Võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas. Küll tundis ta alles kehas unerammestust, aga magada enam ei saanud: luis-kondes uimles mingisugune magus valu, nagu ta seda oli tunnud paljude aastate eest, kui ta oli mõelnud minna kalale, jahile või ühes teistega kuhugi kaugemale metsa marjule.
Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud. Nad laulsid aidaotsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohtaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja aiateivastel. Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle esimene pesatäis nurja läinud või kes liig hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust. Kuula, seal kordab keegi iga natukese aja pärast: viiu-vii! viiu-vii! Kordab seda pisut kähiseval, nagu mitmekordsel häälel, milles oleks nagu vaikne nukrus. Villu ei oska seda häält millegagi võrrelda, vast ainult mõne lõõtsapilli omaga, kui klahvidel sõel peal, aga ta teab, et sel linnukesel on roheline kõhualune ja ta armastab suures metsas ja pikis puis elutseda, nii et ta ainult harukorril heaks arvab Katku kaske lennata. Keegi teine linnuke algab oma laulu seega, et ta paneb keelel võrisema ilusa r, vidistab siis pika, pika ja keerulise loo ning lõpetab jällegi vältava r-ga, millele punktina otsa vajutab t. Teda kuulates tuleb Villule meelde linnukese pruunikas selg ja saba, mis niisama kikis püsti nagu sillerdav nokkki, ja ta r…rtab ning laulab, laulab ja r…rtab, nii et aina lust kuulata.
Villu tahaks täna kiita seda nimeta linnukest, kes armastab oma pisitillukese pesa teha värskeisse puusüldadesse, mis seisavad keset raiestikku, kus valub kõrvetav päikene ja kus õhk on magus vaigulõhnast, Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.
See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.
Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel. Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.
Ka Neero võttis ta öösel vastu, nagu poleks ta kellelegi kunagi küünemusta väärtki kurja teinud, haugatas paar korda ja tuli siis niuksudes juurde, kargas najale püsti, liputas saba, lakkus käsi. Vististi magab ta praegu aidavahe väravate ees ja ootab tema, Villu mahatulekut. Ainult inimesed, nendega on teisiti, need muidugi ei anna andeks, ei unusta niipea, sest Villu on tõstnud käe inimese vastu, kel oli puss peos. Ema vast ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. Ainuke, kelle silmist ta ehk võltsimatut õnne loeb, oleks Eevi pojaga, sest tõepoolest istus Villu ju tema pärast kinni: Eevi silmade pärast istus Villu vangis. Eevi on esimene naine, kelle pärast Villu kinni pidi istuma, teised on kaasa toonud ainult kas tühjad tülid või meeletu joomise. Villu isegi ei tea miks, aga alati, kui tal tegemist on olnud naistega, on pidanud ta jooma ja kaklema, muidu satub ta väga harva teistega pahuksesse.
Villu mõtteid segas aidaukse kriiksumine ja ema hääl, mis ütles:
«Noh, Neero, mis siis sinu arusse täna on läind, et sa aina aidavahe väravate ees kükitad? Kas sul paremat paika ei ole?»
Ema sõnad äratasid tema enda kui ka koera vastu õrnushoo Villu südames. Ta oleks tahtnud hea olla ühele kui ka teisele. Ta oleks tahtnud, et ema oleks võinud oma poega vastu võtta, nagu võttis see karvane neljajalgne, kes ei tunnud peale rõõmu nähtavasti midagi muud.
Ema läks aita, kohmitses seal midagi; vististi lõikas ta tünnist liha, et hommikusöögiks küpsetada. Aidast välja tulles ja ust lukku keerates rääkis ta uuesti koeraga, kutsus teda endaga toa juurde kaasa. Aga kui see sõna ei kuulanud, tõusis emas mingisugune kahtlus, mispärast ta aidavahe väravate ette läks, seal veidi aru pidas, siis need avas, aitade vahele sisse astus ja ülespoole küsis:
«Villu, ega sina ometi lakas ole?»
«Mina,» vastas Villu nagu patukahetseja süüalune.
Nüüd nagisesid redelipulgad, ja kui Villu istukile tõusis, nägi ta ema pead üle laka-ääre kerkivat, parem käsi redelisamba otsas, pahemas taldrik pekikildudega tänase suure püha roaks.
«Mõtlesin ja mõtlesin, et mis see koer ometi seal aidavahe väravate ees istub. Arvasin pärast, et ehk oled sina, sinu aeg pidi ju neil päevil täis saama ja näe, eks olegi,» rääkis ema ja tema silmis ega hääles polnud mitte pisaraid, ainult rääkimine oli imelikult vaikne nagu mõnel suurel, kallil pühapäeva hommikul kunagi. «Millal nad su lahti lasid?» küsis ema lõpuks.
«Eile, kella viie paiku,» vastas Villu.
«Veel eile õhtul oli meil vanamehega sinust juttu,» tähendas ema.
«Mis isa ütles?»
«Mis ta siis ikka pidi ütlema. Ütles, et ehk võtad nüüd ometi aru pähe.»
«Ema, usu, aru on mul juba ammugi peas, aga see ei aita, mõnikord ei aita see midagi.»
«Oled liig kange, sellepärast. Tahad kõigist üle olla.»
«Ah, mis kange või,» vastas Villu kärsitult, «aga kui mees oled, siis löö rusikaga, ära tule pussiga jändama, see ajab südame täis. Kui ma selle peale tagasi mõtlen, mis oli, ja kui mõtlen, et Künka Otto elaks ning kiige all uuesti pussiga minule kallale tikuks, siis, usu, ema, võiksin talle, seale, veel kord teibaga pähe valada ja läheksin uuesti istuma kas või veel pikemaks ajaks.»
«Mis sa nüüd ikka niisukest juttu ajad, said alles eile lahti ja täna kallis pühapäeva hommik,» manitses ema. «Ära mine nende hulka, ära mine külakiigele, nad ei kannata sind, sa oled neist tugevam, meeldid tüdrukutele rohkem kui nemad. Hoia neist eemale, muidu saad ise õnnetuks ja ka teised.»
Viimastes sõnades helises vaikne palve ja kaebtus.
«Mis Eevi teeb?» küsis Villu.
«Mis ta ikka teeb, mis tal teha ongi,» vastas ema, ja nüüd näis Villule, nagu tekiks vanainimesel nutuvõru suu ümber. «Eevi on nüüd ilmanaerus, elab ema saunas, õmbleb, kedrab, kujub, teeb kõik, mis pihku puutub, et iseend ja oma last toita ning katta. Näeh, mina andsin teisele mõned hilbud, need, mis sinust kirstu nurka järele jäänd, paar mähet ja vöö, nuttis teine, vaeseke, vastu võttes. Aga poiss on priske ja terve, ema ise ütleb, et isasse.»
«Siis Kõrbojalt aeti teine ikka ära?» küsis Villu.
«Ega teda just aetud, aga eks ta olnd ikka nii. Vana Rein ise, ega see suurt midagi ütle, aga eks va Madli, ega tema hingerahu and, niikaua kui tüdrukul põlnd muud, kui katsus, et tulema sai. Eks nende meeled olnd muidugi haiged, et sa selle püssiloksiga mööda nende metsa tõmbasid, ja pärast leidsid nad veel selle viinaajamise koha ka üles. Sind ennast ei saand nad kätte, närisid siis vaest tüdrukut. Ja mis ta oleks pidandki seal tegema või kudas olema, põlnd tal ju oma nurka ega kedagi, ainult teiste tõmmata ja tõugata, poiste-tüdrukute naerda ja nokkida. Või temast täit töötegijat ikka oleks saand. Ema juures on tal muidugi parem. See ju ka toriseb, aga oma ema on ikka oma ema, toriseb ja lepib, siunab ja armastab. Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema.»
«Mis ta’s nii nutab, ega see Eevi igaveseks sinna jää,» ütles Villu.
«Ema asja nüüd! Eks tal ole ka mure oma lapse pärast. Sina istusid ju kinni!»
«Ah jaa, see pagana kinni!» hüüdis Villu. «Aga tead, ema, mu kõht on tühi, olen eile lõunase söögiga, vangimaja keretäiega.»
«Armas aeg!» lausus ema kohkunult. «Kus mu aru oli, oleks võind isegi arvata, et ega sa ju pulmapeolt tulnd.»
Ta hakkas hädaliselt mööda redelipulki oma lihataldrikuga alla minema. Äkki peatus ta, astus uuesti ühe pulga kõrgemale, nii et ta poja nägu ulatus nägema, ja ütles vaikselt, alandlikult ning paluvalt:
«Tule alla, räägi ka isaga. Ära sa temaga aga pahuksisse mine. Kui ta sulle midagi ütleb, ära vastu haugu, tal on ju õigus öelda, tead isegi, vana inimene. Ega temalgi kerge ole. Kudas ta tööd on saand rügada, kaevab pihta ja voolmeid, laseb mind näppida, aga paljuke siis minu käed suudavad.»
Ema läks. Neero saatis teda poole teeni, nina püsti lihataldriku poole, tuli siis aitadevahele tagasi Villut ootama. Ja kui see lakast redeli otsa juurde ilmus, et maha ronida, hakkas koer rõõmu pärast hüppama ja kilkama.
«Oota, vennas, las tuleb noore linnu aeg, küllap me siis kahekesi jälle lähme,» rääkis Villu koera lohutades ja laskis teda oma käe järele üles karata.
Isa oli rohtaias, uitas siin päikesepaistel marjapõõsaste vahel. Poega nähes jäi ta seisatama, ilma et sõnagi oleks lausunud.
«Tere, isa!» hüüdis Villu üle värava aeda.
«Tere, tere,» vastas isa üsna heatahtlikult. «On nad ometi kord su välja lasnd.»
«Jah, seks korraks küll,» vastas poeg.
«Või seks korraks,» osatas isa. «Kas oli veel vähe, aru veel pähe põle tulnd?»
«Isa, mina arvan, Katku Jüri poegel põle kummalgi parajat aru. Juhanil oli teda ühtpidi liiga, minul teistpidi,» arvas Villu.
«Juhan oli mees,» ütles isa rõhutades, millest Villu järeldama pidi, et ta teda mitte selleks ei pea.
«Õige, isa, Juhan oli mees, aga ta langes lahingus, sai küll risti, aga langes ometi ja sinul pole sellest ristist sooja ega külma. Mõni teine oleks ristist ilma jäänd, aga oleks oma terved luud-kondid koju toond.»
«Noh, sinul on nad, jumal tänatud, alles terved, ainult see silm…»
«See silmgi on sellepärast, et olen Katku Jüri poeg. Mõni teine põleks nii hooletult oma silmaga ümber käind. Aga kes teab, ehk oli hea, et mul teine silm puudus, muidu oleks ühes Juhaniga läind: oleks toond sulle risti ja oleks ise tulemata jäänd.»
«Sina oleks tagasi tulnd,» kinnitas isa.
«Käsitult või jalutult, nõnda võib-olla.»
«Ükskõik kudas, aga tagasi oleks tulnd. Sinu peale ei hakka ühegi hammas. Kuule ütle, poeg, kas sa kinni istudes sugugi targemaks oled läind või ikka endine?» küsis isa üsna otsekoheselt ja südamlikult.
«Isa, seda on raske öelda, aga üht õppisin ma: tööd tegema, hommikust õhtuni tööd, logelemata, aega viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema,» seletas Villu niisama otsekoheselt isale vastu.
«Kui see ometi nõnda oleks,» lausus isa. «Näe, mina upun töö sisse ära, ei jõua ega jõua vastu saada. Tuleb sõnnikuvedu, tuleb kesakündmine, heinariistad tahavad joonde seada, kõik on ripakil ja lagund.»
«Küllap mina sõnniku välja käristan ja kõik joonde ajan, ära muretse, isa,» trööstis Villu.
Nõnda olid mehed meeste viisil rääkinud ja nüüd tundis Villu korraga, et tema on täisõiguslisem Katku Jüri ainuke poeg kui kunagi enne. Ta läks tuppa ema juurde, kes säriseva panni lõhnas kanamune katki koksis, et neid kausis läbi peksta ja siis pannile rasva sisse lihakildude vahele kallata vangist tulnud pojale magusaks vastuvõtte-roaks.
«Ema, anna mulle puhas pesu, lähen järvele ja ajan linna tolmu kehalt maha,» ütles Villu.
«Kas vesi pole veel külm?» küsis ema hoolitsevalt.
«Tühja kah, käib minule küll. Karastab!» vastas Villu.
Ja emalt pesu saades ning laudilt seebitükki kahmates tormas poeg uksest välja.
«Ära sa kauaks jää, toit jahtub ära!» hüüdis ema talle järele, mille peale poeg midagi vastas, ilma et sõnad oleksid ema kõrvu ulatunud. Ta nägi ainult, et Villu kui poisike läbi värava metsa poole jooksis, Neero kilgates ja haukudes ees. Sellest jooksust tundis ema oma poja: ikka seesama tuulepea, ikka seesama läbematus nagu aasta eestki, võiks oma teisegi silma metsas pimedaks joosta. Vististi ei jätaks ta oma jooksu pimedast peastki.
Kõrboja Rein istus jaanilaupäeva õhtupoolikul oma ukse lävel ja ootas tütart – oma ainukest last, kes täna pidi linnast koju tulema ning seekord juba jäädavalt.
Anna oli suurel ristipäeval Kõrbojal käinud ja oli nelipühiks teist korda tulnud ning siis oli isa talle öelnud, et tulgu ta linnast ära maale, et tulgu ära teisi orjamast ja hakaku ometi omaette elama, sest ega ta ikkagi alatiseks taha teiste meelevalda, võõraste toanurka jääda. Tema, Rein, olevat juba vana ja temale oleks abi, või mis peaasi – perenaist vaja, sest Anna õndsa ema surmast saadik pole Kõrbojal enam kedagi, kes majapidamise järele valvaks.
«Aga Madli?» oli Anna siis vastuseks küsinud ja seega oma tädi, isa vanemat õde tähendanud, kes juba mõni aasta Kõrbojal perenaise kohuseid oli täitnud.
«Madli on ju pime ja töntsi kõrvaga, mis perenaine tema on,» vastas isa seekord tütrele ja lisas juurde: «Kõrbojale on noort inimest vaja, kes kõik näeks ja kuuleks ning kelle jalg ulatuks igale poole.»
Anna oli selle peale pisut vaikinud ja isalt siis mõtlemisaega nõudnud, ning kui isa talle seda andis, siis ei teinud ta asjast enam juttu, ei sel ega järgmisil päevil, nii et ta sõna lausumata Kõrbojalt linna tagasi sõitis. Niisugune teguviis laskis vanameest end haavatuna tunda. Muidugi oleks võinud ta ise asjast uuesti juttu teha, aga ta hoidus meelega tagasi, sest tema oli ju oma sammu astunud, nüüd ootas ta tütrelt vastusammu. Ja kui ta asjata ootas, siis arvas ta omale ja ka Kõrbojale õnnetuseks, et tema ainuke laps ja Kõrboja pärija on tütar, mitte poeg, sest viimane poleks esitatud pakkumisele kunagi vaikimisega vastanud. Rein ootas, ehk saadab Anna linnast kirja, milles oleks vastus, aga ei – ka kirja ei tulnud ning nõutult rääkis ta asjast Madlile.
«Mis muud kui kirjuta koht tütre nimele, küllap ta siis vastab… siis ta tuleb,» lausus Madli ja välgutas oma pimedaid, imelikult suuri valkjaid silmi.
«Arvad sa?» küsis Rein umbusklikult, sest tema ise polnud kordagi selle mõtte peale tulnud.
«Mis siis veel!» vastas Madli.
«Muidu mitte?»
«Eks katsu.»
Rein vaikis.
«Või nii,» arutas ta endamisi. «Tähendab – tahab juba nüüd talu oma kätte, tahab minu vabadikuks teha, tahab, et minul enam Kõrbojal midagi ütlemist põleks.»
«Mis ta siis muidu peakski siia tulema,» heietas Madli. «Põle ta tänini talutüdrukuks olnd, ega ta nüüdki selleks hakka, saab kergemaltki leiba, tal ju keeled suus.»
«Tüdrukuks,» kordas Rein õele vastuseks. «Perenaiseks, mitte tüdrukuks.»
«Aga küllap Anna vist ikka arvab, et kui ta juba kord soo-soo, jaa-jaa Kõrbojale tuleb, siis temast varsti siin päris teenijatüdruk saab. Usu, vend, Kõrboja teeb iga tüdruku orja- või karjatüdrukuks. Nõnda suri tema õnnis emagi siin, seda teab Anna ja sedap ta kardabki.»
Õde ootas, et vend midagi vastaks, ja kui see vaikis, küsis ta:
«Mis oleks, kui Anna tahaks mehele minna?»
«Mingu,» vastas Rein mõtlemata.
«Aga kes teda võtab, kui tal kohta põle? Põle tänini võetud, põle linnaski võetud, maal ammugi mitte. Maal tahavad kõik kohta, kohaga tükis, siis ehk küll, sest Anna põle enam tita.»
«Peale minu surma jääb ju kõik Annale, muud pärijat põle ju mul,» seletas Rein.
«Aga väimees, see Kõrboja tulevane peremees, tahaks ehk teada, millal sa sured, lased sa kaua oodata. Sinu päevades võetakse mõnikord veel teine nainegi. Või kas sa tõesti Kõrboja igale väimehele tahaksid anda?»
«Ju mu tütar ometi niisukese mehe väärt on, kes Kõrbojale peremeheks kõlbab.»
«Küllap su tütar juba väärt on,» vastas Madli, «liiatigi kui tal kaasavaraks Kõrboja, aga kes teab, kelle ta valib, kui ta valima peaks. Valib korraga mõne Katku Villu, tahad sa niisukest omale väimeheks või Kõrbojale peremeheks?»
«Kõrbojale peremeheks – selleks ehk kõlbaks ta, minule väimeheks mitte,» vastas Rein.
«Näed sa, va vennas, kui koduväi majasse tahab tulla, siis on endisel peremehel aeg surra.»
«Mis sa hullu juttu ajad,» vastas Rein, kes alles nüüd tõelikult näis õe sõnade mõtet taipavat. «Miks siis minu tütar just mõne Katku Villu peaks valima? Kas siis peale joodikute, salaküttide ja vangide enam kedagi ei ole, kes tahaks Kõrbojale peremeheks saada? Või tead sa midagi?»
«Mitte midagi ei tea ma,» vastas Madli, «räägin niisama, räägin, et kes neid uuema aja inimesi teab või tunneb ja Anna on niisuke inimene. Tema põle sinusse ega minusse, tema põle üleüldse meisse, Kiviristesse, tema on sinule ja minule võeras. Kont on meie oma, aga veri on teine, üsna teine. Tema ei armasta rääkida, aga meie armastame, tema elab ja vaikib nagu ta õnnis emagi. Keegi ei tea õieti, mis ta mõtleb või mis talle haiget teeb, sureb äragi, ilma et keegi õieti teaks, miks ta sureb. Tead sa, miks sinu eit suri? Ei tea. Mina ka ei tea, keegi elavatest ei tea. Niisama on lugu ka Annaga: teda peab aimama, teda peab mõistma, muidu põle temaga miskit hakkamist. Tahad sa, et ta siia tuleks, siis kirjuta talle või mine ise linna ja räägi temaga suusõnal. Anna Kõrboja tema kätte, küllap ta siis tuleb, tuleb kindlasti.»
Nõnda olid õde-venda kahekesi arutanud ja selle peale käis vana Kõrboja peremees üksi mööda põllupeenraid ja aiaääri, metsateid ja niitusid ning mõtles, mis teha või kuis olla. Veel pole ta tublisti kuuekümnenegi, peab ta siis tõesti juba käed tasku panema ja ainult pealtvaatajaks jääma, kuna teised tema asemel talitama hakkavad?
Küll pole ta kogu eluaeg suuremat rähklemist armastanud, aga ometi ei saanud ta Kõrbojal peremeheks olles muidu, kui pidi üht või teist asja liigutama, üht või teist mõtet mõtlema. Või kuigi ta ise seda poleks tahtnud, siis sundisid teda teised, sundisid olud, sundis Kõrboja, sundisid Kõrboja sulased ja teenijad, sest nad tulid ja nõudsid, tulid ja küsisid, ning peremees pidi teadma, mis vastata, peremehel pidi olema, mis anda.
Oo, see Kõrboja oli suur sundija, suur kubjas, kes käib ja käib, tugev kepp käes. Ei tema annud kellelegi armu ega aega, peremehele endalegi mitte, ja ei ta anna seda tulevikuski, kindlasti ei anna. Tema väsitab kõik, tema piitsutab kõik surma, piitsutas juba vend Oskari, piitsutas hiljem eidegi, selle Kõrboja raudnaela.
Rein käis ja mõtles, istus ja mõtles, et mis oleks, kui ta tõepoolest koha kõigega tütrele annaks ja ise «aplaagri» läheks. Kui ta ometi teaks, kes saab Kõrboja tulevaseks peremeheks, Kõrboja koduväiks, võib-olla oleks tal siis palju kergem otsustada! Võib-olla ei mõtleks ta siis enam millegile muule, ei kõhkleks silmapilgukski, võtaks koha paberid, sõidaks linna ja ütleks tütrele, et kui tahad, lähme nüüd notaariuse juurde, sest minul on Kõrboja peremehe ametist himu otsas ja mina tahaksin ta kõigega tükis sinu kätte anda.
Aga seep see ongi, et koduväi on teadmata. Kõrboja tulevane peremees tundmata. Ja tütrega on lugu nii, et tema meel pöördub ikka mehe järele. Pojadki tantsivad sagedasti naise pilli, aga see puutub enamasti koha sisemist majapidamist, mitte välimist, sest naist ei huvita, kas sa põllupeenra või kraavi nõnda või pisut teisiti ajad, kas sa ühe või teise metsatuka või puu maha võtad. Kuid see nõnda-öelda välispoliitika on Reinu arvates peaasi, Kõrbojale on see peaasi ning sellepärast kahetseb ta, et eit andis talle ainult ühe tütre ja ei ainustki poega.
Kõrboja peremees käis mitu-setu päeva mõttes ja nüüd vast mõistis ta, kui hirmus õigus oli neil, kes ütlesid – tütred pesevad halliks. Muidugi, Reinu polnud tema tütar kunagi pesnud, sest millal pidi ta seda tegema, kui ta lapsest saadik linnas koolis käis ja pärast seda mõni teab missuguseid suuri saksu teenis. Aga hallid juuksed tõi ta oma isale siiski.
Vististi oleks võinud kõik teisiti minna, kui Rein oleks eluotsani kooliõpetajaks jäänud ja kui vend Oskar poleks Kõrboja ostnud, kuhu ta Reinu peremeheks kutsus, kuna ta ise esiotsa tahtis Venemaa põhja jääda, et seal kellegi vürsti mõisaid valitsedes neid tuhandeid teenida, mida Kõrboja oma liivaste põldude ja soode ning rabadega pidi neelama. Kindel, õpetajana poleks Rein kunagi suutnud oma tütrele niisugust haridust anda kui Kõrboja peremehena, oma venna ainukese pärijana.
Aga mõtles Rein niipalju kui mõtles, ühest mõttest ei saanud ta ometi lahti: Kõrboja vajab uusi inimesi, tema, nagu ta praegu on, ilma naise ja lasteta, ei kõlba enam peremeheks, sest tema käes rohtuvad põllud ja rägastuvad heinamaad. Tema ehk pole kunagi päris hästi Kõrboja peremeheks kõlvanud, nõnda arvab Rein praegu, kus ta ei sõelu mitte ainult tuleviku küsimusi, vaid ka kogu oma minevikku.
Liig palju on ta kavatsenud, liig suuri asju on ta kavatsenud ja on tegemata jätnud sagedasti kõige tarvilikumagi. Tema on Kõrbojast unistanud kui mõnesugusest ime- või muinasmaast, kus on piiramatud võimalused, ja on unistades unustanud tema kivid ja rabad, mis ootavad tänapäevani lõhkujaid ja kraavitajaid. Temale on ikka lähedam ja omasem olnud mitte reaalne, vaid ettekujutatud Kõrboja, mida ta tundma on õppinud mitte oma silmaga, vaid mingisugustest isamaaliste laulikute sepitsetud salmidest. Tema isegi on millalgi tagunud niisuguseid salme ja on neid saatnud lehetoimetustesse, viimne kord Kõrbojalt, sellelt igasuguste võimaluste muinasmaalt, kus on nii ilus ja armas.
Kui Rein lõpuks otsusele jõudis kohta ilma mingisuguste tingimusteta tütrele anda, kui ta jättis täiesti tema mureks, kes kord Kõrbojale peremeheks saab, siis sündis see küll sellepärast, et võõrad võivad talitada ainult reaalsel Kõrbojal, mitte aga Reinule omasemal ja armsamal ettekujutatul. See jääb endiselt tema pärisosaks, mille ta oma vennalt saanud. Seal Kõrbojal on kena laudadega löödud ja tumeroheliseks värvitud lahe ja ruumikas elumaja, kus on sulastel oma tuba ja tüdrukutel oma ning kõigile ühine suur töötuba. Seal on kivist karjalaudad ja mõnusad kuurid igasugustele riistadele ning tarbeasjadele. Seal on jõele ehitatud ilus ja kõrge sild ning silla juures veski oma tammiga, kus jahvatatakse vilja ja saetakse laudu, kedratakse villu ja tambitakse kangaid. Seal lõigatakse käsitsi või ka masinaga turbaid, mida saadetakse laiali kodu- ja kas või väljamaalegi. Seal on sügaval metsas suitsemas tõrva- ja tökatiahjud, nii et nende magusat lõhna võib tunda mitme versta peale, kui on selleks terav nina.
Ühesõnaga – seal kihab töö ja tegevus, millest reaalsel Kõrbojal pole vähematki aimu, sest siin on küll elumaja ehitatud, aga laudadega on ta löömata jäetud, nii et vihmavesi palgipragudesse on nõrgunud ja seal mädaniku sünnitanud. Siin on küll hulk kive välja veetud, osalt jõe kaldale, kuhu võiks ehitada veskitammi, osalt paigale, kus võiksid seista karjalaudad, aga ei ühest ega teisest pole vähematki märki. Kivide ümber ja nende vahel lokkab lopsakas umbrohi ning nende peale ronivad sisalikud päikesepaistele sooja, kust neid mõnikord tabab läheduses mängiva lapse pruuniks põlenud käsi.
Paar aastat tagasi seisid siin palgidki virnas mädanenud ja tuule lõhutud õlgkatuse all, kuid nüüd neid enam ei ole: pihastunult, nagu nad leiti, saeti nad tulepuuks ja aeti pliidi alla või ahju. Suuresti alatud viljapuuaiast on järele jäänud ainult kurvad riismed, sest marjapõõsad on rägastunud ja põevad hallitust ning õunapuud on kas jäneste kooritud või inimeste rikutud. Rammutamata ja harimata, nagu nad seisavad, kannavad nad kehva vilja ja seegi on rohkem usside kui inimeste süüa. Hooned on ripakil, hooned on peale elumaja needsamad, mis olid Kõrboja ostmiselgi, aastate jooksul ainult vananenud ja veel viletsamaks muutunud.
Seda reaalset Kõrboja Rein ei armasta; vaevalt armastab teda keegi; vähemalt ei tea Rein inimest, kes teda armastaks. Surnutest armastas teda vist ainult Oskar, sest siin arvas ta õige paiga leidnud olevat, kus ta oma tahtmise järele võis «mässata», nagu ta ise tähendas, aga ka tema ei armastanud teda üle kõige, sest miks muidu lõpetas ta ise oma elu, kui naine tema juurest plehku pistis.
Aga Rein armastab oma ettekujutatud Kõrboja rohkem kui kõike muud. Tema usub, et kui tema oleks Oskari aastates ja kui temal oleks noor naine, kes jätaks tema maha, siis ei mõtleks ta kordagi eluvõtmise peale, vaid ripuks seda suurema õhinaga oma Kõrboja küljes.
Oskar ei osanud Kõrboja ette kujutada ilma noore naiseta, kelle pärast ta ehk selle koha ostiski, aga Rein oskab küll, täna tunneb Rein, et ta oskab. Kui eit suri, siis oli Kõrboja esiteks üsna tühi ja õudne, iseäranis see reaalne Kõrboja, mida surija ikka vanaks loguks armastas nimetada, aga Rein läks siis kõigest sellest eemale, mis seda vana logu meelde tuletas, Rein läks metsa, kus polnud ripakil hooneid ega lagunenud põlluaedu, ja seal leidis ta, et Kõrboja polnudki nii hirmus õudne ja tühi, eide surma peale vaatamata.
Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad, aga tema ei näinud neid roopaid, vaid nägi kumeraks sillutatud, puude vahel valendavat teed, kus vanker aina kõriseb, nagu jookseks ta munakoorel.
Ilus ja sile pole Reinu Kõrbojal mitte ainult see tee, mis läheb läbi küla maanteele, kust võib pääseda kiriku ja linna, vaid ilus ja sile on ka see hundisabaga mõõdetud metsarada, mis viib Mädasoole, Metstoale ja sealt Põrgupõhja, kust edasi saab ainult jalgsi, ühelt saarelt teise, läbi soode ja katkude, üle kraavide ja ojakese, kuni hakkab uuesti roopaline vankritee, mida mööda mine kas või ilmaotsa. Rein pole küll kunagi seda teed kaugemale käinud kui ainult Põrgupõhjani ning pisut sealt mööda, aga teised on käinud ja nemad teavad, et see metsatee ei peatu, et see metsatee läheb aina edasi, uute põldudeni, lopsakate viljaväljadeni, nendestki üle, kuni hakkavad uued metsad, uued sood ja rabad.
Niisugused imelised teed on Reinu Kõrbojal, kui ta istub jaanilaupäeva õhtupoolikul ukselävel ja ootab oma ainukest last linnast koju. Pere võtab heinamaal loogu, paneb esimest värsket, lõhnavat heina küüni, mille katus hästi vihma ei pea, mädanenud õlgede toeks laotud kuusekoorte peale vaatamata, aga Reinu see ei huvita, sest tema Kõrbojal on kõik korras, tema Kõrboja on kui kelluke, mis heliseb, kui ta istub oma ukselävel ja ootab tütart.
Peale päikese loojaminekut võis juba iga lollgi Kõrbojal aru saada, et täna pole harilik laupäevaõhtu, vaid on jaanilaupäev. Ka muidu valgendavad saunast tulles meeste särgid ja naiste jakid ning punetavad õhetavad näod, muidugi pannakse peale sööki paremad hilbud ümber, kuulatatakse, seisatatakse nagu aru pidades ja minnakse siis kuhugi. Igal harilikulgi laupäevaõhtul võib kari nagu tänagi karjaaias magada ja lehmad võivad mäletsedes tilksutada vaikist kella. Hiline kägu võib nõmmes kukkuda, nagu oleks päike alles suures kõrges, ja laulurästas võib lugusid lasta, nagu tahaks ta nõmmes täita ööbiku aset – aga ei kunagi muul laupäevaõhtul lähe mehed asjatundliku näoga pinumaale otsima tõrvikuid, mõnda vana tõrvatünni või tulirauda, nagu oleks kevadine suurvesi, kus luhal raiutakse tulega kala. Ei, niisugused asjad võivad sündida ainult jaanilaupäeval. Mehed võtavad puupakud õlale, viskavad haokood selga, nagu oleksid neil mustad tööriided ümber ja ei mitte puhtad pühapäised. Teevad ja talitavad, peavad aru, nagu oleks neil käsil mingisugune tõsine töö, ja ometi teavad nemad ise, teavad teised, teavad tüdrukudki, et meestel on aina nali, aina lõbu, et mehed möllavad, nagu oleksid nad äkki kõik hulga nooremaks saanud. Jaanist ja suvilisest pole rääkidagi, isegi eestegija Mikk kõnnib täna kiiremalt, kergemeelsemalt, isegi tema tõmbab haokoo selga ja kahmab õletuusti tule hakatiseks kätte. Tuleb vana Reingi, annab nõu, juhatab midagi, nagu kardaks ta, et ehk läheb muidu midagi viltu.
«Tehke aga keset platsi, muidu rikub puud ära,» ütleb ta.
«Täna pole seda karta,» vastab Mikk, «ilm on nii vaikne, et tuli põleb puude vahel nagu küünal otse vastu taevast.»
Leena jookseb kui püüpojuke, tema piht paindub pajuvitsana ja tema silmad aina säravad ja säravad, kui ühes perenaisega võtab nöörid, laternad, küünlad ja veel midagi muud, mis peab taeva lendama. Niisugust jaanituld pole ta kunagi teinud, pole ka näinud, ei siin ega mujal, ei enne leerimist ega peale seda. Sellepärast on ta huulil meemaik, kui ta vahetab ükskõik mis tähtsuseta sõna Jaaniga, kel on täna manisk ees ja kamassid jalas.
Järve poolt kostsid juba hõisked ja huilgamised, kui Kõrboja omad kodunt minema said: nad saidki sellepärast nii ruttu, nii-öelda ülepeakaela minema, et järve poolt kostsid juba hõisked ja huilged.
«Juba otsaga seal!» kilkas Leena.
«Juba seal!» vastas Jaan.
Kõrboja perenaisele oli langenud mingisugune nukker vaikus, nagu polekski ta rõõmus, et ta on täna esimest päeva Kõrbojal perenaiseks ja et ta perenaisena pühitseb täna esimest korda oma sünnipäeva jaanilaupäeval. Ta oli isaga juttu ajanud, ta oli liig palju rääkinud Katku Villust, kes kui arutu Kivimäel lõhub kive, ja see võttis temalt tõsise jaanilaupäeva-rõõmu. Isa oma sõnadega manas esile mingisugused nimetud varjud ja need hakkasid liikuma Kõrboja hoonetes nagu elavad olevused. Liikus onu Oskari vari, liikus tema noore naise vari, kes põgenes salaja, südaööl, põgenes tuule ja tormiga, põgenes vihma ja kõuega Kõrbojalt, kui oli matnud siia surnuaeda oma esimese pojukese. Miks onunaine põgenes ja mis sündis peale seda, kui ka onu Kõrbojalt ära sõitis, oma noorele naisele järele, seda Anna ei tea, pole kunagi lähemalt kuulnud, üks on ainult kindel – ei üks ega teine näidanud oma elavat nägu enam Kõrbojal, isegi onu Oskar mitte, sest tema leiti paar nädalat pärast ärasõitu surnuaialt oma pojukese haualt. Anna mäletab, mis isa tol korral vennanaisest oli öelnud, kui vend temaga esimest korda siia sõitis, näitama oma mõisat. Ta oli öelnud, et ei sellest küll Kõrbojale perenaist saa, liig nääpsuke teine, laulab toas, mitte metsas, läheb kõndima põllule, aga jalga nõmmele ei tõsta, nagu elaksid seal kurjad vaimud. Isa sõnad olid rutem täide läinud, kui keegi oli aimanud, isa isegi polnud rääkides aimanud, et tema sõnad nii ruttu täide lähevad.
Niisugused varjud liikusid Kõrboja perenaise hinges, kui ühes kilkava ja põleva Leenaga võttis kirevad laternad ja küünlad, võttis pikad nöörid ja raketidki, et neid viia järve äärde jaanitulele, mida pidi tehtama sinnasamasse, kus pidutses kord onu Oskar oma noore naisega. Aga vaevalt aimas keegi, et Kõrboja perenaise hinges liikusid varjud, sest tema tegi kõik võimaliku, et ükski neist midagi ei märkaks. Vaevalt oleks keegi märgates midagi mõistnudki, sest mis puutusid neisse Kõrboja mineviku varjud. Võib-olla oleksid nad isagi külmaks jätnud, sest Kõrboja ise oli nad tema hingest kulutanud, ta oleks vististi kulutanud need varjud Anna endagi hingest, kui ta oleks elanud kogu selle vaheaja Kõrbojal. Poolpime, poolkurt Madli, see oleks ehk võinud Annat mõista, kui ta juba tol ajal oleks elanud Kõrbojal, aga tema tuli siia hiljem, alles hiljuti. Pealegi oli asjata teda arvesse võtta, sest tema ei läinud järve äärde jaanitulele, tema üksi jäi täna õhtul koduhoidjaks. Kõik läksid: karjapoiss läks, vana Rein isegi läks, aga Madli ei läinud, sest tema jäi Kõrbojale lukuks.
Kui Kõrboja rahvas järve äärde jõudis, oli siin juba hea summake inimesi koos – kuipalju just, seda oli raske öelda, sest ainult mõned poisid seisid loodetaval jaanitule-asemel keset mäenukki, kuna suurem hulk, eriti naispere, kirjendas mööda mändidealust. Seal oli juttu ja naeru, seal oli hüüdmist ja huikamist. Järvelt kostsid aerude löögid, poiste naer ja neidude kiljumine, kes kartsid kas uppumist, lootsiku ümberminekut või läigatas sõudja neile mõla otsast mõne tilga vett.
Mäenukil prantsatasid vastu maad haokood, kolisesid puupakud ja halud, tümises tõrvatünn, kui teda kopsiti pika lati otsa, mille püstitamiseks juba proovitud auk valmis. Jaan seadis tulirauda varda otsa, ehk küll Mikk arvas, et mis ta tühja sellega jändab, kui on tõrvatünn tõrvikutega käepärast. Aga täna Jaan ei kuulanud Miku, oma eestegija sõna mitte, sest ega Mikk ometi jaanitulel mõni eestegija ole. Jaan seadis kangekaelselt tulirauda varre otsa ja ei pannud teiste sõnu mikski, sest temal olid tulirauaga omad plaanid, mida ei teadnud keegi, vahest ehk ainult Leena, sest tema aimas Jaani rohkem, kui teised teadsid. Leena teadis, et Jaan püstitab tulirauavarda lootsikupärasse, nagu läheks, ta kevadel suure veega luhale kala raiuma, püstitab raua, süütab tõrvikud põlema ja aerutab keset järve ühes pillimehe ja Leenaga, ühes mõne teise poisi ja tüdrukuga. Järv on kui elus peegel, aga Jaan aerutab mööda järve, paneb vee virvendama, ajab liikumisega tule tuliraual loitma, nii et leegid paistavad vee virvenduses kui käharad lokid, mis laotatud järvepõhja. Jaan ise ei tea seda, kui ta aerutab leegitseva tulega mööda peegelvaikist järvepinda, aga kaldalseisjad näevad. Kõrboja noor perenaine, kes pühitseb täna teiste teadmata oma sünnipäeva, see näeb, et keegi laotab järvepõhjas oma lõõmavaid lokke, kui aerutab Jaan, laulab Leena ja üürgab pill – rõkkab Lõugu Kusti «vasikas».
Veel enne kui Jaan aerutama sai, tõusid mäenukilt leegid pragisedes ümbritsevate mändide vahel: Mikk oli õletuusti põlema süüdanud ja selle kuivade haokubude alla pistnud. Tõrvatünni seadmine võttis pisut rohkem aega, see hakkas särama alles siis, kui haokood olid oma kõrgemad leegid juba taeva paisanud. Nende leekide valgusel paistis, et nööri seoti mändide vahele ja et nööri külge riputatud paberlaternatega piirati tantsuplatsi, kus ümber sügelesid mitukümmend paari noori jalgu. Olid ju tulnud kõik, kellele Jaan sõna viinud, oli tulnud palju neidki, kellele Jaan mingit sõna polnud viinud, sest nad olid teisest või kolmandast suust kuulnud rattal kihutava Jaani sõnu. Ringis tulede ümber noored ning vanad, paljud Kõrboja perenaisele nelipühist saadik nähtud ja tuttavad, paljud võhivõõrad, keda ta varem kunagi pole näinud, või kuigi näinud, siis unustanud.
Kõik on tulnud, kõik on siin, ainult Katku omad puuduvad, Villutki pole näha. Puudub ka Kuusiku sauna Eevi, nagu oleks ta millegipärast Katku omadega kokku rääkinud, et mitte jaanitulele minna, kui Kõrboja perenaine kutsub. Aga tõepoolest pole Eevi Katku omadega ei täna ega eelmisil päevil kokku saanud, et nendega mõni sõna vahetada, ta pole nii mõnelgi päeval Villutki enam näinud, sest see rassib oma vabad tunnid Kivimäe kividel. Eevi murrab peres tööd teha, tasub saunapäevi, ja poega hoiab kodus ema. Viimsed päevad on ema haige ja sellepärast on saunas kõik ui-ai, kui Eevi õhtuti koju tuleb, nii et temal muud üle ei jää kui ööseti koduseid töid teha. Ka täna teeb ja rahmitseb ta ja ei mõtlegi Kõrboja jaanitule peale, sest kui ta perest koju tuli ja emale Kõrboja Jaani sõnatoomisest rääkis, ütles see oiates:
«Mis jaanituli see sinul veel on, sinu jaanituli on juba kiigus. Las teised lähevad, las teised tõmbavad, kuni nad ka oma jao saavad, ega enne keegi kuula.»
Ka Eevi ise arvas, et las teised minna, las teised tõmmata, tema peseb kodus lapse pesu ja kohendab muud tühja-tähja, ilma milleta elus läbi ei saa. Ja nõnda jäigi ta koju ja ei läinud Kõrboja jaanitulele, kui kutsus noor perenaine.
Eevi mõtles, et kui täna õhtul tuleks Villu, siis ei mõtleks ta enam kordagi Kõrboja jaanitule peale, ei mõtleks, et Kõrboja järvel on lootsik ja et järve ääres hüüab Lõugu Kusti kolme reaga pill ning keerlevad paarid. Aga Villu viibib tulekuga, Villu laseb kaua oodata, nagu istuks ta ka jaanilaupäeva õhtul Kivimäel oma lõhutud ja lõhkumata kivide keskel. Kui Eevi küllalt oodanud, kui kesköö juba tööga mööda saadetud, alles siis hakkab ta uskuma, et Villu jääb hoopis tulemata, et Villu jääb ehk tulemata Kõrboja perenaise sõnade pärast, mis see saatis sulasega külasse ja perest perre. Tööst väsinuna heidab Eevi magama, aga uneski veel mõtleb ta oma ilmsi olnud mõtteid ja ei saa täielikku rahu. Mõtleb Katku Villust, oma lapse isast, mõtleb ka Kõrboja preilist, praegusest Kõrboja perenaisest ning tema unistel, pöörastel mõtetel pole otsa ega piiri, sest nad liiguvad nagu painajalikud nägemused.
Aga mis puutuvad Kuusiku sauna Eevi nägemused neisse, kes teevad jaanituld Kõrboja järve ääres. Nad ei puutu peaaegu Katku Villussegi, kes kaua kõhkles, kas ka minna või koju jääda. Oo, Katku Villul olid Kõrboja jaanitulega kohe omad kavatsused, niipea kui ta kuulis sulase Jaani suu läbi perenaise sõnu. Temal olid kohe jumal teab miks niisugused kavatsused, et Kõrboja jaanitulest ei peaks midagi välja tulema, sest tema, Katku Villu, tahab kõigile pussi mängida. Tema on nüüd jällegi kodus, ta on oma vangipäevad ära istunud ja tahab kõigile tõendada, et tema on endiselt vaba ning võib teha mis tahab, kuigi see käiks vastu kogu metsanurgale. Villu tahaks nimelt nõnda teha, et Lõugu Kusti oma «vasikaga» ei läheks jaanitulele, vaid jääks Katku Villu juurde, rüüpaks tema pudelist, ajaks temaga juttu. Lobiseks temaga võib-olla seni, kui ta unustab Kõrboja perenaise saadetud sõnad ja mängib pilli Katku Villule, nagu oleks tema juures jaanituli ja nagu pühitseks tema täna oma sünnipäeva kirevate paberlaternate ja rakettidega.
Lõugu Kusti rüüpabki Katku Villu pudelist ja ajab temaga juttu, nagu oleks tema peremees peol, mida pühitsetakse täna Kõrboja järve ääres, aga sinna minemata ei saa ta ometi jääda, sest täna mõtleb Kusti rohkem Kõrboja perenaise kutse kui Katku Villu pudeli peale. Pudelist paneb Kusti omale ainult paraja auru pähe ning läheb siis, läheb ja käristab oma «vasika» nahklõõtsa, nii et keeled vinguvad, mängib niisuguse hoo ja vaimustusega, nagu oleks piduperemees ise ta pea soojaks kütnud, et ta mängiks oma ilusamad lood.
Nõnda on Katku Villu lood ja asjad selle jaanitulega, mida tehakse Kõrboja järve ääres männikus. Villu oleks tahtnud jaanitulelt võtta Lõugu Kusti «vasika», aga ei saanud, ja muud sellelt jaanitulelt võtta ta ei katsugi, sest sel oleks nii hirmus vähe mõtet. Villu kuuleb, kuidas Kusti mööda teed oma pilliga läheb. Pill hüüab ja teda on ilus ja armas kuulata, kui ta läheb ühes Kustiga, rihmapidi selle kaelas, hüüab, nagu kutsuks ta täna kõiki, kel kõrvad on kuulda, Kõrboja jaanitulele – kutsub Katku Villutki. Villu tunneb, et kutsub. Ja ta mõtleb, et mis õige oleks, kui ta läheks, mis oleks, kui ta läheks nagu teisedki ja nagu poleks ta kunagi katsunud Kustit oma pudeli juurde jätta. Või miks ei peakski ta minema, pole ta ju ei ühelegi teisele ega Kustile endalegi lausunud oma kavatsusest teda oma pudeli juurde kutsuda.
Villu kuulab Kusti pilli, mis läheb mööda teed mändide vahel, ja ta mõtleb ainult Kõrboja jaanitulest, mida tehakse järve ääres, ning kordagi ei tule talle Kuusiku sauna Eevi meelde, kes peseb lapse pesu ja kelle mõtted on aina Villuga.
Miks see küll nõnda oli või kuidas see tuli, aga äkki ei kuulatanud Villu enam Lõugu Kusti pilli, vaid pistis selle asemel jooksu – jooksis Kustile järele. Joostes tundis ta, et pudel luud-kondid pehmemaks teinud kui ehk täna õhtul vaja; et täna õhtul oleks pidanud luid-konte pehmendama ainult sauna leil, sest Villu jookseb ju Kõrboja perenaise sõnade järele, mida see saatis sulase Jaaniga. Jookseb kõigest hingest, jookseb hingeldades, kuni ta saab Kusti kätte ja läheb ühes temaga jaanituleliste sekka, mõlemad parajad mehed, mõlemad ammu oodatud.
Aga Villu ei söanda hästi tükkida esirinda, ei söanda seda oma sooja pea peale vaatamata, tema astub ette alles siis, kui otsitakse meest, kes oskaks rakette lasta. Õigem, isegi siis ei astu ta ette, sest mis puutuvad temasse Kõrboja perenaise raketid, teda kisutakse esile, sest tema on mees, kes kõik mõistab, kõik võib, miks siis mitte ka raketti lasta.
Nõnda saab Katku Villu Kõrboja perenaisega kokku rakettide juures, saab kokku ja teretab teda pelglikult ja viisakalt, nagu polekski see veel perenaine, vaid peenike Kõrboja preili, kes käib jälgi tegemas järveliival ühes poolkurdi ja poolpimeda koeraga. Villu ei julge Kõrboja perenaisele kättki pakkuda, ta kergitab ainult mütsi ja tahaks peaaegu küsida, et mis preili soovib või käseb, aga perenaine ise astub tema juurde, vaatab talle otsa leegitseva jaanitule valgusel, sirutab talle käe ja ütleb naeratades:
«Vanu tuttavaidki näha. Küsisin juba teie järele, et kuhu te olete jäänud, miks teid kunagi teiste seas pole.»
Kõik nägid, kes seisid jaanitule ümber, et Kõrboja perenaine ise andis Katku Villule kätt, ja kõik kuulsid, et perenaine nimetas Villut oma vanaks tuttavaks. Perenaine oli ka paljuid teisi kättpidi teretanud, ta oli neid juba nelipühil teretanud, aga kedagi polnud ta nõnda nimetanud vanaks tuttavaks, Villut üksi nimetas ta nõnda, kui ta andis talle kõigi ees jaanitule juures käe. Ja kõik tundsid korraga, Villu isegi tundis, et sest pole ehk midagi, et ta on üle aasta vangis istunud mehe mahalöömise pärast – et ta on purjus peaga teivast tarvitanud, kui teine tuli pika pussiga.
«Kõik kinnitavad, et teie oskate rakette lasta,» ütles Kõrboja perenaine Villule.
«Küllap ma juba seda oskan,» vastas Villu, «aga kus neid lasta?»
«Mis teie arvate?» küsis perenaine.
«Mina,» ütles Villu ja mõtles pisut. «Kui need minu raketid oleks, kui see oleks minu tegemine, mina laseks järvel,» ütles ta lõpuks.
«Kuidas järvel?» päris perenaine.
«Lootsikust,» seletas Villu.
Selle mõtte peale polnud keegi tulnud, sellele mõttele tuli ainult Katku Villu ja Kõrboja perenaine oli tema mõttega kohe peri, kõik olid tema mõttega peri.
Villu ja Kõrboja perenaine käisid kahekesi nagu teed näidates ees kuni Katkuni ja Villu rääkis nüüd juba nõnda, nagu oleks ta isegi kahekesi kõndides vahetevahel mingisugusest uimastavast pudelist rüübanud, kuigi ta oli Kõrboja perenaisele kergemeelselt sõna annud mitte enam juua. Ei ta kõhelnud enam suuremat kõneaine valikul, vaid rääkis kõigest, mis meelde tuli. Rääkis oma endisest tutvusest perenaisega, rääkis perenaise jalajälgedestki, millest ta perenaise enda tunnud, oleks ehk lõpuks nimetanud sedagi, kuidas ema teda Kõrboja perenaise eest hoiatanud, aga enne jõudsid nad Katkule, enne tuli Katku koer neile haukudes vastu, enne jõudsid teised neile järele ja nõnda jäi see jutt täna rääkimata.
Jaanitulelised jõudsid Katkule suure müra ja käraga, rõõmsa pilli ja vadaga, nii et mitte ainult Villu ema, vaid ka isa ärkas ja särgiväel akna alla imestades vaatama tuli, mis küll lahti on. Aga varsti mõistis ta, et pole midagi iseäralikku, on ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga», on nende oma Villu Kõrboja perenaisega, on Kõrboja sulasedki ning teised külapoisid ja tüdrukud, kes tulevad nähtavasti Kõrboja jaanitulelt.
Katku Jüril polnud midagi selle vastu, et Kõrboja jaanipidu lõpeks tema õues, tema koplis või kas tema reia allgi, ei, selle vastu polnud tal midagi. Kõik peavad teadma, et mitte ainult Kõrboja pinnal ei või pill hüüda, tantsupaarid keerelda, ei võida pidutseda, vaid ka Katkul, sest milles oleks Katku halvem kui Kõrboja. Kõrbojal polegi niisugust sepikoda nagu Katkul, värvitud luugid ja raudlatid teisel akende ees ja kõik; seal pole ka niisugust keldrit, kuski pole niisugust keldrit, kui on Katku õues, kuhu tulid nüüd Kõrboja pidulised.
Jüri ajas omale juba kuue selga ja tahtis välja minna, aga siis märkas ta, et Villu aidast midagi võtab ja ühes Kõrboja perenaisega üle õue väravast välja läheb Kivimäe poole, teised pidulised tagant järele. Ainult Lõugu Kusti oma «vasikaga» jäi veidikeseks maha, et jalgu puhata, et Katku Jüriga mõni sõna rääkida, sest temaga oli tal asja.
Katku Jüriga oli mõnel teiselgi külapoisil asja, sest niihästi Katku kui ka Mädasoo pidasid kodus seda va kibedat hädaliste aitamiseks. Nende hädalistega võis siis Jüri juttu ajada ja nendelt kuulda, kuhu Kõrboja pidulised läinud ja mis neil seal tegemist.
Jürile ei meeldinud, et Kõrboja pidulised temast niiöelda mööda läksid, et nad Katkust mööda läksid sinna paika, kuhu Villu tahtis asutada uue Katku, temale nimeks pannes Kivimäe. Villu tahtis Kivimäelt kivid hävitada, kividest ehitada loomade laudad, kas või aidad ja kuurid, ja kui kivid hävitatud, siis endise nime jätta mälestuseks endistele kividele. Jürile ei meeldinud, et Villu oma Kivimäega tahtis temast ja tema Katkust, mida ta hoidnud kui oma silmatera, mööda elada, et ta pidulisedki viis Katkust mööda. Ei ta küll võõrastele lausunud midagi, aga endamisi porises ta:
«Purjus peaga ei tea, mis ta teeb.»
Aga Villu emal olid teised arvamused, temal olid Villu ema arvamused, kui ta mõtles, ainult mõtles, sest öelda polnud ju kellelegi. Mõtles, et eks see ole jällegi selle Kõrboja preili tegu, kõik tema tembud, kes muu niisukeste asjade peale tuleb; ainult tema pärast võis Villu Kõrboja pidulised vara jaanpäeva hommikul Kivimäele viia. Villu emal oli küllalt aega mõelda tõmmikut, musta ja kirjut lüpstes, ega mitte midagi muud ei mõelnud ta kui aga Kõrboja preilit, kes läks Villu seltsis Kivimäe poole.
«Vaadake, preili,» ütles Villu ise Kõrboja perenaisele Katku õuest läbi minnes, «niisukesed peavad hooned olema, nagu on minu sepikoda ja kelder. Niisukesed ehitan kõik Katkule, las ma saan aga siin hakkama. Niisukesed peab ka Kõrbojale ehitama, ainult suuremad, palju suuremad. Oleks see minu tegemine, küllap juba mina näitaks, misukesed hooned peab Kõrbojale ehitama.»
Viimseid sõnu kuulasid kõik pealt. Villu emagi kuulis neid läbi toaukse. Ja kõik arvasid, et Villu kiitleb, et Villu suurustab, aga kõik teadsid ka, et nõnda kiitleb ja suurustab ainult Katku Villu.
«Aga kui palju see aega võtab, enne kui te kõik nõnda jõuate ära teha, enne kui te Katku häälde jõuate panna, nagu te ise ütlete?» küsis Kõrboja perenaine Villult teel Kivimäe poole.
«Kui palju aega,» kordas Villu, nagu mõtleks ta järele, aga tõepoolest polnud tal midagi mõelda, sest need mõtted olid tal juba ammugi mõeldud. «Kas või eluaeg,» ütles ta siis. «Tööd jätkub siin, sellest ei tule puudu. Aga see on mul lõpuks üks ta puhas, peaasi – ma tahan teha. Kui te teaks, misuke rõõm on midagi teha, löö või kirvele vars taha, kruvi või sahale tera ette, nii et ta läheb. Mis siis veel mõnest Katkust või Kõrbojast rääkida! Mõtelge ometi, kui võiks niisukese maalahmaka võtta, nagu oleks ta mõni kirvevars või sahakured, võiks võtta ja temast teha, mis tahad, võiks temast niisukese asja teha, mis läheb ja vilistab, anna ta ükskõik kelle kätte.»
Nõnda rääkis Katku Villu Kõrboja perenaisele. Aga ta oleks veel paremini rääkinud, kui ta oleks mõistnud, ta olekski ehk mõistnud, kui ta poleks arvanud, et preili võib panna tema sõnad purjus pea arvele.
Kivimäele jõudes läksid jaanitulelised eemale metsa äärde, ainult Villu ühes Kõrboja Mikuga läks keset oma kivide sekka.
«Silmapilk!» hüüdis Villu piduliste poole pöördudes, aga kõik mõistsid, et ta pöördus ainult Kõrboja perenaise poole. «Ainult pisut kannatust, siis hoidke kõrvad!»
Villu hakkas kivimüraka juures meisterdama, kõik nägid, et Villu meisterdas kivimüraka juures, nagu valmistaks ta tulihända, mis peab lendama õnne järele. Ja nad ootasid silmapilku, mil ta ühes Mikuga kivist eemale põgeneb, teiste kivide varju maha lömitab, sest siis peab oodatud silmapilk käes olema, siis tuleb ilmkärakas. Aga Villul läheb täna pisut rohkem aega kui harilikult. Villu meisterdab liig kaua oma kivimüraka kallal. Ja viimaks sünnib midagi, mille peale ükski pole ette valmistatud, Villu isegi mitte: ilmkärakas käib enne, kui Villu ja Mikk kivist eemale on jooksnud, enne kui nad teiste kivide taha on maha lömitanud. Käib ilmkärakas ning Villu langeb maha ja Kõrboja Mikk tõttab teda üles aitama, aga ei aitagi viimaks, teeb piduliste poole ainult abitu käeliigutuse. Aga asjata on veel Mikul kätt liigutada, sest arukamad on selletagi mõistnud, mis on sündinud; Kõrboja perenainegi on mõistnud, sest tema jookseb kõige ees õnnetuspaigale.
Paljud pööravad jälestusega silmad kõrvale, tüdrukud kiljatavad, ükski ei tea, mis teha, millest peale hakata. Ainult Kõrboja Mikk, kelle juustes paistab punast ja kelle pahem käsi on verine, ainult tema katsub Villuga midagi teha ja ükski ei tea esimesel silmapilgul, kas on Miku küljes tema oma või Villu veri. Veel leidub keegi, kes pead ei kaota, kes ei nuta ega hädalda, vaid kes hakkab talitama nagu talitada vaja. See on Kõrboja perenaine.
Kord tahtis ta sõjaväljale haigeravitsejaks minna, aga siis ei suutnud ta õppida inimese verd ja tema lõhna kannatama, siis mitte, nii et temast tahes või tahtmata haigeravitsejat ei saanud. Täna ei karda ta verd, sest täna voolab Katku Villu veri, ta voolab ja katab pahema silma ja parem käsi on elus veritomp, ilma et ükski õieti aru saaks, mis selle käega on, kuipalju seal õige puudub.
Kõrboja perenaine hakkab Villu verd nähes talitama, nagu poleks siin kedagi peale Miku ja tema, nagu poleks siin Mikkugi, vaid ainult nemad Villuga kahekesi, nagu ükskord ammugi, kui uss hammustas Kõrboja perenaise jalga ja Villu imes tema jala seest ussimürki, imes ja sülitas, imes Kõrboja perenaise verd ühes mürgiga ning sülitas ta helepunasena maha.
Kõrboja perenaine ei tee väljagi, et tema ümber seisavad külapoisid ja tüdrukud, ta näpib oma riiete kallal, nagu mõtleks ta Katku Villu juurde siia lõhutud kivide keskele magama heita, näpib seni, kuni ta saab kätte mingisuguse pehme, peene, valge ja kahiseva alusriide – kõik ümberseisjad nägid, kui peen ja valge oli see Kõrboja perenaise alusriie, aga ükski ei pannud seda sel silmapilgul imeks –, katsub seda lõhki käristada, ja kui käed sõna ei taha kuulata, annab ta selle riidetüki Miku verisesse kätte ja näitab, mis see peaks tegema.
Nüüd pole sel valgel ja peenel riidel enam armu, ei, Miku käes pole riidel enam vähematki vastupanekujõudu, vaid käriseb allaheitlikult igapidi, nagu Kõrboja perenaine käsib. Mikk käristab valget riiet ja Kõrboja perenaine mässib teda Villule pea ja käe ümber, kus ei taha ega taha lõppeda punane oja. Teised vahivad kui juhmid, vaevalt sosistab keegi mõne sõna.
«On valus?» küsib Kõrboja perenaine Villult, kui see Miku ja kellegi teise najal koju poole hakkab minema.
«Ei,» uriseb see läbi hammaste.
Alles kodus, kus ta ootab hobuse rakendamist, puserdab ta läbi hammaste Kõrboja perenaisele, nagu oleks see mõni tema omataoline külapoiss:
«Nüüd, kuradi siga, hakkab valutama, nüüd alles hakkab teine!»
«On teil veel viina?» küsib Kõrboja perenaine vastu, nagu oleks Villu temaga kõige korralikumat keelt kõnelnud.
«Ei ole, isal ehk on,» vastab Villu.
Kõrboja perenaine läheb isalt küsima, aga isa on pahane, ei anna, isa on väga pahane, kui ta ütleb oma kanguses:
«Aitab sellestki, viina ka veel raiskama, see maksab minu raha. Las Kõrboja ostab talle viina!»
Ei aita Kõrboja perenaise sõnad ega palved, Katku Jüri jääb kindlaks, sest tal on oma mõistlik põhjendus.
«Las kannatab targa peaga, ehk siis võtab aru pähe, ei lähe enam joobnult kivide kallale, seisab kaineltki eemal.»
Nõnda arvab isa.
Aga Kõrboja perenaine küsib teistelt meestelt viina, ta küsib Lõugu Kustilt, kes istub vaikiva «vasikaga» süles, küsib kõigilt neilt, kel oli Katku Jüri juurde asja. Ja need kõik tõmbavad oma pudelid taskust ning ulatavad Kõrboja perenaisele, kes viib nad Villule ja käsib juua niipalju, kui süda võtab. Villu joob ühest pudelist, rüüpab mõne hea lonksu teisestki ning kirub siis:
«Ei, siga, hakka pähe, nüüd ei hakka teine pähe.»
«Jooge veel,» käsib Kõrboja perenaine, «jooge niipalju kui läheb, niipalju kui on.»
Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud kui täna, kus ta Kõrboja perenaise vastu tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.
Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta peaks ennast tohtrile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksali võivad sõidutada, kui Jüri ise ohjad ja piitsa oma kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel läbi hammaste sülitab ja kirub:
«Küll, kurat, valutab!»
Aga selle peale vaatamata istub ta rahulikult ja ootab, millal ta vankrile talutatakse, sest tema ise ei näe ju kuhugi minna, on ju ta nägijagi silm kinni mässitud. Villu istub ja tema kõrval seisab Kõrboja perenaine, nagu oleksid nad peig ja mõrsja; omaksed ja tuttavadki seisavad nõnda nende ümber, nagu oleksid nad hiljuti papi juurest tulnud või nagu mõtleksid just praegu sinna sõita: hobustki rakendatakse juba, istekotti seatakse, tekki laotatakse, Villu ema ise laotab. Aga ei see ole rõõmupidu, ei see ole pulmasõit, sest miks muidu istub ainult Villu vankrile, kuna Kõrboja perenaine kõrval käib, nagu saadaks ta Villut kirikukellade helinal.
Õueväraval seisab ema ja vaatab Villut, nagu ta teda vist kunagi pole vaadanud; vaatab Villut ja Kõrboja perenaist ning tahaks midagi öelda, aga selle asemel küsib ta Villult ainult:
«Kas ikka veel valutab!»
«Ära küsi, ema,» vastab Villu.
Ja ema ei küsi enam midagi ei Villult, ei Kõrboja perenaiselt ega üheltki teiselt, sest ta on aru saanud, et täna on asjata küsida. Täna on asjata pärida, kuidas see kõik sündis, kuidas see nõnda tuli, et nad pidupeaga kõik Kivimäele hakkasid minema, et Kõrboja perenainegi läks. Emale teatakse vähe vastata, emale vastatakse sellestki vähem, mis ta ise aimab, sest ema ise aimab juba ammust aega, et ei ole head loota, kui on tegemist Kõrbojaga.
Katku Villu võttis mõne päeva hoogu, Villu võttis mõne nädala hoogu, et isale rääkida oma pulmadest Eeviga, aga kuidagi ei saanud ta sellega hakkama, sest Villu teadis, et isaga on raske sellest rääkida, liiatigi nüüd. Sellest oli varemaltki, kui Villu alles terve, raske rääkida, sest isa nõudis miniaks peretütart, lõpuks – isa nõudis miniaks ükskõik keda, mitte aga Kõrboja Reinu endist teenijat.
«Olen mina või minu poeg see viimane jätis, et tema peab Kõrboja teenijaga leppima,» rääkis Katku Jüri, ehk küll ei Villu ega keegi teine hästi aru ei saanud, miks peaks see olema viimane jätis, kes lepib Kõrboja teenijaga. Peaaegu ei saanud sellest Villu emagi aru, sest tema arvas, et olgu muud mis on, aga hea tütre saaks ta omale Eevist küll, allaheitliku ja sõnakuuleliku, virga ja tööka. Aga teiste arusaamine ei piisanud Katku Jüri ees põrmugi, sest tema oli ikka iseenda arusaamise järele elanud ja armastas seda teha kuni surmatunnini. Tema arvas, et kui teda kord enam Katkul ei ole, siis muidugi siin enam tema tahtmine ei maksa, millega ta tähendada püüdis, et heameelega ka pärast surma veel Katkul peremeest mängiks.
Nõnda käis Villu ja otsis parajat silmapilku isaga rääkimiseks, aga see silmapilk ei tulnud, sest isa oli nüüd tusasem ja tõredam kui kunagi enne ja võttis Villut vähem arvesse, kui Villu oma tööga väärt oli. Ei aidanud seegi, et Villu enam ühelegi Kivimäe kivile auku sisse ei puurinud ega ühtki põmmu ei teinud. Isegi valmispuuritud augud seisid laadimata ja kivid lõhki laskmata, seisid, nagu nad olid jäänud jaanipäeva hommikul. Villu ei käinud enam Kivimäel istumas, ei läinud sinnapoole pühapäeviti kõndimagi, sest Villu kõndis nüüd nõmmes, läks sinnapoole, kus oli Kõrboja järv. Siin istus ta mõnikord, istus vahetevahel otse järvekaldal ja proovis ajaviiteks oma silma, otsides üle järve tuttavaid puid ja põõsaid. Aga tuttavad puud jäid harilikult leidmata ja põõsaste asemele olid tekkinud mingisugused ebamäärased tumedad, udused kujud, millel polnud endist tegu ega nägu.
Sellest tegi Villu järelduse, et kui teisele poole järvekaldale tuleksid põdrad või kitsed jooma, kui nad tuleksid isegi õhtuse päikese heledal helgil, ometigi oleks temal vaevalt lootust neid näha, vast tabaks ta silm neid ainult liikudes tumeda laiguna. Ei ole enam lootust, et võiks püssi palge panna ja neid lasta, ei ole enam võimalust vääramata kindlusega saata hargi ja kirbu kaudu tina välejalgistesse loomadesse või puude ja põõsaste vahel välgatavaisse lindudesse.
Pole enam endist mõtet kevadhommiku puhtel metsa minna vaatama, kas teder mängib, ja kuulama, kus metsis laulab. Nüüd lähevad Villu asemel teised, kel mõlemad silmad peas või kel näeb vähemalt teinegi hästi, lähevad ja tunnevad seda imelist värsket ja erutavat lõhna, mis täidab metsaaluse ja lagedagi maa, kui mängib teder ja laulab metsis.
Arst ütles küll lõpuks, et nägemine paraneb aja jooksul, läheb selgemaks, aga vististi ütles ta seda muidu, ütles jutujätkuks, ütles suusoojaks, sest millegagi pidi ta seda mehemürakat ometi lohutama – nõnda arvab Villu. Aga kuigi arst oleks tõsiselt arvanud, siis ei või silm enam kunagi oma endist võimet tagasi saada, seda teab Villu kindlasti, sest kust võtta teine niisugune silm, kui oli tema pahem. Eksis ta kunagi sihtides või maad mõõtes, vääratas ta kunagi rauda tagudes või lauaserva õigeks lükates, või kas ei tunnud ta looma- ja linnujälgi?
Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. Isegi tema oma parem silm ei saanud pahema vastu, nõnda arvab Villu, ja sellepärast on tal oma pahema vigastamisest palju rohkem kahju kui parema kaotusest.
Villu ümbrus on selguse kaotanud, jooned on muutunud ähmaseks ja virvendavaks. Igal pool tabab Villu mingisugust võõrast, tüütut virvendust: virvendab järv, virvendavad puud järvekaldal, virvendavad pilved järve kohal, virvendavad järve põhjaski ja kisuvad taevagi kaasa virvendama, nii et silma pisarad tekivad, nagu kipuks Villul nutt peale. Aga Villu ei mõtlegi nutta, tema ei leiaks nuttu isegi tahtes. Tema ainult kõnnib ja istub nõmmes või järvekaldal ja mõtleb oma silmadele, mõtleb oma elule, mis silmadega seotud.
Kõigest saab tema oma mõttes aru, ühest mitte: mis on temal selle Kõrboja perenaisega või mis on perenaisel temaga tegemist? Peale jaanipäeva on ta teda ainult kaks korda üürikeseks näinud, üks kord laatsaretis, teine kord kiriku juures, kus nad ainult mõned tühised sõnad teineteisega vahetasid, aga ei pääse Villu tundmusest, et tema ümber kujutakse mingisugust võrku, et Kõrboja perenaine kujub tema ümber võrku. Milleks? Kui Villu seda teaks!
Villu hakkab aimama, kui õigus oli emal, kartes Kõrboja ja tema perenaist. Villu aimab, Villu tunneb, et nõnda see jääda ei või, et veel tuleb temal Kõrboja perenaisega kokkupuutumist. Teisedki tunnevad ja aimavad, et veel tuleb neil teineteisega tegemist, ja sellepärast räägivad nad Villule igal kohasel ja kohatul silmapilgul Kõrboja perenaisest. Nad ütlevad temale, et Kõrbojale kõlbab ta palju enam peremeheks kui Katkule, sest Kõrboja peremehel pole vaja endal tööd teha, Kõrbojal võib peremees saksa mängida, nagu on seda vana Reingi teinud. Kõrbojal teevad palgalised töö, aga Katkul venitagu peremees ise ühes perenaisega ja kasvatagu lapsi, kui abi tahavad.
Villut hakkab Kõrboja peremehe küsimus juba huvitama, teda huvitab see küsimus kui pealtvaatajat, ükskõikset arutajat. Villu tahab ära oodata, millest see algab, mis algama peab. Kui Kõrboja perenaisel tõepoolest midagi niisugust mõttes oleks, nagu teised räägivad, küllap siis näeme, kuidas ta sellega hakkama saab.
Aga Kõrboja perenaine sai sellega palju lihtsamalt hakkama, kui Villu oskas aimata. Õigem – Kõrboja perenaine ei teinud midagi, mis oleks kui algus, vaid tema tegi nõnda, nagu jatkaks ta midagi üsna vana. Sest tema tuli ühel ilusal pühapäeva õhtupoolikul, kui haabadesse hakkas tekkima juba punast, järve äärde Villu juurde, tuli oma vana Mousiga, kel olid suuremad jäljed kui kõigil ümberkaudsetel koertel (ainult vast isahunt sai oma jälgedega tema vastu), tuli ja istus Villu juurde järvekaldale pehmele samblale ja ütles sellele, nagu jatkaks ta ammugi alatud juttu:
«Näe, haavad löövad juba punaseks!»
«Jah,» vastas Villu. «Juba hakkavad punaseks minema.»
«Kas seletate seda üksikut haaba, mis seisab üle järve meie vastas mändide vahel, natuke maad pahemal pool suurt kaske?» küsis perenaine.
«Nagu seletaks midagi,» vastas Villu. «On midagi muud kui männid.»
«Ta põleb kui küünal mändide vahel,» ütles perenaine.
«Usun, et põleb, aga minul pole sellest siit maalt vähematki aimu,» seletas Villu.
«Teate, miks ma sellest haavast rääkima hakkasin? Teie tahtsite ta ükskord maha võtta, temast vene vile teha. Aga mina olin vastu, ei lasknud. Sestsaadik mäletan seda haaba.»
«Ei mina seda mäleta,» ütles Villu.
«Olete ehk ka selle suure karbase kase unustanud?» küsis perenaine.
«Ei, seda mitte,» vastas Villu. «Seal kase all jooksin oma parema silma peast ära, sellepärast mäletan teda.»
«Seal kase all!» imestas perenaine. «Millal see oli?»
«See oli siis, kui teie minu eest järve jooksite,» vastas Villu.
«Teie eest?» küsis perenaine vastu. «Teie eest pole ma kunagi järve jooksnud, mitte kunagi, te ei mäleta õieti.»
«Mäletan väga hästi,» ütles Villu. «Teie olite hobune, minu peos olid ohjad ja siis jooksite järve.»
«Miks te lasite joosta, eks te hoidnud hobune kinni,» rääkis perenaine.
«Arvate, et põleks vist jõudnud? Muidugi oleks jõudnud, aga ma ei tahtnud, kartsin,» seletas Villu.
«Kartsite, et ohjad peast ära tulevad?» küsis perenaine. «Aga nad olid ju peanaha küljes kinni. Minu praegused rotisabad, need võiksid muidugi peast ära tulla, aga siis – siis oli hoopis teine asi.»
Perenaine peatus, ja kui Villu kohe midagi ei öelnud, ainult vana Mousi halli pead silitas, siis jätkas perenaine nagu etteheitvalt:
«Vähe puudus, siis oleksite lasknud mu sel korral ära uppuda.»
«Selle peale olen isegi mõelnd, et siis oleksite võind ära uppuda,» ütles Villu, «ja mina arvan, minul oleks siis mõlemad silmad veel tänapäev tervelt peas.»
Villu isegi ei teadnud, kuidas tal need sõnad suust tulid, aga küllap nad vist ikka sellepärast tulid, et ta rääkis Kõrboja perenaisega, kes ajas juttu, nagu oleks neil mõni muinaslugu käsil, mis ei puutu ei üht ega teist. Aga Villu viimsed sõnad puutusid perenaist, sest ta tegi mingisuguse äkilise liigutuse ja vaatas Villule küsivalt otsa.
«Arvate teie tõesti nõnda?» küsis ta siis.
«Arvan küll,» vastas Villu. «Teie pidite seekord uppuma ja mina kandsin teid kaldale ja nõnda läks mul parem silm peast.»
«Tõepoolest, ma ei mõista teid,» ütles Kõrboja perenaine ja nüüd kostis, et tal polnud mingisuguse muinaslooga tegemist, võib-olla polnud seda juba algusest saadik, vaid ta jäi ainult sellepärast Villu juurde peatuma, et vana Mousi puhkust nõudis ning oma halli pea Villu põlvele pani silitamiseks.
«See on nii lihtne mõista,» lausus Villu. «Mina kandsin teid kaldale ja panin märjalt, nagu olite, selle suure kase alla ning põlvitasin ise teie juurde…»
«Noh ja siis?» küsis perenaine kärsitult.
«Ja siis läks mul parem silm peast,» vastas Villu, vastas lihtsalt ja rahulikult, nagu oleks tal ikka veel muinaslooga tegemist, ainult tema pahem silm hakkas suurema hooga virvendama.
«Aga kuidas?» päris perenaine ikka veel.
«Jooksin orgi otsa, mis teil peos oli, kui teie jooksite,» ütles Villu.
«Ega ometi mina…?» küsis perenaine.
«Teie,» vastas Villu lihtsalt.
«Siis läks see silma pihta?»
«Ainult ots puutus,» ütles Villu, «aga paljuke silmale vaja.»
«Siis tähendab, nõnda oli see,» ütles perenaine mõttes ja nüüd kostis jällegi, nagu oleks tal mõne muinaslooga tegemist. «Mina lõin seekord teie parema silma pimedaks… Kui mul omal sellest aimu oleks olnud!»
«Ühelgi hingel pole sellest aimu, teie olete esimene, kellele sellest praegu räägin,» ütles Villu. «Ah jaa, sõjaväekomisjonis, kus nad kui mesilased mu ümber olid, isegi käega patsutasid, nagu oleksin mõni ilus tapahärg, seal küsiti, et kuhu ma oma parema silma olen pannud, ja seal ütlesin, et löödi peast ära. Kes lõi? küsisid nad, ja siis vastasin: tüdruk lõi. Need naersid seal, mõtlesid, et teen nalja, sest ma olin pisut joonud. Ei enne ega pärast pole ma sellest kellelegi sõna lasunud, emale ka mitte, ehk see küll alati usutab, kui sellest juttu on. Ma poleks seda teilegi rääkind, kui mitte pahemaga peaaegu niisama põleks läind. Aga seda päris pimedaks ei saand.»
«Teie räägite, nagu oleks mina ka selles süüdi,» ütles Kõrboja perenaine, aga ta ütles seda nõnda, nagu poleks ta ei Kõrboja perenaine ega Kõrboja preiligi, vaid mingisugune plika, kelle kehaliikmed jätkude kohalt alles mügerikud. Nõnda ta istuski nüüd Katku Villu kõrval pehmel samblal. «Ma ju küll keelasin teid, mul oli mingi hirm teie pärast, juba siis oli, kui need poisid teile kallale tükkisid. Hirmu pärast ma vahelegi astusin, kartsin, et teiega võiks midagi juhtuda.»
«Neil olnd revolvrid minu jaoks taskus,» ütles Villu.
«Sellepärast!» hüüdis perenaine.
«Ainult et ma teiega sinna pidin kaasa tulema, teie Kivimäele!»
«Oleksin üksi läind, kui keegi poleks tulnd, oleks läind ja põmmutand,» ütles Villu.
«Ei te oleks läinud, kui mina oleksin teid palunud,» ütles perenaine tasa. «Ja seda ma oleks pidanud tegema, seda tahtsingi teha, aga ometi ei teinud, teiste pärast ei teinud, kes ümber seisid. Küll mina pärast kahetsesin, et ma teiste pärast selle tegemata jätsin.»
Selle peale istusid nad mõlemad tükk aega nõnda, nagu kahetseksid nad ikka veel, miks Kõrboja perenaine Katku Villut jaanipäeva hommikul polnud palunud, vana halli peaga Mousigi näis nõnda istuvat, kui ta ulatas oma lõua Villu põlvele.
Videvik tihenes juba, kui Kõrboja perenaine ja Katku Villu uuesti jõudsid järve äärde. Ei see olnud küll sama paik, kus nad olid viimati istunud ja haavast rääkinud, millel lehis juba punast. Aga küllap seda punast siiagi paistis, kui aga vaadata, sest ep olnud Kõrboja järve ääres paika, kuhu poleks silma torganud see täna juba otse lõõmav puu, ehk ta küll mändidega võrreldes oli nääpsuke. Niisugune imelik järv oli see ja niisugune imelik puu.
Järv oli vaik, sootuks vaik oli järv nagu nõmmgi, kust tulid Villu ja Kõrboja perenaine, ainult üle järve kostab ikka veel Lõugu Kusti «vasika» ammumine, mis ajab tantsima. Pill on ainuke, mis häälitseb üle järve nõmme – Villust ja perenaisest mööda, nagu poleks tal nendega enam midagi asja.
«Teil peaks rohkem tegevust olema,» ütleb perenaine Villule, kui nende ümber valitseb niisugune vaikus, «siis ei mõtleks te niipalju selle peale, mis olnud ja on.»
«Mul pole tööst puudus,» vastab Villu.
«Seda ma tean,» ütleb perenaine, «aga teil peaks omaette töö olema.»
«Kõik, mis ma teen, jääb ju ükskord minule, teist pärijat Katkul ei ole,» seletab Villu.
«Ükskord muidugi,» arvab perenaine, «aga see ükskord ei aita tänase ette. Teil peaks omal koht olema, teil peaksid omal mured olema, see oleks hoopis teine asi. Isa on tugev ja terve, tema elab veel kaua.»
«Mis teha,» ütleb Villu. «Sinna põle midagi parata, kuhu nüüd veel mujale lähen või mis ma veel ette võtan.»
Selle peale räägib Kõrboja perenaine oma suured sõnad, nii et nõksatus käib Villul kogu kehast läbi, kui perenaine ütleb:
«Tulge Kõrbojale.»
Villu ei vasta kohe, ta korjab oma mõtteid, oma aru, et mõista, millest Kõrboja perenaine räägib.
«Te rääkisite jaanilaupäeval sellest, mis Kõrbojal peaks tegema,» jatkab perenaine, «tulge ja tehke, nagu ise rääkisite. Hakake või hommespäev peale.»
Perenaine ütleb seda vaikselt ja tõsiselt; Villu arvab, et ta ütleb seda peaaegu pühalikult, omal hääl väriseb pisut.
«Aga teil on ju Mikk,» vastab Villu, «tema on tubli ja töökas mees, mina tunnen teda.»
«Issand jumal!» hüüab selle peale perenaine. «Mina ei tea, olete teie nii rumal või häbemata. Saage ometi ükskord aru: ma kutsun teid Kõrbojale peremeheks!»
Nõnda hüüab perenaine, pöördub siis kõrvale ja puhkeb ise nutma. Alles nüüd mõistab Villu, mis talle öeldud, kui teda Kõrbojale kutsutud kas või hommespäev seda tegema hakkama, millest ta jaanilaupäeval purjus peaga rääkinud. Aga ka nüüd ei leia ta, mis vastata, ta vaatab ainult oma kõrval istuvat perenaist, kes nutab. Ja talle näib, et see polegi Kõrboja perenaine, see pole Kõrboja preiligi, vaid see oleks nagu sama plika, kes jooksis kord tema seltsis paljajalu mööda metsa.
«Teie ei peaks nõnda rääkima,» ütleb Villu, «minusuguse sandiga poleks pidand teiegi nõnda rääkima, mul on muidugi raske küll.»
«Jah, rumalus see oli, et teiega rääkima hakkasin,» vastab perenaine läbi pisarate pahaselt, «oleksin pidanud ennem midagi selletaolist tegema nagu tookord seal suure kase all.»
«Jah, ennem midagi selletaolist, kui nõnda rääkida,» on ka Villu nõus.
Silmapilk vaikust. Perenaine nutab omaette, Villu istub piineldes. Järve tagant kostab kaugenev pillihääl, sest hakkab juba pimedus. Vaikne veepind läigib vastu eha. Kuski sulpsatab hiline kala.
«See oleks pidand varem olema,» ütleb Villu viimaks, «siis, võib olla, kui mul alles teine silm peas ja mõlemad käed otsas. Aga nüüd, mõtelge ometi isegi, kuhu ma nõnda kõlban.»
«Muidugi oleks pidanud see varem olema,» on ka perenaine nõus. «See oleks pidanud juba siis olema, kui ma teil silma peast välja lõin. Mina poleks pidanud siis kuhugi sõitma, oleksin pidanud Kõrbojale jääma ja tänapäevani siin olema. Ja uskuge, vististi oleks ma jäänud, kui juba siis oleksin olnud Kõrboja perenaine, jumala eest oleksin jäänud. Ja ma oleksin vististi juba siis teid kutsunud Kõrboja peremeheks, kui te seal rabamättal mu jalast ussikihvti imesite. Sest pange tähele: uss ei hammustanud mind tookord mitte, ma tegin muidu nõnda, tegin, nagu oleks ta mind hammustanud ja nagu oleksin ma nii hirmsasti surma kartnud. Ma tahtsin näha, mis te teete, kui mina nii hirmus surma kardan, tahtsin näha, kas julgete ja tahate minu jalast kihvti välja imeda. Vaat sel korral oleksin teid juba Kõrboja peremeheks kutsunud, kui oleksin ise olnud Kõrboja perenaine. Aga ma ei olnud, ma polnud siis midagi, kui ma teiega nõnda mängisin ja viimaks teil südametäiega silma peast välja lõin.»
«Kas tõesti uss teid sel korral ei hammustanud?» küsis Villu.
«Nii tõesti kui ma teid täna õhtul Kõrboja peremeheks kutsun,» vastas perenaine ja pööras oma näo Villu poole.
«Aga te näitasite ju punast märki, näitasite verepisarat,» ütles Villu.
«Ork torkas sinna,» vastas perenaine.
Villu vaikis üürikeseks ja otsis pimedikus perenaise silmi, mis hiilgasid.
«Kust tulite selle mõtte peale?» küsis Villu umbusklikult.
«Ma ei tea,» vastas perenaine, «see sündis silmapilkselt, ebateadlikult. Mäletate, sel korral paistis palav päike, oli kõue eel, meil olid korvid murakaid täis, sõime neid üheskoos ja pärast pidasime murakatega sõda, kuni korvid tühjad. Teie korv sai enne tühjaks ja siis võtsite väevõimuga minu korvi ja pildusite ka selle tühjaks minu enda pihta. Ma olin vihane, aga ometi meeldis mulle see, mis teie tegite, meeldis, aga ikkagi tahtsin kätte maksta. Kuidas see just oli, ei mäleta, aga kui me pärast võidu marju korjama hakkasime, kumb korvi enne täis saab, siis tuli mul meelde, et onu Oskar millalgi ussikihvti väljaimemisest oli rääkinud, ja kohe mõtlesin ma: Hea küll! Korvist pildusite kõik mu marjad välja, siis imege mu jalast ka olemata kihvt. Katsuge, kas on hea. Küll te siis teate! Ja nõnda see sündiski.»
«Ja mina, rumal, imesin ja imesin ning kõige rohkem veel oma suud ja igemeid, sest nagu teie seletasite, võib muidu ise kihvti kätte surra. Aga ütelge ometi, kas teil valu ei olnud?» küsis Villu perenaiselt.
«Oli ikka ka, oli küll,» vastas perenaine, «aga kannatasin välja.»
«Ah nõnda on see kõik!» ütles Villu viimaks. «Nüüd mõistan, miks te pärast järve jooksite.»
«Aga te oleksite pidanud seda siis mõistma, siis oleks teil silm pähe jäänud,» ütles perenaine.
«Ei usu,» arvas Villu, «mina olen ei tea miks seda tõugu, et minu käes ja minuga kõik kudagi viltu läheb. Kuigi ma seekord oma silma oleks päästnud, küllap ma temast mujal kusagil lahti oleks saand, kas või sõjaväljal, kui mitte mujal. Silmaga oleks võind iseendastki lahti saada.»
«Teie räägite hirmsaid asju!» hüüdis perenaine, nagu hakkaks tal õudne, ja Villul oli tundmus, et perenaine nihkub temale pisut lähemale. «Te räägite oma õnnetusest kui mingisugusest saatusest, millest pole pääsmist.»
«Mina, nagu näete, pole osand oma saatusest mitte pääseda,» vastas Villu.
«Te võite seda, kui aga tahate,» ütles perenaine.
«Kudas?» küsis Villu.
«Ma ütlesin juba,» vastas perenaine.
«Ärme räägime sellest enam,» ütles Villu nagu hirmul. «Kord oli see ehk võimalik, aga siis põlnd teie Kõrboja perenaine, nüüd olete küll seda, aga mis olen nüüd mina?»
«Teie silm näeb küllalt niipalju, kui Kõrboja peremehel vaja, ja käest pole kuigi suurt lugu, sest ega Kõrboja peremehel endal ometi tarvitse heinakaartel või mujal eestegijaks olla, temal on siin parematki teha, kui ta aga tahab ja seda oskab,» rääkis perenaine.
«See on ainult nõnda rääkida,» ütles Villu.
«Kuidas nii ainult rääkida?» küsis perenaine.
«Ega siis Kõrbojale ainult peremeest vaja ole,» ütles Villu. «Peremehe ametiga saaks ma ehk toime, aga see teine…»
«Missugune teine?» päris perenaine, nagu ei mõistaks ta, mis Villu öelda tahab.
«Kõrboja perenaisele, Kõrboja preilile on ka meest vaja,» vastas Villu, «ja selleks ei kõlba ometi minusugune sant.»
«Aga kui see Kõrboja perenaine ja preili seda santi tahab,» ütles perenaine.
«Siis ei taha sant mitte,» vastas Villu kindlasti ja teravalt.
«See on teine asi,» lausus perenaine nüüd ja jälle nuttis ta omaette männitüve najal.
«Teie ei pea mitte sellepärast nutma,» rääkis Villu, «sest ma ei mõtle seda nõnda, nagu räägin, vaid teie peate seda teisiti mõistma. Ma tahan ju, aga ma ei või…»
«Miks?» küsis perenaine.
«Nagu oleks see nõnda kerge öelda,» vastas Villu. «Ütelge ometi isegi, mis mees ma siis veel olen, kui ma nii, nagu ma olen, teile meheks tuleks. Seda võiks ma ainult purjus peaga teha, ja niipea kui ma kaineks saan, siis ei tea ma enam, mis minuga sünniks. Minu ajad on mööda. Te nägite täna: kas oleks võind varem minuga midagi niisugust sündida? Enne kartis ja austas mind terve metsanurk.»
«Te mõtlete ainult iseenda peale,» ütles perenaine.
«Ma ei tea, kelle peale ma mõtlen, ma teen, nagu ma võin,» vastas Villu. «Aga kui te just tahate, tulen muidu Kõrbojale, tulen sulaseks, kui tahate, võtan oma Eevi ära, temaga on mul poeg, ja tulen Kõrbojale, teen seal kõik, mis te tahate. Seda ma võiks.»
«Sulaseid on Kõrbojal ennegi, peremeest on sinna vaja,» vastas perenaine. «Tulge peremeheks, siis võite lasta ka Eevi oma pojaga Kõrbojale tulla, kui ta aga tulla tahab, ja võite oma poja seal üles kasvatada, nagu oleks ta Kõrboja peremehe poeg.»
«Nõnda ei tule Eevi kunagi ja ei anna ka oma poega Kõrbojale,» ütles Villu.
Nad vaikisid ja igaüks korrutas pimedas oma mõtteid, kuni perenaine ütles:
«Kuusiku sauna Eevil on kergem kui Kõrboja perenaisel: tal on ometi poegki.»
Neis sõnades oli kahetsus ja nagu mingisugune etteheide, Villu tundis, et oli etteheide.
«Igaühel oma õnn,» ütles Villu, et aga midagi öelda, sest vaikida hakkas raske, «ühel on poeg, teisel Kõrboja.»
«Kõrboja pole minule mingi õnn,» vastas perenaine. «Mina ütlesin isale, et ma sinna ainult siis jään, kui teie peremeheks tulete.»
«Muidu?» küsis Villu.
«Ma ei tea, mis muidu… Müüme Kõrboja ära või anname rendile,» vastas perenaine.
«Mõtelge ometi, mis te räägite,» ütles Villu nagu hirmul, sest temal oleks nagu külm tuul südame alt läbi puhunud. «Mina võin ju sootuks pimedaks jääda, nagu arst mulle ütles, kui ta küsis, kas ma üksi olen või on mul juba perekond. Jumal tänatud, et üksi olete, ütles ta mulle, nõnda on ikkagi kergem, sest kes teab, kuniks teie päevavalgus ulatub. Pärast rääkis ta küll teisiti, aga seda ei või uskuda.»
«Aga Eevi oma pojaga?» küsis perenaine.
«Temaga on teine lugu,» vastas Villu, «tema kõlbab mulle ravitsejakski. Aga ega ma veel tedagi pole võtnud, istun nagu hunt aianurgas ja laksutan hambaid. Ah, preili, kui teaksite, kudas ma need päevad kui hunt hambaid olen laksutand!»
«Jätke kõik hambalaksutused ja tulge Kõrbojale peremeheks,» ütles perenaine, «seal on teid vaja, seal oodatakse teid. Tulge või täna sisse, tulge jalamaid, tulge pühapäevariietes.»
Perenaine palus, aga Villu oli järeleandmatu kui loom, keda kuhugi tahetakse ajada: ta läheb igale poole, aga mitte sinna, kuhu teda aetakse. Läbi tule ja vee läheb ta mujale, mitte sinna, nagu varitseks teda seal hädaoht, surm.
«Ei,» vastas Villu, «ei või. Kõrbojal jään teile risuks ja iseendale vaevaks.»
«Ärge muretsege minu eest,» ütles perenaine, «tulge ainult, kui aga Kõrboja teile meeldib.»
Aga Villu ei saanud muidu, kui pidi ka perenaise eest muretsema, ehk küll Kõrboja talle meeldis. Katkul võis Villu ükskõik kuidas edasi elada, ta võis kas üsna pimedaks jääda või veelgi mõne oma ihuliikmeist kaotada, ikka veel arvas ta, et maksab elada. Aga nõnda, nagu ta oli, või päris pimedana Kõrbojale minna, sellega ei saanud Villu mitte toime. Veel enam: Villu kippus Kõrboja perenaisega täna siin pimedas rääkides iseendalt küsima, kas tõesti maksab pimedana ja vigasena Katkulgi elada, kui nii hirmus tahaks kõige peale vaatamata minna Kõrbojale?
Eriti piinas see küsimus teda siis, kui perenaine lõpuks tal haigest käest kinni võttis, sellest kinni hoidis ja teda silitas, nagu oleks ta mõni Kuusiku sauna Eevi, kellega tal poeg. Ainult perenaine oli naljakam kui Eevi, Villule paistis, et naljakam, sest tema hakkas haiget kätt oma käte vahel hoides rääkima, nagu oleks see mõni elav olevus või nagu oleks see Villu ise.
«Sina tömpnina, sina igavene tömpnina,» nõnda oli perenaine Villu mälestuse järele rääkinud, «miks ei taha sa Kõrbojale peremeheks tulla? On see veel vähe? Aga mul ei ole rohkem, ma pakun kõik, mis mul on, pisut hilja küll, aga ikkagi pakun. Ma rumal, ei osanud seda õigel ajal, siis läksin võõrsile.»
Nõnda oli perenaine rääkinud, kui nad seisid Kõrboja aia taga, kuhu Villu ta oli saatnud ja kus nad seisid teineteisele nii lähedal, et Villu tundis perenaise riideid, tema soojustki vist läbi riiete. Sel silmapilgul ei saanud Villu muidu, kui pidi terve käega perenaise ümbert kinni võtma, sest perenaine seisis nõnda, et oli hea võtta. Pidi kinni võtma, kinni hoidmagi ja pidi lubama paari päeva pärast lõpliku vastuse anda, pidi lubama peaaegu oma tahtmise vastu, sest mis võis Villu, kui Kõrboja perenaine seisis nii ligi, et hea oli terve käega tema ümbert kinni võtta.
Ainult üht võis Villu, sest see oli paratamatu: ta läks meeletumana koju kui kunagi enne ja viskles asemel hullemini kui laatsaretiski ning ei leidnud ega leidnudki und.