Ebameeldivad ja meeldivad mälestused koolipõlvest.
Tahan alustada sellest, et millelegi vaatamata kooliaeg, see on eelkõige parim aeg elus.
Miks?
Ma arvan nii, sest teile ei ole vaja mõtelda sellest, kuidas kõike õigel ajal jõudma, sest tihti tudengid töötavad ja saamal ajal jätkavad oma õpemist.
Ma lõpetasin kooli selles aastal ja juba praegu tahan veel kord seda suurepärane, muretut aega kordada.
Mis puutub minusse, mul on jäänud erenevaid mälestusi, nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid.
Ma täiesti nõus väitega, et õpimine see on kapital kogu eluks.
Ma alati armastasin õppida, mulle meeldis ja praegu ka saab teada midagi uut.
Millal ma õpisin koolis, ma sain aru, et seda eelkõige on vaja mulle, selleks, et pärast kooli astuda ülikooli ja tulevikus mul oleks hea, armastav töö.
Ja mulle ei meldinud, kui õpetaja ei andnud uut infot, uut teadmisi, aga räägis õpilastele, et nad peavad õppima parem.
Ma olen kindel, et iga inimene iseseisvalt otsustab, mida ta tahab.
Ja kui õpilane õpib gümnaasiumis, siis ma arvan, et ta tegis juba oma valiku.
Ei või ööelda, et mind alandas, aga ma nägin kuidas see tegis teistega.
Muidugi ka olid head õpetajad.
Kes olid ja praegu on professionalid.
Kes tegelesid nende õpelastega, kes tahatsid õppida, kes alati abistasid, kes olid nagu sõbrad.
Väga huvitav see fakt, et vesteldes oma sõbradega, kes varem õpisid venekoolis, aga lõpetasid eesti kooli, räägivad, et eesti koolis kõik teisiti, seal annavad tugevaid teadmisi, aga seda asemel ei meelitata oma nõusse õppida.