Ümberjutustus  Punamütsike.
Elas ammu tüdruk.
Ta oli väga ilus.
Ema armastas teda ja vanaema ka.
Vanaema tegi talle väikese punase mütsi mis soobis talle hästi.
Tüdruk kandis iga päev punast mütsist ning kõik hakkasid kutsuda teda Punamütsikeks.
Tegi ema kooki ja ütles Punamütsikele, et ta viis kooki ja mahla vanaemale, sest vanaema oli haige.
Punamütsike läks vanaema juurde.
Kui ta läks metsas, ta nägi lilled ja ta arvas, et teeb kimbu vanaemale, sest vanaemale meeldivad lilled.
Ta pani korvi maha ja hakkas lilled koristama.
Äkki tuli hunt ja küsis: "Kuhu sa lähed Punamütsike?
", ja Punamütsike vastas: "Ma lähen vanaema juurde, toon talle kooki ja mahla.
"            "Aga kus ta elab?
"            "Mitte kaugel.
" ütles tüdruk.
Hunti kõht oli tühi.
Ta mõtles, et Punamütsike on hea tüdruk ja ta ei sõinud teda ära.
Hunt läks vanaema juurde, kopputas uksele ja ütles:            "Vanaema see on mina Punamütsike, mul on koogid ja mahl sinule.
"            "Vajuta lingele ja uks on lahti.
"            Hunt tuli vanaema juurda ja neelas teda.
Siis ta ootas Punamütsikest.
Kui tüdruk tuli, vaatas vanaemale ja küsis:            "Vanaema, aga miks sul on suured kõrvad?
"            "Selleks, et kuulama sind paremini.
"            "Miks on sul nii suured silmad?
"            "Selleks et näha sind paremini.
"            "Sii miks sul on nii suur suu?
"            "Selleks, et süüa sind!
"            Hunt neelas Punamütsiket ära ja jäi magama.
Sellel ajal puuraiuad oli maja juures ja kuulsid, et keegi norskab seal.
Nad tulid vanaema juurde nägisid, et hunt sõi vanaemat ja tüdrukut.
Puuraiuad lõikisid hunti ja vanaema Punamütsikega tulid välja kõhust, õmblesid hunti kinni.
Kui hunt ärkas tal oli janu ning ta läks juua, aga teda kõhus oli kivid siis ta kukkus jõesse.