Siberi eestlaste kohapärimus tänapäeval.

19 sajandi teisel poolel ja 20.
alguses tekkisid Venemaale, sh Siberisse eesti asundused.
Neist on tänapäevani alles umbes kolmkümmend.
1939 aastal Siberis elanud eestlaste arv (33 600) on tänaseks kahanenud poole võrra.

Folkloristika jaoks on huvipakkuv küsimus, kuidas muutub inimeste rände korral rahvaluule.
Seda zhanrites, mis eeldavad konkreetsust ning mida ei ole võimalik ühest paigast teise rännates lihtsalt "kaasa võtta", kuna sellisel ülekandmisel nad kaotasid oma algse tähenduse.

Kohapärimuse kujundab jutuga seostuv keskkond: konkreetsed looduslikud paigad, sündmused, isikud.
Selle tõttu on kohapärimus igal rahval omanäoline.

Elupaika vahetanutel on pärimuse loomiseks mitu võimalust: kohaldada vana tradistioon uute tingimustega ja looduslike paikadega; luua uus traditsioon, laenata kohalikelt kohapärimus või muu seesugune.
Talletatud Siberi eestlaste kohapärimuse saab jagada kolmeks: 1) jutud kohtadest Eestimaal ehk nn kaasa võetud pärimus.

2) naaberrahvastelt laenatud pärimus; 3) Siberi eestlaste endi loodud kohapärimus  1. Jutud Eestimaa kohtadest kaotasid pärast väljarändamist aktuaalsuse.
Paraku pole väljarändajaid enam elavate hulgas, nende lapsed ja lapselapsed jutustavad veel paari kuuldud lugu Eesti elust, kuid nende teadmised Eesti oludest on kasinad, sageli  ei tunta Eesti geograafiat.
Võiks üigem pidada seda, kui inimesed, kes ise Eestis käinudki pole, veel Eestimaa paikadest ja olnud aegladest jutte räägivad.

2 Naaberrahvastelt laenatud, sh laiema levikuga pärimuse hulka olen paigutanud tekstid, kus ei kõnelda mitte eestlaste, vaid teiste, enamasti põlisrahvaste päritolust ja asutusest, enne eestlaste tulekut.

Eestlaste rahvaluulesse kohandusid edukamalt muistendid kurgaanidest ja kääbastest.

Uue traditsiooni kohanemise edukus sõltub looduslikust ja kultuurilisest keskkonnast, senisest pärimusest ning kasutajate maailmavaatest.
Eestlased ei ole teisele rahvaste poolt märgistatud maastikku detailselt tundma õppinud ning sellega seotud pärimust oma käibesse laenanud.
Ka jäid eestlastele võõraks kohalikud rahvad, külainimesed ei oska neid sageli üksteisest eristada.

3. Loomulikult ei ole mõeldav, et eestlased oleksid laenanud kohaliku pärimuse ning jätnud enda oma loomata.

Siberieestlaste kohapärimusest moodustab enamuse kohanimede rahvaetümoloogia.

1) Nimi võib olla saadud mõne paigale iseloomuliku tunnuse järgi.

2) Nimi võib olla pandud teatud sündmuse järgi.

3) Kõige sagedamini on nimi pandud selle kohaga seotud inimese järgi.

Külanime tekkelood on paremini säilinud asundustes, kus nad omandasid jutuvormi.