Eestis toimus õpetajate streik seitsmendast kuni üheksanda märtsini 2012. aastal.

Streik oli üleriigiline.
Streigis osalesid õpetajad kõigis maakondades.
Streigi ajal korraldasid haridustöötajad pikette ja miitinguid.
Streigist osales 16 000 koolmeistrit.
Haridustöötajate liidu nõue oli, et nende palk oleks üleriigiliselt 20 protsenti ja noorempedagoogi palga miinimummäär ulatuks 729,82, pedagoogil 772,85, vanempedagoogil 883,28 ja pedagoog-metoodikul 1066,66 euroni.

Streigis haridustöötajad ütlesid, et neil on liiga väike palk, aga nende töö ei ole kerge.
Õpetajatel on vaja väga palju töötada nii koolis kui ka kodus, sest ei ole küllalt ainult klassides õpetada.
Õpetajatel on vaja  väga täpselt välja mõelda, kuidas teha oma tunde koolis kasulikuks ja ikka huvitavaks.
Ma kujutan ette, et see ei ole üldse kerge asi.
Ja sellepärast, minu arvates, see meeleavaldus oli vaja.

Selline streik näitas, et õpetajate ametiühing on päris tugev ja suur, sest nii palju õpetajaid streikisid Eesti linnades.
Ma arvan, et streik oli mõttekas, sest õpetajate alampalk (mis on umbes 9000 krooni) on tõesti liiga väike ja tulumaks Eestis on päris suur - isegi 26 protsenti.
Õpetajad olid väga vihased, sest nad ei saanud selle väikese palgaga enam elada.
Nad on inimesed ka, ja mitte ainult poliitikudele on vaja palju raha.
Ma arvan, et eriti õpetajatele peab olema vähemalt normaalne palk, sest nende töö on väga tähtis.
Õpetajad töötavad lapsedega, õpetavad neid, valmistavad elule ja need on väga olulised asjad.
Eesti lapsed on Eesti tulevik, ja kui lapsed on targad, siis tulevik on hele ja perspektiivne.
Seega, minu arvates, õpetajate streik oli mõttekas, ja õpetajatel on tõesti vaja suurem palk, sest nende töö on tähtis ja pole lihtne.