Ümberjutustus  Punamütsike             Elas kord väike tüdruk.
Ta on vaga ilus.
Ema teda väga armstas, vanaema veel rohkem.
Vanaema tegi talle punase mütsikese ja Punamütsike pani oma pe iga päev.
Nii hakkas kõik kutsusid teda punamütsikeseks.
Ühel päeval ema küpsetas kooki, ja ütles punamütsikesele: Mine vaata kuidas vanaema elab.
Ma kuulsin, et ta on haige.
Vii talle kooki ja pudel mahla.
Punamütsikese vanaema elas teises külas.
Tee läks läbi metsa.
Punamütsike võtab korv ja läks vanaemale juurde.
Metsas punamütsike kohtus hunt.
Hunt oli suur ja hall.
Hunt küsis Punamütsikesest: "Kuhu sa lahed?
Ma lähen, vaatama oma vanaema, ta on haige.
Kus elab vanaema?
küsis hunt.
Ta elab teises külas metsa ääres väikeses rohelises majas.
" vaastas Punamütsike.
Hunt on kõht väga täis.
Ta tahtis ära süüa kohe Punamütsike, aga ta mõtles ümber.
"Korja vanaemale suur kimp liiled" - tegi etepanikud hunt.
"Ma arvan, et kõik vanaemad armastavad liiled" - ütles hunt ja jooksis metsa.
Punamütsike hakkas korjatama liiled.
Natukese aja pärast vanaema majas juures, hunt koputas uksele.
Kes seal on?
küsis vanaema.
"See olen mina, Punamütsike" - vastas hunt peenikese hääl.
"Ust ava ja mine tuppa" - ütles vanaema.
Hunt astus tuppa ja sõi vanaema kohe.
Pärast ta heitis vanaema voodis ja hakkas ootama Punamütsike.
Natukese aja pärast vanaema majas juures Punamütsike koputas uksele.
Kes seal on?
küsis hunt vanaema häälga.
"See olen mina, Punamütsike" - vastas tüdruk.
Mina vaatama sind.
"Ust ava ja mine tuppa" - ütles hunt.
Punamütsike astus typpa.