Juba esimesed oreli-hääled tõiwad Jaanile pühalikult liigutatud tuju. Tema rinda asus see lapselik haledus iseenese üle, mis raskest haigusest toibunud inimese üle tuleb, kui ta oma kehanõrkust, oma wäetimat olekut tunneb. Ja Jaani meelest oli, kui peaks ta ka teistelt, kes tema lähedal oliwad, kes ta otsa waatasiwad, tasast kaastundmust paluma — nagu wäeti lapsukene kunagi oma haleduses. Ta laskis end wäsinult ühe istme pääle maha ja kuulatas oreli eesmängu ja kuulatas koraali kaeblikku wiisi ja silmad läksiwad tal niiskeks. Ta süda sulas lapselikul, palawal tänutundmusel selle nägemata abimehe wastu, kes tema noort elu närtsimise eest kaitsnud, kes teda selle tumeda kolli küüsist wabastanud, keda ta, kui inimeselaps kunagi, harjunud kartma. Jaan palwetas kaua ja palawal õhinal, esmalt tumma südamega, siis sosistawate huultega. Ta palus ja tänas, tänas ja palus, kuni ta meel wagusaks ja wäsinuks sai. Ja siis, kui ta oma kohust tundis täitnud olewat, kui tal enam midagi meelde tuletada ega soowida ei olnud, tõmmas ta end kössi pingi nurga sisse ja püüdis jutlust kuulatada. Aga ta mõtted oliwad nii laiali ja nii udusarnased, et ta mingit ainet ei suudnud kinni pidada. Õpetaja kõneles ühetoonilise, laulwa naesehäälega, mis koguduse üle elustuse asemel nagu igawuse ja une wõrku kudus. Asjata wõitles Jaan mõni aeg oma raskete laugedega, ikka jälle langesiwad nad nõrgalt maha, ja tinane wäsimus roomas ta terwe keha üle — ta tukkus, tukkus ja jäi siis magama. Sest polnud wiga, ta ei olnud ainus magaja.
Nad kõik oliwad wäsinud töö-inimesed, hommiku wara üles tõusnud, pika tee ära käinud — Jaan päälegi jala. Keegi ei pannud neile seda pahaks, ja õpetaja, hää mees, oli asjaga harjunud. —
Jaan ärkas alles, kui orel uuesti hüüdma hakkas. Tal oli üsna häbi. Niisugusel pühapäewal, kus ta oma terwekssaamise eest tulnud Jumalat tänama, jääb inimene kirikus magama! Ta piilus naabrite poole ja püüdis nägu näidata, kui poleks ta tukkumise pääle mõtelnudgi.
Kui kirik wälja läks ja Jaan külma, selge õhu ning särawa päikesepaiste kätte astus, selle laenetawa walguse sisse, mis helewalge wärske lume pääl otse silmi peletawaks sai, tundis ta äkilist uimastust, ta põlwed nõtkusiwad, ta oimud tuksusiwad kuuldawalt. Ruttu otsis ta tuge, seljaga kiriku müüri wastu taganedes… Polnud ka ime: kodus kella wiie ajal hommikul paluke kuiwa leiba ja kurnatud keha, millest pikaldane tõbi iga üdiraasu wälja imenud! Jaan pigistas silmad kinni ja ootas, kuni uimastus mööda läheks.
Korraga märkas ta nagu warju oma ees. Kui ta silmad lahti lõi ja, käega neid warjates, waatas, seisis ta juures üks naesterahwas. See wahtis aineti ta otsa, nagu mureliku hirmuga. Jaan ei tundnud teda esimese pilguga weel ära, nii suur oli wirwendus ta silmade ees. Siis aga nägi ta, et see Wirgu Anni oli.
Natuke aega ei lausunud kumbgi sõna. Tummalt andsiwad nad teineteisele kätt. Jaan wõitles oma nõrkuse wasta, astus müürist sammu teisale, kuna ta oma jõuetuse üle häbelikult naeratas.
„Küll sa oled otsas, Jaan,“ ütles Anni wiimaks.
Wastuse asemel naeratas Jaan edasi.
„Ei taha enam ära tundagi — pole enam see nägugi.“
Jaan wahtis maha.
„Nagu hauast tõusnud,“ lisas tüdruk juurde.
Seejuures wiibisiwad ta hallid, niiskelt läikiwad suured silmad selle jänunewa õrnusega, mis ainult naesterahwa hingest wahel pilkudesse tõuseb, noore mehe näo küljes kinni. Ja see õrnus, see halastuse-tuhin wärises ka ta tasasest häälest, pani ta sõrmed räti all kramplikult tuksuma.
„Su päägi on paljaks läinud.“
Seda üteldes pööras ta järsku näo kõrwale, ta laugedel rippusiwad kaks pisarat.
Jaan aga tõstis käe häbelikult üles kõrwa juurde, wajutas wana pleekinud suwimütsi alamale ja tähendas:
„Külap kaswawad jälle.“
Nad hakkasiwad nüüd pikkamisi kiriku äärt mööda edasi kõndima, kus juures Anni noort meest mureliku näoga ühte lugu salaja silmas pidas. Kõike ta uuris ja pani tähele. Ta nägi, kuda külmawärin Jaani paar korda wapustas, sest tal ei olnud kasukast seljas, ainult kerge, kaunis kulunud hall kuub, rihm wööl ja jalas wanad lapitud Wene saapad. Anni pani tähele, kui jõuetu, lonkiw ta käik oli ja kui sinised ta huuled, kui haukus ta silmad. Ja siis mõtles ta järele, miks ta nii sagedasti sülitab ja suud matsutab. Kui Jaan uuesti keha wäristas, jäi tüdruk seisma ja ütles:
„Kuule, sa pead sooja otsima; mine leerituppa.“
Jaan ajas wastu: tal ei olla põrmugi külm, soe kamsik seljas; teel olnud tal otse higi otsa ees, ehk küll ilm külm jne.
Anni kandis pisikest kompsu käes, mille seest ta sõrmed midagi nabistasiwad. Ta tõmbas suure saia wälja ja hakkas selle otsast oma walgete, läikiwate hammastega isukalt kinni.
„Mu kõht läks kirikus tühjaks, pugesin wälja ja ostsin saiad ära,“ rääkis ta naerdes.
Esiotsa ei pakkunud ta Jaanile ühtigi; naesterahwalik õrnus keelas teda, sest ainult Jaani pärast, kelle kõhu tühjust ta tema sülgamisest terawmeelselt järeldanud, oli talle saiarätt meelde tulnud, mida isa juba tee pääl trahteris täitnud.
„Külap sinugi süda wesine on — pikk tee käidud… Säh, hammusta kah, — wärske soolasai.“
Jaan tõrkus wastu; ta tahtnud ise just praegu saia minna ostma. See oli õige, aga Jaan jättis juurde lisamata, et tal ainult 3 kopikat raha taskus oli ja et ta kuuest pisikesest timpsaiast, mis ta selle eest sai, ainustgi ei oleks raatsinud suhu pista; nutku kõht kui palju tahab, saiad oleks ta lastele koju wiinud. Jaan tõrkus weidi, siis aga, saia nähes, läks ta suu nii wesiseks, et ta kauemini wasta ei seisnud.
Isukalt süües kõndisiwad nad pikkamisi ümber kiriku. Nad waatasiwad tihti pool-wiiliti teineteise otsa — Anni tema isu pärast rõõmsa näoga, Jaan sellesama pärast häbelikult. Pool wägise tuupis tüdruk talle weel teise suure pätsi pihku, ja ka see kadus noore mehe walgete, tugewate hammaste taha.
Tal oli piinlik tundmus, kui wilksaks tüdruku pilk tihti tema pool-palja pää poole, millelt kuri soetõbi juuksed salkade kaupa maha katkunud, nii et praegu ainult udusulgede sarnased uidud tuule käes wärisesiwad. Selle pärast pööras ta täie näo parem Anni poole ning püüdis talle julgelt silma waadata.
Kui ilus ta oli! Jaani liigetest käis kuum wool läbi ja ajas talle silmapilguks were palge. Külm talwine õhk oli neiu põskedel roosid õitsma sundinud, ta otsaesine wõistles helewalge särisewa siidirätiga, mis ta prisket, õrna jumega nägu ümbritses. Ja ta suured, ellad silmad — kuda need wahtida, kuda nad läikida wõisiwad! — Anni pool linnamoelised, tuli-uued riided lasksiwad märgata, et ta jõuka talu tütar oli.
„Ehk su wanemad otsiwad sind taga,“ ütles Jaan.
„Otsigu pääle, — ma olen isaga üksi.“
Ja weel tükiks ajaks jäiwad nad kokku, seisiwad kiriku taga lume sees, ühe mõisniku haua raudwõre wastu toetades, ning Anni küsis ja päris ja uuris, nii et Jaan üsna ära tüdines. Oli tal ju nii raske, nii piinlik oma kodusest wiletsusest teistele teatust anda; ta oli weel selles eas, mil waesus häbeneda annab, mil nälga teotuseks peetakse. Ta kohmas neiule pääliskaudseid, lühikesi wastuseid ning tuletas talle warsti jällegi meelde, et isa teda ehk taga otsiwat.
„Sa oled jala kirikus,“ ütles Anni, kes end eksitada ei lasknud, „kas sa jaksad ka koju tagasi minna?“
„Kuule nüüd juttu,“ püüdis noor mees naerda.
Anni andis talle tungiwalt nõuu, et ta mõnelt külamehelt küüti nõuutaks; siis tähendas ta:
„Ma tulen teid warsti waatama. Wii emale palju terwiseid ja lastele — säh, wii lastele minu poolt need saiad…“
„Ära tembuta!“ hüüdis Jaan päris pahaselt wastu. „Ma ütlesin sulle ju, et ma ise tahan osta.“
„Wait! Ma wõin lastele saata, mis ma tahan, see pole sinu asi.“
Ta toppis saiad wägisi Jaani laiaks weninud kuue-taskutesse, siis tegiwad mõlemad minekut ning Anni lahkus temast kiriku-esisel sooja käeandmisega.
Jaanil ei olnud palju lootust küüti saada; ta oli hommikul mõnda wähest oma nurga inimest hobusega kiriku-teel näinud, sest tee oli halb, ning igaühe pääle ei tahtnud ta end toppida, kuna teiste saanides jälle ruumi ei olnud. Seepärast hakkas ta aegsasti koju poole kõmpima.
Paar päewa ennemalt oli kange tuisk möllanud ja teed umbseks, aiaääred hange ajanud. Seejärele tuli kõle külm, täna puhus winge tuul. Lumi oli nagu liiwasuhkur, mida tuul sammastena ja pilwetena üle lagendiku keerutas. Helewalged wäljad sätendasiwad ja wirwendasiwad talwise päikese kahwatul helgil nagu tuli-uus atlas-siid. Piirita waikus laial lagendikul, mille walgendaw serw ühest küljest tinakarwa taewaga kokku puudub, teisel pool tumeda männiku alla poeb, mis kui walge surnulina must palistus näib. Ainumaks tasaseks kõbinaks on, kui tuul tee päält uue keerlewa suhkrusamba püsti ajab, mil lumekibemed nagu nööpnõelad peene kõlaga klõbisewad.
Pikkamisi, lonkiwal sammul kõndis Wäljaotsa Jaan umbset teed mööda edasi, millesse jalg nagu tangusalwe sisse wajus. Hangedest üle ja hangedest läbi ronis ta, nii et warsti, külmast ilmast hoolimata, haiglane higi ta keha kattis ja rind lõõtsutama hakkas. Seejuures sõi Jaan ühte soodu edasi. Ta oli oma kolme kopiku eest weel saia ostnud, sellest oli lastele küllalt; Anni saiadest jäi paari kopiku eest ka weel emale, kõik muu aga pidi ahnet isu kustutama, mida terwisele kosuw mees korraga tundis, mis tema üle otse metsiku wõimuse sai. Jaan sõi ja higistas ja lõõtsutas. Seejuures ei näinud ega kuulnud ta midagi, nii et keegi hobusemees, kes tagast mööda tahtis sõita, teda täiest kõrist mitu korda pidi hüüdma, enne kui ta teed andis.
Hoolimata halwast teest ja üle wälja puhuwast karedast tuulest, mis kui soolwesi näosse lõikas, läks Jaani meel rõõmsamaks, kui ta kõhu tundis täis saawat. Ta nägi enese eel lühikest, wimmas turjaga meest kõndiwat, ja et tal himu tuli juttu ajada, siis püüdis ta teda kätte saada. See ei olnud raske, sest wäike mees sammus pikkamisi. Jaan tundis ta juba eemalt ära — ta küürus kuklast ja lõdwast, õõtsuwast käigust, mis nõrkenud jõuuga inimesele suurte ja raskete saabaste kandmisest kätte harjub. Üksik kirikuline oli wa’ Mädasoo Mihkel, waene pops ja Jaaniga ühest wallast. Norgus pääga, oma jalgade ette maha wahtides, kängus nagu rasket koormat kuklal kandes, õõtsus ta tasakesti edasi, kui weaks ta rasket kolki jalgadega järele, ja seejuures oliwad tal praegu kerged pastlad jalas ja ainult wäike silgupütt käes.
„Tere ka, Mihkel.“
Hüüetaw jäi seisma, waatas pikkamisi üle õla tagasi, ootas siis teise liginemist ja andis talle sõnalausumata kätt.
„Noh, wennas, mis sa muretsed?“
„Rasked ajad,“ oleks Mädasoo wanamees muidu kostnud, sest seda sõnakõlksu tarwitas ta alati jutujätkuks, olgu sündsal wõi sündmatal kohal; seekord ohkas ta ainult, norutas pääd ja lonkas Jaani kõrwal tummalt üle hangede.
Noormees wahtis kõrwalt talle näosse. Ta pisikesed, arad, alati wesised silmad wilksusiwad nagu otsides lume pääl ringi, ühte soodu kiiresti pilgutades, nagu see Mihklil wiisiks oli. Alati paistis nagu igawene haledus selle mehe pisikesest, kõhnast näost, mille tõmmu-kollaka naha pääle waesus ja mured tähnilise maakaardi joonistanud. Mihkli hale nägu sundis nägijat wägiselt kaastundmusele, ka siis, kui selleks mingit nähtawat põhjust ei olnud.
Jaan tundis seda nägu, tundis neid niiskeid pilusilmi, aga ta meelest oli, kui oleks Mihkli haledus täna iseäralikum ja nagu ei tuleks piisad ta punastel laugudel wingest talwetuulest, — need oliwad ju nagu nutetud pisarad, mis mõlema põse üle weerenud ja sinna jääks külmetanud.
Jaani küsimise pääle, mis tal wiga olewat, hakkas pops jutustama.
Ta läinud hommikul rõõmsa meelega kirikuteele, 40 kopikat raha pungas, silgukern käes; tahtnud kirikupoest mõnda naela soolast tuua, sest, kuiwa leiba närides ja magedaid kardulid nosides, hakata ihujõud juba lõppema. Et tal mõlemad püksitaskud lõhkised olnud, siis pistnud waeneke rahapunga kasuka wälimisesse taskusse, hoidnud aga käe pääl, kaitsnud oma 40 kopikat nagu kõige suuremat maailma warandust. Ei mälestada ta põrmugi, et käsi kord pungast lahkunud. Ainult kirikus pannud ta „Issa meie“ lugemiseks paar korda käed risti, esmalt siis, kui ta sisse astunud, teiseks siis, kui kirikuõpetaja seda palwet lugenud. Esimese „Issa meie“ järele — seda harutas Mihkel wäga põhjalikult — leidnud ta oma hingewara alles olewat. Aga kui ta jumalateenistuse järele kirikust lahkunud ja ukse ees taskut katsunud — läinud! Tühi, mis tühi! Ja needgi kopikad olnud laenatud, Kapa Kaarli käest suure nutu ja nurumisega laenatud, päris näljakopikad!…
Nõnda jutustades oliwad Mihkli silmad uuesti jooksma hakanud. Suured pisarad weeresiwad tal kiiresti üle kollaste, nurgeliste põskede, ja nende niisked jäljed jäätasiwad ära. Ta nuttis oma haleda, abi-paluwa näoga nii ärdalt, nagu leinaks ta mõnda kallist surnut wõi oma terwet maapäälset warandust taga.
„Jah, waata wend, kuda inimesed praegusel ajal hukka on läinud,“ nuutsus ja nooskus Mihkel edasi, „kirikus hakkawad juba warastama ja rööwima, kirikus, Jumala pale ees! Inimene ei ole enam pühas kojasgi nende saadanahingede eest julge! Ja oleks ta põrguline siis mõne jõuka mehe tasku kallale tükkinud, mind näljakonna, waest, näljast popsi, tuli ta riisuma…“
„Rikas mees hoiab oma raha paremini,“ tähendas Jaan wahele; „ta taskud on terwemad ja tal ei ole waja „Issa meiet“ lugedes käsi risti panna.“
„Mis ma waene hing pean nüüd pääle hakkama?“ kaebas Mädasoo taat edasi. „Mul on päris nälg majas, pere suur, naene sängis haige. Peremehe käest enam midagi loota ei ole, kõik tööpäewad on juba pandiks, ja teiste wastu pean petiseks jääma, sest ma olen päiwi rohkem panti pannud, kui neid töö-ajal on! Mis waesel maata inimesel muud anda on, kui päewad ja ikka jälle päewad, ja kõik nõuawad päiwi kõige kibedamal töö-ajal; kolmweerand aastat ei taha su päiwi keegi ja paari kuu sees pead nii palju tööd tegema, et aasta ümber elada saad! — Jah, oleks ma üksina, aga 5 näljast last ja halwatud puusaga naene! Jumal annab waesele inimesele lapsi kui mudilasi, aga keegi ei õpeta, kuda neid peab toitma. Ja kui pikkamisi nad kaswawad! — oota ja oota, asja neist ei saa! Mis sääl küll imeks panna — kui isal toitu pole anda, kuis siis laps wõib kaswada! Oi äh! Rasked ajad!“
Ta nuuskas nina ja äigas käega niiske põse üle.
„Sul näikse aga pütis midagi loksuwat,“ ütles Jaan.
„Silgu soolwesi, mõned pääd seas. Tülitasin nii kaua oma nurumisega kaupmeest, kuni ta süda täis sai ja sulane mulle tühjast silguwaadist paar toopi soolwett kernu kallas. Ma ei julgenud päris tühjalt koju minna, weel wähem öelda, et ma raha ära lasksin warastada. Nad oleksiwad oma nutuga mind metsa hurjutanud! Kõik ootawad kui kaarnad kodus: „Isa toob soolast, isa toob süüa!“ Mine siis tühja pütiga ja wahi neile silmadesse! — Aga ega ma sedagi muidu saanud — pean kaupmehele luudasid tegema. Oi äh, oi äh, küll on rasked ajad!“
Ta jäi wait. Nad kõndisiwad tummalt ja nukralt ning maha wahtiwate silmadega teineteise kõrwal edasi. Mihkli harw habeme-kõrs suu ümber ja lõua otsas oli härmas, ta wana, määrdunud, ilma riideta kasukas kobises käiste ja silgupüti wastu ja sõre lumi tolmas kui püülijahu ta pastlate all. Järsku, nagu tuleks hirmus õnnetus uuel wõimul talle meelde, purtsasiwad pisarad ta silmadest, weeresiwad ja weeresiwad, ja mehike ise kobas parema käega kasuka taskuid, ikka weel kadunud punga otsides, ilma sellest mingit kasu lootmata. Ta tatsutas ka neidgi taskuid kasuka all, kuhu ta rahapunga meelega ei olnud pistnud, nagu ta selgesti teadis. Kui kõik asjataks jäi, ohkas ta ainult raskest rinnast.
Saan saani järele sõitis waheajal popsidest mõõda. Et tee wäga hanges oli, siis pidiwad jalamehed iga kord tee kõrwale astuma, kuhu nad põlwini ja niueteni sügawa lume sisse wajusiwad. Kuda nad toredasti sõitsiwad, need uhkustawad hobusemehed, kuda nad upsakalt jalameestele „eest ära“ kuklasse karjusiwad ja waewaksgi ei wõtnud tagasi waadata, kui sügawale nad oma pastlate ja „kalawinskitega“ hange wajunud. Halbitud noored mehed, iseäranis need, kellel tüdrukud kõrwal, hoidsiwad käed „trois“ ja ohjad kutsarite wiisil hästi pingul, nagu kipuks hobune iga silmapilk rammu ja nooruse tuhinal lõhkuma, mispääle tark loom aga ei mõtelnudgi; nägemata silmapilgul löödi tuimale hobusele ohja wõi piitsaga hää naps selga, et ta mitte sammu sõitma ei hakkaks ja käed mitte silmakirjaks nii suurepäraliselt õieli aetud ei oleks.
Jaani põues kipitses iga kord, kui niisugene halpuse pärast pool juhm küla-isand teda teelt kõrwale, sügawasse hange sundis astuma, mõru tundmus, mille kohta ta aga selgusele ei saanud, kas see põlastus sääraste Halbikera-Antsude wastu, kadedus wõi tusk käima-takistuse üle oli, sest tinane wäsimus hakkas ta liigetes wõimust wõtma.
Waene Mädasoo-Mihkel ei pannud aga hobuse-meeste kihutamist tähele, weel wähem hangesse põikamist pahaks. Ta mõtles nähtawalt üksnes oma tühja silgukernu, oma haige naese ja poolpaljaste laste pääle, kes küll praegu särgi wäel lumise läwe ees kükitasiwad ning, külma käes lõdisedes, siniste huultega ja igatsewatel pilkudel, isa ootasiwad. „Isa tuleb kirikust, toob saia! Isa tuleb kirikust, toob saia! — Kas tuleb juba? — Ei tule weel! — Näe, nüüd tuleb — isa tuleb, tuleb — ja toob saia, toob süüa!“
Mihkel jäi järsku tee pääle seisma, teist kätt põue pistes, nagu oleks tal hing kinni jäänud, nagu kisuks tal süda rinnus kokku. Siis pööras ta oma haleda näo Jaani poole ja küsis ärarääkimata alandliku palwega:
„Ehk wiid rohkesti saia koju?“
Waesus teeb südame kõwaks, ja Jaan kostis ruttu, nagu pahase hirmuga:
„Ei wõi ära anda midagi.“
Mihkli pää landes longu ja ta kõndis edasi. Ta teadis Jaani olekut ja uskus teda. Tummalt sammusiwad nad teine teise kõrwal, möödasõitjatele ühte puhku teed andes. Jaan hoidis käe taskus, kus saiad sees, ja näitas neid salaja lugewat, kuna ta pilk wahete wahel Mihkli hädalise näo poole piilus. Wiimaks ütles ta:
„Ühe wõi kõige rohkem kaks timpsaia wõiksin ära anda, mitte rohkem — Jumala eest, mitte ainust rohkem.“
„Kaks? Siis jääwad kolm ilma. See oleks weel hullem. Jäägu pääle! Wõi wõiksid mulle ehk paar kopikat raha laenata? Uduwere trahterist saaksin weel saia…“
Noor mees kostis midagi, mis aga kuulmatuks jäi, sest aesakellade parin, mis juba kaugelt eemalt kostnud, sai nende selja taga ikka waljumaks. Pulmalised tuliwad. Tuul kandis laia lume- ja hobuste seljast aurupilwe põigiti üle wälja. Wahtus hobused norskasiwad, lõõtsutasiwad, piitsad plaksusiwad, ka_ redad wiinakõrid nõõtasiwad ja õissatasiwad, pruut-tüdrukute heledat naeru oli siin ja sääl kuulda. Päikese paistel läikis walge, haljaks nühitud wask jõukamate peiupoiste hobuseriistadel, saanide otsa üle tolgendas mõnel kirju waip „saksa“-moodi maha, hobuste sabad oliwad enam wõi wähem kunstlikult üles sõlmitud ja nende siledaks soetud lakad lehwisiwad hullul kihutusel nagu loorid naesterahwa kübaralt.
Et tee siit kohalt weidi laiem oli, siis algas pöörane wõiduajamine tuhat nelja. Warsti oliwad mõlemad jalamehed, kes hirmuga tee kõrwale kraawi hüpanud, paksu lumetuisu ja aurupilwe sees, kuna lumi neile alt wööni ulatas. Üks lurjus lõi piitsaga neile järele ja nahkse nööri sõlmitud ots käis Mihklile walusalt näosse, nii et ta tükk aega midagi ei näinud ja wiimaks weripunast silmalaugu seltsilisele näitas. Maru kiirusel oli kihutajate käratsew rong neist möödas; Jaan sai neile löömise pärast ainult weel rusikast näidata, mida aga keegi tähele ei pannud.
Sõitjate hulk hakkas pikkamisi wähenema, ja mõlemad popsid saiwad paar wersta kaunis rahulikult sammuda. Wiimaks lähenes tuule kiirul weel üks läikiw saksasaan kahe suure toreda hobusega ja Wene mundris habemiku kutsariga, kes kaugelt eemalt juba iga eelkõndija poole kõrwa lõhestawa häälega „prigiis“ karjus. Mustad traawlid hõbedast läikiwate riistade all lendasiwad kui tuul üle tuiskawa lume, mille saani-pildumist sinine heljuw kaitsewõrk keelas, mis hobuste seljast pukini ulatas. Saanis istusiwad kaks kalliste soojade kasukate ning pehmete waipade sisse mähitud inimest, — pikkade wurrudega, toreda olekuga mõisnik ja looritud näoga noor naesterahwas.
Jaan ja Mihkel astusiwad aegsasti tee kõrwale, kiskusiwad aegsasti mütsid pääst ning wihisedes kui nool sähwas sõiduriist nendest mööda; waewalt tundis noorem pops herra ära, kes Naarikwere noor baron oli.
Mõni sada sammu eemal oli laial saanil weel ühest jalakäijast mööda sõita. Kutsari „prigiis“ kajas mitu korda järge müüda, wiimaks nii ägedalt ja wihaselt, et Jaan ja Mihkel terawimi wahtima jäiwad. Sel silmapilgul nägiwad nad, kuda mustad hobused ühe halli koguga end ühendasiwad, kuda kutsari käsi korraks tõusis ja wajus ja kuda siis hall tomp maantee kõrwale lume sisse weeres. Wali wandumise-praga kutsari suust, hele kiljatus ja järel kajaw naerulagin lõpetasiwad silmapilklise juhtumise — siis kadus saan teekühmu taha.
Kui mõlemad külamehed juhtumisepaigale jõudsiwad, istus sääl soldatisineliga hall wanamees lumes, hoidis käega selga ja aietas ning kirus nutuse häälega. Tal oli punasekirju lõhkine sitsirätik üle mütsi kõrwade ümber seotud ja ta lõpmata pikka peenikest kaela kattis mitmekordselt wana kirju sall. Ta sinel oli igast nähtawast kohast mitmewärwiliste lappidega paigatud, ja kust ta seda ei olnud, sääl oliwad lõhed ja haugud. Pikad hallid juuksesalgud tungisiwad räti ja mütsi alt wälja, nägu oli mehel suurekondiline, kõhn ja kortsus ning ta silmad awaldasiwad töntsi, peaaegu totrat meelt. Tema kõrwal lume pääl oli kaunis suur ja nähtawalt mitte just kerge kaelkott, mis ta seljast maha langenud.
Jaan asus oigawa kerjuse kätest kinni ja aitas ta jalule. Kumbgi ei rääkinud temaga, sest — nad tundsiwad teda — ta oli kurt. Sel põhjusel oli wanamees küll ka hobuste jalgugi sattunud ja kutsarilt kuklasse saanud: wiimase hüüdmised oliwad tal kuulmataks jäänud. Seda jutukam oli aga wa’ Karja-Madis ise. Kurtide inimeste kombel rääkis ta wäga waljusti, otse karjudes, ning hoidis kätt kõrwa ääres toruks, ehk ta küll teadis, et see midagi ei aidanud, päälegi praegu, kus tal rätik kõrwade ümber oli mässitud. Oma küsimiste pääle wastas Madis enamasti ise, oskas aga ka, kui tahtis, rääkija huultelt kõik laused osawasti ära lugeda. — Ta oli selle walla waene, kust mõlemad popsid pärit. Suwel tarwitati teda mõnes talus karjaseks.
„Issand halasta ise, Jumal heida armu meie pääle,“ pasundas Madis pool nuttes ja tõstis, jalgade pääl waarudes, koti jälle selga. „Mis maksab minusuguse sandikese elu! Keegi ajab selga, oledgi walmis! Ja oleks wa’ kutsari-kuriwaim sõnagi lausunud — muud kui kihutab aga, olgu ees, mis tahtes! Oh, me waesed wanad! Ei kutsu meid Jumal ka juba ära, laseb aga wanemaks ja wäetimaks saada! — „Näe, sina ka siin —“ pööras ta Jaani poole ja ta nägu muutus nagu weidi rõõmsamaks. „Sina loed ju neid lehti — kas on hingemaast ju midagi kuulda? — Ei ole?“ — kostis ta ise. „Siis ei loe sa hääd lehte! On ju ammu kuulda olnud, et hingemaad antakse, aga sinu lehes ei seisa midagi! Loe ometi „Pärnu Postimeest,“ Jaan, sääl on kõik sees, ütles juba meie wana koolmeister.“
Jaan ja Mihkel lasksiwad oma seltsilist wadida, ilma et suuga wõi käega oleksiwad waheltähendusi teinud; tema plära hingemaast, tema põhjamine ja sajatamine oli neile niisama kaua tuttaw nagu wanamees ise. Ta nägi Jaani tihti, ja ikka oli ta esimene küsimine, kas lehes midagi hingemaast ei seista. Ta teadis ka ainult ammu kustunud ja nooremale soole tundmata „Pärnu Postimehest“ kuulu järele midagi, muude lehtede nimed oliwad talle täitsa wõõrad. Ainus ootus ja lootus, mis tal weel ilma pääl oli, näitas hingemaa olewat, ehk ta sellest küll midagi selgemat ei teadnud. See aga oli tema totras pääs muutmata ja kahanemata aineks saanud, et asi, mida ta ootas, waest inimest kõigest maapäälsest hädast ja wiletsusest saaks päästma. Ei aidanud teiste pilkamine ja nokkimine midagi, ta jäi oma mõtte pääle nagu kana pesa pääle hauduma.
Nad rändasiwad kolmekesi edasi, Madis longatas ja käega selga kinni hoides, mis kukkumisest walutas, ning ühte lugu patrades. Warsti jõudsiwad nad suurema maantee-kõrtsi juurde, mille esine kirikuliste hobuseid täis oli ja mille wäljas- ja seespool elaw liikumine walitses. Oli ju Uduwere kõrts peatamise-paigaks mitme ümberkaudse walla rahwale, kirikusse minnes ja säält tulles.
Jaani piinas ahne söömise pääle kange jänu; ta kurk oli kuiw kui tael. Õlle ostmiseks puudus tal aga raha ja kaewule minna, kust praegu hobuseid joodeti, keelas teda noormehelik häbi. Küll wõis ta trahteri seest wett juua saada, aga see maksis weel rohkem enesesalgamist, sest sääl oli nägijate-hulk palju suurem. Nad astusiwad kolmekesi kõrtsi sisse sooja. Mihkel ja Madis, kes kui waesuses wanaks saanud mehed enam ei mälestanud, kas häbi kuiw wõi märg, külm wõi kuum on, jõiwad eeskojas ämbrist suure rahuga mõne lonksu wett ning astusiwad siis Jaani järel paksu, wänge tubaka-suitsuga ja wiinaleitsakuga täidetud trahteriruumi.
Suits, aur, hais, kisa ja naer piirasiwad neid silmapilk paksult ja tihedalt. Joojaid oli palju ja nende seas suuri käratsejaid. Iseäranis puutusiwad kaks noort meest silma ja oma kisaga weel walusamini kõrwa. Nad oliwad mõlemad „pool-winnas.“ Nurgas, laua pääl, kus nad wahetewahel rüüpamas käisiwad, seisis wähemast kümme tühja wõi pooltühja õllepudelit, naelane wiinaklaas täis ja mitu sigari-otsa siin ja sääl. Üks neist oli lühikene, aga lihaw ja tugew poiss jämeda, töntsi ninaga ja musta pääga; tal oli igaühega tegemist: ühte nokkis ta, teist pilkas ja kolmat tassis jooma, seejuures ühte lugu patrades ja odawat, madalat, harwasti pihta minewat nalja nülgides. Tema seltsimees, lõpmata pikk, kõhn ja kõweras kaelaga lollpää, naeris laiast kõrist iga sõna üle, mis teise suust tuli. Tema ühetooniline, totter naermine kajas terwest kõrtsikärast wõidurikkalt üle. Naljahammast meelitas see ja erutas teda ikka enam taga. Mida rohkem teine hirnus, seda julgemaks ja ropumaks läksiwad jämeda kisakõri naljatused.
Jaan tundis mõlemat purjutajat. Ühte kutsuti ta wimmas kukla pärast Kõwerkaela-Jukuks, teise sõimunimi — need nimed on ju rahwa seas kõige tuttawamad — oli Kohi-Kaarel, sest et mees wahel, kui muud ametit ei olnud, mõnel külamehel täku wõi põrsa ära lõikas. Nad oliwad mõlemad Lehtsoo walla wabadikkude pojad. Et neil kohaliku rahwa seas suuremat lugupidamist ei wõinud olla, tuli juba siin kõrtsis terasele tähelpanejale nähtawaks; õiglasemad ja kainemad inimesed hoidsiwad neist kas awaliku põlgtusega, wõi sala kartusega eemale, ning käratsewa tönsnina naljatamised ja torkimised leidsiwad wähe naerjaid ning weel wähem wastajaid: igaüks awaldas püüet, tema ja ta seltsimehega mitte tegemist teha. Kus nad õieti kindlamalt elutsesiwad wõi mis amet neile nii palju sisse tõi, et nad kõrtsides nii tihti ja wahel nii priiskawalt purjutada wõisiwad, seda ei teadnud selgemalt keegi. Aga aimamiseks, et nad muude ametite kõrwal ka „öötööd“ ei põlanud, oli põhjust küllalt: mõlema kuldset wabadust oli seaduse käsi juba korraks kitsendanud. Kui neid siin wõi sääl mõnes ligikonna kõrtsis nähti, siis käisiwad hoolakad peremehed õhtul enne sängi-pugemist ikka aida ja hobuse-talli lukkusid weel kord proowimas ja õiget und ei tahtnud neil terwel öösel silma tulla. Muudest ametitest, mida Juku ja Kaarel pidasiwad, teati seda, et esimene suwel pilpa-katuseid käis löömas, wahete wahel linnas puu-tööl oli ning et Kohi-Kaarel mõni aeg postipoisiks olnud, siis mõisa teomeheks, ja et ta enese ka osawa müürisepa kiitis olewat, mille kohta aga kellegil kindlamaid tunnistusi ei olnud.
Kohi-Kaarel oli klaasi täie õlut ühe lonksuga ära tühjendanud, siis wäntas ta oma lühikeste, weidi kõwerate koiwade pääl küdewa ahju poole, mille ees kolm praegu tulnud pobulit seisiwad ja endid soendasiwad.
„Teie näljakonnad,“ karjus ta naljatamisel katteks olewa kurjustamisega, „mis te’ tolgendate siin nagu poolwindunud rukkijahu-worstid, kui te’ kõrtsmikult ta tõrwa-wett ei aita ära osta! Näe mul koisid! Wõi kõrtsi täis sülgama ja teiste meeste tubakasuitsu nilpama, mis kallist raha on maksnud! Näe mul ka mehi! Taskud tühjad kui põied — mis? Silmapilk wiina ostma, muidu laseb teid kõrtsmik luuaga ukse taha pühkida, kus muudgi prahti juba ees on.“
„Õhõhõh!“ naeris Kõwerkaela-Juku peaaegu kõrwuni awatud suuga; ta oli nagu ahw seltsimehe järele õlleklaasi ka ühe lonksuga alla kallanud ning siis Kaarli kannule seisma asunud, mis tal ikka wiisiks oli.
„Näe hullu, Wäljaotsa Jaan ka juba oma kahe kargu pääl,“ tännitas täkulõikaja edasi ja sirutas käe pool armulikult noore mehe poole teretamiseks. „Kuradi pihta, sa oled ju nii nälginud, et enam püsti ei jõua seista!… Ja need mõlemad, sinu kälimehed, näitawad nägusid, nagu oleks nende sisekond saepuru täis!“
Juku möirgas naerda.
„Aga Jumala pärast, mina pole süüdi, et te näljakonnad olete ja selleks jääte. Tehte tööd nagu mina, külap teil siis ka kopik taskus kõliseb! Kes tööd ei tee, wõi teha ei mõista, jääb rotiks… Aga ega me selle pärast riidu pruugi minna. Teie olete mulle ikka weel armsamad, kui mõned muud kalkunid siin, kes uhkuse pärast ähiwad ja oma rahaga hooplewad, mis nad teiste higiga kogunud. Neid naha-nülgijaid on siin mõnigi! Ka näeme mõnda noort kollanokka siin, kes päälegi isa tagant warastatud tenuskitega kära teewad, nagu tahaksiwad ilma lõhki ajada…“
Kõwerkael naeris ja piilus weidi kartlikult leti poole, kus salk wanemaid ja nooremaid mehi — wist jõukamad peremehed wõi seesuguste pojad — klaaside ümber istus wõi seisis. Kohi-Kaarli ässitamist ei pandud ikka weel suuremat tähele; wist ei olnud kellegil päris sooja pääd tüli alustamiseks.
„Tulge, popsid, täna tahan mina teid joota,“ hüüdis tönsnina suurepäraliselt. „Näitame nendele, et meie ka wahel elada mõistame ja et meil wa’ prügi taskus on… Kõrtsimees, pool toopi kibedat ja kuus kalja!“
Kui kõrtsmik magus-hapu näo tegi ja näidata püüdis, kui ei oleks ta käsku kuulnud, astus Kaarel leti ette, tõmmas wiie-rublase paberi westi-taskust ning wiskas toreda hooletusega laua pääle.
„Tõmma kõik maha! — Teed ju pikad mokad, nagu tahaks ma sulle wõlgu jääda. Olen ma sulle midagi wõlgu, mis? Kuradi päralt, kas mul on kopikast wõlga kusgil?“
Kõrtsmiku nägu sulas ruttu mahedaks ja magusaks.
„Jumal hoidku, kust ma niisuguse wale wälja wõtaksin,“ tähendas ta, ja kiiremini kui lause lõpetatud, oli raha ta käte wahele ja säält leti sahtlisse kadunud. „Kümme paiast, siis kuus paiast — teeb 16 paiast; — 2 naela wiina — pool toopi wiina — teeb —“
Kuna kõrtsmik rehkendas ja tüdruk õllepudelid hakkas lauale toimetama, pööras Kohi-Kaarel jälle kolme popsi poole ja hakkas neid lauda kutsuma.
Mihkel ja Madis piilusiwad alt kulmu pudelite poole, matsutasiwad suud, sülgasiwad ja hakkasiwad siis pikkamisi laua poole wenima.
Jaanil oli nõuu, käratseja kutset mitte wastu wõtta. Ta teadis, mis mees Kohi-Kaarel oli, ja tal oli häbi teiste nähes temaga purjutada, päälegi tema tasku pääle; temale oli üleüldsi piinlik teisega jooma minna, kui ta wastu ei wõinud osta. Kuid jänu waewas teda kurjasti. Ta keel oli kurgu lae külge nagu kinni kuiwanud. Ja nüüd kallati õlut klaasi — kluk — kluk — kluk! See äratas wastupanemata himu. Jaani silmad jõiwad juba, jõiwad ahnelt — aga weel wiiwitas ta…
„Noh, Jaan, mis sina siis ootad? Kas oled uhke, wõi tahad mind wihastada?“ karjus Kaarel.
Juba tõstsiwad mõlemad wanad mehed klaasid suu pääle. Jaan nägi õlut kullaselt särawat ja üle klaasi ääre wahutawat. Ta kuiw suu matsus tahtmata waljusti. Kauemini ei jõudnud ta piina kannatada — astus ruttu ligi, wõttis klaasi, jõi ta ühe lonksuga tühjaks. Weel teise ja kolmanda. Wiina rüüpas ta, et Kaarlit mitte pahandada, kaasa, aga ainult silmakirjaks.
Kohi-Kaarel ja Kõwerkaela-Juku oliwad warsti täiesti „winnas.“ Esimene püüdis igaühega riidu kiskuda, teine tännitas taga. Kui wäike seltskond „isanda-moodi“ mehi trahterisse astus ning kõrwal olewas paremas kambris istet wõttis, laskis Kaarel oma pudelid ka sinna kanda ja rebis oma külalised kaasa. Tema olewat niisamasugune isand, kui need mõisa toapoisid ja walla kirjutajadgi. Ta hakkas wiimaseid nii pääletikkuwalt „wedama“ ja pilkama, et üks neist wiimaks wihaselt üles kargas ja purjus poisi kraest kinni kahmas.
Seda oli käratseja oodanudgi. Ta suur tugew rusikas käis wastasele lõua alla, nii et see tüki maad tagurpidi tuigerdas. Nüüd tõttas Kõwerkael oma pikkade ahwi-kätega talle appi. Ka löödud mehe seltsilised seadsiwad endid walmis ning täieline kakelus oli algamas. Juba asusiwad mitmed käed Kaarli rinnust kinni, rusikad tõusiwad, sõimusõnad kajasiwad, — sääl wälkus wiimase pihus imekspanemise wäärt wäledusel haljas nuga. Õnneks märkasiwad seda wastased parajal ajal ja taganesiwad.
Kõrtsmik tõttas eestoast wahele. Kogemata oli ka kohaline urjädnik praegu kõrtsi astunud, kelle munder, kui see ukse wahel nähtawale tuli, Kaarli ja Juku kohta kohe mõjus, nii et nad ikka tasasemaks raugewa kirumisega nurka pugesiwad. Esimese nuga oli ta riiete sisse niisama ruttu kadunud, nagu ta säält nähtawale tulnud.
Mis kõrtsis edasi sündis, seda Wäljaotsa Jaan enam ei näinud; ta oli urjädniku ilmumisel toast ja kõrtsist wälja pugenud ning sammus kiiresti koju poole.
Koduteel sõitis Jaanist weel üks saan rammusa hirnuwa hobusega mööda. Selles istus wanadlane talumees, kelle lihawat, punast nägu põskede ümbert hall habeme-wõru ümbritses, kuna põsed, lõug ja nina-alune hoolega puhtaks oliwad aetud. Ta waatas pilguga oma ette, millest jõuka ja auusa mehe külm eneseteadmine wälja paistis ja mille juures weel iseäralikud jooned suu ümber wagadust ja alandlikku meelt püüdsiwad ilmutada. Tema kõrwal istus rõõsa, lahke näoga noor tüdruk.
Saani sohinat kuuldes, astus Jaan tee kõrwale ja waatas ümber. Pool tahtmata tõusis ta käsi mütsi poole. Wanamees saanis waatas aga — kas kogemata wõi meelega, jäi kahewahele — kõrwale, ning teretuse-sõna suri Jaani huultel. Ainult noore tüdruku silmast käis pool wargsi hele pilk — siis oli saan sõitjatega teekäijast möödas…
Wäljaotsa saunas peeti paari nädalit juba kurwa asja üle kibedasti nõuu. Toitu oli waja, ja selle nõuutamiseks pidi raha muretsetama. Aga kust ja kuda? Jaanil puudus ikka weel töö.
Rahaline teenistus oli siin kehwas nurgas ülepää waewaline, iseäranis aga kewade-poolsel talwel; talupoeg ajas oma jõuga läbi ega wõtnud päiwilist appi. Linaharimine oli lõpetatud, wähene puuraiumine Jaani haiguse ajal teistele tahtjatele antud.
Ema kedras küll aidamehe emandale mõisa, aga palju põdur inimene suudab teenida! See oli nagu tilk tuuma kiwi pääle suure pere kohta. Wirgu-Anni sala-abi ei wõinud ka mitte mõjuda, seda wähem, et kodus isa ja saunas Jaan ise talle ikka terasemalt hakkasiwad näppude pääle waatama.
Aga toitu oli waja ja selleks raha. Salaja oli niihästi ema kui poeg juba ammugi ühe kibeda abinõuu pääle mõtelnud, aga kaua aega ei julgenud üks teisele oma mõtet ilmutada. Oli ta ju liig walus, see mõte, nagu piste südamesse.
Waja punik laadale wiia!
Ta tuleks küll mõne nädali pärast piima, tooks wasika, — aga mõni nädal on näljasele pikk, pikk aeg. Küünlapäewa laat aga on ukse ees. Mullikast saab mõni rubla ja mõne rublaga saab mõni nädal jälle edasi — kewade poole, töö-aja poole!…
Ja nõnda waatasiwad ema ja poeg ühel hääl päewal teineteisele uurides silma ja üks sai teise mõttest sõnalausumata aru:
„Waja punik laadale wiia!“
Nad seisiwad just kaewu-küna ääres puniku juures, kes oma lahja kere külma wett täis pinnis ja sellegi eest tänulikult ammus. Ema silitas ta sarwede-wahet ja Jaani käsi käis takseerides looma ristluude üle, mis kui sarikad püsti seisiwad. Kui nad oma libedat nõuu sõnadega korranud, pööras sauna-eit näo kõrwale ja tõstis põlle-serwa silmade ette. Jaan aga wahtis kortsus kulmul maha ja ütles:
„Ära nüüd kohe suurt lärmi löö laste ees! Parem on, kui Sa neile sellest midagi ei hinga. Tead ju, kuda nad mullikast armastawad.“
Peeti siis ka asja wõimalikult salajas. Jaani laadale-minekust ja saiatoomisest oli küll juttu, aga mitte puniku müümisest. Kuid paharett ise mängis wiimasel silmapilgul pussi.
Jaan oli parajasti minekul — punik oheliku otsas järel — ema wesiste silmadega tühja lauda ukse ees, — sääl kajab äkitselt sauna läwelt hüüe:
„Jaan ae! Jaan ae! Kuhu sa puniku wiid?“
Kes paha waim lapsed nii wara hommikul üles äratas! Kas wahest mõte wenna laadale-minekust ja säält toodawatest saiadest une neil silmast warastas?
Wõi kutsus lauda-ukse käuksumine ja puniku lahkumise-ammumine nad akna taha ja siis uksest wälja? Olgu, kuda on — sääl ta seisab särgi wääl ja lõdiseb — Mikk, wa’ kisapasun, ja nüüd pistab ka weel Mann oma linalaka wennakese tagant wälja…
„Jaan, kuhu sa puniku wiid?“
„Kasige tuppa! Küll ma Teile näitan!“ õletab kohkunud ema. „Jaan wiib lehma — wiib — wiib —“
„Laadale müüa!“ karjub terane poiss ja hakkab suure häälega nutma.
„Tappa!“ lisab Mannike omalt poolt juurde, ja ta unised silmad lööwad niisamati pisarale.
Jaan aga teeb, nagu ei kuuleks ega näeks ta midagi, ja tirib puiklewat punikut kõigest wäest edasi, wärawast wälja, wainu poole…
Nagu Jumalaga jätmiseks ammub loom weel paar korda kurwalt.
Lastel näikse nõuu olewat wennale ja punikule läbi lume järele jooksta, aga ema peab neid kinni. Nad ei saa muud teha, kui sirutawad oma käekesed punikule järele ja nutawad kibedasti…
Jaan tuli juba selsamal õhtul koju. Laat oli lähedal — ainult kuue wersta taga, L. mõisa kõrtsi juures. Jaan tuli ilma punikuta, aga lastele kahjutasuks tõi ta niisugused taskutäied suhkrusaia, nagu nad seda unesgi ei oleks wõinud näha. Muidu oli Jaanil murelik, tossis nägu. Laada-õnn oli kehw olnud. Tõrkuwalt jutustas ta emale, kuda lugu läinud. Ainult seitse rublakest! Lahja, pisike loomakene, piimasooned kehwakesed ja rahawaene aeg. Põlganud ka weel hommikul esimest kaupa, oodanud paremat, poole rubla päält jäänud katki — pool rubla waesele saunikule ka asi — aga pärast süganud kõrwatagust ja wõtnud poolteist rubla kahju. Ainult seitse rubla eest — wõta wõi jäta!…
Jaanil oli hää meel, et ta laste kurwastust wähe oli suutnud waigistada. Sest pääle saiade tõi ta weel muud toidukaupa ja Mikule ja Mannile koguni nahka uute pastlate tarwis, esimesele ka weel uue mütsi ja teisele sitsiräti. Ob, neid läikiwaid silmakarikaid! Oh, seda õnnelikku siristamist!… Aga ka ema ei olnud hää poeg unustanud: ta tõi temale ka toreda sitsiräti. Muudkui iseennast oli ta kõigest ilma jätnud. Küll oleks hädasti uusi saapaid, uut mütsi, uut kaelarätti waja olnud — noore mehe kohta käis ta tõesti häbiwäärt halwas riides— aga kust wõtta! Muudkui pigista hambad kokku ja silmad kinni ja käsi punga pääle, kui laadapoodidest mööda lähed!… Kui nägus poiss paneks Jaan enesele hää meelega nägusad riided ümber — wõimata! Kui noor, terwe, elupriske mees astuks ta kord ka lustipidajate sekka, maitseks lõbu, otsiks meelelahutust — riiw ees! Sest rahata ei ole ega saa lõbu…
Kesköö aeg oli juba möödas, kui Jaan söönud sai ja puhkama tahtis minna. Lapsed magasiwad juba ja ka ema heitis praegu sängi. Sääl koputati wäljast akna pääle.
„Kes sääl peaks olema?“ mõtles Jaan ja astus akna juurde. Tema küsimise pääle anti wastuseks: „Teekäijad.“
Waesel mehel pale kelmisi karta. Jaan ei pärinud siis ka edasi, kes teekäijad õieti oleks, waid waatas küsiwalt ema poole, et kas teekäijate sisselaskmine tüli ei teeks ja kas parem ei oleks neile kohe ütelda, et urtsik öömajaliste wastuwõtmiseks liig kitsas on.
„Waata ometi järele, kes nad on ja mis nad tahawad,“ ütles eit.
Jaan läks ust awama ja astus warsti kahe mehega sisse. Lambi waewasel walgusel ei seletanud ema tükk aega, kas külalised tutwad wõi wõõrad. Wiimaks arwas ta ühte tundwat: näitas Kõwerkaela Juku olewat — wähemast tema wimmas kukal ja tema kähisew hääl.
Ka Jaan omalt poolt silmitses hiliseid külalisi, ja kui ta Kõwerkaela ära tundis, läks ta kulm kortsu. Teine mees näis talle rohkem meeldiwat, wõi õigemini, tema imetlemist äratawat, wist selle pärast, et ta teda Juku seltsis nägi olewat.
„Kust sina siis nii hilja tuled, Naarikwere wana?“ küsis ta, ja ta pilk, mis küsitawa poolt Juku poole käis, näitas juurde lisawat: „Ja weel selle inimesega.“
See, keda Jaan „Naarikwere wanaks“ kutsunud, oli juure prohwedihabemega ja pikkade, hallakate juukstega wanadlane mees, kelle wana, paigatud kasukas ja pastlad jalas küll kehwusest kõnelesiwad, kelle nägu ja terwe olek aga usaldust äratasiwad. Ta oli üks endine rendikoha pidaja naabriwallast, nüüd aga mõnda aega juba saunik, kelleks ta waesuse läbi saanud.
„Ä’ nüüd nii hapu nägu tee ühtigi,“ wõttis Kõwerkaela Juku mahedasti ja meelitades sõna, „oleme waesed teekäijad, kes mõneks tunniks ulualust paluwad…“
„Oleme hiljaks jäänud laadalised, kes enam korterit ei leidnud,“ lisas Naarikwere mees omalt poolt niisama wabandawal toonil juurde, mis juures ta esiti Jaanile ja siis sängist wahtiwale emale kätt pakkus.
Selle aja sees ruttas Juku paari wiinapudelit laua pääle ja nii lambi kõrwale panema, et tulehelk ühe walget, teise punast sisu laskis särada.
„Ja et aeg igawaks ei läheks ja uni nii pea silma ei tuleks, wõtsime ka wa’ elutilka ligi,“ tähendas ta suud maigutades. „Siin on ka kamalu täis laada saia eidekese ja lastele… Olge siis hääd inimesed ja ärge pange pahaks, et öörahu tulime rikkuma. Jaan, tule siia, lepime ära!“
„Palju mul siin torbikukeses öömaja anda on?“ wastas noor saunamees tagasihoidlikult. „Näete isegi — pääd jalad omalgi juba koos. Ja külje alla pole mul kõrt sasigi tuua.“
„Wõtku tühi,“ lõi wanem külaline käega, „ega me unest tehtud ole! Laada aeg — wõib ka öö niisama surnuks lüüa! Kui aga järi pääl natuke tukkuda saab.“
„Une wastu tõime ju rohtu kaasa, wa’ wennas,“ naeris Juku sõbralikult. „Ja kui hommiku poole just külje-alust waja — meil heinu pääl küllalt.“
„Siis olete hobusega?“ küsis Jaan imestades.
„Hobusega neh! Seep see tähtsam täpp ongi: meist endist pole lugu, tukume kas püsti jala pääl; aga looma eest peab inimene hoolt kandma. Ehk oled wa’ kallis mees, Jaan, ja annad ruunale ka ulualust, sul on ju hää ruumikas laut. Enne toimetame tuku ära, siis waatame ringi, mis ise keelekasteks ja kõhutäiteks leiame, — ole mureta, sinule me kulu ei tee, meil on omal leiwakotid kaasas.“
„Kelle hobune see on?“ küsis Jaan; et Kõwerkael hobuse-omanik ei wõinud olla, seda teadis ta kindlasti, aga niisama wõõrastaw oli ta meelest ka mõte, et puruwaene Luha Mart korraga hobuse-meheks oleks saanud.
„Kelle muu kui Mardi oma,“ tähendas Juku siisgi ruttu. „Sa paned wist imeks, et ta korraga nii jõukaks saanud? Kas näed nüüd, kuda keegi teise taskusse ei suuda näha?… Aga lähme ja paneme ruuna tuttu, muidu hakkab külmetama — märg, nagu ta on.“
Jaan pistis küünla-otsakese suitsenud laternas põlema ja läks mõlema külalise järel uksest wälja. Sauna ees seisis kaunis suur ja rammus kõrw aurawa nahaga; tal oli lai wana töö-regi taga, selle pääl pikk heinakott istmeks ja hää kogu lahtiseid ristikheinu, mis kesk-kohal kaunis kõrges kuhjas seisiwad, nagu oleks nende all mõni suurem asi warjul. Hobuse hääd riistad sündisiwad halwa reega wähe kokku.
Warsti oli ruun rakkest lahti ja Jaani puniku asemel laudas. Külalised oliwad hobuse toimetamisega nii agarad, et lauda kurb tühjus nende tähelpanemistgi ei äratanud.
Luha Mart kahmas wiimaks ree päält heinte alt suure ja kaunis raske koti sülle, tassis ta lauta ja wiskas hobuse kõrwale nurka. Juku tuli sületäie heintega tagajärel, wiskas need nagu kogemata koti pääle ja ajas seejuures Jaaniga, kes laternaga tuld näitas, ühte lugu elawalt juttu.
„Mis wurask see sääl oli?“ küsis wiimane.
„Ääh, laada kraami ja muud kribukrabu täis,“ wastas Mart pääliskaudselt; „wanamoori kangas ka sees, millest laadal lahti ei saanud.“
Kui tuppa tagasi mindi, wõttis Juku ree päält weel ühe kotikese ja paberiga mähitud paki kaasa. Toas ladus ta kotist wõikarbi, sepiku-leiwa ja lihakarbid laua pääle; siis awas ta paberipaki, millest hääd lihawad heeringaid nähtawale tuliwad. Ema oli waheajal üles tõusnud ja seeliku selga tõmmanud; külaliste palwe pääle wõttis ta ka laua lähedal istet. Mehed tõmbasiwad igaüks wedrupää-noad westi-taskust ja hakkasiwad leiba ja liha lahti lõikama. Et wiinaklaasi majas ei olnud, siis rüübati otsekohe pudelist. Pereeidele pakuti muidugi kõige päält.
„Ma tean, et sa naese-moodi mees oled, Jaan, selle pärast tõin sinu jaoks ka päris punast suhkruwett kaasa,“ rääkis Kõwerkaela Juku sõbralikult hirwitades, kuna ta punase wiinaga täidetud pudeli ema käest wõttis ja pojale nina alla hoidis; „tõmma wähemast tubli lonksgi ja õpi ükskord meheks! Pärast ehk hakkab ka meeste märjuke maitsma.“
Kuna Jaan punasest pudelist rüüpas, klugistas toobine „atsissina“pudel mõlema öömajalise suu pääl. Külalised sundisiwad pererahwast tublisti sööma ja lasksiwad pudelid tihti ringi käia. Liha-käntsakad ja pooled heeringad näppude wahel, matsuwad suud toitu ja juttu jahwatades, nii istus öösine seltskond rõõmsalt lauas. Oli ju ka waeste saunikute kohta päris pidusöök!
Isegi Jaani meel läks maitstud wiina tõttu lahedamaks ja ta keel jutukamaks. Teda oli külaliste ilmumisel halb, wõõras tundmus pitsitanud, iseäranis küll Kõwerkaela pärast; ta oli asjata oma umbusaldust maha rõhuda püüdnud. Isegi auusa Luha Mardi nägu ei tahtnud talle täna meeldida; Jaani meelest oli wanamees nii kehkwel ja ta pilgud käisiwad liig tihti toas ja toa ukse poole ringi. Mida rohkem Jaan aga punasest pudelist öömajaliste sunnil rüüpas ja kõhtu tugewa toiduga täitis, seda soemaks ja sõbralikumaks sulas ta põu, seda lahkemalt ja otsekohesemalt hakkas ta silm waatama. Ta naerisgi juba. Ka põdural eidel nähti hää tuju olewat, hoolimata sellest, et külalised teda ta öörahus, mida tal nii wäga waja oli, oliwad eksitanud.
„Ema, sa peaksid sängi pugema,“ ütles Jaan mõne aja pärast, kui kõik söönud oliwad, murelikult jutu wahele. „Sinu terwis ei kanna nii kaua ülewal olla.“
Jaan oli wõõrastusega tähele pannud, et haige eideke kaunis tihti, iga kord, kui teda sunniti, punast magusat märjukest pudelist rüüpas, kuna ta ka hää isuga oli söönud. Tahtis ta ainult rõõmus rõõmsatega olla, wõi püüdis ta waluhoogusid oma põduras kehas wiinaga tuimendada? Rohuks nad seda joogikest ju kiitsiwad. Olgu, kuda on, Kaie olekust oli aga märgata, et ta hinge- ja kehalikku lõbu tundis. Ta silmad oliwad elawamad, läikisiwad, ta nägu lahke ja rõõmus, ta kuiwenud kollakatel põskedel õhetas täpiline puna. Ta kõneles rohkem kui muidu ja tegi paar korda hää õnnega naljagi.
„Ole rahul, poeg,“ wastas ta, „ma tunnen koguni, et ma terwemaks hakkan saama. Mu rinnad on praegu nii kerged ja nii hää soe on mul.“
„Seda teeb kõik meie rohi“, naeris Luha Mart, kes joodud wiina mõjul julgemaks näitas minewat ja enam nii tihti ringi ei waadanud. „Weel wäike lonks, perenaene, ja sooned on sul nagu noort werd täis. Seep see wa’ käraka nii kasulikuks teebgi.“
Eideke lonksas siis weelgi ja hakkas alles lauast kobima, kui Jaan talle weel kord sängi-minemist meelde tuletanud ja kui laps, koiku ees hällis, korraga kisa hakkas tegema. Kai tõusis raskelt ja weidi tuikudes lauast üles ning läks last waigistama. Seepääle heitis ta küljeli asemele, kiigutas hälli ja kuulatas hääl tujul meeste juttu.
„Nagu näha ja kuulda, pole sina, wennas, oma elu poolest ka just mitte Abrami süles“, wõttis Luha Mart sõna, kui ta pudeli jälle korraks ringi lasknud käia. „Ma usun, sul ei olnud laudas lehmumullikastgi enam alles.“
„Wiisin täna laadele.“
„Nalja pärast wist mitte, ennem nälja pärast.“
„See on õige.“
„Loll inimene, kes nälga jääb,“ tähendas Kõwerkaela Juku, kelle muidu nii totter nägu wahel ka iseäralist kawalat terasust wõis awaldada. Ta pigistas teise silma kinni ja naeratas salalikult.
„Kuda nii — loll inimene?“
„Noh, ma arwasin aga nõnda — enamasti jääwad rumalad inimesed nii waeseks, et nälga kannatawad. Targad teewad teisiti.“
„Nagu sina?“ küsis Jaan.
Mart hakkas naerma.
„Ära sa arwa, Kõwerkael, et Jaan, meie kallis wäimees, sulle sõna wõlgu jääb,“ rääkis ta mahedasti. „Aga seda pean ka ütlema — Juku just kõige lollim poiss ikka ei ole. Ja mis ta rääkis, sellel on oma tuum sees, mõtle aga järele, poeg.“
„Mis nõuu te mulle siis õieti tahaksite anda, et ma targaks inimeseks saaksin ja hädast pääseksin?“ küsis Jaan sõbraliku pilkamisega.
„Nõuu, nõuu — kes teisele teab wõi tohib nõuu anda!“ wastas Mart isewärki naeratamisega. „Igaüks pidagu ise silmad lahti ja waadaku, kust talle midagi sülle wõib langeda. Inimene peab teenistust otsima.“
„Ja kui ta ei leia?“
Juku hirwitas. „Ei leia — miks ei leia!“
„Noh, kui ei leia, siis leia,“ rääkis Mart edasi. „Wahel ei leia, wahel leiab. Inimesel peab ka sõpru olema, ustawaid sõpru, ja õnne ka. Mõnele tuleb teenistus tuppa, aga ei oska wastu wõtta. Mõni peab ka paremaks näljakannikast närida kui tööd otsida wõi õnne wastu wõtta. Inimesed on ju nii mitmesugused… Aga mis meil sellega tegemist… Eks maitse nüüd ka meie pudelist, wäimees poeg!“
„Kuhu nad sihiwad oma sõnadega?“ mõtles Jaan, oma pääd, mis raskeks kippus minema, käe najale toetades. Ta meelest oli korraga, kui peaks nende meeste siinolemisel mingi otstarbe olema, kui poleks nad mitte liht öömajalised, kes tuliwad ja lähewad. Ja ka nende wiinadel, nende lihal ja sepikul näitas otstarbe olewat. Aga missugune?
„Kas ei oleks aeg küljeli heita,“ pani Jaan ette, arwates, et ta neid seeläbi lühemale seletusele sunnib. Ruuna lähme wist muidugi weel waatama, siis wõime ka paar sületäit heinu põrandale tuua. Aeg hakkab tõesti juba hiljaks jääma.“
„Tühi lori!“ naeris Juku laialt; „pudelid alles pooleli ja laada öö! Minule küll enne und ei tule, kui kolu kuum. Wennad, oleme parem rõõmsad ja ajame weidike weel mõistlikku mehe juttu!… Jaan, kallis sõber, meil on sulle paar sõna lausuda, paar wiisakat sõna —“
Jaan märkas, kuda Mart Jukule põlwega külge tõukas, mispääle wiimane kohe põiklema lõi:
„Noh, sellest wõime ka pärast weel juttu teha,“ lisas ta juurde, kuna ta käsi Jaanile walge wiinaga pudelit pakkus. „Esiotsa weel — ole meheks, tee suu seks! Sõbrad oleme kõik ja Eesti pojad — hurraa! “
Jaan jõi, pudel käis ringi, jutt kestis edasi.
Luha Mart nihkus Jaanile ikka sõbralikumalt ligemale, rääkis nii mahedasti, kiitis Jaani, kuulatas tema sõnu suure osawõtmisega, tõendas kõike kiiresti taga ja pani käe tihti ta õla pääle, wiimaks ta kaela ümber. Kõwerkaela Juku püüdis omalt poolt hääd tuju taga õhutada, lusti ja rõõmu wälja laotada. Ta katsus ka paari laulugi oma kähisewa häälega alustada, mida aga Mart ära keelas, sest et lapsed magada ja perenaene ka uinumisel olla.
Nõnda läks jälle tund wõi poolteist mööda, ilma et Jaan oleks asja kannule saanud. Ta mõtted hakkasiwad ka juba tuhmiks ja segaseks minema, nii et ta lähema uurimise äragi unustas. Wist arwas aga Mart nüüd paraja aja tulnud olewat, sest ta küsis korraga, käewart Jaani kukla ümber hoides, päris pühalikult:
„Tunnista, wend, kas me oleme sõbrad wõi mitte! Kas me oleme kõik ühesugused Eesti wennad, kes walmis on üheteise eest kas wõi elu jätma?“
„Muidugi, muidugi,“ kohmas Jaan uniselt.
„Waata, wend, siis me teame ka, mis meie kohus on, ja meie kohus on ühteteist aidata. Kas see on õige wõi ei ole?“
„Õige, õige!“
„Siis pead sa mind wähe aitama, Eesti wend! Kuula, mis ma sulle ütlen, ja ära sa mu sõnadest wõõriti aru saa… Sina, Kõwerkael, pea nii kauaks lõuad… Waata, wend, lugu on see“… Ta surus oma hääle sosinaks ja nihkus Jaanile weel lähemale, nii et nende ninad peaaegu kokku puutusiwad.
„Räägi aga, räägi,“ julgustas Jaan, „ega sul ometi sala-asju ole, et sa mind nii wäga usutad. Mina pole mees, kes oma abi keelab, kui asi auus on.“
„Sala-asi? Auus? Mis sina siis arwad! Muidugi auus… Aga ega sul igaühele pruugi nina pääle siduda, mis sa tead ja teed… Ja kahju sisse ei pea sa ka mitte jääma. Juku, sul on wähemad rahad — too siia!“
Kõwertael tõmbas westi-taskust silmapilk krabisewa paberi raha wälja, mis sinna nagu näis waruks pandud olema, ja wiskas Jaani ette.
„Siin on sulle esiotsa kolm rubla,“ kõneles Mart pool surutud häälega edasi, „kui otsas, anname weel… Mis sa siis nii wõõriti wahid, wäimees?“
„Mis eest mulle siis raha annate?“ küsis Jaan.
„Oota ikka, ära nii pääle tungi oma pärimistega… Muidu ma sulle juba raha ei anna — wõid julge olla, ega meiegi teda maast leia… See on paljas toidu- ja üüriraha meie — wõi minu hobuse eest, kes paariks päewaks sinu juurde korterisse ja kosti pääle jääb…“
„Mispärast?“ küsis Jaan terawalt.
„Kurat wõtku sind oma pärimistega!“ hüüdis Kõwerkael pahaselt, „kas see sinu asi on? Wõta raha ja pea suu. Muidu —“
Karistaw pilk Luha Mardi silmast sundis Jukud sõna pooleli jätma.
„Sa küsid, mispärast?“ rääkis Mart ise edasi, „noh selle pärast, et mul praegu weel kindlat talli ei ole, kuhu nii hää hobuse wõiksin sisse panna… Aga ma näen, kolm rubla on moonarahaks liig wähe. Tõesti wähe. Heinad kallid, kaeru pead ka andma, — Kõwerkael, sul wist wa peenikest puru westi-taskus weel on, — lao weel wälja.“
Juku tõi weel kaks rubla nähtawale ja wiskas nad uhkesti Jaani ette laua pääle.
„Waata, wend, siin on wiis rublakest,“ seletas Mart suure libedusega; „ära nüüd aga arwa, et meie — et ma ruuna paariks kuuks wõi nädaliks sinu toita jätan. Mitte mõtetgi! Wõib olla homme, wahest ka ülehomme, kõige hiljem kolme päewa pärast wiin ta su tülist ära.“
„Mis sa nüüd käänutad ja põikled, Mart,“ ütles Jaan, kes loost selgemini aru hakkas saama. „Ütle otsekohe wälja, et sina, wõi õigemini, teie mõlemad, hobust minu juurde peitu tahate panna… Ja kui teil see nõuu on, siis pole hobusega õige lugu. Ma poleks elu-ilmas wõinud arwata, Mart, et sina ka niisugust teenistust pead. Ma ei tea, mis ma pean ütlema!“
„Noh, wennas, kui sa asjast nii aru oled saanud — olgu pääle!“ wastas Mart, silmi maha lüües, pikkamisi, kus juures tal silmapilguks endine argtus näost paistis. Ta wahtis paar korda teraselt ema koiku poole; eideke oli juba magama uinunud, wähemast oliwad ta silmad kinni ja rind tõusis ja wajus nagu magajal. Siis kõneles Mart sosistades edasi: „Kui sa midagi märkad, siis pole pikemat juttu waja. Pista raha kalitsasse ja pea suu! Imeks panna pole minu üle midagi; mul on waesus ja nälg majas. Lusti pärast ei tee ma seda mitte. Ma arwan, et ka sina üks neist rumalatest ei ole, kellest praegu rääkisime, kes ei näe, kuda talle praad suhu lendab, wõi kes lolluse pärast suu kinni pigistab… Nagu näed, olen mina hoopis teist moodi mees. Auus nimi on hää asi, aga wõid sa teda süüa wõi selga panna?“
Wäljaotsa Jaanile oli õhetaw puna palge tõusnud. Laua pääl olewad kirjud rahad tõmbasiwad ta silmi nagu sala wäega ligi, aga wärisewad sõrmed, millega ta mängides laua pääle tippis, tõukasiwad neid tasakesi, toll tolli järele eemale. Ta püüdis nähtawalt rahuline olla, aga ta häälel oli wärisew, segane kõma, kui ta wõimalikult pääliskaudselt küsis:
„Kust kaugelt hobune on? Miks te’ teda laadal „mehele“ ei pannud?“
„Ruun on kaugelt, kaunis kaugelt,“ sosistas Kõwerkael salalikult, aga iseäralise rõõmsa uhkusega, „ja kui sa teaksid kui keerulisel wiisil talle ligi pääsesime! Tore tükk — oota, ma westan loo ära.“
„Wait, Kõwerkael, ära wiida aega,“ pahandas Luha Mart. „Meie peame Jaaniga kaubad ära tegema, siis on aega lorimiseks küllalt… Jaan, kallis sõber ja wend, nüüd tead, mis sul teada waja. Hobune on kaugelt, aga laadal, kus ta nahast kullisid tahtsime lüüa, tuli wäike äpardus. Meie olime siin pool tundmata sõbrad ruuna müütama pannud. Aga hädaoht tuli hoopis kaugemalt. Teised hääd sõbrad andsiwad märku, et ruuna kodu poolt mehi nähtud; wa’ Kohi-Kaarel teadis koguni puhuda, et ruuna endine peremees ise liikumas olla. Nõnda panime siis aegsasti putked…“
„Ja miks te siis just minu juurde tulite?“ küsis Jaan.
„Kas sa sest ise aru ei saa?“
„Mitte põrmugi.“
„Noh, selle pärast, et sa wa’ auus poiss oled,“ wastas Mart.
„See tähendab, et minu juurest hobust ei teata otsima tulla.“
„Nii neh!“
„Aga miks te’ arwasite, et ma teie plaaniga nõuusse heidan ja hobuse peitu wõtan?“
„Noh, mõtlesime, et sa nii loll ei ole, et wäikest teenistust põlgad.“
„Miks mitte?“
„Kurat, sa pärid ju kui poisikene! Istud sa siis nii külla otsas, et wiit wõi kümmet rubla ei oska tarwitada?“
„Teie mõtlesite siis, Jaan on waene näljakonn — ta wõtab teenistuse rõõmuga wastu?“
„Nüüd on sarwiline wäljas! Kas sina siis teisiti mõtled?“
„Hoopis teisiti, mehed!“ wastas Jaan korraga tõsiselt ja kõmisewal toonil, kuna ta sõrmedega rahad enesest kaugele eemale lükkas. „Wäljaotsa Jaan on waene kui kiriku-rott ja püsti näljas terwe perekonnaga, aga ta on siiamaani oma näpud igast wargusest puhtad hoidnud, on alati auus mees olnud ja tahab selleks ka edespidi jääda… Pistke oma rahad aga jälle taskusse, jätke suud kulutamata ja katsuge, et oma ruunaga warsti minema saate… Räägime parem kohe teist juttu, wõi, mis weel õigem, pange aegsasti minema, enne kui walge wälja tuleb, — see on teile endale kõige kasulikum.“
Mart ja Juku wahtisiwad teineteise otsa; esimene nihkus Jaanist pikkamisi eemale, kätt ta kukla ümbert tagasi tõmmates; Kõwerkaela suu oli ammuli lahti.
„Wõi nii?“
„Just nii.“
„Kas tahad kümme rubla saada?“
„Ei taha.“
„Sa ei taha tõesti mitte?“
„Ennem wõtke mu pää maha. Ma taha ennem rumal kui auutu olla, ennem nälgida kui warga nime kanda.“
Luha Mardi pilgud käisiwad kogemata eide koiku poole. Mees kohkus ära: ema silmad oliwad pärani lahti, ta kuulatas isukalt meeste juttu.
„Jaan, tule siia!“ hüüdis ta korraga.
Poeg läks ta juurde. Kai wõttis kätega ta pääst kinni, surus ta kõrwa oma suu wastu ja sosistas midagi. Nagu oleks madu teda hammustanud, nii tõmmas Jaan pää tagasi ja kärgatas: „Wait! Weel kord, wait! Häbi sulle, wana inimene!“
Siis pööras ta wihast wälkuwate silmadega öömajaliste poole:
„Meie jutt on otsas! Teie wõite julged olla, et ma kellegile sõna ei lausu, mis mulle olete ilmutanud, aga teie kilda ei heida ma mitte. Muidu peaksin häbi pärast metsa jooksma… Lõpetatud!“
„Kardad wist, et lõksu langed,“ hakkas Kõwerkael ässitama. „Jumala eest, ma poleks uskunud, et niisugune argpüks oled… Aga olgu pääle. Kui sa hobust ei wõta, siis jäta wähemast minu kott oma lauta heinte alla.“
„Wõi siis sääl on ka midagi sees, millel peidupaika waja?“ hüüdis Jaan. „Ei, wennike, siis wiska aga jälle ree pääle ja — hääd teed!“
„Ja see on sinu wiimane sõna?“
„Minu wiimane sõna.“
„Ma lisan weel kaks rubla juurde.“
„Kurat, nüüd on küllalt,“ karjus Jaan ja lõi rusikaga laua pääle. „Katsuge, et minema saate, aga silmapilk!“
Mart tõusis üles, tema eesmärgi järele ka Kõwerkael. Mart astus üsna Jaani ette ja wahtis talle kiirgawate silmadega uuriwalt näosse.
„Kas sa suud pead?“
„Seda ma ütlesin juba.“
„Hoia ennast, poiss, hoia, kui sa sõna ei pea! Muidu wõiks midagi juhtuda…“
Juku, wa’ ahw, pööritas kah silmi. „Hoia kurat oma nahka!“ hüüdis ta ja näitas rusikast.
Nõnda lõppes rõõmus koosolek Wäljaotsa saunas. Mõlemad öömajalised, kellel waja oli warsti lõppewat ööpimedust tarwitada, paniwad hobuse ja kotiga wiibimata minema, ilma et emale sängis Jumalagagi oleksiwad öelnud. Muudkui peaaegu tühjad wiinapudelid ja toidu-jätised oliwad mälestuseks lauale jätnud…
Järgmisel pühapäewal läks Wäljaotsa Jaan kirikusse. Ta tahtis kiriku-poest „soolast“ tuua. Wõttis silku, wõttis soola, wõttis emale, kelle rinnad jälle haigemaks läinud, pakikese odawat theedgi. Leiba oli ta kodukülast ka juba muretsenud. Ja kõik maksis ta — Kohi-Kaarli rahaga ära.
Ta tahtis kaubaga poest parajasti wälja astuda, kui rahalaenaja talle ukse pääl wastu tuli. Jaan pidi ehmatuse pärast, mida ta isegi seletada ei mõistnud, silgupüti maha pillama.
„Näe, Janka kah moona ostmas,“ hirwitas Kohi-Kaarel sõbralikult ja sirutas talle käe teretamiseks wastu. „See on ilus, et jälle kokku saame. Oota, ma ostan paki suitsu, siis maitseme trahteris wäikese terelinku ära.“
Jaan kogeles midagi aja puudusest, aga sõber ei lasknud teda rääkidagi, hoidis ta käe alt kinni, ostis paberossid ära ja tiris siis Jaani uksest wälja.
Kiriku-trahter ja pood oliwad ühes hoones, nagu nad ka ühe peremehe käes oliwad. Kohe poe wälise ukse kõrwalt läks uks joomaruumidesse.
Jaani tusk oli suur, aga parata polnud midagi. Kaarlist end lahku lüüa, tema kutset tagasi lükata, oleks niisama palju tähendanud kui teda wihastada. Ja seda Jaan ei tohtinud, ta oli ju tema wõlglane; ta ei wõinud talle ta raha täna kättegi anda.
Nõnda astus ta temaga siis leti ette, kus Kaarel kortli wiina küsis. Nad maitsesiwad selle ära ja Jaan tellis pudeli õlut wastu. Sellega astusiwad nurka ühe laua juurde, kus tungimine nii suur ei olnud.
Jaan tuletas oma wõlga meelde, wabandades, et tal täna weel wõimalik olewat seda ära õiendada. „Kui ma oleksin teadnud, et sinuga täna kokku saan,“ ütles ta, „siis oleksin raha wissisti ära toonud.“
Kaarel näitas pahast nägu.
„Ära aja lori!“ hüüdis ta. „Nagu see mu wiimane kopik oleks, mille pääle põlen. Maksa, millal wõid wõi tahad.“
Jaan tähendas, et ta wõlga ei salliwat, ja küsis, kus Kaarel nüüd elutseda. Kas ta wõida temaga juba homme kokku saada?
„Täna siin, homme sääl,“ naeris Kaarel; „sa tead ju, ma olen loomatohter; kuhu kutsutakse, sinna lähen ja jään ka ööks wõi paariks korterisse. Täna oli mul nõuu linna sõita, kuhu paariks päewaks jään… Aga neljapäew saame ju Lehtsool muidugi kokku.“
„Ma ei tea —“ hakkas Jaan kogeldama.
Kaarel wahtis talle terawalt silma. „Hoia, kurat, oma nahka, kui tulemata jääd,“ wandus ta hammaste wahelt. „„Ma ei tea — ma ei tea““ — osatas ta Jaani, „mida sa lurjus ei tea?“
„Ma ei tea, kas mul siis weel raha on,“ parandas Jaan oma kahtlast lauset.
„Kurat, ma ütlesin sulle ju, et mul raha waja ei ole! Seda paari pulgakest wõid mulle kas wiimsel päewal tagasi anda… Pea meeles, et meil neljapäew tähtsad asjad on läbi rääkida.“
Et Kaarlit waigistada, tõotas Jaan neljapäewal „platsis“ olla. Ta püüdis temast wõimalikult pea lahti saada, aga see ei läinud tal kudagi korda — Kaarel oli kui takjas ta küljes. Ta tellis weel õlut ja patras ühte soodu juttu ajada. Wiimaks, Jaani mitmekordse tungiwa tähenduse järele, et tal aeg kasin olewat, wõis ta minekut hakata tegema. Kuid Jaani meeletusaks ei jäänud Kaarel kõrtsi maha, waid läks temaga kaasa, seletades, et ta teda kuni lähema teelahkmeni, kust ta „koju“ poole pöörata, hää meelega tahtwat saata. Jaani torkis juba trahteri sees wastik tundmus, Kohi-Kaarliga nii paljude nähes ühes lauas ja ühest klaasist juua; nüüd pidi ta ennast temaga ka weel wäljas näitama. Kes teab, kelle silma nad juba jälle puutunud wõi weelgi wõisiwad puutuda. Ja kes neid näinud wõi nägi, ei wõinud teisiti arwata, kui et nad otse südamesõbrad on, nii ligi tükkis Kaarel ja nii elawalt kõneles ta Jaanile näosse ning kõrwa sisse.
Kaarli käsi hoidis Jaani keha ümbert sõbralikult kinni, kui nad trahterist wälja astusiwad. Jaan püüdis temast küll eemale nihkuda — asjata. Nad oliwad waewalt trahteri sammaste wahelt wälja astunud, kui Jaan järsku seisatama jäi, nagu oleks talle puuga pähe löödud.
Otsekohe neile wastu sammusiwad kaks tüdrukut ja pikk, suurte wurrudega noormees: Wirgu Anni ja Mari ning wiimase peigmees, Luige mölder!
Jaanil pidi silgupütt käest kukkuma. Ta astus nii järsku sammu kõrwale, et Kohi-Kaarli käewars ta seljast lahkus. Teretada ta ei märganud ja teda ei teretatud ka mitte, ehk küll Luige Peeter teda tundis. Kõik kolm sammusiwad neist pikkamisi mööda. Mari suust aga kajas naermine, nii teraw nii pilkaw, et ta Jaanil lihast ja üdist läbi lõikas.
„Noh, mis sul wiga on?“ küsis Kaarel. „Kas tonti nägid wõi?“
Jaan ei lausunud sõnagi; ta sammus, kui ta kord paigast lahti saanud, ruttu edasi nagu põgeneja…
„Kui õieti nägin, oliwad need Wirgu tüdrukud wa’ Luige Peetriga,“ harutas Kaarel; „aa — nüüd ma mõistan,“ lisas ta naerdes juurde, „üks neist olla ju sinu suhkrutopsike, keda aga waname’ kurat saunamehele ei taha anda… Ää kuulagi, wennas, sinust wõib ka weel kord mees saada, kelle järele äiad ja tütred sõrmi lahkuwad. Oota aga!“
Jaani kõrwades kumises Wirgu Mari naermine weel nii selgesti, et ta seltsimehe lobisemist ei kuulnudgi. Pärani silmadega maha wahtides, tõttas ta edasi, pää norgus ja liikmetes nagu külmawärin.
Umbes wersta maa järele lahkus Kohi-Kaarel temast. Jaan tõmmas kergemalt hinge, kui kaaslase madal, tugew kogu ja lai, kelm nägu ta kõrwalt kadunud oliwad. Jaan oleks wist poole pääd andnud, kui ta kokkujuhtumist Wirgu tüdrukutega oleks wõinud sündmataks teha! Missugune lops! Oh, neid juttusid, neid kahtlustusi, mis külas tema sõprusest waraste ja joodikutega jälle käima pannakse! Jaan oleks hää meelega oma karwu katkunud…
Kodus oodati teda nagu kunagi kirikuteelt, rõõmu ja põnewusega. Lapsed jooksiwad talle läikiwatel silmadel wastu; täna polnud neil nähtawalt asja nurka pugeda, nende südametunnistus oli puhas. Ja kui nadgi wast koolis jälle teiste leiwakottide kallal nosinud, siis oli see salajaks jäänud… Jaan jagas neile saia; hõlmas rippuwate lastega astus ta oma kurba urtsikusse, kus eideke teda kõhna kehakinnitusega wastu wõttis. — Jaan oli terwe õhtu sõnakehw ja nukker. Kokkupuutumisest Kaarliga rääkis ta emale niisama wähe kui juhtumisest kirikutrahteri ees. Ta püüdis uut lehte lugeda, mis külast waheajal saadetud — kolme, nelja pääle kokku käis neil üks nädalileht — aga ta ei mälestanud wist palju, mis silmad ridadest kukku weerisiwad. Siisgi istus ta tillukeses kambri-urkas waewase lambikese walgusel terwe õhtu, ja kell wõis juba kaheteistkümne pääle käia, kui ta laste ja eide järele sängi hakkas minema.
Juba oli ta kuue seljast tõmmanud, kui tasane koputamine akna pääle teda kuulutama pani.
See oli nagu rähni tonkimine wastu õõnest puud. Jaan wõttis lambikese kätte ja astus akna juurde. Musta higise ruudu wastu surus end wäljast Wirgu Anni nägu. Ta waatas oma suurte, tõsiste silmadega Jaani otsa, ilma et ta suu oleks midagi rääkinud.
Jaan ruttas awama. Warsti astus ta Anniga tuppa. Kai magas esimest magusat uinakut ega ärganud siis ka üles. Muud kui Mann wahtis oma asemelt uniste silmadega külalisele wastu. Anni silitas tal mööda minnes tummalt pääd. Ta astus eel ning läks otsekohe taha-poole kambrikesesse, kus Jaan praegu lugenud.
„Ma sain silmapilguks aega siia jooksta,“ sosistas ta hinge tagasi tõmmates; „Mari peidmees on meil; nii ei pandud mind palju tähele.“
Jaan pani lambikese lauale ja lükkas Annile järi istmeks. Ise jäi seina najale seisma. Siis oliwad jälle mõlemad wait.
„Ma tulin sinu palwele, Jaan,“ ütles Anni wiimaks, ja kui ta seejuures oma laiad, loetawad silmad noore mehe pääle tõstis, siis teadis see juba, mis palwe tal oli.
„Räägi aga,“ wastas Jaan.
Ja nüüd weeretas ta lihtsate, rahuliste sõnadega rõhuwa koorma oma südame päält ära. Ta ei kaebanud oma südamewalu üle, ei kirjeldanud piinasid, mis ta kodus omaste poolt pidi kannatama — ta tuli ainult Jaani enese pärast, tuli teda hoiatama, talle kimbatust meelde tuletama, mille sisse ta wõiks langeda, — ta tuli teda ta enese tuluks ainult paluma, ainult ettewaatlikuks tegema… Ta ei tunginud oma nõuuga ja palwega pääle, ta ei saanud naesterahwa wiisil tüütawaks ega piinawaks, ta ei torganud Jaanil ühtegi ella külge ega lasknud silmapilguksgi märgata, et ta Jaanist midagi halba uskus — ainult tema auusa nime pärast oli ta mures, selle pääle ei tohtinud keegi muda loopida.
Nõnda oli noorel mehel kerge, talle selget ja otsekohest seletust anda. Ta ei püüdnud oma eksisammu, et ta ühel õnnetul õhtul teatawate kahtlaste poiste seltsi astunud, sugugi salata ega wabandada. Ta tunnistas ka rahalaenu asja õieti üles ning andis lõppeks kindla tõotuse, et ta Anni palwet täidab ja iga ühenduse Kaarli- ja Juku- ning teiste nendesugustega lõpetab.
Anni wahtis talle näosse ja sosistas:
„Seda ma teadsin… Ma olen rahul.“
Siis küsis ta weel:
„Aga las sa siis just ise pead neljapäewal Kaarli raha ära wiima? Kas sa ei wõiks kellegiga saata?“
Jaan mõtles järele.
„Saata? Kellega? Ma arwan, see ei lähe. Raha wiija saaks ju asja teada ja helistaks terwe küla täis. Poissa aga pahandaks, kui minemata jään, ja nad määriksiwad mind ise nii mustaks kui wõimalik. Parem on, kui ise lähen… Ära karda — ära mitte karda.“
„Mine siis — ma ei karda.“
Anni tõusis üles ja andis Jaanile lihtsalt kätt — nagu sõber ja seltsimees. Ja Jaanil ei olnud julgust teda kaenlasse tõmmata, talle suud anda. Ta meelest oli, kui teeks ta ennast seega lapsikuks, kui näitaks ta oma nõrkust, mis neiu kindluse kõrwale ei kõlba, Anni tõsise näoga kokku ei käi. Ta pigistas ainult tugewasti ta sooja kätt. Siis lahkusiwad. —
Juba järgmisel päewal wiis Wäljaotsa pops oma lambad ostjale ära ja sai pakutud hinna kätte. Kaarli rahast oli tal weel rubla järel; kaks juurde — teeb kokku kolm, millega inetu wõlg just tasa sai. Neljapäewa õhtupoolikul wõttis ta wastumeelse käigu Lehtsoo kõrtsi poole ette.
Lehe-kuu päikene piilub uudishimuliste kiirtega kohtu-saali kõrgetest aknatest sisse. Ta otsib tumedas, paksu, rõske higi-õhuga täidetud ruumis hoolega helkjamaid paikasid ja asju, et nende pääl oma rõõmust, kelmikat mängu pidada. Koonal kiireid paneb kullatud kohtukulli laua pääl siretama, meelitab pahemal käel seiswa kitsa puldi pääl olewast õigeusu ristist ja kullatud kaantega piiblist sädemeid; lai wool ujub kohtulaua purpurise katte üle, teda weripunaselt õhetama pannes. Kaks jämedat walgusewõlwi, milles tolmu- ja aurukibemed nagu kihulaste pered suruwad, ulatab siis weel päältkuulajate täidetud ruumist wiiliti läbi.
Ringkonna-kohtu kriminal-osakond on istumisi pidamas.
Wahe-aeg.
Kohtu-pristaw tungib päältwaatajate ruumis rahwa seas agaralt ringi, käes hoitawast raamatust tunnistajate ja kaebajate nimesid hüüdes ning siin ja sääl järel pärides, kas kaebaja wastasega enne kohtu algamist ei tahaks ära leppida. Kohtulauas, pultide ääres ei istu keegi. Pruunide, leenidega pinkide pääl on paks kogu uniseid, tuimade nägudega, raskesti higistawaid maa-inimesi ja salgakesed sosistawaid linna-elukaid kokku tuubitud. Hallide päädega arglised talutaadid, kortsus nägudega tukkuwad eidekesed, hirwitawad kelminäod turris juukse-harjastega, hakkajad, alatasa plarawad linna-naesed, mõned peenemas riides uudishimulised — nad kõik istuwad sääl higistades ja aurates koos, ja kõikide näod on weripunase kohtulaua, särawate zaari-piltide ja kõrgete kahetiiwuliste ukste poole pööratud, kust kohus iga silmapilk on uuesti sisse astumas.
Kelluke heliseb. Rahwas tõuseb püsti, sest kohus ilmub.
Suurem murdwarguse-prozess algab.
Kui prokuror istet wõtnud, ilmub ka kaebealuste kaitse-adwokat mustas sabakuues ja paneb oma raske mapi puldi pääle. Niisama on tõlkija juba platsis. Ja nüüd ilmuwad kaebe-alused.
Neid on kolm meest. Nad astuwad paljast mõõka kandwa wangikoja-soldati saadetusel sisse ja wõtawad süüpingis, paremal käel olewa ukse kõrwal, istet.
Kolm noort, tugewat, prisket meest hallides wangikuubedes. Neil ei ole ühelgi päris kelmi-nägu. Nad on lihtsad, igapäewased külapoisid, nagu neid päältkuulajate seas mitu tosinat wõib olla. Üks neist on madal, jäme noormees kaunis julge, kindla näoga; aga ta tönts nina laiade, lihawate põskede wahel annab ta olekule palju hääsüdamelist, pehmeloomulist mõju ja mõnu. Teine kaebealune on ridwa-pikkune kõhn, wimmas kaelaga pilwetõukaja, kelle ammuli seisew suu, tuimad, hallid, pärani aetud silmad ning lõtw, tolgendaw seismine kõike muud meelde tuletab, kuid mitte kardetawat lukulõhkujat. Hoopis usaldust-ärataw, targalt wahtiw wiisakas noormees on kolmas kaebealune. Tal on üks neist nägudest, mis esimese pilguga sõprust ja osawõtmist äratab, mis, kui seesugune inimene kohtukojas süüpingis istub, tahtmata soojaks kaastundmuseks sulab. Teadmata lööb päältkuulaja süda salaja tema poole, ihkab kõigest jõuust, et ta ilmasüüta oleks ja soowib niisama soojalt ta pääsmist, kui ta süüdlane. Kerge, walkja habemega piiratud ümarik, igapäewane nägu on sellel kolmandal kaebe-alusel, aga ta põskedel on see walgem, peenem, pehmem nahk ja selle naha pääl paar plekki seda neiulist õrnat puna, mis niisugust talupoissi nagu astmekese ta seisusest ja haridusejärjest ülemale tõstab. Walkjad, weidi käherad juuksed rohkendawad seda mõju ja jagawad ta näole peenema, puhtama kahwatuse kui harilik. Ta sinised silmad waatawad tõsiselt ja kurwalt. Nendest on midagi mõista, neisse maksab otsides wahtida. Neil ei ole seda tühjust ega umbsust, mis ta kaassüüdlaste pilgud awaldawad. Mees on kasu poolest keskmise suurusega, ennem sale kui tugew, ja sirge seismisega. Wangipõli on ta silmadele mustjad, sügawad rõngad ümber tõmmanud, ta põskedest priskema puna wälja imenud.
Kaebtuse-akti lugemine algab.
Lehtsoo walla liikmeid Kaarel Lindu, Juhan Welbergi ja Jaan Wapperid süüdistatakse, et nad öösel wastu 24. paastukuu päewa Piiwamäe wallas taluomaniku Juhan Leegi elu- ja poeruumidesse, uksi ja lukkusid wägiwaldselt awades, sisse on tunginud, säält rööwimise teel 585 rubla eest sularaha ning kaupasid ära wiinud jne.
Kohtu-uurija ülekuulamistel on siiamaani selgunud, et talu-omaniku Juhan Leegi mõlemad teenijad, Mart Saar ja Juula Sibul, keda wargad oma töö kordasaatmiseks kinni sidusiwad, kaebealustest Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi selgesti ära tunnewad ja nendeks meesteks tunnistawad, kes tähendatud öösel Leegi talus ja poes räägitawast kuritööst tegewalt osa wõtsiwad. Kolmanda kaebe-aluse kohta lähewad tunnistajate arwamised lahku. Kuna Juula Sibul teda ütleb ära tundwat ja teda üheks neist meestest arwab, keda ta enda sidumise juures hammustanud, tõendab sulane Mart Saar, et ta kaebealuse üle mingit selget tunnistust ei wõiwat anda; tema meelest ei olewat niisuguse näoga ja kasuga meest wargate seas mitte olnud; see, keda tema pääle Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi mälestawat, olnud tugewam, jämedam ja laiema näoga mees, kes, näituseks, teda päris hiiglajõuuga põrandale maha heitnud.
Wargate kindla arwu kohta on mõlemad tunnismehed ikka weel kahewahel. Rohkem kui kolm olla neid olnud, aga teadmata, kas neli, wiis wõi weelgi rohkem. Mart Saar ütleb ainult kolme näost näosse näinud olewat, aga kuna need toas wiibinud, olnud weel ühte wõi mitut poeruumis kuulda. Juula Sibul ei mälesta, kas ta kolme, nelja wõi wiit palest palesse näinud; ta olnud liig hirmunud. Seda teadwat ta aga, et ta kahel kuni kolmel korral sidujate kätesse hammastega kinni hakanud.
Kohtulikule wastutamisele on ainult kolme meest saadud wõtta. Nende arwatawaid kaaslasi leida ja tabada pole polizeil siiamaani weel korda läinud. Kaebe-alused on oma süüdi siiamaani kõik täiesti salanud, mispärast nendelt ka arwatawate kaaslaste ülesandmist pole loota. Warastatud rahast ega kaubast pole weel midagi leitud. Kõigil kolmel kaebealusel pole weel korda läinud ustawate tunnistuste waral kindlaks teha, et nad küsitawal öösel kuritöö paigast eemal oliwad. Kaarel Lind ja Juhan Melberg on selleks paar tunnistajat lasknud üle kuulata, aga need andsiwad kindluseta wastused, kuna kolmas kaebealune ühtegi tunnistust pole muretsenud ning oma käehaawa kohta endist ülesannet kordab, et koer teda hammustanud.
Kohus küsib, kas kaebe-alustel endistele awaldustele midagi on juurde lisada, ja paneb neile weel kord südame pääle, oma süüdi üles tunnistada.
Neil ei ole midagi tähendada. Küsimise pääle, kas nad endid süüdlasteks tunnistada, kostawad kõik kolm kindlasti ei.
Tunnistajad kutsutakse ette.
Kolm inimest kõnnib kohtu-pristawi kannul läbi saali — mees ja kaks naesterahwast. Nad wõtawad tunnistajate-pingis, kohtulaua wastu, istet.
Jaan Wapper ei suuda oma silmi uskuda! Ta wahib, äigab käega näo üle, nagu wiirastust peletada püüdes, — wahib ja wahib… See noor, õitsew tüdruk sääl wana habemiku mehe ja kolletanud wanapiiga wahel — see on ju — armuline Jumal! — see on ju — Wirgu Anni!
Kust tuleb tema tunnistajate sekka? Mida tahab ta tunnistada? Kelle kutse pääle on ta ilmunud?… Kohtu-uurija ees pole ta kaebealustega siiamaani olnud. Tema nimegi pole keegi suhu wõtnud, ei kaebealused, ei ametnikud. Kohtu-uurija ees on pääle kahe teise, keda Kaarel Lind ja Juhan Melberg kutsuda lasknud ja kes siin täna puuduwad, ainult kaupmees Leegi wana sulane ja elatanud tüdruk olnud. Ja nüüd seisab Andres Wadi tütar, Wirgu Anni, sääl ja tahab tunnistada…
Jaan wahib tütarlast nagu maa alt tõusnud waimu. Nüüd pöörab ka uus tunnistaja enda walge, erutatud näo kaebe-aluste poole, ning oma kartlikust kohmetusest hoolimata, millesse auukartus kohtu eest ja kõik need paljud näod saalis teda heitnud, naeratab ta suu korraks nagu julgustawalt, erutawalt Jaan Wapperi poole.
Tunnistajad wannutatakse ära.
Nende ülekuulamine algab.
Mart Saar ja Juula Sibul ei lisa oma endistele awaldustele, mis kohtu-uurija aktidesse pannud, midagi uudist juurde, kui need awaldused ka esimesel erutuse-õhinal polizeile antud tunnistustest seega sugu teisemad on, et nad kindlamaks on saanud ja pääpunktides — nagu Jaan Wapperi kohta — enam nii lahku ei lähe.
Ja nüüd tuleb järg Anna Wadi kätte — 18 aastat wana, wallawanema Andres Wadi tütar, Lehtsoo wallast pärit…
„Teie tunnistate siis, et kaebealune Jaan Wapper sel öösel, kui Piiwamäe wallas, Leegi talus suurem murdwargus korda saadeti, 24. märzi kuu päewal, Teie juures Lehtsoo wallas Wirgu talus wiibis?“
„Ja,“ kostab tunnistaja Anna Wadi tasa, aga kindlasti.
„Mil ajal tuli ta nimetatud kohta?“
„Kella 12 ajal.“
„Kas arwate, et teda keegi muu ei näinud ega kuulnud?“
„Ei. Kõik magasiwad.“
„Kuda wõis ta seda teada?“
„Meil heidetakse wara magama.“
„Kuda ta sisse pääsis?“
„Aknast.“
„Teie tegite akna lahti?“
„Ja.“
„Teie magasite üksina selles kambris?“
„Õe meheleminemise järel ikka.“
„Kas kaebealune Jaan Wapper ka ennemalt sel wiisil, see on akna kaudu ja öösel, teie juures käis?“
Sügaw purpur katab noore tüdruku palgeid. Ta silmad wahiwad maha.
„Jah — paar korda.“
„Teie mõlema wahel on siis armuühendus?“
Tunnistaja waikib. Ta wärisewad sõrmed mängiwad pihiku palistusega. Siis lööb ta silmad järsku üles, nagu tuleks talle midagi meelde, ja kostab:
„Ma ei tea — seda just mitte… Aga meie oleme tutwad — sõbrad…“
„Kui wana see sõprus on?“
Tunnistaja kostab iga küsimise pääle selle selguse ja kindlusega, mis näitab, et ta targa, kerge ja elawa arusaamisega on ning täieste mõistab, mis temalt tahetakse teada saada. Seepärast läheb ülekuulamine ruttu ja ladusalt ning kohtuherrade nägudelt kaob tusane korts, mis sinna tawalikkude tunnistajate alaline igaw kogelemine, waakumine ja wassimine wastu tahtmist nähtawale kutsub.
„Meie oleme lapsepõlwest saadik tuttawad,“ wastab tunnistaja wiimase küsimise pääle; „meie kaswasime koos üles.“
„Kas Teie wanematel see sõprus teada oli?“
„Ja.“
„Kuda Teie wanemad selle üle mõtlewad?“
„Mul on ainult isa elus. Ta on kuri mu pääle selle sõpruse pärast.“
„Kas Teie isa teadis wõi aimas, et kaebealune öösel salaja Teie juures käis?“
„Ei. “
„Kui ta seda oleks teada saanud, kas ta teid oleks karistanud?“
„Ja.“
„Miks Teie oma tunnistusega nii hilja kohtu ette ilmusite ja kaebealust nii kaua wangis lasksite istuda, kuna Teie ilmutus teda oleks wabaks teinud?“
„Ma häbenesin… Ma arwasin, et kohus isegi wälja saab, et ta ilmasüüta on.“
„Aga miks teie just nüüd, alles eila, oma tunnistusega linna ruttasite? Kas teie ei mõtelnud, et kaebealune isegi üles tunnistab, kus ta nimetatud öösel oli, et ennast karistuse alt päästa? Seda oleks wõinud iga laps arwata.“
„Ma lootsin, et ta seda teeks. Aga ma kartsin ka, et ta minu pärast tõtt ei taha rääkida, sest et minu isa seda kuulda saaks, mis ta tunnistaks.“
„Aga nüüd saab teie isa seda ikka kuulda?“
„Sellest ma enam ei hooli.“
Kaebealune Jaan Wapper istub kui nikerdatud kuju süüpingi otsa pääl. Ta kuulatab kõrwade, silmade, suuga — ta kuulatab kõige oma sisemise olemisega. See on nagu imetegew, mõistust kütkestaw uus ewangelium, mis talle säält kõrwa woolab! Tema põues ja pääs on kõik wait; ta süda ei tuksu, ta oimud ei löö, ta aju ei tööta. Ta kuulatab ainult ja maitseb. See woolab laial woolul nagu silmi peletaw, rinda sulataw päikese-walgus ta pääle, ta sisse. Ta näeb ainult oma päästjat, kuuleb ainult tema häält. Kõik ümbrus on punakas pimeduses, kõik muud hääled on ainult tume sumin…
Ta ei märka praegu weel õieti aru teha selle julguse, wapruse, selle ohwrimeele suuruse üle, mis tema päästja oma ettewõttega üles näidanud. Ta ei mõtle lähemalt selle pääle, missugune süda seesuguse tütarlapse rinnas peab tuksuma, kes kõiki neid kohutawaid tagajärgesid wõis unustada, mis tema teo kannul ärajäämata peawad käima: walju isa wiha, ta karistamine, wahest lapse-õiguse ja armsa kodu kaotamine; rahwa laim ja pilkamine ja taewas teab, mis weel! Jaani tundmused on weel alles umbkaudsed; nad sulawad ja woolawad kokku üheks ainumaks raskesti rõhuwaks õnne- ja tänu-koormaks, üheksainsaks mõisteks: pääsmine hirmsast ohust armastatud hinge läbi!…
„Kaebealune Jaan Wapper!“
Teised tõukawad talle külge, nii et ta, nagu raskest unest ärgates, end püsti ajab.
„Teie kuulsite, mis tunnistaja teie pääl seiswa kaebtuse nõrgenduseks ette tõi. Wastake, miks teie kohtule salgate, et teie 24. märzi öösel tunnistaja juures olite?“
Kaebealune kogub oma katkestatud mõtteid, mis palju aega wõtab.
„Ma ei tahtnud temale häbi teha,“ kostab ta wiimaks.
„Kas teil hirmu ei olnud kohtu otsuse eest? Kas teie ei püüdnud wangi-elust pääseda?“
„Ma arwasin, et kohus wiimaks ikka usub, et ma ilmasüüta olen, ja mu isegi lahti laseb.“
„Aga kui kohus teid nuhtluse alla oleks mõistnud?“
„Siis ma oleksin wiimaks öelnud, kuda lugu on.“
Kaebealune tunneb oma pää korraga selge ja terase olewat. Rõõm annab talle uut julgust ja kindlust. Ta on oma wastustega rahul, sest ta aimab, et nad pihta käiwad. Nüüd ei karda ta enam midagi. Ta oskab terawatestgi nurkadest osawasti mööda põigata.
„Mis ajal teie tunnistaja kambrist lahkusite?“ küsib näituseks prokurör wahele.
Jaan ei tea, mida Anni kohtu-uurija juures eila üles andnud. Ta kostab, et ta aega ei mälestawat.
Kas ta jälle akna kaudu wälja läinud?
„Kust mujalt?“ mõtleb Jaan, „kust sisse, säält jälle wälja.“ Ja ta kostab ja’ga, mis tunnistaja ütelusega kokku läheb.
Prokurör pöörab tunnistaja Anna Wadi poole:
„Kas teie kaebealuse juures sel öösel midagi iseäralist tähele ei pannud, mis teile asja andis järelpärimiseks?“
Tüdruk mõtleb. Ta kulmude wahele ilmub peenike korts, ta silmad wahiwad kartlikult. Ta raputab wiimaks pääd.
„Kas mitte midagi?“ korratakse küsimist. „Kas ei olnud kaebealuse ihu küljes midagi —?“
„Jah!“ hüüab tüdruk korraga; ta terasest pääst sähwis nagu wälgu säde läbi. „Tema käsi oli kinni seotud… Ta ütles, et koer teda laupäewa õhtul hammustanud…“
Weel mõned küsimised risti-põigiti kohtu eestseisja, tema kaaslaste ja prokuröri poolt, ning ülekuulamine on lõpetatud. —
Prokurör hoidis oma kaebtusest Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi kohta täiesti kinni, kelle süüdi ta oma kõnes igapidi selgeks tunnistas, nagu ülekuulamisel ja nüüd kohtu ees kahtlemata ilmsiks saanud. Ta nõudis süüdlastele, nende wisa salgamise pääle waadates ja meelde tuletades, et nad ennemalt juba karistatud, walju nuhtlust. Kolmanda kaebealuse, Jaan Wapperi, hääks antud süüst wabastawat tunnistust püüdis prokurör esmalt sel põhjusel nõrgendada, et tunnistus inimese poolt tulnud, kes kaebealusega silmanähtawas ühenduses seisab, päälegi armuühenduses, mille sidemed kõige kindlamad, mille ohwri-meel wahel imetegusid wõiwat korda saata. Teiseks arwas ta otse loomu-wastaseks nähtuseks, et kaebealune oma õrn-meelt neiu hää nime kohta nii kaugele ajab, et ennast ilmsüütult parem wangis pidada laseb ja raskele nuhtlusele martri wiisil silma wahib, kui üheainuma sõna ütleb, mis teda teotawast põlwest ja weel teotawamast karistusest päästaks — ainult ja üksnes selle pärast, et armukesel wali isa on, kes, kui kuuleb, et ta peigmehe öösel salaja oma tuppa lasknud, oma tütart wõiks isalikult karistada. Raske ei wõiwat niisugune karistus prokuröri arwamise järele just mitte olla, sest siin maal olewat talurahwa seas wana, igaühele tuttaw pruuk, et poisid öösetel tüdrukute juures käiwat magamas; niisugune öösine hulkumine olla üle terwe maa wiisiks ning maarahwas ise kombega nii harjunud, et kellegil meeldegi ei tulewat seda imeks panna wõi suuremat hukka mõista. Kaebealuse armukesele oodataw karistus ta isa poolt ei olla siis poissi mitte liiasti kohutada wõinud; niisama wähe teadnud Jaan Wapper palju karta, et neiu hää nimi, auusus ja woorus wäikese saladuse ilmsikssaamise läbi mingit plekki wõiks saada, sest et, nagu öeldud, öösiste külaliste wastuwõtmine noorte neiude poolt üleüldine rahwapruuk on, mida igal pool sallitakse, muidugi ka külatüdrukute wanemate poolt. Prokuror seletas asjaseisu, nii palju kui ta Jaan Wapperi kohta käiwat, weel hoopis tumedaks ja kahtlaseks; ta soowitas, et kaebealust lähemate tunnistuste nõuutamiseks ja asja edasiuurimiseks weel ülekuulamise alla wangi jäetaks.
Adwokat astus oma kolme kaitse-aluse, iseäranis Jaan Wapperi eest, soojal sõnal ja suure südidusega wälja. Kahe esimese wastu ette toodud tunnistuste kohta tähendas ta, et need nende hukkamõistmiseks weel sugugi ei ulatada, sest et nad algusest lõpuni kõikuwad olnud. Mõlemad tunnistajad, Mart Saar ja Juula Sibul, olewat esiotsa mitmeti teineteise wastu rääkinud ja kui nad ka nüüd tõendada, et nad Kaarel Linnu ja Juhan Melbergi selgesti ära tundwat, kolmanda kaebealuse kohta aga kahe-wahele jääda, siis näidata see ainult, kui wähe nende mälu ja seega nende tõendused wäärt on: selles surmahirmus, mis mõlemaid warguse ajal wapustanud, olla neil otse wõimata olnud, kurjategijate nägusid ja kogusid kindlamalt silma wõtta ja meeles pidada, seda wähem, et ju mehed, nagu tunnistajad ise ütlewad, tahmatud nägudega olnud ja oma tööd suure rutuga toimetanud. Muid kindlamaid ja ustawamaid tunnistusi ei olewat aga ainustgi kaebealuste arwatawa süü kohta… Ja lõppeks Jaan Wapperi asi. Prokuroril ei olewat mitte korda läinud, Anna Wadi selget, igas tükis liig ustawat tunnistust kudagi nõrgendada. Kui ka ööhulkumine ja küla-poisside magamas-käimine tüdrukute juures üleüldine rahwapruuk olewat, siis tulewat harutamisel olewas asjas ometi mõndagi tähele panna, mis kaebealuse waikimist ta käigu üle kahtlasel öösel täiesti rahuloldawalt seletada. Selleks olla waja neiu koduseid olekuid lähemalt silmitseda, olekuid, mida ju kaebealune wäga hästi tundnud… Kõneleja kirjeldab nüüd elawal sõnal Anna Wadi isa, kes mitte ainult kui walju meelega, äkilise wihaga mees tuttaw ei olewat, waid ka kui agar palwewend, awalik ette-lugeja ja usuliialdaja. Niisuguse mehe püüe olewat muidugi oma kodust elu ja olu kõige eeskujulikumast küljest rahwale silma paista lasta. Kui suur oleks ta wiha tütre wastu olnud, kui ilmsiks oleks saanud, et see, nagu iga rumal külaplika, öösel hulkujaid noori mehi aknast oma magamise-kambrisse sisse laseb? Mis oleks rahwas, seda teada saades, oma missionäri ja ärataja üle öelnud? Mis ei oleks isa oma wihatujus kõik wõinud teha? Kas ta ei oleks tütart oma wagast majast wälja wõinud kihutada, temalt lapseõigused ära wõtta? Sest kes oli see poiss, keda tütar wastu wõtnud, kellega ta sala sõprust pidas?
See oli mees, keda Andres Wadi kui „ilmaliku meelega“ inimest sügawalt põlgas, — weel rohkem, ta oli mees, keda Andres Wadi selle pärast kõigest südamest wihkas, et ta tütar teda — isa kõige waljumast keelust ja kõiksugu lahutamise-katsetest hoolimata — wisalt ja palawasti armastas. Seda teadis kaebealune, ja et ta oma ilmsüütuse selgumist kindlasti ootas, siis kaitses ta armastatud tüdruku terwet tulewikku, ta elu ja eluõnne oma waikimisega. Et ta wiimaks, kui kõik abinõuud pääsmiseks tulemata oleksiwad jäänud, siisgi oma saladust raske südamega oleks ilmutanud, seda tõendas ta ise juba ja seda wõime ka inimlikult uskuda. Nüüd on aga neiu, oma armastawa südame tungil, ise ilmunud ja asjale loomuliku lõpu toonud. Kes ei oleks selle tubli tütarlapse eeskuju järele mitte teinud? Ta näeb, et armastatud mees, tema auu kaitstes, raskele nuhtlusele wastu astub. Ta mõistab, miks ta waikib. Küll wõiks ta oma südames aimata, et peiu waikimisele kord lõpp peaks tulema, aga teiselt poolt tunneb ta noore mehe truuwi, mehist südant, ta waprat meelt, ta kõikumata armastust. Ta ei jõua piina, mida need kaksimõtted, see waakumine teadmatause wahel sünnitab, kauemini wälja kannatada, — ta ruttab appi, kõike unustades, mis sellest temale enesele paha wõiks tulla, ainult armastatud mehe ja tema päästmise pääle mõteldes. Üksnes see täidab ta pääd ja hinge, kõik muu on ta meelest sel silmapilgul kõrwaline asi…
„Meil ei ole kõige wähemat põhjust,“ lõpetab kaitsja oma kõnet, „tunnistaja seletuste kohta umbusaldust tunda, niisama wähe, nagu meil põhjust on, kaebealust kauemini süüdlaseks pidada. Tema süütaus seisab meie kõikide silmade ees kui päikese-paistel — ta on liig awalik, kõige uskmatamale täiesti usutaw. Ma palun kõrget kohust, kaebealust Jaan Wapperi kõigest süüst puhtaks ja wabaks mõista. Kahe teise kaebealuse kohta panen ma aga, tõde taga nõudes, kõrgele kohtule ette, neid kindlate tunnistuste puudusel ka wabaks mõista, ehk, kui see ei wõi sündida, siis asja teiseks korraks otsustada jätta, sest oma kaitsealuste soowil awaldan ma nõuet, et kohus weel kaks tunnistajat ette kutsuks, kes kaebealuste hääks saawad rääkima…“
Kohus astub otsuse üle arupidamiseks saalist wälja. Kaebe-alused wiiakse kõrwal olewasse tuppa. Tume häälte-sumin täidab päältwaatajate-ruumi. Põnewus on suur ja üleüldine…
Elektri-kelluke heliseb — kohus ilmub jälle. Kõik tõusewad kahinal püsti. Kaebealused astuwad kahwatanud nägudega süüpinki tagasi. Sügaw waikus heidab kohtusaali üle… Otsus loetakse ette ja tõlk paneb ta ümber:
„Kaebealused Kaarel Lind ja Juhan Melberg jääwad ülekuulamise alla wangi — nende asi nõuab weel selgitust; kaebealune Jaan Wapper on süüst wabaks mõistetud…“
Nagu rinda kergendawat hingetõmbamist kuulukse palawast, rõhuwa õhuga täidetud saalist. Erutatud näod wahiwad kaebealuste poole; lahked, õnne soowiwad pilgud lendawad wabaks mõistetud noorele mehele wastu — wist oodati, wist soowiti niisugust otsust! Jaan Wapper ei näe aga ühtegi neist sõbralikkudest waadetest pääle kahe õhkuwa silma, ja neidgi nagu halli udu läbi. Ta pää käib ringi, kuum, wägew eluwool, mis ta wärisewatest liigetest läbi jookseb, ähwardab teda nõrkemisele sundida. Nõtkuwate põlwedega seisab ta oma wahwa kaitsja ja päästja ees, kes teda sellesama jänunewa õrnusega, sellesama halastuse-tuhinaga waatleb, nagu kord kiriku-müüri ääres, kui ta teda ta raske haiguse järele esimest korda oma jalal nägi — surma suust päästetud, nagu nüüd…
Anni Wadi oli kohtusaalis silmad paar korda üle päältkuulajate ruumi lasknud käia, et näha saada, kas ta isa sääl oleks wõi wähemast ta õdedest ja sugulastest keegi. Ei, neid ei olnud sääl. Ta silmas ainult mõnda wõõrast Lehtsoo wallast, kes wist uudishimu pärast tulnud, mõnda poissi ja tüdrukut. Ta ootas siis, et omakstest keegi wangikotta teda waatama tuleks, kõige päält lootis ta seda oma isast. Asjata; keegi ei tulnud, mitte isagi. Nad oliwad teda maha jätnud, unustanud. Nad oliwad kõik sidemed eneste ja tema wahel katkestanud.
Mõrudad pisarad tungisiwad Annile silma. Ta aimas, missugune mõju siin tegew olnud. See kõik tuli tema lihase isa enese poolt. Tütar tundis ja seepärast mõistis ta teda.
Wirgu Andresel ei olnud enam kolmat last. Ta ei tahtnud, et tal teda oleks. Sest mis ütleks ilm, kui ta selle hukka läinud, ära neetud hingega, kes paraku kord tema lapse nime kandnud, pääle selle, mis sündinud, weel tegemist teeks! Ta ei tohtinud seda, oma auususe, kuulsuse, wagaduse pärast ei tohtinud ta seda. Ja et need aatelised warandused ta terwet hinge täitsiwad, siis puudus tal ka iga sisemine tung selleks ja ta isa-armastus üksi ei suutnud nii mõjuwale enamusele wastu wõidelda.
Ta wõis raskesti kannatada oma raisku läinud lapse pärast, kes tema nimele nii koleda häbepleki pääle määrinud. Aga see kannatamine õhutas ühtlasi ta wiha ja wihkamist süüdlase wastu, kinnitas ja karastas tema järelandmata meelt, tegi ta otsuse raudseks, sellest lapsest igawesti lahti lüüa, teda oma mälestusest maha kustutada. Oli ta oma lihase lapse juba palju kergema, igapäewase eksimise pärast majast wälja kihutanud ja enesest ära heitnud, — mis siis nüüd weel, kus see laps Siberisse mõistetud kurjategija oli. Wirgu Andrese tütar wangis! Wirgu Andrese tütar saadetakse raske kuritöö pärast tühjale maale! Wirgu Andrese tütar, jumalakartuses, wagaduses üles kaswatatud nagu kloostris, — ta läks ja wandus meelega kolmainuma Jumala pale ees ja tema nimel walet ühe wõhiwõõra, hukka läinud lihtsa külapoisi, awaliku kurjategija hääks! See mõte pidi Lehtsoo kuulsale apostlile, kes teisi inimesi patu-unest äratas, kes ennast rahwa hingepäästjaks pidas, päris õiget maitset andma põrgupiinadest, mida ta nii osawasti mõistis kirjeldada!… Anni aimas, kuda ta praegu mitmes kihelkonnas awalikult laskis kuulutada, et tal enam kolmat last ei olewat, et tal sellega, kes linnas kurjategijaks mõistetud, enam mingit were- ega muud inimlikku ühendust ei ole, et ta teda Jumala ja inimeste ees kõige raskema isawandega ära on neednud…
Andrese mõju all seisiwad muidugi ka mõlemad õed ja kõik muud sugulased. Ta oli esimestele wissisti oma wiha ja wande ähwardusel ära keelanud jõledale kurjategijale lähenemast. Ja nõnda ootas Anni asjata nende ilmumist, kuni ta ka selle lootuse oma murtud südamest kiskus ja maha mattis.
Ta oli üksina ilmas. Tal ei olnud muud kui ta wilets, ära neetud elu. See süda, mis tema poole tuksus — kes teab, kui kaugel ta sellest warsti lahus on? Kes teab, kuhu seadus ja saatus ühte, kuhu teist kannatama ja surema saadab?
Endine tuim põdemine wõttis õnnetuma tütarlapse hinges maad. Ta sai jälle oma korteri-kaaslaste pilkamise ja piinamise mängukanniks.
Nad elawad kuuekesi pikas, tühjas, wiletsalt walgustatud kongis, milles neid neli tõmmupruuni, lagedat seina, tühi põrand ja lagi ümbritsewad — kuus lauda nagu puusärgil. Pääle palja põranda ja puust kasti, mille all rooja-anumat warjatakse, ei ole neil mingit istme-paika, sest õlekotid, mille pääl nad öösel magawad, kantakse õhtuks sisse ja hommikuks jälle wälja. Walgus tungib kõrgelt lae serwalt, pisikese trellidega akna kaudu ruumi. Ainus asi, mis puuri lagedust waheldab, on kitsas riiul seina küljes, mille pääl wangide söögi-nõuud, plekist kausid ja puust lusikad ning nende leiwapätsid seisawad.
Siin kükitawad nad põrandal, külg külje wastu, üks teise hinge-auru neelates, nagu kitsasse lauta kokku tuubitud lambad.
Auuwäärt seltskond on siin koos. Neil kõigil on pikk porine minewik selja taga. Need kaks toorelt hirwitawat, kähisewa joodikuhäälega lorisewat naesterahwast on kõige madalamat seltsi awalikud tüdrukud, kes kolmandat ja neljandat korda warguse pärast wangis istuwad. See kongus ninaga, weewlikarwa näoga wana nõid, kelle torkawad silmad nagu tulised söed õõguwad, seisab alaealiste tütarlaste kauplemise pärast nuhtluse all. See mehe suurune, karu jõuuga paks tädi, kelle päratuid rusikaid iga puurisolija juba mitu korda maitsta saanud, pidas linnas päris rööwlikoobast, kus ta oma ohwritel walemänguga wõi wägise raha taskust laskis riisuda ja ühe ohwri tapmisest tegewalt osa wõttis. Siis weel üks totra näoga noor lapsetapja maalt ja üks jultunud turu-taskuwaras, kõhn kui ämblik, laia ja ropu suuga.
Selle seltskonna keskel elutses Anna Wadi. Nende huntidega pidi ta hulguma, nende toorusi pidi ta kuulma ja nägema, nende ülbetest ajawiidetest pidi ta osa wõtma ja nende rahulolemist alandliku allaheitmisega ära teenima, kui ta wähegi tahtis hingata ja murdjate küünte wahelt waba olla. Ainus pääsmise-aeg oliwad töötunnid suuremas kongis wõi wangimaja puhastamine. Siis ei pruukinud ta nõnda nende keskele kinni kiilitud olla…
Anni hauda tungis ühel päewal siisgi südant elustaw rõõmukiir. Talle toodi elumärki Jaanilt. Ja missugust elumärki weel! Annile ei tahtnud terwe suur aade esiotsa pähegi mahtuda…
Wangikoja ülem, muidu wali ja karm seadusetäitja, oli wahel helde ja osawõtlik inimene.
Ühel hilisel hommikul astus ta äkitselt puuri.
Kõik wangid tõusiwad auupaklikult üles ja wõtsiwad ta teretuse ühest suust wastu. Ta silmitses neid ja päris nende soowide ja kaebtuste järele. Ühel oli ühte, teisel teist kurta. Ainult Anna Wadi seisis wait. Tõsise näoga, mille taga aga kelmikas naer waritses, lähenes ülem Annile.
„Tulge minu järele!“
Ta astus eel numbrist wälja, wang pool kartlikult — kahewahel, mis asjast arwata — tema järel. Nad sammusiwad mitmest pikast, pool-pimedast koridorist läbi, kitsast, ilmlõpmata trepist alla ja jõudsiwad wiimaks wangikoja ülema kontorisse, mis tühi oli. Ülem andis ühele wangitalitajale käega ja silmapilgutamisega märku. Mõni minut hiljemini astus wang Jaan Wapper oma saatjaga sisse.
Kui Anni rõõmliku erutusega silmad noore mehe pääle lõi, märkas ta, et wiimase waade sedasama tundmust kujutas, aga weel midagi muud, mis rohkem näitas tähendawat kui üksnes rõõmu jällenägemise üle. Anni aimas, et selle kokkutuleku taga midagi warjul oli — aga mis? Ta waatas küsiwalt kord ametniku, siis Jaani pääle.
Esimene silitas oma suuri wurrusid; ta suu ümber liikus häätujuline naeratamine.
„Teie wõite oma südamed wälja puistata,“ ütles ta, „ja kui teil saladusi on, siis tehke, nagu poleks mind siin olemasgi… Iwan kaob koguni ära.“
Tema märguandmise pääle astus wangikoja-soldat uksest wälja.
Kui Jaan liig kaua end kohendas ja sõnu otsis, tuli ametnik talle appi. Ta seletas tüdrukule, mis otstarbe nende praegusel kokkutulekul olewat, mida Jaan Wapper temalt palunud. Wiimane seiswat — kosilasena neiu ees. Tal olewat nõuu, kui pruut teda wastu wõtab, ülemalt poolt abielusse heitmiseks luba paluda, enne weel, kui neid mõlemaid pikale teele saadetakse… Wangikoja ülem lisas julgustades juurde, et seda palwet wissisti warsti täidetakse, sest alles wiie aasta eest olewat siinses wangikojas kah üks paar enne Siberisse minemist abielusse laulatatud. Ühtlasi jäetawat niisugune paar, kui ta uuele kodumaale on jõudnud ja oma asukoha kätte saanud, sellekohase palwe pääle kokku elama; lahus-olek kestwat aga ainult nimetatud ajani.
Anni pidi kõik oma kihawad mõtted kokku wõtma, et asjast selgemat kuju saada. Ta wahtis esiotsa ikka weel uskmatalt ametniku otsa ja pööras siis argliku rõõmu ja kartliku kahtluse wahel waakudes noore wangi poole.
„Kas see tõsi wõiks olla?“ sosistas ta.
„Kui sa tahaksid. Anni, kui sa wõiksid,“ kogeles Jaan. „Kui sa mind liig halwaks ei pea ja mulle andeks annaksid —“
Tüdruk raputas pääd.
„Halwaks? Ei… Aga on see siis wõimalik? Kust sa selle mõtte said?“
Jaan seletas.
Ema oli wangikojas teda waatamas käinud. Ta öelnud: „Kui sul sääl kaugel maal ometi üks inimesehing oleks, kes sind armastaks ja sinu kurbtust jagaks! Kui sul naene oleks! Ma oleksin sinu pärast siis hoopis rahulikum. Aga kui sa üksi oled — ma kardan, et sa sured wõi nõdrameelseks lähed.“
„Ma mõtlesin sinu pääle ja ütlesin kohe: Mul on ju pruut! Kui ta mind aga weel tahab ja kui meile luba antakse… Ema wastas täis rõõmu:
„Jah, kui Anni sinu juures oleks! siis tunneks mu süda rahu, siis oleksin ma sinu pärast mureta, olgu su elu nii wilets ja raske kui tahtes?… Mina aga wastasin jälle: Kui ta mind aga weel tahab! Ma olen ju nii hukka läinud inimene, waras, walelik ja petis… Kas sa tahaksid siis warga naeseks saada?“
Jaan jäi wait. Ta pilt wiibis argselt paludes Anni näo pääl, mida kerge purpurikuma hakkas wärwima. Hinge tagasi hoides, ootas ta mõrsja wastust.
„Ma tahan.“
„Sa tahad tõesti?“
„Ja.“
Jaan seisis nagu tänupalwes tema ees. Ta silmitses teda kirjeldamata imestuse ja liigutusega kaua, kaua.
„Siis saadame palwe minema,“ tähendas ta wiimaks, sügawasti hinge tõmmates, ja astus alandlikult wangikoja ülemale ligemale. „Kui herra nii armuline wõtaks olla — ta tahab ka — meie palume mõlemad…“
Ametnik lubas nende soowi lahkesti täita. Mõlemad wangid oliwad korralise, wiisaka ülespidamise, wirkuse ja sõnakuulmise läbi juba ammugi ta täie rahulolemise osalised. Ta soowis neile õnne ja lisas, pruudi poole pöörates, tõsiselt juurde:
„Anna Wadi, ma olen teie tulewase abielu pärast üsna mureta: ma pean teie peidmeest tubliks poisiks, kes oma minewikku uue parema elu läbi saab hääks tegema.“
„Aga minu isa?“ sähwis Annile korraga meelde.
Ka Jaani nägu tõmmas murelikuks.
„Teie isa käest peab muidugi luba tulema,“ tähendas ülem, „aga ma arwan, et tal asja ei ole seda keelata. Ma tahan teie hääks sõnakest kaasa rääkida. Olge esiotsa üsna mureta.“
Tundmused, mis Anni rinda sulatasiwad, kui ta oma puuri tagasi pööras, oliwad enam kui pruutlikud. Ta langes sääl oma kaaslaste nähes nurka põlwili maha ja saatis palawa palwe abi pärast üles poole. Ta ei pannud teiste koerusi mitmel ajal tähele, ta elas oma uuele, nii magusale tundmusele…
Ja tõesti — luba tuli! Mitte ainult ülemalt poolt, waid ka mõrsja isalt. Nagu Jaani ema kodukohast oli kuulnud ja pojale rääkinud, olla Wirgu Andres kostnud: „Mis luba minult küsitakse? Mul ei ole Anna nimelist last enam. Ma ei tunne niisugust. See, kes linnas türmis istub, wõib teha, mis ta tahab. Mingu wargale wõi mõrtsukale — see pole minu asi. Päästa ei jõua ma ta hinge siisgi enam.“
Wõib olla, et Andres sellegi pärast takistusi oleks hakanud tegema — kui ka ainult wiha ja kiusu pärast Jaani wastu — kui mitte mõistlikud inimesed talle ei oleks selgeks teinud, et tema keeld ju ainult wormi-asi on, millest tütar kaugel maal uute palwete mõjul kergesti üle jõuaks; ehk kui ka seda mitte — mis wõis ta selle wastu teha, kui Anni ilma lubata ja ilma laulatamiseta mõne mehega ühendusesse heidab? Kui kaua kestab kõige kindlam woorus niisuguses ümbruses, kus kurjategijad koos elutsewad?
Haruldane sündmus — laulatus wangikojas — jõudis ka wiimaks kätte. Wäljas mühasiwad sügisesed tuuled, wihm pragises wastu trellidega aknaid, korstnatest ja lõõridest kajas leinaw hulumine. Jaani ja Anni põues walitses aga kewade — kidur, kurblik, õilmewaene, aga ikka kewade.
Missugused pulmad!
Kes oleks neile seda wõinud ette kuulutada, kui nad paari aasta eest oma hinge-ühendust argsetest, häbelikkudest pilkudest, nagu kullateri korjates, oliwad kokku weerinud? Tume tulewik täis lõpmata raskust ja ohtu ees, lahus kõigest senisest ilmast, lahti kistud kõigest, mis neile siiamaani armas olnud — nõnda astusiwad nad teineteisega elu-ühendusesse.
Kentsakas pulmatuba, kuhu neid tallutati, ja weel kentsakamad pulmalised!
Üks suurem puur, kuhu wiiskümmend wangi sisse mahtus, oli kirikuks muudetud. Sääl seisis wäike laud kahe põlewa küünlaga; muidu oli ruum tühi ja lage, kurb ja leinaw. Tuhmi imetlemisega wahtis sein seinale wastu ja selle pidusalgakese pääle maha, kes siia kokku kogus. Altarit tähendawa laua kõrwal seisis halli pääga õpetaja pikas mustas ametikuues ja ajas wangikoja ja paari ametnikuga tasakesti juttu. Nurkadesse puges hall hulgake wangisid, kes luba saanud pühalikku toimetust päält waadata. Peiu emake kahe lapsega, kõik argtuse pärast kohutawa maja ja terwe ümbruse pärast kahwatud ja keeletud, toetasiwad paremal käel õpetajast seina wastu. Mann, kes wangisid wäga kartis, peitis nägu eidekese põlle sisse ja nuuksus.
Nüüd toodi peig ja tema kannul kohe mõrsja sisse — igaüks oma puurist.
Neil ei ole pulma-ehteid ümber; kurwad, põlatud wangiriided katawad nende ihu, häbikuues astuwad nad nii puhtale, pidulikule sündmusele wastu. Aga kes neid terasemalt silmitseb, kes nende hinge-olu nende nägudest ja pilkudest püüab uurida, peab tunnistama, et mitte iga pruutpaar nii pühalikkude tundmustega, nii kindla, ustawa ja puhta hinge-ühendusega altari ette ei astu, kui need kaks siin. Neid waadeldes kerkib küsimine tahtmata keelele: kuda sattusiwad nemad siia, miks kannawad nad neid riided, miks ei pühitse nad oma pulmapidu täie iluga pidulikult walgustatud, rõõmust kajawas pulma-majas?
Õpetaja algas laulatust.
Ta oli nähtawalt ise liigutatud ja ta häälekaja, mis ruumist pühalikult läbi wärises, liigutas ka teisi, kellel niisuguseks tundmuseks põues weel maad oli. Peiu ema põlwitas nuttes mõlema lapse wahel põrandal. Mõrsja surnukahwatu palge üle weeres pisar pisara järele, tulehelgil särades kui pärlid. Sügawast südamepõhjast kerkis ja-sõna mõlemate huultele, ja nad wahetasiwad pilgu, milles terwe ilm armastust, truudust ja waprust kokku woolas…
Tulgu nüüd weel, mis tuleb — nad oliwad walmis!
Kui õpetaja lõpetanud, astus Jaan maas põlwitawa ema juurde ja tõstis ta oma tugewate kätega üles.
„Mitte sina — lase mind põlwili olla — mina olen süüdlane — mul on waja armu paluda!“
Ja ta noor naene astus nende juurde ja nad oliwad kitsas armuringis koos ja tahtsiwad rääkida, nii palju rääkida, aga nad wõisiwad ainult nutta — rõõmu ja ärarääkimata kurbtuse pärast…