusid igemeteni paljastatud harvad hambad, põlesid päranikistud kuivad silmad.
Alles üürike hiljem kahmas Anni tema põlvede ümbert kinni, kuna Juku isale hõlma asus. Mõlemad ulgusid kirjeldamatus ehmatuses.
„Koju jääd!“ kugistas Tõnu, kelle mokad silmsi tursusid.
„Lepingut täidan!“ paiskas Mari imelikult lajatava häälega talle vastu.
Seal tõstis Prillup käe suu peale, nagu saaks valu talle alles nüüd tuntavaks, ja hakkas vaarudes taganema, nagu saaks vastase kõvadus talle alles nüüd teatavaks. Ja kuna ta mannetuna kuhugi istmele vajus, mõlema käega põski varjates, hages noorik kindla võttega oma pealisriide ja pearäti voodi pealt, tõmbas selga, pani pähe ja läks. Lapsed, kes temale õue järele jooksid, tulid nuuksudes tagasi.
Prillup istus üsna vagusi mõtte otsas: ta lõi mind — ta hakkas mulle väevõimul vastu! Mitte viha, ei mõruduski, üksnes võõralt ning halvavalt muljuv vaev tuikas ses teadvuses. Viinavingust oli pea tal selginud — saadud hoobi kiirusel, pööre sai talle otse märgatavaks; aga see pea tundus võimetumana kui enne, ta teadis ainult, mis oli sündinud, ja et sellega tahes või tahtmata peab leppima. Aga äkki pisteti Tõnule meelde väike juhtum läinud suvest.
Ta käsib Maril lauale lennanud koi ära tappa. Mari avab akna ja hakkab loomakest paberilehekesega välja tõrjuma.
„Miks sa teda surnuks ei litsu?“
„Kuidas ma söandan — tema nii pisike ja mina nii suur!“
Ning korraga avaneb helkjas soruke Prillupi umbses ajus: Kui see tema usk on, siis — siis tal oli viimati õigus! Ja valgusel, mis sündmuse peale nüüd paistab, tõuseb teotatud mees istmelt ning tõttab teotajale järele.
„Mari, Mari, — ää nõnna mine!“
Vist on ta liiati kaua istunud, minejat ei ole õues ega õue ligidal enam näha, ta peab mööda lumerada üle karjamaa kinkude jooksma ja pimedus on tihe.
„Mari — Mari ae!“
Ent temale ei kosteta. Ja silm ei selita. Ning jalad on tal nõrgavõitu tee- ja viinaväsimusest.
Aga ta lämpab edasi, vahvalt edasi Kruusimäe umbkaudses koosis, püsi ammutades pealetükkivast lootusehoost: Ehk tuleb tagasigi! Jaa, jaa — ehk tuleb tänaseks tagasigi!
Kuid püütavat ei tärka näole. Tähe- ega tulesilma ei vilgu, tumma lund saputab sadada, hääl poeb kui kotti. See must keeletu elutus on otsitava ära neelanud.
Ja nüüd kaob Prillupil pind jalgade alt, ta tuigerdab upakile aimamata hauda ja lööb pea kivi või puu vastu. Kerges uimastuses jääb ta maha, silmili lumme, mis talle soojana tundub. Ta sirutab liikmeidki, nagu neid puhkusele kohendades, ning põlvist, vaevatud sooni mööda üles, hakkab mahe soov nirisema: Siia jäädagi ja kinni sadada!
Aga ta tõuseb ometi, sest — hobu jäi rakkes õue. Ja maja on üksi. Ja lapsed nutavad. Ja homme on taas tööpäev. Kobamisi ja komistades otsib ta teed tagasi läbi tuisuks paisuva saju, mis taoti hingamist matab ja nii sünnis oleks kogu inimest matma.
Prillup ei söö õhtust, laseb ainult lapsi süüa ja lepib ise viinaga, mida ta kapi ukse varjus suure mõõdu joob.
Et rahulikku ööd saada. Et vaikima sundida, mis püüab häälitseda ja nõelata.
Kuid uni tõrgub siiski, suu ja pea kuumavad valust, seljas ratsub külm. Tõnu kutsub lapsi oma sängi magama, ema asemele, — oleks soojem ja seltsim. Juku tuleb üksi, Anni ei viitsi. Ja isa kaisutab teda ja silitab ta pead, ja siis jäädakse rahule, selg selja vastu. Veel mõni tasane nuutsak eest Anni voodist — ja vaikus valgub ühte musta pilkasusega. Ainult väljas mühab umbselt.
„Isa!“
„Mis siis?“
Sosin kostab sosinale.
„Kas ta tuleb veel tagasi?“
„Tagasi jah — oome tuleb tagasi!“
Tõnule puhub soe ohk selga, millele varsti varustav nohinakene järgneb; siis on poisike vaibunud. Ja isagi uinub, käed kuumalt tuikava pea ümber. —
Mari aga tuli linnast, tugev, terve, priske, ja asus töösse ja talitusse, nagu poleks midagi sündinud, nagu tahaks ta siingi pidada lepingut.
Ja lastele tõi kotitäie imet ja mehele põuetäie uut jõudu. Ja kõik veeres jälle endist roobast Kurult piimakambrisse ja piimakambrist Kurule.
Ning siis sulas lumi mõlema vahelt, haljas muru tärkas asemele ja sepapajas, mille eest alatasa mööda oli käia, hakkas uus sepp taguma.
See oli Kohveti Juhan, kes sügisel soldatist tuli ja ametioskuse kaasa tõi, nii et ta võis Tapu sepa tuhuteenistuse pärida, kellel tööd liialt oli. Aga Juhan tõi lõõtspilli mänguoskusegi kasarmust kaasa, ja et ta oma mängusse vene mehe lusti ja vene mehe leina lõi, mis uudsena maitses, siis tõusis poiss talve vältel meistriks üle mitme küla, ja kui nad Kurul käisid laulu ja pilliga, siis oli pill Kohveti Juhani käes ja noorik Marigi kuulas tema kunsti hoole ning isuga.
Aga ta vaatas ka meeleheaga pealt, kuidas pillimees rauda tagus, ja kui tal aega oli piimakambrist tulles, siis seisatas või istus pikemaltki sepikoja nõgisel lävel, keset musta tagi ja roostepunast puru. Ja lõõts ähkis, ääs surises, õhk täitus vaheda lõhnaga ja Sõra Jaak, Juhani pealelööja, ei väsinud vahtijale oma vennapoega kiitmast.
See rõõmus jahvard, vaevalt viis aastat Juhanist vanem, mängis noormehe isalikku sõpra ja soovikut, kuna ta tublidustest, millega teda ehtis, ühel hoobil enda peale läiget püüdis paimendada. Ei tähendanud tühjagi, et lookesed kordusid: seda tasus iga kord jooneke üsna uut.
„Jahaa, noorik, mingu teine ja tehku järele!“ Ning järele oli teha, et suurestüki-soldat sepaks õpib — „silmaga sepaks õpib“ —, kuna ta polgu sepapajas suurestüki-hobuseid käib rautamas. Ja järele oli teha nii ruttu seersandiks tõusta, ja järele teha, et sind vägisi insenääriks tahetakse panna seitsme sepapaja üle, kui aga teenima jääd, ja järele teha kõik need kõrged oskused, mis „meie poisil“ on keeles, kirjas ning noodis ja mitte vähem passi ning tiiskandi laulmises ja teadagi kolme reaga ärrmoorikus.
„Jahaa, Kuru perenaine, see on meil juba nii suguseltsis,“ lõpetas Jaak tavaliselt iga kiidulookese, aga unustades seletamata, milles see tõujoon siis tema juures esineb, kes ta sunnitud oli Juhanile peale lööma ja lõõtsa tõmbama ning paberitele kolm risti alla panema.
Juhan naeris vahel, vahel tõrjus ja õiendas, aga vahel punastas oma tahma all, ja nimelt siis, kui nägi, et Kuru noorik lelle loba peale üsna tõsiseks jäi ja mõnikord mõtlikult isegi kõõrdi vaatas.
Ja kui siis huumav raud ääsist alasile lendas ja vasarahoopide all turtsus ning tuld sülgas ja ometi alla andis, siis ei jätnud Sõra lell, vesihallid punnsilmad säral, vaimukat võrdlust mehele panemata:
„Jahaa, noorik, voata aga voata: nõnna ta taltsib nooremate südameidki! Olgu nii kõva ja visa kui tahes — elendama ajab ja painduma paneb ja rõngasse taub! Ei ole ilmas naisterahva südant, mis selle poisi käes kuraasi jääks, — jahaa!“
„Küll su jutud aga juhavad!“ naeris seepeale tavaliselt teine. „Need taltsivad oobid annad jo ise, mina aitan aga natuke järele.“
„Mina? — ma löön aiva laiaks, mis alla tuleb — eks mul rammu ole muidugi enam kui sinul —, aga vassong — kust see vassong siis tuleb! — Ja ära sa, Kuru perenaine, arva, et ega ta muuga toime soa kui obuseraua ja äkkepulgaga — mina ütlen, ta teeb sulle molmrigi valmis, kui aga tellid!“
Kuru noorik jättis „molmri“ tellimata, rahul sellegagi, kui ta noort seppa hobuseraua ja äkkepulga kallal nägi meisterdavat. Juhani liigutustes oli midagi, mis isu andis, rahu koondas, hubaselt püsima pani, ükskõik mis tal haamri all kujunes. Tema nahkpõllestki tuli midagi mõnustavat ja leenutavat nagu ustava inimese näost, ja kui ta vasara mõne löögi takka taas alasile laskis kõlksatada, siis oli toonis tõotuse tagatist. Mari tegi alles siis minekut, kui mehed tulid hobuste või tööriistadega, nii et ruum kasinaks jäi, kuid vahel siiski ei raatsinud ta nägemata jätta, kuidas Juhan enne rautamist veel kapja lõikas, kuidas killud lendasid ja kabjapõhi uuenes.
Võis küll olla, et meestel teda siit leides midagi silmist vilksas, nende suud aga pidas piirides mingi sulg, mis Mari isikust hoovas, ja nõnda läks noorik, nagu ta tuli, ja kui tal just tuju ning aega jätkus, siis vaatas sellegi ära, kuidas naelu kapja taoti ja nende otsad ära murti — ühel ja kahelgi hobusel. Ta võis naerda ja tõsine olla lobisejaile vastates, kindel teadvuses, et nad, hoolimata kõigest, tema poolehoidmist kosisid, kõnelgu tagaselja isekeskis mis tahes.
Juhan aga, lugu pidades huvist, mida Kuru perenaine tema kunstidele ilmutas, võrdus suve jooksul üksigi Kurul käima. Ta tuli pilliga ja ilma, tuli, kui peremees kodus oli, ja tuli, kui peremees linnas viibis.
Viimasel puhul jändas lastega palju, koera ja kassigagi tegi rohkesti tegemist, ja mis ta noorikuga vestis, oli nii kaugest ainevallast pärit. Ja mida kaugem ning tühisem see oli, seda elavamaks soojenes vestja, ja mõni jutt hiivetas tal suus üsna ära.
Vahel jäi aeg hiliseks, lapsed olid juba põhku pugenud, siis tekkis korraga võigas vaikus mõlema vahel, kuni külaline küsis:
„Kas pean nüid koju minema?“
Ning perenaine kostis:
„Jah, nüid pead koju minema.“
Juhan läkski, otsis aga enne õige kaua mütsi.
Et Kremeri-härra Prillupi halvast ärikäigust ei teadnud, siis tuli talle üsna ootamata, et piimamees mihklikuu esimesel muist arvet pidi võlgu jääma, lubades seda tulevasel korral taga järel maksta. Kremer mõmises ainult „hea küll“, sest muud ei tulnud talle üllatuse pärast meelde. Ta ei lausunud aga järgmiselgi tähtajal enamat — seekord põhjusel, mis talle tumedaks jäi —, kui Tõnu kuuraha ära õiendas, võla aga taas neli nädalat edasi tellis. Härra von Kremer võttis alles esimesel novembril sõna, sest siis ei jäetud vana puudujääk mitte üksnes uuesti tasumata, vaid paarkümmend rubla nooremat lisati veel juurdegi.
Ta rääkis pehmesti, peaaegu vennalikult, ja seletas, et tema majapidamise hing sedaviisi kinni pidavat jääma. Aasta olnud puruhalb, kartulimüük naeruväärt kasin, heinasaak nii, et ei tea, kuidas suurt karja ületalve petta, ning lauda pikendus ja talli kohendus teinud kulu. Murelikult mainis vanahärra ka oma võlakohustusi, oma uppimist protsente kokku saada.
Kuid piimamees vastu, et temagi aasta kibe. Piim vesine, või vähene, ostjad närvad.
Noh, eks tal ole juba ka natuke kõrvale pandud ja võiks kitsal puhul sealt näpistada?
Ent sellest läks Prillup mööda ja tuli millegagi, mille vastu teine kõige vähem oli varutud: Kas härra ei võiks hinnast alla jätta?
Kremer jäi üürikeseks üsna vait. Tähendas seepeale, et võtvat Tõnu juttu niisama naljaks. Ja siis tuletas talle suudmööda alglaenu meelde, millega ta edaspidigi kannatlik tahtvat olla, kui aga kuumaksud korralikult sisse jookseksid, kui talle jalad alla jäetakse.
Nagu häbi tundes oma nõudest kui ka sellest unarule jäänud põhivõlast, läks Prillup näost äkki tõmmuks ja häälest teravaks. Olgu, tingima ta ei hakka, puudujäägid maksab ligemal esimesel kinni!
Ehk ta saaks juba varem — suilistele veel palka maksta, aastateenijad ka iga päev nurumas — — Kremer viiksatas ainult, käsi kõvasti lõua ümber.
Hea küll, siis varem!
Tõnu läks ja jättis seekord pilvekese puskarilõhna maha.
Ning Kremeri käsi kerkis lõua ümbert otsmikule.
Kahe nädala pärast tõi piimamees raha, aga napilt poole puudujääki, ja kui saks vähe silmi tõstis, siis õrises: „Rohkem ei ole!“ Ja ilma et teine suudki lahti oleks teinud, põrutas sõrmenükke laua pihta ja käratas: „Mõistad, rohkem ei ole!“
Seejuures lõi Kremerile soe viinalehk näkku, rahapaberidki laual hingasid nagu säärast välja, ja kui Tõnu — ta oli täies teeriides — raskelt ukse poole pöördus, tuli ilmsiks, et ta jalg kindel ei olnud, sest kord viitas ta õlaga seina vastu. Siis kuuldus pimedast vahekojast veel kobamist, kuni väline uks vihase mineja järel kinni mürtsus, nii et kontori aken põrises. —
Koorem oli Prillupil piimakambri ees valmis, ta võttis ohjad ja vajus rekke. Juba tarvitati taliteed, jääsild üle jõe ja soo kandis, paras kord lund kattis maad. Kremer, kes saali aknal seisis, nägi rege nagu tumedat ronti karjatara värava vahelt üle sumedalt valendava õueplatsi alla liuguvat, et sooviku nõgudesse kaduda. —
Paaril tunnil ei liigutanud Prillup oimugi. Ta võis muretult tukkuda ja poolunes hällida, sest kõrb Jaska tundis teed ning külm ep olnud näpistav. Tõnu hakkas alles siis virguma, kui hea järk maanteedki juba seljataga oli, kui linna ligemal vastutulevad nõõtajad sagenesid ja erehaljas täiskuu laguva katte tagant taoti esile pääses. Äkki hirnus Jaska: esimene valikul olevaist öömajadest pidi lähenema.
See oli teistest avaram, ja Prillup, kui ta oli pärale jõudnud, astus sisse, et olukorda silmitseda. Vahel juhtus nimelt, et avaruse-otsijaid oli liiasti leidunud või et lärmajate pärast puhkerahu polnud loota; siis tuli versta kolm edasi sörkida.
Kõrts oli rahvast täis, istuti ja seisti, andis aiva silmi selitada, enne kui näod suitsu seest tuntavale tulid. Kuid purjutajate paljuse kohta — Tõnu teada enamasti ligikonna poisid — kostis talle kahtlaselt vähe kära vastu, mingi põnevus näis laudkondi halvavat. Kõrtsmik leti taga pidas üht nurgarühma silmas. Selles tundis Prillup Puugi Villemi ära ja mõistis.
„Noh, kas hakkame peale?“ tähendas korraga seesinane valgetverd noormees ja ajas oma pika nõtke keha sirgu; ta näoilme oli alandlik ning asjalik.
Et vastu ei räägitud, võttis Villem laualt kumbagi kätte täie õllepudeli, astus keset ruumi ja laskis neist ümbruse peale igasse külge hoogsa saju lahti. Pilguke hiljem käis lööming.
Prillup nägi veel, mäherduse väledusega kõrtsmik ja tema poiss laudadelt pudeleid ja klaase noppisid — keset tihedamat rusikarahet —, puges siis põske kuivatades uksest.
„Mäeküla, kurat, kussa ronid,“ ähkis talle keegi järele, „kärista korv õlut väilla nagu viimane kord ja meie poisid ei lase sul karvagi kõverdada!“
Aga Mäeküla arvas täna paremaks nii elavale öömajale selga pöörata, ja varsti traavis Jaska üle lageda kõrgendiku selle õige järsu kalde poole, mille all, teise otsaga peaaegu nõlva vastu, järgmine kõrts aset oli. Punakas kuma kirdepoolse taeva all — kuu välgataval vaatel tulid tornid orus näolegi — ilmutas juba, kus linn, kuigi kaugust oli veel kümmekond versta.
Pervealuse kõrtsi ees norutas kolm hobust, ühel saan, kahel tühi regi järel. Ähmasest aknast oli võimata läbi näha, vadin aga, niipalju kui kuulda, ei olnud sees mitte suur, ja Prillup otsustas koorma sedamaid rehe alla ajada, mille väravast talitav kõrtsipoiss laternaga parajasti nähtavale tuli. Neli veoriista turukaubaga ja paar piimarege leidusid siin küll juba ees, kuid sellega võis leppida: puhkepaika oli veel loota, vahel kööguta kogu öö istuda. Ja leivakott kaenlas, astus Mäeküla seesmise ukse kaudu kõrtsi, kui ta oma kõrvile enne õigust oli teinud.
Juues ja suitsetades jorutasid siin leplikud inimesed. Kõrtsmik, kes tulijale sõbralikult käe ulatas, soovitas talle letiruumi kõrval olevat väikest tuba, aga kui Prillup kuulis, et tema ametivennad Kurgsalust ja Liivalt seal juba ees olevat, samuti üks Tapu mees naisega ning veel keegi tütrega kirikuvallast, siis kiitis suurt tuba endale küllalt heaks ning asus söögialust kaasa võttes pika laua nurgaotsa, mille seinapoolne pink pooliti veel tühi oli. Et Tõnul siin suures toas ühtegi tuttavat ei olnud, see just meeldis talle: täna puudus tal jõud sõnu ja naerunägu teha. Leivakotist ja pintsakust sai pärast sööki peaalune, riidega kasukas ulatus katteks ja küljepehmuseks, ning Prillup tõmbas kere pingiotsale maha.
Aga uni ei tulnud. Kodusest peatäiest, mis teel oli lahtunud, oli ebamääraste kartustega segatud närvetav ärevus talle veresse jäänud, mida siin joodud viin ei tuimendanud. Iga valjem häälitsus ümberringi lõikas ning torkas teda, pani käe või jala tal tuksatama, ja taoti tundus, nagu oleks pink tema all rahutu või pingi all põrand. Ning ähvardusi hõljus õhus, vaenu varitses nurkades, ja kõik need võõrad inimesed, kes seal naersid ja jamasid, olid puhkajale salaja kuidagi vastu. Tõnu tegi end hoolega magama, et mõni ei tuleks ja teda kõnelema ei sunniks, sest vaenulikult vastu oli tema ka neile, iseäranis leti ees muretult naerjaile.
Kõrtsilisi läks ja kõrtsilisi tuli.
Prillupist käidi mööda, ja tal oli iga kord kindel tunne, et kellegi pilk teda puutus. Lauas, ligemal ja kaugemal temast, söödi ja joodi, ja ta meelest oli, nagu näeks ta laugudest läbi nende vastikuid nägusid. Sisuliselt kuuldavaks võtmata, mis seal lobiseti, lubas ta eneses siiski kahtlust kõpitseda, kas kuidagi tema poole ei sihita. Ning äkki teritas ta kõrva. Keegi ütles „Mari“. Kõneldi üminal ja kigaldati. Ja siis öeldi „Tõnu“.
Ei, Prillup ei eksinud. Rääkijad istusid talle kaunis ligi, nende salalikud pilgud torkisid ta kukalt. Häältest — neid oli vist kolm koos — ei tundnud ta ainustki. Ning nüüd käis ühe suust kõige selgusega irvitaval osatusel:
„Mann, pane koa puhas särk selga — näe, vanamees tuleb jälle paburitside vahelt!“
Turtsuti.
Üks kork lendas üle puhkaja pea vastu seina.
Klaasid kõlksusid kokku.
Ep olnud ju esimene ega teistest kurjem kord, kus ta sellesihilist nöökamist kuulis, aga Prillupi silm lõi tuld ja pea põrus kui hoobist, nii et tal võimata oli tuksatava liigutuse eest hoiduda. Muul puhul oleks ta pilajate suud poole toobi viina või kuue pudeli õllega vaikima pannud, täna polnud selle kaitse peale mõeldagi, iselaadi rammestus rõhus ta pingi külge kinni. Ja nõnda laskis ta neid nõelata, kuni nad väsisid ja viimaks kadusid.
Ent Prillupi rahuaeg ei ulatunud kaugele. Juba olid ruumid edasiminejaist tühjenenud ja viimased öömajalised pinkidele ja pikale lauale asumas, kui uksetagune müdin uusi külalisi kuulutas. Ja nende hääled — nad said küllalt varsti rõkkavalt kuuldavaks — olid Tõnule tuttavad. Ei olnud tal kahtlust, et öö on kadunud, kui need mehed enne leti sulgemist ta leiavad. Ja Tõnu tõmbas kasukakrae kähku üle kõrvade — näoga seina poole oli ta ennegi.
Ei kestnud aga kuigi kaua — äraandja oli vist kõrtsmik —, kui talle põlev tuletukk nina alla hoiti.
„Nää mul koid! Kallaku papal ädasti rendiraha tarvis, ja tema redutab siin! Maast lahti, Mäeküla!“
Mäeküla norises vahvasti.
Teda raputati.
Magaja ümises, matsutas suud ja vaibus jälle.
Ei see aidanud aga lõpuks ometi. Kui nad rehe all olid ära käinud, et oma hobuseid varjule panna ning vaadata, kas külameestel vasikaid ja sigu peal on — kolmas neist, üks munakaupmees, kes lihunikkude küüti oli tarvitanud, kuulas enda kauba järele niikaua toas —, siis olid teised uinuja natis uuesti kinni. Mees hoovati istukile.
„Natuke kupkid, Mäeküla, — kes siis kõrtsi tuleb magama! Seda jõuab kodu teha, mõnikord Mari kaisuski.“
„Koorige täna mõnda teist, mind jätke rahule!“ urises Prillup silmi hõõrudes.
„Kes nüid teab, kes kedagi koorib, või mis siis — sul jo seda koorekest küll ja küll!“
„Kust sina tead!“
„No ime, mõlemad teenite ööd ja päevad! Juba käivad jutud, et Mäeküla on kevadeks sinu.“
„Su oma lori!“
„Miks siis lori?“ jätkas teine lihunik. „Kellele jumal and pehme naise, sellele annab vahel ka ilusa mõisa.“
Naerdi ümberkaudu ja Prillup pani jalad maha.
„Limbärk, anna isandatele minu rehknuudi peale mõistlikku kurgukastet — nende naillad on nii vesised!“
„No vaata,“ kiideti, „kes ikke mõisnikuks loodud, see leiab ka mõisniku sõnad!“
Ja kui nad seepeale neljakesi ahju kõrval väikese laua ümber istusid — üks, kellel nägu oli nagu toores lihapäts, teine atleetliku kehaehituse ja kunstnikule mudeliks kõlbava roomlasepeaga, ning puudelkarvase Prillupi kõrval ühtelugu tasakesi nooskuv kõhetu munakaupmees, vanamoodi köstripapa truu järelkuju —, siis pani viimane, kes seni suud oli pidanud, käe piimamehele vennalikult kuklasse ja lausus:
„Ää kuulagi, armas sõber! Eks nemad ole meie vanemaid ja esivanemaid seitsesada aastat kröönind, eks nad ole neid“ — kõnelejal oli värinatki hääles — „näljutand ja vitsutand ja nende tütreid ära naerd. Ja kui nüid keski meist — ükskõik, kes — kel aga vähegi võimalik meist, kes me priiks oleme soand sest raskest orjaikkest —, kui meist keski nüid neid soab koapida — mida enam, seda parem — — minul, kas kuulete, minul ei ole siis muud öelda kui üksainuke sõna (ta haaras klaasi ümbert kinni): See eesti vend ja see eesti õde — nad elagu!“
Nii oli lihunikkudegi südamest räägitud, nad elatasid kõminal ühes ja Prillupiga löödi kokku. Nooskuv munakaupmees aga võttis piimamehe käe, surus seda soojalt, vaatas teisele truuvennalikult silma ja jätkas intiimse rõhuga:
„Vii oma abikaasale terviseid! Ütle, et nõnna laseb munakaupmees Anton Siidermann talle öelda: Oinas on niita — töö olgu puhas — — kas mõistad: töö olgu puhas!“
Võrdlemisi hilisel hommikutunnil ärgates — raputaja oli kõrtsisulane — leidis Prillup enda ahju ääres kolme tooli pealt seliti, jalad maas, ainult müts pea all.
Ametivennad tagakambrist olid juba läinud, sõprade äri rehe all ja kõrtsi ees möödas, Tõnuga ühes ajas viimane öömajaline, üks villakraasimisele minev eit, hobuse maanteele.
Tagajärjeks oli, et poodnikud nurisesid ja Tõnul turul jälle surnut tuli matta.
„Ei vaadatud täna meiekeste poolegi — kas uhkeks läind või?“ ütleb korraga keegi ja pistab Prillupile käe pihku.
„Nät seal — Maasikas,“ tõstab piimamees laugusid, „või täna jälle väillas. — Ei ole siin uhkust kedagi — nää, öösse teel sai jommitada, nüidku kaed silmadel peal ja pea tompus.“
Tõnu naeratab posaselt.
„Ehk võtad meid jälle otsale — sõnake juttu mõne aja pärast — —?“
„Mis seal veel küsida — tueta aga peale, olengi just minekul.“ Prillup võtab ohjad. „Hea, et tulid, mul mõned ostud — jääd niikauaks obuse juurde.“
Tuhvlikingsepp Maasikas, kes meietades enda isiku juurde veel oma müügikorvi arvab, vahest ka selles olevad ostmata jäänud tuhvlipaaridki, kobib ankrute vahele; ta jänesemokk laieneb trööstitud naeratusel.
Prillupi ostud siselinnas on varsti toimetatud, nad sõidavad alevi poole, kus Maasikas elab ja mille kaudu Mäeküla tee linnast välja käib. Viimase põikuulitsa suus peetakse kinni. Siin, mõni maja sissepoole, on kingsepa kodu.
Aga kuna nende käed peaksid kokku sirguma ja Maasikas reelt astuma, ei sünni seda mitte, vaid mõlema pilk pöördub suure nurgamaja poole nende ees, mille alumise korra akendel poolest saadik purpurpunased katted ees on.
„Kutsuksin oma poole, aga tuanurk külm — — jõua neid puid nii paillu — —“
„Kuluks õite suutäis sooja ää — ilm kõle ja pikk tee ees — —“
„Natuke jänugi oleks — —“
„Jänu jah oleks koa — —“
Nad ei saa silmi lahti neist purpurpunastest eesriietest ja Tõnu ajab hobuse hoovi.
„Pooleks tunniks — —“
„No ega kauemaks.“
Jaska saab kaerakoti pähe, mehed leiavad soojad ahvenad leti pealt eest. Üks tagapoolne nurgalaud pikas madalas pearuumis on vaba. Maasikas näeb seda kohe ja paigutab oma korvi sinna.
„Ega ehk püsti leti ees — —?“
„Ei-noh, võiks jo natike istuda — —“
„Paar sõna juttu — —“
„Meie vana laud koa — —“
Viina, leiva ja kalad viivad ise, õlle toob perenaine järele, ja siis joovad, söövad ja vaikivad. Ainult nende silmad on jutus, need käivad küsides, kostes ja mõistes iga kord kokku, kui käsi klaasi tõstab ja maigutavalt mokalt maha paneb. Esiotsa on neile küllalt sellest, et nad ühes istuvad ja ühes naudivad.
„Kuulsin tast jälle,“ algab kingsepp viimaks sosinal; ta silm on süttinud.
„Mida siis?“ ümiseb teine vastu.
„Ei ole enam Jamburis, olla Oudovas.“
„Kirjutasid jälle?“
„Jaa, aga või see kedagi aitab, ta ei vasta.“
„Ikke rätsepaga?“
„Ikke rätsepaga!“ ja Maasika sosin kuuldub kui ägamine.
Prillup istub käsipõsekil ja vahib luudele taldrikul. „Jaa, mis seal ikke teha, kui sa vägisi ei taha — —“
„Ei, siis oleks kõik otsas! Kes kütkes tagasi toodud, ei see enam kodu seisa.“
„Parem jo eaga, see on õige. Aga kas sa ei pidand ise sinna —“
„Pool aastat juba — pool aastat juba!“ rõhutab tuhvlikingsepp ja puurib pöialdega lauda, kuna ta kõverdatud käsivarred nagu lennupüüdel liiguvad. „Aga kokku ei saa seda summakest — tee, mis tahad, kokku ei saa!“
„Ega tea, kas aitakski.“
„Aitaks või mitte“ — Maasika jänesemoka tiivakesed värisevad — „ma kuuleksin ta äältki — ma näeksin teda kas või eemalt — —“
Piimamees toetab põse teise käe najale, mõlemad vaikivad. Leti ees jamab kaks voorimeest, laudades siin ja seal naerdakse, rasvahaisu, tubakasuitsu, viina- ja õllelehka hõljub paksult peade ümber.
„Ei sa unusta?“
„Ei. Nigu oleks ta mulle kedagi sisse and.“
„Kedagi sisse and — —“ kordab Prillup ja närib mõnd habemekarva.
„Unes ja ilmsi — ikke seisab su ees — —. Ja nüid mõelda, et ta rätsepaga — et ta niisukese rätsepaga — —.“ Maasika silmad keerlevad kuumalt, pöidlad puurivad tugevamalt, ta lõpetab ohkega: „Et see laps pidi surema — — et see laps pidi mulla alla minema!“
„Laps — — nojaa — — kui laps oleks — —.“ Prillup noogutab tasakesi, ta pilk on kaugel; alles mõne aja pärast virgub kohmama:
„No eks katsu siis ikke minna — tööd sul jo on —“
„Tööd on — omajagu tööd on — aga enne, ole ea mees, pista sellele siin nurga peal tuli otsa!“
Ja Prillup näeb, kuidas Maasika õlad laskuvad, kuidas ta siivutavad käsivarred ja puurivad pöidlad külge mööda maha vajuvad.
„Paar õlut, perenaine,“ tellib kingsepp pilguke hiljem; ta ulatas käe klaasi järele, see oli aga tühi ja tühjad ka pudelid.
Prillupil on kaks sigarit, ta paneb teise Maasika ette. Siis suitsetavad ja joovad uuest pudelist.
„Mul eneselgi neid terve tosin tee ääres,“ ümiseb piimamees pudeli etiketti tunnistades, „ja kui sul siit kohast kõik lagund — —“ ta tipib näpuga vesti peale.
„Kas on lagund?“ pärib Maasikas põnevusega, „kas tunned, et on?“
Prillup hoiab nägu nüüd mõlema käe vahel, ta vaade on läiget, põsenukid puna võtnud; sosinal jätkates lähendab ta suud üle laua kuulajale:
„Ükskord iilisin talle järele — — poole ööd olin kõhuli akna taga — kivi kummagis käes — —“
Nende pilgud on koos ja ühtaegu ujuvad mõlema silmad vees.
Kõneleja peab pikka vahet.
„Ja kui sa nüid näed, et sa sest kedagi põle soand — kui sa tead, et see kõik jumalamuidu on old — —“
„Ei siis parane?“
Prillup väristab pead. „Annan käest. Põhja kisub. — — Ja kui sa pead mõtlema, et poe jälle kuhugi sauna — — viimati võerasse valda — vaesem veel kui enne — ta võib mu võla eest jo paillaks teha —“
„Aga sa saad oma tagasi — sa saad jo siis oma tagasi!“
„Jaa — enne pannasse ehk võlga tasuma, siis soan tagasi. Aga mis ma temale nüid veel olen? Narts — jalaga tõugata! Ebeldabki mu silma all ühe poisiga — et nää: narts oled, tallukas oled, ei kellegi mees!“
„Aga sa saad ta tagasi —“
„Sest ega siis saun ja vaesus üksi — maailma naer ja pilge peale veel — — eluajaks — temale kui mulle — —“
„Mine temaga kaugele ära!“ Maasika pilgus hiilgab unistus.
„Järele tuleb — niisuke ais tuleb järele — ei sest soa surmani lahti —“
„Aga ta on su juures!“
„Mine tea, kui kauaks — sinu oma on nüid rätsepa juures!“
Mäeküla tõuseb lauast, et välja minna. Ta astub ühele eelminejale kogemata kandu ja turi on tal kumer. Kui ta tüki aja pärast tagasi tuleb, siis tüürib teise külge, kuni märkab. Aga laua ligidalt pöördub vasakut kätt leti poole ning kuulukse seal midagi tellivat.
„Kõht jäi nagu poolikule ja õlu üksi annab külma.“ Ta lõdistab istmele vajudes. „Kõrvile panin teki selga.“
Poisike toob natukese aja pärast viina, sooja sülti ja hapukurki. Jälle elatakse vaikides ja juues vaadatakse teineteisele näkku. Ja ikka enam värvi sigib põskedesse, ikka enam läiget silmisse, ja rinnus liigutab lootus hiljukesi pead ja vahvus kohendab tiibu.
„Ma akkan nüid raha oidma.“
„Kuluks ää — kuluks ää —“
„Iga kopikat — — viimast korda nääd mind siin!“
„Ega mulgi teisiti aita — — —. Katsuks õite ööd läbi sõita, et seda öömaja ei oleks — —“
„Seekord on mul tõsi taga — võid julge olla!“ ja kingsepa päntsakad käed laua peal on rusikas.
„Peaks veel nii kaua edasi, et kogub ädakrossi — et mitte ihualasti — —“
„Ära toon ta rätsepa käest“ — Maasika rusikad põntsuvad laua vastu —, „ma ütlen sulle — ära toon!“
„Võiks jo vahel sekka võlgu jääda meelega, nagu nüid äda pärast — — tulgu siis, kuda tuleb: mis kääs, see kääs — kautsjoni sees ei ole — —“
Prillupi näpud nibistavad habemes, ta pilk uitab sõbra näol ja rinnal.
„Muidugi, seda võiksid teha, ja mina lähen Oudova! — — Kaks õlut, perenaine!“
„Oleks et tema koa oskaks — jaa, kui seda oleks! — aga Marist seda ei soa —“
„Noh, ehk võtab nõu?“
„Ei, ei, temast seda ei soa! Temal puudub midagi. Tema pea ei oima mõnda aissa — ei kohe oima! — Arva, mis ta mulle vastaks? Vastaks, et ei — tema peab lepingut! — Mis ma ikke ise veel soan teha, see on tehtud — see üksi on tehtud — —“
„Kas tead, mis mina teen? — Ma viskan rätsepa Peipsi järve!“ — —
Juba põlevad lambid, akende taga mustab, lilleline kirmetis ruutudel pakseneb: nad istuvad koos ja jutul ei ole lõppu, nad kastavad keelt ja kavatsustel ei ole otsa. Ja kui trallitades salk vastuvõetud liisupoisse tuleb ja pill üürgab ja laul rõkkab, siis sulavad nad ruttu noorte haletava lusti sisse, vendnevad nendega ja joodavad neid.
Ning lõpuks tantsitakse.
Ka kingsepp tantsib.
Kingsepp oskab „vene tantsu“ ja tantsib kükakil.
Aga piimameeski arvab vene tantsu oskavat ja tantsib kingsepale vastu. Ja mõlemad higistavad. Ja ruum tümiseb kiidunaerust. Ning piimamees tõstetakse hurraaga jalule, kui ta vääratas ja küljeli kukkus.