Ebameldivad mälestused koolipõlvest.
Minu jaoks koolipõlve aastat jäid kauges minevikus.
Mina lõpetasin kooli 1991. aastal.
Kõik halb on unustatud, kuid ka polnud eriti midagi head, mis tahaks meenutada.
Me õppisime väga keerulisel ajal, siis kui lagunes sotssüsteem, ning algas ümberkorraldus ja keegi ei võinud täpselt öelda millega see lõppeb.
Kooliajal ma olen rahulik, tasakaalukas tüdruk, kellel polnud erilisi probleeme koolis ei õppimises, ega käitumises.
Keskstatistiline õpilane.
Kuid toll ajal õpilase ja õpetaja vahelises suhted olid lihtsamad, selles mõttes, et konflikte tekis vähem ja neid püüti kohe lahendada.
Aga kui minu poeg läks kooli, siis minumeelest, esimest viie aasta jooksul ma puutusin kokku paljude õppimisprotsessi miinustega.
Võiks nimetada autoritaarne suhtumine õpilastese ja ka vastupidine, kui õpetajana ei tunne huvi õppetulemuste vastu.
Asja on selles, et minu poeg on väga energiline, lõbus ja kõige suurem õnnestus tema jaoks on see, et ta armastab palju rääkida ja elu üle arutada.
Kahjuks, see omadus häirib õpetajad, kuid minu arvates oskus end väljendada, läheb tal elus tarvis.
Esimesest klaasist peale minu poja päevik oli punane, märkustest, paha käitumise pärast.
See võttis pojalt õppimise isu ära.
Kuid õnneks autoritaarne esimese klaasi õpetaja läks pensionile ja alles siis meil õnnestus pojaga ümberveenata.
Oma pojale ma alati püüdis selgitada, et temaga väga raske, tema käitumise pärast, kuigi ise ma nii ei arva.
Vaga kahju, mul pole materiaalset võimalust anda pojale erakooli haridust, tuleb leppida riigi õppesüsteemiga.
Õpetaja jaoks vähe teada hästi oma ainet, ta peab olema ka hea psühholoog, mõistma lapsed.
Iga laps tunneb vajadust individuaalses lähenemises.
Enamikul juhtudel noored õpetajad töötavad koolis sel lihtsal põhjusel, et nad ei suuda huvitavam ja prestiižsem tööd leidma, aga on vaja pangalaenu välja maksta või lihtsalt nagu igale inimesele raha on hädavajalik, peole selle on olemas pedagoogiharidus miks mitte ei proovi õpetajana töötada.
Minu arvates, see on halb mõtte sest õpetajategevus pole lihtne, inimene peab armastama seda millega ta tegeleb ja kutsumist tunda.
Ma arvan et meie seltskonnas teravad on ja jääb haridusprobleemid veel kaua.
Sirguv põlvkond on väga arenenud, arukas ja hindeline.
Õpelesed on nagu terased vaatlejad ja peened psühholoogial, tunnevad olukorda ja suhet muidugi kõik see mõjub õpetamisele.
Mis puutub probleemidesse õpetajate ja õpilaste vahel eksisteerivad kasvatusprobleemid alati.
Õpetajad peavad autoriteetsust võtma ja tasemel olema.
Alguses õpilasel peab olema austus õpetaja, ning õpetaja polt oskust lugupidamist võita ja pärast seda on võimalik rääkida teadmisest.