EI OLE MIDAGI HIRMSAMAT, KUI ÜKS AUS INIMENE  Meie elus ausus tajutakse nagu üheks suuremaks vooruseks.
Paljud arvavad, et kui nad alati ausalt toimivad, siis nendega on kõik korras ja nad jätavad hea mulje endast.
Võib ka niimoodi öelda.
Aga mitte kõik olukorrad niisugused, et ausus on üks ainuke parem viis.
Minu arvates ei ole kõik meie elus nii lihtne ja loogiline.

Seda ma olen näinud ühest filmist, mille nimeks on "Tulivesi".
See film elust Eestimaa rahvakülas 1920 aastate lõpus; kus paljud hulljulged noored mehed tegelesid riskantse salapiirituse veoga ülemerenaabrik juurde Soome.
Filmist on hästi näha kuidas ausus kord saab      Ühed filmi peategelased on naine Hilda ja tema onu Julius, kes tegeles riskantse salapiirituse veoga.
Kuigi Eestis tol ajal eitohtinud viinajuua, siis, muidugi, neid salakaubavedajaid püüti.
Üks noormees, valvur, kellele anti käsu salakaubavedajaid püüda sai seesamaks näiteks kõigilee, kellel igal juhul ausus on esimesel kohal.

Filmi alguses hakkas see noormees naise Hildaga kokku saama.
Hiljem sai selgeks, et Hilda onu Julius tegeleb keelatud asjaga.
Ma arvan, et võib-olla selles filmiosas on pöörepunkt.
Valvur, kui aus inimene, kelle jaoks tõde on kõige kallim asi räägib ministrile nendest, kellest ta teab, et nad tegelesid salakaubandusega, nende hulgas oli küll Julius ... Võib Hildast aru saada, kui ei saa ta valvurit andeks anda.
Aga tihti inimene teeb asju enne mõtlemist nende kohta ja ta ei märga seda, et aus saab mitte tema saavutuseks vaid kaotuseks.